Poska sõnumid detsember 2013

POSKA SÕNUMID

Detsember 2013

Kuidas elad, kooli eelarve?

Tunnid arvestustenädalal ­ head ja vead

Laura Viia ­ andekas moelooja

Vilistlane Siiri Mugra ­ kuidas valikaine valikuid teha aitas

Vilistlane Terje Vaher ­ püüa unistusi!

UUDIS

ÕPILANE, MIS MAKSAB SU KOOLIPÄEV?

Heliis Nemsitsveridze Küsisime õpilastelt: Kui palju võiks maksta üks koolipäev õpilase jaoks?

Mingi 10­15€?

Karl K.

20€ Martin

20­30€ Ave

30€ Stefan

50€ Kreta

Kõigile on teada, et tasuta lõunaid pole olemas. Samas, õpilaste jaoks tundub tasuta gümnaasiumiharidus niivõrd elementaarne, et keegi selle rahalisele maksumusele tegelikult ei mõtlegi. Seepärast küsin: kui palju võiks maksta üksainus koolipäev? Õppurile tundub ainsa rahalise väljam­ inekuna koolihaldamise juures õpeta­ jate ja töötajate palk, aga neist numbritest ma hetkel juttu teha ei taha.

Nende palgal on väga suur osakaal, kuid eelarveartiklitena on nende prot­ sent väike. Hoopis rohkem on adminis­ treerimis­, personali­ ja inventarikulusid.

Mis see tähendab?

Koolis peab olema soe ja valguskül­ lane. Selleks vajab koolimaja elektrit ja kütet, mis maksavad. Keskmine küt­ tearve päevas on 150€, talvistel krõbe­ datel kuudel rohkem, suvel vähem.

Mõni inimene teenib terves kuus kokku kõigest 150€. Päevane elektrikulu on pisut väiksem, „kõigest“ 90€. Sooja arvelt ei saa kokku hoida, elektri arvelt aga küll. Ehk aitab see paremini mõista kooli usinaid koristajaid, kes tarbetult tühjas ruumis põlevaid lampe hoolega ära kustutavad.

Koolimajas on vähemalt 40 ruumi, mis on hõivatud poole üheksast hommikul kuni neljani õhtupoolikul. See tähendab suurt prügi­ ja mustusehulka. Prügiveo peale kulub kuus 60€, järelejäänud raha eest (140€) puhastatakse pori­ matte, sooritatakse väiksemaid paran­ dustöid. Nüüd, jõuluvaheajal, tuleb koolimajja remondimees, kes parandab liistusid ja vaatab üle kõpitsemist va­ javad kohad. Suvisel ajal õlitatakse kõik kooli põrandad, et need veel pikalt vastu peaksid. Tuleb öö, koolimaja uksed pannakse kinni, aga signalisat­ sioon hoiab silma peal, et siia kur­ jategijaid sisse ei pääseks. Sellise teenuse jaoks peab arvestama 900€ aastas. Administreerimiskulude hulka kuuluvad veel üürid, rendid, kindlus­ tused ja kõik muu haldamine.

Kool on õppeasutus, mis vajab õp­ pevahendeid. Meie koolil on neid nii klassikalisi – raamatuid – kui ka in­ fotehnoloogilisi: arvutiklassid ja stuudi­ umi keskkond. Stuudium on mugavus, mis maksab kooli rahakotile keskmiselt 1500€ aastas.

Õppevahendite hulka kuuluvad ka töölehed, mida õpetajad prindivad ja paljundavad. Ainuüksi paberikuluks on arvestatud 170€ kuus. Sellest summast jääb tihtipeale väheseks ning mõned õpetajad prindivad ma­ terjale iseseisvalt. Selliste „paber­ imäärimiskulude“ hulka on arvestatud bürootarbed templitest tahvlikriidini, sümboolsete meenete kulud, näiteks hiljuti tehti koolilogoga pastapliiat­ seid. Õppevahendite hulka, mida õpilased vajavad, kuuluvad kindlasti õpikud, töövihikud. Õpikute ostuks on aastas raha ettenähtud 6370€ raames, sel õppeaastal soetati meie kooli 80 uut õpikut. Ning see summa kulub iga­aastaselt alati ära, sest raamatud on teadupärast väga kallid.

Koolituskulude alt võimaldatakse õpetajatele tihtipeale ka mõningaid enesetäiendamise võimalusi. Neid võimalusi pole sugugi piisavalt ning seetõttu kirjutavad paljud õpetajad projekte, et end ise harida.

Meie koolil on üksainus teenimis­ võimalus, milleks on ruumide rent.

Edukalt peavad teooriatunde meie klassides kaks autokooli ja auditoor­ imis on tihti erinevad koolitused. Hea aura meelitab alati ligi. Seevastu toodud tulud on ainult väga väike osa reaalselt vajaminevast rahast. See­ tõttu tuleks mõista, et raha ei kasva puu otsas nagu Buratiino Lollidemaal lootis. Iga õpilane saab anda panuse kooli rahakoti tasakaalukaks majand­ amiseks, seda kasvõi eelpool toodud näitena tulesid kustutades ja vett loodussäästlikult kasutades. Me vee­ dame selles majas suure osa oma päevast – hoidkem kooli sama palju nagu oma armsat kodu!

Me veedame selles majas suure osa oma päevast – hoidkem kooli sama palju nagu oma armsat kodu!

ARVAMUS

ARVESTUSTE NÄDALA TUNNID

Kristjan Tammi

http://cte­blog.uwaterloo.ca/?p=1662

Foto: Janika Stets

JPG­s toimuvad arvestustenädalad on saanud kriitilist vastukaja meie kooli õpilaste poolt. Nimelt toimuvad ka mitmetes ainetes lisaks konsultat­ sioonidele ja arvestuseks määratud tundidele tavalised tunnid. Klasside käest on küsitud veel eraldi arvamust ning usutakse, et tavatundide mit­ tetoimumine või siis vähemalt nende vähendamine oleks hea ning vajalik muutus.

Arvame, et arvestustenädala tavatunnid võiksid toimida vabatahtlikkuse alusel. Perioodi viimane nädal on niigi pingeline ning õpilaste tulemused oleksid usutavasti palju paremad, kui antud nädala raames toimuksid vaid arvestused.

Tavatundide kohustuslikkus pole õpilaste jaoks parim väljavaade, kui niigi on vaja kuni viies erinevas aines kogu perioodi jooksul õpitud mater­ jalid hindele vastata. Loomulikult on hea ja kiiduväärt see, kui õpetajad soovivad tunde läbi viia, kuid õpilaste tulemustele mõeldes pole see äkki parim variant. Eriti veel, kui on ette tulnud tunde, mis on tekitanud tunde, et need on läbi viidud selleks, et “linnuke kirja” saaks. Mängitakse näiteks kuldvillakut vms. Tore on aeg­ajalt n­ö auru välja lasta viimasel nädalal rühmatööd tehes või viktoriini mängides, aga kuna õpilased peavad terve nädala jooksul palju kokkuvõtvaid töid sooritama, siis jääb nende toimu­ mise kohustuslikkus arusaamatuks.

Loomulikult peab ka perioodi jooksul õppima, kui on soov arvestust edukalt sooritada, mis aga ei tähenda, et ei oleks vaja tihedat kordamist, seda enam, et ainete õppekava on tihe ning tavatundide toimumise korral jääb aega väheks. Arvestades ka asjaolu, et inimene vajab puhkust, enne kui ta koju jõudes uuesti õppima jõuab hakata. Ta tahab süüa­juua, veidike puhata ning enne järgmist päeva end välja magada. Kõik see mõjutab tulemusi. Ka omast käest tean, et ei taha hakata arvestuseks kor­ dama päev enne arvestust, vaid mitu päeva enne, kuna nii kinnistub ma­ terjal paremini, aga on kordi, kui aega jääb lihtsalt liiga väheks.

