Kaitse Kodu! nr 5 2024. a

KAITSE KODU!

KEVADTORM ANDIS HEA VÕIMALUSE KOOSTÖÖKS

KINDRALMAJOR TAMM: ENERGIA TULEB SUUNATA SELLELE, ET ASJAD SAAKS TEHTUD PAREMINI

NARVA MALEVKOND – KEERULISE AJALOO KIUSTE TÕUSVAS JOONES EDASI

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 5/2024

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

Kaanefoto: MÄRT KOSE

6

VÕIDUPÜHA

Võidupüha paraadi skeem

8 KAITSELIIT

Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm: energia tuleb suunata sellele, et asjad saaks tehtud paremini

18

VÕIDUPÜHA

Tänavused võidutule toojad

26 INIMENE

Nikolai Kazakov – Eesti Vabariigi kaitseks!

30 ÜKSUS

Narva malevkond – keerulise ajaloo kiuste tõusvas joones edasi

32 VÄLJAÕPE

34

Kevadtorm rullus üle Lääne-Eesti

VÄLJAÕPE

Kevadtorm andis hea võimaluse praktiseerida koostööd erinevates valdkondades

40 VÄLJAÕPE

Kirde maakaitseringkonna õppus Põhjakonn 24 pani võitlejad proovile

42 VÄLJAÕPE

Õppus Swift Response 2024: proovikivi, mis tõhustas koostööd

44 SÕJASPORT

Glock, kokk ja sileraudne jahipüss

46 SÕJARAUD

Rootslaste unikaalne laskemoona kandesüsteem aitab Alutaguse kaitseliitlastel tõhusamalt vastu panna

48 SÕJARAUD

Varustus – sõjapidamise oluline alustala

54 MAAILMAPILK

Kangelased elavad seni, kuni neid mäletame

60 KUIDAS ...

Võilillejuurekohv – parem kui Kekeci kohv!

62 ÜLEELAMINE

Tossupommiähvardus sääskedele!

Tegelik põhjus on teine. „Kas asi on selles, et mul on vene nimi?“ küsin. Vastuseks on vaikus, kuid minu otsekohesust hinnatakse „jah“-iga. 26

Meeskond on kõva ja seltskond on lahe. Mul on uhke tunne, et kui midagi juhtub, saan anda oma panuse Eesti Vabariigi kaitseks.

64 MEDITSIIN

Noored esmaabiandjad piloteerisid kursust

66 NAISKODUKAITSE

Võhandu maratoni võlu ja valu

68 NAISKODUKAITSE

Anžela Voronova – olümpial käinud naiskodukaitsja

70 NAISKODUKAITSE

Kaalul on rohkem kui elu: evakuatsiooniõppus Miljon Miksi

74 NOORED

Veles väljakutseid ei karda

76 NOORED

Kuidas korraldada superlaagrit?

78 AJALUGU

„Ma ei unusta Sind!“

82 AJALUGU

Narva ja Viru kaitseliitlaste tegemistest enne II maailmasõda

88 MILITAARTURISM

Sinimägede muuseum – et me teaksime, kes on vaenlane

Kuidas inimesed kokku koguda? Kuhu? Mis on selleks vaja?

Elanikkonna teavitamine ja meediategevus? Personal? Turvalisus?

Toitlustus? Transport? Side ja juhtimine?

AUTORID

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

MAXIM TUUL

G4Si kommunikatsioonijuht

Maximile meeldib töötada oma ala asjatundjatega ja asjatundjatele. Ning Kaitse Kodu! püsilugejaid võib kahtlemata nimetada oma asja tundjateks. Sellepärast siis.

ROGER VINNI

Narva malevkonna teavituspealik Nii, nagu kaitseliitlane ja grillimisentusiast Roger oskab sütel suurepärase roa valmistada, nõnda oskab ta vajadusel ka sõnu ritta seada.

MERILIN SEPP vabatahtlik autor

Merilini on Kaitse Kodu! lugejad valinud üheks meie parimaks autoriks ja asja eest! Nüüd kirjutab ta jälle. Lugege!

major MEHIS ANNI

tagalaosakonna ülem, Kaitseliidu peastaap Ei ole väga palju neid, kel oleks Kaitseliidu varast, varustusest ja varudest sama põhjalik ülevaade kui tagalaosakonna ülemal major Annil.

ÜLLE RAAVEL

Kaitseliidu kooli haridustehnoloog Ülle töökoht on küll Kaitseliidu koolis, aga ta pakub haridustehnoloogilist tuge kõigile Kaitseliidu üksustele üle Eesti. Vajadusel kirjutab ka ajakirjale

Kaitse Kodu!

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Politsei-jaPiirivalve-amet

Päästeliit

Pääste-amet

Vangla-teenistus

Orkestrid

Kaitseliit

Kaitseliidukool

Küber-kaitse-üksus

Valveteenistus

Kirde maakaitse-ringkond

Snaipri-rühm

Võitlus-grupp

Kodutütred

NooredKotkad

Järvamalev

Naiskodu-kaitse Liitlastejakaitseväetehnika

Virumalev Jõgevamalev

Alutagusemalev

Kirdemaakaitseringkonna tehnikaüksused

KAITSELIIDU üLEM KINDRALMAjOR

ILMAR TAMM:

ENERGIA TULEB SUUNATA

SELLELE, ET ASjAD SAAKS

TEHTUD pAREMINI

2023. aasta detsembri keskpaigas Vabaduse väljakul peetud tseremoonial andis kindralmajor Riho Ühtegi Kaitseliidu lipu ja juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaitse Kodu! toimetus sai vahetult enne võidupüha kindralmajor Tammega kokku, et rääkida Kaitseliidust – organisatsiooni eilsest, tänasest ja homsest päevast.

Karri Kaas: Te aitasite suunata Kaitseliidu arengut peastaabi ülemana aastatel 2013–2018 ning olete alates 2023. aasta lõpust Kaitseliidu ülemana tüüri juures tagasi. Kuidas on organisatsioon teie silmis muutunud selle aja jooksul, mil teenistus teid mujale viis?

„Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis massiivselt. Sõna otseses mõttes.

Kui ma toona peastaabi ülem olin, seadis riigikaitse pikaajaline arengukava sihiks, et aastaks 2026 jõuab

Kaitseliidu tegevliikmete arv 30 000 piirile. Aga meid on juba täna üle 30 000. Millest see tingitud on? Juba

2014. aasta Krimmi annekteerimine tõi kaasa järsu hüppe liikmeskonna kasvus. Eestlastel on selge ohutaju ja kui lähipiirkonnas on miski liikumas musta stsenaariumi suunas, hakkab nagu kuues meel tööle: vaadatakse endale otsa ja küsitakse, mida mina peaksin tegema. Seda need numbrid indikeerivadki. Kui pingeline olukord muutub uueks normaalsuseks, siis niiöelda harjutakse ära ja liikmeskonna kasv stabiliseerub.

Kerime nüüd ajas aastapäevad tagasi ning tuletame meelde, et ussisõdalaste toel on maakaitse kahekordistunud. Jah, ühed ütlevad küll, et ussisõdalased on reservväelased ja neil pole Kaitseliiduga mingit pistmist, aga põhimõtteliselt on kogu nende väljaõppe edaspidine organiseerimine, selle toetus ja logistika, juhtimise vastutus langenud Kaitseliidu

õlule. Sellegipoolest ei ole lisandunud mingit põhjust võitlejaid alahinnata või automaatselt eeldada, et kõik peaksid liituma Kaitseliiduga. Vaatamata suurele muutusele lühikese perioodi jooksul annab ussisõdalaste süsteemne lõimimine plaanidesse ja väljaõppesse tervikuna käegakatsutavat kasu riigi kaitsevõime parendamisel.

Kaitseliit sai praktilise kogemuse COVIDi perioodist, mis oli ootamatu laiaulatusliku tsiviilkriisi musternäide. Kindlasti andis see tunnistust sellest, et Kaitseliit on palju laiem kui ainult sõjaline organisatsioon. Koroonakriisis saadud õppetundide põhjal saame öelda, et oleme võimelised nii toetama kui ka abi pakkuma ning oleme tõsiseltvõetavad partnerid tsiviilkriiside ohjamisel ja lahendamisel.

