Muutujad. Variables

Page 1


Kõrgema Kunstikooli Pallas teadus-, arendus- ja loometegevuse nõukogu / Research, Development and Creative Council of Pallas University of Applied Sciences

Piret Viirpalu, Lennart-Jaak Mänd, Kaisa Eiche, Kurmo Konsa, Margus Meinart, Jaanus Eensalu, Kristina Allik, Anni Vallsalu, Anne Rudanovski, Aet Ollisaar, Heli Tuksam, Veiko Klemmer, Matthias-Jakob Sildnik, Reet Pulk-Piatkowska.

Toetajad / Supporters

Kõrgem Kunstikool Pallas tänab materjalide arendamise koostööpartnereid: Aade Lõng, Haine, Muru Villavabrik ja Vilma Villavabrik.

Pallas University of Applied Sciences thanks the material development partners: Aade Lõng, Haine, Muru Wool Factory, and Vilma Wool Mill.

Toimetised / Proceedings 27

Muutujad

Lõime- ja koemanipulatsioonid käsikangastelgedel. Tekstuuri ja vormi otsingud

Variables

Warp and Weft Manipulations on Handlooms. Explorations in Texture and Form

Koostaja / Editor: Kadi Pajupuu

Tõlge / Translation: Marju Roos

Kujundus / Design: Kadi Pajupuu

© Kõrgem Kunstikool Pallas ja autorid / Pallas UAS and Authors, 2025

Väljaandja: Kõrgem Kunstikool Pallas, 2025

Issued by: Pallas University of Applied Sciences, 2025

www.pallasart.ee

Trükk / Printed by: Tallinna Raamatutrükikoda

ISSN 1406-8893

ISBN 978-9916-9236-0-3

Marilyn Piirsalu, Kadi Pajupuu. Üleujutatud mets / Flooded Forest

6 Eesõna / Foreword

Aet Ollisaar

8 Koostajalt / From the Editor

Kadi Pajupuu

11 Ühe tööriista leiutamise lugu. Reguleeritav kangasuga RailReed

The Invention of a Tool. Adjustable Reed RailReed

Kadi Pajupuu

50 Lõime- ja koemanipuleerimise võtted

Warp and Weft Manipulation Techniques

Kadi Pajupuu

81 Vabadusest ja isikupärast kangaste loomisel

On Freedom and Individuality in Fabric Creation

Mari-Triin Kirs

115 Minu kudumise lugu / My Weaving Story

Mari-Triin Kirs

119 Minu teekond tekstiilini algas lammaste pidamisega

My Journey to Textiles Began with Raising Sheep

Liisi Tamm

127 Suhtluse alus on liigutus. Marilyn Piirsalu tekstiililooming

The Foundation of Communication is Gesture.

Marilyn Piirsalu’s Textile Art

Reet Talimaa

151 Miks ma koon / Why I Weave

Carolyn Carson

165 Inspireerida / To Inspire

Jolanda Rietdijk

183 Freeweaver Studio Londonis

Freeweaver Studio in London

Erna Janine

Ühe tööriista leiutamise lugu.

Reguleeritav kangasuga RailReed.

Artikli esmaversioon ilmus Studia Vernaculas Ümber telje / On the loom Vol. 15 (Pajupuu 2023)

Kadi Pajupuu

Olen tekstiilikunstnik ja leiutaja, minu kirg on tekstiilitöövahendite kujutlemine, ehitamine ja teistega jagamine. Põnevate tekstiilistrukrtuuride otsingul olen oma loomingus eksperimenteerinud küll ka materjalide omadustega, aga kõige rohkem rahuldust on pakkunud tekstiilitöövahendite modifitseerimine. Üks nendest töövahenditest on reguleeritava tihedusega kangasuga RailReed, mida koos kolleegi ja sõbra Marilyn Piirsaluga ehitame ja müüme kudujatele üle maailma. RailReed ehk ‘rööbas-suga’ sai küll tootenimeks valitud konstruktsioonilise iseärasuse tõttu: detaile saab piki rööpaid liigutada, aga vähetähtis polnud ka r-tähtedega pikitud sõna rütmikas tõhusus.

Edasises toetun järgmistele märksõnadele: leiutamine kui protsess, isetegemine, leiutise tootestamine, käsitööettevõtja enesekuvandi kujundamine ning avan kuidas isiklikud kontaktid ja koostöö erialases võrgustikus ja väljaspool seda ning sihtgrupi tundmine aitavad toodet müüa ja mainet luua. Tutvustan kangasoa modifikatsioone, mida olen alates 2001. aastast ehitanud ja arendanud, ise kasutanud ja kudujatega jaganud. Teekond ideest prototüübini, kasulikust mudelist tooteni, on olnud katsumusrohke, ent valmistanud ka palju

The Invention of a Tool. Adjustable Reed RailReed.

The original version of this article was published in Studia Vernacula, On the Loom / Ümber telje, Vol. 15. (Pajupuu 2023).

Kadi Pajupuu

I am a textile artist and inventor, and my passion lies in imagining, building, and sharing textile tools. In my search for exciting textile structures, I have experimented with material properties, but what has brought me the most satisfaction is modifying textile tools. One of these tools is the adjustable-density reed, RailReed, which my colleague and friend Marilyn Piirsalu and I build and sell to weavers around the world. The name RailReed was chosen due to its structural characteristic: the parts can be moved along rails, but the rhythmic alliteration of the letter “r” was also not insignificant in the decision.

In this article, I will focus on the following key concepts: invention as a process, do-it-yourself culture, product development, the crafting of an entrepreneur’s self-image, and how personal connections and collaboration within professional networks, as well as beyond them, along with understanding the target audience, contribute to selling a product and building a reputation. I will introduce the modifications of the reed that I have been building and developing since 2001, using them myself and sharing them with weavers. The journey from idea to prototype, from utility model to product, has been challenging, but it has also brought a lot of joy and has

rõõmu ja kantud tänutundest kõikide eelarvamustevabade inimeste vastu, kes on toetanud, kaasa mõelnud ja kaasa katsetanud.

been carried by a sense of gratitude towards all the open-minded people who have supported, thought along with, and experimented with me.

CLIENT

Training as a Product Product Development Production and Sales

Toote SIHTGRUPP

Käsitelgedel kudujad

TEE-ISE hoiak Loovus

KLIENT

Koolitus kui toode

Toote valmistamine ja müük Tootearendus

KASUTAJA

Julgus Loovus Otsib uut Soovib eristuda

USER

courage, creativity, seeks innovation, desires to stand out

TARGET GROUP for the Product: Handloom weavers –creativity, DIY attitude, willingness to experiment

INTERDISTSIPLINAARNE VÕRGUSTIK

Pealehakkamise vaim Sihikindlus Järjepidevad sõnumid

Kasutamine Use/testing

Toode

Aitab eristuda, toetab autori püüdlusi

Prototüübi ehitamine Prototype building

Empaatia Sihtgrupitaju

INVENTOR

Kujutlusvõime

LEIUTAJA ETTEVÕTJA

Probleemide märkamine Väljakutsetest innustumine Pealehakkamise vaim TEE-ISE hoiak

empathy, awareness of target group, imagination, ability to notice problems, enthusiasm for challenges, initiative, DIY attitude

Räägi inimestega teistest valdkondadest!

