EHH, Uhhuduur 20. Ise teed oma elu!

HANNES HANSO

MART KUUSK

PRIIT KUUSK

LIIVO NIGLAS

KRISTJAN PRII

TANEL RÜTMAN

Ise teed oma elu!

Elu on üks lõppematult kestev olevikuhetk ning muudatusi selles saab teha vaid nüüd ja praegu.

Suur tänu!

Hawaii Express Confido

Hispaania Maja

Purmo Group Estonia

Toomas Männaste

Sven Sakkov

Kristjan Sillaots

ja loomulikult kõik meie lähikondsed, kes kogu selle seikluse meiega omal moel

kaasa teevad!

Sügav kummardus.

Teie uhhuduur

LAHKUMINE / EST 21.06

Saatjate hulk hakkab eelmiste reiside algusega võrreldes kokku kuivama. Sadamas on tosin ja peale inimest, peamiselt pereliikmed. Korraks on kohal ka ETV, kes filmib üles mõned kaadrid, ilmselt juhuks, et kui meiega midagi põrutavat juhtuma peaks, siis hea arhiivist võtta. Hetkel meie taaskordne teeleasumine uudiskünnist aga enam ei ületa. Oleme ausad, me pole ka ise kõva kära oma uue reisi alguse ümber teinud. Mitte seetõttu, et poleks olnud huvi, vaid igaühel on enne reisi niigi iga tund arvel, et saaks lohisevad otsad kokku sõlmida ja edasilükkamatud tööd ära teha. Teele tahaks asuda teadmisega, et saad rahulikult teekonnale keskenduda, mitte argiasjade peale mõelda. Oleme tähele pannud, et tavaliselt läheb umbes nädal, kui sa enam fantoom-telefonihelinaid ei kuule. Minu jaoks on see reis aga teistsugune, kuna esimest korda võtan kaasa oma telefoni. Nutisõltuvus oli meil juba eelmisel reisil teemaks, aga minu vabandus on, et kasutan telefoni pildistamiseks. 2018. aasta reisil jäi kokkulepe, et Taniil võtab salajastest varudest kaasa kompaktse kaamera. Uruguays asju lahti pakkides ulatas ta aga mulle toeka objektiiviga kobaka, mis kuhugi ära mahtuda ei tahtnud. Soovin lihtsalt vältida ajaloo kordumist.

6. reis. On teele asutud rongi ja lennukitega, seekord siis esmakordselt laevaga. Homme hommikul läheb Helsingist lend läbi Amsterdami Limasse, Helsingisse aga seilame rõõmsalt üle mere. Rattakastide laeva lohistamine võtab selja märjaks. Õnneks saame need jätta kohe sissepääsu juurde ega pea nendega mööda laeva ringi seiklema.

Jälle teel. Kodukamar mattub vaikselt suvisesse sudusse ja kauged maad ootavad, kui lubate mul end nüüd natuke poeetilisemalt väljendada. Reaalsus oli küll pisut labasem: õgimine Rootsi lauas ja igaks juhuks ühe kangema käraka kaasaostmine vahetult enne poe sulgemist. Tavaline Soome laeva rutiin. Sain seda rutiini mõnda aega tihemini kogeda 2021. aasta kevadel, kui ilmselt viimase eestlasena, kes veel Soomes tööl käinud ei olnud, selle tükiga lõpuks hakkama sain. Oli tore kogemus ja tänan igati selle võimaldajaid.

Helsingis on meil vastas Sven Sakkov, kes suursaadikule kohaselt võtab kaasmaalaste eest hoolitsemise enda kindlatesse kätesse. Ta tutvustab kahe naaberriigi vaheliste suhete hetkeseisu ja kultuurilisi kokkulangevusi ning erisusi. Samuti Eesti riigi kinnisvara kohapeal. On sisukas ja asjalik kohtumine. Kuna reisisellide majutamine ei kuulu Eesti saatkonna tegevusalasse ja pole meie poolt ka kuidagi soovitud, siis õhtu lõpuks transpordib tema ekstsellents meid Vantaa lennujaama.

LÕPPEMATU PÄEV / FIN

22.06

Saame hakata vaikselt reisirütmi sisse elama. Kes norskab rattakasti peal, kes tukub selle najal. Mingi hetk enne hommikut avastame pagasi kontrollkaalu ja hakkame oma kiiruga kokku pakitud varustust rattakastide vahel võrdsemalt ära jagama. Paras mäsu ja teipimine, kuid lõpuks tundub, et saime asjad õigesse parlanksi. Siiski selgub check-in’s, et minu kast on lubatud 23 kg asemel 26 kg ja sel moel me küll lennata ei saa. Esmane reaktsioon on tavapärane kihvatus. Oleme ju õppinud oma reisidel, et jalgrattureid vihkavad maailmas kõige rohkem Tiibeti koerad ja lennujaama check-in’i töötajad. Et kas siis jälle! Õnneks laheneb olukord mõne elemendi ümberpaigutamisega seljakotti ja 24 kg juures pigistatakse silm juba kinni.

