Kaitse Kodu! nr 8 2014. a by Kaitse Kodu!

MIS TAKISTAB JÕUDMAST 30 TUHANDE LIIKMENI?

KAITSE

KODU! NR 8/2014 (132/578)

KAITSELIIDU AJAKIRI

KARDA KÜLMA!

Kõikvõimas

Willis AASTA KAITSELIITLANE MEELIS TINNO JÕUAB PALJU

NR 8/2014 (132/578) MIS TAKISTAB JÕUDMAST 30 TUHANDE LIIKMENI?

KAITSE

KODU! NR 8/2014 (132/578)

KAITSELIIDU AJAKIRI

KARDA KÜLMA!

Kõikvõimas

Willis

Harjus on ööd pimedad, kuid põnevad

Aasta kaitseliitlast Meelis Tinnot jagub tõepoolest siia-sinna

160 tundi ehk üle küngastõ korraldaja pilguga

Tankitõrjest III. Ühe rühmaülema maakeelseid mõtteid

23 26 30 32 34 37

Linnalahing mere taga

Kaitseliidu orkestriteenistus alustas mentorprogrammiga

44 48 53 58

Test: Konservid tulejoonel ehk mida võtta, mida jätta

Sisukord

Karda külma! Eesmärgiks on 30 000 Avinurme lahingus langenuid pole unustatud Lillis punkrit ava(sta)mas Merevõim Rooma

Willys on võimeline kõigeks, ainult kooki ei küpseta Armee kaitsevestidest III Sõjamasinad muutuvad nähtamatuks

AASTA KAITSELIITLANE MEELIS TINNO JÕUAB PALJU

NAISKODUKAITSE

KAANEFOTO: KRISTJAN PRII

60 62

Naised tegid võidu süüa

Naiskodukaitse kutsub sokke kududes Ukrainat abistama

Naiskodukaitse fotovõistluse parimad said pärjatud

NOORTEORGANISATSIOONID

Põlva noorkotkad ja kodutütred panid Lätist karika pihta

Kodutütarde olümpia. Minevikumängud tänapäevases kuues

23 Kaitse Kodu! 8/2014

Peatoimetaja veerg

Asjad ja elamused

aitse Kodu! saab järgmisel aastal 90-aastaseks. Juba 1920ndatel oli Kaitseliidu alusﬁlosooﬁdele selge, et siin pole mõtet ajada asju kuiva armeebürokraatiaga, tarvis on jutustada lugusid. Nii nad asutasidki Kaitse Kodu! – oma ajakirja. 1930. aastate ajakirjast võib leida muude lugude kõrval ilukirjandusliku järjejutu ja ohvitseride kursuse artikli juurest kergelt tögava pilapildi. Teisel pool suurt ja soolast vett on ilmsete asjade kontrollimiseks ikka mõni ülikool või instituut. Nii saamegi juba kümme aastat vanematele ja targematele inimestele viitamise asemel tuua aluseks Ameerika teadlaste Leaf Van Boveni ja Thomas Gilovichi uurimus, mis ühemõtteliselt määratles, et elamused (ja neile kulutatud raha) toovad tagasi hoopis rohkem rõõmu kui asjad. Ja asjadele kulutatud raha. Erilist rõhutamist väärib tõdemus, et rõõmu teeb isegi vilets elamus, sest ka viletsast elamusest saab jutustada lugusid. Kõik need väikesed ja suured, väga ägedad – ja vahel natuke nässus – õppused ja harjutused paistavad selles valguses üksjagu toredamad. Ja kui lugu saab ikka tõsiselt hea, on meil õnneks endiselt oma ajakiri, mille kaudu saavad loost osa need ka, kes tol korral lõkke ümber ei olnud. Järgmisel, juubeliaastal, astub vana hea Kaitse Kodu! lugeja ette uues kujunduses, aga sama sooviga: jutustada meie Kaitseliidu lugusid.

LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Kaitseliit

Peatoimetaja: Liivi Reinhold Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Naiskodukaitse

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi Makett ja küljendus: Matis Karu Noored Kotkad

Kodutütred

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaastööde saatmise tähtajad: 8. detsember, 26. jaanuar, 9. märts, 20. aprill

Kaitse Kodu! 8/2014

Kalender 1941. aastal vabastati Lääne-Eesti saarestik Punaarmeest

22. oktoober

1943. aastal moodustati 3. Eesti brigaad

28. oktoober

2008. aastal algas Ämari lennubaasi renoveerimine 

29. oktoober

1993. aastal taasloodi Üksik-Sidepataljon

31. oktoober

1991. aastal taasloodi kaitsejõudude peastaap

1. november

1999. aastal suundus ESTPATROL 1 operatsioonile Kosovos

10. november

2002. aastal korraldati esimene „Kõikide laste isadepäev“

11. november

MIL.EE

21. oktoober

Kaitseliidu aastapäev (Kaitseliit asutati 1918. aastal)

VELLI EHASALU

Kaitseliidu Pärnumaa, Järva ja Viru maleva aastapäev (asutatud 1918. aastal) 12. november

2010. aastal suundus operatsioonipiirkonda Adeni lahes esimene laevakaitsemeeskond

16. november

kaitseväe aastapäev (kaitsevägi asutati 1918. aastal) 1919. aastal alustas Punaarmee pealetungi Narva rindel

Euroopa Militaarpressi Assotsiatsioon (EMPA) valis 2013. aasta parimaks fotoks mulluse Kaitse Kodu! 8. numbri kaanel ilmunud pildi õppusel ülesannet täitvast kaitseliitlasest. Foto autor on naiskodukaitsja Velli Ehasalu, kes teenib leiba justiitsministeeriumi nõunikuna. Kaitse Kodu! kaasautori ja fotograaﬁna tegutseb Ehasalu osana oma vabatahtlikust tegevusest Kaitseliidu naisorganisatsioonis. „Kindlasti annab see motivatsiooni juurde, et ikka edasi tegutseda ja veel rohkem teha,“ ütles võidukas fotograaf Ehasalu. Vabatahtliku fotograaﬁ võit pildiga kodusest õppusest on erakordne, sest reeglina saavad militaarväljaanded endale lubada palju eksklusiivsemaid võttepaiku ja fototehnikat. Näiteks võitis eelmisel aastal EMPA fotoauhinna autoportree Afganistanis kaljunukil istuvast sõdurist, enne seda aga pilt Norra armee üksusest Moskvas Punasel väljakul. EMPA president Līga Lakuča andis assotsiatsiooni aastakoosolekul 24. septembril auhinna üle Kaitse Kodu! peatoimetajale. Fotograaf sai auhinna kätte 1. novembril, kui ajakiri Kaitse Kodu! autasustas möödunud aasta parimaid kaasautoreid. EMPA on 1970ndatel Šveitsis loodud ühendus, mis tänaseks koondab 20 Euroopa riigi militaarväljaandeid. Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! kuulub nende hulka.

2003. aastal annetas Kaitseliit kaitseväele lipu 18. november

Kaitseliidu Valga maleva aastapäev (malev asutati 1918. aastal)

20. november

Kaitseliidu Saaremaa maleva aastapäev (malev asutati 1918. aastal)

21. november

õhuväe aastapäev (õhuvägi asutati 1918. aastal) 1918. aastal loodi Varustusvalitsus (Kaitseväe Logistikakeskus) 24. november

kaitseväe orkestri aastapäev (orkester asutati 1918. aastal) 1918. aastal algas Narva langemisega Vabadussõda

30. november

1918. aastal saabusid Eestisse esimesed Soome vabatahtlikud 1919. aastal peeti viimased ägedad lahingud Viru rindel

31. november

1919. aastal sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga 1949. aastal peeti Põrgupõhja punkrilahing

1. detsember

1924. aastal tegid kommunistid Tallinnas mässukatse 1924. aastal asutati Kaitseliidu Akadeemiline malevkond 1924. aastal loodi Kaitseliidu Sadama malevkond

2. detsember

1919. aastal formeeriti Läänemere laevastiku divisjon

3. detsember

1890. aastal sündis kindralmajor Johannes Orasmaa

5. detsember

1919. aastal taasalgasid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga

6. detsember

1917. aastal algas 1. Eesti Diviisi moodustamine Viru pataljoni aastapäev (pataljon loodi 1917. aastal)

9. detsember

1991. aastal korraldati kaitseväe peastaabi juures esimesed ohvitseride kursused

12. d detsember

1918. aastal heisati sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni 1949. aastal langes metsavend Richard Saaliste 1992. aastal taasloodi Võru Lahingukool

15. d detsember

Pioneeripataljoni aastapäev (pataljon loodi 1917. aastal)

16. d detsember

1919. aastal peeti Narva rindel kaitselahinguid

17. d detsember

1919. aastal paiskasid Eesti väed Punaarmee Peipsi taha

19. d detsember

2000. aastal loodi kaitseväe tervisekeskus

20. d detsember

Kalevi pataljoni aastapäev (pataljon loodi 1918. aastal)

21. d detsember

hm 2008. aastal naasis viimane Iraagis teeninud jalaväerühm ESTPLA-17 koju

23 23. d detsember

1918. aastal korraldasid Eesti merejõud dessandi Kundasse

www.facebook.com/ kaitsekodu

Kuperjanovi pataljoni aastapäev (pataljon asutati 1918. aastal)  25. detsember

Kaitse Kodu! 8/2014

1944. aastal langes Sõrve poolsaare vallutamise järel kogu Eesti territoorium Punaarmee kätte

28. november

14. d detsember

KOMMENTEERI ARTIKLEID, VAATA PILTE, HOIA SILM PEAL AJAKIRJA ILMUMISGRAAFIKUL

Eesti mereväe aastapäev (merevägi loodi 1918. aastal) Staabi- ja Sidepataljoni aastapäev (pataljon asutati 1918. aastal)

1941. aastal algas Eesti Laskurdiviisi moodustamine

KRA.EE

Kaitse Kodu! kaanepilt valiti Euroopa parimaks

Uudised

Kaitseliit 100 ideekonkurss 2018. aastal tähistame Eesti vabariigi 100-aastaseks saamist. Koos Eesti riigiga saab 100-aastaseks ka meie oma Kaitseliit. Tähistamaks seda juubelit sisukalt, väärikalt ja uhkelt peame hakkama 2018. aastaks valmistuma juba täna. Juubeliüritused peaksid toimima kogu aasta vältel, tehes Kaitseliidu ja meie inimesed nähtavaks kõikjal Eestis. Selleks kuulutame välja juubeliürituste ideede konkursi, millest kutsume osa võtma kõiki kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid. Ootame mõtteid, milliseid üritusi 100. aastapäeva puhul korraldada, kuidas nendeks juba varakult valmistuda ja kes võiks mida teha. Välja võib pakkuda kõige julgemaid mõtteid filmiseriaalist kuni võtmehoidjani. Ei maksa ka liigselt muretseda sõnastamise või vormistamise pärast: kui idee on hea, arendame seda koos edasi. Oma idee saatke vabas vormis meiliaadressil press@kaitseliit.ee. Konkursikomisjon võtab kõik head mõtted kokku ja valib välja parimad, mida edasi arendada ja 2018. aastal ellu viia. Kaitseliidu 100. aastapäeva ideid ootame hiljemalt selle aasta esimeseks advendiks, 30. novembriks. Kaitseliidu peastaap paneb parimatele välja ka auhinnad. Soovin kõigile kõrget mõttelelendu ja aktiivset kaasalöömist, sest Kaitseliidu 100. aastapäev on meie endi teha.

KAITSEVÄGI

Meelis Kiili, brigaadikindral Kaitseliidu ülem

Kindral Laidoneri olümpiateatejooks ühendab põlvkondi 25. septembril korraldati 15. olümpiateatejooks kindral Johan Laidoneri mälestuseks. Selle võitis 2. jalaväebrigaadi ja mereväe võistkonna ees kaitseväe staabi- ja sidepataljon. Teatejooks viidi läbi Viimsi mõisapargis — kindral Laidoneri kunagises kodus. Kindrali mälestust ja olümpia-aadet meelde tuletav jooks on kutsutud looma vaimset sidet kunagiste ja tänaste põlvede vahel. Võistlusele registreeris 42 võistkonda, st üle kolmesaja kaitseliitlase, kaitseväelase, gümnasisti, harrastussportlase ja noore. Päeva avas Kaitseliidu ülem brig-kin Meelis Kiili sõnadega: „Kindral Laidoner oli, on ja jääb meie kangelaseks ning tänane päev on ilmekaks näiteks sellest, kuidas tema väärtused on kandunud edasi tänasesse päeva.“ Kohaletulnuid tervitasid Eesti Olümpiakomitee (EOK) täitevkomitee liige Jaak Salumets, Viimsi vallavanem Jan Trei ja Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste. Võistkondadele andis stardipaugu liikumisaasta 2014 „Terve Eesti eest“ projektijuht Aivo Normak. Lisaks üldvõitjale selgitati välja võitjad võistlusklassides kaitsevägi/Kaitseliit, segavõistkond kaitsevägi/Kaitseliit, gümnaasiuminoormehed, gümnaasiumineiud, sõpruskonnad ja põhikoolid/ noorkotkad/skaudid. Kaitseliit pani välja eriauhinnad kiireima ringi läbinutele. Võitjaid autasustasid olümpiavõitja Erki Nool, Jaak Salumets, Jan Trei, Eesti spordiseltsi Kalev volikogu liige KariPaavo Koch ja Trivimi Velliste. Võistlusprotokolli leiab Kalevi spordiseltsi kodulehelt.

Kaitse Kodu! 8/2014

Uudised

Järgmist võidupüha paraadi võõrustavad hiidlased

Kaitseliidu korraldatava võidupüha paraadi traditsioon sai alguse 1934. aastal, et tähistada sellega Eesti vägede võitu Landeswehri üle Vabadussõja Võnnu lahingus 23. juunil 1919. Esimene taasiseseisvumisjärgne paraad korraldati 1993. aastal Tallinnas, mullu leidis see aset Valgas. Hiiumaa on seni ainus maakond, kus ei ole võidupüha paraadi korraldatud.

KL RAPLA MALEV

TOOMAS NIGOLA

Kaitseliit tegi Eesti vabariigi presidendile ettepaneku kaaluda võimalust korraldada järgmise aasta juunis võidupüha paraad Hiiumaal, millega riigipea ka nõustus. Kuigi paraadi üksikasjad on täpsustamisel, koonduvad võidupühaga seotud üritused tõenäoliselt Kärdlasse.

Võrumaal mälestati langenud metsavendi UNO MINKA Kaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

Vastseliina kalmistule kogunes 21. septembril üle saja inimese, et avada eelmisel aastal sinna maetud 13 metsavenna mälestusmärk. Samal päeval maeti Osula surnuaiale ümber ka Hindriku talulahingus hukkunud kuue metsavenna säilmed. Vastseliina kalmistule olid saabunud paljud langenute omakesed ja need, kes olid toetanud mälestusmärgi püstitamist. Külaliste seas olid valitsuse, kaitseministeeriumi, Kõrgema Sõjakooli, Võru maavalitsuse, Kaitseliidu, Naiskodukaitse ja Vastseliina vallavalitsuse esindajad.

Rapla kaitseliitlased aitasid otsida kadunud seenelist

Valitsust esindanud põllumajandusminister Ivari Padar ütles: „Me peame tõsiselt suhtuma ohtudesse, Eesti kaitseväe arendamine ja kulutused riigikaitsele on õiged, arvestades sündmusi Ukrainas. Me peame ise oma kodumaad kaitsma.“ Arnold Unt, kes on pikki aastaid aktiivselt tegelnud arheoloogiliste uuringutega, metsavendade ajaloo ja matmispaikade uurimisega, meenutas Puutlipalo, Viglasuu ja Lükka punkrilahinguid.

Rapla politseijaoskonna operatiivjuht edastas 11. septembri õhtul Rapla maleva kaitseliitlastele palve aidata otsida kadunud seenelist. Appikutsele reageeris seitse kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat. Järgmisel päeval käis otsingutel abis kümme kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat. Kadunu leiti umbes kella ühe ajal.

Mälestusmärgilt, mille kujundas skulptor Mati Karmin, eemaldasid katte Eesti Metsavendade Liidu esimees Arnold Ojaste ja Puutlipalo punkrilahingus langenud Karl Kauri poeg Urmas Kaur. Mälestusmärgi pühitsesid EELK Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Toivo Hollo, Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan Anna-Liisa Vaher ja EAÕK Luhamaa koguduse preester Peeter Uibo.

Rapla maleva pealik mjr Meelis Pernits tänas kõiki Rapla maleva kaitseliitlasi ja Rapla ringkonna naiskodukaitsjaid, kes leidsid aega ja tahtmist osaleda koostöös politseinike, päästjate ja kohalike elanikega õnneliku lõpu leidnud kadunud inimese otsingul Raplamaal Pahklas 11. ja 12. septembril.

Päev jätkus Sõmerpalu vallas, kus Heimtali kirikus algas 1946. aastal Hindriku talulahingus hukkunud kuue metsavenna ümbermatmine Osula kalmistule. 1946. aasta 1. aprilli lahingus hukkusid Liina Sillamaa, Marta Määrits, Osvald Tatrik, Karl Heerik, Avo Pruus ja üks tundmatu.

Kaitse Kodu! 8/2014

Uudised KRISTJAN PRII

Sookoll jäi kodumalevasse Tootsi vallas ja alevis 4. ja 5. oktoobril peetud Kaitseliidu Pärnumaa maleva jaopatrullvõistlusel Sookoll saavutas esikoha Kikepera malevkond, järgnesid esimest korda jõukatsumisel osalenud Valverühm ning Rannakaitse ja Naiskodukaitse segavõistkond.

Nõmme Välk tõi laigulised linna 20. septembri varahommikul startis rajale 15 võistkonda, kes hakkasid pärast laskeharjutuse sooritamist Männiku tiirus võtma mõõtu granaadiviskes ja linnalahinguharjutuses. Algas Nõmme malevkonna patrullvõistlus Nõmme Välk. Edasi liikusid võistlejad läbi Hiiu raba Pääskülla, vältides vastutegevust. Et mitte anda ära väärtuslikke elusid, otsustasid mõned võistkonnad minna ringiga, sest kontakti korral võis loota vaid väledatele jalgadele. Pärast avalikku punkti Pääsküla noortekeskuse juures viis tee võistlejad Harku metsa, kus nad pidid täitma meditsiini-, luure- ja juhtimisülesande ning leidma Harku mõisa lähedusse peidetud postkasti. Et vastutegevus oli tähtsamad teed ja ristmikud kontrolli alla võtnud, osutusid edukaks need, kes suuremaid teid ja radu täielikult vältisid. Pärast tiirutamist Harku metsas jõudsid viimased võistkonnad Nõmmele Plangu tänavasse alles kottpimedas.

Võiduka meeskonna jaoülemana tegutsenud n-ltn Jüri Saar leidis, et jõukatsumine oli tänavu igati oma nime väärt. „Maastik oli ütlemata märg ja raske,“ ütles ta. „Enamik aega tuli liikuda mööda soid ja rabasid, mida läbisid risti-rästi sügavad kraavid,“ lisas ta. Keerulistest oludest hoolimata suutis ta oma võistkonna esimesena ﬁnišisse juhtida. Loomulikult tagasid hea tulemuse ka meeskonnaliikmete individuaalsed teadmised ja oskused, mis jaos kenasti koos tööle hakkasid. „Mehed olid igati tasemel, mis tegi minu töö väga lihtsaks,“ tunnustas n-ltn Saar oma võistkonnakaaslasi. Peaaegu kaks päeva kestnud jõukatsumisel tuli üheksaliikmelistel võistkondadel läbida ligi 40 kilomeetri pikkune rada. Ka pidid nad kontrollpunktides täitma sõdurioskusi ja -teadmisi nõudvaid ülesandeid, mille koostamisel oli lähtutud jaotaseme väljaõppest. „Sookoll on jagudele ja nende ülematele suurepäraseks kohaks, kus end proovile panna,“ ütles Pärnumaa maleva pealik mjr Tõnu Miil.

Nõmme Välgu 2014 võitjaks tuli Põhja kompanii 2. võistkond, kes rebis end viimaste ülesannetega ette teisele kohale tulnud Pioneeripataljoni lahingupaarist. Viimase medalikoha pärast käis tihe rebimine kuni lõpuni. Kõik oli lahtine kuni viimase ülesandeni ja kolmanda koha väljaselgitamiseks tuli üle lugeda ka allesjäänud elutalongid. Pingelises heitluses said kolmanda koha võistluse „peremehed“ nõmmekad ise.

KERT MEIDRA

Laupäeva hilisõhtul autasustati kolme esimest lahingupaari medalitega ja võitjameeskonnale anti üle Nõmme Välgu rändkarikas, mis leiab edaspidi auväärse koha malevkonna ruumides. Kõik võistkonnad läbisid raja täiskoosseisus lõpuni.

Kui teised sõjalis-sportlikud jõukatsumised Eestis on mõeldud pooljaosuurustele või isegi väiksematele üksustele, siis Pärnumaa maleva patrullvõistlus keskendub just jagudele. Et saavutada hea tulemus, peab jaoülem suutma terve jao ühtse meeskonnana tööle panna. Mjr Miili hinnangul said tänavu sellega ka kõik hakkama. „Võistlus läks igati korda, sest kõik rajale läinud võistkonnad ka lõpetasid,“ jäi malevapealik jõukatsumise tulemustega rahule ja lubas, et järgmisel aastal tuleb Sookoll veel põnevam. „Loodetavasti suudavad ka teised malevad selleks ajaks ühe jao kokku panna ja meile võistlema saata,“ lisas ta. Kokku läks Sookolli rajale kuus üheksaliikmelist võistkonda, neist neli Pärnumaalt ja kaks Lätist. Võistluse täpseima laskuri tiitli pälvis Ain Runin rannakaitserühmast ning parima planeerimata rünnaku viis läbi Läti võitleja Uģis Tinuss. Eraldi tõstis mjr Miil esile ka jõukatsumise vanimat osalejat Uldis Saulītist Zemessardzest, kes hilisele keskeale vaatamata suutis poole nooremate ametivendadega sammu pidada.

Kaitse Kodu! 8/2014

Uudised

Kaitseliidu naised MMil ja mehed Argentiina karikal Septembri keskel Hispaanias Granadas peetud laskmise maailmameistrivõistluste viimasel päeval teenis pronksmedali 300 m standardharjutuses Eesti püssinaiskond koosseisus Anžela Voronova Kaitseliidu Alutaguse malevast, Ljudmila Kortšagina Tallinna malevast ja Jelena Potaševa Alutaguse malevast. Individuaalselt oli Voronova neljas.

SIGRID HARTMAN

Eesti naiskonna kogusumma oli 1698 silma, esikoha saanud Poola naiskonnal 1717, hõbemedalile tulnud Šveitsi naiskonnal 1707 silma. Individuaalselt tuli maailmameistriks Eva Rösken Saksamaalt 581 silmaga, hõbemedali teenis välja Elin Ahlin Rootsist 580 silmaga. Neile järgnesid võrdselt 578 silmaga ameeriklanna Erin McNeil ja Anžela Voronova, kuid et ameeriklannal oli lasknud 19 sisekümmet, Voronoval kõigest 17, läks pronksmedal USAsse.

Laskeuudised

Ljudmila Kortšagina sai 16. koha 566 silmaga ja Jelena Potaševa 22. koha 554 silmaga. Eesti naiskonna medal on läbi aegade esimeseks Eesti naiskondlikuks medaliks laskmise maailmameistrivõistlustelt.

Kaitseliidu laskemeistrid on Tallinna malevas Septembri keskel peetud Kaitseliidu 2014. aasta meistrivõistlustel laskmises sai topeltvõidu Tallinna malev. Tallinna maleva II võistkond krooniti nelja harjutuste kokkuvõttes 2142 silmaga Kaitseliidu 2014. aasta meistriks. Napi seitsmesilmalise kaotusega saavutas teise koha Tallinna maleva I võistkond ja kolmanda Rapla maleva võistkond 2166 silmaga. Männiku lasketiirus peetud Kaitseliidu meistrivõistlustel laskmises osales 15 võistkonda kaheteistkümnest malevast.

Esmakordselt pärast Teist maailmasõda võistles Eesti võistkond ka ajaloolisele Argentiina karikale, mida lastakse 300 m harjutuses 3x40 lasku standardpüssist. Eesti meeskond koosseisus Meelis Kiisk Järva malevast, Aivar Kuhi Põlva malevast ja Ain Muru Tallinna malevast saavutas seitsmenda koha. Esikoht läks Šveits.

Rapla laskurid näitasid Soomes oma osavust Rapla maleva kaitseliitlased osalesid 10.—12. oktoobrini Soomes Upinniemi mereväebaasis korraldatud 14. Heikki Tuokko mälestusvõistlusel laskmises. Teise maailmasõja aegsete relvade võistluse võitis püstolilaskmises Kalle Toomet. SKY vintpüssi laskmises eestlased 20 esimese hulka ei jõudnud. Lisaks peeti 11. oktoobril traditsiooniline Kaitseliidu Rapla maleva ja Nurmijärvi maanpuolustus koulutusyhdistys’e (MPK) laskevõistlus. Poolautomaatse RK 95 laskmise võitis Villu Susi ja püstolkuulipildujast Suomi laskmise Valdu Reinaas.

Kaitse Kodu! 8/2014

Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus peeti 3. oktoobril laskevõistlus Harju maavanema karikale, mille võitis politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri meeskond Kaitseliidu Tallinna ja Harju maleva võistkondade ees. Harju maleva pealiku kol-ltn Gunnar Havi poolt ülesrivistatud võistlejatele pidas sütitava avakõne Harju maavanem Ülle Rajasalu. Võisteldi kolmel alal: distantsilt 100 m 3 x10 lasku automaadist (10 lasku lamades, 10 lasku põlvelt ja 10 lasku püsti), distantsilt 25 m 20 lasku teenistuspüstolist ja taktikalises laskmises. Tulejoonele asus 19 neljaliikmelist võistkonda, kellest viis olid Harju ja üheksa Tallinna malevast ning neli politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuurist. Osales ka üks segavõistkond. SIGRID HARTMAN

KL RAPLA MALEV

Männikul võisteldi Harju maavanema karikale

Uudised

Harjus on ööd pimedad, kuid põnevad Harju malev korraldas 27. ja 28. septembril traditsioonilise Harju Pimedate Ööde militaarsportliku patrullvõistluse, mille punase raja võitis Saue 1. võistkond ja roheline meeskond nimega JOTOS.

mingit rahulikku ootamist ega hingamist – kõik pidi käima kindlalt ja kiirelt. Laskmine läbi, läksid võistlejad rajale, kus nad said proovile panna oma võimed nii täpsuses, kiiruses, osavuses kui ka meeskonnatöös. Esimeses punktis oodanud relvad võisid tunduda hunniku vedrude ja torudena, kuid kes oli varem relvi kokku pannud, sai ülesandega üsna kergelt hakkama. Järgnenud täpsusharjutused nõudsid lisaks oskustele ka mõnevõrra sõduriõnne. Nimelt nii vibulaskmine, granaadiheide kui ka noa- või kirvevise nõuavad lisaks tavapärastele oskustele ka täpset kätt, kogemusi ja õnne.

OLARI RÄTSEP, lipnik

eekord korraldas võistluse Kose malevkond eesotsas malevkonnapealiku nooremleitnant Toomas Kutsariga. Nagu neli aastat tagasi, kui korraldusring oli eelmist korda Kose malevkonna käes, peeti seegi võistlus Voose metsades, soodes ja karjäärides, aga varasematest sootuks paremates ilmastikutingimustes.

Põnevaid ülesandeid Punane ja roheline rada

Uute ülesannete seast toon paar huvitavat näidet. Pimeda juhtimine tumma poolt oli hea harjutus, kuidas panna proovile meekonna kokkutöötamine. Ülesanne ise oli väga lihtne: tumm nägi, kus pime rajal on, andis sellest rääkijale märku ja sealt saadeti häälkäsklus pimedale edasi, et too saaks etteantud raja võimalikult kiirelt läbitud.

Erinevatel aastatel on korraldus erinev: mõnikord on vaid punane rada, mõnikord mitte. Seekord olid olemas nii punane kui ka roheline rada linnulennulise pikkusega vastavalt 50 ja 20 km. Rohelisel rajal võtsid mõõtu vähemkogenud kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred, punasel rajal olid kõrvuti Harju ja Järva kogenud kaitseliitlased ning kaitseväe esindajaid. Punase raja stardile eelnes praktiline laskmine (IPS), mille juures on kõige olulisemad ohutus, kiirus ja täpsus, samuti erinevate laskekohtade valik ja salvevahetused. Ei

Teine üllatav ja huvitav ülesanne oli vangi ülekuulamine. Legendi järgi olid sõbralikud üksused kinni võtnud ühe kahtlase tegelase ja võistkonna eesmärk oli temalt teada saada võimalikult palju informatsiooni selle kohta, kes ta on ja mida meie metsades tegi. Tagantjärele peab nentima, et kõik ülesanded olid tasemel ja huvitavad. Näiteks kuidas saada üle jõe pisikese kummipaadiga, kui aere pole ja paat kannab vaevu kaht meest. Eraldi meenutan ka traditsioonilist Voose karjääri takistusriba, millega punane rada teisel päeval lõppes.

KL HARJU MALEV

Kui punasel rajal olijad said metsas viibida ca 24 tundi, siis rohelise raja läbijad jõudsid vastu pimedat ülesannetega ühele poole. Enamik ülesandeid olid punasel ja rohelisel rajal samad, noorematele lisandus vaid taimede tundmine, kuid jäid ära öine valikorienteerumine, luure ja teise päeva ülesanded. Tublid olid noored igatahes kõik: tulid välja ja võistlesid õlg õla kõrval. Kindlasti tuleb sealt suurepärast järelkasvu, kes peatselt punasele rajale kohta nõuavad.

„Sellised võistlused ja ühised tegemised annavad õlatunde ja samas usalduse teiste vastu. Kui meil on vaja abi, nõu või jõudu, saame seda toetust kas Järva malevast, Pioneeripataljonist või oma malevkondadest ja see on ühtsuse tugi,“ sõnas peakorraldaja nooremleitnant Toomas Kutsar. Kaitse Kodu! 8/2014

Inimene

Aasta kaitseliitlast Meelis Tinnot jagub tõepoolest siia-sinna „Leitnant Meelis Tinno on konkreetse jutuga, asjalik ja sõnapidaja mees, kelle sõnad ja teod kokku langevad. Ta on inimene, kellega võib kindlalt luurele minna,“ iseloomustati Meelis Tinnot aasta kaitseliitlase väljakuulutamisel. Neid sõnu kuuldes tekkis soov saada temaga lähemalt tuttavaks.

tulla. Kalurikolhoosist Oktoober saadi buss, millega sõideti Iisaku keskkooli spordisaali Kaitseliidu tutvumiskoosolekule, kus siis tutvustati selle organisatsiooni ajalugu, tegevust ja plaane edaspidiseks. Arutelu käigus moodustati Kuremäe ja Iisaku meeste baasil allüksus nimega Iisaku rühm, kuid sellest hoolimata võeti hiljem nõuks ka Kuremäele omaette üksus luua.