ENTREPRENEUR

initiative, determination, focus, consistent messaging Interdisciplinary Network

PRODUCT distinctive, eye-catching, promotes the author

Ehita käepärasest (brikolaaž)

Constructing from available materials (bricolage) Dialogue with people from other elds

Visualiseeri Visualisation

Info kogumine, mis on varem tehtud Analüüs

Information gathering –researching what has been done before Analysis

Kangakudujatele suunatud töövahendi RailReed leiutamist ja tootestamist mõjutanud tegurid. Autor on selles protsessis olnud nii leiutaja, kasutaja kui ettevõtja. Autori joonis

Factors influencing the invention and product development of the weaving tool RailReed, aimed at hand weavers. The author has played the roles of inventor, user, and entrepreneur throughout the process. Author’s drawing

Joonistasin leiutusprotsessi osalised ühele skeemile:

Kangakudujatele suunatud töövahendi leiutamist ja tootestamist mõjutavad tegurid. Olen olnud selles protsessis nii leiutaja, kasutaja kui ka ettevõtja kingades.

Kangasuga

Suga on kangastelje osa, millel on kaks funktsiooni: soa kammitaoline ehitus eraldab lõimi üksteisest, määrab ja hoiab kanga ühtlast tihedust (EE 1995). Teiseks funktsiooniks on lüüa koelõnga kokku (EÕS 2018). Eesti keeles on suga ka jäme hari, kamm ja sugema tähendab nii kammimist-harjamist, kui ka vägivaldset võimuakti: peksma, nüpeldama (Eesti etümoloogiasõnaraamat 2012). Soomekeelne kaide on pärit indoeuroopa tüvest skid-, skhid-, mis tähendab lõhestama (Meri 2004). Inglise keeles on suga tähistav reed säilitanud viite soapiide valmistamise materjalile – roog, pilliroog (Bjersing 2016).

Marie Ekstedt Bjersing kirjeldab, et Rootsis Smålandis meisterdas puidust sugasid terve perekond, valmis soad anti rändkaupmehele. Dalarnas aga rändasid soamehed (skedkarlar), kes valmistasid materjalid kodus ette ja liikusid talust tallu müües sugasid, mida tegid ajutistes peatuskohtades, need meistrid tegelesid ka sugade parandamisega. Teada on, et sugasid imporditi Indiast juba 18. sajandi keskel. (Bjersing 2016).

Ka käesolevas tööriistaloos tulevad mingi hetk mängu „rändkaupmehed” – kui tööriista valmistajad rändavad riigist riiki koolitades kasutajaid.

12. sajandi käsikirjas Roman d’Alexandre (Roman de Toute Chevalerie), kus vässidesse on valatud lood Makedoonia Aleksandri elust ja vallutusretkedest itta, näeme ühel illustratsioonil alasti habemikku kangakudujat horisontaalsete kangastelgede taga ning niievarbade ja valmis kanga vahele on joonistatud detail – suga – mis ripub nööriga telje ülaosast (Broudy 1979).

Töövahendi vanus ja kasutusajalugu on seega aukartustäratav, kas tõesti on siin võimalik leiutada midagi uut?

I illustrated the components of the invention process on a single diagram: Factors influencing the invention and production of a tool aimed at weavers. I have been both the inventor, user, and entrepreneur in this process.

The Reed

The reed is a part of the loom that serves two functions: its comb-like structure separates the warp threads from each other, determining and maintaining an even fabric density (EE 1995). Its second function is to beat the weft yarn into place (EÕS 2018). In Estonian, “suga” (reed) also refers to a coarse comb, and the verb “sugema” means both to comb and to perform an act of violence, such as beating or thrashing (Estonian Etymological Dictionary 2012). In Finnish, the term “kaide” comes from the Indo-European root skid-, skhid-, meaning to split (Meri 2004). In English, the term “reed” has preserved the reference to the plant used for making the tool (Bjersing 2016).

Marie Ekstedt Bjersing describes that in Småland, Sweden, a family would craft wooden reeds, and the completed reeds would be sold to traveling merchants. In Dalarna, however, there were traveling reed-makers (skedkarlar) who would prepare the materials at home and then move from farm-to-farm selling reeds, which they would make in temporary stops. These craftsmen also repaired reeds. It is known that reeds were imported from India as early as the mid-18th century (Bjersing 2016). In this tool history, we also see the role of “traveling merchants” – where tool makers travel from country to country, training users along the way.

In the 12th-century manuscript Roman d’Alexandre (Roman de Toute Chevalerie), which contains stories of Alexander the Great’s life and conquests to the east, we see an illustration of a naked bearded weaver working on a horizontal loom, with a detail shown – the reed – hanging by a string from the top of the loom (Broudy 1979).

The age and history of this tool is thus awe-inspiring; is it really possible to invent something new in this area?

Joonis 4. Kasuliku mudeli taotluse juurde lisatud tööpõhimõtte skeem. Joonisel 4.1 on toodud kolm reguleeritava piivahedega piide gruppi ja joonisel 4.2 seadme lõige. A – soapiide grupp, mis on liikuvalt ühendatud ülemise ja alumise soaõlaga, 1 – ülemine soaõlg, 2 – alumine soaõlg, 3 - soap iide painutatud otsad, 4 – soapiid, 5 – ülemine tugiplaat, 6 – ülemise soaõla pöörlemistelg, 7 – alumine tugiplaat, 8 – alumise soaõla pöörlemistelg, 9 – detail soaõla pööramiseks ja fikseerimiseks, 10 – avad tugiplaadis soaõla fikseerimiseks, 11 – detaili (9) asend vabastatud asendis. Autori joonis

Figure 4. Drawing of the operating principle submitted with the utility model application. Fig 1 shows three groups of reed dents with adjustable spacing; Fig 2 shows a cross-section of the device. A – group of reed dents, movably connected to the upper and lower pivot arms, 1 – upper pivot arm, 2 – lower pivot arm, 3 – bent ends of the reed dents, 4 – reed dent, 5 – upper support plate, 6 – pivot axis of the upper arm, 7 – lower support plate, 8 – pivot axis of the lower arm, 9 – mechanism for rotating and locking the pivot arm, 10 – locking holes in the support plate for securing the pivot arm, 11 – position of mechanism (9) in the released state. Author’s drawing

Kutse näituse avamisele. Autori kujundus Invitation to the Exhibition Opening. Author’s design

5–18. veebruarini 2009 eksponeerisin suga ja sellega kootud tekstiile isiknäitusel Invent-tuur Disaini ja arhitektuurigaleriis Tallinnas.

Näituse saatetekstis võtsin kokku põhimõtted, mis minu leiutamistegevust iseloomustavad:

„Leiutamise eeltingimused on:

• Liikumine: nt bussisõidud Tartusse.

• Valgete lehtedega märkmik.

• Sõnavarast puuduvad laused: „Seda on alati nii tehtud.” „Kõik on juba leiutatud.”

