Poska Sõnumid - EMAKEELE ERI

POSKA SÕNUMID EMAKEELE ERI

14. MÄRTS 2014

Juhtkiri Poska Sõnumite erinumber on pühendatud emakeelepäevale ning koosneb Jaan Poska Gümnaasiumi õpilaste omaloomingust.

Loomingu korjas kokku õp. Mari Roostik ning küljendas õp. Janika Stets. Täname õp. Mai Perillust toetuse ning õp. Märten Karmi ja Alo Kivilood panuse eest! Erilised tänud ka meie õpilastele, kelle abita leht ei oleks saanud ilmuda.

Palju õnne, armas emakeel!

Kristjan Jaak Peterson (1801–1822) Eesti kirjanik Kristjan Jaak Peterson sündis 14. märtsil 1801. aastal Riias. Suursuguse keelemehe sünnipäeva tõttu tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.

Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist.

Ta oli esimene eestlane, kes oma oodis „Kuu“ kuulutas eesti keele ilu ja elu õigust. Uskudes selle saamist kultuurkeeleks, sõnas ta: Kas siis selle maa keel / laulutuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?

Peterson panustas eesti keele arendamisse ja levitamisse oma avaldatud artiklitega eesti keele tähtsusest teadusajakirjas Beiträge (1813–1832).

1983. aastal rajati Kristjan Jaak Petersonile Tartus Toomemäel mälestussammas, mille ees ristitakse igal aastal eesti ja soome­ugri keeleteadust õppimaläinud üliõpilastest rebased, kes lubavad austada ja kaitsta eesti keelt.

Eesti keelest. Emakeelest.

Ilusana – lihtsalt ilusama – näen emakeelt kooli ajal. Kui räägin pikka, sisulist juttu ning üle huulte lipsab sõna õieti, kaoks justkui pool jutu mõttest ning kõik hakkab keerlema selle ümber, et sõna õieti asemel pidanuks ütlema õigesti. Õppimine, eriti oma vigadest, on ilus. Lihtsalt ilus, mitte keeruliselt ilus.

Sügavalt, keeruliselt ilus on eesti keel suvel. Suvel, kui on aega lugeda raamatuid ja neist teosist emotsionaalselt, sügavalt mõtlemata ja silmad säramas sõbrale jutustada. Kui saab sõita ratastega mööda tolmust maanteed, vaadata taevasse ning südamerahus Anne Veski parimaid palu üle põldude laulda. Kui saab vara hommikul ärgata, või üldse mitte magama minna, ning hommikupäikese paistel kallite inimestega suvila ees pingil istudes kohvi juua. Rääkida asjadest, mis on tõeliselt olulised – vahest isegi eesti keelest. Ning sel hetkel on eesti keel mitte lihtsalt ilus, vaid imeline.

***

Eesti keele tähtsus, minu jaoks, tuleb kõige paremini välja välismaal olles. Veetes kaua aega kodumaast eemal, ümbritsetuna võõrast keelt rääkivatest inimestest ning siis Eestisse tagasi tulles, on tohutult meeldiv kuulda eesti keelt kõikjal enda ümber. Sel hetkel tundub, justkui kõik need inimesed oleksid minu tuttavad vaid seetõttu, et räägime sama keelt. Siis mõistan, kui kaunis on eesti keel ning see kodune tunne, mis mind valdab on sõnulseletamatu. ***

Kui ma mõtlen eesti keelele, siis tuleb mulle esimesena mõttesse hall ja sombune sügispäev, muistsete eestlaste muldonnid ja Teutooni ordu ristiretk.

Seejärel ma võrdlen seda Rooma, Ateena või Ephesosega, kus asus Artemise tempel, mis on üks antiikmaailma imedest.

Miks see nii on, ma ei tea. Mina ei ole kindel, kas keeleline erinevus on nii tähtis. Ühest küljest annab see rahvustunde, teisest küljest aga on keel just see, mis aitab kõige enam eristada ühte rahvust teisest, mis võib põhjustada etnilisi konflikte, nagu Jugoslaavia sõda.

