Põldpüü ehk nurmkana tulevik on ohus

- kaanelugu Põldpüü ehk nurmkana tulevik on ohus

Miroslav Vodnansky Kesk-Euroopa ulukiökoloogia instituudist selgitab, miks on putukate kaitsmine nii vajalik, pidades silmas jahilindude populatsioonide tulevikku.

Ajakirjast Wild und Hund nr 6/2020 refereerinud JAANUS VAIKSOO FOTO INGMAR MUUSIKUS JOONISTUSED EIKE ÜLESOO

Põldpüüde küttimine Saksamaal

Väikeulukite olukord tekitab muret kogu KeskEuroopas. Võrreldes aastate jooksul kütitud väikeulukeid, on selgelt näha, kui palju on vähenenud kütitud ulukite arv just viimasel kümnel aastal.

Nii kütiti Saksamaal 2018. aastal 64% ja Austrias 59% vähem jäneseid kui aastal 2007. Faasanite küttimisel oli langus veelgi järsem: 2018. aastal kütiti Saksamaal 81% ja Autrias 71% vähem faasaneid kui 2007. Väikeulukite arvukuse vähenemine on tabanud tugevalt ka neid traditsiooniliselt heas seisus piirkondi, kus nende tugev populatsioon on olnud suures osas seotud intensiivse ulukihooldusega, seetõttu jääb mulje, et varem hästi õigustanud ulukihoolduse meetmed praegustes tingimustes enam nii hästi ei toimi.

Ent küsimus pole ainult jänestes, faasanites ja põldpüüdes. Need ulukiliigid kujutavad endast vaid üht osa ökosüsteemist, mille bioloogiline mitmekesisus juba aastakümneid järk-järgult väheneb. Viimasel ajal on avaldatud ka alarmeerivaid arve laululindude arvukuse vähenemise kohta. Nii näiteks on Bird Life’i ühe uuringu põhjal tehtud kindlaks, et Austrias on ajavahemikus 1998−2016 vähenenud põldlõokese arvukus 47%.

Vähem linde

Paljude linnuliikide arvukuse vähenemise põhjused põllumajanduspiirkondades on eelkõige sobivate elupaikade kadumine ja toidupuudus. Selles mõttes on laululindudel faasanite ja nurmkanadega palju ühist, et umbes 80% laululindudest on putuktoit vähemalt pesitsusajal hädavajalik. Ometi jääb elutähtsaid putukaid üha vähemaks nendes põllumajanduspiirkondades, kus puuduvad õistaimede kasvukohad.

Mõne pikaajalise uurimuse järgi on putukate biomass möödunud kümnendite jooksul paljudes piirkondades vähenenud 80%. Paljud putukaliigid on juba täiesti kadunud. Putukate ja lindude väljasuremine on aga otseses seoses umbrohu- ja putukamürkide kasutamisega intensiivpõllumajanduses ning söötis põldude ja teiste ökoloogiliselt kasulike põllupindade vähenemisega.

Põldpüü- ja faasanipopulatsioonide vähenemise peamised põhjused on haudumise ebaõnnestumine ja tibude suur suremus. Eriti niisketel ja külmadel suvekuudel on tibude haudumise ning üleskasvamise õnnestumine sedavõrd väike, et noorlindude juurdekasv

35 000

30 000

25 000

20 000

15 000

10 000

Põldpüüde populatsioon väheneb pidevalt. 2007. aastal kü� � Saksamaal veel 11 592 põldpüüd, 2018. aastal ainult 1928 (vähenemine 83,37%).

5000

0

1990/91 1991/92 1992/93 1993/94 1994/95 1995/96 1996/97 1997/98 1998/99 1999/00 2000/01 2001/02 2002/03 2003/04 2004/05 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 2009/10 2010/11 2011/12 2012/13 2013/14 2014/15 2015/16 2016/17 2017/18 2018/19

Joonis 1. Põldpüüde ehk nurmkanade küttimine Saksamaal.

Põldpüütibude kasvamine sõltuvalt putuktoidust

40

35

30

25

20

15

10

5

0

koorumine 1. elunädal 2. elunädal

Normaalse toitumisega tibud (100% putuktoidul) Vähem sobivama toitumisega tibud (50% putuktoidul) Tibud, kelle toidus puudusid putukad

Joonis. 2. Põldpüü- ehk nurmkanatibude kasvatamine olenevalt putuktoidust.

ei kompenseeri hukkunud vanalinde. Põldpüüde ja faasanite väga väike juurdekasv on seletatav putukate drastilise vähenemisega intensiivselt kasutatavates põllumajanduspiirkondades. Piisav putuktoit peab olema faasanitele ja põldpüüdele kättesaadav erinevatel põhjustel: putukates sisalduvas väärtuslikus valgus on suurel määral elutähtsaid aminohappeid, mida taimses toidus piisavalt ei leidu. Eelkõige haudeperioodil on emaslindude vajadus valku sisaldava toidu järele väga suur. Nagu uuringud näitavad, on põldpüü- ja faasanikanade varustamisel kvaliteetse valguga ja nende paljunemise vahel otsene seos.

