Karuaasta komberdused

Karuaasta TEKST TIINA VÄHI, rahvausundi uurija JOONISTUSED EIKE ÜLESOO FOTO JÜRI JÕEPERA komberdused

Südatalvel ahmid õhku korrusmaja korteris, sest kuluka remondi käigus elektriga tööle pandud ventilatsioon ei toimi nii, nagu peaks, aga arve tuleb ikkagi tasuda. Siis mõtled, et võiksid pigem muunduda karuks ja elada talve üle koopas kevadeni käppa imedes ja mõnusalt läbi une mõmisedes.

Karuks muundumist tunti juba ennemuiste, kuid hoopis teises tähenduses. Rahvad, kes elasid karmides loodustingimustes, kujutlesid ennast aeg-ajalt kiskjateks, et nende viisil ennast toita. Nad käisid libahundiks,- karuks, -ilveseks jne. Eesti pärimuses on ülekaalus libahundid, kuid on üksikud teateid ka libakarudest. Näi-

Tuntud on lood, kuidas Lapi nõid muundub ennast karuks ja kuidas libakaru naha alt leitakse noatupp.

teks Setu muistend „Pelätav ja kuri kahr“ libakarust räägib sellest, kuidas talumees tõmbab endale näljahädas karunaha selga ja murrab ümbruskonnast loomi. Lõpuks saadakse talle jälile ja saadetakse kohtuotsuse alusel Siberisse.

Ka mõnes 17. sajandi Eesti nõiaprotsessi protokollis räägitakse libakaruks muundumisest. Näiteks 1633. aastal andis kaebealune Pärnu

maakohtus tunnistuse kahe inimese libakaruks jooksmise kohta.

Libakaru kujutelm on rohkem tuntud skandinaavlastel: soomlastel, rootslastel ja eriti saamidel. Neil säilis kauem karukultus, sellega seotud rituaalid ja šamanistlikud hingerännukujutelmad. Tuntud on lood, kuidas Lapi nõid muundub ennast karuks ja kuidas libakaru naha alt leitakse noatupp.

Suure karu tähtkuju all

Miks eestlased ei valinud oma rahvusloomaks karu nagu meie hõimlased soomlased, kes rikkalikule karupärimusele toetudes peavad ennast karurahvaks? Karu on Soome looduse võimsaim loom, keda peetakse metsa sünonüümiks. Soome looduskaitsjad valisid ta 1985. aastal rahvusloomaks. Karu väljendavat nn Soome sisu (sm suomen sisu): õnne, turvalisust, pehmust, rikkust, tahtejõudu, ustavust, südikust.

Soome alad ulatuvad Läänemerest kaugele põhja poole ja karu kreekakeelne nimetus arktos suunab pilgu sinna. Antiigist alates on viidatud, et põhjarahvad elavad Suure Karu, (ld Ursa major; meil Suur Vanker) tähtkuju all, mistõttu on neid nimetatud ka suure karu rahvasteks. Karu järgi on põhjapoolust ümbritsevaid alasid hakatud kutsuma Arktikaks. Tänapäeval levinud arvamuse järgi oli suures osas Euraasia metsavööndist kiviajal levinud karukultus.

Metsa kuldne kuningas

Soomeugrilased on karu pidanud inimloomaks, metsinimeseks, sest ta seisab kahel jalal, sööb käppadega ja istub, selg vastu puud. Tema käpad, jalajälg ja rind on üsnagi sarnased inimese omadega. Ka toiduvalik sarnaneb inimese omaga, segatoidulisena sööb karu nii taimi kui peab ka jahti. Küllap mõjusid ürgküttidele karu pisarad, sest neidki on peetud tema inimlikkuse tunnuseks.

Kristfrid Gananderi teoses „Mythologia Fennica“ (1789) ja Elias Lönnroti eepose algvariandis „Vana Kalevala“ (1835), mis vahendavad soome rahvapärimust, nimetatakse teda „metsa kuldseks kuningaks“.