Väiksele rahvale on nende keel väga tähtis. Eestlastena tähistame emakeelepäeva. Isiklikult ma ei oska emakeelepäevast rääkida, kuid loodan, et õpetaja Roostik seletab mulle, kunagi. autorid toimetusele teada

Eesti keel on suvel ilus vaid siis, kui sellega on talvel vaeva nähtud, kui sellega on raske olnud ja seda vihatud. Kui siis suvel, keset päikesepaistet kirjutama hakates märkad, et komad lähevad õigesse kohta ja paberile ilmuvad kaunid sõnad õigesti kirjutatult, tuleb sisse hea tunne ja ilus on olla. Vaatad seda teksti ja mõtled, miks ma seda ilu küll varem nii väga vihkasin? Miks ei olnud see siis nii kaunis? Vist ongi nii, et ilusad asjad sünnivad läbi valu. ***

Suvel on eesti keel palju lihtsam, sest ma ei pööra erilist tähelepanu grammatikale, lauseehitusele. Ma ei pea suheldes muretsema oma hinde pärast, kuid intelligentsena soovin end siiski näidata. Suvel on eesti keel justkui vabam, sest saan viibida keelekeskkonnas, mis mind kõige rohkem paelub.

Näiteks värssromaanide asemel saan lugeda teoseid, mis mind tegelikult huvitavad.

Kooliajal muutub päikeseline ilm tormiseks õudusunenäoks, sest hakatakse peale suruma uusi sõnu, reegleid, erandeid.

Protsess on erakordselt raske, kuid pikemas perspektiivis kulub see higi ja vaev ära.

***

Minu emakeel, nagu juba sajandeid minu esivanematel on olnud, on eesti keel. Ning nii kaua kuni ma selles maailmas hingan, jääb eesti keel minu emakeeleks. Eesti keel on minu sotsiaalse elu tähtsaim punkt. Olgu see kas teatris, koolis, tööl või internetis, eesti keelt on vaja elu edenemiseks. ***

Eesti keel on mulle nagu pereliige, kui nii võib öelda, sest see on õpetanud mulle väga palju. Aitäh, oh emakeel. autorid toimetusele teada

Eesti keel on suvel ilus vaid siis, kui sellega on talvel vaeva nähtud, kui sellega on raske olnud ja seda vihatud. Kui siis suvel, keset päikesepaistet kirjutama hakates märkad, et komad lähevad õigesse kohta ja paberile ilmuvad kaunid sõnad õigesti kirjutatult, tuleb sisse hea tunne ja ilus on olla.

Vaatad seda teksti ja mõtled, miks ma seda ilu küll varem nii väga vihkasin?

Miks ei olnud see siis nii kaunis?

Vist ongi nii, et ilusad asjad sünnivad läbi valu. *** Eesti keelele mõeldes tuleb mulle mõttesse selle keele õrnus. Pehmed häälikud, kena kõla. Meie naabrite keeled on eesti keelele täielikud vastandid – tugevad rõhud ja robustne kõla, mitte midagi kodust.

*** Eesti keelel on ajaloo ning kultuuri edasikandja roll. Eesti keel muudab seda keelt kõnelevad inimesed ning riigi ühtseks, selles on peidus rahva ajalugu. *** Inglise keel võib küll maailma vallutada ja mulle väga meeldida, kui minu emakeelest jääb alati armas eesti keel. *** Kui me reisime ringi ja kuuleme oma emakeelt, võime kindlat öelda, et näe, kõrvallauas on omad.

*** Eesti keele oskamine ja mõistmine on minu jaoks eriline ja välismaalased ütlevad, et eesti keel on inglite keel. Minu jaoks tähendab eesti keel, et ma kuulun väiksesse, armsasse kohta ja minuga arvestatakse.

autorid toimetusele teada

Eesti keele oskamine ja mõistmine on minu jaoks eriline ja välismaalased ütlevad, et eesti keel on inglite keel. Minu jaoks tähendab eesti keel, et ma kuulun väiksesse, armsasse kohta ja minuga arvestatakse. ***

Mõeldes kodusele keelele, tuleb kohe meelde põhikool ja tähestiku õppimine, hümn ja kirjatehnika. ***

Eesti keel kannab endas ka sentimentaalset väärtust. Minu esimesed sõnad olid eesti keeles ja kõige ilusamad sõnad, mis mulle kunagi öeldud on, olid samuti eesti keeles.

