Käekirjad. PALLAS 2024

KÄEKIRJAD

KÄEKIRJAD

PALLAS 2024

KÄEKIRJAD PALLAS

2024

Koostajad: Kadri Asmer, Piret Viirpalu

Toimetaja: Karin Kastehein

Kujundus ja küljendus: Kadi Pajupuu

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Väljaandja: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2024

Trükikoda: Printon AS

ISBN: 978-9949-7421-7-2

Kõik õigused kaitstud

All rights reserved

Piret Viirpalu

Foto / Photo: Enlil Sonn, 2024

Saateks

2024. aastal on Kõrgemal Kunstikoolil Pallas põhjust tähistada lausa kahte olulist tähtpäeva: möödub 105 aastat kunstiühing Pallase kunstikooli asutamisest ning 100 aastat ajast, mil kool hakkas kandma nime Kõrgem Kunstikool Pallas. Juhtumisi on 2024. aastal Tartu ka Euroopa kultuuripealinn, mis annab veelgi enam põhjust mõelda, millist tähendust kannab Pallas meie kunstiharidusmaastikul?

Käesolev kogumik tutvustab Pallases töötavaid inimesi ja nende loomingut intervjuude ja pildimaterjali kaudu. Saame teada, kuidas Pallase õppejõud on oma elukutseni jõudnud, mis neid inspireerib, mida tähendab nende jaoks õppejõu töö ning kuidas nad näevad Pallase tähendust Eesti kultuurimaastikul. Need mõtted on inimeste endi kirja pandud ja on sama erinevad kui iga inimese käekiri. Viimast nii otseses tähenduses kui ka Pallases töötavate kunstnike, disainerite, konservaatorite, kunstiteadlaste ja semiootikute loomingulist käekirja silmas pidades. Kõik nad on omanäolised isiksused, kes armastavad oma eriala ja soovivad oma teadmisi ning kogemusi Pallase üliõpilastele

Foreword

In 2024, the Pallas University of Applied Sciences has two significant anniversaries to celebrate: 105 years since the founding of the Art School by the Pallas Arts Association, and 100 years since the school adopted the name Higher Art School Pallas. Incidentally, in 2024, Tartu is also the European Capital of Culture, which gives even more reason to reflect on the significance of Pallas in our art education landscape.

This publication introduces the people working at Pallas and their creative work through interviews and visual material. We will learn how Pallas faculty members found their calling, what inspires them, what teaching means to them, and how they perceive the significance of Pallas within the cultural landscape of Estonia.

These thoughts come from the individuals themselves and are as unique as each person’s handwriting. This applies both in the literal sense and with regard to the creative signatures of the artists, designers, conservators, art historians, and semioticians working at Pallas. They are all unique

edasi anda. Selle käigus juhtub vahel ime – tekib äratundmine ja avastamine, leitakse ühine keel ja mõlemad pooled saavad puudutatud. Nende hetkede mõju on näha ja tunda nii õppejõudude kui õppijate loomingus.

Kõrgem Kunstikool Pallas on aastal 2024 just nende õppejõudude ja üliõpilaste nägu, nende imede ja äratundmiste nägu. Ta on vajalik ja asendamatu, pidevas muutumises, kuid siiski äratuntavalt oma nägu. See on võimalik tänu 105 aasta pikkusele ajaloole ja Tartule, mis on olnud ja on kunsti õppimiseks parim koht. Tartus on Tartu Lastekunstikool, Tartu Kunstikool, Tartu Ülikool, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kirjandusmuuseum ning veel paljud kultuuri- ja haridusasutused. Nende koosmõju tulemusena on Tartus loomine, õppimine ja õpetamine midagi, mida tuleb ise kogeda. Pallases.

Rektor Piret Viirpalu

personalities who are passionate about their field and eager to pass on their knowledge and experience to Pallas students. In the process, something magical sometimes happens – recognition and discovery occur, a common language is found, and both sides are touched by the experience. The impact of these moments can be seen and felt in the work of both the instructors and the students.

In 2024, the Pallas University of Applied Sciences reflects the faces of these faculty members and students, shaped by these moments of magic and recognition. It is essential and irreplaceable, constantly evolving, yet still unmistakably its own. This is possible thanks to its 105-year history and to Tartu, which has been, and continues to be, the best place to study art. Tartu is home to the Tartu Children’s Art School, the Tartu Art School, the University of Tartu, the Tartu Art Museum, the Estonian National Museum, the Estonian Literary Museum, and many other cultural and educational institutions. As a result of their combined influence, creating, learning, and teaching in Tartu is something that must be experienced firsthand. At Pallas.

Rector Piret Viirpalu

PALLAS läbi aegade

21. jaanuaril 1918 asutati Tartus kunstiühing Pallas, mille põhikirjale kirjutasid alla Aleksander Tassa, Konrad Mägi, Auguste Pärn, Alma Johanson (Koskel), Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool, Klara (Claire) Holst, Marie Reisik, Mart Pukits ja Ado Vabbe. Ühingu loomise ja tegevuse juures oli keskse figuurina ka Friedebert Tuglas, kelle allkiri teadmata põhjustel põhikirjalt puudub. Toonast aega on ta aga meenutanud nii:

„Esiotsa oli see lihtsalt tutvuskond, kes kohtus peaaegu iga päev Werneri kohvikus või vahel ka Raekoja platsil olevas Konrad Mäe ateljees. 1917. a. suve ja sügise jooksul saabus lisaks veel mõni vanem kunstihuviline, kuna nooremaid avastati kohapealgi. Aasta lõpuks oli uue organisatsiooni esialgne koosseis juba kindel.“1

1919. aastal asutas kunstiühing eraõppeasutusena kunstikooli, mis alustas õppetööd 1. oktoobril. Esimeseks juhatajaks sai Konrad Mägi. 21 aastat pärast kooli asutamist pani kunstiühing Pallas 1940. aastal aluse ka Tartu Kunstimuuseumile, mille kogudes leidub arvukalt nii endisaegsete kui ka praeguste kooli õpetajate ja õpilaste loomingut.

1944. aastal hävis sõjatules Pallase ajalooline koolihoone ning peagi võeti uue võimu tingimustes koolilt ka selle tähenduslik nimi. 1. augustil 2018 taastati kooli ajalooline nimetus – meenutuseks ja kummarduseks Tartu pikaaegsele kunstitraditsioonile.

Aegade jooksul on kool tegutsenud vaheldumisi keskastme ja kõrgema kunstikoolina:

1919–1924 Kunstiühingu Pallas Kunstikool

1924–1940 Kõrgem Kunstikool Pallas

1940–1941 Konrad Mägi nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool

1941–1942 Kõrgem Kunstikool Pallas

1942–1943 Tartu Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused

1943–1944 Kõrgem Kunstikool Pallas

1944 Konrad Mägi nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool

1944–1951 ENSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut

1951–1955 ENSV Riikliku Kunstiinstituudi Tartu osakond

1951–1960 Tartu Kujutava Kunsti Kool

1960– Tartu Kunstikool

2000–2018 Tartu Kõrgem Kunstikool

2018– Kõrgem Kunstikool Pallas

1 Friedebert Tuglas. Mälestusi kunstiühingust „Pallas“. Tartu Kunstimuuseumi almanahh III (Tartu, 1972), 69.

PALLAS Through Time

On January 21, 1918, the Pallas Art Society was founded in Tartu, with a charter signed by Aleksander Tassa, Konrad Mägi, Auguste Pärn, Alma Johanson (Koskel), Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool, Klara (Claire) Holst, Marie Reisik, Mart Pukits, and Ado Vabbe. A central figure in the establishment and activities of the association was also Friedebert Tuglas, whose signature is missing from the charter for unknown reasons. He recalled that time:

“At first, it was simply a group of acquaintances who met almost every day at Werner cafe or sometimes in Konrad Mägi studio in Town Hall Square. During the summer and autumn of 1917, a few older art enthusiasts joined, and younger ones were discovered locally. By the end of the year, the initial composition of the new organisation was already established.”1

In 1919, the art society established the art school as a private educational institution, which began its teaching activities on October 1. The first headmaster was Konrad Mägi. In 1940, twenty-one years after the school’s founding, the Pallas Art Society also laid the foundation for the Tartu Art Museum, which today houses numerous works by both past and present teachers and students of the school.

In 1944, Pallas’ historic school building was destroyed by the war, and soon after, its significant name was taken away under the new Soviet regime. On August 1, 2018, the school’s historical name was restored as a reminder and tribute to Tartu’s long-standing art tradition.

The school has existed at various times alternately as a secondary and higher art school:

1919–1924    Art School of the Pallas Arts Association

1924–1940    Higher Art School Pallas

1940–1941    Public Higher Art School named after Konrad Mägi

1941–1942    Higher Art School Pallas

1942–1943    Tartu Higher Courses of Fine Arts

1943–1944    Higher Art School Pallas

1944   Public Higher Art School named after Konrad Mägi

1944–1951    Estonian SSR Tartu State Art Institute

1951–1955    Tartu affiliate of the Estonian SSR Art Institute

1951–1960    Tartu School for Fine Arts

1960–     Tartu Art School

2000–2018    Tartu Art College

2018–      Pallas University of Applied Sciences

1 Friedebert Tuglas. Mälestusi kunstiühingust “Pallas”. Tartu Kunstimuuseumi almanahh III (Tartu, 1972), 69.

Pallase koolihoov

Pallas’ courtyard

Foto / Photo: Enlil Sonn, 2022

Maire Aarsalu

üldainete keskus, maali lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin aastatel 1980–1985 Tartu Ülikoolis bioloogiat.

Inspireerituna Henri Matisse’i loomingust sain teisel kursusel aru, et tahan õppida maalijaks. Läksingi pärast bioloogiaõpinguid kohe kujutava kunsti kaugõppekursustele Tartu Kunstimuuseumi juurde, sihiks astuda kolme aasta pärast ERKI-sse. Suvistel maalilaagritel oli juhendajaks Toivo Toomemets, kelle õpetussõnad ei unune.

Nõukaajal ei olnud tavaks teist korda kõrgharidust omandada, seepärast esitasin avalduse ERKI õhtusele sisekujunduse erialale. Sisseastumiskomisjoni esimees, instituudi toonane rektor Jaak Kangilaski, vaatas mu maale ning hurjutas, et „bioloogi haridus käes ja nüüd vaja veel õppida!“, siis aga ütles, et minu koht on just maal, ja soovitas mul astuda vastloodud Tartu Ülikooli maaliosakonda. Sain Peeter Alliku ja Imat Suumanni järel kolmandana sisse. Kangilaski luges meile kunstiajaloo loenguid ja rõhutas toona (35 aastat tagasi), et maalikunst ei ole kadunud; et nn puhta maali aeg tuleb tagasi. Seda usku olen minagi. Tartu Ülikooli alla kolinud maaliosakonnas oli minu suurimaks eeskujuks kursusevend Imat Suumann, kes pani värvid elama. Pärast lõpetamist läksin kohe Konrad Mägi

ateljeesse õppima. Seda aastat võin lugeda kõige õnnelikumaks õpinguajaks ja Heldur Viirest minu suurimaks õpetajaks. Minu suunda maalikunstis on mõistnud ja toetanud ka Silvia Jõgever, kelle pühapäevastuudios ma ülikooli maaliõpingute ajal osalesin. Eesti kunstnikest on minu suurimad eeskujud pallaslased Alfred Kongo, Richard Sagrits, Karl Pärsimägi, Johannes Uiga, kaasaegsetest Vano Allsalu.

Mis Sind inspireerib?

Üliõpilased – nii need, kes pole enne Pallasesse astumist joonistanud ega maalinud, aga jõuavad oma töökuse ja iseseisva töö võimega kunstikooli läbinutele järele, kui ka need, kel on tugev baas ja kellega leian ühise maalikeele. Alati on üliõpilasi, kelle maalid õpetavad, vaimustavad mind, viivad edasi.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Hea küsimus. Õpetaja või õppejõud on oma ala ekspert, partner, sõber, psühholoog, kriitik, näitleja, vaatleja, kuulaja ja õppija.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Õppejõu roll ise on muutunud. Aastatel 1993–1996 juhendasin Tartu Ülikooli maaliosakonna tudengeid.

Maire Aarsalu

Foto / Photo: Valner Väino, 2020

Füüsalid

Õli, papp

Physalis

Oil, cardboard 2024

30 aastat tagasi oli väga teistsugune aeg ja teistsugused üliõpilasedki. Arvan, et täna olen palju lähedasem üliõpilastega. Meil on koostöö.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Vana Pallasega seostub kooli nimi ja asukoht – Tartu. Üliõpilaste loominguline vabadus oli esikohal vanas Pallases ja on seda ka tänases koolis. Minu maalitundides maalime natuurist ja nii palju kui võimalik loomuliku valgusega, nagu seda tehti ka 105 aasta taguses koolis. Püüan õpetada seda, mida õppisin pallaslike traditsioonide edasikandjalt Heldur Viireselt: maalija põhiline tööriist on värv ning värvi nägemiseks, tuleb õppida vaatama.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Tänane Pallas on rakenduskunsti kõrgkool, kus saavad hea hariduse tarbekunstnikud. Pallase ülesanne Eesti kunstiharidusmaastikul võiks minu meelest olla ka Pallaseaegsete traditsioonide edasikandmine, mis tähendaks joonistamise ja maalimise põhjaliku õppimise võimaldamist. Euroopas on selliseid koole vähe, aga nõudlus on olemas, ka meil Eestis. Tartu ja Pallas oleks selleks vääriline koht.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Teise kursuse üliõpilased maalivad natüürmorti. Palun ühel tudengil seadet rohkem vaadata. Küsin, kas ta näeb, et rohekassinine pudel heidab oma värvi roosale draperiile, mille peale pudel on asetatud. „Ma ei näe,“ teatab tudeng mitu korda ja lausa kuidagi väljakutsuvalt. Ütlen, et nägema saab õppida ja maalija esimene töö ongi vaatlemine – tuleb nii kaua vaadata, kuni hakkad värve nägema. Mõne aja pärast hüüatab see üliõpilane rõõmsalt: „Ma näen!“

Õhtu

Akrüül, papp Evening

Acrylic, cardboard 2024

Ester

Guašš, papp

Gouache, cardboard

2020

Vaade Obinitsa järvele

Akrüül, lõuendpapp

View of Lake Obinitsa

Acrylic, canvas cardboard 2024

Natüürmort kahe sinise pudeliga

Õli, papp

Still Life with Two Blue Bottles

Oil, cardboard 2024

Indrek Aavik

Foto / Photo: erakogu (private collection), 2018

Indrek Aavik

maaliosakond, meister, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin aastatel 2010–2013 Tartu Ülikooli maaliosakonnas ja pärast seda Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide erialal (MA).

Mis Sind inspireerib? Veidrus.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Uudishimu.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Inimene.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Ma jätaksin selle kunstiajaloolastele sõnastada.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Uuno viskas kuuse hange.

Nimetu Õli, lõuend

Untitled Oil, canvas 2019

Vääraegsus Õli, lõuend

Misplaced in Time

Oil, canvas 2022

Võlur Õli, lõuend

The Wizard Oil, canvas 2020

Tulevik algab aeglaselt

Õli, lõuend

Future Starts Slow

Oil, canvas

2019

Kristina Allik

mööbliosakond, õppejõud, juhataja abi

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Põhikoolis õppides olin huvitatud arhitektuurist. Soovisin kujundada enda ümbritsevat keskkonda ja esemeid. Eeskujuks oli Alvar Aalto, kelle mööbliesemed mind noorena ümbritsesid. Arvasin, et esemelise maailma kujundamine on tunnetuslik ja pigem esteetiline. Õpingute käigus olin aga tihti keerulises kohas, sest mulle ei tundunud ainult esteetilisele keskendumine põhjendatud.

Takerdusin tihti endalt küsima „Miks?”. Selle tulemusel avastasin kasutajast lähtuva disaini põhimõtted. Mõistmine, et disainiprotsessi taga on süsteem ja tööriistad, mis aitavad leida lahendusi erinevatele probleemidele laiemalt, on toonud mind siia, kus kujundan süsteeme, mis toetavad disaineri õpiteekonda.

Mis Sind inspireerib?

Tähenduslikud vestlused, unistamine ja see, kui näen võimalust midagi paremaks muuta. Õppejõuna inspireerib mind see, kui tudeng saab midagi uut teada. Midagi, mille tulemusel tal tekivad seosed ja motivatsioon tegutseda. Samuti hetked, kui ma ise midagi uut avastan või tudengite käest teada saan.

Pean õppetöös väga oluliseks teekonda ehk arenguprotsessi. Sel teel olles tunnetame tihti pigem frustratsiooni ja märkame vaid oma nõrkusi. Minu roll õppejõuna on avada tudengile kõrvaltvaataja pilk, et tuua nähtavale tema arengu potentsiaal. Seetõttu inspireerib mind iga kord väga projekti lõpp, kus saame tudengitega koos vaadelda nende arengut ja avastada, kui suure hüppe nad on tegelikult teinud.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

See tähendab võimalust pidevalt areneda. Minu jaoks on õpetamine meeskonnatöö, kus õpin ja arenen koos tudengitega. Tahan õppejõuna edasi anda teatud väärtusi: julge

Kristina Allik

Foto / Photo: Rasmus Jurkatam, 2024

olla sina ise, sest erinevus rikastab; meis kõigis on olemas disainer, mõni peab oma võtit lihtsalt kauem otsima; iga idee viib edasi. Soovin tudengeid inspireerida ja arendada neist analüütilist mõtlemist ning seoste loomist. Ikka selleks, et ühiskonnas oleks rohkem õnnelikke inimesi, kes oskavad muudatustega kohaneda ja probleemidele ise lahendusi leida.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Mul on olnud mitu rolli: üliõpilane, üliõpilasesinduse esimees, külalisõppejõud, nüüd siis osakonnajuhi abi ja õppejõud. Olen panustanud kogu südamega mööblidisaini õppekava arengusse ning kaasa löönud sisustustoote disaini õppekava loomise ja kujundamise meeskonnas.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud

105 aasta jooksul?

Saan rääkida vaid sellest, mida tunnen. Mulle tundub, et Pallase kodune, sõbralik ja ühtehoidev õhkkond ei kao mitte kunagi. See kool ei anna sulle lihtsalt haridust, vaid arendab sind inimesena.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Meenub lugu mu teekonna algusest Pallase tudengina. Olin äsja gümnaasiumi lõpetanud ja olgem ausad, ei teadnud veel isegi, kes ma olen. Suve keskpaigaks oli selge, et alustan sügisest Pallase tudengina. Oli hirmutav alustada uut teekonda uute inimestega, aga lubasin siiski endale, et olen täpselt selline, nagu olla tahan. Teadmata, milline ma siis olla tahan.

Esimestel koolipäevadel vaatasin oma kursust ja mõtlesin, kui erinevad need inimesed kõik on. Mul oli raske ette kujutada, et leiame ühiseid jututeemasid. Aasta hiljem olime aga kõige kokkuhoidvam kursus. Aktsepteerisime üksteist sellisena, nagu olime. Õppisime mõistma eri arusaamu maailmast ja nägime, et headus kasvatab headust.

Nüüd tagasi vaadates mõistan, et need neli aastat tõid mulle teadmise sellest inimesest, kes ma olla tahan – aktsepteeriv, hooliv ja abivalmis. Minu silmis ongi see Pallase roll ühiskonnas – olla platvorm, mis kujundab mõtlevaid, aktsepteerivaid ja hoolivaid ühiskonnaliikmeid.

Palgalõhe

Arvutigraafika, plakat

Pay Gap

Computer graphics, poster 2023

Arhitektooniline analüüs kohvikule Merepiiga (arhitekt Voldemar Herkel)

Pliiats, marker, 3D

Architectural Analysis of the Cafe Merepiiga (architect Voldemar Herkel)

Pencil, marker, 3D 2021

Kutseala praktikust õppejõu teekond kõrgkoolis

Arvutigraafika, plakat

The Journey of a Vocational Practitioner to a Lecturer in Higher Education

Computer graphics, poster 2024

Juhendaja / Supervisor: Janika Nõmmela

Kuidas võiks toetada kutseala praktiku teekonda kõrgkoolis:

SISEND & EELTÖÖ

“Tule disainiprojekti juhendama!”

“Kõlab huvitavalt...”

“Saadan sulle kohe

AINE KIRJELDUS ÜLEVAADE TEEKONNAST HEA ÕPETAMISE TAVA + KONTAKTANDMETE ANKEET

SISEND

“aaa..tudengid on eelnevalt juba kolm disainiprojekti läbinud.”

“...hea, et transpordikulu kompenseeritakse. Mis koolitusi pakutakse?”

Esmane kontakt Saab täiendava info

“Kuidas tunniplaani ettepanek sobi?”

“Eelistan reedeid...siis tööl rahulikum.”

SISEND Leping

“hmm, sel perioodil on Suur Reede. Kas siis neljapäev oleks ok?”

Allkirjastab lepingu Täidab kontaktandmed Tunniplaani planeerimine

ÕPPETÖÖ ETTEVALMISTUS

Aineprogrammi täitmine

ÕPPETÖÖ LÄBIVIIMINE

“Kuidas õpetada?”

“Milline peab olema õppeaine ülesehitud?”

“Teeme seda koos!”

“Mul on selline mõte, et võiks külastada...”

Kuidas tudengitele info edastada, et tund ära jääb?

“Kuidas õppijaid kaasata?”

“Kes hindamise korraldab?”

HINDAMINE

Hindamisprototkolli täitmine

PÄRAST ÕPPETÖÖD

Järelhindamine

Lepingu lõpp

LIITU KOGUKONNAGA

“Teeme seda koos! Kuidas läks?”

“Kõik said arvestuse. Õppisin ise ka nii palju juurde...prooviks teine kordki...”

“Huvitav, mida teised sellises olukorras tegutsevad?”

“Leidsin selgitava juhendi: Mis on hea õpetamise tava?”

“Mis on aineprogramm? Kuidas täita?”

SUUNAB EDASI

TEEKONDA TOETAV JUHEND

“A see on tehtav!”

“Proovime selle õppejõu ameti siis ära...”

“Kuidas saan osaleda ilma töölepinguta?”

“Leidsin juhise.”

“Leidsin info suhtluskanalite kohta.”

TEEKONDA TOETAV JUHEND aterjalis on näited päris olukordadest.”

“Leidsin selgitava ja suunava juhise.”

ÕPETAMISPÄDEVUSE ARENDAMINE TOETAV KOGUKOND

ÜRITUS veebis: Hea õpetamise tava

“Õpiamps? Kuulan seda tööle sõites...”

ÜRITUS veebis: Tutvume ja kogume teemasid selle õppeaasta kohtumisteks.

ÜRITUS veebis: Kogemuste jagamine

“Siin on info kogukonna ja selle ürituste kohta.“

“Registreerin üritusele: Jagame kogemusi ja küsime küsimusi.”

“Siin on info ürituste ja õpiampsude ligipääsude kohta.”

“Liitun

ÜRITUS veebis: Kogemuste jagamine

“Mu õppeaine haakub sinu omaga!”

“Kuidas järelhindamine?”

“Mul oli... ...kuidas teil?” @

Ave Avalo

üldainete keskus, joonistamise lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

1990. aastate alguse Tartu Kunstikool andis hea üldkunstihariduse – põhirõhk oli joonistamisel, maalimisel, kompositsioonil. Õppejõududest on kõige eredamalt meelde jäänud Jaan Paris ja Harri Pudersell – mõlemad olid joonistamise õpetajad ning Parisega koos käisime ka suvistes maalilaagrites. Nende õpetus ja olulisus jõudis kohale aastaid hiljem, kui ise õppejõuna tööle asusin.

EKA klaasikunstiosakonnast võtsin kaasa loome- ja valikuvabaduse olla ise ja teha seda, mida oluliseks pean, samuti materjalidega töötamise oskuse, korrektsuse ja püsivuse.

Nii EKA-s kui ka TÜ-s õppides kujunes kuidagi niimoodi, et Jaak Kangilaski kunstiajaloo ja esteetika kursuseid sai võtta kohustuslike ja ka valikainetena, mistõttu mäletan ühe kursuse algul Kangilaski kommentaari: „Tuttavad näod taas kohal!“ (väljendit „fänn“ tollal ei kasutatud). Õppejõududest on ilmselt kõige olulisem mõjutaja olnud

Tiit Pääsuke, kes suutis isegi kõige igavama ja tavalisema joonistusülesande põnevaks rääkida.

Joonistamise kui erialani jõudsin aga osaliselt hoopis arheoloogia kaudu. Olin aastatel 1996–2005 arheoloogia ja ehitusajaloo grupis AEG tehnik-joonistaja. Ligi kümme aastat vaatlemist-mõõtmist ning (igasuguse ilmaga) nähtu paberile kribamist andis leiva lauale ja kinnistas teadmise, et ainuüksi pliiatsi ja tüki paberiga on võimalik nii ajalugu kui ka kunsti teha.

Mis Sind inspireerib?

Liikumine… või peaks ütlema, et ajas muutumine ja ilu võimalikkus. Kogu elu on liikumine, soov on hetke püüda, säilitada ja jagada oma idee või mõttena. Ümberringi on nii palju huvitavat, et lööb lausa pahviks. Kui sellest väike killuke kuhugi hingesoppi poeb ja idanema hakkab, siis see inspireeribki.

Ave Avalo

Foto / Photo: Andres Joala, 2017

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õpetamine on võimalus maailmas midagi muuta, kuid see on suur vastutus, sest see tähendab ka võimalust jagada oma teadmisi, oskusi ja väärtusi. Õppejõu roll ei olegi vahest nii palju muutunud kui väärtused ja hinnangud, sh ka kunstis kehtivad väärtused ja reeglid. Tehisaru ajastul on igal kunstnikul vaja endalt küsida, milliseid tehnilisi oskusi ta eneseväljenduseks üldse vajab.

Õpetan Pallases joonistamist. Seda võib võtta tehnilise oskusena, aga kõige olulisem on õppida ning õpetada vaatama ja nägema, analüüsima ja mõtlema, valikuid tegema ja otsustama – seda läheb igal kunstnikul vaja sõltumata erialast ja vaatamata tehisarule. Seda ma põhiliselt õpetangi, joonistamisoskuse tehnilise poole omandavad õppijad küllaldase ajavaru korral samuti. See, mis kellessegi pidama jääb ja mida nad väärtuseks peavad, jääb nende otsustada.

Annan kunstikursuseid lisaks Pallasele ka TÜ klassiõpetaja ja koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala tudengitele. Seal pean kõige olulisemaks, et laste õpetajad tunneks kunsti vastu huvi ja neil oleks elementaarsed oskused-teadmised, mida kõige väiksematega jagada. Minu arust on kunst ja loovus natuke nagu pisikud, millega tuleks lapsed nakatada, et nad seda edasi kannaks ning maailm oleks tulevikuski imeline.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Jah, olen olnud Tartu Kunstikooli õpilane, Pallase õppejõud ja ka osakonnajuhataja. Kohustused ja vastutus, aga ka vabadus ning võimalused midagi muuta või otsustada on neis positsioonidel üsna erinevad. Kui ajalist kestust arvestada, on õppejõu roll ilmselt kõige hingelähedasem – 20 aastat ikkagi!

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Huvi kunsti vastu ning soov midagi luua ja muuta on jäänud samaks, aga väljendusvahendid on aja jooksul muutunud. Vabadus ja loovus olid olulised siis ja on praegu. Kui õppesisu konkreetsemalt analüüsida, siis 100 aastat tagasi oli joonistamise osatähtsus Pallases mõnevõrra suurem, kuid pisut joonistusoskust kulub ka tänapäeval kunstnikule ära.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Tahaks loota, et toodame tulevast disaini- ja kunstiklassikat.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Olin töötanud mõne aasta üldainete osakonna juhatajana, kui ühel päeval kutsusid rektor ja õppeprorektor mind enda juurde aru andma, miks joonistusklassis on tudengite joonistused prügikasti visatud. Noorte andekate inimeste looming ja prügikastis! Kuidas niimoodi tohib? Kes seda tegi? Milline oli motiiv? Asusin asja uurima. Selgus, et „kuritöö“ toimepanijaks oli noor õppejõud Nadežda Tšernobai. Pärisin Nadjalt aru ja sain vastuseks: „Eile oli tund ja sellest ajast saadik vedelevad õpilaste tööd klassi põrandal laiali. Kui kunstnikud ise oma töödest ei hooli, siis miks peaks keegi teine neist hoolima või neid väärtuslikuks pidama?“

Ja nagu lugudes ikka öeldakse: sellest ajast saadik… minu juhendatavad tudengid töid laokile ei jäta, sest räägin seda lugu iga aasta igale kursusele.

Tartu Kaubamaja

Tušš, viltpliiats

Tartu Department Store

Ink, felt-tip pen

2009

Tunnelkollektor. Kaevukoht SK 13

Tušš, viltpliiats

Tunnel Collector. Well location SK 13

Ink, felt-tip pen

2009

Vabaduse puiestee ja Vanemuise

tänava sadevete trassid

Tušš, viltpliiats

Vabaduse Avenue and Vanemuise

Street stormwater pipelines

Ink, felt-tip pen

2018

Kristjan Bachman

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Kristjan Bachman

mööbliosakonna juhataja kohusetäitja, lektor

konserveerimise ja restaureerimise osakond, meister

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen sel erialal tegutsenud peaaegu 30 aastat, aga huvi selle vastu tekkis mõneti juhuslikult. 1992. aastal tegin sisseastumiskatsed Tartu Kunstikooli mööblidisaini ja restaureerimise erialale. Tahtsin minna tegelikult Tallinna Merekooli, aga kunstikooli katsed olid varem ja ma sain kunstasse sisse – nii et kaptenit minust siiski ei saanud. Õppisin mööbli eriala, aga minu lemmikõppeained olid need, mis seondusid skulptuuriga Tõnis Paberiti ja Endel Taniloo juhendamisel, samuti joonistamine ja krokii Udo Voolu konkreetse ja hästi õpetava meistrikäe all.

Pärast lõpetamist tegelesin mööblirestaureerimisega ja sain hea kogemuse Aivar Roosaare õpipoisina, kelle suunamisel sai muu hulgas restaureeritud nii Ammende Villa Pärnus kui ka presidendi kantselei sisustus Kadriorus. Aeg läks ja Tartu Kunstikoolile lisandus 2009. aastal kõrgharidus Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Tundsin ka, et mul on palju kogemusi, mida saaksin teistele jagada. Lõputöö juhendaja Leila Pärtelpoeg utsitas mind ikka hoolega, et peaksin hakkama õpetama. Nii saigi minust pärast Kõrgema Kunstikooli lõpetamist sama kooli külalislektor. Proovisin ka Eesti Kunstiakadeemia magistrisse sisse saada, aga ei õnnestunud ja sinna see jäigi. Tänu sellele leidsin tee 2014. aastal Viljandi Kultuuriakadeemiasse pärandtehnoloogia magistriõppesse ja saan nüüd öelda, et see oli üks toredamaid valikuid. Doktoriõppesse ei planeerinud minna, sest mul olid siis ja on siiani meeles juhendaja Kurmo Konsa öeldud sõnad magistritöö kaitsmise järel, et kui sa teadust ei tee, siis Eestis ei ole selle tasemega midagi peale hakata. Eks ta tegi nalja, mida ma vist võtsin tõsiselt. Eks vaatame, kui aeg on küps.

