Palais-Royal ja passaažid
Alustagem Véro-Dodat’ galeriist (La Galerie de Véro-Dodat).
19. sajandi alguse Prantsusmaa polnud just paljutõotav koht. Üks revolutsioon järgnes teisele, kuningad vahetusid, riigikord muutus 30 aasta jooksul mitu korda. Oli restauratsiooni aeg, periood, mil rahvas polnud rahul mitte mingisuguse võimuga ega teadnud isegi, mida nad täpselt tahavad – monarhiat või vabariiki ehk demokraatiat. Segane aeg tekitas mahhinatsioone kinnisvaraga ja riigis möllas korruptsioon. Seda kasutasid omakorda ära nutikamad kaupmehed, nagu näiteks lihunik Benoît Véro ja finantseerija Dodat, kes panid pead ja rahad kokku ja rajasid koostöös kaupmeestega selle kauni passaaži.
Véro ja Dodat mõtlesid välja geniaalse plaani – nad ühendasid pealinna kõige tähtsama ala ehk keskturu Les Halles (kust me just tulime) ja pealinna kõige nooblima, kuningalossi piirkonna, rajades majadevahelise kinnise läbikäigu ehk passaaži (passage – pr läbikäik).
Pariisi kliima on küll tunduvalt parem kui Eesti kliima ja siin pole enamasti lund ega lörtsi, kuid kitsad tänavad olid vihmase ilma korral pika kleidiga põhimõtteliselt läbimatud ja sellele lisaks oli vaja kogu aeg ette vaadata, et mitte mööduva tõlla alla jääda.
Vivienne’i galerii
6. jalutuskäik
Kingakuningas ja angoora kass
6. Palais-Royal
Boulevard Haussmann
Rue du Helder
Opéra
BoulevarddesItaliens
Palais Vivienne
RueBergère
Passage
Jouffroy
Bouolevard Montmartre
Passage des Panoramas
Ruede4septembre
Rue Montmartre
Rued‘Uzès
Sourdière
Ruedela
Rue Monsigny
BoulevarddesCapucines Rue Vivienne
Place de la Bourse
Ruedela Banque Avenue de l‘Opéra
Place André Malraux
L'Aparaté
RueduMail
Galerie Vivienne Le Grand Véfour
Rued‘Aboukir Rue Montmartre
La Comédie Français
RueMolière
Rue de Valois
Jardin du Palais Royal
Place de Valois
Le Nemours
Hotel Du Louvre
RueHérold Rue du Louvre
RueduBoulol
Galerie Véro-Dodat
RueBerger
Peened prouad ei soovinud oma uhkete kleitide ja õrnade kingakestega sopastel tänavatel jalutada. Kautšuk polnud siia veel jõudnud, mistõttu polnud kellelgi veel veekindlaid jalatseid. Samuti polnud veel kätte jõudnud aasta 1852, mil Samuel Fox metallkarkassiga vihmavarju leiutas. Lühidalt öeldes – olukord polnud kiita. Lahenduseks olid majadevahelised klaaskatustega läbikäigud. Nii paistis katusest küll valgust, kuid vihma sisse ei sadanud. Läbikäik kaunistati lampide, peeglite ja puidust arhitektuurielementidega. Põrandale pandi sügavuse tekitamiseks must-valge diagonaalimustriga marmor ja nii sai sellest passaažist linna kõige ilusam galerii ja vaatamisväärsus. Galeriisid kaunistati vastavalt omanike maitsemeelele ja rahakotile. Véro-Dodat’ passaaž on kaunistatud igasuguste neoklassitsistlike elementidega laes ja Louvre’i-poolse sissepääsu kohal valvab nii ostjaid kui kauplejaid kaupmeeste kaitsejumala Mercuriuse kuju.
Galerii ühes otsas oli postitõlla peatus ja selleks, et tõlda oodates igavuse kätte mitte ära surra, kasutati passaaži ootepaviljonina. Igas passaažis oli ka tollel ajal suhteliselt haruldane nähtus – kell. Kaupmehed said aru, et tuleb olla kohal seal, kus liikusid jõukad ostjad. Nii kolisid nad oma ärid kõik kiiresti passaažidesse kasvõi väikest pinda üürima. Pariisis oli 19. sajandi alguses suisa 150 passaaži raamatupoodide ja erinevate pudukauplustega.
