Page 1

kirev karlova

Nr. 8

Mai 2018

Elu muinsuskaitse all - Karlovas elamise head ja vead - Muusikakojas tehakse mõnuga muusikat Põline karlovlane Marge Pärnits - Psühhoteek kolib Karlovasse - Barlova peab laienemisplaane Karlova inspireeris inimsuhetest romaani kirjutama - Aino Soo aastakümned Karoliine lasteaias Olukord Karlova mänguväljakutel - Karlova Kohvi pudruretsept


2 Kirev KARLOVA

Karlova areneb mühinal Arne Hall Eha tänavalt, Karlova Seltsi esimees

Foto: Erakogu

Taas on kevad Tartu kohale laotumas. Mida on uut kevadises Karlovas? Teeme väikese jalutuskäigu mööda peamagistraali – Tähe tänavat. Päeva pargi ehitusel käib kibe töö. Hetkepilti vaadates kipub olema raske meenutada äsjast rohelist oaasi, mis mõjus kohati Tolkieni kääbikute küla maastikuna. Paraku ei saanud me endale taolist luksust võimaldada, nii et jääb vaid loota, et valmiv uhiuus elukeskkond seda kaotust korvab. Ja vahva nimega endist pargiala läbiv Öö tänav samuti. Sealsamas läheduses üle Pargi tänava saab vana saunamaja uut kuube ja sisu ning seda vana äratuntava fassaadipildiga. Järge ootab Kasekese restorani maja – on Karlovasse sobiliku ja Tartu keskkohta kaunistava hoone ootus. Ja kui kõrvale Tassikookide maja otsaseinale saaks karlovaliku seinamaalingu! Mõned sammud edasi ja tore on tõdeda, et kultusbaar Barlova on asunud laienema. Edaspidi saab veel rohkem Barlova sõpru selle koha kordumatut õhkkonda luua ja nautida ning osaleda ka ise programmis – olgu see siis kultuuriline, meelelahutuslik või sportlikku laadi. Kuhu selle koha populaarsus veel niiviisi jõuda võib! Paar tänavavahet edasi saab Karlova Kohvis mekkida uudset pudrugurmeed. Soovitan kõigil proovida, eriti neil, kes siiani pudrusse skeptiliselt suhtuvad. Jalga puhata ja kohvi või muud head nautida saab ka välikohvikutes – alates siinsete kohvikute teerajajast Anna Edasist ja lõpetades Karlova Kohviga. Üldiselt pole aga pärast pikemat kõndi või jalutuskäiku kosutust pakkuva pingi

leidmine Karlovas sugugi nii lihtne. Miks ei võiks tulevikus istumiskohti leiduda Kesk tänaval ja rahvarohkel Tähe tänaval? Küllap mujalgi. Et need pingid püsiksid ilusad ja korras, saaksid Karlova Seltsi inimesedki kaasa aidata. Kui suvine külje maha toetamise koht Päeva park hakkas ilmutama kaotsimineku tundemärke, pöördusid otsivad pilgud mujale. Karlova Seltsi ettevõtlike inimeste eestvedamisel ja teistegi karlovlaste kaasalöömisel toimusid kahel eelmisel kevadel talgud „Karlova ranna“ nime all. Unistus ja nägemus puhkekohast Karlovas Emajõe ääres hakkab tasapisi reaalsuseks saama. Talgutega „Karlova rand 5“ lõpetati ala võsast ja prügist puhastamine. Veel kord tänud mõistva suhtumise ja toetuse eest Tartu linnavalitsusele! Sel aastal on linna tuge märksa rohkemgi – selts saab tellida tehnika, et viia ära suurem ehituspraht ning tasandada ala ja lõpuks jõuda muruseemne mahakülvamiseni. Kui saab teha esimese muruniitmise, on ju esimene piknikki kõvasti lähemale nihkunud. A g a K a r l ov a s t oi m u b m u u d k i . Loodame üles saada Karlova linnaosa piire tähistavad märgid, mis on olnud seltsi inimeste plaanis juba mitu aastat ja oleks seltsi kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Kokku on saanud uus Kireva Karlova number uute lugudega. Head lugemist ja teguderohket kevadet oma kodude ja Karlova kaunimaks muutmisel! Lootes ilmataadi soosivale suhtumisele – kindlasti tulevad toredad 2018. aasta Karlova päevad!

Kireva Karlova väljaandja: Karlova Selts Toimetaja: Silja Paavle Kujundaja: Janika Nõmmela Keeletoimetaja: Ann Siiman Kaanefotode autor: Silja Paavle Trükk: Bookmill ISSN 2228-2025

Karlova päevi korraldab Karlova Selts. Toetavad: Tartu linn, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupp, Tartu loodusmaja, kohvik Anna Edasi, Karlova kool, Forseliuse kool, päästeamet, politsei- ja piirivalveamet, Lille maja, Noored Toredate Mõtetega, Rein Taaramäe jalgrattaklubi, Tartu Eksperimentaalne Jalgrattatehas, Tartu spordimuuseum, Salemi kirik, Karlova sadam, Rebase sadam, teaduskeskus Ahhaa.


Kirev

KARLOVA

3

Karlova seltsi kroonika 2017–18 • 15. august – selts esitas linnavalitsusele rahataotluse 2018. aasta kultuuriürituste korraldamiseks; • 28. august – seltsilised tegid laevaga Alfa väljasõidu Emajõele, pidasid piknikku Kantsi kõrtsi juures ja arutasid, kuidas korraldada järgmisi Karlova päevi – mida jätkata, mida muuta; • 7. september – selts allkirjastas kaaskirja Life+ projektis osalemiseks (ahiküttega linnaosade õhusaaste vähendamise tööriistakasti väljatöötamine); • 12. oktoober – riigikohus ei võtnud arutusele seltsi vaiet vaidlustada Päeva pargi juhtum keskkonnaorganisatsioonina; • 19. oktoober – Sfäär Planeeringud tutvustas seltsilistele Tähe 10 ja Pargi T1 kinnistutele rajatava pargi eskiislahendust, arutleti ning koostati muudatus- ja täiendusettepanekud; • 17. november – Supilinna Selts kutsus kokku linnaosaseltside ümarlaua, kus

otsustati moodustada linnaosaseltside algatusrühm seoses Tartu lähistele planeeritava puidurafineerimistehasega ja vastava temaatikaga infoseminaride korraldamiseks; • 28. november – seltsilised arutlesid loodusmajas Karlova Seltsi arenguvajaduste üle, valmis arenguvajaduste dokument, toodi välja kõige olulisemad vajadused; • Jaanuar–mai – kord kuus toimusid loodusmajas linnaosaseltside algatusrühma organiseeritud tselluloositehaseteemalised infoseminarid, kavas on jätkata sügisel;

ehitustööde algust pargis veel vanamoodi kelgurõõme nautida; • 21. veebruar – toimus Tartu linnaosaseltside järjekordne ümarlaud, võõrustas Tammelinna Selts, arutati koostööd ja linnavalitsuselt tegevustoetuse taotlemist, samuti uute linnajuhtidega kohtumise planeerimist; • 22. veebruar – Päeva pargi vaide tulemuste kokkuvõtte ja järelduste arutelu, osalesid vaide esitamisel osalenud seltsilised ja kaasatud juristid;

• 12. märts – Aune Valk esitas Karlova Seltsi nimel projekti „Karlova kultuurijälg 100” kogukondade EV 100 taotlusvooru • 30. jaanuar – ajalooõhtu Karlova koolidest (otsus tuleb mai keskel); kohvikus Anna Edasi, rääkis Agnes Joala; • 7. veebruar – hakati valmistuma selle aasta Karlova päevadeks, toimkond kogunes esimest korda; • 9. veebruar – selts saavutas Päeva pargi ehitajatega kokkuleppe ehituspiirde avamiseks, et karlovlased saaksid enne

• 11. aprill – 2018. aasta Karlova päevade korraldajate teine kokkusaamine; • 28. aprill – talgud „Karlova rand 5” Emajõe-äärse puhkeala korrastamiseks; • 14.–20. mai – Karlova päevad 2018. Fotod: Silja Paavle

Kohtumistega elamuslik keerdkäik Karlova kirjanduslikus aegruumis.

Eharoosa loomeõhtul esines teiste seas ka Kristiina Ehin.

Lii Laanoja kirjanduslikul keerdkäigul raamatut lugemas.


4 Kirev KARLOVA

Elu muinsuskaitse all Aili Saluveer Tähe tänavalt Kui vana maja hakkab kõnelema, muutub elu huvitavaks. Minuga on see juhtunud. Sugugi mitte siis, kui ma sellesse majja korteri ostsin, vaid aegamisi, ise tasapisi remontides ja sisustades, koos majaga õppides. Korteri Tähe tänavale ostsin täiesti teadlikult. Ostuhetkel luges aga palju muid asju – see, et maja on muinsuskaitse all, oli minu jaoks vist mingi lisaväärtus. Rohkem võlusid mind aknast paistvad vanad puud, päikeseloojang nende võras ja tänava rahulikkus, ümbruse puitmajad, lähedal asuv avar haljasala ja mõnus jalutusteekond kuhu iganes. Tore on elada, kui saabki kõikjale jalgsi minna. Otsisin korterit, millel oleks ajalugu, kus oleks ahiküte ja poleks tehtud euroremonti. Ehk teisisõnu, mida algupärasem, seda parem. Ise tasapisi remontides ja kodu sisustades hakkaski maja ühtäkki kõnelema: veel säilinud ajaloost, väärtuslikest detailidest, probleemidest ja muredest, mida tuli lahendama asuda. Lahendusi otsides oli vaja palju infot otsida ja õppida, ikka koos majaga. Tasapisi hakkasin mõistma, milline laudis on vana, millised olid laudise profiil, jooned ja ristlõiked, millised aknad on vahetatud ja millised detailid on vanad, originaalsed, milline aknadetail ja millised liistud… Ja kui ilusa profiiliga on Foto: Edvin Teekivi

Tähe 26 aastal 2016.

vanade akende puitdetailid. Vanu uksi ei olnud meie majal säilinud, kuid õnneks olid võtta 1949. aastal tehtud inventeerimisjoonised ja seal näha Karlovale vägagi iseloomulikud klaasidega uksed. Käisime mööda Karlovat ja otsisime kõige sarnasemat, millest eeskuju võtta. Kuna maja on ehitatud 1911, siis tegelikult väga palju algset säilinud ei olnud ja eks nõukogude ajal oli majavalitsus teinud mitmeid „huvitavaid“ asju. Kahjuks oli ka „arendaja“, kes terve maja odavalt kätte sai, päris palju suutnud ära rikkuda, nii korterite ümberehituse kui pööningu väljaehitamisega. Kõiki neid probleeme jätkub veel tulevikuski lahendamiseks ja nii mõndagi sellest ei saagi enam päris korda teha. Maja renoveerimist alustasime katusest – nõukogude ajal pandud eterniitkatus jooksis läbi ja selle väljavahetamine oli hädavajalik. Siis ma muinsuskaitsest veel palju ei teadnud. Käisin linnavalitsuses uurimas, mida ja kuidas me üldse teha võime. Selgus, et valtsplekk on sobivaim lahendus. Järgnes hinnapakkumiste

võtmine, siis tegutses edasi teine juhatuse liige ning katusevahetus kestis suisa terve talve. Võite arvata, et see ei olnud väga meeldiv. Seejärel läks mitu aastat, kui katuselaen makstud sai. Järjest enam tekkis mu kujutlustesse aga see, kui ilus maja võiks olla, kui fassaad korda teha. Õnneks leidus õigel hetkel majas ka mõttekaaslasi ja hakkasime tasapisi plaane pidama. Kuna maja on muinsuskaitse all ehitusmälestisena, siis selgus, et nii lihtsalt see ei käi ning alustama peab muinsuskaitse eritingimuste tellimisest. Uurisime hindu, võimalikke tegijaid ja saime ka teada, et muinsuskaitseametist on need võimalik saada tasuta, kuid seal on pikk järjekord. Tegime avalduse ja panime end järjekorda, sest saime aru, et kiiresti ei toimu midagi: laenuta me remonti teha ei saa. Selleks on aga vaja raha koguda ning ka majarahvast veenda – meil on ikkagi 16 korterit. Ootamiseks kulus paar aastat. Samal ajal tuli veel infot juurde koguda, muinsuskaitseametiga suhelda, fassaadi remondiks vajalikke ja võimalikke tegevusi arutada.


Kirev

KARLOVA

5

Tähe 26 ajalooline fassaad.

muinsuskaitse järelevalve ning ega seegi ei olnud kerge. Aga pikkade otsingute ja heade inimeste soovituste abil leidsime ka need spetsialistid ja tagantjärele võib öelda, et meil jälle vedas – lisaks väga headele erialateadmistele oli neil ka suurepärane huumorisoon, see aitas edasiste probleemide tekkimisel palju. Kõige tähtsam, ehitaja, oli meil aga juba uste tegemise kaudu leitud ehk valisime ikka Kolmeti Ehituse. Kui lõpuks olid kõik lepingud sõlmitud ja remondiga võis alustada, ei vedanud meil ilmaga: sel suvel sadas palju ja ka sügis polnud kiita. Kui algselt oli plaan aastaga valmis saada, siis ilma tõttu tööd venisid ja ka järgmine kevad ei olnud eriti vastutulelik. Nagu vana maja puhul oodata võis, tuli välja ka seni avastamata probleeme – nii mitmeski kohas

olid seinapalgid päris halvas seisus ja seetõttu tuli neid välja vahetada üsna ootamatutes kohtades. Mõnes kohas olid kannatada saanud ka korrustevahelised lae- ja põrandatalad, see aga tõi kaasa ka mõne korteri remondi ning korteriomanike pahameele. Keerulisi situatsioone kogunes omajagu ja nende mõistliku lahendamise eest tuleb tänada nii tublisid ja kannatlikke ehitusmehi kui järelevalve teadmisi ning veenmisoskusi, seetõttu lahendati lõpuks ka suuremad arusaamatused. Mida siis tehti? Ja miks just nii? Muinsuskaitsealuse maja puhul on päris palju piiranguid. Kuna suurem osa algsest fassaadilaudisest oli üsna hästi säilinud, ei lubatud seda maha võtta, seetõttu ei saanud fassaadi ka soojustada. Osa korteriomanikke oleks aga Foto: Edvin Teekivi

Kui lõpuks eritingimused kätte saime, oli see alles algus. Nüüd oli vaja teha värviuuringud ja leida arhitekt, kes fassaadi remondi projekti teeks. Ka see ei olnud lihtne, võtsime hinnapakkumisi, uurisime eri kohtadest ja inimestelt heade tegijate kohta. Lõpuks leidsimegi tõesti suurepärase arhitekti – suur kiitus ja tänu Kaja Ontonile, kes selle projekti meile valmis tegi, majarahvale tutvustamas käis ja ka vajalikud kooskõlastused hankis! Arutamist oli palju, koostöö väga meeldiv ning õpetlik. Siinjuures pean veel eraldi välja tooma head koostööd linnavalitsuse spetsialistidega – nõu ja abi, mis me kultuuriväärtuste teenistusest oleme aastate jooksul saanud, on väga väärtuslik. Üht-teist õpetlikku sai aastate jooksul ka Tartu SRIK-i korraldatud infopäevadest kõrva taha pandud. Remondiga alustasime sammhaaval – esimesena võtsime ette välisuksed. Põhjuseks tõik, et Tartu linn pakub renoveerimistoetust miljööväärtuslikes piirkondades asuvate majade detailide restaureerimiseks. Võtsime proovida, kuidas õnnestub. Tänavapoolsed välisuksed said ilusad, järgmisel aastal võtsime ette ka hoovipoolsed. Ja kui ka need korda said, tekkis julgus kogu fassaadi remont ette võtta. Kaks aastat pidasime majarahvaga arutelusid nii remondiplaanide kui laenuvõtmise teemadel. Laenu taotlemine osutus keerulisemaks ja aeganõudvamaks, kui olime arvanud. Lõpuks sai aga ka laenuleping allkirjastatud ja võisime ehitajaga käed lüüa. Tõsi, meil oli vaja leida veel usaldusväärne omanikujärelevalve ja

Kole koht.