• Alaarenenud autoriteeditaju.

• Piirangutes peituvatest väljakutsetest innustumine.

• Kord visualiseeritud idee võimalikult rutuline muutmine käegakatsutavaks käepärasega.

• Ja nende käepäraste vahendite äratundmine veidrates paikades. Seoste nägemine.

• Õiged inimesed õigel ajal.

Olete oodatud

Kadi Pajupuu näituse avamisele

Inventtuur

5. veebruaril kell 17

Arhitektuuri- ja Disainigaleriis

Pärnu mnt 6 Tallinn Näitus on avatud 5.– 18. veebruarini 2009 E-L 12-18

From February 5-18, 2009, I exhibited the reed and textiles woven with it at my solo exhibition Invent-tuur in the Design and Architecture Gallery in Tallinn.

In the accompanying exhibition text, I summarized the principles that characterized my inventing process:

“The prerequisites for invention are:

• Movement: e.g., bus rides to Tartu.

• A blank notebook.

• The vocabulary is free of phrases like: ‘It’s always been done this way.’ ‘Everything has already been invented.’

• An under-developed sense of authority.

• Enthusiasm for challenges hidden in limitations.

• Quickly transforming a visualized idea into something tangible with available tools.

• Recognizing these available tools in strange places.

• Seeing connections.

• The right people at the right time.

RAILREED

Lõime- ja koemanipuleerimise võtted

Warp and weft manipulation techniques

RailReediga koos saab kuduja infovoldiku, kus on näidatud, kuidas suga teljele panna. With the RailReed, the weaver receives an information leaflet that shows how to attach the reed to the loom.

RailReedi kõrgust soalaadi suhtes saab muuta vastavalt vajadusele.

The height of the RailReed in relation to the beater can be adjusted as needed.

Kasutame oma kursustel sellist skeemi, kuhu märgime kui mitu lõime on piivahedes ja kui mitu lõime moodulite vahel.

We use a diagram like this in our courses to indicate how many threads are in one reed dent and how many threads are between the modules.

lõime piivahes

Lõimi moodulite vahel

Moodul

Number of warp threads in one reed dent

Number of warp threads between the modules

Juula Pärdi
Sewing thread as warp, 6 ends in one reed slot, 6 ends between modules wool weft

Marilyn Piirsalu koob kangast installatsiooni „Udujutt“ (vt lk 142–143). Musta puuvillase lõime sisse koob autor läbipaistvat sünteetilist paela. Kasutatud on nii RailReedi moodulite kitsast ja laia asendit kui ka võtet, kus moodulite vahele tekitatakse pikem samm. Fotod Marilyn Piirsalu

Marilyn Piirsalu weaving fabric for the installation “Misty Tales” (see pp. 142–143). The artist weaves transparent synthetic ribbon into black cotton warp. The work uses both narrow and wide RailReed module settings, as well as a technique where an extended gap is created between modules. Photos by Marilyn Piirsalu

Marilyn Piirsalu. Puuvillase lõime ja koega toolikangas teljel ja kasutuses. Piltidelt on näha, et moodulite vahele tekitatud vormid (pikad koejooksud) on lõpptootes istumispadjal tõmmatud tasaseks ja tooli seljatoel jäetud vormikaks. Fotod Marilyn Piirsalu

Marilyn Piirsalu. Chair fabric woven on a loom using cotton warp and weft, shown on the loom and in use. The photos illustrate how the shapes formed between modules (long weft floats) have been pulled flat on the seat cushion, while on the chair backrest they have been left to retain their sculptural form.

Photos by Marilyn Piirsalu

Marta Tuulberg koob villast jakikangast (vt lk 38). RailReediga saab lõimetiheduse muutmise abil tekitada maalilisi värviüleminekuid.

Foto Marta Tuulberg

Marta Tuulberg weaving wool fabric for a jacket (see p. 38). By adjusting warp density with the RailReed, it is possible to create painterly color transitions.

Photo by Marta Tuulberg

KEERUD / TWISTS

TIHVAMOODULID

Tihv (vöötihv, vöösuga) on tööriist, mis koosneb pulkadest, mille keskel on auk ja pulkade vahelistest piklikest avadest. Lõimed on rakendatud vaheldumisi aukudest ja piklikest avadest. Vahelik tekitatakse tihva tõstes ja langetades. Tihvaga saab ka koelõnga kokku lüüa. Sall lk 76–77 on kootud nelja tihvaga, koelõnga löödi kokku laineliselt, nii et järjest kasutati kokkulöömiseks kas ainult 1. ja 3. tihvamoodulit või 2. ja 4.

Peter Collingwood kasutas oma loomingus liigutatavaid tihvasid, millega sai lõimegruppide asendit üksteise suhtes muuta.

RIGID HEDDLE MODULES

A rigid heddle is a fixed frame featuring alternating slots and holes through which warp threads are threaded. By lifting or lowering the heddle, a shed is created, allowing the weft yarn to pass through and interlace with the warp. In addition to shedding, the rigid heddle can also serve as a beater to press the weft into place.

The scarf on pages 76–77 demonstrates how this tool can be used to shape the fabric: the weft is manipulated into wave-like patterns by alternating between heddle pairs 1 & 3 and then 2 & 4. This method introduces movement and rhythm into the surface of the weave.

Peter Collingwood expanded the possibilities of rigid heddle weaving by developing a system of movable heddles. His technique allowed warp threads to not only cross but also shift laterally, enabling more complex and dynamic fabric structures.

Tihvamoodulitega kudumine

Fotod 1 ja 2 – tihvad on vabalt, tihvade vahel on lõimeks jämedam pael, mida saab kangas teise kohta tõsta; 3 ja 4 – tihvad on kinnitatud RailReedi ja soalaadi taha. Soamoodulit 180 kraadi pöörates saab keerata ka tihvamoodulit. Lahenduse autor Kadi Pajupuu.

5. tihvad on kinnitatud klambritega pulgale nii, et neid saab korraga tõsta või langetada ja fikseerida soalaadi soontesse, mooduleid saab ka ükshaaval pöörata.Pulk on kinnitatud soalaadi ülemise põikpuu külge kummipaelaga. Lahenduse autor: Mari-Triin Kirs.

Rigid heddle module weaving

Photos 1 and 2. The rigid heddle modules are loose, with a thicker string between them that can be repositioned within the fabric. Photos 3 and 4. The rigid heddle modules are fixed behind the RailReed and the beater (upper handle of the beater has been removed). When the reed module is rotated upside down the rigid heddle module is also rotated. Idea: Kadi Pajupuu.

Photo 5. The rigid heddle modules are attached to a stick in such a way that they can be lifted or lowered simultaneously and fixed in the slots of the beater, the modules can also be rotated individually. Idea: Mari-Triin Kirs.