Enamasti on läbikäigud üles ehitatud üsna sarnaselt – alumisel korrusel on kaubanduspind ja ülemisel eluruumid. Enamik pariislasi käis tol ajal veel tööle allolevasse poodi. Passaažid on suurimad üllatajad Pariisis, sest need, mis tänaseks veel alles on, erinevad üksteisest nagu öö ja päev (see siin on kindlasti päev) ja väärivad uudistamist. Le Passage de l’Ancre näiteks on täielik vastand siinsele – roheliste taimepottidega kaunistatud külatänavataoline läbikäik, kus muide siiani töötab Pariisi ainus vihmavarjude parandaja, kellel on oma boks nimega Pep’s. Kuigi see ei jää meie
Véro-Dodat’ passaaz
tänase jalutuskäigu sisse, soovitan vihmavarjuparandaja passaaži külastada ainuüksi sellepärast, et me ei tea, kui kauaks teda seal veel on. Pea kõik ülejäänud kunagised Pariisi „tänavaelukutsed”, nagu saapapuhastajad, laternasüütajad või veetassijad on juba ammu unustuste hõlma vajudes tänavatelt kadunud.
Ma ei saa kuidagi siinkohal mainimata jätta, et Pariisi giidide koolis oli igaühel vähemalt kaks rasket ülesastumist kuus, seda erinevates keeltes ja erinevates Pariisi paikades. Meil oli keelatud kasutada vaid Google’ist kättesaadavat infot, vaid meil oli hoopis nimekiri raamatutest, mida raamatukogus kasutada või hästivarustatud raamatupoest osta. Meie majapidamisse ilmus kooli ajal neli uut raamaturiiulit. See, mida omandasime teineteiselt õppides, oli lisaks õppejõududelt saadud infole nagu kullafond. Nüüdki avan aeg-ajalt mõne faili ja kontrollin huvitavaid fakte üle. Üks minu ekskursiooniteemadest oligi seesama Véro-Dodat’ passaaž.
Pean endale tuhka pähe raputama ja alustuseks ütlema, et mul polnud sellise koha olemasolust Pariisis õrna aimugi – ja oma arust tundsin ma Pariisi juba üsna hästi. Võtsingi siis üsna põhjalikult selle galerii elu ette, rääkisin isegi ühe kohaliku elanikuga, külastasin kauplusi, uurisin, kes seal käivad ja vestlesin passaaži teises otsas asuva kohviku kelneritega. Kelnerid on muuseas alati kõige informeeritumad ja hea tuju korral tulevad neilt asjakohased entsüklopeedilised teadmised! Arvestada tuleb ainult sellega, et keelepaelad avanevad neil vaid nende keeles rääkides.
Lühidalt, soovides oma esinemisesse veidi särtsu ja kaasaegsust lisada, rääkisin ka paar sõna passaažis asuvast Christian Louboutini nimelisest punaste kingataldade kuningast ja tema siinsest kingapoest. Ja mis juhtus? Kõigepealt sain kohe tagasisidet, mis ei tõotanud midagi head, ja finaaliks võttis õppejõud mul hindest ühe
palli maha, kommenteerides, et keda need Louboutin ja Catherine Deneuve üleüldse huvitama peaks. Catherine Deneuve nimelt käis siin mõnikord oma sõbra nukupoes abiks, see omakorda meelitas rahvast kohale ja päästis sõbra poe. Minu hinne oli nagunii juba
17-lt kukkunud 16-le ja sellega polnud midagi enam teha, aga Louboutini elu hakkas mind kohe palju rohkem huvitama. Tema kingapoe ukse taga on alatasa järjekord inimestest, kes maksavad vähemalt 800 €, aga mõnikord ka 3000 € kingapaari eest. Tema elutöönäitus avati Pariisis 2020. aasta veebruaris ja juba käisid sahinad, et koroonaviiruse tõttu võib juhtuda, et näitused ja muuseumid pannakse kinni. Täna, aasta hiljem, ongi kõik suurepäraselt ette valmistatud näitused Louboutinist ja Chanelist jätkuvalt kinni. Kuid kuna mina olin Louboutini näitusel kohal avapäeval ja käisin 2020. aasta sügisel, kui viirus hetkeks leevenes, ka Chaneli retrospektiivil, võin end pidada üheks õnnelikuks, kel mõlemad näitused ära näha õnnestus. Neist mõlemast olen hiljem pidanud mitmeid virtuaal- ja pärisloenguid.
