Elumees ja lõbunaine by Pilgrim

PIRET JA MARGUS JÕEMÄGI

ÜHE PAARI TEEKOND

Elumees ja Lõbunaine ÜHE PAARI TEEKOND

Piret ja Margus Jõemägi

Pilgrim 2024

Toimetanud Kadi Kütt Küljendanud Lauri Tuulik

ISBN 978-9916-680-64-3

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

Pühendusega Armastusele

Sisukord 9

Eessõna

ESIMENE OSA:

MARGUS

13 17 25 33 35 42 43 50 56 61 68 75 77 79 83 83 87 97

Sissejuhatus See ainus ja õige Haigus nimega armumine Seks Seks paarisuhtes Seksuaalne klapp Piret, Margus ja seks Igal asjal on kaks otsa Süüdi või süütu? Salasuhted Õndsad on need, kes ei tea Puhastustuli ja sulatusahi Vabadus Poolikud tõed Teine pool poolikust tõest Alistumine ja haavatavus Lähedus ja seks Armastuse viljad

ELUMEES JA LÕBUNAINE

TEINE OSA:

101

PIRET

101 105 108 118 123 130 136 140 140 146 153 154 158 167 167 181 184 185 189

Sissejuhatus Paarismäng: armumine, võitlus ja armastus Tervendamata hingehaavad Konfliktid, kuulamine ja rääkimine Armastus ja pühendumus Usaldus ja andestamine Saladused Lähedus ja vabadus Hirmud Viha Elus ja avatud suhe Emotsionaalne, mentaalne ja seksuaalne avatus Andmine ja vastuvõtmine. Avanenud seksuaalsus Naise seksuaalsus Naine algab yoni’st Seks – kohtumine Jumalaga Puudutused Iha ja kirg Orgasm

KO L M A S O S A :

201 MEIE 201 204

Elumees ja lõbunaine Me ise olemegi armastus

207

Järelsõna

ESIMENE OSA:

MARGUS Sissejuhatus Mäletan lapsepõlvest täiskasvanute juttu sellest, mis on eduka eestlase kriteeriumiks. 1980-ndate alguses olid märgilisteks asjadeks diplomaadikohver, nahkpintsak ja Tartu maratonil osalemine. Diplomaadikohvrit kasutasin koolikotina. Kunagi hilisemas elus ostsin endale ka nahkpintsaku, mida kandsin vast ainult kolm korda, aga Tartu maratonil jäigi käimata. Pole hullu – ajad on muutunud. Täna võiks kirja panna sellised kolm asja nagu tuhat sõpra näoraamatus, ümbermaailmareis ja raamatu kirjutamine. Eks ma siis alustan sellest kolmandast. Lapsepõlvega on selle raamatu kirjutamine seotud veel ühe nurga alt. Nimelt tegin viiekümne viie aastasena oma tööelus pooleteiseaastase pausi. Tempo langes ja mul jäi rohkem ruumi kõige muu jaoks, ka oma elu üle mõtlemiseks. Aasta jooksul sai kõiksugu asju läbi hekseldatud ja ebaoluline hakkas tasapisi põhja settima. Pinnale jäänud asjadest muutusid mingil hetkel kõige olulisemaks lapsepõlveunistused: millisena ma oma elu