6 Kirev KARLOVA

Foto: Edvin Teekivi

Tekkinud tänavakunst.

Foto: Edvin Teekivi

soojustamist soovinud. Tegelikult on meie maja hästi ehitatud ja päris soe, küttekulud on meil üsna väikesed, seega see probleem väga suur ei olnud. Iseasi on aga nii-öelda moeküsimus – kui ümbruskonnas on kombeks vana laudis maha võtta, täiesti uus teha ja selle alla paks villakiht paigaldada, siis oli ilmselt ka nii mõnelgi meie maja elanikul ootus samalaadseks remondiks. Üsna keeruline oli inimestele selgitada muinsuskaitse nõudeid ja meie maja erinevust teistest ümbruskonna majadest. Üks suuremaid töid oli originaalse fassaadilaudise puhastamine, mille käigus asendati pehkinud lauad ja enamik nõukogude ajal vahetatud laudist, vaadati üle alumine palgirida ja parandati, kus vaja. Seda oli siiski üllatavalt vähe. See-eest aga tuli seintes välja pehkinud kohti seal, kus katus oli läbi jooksnud või olid rõdud vett kogunud ja see maja konstruktsioonile kurja teinud. Need parandused olid kõige keerulisemad,

Plangu värvimine.

sest kohati tuli välja vahetada ka vahelagede talasid. Korrastati sokkel ja krohviti uuesti, lagunenud trepid asendati uutega. Korrastati piirdeliistud ja tänavapoolseid aknaid ümbritsevad puitdekoorid ning varikatused. Nii fassaadi laudis kui liistud ja dekoorid värviti linaõlivärviga, see on puitmajale kõige tervislikum. Paigaldati ka uued veeplekid. Ise kittisime ja värvisime trepikodade aknaid, virgemad korrastasid ka oma korterite aknaid. Kuna osal korteritel olid juba varem oma kuludega aknad vahetatud, siis leppisime kokku, et aknad on iga korteriomaniku mure. Põnev oli näha, kuidas üks ja teine sein hakkas tasapisi uut nägu saama, kuidas trepid tellingute ja rakiste vahelt välja koorusid ja lõpliku ilme võtsid, kuidas akende kaunistused paranema ja värvuma hakkasid. Maja

hakkas nagu täiesti uut lugu rääkima ja seda on siiani mõnus kuulda. Omaette põneva lisandi andis tänavakunstnik, kes värskelt krohvitud soklile oli toreda pildi teinud, otsustasime selle säilitada ja saime ka järelevalve nõusse. Viimase tööna värvisime plangu üle, see jäi sügisel siiski lõpetamata, ilm ei lubanud, veidi jäi veel kevadeks teha. Nii ongi meil nüüd ilusti remonditud ajaloolise fassaadiga maja, iga päev on koju tulles hea meel selle üle ja küllap on ka teistel karlovlastel, kui sellest mööda jalutavad. Fassaadi remondi käigus vahetati ka meie korteri ühe toa välisseinas ja laes paar palki, seetõttu pidime hakkama sealgi remonti tegema. Krohviparandusi tehes leidsime fragmente laemaalingutest. See on aga juba järgmine teema, põnevust jätkub. Foto: Edvin Teekivi

Tähe 26 aastal 2018.


Kirev

KARLOVA

7

Toetuse taotluse seletuskiri muinsuskaitseametile Ivar Tamm Õnne tänavalt Vastavalt sõlmitud kokkuleppele on see aruanne aus ja objektiivselt täpne. Selle osaga on kõik lihtne. Keerulisem lugu on minu isikliku, subjektiivse kogemuse kirjapanemisega, see on mulle sügavalt harjumatu. Siiski, pidades kinni lepingu mõttest ja olles harjunud elus pingutama, jätkan alustatud tööd.

tugineda. Ja mingile nimetule igatsusele. Kogu küla magas, ükski tulekuma ei andnud märku, et keegi on mind ootamas. Ainult need tänavalaternad, mis tõid heiastusi lapsepõlvest, tervitasid mind ükskõikselt – nagu igaüht. Kaua seisin maja ees ja püüdsin näha selle pimedatesse akendesse läbi udu ja hämaruse. Alles oli ju olnud hommikupoolik, ma Pean vajalikuks rõhutada, et paljud siin sõitsin siia mõne tunni, siis olin veidi kirjeldatud seigad on minuni jõudnud ringi kõndinud, aga nüüd oli juba hiline teiste inimeste kaudu ja seega ei saa ma õhtu. Korstnatest tuli üha paksemat võtta enda kanda vähimatki vastutust suitsu, õhk oli läbipaistmatu, raske oli nende tõelevastavuse või vahest teatava hingata. Miks nad ometi nii hirmsasti mitteausa esitamisnurga eest. kütavad? „Ajalugu pole,“ pomisesin enda ette. Aga kuulates enda hingamise üha Et seda viga korrigeerida, alustan millegi tugevnevat rütmi, selles valkjasse uttu väga isiklikuga. mattuvas maailmas, sain aru, et see sisse-välja puhisev hingus ise on ju ikkagi Mu esimene mälestus Karlovast on täna- olemas. Küllap saab siis sellest uuesti valaternate möödumine, kui ma näen üles ehitada kogu elu. neid lapsevankrist – on udune, talvine ilm. Maailm on väga huvitav, tuli mulle Ühest aknanurgast oleks otsekui valmeelde. Mul on imestusest ümmargused gust paistnud, ebalevalt kõndisin lähesilmakesed ja karvase riide vahelt paistab male. Kohe läks majauks lahti ja seal mu väike nina. aimdus lahke olemisega vanamees. Ta noogutas mõistvalt, viipas sigaretiotSee mälestus kerkis kusagilt keele-eelsu- saga tervituseks komeedikaare ja rääkis: sest, üles tõstis selle sarnaste aistingute „Seda kutsutakse Karlovas väikeseks tomp, oli ju hiline õhtu, kui ma tagasi polaarööks. Kui samal ajal kütmata jätta, Karlovasse jõudsin. Olin lahkunud nii väi- siis nimetagem selle väikeseks jääajaks. kese lapsena, et suurt enamale polnudki Ahjukütmist ei tohi Karlovas keelata,

meile nii meeldib see pidev hämarolek, sest vingu peab ikka sisse hingama, et olemine muutuks pooluimaseks-poolvalvsaks ja üha kõikuvaks nende vahel. Nii õpitakse elama saladuste seltsis. Tule sisse.“ Liikusin ta järel läbi kitsukese koridori suurde ruumi, mille hämar valgus lasi midagi vaid ette kujutada, ei näha. Tänavalaterna valgustriibus nägin toa kaugemas seinas istuvat naist. Väsinult lamaskles ta toolis ja korraks kujutlesin ta valusalt ilusaks. Siis ajas naine end püsti ja nõudis ebameeldiva häälega: „Kes te olete?“ „Ma olen majaga eksinud, andestage,“ taganesin toast selg ees välja. Vihaselt ütles naine ukseavast langevas häguses kollases valguses ähmaselt kumavale häbelikult kühmus vanamehekujule: „Sinu pärast meid veel paljaks röövitakse ja maha lüüakse!“ Uks langes kinni. Seisin kohkunult tänaval. Kas olin tõesti ajanud pimedas aadressi sassi ja tunginud võõrasse, täiesti asjasse puutumatusse majja? Või see räämas, aga suur aed, kus Foto: Silja Paavle

Ivar Tamm ja tema kodumaja Õnne tänaval.


8 Kirev KARLOVA Illustratsioon: Jaanus Kaasik

olin lapsena jooksnud ja tagantjärele tundub, et õnnelikuna? Kas olid ikka päris mälestused või olin ma need lihtsalt konstrueerinud kui teatava õnnemaa fotode, juttude ja muude sekundaarsete mäluallikate põhjal? Ja pärast uskuma jäänud? Kitsaste tänavate otstes seisid hämara laterna all kahtlased kogud, kostus räme naerupahvak, korraga jooksid kusagil kilgates lapsed ja keegi kussutas neid vaiksemaks. „Hei! Oota mind ka,“ kõlas korraga hüüe. Lahke vanamees oli õue lipsanud, kummardus ja sidus kiirustades kingapaelu. „Oota nüüd, mis sa kohe minema tormad nagu mingi pöörane.“

suuremat aimdust saada. Tahtsin midagi seletada, selgitada olukorda. Aga oskasin pidada kõnet vaid iseendale. Tulen muidugi siia tagasi. Karlova on ju lapsepõlvemaa, kus esivanemad elanud algusest peale, ajast, mil mõisniku heinamaale jagatud kruntidele kerkisid esimesed majad. Juba mingi vaimu pärast, mida kujutlesin siin olevat. Aga pidin endalt ka küsima – on see üldse hea vaim? „Teie olete päris karlovlane,“ alustasin kobamisi. Vanamees vaatas mind kergelt pilkava naeratusega, aga juba oli mul hilja peatuda. „Ma kardan, et kui ma siia Karlovasse tulen, siis ehkki lapsepõlv piilub vanade õunapuude lehtede vahelt, on rahulike aedade vaikus varsti küsimärgi all. Arvatavasti algab kümme aastat renoveerimist?“

Komberdasime mööda treppi alla, vanamees oli nüüd vaikinud, aga ma ei kartnud, sest meenus, kuidas Koidu tänava kohal oli säranud üksik täht, otsekui lubadus. Neist koopa lõhnadest, õigemini kõduhaisust, niiskusest ja jala järgi pehkinud tunduvaist trepiastmeist, rääkimata ussipurustest seintest hakkas mu peas kõlama üks Velikije Luki laul. Kahekordsed üürimajad räpased ja pimedad Trepikoja nurkades kassisitahais Väikses ühiskorteris laps karjub kimedalt Laps ootab ema siin ja peni perenaist Kassisitahaisu ja söetolmu sees Puid paneb ahju alla väsind mees Hämaras kööginurgas pliidi ees Üksik ema oma lastele süüa teeb See on agul

„Mida te minust tahate?“ olin valvas, aga andsin endale salamisi aru, et loodan siiski midagi. „Taassünd ehk ladina keeles renovatio Ilma pikema jututa alustasime jalu- on imelik sõna ja võib tähendada mitut tuskäiku. Kõrvuti, otsekui polekski meie asja,“ vastas vanamees mõtlikult. „See „Kas sa tead, et Karlova on püsima jäävahel vanusevahet. on uuenemine ilma uueneja olemuse nud vaesuses. Aga nende uute inimestega „Ma tahan sulle kedagi tutvustada,“ muutmiseta, sest ravitsetakse vaid ta koos lämmatab linnulaulu muruniitjate ütles korraga vanamees ja lükkas lahti osasid, tugevamaks ja paremaks. Aga undamine. Rikkamates maades on ju mingi jubeda lobudiku ukse. „Seal, seal see võib tähendada ka uuesti sündi- sellised kesklinnalähedased „kõdurasees,“ kinnitas ta mu kõhklust tajudes. Ja mist, pärast ära käimist surmavallas. joonid“ kõik ära arendatud. Vaesuse astus ise esimesena üle läve. Trepp viis See on raske ja ohtlik teekond, mille pärast jäi tegemata ka Võidu sillalt tulev otse alla. „Alguses peab minema alla ja ettevõtmine nõuab suurt väge. Vajalik triumfikäik ja sõjas kustutasid süütealles siis üles.“ on ka õige rituaalne käitumine, muin- pommide kahjutuld just sellised, kellel Kusagilt altpoolt tuli valguskuma, suskaitse ettekirjutiste täpne järgimine, polnud ettevõtlikkust või raha, et halva mis napilt takistas käkaskaela alla kuk- sest muidu on kogu protsess suisa eluga eest pageda. Vikat käib sellisest paigast kumist, aga ei aidanud sellest kohast riskimine.“ ikka üle, aga ei oska nii madalalt niita.