KATRIN HANNOV

Nii juhtuski, et kui Illuka kandis pandi teadetetahvlitele kuulutus, et 20. mail 1990 kell 17 korraldatakse Illuka külanõukogu ruumes Kaitseliidu Kuremäe üksikrühma asutamiskoosolek, tuli kokku peaaegu paarkümmend uus aastat asjast huvitatud isamaalist meest, kes olid hiljem loodi nõus end loodava Kaitsenise Kureseliiduga siduma.

vabatahtlik reporter

Eellugu

Meelis Tinno on oma kodumalevas ka hinnatud instruktor, mida kinnitavad tema kohta lausutud ohtrad kiidusõnad

Möödunud sajandi lõpukümnendid muutsid meie ühiskonda ja paljude inimeste elusid. Seda võib öelda ka Ida-Virumaa mehe Meelis Tinno kohta, kes leidis just siis kutsumuse, mis on sellest ajast saati tema elus suurt rolli mänginud. 1990. aasta aprillis läks Tinno koos Paul Kesküla ja Ats Blokiga Kuremäele Deiv Bogensi juurde, et arutada Illuka kanti Kaitseliidu üksuse moodustamist. Mõeldi, arutati ja otsustatigi asi ära teha.

mäe üksikrühma asemele Kuremäe kompanii, mille etteotsa tõusis vanemseersant Meelis Tinno.

A sutamiskoosolekul olid kohal ka Ida-Viru lipkonna pealik Tõnu Põld ja tema abi Tiit Voha, kes tutvustasid Kaitseliidu olemust, rääkisid selle taastamisest ja vajalikkusest tänapäeva poliitilises olukorras. Koosolek päädis sellega, et Ida-Viru lipkonnas asutati Kuremäe üksikrühm, mille pealikuks valiti Deiv Bogens. Tema abiks sai Meelis Tinno. Kuus aastat hiljem loodi senise Kuremäe üksikrühma asemele Kuremäe kompanii, mille etteotsa tõusis vanemseersant Meelis Tinno.

Alustuseks sai räägitud kohalike meestega ja aprillikuu keskpaiku pandi paika kindel plaan kokku

Kodukandile truuks jäänud

ERAKOGU

„Olen kohalik, sündinud ja kasvanud Kuremäe kandis. Esimesed kolm aastat sain kooliharidust Kuremäe algkoolis, haridustee jätkus Iisaku keskkoolis, mille lõpetasin 1981. aastal. Kodukandile olen truuks jäänud ega kavatse siit kuhugi minna,“ räägib Meelis Tinno oma päritolust, mille üle on ta ilmselgelt uhke.

Vanemad Meelisel Kaitseliidu ega Naiskodukaitsega seotud polnud, aga noorem õde Monika on samuti kaitseliitlane. Meelisel on kaks tütart, kes on juba suured ja käivad omi radu. Tütardele pole Kaitse Kodu! 8/2014

Inimene

Kuigi Meelis Tinno on Kaitseliidus olnud juba 24 aastat, leiab ta, et arenguruumi on tal jätkuvalt

ERAKOGU

isa Kaitseliidu pisik külge hakanud, kuid küsimusele, kas vanaisa äkki annab tulevikus teatepulga tütrepojale edasi, vastab Meelis muheldes: „Kes teab, kes teab, relvad poisile igatahes meeldivad.“ „Mis mind Kaitseliitu astuma ajendas, ega seda enam täpselt oskagi öelda,“ ei too Tinno organisatsiooniga liitumise ajendeid välja. Ühe põhjusena ütleb ta siiski välja relvaloa saamise võimaluse. „1980ndate lõpp ja 1990ndate algus olid meil siin üsna keerulised simesteks ja eks seegi olnud põhjuseks, miks ülesastumõtted Kaitseliiduga seostusid. misteks oli Oli tahtmine kuidagi kasulik olla, kui poliitiline olukord peaks käest vastsetel kaitminema,“ räägib Tinno. seliitlastel käia

turvamas mit-

Esimesteks ülesastumisteks oli vastsetel kaitseliitlastel käia meid üritusi. turvamas mitmeid üritusi. Tuli valvata ka erinevaid objekte. Ajad olid pingelised, õhus oli elektrit ja ega keegi teadnud, mis ees ootab. „Olime turvamas Rahvarindega seotud üritusi ja augustiputši ajal, 19. augustil 1991 kutsuti Tallinna raadiomaja kaitsma,“ meenutab Tinno. Küsimusele, miks just tema aasta kaitseliitlaseks valiti, ei oska ta vastata. Talle endale oli see suureks üllatuseks. „See, et ma olen valitud aasta kaitseliitlaseks, minu elus, arvan, midagi muutnud ei ole, töö tahab tegemist ja elu elamist,“ ütleb Tinno, Kaitse Kodu! 8/2014

kuid tunnistab samas, et tutvusringkond on ikka märkimisväärselt suurenenud. „Olen saanud palju koolitusi nii Kaitseliidu koolis kui ka kodumalevas, mis praktikas on alati marjaks ära kulunud. Samas on ka kaaslastelt saadud kogemused alati teretulnud,“ ütleb Tinno veendunult. Ta on olnud 24 aastat Kaitseliidu tegevliige, seetõttu on paljud tegevused muutunud talle rutiiniks. Sellest hoolimata leiab mees, et arenguruumi on veel küll ja küll. Jätkuks ainult aega. „Raskeid valikuid pole vaja teha olnud. Kõik uus ja huvitav tuleb ikka omal nahal läbi proovida,“ ütleb ta. Kauaaegne tuttav ja võitluskaaslane Tõnu Linder leiab, et Meelis Tinno on üks organisatsiooni alustaladest Ida-Virumaal. „Ta tegeleb asjaga aktiivselt – on pühendunud militarist, kui nii võib öelda. Samuti on ta hea huumorimeelega, lõbus, arusaaja, kuid ka järjekindel oma tegemistes, sest teisiti kompaniid eest vedada ei saakski,“ iseloomustab Linder oma relvavenda. Meelise õe Monikaga vesteldes tunnistab viimane, et ega vend sellest, et ta aasta kaitseliitlaseks valiti, mingit numbrit küll teinud. „Ta pole kunagi enese esiletõstja olnud. Ega ma algul sellest midagi teadnudki, mis teoksil. Kui helistama ja õnne soovima hakati, siis oli hea tunne küll, et mu vend sellise tunnustuse osaliseks sai,“ meenutab Monika venna aasta kaitseliitlaseks valimist. 13

Mees ja tema hobid

„Hobidega on lood nii, et kalaljalugu aga käijat ja jahimeest pole minust tundub saanud, kui just seltskonna Meelis Tinmõttes kaasa ei lähe. Aga püssiga loomi-linde sihtida ja nole südamelälasta ma ei saa,“ ütleb Meelis. hedane, sest miks „Metsas seenel võin aeg-ajalt muidu on ta oma käia, kuid söömata nad minust südameasjaks jäävad,“ lisab ta naerde. Kooliajal kogus Meelis marke, aga võtnud pidada nüüd juba ammu enam mitte. maleva kroonikat. Puhkust veedab ta nii kodus nokitsedes kui ka reisides. Viimane pikem ots enne puhkuse lõppu sai tehtud koos töökaaslastega Poolamaale, kus külastati Duszniki sõprusvalda. Nad

käisid ka Varssavis, Poznańis ja osalesid lõikuspeol Podrzewies. Ajalugu aga tundub Meelis Tinnole südamelähedane, sest miks muidu on ta oma südameasjaks võtnud pidada maleva kroonikat – panna kirja mälestusi maleva ajalooraamatu tarvis. Ka kogub ja arhiveerib ta mälestusi ja fotosid, mis perekonnalooga seotud. See nokitsemine võtab oma aja. Talle meeldib vaadata ajaloolisi ja eluloofilme. Sama kehtib raamatute kohta. Viimane raamat, mida Meelis luges, oli Mart Laari „20 Eesti tähtsamat lahingut“.

Muusika taastab jõudu „Kui väsimus peal ja närv must, aitab jõuvarusid taastada muusika. Hingelähedane on Mike Oldfieldi looming. See rahustab ja annab energiat,“ räägib Meelis. Mees ja muusika on sedavõrd sina peal, et Meelis on end ka pillmehena teostanud. „Aastate eest sai ise bändi tehtud ja esinetud. Mängisime põhiliselt eesti muusikat ja seda, mis parajasti popp oli. Tegutsesime poistega Kuremäe kultuurimaja juures, bändi nimi oli Siia-Sinna. See tuli kokku 1978. aastal,“ meenutab Tinno, kes koos ansambliga käis mängimas põhiliselt pulmades ja kõiksugu koosviibimistel.

Kuigi üldiselt peetakse Meelis Tinnot lõbusaks ja sõbralikuks meheks, võib ta vajadusel ka karm olla — kompaniid teisiti ju juhtida ei saakski

Kaitse Kodu! 8/2014

ERAKOGU

Inimene

„Kui nüüd küsida, et miks just teda esile tõsteti, siis arvan, et ju see ikka aastatepikkuse töö tulemus on. On ta ju üks Kaitseliidu taasasutajaliikmetest, on südamega asja juures. Suuri sõnu ta ei tee, aga mida ette võtab, siis sellega tahab ta lõpuni minna. Talle võib loota – nii tööalaselt kui ka õena,“ leiab Monika, kes töötab koos Meelisega Illuka vallavalitsuses. „Me ei suhtle küll võib-olla iga päev, aga kui on mingi probleem või mure, on ta olemas, ära kuulamas ja abistamas,“ lisab ta.

Inimene „Tol ajal pidid kõik bändid ja ansamblid käima tarifitseerimistel, kus siis komisjon vaatas-kuulas ja otsustas, kas ansamblile anda esinemisteks luba. Me mängisime välja kõrgeima kategooria tunnistuse,“ räägib Tinno oma nooruseaja tegemistest, kerge uhkusenoot hääles. Millalgi 1987. või 1988. aastal lõpetas ansambel tegevuse, sest igapäevaelu ja töö nõudsid oma. Poisid on kõik mööda ilma laiali, kuid mõni aasta tagasi sai tehtud korraks comeback ja ka praegu tuleb ette, et mõnusas seltskonnas ei põlga Meelis vahel pilli kätte võtta.

instruktor Elle Vinni oma vabatahtlikku kolleegi. „Kui osalesin ühel Meelise läbiviidaval koolitusel, hämmastas mind meeldivalt see, kuivõrd hästi üks vabatahtlik instruktor on omandanud instruktorikoolitusel õpitu ja kui loominguliselt ja lihtsalt

ERAKOGU

Meelis Tinno on alati valmis oma rikkalikku teadmiste- ja kogemustepagasit noorema põlvkonnaga jagama

Tegevus malevas Pealikuna on Meelis Tinnol ülesanne Kuremäe kompanii tegevuses hoida ja jälgida, et kõik rakendused toimiksid. Ka on ta hinnatud instruktor, kes viib läbi baasväljaõppe koolitusi nii kaitseliitlastele ealikuna kui ka naiskodukaitsjatele, on Meelis samuti noorkotkastele. Tinnol ülesKüsimusele, kuidas talle meeldib õpetajana klassi anne Kuremäe ees seista, vastab ta oma kompanii tegevumuhedal ja rahulikul moel: ses hoida. „Kui oled endale tunnis räägitava selgeks teinud ja ette valmistanud ning tead, mida tahad saavutada, on tundi anda kerge. Kui lähed lihtsalt klassi ja hakkad seda kõike n-ö näpust välja imema, ega siis asjast head välja tule.“

„Meelis Tinno on üks muhe ja sõbralik, abivalmis ja asjalik mees. Oma töödes-tegemistes väga põhjalik,“ kirjeldab Naiskodukaitse Alutaguse ringkonna Kaitseliidu kõrval leiab Meelis Tinno aega tegutseda vabatahtliku päästjana

Kaitse Kodu! 8/2014

Märgakem tublimaid!

ERAKOGU

Juba viiendat aastat on võimalik esitada aasta kaitseliitlase ja aasta naiskodukaitsja kandidaatideks silmapaistvaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid. Kõnealuse konkursi põhieesmärgiks on esile tõsta vabatahtlikul initsiatiivil põhineva organisatsiooni arendamise olulisust ja tunnustada neid liikmeid, kes annavad oma panuse Eesti riigikaitsesse innuka Kaitseliidus või Naiskodukaitses tegutsemise kaudu.

Kui Kaitseliitu Meelis Tinno elus ei oleks, oleks ta tõenäoliselt rohkem hõivatud abipolitseinikuna

suutis ta tavainimesele tundi läbi viia,“ ei pelga Vinni Meelisele kiidusõnu jagada. Kaitseliitu astujatel soovitab Meelis Tinno teha endale selgeks, mida organisatsioon ja selles osalemine endast kujutab ja kas ollakse valmis vaba aega selle tegemistesse panustada. „Tegelikult on elu organisatsioonis huvitav ja tegus. Palju on koolitusi ja kursusi, võistlusi ja retki. Nooremaid mehi huvitavad relvad ja masinad – siin saab nendega lähemalt tutvust teha,“ lausub mees. „Paraku on Kaitseliidu liikmete hulgas ka palju neid, kelle nimi kajastub küll liikmete nimekirjas, kuid kes kuskil ei osale. Sellisel puhul pole ju mõtet end orgaeelis tunnis- nisatsiooniga üldse siduda,“ tab, et kui leiab Meelis.

Kaitseliitu tema elus poleks, oleks rohkem aega tegutseda abipolitseinikuna.

Siiski on ta kindel, et Alutaguse maleval läheb hästi. „Hea on tõdeda seda, et noorte seas on Kaitseliidu vastu rohkem huvi tekkinud ja neid astub aina rohkem organisatsiooni,“ räägib Tinno. Küsimusele, millisena näeb ta ennast ja Alutaguse malevat nii 10–15 aasta pärast, vastab Meelis: „Et mul paraku selgeltnägija võimed puuduvad, siis ma ajas ette ei ruttaks.“ Meelis Tinnot vaadates tundub, et tema jõu- ja energiavarud on ammendamatud. Siia-Sinna, mis oli kunagi küll ansambli nimeks, haakub Meelis Tinno ja tema tegemistega ka praegu, sest põhitöö ja vabatahtliku tegevuse kõrval Kaitseliidus on ta leidnud aega tegutseda veel vabatahtliku päästjana

Konkursile saab kandidaate esitada igaüks. Kandidaadi osas peavad olema täidetud järgmised eeldused: kandidaat peab olema olnud vähemalt kolm aastat organisatsiooni vabatahtlik liige, olema oma tegevusega teistele eeskujuks ja tema panus Kaitseliidu arengusse peab olema märkimisväärne. Konkursile ei saa esitada Kaitseliiduga töösuhtes olevaid isikuid, sest sellisel juhul on keeruline eristada kandidaadi tööalast tegevust vabatahtlikust tegevusest. Erandina saab esitada konkursile Kaitseliidu seaduse § 69 alusel valveteenust osutavaid isikuid. Täpsemad juhendid on kättesaadavad Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kodulehtedel. Peastaabi personaliosakond ootab kandidaatide ankeete ja esseesid malevatest ja ringkondadest paberkandjal kinnises ümbrikus, mille peale on kirjutatud märksõna „Aasta naiskodukaitsja“ või „Aasta kaitseliitlane“ hiljemalt 1. detsembriks 2014. Aasta kaitseliitlase 2014 ja aasta naiskodukaitsja 2014 valivad välja Kaitseliidu ülema ja Naiskodukaitse esinaise moodustatud komisjonid. Väärikad rändauhinnad, naiskodukaitsjat ja kaitseliitlast kujutavad pronkskujud, antakse uutele tiitliomanikele üle selleks korraldataval üritusel 2015. aasta jaanuaris. Et näidata üles suuremat tunnustust ja austust, on lisaks eelnevale nüüdsest aasta kaitseliitlane ja aasta naiskodukaitsja oodatud koos kaaslasega Eesti vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule. Märgakem oma jao, rühma, malevkonna või jaoskonna tublisid ja hakkajaid liikmeid!

Eelnevalt valitud aasta naiskodukaitsjad 2010

Kristiina ABEL

Tartu ringkond

2011

Nele PERNITS

Rapla ringkond

2012

Lembe LAHTMAA

Sakala ringkond

2013

Anu SAUE

Lääne ringkond

Eelnevalt valitud aasta kaitseliitlased 2010

Madis MINTEL

Lääne malev

2011

Kaupo VARIK

Pärnumaa malev

2012

Kristjan BACHMAN

Tartu malev

2013

Meelis TINNO

Alutaguse malev

ja käia reididel abipolitseinikuna, mille ridadesse ta kuulub juba 1998. aastast. Meelis tunnistab, et kui Kaitseliitu tema elus poleks, oleks rohkem aega tegutseda abipolitseinikuna. Õnneks on Kaitseliit tema elus endiselt olemas ja koguni kesksel kohal.

Kaitse Kodu! 8/2014

TOOMAS PIIRMANN Kaitseliidu Võrumaa malev

uuremate ürituste planeerimine algab tavaliselt aasta ette, kui valmib järgmise aasta tegevuste kava. Jälgima peab ka, ega teised lähemad malevad samaks ajaks mingit retke ei kavanda, rääkimata üle-eestilistest võistlustest, nagu Pitka luurevõistlus või Utria dessant. Oma mõju avaldab ka maleva sõjalise väljaõppe graafik. Traditsiooni hoidmiseks on hea, kui ajavahemik oleks igal aastal enam-vähem sama.

Planeerimine on kõige alus Võrumaa maleva viies sõjalis-sportlik rännak „Käve üle küngastõ“ korraldati tänavu 27. ja 28. septembril. Retke peakorraldajaks on igal aastal olnud nooremseersant Tiia Kiis, kes on selle ürituse hing. Enne esimest retke peeti korraldajate vahel tuliseid vaidlusi, milline peaks meie rännak olema ja mille poolest teistest erinema. Läbi aastate on jäänud põhimõtteks, et retk algab Suurelt Munamäelt ja ületatakse Haanja kõrgustiku suurimaid künkaid. Varitsuse kätte sattumine on kallis, iga võitleja eest 50 trahviminutit. Et ikka oleks tunda. Varitsejad on enamasti loogilistel kohtadel, et võistlejad ei saaks kasutada liikumiseks suuremaid teid ega sildu.

Nagu ikka, on retke kavandamisel esmane trassi valik. Sõjalised kaardid pole rännaku planeerimiseks piisavalt informatiivsed, pealegi on kaardil olev info tihti vananenud (muutunud). Abiks on Eesti aluskaardid mõõtkavas 1: 20 000, mis annavad palju parema ülevaate maastikul olevast. Suurim mure on siin, et mõni neist kaartidest on juba üle kümne aasta vana. Kaartide ebatäpsuse tõttu pole kahjuks võimalik planeerida retkel osalejate liikumisaega, sest kaardilt ei näe metsa või pigem võsa tihedust, kraavide laiust (nende ületamisvõimalusi), soode tüüpe jne. See tähendab, et kogu trass tuleb korraldajatel füüsiliselt läbi käia. Ja nii tulevadki esimesed jooned kaardikilele (alati peab kasutama kilet, et kaart oleks ka järgmine kord kasutatav) ja maastikule. Mõned ette teada kontrollpunktid siiski suunavad marsruuti, sest näiteks püssi saab lasta vaid selleks lubatud kohtades. Kindlasti peab jälgima, et trass ei kattuks eelmiste aastate omadega, sest see annaks eelise juba varem osalenutele. Tiial kulus kogu trassi (linnulennult umbes 35 km) läbimiseks 60 tundi. Miks nii kaua? Marsruudil oli

Lisainfo

Sõjalis-sportlikke võistlusi peetakse õigustatult rasketeks katsumusteks. Eelkõige osalejatele, kuid ega korraldajate pingutus kulisside taga väiksem ole.

Väljaõpe

160 tundi ehk üle küngastõ korraldaja pilguga

„KÄVE ÜLE KÜNGASTÕ“ 2014 TULEMUSED Tänavu septembri viimasel nädalavahetusel korraldati traditsiooniline Kaitseliidu Võrumaa maleva patrullvõistlus „Käve üle küngastõ“, mille võitis meeskond nimega Seiklejad koosseisus Elar Sarik, Timo Piirmann, Joosep Puhalainen ja Silvar Muru. Teise koha saavutasid Kalevipojad Uues Kuues ja kolmandaks tuli Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurpoiste võistkond Bravo. Võistlusel osales 11 neljaliikmelist võistkonda, nendest kolm noorkotkaste ja kodutütarde segavõistkonda ning kaks võistkonda Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurpoisse. Võistluse lõpetasid kõik alustanud võistkonnad.

Paljusid sihte, radu ja lagedaid sõjalistel kaartidel pole ja kui korraldaja kasutaks varitsuse planeerimisel vaid sõjalisi kaarte, jääksid märkamata sellised metsateed, mida võistlejad omakorda kasutamata ei jätaks

Kaitse Kodu! 8/2014

Väljaõpe

Esiplaanil võistluse peakorraldaja seersant Tiia Kiis

ees aedu, ka uusi maju, mõned maaomanikud ei luba oma maad läbida jne. Maaomanike leidminegi võtab oma aja. Lisaks tuleb märkida kontrollpunktide asukohad, hinnata nende sobivust ülesannete täitmiseks, vajadusel leida kohtunikele juurdepääsuteed (kui on vaja viia juurde rohkem abivahendeid või joogivett). Kirja panemata ei saa jätta ka punktide koordinaate.

Võistluse sisust Kui trass paigas, kontrollpunktide ja postkastide arv ning kohad teada, nendevahelise teekonna võimalik ajaline kestuski varjatud liikumise puhul välja arvestatud, algab punktides toimuva väljamõtlemine. Nagu ikka, aitab siingi peakorraldaja pikk retkede korraldamise ja sõjalis-sportlikel rännakutel osalemise kogemus. Kui varnast võtta mõni hea ülesanne eelmisest kogemusest, miks seda mitte uuesti kasutada. Kohta, situatsiooni või mõnd asjaolu tuleb muuta ja hea ülesanne ongi olemas. Kõhklus jääb ikka: on varitsust või ei ole?

Füüsilises osas on põhitähelepanu pööratud sõjalisele poolele, teadmisi oodatakse Kaitseliidust ja

loodusest. Igal aastal on osalenud ka noortevõistkonnad, sestap lisatakse mõned ülesanded, mis võiksid anda neile eelise. Enamik punkte on neile siiski raskemad kui ajateenistuse või sõduri baaskursuse läbinud võitlejatele. Seekord nõudis mõnegi ülesande täitmine oskusi, mis peaksid olema vähemalt jaoülemal. Vanad ja läbiproovitud asjad, mis eluliselt lahinguväljal väga vajalikud, on olnud sees igal aastal. Näiteks laskmine, miiniväli, haavatuga tegelemine, kauguste ja suundade määramine, vastase lahingutehnika tundmine jne. Eks ideede saamiseks küsitud nõu erinevatelt inimestelt, sest uued mõtted või vanale ülesandele teisest nurgast lähenemine on vajalikud. Järgmine suur pingutus on punktidesse kohtunike leidmine. Seegi pole lihtne ülesanne. Punkte oli palju: 20 punkti ja neli postkasti. Paljudesse on vaja mitut inimest. Mõned punktid, näiteks laskmiste läbiviimine, meditsiin ja sõjaliste tegevuste hindamine, vajavad erioskustega kohtunikke. See tegi peakorraldajale parajalt peavalu, sest enamik tegevust oli rajatud vabatahtlike panusele. Järgneb ülesannete sõnastamine ja hindamismeetodite valimine. Sõnastus peab olema võimalikult üheselt mõistetav, teada peab olema soovitud lõpptulemus ja ka see, kuidas tulemust mõõdetakse. Et seekord oli palgalise koosseisu panus retke korraldusse väike, jäid hindamised ja tulemuste arvutamine enamasti võistluskeskuse teha. Tükk aega võttis punktidesse vajalike vahendite leidmine. Osa kontrollpunktidesse vajalikku (näiteks värvikuulirelvad) sai laenata, osa sai maleva varudest, osa pidi soetama. Sellelegi kulus aega. Ka kohtunike transport tuleb planeerida, sest maleva sõidukite hulk on piiratud, kütus pole raisata ja liigset inimressurssi tavaliselt pole. Ajakava aga võimaldas kasutada samu kohtunikke mitmes punktis. Kui punktide tegevused olemas ja inimesedki leitud, tuleb planeerida varitsused. Sinnagi on vaja leida inimesed, teha neile selgeks käitumisjuhised ja tegevuspaigad koos aegadega, lisaks transport koos liikumisteedega. Teha tuli ka võistlusjuhend,

Kaitse Kodu! 8/2014

Tänavune võistlus Ilm soosis tänavusi võistlejaid, 27. septembri hommikul kell 7 startis 11 neljaliikmelist võistkonda. Siht läks Suure Munamäe jalamilt kõrgeima künka Vällamäe juurde, siis tuli Tseamägi jne. Tiia jõudis käia enne võistlejate jõudmist igas punktis üle kontrollimas, kas kõik on valmis. Teise päeva hommikul selgus, et teadmata põhjusel pole mõned sel päeval kohtunikuks olema pidanud kaitseliitlased kohale ilmunud. Algas kiire tegevuste ümberkujundamine, võistlejad seda ei märganudki, küll kulus korraldajail närvirakke ja kasvas koormus. Eks pea tegelema ka nendega, kes isegi ei anna teada, et ei tule kohale. Selle pesu pesemine aga jääb Võrumaa maleva siseasjaks. Lõpuni jõudsid kõik 11 võistkonda. Konkurents esikohale oli tihe, pingele said kaasa elada isegi korraldajad, eks liider vahetunud võistluse jooksul mitmel korral. Arvatavalt oligi esikohale konkureerimas vähemalt kuus võistkonda. Esikoha võitis vaid kahepunktilise eduga kodumeeskond Võru malevkonnast (Timo Piirmann, Elar Sarik, Joosep Puhalinen ja Silvar Muru). Teinegi koht jäi Võrumaa malevasse (võistkonnas Harry Härra, Oliver Kelder, Aivar Voronov ja Ott Raa), kolmas läks Kuperjanovi jalaväepataljoni Bravo kompaniisse (Allan Birjukov, Elari Kiviselg, Marko Sulev ja Kardo Käär). Kõik võistlejad jäid rahule, lubasid järgmiselgi aastal tulla. Võistlejate sõnul oli tegu huvitava retkega, kus igavlemiseks aega polnud, sai palju targemaks, palju oli uut. Eks oma osa olnud kenal looduselgi. Selline kiitus ongi vabatahtlikule tavaliselt ainuke tasu, mille nimel tehakse rasket tööd. Oleks vaid töö raske, kuid ka vastutus lisab koormale kaalu.

ABISTAVAID MÕTTEID SÕJALIS-SPORTLIKE ÜRITUSTE KORRALDAMISEL 1. Ürituse korraldustoimkond peaks olema piisavalt suur, et koormus jaguneks mitme inimese vahel. Vähemalt üks toimkonna liige peaks olema palgaline. Tema oleks kontaktisikuks maleva staabiga. Koormuse jagamine tagab, et tipp-panustajaid ei põle läbi.

Väljaõpe

Lisainfo

mille koostamisel saab osaliselt kasutada eelnevate aastate omi. Kuhugi jäi eelarve planeerimine, auhindade tellimine, võimalike ohtude hindamine, toitlustus.

2. Liikumistrassile tuleks paigutada palju kontrollpunkte ja postkaste. See teeb võimaliku liikumiskoridori väiksemaks (vähem maaomanikke, kellega on vaja kokku leppida) ja võistlejatel on huvitavam. Kaob ära võimalus kasutada kõrvalist abi (transport). 3. Ideaalis võiks olla, et iga punkti kohtunikud ise leiavad vahendid, sõnastavad ülesande jne. 4. Varitsuse kätte sattumine peaks olema karmilt karistatud. Sõjas jääks ülesanne täitmata, rääkimata hukkumisest või vangilangemisest. Pole ka mõistlik, et varitsusest läbiminek annab eelise teiste osalejate ees. 5. Ülesannete puhul peab arvestama, et võimalused oleksid kõigil võrdsed. Selliseid ülesandeid, kus päevavalgus annab eelise, peaksid kõik saama täita päeval jne. Tegevust ootav võistkond ei tohiks näha eelmise võistkonna tegevust punktis, kui see võib anda eelise (saab teha ooteala). 6. Näha ette võimalikke ohtusid ja murekohti, ka võimalust, et mõnesid reegleid võidakse rikkuda. Siin aitab kogemus, enda asetamine võistleja asemele, inimese või grupikäitumise eripärade tundmine raskendatud olukorras, vahel isegi erinevate inimeste isiklik tundmine. 7. Soe saun võistluse lõpus on „elementaarne, Watson“. Isegi kui selle leidmiseks kulub korraldajal kümme tundi. Sellistele asjadele ei saa käega lüüa. Omasid tuleb hoida ja omad oleme meie, kaitseliitlased, kõik.

Korraldajatele ei saanud võistlus veel läbi. Nagu õppustelgi, järgnevad varustuse ja transpordi hooldus, asjade tagastamine omanikele, tulemuste lõplik vormistamine alade kaupa ja laialisaatmine, rahandusaruanne. Kahjuks jäi sel korral seegi koormus enamasti Tiia kanda (tema kogupanus oli 160 tundi). Suuremad abilised olid sel korral noortejuhid Eve Täht ja Eva Vodi, oma osa on igal aastal andnud Toomas Kaun, Urmas Koemets, Tõnis Saarnits, Andres Puusep ja Leho Raid (Tartu malev). Sarnaselt igale aastale tekib vahel küsimus, kas järgmisel aastal on veel suutmist ja tahet nii palju rabelda, kulutada vaba aega, närve. Tihti vaevab see küsimus neid, kes panustavad igal aastal väga palju Kaitseliidu tegevusse. Enamasti toob aga uus aasta taas jätkamismõtted. Kaitse Kodu! 8/2014

Võitjavõistkond (paremalt vasakule): võistkonna kapten seersant Timo Piirmann, nooremseersant Silvar Muru, reamees Joosep Puhalainen ja lipnik Elar Sarik

Väljaõpe AARE NÕMM

Tankitõrjest III Ühe rühmaülema maakeelseid mõtteid

Kas sõdida veokilt või mitte? RAIGO SÕLG, leitnant Nõmme malevkonna tankitõrjerühma ülem

aitseliidu tankitõrjerühmad on varustatud erinevalt: osal üksustel on tankitõrjekahurid paigutatud veokitele (näiteks Volvodele, mis ongi mõeldud tankitõrjekahuri veoks), teistel aga on vaid järelveetavad ja ainus võimalus on sõdida lafetilt. Mul puuduvad andmed selle kohta, kas mõnel tankitõrjeallüksusel on võimalus kasutada mõlemat varianti (ja kas nad seda praktiseerivad ja väljaõpet omavad), kuid olen kindlal seisukohal, et just nii see peaks olema. Järgnevalt seda ka põhjendan.