Psühholoogiliseltki on kurnav, kui vähe kordamisaega. Tekib pinge arves­ tustes läbisaamise ees, mis mõjutab tulemusi. Õpetajadki saaksid end paremini välja puhata ning järgmisesse perioodi suurema energiaga minna.

Kuna kaalukauss tundub kalduvat selle poole, et toimuksid vaid kon­ sultatsioonid ja arvestused, siis võiks vähemalt proovida tavatundide ära­ jätmist või pigem viia tunde läbi õpetajate ja õpilaste omavahelisel kokkuleppel, kuid nii, et õpilane ei saaks kohale mitte ilmumise eest põhjusta puudumist.

Kristjan Tammi ja õpilasesindus

Järgnevalt mõned nõuanded, mida järgides saad iseenda õppimisviisi aeg­ajalt üle vaadata ning leida endale sobivaima õpikonteksti.

• Hoia head elurütmi! Maga piisavalt, söö korrapäraselt ja tervislikult.Hoolitse oluliste suhete eest, väldi suuri konflikte.

Kui vähegi võimalik, lahenda tekkinud probleemid!

• Loo tegutsemismustreid! Loo endale õppimiseks positiivne rutiin:päevaosa või koht ruumis, süstemaatilised kohtumised kaasõppijatega, raamatukogu külastamise rütm. Avasta ja arvesta, millises päeva osas Sa kõige paremini õppida suudad. Jäta vähem energiat ja keskendumist nõudvad tegevused neile aegadele, kui mõte ei liigu kõige paremini.

• Planeeri! Kõigepealt on hea mõelda, mida tahad saavutada, siis tuleb otsustada, kuidas selleni jõuda. Konkreetse tegevuskava juurde peaks kuuluma ka ajakava. Pärast seda polegi muud, kui oma plaan järjekindlalt ellu viia!

• Õpi pikemate õppimistsüklite sees ja vahel lõõgastuma! Ei ole mõtet oma vaimset energiat viimase piirini pingutada – hiljem võib toibumine võtta ootamatult palju aega. Ütluses «parem puhanud loll kui väsinud tark» on oma tõetera. Kui psüühika on ülekoormatud ja kurnatud, on ka võime informatsiooni üles leida ja seostada väga tagasihoidlik.

• Liiguta ennast regulaarselt! Aju vajab õppimiseks hapnikku. Jooksmas, ujumas või trennis käimine võib olla kiiretel aegadel aja kokkuhoiu, mitte kaotamise viisiks.

• Avasta ja kasuta oma eelistatud õpistiili! Analüüsi teadlikult, millisel viisil õpitust on kõige rohkem kasu ja püüa luua selliseid võimalusi võimalikult palju. Samal ajal pole paha endas aeg­ajalt arendada ka teisi õpistiile.

• Õpi keskenduma!Sügav õppimisviis tähendab, et õppimisse tuleb süveneda.

PERSOON

MEIE OMA VAHETUSÕPILANE SAKSAMAALT ­ ROSA Rosa on jõudnud Eestis veedetud aja jooksul käia oma siinse perega juba Saaremaal ning Tallinnas. Samuti käis ta mardilaupäeval sõbrannaga marti jooksmas.

Nad laulsid ja tegid nalja. „Olime nagu väiksed lapsed,“ naerab Rosa. Saksamaal sellist kommet pole, mistõttu oli mardipäeva tähistamine tema jaoks uus ja huvitav.

Sellel aastal peab Rosa esimest korda jõule ilma oma päris pereta. Ta küll pisut igatseb oma peret, kuid üks aasta on tema jaoks nii lühike aeg, et ta tahab seda võimalikult palju nautida. Rosa meelest on Eesti veel toredam koht, kui ta oskas aimata ning vahel meeldib talle Eesti isegi rohkem kui Saksamaa.

Mirjam Savisto Rosa on hetkel Jaan Poska gümnaasiumi 10.d klassi õpilane. Nagu ka paljudele teistele õpilastele, tundus Rosalegi lahe kogemus olla mõnes võõrriigis vahet­ usõpilaseks. Vahetusaastale minema ajendas teda Sak­ samaal igavaks muutunud koolis käimine, kuna ta oskas seal kõike, välismaal õppimine tundus aga huvitava väljakutsena.Eestisse otsustas ta tulla just selle pärast, et paljud Saksamaa noored tahavad minna Ameerikasse, kuid Rosale tundus Eesti huvitavam. Samuti oli ta palju kuulnud Eesti ilusast loodusest.

Koolis on Rosal päris raske. Saksa ja inglise keel on muidugi lihtsad, aga eesti keele tundides ei saa ta veel paljudest asjadest aru, ning füüsika­ ja matemaatikaõ­ petaja aitavad aeg­ajalt sellega, et selgitavad talle üles­ andeid inglise keeles. Vaatamata sellele, et koolitöö eesti keeles veel kõige paremini ei suju, on Rosa meie emakeele väga kiiresti omandanud. Esimesel kuul suhtles ta ka klassikaaslastega inglise keeles, kuid prae­ gu saab nendega kõik jutud eesti keeleski aetud.

Rosat üllatas eestlaste puhul nende toitumisharjumused.

Näiteks märgib ta, et eestlased söövad tunduvalt ro­ hkem liha kui sakslased ning peaaegu kõike süüakse si­ in hapukoorega. Loomulikult on ta ära proovinud pea kõik poodides leiduvad kohukesed ning oma lemmikut nende hulgast valida ta ei oska, sest kõik on niivõrd maitsvad. Samuti maitsevad talle verivorstid, mis paljude välismaalaste jaoks muidu veidi õõvastavad näivad.

"Praegu saan klassikaaslastega kõik jutud eesti keeles aetud!"

Foto: erakogu

ÜLESKUTSE

MIKS SEISAB ANTUD AUTO MEIE KOOLI EES? Kui tead, saada vastus lehe reporter­tometaja MAARJA JOHANNA MÄGILE (maarja.m2gi@gmail.com)

Foto: Heliis Nemsitsveridze

PERSOON

MITTE MINGI HALL HIIREKE Kindlasti on kõigile silma jäänud meie kooli koridorides lendlev blond neiu, kellele vaadatakse järele tema ainulaadse stiili ja rõõmsameelsuse tõttu. Tegu on 11.c klassi Heliis Nemsitsveridze õpilase Laura Viiaga, talendika noore moeloojaga.

Laura, millal ja kuidas tekkis sul moehuvi?

Põhikoolis ei sallinud ma tööõpetuse tunde seni, kuni saime ühel päeval endale ise öösärki disainida.

Tegin selle ära ja hakkaski meeldima. Nalja pärast otsustasime pärast seda osaleda moekonkursil „Moeke“, kus sain parima modelli preemia.

Seega, peale seda oled osalenud igal aastal „Moekesel“?

Jah. Sel aastal teen kollektsiooni neljandat korda, kuid olen osalenud ka teistel konkurssidel, nagu „Moeke“, „MoePark“, „MoorMood“, „MoeDepoo“, „Hõbetraageldus“. Selleaastane kollektsioon on ka minu praktiline uurimustöö.

Laura blogi: www.lauraviia.blogspot.com

Kuidas leiad oma kollektsioonideks inspiratsiooni?