Kätriin ***

Ma armastan neid suveõhtuid, kui olen maal ja saan lugeda nii palju raamatuid kui tahan. Lugeda eestikeelseid raamatuid, Juhan Viidingu luulekogusid ja uppuda oma emakeele võlusse ja ilusse.

Madlen *** Keel on minu jaoks suvel vabam. Ma ei pea otseselt midagi tegema, miski ega keegi ei survesta mind. Kui tekib soov lugeda, loen. Kui tekib soov kirjutada, kirjutan. Loen just seda, mida hind ihkab ning kirjutan sellest, millest süda jutustab. Puuduvad piirid, mõte lendleb vabalt – ahelateta.

Tal ja sügis toovad minus välja melanhoolsema kirjutaja. Ilm muutub pimedamaks, päike suleb silmad varasemat kiiremini. Mahedal oktoobrikuu ööl tekib palju mõtteid. Suur osa jääbki mõteteks, kuid mõni üksik leiab tee a paberile. Mõtted ei lendle enam nii vabalt, sest koolis õpetatakse tervelt üheksa kuud, kuidas kirjutada, lisaks ka, mida mõelda.

Kõlab piiritletult, nii see ka on, kuid need üheksa kuu jooksul omandatud teadmised tulevad suvel kasuks.

Kelian

Luulet

"Oh ilus hetk, viibi veel" keerukad seinad, kena valge buldooser, õnn pääseb valla kartus südames, proovin nautida hetke, meeletult raske on eufooria, olevikust unistan, palun jää koju need varemed, hoone ehitatakse, õnne aeg ümber Domenik Vaiksaar

"Hetk" Oh ilus hetk, viibi veel!

Saaks rõõmu tunda minu meel, võiks otsa saada elutee, see grammigi ei kurvaks tee, sest täiuslikkus täidab mind.

Nii nagu kergelt hõljuv lind ma suudan olla murest prii, teispoolsusesse mind sa vii, sest kaugemale minna nüüd mul puudub vajadus ning püüd.

Mis soovida mul oleks enam, ses't hetkest miski pole kenam, kõik saavutanud olen ma ning ingli kombel lennata mul oleks ainus soov, see oleks viimne tuleproov.

Et teistelegi õnne kanda ja kõik, mis rõõmustav veel anda, saaks nemadki veel asu, mis täiuslikkusest on kasu?

Pärast seda pole ju miski kättesaamatu.

Kõik on olemas ning kindel, kuid siiski kahtlus poeb mul hinge kas kõik see oli seda väärt, et näha maise elu äärt?

Mis maha jäi, see alles jääb, ning kaduma vaid saab mu hääl.

Kas polegi see kõige tähtsam, kuid haihtuma on teistest lihtsam.

Aeg vaikima meid sunnib veel viimsel minutil ja tunnil, kui vaibub sõna võim ja heli, jääks igatsema ainult veli.

Kas olen ikka täiuslik, kas olemas on õnne tipp?

Pille Markov

"Oh ilus hetk, viibi veel!"

Võrratult kaunis Kaob kiirelt kui silmapilk Las imetlen veel Liisa Kikerpill ***

''Oh ilus hetk viibi veel'' Silmapilguga kaovad üksikud hetked, ilusad jäävad.

Kunnar Raiv ***

"Hetk" seisan üksinda, aga ma pole üksi midagi on veel Maarja Johanna Mägi

„Olla või mitte olla“ Olla või mitte olla – see on küsimus.

Kes olla? Kus olla? Või mis olla?

Tahan olla, mida ihaldan, kuid mida ma õigupoolest ihaldan?