ELUMEES JA LÕBUNAINE

ette kujutasin ja mida soovisin. Kõik asjad pole loomulikult meeles, aga midagi on siiski jäänud. Näiteks see, et ma tahtsin saada bussijuhiks ja omada koera. Tüütud täiskasvanud muidugi surkisid, kuidas siis naisega on, aga mina vastasin eitavalt ja pakkusin kompromissina välja, et võtan emase koera. See tegi neile nalja, millest mina aru ei saanud. Segadus ongi vast põhjus, miks see seik siiani meeles on. Pisut hiljem, kui minust sai sarilugeja, otsustasin hakata kirjanikuks. Kõik need kolm asja on mul siiani tegemata. Koer on küll peres olnud, aga isane ja mitte päris minu oma. Öeldakse, et kunagi pole liiga hilja. Viiekümne kuue aastaselt sain aru, et pole mõtet enam asju edasi lükata ja nii otsustasingi need kolm lapsepõlveunistust käsile võtta. Alustuseks panin ennast kirja bussijuhikursusele. Koera suhtes sättisin plaani paika, et võtan ta mõne aasta pärast. Kõige keerulisem oli raamatu kirjutamisega. No millest kuradist ma kirjutan või kust pihta hakkan?! Kuid kõigest mõni päev pärast bussijuhikursusele registreerimist tuli meile Piretiga ettepanek kirjutada meie 25 aastat kestnud suhtest ja paarisuhtest üldiselt raamat. Mina ei kahelnud hetkegi. Istusin samal päeval laua taha ja asusin kirjutama. Nüüd ometi on võimalus kuskilt alustada! Usun, et minu lapsepõlveunistused ei ole väga originaalsed. Küllap mõtlesid paljud tolleaegsed poisid sarnastest või isegi samadest asjadest. Nagu näha, ei mahu vähemalt poiste plaanidesse küll midagi pere, partneri ja lastega seonduvat. Huvitav, kas tüdrukutel on teistmoodi? Eks Piret kirjutab sellest. Hilisema elu käigus on muidugi selgunud, et just kõik naiste, pere ja suhetega seonduv on kujunenud vaata et kõige

MARGUS

olulisemaks ning päris kindlasti kõige keerulisemaks eluvaldkonnaks. Küllap pole see kõigil nii, aga ma siiski usun, et enamik on selle väitega nõus. Teise vabandava põhjusena võikski välja tuua selle, et meeste ja naiste vahelised suhted ning kooselu on vist kõige kuradima keerulisemad asjad üldse. Ma usun, et enamikule meist. Palju õnne neile, kellel selles vallas probleeme pole! Samas selle raamatu soetasite te sel juhul endale küll täiesti ilmaasjata. Miks mehe ja naise kooselu ehk paarisuhe nii keeruline on? Sellepärast, et noorena on vaja kõigi teistega ka keppida, vanana aga tahaks omaette toimetada, ilma et keegi õiendaks. Vahepeal tuleb veel lapsed üles kasvatada ja nende tarvis järjest suuremaid eluasemeid soetada. Pole just parim taustsüsteem kannatusevabaks, harmooniliseks ja lähedaseks intiimseks kooseluks?! Tuleb tunnistada, et pean keskmist sorti imeks seda, et me Piretiga ikka veel – juba kakskümmend viis aastat! – koos oleme. Ma tean, et on inimesi, kes on veelgi kauem koos elanud. Eks see on siis veel suurem ime. Kas nad kõik peaksid siis raamatu kirjutama? Mingis mõttes jah. Kindlasti on igast sellisest eduloost midagi õppida ja võimalik, et õppida on ka teiste vigadest ja untsuminekutest. Vähemalt teoreetiliselt pidavat see niimoodi olema. Kuigi enda vead on meile ikka kõige armsamad ja me ei taha kuidagi jätta neid tegemata. Õnneks päris kõik siiski raamatuid ei kirjuta ja meil on võimalus lugemisest või paarisuhtest vabadel hetkedel veel metsa jalutama minna. Loodame, et sellest raamatust on kellelegi kasu ja et see teeb lugeja jaoks suhteasjad pisut selgemaks ja läbipaistva-

