Kaitse Kodu! nr 1 2026. a

kaITse kODu! KAITSELIIDU AJAKIRI

1/2026

ukRaINa laHINGuMeDITsIINI kaRM Reaalsus eesTIs

KUI ARUANDEST SAAB KUNST: LAUL, TANTS JA NÄITEMÄNG SADA KILOMEETRIT VAIKUST JA VÕIDUTAHET

KÕIK DROONIDELE ÜHEST KOHAST! Otsid kvaliteetseid droonivaruosi, lisaseadmeid või erilahendusi? ProDroneParts pakub professionaalset varustust nii harrastajale kui ka spetsialistile.

Vaata meie valikut ja hoia oma droon tippvormis!

www.prodroneparts.com

EESTIS TOODETUD BALLISTILISED PLAADID! Eestis toodetud ballistilised plaadid, mis ei jäta hätta!

Front42 valmistab NIJ III++ kuni NIJ IV tasemel ballistilisi plaate, mis ühendavad keraamika ja UHMWPE materjalide tugevuse ning vastupidavuse. Plaadid on kerged, veekindlad ja loodud taluma ka soomustläbivaid tabamusi.

Tegemist on iseseisva plaadiga (SA) ning see ei vaja pehmet ballistilist kaitset.

Valmistatud Eestis, kasutades kvaliteetseid Euroopa Liidus toodetud materjale.

www.front42.com

Esi- ja tagaplaat

KOMPLEKT

649€

499€

Telli juba TÄNA!

IMpRessuM

KAITSELIIDU AJAKIRI

1/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada.

Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal.

Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: SILVER JAANSON

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

1/2026

3

sIsukORD

6 SÜNDMUS

Reservväelaste fond andis Kaitseliidule ISR-luuredrooni

8 INIMENE

Meemaailma James Bondi käsi on kindel ka laskerajal

12 ÜKSUS

Põltsamaa üksikkompanii – võidutule toomise tava algataja Kaitseliidus

14 KAITSELIIT

Tunne kamraadi embleemi

16 VÄLJAÕPE

Võitleja linnalahingus: varustuse ja relva käsitsemine hoonestatud alal

22 VÄLJAÕPE

Jooksusild talvetingimustes: katsumus Soodla jäisel veel

24 VÄLJAÕPE

Tactical Responder tõi Eestisse Ukraina lahingumeditsiini karmi reaalsuse

26 SÕJASPORT

8

28 SÕJASPORT

Lasketreening on Kaarli selgituse kohaselt hea selleks, et lihased töötaks ja lihasmälu säiliks, kuid sõjaväljal paremini hakkama saamiseks peab käima ajaga kaasas ja õppima droonidega toime tulema.

Pisut teistmoodi lähenemisega võistlus ehk „Käve üle küngastõ“ Võrumaal „Ruubeni retk“ – teekond ajas tagasi

32 KOOSTÖÖ

Kolm kümnendit koostööd Taani Kodukaitse Akadeemiaga

36 HARITUD SÕDUR

16

Kriisiks valmisolek ei tähenda ainult varusid ja plaane ehk Mida on meil õppida Ukraina kogemusest?

42 HARITUD SÕDUR

Sõja dünaamika muutumises: Vene ja Ukraina taktika võrdlus 2024–2025

46 MAAILMAPILK

Z-bloggerid kui strateegilise teabe allikas

50 MAAILMAPILK 54 4

Ukraina, Trumpi ja Kremli valede aasta

KUIDAS ...

Kuidas ... oksast räätsad painutada?

1/2026

Nii tänastes kui ka varasemates konfliktides on lahingute kulgemise maamärkideks ikka ja jälle asulad. Selles keerulises, mitmemõõtmelises keskkonnas tegutsemiseks tuleb sõdurile anda vajalikud tööriistad.

auTORID

56 MEDITSIIN

Metsavendade apteek – mida annab rühmaparameedikule loodus?

58 NAISKODUKAITSE

Kui aruandest saab kunst: laul, tants ja näitemäng

60 NAISKODUKAITSE

Ampsu järel amps – kriisiks valmis

62 NOORED

Aasta kodutütre saabastes – sammud, mis vormivad südant ja iseloomu

64 NOORED

Sada kilomeetrit vaikust ja võidutahet

66 AJALUGU

Karl Kivi – ühe kaitseliitlasest metsamehe elutee

70 AJALUGU

Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust 8

76 MILITAARTURISM

Oderi kindlustused. Sest kaubateed peavad olema valla!

80 FILMIARVUSTUS

Vääritu filmitegemise ministeerium ehk Rohkem selliseid valesid

82 RAAMATUARVUSTUS

Vastupanuks peame me valmis olema!

AUTORID URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

KRISTJAN LAUBHOLTS Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea.

Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog.

Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

EVE TOBIAS vabatahtlik autor Kui Eve aastaid tagasi Naiskodukaitsega liitus, hakkas teda kohe kõnetama avalike suhete valdkond.

Ja eks ole ka ajakirjale Kaitse Kodu! kirjutamine osa sellest. Oluline osa.

ILMAR RAAG vabatahtlik autor Ilmar on legendaarne filmimees, mõtleja, õpetlane ja strateeg. Teab, mida räägib ja millest kirjutab. Teda tasub lugeda. Ja temaga kaasa mõelda.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

36

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Elurajoonis asuva viiekordse elumaja keskel oli raketitabamusest suur auk. Oli palju kannatanuid ja ka hukkunuid, hommikul ei olnud nende täpne arv veel selge ning päästetööd alles käisid.

1/2026

5

süNDMus

ReseRvväelasTe FOND aNDIs kaITselIIDule

IsR-luuReDROONI Riigikaitse Edendamise Sihtasutus ja kaitseministeerium andsid Nurmsi droonikeskuses Kaitseliidule üle reservväelaste fondi vahenditest koostöös Threod Systems ASiga soetatud ISR-luuredrooni.

Tekst: KAITSE KODU!

R

eservväelaste fondi kogutud annetustest on Eesti inimesed ja ettevõtted panustanud riigikaitsesse üle 258 000 euro, mille toel on soetatud luure- ja ründedroone ning droonide opereerimiseks vajalikku lisatehnikat reservväelaste väljaõppeks. „Koostöö on Eesti riigikaitse üks suurimaid tugevusi. Aitäh, ettevõtjad, et te toetate reservväelaste fondi. Tänu teie panusele on meie reservväelased saanud üle mitmekümne drooni ja ka vastavat väljaõpet. Loodan, et drooniväljaõpe on edaspidi Kaitseväes ja Kaitseliidus veel laialdasem kui täna ning et üha enam jõuavad Kaitseväkke ka meie oma kaitsetööstuse väljatöötatud droonilahendused,“ ütles Eesti Vabariigi president Alar Karis, kes käivitas sündmusel sümboolselt uue ISR-luuredrooni esimese õhkutõusu.

Kaitseliidu ülema kindralmajor Ilmar Tamme sõnul on iga droon Kaitseliidu väljaõppes oluline. „Tänan kõiki ettevõtjaid ja reservväelaste fondi Kaitseliidu toetamise eest. Mõistame, et nii väärtuslik ja võimekas lennuvahend eeldab meie poolt parimat võimalikku väljaõpet. Nagu kõigis Kaitseliidu tegevustes, on ka droonivõime arendamisel esmatähtis professionaalne ettevalmistus, et oleksime valmis tegutsema siis, kui meie oskusi tõepoolest vaja läheb.

6

1/2026

Täna annetatud droon saab väärika koha meie väljaõppes ning aitab tõsta Kaitseliidu üksuste valmisolekut,“ ütles kindralmajor Tamm. „Meie suurim väärtus on vabadus, kuid Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas on näidanud, et see ei ole kunagi enesestmõistetav. Seetõttu ehitame Eestis üles tugevat ja hästi välja õpetatud reservväge ning arendame drooni- ja elektroonilist võitlust, et olla valmis igaks olukorraks. Kõige tugevam heidutus ei ole siiski üksnes tehnika, vaid meie rahva kindlameelsus. Reservväelaste fond on saanud selle ühtsuse ja pühendumise sümboliks, võimaldades igaühel anda oma panuse Eesti kaitsevõimesse,“ sõnas kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk.

Reservväelaste fondi peamine annetussiht on Eesti reservväe droonivõime arendamine.

Lisaks toetatakse fondi vahenditest reservohvitseride väljaõpet stipendiumite kaudu, ühtekuuluvuse arendamist ning parimate reservväelaste ja reservüksuste tunnustamist.

Reservväelaste fondi panustavad nii eraisikud kui ka ettevõtted, kes on turule toonud Eesti digilaigus tooteid ja teenuseid, annetades igalt müüdud ühikult osa fondile. See näitab selgelt, et ühiskond tunnetab: vabadus on meie suurim väärtus ning seda tuleb iga hinna eest hoida.

KEIRON LAUBERT/KAITSEVÄGI

süNDMus

INIMeNe

MeeMaaIlMa jaMes BONDI

käsI ON kINDel ka laskeRajal Mesinikud kutsuvad geeniteadlast Kaarel Krjutškovi meemaailma James Bondiks, sest tema labori väljatöötatud metoodika võimaldab paljastada iga meevõltsija sama halastamatult, nagu kohtleb kurikaelu agent 007.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

E

nt kuna teadlane on andnud ausatele mesinikele tõhusa tööriista maailma mastaabis miljarditesse ulatuvate käivetega meelaadse siirupi kokkusegajate vastu, polekski patt kutsuda teda Briti salateenistuse arsenali täiendava labori ikooniks Q. Arvan, et püstolikäsitsusoskuselt Kaarel James Bondile alla ei jääks, sest saavutas märtsis Kaitseliidu taktikalise laskmise I kvalifikatsioonis avatud kategoorias esikoha. Kui Jamesil oli nagu käe külge valatud Walther PPK, siis Kaarel kõmmutab Alieni-nimelise püstoliga.

Kaarel tunnistab, et kui olla teedrajavas geenitehnoloogias nii sügaval sees, et oledki oma valdkonnas täiesti üksinda, siis tuleb olla nii Bond kui ka Q. „Mõnikord on hea end laborisse ära peita ja olla Q,“ läheb teadlane minu võrdlusega kaasa, kuid möönab, et päris üksi ei saa geenimaailmas hakkama isegi Bond. Heal teadlasel on selja taga kolleegid ja terve labor.

8

1/2026

LASEB, PALJU SAAB

Praegu on Kaarel Tartu Akadeemilise malevkonna toetajaliige, sest tunnistab, et ebaausa meetööstuse alustalade raputamine võimaldab vaid jõudumööda laskmises kätt sooja hoida ja pärast 8. maid, kui perre sündis kuues laps, pole olnud aega võistlustelegi mõelda. „Praegu on raske linnaluba saada,“ naerab ta.

Nagu Kaarel rõhutab, pole ta laskmises professionaal, vaid asjaarmastaja ja keskmine kodanik, kes tegeleb laskmisega nii palju kui võimalik. „Mul ei lähe laskevõistlustel halvasti,“ tõdeb ta. „Vaatan, kuidas osavamad asju teevad ja proovin järele teha. See on parim koht enda tundmaõppimiseks ja aru saamiseks, kui miski ei tööta. Vigadest õpidki.“ Laskmas käib ta oma varustusega: „Vaatad varustuselemente, et tahan seda, seda ja seda, selle järgi, kuidas minu jaoks kõige paremini töötab. Kas meil seda varustust just malevas on, see teatud eas inimest enam ei huvita,

võtad seda, mis turul saada, ja ongi olemas.“ Iseasi on kokkutöötamisega – tihtilugu saad vajaliku varustuselemendi eelmisel õhtul enne treeningut või võistlust ja tiirus kukub see lihtsalt küljest ära. „Küljeskäivat varustust on tänapäeval väga palju juurde tulnud ja selleks, et komponendid kokku sobiks, ei laguneks ega takistaks, on vaja erineva intensiivsusega treeninguid ja võistlusi, mis on parim trenn.“ Kõige nõmedam olukord oli Kaarli mäletamist mööda siis, kui ta pani ükskord püstoli salve suunaja valepidi alla. „No kes see ikka õhtul kell 11 kodus relvale salve alla paneb ja kuiva teeb.

Loomulikult ei läinud salv sisse.“ Lasketreening on Kaarli selgituse kohaselt hea selleks, et lihased töötaks ja lihasmälu säiliks, kuid sõjaväljal paremini hakkama saamiseks peab käima ajaga kaasas ja õppima droonidega toime tulema ning sellist väljaõpet on ta saanud väga vähe.

Geeniteadlane Kaarel Krjutškov usub, et meetesti väärtus tõuseb siis, kui idee jõuab rahanumbritesse, teadlased ei pea enam suruma, vaid majandusseadused hakkavad elama oma elu

1/2026

URMAS GLASE

INIMeNe

9

INIMeNe „Mingil määral on vajalik pumppüssi kasutamise väljaõpe. Olen võistlustelgi lasknud droone matkivaid pigilinde,“ on Kaarli kinnitusel väga äge, et selliseid elemente võistlustesse sisse punutakse. „Ilmselt sõja puhkedes pole mundris inimesel võimalust tulistada kedagi käsitulirelvast, vaid esimeses järjekorras tuleb reageerida drooniparvele või rakettidele.“ Sellepärast ongi tema sõnul tarvis teada, kuidas, millal ja kui hästi sind nähakse ning millal liikuda. „Kui sellist väljaõpet on saadaval, siis liigutaks küll rohkem vuntse,“ on Kaarel päri. „Tervikuna oled nii tugev, kui on su nõrgim lüli.

Pole mõtet lihvida ühte asja enda jaoks maksimaalseks ja teises põruda, saamata tõdedest arugi. Arendada on vaja tervikut.“

„Kui kolleeg Kairi Raimega alustasime, polnud Eesti mesinikel ega minul midagi kaotada. Mesinikel ei olnud turu vallutanud siirupikauplejate kõrval enam kuhugi taganeda. Celvial oli meditsiinis korralik seljatagune ja nii tekkis meil ühine huvi. Tähtede seis oli eelmise aasta teises pooles soodne – aprillis õnnestus meil test välja tuua,“ selgitab ta.

KARM ÄRI

Nagu Kaarel möönab, on ootused suured ja see laob turjale koorma.

Mesinikud sõltuvad teadlastest. Lootuste foon on väga kõrgeks aetud. Ega see talle meeldi. Amps on suur, aga kui väikesteks osadeks jagada, kannatab ära küll. „Enda peas kaalun alati riske, seni pole need realiseerunud. DNAanalüüs ehitatakse üles tulemustele ja raudsele loogikale. See viib ebaõnnestumise tõenäosuse väga madalaks.

Testis ega geenilahendustes pole ebaõnnestumisi olnud. Hoian mõõdukat optimismi.“ Heast laborist üksi ei piisa, et teaduslik tulemus rakenduks, meeturul

KASU KOGU MAAILMALE

Sama käib ka mee testimise kohta: tuleb tegutseda tulemuseni. Euroopa riikidest tuleb aina teateid, kuidas Kaarli juhitud Celvia mee DNA-test kohalikku turgu raputab. Lähiajaloost annab meenutada Eesti teadlaste saavutust, mis on pälvinud nii palju rahvusvahelist kõlapinda.

Kes ei tea, sellele olgu siinkohal täpsustatud, et Celvia ehk endine Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus on Eesti ettevõte ja teadusasutus, mille omanikeks on teiste hulgas Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli kliinikum ja Nova Vita kliinik.

Tunamullu 4. detsembril võitis Kaarli juhitav teadusettevõte rahvahääletusel Euroopa parima maaeluprojekti tiitli rohkem kui 100 esitatud projekti hulgast.

Euroopa Komisjoni ellu kutsutud CUP-võrgustiku konkursil tunnustatakse innovaatilisi ja inspireerivaid algatusi kontinendi maaelus.

Laskmas käib Kaarel Krjutškov oma varustusega. „Vaatad varustuselemente, et tahan seda, seda ja seda, selle järgi, kuidas minu jaoks kõige paremini töötab,” selgitas ta normist erinevat varustust. Näiteks eelmisel aastal läks ta võistlusele kirev lips kaelas, sest nii tuleb riietuda, kui Kaitseliidu laskevõistlus ja isadepäev langevad samale päevale ning laps on lasteaias isale kingituse valmistanud 10

1/2026

ERAKOGU

Kaarlile oli meetesti väljatöötamine väljakutse, mis annab käegakatsutavat praktilist kasu Eesti, Euroopa, aga ka kogu maailma mesinikele.

INIMeNe on vaja regulatsioonid ja bürokraatia järele aidata ning teadlane möönab, et selleks peavad erinevad kompetentsid seljad kokku lööma.

olulise uudise. „Tegelikult peaks sellist uuringut võimaldama kõigile rasedatele, kuid see ei ole minu otsustada,“ tõdeb Kaarel.

„Võltsmee pakkujad ilmselgelt ei arvestanud riskiga, et kukuvad ükskord vahele. Nad teadsid, kuidas laborid töötavad, ja oskasid oma seljatagust kaitsta, et katastroofi vältida. Kuni DNA-testini. See on nende äririsk,“ kehitab Kaarel peene irooniaga õlgu.

ALLA EI ANNA

Mesi kuulub enim võltsitavate toiduainete esikolmikusse. Maailmas, kus liiguvad suured rahad, võivad ka meetodid olla karmid. Mitte väga ammu saatis üks Eesti sõnakamaid mesinikke, Nordmeli juhatuse liige Peeter Matson, Celvia juhile pildi oma auto armatuurlauast, kus pidurivedeliku puudusel põles punane tuli.

Euroopa kutseliste mesinike ühingu presidendi Bernhard Heuveli autol kadusid seletamatul põhjusel pidurid.

On need kokkusattumused või on põhjust mureks?

EI KARDA

Kaarel oma naha pärast ei karda. „Olen selle peale mõelnud,“ tunnistab ta siiski. „Ütlesin Heuvelile naljatamisi, et pärast auto pidurite kadumist on ta nüüd pidurdamatu. Minu või Celvia ründamine ei muuda midagi. Ise ma relva kaasas ei kanna, kuigi mul on neid piisavalt. Džinn on pudelist välja lastud, iga DNA-labor jõuab paariaastase pingutusega sama kaugele kui Celvia täna.“ Teadlasena teab Kaarel, kuidas meest DNA kätte saada ja kuidas seda analüüsida. Ta on kindel, et DNAd pole võimalik ära petta ja lihtne on tuvastada, kui keegi peseb õietolmu välja või paneb midagi juurde.

Kahjuks on maailm igal sammul täis võltsimistunnustega meetooteid.

Eestlaste testid on raputanud Soomet, Saksamaad, Austriat, Inglismaad ja tervet hulka muid maailma riike.

Enne meele keskendumist oli Kaarli juhitud Celvia põhisuundadeks lootemeditsiin ja viljatusravi. Täpsemini loote sünnieelsed sõeluuringud, millest paljudele värsketele peredele on tuttav NIPTIFY test. Nende labor analüüsib iga kolmanda Eestis sündiva lapse kromosoome juba raseduse varases järgus ning annab perekonnale

Kaarel on 22 aastat oma elust koolis käinud pluss kuus aastat järeldoktorantuuri Stockholmis Karolinska instituudis. „Aeg on ühiskonnale midagi tagasi anda,“ põhjendab ta mesinikega käte löömist. „Niels Bohr on öelnud, et ekspert oled alles siis, kui oled kõik variatsioonid läbi proovinud.

Kombinatsioone võib olla liiga palju, aga vanuse ja kogemusega tunned ära need, millel on potentsiaali.“ Teadlast paelub töö juures keskendumine saavutusele, tema jaoks pole allaandmine variant, küll tuleb välja mõelda siht, kuhu tahta jõuda. „Ma ei jäta midagi pooleli. Päris võimatuid asju muidugi ette ei võta. Hea tunne on, kui saad oma haridust rakendada,“ on Kaarel rahul. „Praegu oleme mee DNA-testiga eksperdid, arendame nutikat majandusharu. Meil on muu maailma ees 2–3aastane edu, mis annab tehnoloogilise eelise, kuid olen enam kui kindel, et olukord muutub ja Euroopa Liidu teised laborid võtavad turust suure osa,“ ennustab ta.

Kaarel usub, et meetesti väärtus tõuseb siis, kui idee jõuab rahanumbritesse, teadlased ei pea enam suruma ja veenma.

TEEB ÄRA

Endast rääkides mainib Karksi-Nuia lähistelt pärit Kaarel, et põhikooli järel läks ta õppima Tartusse Tamme gümnaasiumi loodusklassi. Tal oli vanem koolisõber, kes huvitus geeniteadusest ja see tundus huvitav ka Kaarlile.

2000. aastal võeti geenitehnoloogiasse 76 tudengit, pooled tasulisse. Aastaga sai Kaarel tasuliselt kohalt tasuta õppesse. Õppis, ostis raamatuid, läks kell 8 loengusse, istus esimeses reas ja muudkui õppis.

2010. aastal sai ta akadeemik Andres Metspalu juhendamisel doktorikraadi molekulaardiagnostikas. „Metspalu ütles, et ainus perspektiiv, millega tegeleda, on inimene,“ meenutab kahe aastaga geenivaramu laborijuhatajaks tõusnud mees.

„kaaRel ON MeIe TaNk ja suuRTükID!“ Celvia toidu metagenoomika labori juht KAIRI RAIME:

„Kui meil on mee DNAst rääkides oma seisukohtade edasiandmiseks vaja välja saata tank või kahurvägi, siis läheb esitlust tegema Kaarel.

Ta ei löö asju välja öeldes risti ette, ei karda seda, mis võib vastu tulla.

Teadlased on vahel oma hinnangutes liiga kalkuleerivad ega ütle, kas on must või valge, vaid näevad rohkem võimalusi. Kaarlile pole probleem otse välja öelda, ta ei kõhkle.

Teadlasena on Kaarel väga võimekas, kogenud ja pädev. Ta juhib loote kromosoomihaiguste tuvastamise labori toimimist ja osaleb mee DNA uurimise metoodika väljatöötamises ning tutvustamises.

Inimesena on ta eesmärgile ja lahendustele orienteerunud. Ta on taiplik, kiire õppimisvõimega. Tema jaoks pole lahendamatuid probleeme, on väljakutsed – kõik on saavutatav, kui tahta, olgu siht siis kasvõi läbi seina. Tal on raske, kui keegi teda selle juures pidurdab, et oota, vaatame ja mõtleme. No mis mõttes ei saa?

Introverdina on ta õppinud hästi suhtlema. Kaarel ei karda vajadusel teha ebapopulaarseid otsuseid.

Ta ei langeta neid kellelegi meeldimisele mõeldes, vaid et nii on vaja.

Kahtlemata suudab ta arendada ägedaid asju.“

Geenivaramust liikus ta kuueks aastaks Stockholmi Karolinska instituuti järeldoktorantuuri. Eestisse naasnuna hakkas üles ehitama täppismeditsiini laborit, et teha teste, mida nüüd Celvias tehakse. „Olen teadusbroiler, laborinohik, mulle pakub asjade ära tegemine rahuldust. Mul pole isegi sõpru. Lihtsalt ei ole aega. Naisega kahe peale on meil kuus last, lisaks töö ja võistlused ning treeningud.

Kogu lugu. Rohkemaks pole energiat.

44aastane sõpradeta mees!“ joonistab meemaailma Bond endast muigelsui profiili.

1/2026

11

ANNIKA TESKA

Põltsamaa üksikkompanii 2025. aasta maakaitsepäeva paraadil Põltsamaal

põlTsaMaa üksIkkOMpaNII võIDuTule TOOMIse Tava alGaTaja kaITselIIDus

Endine Kaitseliidu Sakala maleva Põltsamaa malevkond, tänane Kaitseliidu Jõgeva maleva Põltsamaa üksikkompanii on pika, väärika ja värvika ajalooga allüksus keset Eestit. Tema vastutusalas on muuseas ka Eesti üks tähtsamaid strateegilisi teid Tallinna-Tartu maantee koos suure Puurmani silla viaduktiga ja kõigile kaitseliitlastele teada-tuntud Kirna-Utsali väljaõppekeskusega.

Tekst: RÜNNO SAVIR, vabatahtlik autor

M

eil on, mida hoida ja kaitsta, see on meie kodumaa.

Ja Põltsamaa kaitseliitlased on uhked selle üle, et meilt on pärit Kaitseliidu ja üldse Eesti Vabariigi üks suurimaid rahvuslikke traditsioone: võidutule toomine, tähistamaks eestlaste võitu landesveeri üle Vabadussõjas.

Selle tava algatas toonane Kaitseliidu Sakala maleva Põltsamaa malevkonna

12

1/2026

pealik kapten Karl Vervolt (1938. aastast alates Kaarel Aret), kes mõtles välja ja viis ellu ka tuletoomise kombestiku.

Esimest korda sai sündmus teoks 23. juunil 1927, kui Aidu võidutule altari juurest tõid võistkonnad teatevõistluse korras tule Põltsamaale Vabadussõja ausamba jalamile, kus finišeerija laskis langenute auks aupaugu. Igas võistkonnas oli kolm liiget, rattur, jalgrattur

ja ratsanik, seega toodi tuli kohale nii joostes, jalgratastel kui hobustel.

KUIDAS PEALIK, NÕNDA ALLÜKSUS

Praegugi on Põltsamaa üksikkompanii kindlates kätes – seda juhib juba 2012. aastast vanemseersant Enno Ottis.

Kaitseliidu liige aastast 1992 Enno Ottis on ka Kotkaristi raudristi, Valgeristi II ja III klassi, Kaitseliidu eriteenete risti ja paljude teiste teenetemärkide kavaler, aasta kaitseliitlane 2017,

üksus aktiivne abipolitseinik, mitmete Politsei- ja Piirivalveameti teenetemärkide kavaler, jahimees, laskeala entusiast ja Põltsamaa laskeringi eestvedaja. See kõik räägib enda eest.

Põltsamaa kaitseliitlased on tavalised kaitseliitlased, nagu teisedki kaasvõitlejad üle Eesti. Me ei eristu neist millegi poolest, välja arvatud mõned nimed, kes on tuntust kogunud oma tegevusega väljaspool oma malevat.

Näiteks on eelmainitud vanemseersant Enno Ottis tuntud laskevõistlustel osaleja, samuti on ta valitud oma malevat esindama Kaitseliidu kõrgemais juhtorganeis. Kohalikus omavalitsuses ja ajakirjanduses teatakse Ottist riigikaitse ja eriolukordade teemadel kõnelejana.

Leitnant Elmo Mölder on kogunud kuulsust või lausa kurikuulsust Erna ja Admiral Pitka luurevõistlustel vastu­tegevuse ridades. Tema tegevust võistlustel kas kiidetakse või kirutakse – oleneb, kelle mätta otsast vaadata.

Ta on hindamatu mees, ainus omataoline Jõgeva malevas, kes on koolituste toel tõusnud reamehest leitnandini, ise seejuures ääretult pädev inimeste ja hea olukordade tundja.

Kuna Põltsamaa üksikkompanii on rahuaja allüksus, osalevad tema liikmed aktiivselt sõjaaja allüksuste õppustel. Käiakse nii suurematel kui ka väikestel õppustel, laskepäevadel ja võistlustel, erialakursustel ja mujal.

Igaüks toimetab vastavalt oma vanusele, kes vähem, kes rohkem, olgu siis lahingukompaniis, maakaitsekompaniis või formeerimises.

Meie väikses allüksuses on tihti raske mehi kätte saada, sest nad on juba mingi õppusega hõivatud, tegusad mehed on ju igal pool hinnas. Ülemad teavad, et nende kohta kehtib reegel „kes ees, see mees“ ehk eelis on sellel, kes saab esimesena mehe oma õppusele kutsutud, meelitatud või käsutatud. Ent nagu igas allüksuses, on ka meil oma kindlad mehed, kellele võib alati loota.

TRADITSIOONID AU SEES

Meil on tavaks, et kolmandal jaanuaril viime lillepärjad ja küünlad Vabadussõja ausammastele Põltsamaal ja Kursis, Aidu ja Tapiku võidutule altarile ning samuti Vabadussõja

mälestustahvli ette Puurmanis, kus 23. detsembril 1918 loodi Kuperjanovi partisanide pataljon.

Kas veebruaris või märtsis on meil igaaastane üldkoosolek, kus valime uued liikmed juhtorganitesse. Võidupühal, 23. juunil, viime eelpool nimetatud Vabadussõja mälestusmärkidele taas lillepärjad ja küünlad.

Aga esimesel juunil, lastekaitsepäeval, oleme läbi aastate tutvustanud piirkonna koolides ja asulates Kaitseliidu relvi ja tehnikat, korraldanud lahingudemonstratsiooni ja õhupüssist laskmist, pannud lastele üles takistusraja.

Meid on kutsutud Põltsamaa, Adavere, Lustivere ja Puurmani koolidesse kõnelema Kaitseliidust, riigikaitsest ja selle tähtsusest õpilastele endile ja kogu rahvale. Lisaks koolidele on meil meeldiv koostöö Põltsamaa valla­ valitsuse ja kohalike seltsidega, nagu Kamari haridusselts, Pajusi külaselts, Tapiku külade selts, samuti Põltsamaa noortekeskusega, maakonnalehega Vooremaa ja kohaliku häälekandjaga Põltsamaa Valla Sõnumid.

Ka novembrikuisel isadepäeval oleme mõnel aastal peredele pakkunud mängulist, kuid võistluslikku militaarsuunalist tegevust.

UHKE KODU

2012. aastal, kui meie pealikuks sai vanemseersant Enno Ottis, saime omale ka kompanii staabi, mida rendime Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Põltsamaa Niguliste koguduselt.

See on ilus vanaaegne, 1850. aastatest pärit kirikumõisa aedniku maja. Selles hoones on leidnud oma tegevusele peavarju ka kohalikud naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, seal on toimunud koosolekuid, õppusi, õppepäevi ja kursusi. Maja on leidnud ristkasutust ja on kõigile väga vajalik, olles ainukeseks kohalikuks garnisoniks, kus toimub sõjaväeline ja riigikaitseline tegevus.

Vanemseersant Ottise eestvedamisel on meil kompanii staabi juures valmimas oma siselasketiir. Selle ehitamine merekonteinerisse on praegu veel pooleli. Soovime jätkata laskeringi tegevust, mis on pealik Ottise käe all juba palju aastaid kogu Eestist koju toonud sportpüssist ja õhupüssist laskmise karikaid. Õhu- ja sportpüsse

on meil soetada aidanud ja sellega riigikaitsesse panustanud nii omavalitsus kui ka kohalik metallifirma Romec Metall. Olgu siia lisatud, et Põltsamaa üksikkompanii parim laskur on juba aastaid esikütt kapral Mihkel Kalbus.

Põltsamaa üksikkompanii vastutusalas tegutsevad ka tubli Naiskodukaitse jaoskond, Noorte Kotkaste rühmad ja Kodutütarde rühm.

EESTI EEST! SURMANI!

Kui midagi ehk murelikuks teeb, siis uute liikmete pealekasvu puudumine.

Mitmed vanad liikmed on lahkunud igaviku teele ja veel mitmed on jäänud vanuse tõttu kas väheaktiivseks või passiivseks või huvi kaotanud. Ka nooremate seas on tunda aktiivsuse vähenemist. Põhjused on erinevad, näiteks perekondlikud, või omandatakse haridus mujal ja asutakse seal ka tööle.

Nõnda on Põltsamaa üksikkompanii üks tavaline Kaitseliidu allüksus, kus tuleb ette nii rõõmu kui muret, nii head kui halba, nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Koosneme aga siiski inimestest, kellel on ühine huvi, tahe, soov ja aade hoida ja kaitsta oma ainukest isamaad, kodumaad, Eestit.

15. jaanuaril 1991 olime Toompead kaitsmas, kui intrid märatsesid.

Osales 20 meest. Neljakümne kahe mehega kaitsesime Eesti iseseisvust Raadiomaja kaitsel. 20. ja 21. augustil 1991 osalesime ka teletorni kaitsel.

1992. aastal turvasime krooni tulekut Põltsamaa piirkonna kõigis rahavahetuspunktides.

2007. aasta aprillis ja mais, pronksiöö rahutuste järellainetuses, olime oma vastutusalas politseile korrakaitses abiks, tagades korda Põltsamaal, Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Narvas. Maikuus olime reageerimisüksusena valves Jõgeval.

2021. ja 2022. aasta epideemia ajal käisid mehed korduvalt vahetuste kaupa idapiiril piirivalvel abis.

Põltsamaa kaitseliitlased on alati kohal, kui kodumaa kutsub. Ka praegu oleme alati kõigeks valmis. Põltsamaa üksikkompanii kaitseliitlaste deviis on: „Minu au ja kohustus. Eestile surmani truu!“ 1/2026

13

kaITselIIT

TuNNe kaMRaaDI eMBleeMI Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil? Aga mõne sinu võitluskaaslase omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada. Miks mitte alustuseks üle korrata: sümboolika kasutamise eesmärk on rõhutada üksuse identiteeti ja tugevdada ühtekuuluvustunnet, see distsiplineerib kandjat ja hoiab silme ees püstitatud sihte. Ka traditsioonide hoidmises ning järjepidevuse säilitamises on sümboolikal kaalukas roll – on see ju midagi, mis oli ja jääb, killuke meie ühist ajalugu.

Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

HARJU MALEVA KEILA MALEVKONNA embleemi südamikus asetsev männipuuga kujund pärineb Keila malevkonna lipult, mille kavandi kinnitas sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 22. aprillil 1938. Keskset kujundit ümbritsev ring sümboliseerib muinasaja kilpi, selle alaosas paiknevad tammelehed annavad teada pühendumisest ja vaprusest. Tagaplaanil on kaitsetahet väljendav mõõk.