Mis Sind inspireerib?

Esmalt elu ja elamine üldiselt ning kui sellele lisada kirg asjade vastu, mida saab ise valida ja teha, siis ongi õige

kooslus olemas. Kõige selle kaudu tulevad kogemused ja teadmised, mille jagamine esimesi samme astuvatele tudengitele on natuke nagu missioon ja võib öelda, et isegi moraalne kohustus. Ma tahan õpetada seda, mida ma naudin, oskan ja tean.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Tunnen õppejõu rolli muutumist aina enam. Noore külalislektorina ma kindlasti kõiki teadmisi tudengitele alati ei avanud. Väga erialaspetsiifilised oskused olid justkui ärisaladus ja kõiki nõkse alati ka ei täpsustanud, sest oli ehk tunne, et koolitan endale konkurente, mis seal salata. Ehedaim näide oli aerograafia kursuse valikaine, kus tudengid tegid nii tohutult head tööd, et järgmist kursust ma ei teinudki. Nüüdseks on olukord muutunud ja ma ise küpsemaks saanud. Jagan kõiki aastatega saadud teadmisi ja ei jõua kõike ära rääkida, mida tudengid võiks omandada. Arvan, et õpetan jäägitult ja olen tudengitele alati toeks, ka õppetöövälisel ajal.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

On kindlasti. Olen oma kogemusega kaasa aidanud, et osakonnas õppimine, keskkond ja süsteem paremaks muutuks ja jätkanud samas praktikuna, ilma milleta ei oleks võimalik aastaid ajakohaselt õpetada.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Mis on Pallases jäänud muutumatuks või kadunud tänasesse päeva? Sellele saaks ehk vastata inimene, kes on olnud mõlemas Pallases ja mõlemas ajastus. Ehk siis üks ühele võrdlus on ajast tulenevalt võimatu. Nii nagu ühiskond on 105 aastaga teine, nii on ka Pallas muutunud, kuid oma rollilt ühiskonnas ikka sama. Olen kindel, et praegu õpivad Pallases vaimult samasugused noored, kes 105 aastat tagasi, ning seda meie ühiskonnale vajalikus võtmes.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas on kindlasti eriline kool, väga mitmekülgsete õppesuundadega, mitmekesise olemuse ning kõige koosluses ka ainulaadsete üliõpilaste ja omanäoliste õppejõududega. Võime võrrelda Pallast ühe või teise kunstiharidust pakkuva kooliga, aga vaid Pallases on ainult Pallasele omane kõrghariduslik praktiline tase ja käekiri.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Kõige eredamad mälestused on ikka oma õpinguajast. Meenuvad hindamistele eelnenud ettevalmistused osakonnas, kus päeval ning ööl oli oma võlu ja melu. Kuidas päev või kaks enne hindamisi oli kool 24 tundi lahti ja kõik koos lõpetasid oma koolitöid – keegi joonistas või joonestas, keegi magas samal ajal oma madratsi ja magamiskotiga laua all, keegi tegi kohvi, keegi tuli ja keegi läks… Oli kordi, kus ka tundide ajal juhtus mõni, kes oli n-ö üle õppinud, laua all magama, samal ajal kui õppejõud segamatult loengut pidas. Aasta oli siis 2005.

Historical view of Tartu Post Station on Riia Street

Freehand drawing, spraypaint

2023

Tartu Postijaama ajalooline vaade Riia tänaval

Vabakäejoonistus, aerosool

Tartu kivisilla ajalooline vaade Tähtvere tänaval Tartus

Vabakäejoonistus, aerosool

Historical view of Tartu Stone Bridge on Tähtvere Street in Tartu

Freehand drawing, spraypaint

2018

Pallase suvestuudio. Üliõpilaste rahvusvaheline koostööprojekt „Sõnum seinal“ (Kasahstan, Gruusia, Leedu, Eesti)

Juhendajad: Kristjan Bachman, Madis Liplap

Seinamaaling

Pallas Summer Studio. International student collaboration project “Message on the Wall” (Kazakhstan, Georgia, Lithuania, Estonia)

Supervisors: Kristjan Bachman, Madis Liplap

Mural

2019

Jaanus Eensalu

Foto / Photo: Anu Eensalu, 2022

Jaanus Eensalu

meediadisaini osakonna juhataja, kaasprofessor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen õppinud siinsamas koolis meedia- ja reklaamikunsti ning seejärel Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas pedagoogikat, filosoofiateaduskonnas sotsiaalteadusi ja kultuurikorraldust ning usuteaduskonnas religiooniuuringute erialal. Kunstihariduse algusaastatel 1976–1984 Tartu Lastekunstikoolis ja Tartu Kunstikoolis õpetasid mind selle aja parimad kunstnikud. Kuulun nende õnnelike hulka, keda on õpetanud Ago Kivi, Albert Anni, Alfred Kongo, Endel Taniloo, Harri Pudersell, Laine Pukk, Raimo Saare, Silvia Jõgever jpt. Parimateks sõpradeks, kolleegideks ja mõjutajateks olid Tartu Lastekunstikooli kolm tasakaalutala: maalikunstnik ja kunstipedagoog Aare Paap, graafikameister, fotokunstnik ja pedagoog Kalju Kütt, maalikunstnik ja pedagoog Paul (Pavel) Saar.

Mis Sind inspireerib?

Kunst ja looming. Selle käigus tekkiv vaimne, füüsiline või materiaalne kogum, mis on suhestunud või suhestub keskkonnaga. Minu kunst ja looming sünnib dialoogis valguse ning värviga ja suunduv reaalsusesse ja/või online-keskkonda. Kas ja mil viisil on vajalikud lõõmavad võõrsõnad ekraanimeedias? Kas see kombinatsioon loob väärtust? Loomingulise õppejõu inspiratsioon eeldab kutset. Kutse puhul on aga kolm parameetrit ehk muutujat: soov, tegutsemine, osalus. Osaluse saame jagada omakorda kaheks: oma+osalus ja enamus+osalus. See kõik tähendab vastutust ja kohustusi, kuid peamine on hoolivus, sallivus, empaatia, et elada kunstniku/disaineri elu.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Ikka ja jälle, kompositsioon on kõikide klassikaliste kunstide ema ja joonistusoskus on kõikide klassikaliste kunstide isa.

Õppejõuks olemine tähendab vastutust. Seda ei saa aga anda sekundiga ja ühekorraga. Vastutus on südametarkus,

millel on kolm etappi: esmalt õpitakse noorena järkjärgult vastutust võtma, siis kantakse seda vastutust (pere, riigi, rahvuse, kultuuri ees). See on pikim aeg inimese elus, kus tegeletakse vastutusega ja/või südametarkuse loomisega. Järgneb aeg, kus õpetatakse noortele, kuidas vastutust võtta. See on viimane etapp, mis on kõige keerulisem ja olulisem vastutuses, sest siin toimub tagajärgede analüüs. Minu õpetajakogemus on selline: 37 aastat Tartu Lastekunstikooli metoodik, 23 aastat Pallase õppejõud, 16 aastat osakonnajuhataja, 9 aastat Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud, olen juhendanud Pallases 39 diplomitööd.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Tunnen, et minu roll on Pallases aastatega kasvanud. Oleme kaasajastanud meedia- ja reklaamidisaini õppekava ning muutunud nii populaarseks, nt tänavu oli siia 137 kandidaati 12 kohale. Olen maalikunstnik, graafiline disainer ja õppejõud. Arendan ja juhin Pallases meediadisaini osakonda ning tegelen meedia- ja reklaamidisaini küsimustega. Kunsti- ja disainiharidus on praegu Pallases eriti tähtis, sest maailm muutub iga hetk ja kiiresti. Olen Tartu Kunstnike Liidu, Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel esinemist alustasin väga noorelt, aastal 1976. Lisaks olen ise loonud mitu näitusekujundust.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Soov elada kunstis. Õnnelik kunst! Indiviidi loomuses on tahe olla õnnelik ning pühenduda lemmiktegevusele. Töö, mida me austame, armastame, oskame ning mille kaudu suudame luua nii vaimset kui ka füüsilist väärtust, annab võimaluse olla protsessis osaleja – kunstnik, looja. See on õnneaeg ehk õppimise aeg!

Kunstikriitik punasel vaibal Õli, lõuend

Art Critic on the Red Carpet Oil, canvas

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Ideed on piiramatud nii nagu ei kunagi varem. Kõiksusest impulsse saanud looming ongi tänane ja homne kultuuri väljund kunstis/disainis ehk väärtuslik kommunikatsiooni illusioon. Jah, selles internetimaailmas ja tehisarus, kus me elame, on kõik asjad olevikus, minevikus ja/või tulevikumälestustes. Milline on tulevik, saab öelda „Koguja“ sõnadega: „Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem. Asja lõpp on parem kui selle algus; kannatlikkus on parem kui ülbus. Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku.“

(Kg 1:4-11; 7:8; 7:12)

Pallase traditsioonid ei hääbu, kui neid hoiavad oma südames targad ja andekad kunstnikud!

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Olen juhendanud Pallase kooli lipu kujundust, mis hiljem õnnistati Pauluse kirikus, samuti Pallase teenetemärkide kujundust ja selle statuudi väljatöötamist. 2010. aastal käisin välja järgnevad ideed: rektori ametiraha, kooli sõrmus ja tekkel, juhendasin ideekavandite loomist. Samuti

olen teinud meediadisaini osakonnale sisekujundusprojekti, loonud sellise traditsiooni nagu nelja-aastase tsükliga näituse kontseptsioon: klassikaliste distsipliinide graafikanäitus, uusmeedianäitus (ekraanimeedia: video, audio, arvutimängud, veebirakendused ja -disain jne), graafilise disaini, raamatute illustratsiooni ning küljenduse näitus ja kunstinäitus, installatsioon, tegevuskunst (performance).

Hea sõnaga meenutan alati tudengite ja õppejõudude ühispidu ehk esimese kursuse nunnutamist nime all „Ööseminar“. See hõlmab ka tudengivannet, lubadusi jne.

Ja muidugi jõuluetendus ning neljanda kursuse järgne „Juhataja teeõhtu“ osakonna juhataja (minu) ateljees (uute kolleegide tervitamine).

Sinu erialal toimub iga päev palju muutusi. Mis Sa sellest arvad? Kuidas Sa eriala tulevikku näed?

Ekraaniinimene, keda kommunikatsioon uurib, on moondunud või eemaldunud materiaalsest kultuurist.

Ekraanimeediakunst ja -disain ning sellest johtuvalt iga seismiline intensiivsus kontaktkultuuris tühistab paraku mõne teise tunnetatud kultuuri. Kui kommunikaatorite jaoks on ekraanimeedia fundamentaalne meedium ja algallikas ning vahend kultuuriridade vahelt lugemiseks, siis ei saa me rääkida ekraanimeediakunstist ja -disainist olevikusituatsioonis, sest vananemine toimub juba enne selle sündi.

Kunsti- ja disainitehnoloogia pole miski, mis areneb iseenesest – see on tulemuselt enamat kui ekraanimeediakogum, mis muudab maailma konstrueeritud vormi.

Ekraanimeediakunsti ja -disaini tehnoloogiate vaatlemine ning kirjeldamine ei kata klassikalist arusaama – sellest jääb väheks. Vastused ei saa piirduda pelgalt tehnoloogiliste protsesside illustreerimisega. Jõudes tuumani, tuleb meile appi kasutamise kunst, ekraanikunst, ekraanimeedia

disaini sees olev ekraanimeediakunst. Kui tehnoloogiaid kasutatakse sotsiaalsetele suhetele suunatud tähelepanu allikana, siis ekraanimeedia on etnoloogia teadusdistsipliin, mis tegeleb inimkogemusega ehk pingutatud kuulamise ja vaatamisega.

Kirjutasin oleviku ja tuleviku eksistentsiaalsusele viitava luuletuse „Autori kuvatõmmis – 2024“:

Teeb autor kuvatõmmise, veel hetkeks nähes viimset tõde, jah, siin Kõrgem Jõud ei päde.

Mu teadmises on algne illusioon, see avab näituse, ja väärtuslikult toimub kommunikatsioon.

Saab üksinduses selgeks esimene ilu, ja meedia siin – avab selle mälu.

On teie elus kunst nii võõraks jäänd, ja pikaks ootuseks on venind tee, las looming kohtub aususes.

Jah, teab disain, et külluses kõik loodu, ja täiuseks saab kuvatõmmise kontuur, see annab õiguse ja lisab hoogu.

On jäänud ainult oodata mis tuleb ja teadmistes me käime koos – ei ole mõtet kõike hoida. Me maailm muutevormist eal ei hooli, kunst sinna jätta, kuhu veereb interneti tee, ja meedia heidab pilgu endasse.

Nii vaigistan ma kunsti rahutut, kui vaimu, kes tahab saada ekraanimeediast aimu, siis algusesse suundub sõnum – kui luksuslikult loodud see.

Hildegard ja võluportaal

Õli, lõuend

Hildegard and the Magic Portal

Oil, canvas 2018

Poos 17. Pühendumine XVII. Viitamise vaikeseade on kontrastsus Õli, lõuend

Pose 17. Devotion XVII. The Default Setting for Reference is Contrast Oil, canvas 2023–2024

Poos 18. Pühendumine XVIII. Olemise ja autentimise süsteemi algus Õli, lõuend

Pose 18 Devotion XVIII

The Beginning of the System of Being and Authenticating Oil, canvas 2023

Eve Eesmaa

üldainete keskus, joonistamise juhtivlektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Kui alustada päris algusest, siis minu vanaema oli suurepärane joonistaja, tema imelistele piltidele mõtlen siiamaani! Otseselt alustasin kunstiõpinguid Tallinna 24. Keskkoolis (praegu Tallinna Kunstigümnaasium), mis oli tarbekunstikallakuga. Seal õppisin lisaks joonistamisele ja maalimisele ka tekstiili, keraamikat, nahakunsti jms. Pärast keskkooli astusin ERKI-sse graafikat õppima. See eriala hõlmas tookord mitut õppeainet lisaks põhjalikule klassikalisele joonistamisele, näiteks fotograafiat, tarbegraafikat, raamatukujundust ja illustratsiooni, plakatit jms. Tolleaegsed õppejõud olid Vive Tolli, Evald Okas, Alo Hoidre, Enno Ootsing, Aarne Mesikäpp, Vladimir Taiger, Ülo Emmus, Enn Kärmas, Emil Lausmäe, Jarõna Ilo,

Tiina Reinsalu, Olev Soans, Aino Tõnisson, Maiu Rõõmus jpt. Näen oma praeguses graafikaloomingus Vive Tolli ja Aarne Mesikäpa mõjutusi. Mõni aeg hiljem lõpetasin ka Tallinna Ülikooli kutseõppedidaktika eriala magistriõppe. Osakonna juhtivaks õppejõuks oli siis Ants Tarraste, kes andis häid nõuandeid õppeprotsesside ülesehituse kohta.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerivad mind kõige rohkem üliõpilased –nende innukus või ka minu õpetamismeetoditest erinev lähenemine. Mind vaimustavad nende loovad mõtted, leidlikkus, isikupära ja eesmärgid. Loominguliselt inspireerivad väga paljud kunstnikud, kelle looming suunab mind leidma just enda isikupärast ja erilist teekonda kunstis.

Eve Eesmaa Foto / Photo: Ove Maidla, 2017

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Kõige olulisem on kindlasti üliõpilastele enda oskus analüüsida oma õppeprotsesse ja valmisolek vaadata oma töid eemalt, st võimalikult erapooletu kõrvalseisja pilguga. Mõista ise, mida ja miks kujutada. Mõista, mis on ühes või teises kunstitöös olulisim eesmärk, mida välja tuua ja mis toetab selle ideed. Kui varasemalt oli õppijatel rohkem aega näiteks joonistustöödesse süveneda, siis tänapäeval kulub suurem osa ajast ja energiast selle peale, et õppida kasutama uusi tehnilisi võimalusi. Süvenenud pikaajaliseks ja mõtiskluste rohkeks joonistamiseks napib aega ja meelerahu. Õpetamine kontakttunnis nõuab õppejõult ja õppijalt järjest enam maksimaalset efektiivsust ja intensiivsust.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Ma ei ole küll olnud Pallases üliõpilasena, aga olen mõnikord kaasa teinud oma kolleegide praktilistes tundides. Õppejõuna olen õpetanud selliseid üldaineid nagu akvarellmaal, graafika trükitehnikad, joonistamine. Olen olnud seotud Pallase täiendkoolitusega, õpetades sisseastujatele, enesetäiendajatele jt huvilistele ikka joonistamist, graafikat ja mõnikord ka tasapinnalist üldkompositsiooni.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Elu koos kunstiõppe arenguga on toonud kaasa suuri muutusi, uusi tähendusi ja väljundeid ning eesmärke. Kujutava kunsti klassikalised erialad maal ja skulptuur ning Tartu (kunstiõppe) legendaarne vaimsus on jäänud. Mainin ka, et minu vanaema õde Leontine Lind-Karu õppis aastatel 1923–1927 Pallases Anton Starkopfi skulptuuriklassis.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas annab Eesti kunstiharidusmaastikul võimaluse omandada traditsioonidest lähtuva kunstihariduse. Tartus on lähedane koostöö kunstialast huviharidust, kutsekeskharidust ja kõrgemat haridust pakkuvate koolide vahel. Pallase lõpetanud on isikupärased kunstnikud ning neid hindavad ja väärtustavad nii tööandjad kui ka teised kõrgkoolid. Suurt tähelepanu väärib Pallase roll Lõuna-Eesti kultuurielu kandmisel ja edendamisel.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Ühe sügissemestri alguses tunniplaani uurides avastasin suure ehmatusega oma nime serigraafiatehnika õppeaine juurest. Nendel aastatel, kui õppisin ERKI-s graafikat, oli see tehnika küll ülipopulaarne, kuid kahjuks ei olnud seda ainet meie õppekavas. Tolleaegsed töömaterjalid olid väga mürgised ning osakonnas ei olnud selleks häid ventileeritavaid õpperuume ega ka kaitsevahendeid. Otsustanud siiski selle väljakutse vastu võtta, läksin Pallase trükiruumi ning jändasin kõvasti katse-eksituse meetodil nädalakese enne ametliku õppetöö algust. Tänan ühtlasi südamest kolleeg Malev Toomi rohkete nõuannete eest telefonis! Sain hindamatu kogemuse. Õppisin tundma nüüdisaegseid vesialuselisi serigraafiavärve, mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid (nt survepesurit), samuti UV-lampide kasutamist, väikseid olulisi nippe, materjalide hankimise võimalusi jms. Andsin serigraafia tunde Pallase maaliosakonnas pärast seda veel mitu aastat ning tegin isegi õppevideo selle tehnika trükiprotsessi kohta.

Märguandja

Kombineeritud sügav- ja kõrgtrükk

Whooter

Mixed intaglio and relief print 2022

Tasakaal Kombineeritud sügav- ja kõrgtrükk

Balance

Mixed intaglio and relief print 2022

Muusika mu mõtetes V

Sügavtrükk, kõrgtrükk

Music on My Mind V

Intaglio, block print 2017

Sügavtrükk, kõrgtrükk

By the Sea

Intaglio, block print 2018

Mere ääres

Kaisa Eiche

Foto / Photo: Karmel Kull, 2023

Kaisa Eiche

fotograafia osakond, õppejõud, juhataja abi

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Tee oma erialani on pigem suund sinna, et oskan järjest enam endast aru saada, oma oskusi, aga ka võimalusi hinnata. Teisalt pole fotograafia, mida ma Pallases 2000. aastatel õppisin, üldse kitsalt defineeritud eriala, sest fotoversum on märksa avaram kui kunstiväli. Nii et teekond oma erialani kestab veel pikalt, ma loodan.

Mis Sind inspireerib?

Loominguliste protsesside köitvus seisneb aruteludes ning nendest võrsuvatest teadmistes ja ka tunnetes, mida need esile kutsuvad. Õpilastel on õpejõule seega mõneski mõttes suurim mõju, sest mina ei saa üle nende varju hüpata, aga saan pühendada aega neist varjudest rääkimisele. Loominguga tegelemine on muidugi ka üks õppimise vorm, kus saad tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub. See võib olla nii materjali või protsessiga seotud, tehniline või käsitööline aspekt, aga ka temaatiline või hoopis publikule suunatud reaktsioonide ja tähelepanekute kogumine. Või kõik korraga. Mulle meeldib ikka kogu aeg õppida.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõu roll põhineb veel praegugi hierarhilisel mudelil, kus üks seletab (jagab teadmisi, kogemusi, oskusi) ja teised vaatavad-kuulavad. Nüüdisaja maailmas on aga julgust ja ettevõtlikkust väga vaja. Seega tunnen suurt vastutust, kui mõelda olukorrale, mis kooli lõpetajaid ees ootab. Valdkond on kultuuripoliitilistes muutustes, kus kunstniku tööd aktiivselt mõtestatakse, sest ettevõtjana tegutsedes on kunstiväljal Eestis väga raske hakkama saada, sotsiaalmajanduslik toimetulek on problemaatiline, konkurents on samuti väga tihe. On loomeerialasid, kus see suurema nõudluse tõttu nii keeruline pole. See tingib muu hulgas loomeerialade haridusvaldkonna emantsipeerumist – kuidas säilitada pidev mõtestatud dialoog laiema avalikkusega. Intelligentset mõttevahetust ja koostööd kolleegide vahel võiks rohkem olla.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olen olnud siin tudeng, mitu aastat Mood-PerformanceTantsu korraldaja, külalisõppejõud, administratiivses rollis, sisseastumiseksamite komisjonis, diplomitööde juhendaja, praktika korraldaja, samuti näitusi organiseerinud ja neil osalenud.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Jätkuvalt saab Tartus omandada loomevaldkonnas kõrgharidust. Aktiivne kogukond hoiab linna ja riigi kultuurielu aktiivsena, loob järjepidevust ja eripära, intriigitseb, võitleb tähelepanu ja ressursside eest.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Kunstiharidus aitab kogu ühiskonda järele, mis puudutab kultuuri mõtestamist ja selle laiemat lugemis- või tõlgendamisoskust. Pallas on rakendusliku kõrghariduse esimene aste, kus õppetöö fookus on ennekõike olnud materjalide, tehnoloogiate ja oskuste õppimisel. Rõõm on tõdeda, et Pallas on saanud võimaluse ellu viia oma ambitsioone ka teadusasutusena.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Mulle jäi hiljuti ette Vikipeedia artikkel Pallasest, kus mainiti, et 1935. aastal kaaluti kindlamat rahastamist silmas pidades kooli muutmist riiklikuks või sihtasutuseks. Sama aasta sügisest hakkas riikliku kõrgema õppeasutusena töötama Tallinna Konservatoorium. Kahe kõrgema õppeasutuse riigistamine käis Eestile üle jõu ja Pallas jäi paratamatult kõrvale. Samas tegutses juba Riigi Kunsttööstuskool, mis struktureeriti 1938. aastal ümber Tarbe ja Kujutava Kunsti Kooliks ja Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks, moodustades ühiselt organisatsiooni Riigi Kunstikoolid. See märgiline õlgu kehitama panev n-ö paratamatus on miski, mis ikka tähelepanu äratab ja mis ulatub varjuna tänasesse päeva.

Pallases õppimise ja töötamise kogemus ise on õpetanud märkama, kui palju kogetu meile mõju avaldab. Kuidas juhused, domineeriva retoorika mõju või valikud meid endale teadmatagi valdkonnas või kogukonnas konteksti seavad. See on viinud mu mõtted ilmajäetusele, mis on nii ühiskonda polariseeriv nähtus kui ka tunne, mis mõjutab sotsiaalseid suhteid. Ma loodan, et tänane ja homne Pallas on sellest destruktiivsest painest vaba.

Noorte fotokunstnike ühisnäituse „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“ avamine Tartu Kunstimajas (kuraator Kaisa Eiche)

Opening of the group exhibition by young photographic artists “What Colour is the Sky Above the Port Today?” at Tartu Art House (curator Kaisa Eiche)

Foto / Photo: Tallinna Fotokuu (Tallinn Photomonth), 2023

Ühisnäituse „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“ avamine Tallinnas Hobusepea galeriis (kuraator Kaisa Eiche)

Openings of the group exhibition by young photographic artists “What Colour is the Sky Above the Port Today?” at Hobusepea Gallery in Tallinn (curator Kaisa Eiche)

Foto / Photo: Tallinna Fotokuu (Tallinn Photomonth), 2023

Kirbu hammustused Flea Bites 2009

Rasmus Eist

skulptuuriosakond, 3D-meister, juhataja abi

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Kõrgkoolis olen õppinud ainult Pallases ja erialavalik tuli sisseastumise käigus 2010. aastal. Eeskujudeks on olnud enamik õppejõude, kes meie osakonnas on olnud. Palju on mind mõjutanud Anne Rudanovski, kes nägi, et ma võiksin anda 3D-modelleerimist meie osakonnas.

Mis Sind inspireerib?

Loominguliselt inspireerivad mind muu hulgas tudengid, kes tulevad mingisuguste probleemidega ja kellel ma aitan leida lahendusi. Vahepeal üllatab tudengi leidlikkus.

Loominguliselt inspireerib ka füüsika ning looduse kooslus. See, kuidas inimene on selle kirja pannud, kasutades keerulisi matemaatilisi tehteid ning oletusi. Kuidas saaks seda kõike propageerida nii, et inimesed päriselt tajuksid, mis on nende ümber?

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõuks olemine tähendab üldjuhul oma teadmiste edasiandmist õppijatele, aidates neil leida lahendusi nii, et nad suudaksid pärast ise nende peale tulla. Õppejõud roll muutub ajas nagu ka õpetamismeetodid, tehnoloogiad, inimesed ise. See kõik ongi areng. Tark on teada vanu õpetamismeetodeid ja veel parem on kombineerida neid uutega.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olin alguses tudeng, kes ei teadnud ja ei osanud lahendada mingisuguseid probleeme. Õppejõuks saamisel olin juba omandanud teatud oskused, mida oli piisavalt, et õpetada teisi. Arendan ennast kogu aeg väga laia haardega, alustades 3D-modelleerimisest ning AI-kunsti tegemisest kuni metallivalu ja teiste keerulisemate tehnoloogiateni välja. Ootan tegelikult huviga, mis veel tuleb.

Rasmus Eist

Foto / Photo: Dmitry Gorbushin, 2021

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Muutumatuks on jäänud huvi kunsti vastu, kuna kunst ise on väga huvitav inimese enda välja mõeldud nähtus. Huvi ise on seejuures isegi suurenenud.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Kõige enam näen siin tegelikult traditsiooniliste meetodite kasutamist ja oskuste arendamist. Pallase lõpetanud inimesed on üldiselt väga osavate kätega. Käeline oskus on asi, mis ei muutu ajas ning läheb veel rohkem hinda.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Esimene, mis meelde tuleb, on seotud sisseastumisega.

Mu esimene valik oli maal, aga selle kõrval oli võimalus kirja panna ka teine valik. Mõtlesin ning valisin skulptuuri, kuna see on ka üks visuaalsetest kunstivormidest, mida saab rohkem kätega teha. Maali osakonna sisseastumistel olin kaheksas ja skulptuuris sain punktiarvestusega esimese koha. See oli aeg, kui olid veel tasulised kohad alates kuuendast. Sain skulptuuri sisse. Suvel helistati ning öeldi, et mul on võimalik saada maali ka tasuta kohale, ning taheti minu käest kiiret vastust – anti ainult umbes tund aega. Mõtisklesin, et olin maali sisseastumise jaoks käinud läbi kõik maalimise koolitused ning plaanid olid ikka seotud maaliga, samas kui skulptuuriga oli nii, et võtsin sisseastumisel esimest korda savi kätte ning modelleerisin midagi. Lõpuks tegin otsuse, et pean oma südant kuulama ja valima skulptuuri. Jäin väga rahule, see eriala on hästi sügav.

Objekt nr 15

Digimaal

Object No. 15

Digital painting 2021

Mesilane EurBee karikalt Pronks

Bee from the EurBee Trophy Bronze 2024

Valge valgus läbi pilve

Digitrükk

White Light thru Cloud

Digital print 2021

Aivar Habakukk

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Aivar Habakukk

mööbliosakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen õppinud ERKI-s ja lõpetanud 1988. aastal disaini eriala. Kõige enam on mind mõjutanud disainikateedri looja ja juhataja Bruno Tomberg, õppejõud ja õpetajad Udo Ivask, Mait Summatavet ning Villu Järmut. Hugo Mitt on mind inspireerinud joonistusõppejõuna.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerib mind ikka töö noortega – nii tunnen ennast ise nooremana ja erialaselt sunnib see ennast joonel hoidma. Sellest on tulnud ka minu looming tööstusdisainerina – vannitoatooted Baltecole ning mööbliprojektid ning disainijuhi panus Standardile.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Kuigi olen varemgi õpetanud, pean ennast ikkagi nooreks õppejõuks. Mu töö ja mõtisklused erialast ja selle õpetamise sisust on pigem minu enda kogemuse peegeldus kui miski, mis käib õpiku järgi. Pean ennast jätkuvalt praktikuks. Väärtus omaette, ka töö ning mõtte kontekstis, on ausus nii enda kui ka toote kasutaja suhtes. Õppejõu roll teiseneb aja jooksul – see on loomulik nagu muuski elus. Seejuures on tähtis, et me ei liialdaks ja seaksime alati inimese kilbile.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Minu roll on ilmselt paigas ja ei ole muutunud. Üldisemast arendustegevusest rääkides on mul hea koostöö TÜ Kliinikumiga, kellele oleme loodetavasti loominguliselt head partnerid.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Minu jaoks jääb Pallas alati mõistatuslikuks – ta ei ole ju tegelikult minu alma mater. Seega ongi vist kõige suurem ime see tunne, et ma oleksin justkui siin õppinud, ma tahan

olla pallaslane. Kõik muu on aga ajalugu, mida olen jõudumööda lugenud.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallase roll on eelkõige kõrgema kunstihariduse andmine.

Laiemalt aga on sihiks harida noori nii, et nad võiksid ellu astuda loomulikult spetsialistidena, ent eelkõige inimestena, kes suudavad avaralt vaadata ja mõista maailmas toimuvat, sellese ka sekkuda ja seda elamisväärsemakski muuta.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Loodan, et see lugu veel kestab!