Küll aga võib öelda, et alates 2022. aasta veebruarist, kui algas Venemaa laiaulatuslik invasioon Ukraina vastu, on tempo olnud tõusvas joones ja intensiivne. Mõnes mõttes tegutseme läbipõlemise piiri peal. Samas ei ole see pinge ligilähedanegi sellele, mida näeme Ukrainas, rindel, kus võitlejad langevad. Seetõttu tuleb edasi pingutada, anda oma panus Ukraina võidu toetuseks ja samal ajal süsteemselt tegeleda enda kaitsevõime parendamisega.

Õnneks on ka liitlased hakanud aru saama, kes on meie idanaaber ja kuidas nad riigipiire väevõimuga jagavad. Kümmekond aastat tagasi peeti meid paranoilisteks, kui tagusime järjekindalt Venemaa ohu trummi, kuulda meid väga ei võetud. Mõeldi, et Vene poolega saab soodsalt äri ajada ja see muudab riskid, mis on oma olemuselt eksistentsiaalsed, ebatõenäolisteks. Nüüd on retoorika Venemaa sõnade ja käitumise kohta kardinaalselt muutunud ja teistpidi viinud ka arusaamiseni, et valdav osa Euroopa kaitsetööstusest ja võimearendustest on keskendunud mittekonventsionaalsele ohule ning Ukraina toetuseks ja enda võimete tugevdamiseks vajaliku sõjalise abi mahtude valguses ei jõuta tempoga kaasas käia. Vaatamata sellele, et nii NATOs kui ka Euroopas on raharessurssi, mida kaitsetööstusesse investeerida.

Üks asi, mis eelnevaga haakub ja millega me ka ise ajaliselt jännis oleme, on kodumaise kaitsetööstuse võimete arendused. Ühest küljest me ei suuda

anda väga selgeid signaale ja garantiisid, et need lähevad kiiresti käima. Teisalt nendime, et meil ei ole nii palju aega, et oodata kodumaise kaitsetööstuse võimaluste tekkimist. Arusaadavalt on rahalise toetuse võimalustel piirid, kuid näiteks kaitsetööstuspargi loomisega kaasnev bürokraatia ja administratiivne protsess, mis võtab aega kaks ja pool või kolm aastat, ei aita ju ajaprobleemi lahendada.

Seetõttu tuleb otsida vahepealseid ad hoc variante. Ja siin on positiivseid näiteid Kaitseväe ja erasektoriga koostöös tehtud eksperimenteerimistest, kuhu kaitseliitlasi on kaasatud. Testime näiteks lahendusi FPV droonidega, mida on pakutud vahetu abina ukrainlastele. Sealt saadav tagasiside on kiire ja aitab toodet veelgi parendada. Sisuliselt aitab see protsess hinnata, kas toode annab meile samasugust võimet ja soovitud efekti ning kas sellesse tasub investeerida. Ühtlasi soosime kohalikku kaitsetööstust ja elavdame natuke majandust.

Siinkohal ei vastanda ma ennast üldse Kaitseväe juhatajale, kellel on õigus, et teatud tüüpi laskemoona või relvastust, mida me ise kohapeal toota ei saa või on seda teha ebamõistlikult kallis, tuleb otsida ja hankida mujalt. Aga mida saaks ise teha ja Eestis toota –arvan, et siin tuleks rauda tules hoida ja katsetada. Isegi kui kusagil ebaõnnestume, ei ole see läbikukkumine, kui sellest on võimalik õppida ja leida toimiv lahendus.“

KK: Mainisite, et Kaitseliidul seisavad ees suured väljakutsed. Millised need on?

„Kui tulla tagasi numbrite juurde ja panna need perspektiivi, siis ussisõdalasi on umbes 10 000. Meie enda panus maakaitsesse on teine 10 000 ja mõlemad kokku moodustavad ligi poole kogu sõjaaja koosseisust. Näen, et meie kõige suurem riskikoht on praegu juhtide põud. Pole mõtet küsida, kuidas see on tekkinud, ega seda kellelegi ette heita. See on fakt, sellega tuleb tegeleda ning teha seda hoopis teise kiirusega.

Samas ei saa me ka Kaitseliidu koolile panna liiga suuri ootusi ega asjatult suurt pinget ning loota, et kool teeb lühikese ajaga imet. Küll aga arvan, et see, mida kool saab edaspidi tagada ja tagabki, on kontroll kvaliteedistan­

dardite üle. Kuid läbiviimise tasandi peame paratamatult viima ringkondadesse ja malevatesse.

Kui räägime juhipõuast, siis tegelikult meil ei ole puudu mitte inimestest, vaid meil on inimesed, kellel ei ole veel vastavat pädevust. Jah, põhjused on tõenäoliselt nii objektiivsed kui subjektiivsed, aga see ei oma praegu tähtsust. Me peame käima saama nooremallohvitseride kursused (NAK) ja need tuleb läbi viia ringkondades. Selle aasta plaan on käivitada kursused nii Kirde kui Lääne maakaitseringkonnas. Sellega seoses on vaja ümber tõsta rahalisi ressursse, sest osa koolitust ja väljaõpet tuleb sisse osta. Aga samamoodi on instruktoreid palganud Kaitseliidu kool, teisisõnu on olemas inimeste kontaktid, kes seda tööd oskavad ja kellest me teame, et neid saab ajutiselt kaasata.

Kõige suurem kasu, mida ma ringkondades NAKi läbiviimise juures näen, on see, et kursusel osalevad juhid teevad oma harjutusi ja praktikaid koos oma üksustega seal, kus need üksused on määratud tegutsema. Eelnevalt tuleb läbida küll tavapärane teooriaosa, aga põhirõhk saab olema rohkem sellel, kuidas juht oma üksusega ja erinevate ülesannete täideviimisega toime tuleb.

Teine kursus, mida kool on aastaid vedanud, on rühmaülema ja rühmavanema kursus. Meil on ka täna mitmed rühmaülemad ja rühmavanemad, kes ei oma auastet või ei vasta selle nõuetele, kuid on sellele ametikohale juba määratud ja tegutsevad selles rollis. Kohe­kohe on välja tulemas niiöelda eksternõppekava rühmaülemale, mis käivitub juunist ja kestab pool aastat, kuni järgmise aasta jaanuarini. Tingimus on, et kursusele kandideerija peab olema vähemalt kaks aastat olnud seotud oma üksuse juhtimisega. Sellise lähenemise eelis on, et saame kasutada VÕTA programmi ehk kursusele kandideerija senise kogemuse ja tegevused, mida ta on juba teinud, saame kvalifitseerida osana kursuse väljaõppest ega pea alustama teooriaõpet nullist.

Seega võetakse eksternõppesse inimesed, kellel on olemas vähemalt kahe aasta pikkune praktiline tunnetus – lõhn on justkui ninas, kuid midagi jääb nagu vajaka. Seda poolt saame täiendada. Ja lõpuharjutuse peaksid

nad samuti tegema ringkondades ja üksustes, kus nad on ametikohale määratud. Loomulikult säilib ka keskhariduse nõue, mis lubab kursuse eduka lõpetaja esitada lipniku või kõrghariduse olemasolul nooremleitnandi auastmele.“

Asso Puidet: Jätkates Kaitseliidu arengu teemal, tõmbame seda pilti natuke laiemaks. Aastal 2017 valmis Kaitseliidu arengukava aastani 2030. Ilmselt tulenevalt sellest, et julgeolekuolukord maailmas on 2017. aastaga võrreldes diametraalselt muutunud, ootab Kaitseliidu keskkogu nüüd kinnitust Kaitseliidu arengukavale aastani 2035. Seega on järgmine käik sisse lükatud. Mis on uue arengukava põhilised erinevused või täiendused võrreldes praegu kehtivaga ja kuidas need mõjutavad vabatahtlikke kaitseliitlasi?

„Päris aus vastus on nii ja naa. Ilmselt olen mina süüdi selles, et arengukava ära ei kinnitatud. Minu üks etteheide arengukavale 2035 oli see, et kuni aastani 2030 on konkreetne arusaam, mida me tahame teha ja saavutada. Kõik, mis tuleb pärast 2030, on pisut spekulatiivne. Kas läheb nii või ei lähe? See ei tähenda, et me ei saa kirja panna, kuhu suunas tahame liikuda.

Samas olen öelnud, et võib­olla tuleb meil aastatel 2027–2028 teha uus nii­öelda sisekaemus ja uuesti üle täpsustada, mida me 2030. aastast edasi oleme valmis tegema. Milline on meie liikmeskonna seisukord. Milline on regiooni üldine ohupilt. Kas selleks ajaks on sõda Ukrainas läbi või ei ole. Täna on seda väga raske öelda, kuid arengukava mõistes on kahe­kolme aasta pärast laual uued tegurid, mida tuleb hinnata.