LÄÄNE MALEVA RISTI MALEVKONNA embleem lähtub samuti järjepidevusest – keskne kujund on pärit malevkonna lipult, mis võeti kasutusele 1930. aastal. Kujundi all olev aastaarv 1925 tähistab omakorda malevkonna sünniaega.

14

1/2026

kaITselIIT

TALLINNA MALEVA PÕHJA MALEVKOND vahetas üksikkompaniist malevkonnaks saades senise ümmarguse embleemi stiiliraamatu näpunäidetel kilbikujulise vastu. Põhjakotka mõõk, mis varjab Tallinna müüri, räägib valmisolekust oma kodulinna kaitsta; vapilinnu taga asuv Põhjatäht aga tutvustab Eestit põhjamaana.

Ladinakeelne „Pro Patria“ tähendab tõlkes „Isamaa eest“.

VÕRUMAA MALEVA ANTSLA ÜKSIKKOMPANII embleemil lendu tõusev haugas viitab Antsla varasemale nimetusele ja vapile – nimelt olevat Antsla asulat kutsutud kunagi Haukaks. Roheline taust sümboliseerib nii haukale kui ka sõdurile tähtsat keskkonda – metsa. Embleemi autoriteks on vennad Kalbrid.

LÕUNA MAAKAITSERINGKONNA MIINIPILDUJAPATAREI embleemi

keskpunktis kujutatakse miini, mis tähistab üksuse relvaliiki ning võimet anda tabav ja mõjus tulelöök. Sihtmärk sümboliseerib täpsust, sihikindlust ja professionaalsust. Miini lend sihtmärgi keskmesse väljendab üksuse vaimu: kindlat sihti, otsustavat tegutsemist ja täpset tulejuhtimist. Embleemi sinimustvalge värvilahendus viitab Eesti riigile ja rahvuslikele väärtustele, mille kaitseks üksus tegutseb.

RÜHM 1933 embleemi keskmeks on silmusnelinurk, mis sümboliseerib kandjate ühtsust loodusega, hoiatust kurjadele jõududele, toetust omadele ning laiemas tähenduses ka kaitsemaagiat ja head õnne. Silmusnelinurga all asuv numbrikombinatsioon 1933 viitab aastale, mil Eestis hakati looma sihtotstarbelisi rühmi.

1/2026

15

ASSO PUIDET

väljaõpe

16

1/2026

väljaõpe

VÕITLEJA LINNALAHINGUS: VARUSTUSE JA RELVA KÄSITSEMINE HOONESTATUD ALAL

Nii tänastes kui ka varasemates konfliktides on lahingute kulgemise maamärkideks ikka ja jälle asulad. Selles keerulises, mitmedimensioonilises keskkonnas tegutsemiseks tuleb sõdurile anda vajalikud tööriistad.

Tekst: kapten RASMUS AASLAID, KL Pärnumaa malev, kompaniiülem

1/2026

17

väljaõpe

L

innalahing on keeruline ja mitmetahuline tegevus, mis nõuab kiiret otsustamist, head koostööd ning põhjalikku ettevalmistust. Teema on väga lai ja lahenduskäike mitmeid. Teatud ette­ kujutuse sellest annab ainuüksi taktika kirjeldamiseks kasutatavate lühendite rohkus: MOUT, CQB, CQC, FIBUA, OBUA, UO, UC1.

Artikkel on koostatud autori teenistuse jooksul omandatud teadmiste ja oskuste põhjal, kaasa arvatud Briti, Soome ja Prantsuse liitlaste õpetatu, ega kirjelda Kaitseväe ja Kaitseliidu standardprotseduure.

Võitlust hoonestatud alal iseloomustab mitme tasandiga lahinguruum, seega on vastast leida keerulisem, samuti on rohkem ohusektoreid ja hävitusalasid. Tingimuste eripäraks on kindlasti varjete suur hulk, mis osalt pakuvad kaitset, kuid samas piiravad vaatlus- ja tulealasid.

Ala või objekti vallutamine on aeganõudev protsess, milleks kulub väga suur ressurss. Kiirus on kahtlemata oluline, kuid varjes olles on võimalik tegutseda rahulikumas tempos.

Lahingud on tihti lühikeselt distantsilt, seega on relva käsitsemise oskused eriti tähtsad.

VÕITLEJA LINNALAHINGUS Varustus ja relvastus

Konflikti lõpptulemus sõduri lahinguvarustusest tõenäoliselt ei olene, küll aga on iga sõjalise ülesande täitmiseks vaja isiklikku varustust võimalikult efektiivselt kasutada. Toome välja mõned tegurid, mis seostuvad just hoonestatud alal tegutsemisega.

Alustuseks on suurem võimalus ennast vigastada. Selleks tuleb kindlasti kanda põlve- ja küünarnukikaitsmeid. Prillid, tropid, kindad ja kiiver on iseenesestmõistetavad. Lahinguvarustus peaks olema optimeeritud, kandmaks salvedes ja varuks hulganisti lahingumoona, samuti on tähtsad käsigranaatidele kohandatud taskud ja meditsiinivarustus. Tühja salve tasku tuleb kindlasti kasuks.

18

1/2026

Kuna hoonestatud alal tuleb tegutseda pigem kitsastes oludes, võiks lahinguvarustus olla kerge ja õhuke, aga tingimata kaitset pakkuv. Ülejäänud varustuse saab jätta seljakotti.

Relvastuse kohandamisel võitluseks hoonestatud alal on hea lisada relvale lasersihik ja valguslamp.

Relv on fookusest väljas, samas on võitleja valmis vajadusel kiirelt ja otsustavalt päästikule vajutama. Relvakaba on kokkupuutes kehaga, pea on kõrgusel, mis võimaldab vaadata ette ja mõlemale küljele. Samuti võimaldab see relvalambiga valgustada enda ees olevat ala.

Ohuhinnangu järgi on hoonestatud alal tegutsemisel suureks riskiks ka KBRT (keemia-, bio-, radioloogiline ja tuumarelv). Seda just kinniste ja kitsaste ruumide tõttu, mistõttu selle varustuse kättesaadavusele tuleb samuti tähelepanu pöörata.

Kirjeldatud valmisolekuasendi juures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et enne päästikule vajutamist tuleb tõsta relv kõrgemale, vastasel juhul võivad tabamused olla liiga madalal. Hea praktika, mis aitab vintrauda paremini suunata, on laesäärel oleva käe nimetis­sõrme suunamine sihtmärgile.

Erinevalt lahingupidamisest looduses tuleb hoonestatud alal kasuks eri­ varustus – redel, hooligan-kang, vasar –, mis võimaldab olemasolevaid avausi kasutades hoonesse sisse pääseda.

Taktikaliselt annab eelise avause loomine endale meelepärasesse kohta, näiteks lõhkematerjale kasutades.

Relva käsitsemine

Kasutusel olev relvaõpe annab suure­ pärase ettevalmistuse hoonestatud alal tegutsemiseks. Toe kasutamine ja lühikestelt distantsidelt topeltlaskude tegemine loovad head eeltingimused.

Lahinguvälja kontroll ja varje kasutamine on samuti tähtsad. Mõlemast õlast laskmise oskus annab selge eelise. Relvarihm peab võimaldama kiiresti tuld avada ja käed ruttu vabaks saada, et läbipääsu rajada või takistust ületada.

Iga relvakandja teab, et relv tuleb hoida sihtmärgi poole suunatuna.

Linnalahingus võib tekkida olukord, kus selgelt vastaseohtlikku suunda määrata ei ole lihtne. Samuti on tingimused kitsamad ning võitlejate omavahelised kaugused lühemad, seega pole alati võimalik suunata relva ohule, ohustamata oma lahingupaarilist või tsiviilisikut.

Kui on tuvastatud selge oht või asutakse ülesannet täitma, on üksuse esimese võitleja relv tavaliselt madalas valmisolekuasendis, mis võimaldab üle sihikute lahinguvälja jälgida.

Teine variant on hoida relva kõrges valmisolekuasendis. See annab teatud olukordades võimaluse relva kiiremalt ja täpsemalt sihtmärgile viia, kuna vintraud on võitleja silme ees.

Tähelepanu tasub pöörata ka sellele, kuidas vältida relva otstarbetut kantimist, sest see võib tekitada vajaduse teha lisaliigutus, et saavutada korrektne sihikupilt. Kõrge valmis­ olekuasendi eeliseks on, et kui relvakandja peaks kukkuma, säilib võimalus tuld avada.

Selline relvakandmise viis sobib hästi järjestikus teisena liikujale, sest kui esimene võitleja peab vaatama pingsalt ette, siis teine võitleja saab kontrollida kõrgust, et avastada liikumine ülemistel korrustel ja selle avaustel, juhuks, kui seal paiknev vastane otsustab tule avada või granaadi pillata. Samuti tuleb drooniohu tõttu jälgida taevast.

Relva kandmiseks järjestikus või kitsastes tingimustes need viisid alati ei sobi, sest võivad ohustada lähedal viibijaid (fotod 1 ja 2).

Sellisel juhul on üks võimalusi kanda relva madalas või kõrges kandmisasendis. Relvakaba ei ole õlas ja vintraud on suunatud otse maha või üles. Muidugi tuleb ka siin käsitleda kaitseriivi ja päästikusõrme erilise tähelepanuga, sest hoonete puidust vahelaed ei püüa kuuli kinni!

2 ASSO PUIDET

1 ASSO PUIDET

väljaõpe

1/2026

19

väljaõpe

Kui on tarvis kasutada ühte kätt, on relva endiselt sihtmärgil või ohtlikul suunal hoidmiseks mõistlik asetada relvapära kaenla alla. Selliselt säilib valmisolek sihtmärki tabada ja vajadusel saab täpsemaks sihtimiseks teise käe kiiresti laesäärele tuua (foto 3).

3

Kitsasse ruumi sisenedes ja lähikontaktis võib juhtuda, et automaatrelva pikkus ei võimalda õlast laskmisel piisavat ulatust, tabamaks erinevatel kõrgustel sihtmärke. Selleks, et õnnestuda, tuleks ruumi sisenedes kasutada „relv õlast“ lahtist valmisolekuasendit (foto 4).

ASSO PUIDET

Relvalamp on hea abivahend pimedate ruumide kontrollimiseks, samuti saab seda kasutada märguanneteks. Näiteks vahetult enne ruumi sisenemist relvaga üles-alla liigutades annab võitleja märguande edasi liikuda.

Hea variant on kasutada relvalampi lõksude avastamiseks. Enne ukse täielikku avamist ja sisenemist tuleks kogu ukseava ulatuses kontrollida võimalikke ukse avamisel rakenduvaid lõkse (foto 5).

4

Hoonestatud alal relvaga opereerides on kindlasti tähtis kasutada tuge. Tugi muudab laskeasendi stabiilsemaks.

Küll aga tuleb seejuures pöörata tähelepanu varjet ja kaitset pakkuvate materjalide omadustele (foto 6).

Relv on võitleja kõige tähtsam vahend.

Hoonestatud alal tuleb seda kasutada võimalikult efektiivselt ning just distsiplineeritud relvakäsitlemine loob head eeldused kiireks ja otsustavaks tegutsemiseks.

Kasutades erinevaid relva valmisolekuja kandmisviise, loome eeldused selleks, et relv õnnestub viia sihtmärgile koheselt ja oma meeskonnale ohutult.

Kindlasti tuleb lasketiirus kõvasti harjutada nii ebastandardseid asendeid, relva sihtmärgile viimist, salvevahetust kui ka toe kasutamist. Neid ja teisi teemasid käsitleme pikemalt ajakirja järgmistes numbrites.

VIIDE: KARRI KAAS

1

20

1/2026

Military Operations Urban Terrain, Close Quarters Battle, Close Quarters Combat, FIghting in Built Up Areas, Operations in Built Up Areas, Urban Operations, Urban Combat

KARRI KAAS

ASSO PUIDET

5

6

1/2026

21

väljaõpe

jOOksusIlD TalveTINGIMusTes: kaTsuMus sOODla jäIsel veel

Soodla kandis veedetud hilissügisesel päeval ei olnud ilm kellelegi üllatus. Õhk oli niiske ja karge, temperatuur kõikus nulli ümber ning jõge kattev õhuke jääkirme murdus iga aerulöögi ja saapatalla all. Just sellistes tingimustes kogunesid Põhja maakaitseringkonna pioneerid Tallinnast, Harjumaalt ja Raplast, et harjutada veetakistuse ületamist jooksusillaga – ülesannet, mis ei andesta kiirustamist ega hooletust.

Tekst: SILVER JAANSON, Põhja maakaitseringkonna teavitusspetsialist

S

eda asja ei õpi paberilt,“ ütles väljaõpet juhtinud pioneer, kui esimesed lauad lumisel pinnal joondati. „Jooksusild on koht, kust tuleb jooksuga üle minna. Seisma ei jää. Kui hakkad kõhklema, mängib sild jala all ja oledki vees. Seda peab tundma, mitte ainult teadma.“ Päev algas laua ja kruviga, mitte jää ja veega. Kuigi ladudes on olemas ettevalmistatud moodulid, otsustati seekord teha kõik nullist. Eesmärk ei olnud luua kiiret taktikalist lahendust, vaid harjutada kogu protsessi algusest lõpuni. Ühtlasi tehti otsus, mis andis hiljem ühe konkreetse õppetunni. „Meil oli ette antud materjal, mis erines algselt planeeritust,“ selgitas jaoülem. „Esialgne arvutus näitas, et materjali jääb napiks, seetõttu tegime keskosa nelja asemel kolme lauaga. Alles hiljem selgus, et materjali oleks siiski jätkunud ka neljandaks.“

22

1/2026

Ta rõhutab, et see ei olnud teadmatusest tehtud viga, vaid väljaõppeolukorrale vastav otsus, mis tõi hiljem kaasa uue tarkuse. „See ongi õppuse tuum. Sa näed, mis töötab ja mis mitte.“ Tööriistad olid külmad, kindad niisked ja puit libe – täpselt see, mis iseloomustab talvist väljaõpet. Kuid juba esimese mooduli valmides hakkas rütm tekkima. „Kui esimene valmis sai, siis edasi läks väga ilusasti,“ hindas ülem. „Töö voolas.“

JÄÄ MURDMINE JA TROSSI ÜLEVIIMINE

Kui maapealsed moodulid said valmis, liikus osa meeskonnast paadiga ülejooksualale. Seal ootas ees jää.

Mitte kandev jää, vaid õhuke, pidevalt murduv kiht, mis muutis iga liigutuse ebamugavaks. „Jää ei kanna ja ei lase ka töötada,“ kirjeldas üks pioneeridest. „Ta on kogu aeg ees, aga mitte kunagi abiks.“

Esimese asjana tuli paadiga murda rada, et mooduleid saaks üldse vette lasta. Koos sellega veeti üle ka tross, mis kinnitati vastaskaldale. „Tross ei ole turvaliin,“ rõhutas ülem. „Tema töö ei ole kedagi kinni hoida.

Tross on suunaja, ta hoiab silda sirgena, et see vooluga ära ei ujuks, eriti siis, kui jää hakkab paneele kõrvale lükkama. Ohutus algab sellest, et sild püsib seal, kus ta püsima peab.“

MOODULITE TEATETÖÖ, SAMM-SAMMULT ÜLE JÕE

Silla ehitamise kõige füüsilisem osa algas hetkest, mil esimene moodul vette libistati. Kaldal ulatus vesi kohati põlveni, ent keskel oldi juba sügavas. Seal tegutses ainult paadimeeskond.

Tööprotsess oli rutiinne, kuid nõudis täielikku koordineeritust: esimene moodul lasti vette ja lükati natuke edasi,

Talvised olud muutsid ülesande täitmise aeglasemaks, kuid samas näitasid realistlikult, mida tähendab töötada külmas ja jääga segatud vees. „Kella kolmeks oli 36 meetrit silda üle jõe,“ lisas ülem. „Kuus tundi sellise jää ja külmaga on täiesti normaalne tulemus.“

nentis jaoülem. Näiteks trossi pinguti kasutamine ja selle õige kinnitamine ei tule enam automaatselt, kui pole seda mõnda aega teinud. Just seetõttu peabki neid asju regulaarselt harjutama. Seega võiks rühmaga teha jooksusilda vähemalt kord kahe aasta jooksul.

RASKE LIGIPÄÄS JA VAJALIKUD KOMPROMISSID

Sellel õppusel ei olnud koosseis tavaline.

Seal olid pioneerid kolmest malevast ja noorkotkad ehk nii kogenud kui ka uued tegijad. „Arvestades, et meil polnud siin mingi kokkutöötanud jagu, läks kõik väga hästi,“ sõnas ülem. „Ehitus sai kiirelt käima ja ülespanek samuti.“

Üllatavaks probleemiks ei osutunud mitte jää, vaid võsa. „See koht oli väga võsane, mooduleid lihtsalt ei saanud joondada. Pidime võsa eemaldama, muidu poleks üldse olnud võimalik silda panna,“ kommenteeris ülem. Ta lisas, et taktikaliselt ei saa alati valida ideaalset ala. „Lagedale pole seda mõtet rajada. Aga kui on võsa, tuleb arvestada ajakuluga. Talvel võtab kõik poolteist korda kauem aega.“

Ta toonitas sedagi, et oskused ununevad kiiresti. „Isegi need, kes olid seda silda varem teinud, avastasid, et mõned võtted ja tööriistad olid vahepeal lihtsalt meelest läinud,“

Mis puutub noorkotkaste osalusse, siis see oli mõlemale poolele väärtuslik.

Nad ei olnud dekoratsioon, vaid tõeline abijõud. Nad ulatasid tööriistu, hoidsid detaile, aitasid mooduleid liigutada ja

KIRJU SELTSKOND, TUGEV TULEMUS

said aru, kuidas päris talvine pioneeritöö välja näeb. Kui sild valmis sai ja ülemad selle turvaliseks tunnistasid, lubati neil üle joosta.

SILVER JAANSON

teine kinnitati selle külge ja lükati edasi, lisati kolmas ja nii edasi, 35 meetrit järjest.

OSKUS, MIS VAJAB HARJUTAMIST

Päeva lõpuks oli kõik selge: jooksusild võib olla ajutine konstruktsioon, kuid oskus seda ehitada ei ole ajutine. „Tavaline inimene vaatab ja mõtleb, et lihtne tegevus. Tegelikult ei ole,“ ütles jaoülem lõpetuseks. „See nõuab planeerimist nii materjali kui ka inimeste mõttes ja õiget juhtimist, et kõik jookseks kokku. Ja talvel ei andesta see ülesanne mitte mingeid eksimusi.“ Soodla jäine päev kinnitas, et: oskused ununevad, kui neid ei harjutata, materjalivalik mõjutab turvalisust, asukoht määrab tempo ja koostöö on lõpptulemuse alus. „Sild on vahend,“ võttis ülem kokku. „Tegelik oskus on see, et me suudame koos minna sinna, kuhu on vaja minna.

Ka siis, kui loodus on meie vastu.“ 1/2026

23

väljaõpe

TaCTICal RespONDeR TõI eesTIsse ukRaINa laHINGuMeDITsIINI kaRMI Reaalsuse

Jätkuv brutaalne sõda Ukrainas kujundab ümber lahingumeditsiini teoreetilisi ja praktilisi aluseid ning toob radikaalseid muudatusi liitlasriikides Lahesõja, Afganistani ja teiste lähiajaloo konfliktide baasil välja arendatud TCCC (Tactical Combat Casualty Care) doktriini rakendamisse nii Ukrainas kui ka üleilmselt, sh Eestis.

SILVER JAANSON

Tekst: kapral STEN SALUVEER, KL PõMKR parameedik, Eesti Vabariigi peaministri digisummiti direktor

24

1/2026

väljaõpe

K

ui varasemate „asümmeetriliste“ konfliktide reaalsuseks oli IED, kiire evakuatsioon ja „kuldne tund“, siis Ukrainas toimuv on selle asendanud „kuldse päeva“ või isegi „kuldse nädala“ karmi reaalsusega.

Kaitseliidu parameedikutele sai kiiresti selgeks, et hea meditsiiniabi on vaid üks osa võrrandist. Samal ajal tuleb tagada ringkaitse, jälgida õhuruumi, organiseerida soojustamine ja valmistada ette evakuatsioon.

Lahingumeditsiin Ukrainas on organism, mis areneb ja kohaneb vastavalt vastase taktikale. Kui aastatel 2022– 2023 põhjustasid võitlejate traumasid peamiselt kaudtuli ja miinid, siis 2025. aastaks on statistika raskuskese nihkunud: ligi veerand kaotustest on vastase FPV-droonide ja muude õhust vigastusi tekitavate relvasüsteemide tegevuse tagajärg.

Simulatsioonid ei halastanud: vastane ründas kombineeritult jalaväe ja droonidega, suits ja granaadid häirisid nähtavust ning „haavatute“ (ca 100 kg kaaluvad kaasvõitlejad) transport põlevast sõidukist varjesse nõudis üliinimlikku pingutust.

Ukraina meedikute allikatele tuginedes on vigastuste iseloom samuti kardinaalselt muutunud – isoleeritud kuulihaav on pigem haruldus. Selle asemel halvavad võitlejaid polü- ja multitraumad: kombineeritud pea-, kaela-, alakeha- ja rindkerevigastused.

Kuidas rakendada meditsiinioskusi olukorras, kus evakuatsioon ei kesta minuteid, vaid tunde, ning iga vale liigutus võib kaasa tuua vastase droonirünnaku? Sellele keskendus Naiskodukaitse novembris 2025 oma pilootprojektis Tactical Responder, kus Kaitseliidu parameedikuid ja sanitare drillisid pikaajalise liitlaste missiooni- ning Ukraina rindekogemusega instruktorid.

TAHAD SURRA, OLE NÄHTAV

Tallinna maleva õppeklassis valitses juba avapäeval selgelt spartalik atmosfäär. Ukraina ja välisinstruktorite sõnum oli ühene: vaenlane on halastamatu ning kasutab sinu tapmiseks kõike ja kogu aeg – kobarmoonast fosfori ja gaasini.

Tahad surra – ole vaenlasele nähtav.

Kursuse stardipauguks sai PõMKRi ning LõMKRi parameedikutest, õdedest ja sanitaridest koosneva koosseisu baasoskuste stressitestimine. Harjutus, kus kogu klass paigaldas žgutte nii dominantse kui mittedominantse käega täieliku füüsilise soorituse ning 40 sekundi ajapiiril, andis selge signaali: valida on lihasmälu ja verest tühjaks jooksmise vahel.

Siin joonistusid välja kursuse ühed suurimad väärtused: rotatsioon ja juhtimisdrillid. Iga osaleja pidi täitma nii rühmaülema, parameediku / CCP punkti, turvameeskonna juhi kui ka evakuatsioonigrupi vanema rolli. See sundis meedikuid väljuma oma rutiinist ja võtma vastu taktikalisi otsuseid olukorras, kus ressursid on otsakorral ning raadioeetrist kostab vastase venekeelset sõimu ja ähvardusi (mida üks instruktoritest edukalt etendas).

ÕPPETUNNID JA TULEVIKUSUUNAD

Mida Tactical Responderi pilootprojekt meile õpetas? Esiteks andis see kinnitust, et Kaitseliidu ja PõMKRi meditsiiniväljaõppe baas on tugev. Meie kursuste ja instruktorite tase ning standarditele vastav õpe on loonud tugeva teoreetilise vundamendi, mis võimaldab tõrgeteta koostööd liitlastega nii siin kui ka mujal, kus vaja. Eesti meedik ei vaja nullist ümberõpet, vaid olemasolevate oskuste täiendamist uue ohupildiga.

Teiseks, Ukraina kogemus ei ole kopeeri-kleebi-lahendus.

Sealne reaalsus ja ressursid erinevad Eesti omadest ning pime ülevõtmine võib tekitada nii teoreetilisi kui praktilisi ebakõlasid.

Otsustava tähtsusega on protokollide harmoniseerimine – näiteks TCCC MARCH-protokolli ja Eestis levinud cABCDE algoritmil põhineva õppe ühildamine ning farmakoloogilise ravi (ravimite manustamine) viiside standardiseerimine enne järgmisi koolitusi.

Järgnenud viiepäevane intensiivtsükkel järgis Tactical Responderi võtmeteemasid, kuid rõhuasetusega interdistsiplinaarsetel ning reaalelulistel näidetel ja praktikatel.

Lisaks standardsele massiivse verejooksu peatamisele ja hingamisteede käsitlusele (sealhulgas ARS nõel-dekompressioon pingelise õhkrinna korral) tõsteti fookusesse žguti konverteerimine ja repositsioneerimine. Olukorras, kus haavatu peab transporti ootama tunde, on žguti asendamine rõhksidemega või selle ümberpaigutamine otsustava tähtsusega, vältimaks kompartmentsündroomi ja säästmaks jäset amputatsioonist. Ukraina kogemus lisas ka agressiivsema hingamisteede käsitluse nõude. Nasofarüngeaalse toru (NPA), rindkereplaastri ja ARS-nõela kasutamine ei pea baasoskuste tasemel selge olema mitte ainult meedikul, vaid ideaalis igal üksuse võitlejal.

Kolmandaks ja ehk kõige olulisemaks õppetunniks on meediku rolli muutumine. Pilootprojekt tõestas, et efektiivne parameedik peab olema ka võimekas väikeüksuse juht vähemalt jaoülema oskuste või nooremohvitseri tasemel.

HALB TAKTIKA ON HALB MEDITSIIN

Järgmise sammuna tuleb kaaluda eraldi meditsiinitaktikaõppe integreerimist üksuste väljaõppesse võrdsena muu lahingutegevusega. Meedik ei ole plaastripanija tagalas, vaid taktikaline otsustaja eesliinil – see on mõtteviis, mida Männiku poris edukalt juurutati.

Teooria omandatud, liikus kursus Männiku harjutusväljale, kus steriilne klassiruum asendus pori, lume, vihma, kaevikute ja kaosest inspireeritud lahingustsenaariumitega. Tsitaat „halb taktika on halb meditsiin“ sai siin füüsilise kuju.

Lahinguväljal, kus vanemohvitser või jaoülem võib olla rivist väljas, on meedik sageli see, kes omab parimat situatsiooniteadlikkust oma üksuse seisundist ja korraldab abi, evakuatsiooni ning vastase mahasurumise.

Kokkuvõtvalt: on tuntud tõde, et hea parameedik on sümbioos heast meditsiinist ja heast taktikast. Pilootprojekt andis osalejatele vajaliku „šokiteraapia“ ja kinnituse, et Kaitseliidu parameedikud suudavad toimida ka äärmuslikes tingimustes.

1/2026

25

sõjasport

PISUT TEISTMOODI LÄHENEMISEGA VÕISTLUS EHK

„KÄVE ÜLE KÜNGASTÕ“ VÕRUMAAL „Käve üle küngastõ“ on hästi korraldatud ja väga osalejasõbralik võistlus, mis sobib neile, kes pole väga suurte kogemustega ning soovivad end proovile panna rahulikumates ja lihtsamates tingimustes.

Tekst: ELIN SILD, Põlva maleva meeskonna liige

V

õistlus toimus juba kolmandat aastat peakohtuniku kapral Ain Pajo tegusa juhtimise all ja major Janel Säkki toetusel ning kõigil aastatel on ka Põlva maleva meeskond (küll erinevas koosseisus) naabrite juures ringi seigelnud. Nagu eelmis­telgi aastatel, oli üritus rahvusvaheline, kohal olid nii USA liitlasüksuste kui ka Läti võistkonnad.

Kui varasematel aastatel on Võru maleva patrullvõistluse rada tõepoolest kulgenud oma nime vääriliselt Vastseliina ümbruse mägisel maastikul, siis seekordset Orava kanti iseloomustas pigem soode ohtrus. Soodega saime nii meie kui ka kõik teised võistkonnad üsna lähedalt tuttavaks.

Meie võistkonna liikme täielikult laukasse vajumise peatas vaid õigel hetkel strateegilises kohas asunud mätas.

Hiljem kohtusime varahommikuses metsas ühe rõõmsalt ringi jooksva kaelani märja võistlejaga, kes samuti oli eriti lähedalt tutvunud Orava kandi hüdroloogiaga. „Käve üle küngastõ“ võistluse formaat on osalejate jaoks väga meeldiv. Ei ole ette antud kindlat aega ega punktide läbimise järjekorda, iga võistkond

26

1/2026

võib oma rada ise planeerida vastavalt võimetele ning oskustele. Rajal on kohustuslikud mehitatud punktid tegevustega ning hulgaliselt mehitamata punkte. Lisaks saab kahe mehitamata punkti peale kokku luureülesande ruudu koordinaadid. Üks ääretult tore koht on sõbralik talu, kuhu võistlejad võivad igal ajal minna sööma, sauna ning sooja telki magama. Kaitseliidu üritusele kohaselt söödeti võistlejaid ohtralt ja hästi. Samuti on väga mugav, et rajal ei ole kaasas mingit varustust (peale taskusse mahtuvate pisiasjade ja vee). Vajaminevad magamisasjad, vahetusriided ja muu viisid korraldajad stardist sõbralikku tallu valmis.

Hästi oli läbi mõeldud seegi, et võistkondade samadesse punktidesse kuhjumise vältimiseks loositi igale võistkonnale erinev alguspunkt. Aegajalt muidugi kohtasime metsas või punktide juures ka teisi võistkondi, kuid pikalt ootama ei pidanud küll kuskil. Küllap teavad kõik, kes on kunagi mõnel sarnasel üritusel käinud, kui raske on pärast sunnitud peatust uuesti liikuma hakata, ja oskavad sujuvat, pausideta teekonda hinnata.

Mehitatud punktides sai proovile panna oma teadmisi, oskusi, osavust

ning meeskonna omavahelist suhtlust.

Sidepunktis jaotati võistkond paaridesse, seejärel tuli ühendada välitele­ fon, teha sidekontroll, dešifreerida ning saata oma võistkonna teisele paarile edasi sõnum. Ülesanne ise ei olnud midagi väga keerulist, aga kindlasti tuleb kasuks aeg-ajalt selliseid protseduure üle harjutada. Saime hakkama, kuid ei teagi, miks kulus ülesandele nii palju aega, et lõpetasime napilt enne ettenähtud aja otsa saamist. Õpetlikuks osutus läbilaskepunkti kontrollimise ülesanne. Saime „kahtlase isiku“ käest küll kõik ohtlikud esemed kätte, aga teostus ei olnud just eeskujulik. Lisaks polnud meil kuigi hästi paika pandud võistkonnaliikmete rollid, mis päädis sellega, et teine „kahtlane isik“ suutis koos raketiga meie kontrollpunktist rahulikult läbi jalutada. Oma vigadest õpitu jääb kõige paremini meelde ja olen kindel, et kui meie meeskond peaks järgmisel korral sarnast ülesannet täitma, oleksime lausa suurepärased.

Kahes mehitatud punktis sai oma osavust proovile panna, ühes neist pidi pähkleid laskemoonana kasutades ragulkaga märklauale pihta saama ning teises viskama sihtmärkide pihta

Relvapusle ülesandes oli hunnikusse pandud hulk erinevate relvade juppe ning nendest pidi kokku saama ühe töökorras relva. Asusime suure hooga asja kallale, kuid kahjuks viskasime kõrvale ka vajalikke osi ning kokkuvõttes saime valmis mitu poolikut relva. Ülesanne ise oli põnev ning pisut pikema kontrollajaga oleksime ilmselt oma viga märganud ja suutnud relva kokku panna.

Lätlaste mehitatud punktis pidi otsima metsast ja auto juurest erinevaid militaarseid esemeid. Ülesanne polnud eriti raske ja leidsimegi üles suure hulga esemeid, kuid mitte kõiki. Kõige keerulisemaks osutus tegelikult lätlaste endi metsast üles leidmine, sest

mingil põhjusel (ütleme, et tehniline rike) olid nad oma punkti üles pannud õigetest koordinaatidest päris kaugele.

Ilmselgelt tasub helistada võistluste staapi, kui mingit punkti ikka üldse üles leida ei õnnestu ja sa ise oled kindlasti õiges kohas. Seekordsel võistlusel juhtus ka ühel teisel võistkonnal, et nad ei leidnud ühte mehitamata punkti üles. Üks kohalik elanik oli selle lihtsalt eemaldanud, et mis imelik asi siin minu tee ääres seisab.

Korralikule patrullvõistlusele kohaselt tegutses rajal ka vastutegevus, kelle eesmärgiks oli võistlejaid teedelt eemal hoida ning sundida maastikul varjatult liikuma. Meie võistkond suutis vastutegevusele rõõmu teha mitmel korral, aga õnneks oli kaasa antud piisav hulk elutalonge. Ühe korra jalutasime tegevuspunktist välja ning meie tähelepanu köitis jäägitult põldudel kasvav põnev taim. Arutledes rahulikult (ja ilmselt üsna kõvahäälselt), kas

tegemist on oa või rapsi või millegi muuga, jõudsime lagedate põldude vahel kulgevat teed pidi sujuvalt ohutust alast välja ning otse meid ootavale vastutegevusele sülle. Pisut varem oli meil küll juba tekkinud mõte, et oot, kas me pole liiga lagedal, kas ei peaks juba metsa minema. Mingil hetkel märkasimegi puude vahelt paistmas vastutegevuse masinat, kuid joosta polnud siis enam kuhugi.

VARBO MAANDI

granaate. Meie kõigi suureks rõõmuks selgus, et ühel meie seast oli varjatud anne, Jonathan hiilgas mõlemas täpsusülesandes ning tõi meile suure hulga punkte juurde.

