Age Oks
Liblikalend
Tekst ja luuletused
Doris Kareva
Fotod
Stina Kase
Arhiivifotod
Daria Klimentova, Sian Trenberth, Peter Schnetz, Anthony Crickmay, Patrick Baldwin, Stephanie Methven, Bill Cooper, Sasha Gusov, erakogu
Idee ja kontseptsioon
Maris Kerge
Kujundus
Kaire van der Toorn-Guthan
Keeletoimetaja
Inge Pitsner
Trükk
Tallinna Raamatutrükikoda
© Kirjastus Pilgrim ja Age Oks, 2020
www.pilgrim.ee
ISBN 978-9949-099-36-8
Priimabaleriin Age Oksa ja fotograaf Stina Kase kohtumisest sündisid meeleolumaastikud. Luuletaja Doris Kareva mõtisklustes avaneb liblikalennuna Age maailm. „Tants läbi elu“ on pühendumine, loomine, küpsemine, mõistmine. Teekond ja otsing iseendas, mis inspireerib, julgustab ja kutsub kaasa.
Luule on keha tants. Tants on keha luule.
Keha on keel, mida kõneleb Kõiksus: kuule, tunne ja näe.
Age Oksas kehastub naiseliku ilu olemus. Imetlusväärne näolt ja figuurilt, sisaldub temas siiski midagi veel – kirkalt puhas vaimne ilu, otsekui valev leek, mis on alati leidnud täiusliku väljenduse klassikalise tantsu etendustes.
Suurem osa tema karjäärist möödus Inglismaal partnerluses Toomas Eduriga, kellega nad moodustasid Inglise Rahvusballeti vaieldamatu esipaari. Tuntud Briti tantsukunsti kuldpaarina pälvisid nad mitte üksnes publiku, vaid ka teiste tantsuprofessionaalide ja kriitikute armastuse. Pärast nende hüvastijätugalat Sadler’s Wellsi teatris, kus oli kohal kogu Briti tantsukunsti koorekiht, osalesid nad aukülalistena Londoni kriitikute korraldatud pidusöögil. Ikka ja
jälle korratakse, kuidas kogu oma karjääri jooksul ei pälvinud Oks ja
Edur kordagi laitvat arvustust, mis on üsna hämmastav, arvestades Londoni ajakirjanike kurikuulsat kriitilisust. Nende renomee
rahvusliku aardena leidis kinnitust, kui Tema Majesteet kuninganna
Elizabeth II tunnustas mõlemat Briti Impeeriumi kõrgeima kultuurilise aumärgiga.
Sündinud ja õppinud Eestis, saabus Age Oks koos oma abikaasaga Ühendkuningriiki nagu õnnistatud välk selgest taevast, kui Ivan Nagy, toona Inglise Rahvusballeti direktor, kutsus neid trupiga ühinema pärast parima paari tiitli võitmist Jacksonis Mississippi balletikonkursil. Nende koosluse vaistlik musikaalsus ja peaaegu ülemeeleline teineteisetaju laval oli ilmne algusest peale. Paljude vaatlejate jaoks olid nad paari aastakümne jooksul parim tantsupaar kogu maailmas. Selline edu ei langenud sülle juhuslikult, nad treenisid pingsalt tundide kaupa ja lihvisid iga sammu lõputult. Algusaastail nähti Edurit erilisema tantsijana, premier danseur noble, Oksal läks artistina küpsemiseks ja laval emotsionaalselt avanemiseks pisut rohkem aega. Algusest peale esines ta aga kõrgtasemel, puhta klassikalise joone ja tugeva tantsutehnikaga.
Igaüks, kel juhtus olema õnne või au jälgida Oksa ja Edurit proovisaalis, võis märgata, et paari täiusetaotluse taga seisis enamasti Oks. Tema proovi käigus pidevalt pillatud targalt asjakohased märkused, tema lõputult kannatlik viimse kui sammu lihvimine – kõik see tulvas esile Oksa kirglikust soovist esitleda nende ühist kunsti parimas võimekuses. Kui Edur oli romantik, siis Oks nende eduloo pigem realistlikum, analüütiline pool. Proovisaalis aga unustas Oks oma vaoshoituse, nagu ajapikku ka laval. Tema esituse sujuv täiuslikkus põhines sihikindlal treeningul ja seetõttu sai ka võimalikuks tema pikk, väga pikk karjäär tõepoolest ainsagi möönduseta kvaliteedis kuni lavalt lahkumiseni.