Kes otsustab, kas sõdida veokilt? Ütlen naljaga pooleks, et loomulikult on sõdimine veokilt mugavam: riided jäävad puhtaks ja külmemal ajal on kasutada mõnus soojapuhur, millesse meiegi mõned aastad tagasi Eesti vabariigi aastapäeva paraadil kiinduda jõudsime. Selle variandi toeks räägib ka meeskonna mobiilsus: veokiga on võimalik kiiresti positsiooni vahetada. Ka on Volvod imekspandavalt vaiksed ja nende manööverdamist ei reeda soomukitele omane suur müra. Samas on selge, et suurem objekt on ka lihtsamini leitav ja seejärel hävitatav, halvimal juhul juba enne seda, kui tankitõrjekahuri meeskonnal tekib 20

võimalus tulekontakti astuda. Ometi on just ootamatus ja esimesena tule avamine tankitõrjekahuri meeskonna suurim trump, mida käest anda ei tohi. Kui meeskond hävitatakse enne, kui ta on saanud ise tuld anda, on tegemist täieliku läbikukkumisega. Kui juba õppusel nii läheb, siis ammugi läheb samamoodi lahingus, kus vastane on veelgi tõsisem. Kahjuks olen selliseid olukordi õppustel kogenud ja paraku juhtub seda minu hinnangul sagedamini veokitelt sõdiva allüksusega. oomulikult

on sõdimine veokilt mugavam: riided jäävad puhtaks ja külmemal ajal on kasutada mõnus soojapuhur.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et oleksin veokilt sõdimise vastane. Eks neilgi ole sõdimiseks oma taktikalised nipid, millega ma sellealaste kogemuste puudumise tõttu kursis ei ole. Ometi arvan, et rühmaülem (aga ka tankitõrjekahuri jaoülem ja meeskonnaülem) peaksid alati ise olema pädevad otsustama, millist lahingupidamisviisi (veokilt või mitte) kasutada. Ennekõike oleneb see maastikust ja ülesandest. Täna paraku selline otsustamisvõimalus puudub, sest allüksusele antud vahenditega on see otsus tankitõrjeallüksuste ülemate eest juba ära tehtud. Ka puudub võimalus eri lahingupidamisviise proovida, sest veokeid, millele saaks paigutada tankitõrjekahuri, napib ja seega on puudulik ka sellekohane väljaõpe, seda isegi iseõppimise mõttes. Kaitse Kodu! 8/2014

Ideaalis näen olukorda sellisena, et tankitõrjekahurid on vaikimisi paigutatud veokitele, kust nad on võimelised ka sõdima, kuid kõigil veokitel on järelhaagisena kaasas lafett, et vajadusel kahur sellele tõsta ja sõdida oluliselt madalamalt ja paremini varjatuna. Kui otsida internetist pilte Volvo kahurimaasturi kohta, võib leida ka selliseid, kus nii ongi toimitud. Tegelikult saaks seda mõtet arendada veelgi kaugemale. Tankitõrjekahuri talvise varustuse hulka kuulusid algselt ka suusad ja/või kelk, et hõlbustada sõdimist rohkes lumes, kuid seda lisavarustust ei ole meil õnnestunud kunagi saada ega kasutada. Olen kuulnud küll jutte, et algselt olla sedagi varustust Eestile koos relvadega antud, kuid ei teata, mis sellest hiljem sai. Et tankitõrjekahuri raskust silmas pidades on temaga manööverdamine eri oludes vaevarikas, oleks teretulnud, kui tankitõrjeallüksuse ülematel oleks igas olukorras rohkem võimalusi otsustada, millise abivahendi toel relv lahingusse viia.

Tankitõrjeüksus kompanii (rühma) toetusena

1. Kui juurde on antud täiendusüksus, kasuta seda sihipäraselt või luba ta uuele ülesandele. Aastate jooksul on õppustel palju kostnud juttu, et üksus, mis on määratud kaudtuletoe prioriteediks, jätab kaudtule võimalused osalt või täiel määral kasutamata. Vähemalt neis üksustes, millega minul ja minu rühmal on olnud au „sõdida“, on see probleem arblase laskmioluliselt vähenenud, sest ne kahuriga on kompanii koosseisus toereeglina mõtte- tusüksustega koos harjutu ressursi raiskamine tades õpitakse neid ka üha rohkem võtma oma tegeja mõttekaks võib see vuse orgaanilise osana. osutuda vaid siis, kui

see neetud varblane ohustab tõesti kogu lahingu kulgu.

Nagu rõhutatakse igale võitlejale: kui on võimalik kasutada kõrgemalt poolt pakutavat tuge, kasuta seda sihipäraselt ja säästa oma ressursse. Muidugi tuleb siin leida mõistlik kesktee, sest ei ole mõttekas tellida appi suurema erialalise võimekusega üksust vaid seetõttu, et ta Kui õppusel selgub, et toetuseks antavat üksust ei ole oma üksuse kasuks võimalik või mõttekas kasutada, tuleks see vabaks anda, sest ehk vajatakse selle abi mujal rohkem

AARE NÕMM

Nagu teada, ei ole tankitõrjeüksus sugugi alati jalaväekompanii integreeritud üksus. Sageli antakse see pataljoni poolt kompaniile täienduseks konkreetse lahinguülesande täitmiseks, kui on eeldada, et jalaväekompanii sõdib soomusohtlikul suunal, kus kompanii enda tankitõrjerelvadest ei pruugi

piisata. Kompaniiülem omakorda otsustab siis, millise allüksuse juurde toetav element suunata. Loodan, et alljärgnev on enamikule lugejatest (vähemalt ohvitseridele ja allohvitseridele) elementaarne, sest see puudutab kõiki lahingutoetusüksusi, aga mõnikord võivad ka elementaarsena tunduvad asjad lahinguväljal ununeda ning vajavad seetõttu ikka ja jälle kordamist.

Väljaõpe

Veok, lafett ning kelk või suusad

Kaitse Kodu! 8/2014

Väljaõpe

on olemas, kui eesseisva ülesande saab suuremate raskusteta täita ka ise – n-ö varblase laskmine kahuriga on reeglina mõttetu ressursi raiskamine ja mõttekaks võib see osutuda vaid siis, kui see neetud varblane ohustab tõesti kogu lahingu kulgu (näiteks snaiper 700 m kaugusel asuvas kindlustatud pesas). Kui aga selgub, et toetuseks antavat üksust ei ole võimalik või mõttekas kasutada, tuleks see vabaks anda, sest võib-olla vajatakse selle abi mujal rohkem. Paralleelnäitena sobib kiirabi väljakutse: kui ksuste kaupa kiirabi on kord igaks juhuks langemise kohal, on see egoistlikult taga on mõeldes tore, aga kui seda ikka tegelikult vaja ei ole, reeglina ülemate tuleb mõelda, et ehk on sel- valed otsused, ent lest mujal rohkem abi.

võitlejate elud ei ole Erialaüksustega on tihti mängimiseks, isegi nii, et kõrgem juht (näiteks õppustel mitte. pataljoniülem) annab neid oma käsuga kasutamiseks kindlates ajaraamides: näiteks kell 12–14 kasutab seda üks kompanii (või ka rühm) ja kell 14–18 teine. Seda olulisem on allüksuse ülemal lahinguplaneerimistoimingute raames otsustada, kuidas kasutada toetuseks antud jõudu kõige paremini. Siit ka järgmise punkti juurde.

2. Iga täienduseks antud erialaüksus on spetsialistide üksus. Kunagi ei ole mõistlik piirduda sellega, et üritada toetuseks saadetud erialaüksust integreerida oma lõpuni viimistletud plaani, vaid erialaüksuse ülemale tuleb selgeks teha oma eesmärk ja tahe ning kuulata ära tema ettepanekud, kuidas ta kõige

paremini toeks saab olla (st kaasata ta planeerimisse võimalikult vara). Erialaspetsialistil on oma ettepanekud, kuidas parimal viisil aidata toetataval üksusel oma eesmärki saavutada ja oleks kahju, kui lõpuni viimistletud „ilus“ plaan jookseks lörri vaid seepärast, et toetav üksus lihtsalt ei haaku sellesse ja palub plaani ümber teha. See tähendaks esialgse plaani koostanule asjatut ajakulu ja aeg on teatavasti lahingu planeerimisel üks kallimaid ressursse. Ülaltooduga ei tahtnud ma lugeda moraali; asjad selles vallas on vähemalt minu kogemuste kohaselt oluliselt paranenud. Minu arvates on tegemist tõsiasjadega, mille sagedane kordamine ei tee paha. Nii nagu iga tankitõrjuja on enne tankitõrjujaks saamist omandanud kõik vajalikud jalaväelase oskused, et osata sõdida ka ilma tankitõrjerelvadeta, peab iga jalaväe(all)üksuse ülem samamoodi olema omandanud vähemalt mõned teadmised iga lahingutoetusüksuse (olgu selleks tankitõrjeüksus, pioneerid, miinipildurid vms) võimaluste ja tegutsemispõhimõtete kohta, et osata neid vajadusel õigesti ja oma võitlejate elusid säästvalt kasutada.

Veidi moraalilugemist Ometi ei saa ma jätta moraali päriselt lugemata. Seda tehes kõneleb minus lihtsalt üks ohvitser, kelle otsesel vastutusel lahingus (ka õppelahingus) on terve rühm võitlejaid. Pöördun kõigi ülemate poole, kelle otsustest sõltuvad juba õppustel meeste elud, kuigi see on vaid mäng ja elusid igal võitlejal mitu. Olen korduvalt näinud olukordi, kus õppustel võitlejad üksuste kaupa langevad, kuid seda võetakse ka ülemate poolt kergelt, isegi naljatledes. Pean tunnistama, et mulle on selline suhtumine vastuvõetamatu, sest üksuste kaupa langemise taga on reeglina ülemate valed otsused, ent võitlejate elud ei ole mängimiseks, isegi õppustel mitte. Loodan väga, et arvutimängude stiilis eksperimenteerimisi mängusõduritega jääb õppustel üha vähemaks ja asemele astub senisest veelgi enam professionaalsus, kus ka oma vigade üle ollakse kurvad ja nende kordamist välditakse.

Tankitõrjekahuri talvise varustuse hulka olevat algses kuulunud ka suusad ja/või kelk, et hõlbustada sõdimist rohkes lumes, kuid seda lisavarustust ei ole vähemalt nõmmekatel õnnestunud kunagi saada ega kasutada

ERAKOGU

Kaitse Kodu! 8/2014

Väljaõpe SAAREMAA MALEV

Linnalahing mere taga Linnalahing, eriti rünnak, on suurt inimressurssi vajav ja enamasti ka veriseim lahinguliik.

mm) ja varustati laskemoonaga. Kontrolliti jaol kaasasoleva meditsiinivarustuse nõuetele vastavust ja viidi läbi ohutustehnika instruktaaž. Majutati meid lähedalasuvatesse kasarmutesse.

TOOMAS KASK, nooremleitnant Kuressaare malevkonna pealik

Koostöö ühendab

innalahinguteks ettevalmistatavad võitlejad vajavad eraldi väljaõpet ja allüksusesisest koostööd tuleb vastavatel õppustel eraldi harjutada. Saaremaa maleva kaitseliitlaste kontaktid ja tutvused on arenemas töisteks sõprussidemeteks. Rootsi kodukaitse Gotlandi pataljoni järjekordne aaremaa regulaarne taktikaline maleva õppus korraldati 10.–14. kaitseliitseptembrini, meie lülitulaste kontaktid sime seekord õppustesse juba n-ö käigult. See- ja tutvused on kordne õppus sai linna- arenemas töislahinguteks valmistuse teks sõprussideeesmärgil teoks Stockholmi-lähedases Rootsi meteks. kaitseväe õppelinnakus. Saaremaa maleva allüksuste vabatahtlikest pealikutest ja instruktoritest moodustatud jagu liideti õppuse ajaks Gotlandi pataljoni lahingukompanii ühe rühma koosseisu. Rootsis korraldatud kahepäevasel linnalahingu eelväljaõppel ja sellele järgneval kompaniiõppusel osalesime juba ilma sissejuhatavate formaalsusteta. Meil oli kaasas oma individuaalvarustus, saabudes relvastati meid kohe rootslaste relvadega (AK-4, KSP-58, Carl Gustav 84

Kaitse Kodu! 8/2014

Saaremaa maleva koostöö Rootsi kodukaitse Gotlandi pataljoniga ja ühised õppused on muutumas heaks tavaks. 2013. aasta suvel osalesime Gotlandil rannikukaitseõppusel ja Karlskrona sõjasadamakaitse õppustel vaatlejatena. 2014. aasta märtsis osalesime juba tankitõrjemeeskondadega Rootsi kodukaitse lahinglaskmistel jagude koosseisus. Sel suvel osalesid Gotlandi pataljoni võitlejad oma liputoimkonnaga võidupüha paraadil Valgas ja seejärel kahe võistkonnaga Saaremaa maleva korraldataval Kübassaare patrullretkel. Saaremaale tulid rootslased Gotlandilt oma laevaga ja ka mitmed meie vabatahtlikud on oma huvialustega Gotlandil käinud. Meie vahetu naabrus, ühised majanduslikud huvid ja kultuurisidemed toetavad ka koostööhuvi ühiseks sõjaliseks väljaõppeks. Eriti kõrgeks hindan meie väljaõppealasest koostööst saadud inimlikku kogemust ning Rootsi kodukaitse Gotlandi allüksuse liitlaste teadmisi ja tuge. Ilmnes järjekordselt, et kuigi Balti meri näib meid eraldavat, on vajaduse tekkimisel võimalik, et võitleme koos. Mõlema poole vabatahtlikud on selleks valmis. Õppuse ajal leidis aset kohtumine ka Rootsi rügemendi ülema ja teiste juhtivate ohvitseridega. 23

Väljaõpe

Küsiti meie hinnangut õppustele ja meeleolusid, erinevusi taktikas, koostöövormi sobilikkust. Nende suhtumine ja hoiak olid sõbralikud, toetavad ja positiivsed. Meid kutsuti tagasi ja oldi siiralt huvitatud koostöö jätkumisest. Lahkudes täpsustasime edasise koostöö kalenderplaani, mis kajastub tänaseks juba Saaremaa maleva 2015. aasta väljaõppeplaanis ja maleva vabatahtlikele instruktoritele edasiseks täiendväljaõppeks vajalike välislähetuste eelarvetaotluses.

kogeda ja harjutada kompanii koosseisus olevate rühma- ja jaotasandi allüksuste taktikalist juhtimist ja koostööd linnalahingu tingimustes; harjutada koostööd Gotlandi kodukaitsjatega. Olulisemad väljaõppeülesanded: hoonete vallutamine. Üksuse rünnaku alguses luua vallutatavas hoones esmalt turvaala. Sellelt alalt jätkub hoone edasine puhastamine. Vaja on harjutada drille; juhtimine ja distsipliin. Et hoone puhastamiseks on mitmeid variante ja allüksuse liikmed kipuvad improviseerima, võtab lõpliku otsuse vastu ainult ülem, kes juhib gruppi. Tundub mõttetu jutt? Proovige!; kindlam on siseneda tubadesse n-ö kahekesi: esmalt granaat (veeretatakse mööda põrandat), pärast plahvatust ise; kui sisetunne ütleb, et ruumis on vastane, on otstarbekas kasutada veel üht granaati. Pärast esimest plahvatust oota 5 sekundit, siis viska teine granaat, millelt splint eemaldamata, ja hüppa ise järele. Ruumis olija, kes on pääsenud esimesest plahvatusest eluga, heidab teist granaati nähes pikali katab pea kätega. Tekib võimalus võtta vastane elusalt vangi. Rõhutan: võimalus; kui seisad kinnise ukse taga koos kaasvõitlejatega, et sisse tungida, hoia ust kinni, et seda ei saaks enne sind seestpoolt avada ja ootamatult granaati välja visata; miinide ja lõksude oht. Iga suletud uks või tõke võib olla mineeritud. Liikumisandurite või tõmbetraatide abil käivituvad miinid. Ruumis olevaid elektri- ja elektroonikaseadmeid mitte lülitada! Kõik võib olla mineeritud, isegi külmkapi uks; vastasest puhastatud ja puhastamata ruumid on vaja markeerida. Markeeringud tuleb kooskõlastada; suurte hoonete puhastamisel on vajalik koostöö kindel koordineerimine oma võitlejate ja teiste oma allüksuste äratundmiseks. Jaosisene side on vajalik.

Võimalusi rahvusvaheliseks väljaõppealaseks koostööks liitlastega on meil piisavalt. Neid võimalusi tuleks Kaitseliidus malevate tasandi väljaõppes senisest rohkem planeerida ja kasutada.

Pärast taktika ja kommunikatsiooni ühtlustamist prooviti koos rootslastega läbi viiekordse hoone puhastamine rühma koosseisus

Väljaõppe eesmärk ja ülesanded Õppuse eesmärgid: harjutada vabatahtlike võitlejate, allüksuste ülemate ja instruktorite praktilisi oskusi linnalahingute pidamiseks jao, rühma ja kompanii koosseisus;

SAAREMAA MALEV

Väljaõppe korraldus ja sisu

Esimesel päeval algas väljaõpe sissejuhatava harjutusega ruumide läbiotsimiseks (search) ja vajadusest lähtuvalt ka puhastamiseks (clean) eraldi jagudena. Märksõnaks oli ühtse taktika omandamine. Võõrustaja pakkumine meile oli kasutada meie enda taktikat. Tutvustati käemärke ja liikumisskeeme rühma koosseisus tegutsemiseks. Rootsi taktikaliseks soovituseks oli vaikne liikumine käemärkide abil eesmärgiga end mitte reeta. Järgnes rühmaharjutus kahekorruselise hoone puhastamiseks: üks jagu sisenes majja ja puhastas turvaala, millele järgnes teise jao sisenemine ning hoone ja katuse puhastamine. Pärast seda asuti kaitsepositsioonidele. Seejärel laeti relvad terava moonaga ja tulistati „maja ründavaid“ Kaitse Kodu! 8/2014

Teine ja kolmas päev Teisel päeval anti käsud viiekordse hoone puhastamiseks ja sooritati vastavad harjutused rühma koosseisus. Ruumides olid märklauad (roheline märklaud VA, valge märklaud OMA). Harjutasime treppidel liikumist, turvaalade loomist, sideprotseduure, käsuandmisi, vaikselt eie jagu sai liikumisi, haavatute evakuatsiooni. Eesmärk oli saavutada eriülesande dünaamiline liikumine ja hea puhastada omavaheline koordineeripimedas üks kahemine.

korruseline hoone

Kolmandal päeval käis tegevus vastutegevuse kompanii koosseisus: käsu võitlejatest. saamine ja andmine, liikumine sõidukitel lähtealale, jalastunult liikumine lähtealalt linnaalale, julgestamine, linnaalal hoonete puhastamine. Kaasatud oli vastutegevus. Kasutada oli jao relvastus ja imitatsioonikäsigranaadid. Saime jao juurde kontaktsidemehe, kes pidas vajadusel täiendavat sidet ja selgitas olukorda. Päeva lõpuks tekkis hea kontakt ja probleeme ei esinenud. Järgnes öine patrullimine linnas koos vastutegevusega. Meie jagu sai eriülesande puhastada pimedas üks kahekorruseline hoone vastutegevuse võitlejatest lubatud tulesektoriga ida-lääne suunas.

Esmane tagasiside ja järeldused Positiivne: väljaõppeülesannete ajaline järjestus ja õppuse üldine korraldus sujusid väga hästi, ei tekkinud pikki ootamisi; instruktorkoosseis oli professionaalne ja valdas hästi inglise keelt; väljaõppelinnaku hoonestik oli õppuseks ideaalne; käsud ja osakäsud rühmadele edastati raadio teel jooksvalt, esitatavad käsud olid lakoonilised ja arusaadavad. Ääretult oluliseks osutus linnalahingus (korruste vahel jms) jaosisene side; individuaalvarustusse kuulusid kõigil võitlejatel aktiivkõrvaklapid, mis olid ühendatud raadiosaatjaga; harjutuste keerukus suurenes pidevalt ja ka soorituste tase paranes iga päevaga; jao koosseisus osalenud võitlejad said kiire ja professionaalse väljaõppe, omandatud kogemusi on kavas oma allüksuse liikmetele edasi anda.

Väljaõpe

tõusvaid sihtmärke kogu rühmaga kõigist jao relvadest (AK-4, KSP-58, Carl Gustav 84 mm); Edasine ülesanne oli järgmise kahekorruselise hoone puhastamine ja kaitsepositsioonide valimine olukorras, kus vastane ründas seda hoonet teiselt küljelt, samuti tulesektorite määramine ja tegevuste koordineerimine rühmas hoone kaitsmisel ja sellele järgneval eemaldumisel, seda ka koos haavatutele antava esmaabi ja nende evakueerimisega haavatute kogumispunkti (HPK). Järgnes liikumisviiside tutvustus tänavatel: ristmike ületamine, kohtumislahing vastasega eest, küljelt, lahtirebimine kontaktist ja eemaldumine jaoga, lahtirebimine ja eemaldumine jaoga koos haavatuga.

Probleemid, mis lahenesid väljaõppe käigus: inglise keele kasutamine sideks oli esmalt mõlemalt poolt kompav, tekitas veidi probleeme, lahingumüras keelest arusaamine tekitas arusaamatusi, vajalik oli kordamise küsimine. Peagi keelest tulenevad erisused kadusid ning mõistmine ja koostöö olid väga head; haavatule evakueerimiseks oli igal jaol kasutada üks meditsiiniline lebomatt, millel olid kaasaskandmiseks seljakinnitused ja haaramiseks käeavad. Paraku on selle kasutamine keerdtreppidel keeruline. Seetõttu tuli haavatud välja kanda seljas; sellel väljaõppel osalemiseks oli meie vabatahtlikel vaja end nädalaks töölt vabaks võtta, mitmel tuli selleks küsida palgata puhkust. Piisavalt aegsasti ette planeeritud taotluste alusel oli selle lähetuse korraldamine siiski võimalik ja üldine motivatsiooni suurenemine korvas mingil määral ka saamata jäänud palgaraha.

SAAREMAA MALEV

Ruumi sisenedes tuleb endale alati meenutada, et iga uks või lüliti võib olla mineeritud

Kaitse Ka K ait itse se K Kodu! od o du! u! 8/2014 8///20 8 2014 20 14

Meditsiin

Karda külma! Pime ja külm aeg on nüüd käes, mistõttu tasub nohust tilkuvate ninade ja köha kõrval rääkida tõsisematel teemadel — külmakahjustustest ja allajahtumisest. KERSTI PODMOŠENSKI Naiskodukaitse väljaõppe arendusspetsialist

iirabimeedikud peavad tihti kokku puutuma allajahtunud kannatanutega, kelle puhul möödujad pole arvestanud hüpotermia ohuga, sest ilmnevaid sümptomeid peetakse joobe tunnusteks, mistõttu ei võeta ka vaevaks helistada hädaabinumbril 112, et anda teada võimalikust kannatanust. Ilmselt enamik siiski teab, et alkoholimürgituse ja allajahtumise (nagu ka mõne haigushoo) sümptomeid on sageli võimatu eristada, ent mingil põhjusel kiputakse olema „tõelised eksperdid“ diagnoosimisel, jagades juurde arvamusi stiilis „joodik külma ei tunne“, „jumal kaitseb joodikuid“ või „joodik on ise oma saatuse sepp“. Vahel võib hoopis selguda, et too joodik oli korralik pereisa (või -ema), kes jõi pärast tööd koos sõpradega kaks õlut (või paar klaasi veini) ning keda koduteel tabas mikroinsult ja kes, kaotanud korraks teadvuse, jäigi lebama. Porised riided ja alkoholilõhn räägivad paljudele kindlat keelt, mistõttu arvatakse, et küllap ta varsti tõuseb ja ise kodutee leiab.

Sellesarnaseid näiteid võib tuua palju, ent kui küsida, siis väidab enamik inimesi pööravat end alati tähelepanu kõigile lebavatele inimkogudele. Ilmselt on Eesti ühiskond muutunud tõesti tähelepanelikumaks, ent kahjuks võib tõdeda, et päriselus on arenguruumi küll ja veel. Kaitseliidu esmaabiinstruktorina loodan siiski, et Kaitseliidu liikmed on selles osas teistele eeskujuks, kuid põhitõdesid tasub ikka meenutada.

Mis on hüpotermia ehk allajahtumine? Miks mitte alajahtumine? Kuna eesliide „ala“ tähendus on „mittetäielik, mitteküllaldane“, võiks alajahtumine tähendada mitteküllaldast jahtumist, mistõttu juba mitu aastat ei kasutata meedikud seda mõistet, vaid see on asendatud kas sõnaga allajahtumine või mahajahtumine. Võimaluste piires hoiab keha kesknärvisüsteemi ning kõigi rindkere ja kõhuõõne organite temperatuuri ühtsena. Seda temperatuuri nimetatakse tsentraalseks temperatuuriks ning see on ligikaudu 37,5 °C (saab mõõta kas keskkõrvast, pärakust, kusepõiest või söögitorust). Allajahtumisest ehk hüpotermiast räägitakse siis, kui kehasisene temperatuur jääb alla 35 °C ning erinevalt lokaalsele külmumisele on tegemist kogu keha aeglase jahtumisega väljastpoolt sissepoole.

luline on meeles pidada, et ka suvel võib halbadest ilmastikutingimustest, märjast ja tuulest tingituna tekkida allajahtumise oht.

Eesti kliimas tuleb allajahtumisega arvestada iga kannatanu puhul, kes on sunnitud pikemat aega väljas või kütmata ruumis viibima. Siinkohal ei mängi rolli see, kas tegemist on miinuskraadidega või mitte. Oluline on meeles pidada, et ka suvel võib halbadest ilmastikutingimustest, märjast ja tuulest tingituna tekkida allajahtumise oht, kui inimene peab pikalt püsima liikumatuna, näiteks haigushoo, trauma või alkoholimürgituse tagajärjel, või kükitama jaoülema käsul magamata-söömata-joomata ja sobiva riietuseta kaevikus.

NB! Eriti suur allajahtumisoht on kiiremini jahtuvatel väikelastel ja eakatel, kelle keha termoregulatsioon ei pruugi kõrges eas enam kuigi hästi toimida.

NORRA KAITSEVÄGI

Allajahtumise tunnused vastavalt seisundi raskusele

Soojakadu erinevatest kehaosadest

Kergem staadium: kahvatu, külm nahk; lihasvärinad; Kaitse Kodu! 8/2014

Lisainfo

unisus, uimasus, ent kannatanu reageerib üldjuhul kõnetamisele. Keskmise ja raske hüpotermia korral: kannatanu reageerib kõnetamisele halvasti, segasus, võimalikud on hallutsinatsioonid; lihased enam ei värise, vaid võib esineda jäsemete jäikust.

NORRA KAITSEVÄGI

Teadmiseks: allajahtunud patsientide puhul esineb sageli patsiendi surnuks tunnistamise vigu. Kahtlusele leiab kinnitust kõigepealt palja käega nahka katsudes, aga eelkõige annab teavet kannatanu teadvuse seisund, samuti ümbritsev keskkond. Külmatunde tõttu annab vihjeid ka paljude kannatanute asend. Tsentraalset temperatuuri mõõtma hakata pole esmaabiandjal ilmselgelt

Eriti tuleb vältida jäsemete liigutamist.

Vältida edasist allajahtumist: – võimalusel ja vajadusel eemaldada märjad riided; – katta kannatanu kehatüvi (mitte jäsemed) tekkide või termolina vms tihedalt kinni, nii et jäsemed oleksid kehatüvest eraldatud (ülessoojenemisel tekkiva kollapsi oht, sest perifeersed veresooned laienevad ja täituvad keha sisse kogunenud verega, langetades seeläbi tsentraalset temperatuuri); – asetada kannatanu pähe soe müts (keha kaotab kuni 50% soojusest pea ja kukla kaudu); – teadvusel kannatanule võib soojendamiseks anda sooja jooki, ent mitte alkoholi.

Külmakahjustuse tekkimise üheks ohuteguriks on vedelikupuudus

Kordan: allajahtumisega tuleb arvestada iga kannatanu puhul, kes on sunnitud pikemat aega väljas, jahedas (märjas) või kütmata ruumis viibima. Esmalt tuleks kindlaks teha, kas hingamine on säilinud, mis võib allajahtunud patsientide puhul olla keeruline, sest nende hingamine on sageli väga tasane, aeglane ja raskesti kuuldav ning seetõttu tasub allajahtumise kahtluse korral võtta selleks veidi rohkem aega ja sundida seejuures ennast rahulikuks jääma.

Lisainfo

Vältida kannatanu pööramist ja jäsemete tõstmist südame tasapinnast kõrgemale, v.a kerge allajahtumise korral, mil kannatanu on teadvusel ja vajadusel võimeline ise liikuma. –

Raske hüpotermia korral: tekib kooma ehk teadvusetus, kannatanu ei reageeri enam üldse kõnetamisele, ärritusele; vaevalttajutav hingamine või täielik elumärkide puudumine.

Kannatanu seisundi hindamine

KUIDAS KÄITUDA ALLAJAHTUNUD KANNATANUGA

Teadvuseta kannatanu puhul tuleb jälgida hingamisteede avatust, vajadusel seda korrigeerides: eelistatult võimalikult vähe liigutades viia pea kuklasse ja tõsta alalõuga. Kui see ei aita või ei õnnestu ja hingamisraskus süveneb, keerata kannatanu ettevaatlikult, jäsemeid võimalikult vähe liigutades, stabiilsesse küliliasendisse. Olemasolevate vigastuste ülevaatamine ja esmaabi (verejooksu tuleb tingimata vältida).

mõtet, kahtluse korral tasub helistada kohe häirekeskusesse (numbrile 112).

Lokaalne külmumine Erinevalt allajahtumisest, mis puudutab keha kõiki organisüsteeme, on külmumiste korral tavaliselt tegemist mitteeluohtlike lokaalsete külmakahEesti kliimas tuleb allajahtumisega arvestada iga kannatanu puhul, kes on sunnitud pikemat aega väljas või kütmata ruumis viibima

KÜLMAKAHJUSTUSE TEKKIMISE OHUTEGURID Vedelikupuudus. Väsimus, nõrk füüsiline vorm. Ebapiisav kaitse külma, niiskuse ja tuule eest — vali alati sobiv riietus! Piiratud liikumisvõimalus.

Eelnevad külmumised. Alkohol, nikotiin ja ravimid. Varustuse (nt kitsaste jalanõude, käekella või sõrmuste, mägironimistrakside) soonimise tõttu häiritud vereringlus.

Kaitse Kodu! 8/2014

KERSTI PODMOŠENSKI

Vigastused ja põetavad haigused (nt diabeet).