Lõpetan tõdemusega, et Võru maleva „Käve üle küngastõ“ on hästi korraldatud ja väga osalejasõbralik võistlus.

Kindlasti julgen seda soovitada ka neile, kes pole väga suurte kogemustega ja sooviksid ennast proovile panna rahulikumates, lihtsamates tingimustes. Samas on soovi korral võimalik saada täitsa korralik koormus, magama ei sunni keegi ja kui kõik punktid läbi käia, koguneb kilomeetreid maastikul korralikult (seekordsetel võitjatel 100 km).

1/2026

27

HENDRIK VOLBRÜCK

sõjasport

„RUUBENI RETK“

TEEKOND AJAS TAGASI On 14. november, kell on saanud kuus õhtul ja maad katab pimedus. Just sel hetkel hakkab nagu taevase märgina langema selle talve esimene karge ja lai lumi. Võistluse avamine leiab aset Lääne-Virumaal, Sõmeru keskuse esisel – seal, kus päev varem avati Ruuben Lamburi 100. sünniaastapäeval just tema auks Ruubeni kuju ja mälestuspink.

Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS, vabatahtlik autor

sõjasport

R

uubeni retke eesmärk on meenutada ning hoida au sees endise noorkotka, metsavenna ja Põhjakotka märgi kavaleri Ruuben Lamburi elu ning panust Eesti Vabariiki. Viimased aastad möödusid tal väga tihedalt metsavendade pärandit Eestis edasi kandes – see oli seotud tema teekonna algusega noorkotkana. Oleme oma noortega viimastel aastatel, vahetult enne tema lahkumist, Ruubeniga kordi ja kordi kohtunud. Ta rääkis tihti, kuidas 1940, kui venelased sisenesid, kutsus nende noorkotkaste rühmajuht kõik kokku ja ütles: unustage ära, et te kunagi noorkotkad olite, põletage oma vormid ja embleemid, ärge laulge neid laule, unustage kõik. Astus siis tagasi vaatamata minema, jättes kogu rühma jahmunult seisma. Koolimaja nurgal keeras ta siiski ringi ja sõnas: „Aga ärge oma vannet unustage!“ Arvame, et samamoodi, nagu Ruuben ei unustanud vannet, ei tohiks meie unustada tema panust meie vabaduse säilimisse.

TRANSPORT TUNDMATUSSE

Viimased detailid üle räägitud, soovitasid korraldajad veel suruda Ruubeni kätt, et saada rajale metsavenna õnne, seda läheb hoolega vaja.

Kui tänapäeva võistlustel oleme harjunud kasutama tehnoloogiat ning erivarustust, mis teeb elu ja võistlemise mugavamaks, siis Ruubeni retkel sellist luksust ei olnud. Kogu varustus pidi toetuma Kaitseliidu või selle eriorganisatsiooni liikmetele laost väljastatud tavavarustusele – keelatud olid telefonid, GPS-seadmed, droonid, overboots’id, camelback’id jne. Ainuke tehnoloogiline võime rajal oli stardis kaasa antud nuppudega telefon, mis oli mõeldud kasutamiseks ainult hädaolukorras.

Et veenduda võistluse aususes, alustas koheselt tööd vastutegevus, kes teostas varustuse kontrolli läbiotsimise stiilis – kontrollis kotid üle, kompas taskud läbi ning andis endast kõik, et rajale ei pääseks võõrelemente.

Võistlusel püüdsime kõikides kontrollpunktides võimalikult ehedalt jäljendada metsavendluse aega ja tegevusi.

Metsavennad ei teadnud kunagi, mis neid ees ootamas on, seetõttu liiguti ka esimesse kontrollpunkti teadmatu-

ses – võistkonnad ehk neljaliikmelised metsavendade salgad juhatati DAFide ja Unimogide kastidesse: silmad kaeti kattega, kõrvad suleti klappidega ja transport tundmatusse võiski alata.

Võistluse päris start oli 10 km kaugusel Mõdrikus, kuid asukoht ja distants oli kõigile teadmata.

KONTROLLPUNKTID KUI ELU ISE

Iga kontrollpunkt (KP) algas legendiga, mis viis salgad veel rohkem metsavendade ellu, ning loodame, et see lugu siin viib ka sind, hea lugeja, metsavendluse rännakule!

KP1: „Teid veeti militaarveoki kastis, kus valgust ei olnud ja õhku liikus vähe. Silmad olid kinni seotud ning kõrvad summutatud, et te ei tajuks teekonna pikkust, suunda ega ümbrust.

Masin rappus mööda pinnast, mille iseloomu polnud võimalik tajuda – kruus, metsatee, põld või teeäär.

Kui veok hetkeks aeglustus ja teekate muutus, otsustas üks teist riskida.

Kastiluuki kangutati seestpoolt, kõik toimus pimesi ja hääletult. Valvurid ei paistnud aru saavat, kas keegi kastis liigub – mootor ja vibratsioon varjasid mistahes sahinaid.

Luuk ei avanenud täielikult. Ükshaaval pressisite end üle ääre – rohkem libisedes ja rabeledes kui astudes.

Maandumine oli kontrollimatu: mõni paiskus põõsasse, teine selili märjale pinnasele, kolmas kraaviservale. Keegi ei näinud, kuhu kukkus, ega seda, kui kaugele autost lahkuti. Veok sõitis edasi ja kadus peagi kaugustesse.

Te ei tea, kas olete kodualast mitme kilomeetri või maakonna kaugusel.

Pole teada, kas ümbruses liigub kedagi, ega ka seda, kui kiiresti teie puudumist märgatakse. Maastik võib olla läbipääsetav või eksitav – ilma asukohta kindlaks tegemata on iga järgmine samm pime risk.“ Salkade ülesanne oli vaadata enda ümbrust ja kasutada ainult neile antud kaarti, et tuvastada võistkonna asukoht. Kui asukoht sai tuvastatud, asutigi retkele. Võistkonnal tuli kontrollpunktide vahel läbida keskmiselt 5–10 km pikkuseid retki, mille käigus oli oluline vältida vastutegevust.

KP2: „Pärast päevadepikkust liikumist mööda metsasihti ja soiseid vahemaid hakkab janu segunema kurnatusega.

Kaevukohtadest leitud joogivesi on häguseks muutunud, samas varude jäänused on ammu otsas. Lähedal on veekogu – pinnalt hägune ja lõhnatu, ent selle all võib olla elu ja haigused korraga.

Metsavendade salkade ellujäämises oli vee puhastamine sama tähtis kui relv või tuli. Vee leidmine polnud keeruline, kuid selle joomine ilma filtreerimata oli otsene oht elule ja tervisele. Paljud salgad kasutasid lihtsaid filtrivahendeid – turvast, söetükke, riidejääke, kõike, mida leiti loodusest.

Selles punktis seisab teie salk olukorras, kus vett tuleb säilitada nii, et selle joomine oleks teoreetiliselt ohutu.

Filtri ehitamine on ettevalmistus pikemaks kestvuseks – mitte luksus, vaid ellujäämisvahend.“ Kogenud võistlejad said kohe aru, mis neid ees ootas – plastikpudel, turvas, süsi ning killustik – vaja oli ehitada toimiv veefilter.

KP3: „Teid tabati haarangu käigus – mitte tapmiseks, vaid selleks, et teid saaks hiljem üle anda või kasutada info survestamiseks. Käed suruti selja taha ning pandi käeraudadega kinni, et te ei saaks relva tõmmata ega varustust kasutusse võtta.

Teid ei viidud kuhugi sisse ega valve alla. Üks valvur jäeti kontrollima, kuni ülejäänud liikusid edasi. Siis kostus eemalt äkilist rüselust – kas märgati kedagi teist, tekkis tüli või saadi signaal mujalt. Valvur lahkus hetkega, jättes teid sinna lagendiku äärde vaenlase silmist eemale.

Enne haarangut anti teie salgale teada, et lähikonnas on salgapeidik – seal on tsink, kuhu on varjatud metsavendade kogunemiskoht. See peidik on mitmekordselt suletud ja seda ei ole võimalik ühe liigutusega avada. Valvurite lahkumine on võimalus, mida teist korda tõenäoliselt ei tule. Jooksete etteantud juhiste järgi metsa vahele ning jõuate kirjelduse järgi justkui õigesse kohta.

Peidik asub teie ees maapinnal. Teie käed on endiselt selja taga kinni 1/2026

29

sõjasport ja jäävadki nii. Aega on vähe. Kas avate peidiku või murrab hävitussalk teid?!“ Salgaliikmete käed suleti selja tagant käeraudadega ning nende ülesanne oli saada lahti laskemoona tsink, mis oli ümber ehitatud selliselt, et avamiseks ei tulnud lahti teha ainult üks, vaid mitu erinevat tüüpi tabalukku.

KP4: „Salk tuli poodi, et saada letialust varustust – märgistamata tarvikuid, mis olid eluks metsas hädavajalikud.

Reeturi käik tõi vaenlase otse leti taha: sees müttas segadus ja poeruumides puhkes tulevahetus. Osad mehed jõudsid tänavale ja varjuda, teised jäid sees olevasse tulesegadusse. Nüüd seisate poe väliskülje ja selle taga olevate peidukohtade vahelisel alal.

Poe sees toimunud lahing on tekitanud olukorra, kus salk peab hävitama oma vastased, et jääda ellu. See on taktikaline ülesanne, mis nõuab planeeritud liikumist, katte kasutamist ja ühtset plaani. Tegemist on simulatsiooniga: relvad on airsoft-replikad, kuid käitumine peab olema täpne ja metsavendade kombel distsiplineeritud – ei ole ruumi rumalale kiirustamisele ega lärmile, vaid tulemusrikas on korrektne ja läbimõeldud töö sihtmärkide kõrvaldamiseks.“ Salkade ülesanne oli läbida just selle võistluse jaoks ehitatud laskerada.

Liikumine erinevate laskekohtade ja -positsioonide vahel pani jäätunud keskööl viimse kui salgaliikme vere uuesti käima.

KP5: „Jõgi laieneb teie ees nagu must vöö – kiire vool, külm ja väsitav.

Varasemad metsavennad on siia pannud ühenduse: köis on tõmmatud üle vee, ripub ja kulgeb mööda kaldajoont. See on vana lahendus – ajutine, aga elupäästja, kui seda osatakse kasutada. Köie ületamine ei ole mäng, see on võitlus enese füüsise ja mõistusega.

Metsavennad ei otsi au ega tee trikke.

Nad mõõdavad hetke: sügavust, tuule­ puhangut ja ankrukohtade usaldust.

Sel hetkel, kui öö langeb või hommik veel ei tõuse, tuleb planeerida sammud, võtta oma varustus ja asetada usaldus köiele. Üle tuleb viia kogu salk, kiirelt ja mitte viltu lastes – sest üks vale liigutus jätab teid voolu meelevalda.“ 30

1/2026

Salka ootas ees 25 meetri pikkune jõeületus, kasutada oli vaid slackline ning turvaköis. Just see kontrollpunkt võitis paljude võistlejate südamed.

KP6: „Mõni aeg tagasi anti teie salgale luureülesanne. Liikusite märkamatult läbi metsatuka ja jõudsite varju vahetult enne koiduvalgust. Teekonnal kaotati aga üks tuttav maamärk ja nüüd pole enam selge, kas olete õiges sihis või olete end juba ringiga tagasi keeranud.

Metsavennad tundsid ümbrust ka kinni­silmi. Nad oskasid koostada skeeme, lugeda kaarte ja hinnata vahemaid nii, et liikumine oli kindel – õige mõõtmine otsustas sageli, kas salk jõuab varjualusesse enne pimedat või suunab nad hoopis surmavasse ringkäiku. Silmaga „umbes“ mõõta oleks lihtsam, kuid metsas on see liiga ohtlik – siin peab mõõtmine olema täpne töö. See ülesanne ei küsi arvamust ega oletust. See nõuab täpsust, kiirust ja meeskonna korrapärast tegutsemist.“ Igal salgaliikmel tuli oma kaardil teostada etteantud abivahenditega mõõtmised. Narva, Prangli, Tudu ning Rutja – koordinaadid, kohanimetused ja direktsiooninurk.

KP7: „Vaja on võtta ühendust teisel pool sihti varitseva kaassalgaga, et varahommikul käivitada ühisrünnak vaenlase varustuskolonni vastu. Ühtegi pealtkuulatavat sidevahendit kasutada ei saa – ainus töökindel kanal on madal taskulambi signaal mööda metsaäärt.

Teil on teada, et ühise rünnaku alustamiseks on vaja edastada mõned päevad tagasi kokkulepitud sõnum. Üks vale liigutus võib keerata plaanid sassi või hävituspataljoni üksused teile kaela tuua.“ Maa oli täiesti jääs, vaikselt hakkas piiluma hommikune päike. Kontrollpunktis oli kasutuses Savotta telk, mida on võimalik kokku ehitada erinevatest moodulitest sellisena, et telgi mõlemas kaugemas otsas on uksed.

Seega oli ühe salgaliikme ülesanne edastada morsekoodi Savotta telgi ühest otsast ja salga ülejäänud liikmed püüdsid teisest telgi otsast koodi vastu võtta.

KP8: „Metsavendade maailmas ei otsitud reeturit ainult nende pihta sihitud relvaraua järgi. Tihti tunti reetur ära

väikeste detailide järgi: vale varrukanööp, tundmatu näomärk, ebatavaline käitumisviis või jutu valed detailid.

Teie salgale edastati hirmuäratav sõnum: salgale lähedaste inimeste hulgas võib peituda keegi, kes andis vaenlasele infot teie tegemiste kohta.

Varasemad vihjed on napid ja killustunud, aga nüüd on teil kiri koos reeturi kirjeldusega ning pildid potentsiaalsest vaenlase käpiknukust.“ Salkade ees oli 12 erinevat ajastutruud portreefotot ning tuginedes vaid kirjale, kus peitusid reeturi detailid, pidid salgad tuvastama neid ninapidi vedanud isiku.

KP9: „Öösel tagasiteel peidiku juurde tuvastati teid teel liikumas. Taskulambid lõikasid pimedust ja vastase eest põgeneda te ei jõudnud. Need mehed on teile võõrad, aga käsk on konkreetne ja lühike. Teid aeti rivvi ja öeldi, et kõik seljas olevad asjad tuleb ette näidata koheselt! Metsavend ei kandnud vaid relva — tema elu ja toimepidevus sõltus suuresti ta koti sisust, käepärasest varustusest ja sellest, kas ta teab täpselt, kus ja mis asub.“ Vastutegevus jälgis salku kogu võistluse vältel ning takistas neid liikumast mööda suuri teid. Selles kontrollpunktis veendusid nad uuesti, et salkadel ei ole vahepeal varustust juurde soetatud või hoopis midagi elutähtsat kaotatud. Selles kontrollpunktis oli hästi näha salkade võidutahe. Liikmed suutsid magamatusele ja väsimusele vaatamata leida oma põhjatust kotist kiiresti üles ka kõige väiksema eseme.

KP10: „Öö on juba pikalt selja taha jäänud, jõudsite lõpuks varjualusesse.

Jalanõud võeti jalast, riided pandi kuivama ja igaüks vajus magama sinna, kus parajasti ruumi oli. Keegi ei pannud tähele, millal esimene uks kriiksatas. Teid äratati mitte nime, vaid hüüdmisega. Teie ette olid toodud vanad puutoolid. Teid suruti istuma, köis tõmmati ümber seljatoe ja kere, käed jäid selja taha kinni. Üks meestest luges paberilt midagi maha, teine jälgis kella. „Kuulamine algab, kui ülemus saabub. Seni ei lahku keegi.“ Uksekriiksatus, riiv libises ette ja sammud kadusid trepist üles.

Jäitegi sinna – toolid ringis, köied ümber keha. Ei ole teada, kas ülemus tuleb minuti või tunni pärast, ega

sõjasport ta ise suutis tänu ravimtaimedele ja nende õigele kasutusele sõjaajal vastu pidada ning päästa elule oma sõprugi. Selles kontrollpunktis oligi vaja omavahel kokku viia pakendis olev ravimtaim, tema nimetus ning põhiline kasutusvaldkond. Veel oli siia peidetud lisaülesanne – raja keskpaigas sai iga salgaliige puidust lusikatooriku ning ülesanne oli voolida lusikas, mis mahutaks vähemalt 5 ml vett. Salkadel ei olnud teada, millal lusikaid kontrollima hakatakse – siin selgus, kes täidab ülesande kohe, kui see antakse, kes aga lükkab kohustusi edasi.

ÄRA UNUSTA VANNET

Stardist oli ootamatult möödas ligi 24 tundi ning kõik salgad olid lõpetamas oma 55 km pikkust rännakut. Viimastel kilomeetritel läbiti pilkases pimeduses Ruubeni lapsepõlve koduküla Peressaare, millest täna ei ole järel põhimõtteliselt midagi.

INDREK JURTŠENKO

Viimastel kilomeetritel lõikab läbi täieliku pimeduse ainult küünlavalgus – ligi 100 küünalt, mis põlevad, et mälestada kõiki neid, kes kunagi on selles külas elanud ning oma tulevikku planeerinud.

Võistlusel Ruubeni retk 2025 saavutas esikoha Tallinna maleva võistkond Mustad Südamed, teise koha Rapla maleva võistkond ning kolmanda Tallinna maleva võistkond Printsessid

seda, mitu küsimust ta kaasa võtab.

On ainult üks kindel asi: kui tahate siit oma tahtmist mööda välja saada, tuleb ennast sidemetest lahti saada enne, kui sammud uuesti trepile ilmuvad.“ Kui noorte väljaõppes on tähtis koht sõlmede tegemisel, siis selles olukorras hinnati hoopis seda, kui kiiresti suudavad salgad ennast sõlmedest vabastada. Kui korraldajad arvasid, et ülesanne võtab aega minuteid, siis tegelikult suutsid kiiremad salgad vabastada end vaid mõnekümne sekundiga.

KP11: „Tee, mille servas praegu seisate, ei olnud ainult liikumiseks. Siinsamas, veidi metsa varjus asus Ruuben Lamburi kodu enne, kui ta võõrvõimu eest metsa võitlema põgenes, olles ise vaid 16aastane. Pärast põgenemist pidi ta jätma maha oma päriskodu, aga mitte

teadmisi: oma kohtumistel on Ruuben rääkinud, kuidas ta ravis kummeliga oma peahaava, puhastas kaasvõitlejate haavu ja kasutas metsast leitud taimi, sest arsti ei olnud võtta ja apteeki ei olnud läheduses.

Metsavendadel ei olnud riiulitäit ravimeid, olid vaid vähesed rohud, mis tuli ära tunda lõhna, lehe ja õie järgi. Õige taim vales kohas ei aidanud; vale taim õigel hetkel võis kahju teha. Siin, Ruubeni teeääre ja metsatuka vahel, pannakse proovile teie oskus siduda nimi, nägu ja toime – mitte lugeda etiketti, vaid mõelda nagu need, kes pidid ellu jääma ilma arsti juhendamiseta.“ Meditsiiniülesandes ei olnud seekord vaja peatada verejooksu või teha keerulisi logistilisi otsuseid. Meenutame, et Ruuben rääkis ikka ja jälle oma kokkusaamistel neid lugusid, kuidas

Olles seisnud nendes ajaloolistes kohtades, tajume minevikku detailsemalt ning karmimalt kui eales varem – etendus „Viimane metsavend“, mis põhineb Ruuben Lamburi mälestuste raamatul „Alutaguse Saaga“, muutub palju realistlikumaks ja südantlõhestavamaks.

Järgmisel päeval etendust vaadates ei suutnud keegi võistluse korraldajatest ja kontrollpunktis olijatest pisaraid tagasi hoida. Teame, et meie ei suuda kunagi päriselt kogeda sama, mida Ruuben ja teised metsavennad, aga me mõistame nende olustikke ja kirjeldusi sündmustest kogu hingega.

KP12: „Õhtuhämarus joonistab Peressaare kooli fassaadile pikad varjud: kulunud trepid, lipuvarda vaevukuuldav nagin ja uksepiit, millelt kriiditolm kunagi päriselt ei kao. Salk jõuab viimasesse punkti vaikselt, justkui astuks ruumi, kus Ruuben Lamburi samm veel kõlab – siin andis ta noorkotkana oma vande. Tuul keerutab tee peale lund ja sama lause, mida pealik tookord ütles – „Ära unusta oma vannet“ – tundub nüüd suunatud otse teile. Siin ei oodata käsku ega katset, siit edasi minnakse vaikse selgusega, teades, et rajal kantud koorem ja antud sõna on sama vana kui see maja.“ 1/2026

31

kOOsTÖÖ

kOlM küMNeNDIT kOOsTÖÖD

TaaNI kODukaITse akaDeeMIaGa 2025. aasta novembris möödus 30 aastat Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse Akadeemia koostöö algusest, milleks saab pidada grupi Kaitseliidu ohvitseride saabumist Taani Kodukaitse Akadeemia kursustele novembris-detsembris 1995.

Tekst: EDUARD NIKKARI, Tallinna maleva ajaloopealik

K

uidas sai alguse Kaitseliidu koostöö Taani Kodukaitse Akadeemiaga, meenutab üks selle algatajaid erukapten Alar Ehala, kes oli 1990. aastate esimesel poolel Kaitseliidu peastaabi operatiivosakonna õppejaoskonna ülem. Alar Ehala on ka Kaitseliidu Harju maleva taasasutaja aastast 1990.

Mäletad sa, kuidas taanlaste ja eestlaste koostöö alguse sai?

ENELI VASSILJEV

„Mina alustaksin ajast, kui Kaitseliidu peastaabi õppeosakonna ülemaks oli Tõnu Piip. Noorem põlvkond võib-olla ei tea, aga tegemist on legendaarse Nõmme malevkonna kaitseliitlasega, keda tolleaegsed mehed väga austasid.

Tõnu oli üks Kaitseliidu väljaõppe käivitajatest. Koos temaga käisime Kaitseväe peastaabi korraldatud ohvitseride kursusel.

32

1/2026

Tõnu rääkis juba seal, et Kaitseliidus on vaja leida moodus, kuidas õpetada välja vabatahtlikke pealikke, kelleks on jao- ja rühmapealikud.

Arvatavasti oli see 1992. aasta Erna retkel, kui Tõnu kohtus Taani Kodukaitse esindajatega, sai nendega jutule ning selle tulemina kutsuti ta Taani koostööd arutama. Aasta otsa valmistati seda asja ette ja 1994. aastal kutsuti Tõnu Taani, et läbi rääkida esimese kursuse korraldamine Taani Kodukaitse Akadeemias.

Miks just Tõnu? Sest tal oli väga hea inglise keel ja sellele lisaks ka väga hea suhtlemisoskus.

Kapten Alar Ehala 17. novembril 2007

TAANI KODUKAITSE AKADEEMIA

kOOsTÖÖ

Kaitseliidu kursuslased septembris 1996

Kaitseliit pakkus kursuste korraldamise kohaks Harju maleva, kus oli olemas laskeväli ja kõik, mis sellega seostub.

Aeg oli selline, et kõikidel malevatel ei olnud võimalik gruppi vastu võtta ning kohapeal nädal aega õpetada ja majutada. Väljaõppest kõige tähtsamaks pidas Tõnu just laskeväljaõpet, sest see oli korralduslikult kõige ohtlikum.

Tegelikult ei juhtunud Kaitseliidus toona raskeid õnnetusi, mis oleks lõppenud vigastuste või lausa surmaga.

Samuti oli Harju maleval juba 1990. aastate algul kogemusi relva- ja laskeväljaõppe korraldusega. Malevat toetas ka Soome vabatahtlik Juhani Putkinen, kes tõi laskeväljaõppesse laskmise liikumiselt.

Tolleaegne Kaitseliidu peastaabi õppeosakond töötas mitmes suunas, tehti rahvusvahelist koostööd ja korraldati ka ise väljaõpet. Samal ajal, kui loodi kontaktid Taani, Rootsi ja Soome vabatahtlike organisatsioonidega, käi-

vitati Kaitseliidu peastaabis ohvitseridele juhtivkoosseisu täiendõppekursused, mis toimusid aastatel 1993 kuni 1995. Seda tehti keskselt peastaabist, sest malevatel ei olnud ühtse täiendõppe võimalusi ega pädevust. Täiendõppe juhiks peastaabis oli major Lui Jaanson, kellest sai hiljem Kaitseliidu ülem (1997–1999). Tema üheks teeneks

Tolleaegne Kaitseliidu peastaabi õppeosakond töötas mitmes suunas, tehti rahvusvahelist koostööd ja korraldati ka ise väljaõpet.

on ka Kaitseliidu väljaõppekoostöö käivitamine ja korraldamine Taani Kodukaitse Akadeemiaga.

Kui tulla tagasi Tõnu esimese Taanivisiidi juurde, siis taanlastel oli juba loodud kontakt Leedu ja Läti vabatahtlike organisatsioonidega ehk oli olemas kokkulepe, mille alusel oli meilgi hea teha enda oma. Tõnu tuli Taanist tagasi, kaasas nimekiri kursustest, mida me võiksime Taani Kodukaitse Akadeemias läbida. Õppetöö toimus kuu aja jooksul nädalaste moodulite kaupa. Meie valik langes kursustele, mida meil oli tõesti vaja, nagu instruktoriõpe, rühma- ja kompaniijuhtide väljaõpe jms. Taanlased pakkusid instruktoriõpet, mille eesmärk oli õppetunni ettevalmistamine ja läbiviimine.

Samuti oli rõhk süsteemsel väljaõppel ja pedagoogikal. Just nendest väljaõppevaldkondadest olime puudust tundnud. Varasem väljaõppekorraldus põhines malevatel ning selle areng ja 1/2026

33

kOOsTÖÖ

tase oli ebaühtlane. Nagu teame, toimusid samasugused arengud ka Kaitseväes, kui esimesed ohvitserid saadeti õppima Soome ning pärast võeti seal õpitu aluseks.“

Kuidas olid kursused Taanis korraldatud? „Esimesed kursused Taanis olid 1995. aasta sügisel ja neil osales 22 ohvitseri Kaitseliidu malevatest ning peastaabist. Need olid instruktorite ning rühma- ja kompaniiülemate kursused. Õppekeeleks oli vene keel, sest meie tolleaegne põlvkond ei osanud hästi inglise keelt, taani keelest rääkimata.

Tollal oli Taanis üsna palju vene keele oskajaid, sest Taani õpetas NATOle vene keele tõlke. Suhtlus kursustel käis nende vahendusel. Tuli ette ka mõne meie mehe solvumist, et ta peab vene keeles rääkima, kuid lõpuks lõpetasid kõik kursuse edukalt.

Kiita tuleb ka kursuslasi, kes pandi uuesti koolipinki, õppisid ja omandasid õpitu vene keeles ning pidid kõigest aru saama. Näiteks pedagoogika alused ja põhimõtted nõuavad täielikku arusaamist ja väga suurt pingutust õpitu edasi andmisel. Tuleb meelde seik, et isegi Tõnu Piip käratas ühel õhtul: kurat, kui kaua ma siin pean vene keeles mõtlema!

Leedu ja Läti vabatahtlike organisatsioonide kursuslased olid meiega samas olukorras, pidid samuti vene keeles õppima. Vene keele kasutamine lõppes siis, kui Jens Koefoed, kes oli Taani Kodukaitse Akadeemia staabiülem (väljaõppeülem), ütles meile esimese kursuse lõpus, et järgmisel aastal räägite siin eesti keelt. Ja nii läkski.

Meenub veel, et taanlased suhtusid meisse kui Ida-Euroopast tulnud aborigeenidesse. Meile pandi näiteks valmis kõik hügieenitarbed eeldusel, et tulevad mehed, kel ei ole isegi oma hambaharja, seepi jms. Meid kantseldati nagu lasteaeda, kogu aeg hingati kuklasse. Juhtus ka selliseid asju, nagu juhtus minuga, et kiirustasin Taani Kodukaitse naiskaptenile ust avama, 34

1/2026

lauda. Selle eest sai ta mitterahuldava ja tund kukkus läbi.

Taanlaste, ka sealsete vabatahtlike õpetamisoskus ja teadmiste kvaliteet oli väga professionaalne. Meile tundus see esialgu liiga raamides ja noriv, kontrolliti isegi lauseehitust.

kes aga selle peale pahandas. Lugu päädis vestlusega Jens Koefoedi juures, kes väitis, et ma olevat naiskaptenit solvanud, kui talle ukse lahti tegin.

Küsisin, kuidas ma siis teda solvasin.

Tema väitis, et ma ei arvestanud Taani võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis seisnevad selles, et naine jõuab ka ise ust avada. Niivõrd erinevad olid meie kultuuritaustad ja arusaamad.

Taanlaste, ka sealsete vabatahtlike õpetamisoskus ja teadmiste kvaliteet oli väga professionaalne. Meile tundus see esialgu liiga raamides ja noriv, kontrolliti isegi lauseehitust. Kui meile koostati hinnetelehed, sai „rahuldava“ tihti selle eest, et lauseehitus polnud pedagoogiliselt korrektne ega toetanud õppetunni eesmärke. Samuti pidi tunni ülesehitus ja sisu olema väga täpselt kavandatud ning kavast tuli kinni pidada. Meid treeniti, et õppetund pidi mahtuma 10–15 minuti sisse. Õppetunni sisu igal osal oli oma protsendiline maht ja tund pidi lõppema kontrolliga, mis andis õpetajale kindluse, et õpetatavad said aru, mida neile õpetati. Juhtus ka seda, et mõned meie kursuslased lasid oma kaaskursuslase õppetunni põhja, esitades aja lõhki ajamiseks rohkesti küsimusi. Õppetundi põhja lasta oli väga lihtne ka nii, et kui õpetaja küsis, kas räägitu oli arusaadav, vastati eitavalt. Tuleb meelde, et üks kursuslane pahandas küsijate peale ja lõi kaardikepiga vastu

Järgmisel aastal, kui õppekeeleks oli eesti keel, oli palju lihtsam suhelda ja saime ennast hoopis paremini väljendada. Taanlased olid väga nõudlikud ja ka meie muutusime kursuse jooksul nõudlikumaks nii iseenda kui kolleegide vastu. Ma arvan, et kolmanda aasta kursustel ei olnud meil enam selliseid probleeme nagu alguses. Mäletan ka, et esimese aasta lõpus kutsus Jens Koefoed Tõnu enda juurde ja neil oli jutuajamine, kus Jens vabandas Tõnu ees, et meid peeti idaeurooplasteks.

Meil olid ka eestlastest tõlgid, kes elasid Taanis või valdasid taani keelt.

Hiljem selgus nendega seoses huvitav seik, nimelt oli neil kohustus tõlkida taanlastele ära kõik, mida eestlased räägivad. Seda me esimeste aastate kursuste jooksul ei teadnud ja teinekord sai jutule lisatud asju, mis ei olnud mõeldud taanlaste kõrvadele.

Aga tagantjärele saab öelda, et kõik läks hästi ja üleliia ei lobisetud. Tänu tõlkele said taanlased meist väga hea pildi. Nende eesmärk oligi meid tundma õppida, et tagasisidestades anda õppurile aus kuvand, milles ta oli eksinud või tugev. Tänu sellele tagati minu arvates ka õppekvaliteet. Igale kursuslasele koostati lisaks lõputunnistusele ka arenguleht, kus toodi välja tema tugevad ja nõrgad küljed. See pani meid pingutama ja mõtlema ning asju paremini tegema.“

Nüüd, 30 aastat hiljem, on hea tagasi vaadata ja anda tehtule hinnang. Milleni on viinud Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse Akadeemia koostöö? „Kokkuvõtteks saab öelda, et loodi Kaitseliidu kool, käivitati palgaliste ja vabatahtlike väljaõpe, koostati vajalikud väljaõppedokumendid, nt esimene Kaitseliidu väljaõppe eeskiri, ning malevates hakkas toimuma süsteemne ja sisuline väljaõpe, sest igas malevas oli Taani taustaga ohvitser. Taanis õppinud kursuslased hakkasid taan-

AUTOR: TEET KIVISSON

kOOsTÖÖ

Kursuslased septembris 1996. Pildil Teet Kivisson, Eduard Nikkari, Lembit Kerve, Aivar Helstein, Jaan Kroon, Ants Gruno, meie tõlk Mae ja Taani kursusejuhendaja

laste juhendamisel korraldama ka ise instruktori ja õpetaja kursusi.

Oluline on meenutada ka seda, et taanlased aitasid kursuste lõpetajatest välja valida tulevase Kaitseliidu kooli meeskonna tuumiku ja kooli ülema kandidaadid. Kokku olevat olnud kuus ülemakandidaati, kellest kooli esimeseks ülemaks sai Teet Kivisson ja esimeseks kooli väljaõppeülemaks Eduard Nikkari. Tema võttis kooli juhtimise üle hiljem, kui Teet jätkas teenistust kaitseväes.

Lisaks toetasid taanlased kooli ja malevaid autotranspordiga ning õppeklasside sisustusega. Kooli tekkis oma taktikaline treener, kelle abil sai välja õpetada vabatahtlikke sõjaaja üksuste juhte.

Taanlased toetasid Kaitseliidu kooli ja malevaid autotranspordiga ning õppeklasside sisustusega.

Kooli tekkis oma taktikaline treener, kelle abil sai välja õpetada vabatahtlikke sõjaaja üksuste juhte.

Jens Koefoed oli hiljem pikka aega Kaitseliidu ülema nõunik kooli väljaõppe ja muudes küsimustes. Jensi teeneks on ka kooli ülemate valik, ta andis Kaitseliidu ülemale mõista, kes olid Taanis kursustel initsiatiivikamad õppurid ja isiksused. Nagu tean, jälgisid ja hindasid taanlased õppureid juba õpetamise ajal ning hoidsid Kaitseliidu ülemat asjaga kursis.