Jumaldan seda, mida kardan, mitte seda, mida soovin.

Tahan kuuluda sinna, kus viibid sina, kus on päike ja loodus ning mina.

Kaetud kullaga, peitub tihti peale sõnnik.

Või leida loomulikkus sisemise iluga. Paljalt.

Milles on tegelikult küsimus, kas mul on tõesti seda vaja, miks ma seda otsin. autor toimetusele teada

„Olla või mitte olla“ *Olla või mitte olla – see on küsimus kustutada või jätta. *Mis oleks üllam – vaimus taluda või olla vaikuses, üksi, kusagil mujal. *Kõik nooled, mida vali saatus paiskab ignoreerida, nutta, vastu karjuda, capslook sees?

Kui ma kustutan oma Facebooki konto, *kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret. *Jah, magada... Võib­olla undki näha?

Mitte kunagi olemas olla, kellegagi suhelda Facebookita, üksinda surra. *Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki. *Kui ennast igaveseks vabastada *võiks palja pussiga?

Kes koormat kannaks, kui teaks, et mind enam ei ole?

Ja ma kaon... *William Shakespeare „Hamlet“

„Süüa või mitte süüa“ Süüa või mitte süüa selles on küsimus.

Veripunaselt helkiv õun, mahlaselt tilkuv ila suunurgas, Aadama kõhukorin, kui tormine detsembrikuu öö, erutusest tuksuv rind, suures ootuses tekkiv iha, see surmavalt ahvatlev keelatud vili, kõik mahlad nende suus, voolama paneb.

Saatus nüüd koidab Eeva enam ennast hoida ei suuda, ning ampsab tüki keelatud viljast.

Aadama silmad leekivalt põlevad, saatuse tahtel surub oma suured kihvad, sellesse viljaliha sisse. autor toimetusele teada

***

„Mis söögiks täna on?“ Mis söögiks täna on?

Külmkapp tundub nii piiritult kaugel.

Söögitegemine on piinav mu liigestele.

Selle lõhn, mis naabrite juurest tuleb, mind ahvatleb.

Mu meeli see paitab, oh, juba suugi voolab.

Jala tõstan ma elutoa kohvilaualt. Liig.

Diivan on mu troon ja padjad mu pilved.

Kas naaber teeb jälle vorstikastet?

Iri-Ingrid Saarman

„Monoloog“

Magada või õppida – see on küsimus.

Miks oleks õigem – heita voodisse ja minna hommikul kooli puhanud peaga, või, õppida koiduni matemaatikat.

Magada, õppida – muud midagi, sest

õppimata jääks inimene rumalaks.

Jah, õppida...Võib-olla targakski saada?

Sellest ongi asja point. Sest see, mida võiks öö jooksul korda saata, on piiritlematu.

autor toimetusele teada

Jutte "Põder 2006 – ehk Valdise päästmine" Elas kord rüütel nimega Valdis. Ta oli suur õllemees, isegi veel suurem kui tema kallis sõber Masha. Sünnipoolest oli ta soomlane.

Ta kasvas üles põhjapõtradega võideldes. Ühel päeval, mil ta oli suutnud maha lüüa 69 põtra, kohtas ta imeilusat põdralüpsjat. Nad armusid silmapilkselt. Kahjuks järgmisel päeval pagendati Valdis liigse varba omamise eest Lätti. Elades aastaid vanglaahelates, mõistis Valdis, et ta süda kuulub sellele kaunile, kuid karmikäelisele põdralüpsjale. Momentaalselt peale seda mõtet lasi Valdis kuuldele põdrakutse, mis kutsus kokku kõikide nende põtrade hinged, kelle Valdis oli nooruspõlves mõrvanud. Põdrahinged aitasid tal murda läbi liigvarbsete valvurite armee, samal ajal purustades ka paar seina oma võlusarvedega.