NORRA KAITSEVÄGI

Meditsiin

Sõjapidamisel talvetingimustes ohustavad võitlejat vaenlasest enam ilmastikuolud

justustega. Et aga vältida hilisemaid tüsistusi, tuleb teada mõningaid esmaabireegleid.

NORRA KAITSEVÄGI

Tegutsemine lokaalse külmumise korral

Tavaliselt külmuvad väljaulatuvad kehaosad, nagu nina, kõrvad, põsesarnad, labakäed, labajalad. Raske külmumine, mille kahjustused avalduvad alles mõne aja pärast, jagatakse temperatuuri ja mõju avaldumise kestuse järgi staadiumideks. Et esmaabi mõttes ei ole neil staadiumidel mingit tähtsust ja sündmuskohal ei ole võimalik neid üksteisest eristada, ei tasu sellele liigset tähelepanu pöörata.

NORRA KAITSEVÄGI

Külmakahjustuse tunnusteks on: punetav, kuiv nahk; puutetundlikkuse vähenemine; tugev valu antud piirkonnas.

Kaitse Kodu! 8/2014

Meditsiin

Raskematel juhtudel kaasnevad külmakahjustusega: valget või musta värvi kärbunud nahk; valutundlikkuse kadumine antud piirkonnas.

Kui õppusel viibides ilmnevad esimesed märgid lokaalsest külmumisest, tuleb iseenda või kaaslase abistamiseks kaaluda järgmisi tegutsemisvõimalusi: tuule eest kaitstud koha otsimine, võimalusel viia kannatanu siseruumidesse; kui võimalik, anda juua sooja jooki; sõltuvalt külma saanud kehaosast, kas jalanõud või märjad sokid jalast, kindad käest (käekellad, sõrmused samuti!) ja otsida kuivad asemele; külma saanud kehaosa tuleb soojendada vähemalt 10 minutit passiivselt kehasoojusega (kaenlaaugus, kubemepiirkonnas); kui vastunäidustused puuduvad, võib valu vaigistamiseks ja vereringe parandamiseks võtta 500 (kuni 1000) mg aspiriini või 400 (kuni 800) mg ibuprofeeni (NB! see on täiskasvanu annus); külmunud kehaosa ei tohi hõõruda – oht kahjustada kudesid; ülessoojendamiseks ei tohi kasutada otsest kuumust (kehaosa on tundetu ja tekib põletuse oht ning soojenemine toimuks liiga kiiresti); kui külmunud kehaosa tundlikkus taastub 10 minuti jooksul pärast ülessoojendamist, näitab see head prognoosi, kuid samas ka seda, et külmumise vältimiseks ei ole võetud kasutusele piisavaid ennetusmeetmeid. Kui ennetusmeetmeid ei parandata, on uue külmakahjustuse teke väga tõenäoline.

2 X NORRA KAITSEVÄGI

Kuidas käituda lokaalse külmumise korral

Tavaliselt külmuvad esmalt väljaulatuvad kehaosad, nagu nina, kõrvad, põsesarnad, labakäed ja labajalad

Kui külmunud kehaosa tundlikkus ei taastu pärast 10–15 minutit, pöörduge võimalusel haiglasse. Kui see pole mitte kuidagi võimalik, tuleb lisaks eelnevatele juhistele: alustada ülessoojendallajahtumisega mist, ent mitte mingil tuleb arvestajuhul kuiva kuumuse käes da iga kannaja külmunud kehaosa hõõrudes, vaid selle hoidmise tanu puhul, kes on abil 37 °C soojuses vees sunnitud pikemat (kui käepärast, lisada des- aega väljas, jahedas infitseerivat vahendit), st (märjas) või kütmata beebi vannivee soojuses. Soojust saab kontrollida ruumis viibima. küünarnuki abil. Pidevalt lisada sooja vett, et temperatuur püsiks ühtlane; külmunud kehaosa soojendada normaalse kehatemperatuurini või kuni naha värv on taastunud (ühe jala ülessoojendamine kestab umbes tund); ülessoojenenud kehaosa kuivatada, lõdva (võimalusel steriilse) sidemega kinni siduda ja kehast kõrgemal hoida.

Kaitse Kodu! 8/2014

Külmetuse tagajärjel võivad tekkida suured villid, mida ei tohi katki teha. Kui külmunud kehaosa verevarustus ei taastu 48 tunni jooksul, tekib oht, et see tuleb amputeerida. NB! Lokaalsete külmetuste ravimisel ei tohiks eksida järgmistes punktides: haiget kohta ei tohi hõõruda lume ega muu materjaliga; allajahtunud inimese kehaosi ei tohi üles soojendada; kui uus külmumisoht ei ole välistatud, ei tohi ülessoojendamisega alustada; tavaolukorras tuleb raske külmakahjustuse korral pöörduda igal juhul haiglasse, mitte ise veevanne tegema hakata.

Kasutatud kirjandus Laugamets, Andras & Tammpere, Pille & Jalast, Raul jt. Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat. Tallinn: Innove 2014.

Haritud sõdur

Eesmärgiks on 30 000 Järgmise kaheksa aasta jooksul peaks Kaitseliidu liikmeskond kasvama 6800 liikme võrra ja jõudma 30 tuhandeni. HELLE JÜRNA Kaitseliidu peastaabi personaliosakonna spetsialist

aitseliidu seaduse ja kodukorra kehtima hakkamine on endaga kaasa toonud erinevate dokumentide ja juhendite muutmise ning uute koostamise. Kaitseliidu liikmetele on tuttav tunne, et alles hakkas kogu süsteem toimima, kui jälle antakse uued suunised ja muudetakse olemasolevat. Üheks selliseks dokumendiks on riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, millega on Kaitseliidule püstitatud ülesanded, mis tähendavad suuri organisatsioonilisi muudatusi nii Kaitseliidu struktuuris kui ka ülesannetes. Kes veel ei ole nimetatud dokumendiga tutvunud, saab seda lugeda aadressil http://www.kaitseministeerium. ee/files/kmin/nodes/13204_Riigikaitse_arengukava_2013-2022.pdf.

Maakaitse (15 Kaitseliidu malevat) tõhus sõjaline juhtimine ka kõige keerulisemas situatsioonis toimub kriisi- ja sõjaolukorras aktiveeritavate viie territoriaalse vastutusalaga maakaitseringkonna kaudu. Maakaitsestruktuuri kuuluvad üksused varustatakse ja relvastatakse täielikult. Toetatakse vabatahtlikkust riigikaitses ning eesmärgiks võetakse Kaitseliidu liikmeskonna suurendamine tänaselt 22 250-lt kümne aastaga 30 000-le. Esimest kaht ülesannet oskavad kõige paremini kommenteerida need, kes vastavates planeerimisprotsessides osalevad ja osaülesandeid püstitavad, et suur eesmärk saaks täidetud. Mina võtan oma kirjatükiga vaatluse alla kolmanda Kaitseliidule püstitatud ülesande ehk liikmeskonna arvu suurendamise, mis on tegelikult eelneva kahe ülesande täitmise eelduseks. Kui vaadata liikmeskonna dünaamikat viimase kümne aasta jooksul, nähtub, et Kaitseliidu liikmete arv on üldpildis suurenenud, samas on noorteorganisatsioonide liikmete arv vähenenud (vt joonis 1).

Kaitseliidu osa riigikaitses Arengukavas kirjeldatakse Kaitseliidu osa riigikaitses järgnevalt. Territoriaalkaitse poolt loodavat kogu Eestit katvat turvavaipa hakatakse senisest veelgi enam tähtsustama ning maakaitse saab konkreetse vastutaja – Kaitseliidu –, kellele see saab olema peamine sõjaline ülesanne.

Kuidas kasvatada Kaitseliitu? Tänavuses Kaitse Kodus! nr 5 kirjutasin ülevaate varakevadel läbiviidud uuringust, millest ilmnes, et kõige suuremaks organisatsiooniga liitumise ajendiks ehk mõjuteguriks on sõbrad ja tuttavad,

Joonis 1 Kaitseliidu liikmeskonna suuruse muutus viimase 10 aasta jooksul 16 000 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014

14 000 12 000 10 000 8000 6000 4000 2000 0 Kaitseliit

Naiskodukaitse

Kodutütred

Noored Kotkad

Kaitse Kodu! 8/2014

Rahvastikupüramiid 2013. ja 2040. aastal Mehed

Naised 85+ 80 75 70 65 60 55 50 45 40 35 30 25 20 15 10 5 0

60 000

40 000

Allikas: Statistikaamet

20 000

2013

20 000

40 000

Haritud sõdur

Joonis 2

60 000

2040

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt Eesti rahvaarv väheneb, kusjuures oluliselt just vanuserühmas, millesse kuulujate vaba aja veetmise võimaluste pakkumises Kaitseliit konkureerib

kellelt saadi ka liitumise kohta kõige rohkem infot, ning isiklikud väärtushinnangud. See tähendab, et olulise osa värbamistööst on teinud rahulolevad ja motiveeritud liikmed. Samast küsitlusest tuli välja organisatsiooni kitsaskohti, mida tuleb parandada ja muuta, sest kui liikmed ise ei ole organisatsiooniga rahul, ei innusta nad ka teisi liituma. Järgmise kaheksa aasta jooksul peaks riigikaitse arengukavas püstitatud ülesandest lähtuvalt kasvama Kaitseliidu liikmeskond 6800 liikme võrra. See tähendab, et vastuvõetud uute liikmete arv peaks olema senisest vähemalt kaks korda suurem, sest samaaegselt toimub ka organisatsioonist lahkumine (väljaastumised, väljaarvamised). Oluline aspekt, millega nimetatud ülesande täitmisel tuleb arvestada, on statistikaameti avaldatud rahvastikuprognoos aastani 2040. Selle kohaselt väheneb Eesti rahvaarv ja oluliselt just kõige aktiivsem vanusegrupp, kellele vaba aja veetmise võimaluste pakkumises Kaitseliit konkureerib (vt joonis 2).

Taanlaste kogemus Kuidas antud olukorras hoida Kaitseliidu tähtsaimat alustala – liikmeid – ja suurendada liikmeskonda? Hiljuti käis peastaabi personaliosakonna esindus tutvumas Taani kodukaitse värbamissüsteemiga. Nagu Kaitseliit, seisavad ka taanlased silmitsi sarnaste probleemidega. 60-aastase kogemuse põhjal on nad võtnud tähtsaimad õppetunnid arvesse ja teadvustanud endale, et organisatsiooni kasvatamise aluseks on organisatsiooni tegevuse tutvustamine ühiskonnale ja olemasolevate liikmete hoidmine. Teevad nad seda eelkõige laiaulatusliku info levitamise abil. Taani kodukaitse tutvustab oma Kaitse Kodu! 8/2014

tegevust eelkõige meediakanalites (kino, televisioon, kodulehekülg, sh värbamisteemaline kodulehekülg, ajakiri), sotsiaalmeedias (Facebook) ja avalikel üritustel. Informatsiooni jagajateks on nii organisatsiooni palgaline koosseis kui ka liikmed ise. Sealhulgas ei ole informeeritus tähtis ainult elanikkonna teavitamiseks, vaid eelkõige olemasoleva liikmeskonna rahulolu suurendamiseks. Taanlaste kogemustest on meil palju õppida. Liikmetele või potentsiaalsetele liitujatele peab olema tagatud igapäevaselt kasutatavate kanalite kaudu pidev kursisolek ähtuvalt rahorganisatsiooni tegevusega. On vastiku strukhea meel tõdeda, et järjest enam tuurist tuleb räägitakse Kaitseliidust ka meie hakata senisest meedias ja uhkusega öeldakse, et „olen kaitseliitlane“. rohkem tähelepanu

pöörama ka vanemaEi tohi unustada, et lähtuvalt ealistele liikmetele. rahvastiku struktuurist tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata eakatele liikmetele. Eelkõige sellele, et neil oleks piisavalt tegutsemisvõimalusi ja nii saaksid nad anda oma panuse riigikaitse arengusse. Ka tuleb leida rohkem võimalusi tekitada noorteorganisatsioonide liikmetes huvi nii Kaitseliidu kui ka Naiskodukaitse vastu, sest noorteorganisatsioonides saadud kogemused ja seal tunnetatud ühtekuuluvus on meile järelkasvu mõttes olulise tähtsusega. Selleks, et koondada rohkem sarnaste väärtustega Eesti riigikaitsest huvitatud inimesi ja suurendada Kaitseliidu võimekust, tuleb teha koostöös suuri pingutusi. Väga oluline selle juures on üleüldine teavitustöö organisatsiooni tegevusest: mida me teeme, miks me teeme, kuidas me teeme. Sellele saame me kaasa aidata igaüks. 31

ANNELI REINO

Ajalugu

Matusekõne Avinurmes langenud sõdurite ümbermatmisel pidas kohalik kirikuõpetaja Rene Alberi

Avinurme lahingus langenuid pole unustatud Avinurme lahingus hukkunud võitlejate memoriaali juures meenutati 20. septembril 70 aasta möödumist sellest kurikuulsast verevalamisest. Ürituse käigus maeti piduliku tseremoonia saatel ümber kahe sõduri säilmed. ANNELI REINO Alutaguse maleva Avinurme malevkonna teavituspealik

lm oli ilus sel 1944. aasta septembripäeval, kui eestlastest komplekteeritud ja Saksa poolel võidelnud üksuste sõdurid vastupanulahingus oma elu jätsid. Omakaitseüksused moodustati eelmainitud aastal üldmobilisatsiooni käigus Jüri Uluotsa üleskutsel, et kaitsta Eesti iseseisvust Punaarmee sissetungi eest. Üksuste loomine ja varustamine oli keeruline, sest sakslased ei usaldanud eriti Eesti võitlejaid.

70 aasta eest Aastal 1944 peeti mitu ränka lahingut taganeva Saksa väe ja pealetungiva Punaarmee vahel. Saksa 32

armee taganemine saigi saatuslikuks Avinurme lahingus Saksa poolel võidelnud sõduritele, kui Punaarmee tõkestas Saksa üksuste liikumise lääne suunas. 20. septembri udusel hommikul alanud lahingutegevuses osalesid Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonide osad. Eesti üksuste vastupanulahing Avinurme asulas lõppes keskpäevaks ja viimased neist lahkusid lahingupiirkonnast, võttes kaasa nii palju haavatuid kui võimalik. raeguseks

on sõdurite

Palju on kirjutatud peamatmisletungiva Punaarmee sõdurite poolt Avinurme paigas lisaks 25 kirikus julmalt hukatud ümbermaetule haavatutest – siiani on vääriliselt mulda kirikus näha kuuliaugud ja sängitatud veel pühakotta visatud granaatide kkillujäljed ning augud kaks langenut. altarimaalis. Ka on sellest lahingust tuntud seik Punaarmee sõdurite ebainimlikust tegevusest, kui automaaditule ja tankiroomikutega lömastati taganev haavatute ja hobuste voor. Hukati ka vangi langenud või vabatahtlikult alla andnud sakslastest ja eestlastes sõdurid. Kaitse Kodu! 8/2014

ANNELI REINO

Avinurme lahingus hukkunute täpset arvu ei tea keegi, erinevad allikad mainivad erinevaid numbreid. Praeguseks on sõdurite matmispaigas lisaks 25 ümbermaetule vääriliselt mulda sängitatud veel kaks langenut. Matusekõne pidas Avinurme kirikuõpetaja Rene Alberi, sõna võttis vallavanem Aivar Saarela. Avinurme puhkpilliorkestri ja meeskoorilaulu saatel oli kohaletulnutel võimalus sel päikeselisel sügispäeval endasse vaadates mõtiskleda, mis on olnud ja on meie vabaduse hind ja kust jookseb segastel aegadel inimlikkuse piir.

Langenuid ei saa unustada Päikesepaistelist sügispäeva jäid meenutama noorkotkaste ja kodutütarde poolt haudadele pandud lilled ja küünlad ning Kaitseliidu ja Avinurme valla poolt memoriaali juurde ahingu aastajäetud pärjad. Aastapäeva pidulik päeva tähistamine jätkus pidulikus ja isamaalises tähistamine meeleolus Avinurme ja säilmete ümberkiriku õuel, kus meesmatmine sai teoks koor laulis isamaalisi ja metsavennalaule ning tänu mitmetele Naiskodukaitse pakkus inimestele ja orgasõdurisuppi. nisatsioonidele.

ANNELI REINO

Siiani on kirikus näha kuuliaugud ja pühakotta visatud granaatide killujäljed ning augud altarimaalis

ANNELI REINO

Lahingu aastapäeva pidulik tähistamine ja säilmete ümbermatmine sai teoks tänu mitmetele inimestele ja organisatsioonidele, kuid eriliselt tänulikud oleme entusiastidest ajaloohuvilistele, kelle pühendunud tegevus aitab minevikku mäletada. Siinkohal soovin osalejate nimel tänada mälestusüritust toetanud Ilmar Tammarut ja autori nimel kõiki, kes selle kirjutise valmimisele kaasa aitasid.

Endiselt väärib meenutamist pealetungiva Punaarmee sõdurite poolt Avinurme kirikus julmalt hukatud haavatute mälestus

Aastapäeva tähistamine jätkus pidulikus ja isamaalises meeleolus Avinurme kiriku õuel, kus meeskoor laulis isamaalisi ja metsavennalaule ning Naiskodukaitse pakkus sõdurisuppi

Kaitse Kodu! 8/2014

Ajalugu

Lillis punkrit ava(sta)mas Kella üheksaks hommikul kogunes 28. juunil Lillisse Sõrmuse tallu seltskond kaitseliitlasi, kes taluperemehe ja staažika kaitseliitlase Jaak Põldma kutsel olid tulnud avastama paar kuud varem leitud ja veel läbikaevamata metsavennapunkrit. ANTS KALAM Sakala maleva Karksi malevkonna teavituspealik

aistis, et see ettevõtmine oli meelepärane isegi vanajumalale endale, sest ta oli selleks päevaks andnud selge ja päikesepaistelise ilma. Kui kõik osalejad olid kohale jõudnud, pakiti väljakaevamisteks vajaminev varustus kahele maastikuautole ja sõit punkri asukohta võis alata. unkri Esialgu kulgeti mööda asukohta kruusast metsateed, kuid märkis lohk viimane kilomeeter oli rohkem mülgastega põld mäeküljes ja selkui tee, mis ta tegelikult lest väljaturritav kunagi oli olnud. Lõpuks korsten. peatusime vanal metsaväljaveoteel, sest mõnikümmend meetrit eespool takistasid edasisõitu teele kukkunud puud. Sealt edasi tuli minna jalgsi. Kõvemad mehed kandsid

Kaevamistöö vaheldus ajalootundidega ja auk muudkui kasvas

varustust, viletsamad vantsisid teiste kannul. Õnneks oli minna vähe maad, et jõuda punkrini, mille asukohta märkis lohk mäeküljes ja sellest väljaturritav korsten.

Metsas varjusid kaitseliitlased ja sakslased Punker ise asub Nava talu maadel, mille peremeheks on Jaak Kõdar, kes palus kaitseliitlastel kontrollida punkri ohutust. Punkri leidjateks olid mehed, kes tegid talumetsas sanitaarraiet. Esimese tööna tuli ümbrus ja ka punkripealne puhastada mahakukkunud puudest ja põõsaokstest. Mehed olid indu täis ja see töö läks lennates. Mahakukkunud puud raiuti juppideks ja tassiti eemale, sarapuupõõsast kärbiti tugevalt, et see ei segaks kaevetöid. Enne kaevetööde algust tegi Jaak Põldma ülevaate sealkandis 60 aastat tagasi tegutsenud metsavendadest. Ta rääkis, et pärast Eesti vallutamist Vene vägede poolt 1944. aasta sügisel pakkusid paljudele varju Karksi kihelkonna endise Polli valla Lilli küla Tündre järve äärsed künklikud, teedeta metsad, mis olid vastu Läti piiri. On teada, et 1944. aasta oktoobris varjus Lilli külas grupp Kaitseliitu ja Omakaitsesse kuulunud mehi

Kaitse Kodu! 8/2014

Ajalugu Punkri asukohta märkis lohk mäeküljes ja sellest väljaturritav korsten

eesotsas Kaitseliidus jaopealikuks olnud tollase metskonna raamatupidaja Herbert Järvsaluga. Temaga ühinesid taludes palgatööd teinud Parts ja Suuga talu peremees Tulp. 1945. aastal lubanud Vene võim metsast vabatahtlikult väljatulijatele amnestiat, aga nagu ikka Vene lubadustega juhtub, anti metsast vabatahtlikult välja tulnud meestele karistuseks 25+5 aastat. Viimane Lilli Omakaitse rühmaülem August Puuste arreteeriti juba novembris 1944 ja temagi sai karistuse. Nendes metsades varjasid end ka kaks sakslast. Need mehed olid 22. septembril 1944 peetud AlaTaagepera lahingutest maha jäänud Saksa armee sõdurid. Neist teadsid Taageperast Lilli poole jäävas Pilpa külas (see oli Jaak Põldma vanemate koduküla) peaaegu kõik elanikud, aga neist ei räägitud kunagi. Võib arvata, et nad jäeti Saksa armee poolt sihilikult maha luurajateks ja ilmselt oli neil eeltöögi hästi tehtud, sest nad tundsid hästi kohalikke olusid ja oskasid end varjata aktiivsete Omakaitse meeste kodudes. Üks neist varjas end Ikepera raba äärse Lupe talu rentniku Voldemar Veri juures ja teine keset küla elanud asunik Ilissoni juures. Mõlemad peremehed arreteeriti 1944. aasta oktoobris-novembris ja nende elutee lõppes kusagil Venemaa avarustes.

Kaevetööd ja jutud läbisegi Et ajalootund liiga pikaks ei läheks, alustati vahepeal kaevetöödega. Toodi välja detektor ehk rahvakeeli miiniotsija, et kontrollida, kas kusagile sissekäigu juurde pole seatud lõksu, millest võiks kaevajatele kahju sündida. Aparaat näitas küll mitmes kohas metallist esemete olemasolu, kuid kõik need osutusid millekski muuks, üks näiteks vibusae leheks. Kaevama hakati korstna ümbrusest, mis arvati olevat punkri keskosas. Põnevus oli suur, kõik lootsid leida midagi erilist, mis heidaks varju punkri asukatele. Punkri lagi oli sisse vajunud ja keegi ei teadnud, kui sügaval on põrand. Ilmselgelt oli Kaitse Kodu! 8/2014

tegemist talipunkriga, millele vihjas lae massiivse paksus. Kaevati kordamööda ja muld kanti punkrist natukene eemale, et see ei segaks. Orupoolses otsas tegutsejad leidsid üsna maapinna ligidalt savist drenaažitorusid, eelmainitud saelehe, katkise klaaspudeli ja savipoti kilde. Natukene sügavamalt tuli päevavalgele meeste poolsaabas. Keskosas tegutsejad hakkasid jõudma pliidini, sest järjest enam tuli päevavalgele telliseid ja ahjupotte. Korsten ise oli hästi säilinud, sest vanemate meeste jutu järgi oli see eestiaegne malmtoru. 35

Ajalugu

Väikese puhkepausi sisustas jällegi Jaak, jätkates sealt, kus ennist jutt pooleli jäi. Ta rääkis järgmist: „Mäletan, et millalgi 1954.–1955. aasta paiku leidsin Lupe talu alt soost purukslöödud Saksa päritolu raadiojaama. Arvatavasti kuulus see saksa poistele. Meenub, et külarahvas kutsus üht sakslast Pauliks, seda, kes varjas end Ilissoni juures. Teine neist langes 1950. aastal julgeoleku poolt korraldatud haarangul.

Lisainfo

Paul liitus aga 1949. aasta märtsiküüditamise eest metsa pagenud vendade Ernst ja Eduard Kasega. 1949.–1950. aasta talvel elasid ühes punkris Tündre järve lähedal vennad Kased, sakslane ja küüditamise eest varjunud Suuresilma Peetri talu peremees

Metsavendluse uurimisest erinevate meetoditega MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija

Metsavendluse n-ö allikaline baas on nüüdseks peamiselt Riigiarhiivis säilitatavad juurdlusdokumendid ja eriteated ning ettekanded. Mõningal määral on metsavendade kirjapandud mälestusi ja muidugi elusolevaid metsavendi. Üheks osaks metsavendlusest olid aga nende elupaigad: punkrid ja laagrikohad. Üleüldiselt oli punkrite saatuseks sattuda kas julgeoleku või hävituspataljoni rünnaku objektiks või jäid need maha metsavendadest, kes ei pidanud senist eluaset enam turvaliseks. Siiski on juhuseid, kus punker jäeti maha kiirustades ning jäi seetõttu elanike poolt lammutamata ja enamik esemeidki sinna sisse. Kui haarangut ei järgnenud, varises see punker aastate möödudes sisse ja loodusesse ilmus iseloomulik küngas või lohk. Tänapäeval on selliste üksikute kohtade abil võimalik uurida metsavendade elupaiku ja selle abil mõnikord ka metsavenna või nende grupi saatust ja tegevust. Julgeoleku operatiivaktid ja metsavendade mälestused kajastavad punkrite arhitektuurilist osa ja sisustust üldjuhul napisõnaliselt, kuid ometi on see üks olulisimaid osi metsavendlusest — koht, kus vastupanu osutati. Punkrikohtade uurimisel on suureks abiks Saarnakõrve ja teistegi näidete varal kontrollitud arheoloogiline lähenemine. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on võimalik talletada kõik väljatulevad konstruktsiooniosad ja esemed ning hiljem joonistada millimeeterpaberile punkri põhiplaan, asjade asetus jms. Selline plaan võimaldab aga leidusid analüüsida hoopis uues võtmes ja võib anda sellist olulist teavet, mida lihtsalt läbikaevamine ei suuda anda.

August Madisson koos oma naise Adeelega. Nendega pidas kontakti Holdrest pärit Lembit Oja. Nagu selgus Kaitse Kodu! 2014. aasta 5. numbris ilmunud Martin Andrelleri artiklist „Metsavennad ja Valgamaa“, oli 15. novembril 1954 tapetud Lembit Oja viimane Valgamaal langenud metsavend. Üks raevukamaid Nõukogude korra vastaseid oli Ernst Kase, kelle kätetööks arvatakse olevat mõnegi võimuesindaja ja nende käsilase hukkamine. Nii on tema arvele kirjutatud Nava tallu uusmaasaajaks pandud Jekimovi, Lilli küla aktiivse NKVD aktivisti Aleksander Mägi ja täitevkomitee esimehe Anna Kurilovi tapmine. 1951. aasta talvel lasi Ernst maha ka sakslase Pauli, kes väidetavalt oli segaseks läinud.“

Veel kaevamisest, sekka tulevikustki Juttu puhuda on tore, aga töö tahtis lõpetamist ja mehed lasksid jälle labidatel käia. Viimaks ometi hakkas mullakihist tulema pehkinud lauapuru ja mingi suur metallese. Esimesel vaatlusel ei saanudki kohe aru, millega on tegemist, et kas see on mingi veenõu, suur mürsk või punkriahi, sest sisselangenud lagi oli kõik punkris paigast nihutanud. Ettevaatlikult kaevates ja puhastades saabus tõde: tegu oli piimanõuga, mis oli maakive täis laotud ja mida kasutati ilmselt soojussalvestina. Auk muutus järjest sügavamaks ja mulla väljaviskamine üha raskemaks, kuni lõpuks jõuti päästva põrandani. Korstna poolt küljest tulid päevavalgele katkine pliidiraud ja mõned naelad. Suuresti oligi see kõik, mida sealt leidsime. Põrandani jõudes otsustati kaevamised lõpetada ja kõik leitu laoti kenasti vana kase alla hunnikusse, et maaomanikule üle anda.

ava talu peremees Jaak Kõdar andis Jaak Põldmale lubaduse, et viib kõik leitud esemed enda juurde hoiule ja lähimas tulevikus taastab punkri selle oletataval algkujul, tehes selleni matkaraja.

Leidude nimekiri lihtsalt kaevamisel ja arheoloogiliste välitööde käigus võib olla küll sama, kuid teaduslikku käsitlust või uurimistööd tehes on võimalik aluseks võtta ikkagi korralikult ja detailselt tehtud välitöö aruandeid ja seega on võimalik kirjeldada ning analüüsida ka metsavendade elupaiku, nende varustust ja arhitektuurilist poolt.

Kes seda väikest, ühe- või äärmisel juhul kahemehepunkrit kasutas, on väga raske tagantjärele tuvastada. Jaak arvas, et seda võis kasutada ka Lembit Oja või mõni lätlane. Oli ju igal metsavennal mitmeid varupunkreid. Metsamehena on ta leidnud ja teab Tündre järve piirkonnas vähemalt seitsme punkri asukohta.

Lihtsalt läbikaevates on võimalik ﬁkseerida nende olemasolu, kuid hiljem mälu järgi kirjelduse koostamisel põrkame mitmetele probleemidele, mistõttu pole selline lähenemine kahjuks teaduslikus plaanis võimalik. Teaduslik lähenemine metsavendlusele ja selle uurimisele on aga vajalik, et kummutada aastakümneid levinud ja sihilikult levitatud legende ja väärinfot meie rahvusliku vastupanu kohta ning selgitada selle tausta, olemust ja tulemust ühtviisi meie järeltulevatele põlvedele kui ka teistele rahvastele.

Nava talu peremees Jaak Kõdar andis Jaak Põldmale lubaduse, et viib kõik leitud esemed enda juurde hoiule ja lähimas tulevikus taastab punkri selle oletataval algkujul, tehes selleni matkaraja. Selline algatus on ainult teretulnud, sest see on killuke meie ajalugu, olgu ta siis milline tahes. Kõik leitud esemed on nende leiukohas jäädvustatud fotodele ja mõned mõõtmisedki on teostatud. Kaitse Kodu! 8/2014

Ajalugu THE BATTLE OF ACTIUM, LORENZO A. CASTRO

Merevõim Rooma Mõeldes Rooma impeeriumist, meenuvad kõigepealt leegionid. Hoopis meelest läheb tõik, et Rooma oli ka oma aja suurim merevõim, mille südameks oli Vahemeri. TAAVI URB, kaptenmajor

oli tegemist Kartaago läbirääkimisdelegatsiooni ja abiga sõjas Epeirose kuninga Pyrrhose vastu, aga samal ajal oli see ka suurejooneline jõudemonstratsioon. Samalaadse demonstratsiooni korraldas Kartaago laevastik 272. aastal eKr roomlaste piiratud Tarentumi lähistel.

Kõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem

ooma ja Kartaago vahel peetud Puunia sõdadest on kuulnud igaüks, kes on koolis käinud. Selle taustal võib üllatavana tunduda fakt, et enne seda olid ooma kaoRooma ja Kartaago 244 aasta vältel liitlased. Kuni Rooma tas kahel oli linnriik ja tema ambitkorral võisioonid piirdusid Itaaliaga, duka laevastiku puudusid tema ja merelise suurvõimu Kartaago vastu- tormis, mis nullis olud. Kartaago ei sekkunud nende saavutaRooma asjadesse Itaalias ja tud võidu. Rooma ei vaidlustanud Kartaago ülemvõimu merel.