Jens rääkis juba 1999. aastal rahast, mida on taanlased valmis kulutama Kaitseliidu kooli ja selle sisustuse soetamiseks.

Kaitseliidu kooli loomisest möödub kevadel 25 aastat. Kaitseliit ostis Alu mõisa 200 000 krooniga, mis laekus taastatud Kaitseliidu esimesest ja viimasest loteriist.“ 1/2026

35

haritud sõdur

KRIISIKS VALMISOLEK EI TÄHENDA AINULT VARUSID JA PLAANE

EHK MIDA ON MEIL ÕPPIDA UKRAINA KOGEMUSEST? Lõppenud aasta teises pooles külastasime koos Päästeameti kolleegidega Ukrainat, et õppida ukrainlaste kogemusest valmisoleku ja ühtsustunde suurendamise kohta.

Tekst ja fotod: EVE TOBIAS

P

ühapäeva, 24. augusti varahommikul Tallinna lennujaamas kohtudes ei teadnud enamik meist, mis täpselt Ukrainas ees ootab. Ühelt poolt oli teadmine, et rindejoone lähedale me ei lähe, teiselt poolt hakkasid üha enam silma uudised rünnakutest Kiievile ja teistele rindejoonest kaugele jäävatele linnadele ning see tegi veidi ärevaks. Ilmselt kõige enam ärevust tekitabki teadmatus.

Esmalt lendasime Varssavisse ja seal ootasid meid kaks väikebussi, kuhu end sisse mahutasime. Liiga palju seal just ruumi polnud, aga selle „õlatundega“ harjusime iga päevaga üha enam – istusime kenasti õlg õla vastas.

Esimene sihtpunkt oli Lviv, mis tervitas meid oma iseseisvuspäeva õhtul. Linn oli pidulik, kuid mitte rõõmus – kõiges oli tunda sõjaväsimust. Tänavatel oli näha, et kriisivalmidus on saanud igapäevaelu osaks. Paljude hoonete keldriaknad olid kaetud liivakottide või kiledega ning tänavatel seisid generaatorid. Inimesed olid ootamatute häirete ja varjumisvajadusega harjunud, kuigi suur osa kohalikest enam iga häirega varjendisse ei lähe – pidev valmisolek väsitab.

Ukraina päästeteenistus SESU (State Emergency Service of Ukraine) töötab sõja ajal uskumatult keerulistes tingimustes.

Päästekomandod on potentsiaalsed sihtmärgid, varjumine ja tehnika hajutamine on nende igapäevaelu osa. Lisaks on tavapärased topeltrünnakud ehk rünnatakse päästetöid

36

1/2026

tegevaid esmareageerijaid. Rünnakutest ei jää puutumata ka psühholoogid ja demineerijad, nemadki kannavad päästetöödel killuvesti.

KUIDAS TOIMIB UKRAINA ELANIKKONNAKAITSE

Kohtumistel SESU esindajate ja kohalike omavalitsustega jäi kõlama mitu olulist mõtet.

Ukraina ei olnud sõjaks valmis. Tasub märkida, et nende jaoks algas sõda 2014. aastal. Inimeste teadlikkus ja valmisolek olid 2014. aastal peaaegu olematud. Täiemahulise sõja algus muutis kriisivalmiduse veel olulisemaks – nüüd on igal kohalikul omavalitsusel kriisiplaanid, varjumiskohad, evakuatsioonisüsteem ning regulaarsed ja koordineeritud elanikkonnakaitse koolitused.

Varjendid. Näiteks Lvivi oblastis on umbes 6000 varjendit, mida võivad kasutada kõik elanikud olenemata varjendi omandivormist. Varjendi avamata jätmine õhuhäire korral on kriminaalkorras karistatav.

Ohuteavitussüsteem põhineb nutirakendusel, mis näitab nii hoiatusi kui ka lähimaid varjumiskohti. Lisaks kasutatakse sireene ja vahel ka ruuporitega sõidukeid.

Kerksuskeskused ehk kriisikindluse keskused (points of invincibility) pakuvad elektrit, vett, toitu, arstiabi, lasteala ja ajutist peavarju.

Evakuatsioon toimub erivarustusega soomustatud bussidega, kaasa võetakse ka lemmikloomad. Igas meeskonnas on psühholoog.

haritud sõdur 28. augusti varahommikul Kiievi hotelli aknast avanenud vaade

haritud sõdur

Koolitusklassi interaktiivne maja makett, kus saab näha erinevaid ohuolukordi ja neist põhjustatud õnnetusi

Konteinerisse ehitatud kerksuskeskus on kiiresti teisaldatav vajalikku kohta 38

1/2026

Kerksuskeskuse sisustus on lihtne: lauad, istumisvõimalus, veidi joogivett ning hügieeni- ja esmaabivahendid

haritud sõdur Koolitused. Elanikkonnakaitse, tuleohutuse ja esmaabi õpetamine algab koolidest. Täiskasvanuid koolitavad omavalitsuse, avaliku ja erasektori asutused. Koolitatakse asutuste juhte ja nemad omakorda oma töötajaid.

Koolitused on kohustuslikud ja neid peab läbima iga 3–5 aasta järel.

Community Rescue Officer ehk kogukonna päästeohvitser, kes on saanud SESU väljaõppe, koordineerib kohalikus omavalitsuses kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitsega seotud tegevust ning teeb koostööd kohalike ametkondadega.

Muljetavaldav oli Lutskis nähtud ennetusklass lastele, kus tuleohutuse ja kriisi teemasid õpetatakse mängu ja kogemuse kaudu – suitsu välja ajav pliit, virtuaalne päästeauto ja miinide maketid olid osa praktilisest õppest. Viimaste kohta on siiski vaja mainida, et lastel ei lubata kätega puudutada isegi mitte maketti, see võib tekitada valesid seoseid ja laps ei saa ehtsat lõhkekeha leides aru, et see on ohtlik. Õppetund, mida siit kaasa võtta, on kindlasti see, et kriisivalmiduse ja ohutuse teadmisi ning oskusi tuleb õpetada varakult ja regulaarselt.

Reisi üks meeldejäävamaid hetki oli öö Kiievis, mil saime esimest korda kuulda õhuhäiret ja varjusime hotelli keldris olevas varjendis. Seal tutvusime sloveeniga, kes, kuuldes, et oleme Eestist, hakkas puhtas eesti keeles laulma „Mu isamaa on minu arm“. Tõsi, sellega tema eesti keele oskus piirdus. Selgus, et laulev sloveen on tuntud koomiksi­kunstnik Dr. Horowitz, kes demonstreeris oma annet, joonistades öö jooksul meist kõigist karikatuurid.

Mehi joonistades saatis ta oma tegevust humoorikate kommentaaride ja märkustega, aitas meil pinget maandada ja öö möödus kiiresti. Magamisest ei tulnud enamikul meist siiski midagi välja.

Paljude hoonete juures võis näha statsionaarseid generaatoreid

Hommikul selgus, et see oli mahult teine rünnak sõja algusaegadest saadik. Ukraina poole saadeti üle 600 drooni ja erineva raketi, millest enamiku suutis õhutõrje kahjutuks teha, kuid Kiievile tekitati siiski suurt kahju ja inimesi hukkus.

Kõige suuremate kahjudega sündmuskohta viidi meid hommikul ka päästetöid vaatama. Elurajoonis asuval viiekordsel elumajal oli raketitabamusest keskel suur auk. Oli palju kannatanuid ja ka hukkunuid, hommikul ei olnud nende täpne

Sündmuskohal on väljas erinevate riiklike, kohalike ja vabatahtlike organisatsioonide esindajad. Esmaabi osutab Punane Rist 1/2026

39

28. augusti varahommikul toimunud rünnaku tagajärjel sai raketitabamuse viiekordne elumaja Kiievis, kus hukkus 22 tsiviilelanikku

arv veel selge ning päästetööd alles käisid. Kohal oli kümneid erinevaid päästeautosid ja rasketehnikat, sealhulgas tõstukid, kraanad, robotid ja kopad. Robotid vedasid kannatada saanud sõiduautod eemale, et päästjad oma tehnikaga ligi pääseksid. Nööripäästjad turnisid üleval varemetel ning aitasid eemaldada paneele ja muid seinatükke, koerad ootasid võimalust otsinguid alustada ja loomulikult kestsid ikka veel kustutustööd.

Kohapeale olid üles pandud SESU staap, Punase Risti telk, n-ö kerksuskeskus puhkealaga, passiameti (meie mõistes PPA) telk ja linnavalitsuse telk, kohale olid tulnud psühholoogid ning veel paljude ametite esindajad, nagu autoregister. Need on kõik vajalikud osapooled selleks, et inimesed saaksid kohe vajalikku abi, taastada oma dokumendid, infot lähedaste kohta, sooja, süüa, juua ja muud vajalikku. Vaatepilt oli karm ja sööbib kindlasti meile kõigile kauaks ajaks mällu.

40

1/2026

MIDA SAAB EESTI UKRAINALT ÕPPIDA?

Ukrainlased on pidanud kiiresti õppima ja kohanema – nende kogemus on hindamatu. Ka Eestis tuleb mõelda, mida saame oma valmisoleku tugevdamiseks üle võtta.

Reisi järel jäi kõlama mitu konkreetset soovitust.

1.

Tugev kogukondlik valmisolek.

Kogukonnad vajavad oma „päästeohvitsere“, kes tunnevad piirkonda ja inimesi ning koordineerivad kriisivalmiduse tegevusi oma piirkonnas.

Kogukondlik koostöö peab olema osa elanikkonnakaitsest, mitte kõrvaltegevus.

2. Regulaarne elanikkonnakaitse koolitus.

Mitte ainult ametnikele, vaid ka elanikele, koolidele ja ettevõtetele. Õppused peavad olema praktilised: varjumine, esmaabi, evakuatsioon, kodused varud.

HaRITuD sõDuR

3. Selged juhised ja teavitamine.

Ohuteavitussüsteem peab jõudma igasse telefoni ja kodusse.

Inimestele tuleb anda teadmised, kuidas kriisiolukorras käituda – süsteemselt ja ilma paanikata.

4. Varjumiskohtade süsteem ja kontroll.

Ka Eestis tuleb teada, kuhu saab varjuda, ning kuidas luua sobivaid varjumiskohti.

KOVid saavad koos Päästeametiga koostada varjendite registri ja vajadusel ka teavituse.

5. Psühholoogiline tugi kriisi ajal.

Ukraina kogemus näitab, et psühholoogiline esmaabi on sama oluline kui füüsiline.

Tuge vajavad ka päästjad ja vabatahtlikud.

6. Inimlik ja väärikas suhtumine.

Ukrainlased on ka keset sõda soojad ja külalislahked.

Nad olid väga tänulikud eestlastele nii humanitaar-

abina toodud päästeautode eest kui ka selle eest, et julgesime praeguses keerulises olukorras minna nende juurde külla.

Reis Ukrainasse näitas, et igapäevaelu jätkub ka sõja ajal – lapsed käivad koolis ja mängivad mänguväljakutel, täiskasvanud teevad oma igapäevast tööd ning vajadusel veedavad ööd varjendites. Ukrainlased elavad teadmisega, et sõda võib kesta veel kaua, kuid nad ei loobu oma riigi teenimisest.

Eestil on praegu võimalus õppida Ukraina kogemusest just valmisoleku ja ühtsustunde suurendamiseks. Kriisideks valmis olemine ei tähenda ainult varusid ja plaane, vaid ka tugevat kogukonda, teadlikke inimesi ja usku, et igaühe panus loeb.

1/2026

41

haritud sõdur

SÕJA DÜNAAMIKA MUUTUMISES:

VENE JA UKRAINA TAKTIKA VÕRDLUS 2024–2025 Ehkki kogu 2025. aasta jooksul oli Vene Föderatsiooni (VF) rünnakutaktika märksõnaks väikeste gruppide rünnakud, näeme statistikast, et venelased kaotasid ja kaotavad endiselt iga päev tehnikat ning mõnes kohas saavutavad ka taktikalist edu. Ometi võib kindlalt öelda üht: VF lahingumäärustiku doktriinile vastavast lahingutegevusest oleme me väga kaugel.

V

Tekst: kapten ILMAR RAAG, KL Tallinna maleva analüüsigrupp

ene armee on muutuvate oludega kohanenud ja seetõttu on arenenud ka taktikalised lahendused. Analüüs, mis püüab vastase käitumist ette aimata, peab aga siiski vaatama ka ajas veidi tagasi, et mõista trende, mis võivad tulevikus viia praeguse taktika muutusteni. Selle teksti aluseks on Ukraina väljaandes Babel avaldatud skeemid, mida olen täiendanud oma tuttavate Ukraina kaitseväelaste sisenditega.

KAITSE SÜGAVUSSE

Enne FPV-droonide kasutuselevõttu oli Ukraina (UA) pataljoni kaitse üles ehitatud sügavusse, sarnaselt sellega, mida nägime näiteks Eestis. Kui võtta aluseks Ukraina sõjaeelne lahingumäärustik, olid esimeses liinis kaevikud ja punkrid, milles varjusid laskurid, kuulipildurid ning tankitõrjemeeskonnad granaadiheitjatega (nt RPG, Javelin, Carl-Gustav).

Muidugi ei tule kirjeldatud liini mõista liiga sõna-sõnalt, sest maastikul ei pruukinud Javelini TT-meeskonnad siiski istuda samas kaevikus eesliini automaaturi või snaipriga.

Teises liinis paiknesid miinipilduja- ja võimsamad tanki­ tõrjemeeskonnad. Kolmandas liinis asusid juhtimiskeskused, staap, haavatute kogumispunkt ja varustuspunkt.

See kõik ei ole mingil moel originaalne ja sarnanes ka VF lahingumäärustiku skeemidele. Tähelepanuväärne on venelaste doktriinis sõjaeelne arusaamine, et ka näiteks brigaadi kaitse ei pruugi ulatuda sügavamale kui 3 km, mis tähendas, et brigaadi suurtükigrupi positsioonid võisid olla eesliinist vaid napilt paar kilomeetrit tagapool. Küll aga nägi ka tookordne doktriin ette, et brigaad võis mõjutada vastast kuni 40 km kaugusele oma esimesest liinist ettepoole.

42

1/2026

UUENENUD KAITSETAKTIKA

Nagu täna teada, on Vene-Ukraina sõda muutnud lähenemist kaitsele. Lõhkelaenguga droonid on muutunud peamiseks hävitusvahendiks nii kaitses kui ka rünnakul, muutes sõja­ tegevuse sügavuse dünaamikat.

Esimest liini ehk ešeloni enam ei eksisteeri. Selle asemel on nn hall tsoon, mida jälgitakse luuredroonidega, mis on potentsiaalselt õhus 24/7. See tähendab, et kui teie kompaniil on näiteks vaid üks või kaks Mavic-drooni ja üks droonimeeskond, ei suuda te tõenäoliselt ülesannet täita, sest ühe drooni kaotus jätab olukorrateadlikkusse tuntava lünga. „Hallis tsoonis“ hävitatakse ründedroonidega kõik, mis seal nähtavale jääb. (Muide, kas sinu pataljonis või kompaniis on juba ründedroonide meeskonnad?)

Ukrainas on kaitse raskendatud ka seetõttu, et praktiliselt kõik üksused on alamehitatud. Rühmas on tihti 30 mehe asemel vaid 5–10 inimest. Samamoodi tähendab pataljon sageli vaid ühe kompanii jagu võitlejaid.

Nendes tingimustes ehitatakse kaitse üles täiesti teistel alustel, mille esmaseks tunnuseks on traditsioonilise jalaväe oluliselt väiksem kasutamine ja endiste jalaväelaste ümberõpetamine drooniüksusteks. „Hallis tsoonis“ on vaatluspostid paigutatud vastase tõenäoliste liikumisteede lähedusse. Vaatluspostid on täielikult maskeeritud „rebaseurud“, mis on mõeldud 1–2 võitlejale.

Nende ülesanne on teavitada vastase liikumistest. Midagi taolist harrastatakse ju meilgi.

haritud sõdur BABEL

Pataljoni kaitse vastutusala Mavic-droonide tööala Vaatluspostid TT positsioon Droonide positsioon Granaadiheitja Miinipilduja 12,7 mm kuulipilduja Soomuk

PATALJONI KAITSESKEEM Teises liinis paiknevad raskekuulipildujad, tankitõrjerelvad, miinipildujad ning ründe- ja luuredroonide meeskonnad.

Erinevus senisest arusaamast seisneb selles, et üha enam loobutakse korrapärastest kaevikutest, mis moodustavad liiga aimatavaid mustreid. Teises liinis on oluliselt vähem inimesi. Droonimeeskonnad paiknevad enamasti keldrites või maskeeritud kahemehekaevikutes. Miinipildujameeskonnad on „aukudes“, mille katust saab kiiresti eemaldada ja uuesti peale panna. Traditsioonilist manööverjalaväge kaitses praktiliselt ei kasutata.

SERHII NUZHNENKO/COLLECTION OF WAR.UKRAINE.U

Samas on teine liin endiselt alamehitatud, mistõttu droonimeeskonnad ja miinipildujad ei suuda katta kogu vastutusala. Sellisel viisil peab pataljon või kompanii kaitsma umbes 3,5 km laiust rindejoont.

Kui aga vaatame seda kõike juuresolevalt pataljoni kaitse­ skeemilt, on raskekuulipildujad (nt Browning) peaaegu samal joonel vaatluspostidega, nende taga asuvad automaat­ granaadiheitjad (nt Mk-19). Umbes 1 km tagapool paiknevad 82 mm miinipildujad ja droonipositsioonid, neist omakorda 1–2 km tagapool 120 mm miinipildujad.

Kogu kaitse tugineb eeldusele, et vastase liikumine tuvastatakse ideaalis juba 15–20 km kauguselt ja seda hakatakse kohe mõjutama FPV-droonidega. Sellisel viisil ei lubatagi suurte jõudude ilmumist umbes 3–5 km kaugusele vaatluspostidest, mil tööle hakkab järgmine kaitsekiht, kus FPVdroonidele lisanduvad muud relvad.

1/2026

43

HaRITuD sõDuR Tõsi, ideaal ei pruugi alati toimida, kuid siiski mõistetakse, et Vene rünnakute peatamiseks tuleb need avastada piisavalt vara, et ründajate põhimass hävitataks kombineeritud tulega enne, kui nad jõuavad vaatluspostideni.

VENELASTE RÜNDETAKTIKA

Venelased seevastu pingutavad, et leida lünki, mis tekivad sageli kahe üksuse vastutusalade piirile, kus tulesektorid ei pruugi olla lõpuni koordineeritud. Sealt ongi võimalik sisse imbuda.

See loob olukorra, kus vastane võib hõlpsasti jõuda teise liinini ja astuda seal lahingusse miinipilduja- või droonimeeskondadega. Seetõttu ei paigutata miine mitte ainult esimeste positsioonide ette, vaid ka kaitse sügavusse, et kaitsta drooni- ja miinipildujameeskondade positsioone.

Teoreetiliselt võib UA kaitse toimida, kui vaatluspostid raporteerivad vastase infiltratsioonist piisavalt kiiresti, kuid praktikas võivad nad jääda hiljaks, kui vastane liigub veel kiiremini.

Sõber rääkis juhtumist, kus Vene mootorratturid jõudsid Ukraina esimese liinini ning seal otsustasid vaatlejad ja kuulipildurid end varjata, sest mootorrattureid tulistades oleksid nad paljastanud oma positsioonid ja saanud seejärel Vene kaudtule koos droonirünnakutega. Seetõttu lasid nad vastase mootorratastel jalaväe rahulikult oma selja taha.

Selline taktika sobib hästi Donetski stepialale, kus looduslikud takistused soomukite liikumist oluliselt ei sega. Selline soomusgrupi rünnak toimub mitmes faasis: kõigepealt liigub suurem kolonn rünnaku lähtejoonele, seejärel jaguneb väiksemateks kolonnideks ja viimases faasis liiguvad üksikud jalaväe lahingumasinad punktidesse, kus toimub jalastumine. Allesjäänud soomukid eemalduvad seejärel.

Nii jõuab 20–30 Vene jalaväelast Ukraina esimeste positsioonide tagalasse, kus nad jagunevad väiksemateks gruppideks, et otsida Ukraina droonimeeskondi, kes ei ole jõudnud taganeda.

Sellise rünnaku tagajärjel halveneb Ukraina luure ja esmane tulejõud, mis annab venelastele võimaluse tuua oma reserve tagant järele. Selline rünnak toimis massi ja kiiruse arvelt.

Isegi kui FPV-droonid hävitavad ühe Vene kolonni, võivad teised samaaegsed kolonnid siiski läbi murda.

MEHHANISEERITUD KOLONNIGA RÜNNAK: LÄBIMURRE BABEL

MEHHANISEERITUD KOLONNIGA RÜNNAK: LIIKUMINE (VÄLJUMINE)

Ukraina kaitse on üles ehitatud droonidele, mistõttu seisneb Vene rünnaku esmane taktikaline ülesanne Ukraina droonimeeskondade leidmises. Veel 2024. aastal, kui venelased ründasid sageli soomuskolonnidega, oli nende eesmärk kiiresti läbi murda vaatluspostide liinist ja liikuda mitu kilomeetrit Ukraina kaitse sügavusse, kus asusid droonimeeskondade positsioonid.

Pataljoni kaitseala

Lahingusse sisenemise joon Rünnaku suunad Mehhaniseeritud pataljon Mehhaniseeritud kompanii Mehhaniseeritud rühm

44

1/2026

Pataljoni kaitseala

Lahingusse sisenemise joon

Vaatluspunktid

Rünnaku suunad

Tankitõrje raketikompleks

Suitsukate

Droonimeeskond

Mehhaniseeritud rühm

Alusele paigaldatud granaadiheitja

Mehhaniseeritud jagu

Miinipildujameeskond Kuulipilduja

VENE PATALJONI RÜNNAK

HaRITuD sõDuR

Veidi üllatav võib olla, et venelased liiguvad isegi lagedal alal tihti kolonnides ega võta sisse ahelikus ründeformatsiooni.

Põhjus on aga laialdases mineerimises, mistõttu vaikimisi on kõik lagedad alad mingil viisil mineeritud.

Kui venelased olid edukad, taandusid ukrainlased 5–6 km, kuid venelased kaotasid rünnakus umbes 70% oma ründavast üksusest.

Lõppenud aastal on venelastel rünnakuks märgatavalt vähem soomukeid, kuid Ukraina kaitse ülekoormamine massi ja kiiruse säilitamisega on jäänud samaks. Lisandunud on arusaam, et rünnakut teostatakse hajutatult, mis koormab tugevalt Ukraina niigi alamehitatud kaitset. Lisaks tuleb arvestada rünnakut ettevalmistava suurtükitule ja ründedroonidega, mis peaksid Ukraina reageerimist aeglustama.

Minu jaoks oli üllatav, et Donetski oblastis sõdivad ukrainlased teatasid venelastest, kes kasutasid rünnakul suitsukatet.

See omakorda osutab, et vana kooli taktikaline mõtlemine ei ole siiski veel kadunud.

Ehkki Vene üksused ei ole samavõrra alamehitatud, peegeldab nende kaitse ülesehitus suurel määral Ukraina taktikat.

MIDA SEE TÄHENDAB EESTILE?

On vähe tõenäoline, et VF üritaks Balti riikides kohe kasutada väikeüksuste taktikat samas mahus, nagu Ukraina sõja praeguses faasis.

Praegune Vene väikeüksuste taktika on välja kujunenud Ukraina kaitse alamehitatuse tõttu ja arvestusega, et ründav

VF üksus ei kohta ühes punktis rohkem kui jagu või pooljagu Ukraina võitlejaid.

Balti riikides oleksid aga meie üksused vähemalt esialgu paremini komplekteeritud, mistõttu kohtaksid venelased siin tihedamini ka jaost suuremat üksust, nii et nemadki peavad edu saavutamiseks arvestama suuremate ründavate üksustega. Seetõttu on tõenäoline, et VF tuleviku taktika NATO vastu (pataljoni/brigaadi tasandil) kombineeriks 2024. ja 2025. aasta taktikate eripärasid.

Kuigi rõhuasetus jääb kiirusele, tuuakse paratamatult mängu massiga ründamise elemendid. Uuendusena lisandub droonide järjest suurenev tulejõud, mis mängib olulist rolli nii luures, rünnakut ettevalmistavas tulevallis kui ka rünnakut toetavas tules kaugustel, mis varem olid tankide ja soomukite pardarelvadele kättesaamatud.

Suurenenud sügavus nii rünnakul kui kaitses on seega tulnud, et jääda. Me peame endiselt arvestama, et kuni 30, vahel kuni 50 km kaugusel on ka kõik omad üksused vastase poolt mõjutatavad.

Sõita vastasele mingi veoautoga ligemale kui 30 km on väga riskantne. Samas alas on täiesti keelatud igasugused õhust avastatavad telgid. Kõik on maa all või keldrites. „Hall ala“ tähendab üheaegselt pidevat varjumist ja hajutatust ning samas ka valmisolekut sõdida 360 kraadi, sest väga selget rindejoont ei pruugi ühel hetkel olla.

Puusalt tulistades arvaksin, et venelased võivad lõdvalt ohverdada umbes 30% oma pataljoni manööverüksustest, et luurelahinguga tuvastada meie positsioonid, mida seejärel mõnda aega droonide ja kaudtulega kostitada.

Muidugi peab tunnistama, et praegune Ukraina-Vene taktika on kujunenud olukorras, kus lennukeid ja koptereid kasutatakse minimaalselt. Ent kui võtame nii lääne kui ka Vene poole akadeemilise kirjanduse, siis nähakse sealgi arengut eelkõige süvalöökide tõhustamise kaudu, mis samuti osutab positsioonide sügavuse tähtsusele.

SERHII NUZHNENKO/COLLECTION OF WAR.UKRAINE.U

2024. aastal, selliste rünnakute haripunktis, võisid venelased saata päevas teele kuni kuus samaaegselt ründavat kolonni.

Toon siin indikatiivsed numbrid, mis on üldistatud, kuid annavad aimu tegutsemise loogikast. Näiteks kaotas Vene pataljon umbes kuus masinat (kaks tanki, neli BMP-2), mille hävitamiseks kulutas Ukraina keskmiselt 30 FPV-drooni ja 4–5 miini. Kui venelastel oli samas vastutusalas välja panna kümme masinat, võisid neli masinat siiski läbi murda.

1/2026

45

MaaIlMapIlk

Z-BlOGGeRID kuI sTRaTeeGIlIse TeaBe allIkas Pärast 2014. aasta sissetungi Donbassi said Kremli kontrolli all olevad sidekeskused ülesandeks luua mitu Krimmi ja Ida-Ukraina separatiste toetavat infoallikat, millest koorus välja terve müriaad blogijaid.

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, meediaekspert

N

ii ilmus 2015. aastal Tsargrad TV – Venemaa miljonäri Konstantin Malofejevi loodud informatiivne Internetitelekanal. Kanal pooldab ultraparempoolseid, natsionalistlikke, konservatiivseid ja monarhistlikke positsioone. Tsargradi töötajate ja juhtide hulgas on juhtivaid Venemaa propagandiste. Ja vahetult enne rünnakut Ukrainale määrati kanali peadirektoriks endise Venemaa peaprokuröri Juri Skuratovi poeg Dmitri Skuratov, mis näitab Tsargradi tihedaid sidemeid Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni tippudega.

Pärast sõja algust Ukrainaga seadis Vene meedia Kremli kuraator Aleksei Gromov Tsargradi juhtkonnale

46

1/2026

ülesande luua erinevatele digiplatvormidele kümneid kanaleid, mille kaudu levitada propagandanarratiive „Vene sõdurite vägitegudest võitluses Ukraina Bandera natside vastu“.

Projekt kandis nime Z-bloggers ja selle esialgne eelarve oli 1 miljon eurot.

Tänaseks on projekti aastaeelarve mõningatel andmetel kuni 5 miljonit eurot ning seda rahastatakse nii otse avalikest vahenditest kui ka erinevate fondide kaudu, mis on loodud infoühiskonna arengu edendamiseks.

Praeguseks on välja kujunenud terve infoökosüsteem z-blogijatest, kes arutavad aktiivselt valitsevat olukorda.

Blogijate hulgas on palju elukutselisi ajakirjanikke ja propagandiste, kuid on ka tavasõdureid, kes raporteerivad otse Donbassi kaevikutest. Kuna süsteem on oma suure ulatuse tõttu halvasti hallatud, jagavad blogijad väga sageli tundlikku teavet, millel võib olla strateegiline tähtsus Venemaa armee tegeliku olukorra ja võitlejate meeleolu hindamisel.

Tsargrad toimib katusorganisatsioonina ligikaudu kahesajale Telegrami kanalil tegutsevale z-blogijale, kes eelistavad peaaegu olematu tsensuuri tõttu töötada just seal. Mõnel ajaveebil, näiteks Voenkor Kotenok, on telegramis 350 tuhat jälgijat.

LÄÄS LIIALDAB VENE ARMEE LAHINGUTÕHUSUSEGA

Vene z-blogijad väljendavad sageli rahulolematust sellega, kuidas lääne eksperdid ja ajakirjanikud hindavad Ukraina lahingute käiku, varustust, relvi ja Vene armee professionaalsust.

FREEPIK

MaaIlMapIlk

Kui tavaliselt vastandub Vene pool lääne negatiivsetele hinnangutele, siis siinsel juhul räägime paradoksaalselt blogijatest, kes süüdistavad läänt rindeolukorra ilustamises. Nii kirjutab Telegrami kanali „Bayraktari tunnistajad“ autor, et Venemaa sõjaväelaste toit on kasin ja esineb probleeme selle toimetamisel lahingutsooni. Samas kritiseeritakse Prantsuse ajakirjanike seisukohta, kes rääkisid telereportaažis Vene armee suurepärasest toiduvarustusest. Teise kanali „Voenkor Astrakhan“ autor kirjutab, et „vaimlikus läänes“ sai sõdurite toiduküsimus juba ammu lahendatud, kuid ilmselt usuvad lääne eksperdid, et Vene sõdurid on puudusega harjunud ega vaja palju toitu. „OPERATOR 13“ täiendab pilti Vene sõdurite elust: „Nulli peal rünnakrühmlased söövad pastat kiivrist,

kasutades ära selle kastruli kuju. 10 inimese peale 2,5 pudelit vett.“

mootorsõidukite asemel on vaja liikumiseks kasutada hobuseid.

Ukraina sõja taustal räägivad lääne eksperdid Vene sõjaväest ja Venemaa sõjatööstuskompleksist sageli ülivõrdes. Näiteks Dara Massicot Carnegie sihtkapitalist kiitis hiljuti Venemaa sõjaväge võitlusest „massiivse õppetunni“ saamise ja Venemaa sõjatööstuse sellega kiiresti kohandamise eest.

Esitatud väitega ei nõustu Z-aktivistid, kes kirjutavad palju kaadriuuenduse probleemidest, kui rindele jõuavad lahinguks ettevalmistamata lepingulised sõdurid. Palju küsimusi tekitab mobiilse interneti piiramine rindel, mis segab küll sõjaliste operatsioonide koordineerimist, kuid ei mõjuta kuidagi Ukraina droone. Kurdetakse ka sõjavarustuse kvaliteedi üle, kui

Võib-olla peaksid lääne eksperdid suurendama positiivsete kommentaaride arvu Vene armee kohta, et tekitada Vene sõjaväelastes eneserefleksiooni ja sundida neid oma probleeme avalikult tunnistama?

SÕDA VÕIDUKA LÕPUNI

Z-blogijate kogukond arutleb sageli erinevate teemade üle, kuid ühes ollakse ühtsed: sõda peab lõppema Venemaa täieliku võiduga, mis tähendab Vladimir Zelenski kukutamist ning Ukraina kui iseseisva ja iseseisva riigi likvideerimist. Samal ajal kirjutavad blogijad ausalt, et „konflikti algpõhjust“ on võimatu kõrvaldada, nagu Putin ja tema lähikond pidevalt 1/2026

47

MaaIlMapIlk

ütlevad. Eelkõige arutleb selle üle blogija Maxim Kalašnikov, kes kirjutab, et Kremli positsiooni kontekstis saab Ukraina sõja konflikti algpõhjuse kõrvaldada siis, kui hävitatakse Washington ja London. See on aga selgelt ohtlik utoopia. Teine võimalus on mobiliseerida miljon reservväelast.

Kuid Kalašnikov usub, et see „lõhub ühiskonna ja pöörab majanduse koheselt pea peale. Pärast seda pöördub ka poliitiline süsteem.“ Blogija järeldusel on realistlikum korraldada Ukraina linnade, sealhulgas Kiievi totaalne vaippommitamine, mis tema arvamuse kohaselt sunnib Ukraina võimud kapituleeruma.

Alltoodud sõja jätkamist toetav manifest avaldati hiljuti Telegrami kanalis „Andrey Malakhov. UAV operaator“.

Teksti pealkiri on „Kui ainult sõda oleks“.

