Õigupoolest ei söö Sofia ka sealiha, mille söömisest ta loobus juba 18-aastaselt. Kanaliha, kala ja vahest harva veiseliha on hea küll. Et Jasonil oleks siin Eestis kodusem olla, on perekond Hunter vast üks väheseid, kes Eestis Ameerika traditsiooni kohaselt tänupühi tähistavad. Viimased pool aastat on Sofia toidu suhtes eriti tähelepanelik ning jälgib hoolega, mida suhu pistab. Ta käis ka toitumisnõustaja juures, sai tervislikuks toitumiseks vajalikud juhendid ning on oma telefoni tõmmanud rakenduse, mis loeb tarbitavaid kaloreid. Ühestki toiduainest ta loobuda aga ei taha. „See oleks lisastress ja nii mulle ei meeldiks,“ ütleb ta. Sofiale maitseb väga magus ja maiustab ta vastavalt sellele, mida rakendusse sisestatud kalorid veel lubavad süüa. Reiside ajal on toitumist jälgida natuke keerulisem. Intervjuu andmise järel seisabki Sofial ees reis Hiina, kus antakse hulk kontserte. „Seal on kakskümmend meest ja mina ning meil on toidukorrad kõik ette planeeritud.
Sööme seal, mida ette antakse ja ega mul seal väga valida pole võimalik,“ ütleb ta. Õigel teel püsimine on tegelikult keeruline ka kodus, sest Sofia ameeriklasest abikaasa tehtud traditsiooniline hommikusöök sisaldab juba üle tuhande kilokalori.
Loon endale juba pikemat aega elu, kus saan tegeleda sellega, mida tõeliselt armastan. Järgmise paari kuu eesmärk Sofial on saada trenniga uuesti sinasõbraks. Jooksmine talle ei meeldi, sõbrannaga jalutamine aga küll, kuid paraku lõppeb see enamasti halvasti – jalutatakse ära ja siis minnakse restorani head pastat sööma. Tartus elades oli spordiklubi kodule eriti lähedal ja siis sattus Sofia sinna lausa igapäevaselt. Eriliselt hästi meeldisid vesiaeroobika ja erinevad
basseinitrennid. Jõusaalifänn ta pole, samuti ei meeldi talle rutiinsed rühmatreeningud. Sofia ütleb, et tegeleb juba pikemat aega endale sellise elu loomisega, kus ta ei peaks mitte midagi tegema ainult kohustuse pärast, vaid saaks tegeleda sellega, mida tõeliselt armastab. Näib nii, et kõige meelepärasem trenn on Sofia jaoks tantsimine. Ta on nooruses proovinud palju erinevaid tantsustiile ning igatseb tantsimist. „Ma saan aru, et olen juba kolmkümmend ja nendes trennides on teised palju nooremad, aga mind väga tõmbab sinna. Ilmselt ma kohe kõiki liigutusi ei suudaks järgi teha, aga aja jooksul need tuleksid. Kindlasti tooks see trenn veel rohkem positiivsust ja energiat,“ on Sofia kindel. Tõsi, positiivsust ja energiat on temas niigi keskmisest eestlasest rohkem. Tihti küsitaksegi Sofialt, et kust ta oma energia võtab. „Siis ma alati mõtlen, et mis energia? Et mul pole mingit energiat, aga samas – kuskilt ta ju ikkagi tuleb. Silmad säravad ka siis, kui olen väga väsinud.“
13