Olukord muutus, kui Rooma huvid laienesid LõunaItaalia ja Sitsiiliani, mida ka Kartaago üritas enda valdusesse saada. 276. aastal eKr alustas Rooma massiivset sõjalaevaehitusprogrammi. Põhjuse selleks võis anda suure Kartaago laevastiku saabumine Rooma lähistele 278. aastal eKr. Ametlikult Kaitse Kodu! 8/2014

Rooma merevõim sündis Puunia sõdades Esimene Puunia sõda puhkes 264. aastal eKr, kui Sitsiilia linn Messina kutsus Rooma appi võitlema Kartaago vastu. Et sõjategevus käis peamiselt Sitsiilias, oli laevastikel selles suur roll. Ilma laevastikuta polnud võimalik oma vägesid transportida ega varustada. Kartaagolased olid kogenumad meresõitjad ja nende laevad paremate meresõiduomadustega. Kartaago sõjalaev oli relvasüsteem: ramm, mida käitasid sõudjad. Lisaks sõudjatele, laeva juhtkonnale ja mõnele meremehele kuulus meeskonda käputäis merejalaväelasi. Kartaagolased eelistasid korrapärast ja ülevaatlikku lahingut, kus jätkus manööverdamisruumi nii üksikutele laevadele kui laevastiku osadele. Roomlased eelistasid tihedat võitlust laev laeva vastu. Rooma sõjalaev oli pigem relvaplatvorm. Ka selle pearelvaks oli ramm, aga lisaks sellele asusid tekil katapuldid, vibuküttide tornid ja massiivse 37

Ajalugu WIKIPEDIA

Hannibalil poleks tohutute kaotustega retke üle Alpide olnud vaja ette võtta, kui meretee oleks vaba olnud

raudkonksuga tõstesild corvus (kaaren). See kukutati lahingus vaenlase laeva tekile ja seda mööda tungis vaenlase laevale merejalavägi – kuni 120 meest igalt laevalt. Need täiendused olid küll abiks lahingus, aga viisid laeva raskuskeskme kõrgele ja vähendasid selle merekindlust. Rooma kaotas kahel korral võiduka laevastiku tormis, mis nullis nende saavutatud võidu. Corvus’est loobuti juba Esimese Puunia sõja ajal. Tuleb imetleda varase Rooma vabariigi otsustavust ja visadust. Esimese Puunia sõja ajal ehitasid nad

WIKIMEDIA

Rooma impeerium koondus Vahemere ümber

oma laevastiku kolmel korral nullist üles. Sõda kurnas välja mõlema riigi majanduse. Laevu ja laevaehitusmaterjali osteti kokku kogu Vahemere ruumist. Kartaagol lõppesid otsa mitte ainult laevad, vaid ka laevamehed. Rooma sõjavägi tugines kodanike sõjaväeteenistuskohustusele, aga Kartaago oma palgasõduritele. Sõja lõpus ei jätkunud Kartaagol enam raha laevameeskondade palkamiseks. (Rooma ega Kartaago ei kasutanud sõudjatena orje. Kui ori värvatigi laevale, sai ta ooma tasuks vabaduse.) ülemvõim

merel Muidugi ei otsustanud sõda ainult vastaste majandus- sundis Hannibali lik suutlikkus ja visadus, võtma ette raske vaid roomlaste paremus rännaku mööda sõjaväljal. Rooma laevastik maismaad ja üle võitis üheksast merelahingust kaheksa. Laevastiku Alpide. kaotus ei võimaldanud Kartaagol oma vägesid Sitsiilias varustada. Rooma maaväe paremus ning Kartaago strateegilised ja taktikalised vead muutsid viimase lüüasaamise vältimatuks. Rooma laevastiku hiilguse algus Rahu sõlmiti 241. aastal eKr. Kartaago pidi loobuma Sitsiiliast ja tema laevastik ei tohtinud enam siseneda Rooma ega Rooma liitlaste vetesse. Rooma merevägi muutus Vahemere kesk- ja lääneosa võimsaimaks. Pärast rahu sõlmimist laiendasid nii Rooma kui ka Kartaago oma territooriume: esimene Illüürias, teine Hispaanias. Hispaania saigi uue konflikti koldeks. 219. aastal eKr vallutasid Kartaago väed Hannibali juhtimisel Saguntumi linna, mis oli Rooma liitlane. 218. aastal eKr kuulutas Rooma Kartaagole sõja.

Kaitse Kodu! 8/2014

Just Rooma ülemvõim merel sundis Hannibali võtma ette raske rännaku mööda maismaad ja üle Alpide. Selle käigus kaotas ta suure osa oma sõduritest ja kõik sõjaelevandid. Kartaago ei suutnud Itaaliasse jõudnud Hannibalile lisavägesid ja varustust saata merd ega maad mööda. Ilma toetuseta ei suutnud isegi temasugune geniaalne väejuht Itaalias lõplikku võitu saavutada. 204. aastal eKr maabus Rooma armee Aafrikas. Järgmisel aastal kutsuti Hannibal Itaaliast tagasi. Sõja saatus otsustati Roomale võidukas Zama lahingus aastal 202 eKr. Rahutingimused olid Kartaago jaoks karmid. Ta kaotas kogu oma territooriumi peale linna lähima ümbruse, pidi loovutama oma laevastiku Roomale, tohtis edaspidi omada ainult 10 trireemi ega tohtinud pidada sõda ilma Rooma loata. Kartaago lõplik hävitamine Kolmandas Puunia sõjas aastatel 151–146 eKr oli juba vormistamise küsimus.

Jõgesid mööda patrullivad Rooma laevastikud hävitasid korduvalt üle jõe tulla üritanud barbarite laevastikud. Suuremaks probleemiks kui vaenulikud laevastikud kujunesid Vahemerel I sajandil eKr piraadid. Teisest Puunia sõjast alates sundis Rooma kõik oma kaotanud vastased laevastikust uni raudtee- loobuma. Tekkinud võimuvaakumit ei suutnud Rooma oma de ehitamilaevastik täita ja piraadid said seni olid ka vaba voli tegutseda. Tuntud on sisemaal kõige tulevase keisri Julius Caesari röövimine piraatide poolt 75. olulisemaks liikumisteeks veeteed: aastal eKr.

Ajalugu

Kuigi Kartaago ehitas oma laevastiku pärast sõda uuesti üles, jäi see Teise Puunia sõja alguseks Rooma omast kaks korda väiksemaks. Suurem laevastik ja selle abil saavutatud ülemvõim merel mängisid alanud sõjas otsustavat rolli. Laevastiku abil suutis Rooma erinevad sõjatandrid – Itaalia, Hispaania, Kreeka ja Põhja-Aafrika – üksteisest eraldada. Sel ajal, kui Kartaago ja tema liitlased Makedoonia ja Sürakuusa ei saanud oma vägesid ühelt sõjatandrilt teisele liigutada, said Rooma ja tema Kreeka linnriikidest liitlased koondada oma vägesid just nimelt sinna, kuhu vaja.

jõed ja kanalid.

Kui mitmesugused katsed piraatidest vabaneda ebaõnnestusid, andis Rooma senat 67. aastal eKr Cnaeus Pompeiusele kolmeks aastaks erakorralised volitused kogu Vahemerel ja ülesande piraatlus seal likvideerida. Selle ülesande täitmiseks varustati ta 6000 talendi, 120 000 sõduri, 500 laeva ja õigusega määrata ametisse 24 legaati või asekomandöri. Pompeius jaotas kogu Vahemere 13 piirkonnaks, mille turvalisuse eest määrati vastutama legaat oma laevastiku ja sõjaväega. Seejärel sõitis ta pealaevastikuga süstemaatiliselt läänest itta läbi kogu Vahemere, hävitades või sundides alistuma kõik teele jäänud piraadilaevastikud ja -sadamad. Kolme kuuga vallutati või hävitati 600 piraadilaeva.

Aktioni lahing ja Vahemere ühendamine Rooma võimu alla Vahemerest saab Rooma sisemeri

Kuni raudteede ehitamiseni olid ka sisemaal kõige olulisemaks liikumisteeks veeteed: jõed ja kanalid. Euroopa suuri jõgesid (eelkõige Reini, Elbet, Thames’i ja Doonaud) mööda transportisid roomlased nii kaupu kui ka vägesid. Ka eelistasid nad oma piirid jõgedele toetada. Sel moel oli jõgi üheaegselt nii teeks kui ka tõkkeks. Neid mööda transportisid roomlased oma vägesid, samal ajal raskendasid need barbarite sissetungi impeeriumi territooriumile. Kaitse Kodu! 8/2014

Oluline roll oli laevastikul Rooma kodusõdades. Kõik sõdivad pooled nägid vaeva, et võimalikult suur osa laevastikust enda poolele saada. Vanaaja kõige otsustavam merelahing peetigi Antoniuse ja Octavianuse vahelises kodusõjas. 32. aastal eKr asusid Antoniuse ja Kleopatra väed tugevale posit-

Rooma polüreemi mudel WIKIPEDIA

Pärast Teist Puunia sõda oli Rooma laevastik tugevaim kogu Vahemerel. Sellest sai oluline abivahend impeeriumi laiendamisel. Kuigi mõni riik, näiteks Makedoonia, Süüria ja Pontos, üritasid Roomale ka merel vastu astuda, polnud neist talle võrdväärset vastast. Nii said laevastiku peaülesanneteks vägede ja varustuse transport, meredessantide läbiviimine, „tuletoetus“ merelt (katapultidega) ja maaväe merepoolse tiiva julgestamine. Sama rolli täitis laevastik edasitungil barbarite maadele. Laevadel jõudsid Rooma leegionid ja nende varustus Briti saartele, Musta mere rannikule, Lääne- ja Kesk-Euroopasse.

Ajalugu

sioonile Aktioni lähedal. Positsioon oli valitud selliselt, et Octavianus peaks ründama Antoniuse vägesid tema oma territooriumil. Samal ajal oli see Antoniusele heaks hüppelauaks Itaaliasse. Sel ajal, kui Octavianuse maaväed hoidusid lahingust, tegutses Marcus Vipsanius Agrippa – tolle aja Rooma parima laevastikujuhi ja meresõja innovaatori – juhitud laevastik otsustavalt, rajas Aktioni lähistele oma baasid ja lõikas süstemaatiliselt läbi kõik Antoniuse ühendusteed. 2. septembril 31. aastal eKr pidi Antonius koos oma nälgiva armeega välja murdma. Antonius sõitis välja 170 laevaga, nende seas mitu hiiglaslikku Egiptuse polüreemi, mis olid tol ajal suurimad sõjalaevad. Laevadele pakiti maaväelasi nii palju, kui vähegi ui Octavianus mahtus, kuid sellegipoolest tuli osa sõjaväge maha järgmisel aastal jätta. Octavianus pani selle Antoniusele ja laevastiku vastu välja 200 Kleopatrale Egiptulaeva Agrippa juhtimisel. Kui lahing oli kestnud tund sesse järgnes, keeldus aega, hakkasid Antoniuse viimaste laevastik laevastiku vasak tiib ja võitlemast. Sama tegi tsenter taanduma. Lahingu ka maavägi ja Egiptus otsustas siiski reservis ühendati Roomaga. olnud Egiptuse laevastiku põgenemine Kleopatra juhtimisel. Sellele järgnes ka Antonius 50 laevaga. Allesjäänud Antoniuse laevad alistuseid või taandusid sadamasse.

Kui Octavianus järgmisel aastal Antoniusele ja Kleopatrale Egiptusesse järgnes, keeldus viimaste laevastik võitlemast. Sama tegi ka maavägi ja Egiptus ühendati Roomaga. Vahemerest sai lõplikult Rooma sisemeri.

HTTP://PERIKLISDELIGIANNIS.FILES.WORDPRESS.COM

Kogu Vahemere ühendamine ühe võimu alla ja piraatluse likvideerimine tõid kaasa enneolematu merekaubanduse tõusu. Rooma kaubalaevastik kasvas suurimaks maailmas. Kaubalaevad saavutasid suuruse, mis ületati alles 19. sajandil. Rooma laevad jõudsid India ookeanini, kaubandus kas otse või vahendajate kaudu Tseiloni saare ja Läänemere idakaldani. Esimesed viljalaadungid Egiptusest jõudsid Rooma juba Teise Puunia sõja ajal. Pärast

Egiptuse ühendamist impeeriumiga suurenes vilja sissevedu tohutult. Peagi kasvasid Rooma ja teised Itaalia linnad nii suureks, et kohalik põllumajandus ei suutnud neid enam ära toita. Rooma elanikke hakati toitma Egiptusest, Musta mere äärest ja Põhja-Aafrikast sisse veetava viljaga.

Allakäik Rooma impeeriumi allakäigu põhjuste üle on vaieldud juba selle toimumisest alates. Tõenäoliselt polegi ühte põhjust võimalik leida, pigem on tegemist erinevate põhjuste summaga, mis üksteist vastastikku võimendasid. 3. sajandil pKr langes Rooma impeerium sügavasse majanduslikku, poliitilisse ja ühiskondlikku kriisi. Riigis peeti peaaegu pidevalt kodusõdu, kus erinevad trooninõudlejad võitlesid keisri tiitli pärast. Sellele lisandusid barbarite sissetungid nõrgenenud riiki. Üldine allakäik ei jätnud ka laevastikku puudutamata. Kodusõdadega hõivatud ja rahahädas keisrid ja trooninõudlejad lasid laevastiku käest. Tundub, et nad ei mõistnud mereväe otstarvet ega panustanud sellesse, pigem värvati laevamehi leegionidesse. Peagi polnud laevastik enam oma ülesannete kõrgusel. 222. aastast on pärast 288-aastast pausi jälle teateid piraatlusest impeeriumi merealal. Kui mereteed muutusid vähem turvaliseks, mõjus see negatiivselt merekaubandusele ja riigi sissetulekutele. Nii jäi riigil laevastiku ülalpidamiseks vähem raha. Rahapuudus sundis tõstma makse, mis omakorda halvas kaubandust. Osa meremehi jäi tööta ja hakkas ise mereröövliks. Nii muutusid mereteed veelgi ohtlikumaks. Barbarite laevastik tungis 251. aastal esmakordselt Vahemerele. Nõrgenes ka Rooma välispoliitiline mõju. 266. aastal sulgesid etiooplased Punase mere ja pärslased Pärsia lahe Rooma laevandusele. See oli järjekordseks hoobiks kaubandusele. 285. aastal õnnestus keiser Diocletianusel riik jälle ühendada ja kodusõjad lõpetada. Impeerium ega tema laevastik ei saavutanud siiski enam endist hiilgust. Mitmed Diocletianuse ja tema järglase Constantinuse reformid, mis lühemas perspektiivis probleeme lahendasid, lammutasid pikas perspektiivis riigi alustalasid. Näiteks likvideeriti kok-

Puunia sõdades oli Rooma peamiseks sõjalaevaks quinqerem — laev, mille ühte vertikaalset aerugruppi käitas viis sõudjat. Quinqerem oli 39—45 m pikkune, seda käitas 54—56 aeru ja 270—280 sõudjat. Lisaks neile kuulus meeskonda käputäis ohvitsere ja spetsialiste ning kuni 120 merejalaväelast. Mastid lasti enne lahingut alla

Kaitse Kodu! 8/2014

Ajalugu MARTIN BAHMANN/WIKIPEDIA

Saksamaal Mainzi meresõidumuuseumis saab Rooma laeva mudelit näha elusuuruses

kuhoiu eesmärgil elitaarsed Misenumi ja Ravenna laevastikud, mis olid seni tegutsenud reserv- ja väljaõppeüksustena. Ülejäänud laevastikud allutati provintside prefektidele. Selline areng muutis laevastiku ühtsuse säilitamise ja ühisoperatsioonid märksa keerulisemaks.

Saavutatud stabiilsus ei ääne-Rooma kestnud igavesti. Jätkusid keisririik lakkas nii barbarite sissetungid kui olemast 476. ka kodusõjad. 378. aastal tõstsid mässu Möösiasse aastal, Ida-Rooma elama lubatud, kuid room- keisririik ehk Bütlaste poolt halvasti koheldud sants jäi püsima veel läänegoodid. Samal aastal peaaegu tuhandeks peetud Adrianoopoli lahing aastaks. oli üks Rooma armee suurimaid kaotusi läbi aegade. Teiste seas sai surma keiser Valens. 395. aastal jagunes Rooma impeerium lõplikult kaheks. 406. aasta külmal talvel ületasid vandaalid, alaanid ja sueevid kinnikülmunud Reini ja tungisid Galliasse. Jää tõttu ei suutnud Reini laevastik neid takistada. Järgmisel suvel küll riigipiir taastati, kuid riiki tunginud barbaritest enam lahti ei saadud. 409. aastal jõudsid barbarid Gallia kaudu Hispaaniasse. 410. aastal rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel esimest korda pärast 800 aastat Roomat. 429. aastal tungisid vandaalid Hispaaniast PõhjaAafrikasse, rajasid kunagise Kartaago asupaika oma riigi ja ehitasid suure laevastiku. Esimest korda pärast Puunia sõdu kaotas Rooma ülemvõimu Vahemere keskosas. Rooma lõigati ära oma viljavarudest Põhja-Aafrikas. Barbaritest mereröövlid muutsid ka sisseveo Musta mere äärest ja Egiptusest ebakindlaks. 455. aastal rüüstasid vandaalid Roomat. 467. aastal ühendasid Ida- ja Lääne Rooma keisririigid oma laevastikud ja armeed, et vandaalidest lõpuks võitu saada, kuid said hävitava kaotuse osaliseks. Kaitse Kodu! 8/2014

Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast 476. aastal, kui Odoaker kukutas viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse. Seda daatumit peetakse sageli vanaaja lõpuks ja keskaja alguseks. Siiski ei olnud see piirjoon nii järsk ja häving nii täielik. Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants jäi püsima veel peaaegu tuhandeks aastaks. Seal säilitati ja arendati edasi ka Rooma mereväetraditsioone. Eelkõige oma ülekaalukale laevastikule tuginedes vallutas Bütsants tagasi osa endisest Rooma impeeriumist Vahemere ääres: Itaalia, Süüria, Palestiina, Egiptuse, Põhja-Aafrika ja Lõuna-Hispaania.

Lühike kokkuvõte Rooma keisririik oli koondunud põhiosas ümber Vahemere. Just sellepärast oli laevastikul väga suur roll Rooma impeeriumi arengus. Impeeriumi kasvades saavutas laevastik ülemvõimu Vahemerel ning toetas seejärel edasitungi, vedades vägesid ja varustust üle kogu Vahemere ning Põhjamerd ja jõgesid mööda Briti saartele, Lääne- ja Kesk-Euroopasse. Kui keisririigi piirid olid saavutanud stabiilsuse, tagas laevastik mereteede turvalisuse ja kaitses riigi piire suurtel jõgedel. Just seepärast üritas Rooma oma piirid suurte jõgede äärde nihutada: need toimisid üheaegselt barjääri ja ühendusteena. Rooma laevastiku allakäik toimus käsikäes riigi allakäiguga. Nõrgenev impeerium ei suutnud oma laevastikku vajalikul tasemel hoida ja nõrgenenud laevastik ei suutnud enam oma ülesandeid täita. See omakorda tõi kaasa kaose kaubanduses ja teistes valdkondades. Pärast Lääne-Rooma riigi hävingut säiliseid Rooma mereväetraditsioonid Bütsantsis. Tugev laevastik aitas Bütsantsil püsima jääda ja ajutiselt isegi oma piire laiendada. Artikkel põhineb Michael Pitassi raamatul „The Navies of Rome“. 41

Meelelahtus

Kaitseliidu orkestriteenistus alustas mentorprogrammiga Tähelepanelikum muusikalembene kaasvõitleja on ehk juba märganud, et viimastel Kaitseliidu orkestrite ettevõtmistel on kontserdilaval ja rivis olnud näha ka teistsuguseid värve kui orkestri traditsiooniline maaväe pidulik tavavorm. MATI PÕDRA Kaitseliidu muusikainstruktor

a viimasel Valga-Valka võidupüha paraadil paistis roheliste vormirõivaste seas noorkotkaste ja kodutütarde sinist. Mis on toimumas? Tänapäeva noortel on igale poole hästi kiire – seda ka pilliõppimises tulemuste saavutamisel. Kui veel kolmkümmend aastat tagasi peeti näiteks vaskpuhkpillide õppimist enne 12. eluaastat lubamatuks, siis nüüdsed seisukohad lubavad alustada märksa varem. Seda toetavad niihästi oluliselt arenenum ja kättesaadavam „riistvara“ (lastele mugavamalt käsitsetavad pillid) kui ka laste endi kiirem areng.

Noored orkestririvis Nii võibki vabalt juhtuda, et 10–12 aastat vana laps on oma pillil juba täiesti kogenud tegija, saab hakkama orkestris esitatavate nõudmistega ja annab motivatsiooni poolest mõnele täiskasvanule isegi silmad ette. Oleks patt jätta selline igati valmis noor talle jõukohasest orkestritegevusest kõrvale ainult seepärast, et ta on liiga noor.

Samas on selge, et alaealise riietamist kaitseväe vormi (isegi kui tal pill, mitte püss käes) keelavad rahvusvahelised reeglid. Samas ei keela miski seista noorkotkastel ja kodutütardel ühes rivis täiskasvanud kaitseliitlastega. Sellega on värvilaikude tekkimine Valga paraadil ära seletatud. Väikeseks kõrvalepõikeks: et Lätis mitte enam väga hiljuti kaotati mereväe orkester ja osa nende orkestrantidest viidi üle kaitseväe peastaabi orkestrisse, oli Valgas kirju ka Läti pillimeeste rivistus – osa mängijaid rohelised, osa mereväe mustas.

Tegelikult ei tahtnud n selge, et ma üldse sellest rääkida, alaealise vaid kirjutada sellest, et riietamist oleme noore põlvkonna kasvatamisel astunud kaitseväe vormi järgmise pika sammu. (isegi kui tal pill, Kaitseliidu orkestritee- mitte püss käes) nistuse ridades tegutseb keelavad rahvuspalju tublisid ja püüdlikke vahelised reeglid. pilliõpetajaid. Lootuses ülejäänusid mitte solvata, tulevad esimeste hulgas meelde Jõgeval tegutsev ja Kaitseliidu kohaliku maleva orkestrit juhatav Kristi Talistu, Haapsalu muusikakoolis tegutsev Jaak Karlis; Pärnu-Jaagupis toimetav Kaido Kivi, Lihulas Taavi Reimets… Need olid tõesti esimesed meelde tulnud nimed. Selliste õpetajate tegevuse tulemusena on malevate orkestritesse tulnud palju värsket verd ja küllap

INGMAR RENNIK

Esimesed sinised värvilaigud ilmusid roheliste vormirõivaste sekka Kaitseliidu ühendorkestri kevadisel kontserdil „Daamide valik“ Jõgeval ja Sakus

Kaitse Kodu! 8/2014

Meelelahtus GUSTAV NÕMM

Birgit Mikkus Läänemaalt ja Mart Erik Põdra Pärnumaalt tegid kaasa paraadi ja sellega seonduvate muusikaürituste täisprogrammi. Orkester on jõudnud õnnelikult Lätisse, kõlanud käsklus „Rivitult!“ ning kahepäevast paduvihma, kontserdiks läbiligunenud orkestrante ja paarikilomeetrist rännakut poleks noortele nagu olnudki. Birgit jaksab veel sedagi proovida, kas tuuba on raskem kui taldrikud

tuleb juurdegi. Kuid nii nagu igal muul elualal, on ka pillimänguga hõivatud väga erineva iseloomu, õppimisvõime, arengukõvera ja tööharjumusega inimesi. Nende ridade autori pedagoogilise kogemuse põhjal tunnevad noored pilliõppijad kõige enam puudust toetavast arengukeskkonnast, eriti juhul, kui nad lisaks kõigele muule õpivad suhteliselt pisikeses muusikakoolis. Kui kohapeal puhkpilliorkestrit kas üldse pole või ei tegutse see pedagoogilises mõttes päris õigetel alustel, võibki juhtuda kõige halvem, mis juhtuda saab: muusikakooli lõpetanud pillimängijal pole oma oskustele mõistlikku rakendust. Puhkpillimängu osas on aga tema kultuurikiht piisavalt õhuke, et sellist „ripakile jäämist“ mitte lubada.

Mentorprogrammi sisust Orkestriteenistus on asunud probleemi ennetamisele ja sellega seoses algatanud mentorprogrammi noorte muusikute sulatamiseks orkestritesse. Mõeldud on see, sõltumata vanusest, igaühele, kes on orkestrandina vähekogenud eriti projektipõhistes tegutsemistes (nii nagu valmistab oma kavasid ette Kaitseliidu ühendorkester). Asja olemust võiks kirjeldada järgmiselt: igale Kaitseliidu orkestrite ühisõppusele on teretulnud iga noor puhkpillimängija, kes ei pelga vormi kandvaid mehi. Nendel mängijatel ei teki õppusele tulekuga automaatset kohustust saada kontserdiküpseks, kui pidada silmas seda üritust, mille ettevalmistamiseks vastav õppus on korraldatud (näiteks valmistuti 25. ja 26. oktoobril Tormas Kaitseliidu pidulikuks aastapäevakontserdiks). Kuid nad teevad täies mahus kaasa kogu õppuse ja seda igaühele määratud personaalse mentori – kogenud Kaitse Kodu! 8/2014

orkestrandi – juhendamisel. Mentor toetab õppeprotsessi: jälgib, aitab, nõustab ja õpetab. Õppuse lõpul istuvad noored pillimehed, nende mentorid ja dirigendid kokku ning kõik osapooled saavad vabalt rääkida, mis õnnestus paremini ja mis mitte nii hästi. Sellise vestluse resultaadina valmib igale osalenule personaalne arengukava. Nagu ülalpool juba öeldud, on inimesed erinevad, mõni jõuab kontserdiküpseks kiiremini ja mõni aeglasemini gale Kaitseliidu (ja mõni viskab vaatamata orkestrite ühiskõigele ikkagi pilli põõsasse), õppusele on kuid saadud kogemus on alati teretulnud iga noor kogemus ja meie kui õpetajate huvides on teha kõik, et see puhkpillimängija, kogemus oleks positiivne. kes ei pelga vormi

kandvaid mehi.

Torma õppusel osalesid mentorprogrammis kolm Lihula muusika- ja kunstikoolis õppivat noorkotkastkodutütart Läänemaalt ja üks Jõgeva maleva kaitseliitlane. Juba on teatatud oma soovist programmiga liituda mujaltki. Torma koolituse osalejaskonna suurus oli kahjuks piiratud majutuskohtade arvuga, ent järgmine õppus eeldatavasti 2015. aasta jaanuari lõpul või veebruari algul on kavandatud korraldada Kirna õppekeskuses, kus majutuskohti rohkem. Selleks ajaks on programm saanud tuleristsed ja võib-olla millegagi täienenud, aga kindlasti kavatseme seda jätkata. Kas see kõik võib endaga kaasa tuua järjest intensiivsemaks muutuva värvikirevuse ühendorkestris või isegi uue, sinist vormi kandva orkestri tekkimise? Nii ruttu on pisut enneaegne selliste asjade peale mõelda. Ent järelkasvu üle on hea meel alati. 43

5 X KRISTJAN PRII

Test

Konservid tulejoonel ehk mida võtta, mida jätta Kuigi enamik lihakonserve näeb esmapilgul ühtemoodi välja, ei pruugi nende sisu sama olla. Seda tõestab ka alljärgnev Kaitse Kodu! sealihakonservide test.

onserv on teatavasti üsna mugav moodus õppusele kõhutäidet kaasa võtta, sest see ei nõua erilisi säilitamistingimusi ja seda on ka võrdlemisi mugav transportida. Ka annab konservidest valmistada mitmeid roogasid alates tavalistest kastmetest ja lõpetades suppidega. Teatud sarnasustest hoolimata pole kõik konservid ometi ühesugused, mistõttu otsustas Kaitse Kodu! proovile panna oma vabatahtlike kaasautorite maitsmismeeled ja välja selgitada, milline Selveris saada olev sealihakonserv on kõige parem. 44

Hindamisest Test sai teoks tänu Alutaguse maleva kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele, kes võtsid osa Kaitse Kodu! avatud koosolekust Jõhvis. Testi läbiviimise hõlbustamiseks oli ajakirja toimetus paberil varem valmis teinud vastavasisulised ankeedid, kuhu vastajad said oma maitse-eelistused lihtsa vaevaga kirja panna. Hinnati kolme Selveri lettidel leidunud sealihakonservi. Hindeid jagati nende välimusele, maitsele, konsistentsile ja lõhnale, mille juures kaks punkti tähendas parimat ja null halvimat tulemust. Eraldi küsiti ka, kas testija võtaks antud konservi metsa õppusele kaasa või mitte. Jah tähendas siingi kaht punkti ja ei andis nulli.  Kaitse Kodu! 8/2014

Test

Kogenud kaitseliitlane teab, et konservi kallale pole ilma leivata mõtet minna

HAUTATUD SEALIHAGA KONSERV Koostis: sealihamass (31%), seakamar, joogivesi, seapekk, sibul, keedusool (maksimaalselt 1,4%) ja säilitusaine E250. 100 grammi toodet annab 178 kcal energiat ning sisaldab 11 g valke, 18 g rasvu ja 0 g süsivesikuid.

KONSERV VÜRTSISEALIHAGA Koostis: sealihamass (30%), joogivesi, seakamar, seasüda, seapekk, sealiha (5%), sibul, keedusool (maksimaalselt 1,3%), maitseained ja säilitusaine E250. 100 grammi tootet annab keskmiselt 1106 kJ/267 kcal energiat ja sisaldab 15 g valke, 23 g rasvu ja 0 g süsivesikuid.

SEALIHA OMAS MAHLAS Koostis: sealiha (80%), joogivesi, keedusool (maksimaalselt 1,4%), želatiin, maitseained ja säilitusaine E250.

Konserve testisid Alutaguse maleva kaitseliitlased ja Alutaguse ringkonna naiskodukaitsjad

Kaitse Kodu! 8/2014

100 g toodet annab 222 kcal energiat, ja sisaldab 18 g rasvu, 15 g valke, 1,4 g soola ja 0 g süsivesikuid.

Test

Kuigi ülikiitvaid hinnanguid ükski konserv ei pälvinud, jäid neist siiski järele ainult tühjad karbid

Tulemused Testi võitis sealiha omas mahlas 61 punktiga. See on konkurentidest märgatavalt parem tulemus. Kuigi konserv ei saanud maksimumi mitte üheski kategoorias, olid tulemused kõigis kategooriates ühtlaselt võrdsed. Ka olid eranditult kõik vastajad nõus selle metsa õppusele kaasa võtma. Teisele kohale tuli hautatud sealihaga konserv 41 punkti ja kolmandale konserv vürtsisealihaga 37 punktiga. Mõlema toote võrdlemisi sarnane tulemus on seletatav sellega, et vastajad polnud ühtviisi rahul nende välimuse ega ka konsistentsiga.