Minu kollektsioonid on siiamaani olnud inspireeritud loodusest. Esimesel aastal tegin linnuteemalise, siis sügise­ ja eelmisel aastal sisalikuteemalise kollektsiooni. Kuid inspiratsiooni sain ka näiteks täna, istudes muusikatunnis ja kuulates ooperit. Või bussiga koju sõites. Inspiratsioonihoog võib peale tulla väga suvalistes kohtades ja sageli endalegi ootamatult.

Kas enda riided õmbled sa ise? Kaua see aega võtab?

Mitte küll kõik, aga suure osa küll. Samuti õmblen riideid sõbrannadele. Mul on see hea, et kunagi ei pea mõtlema, mida sõbrannale sünnipäevaks kinkida. Teen kleidi! Ajakulu on alati väga erinev, aga ühe seeliku tegemiseks kulub umbes neli tundi. Kollektsiooni ettevalmistamisega pean alustama juba pool aastat varem, kuid tihti kipub siiski olema nii, et tegemine jääb viimasele hetkele.

Oh, sa teed sõbrannadele ka riideid? Kas sa lõpukleite ka teed?

Lõpukleite olen teinud küll. Saabuvaks kevadekski on juba kaks kleiti kindlasti vaja teha. Jõulude paiku teen ka mõne ballikleidi.

Minuga võttis ühendust ka Eesti disainerite veebipood müüü.ee, kuhu õmblen enda märgi „LaVia“ alt riideid. LaVia on ka minu blogi, kuhu postitan tehtud töid.

Laura, mis sa tulevikus teha tahad?

Soovin sisse astuda Eesti Kunstiakadeemiasse moe erialale.

Selleks aga pean enne Tallinna Tööstushariduskeskuses õppima rätsep­stilisti eriala. Samas olen enda arendamise mõttes mõelnud minna ka välismaale. Aga kindel olen selles, et seon enda tuleviku kindlasti moega.

Küsisin Lauralt nõu, mida võiks üks gümnasist koolis kanda: Üldiselt mind ei häiri see, mis teistel inimestel seljas on, aga dressid võiksid jääda ikka trenni tegemiseks. Ühtlasi on oluline, et inimene tunneks end oma rõivastes hästi hoolimata sellest, kas teistele meeldib või mitte. Tuleb kanda ikka seda, mis endale meeldib ja massist eristuda! Stiilsed inimesed jäävad alati silma.

Foto: erakogu Auhinnalised kohad: MoePark: 2011a III koht ja Kadarbiku eripreemia; 2012a III koht.

NoorMood 2011a III koht, Pin­Up girl ja Wella eripreemia; 2012a II koht ja 2013a. I koht.

MoeDepoo 2011a III koht.

Hõbetraageldus 2012a Eripreemia.

Moeke 2013a II koht.

"Kõige suurema üllatusena tuli 2011. aasta MoePargi III koht, kuna siis tegin ma oma kõige esimese kollektsiooni.

Kuna ka MoePark on üks Eesti tuntumaid moeshowsid, olin väga rõõmsalt üllatunud. Hõbetraagelduse 2012. a eripreemia tuli ka väga suure üllatusena, sest seal olid kõik vanusegrupid koos. Südamelähedasem auhind on 2013 NoorMoe esimene koht"

LAURA VIIA LOOMING:

Kollektsioon: "Linnuna lennata, kotkana julgeda!"

"Lacerta Vita"

"Lacerta Vita" "Lacerta Vita"

"L'automne"

"L'automne"

PERSOON TUDENGIVARJUKS LENNUAKADEEMIAS Oktoobri alguses osales 11.a klassi õpilane Kristjan Jukk tudengivarju päeval.

Programmi eesmärk on tõsta gümnaasiumiõpilaste teadlikkust Tartu Ülikoolis õpetatavate erialade kohta, muutes sellega edasiste valikute tegemise lihtsamaks.

Mirjam Savisto

Kristjanile jäi silma võimalus tudengivarjuks minna erinevate kõrgkoolide kodulehti uurides. Kuna tal oli plaanis edasi õppida lennunduse alal, otsustas ta võimalusest haarat, ning läks varjutama piloodierialal õppivat tudengit Ülenurme Len­ nuakadeemias.

Kristjan võttis osa mitmest len­ nuakadeemia loengust. Näiteks räägiti ühes loengus keerulisematest maandu­ misviisidest peaaegu olematu nähta­ vuse korral, mil loota saab vaid navi­ geerimisseadmetele ja juhttornile.

Lisaks loengutele käidi ka lennujaamas, navigeerimistornis ja mehhaanikute töökojas, kus sai tutvuda sealsete töötajate tegemistega. Veel käidi len­ nundusmuuseumis, kus oli giidiks len­ nuakadeemia endine tudeng, kes vastas huviliste küsimustele ja rääkis kõigest, mida pidas varjutajatele huvita­ vaks. „Üks lõpetanu, kes praegu töötab len­ nujaama juhttornis, rääkis oma kooliajal juhtunud seigast, kui ta pidi lendama Tartust Tallinnasse ja tagasi. Tallinnas käis ta McDonalds’is söömas ning len­ das seejärel tagasi Tartusse,“ rääkis Kristjan endise tudengi vahvast seik­ lusest. Meelde jäi talle seegi, et ka need, kes pole otseselt valinud lenduri eriala, peavad sellegipoolest lennukur­ sused läbima. Üleüldse oli Kristjani jaoks kogu üritus väga põnev ning ta õppis palju uut.

Varjupäev vastas igati Kristjani ootus­ tele ning kindlasti mõjutab see ka tema valikuid edasiõppimise osas. Edaspidi lubab ta keskenduda matemaatika, füüsika ja inglise keele õppimisele, sest just need ained on eelduseks len­ nuakadeemiasse õppima pääsemiseks.

Sarnastest üritustest soovitab Kristjan kindlasti kõigil osa võtta, kuna selline kogemus annab vajaliku ülevaate tulevikuvõimalustest, ning teadmised, mida on vaja teha enda valitud erialale saamiseks.

"Kindlasti soovitaksin teistele ka.

See annab hea vaate tulevikule ja saab teada, mida oleks vaja teatud alal õppimiseks."

Foto: Janika Stets. Kristjan Jukk tuleviku üle mõtisklemas

Piloodikogemus lennusimulaatorist Eesti Lennuakadeemias on alates sellest sügisest esmakordselt võimalik ka tavainimestel lennata simulaatoris, kus treenitakse piloote. Pakume võimalust saada teada, mis tunne on istuda lennuki kokpitis kapteni positsioonil ning ise lennukit juhtida ja lennuväljal maanduda. Sessioon toimub koos juhendajaga ning enne lendu saab osaleja lühikoolituse lennusimulaatori kasutamise ja lihtsamate piloteerimisvõtete kohta.

Kõik treeningu läbinud saavad ka vastava tunnistuse oma lennusoorituse kohta.

Tahad ka ise lennukit juhtida?

Lennata on võimalik reedeti kell 14.30-17.00 ja laupäeviti kell 10.00-16.00 Eesti Lennuakadeemias.

Aadress Lennu 40, Reola küla, Ülenurme vald, 61707 Tartumaa.

Hoone asub Tartu Lennujaama kõrval.

20-minutiline sessioon simulaatoril maksab 15 eurot. Hind sisaldab nii koolitust kui reaalset lennuaega.

Lennu broneerimiseks palume helistada telefonil 744 8100 või kirjutada e-posti aadressil simulaator@eava.ee.

Tartu Ülikool kutsub: Tule tudengivarjuks!

Tudengivarjuna saad tunda, mida tähendab olla üliõpilane. Käid huvitavates loengutes, tutvud kursusekaaslaste ja oma ala parimate õppejõududega ning mis kõige olulisem, tänu meeldejäävale kogemusele teed ülikooli astudes õige erialavaliku. Soovi korral võid tudengivarjuks tulla ka mitu korda!