Uus trall on turvakontrollis, kus mu seljakott käib läbi kõikvõimalikud uurimistasandid ja kohale kutsutakse abivägegi. Võimaliku terroriohu olukorra tekitas mu kotis olev suupill, mis ilmselt mingi kaameranurga alt paistis plahvatusohtlikuna. Võtan selle välja ja mängin väikse viisijupi ning kõik rahunevad.

Kuna koroonapandeemia ajal löödi kogu reisibisnis uppi ja paljud lennujaamade töötajad pidid endale uue töökoha otsima, siis nüüd, kui rahvaste liikumine on taastunud, ei ole enam piisavalt teenindavat personali, kes kogu seda massi ära jõuaks menetleda. Amsterdami lennuvälja passikontrolli saba on sadakond meetrit pikk ja päris mitu meetrit lai ning vonkleb üle poole ootesaali. Õnneks on meie lendude vahe neli tundi ja oleme graafikus. Arvestades seda tohuvabohu, ei tundu rataste meiega samale lennule jõudmise tõenäosus kuigi suur.

Uus turvakontroll ja taas mul lotovõit sattuda juhuvalikusse. Tõstan juba targu suupilli teiste asjade peale. Seekordse viivituse tekitab aga hoopis ühe daamikese koer, kes turvakontrolli põranda täis pasandab. Ilmselt oli juhuvalikusse sattumine koerakesele sel määral suureks elamuseks, et kere ei pidanud emotsioonide tulvale vastu.

Amsterdam–Lima lennul on maskikohustus. 11,5 tundi saab olema päris „tore“. Õnneks ei huvita peale õhkutõusmist enam kedagi, kas sul on mask või mitte ja saab vähemalt vabalt hingata. Pika lennu päästjaks on täitsa talutav filmivalik ja seega tuleb üks korralik kinomaraton. Kuna lendame päevaga ühes suunas, siis päev muudkui jätkub ja jätkub. Peagi oled juba transis. On tunne, et 24-tunnisest ööpäevast saab 40-tunnine.

Amsterdami lennujaama passijärjekord

Lõpuks hakkab hämarduma ka lennuki akna taga ja Lima tuled paistavad. Sundasendis keha taas sirgeks sirutamine käib korraliku ragina saatel. Meie jaoks on juba uneaeg, kuid siit hetkest meie päris seiklus alles algab. Esimene küsimus on muidugi, kas meie rattad on ka kohale jõudnud. Pagasilindilt neid ei tule, kuid see ei tähenda veel midagi, tavaliselt ongi sellised suuremad asjad kusagil eraldi. Nüüd on vaid küsimus, kus see „eraldi“ on. Saame kasutada oma värskelt õpitud hispaania keelt. Nagu kiirelt mõistame, tuleb sellele lisada ka reiside jooksul välja kujunenud kehakeele elemente. Lõpuks juhatatakse meid kuhugi suure ukse juurde, mille tagant paistab lennujaama territoorium ja ennäe imet, ka meie jalgrattakastid! Asun nendele lähenema, kuid kollases vestis lennujaama töötaja tõrjub mind tagasi. Tegemist on keelualaga ja nad lohistavad ise kastid hoonesse sisse.

Lõpuks oleme lennujaama peasaalis ja akna tagant hüppab ja lehvitab tähelepanu püüdmiseks Kristjan Sillaots. Vastutulijaid siin sisse ei lasta, kuna on koroonapiirangud. Peruu kohta hirmutati meid sellega, et isegi toidupoodi minekul peab sul vaktsineerimistunnistus kaasas olema ja ühe maski asemel kantakse kahte. Ka tänaval. Restoranidesse ja hotellidesse ei pääse lamemaalased isegi lähedale.

Kristjan on mees, kes on end siinmail sisse seadnud ja tegeleb alpakatoodetega. Kohtasime teda eelmise reisi lõpul ja juba toona sai kokku lepitud, et uut reisi alustades trehvame taas. Meest sõnast!