Fotod / Photos 1, 2, 4, 5 by Kadi Pajupuu, Foto / Photo 3 by Lisette Laanoja

SAMMUV SUGA

Sammuv suga on töövahend, millega saab koelõnga lainesse suruda. See koosneb alumiiniumtorust (1), mis on kinnitatud kummipaeltega (2) soalaadi ülemise põikpuu ette. Toru külge on kinnitatud “astujad”(3) –mis koosnevad klambrist (a), vardast (b) ja raskusest (c). Astujaid saab erinevates kohtades lõimede vahele lükata, koelõnga kinni lüües satuvad sellega kõigepealt puutesse elemendid, mis suruvad koelõnga lainesse, markeerides lainepõhja.

Mustrit on võimalik luua astujate arvu ja asendit lõimede vahel muutes. Elemendid, mida ei kasutata on tõstetud lõimede vahelt välja, aga jäävad klambri abil metalltoru külge kinnitatuks. Sammuvat suga kasutatakse koos tavasoaga, nii saab kangas vaheldumisi kududa sirget ja lainetavat koelõnga. Sammuva soa leiutas Kadi Pajupuu.

STEPPING REED

The Stepping Reed is a weaving tool used to press the weft yarn into a wavy pattern. It consists of an aluminum tube (1) fastened with elastic bands (2) to the upper bar of the beater. Attached to the tube are “steppers”(3)— each made up of a clip (a), a rod (b), and a small weight (c). These steppers can be inserted at various points between the warp threads. When the weft is beaten in, the steppers make first contact with the yarn, pressing it into a wave and marking the troughs of the pattern.

The design can be altered by changing the placement of the steppers between the warp threads. Steppers that are not in use are pulled out from between the warps but remain attached to the metal tube via their clips. The Stepping Reed is used in combination with a regular reed, allowing the fabric to alternate between straight and undulating weft lines. Stepping Reed is the invention of Kadi Pajupuu.

Kudumine Sammuva soaga

Weaving with Stepping Reed

4. Pauliina Perkkiö.

Juhendaja / Supervisor

Hille Ahun-Vaarpuu

5. Marilyn Piirsalu

6. Matilda Dominique

7. Kätlin Kalmus.

Juhendaja / Supervisor

Mari-Triin Kirs

MARILYN PIIRSALU
RailReed
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Brigitte Mihkelson
MARILYN PIIRSALU
RailReed
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Brigitte Mihkelson
RailReed
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Aet Ollisaar
RailReed
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Sofia Lanman

RailReed

MARILYN PIIRSALU
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Marite Rikkas

/ weft floats

KADI PAJUPUU
koeaasad
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Aet Ollisaar

RailReed

MARILYN PIIRSALU
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Marite Rikkas

tihvamoodulid / rigid heddle modules

KADI PAJUPUU
foto / photo by Lisette Laanoja
modell / model Sofia Lanman

KÄTLIN KALMUS

Stepping Reed

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

fotod / photos by Lisette Laanoja

modell / model Ingemari Randalu

LEENA ISABEL PIZZOLANTE

RailReed 8 moodulit / 8 modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Disainiprotsess / Design process

Leena Isabel Pizzolante
Leena Isabel Pizzolante

CHRISTINA KASESALU

RailReed

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Ingemari Randalu

SIGRE KODASMA

RailReed

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Ingemari Randalu

Disainiprotsess / Design process

RailReed 8 moodulit / 8 modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Disainiprotsess / Design process

Number of warp threads in the module

Lõimede arv moodulis

KADI ALLAS-LAUMETS

RailReed 8 moodulit / 8 modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Lõimede arv moodulites

Number of warp threads in the modules

RailReed 8 moodulit / 8 modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Tihvamoodulid

Rigid Heddle Modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

RailReed 11 moodulit / 11 modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Disainiprotsess / Design process

8 8 8 8 8 8 8 8

Lõimede arv moodulis

Number of warp threads in the module

RENATE EENSALU

RailReed 6 moodulit / 6 modules

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Lõimede arv moodulis

Number of warp threads in the module

RAHEL REBANE

Ilma soata / reedless weaving

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

EMILY DOBRUS

RailReed

juhendaja / supervisor MARI-TRIIN KIRS

foto / photo by Lisette Laanoja

modell / model Karin Eliise Rimm

Disainiprotsess

/ Design process

Marilyn Piirsalu

SUHTLUSE ALUS ... THE FOUNDATION ...

Suhtluse alus on liigutus

Marilyn Piirsalu tekstiililooming

Reet Talimaa

Tõeliselt huvitavad asjad sünnivad piiri peal, olukorras, kus vajadused kohtuvad võimalustega.

Marilyn Piirsalu tekstitiililooming on tõestus sellele väitele. Kunstnik võib ju öelda, et ta ei tea tekstiilist midagi, aga tema materjalitundlikud, üldistusjõulised, emotsionaalselt laetud tekstiiliteosed tühistavad niisuguse ütluse. Teadagi arenevad oskused tasapisi tegemisega koos. Selline kooskasvamine või ajapikku millessegi kasvamine on kõige kindlam enese leidmise viis valdkonnas, mis osutub isiklikult oluliseks. Koolist on kindlasti kasu, aga oma väljenduskeele peab igaüks ise leidma. Ja vahel võib juhtuda ka nii, et koolist saab kammits. Võime takerduda sellesse, mida oleme harjunud heaks ja õigeks pidama. Selle käes, kes kartmatult uusi võimalusi otsib, on salauste kuldvõtmed.

Eesti Kunstiakadeemias õppis Marilyn Piirsalu aastatel 2000−2004 graafika erialal, mille lõpetas bakalaureusekraadiga. Näitustel hakkas ta oma töödega osalema 2002. aastast alates. Graafilistele töödele lisaks tegeles kunstnik siis ning tegeleb praegugi videokunsti ja installatsioonidega. Kuivnõel tundub Marilyn Piirsalule olevat graafikatehnikaist sobivaim. Tema graafilisi lehti iseloomustab mahlakalt hoogne, vormikindel joon ja selge rütm. Tehnikale iseloomulikult on jooned kohati

The Foundation of Communication is Gesture

Marilyn Piirsalu’s Textile Art

Reet Talimaa

Truly interesting things are born at the edge, where needs meet opportunities.

Marilyn Piirsalu’s textile art is proof of this. The artist might say she knows nothing about textiles, but her materially sensitive, universally powerful, emotionally charged textile works invalidate that claim. Skills, of course, develop gradually with making. This kind of growing together, or growing into something over time, is the surest way of finding oneself in a field that turns out to be personally important. School is certainly beneficial, but everyone must find their own language. And sometimes, school can even become a constraint. We can become entangled in what we’ve grown used to seeing as good and right. But in the hands of those who fearlessly seek new possibilities lie the golden keys to hidden doors.

Marilyn Piirsalu studied graphic art at the Estonian Academy of Arts from 2000 to 2004, graduating with a bachelor’s degree. She started participating in exhibitions in 2002. In addition to her graphic works, the artist was then, and still is, involved in video art and installations. Drypoint seems to be the most suitable printmaking technique for Marilyn Piirsalu. Her graphic works are characterized by a juicy, fluid line and a clear rhythm. True to the nature of the technique, the lines are at times

veidi karused, samas tundlikult pehmed ja põimuvad. Autori kindlast käest annab aimu figuure ümbritsev joonevõrgustik, mis lubab arvata, et kunstnik joonistab kujundid otse plaadile. Vaatajas tekitab see õhkõrnade joonte mäng tugeva piirjoone ümber mulje liikuvusest ja vahedalt tabatud hetkest.