Vann MARIN seinaliidesega

Xonyx kivimass

MARIN Bathtub with wall connection

Xonyx stone composite

Foto / Photo: Tallinna Disainiöö Festival (Tallinn Design Night), 2023

Vann FABO

Xonyx kivimass

FABO Bathtub

Xonyx stone composite

Foto / Photo: Tallinna Disainiöö Festival (Tallinn Design Night), 2023

Haljasmäe

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Rene Haljasmäe

konserveerimise ja restaureerimise osakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Minu noorusaeg möödus Nõmme mändide all. Gümnaasiumi lõpetasin 1992 ja samal aastal asusin õppima Eesti Kunstiülikooli nahakunsti osakonnas. Bakalaureuseõppe lõpetasin kiitusega, lõputööks uurisin ja valmistasin Jaapani-päraseid köiteid. EKA-s järgnes magistriõpe, tööd juhendas magister Endel Valk-Falk, kes kujundas suurem määral minu maailmavaadet. Magistritöö raames valmistasin kümnele eestikeelsele piiblile kunstilised köited, mis olid eksponeeritud esimesel personaalnäitusel AdamsonEricu muuseumis. Magistritöö kaitsesin kiitusega 1999. aastal. Doktoriõpingute ajal vormis minu maailmapilti professor Juhan Maiste ja kaasdoktorandid. Filosoofiliselt on mind avanud ja arusaamu toetanud paljud tüvitekstid, välja tooksin Paul Ricœuri nime.

Mis Sind inspireerib?

Teadmisi ja kogemusi saab muuseumist ja kunstisaalist – kultuurielust laiemalt, elamusi on lihtne vormistada loominguks. Mind innustavad tegutsema vanad raamatud, kaunite köidete keskel tunnen end kui kodus. Mäluasutuste kogud ja erialaraamatud võimaldavad uurida köitestruktuure süvitsi ja luua selle kogemuse alusel uusi köitevorme. Põnevust lisavad näitused ja konkursid, kus tuleb ideed tehniliselt parimasse vormi seada. Olen aktiivselt osalenud ja pälvinud tunnustust köitekunstinäitustel nii kodu- kui ka välismaal. Märkimisväärne on 1999. aastal saadud Ciboure’i linna auhind köiteobjekti kategoorias rahvusvahelisel köitekunstinäitus-konkursil „Cyrano de Bergerac“ St. Jean de Luzis Prantsusmaal. Minu teoseid on mitmetes mäluasutuste- ja erakogudes.

Rene

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Aja jooksul kogunenud erialaseid teadmisi ei tohi vaka all hoida. Kui esteetilisi väärtusi saab iga hetk kahtluse alla seada, siis eetilised on ajas muutumatud. Tänapäeval ei ole sisseastujad enam tihti gümnaasiumilõpetajad ja nii juhtub mõnigi kord, et tudengid on jõudnud mõnda teemasse rohkem süveneda kui õppejõud. Teadmiste vahetamine ja sünergia on tänapäeva kunstiõppe loomulik osa.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Kunstikooliga olin seotud juba ammu enne lepingulise töösuhte algust aastal 2019. Olen juhendanud lõputöid ja osalenud lõputööde hindamiskomisjonides. Märkimist väärib juubelinäitus „Minevikust tulevikku“ korraldamine ERM-is, mis andis hea ülevaate sellest, mida Tartus nahakunstiõppe vallas on üle poole sajandi tehtud. Nahadisainiosakonna metoodilise fondi korrastamine ja kirjete lisamine digiarhiivi on oluline.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Eesti kõrgharidusmaastikul on säilitamise alal kaks tala ja mõlemad on kandvad. Kui EKA keskendub muinsuskaitsele, maalile ja polükroomiale, siis Pallases tegeletakse süvitsi esemete ja materjalidega. Kuna õppeasutuste ja mõttelaadi vaheline distants ei ole üüratud, siis iga huviline leiab endale sobiva tee.

Tartu kui Emajõe Ateena on kultuuri kants ja kunstiõppe keskkond ammusest ajast. Köitjate tsunft loodi Tartus 19. sajandil. Kohalikud sellid käisid naabermaade meistrite juures ennast täiendamas, tuues kaasa uusi tehnilisi võtteid ja kujundusstiile. Tänapäevased riikidevahelised toetusmeetmed võimaldavad end täiendada ja suhteid luua paljudes Euroopa Liidu maades. Minu jaoks isiklikult oli hariv ja kogemuslik külastada Barcelona ning Tbilisi konserveerimis- ja mäluasutusi Erasmus+ raames.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Pallasel on haldjas. Ta liigub videvikutunnil taskulambivalguses. Parasjagu siis, kui töine kiri või mõte pooleli, hüüatab haldjas rõõmsalt „Tere õhtust!“, mis tähendab, et on aeg tööpäevaotsad kokku tõmmata.

Isa mälestuseks

Karpköide postkaartide hoidmiseks

In Memory of Father

Box binding for holding postcards 2018

Jaan Kaplinski „Kui üldse olla...“

Bütsantsi stiilis autoriköide

Tarrvi Laamann: kehatrükk; Kristel Õunapuu: klaasivalu

Jaan Kaplinski “If I must Be At All”

Author’s binding in Byzantine style

Tarrvi Laamann: body printing; Kristel Õunapuu: glass casting

2000

Juhan Kreem „Ordu sügis“

Ajaloolistest köitmisviisidest inspireeritud autoriköide

Juhan Kreem “Autumn of the Order”

Author’s binding inspired by historical binding techniques 2023–2024

Tiina Kala „Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282“

Autoriköide, klaasimaaling

Kristel Õunapuu: klaasisulatus +650 °C

Tiina Kala “Tallinn Codex of Lübeck Law, 1282”

Author’s binding, glass painting

Kristel Õunapuu: glass melting at +650 °C

2001

Ivar Leimus „Tallinna Suurgild ja gildimaja“

Kopti köitest inspireeritud autoriköide

Ivar Leimus “The Great Guild of Tallinn and the Guild Hall”

Author’s binding inspired by coptic binding

2011

Liisa Hanvere

tekstiiliosakond, meister, vanemõpetaja

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin enne Pallast naiste ja meeste ülerõivaste rätsepaks. Üheks oluliseks eeskujuks on olnud rätsepatöö õpetaja Maie Laik, kes näitas, et lahenduseni võib jõuda ka eri teid pidi, ei pruugi olla ühte ja ainsat viisi. Samas rõhutas ta ka põhjendatuse olulisust.

Pallase tekstiiliosakonnast sain aga lisaks hea annuse loomisvabadust. Olen kindlasti vabanenud harjumusest kõike üksnes joonlauaga mõõta. Kuna Pallases õppimise kogemus on alles nii värske, siis arvan, et kokkuvõtte aeg, kes ja kuidas on olnud olulisemad mõjutajad, alles tuleb, aga olen tänulik, et teekond siia on olnud just seesugune.

Mis Sind inspireerib?

Ma väga naudin õppimist. Välise asemel motiveeribki mind rohkem mõte, et kas saan hakkama. Loomingus saan kannustust pigem igapäevastest olukordadest. Naudin argist, lihtsust ja naturaalsust. Nii kunst kui ka disain on minu jaoks tööriistad, et rääkida, mis hingel, või lahendada mõnda küsimust. Õppejõuna meeldib mulle väga, kui ruumis tekib arutelu. Õpin õpetamisprotsessis ju ka ise.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Pean oluliseks anda üliõpilastele edasi vastuste asemel pigem oskust kasutada vahendeid, tööriistu ja endas peituvat ressurssi. Kindlasti on õppejõud tänasel päeval rohkem mentor, mitte ainult loengupidaja.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Minu teekond tudengist meistriks algas juba neljanda kursuse kevadel. Selline mitmes rollis olek tundus alguses keeruline, kuid nüüdseks on see kujunenud asjade loomulikuks käiguks. See on aidanud näha arendamiskohti ja luua süsteeme, mis on mugavad kõigile. Õppejõu roll on alles väga värske, aga esmane tunne on, et vaatamata suurele tundide ettevalmistamise mahule ma väga naudin seda.

Liisa Hanvere

Foto / Photo: Kristo Kalbe, 2022

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Jätaksin selle küsimuse parema meelega kunstiajaloolastele vastata, aga arvan, et Pallase jaoks loob ja on loonud konteksti Tartu. Seda linna iseloomustab päris mõnus kombinatsioon avatusest ja samas traditsioonilisest lähenemisest.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Kindlasti ei piirdu Pallase tähendus ainult erialaspetsiifiliste oskuste andmisega. Pallas on ka kogukond ja sellel on ühiskondlikus plaanis äärmiselt suur väärtus nii oma liikmetele kui ka laiemalt.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

See lugu juhtus siis, kui olin alles esimese kursuse tudeng, aga paneb senimaani muigama. Skulptuuri õppeaine hindamiseni oli jäänud veel veerand tundi. Tegime kursusekaaslastega viimaseid modelleerimisi Taaveti kipskuju järgi, mis oli ka meie viimane ülesanne. Ühtäkki tuli Tõnis Paberit mu kõrvale ja ütles talle omase stoilise rahuga, et see nina pole siiski päris see, mis ta olema peaks, ja võtame selle nina maha! Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, kui Taavetilt oligi noaga nina ära opereeritud. Mind valdas kerge paanika –kuidas ma oma taiese nüüd komisjonile hindamiseks annan. Kogu protsess oli mul võtnud ju tunde ja ma olin seda nina ikka pikalt silunud. Lajatasin Taaveti näolapile suure peotäie savi ja hakkasin kiiruga voolima. Komisjon hindas mu saavutuse, mis oli mu enda arvates veidi tahumatu, igatahes A vääriliseks. Tõnis Paberiti tunnid süstisid minusse aga päris suure annuse vabadust ja austust materjali vastu, mis pole muidu mu igapäevane töövahend.

Tootearendus kohalikust lambavillast kootud kangast

Product development from fabric woven from local sheep’s wool 2023

Juhendajad / Supervisors: Annika Kiidron, Maarja Raidla Foto / Photo: Enlil Sonn

Tootearendus kohalikust lambavillast kootud kangast

Product development from fabric woven from local sheep’s wool

2024

Juhendajad / Supervisors: Kairi Lentsius, Diana Tuulik

Foto / Photo: Kristo Kalbe

Silmäviiga

Sajandivanuse Singeri käsiõmblusmasinaga tikitud perekonnalugu

With Tears

A century-old family history embroidered with a Singer sewing machine 2023

Juhendaja / Supervisor: Zane Shumeiko

Foto / Photo: Kristo Kalbe

Vaese mehe kasukas

Masintikand lambanahksel kasukal

Poor Man’s Coat

Machine embroidery on a sheepskin coat

2022

Juhendaja / Supervisor: Maryliis Teinfeldt-Grins

Foto / Photo: Kristo Kalbe

Annes Hermann

mööbliosakond, meister, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin aastatel 1972–1975 Tartu Kunstikoolis puidu kunstilist töötlemist. Õpetajatest on meelde jäänud Astrid Saare, Viive Pudersell ja Krista Roosi. Pärast lõpetamist asusin tööle ENSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis puidu restauraatorina. Erialane ettevalmistus piirnes peamiselt praktikaga. Restaureerisin enamasti muuseumi kogudes olevaid esemeid. Osakonda juhtis Arnold Kärbo, kes mind juhendas. Osalesin kunstnikuna ka muuseumi suvistel välitöödel. Aastatel 1981–1990 töötasin muuseumis kunstnikuna, kujundasin näitusi ja käisin muu hulgas ka soome-ugri ekspeditsioonidel.

Mis Sind inspireerib?

Tartu Kunstikooli mööbliosakonna õppemeistrina ja õpetajana asusin tööle 1990. aastal. Lisaks mööbli kujundamisele hakati seal õpetama ka mööbli restaureerimist. Mind kui noort õpetajat inspireeris töö õpilastega. Uus suund mööbliosakonnas oli mulle igati arvestatav väljakutse. Mõnegi õppeaine programm tuli endal kokku panna ja leida sobiv sisu. Seoses restaureerimisega oli vaja koostada aineprogramm ka mööbli ajaloo kohta, mis nõudis materjalide läbitöötamist. Pidev loengumaterjalide täiendamine on jätkuv protsess ja endiselt põnev.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Aastatega on õppetöö muutunud akadeemilisemaks ja pidev enesetäiendus on andnud mulle lisaks erialasele pädevusele ka kindlust. Olen õppejõuna töötamise vältel olnud valdavalt seotud mööbli restaureerimisega, juhendanud praktilisi töid, palju lõputöid ning andnud mööbliajaloo loenguid. 2008. aastal lõpetasin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis töö kõrvalt mööbli restaureerimise eriala bakalaureuse tasemel.

Annes Hermann

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Rakendusliku kallakuga õpe ja praktika on palju suurema osakaalu saanud. Samas on kool suutnud jääda oluliseks maalikoolituse keskuseks.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Õnnestunud leid Pallase galerii näol annab koolile hea võimaluse tutvustada laiemale üldsusele, mis koolis on tehtud. See omakorda tagab jätkuva huvi kõige vastu, mida siin õpetatakse.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Mälestusi on palju ja kogemusloo leidmine keeruline. Üks meeldejäävaim on aga kindlasti täiendkoolitus Soomes. Olin praktikal Vehmersalmis Tetrimäel asuvas mööbli väiketootmise ettevõttes, mille oli loonud Saksamaalt Soome Mikkelisse väljaõppele tulnud Reinhardt Lutz. Ettevõte eesmärk oli taastoota Soome maineka disaineri Eliel Saarineni kavandatud art déco stiilis luksuslikku mööblit ning pakkuda ühtlasi praktiseerimisvõimalust Saksamaal ja Soomes Mikkelis õppivatele noortele. Põhjalikkus ja õpetus, mida seal jagati, avaldas sedavõrd muljet, et meenub mulle ikka ja jälle.

Tammepuidu imitatsioon (aaderdus) Võru kohtumaja tiibustel

Oak wood imitation (wood graining) on the wing doors of Võru Courthouse 2021

Valga gümnaasiumi pööningult leitud ja eksponeerimiseks kõlbmatu põrandakell ootas Valga muuseumi fondis aastaid restaureerimist

A floor clock found in the attic of Valga Gymnasium, unsuitable for display, waited for years in the Valga Museum collection to be restored

2008

Põrandakell (18. sajandi lõpp) restaureerituna. Katteviimistluse sondaažiga selgus, et esmaseks pinnaviimistluseks oli aaderdus (Valga Muuseum)

The floor clock (late 18th century) restored. A finishing probe revealed that the original surface finish was wood graining (Valga Museum)

2008

Edith Hermann Tartu Kunstikooli ja Pallase ühisel emakeelepäeva tähistamisel 2022. aasta märtsis

Edith Hermann at the joint Mother Tongue Day celebration of Tartu Art School and Pallas in March 2022

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Edith Hermann

raamatukogu juhataja, infokirjaoskuse ABC õppejõud

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin Tartu Ülikoolis ajalugu (etnograafia harus), Viljandi Kultuurikolledžis raamatukogundust, hiljem läbisin Tartu Ülikoolis õpetajakoolituse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas ning õppisin Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis infokorraldust.

Ajalugu õppides töötasin samal ajal Eesti Rahva Muuseumis (tollase nimetusega ENSV Riiklik Etnograafiamuuseum).

Kolleegidest mõjutasid mind kõige enam Tamara Habicht, Aime Kärner ja Vaike Reemann, õppejõududest aga Sulev Vahtre, Tõnu Luik, Juri Lotman ja Marju Lauristin. Raamatukogunduse õpingutest on rohkem meelde jäänud Ilmar Vaaro, Mati Muru ja Maret Tomson. Infokorralduse valdkonnas olid mu suuremad mõjutajad Kurmo Konsa ja Anne Villems.

Mis Sind inspireerib?

Minu põhitegevus Pallases on seotud eelkõige raamatukoguga, vähem tegutsen õppejõuna. Samas olen aastate jooksul õpilasi ja üliõpilasi nõustanud, juhendanud ja pidanud loenguid infootsingu teemal. Kõige rohkem inspireerib mind töö loominguliste ja avatud noortega, oma teadmiste-kogemuste jagamine ning noorusliku energia ja uute vaatenurkade vastu saamine. Huvitav on jälgida noorte arengut sisseastumisest kuni lõpetamiseni. Märgata, millised muutused nad on läbinud, kuhu elu ja loomingulised otsingud on neid viinud. Puutun raamatukogus kokku kogu kooliperega.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Pallases töötamine on minu jaoks omamoodi kutsumus. Mul on suur privileeg ise sihte seada, neid ellu viia ning teha mõtestatud tööd koostöös kolleegidega. Võimalus areneda ja anda omal kombel panus loominguliste noorte arengusse ning kuuluda selle kaudu Pallase kogukonda. Üliõpilased

on tulnud siia õppima kunsti, disaini või konserveerimist, restaureerimist, aga infoajastul vajavad inimesed ka muid oskusi. Aina olulisemaks muutub orienteerumine infolabürindis, õige info leidmine ja väärinfo äratundmine ja arusaamine, mille põhjal oma valikuid ja otsuseid tehakse. Käsitleme ja arutame neid küsimusi loengutes ja räägime selle raames laiemalt väärtushinnangutest.

Õppejõu roll on minu meelest aastate jooksul muutunud õpetajast pigem nõustajaks ja suunajaks. Lisaks nõustamisele raamatukogus, olen üliõpilasi juhendanud ja kaasanud kahe festivali tegevusse: algul Tartu Hansapäevadel ja hiljem rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista, kus ma koordineerin kunstiprogrammi. Olen kuulunud kokku nende festivalide korraldusmeeskonda enam kui 15 aastat.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Tulin Tartu Kunstikooli tööle 1990. aastal. Olen olnud aastaid lõputööde komisjoni sekretär, aidanud korraldada lõpuaktusi jms. Viimasel aastakümnel olen enamalt jaolt keskendunud raamatukogule. Esialgu oli meie raamatukogu 20  m2 pinnal ja erialast kirjandust vähe, samuti nappis rahalisi vahendeid, raamatuid ja ajakirju. Nüüdseks on raamatukogu all 163 m2 ja sellest on saanud korralik kunstiraamatukogu. Pallase raamatukogus toimuvad nüüd ka kultuuriüritused ja näitused, mille külastajaskond on laiem. Alustades ei olnud raamatukogul kataloogi ja nüüd oleme e-kataloogis ESTER. Esimene suur pööre digiteerimise suunas toimus 2000. aastal, kui raamatukogule sai tellitud OÜ Uraniast internetipõhine raamatukoguprogramm URRAM – see ei olnud tol ajal väikestes raamatukogudes üldse tavaline nähtus. Käisime Soome kunstiraamatukogudes asjaga tutvumas ja eeskuju võtmas.

Edith Hermann Pallase raamatukogus

Edith Hermann at the library

Foto / Photo: Malev Toom, 2010

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Ma ei saa küll Pallase raamatukogu täpset asutamisaastat öelda, aga kindel on, et 1924. aastal oli see olemas. Esimesed sissekanded inventuuriraamatusse pärinevad 1920. aastatest. Kahjuks on sellest perioodist vähe raamatuid meie raamatukogus säilinud, kuid mõned Pallase templiga teosed siiski on, näidates raamatukogu järjepidevust. Selle eest võib tänada pikaaegset raamatukogu eest vastutajat Harald Liblikut, kes oskas vana inventuuriraamatu peita kunagise nõuetekohase uue inventuuriraamatu sisse. Hiljem õppis Pallases tema lapselaps Lea Liblik, kellest on saanud tuntud maalikunstnik.

Olen Pallase raamatukogus töötanud üle kolmandiku selle eksisteerimise ajast ja näinud eri perioode. Võin öelda, et kunstiraamatukoguna on see alati olnud arvestatav. 1990. aastatel töötasid koolis veel Harri ja Viive Pudersell, Raimo ja Astrid Saare ja paljud teised. Kunstikooli muutumisel kõrgkooliks 2000. aastatel oli suur roll Krista Roosil, kelle juhtimisel mõte ellu viidi. Tal ja Vallo Nuustil oli ka suur panus pikas Pallase nime taastamise saagas.

Arvan, et muutumatuks on jäänud innovaatilisus, mis puudutab uute erialade sissetoomist, ja omamoodi konservatiivsus, mis puudutab vanade heade traditsioonide hoidmist. Kindlasti on kandunud tänasesse päeva kunstnike omavaheline mõõduvõtmine ja aeg-ajalt lahvatavad särinad. Kui lugeda arhiivimaterjale, võib kohata tuttavlikult korduvaid lugusid, aga seegi kuulub tavapäraselt kunstielu juurde.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas kannab aasta-aastalt aina suuremat rolli kunstiharidusmaastikul, sest Pallase ajaline raamistik on laienenud.

Nüüd ei ole pallaslased ainult kuni 1940. aastateni Pallase lõpetanud kunstnikud. Kõik see tekitab veel segadust ja vajab kunstiajaloolastelt uurimist, uut lähenemist ja mõtestamist. Juba tänasel päeval võib leida palju kunstija disainimaastikul ning restaureerimise/konserveerimise valdkonnas hinnatud kunstnikke, tegijaid oma erialal, kelle haridus on saadud Pallasest ja nende inimeste hulk aastatega kasvab.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Raske on rääkida ühest mälestusest või loost, sest olen emotsionaalselt kooliga liiga tihedalt seotud. Mälestusväärsed on olnud vilistlaste kokkutulekud, kus on näha, kui suur kogukond tegelikult on ja kui paljud seda kooli hindavad ning väärtustavad. Seal räägitakse igasugu lugusid, aga avaldatakse ka mõtteid ja õpetusi, mis on selginenud alles aastaid hiljem, kui inimene on oma elukogemused kätte saanud. Muidugi tulevad kohe meelde üritused, mida oleme raamatukogus korraldanud  –värvikad luuleõhtud, reisimuljete jagamised. Nii näeme neid külgi oma kolleegides, mis argipäevas ei avane. Kui üks lugu välja tuua, siis võiks see olla luuleõhtu Andres Ehiniga, mis toimus sel ajal, kui raamatukogu asus Tähe tn õppehoones, praeguses tekstiiliosakonna kudumisaparaatide ruumis. Ehin luges oma luulet ja korraga käis väljast tugev pauk. Keegi ei osanud arvata, mis see oli, ja õhtu jätkus. Pärast selgus, et psühhoneuroloogiahaiglast oli üks patsient auto ärandanud. Kui politsei hakkas autot taga ajama, sõitis see inimene kooli metallväravatest läbi, mis läksid muidugi pauguga katki. Kõik see kokku oli absurdselt sürrealistlik.

Edith Hermann ja traditsiooniline jõulueelne lõunatund raamatukogus

Edith Hermann and the traditional preChristmas lunch hour at the library

Foto / Photo: Malev Toom, 2005

Loeng/vestlusring Pallase raamatukogus „Käe ja peaga, südant unustamata: 25 Kaunimat 2022“ 23. märtsil 2023. Esiplaanil konkursi žürii esimees Asko Künnap

Lecture/discussion at the Pallas Library “With Hand and Head, Without Forgetting the Heart: 25 Most Beautiful Books of 2022” on March 23, 2023. In the foreground, the chairman of the competition jury, Asko Künnap

Foto / Photo: Signe Oidekivi, 2023

Traditsiooniline jõulueelne lõunatund raamatukogus. Esinevad Erasmuse vahetusprogrammi välistudengid

Traditional pre-Christmas lunch hour at the library. Erasmus exchange program foreign students performing Foto / Photo: Malev Toom, 2013

Pille Johanson

maaliosakond, juhataja abi, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Maalikunstini jõudsin tänu isale, kelle onu oli Pallases õppinud – tema maalid rippusid meil kodus seintel. Tagantjärele vaadates saan aru, et kunstil nagu ka muusikal ja kirjandusel oli isa meelest mängida ülioluline roll inimese vaimse kujunemise teel, sest miks muidu ta viis meid juba lastena igale näitusele, kontserdile ja teatrietendusele. Ja tulemus on käes – mu vend sai maalikunstniku diplomi EKA-st ja mina Tartu Ülikoolist.

Mis Sind inspireerib?

Loomingulist inspiratsiooni võib leida kõige tavalisematest kohtadest: kellegi poolikust mõttevälgatusest, hetkelisest valgusemängust, pealkirjast ajalehes. See n-ö minu asi leiab mu tavaliselt ise üles.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

See on vastutuse võtmine ja sama ootan ka üliõpilastelt.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olen saanud end proovile panna mitmes rollis – arendanud osakonna õppekava, kureerinud näitusi, organiseerinud õppereise, nõustanud tudengeid, andnud loenguid, osalenud Pallase töögruppides. Töö Pallases on lummavalt vaheldusrikas.

Mis on Sinu arvates ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Pallases on jätkuvalt meistriklassid, õppimine toimub oma ala meistri käe all.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Kõige selgemini on Pallase tähendus adutav siis, kui kujutaksime ette elu ilma Pallaseta. See näib olevat samasuguse kaaluga nagu keelte või liikide kadumine. Pilt jääks üha kesisemaks.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Täpselt minu kunagise lasteaia vastas asus Pallasele kuuluv hoone, kus oli siis maaliosakond. Meid sõbrannaga oli mingi pahanduse pärast karistuseks laua taha istuma pandud, kui äkki saabus kaks noort inimest, kes palusid paari last modelliks. Kasvataja ei mõelnud pikalt – ilmselt arvas, et pole vahet, kus istudes me oma karistust kanname. Läksime siis kuulekalt üle tee ja astusime oma saatjatega ateljee uksest sisse. Milline kõrgete lagedega uhke saal, kummaline lõhn ja palju veidraid esemeid. Meid pandigi jälle istuma, aga seekord kõrge puki otsa rambivalgusesse, lisaks pakuti kommi ka. Nii me seal vaikselt olime ja hoidsime kommi käes. Terve igaviku. Ja siis sai äkki kogu pühalik vaikus otsa, meil lubati pilte vaadata… ja esimest korda nägin ma ennast läikivalt lõhnavalt õlimaalilt peegli asemel.

Pille Johanson

Foto / Photo: Kõrgem

Kunstikool Pallas, 2017

Varjud III

Akrüül, lõuend

Shadows III

Acrylic, canvas 2011

Kiikuja Akrüül, lõuend Swinger

Acrylic, canvas 2012

Pühapäev

Akrüül, lõuend

Sunday

Acrylic, canvas

2014

Kerli Jõgi

nahadisaini osakond, vanemõpetaja

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen õppinud Tartu Ülikoolis kirjandus- ja teatriteadust ning ajakirjandust ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas nahadisaini. Kirjandus hakkas mind tõsisemalt huvitama alles keskkooli lõpus, kui sain aru, et raamatusse on tihti kirjutatud palju rohkem kui see, mis päriselt kirjas. Kirjandus- ja teatriteaduse õpingustest on lõbusaimad ja parimad mälestused õppejõust Janek Kraavist, kelle lastekirjanduse(!) loengusse kell 8(!) hommikul tuli alati auditooriumitäis üliõpilasi. Teinekord tuldi otse baarist või peolt, sest sellest loengust ei tahtnud keegi ilma jääda. Janek Kraavi on kõige huvitavamate mõttekäikudega õppejõud, keda olen kohanud – tema loengust lahkusime alati nagu vooluvõrku ühendatud elektripirnid.

Pärast ülikooli lõpetamist töötasin aastaid teatris, kuni tundsin, et vajan muutust. Tahtsin edasi õppida ja teadsin, et mul tuleb kunstikool läbi käia, kasvõi ainult kogemuse pärast. Selleks ajaks oli ka huvi teatri vastu arenenud kirjutamise suunas, seega tundus loogiline ka ajakirjandust õppida, et koguda tekstide avaldamise julgust. Sain korraga nii Pallasesse kui ajakirjanduse magistrantuuri sisse.

Vahetus filosoofiateaduskonnast sotsiaalteadustesse kulges visalt. Terve rida uusi meetodeid-oskusi oli vaja omandada väljaspool õpinguid, et kaasõpilastele järele jõuda. Olen tänaseni tänulik ja üllatunud, et mind kitsalt kultuuriajakirjanduse visiooniga üldse vastu võeti. Ja muidugi olen tänulik ka selle eest, et osakond avas kultuuriajakirjanduse ainekursuse ja kutsus õpetama Margus Mikomäe, kes vangerdas mind kiirelt Postimehe kultuuritoimetusse. Parimad mälestused ajakirjanduse õpingutest on jäänud praktikast Eesti Rahvusringhäälingus. Juhendaja Ruth Alaküla kõrval sain teha kultuurisaateid, millest kahtlemata kõige lahedam oli Eesti teatri

Kerli Jõgi

Foto / Photo: Evelin Lumi, 2024

aastaauhindade otseülekanne Tallinna Linnateatris. Ruthi pealt nägin, kui palju peab ajakirjanik teadma, oskama ja suutma.

Nahadisaini eriala on mind vargsi saatnud lapsepõlvest peale. Mäletan, kuidas vanaema jutustas köögilaua taga seiku oma jalatsidisaineri tööst ja kui väga ta seda materjali imetles. Huvi naha ja raamatuköitmise vastu on minus kõige rohkem kasvatanud aga Pallase nahadisaini osakonna meister Tõnu Ojaperv. Ta tunneb mind hästi ja teab, millal nalja teha, millal juhendada ja millal lasta mul iseseisvalt tegutseda. See on ehk üks kõige olulisemaid õppejõu omadusi kunstivaldkonnas. Aastatega on Tõnust saanud mulle muhe mõttekaaslane ja üks mu parimaid sõpru, kes on mind nii mõnestki raskest hetkest üle aidanud. Minu südames on tema jaoks alati ruumi.

Mis Sind inspireerib?

Ülikoolis juhendas ühte ainekursust ajakirjanik Rein Sikk, kes tõi viimases loengus välja, milles üliõpilased on tugevad, ja kui ta lõpuks minuni jõudis, siis ütles: „Noh ja mõnest teist ei saa mitte midagi.” Seda oli päris paha kuulda ja eks see ongi inetu asi, mida öelda, aga olen ajapikku selle ümber hinnanud, sest tal on iseenesest õigus (kuigi küllap mitte nii, nagu ta seda mõtles). Mulle ei meeldi mõelda endast kui tootest, mis saab mingil hetkel valmis. Inimesena on minus küll kõik juba olemas – nii halb kui hea, aga aeg on see, mis aitab mul erinevaid isikuomadusi endas avastada ja vormida. Inimene on protsess ja see mõte on minu jaoks väga inspireeriv.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Minu arvates on oluline leida üles inimesed, keda armastad, ja tegevused, mida armastad. Mulle meeldiks, kui üliõpilased teaksid, et õppimine on üks viis, kuidas nendeni jõuda.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Alustasin üliõpilasena ja pärast lõpetamist kutsus Maila Käos mind külalisõppejõuks. Varsti korraldati konkurss õppejõu kohale ja paar päeva enne kandideerimise lõpptähtaega küsis Kristel Suigussaar minult: „Oled ikka avalduse esitanud?” Ei olnud esitanud – hea, et ta küsis. Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Mida rohkem on inimesi, kes tegelevad kunstiga, seda arenenum ühiskond on, sest kunst on luksus.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Tulin Pallasesse nii, et ei teadnud siin mitte kedagi. Ma ei pidanud ennast kuigi andekaks ja tundsin siin ennast üksi, sest olin äsja Tartusse tagasi kolinud. Käisin küll vapralt ettevalmistuskursustel, aga olin endale peale pannud lisapinge, sest arvasin, et kui ma nüüd sisse ei saa, siis jääbki mul kunstikoolis käimata ja ma kahetseksin seda elu lõpuni. Kui joonistamiseksamil tehti paus, olin nii kurnanud, et pugesin hämaras koridoris maalivirna ja molbertite vahele diivaninurka istuma. Panin silmad kinni ja püüdsin mitte nutma hakata, kui keegi küsis: „Kas sul on kõik korras?”. Esimene inimene, kes kunstikoolis minuga rääkis, oli Madis Liplap. Paar aastat hiljem istusime samas kohas ja itsitasime, nagu oleksime terve elu sõbrad olnud.