Nagu Chanel, on ka Louboutin saanud legendiks oma eluajal, saavutades edu hoolimata kehvast päritolust ja vaesusest. Vaeses tööliskvartalis kasvanud Christian Louboutin jättis kooli pooleli ja töötas teatrites kostümeerijana, enne kui hakkas looma kauneid punase tallaga kingi. Ta on öelnud, et kõrged kontsad annavad elule täiesti uue perspektiivi ja et naised on lausa talle ise rääkima tulnud, kuidas tänu kõrgete stiletode kandmisele muutus nende elu kardinaalselt. Üks põhjendusi on näiteks see, et kõrgeid kontsi kandvatel naistel on võimalus olla oma ülemusega ühel kõrgusel ja tunda end seeläbi temaga võrdselt. Louboutin on rääkinud, et ta on isegi ükskord 12 cm kõrgeid kontsi kandnud, et proovida, kui mugav nendega käia on ja kui kõrgele võib jalavõlvi tõsta, et inimene tasakaalu ei kaotaks. Vastuseks sai ta teada, et võlvi maksimaalne kõrgus (8 cm) on mugavuse seisukohast veelgi olulisem
kui kontsa kõrgus. Victoria Beckham armastab näiteks 15–16 cm
kõrgeid kontsi. Isegi paljudele lühikest kasvu meestele meeldib, kui nende naine kannab kontsi ja on tänu sellele mehest pikem. Muuseas, punased kingatallad olid moes juba Päikesekuninga ajal ja sellest räägin ma tavaliselt oma Versailles’ lossituuri ajal. Pole midagi uut siin päikese all!
Véro-Dodat’ passaaž on meeldivalt vaikne, sest ta jääb peamistest turismiarteritest kõrvale ja paljud ei tea tänini, et selline koht Pariisis üldse olemaski on. Kui selle kauni galerii teisest otsast välja minna, satute üdini sümpaatsete kelneritega restorani Le Café de l’Époque, kuhu võib klaasikeseks Chardonnayks või Sancerre’iks maanduda küll.
Edasi jõuame tüüpilisele väikesele ja kinnisele Valois’ väljakule, mis on minu arvates kõige prantsusepärasem väljakukene Pariisis, kui muidugi mitte arvestada Dauphine’i väljakut Cité saarel. Pole üldse paha teada, et Prantsusmaad on valitsenud viis kuningate dünastiat: Merovingid (448–742), Karolingid (751–979), Kapetingid (987–1322), Valois’d (1328–1575) ja Bourbonid (1594–1825). Valois’de dünastia kõige võimsam kuningas oli François I, kes alustas 1546. aastal Louvre’i palee ümberehitust kindluslossist uhkeks renessansiaegseks paleeks.
Otse teie ees on kõige „filmigeenilisem” restoran Bistrot Valois, mida võib mitmeid kordi näha 2020. aastal ilmavalgust näinud Ameerika seriaalis „Emily in Paris”, kus kõrvalasuva moeajakirja toimetuse töötajad tihti lõunat söömas käivad. Kui keegi sooviks teha fotot kõige pariisilikumast kohast, siis tuleb seda teha siinsamas, sest kohvik, tänav ja monotoonne liivakarva beež sobituvad hästi tumehalli katuse ja rõdupiiretega, ning sellesse harmooniasse tekitab aktsenti vaid paar rohelist taimepotti restorani ukse ees. Milline idüll! Pariis on kindlasti fotograafide ja režissööride lemmikmodell.