Peatun tunnusjoontel, mis on ühtlasi omased Marilyn Piirsalu figuraalsetele vaipadele: selge rütmiline liigendus, jõuline kontrastsus, tasakaal tausta detailide ja esiplaani üldistusjõulise kujundi vahel, emotsionaalne laetus. Figuure ümbritsev säbruline joon tuleneb osalt põimetehnika eripärast, teisalt vaibakanga iseloomust. Kanga tiheduse puhul, mis võimaldab lõimelõngade läbikumavust koest, on sellise ühendusjoone tekkimine paratamatu. Samas loobki see joonevärelus mulje ühest välgatusena kinnipüütud hetkest. Vaatajale tundub, et kohe-kohe võivad asjad muutuda, nii nagu see enamasti elus juhtubki. Seal, kus kudumi taotluslik kohmakus

slightly rough, yet sensitively soft and intertwining. The confident hand of the artist is evident in the network of lines surrounding the figures, suggesting that she draws the forms directly onto the plate. This play of delicate lines around a strong contour gives the viewer an impression of movement and a sharply captured moment.

I will focus on the distinctive features that are also characteristic of Marilyn Piirsalu’s figurative tapestries: clear rhythmic composition, strong contrast, balance between the background details and the generalized shape of the foreground, and emotional charge. The jagged line surrounding the figures is partly due to the specifics of the weaving technique and partly to the nature of the tapestry fabric itself. Given the density of the fabric, which allows the warps to be visible through the weft, such a link is inevitable. At the same time, this vibrating line creates the impression of a fleeting moment, as if a sudden glimpse has been captured. To the viewer,

REET TALIMAA

SUHTLUSE ALUS ... THE FOUNDATION ...

vajab detailset täpsustust, tuleb appi tikand. Kokkuvõttena võib öelda, et kunstniku vabagraafikale iseloomulik käekiri meenutab mingil viisil kangastruktuuri ja tekstiililoomes on midagi graafikale tunnuslikku.

Kui Marilyni vabagraafika on formaadilt pigem väike, siis tema tekstiilid on suured, suuremad kui eesti tekstiilikunstnike tööd sageli on. Ja see on väga sümpaatne. Oskus valitseda nii intiimselt väikest kui ka jõuliselt suurt formaati kõneleb isiksuse mitmekülgsusest ja vaimsest vabadusest. Kõnekas on seegi, et veenva tunde pildi ruumist suudab kunstnik luua nii oma graafiliste lehtede joontemängu kui vaipadesse põimitud lõngajooksudega. Ometi on nii paber kui kangas olemuslikult tasapindsed, illusoorne ruum tekib neis vaid autori mõtte, meisterlikkuse ja tahte koostööna. Suur võimalus elus on hea koostöö mõttekaaslasega, kes isiksusena sulle sobivalt inspireerivaks osutub.

it seems that things can change in a moment, as they usually do in life. Where the deliberate roughness of the weave needs a detailed refinement, embroidery comes to the rescue. In conclusion, one could say that the artist’s graphic art style in some ways resembles the structure of fabric, and there is something in her textile design that feels inherently connected to graphic art.

While Marilyn’s prints are rather small in format, her textiles are large, larger than the works of Estonian textile artists often are. And that is very appealing. The ability to master both intimately small and powerfully large formats speaks of the versatility of personality and spiritual freedom. It is also striking that the artist is able to create a convincing sense of space in the picture through both the interplay of lines in her graphic prints and the threads woven into the tapestries. Yet, both paper and fabric are inherently flat; the illusory space within them arises only

Marilyn Piirsalu kuivnõelagraafika seeriast “Naine ja hunt” (2013) sündisid koostöös Kadi Pajupuuga gobeläänid.

Fotod Marilyn Piirsalu.

Tapestries based on Marilyn Piirsalu’s drypoint print series “Woman and Wolf” (2013) were created in collaboration with Kadi Pajupuu. Photos by Marilyn Piirsalu.

Kohvikus gobelään At the Cafe tapestry

Näitus „Puutari” (Pro Puu Galleria, Lahti, Soome, 2012). Marilyn Piirsalu söejoonistused puiduspoonil. Foto Marilyn Piirsalu Exhibition “Puutari” (Pro Puu Galleria, Lahti, Finland, 2012). Charcoal drawings by Marilyn Piirsalu on wood veneer. Photo by Marilyn Piirsalu

SUHTLUSE ALUS ... THE FOUNDATION ...

Mõttekaaslus ei pruugi tähendada ega tähendagi enamasti ühes suunas kulgemist, sageli sünnib just vastandlikkusest suhtlemist toitev ja sütitav säde. Inimese piiratus avardub ikka vaid teatud surves, kaaslastelt saadud peegelduste kaudu. Enese leidmine, eneseks jäämine on paradoksaalsel kombel võimalik vaid teiste toel. Marilyn Piirsalu ja Kadi Pajupuu nüüdseks tosinajagu ja natuke rohkemgi aastaid kestnud koostööd võib lühidalt iseloomustada pideva pürgimusena veel avastamata maastike suunas. Esimeseks pääsukeseks ühiste näituste tegemisel sai „Ratastroof“, kus Marilyni joonistused kohtusid Kadi kudumitega esmakordselt. Marilyn joonistas ajutiselt kokkuühendatud spoonilaastudele, mis seejärel lõhestati, ja Kadi kudus püsttelgedel neist laastudest seinavaibad. Näitus toimus 2011. aastal Tallinna Rotermanni kvartali Loovalal. Hiljem esinesid autorid nende töödega mitmel näitusel. 2012 rändas ekspositsioon isiknäitusena Soome, Lahti ProPuu galeriisse. Näituse juurde kuulus ühtlasi Marilyn Piirsalu video üleelusuuruse männikäbi joonistamisest ja selle joonistuse tühistamisest ehk tegevuse alguspunkti, puhta valge paberini, naasmisest.

Kaasaegses eesti tekstiilikunstis juhtub väga harva, et kunstnik koob oma vaiba teise kunstniku teosest lähtuvalt. Kadi Pajupuu gobeläänisari sündis aga just sellisel viisil: Kadi sõnul nägi ta Marilyni graafilises seerias „Naine ja Hunt“ midagi sellist, mis teda vaibaloojana kõnetas ja kuduma kutsus. Pärnu Muuseumis toimunud näitusel „Mõterjal“, aastal 2013, olid Marilyn Piirsalu graafilised pildid eksponeeritud koos Kadi Pajupuu gobeläänidega. Väikesemõõduliste ent intensiivse mõjuga graafiliste lehtede teisenemise tulemusena sündis viis ruutmeetri suurust vaipa. Must-valgeile teostele sekundeerisid Marilyn Piirsalu erksavärvilised ümmargused kompositsioonid näituseruumi põrandal – istmed ja vaibad, mis valmisid soomusvilttehnikas. Tehnika avastamine kuulub Kadi Pajupuu mängumaale. Taas oli näituse osaks Marilyni video.

