Akadeemikust jahimees Veiko Uri

- jahimees Akadeemikust jahimees VEIKO URI

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTO INGMAR MUUSIKUS

Eesti maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor Veiko Uri valiti hiljuti Eesti teaduste akadeemia liikmeks. Ta on jahimees ja kuulub Tartu jahindusklubi Järvselja jahiseltsi.

VEIKO URI

• Sündinud 1969. • Lõpetanud põllumajandusülikooli metsamajanduse insenerina 1993. • Doktorikraad 2001. • Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor 2015. • Maaülikooli nõukogu liige, maaülikooli metsanduse doktorinõukogu liige. • Eesti Vabariigi teaduspreemia uurimuste tsükli „Produktsioon, süsiniku akumulatsioon ning lämmastikuringe kiirekasvulistes lehtpuupuistutes“ eest 2013. • Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk 2016.

Kas olete akadeemikute auväärses ringis ainus jahimees?

Seda ma ei tea, kui palju akadeemikute hulgas jahimehi on. Võimalik, et olen ainuke.

Kuidas te üldse jahinduse ja metsanduse juurde jõudsite? Kas on see esivanematelt kaasa saadud huvi?

Seda küll, jahikirg on isalt, tema kõrval hakkasin juba üsna noorena metsas käima.

Õppisite metsandust maaülikoolis, mille lõpetasite 1993. aastal. Millal sai teist ametlikult jahimees?

Hakkasin Järvseljal jahil käima juba üliõpilasena, nii nagu paljud tolleaegsed metsanduse tudengid, jahimeheks sain aastal 1990.

Kas on teil välja kujunenud oma lemmikjaht? Kas käite meelsamini üksi metsas või koos jahiseltsiga ühisjahtidel?

Käin nii üksi kui ka seltskonnaga, mõlemal on omad võlud, aga minu lemmik on suvine sokujaht.

Olete öelnud, et akadeemiku roll ühiskonnas on tippteaduse edendamine ja riigi ning ühiskonna teaduspõhine nõustamine. Jahipidamine kui iidne tegevusala on sattunud ühiskonnas pideva surve ja kriitika alla. Kuidas olete enda jaoks jahil käimist mõtestanud?

Jahil käimine on üks looduses ja loodusega koosolemise vorme. Loomulikult on jaht palju enamat kui looma küttimine, jahil on oma eetika, tavad ja traditsioonid, ühisjaht on ka üks sotsiaalse suhtlemise vorme. Jaht on sama vana kui inimkond ja küllap on jahimeeste geenides midagi sellist, mis neid ikka ja jälle metsa tõmbab.

Aukartus elu ees on kahtlemata jahieetika alus. Jahimees peab suhtuma ulukitesse lugupidavalt ja austusega. Sama on ka metsanduses. Mul on sageli tunne, et põhiküsimus, miks inimesed on praegu vaenulikud metsa raiumise vastu, ongi just nimelt eetikas. Praegune metsategu võimsa tehnika abil on sageli räpakas, piltlikult öeldes pole metsa võetud lugupidavalt, vaid järele jääb justkui rüvetatud maa. Selliseid haavu või jälgi on metsades palju. Kuivõrd nüüdisaegne metsatööstus pöörab näiteks kas või metsatehnika arenduses sellele tähelepanu?

Eetika, head tavad ja kirjutamata seadused on vajalikud mitte ainult jahinduses või metsanduses, vaid ühiskonnas laiemalt. Miks metsanduses on olukord nii teravaks läinud, siin on põhjusi palju ja neist on eri vaatenurkadest palju kirjutatud ning räägitud, aga ka eetikal on siin oma osa.

Tilk tõrva rikub kogu meepoti ja sageli just negatiivsed näited leiavad laia kõlapinda, aga pahatihti just nende põhjal kujuneb hoiak metsandusse suhtumisel laiemalt.