Kirev Siinsed inimesed on viimastel rahakamatel aastatel olnud kui räpased õhupallid, mida aina eest lükatakse. Elanikke transporditakse vastavalt turuseisule ehk kus kinnisvara parajasti ihaldusväärsem on tundunud: Annelinnast Karlovasse ja siis Annelinna tagasi või mujale odavamatesse kohtadesse. Kes jäävad, avastavad, et üha kallimaks mineva elamispinna laenude tasumiseks peavad tööd otsima Tallinnast või mujalt. Väikesed poedki on eemale aetud. Asemele üritatakse teha mingeid trendikaid ökopoode, et oleks „nagu London“. Aga ei ole. Ka need poed lähevad pankrotti. Lõpuks jäävad uued tulijad ise ka uskuma seda müügijuttu, sest olla see, kellena näidakse, on igal juhul kiusatus, sest sageli makstakse see kinni sularahas...“ Kuidas me ometi nii kaua saame seda treppi mööda kõndida? Kui sügavale me läheme? Justkui kuuldes mu mõtteid, hakkas vanamees jälle jutustama: „Kõik Karlova kandi inimesed teavad seda lugu, kuidas avastati Karlova mäe sees olevad salateed. Aastakümneid tagasi ühel päeval mängisid lapsed Karlova mäe peal palli. Seal mäe peal oli ka üks auk, kuhu visati igal sügisel lehti, mis pargist kokku riisuti. See oli hästi salapärane ja sügav auk. Lapsed mängisid ja mängisid ja üks kukkus sinna sisse. Aga oluline polegi ju see, mis sinna sisse läks, vaid mis sealt välja võis tulla. Deemon pole ju miski ainult piltlik väljendus, mitte lihtsalt mõne hingeelulise liigutuse isikustatud kirjeldus, vaid ta on kogetav ka reaalselt. Ta varitseb, kui inimene on kaotanud tähelepanu, kaitsekihid keskmises joobes minetanud või lihtsalt hajevil. Siis on deemon kogetav päris reaalselt, omaette isiksusena, kes inimese enda võrku haarab. Ja sunnib talle peale deemonliku uduse, hägustunud, aga vaistlikult ülikavala meelelaadi. Haarab inimese oma võrku ning otse sunnib kurjusele. Vahel otse tipptunnil tabas Tartut pilkane pimedus – elektrikatkestus pimendas ülikooli, seiskas eskalaatori, halvas foorid... Aga kui see tüdruk sinna auku kukkus, avastas ta salakäigud Karlova-aluses liivakivis, millest üks viis otse Karlova kooli direktori kabinetti. Direktor oli sellest ülimalt kohkunud ja käigusuud suleti, põhjenduseks toodi, et käigud varisevad ja mõni laps võib sinna kinni jääda. Aga varsti jäi see tüdruk jälle kadunuks. Tüdruk tüdrukuks, kui väljas vuhiseb kuri tuul ja niiskus liibub aknaklaasidele, siis on nii hea kütta ahju ja olla kodus koos sõpradega, et korraldada ühiseid rituaale – mida veidramaid ja frivoolsemaid, seda kindlamalt aitab. Deemonite headus või kurjus sõltub sellestki, kui

hästi nendega käituda. Kui karlovlane võtab rituaali käigus deemonliku identiteedi, siis see teeb deemonile heameelt ja tema suhtumine karlovlasse muutub positiivsemaks. Teadaolevalt matkivad deemonid oma käitumises karlovlasi, järelikult võiks rituaali käigus matkida iseennast või mõnda naabrimeest. Varemalt oli kõige tõhusam jõlkuda Kuu poe ümber ja matkida sealseid joodikuid, kuid pidi olema ettevaatlik, sest valesti valitud hääletoon võis vallandada füüsilise kontakti või ohjeldamatu joomingu. Jah, midagi ei tohi teha hoolimatult kiirustades ja uisapäisa. Inimene peab olema täpne. Tark ei torma, isegi kõige lihtsamaid asju, näiteks aialippide parandamist, tasub Karlovas arutada mitu aastat ja kõiki neid mõtisklusi tugevalt õllega kasta, et võrsuksid ainuõiged tagajärjed. Kui ma kõnnin mööda Karlovat, olen ma väga teadlik, mitu meetrit või sentimeetrit olen liikunud, sest tean täpselt oma kehaosade ja sammu pikkust. Sama on kõrguste mõõtmisega. Näiteks vaatan ma alati täpse kellaaja ja mõõdan üle puu varju pikkuse, et teada saada puu enda kõrgus. Ka tuleb määrata õigesti puu liik, sest... Aga väga hea, olemegi kohal,“ lõpetas vanamees rõõmsalt. Trepp lõppes võimsa uksega. „Üks küsimus veel, ega pole võimalik veidi raha laenata. Ma ei hakka keerutama, tahaks õlut osta.“ Palusin vabandust, et pole sularaha kaasas.

KARLOVA

9

miljöötamisega on kadunud ammoniaakipaiskavad kuivkäimlad, kassi- ja joodikukuse hais on trepikodadest roogitud, koerajunnid peidetakse kilekottidesse ja hobusesitast ei näe und isegi varblased, kes siiski vahel unes meelalt siutsuvad.“ Ta ohkas sügavalt. „„Miljööväärtuslikkus“ ei hõlma mäda-, vere-, kõdu-, kuse-, sitasurma-, sünni- ja muid orgaanilisi haise. Ta on steriilne. Sellega kaome olematusesse ka meie, käimlajumalad. Jah, ma tean, et ka sina hakkad Karlovas kohe renoveerima, korrastama, uuendama, puhastama ja kogukondlikult talguviisiliselt koristama. Pole mõtet tagasi ajada, ma tean seda. Aga palun, tee seda hoolivalt, ära klammerdu kinnisideelisusse, ära ehita mingit kaubamärki, vaid kodu. Meie oleme olemuslikud, aga seda ei taha inimesed mõista. Ja me peame lahkuma. Kadunud on usk meisse, see on olnud tugev kõigil varasematel aegadel ja seda üle maailma, sest oleme ju teatavat sorti kodujumalused. Meid seostati õigesti tervise, heaolu ja viljakusega. Jaapanis, Hiinas ja Koreas on meie abil teada saadud isegi tulevikku, kui meisse suhtuda ettevaatlikult ja ohverdada meile õigel moel riisikooke. Kaugel pika pilve saarel läksid haigust või hirmu tunnetanud maoori sõdalased väljakäiku ja puresid seda, sest vägi ehk mana oli hammustamisega liigutatav. Kogu Vana-Rooma kummardas kanalisatsioonijumalannat Cloacinat ja muistses Mesopotaamias peljati Šulaki„Ega’s midagi,“ otsis vanamees taskust nimelist vetsuvaritsejat ehk peldikudeevõtme, krigistas lukku ja lükkas ukse monit. Juba neoliitikumist kükitasid lahti. „Sina ees.“ muistsed karlovlased ühiselt, pannud Astusin pimedasse ruumi ja vanamees oma kaunid paadikujulised kivikirved lõi mu selja taga ukse kinni. Kuulsin kõrvale, ja ühiselt innustati üksteist torevõtme kriginat lukuaugus. Enne, kui datele tegudele. jõudsin karjuda, ust rammida või teha Oh rumalad inimesed, oma edevuses mida iganes, mis sellises olukorras inim- ja totras sõjas pisikurikaste teispoollikult mõistetav, peatas mind hääl. Hääl sete vastu hävitate te kallid ja vajalituli otsekui ruumist enesest. Üldisest kud traditsioonid ja mis veel hullem, pimedusest, ja nõrga ja kurvana paistis hakkate pidama sõda iseenda vastu. imbuvat kõikjalt mu ümber. „Sa pole siin Keemiakorporatsioonide reklaamikamüksi. See on vana kloaak.“ paaniad külvavad puhtusekampaaniat, mis on õudne ja ebaloomulik. Pealegi on Kõige jaburam küsimus pääses üle mu see sõda kaotusele määratud, mida juba huulte: „Kas te olete kummitus?“ allergikute partei liikmeskonna pöörane kasv reedab. Looduse vastu ei saa. „Jah, teatavas mõttes,“ kinnitas see ebaÄra kunagi kaota silmist, miks sa maine hääl. seda kõike teed, sest siis, ainult siis saab Karlovast see, mis ta tegelikult võiks olla. „Kus te kummitate?“ ei saanud ma Aga seda uut mitte ei looda, vaid see tuleb pidama, sest teadsin, et kummitused ilmsiks alati olnuna, igavikulise rõõmu klammerduvad mingite neile tähendus- ja rahu paigana. like paikade külge ja see küsimus tundus Mõistad sa mind?“ sobilikuna. Mis mul muud üle jäi kui nõustuda. „Siin ja igas peldikus,“ vastas hääl kur- Tundus, et ta jäi mind uskuma, sest korvalt. „Aga mitte enam kaua. Ma palusin raga hakkasime kerkima, tõusime läbi sind saata enda juurde, et sa kuulaksid geoloogiliste, mütoloogiliste ja inimtekmu ära ja teeksid oma järeldused,“ jätkas keliste kihistuste üles, kus meid tervitas ta siis. „Ülesvuntsimise, igasugu lollaka uus ilus päev.


10 Kirev KARLOVA

miks just karlova? Foto: Erakogu

Foto: Lauri Kulpsoo

Katrin Pärn Nigula tänavalt: „Siinne õhkkond on kõige mõnusam“ „Sattusin Karlovasse elama juhuslikult, enne elasime Veski tänaval. Ausalt öeldes: kui hakkasime elukohta vahetama, sest soovisime endale aiaga kohta, oli Karlova minu jaoks viimaste aktsepteeri­t avate valikute seas. Pigem tahtsin siis elama minna Supilinna või Vaksali kanti. Lükkasime tükk aega ka siinse elamispaiga vaatamatulekut edasi ning mõtlesime kaua. Ja nüüd on olukord teistpidine: ma kujutan end vaid siin elamas ette. Kuigi laste koolid asuvad teises linna otsas ning neile mõeldes oleks mõistlik ehk sinna kolida. Karlovas on minu meelest teiste Tartu linnaosadega võrreldes kõige toimivam infrastruktuur – siin on kohvikuid, baare ja puhveteid ajaveetmiseks. Ning tänu sellele, et hipid ja kunstnikud ei jaksa enam Supilinna elamist osta, on siin ka õhkkond ja üldine olek kõige mõnusam. Kui ma esimesi kuid Karlovas elasin, üllatusin pidevalt, keda kõike siinsetel tänavatel jalutamas võib kohata. Karlova on väga roheline, kuid samas piisavalt kirju. Mulle meeldib, et siin on hakatud maju tohutult korda tegema ning seda tuleks jätkata. Ainult sellest ei saa ma aru, et kõik Karlova rohelised pargid tahetakse justkui ühesuguseid moodsaid ja suuri klotse täis ehitada. Kui ehitada, võiksid uued majad arhitektuurilt järgida vana stiili – näiteks selliseid maju, mis asuvad Päeva tänava lõpus või Tähe tänava ääres. Siin võiks olla ka paar kohvikut, mis on võrreldes praegustega veidi teisel kellaajal avatud. Et sööma saaks minna ka näiteks õhtul kella 18 ja 23 vahel. Üldse võiks Tartus mõnusaid kohvikuid ja söögikohti rohkem olla. Ma olen ikka vaadanud seda Kasekese maja, mis seisab ja laguneb. Tahaks selle ära osta ja teha sinna Kasekese restorani. See oleks selline vana kooli koht, kus saaks süüa ja laupäeviti tantsida. Samasse majja saaks rajada ka erinevaid stuudioid. Aga lotovõitu pole veel tulnud ja sellega tuleb oodata.“

Ragne Pekarev Kalevi tänavalt: „Sisetunne kiskus kogu aeg siia“ „Ma otseselt ei sõnastanud endale kunagi, et peaksin kindlasti Karlovas elama. Samas, miski sisetunne kiskus kogu aeg siiapoole. Ilmselt on see sama tunne, miks valid lõpuks omale kaasaks selle mehe, mitte teise. Elasime Lao tänava üürikas. Tartusse kolides elasin esmalt ühiskäimlaga 20-ruutmeetrisel rendipinnal Salme ja Purde nurgal, siis korraks Rebase tänaval, ja kui ma kunagi pärast keskkooli aasta ülikoolis keemiat õppisin, siis oli mul Kitzbergi tänava eramajas tuba. Kõik neli Karlovas. Selline juhus siis. Otsisime omale päris kodu umbes neli aastat. Sirvisin kuulutusi ning leidsin ühe laheda korteri, mis asus väga lahedas majas. Aga see oli meile liiga kallis. Läks aega edasi, sirvimine jätkus. Jalutasime Kalevi tänavat pidi kodu poole, kui ütlesin, siis juba abikaasale, et oh, siin majas tahaks elada. Väike krõbin ajusopis tõi silme ette meile meeldiva korteri kuulutuse, mis ühtis just selle majaga. Aga see korter oli juba müügist maas. Ja meil poleks endiselt olnud nii palju raha. Läks veel aasta, kui leidsin ühest väikesest portaalist korteri, mille lõpuks ära ostsime. Müüja ütles, et see on juba aasta vähemalt müügis olnud, kuid minu e-maakler polnud meile selle korteri kuulutust miskipärast ette visanud. Olin esimest korda korterit vaatama minnes eriliselt ärev, sest see asus täpselt selles samas hallis majas, milles ma elada tahtsin. Korter on küll teine, aga meile palju-palju sobivam. Ehk siis... jõudsime päris oma Karlova ära oodata.“


Kirev Foto: Aldo Luud

Toomas Lunge Salme tänavalt: „Oleme nagu päris omaette väike linnake“

Inga Lunge Salme tänavalt: „Karlovas on kõik hoitud“

11

Mulle tohutult meeldib, et meil on kool ja lasteaed kodule väga lähedal. Laste jaoks ongi siin kõik väga lähedal, turvaline ja arusaadav. Just eile naersime, kui lasteaeda lastele järele läksime, et meil on siin nagu oma Salme tänava maffia. Meil on lisaks ka emmedega oma süsteem välja kujunenud – kui üks ei saa oma lapsele töö tõttu õhtul järele minna, läheb teine. Ja kunstipoe Merkast on saanud justkui Karlova vanaema – kui vahel oleme hädas, hoiab tema meie lastel silma peal. Mul on väga hea meel, et mu lapsed just siin kasvavad. Karlovas on imearmsad õued ja hoovid, kuigi majad pole suured. Ja kõik on käe-jala juures ning kättesaadav, kesklinna on kümmekond minutit jalutamist, samas on kõik nii privaatne. Ning siinsed kohvikud ja baarid on ka mõnusad. Mulle meeldib, et kõik, kes Karlo­ vasse on tegutsema sattunud, on nii lahedad ja nad võetakse omaks. Mäletan, kuidas Simone meie rahulikku majja üürikorterisse elama sattus ning järsku jalgpalli Euroopa meistrivõistluste ajal pool meie maja Itaalia lipuga kattis. See oli alguses ehmatav, kuid teisalt tore, ja me harjusime sellega. Lisaks, kui ta tegi midagi head süüa või tema ema Itaaliast midagi head tõi, sai kogu maja kõhu täis. Kõige olulisem ongi see, et Karlovas on kõik hoitud. Siin elabki nagu üks suur ühtehoidev pere, üksteisel hoitakse silma peal. Alates kasvõi sellest, et kui kellelgi on kass kadunud, aidatakse seda otsida. Minu tütar Nora uurib ka tänavapostidelt kadunud ja leitud kasside pilte ning käib neid hoovidest otsimas.“ Foto: Erakogu

