- RAAMAT -
Raamat Ida-Virumaa jahinduse ajaloost Jõulurahu pidulikul väljakuulutamisel Mäetagusel esitles Ida-Viru jahimeeste selts värskelt trükist ilmunud teost, kus on kuus ja poolsada lehekülge tihedat teksti ja rohkelt fotosid.
K
üsimustele vastab Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees Marko Vinni.
Kui kaua aega võttis sellise mahuka teose koostamine? Ideest raamatu kaante vahele saamiseni kulus natuke üle kahe aasta. Sellest ajast 1/3 kulus info kogumisele, 1/3 kirjutamisele ning 1/3 kujundamisele ja trükkimisele. Kui üdini aus olla, siis õigupoolest oleks raamat vajanud veel õigekirjakontrolli ja kohatisi sisutäpsustusi. Kahjuks surusid peale tähtajad ja seetõttu on sisse lipsanud vigu. Perfektsionistina ei saa ma täiesti rahul olla. Kui üks silm kõvasti kinni pigistada, siis aga võib üpris rahule jääda. Eelkõige on raamatu eesmärk talletada, kuidas nii Eesti kui ka IdaVirumaa jahindus on arenenud. Nagu eessõnas ütlen, on see raamat vajalik eilsetele ja tänastele, aga eelkõige tulevastele jahimeestele. Koostamine algaski ju sellest, et soovisin ise saada vastuse mõnele küsimusele. Kui ma vastust ei saanud, siis hakkasime koos otsima. Autor Anne Nurgamaa on sõelunud läbi tohutu materjali. Eriti väärtuslikud on ajaloolised fotod ja dokumendid, mis kajastavad jahisektsioonide, -seltside ja jahtkondade igapäevatööd. Kuidas õnnestus kogu see materjal kokku koguda? Kui olin Annelt selle „õnnetu“ jah-sõna kätte saanud, et ta võtab nii suure töö ette, siis andsime kohe jahtkondadele teada, et otsime jahiajalugu ja sealhulgas pilte. Jahtkondade ajaloo-osa ongi sellepärast nii erinev, et suuresti koostasid nad selle ise.
ANNE NURGAMAA
Jahisarve kaja. Kiviõli jahindusklubist Ida-Viru jahimeeste seltsiks • •
Ida-Viru jahimeeste selts 2021 656 lk
Anne lisas rahvapärimuste ja jahikommete osa, mis andis minu silmis palju juurde. Mis jahiraamat see ilma jahijuttudeta ikka oleks! 70
Külastasin 2020. aastal kõiki Ida-Virumaa jahtkondi. Palusin neilt, et nad otsiksid oma arhiividest ja vanematelt jahimeestelt pilte ning muud infot. Midagi leidsime ka seltsi hoonest, arhiividest. Töötasime läbi sadade kilode kaupa materjali. Mul endal õnnestus mõned vanemad pildid saada kätte pudeli viina eest. Seega on hundijalaveel praegugi oma vääring täitsa olemas.
Raamat ei ole pelgalt IdaVirumaa jahinduse ajalugu aastast 1948. Sissejuhatav peatükk on pühendatud jahipidamise ajaloole kogu Eestis, samuti on eraldi peatükid ulukipopulatsioonidest, jahitrofeedest, ulukitest rahvapärimustes, jahikommetest ja -eetikast jne. Meil oli autoriga kohe enam vähem ühesugune ettekujutus, milline see raamat peaks olema. Kumbki ei uskunud, et see lõpuks nii mahukaks kujuneb. Anne lisas rahvapärimuste ja jahikommete osa, mis andis minu silmis palju juurde. Mis jahiraamat see ilma jahijuttudeta ikka oleks! Lõpuks tekkis ka kogu Eestit haarav tervikpilt, mis on suuresti Anne teene. Kui juba hakkasime tegema, siis tegimegi natuke põhjalikuma ja kobedama. Kui teised maakondlikud jahiühendused soovivad tulevikus oma ajalugu koostada, siis mida võiksid neile soovitada? Kõige õigem oleks loota, et kuskilt pudeneb veel mõni huvitav või ajalooline fakt. Meil tuli välja palju nn kadunud materjali, sest raamatu koostamisest räägiti palju. Materjali laekus inimestelt, kellel pole jahindusega