REPORTAAZ

SÕBRANNAD KÄOPESA LASTELE

Maarja Johanna Mägi Jõulukuu on heategevuskuu. Kaks meie kooli õpilast käivad praktilise töö raames Käopesa lastekodus väiksemate lastega tegelemas. 11.a klassi õpilased Greta Kuus ja Kristin Plado külastavad kogu esimese poolaasta igal nädalal Käopesa lastekodu. „Idee käia lastekodus lastega tegelemas tuli alles augustikuu lõpus. Juba kevadel plan­ eerisime Kristin Pladoga teha koos praktilist tööd. Ühtegi head mõtet esialgu ei tulnud ning suvel juba olime veidi lausa hirmul. Au­ gustikuu lõpu poole tuli mul mõte: miks mitte teha midagi väga armsat ja kasulikku, näiteks lastekodu lastega tegeleda! Kuna nii mulle kui ka Kristinile meeldivad lapsed, siis tundus see mõte olevat meie ideede seast parim ja septembris otsustasimegi selle kasuks. Alguses polnud meil aimugi, et mida seal täpsemalt teha, kuid juba esimesel külastuskorral saime teada, et kasvatajatel pole vaat et üldse aega tegeleda lastega eraldi või nendega nii palju mängida, kui nad tahaksid,“ vastab Greta küsimusele, et kust selline huvitav ja armas idee tuli.

Lastekodus tegelevad Greta ja Kristin pi­ gem väiksemate lastega, kõige noorem on 2­aastane tütarlaps. Enamik lastest on umbes üheksa­aastased.

Regulaarselt tegelevad nad umbes kuue lapsega, kes on külastusaegadel alati kodus, kuid iga kord on mõni uus nägu lisandunud. Lastel on päris palju huviringe ja trenne, seega pole kõik alati samal ajal kodus.

Samuti leidub toas palju mänge – lastele meeldib väga lauamänge mängida. Neil on väga suur riiul, mis on otsast otsani lauamänge täis. Väga paljud firmad to­ etavad lastekodu, mistõttu rahalisi prob­ leeme neil pole. „Käopesas“ käivad vahel ka külalised, näiteks on seal käi­ nud Elina Pähklimägi, kes lubas veel kord tagasi minna. „Selle põhjal, et neil ongi tegelikult peaaegu kõik materiaalne olemas, arvataksegi, et neil on seal kodus kõik korras. Jah, muidugi on neil selles mõttes kõik olemas, aga see on hämmastav, kui väga lapsed meiega mängida tahavad ja kui väga nad juba selle lühikese ajaga meisse kiindunud on. Meie arvates jääb neil puudu hoolivusest,“ arvavad tüdrukud. Ühes vahetuses on lastel vaid kaks kasvatajat.

Lastele meeldib rääkida oma minevikust ja kõigil on olemas albumid ajast, kui nad väiksemad olid. Oma vanematest neil aga pilte pole ja nad ei räägigi enda vanematest palju. „Ükskord oli selline hetk, kui üks lastest ütles, et kunagi tuleb minu emme ka mulle järele.“ Kahjuks aga sealsetel lastel vanemaid ei ole.

Foto: erakogu

Abilisi, kes lapsed trennidesse viiks ja tagasi tooks, Käopesas küll on, kuid noori, kes lastele sõbranna eest oleksid ja nendega mängimas käiksid, seal peale Greta ja Kristini ei ole. „Me oleme väiksemate lastega ja iga kord, kui me ära hakkame minema, siis nad nutavad ja nii kahju on ära minna. Me oleme seal tavaliselt kaks kuni kolm tundi.“ Praktiline töö saab küll varsti läbi, kuid Greta ja Kristin on kindlad, et nad lähevad.

Foto: erakogu

Greta ja Kristin olid positiivsel üllatunud, kui kiiresti lastekodulapsed nad omaks võtsid. „Ei olekski osanud arvata, et lapsed nii kiiresti meid omaks võtavad. Juba tutvu­ misõhtul võtsid pisemad meil käest kinni ja kutsusid muudkui mängima. Vanemad lapsed olid juba samuti esimesel korral väga jutukad, rääkisime nendega pikalt. Kõik lapsed on väga julged ja sõbralikud, nen­ dega on tore aega veeta.“ Tüdrukute põhitegevus on lastega mängimine. Väiksematel aitavad liumäele saada ja püüavad nad sealt kinni, veidi vanemad tahavad jalgpalli mängida. Veel aitavad nad õpiprobleemidega lastel kodutöid teha. „Kõik lapsed teavad, et võivad koolimuredega meie poole pöör­ duda.“ Foto: erakogu

MEIE VILISTLANE ÜHE VILISTLASE LUGU: KUIDAS TERJE VAHER LONDONISSE ÕPPIMA LÄKS

Terje Vaher

Välismaale õppima asumine on mul peas ringelnud alates 6. klassist, kuid esialgu lihtsalt unistusena. Mingit kindlalt plaani tegelikult ei olnud, lihtsalt mõtlesin, et tahaks. Mõtted muutusid kindlamaks 11. klassis, mil tunnis käis rääkimas üks vana kooliõde, kes oli parasjagu välismaal õppimas.

Siis tekkiski mõte, et aga miks mina ei võiks välismaal õppida? "See on esimene Kuid ka siis ei hakanud ma selle täitumise nimel veel tegutsema. kord, kui oma tiivad laiali sirutan ja laia maailma avastama lähen"

Mõtted muutusid tõsisemaks 12. klassis ühe vahetunni ajal. Istusime klassiõdedega esimese korruse puhketoas ja rääkisime välismaal õppimisest, sellest, mida me edasi tahaks teha. Ma arvan, et kogu vestluse jooksul oli võib­olla paar inimest, kelle suust ei kostunud lauset: „Tahaksin ka õppida välismaal.“ Mõned rääkisid sellest teadlikult kui kättesaamatust unistusest, minul muutus selle üle arutledes plaan aga kindlamaks. Selliseid suuri plaane teostades on hea, kui on keegi, kellega seda jagada.

Meie otsustasime oma plaani teoks teha firma StudyIn kaudu. Tegelikult saab as­ ju ajada kergesti ka ise juhul, kui tutvus­ ringkonnas on keegi, kes on sama tee juba läbinud. Mõne firma abil kandidee­ rimine maksab küll nii mõnegi kopika, seevastu kogu dokumentatsioon tehakse sinu eest ära.

Esmalt käisime ühel messil, kus olid end tutvustama tulnud erinevad koolid välismaalt. Järgmisena käisime firma StudyIn korraldatud loengus, kus räägiti lähemalt (peamiselt Inglismaa ja Šoti­ maa) ülikoolisüsteemidest. See oli loeng, pärast mida läksin koju ja laususin emale: „Ma lähen Inglismaale õppima.“ Ma nägin, et mu ema ei tahtnud seda kuulda, kuid samas jäi ta piisavalt rahu­ likuks, sest arvas, et see on arvatavasti üks järjekordne hull idee, mille ma aja­ pikku unustan. Ma arvan, et ma isegi ei uskunud seda tol hetkel.

Pärast seda registreerisime end indi­ viduaalsetele vestlustele ja sellega hakkaski meie mõte tasapisi realisee­ ruma. Käisime firma StudyIn kontoris aeg­ajalt oma andmeid andmas ja aruta­ mas, mida ning kus me õppida tahame.