Siiski, üks valdkond, mida ma pean väga oluliseks, kuigi ma ei ole sada protsenti kindel, et see saab olema 2035. aasta arengukavas selgelt defineeritud, on eesmärgid, mida meie organisatsiooni arengus näeb meie järelkasv ehk noored. Olen noortele rõhutanud, et 2035. aastal olete teie selles rollis, kus te ei ole enam noored. Teie olete need, kes peavad otsuseid vastu võtma. Teie olete need, kes peavad organisatsiooni arengut edasi viima.

Minu arvates peaks noorte arengukava olema rohkem seotud sellega, mida Kaitseliit tahab aastaks 2035 saavutada, mistõttu panustaksin arengukava

uuenduse või sisu poole pealt osaliselt sellele, mida me tahame ja kuidas näeme, et noored soovivad Kaitseliidu arengut suunata ja mõjutada. Ma ei arva, et see kuidagi ohustaks Kaitseliidu traditsioone ja ajalugu. Anda noortele võimalus tuleviku peale mõelda ei tähenda traditsioonide ja väärtuste murdmist või väänamist. Ma ei arva, et kõike seda, mida inimesed seni Kaitseliidus väärtuslikuks on pidanud, on vaja üleöö muuta.“

AP: Seega teie ei ole see mees, kes tuleb lammutab kõik laiali ja paneb oma käe järgi uuesti kokku?

„Ma ei näe nagu endal sellist rolli ega taha kuidagi sellist silti otsaette saada. Küll aga peame aastatel 2027–2028 või natuke hiljem hakkama vaatama, mis me pärast 2030. aastat teeme. Usun, et selleks ajaks oleme palju targemad, meil on õnnestunud ussisõdalased välja õpetada ja lõimida ühtseks terviklikuks maakaitseks. Äkki oleme suutnud teha rohkematki, sest ussisõdalased on samamoodi oluline osa ühiskonnast, kes aitavad meil lahendada erinevaid kriisi­ ja sõjaolukordi. Vahest on meil midagi õppida ja mõelda selle kohta, kuidas saada malevkondi tugevamaks, kas saame reservväelastega kuidagi parandada meie äärealade olukorda. Vähemalt valmiduse mõttes, et millist abi meilt oodatakse, mis mahus oodatakse toetust päästeametile­politseile või milliste üksustega hakkame kaitsma Eesti riigipiiri esimesest sentimeetrist. Küsimusi on piisavalt ja äärealad on juba täna teatud määral nutuses olukorras. Liikmeskonna kasv on seal ammendunud. Inimesed on erinevatel põhjustel lahkunud ja kohapeale jäänud elanike keskmine vanus kasvab, mis esitab jätkusuutlikkuse väljakutse: kuidas pikemas vaates tagada oma liikmeskonnaga vajalikku valmidust?

Ussisõdalastest rääkides, kui lähtuda ringkonnapõhiselt, siis ringkondi on meil neli ja lihtne matemaatika ütleb, et iga aasta peab neljandik võitlejaid tulema täiendõppesse. Aga eks siin terendab seesama mure, et mehed ei lähe aastatega nooremaks, vaid jäävad vanemaks. Ja nende väljavahetamiseks peame vaatama kaitseväeteenistuse läbinud värskema reservi poole.

Mina näen selles positiivset võimalust. Täna on ajateenistuse läbinud reservväelane, kel on näiteks jalaväe

väljaõpe, kolm aastat nii­öelda kuumas reservis ja selle aja jooksul kutsutakse teda reservõppekogunemistele tihedamalt, see periood on tal intensiivsem. Pärast kolmandat aastat kiirreageerimise staatus muutub ja reservväelast saab ümber määrata maakaitsesse. Aga ta on siis veel alla 30 aasta vana. Põhimõtteliselt need teadmised ja oskused, mida ta on saanud ajateenistuses ja reservõppekogunemistel, kordamist ei vaja. Kui ta on läbinud tankitõrje või miinipilduja väljaõppe, siis sellise pagasiga meest on meil tunduvalt lihtsam määrata vastavale ametikohale maakaitse koosseisus. Arenemas on droonitõrje – teadupärast katsetame praegu mobiilsete droonitõrjemeeskondadega, millel näen suurt potentsiaali. Nad peaksid olema maakaitse üks osa, sest maakaitsena katame tervet Eestit ja Ukraina sõja kogemusele tuginedes on mobiilse droonitõrje võime kihilise õhukaitse osana akuutne ja tõhus Shahedi/Gerani tüüpi droonide vastu. See on ka rahalises mõttes üks odavamaid investeeringuid, mida me suudame ülal pidada ja ka välja õpetada. Droonitõrjemeeskondade komplekteerimisel saame teha paindlikke valikuid, kas õpetada sinna ussisõdalased või seal, kus meil on piisavalt liikmeskonda, saavad seda rolli täita kaitseliitlased.“

AP: Kolm aastat tagasi ei rääkinud veel keegi droonitõrjest, nüüd on see väga teravalt pildil. Kas see on üks nendest õpikohtadest, mida oleme saanud Ukraina sõjast ja mis määrab ka meie väljaõpet ja arengut? „Absoluutselt, ja ma väidan, et mitte ainult droonitõrjes, vaid laiemalt drooninduse arendamises ja väljaõppes tuleb julgelt riske võtta. Kaitseliidule eraldatud eelarvelistes vahendites droonide soetamiseks väga palju ressurssi ei ole, kuid see ei tähenda, et vabatahtlikud ise sellesse ei panustaks. Kindlasti oleks see iseendale jalga laskmine, kui me vahendite puudumise tõttu drooniväljaõpet ei käivitaks. Väljaõppe skoopi laiendaksin noortele. Me peame kaasama noori droonindusse kasvõi huvi korras. Nad peavad kätte saama praktilise tunnetuse ning mängu kaudu õppima lihtsamaid vahendeid kokku panema. Ning kui see droon lõpuks ka lendab ja noor suudab sellega opereerida, siis õpitud oskused ei kao kuhugi. See on natuke nagu jalgrattasõiduoskus. Droonindust väljaõppesse rohkem sisse tuues ei pea

droonide kasutusotstarvet piiritlema. Sõltuvalt vahenditest saab odavate droonidega õpetada baasoskusi, sealt edasi võtta suund vaatlusdroonidele, FPV ründedroonidele või täiendava kaudtule võimele droonidega. Üksuse tasandil annab väljaõpe kasuteguri ka seal, kus on vaja vaatlusdroonidega enda positsioonide maskeeritust või pettepositsioonide tõepärasust hinnata.

Igatahes, droonid tulevad. Ja nende puhul on näha, et areng on kiire ja koos kodumaise kaitsetööstusega eksperimenteerimisvalikuid jätkub. Ma ei ole täheldanud ühegi erafirma vastuseisu sellele, et Kaitseliidu üksust mingil moel nende toodangu katsetamistegevusse kaasata. Arvan, et droonindus toob Kaitseliidu vaates tõesti palju uut ja saab osaks meie varustusest ja väljaõppest.“

KK: Sõjalised eksperdid on öelnud, et käimasolevad konfliktid, nagu sõda Ukrainas või Iisraeli vastasseis Iraani mehitatud islamirühmitustega, on sõja olemust muutnud. Droonidest juba rääkisime, aga millele veel peaksime oma väljaõppes rohkem rõhku panema? „Kas ikka on muutnud? Pigem on hirmutav tõde, et meie vastase juures ei olegi midagi muutunud. Endiselt üritatakse eesmärke saavutada toore inimmassi ja tulejõuga.

Aga on paar mõtet, milles pole olemuselt midagi uut, kuid mis on siiski olulised, et neile väljaõppes tähelepanu pöörata.

Esiteks, see veendumus, et öisel ajal on suurem tegevusvabadus toimetada ja vastasel raskem meid avastada, enam ei päde. Igasugune soojusjälg on muutunud termokaamerate abil hõlpsasti avastatavaks. Vastase tuleavamiskiirus pärast sihtmärgi avastamist ja määratlemist on Ukraina sõja näitel mitu korda paranenud sõltumata sellest, kas on öö või päev. Seega saab väljaõppe osaks olema oskus kasutada öövaatlusseadmeid ja termokaameraid silmadena ning öistes tingimustes tulejuhtimiseks. Samuti tuleb tekitada rutiin, et termokaamera võimega droonid on osa kontrollimeetmest, veendumaks, et me ei ole kergelt leitavad ega lihtne märklaud vastase kaudtulelöökidele.