Antoine de Saint-Exupéry „Vol de Nuit“

Autoriköide

Author’s binding

2024

1 m2 of HIBERNATION

Autoriköide

Author’s binding 2023

Toomas Kalve

fotograafia osakond, meister, õpetaja

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Hakkasin juba kolmandas või neljandas klassis fotograafiaga tegelema. Tahtsingi saada fotokunstnikuks, sest olin kuulnud, et selline asi on olemas.

Mis Sind inspireerib?

Viimasel ajal eelistan pildistada loomingulisi tellimustöid, lavastuslikku värki. Sotsiaalne tellimus hoiab loominguliselt vormis. Mulle meeldib ka fotograafia tehniline pool, vanad fototehnikad. Töötan palju suureformaadiliste kaameratega ja protsess ise köidab.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Oleme osakonnas säilitanud vana analoogfotograafia osa, kus kõik käib käsitööna – seda mulle meeldibki noortele tutvustada. Meil on selleks head tingimused ja näib, et noortel on endiselt huvi selle vastu.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Ei ole. Olen saanud teha seda, mida kõige paremini oskan. Meistritööle lisaks tegelen väiksemahuliste ehitustöödega osakonnas, tööruumide korrashoiuga. Tööriistapark on meil korralik.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Üks asi, mis on ajast aega üle kandunud, puudutab tudengeid – kunagi ei tohi ülesandeid teha varem ära, hindamise jaoks tuleb tööd teha ja esitada kõige viimasel hetkel. Diplomitööde puhul peab see eriti paika. Kujundasin kunagi, kui Pallasel veel galeriid polnud, vanas ERM-is lõputööde näitusi ja enamik töid toodi vahetult enne seda, kui need hindamiskomisjoni ette läksid.

Toomas Kalve

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Autoportree maatöödel (seeria)

Kontaktkoopia

Self-portrait in Fieldwork (series)

Contact print

2000

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Väga olulist ja võimsat – haridusbaasilt ja kultuuripildis oleme sama aktiivsed kui teised samasugused asutused, näiteks Eesti Kunstiakadeemia. Kasutame oma väheseid võimalusi suurel määral ära. Rakendusharidus on pigem kasulikku juurde andnud, oleme rohkem kahe jalaga maa peal.

Räägib palun üks lugu seoses Pallasega.

Meil oli teada, et haridusminister Jevgeni Ossinovski tuleb fotoosakonnast läbi. Olin sel päeval parajasti kabineti juures fuajees ja värvisin redelil lage või seina. Olin ukse poole seljaga ja kuulsin, kuidas delegatsioon koos kooli juhtkonnaga jõudis minu selja teha. Pomisesin siis ümber pööramata, et kuramus küll, rektor käskis ministri külaskäigu tõttu koolimaja öösel üle värvida. Kõik said naljast aru.

Akt Koloreeritud kontaktkoopia Nude

Natüürmort harjaga

Koloreeritud kontaktkoopia

Still-Life with Brush

Coloured contact print

2005

Surnud lindude elu

Koloreeritud analoogsuurendus

The Life of Dead Birds

Coloured analogue enlargement

1993

Andrus Kannel

fotograafia osakond, meister, lektor

Andrus Kannel

Foto / Photo: erakogu (private collection), 2023

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Pean ennast Tartu Kõrgema Kunstikooli kasvandikuks. Just seal õppides sai minust fotograaf. Õpingutele järgnenud 20 aasta jooksul olen samas keskkonnas kujunenud stuudiomeistriks, õppejõuks ja fotograafia õpetajaks. See on olnud nii mulle kui ka koolile pidev arenguprotsess, mida märgib ka selle järjepidevuse taastamine ja Pallase nime taaskasutusele võtmine.

Mis Sind inspireerib?

Mulle meeldib õpetada ja just Pallases. Mind inspireerivad üliõpilased ja kaasõppejõud, kes on minu sügava äratundmise kohaselt meie kunstimaastiku absoluutsed tipud. Imetlen neid.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõuna pakub mulle rahuldust näha, kuidas minu õpetamismeetod viib tulemuseni, ja mõelda, et ma annan sellega oma panuse ühiskonna paremaks muutmisesse. See võib kõlada naiivselt, aga ma usun siiralt, et tulevik on teos.

Fotograafina olen pigem dokumentalist, sest maailma tajutav reaalsus on minu jaoks juba piisavalt kummastav, meelitav, ilus, hirmutav, ebareaalne. Motiividena meeldivad mulle need mustrid, mille seovad kokku looduse ja kultuuri kokkupuutepunktid.

Lombilõhkuja

Puddle Scraper 2020

Supilinna triipkood

Supilinn Barcode

2021

Külm õhtupoolik Meloni tänavas

Cold Afternoon on Meloni Street

2021

Marko Kekišev

meediadisaini osakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Koolipõlve suurim mõjutaja oli õpetaja Silvia Nõukas Pärnu 4. Keskkoolis, kes õhutas ka keskkoolis joonestamist õppima ja see sai aluseks erialavalikul – olin veendunud, et disain muudab maailma. Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppisin tööstuskunsti osakonnas viis aastat. Seal olid minu jaoks olulised teejuhid ning elukutse mõtestajad Bruno Tomberg ja Villu Järmut, aga kindlasti ka kõik teised õppejõud ja kaastudengid. Vormidisainerit minust siiski ei saanud, aga graafilise disainiga tegelen aktiivselt siiani. Reklaami- ja turunduskogemused sain reklaamiagentuuridest Kolm Karu (Olav Osolin) ja Zavod BBDO (Marek Reinaas). Julguse vahendada oma erialateadmisi tudengitele leidsin EKA avatud akadeemiast (Mari Roosvalt).

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna toitun ikka tudengite uskumatult vahvatest ideedest. Olen imetlenud peaaegu võimatuna näiva lahenduse leidmist ja noorte optimismi tundmatul maastikul liikudes. Haapsalu graafilise disaini festivali korraldamine on pakkunud aastate jooksul mitmekesiseid erialaseid kontakte ja paljude heade kolleegide rahvusvaheline looming on mind ka innustanud.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Pärandi tundmine ja samas käe hoidmine erialapulsil on võrdselt olulised. Õpetajale on see suur kordaminek, kui suudad tudengeid innustada ja nad leiavad eri meetodeid rakendades tee lahendusteni. Kui tudengid tajuvad oma tegevusest tulenevaid tagajärgi, on süda tuleviku pärast rahulik. Tulemuste saavutamine võib olla pikk protsess ja seda tasub ka nautida.

Marko Kekišev

Foto / Photo: Mats Õun, 2024

Õppejõu roll on aga ajaga muutunud distantseeritumaks. Mäletan oma tudengipõlvest, et suhtlesime õppejõududega ka väljaspool õppetööd: reisisime ja käisime isegi saunas koos ja läbiv liin oli erialane või üldfilosoofiline arutelu. Selline suhtlemisintensiivsus pole tänapäeval enam võimalik. Kindlasti mõjutab õppejõu töö ka personaalset erialaloomingut. Proovin asju nii lahendada, et neid võiks tudengitele ilma häbita näidata.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Ikka on, alustasin külalisõppejõuna. Akadeemilise haridustaseme ja erialase rahvusvahelise tegevuse alusel sain ettepaneku asuda professori ametikohale. Väga palju muutus nii õppejõu töö kui ka kontakt tudengitega pandeemia tõttu – seda mõju me alles hakkame tajuma.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Pallas seostub mulle üdini Tartuga. Tänu Pallasele tekkisid Tartus kontaktid ja hiljem tugevad sõprussuhted ka laiema kultuuriseltskonnaga. Aegade jooksul on Pallas kui õppeasutus olnud ikka kunsti väärtustaja ja traditsioonide edasikandja, samas algaegadest saadik ka uuenduste otsija ja läbiviija

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas on tugevale teoreetilisele alusele toetuv kunstivaldkonna praktiliste oskuste edasiandja. Nii on meie kõrgkooli lõpetajad kindlasti pädevad ja tänu sellele ka mõjusad. Pallaslane on tänapäeva disainimaastikul kvaliteedimärk, vähemalt nii on mulle väitnud paljud tööandjad. Pallas koondab ka paljusid Eesti erialaspetsialiste õppejõududena, kelle panus on hindamatu.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Esimene Pallase ja ka Tartu kogemus oli absoluutselt teine suhtumine aega võrreldes Tallinna tempoga. Vajalike teemadega alustati varakult ja nii jäi alati aega asju arutada ning vajadusel ka printsiipe või algideed kohandada. Ja see oli väga meeldiv kogemus. Tänu Tallinna ja Tartu vahel pendeldamisele õppisin oma tööaega ja puhkust paremini planeerima ja aastate kuludes ka bussis tukkumist austama.

Plakat Haapsalu graafilise disaini festivalile

Digitrükk

Poster for the Haapsalu Graphic Design Festival Digital printing 2024

Plakat Haapsalu graafilise disaini festivalile

Digitrükk

Poster for the Haapsalu Graphic Design Festival

Digital printing

2021

Plakat Siidikultuuri muuseumile Hiinas

Digitrükk

Poster for the Silk Culture Museum in China

Digital printing

2023

Plakat jazzmuusika festivalile Taff:fest

Digitrükk

Poster for the jazz music festival Taff:fest

Digital printing

2020

Plakat Ardo Sägi ja Jaanus Eensalu näitusele „Mehed Pallasest. Ardo Sägi ja Jaanus Eensalu“

Digitrükk

Poster for the exhibition “Men from Pallas. Ardo Sägi and Jaanus Eensalu”

Digital printing

2019

Foto / Photo: erakogu (private collection), 2024

Raivo Kelomees

meediadisaini osakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin Tartu Ülikoolis psühholoogiat aastatel 1979–1984 ja Eesti Kunstiakadeemias disaini aastatel 1987–1994. Ülikoolis oli fookus kunstipsühholoogial, samal ajal maalisin ja esinesin näitustel. Toonaseks õpetajaks oli Andrus Kasemaa, kes oli ülikooli kunstikabineti juhataja. Minu n-ö eriala on praegu digikunst, selle uurimine, sellest kirjutamine ja mõistagi õpetamine.

Mis Sind inspireerib?

Iga õppejõu tegevuses on loominguline, praktiline ja teaduslik-uurimuslik tahk. Minu valdkonnas ei ole teisiti võimalik, kuna kunstimaastik muutub – tuleb ringi liikuda, reisida ja palju lugeda. Samuti toimuvad muutused ideede maastikul. Mind inspireerib uute teoste nägemine ja huvitavate artiklite lugemine. Olen loometegevuses praegu võib-olla üllatuslikult pöördunud vanade liistude ehk joonistamise ja maalimise juurde. See on hea vaheldus uurimisele ja kirjutamisele, mis nõuab liialt palju istumist.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõud on laiemalt suunanäitaja ja tudengi entusiasmi käivitaja, et tal tekiks huvi millegi vastu ja ta hakkaks omal jõul sinnapoole liikuma. Eeldatavasti on huvi mõistagi enne olemas, aga õppejõud annab kinnitust (kui annab) ja aitab valikute õigsuse üle järele mõelda. Tuleb mõista, et kõik meie ümber muutub – see, mis on täna oluline, ei pruugi seda homme olla. Olen õpetanud aineid, mida ei saagi enam õpetada, kuna selleks vajalik tarkvara on kadunud. Digivaldkonnas on see tavaline, kuid ka aeglasemad valdkonnad muutuvad. Õppejõud ei ole enam ainuke või domineeriv teadmiste allikas, sest interneti võimalused on teadmiste hankimises üüratud. Aga õppejõul on siin ka oma kindel osa teadmiste selektsioonis, olulise ja ebaolulise eristamises.

Raivo Kelomees

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olin osakonna juhataja, praegu on mul aga suhteliselt väike koormus seotud pelgalt õpetamise ja juhendamisega. Tegemist on kahtlemata vähem ja see on pigem sisuline, mitte enam administratiivne. Tegelen ka teadustööga, millega panustan kooli teadusproduktsiooni.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Raske on võrrelda seda, millega puudub kokkupuude. Praeguse Pallasega olen seotud 2001. aastast. Seda, mis oli sajand tagasi, tean vaid kirjutiste ja võin järeldada muuseumis olevate maalide kaudu. Praeguses Pallases on uudsed tehnoloogiaga seotud erialad, nagu foto ja digidisain. Digivahendid on tunginud ka traditsioonilistesse valdkondadesse, näiteks tekstiili, maalikunsti, skulptuuri, mööblidisaini. Mõistagi on muutunud ühiskond ja kunstimaastik laiemalt. Kaasaegse kunsti vahendid ja kunstikeel mõjutavad ka kunstiharidust ning aineid, mida seal õpetatakse. Eesti on praegu kindlalt rohkem integreerunud maailma kui sõdadevahelisel perioodil. Reisida on lihtsam, ideed jõuavad kiiremini Eestisse.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas kannab ühe legendaarsema Eesti kunstikooli nime ja selle nime kasutusele võtmine on märk soovist eristuda ning võtta vastutus selle traditsiooni kandmise eest. Ta õpetab olulisel määral praktilise kunstisuuna esindajaid, kuid igal aastal lõpetavad tudengid ka uurimuslike ja eksperimentaalsete loominguliste projektidega. Pallase roll on koolitada nüüdisaja ühiskonna kunstnikke, kunstipraktikuid ja disainereid. Kuna Tartus on Pallas ainuke kunstikõrgkool, siis kunstitudengid kuluvad Tartus kindlasti ära nii linnapildi värvikamaks muutmisel kui ka kunsti loomisel.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Meenuvad ühed koristustalgud 2005. aastal, mille korraldas rektor Vallo Nuust. Sisuks oli kolmanda maja koristamine. See oli varemetes, sinna pidid millalgi tulema uued ruumid. See oli lootusetu ja tolmune tegevus, mingeid väljavaateid finantseerimist saada ka ei olnud. Oli raske uskuda, et see võib teoks saada. See „kolmanda maja ehitamise“ punkt oli ka mitme rektorikandidaadi esinemises 2004. aastal. Aga teoks see sai. Näide selles, et tegutseda tuleb ka siis, kui lootust ei ole – see on metafoor kunstipraktika kohta laiemalt. Kunstnik, looja peab pidevalt tegutsema, ennast täiendama ja vähem painama end mõttega sellest, kellele tema looming meeldib, kas see toob edu ja sissetulekut. Kunstiloome tähendust ja vajalikkust tuleb leida enda jaoks ise. Nendest koristamistalgutest on muide ka video, mille tegi meie külalisõppejõud Chris Hales.

Loetelu asjadest, mis mind solvavad

Interaktiivne installatsioon

A List of Things That Offend Me

Interactive installation

2015

Eesti algvorm

Fiktsionaalne uurimus, installatsioon

Estonian Archetype

Fictional Study, installation

2012

Agglomero

Õli, lõuend

Agglomero Oil, canvas

1985

Landscape for Three Oil, canvas 2024

Maastik kolmele Õli, lõuend

Veiko Klemmer

Foto / Photo: erakogu (private collection), 2012

Veiko Klemmer

üldainete keskuse juhataja maaliosakond, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen sellest põlvkonnast, kes õppis pärast sovietiaja defitsiiti uut maailma tundma koomiksite, multikate ja filmide kaudu. Põhja Naelas vms noorteajakirjas oli vahel kunstirubriik ja seal oli igapäevasest palju huvitavamaid ja efektsemaid asju näha. Selles mõttes on vedanud, et keskkoolis oli paar sõpra, kes huvitusid sarnastest asjadest, ja nii me siis harjutasime ja leiutasime. Hiljem õppisin TÜ maaliosakonnas.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerivad mind tudengid, kes julgevad olla avameelsed, mõtlevad kaasa ja on valmis töötama, et saada kätte see kõige mõjusam tulemus. Loomingulise poole pealt inspireerivad ikka uued asjad, mis panevad mõtlema, avaldavad muljet ja ajavad endalgi kuklas midagi sügelema.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõu amet omajagu muutunud võrreldes selle ajaga, mil ise tudeng olin. Ühelt poolt on bürokraatiat rohkem, teiselt poolt ootavad tudengid õppejõult suuremat kohalolu. See tähendab, et õppejõud on mingi harva nähtava ja mitmetähenduslikult ümiseva guru asemel pigem üks protsessis osaleja ja suurema silmaringiga inimene, kelle peal oma mõtteid põrgatada. Ise loodan tudengites arendada mängulisust, põhjalikkust ja teravmeelsust, et tekiks julgus ja kvaliteeditaju oma asjade tegemisel.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Eks ajapikku on ülesandeid juurde tulnud, aga üritan rolle üksteisest lahus hoida. Õppejõu amet pole mingi füüsiline liinitöö või kergejõustik, kus saab pärast poolepäevast rabelemist riided ära vahetada, ajule restardi teha ja siis täiesti teise asjaga edasi minna. Koolitööga on kahjuks vastupidi. See tuleb paratamatult koju kaasa, sest loovtöö,

õpetamine ja administreerimine kasutavad kõik sama vaimset aparatuuri. Ümberlülitumine võtab päeva või paar, enne kui töömälu vanadest asjadest tühjaks jookseb ja uus info hakkab oma vormi võtma.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Kunstiainete alused (kompositsioon, joonistamine, maalitehnika ja iseteadlik mõtlemine) saavad kõik u 1890. aastate Pariisi postimpressionistide, 1900. aastate Viini setsessiooni ja 1920. aastate Weimari Bauhausi juures kokku. Põhituumik tuli muidugi Pariisist, aga Euroopa kunstnikud käisid omavahel päris palju läbi ja ka esimesed pallaslased (Mägi, Vabbe, Triik, Tassa, Starkopf) said oma Euroopa reisidel õhus olevate teemade ja võtetega lähedalt tuttavaks. See kõik kehtib siiamaani ja on hea alus järgnevate kunstivoolude mõistmisele. Ehk teisisõnu – maja on teine, maailm on teine, mõtteviisid on näiliselt teised, aga tööprotsessi põhimõtted ja kvaliteedi mõõdikud on peaaegu samad. Inimkogemus on kasvanud rohkem läbipõimunuks ja rikkalikumaks, aga otseselt mitte kuidagi suuremaks või teistsuguseks kui 105 aastat tagasi. Tehnoloogia on asjad kiiremaks teinud, ent õhtupimeduses on inimestel ikka needsamad mured, rõõmud ja mõtisklused. Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Kultuur on see, mis arutu rahvamassi kokku seob ja riigiks teeb. Mitte ainult keel, kombed ja paar kätteõpitud väärtushinnangut, vaid just nimelt loomingu eri vormide ja toimemehhanismide mõistmine. Täisväärtuslikuks inimeseks saadakse ainult isikliku kogemuse, ajaloo tundmise ja loomingulise vabaduse kaudu. Kuna Pallas on rakenduslik kõrgkool, siis on suur rõhk just praktilisel kunsti ja eridisaini väljundil. See tähendab kõiksugu katsutavat,

kantavat, vaadatavat, klikitavat, istutavat jms kasutatavat kraami, mis meie igapäevaelu rikastab ning sünnib reeglina ikka veel kunstniku käepuudutuse abil, mitte mingi algoritmilise masinavärgi keskmise tõttu.

Tudengipõlves sai ikka nalja visatud, et mis häda mõnel küll mammona kuhjamisega on. Said uue auto – väga tubli; uued rõivad – väga lahe; uus reis – veel parem; uus laps – no palju õnne; uus naine, uus kodu, uus murutraktor, uus köögitehnika, uus õuegrill jne. Kaua võib. Mis inimesel viga on? Kõik on olemas, aga olla ei oska. Järelikult on puudus millestki olulisemast. Loomingust, filosoofiast ja iseenda tundmisest.

Pallas on MUBA ja EKA kõrval ainus koht, kus tehakse kultuurilise aluspinna lahtimõtestamist ja ülesehitamist.

TÜ-s lõpetati tudengitele kunsti aluste tutvustamine paar aastat tagasi rahapuuduse ettekäändel ära ning gümnaasiumis ei saa mingist süstemaatilisest kunstiõppest enam ammu rääkida. Nii et kõik meie tuleviku spetsialistide ja juhtfiguuride kokkupuuted kunstiga on kas täiesti juhuslikud või puuduvad hoopis. Vähemalt on loota, et kuni noortel on võimalus Euroopa kultuuriväärtuste ruumis kaasa rääkida, seni ei sure euroopalikud väärtused veel välja.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Meil Tartus on nii korralikud tudengid, et pole palju värvikat rääkida. Küll aga käisin hiljuti Linzi kunstiülikoolis külas ja meenusid hetked oma tudengipõlve suvepraktikast ning isetekkelistest istumistest. Kunagi oli tavapärane, et laua peal oli ka paar pudelit ja suitsupakk, mis tõi inimesed kokku ja andis põhjuse lõõgastuda-jutustada. Muu hulgas tehti muidugi tööd ka. Siis tulid keelustavad reeglid. Tänapäeval on palju keerulisem inimesi lihtsalt niisama kokku saada. Selle asemel peab suur osa tudengeid kooli kõrvalt tööl käima, et üldse ära elada. Samas nägin, kuidas Austria kultuuriruum vilistab paljudele avaliku ruumi reeglitele ja koolimaja oli elavat suminat täis.

Kallis, Sa oled pomm Õli, lina

Baby, You’re the Bomb Oil, linen

2020–2022

Spektraalne plahvatus

Akrülaat, puuvill

Spectral Splash

Acrylate, cotton 2023

Õli, lina Wallpaper Oil, linen 2014–2016

Tapeet

Migration

2012–2018

Lend Põhja Õli, lina

The Great

Oil, linen

Kurmo Konsa

Infoteaduste doktor uurib automaatklaveri salvestist. Näoilme viitab sellele, et muusikapala on meeldiv

A doctoral student in information science studies a recording of an automatic piano. Their facial expression suggests that the musical piece is enjoyable Foto / Photo: Aavo Kaine, 2024

Kurmo Konsa

konserveerimise ja restaureerimise osakonna juhataja, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin Tartu Ülikoolis mikrobioloogiat, Tallinna Pedagoogikaülikoolis raamatuteadust ja hiljem infoteadust. Bioloogias olid mu esimesteks õpetajateks Jaan Siimisker ja Urmas Kokassaar. Kuna õppisin Tartu 5. Keskkooli bioloogiaklassis, siis kohtusin juba sel ajal ülikooli õppejõududega, Mati Martiniga jätkub põnevust ja huvitavaid leide pakkuv koostöö tänaseni. Arvan, et minu pöördumine humanitaaria poole on ennekõike seotud Juri Lotmani ja Kalevi Kulliga, kes äratasid huvi semiootika, eriti biosemiootika vastu. Minu teine huviala, millest lõpuks kasvas välja ka praegune töö Pallases, sai alguse Tartu Ülikooli raamatukogu säilitus- ja restaureerimisosakonnas. Konserveerimise-restaureerimisega olengi seotud juba üle 30 aasta ja need on kahtlemata olnud väga värvikirevad ja põnevad aastad, ennekõike tänu nendele inimestele, kellega mul on olnud õnn koos töötada.

Mis Sind inspireerib?

Loodus, ulmekirjandus ja arvutiklaviatuur on need, mis on vajalikud uute maailmade loomiseks nii teaduses kui ka loomingus.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Minu kreedo on selline, et kui sa ei suuda oma tegevusega, sh õpetamisega muuta maailma natukenegi paremaks paigaks, siis ära seda asja ette võta. Ühiskond, sh ülikool muutub ja nii peavad ka õppejõu õpetamisarusaamad muutuma. Ma arvan, et see on üks olulisemaid tõdemusi, mida ma viimase viie aasta kohta saan teha. Täiesti selgelt on muutunud üliõpilased ning järjest mitmekesisemaks on läinud ülesanded, mida ma õppejõuna pean täitma.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

20. ja 21. sajandi ühiskonda iseloomustab teaduse, tehnoloogia ja sotsiaalsete süsteemide ülikiire arengu kõrval kindlasti ka püüdlus teadlikult säilitada võimalikult palju oma minevikust ja olevikust tulevastele põlvedele. Meie seotus pärandiga ei ole aga lihtne ega möödapääsmatu tõsiasi. Seose loomine mineviku, oleviku ja tuleviku vahel nõuab ühiskonnalt pingutusi. Seda on vaja teadvustada ja selle nimel ka tegutseda.

Pallases moodustab konserveerimise ja restaureerimise õpetamine ja uurimine olulise osa laiemast visuaalse keskkonna terviklikust kujundamisest. Konserveerimiserestaureerimise erialal on ühendatud kunstid, teadus, humanitaarained, ajalugu ja käsitöö. Kogu õpe seostub tervikliku keskkonnakäsitluse ja säästava arengu printsiipidega.

Nüüdisaegne konserveerimine ja restaureerimine tugineb paljus loodusteaduslike meetoditele ja lähenemistele. Selle aluse omandavad õpilased konserveerimisbioloogia ja -keemia loengutes ning praktikumides. Samuti õpitakse materjalide iseloomustamiseks kasutatavaid keemilisi ja füüsikalisi meetodeid. Paljusid objekte on võimalik uurida TKK rakendusuuringute laboris, kasutame ka Tartu Ülikooli keemia- ja arheoloogialaborite võimalusi.

2024. aastast on Pallases uus õppekava „Konserveerimine ja restaureerimine“, mille raames tegeletakse interjöörides olevate maalingute, mööbli ja teiste puitobjektide, raamatute, dokumentide ja nahkesemete konserveerimise-restaureerimisega. Lisaks käsitletakse arheoloogilisi objekte, samuti plast- ja teisi moodsatest materjalidest esemeid. Pallasest saab muu hulgas teadmisi-oskusi kultuuripärandi uurimise, dokumenteerimise ja säilitamise vallas.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Ülikooli õppejõuna töötades käisin ka tollases Tartu Kõrgemas Kunstikoolis üksikuid loenguid lugemas. Kord, kui kohale jõudsin, avastasin, et auditoorium, mis asus siis Tolstoi tn maja teisel korrusel (ruumides, kuhu hiljem tehti maaliklass), on juba hõivatud. No ei meeldinud mulle see asi! Tõstsin kõva kisa ja üritasin korra majja luua. Siis saabus õppekorraldaja, kes tegi mulle diskreetselt selgeks, et nende õppekavas on tsüklinädalad, mil regulaarset õppetööd ei toimu ja viiakse läbi erikursuseid, projekte jms. Egas siis professoril pole aega tunniplaani vaadata, aga võiks – siiamaani on häbi oma lolluse pärast.

Bioloog tunneb ennast ikka hästi looduse keskel

A biologist feels at home in the midst of nature

Foto / Photo: Merike Petuhov, 2024

Näitus „Alkeemia: kõigi asjade ristumispunkt“ (2024, Tartu Ülikooli raamatukogu). Kurmo oli koos Meelis Friedenthaliga kuraatoriks

Exhibition “Alchemy: The Intersection of All Things” (2024, Tartu University Library). Kurmo Konsa was co-curator along with Meelis Friedenthal

Foto / Photo: Merike Petuhov, 2024

Imbi Kruuv

üldainete keskus, kompositsiooni ja värviõpetuse lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Kunstiring, laste kunstikool, Tartu Kunstikooli dekoraatori eriala, töö kunstikombinaadis ARS ja edasi juba ERKI-s tekstiilikunsti eriala. Pärast lõpetamist maandusin taas ARS-is. Iga lüli selles jadas on omaette maailm koos reeglite, kolleegide, kaasõpilaste ja õpetajatega, mis kujundasid mu väärtushinnanguid. Igal etapil ümbritsesid meid vanemad tegijad, kes aitasid mõista kunstniku staatust ja vastutust. Olid ju kõik õpetajad ja hilisemad kolleegid tööstuses samal ajal ka tegevkunstnikud – Silvia Jõgever, Alfred Kongo, Jaan Paris, Maia Juhkam, Maasike Maasik, Kaljo Põllu jpt.

Mis Sind inspireerib?

Üldiselt tekitavad mõtteid ja ideid valgus, vari ja eri struktuurid nii inimestes, looduses kui ka keskkonnas. Seosed näilise kribu-krabu ja terviku vahel, jooned ja liinid, sündmused ja objektid moodustavad kompositsioone ning tervikuid. Selle märkamine teeb elamise ja olemise sisukaks.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõu roll tähendab saamist ja andmist. Lähtun siin paljudest küsimustest. Kuidas teha vahet olulisel ja ebaolulisel? Mis on see, mis teeb meist head inimesed? Kas see, mida me õpetame, aitab meil oma elu paremini ja targemini elada?

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Õppekavade uuenemise käigus muutub ka tudengitega suhtlemise viis. Aine maht väheneb, koos veedetud aeg lüheneb ja sellega kaasneb pinnapealsus nii aine tundmises kui ka suhtluses. Need, kes on olnud kauem kooliga seotud, on sellega väga kokku kasvanud ja vaatavad kunstihariduse tulevikku üsna murelikult ja ka isiklikult.

Imbi Kruuv

Foto / Photo: Heli Kaldas, 2024

Haapsalu motiiv

Akvarell

Haapsalu Motif

Watercolour

2009

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Tartu ja see on vist ka kõik. Tegelikult pole võimalik võrrelda ilma, et oleksid hinnanguline. 105 aastat tagasi olenes ühest inimesest rohkem ja asjad olid loodud kestma.

Tänasel päeval saame paljude asjade ette kirjutada „kiir-“: kiirtoit, kiirmood ja kahjuks ka kiirharidus.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Õppisin Tartu Kunstikoolis 1973–1977 ja tol ajal juba nimetati teatud ringkondades seda Pallaseks. Mitmed õpetajad olid õppinud Pallases ja nooremate õpetajate eeskujuks või õpetajateks olid pallaslased. Maal oli peamine ja kõige tähtsam aine, eriala oli isegi vähem tähtis. Üle kooli oli teada, kes on vinge maalija ja joonistaja. Kes läksid edasi ERKIsse, tunnistasid, et sealt sai maalioskusi juurde üsna vähe. Räägiti sedagi, et Tartu on juba n-ö ära rikkunud. Kooli nimi

polnud küll Pallas, aga nõukaajal oli uhke tunda, et aetakse asja nii, nagu see oleks ikka seesama vana ja hea kunstikool.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Tartu Kunstikool oli just saanud kõrgkooliks, olime kolinud uude kohta Tähe tänaval. Majad olid remontimata ja endine sõjatehas, millest ehitati koolimaja, nägi välja nagu tondiloss. Mõned masinad olid välja viidud seinte kaudu –need olid siis pärast taas kinni müüritud.

Selleks et ehitamise jaoks raha kokku hoida ja mitte kulutada seda ruumide rentimiseks, kasutati neidsamu kütmata ruume, kus puudus veevärk, seinad tilkusid niiskusest, polnud sisseseadet, mööblit… ainult värvi kooruvad seinad. Puhurid huugasid, et vähegi sooja anda. Vetsus käidi Tähe majas, mis sai esimesena valmis, ja maaliti tehase mööblist lõigatud lauaplaatide peal. Mõni maalitund tehti tsüklina ära juba septembri alguses vabas looduses, et ruumivajadust leevendada.