Kristjan ise on sõiduautoga, kuid kaasas on tal veel kohalik mees väiksema furgoonautoga. Kuna furgooni juht on Kristjanile ette teatamata võtnud kaasa ka oma sõbra, tekib meil väike äramahtumise väljakutse, kuid see laheneb Hannese ja Mardi siirdumisega jalgrattakastide otsa. Meie Liivoga saame laiutada sõiduauto tagaistmel. Mõningase tiirutamisega jõuame meile juba tuttavasse Mirafloresi rajooni. Lima peenem linnajagu ja uhhuduuri standarditele justkui mittevastav, kuid kuna siin eelmine kord lõpetatud sai, siis siit peame seekord ka alustama. Hotell, kus viimati ööbisime, on vahepeal kinni pandud, kuid saame Lendava Koera hotelli, mille uksed meile eelmine kord suletuks jäid. Uhke koloniaalstiilis kõrgete lagedega hoone, mis seest mõnusalt boheemlaslikult sisustatud ja pererahvas lahke. Esimese asjana ütlevad küll, et neljast tuba neil anda ei ole, kuid küsimus laheneb nii, et kolm saavad ühte tuppa ja üks peab jagama võõrastega dormitooriumi. Loosiga „võidab“ selle võimaluse Hannes. Hind kokku 175. Esmalt saan aru, et eurot, kuid summa on kohalikus vääringus ehk solides. Kurss ca 1 euro = 4 soli, seega täitsa ok hind. Tuleb 11 euri per öö per kärss. Hannese tüüpküsimus: „Kas kauplesid ka?“ Ei kaubelnud, lahe koht, jääme siia.

Sillaots saab talle toodud vorstid, furgoonijuht ja tema sõber Eestist toodud kommi. Lepime kokku, et homme läheme Kristjanile külla.

Reis on olnud sedavõrd kurnav, et ajavahele vaatamata magame kõik hommikuni nagu notid.

Õnnelikult Mirafloreses

LIMA / PER 23.06 M

õned asjad on õnneks samamoodi nagu eelmine kord. Rahvusvaheline kohvibränd on ikka samas kohas ja atmosfäär endiselt mõnus. Pisut hiljem hommikusöök hotelli vastas kohvikus on ka tore. Liivo rõõmustab eriti selle üle, et tema reisikaaslased on ka nautimist nautima hakanud ja ei torma kogu aeg uute eesmärkide poole. Jääb rohkem aega märkamaks, mis su ümber toimub.

Uudishimu ja rännukihk saab niipalju meist ikkagi võitu, et pakime ennelõunal rattakastid lahti ja seame oma uued parimad sõbrad sõiduvalmis. Sellega kaasneva tohutu prügihunniku aitavad meil

ära likvideerida kohalikud hotellikulid, kelle jaoks see tundub olevat väike lisateenimise võimalus. No mis saab meil olla selle vastu.

Teeme proovisõiduringi rannikukaljule, kus Mart näeb all ookeanis

hullavaid surfareid ja tõdeb muhelusega huulil, et laine on hea. Homme plaanib ta ka ise lainetesse viskuda.

Lahtipakkimisrõõm

Mart inspekteerib surfivõimalusi

Kuna on jaanipäev ja sai kokku lepitud kokkusaamine, siis õhtupoole hakkame Sillaotsa antud koordinaatide järgi tema poole orienteeruma. Esialgu on juhised täpsed ja jõuame juba peaaegu sihtkohta, kuid siis avastame end kusagilt kollase liivateega agulist, mis ei kõnele sellest, et siin võiks elada edukas alpakakaupmees. Laseme taksol küll minna, sest täpsemaid juhiseid meil talle anda ei ole, kuid ise jääme esialgu nõutute nägudega ringi vaatama. Ega ei jää muud üle, kui peremehe käest küsida, kus ta hosienda* siis lõpuks asub. Mõningaste leviprobleemide möödudes saame oma asukoha talle ära kirjeldada ning jääme küüti ootama. Vahepeal tuleb üks kohalik peni ja näitab üles suurt huvi Mardi kotist välja turritava kuiva-

* Majutus (hisp)

Ei, Pitsu, meil endilgi vähe

tatud tuulehaugi vastu. Peame talle kahjuks nentima, et seda kala on meile endilegi kamba peale vähe ning paraku jääb tal see maitseelamus sel korral saamata.

Nagu siinmail tavaks, eraldab peenemat elurajooni mitte nii peenest kõrge müür ja valvuriga värav. Linnulennult oli GPS meid peaaegu õigesse kohta juhatanud, kuid olime väravast lihtsalt mööda sõitnud. Nüüd aga oleme päral ja jaaniõhtu võib alata!