Viiendal Rahvusvahelisel joonistuste triennaalil 2015. aastal Tallinna Vabaduse galeriis oli eksponeeritud

through the collaboration of the artist’s thought, skill, and will.

A great opportunity in life is having a fruitful collaboration with a like-minded individual whose personality turns out to be suitably inspiring. Like-mindedness does not necessarily mean a one-way path; often, it is the contrast that sparks the communication and ignites the flame. A person’s limitations can only expand under certain pressure, through the reflections received from companions. Paradoxically, finding oneself, staying true to oneself, is only possible with the support of others.

The collaboration between Marilyn Piirsalu and Kadi Pajupuu, which has now lasted for a dozen years and a bit more, can be briefly characterized as a continuous pursuit toward unexplored landscapes. The first significant milestone in their joint exhibitions was “Ratastroof”, where Marilyn’s drawings met Kadi’s weavings for the first time. Marilyn drew on temporarily joined veneer strips, which were then split, and Kadi wove wall tapestries from those strips on a vertical loom. The exhibition took place in 2011 at the Loovala in Rotermann Quarter, Tallinn. Later, the artists presented these works at several other exhibitions. In 2012, the exhibition traveled to Finland for a duo exhibition at the Lahti Pro Puu Gallery. The exhibition also included a video by Marilyn Piirsalu about drawing a larger-than-life pinecone and then erasing the drawing, returning to the starting point—back to the blank white paper.

In contemporary Estonian textile art, it is very rare for an artist to weave a tapestry based on the work of another artist. According to Kadi, she saw something in Marilyn’s graphic series “Woman and the Wolf” that appealed to her as a weaver. Marilyn Piirsalu’s graphic prints were exhibited together with Kadi Pajupuu’s tapestries at the exhibition “Mõterjal” at Pärnu Museum in 2013. As a result of the transformation of small, yet intensely impactful graphic prints, five square meter-sized tapestries were created. The black-and-white works were complemented by Marilyn Piirsalu’s vibrant, circular compositions on the exhibition floor—seats and rugs made using the technique of scaled felt. The discovery of this technique belongs to

Marilyn Piirsalu tekstiiliinstallatsioon „Hiis“ koos töö valmimisprotsessi kajastava videoga. Maast laeni kõrgus hiiglasuurt puutüve meenutav teos galerii ruumi poolitava samba ümber. Video avas teose meditatiivse mõõtme. Jälgides, kuidas kunstniku käed ekraanil piste piste järel heledat kangapinda vormivad, võis vaataja peas tekkida hulk mõtteseoseid loomise väest ja lätetest või sellest, kuidas harilikust saab ainukordne – eelpistest pühapuu.

Järgmisel, 2016. aastal, esinesid kaks kunstnikku ühiselt Leedus, Vilniuse Artifex galeriis näitusega „Hacked Tradition“. Kadi Pajupuu kootud tekstiile saatsid Marilyn Piirsalu videod, kus peategelaseks olid needsamad kudumid. Kangastes koematerjalina kasutatud pabernöör muutis tekstiilid vormitavaks. Vormidest lähtuvaid varjudemänge kajastavad videod andsid ekspositsioonile lisamõõtme, tekitades mänguliselt mitmekihilise atmosfääri.

Esimeste omakootud kangasteni, mis muidugimõista olid mõõtudelt ja töömahult suured, jõudis Marilyn 2017. aastal. Teos „Seitse koske“ sündis kahe kunstniku koostöös ja moodustus seitsmest voolujoonelisest 4–5 meetri kõrgusest sambast, mis valmisid käsitelgedel õõskanga rakendusega. Õõskangas on topeltkangaste rühma kuuluv sidus, mis võimaldab kududa kangast kotikujulise toruna. Kudumisel kasutati RailReed ja Stepping Reed suga. Nimetatud töövahendite leiutamise au kuulub Kadi Pajupuule. Sugade nutikus seisneb võimaluses kudumise käigus kangapinda tekitada mitmesuguseid mustrikombinatsioone ilma, et kudujal tarvitseks muuta midagi siduses. RailReed lubab kudujal gruppide kaupa lõime tihendada või hõrendada. Stepping Reed soaga saab koelõngaga kujundada kangalõimesse erineva amplituudi ja sagedusega võnkeid. Langevat vetetulva meenutavail sambail on need struktuurimuutused suurejooneliselt selged. Teose juurde kuulus Marilyni video „Weavedance“. Kunstnikud kandideerisid tööga Rootsi Växjö Linnagalerii näitusele „Threadways“, kus seda esmakordselt eksponeeriti. Edukalt läbis teos žüriisõela ka 6. rahvusvahelisel

the creative realm of Kadi Pajupuu. Once again, the exhibition included Marilyn’s video.

At the Fifth International Drawing Triennale in 2015, held at the Vabaduse Gallery in Tallinn, Marilyn Piirsalu’s textile installation “Hiis” (Sacred Grove) was displayed, along with a video documenting the creation process of the work. The piece, reminiscent of a giant tree trunk, spanned from floor to ceiling and wrapped around a column that divided the gallery space. The video revealed the meditative dimension of the work. As the artist’s hands on screen shaped the light fabric surface, stitch by stitch, the viewer could be led to contemplate various associations—the power and origins of creation, or how the ordinary can become unique— from a running stitch to a sacred tree.

The following year, 2016, the two artists exhibited together at Artifex Gallery in Vilnius, Lithuania with the exhibition “Hacked tradition”. Kadi Pajupuu’s woven textiles were accompanied by Marilyn Piirsalu’s videos starring the same weavings. The paper string used as a weaving material in the fabrics made the textiles malleable. The videos, reflecting the shadow play of shapes, added an extra dimension to the exhibition, creating a playfully multi-layered atmosphere.

Marilyn wove her first textiles, which of course were large in size and volume, in 2017. The work “Seven Waterfalls” was a collaboration between two artists and consisted of seven columns 4-5 metres high, made on hand loom using double weave. Tube weave is a type of double weave structure that allows the fabric to be woven into a pouch-like tube. RailReed and Stepping Reed were used. Kadi Pajupuu is credited with the invention of these tools. The ingenuity of the tools lies in the ability to create a variety of pattern combinations on the fabric surface during the weaving process without the weaver having to change anything in the tie-up. RailReed allows the weaver to change the warp density in groups. With Stepping Reed, the weft can be shaped to form waves of varying amplitude and frequency. The cascading, waterfall-like columns vividly display these structural transformations

Marilyn Piirsalu iInstallatsioon „7 koske” ja video „Weavedance”. Foto Kadi Pajupuu

Marilyn Piirsalu. Installation “7 Waterfalls” and video “Weavedance”

Photo by Kadi Pajupuu

MARILYN PIIRSALU

„Mimi

Marilyn Piirsalu
Kri” (detail)
Foto Marilyn Piirsalu
Marilyn Piirsalu
“Mimi Kri” (detail)
Photo by Marilyn Piirsalu

SUHTLUSE ALUS ... THE FOUNDATION ...

tekstiilitriennaalil „Identiteet“, mis toimus Riias 2018. aastal.