„Olen Tartus elanud kõik oma 54 aastat. „Mina sattusin Karlovasse kümne aasta Neist esimesed seitse Tiigi seltsimaja eest juhuslikult elama. Toomas elas siin kõrval, järgmised 15 Ropka linnaosas ja ja kui armastus on suur, siis lähebki kõik ülejäänud Karlovas. Kui inimene naine sinna, kus on mees. oma koha ära tunneb, siis ei saa teda Ma oleksin võinud muidugi selja sirgu sealt enam ära. Kanguta palju tahad. lüüa, et olen Tallinna tüdruk ja tulgu Karlovas alustasin Tähe ja Vaba Toomas ka pealinna. Aga ma tundsin end tänava nurgapealsest majast. Ilusa Karlovas kohe kuidagi erakordselt hästi. valge kahhelahjuga kõrgete lagedega Vastuoksa sellele, mida ma pelgaja üsna vänge kuivkemmergu hai- sin. Kunagi ülikoolis õppides käisime suga korter. Üleminekuajal selgus, Vanemuise väikses majas etendust andet see hästi kena „eestiaegne” proua, mas. Kuigi mu mälestused on tuhmikes esimesel korrusel elas, oligi selle võitu, mäletan ma, et minusse ei jäämaja päris omanik. Tuli minna. Muide, nud Tartust vaimustust. Võib-olla on peale mind kolis sinna korterisse asi selles, et me ööbisime kuskil suurtes mõneks ajaks kuldsete kätega ehitus- majades, nagu Lasna- ja Mustamäelgi mees Ragnar, kes kemmergu tuulutus- on, ning sinna viidi meid ka autoga. toru surnud varesejääkidest puhastas Seepärast olingi seni arvanud, et ja kogu iseloomulik eriline aroom oli Tallinnas on ikka parem elada. hetkega kadunud. Aga mõned aastad hiljem, kui elasin Mina kolisin Salme tänavale. juba Tartus ning õppisin Eesti muusikaEsimesest hetkest saati olen tundnud, ja teatriakadeemia lavakunstikoolis et nüüd olen kodus. Siin pole ju eriti magistrantuuris, saabus selgus, miks vahet, mis aasta või aastaaeg on, aeg see nii võib olla. Anne Türnpu pani kulgeb oma mõnusa aeglase tiksuga meid kohe esimesel aastal oma juurtest täitsa omasoodu. rääkima. Ma teadsin küll, kust on mu Karlovat on aeg muidugi muutnud esivanemad pärit. Emalt paljundatud küll ja ikka paremuse poole. Värvikad suguvõsa materjale ette lugema asutegelased, kes ikka vahel ukse taha des taipasin äkki, et ma polnud kunagi väikest hädalaenu tulid nõutama, et märganud, et ma olengi naisliini pidi „peremees”, kuule, ma toon homme tartlane. Alles minu vanavanaema, kes tagasi, on küll kadunud, ja lääpas ning oli elanud minu elupaigast mitte kaugel lagunevaid maju jääb aina vähemaks, ehk Tähe tänaval ja töötanud Athena aga õnneks pole midagi väga mood- kinos kohanäitajana, kolis koos oma sat ja tänapäevast siin end sisse sätti- abikaasaga Tallinnasse. Ja küllap seenud. Aina rohkem oleme nüüd nagu pärast ma tunnengi ennast siin nii hästi, päris omaette väike linnake, meil on et olen tagasi juurte juures. Tunnen, et kool, sadam, kõrts ja nüüd ka teater, see on suur luksus, et saan elada Tartus kirikutest rääkimata. Ja just sedaviisi ja tööd teha Tallinnas – paljud minu ongi hea.“ tööd on pealinnaga seotud.

KARLOVA


12 Kirev KARLOVA

Põline karlovlane Marge Pärnits: „Mäng on ainus viis, mis aitab meil täiskasvanuna ellu jääda“ Silja Paavle Tähe tänavalt „Ma teen nii paljusid erinevaid asju, et mul pole mingit vajadust kuskile teise kohta minna,“ kostab Marge Pärnits – Karlovas sündinud, kasvanud ja koolis käinud naine, kes on laiemale avalikkusele tuntud kahe luule- ja ühe lasteraamatu autorina ning mänguasjamuuseumi arendusjuhina. Karlovlased on teda silmanud kindlasti ka armsate tšau-tšaudega tänaval jalutamas. Aga alustame algusest. Marge (41) on terve oma elu elanud Karlova tagumises otsas Purde tänaval. „Meie tänav oli selline, kus oli vaid üks auto. Tänava lõpus. Ja kui selle omanik koju tuli, sõitis ta alati hästi aeglaselt, sest ta teadis, et igas majas on lapsed,“ meenutab ta. Pilpakülaks kutsutud linnaosa oli Marge sõnul hästi vaikne, kuigi majade aknad olid viledad ja tuul kippus läbi toa käima. Aga kõigil oli ruumi ja avarust oma suurtes aedades askeldamiseks. „Mul oli tõeline põrsapõli,“ muheleb Marge, „sest lasteaias ma ei käinud.“ Kuid see ei teinud ta elu kuidagi vähem huvitavamaks. Marge meenutab, kuidas käis koos sõpradega lähedal asunud puidutööstustes meetritekõrguste männihunnikute vahel jooksmas ja kõrgete betoonkamakate peal hüppamas. „Mitte ühtegi õnnetust ei juhtunud!“ kinnitab ta. Ja möönab, et praegu vaatab ta ka ise kõikjal turnivaid lapsi täiskasvanu pilguga ning aeg-ajalt tabab end vähemalt mõttelt, et kas ikka on nii palju vaja ronida…

koolis oli käinud tema onu ning pereringis räägiti koolist lugupidavalt kui Saage koolist. „Mati Unt oli mu teise onuga ühes klassis olnud, samas koolis õppisid vennad Urbid ja mitmed teisedki näitlejad ja lauljad. Meie peres liikus selle kooli kohta igasuguseid lugusid, seepärast polnud kahtlustki, et lähen just sinna,“ meenutab Marge. Ta itsitab, et on tagantjärele tänulik ühele legendile, mille kohaselt Mati Unt soovitas rääkida ka neist asjadest, millest sa midagi ei tea, kuniks õpetajal küll saab. „Ma katsetasin selle järele. See oli imeline soovitus, mis aitas mul läbi saada ka nendest ainetest, mida ma ei teadnud!“ naerab Marge.

Naudib kirjutamisprotsessi

Legend Mati Undist aitas koolist läbi Ka mäletab Marge, kuidas Raua tänava nurga peal sai tundide kaupa istutud ja vaadatud, kuidas tuletõrjeautod väljakutsele sõitsid. Aga sellest veel rohkem lusti pakkus lastele vaadata, kuidas tuletõrjujad samas poomil ja neljakordses tornmajas trenni tegid. Kui plats tähelepanuta jäi, olid kohalikud lapsed kohe platsis ja ronisid neljandale korrusel ilma igasuguse redelita. „Hulle asju sai ikka tehtud,“ nendib ta. Marge meenutab, kuidas Tartusse ehitati praegune üks tuiksoon – Turu tänav. See, et tänavaehitus lõhkus tema aia ning seetõttu tuli 20 õunapuud maha võtta, häiris Marget väga. Isegi nii, et ta kirjutas sellest koolikirjandites. „Praegu ma

saan aru, et linn peab arenema. Lapsel on oma õunapuude kaotust aga raske mõista,“ tähendab ta. Põhikooli läks Marge Johannes Semperi nimelisse Tartu 8. Keskkooli, gümnaasiumi sama kooli kirjanduse eriklassi. Vahepeal sai koolist Tartu Forseliuse Gümnaasium. See, et Marge läheb õppima just piirkonnakooli, oli ainumõeldav. Selles

Gümnaasiumiharidust soovis Marge jätkata tegelikult kunstigümnaasiumis, kuid sinna teda ühe kolme pärast vastu ei võetud. Nii jäi ta edasi oma kooli õppima. Ja on tagantjärele väga õnnelik, sest eesti keele ja kirjanduse tundides toimunud keelemängud on praegusteski kirjatöödes toeks. Ja neid Marge kontole tasapisi koguneb, lisaks tšau-tšaude elust rääkinud Villaloomade blogile, millest on sujuvalt saanud reisiblogi, aitab ta ka mänguasjamuuseumi maskottidel Nässul ja Lillekäpal blogi pidada, Nässu tegemistest on ilmunud lasteraamat ning täiskasvanud on viimasel paaril aastal vaimustunud Marge luuleraamatutest „Varastatud kevad“ ja „Õnneks oled mul sina“. Kuidas Margest kirjanik sai? Kirjutamise juurde sattus ta juba kooli almanahhi „Tipa-tapa“ kaastööd tehes. Ning ka kodus kirjutas ta lapsena luuletusi ja illustreeris neid kleepsudega, et ilusam oleks. „Tegelikult olen ma kogu aeg lugenud ja kirjutanud,“ märgib ta. Vahepeal jäi kirjutamine küll soiku,


Kirev

KARLOVA

13 Fotod: Silja Paavle

kuid siis küsiti talt, et kui ta muuseumis ei töötaks, mida ta siis teeks? Marge mõtles ja mõtles ning leidis, et siis ta tahaks kirjutada. „Ma naudin kirjutamisprotsessi. Nii seda, kuidas sõnad tekivad, kui seda, kuidas nad kõrvuti kõlavad,“ kõneleb ta. Ja soovitab kõigile, kes tahavad paremini kirjutada: kirjuta! Ainult pidev praktika teeb paremaks. Marge ise kirjutabki palju. Kõigest, mida ta enda ümber näeb ja mis teda puudutab. Nii tunnistab ta luuletusse jõudnud igakevadist kurbust, kui näeb Karlovas pügatud paplipuid. „Igal kevadel on mul neid nuditud puid vaadates tunne, et midagi olulist on ära võetud. Igal kevadel tunnen end sellepärast veidi kurvana.“ Marge ütleb, et sellist asja ei saaks ta ilmselt kogeda mitte kuskil mujal kui Karlovas. Inter vjuu tegemise päeval oli Marge just kohtunud tänaval kahe võhivõõra tirtsuga, kes tulid parasjagu teatrist ja hakkasid tänaval lugema täpselt sama liisusalmi, mida Marge lapsepõlveski. Kui see mälestus püsis arvutini jõudmiseni meeles, siis alati ei pruugi see nii olla ning seepärast kirjutab Marge igale poole. Kas telefoni, poe ostutšekile või salvrätile. On olnud hetki, kus vihmases Tartus kodu poole rühkiv läbimärg Marge pomiseb enda kindlaid ridu, et need meelest ei läheks, kuniks paberile kirja saavad… „Kui sa Tartus pobised, arvavad kõik, et sa oled üks neist Tartu hulludest,“ muigab ta.

Maailmas allub palju lihtsatele ilureeglitele Marge otsustas ühel hetkel ka suhtlusportaalis Facebook oma luuletusi avaldada ja kogus seal kiiresti fänne. Üha rohkem küsiti talt, miks ta oma luuleridu raamatusse ei pane. Marge põtkis aga vastu, sest ta pole seda meelt, et kõik peaks raamatuks saama. Kuniks keegi saatis Marge luuletused kirjastusse tutvumiseks ja nii esimene luuleraamat sündiski. Mis ei jäänud ainsaks. Kuid tagasi pöördudes Marge eluloo juurde, siis pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustas ta Karlovas asuvas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppida tekstiilikunsti ja arvutigraafikat. „Kunstikool on imeline hariduseandja, sealt saadud teadmistega võid töötada ükskõik kus,“ kinnitab ta, et kunstikooliharidus andis talle oskuse näha ilu ja sümmeetriat ning tajuda kompositsioone. Marge kinnitab, et maailmas allub päris palju asju lihtsatele ilureeglitele. Seetõttu on tal näiteks ka koertenäitustel olnud lihtsam kohtunikutööd teha. Mõistagi hindas Marge ikka tšau-tšausid, kes on olnud tema armastuseks pikki aastaid. Tõsi, praegu on tema lemmikutest elus veel üks, kes on nii iidvana, et ei jaksa Marget enam tema jalutuskäikudel saata. Seetõttu näeb naist Karlovas viimastel aastatel kas jalutamas või rattaga sõitmas. Kas jala või rattaga läheb ta ka mänguasjamuuseumisse, kuhu pärast kooli lõpetamist läks arvutigraafikuna appi uut

ekspositsiooni looma. Et elu on juhuseid täis, pakuti talle senise teadus- ja arendusjuhi direktoriks valimise tõttu vabaks jäänud kohta ja nii on Marge mänguasjade keskele tööle jäänudki. Kuigi kõik me oleme lapsed olnud, on töö mänguasjamuuseumis Marge sõnul siiski veidi raske. „Ma olen ju ainult ühel ajal laps olnud, nüüd pean vastutama aga ka kõigi teiste tuhandete mälestuste eest,“ selgitab ta. Marge on ka kogenud suhtumist, justkui töö mänguasjamuuseumis polegi õige töö – seal mängivad kõik muudkui päevad läbi. „Tegelikult mängime me kõik. Mõned mäluga, mõned lauamänge, mõned suhetega. Mäng on ainus viis, mis aitab meil täiskasvanuna ellu jääda,“ kostab Marge. Ta on leppinud, et tema tööst paistavad väljapoole vaid näitused, kuid kõik muu huvitav – alates tabelite koostamisest ja lõpetades ajakirjandusväljaannetele intervjuude andmisega – jääb sageli märkamata.

Oskab end ümbritsevat märgata Marge on koostanud näituse tuntud inimeste mänguasjadest. Millega ta ise lapsena mängida armastas? Marge räägib, kuidas ümbruskonna inimesed said oma küttepuud Tarmekost. Kui puud tulid, sorteeris ta hunnikust välja hulgi taburetijalgu ja suuruste järgi erinevaid klotse ning ehitas neist siis roboteid. Ja neid sündis ikka palju – ema ühest otsast põletas ja Marge ehitas neid aina juurde. Kõikvõimalikud konstruktorid


14 Kirev KARLOVA ja mõttemängud meeldisidki Margele rohkem kui nukud. Eluaeg Karlovas elamise kohta ütleb Marge, et ta on paigatruu inimene ning seepärast pole ära kippunud ei sellest linnaosast ega mänguasjamuuseumist. „Ma teen nii paljusid erinevaid asju, et mul pole mingit vajadust kuskile teise kohta minna,“ sõnab ta, et ei näe põhjust kolida pelgalt kolimise pärast. Margele piisab igati, kui ta saab vahepeal veidi ära käia. Nuusutada võõra maa lõhnu, pildistada hetki, laadida end täis emotsioone. „Siis on jälle tükiks ajaks hea,“ tunnistab ta. Viimati käis Marge sel kevadel uudistamas Saksamaad ja

Tšehhit. Ta lisab aga kohe kiirelt, et kõikvõimalikud turismiatraktsioonid teda ei köida. Marge läheb ikka ja jälle sinna, kus teda on sõbrad ees ootamas. Need, kes on Marge luuletusi ja ka suhtlusportaali Facebook sissekandeid lugenud, teavad, et enim inspireerib Marget elu ise, paljud mõtted on kantud tema teekonnast Karlovast Toomemäe külje alla tööle ja tagasi. Kuidas on see võimalik, et ühe inimesega kogu aeg nii palju juhtub? „Tegelikult juhtub meie kõigiga, tuleb vaid märgata!“ kinnitab Marge.