Autori põhiteesid: „Nõukogude aeg lõppes loosungiga „Kui ainult sõda poleks“. Ja nii lagunes NSV Liit – ilma sõjata. Sõjast keeldumine on põhimõtteliselt saatuslik ja riigile veelgi hävitavam. Kui me oma olemist ei kinnita (ja selline kinnitus on alati sõda), siis allume väljastpoolt kellegi teise agressioonile, millele me vastame (hea, et vastame!) alles viimases servas – kuuma sõjaga. Ja selle sõja viimasel äärel oleme ilmselgelt oma tervist taastamas. Maksame kohutavat hinda ja saame tervemaks. Kuuma sõja puhkemine meenutab erakorralist meditsiinilist sekkumist keha hüvanguks. Ja sõda Gruusiaga ja 2014. aasta Vene kevad ja eriti Põhja sõjaväeringkond tuli meile kasuks. Tervenemisprotsess jätkub ka sõja ajal. Ja pärast rahu saabumist jätkub lagunemine üha suuremas ulatuses. Mädanemist saame ohjeldada ainult sõjaga. See tähendab, et meie võit peab tähendama meie olemasolu jaatust (Venemaa kinnitust), mille eest tuleb iga päev võidelda kultuuris, hariduses, majanduses ja kõikjal. Kui me ei võitle kõigis eluvaldkondades, leiame end kuuma sõja rindel või unustuse hõlmas.“ 48

1/2026

See tekst aitab selgitada Putini keeldumist konflikti koheselt külmutada.

Kremli režiimi peamiseks demotivaatoriks on hirm sõja lõpu ees. Kui Ukraina lahingutes valitseb venelastest osalejate seas selline meeleolu, siis toob sõja lõpp Donbassis suure tõenäosusega kaasa Ukraina ja Venemaa vahelise konflikti muutumise kodusõjaks Venemaal endas.

TEEL PROFESSIONAALSEST ARMEEST PALGASÕDURITE JÕUGUKS Vene relvajõudude kriminaliseerumise ja võitlejate väljaõppe taseme languse küsimused teevad murelikuks paljusid Telegrami kanalite z-autoreid. Nii väidab väga aktiivne z-blogija Anastasia Kaševarova (250 tuhat jälgijat), et sõja peamised kasusaajad on bandiidid: „Võite röövida inimestelt 300 miljonit rubla, võite tappa mitu inimest, saate edastada teavet vaenlasele – kõik on võimalik! Nad ei saada SVO-d nagunii kaugemale!“ Kaševarovat paneb nördima praktika, kus inimene sooritab kuriteo, teades, et tal on kõik võimalused vabaks jääda, kui sõlmib Venemaa kaitseministeeriumiga lepingu ja läheb sõtta.

Igor Strelkov, kes nimetab end 2014. aastal Donbassis sõda alustanud meheks ja kelle Haagi kohus tunnistas 2017. aastal Malaysia Airlinesi lennuki

Aktiivset z-blogijat Anastasia Kaševarovat (250 tuhat jälgijat) paneb nördima praktika, kus inimene sooritab kuriteo, teades, et tal on kõik võimalused vabaks jääda, kui sõlmib Venemaa kaitseministeeriumiga lepingu ja läheb sõtta.

Boeing 777 Donetski oblastis allakukkumise peasüüdlaseks, kannab nüüd Venemaa vanglas karistust äärmusluse paragrahvi alusel. Tegelikult karistati Igor Strelkovit Putini avaliku kritiseerimise eest. Aga z-blogijana jätkab ta Telegrami kanalile tekstide kirjutamist.

Strelkovi sõnul on võimud värvatavaid nii sageli petnud, et praegu keelduvad vangid isegi vanglates Venemaa kaitseministeeriumiga lepinguid sõlmimast, sest lubatud tagalateenistuse asemel saadetakse nad ründeüksustesse.

Sõdureid koheldakse kui „odavat taastuvat ressurssi,“ on Strelkov nördinud.

Lisaks on sõjaväes kasvanud apaatia sõja ebaselgete eesmärkide, ressursside ja varustuse kehva pakkumise tõttu, proteste põhjustab ebaõiglus, kui tavasõdurid on kuulidega vastamisi ning ametnike lapsed teenivad armee staabis tiitleid ja autasusid. Populaarsust kogub arvamus sõja „ärilisest“ olemusest: sõdurid on kindlad, et väejuhid teenivad sõjaga tohutuid summasid sõltumata inimkuludest.

Blogija Aleksei Sukonkin jagab omapoolseid tähelepanekuid armee uue täienduse kohta: „Nägin isiklikult, kuidas need täisvarustuses eakad vabatahtlikud ei suutnud sammugi astuda, veel vähem aktiivselt tegutseda.

Instruktorid püüavad neile midagi õpetada – tulutult, vanus ja pikaajaline alkoholisõltuvus ei võimalda kinnistada isegi kõige elementaarsemaid teadmisi, mis võiksid neid lahingus päästa. Mõiste „100 värvatut“ ei ole juba ammu enam sama, mis mõiste „100 väljaõppinud sõdurit“.“ Need ja teised sellesarnased tekstid lubavad jõuda järeldusele, et inimressursid Vene armee vabatahtlikuks täiendamiseks väljaõpetatud võitlejatega on praktiliselt ammendatud.

Vajadus korraldada Venemaal üldmobilisatsioon on muutumas Putini režiimi valusaks väljakutseks. Võib-olla viib katse sellele väljakutsele vastata sisepoliitilise olukorra teravnemiseni Venemaal või sunnib Putinit sõlmima vaherahu.

FREEPIK

MaaIlMapIlk

1/2026

49

BIXABAY

maailmapilk

UKRAINA, TRUMPI JA KREMLI

VALEDE AASTA Seljataha jäänud 2025. aasta oli 21. sajandi julmim ja küünilisim. Siiski oli see tuleviku seisukohalt õpetlik ja hariv, sest tänu sõdadele ja erilistele tipptegijatele kisti aastaid viljeldud sise- ja välispoliitikalt viimnegi viigileht ning arusaam, et senine ÜRO-põhine maailmakord ei toimi ja vajab muutusi, on täna selgem kui kunagi varem.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

50

1/2026

maailmapilk

K

as aga leidub eestvedajaid, kes need muutused või koguni uue maailmakorra kehtestaksid? Demokraatlikes riikides nautis valetama harjunud valitsev eliit kaua opositsioonile lihtsat ärategemist ja poliitikas pettunute pealtvaatamist, ent täna on isegi suurriikide tänavad järjepanu täis lepitamatuid vastasseise, mida politsei küll veel ohjab, ent mis ei taga mandaati ümberkorralduste alustamiseks.

Ka inimeste varaline ja majanduslik ebavõrdsus on täna avalikum kui kunagi varem ja see toetab üksnes ühiskondade polariseerumise süvenemist. Globaliseerumine oli uhke sõna seniks, kuni vaba liikumine andis paljudele võimaluse maailma näha ja avastada, et tegelikult elab Põhi jätkuvalt Lõuna arvel, mille tagajateks ja kasulõikajateks on kõikvõimalikud uuskolonialistid ja Kaval-Antsud.

1960ndatel tekkinud globaalne Lõuna nõutab juba ammu endale lisakohti ÜRO vetomeeste lauas ja seda autoritaarsete riikide juhtide toel.

NELI POLITSEINIKKU

Lõppenud aasta muutis peajõudude suhted suisa segaseks, sest võimsaima demokraatliku riigi uusvana liider Donald Trump asus revideerima viimase 35 aasta rahvusvahelist suhtlust ja taastas sisuliselt Franklin Roosevelti kurikuulsa nelja politseiniku maailma. Tuletaks meelde, et neiks olid USA, Suurbritannia, NSV Liit ja Hiina. Kuna Londoni valdused asusid väljaspool Euroopat, siis sai Moskva toetatud Pariisist n-ö Euroopat esindav viies vetoriik ja paraku oli kommunistide võimuletulek Hiinas 1949. aastal üllatus üksnes teistele suurtele, ent mitte Teise maailmasõja kulgemist osavalt, ehkki ränkade kaotuste hinnaga juhtinud Kremlile.

Järgnevalt jääb üle tõdeda, et tänane politseinike (neiks tuleb pidada ka kõiki regionaalseid liidreid) maailm on täiesti kõrvutatav Teise maailmasõja lõpu ja nn külma sõja aegse politseinike maailmaga.

Mööngem, et meie punaimpeeriumi liikmetena sunni korras, LääneEuroopa inimesed aga naiivsusest ja heast usust lihtsalt ei kasutanud raamatutes, raadios ega televisioonis seda täpsemat terminit. Kui aga pisutki järele mõelda, siis Lääne ja eeskätt USA pealtvaatajaks jäämine olukorras, kus Nõukogude armee lämmatas 1953. aastal rahutused Saksa DVs, surus 1956 maha Ungari ülestõusu, okupeeris 1968 Tšehhoslovakkia, sundis 1980 Poolat sõjaseisukorda kehtestama, polnud muu kui Moskvale eraldatud vastutusala austamine.

1945 eeldati küll Nõukogude armee lahkumist oma piiridesse, ent Kreml vältis seda endameelsete režiimide kehtestamisega „valimistel“. Tasub mäletada, et kui Hitler lihtsalt likvideeris Poola riigi, siis Stalin korraldas temale läinud Poola aladel „valimised“ ja need liitusid ise NSV Liiduga. Samasuguse „valiku“ tegid ka Eesti, Läti ja Leedu pärast Punaarmee sisenemist toimunud „valimistel“.

Sama taktikat on ju jätkanud ka Vladimir Putin – väed 2008 Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse ning „valimised“, 2014 sama Krimmis ja seejärel Donetskis ja Luhanskis. 1939. aastal ei kuulutanud sõda Soomele Stalin, vaid seda tegi tema loodud-toetatud Terijoe valitsus.

Putingi ei kuulutanud 2014. aastal Ukrainale sõda – väed lihtsalt hõivasid 20. veebruaril Krimmi (mida kinnitab vastav medal) ja alles 22. veebruaril toimus Ülemraadas hääletus, mida Kreml järjekindlalt tembeldab natslikuks riigipöördeks.

Kuna lääs ei üritanudki tõde kaitsta, vallandas Kreml veebruaris 2022 sõjalise erioperatsiooni, seega jällegi ei kuulutanud sõda, vaid pakkus business as usual jätkumist. Mööngem, et demokraatliku maailma ladvik läks Kremli valedega kaasa, millest ka vaid osalised sanktsioonid Venemaale ja piiratud sõjaline abi Ukrainale.

RESET JA PEREGRUZKA

Sestap jääb täna üle üksnes tõdeda, et Trumpi Venemaa-poliitika, nii alatuna kui ta ka mõjub, ei sündinud tühjale kohale. 1991. aastal oli USA peatselt nõus Balti riikide iseseisvuse taastamisega, ent ülejäänud liiduvabariikidelt oodati esmalt ühinemist Venemaa juhitud Sõltumatute Riikide Ühendusega ja alles siis anti diplomaatiline tunnustus.

Meenutaks veel Venemaa kallaletungile Gruusiale järgnenud seika märtsis 2009, kui toonane USA riigisekretär Hillary Clinton kinkis Venemaa välisministrile Lavrovile kurikuulsa punase nupu, millele oli kirjutatud reset ja peregruzka. Seda n-ö normaalsete suhete jätkamise sümbolina. Nagu teada, tulnuks kirjutada perezagruzka ja seda tuleb võtta peegeldusena USA ladvikus valitsevatest teadmistest Venemaa ja vene keele kohta. Need on pinnapealsed ja tuginevad Moskvas levitatavatele narratiividele.

Peamine – suurriikidel on ühesugune suhtumine n-ö omasugustesse, väikeriikide huve arvestatakse nii, nagu juhtub, ja selles sõltub paljugi konkreetsete juhtide omavahelisest keemiast.

Mainiks siinkohal ka USA poliitikaguru Zbigniew Brzezinski viibimist Tallinnas Laulusildadel juulis 1991. Meie eristaatus USA ametlikus poliitikas oli talle kindlasti teada, ometi vastas ta küsimusele meie iseseisvumisest: umbes kümne aasta pärast.

Jaanuaris 1998 sõlmitud USA-Balti harta (Bill Clinton, Lennart Meri, Guntis Ulmanis, Algirdas Brazauskas) on üheks Balti riikide julgeoleku nurgakiviks, ent ka klassikaline näide USA pehmest võimust (soft power), millega uhkeldab ka president Trump oma rahvusliku julgeoleku strateegias.

Pärast Venemaa agressiooni algust Ukrainas 2014 arvati Venemaa USA algatusel G8st välja ja see kogunes G7na Sotši asemel juunis Brüsselisse.

Selleks ajaks oli USA taandanud ka end Ukraina tuleviku üle peetavatest kõnelustest, mis jäid Euroopa ehk siis 1/2026

51

MaaIlMapIlk

Saksa kantsleri Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Hollande’i juhtida.

Järgnenust tasub mainida USA saatkonna evakueerimist Kiievist Lvivi 14. veebruaril 2022 ja tagasipöördumist mais – sammud, mida kordasid ka teised NATO riigid.

Reaalsus on ju selles, et suurvõimude ladvikud – ja mitte ainult nemad – ei uskunud, et ukrainlased hakkavad agressorile vastu nagu soomlased 1939. aastal, sest neil on juht, kes loobus tagalasse viimisest ja küsis küüdipakkujailt hoopis laskemoona agressoriga sõdimiseks.

Avalikkuse toetus kaldus kiirelt Ukraina poolele, ent oktoobris 2023 suurvõimude taktika muutus, sest Lähis-Idas puhkenud uues konfliktis hakati toetama Iisraeli ja seda tehti Ukraina sõjalist toetamist vähendades.

ÜKS ÄRIMEES LEIDIS TEISE

Tänaseks on mitte-sõda kestnud neli aastat, Ukraina ja ka Venemaa ühiskonnad on toimuvast väsinud.

Sestap on igasugused vaenutegevuse lõpetamise plaanid teretulnud, ent Trump oskas selles jällegi rabada kõiki ja sellega, mis ei peaks olema üllatus.

Võtkem või kurikuulus Ukraina loodusvarade üleminek ameeriklastele kui osa sõja lõpetamise diilist/tehingust.

Tasub meelde tuletada Saksamaa Tallinna suursaadiku sõnumit juulis 1940 toimunud kohtumisest president Pätsiga, milles too avaldas lootust, et Berliin sekkub toimuvasse, sest Saksamaad huvitavad Eesti põlevkivi ja fosforiit. Nii oli toona ja nii on olnud alati. Kõigiga. Moskva hakkas ju tagasitulnult kohe Sillamäel uraani otsima. Õnneks sai okupatsiooni rõhumise all elanud eestlaste eneseteadvus jalad alla just hetkel, mil Moskva tahtis alustada meie fosforiidi väljakaevamist.

Paraku segab toonase eduka fosforiidisõja pilv täna Eestimaal kainet mõtlemist, mis lööb välja edasi-tagasi sammudes põlevkivi kasutamises, metsaraies ja looduskaitses üldse.

Osaleda Euroopa Liidus ja NATOs,

52

1/2026

tuginemata lähiriikide ja mõne suurriigi toetusele ning eirates ärihiidude huve pole täna mõeldav. Tehnoloogia areneb kiirelt ja pakub mõistlikke valikuid loodusrikkuste kasutuselevõtuks. Alustagem kainenemist kasvõi selle teadmisest, et niipea, kui Trump küsis Ukrainalt haruldasi metalle, pakkus Putin talle viivitamatult Tõvas ja Jakuutias asuvaid leiukohti. Üks ärimees leidis teise võõra vara pakkuja!

Aga mõlemad juhivad suurriike.

UUS STRATEEGIA

Trumpi 28punktilist (Kremli väitel 27punktilist) sõja lõpetamise plaani ja tema rahvusliku julgeoleku strateegiat tuleb lugeda rahulikult ja järele mõeldes. Viimase jagunemine maailmajagude kaupa seletub lihtsalt – tegu on politseinike maailmaga. Tekst on otsene ja varjatud. Ehk siis otsige näiteks Washingtonile olulisima, läänepoolkera seisu käsitlevas osas mõne teise politseiniku nime. Küll on seal kirjas „vaenulikud välistegijad ja omanikud“, „piirkonnavälised võistlejad“ jmt. Trump ei nimetanud neid ka oma ametisseastumise kõnes, ent sarjata sai ju näiteks Panama. Mittenimetatud politseinikuks on eeskätt Hiina, kelle sisenemine Ladina-Ameerikasse on enam kui muljetavaldav – mullu sõlmitud kokkuleppe alusel ehitab Hiina aastaks 2031 Peruust Brasiiliani kulgeva raudtee ja see muudab kardinaalselt transpordivedusid Vaiksel ja Atlandi ookeanil. Panama arvustamise tingis aga asjaolu, et praegust Panama kanalit kontrollis Hiinaga seotud kompanii ja lahendus tuli kiirelt – antud kompanii omanik vahetus, kelle vastu vaja.

Hiinast on teda nimetades juttu järgmises, Aasiat puudutavas alajaotuses.

Euroopat käsitletakse kolmandana ja suurima kriitika saatel, ent pealkirja all „Euroopa suurust edendades“ („Promoting European greatness“).

Negatiivne kamandamine on leidnud juba protestimist, ent tasub märgata ka positiivset.

Järgnevad Lähis-Ida ja Aafrika. Jällegi on Trumpi peasõnumid kirjas strateegia n-ö sissejuhatavas ja läänepoolkera puudutavas osas ning nendeks

on: USA on majanduslikult, sõjaliselt ja innovaatilisuselt maailma tugevaim riik ja kavatseb selleks jääda ning keegi ei suuda konkurentsi pakkuda tema pehmele võimule, mis toetab liitlasi ja partnereid.

Erilist rõhutamist leiab seejuures USA sõjaline tugevus ja selle edasiarendamine – poliitika, mille unarusse jätmine NATO Euroopa liikmete poolt põhjustas terava konflikti Trumpi esimesel ametiajal ja mis on tänaseks lahenenud eurooplaste lubadusega tõsta oma kaitsekulud 5 protsendile.

EUROOPLASTE PROBLEEM

USA uue julgeolekustrateegia kõige häirivam koht puudutab suhtumist Venemaasse, mida on – erinevalt Hiinast– selles dokumendis kirjas napilt.

See sünnib alajaotuses „Euroopa“, kus on juttu ka Ukraina sõjast, mis omamoodi kajastab ka USA 2014. aasta otsust, et tegu on eeskätt eurooplaste probleemiga. Väidetakse, et NATOt ei tule võtta kui pidevalt laienevat liitu.

Venemaa kohta öeldakse korduvalt, et vaja on stabiilsuse saavutamist Euroopa-Venemaa suhetes ja strateegilist stabiilsust Euraasias. Kõik.

Paraku troonib nende nappide sõnade kohal kurikuulus rahuplaan, mis küll täieneb, ent ka halveneb.

Euroopa on küll Ukraina toetamises jalgu alla saamas, ent ikka ja jälle rikuvad kõik Trumpi uued säutsud – Zelenskõi on kaotanud ja tal tuleb kiiresti valimised korraldada. Ehk siis uus toetus Kremlist teist aastat kõlavale jutule, et tegu on mittelegitiimse riigipeaga.

Paraku kirjutasid ja rääkisid täpselt sama paljud Euroopa väljaanded ja poliitikud 2024. aastal, kui nad panid ühele pulgale selle aasta valimised demokraatlikes riikides ja Venemaal.

Ehk siis – maailmas liigub palju infot, riiklike infokanalite kõrvale on jõuliselt tõusnud nn sotsiaalmeedia ja inimestel on üha raskem otsustada, keda uskuda, kelle jutuga kaasa minna.

Poliitika on täna alasti, indiviidi mõtlemine aga jätkuvalt ettearvamatu ja oskuslike poolt mõjutatav.

BIXABAY

MaaIlMapIlk

1/2026

53

ASSO PUIDET

kuIDas ...

kuIDas ... OksasT RääTsaD paINuTaDa?

VAJA LÄHEB:

kahte 1,5meetrist kaigast nelja 60sentimeetrist kaigast nelja 30sentimeetrist kaigast kahte ühemeetrist nöörijuppi 18 umbes poolemeetrist nöörijuppi

Ajakulu: 30 minutit

54

1/2026

kuIDas ...

Ajast, mil Kaitse Kodu! viimati räätsade valmistamisest kirjutas, on möödas juba mitu talve. 2024. aastal sai räätsa kandev osa valmistatud neljast kaikast, kaks aastat varem kahest roikast ning nüüd vaatame, kuidas saab räätsale tugiraami ühest oksast.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

V

õib ju küsida, miks on vaja nii palju erinevaid räätsasid. Aga samamoodi võib küsida, miks on vaja nii palju erinevaid jalanõusid. Vastuse saate siis, kui lähete botikutes korvpalli mängima või varbavaheplätudega matkarajale.

Uuringud näitavad, et keskmise eurooplase kingariiulil või esikunurgas ootab kandmist viisteist paari jalanõusid.

Meestel vähem, naistel märksa rohkem. Näiteks Briti naistel on korraga kasutusvalmis keskmiselt 35 paari jalanõusid.

Ja kes on see mees, kes julgeks küsida, miks neid nii palju vaja on? Selline küsimus on kindel viis muuta elutoa sohva mõneks ajaks välivoodiks.

Ja seda põhjusega. Nimelt võiks inimesel moegurude soovitusel olla 5–10 paari jalanõusid, et katta erinevad väljakutsed ja vajadused. Kui mind ei usu, võite küsida Ženja Fokinilt.

Igapäevaseks kandmiseks on kasulik omada 2–3 paari vabaajajalanõusid. Nendeks võivad olla näiteks tossud või madalad kingad, mis sobivad mugavalt igapäevasteks tegevusteks. Peale nende on vaja vähemalt üht paari pidulikumaid jalanõusid. Neiks võivad olla klassikalised kingad, kontsakingad või muud ärikeskkonda sobivad jalatsid. Kui inimene tegeleb mõne spordialaga, läheb samuti vaja spetsiaalseid jalanõusid. Näiteks harrastusjooksjatel on eraldi jooksujalatsid ning matkajatel spetsiaalsed matkasaapad. Nii võibki jalavarjude koguarv kerkida 10 paarini.

RÄÄTS IGAKS ELUJUHTUMIKS

Seega ei ole nii, et valmistasid endale 2020. aasta talvel Kaitse Kodu! õpetuse järgi Alaska koprasaba tüüpi räätsad ning nüüd on selle teemaga kõik. Ei, ei, mu sõber! Nimelt, kui varem käsitletud suhteliselt massiivsed ning pikkuselt suusaklassi kuuluvad räätsad sobisid pigem avarate väljade ületamiseks, siis sedapuhku meisterdame tunduvalt väiksemad ja kergemad lumesussid, millega saab ka tihedas metsas probleemideta manööverdada. Ja seda sa ju tahad.

Metsas manööverdada.

Kõigepealt manööverda endale üks turskema pöidla jämedune toores, võimalusel ilma oksakohtadeta lehtpuuoks.

Oluline on, et sa oleksid võimeline painutama oksa nõnda, et see ei murdu. Nii et kuivanud oks ei sobi üldse. Oksa pikkus võiks olla võrdeline sinu käte siruulatusega. Veel leia kaks umbes käsivarrepikkust ja kaks käepikkust võimalikult sirget oksa. Täppisteaduste eelistajatele või neile, kes mingil põhjusel, näiteks käte puudumise tõttu, mõõdulint taskus

metsas ringi käivad: kaks umbes 30 sentimeetri pikkust ja kaks ligikaudu 60 sentimeetri pikkust pulka.

Aga nii, nagu ei püsi püsti tühi kott, ei püsi koos ka okstest valmistatud rääts. Juhul, kui need oksad pole omavahel nööriga seotud. Seega kuulub ühe hästi varustatud räätssepa tööriistakohvrisse ka valik nöörijuppe.

PAINUTA JA SÕLMI

Nimetatud tarvikud hangitud ja käeulatuses, ongi aeg meisterdamiseks küps. Erinevalt varasematel aastatel tutvustatud räätsatüüpidest, mis on valmistatud sirgetest kaigastest, tuleb nüüd rinda pista närvesööva painutustööga.

Võta see kõige pikem kaigas ning hakka selle otsi ettevaatlikult kokku painutama. Hoia käsi kindel, silm terav ja kõrv kikkis. Kui kuuled protsessi käigus krõpsu, on kõik halvasti ning tuleb minna metsa uue kaika järele. Kui ei kuule ja kaika otsad omavahel kokku saavad, nõnda et moodustub ovaalne rõngas, on kõik hästi ja oksa otsad võib omavahel nööriga kokku siduda.

Järgmiseks tuleb ovaalsele, pisut reketit (mitte seda artisti) või latikat meenutavale rõngale kinnitada kaks pikikaigast. Need on siis pikkuselt järgmised. Siin enam midagi keerulist pole.

Asetate kaikad pikisuunas, kuid kergelt diagonaalis, nõnda et räätsa tagumises, sõlmega osas jooksevad kaikad risti üle teineteise ja räätsa esimeses osas teineteisest eemale (saite aru, jah?), üle raami ja tõmbate raami külge nööriga kinni.

Ja siis juba kaks ristkaigast. Kõigepealt see, millele hakkavad toetuma varbad. Oluline on paigutada see räätsa keskosast ettepoole, vastasel juhul kaevub rääts jalga tõstes lumme ja liikuda on võimatu.

Varbaid toetav kaigas paigas ja kinni seotud, tuleb vastavalt oma jalanumbrile paigutada teine ristipidi kanda toetama.

Ja ongi rääts valmis. Teine tee täpselt samamoodi.

Aga kuidas need räätsad jalga käivad? See on igati õigustatud küsimus. Jällegi on vaja nööri. Piisavalt pikka, et sellega saapa ninaosa esimese pulga külge kinni tõmmata, nõnda et nöör jookseks ka jala tagant, kanna kohalt läbi ja sääre ees kokku. Nõnda püsivad räätsad kindlalt jalas, võimaldades samal ajal kannal kerkida.

Muide, kas sa tead, kes on DJ Khaled? Mina kah ei tea.

See polegi oluline. Aga igatahes on mees väitnud, et tal on umbes kümme tuhat paari jalanõusid. Kui paljud neist on räätsad, pole teada.

1/2026

55

MeDITsIIN

MeTsaveNDaDe apTeek

MIDa aNNaB RüHMapaRaMeeDIkule lOODus? Kui tänane rühmaparameedik avab oma MK-3, leiab ta sealt üldjuhul terve rea ravimeid Paracetamolum’iga alustades ja Morphinum’iga lõpetades. Legendaarsel metsavennal Ruuben Lamburil ei olnud metsas ühtegi valmisravimit, kuid tal olid kummel, teeleht, raudrohi, nõges, kuusevaik ja kogemus, et loodus võib vajadusel olla apteek.

KARRI KAAS

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS, KiMKRi meditsiinispetsialist

meditsiin

A

lutaguse saagas“ ja oma kohtumistel rääkis Ruuben korduvalt, kuidas ta pidi metsas hakkama saama ilma arstita ning kuidas just ravimtaimed aitasid tal ja tema kaaslastel vastu pidada. Ka hilisemates intervjuudes tunnistas ta väikese muigega, et tema põhiravim on „siiamaani kummel“.

Tänasele rühmaparameedikule ei tähenda metsakeskkond seda, et peaks loobuma kõikidest tõenduspõhistest ravimitest. Küll aga tasub küsida, mis jääb järele, kui võtta ära kõik mugavused. Kui vahendid saavad otsa, varustus hävineb või oled mõneks ajaks täielikult süsteemist ära lõigatud – mida oskad siis metsast võtta sina?

VALU JA PALAVIK – PARATSETAMOOL, IBUPROFEEN JA ANGERVAKS

Valu ja palaviku vastu on tavaliselt kasutuses paratsetamool ja ibuprofeen.

Metsavendade maailmas täitsid nende rolli aga angervaks, pajukoor ja kummel.

Angervaks sisaldab salitsülaate, millel on valu- ja põletikuvastane ning ka palavikku alandav toime. Tuntuim salitsülaat on atsetüülsalitsüülhape ehk aspiriin.

Kummeli kohta on tehtud kliinilisi uuringuid, mis näitavad taime toimet nii põletiku kui valu leevendamisel.

Lahinguolukorras ei tähenda see, et saaksid põlve otsas valmistada angervaksast ibuprofeeni asendaja. Ent kui taimi tunda, siis on taimeteed üks reaalsemaid viise, kuidas pikka aega maastikul viibides ja tabletivaru kahanedes hoida võitleja töökorras venivate haiguste kiuste (näiteks nohu, kerge palavik, lihasvalu).

Oluline on meeles pidada, et salitsü­ laate sisaldavad taimed võivad soodustada verejooksu ja ärritada magu – seega ei sobi need kõigile ega kõikidesse olukordadesse.

ALLERGIA JA TURSE – CETIRIZIN JA NÕGES Varustusse kuuluv Cetirizin aitab putuka­hammustuste, õietolmu ja kergemate allergianähtude puhul.

Looduses on samaks tarbeks kõige äratuntavam preparaat nõges.

Nõgeseekstrakti on uuritud seoses allergilise nohu raviga ja mõnes

kliinilises uuringus on see sügeluse ja ninakaebuste vähendamisel olnud platseebost tõhusam. Välispidiselt saab nõgesest ja teelehest abi nõelamisturse leevendamisel – esmalt tuleks lehed muljuda ning seejärel kasutada kompressina.

Need ravimtaimed ei ole mõeldud anafülaksia raviks! Äge hingamist ohustav allergiline reaktsioon vajab adrenaliini, hingamisteede tagamist ja evakuatsiooni, mitte nõgeseteed. Küll aga võib just nõges aidata pikemas perspektiivis, kui antihistamiinide varu on otsa saamas ning viimaseid tablette ei taha kulutada igapäevase sügeluse vastu.

HAAV, PÕLETIK JA „METSAJOOD“

Rühmaparameedikul peab kindlasti olemas olema miski, mis aitab võimalikult vähendada haavainfektsioone.

Näiteks joodisalv ja vajadusel laia toimespektriga antibiootikum nagu amoksitsilliin + klavulaanhape.

Metsavendade maailmas asendasid neid osaliselt teeleht – klassikaline „lapik leht haava peale“. Uuringud on näidanud teeleheekstrakti antimikroobset, põletikuvastast ja haava paranemist kiirendavat toimet. Ka valgete õitega raudrohi on tuntud kui sõdurite haavarohi, millel on nii mikroobe pärssiv kui ka verejooksu vähendav efekt. Metsasügavusest võime leida ka kuusevaiku – Põhjala rahvameditsiinis kasutati seda salvina haavandite ja nakatunud haavade raviks; laboriuuringud on kinnitanud vaigusalvi toimet mitmete haavainfektsiooni tekitajate vastu.

Tänases TCCC raamistikus tähendab see, et esimene ja kõige tähtsam samm on ikka mehaaniline puhastus ja korrektne sidumine. Kui steriilset lahust ja joodi enam ei ole, võivad teeleht ja kuusevaigusalv olla abiks väiksemate haavade ja villide korral, et infektsiooni pidurdada, kuni saame võitleja edasi saata kõrgemasse etappi.

VEREJOOKS JA TRANEKSAAMHAPE

Acidum tranexamicum on rühmaparameediku arsenalis üks väheseid ravimeid, millel on otsene mõju ellujäämusele massiivse verejooksuga trauma korral. Sellele metsavenna meditsiinis analoogi ei ole, küll aga kasutasid metsa­vennad väiksemate vigastuste korral verejooksu pärssivaid taimi.

Näiteks neidsamuseid, mida eelpool nimetasime seoses infektsioonide vältimisega – teeleht, raudrohi ja neile lisaks veel nõges. Traneksaamhapet asendada ei suuda kahjuks ükski taim, neid saab kasutada ainult väiksemate haavade ning näiteks ninaverejooksude puhul – massiivne verejooks vajab endiselt žgutti, rõhksidet ja tamponeerimist.

KÕHT JA SEEDEHÄIRED – ANTRATSIIDID JA ANGERVAKS

Stressist ja toitumisest tingitud murede korral on rühmaparameediku kotis Ca/Mg närimistabletid – leevendus kõrvetistele ja seedehäiretele.

Looduses pole veel ühegi taime küljest närimistablette avastatud, aga õnneks on avastatud väga tuntud taimi, mis samuti leevendavad seedetrakti muresid. Nii on lisaks angervaksa valuvaigistavale toimele kirjeldatud ka taime kasutust maoärrituse leevendamisel. Kummel on rahustav, põletikuvastane ja kergelt spasmolüütiline ehk leevendab kramplikke valusid kõhupiirkonnas. Teeleht sisaldab aineid, mis aitavad kaitsta ärritunud mao limaskesta.

Loomulikult on ka siin piirid – kui kahtlustad seedetraktiverejooksu, pankreatiiti või tõsisemat mürgistust, siis ei ravita seda teega, vaid kannatanu on vaja võimalikult kiiresti saata kõrgemasse etappi ravile.

MIDA RUUBEN MEILE TEGELIKULT ÕPETAS?

Metsavendade aeg ja tänapäeva lahingumeditsiin ei ole omavahel võrreldavad. Aga mõlemal juhul algab kõik kahest lihtsast asjast – tundmisest ja mõistmisest. Milline on minu kodumaastik – metsad, niidud, teed ja jõed –, milline on siinne loodus ja mida see suudab mulle raviks anda. Tuleb mõista, millal on tegemist lisatoega, mida pakuvad meile juba tuntud taimed, ja millal elupäästva raviga, kus meie enda ja looduse vahenditest jääb tõenäoliselt väheseks.

Kriisiolukorras on kannatanute evakuatsiooniajad pikad ja tasub mõelda, et äkki just see üks taim suudab päästa su lahingupaarilise surmast, mis saab alguse kontamineerunud haava infektsioonist.

1/2026

57

naiskodukaitse

KUI ARUANDEST SAAB KUNST: LAUL, TANTS JA NÄITEMÄNG

Igal aastalõpul saavad Naiskodukaitse töötajad, esinaised ja keskjuhatuse liikmed kokku, et lõppevale aastale tagasi vaadata.