Peale hirmsat tapatööd seadis Valdis sammud kodupoole, kus ootas teda südamedaam. Päevad möödusid ja talle tuli kirjapõder teatama, et Soome piiril ootab teda Päklaste armee. Valdis kohkus ja rändas ruttu Eestimaale, külla Kalevi isale. Seal nad sõid, jõid tohutul hulgal kuni Kalevi isa ära väsis. Valdis varastas Kalevi isa lennuki. Muide lennuki nimi oli Laev. Kui Valdis oli pea natuke selgemaks saanud, pani ta lennuki mootori tööle ja lendas üle Soome lahe. Kahjuks Soome piiril ta lennuk visati kividega puruks ja Valdis kukkus lahte. Ta ei osanud ujuda, kuid kiire mõtlemine pani ta välja koolitama räime, kes Valdise ka kaldale viis. Kaldal ta tänas räime ja pani kalakese endale taskusse. Soome nagu ta on, suur ja lai, leidis Valdis ohutu tee ilma tollimaksuta ja sõjaväeta. Ta läbis selle tee viperusteta. Lõpuks leidis Valdis end oma armastatu maja eest.

Seal see Valdis seisis, oma katkiste võlusarvedega, põdrakari teda toetamas. Järsku üks põder hammustas Valdise ühe lisavarba ära, seletuseks, et see olevat tema poja eest, kelle Valdis kunagi tappis.

Valdis läks tohutult marru ja tappis ka need 420 põtra ära. Kui Valdise arm seda pealt nägi, lausus ta: „ Hei Valdis, mul on keegi teine, ma loodan, et me jääme sõpradeks.“ Valdis solvus ja võttis taskust räime ja needis naise ära. Räimest ja naisest sai üks – Räimnaine. Kõige rammusaim merineitsi terves Soome Lahes.

Valdisest sai kõikide põtrade pühak ja kaitsja, teie teate teda kui Jõuluvana.

Ian­Markkus Plado ja Karl­August Tatunts

"Oh ilus hetk, oh viibi veel" Tänapäeval on paljude esimeses maailmas elavate inimeste jaoks suureks probleemiks pidev ajapuudus. Koguaeg on vaja kuhugi kiirustada. Kiirustada näiteks lasteaeda, kooli, tööle. Isegi puhkusel olles tuleb tihti aega planeerida, et mitte jääda hiljaks soovitud kohta. Tihti oodatakse mingit tulevikus ees ootavat ilusat hetke, selle asemel, et muuta ilusaks praegune.

Minu arust on ilus hetk see, mida ma naudin, mille jooksul ma tegelen millegi huvitavaga või avastan näiteks midagi uut ja põnevat.

Kuid mulle meeldib ka rahu. Eriti pärast koolipäeva, jõudes külmast õuest koju, kus on veel tunda natuke hommikul valmistatud kohvi hõngu. Uksest sisse astudes tuleb mind tervitama kass, tehes imelikku nurrumisele sarnast häält, millega ta soovib ilmselt öelda “Tere!”. Seejärel hõõrub ta end mu jala vastu, jättes sinna oma valgeid karvu, mida on tema arust vist lihtne mustadelt riietelt maha saada. Kodus valitseb vaikus, sest ema on veel tööl ja ei jõua enne õhtut. Kõige esimesena suundun ma külmkapi juurde, lootuses leida sealt midagi meelepärast. Ma lähen üles tuppa, milles olev lõhn on seletamatu ja hea. Ilmselt on see raamatute tõttu, millega on täidetud kõiki seinu katvad riiulid. Sulen ukse ja istun ebamugavale, kuid samas jällegi nii kodusele tugitoolile.

Sealne vaikus aitab mul puhata lõppenud koolipäevast ja annab jõudu juurde uueks koolipäevaks. Vaikust segab ainult kass, kes otsustab, et tal on vaja rohkem süüa. Sel hetkel ütleksin mina "Oh ilus hetk, oh viibi veel!" sest sellel hetkel soovin ma seal rahus olla pikka aega, kuid mõne aja pärast ma enam nii ei mõtleks, sest elus on vaja vaheldust ja pidevalt ilusas hetkes elades ei suudaks ma tajuda enam selle hetke ilu.