Motiive Emajõe luhalt (sari „Võsa“)

Pastell, süsi

Motifs from the Emajõgi floodplain (series “Bush”)

Pastel, charcoal 2010

Maila Käos

nahadisaini osakonna juhataja, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen ise lõpetanud Pallase nahadisaini erialal 2003. aastal. Pärast seda täiendasin ennast kõigepealt õpetajakoolituse aastaga Tartu Ülikoolis ja seejärel lõpetasin samas kunstiõpetuse õpetaja magistrantuuri. Kolm aastat tagasi sain ka andragoogika magistrikraadi Tallinna Ülikoolis. Minu õpingute tee on olnud minu enda jaoks hästi loogiline. Teadmiste ja oskuste edasiandmine on mulle väga südamelähedane ja nii olengi valinud need jätkuõpingud, et omandada eri vaatenurki õpetamises-juhendamises. Pallases on minu suureks eeskujuks meister Tõnu Ojaperv, temalt saadud praktilised oskused on andnud mulle julguse õpetamisega tegeleda. Tõnu on väga toetav ja inspireeriv inimene, kes jagab lahkelt oma teadmisi-oskusi. Ta on tõesti Meister suure tähega, selline vana kooli tüüp, kes teab, mis on oluline ja mis mitte. Tallinna Ülikoolis andragoogikat õppides puutusin kokku paljude inspireerivate õppejõududega, aga esile toon siin Larissa Jõgi, kes on oma eriala patrioot, toetav ja loominguline õppejõud.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerivad mind tudengid, nende siiras huvi eriala vastu ja vaimustus valminud töödest – see omakorda motiveerib mind pakkuma neile aina põnevamaid ülesandeid. Loominguliselt olen viimastel aastatel tundnud sügavamat huvi olemasolevate materjalide vastu. Mulle meeldib luua just materjalidest, millele esmapilgul enam kasutust ei ole. Selline loomisviis on põnev ja säästab keskkonda.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

See on minu jaoks elustiil. Ma väga naudin oma oskuste-teadmiste jagamist ja enda arendamist selles vallas. Pean ennast heaks suhtlejaks ja probleemide lahendajaks, mis tuleb õppejõu töös kindlasti kasuks. Õpetamise

Maila Käos

Foto / Photo: erakogu (private collection), 2018

juures on väga oluline ka eeskuju andmine – soovin oma tudengitele edasi anda enesekindlust ja usku oma töösse. Õppejõu töö sisu on kindlasti muutunud aja jooksul, sest ma ise olen edasi arenenud ja loodetavasti ikka paremuse suunas. Muidugi on ka üliõpilased muutunud. Noored ja ka vanemad õppurid on minu arvates kindlamad oma valikutes ja oskavad paremini oma soove väljendada võrreldes näiteks kümne aasta taguse ajaga.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Kõigepealt olin tudeng, siis õpetaja, assistent, lektor ja osakonnajuhataja nii vaheldumisi kui ka koos. Nii kirja pannes tundub see lausa uskmatu teekond. Sisemisel tunnen oma rollimuutusi liikuvana – kõik need rollid olid ja on mulle just nende kandmise ajal omased.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Usun, et selleks on õhkkond. Meie kooli on küll lisandunud tänapäevased suunad, aga vabadus ja loomingulisus on kindlasti alles jäänud

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas on tugev kunsti- ja disainiharidust andev kõrgkool, kust saab väga tugevad praktilised oskused, millega on soovi korral võimalik kohe tööturule siseneda.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Mulle on väga värvikalt meelde jäänud neljanda kursuse alguses toimunud vaatluspraktika. Sellest bussireisist võtsid osa kõikide osakondade neljandad kursused ja ka mõned õppejõude, reisijuht oli Enriko Talvistu. Külastasime Linz ARS Electronica Festivali, näitust Kasseli Documenta, Viini ja Berliini. See oli seikluslik reis, kus oli nii palju nalja, kunsti, muusikat ja ühtekuuluvustunnet. Eriti eredalt on meeles just need õhtud ööbimiskohtades, kus kõik jagasid oma päevaseid muljeid. Kõik see oli kui loomingulisuse plahvatus. Üks tore seik: sattusime kursuseõega kiirustades kogemata Viini uue kunsti muuseumi asemel hoopis loodusmuuseumisse ja avastasime selle alles pärast pileti soetamist.

Victor Hugo „L’Art d’être grand-père“

Marmoriseeritud nahk, kumera seljaga köide

Marbled leather, rounded spine binding

2017

Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints“

Eksklusiivne kõrgtrükis käsitööversioon (Typa), taaskasutuspaber (ajaleht), intarsia, kuldamine, sirge seljaga köide

Antoine de Saint-Exupéry “The Little Prince”

Exclusive letterpress handmade version (Typa), recycled paper (newspaper), intarsia, gilding, flat spine binding

2018

Veljo Tormis „Lauldud sõna“

Autoriköide, taaskasutuspaber, baltikapaber (auhind „Kuldraamat“, Scripta manent IV)

Veljo Tormis “The Sung Word” Artist’s binding, recycled paper, Baltic paper (Golden Book award, Scripta Manent IV) 2010

Kairi Lentsius

tekstiiliosakond, moedisaini lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Tulin tekstiiliosakonda õppima 2008. aastal ja suureks mõjutajaks olid kindlasti Tartu Kunstigümnaasiumi põhikooli kunstitunnid koos Niina Freibergiga. Tekstiiliosakonna aegumatud suunajad Aet Ollisaar ja Kadi Pajupuu ning mitmekülgne Monika Järg andsid hea ettevalmistuse, et liikuda õpingutega edasi Boråsi ülikooli Rootsi. Selle alla kuulub The Swedish School of Textiles ja sealset moedisaini magistriõpet juhtiv professor Clemens Thornquist juhendab kõik tudengid moedisaini mõistmise ja arutelu teele.

Mis Sind inspireerib?

Nii õppejõuna kui ka loomeprojektides inspireerib mind alati mingi põnev väljakutse – on see siis materjali omapära, vormiline katsetus või see, kuidas tudengid ühte või teist ülesannet oma pilgu läbi näevad. Üksteiselt õppimise protsess ning koostöö tudengite ja teiste õppejõududega on nii innustav!

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

See on minu jaoks igapäevane eneseareng ning ootus, et näha ka tudengites arengut. Mõtlemisvõimet ja küsimuste esitamise oskust pean alati olulisemaks edasi anda kui mõne konkreetse oskuse õpetamist.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olen Pallases olnud nii tudeng kui ka õppejõud – küllap oskangi oma töös eri osapooli paremini mõista, sest tunnen end endiselt oma rollis ka natuke õpilasena.

Mis on Pallases Sinu arvates ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Pallase tudengite unistused on sama suured ja suuremadki veel kui 105 aastat tagasi.

Kairi Lentsius

Foto / Photo: Getter Raiend, 2023

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Eesti kunsti- ja disainihariduses on Pallasel kanda oma lähenemine ja väärtused. Kahtlemata jõuame tekstiiliosakonnas keskenduda rohkem käelistele oskustele ning nelja-aastane õpe annab selleks head võimalused. Laiapindsemad oskused ja põhjalikum praktika loovad parema pinnase, et iseseisvalt ja ettevõtjana Eestis hakkama saada, kuna väga spetsiifilisele nišile ei saa enamasti keskenduda.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Olin tekstiiliosakonna korraldatava moeetendusega MoodPerformance-Tants seotud kokku üheksa aastat (2008–2019, v.a 2014–2015) ja iga korraldustsükkel oli omaette seiklus. Küll on otsitud viimasel päeval linnast piisavalt pikka projektori kaablit või siis on läinud keset etendust tuletõrjealarm tööle või on ööl enne ettendust ehitatud viis meetrit kõrget paberist pealuud või otsitud modelle. Ootamatused ja nende lahendamine on MPT lahutamatu osa!

Lentsius brändi tootearendus – sõrmus „Versus“

Roostevaba teras

Lentsius brand product development – ring “Versus”

Stainless steel

Foto / Photo: Getter Raiend, 2019

Puidust käevõrud „Woody“

Kask, pähkel ja mänd

Wooden bracelets “Woody” Birch, walnut, and pine

Foto / Photo: Getter Raiend, 2016

Coat from the “Tent” collection

Fabric from an upcycled military tent

Mantel kollektsioonist „Telk“

Taaskasutatud militaartelgi kangas

Foto / Photo: Liina Raud, 2022

Kõrvarõngad „Arc“

PVD pindamisega roostevaba teras

Earrings “Arc”

Stainless steel with PVD coating

Foto / Photo: Getter Raiend, 2020

Rõivakomplekt kollektsioonist „Telk“

Taaskasutatud militaartelgi kangas

Clothing set from the “Tent” collection

Fabric from an upcycled military tent

Foto / Photo: Getter Raiend, 2021

Peeter Linnap ja „Kalevipoeg de facto“

Faktiivne skulptuur

Peeter Linnap and “Kalevipoeg de facto”

Factive sculpture

1995

Foto / Photo: Andrus Kannel, 2024

Peeter Linnap

fotograafia osakonna juhataja, professor

Enne kui muust räägime…

Pallas 1.0. Omaaegsed pallaslased valisid õpingute ja tegevuse jaoks eeskätt Pariisi. Miks? Mille poolest erines Pariis ja selle kunst näiteks Saksa- või Venemaast ning sealsest kunstist? Prantsusmaa oli sel ajal võtnud selge suuna vabariigi ehk kodanlik-demokraatliku parlamentaarse ühiskonna suunas. Sellises uues ühiskonnas kultustati teadust, vaba ateljee põhist uut kunstiharidussüsteemi ja demokraatiat. Prantslastelt võtsid mõõtu isegi Inglismaa ja teised kuningavõimule ehitatud riigid nii poliitikas, majanduses kui ka juriidikas. Venemaa seevastu küll n-ö revolutsioneerus, kuid lõpetas kaosega ja rahvusvahelise usaldusväärsuse kaotusega. Siinkohal on meile kõige olulisem just teadus. Moodsa kunsti voolud tuginesid enamasti teadusele, teadmistele. Pallase varajased esindajad läksid suuresti kaasa just teaduspõhise kunstiga. Vabbe, Mägi, Triik, Viiralt ja teised on kirjeldatavad kui paljude modernsete voolude ehk -ismide esindajad.

Pallas 2.0. Sama olukord ilmnes aastatel 1990–2000 n-ö uue Pallasega, mis asetus ajalooliselt hämmastavalt sarnasesse konteksti. Ka 1990. aastate Eesti vabanes koloniaalsest impeeriumist ja hakkas samuti taastama demokraatlikku, suuresti teadusele rajatud ühiskonda, kultuuri ja kunsti. Otse loomulikult tasub küsida, mis siis toona olemuslikult muutus hariduses, kunstis, kultuuris. Eesti ülikoolidesse ja kultuurikõnesse sisenesid psühhoanalüüs, sotsioloogia, antropoloogia, narratoloogia jpm klassikalised läänemaailma humanitaarteaduste meetodid. Vaid kultuurisemiootika oli meil senisest võtta kui oma. Kunstnikud hakkasid rääkima Foucault’ kaasaja arheoloogiast või Deleuze’i risoomsetest struktuuridest, Pierre Bourdieu väljadest, eriti kultuuriväljast, Guy Debordi spektaaklist, Jacques Derrida dekonstruktsioonist jne. Kohalike uuendusmeelsete õppejõudude kõrval,

kelle hulka ma loen ennastki, hakkasid Pallast külastama välisriikide õppejõud, sh väga tunnustatud korüfeed. Keskseks muutusid popart, kontseptualism, multimeedia ja digikunst, installatsioon, video ja fotokunst. Neile kunstiliikidele oli ülimalt soodne keskkond ja see kestab üksjagu tänaseni. Omakorda peavad seni keskmes olnud kunstivormid end uues olukorras taas kehtestama.

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Fotograafia erialani ülikooli tasemel jõudsin kahes Eesti linnas teatavas mõttes lausa elu hinnaga – kõik see tuli ise nullist teha-rajada. Olin fotograafia eriala asutamises osaline nii Pallases, kus viisime Vallo Kalamehe algatatud keskastme õppekava esmakordselt Eestis kõrghariduse tasemele, kui ka kunstiülikoolis, kus juhtisin fotokeskust ning mul oli oma foto- ja kunstikoolkond Faculty of Taste.

Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna magistrina, EKA kunstiajaloo magistrina ja 2006. aastal Tartu Ülikooli semiootika doktorikraadiga. See on klassikaline teaduskraad, mitte doktorkunstniku hübriidne nimetus. Nimelt on õppejõud isegi kunstis suurelt osalt ikkagi teadlane, mitte pelk kunstnik. Minu eeskujud on olnud professor Thomas McEvilley (School of Visual Arts, New York) ja Victor Burgin (California ülikool, Santa Cruz), samuti Allan Sekula, Cal Artsi kauaaegne ülimalt erudeeritud õppejõud, ühiskonnakriitiline analüütik läbi kunsti ja kirjutamise. Neilt olen saanud tihedaid otseseid mõjutusi nii isiklike kokkupuudete kui ka hiljem kirjavahetuse kaudu. Sellist haridust ülikoolist kindlasti ei saa.

Mis Sind inspireerib?

Teos on mulle avastus ja seda mitte kujundi mõttes, vaid otseselt uue informatsiooni loomise tähenduses. Ma pean saama teada midagi, mida varem ei teadnud. See on alati oluline teaduses, aga ka sellises kunstis, mida ma hindan. Toon mõne näite. Kui tegin oma menuteose „Suvi 1955“, siis kasutasin leitud negatiive, millest tehtud suurendused tõstsin tänapäevasesse konteksti. Nii tekkis palju uusi tähendusi ainult rekontekstualiseerimise kaudu. Kui tegin „Kivi-vaatajat“, kasutasin musti kaste autorportreede silmade ees, kuhu olid kantud kuulsate fotograafide faksiimile signatuurid. Kui ajaloolasena avastasin Eric Soovere ning Donald Koppeli unikaalsed fotod, siis sai Eesti näha

meie olulisi minevikulisi valgeid laike. Jälle eeskätt tõsisem tähendusloome – mitte käsitöö ega oskused, vaid teadmised, avastused ja kohati ka huumor. Neid kahte võibki pidada minu kunsti ja kunstikäsitluste läbivaks jooneks.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Süstin tudengitesse tõsist suhtumist nii kunstis kui ka teaduses. Tõsist siinkohal kui lõpuni minevat, ent mitte sünget ega morni. Kui teha teadust ja rääkida seejuures kogu aeg vaid vormistamisest, viitesüsteemidest jms, siis on see samasugune formalism nagu konjukturistlik kunst või bürokraatlikud koosolekud. Teadlane peab midagi leidma, midagi uut sünteesima ja kunstnik niisamuti. Keskne on uue info välja töötamine teaduses ja kunstis, heuristiline alge. Teiseks uute uurimisviiside välja töötamine, mis muudavad uued asjad üldse nähtavaks. Näiteks ei olnud enne gammakiirguse leiutamist võimalik luumõrasid avastada või enne koomiksite ja fotojutustuse kasutuselevõttu artikuleerida narratiivseid struktuure pildimaailmas. Kõike seda pealtnäha märkamatut tuleb õpilastele edasi anda täieliku pühendumusega. Maailm ei oota eraldi kedagi, vaid ise tuleb end maksma panna.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olen kooliga seotud olnud kogu Pallas 2.0 aja. Algusest peale olen professor – õpipoisi ja selli ajad elasin läbi varem ja mujal, ka filmistuudios, fotograafina või Eesti Rahvusraamatukogus. Olen loenguid pidanud peaaegu kõigis Eesti ja paljudes välisülikoolides. Pallas jääb neist ikka parimaks.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Pallas kui idee on jäänud suhteliselt muutumatuks. Kui aga tahta 100 aastat hiljem olla Pallas sama ühiskondliku renomeega ja sama asendiga sootsiumis, nagu näiteks 1924. aastal, peab aru saama suurtest muudatustest ühiskonnas, mis vahepeal on toimunud. Esiteks on teaduse saavutused kunsti kasutuses jäänud samaks keskseks ideeks. Muutunud on vaid teadus ise. Kui impressionism oli seotud optika ja valguse spektraalsete uuringutega, siis praegune teadus lööb pildimaailma jaoks välja visuaalsuse laiaulatuslikumas uurimises. Meediumide lõikes on praegune kunstimaastik meist sõltumatult pigem fotograafia-, uue meedia, hübriidtehnikate- ja installatsioonikeskne kui vanal viisil maali ümber keerlev maailm. Ühel hetkel muutub see ilmselt taas, kuid hetkel on raske öelda, mis suunas.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallase väärtuste süsteemist ehk aksioloogiast leiab nii kultus- kui ka tarbeväärtusi, vaimseid väärtusi jm. Paradoksaalselt kannab Pallas, mis on rakenduslik kunsti kõrgkool – siiski suuresti just kultusväärtusi. See tuleb seigast, et läbini kujutava kunsti koolist on saanud praegusel maastikul rakenduslik kunstiõppeasutus, kus on vaid kolmandik kujutavat kunsti ja ülejäänud kolmandikud hõlmavad restaureerimine ning disain. Pisut vastuoksuslikult saab Pallas neist kõigist harudest tulenevate (erinevate) väärtuste kandmisega hakkama. Väärtussüsteemi loomuliku jätkamisena peaks kool aga esimesel võimalusel rajama magistriõppe. Tore on küll anda kõrgharidust, mida nimetatakse ingliskeelses maailmas esimese astme kõrghariduseks, aga me tahaksime tulevikus jõuda ka vähemalt teise kui mitte kolmanda astmeni.

Kui küsida, mis minu jaoks on Kõrgem Kunstikool Pallas täna, siis vastaksin nii:

Eesti ainus kujutava kunsti kõrgkool, mida ei ole loodud vägivaldsel teel;

kuuest tähest koosnev oluline kreekakeelne nimi (kunagi maali-, ent praegu juba paljude meediumide keskne väike tarmukas kunstikool);

koht, kuhu tulla varjule pingelise maailma või lihtsalt vihma eest;

sõprade kogunemise lookus ja lookus kus tihenevad ideed ja energiad;

paik maailmas, kus antakse edasi teadmisi ja oskusi, mida mujal täpselt sel kujul ei anta;

Pallast jagatakse praegu enamasti vanaks ehk 1.0 ja uueks ehk 2.0 Pallaseks – tunnetan üksjagu seda vana, olles ise osa mõlemast, uuest muidugi otsesemalt.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Pärast seda kui Tartu Kunstikoolist eraldus Tartu Kõrgem Kunstikool ehk uue Pallase eellane, räägiti sõnast „kõrgem“ erilise uhkusega, sest valitses tunne millegi suure ja tähtsa taastamisest. Ühel päeval sain kirja, mis oli adresseeritud lausa niiviisi: „Prof Peeter Linnap, Tartu Kõrgeim Kunstikool…“ Ilmselt olid kõrgused nii kutsuvad, et niisugune pikantne ülivõrre oli kerge tulema. Ja las ta siis tuli, sest see väljendas kirjutaja hoiakut erakordselt sümboolse täpsusega.

Le Top 50

Installatsioon, kommunikatsiooniteos

Ajaloo Instituudi galerii

Le Top 50

Installation, work of communication

Gallery of the Institute of History

1994

Juhan Viiding kommenteerimas saates “Fotovisioon”

(Rež J.Nõgisto, RTV, 1994) teost “Päev Tallinnas”

“Päev Tallinnas” ajakirja Estonian Art 1999, nr. 1 kaanel

Juhan Viiding „Natsionalist ja šovinist“. Natsionalist ostis poest punased, valgemummulised köögitopsid toiduainete jaoks. Natsionalist tõi topsid koju ja pakkis lahti. Mida ta nägi? Topsid olid plekist ja neid oli kolme moodi: suured, keskmised ja tillukesed. Suuri oli kuus, keskmisi oli kuus ja tillukesi oli ka kuus. Kokku oli 18 topsi. Topsid mahtusid üksteise sisse ja seda selliselt, et tilluke mahtus keskmise sisse ja keskmine suure sisse. Topsid olid varustatud kahekeelsete nimetustega, iga topsi küljel olid vene- ja eestikeelsed sõnad; kahel vastasküljel venekeelsed ja kahel vastasküljel eestikeelsed. Natsionalistile ei meeldinud venekeelsed kirjad. Ta võttis leukoplasti ja kleepis kõik venekeelsed kirjad üle. Ta kleepis üle järgmised sõnad: sahhar, muka, riss, krupa, gerkules, manna, soda, kofe, izjum, krahmal, lavrovõi list, tšai, prjanost, gvozdika, korica, tmin ja perec. Kaua mõtles natsionalist ühe topsi juures. Selle nimi oli kakao. Ta ei teadnud, millisel küljel on eesti- ja millisel venekeelne kiri. Lõpuks halastas ta kakaotopsile ja jättis selle üle kleepimata. Seda vaatas ta igast küljest. Natsionalist lõpetas oma tegevuse.

Šovinist ostis poest punased, valgemummulised köögitopsid toiduainete jaoks. Šovinist tõi topsid koju ja pakkis lahti. Mida ta nägi? Topsid olid plekist ja neid oli kolme moodi: suured, keskmised ja tillukesed. Suuri oli kuus, keskmisi oli kuus ja tillukesi oli ka kuus. Kokku oli 18 topsi. Topsid mahtusid üksteise sisse ja seda selliselt, et tilluke mahtus keskmise sisse ja keskmine suure sisse. Topsid olid varustatud kahekeelsete nimetustega, iga topsi küljel olid vene- ja eestikeelsed sõnad; kahel vastasküljel venekeelsed ja kahel vastasküljel eestikeelsed. Šovinistile ei meeldinud eestikeelsed kirjad. Ta võttis leukoplasti ja kleepis kõik eestikeelsed kirjad üle. Ta kleepis üle järgmised sõnad: suhkur, jahu, riis, tangud, herkulad, manna, sooda, kohv, rosinad, tärklis, loorber, tee, vürts, nelk, kaneel, köömned ja pipar. Kaua mõtles šovinist ühe topsi juures. Selle nimi oli kakao. Ta ei teadnud, millisel küljel on eesti- ja millisel venekeelne kiri. Lõpuks halastas ta kakaotopsile ja jättis selle üle kleepimata. Seda vaatas ta igast küljest. Šovinist lõpetas oma tegevuse.

Sirp ja Vasar nr 8, 20. veebruar 1976

Lühike Eesti emblemaatiline ajalugu

Installatsioon. Tallinna Kunstihoone

Short Emblematic History of Estonia

Installation. Tallinn Art Hall

1996

Rein Maantoa

üldainete keskus, joonistamise, kirjaõpetuse, tüpograafia lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Õppisin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat. Joonistamine oli sel erialal üks tähtsamaid õppeaineid: igal hommikul kell kaheksa kuus päeva nädalas (kokku 12 tundi) viie aasta jooksul. Õpetaja astus korra läbi ja ütles midagi, kui vaja. Ülesande täitmine võis võtta 20–30 tundi.

Iga õpetaja mõjutas pliiatsi- ja pinnakäsitlust, suhtumist heledusse-tumedusse, kompositsiooni. Meenuvad

Imbi Ploompuu, Tõnu Mäsak, Allex Kütt, Alo Hoidre… Anatoomilist joonistamist juhendas Olev Soans. Maalimise õppejõud Ilmar Linnat jutustas meelsasti sõjaeelseid lugusid – ta õppis kümmekond aastat vaheaegadega Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Graafikatehnikad (kõrg-, lame- ja sügavtrükk) võtsid päevast oma aja. Ühel või teisel puhul meenuvad juhendaja Evald Okase tabavad ütlemised.

Käisin ka kolm aastat Kirjakunsti Koolis, mida juhatas rahvusvaheliselt tuntud eesti kalligraaf, raamatukunstnik, pedagoog, šrifti ajaloo uurija ja kirjaraamatute autor Villu Toots. Ka tema oli pallaslane.

Lõpetasin kunstiinstituudi graafika erialal 1978. aastal. Pärast lühiajalist töötamist Eesti Televisiooni kunstnikuna tulin Tartu Kunstikooli õpetajaks. Õpetasin naha ja puidu kunstilise kujundamise ning skulptuuri- ja dekoratsiooni osakonna õpilastele joonistamist ja kirjaõpetust ning dekoraatoritele ka kompositsiooni, värviõpetust, fotograafiat ning tüpograafia aluseid.

Rein Maantoa

Minu tööaja alguses oli mu kolleegide hulgas kaks Pallasega seotud kunstnikku.

Alfred Kongo astus küll Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, aga lõpetas ühena viimastest pallaslastest juba Konrad Mägi nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli. Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi ta ilma enesetäiendamisperioodist Euroopas, mida Pallase lõpetajatele tavapäraselt võimaldati. Harri Pudersell õppis Saksa okupatsiooni aegses Pallases (1943–1944), lõpetas seejärel aga Tartu Riikliku Kunstiinstituudi.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul? Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Tänast kooli on raske 105 aasta tagusega võrrelda, aga kui mõelda 30 aastat tagasi, siis on muudatusi rõhuasetustes. Nii mõnigi aine, mida õpetasin neli aastat, on kahanenud ühe semestri pikkuseks, mille tulemusel kannatab varjunditerohke värvi- ja joonekultuur ning materjalitunnetus. Mis puudutab kooli kohta meie kunstiharidusmaastikul, siis Pallase kõrgem kunstiharidus mitmekesistab seda kindlasti.

Mart Raud „Jää otsigu vett…“

Kalligraafia

Calligraphy

Hando Runnel „Lugev naine“

Kalligraafia

Calligraphy

Peep Ilmet „Laastang“ Kalligraafia

Calligraphy

Suranga Wickramanayake Joonistus

Drawing

Kalju Tamm

Joonistus

Rutt Maantoa

Foto / Photo: Rein Maantoa, 2024

Rutt Maantoa

nahadisaini osakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi nahakunsti erialal ning Tartu Kunstikooli naha kunstilise kujundamise erialal. Minu õpingud jäävad 1970.–80. aastatesse, mis oli nahakunstile hea aeg. Tähtis oli materjali omapäraga tegelemine, uute nüansside väljavõlumine sellest. Tol perioodil oli kasutusel enamasti naturaalne värvimata taimparknahk, seetõttu arenesid just naha dekoori- ja värvimisvõtted. Tundlik nahavool koos maalilise naha koloreerimisega oli eesti nahakunsti omapära, mujal kasutati rohkem juba vabrikus värvitud nahka. Tudengitele tutvustan meie nahakunstipärandit sooviga, et nad leiaksid sellest inspiratsiooni tulevases disaineritöös või vabaloomingus.

Mis Sind inspireerib?

Mulle oli erialaselt huvitav aeg 1990. aastate lõpp ja 2000. aastate algus, kui nahakunsti tulid uued teemad ja värsked ideed: installatsioonid, skulpturaalsed vormid, köiteobjektid ja kunstnikuraamatud. Õpetamises oli siis põnevam periood, kus piir tarbekunsti ja disaini vahel oli mõnevõrra hägusem. Tänaseks on selgelt välja joonistunud erinevused disaini ja kunsti erialade vahel. Kunst otsib ootamatut ja uut, arvestamata, kes ja kuidas seda mõistab. Disainis peab tundma tarbija vajadusi, et uusi ideid ja asju pakkuda. Praeguseks on nii loomingus kui õpetamises minu põhiliseks teemaks kujunenud köitekunst, mis paelub just seetõttu, et seob kokku disaini, kunsti ja kirjanduse, lõimides need ühtseks visuaalseks sõnumiks.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõuna soovin toetada üliõpilaste individuaalsuse ja loovuse arengut koos erialaoskuste omandamisega. Tarbekunsti erialade õppejõud on enamasti praktikud, loovkunstnikud ja toetuvad õpetamises paljuski oma

loomingulisest tööst saadud kogemusele. See pagas tunnetatud plusside ja miinustega võimaldab detailsemalt oma teadmisi jagada. Töö õppijatega on inspireeriv ja hoiab mind ennast ka niisugusel lainel, et olen valmis koos noortega uusi asju katsetama. Enda stuudiumi ajast tulevad mulle meelde kahte tüüpi õppejõud. Mõni oli õpetamisel eesmärgipärasem ja tasakaalukam ning orienteeritud sellele, et sa saaksid kätte kindlad algtõed või mängureeglid. Teised osutasid enam üldistele seostele ja suunasid üha uutele katsetustele. Olen ise püüdnud teha nii, et ei jäta tudengi töö analüüsimisel väga palju küsimärke õhku, vaid tahan ikka näidata edasisi toimimissuundi.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Minu kokkupuude kooliga algas sel ajal, kui Pallase nimi seostus pigem kunstiajaloost tuntud kunstnikega. Seos algupärase kooliga oli mõne õppejõu, endise pallaslase kaudu. Pärast reforme ja nimemuutusi sai Tartu Kunstikoolist rakenduskunstikool, kus avati 1965. aastal uue erialana ka naha kunstiline kujundamine ja jalatsite modelleerimine. Sealt alates võib jälgida erialast arengurada tänasesse, kus olulisim tähis oli kõrghariduse tasemel õppe taastamine Tartu Kõrgemas Kunstikoolis 2000. aastal. Kunsti kõrghariduse säilimine Tartus lisab mitmekesiseid tahke Eesti kunstimaastikku ja kinnistab Pallase nime nüüdisaegses kultuuripildis.

„Spiral sequence“ 1–2

Liimita köide, kettpisteline õmblus, paberlõige, kroomnahk, värviline paber

“Spiral Sequence” 1–2

Non-adhesive binding, chain stitch, paper cut, chrome leather, coloured paper 2010/2015

Juhan Viiding „Kõned sisemaal“

Concertina-köide, intarsia, fooliumtrükk, kroomnahk, perforeeritud nahk, linane nöör

Juhan Viiding “Inland Speeches”

Concertina binding, intarsia, foil printing, chrome leather, perforated leather, linen cord

2018

Kompositsioon tõmblukuga III

Taimparknahk, kroomnahk

Composition with Zipper III

Vegetable-tanned leather, chrome leather 1996

„Isamaa ilu hoieldes“

Concertina-köide, hõbefoolium trükk, kroomnahk, paber, värviline niit

“Keeping the Beauty of Fatherland”

Concertina binding, silver foil printing, chrome leather, paper, coloured thread 2008

Margus Meinart

Foto / Photo: Kersti Meinart, 2024

Margus Meinart

maaliosakonna juhataja, juhtivlektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Maalimist olen õppinud Konrad Mägi Ateljees aastatel 1991–1996 Kaja Kärneri ja Heldur Viirese juhendamisel. Pean oma õpetajateks ka Lembit Saartsi ning Valve Janovit, kes olid nõuandja rollis samal perioodil.

1994–1995 õppisin maalikunsti Norras Lillehammeris Nansenskolenis (Norsk Humanistisk Akademi), õppejõududeks Vegard Stalsberg ja Lars Paalgaard. 1997. aasta novembris käisin ennast täiendamas Ameerika Ühendriikides kunstiresidentuuris Vermont Studio Centre’is, kus juhendajaks oli skulptor Barbara Zucker.