2 X KRISTJAN PRII

Napp neljapunktine kaotus tuli vürtsisealihaga konservile tagasihoidlike maitseomaduste pärast, mistõttu pooled vastajatest polnud nõus seda välitingimustes tarbima. Viimaseks jäänud toote lõhna hindasid testijad seevastu teise koha omast paremaks. Lõpptulemusele see paraku olulist mõju ei avaldanud.

Tulemused Hautatud sealihaga konserv

Konserv vürtsisealihaga

Välimus

Maitse

Konsistents

Lõhn

Kas võtaks metsa kaasa?

Kokku

Lisainfo

Sealiha omas mahlas

Hea 2 punkti Keskmine 1 punkt Halb 0 punkti

KOMMENTAAR EIRI SILIVÄLJA toitumisspetsialist

Testis osalenud konservidest soovitan koostise poolest sealiha omas mahlas, sest see sisaldab kõige enam sealiha, mis on toitev, ent ei sisalda lisaaineid, millega massi ja kalorsust oleks kasvatatud (seapekk, seakamar jne). Metsas olles täidab kõhtu pigem terve karbitäis liha kui seakamar ja seapekk. Mida naturaalsem toit, seda parem. See reegel kehtib kõikide toitude puhul, et mida naturaalsem, seda toitvam ja tervislikum. Ka metsas konservi süües saab toituda tervislikult, kui valida õige konserv. 222 kcal tähendab, et üks karp sealiha omas mahlas annab vähemalt poole meeste päevasest lihavajadusest.

Põhjalik tutvumine konservi koostisosadega võib konserviisu üsna pikaks ajaks ära võtta

Kaitse Kodu! 8/2014

võimeline kõigeks, ainult kooki ei küpseta Willys-Overlandi MB on lihtne sõiduk, ent nimetades teda lihtsalt sõidukiks, alahindaksime seda suurepärase inseneritöö, vastupidavuse ja usaldusväärsuse etaloni. ASSO PUIDET vabatahtlik reporter

eise maailmasõja aegne reklaamleht esitas küsimuse: „Ent mis siis on Willys Jeep?“ Kas see on sõjast inspireeritud inseneritöö meistriteos, mis ühendab endas jõu, kiiruse ja sitkuse? „Jah, tõepoolest,“ annab seesama infoleht vastuse. „Willys Jeep on kõike seda. Aga isegi veel rohkem nende meeste jaoks, kes selles sõjas sõdivad.“ See on vastus hääletule palvele noore ameeriklanna poolt, kelle lapse isa kõri külmavereliselt irvitav jaapanlane läbi lõikas ajal, mil ta palmipuusse

takerdununa abituna langevarjus rippus. See on mehaaniline armeemuul jõust pulbitseva mootoriga, mille hellitusnimi on Go-Devil. Päästeingel kõrbeliivases augus varjuvale haavatud sõdurile. Taeva kingitus Tuneesia rannikul kabiinini mutta vajunud veoautole. See on jõud, kiirus ja jonnakas vastupidavus, mis on valmis tormama ükskõik millisesse lahingusse, seisma silmitsi ükskõik kui võimsa vaenlasega.

Sõjavägi kohustab Idee universaalsest sõjaväeautost pandi idanema 1939. aastal, mil USA armee soovis välja vahetada Esimeses maailmasõjas kasutusel olnud mootorrattad ja Ford T-d, mis ei vastanud enam armee vajadustele. Nõnda esitatigi Ameerika autotootjatele nimekiri, millele tulevane armeeauto peab vastama. 1. See peab olema võimeline kandma vähemalt 270 kg. 2. Esimese ja tagumise ratta kaugus teineteisest ei tohi ületada 190,5 cm.

Willyse katsemudel tähistusega MA testimisel kõrbetingimustes 1942. aastal

Kaitse Kodu! 8/2014

US ARMY

Sõjaraud

Willys on

Ülesande võttis lahendada 135 autotootjat, kuid ainult kolmel neist õnnestus etteantud tingimused täita. Need olid Ford Motor Company, WillysOverland ja American Bantam Car Company.

LIBRARY OF CONGRESS

3. Auto kõrgus peab jääma alla 91,4 sentimeetri. 4. Mootor peab jooksma sujuvalt kiirusevahemikus 5–80 km/h. 5. Autol peab olema täisnurkne kerekuju. 6. Autol peab olema neljarattavedu. 7. Autol peab olema allavolditav tuuleklaas. 8. Autos peab olema kolm eraldiseisvat istet. 9. Autol peavad olema nii varjestatud kui ka tavalised sõidutuled.

Ford üritas oma Willyse mudeli põhjal ehitada ka amﬁibauto, kuid loobus sellest plaanist üsna ruttu, sest sõiduk kippus juba katsetamise ajal tihti uppuma

Et aga sõda oli selleks ajaks juba Euroopa piiridest väljunud ja armee vajas usaldusväärset sõidukit, lasti ka Willysel ja Fordil oma prototüübid valmistada. Willys tuli välja mudeliga Willys Quad. Ford esitles uhkusega Ford Pygmyt. Need esialgsed nimed asendati küll õige pea. Willyse prototüübi nimeks sai MA ning Ford Pygmy nimetati GP-ks. On üsna levinud versioon, et nimi Jeep tulenebki sellestsamast tähekombinatsioonist GP (general, mõnedel andmetel ka goverment purpose). Neid tähti koos lugedes kõlab jeep. On ka teoreetikuid, kes usuvad, et sõna jeep ristiisaks on hoopis Aafrika juurtega nähtamatu elukas Eugene the Jeep Elzie C. Segari Popeye-koomiksist. Samas on ka teada, et sõna jeep kasutati armeeslängis, iseloomustamaks laiska sõdurit või kasutut mehaanilist seadet.

Pommi- ja lollikindel Ent kui ka vastab tõele, et nimetus Jeep on seotud Fordiga, ei olnud mitte Ford Motor Company see, kellega armee esindajad 1941. aasta juulis tootmislepingu sõlmisid, vaid Willys-Overland. Nende MA kasuks rääkisid nii jõuline mootor (Go Devil), kerekuju, odav hind (738,74 dollarit auto eest) ja seegi, et Willyse tehased olid võimelised tootma maastureid suurtes kogustes. Tõsi küll, esialgne versioon MAst kaalus liiga palju, nii et Willyse insenerid pidid armee nõudmisel sõiduki saleduskuurile panema. Poldid lõigati lühemaks, paks metall vahetati õhema vastu ja neli kilo värvi nühiti maha. Veel enne, kui läks masstootmiseks, muutus ka auto nimi. Et Willys võttis mõned kujunduselemendid üle ka Bantamilt ja Fordilt, nimetati Willyse MA ümber Willys MBks. Lisaks sai Ford õiguse toota samu maastureid nime all MBW, kus W-täht viitas Willys-Overlandile. Kaitse Kodu! 8/2014

WIKIPEDIA.ORG

Neist viimane, kõige väiksem tootja, suutis esitada oma joonised kõigest viie päevaga. Seevastu Willys jäi oma lahenduse näitamisega hiljaks. Ka maksis nende lahendus Bantami omast rohkem. Nii sõlmitigi esimene leping 70 maasturi valmistamiseks Bantamiga. Paraku selgus katsete käigus, et Bantami toodang ei töötanud reaalses elus sugugi nii hästi kui paberil.

American Bantam Car Company „Blitz Buggy“ prototüübi staatusest palju kaugemale ei jõudnudki, sest Ameerika sõjaministeerium otsustas nende tellimistest erinevatel põhjustel loobuda

Nii sisult kui vormilt on Willys MB väga lihtne neljakohaline maastur, mille manuaalkäigukastil oli neli käiku (üks neist tagasikäik). Kuuevoldine aku toitis esilaternaid, mis olid paigutatud pööratavate hoobade otsa, võimaldades tulesid keerata nõnda, et ka öösel oleks võiõik mudelid malik mootorit remontida.

olid laiade põrkeraudade ja väliste käepidemetega auto käsitsi lükkamiseks puhuks, kui see kuhugi kinni peaks jääma.

Lahtivõetav kere ja istmeraamid olid valmistatud lehtterasest ning rooliratas plastist. Kõik mudelid olid laiade põrkeraudade ja väliste käepidemetega auto käsitsi lükkamiseks puhuks, kui see kuhugi kinni peaks jääma. Indikaatorid armatuuril, nagu õlirõhk, kütusehulk, ampermeeter, veetemperatuur ja spidomeeter, olid sõjamasinatele omaselt üksteisest eraldi, mustade sihverplaatide ja välise valgustusega. Tuuleklaasi võis vajaduse korral alla lasta ja halva ilma puhuks oli olemas lõuendist kokkuvolditav katus, mida oli lihtne kiiresti paigaldada ja eemaldada.

Rattad olid varustatud lehtvedrude ning hüdrauliliste piduritega, autol oli ka käsipidur. Uksed kui sellised puudusid, kuid need asendati lõuendist 49

WIKIPEDIA.ORG

Sõjaraud

ümbruses. Esiti kasutasid neid küll põhiliselt pioneeriüksused sildade ja teede ehitamisel rindejoonte vahel. Tõsiselt pandi maasturi vastupidavus aga proovile Hiinas. Riisipõldude vahel müdistades sikutasid need teisi masinaid mudast välja, põiklesid snaiprikuulide eest, tassisid laskemoona. Ka järgnenud sõjaaastatel tõestas MB oma vastupidavust ja mehaanilist võimekust kõige raskematel maastikel, ronides üles mööda Šveitsi kiviseid mäekülgi ja laskudes Belgias mööda lumiseid mägiteid. Või nagu märkis Teise maailmasõja aegne ohvitser Ernie Pyle: „Püha taevas, ma ei usu, et saaksime sõda jätkata ilma džiipideta. Need on võimelised kõigeks. Nad lähevad kõikjale. Need on ustavad nagu koerad, tugevad nagu muulad ja väledad nagu kaljukitsed. Need tassivad kaks korda raskemat koormat kui ette nähtud ja liiguvad ikka. Ja sõidumugavus ei olegi nii hull, kui sa sellega lõpuks ära harjud.“

Nõukogude modiﬁkatsioon Willys MBst kandis tähistust GAZ-69, mida sarnasuse tõttu algallikale hakati rahvasuus kutsuma lihtsalt villiseks

katetega, mille tegelikuks ülesandeks oli sõitja küünarnuki toetamine.

Neid kasutati ka treilerite ja kahurite vedamiseks ning isegi veduritena raudteel. Selleks puhuks tuli rattad vahetada raudteel liikumiseks sobivate silindrite vastu, misjärel suutis maastur vedada 25-tonnist raskust ja liikuda seejuures kiirusega 32 km tunnis.

Relvastust tavaliselt ei paigaldatud, kuid mõned luurevariandid võisid kanda 7,62 mm või 12,7 mm kuulipildujat. Ajakirja Tarkade Klubi andmetel nägid nii ameeriklased kui ka inglased tükk aega vaeva, et ehitada maasturi baasil tankihävitaja. Selleks asendati üks iste 37 mm kahuriga, kuid kuigi edukad need katsed polnud.

Autode lamedad kapotikaaned teenisid kaplaneid altari ja sõdureid kaardimängulaudadena. Džiibist sai sümbol, embleem ja Ameerika sõjaväeauto alter ego.

Ford tootis ka Willyse amfiibvarianti GPA, mis ebaõnnestus täielikult, sest kippus vähegi kõrgema lainetuse korral põhja minema. Sama kurb saatus oli Suurbritannias Morrise toodetud minidžiibil, mida kavatseti lennukilt langevarjuga alla heita. Willysele kaaluti ka kuulipildujatest raskema relvastuse pealepanemist, kuid mõte ei õigustanud end ja sellest loobuti

Maasturid kandsid ühtviisi nii lihtsõdureid kui ka kindraleid, kihutaid haavatutega meditsiiniüksuste juurde, üllatasid vaenlast varitsustes. Ei olnud praktiliselt ülesannet, kuhu ei oleks saanud mõnda neist sõidukitest kaasata. „Willys saab kõigega hakkama, ainult kooki ei küpseta,“ märkis üks ohvitseridest. Teinekord mindi masina piiride kompamisega liiale. On öeldud, et vähem džiipe hävis otseses lahingutegevuses kui juhtide käe läbi, kes panid maasturite võimed proovile liiga ekstreemsetes tingimustes.

Ustavad nagu koerad Veel enne, kui USA sõtta sekkus, kasutati kõnealuseid maastureid Inglismaa pinnal sõdurite transportimiseks. 1943. aastal jõudsid maasturid Willys MB juba sõjategevuse piirkonda Vaikse ookeani

WIKIPEDIA.ORG

Igatahes kiindusid ameeriklased MBsse sedavõrd, et kasutasid seda igal võimalikul juhul, mida iseloomustavad ka mitmed sõjalood. Näiteks Prantsusmaal jalutanud kolm Ameerika sõdurit positsioone ümbritseva valvepunktini ja teatanud vahisõdurile, et nad on eksinud. Mispeale võttis prantslane nad sihikule ja käskis alistuda. Tuligi välja, et tegemist polnud ameeriklaste, vaid maskeerunud sakslastega. Kui siis üllatunud spioonid küsisid, kuidas valvur sellest aru sai, vastanud valvur, et noh, ameeriklased sõidavad igal pool ja alati džiipidega, mitte ei jaluta.

Analoogne juhtum leidis aset Belgias. Seal olid Ameerika vormi kandnud sakslased küll maasturiga, ent jäid ometi vahele kohe, kui vahisõdur märkas, et roolis istub tavaline reamees, ent tagumisel istmel rapub kolonel. Nagu sõdur hiljem selgitas, on ameeriklaste puhul asi alati vastupidine Kaitse Kodu! 8/2014

Venemaal sai Willysest villis

Tühimass: 1040 kg Mõõtmed: 3,33 x 1,58 x 1,83 m Telgede vahe: 2,03 m Mootor: nelja silindriga vesijahutusega reasmootor Willys L134 „Go Devil“ (60 hj, maht 2,2 l) Kiirus: 104 km/h Kütusekulu: 11—18 l/100 km Sõidukaugus: kuni 475 km Koormus: kuni 250 kg

M38 juhtpaneel, nagu ka selle eelkäijate oma, oli lihtsuse supernäidis. Instrumendid paiknevad paneeli keskosas ja neid valgustab väline valgusti. Paneeli paremas servas asub kindalaegas, vasakus tooreklapp koos tulede lülitiga ja kõige vasemas ääres käsipiduri astatel 1952— kang.

GAZ-69 „Villis“ ja tema modifikatsioonid olid laialdaselt kasutusel sõjaväes, piirivalves, miilitsas, põllumajanduses, metsanduses ja mujal. Aastatel 1972–1985 toodeti uuendatud maastikuautot Uljanovski autotehases (UAZ-469). Ka seda kutsuti rahvasuus villiseks.

1972 valmistati

M38t toodeti kuni aastani 1952, Gorki-nimelises misjärel sai järgmiseks viieks autotehases juba Wilaasaks armee standardmudeliks lys MB modiﬁkatsiooni M38-A1. Võrreldes robustsete MB ja M38ga pöörati M38-A1 GAZ-69, mida sarnasuse juures rohkem tähelepanu disai- tõttu USA autoga hakati nile, näiteks vahetati kandilised rahvasuus nimetama poritiivad kaarjate vastu. Muu- samuti villiseks. datusi oli teisigi, nagu kahest osast koosnev tuuleklaas ja erinevalt varasematest mudelitest klaasi ülaossa paigutatud klaasipuhastid. Seni teeninud GoDevil-mootorid asendati uuemate ja teist tüüpi Hurricane mootoritega.

Aastate jooksul muutus ka Willys MB ehitus mõnevõrra. Kui varased MB mudelid kandsid vasakul tagumisel paneelil Willyse logo, siis sõjaministeeriumi nõudmisel eemaldati see 1942. aasta kevadel. Muutus ka tuuleklaasi ehitus. Esimesed 3500 mudelit kasutasid tuuleklaasil veel MA raami, mistõttu tuuleklaas oli madalam. Ka olid esimeste MBde kütusepaakide alumised nurgad erinevalt hilisematest versioonidest kandilised. 1942. aastal vahetati MB tavalised, keevitatud veljed spetsiaalsete lahinguvelgede vastu. Need olid raskemad ja sellise konstruktsiooniga, et võimaldasid autol liikuda ka tühjade rehvidega.

Ent olemuselt sarnanes M38-A1 täpselt oma eelkäijatele: tugev ja usaldusväärne sõjaratsu. Seitse sellist maasturit on praegu kasutuses Kaitseliidu Harju maleva Keila malevkonna tuletoetusrühmas, kus nendega veetakse 90 mm tankitõrjekahureid.

Kaitseliit kasutab tänini

Willys MB järeltulija M38-A1 nägi lahingutegevust Vietnamist Kongoni

WIKIPEDIA.ORG

Sõja järel püsis suur nõudlus maasturite järele. Mehed, kes olid Willysega sõjapäevadel sõitnud, olid sellest nii vaimustatud, et tahtsid sama autoga ka tsiviilelus sõita. 1950. aastal tutvustas Willys oma uut mudelit M38. Maailmasõjajärgne maastur järgis, nagu sõjaaegsed mudelidki, armee standardeid, nagu allavolditav tuuleklaas, klaasi allosas asuvad kojamehed, kärukonks pukseerimiseks ja kütusepaagi luuk juhipoolsel küljel. Pioneerivarustus – kirves ja labidas – olid kinnitatud reisijapoolsele küljele. Lisaks olid M38-le iseloomulikud esileulatuvad kaitsevõrega valgustid, õhu ventilatsiooniava tuuleklaasi allosas, pimendustuled ja pesad erinevatele tööriistadele.

Kaitse Kodu! 8/2014

WILLYS MB TEHNILISED ANDMED

Kliirens: 220 mm

Kokku tootsid Willys-Overland ja Ford aastatel 1941–1945 kahasse 361 339 MB maasturit. Nõukogude Liitu jõudis neid sõja-aastate jooksul üle 51 000. Sama maatikuauto eeskujul toodeti sõjaajal ja vahetult pärast seda Willys MB koopiaid GAZ-64 ja GAZ-67. Aastatel 1952–1972 valmistati Gorkinimelises autotehases juba Willys MB modifikatsiooni GAZ-69, mida sarnasuse tõttu USA autoga hakati rahvasuus nimetama samuti villiseks.

Et tõsta auto põhja kõrgust maapinnast, ei olnud M38-l, erinevalt selle mudeli tsiviilversioonist CJ-3A, välist astmelauda. Ka olid armeeauto vedrustus ja raam tugevamad. Mõned M38d olid varustatud vintsiga. Toodeti ka nn talvepaketti metallist piiretega kõvakatusega.

Sõjaraud

Lisainfo

– ohvitser keerab rooli ja sõdurid on tagumistel istmetel.

„Saime need Taanilt 1994. või 1995. aastal ja oleme suutnud neid siiamaani elus hoida,“ läheb tuletoetusrühma pealik Vello Siidar Willyse džiipidest rääkides elevile. Tema kinnitusel on see vana hea Ameerika raud väljaõppeks ideaalne. „Nad on väga hea läbivusega – lühikesed ja kõrged,“ toob ta välja sõiduki tugevad küljed. See tuli ilmsiks näiteks Kunda kaevanduste kandis korraldatud Kevadtormi ajal. Seal, kus end põhja peale abitult kinnisõitnud Volkswagen Iltised takerdusid, trügisid Willysed suurema vaevata edasi.

Lisainfo

Sõjaraud

Käed tuleb külge panna

„Aga nõrgad kohad, las ma mõtlen,“ ütleb Siidar naerma puhkedes. Tal ei tule ühtki märkimisväärset nõrkust meelde. „Ütleme nii, et kui neid hooldada kasvõi pooles vajalikus mahus, ei ole häda mitte midagi,“ on Willyse maasturitel tema kinnitusel ressurssi ja stressitaluvust küll ja veel. Näiteks Siidari üksuse kasutuses olevad džiibid said oma esimese kapitaalremondi, mille käigus vahetati välja karburaatorid, pidurid, roolivarda otsad ja süütekomplekt, alles 2009. aastal ehk 14 aastat pärast nende Kaitseliidu teenistusse võtmist.

eitse sellist maasturit on praegu kasutuses Kaitseliidu Harju maleva Keila malevkonna tuletoetusrühmas.

VELLO SIIDAR

See aga ei tähenda, et maasturitele varem kätt külge poleks pandud. „Tööd ja vaeva on poisid näinud kõvasti – ega selline raud niisama liigu,“ kinnitab Siidar. Tõttöelda, nagu Siidar märgib, ega ilma tööriistakastita nende

Willys-Overland saabus Eestisse 1993. aastal Prantsusmaalt. Tegemist oli sõidukitega, mille väljalaskeaasta jäi ajavahemikku 1945—1956. Willys M38-A1 esimesed sõidukid saabusid Eestisse 1995. aasta algul Taanist. Tegemist oli sõidukitega, mille väljalaskeaasta jäi ajavahemikku 1963—1966. Sõidukeid kasutati väga aktiivselt nii väljaõppes kui ka majandussõitude tegemiseks. Viimast põhjusel, et sel ajal ei olnud piisavalt majandussõidukeid. Nüüdseks on kaitsevägi nimetatud sõidukid kasutuselt kõrvaldanud ning andnud need Kaitseliidule ja muuseumidele.

autodega pikemat väljasõitu ette võtta söandagi: „Poldid, mutrid, võtmed, tungrauad, teibid, isegi jootekolb – kõik peab kaasas olema.“ Näiteks toob Siidar järjekordse Kevadtormi, kus selgus, et ühe Willyse esimesed vedrud olid nii ära vajunud, et radiaator hõõrdus vastu üht polti puruks. „Siis ei jäänudki muud üle, kui see vaskplekiga ära parandada ja jälle kinni joota: lõkke peal kolb kuumaks, plekk puhtaks ja läks nigu niuhti,“ ei ole Willys tema sõnul sõiduk, mida saaks puhaste siidkinnastega töös hoida või autoteenindustele lootma jääda. Ikka ise peab mehe ja mehaaniku eest väljas olema.

Kõvade meeste masin Rääkides sõidumugavusest, märgib Siidar, et eks ta selline karm relv ole – aukudest läbi sõites tuleb kinni hoida, muidu viskab autost välja. „Ta on ikka selline kõvade meeste sõiduk,“ ütleb Siidar muigamisi. Tal ei lähe meelest, kui ükskord sõideti novembrikuus Sirgalast kodumalevkonna poole tagasi. Välja oli sõidetud lahtiste autodega, sest keegi ei arvanud, et lund hakkab sadama. Aga hakkas. Paraku ei sobi Willyse väikesed, vaakumiga töötavad kojamehed talvistesse oludesse. Vähegi arvestatava koguse lume korral aknaklaasil jäävad need kinni. Eriti hull olevat olnud olukord siis, kui mõni rekka juhtus vastu sõitma. Hetkega oli klaas kaetud jäätunud lume ja sopa pudruga. „Aga siis ei aita muud, kui et sõidukaaslane tõuseb autos püsti ja lükkab käega eest lume ära,“ räägib Siidar, karmi olukorda meenutades. Aga selline see sõiduk ja temaga liikumine Siidari sõnul peabki olema: lollikindel, käivituma ükskõik kui hulludes tingimustes ja kindlalt edasi liikuma.

Harju maleva Willys õppusel Tapal

WILLYSE MAASTURID EESTIS

Ameerika sõjaväe ridades lõppes Willyste tegevteenistus juba 1981. aastal, mil nende tellimine lõpetati ja võeti kasutusele moodsam kõrge mobiilsusega mitmeotstarbeline ratassõiduk (High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle (HMMW) ehk Humvee ehk Hummer. Ent see on juba üks teine lugu. Kaitse Kodu! 8/2014

USA kaitsevestid Vietnamist Afganistanini Jätkub käesoleva aasta Kaitse Kodus! nr 6 ja 7 alanud artiklisari armee kaitsevestidest. HEIKKI KIROTAR Snaiprigild

eenutame, et Korea sõja ajal võtsid ameeriklased kasutusele killuvesti M1952, mille 12 nailonikihile oli lisatud kõvu plastik- ja alumiiniumplaate. Vestid kaalusid alla 4 kilo. Sarnane merejalaväevest oli mudel M1955. Esimesed tehniliselt kuulikindlad kaitsevestid olid Vietnami sõjas peamiselt USA maaväe helikopterimeeskondade kaitseks kasutatud vestiseeria T65 mudelid 1 ja 2. 15 kilo kaaluvate vestide kaitseplaadid olid valmistatud alumiiniumist, ränist ja boorist ning suutsid peatada 90 m kauguselt lastud soomustläbistava kuuli kaliibriga 7,62 mm. Soovitatav oli kanda pehmet killuvesti M1952 selle kuulikindla vesti peal, too aitas kinni püüda kõvast plaadist rikošetiga eemale lennanud või purunenud kuulide tükke, mis võisid helikopteris ringi lennates tekitada sekundaarseid vigastusi. Vietnami sõja ajal täiendati killuvesti kaelusega, uue mudeli koodiks sai M1969.

kiudusid oleks võimalik kasutada rehvide valmistamisel. Peamiselt politseile mõeldud vestid, näiteks American Body Armori 15 kihist koosnev K-15 (1975) ja Second Chance Body Armouri mudel Y, jõudsid turule sama aastakümne keskel. USA armee sai esimesed kevlarist killuvestid nimega Improved Conventional Munitions Vest samuti aastal 1975. See ei levinud siiski kuigi laialt, 1980ndate alguses kasutusele tulnud killuvest on palju laiemalt tuntud.

Personnel Armor System for Ground Troops ehk PASGT Personnel Armor System for Ground Troops võiks maakeelde tõlgituna olla maaväelase isiklik soomuskomplekt. Püüan edasises tekstis kasutada võimalikult ersonnel Arpalju originaalseid nimetusi mor System for ja lühendeid, neid mõne Ground Troops sõnaga lahti seletades.

võiks maakeelde tõlgi-

Eestlase kõrvus ropuvõitu tuna olla maaväelase tunduva lühendiga PASGT isiklik soomuskomplekt. tähistati USA kevlarkiivrist ja killuvestist koosnevat kaitsevarustust, mis võeti kasutusse 1980ndatel ning oli kasutuses kuni käesoleva sajandi esimeste aastateni. Lahingus kasutasid ameeriklased neid

EVERYDAYSURVAIVAL.US

WARRELICS.EU

Suur tehniline läbimurre kaitsematerjalide arengus, mida küll selle avastamise ajal ei osanud keegi aimata, sai teoks 1971. aastal DuPonti laboratooriumis, kui poola juurtega Ameerika keemik Stephanie Louise Kwolek avastas hiljem kevlarina tuntuks saanud materjali, kui ta koos teiste teadlastega uuris, milliseid kergeid ja vastupidavaid

PASGTi vest eestvaates

Kaitse Kodu! 8/2014

Sõjaraud

Armee kaitsevestidest III

PASGTi vest avatuna seestpoolt

Sõjaraud FAS.ROG

Vestil oli ees kaks taskut ja kinnitused käsigranaatidele. Vestil oli krae kaela kaitseks ja vest ise koosnes neljast osast: kahest esimesest plaadist, seljakaitseplaadist ja õlakaitsest. Seljatükk kinnitati esitükkide külge laiade kummipaeltega. Võrreldes vanemate vestidega peeti uusi veste Kuulikindlate plaatide kandja mugavamaks. PASGTi vesti juurde

esimest korda Grenada vallutamisel 1983. aastal ja viimast korda paarkümmend aastat hiljem. Neid kiivreid ja kaitseveste kasutab ka Eesti kaitsevägi koos mitmekümne teise mitte nii heal järjel riigi armeega, lähtudes põhimõttest, et ükskõik milline kaitsevest on parem kui mitte midagi. Järgnevalt natuke täpsemalt PASGTi komplekti kuulunud killuvestist. Kaitsevesti ametlik nimetus oli Body Armor, Fragmenestis kasutation Protection Vest, Ground tusel olevad Troops, ameeriklased kutsusid seda vanade nailonvestide eesHollandi kujul flak vest. Lõikelt sarnanes kaitsevestid on see vanemate USA killuvestide peaaegu RBA ja Eesti kaitseväes hästi tuntud koopiad. Iisraeli killuvestiga ning kaitses ülakeha kildude ja püstolikuulide eest. Vesti kaitsematerjaliks oli kevlar 29 ja seda aramiidkangast oli 13 kihti. Vesti kandev osa oli tehtud nailonist ja välimine pool oli tavaliselt USA maaväe välimundrit imiteerivalt laiguline, sisemine vooder roheline. 1990ndatel tuli kasutusele ka killuvesti kõrbetoonides kandev osa.

WIKIPEDIA.ORG

Ranger Body Armor’i pilt eest ja tagant

Ranger Body Armor’i kuulikaitseplaadid

Vanad nailonist killuvestid olid piiratud kasutuses kuni 1990ndate lõpuni. Nailonvestid olid lõpuks väga ebapopulaarsed, sest kaalusid sama palju kui kevlar, kuid materjali erineva tugevuse tõttu oli nende kaitsetase vaevu pool uute vestide omast. Kuigi uus vest oli loodud killuvestina, suutis see enamasti peatada ka 9 Para püstolikuuli. Sama perioodi kasutatud Bundeswehri killuveste omavahendite eest ostnud kaitseliitlased lasid prooviks selle pihta 9 Para kaliibriga püstolist ja kuul ei läbinud kevlarit. PASGTi veste valmistati kuues suuruses ja need kaalusid 3–6 kilo.