Teiseks peab rohkem rõhku panema meditsiinivõimele. Ukraina sõja põhjal

on näha, et „kuldset tundi“ haavatute lahinguväljalt äratoimetamiseks on väga raske saada. See, kui palju haavatuid tuleb võitlusvõimelisena tagasi, on otseselt seotud sellega, kui kiiresti suudame inimesed lahinguväljalt evakueerida ja neile meditsiiniabi anda. Praktiliselt nõuab see meditsiinivarustust ja hästi toimivat väljaõpet jao ja üksikvõitleja tasandilt alates. „Kuldse tunni“ mõistes hakkab rolli mängima ka see, kas evakueerimist saab kuidagi tõhustada. Kui muidu oleme rääkinud mehitamata õhuvahenditest, kas peaksime nüüd mõtlema ka maismaasõidukite ümberehitamisele, et nendega oleks võimalik distantsilt opereerida ja haavatuid organiseeritult ära tuua väiksema inimressurssiga? Ka üks algselt Eesti kapitaliga ettevõte on teinud mehitamata maismaasõiduki, kuid hinnalt on nende lahendus liiga kallis ja akutoitel elektrimootori asemel eelistaksin mina bensiinimootoril põhinevat ja lihtsalt remonditavat platvormi. Tegelikult on mehed Viljandi kandis sellise prototüübi valmis teinud.

ASSO PUIDET

Mis puudutab Iisraeli­Hamasi vahelist sõda, siis teadupärast on ka neil reservil põhinev armee, kuid nende vastane on ebakonventsionaalne ehk terrorirühmitus. Võib ju küsida, kas paremini relvastatud ja väljaõpetatud reservvägi on moraalselt terrorirühmitusest üle. Kindral Merilo on rääkinud, et me peame eristama kaitsetahet võitlustahtest. Võitlustahe ja selle säilimine tähendab, et kui sa vastasele „silma vaatad“, peavad sul lisaks relvadele olema oskused ja tahe võitlusse astuda. Võitlejale avaldab psühholoogilist mõju sisuliselt juba esimese vastase mahalaskmine või kaasvõitleja hukkumise nägemine ja sellega tuleb toime tulla. Ma arvan, et meil tasuks IisraeliHamasi sõja kontekstis lähemalt uurida, millist psühholoogilist mõju on reservväelased sõjategevuses kogenud ja kuidas sellega on toime tuldud. Alguses arvasid nad, et suudavad selle sõja suhteliselt kiiresti kontrolli alla saada, kui mobiliseerisid Iisraeli armee ajaloos ühe suurima arvu reservväelasi. Ja kaitsetahte mõistes tulid

inimesed väga hästi relvile. Küll aga on näha, et sõda kestab endiselt, kuid ma ei oska hinnata, kuidas see päriselt on mõjunud võitlustahtele. Kokkuvõtteks: võitlustahte säilitamine ja moraalne ettevalmistus lahinguks on teemad, millest me vähemalt oma juhtidega peame tõsiselt rääkima.“

AP: Väljaõppest rääkides olete öelnud, et iga kaitseliitlane võiks saada vähemalt viis päeva aastas sõjalist väljaõpet. Kuidas seda saavutada?

„Kui me räägime numbritest, siis praegu on aastaks planeeritud väljaõppepäevade arvud isegi ambitsioonikamad. Võib­olla kohati üritame hüpata üle oma varju. Sest kui arvestame kaitseliitlastele kavandatud väljaõppe mahte nädalavahetustel ja reaalsust, siis peaksime keskenduma sellele, mida saab paremini teha ja kuidas olla ajakasutusel tõhusam. Aga see viis päeva on võetud õppuse Ussisõnad 2023 kogemuse pealt – alla selle ei ole mõtet. Kas üle selle on kõigile vaja –see on mõttekoht.

On tõsiasi, et meil on vaja jätkuvalt anda sõjalist väljaõpet, mõelda läbi situatsioonid ja kokku harjutada nendes kohtades, kus me kriisi ja sõja ajal peame tegutsema. Seda tuleks teha aega võimalikult efektiivselt kasutades, et väljaõppe kasutegur tunduks asjakohane nii sellele, kes väljaõppes osaleb, kui ka sellele, kes väljaõpet peab andma, ja võimaldaks täita ettenähtud ülesanded.

Kui me näiteks üritame teha kõik õppused viiest päevast pikemaks, siis kaasnevad lisaks ressursivajadusele välised mõjud. Majandus kiratseb meil nagunii, inimeste eemalolek põhitöökohast ei tohi tekitada põhjendamatut kadu nende sissetulekus. Oleme tööandjaid üles kutsunud säilitama reservväelastele õppekogunemiste ajaks töötasu ja loomulikult oleme tänulikud järjest kasvava toetuse üle. Sellegipoolest arvan, et reservõppekogunemiste juures on ruumi aja ja tegevuste optimeerimiseks.

Kaitseliitlaste olulisemate õppuste mahtu peame arvestama selliselt, et liikmetele on ringkonniti selgelt määratud, millal on kulminatsioonipunktid väljaõppe eesmärkide hindamiseks. Ja nendeks kulminatsioonipunktideks ei saa minu hinnangul olla ainult sõjalise otstarbega õppused.

Toon näitena ühe Naiskodukaitse toetavatest tegevustest mittesõjalises valdkonnas – kaasumine evakuatsiooni läbiviimisse, mida tuleb harjutada ringkonna tasandil koostöös partneritega. Sügiseks on Lõuna ringkonnas kavandatud õppus Sibul, mis muuhulgas näeb ette evakuatsiooni mastaapsemat läbiharjutamist. Meile öeldakse, et olete päris hulluks läinud – tahate tuhat inimest evakueerida! Aga eesmärk ei ole ainult evakuatsiooniõppus. Õppusel läbi mängitavad tegevused on osa sellest, milleks me peamegi tegema ettevalmistusi koostöös kohaliku omavalitsuse, päästeameti, politsei­ ja piirivalveametiga ja mis loovad tõetruu situatsiooni, mis eelneb kaitsevalmiduse tõstmisele. Tihtipeale oleme oma õppuste stsenaariumiga automaatselt olukorras, kus me juba sõdime, ega anna endale aru, et enne, kui jõutakse sõjani, võib eskalatsioon päris korralikult venida. Sel moel frustreeritakse ja kurnatakse ühiskonda eesmärgiga luua sisepingeid ja konflikte. Rääkimata sellest, et kõigi sõjaaja üksuste valmidus­

se viimine hakkab riigi eelarvest sööma suuremas koguses raha.

Sellest perspektiivist lähtudes arvangi, et viis õppusepäeva peavad hõlmama nii mittesõjalisi sihtüksusi kui ka sõjalist poolt, sh ussisõdalasi. Seda on ringkonnapõhiselt üha paremini planeeritud ja korraldatud. Aga, jah, viis päeva sisukat väljaõpet on minu hinnangul absoluutne miinimum.“

KK: Aga kas meil jagub üldse ressursse kõige selle haldamiseks? Mõtlen nii aega, raha kui ka inimesi, arvestades ka seda, kuidas Kaitseliidu liikmeskond kasvab. „No kui keegi küsiks minu käest, mida ma tahan, siis inimesi ja raha võtaks alati juurde. Aga nagu alati – neist on puudu kõigil ja lahendusi tuleb otsida nendes piirides, mis antakse. See on väljakutse. Seega tuleb fookus seada ressursi kasutamisele. Põhjus, miks ma eespool rääkisin õppustest sellises võtmes, oli see, et kui väljaõppe kulminatsioonipunktina tuua sisse erinevad eskalatsioonid ja olukorrad, mis vajavad kompleksset läbiharjutamist, isegi kui õppus kestab ainult ühe nädalavahetuse, siis ma ei näe probleemi, et meil poleks planeeritud piisavalt raha või me ei saaks hakkama ettenägematute kulude katmisega.

Igapäevase administreerimiskoormusega, laomajanduse ja tingimustega on olukord tunduvalt keerulisem. Kui tavaliselt on kaitseliitlastel ja ka naiskodukaitsjatel esmane mure, et neil ei ole sobivat individuaalvarustust või teatud elemendid on puudu, siis minu vaatevinklist on palju suurem väljakutse, et me oleme jännis ka sellega, mis meil juba olemas on, selle administreerimise, ladustamise ja haldamisega. Inimesi on vähe ja infosüsteemid ei toeta automatiseerimist – iga muudatus nõuab tarbetut käsitööd, et näiteks tegelikku laoseisu adekvaatsena hoida.