Tartu Kunstikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppisin mööblirestaureerimise erialal, aga tegelesin ka maalimise ja joonistamisega – nendel aladel olid juhendajateks Udo

Vool, Heli Tuksam, Eve Eesmaa ja Imbi Kruuv.

Tartu Ülikoolis õppisin kunstide ja tehnoloogiaõpetaja magistriõppes aastatel 2018–2020.

Oma olulisemateks õpetajateks pean Kaja Kärnerit ja Lembit Saartsi – nemad on olnud minu põhilised mõjutajad noore kunstnikuna. Hilisemad valikud on tehtud juba teadlikumalt ja nii otseseid mõjutusi enam ei mäleta.

Eeskujudeks olid omal ajal Claude Monet, Paul Klee ja Eestist Elmar Kits ning hilisemast ajast Enn Põldroos –puhta maalikunsti esindajad minu jaoks.

Mis Sind inspireerib?

Elu ise oma kirjususes, oma hea ja veaga. Pikka aega oli esimene asi värv ja selle kasutamine. Koloriidiprobleemid, sooja ja külma vahekord. Valgus ja õhk maalis. Praegu on ideele, mõttele toetuv alguspunkt olulisim. See, kuidas teos lõpuks välja näeb, sõltub eelkõige sellesama mõttega kaasas käivast emotsioonist. Sellele toetub teostus ja lõpptulemus on loomeprotsessi sünnitis. Loomingulisuse vaba liikumise tunne on tähtis.

Õppejõu inspiratsioon on hoopis teine asi. Inspireerib kontakti tekkimine tudengitega, nende huvi ja siirus, nende areng.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõud ja inimene käivad käsikäes. Õppejõuna tegutsemine ei erine muudest olukordadest minu elus. Kui räägiksin kellegagi, kes tunneb huvi maalikunsti õppimise vastu, siis räägiksin temaga maalikunstist ja nii, et selle järgi oleks tal võimalik pärast ka kunsti teha. Õppejõud on süsteemis oleva inimese ametinimetus. Varem õpetasin Konrad Mägi ateljees ja ei kandnud seal õppejõu nimetust, tegin aga just seda, mida siin eespool mainisin. Küll aga kaasneb sellega soov anda endast parim ja kui ei tea, siis ise juurde õppida, üle kontrollida. Ilmselt on see siis vastutustunne – tunne, et oled adekvaatne. Ilus on mõtteid vahetada ja tegeleda ühise asjaga, mille vastu on huvi. Kunstiga tegelemine on lõputu ja väga huvitav protsess, maalimise õpetamine seejuures tehniline küsimus.

Olen õpetanud umbkaudu 10 aastat. Selle aja jooksul on muutunud õppijate taust. Kõik on erinevad, kust keegi ja millist infot on kogunud. Kontekst on üldiselt palju kirjum. Koolis on palju kiirustamist – nii palju aineid on vaja ära õpetada, kuid tudengitel on raske süvenemiseks aega leida. Sama õppejõududel. See kurnab ära, ehkki me ise ju kutsume seda esile. Usun, et see kiirustamise pendel käib ühes otsas ära ja siis tuleb rahulikum aeg tagasi. Leitakse mingid uued põhimõtted. Õpetamine iseenesest on ajast aega olnud mingi kindel tegevus. Kõik, mis seal ümber, sõltub ajast ja ajastust.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Kooli, mis praegu kannab nime Kõrgem Kunstikool Pallas ja on varem kandnud nime Tartu Kunstikool või Tartu Kõrgem Kunstikool, olen läbinud nii kutse- kui ka

kõrgharidust andva õppeasutusena. Praegu, aastaid hiljem, olen maalosakonna juhataja ja õppejõud. Seega muutus on olnud täieline.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul

See on keeruline küsimus, ei teagi, kuidas alustada. Olen Pallasega seotud olnud palju varem, kui Pallasesse tulin. Pean silmas aastat 2021. Kui õppisin selles koolis üheksakümnendatel, siis Pallasega seda kooli ei seostanud. Käisin nimelt samal ajal ka Konrad Mägi Ateljees, kus mind õpetasid pallaslased. Jutud eestiaegsest Pallase koolist, Ado Vabbest ja paljudest teistest Pallase õppejõududest-õpilastest oli tavaline asi. Tartu Kunstikoolis oli hoopis teine meeleolu. Hiljem, kui Pallase nimi tuli, siis on seda traditsioonijuttu ikka kuulda olnud. Minu meelest pole päris tõsist seost siiski õnnestunud luua. Ma ei tea, miks. Osalt katkestuste kultuur ja pikk ajavahe ning kooli erialade muutumine kindlasti. Teisalt ettevõtmise asi. Kindlasti kuluks ära üks korralik konverents Pallase teemal, uurijate, ajaloolaste, kunstiteadlaste, õppejõudude, tudengite sõnavõtud. Ja see kõik peaks toimuma meil koolis. Hämmastab noorte tudengite kohal ja seas hõljuv

Pallase vaim. Nad tajuvad või vähemalt tahavad tajuda ennast mingi suurema, pikema ajalooprotsessi osana, traditsioonide edasikandjana. Ja see oleks hea pinnas… Tartu on Tallinna surve all – see on jäänud samaks. Tartu isepäisus on jäänud samaks.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallase roll on olla alternatiivne võimalus kunstihariduse saamiseks/andmiseks Eesti pinnal. Konkurentsi tekitamine, teistsuguse mõtte sissetoomine, dialoogi tekitamise võimalus. Loodetavasti ühel hetkel ka magistri tasemel. Suur hulk noori inimesi, kes Pallase lõpetavad, saavad

haritud (kunsti)aladel, mis on gümnaasiumites puudu. Kunstikool kui selline on oluline linnapildis selle üldise õhustiku loomisel. Tartlaste eneseteadvuses on Pallas ja (Lõuna-)Eesti kunstimaastik lahutamatult seotud. Väga oluline on uue kunstimuuseumi hoone rajamine. Praegu on suur osa n-ö Tartut keldrites peidus. Terviktunde tekkimiseks ja edasiminekuks on hea, kui me näeme, millest me edasi liigume, millest lahti laseme, mis on varem tehtud. Kooli suurus, erialad, õppejõud, ümbritseva linna atmosfäär – kõik see kujundab siinset mõtet ja paratamatult erineb Pallas teistest koolidest üle ilma.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Neid lugusid on väga palju, suuresti kuuldud õpetajatelt vanast, põhiliselt sõjaaegsest Pallasest. Need lood räägivad sageli purustatud saatustest ja eludest, vangilaagrist ja vabaduse kaotusest. Aga lugude rääkijad olid rõõmsameelsed ja riukaid täis, isegi laagritest rääkides. Uus kord kartis kunsti kui vabaduse allikat. See oli vaja hävitada, sageli koos inimesega. Seda võiksime meeles hoida. Vaba riigi ja vaba mõtte ilu.

Aga siiski veel – Tartus, eriti Karlovas, kus Pallas praegu asub, elasid paljud kunagised pallaslased. Mõned sildid majadel ei teeks paha.

Kui Lembit Saarts oli 90-aastane ja enam maalida ei suutnud, siis kunstist rääkides sõnas ta ikka, et „teie, noored, hakkate jälle otsast pihta, aga mina olen selle kõik juba ära teinud“. Arvan siiski, et igaüks peab omad asjad ära tegema.

Autoportree mustas pintsakus

Õli, lõuend

Self-Portrait in a Black Jacket

Oil, canvas

2013

Õli, lõuend

Many-Coloured Nude Oil, canvas

2015

Näod punasel

Õli, lõuend

Faces on a Red Background Oil, canvas

2005

Kirju akt

foonil

Vesiroosid

Õli, lõuend

Water Lilies

Oil, canvas

2018

Rauno Thomas Moss

maaliosakond, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Minu kunstiõpingud algasid juba Tartu Lastekunstikoolis aastast 1989. Kõrgkoolidest õppisin maalikunsti Tartu Ülikoolis aastatel 1998–2002, kus mõjukamad õppejõud olidki professor Jaan Elken, Jüri Kask, Anne Parmasto, Imat Suumann, Jaan Punga. Õpingute ajal sain osa võtta ka EKA all toimunud Köleri maalilaagrist, kus minu vaadet värviõpetusele, maalitehnikatele ja kunsti filosoofiale mõjutas palju Alar Nurkse. Õppurina olid mu eeskujudeks hoopis Leonardo da Vinci ja Michelangelo Merisi da Caravaggio. Oma loominguga on mõjunud mulle inspireerivalt vennad Jake ja Dinos Chapman, Alexander McQueen, Kanye West ja Lil Nas X.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerivad mind sageli ikka just üliõpilased, kui näen nende arengut ja vestlen nendega. Hindan ja armastan sageli enam õppeprotsessi intensiivsust kui lõpptulemust. Seda, mis mind loominguliselt inspireerib, on raske sõnades kirjeldada. Midagi, mida ma õppisin Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikooli maaliosakonnas, olulisemal määral aga see, mida õppisin mõnda aega Taanis Rønshove rahvaülikoolis, sh teatrikunsti tudeerides. Etüüdide tegemine, rolli sisse elamise võtted, see põlemise tunne laval olles on midagi, mida olen hiljem kogenud ka ise ateljees maalides või modelleerides. See on midagi väga intensiivset. Semiootika Tartu Ülikoolis aastatel 2003–2008 aga andis mulle vajaliku sõnavara ja mudelid, et paremini navigeerida selles loomingulises vaimu ja mateeria kahekõnes. Saangi öelda üsnagi ümaralt, et mind inspireerivad mu enda emotsioonid, kogemused, enamasti valu, aga vahel ka head mälestused, muusika, filosoofia, teised kultuurid, ajalugu ning viimasel ajal ka värvipsühholoogia.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Mäletan, et kui õppejõuna alustasin, siis mõtlesin, et see on üks ausamaid ja väärikamaid ameteid selles maailmas ja sootsiumis. Üldiselt on see jäänud õnneks samaks, kuid

lisandunud või suurenenud on n-ö psühholoogi roll ja ülesanded. Ma tajun seega, et õppejõu töö või roll ja see, milliseid väärtusi edasi anda, on palju muutunud. Kunstniku ja kunstiõppejõuna saan edasi anda vaid neid väärtusi, mille kaudu ma ise elan ja loon. Need on ausus ja austus teiste kunstnike ja nende loomingu vastu, lubamatu on lubada endale kadeduse tunnet. Ma ei usu romantilisse kunstnikutüüpi, mis tähendab, et teadlikult ja julmalt tuleb panustada töösse (nii füüsiliselt kui ka vaimselt) ning vastutada oma lubaduste eest. Ja kunstnik peab olema julge eksperimenteerima. Eneseiroonia on omadus, mis aitab säilitada väärikust ja närve. Ja iga 21. sajandi kunstnik peab pidevalt laiendama oma teadmisi väljaspool oma eriala, olgu see või keeleõpe, et õppida tundma teist kultuuri, teist lähenemist elule. Nüanssides on võti!

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Ise pole küll märganud. Ma pole tehniliselt Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppinud, sest lõpetasin Tartu Kunstikooli. Nagu juba mainisin, on ained, mida Pallases annan, lihtsalt ajapikku lisandunud.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Peale selle, et me oleme samad inimesed oma emotsioonide, tungide, hirmude ja lootuste ning soovidega, on kõik muutunud. Haridussüsteem, ühiskond, kunstimaailm on muutunud ja järjepidevus on vahepeal murtud. Positiivsemast aspektist on mentaalsel tasandil olemas mingi sisemine seos. Seda noorte kunstitudengite kaudu, kes õppisid esimeses Pallases ja olid hiljem otse või kaudsemalt seotud õppejõudude või õppejõududena Tartu Kunstikoolis. Taolisel moel tunnetan ka enda sidet esimese Pallasega.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Ennekõike kunstnikuna ja alles siis õppejõuna ütlen, et Pallas kannab üliolulist rolli meie kunstiharidusmaastikul ja veel enam siinsel kultuurimaastikul. Eesti võib olla küll üsna väike, aga kultuuri sisemiseks arenguks on vajalikud alad, kus tekiks dialoogipunktid uute ideede jaoks. Eestis on järele jäänud kaks õppeasutust, kus saab õppida kõrgemal tasemel kunsti, mõlemas on kasutusel mõneti erinevad fookuspunktid, mis ongi hädavajalik, et säiliks areng nii kujutavas kui ka tarbekunstis.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Ma pole muidugi lugude rääkimises üldse hea. Olen väga tänulik, et Jevgeni Zolotko ja Anne Rudanovski andsid mulle juba aastaid tagasi võimaluse õpetada modelleerimist skulptuuri osakonnas. Mulle meenub sellest isegi

üks kummaline mälestus. See toimus mu esimesel töösemestril. Enne osakonna ruumide ümber paigutust ja planeerimist oli igal kursusel oma ruum, kus nad ilmselt neli aastat erialaõpet läbisid. Ma töötasin siis põhikohaga Tartu Ülikooli maaliosakonnas ja nähtu-kogetu šokeeris mind põhjalikult. Nimelt pidi mul algama inimkeha modelleerimise tund modelliga, kuid selle kursuse tööruumi astudes vaatas mulle vastu selline kaos, et ma ei mõistnud, kust seda nüüd lahendada. Esimene asi, mida pidin tegema oli see, et tuli maas madratsil magavast tudengist üle astuda. Teine asi oli vist see, et püüdsin kellegi põrandale jäetud taldrikust koos toidujäätmetega ümber navigeerida. Kõike ei mäleta, aga säilitasin rahu ja ootasin, et tudengid ise loovad veidi korda ruumis. See on õnneks minevik, aga üsna veider mälestus.

Rauno Thomas Moss

Foto / Photo: Veiko Klemmer, 2020

Vabaduse taassünd Õli, lõuend

Reliberation

Oil, canvas

2007

Berliini ARMASTUS

Akrüül, lõuend

Berlin LOVE

Acrylic, canvas

2024

New Yorgi sinine

Akrüül, lõuend

New York Blue

Acrylic, canvas

2024

Tõnu Ojaperv

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Tõnu Ojaperv

nahadisaini osakond, meister

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Kooliajal oli mul joonistamisõpetaja, kes elab siiamaani Pallase kõrval Eha tänaval ja kelle tundides oli maru tore. Olime klassivennaga kokku leppinud, et läheme pärast 8. klassi kunstikooli, aga juhtus nii, et temal jäi klass lõpetamata ja mina läksin edasi keskkooli. Hiljem astusime ikka mõlemad kunstikooli nagu ka meie joonistamisõpetaja tütar, samuti nahadisaini. Sellised kokkusattumused.

Pärast kooli ja kroonut tahtsin saada kullasepa õpipoisiks, aga ei võetud ja tekkis hoopis võimalus minna köitekotta, kus vanu raamatuid ümber ja ajakirju kogumikuks kokku köideti. Seal sain näha, kuidas sellist tööd tehti, ja kui Tartu ARS-is oli nahaosakonna meister vanaks jäänud, pakuti mulle seal ateljee meistri kohta. Töö oli selline, et sõitsin mööda linna ringi ja viisin tooteid poodidesse. Veoautoga veel, sest väiksemat autot polnud. Aeg-ajalt aitasin ka lihtsamaid töid teha, õmblesin raamatuid ja vabal ajal nokitsesin iseseisvalt. ARS-is oli meister Erich Kirver, kes mind suunas. Ükskord tegin naiskolleegidele värvipurkide hoidmiseks karpe. Sisu tegin papist ja peale sai kunstmaterjal, aga tulid väga vastupidavad – teenisin nii neilt plusspunkte. Toona töötasid ARS-is ka kunstikooli nahaosakonna asutaja Maret Kuke ja õppejõud Eha Raend. Nemad kutsusid mind kunstikooli meistriks, kuid ma pelgasin alguses kohta vastu võtta, eriti hirmutas just õpetamise osa. Minu asemel läks siis Tiit Varblane, kes töötas ka ARS-is. Kui õppejõud Katrin Sasi mind hiljem uuesti kutsus, siis julgesin juba jah öelda.

Mis Sind inspireerib?

See, kui tudengitel on kindel eesmärk ja nad tahavad midagi huvitavat teha. Kui saan aidata ja asi lõpuks õnnestub ka, siis see teeb meele heaks.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Kuulsin kusagilt ütlust, et õppejõud ei pea õpetama üliõpilasi, vaid vastupidi. Arvan, et vastu tahtmist ei saa õppida ega õpetada. Selleks et midagi teha, peab tahtma. Üliõpilased, kes lõpetavad ja tahavad erialaga edasi tegeleda, tavaliselt selle ala peale jäävadki.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Olen algusest peale meister olnud.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Olen mõelnud sellest, mida olen oma isalt õppinud. Noorena oli mul temaga juttu sellest, kuidas ta tahtis saada heaks rätsepaks. Ta ei tahtnud olla kõige parem või teistest parem ja ei trüginud kunagi kuhugi etteotsa. Selline edasipüüdlikkus ja tagasihoidlikkus ongi vast see, mida olen talt õppinud. Ja just see edasipüüdlikkus on ka Pallases ikka alati olemas olnud.

Köidetud psalter vultariga

Bound Psalter with Vultar

2002

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas on nagu kvaliteedi näitaja, miski, mis on kõige parem Eesti kunstis.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Kunagi läks ühel üliõpilasel tööga midagi nässu ja ta oli maru õnnetu selle pärast, lausa nuttis. See tegi mind ka kurvaks, mille peale hakkas tema hoopis mind lohutama: „Ära muretse, Tõnu, küll kõik saab korda.” Kasutan tema ütlust praegu ka ja ikka naljaga, sest me leiame alati vigadele lahenduse ja vaatame, kuidas parandada nii, et arugi ei saa. Kui Pallases õpetas saksa köitekunstnik Hans Peter Frölich, siis tema rääkis, et kunagi olid tema meistrid teinud väga vastutusrikast tööd ühes mõisas. Meistrid ei olnud rahul nahaga, mis oli toodud, ja ei tahtnud tööga jätkata. Selle peale olevat Frölich öelnud: „Minge vaadake peeglisse ja kui ütlete, et seal on ideaalne nahk, siis tellime uue, ning kui ei ole ideaalne, siis tehke töö valmis. Minu meelest ei pea samuti kõik olema ideaalne.

Köidetud psalter

Aet Ollisaar

tekstiiliosakonna juhataja, professor

Aet Ollisaar

Foto / Photo: Lisette Laanoja, 2023

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Tagantjärele mõistan, et erialavaliku suurim mõjutaja oli mu vanaema, tekstiilikunstnik Ellen Hansen – vaatamata sellele või just seetõttu, et ta soovitas mul astuda hoopis maali erialale. Õppisin Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakonnas aastatel 1986–1991, suurte poliitiliste muutuste ja rahvusliku eneseteadvuse tõusu ajal. Minu diplomitöö juhendaja oli Anu Raud, kellega meil on tänaseni jätkunud hea koostöö, nüüd juba ka ühiselt Pallase tekstiilitudengite praktikat juhendades.

Mis Sind inspireerib?

Kõik see, mis mind puudutab. Mõni hetk, inimene, valgus või heli jääb sügavamalt meelde ja saab järgmises töös uue

konteksti. Esmalt muutuvad kinnipüütud mõttevälgatusest nähtavaks värvid, järgmisena tulevad mängu kujundid ja materjalid ning sellest kõigest saab kokku tervik.

Õpetamisel inspireerivad mind inimesed – võimalus olla kaasatud üliõpilaste loomingulisel teekonnal, privileeg jälgida ja toetada ideede arengut ja iseendaks saamist.

Need kaks poolust on minu jaoks olulised: töö kunstnikuna inspireerib mind õpetamisel ja õpetamine mõjutab oma loomingu poole pöörduma.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

See on tohutult motiveeriv ja ei lase ajast maha jääda, sest nii palju põnevaid ideid on õhus. Minu enda õpingutest ja algusaastate õppejõukogemustest tänaseni on palju

muutunud. Üliõpilasena mäletan, kui põnev oli tutvuda õppejõududest kunstnikega, kelle töid olin näitusesaalides kohanud. Eeskuju õpetas, sundis takka, tekitas tahtmise olla piisavalt hea, et õppejõus huvi äratada. Õppejõu aeg ja tähelepanu ei olnud iseenesestmõistetav asi, see tuli välja teenida. Kui ise ei panustanud, ei saanud ka eriti tagasisidet. Teadmine, et kõik algab iseendast, tuli omal nahal selgeks saada. Mõnikord oli tohutult motiveeriv ka see, kui õppejõud vaatas su tööd, noogutas ja läks edasi. Selles liigutuses oli kõik oluline olemas, ülejäänu tuli endal läbi analüüsida. See õpetas iseseisvaks.

Praegune maailm ja õppijad on teised, õpetamisele seatud ootused on muutunud. Kindel on see, et endiselt võidavad kõige rohkem need, kes saavad ja tahavad õppimisse aega ja tööd panustada. Õppimine ja õpetamine on paarismäng.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Sattusin saatuse tahtel kunstikooli õpetama ühe pealtnäha juhusliku kohtumise tulemusena. Kindlasti ei osanud ma tol hetkel mõelda, kuhu see mind tegelikult juhib, et mind kutsuti sinna värvusõpetuse õpetajaks. Tulin Tallinnast ja mul polnud siinse kunstikooliga varasemaid seoseid, nii et sattusin tundmatusse keskkonda. Võtsin vastu üsna keerulise ülesande koostada uus õppekava ja seejärel õnnestus kunstikoolis avada tekstiilikunsti osakond. Peagi leidsin end kooli arendusmeeskonnast… Mul on seega aastate vältel olnud eri rolle, sihiks pühenduda ikka kooli arendamisele.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud nende 105 aasta jooksul?

Elu on muidugi hoopis teine kui 100 aastat tagasi, aga Pallase põhiväärtused on samad. Väärikas ajalugu kohustab ja julgustab. Uuendusmeelsus ja loominguline vabadus ühelt poolt ja võimalus korralikult keskenduda ning

pühenduda teiselt poolt on ka praeguse Pallase tugevad küljed. Oluline on hoida loomingut toetavat keskkonda, julgustada otsima ja nägema uusi võimalusi. Isiksustelt on, mida õppida – nagu Pallase algaastatel, nii ka täna.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas oli ja jääb Eesti esimeseks kunstikõrgkooliks.

Tänapäeva Pallas on nüüdisaegne õppeasutus, kus on keskmeks praktilised oskused. Nelja õppeaastaga rakendusliku kõrghariduse õppekavad kannavad endas nii kontekstitaju kui ka võimalust kinnistada oma oskusiteadmisi. Pallas on ühenduslüli vabaloomingu ja ühiskonna praktiliste vajaduste vahel. Siit saadud oskused annavad tugeva põhja, millele oma tulevikku ehitada.

Räägitud ja rääkimata jäänud jutud. Detail

Gobelään; vill, lina

Stories Told and Untold. Detail

Tapestry; wool, linen 2022

Foto / Photo: Andrus Kannel

Merevaatega maja

Autoritehnika, vill, lina

House with a Sea View

Author’s technique, wool, linen 2023

Foto / Photo: Andrus Kannel

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Kõige eredamalt on meeles, millise kirega me unistasime 1990. aastatel Pallase kui kõrgkooli taastulemisest. Tekstiili õppekava sai juba 1993. aastal koostatud rakendusliku kõrghariduse nõuetest lähtuvalt, ometi läks kõrgkoolini jõudmiseks veel aastaid. Kolimine üliõpilaskorporatsioonide majadest Tähe tänava kompleksi, ühised talgud hoonete ja ümbruse korrastamiseks, õppehoonete avamine – kui palju ootusi selles kõiges oli! Iganädalased osakonnajuhatajate koosolekud kooli vastvalminud külaliskorteris olid emotsionaalsed ja kestsid vahel tunde, jätkudes väiksemates gruppides hilise õhtuni. Rahvusvahelise komisjoniga lõputööde kaitsmised, osalemine Eesti ja Soome haridusministeeriumi ühisprojektis, uute õppekavade koostamine, kooli tutvustavad rändnäitused üle kogu Eesti – see on vaid väike osa suurtest ettevõtmistest. Selleks et saada uuele avatavale tekstiili õppekavale rahvusvahelist hinnangut, kirjutasin õppekava käsitsi ümber soomekeelseks ning saatsin postiga kolleegile, kes koostas selle põhjal kokkuvõtte ja saatis siis postiga tagasi. Mitme aasta jooksul tehtud eeltöö kulminatsiooniks oli kohtumine kooli hoovis, mille tulemusena tegi toonane haridusminister Tõnis Lukas sealsamas pressiteate kõrgema kunstikooli moodustamisest ning saatis selle kohe ka välja. Aasta hiljem, 1. septembril 2000, tähistati kõrgkooli loomist õppeaasta avaaktusega Raekoja platsil.

Merevaatega maja. Detail

Autoritehnika, vill, lina House with a Sea View. Detail

Author’s technique, wool, linen 2023

Foto / Photo: Lisette Laanoja

Räägitud ja rääkimata jäänud jutud

Gobelään; vill, lina

Stories Told and Untold

Tapestry; wool, linen

2022

Foto / Photo: Andrus Kannel

Palun oota natuke, ma tulen kohe tagasi

Gobelään; vill, lina, siid

Please Wait Awhile, I Will Come Back Soon

Tapestry; wool, linen, silk

2023

Foto / Photo: Andrus Kannel

Tõnis Paberit

skulptuuriosakond, kaasprofessor

Paberit

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Esmane kunsti juurde juhataja oli lapsepõlveaegne hoidja Ella Helene Marie Konsap, sündinud Adamson. Tema kuuenda klassi joonistusvihik 1903. aastast on mul siiani alles ja ma olen neid joonistusi eksponeerinud oma personaalnäitusel Tartu Kunstnike Majas 1993. aastal. Hiljem lisandusid kunsti- ja keraamikaringid Elva Keskkoolis. Sellest ajast meenutan sageli direktor Arvo Mälbergi, kirjandusõpetajat Karl Muru ja Ain Kaalepit. Kaalepi kirjandusteooria konspekti tsiteerin tänaseni, aeg-ajalt kannan seda isegi kaasas. Pärast kooli lõpetamist töötasin kolmel suvel oma lelle Juhan Paberiti juures, abistasin teda graniidi raiumisel. 1971. aastal astusin Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima ja käisin aasta kunstikabinetis, mida

juhendas Kaljo Põllu. Ülikoolis olin nii Juhan Auli, Andres Pärli, Selma Teesalu, Kalju Põldvere kui ka Ülo Vooglaiu õpilane. Hiljem, uuesti Tartus olles käisin Linnart Mälli loengutel. Aastatel 1972–1978 õppisin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis skulptuuri, õpetajateks pallaslased August Vomm ja Enn Roos, Tartu Kunstiinstituudi lõpetanud Olav Männi ja Jaan Vares. Kõik õppejõud olid ERKI-s head. Jaak Kangilaski kunstiajaloo ja esteetika loengud on minu teadmisi ja mõttemaailma kõige rohkem kujundanud, meelde jäid ka Evi Pihlak, Ene Lamp ja Ira Einamaa. Kursusekaaslastest Tartu Ülikoolis on mind enim mõjutanud hilisem õigeusu ülempreester Johannes Ülo Keskküla, Jaan Valsiner (nüüd juba akadeemik) ja ERKI-st Raivo Roosmaa.

Tõnis

Foto / Photo: Andrus Kannel, 2024

Skulptuuris on eeskujusid olnud kogu kunstiajaloost, aga kõige olulisemad on Giacomo Manzù, Charles Despiau ja Euroopa katoliiklik skulptuur. Ferdi Sannamehe mõju olen ka märganud ja sarnane oma modelleerimise laadis on olnud ka Linda Sõber. Ants Juske on leidnud minu mullastiku profiilis ,,Rauaaeg“ ka midagi kieferlikku, nii et nimetaksin ka Anselm Kieferit.

Töötasin aastatel 1990–2014 Tartu Ülikooli maaliosakonnas ja 1989–1996 Konrad Mägi Ateljees, mis on mõlemad omal moel seotud Pallase ajalooga.

Mis Sind inspireerib?

Inspiratsioon on kõrgemalt poolt antud, aga aluseks on natuuristuudio ja traditsioon. Inspiratsiooni olen saanud ka nende inimeste kaudu, keda olen portreteerinud.

Kunstialadest on mind enim mõjutanud Eesti luule ja arhitektuur, olen suur restaureerimise pooldaja. Materiaalne kultuur on äärmiselt oluline meie väärtussüsteemi kinnistajana.

Viimasel ajal kuulan meelsasti roomakatoliku ja õigeusu kiriku muusikat. Samas on meelde jäänud Eesti Õigeusu Kiriku ülempreester isa Emmanuel Kirss, Katoliku kiriku vaimulik isa Vello Salo ja praegu Saksamaal elav ja teeniv preester Rein Õunapuu.

Luulel on peale sõnalise ülesehituse ka visuaalne struktuur. Eesti autoritest on mulle tähtsamad Juhan Viiding, Betti Alver, August Sang, Heiti Talvik, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Artur Alliksaar, Paul-Eerik Rummo, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Juhan Liiv, Ernst Enno, Lydia Koidula, Anna Haava, Mari Vallisoo, Viivi Luik, Doris Kareva, Ilmi Kolla, Elina Korts ja paljud teised.

Tõlkekirjandusest meenuvad kohe César Vallejo, Andrei Voznessenski, Fernando Pessoa.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Püüan edasi anda neid väärtusi, mida pean tähtsaks oma loomingus. Need on natuurist modelleerimine ja sisemine vastutus oma töö eest. Minu õpetusel on võib-olla suurem teoreetiline ja esseistlik osa, mis pärineb varasematest kirjandus- ja psühholoogiaõpingutest.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Rollijaotus sõltub paljudest teguritest, mitte alati õppejõu loomingust või õpetamise kogemusest. Pallases ei ole ma üliõpilasena olnud, küll aga rääkisid ERKI-s õppejõud sageli Pallasest ja hilisemast kunstiõpetusest Tartus ja Tallinnas.

Tulime koos Rein Maantoaga Tartu Kunstikooli 1978. aastal ja oleme praegu õppejõududest kõige pikema Pallase staažiga – 46 aastat. Meie roll on mõnevõrra varjatud, aga vähemalt üliõpilased ja vilistlased on selle heaks kiitnud. Mitmete õpilastega on kujunenud hilisem tihedam koostöö.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Õpetasin 1990. aastatel Konrad Mägi Ateljees skulptuuri. See oli Tartu Kunstiühingu (hiljem KÜ Pallas) loodud ja sealne õhkkond oli vägagi Pallase moodi. Ühingut juhtis algul Lola Liivat ja siis Enn Lillemets, õpetasid Kaja Kärner, Heldur Viires ja Lembit Saarts. Kõik põhines õppejõudude ja üliõpilaste tahtmisel, tingimuste kiuste. Skulptuuri õppisid Alo ja Maire Aarsalu, Toomas Tenso, Ramo Teder, Margus Meinart, Katrin Tukmann. Ainult skulptuurile olid pühendunud Taivo Toomsoo ja Kalvi Tenno. Oleme hiljem meenutanud seda aega kui tõeliselt pallaslikku.

