Kirev KARLOVA 11
Karlova Säde Anneli Miljan
Nimi: Säde Schasmin Vanus: 67 Amet: Karlova kingaparandusäri Jakob teenindaja Tööstaaž: peaaegu 49 aastat Siin on mu esimene ja ainus töökoht! Ma tulin siia tööle 1962, sinna teisele poole (näitab sama maja kõrvalust) ja sellest ajast saati olen mina neid kingi näinud. Täiesti uskumatu, eks ole?! 1. oktoobril saab 49 aastat – ainult jalanõud! Ikka natuke palju juba, tundub mulle. No nüüd on juba muidugi hilja elukutset vahetada. Ega ma ei saa öelda, et mulle mu töö ei meeldi, ikka meeldib – muidu ma seda ju ligi 50 aastat poleks teinud. Ikka viiekümneni põrutan välja! Võib vist öelda, et ma tean jalatsitest kõike. Inimese kohta võib jalanõude järgi paljugi öelda – kuidas ta neid kannab, kuidas hoolitseb, see näitab nii mõndagi. Üldse, kui ma ringi käin, siis ikka viskan pilgu inimeste kingadele. Tänapäeval hoolitsetakse oma kingade eest palju vähem kui vanasti. Samas vahel harva näeb ka väga kalleid marke – eriti on sellised noored stiilsed mehed, kes tulevad oma kallite kingadega (väga ilusti hoitud, muide) ja lasevad parandada. Vaat see on ilus. Mul on inimeste peale jube hea mälu – kunded naeravad, et ma näen kapi tagant ka, kes tuleb, et õiged kingad juba ootavad leti peal. Ma siis ka itsitan, et olen, jah, selgeltnägija.
Kõige imelikumad on just olnud sellised inimesed, kes virisevad kõige üle. No eks iga asja pärast võib ju vinguda, aga igast olukorrast on väljapääs! Tuli mul siia üks proua – lausa karjus minu peale! Ma talle siis ilusti selgitasin, et me parandame kingast selle osa, mis on katki – me ei tee ju uut jalanõud. Lubas kaevata. Aga mõne aja pärast nägin teda linnas, tervitas ilusti. Nagu polekski midagi juhtunud! Nagu oleks ma tema hea sõbranna! Üks juhus oli naljakas: toob meesterahvas meile pruunid saapad parandada aga tema naine jalatsitele järgi tulles ütleb, et polegi nende omad. Et neil polevatki sellist värvi saapaid! Ma ütlesin, et mis te nalja teete – ega me siin neid siis üle pole värvinud! No ei ole nende omad, raiuvad kui rauda. No läksid siis koju ja ju nad ikka arutasid seda asja. Mõne päeva pärast tulid häbelikult tagasi, et vist ikka on nende saapad küll. Tõid mulle palju kommi ka. Nii juhtub, kui on liiga palju kingi … Nõukogude ajal parandati ikka rohkem kingi. Siis ei olnud jalanõusid kuskilt võtta aga vaata praegu, kui palju ja mõned ka nii odavad. Sellised allahindlused saavad ainult kvaliteedi arvelt tulla. Pole neil ei tegu ega nägu – ja nii kitsad! No mis teha, uued ajad … Kingseppi on meil kaks, üks mees ja üks naine. See naisterahvas on eriti populaarne, tema teeb ka kuidagi peenemini, et ikka ilus oleks. Teistmoodi käega lihtsalt. Teda mõnikord tellitakse lause eraldi. See on nii tore.
Foto: Anneli Miljan
Ma olen põline tartlane ise. Karlovas ma ei ela aga tööl olen siin eluaeg käinud. Ma elan seal Peetri kiriku juures muidu aga tulen IGA ILMAGA jala tööle. Sadagu või pussnuge! See hoiab vormis. Ma olen 67 aastat vana ja ma ei tarvita ühtegi ravimit. Kui vahel harva pea valutab, no siis võtan ühe tableti aga mu perearst on mind vist elus ainult kaks korda näinud. Mul ei ole seda vaja. Eks see olene geenidest ka natuke. Ma mõtlen ka positiivselt. Elu on ikka enamasti ilus ju. Pension on, tööd ka jagub – mis siin viriseda. Mehega kahekesi elame, ei lähe ju palju tarvis. Isegi bussisõit on meile tasuta. No mina käin jala muidugi. Ma ärkan alati varakult, pool kuus. Siis võtan jahedat dušši, siis hommikusöök ja hakkan aga astuma. Siin algab töö hommikul kaheksast. Mul on kaks lapselast ka, poisid mõlemad, üks 19 ja teine 8. Selle väiksemaga me ikka kahekesi käime ja asjatame. Tema ütleb mulle: „Säde,“ – niimoodi ütlebki, eesnimega – „Säde, ära mine tööle, ole parem minuga.“ No mina siis vastan, et mille eest me siis kohvikus käime või sulle kommi ostame, kui ma tööl ei käi. Aga jah, eks ma viiekümne aastani põrutan ikka ära, sinna pole palju enam jäänud, napilt poolteist aastat. Ja siis jään koju. Eks ole jah, neid jalanõusid nähtud kah.