Mul ei ole kohe pakkuda head retsepti, aga kui on teada, et sa ei saa juurde kümmet laopidajat, siis tulebki mõelda, mis aitab laopidamist paremaks muuta. Kasvõi erasektorist nõu küsida. Näiteks kuidas toimub Smartpostis pakiteenuse organiseerimine. Jah, me ei pea üle võtma sorteerimisliine jne, sest kaubamahu poolest on nende tööpõld hoopis teine maailm. Aga põhimõtteliselt, kui võtaksime üle need elemendid, mis aitavad automatiseerida varustuse väljastamist ja arvestust, siis võiks

suund olla selline, et liikmeskond ise on osa süsteemist ning hoolitseb selle eest, et talle väljastatud individuaalvarustus on infosüsteemis ajakohane ja kui midagi on puudu, saab seda malevast tellida sama lihtsalt nagu e­poest kaupa pakiautomaati.

Endise sideväelasena on minu ootus, et me peame lähiajal käima saama vabatahtlike infoportaali. See võimaldaks anda liikmeskonnale mitu korda rohkem juurdepääsuõigusi infole ja rolle jagada. Kaitseliitlane näeb sealt kõiki allüksuse tegevusi, õppusi või kursusi, kuhu ta saab registreeruda, ja kui ta on näiteks end õppusele kirja pannud, siis ei pea tegema eraldi kuluaruannet, et saada sõidukompensatsiooni. Ja keegi teine ei pea arvestust pidama, mitu inimest väljaõppel osales ja mitu tundi see kestis. Kõiki neid liigutusi ja arvestusi teeme me praegu inimtunde kulutades mitmekordselt, kuid koormuse haldamiseks on inimesi ikka puudu. Kui saame liigutuste arvu vähemaks ja arvestuse infosüsteemi abil kasutajapõhiseks, siis peaks ju olulisemate tegevuste jaoks jääma rohkem ressurssi.

Selleks, et me saaksime vabatahtlikke tõhusamalt kaasata vastutuse jagamisse, tuleb ka neile pakkuda proportsionaalset kompenseerimist koormuse põhjal, olgu siis osakoormuse, töövõtu, tööampsu või käsunduslepinguga. Oleme seda aastaid teinud väljaõppe valdkonnas – räägime siin Kaitseliidu kooli väljaõppest ja instruktoritega ajutiste lepingute sõlmimisest. Sedasama printsiipi võiks rakendada ka valdkondades, kus on teada, et vabatahtlik oleks valmis rohkemaks, kuid ta ei saa lubada, et teeb kõike vabast ajast. Vaba tahte üleekspluateerimise kõige suurem tagasilöök on see, kui inimene on enda vastu aus ja ütleb, et tühjade lubaduste andmise asemel astub ta organisatsioonist parem välja. Jah, ma ei näe, et saaksin hüppeliselt suurendada põhikohaga ametikohti, aga ma vähemalt üritan edaspidi ressurssi ümber jagada, kompenseerimaks osaliselt rahaliselt nende vabatahtlike tööd, kes on võtnud suurema vastutuse ja kohustuse panustada. Ilmselgelt see on ka vabatahtlikele valikute küsimus ega pruugi olla põhiline motivaator, kuid on minu hinnangul täiendava meetmena oluline, et mitte piirduda tänuliku käepigistuse või meenemündiga.“

AP: Nii et kolme V printsiip jääb Kaitseliidus kehtima ja õigustab ennast? Et meil on nende kõrval, kes valmis relv käes teenima, ka võimendajad?

„Absoluutselt! Kui me räägime võimendajatest, siis see, mis kindral Ühtegi sihtüksuste kujul käivitas, on Ussisõnade operatsioonil juba näidanud oma praktilist väärtust. Vaatamata ennustamatule koroonakriisile, mis tervikkontseptsiooni progressi ja arengut pidurdas, saime hindamatu kogemuse tsiviilkriisi toetamisel ja võibolla veel rohkem kõlapinda mõttele, et selles faasis, kus sõjaline tegevus veel ei käi ja peab suutma erinevaid ametkondi toetada, ei ole ilmtingimata vaja relvastatud kaitseliitlast, vaid toetust saab tagada teatud sihtüksustega.

Küll aga on sihtüksustele vaja planeerida ning anda ressurssi ja väljaõpet. Julgen ennustada, et minu ametiajal jätkub tööd sellega kõvasti. Kas me saame kõik sihtüksused valmis? Tõenäoliselt mitte. Kuid loodan, et arengus astume edasi mitu sammu süsteemsemalt.

Siit on paslik jätkata malevkondade juhtimiselementide teemal, mida oleme valitsemisalas käsitlenud, et kinnitada need maakaitse sõjaaja koosseisu.

Me räägime seitsmest sõjaaja ametikohast juhtimiselemendi kohta. Üldine loogika tuleneb Kaitseliidu rahuaja struktuurist, mis alt üles minnes on üksikrühm, kompanii, malevkond ja malev. Kuigi malevkonnad on erineva suurusega ja mõni pealinna malevkond on liikmeskonna arvult suurem kui mõni väiksem malev, ei muuda see juhtimistasandi loogikat.

Idee järgi on tegemist kohaliku, kindla vastutusalaga piiratud juhtimistasandiga, mis loob igapäevase tegevuse kaudu lokaalselt püsikontaktid ja saab ülesande tagada kriisisituatsioonis erinevatele toetusvajadustele jätkusuutlikkuse eeldused. Malevkonna juhtimiselement hakkab lõimima sõjalist ja mittesõjalist poolt: sihtüksusi ja võrgustikke, ussisõdalasi ja maakaitsekompaniisid. See sõltub ringkonnast, tema liikmeskonnast ja sellest, kuidas ringkonnas on planeeritud allüksuste rollijaotus.

Minu hinnangul on meil Kaitseväe juhtkonnaga ühine arusaam, et ringkondadel on erinevad ülesanded, mis

osaliselt on seotud geograafilise vastutusala ja ohtudega. Sõjaline kaitsetegevuse kava lähtub paljuski sellest, mis ajaraamis ja millises regioonis mida võiks oodata. Hästi üldistatult saab öelda, et võib­olla läheb ühes ringkonnas põhirõhk puhtalt sellele, kuidas võita lahinguid. Teises ringkonnas aga on ehk vaja palju suuremas mahus keskenduda sellele, kuidas me toetame sisejulgeolekut ja aitame elanikkonda evakueerida.

Pealinn on minu hinnagul eraldi kaasus. Tallinna kui pealinna säilimine ja püsimine on määrava tähtsusega. Meenutagem, et Ukraina sõja puhul on maailma avalikkust jätkuvalt kõnetanud president Zelenskõi jäämine Kiievisse ja riigi juhtimise säilitamine sõjas. See sunnib läbi mõtlema, milliseid kaitse­ ja julgestustegevusi on Tallinnas vaja organiseerida. Paratamatult loob üle 400 000 elanikuga linn kriisisituatsioonis pinnase kõikvõimalikeks diversioonideks, paanikaks ja kaoseks. Sõjategevuse käivitumisel võimendub see risk mitmekordselt. Seetõttu on võtmetähtsusega erinevate jõuametkondade koostöö ja tegevuste planeerimine, et tagada juhtimise selgus, kes toetab keda.

KK: Paljud naiskodukaitsjad kuuluvad juba praegu erinevatesse Kaitseliidu üksustesse. Lisaks veel elanikkonnakaitse laiemalt ning ohutushoid nii kodus, tänaval kui digimaailmas kitsamalt on teemad, millele Naiskodukaitse on viimastel aastatel jõuliselt rõhku pannud. „Ole valmis“ rakendus, üleriigilised evakuatsiooniõppused, inimeste kriisivalmiduse tõstmine ja palju muud säärast – kas teie positsioonilt, organisatsiooniüleselt vaadates on veel mingi valdkond, kuhu Naiskodukaitse saaks ja võiks panustada, või piisab teemadest, millega praegu tegeletakse, sest neid on juba isegi palju?