Võrumaal tehakse seda pisut teistmoodi kui mujal – video kujul.

Tekst: ELERI DRÄBTSINSKI, NKK Võrumaa ringkonna esinaine

A

ga miks ma olen neid ettekandeid teinud teistmoodi?

Esiteks, mulle ei meeldi PowerPoint – minu jaoks on see oma aja ära elanud. Mul on eredalt meeles kooliaeg, kui pidi istuma ja vaatama esitlust, millest väga midagi meelde ei jäänud. Ma tahaksin, et minu esitlusest räägitakse veel homme, ülehomme ja ka aasta pärast.

Teiseks, ma ei tunne ennast esinedes mugavalt. Palju mõnusam ja kindlam on oma ettekannet vaadata ja kuulata toolil istudes.

Kolmandaks olen püüdnud näidata Võrumaa ringkonda eriliselt, sest minu jaoks ongi minu liikmed ja nende panus organisatsiooni oluline. Olen õnnelik, et nad on kinkinud meile oma kõige väärtuslikumat vara: aega.

LAPSED, VEISED JA TEHNIKA

Uue ettekande peale hakkan mõtlema juba aasta enne tähtaega. Siis, kui olen saanud „vana“ esitluse tehtud. Lasen 58

1/2026

peast läbi meie olulisemad ja erilisemad tegevused ja need, mida tahaks uuel aastal teisiti teha.

Püüan mõelda esitlusele, mida me ei ole veel teinud ehk välja tulla uue asjaga. Mul tulevad kõige paremad ideed voodis enne magamajäämist või autoroolis.

Olen õnnelik, et ringkonna juhatus ja instruktor on minu mõtete ja ettepanekutega nõus olnud, oleme küll vaielnud materiaalse poole üle, kuid õnneks alati kõigile sobiva lahenduse leidnud.

Aastal 2021 lasin ühel noormehel panna ettekande kokku kahest erinevast filmilõigust. Üks neist oli filmitud avatud talude päevaks, teine minu tütre klassi esitlemiseks ühele konkursile – millisele, seda enam ei mäleta, aga aasta oli 2019. Mõlemad ülesvõtted oli tehtud meie Hauka talu maadel, filmijaks oli Janek Joab. Kahest videost sai esitlus, mille peategelasteks olid minu lapsed, toonased viiendikud, veised ja talutehnika. Selle seostasin

kenasti Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna tegevusega.

LAUL, TANTS JA NÄITEMÄNG

2022. aastal küpses mõte teha oma ringkonna laul. Tegin kohalikule muusikaõpetajale Sirli Hirvele (Hellamaa) ettepaneku teha meie sõnadele viis ja aidata meie laul salvestada.

Sain temaga kohe kokkuleppele, rääkisime paarist salmist ja refräänist.

Tegin siis kondikava valmis ja saatsin ülevaatamiseks Ruth Maadlale, Kristi Aavile (Randla) ja Kristel-Elis Siidrale.

Nii saime lõpuks nelja peale kokku kuusteist neljarealist salmi ja refrääni.

Sõnad laulsime muusikasse Sirli juhendamisel Osula koolis. Laulu pealkirjaks sai „Võrumaa naiste veri ei värise“.

2023. aastal tahtsin teistest ringkondadest erineda ka keeleliselt ehk minu mõte oli teha ettekanne võro keeles.

Kõik oluline Võrumaa ringkonna kohta sai öeldud võro keeles, loomulikult subtiitritega, sest kõik ei saa meie, lõunaeestlaste murdest aru. Näidendi kirotaja ol Üpruse Virve, kokko pandse

MEELIKE NAGEL

Martin Mark, osaden mängseva Virve Üprus, Anu Maask, Ruth Maadla ja Eleri Dräbtsinski.

2024. aasta eesmärk oli väljendada oma tegevust tantsides. Kuna minu tütar oli umbes 15 aastat tegelnud tantsimisega, palusin ta meile koreograafiks. Saatsin listi üleskutse, et vajan tantsijaid, kelle abiga filmida uus ettekanne juhtide õppepäevaks.

Olin üllatunud, et osalema nõustus kolmteist tegevliiget. Meil oli vaja ka ühte noormeest, kelle saime Võru malevkonnast. Tütar soovis teha liikumise laulule „Ma olen naine“. Et kõik oleks korrektne, küsisin laulu autoritelt Evelin Võigemastilt ja Leslie Laasnerilt luba ja selle ma ka sain. Sel korral lubas filmima tulla Aigar Nagel koos kaasaga. Leppisime kokku, et kohtume kell 19 Võru linna keskväljakul.

Enne Aigariga kokku saamist õppisime kaks tundi Kristel-Elise juhendamisel Võrumaa malevas oma liikumist.

Tol õhtul oli väljas päris külm. Naised olid väga tublid, mitte keegi ei torisenud ega virisenud, et midagi pahasti oleks. Olime õnnelikud, et järgmise kahe tunniga oli meie kokkuvõte „purgis“.

DOKUMENTALISTIKA TOIMIB

2025. aastal oli põhifookus evakuatsioonirühma tegevuse kajastamisel ja 2025. aasta prioriteedi tagasisidestamisel. Pidime andma ülevaate, kuidas meil läks koormusmatka korraldamine.

Meie koostöö filmijate Aigar ja Kadri Nageliga oli aasta varem sujunud nii hästi, et kutsusime neid taas oma tegevust jäädvustama. Kuna viimati oli tegevus väljas ja ilm päris külm, püüdsin sel korral leida suure ja piisavalt valge siseruumi. Uurisin oma liikmetelt võimalusi ja vaja läks vaid ühte telefonikõnet Silja Ossile. Ta sai loa, et võime oma tegevuse jäädvustada Puiga koolimajas. Sel korral oli osalejaid juba viisteist ja mul on hea meel, et liikmed tulevad minu ideedega kaasa. Mulle tundub, et tulevikus peaks selle välja kuulutama motivatsiooniüritusena.

Kõik meie videod on leitavad Naiskodukaitse.ee Võrumaa ringkonna avalehelt.

NaIskODukaITse

aMpsu jäRel aMps –

kRIIsIks valMIs Naiskodukaitse üks olulisemaid tegevussuundi on elanikkonnakaitse arendamine. Et Eesti elanikud teaksid, kuidas keerulistes olukordades toime tulla, oleme aastate jooksul läbi viinud mitmeid praktilisi õpitubasid, kriisikoolitusi ja muid kogukondi kaasavaid tegevusi.

Tekst: REELIKA ROHUSTE, Naiskodukaitse arendusspetsialist

A

inuüksi 2025. aastal puudutasid Naiskodukaitse koolitused, üritused ja tegevused ligi 28 000 inimest. Kriisikoolitusel osalejad kinnitavad, et soovivad olla kriisideks paremini valmis – vaja on vaid teadmisi ja praktilisi oskusi.

Kui soovid tasuta kriisikoolitust, siis kirjuta meile olevalmis@naiskodukaitse.ee või telli siit

metele esmased oskused ohuolukordadeks valmistumiseks.

2018. aastal lõi Naiskodukaitse elanikkonnakaitse arendamise ühe märgilisema sammuna Eesti esimese ja seni ainukese kriisiäpi „Ole valmis!“.

Mobiilirakendusest leiab juhiseid erinevates olukordades käitumiseks.

Näiteks mida teha, kui oled metsa eksinud, kuidas anda esmaabi, kuidas elektrikatkestuseks valmis olla. Äpis saad läbida küberhügieeni e-õppe, sealt leiad erinevaid kontrollnimekirju ja olulisi telefoninumbreid ning selle kaudu saad ka riiklikke ohuteavitusi.

NII KLASSIRUUMIS KUI PÕLLUL

Me ei oota kriise, vaid valmistume nendeks juba täna, sest kriisiolukorras loeb iga sekund. 2016. aastal lisas Naiskodukaitse oma baasväljaõppesse ohutushoiu mooduli, mis annab liik60

1/2026

Naiskodukaitse pakub elanikele mitmekülgseid kriisikoolitusi. Kunagi pole takistuseks asukoht. Olgu klassiruum või mets, põld või veeb – kõikidele soovijatele leiame sobivaima lahenduse.

Naiskodukaitse kriisikoolituste teemad: üldine kriisideks valmistumine, sealhulgas vee- ja toiduvarud;

hakkamasaamine looduses ja linnas; esmaabi, sealhulgas suuremahuliste verejooksude peatamine ja elustamine; evakuatsioon – mis see on ja millised võiksid olla evakuatsioonivarud; kuhu varjuda ja mis on avalik varjumiskoht; psühhosotsiaalne abi kriisides; kuidas osutada vägivallatut vastupanu; infovastupidavus – mis on allikakriitilisus ja kuidas suurendada oma meediapädevust.

Elanikkonnakaitse koolitusi viivad läbi Naiskodukaitse väljaõppinud kriisikoolitajad. Koolitused on üldjuhul praktilised, teadmisterohked ning osalejate vajadustega kohandatavad. Näiteks oleme õppinud looduslikest vahenditest veefiltrit valmistama, teinud tulepulgaga tuld ja proovinud elektrita süüa valmistada. Loomulikult oleme vaadanud üle kõik asjad, mis võiksid

MERILIN SEPP

kuuluda evakuatsioonikotti, ja arutlenud selle üle, kuhu võiks varjuda.

Et jõuda laiema avalikkuseni ja tuua elanikkonnakaitse teadmisi rohkemate Eestimaa elanikeni, otsustasime korraldada mängu, milles osalejad saavad ülesandeid lahendada endale sobivas kohas ning valida ka need, kellega koos seda teha, sest kriisis on lihtsam hakkama saada koos inimestega, kellega oleme selleks ühiselt valmistunud.

MÄNGELDES KRIISIKS VALMIS

Oleme kolm aastat järjest korraldanud kriisimängu „Valmis koos sõbraga!“, mille „pesa“ asub Facebookis, kuhu osalejad said oma vastused postitada.

Iga nädal tõi uue teema, mille kohta oli kolm ülesannet. Kõigile postitatud vastustele andsid tagasisidet vabatahtlikud Naiskodukaitse liikmed.

Mul on tavaks öelda, et kui sööme kriisi väikeste ampsudena, siis ei tundu kriis ülepea suur. Ja selles seisnes ka mängu võti.

Näiteks ühel aastal pidi leidma oma

kodu lähedal veevõtukoha, kust sa saaksid vett siis, kui elekter on pikka aega ära. Osalejad pidid otsima kodulähedase kaevu või allika, sellest pilti tegema ja vastused Facebooki gruppi üles laadima.

MITTE AINULT LIIKMETELE

Kord pidi meisterdama käepärastest vahenditest valgusallika. Kord tuli katsetada kodus toas telgis magamist, kui olukord on selline, et väljas on talv ja kütet pole, aga sooja on vaja saada.

2026. aasta „Ole valmis!“ ohutushoiulaagrid:

Ülesanded olid pigem lihtsad ja käepärased ning tekitasid osalejates isu edasi uurida ja katsetada ning saada kätte tunne, et kriisiks valmistumine ei ole ülemäära keeruline. Pigem võiks kriisideks valmistumine aegamööda muutuda igaühe elu osaks, mida teha väikeste sammude kaupa.

Laagrisse on oodatud kõik naised, kes ei kuulu Naiskodukaitse organisatsiooni. Laagri töötubades saab õppida ja harjutada esmaabi andmist, tutvuda esmaste enesekaitsevõtetega, tuld kustutada, proovida ise ilma elektrita süüa teha, õppida, kuidas metsas hakkama saada, tutvuda relvadega ja ööbida sõduritelgis.

Tänavu tuleb kriisikuu mäng „Valmis koos sõbraga!“ kindlasti uuesti, aga natuke teisel ja põnevamal kujul. Jälgi Naiskodukaitse tegemisi Facebookis või meie kodulehel www.naiskodukaitse.ee ja saad varakult teada, kuidas mängust osa võtta.

Alates 2019. aastast oleme korraldanud organisatsiooni mittekuuluvatele naistele „Ole valmis!“ ohutushoiulaagreid.

Kokku oleme nendes laagrites koolitanud üle tuhande osaleja.

Harjumaal 3.–5. juulini 2026, Saaremaal 11. juulil 2026, Põlvamaal 15.–16. augustini 2026.

Kuna laagreid korraldavad igal aastal erinevad Naiskodukaitse ringkonnad, siis võivad õpetatavad teemad laagriti natuke erineda, kuid alati keskenduvad need ohutuse ja turvalisuse teemadele.

1/2026

61

noored

AASTA KODUTÜTRE SAABASTES

SAMMUD, MIS VORMIVAD SÜDANT JA ISELOOMU Oli aprillikuu, veteranipäev, väljakul looklev rahvavoog, telgid ja inimeste sagin ning üks Kodutütarde telk, kus pakuti võimalust teha sõlmi. Kristin Kasemets, toona kümneaastane, astus sellesse telki lihtsalt möödaminnes. Esimesed kaks sõlme tulid välja mängleva kergusega, kolmas paraku ei õnnestunud. Nagu mingi väike nähtamatu proovikivi, mis ei andnud rahu.

Tekst: INGRID NIELSEN, vabatahtlik autor

R

ahutus sellest, et miski jäi saavutamata, kasvas koju jõudes veelgi. Loobuda? Miks? Ta ju tahtis osata, aru saada. Nii sai alguse tõeliste seiklustega läbipunutud teekond. Õige pea helistas Kristini ema ringkonnavanemale ja juhuslikust õhtupoolikust sündis miski, mis jäigi kujundama tüdruku olemust.

Sõlme sidumise proovikivi kaudu sattus Kristin Tallinna ringkonda, alguse sai tema teekond Kodutütarde organisatsioonis. Mitte suure pauguga, vaid väikese sõlmega, mis ei mahtunud hinge.

TANTSUPÕRANDALT PATRULLVÕISTLUSTELE

Vähesed teavad, et enne metsaradu ja patrullvõistlusi elas Kristin sootuks teistsugust elu. Tantsusaalid, peegelseinad, lakkamatu treeningurütm.

Maast madalast võistlustantsu treeninud tüdruk tantsis end Eesti standardtantsijate seas tippu.

Tantsija distsipliin pole aga omadus, mis lihtsalt kaob. See elab edasi igas täpses liigutuses, igas rahulikult hoitud hingetõmbes, olukorras, kus 62

1/2026

teised kaotavad pea. Kui Kristin astus Kodutütarde ridadesse, muutusid küll kingad ja maastikud, kuid mitte sisemine tasakaal, mida tants oli temas vorminud.

Metsas tuli õppida tuletegemist, orienteerumist ja seda, kuidas hoida suunda pimeduses, kus ainus valgus elab peas, mitte taevas. Ometi tundus kõik kummaliselt loomulik. Justkui oleks elu pakkunud lihtsalt uue tantsupartneri.

Selle asemel, et sammuda muusika rütmis, tuli nüüd lugeda loodust ja kompassi. Kristin kuulub nende õnnelike inimeste hulka, kes ei küsi, kas nad saavad hakkama, vaid proovivad ja proovides tavaliselt saavadki hakkama.

ADRENALIINIHETKED ÕPETAVAD

Kristini üks kirgi on esmaabi. Ta on läbinud kõik koolitused, mida üks Kodutütar Kaitseliidu ridades saab ette võtta –nii need, mis on mõeldud noortele, kui ka Naiskodukaitse ja Kaitseliidu esmaabikursused.

Sageli käib ta õppustel ja koolitustel vabatahtlikuks kannatanuks ning loo-

dab tulevikus meditsiiniga siduda ka oma kõrgkooliõpingud. „Juba lasteaias tahtsin arstiks saada, aga kui sain esimest korda koondusel sidumist proovida, siis tundsin lausa iga ihurakuga, kuidas see mulle meeldis. See oli üks väga oluline äratundmine, mis mõjutas mu edasiste õpingute plaane,“ märgib Kristin, kes sai juba kodutütre tõotuse andmisel kätte erialamärgi, sest oli jõudnud selle nõudmised täita. Jah, Kristin soovib olla see, kes suudab päriselt aidata, oskuse ja südamega.

AUKARTUSTÄRATAV VÕISTLUSTE NIMISTU

Kristin on osalenud kümnetel võistlustel, igaüks neist oma nägu. Ta loetleb mõned: Talimülgas, Ernake, Laidoneri retk, Lendav Tigu, Athena retk. Raskus ei peleta, raskus kutsub!

Ta ütleb, et just nendel radadel hakkab süda peksma ja mõistus selgineb.

Seal on tunne, millest ta ei taha loobuda, ja seal on inimesed, kellega jagada nii rasket vaikust kui võidukat naeru.

NOOReD Kristin on rühmas see, kes paneb ka teisi liikuma. Mitte käsuga, vaid eeskujuga. Ta on vedanud kaasa oma ringkonna kodutütreid ja Lilleküla noorkotkaid. Lihtne on olla tubli üksi, palju raskem ja haruldasem on olla tubli nii, et ka teised sinu kõrval tahaksid pingutada.

SERE – KOHT, KUS MUGAVUSED KAOVAD

SERE kursus on koht, kus paljud saavad esimest korda teada, kus lõpeb mugavus ja algab tegelikkus. Toitu pole, sooja pole, magada tuleb okstel, ideaalis ei tohi üldse magada, sest iga heli võib olla ohumärk. Vahel tuleb leida lahendusi, mis tunduvad pärinevat seiklusromaanist, mitte elust enesest.

lippu. Neiu sõnul on raske seda au ja vastutust sõnadesse panna, sellele mõeldes tuleb kergelt kananahk ihule ja helgushelk silmadesse.

Selles vaikses kohalolus peitubki tema tõeline jõud — see, mis inspireerib teisi, isegi kui seda pole otseselt märgata.

Lõppenud aasta tõi talle ka rohkem juhtimisväljakutseid. Kristin veab eest Lilleküla rühma, õpetab Naiskodukaitses esmaabi, aitab Harju ringkonda ja on Tallinna noortekogu juht – selge visiooniga sellest, kuidas noorte hääl peab organisatsioonis kõlama. Tema loovtööna sündinud Tallinna Reaalitüdrukute rühm töötab edasi ka täna.

Tallinna ringkonna aasta parima tiitel ei tulnud talle otseselt üllatusena, vaid oli pigem rahulik tunnustus teekonnale, mida ta on läbinud siiralt ja südamega. Mõnikord polegi suurte sõnade taga midagi enamat kui elu ise, mis märkab ja kinnitab, et need sammud, mida sa teed, loevad.

TIITEL – ÜLLATUS, MIS TULI VAIKSELT Neiu ise mainib, et ei tee kunagi midagi selleks, et tähelepanu pälvida.

Ta ei soovi esile trügida, ei otsi tiitleid ega aplausi, vaid on lihtsalt kohal, teeb oma osa, panustab, toetab ja õpib.

See kogemus muutis Kristini igapäevaelu. Ta õppis nägema voolavas kraanivees luksust, pesemisvõimaluses privileegi, soojas toas kingitust.

Samuti mõistis ta seda, mida ei kinnita ükski diplom – et tugevus pole füüsiline, vaid vaimne. See on selgus, mis hoiab õigel rajal isegi siis, kui ümberringi loogika kaob.

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidel on mitmesugustel esindusüritustel täita väga suur roll. Viimastel aastatel on Kristin kindlasti üks neid noori, kes on alati valmis Kodutütarde organisatsiooni esindama. Rühmapäevikus on tema nime taga igal aastal kirjas sadu tunde, viimastel aastatel üle tuhande. Selline pühendumus vajab palju laveerimist koduste ja koolikohustuste kõrvalt, aga Kristin ei pea seda koormaks.

2025. aasta kinkis talle hetke, mis jääb kauaks meelde.

Esimest korda osalesid Kodutütred Eesti Vabariigi aastapäevaparaadil oma paraadüksusega. Kristinil avanes harukordne võimalus olla eessammuja sel ajalooliselt olulisel hetkel, kuuluda liputoimkonda ja marssida paraadil uhkelt, hoides käes Kodutütarde organisatsiooni

JUSTKUI TEINE PEREKOND

KERSTIN KÄÄRIK

ROLL, MIS KASVAB KOOS VASTUTUSEGA

Tänaseks on Kristin olnud aktiivne Tallinna ringkonna kodutütar juba viis aastat ning toonud noortejuhiks ka oma ema: „Kogu aeg rääkisin emale, kui lahe see on ja siis ta lõpuks tuligi,“ muigab ta, meenutades, kuidas tütar emale Kodutütardes teed tegi. Praegu on Kristini ema Merike Tallinna ringkonna vanem ning pälvis tütrega samal aastal ka Kodutütarde Tallinna ringkonna aasta parima noortejuhi tiitli.

Kodutütarde Lilleküla rühm on tema kodu, tugipunkt, teine pere. Ta soovib olla väiksematele samasugune eeskuju, nagu olid suured kunagi talle. Kodutütarde organisatsioon pole andnud talle ainult oskusi, vaid ka maailmavaate. Kristin teab, et saab hakkama, kui kaob elekter, kui on vaja sooja, kui keegi vajab abi. Ta unistab tulevikust meditsiinis, sest esmaabi pole talle lihtsalt üks oskus paljudest, vaid kutsumus.

Loorberitele puhkama ta jäänud ei ole. Vastupidi, lõppenud aasta tundide arv ületab juba varasema aasta oma ja Kristin oma tegemistel organisatsioonis lõppu ei näe. Alati on midagi planeerida või läbi viia, üritusi, millest osa võtta, koolitusi ja õppusi, kus käia nii ise õppimas kui ka abis teisi õpetamas.

Tema järgmiseks suureks eesmärgiks on saada I järgu kodutütreks ja selle nimel on ta hakanud juba tööd tegema.

1/2026

63

noored

SADA KILOMEETRIT VAIKUST JA VÕIDUTAHET

Kui sammuda Põlva metsade vahel, on lihtne mõista, miks just selles kandis kasvab noori, kelle julgus ja sihikindlus paistavad silma nii oma malevas kui kõigi Kaitseliidu noorteorganisatsioonide seas. Üks neist on Karel Kets, noormees, kelle nimi on jäänud kõlama eeskätt seoses vastupidavuse ja pikkade distantside läbimisega, kuid kelle tegevusväli on palju avaram.

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

K

arel tutvustab end kui jutukat ja tegusat noort, kelles on varasem kokkupuude orienteerumisega kujundanud sügava austuse kaardi, kompassi ja looduses liikumise vastu. Seetõttu pole üllatav, et Kaitseliidu noorte­ organisatsioonis hindab ta kõige enam võimalust osaleda rännakuil. Samal ajal panustab ta Põlva malevas noortekogu aseesimehena, andes oma häält ja energiat edasi ka teistele noortele.

TEEKOND, MIS ALGAS KODUST JA VIIS RAJALE

Noorte Kotkasteni jõudis Karel 2021. aastal pereliikmete eeskujul. Tema õde liitus organisatsiooniga juba varem ning kodus kõlanud seiklusjutud tekitasid temas uudishimu, mida ei olnud võimalik enam eirata.

Juba esimene rännak kinnitas, et see maailm sobib talle. Orienteerumis­ oskused andsid talle rajal enesekindluse, mille najal ta edasi liikus ja mis viis teda lõpuks rännakusarja ÖÖrännak loomiseni. Selles projektis pääsevad nii noorkotkad kui kodutütred pimeduses hääletult liikuma, kogedes midagi, mida päevasel ajal pole näha ega kuulda.

MINI-ERNA – VÕIT, MIS MUUTIS KÕIKE Senini peab Karel oma noorkotkatee kõige pöördelisemaks hetkeks Mini64

1/2026

Ernat aastal 2024. Ta läks tiimiga rajale eesmärgiga kogemust saada, mitte poodiumile tõusta.

Ometi hakkas juba rännaku keskel tunduma, et kõik kulgeb erakordses rütmis. Punktist punkti jõuti täpselt ja sooritused õnnestusid. Võit, mis lõpuks käes oli, tuli küll ootamatult, ent mitte teenimatult.

Ta kirjeldab eredalt varahommikust pilti, mil tiim liikus läbi märja metsa tagasi laagrisse, kaasas vastase laost hangitud miin. See oli hetk, mille reaalsus ja pingestatus jäävad meelde kogu eluks. Võit avas tee Rootsi Kodukaitse kompleksvõistlusele, kust naasti lausa kahe võiduga.

SAJA KILOMEETRI VAIKNE RÜTM

Kõige suurem individuaalne katsumus saabus aga Tartu kestvusrännakul. See oli sajast kilomeetrist koosnev dialoog iseendaga. Esimesel korral osutus Karel ainsaks noorkotkaks, kes jõudis rännaku lõpuni. Teisel korral parandas ta oma aega ligi viiskümmend minutit. Selle edu taga ei olnud erakordne treening, vaid täpne plaan ja detailne enese­tundmine. Varustus oli kaalutletud, sokke vahetas ta kindla süsteemi järgi, tempot hoidis stabiilsena.

Oluliseks sai ka liikumise rütm ilma ülearuste pauside ja kõhklusteta.

Kõige erilisemaks kujunes hetk seitsmekümnendal kilomeetril, kui kontrollpunktis pakuti pannkooke ja näidati filmi „Kõnd“. Pärast mitmekümnekilomeetrist üksindust kõlasid inimhääled kõrvus kui muusika.

Kõige raskemaks kujunes aga kaheksakümne viienda kilomeetri piir. Kui tuli tunne, et jõud hakkab raugema, võttis ta taskust viimase trumbi ja helistas perele. Teadmine, et nad ootavad teda finišis, muutus nähtamatuks toeks, mis lubas astuda järgmise sammu ja selle järel järgmise.

VALU, MIS KASVATAB ISELOOMU

Karel on veendunud, et pikal rännakul ei anna alla kõigepealt jalad, vaid mõistus. Valust läbi minek tähendab tema jaoks, et on vaja hetkeks peatuda ja olla iseendaga. See on paik, kus keha ütleb ei, kuid tahe vastab jah. Tahe tõstab jalad uuesti liikumisse. Rännakutel kogetud katsumused kanduvad üle ka igapäevaellu. Karel ütleb, et on õppinud lõpetama kõike, mida on kord alustanud, ning jääma ka pingelistes olukordades rahulikuks.

MITTE AINULT RÄNNAKUD JA TOPOGRAAFIA

Lisaks Noorte Kotkaste tegevustele harrastab Karel talvel kergejõustikku ja kevadest sügiseni sõidab Põlva Wake-

Noormehe igapäevaelus täidab kindlat rolli ka Nõo Reaalgümnaasium, mida ta nimetab oma tavapäraseks saja kilomeetri projektiks. Väikeste sammudega, kuid järjekindlalt loodab ta kolme aasta pärast jõuda lõpppunkti sama väärikalt nagu rännaku finišisse.

SÕNUM TULEVIKKU JA SIDE ORGANISATSIOONIGA

Karel rõhutab, et Noortesse Kotkastesse kuulumine on investeering tulevikku. Siin saadud kogemused, sõprussuhted ja oskused jäävad inimesega kaasa pikaks ajaks. Need aitavad toime tulla nii keeruliste olukordadega kui ka uute võimalustega.

Pärast noorkotka staatuse ja gümnaasiumi lõppu kavatseb ta läbida ajateenistuse. Edasi näeb ta end kas Tartu Ülikoolis või Kaitseväe Akadeemias.

Kuigi ta pole veel kindel, kas soovib tulevikus tegutseda noortejuhina, tunnetab ta organisatsiooniga sidet, mis ei kahane. Ta ütleb, et teda kõnetab võimalus kogukonda panustada ning see võib vabalt viia ta ühel päeval tagasi noorte kõrvale, juhendaja rolli.

SILVER JAANSON

pargis veelauaga. Just seal veedetud esimene töösuvi süütas temas uue kire.

Kahe hooaja jooksul on areng olnud märkimisväärne ja uue suve ootust on tunda juba varakevadel.

Kareli üks juhtmõtteid kõlab nii: enam hullemaks minna ei saa. See ei ole küüniline, vaid jõudu andev lause. See on mõte, millega ta asub teele nii öisesse metsa kui ka tulevaste eluetappide poole.

1/2026

65

ajaluGu

kaRl kIvI

üHe kaITselIITlasesT MeTsaMeHe eluTee Lõppenud aasta 1. detsembril möödus 120 aastat ühe tööka ja haritud ning vahva ja vapra Eesti mehepoja sünnist. Kuna tegemist oli Kaitseliidu aktiivse liikmega, väärib mehe elu- ja käekäik meenutamist.

Tekst: ÜLLAR REINO, jurist ja koduloolane

1/2026

67

ajaluGu

1905.

aasta 1. detsembril sündis Kawilda (Puhja) vallas Saarekülas Peebo (Peebu) talu peremehe Johan ja perenaise Ann Kiwwi perre neljas laps, kellele pandi nimeks Karl.

Natuke rohkem kui kuu aega hiljem ristiti ta EELK Puhja kirikus.1 Perekonna mälestuste kohaselt alustas Karl Kivi hariduse omandamist Kavilda valla Tarvoja koolis. 1920. aasta augustikuust õppis ta Tartu Poeglaste Reaalgümnaasiumis, mille reaalharu kursuse lõpetas 1925. aasta 12. juunil.

Lõputunnistuse kohaselt olid noormehe elukombed head ning sealt võib lugeda: „Peale selle õppis ta vabatahtlikuna usuõpetust hääde ja vene keelt rahuldavate tagajärgedega.“2 Gümnaasiumi lõpetamine andis talle õiguse astuda ilma eksamita ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse, kui viimaste kohta ei maksnud erimäärused.

KÕRGHARIDUSTEE JA AJATEENISTUS

31. augustil 1925 edastaski Karl Kivi Tartu Ülikooli rektorile palve võtta end vastu metsateaduskonna üliõpilaseks. Rektor Ulrich Karell viseeris palve (märkusega „ladina keelt ei ole“) 7. septembril 19253 ja Karl Kivi võeti vastu üliõpilaseks matriklinumbriga 69474.

Aasta hiljem tuli Karl Kivile kutse kaitseväeteenistusse, ent kui selgus, et ta on üliõpilane, andis Tartu maakonna rahvaväe komisjon talle 21. septembril 1926 ajapikendust kuni TÜ põllumajandusteaduskonna lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 15. märtsini 1932.5 13. mail 1929 teatas Tartu kaitseväeringkonna ülem Tartu Ülikooli valitsusele, et Karl Kivile kuni 1932. aasta jaanuarikuu kutseni antud ajapikendus on maksvaks jäetud.6 8. mail 1930 väljastas TÜ sekretariaat üliõpilase palvel talle kaitseväeringkonna ülemale esitamiseks teatise selle kohta, et K. Kivi on TÜ metsaosakonna üliõpilane.7 Üliõpilase Karl Kivi isikliku toimiku osast „Teated ja muudatused kaitseväe kohustuste kohta“ nähtub, et III järgu reservväelane (31.10.1927) Karl Kivi on võetud alalisse kaitseväkke sundaega teenima riviteenistusse kõlbulikuna 9. mail 1930. a. ja määratud Ratsa rügementi 25. juunil 1930. a. (Tartu kaitseväeringkonna ülema kanne). Ratsarügemendi ülema kannetest võib lugeda, et K. Kivi teenib alalises kaitseväes Ratsarügemendi ajateenijana sundaega ja Reamehe auastmes 01. sept. 1930. a.8 7. septembril 1930 edastas Kivi TÜ valitsusele palve end kaitseväe teenistusse astumise puhul üheks aastaks ülikoolist lahkunuks lugeda.9 Karl Kivi eksmatrikuleeriti ülikoolist 9. septembril 1930 ja ta jätkas aktiivset teenistust kaitseväes. 1. novembril 1930 omistati talle kaprali auaste. 10. juunil 1931 lõpetas Kivi noorem-allohvitseri auastmes Sõjakooli aspi-

68

1/2026

Karl Kivi

rantide klassi jalaväe alal. Tema toimikust nähtub, et Karl Kivi on alalises kaitseväes sundaja ärateenimise järele Ratsarügemendist käsutusväkke üle viidud liik Nr 14b alla kuuluvana 24. juulil 1931. a. Käsutusväes kuni 1. novembrini 1935. a.

Reservväes 1. järgus kuni 1. jaanuar 1951. a. ja Maakaitseväes 1. järgus kuni 1. jaanuar 1961. a. (rügemendi ülema allkirjaga dokument 23. juulist 1931).8 Paar päeva pärast edukat kaitseväeteenistust, 25. juulil 1931 kirjutas K. Kivi TÜ valitsusele palve end põllumajandus teaduskonna metsaasjandus osakonna üliõpilaseks vastu võtta, et võimaldada kaitseväe teenistuse tõttu pooleli jäänud õppimise jätkamist. Rektor Johan Kõpp viseeris palve10 ja 15. novembril 1931 immatrikuleeriti Karl Kivi uuesti üliõpilaseks.

METSNIKUST KAITSELIITLANE

Siinkirjutajale on teadmata põhjus, miks Karl Kivi 11. oktoobril 1932 taas ülikoolist lahkus. Väidetavalt loeti ta ülikooli lõpetanuks ajutise tunnistusega („Mälestame metsandustöötajaid“, Sõnumileht, 22. aprill 1996). Küll aga on teada, et õpitud erialal asus ta teenistusse Riigimaade ja Metsade Valitsuses. Kas toonasel Tartumaal asuv Torma metskond sai Kivile kohe esimeseks teenistuskohaks, seda siinkirjutaja kahjuks ei tea, kuid igatahes töötas ta Torma riigimõisa endises härrastemajas metsnikuna aastatel 1934–1935.