Olin peaaegu lõpuni kindel, et tahan õp­ pida kunsti (enne kindlaid välismaap­ laane olin minemas Tartu Kõrgemasse Kunstikooli). Kuna kunsti eriala jaoks oli vaja portfooliot, soovitas minu dokument­ atsiooniga tegelev neiu Kaisa valida li­ saks ühe ala, mis seda ei nõua. Olles alati huvi­tatud moest, otsustasin lõpuks valida eriala Fashion Marketing and Journalism (moeturundus ja ajakirjandus – toim.). Mida aeg edasi, seda ebakindla­ maks muutusin kunsti eriala õppimise suhtes.

Endalegi üllatuseks otsustasin lõpuks jätta varuvariandiks illustreerimise ning esimeseks valikuks sai moeturundus ja ajakirjandus.

Inglismaal on koolil teatud tingimused sissesaamiseks, näiteks peaks kesk­ mine hinne olema 4.0, vaadatakse ka eksamite keskmist tulemust, esitada tuleb CV, motivatsiooni­ ja soovituskiri.

Lisaks tuleb inglise keelt emakeelena mitte kõnelejatel sooritada IELTS test.

Mina seda testi tegema ei pidanud, kuna minu kool on StudyIni partnerü­ likool ning nemad nõudsid inglise keele eksami tulemuseks vähemalt 70 punkti.

Kunstialadel on tavaliselt vaja ka port­ fooliot ning moeturunduse ja ajakirjan­ duse ala jaoks pidin kirjutama ühe väikese artikli.

Kõik Inglismaa ülikoolid on tasulised. Üks õppeaasta maksab maksimaalselt 9000 naela. Õnneks on Inglismaa laenusüsteem vägagi soodne. Juhul, kui te pärast kooli lõpetamist ei teeni aastas üle teatud summa, siis ei pea te laenu tagasi maksma. Lisainfot saab aadressilt http://www.studentfinance­ england.co.uk/.

Esimene verstapost välismaal õp­ pimiseks on saada ülikoolidelt condi­ tional letter (vastuvõtutingimusi täpsustav kiri). See tähendab, et juhul, kui te täidate ülikooli nõudmised, saate sisse. Selleks, et saada conditional let­ ter, nähke vaeva oma motivatsioonikir­ jaga (ärge mitte mingil juhul alustage seda üks päev enne tähtaega ja ärge kartke ennast kiita!). Kui kiri on saadud, tuleb periood, kus ise väga midagi teha ei saa – peab lihtsalt ootama, kuni olete saanud unconditional letteri. See tähendab, et olete soovitud kooli sisse saanud.

Mul on hetkel jäänud kaheksa päeva Londonisse minekuni. Mul on veel palju­ palju teha, aga tunnen, et tahaks vaid kodus istuda ja nautida vabu päevi, mil ei pea veel õieti enda eest vastutama ja ema on alati käeulatuses. Ei, mitte seda, et ma ei taha minna. Ma tahan, väga. Asi on liht­ salt selles, et ma olen alles oma pesas.

See on esimene kord, kui oma tiivad laiali sirutan ja laia maailma avastama lähen.

Muutused on hirmutavad, kuid samas huvitavad ja teevad meist paremad inime­ sed.

Mu peamine sõnum on see, et unis­ tused ei täitu, kui nende poole suure tahtejõuga ei püüdle. Ole kindlameelne ning hakka tegutsema.

Terje Vaher, Poska vilistlane

Aldgate´i hoones toimuvad mõned Terje koolitunnid. (allikas:http://nooksandcorners.wordpress.com

MEIE VILISTLANE

LUBA OLLA UUDISHIMULIK

Siiri Mugra

Viimase gümnaasiumiaasta keskpaigaks olin juba paar aastat ringi käinud sirge selja ning püstise peaga, kuulutades kõigile, et minu ülikoolilinnaks saab olema London. Suur armastus riigi vastu tekkis mul põhikooli lõpus seda esimest korda külastades. Tol hetkel ma edasiõppimist seal ette kujutada ei osanud, kuid üsna pea avastasin end kohalike ülikoolide pakutavate erialade hulgast meelepäraseimat valimas. Eriala valitud, asusin tasapisi juba kinnisvaraturgugi piiluma ning kujutasin ette elu mõnes armsas äärelinna korteris. Peaaegu kogu dokumentatsioon sai ülikooliga korda aetud – puudu oli veel vaid

Võin vist siinkohal öelda, et kuulun sel­ lisesse omapärasesse klubisse, mille liikmed tegutsevad risti vastupidi öeldule.

Niimoodi jõudsin oma valikutega lõpuks Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kom­ munikatsiooni erialale. Ajakirjanduse eriala pole ma kunagi otseselt kaalunud, kuid miski mind siiski ümber veenis.

Oluliseks teguriks võin pidada viimasel gümnaasiumiaastal valikainena läbitud meediakursust.

Nagu Ameerikas Eelmisel sügisel meediakursusele regist­ reerimise otsus tuli spontaanselt – nagu parimad otsused kunagi. Tsiteerides iga kolmandat Ameerika filmi: „Kõik käis väga kiiresti ja enne kui ma arugi sain, olin omadega sees.“ Nädal hiljem esi­ messe tundi minnes ei osanud ma aimatagi, milliste teadmiste, kogemuste ja soovidega sealt kevadel väljun.

Esimeste tundidega avastasin, et mu seni varjatud huvi ajakirjanduse ja meedia vastu oli suurem, kui ma arvata oleks osa­ nud. Enim üllatasin iseend hetkel, mil ot­ sustasin hakata koolilehe peatoimetajaks.

Teadsin, et töö nõuab suurt vastutust, pühendumust ning aega. Esimese kahe olemasolus ei kahelnud ma hetkeksi, vii­ masega on mul alati probleeme olnud, kuid lahenduse sellele leiab alati. Nii juhtuski, et pärast paari unetut ööd ning kümneid tasse kohvi, mis kulus esimese lehenumbri koostamiseks, keerlesid mul peas uued mõtted järgmise lehe jaoks.

Kohvi, unetuid öid, lõputud vaidlusi toi­ metusega ning entusiasmi jätkus eelmisel õppeaastal tervelt kolme koolilehe jaoks.

Olenemata kõikidest muredest, vaidlustest ning esimestest varajastest hallidest juuk­ sekarvadest teeksin seda kõike iga kell uuesti, mis räägib ka praegu omandatava eriala kasuks.

Lõpuks kujunes meist viieliikmeline seltskond, kes kamba peale kõikides tundides kohal käis. Meie elavaid arutelusid oli aga ohjes hoidmas veelgi elavam meediaõpetaja. Olenemata il­ mast, tujust või kuuseisust tuli ta tundi alati suure koguse energiaga, millega meidki pärast pikka koolipäeva veel nakatada suutis. Sel moel muutusid isegi kõige igavamad teooriatunnid huvitavaks ning aruteluteemasid jätkus mitmeks päevaks.

Olin ajakirjaniku ametisse alati üsna passiivselt suhtunud ning näinud seda pigem kui mitte väga tulutoovat ametit.

Eks rahvasuus ikka levivad jutud vaes­ test ajakirjanikest ning tulevikuameteid valides peetakse ikka silmas rahalist kindlustunnet. Hiljem, kui olin kohanud paari edukat tegevajakirjanikku ning kuulnud nende muljeid ajakirjanikuks olemisest, hakkasin ajakirjanikuks olemisse teistmoodi suhtuma. Istudes ja kuulates neid loendamas omadusi, mida nad selle ameti puhul oluliseks peavad, leidsin mõned neist ka endal olevat.

Enim meeldis mulle muidugi see, et võin olla ülimalt uudishimulik, ilma et keegi seda pahaks paneks.