„Teemasid on palju, kuid naised on tublid. Evakuatsiooni valdkonnas on nad teinud palju rohkem, kui nendelt on küsitud või tahetud. Väljakutse seisneb juba selles, et olemasolevate rühmade alalhoiuks on vaja tagada rahastus. Samas peame rühmade kasvades silmas pidama tasakaalu ja jälgima, kes vastutab riigis evakuatsiooni eest. Kas Naiskodukaitse või Päästeamet? Ilmselgelt Päästeamet ja meie oleme toetavas rollis. Ma arvan, et siin ei olegi sisulist vastutuskonflikti, küll aga on loodud võimet, milleks saime

siseministeeriumilt raha, vaja edaspidi ülal pidada.

Naiskodukaitse esinaisega rääkides on selgelt esile tulnud, et evakuatsioonirühma sisu ja kasutusvõimalused on laiemad kui pelgalt ühe funktsiooni täitmiseks mõeldud üksusel. Olukorras, kus vahetu evakuatsioonioperatsioon on läbi, ei saa evakuatsioonimeeskond ootama jääda järgmist evakuatsiooni. Kindlasti on vaja, et nad aitaksid organiseerida ajutist majutust. Meil on naised läbi aastate tõestanud, et oskavad välikateldega super hästi süüa teha. See oskusteave on olemas ja kui saaksime uuendada varustust, siis pole põhjust kahelda, et seda võimet läheb kriisis vaja.

Naiskodukaitsjad on alati meditsiini vastu huvi tundnud ja sellesse panustanud. Meditsiini valdkonnas tuleb vahet teha, mis on esmaabi ja mis lahingukannatanu käsitlemine. Nende vahele ei saa panna võrdusmärki. Küll aga arvan, et see, mida naiskodukaitsjad esmaabi vallas oskavad, sobitub nii noortele kui ka elanikkonnale üldisemalt, mistõttu esmaabioskuste õpetamine on abiks igas olukorras.

Kui me räägime naistest, kes on liitunud maakaitseüksustega, siis minu jaoks ei ole eesmärk seada naistele ette kindlat protsenti või sihtnumbrit, mille nad peaksid komplekteerimise eesmärgina saavutama. Kui naised ise soovivad oma osakaalu maakaitseüksustes kasvatada, siis jumala eest, pole probleemi. Aga julgen väita, et naistel on väga kõrge kohusetunne – neile, kes on maakaitseüksusega liitunud ja sõjaaja funktsiooni täitmise kohustuse võtnud, on see olnud teadlik ja sihikindel valik. Kui nad tajuvad riske või ohumärke, mis ei luba neil panustada, siis ei saa neile kuidagi ette heita, et nad otsustavad seda kohustust mitte võtta.

Kas naistele veel mingit lisavaldkonda ette kirjutada? Üldiselt on nad siiani suutnud väga hästi ise välja mõelda, mis rollis nad head on. Siiski usun, et meestena, kes me küll oleme isad ja mõistame oma rolli laste kasvatamisel, ei ole meil lastega tegeledes sama tunnetust nagu naistel. Näiteks kui küsida, kes ja mismoodi aitab kriisiolukorras korraldada turvalist keskkonda kaitseliitlaste lastele, siis arvan, et naised saavad sellega tunduvalt paremini hakkama. Tuleb lasta neil mõelda ja

öelda, kuidas seda organiseerida. Olen veendunud, et ühel või teisel moel sõjalise tegevusega seotud võitlejate võitlustahe ja moraal on mitu korda kõrgem, kui nad teavad, et nende pere ja lapsed ei ole ohus.“

AP: Naistest rääkides jõudsimegi juba noorteni ja see viib meid järgmise teemani – Kaitseliidu noorteorganisatsioonid. Kohati võib ju tunduda, et need on sellised tänuväärsed hobiklubid, kus on isamaalist kasvatust, aga saab tegeleda ka muu huvitavaga, nagu üleelamine, ja üldse inimesena areneda. Kuid pikemas perspektiivis peaksid tänased noored olema need, kes viie või kümne aasta pärast Kaitseliidus ja Naiskodukaitses tegusid teevad. Kuidas teha nii, et need noored usinad orienteerujad ja puulusikavalmistajad tuleksid Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse?

„Ütlen ausalt, see on raske. Ette kirjutada tulemusmõõdik või kehtestada mingi protsent tundub väga meelevaldne ja tegu oleks pehmelt öeldes enesepettusega. Küll aga tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas me saame mõjutada noorte hoiakuid, tulevikuperspektiivi ja mõttemaailma, et nad täiskasvanuna organisatsiooni juurde naastes oma valikuid teavad.

Selleks peame hakkama noori siduma palju varem. Kümneaastane noorkotkas või kodutütar on ehk liiga noor, aga 12–13­ kuni 15aastane noor peaks kindlasti saama Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kohta võimalikult palju selgitusi ja kogema nendega ühiseid tegevusi. Võib­olla peaks seda inforingi isegi laiendama ja rääkima ka neile, kes ei ole kotkad ja tütred, mis on meie juures põnevat ja mida kõike teha saab.

Kui suudame mõjutada noorte hoiakuid ja mõttemaailma juba 12–15 eluaasta vahemikus, siis ei olegi võib­olla mure selles, kui palju kotkaid ja tütreid tuleb üle Naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu, vaid meie sihtgrupp on hoopis suurem. Noortega tegeledes ei peaks eeldama, et nad 18aastaseks saades kohe Kaitseliidu liikmeks astuvad. Laseme neil maailma avastada, õppida ja arendada end, kuni on vähemalt 25aastased, võib­olla siis on suurem tõenäosus, et nad teevad teadliku valiku naasta organisatsiooni juurde, kus nad kunagi noorkotkana või kodutütrena alustasid.

Kujutame mõtteharjutusena ette noort, kes enne ajateenistust saab baasteadmised koolis riigikaitseõpetuse tundides ja osaleb riigikaitselaagris, seejärel teenib Kaitseväes kaheksa või üksteist kuud, pärast seda on kolm aastat reservväelasena sõjaaja üksuses, kus õppekogunemisi on rohkem. Edaspidi väheneb õppekogunemiste sagedus märgatavalt, millega kaasneb oskuste ja teadmiste ununemine. Oletame, et tegu on noorkotkaga, kes ei liitunud 18aastaselt Kaitseliiduga, küll aga läbis ajateenistuse ja osales kohusetundlikult reservõppekogunemistel. Võib ju eeldada, et tema unustuse kõverat saab pidurdada, pakkudes talle võimalust, et kui liitud 25aastaselt organisatsiooniga, siis saad maakaitseüksuses uue sõjaaja paigutuse, kuid sa ei pea kohe tuhat tundi aastas tegema. Meil on tublisid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, kes panustavad tuhat ja rohkemgi tundi aastas, aga see on nende teadlik valik, mitte rusikareegel.

Või see 48 tundi... 48 tundi on minu hinnangul liiga vähe, ehkki seaduses on see miinimumina kirjas. Kui näitena toodud noorel on ette teada kava, mida ta saab aasta jooksul teha, et täita oma

ASSO

PUIDET

üksuses ettenähtud funktsioone, peaks see tekitama motivatsiooni liitumiseks, kuid võimaldab planeerida aega ka muudele tegevustele ja hobidele. Näiteks need viis päeva, millest ma olen rääkinud, koos sõnumiga, mida see viis päeva aastas sulle annab. Seda saab müüa: tuled, teed viis päeva aastas ära ja oled sellega taganud, et su teadmised on värskendatud, sul on arusaam, kuhu sa kuulud, mis on su roll ja funktsioon. Kui tahad teha rohkem – anna minna, keegi kätt ette ei pane. Tahad edasi areneda, siis peadki rohkem panustama. Tahad juhiks saada – pead läbima kursused. Panustad aktiivselt teadmiste ja kogemustega – hakkame vaatama, kuidas seda kompenseerida. Nii tekib perspektiiv, mida noortele pakkuda ja mis võiks neid innustada.“

KK: Me oleme nüüd rääkinud Kaitseliidu praegusest seisust, tulevikuperspektiividest, võimalustest, ressurssidest, Naiskodukaitsest, noortest – aga millal Kaitseliit valmis saab?

„Kas ta peakski kunagi valmis saama?

Hea, kui on olemas konkreetsed mõõdikud, mille järgi saad hinnata, mis on ära tehtud, ja tehtut plaanituga võrrelda. Võib ju püstitada ambitsioonid, aga

need võiks seada perspektiivi, mis lähtub sellest, kuidas tänane olukord võimaldab üht või teist ambitsiooni täita ja kuhumaani oleks see tõsiseltvõetav.