Tartus, Pallase galeriis 2020. aastal toimunud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitusel „Vabadus“ oli teos samuti eksponeeritud. Ja ehkki rohkete osavõtjatega aastanäitus Pallase galeriis ei võimaldanud kõnealusele teosele nii palju õhku ja ruumi, kui oleksin ehk vaatajana igatsenud, mäletan tunnet, mis nende hiiglaslike sammaste vahel seistes minus imetlevat aukartust äratas.

Arvan, et võimalus teostada oma ideid suurelt, on üks põhjusi, miks tekstiil Marilyn Piirsalu jaoks on oluline väljendusvahend. Ühtlasi on kangakudumine omalaadne kogemus, mis oletatavasti kõigile teada, kes pikki kangaid kudunud. Üha korduvate liigutusetega rütmiline tants, mis seob kuduja teljega, lõime koega ja rida-rea haaval kangast kasvatab, on seisund, kus täielik kohalolek ja vaba kulgemine põimuvad. Kuduja keha võtab rutiinse rütmi omaks, mõte on otsapidi töös ja teistpidi lennus. Ideed järgmisteks kudumisteks sünnivad ikka valmiva kangaga koos, vähemalt minu peas küll. Kudujast saab kübeke suures loomisprotsessis, osake ühest iidsest ja üha jätkuvast tantsust kaosest korrastuse suunas. Kangakudumine on maailma loomise väike mudel. Seda kõike näen videos „Weavedance“ kajastuvat. Pildikeelt saadab unenäoliselt luikede luilutusi ja tiivavihinat meenutav helitaust.

Samm-sammult tekstiili väljendusvahendina tundma õppides jõudis kunstnik mõne aasta eest figuraalsete vaipade kudumiseni. Esimeste vaipade seeria valmis Marilyn Piirsalul näituseks „Mõteeria“ Vana-Võromaa kultuurikojas. Võrus olid 2021. aasta suvel eksponeeritud Marilyn Piirsalu kuus vaipa koos Kadi Pajupuu kootud kangastega. Mõlemad autorid kasutasid oma tööde kudumisel RailReed suga. Marilyni vaipades on soast tekkivad lõngade ristlemisstruktuurid pinna rütmiliseks liigendajaks. Rütm on tema loomingust rääkides võtmesõnaks: kompositsiooni elemente ühendavaks ja kooshoidvaks jõuks nii graafikas kui tekstiilis. Vaipade värvigamma on hillitsetult vaoshoitud, kulgeb

on a grand scale. Accompanying the work was Marilyn’s video “Weavedance.” The artists submitted the piece to the “Threadways” exhibition at Växjö City Gallery in Sweden, where it was first showcased. The work also successfully passed the jury selection for the 6th International Textile Triennial “Identity”, held in Riga in 2018.

The work was also exhibited at the annual exhibition “Freedom” of the Estonian Textile Artists’ Association held in Tartu, Gallery Pallas in 2020. And although the exhibition, with its many participants, did not allow as much air and space for the work in question as I might have longed for as a viewer, I remember the feeling of awe that I had standing between those giant pillars.

I think that the possibility to express her ideas on a large scale is one of the reasons why textiles are an important means of expression for Marilyn Piirsalu. Weaving is also an experience of its own, presumably familiar to anyone who has woven long fabrics. The rhythmic dance of repetitive movements that binds the weaver to the loom, warp to weft, and grows the fabric row upon row, is a state in which total presence and free passage intertwine. The weaver’s body adopts the routine rhythm; the mind is partly grounded in the work, partly soaring free. Ideas for the next weaving are always born with the finished fabric, at least in my head. The weaver becomes a tiny part of the great process of creation, a part of one ancient and ever-ongoing dance of chaos towards order. Weaving is a small model for creating the world. I see all this reflected in the video Weavedance. The visual language is accompanied by a dreamlike soundscape, reminiscent of swan lullabies and the soft rustle of wings.

Step by step, learning about textiles as a means of expression, the artist arrived at weaving figural tapestries a few years ago. The first series of works were made by Marilyn Piirsalu for the exhibition “Mõteeria” at the Vana-Võromaa Museum. Marilyn Piirsalu’s six tapestries were exhibited in Võru in the summer of 2021 alongside textiles woven by Kadi Pajupuu. Both authors used RailReed to weave their works. In Marilyn’s tapestries, the intertwining thread structures created by the reed serve

Carolyn Carson
Fotod / Photos by Don Carson

Miks ma koon

Carolyn Carson

Kuigi olen töötanud tekstiilikunstnikuna mitu aastakümmet, olen kangakudumisega tegelenud alles kümmekond aastat. Pärast esimest aastat, mil kudusin peamiselt salle, olen tundnud vajadust luua kunstiteoseid, mis pole kuigivõrd funktsionaalsed. Alustasin ketrajana. Ma armastan seda. See rahustab mind. Aga silmuskudumine või heegeldamine ei pakkunud mõnu, nii et hakkasin mõtlema kangakudumise peale. Ja nii ma kukkusingi küülikuurgu.

Alustan sõna otseses mõttes märkamisest, keskendun sellele, mida oma peas visualiseerin või mida tunnen oma südames. Ma ei pane midagi paberile. Loon lõngu nendes värvides, mida tahan kasutada (kui kavatsen kasutada koes omakedratud lõnga ja lõimena ostetud puuvillast materjali), rakendan lõime telgedele ja hakkan kuduma seda, mida ette kujutan. Ma jumaldan väljakutset ja armastan ootust: milline on see kangas, kui ma ta telgedelt maha võtan.

Kaks teemat on mõjutanud kogu minu loomingut: ookean ja naised. Rand on koht, kus ma tean, et tunnen alati rahu. Ja ma usun, et naised on maailma elu ja jõu allikas. Need kujundid esinevad kõigis mu töödes ja ma ei oska täielikult selgitada, miks, vaid kuulan lihtsalt sisemist sundi.

Why I Weave

Carolyn Carson

Although I have worked as a textile artist for several decades, I have only been weaving for about 10 years. Other than my first year weaving, when I primarily wove scarves, I have been compelled to create art, not anything even remotely functional. I began as a spinner. I love it. It soothes me. But I couldn’t seem to enjoy knitting or crocheting, so I thought about weaving. And I totally fell through the rabbit hole.

I literally start by paying attention to what I visualize in my head or feel in my heart. I do not put anything on paper. I create yarn in the colors I want to use (if I plan to use my own yarn in the weft, as opposed to using purchased cotton warp thread), warp my loom, and begin to weave what I can imagine. I adore the challenge and love the anticipation of wondering what the piece will look like when I remove it from the loom.

Two themes have informed all of my art making: the ocean and women. The beach is where I know I will always feel peace. And, I believe, women are the source of life and power in the world. These images appear in all my work, and I cannot fully explain why but, rather, I just listen to what compels me.