MARGE PÄRNITS KARLOVAST kui ma ei oleks saanud armastada oleks mu süda ikka veel surnud vaata keegi lõikas juba papleid nüüd ta tuleb nüüd tuleb küll soojus ja kuu tänavast saab roheliste paplite allee kui ma ei oleks olnud surnud poleks ma osanud armastada vaata selles mudases peenras on uute valgete lillede nupud ja kui kunagi on soe istun ma õunapuu alla ja ei tee mitu päeva mitte midagi ainult loen päevi kui mitu korda peab olema täiesti surnud enne kui süda saab täiesti päästetud kui mitu korda peab elama et saada aru iga kord kasvavad uued paplid 0404 2018

kevadõhus on kõik see mida oled kogu talve endas kandnud pliidisuitsu lõhn tagasihoidlike pungade lõhn loojuva päikese punane lõhn ja siis veel see miski mis tuleb enne vihma see miski mis paneb sind soovima et saaksid kellegi käest hoida see miski mis sunnib sind jooksma ilma põhjuseta see miski kevadõhus on kõik see mis paneb sind naeratama täiesti võõrale inimesele kooruva värviga puumaja aknal mis paneb sind naeratama aknaklaasil kohatule kas nüüd jookseme hingetuks 2703 2017

me oleme ikkagi agulitüdrukud sööme näpu vahelt pannkooke nii et moos nõrgub mööda rannet naerame täis suuga sööme lusikaga purgist konservherneid naerame luksumiseni nutame salaja armastame neid tänavaid mida keegi ei armasta hoiame vanu aedu oma südames nagu vanu fotosid kulunud kaantega albumis me oleme ikkagi aguli tüdrukud see ongi põhjus miks edasi elada 0601 2018 Tiinale


Kirev

KARLOVA

15

Aino Soo on üles kasvatanud põlvkonnajagu karlovlasi Silja Paavle Tähe tänavalt Aino Soo on lasteaias Karoliine üles kasvatanud põlvkonnajagu karlovlasi. Ja kuigi tal täitub sügisel juba 70. eluaasta, ei plaani ta esialgu tööst loobuda. Sest nii lapsed kui töölkäimine aitavad rõõmsameelsel kasvatajal end vormis hoida. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes – hiljaaegu laenutas Aino raamatukogust „Star Warsi“ raamatu ja õppis ühe põnniga ühise keele leidmiseks selgeks kõik „Tähesõdade“ tegelaste nimed. Karlovasse sattus Võrumaalt Rõugest pärit Aino Soo juba siis, kui ta tuli Salme tänavale toonasesse Tartu pedagoogilisse kooli õppima. Seda, et temast peaks õpetaja saama, soovitasid tema toonased õpetajad. Ja nii läkski. Õpingute ajal elasid tüdrukud Karlova mõisas internaadis. „Naerame kursusekaaslastega ikka, et oleme mõisapreilid olnud,“ naeratab Aino ja ütleb, et kursusekaaslased tunnevad tema vastu kadedust, et ta saab nende nooruspõlveradadel ehk Tähe ja Salme tänaval iga päev jalutada. Kooliajast mäletab Aino, et oldi väga iseseisvad. Elada tuli stipendiumist ning raha pidi jaguma nii söögiks kui koju sõitmiseks. Internaadis elati üheksakesi toas ja kõik said õpitud ning kooli edukalt lõpetatud. Veelgi enam – aega leiti ka muusikaõpinguteks ning laulmiseks. Üldse meenutab Aino oma õpinguid sooja sõnaga, sest tema kursus oli väga ühtehoidev ning omavahel kohtutakse tänini.

muutunud? Aino sõnul teeb teda murelikuks, et mida aasta edasi, seda rohkem on rühmas kapriisseid lapsi, keda kipuvad kimbutama jonnihood. Lapsed ei oska olla kaaslastega koos ning nõuavad kogu tähelepanu endale. Rühmas, kus võib olla aga paarkümmend last, tuleb seda jagada kõigile. Ka sooviks Aino lastega rohkem aiast väljas käia ning Karlova loodust näidata, kuid lapsed kipuvad kiiruga lömastama nii sipelga kui mardika. Aino juttu, et meie oleme külas sipelga või mardika kodus, ei kiputa uskuma. „Eks elu muutub, see on selge,“ tähendab ta, et kõik see paneb kasvatajad igapäevaselt õppima.

Oma vigu tuleb tunnistada

Foto: Silja Paavle

23 aastat Karoliines Aino muigab, et lauluõpingutest on tal elus kõvasti kasu olnud, sest ka praegu laulab ta lastele palju. „Väiksematel lastel käib ka riidessepanek lauluga,“ täpsustab ta. Vahepeal viis elu Aino Pärnumaale Lindi kooli õpetajaks. Siis otsustas ta aga korteri saamise võimaluste ning ka parema palga tõttu vahepeal tööstuses leiba teenida. Nii jõudis Aino Tartusse tagasi ja asus elama Nõva tänavale.

Kui tehas töö lõpetas, tuli minna uuesti kooli. Aino otsustas suunduda taas õpitud erialale ning täiendas end kodukasvatajate kursuse esimeses lennus. Ning siis tuligi Lootuse ja Kesk tänava nurgale lasteaed Karoliinesse tööle. Alguses töötas ta kasvataja abina, kuid nüüdseks on ta ümber kvalifitseerunud ning temast on saanud lasteaiapedagoog. Karoliine lasteaias on ta töötanud 23 aastat ehk üles on kasvatatud põlvkonnajagu karlovlasi. Kuidas on lapsed nende aastatega

Kas on midagi, mida Aino tahaks vanematele südamele panna? Staažikas kasvataja mõtleb hetke ja ütleb siis, et reeglid peavad olema paigas. Talle tundub, et kodudes lubatakse lastele vahel kõike, mida nad tahavad. „Kuidagi on levinud arvamus, et vabakasvatus on hea ja lapsi ei pea piirama,“ ei pea ta seda õigeks, sest iga laps vajab suunamist. Ka lisab ta, et tema jaoks on olnud terve elu väga oluline ausus. Seda õpetab ta lastele iga päev ja seda nõuab ka lastelt. „Ma julgen ka laste ees vabandust paluda, kui olen neile midagi valesti öelnud,“ tunnistab ta, et vahel juhtub, et lastega vaidlemise järel on ta


16 Kirev KARLOVA mõne raamatu kätte võtnud, asja järele uurinud ja leidnud, et sel korral on väiksemal õigus. Ja oma vigu peaksid julgema kõik tunnistada. Ainole on eriliselt hinge läinud vaiksemad lapsed, kes ei rüsele esirinnas ja keda motiveerib tegutsema pigem vaikne sõna. Ja just sellised lapsed on need, kes veel mõni aasta pärast Aino rühmast lahkumist tulevad juurde ja kallistavad. Lastega töötamine paneb end ka igapäevaselt moodsate asjadega kursis hoidma. Aino räägib, kuidas laenutas hiljaaegu raamatukogust „Star Warsi“ raamatu ja õppis ühe põnniga ühise keele leidmiseks selgeks kõik „Tähesõdade“ tegelaste nimed. „Ei saa ju lapsega suhelda, kui ei tea, millest ta räägib!“ Samas võivad need teadmised hiljem kasuks olla, sest kui hiljuti üks teine laps tuli lasteaeda teletupsuga, vaatasid ülejäänud teda kui ilmaimet. Nad polnud teletupsust lihtsalt midagi kuulnud. Aino aga oskas selle kohta nii mõndagi rääkida. Ka kodus hoiab ta vanu mänguasju alles ning aeg-ajalt võtab laste rõõmuks kaasa. Viimati pakkus suurt elevust jonnipunn.

Karlovat nimetab Aino jumalikuks paigaks. „Vähe on neid paiku, kus saab kuulata nii ööbiku laksutamist kui näha siili ja rebast,“ sõnab ta. Aino jalutuskäigud viivad teda sageli ka paadisadamasse, millest viimaste aastatega on saanud vägagi ilus paik. Ning ka Karoliine lasteaia õueala peab ta lasteaedadest üheks ilusamaks.

Sassis soenguga piima ostma ei lähe Veidi kurvaks teevad Ainot Pargi mäel alanud ehitustööd. „Nii ilus oaas lammutati ära!“ märgib ta. Aga kui palju maju sinna tuleb, saadi lasteaias teada just Ainolt, sest üks tema kirgi on Karlova kohta ajakirjandusest väljalõikeid koguda. Kiirelt leiti vajalik artikkel üles ja saadi sellest vastused. Lisaks armastab Aino ka kududa, nii enda tarbeks kui teistele kinkimiseks. Kui Aino on siinkandis nii pikalt kasvataja olnud, siis ega ilma tuttavaid nägemata niisama naljalt tänaval liikuda ei saa? Aino tunnistab, et ta ei lähe ka kodulähedasse poodi kunagi lötaka

dressi ega sassis soenguga. „Kes ikka tahab, et tema lasteaiakasvataja lohakas välja näeb,“ põhjendab ta seda. Ning teretajaid jagub tõesti igasse päeva ja tänavale. Aino omakorda tunneb huvi ka tema käe alt läbi käinud laste vastu ja räägib õhinal, kuidas Karoliine lasteaiast on sirgunud nii muusikuid, kunstnikke kui teadlasi. Ka Karoliine lasteaia vilistlastest kõnelevad artiklid lõikab ta ajalehest välja ning viib kolleegidelegi tutvumiseks. Kuigi Ainol täitub sügisel 70. eluaasta, ei pea ta veel kojujäämise plaane. Sest töölkäimine hoiab ka füüsiliselt vormis. „Ma olen nii ära harjunud oma kindla päevakavaga, et ei kujuta ettegi, mis saab, kui koju peaksin jääma,“ tunnistab Aino. Samas on ta juhatajale öelnud küll, et talle märku antaks, kui on aeg käes. Kuniks seda pole, naudib Aino kõiki sisseharjunud tegevusi, sest ta ei ole pabistaja tüüp ja on harjunud elus kõike rahulikult võtma. Ja kuniks on tervist, on kõik hästi.

Suveteater Karlovas: Tsaar Saltaani üleküpsenud muinasjutT Foto: Danel Rinaldo

Emajõe Suveteatri 22. hooaja uuslavastusena jõuab publiku ette „Tsaar Saltaan”. Nimetagem seda üleküpsenud muinasjutuks, kuna Puškini armastatuim imemuinasjutt oma lopsakas keelekasutuses, ilmekate karakterite ja ootamatute süžeekäikudega saab uue elu ja hingamise läbi kolme näitlejanna pöörase ümberkehastumisvõime. Tsaar Saltaan on surnud. Ta elas ilmselgelt liiga kaua, läks lõplikult ogaraks ja suri vanadusnõtrusesse. Tema närvikava oli juba nooruses labiilne ja soovid lapsikuvõitu. See jäi aga märkamata kolmele noorukesele õele, kes olid tsaari hiilgusest ja armastusest lootusetult pimestatud ning keda järgnevatel aastatel muinasjutu turvalise kulgemise nimel jõhkralt ära kasutati. Nüüd, kui olnut ja olevat lahutab aastate tume sein, kohtuvad kolm õde taas. Küpsed, väärikad, oma uhkuses murdmatud. Peale valitseja surma enestelt muinasjutulumma maha raputanud, on neil esmakordne võimalus üksteisele ausalt silma vaadata. See kohtumine kujuneb tragikoomilistest situatsioonidest pungil emotsioonide virvarriks, kus keegi enam päris täpselt ei tea, kes ta ise on või kes ta vastas seisab.

Suvelavastuses mängivad Marika Baraban­­­ štšikova (Vanemuine), Karin Tammaru (Endla), Terje Pennie. Etendus on kahes vaatuses, kes­tusega 2 tundi Tartu Pühade Aleksand­rite Kiriku tagaaias.

Etendused toimuvad 5., 6., 7., 19., 20., 21., 25., 26., 27., 28. juulil ja 1., 3., 4. augustil kell 19.00.


Kirev

KARLOVA

17 Foto: Silja Paavle

Jakobi Jalatsist saab peagi uue kontsapleki asemel korraliku kõhutäie Silja Paavle Tähe tänavalt Kuigi Tähe 29 majal ilutseb endiselt kutsuvalt silt Jakobi Jalats, ei ole mõtet kontsapleki kaotanud kingad näpus sinna minna – kingaparanduse asemel avab seal tänavu maikuus uksed hoopis toidukoht. Nii, nagu toidukoha nimi Jakobi Jalats on karlovlastele tuttav juba aastakümneid, on mõned aastad tuttavad ka toidukoha pidajad. Ehk teisisõnu: Barlova eestvedajad Simone Cassano, Sasha Kheyfets ja Reigo Kuivjõgi on juba mõnda aega tundnud, et Karlovasse oleks vaja juurde üht toidukohta. Õigupoolest on Barlova kliendid pidevalt süüa küsinud. „Meil on küll väikesed snäkid, kuid need pole olnud piisavad,“ täpsustas Reigo. Ja kui selgus, et Barlovaga samas majas asunud jalatsiparandus paneb uksed kinni, oli aeg härjal sarvist haarata ning tühja kõhuga klientide palvetele vastu tulla. „Tundus, et peame täitma tühja koha,“ lisab veel Sasha. Nii ongi juba mõnda aega toimunud vanas jalatsiparandustöökojas sisekujundaja Katrin Noppeli dirigeerimisel remont. Ning üle päeva on remondimehed pidanud ukse avama nõudlikele koputajatele ning neid kurvastama teatega, et

kingaparandust siin enam pole ning süüa ka veel ei saa. Katrin Noppel ütleb, et uut kohta kavandades püüdis ta hoiduda sellest, et toidukohast ei tuleks Barlova number kahte. „Kuigi maja on sama ja õhustik ka, nii et raske oli sellest hoiduda,“ sõnab ta. Katrini sõnul saab uus koht olema veidi rohkem kujundatud ja organiseeritud, mitte nii boheemlaslik kui Barlovas. Ning suletakse see koht ka mõistlikul ajal, et mitte ülakorruse elanikke häirida. Tegelikult avab uus toidukoht ukse juba neil päevil. Tõsi, nagu ütlevad Simone ja Reigo, ei tule sellesse kohe lõplik menüü, kuid maitse suhu saamiseks ühtteist küll. Reigo sõnab, et Jakobi Jalatsis hakatakse pakkuma kergemaid ja mitte liiga keerulisi roogi, mis võimaldab külastajaile kõhutäit aruka hinnaga. Simone, Sasha ja Reigo loodavad, et nii nagu Barlovaski, tunnevad külastajad end uues toidukohas õnnelikult. Ja

tuginedes Barlova kogemusele, mine tea, mis seal veel kõik juhtuda võib. Eks sündinud ju Barlovagi tühja koha täitmiseks. „Enne hängisime üksteise köökides, kuhu mahtus neli ja pool inimest. Nüüd on kokkusaamiskohaks Barlova,“ muheleb Sasha. Ning nagu teavad karlovlased, pole Barlova enam pelgalt kitsa ringkonna baar, vaid saanud omamoodi kogukonna südameks, kultuurimajaks ja trehvamispaigaks. Mehed seda alguses ei plaaninud, kuid nüüd julgevad küll kinnitada, et küllap oligi siinsetel inimestel sellist kohta tarvis. Kui nüüd on veel millestki Karlovas puudus, siis on see Sasha sõnul kino. Aga ehk sünnib seegi ühel hetkel, sest paigas, kus on koos palju sõprust, abivalmidust ja head tahet, võib ühise jõu ja nõuga sündida palju. Kui ei usu, hoidke isegi silma Barloval ja Jakobi Jalatsil peal.