Perenaine on end siinses maskuliinses kultuuris suutnud läbi klaaslagede suruda ja tegeleb pangandussfääris juhtival kohal. Kirjade järgi on kõik võrdsed, kuid on ikkagi võrdsemaid. Seda enam väärib tema südikus tunnustust. Lisaks veel emaroll.

Kuna majas on alla aastased kaksikud, siis väga pikka pidu me ei pea, kuid Hannes teeb intervjuu Sillaotsaga Kuku raadio jaoks ja meie laseme grillil hea maitsta. Oleme ikkagi lihasööjate maailmajaos.

Tagasisõit kulgeb ladusamalt ja entusiastlikumad lähevad veel linna peale seiklema. Pakutakse kõiksugust kraami.

Alpakakaupmehe villa Peruu jaanipäev

24.06

Hommikukohvi traditsioon jätkub. Päevaplaan on selline, et Mart läheb surfama ja ülejäänud kesklinnaga tutvuma. Hannes on mõni aasta tagasi tööga seoses Limas käinud ja üht-teist teab, kuid tema reisid pintsakus ja lipsuga kulgevad muidugi teist teenindustaset järgides. Praegu peame vaatama ise, kuidas Plaza del Armase üles leiame. Üks asi, mis siinkandis orienteerumise lihtsaks teeb, on see, et iga väiksemagi asula keskpunktiks on ikka Relvade väljak ja sinna osatakse sind alati juhatada. Keskväljaku ääres on aga tavaliselt kõik reisimehele vajalik olemas. Suurlinnades on Plaza del Armased pompöössed maastikuarhitektuuri objektid koos skulptuuride pargiga. Erinevalt Maarjamäe memoriaalist on need aga väga populaarsed kokkusaamiskohad ja alatihti rahvast täis.

Presidendipalee ees on kõrge trellitatud aed, mis ilmselt sümboliseerib tõsiasja, et märkimisväärne osa Peruu presidentidest, kes oma ametiaja lõpetavad, satuvad peale seda vangi. Seda teades on hea oma vaadet aknast trellidega juba harjutada.

Peruu presidendipalee

Kohalikku katedraali külastades ja sealseid väljapanekuid vaadates leian end taas mõtlemast teemal, et kui kristlus on nii rahuarmastav ja leppimist kuulutav religioon, siis miks pagan kristluse ajalugu nii verine on? Eks see on sarnane

ilmselt ka muude usundite puhul ja kõik, millesse inimene oma „inimliku“ osa juurde lisab, muutubki lõpuks omakasupüüdlikuks ja vägivaldseks. Kui kõikidelt maailma usunditelt kuld ja kard maha pühkida, siis lõpuks räägivad ju kõik ühest ja samast asjast – armastusest ja hoolimisest. Aga ikka tunnevad inimesed vajadust ja leiavad mooduseid öelda, et minu jumal on parem, kui sinu jumal.

Õhtul on meil veel üks kohtumine siinse eestlasega, kelleks on Katrin Kalmurand. Kohtumispaik on peen restoran nimega B, kuhu meie oma reisirõivastuses küll hästi ei passi, aga teatav immuunsus veidrate pilkude osas on meil aastate jooksul juba välja kujunenud. Vestluse käigus saame teada, et lapsi iseseisvalt siinmail kuhugi ei lasta ja inimröövid lunaraha nõueteks on reaalne oht. Raamistatud ilus elu kõrge müüri taga. Läbi käib taas ka naiste enesetõestamise teema siinses meestekeskses ühiskonnas.

Hiljem käin otsin linna pealt suitsu. Päris kurja vaeva peab selleks nägema. Taban end mõttelt, et kas hakkab sõltuvus tekkima? Olen end siiani siiski defineerinud mehena, kes on suitsetamise mahajätmise maha jätnud. Teen, kui tahan, palju õnneks ei taha. Tavaolukorras kodus võib pakist ka aastaks jaguda, võib-olla rohkemakski. Reisidel lasen vabamalt. Praegu on aga tunne, et nikotiinideemon kipub võimust võtma. Peab ta korrale kutsuma!

Kristluse verine ajalugu Restoran B

Üks märkamine päevasest linnaskäigust veel. Otsides tualetti, juhatati meid pruudikleitide poodi. Peale mõningast mõttelühist sain aru küll, miks pruudikleidi poes kemps olema peab. Neid hindu vaadates võtaks ka mul kõhu lahti.