"Ajakirjanduse eriala pole ma kunagi otseselt kaalunud, kuid miski mind siiski ümber veenis.

Oluliseks teguriks võin pidada viimasel gümnaasiumiaastal valikainena läbitud meediakursust"

Ma siiani täpselt ei tea, mis mind kaks päeva enne lõpukirjandit siiski meelt muutma pani, Inglismaale mineku plaani hülgama sundis ning ajakirjan­ duse valimise kasuks otsustama ajen­ das. Kuid sisseastumisavalduse ma tegin, erialakatsed üle elasin ning tulevastele õppejõududele oma tule­ vikuplaanide kohta aru andsin. Sõpra­ dega isekeskis aeg­ajalt ikka naljatame, et eks ma mingi suuremat sorti ajupesu sain sealt kursuselt. Päeva, mil mulle teatati, et olen ajakirjanduse ja kom­ munika­tsiooni erialale vastu võetud, mäletan praegugi veel väga hästi. Olin Minu inimesed siiralt rõõmus, sest kunagisest uitmõt­ test oli saanud kindel eesmärk ja ma Kogu koolilehe näol saadud praktikat olin suutnud selle täita. täiendasid esmaspäevased teoreetilisemad meediatunnid.

Kuna aine oli eelmisel aastal sellisel kujul esimest korda, oli huvi selle vastu üsnagi väike.

Vaata Tartu Ülikooli sisseastumise ajakava siit: http://www.ut.ee/et/sisseastumine/bakalaureus/ajakava

ARVUSTUS

HECUBA PÄRAST Tallinna Linnateatris külastatud Priit Võigemasti lavastus “Hecuba pärast” on tõsise ainestikuga komöödia. Laval as­ tuvad üles näitlejad Indrek Ojari, Argo Aadli, Alo Kõrve, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast. Lavastuse puhul jäi silma väga efektne valgustus ning väga originaalne ja nauditav Kristjan Tammi muusikaline kujundus. Kogu etenduse tehniline pool andis etendusele huvitava maigu juurde.

Etenduses on väga palju teravmeelsust ja tihti saab naerda. Esmasel vaatamisel võib jääda mulje, nagu etendusel polekski temaatilist sügavust, kuid ilmaasjata. Selles pilatakse muuhulgas meie (allikas: http://vimeo.com/linnateater) ühiskonda, inimtüüpe ja väärtusi. Peamiselt püütakse etenduses meeleheitlikult otsida vastuseid küsimustele: „Miks ma seda kõike teen?“, „Kes ma olen?“, „Mis mõte sellel kõigel on?“. Viima­ sena mainitud eksistentsiaalsete küsimuste põhjal tekkiski näitlejatel idee antud lavastus luua.

Terava musta huumori kaudu näidatakse meie ühiskonna varjupooli, millele on mugavam mitte mõelda, kuid mis tegelikult vajavad suurt tähelepanu. Etendust süvenenult jälgides peaksid ka endal tekkima mõtted selle üle, kas see, mida teed, on õige ning kas enam paremini teha pole võimalik?

Ligi kolmetunnise etenduse jooksul tundus vahepeal, et liigne naljatlemine hakkas etenduse (allikas:http://linunn.wordpress.com/ väärtust vähendama. Kuigi tegu oli komöödiaga, arvan, et mõnes kohas oleks võinud seda vähem olla. Samas võis olla huumoriga “üle võlli keeramine” Võigemasti taotluslik lavastusvõte, toonita­ maks teatud absurdsusi meie ühiskonnas. Sellele vaatamata võis etendusega lõpuks rahule jääda, sest tagantjärele mõeldes oli kõik siiski loogiline ja läbimõeldud. Lavastuses esitatud küsimusele otseseid vastuseid ei esitatud, pigem jäid need vaatajale mõtisklemiseks. „Hecuba pärast“ oli väga huvitav ega jäänud heale dramaturgiale üldsegi alla. Võigemast leidis antud tragifarsis hea tasakaalu huumori ja tõsiduse vahel sisus väärtust kaotamata. Etenduse mõistmiseks tuleb seda kindlasti süvenenult vaadata. Võigemasti lavastus „Hecuba pärast“ pakub nalja ja mõtisklusi edaspidiseks ka neile inimestele, kellel muidu teatri vastu sügavam huvi (allikas: puudub. http://www.flickr.com/photos/linnateat er/8637442662/)

UURIMUSTÖÖ TOITUMISE JA ÕPPEEDUKUSE SEOS Juhendaja õp. Märten Karm

Doris Helina Fjuk Minu uurimistöö eesmärgiks oli leida seoseid Jaan Poska Güm­ naasiumi õpilase söömisharju­ muste ja õpitulemuste vahel.

Selleks koostasin 10. ja 11. klassi õpilaste seas küsitluse ning võrdlesin küsimustike vas­ tuseid vastava õpilase hinnetega.

Uurimistööst leidsin mitmeid märkimisväärseid ja põnevaid seoseid.

Esiteks tuli uurimistööst välja, et hommikusöök mängib olulist rolli õpilase õppeedukuses. Õpilased, kes jätsid aeg­ajalt hommikusöögi söömata või ei söönud üldse hommikust, olid halvema keskmise hindega.

Toitumine on teema, mida uuritakse ja mille üle vaieldakse väga palju. Peamiselt keskendutakse toitumisele mõeldes kaalulangetamisele või lihtsalt välimusele. Inimesed pööravad vähem tähelepanu sellele, et toit, mida me sööme, mõjutab ka tervist, enesetunnet, tuju ja vaimset võimekust. Seega võib väita, et õige toitumine mängib olulist rolli ka õppeedukuses.

Hommikusöök on päeva kõige täht­ sam toidukord. Selle ärajätmine võib mõjutada aju toitainete ta­ sakaalu ning seega mõjuda halvasti ka vaimsele tegevusele.

Kolm põhilist söögikorda ning vahe­ palad tagavad stabiilse veresuhkru taseme. Stabiilne veresuhkur aitab aju mäluosa ning võimaldab paremini uusi asju õppida.

Teiseks tuli välja, et regulaarsetel ja tervislikel toidukordadel on seos õpi­tulemustega. Õpilased, kes ei söönud iga päev sooja toitu, olid madalama keskmise hindega. Üht­ lasi nõustus kolmandik küsimus­ tikule vastanutest väitega, et ilma hommikusöögita on esimestes tun­ dides raskem keskenduda ja pool vastanutest nõustus, et kesken­du­ mine on raskendatud ilma kooli­ lõunata. Selleks, et õpilane suudaks edukalt õppida ja keskenduda, peab aju olema varustatud piisavas koguses õigete toitainetega.

Väga üllatavaks osutus töö kolmas seos – maiustuste söömine parandab õppe­edukust. Kõrgema keskmise hindega õpilased sõid magusat tihe­ damini kui madala keskmise hindega õpilased. Põhjuseks võib olla see, et šokolaadis on suurel hulgal trüptofaani, mis aitab organismil sünteesida sero­ toniini ehk õnnehormooni, mis aitab omakorda vähendada ärevust ja stressi.

seda madalam oli reeglina ka kesk­ mine hinne, kuid õpilasi, kes ener­ giajooke tarbisid, oli vähe.

Energiajookide sagedasel tarbimisel võivad kaasneda keskendumishäired ning alkohol kahjustab ajus piir­ kondi, mis vastutavad õppimise, mälu, suuliste oskustega ja ruumilise tunnetusega.

Eelnevad seosed võivad olla seotud ka õpilase perekondliku tausta, või­ maluste ning toetuse puudumisega.