Ühel „Tuhkatriinu“ etendusel Londonis oli tal esimese vaatuse lõpus õige pikk soolo, mida enamik vaatajaid oli harjunud pidama kõigi baleriinide esituses üsna tüütuks, Oks aga muundas selle millekski mitmekihiliseks ja erakordselt sügavaks, äratades soovi, et see stseen iial ei lõpeks. Oks oli rabav nii „Luikede järve“ OdetteOdile’ina kui Juliana „Romeos ja Julias“, õieti igas rollis, kus ta iganes üles astus. Koos David Dawsoni „Miljoni suudlusega mu nahal“ tõi tema viimane suurroll, MacMillani Manon, mida ta esitas Londonis ja paljudes paikades üle Inglismaa, talle eriti prestiižsse Briti tantsukriitikute ühingu (Critics’ Circle) parima naistantsija auhinna – ihaldusväärse tunnustuse. Kui Oks läks Sadler’s Wellsi teatri lavale preemiat vastu võtma, kõlas glamuurse tseremoonia kõige valjem aplaus. Tema tantsuprofessionaalidest kolleegide austus ja armastus vallandas tõelise tunnustustsunami.
Pöördunud tagasi kauaigatsetud Tallinnasse, ilmutas ta Eesti Rahvusballeti repetiitorina samasugust eesmärgiselgust kui esibaleriinina. Tema kumedal nooruslikul häälel esile toodud märkused tabavad alati täppi. Mistahes olukorras jääb Oks alati väljapeetuks, sirgeselgseks, korrektseks ja vaoshoituks. Temast õhkub kombekust, sooja arukust ja intelligentsi; ilmselgelt ei lase ta endale varbale astuda. Seda tänu kõikide olukordade ja inimeste pidevale mõista püüdvale analüüsile tema enda kompromissitu aususe taustal. Lisaks pedagoogitööle balletikoolis on Oks ka pühendunud ja armastav ema. Sedagi rolli on ta võtnud talle omase tõsidusega ja nii on see toonud tema iseloomus ilmsiks uue mõõtme. Kuigi Oks on süvitsi tõetajuga isiksus, on tal samas ka võrratu ja ootamatu huumorimeel – ja kui ta kingib kellelegi naeratuse, on see soe ja õnnestav kogemus. Tema naeratusest kiirgab läbini heatahtlik siirus. See on otsekui jumalanna õnnistus.
Mike Dixon on rahvusvaheliselt tunnustatud tantsukriitik ja jurist, Londoni kriitikute ühingu president aastatel 2004–2006 ja selle tantsusektsiooni esimees aastatel 1999–2011, rahvusliku tantsuauhinna asutaja.
Tema kunstnikutee on tähistatud triumfidega, aga viimne kui üks neist on saavutatud tänu tema otsustavusele arendada oma loomupärast annet niipalju kui võimalik ja mitte kunagi kaotada silmist parimat, milleks ta oleks võimeline iseenda või oma maa nimel. Age Oks ei rahuldunud kunagi üksnes kunstilise kõrgtasemega, ta püüdles alati ülima poole ja enamasti jõudiski selleni – just seetõttu jääb ta meid kõiki inspireerima. Mike Dixon, tantsukriitik
Laps tantsib valguslaikudel vastpestud põrandal.
Oh varsakapju puhkemas ta palja talla all!
Kuis hõiskab ööbik, sumiseb ta hääles mesilind!
Ja maailm – püha imesuur ta pilgus vaatab mind.
No ja kindlasti puude otsas roninud!
Nojah, just, nii et ema südamerahuks – las ta vähemasti proovib! – olin valmis katsetele minema. Ega ema ei oodanud vist küll, et mind vastu võetakse. Ise oli ta ära ekskursioonil, nii et katsetele tõi mind isa – ja siis tulemuste järgi selgus, et piiri peal! Käib kah! Ma ei olnud füüsise poolest mingi eriline anne, aga nagu selgus, viimane, kes sisse sai sellesse gruppi. Ja ega mul endal olnudki erilist sõna selles osas. Aga see oli suur au, et mind vastu võeti, ja nii ma läksin.
Kujutan ette, et olid vapper ja uudishimulik väike tüdruk, valmis ära proovima, mida selline kool siis endast kujutab.
