- NÄITUS Suurim saal oli pühendatud Aafrikale, kus lisaks muudele eksponaatidele oli näha mõningaid Zsigmond Széchenyi kütitud loomade topiseid.
Zsigmond Széchenyi näitus Budapestis
Ungaris 25. septembrist 14. oktoobrini toimunud maailmanäituse raames oli nii Budapestis kui ka teistes linnades põnevaid väljapanekuid. Ungari tuntud jahimehe ja kirjaniku Zsigmond Széchenyi (1898—1967) näitus väärib pikemat ülevaadet. TEKST ANDRA HAMBURG FOTOD ANDRA HAMBURG, ROBERT CAPA KUNSTIKESKUS JA SZÉCHENYI ERAKOGU
U
ngari jahinduse suurkujule Zsigmond Széchenyile pühendatud näitus oli maailmakuulsa sõjafotograafi Robert Capa fotokunstikeskuses. Piltide, topiste, jahipäeviku jms kõrval olid eriti mõtlemapanevad tema tabavad tsitaadid jahindusest. Jahindust selgitas ta järgmiselt: „Jahindus tähendab uluki jälitamist ja metsakohinaid, pigem siiski metsakohinaid.“ Mitu põlvkonda on üles kasvanud Zsigmond Széchenyi kirjutatud romaanidega, tema jahikogemuste najal. Välisekspeditsioonid on talletatud raamatukaante vahele. Tema teoseid on ungari keeles välja antud rohkem kui 70 korda ja müüdud üle poole miljoni eksemplari. Lisaks on tema järgi nimetatud jahindusmuuseum Hatvani linnas Budapestist 60 km kaugusel.
Pärit kõrgklassi perest
Zsigmond Széchenyi oli pärit nooblist krahviperekonnast. Isapoolsed vana-
vanemad olid tolleaegse valitsuse liikmed, emapoolsed vanavanemad olid suurmaaomanikud, kuuludes ka kuningakotta. Tuntud jahimees alustas jahikarjääri väga varases eas. Õhupüssiga käis ta juba seitsmeaastasena Sárpentele külas varblasi laskmas. Zsigmond Széchenyi oli kirglik jahikollektsionäär. Tema hilisemas eas kütitud kõrbeantiloop (Addax) oli lausa maailmarekordi vääriline. Teise maailmasõja ajal hävis kodupõlengus 1300 jahitrofeega kollektsioon. Õnneks säilis osa tema neljakeelsest (inglise, ungari, saksa ja prantsuse) jahinduslikust kirjanduskogust, mis sisaldas üle 3000 köite ja mida peetakse kogu maailmas rariteediks. Pärast sõda ootasid rasked ajad. Nõukogude võim arreteeris ta 1945. aasta märtsis ja hoidis kuu aega vangis. Aastal 1951 küüditati ta kodukohast ja järgnevad kaheksa aastat viibis ta asumisel eri kohtades. Kommunistliku režiimi ajal sai ta sõbra abiga tööle
66
Keszthely Helikoni raamatukogus Balatoni järve ääres ja võis taas jahti pidada. Hiljem tohtis ta tagasi Budapesti kolida. Széchenyi oli laia silmaringiga, teda iseloomustas sügav armastus ja austus looduse vastu. Fotograafina ilmutas ta suurt huvi mitte ainult floora ja fauna, vaid kogu maailma ja inimeste vastu, keda ta oma reisidel kohtas. Siiski meeldis talle olla rohkem väljaspool tsivilisatsiooni, istuda lihtsalt lõkke ääres metsas või olla jahil. Esimene näituseruum oli pühendatud Széchenyi eluloole: kuidas ta jahipidamist alustas, tema esimesed jahid, milline oli ta kodu ja isiklik elu. Erilist tähelepanu vääris pilt 17-aastasest Zsigmondist (1915), kus ta demonstreerib kütitud punahirve trofeed. Teised saalid olid jaotatud Euroopa, Aafrika, India ja Alaska jahiretkede järgi. Ta ei käinud alati küttimas, vaid ka loodust vaatlemas.