Viimastel aastatel olen avastanud, et kudumine on minu jaoks teraapia. See aitab mul läbi töötada raskeid olukordi või taastuda emotsionaalsest valust. Teose „Pärast“ kudusin, kui lahutasin mehest, kes oli muutunud järjest enam emotsionaalselt ja verbaalselt vägivaldseks. „Nende valu valvates” oli vastus abitusele, mida tundsin, kui mu poeg helistas mulle, et tema ja ta pere koos kõigi oma sõpradega olid kaotanud oma kodud California metsatulekahjudes. Ma ei saanud midagi teha, et leevendada tema valu selle kaotuse pärast, kuid ma võisin kududa.

Inimesed, kes mind tunnevad, mõistavad, et ma vajan oma elus korda ja järgin kõiki reegleid. Küsige lihtsalt mu sõpradelt, kellega ma Mahjongi mängin – mänguklotsid peavad olema sirgelt rivis ning me peame järgima kõiki reegleid. Ma olen range organisatsiooni töökorra järgija. Ma usun õigusriigi põhimõtet. Minu sahtlid ja kapid on organiseeritud ja korras. Aga kui ma koon, võin vabalt eirata reegleid ja teha seda, mida tahan. Kuigi ma järgin mustreid, pole hullu, kui ma kõrvale kaldun. Ma võin mängida! Lõimedega manipuleerimine toidab minu vajadust olla veelgi vabam reeglitest. Kudumine teeb mind vabaks.

Ma ei mäleta, kus ma esimest korda RailReedist kuulsin, aga ma tean, et kui ma seda esimest korda nägin, pidin ma selle saama!!! RailReed on nüüd paigaldatud mu mõlemale teljele – 8-niielisele ja 4-niielisele. Ma armastan seda!

In the past several years I have found that weaving is therapy for me. It helps me to work through difficult situations or recover from emotional pain. “After” was woven as I divorced a man who had become increasingly emotionally and verbally abusive. “Harboring Their Pain” was a response to the helplessness I felt when my son called to tell me that he and his family, along with all their friends, had lost their homes in the California wildfires. I couldn’t do anything to alleviate his pain at the total loss of his community, but I could weave.

People who know me understand that I need order in my life, and I follow all the rules. Just ask my friends with whom I play Mahjong—the tiles need to be straight and lined up and we have to follow all the rules. I’m a stickler for parliamentary procedure in an organization. I believe in the rule of law. My closets and cabinets are organized and orderly. But when I weave, I am free to ignore the rules and do whatever I want to do. Although I follow patterns, it’s okay if I deviate. I can play! Warp manipulation feeds my need to be free even more without following any rules. Weaving allows me to be free.

I can’t remember where I first learned of RailReed, but I do know that when I first saw it, I had to have one!! A RailReed is now installed on each of my looms—an 8-harness floor loom and a 4-harness floor loom. I love it!

Pärast

(11 punast kleiti – 366 x 152 cm)

See teos on minu lahutuse järgne teraapia, mis aitas mul terveneda vaimselt ja emotsionaalselt vägivaldse abielu traumadest. Töö valiti Fiber Art Now 2025. aasta talvenumbri “Excellence in Fibers X” artiklisse. Samuti valiti see teos osalema rahvusvahelisel kiukunsti triennaalil 2025. aasta juunis Pittsburghis.

After (11 dresses in red – 144” W x 60” H)

This piece was my divorce therapy piece, seriously helping me to recover from my marriage to someone who was verbally and emotionally abusive. “After” was accepted into Fiber Art Now magazine for their “Excellence in Fibers X” exhibit that appeared in their recent Winter 2025 issue. The work was also accepted into Fiberart International, a triennial exhibit in Pittsburgh in June 2025.

Fotod / Photos by Don Carson

Värvimõjulise topeltkanga kudumine RailReediga võib varieeruvate mustrisammude tõttu olla paras väljakutse, aga tulemus on sageli põnev ja pilkupüüdev. Foto Loes Houwer

Weaving deflected double weave with a RailReed can be challenging due to the varying float widths, but the results are often striking and eye-catching.

Photo by Loes Houwer
JOLANDA RIETDIJK
Foto / Photo by Loes Houwer

Erna Janine, kuduja www.freeweaver.studio/ Aadress:

7 Carriage Way

Deptford Market Yard

LONDON SE8 4BZ Ühendkuningriik

Erna Janine, hand weaver www.freeweaver.studio/ Address:

7 Carriage Way

Deptford Market Yard

LONDON SE8 4BZ

United Kingdom

Foto Ben Veasey
Photo by Ben Veasey

Freeweaver Studio Londonis

Tekstiilikunst on minu kirg, aga minu tee selleni pigem ebatavaline. Selle asemel, et astuda kunstikooli Hollandis, oma sünnimaal, suundusin 1990. aastate keskel Islandile, et läbida kaheaastane kangakudumise kursus selle saareriigi mägismaal, ökokülas Solheimaris. Rudolf Steineri filosoofiast inspireerituna sukeldusin tekstiilikultuuri sügavustesse, õppisin tundma Skandinaavia traditsiooniliste kudumite rütme ja tehnikaid, mida väärtustatakse tänapäevani. Kui minu kodumaal olid need oskused sageli taandatud ajaloomuuseumide ekspositsioonidesse, siis Islandil olid need elav traditsioon – igapäevaelu lahutamatu osa.

See kogemus sütitas minus eluaegse kire tekstiili vastu, suunates mind edasi õppima traditsioonilisi käsitöötehnikaid ja hiljem kaasaegset tekstiilidisaini. Siiski olen alati uskunud, et tekstiililoome tõeline olemus peitub selle kultuurilises kontekstis. See veendumus ajendas mind otsima riike, kus tekstiil on kohaliku kultuuri lahutamatu osa.

Otsingud viisid mind tekstiiliresidentuuridesse Jaapanis ja Indias, kus mul oli privileeg töötada koos käsitöömeistritega, kes kannavad edasi põlvest põlve pärandatud oskusi. Just sel perioodil õppisin tundma vabakudumist (freestyle weaving) ja selleks loodud telgi, mille autor oli (tol ajal) 99-aastane jaapanlane. Tema pereliikmed õpetasid mind oma ainulaadse

Freeweaver Studio in London

As a passionate practitioner of contemporary textiles, I chose an unconventional path early on. Rather than enrolling directly in an art college in the Netherlands, where I was born, I ventured to Iceland in the mid-1990s to undertake a two-year apprenticeship in hand weaving in the highlands, at the eco-village Solheimar. Inspired by the philosophies of Rudolf Steiner, this experience immersed me in the culture of textiles, allowing me to engage deeply with the rhythms and techniques of Scandinavian weaving practices that continue to be celebrated today. In my own country, these skills were often relegated to the confines of historical museums, but in Iceland, they were a living tradition, woven into the fabric of daily life.

This formative experience sparked a lifelong passion for textiles, leading me to pursue further studies in traditional crafts and eventually contemporary textile design. However, I’ve always believed that the true essence of textile creation lies in its cultural context, which led me to seek out countries where textiles are a defining element of local culture.

My journey took me to several textile residencies in Japan and India, where I had the privilege of working with artisans whose techniques and cultural practices have been passed down through generations. It was during this time that I encountered the Japanese floorlooms, designed

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.