Sinna endisesse härrastemajja olid koondunud mitmed põllumeestele kasulikud nõuandjad. Nii wõtab seal wastu igal teisipäewäl põllutõõkoja maatulunduse konsulent. Samaks

ajaluGu

päewaks peale talwist waheaega sõidab sinna ka Eesti maapanga esitaja Tartust, kes annab tormilisi juhatusi asjaajamises Tallinnas asuwa Eesti maapangaga. Samas asub weel karjakontrollassistent, Torma jaoskonna arst ja metsnik. (Kaja, 27. aprill 1934).

Ajaleht Waba Maa annab 13. veebruaril 1935 teada: Mustwees warastati propse. Torma metskonna metsnik Karl Kiwi teatas politseile, et Mustwee jaama juurest laoplatsilt on warastatud 6 ruummeetrit propse, mis kuulusid riigile. Metsnik kahtlustab warguses üht Mustwee elanikku.

Paar kuud hiljem kirjutab Waba Maa: Metsameeste wahetus Woltwetis. Woltweti abimetsaülem Oswald Grüner paigutati ümber Sagedi metskonda metsaülema k. t. Woltweti uueks abimetsaülemaks tuli Torma metsnik Kiwi. (Waba Maa Pärnu väljaanne, 15. mai 1935).

Voltveti abimetsaülemana töötas Karl Kivi aastatel 1935– 1938, misjärel viidi ta üle Harjumaale Kloostri metsaülemaks.

Ajaleht Uus Eesti. Pärnu Uudised annab 1938. aasta 19. mai numbris teada, et riigimaade ja metsade ameti direktori käsukirjaga on ümberpaigutatud senine Woltweti metskonna abimetsaülem K. Kiwi Kloostri metsaülemaks Harjumaale, arwates 1. juunist. Kloostri vald nimetati 1938. aastal Padise vallaks.

Karl Kivi Kloostri metsaülemana töötamise ajast on teada, et ta oli Kloostri metskonna kaitseliidu rühma liige (juht?) ning kuulus 1939. aasta maist Kaldmäe Veeühingu (eelarve 2785 krooni) juhatusse Läänemaal (Lääne Elu, 26. mai 1939).

Kloostri metsaülem oli Karl Kivi kuni 14. juunini 1941, mil ta küüditamisel arreteeriti ning lahutati lõplikult oma abikaasast Eleonorest (4.09.1918–23.10.2010) ja 7kuusest tütrest Mallest (s 9.11.1940), kes küüditati (vt ka Kultuur ja Elu 2, 2018).

Pärast Teist maailmasõda selgus, et Karl Kivi oli 18. augustil 1942 Venemaal GULAGi Vosturallagi koosseisu kuuluvas Sosva vangilaagris (tegutses 5. veebruarist 1938–1960) hukatud. Metsaametnike küüditamiseks või arreteerimiseks põhjust leida polnud võõrvõimul raske, sest Eesti Vabariigi metsaametkond oli üks riigitruumaid. Pealegi oli metskondades kaitseliidu rühmi. Metsaametkonnast langes küüditamise ohvriks esijoones hea haridusega, kogenud ja patriootlikult meelestatud metsandusjuhte, eriti metsaülemaid.

VIITED 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

Sündimise ja ristimise tunnistus.

Gümnaasiumi lõputunnistuse ärakiri.

Palve ülikoolile, 31.08.1925.

K. Kivi isiklik toimik.

Tartu maakonna rahvaväe tunnistus nr 20.

Tartu Kaitseväeringkonna ülema teatis, 13.05.1929.

TÜ sekretariaadi teatis.

Teated ja muudatused kaitseväekohustuste kohta.

Palve ülikoolile, 7.09.1930.

Palve ülikoolile, 25.07.1931.

kaRl kIvI läHIkONDlasTe saaTusesT Karl Kivi isa Suure-Peebo talu peremees Juhan Kivi sündis 21.08.1863 ja suri 21.09.1943, ema Ann (neiuna Juudas) sündis 22.02.1875 ja suri 12.10.1951. Karl Kivil oli kolm venda ja kolm õde.

Vendadest vanim Gustav (1895–1917) ning Karlile järgnenud Alfred (15.09.1907–1919) olid surnud Karli eluajal. Noorem vend Ants (s 25.08.1910), Peebo talu noorperemees, hukkus (lasti maha) 1946. aasta suvel Emajõel hävituspataljoni Puhja valla rühma võitleja Juhan Jahti käe läbi. Ants Kivi laip saadi hulk aega hiljem kätte Emajõest Tähtvere valla piirides, surmadaatumiks märgiti 23.07.1946.

Vanemate õdede Hilda Järve (27.04.1876 Saareküla – 10.06.1960 Kanada) ja Liisa Juuli (21.08.1904 – 1980 Austraalia) perekondadel õnnestus maailmasõja keerises enne punahordide uut tulekut Eestist lahkuda. Noorem õde, pallaslane Aino Noor (1.09.1911–7.03.1988) oli sunnitud jääma Eestisse.

Karl Kivi vanemad ja noorem vend koos oma kaasaga ning pesamuna Aino on maetud perekonnaplatsile Puhja kalmistul.

MITTe MINGI väIke kOHake Karl Kivi sünnikoht Peebu talu polnud mingi väike talukoht. Talul oli maad (1939. aasta talundilehe andmetel) ainuomandi alusel 65,8 ha, millest põllumaad 15,8 ha, kultuurheinamaad 1,5 ha, looduslikku rohumaad 5,1 ha, kultuurkarjamaad 3,7 ha, looduslikku karjamaad 7,2 ha ja muud maad 32,5 ha.

Talus kasvatati tali- ja suvirukist ning tali- ja suvinisu, otra, kaera (kõige rohkem) ja segavilja, samuti kartulit ning juur- ja köögivilja. Köögiviljadest kasvas söögikapsas 75, sigur 8, kurk 60, sibul 10 ja söögiporgand 40 ruutmeetril ning tomatitaimi oli 25.

Puuviljaaed ühes marjapõõsastega laius 0,2 hektaril.

Seal kasvas 19 õunapuud (suvisortidest 5, sügissortidest 2 ja talisortidest 7), 5 kirsipuud, 35 karusmarjapõõsast, 45 mustsõstrapõõsast ja 12 punasesõstrapõõsast.

Vaarikad kasvasid 122 ja maasikad 12 ruutmeetril.

Talus oli 4 hobust, 13 veist (12 lehma ja 1 pull), 3 siga, 5 lammast, 49 kana ja 1 kukk ning 1 mesilaspere. Algselt oli talu olnud veelgi suurem, aga et vältida noorema poja sõtta saatmist tsaari kulli all, oli Johani vanaisa jaganud talu kaheks osaks – Suure-Peebo ja Väike-Peebo.

Eeltoodust nähtub, et kuna talurahval oli tööd kuhjaga, ei pääsenud sellest ka Suure-Peebo Karl.

1/2026

69

SAAREMAA MUUSEUM SA

ajaluGu

Mereväe miiniveeskaja-traaler Ristna Roomassaare sadamas

RaHvas RaNNa kaITsel eHk

MõNDa MeRekaITselIIDusT 8 saaRlaseD ON äNaMasTI puHas MeReMeHeD* Et rääkida saarlastest, kes valmistuvad kaitsma oma kodusid ja lähedasi merelt läheneva ohu eest, on vaja minna lausa mitu tuhat aastat tagasi. Alles seejärel saame vaadata meile lähemaid aegu.

Tekst: REET NABER, ajaloolane * Kihelkonna ütelus

70

1/2026

ajaluGu

A

rheoloog Marika Mägi andmetel on Asval ja Ridalas (Pöidest lõuna poole) olnud juba pronksiajal (900–800 enne Kristust) kindlustatud asulad, mis ilmselt paiknesid kunagiste randumiskohtade lähedal. Ka Salme laevmatuste leidmine on tõendiks sellest, et ajavahemikus 700–800 pKr seilasid siiakanti sõdalaste laevad. Viikingiajal ja hiljemgi olid merelt lähtuvad ohud, piraatlus ja rannakülade rüüstamine, tavareaalsus ja ega need tegevused olnud võõrad saarlastele endilegi. Sestap püstitati sadamatesse vaenulike laevade sissepääsu takistamiseks vaiadest või kividest tõkendeid ja peeti rannikul valveposte, et anda aegsasti teada võõraste laevade lähenemisest. Alates 11. sajandist kontrollisid saarlased Väina jõe suudme kaudu kulgenud tähtsat kaubateed. Henriku Liivimaa kroonikas on korduvalt mainitud sedagi, et kui rahumeelsed kokkulepped ei pidanud, korraldasid saarlased mitmeid hästi koordineeritud sõjaretki ristirüütlite, taanlaste ja rootslaste vastu, et nad kaubakohtadest ja saarelt eemal hoida. Tuntud on Saaremaa Uue sadama kokkupõrge, kus Marika Mägi arvates polnud konflikti põhjuseks mitte saarlaste eriline viha kristlaste vastu, vaid sadamarahu rikkumine tulijate poolt, kes oli tormi tõttu sunnitud pikemat aega sadamas seisma ja püüdsid oma ebapiisavaid moonavarusid jõu abil täiendada.

Hilisemast ajast tasub märkida 1854. aastal, Krimmi sõja ajal Vene sõjalaevastiku juurde eelkõige rannakaitseks formeeritud ajutises maakaitseväelaadses üksuses ehk meremiilitsas Riia sadamat ja Daugavgrīva kindlust kaitsnud sõudekahurpaatidel teeninud vabatahtlikke, kellest vähemalt 29 oli värvatud Saaremaalt.1

ÄREVATEL ISESEISVUSE AEGADEL

Pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset hakati Kaitseliitu taastama ka Saaremaal. 1925. aastal esimestena asutatud Kuressaare, Kihelkonna ja Sõrve malevkondade koosseisus formeeriti hiljem ka esimesed ja elujõulisemad mereüksused. Tollase Abruka (1936. aastast Salme) valla Sõrve malevkonna pealikuks määrati mereväe reservnooremleitnant Johannes Kuut. Esialgu nimetasid nad end mereüksuseks ja hiljem, kui hakati aastapäevi tähistama, lugesid oma alguseks just seda, mitte 1934. aastat. Kuressaare 2. malevkonna pealikuks määrati mereväe reservnooremleitnant Anton Koel.

Ka esimene kaitseliidu dessantõppus korraldati nende kolme malevkonna kaitseliitlaste osavõtul. 1926. aasta oktoobris harjutati kahel päeval Kuressaare kaitsmist. Sõrve kaitseliitlaste ülesandeks oli matkida oma paatidega vaenlase laevastiku tegevust Lõu lahel ja maandada dessant, mis pidi hakkama liikuma linna peale. Nasva kandis olid aktsioonis kihelkondlased.

Kui Kaitsevägede staabi ülem kindralmajor Juhan Tõrvand andis 1932. aasta mais Kaitseliidu ülemale korralduse hakata koostöös Merejõudude juhatajaga organiseerima merekaitseliidu üksusi, arvestades mereväe operatiivvajadusi, nimetas ta olulisemateks piirkondadeks Tallinna ja Saaremaad.

Esimese reaalse ettevõtmisena korraldas Kaitseliidu peastaap merejõudude ohvitseride ettevalmistatud kava järgi 17. ja 18. juunil 1933 Saaremaal Triigi lahes dessantoperatsiooni. Eesmärgiks oli anda Saaremaa malevale võitlusüksuste moodustamise ja maleva häire korras Saaremaa ranniku kaitseks kogumise kogemus.

Ettevõtmine oli suur, peale saarlaste osales ligi 2000 kaitseliitlast Tallinnast ning Harju- ja Läänemaalt, mereväe laevad Sulev, Suurop ja Ristna, veeteede valitsuse hüdrograafialaev Lood ja merelennusalga lennukid.

ESIMENE MEREÜKSUS

Saaremaa maleva esimese ametliku üksusena vormistati 1. oktoobrist 1933 Sõrve malevkonna Torgu kompaniis kahejaoline mererühm. 11. detsembrist 1933 kinnitati maleva mereüksuste pealikuks Kihelkonna malevkonna kaitseliitlane Artur Eduard Johannes Toom (Thom).

1. märtsist 1934 asutati Kihelkonna malevkonna juurde merekaitseliidu Kihelkonna rajoon kohaliku traalerite rühma, Vilsandi luurerühma ja Undva sidepostiga. Kihelkonna traalerite rühma võeti arvele neli mootorpaati, kohtadele kinnitati paadipealikud ja nende abid, motoristid, minöörid, signalistid ja madrused, kokku 17 meest. Luurerühmal oli kolm mootorpaati ja 18 meest. Traalerite rühma pealiku abi kaugsõidukapten Karl Teär kinnitati rajooni navigatsioonipealikuks. Kogemustega meresõitjaid oli seal kaugsõidukaptenitest madruste ja motoristideni, nii et kõigile soovijatele rakendust ei leitudki. Kui pärast 12. märtsi sündmusi paarkümmend kaitseliitlast seoses vabadussõjalastele poolehoiu avaldamisega eemaldati, polnud mingit probleemi mõne nädalaga 36 meest asemele vormistada2.

Mõistetavalt polnud malevas sel äreval ajal kellelgi aega ega teadmisi. et tegelda merekaitseliitlaste väljaõppega. Rajooni suvise perioodi (1. maist 30. novembrini) õppekavas olid laskeharjutused, -võistlused, -klassikatsed ja üks kergejõustikuvõistlus. Ei midagi merelist.

Talvise perioodi õppeplaan oli juba palju pingelisem. Kihelkonnal peeti kahepäevane üldsõjaline õppus pealikele ja nende abidele, rajooni motoristide ja traalerrühma minööride õppused. Samuti pidid nad jaanuarist aprillini käima sealsamas vähemalt kord nädalas kolm tundi õppimas, nagu ka signalistid. Luurerühma signalistid käisid oma oskusi lihvimas Vilsandi tuletornis. Mõlemale rühmale korraldati 1/2026

71

ajaluGu

veebruaris ja märtsis nn üldõppus, mis algas hommikul kell 9 ja lõppes kella 16 paiku. Lisaks kõigele sellele olid õppelaskmised.

Kuressaare ja Sõrve malevkondade mereüksustele moodustati 15. märtsist ühine, merekaitseliidu Kuressaare-Sõrve rajoon. Rajooni pealikuks pandi kohtunik Paul Parts ja divisjoni pealikuks Sõrve malevkonna pealik meremees Johannes Kuut.

Lõpuks oli Kaitseliidu peastaabi ülem kinnitanud Saaremaa maleva pealiku koostatud piirkonna mereüksuste organisatsiooni skeemi ja juhendi. Maikuus korraldati Abruka (Salme) kompanii struktuuri. Esimeses, (jalaväe) rühmas oli kaheksa meest juhtkonnas ja kolm jagu 28 mehega. Mererühm sai numbriks kaks, pealikeks vennad Jakob ja August Korsaarid3.

Mehitati neli valvepaati 20 mehega. Torgu kompanii mererühmal oli kolm mootorpaati ja 17 meest. Sääre sideposti määrati neli meest.

EESTI SÕJAMUUSEUM

Kuressaare kompanii mererühm asutati 1. maist 1934. Pealikuks sai kaugsõidukapten Jakob Haus ja sinna viidi malevkonnast üle kuus meest.

Saaremaa merekaitseliitlased. Paremalt teine Artur Toom

72

1/2026

ASJAD HAKKAVAD LIIKUMA

Kui maleva pealik Rudolf Lints käis 1934. aasta 6. mail ära mereüksuste pealike ja spetsialistide nõupidamisel Kaitseliidu peastaabis, sai ta ilmselt parema ettekujutuse sellest, mida ja kuidas on vaja teha, ja asjad hakkasid liikuma.

Juunis-juulis, mereväe suviste õppuste ajaks, varustati sõjalaevad Kalev, Olev, Sulev, Laine, Ristna ja Suurop vajalike vahenditega, et õpetada merekaitseliitlastele miinide ehitust, korraldada nende veeskamist ja traalimist, teha lõhkamistöid maal ja merel, harjutada sidepidamist lippude ja semaforiga. Paadipealikud ja abid said võimaluse iseseisvalt laevu juhtida ja manöövriharjutusi teha. Laevad peatusid Roomassaares ja Kihelkonnal.

Juulikuus jõudis peastaabist kohale informatsioon, et veeteede valitsus, Balti Päästeselts ning laevandusettevõte G. Sergo ja Ko on nõus võtma oma laevadele tasuta praktikale merekaitseliitlasi, kes valmistuvad paadijuhi eksamiks.

Nõudeks oli, et tuleb paluda laeva kaptenilt vastav tunnistus, mille alusel kantakse praktikasõit sõiduraamatusse. (Veeteede valitsuse direktor Eduard Avik oli üks kõige energilisemaid Eesti merenduse ja merekaitse arengu nimel tegut-

RAHVUSARHIIV

ajaluGu

sejaid, mereüksuste pealik Jaen Klaar töötas enne kaitseliitu tulekut aastaid Balti Päästeseltsi Rannaliinide osakonna juhatajana. Sergo kompanii oli rannalaevanduse üks põhitegijaid.)

Tänuväärt ettevõtmiseks olid 3.–8. detsembrini maleva staabi korraldatud kursused: paadijuhtidele ja nende abidele navigatsioonist, motoristidele meremootorite tundmaõppimiseks. Osa lubati võtta kõigil huvitatuil, majutas linnavalitsus tasuta. Kogunes üle poolesaja osaleja, kes merekooli direktori, kaugsõidukapteni ja laevaomaniku Julius Adolf Teäre juhtimisel töötasid usinasti kuni 9 tundi päevas. Paadijuhtide kursuse lõpetanud said tasuta koolituse ning pärast eksamite sooritamist õiguse juhtida rannasõidus kas kuni 5või kuni 20brutoregistertonnise kogumahutavusega laevu.

KURSUSTEST ÕPPUSTENI

1935. aasta mais korraldasid kaugsõidukaptenid Julius Teär, Gustav Ligi ja Friedrich Damm Kihelkonnal ja Vilsandil navigatsiooni- ja sidekursused. Aprillis olid Kuressaare, Kaarma-Suure, Abruka, Torgu ja Kihelkonna valdade merekaitseliitlased väljaõppel miiniveeskajal Ristna, juhendamas komandör Kusti Sääsk ja mereüksuste pealik J. Klaar. Teise tiiru tegid Ristna ja Suurop juunis, kui olid toonud Tallinnast koju Kaitseliidu päevadel osalenud saarlased. Roomassaares õpetati Kuressaare ja Kihelkonna, Mõntu reidil Torgu ja Abruka merekaitseliitlasi.

Sügisel korraldati malevas omapärased laskevõistlused, nimelt hülgejahi lubade saamiseks nendele, kes teenisid lisa hülgepüügiga. Lasta tuli lamades käe pealt 300 m kaugusele märklauda. Iga kompanii viiele parimale andis kaitseliidu ülem loa käia hülgejahil kaitseliidu .303 vintpüssiga.

1935. aasta detsembrist korraldati mererajoonid ringi. Kuressaare divisjonis formeeriti Sõrve luurerühm, Kuressaare traalerite rühm, Salme sidepost, Salme luurerühm, Kübassaare sidepost ja rajooni orkester. Kihelkonna meredivisjoni pealik Albert Hannus sai abiks navigatsiooni-, side- ja sanitaarpealikud, lisaks esialgsetele üksustele kinnitati Ninase meresideposti ning orkestri koosseisud.

1936. aasta algas maleva staabi 13.–19. jaanuarini korraldatud kursustega paadijuhtidele, nende abidele, motoristidele, signalistidele, sideposti pealikele ja minööridele. Seegi kord oli eesmärkideks valmistada paadijuhte laevajuhiõiguse saamiseks ning võtta teoreetiliselt ja võimalusel ka praktiliselt läbi kaitseliidu õppeprogramm. Navigatsiooni õpetati kümme tundi, miini-traaliala viis, mootoriala kümme, signaalala ja sideposti teenistust kaheksa, sise- ja kodukorda kolm, riviõppust kaks, relvaala kaks. Õppejõududeks olid merekooli juhataja J. Teär, õpetaja A. Toropov, kaptenmajor K. Sääsk, tööstuskooli õpetaja A. Koddu ja maleva vaneminstruktor kapten A. Pori. Osalejaid oli 61. Kõik kursuslased pidid läbi võtma kogu programmi, arvestamata oma ametikohta. Lõpukatsed pidi tegema vastavalt oma erialale,

Artur Eduard Johannes Toom oli maleva mereüksuste ülem 1933–1940

soovijad võisid lisaks minna ka teiste erialade katsetele.

Lõpukatsete kontrollimiseks tuli kohale J. Klaar. 57 kursuslast sooritas navigatsioonieksami, viis neist omandas kuni 20brutotonnise laeva juhi kutse. Maleva mereüksuste pealik A. Toom sai õiguse juhtida kuni viiebrutotonnist laeva. Kõik said sadamakaptenilt vastava ametliku tunnistuse.

Kuressaare linnavalitsus oli andnud kursuslastele kasutada tasuta ruumid. „Ühiseeluruumis“ kehtis kaitseväeline kord, nagu sisemäärustikus ette nähtud. Õppustele tulek ja liikumine ühest õppekohast teise toimus rivikorras meredivisjoni pealiku Leonhard Vaimu juhtimisel. Kokkuvõtteid tehes tõstis kursuste juhataja maleva vaneminstruktor Anton Pori esile indu, millega töötati, et laevajuhi eksam ära teha. Kuna kursus oli tegelikult väga lühike, oli palju neid, kes otsisid abiks merekooli õpilased ja nende õpikud, et iseseisvalt vabal ajal asjad selgeks teha ja laevajuhi dokument kätte saada.

Sama võis öelda ka signaalala 12 lõpetaja kohta, keda aitas soovi korral samuti väljaspool programmi Sõrve tuletorni meresideposti vanem Valerian Vilipere.

1937. aasta märtsis korraldati Kuressaares viiepäevane mereüksuste sidepostide ja mootorpaatide signalistide ettevalmistuskursus mereväe allohvitseride õppekava järgi.

1/2026

73

ajaluGu

Septembriks oli Kaitseliidu peastaap plaaninud üleriigilised mereüksuste taktikaõppused, millest pidid piirkonniti osa võtma kõikide malevate üksused. Lääne- ja Saaremaal ei pääsetud tormi tõttu merele. Õppus sai teoks 28. maist 2. juunini 1938.

Septembris osalesid merelaevastiku sügismanöövreil ka kaitseliidu mereüksused. Peamiselt keskenduti meresidevõrgu katsetamisele läänesaarestiku vetes. Jaen Klaari asemel mereüksuste ülema ülesandeid täitma asunud vanemleitnant August Vares võis kokkuvõtvalt nentida, et koosseisud olid hästi välja õpetatud ja enam ei tulnud ette erilisi arusaamatusi. Sidepostid mehitati ettenähtud ajaga, merevaatlused tehti õigesti, kaardid koostati korrektselt. Esmakordselt katsetati šifreeritud teadete koostamist ja edastamist. Signalistid olid võimelised semafori ja morsega korralikult töötama.

Valvepaadid suutsid täita neile antud ülesanded ja teha omavahel koostööd, sidepostide ja mereväega sujus koostöö samuti.

See oli mereväe ja merekaitseliidu esimene tõsisem ühisõppus.

1938. aastal sai Saaremaa malev annetuste toel merekaitseliidule mootorpaadi, 1939. aasta mais peastaabi toetusega veel kaks lisaks.

SISEKAITSE JA MOBILISATSIOON

Oma ülesanded olid meremalevlastel ka sisekaitse- ja mobilisatsiooniplaanides.

Pealikul olid jooksvalt täiendatavad nn alarmkaustad üksikasjalike juhenditega nii talle endale kui kaitseliitlastele. Näiteks olgu mõned lühikesed väljavõtted Kihelkonna meredivisjoni 1939. a tegevusjuhistest.

Pealikul tuli alarmi (häire) korral kasutada kaitseliitlaste kokkukutsumiseks telefoni või virgatseid või lasta minööridel lõhata mingi lõhkekeha (kirjas on mürske), lasta helistada kirikukelli vms. Teadete edasiandmise kord oli täpselt paika pandud, igaüks pidi teadma, kellele ta saadud teate edasi annab. (Seda õpetati juba noorkotkastele.) Kui telefon ei tööta, tuli maleva pealiku ja kaitsesektori staabiga Kuressaares ning luurerühmaga pidada sidet virgatsite abil, kellel on kasutada kas jalg- või mootorrattad. Vilsandile pääsemiseks tuli valmis pidada mootorpaat. Kihelkonda Malevkonna Kodusse pidid ühe tunni jooksul kogunema divisjoni traalerite ja jalaväe rühmad. Vintpüssidega relvastatud vahtkonnad (kodunt välja tulles pidi püss olema laetud nelja padruniga, 41 pidi kaasas olema) tuli välja saata Kihelkonna sidekeskjaama (postkontorisse), Jaagarahu sadama tollimajja ning Vilsandi tuletorni. Valve pidi jääma ka Malevkonna Kodu juurde, kus muuhulgas hoiti laskemoonavaru.

Apteeki tuli sisse seada sidumispunkt, kuhu pidi sanitaarpealik E. Seebergile abiks saadetama kaks samariitlast.

Haavatute veoks läks vaja veoautot või 12 küüthobust alevist ja Rootsikülast. Naiskodukaitse korraldada oli toitluspunkt 30 kaitseliitlasele.

74

1/2026

Jaagarahu sadama valveposti ülesandeks oli „valvata, et kuritahtlikud isikud sadamat hävitada ega rikkuda ei saaks“.

Sadamasillale pääs tuli takistada nii maa kui mere poolt.

Vahtkonnal oli võimalik kasutada laskekohtadena sadamasilla muldkeha ja maanteekraave, olenevalt kallaletungi suunast. Eraisikuid võis sadamasillale lasta ainult divisjoni pealiku loal. Meresidepostid pidid tugevdama merevaatlust ja teatama kahtlaste laevade liikumisest. Loomulikult tegutseti koos piirivalvega.

1940. aastaks hakkas mereüksuste süsteem Saaremaal paika saama. Sõrve meredivisjoni oli lisandunud kaks luure- ja kaks traalpaati, mererühmad Salmel, Sõrves ja Torgus ning lõhkerühm (nende ülesandeks oli näiteks sadamarajatiste lõhkamine). Kuressaare meredivisjonil oli 8 luurepaati ja 4 traalerit. Uuemõisa kompaniile olid lisandunud Orissaare valvepostide rühm ja Kübassaare meresidepost, Muhu üksikkompaniile Muhu-Koguva ja Kuivastu valvepaatide rühmad, Leisi kompaniile Pammana mererühm, Mustjala kompaniile mererühm ning sidepostid Pangal ja Ninasel. Ruhnu mererühmas oli 4 luurepaati.

Veel 1940. aastal suurendati koosseise. Näiteks veebruarismärtsis lisandus Kihelkonna meredivisjoni 35 tegev- ja 8 toetajaliiget ja moodustati mereüksuste õppepiirkond meredivisjonide ja kõigi jalaväekompaniide koosseisudes olnud mererühmad väljaõppe koordineerimiseks.

MURDEAASTAD

Juba 1939. aasta septembrist hakkasid kehtima mitmesugused kitsendused. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel hakati Saaremaale ehitama Nõukogude baase. Kaitseliitlastele jäi vaid kohustus pidada nende liikumisteedel valvet. Sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga seati sisse Lääne-Saare sõjaväeringkonna raudteepiirkonna ja sadamate ajutine komandantuur. Piirkonna komandandiks, ühtlasi Rohuküla, Heltermaa ja Triigi sadamate komandandiks määrati Kihelkonnalt pärit mereväeleitnant Johannes Friedrich Ivalo. Temale määrati vajadusel abiks ka merekaitseliitlasi.

1940 juunis algas mereblokaad, relvad korjati ära. Saaremaal lõpetati Kaitseliidu likvideerimine 25. augustiks. Varade äraviimisel toimus Roomassaare sadamas intsident. Sadam oli siis juba NSV Liidu sõjaväevõimude käsutuses ja kui kaile jõudis kolm veoautot merekaitseliitlaste õppemiinidega, et need laevadele laadida, kohkusid venelased hirmsasti, arvates et sadamat tahetakse õhku lasta. Sadamas olnud laevad andsid otsad lahti ja sõitsid merele, sillal muud kokkuröövitud vara laadinud autod kihutasid linna poole. Kui lõpuks õnnestus selgeks teha, et tegemist on vaid õppemiinidega, mis on ohutud, rahunesid venelased maha.

1940. aastal alanud arreteerimised ning 1941. aasta juuni- ja juuliküüditamised puudutasid eriti kaitseliitlasi. Ka ükski mereüksus ei jäänud puutumata. Merekaitseliitlasi leiab

RAHVUSARHIIV

ajaluGu

Traalerid Kalev ja Olev õppustel kaitseliitlastega. Tekil on näha kalamiinid

vahistatute, küüditatute, 1941. aastal Kuressaare kindluses mõrvatute, valdades punase terrori ja lahingutegevuse ohvrite nimekirjades. Eriti kannatas Sõrve kant.

1941. aasta 21. septembril alustas Kuressaares tegevust Pärnus formeeritud Saarte Omakaitse, mida juhtisid kaptenleitnant Kusti Sääsk ja hiljem kuressaarlane vanemleitnant Verner Väli (Vellig). Järgmisel päeval anti korraldus ajutise Saare maavalitsuse korraldamiseks. Omakaitse ülesandeks oli vahiteenistus, sõjavangide valvamine, tagala puhastamine. Rannavalve piilkonnad täitsid ka piirivalve ülesandeid Saksa tollipiirikaitse punktide tegutsema hakkamiseni. Omakaitselased arreteerisid enamiku kohale jäänud massirepressioonides süüdi olnud isikuid. Juurdlusi viisid läbi Saaremaa prefektuuri poliitilise ja kriminaalpolitsei ametnikud. Ka neist nimekirjadest võib leida merekaitseliitlaste nimesid.

Seal on ka ühe mehe nimi, kes ainsana juhtkonnast asus kommunistidega koostööle ja keda teadsid ilmselt kõik Saaremaa kaitseliitlased. See oli kapten Mihhail Mikk. Ta oli tegutsenud Saaremaa kaitseliidus 1918. aastast peale, oma sõnutsi võtnud osa Saaremaa mässu mahasurumisest 1919. aastal, olnud Kuressaare malevkonna ja Noorte Kotkaste maleva pealik, valitud korduvalt maleva aukohtu liikmeks.

Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja Kõljala Põllutöökoolis õpetas ta aastaid riigikaitset. 1933. aastal hinnati tema teeneid Kotkaristi V klassi teenetemärgiga. Pärast punast pööret läks ta uute võimumeeste teenistusse, oli üks Saaremaa hävituspataljoni formeerijatest ja selle staabiülema asetäitja.

Saaremaa vallutamise järel ilmus Mikk Kuressaares Omakaitse staapi, pakkudes selle ülemale oma teeneid. Hiljem selgus, et ta oli veel enne 1940. aastat teinud venelastega koostööd Gribovi varjunime all. Ta mõisteti surma ja hukati 13. detsembril 1941. Selleks ajaks olid näiteks temaga aastaid koostööd teinud Julius Teär lossihoovis mõrvatud, Artur Toom arreteeritud, Pagari tänaval üle kuulatud ja Venemaale laagrisse saadetud, kus ta 1942 suri.4 Saarel võimu enda kätte saanud Saksa tagalaüksuste ülemad umbusaldasid eestlasi, toonitades, et asuvad vaenlaste keskel. Tekkisid vastuolud. Detsembris anti käsk omakaitse laiali saata ja formeerida nende baasil palgalised kompaniid.

Vabatahtlikule isamaalisele riigikaitselisele tegevusele kodurannas oli aastakümneteks lõpp tehtud.

VIITED: 1

2 3 4

Nendest vanadest asjadest saab rohkem lugeda 2023. aastal välja antud koguteosest „Eesti merenduse ajalugu I. Eesti randade asutamisest kuni Teise maailmasõja alguseni“.

Kihelkonna malevkonnas korjati 1934 kõigilt kaitseliitlastelt relvad ära, sest üks Mustjala kaitseliitlane lubas kindral Larka kaitseks relvadega välja astuda.

Kirikuraamatutes ja ametlikes dokumentides on perekonnanimi kirjutatud Korsaar, Kaitseliidu käskkirjades ja ajakirjanduses Korsar.

Endel Püüa on avaldanud sel teemal masendava uurimuse „Punane terror Saaremaal 1941. aastal“ Saaremaa Muuseumi toimetistes nr 3, 2006. https://www.digar.ee/ arhiiv/et/raamatud/128220

ALLIKAD Kasutatud on Eesti Rahvusarhiivi ja Saaremaa Muuseumi materjale ning ajakirjanduses avaldatut.

1/2026

75

MIlITaaRTuRIsM

ODeRI kINDlusTuseD.

sesT kauBaTeeD peavaD OleMa valla!

Riigile on alati olnud tähtsad kaubateed ja nende kaitse. Kunagi kuulus Pommerimaa, kus voolab Oderi jõgi, väljudes Swine jõe kaudu Läänemerre, Saksamaa koosseisu.

Kaitsmaks tähtsat kaubateed, rajati jõe kallastele kindlused, mis nüüd on vabatahtlike poolakate valduses.