18 Kirev KARLOVA

Psühhoteegi Karlovasse tooja Ahto Külvet: „Tunnen end muusikas maailmaavastajana“ Karlovas avatakse peagi Psühhoteek. Silja Paavle Tähe tänavalt uuris Ahto Külvetilt Õnne tänavalt, millega on täpsemalt tegu. Foto: Martin Oja

Karlovas avatakse varsti Psühhoteek. Mis see on? Miks selline nimi? Psühhoteek Karlovas saab olema huvitava muusika, vinüülplaatide ja ajaloo varamu. See on korraga plaadipood, stuudio, valgustusasutus ja teistmoodi muusika pakkumise koht. Psühhoteegi nimi ja kogu psühhodisko liikumine on teadlikult natuke kiiksuga, leftfield, avatud kõigele kummalisele. Nii leiab lisaks muusikaga vinüülplaatidele Psühhoteegis eraldi alajaotusena plaate kategooriates „Sõnakunst”, „Mittemuusika”, „Propaganda”, „Loodushelid”, „Laste­ muusika”, „Muinasjutud” jne. Psühhoteek tuleb tegelikult minu ja mu hea sõbra Andreas McKeough’ sünnitatud liikumisest psühhodisko, mis on ühisnimetaja meie kirjeldatud ja mängitud vinüülplaadimuusikale. Psühhodisko on lai ja dünaamiline žanr, mis areneb ja muutub iga hetkega. Muusika, mis on natuke veider, omamoodi peidetud ja tantsuline ehk pigem ad-hoc-žanr kui täpsete piiridega

kategooria. Õigel hetkel ja õiges kohas võib ka Hatšhaturjani „Mõõkade tants” olla psühhodisko – olukorras, kus peolised ja DJ-d on samal lainel ning ühine eesmärk on lõbutseda ja tantsida. Tüüpiline psühhodisko lugu on leitud (kogemata või pika otsingu tulemusel) hämarast teise ringi poest kusagilt Eestist või mujalt maailmast ning selle žanri alla võib tüüpiliselt liigitada Ida-Euroopa (ja ka Eesti) disko, roki ja fungi lood, aga ka 80ndate italo, Hi-NRG-i ja kosmilise disko. Ka Nõukogude Liidu ajal Melodia plaadifirma alt ilmunud muusika hulgas leidub palju psühhodiskot, kuna suur osa Ida-Euroopa riikide muusikast ei paigutu Lääne-Euroopast pärit muusikažanritesse. Oled juba pikalt mujal tegutsenud, miks sa nüüd siia kolid? Üks ja oluline põhjus on see, et varasemad ruumid jäid kitsaks ja ma ei mahtunud oma plaatide ja mõtetega Genialistide klubi teise korruse kümne ruutmeetri sisse enam ära. Mingi hetkeni oli organiseeritud kaos väga lahe, kuid siis saabus

hetk, kui ma enam ei leidnud kohta, kuhu isegi oma seljakotti panna – kõik vabad pinnad olid kaetud vinüülplaatidega. Muidu oli Genialistide klubis ju kõik lihtsalt suurepärane. Ikkagi Eesti elavaim ja parim kultuurimaja! Parimad naabrid ja majalised, mida endale soovida. Aga siin Karlovas Kalevi 13 majas on mul nüüd kolm korda rohkem ruumi – natuke üle 30 ruutmeetri pinda. Ja kaks eraldi tuba, millest üks hakkab rohkem plaadipoe funktsiooni täitma ja teine saab olema kontor-stuudio, kus psühhovisiooniga ehk maailmavalgustusega tegeleda. See tuleb ruum, kus on tehnika, millega psühhovisioone, raadiosaateid, mixtape’e ja psühhodisko konverentse ette valmistada. Ma avastan pidevalt muusikat, mida pole kirjeldatud ja mida on vaja jagada – kas Youtube’is, Soundcloudis või Facebookis. Ja tuleb ka üldisemalt psühhodisko sõnumi levitamisega tegeleda. Samuti koostöö Eesti raadiotega – Tartu ERR-i stuudios näiteks ei ole ühtegi vinüülplaadimängijat. See tähendab, et


Kirev kui keegi tartlane või muu lõunaeest- Psühhoteegi avamisel laupäeval, 19. mail. lane soovib raadiosaates vinüülplaate Siis on kohal ka Degritteri meeskonna mängida, siis seni on ta pidanud selleks esindaja. Tallinna sõitma. Nüüd saab see võimalus Mõistagi ei ole ma vinüülplaatidest Psühhoteegis peagi olema. rääkides erapooletu. Mäletan senini oma esimest vinüüli. See oli The Stoogesi Milline on Psühhoteegi sünnilugu? esimese albumi Venemaal valmistatud Kõigepealt asutasime 2016. aastal piraatversioon. Ostsin selle Tallinnast Genialistide klubi teisel korrusel koos plaadimäelt, kui olin 15- või 16-aastane. Andreas McKeough’ga oma mehekoopa. Mu vinüüliarmastus on kestnud 27 aastat. Psühhoteek Genialistide klubis oli algselt mõeldud hobiurkana ehk kontorina, kus Aga miks vinüülpaate osta? psühhodiskosid ja psühhovisioone korral- Mulle meeldivad lahedalt kujundatud dada, muusika ja mõtete vahetamise ning asjad. Vinüülplaadi formaat on väga psühhodiskohuviliste kokkusaamisko- mõnusa suurusega ning pea iga plaadi hana. Psühhodisko liikumise propagee- juures on olnud kujundaja, kes ümbrisel rimiseks asutasime MTÜ Psühhodisko mingit sõnumit edasi anda on püüdnud. Vennaskond ja Tartus Genialistide klubis Võrreldes lihtsalt helifaili kuulamisega on ka Psühhoteegi. vinüülplaadil nii palju käegakatsutavat ja Kalevi tänava Psühhoteegi sünnilugu potentsiaalselt üllatavat. Vinüülplaati ja sai alguse sellest, et käisin 2017. aasta selle kujundust saab nautida ju silmadega, lõpus Tartu loomemajanduskeskuse XIII kõrvadega ja ka seda katsudes. eelinkubatsiooni kursustel. Sealt sain Mind ennast köidab see, et vinüülplaat tuge mõttele, et senisest entusiasmil töö- alates oma sünnist 1947. aastal on olnud tavast mehekoopast Genialistide klubis läbi ajaloo ka täiesti tavaline tarbeese, saaks täitsa omaette ja elujõuline ettevõte, millel on püütud edasi anda lisaks muumis aitaks kõike senitehtut veel paremini, sikale ka palju muud. Olgu selleks kõned, suuremalt ja sisulisemalt ellu viia. siseseansid kosmosega, võimlemise õpetused, hüpnoos ja helid, nii looduslikud Praegu on populaarsed kõikvõima- kui inimeste või masinate tekitatud. likud digiformaadis helikandjad, milline positsioon on nende kõrval Kes on Psühhoteegi klient? vinüülplaatidel? Avatud maitsega muusikahuviline iniTihtipeale arvatakse, et vinüülplaat on mene, kes soovib leida midagi erilist. mingi kummaline minevikujäänus. See Midagi sellist, mida „tavalisest” poest ei ole päris nii – alates 2002. aastast on ei leia ja mida ei oska küsidagi. vinüüplaatide müük ülemaailmselt ainult Üks osa Psühhoteegi klientidest on kasvanud. Vinüüli tagasitulek ehk vinyl inimesed, kes oma igapäevatöös on pidarevival on ingliskeelses Wikipedias oma- nud väga palju rütmimuusikat kuulama. ette termin, mis tähistabki käimasolevat Muusikud, plaadifirmade esindajad, ja pidevat vinüülplaadimaailma kasvu­ DJ-d, raadiosaatejuhid jne. Mulle tundub, trendi. Vinüülplaat teeb läbi ülemaailm- et selliste inimeste jaoks on just oluline set tagasitulekut ja Eesti ei ole siin erand. avastada midagi erilist nii muusikas kui Tegelikult on Tartu siin lausa esirin- vinüülil üldse. nas. Lisaks plaadipoodidele avati Tartus Kindlasti on Psühhoteegi klient iniKastani tänavas 2016. aastal Eesti ajaloo mene, kes päevast päeva (rütmi)muusiesimene vinüülplaaditehas Vinyl Plant ja kaga tegeleb. Tema jaoks on väga tänuTartus luuakse maailma parimat ultra- väärt leida Psühhoteegist plaate, mis on heli-vinüülplaadipuhastajat Degritter. piisavalt erineva sisuga sellest, mida Seda saate näha ja tema tööd imetleda nad igapäevaselt kuulevad ja kuulavad.

KARLOVA

19

Erinevalt rütmimuusikast hoopis näiteks Jaapani diiselveduri helisid, kalade hääli, esperanto- ja mongooliakeelset estraadi, obskuurset filmimuusikat jne. Kokkuvõtvalt, „tavaline” plaadipood pakub seda, mida sa oled otsima läinud. Psühhoteek pakub aga selliseid lugusid, muusikat ja plaate, mille olemasolust sa veel ei teadnud ega osanudki neid ihaldada. Koht, kus sa tahad üllatuda. Sa oled ise juba mõnda aega seal töötanud, mida on Psühhoteek sulle andnud? Psühhoteek, psühhodisko ja psühhovisioon ongi 100% enesearendamine ja uute teadmiste teistele edasiandmine. See on uue vana muusika leidmine, selle tutvustamine, muusika ja plaatide kultuurilis-ajaloolise tausta uurimine ja kõigest põnevast muule maailmale võimalikult laialt teadaandmine. Kõik need kolm tegevust – Psühhoteek kui varamu, psühhovisioon kui maailmavallustuslik tegevus ja psühhodisko kui DJ – täiendavad üksteist. Ma tunnen end muusikas maailmaavastajana ning see on tänapäeva maailmas, kus gloobusel ei ole enam valgeid laike, väga haruldane. Psühhodisko tegevus on kantud avastamise ja kirjeldamise ning selle jagamise vaimust loengute, konverentside, raadiosaadete, raamatute ja plaatide väljaandmise kaudu. Psühhodisko tegevuse alus on armastus kummalise muusika ja kultuuri vastu ning soov seda jagada. Ma leian pea iga päev midagi uut, mida pole keegi veel kirjeldanud. Üks mu lemmikleide on 1967. aasta ajakiri Krugozor Pole, kus ühel fleksiplaadil on kuueminutiline maleülesande lahenduse selgitamine koos muusikaga. Maleülesannet aitab lahendada Paul Keres ja muusikaks taustal on orkester Aarne Vahuri juhendamisel. See tähendab Eesti ühe olulisema ansambli Collage eellast enne, kui sellega liitus vokaalgrupp. See on ka ehe näide n-ö space-age-funktsionaalsusest vinüülplaadil. Foto: Gabriela Liivamägi


20 Kirev KARLOVA

Noor kirjanik Maria Siiman: „Ma tahan elu lõpuni Karlovas elada“ Kristina Kurm Eha tänavalt

Noorteromaan „Täiuslikult murtud” räägib Maria sõnul inimsuhetest ja emotsioonidega manipuleerimisest. Kuidas sul see raamat sündis? Kust tuli mõte kirjutama hakata? Ma alustasin selle raamatu kirjutamist, kui olin 13-aastane. See tuli sellest, et ma lugesin nii palju. Lugesin „Ilusate olendite” ja „Vampiiride akadeemia” sarju, need andsid palju inspiratsiooni. Hakkasin lihtsalt vabal ajal koolis vihikusse kirjutama. Üks tekst tuli nii pikk, et otsustasin selle raamatuks kirjutada. Lugu hakkas mul arenema lõpust, mis on praegu minu raamatu alguslehekülg. Millest su raamat räägib? Raamat räägib sellest, kuidas noor inimene viiakse vaimselt viimase piirini. Pealkiri räägib peategelasest. Pealtnäha on kõik täiuslik, kuid seest on ta täiesti murtud. Raamatus juhtub nii mõndagi negatiivset. Seepärast arvan, et seda peaksid lugema vähemalt 15-aastased noored, et raamat neid liiga palju negatiivselt ei mõjutaks. Raamatusse ei ole meelega pandud ühtegi tiinekate (teismeliste – toim) suhtedraamat. Seal on peamiselt keskendutud peresuhetele ja sellele, mida noor inimene neis olukordades mõtleb ja kuidas ta sellele reageerib. Tegelikult tahetakse, et ta nii reageerib. Sellest saab lähemalt lugeda raamatu teises osas.

Fotod: Martin Siiman

Tänavusel Prima Vista kirjandusfestivalil esitles oma esimest raamatut 17-aastane Karlova tüdruk Maria Siiman.


Kirev

Kas see tähendab, et raamatule on lõpetasin ka oma esimese raamatu. oodata järge? Suvel meeldib mulle see, et ma saan Jah. Mul on teise osa jaoks valmis kirju- õues kirjutada. tatud kolm erinevat algust ja ma ei oska valida, millist ma lõpuks kasutan. Mida sulle veel meeldib teha? Jalutada, üle kõige. Karlovas ja jõe Raamatu kirjutamise protsess oli sul ääres. Ennast liigutada: ma käin sõudpäris pikk, umbes kaks ja pool aastat. mistrennis. Mulle meeldib süüa soolaKui palju raamat selle ajaga muutus? seid asju. Selle aja jooksul jäi alles ainult mõte Kui mul on vaba aega, siis ma teen ja sündmustik. Tekstis muutsin umbes igasuguseid plaane, kasvõi endale päe70–80 kohta, nii toimetuse kui sõprade vaplaane ja nädalaplaane, kuigi ma neid soovitusel. ellu ei pruugi viia. Praegu ma joonisOma perele ja lähedastele sõpradele tan näiteks raamatu järgmise osa jaoks rääkisin ma raamatust siis, kui mul majaplaane. oli sellest kirjas umbes 50 lehekülge. Teised said teada siis, kui mul raamat Raamatu esitlusel ütlesid, et saad inspivalmis sai. ratsiooni väliruumist. Kuidas on sind Lähedased küsisid kogu aeg, kuidas mõjutanud Karlova? mul raamatuga läheb. Nad olid roh- Kõige rohkem. Tähe tänav on see koht, kem elevil kui mina. Minu jaoks oli kus mulle muusa külla tuleb. Seal on see see raamat juba nii tavaliseks muutu- õige, mulle nii sobiv koht. Kõige imelinud, sest ma tegelesin sellega päevast sem koht Tartus. See on nii ilus, vanapäeva. Enne esitlust olid just mu ema moodne, imeline, mugav. Kõik need ja poiss-sõber väga ärevil. kohvikud... Millist tagasisidet oled sa oma raamatule juba saanud? Positiivset ja kriitilist. Kriitikat on teinud mu vanemad, nad on öelnud, mida võiks veel paremini teha. Aga kõikidelt teistelt olen saanud positiivset tagasisidet. Kõik ütlesid, et nad ei oodanud, et see on nagu päris raamat või päris lugu. Mu klassijuhataja ja bioloogiaõpetaja Karlova koolist toetasid mind hästi palju. (Raamat sai valmis põhikooli ajal, praegu õpib Maria Tartu Jaan Poska gümnaasiumis – toim.)