Uurimistöös ei tulnud ühtegi seost välja rämpstoidu, juurviljade, vit­ Neljandaks tuli tööst välja, et energia­ amiinide söömise ning õppeedukuse jookide ja alkoholi tarbimine pärsib vahel. õppimist. Mida sagedamini neid tarbiti,

OMALOOMING Ajalehele Iiriselt. *** Mu orkestriks on öine mets.

Jalad on supsatud baleriinisussidesse, ma elan luikede järvel.

Sulgkergena, karges talve õhus, õrnal jääl, mis inimhinge ei kanna.

Kasvõi keset ööd, veel virvendaval kuukettal leiad jäljed, ja mu tantsusooja keha lõhna, hinga oma verre.

Olen nagu soovikaevust haldjamäelt, kolmas ratsanik piimvalgelt ratsult.

Tuhamäel ajan taga leeke, ja vetel püüan vesipükse..

Põõsas säravad helesilmad, nägemas mu muinasjuttu, usub nagu enda oma,

Monotoonne heli Aeg ei lenda linnulennul taevas, aasa varjul ei helgi erksalt.

Aja sära ei tuhmu ajas ja arus. Paitab vaid hinge hellalt.

Tormihoiatus Hoidke mütse, mu kallid, sest täna kisub tormi ja homme hommik oleme tsentris nagu hiired hiirelõksus.

Kuidas ka raha ei koguks, aega osta ei saa.

Aega ei saa tagasi pöörata, aja olevuse, lembuse taktis hingab maa.

Ajaga ei jookse võidu, tema tiksub sootuks oma radu.

Tal häälgi saladuslik antud, aeg ilmatuma on taganõutud.

Relatiivne aeg vajub su peale, olles kui vana mitmetähenduslik uni.

Mõtted pooldunud nii halvale kui heale, aeg seni kestab õhtust hommikuni.

Suvest läände ­ talvest itta, aega turjalt ei jaksa võtta.

Aeg ei oota, aeg ei palu ­ parimalt ta tekitab valu.

Aja eest sa ei suuda põgeneda, minnes või maailma äärele.

Võib aja raskust kergendada, alludes visalt tegude häälele.

On rahal aeg ja aeg on raha.

Veel ajast jääb maha pookvaha.

Surnutel ja elavatel voolab aeg teistmoodi, häälte kajagi on teine ­ vahel kerge nihe, eristades ka kuulmatu noodi.

Ajal lasta vaid lennata, et mõtete ilmekust üles rutata.

On kaastunne ja kohusetunne, aeg kaasab kord viimsesse unne.

Aeg tähtsaim sõna siin ilmas, kalleim vara ja häda silmas.

Aja võimsuseks külluslik sõprus, alluvaks looduse seaduslik nõrkus.

Möödunuid aegu paneb unistama, taas unustama, imestama.

Kõige tähtsamad hetked, need kiirelt mööduvad retked.

Tulnud , olnud, läinud ­ niipalju aeg lihtsalt käinud.

Ajal lõpmata limiit varuks, osavalt krutib aega enda kasuks. *** Mikk Rebane, 12.b

Rong tuulekiirusel Teaks mida oodata, seisaks vähem püsti ja võtaks istet sel rongil, kus piletikontrolliks Elu ja vahepeatused on rangelt soovituslikud.

Tegusid tegid veel mehe eest Koht seitsme maa ja mere taga, täiskuu hullus kõiki ajas taga.

Ajast­arust seal eided najal, murdnud kõiki, kes vassind rajal.

Ilus koht see seitsme maa ja mere taga, järgi jäi vaid suur laga.

Vaikselt leevike laulis oksal, kuid leidis ka tema oma otsa.

Ilus koht oli seitsme maa ja mere taga, piraadid, röövlid, laim, poisi naga!

Keskajal vahelt kadus meri, nüüd selle asemel puhas vampiiriveri!

Seitsme maa ja mere taga, vaid suured kangelased seal rahus maga.

Ajamasingi end leeri ei keri, peata kana, vaikselt nokib veel teri.

Mikk Rebane, 12.b

OMALOOMING Üürike läbidik

Unistuste rüppe

Tahtlikult haavates

Pime minevik, arusaamatult elu möödunik.

Keerdkäänud astendand ennatlik, otsatult paelund hämarik.

Mis oleks kui saaksin ma rännata, tõusta kõrgustesse – pilvedesse?

Saaksin lindpriina elades väisata, rännata Maa südamesse!

Kuulata, seda vaikuse ilu häält, vara õunapuu uhkelt kasvab, Hiiu kevad ilmestab oma väelt.

Kadund tulevik, vastandand halastav rägastik.

Lahvatand trääs, see lemmik, muserdand vara, see asemik.

Mis oleks kui saaksin ma rännata, elada vabana nagu lind?

Saaksin liuelda kui udusulg mureta, vedada virmalistega end!

Mis oleks kui saaksin ma rännata, avastada Maailma hiiglasuurt?

Saaksin tunda elu koduta, rännata ja näha Maad Kuult!

Neetud olevik, ennast salgand rahva lugemik.

Jäänud alles, veel üks, puravik.

Vaati jälgib, kord hingates, südamik.

Mis oleks kui saaksin ma rännata, et kord aidata hingi üksikuid?

Saaksin olla keegi ja rahus hingata, valida raskem tee ja rabada kuid!

Mikk Rebane, 12.b

Kasvab päevavalgus­ Ühes sirgub argus­ tiksub aegamisi elualgus.

Kuulata, kuis Maa elab ühiselt, killukest hoolivust hinnaku, leidku rõõmu elu tundmiselt!

Andund sära, näiline kära, avantüristid ära.

Kuulata, võta aega looduses ­ rahu otsides muusades, see paradiis kostumas südames!

Mis oleks kui saaksin ma rännata, puhata hinge ja ravida südant?

Saaksin tunda rõõmu ja aidata, Olgugi kasvõi sant.

Mikk Rebane, 12.b

Mikk Rebane, 12.b

JOONESTAMISE TÖÖD Tööd on valminud Merike Heina juhendamisel joonestamise suunakursusel.

Taskunuga Autor: Helena Pahtma

Sõrmus Autor: Ernest Michael Priidik Gallagher

Teesõel Autor: Iri­Ingrid Saarman

Kiiktool Autor: Helena Pahtma

Nuga Autor: Mikk Õunmaa

SAAGE TUTTAVAKS: MEIE UUED EESTI KEELE ÕPETAJAD Nimi: Mai Perillus Sünniaeg: 17.05.1989 Lemmiklinn: see on üks põhjus, miks ma Tartusse elama tulin.

Lemmikraamat: Charlotte Brontë „Jane Eyre“.

Kõige meeldejäävam sündmus elus: kui ma olin suutnud ülikoolis läbida ühe psühholoogia aine, mille eksam oli 600­ leheküljelise raamatu peale. See tundub naeruväärsel kombel kohati suuremgi saavutus kui mu bakalaureuse või magistrantuuri lõpetamine.

Mõni tsitaat, mis inspireerib: Kunagi üht Mihhail Lotmani ettekannet kuulates jäi kõrvu mõte, et ignorantsus pole alibi.

Ehk siis inimese oskamatust või teadmatust ei õigusta tema ükskõiksus. Peaaegu kõike on võimalik selgeks õppida, kui selleks tahtmist ja huvi on. Tuletan seda mõtet endalegi iga päev meelde.

Millist spordiala harrastan: keha ja vaimu aitab vormis hoida pilates. Talviti meeldib väga ka lumelauaga sõitmas käia.

Unistus, mis on jäänud teostamata: oleksin tahtnud õppida arstiks.