Nojah, ja sel ajal oli suhe vanematega ka niisugune, et kui nii juba arvati, siis tuligi minna. Ei olnud minus mingit vastuhakkajat. Ma ei teadnud üldse, kuhu ma satun, pole kindel, kas ma olingi üldse Tallinnas käinud. Sellest ajast on mälupildid üksnes killud. See oli paras ettevõtmine, et Tallinna üldse tulla, hästi pikk retk. Vanemad pidid varsti tagasi sõitma, meil olid ju loomad. Ja siis jäeti mind esimest korda üksinda ühiselamutuppa. Tüdrukute ühiselamu asus Toompeal müüri sees, roosa maja kõrval oli hall maja, vaatega Snelli tiigile ja Balti jaamale. Toas oli kaks raudvoodit ja nende peal teised kaks raudvoodit, nii et tekkisid nagu narid, muud ruumi seal väga ei olnud. Seal me siis neljakesi elasime, kümneaastased tüdrukud üle Eesti. Dagmar oli Tartust, Signe Hiiumaalt, mina Tihemetsast ja Marina, kes internaati kauaks ei jäänud, kusagilt Tallinna lähistelt. Ja sellest eestoast käidi kogu aeg läbi teise tuppa, kus elas kuni kaheksa tüdrukut. Ega mul ettekujutust ei olnud küll, mis siin koolis üldse toimuma hakkab.
Dagmar, kellest sai hiljem mu parim sõbranna, tuli koos vanematega. Ja tema vanemad on hiljem meenutanud, kuidas ma tõesti olin nagu Pipi, ei osanud kasvõi raamatutele paberit ümber panna, sest ma polnud seda kunagi teinud. Keerasin raamatu raksaki! tagurpidi. Aga otsustavalt. Ja kuna me tulime Balti jaama poolt, siis oli minul arusaamine, et see ongi kogu Tallinn. Järgmisel päeval ütlesin Dagmarile “Lähme linna!“ ja vedasin ta kohe Balti jaama.
Praegu on seda kõike omamoodi lõbus meenutada, aga alguses oli ikka väga raske. Dagmariga saime õnneks hästi läbi ja see sõprus väga toetas neid esimesi aastaid. Oleme tänaseni jäänud väga lähedasteks sõpradeks.
Milline on sinu seos kaasaegse tantsuga ja kuidas see välja kujunes?
Kui läksime Inglismaale, siis meil kaasaegset tantsu eriti repertuaaris ei olnud ja kui tuli mõni modernsem lavastaja, siis ega mind tavaliselt koosseisu ei kaasatud, minuga arvestati kui puhtalt klassikalise baleriiniga. Tõeline murrang tuli hiljem, kui olin kolmekümnendates ja meie duole lavastas numbri andekas ja noor, väga erilise käekirjaga kaasaegse tantsu koreograaf-lavastaja Wayne McGregor – nüüdseks üle maailma tuntud ja juba pikemat aega Londoni Kuningliku Balleti resident-koreograaf. Minu teada olin esimene baleriin, kes tema lavastuses riskis minna varvastele. Algul ei olnud ta sugugi kindel, kas see on hea mõte, aga liigesevalu tõttu oli mul ilma varvaskingadeta valus teatud liigutusi teha, seega lubas ta mul esialgu proovida. Usun, et see andis kuidagi talle enesekindluse, et tema keerukat koreograafiat on võimalik ka varvastel esitada. Nüüdseks tantsib enamik baleriine tema lavastustes varvaskingades.
McGregori tantsunumber „2 Human“ oli lavastatud Bachi muusikale, koreograafiliselt keeruline, tihe, füüsiliselt väga raske just kiirete ja ekstreemsete liigutuste tõttu. Olin varasematel aastatel tantsinud küll neoklassikat, kuid see oli minu esimene tõsine kokkupuude nii modernse koreograafiaga. Ma ei uskunud endasse alguses üldse, ei teadnud, kas ma sellega hakkama saangi. Aga lavastajal oli tohutu usk minusse. Ja kui olin protsessi sisse elanud, oli tunne kuidagi nii vabastav, avanesin iseenda jaoks täiesti uutmoodi – ja korraga oli mul nii põletavalt kahju, et miks mul polnud varem õnnestunud midagi sellist kogeda. Võib-olla ma ei ole võrreldav teiste geniaalsete liikujatega sellises stiilis, aga et ma üldse niimoodi end tundsin, kogu see nauditav kogemus oli suur elamus. Jah, mul on kahju, et ma enda jaoks kaasaegse tantsu nii hilja avastasin. Vanasti oli üksnes klassika ja neoklassika, mis oli justkui esimese natuke vabam vorm, aga nüüdseks on kaasaegne klassikaline tants oma arengus läbi teinud tohutu hüppe või evolutsiooni. Mida kõike üks baleriin haarama peab, on nii ekstreemne!