Aga raamatu tegevustik ei toimu ju Tartus? See toimub täiesti väljamõeldud linnas. Ma ei tahtnud, et päris koht mind mõjutab. See oleks liiga palju piiranud. Aga muusika, filmid? Klassikaline muusika. Ja see vihik, kuhu ma kirjutan. See peab nägema vintage välja ja lehed peavad olema vanapaberist. Mulle ei meeldi valge paber.

Mis tüüpi raamatuid sa loed? Fantaasiakirjandust. Mingi teemaga peab Mis oli raamatu kirjutamise juures seal liialdama, aga seda peab tegema hästi. kõige raskem? Eesti kirjanikest meeldib mulle See enda tegelaste tundma õppimine. Andrus Kivirähk. Välismaalt Edgar Alguses ma tean neid, aga ma ei tunne neid. Allan Poe novellid. Ma pean neist aru saama, kuidas nad reageerivad ja mõtlevad, kui ma tahan Kas sa tunned veel endavanuseid noori, seda teistele edasi anda. See võtab aega kes kirjutavad? ja pühendumist – ma pean neile palju Jaa, ühte inimest. Me hakkasime sel mõtlema, et peidetud küljed välja tulek- suvel suhtlema, kui ma saatsin snapi sid. Siis nad ei ole lihtsalt hallid tege- (Snapchat on suhtlusvõrgustik internelased, vaid päris inimesed tunnete ja tis – toim), et ma tulin just kirjastusest. iseloomujoontega. Nüüd me oleme gümnaasiumis klassiõed. Temaga on nii tore koos olla, meil See on väga huvitav, et sa kasutad on samad põhimõtted ja suhtumine nii kirjutamiseks pastakat ja kaustikut. sarnane. Ja ta kirjutab nii hästi. Jah, ma eelistan, et ma saan seda enda käes hoida. See on palju parem, kui Mida peaks üks noor inimene tegema, arvutis kirjutada. Kirjutan praegu juba kui ta tahab oma kirjutatud tekste kolmandasse kaustikusse. avaldada? Mul tuleb kirjutamine kõige pare- Hästi paljudesse kohtadesse peab mini välja öösiti. Ja suvel ja sügisel. proovima. Argo kirjastus oli umbes Sügisel on lihtsalt see ümbrus – lehed kaheteistkümnes, millega ma ühendust ja kõik on värviline. Just sügisel võtsin. Mitu eelmist kirjastust ütles, et

KARLOVA

21

Maria Siimani noorteromaan “Täiuslikult murtud” on müügil Rahva Raamatu kaupluses.

mu raamat on liiga lühike. Kui ära öeldakse, siis ei tohi alla anda. Kindlasti leitakse su raamatus midagi. Tee kasvõi paariks nädalaks paus, nii et sa ei mõtle raamatule ja ei proovi seda jõuga ümber kirjutada. See peab ise tulema. Ja siis proovi uuesti. Millest sa unistad? Sellest, et ma suudaksin jõuda nii kaugele, et elada ära asjast, mida ma armastan. Ma loodan, et see on kirjutamine, aga ma kardan, et see on raske, sest kirjaniku sissetulek on nii väike. Ma loodan, et see on midagi loomingulist. Kas sa arvad, et su tulevik on ka Karlovaga seotud? Ma tahan kindlasti elada Karlovas. Ma ei taha Eestist ja Tartust ära kolida. Ma tahan kolida Karlova südamele lähemale ja siin elu lõpuni elada. Kui siia just mingeid koledaid klaasmaju ei tule. Mida tahaksid Karlovas muuta? Võib-olla veel rohkem kohvikuid võiks olla. Ja tänavatel veidi rohkem ruumi. Kasekese restorani võiks korda teha ja seal võiks olla midagi. Ja ma tahan, et seda parki ei ehitataks Pargi tänaval täis, sest rohelust on siia vaja. Nad ehitavad sinna uued majad, see ei sobi siia Karlovasse.


22 Kirev KARLOVA

Muusikakojas tehakse muusikat – mõnuga! Mari Kask Olete kunagi kuulnud muusikakoolist, kus viiendik õppuritest on täiskasvanud ja viiendik beebid? Just selline asub siinsamas Karlovas otse Forseliuse kooli kõrval. Kahekorruseline valge, ent lagunev maja. Karniisilt sajab krohvilärakaid, lillepeenrad on rohtu kasvanud. Ukse taga nutab pooleteisene preili, nagu oleks mesilaselt nõelata saanud. Tema traagika on mõistetav: tuldi õigesse kohta, aga tundi läks hoopis suurem vend. Neiu enda laulutund on alles homme. Veel terve päev oodata! Muusikakotta saabki tulla kohe peale sündi. Beebid lesivad tekil ning emad silitavad ja masseerivad neid regilaulude saatel. Sellist asja kutsutakse Beebikojaks. Tibu- ja Titekojas on lapsed, kes pikali enam ei püsi, kuid ilma vanemata veel tunnis ei käi. Liisusalmid ja laulud on peamiselt vanemate kanda: lapsed ise alles õpivad nii imiteerimist kui rääkimist. Aga rõõmu on kui palju! „Ma arvan, et vanematele on väga teraapiline korra nädalas unustada argimured ja tunda rõõmu lastelaulukestest,“ sõnab tundi läbi viiv Madli Zobel. Tema on Muusikakoja suure pere õpetajatest ainus, kes pole tegelikult muusik. Kuid 12 aastat kogemust laseb tal ennast laulutädina tunda. „Ma ikka naeran, et olen laste esimene muusikaline iidol. Kui teismelised panevad popja rokkbändide plakateid seinale, siis

võrevoodi elanikud valiksid minu,“ on õpilasi juba nii palju, et jõuluvana peab Madli tundides tekkiva positiivse energia mitu korda käima, ühele kontserdile kõik üle õnnelik. ei mahugi. Ka kevadkontserdiga on sama Edasi võtab lapsed üle Hanna Kõrvel. juhtunud. Palasid on kevadeks selgeks Kui vanemat enam kaasa pole vaja, saab saanud õige mitu ja milleks hea töö tuleminna Põnni- ja Marukotta. Tunni sisu must näitamata jätta: tänavu toimus üks on ikka sama – rõõm muusikast. Hanna kahetunnine ja üks tunnine kevadkontaitab ka suurematel lastel solfedžoga sert, kuid ikka ei saanud kõik lapsed oma tutvuda, selle tunni nimi on Helikoda. saavutuste demonstreerimiseks võimaEnamasti õpivad Helikoja lapsed lust. Õnneks pole kaua oodata: hooaja Muusikakojas ka mingit pilli. Valikus lõpukontsert on juba käegakatsutavas on viiul, klaver – nii klassikaline- kui kauguses. rütmiklaver –, trummid, kitarr, tšello ja „Õpilased kogu aeg ootavad, millal ukulele. Praegu on Muusikakojaga liitu- saaks esinema,“ räägib Muusikakoja nud ka vokaaliõpetaja. asutaja ja üks neljast viiuliõpetajast Reena Hamer. „Me teeme koos lugudele seadeid ja koguni palasid. See inspireerib lapsi.“ Tagasiside tähtsus Ja kuidas muudmoodi saakski pilliõpe Muusikakoja väljund on algusest peale paremini toimida, kui last innukalt harjuolnud muusikarõõmu jagamine. Pisikesi tamas hoides. Ilmselgelt ei ole kõik sama esinemisi tehakse lasteaedades ja vana- andekad ja loomulikult ei kasva kõigist dekodudes, lastekaitsepäeva üritustel ja viiuldajad, kuid tegutsemisrõõm hoiab teadmistepäeval. Kes esimesena uued käigus nii õpetaja kui õpilase. palad selgeks saab, võib need kohe sügisEt ikka kõigile võimalusi jätkuks, korkontserdil ette kanda. Jõulukontserdile on raldatakse oma ilusas suures saalis salonloomulikult oodatud kõik õpilased, sest giõhtuid. Kõigepealt tehakse saal ilusaks: seal istub alati tugitoolis muhe kõhukas lisaks kaunistustele ilmuvad sinna ka jõuluvana, kelle kingikott ei jää haldajale lauad söökide ja jookidega ning lavale kõhukuses alla. Ehkki saal on avar, on saavad astuda õpetajad ja täiskasvanud Foto: Muusikakoda


Kirev

KARLOVA

Fotod: Muusikakoda

õpilased. Tavapärane rõõm muusikast võib sellistel üritustel tagaplaanile jääda ning hingeliigutuse lummus võtab võimu. Kui ikka tšelloõpetaja Heiki Palm ise Saint-Saënsi heliteose „Luik” ette kannab, on veidi aega vaja, et taas tavapärasele mõttelainele naasta. Kes klassikaga liiga kursis pole, siis ärge muretsege. Tegelikult te teate seda pala mõnest filmist või koguni arvutimängust. Nagu Queeni või Abba palasid. Tšelloõpetaja duetid täiskasvanud õpilastega jäid elamuste klassis võib-olla tsipake alla, viienda seeria BMW lihtsalt pole seitsmenda seeria BMW, ent olid sellevõrra põnevamad. Kõiki paelub, kuidas üks korralik inimene pere ja töö kõrvalt on leidnud tahet ja aega õppida, harjutada ja edasi kanda. Motivatsioon muidugi võib olla väga isiklik: kuidas kõlab näiteks naisele 50. aasta juubeliks kahe käega klaveril „Palju õnne Sulle!“ mängimine, kui varem pole ühtegi pilli puutunud. Uskuge või mitte, aga selleks tuli terve hooaja tunnis käia.

Rõõm õpetamisest Ehkki enamik Muusikakoja pilliõpilastest on kooliõpilased, kellega kaasnevad mured ja rõõmud, nagu iga pilli õppiva lapsega, on täiskasvanud õpilased õpetajatele vahvaks vahelduseks. Kuigi nende motivatsioon võib olla oluliselt kõrgem, on õppimisvõime paraku nähtus, mis ajaga aina väiksemaks jääb. Intellektuaalne pool domineerib ja keha koostöö ajuga jääb aeglasemaks. Ka kohustused kipuvad ajakasutuses domineerima ja harjutusvõimalusi vähendama. Kuid seda suurem on rõõm teha midagi iseenda ja oma hinge heaks. Ehk kui on mõte ja soov mõnd pilli harjutada, tasub Muusikakotta pöörduda kindlasti.

Võib ju eelneva põhjal jääda mulje, et peamiselt on pidu ja pillerkaar, kuid tõele au andes eelneb ikka ohtralt harjutamist ka. Üldiselt käib õpilane tunnis kord nädalas ja korraga 45 minutit. Kel huvi suurem, saab käia ka kaks korda nädalas. Solfedžo õppimine pole erinevalt tavamuusikakoolist kohustuslik, kuid kuna pilli ikka päris selgeks ei saa, kui tema keelt ei tunne, siis õpetajad väga soovitavad ka Helikojas solfedžot õppida. Pealegi maksab see kõigest seitse eurot kuus. Ja põnev on ka: kuidas kirjutada helide keelt! Nagu võlumaailm. Aga ega õpetaja käe all mängitud minutitest ei piisa – üks, millest üle ega ümber ei saa, on harjutamine. Kodus võiks pilli ikka iga päev korra kätte võtta ja kui rohkem ei jõua, siis kasvõi 20 minutit harjutada. See oleks pool vajalikust, aga nagu eestlaste kollektiivmällu on jäänud õpetaja Lauri sõnad „kui kõike ei jõua, siis...“. Nii suured kui väikesed õpilased on oodatud ka ansamblitesse. Neid on Muusikakojas igasuguseid: koos on kõik pisikesed alustavad viiuliõpilased, kõik täiskasvanud kitarriõpilased ja suurim ansambel tuleb kokku, kui laval on korraga nii klaveri-, tšello-, viiuli- kui kitarriõpilasi. Trummiõpilased esinevad nii, et nende õpetaja laulab kaasa ja mängib kitarri: ka seda võib pisikeseks ansambliks pidada. Mõnel päeval juhtubki, et Muusikakoja suures saalis on klaveritund, rohelises saalis käib viiuliansambli proov ja väikeses ruumis kitarritund. Tšelloõpetajal ei jää muud üle, kui tuleb trummiklassi kolida. Kui saksofoniõpetaja seal just tundi järele ei tee. Tore küll, et Karlovas on oma perekeskne muusikakool, aga ruumid kipuvad juba ahtaks jääma.

23


24 Kirev KARLOVA

Karlova mänguväljakud – mida arvavad lapsed?! Silja Paavle Tähe tänavalt Mäng on väikese inimese töö. Milline võimalus on seda teha Karlova mänguväljakutel, vaatasime järele 11-aastase Nora Ida Moldoviga Väike-Tähe tänavalt ja 10-aastase Elise Valguga Eha tänavalt. Fotod: Silja Paavle

Tüdrukud on Karlovas elanud sünnist saati ning sel kevadel jääb selja taha neljas klass Tartu Karlova koolis. Just pingeline õppetöö on see, miks Nora ja Elise ei ole viimasel ajal eriti mänguväljakule jõudnud. Kuid ettepanek koos üle vaadata, milline olukord neis valitseb, teeb neile rõõmu. Sest kooliaeg saab ju varsti ühele poole ja siis on aega rohkem. Kui algatuseks rääkida sellest, millest tüdrukud puudust tunnevad, ilmneb, et mänguväljakuid on tegelikult selles linnaosas nende arvates vähe. Kokku teavad nad kolme. Samuti napib ronimispaiku suurematele lastele. Selline Eiffeli torni moodi kõrge ronimistorn, nagu Tähtveres lauluväljaku läheduses asub, teeks neile palju rõõmu. Ja üleüldse võiks nende arvates Karlovasse veel mõne mänguväljaku ehitada. Kuskile Pargi või Eha tänava kanti. Alustame ringkäiku Sõbra tänava mänguväljakust. Nora nimetab seda stiilsemaks, kui on seda paljud teised

Sõbrannad Nora Ida (vasakul) ja Elise loodusmaja pargi kopraonnis.

mänguväljakud. Selles on võimalik end takistusrajal proovile panna ja kiikuda, samuti ronida. Kiikesid on seejuures nii väiksematele kui suurematele lastele. Ronimist peavad sõbrannad Nora ja Elise väga oluliseks. „Nii mõnus on jõuda kuskile üles ja sealt alla vaadata. Maailm tundub korraga väiksem,“ selgitab Elise seda. Nora arvates teeb ronimine ka tugevaks, tema lõuatõsterekord on näiteks juba 12. Sõbra tänava mänguväljakut kiidavad tüdrukud ka seepärast, et seal on jalapuhkamisvõimalusi vanematele.