30 aasta pärast kujutan end ette nii: ärge hirmutage.

Film, mis liigutas: Selleks oli on ja jääb tõestisündinud lool põhinev film „Tuukrikell ja liblikas“ („Le Scaphandre et le papillon“). Lugu räägib vabast ja loomingulisest hingest, kes jääb õnnetuse tagajärjel lõksu oma halvatud kehasse.

Välismaailmaga saab ta suhelda vaid vasaku silma abil, mis üks või kaks korda pilgutades annab vastuse „jah“ või „ei“.

Viimati loetud raamat: Mihkel Muti kultuuriirooniline „Hiired tuules“. Kui Muti teoses elavnes üks rauapainutaja Bachi kontserdil olles teatud fuuga peale, millest ta oli kuulnud üht moodsat raadiotöötlust, siis mina omakorda elavnesin selle peale, et tundsin ära selles rauapainutaja tegelaskujus mitmed end n­ö kultuurseks pidavad inimesed.

Ma ei ostaks iial vabatahtlikult valgeid marineeritud pärlsibulaid.

Ma ei tegeleks iial veespordiga. Sattusin kunagi ühte olukorda, mis hävitas mu veelembuse.

Otsustasin hakata õpetajaks, sest see elukutse ei lase mõistusel nüristuda.

Nimi: Mari Roostik Sünniaeg: 18.03.1990 Elukoht: Muinasjutumaa Lemmiklinn: Pariis Lemmikraamat: Kohustuslik kirjandus 10. ja 11. klassile! Lemmikuim raamat on veel lugemata.

Lemmikloom: Nokkloom Minu koduloomad: aastane koerapoiss Frank Kõige meeldejäävam sündmus elus: Kõik sündmused on märgilise tähendusega, vahest on üks meeldejäävam olnud täiskasvanuks kujunemine koos erinevate kirjandusteostega.

Mõni tsitaat, mis inspireerib: „Kui ma suureks saan...“; „The aim of life is self­development. To realise ones nature perfectly – that is what each of us is here for“ (Oscar Wilde) Millist spordiala harrastan: Poksin ja jooksen.

Unistus, mis on jäänud teostamata: Väikese tirtsuna mind balletti õppima ei pandud, aga ma veel jõuan!

30 aasta pärast kujutan end ette nii: Mitmete­setmete naerukortsude õnneliku omanikuna!

Film, mis liigutas: „The help“ Muusikapala, mis läks südamesse: Minnie Riperton „Loving you“ Viimati loetud raamat: Jeanette Winterson „Kirg“ Lemmiksöök: Hommikukohv ja võileivad (ma tean, et peaksin putru sööma!)

Lõpetage lause: Ma ei paneks iial selga võõraid sulgi..

Viimati ajas mind naerma talla all krudisev esimene lumi.

Kui ma saaksin suure lotovõidu, siis jääksid õpilaste kirjandid mõneks ajaks parandamata – bon voyage!

Otsustasin hakata õpetajaks, sest ma armastan seda tööd!

SAAGE TUTTAVAKS: MEIE UUED EESTI KEELE ÕPETAJAD Nimi: Triinu Palo Sünniaeg: 23.11.1975 Lemmiklinn: Tammelinn Lemmikriik: Eesti Lemmikraamat: Meeldib eelkõige klassika siit­ ja sealtpoolt lahte: Mika Waltari „Sinuhe“, Jaan Krossi „Tabamatus“, Mats Traadi „Tants aurukatla ümber“.

Minu koduloomad: Hiir, kelle lapsed kuurist kolm aastat tagasi paaripäevase ja pimedana leidsid.

Mõni tsitaat, mis inspireerib: Mineviku vahel kus on meie mälestused ja tuleviku vahel kus on meie lootused on olevik kus on meie kohustused. (Pane puuduvad komad!).

Millist spordiala harrastan: Peamiselt tõstmist toidukottide, raamatuvirnade, lastevankrite, autokummide ja küttepuude abil. Kui aega üle jääb, siis käin ujumas ja tervisejooksul.

30 aasta pärast kujutan end ette nii: Olen veel piisavalt kõbus, et iga päev tööle koperdada ja piisavalt lõbus, et nädalavahetusiti lapselapsi kantseldada.

Film, mis liigutas: Clint Eastwoodi „Madissoni maakonna sillad“. Lugu sellest, kuidas juhus meie elu muudab. Kuidas kõik siin elus on vaid silmapilk.

Muusikapala, mis läks südamesse: Väga meeldib Tõnis Mägi, näiteks „Jäljed“.

Viimati loetud raamat: Miika Nousiaineni menuromaan „Vadelmavenepakolainen“ soomlasest, kes on sündinud valesse rahvusesse ning tahab saada rootslaseks. Teos ilmus sel aastal ka eesti keeles („Vaarikalaevukesepõgenik“).

Lõpetage lause: Ma ei paneks iial selga midagi mürkrohelist.

Ma ei ostaks iial midagi postimüügikataloogist. Paar korda olen seda teinud, ja iga kord kahetsenud.

Ma ei tegeleks iial langevarjuhüpetega. Oma kõige kohutavamas õudusunenäos seisan ma Suure Munamäe vaatetorni ilma piirdeta serval.

Viimati ajas mind naerma multifilm „Maša ja karu“.

Kui ma saaksin suure lotovõidu, siis läheksin Kuubale.

Otsustasin hakata õpetajaks, siis, kui ma vilistlaste kokkutulekul vanu fotosid uurides avastasin, et minu õpetaja nägi 50 aasta eest välja täpselt samasugune nagu siis. Mõistsin, et selles elukutses on seletamatu (elu)jõud.

Nimi: Ulve Mägi Sünniaeg: 8.06.1956 Lemmiklinn: Veneetsia Lemmikraamat: Mati Undi "Sügisball", Andrus Kivirähk "Maailma otsas", Gustave Flaubert "Madame Bovary".

Minu koduloomad: Ma ei võta põhimõtteliselt ühtegi kodulooma, sest mul pole aega nendega tegeleda. Kunagi ammu oli hamster, kes suri vähki ­ see oli kohutav.

Mõni tsitaat, mis inspireerib: "Kui elult midagi ei soovita, läheb elu aina tühisemaks ja igavamaks." (Fritz Riemann).

Millist spordiala harrastan: Lastelastega tantsimist.

Unistus, mis on jäänud teostamata: autojuhiload.

30 aasta pärast kujutan end ette nii: Olen veel kobe mutt (90­aastane), värvin huuled ära, panen kübara pähe ja lähen sõbrannadega (kui nad veel elavad) kohvikusse.

Film, mis mind liigutas: „Lendas üle käopesa".

Lemmiksöök: Liha, liha ja veelkord liha.

Lõpetage lause: Ma ei ostaks iial suhkruvatti. Iga kord, kui näen kedagi seda söömas, jookseb külm jutt üle selja.

Otsustasin hakata õpetajaks, sest see amet on ainukene, mis POLE IGAV!

TOIMETUS TOIMETAJAD

Janika Stets, Maarja Johanna M채gi, Heliis Nemsitsveridze, Mirjam Savisto

KAASAUTORID

Kristjan Tammi, Siiri Mugra, Terje Vaher, Doris Helina Fjuk, Kristo Koppel

KEELETOIMETAJAD

Mai Perillus, Mari Roostik

KUJUNDUS

Janika Stets, Heliis Nemsitsveridze, Maarja Johanna M채gi, Mirjam Savisto

FOTOGRAAFID

Janika Stets, Heliis Nemsitsveridze

JUHENDAJA

Janika Stets, Merike Hein

Foto: Janika Stets