Mis on tantsija elus kõige määravam – miks ühest saab kõrgprofessionaal, aga teisest mitte?
Loomulikult peab olema annet, aga komponente on mitmeid. Enesedistsipliin, mõistus, tahtejõud ja kirg on olulised. Tantsijale peab meeldima ennast tagant sundida, peaaegu piinata, tundes, et see on omamoodi nauding, et see pakub sulle midagi. Kasvõi selleks, et iga päev treeningtundi minna. Mõni päev pole kohe üldse tahtmist, aga ikkagi võtad end kokku ja lähed kohale. Algus on nii raske, keha veel tihtipeale kange – ja et ennast üldse käima saada, see tundub nii piinarikas. Aga kui sa oled selle läbi teinud ja ennast ületanud, koged rahulolu, tunned end hästi: oli ikka vajalik see enesepiinamine! Lisaks tugevale tahtejõule nõuab see ka vastupidavust ja tervist. Kutsumus on see, mis kaasa tõmbab ja mille nimel oled valmis täielikult pühenduma. Aga jälje jätavad üksnes need, kes end publiku hinge tantsivad.
Võib-olla pingutuse käigus vabanevad ained kehas tekitavadki heaolutunde?
Kas ballett võib olla võrreldav mägironimise või talisuplusega, mis samuti sunnib mugavustsoonist väljuma, pingutama – ja pakub vastu erakordselt kirgastavat elamust? Ühtpidi lööb keha tuld, teistpidi on lõpmata tänulik.
Jah, just. Tantsija igapäevane töö on küll raske, aga sellega kaasnevat sisemist hingelist tunnet ei asenda miski.
Mulle tõesti meeldis ennast proovile panna. Kogu see igapäevane pingutus oli iseenda jaoks väga oluline. Pakkus kuidagi vajalikku rahulolu – nii töö proovisaalis kui peale laval läbielatud etendust. Baleriini keha on tema instrument, mis nõuab järjepidevat harjutamist, lihvimist ja hoolt, et end laval vabana tunda. Iga rolli või etenduse ettevalmistamisega kaasneb aga muidugi ka emotsionaalsus ja hingestatus, mis annabki tantsule tähenduse ja tantsijale omakorda elamuse.
Loomulikult pingutab tantsija resultaadi nimel, erilise rolli, etenduse või enda parima vormi nimel – olla tehniliselt osavam, väljendusrikkam – mida iganes keegi saavutada soovib. Ennekõike on aga soov olla silmapaistvam tantsija, kinkida end lavale ja publikule läbini.
Nad võivad teineteist huvitavalt täiendada, avada tantsijas erinevaid tahke.
No just! Ma olin oma karjääri alguses väga tagasihoidlik. Mul puudus loomupärane julgus emotsionaalseks avatuseks. Avanemine artistina võttis aega. Mus endas olid küll kõik tunded olemas, aga minu emotsionaalne väljendus ei jõudnud vaatajani. Ja ma elasin alguses seda väga üle, kui repetiitor või loominguline juht ütlesid, et tehniliselt on kõik väga hästi, aga tunderikkusest jääb puudu. Arusaamatus – kuidas see saab võimalik olla, kui ma sisimas ise kõiki tundeid tundsin? – haavas valusalt.
Hiljem, ei teagi täpselt mis põhjusel, kas seoses täiskasvanumaks saamise või ühe loomingulise juhi juhendamisviisiga, hakkasin iseenesest teistmoodi tundma. Korraga avastasin vabaduse. Hakkasin vähehaaval üha rohkem elama. George Balanchine, koreograaf ja lavastaja, olevat öelnud, et baleriinid on nagu lilled – nad kõik puhkevad erinevatel aegadel. Hea võrdlus. Mina olin siis hiline puhkeja.
Varased õitsejad võivad ka varem ära õitseda.