Põhja-Euraasia ja -Ameerika kultuurile on iseloomulik totemism: mingi loomaliigi ja etnose või klanni müütiline suhe. Läänemeresoomlaste seas on totemistlikku pärimust karu kohta säilinud kõige rohkem idasaamidel, eelkõige Inari saamidel ja koltasaamidel. Inari saamid jutustasid, et koltade esiema oli saami tüdruk, kes oli veetnud talve karukoopas.

Soomes, eriti Karjalas leidub rohkesti pärimuslugusid karu ja naise seksuaalsuse kohta. Karust tugevamaks peeti naise väge, mida oli enam vanadel naistel, kes karule oma paljast tagapoolt näidates peletasid teda karjast eemale, seda nimetati karhun pyllytys. Naise suguelundit nimetati karu käpaks (eestlastel kodukaruks). Viljakas eas naistel ei olnud soovitatav otiga kokku puutuda, võisid sündida karupojad. Karjala karupeiedel pidid naised vältima isegi tapetud karu lähedust ega tohtinud süüa tema liha, sest muidu võis karu naise kaudu taassündida.

Soome hõimude karupeied

Surmatud karule avaldati austust, näiteks Ida- ja Kesk-Soomes korraldati veel 19. sajandil karupeiesid, mis kujutasid endast karu kui tootemlooma, inimeste esiisa ja inimsoost esiema müütilise pulma kultuslikku näitemängu.

Vanim soome karupeiede kirjeldus leidub 17. sajandi Kesk-Soome Viitasaare tekstis „Couvo pulmad“. Couvo (ka Kouko) tähendab esiisa, vanameest, karu või äikest. Karu kujutati peiedel peigmehena, kelle osatäitjaks määrati

noormees. Tapetud karule otsiti lepituseks küla neidude hulgast mõrsjat. Rituaali lõpul viidi karu pealuu rongkäigus metsa ja riputati väljavalitud puu, enamasti kõrge pedaja oksa külge, ülejäänud luud maeti sama puu juure alla. Nii oli karu asupaik korraga nii taevas kui ka maas.

Karupeiede runodes räägitakse, et karu (Otso) on sündinud taevas, Kuu ja Päikese juures Otava tähtkujus, mida tänapäevalgi tunneme Suure Vankri ehk Suure Karu nime all.

Soomeugrilased on uskunud, et pärast surma tõuseb karu üles, sünnib taevas uuesti. Suure Karu tähtkuju vaadates võib tunduda, et see on ilma peata: karukoljurituaalis on tema pea jäänud maale, õigemini maa ja taeva vahele puu otsa. Et aidata karul üles tõusta, on soome-ugri kultuurides tema luud asetatud hauda anatoomilises järjekorras.

Turu piiskopi Rothoviuse jutlusest, mille ta pidas 1640. aastal Turu akadeemia avamisel, saame teada, et karukoljusid on Soomes rituaalseks otstarbeks kasutatud veel 17. sajandil, et karupeiedel joodi karu auks tema pealuust ning häälitseti karu moodi, et saada rohkem õnne. Kuigi alates 17. sajandist tugevnes Soomes kiriku võitlus ebausu vastu, ei õnnestud karupeiesid rahvatraditsioonist täiesti välja juurida.

Eesti maapõues ja rahvaluules

Võrtsjärve loodekaldalt Valma varaneoliitilisest asulakohast (3.–4. aastatuhat eKr) on leitud karuluid, mida on tõlgendatud rituaalseks karumatuseks. Sealt on pärit ka istuva karu savikujukene.

Sarnaseid merevaigust ja profiilis kujutatud karusid on ka näiteks Taani mesoliitiliste leidude hulgas. Varaneoliitilisest Kääpa asulast on väljakaevamisel leitud 60 karukolju fragmenti, oletatud on karu koljumatust. Usutavasti tarvitati Läänemere idakaldalgi karu koljusid ja lõualuid mingis rituaalis. Karuluid on leitud ka mesoliitilise Kunda Lammasmäe asula väljakaevamisel.