Tänasesse Pallasesse on kandunud midagi siit ja sealt. Kohati on see programmiline, kohati emotsionaalne, kohati agressiivne või isegi ikonoklastiline. Väga palju sõltub

õppejõudude ja üliõpilaste ootustest meie traditsioone hülgaval ajal. Modelli järgi maalimine, joonistamine ja skulptuur on küll sama nagu sajanditaguses koolis. Ja mõelgem, et Pallas oli kunstniku isiksuse keskne – seda peaks hoidma ka praegu.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Andrus Kasemaa sõnul on Pallas maalikunsti eesti keel. See käib eelkõige Eesti Vabariigi ja sõjaaegse kooli kohta, mille lõpetas umbes 90 kunstnikku. Pallase nimi ise on küllalt suure tähendusega – see tähendab paljudele õppijatele, õppejõududele ja töötajatele nende unistusi ja väärtusi.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Mul on kolm lugu. Minu hoidja ja esimene õpetaja Ella Helene Marie Konsap elas Tolstoi tänaval majas, mis asub kohe praeguse Pallase kõrval. Tänava poolt vaadates on kõik nii, nagu võis olla 1930. aastatel. Tema mees oli koorijuht ja muusikaõpetaja, peres oli tütar Linda isa esimesest abielust ja poeg Ülo. Linda oli baleriin Vanemuises ja Ülo oli ka väga sportlik ja andekas. 1940. aastal jõudis ta minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima, kuid siis tuli sõda. Ülo läks Saksa armeesse ja sai 1943. aastal Eestit kaitstes surma. Ta oli 21-aastane. 1944. aastal rinde lähenedes põgenes Linda Tšehhoslovakkiasse, vanapaaril õnnestus kolida Valgutasse. 1947. aastal suri Ella abikaasa Paul ja mu tulevane hoidja jäi üksi. Kui minu vanemad temaga tutvusid, kutsusid nad Ella appi lapsi hoidma. Edasi on siin väga palju isiklikke lugusid, kuid järgnev toimub Pallase lähedal ja ümber.

2004. aastal ostsime perega korteri pallaslase Valve Janovi majas Tolstoi ja Õnne tänava nurgal. Majas oli neli korterit, ühes nendest oli elanud Valve, kellel olin kord ka

külas käinud. Maakler, kuulnud, et tegelen kunstiga, kinkis meile kaks väikest maalivisandit vineertahvlitel. Tööd olid signeerimata, aga võis arvata, kellele nad kuulusid. Üks kujutas natuke unenäolist elamust, võib-olla vabast maailmast, aga teine valges mantlis naist, õlal valgesse linasse keeratud kandam. Minu arust kujutab see sõjapõgenikku. Naise liigutus, tema kingad, rohelise ja lilla mustriga rätt olid mulle kohe tuttavad, lisaks valge kott – arvan, et see maal kujutab minu hoidjat. Valve Janovi ja Ella Konsapi majad asusid ju samal tänaval, nad olid peaaegu naabrid ja pidid üksteist tundma või vähemalt nägema. Võib-olla on see kõik ainult minu kujutluses kokkuviidav. Kui see on juhuslik sarnasus, siis on ometi Valve Janovi visanditel niisugune üldistusjõud, mis tekitab sellist äratundmist. See ongi ju kunsti ülesanne.

Kolmas lugu toimus 2000. aastate alguses ühel näitusel. Lugesin külalisraamatus sissekannet „Tere, kallis, vana, vaene koolivend!“ Oligi selle koolivenna näitus ja teda õnnitles siis kooliõde, kes oli alustanud oma kunstiõpinguid juba Saksa-aegses Pallases, hiljem õppisid mõlemad Tartu Kunstiinstituudis. Mind hämmastasid aga selle põlvkonna läbielatud raskused, nende ehedus ja väärtused, mida nad hindasid üksteises: olla kallis, vana, vaene koolivend.

Ülo Vooglaid Ukraina särgis

Turvas, kips, värvitud

Ülo Vooglaid in a Ukrainian shirt

Peat, plaster, painted

2024

Villem Ernits Pronks Bronze 1983

Siiri Pronks Bronze 1984

Kadi Pajupuu

tekstiiliosakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Ema Veevi oli moe- ja tekstiilikunstnik, tema eeskujul hakkasin väljendama end jutustavate gobelääntehnikas piltide abil. Olin 16-aastane, kui paar minu tööd võeti rahvusvahelisele minitekstiilide näitusele. Tööd läksid küll kaduma: Helene Kuma ütles, et kui minu vaibad (vist Tšehhoslovakkiast) tagasi tulid, olid nad koidest põhjalikult söödud. Ju olid taimedega värvitud lõngad, mida kasutasin, vastupandamatud.

Kooli lõpetades oli mõttes skulptuuri eriala, aga astusin ikka ERKIsse tekstiili. ERKI õppejõududest sain hästi läbi Maasike Maasikuga, tema soe huumor aitas alati. Kõige võimsam kogemus oli Anu Raua korraldatud praktika Kihnu saarel, elasime Sinaida Saare ja koduloouurija Theodor Saare kodus (1982). Rahvakunsti elusus puudutas sügavalt. Muuseumitest sellist kogemust pole saanud. Seikluslikud olid ka Kaljo Põllu ekspeditsioonid Hiiumaale, Siberisse Mansimaale, Karjalasse. Sain aru, et olen seljakoti-inimene ja liitusin 80ndate teisel poolel mitmete seltskondadega, kes käisid matkamas kõrbetes ja mägedes. Kusagil Kasahhimaal karjakasvatajate jurtas pakutud tee, leib ja sibul sillutas teed arusaamani, et askeesis on vastupandamatu tõmme.

Et siis kokkuvõte sellest perioodist: kogu seda, mida koi ei söö; oma vaid seda, mida jaksad kaasas kanda; teeni inimesi, kes hetkel sulle on antud.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerib mind küsiv ja kaasamõtlev inimene. Loomingulises mõttes vajan oma aega ja liikumist vabas õhus.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõuks olemine?

Väärtustan pealehakkamise vaimu, riskijulgust, fookuse hoidmist, maneeride (midagi, mis on hästi ära õpitud) eest põgenemist. Õppejõu roll nõuab järjest rohkem tööd:

Kadi Pajupuu

Foto / Photo: Marilyn Piirsalu, 2024

lugemist, katsetamist, silmaringi avardamist. Tudengid elavad teistsugustes maailmades, ei julge öelda, et nende probleemides orienteerun. Juba kaader – kõrvaklapid peas, läbi maailma liikuvatest olenditest – tekitab hämmastust.

Kas Sinu rollid Pallases on ajas muutunud?

Tunnen ennast Pallases väga hästi, kuna tekstiiliosakonnas teatakse, et mulle peab andma uusi väljakutseid. Kool võttis suuna teadustegevuse toetamisele ja olen saanud mitmeid leiutusprojekte edasi arendada, mis on väga inspireeriv! Rohkem usaldatakse mulle ka kujundustöid. Proovin omalt poolt toetada välissuhtlust, olen Pallase üle uhke ja näitan seda välja!

Mis tänases Pallases seostub Sinu jaoks 105 aasta taguse kooliga?

Leida õppis enne sõda Pallases, kool jäi pooleli abiellumise tõttu, tuli hakata perenaiseks. Leida tütrele kingiti sellel sajandil Leida Pallases maalitud vaikelu, seda oli müüdud Osta.ee keskkonnas. Kui palju on tänagi neid, kes hetkeks leiavad end kunstiõpingutes – meie õppejõududena

vaimustume annetest ja arengust –, aga siis tuleb hakata elatist teenima ja kunstnikuna on see keeruline. Palju andeid kaob. See paneb muretsema. „Ravikindlustus kõigile!” on loosung, mida toetan.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallase haridusel on oma, EKA-st erinev, nägu. See on väärtuslik!

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega. Iga uus tudeng on haruldane kogemus, Tartu Vaimu pole ma ilmselt näinud, aga see, kuidas kursused oma näo kujundavad või leiavad, on erakordselt äge. Esimesel kursusel ehmatame neid ikka põhjalikult, üks tudeng ütles pärast minu tunniülesande kuulamist puhtsüdamlikult: „Ma saan kõigist sõnadest aru, aga ülesande mõttest ei saa ÜLDSE ARU!“

Koospüsimise viis

Installatsioon

UKM Uue Kunsti Muuseum

The Way of Being Together

Installation

MONA The Museum of New Art 2019

Foto / Photo: Toomas Huik

Kõik vask nende naiste peeglitest (2Ms 38:)

Põime, vask

All the Copper from the Mirrors of those Women (Exo 38:8)

Tapestry, copper 2023

Näituse „Tekstiks ja tagasi“ vaade

View of the exhibition “To Text and Back”

Foto / Photo: Kadi Pajupuu, 2023

Autoritehnika

Return of the Dove

Author’s technique 2004

Tuvi tagasitulek

Rauast

Autoritehnika

Of Iron

Author’s technique

2007

Sirje Petersen

maaliosakond, kaasprofessor

Petersen

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Minu tee kunstimaastikul algas Tartu Kunstikoolis 16-aastasena. Kool võimaldas iseseisvust, häid õpetajaid ja sõpru, loomingulist keskkonda, loomingulist tegevust. Meenuvad eelkõige õpetajad Illu Erma ja Lola Liivat. Tol ajal Tartu näitustel käies jäid meelde Ilmar Malin, Helle Vahersalu, Lola Liivat. 1980. aastatel käisin TRÜ kunstikabinetis, mida juhtis Andrus Kasemaa ja kust sai alguse minu näitusetegevus, tulid esimesed ülevaate-, grupi- ja isiknäitused. Õpingud jätkusid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis, praeguses Tallinna Ülikoolis – elu ja õpetajaamet nõudis enesetäiendust ja haridust tõendavat dokumenti.

Mis Sind inspireerib?

Loominguliselt inspireerivad inimsuhted, nii head kui ka halvad, läbielamised, dramaatilised sündmused, aja kulg ja pidevalt muutuv ühiskond. Õppejõuna uudsus, isepäised tudengid ja nende mõttemaailma tabamine.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

On vahe, kas õpetad kunstiteed alustavat noort või kõrgkoolis õppijat. Kui esimese puhul inspireerin ja jagan, küsitlen õppijate arusaamist iseendast ja maailmast, siis kõrgkoolis õpetades loodan üliõpilast instrueerida ja juhendada, anda tagasisidet ja kritiseerida, et ta suudaks oma ideid esitada, modelleerida ja analüüsida. Õpetamine ja õppimine on minu jaoks protsess, aktiivne ja teadlik

Sirje

Foto / Photo: Per William Petersen, 2024

tegevus, küsimuste esitamine, vastuste otsimine, aktiivne vaatamine-kuulamine-jälgimine ning järelduste tegemine. Viimastel aastatel on üha olulisemaks muutunud tudengi iseseisev mõtlemine ja tugev tahe teha tööd, arusaamisele jõudmine… Püüan selles olla aktiivne osaline.

Kas Sinu rollid Pallases on ajas muutunud?

Tunnen end osana sellest koolist, tulin siia 1998. aasta sügisel, nii et olin tunnistajaks selle kõrgkooliks saamise teekonnal. Areng nõudis aega: 2000. aastal saime akrediteeritud Tartu Kõrgemaks Kunstikooliks ja Pallase nimi anti meile aastal 2018, mis seob meid nimepidi taas kokku 1924. aastal asutatud Pallasega. Siin on alati oluliseks peetud õppejõudude panust kooli loome- ja teadustegevusse. Aktiivse tegevkunstnikuna olen väga rõõmus, et mul on võimaldatud oma loomeprotsessi õppetööga ühildada.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Arvan, et see miski, mis ei muutu ka 105 aastaga, on noorte õpihimu ja loovus, mis ei mahu raamidesse. Uudishimu ja teadasaamine, uute teadmiste ja oskuste arendamine koolikeskkonnas ei kao kuhugile. Uue ja vana värskesse konteksti paigutamise oskus, nihestamine ja reeglite rikkumine, uute väljendusvahendite otsimine ning meediumite segunemine on ka tuleviku uurimis- ja õpitegevuse osaks. Tänases Pallases on kõigil tudengitel võimalik saada kogemusi Euroopa teistes kunstikõrgkoolides Erasmuse programmide ja praktika kaudu. Alati leidub häid kunstnikke-õppejõude, kes on suutelised ja soovivad oma kogemusi-teadmisi Pallases jagada, kandes edasi traditsioone ja mälestusi.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallasel on sel maastikul väga oluline roll ning Tartu linn on vaimseks tegevuseks nagu loodud, soodustades kunstnikuks kasvamist. Kool asub mõnusas idüllilises puuarhitektuurist pungil Karlovas. Linn on roheline ja kõik pidepunktid on jalutuskäigu kaugusel. Pallas koolina tasakaalustab veidigi pealinna Tallinna hektilist ja sagivat-kiirustavat rütmi just oma mõttekalt kulgeva ja lüürilise olemusega. Siin on aega loomingule ja mõtetele, ideedele ja nende teostamisele. Pallasel on ühiseid õppejõude Eesti kõrgkoolidega, seega ta ei ole üksi ega isoleeritud, vaid üha enam sünergias ühiskonnas toimuvaga.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Varem kandideeriti iga kolme aasta järel õppejõu kohale ja konkursi korras tuli ette valmistada näidisloeng. Olin oma loengu teemaks valinud „Värvus ja kontrast maalikunstis“. Pärast esitati küsimusi. Rektor Ants Juske küsis: „Mis on vormi vastand?“ Vastasin, et see on ju tühjus. Mind valiti õppejõuks tagasi. Nüüd olen siin töötanud juba 26 aastat.

Lend Õli, lõuend

Flight Oil, canvas 2003

Uudishimu

Akrüül, õli, lõuend

Curiosity

Acrylic, oil, canvas 2021

Akrüül, õli, lõuend

Maintains Balance

Acrylic, oil, canvas 2021

Hoiab tasakaalu

Tuuli Puhvel

maaliosakond, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Kunsti õppimise rida on olnud pikk ja pidev: kunstiring, lastekunstikool, Tartu Kunstikool ja ERKI, mis minu lõpetamise hetkel, 1990. aastate alguses, oli hoopis Tallinna Kunstiülikool. Astusin ruumikujundusse, aga läksin maali üle. Poole stuudiumi pealt saime valida, kas keskenduda tahvelmaalile või monumentaaltehnikale ehk vitraažile, freskole, mosaiigile. Valisingi monumentaali, kus põhiõppejõud oli vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, kes on Tallinna ajast kindlasti üks olulisemaid mõjutajaid. Ta rääkis oma sarmika aktsendiga vitraažikunstist nii poeetiliselt, et ma armusingi sellesse. Peaaegu 20 aastat oli meil Tartus väike vitraažikoda, tegime näitusi ja tellimustöid.

Akvarellmaali juurde juhatas mind ilmselt vanade Jaapani tušimaalide lummus. Kuidas püüda hetke? Kui vähe on küllalt? Kuidas tekib tühjusesse pinge?

Olen olnud Pallase maaliosakonnas ka restaureerimissuunaga seotud. Selles vallas on kõige eredamaks õpetajaks oma eruditsiooni ja ülimalt pühendunud töössesuhtumisega olnud Leila Pärtelpoeg. Oli õnn koos kolleegidega mitmes Eesti mõisas Soome juhendajate käe all tema projekte teostada.

Mis Sind inspireerib?

Kõige enam loodus oma metsikus rikkuses. Olen taimede ja puude inimene ja saan nende vaatlemisest nii meelerahu kui ka loomingumõtteid. Olen istunud tunde akvarellide või tušipotiga õues ja püüdnud mõnda õunapuud või kurgirohtu paberile püüda. Hiina ja Jaapani vanade meistrite tušimaalid on kindlasti minu kompositsioonitunnetust kõvasti mõjutanud. Taban end tihti ka õpilastele ütlemas, et jätku rohkem tühja pinda, lasku motiivil end tähtsana tunda, andku hingamisruumi…

Olen lasknud ennast võluda mitmel materjalil ja tehnikal

Tuuli Puhvel

Foto / Photo: Eero Ijavoinen, 2024

– vitraaž, keraamilise plaadi kildudest mosaiik, leidobjektidest ja isegi tekstiilidest kollaaž. Saan nüüd aru, et mind paelubki kokkusobitamine ja kombineerimine, mingi väike krutski või nihestus kogu asja juures. Kõige mõnusam on, kui tööprotsess võtab juhtimise üle ja tulemus saab selline, mida algul arvatagi ei osanud. Vitraaž nõuab küll väga täpset eeltööd, aga mosaiigi ja kollaažidega saab vägagi mängulistele rännakutele minna, lasta uinuval naivistil ja lapsemeelsusel ärgata.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Arvan, et minu roll õpetajana on just vanade tehnikavõtete valdamine ja käsitööoskuste edasiandmine noortele. Ka vaimses plaanis – meistri oskused, töökultuur, töökoja atmosfäär, rahulik keskendumine, mõtteline järjepidevus varasemate meistritega jne. Tunnetan, et oma kätega tehniliselt keeruka teose valmistegemine pakub noortele rahuldust ja tasakaalustab digimaailma fragmentaalsust.

Mis tänases Pallases seostub Sinu jaoks 105 aasta taguse kooliga?

Esimesena tuleb pähe õppejõudude järjepidevus, vaimne vereliin. Oma kunstikoole meenutades sain kokku neli Pallase koolis käinud õpetajat. Kõigepealt 30. aastatel pikalt Vabbe ateljees õppinud Alfred Kongo ja 40. aastate segasemast ajast Silvia Jõgever, Harri Pudersell ja Ants Viidalepp. Neid õpetajaid, kellel omakorda olid Pallases õppinud õpetajad, on kindlasti palju rohkem, aga nimetada tahaks Johannes Võerahansu ja Valerian Loigi õpilast Helle Vahersalu, kellelt olen Tartu Kunstikooli ajal, aga ka hiljem ehk kõige rohkem maali kompositsiooni ja koloriidi analüüsimist õppinud.

Ikka on klassides molbertid, väike poodium, sirmike modelli jaoks ja paletile pigistatud värvivorstikesed. Õlivärvide lõhn. Õpetaja, kes tuleb ja ütleb: „Vaata, siin

varjus on ju värv, ära maali seda mustaks poriks!“ Kusagil nurgas on joonistamiseks luukere ja pealuu. Ja mõned mustad pintslid, mida on unustatud pesta… Muidugi on sellise õppetöö osa nüüd proportsionaalselt väiksem, sest on vaja ära õppida ka arvutiprogrammid, ettevõtluse alused ja peaaegu 105 aastat uuemat kunstiajalugu. Aga ühisosa on alles.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

See on väga tähtis, et Eestis on kaks kunstikõrgkooli ja seega valikuvõimalus. Aja uperpallid on veidrad. Kui enne teist maailmasõda oli Pallas puhta kunsti kool ja Tallinna Kunsttööstuskool tarbekunstile orienteeritud, siis nüüd on just Pallas rakenduskõrgkool, praktilisemate oskuste andja. Minu kogemus ütleb, et oma kätega millegi toreda tegemine teeb õnnelikuks, eriti kui see pakub ka teistele rõõmu. Olen mõelnud, et näiteks rahvariided on kujunenud nii töömahukaiks naiste vaikse vandenõu tõttu – nende valmistamine andis neile omaette olemise aja, õigustuse istuda, nokitseda, oma mõtteid mõelda, naistejuttu ajada… Niisuguse mõtestatud, materjalihooliva, poeetilise hingusega vääriskäsitöö traditsiooni hoidmine ja õpetamine ongi ehk praegu üks Pallase missioon.

Aiapäevikud. 20. aprill 2018

Akvarell. paber

Garden Diaries. April 20, 2018

Watercolour, paper 2018

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Mulle on väljas maalimine alati hästi istunud ja laagrielu konti ei murra, nii et olen päris palju tudengitega maalipraktikal käinud. See tähendab suvisemal ajal nädalat kuskil maal vanas koolimajas või mõisas elamist. Võetakse maalimiseks tarvilikud kodinad kaasa, otsitakse meeldiv motiiv ja maalitakse. Ükskord juhtus nii, et olime terve päikselise päeva järve ääres, kus tuul meeldivalt jahutas, nii et Anne (nimi muudetud) ei saanud arugi, kui valus päike tegelikult oli. Õhtusöögilauas oli tüdruk tulipunane ja külmavärinates. Sõitsime lähimasse EMO-sse. Tüki aja pärast naasis ooteruumi sidemetesse mähitud pea ja õlgadega Anne. Muumia pilgutas silmi ja pisikesest suuaugust kostis, et juba on parem. Sideme all oli jahutav geel.

Praktikabaasi jõudnud, pistis muumia suumulku rahustuseks sigareti tossama – annab ikka elus otsida midagi nii naljakat ja samas kaastunnet äratavat.

Üks tudeng tänas kooli lõpus ekstra maalilaagri eest ja tunnistas, et seal õppiski ta looduses värve ja nüansse märkama, näiteks seda, et võilillevarred on altpoolt roosakaspunakat tooni.

Kõigile õues maalimine ja laagrielu ei istu – putukad, mutukad, tuul ja päike segavad –, aga tõenäoliselt on just seda aastate pärast kursuse kokkutulekul lõbus meenutada.

Ruuged õhtud

Akrüül, paber

Rouged Evenings

Acrylic, paper

2016

Teisel pool saavutatut

Akrüül, paber

On the Other Side of Achievements

Acrylic, paper

2016

Tantsivad trajektoorid

Akvarell, paber

Dancing Trajectories

Watercolour, paper

2006

Reet Pulk-Piatkowska

Galerii Pallas, galerist

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Ajaloo ja kunstiajaloo õpingutest Tartu Ülikoolis on möödas juba peaaegu neli aastakümmet. Kustumatult on meeles toonases kunstiajalookabinetis (praeguses EÜS hoones) toimunud loengud ja koosviibimised – õppejõudude professor Voldemar Vaga kirglik sõnaseadmise kunst ja külalislahkus ning Mart Elleri ülidelikaatsed nõuanded ja teadlikult kujundatud kollegiaalsus. Lugupidamisega meenutan ka oma Pärnu 1. Keskkooli aegset kunstiajaloolasest klassijuhatajat Valda Aaviksood, kes tõi meile klassi ette eesti kunsti parimad asjatundjad Mai Levini, Eha Komissarovi, Tiina Abeli jt. Ja kõik sai alguse kodust, kus võrdselt hinnati kunsti vaatamise ja tegemise kogemust ning kontserdi- ja teatrielamusi.

Mis Sind inspireerib?

Inspireerivad inimesed, teadmiste nälg, huumorimeel ja empaatia, samuti teos, mis paneb seisatama või kuulama, ning rännakud vana Euroopa kultuurimekades Roomas, Pariisis jm, värskelt Veneetsiaski.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õpetajana pean vastastikku oluliseks tahet õppida ja jagada, märgata ja tunnustada. Olla aus ja olemas, kui sinu nõuannet vajatakse, ning julgust kriitikat edastada ja vastu võtta. Jah, tööriistad on õpetamises palju muutunud, aga vaja on kaasa anda ka siht ja eneseusk iseseisva loome- ja tööeluga toimetulekuks.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Kunstimuuseumi ja kõrgkoolis õpetamise taustaga Pallasesse tulles oli kohe võimalus nii mõndagi korda saata, mis tõi galeriis toimuva enam pildile, koostada näitusi ja anda loenguid ning saada tunnustatust. Järgnevate galeristina töötatud aastate märksõnadena tuleb mainida usalduse kasvu, pidevat peenhäälestust ja eneseteostust.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Pallasel on kanda ajaloolise nime tähenduslikkuse tüüne roll, mis kohustab tänaste ja homsete tegemiste ja tulemustega silma paistma. Nagu 105 aastat tagasi, võib Tartut endiselt pidada väga heaks hariduse omandamise paigaks tänu rahulikumale elurütmile, kogukondlikule õlatundele ja aina rikkalikumale kultuurielule. Siin on kunstirahvas alati saanud ja saab edaspidigi ajada oma asja nii loomevallas kui ka kunstiõppes.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Ajalooliselt kujunenud tugevad küljed: erialade valik, traditsioonid, vähe tudengeid ja rakenduskõrgkooli formaat võimaldavad Pallasel eristuda EKA-st, pakkudes professionaalsust ja eneseleidmist teise sisukorra järgi. Tartu kuvandisse on aegade vältel ikka kuulunud Pallas Eesti kunsti ja kunstihariduse osana. See on olnud linnale argumendiks kohaliku kunsti huvihariduse, kutsehariduse ja laiemalt kunstielu vajaduste rahaliseks toetamiseks, et tagada valdkondlik järjepidevus ning kunstiõppijate järelkasv.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Kui ma siin 2015. aastal tööle asusin, kandis galerii nime Noorus ja kuigi see muutus 2020. aastal Pallaseks, kõlab rahvasuus aeg-ajalt endiselt algne variant. Nooruslikule õppeasutusele sobilik nimi oli päritud 1959. aastast samades ruumides tegutsenud legendaarselt lasteasjade poelt, kus defitsiitse kauba, sipupükste sabas olen seisnud minagi. 50 aastat hiljem leidiski Tartu Kõrgem Kunstikool just siin Riia 11 hoones endale väga hea asukohaga valguseküllase näitusepinna nii õppe- ja loometööks kui ka kunsti tutvustamiseks.

Galerist Reet Pulk-Piatkowska lõputööde kaitsmisel

Gallerist Reet Pulk-Piatkowska at the thesis defenses

Foto / Photo: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2022

Näitus „VIENAS IŠ MŪSŲ / ÜKS MEIST / ONE OF US. Leedu ja Eesti tekstiilikunst“ Galeriis Pallas 2024. aastal

Exhibition “VIENAS IŠ MŪSŲ / ÜKS MEIST / ONE OF US.

Lithuanian and Estonian Textile Art” at Gallery Pallas in 2024

Kuraatorid / Curators: Aet Ollisaar, Reet Pulk-Piatkowska, Monika Žaltauskaitė Grašienė Žaltė

Kujundaja / Designer: Madis Liplap

Foto / Photo: Lisette Laanoja

Tekstiilkunsti näituse „Üks meist“ kuraatorid ja kunstnikud

Curators and artists of the textile art exhibition “One of Us”

Foto / Photo: Lisette Laanoja

Anne Rudanovski

skulptuuriosakonna juhataja, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Skulptuurini on mind vedanud väike verine esihammas Kärdla lasteaia eeskoja ukselingi küljest. On päikeseline päev. Vaatan taevast ja loksutan murelikult oma esihammast. Kasvataja Tiinaga olid enne õue minekut tõsised teemad jutuks: plastiliin ja loomad. „Aga kes see on, kes päriselt plastiliinist kujusid teeb?“ küsin. Saan vastuseks: „Skulptor.“ Raske südamega seon niidiotsa ukselingi külge. Järgmisel hetkel astub keegi sisse, mu esihammas tuleb välja ja jääb rippuma ukselingi külge kinnitatud niidi otsas. Mu mällu söövitub võõrapärane sõna „skulptor“.

Väljatõmmatud hambaga kinnitatud verelepingust saan teadlikuks aastaid hiljem, pärast skulptuuriõpinguid, kui tilluke hammas on juba ammu kadunud. Nähtamatu jõuna veab see hammas mind kui nööri otsas kindlalt kunsti suunas. See müstiline tegelane ei lase mul koos sõbrannaga ülikooli ajakirjandust õppima minna, vaid suunab hoopis Tallinna ja kunstiinstituuti skulptuuri õppima. Lõpetan ERKI ehk hilisema nimetusega Tallinna Kunstiülikooli skulptor-pedagoogi diplomiga. Selle kuue aasta vältel mõjutasid mind õppejõududest enim Jaak Soans ja Matti Varik.

Mis Sind inspireerib?

C. Jung on öelnud, et kunst on mingi loomupärane tung, mis haarab inimese endasse ja teeb temast oma instrumendi. Aastaid tagasi hakkasin looma origamil põhinevaid paberist volditud objekte. Mitte et origami oleks mu lemmik lapsepõlvest, aga teen ikka. Sama juhtub paberiga, materjaliga, mida ma igapäevaselt loomingus kasutan – see pole mu armastus esimesest silmapilgust. Skulptuurimaterjalina kuulub paber kusagile ääremaale oma nišši. Vajan sellega leppimiseks palju aega. Otsingutuhinas raiun marmorit, valan pronksskulptuure, teen betoonist ja puidust objekte ning installatsioone.

Anne Rudanovski

Foto / Photo: erakogu (private collection), 2020

Paralleelselt loon paberil põhinevaid teoseid ja hakkan andma kursusi… Kuni ühel päeval ümbermaailmareisil käsitsi paberitegijate juurde saan selge kinnitava sõnumi: „Pane edasi!“ Aga ma veel lõpuni ei mõista, miks ja kuidas. On aasta 2019, juunikuu. Olen oma pooleaastasel paberiajaloo ja -tegemise ekspeditsioonil jõudnud Mehhikosse. Päevinäinud buss keerutab mägede vahel. Peale võetakse kõik. Seisjate sombreerod põrkuvad, kompsud mahuvad kuidagi reisijate vahele. Volüümikas naine jätab mulle istumiseks just parasjagu ruumi. Vihma kallab, aknaklaas on udune. Ma ei lase end häirida mõttest, et suhtlemiseks on vaid naeratus ja kehakeel. Lõpuks saan San Pablito külas näha haruldast traditsioonilise paberi ehk amate valmimist! Enne kui asutan lahkuma, kutsun selle tegijaid Euroopasse külla. Octavio Santos ütleb, et on juba käinud – Hispaanias. Hetkega meenub elu ilusaima paberinäituse kogemus aastast 2016 Barcelona lähistel vanas Capelladese paberiveskis. Olen mitu aastat tagajärjetult püüdnud sellise tunnetusega paberit luua, nagu seal nägin. „Kas sa tead Capelladase paberiveskit?“ küsin ja räägin siis oma näitusekogemusest. Mees vaatab mulle pikalt otsa ja tõlgi kaudu saab vastuseks: „Mina tegin selle näituse amate-paberid.“

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Kevadel enne Pallase lõpuaktust meenus mulle ühe India mehe räägitud lugu, mis võtab selle küsimuse kokku mitmel tasandil. Elas kord üks Swami. Ta oli tark ja suur õpetaja, teadis kõiki veedasid ja praanasid ja teisi asju. Ühel päeval jalutab õpetaja mere ääres ja kuuleb heli „ouuumm-mmm-mmmm“. Swami jalutab rahutult edasi, heli kordub – „ouuu-mm-mmm-mmmm“.

„Mis heli see on?“ küsib õpetaja vastutulevalt mehelt.

„Õpetaja, see on noor joogi seal saarel, juba neli aastat õpib ja harjutab seal,“ vastab mees.

Õpetaja vastu: „Kas ta ei tea, kuidas traditsiooniliselt mantraid lausutakse?“

„Ei oska öelda. Ma olen lihtne kalamees… Paat on kõik, mis mul on. Mantrast ei tea ma midagi.“

„Anna mulle oma paat!“

Kalamees annab õpetajale paadi. Swami sõuab saarele, leiab heli järgi noore joogi.