Mis puutub metsamasinatesse, siis nüüdisaegse metsatehnika roll selles vaidluses on üle demoniseeritud. Markantseim näide sellest on vabariigi aastapäeva ühes lavastuses näidatu. Masin on vaid tööriist ja milline näeb lank välja pärast raietöid, oleneb ennekõike sellest, mis tasemega mees masinaga töötab, milline on üldine töökultuur, kui nõudlik on metsamajandaja või maaomanik jne. Muidugi avaldub suur looduslik mitmekesisus ka inimühiskonna kõikides rühmades, sh metsaomanike ja -majandajate hulgas, aga üldiselt on raietööde kvaliteet ja hilisem metsade uuendamine läinud paremuse poole. Muuhulgas on muutunud iseenesestmõistetavaks, et tekkinud kahjustused pärast raietöid korrastatakse.

Jahieetika üks aluspõhimõte on ka see, et kütitud uluk tuleb võimalikult täielikult tarvitada ja vääristada. Raiskamine on patt. Kuid just siin on väga selge veelahe jahipidamise kaudu saadud saagil ja liha tööstuslikult tootmisel, kus kaod on ületootmise tõttu tohutud. Miks aga on endiselt suhtumine jahimeestesse pahatihti negatiivne? Kuidas ja kas oleks võimalik seda suhtumist muuta?

Ma arvan, et tõrjuv hoiak jahi ja jahimeeste vastu ei tule sellest, kuidas jahimehed saaki väärindavad, vaid sellest, et heaoluühiskond ja ulatuslik urbaniseerumine on viinud loodusest võõrandumisele. Oma osa mängib ka inimeste puudulik loodusharidus, näiteks kui loomade linna sattumise tõlgendus on, et kõik metsad on maha raiutud ja loomadel pole enam kusagil kohta, kus olla.

Ühiskonna arengutrende vaadates pole ma väga optimistlik, et suhtumine jahindusse ja jahimeestesse muutuks lähiajal märgatavalt teistsuguseks.

Jahimehed oskavad looduses hakkama saada ka siis, kui meid tabavad ootamatud olukorrad: looduskatastroofid, pandeemiad jne. Jahimehed on tulnud kogukonnale appi seal, kus riik jääks muidu hätta, hea näide on võitlus sigade Aafrika katkuga (SAK). Tulles tagasi jahimehe maine juurde, tundub, et jahimeest hinnatakse siis, kui häda on käes.

Jah, SAK on eespool räägitu kohta hea näide. Selles olukorras teadvustas ühiskond jahinduse vajalikkust väga selgelt. Inimene aga on võtnud endale looduse reguleerija ja kujundaja ning ühes sellega ka vastutaja rolli. Ühiskonnana püüame leida ulukite arvukuse ja inimese majandushuvide kompromissi ning jaht on ainuke reaalne võimalus ulukite arvukust reguleerida. Poleks võimalik kasvatada noort metsa põtrade liiga suure populatsiooni korral, metssigade suur arvukus põhjustab probleeme põllumajanduses, aga ka inimeste pahameelt segi pööratud murukamara pärast taluõues või suvila ümber. Aga seda tasakaalustaja rolli tuleb täita pidevalt, ei saa lasta asjadel vahepeal omasoodu kulgeda ja alles siis tegutsema asuda, kui olukord täbaraks kisub. Ühiskonnal võiks olla tarkust väärtustada jahti ja jahindust ka kriisivälisel ajal.

Kuidas te metsandusteadlasena hindate Eesti ulukite elukeskkonda?

Ma pole ekspert ulukite arvukuse kohta midagi arvama, aga kui vaadata igaaastaseid küttimis- ja loendusandmeid, siis üldjoontes on meie peamiste jahiulukite seis ju hea. Paratamatult erinevate ulukite arvukus ajas muutub, vahepeal läheb mõnel liigil paremini, vahepeal kehvemini ja nendel muutustel on enamasti väga erinevad põhjused (ilm, taudid, toidubaas, küttimine jne). Näiteks mõnest piirkonnast SAK-i tõttu peaaegu kadunud metssigade arvukus näitab jõudsa kosumise märke, metskitse arvukus on pärast kümnenditagust mõõna taas suur, samal ajal põtrade arvukus on kerges languses.

Üle pika aja saame rõõmu tunda tõeliselt lumerohkest talvest. Kas olete jõudnud ka mõnele talvisele jahile? Kas hundijahti olete näiteks sel talvel pidanud?

Hundijahti pole jõudnud, aga olen küttinud mõne nugise.

Suur tänu ja ikka kivi kotti!