Putukate kättesaadavus on põldpüüde ja faasanite järelkasvu jaoks hädavajalik. Tibud ei saa kuni kahe nädala vanuseni taimset toitu seedida oma välja arenemata seedetrakti tõttu.

Asendamatu putuktoit

Kui asendamatu on putuktoit põldpüü- ja faasanitibude kasvamiseks ja ellujäämiseks, näitavad selgelt ulukiökoloogia instituudi toitumisuuringud. Tibud jaotati kolme katserühma, keda toideti erinevalt ja kelle kehalist arengut jälgiti kahe esimese elunädala jooksul. Katserühmal, keda toideti ainult putukatega (100% toiduvajadusest), kasvas põldpüütibude kehakaal esimese kahe elunädala jooksul keskmiselt kaheksalt grammilt 40 grammile ehk viis korda. Sarnaselt kiire kasv oli ka putukatega toidetud faasanitibudel. Ka nende kehakaal peaaegu viiekordistus.

Hoopis teine oli pilt teise katserühma põldpüü- ja faasanitibudega, kelle toiduvajadusest moodustasid putukad ainult poole ja teise poole taimne toit (erinevate taimeseemnete ja peenestatud rohu segu). Nad ei jäänud märgatavalt maha mitte ainult kasvult, vaid ka sulestiku kujunemine oli selgelt aeglustunud. Nii olid teise katserühma kahe nädala vanused tibud märgatavalt väiksemad. Lisaks sellele olid nad ebapiisava sulestiku tõttu palju tundlikumad külmale ja niiskusele kui ainult putukatega toidetud noorlinnud.

Kolmanda katserühma põldpüü- ja faasanitibud, kes ei saanud üldse putukaid, vaid ainult taimset toitu, hukkusid kõik esimesel elunädalal.

Sobivates tingimustes kiiresti kasvavatel noortel põldpüüdel ja faasanitel on väga suur putukavajadus. Umbes nädalane põldpüütibu vajab normaalseks arenguks päevas umbes seitse grammi putukaid, mis on peaaegu kolmandik tema kehakaalust. Kui putukaid ei ole piisavalt, aeglustub kehaline areng tunduvalt. Seetõttu ohustavad neid looduslikud vaenlased ja ebasoodne ilma.

Putukate ja lindude väljasuremine on otseses seoses umbrohu- ja putukamürkide kasutamisega intensiivpõllumajanduses.

Just ilm mängib kasvuperioodil tähtsat osa. Isegi lühikesed külma- ja vihmaperioodid maist juulini vähendavad märkimisväärselt noorte põldpüüde ellujäämisvõimalusi. Tibud ei suuda esimese kolme nädala jooksul madalatel õhutemperatuuridel oma kehatemperatuuri ise säilitada, seega peavad nad külmaga veetma enamiku ajast ema all, et hoida sooja. Seetõttu on neil aga hulga vähem aega toidu otsimiseks. Uuringus jälgiti, et näiteks nädalased põldpüütibud veetsid niiske ja ligi 15-kraadise õhutemperatuuri juures rohkem kui 80% ajast ema all. Kuiva ja sooja ilmaga (üle 25 ⁰C) viibisid tibud ema all vähem kui 10% ajast. Eriti kriitiline on tibudele pikk vihmaperiood.

Kui sulestik märgub, siis toimub suure soojakao tõttu kiire alajahtumine, nii et tibud kaotavad liikumisvõime. Ühe-kahepäevastele põldpüütibudele piisab niiskes rohus 15 soojakraadi juures neljast minutist, et saada külmakangestus. Põldpüütibude ülitundlikkus külmale on tingitud eelkõige nende väga väikesest kehakaalust. Märksa suuremad faasanitibud on vastupidavamad, aga ka neil tekib sellistes tingimustes külmakangestus kaheksa kuni 12 minuti jooksul. Nii jääb noortel põldpüüdel ja faasanitel toidu otsimiseks väga vähe aega.

Mida vähem on looduses putukaid, seda tõsisemad on kehvade ilmade tagajärjed põldpüüdele ja faasanitele. Ka selle poolest ei ole praegune olukord võrreldav varasemaga, sest ebasobivate mõjude tagajärjed on muutunud palju tõsisemaks. See kehtib ka röövloomade mõju kohta, kelle surve väikeulukitele – erinevatele looma- ja linnuliikidele – on praegusel maastikul märksa tugevam.

Toimivas ökosüsteemis tekivad taime- ja loomariigi tihedad vastastikused suhted, mis on seotud omavahel toiduahelate kaudu ja sõltuvad üksteisest: putukad vajavad eluks teatud taimi ja on ise elutähtsaks toiduks paljudele loomadele ning lindudele.

Faasanid ja põldpüüd on ühe sellise toiduahela lülid ja tähtsaid ökosüsteemi elujõu ning mitmekesisuse näitajad. Seepärast on kõik abinõud, mida need linnud vajavad, panus bioloogilise mitmekesisuse kindlustamiseks. See kehtib nii elupaikade parandamise kui ka hädatarviliku röövulukijahi kohta. See nõuab väga suurt pühendumist. Tuleb tunnustada jahimehi, kes oma jahipiirkonnas suudavad praegustes oludes hoida elujõulist väikeulukipopulatsiooni ja seda jätkusuutlikult majandada.