Kuhu aga kadus karukultus hilisematel aastatuhandetel?

Karupeiedest vaikib eesti suuline pärimus täielikult. Mall Hiiemäe on oletanud, et meil ei kujunenudki karupeiesid välja nii nagu soomlastel ja siberi soomeugrilastel. Eesti sai põllumajanduslikuks maaks juba palju varem kui Põhja-Soome, Savo ja Karjala metsaalad, kus jahipidamine oli tähtsam elatusallikas ning vanad jahitavad ja -uskumused säilisid kauem. Eesti põlluharijate ja karjakasvatajate rahvausundis võis mesikäpp varakult kaotada oma aupaiste, temasse hakati pigem suhtuma kui karjakahjurisse ja põllurüüstajasse.

Eesti „karukalender“

Eesti rahvakalendris ei saa karuott kiidelda omanimelise kuuga nagu võsavillem, kelle järgi on veebruar hundikuu. Sellest hoolimata on peetud tähtsaks kogu aasta jälgida karu elurütmi ja toiminguid, isegi tema talveuinak kajastub rahvakalendris. Talveuinakusse jäi karu mihklipäeval ja ärkas sellest paastumaarjapäeval. Tõnisepäeval, küünlapäeval ja madisepäeval pööras ott teist külge. Taliharja- ja madisepäeval olevat ta imenud käppa. Sügisest kuni madisepäevani (24. veebruar) ei tohtinud karu õige nimega nimetada, et ta ei tuleks suvel karja ega ründaks kütti. Sel ajavahemikul võis kasutada ainult peitenimetusi, mida on soome ja karjala keeles umbes 200. Eestikeelseid peitenimesid on vähem.

Eriline on mareta- ehk karusepäev (13. juuli), mis viitab karu nimele ja mida on tõlgendatud karu austamise päevana. Pilistvere kiriku 1680. aasta visitatsiooniprotokollis on märgitud, et sel päeval pühitsevad nad karusepäeva ehk karupäeva (sk Karrusche Päwe oder Bährentag), et karu nende karja ei murraks.

Mütoloogilise kujuna on karu levinud eelkõige Siberi metsavööndi ja polaarvöötme rahvaste kultuuriareaalis, seevastu lõunapoolsed rahvad on austanud pigem hunti. Läänemeresoomlased jäävad nende kahe kultuuriruumi vahealasse, olles seotud mõlemaga. Sellele näib viitavat ka Eesti muistend metshaldja poegadest: inimese ja metshaldja segaabielust sündinud kaksikute isa muundab aeg-ajalt oma pojad karuks ja hundiks, et need saaksid libaloomadena paremini jahti pidada.

Hunt ja karu on siinse kandi rahvapärimuses olnud mõneti sarnased tegelased, nendest on lähtunud samalaadsed sümbolid, metafoorid ja müüdid (libahunt, libakaru). Slaavi pärimuses mainitakse hunti ja karu tihti koos samades folklooritekstides (manamistes), pulmalauludes nimetatakse peigmeest nii karuks kui ka hundiks, mõlemat tarvitatakse alternatiividena vanasõnades ja kõnekäändudes („Töö ei ole hunt/karu, et metsa jookseb“).

Setu lauludes figureerib kahr (kahro) koos soega, ning see, mis on öeldud soe kohta, kehtib sageli ka kahro kohta. Kuid mitte alati, sest „Karul on üheksa mehe ramm, aga ühe mehe mõistus“. Hundi kohta öeldi vastupidi.

Soomeugrilased on uskunud, et pärast surma tõuseb karu üles, sünnib taevas uuesti.

Soomes on karu rahvusloom - Soome looduse võimsaim loom, keda peetakse metsa sünonüümiks.