Sellepärast ei maksa ka arengukavasse suruda väga suuri ootusi, kui olukord võib aastaks 2030 jälle muutuda. Mitte et me peaksime elama päev korraga ja tulevikule mõtlemata, aga eelseisva viie aasta perspektiivis ma näen, et viis aastat on piisavalt objektiivne mõõdik, mille jooksul edasi viia seda, mida on alustanud Riho Ühtegi ja enne teda Meelis Kiili. Teisest küljest kavatsen teha tööd selle nimel, et jätta mantlipärijale käegakatsutavad tulemused, kust omakorda edasi minna. Kas Kaitseliit saab siis valmis? Saab täpselt nii valmis, kui see selleks hetkeks on. Ja järgmine ülem leiab endale uued väljakutsed, et saavutatut hoida ja edasi arendada.

Mul on kodus külmkapil magnet, millel on tabav mõttetera, et pole vahet, kas tekitada endas pahameelt või õnnetunnet – energiat kulub ühepalju. Siit johtuvalt soovitus vältida rahulolematusest tekkivat tühja paugutamist ja suunata energia hoopis sellele, et asjad saaks tehtud paremini.“

ALUTAGUSE

Tambet Leinbock

TÄNAVUSED VÕIDUTULE TOOjAD

Tambet on aktiivne laskesportlane. Ta on saavutanud nii individuaalselt kui ka võistkondlikult häid tulemusi, mille seas on võistkondlikud esikohad 2023. aasta Kaitseliidu meistri­ ja karikavõistlustelt ning 2023. ja 2024. aasta J. Kärneri nimeliselt laskevõistluselt.

Kristina Polunina

Kristina on mitmekülgne laskesportlane, kes laseb nii sportpüssist, lahingurelvadest kui ka püstolist. Võistkondlikus arvestuses pälvs ta 2023. aastal esikoha Naiskodukaitse üle­eestilisel karikavõistlusel sportrelvadest laskmises ja 2024. aastal teise koha Naiskodukaitse laskevõistlusel lahingurelvadest.

HARJU

Ivar Espenberg

Jaopealik, pioneer, kuulipildur. Need on vaid mõned paljudest märksõnadest, millega Ivarit saaks iseloomustada. Ta on lühikese teenistuse jooksul omandanud suure hulga teadmisi ja oskusi kiiremini kui keegi teine tema rühmakaaslastest. Ivar on viimastel aastatel näidanud igal võistlusel stabiilselt kütiklassi väärilist taset ning laseb isegi kuulipildujast tulemusi, mida pole lihtne saavutada automaadigagi.

Kaire Taar Kaire on läbinud Naiskodukaitse baasväljaõppe ja evakuatsioonirühma baaskursuse ning valinud evakuatsioonirühma staabiassistendi ametikoha. Alates Naiskodukaitsega liitumisest on ta väga aktiivselt osa võtnud lasketreeningutest ja ­võistlustest ning täitnud Kaitseliidu kõrgeima laskurklassi (esiküti) normi.

Kaitseliit tähistab 23. juunil võidupüha

paraadiga Narvas, kus Eesti president annab oma üksustes heade laskeoskustega silma paistnud kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele üle võidutule oma kodumaakondadesse viimiseks.

JÕGEVA

Tarvo Pärn

VÕIDUpüHA

JÄRVA

Indrek Reismann

Kapten (res) Indrek Reismann on Järva malevas tegus nii sõjalises (laskeväljaõpe, taktikalised õppused, sõjalissportlikud võistlused) kui ka mittesõjalises valdkonnas (mälestusüritused, spordivõistlused). Samuti on Indrek aktiivne EROKi liige ja eelmise aastani võis teda paraadidel näha lipuohvitserina Eesti riigilipu toimkonnas.

Siret Niinepuu

Kapral Tarvo Pärn on Jõgeva maleva lahingukompanii õppustel näidanud ennast kohusetundliku, distsiplineeritud ja eeskujuliku kaitseliitlasena. Samuti on ta aktiivne osaleja üle­eestilistel ja malevasisestel laskevõistlustel, kus on näidanud väga häid tulemusi.

Laura Paluoja

Laura kuulub Jõgeva maleva lahingukompanii koosseisu, ta on lahingumeedikuna osalenud suurõppusel Põhjakonn ja instruktorina Ussisõnadel. Tema üheks kireks on laskeväljaõpe ja lisaks erinevatele lasketreeningutele on ta osalenud lõhkamisharjutustel ning läbinud sõdurioskuste ja laskur­sanitari kursuse.

Siretit võib Järva ringkonna aktiivse liikmena kohata Naiskodukaitse koormusmatkadel, aga ka Kaitseliidu meistrivõistlustel laskmises ja Naiskodukaitse laskevõistlustel, kus ta on saavutanud esikohti. Viimastel aastatel on Siret keskendunud laskespordile ja jõudnud Kaitseliidu esiküti tasemele.

KÜBERKAITSEÜKSUS

Erik Amann on küberkaitseüksuses laskmiste eestvedaja ja tipplaskur, kellele on 2021. aastal omistatud esiküti tiitel. Lisaks Kaitseliidu võistlustele on ta tegev ka Eesti riigi laskespordi esindamisel.

TÄNAVUSED VÕIDUTULE TOOjAD

LÄÄNE

Marko Reisel

Veebel Marko Reisel on olnud Kaitseliidu liige ligi 30 aastat ning kogu selle aja on ta pidevalt panustanud Kaitseliidu, Lääne maleva ning maleva Lihula piirkonnas tegutseva allüksuse arengusse, sealhulgas lasketegevusse. Markol on relva­ ja laskeinstruktori pädevus ning vabatahtliku instruktorina on ta sageli tegev Lihula üksikkompanii laske­ ja relvaväljaõppes.

Irina Fišina

PÕLVA

Lauri Puusepp

Irina leidis kohe Naiskodukaitsega liitudes, et just laskmine on tema teema, ja sellega on ta tegelema jäänudki. Automaatrelvadest on ta välja lasknud küti II klassi tulemuse harjutuses 3 x 10 / 100 m, esilaskuri tulemuse harjutuses 2 x 10 / 200 m ja laskuri I klassi distantsilt 300 m.

Lauri lõpetas 2021. aastal Kaitseliidu kooli laskeinstruktori kursuse. Pärast seda sai tema tegevus malevas tõeliselt tuule tiibadesse. Ta on võtnud enda peale iganädalase lasketreeningu vedamise Põlva spordikooli siselasketiirus. Mõne aastaga on see treeningupäev muutunud väga populaarseks nii kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate kui ka noorkotkaste seas.

Carmen Kägo

Carmen on hea näide sihikindlusest ja pühendumisest. Lühikese ajaga on ta tõestanud, et on Põlva ringkonna parim laskur – ta on osalenud peaaegu kõigil lasketreeningutel ning esindanud üliedukalt laskevõistlustel oma ringkonda ja Põlva malevat. Samuti on Carmen näidanud end suurepärase juhina, olles asendamatu Kanepi jaoskonna juhatuse liige.

PÄRNUMAA

Priit Avarmaa

Priit on oma pikaajalise (reserv)teenistuse jooksul Kaitseliidus olnud alati nähtav mitmesugustel väljaõppe­, tseremooonia­ ja tutvustusüritustel. Lisaks maleva esindamisele riigisisestel laskevõistlustel on ta saavutanud poodiumikohti ka rahvusvahelistel jõukatsumistel.

Margit Kaur

Margit esindab ringkonda laskevõistlustel ja teeb seda sageli edukalt. Tema kirg on püstolist laskmine. Vilumuse saavutamiseks ja taseme hoidmiseks näeb teda alatihti lasketiirus treenimas. Veel on Margit ohutushoiu enesekaitse mooduli instruktor ja fotograaf. Tihti vaikne ja märkamatu, on ta alati valmis appi tulema, kui kutsutakse. Margit on andnud suure panuse Pärnumaa ringkonna arengusse. KÄDI

RAPLA

Dagnis Maiberg

Dagnis on oma malevat laskevõistlustel esindanud juba 1997. aastal liikmeks astumisest saati. Ta on osalenud ka välisriikide laskevõistlustel ning teda on pärjatud Saksa Bundeswehri kuldse laskurinööriga, samuti sai ta Belgia armee taktikalise laskmise meistriks 2011. ja 2012. aastal.