ELUMEES JA LÕBUNAINE

maks. Võib-olla on mõni konkreetne koht, aga võib-olla üksainus lause sinu jaoks just see üks ja oluline, mille tarvis antud üllitis su kätte sattus. Elu on lihtne, nagu mulle Koh Phanganil üks munk ütles. Need kolm sõna olid minu jaoks elumuutvad ja kasvõi üksnes sellepärast tasus tookord võtta ette see tüütult pikk reis Taimaale. Omalt poolt üritan võimalikult süsteemselt, lihtsalt ja ausalt kirja panna seda, mida on mulle õpetanud kooselud nii Pireti kui teiste naistega. Alates tantraga tegelema asumisest oleme väga teadlikult jälginud kõiki protsesse, mis meiega ja meie vahel toimuvad. Samuti oleme põhjalikult lahanud minevikus aset leidnut, rääkinud ära seni rääkimata asjad ja saladused. Nii vabanesime koormatest, mida endale teadvustamata oleme kogu aeg kaasa tarinud. Kõiki neid kogemusi, taipamisi ja vabanemisi üritamegi järgnevalt teiega jagada. Anname oma parima, nagu ideaalis võiksime teha iga asjaga ja igal eluhetkel. Siis ongi kõik hästi ja elu on lihtne. Samas pole see raamat loomulikult mingi õpik. Universaalset tõde või kõigile sobivat käitumisjuhendit ei maksa siit otsida. Küllap on siin ka erinevaid lähenemisi ja isegi vasturääkivusi. Kasvõi juba sellepärast, et kirjutajaid on kaks: üks on mees ja teine naine. Ise arvame, et kõik see teeb raamatu lugemise pigem huvitavamaks. Mina kirjutan konkreetsemalt meie suhtest Piretiga ning teen sinna juurde omad üldistused. Panen kirja, kuidas asjad teaduslikust vaatevinklist on, ning rikastan neid näidetega meie magamistoast. Piret kirjutab oma teksti läbi jooga-, teraapia-, tantra- ja elukogemuste prisma, rikastades seda konkreetsete harjutustega, mida lugeja iseseisvalt teha saab.

MARGUS

See ainus ja õige Oleme maast madalast kasvanud üles arusaamisega, et eduka paarisuhte eelduseks on leida üles „õige“ – see, kes on sinu jaoks loodud ja kelle jaoks sina oled loodud. Kui kõik pole nii ilus ja tore, nagu meie märgades ja mesistes unistustes, on põhjus ikka eelkõige selles, et me pole leidnud seda härra või proua Õiget. Tuleb edasi otsida või siis hoopiski otsingutest loobuda, sest niikuinii ei leia. Või patja nuttes edasi elada, sest see ainus ja õige oli juba ära. Me oleme niivõrd keskendunud ainuõige partneri leidmisele, et sellest saab meie kinnisidee. Aju paneb lapsepõlves, raamatutes, filmides ja üldse kõikjal meie ümber aset leidnud sündmustest ning kohatud inimestest nagu kildudest kokku käilakuju unistuste kooselu laevale. Nii me siis asumegi oma paadi, jahi või tankeriga tormisel elumerel otsima unistuste laeva, mille vööris see käilakuju paistab. Kui lähtuda teooriast, et ongi olemas see üks ja õige, siis kui tõenäoline on ta nelja miljardi seast üles leida? Sama tõenäoline kui suurel loteriil miljoneid võita. Aga nagu me väga hästi teame, inimesi sellised ilmselged tõsiasjad ei heiduta. Kulutatakse oma raha loteriipiletitele ja aega ainsa ja õige otsingutele. Eesmärgiks ikka ainult peavõit. Mul isiklikult on selle ainsa ja ainuõige partneri kontseptsiooni osas vägagi skeptiline hoiak. Miks? Mis selles siis halba on ja miks ei võiks lõputus lootuses iga nädal loteriipileteid osta? Kindlasti pole need üldse halvimad asjad, mida inimene oma elus teha saab. Nii et pole hullu, lase aga edasi! Aga paari nüansiga peaks siin arvestama:

ELUMEES JA LÕBUNAINE

• Igasuguste lootuste ja ootuste paratamatu paariline on pettumus. • Tulevikus elamine nüristab, kahandab ja kohitseb igat praegust eluhetke. • Rahulolematus tapab meelerahu. Alustame pettumusest. On ilmselge, et võimatu on pettuda, kui sul pole millegi või kellegi suhtes lootusi ega ootusi. Vastupidisel juhul on aga pettumus stsenaariumisse üsna tugevalt sisse kirjutatud. Teiste inimeste puhul kipume igasuguseid asju, mis on olemas meie ettekujutustes, eeldama. Ega me ju ei küsi ka, kas see meie eeldus ikka paika peab. Ja eriti just elukaaslase puhul on meil igat sorti ootusi: milline ta peaks olema ja milline mitte. Vahel on need soovid ikka nii ebareaalsed, et selliseid inimesi vist ei olegi olemas. Aga see ei sega meil partneris kõiki neid omadusi otsimast ja armumise perioodil ehk ka leidmast ning – hiljem hullult pettumast. Armumise fenomenist tuleb põhjalikumalt juttu pisut hiljem, aga küllap saite juba aru: mida suuremad ootused, seda suurem võimalus pettuda. Tulevikus elamine on üks kannatuste alustalasid. Suhte ja partnerivaliku seisukohast saab tulevikus elamisest rääkida kahes põhilises variandis. Üks on see, kui üksi olles või kellegagi, kes ei ole see päris õige, koos elades oma unistuste printsi või printsessi alles otsitakse või oodatakse. Nii elataksegi suuresti tulevikus: „Kui see õige saabub, alles siis lööb päris armastus õitsele ja küll ma siis elan.“ Nii võib elu elamata jäädagi. Teine variant on see, et ei otsita ega oodata otseselt kedagi teist, aga eeldatakse olemasolevalt partnerilt muutusi, et kõik