On ka selliseid juhuseid. Mõnes elus on aga õige mitu õitsenguperioodi – iga teosega uutmoodi. Omamoodi murdepunktiks, mis andis meile kummalegi uue, värske hingamise ja tõstis meid ka esile, oli Wayne McGregori meile lavastatud duett „2 Human“. Selle numbri esituse eest tunnustati meid 2004. aastal tantsukunsti väljapaistva saavutuse kategoorias Briti kõrgeima, Laurence Olivier’ teatriauhinnaga. Loominguliselt värskendav kogemus oli ka üks kaasaegne ballett, „Million Kisses To My Skin“, millel sisu ei olnudki, aga selle liikumisstiil oli hullumeelne ja samas nii vabastav! See on miski, mida traditsioonilise balleti puhul tihti ei tunne. Rolli kui sellist kehastada polnud vaja, pidi hästi mastaapselt liikuma, tantsima kogu hingest. Vaatamata füüsiliselt vägagi raskele ja väsitavale koreograafiale, oli see ülimalt nauditav – tuiskad suurepärase Bachi muusika tuules üle lava siia ja sinna, emotsioonid valla … Ühtpidi ilma konkreetse süžeeta, aga suurepärane ballett. Koreograafi idee oligi välja tuua iga tantsija individuaalsust ja vabadust.
— THE MAIL ON SUNDAY
„…she proved yet again that she is one of the finest classical dancers in Britain today… she is an artist.“
Taas kord tõestas ta, et on tänapäeval üks Inglismaa parimaid klassikalisi tantsijaid … tõeline kunstnik.
— BALLET TANZ —
„Together they create a chemistry which is currently unequalled in the world of ballet.“
Nende vastastikusele keemiale ei leidu midagi võrdväärset kogu praegusaja balletimaailmas.
— EVENING STANDARD —
„The elegant pair are pure classical dancers…their gracious manners and perfect dancing are gorgeous to watch. There are few dancers who can match them.“
See elegantne paar on klassikalise tantsu ehe näide – nende liikumise graatsiat ja täiuslikku viimistletust on vaimustav jälgida. Vähe on sellise tasemeni jõudnud tantsijaid.
— DANCE MAGAZINE —
„… Star partnership of Thomas Edur and Agnes Oaks breaks hearts with performances of impeccable and sustained refinement.“
Staarpaar Toomas Edur ja Age Oks vallutab südameid oma viimseni väljapeetud etendustega.
— THE TIMES —
„…both blessed with a natural elegance and have added some Western sharpness to the true classical style they brought from Russian tradition.“
Mõlemaid on õnnistatud sünnipärase elegantsiga, lisades teatavat läänelikku teravust ehedale klassikalisele stiilile, mis pärineb vene traditsioonist.
— THE FINANCIAL TIMES —
„As Manon, she gives the performance of her lifetime. Oaks puts not a foot, not a feeling, not a curve of her torso nor an appealing glance, wrong. Here is the Manon who has beguiled generations of readers and opera-lovers, and – now – ballett-goers. She has the seemingly innocent, irresistible sensuality that you see with Marilyn Monroe on film; an impeccable timing of glance and gesture, a prettiness of step and the unabashed erotic charge that fires Manon's character.“
Manonina teeb Age Oks ehk oma elu võimsaima etteaste. Ükski ta pöiaasend, tundeväljendus, kaarduv sirutus või köitev pilk ei jäta soovida. See on just see Manon, kes on lummanud terveid põlvkondi lugejaid ja ooperiaustajaid – ning nüüd ka balletipublikut. Oksas on sedasama näiliselt süütut, vastupandamatut meelelisust, mis Marilyn Monroel filmis; tema pilgu ja žesti eksimatu kokkukõla, sammu kaunidus ja häbenematu erootiline laetus lööb Manoni karakteri lõkkele.
— THE GUARDIAN —
„In Swan Lake they have mined their roles for a profoundity and sophistication that is unique to them. Individually, the dancers are consummate artists. .... It is together, however, that the two are extraordinary. While others may act the drama of falling in love, this couple become twin souls purely within the logic of their dancing. …the two of them are virtually breathing in unison…. Oaks and Edur are speaking in another language.“
„Luikede järv“ toob ilmsiks neile ainuomase sügavuse ja peenuse. Kumbki tantsija eraldi on täiuslik kunstnik – koos aga mõjuvad nad suisa erakordselt. Sageli etendatakse
laval armumise draamat, see paar väljendab aga täielikku ühtekuuluvust üksnes oma tantsuloogika abil; nad hingavad samas rütmis. Oks ja Edur kõnelevad ühes hoopis teises keeles.
Elul ei ole lugu, elu on loomine.
Kas on nii, et me saame kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame kõik nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab kõik, mida väldime?
Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline –elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.
Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming. “Liblikalennus” saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.
ISBN 978-9949-099-36-8