Ranger Body Armour USA maavägede 75. ranger’ite rügemendi tarbeks vajati kaitsevesti, mis oleks PASGTi vestist kergem, kuid kaitseks ka 5,56 ja 7,62 NATO kuulide eest. Selleks töötatigi 1990ndate alguses välja Ranger Body Armour (RBA), millele kinnitati kuulikindlad plaadid. Eestis kasutusel olevad Hollandi kaitsevestid on peaaegu RBA koopiad. RBA-l puudub kaela ja õlgade kaitse, seetõttu on see PASGTi vestist kergem, kuid kaitseb ka väiksemat osa võitleja rindkerest. Kaaluvahe on näiteks keskmise suurusega vestidel pool kilo: PASGTi oma kaalub 4 ja RBA 3,5 kilo. Kuid RBA alusvesti kaitsetase on NIJ IIIA, samas PASGTi oma päriselt selleni ei küüni. RBA kõhu- ja seljataskutesse saab paigutada alumiiniumoksiidist kuulikaitseplaadid mõõtmetega 25x30 cm. Vesti esimesel mudelil oli kuulikaitseplaat ainult ees, vest oli küll kergem, kuid lahingus eluohtlik, näiteks 1993. aastal Somaalias Muqdisho tänavalahingutes hukkus üks ranger tema selga läbi alusvesti tabanud kuulist. Paraku kaalusid mõlemad kaitseplaadid sama palju kui põhivest ja see kokku 10–11 kg kaaluv vest oli sõduritele raske kandam. Ka ülejäänud USA sõjavägi märkas kuulikaitseplaatide vajalikust ja 1996. aastal telliti 4000 komplekti plaadikandjaid Interim Small Arms Protective Overvest (ISAPO), mida sai vajadusel kanda PASGTi killuvesti peal. ISAPO plaadikandjaid kasutati vähe, sest neid jagatigi välja ainult vähestele üksustele, lisaks hakati aastatuhandevahetusel kasutama uut kaitsevesti Interceptor, milles on RBA eeskujul nii pehme kevlarist alusvest kui ka kuulikaitseplaadid. Kaitse Kodu! 8/2014

Sõj Sõjaraud d

COMMONS.WIKIMEDIA.ORG

Interceptor Body Armor nelja kamuﬂaažiga

Interceptor ja SAPI

Aastal 2000 kasutusele võetud IBA vestile oli võimalik vastavalt ohtudele ja võitleja kandevõimele lisada palju erinevaid kaitseelemente, mis suurendasid aga oluliselt kaitsevesti kaalu. Kui SAPI plaat kaalus 1,8 kg ja kaitses tasemel NIJ III ehk 7,62 M80 täismantelkuuli eest, siis kuulipilduja PKM ning täpsuspüssi SVD kuulide, sh soomustläbistava moona eest kaitsev IV klassi plaat ESAPI kaalus 700 grammi rohkem ehk 2,5 kilo. Keskmine ESAPI plaat oli 24 x 32 cm suurune ja vesti külgedele sai lisada veel ühekilosed küljeplaadid ESBI, mis katsid 15x20 sentimeetri suurust ala. Raskemad kaitseplaadid koos kubeme-, kaela- ja õlakaitsmetega kahekordistasid baasvesti kaalu ja hakkasid sõdureid oluliselt aeglustama, sest kaitsevest kaalus 15–16 kg.

SAPI kuulikindlad plaadid NIJ III eest ja tagant

IOTV kokkupanduna eest ja tagant

DEFENCEINDUSTRYDAILY.COM

Peamiseks eesmärgiks oli luua RBAst kergem vest, mis ka saavutati. RBA kaalus koos kuulikaitseplaatidega kuni 11 kilo, millest alusvest 3,5 kilo ja kõvad plaadid kumbki 3,5 kilo. IBA alusvest OTV kaalus 3,8 kilo ja uued SAPI kuulikaitseplaadid kaalusid sama kaitsetaseme NIJ III juures poole vähem, 1,8 kilo, mis vähendas vesti kogukaalu 7,5 kiloni. IBA on eest ja tagant kaetud Pouch Attachment Ladder Systemi (PALS) kinnituslintidega.

ARMSLIST.COM

1998. aastal alustati USA maaväe ja merejalaväe uut tüüpi kaitsevesti valmistamist, mida nimetatakse Interceptor Multi-Threat Body Armor System (IBA). IBA alusvesti kutsuti Outer Tactical Vest (OTV) ja kuulikaitseplaate Small Arms Protective Insert (SAPI). Tegemist oli moodulvestiga, sest kasutaja sai alusvestile lisada hulgaliselt lisakaitseplaate vastavalt ohule ja oma kandevõimele. Sellest ajast nimetatakse kaitseplaate sageli SAPI plaatideks.

Improved Outer Tactical Vest (IOTV) OTVi arendust nimetati IOTV ja see tuli kasutusele 2006. aastal suuresti Afganistani ja Iraagi sõja kogemuse tõttu ning on USA maavägede peamine kaitsevest. OTV on samuti jätkuvalt kasutuses Kaitse Kodu! 8/2014

ja osa lisakaitseplaate on nendel vestidel ühised. Vanad vestid vahetatakse IOTVi ja teiste uuemate mudelite vastu välja loomuliku kulumise käigus. Paar tuhat IBAd kingiti 2014. aastal Ukraina valitsusvägedele. 55

Sõjaraud

Arendustegevuse eesmärgiks oli muuta kaitsevest kergemaks ja suurendada kaitstavat kehapinda. Iraagi ja Afganistani sõjas vastaste poolt laialdaselt kasutatud IEDd ehk isevalmistatud lõhkekehad tähendasid hulgaliselt killuhaavu. USA sõdurite säästmiseks soositi pehmest materjalist krae, õrbetes ja mägekubemekaitse ja vardes taliibe jahtivarukate kandmist, mille te eriüksuslaste, kogukaal oli jalastunud võitlejatele vähemvaba ranger’ite ja langevarjuliigutamise ja kerge üle- rite kandami kergendakuumenemise kõrval miseks testiti mitmesusuur koorem. Keskmise guseid kaitseveste. suurusega IOTV kaalus 1,6 kilo vähem kui sama suurusega OTV, kuid koos lisakaitseplaatidega oli kaal ikkagi 13,6 kilo, suuremal vestil isegi 16 kilo.

25 kg, üle selle muutub samm töntsiks ja inimesed väsivad kiiresti. Tegelikult on enamik võitlejaid tänapäeval ülekoormatud. IOTV-le lisati õlgade säästmiseks puusavöö, mis tõmmati pärast vesti selgapanemist kõhu ümber pingule. Teine oluline uuendus on kiiravamiskaabel, mis asus vesti ees võitleja rinnal. Kaablist tõmmates sai kogu vesti kiiresti avada ja maha võtta. Kiiravamiskaabel oli tähtis meedikutele, kes said kiiremini hakata vigastusi otsima ja ravima.

OTV toetas kogu raskusega kandja õlgadele ja võis kaaluda koos varustustaskutega 25–30 kilo, mis on pikematel rännakutel ja patrullides väga suur koormus ka tugevale inimesele. Sama olukord tekib seljakotiga. Halva ehitusega või lihtsalt valesti pakitud seljakott soonib õlgadesse, tekitades vereringeprobleeme ja valu, ning väsitab kandjat. Et õlgade koormust vähendada, püütakse raske seljakott toetada kandja alaseljale ja puusadele.

Modular Body Armor Vest (MBAV) ja Soldier Plate Carrier System (SPCS)

Kõrbetes ja mägedes taliibe jahtivate eriüksuslaste, ranger’ite ja langevarjurite kandami kergendamiseks testiti mitmesuguseid kaitseveste. Jättes moodulvestist välja kõik peale alusvesti ja kuulikaitseplaatide saadi Modular Body Armor Vest (MBAV) ja Soldier Plate Carrier System (SPCS), millega kaetud kehapind oli vanade vestidega kaetust oluliselt väiksem, kuid vest ise märgatavalt kergem: MBAV kaalus 7,3 kg ja oli 6 kilo kergem

DEFENCEINDUSTRYDAILY.COM

Meenutame, et ajaloolise kogemuse najal ei tohiks sõduri varustus kaaluda oluliselt rohkem kui 20–

IOTV oli küll hea ja kaitses enamikku elutähtsaid organeid kildude eest, kuid soojas kliimas tekkis sõduritel neid kandes ülekuumenemisoht. Ülekuumenemist püüti leevendada, kandes kaitsevesti all hästi hingavat võrksärki. Lisaks olid OTV ja IOTV liiga rasked pikemates jalgsipatrullides.

IOTV osadena

Kaitse Kodu! 8/2014

Sõjaraud WIKIPEDIA.ORG

USA sõdur IOTViga

kui IOTV. Maksimaalse killukaitse asemel kaeti rindkere kuulikaitseplaatidega. Vajadusel sai kergetele vestidele kinnitada IOTVi lisakaitseplaate. Minimaalset kaitsevesti nimetatakse plate carrier’iks ehk plaadikandjaks, tavaliselt tähendab see kaitsevesti, kus ongi ainult III või IV klassi kaitseplaadid. Kõvu kuulikaitseplaate valides ja kasutades peab arvestama, kas need on mõeldud pehme kaitsevesti peal või ilma kaitsevestita kandmiseks. Esimesed vajavad lubatud kaitseklassi saavutamiseks pehme kaitseplaadi tuge, ilma selleta võib kõva plaat murduda ja kandja saab vigastada kuuli või kaitseplaadi tükkidega. Stand alone ehk ilma pehme plaadi toeta üksi kasutatav kuulikaitseplaat on mõnevõrra raskem: kui IV klassi plaat alusplaadi peale kaalub 2,8 kg, siis üksi kasutatav kuulikaitseplaat kaalub 3,4 kilo. Kaitse Kodu! 8/2014

Soldier Plate Carrier System (SPCS) eest ja tagant

POOLA KAITSEMINISTEERIUM

Sõjaraud Poolakad loodavad oma uue stealthtanki prototüübi valmis saada juba paari aasta pärast

Sõjamasinad muutuvad nähtamatuks Lahinguvälja jälgimine erinevate vahenditega pole tehnoloogia kiirest arengust hoolimata minetanud oma tähtsust. Peagi võib see muutuda, sest mitmed tootjad on asunud oma sõjatehnikat täiesti nähtamatuks muutma. KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

eatavasti on kõige parem viis millegi varjamiseks see taustaga ühte sulatada. Enamasti tähendab see maskeerimist, mille juures läheb käiku kõik, mis parasjagu käepärast on, alates spetsiaalsetest võrkudest ja lõpetades elusloodusega. Inimsilma petab küll ära, kuid ainult kindlatel tingimustel ja siiski mitte alati. Tehnoloogiat aga nii lihtsalt ei lollita, sest soojusjälg jääb ikka maha ja ega ka radarid pimedad ole.

liste jälgimisvahendite ninapidi vedamiseks 90% juhtudest staatilistest vahenditest. Ülejäänud 10% puhul aga ei pääse mööda aktiivsetest meetmetest (Vapolini 2013). Ühendriikides baseeruv sõjatööstusettevõte BAE Systems Land & Armaments just selliste süsteemide loomisele keskendubki. Koostöös poolakatega on nad asunud looma uut tanki, mis peaks tänu uutele materjalidele ja muudele tehnilistele lahendustele jääma igasuguste elektrooniliste jälgimisseadmete eest täiesti varjatuks (PL-01: Polen… 2014) Kuna projekt pole planeerimisjärgust väga palju kaugemale jõudnud, ei saa sellele ka mingit hinnangut anda. Sellest hoolimata on mitmed sõjatehnikaeksperdid, peamiselt küll teiselt poolt idapiiri, avaldanud arvamust, et sellist masinat pole võimalik luua (ibid.). Jääb vaid loota, et tõenäoliselt lähiaastatel valmiv tanki prototüüp tõestab vastupidist.

Elektrooniliselt nähtamatu Viimaste petmiseks on võetud kasutusele mitmesuguseid meetmeid, mis koosnevad erinevatest disainielementidest, elektroonilistest vahenditest ja spetsiaalsetest kattematerjalidest. Praktiliselt samad abinõud kehtivad ka masinate soojusjäle peitmise juures. Sõjatehnikale on lisatud mitmeid aktiivseid ja passiivseid süsteeme, mis peaksid nende avastamise lahinguväljal soojus- või infrapunakaameratega väga raskeks tegema. Maailma ühe juhtivama varjestustehnoloogiakompanii Saab Barracuda andmetel piisab elektrooni58

Loomulikult pole poolakate projekt ainus raud, mis BAE-l selles valdkonnas tules on. 2011. aastal tutvustas firma Adaptivi nime kandvat tehnoloogiat, mida nad arendavad koostöös Rootsi relvajõududega (Vapolini 2013). Tegemist on omavahel ühendatud kuusnurksete pooljuhtidest katteplaatide süsteemiga, mis toimib kõrgtehnoloogilise maskeerimisvõrguna. Arvuti saab erinevate soomusmasinale paigaldatud andurite abil andmeid väliskeskkonnast ja tõstab või langetab sellest lähtuvalt plaatide temperatuuri. Tänu sellele sulandub sõiduk taustaga ühte ja on erinevatele elektroonilistele jälgimisseadmetele praktiliselt nähtamatu. Kaitse Kodu! 8/2014

Peale selle on Adaptivi võimalik kasutada petteoperatsioonide korraldamisel, sest süsteem suudab projitseerida erinevate sõidukite soojuspilti. See tähendab, et soomukid jätavad vastavates vaatlusseadmetes mulje tavalistest pereautodest. Süsteem suudab kujutist säilitada liikumiskiirusel kuni 30 km tunnis ja hakkab toimima kauguselt alates 500 meetrist. Suurema kiiruse või lühema distantsi korral maskeering hajub ja sõiduk saab taas nähtavaks. Samuti ei suuda Adaptiv varjata masinat inimsilma eest, mistõttu on see kõige tavalisemal visuaalsel vaatlemisel üsna kergesti avastatav.

BAE Systems’i Adaptivi tehnoloogia on ilmselt tänapäeval turul olevatest elektroonilistest maskeerimisvahenditest kõige arenenum

Kuigi probleem on iseenesest igivana, pole seda veel suudetud lahendada. Vähemalt kuni tänapäevani mitte, kuid märgid näitavad, et murdepunkt on lähedal. Mitmed sõjatööstusettevõtted on välja tulnud erinevate lahendustega, kuidas tehnikat silmale täiesti nähtamatuks muuta. Nende eesotsas on loomulikult BAE tänu Adaptivi tehnoloogiale.

Firmal on hetkel oma Häglundi allüksuses katsetamisjärgus süsteem, mille loomise juures on kõvasti inspiratsiooni ammutatud nende Adaptivi tehnoloogiast. Seetõttu on ka probleemid mõlemal lahendusel üsna sarnased. Adaptivi eesmärgiks oli soomusmasina soojusjäle peitmine erinevate vaatlusseadmete eest, uus süsteem peab tegema sõiduki inimsilmale nähtamatuks. Selle saavutamiseks filmivad masinale paigaldatud kaamerad pidevalt ümbrust, mille järel kuvab arvuti salvestatud materjali kohe sõiduki välispinnale. Kuigi süsteem iseenesest toimib ja seda on ka juba mõned korrad demonstreeritud, jätab selle töökindlus veel soovida. Sarnaselt Adaptivile, on uue lahenduse põhiliseks murekohaks videopildi sujuva edastamise säilitamine suurematel kiirustel ja selle projitseerimine ümber soomuki 360 kraadi ulatuses. Ometi on BAE Häglundsi usk uude tehnoloogiasse niivõrd suur, et nad on asunud seda aktiivselt katsetama rauteril (see on jalaväe lahingumasina uus eestikeelne nimetus) CV90 (Brown 2014). Kahjuks on tulemused endiselt suure saladuskatte all, kuid kiire areng PLED (Polymer Light-Emitting Diodes, eesti k polümeervalgusdiood) ning LCD (Liquid Crystal Display, eesti k vedelkristallkuvar) tehnoloogia vallas annab tunnistust, et sõjamasinate varjamine elektrooniliste abivahenditega pole tõenäoliselt kauge tulevik. Suurele potentsiaalile vaatamata ei panusta siiski kõik ettevõtted elektroonikale. Saab Barracuda tootevalikus on kesksel kohal mobiilne moondamissüsteem (MCS ehk Mobile Camouflage System), mida on võimalik ilma erilise koolituseta omavahel ühenduvate paneelidena sõidukitele paigaldada nende konstruktsiooni ja võimekust muutmata. MCS pakub kaitset nii visuaalvaatluse kui ka muude elektrooniliste jälgimisseadmete eest. Lisaks suurendab süsteem sõjamasinate tolmukindlust, Kaitse Kodu! 8/2014

3 X BAE

Silmale nähtamatu

toimib kliimakontrollivahendina ja aitab vähendada kütusekulu. Ka saab seda vastavalt vajadusele kiiresti modifitseerida või üldse eemaldada. Umbes sarnast, kuid natuke püsivamat lahendust pakub Kreeka ettevõte Intermat. Nende iseliimuva moondevärvi Chameleon Skin pealekandmine ei nõua mingit väljaõpet ning seda on põhimõtteliselt võimalik teha otse lahinguväljal (Vapolini 2013). Muidugi eeldusel, et kõik tarvilikud seadmed on seal olemas.

daptivi eesmärgiks oli soomusmasina soojusjäle peitmine erinevate vaatlusseadmete eest, uus süsteem peab tegeKindlasti muutuvad maskeerimisva- ma sõiduki inimsilmale hendid, olgu need siis aktiivsed või nähtamatuks. passiivsed, tulevikus üha tõhusamaks, kuid asjatult paanikasse sellepärast veel minema ei pea. Igale meetmele leidub ka vastumeede, meil tuleb see ainult välja mõelda ja kasutusele võtta. Allikad Brown, N. 2013. BAE Systems reveals CV90 enhancments. — IHS Janes’s International Defence Review, Vol 47, p. 19. PL-01: Polen stellt den „unsichtbaren“ Panzer vor. 2014. — Schweizer Soldat, nr. 09, st. 32. Vapolini, P. 2013. Vehicle Survuvability, A Holistic Problem. — Armored Vehicle Protection (Armada Compendium), Vol. 37 (2), pp. 1—4.

EHA JAKOBSON

Naiskodukaitse

Naised tegid võidu süüa Tartu maleva tagalakeskus oli 5. oktoobri hommikul täis pisut ärevil võistkondi, kes ootasid, et välitoitlustusvõistluse kohtunikele oma kodune ülesanne ette näidata. LEANE MORITS Naiskodukaitse instruktor

agu ikka, alustasime A-tähest ehk Alutaguse ringkonnast. Nende kuivpaki energiasisaldus oli 4009 kcal, hind klappis ja kõik komponendid olid kodumaised või vähemalt Eestis pakendatud: küüslaugupekk, leib, pilaff lambalihaga, maguspala ja isegi kohv. Hea mõttena tuli naistelt soovitus vajadusel karamellkompvek soojas (või külmas) vees ära sulatada ja sel viisil morsijooki saada. Kohtunikele meeldis ja Alutaguse naised said maksimumpunktid.

Sõbra aiamaa piparmündist ja pika säilivusajaga Reisileivast Järgmisena tulid kohtunike ette Harju naised. Paki energiasisaldus 4004 kcal. Sealgi olid tuvastatavad eestimaised tootjad ja toidud, toreda erisusena piparmünt „sõbra aiamaalt“. Kuivpakkide esikolmikusse (kõigil võrdne punktisumma 17) mahtus ka Tartu oma kondenspiimaga, mis pälvis ühe kohtuniku lisapunkti. Lisaks muidugi kõik muu, mis ööpäeva jooksul kõhu täis peaks hoidma: kodumaised konservid ohtunikud tõid ja kiirpudrud, mahlajook välja ülesanja magusad suupisted. nete täitmisel Nende pakist saab välja tuua ka kodumaise pika valitsenud hea säilimistähtajaga (60 koostöö nii võistpäeva) leiva – Reisileiva kondadesisesi kui ka (tootjaks Paide Euroleib) –, mida kahjuks meie võistkondade vahel. lepingupartner Selver oma sortimendis ei paku. Küll aga on see kättesaadav teistest poekettidest. See leib oli veel kolme võistkonna pakis just oma pika säilivusaja tõttu.

Pärnu oli oma pakiga neljandal kohal (16 punkti). Kalorid paigas ja isegi natuke üle, hind klappis. „Kodumaise“ kohvi asemel oli maitse kaalutlustel valitud Nescafe kolm-ühes kohv. Kavalusena oli lahti võetud Felixi kiirkartulipudru karp ja pakki pandud ainult üks portsjon pudrumaterjali. Reisileiva kohta ütlesid nad, et on ise proovinud ja teavad, et see on maitsev ja kannatab ka muljumist. Maksimumpunktid saanud Alutaguse ringkonna kuivtoidupakk: küüslaugupekk, leib, pilaff lambalihaga, maiustus ja kohv, lisaks karamellkompvek, mida saab kasutada ka morsi maitsestamiseks

Kaitse Kodu! 8/2014

Eesti tooteid annab otsida Üldiste raskustena tõid peaaegu kõik võistkonnad välja tõsiasja, et Eesti toodangut pidi poest lausa eraldi otsima ja siltidelt lugema, et mitte alt minna. Mõnd asja pidi lausa mitmest poest otsima. Raskusi tekitas ka see, et kõikidele kaupadele polnud energiarikkust märgitud ja nii tuli mõne väiksema pähklipaki energiakogus arvutada analoogse suurema paki järgi. Võistkondade jutust jäi mulje, et kõik olid kodutöö korralikult teinud, ei olnud kedagi, kes oleks tulnud n-ö mütsiga lööma. See väljendus ka punktides: selle vooru esimese ja viimase koha vahe oli kaks punkti. Loodetavasti annavad üksteise pakid välikokkadele häid mõtteid, mida oma maleva meestele edaspidi metsa kaasa panna. See ju ülesande üks mõte oligi.

Kõige tähtsamad: katlatoit ja koostöövaim Välitoitlustusvõistlus, mis algas tegelikult juba 4. oktoobri varahommikul, koosnes neljast ülesandest. Kõige suurema kaaluga oli välikatlas ühepajatoidu valmistamine (tulemuseks kümme ühepajatoitu, mis maitsesid kõik väga hästi), magustoidu valmistamine sisetingimustes (siin võis lasta fantaasial lennata etteantud eelarve piires, milleks oli 5 eurot viie portsjoni kohta), siis vaadati üle kuivpakid ja lõpuks tuli täita välitoitlustusalane test. Kohtunikud tõid välja ülesannete täitmisel valitsenud hea koostöö nii võistkondadesisesi kui ka võistkondade vahel. Mitte et see naiskodukaitsjate puhul midagi erilist oleks, aga rõhutati just seda, et isegi võistlustingimustes oldi üksteisega sõbralikud ja arvestavad. Võib-olla tuli see ka sellest, et osa võistlejatest olid juba vanad tuttavad – kohtutud on nii välikokakursusel kui ka erinevatel Kaitseliidu suurõppustel väliköökidega toitlustamas olles.

ringkonna välikokkade ees esikoha. Võistluse korraldajad Tartu ringkonnast kogunesid järelanalüüsiks veel kord 16. oktoobril ja panid kirja kõik head ja vead tulevaste tegijate tarbeks.

Tartu naiste katlasse piilub segajast paremal ka loo autor Leane Morits

Harju naised suurendasid toidupaki mõttelist väärtust „sõbra aiamaalt“ toodud piparmünditee materjaliga

Lisainfo

Ent see oli siiski võistlus, kus keegi pidi osutuma teistest paremaks. See keegi oli Alutaguse ringkonna võistkond, mis saavutas Naiskodukaitse välitoitlustamise kutsevõistlusel Tartu ja Harju

ÜLESANNE: Koostada ja kaasa võtta 24 tunni kuivpakk Eestis toodetud ja/või pakendatud toiduainetest summas kuni 8,37 eurot, jälgides kaloraaži (4000 kcal). Kuivpaki komponendid peavad olema pakendatud. Paki säilivusaeg peab olema üks nädal. Olla valmis tutvustama ja põhjendama paki sisu. Et seekordse võistluse üks eesmärke on näidata võimalusi eestimaise toodangu kasutamiseks, võib kuivpakis kasutada ka kohalike väiketootjate poolt pakutavat, arvestusega, et sama tootega peab saama varustada ühe õppuse 130 kuivpakki.

Kaitse Kodu! 8/2014

Tartu sai lisapunkti kondenspiima eest, mis pakkus vaheldust tavapärasele kuivpakimaiusele halvaale

Naiskodukaitse

I koht: Liina Laurikainen, „Sõpra tuntakse hädas“

Naiskodukaitse fotovõistluse parimad said pärjatud Räpina loomemajas 18. oktoobril korraldatud tänuüritusel kuulutati välja Naiskodukaitse fotovõistluse „Heategu läbi minu silmade“ võidufotod. Võistlusele saadeti 156 väga erilist pilti, mille hulgast žürii valis välja erinevates kategooriates kümme tööd. ESTI TAAL fotovõistluse „Heategu läbi minu silmade“ projektijuht

simese koha ja auhinna – fotosessiooni fotograaf Grethe Rõõmu juures – võitis Liina Laurikainen fotoga „Sõpra tuntakse hädas“, teise koha ja publiku lemmiku tiitli pälvis Tuuli

II koht ja publiku lemmiku tiitel: Tuuli Kotov, „Endast vanemaid tuleb ikka rõõmuga aidata“

Kotovi foto „Endast vanemaid tuleb ikka rõõmuga aidata“ ning III koht läks Regina Urbile pildi eest „Krobelistes kätes on palju sooja“. Žüriisse kuulusid Kaitseliidu Põlva maleva pealik kapten Janel Säkk (žürii esimees), Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, Kodutütarde peavanem Angelika Naris, Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm, Põlva maavanem Ulla Preeden, noorteprojekti „Meediasüst“ eestvedaja Põlvamaal Kadri Pelisaar, Räpina aianduskooli fotograafiaõpetaja ja hobifotograaf Toomas Mastik ning Kaitseliidu Põlva maleva kaplan Toomas Nigola. Kõnealuse, Naiskodukaitse kuuenda fotovõistluse korraldajaks oli Naiskodukaitse Põlva ringkond.

III koht: Regina Urb, „Krobelistes kätes on palju sooja“

Kaitse Kodu! 8/2014

Kodutütarde ja Noorkotkaste eripreemia: Ainika Mägi, „Rühmajuhi talvepuud said tuppa veetud“ Kaitseliidu Põlva maleva eripreemia: Piret Taim, „Heategevuslik metsaistutus ehk tegu, mis pakub rõõmu aastateks“

Naiskodukaitse eripreemia: Pirko Peterson, „Vaikusehetk iseendaga enne suurt tormi — Kevadtormi 2013“

Naiskodukaitse eripreemia: Maret Kommer, „Kahepoolne kasu — pisike sõõm ühele, suur sõõm teisele“

Kategooria „Väikesed abivalmis käekesed“: Aile Vals, „Kes ütles, et rattasõit on kerge“

Kaitse Kodu! 8/2014

MTÜ Meie Stuudio eripreemia parima süžee eest: Karmel Jano, „ Lastelt lindudele“

URVE LOIT esmaabi erialavõistluse peakorraldaja

Viljandimaal Vana-Võidus 10.—12. oktoobrini korraldatud Naiskodukaitse esmaabi erialavõistluse võitjaks tuli Pärnumaa ringkonna esindus koosseisus Andria Hüva, Tiina Kadak, Gerli Laagus ja Janeli Ots Viru ja Valga ringkondade esinduste ees. NELE PERNITS

Naiskodukaitse

Esmaabivõistlus annab uusi oskusi

Oskusi ja teadmisi said võistlejad näidata nii tsiviil-, pääste- kui ka lahingumeditsiini ülesandeid täites ja erinevates õpitubades osaledes. Abi tuli anda põletuste, autoõnnetuse, erakorraliste haigusseisundite, traumakannatanute ja erinevate lahingusituatsioonide korral. Uudse olukorrana tuli võistlejatel kannatanud üles leida pimedas ruumis, mistõttu tuli kasutusele võtta kõik olemasolevad meeletajud ja meeskonnatööoskus. Situatsiooniülesannete õnnestumise eest tuleb kiita kannatanuid, kes suutsid oma rolli väga realistlikult välja mängida. Tõsisemalt pani õnnetuste üle mõtlema videoülesanne, kus arutleti abi andmist reaalselt juhtunud õnnetuses. Füüsilise vormi pani proovile ülesanne, kus olemasolevatest abivahenditest tuli valmistada kanderaam ja transportida sellega üht meeskonnakaaslast. Olulisi oskusi said kõik osalejad juurde žguti, kaelalahase ja termoteki kasutamises. Lisaks viisid Naiskodukaitse esmaabiinstruktorid Jaana Ukkur ja Maret Kommer läbi huvitavad ja informatiivsed õppetunnid lahingukannatanu ja häirekeskuse tegevuste teemadel. Esmaabi erialavõistluse eesmärk on arendada Naiskodukaitse esmaabialast väljaõpet ning anda liikmetele õpitubade ja kogemuste kaudu juurde uusi esmaabiteadmisi ja -oskusi. Võistlust korraldatakse alates 2008. aastast üle aasta. Tänavune võistlus oli neljas. Seekordsel erialavõistlusel osalesid kõikide Naiskodukaitse ringkondade esindused, kokku 15 kolme- ja neljaliikmelist naiskonda, kellele pakkus konkurentsi kaitseväe logistikapataljoni ajateenijatest koosnev külalisvõistkond. LEMBE LAHTMAA

Märjamaa naised said Velise laadal käe valgeks NELE PERNITS Naiskodukaitse Märjamaa jaoskonna esinaine

Velisel peetakse sügiseti laata. Tänavul 4. oktoobril olid seal esmakordselt kohal ka Märjamaa jaoskonna naiskodukaitsjad. Laadahommik kulges meeletus rutus, aga enne laada algust me oma killavooriga Velisele jõudsime ja ennast sisse seatud saime. Juba see rahvas tuligi ja juba me hõikasimegi, et tulge meiega teed jooma ja kooki sööma ning juttu puhuma. Pisukese umbusuga suhtuti küll sellesse, et kuskilt midagi tasuta saab. Aga nad tulid siiski. Ja neid tuli palju ja nad olid väga rõõmsad, et neile lihtsalt kooki ja sooja teed pakuti. Tuleb tõdeda, et inimesed tahtsid juttu rääkida küll: Naiskodukaitsest, Kaitseliidust, riigikaitsest, Ukrainast. Meid tutvustavad infomaterjalid said kiiresti otsa ja ega kookigi laada lõpuni jätkunud. Küll aga olime ise väga rahul ja rõõmsad, sest olime paljude toredate inimestega kohtunud, kudumisprojekti kohta infot levitanud, Naiskodukaitsest rääkida saanud ning jaganud mitu Naiskodukaitse ja Kaitseliiduga liitumise sooviavaldust. Olime laadal populaarsed ja meist naljalt sõna juttu rääkimata või tükikest kooki söömata mööda ei saanud. Eriti tegi südame soojaks see, kui naised tulid ja ütlesid, kui tore on meid päriselt näha, sest seni oldi meie kohta vaid lehest loetud. Märkimata ei saa jätta ka maitsvat suitsukana, mis meile tänutäheks kookide eest toodi. Igatahes on naiskodukaitsjatel nüüd ka Velise laadal käsi valge.

Kaitse Kodu! 8/2014

Naiskodukaitse

Lüganuse jaoskond käis sügisretkel AVE PAAVO Naiskodukaitse Lüganuse jaoskond

Naiskodukaitse Alutaguse ringkonna Lüganuse jaoskond korraldas 27. ja 28. septembril sügisretke, millel osalesid ka Jõgeva ringkonna esindajad.