Oskar Harding

Minu lemmikraamat Vabal ajal loen ma reisikirju, sest mulle meeldib lugeda inimeste kogemustest võõrsil. See avardab minu arvates silmapiiri väga palju ning võib olla kasuks ka tulevikus, kui minna ise reisima kusagile ning juba kellegi kogemustest olla eelnevalt kuulnud selles riigis.

Mida kaugem riik, seda huvitavam tõotab olla raamatus toimuv.

Viimati lugesin läbi taolise teose nimega “Kes kardab Aafrikat?”, mille autoriks on Anna-Maria Penu.

Olen ka ise väga suur reisihuviline ja seetõttu oli seda raamatut väga põnev lugeda ning ette kujutada, et ehk õnnestub ka minul ühel päeval reisida Aafrikasse?!

Reisikirjas „Kes kardab Aafrikat?“ läheb Anna-Maria Penu Aafrikasse esialgu ilma suurema plaanita. Ta organiseeris omale praktikandikoha Ugandas asuva Kampala linna kohaliku ajalehe, Daily Monitor, juurde. Sealt algavadki kõik seiklused. Raamatu juures köidavad mind need meie mõistes lausa hullumeelsed asjad, millega Anna-Marial tuleb kohaneda. Nimelt tuleb tal harjuda metsikult kihutavate boda-boda’dega, linnas vabalt ringi patseerivate hirmsate marabudega, inimestevaheliste lahkhelidega ning sellega, et teda nimetatakse seal pidevalt muzungu’ks (tõlkes: valge inimene). Aga selline see elu seal tõesti ongi ja seda kõike on väga huvitav lugeda, kuna see on reaalsus kusagil meist väga palju kaugemal asuvas riigis. Raamatus paljastub, kui raske on ka veel tänapäevalgi elu Ugandas. Raamatu teebki minu jaoks eriliseks see, et sealt saab lugeda täiesti uskumatuid lugusid sellest, missuguseid jõhkrusi seal praegugi veel tehakse. Raamatus on päris mitu head kirjeldust sellest, kuna Anna-Maria peab tänu Daily Monitorile neid õõvastavaid juhtumisi nägema, uurima, neist koos kaastöölistega artikleid kirjutama…

Raamatus on samuti natuke ajaloost kirjutatud ning ka muudel olulistel teemadel, näiteks selle linna veidratest (või lausa hullumeelsetest) seadustest.

Greta

Haruki Murakami - "Kafka mererannas" Lugesin seda raamatut tõenäoliselt umbes neli-viis aastat tagasi. Toona oli mul kujunemisjärgus (praeguseks juba süvenenud) huvi jaapani kultuuri vastu ning "Kafka mererannas" oli üks esimesi jaapani romaane, mida ma lugesin ning mis mulle ka väga meeldis. Seejärel asusin juba hoogsalt lugema teisi jaapani autoreid ja Murakami muid romaane ja lühijutte.

Seega on "Kafka mererannas" minu jaoks mingis mõttes teedrajava tähendusega ning just seepärast valisin ta antud väljapanekule.

Raamat ise on parajalt veider. Kohati on tegevustik ja õhustik vägagi sürreaalne ning tõenäoliselt just oma veidruses jättis teos mulle eriti sümpaatse mulje. Aeg-ajalt humoorikas, leidub teoses aga ka jaapani kirjandusele omast melanhooliat ja õõvastavaid seiku. Räägitakse põgenemisest, kiindumisest, armastusest, kaotamisest, ühesõnaga elust. Kõike seda saadavad viited ja seosed läänemaailma muusikale ja kunstile ning kultuurile üldiselt (alates raamatu pealkirjastki).

Raamatu peategelane on noor kutt ja me saame osaks tema otsingutele ning elluastumisele. Seetõttu sobib "Kafka mererannas" kindlasti noortele lugemiseks, eriti neile, kes armastavad kiikse ja kellele meeldivad ebareaalsed ja fantastilised sündmused. Aga oma komplekssuses pakub teos kindlasti midagi kõigile lugejaile.

Märten