Õpetaja vaatab talle otsa ja küsib: „Mu laps, mu laps, mida sa teed?“

„Püha mantrat harjutan.“

„Oh! Traditsiooni kohaselt on see ju hoopis selline…“ Õpetaja selgitab, näitab ette: „Vaat nii tuleb teha!“ Noor joogi tänab kummardades. Swami tunneb suurt uhkust, et on päästnud järjekordse noore hinge teadmatusest.

Ta sõuab ranna poole, kui kuuleb äkki, et miski teeb plirts-plärts, plirts-plärts! Õpetaja pöörab pead ja näeb, kuidas noor joogi jookseb tema suunas. Ikka plirts-plärts, plirts-plärts! Joogi jõuab õpetaja juurde, peatub vee peal hõljudes ja hüüab: „Õpetaja-õpetaja! Mul on nii kahju! Mul läks see meelest ära! Palun õpeta mind veel! Swami vaatab teda ja ütleb: „Ouuu-mm-mmm-mmmm.“

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

8. veebruari hommikul 2021. aastal helistasin ühele mehele, kes on sündinud 8. veebruaril 1921. aastal. RobertRudolf Volk võttis vastu. Harjumatu on öelda „Palju õnne sajanda sünnipäeva puhul“, aga just nii see oli. Rääkisime ja siis küsis Volk nagu vanasti: „Kuidas koolis läheb?“

Skulptor ja kiviraidur Robert-Rudolf Volk õppis kunsti Anton Starkopfi ateljees. Minu jaoks oli ta elav inimlik side selle 1919. aastal Tassa, Mägi ja Starkopfi asutatud kunstiühingu Pallas kunstikooliga, millest viis aastat hiljem sai Kõrgem Kunstikool Pallas.

Kuidas skulptuuri õpetamine on aja jooksul muutunud?

Vastaksin sellele küsimusele juba mõnda aega tagasi Reet Varblasele Sirbi Pealelennu jaoks antud tekstiga (18. 11. 2022). „Mis on skulptuuri õpetamisel kõige tähtsam ja kas selles on aja jooksul midagi muutunud?“ küsis Reet Varblane.

Küsimus tõi silme ette Vabal Laval nähtud Olivier de Sagazani performance’i „Transfiguratsioon“. Mees põlvitab savihunniku ees ja asub looma iseennast. Savi on pehme, ta surub seda jõuliste liigutustega otse endale näkku. Nina, suu ja silmade asemele vormub lopergune savikera, mis saab musta värvi sisse kastetud näppudega silmad ja punase suukriipsu. Mõne aja pärast hävitavad rahutud käed tehtu, et asuda siis taas uut looma. Skulptorist saab skulptuur. Protsessi brutaalsus on eemaletõukav, savi taktiilsus ja sümboli tähendus naelutavad paigale. Kas seda, mida teeb de Sagazan, saab õpetada?

Skulptuuri on nimetatud intelligentseks kunstiks. Tee selleni käib sammhaaval. Skulptuuri õpetamise aluseks on endiselt kolmik: idee, vorm, materjal. Tähtsaim on tahe õppida. Pallase skulptuuriosakond on avatud loominguline õppekeskkond, kus saab vajalikud teoreetilised teadmised ja praktilised vahendid ning oskuse teostada ideid, fookuses meisterlik väljendus.

Koos teoreetiliste alusteadmistega omandatakse tööriistade käsitsemise oskus ja tehniline baas, 3D-ruumi-ja -vormiloomega seotud tarkvarateadmised, materjalitunnetus. Skulptuuri eluringi täiuse nägemiseks on õppekavas restaureerimisprojektid, suvine praktika annab tõsielulise kogemuse. Teadmine, et inimene loob alguses endale tööriistad ja siis loovad need tema, on toonud muutuse ka skulptuuriõppesse. Käed võimestatakse virtuaalsete meislitega ja ekraani abil saab vabaneda materjali piirangutest, et naasta reaalsusse sellega, mis tehtud

ekraani taga. Näiteks saviga modelleerimist õpetame 3D-modelleerimisega paralleelselt. Ruum ja vorm on laienenud virtuaalkeskkonda. Muutused, mille on toonud mõttemaailma tunnetuslikult erinevad vormiloome keskkonnad, pakuvad ka kunstis uusi võimalusi.

Skulptuur pole ammu enam (ainult) kiviraiumine, aga skulptuuriga kaasneb siiani arhetüüpne kujund inimesest, kes seisab meisli ja haamriga kivirahnu ees, vaatleb ja näeb. Näeb midagi, mida teised ei näe, asub raiuma ja teeb nähtamatu nähtavaks. See on ilus kujund, mida ei maksa põõsasse visata.

Hindame Pallases meisterlikkust – see lubab ideel uuele tasandile tõusta. Selle metafooriks võiks olla nõuanne, mis leiti paberiribalt Michelangelo ateljeest pärast tema surma. Lahkuja sõnum abilisele: „Joonista, Antonio, joonista, Antonio, joonista ja ära raiska aega!“

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Androgynose lugu on sündimas. Reedel (5. juulil 2024) saabus Pallase hoovile järjekordne tonn pronksi. Terve suve valab skulptuuriosakonna meisterlik tiim kahest ebamaisest figuurist koosnevat pronksskulptuuri Viljandis valmiva tervisekeskuse ette. Suuri asju valatakse tükk tüki haaval, samamoodi kasvab meisterlikkus ja sihikindlus. Ja sellest sünnivad omakorda uued mälestus- ning kogemuslood.

Ninna Nanna

Paber, bambuslatid, nöör

Ninna Nanna

Paper, bamboo rods, string 2023

Foto / Photo: Paul Kuimet

Ninna Nanna

Paber, bambuslatid, nöör

Ninna Nanna

Paper, bamboo rods, string 2023

Foto / Photo: Paul Kuimet

Ise krüptogrammid

Volditud paberobjektid

Cryptograms of Self

Folded paper objects

2022

Pealkirjata x. Detail

Volditud objektid, Jaapani paber

Untitled x. Detail

Folded objects, Japanese paper

2024

Kristel Suigussaar

Foto / Photo: Maris Treufeldt, 2023

Kristel Suigussaar

nahadisaini osakond, vanemõpetaja, meister, juhataja abi

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Kunstiõppetee jätkamise soov viis mind 2008. aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli, kus mind kõnetas millegipärast nahadisain. See juhuslikult leitud eriala ja selle omandamise otsus on olnud minu elu parim valik. Nahadisaini valdkond on omaette põnev maailm, kus on ühtaegu nauditav toimetada ja samas on siin ka üksjagu väljakutseid.

Mu suurimateks eeskujudeks on kunstnik ja kunstiõpetaja

Niina Freiberg, värvikad kunstnikud Piret Veski ja Imbi Kruuv, nahkkinnaste ja -rõivaste konstruktor Juta Mölder, nahadisainerid Tiina Andron ja Stella Soomlais ning armsad nahadisaini osakonna kolleegid eesotsas meister Tõnu Ojapervega.

Mis Sind inspireerib?

Nii õppejõuna kui ka loominguliselt inspireerib mind eelkõige nahk ise. See materjal pakub tohutuid võimalusi ja seab teisalt piiranguid, mis innustab looma kordumatuid ja kõnekaid aksessuaare. Oma inspireeriv mõju on ka igapäevasel keskkonnal ja ümbritsevatel inimestel.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Nahadisaineri ameti kõrval on erialaste teadmiste edasiandmisest saanud teine põnev töö, mis tähendab pidevat enesearendamist ja -täiendamist. Õpetamisega kaasneb suur vastutus erialateadmiste edasiandmise, järjepidevuse kandmise ja õppija kujunemise ees, aga ka ühiskonna ees.

Õpetan oma üliõpilasi hindama teisi loojaid ja materjali. Iseseisva mõtlemise arendamise tarvis suunan neid rohkem katsetama, kriitiliselt analüüsima ning võtma vigu kui väärtuslikke õppetunde.

Õppejõuna tajun vahel, et teadmisi edasiandev spetsialist on muutunud klienditeenindaja rolli täitvaks reatöötajaks.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Tundub, et olen tulnud Pallasesse, et Pallasesse jääda –üliõpilase staatusest on saanud õppejõu staatus, millele on lisandunud administratiivsed ülesanded. Andsin kord Pallasele sõrme ja nüüd olen tervenisti sees.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Pallas andis ja annab tänaseni kvaliteetset kunstiharidust.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallas on Eesti haridus-, kunsti- ja kultuurielu kujundaja.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Vanasõna „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ nahadisaini osakonna esmakursuslaste puhul tihti ei kehti – kehtib „Üheksa korda lõika, üks kord mõõda“. Iseasi, kas siis üldse on, mida mõõta. Kui üheksa korda lõigata, siis mõõta pole ilmselt vajagi.

Kollektsioonist „Seitse Teist Moodi“

From the collection “Seven Different Ways”

Foto / Photo: Maris Savik, 2013

Kollektsioonist „Spekter“

From the collection “Spectrum”

Foto / Photo: Olivia Tubli, 2014

Kollektsioonidest „Seitse“ ja „Spekter“

From the collections “Seven” and “Spectrum”

Foto / Photo: Patrik Tamm, 2015

Kollektsioonist „Spekter“

From the collection “Spectrum”

Foto / Photo: Olivia Tubli, 2014

Kollektsioonist „Spekter“

From the collection “Spectrum”

Foto / Photo: Olivia Tubli, 2014

Ardo Sägi

Foto / Photo: Mart Männik, 2024

Ardo Sägi

meediadisaini osakond, trükitehnoloogia meister, lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Olen lõpetanud ERKI 1992. aastal vabagraafiku diplomiga. Olen õppinud Evald Okase, Ilmar Torni, Enno Ootsingu, Vive Tolli, Vladimir Taigeri ja paljude teiste klassikute käe all.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõu ja tudengi vaheline suhtlus – tulemus, mis sellest sünnib. Loominguliselt inspireerib mind inimese sisemine olu, vastuolu, suhe välisilmaga.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Pean oluliseks aidata tudengil leida sisemine „mina ise“. Minu meelest on suureks kunstnikuks olemisest tähtsam jääda inimeseks endas ja teistega suheldes. See, et sa oled truu oma tõekspidamistele ja sa oled eetiline nii mõtetes kui ka tegudes.

Mis on Sinu arvates Pallases samaks jäänud või muutunud 105 aasta jooksul?

105 aasta taguses Pallases väärtustati mõttemaailma ja praktiliste oskuste arendamist, mis jääb paraku muutuvas ilmas järjest tahapoole. Tohutus segases infomeres kaob inimese isiksus ja järjest raskem on otsuseid teha. Kunstiharidus peaks siin tugevalt kaasa aitama, õpetama eristama olulist ebaolulisest.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

105 aastat tagasi oli Pallas eesti kunsti alustala, praegune Pallas on kõrgkool, mis annab rakenduslikke oskusi. Loomingu kaudu arendab inimene oma taju ümbritseva suhtes, käe koostöö ajuga hoiab meele värske ja tundliku, mis on väga oluline inimeseks olemise juures. Kuna teoreetikuid on ühiskonnas palju, pean väga oluliseks praktiliste oskuste omandamist. Loodan, et nüüdne Pallas ei suru nende oskuste õpetamist tahaplaanile.

Näod Reljeeftrükk Faces Relief print 2018

26.6.24

Grafiit, süsi, pastell, paber

Graphite, charcoal, pastel, paper

2024

25.4.24

Grafiit, süsi, pastell, paber

Graphite, charcoal, pastel, paper

2024

Liisi Tamm

tekstiiliosakond, nooremteadur

Liisi Tamm

Foto / Photo: Lisette Laanoja, 2024

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Mind on kõige rohkem mõjutanud Tallinna Kunstikooli õpingud, kus meid julgustati jätkama õpinguid Eesti Kunstiakadeemias ning kus hiljem omandasin klaasikunsti eriala (disaini ja rakenduskunsti magistriõppes). Pärast kannapööret Tallinnast Lõuna-Eestisse kolimisel, tekkis suur soov tulla Pallasesse tekstiili õppima. Suurimaks mõjutajaks minu õpingutel oli Kadi Pajupuu, kelle positiivne uuendusmeelsus ja pidev leidlike lahenduste pakkumine on olnud mulle suureks eeskujuks.

Mis Sind inspireerib?

Loominguliselt inspireerivad mind erinevad probleemid, mida saab lahendada tekstiili abil. Mulle pakub pinget

lahenduste väljapakkumine ja materjalidega katsetamine. Õppejõuna inspireerivad mind tudengid, kelle tagasiside on suurim motivatsioon oma ideid ja kogemusi nendega jagada.

Kas Sinu rollid Pallases on ajas muutunud?

Olen Pallases olnud tudeng ja töötanud ka osakonnas juhiabina. Nüüd olen õppejõud ja nooremteadur ning avastan selle ametikoha erinevaid võimalusi.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pallasel on Eesti kunstiharidusmaastikul oma kindel koht ja roll. Minu jaoks on väga oluline, et kultuuri ja kunsti õpe toimuks ka Lõuna-Eestis, nii leiavad tee kunstihariduse juurde ka Tallinnast kaugemale jäävad tulevased tegijad.

RÜÜRUUM

Loodud näitusele „Majad, mida me vajame” koostöös arhitektuuribüroo b210 ja Anett Niinega

Vilditud lambavill

Sartorial Space

Created for the exhibition “The Houses We Need” in collaboration with b210 architects and Anett Niine

Felted sheep wool

2021

Foto / Photo: Riina Varol

Sartorial Space

2021

RÜÜRUUM

Vilditud lambavill

Felted sheep wool

Foto / Photo: Riina Varol

Kahu Muhu lugu

Kootud eksperimentaalvormid

Lambavill, klaverikeeled, klaas

The Story of Kahu Muhu

Knitted experimental forms

Sheep wool, piano strings, glass 2023

Foto / Photo: Lisette Laanoja

Kahu Muhu lugu

Kootud eksperimentaalvormid

Lambavill, klaverikeeled, klaas

The Story of Kahu Muhu

Knitted experimental forms

Sheep wool, piano strings, glass

2023

Foto / Photo: Lisette Laanoja

Heli Tuksam

maaliosakond, professor

konserveerimise ja restaureerimise osakond, professor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Lähen siin veidi kaugemale, sest seal peituvad seosed ja ilmselt ka kaudsed algpõhjused. Minu kunstiõpetaja Pärnu II Keskkoolis oli pallaslane Meeta Trantmann-Viks, kes oli väga pühendunud ja viis meid paljudele rahvusvahelistele konkurssidele. Tema tekitas minus soovi minna kunsti õppima. Esmalt astusin Tartu Kunstikooli. Seejärel läbisin tiheda sõela ja sain ERKI-sse maali erialale, mille lõpetasin 1985. aastal. Seal oli minu maaliõpetajaks peamiselt professor Ants Viidalepp, kes oli nagu Meeta Vikski pärit Paidest, kusjuures mõlema õpetajaks ja eeskujuks oli legendaarne kunstnik August Roosileht. ERKI-s valisin monumentaalmaali suuna, õppejõuks ja eeskujuks vitraažikunstnik Dolores Hoffmann. Tema suunas mind kohe tegelema vitraažidega.

1990. aastal alustasin tööd Tartu Kunstikoolis, kus Krista ja Jaak Roosi eestvedamisel hakati restaureerimist õpetama. Minu monumentaaltehnika võtete tundmine oli heaks aluseks enesetäiendamisele seinamaalingute restaureerimise ja konserveerimise valdkonnas. Aastatel 1994–1998 said meie kooli õpetajad restaureerimise täiendkoolitust Soomes.

Suurt mõju avaldasid mulle koolijuhi ja sõbrana Krista Roosi ning oma ala korüfee Leila Pärtelpoeg, innustust sain ka paljudelt headelt kolleegidelt, kellega koos tahtsime anda oma väikese panuse Eesti Vabariigi taastamisse.

Mis Sind inspireerib?

Põhjatuks inspiratsiooniallikaks on elu ise. Kunstnikuna vaatan, silmad avali, ümbritsevaid puid ja põõsaid, pilvi ja maastikke, sammalt ja lilli. Olen ühel või teisel eluperioodil elanud keset loodust ning saanud osa aastaaegade vaheldumisest ja rütmist. Pean oluliseks, et see side ei katkeks. Mulle ei ole võõrad aga ka suured ja väikesed linnad, vanad hooned, muuseumid ja kunstisaalid, kus leidub alati

Heli Tuksam

Foto / Photo: Are Tralla, 2020

midagi haaravat ning edasiviivat. Jätkuvalt pakub mulle avastamisrõõmu töö ajalooliste objektidega. Innustun ja vaimustun kergesti ning soovin kogetut jagada. Kõige meeldivamad kogemused on noortega koos töötamisest, kus vaikselt üksteise kõrval nohistades jagatakse sama kirge ja rõõmu.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Õppejõuna püüan olla ise innustunud ja haaratud valdkonnast, mida õpetan. Inimlik kontakt on aegadeülene. Meie koolis on väikeste gruppide tõttu võimalik õpilastega vahetult suhelda. Võluv on koostöötamise kogemus – seda pakub kooliruumidest väljaspool toimuv praktika.

Kas Sinu roll Pallases on muutunud?

Olen olnud pikalt kaasatud kooli arendamisse ja õpetamise sisu mõtestamisse. Olen andnud oma panuse ka maali ja seinamaalingute restaureerimise õppekava väljatöötajana ning osakonna juhatajana. Õppekava hakkasime kujundama juba enne seda, kui meid kõrgkooliks nimetati. Esimene vastuvõtt kõrgtasemel õppekavaga kunstikooli toimus 1997. aastal. Kui esimene lend 2001. aastal lõpetas, said kõik bakalaureuse diplomi. Juhatasin osakonda kuni 2018. aastani, pärast seda olen olnud maaliosakonna professor ja restaureerimissuuna juht ning seinamaalingute restaureerimise eestvedaja. Olen rõõmustanud viimaste aastate üle, sest nüüd on rohkem aega süveneda õpetamisse. Varem kippusid lisakohustused neelama liiga suure ampsu. Ometi olen oma tööd armastanud igal ajal.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Minu jaoks on Pallasel oma kindel nägu. Mitme põlvkonna vältel oleme vereliini pidi seotud omaaegsete kuulsate pallaslastega. Õpetajalt õpilasele on antud edasi usku kunsti jätkusuutlikkusse.

Kuldne

Assamblaaž, soome papp

Golden

Assemblage, fiberboard 2022

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Pean oluliseks, et kool hoiaks kõigi oma muutumiste juures head ja traditsioonilist sidet käelise tegevuse ja teadmistest suunatud mõttetegevuse, aga ka südamega tunnetatu vahel.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Mälestusi on palju – kõrvuti töötamisest nii kolleegide kui ka üliõpilastega, mõnusalt vabas õhkkonnas koos veedetud ajast ning muidugi sisukatest koolitustest ja enesetäiendustest. Väga värvikad on olnud suvised õppused Soome õpetajate ja Leila Pärtelpoja seltsis. Mäletan, et Järlepa mõisas toodi meile kohalikust kondiitriärist kilode viisi igasuguseid hõrgutisi. Selleks et asi oleks õiglane ja võrdsus majas, mõõtsid Madis ja Leila Pärtelpoeg kooke mõõdulindiga. Olime siis veel noored ja jaksasime palju.

Pidulik

Assamblaaž, soome papp

Festive

Assemblage, fiberboard

2019

Sohva Akrüül, lõuend

Sofa

Acrylic, canvas

2016

Vitraažid

Tallinna Raamatutrükikojale

Stained glass for the Tallinn Book Printers

1985

Piret Veski

Foto / Photo: Sulev Kuuse, 2017

Piret Veski

üldainete keskus, kompositsiooni ja värviõpetuse lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Eesti Riikliku Kunstiinstituudi kaudu. Mõjutajad olid õppejõud, kes tegid meiega koos oma projekte. Meie kursusega olime Vello Soa esimesed õpilased. Ta oli range ja leebe korraga ning inimesena väga tore. Kindlasti väärivad esile toomist veel Ivo Lill, Eve Koha, Mare Saare, Jaak Kangilaski, Arnold Takkin jpt. Kuna selles koolis oli palju vabadust, siis olid õppejõud ka vaba meelega. Samas kord oli majas ja töid hinnati rangelt – mingit susserdamist ja lohakust ei peetud heaks tooniks ega ka iluks.

Mis Sind inspireerib?

Inimkonna pikk ajalugu ja kultuur.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Ürginstinkti. Instinkti anda kutsikatele edasi jahipidamisoskused, et nad nälga ei jääks, kui suureks saavad. Kas see roll peaks muutuma? Arvan, et mitte, sest inimloomus on alati sama.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Oskused ja professionaalsus. Side kultuuriga üldiselt. Loodan, et see jääb kestma.

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Üldiselt on kultuuri roll luua kaoses kord, mitte vastupidi. Kaose loomiseks pole kunstnikke vaja.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Need lood, mis oleksid huvitavad, ei ole poliitiliselt korrektsed ja need, mis on poliitkorrektsed, pole huvitavad. Jätan jutustamata, sest parimaid lugusid jutustatakse heas kirjanduses. Alati saab lugeda klassikat…

Athena Õli, lõuend, puit

Oil, canvas, wood

2021

2017

Ono No Komachi

Õli, lõuend, puit

Oil, canvas, wood

Vihm

Õli, lõuend, puit

Rain

Oil, canvas, wood

2018

Udo Vool

üldainete keskus, joonistamise lektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Juhus! Kunstikooli joonistamise õpetaja Jaan Paris haigestus ja tollane direktor Krista Roosi kutsus mind proovima. Olen lõpetanud ERKI metalliehistöö ja Tartu Kunstikooli kujundamise erialal. Samuti olen läbinud pedagoogika täiendõppe Tartu Ülikoolis. Õpetajatest on kõige enam meelde jäänud Albert Anni, kelle meetoditele ja õpetusele olen oma õpetajaks oleku ajal toetunud. Mul on olnud au õppida veel Alfred Kongo, Ilmar Malini, Lola Liivat-Makarova, Aleksander Suumani, Esti Kittuse, Endel Taniloo ja Helle Vahersalu pilgu ning juhendamise all.

Mis Sind inspireerib?

Olen rahul, kui kas või üks tudeng grupist hakkab tundma mõnu joonistamisest. Kui ta oskab visuaalselt oma mõtteid-ideid lihtsal paberil kujutada.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

Järjest tähtsamaks muutub kirjutamis- ja jutustamisoskus. Käeline oskus, st joonistamine on minetanud oma algse mõtte. Üliõpilane, kes ei suuda oma ideid-mõtteid visuaalselt väljendada, pole minu silmis päris kunstnik –õppejõuna püüan aga neid kunstnikuteele suunata ja joonistamise algtähtsust meeles hoida.

Kas Sinu rollid Pallases on muutunud?

Nii nagu väheneb joonistamistundide maht, muutub ka minu roll koolis.

Mis on Pallases Sinu arvates samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Alles on Pallast võib-olla ainult maalingute osakonnas.

Udo Vool

Foto / Photo: Malev Toom, 2020

Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Ma arvan, et nimi ei tee koolist Kõrgemat Kunstikooli Pallas, inimesed teevad.

Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.

Ma olen küll vana, aga n-ö esimest Pallast ikka ei mäleta. Tartu Kunstikoolis olid aga uhked peod ja seltsielu. Nüüd näib mulle, et iga osakond pusib oma punkris ja sageli ei tunta oma kursusekaaslasigi.

Sõrmus Hõbe, türkiis Ring

Silver, turquoise 1999

Foto / Photo: Malev Toom

Ring

1999

Sõrmus

Titaan, kuld

Ring “Madis”

Titanium, gold

1997

„Madis“

Foto / Photo: Malev Toom

Sõrmus

Hõbe, pronks, kuld

Silver, bronze, gold

Foto / Photo: Malev Toom

1994

Sõrmus „Hüljatu“

Hõbe, opsidiaan

Ring “Hüljatu”

Silver, obsidian

Foto / Photo: Malev Toom

Sõrmus

Puit, punane ja valge vask

Ring

Wood, red and white copper

1999

Foto / Photo: Malev Toom

Piret Viirpalu

rektor

Kuidas Sa jõudsid oma erialani?

Väga oluliseks pean oma õpinguid Tartu Kunstikoolis. Tookord ei olnud tegemist veel kõrgkooliga, aga õppisin seal pärast keskkooli neli aastat kunstilise kujundamise erialal. Õppejõududest on alati meeles Jaan Paris, Helle Vahersalu, Endel Taniloo, Aet Ollisaar. Tartu Ülikoolis õppisin maalikunsti (BA), kunstiõpetaja, pedagoogika (MSc) ja haridusteaduse (PhD) erialal. Õppejõud, kes mind maalikunsti õpingute ajal kõige enam mõjutas, on Imat Suumann. Väga oluliseks inimeseks minu professionaalses arengus on Anne Parmasto, kes julgustas mind pärast maalikunsti õpet jätkama magistri- ja doktoriõppes. Pedagoogikastuudiumist on mind kõige rohkem mõjutanud Edgar Krull, Rain Mikser, Kristi Kõiv ja paljud teised.

Mis Sind inspireerib?

Õppejõuna inspireerivad mind üliõpilased. Suhtlemine nendega on tohutult arendav ja energiat andev kogemus. Julgen öelda, et õpetamine on väga loominguline töö, alati on midagi uut ja põnevat, mida oma õppijatega jagada ja millest koos õppida. Loominguliselt inspireerib mind kunst, mis kõnetab, läheb korda, milles on ühendatud sügav isiklik tähendus ja tehniline meisterlikkus. Kunst, mis tekitab emotsiooni ning tekitab heas mõttes sellise kadeduse, et tahaks ise ka nii osata või teha. Just sellise tunde tekitavad Peeter Mudisti ja Imat Suumanni maalid või mõni virtuoosne joonistus.

Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?

See on privileeg ja vastutus. See tähendab soovi ja valmisolekut oma õppijaid tundma õppida ja teha kõik, et luua just nende arenguks võimalikult soodne õpikeskkond. See keskkond tähendab minu jaoks peamiselt emotsionaalset ruumi, usaldust, jagamist, peegeldamist ja uute teadmiste asetamist seniste kogemuste-teadmiste konteksti.

Kindlasti on õppejõu roll aja jooksul muutunud nagu ka ju aeg ja võimalused, info hulk ja kättesaadavus, õpilased… Ammu enam ei ole õppejõud lõpliku tõe kuulutaja, vaid ta on pigem suunaja ja süsteemi looja, õpiteekonna kujundaja, eeskuju ja kolleeg.

Mis on Sinu arvates Pallases ikka samaks jäänud 105 aasta jooksul?

Ka praegusel Pallasel on sarnaselt 100 aasta taguse kooliga Tartu ja laiemalt Eesti kultuurielus väga oluline roll. Lisaks ei saa mujal Eestis sellist kombinatsiooni olla –Tartus on Tartu Ülikool ja Kõrgem Kunstikool Pallas. Usun ikka Tartu vaimu kohalolekusse nii siis kui ka praegu, sellesse erilisse õhustikku, loomeinimestest õppejõudude olulisusse. Muutunud on seadused ja määrused, aga tegelik sisu ja väärtused on ikka samad – koolitada kunstnikke, disainereid ja restauraatoreid, kes kannavad edasi meie kultuuri ning loovad uut väärtust, tähendus ja sisu. Millist tähendust kannab Pallas Eesti kunstiharidusmaastikul?

Mina usun, et Tartus lihtsalt peab kunstikõrgkool olema. Tartu on parim linn kunsti õppimiseks. Siin on ülikool, lastekunstikool, kunstikool, kunstimuuseum, ERM, kirjandusmuuseum jne – õppijad saavad kogu sellest vaimsusest osa. Eesti on küll väike, aga seda olulisem on rikas ja mitmekesine kultuur. Mulle meeldib ikka tsiteerida seda lõiku „Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025“ tekstist: „Kunst on väärtus. Kunst loob väärtust, seda nii riiklikul, kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kunst aitab mõista ja peegeldada, kunst harib ning selgitab, kunst loob uut ainest nii kodanikele kui ka meie ühisele elukeskkonnale. Kunst ulatub sügavamale meelelahutusest, kunst on keel, mida targad ühiskonnad tundma õpivad. Kunsti mõistmata oleme vaesemad, nii vaimult kui varalt.“

Pallase õppeaasta avaaktus

Pallas’ school year opening ceremony

Foto / Photo: Mirabell Veli, 2022

Pallas on Eesti ainuke rakenduslik kunstikõrgkool. Siin on loomulikus sümbioosis traditsioon ja innovatsioon, me väärtustame nii teoreetilisi teadmisi kui ka häid praktilisi oskusi, mis võimaldavad hakkama saada muutuvates oludes ja mitmel elualal. Loovus, julgus, oskus idee välja töötada, see sõnastada, teostada, viimistleda ja esitleda.

Räägi palun mõni lugu seoses Pallasega.

Üks kogemus, mis on mulle kõige rohkem hinge läinud Pallase õppejõuks olemise ajast… Olin just oma tudengitele kirjaliku tagasiside saatnud ja sain sellise vastuse: „Suur aitäh tagasiside eest, see tähendab mulle palju! Lisaks suur aitäh nii inimliku ja hingestatud õpetamise eest! Mul on väga hea meel, et valisin Teie aine. :)“

Kõrgema Kunstikooli Pallas

akadeemiline koosseis 2024. aastal

Fotograafia osakond

Peeter Linnap, osakonna juhataja

Kaisa Eiche

Toomas Kalve

Andrus Kannel

Olev Mihkelmaa

Maaliosakond

Margus Meinart, osakonna juhataja

Indrek Aavik

Pille Johanson

Veiko Klemmer

Madis Liplap

Rauno Thomas Moss

Sirje Petersen

Tuuli Puhvel

Heli Tuksam

Meediadisaini osakond

Jaanus Eensalu, osakonna juhataja

Marko Kekišev

Raivo Kelomees

Mart Männik

Ardo Sägi

Mööbliosakond

Kristjan Bachman, osakonna juhataja

Kristina Allik

Aivar Habakukk

Annes Hermann

Ingemar Maasikmäe

Teet Papson

Nahadisaini osakond

Maila Käos, osakonna juhataja

Rene Haljasmäe

Kerli Jõgi

Tiina Karu

Rutt Maantoa

Tõnu Ojaperv

Kristel Suigussaar

Skulptuuriosakond

Anne Rudanovski, osakonna juhataja

Rasmus Eist

Dmitry Gorbushin

Raigo Kannike

Tõnis Paberit

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar, osakonna juhataja

Liisa Hanvere

Mari-Triin Kirs

Kairi Lentsius

Kadi Pajupuu

Marju Roos

Liisi Tamm

Üldainete keskus

Veiko Klemmer, keskuse juhataja

Maire Aarsalu

Ave Avalo

Eve Eesmaa

Kurmo Konsa

Tõnis Kriisa

Imbi Kruuv

Rein Maantoa

Holger Rajavee

Piret Veski

Udo Vool

Konserveerimise ja restaureerimise osakond

Kurmo Konsa, osakonna juhataja

Kristjan Bachman

Rene Haljasmäe

Heli Tuksam

Galerii

Liina Kinks

Reet Pulk-Piatkowska

Raamatukogu

Edith Hermann

Janika Press

Pallase õppeaasta avaaktus

Pallas’ school year opening ceremony

Foto / Photo: Enlil Sonn, 2022