IIVE ROHTLA

Esimene päev algas orienteerumisvõistlusega Toila pargis. Iga punkti juures tuli küsimustele vastamiseks lisaks teabetahvlile kasutada internetti. Pisikese panuse andsime ka ranna puhtusesse, sest üheks ülesandeks oli tuua sealt ära pisut prügi. Jõgeva naiskodukaitsjad olid ette valmistanud toreda ülesande, kus osalejad pidid paaris valmistama toitu ja tegema maskeeringu. Seda aga viisil, et eespool seisja nägi küll töövahendeid, aga ei tohtinud neid puudutada, vaid pidi juhendama tagapool seisva kaasvõistleja käsi. Õhtuks suunduti Toila motovillasse, kus sügisretkelised said lähemalt tuttavaks. Teise päeva hommikul viis tee Alutaguse puhke- ja spordikeskusesse, eesmärgiks läbida matkarada ja tutvuda taldrikugolﬁga. Kahepäevase ürituse lõpetas külaskäik Kuremäe kloostrisse ning jalutuskäik allikale. Üksmeelselt peeti sügisretke kordaläinuks või, nagu ütles Lüganuse jaoskonna uus liige Ilona: „Ma enam ei mäletagi, millal mul eelmine kord nii huvitav nädalavahetus oli.“

Staabiassistendid läbisid täiendõppe SIGRID LAANEMETS Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Tallinnas said 17.—19. oktoobrini kokku 22 naiskodukaitsjat üle Eesti, et arendada side- ja staabiassistentide erialast väljaõpet. Täiendõppe teemad olid valitud vastavalt ringkondadest tulnud tagasisidele, milliseid nüansse staabiassistendi töös oleks kõige rohkem vaja üle korrata. Kohal oli nii erineva side- ja staabitöö kogemusega kui ka vaid baaskursuse lõpetanud staabiassistente. Nii mõnigi oli tulnud täiendõppele teadmisega, et Lääne-Eesti malevate ühisõppus Orkaan ootab.

Valgamaa naiskodukaitsjad pidasid spordipäeva Otepää Kaitseliidu maja juures sai 5. oktoobril teoks Naiskodukaitse Valga ringkonna spordipäev. Sportlik kohtumine tõi kokku võistkonnad Valga, Tõlliste, Tõrva ja Otepää jaoskonnast, eraldi osales Naiskodukaitse Valga ringkonna juhatuse tiim. Pealtvaatajatena elas võistlejatele kaasa arvukalt lapsi, kokku osales spordipäeval peaaegu 40 inimest. Spordipäeva üldvõitja oli Valga ringkonna juhtidest koosnev võistkond. Teise koha saavutas Valga ja kolmanda Otepää jaoskond. Päeva sisustasid nii tõsisemad kui ka meelelahutuslikumad võistlusalad, mis pakkusid kaasategemislusti kõigile osavõtjaile. Mälumäng pani proovile teadmised Naiskodukaitsest ja ka Valgamaast. Sportlikus osas võeti mõõtu näiteks suusasaapa viskamises, hularõnga keerutamises ja lustlikus teatevõistluses. Teadmistest ja tulemustest olulisem oli meeskonnavaim ja koostöö ning sõbralik ja rõõmus õhkkond. „Spordipäeva korraldasime juba teist korda. Loodame, et see traditsioon jätkub,“ sõnas Valga ringkonna Otepää jaoskonna esinaine Mari Mõttus. „Hea meel oli, et kõik jaoskonnad olid esindatud ja ka juhatus pani välja oma võistkonna.“ Sportlik kohtumine lõppes autasustamisega. Seejärel nauditi koos päikeselist pühapäeva ja laeti patareisid maitsvate suupistete, ahjusooja kringli ja taimeteega. „Täname kõiki osavõtjaid,“ ütles Mõttus. „Erilised tänusõnad naiskodukaitsjatele Inga Kotkamäele, Ene Prantsule, Tuuli Merimaale ja Rita Pärnikule. Järgmise spordipäeva korraldab seekordne võitja — Naiskodukaitse Valga ringkonna juhatus.“

Kaitse Kodu! 8/2014

PILLE-RIIN MOILANEN Naiskodukaitse Harju ringkond

Ilusal septembripäeval värskes õhus viibimiseks on palju häid põhjusi. Ja samapalju häid põhjusi on teha seda koos tegusate naiskodukaitsjatega Kaitseliidu pädevate instruktorite juhtimisel. Seenekorvid jäid seekord koju ja kaasa said pakitud hoopis seljakotid. Kellel 10, kellel 15 kg raskuseks, sekka mõned hoopis kerged. Eelmisel aastal oli rännakuks valmistumine põhjalik ja distants kõigile üks. Tänavu mindi pärast lühikest instruktaaži ühele kahest rajast. Pikem rada (15 km) viis ringiga ümber Keila lähedal olevate turbaväljade, mööda Ohtu mõisast ja tagasi Aia tänava maja juurde. Rajal oli kaks joogipunkti, turvaauto sõitis kaasa kuni viimase joogipunktini ning tõi sealt tagasi noorima pikale rajale läinu — seitsmeaastase poisi — ja ühe kodutütre, kes vajas kerget esmaabi. Kogu ülejäänud rännakuseltskond ﬁnišeeris instruktor Rene Toomse juhtimisel ajaga veidi üle 3 tunni. Lühemal rajal juhtis rännakut instruktor Mihkel Süld. Umbes 5 km pikkune rada kulges Keila linnas. Noorim raja läbinu oli nelja-aastane. Peab siiski tunnistama, et tema täitis seekord seljakotiraskuse ülesannet. Küllap juba järgmisel aastal on poiss ka ise rajal. „Kas nüüd läheme pikale rajale?“ küsisid lühemalt distantsilt naasnud tulevased kodutütred. Lastele oli majas mängutuba, sai joonistada ja ristsõnu lahendada.

Jane Bondi tiitel omanikku ei vahetanud

Risti naistel igav ei hakka

MARIS SOONSEIN

KATI OJAVER-HEIDEMANN

Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Naiskodukaitse Lääne ringkonna Risti jaoskonna esinaine

Naiskodukaitse Tallinna ringkond korraldas 30. septembril teist aastat oma laskevõistluse, et selgitada välja parim pealinna laskur ehk Jane Bond 2014. Jõukatsumise võitis tiitlikaitsja Sirle Baldesport-Märss, teise koha saavutas Lemme Berkis ja kolmanda medali viis koju Jette Aus. Kui eelmisel aastal võeti mõõtu õhupüssi laskmises, siis tänavu koosnes võistlus kahest harjutusest. Esimesena tuli võistlejatel lasta spordipüstoliga kümme lasku 25 meetri kaugusel rippuvasse märklehte. Teises ringis sai sügisese õhtujaheduse käest tuppa ja seal ootas sõbralikke konkurente automaadiimitaatorist laskmine. Kui püstolitiiru tulemustel olid esikolmikus selged vahed (Sirle 92, Lemme 82, Jette 67 silma), siis automaadiimitaatorist lasid kümne elektroonilise pauguga 96 silma nii Sirle, Jette kui ka Gertrud.

MARIS SOONSEIN

Tänavu tõime eraldi välja ka parima noore laskuri ehk naise, kes on liitunud meiega 2011. aastal või hiljem. Lähtusime Tour de France’i rattasarja põhimõttest, et kui noor on põhivõistluse võitja, läheb parima noore tiitel edukuselt järgmisele ehk kuigi Jette oleks olnud ka parim noor laskur, aga oli niigi esikolmikus, upitasime loorberitele Katrin Ljudvigi.

Risti jaoskonna naiskodukaitsjad on oma õppepäevad muutnud põnevateks ettevõtmisteks. Võtmesõnaks on ühendada meeldiv kasulikuga ja lisada pisut vürtsi. Enesekaitse õppepäeva korraldasime juunis Lohusalus, kuhu sõites põikasime Määramäe meistrikotta ja osalesime saviõpetuse töötoas. Külastasime teeäärseid vaatamisväärsusi, piilusime Paldiskisse ja tagasiteel nägime kaunilt renoveeritud Keila-Joa mõisa. Enesekaitset õpetas meile Riho Ojaver Kaitseliidu Tallinna malevast, kes pani mängleva kergusega isegi meie kõige vanema osaleja Aime jalalööke katsetama. Septembri algul võtsid Kullamaa viburajal daamide vibupäevast osa ka need, kes muidu spordipäevale ei tule. Mis seal imestada — päeva motoks on „Daamilikult kübaraga“. Külla kutsusime Keila jaoskonna naised, kes üllatuslikult viisid koju vibuvõistluse kõik kolm tiitlikohta. Vibupäeva pidulik autasustamine sai teoks Koluvere lossis. Risti jaoskonna toitlustamise õppepäev kannab nime „Põlle ja kulbiga“. Teist aastat osalevad sellel ka kodutütred. Kahel eelmisel aastal sai keedetud sõdurimoosi välismissioonidel viibinutele, tänavu tegime kolme sorti õunamoosi nii oma ürituste tarbeks kui ka jõulukingitusteks. Soojade pannkookide peal said moosid kohe degusteeritud. Päeva lõpetas Ivika Raudsepp Haapsalu kutsehariduskeskusest loenguga pidulaua katmise etiketist. Lisaks lauakatmisele saime harjutada kätt salvrätikute voltimises. Ivika on ka ise aktiivne naiskodukaitsja.

Kaitse Kodu! 8/2014

NKK HARJU RINGKOND

Naiskodukaitse

Keila Käbi lubas valida jõukohase raja

Naiskodukaitse NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitse kutsub sokke kududes Ukrainat abistama

aiskodukaitse on alates 2010. aastast saatnud igal aastal paarsada isetehtud sõrmiku- ja sokipaari Afganistanis ja mujal välismissioonidel viibivatele Eesti kaitseväelastele. Et suuremahuline Afganistani missioon on Eestile lõppenud, aga naiskodukaitsjate tahe aidata ja panustada ei ole kadunud, suuname tänavu oma abi sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse – Ukrainasse. Naiskodukaitsjate eesmärk on koguda kokku võimalikult suur hulk Ukraina-Eesti värvides isetehtud villaseid sokke ja sõrmkindaid, lisada neile soojad tervitused ja saata asjad Ukraina piirkonda, kus neid kõige enam vaja on. „Kudumisprojekti kaudu saame näidata sümboolset toetust Ukraina Rahvuskaardi ridades võitlevatele meestele ja kriisipiirkonnas abi vajavatele tsiviilelanikele,“ kutsub Naiskodukaitse aseesinaine Ave Proos kõiki kampaanias kaasa lööma. MTÜ Vaba Ukraina esindaja Lauri Lemmingu sõnul on meestel külmade ilmade saabudes puudu peamiselt villastest sokkidest, aga üksused võtavad hea meelega vastu ka sõrmkindaid. „Naiskodukaitse abiga kokku kogutud sokid ja kindad saadetakse pataljonidele Aidar ja KievskajaRuss-11,“ ütles Lemming. MTÜ Eesti Pagulasabi kaudu on Naiskodukaitsel olenevalt kudumite kogusest võimalik saata üks osa sokkidest ja sõrmkinnastest Zaporižžja oblastisse, kus on septembri lõpu seisuga ametlikult registreeritud 27 779 sisepagulast. MTÜ Eesti Pagulasabi esindaja Eero Jansoni sõnul moodustavad valdava enamiku (89%) sisepagulastest naised, lapsed, vanurid ja puuetega inimesed. „Kuigi kohalik omavalitsus koostöös ettevõtjate ja kohalikest elanikest vabatahtlikega on teinud ära suure töö sisepagulaste abistamiseks, on jätkuvalt puudu kõige esmavajalikumast, ka soojadest riietest,“ sõnas Janson. Kui eelnevatel aastatel on Naiskodukaitse kudumisprojekte korraldanud pigem organisatsioonisiseselt, siis seekord on eesmärk teha ise ja kutsuda üles kõiki Eesti naisi projekti panustama. Üheskoos suudame rohkem ja saame näidata, et praeguse olukorra kiire lahendus Ukrainas on meile äärmiselt oluline. Kõik soovijad saavad 29. septembrist kuni 10. detsembrini tuua isetehtud sokid ja sõrmkindad lähimasse Kaitseliidu malevasse, kust Naiskodukaitse need kokku kogub, vastavalt vajadusele komplekteerib ja Ukrainasse toimetab.

Kaitse Kodu! 8/2014

Noored

Põlva noorkotkad ja kodutütred panid Lätist karika pihta Septembris osalesid kuus Põlva noorkotkast ja kaks kodutütart Lätis Bauskas militaarsportlikul võistlusel Colonel J. Dalbinš Cup ja naasid koju võidukarikaga. Seitsmendat korda peetud võistlusel viidi karikas esmakordselt Lätist välja.

MARGIT ÕKVA Põlva Koit

õistlustest võttis osa 11 võistkonda, neist üks Eestist ja üks Leedust ning ülejäänud olid Läti noortevõistkonnad. Kahes etapis peetud jõukatsumisel ootas ees kaks takistusrada, millest esimese läbimiseks kulus minuteid, teise ületamiseks tund ja üle selle. Lühem rada tuli läbida kahes võistkonnas, kummaski kolm noorkotkast ja üks kodutütar. Alustas noorem vanusrühm. Suurele rajale suunduti juba ühise võistkonnana. Kõik kolm katsumust lõppesid Põlva noortele teise kohaga, mis üldarvestuses andis kokku parima tulemuse.

RAGNAR TAGEL

Noorte saatjaks olnud Ragnar Tagel märkis, et mõlema raja puhul oli oluline meeskonnatöö ja Põlva noored tulid sellega suurepäraselt toime. Tageli sõnul tegi mitu võistkonda selle vea, et poisid kontsentreerusid takistuste ületamisel isiklikule sooritusele, jättes tüdrukud hätta. Põlva noorte puhul oli aga koostöö märgatav.

RAGNAR TAGEL

Pikemal rajal tuli noortel läbida mitu veetakistust ja ﬁnišisse jõuti läbivettinult

Noored ise ütlesid, et rajad ei tundunudki esmapilgul nii keerulised, kuid juba poole maa peal oli kops n-ö koos. Pikemal rajal tuli noortel läbida mitu veetakistust ja finišisse jõuti nii läbivettinult, et meeleolukas kümblus pärast võistlust tundus suisa loomulik. Küsimuse peale, et saite taas saa-

Mitmel võistkonnal oli see viga, et poisid kontsentreerusid takistuste ületamisel isiklikule sooritusele, jättes tüdrukud hätta. Põlva noorte puhul oli aga koostöö märgatav

Kaitse Kodu! 8/2014

Noored RAGNAR TAGEL

Enne Läti jõukatsumist käisid võistlejad oma taset testimas Kuperjanovi jalaväepataljoni NATO standarditele vastaval takistusrajal

bastest vett välja valada, vastasid noored, et mitte ainult saabastest, vaid mütsist ka. Lisaks veele tuli noortel trotsida kõrgusi, roomata, püsida tasakaalus, sõuda ja isegi sõjaväemasinat lükata.

Lätis võidetud karikas on rändkarikas, mida järgmisel aastal kaitsta tuleb. Igaks juhuks palusid korraldajad, et kui Põlva noored järgmisel aastal võistlustel ei osale, saadaksid nad karika siiski Lätti tagasi. Kaitse Kodu! 8/2014

RAGNAR TAGEL

Lätti võistlustele ei mindud siiski niisama lambist. Enne käidi võistlejate üldist taset testimas Kuperjanovi jalaväepataljoni NATO standarditele vastaval takistusrajal. Põlva maleva noorteinstruktor Maive Tõemäe kommenteeris, et juba Kuperjanovis nähtu kinnitas usku noorte edusse.

Võidukarika tõid Põlva malevasse Meelis Oru, Margo Saarna, Raul Kübard, Tamur Ostra, Lauris Pikk (Noorte Kotkaste Laheda rühm), Alvar Mällo (Orava) ning Adriana Konsing (Kodutütarde Räpina rühm) ja Renate-Ly Mehevets (Mooste)

Noored

Viru maleva noortejuht pälvis aasta õpetaja tiitli HANNES REINOMÄGI Viru maleva teavituspealik

Riiklikul aasta õpetaja galal tunnustati Lääne-Virumaa klassijuhatajaks 2014 Rakvere täiskasvanute gümnaasiumi põhikooliõpilaste klassijuhataja Aare Veedla. 1993. aastast on Aare Veedla Kaitseliidu Viru maleva kaitseliitlane ja Rakvere noorkotkaste rühma noortejuht. Aastatel 2001—2003 oli ta Noorte Kotkaste Viru maleva pealik. Aastast 2012 võttis Aare juhendada Roela rühma noorkotkad.

TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Aare Veedla on ka aktiivne abipolitseinik ja Kaitseliidu Viru maleva abipolitseinike rühma pealik. 2003. aastal läbis ta Kaitseliidu koolis abipolitseinike funktsioonikoolituse, 2004. aastal politsei- ja piirivalveameti abipolitseinike esmakoolituse ja 2005. aastal kaitseliitlaste koolituskursused. Teda on tunnustatud Viru maleva teenetemärgi ning Kaitseliidu teenetemedali III ja II klassiga. Noorte Kotkaste organisatsioon tunnustas Aare Veedlat 2005. aastal teenetekirja, 2007. aastal Aitaja märgi ja 2014. aastal teenetemärgiga.

Nõmme noored tutvusid Hiiumaa ajalooga Nõmme noorkotkad ja kodutütred lõpetasid suvevaheaja rühmalaagriga Hiiumaal. 6. ja 7. septembril korraldatud laager keskendus peaasjalikult Hiiumaa ajalooliste ja militaarajalooliste objektide külastamisele. Kahe päeva jooksul külastati muu hulgas 1531. aastal valminud Kõpu tuletorni, parvlaeval Estonia hukkunud laste mälestusmärki, Hiiumaa militaarmuuseumi, Tahkuna poolsaarel asuvat rannapatareid BS-26 jne. Ööbimistelgid püstitati Tõrvanina rannale Riigimetsa Majandamise Keskuse Tõrvanina telkimisalale.

VÕRUMAA MALEV

Koos kooliaastaga algab uus hooaeg ka Kaitseliidu noorte tegemistes. Esimesed kokkusaamised algasid juba septembri teisel poolel. Nõmme noorte tulevaste ürituste ja nendega liitumise kohta saab täpsemat teavet Nõmme malevkonna kodulehelt www.malevkond. ee.

NK NÕMME MALEVKOND

Võrumaa noortejuhid õpetasid liiklusohutust

Võrumaa noortejuhid koos politseiga osalesid 1. oktoobril Võru maakonna ja linna lasteaedadele suunatud liiklusohutuspäeval „Me hoolime ja märkame“. Koos lasteaialastega läbiti kindel marsruut ning arutleti koos, kus ja kuidas ületada teed, kuidas teha seda ohutult ning kuidas minna üle tee reguleeritud ja reguleerimata ülekäigurajal. Räägiti ka helkurist ja selle vajalikkusest.

Kaitse Kodu! 8/2014

Koht

Võistkond

Punkte

Pikem rada

KT TARTU RINGKOND

Poiste- ja segavõistkonnad I

Alatskivi Hundid

134,5

Trooja

121

III

Geekz

120,5

Noored

Tulemused

Tüdrukud

Kavilda matkamängu parimad olid Alatskivi Hundid, Tosin ja Matkasellid

Tosin

143,5

Kaneelirullid

132,5

III

Rank Pliksid

132,5

Lühem rada

Tartumaal Puhja ümbruses korraldati 27. septembril Noorte Kotkaste Tartu maleva ja Kodutütarde Tartu ringkonna Kavilda matkamäng. Stardis sai neljaliikmeline meeskond vastavalt võimetele valida lühema või pikema raja. Matka jooksul tuli läbida 12 kontrollpunkti, mis nõudsid nii sportlike oskuste kui ka teadmiste näitamist. Näiteks pidid osalejad tundma puid, läbima takistusraja, sõudma kummipaadiga, otsima aja peale metsa peidetud esemeid ning lahendama teisigi ülesandeid. Kokku läks rajale 30 võistkonda.

Matkasellid

73,5

Rästikvara

72,5

III

Tšillid Kaunad

Parimad noored orienteerujad on Alutagusel

ANU PAHKA

Septembri keskel peetud noorkotkaste üleriigilisel orienteerumisvõistlusel, mis korraldati Hiiumaal Randmäe puhketalu maadel, said võistkondlikus arvestuses esimese koha Alutaguse maleva noorkotkad, kellele järgnesid Võrumaa ja Rapla maleva noormehed. Võistluse peakorraldaja oli Anu Saue Hiiumaa orienteerujate klubist, kes on ühtlasi tubli noortejuht ja aktiivne naiskodukaitsja. Rajameister Toivo Saue koostatud kaardi ja raja järgi võistlesid noorkotkad kahes vanusegrupis. Nooremas vanuserühmas, kus võistlesid kolme ja poole kilomeetri pikkusel rajal 8—13-aastased poisid, võitis Dainis Männiste Põlvast ajaga 34:24. Teiseks tuli Raiko Jool Alutaguselt ajaga 36:24 ja kolmandaks tema malevakaaslane Karl-Martin Vainura ajaga 38:30. Vanemas vanuserühmas (raja pikkus ca 5 km) läks individuaalarvestuse esikoht Alutaguse malevasse: Jaan Paljak vormistas võiduajaks 44:44. Teise koha sai Mihkel Parts Võrumaa malevast ajaga 46:37 ja kolmas koht läks jällegi Alutagusele — selle teenis välja Jürmo Rooma ajaga 50:27.

Harju noorkotkad panid end Soomes proovile

LEHO ROHTLA

Noorte Kotkaste Harju maleva võistkond osales Soome reservväelaste organisatsiooni patrullvõistlustel JOTOS, kus nad jätsid selja taha mõnedki Eesti ja Soome täiskasvanute võistkonnad. Tegemist on militaarse võistlusega, mis on alati erinevalt üles ehitatud. Tänavu pidid kõik 24 võistkonda läbima kõik etteantud punktid, kavas olid ööorienteerumine ja öine laskmine nii automaadist kui ka püstolist liikuva sihtmärgi pihta.

Kaitse Kodu! 8/2014

Noorkotkaste võistkond saavutas laskmistel ning militaarsetes ja vastupidavust nõudvates kontrollpunktides häid tulemusi. Mitte nii edukad oldi kontrollpunktides, kus on vaja teada Soome taktikalisi tingmärke, tunda seadusi ja lahingutehnikat. Võistlus oli huvitav ja pani meeskonna tõsiselt proovile. Kokkuvõttes saavutati 18. koht. Võistkonda kuulusid Janar Pahka, Taavi Ustal, Robin Kinnunen ja Joonas Karm.

ANU ALLEKAND

Kodutütarde olümpia Minevikumängud tänapäevases kuues SIIRI SITSKA Kodutütarde Järva ringkonna vanem

oojadel ja päikseküllastel 19. ja 20. septembril peeti Paides kodutütarde II olümpiamängud jätkuks kaks aastat tagasi Saaremaal Kuressaares korraldatud esimestele mängudele. See spordipidu oli tegelikult suurejooneline lõppakord peaaegu üheksa kuud väldanud olümpiaharidusprogrammile.

Nagu päris olümpial 2014. aasta alguses avasid korraldajad suhtlusportaalis Facebook olümpiamängude lehekülje, kus

19. septembri pärastlõunal olid Paide gümnaasiumi maja ja õu siginat-saginat täis. Saabusid kõikide ringkondade võistkonnad, kutsutud külalised, kohtunikud ja korraldajad. Hämarduval õhtupoolikul sammus hõisates läbi linna paarisajast inimesest koosnev rongkäik, uhke hobukaless olümpiatulega kõige ees ja sportlaste meeskonnad tõrvikute valgel nende järel. Vaatepilt oli uhke ja meeleolu ülev.

2 X TIIU SAARIST

Kaarikusõit ja luuatõuge — kodutütarde versioonid iidsetest olümpiaaladest

kajastati kogu spordipeole eelnenud programmi. Läbi viidi olümpialuuletustega plakatite konkurss, kordamööda tutvustasid ringkonnad oma maakonnast pärinevaid Eesti olümpiasportlasi ja teadmistepäeval, 1. septembril sai teoks suur spordiviktoriin üleslaetud materjalide põhjal. Kõiki võitjaid premeeriti kutsega spordipeole.

Kaitse Kodu! 8/2014

Noored ANU ALLEKAND

Rongkäigule järgnes olümpiamängude avamispidu Vallimäe vabaõhulaval, kus kõik oli planeeritud just nii nagu päris olümpial: esinemisnumbrid, tervituskõned, olümpiahümn, lipu heiskamine, tule süütamine ja ausa mängu vanne nii kohtunike kui ka sportlaste poolt. Päeva lõpuks lendas taevasse suurejooneline ilutulestik. Suur spordipidu oli alanud.

Iga kodutütarde ringkond pani olümpiale välja kuueliikmelise esinduse. Kolm sportlast esindas vanemat vanuserühma (13–18-aastased) ja kolm nooremat (7–12-aastased). Alad olid osaliselt teada, kuid oodata oli ka üllatusi. Magama mindi, ootusärevus hinges. Korraldajatel oli mängude teine päev üksipulgi läbi mõeldud. Võistlejatele oli see mõnus päev, mis pakkus üllatusmomente, sundis parajalt pingutama ning oli samas omanäoline ja lustlik. Spordialade valikul sai määravaks kaks aspekti: seos iidsete Kreeka olümpiamängudega ja nende tänapäevane tõlgendus olemasoleva spordibaasi võimaluste piires.

ANU ALLEKAND

Soojenduseks sobib zumba

Kuulekad kepphobused ühtki tüdrukut seljast ei visanud

Teatepulka asendasid kilp, mõõk, keep ja kiiver, mida võistlejad pidid jooksu ajal kandma. Spordihall täitus ergutushüüetest ja sportlik hasart haaras võistlejad oma võimusesse. Päev jätkus individuaalaladega spordihallis. Hommikupoolikul võistlesid mõlemad vanuserühmad kolmel alal. Vanematel olid selleks sõudeergomeetril sõudmine, konkseadmistepäeredeliga ronimine ja tuletõrje val sai teoks takistusrada, noorematel suur spordironimissein, noolevise „Darts“ viktoriin üleslaetud ja võistlusala nimega „Suured materjalide põhjal. sussid“.

Kõiki võitjaid preIgaüks teab, et enne sportlikku pingutust tuleb lihased soojaks teha, et vigastusi vältida. Soojendus ei pea olema igav üles-alla hüppamine või edasi-tagasi jooksmine. Olümpiamängude spordipäev algas zumbaga. Umbkaudu sada osalejat, juhendajat ja sportlast keksles reipalt treeneri taktikepi all ja juba kümne minutiga lõid kõikide põsed õhetama. Silmad särasid ja meeleolu oli hea.

Üllatavad võistlusalad Esimene ala oli meeskondlik. Iidsete olümpiamängude kilbijooks viidi läbi teatejooksu põhimõttel.

Korraldajad eeldasid, et iga meeriti kutsega sportlane peab olema kiire, spordipeole. osav ja täpne. Samas tuleb oma strateegia kujundada ka uudses ja võib-olla mõnevõrra ebamugavas olukorras. Paljud võistlejad proovisid esimest korda elus konksredeliga ronimist või sõudeergomeetril sõudmist, nooleviskes näitasid nooremad kodutütred kohati lausa uskumatut täpsust ja suured sussid tegid võistlejatele palju nalja, kuid ei vähendanud nende võistlusindu. Muljetavaldav oli seegi, et mitte keegi ei jätnud ühtki ala proovimata, ehkki esmapilgul pani kõrge ronimissein või konksredel mõnegi võistleja ehmunult ohkama.

Kodutütarde II olümpiamängude tulemused Koht

Ringkond

Võistlejad Vanemad

Nooremad

Sakala

Anette Suigusaar, Karolina Pugal, Annabrita Kalda

Meeri Teras, Sandra Vesseluha, Agnes Abermann

Põlva

Kairiin Märtson, Adriana Konsing, Hanna-Renata Kottise

Steffi Salu, Isabella-Janell Turba, Lisethe Lanno

III

Lääne

Kristina Tšalova, Aulike Põllumägi, Ketrin Puskar

Andra Reidla, Eliis-Maria Koit, Merel Keldrima

Kaitse Kodu! 8/2014

ANU ALLEKAND

TIIU SAARIST

Vaev spordirajal sai tasutud, kui iga ala kolmele parimale medal kaela riputati

Redel pani pead murelikult vankuma, aga ülesande täitsid ikka kõik

Vaatemänguliselt atraktiivne oli ka juhendajate ainus spordiala topispalli hoidmine. Selline ala valik ei lasknud kellelgi viilida: ei lugenud vanus ega kaal, haiged jalad ega kehv nägemine. Käed olid kõigil ja katse tuli sooritada.

Hobused ja kaarikud Sellise alade valiku tingis jällegi ajalooline taust. Vibulaskmine, tõukamine ja kaugushüpe olid kavas ka iidsetel olümpiamängudel. Hobused on tänapäeval üsna haruldased loomad ja nii sai nad asendatud kuulekate kepphobustega. Ka vanast olümpiaalast kaarikusõidust kujunes tänapäevane lustlik kaarikuralli. Üks võistleja vedas ja teine istus kaarikus ning keeras rooli. Võitis ikka kõige kiirem. Vanematel kodutütardel oli võimalus näidata osavust kaariku tänapäevasel aseainel jalgrattal, kuid sõitma ei pidanud kiiresti, vaid hoopis võimalikult aeglaselt.

Pärast lõunapausi siirdusid olümpiasportlased staadionile ja selle lähiümbrusesse. Ilmataadile spordipidu meeldis, sest taevas säras päike ja ilm oli lausa suviselt soe. Jällegi tuli mõlemal vanusegrupil võistelda kolmel alal. Vanemaid ootas vibulaskmine, luua tõukamine ja jalgratta aeglussõit. Nooremate võistlusalad olid hoota kaugushüpe, kepphobuste jooks ja kaarikuralli.

TIIU SAARIST

Võistluspäeva viimaobused on seks pingutuseks oli tänapäeval traditsiooniline sporüsna haruldiala: viimase kodudased loomad ja nii tütre jooks. Võistlus oli väga pingeline ja sai nad asendatud pakkus sportlikku kuulekate kepphohasarti nii võistlejatele bustega. kui ka pealtvaatajatele. Päeva lõpetas autasustamine. Iga ala kolm parimat said kaela medali ja mälestuseks diplomi. Kõigi võitjate auks mängiti tušši ja suure hetke jäädvustasid fotograafid. Vist mitte ükski ringkond ei lahkunud mängudelt ilma medalita, mis omakorda näitab, et neile mängudele saabusid tõepoolest võimekad sportlased.

Olümpiatuli kustus ja korraks tegi see isegi nukraks, kuid lohutust pakub teadmine, et juba kahe aasta pärast kohtume kolmandatel olümpiamängudel. Sedakorda Põlvamaal, sest just selle ringkonna sportlased tõmbasid loosirattast välja sedeli, mis andis neile järgmise suure spordipeo korraldamise au. Seega: usinat treenimist ja kohtumiseni Põlvamaal!

Kaitse Kodu! 8/2014

Kaitse Kodu! nr 8 2014. a

Articles inside

Willys on võimeline kõigeks, ainultkooki ei küpseta

Armee kaitsevestidest III - USA kaitsevestid Vietnamist Afganistanini