Tekst ja fotod: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

MIlITaaRTuRIsM

E

simesed kindlustused olid ehitatud puidust ja mullast ning hävisid Seitsmeaastases sõjas 1763. aastal. Tänaseni on säilinud enamik Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV rajatud kindlustustest, mis koosnesid neljast kindlusest, kaks jõe läänekaldal ja kaks idakaldal. Nende rajamise põhjustas 1848. aastal Esimeses Schleswigi sõjas Taaniga tekkinud olukord, kus üks Taani fregatt blokeeris mitu kuud Swine jõge, mõjutades katastroofiliselt Pommeri varustatust. Üks idakalda kindlustest jäi 1970. aastatel kahjuks sadama laiendusele ette ja lammutati. Tänapäevani säilinud osad peegeldavad olukorda pärast Stettini kindlustuste lammutamist 1870. aastal ning Swinemünde kindlustuste moderniseerimist ja laiendamist. Kolmes säilinud kindluses on muuseumid, kohvikud ning turismiatraktsioonid.

Need on ühed paremini säilinud Preisi rannikusuurtükiväe kindlustused Euroopas. Kindlustused ei saanud Teise maailmasõja ajal peaaegu üldse kahjustada, kuid ehitusmaterjalide puudus 1960. aastatel tekitas müüritisele suuri kahjustusi. Pärast Punaarmee lahkumist 1961. ja 1992. aastal ei leidnud kindlustused kasutust, kasvasid aeglaselt võssa ja vajusid unustusse. Nende taastamist alustati alles pärast 2000. aastat, sest piiri avamine Saksamaaga muutis need turismile atraktiivseks.

TAASTATUD HIILGUS

Kindlustus I (Werk I) asus jõe idakaldal. Selles hulknurkses kindluses oli ligikaudu 70 suurtükki, kuid kahjuks lammutati see 1970. aastail sadama laienduse käigus. Litograafiatel kujutatuna oli see kahe- kuni kolmekorruseline telliskivihoone, mille välisseinte all asusid suurtükitraaversid ja kasematid meeskondadele ning suurtükivarustusele.

Kindlustuste süda ja vanim ehitis on Gerhardi kindlus, tuntud ka kui Idakindlus või Werk II, mida tänaseni ümbritseb veega täidetud vallikraav.

Kindluse nimi tuleb kindralmajor Gerhard Cornelius de Walrawe eesnimest, kes oli tuntud XVII sajandi Preisi kindluste projekteerija ja pioneeriohvitser. Ta oli pikka aega kuninga soosik, kuid tema elupäevade lõpp oli raske,

reetmises kahtlustatuna veetis ta oma viimased 25 aastat üksikvangistuses.

Gerhardi kindlus on traditsioonilise viisnurkse plaaniga, et suurtükitulega takistada vaenlaste laevu blokeerimast Swine sissepääsu. Kaitse oli tagatud ka maismaarünnaku korral. Kindlus koosnes kahekorruselisest punastest tellistest reduudist ja oli relvastatud 25 12naelase suurtükiga, mis olid paigutatud hoone mõlemal korrusel asuvatesse suurtükiväe kasemattidesse, olemas olid ka sisehoovi poole suunatud laskeavad. Pärast võidukat Prantsuse sõda alustati 1877. aastal kindlustuste moderniseerimist. Selle peapõhjuseks oli soomuslaevade areng, mis esitas rannakaitsele uued nõudmised.

Kindluse põhirelvastuseks said võimsa tulejõuga kahurid, mis paigutati kahele äsjaehitatud suurtükiväe terrassile.

Alumine terrass varustati nelja Kruppi relvatööstuse kindluse- ja piiramiskahuriga Ring Kanone C/7 15 cm (sakslased kasutasid suurtükkide puhul erinevalt teistest mõõtühikuna sentimeetreid), mis vastas patarei ekvivalendile. Need tervitavad külastajat samas kohas, kuhu omal ajal paigutati. Ülemisel terrassidel olid aga seitse RK L/22 21 cm Kruppi kahurit, mis tulistasid 98,25 kg mürskudega.

Reduudihoone merepoolne külg täideti mullaga ja ehitati ümber kasarmuks, seejuures laiendati laskeavasid ja lisati sõdurite mugavuse huvides aknad.

Kindlus relvastati välisuurtükiväe ja hiljem kuulipildujatega.

Algselt oli suurtükiväelastest ja jalaväelastest koosnevas garnisonis 300 meest. 20. sajandi alguses kindlus elektrifitseeriti ja lisandus telegraafiliin. See tagas, et Esimese maailmasõja eelõhtul oli kindlus sõjaks valmis.

Pärast Esimest maailmasõda, Versailles’ rahulepingust lähtudes kindlus osaliselt desarmeeriti ja anti Saksa mereväele toetusülesannete täitmiseks. Pärast Teist maailmasõda kasutas kindlust kuni 1962. aastani Punaarmee.

Poola võimudele üle antud hoonet tarvitati esialgu köögivilja- ja puuviljalaona, kuni jäeti lagunema.

2001. aastal otsustasid sõjaajaloo entusiastid mahajäetud ja räämas kindluse

rendile võtta, et see kogu hiilguses taastada. Projektijuht elab ise kindluses selle ülemana ja korraldab igapäevast elu. Abiks on Preisi sõjaväe vormis tudengid, kes viivad läbi ekskursioone.

Turismiatraktsiooniks on programm, kus külastajad, olles kehastunud Preisi armee kadettide kandidaatideks, läbivad lühendatud sõjaväelise väljaõppe, mis sisaldab rividrilli, kahurilaadimist ja laskmist koos kindluse olulisemate vaatamisväärsuste külastamise ja selle ajalooga tutvumisega. Muuseum on loonud endale ka reservarmee, formeerides 34. Rootsi kuninganna Victoria füsiljeede (tuletatud prantsuse keelest ’ränilukkpüssiga sõdurite’) rügemendi.

Ka poolakatel on mälestused vanast heast Rootsi ajast, kui Pommeri alad kuulusid osaliselt Rootsi Kuningriigi koosseisu. Niisiis taaselustati 1720. aastal loodud rügemendi järelkasv.

Tegemist on maailma suurima reservüksusega, millega saab liituda iga muuseumi külastaja. Nüüdseks on selle liikmeskond ületanud poole miljoni piiri ja nimekirja kuulub nii imikuid kui ka 102aastane vanaproua.

HUNNIK HARULDUSI

Rannikukaitse muuseumi avamiseni kulus üheksa aastat. Tegemist on Poola suurima eramuuseumiga. Siin on üle 3000 eksponaadi, mis seostuvad kindluse arenguga viimase 300 aasta jooksul. Enamiku eksponaatidest on muuseum ostnud Poola ja välismaistelt kollektsionääridelt, mõned on annetanud või hoiule andnud ka Poola riik. Muuseum paikneb vanas reduudihoones. Sissepääsu kaunistav Preisi väeosa embleem ei ole autentne, vaid järeletehtud ning poolakeelse tekstiga.

Sissepääsu lähedal asuvas laes on kaks liftišahti relvade ülakorrusele transportimiseks, samuti väiksem laskemoonalift. Muuseum on jagatud viieks näitusealaks.

Sõjajumala ekspositsioon, mis on pühendatud kahuritele, miinipildujatele ja nende laskemoonale, haarab väli- ja siseala. Muuseumi territooriumile saabuvat külastajat tervitavad Briti tank Esimesest maailmasõjast, suurtükipositsioonil tanki Panzer III torn Teisest maailmasõjast ja kaevikud.

Ekspositsioonis on Saksa 7,7 cm FK 16 välikahur Esimesest maailmasõjast (vanim välikahur, mida Saksamaa

1/2026

77

militaarturism

moderniseerimata kasutas Teises maailmasõjas). Hoovis asub iseliikuva õhutõrjesuurtüki Sd.Kfz. 7/2 alusvrakk, mis leiti Läänemerest Dziwnówi lähedalt. Selle tootmine algas Saksamaal 1942. aastal ning neid valmistati veidi üle 1000 eksemplari. Üks märkimisväärne eksponaat on õhutõrjekahur M1931, mis on üks nelja­kümnest maailmas säilinud eksemplarist. Tegemist on juba Weimari Vabariigi ajal alanud Saksa­ maa ja NSV Liidu sõjalise koostöö tulemiga, kui Rheinmetalli insenerid aitasid arendada Nõukogude Liidu sõjatööstust. Siinse kahuri sai Wehr­ macht Punaarmeelt trofeena ning andis kingitusena Soome relvajõududele. Suuremat osa trofeedest kasutati rannikukahuriväes Atlandi vallil, sealhulgas Swinemündes. Soomes rakendati seda rannikukahurväe treeningurelvana kuni 1980. aastateni.

Samuti on kollektsioonis üks kolmest säilinud Saksa 8 cm PAW 600 tanki­ tõrjekahurist, mida toodeti 1943. aastast alates vaid 260 tükki. Kahur töötas uudse süsteemiga (kõrg-madalrõhu laadimine), mis vähendas tunduvalt relva kaalu. Sõda lõppes enne, kui kahur läbis välikatsetused. Selle kahuri mürsk läbistas 750 meetri pealt 140 mm soomuse.

Muuseumis on ka Austrias toodetud 4,7 cm Böhleri tankitõrjekahur, mida Eesti Kaitsevägi hankis mõned eksemplarid, et katsetada selle sobivust loodavatele tankitõrjekompaniidele. Vaadata saab Kriegsmarine haruldust, taas ühte kolmest säilinud 8,8 cm SK C/30 laevakahurist, mida kasutati allveelaevahävitajatel ja korvettidel Teises maailmasõjas. Vitriinides on ka 19. sajandi laskemoonakogu: pliiga kaetud mürsud kaliibriga 8–21 cm, Preisi ja Prantsuse miinipildujagranaatide kollektsioon 18.–19. sajandist ja erinevad kahurikuulid.

KÖÖGIST RELVALAONI

Köök on alati sõjaväe keskpunkt, sest tagab sõdurite rahulolu. Muuseumis olev köök on taastatud 1913. aasta fotode järgi. See oli põhiolemuselt lihtne, kuid eriliseks tegid selle kaks tollal uuenduslikku keedukatelt. Loomulikult oli kõik puiduküttel.

78

1/2026

Haruldane on täiskomplektne Saksa väliköök, mudel 1909, aastast 1916.

Välikööki vedasid kaks hobust ning see oli liigendatud kaheks osaks, katlad ja varustus. Meeskonna moodustasid neli sõdurit. See väliköök teenis edukalt ka Teises maailmasõjas. Väliköögid olid sõduritele seltskondlikuks kohtumispaigaks, uudiste vahetamiseks ja kirjade kättesaamiseks, kuid see muutis need ka vaenlase suurtükiväe sihtmärgiks. Świnoujście ajaloo ekspositsioon hõlmab esemeid alates keskajast.

Ekspositsioonis on museaalid Rootsi ja Preisi võimu perioodist, Esimesest ja Teisest maailmasõjast ning Poola Rahvavabariigi ajast. Ekspositsioonis on ka Rootsi-aegsete sõdurite varustus, tollal veel säilinud metallkiivrid ja kürassid. Vitriinis on tuntud Šveitsi graveerija Matthäus Meriani vaskplaat, mis kujutab 17. sajandi hävinud Rootsi kindlustusi Świna jõe suudmes.

Muuseumis on väga ülevaatlik Preisi ja Saksa armee vormiriietuse kollektsioon aastast 1840 kuni Teise maailmasõja lõpuni. See annab ülevaate isegi kindluses teeninud erinevate üksuste pagunite eraldusmärkidest. Ka Saksa Keisri­ riigi mereväe lipp on uhkelt seinal.

Samuti on taastatud kindlustuse ülema töötuba koos ümberpaigutatava tualetipotiga, sest ega ülem saanud häda tegema minna koos teistega. Külastada saab ka sõdurite latriini, kuid kasutada seda ei tohi, ikkagi eksponaat. Vaatamiseks on ka sõdurite olmeesemed – nimelised väeosa õllekannud ja muud igapäevased asjad.

Relvaladu haarab endasse üle 200 käsirelva 18. sajandist kuni külma sõja lõpuni. Tähelepanu väärib Kalašnikovi relvade ülevaatlik kollektsioon, kus on esindatud erinevates riikides toodetud mudelid relva loomisest peale. Üheks rariteediks on Volkssturmgewehr Gustlov (rahvaründerelv), mida on säilinud vaid 52 eksemplari.

Relv töötati sõja lõpukuudel välja maa­kaitseväele. Relv on väga lihtsa ehitusega, sest Saksamaal oli puudus nii materjalist kui tootmisvõimest.

Kurioosumina on vitriinis tankitõrje­ vintpüss PTRS, mida Teises maailma­

sõjas kasutas Punaarmee ning mis leidis kasutust nn Donetski Rahvavabariigis sõjas Ukraina vastu. Külma sõda meenutab NSV Liidu leegiheitja LPO-50, millega punased vietkongid teostasid Vietnamis Đắk Sơn külas massimõrva, määrates tulesurma 252 külaelanikku. Ekspositsioonis on Mossin-Naganti kolmeliinilise vintpüssi areng. Seda relva on valmistatud maailmas kokku üle 30 miljoni ja see oli jalaväe põhirelvaks ka meie Vabadussõjas ning Eesti kaitseväes sõdadevahelisel perioodil, mil seda soomlaste eeskujul arendati Arsenali relvatehases.

SÕDADE KEERISES

Läänekaldal asub kindlus Werk III, mis algselt kandis nime Engelsburg (Inglikindlus), kuid mida poolakad kutsuvad nüüd Anioła’ks. See ehitati aastatel 1854–1858, kaitsmaks läänekalda kindlustuskompleksi maismaa poolt.

Kui arvate, et ainult tänapäevased tsiviilarhitektid on kiiksuga, siis eksite.

XIX sajandi militaararhitektid olid samasugused, kindlus ehitati VanaRooma imperaatori Castel Sant Angelo Hadrianuse Roomas asuva mausoleumi vähendatud koopiana. Tegemist on kolmekorruselise tornkindlusega, mille tipus on terrass ning vaatetorn vaatlus- ja juhtimispunkti jaoks.

Selles tornis asus ka terve kindlustuse komandandi korter, mille üks ruum on osaliselt taastatud.

Muuseum on kaootiline, kuid tuleb ära märkida kiivrite ja vormimütside kollektsioon. Külastajale pakuvad rõõmu relvade, sealhulgas keskaegse varustuse replikad, mida võib ka näppida. Välisseintes on kergekahurite ja käsirelvade laskeavad. Torni ümbritses viisnurkne kindlustus koos veega täidetud kahekordse vallikraaviga, mida kroonib kahuri- ja vintpüssi­ laskeavadega kaitsevärav. Terasrattad, mida kasutati vallikraavi tõstesilla liigutamiseks, on välispiilarites alles.

Suurtükipositsioonid olid paigutatud torni kasemattidesse, vallile ja terrassile.

Esimese maailmasõja ajal vähenes kindluse tähtsuse lahingurajatisena.

Sõdadevahelisel perioodil läks see Saksa mereväe kontrolli alla. 1930. aastatel paiknes siin õhutõrje vaat-

Territooriumilt välja kaevatud Teise maailmasõja aegsed relvad ja varustuselemendid

lus- ja raporteerimiskompanii. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil kohandati kindlust keemiasõjaks, paigaldades gaasikindlad uksed ja soomustatud aknakatted, mis on osaliselt tänaseni säilinud. Teise maailmasõja ajal lisati kindluse tippu radaritorn.

1945. aasta mais põgenes isikkoosseis ilma võitluseta laevaga läände. Pärast sõda asus kindlustuses kuni 1992. aastani Nõukogude raadiopositsioon.

Viimaseks kindlustuseks on Werk IV ehk läänekindlus, saksa keeles Westbatterie, mis ehitati aastatel 1856–1861 eesmärgiga kaitsta sadamat vaenlase laevade eest. Kindlusesse pääseb läbi värava, mille seintel on laskeavad käsirelvadele. Teise maailmasõja ajal oli väravale kinnitatud mälestusplaat mereväe vanemleitnant Wilhelm Henningsenile ning kindlus kandis tema nime. Ta juhtis 1938. aastal moodustatud Swinemünde mereväe suurtükiväekooli baasil loodud mereväe rünnakkompaniid (Marinestoßtruppkompanie), mida koolitati maapealseteks operatsioo-

nideks. Teise maailmasõja puhkedes ründas see üksus esimesena Westernplattet (Poolat). Pealetungi käigus sai Henningsen raskelt haavata ja suri Danzigi haiglas 2. septembril 1939.

Tänapäeval asendab mälestusplaati suur silt, millel on toodud kindlustuse nimed läbi ajaloo.

Algselt oli kindlus ühekorruseline ruudukujuline reduut, mida ümbritsesid muldvall ja vallikraav ning mis praegu on kasutusel kindluse muuseumina. Muuseum asub maa-aluses saalidega koridoris, kus paiknesid laskemoonakambrid ja hoiuruumid.

Koridoris on näha XIX sajandi laskemoonaelevaatorite ümmargused avad.

Säilinud on ka 1941. aastal rajatud betoonist juhtimispunker koos staabiruumide ja optilise kaugusmõõtja jaamaga, mis on tänapäeval küll varemetes. Välialal ootavad külastajaid originaalvärvides nn ühemehepunker, taktikaline ballistiline rakett R-11 Zemlya ilma stardiplatvormita, erinevad radariseadmed, Saksa meremiinid transpordialustel, punalaevastiku torpeedod. Taastatud on ka Punaarmee

sidesõlm, et anda ülevaade sidekorraldusest. Muuseumi siseruumid on väikesed ning Teise maailmasõja ja Punaarmee varustusega üleküllastatud, kuid annavad hea ülevaate rünnakkompaniide ajaloost.

Pärast Esimest maailmasõda kindlus desarmeeriti, kuid võeti hiljem kasutusele ning sinna paigutati neljast 150 mm rannakahurist koosnev patarei, mida kasutati väljaõppes. Teise maailmasõja ajal kindluse otstarve muutus, siit suunati merele pikamaasuurtükid ja õhutõrje. 1945. aasta alguses osales patarei maismaasihtmärkide pommitamises, misjärel isikkoosseis hävitas suurtükid ja evakueerus laevaga Punaarmee eest. Pärast 1945. aastat ehitas Nõukogude merevägi kindluse keskele ja mõlemasse otsa kolm betoonist punkrit 127 mm rannakahuritele, mida kasutati kuni 1962. aastani.

Ja kui sa oled suutnud läbi käia kõik kolm muuseumi, oled teeninud ära tugeva isuäratava eine Werk IV vanas püssirohuhoidlas.

1/2026

79

FIlMIaRvusTus

vääRITu FIlMITeGeMIse MINIsTeeRIuM eHk ROHkeM sellIseID valesID

Kui vastane otsustab poole kabemängu pealt, et tema mängib hoopistükkis nipsu, on see kindlasti kole frustreeriv. Kabelaua taga on kaks võimalust: kas lüüa mängulaud segamini ja lahkuda või hakata ka ise nipsu mängima. Kui mängulaua asemel on terve maailm ja kabe asemel teine maailmasõda, ei ole minematatsamine sõnadega „Mina nii ei mängi“ tõsiseltvõetav optsioon. Ei jää üle muud, kui liituda nipsumänguga. Midagi sellist kajastab Guy Ritchie „Vääritu sõjapidamise ministeerium“ (2024). Seda kõike Ritchiele omases huumorivõtmes.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

T

eine maailmasõda. Sakslased mängivad sõda inglaste arvates täiesti ebaausalt. Uputavad allveelaevadega kaubalaevu ja üleüldse. Ei lase rahulikult sõdida. Iseäranis rahutu on toimuva suhtes peaminister Winston, kes otsustab, et kui vastane käitub nagu igavene tõhk, siis käitub tema ka. Tulemuseks moodustub inimgrupp, kes hakkab allveelaevade vastast sõda pidama hoopis teistmoodi. Üldsegi mitte vee all, rohkem ikka vee peal ja enamjaolt suisa kuival maal.

Vaat see on film, mis film on! Siin on ikka kõvasti möllu ja mitte ainult. Ka tekstiosa on saanud sihuke, mis ei pane kõrvu mingit ollust välja ajama.

Loo jutustamine on sujuv, tempot on nii, et võib teistelegi jagada. Pluss veel enamjaolt täiesti sirge näoga ja vägagi tõsistes olukordades loobitav huumor.

Midagi samalaadset, aga väga nõrkades kogustes leidub ka Disney produtseeritud „Monumendimeestes“, aga siin on mitu aga. Esiteks on Disney film tehtud ikkagi väga teisest puust, et mitte

80

1/2026

öelda saepuruplaatidest. Liiatigi on see mõeldud keskpäevasele auditooriumile. „Ministeerium“ on seevastu õhtuse vööndi film, kus kõigil peale

peategelaste läheb valdavalt kehvasti.

Minimaalselt kehvasti. Ja kui on vaja, siis lendab verd. Palju. Igale poole.

Ning tulistatakse enamasti ikka pihta.

FIlMIaRvusTus

Film ise põhineb taas kord „ainetel“.

Aineks on võetud Damien Lewise vastava sisuga raamat. Ja tänu sellele, et inimestel on nendestsamustest ainetest erinev arusaam, on veebis üksjagu nördinud pobinat. Ikka sellepärast, et „päriselt niimoodi ei olnud“ ja „kõik on valesti“. Söör Christopher Leelt (Saruman!), kes oli päriselus kõnealuse vääritu sõjapidamise ministeeriumi liige, ei küsitud üldse nõu. Söör Lee oli filmi tegemise ajaks küll juba jupp aega surnud, aga mis siis. See ei loe.

Põneval kombel ei ole filmil kinodes väga hästi läinud. Kui uskuda ImdB-d, on film rahaliselt päris räiges miinuses.

Eks siin ole ka põhjusi. Filmi väljatulekul hõigati ju reklaammaterjalides maha, millest film räägib. Vääritu sõjapidamise ministeeriumist. Ja publik istutas ennast seisukohale, et tuleb midagi kangesti tõsist ja ajaloolist ja üldse. Saab pingsalt ekraani põrnitseda, mehise häälega pealelugeja räägib midagi tarka ja tekib ärev tunne. Aga piltlikult öeldes saabus Muhammad Ali asemel Ali G. Loomulikult tuleb sihukese tsirkuse peale soov kangesti solvuda. Eriti kui veel unustada Guy Ritchie käekiri. Kui seda viimast mitte meelest lasta, pole ka solvumiseks eriti alust. Pigem tuleks lugeda üldsegi mitte peenikest kirja, mis tootega kaasas käib. Aga no kesse viitsib.

Tegemist on ikkagi naljafilmiga. Verise ja tulistamisest paksu, aga siiski naljafilmiga. Hakata siinjuures puhkima ajaloolisest tõetruudusest on huumor omaette. Sama hästi võiks halada, et kaheksakümnendatel naljavõtmes tehtud „Kolm musketäri“ pole ikka ajalooliselt paigas ja raamatus on ka kõik täitsa teistmoodi. Ongi teistmoodi ja nii ongi. Naljafilmist ajaloolise tõe otsimine on sama vaevarikas kui paekivist sealiha tootmine. Naljafilmi eesmärk ei ole mu meelest ajaloolise tõe kuulutamine, see jäägu ikka dokfilmide pärisosaks. „Vääritu sõjapidamise ministeerium“ on vägagi meelelahutus.

Eks mõelge ise. Näiteks pahade natside tööstuslikus koguses tapmine päriselus kohe väga kindlasti nii lihtsalt ei õnnestu. Need uksest välja tormates jala pealt kukkuvad tegelased on vaat et sama vana võte kui filmikunst ise.

„THE MINISTRY OF UNGENTLEMANLY WARFARE“ Osades: Alan Ritchson, Alex Pettyfer, Til Schweiger Lavastanud: Guy Ritchie 2 tundi ja 2 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 9. Vähemalt minu jaoks jälle uus vaatenurk.

Teostus: 9. Väga sujuv ja nauditav.

Näitlejatööd kokku: 9. Näitlejatel hea koostöö.

Lavastajale: 8. Hästi tehtud.

Või siis summutiga püssid, mis on ikka väga hästi summutatud. Jääb mulje, et pastakaklõpski on valjem. Päriselus ei saa nii häid summuteid väidetavalt ei leti alt ega leti pealt. Seega naerukohti on. Iselugu muidugi, kes mille peale naerab.

Filmi valmimise heaks on küllaltki priske summa värsket raha (60 miljoni ühiku tuuri) alla pandud. Selle raha eest on asi saanud piisavalt hea.

Väikesi möödapanekuid ja vahetult enne lõunat kiiruga filmitud episoode muidugi on. Teravsilmad on täheldanud näiteks üht teatavat särki, mis muutub verisest puhtaks ja vastupidi.

Nende veriste ja mitteveriste särkide teema paistab sõjafilmides igikorduv.

Ju siis läheb grimmi- ja rekvisiidiosakonnal suure rahmeldamisega meelest stsenaariumist lugeda, keda ja kui palju parasjagu tapetakse. Sõjafilmi tegemisel võib muidugi juhtuda ka see, et punane värv saab lihtlabaselt otsa, on õhtune aeg, pood kinni ja kõik tahaksid võimalikult ruttu tööpäevaga ühele poole saada. Aga monteerimise ajal läheb kogu aur tagaplaanil burksi matsutava tegelase väljalõikamiseks ja mingisugune särk ei pälvi enam kellegi tähelepanu.

Näitlejate seltskond on saanud igati pädev ja kokkumäng väärib äramärkimist. Kindlasti tasub tähele panna Eiza Gonzalezi tegevust, kelle kanda on sõjafilmides kohustusliku ainsa ja ilusa naistegelase koorem. Eiza teeb muidugi oluliselt rohkem kui sellistes rollides tavapärane. Peale hea välja nägemise laseb tema kehastatud Marjorie Stewart püssi, tapab pahasid, intrigeerib, spioneerib. Niisiis, Eiza Gonzalez otse loomulikult ja väga muidugi näitleb! Suurepäraselt kirjutatud roll, veelgi suurepärasem teostus. Tekitatagu sõjafilmidesse selliseid rolle ja näitlejaid rohkem ja näete, kuidas vaa-

AMAZON MGM STUDIOS

Suva, kuhu püss on sihitud, pihta läheb ikkagi.

tajaskond tormab ekraanide ette, nagu oleks käimas allahindlusega müük.

Kõige peamisemas peaosas Gus March-Phillipsina tegutseb Henry Cavill (Superman, Geralt), kes on siin teoses näost nii karvane, et esimese hooga ei tundnud äragi. Väidetavalt on nähtavad üledimensioneeritult edevad vuntsid näitleja enese panus. Et lavastaja lubas ja tema tegi, mis tundus äge olevat. Ekstsentriliselt mõjub igal juhul. Muus jaos suudab Cavill rolli hästi välja kanda. Karvakasvanud näole ja kummalistele vuntsidele lisandub üüberviisakas kõnemaneer ja eneseteadlik käitumine. Gus March-Phillips kogu oma elusuuruses. Aga kogu aupaistet näitlemise eest ei saa Cavill üksnes endale, jätkub teistelegi.

Loominguline kollektiiv on Ritchiel igati hea. Teisedki näitlejad väärivad nimetamist, sest kokku on saanud väga hästi toimiv kombo. Niisiis tasub silm peale panna, kui tiitrites on mainitud Alan Ritchson, Alex Pettyfer, Babs Olusanmokun, Cary Elwes või Hero Fiennes Tiffin. Ja muidugi filmipaha number üks – Til Schweiger. Kokkuvõtvalt: võib ära mainida, sest on teinud ja saavutanud ning enamgi veel, kui kasutada klassik Tsäbovõitra kõnepruuki.

Film on hea ja vääriks rohkem tähelepanu, kui seni saanud on. Meelelahutuse kategoorias on tegu igati kobeda tootega, mida ei pea miskitpidi häbenema. Guy Ritchiel on õnnestunud luua vääritu filmitegemise ministeerium, kus vaatajal valetatakse suud ja silmad täis. Ja seda kõike on kena vaadata. Väheinformeeritud vaataja jääb pahameeles mõmisema, kuid teadlikel kodanikel on rahuloluks põhjust küll ja veel. Ja mina isiklikult olen vägagi nõus, et mulle sel kombel valetatakse.

Rohkem selliseid valesid, palun.

1/2026

81

RaaMaTuaRvusTus

vasTupaNuks

peaMe Me valMIs OleMa! Küsimusele, kas sellist raamatut on praegusel ajal üldse vaja, on vastus ilmselge jah.

Seda on isegi väga vaja, sest raamat sobib palju laiemale sotsiaalsele grupile, kui esialgu võiks arvata. Noortele ja vanadele, kaitseväelastele ja koduperenaistele. Sisuliselt kõigile, kes tahavad olla paremini valmis väga erinevateks olukordadeks, millesse võivad meid seada keerulised ajad või lihtsalt elu.

Tekst: ROMEO SIERRA, vabatahtlik autor

Pean eeskätt silmas täiemahulist sõda Ukrainas, kuid ka teisi sõdu ja kriise, mille taga on ikka ja jälle meie agressiivne idanaaber. Need ei juhtu kuskil teisel pool maakera, vaid üsna meie lähedal. Kui vaatame tagasi ajalukku, siis üllatusmoment kaob ja asendub kaine reaalsusega. Viimase tuhande aasta jooksul on olnud vähe perioode, kus meie idanaaber ei ole jälle midagi „välja mõelnud“, et saada naaberriigid enda koosseisu või vähemalt teha nende elu niivõrd keeruliseks, et igasugune iseolemise mõtegi kaoks …

Raamatuga „Valmisolek vastupanuks“ seostub hästi mõiste elukestev õpe. See on igati hariv materjal koduperenaisele, kaitseliitlasele, matkahuvilisele, eriüksuse operaatorile, naiskodukaitsjale ja nii edasi ja nii edasi. Loetelu võiks jätkata, sest igakülgseid soovitusi leidub siin vägagi erinevateks olukordadeks.

Raamat sisaldab rohkesti näpunäiteid, mitmesuguseid praktikaid ja ideid – kõik ikka selleks, et hirmu oleks vähem, teadlikkus suurem ja seeläbi oleks mõtestatum ja realistlikum ka 82

1/2026

VALMISOLEK VASTUPANUKS. I OSA (TÄNASEST D-HETKENI) Klemens-Augustinus Kasemaa 176 lehekülge MTÜ Vaiga Reservväelaste Laskespordiklubi

MTÜ VAIGA RESERVVÄELASTE LASKESPORDIKLUBI

J

ah, me elame keerulisel ajal ning ikka ja jälle tekib olukordi, kus üllatume. Üllatume väga …

Kuidas siis nii, et 21. sajandil juhtub selliseid asju? See ei tohiks olla võimalik. Inimkond peaks ju olema oma vigadest õppinud ja näinud, kuidas kriisid, sõjani välja, külvavad kaost, vägivalda, kannatusi, hirmu ja purustusi. Inimene on ometigi õppimisvõimeline olend …

tulemus ehk hakkamasaamine kui selline. Teadmatus tekitab teatavasti hirmu. Hirmul on aga suured silmad, see võib halvata nii teotahte kui lõpuks ka teovõime. Kui sa pole kunagi mõelnud, mida teha „juhul, kui“, siis võib ka kõige pisem tõrge tavarutiinis hirmutada ja rööpast välja viia.

Me ärkame hommikul ja vajutame lülitit – valgus süttib. Vaatame oma telefoni ja kõik töötab nagu peab, levi on olemas. Vaatame aknast välja – prügiautojuht toimetab prügikastide kallal, et kogunenud praht minema vedada.

Vesi jookseb kraanist, kõik toimib nii, nagu peab. Paljud meist ei ole mõelnud (või siiski on ja on üht-teist ka kogenud, kuid juhtunu ununeb kiiresti ja

kõik jätkub tavapäraselt), et kui kasvõi üks eeltoodud teguritest tavapärasel viisil ei toimi, on meie argielu oluliselt häiritud. Võiksime nimetada oma argielu mugavustsooniks. Kuid on öeldud, et mugavus tapab …

Me ei pea tingimata kuvama silme ette ülikeerulist eskaleeruvat olukorda, kriisi või sõda. Tänases suhteliselt suurele mugavusele ja tarbimisele orienteeritud ühiskonnas pole palju vaja, et tuua meid mugavustsoonist välja ja teha seda vägagi ehmataval viisil.

Kui aga mainitud suhteliselt lihtsatele olukordadele veidigi „vinti peale keerame“, siis saame kõik aru, et keerulisel ajal, milles me täna kindlasti elame, peaksime olema valmis rohkemaks kui oma „mugavas mullis“ vegeteerimine.

Parem personaalne teadlikkus ja ettevalmistatus peab laienema kogu ühiskonna paremaks valmiduseks.

Teisisõnu, VALMISOLEK ON KÕIK!, sest mida paremini on iga indiviid ja seeläbi kogu ühiskond võimalikud kriisid endale lahti mõtestanud, seda suuremad on valmidus, oskused ja tahe, et hakkama saada veelgi keerukamates olukordades.

Raamatu pealkiri ütleb kõik. Valmisolek ja vastupanu. Seda sõnapaari pisut lahti mõtestades jõuame paratamatult järeldusele, et mida rohkem me valmis oleme, seda paremini suudame osutada ka vastupanu. Ja vastupanuks peame me valmis olema!

See raamat innustab lugema ja on kindlasti igati õpetlik teejuht.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

SAAREMAA MALEV Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee

TALLINNA MALEV Telefon: 717 9899 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee HARJU MALEV Telefon: 717 9989 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee LÄÄNE MALEV Telefon: 718 9449 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee RAPLA MALEV Telefon: 718 9949 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee

VIRU MALEV Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee

ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9799 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee

VÕRUMAA MALEV Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÕLVA MALEV Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee

TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee

JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee

JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee

VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: valga@kaitseliit.ee

SAKALA MALEV Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÄRNUMAA MALEV Telefon: 717 9599 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee

leIa kaITselIIT OMa kODukOHasT!