25.06

Täna asume teele. Rattad on sõidukorda seatud ja oodates veel viimaseid kohmitsejaid järele, kohtume kahe rõõmsa vanahärraga, kellest üks on kuulus fotograaf ja teine arhitekt. Küsivad, et kuhu oleme teel, ja kui kuulevad, et Costa Rica poole, siis nendivad elutargalt, et nad on ka iga päev teel. Nende marsruut kulgeb trajektooril casa-cafe, cafe-casa (kodu-kohvik, kohvik-kodu). Annaks jumal meile ka ühel päeval niipalju tarkust!

Ja siin ta siis taas on, JFK ausammas. 2018 selle jalamil istudes ei osanud keegi enam midagi tarka öelda. Neli aastat on möödas, koht on sama ja suund on põhja. Olgem hoitud ja asugem teele. Kuna Wend meiega hetkel veel liitunud ei ole, saan öelda, et ega see Costa Rica ise meile vastu ei tule. Kui ta seda kulunud targutamist kuuleks, viskaks ta mind millegagi.

Limast väljasõit kulgeb alguses mööda sujuvat rattateed, mis on ülal kaljuplatool. Allpool paistab ka üks suurem tee, kuid loodame, et ei pea kohe väga suuri vertikaalseid siksakke tegema hakkama. Bensiinijaamas laseme rattakummid värskemat Lima õhku pilgeni täis ja tahame uskuda, et see püsib seal pikalt.

Lõpp on algus, JFK

Ka kõige pikem rännak algab esimestest meetritest

Lima õhk rehvidesse

Nüüd söön banaani, palju tahan

Internetiga ühendamata telefonikaart annab meile siiski aimu, mis suunas liikuma peame. Nooblim rajoon saab otsa ja ümbrus hakkab muutuma. Lima on suur linn ja siit väljasaamine on mitmetunnine projekt. Ühe energiapausi ajal ostame banaani ja Hannesele meenub, et esimest korda nägi ta oma elus banaani Riia loomaaias, kui ahv seda sõi ja tema väikese heledapäise Saaremaa poisina karjuvat ebavõrdsust võre tagant pealt vaatama pidi.

Linnaserv on juba paras slumm ja ropp ummik. Kusagil on kanalisatsioonitoru lõhkenud ja natuke maad edasi asub ilmselt mingi kondijahuvabrik, mille odöörid silme eest virvendama võtavad. Autoga siin küll liikuda ei tahaks, või mis liikuda, ummikus istuda. Meie saame vähemalt edasi vändata. Meenub laul sibidest, kel vaat läks vastu väravat (rahvuslikul viisil).

Väntamine on teatavasti päris energiarohke tegevus, kuid peale esimest märkimisväärsemat tõusu saan enda rõõmuks tõdeda, et tuleb välja küll. Oluline, nagu ikka, on hoida oma tempot ja rütmi. Liivo on paradoksi ees, sest kas oled söönud või ei ole, mõlemal juhul on pehmelt öeldes kaka olla. Täis kõhuga hakkab lisaks veel pistma ka. Halvad valikud.

Hilisemal pealelõunal jõuame sürrealistlikule teele, mis kulgeb mõnisada meetrit ookeani kohal, kaljuplatoo serval. Meist vasakule jääb lõputu veemassiiv ja paremal kõrguvad liivadüünid, mis laisalt tee peale voolata üritavad. Kahesuunaline maantee on ainuke horisontaalne riba sellel nõlval. Sõiduautosid on mõni üksik, peamiselt vuravad mööda rekad. Liiklus on küll tihe, aga talutav. Keskkonna müstilisus ei lase väsimusel ja kiirelt läheneval päikeseloojangul meis muremõtteid veel tekitada.

Kui see dramaatilisus mõnekümne kilomeetri pärast otsa saab, siis on küll tunne, et nüüd võiks juba kuhugi paigale jääda. Kaardilt vaadatud linnake nimega Pasamayo täpselt oma nime vääriliseks osutubki ja paraku tuleb meil oma teekonda täna veel jätkata. Meie õnneks on peagi uus asula, kus ka asjalik öömaja koos garaažiga, kuhu saame rattad panna.

Liivo maadleb duši all sooja vee kättesaamisega. Hannes hüüab mitu korda, et proovi teist kraani ka, kuid Liivo ei ole mees, kes end niisama lihtsalt ümber rääkida laseb. Lõpuks on tõde ikkagi see, et soe vesi tuligi teisest kraanist, kuid

Liivo oli end selle aja peale juba kangelaslikult puhtaks pesnud. Liigesekreemi

põlvele määrimise protseduuri sekkub aga otsustavalt Mart, sest kõigil on kõht tühi ja oleks juba aeg linna õhtust sööma minna.

Liivo halvad valikud

All ookean, ülal düünid, kitsas riba vahepeal