MARGUS

oleks lõpuks nii, nagu peab. Nii nagu sina tahad. Teise inimese muutmisega on aga teadagi nii, et tulemuseks saabki olla ainult pettumus. Õige ja täisväärtuslik elu jääb siin ja praegu elamata, sest kogu aeg on fookuses tulevik. Rahuolematus on see mõru pill, mis rikub iga päev ja pidevalt kõik meie toidud. See pill on ka väga salakaval, sest mingi aja möödudes me ise ei märkagi enam, et toit on kibe. Võtame seda kõike justkui uue normaalsusena. See on aga nii meie partnerile kui meile endale väga kurnav. Milline on või saaks olla ilma ootuste ja pettumusteta partnerivalik? Pean tunnistama, et ega mul väga head vastust sellele ei ole. Kõige lähedasem sellele on ehk Indias väga laialdaselt ja igati edukalt toimiv abikaasa „leidmise“ süsteem: noored abiellujad ei leia ise endale partnerit, vaid selle „õige“ valivad välja noorte vanemad ja sugulased. Loomulikult on sellisel süsteemil palju vastaseid, sest see tundub karm ja ebaõiglane. Kuid eelarvamused kõrvale heites võib selguda, et asi pole üldse nii hull. Võrreldes meil tavapärase ise otsimise variandiga on siin kindlasti eeliseid. Näiteks on vähem võimalusi pettuda, kui avastame oma partnerit ajapikku just sellisena, nagu ta tegelikult on. Lisaks ka see nüanss, et kõrvaltpilk on sageli teravam. Me küll arvame ise teadvat, milline partner meile kõige paremini sobib, aga kas see on ka tõde? Pigem kipume eirama kõiki neid vägagi olulisi detaile, millest hiljem meie igapäevane kooselu koosnema hakkab. Kasvõi klassikaline küsimus taustast ehk kust tuleme meie ja kust meie partner. Rikaste ja vaeste abielud sobivad hästi muinasjuttudesse, aga kas ka pärisellu? No mitte sugugi alati. Siinkohal ei maksa unustada, et kapitalistlik ühiskond on klassiühiskond. Ma ei räägi siin-

Pikaaegne paarisuhe on parim keskkond inimese sisemiseks kasvuks ja arenguks, sest mitte mingis muus suhtes ei avane inimene nii palju, et saaks näha ja kogeda oma sisemaailma kõige sügavamaid sügavusi. Meil on võimalik enda sisse vaadata, uurida ja tundma õppida ka kõige pimedamaid ja koledamaid kohti endas, oma varjupoolt, kuhu muidu ei vaataks. Ilusatest kohtadest rääkimata. Ja partner on selles protsessis väga heaks peegliks. Pühendunud paarisuhe on kiirtee, et jõuda eheda ja autentse iseendani. See tee iseenda juurde on tee Armastuse juurde. See on kojujõudmine iseendasse. See on kogemine, et sa ise oledki Armastus.

Foto Annika Metsla

Piret Jõemägi on holistiline terapeut, kundalini jooga õpetaja ja tantraõpetaja. Aastast 2007 on Piret juhendanud arvukalt erinevaid jooga ja enesearenguga seotud kursusi ja koolitusi. Margus Jõemägi on telerežissöör ja tantraõpetaja. Piret ja Margus on olnud paar 25 aastat ja viimastel aastatel juhendanud koos paaride tantrakursusi. www.südametantra.ee www.piretjoemagi.ee

PILGRIM . EE