Sõbra tänava mänguväljak.

Just võimaluse pärast turnida kiidavad tüdrukud väga ka Forseliuse pargi mänguväljakut koos ronimislinnakuga. „See on siin nagu tasuta seikluspark, ainult turvaköit pole,“ tähendab Elise. Forseliuse pargiski on mängimisvõimalusi nii suurtel kui väikestel, saab ronida, kiikuda, liivakastis mängida ja niisama istuda. Lisaks on pargis sillutisel mängud, mille kohta leiab õpetussõnu infotahvlilt. Ronimiskompleksi seintel on ka õpetlik osa, sest neile


Kirev

Forseliuse pargi mänguväljak.

on maalitud eri puude lehed koos viljadega. Sellel mänguväljakul on võimalik ka torust alla lasta ja sedagi tüdrukud kiidavad. „Sellised asjad meeldivad lastele,“ kinnitavad nad. Ainsa miinusena nimetavad nad, et lapsed kipuvad sel mänguväljakul vahepeal igast suunast atraktsioonide peale ronima ning see võib olla ohtlik. Viimasena võtame ette loodusmaja pargi mänguväljaku. Esmalt tutvustab Nora siin põõsaste vahel olevaid käike, kuhu lapsed on rajanud otserajad ja kus saab mõnusalt peitust mängida. Loodusmaja park on lõbus paik ajaveetmiseks ka talvel, kus küngastelt saab väiksemat sorti liugu lasta. Loodusmaja pargi mänguväljak vajaks tüdrukute hinnangul aga uuendamist. Seal ei tööta karussell ning ka puidust takistusrada hakkab pehkima. Nora ja Elise ütlevad, et see mänguväljak sobib praegu pigem väiksematele, sest ka kiik on siin hästi madal. Ja kopraonn, mis on tegelikult päris muhe, pakub põnevust ennekõike väiksematele. Samas on just selles pargis olemas lauatenniselaud, kus suuremad lapsed saavad pinksireketite olemasolul õhtuti sõpradega aega veeta. Kokkuvõtteks soovivad Nora ja Elise – ning usuvad, et nende sõbradki – rohkem mõnusaid vabaõhu- ja ronimispaiku lastele. Päris kindlasti peaksid nende juures olema ka rattahoidlad. Praegu pole tüdrukute sõnul mänguväljakute juures rattaid kuskile jätta ja ka kõrgustes turnides peab oma puu najale toetatud kaherattalisel silma peal hoidma.

Loodusmaja pargi mänguväljak.

Forseliuse pargi mänguväljak.

Forseliuse pargi mänguväljak.

KARLOVA

25


26 Kirev KARLOVA

pidulik puder „Meie Karlova Kohvis oleme veendunud, et kausitäis putru võib olla ka igati paslik piduroog. Näiteks tähistasime hiljaaegu oma kohviku sünnipäeva alljärgneva juhise järgi valminud pudruga. Kui külluslik kauss lauda viidud, said ümber veendud ka suurimad pudruskeptikud,“ kirjutab Laura Valli Karlova Kohvist ja jagab kodus katsetamiseks retsepti. Fotod: Karlova Kohv

Pudrupõhi Pudrupõhjaks vajalikud kuivained võiks vähemalt 12 tundi enne söömaaja algust likku panna, siis keeb puder kiiremini valmis ning on hõlpsam seedida. Vaja läheb: 1 osa hirssi, 1 osa toortatart, 1 osa kinoad, 1/3 osa päevalilleseemneid. Valmistamine: Mõõda välja kuivained, kata veega, lisa sorts sidrunimahla või õunaäädikat ning jäta vähemalt 12 tunniks likku. Kurna ettevaatlikult sõela abil (kinoaseemned on väga pisikesed, nii et kasuta võimalikult tihedat sõela), loputa korralikult, pane tagasi potti, vala peale poolteist korda rohkem vett, lisa veidi soola ning aja keema. Kata pott osaliselt kaanega ning lase aeg-ajalt segades madalal tulel podiseda, kuni seemned on pehmed. Lisa maitse järgi võid või kookosrasva ning vajaduse korral veel veidi soola.  Neutraalse maitsega pudrupõhja võib täiendada nii magusate kui soolaste lisanditega, nende olemus ja arv sõltub koka fantaasiast ja võimekusest. Magusad lisandid: Krõbe müsli (meie sünnipäevamüsli koosnes kaerahelvestest, kooritud mandlitest, päevalille- ja kõrvitsaseemnetest, kookoslaastudest, püreestatud banaanist, datlitest ja kookosrasvast), värsked või sügavkülmutatud ja sulatatud marjad ja puuviljad (meil vaarikad ja mango), moos (meil rabarbri-maasikakeedis), jogurtikaste (meil maitseks apelsinikoor ja mesi), avokaadoviilud (lisab kreemisust).

Soolased lisandid: Krõbe müsli (meie panime seekord ahju segu kaerahelvestest, päevalille- ja kõrvitsaseemnetest, köömnetest, meest ja oliiviõlist), avokaadoviilud, idandid (meie lemmikud on mungaoa- ja läätseeod), juust (meil sel korral Saidafarmi noor juust), fenkolisalat (peenelt viilutatud fenkol, fileeritud apelsin, maitseks soola), porgandisalat (jämedalt riivitud porgand, hakitud kuivatatud viigimarjad, palsamiäädikas, sool ja oliiviõli), kaalikakuubikud (keedetud kaalikakuubikud maitsestasime purustatud küüslaugu, köömnete, vürts­ köömnete, kardemoni ja sidrunimahlaga), hapukoorekaste (hapukoor segatud tükeldatud rohelise sibula, soola ja pipraga).

Laura Valli lisab, et kel see kõik siiski üle jõu käiv näib, on oodatud Kuu ja Tähe nurgal asuvasse kohvi- ja pudrugaleriisse, et pudru keetmise raske töö teistele jätta ja ise nautimisele keskenduda.


Kirev

KARLOVA

27

KARLOVA PÄEVAD 14.–20. mai 2018 Kava võib muutuda! Täpsem ürituste info www.karlova.ee ja Karlova Seltsi Facebookis.

Esmaspäev, 14. mai KIRJANDUSPÄEV 15.00– 18.00

Lemmikraamatu esitlus, Noored Toredate Mõtetega (NTM) lastekeskuse avatud uste päev 7–18 a noortele, Akadeemia 5.

16.30– 18.00

Karoliine lasteaia perepäev Kesk 6 õuealal.

22.00

Karlova aiakino õdusas koduaias Alevi 22. Näitamisele tuleb Andres ja Katrin Maimiku tragikomöödia „Minu näoga onu“.

Eharoosa kirjandusõhtu „Kaotatud / leitud“ 18.00– 19.30

Kohtumistega elamuslik keerdkäik Karlova kirjanduslikus aegruumis. Retkejuht Toomas Liivamägi. Kogunemine Kasekese ees, Tähe 19.

19.30– 21.30

Eharoosa loomeõhtu Eha 31 aias. Esinevad Carolina Pihelgas, Berk Vaher, Kristina Viin, Katrin Pärn, Mehis Heinsaar, Kristiina Ehin, Silver Sepp, Hebo Rahman.

Teisipäev, 15. mai KUNSTIPÄEV

Reede, 18. mai KOHVIKUTEPÄEV 8.00– 24.00

Kohvikutepäev üle terve Karlova, 30 eriilmelist kodukohvikut tänavatel ja hoovides, mõni avatud igapäevaselt, enamik aga vaid mõneks tunniks või üheks õhtuks, hea võimalus piiluda Karlova aedadesse. Täpsem info www.karlova.ee.

Päeva jooksul

Tartu Kõrgema Kunstikooli esimese kursuse fototudengite liikuv näitusmüük Karlova tänavai

Laupäev, 19. mai PEREPÄEV

9.00– 16.00

Helle Lõhmuse maalide näitusmüük „Kevad tuleb kollane käes“ haridusteaduste instituudi raamatukogus Salme 1a ruumis 106. NB! Avatud mai lõpuni!

11.00– 18.00

Kalli Kalde näitus „Metsa poole“ Mikkeli galeriis Tähe 39. NB! Avatud terve nädala!

14.00

Tartu Kõrgema Kunstikooli kunstitudengite kirbuturg Tähe 38b siseõuel. Muusika, pop-up-kohvikud, kunstitudengite kaup ja oksjon.

15.00– 17.00

Tartu Kunstikooli kunstilaat kooli ees ja fuajees Eha 41. Trepigaleriis õpilastööde näitus „Karlova vaated“.

15.00– 18.00

Kunstinäitus „Peidus pool“ Salemi kirikus Kalevi 76.

16.00– 19.00

Padjanäitus Forseliuse koolis Tähe 103 ruumis 309. Tartu Lapiteki Klubi kingib heategevuse korras nimelised padjad Elva väikelastekodule.

17.00– 18.30

Laste kriidijoonistusvõistlus. Aeg-Ruum, Tähe 3.

17.00

Aleksandri avatud aias installatsiooni avamine, Aleksandri 43.

Töötoad pargialal, loodusmajas ja Lille maja hoovis.

17.00– 20.00

Voronja XIX korternäitus: Marge Nelk, Lev Tolstoi 14–2.

Loodusmaja on avatud, saab külastada talveaeda ja loomatuba, pargis on töötuba ja linnuotsimismäng.

18.00

Peeter Rehema loeng „Karlova – kodune ja turvaline“ Anna Edasi kohvikus Tähe 20.

Politsei- ja piirivalveamet oma bussiga: politseikoerad, politsei mootorratas, kriminalistika labor.

10.30– 11.00

Rongkäiguliste kogunemine Karlova sadamas Rebase 18. Politsei- ja Piirivalveameti hõljuki tutvustus.

11.00

Tervitame puhkpilliorkestriga Popsid Supilinna ja teiste linnaosade esindajate saabumist sadamasse.

11.15

Rongkäik puhkpilliorkestri Popsid saatel Karlova sadamast Rebase 18. Teekond: Karlova sadam – pargiala – Jõe tn – Lev Tolstoi tn – Tähe tn – Pargi tn – Kalevi tn – peoplats. Tule rongkäiku, võta kaasa sõber ja lipp!

12.00– 16.00

Perepäev loomemajanduskeskuse (Kalevi 13 / 15 / 17) ja loodusmaja (Lille 10) pargis. Lavaprogrammis esinevad Inga ja Toomas Lunge, puhkpilli­ orkester Popsid, Pööriöö, Elleri tütarlastekoor, kammerkoor SoLeMiJo, Karoliine lasteaia lapsed, tantsukool Shaté, Lille maja moesõu, Fa-Dieesi ja Karlova kooli solistid. Pargialal laat „Karlova kirbukas“ ehk kauplema on oodatud Karlova inimesed. Tingimata andke oma soovist eelnevalt teada maili.vilson@gmail.com

Noored Toredate Mõtetega ehk NTM oma MoNo bussiga.

Kolmapäev, 16. mai TERVISE- JA SPORDIPÄEV 5.30– 7.00

Agnes Joala ringkäik „Pilk üle plangu“ Karlovas, kogunemine Kasekese ees, Tähe 19.

12.00– 20.00

Padjanäitus Forseliuse koolis Tähe 103 ruumis 309. Tartu Lapiteki Klubi kingib heategevuse korras nimelised padjad Elva väikelastekodule.

15.00– 18.00

Teeme üheskoos tiiru läbi Karlova! Rulluisud ja rulad kaasa! 7–26 a noored, alustame Aeg-Ruumis Tähe 3.

16.00– 23.00

Õnnelik õhtu õues Tartu loodusmajas ja loodusmaja pargi­alal Lille 10. Tegevusi igas vanuses osalejatele: avasta kivimaailma saladusi, osale loodust ja pargi ajalugu tutvustaval pargiretkel ning seikle linnuotsimismängus! Rohenäppudele taimemüük ja rohevahetus. Õhtu lõpetab kell 22.00 algav nahkhiireretk! Täpsem info ja kava www.tartuloodusmaja.ee

18.00

4. Karlova kross Salme tänava staadioni ümber, Salme 1a. Toimuvad lastesõidud, noorte ja täiskasvanute sõidud. Oodatud on kõik huvilised ja rattad! Korraldab Rein Taaramäe rattaklubi.

18.00

Forseliuse kooli kevadkontsert aulas ja staadionil. Lisaks ka õpilastööde näitus ja kohvik

18.00

Vestlusõhtu „Andestamine ja leppimine paarisuhtes“, pereterapeut Signe Uustal. Salemi kirikus Kalevi 76. Avatud kunstinäitus „Peidus pool“.

Neljapäev, 17. mai KINOPÄEV 15.30– 18.00

Filmipäev. NTM lastekeskuse avatud uste päev 7–18 a noortele, Akadeemia 5.

Tartu Rahvusvaheline Maja tutvustab eri kultuure, teeb toite. Tartu spordimuuseum oma telgiga, töötoad. Päästeamet oma telgiga. Tartu Eksperimentaalne Jalgrattatehas üleval loodusmaja parklas. Lille maja hoovis heategevuslik projekt TÜ Kliinikumi Lastefondi toetuseks, raamatukogu lugemiskoerad ja lugemisnurk, töötoad, kohvik. Mujal Karlovas Kalevi 13 avatakse plaadipood Psühhoteek. 14.00 Tartus loodud maailma nutikaima ultraheliga vinüül­plaatide puhastusmasina Degritter tutvustus 15.00 muusikaline loeng vinüülplaadihullusest. 16.00– 17.00

Alo Põldmäe 10-osalise klaveritsükli „Tartu pildid“ ettekanne Salemi kirikus Kalevi 76. Esitaja Andre Hinn (klaver), palade sündi kommenteerib autor. Tartu klassikaliste objektide (alma mater, Toomkiriku varemed, Tähetorn jt) kõrval on ka pala „Karlova kajad“.

20.00

Lõkkeõhtu Rebase sadamas, mängib ansambel Tora Bora Tartust. Väike toitlustus: Möku ja Vapper Uba. Lõke, tants ja lõbusõidud Emajõel.

Pühapäev, 20. mai KIRIKUPÄEV 11.00

Nelipühade jumalateenistus Salemi kirikus Kalevi 76.

SUUR AITÄH kõigile toetajatele, koostööpartneritele, esinejatele ja vabatahtlikele, kes on andnud oma panuse Karlova päevade toimumiseks!


Kirev Karlova 2018  

Karlova kogukonnaleht

Kirev Karlova 2018  

Karlova kogukonnaleht

Advertisement