Aivi Tarvis

Aivi on 2001. aastast alates Naiskodukaitse aktiivne liige. Ta on Kaerepere jaoskonna kindel tugisammas. Laskevõistlustel saab tema peale alati loota nii võistkondlikult kui ka individuaalselt. 2022. aastal võitis ta individuaalarvestuses Naiskodukaitse laskevõistlusel lahingurelvadest I koha. Aivi on osalenud üle kümne korra Naiskodukaitse koormusmatkal ning sealgi mitu korda võitjaks tulnud.

VÕIDUpüHA

TÄNAVUSED VÕIDUTULE TOOjAD

SAAREMAA

Tanel Mänd

Kapral Tanel Mänd on kasvanud noorkotkast Kaitseliidu tegevliikmeks. Ta on osalenud arvukatel missioonidel ja jagab oma kogemuste pagasit Kaitseliidus läbiviidavatel õppustel. Tanel on Kaitseliidu esikütt, teda on aastatel 2022 ja 2023 tunnustatud maleva parima laskuri tiitliga.

Liselle Laurits

Lisellet näeb alati esindamas Saaremaa ringkonda ja malevat sportrelvade laskevõistlustel. Ta alustas laskmist juba kodutütrena niipea, kui vanus lubas, ning on olnud selles edukas. 2023. aastal täitis ta Kaitseliidu kütiklassi I klassi normi.

HIIUMAA

Rene Heinmets

Rene on Kaitseliidu liige olnud kõigest pisut üle aasta, kuid selle ajaga on saanud temast pühendunud kaitseliitlane. Ta on väga aktiivne nii väljaõppes kui ka täiendkursustel ja panustanud ka ise malevkonna ürituste ja väljaõppe läbiviimisse.

Anne Kaasik

Anne on olnud edukas Naiskodukaitse laskevõistlustel ning esindanud nii ringkonda kui ka malevat ja malevkonda erinevatel laskevõistlustel. Kui vähegi võimalik, võtab ta osa laskeharjutustest. Anne oli pikka aega Hiiumaa jaoskonna esinaine ning panustab praegu jaoskonna revisjoni liikmena ja Saaremaa ringkonna juhatuse asendusliikmena.

KADRI

SAKALA

Allar Mürk

Allar on Sakala maleva Lehola üksikrühma kaitseliitlane. Ta aitab ette valmistada ja läbi viia Lehola üksikrühma sõjalist väljaõpet ning võtab osa laskeharjutustest ja võistlustest. Allari juures tasub välja tuua, et ta on võrdselt hea nii püstolist kui ka vintraudsest püssist laskmises.

Ele Lehes

TALLINN

Janis Aarne

Ele on väga mitmekülgsete oskustega naiskodukaitsja. Ta oli aastatel 2009–2012 Viljandi jaoskonna esinaine ning valiti aastateks 2012–2015 jaoskonna juhatusse tagasi. Ele on edukalt esindanud ringkonda NKK koormusmatkal, Utria dessandil, Lääne maleva patrullvõistlusel Valge Laev, erinevatel laskevõistlustel, meditsiini ning toitlustuseriala võistlustel. Ta on 2023. aastast Kaitseliidu esilaskur.

Janis on Kalevi malevkonna liige. Ta on Kaitseväe ja Kaitseliidu meister laskmises ning Balti mere mängude BSSC (Taani, Soome, Läti, Leedu, Eesti vabatahtlikud) võitja. Ka oma maleva liikmetele korraldab Janis iga kuu kolmandal laupäeval laskepäevi.

Anu Asu

Anu on väga pühendunud laskur, ta on laskmisüritustel osalenud sama kaua, kui on Naiskodukaitsesse kuulunud. Laskmine on tema kirg ja selles saavutatud edust räägivad rohked ergutused. See pole siiski ainus, millega Anu silma paistab. Ta on osalenud Tallinna ringkonna juhatuse töös, kuulunud Kalevi jaoskonna juhatusse ja revisjonikomisjoni ning on ohutushoiu füüsilise enesekaitse instruktor.

TÄNAVUSED VÕIDUTULE TOOjAD

TARTU

Daimar Elp

Daimar on tegus väljaõppes osaleja, ta käib alati lasketreeningutel ja innustab ka teisi oma allüksuse liikmeid. Ta on alati valmis laskevõistlustel esindama oma malevkonda, malevat ja Kaitseliitu. Daimar on universaalne laskur, kes saavutab häid tulemusi relvast ja vahemaast sõltumata.

Liis Kruuse

VALGAMAA

Ain Nurmla

Ain on Kaitseliidu liige 2001. aastast. Ta on alati kohal väljaõppeüritustel, on läbinud Kaitseliidu koolis rühmaülema kursuse ja täiendanud end mitmetel koolitustel (laskeinstruktori kursus, C­kategooria lõhkaja kursus jt). Erilist tähelepanu pöörab ta laskeoskuste edendamisele ning on selleks oma üksuses läbi viinud mitmeid koolitusi.

Liis on mitmekülgne laskur, kes on laskevõistlustel pälvinud kõrgeid kohti. Muuhulgas oli ta 2023. aasta Kaitseliidu meistrivõistlustel naiste arvestuses parim harjutuses 3 x 10 / 100 m, samuti on ta tõusnud pjedestaali kõrgemale astmele Naiskodukaitse laskevõistlusel sportrelvadest.

Viia Kaldam

Viia on Naiskodukaitse Valga ringkonna kõige edukam ja aktiivsem laskesportlane. Lisaks laskmisele on ta tugev patrullvõistlustel osaleja, kuulub ForKe­sse ning ka tema igapäevatööks on meie riigis korra hoidmine. 2022. aastast on ta Kaitseliidu esikütt.

MADIS

JANELI NIELSON

VIRU

Tõnu Rummo

Seersant Tõnu Rummo on Viru maleva lahingukompanii miinipildujarühma relvameeskonna ülem. Ta on näidanud end tegusa, distsiplineeritud ja eeskujuliku kaitseliitlasena. Tõnu on Viru malevas pühendunud sportlane ja spordiedendaja, kes esindab malevat võistlustel kergejõustikus, suusatamises, võrkpallis ja laskmises.

Annely Kallas

VÕRUMAA

Ain Pajo

Kaitseliidus panustab Ain laskmiste ja väljaõppe korraldamisse. Tema eestvedamisel viiakse läbi iga­aastast Metsa Akadeemia õppust, maleva patrullvõistlust „Käve üle küngaste“ ning A. Käärmanni nimelist laskevõistlust. Ain on ka ise tegus laskesportlane, eelkõige osaleb ta pikamaalaskmise võistlustel.

Annely liitus Naiskodukaitse Viru ringkonnaga 2022. aasta maikuus. Ta osaleb kohaliku tasandi laskevõistlustel sportrelvast ning on kahel viimasel aastal saavutanud naiste arvestuses esikoha. Annely on väga hea näide eeskujulikust vabatahtlikust, kes on sihipäraselt läbinud vajaminevad väljaõpped ja leidnud oma rolli kriisi­ ja sõjaajal.

Kaisa Sikk Kaisa on Naiskodukaitsesse kuulunud üle kaheksa aasta ning on alati valmis esindama malevat või ringkonda laskevõistlustel. Kaisa on omandanud ka lasketreeneri paberid ja andis oma panuse sportpüssi lasketreeningute läbiviimisesse, mis praegu küll kohaliku tiiru puudumise tõttu katki on jäänud.

NIKOLAI KAZAKOV EESTI VABARIIGI KAITSEKS!

Eesti riik võttis aastal 2012 vastu otsuse kutsuda suurõppusele Kevadtorm 2012 kõik need, kes olid aega teeninud veel Vene kroonus ja olid küll reservis, kuid polnud kunagi käinud õppustel ega omanud sõjaaja ametikohta. G4Si Ida piirkonna turvajuht Nikolai Kazakov oli nende õnnelike seas.

Tekst: MAXIM TUUL , AS G4S Eesti kommunikatsioonijuht

Kazakov liideti Alutaguse maleva luurerühmaga ja nendega ta lahingusse läkski. Nagu Kazakov ise mäletab, lendas nädal mööda nagu üksainus päev – väga põnev oli relvaga metsas joosta. Tema suureks üllatuseks oli rühmas mitu vana tuttavat ja endist töökaaslast. Need ei hoidnud end tagasi ja uurisid kohe Kazakovilt, miks ta Kaitseliidus ei ole – ise vana militarist ja sõjaajaloohuviline? „Ütlen ausalt, et mul oli 1990ndatel kaitseliitlastega kokkupuude ja mul tekkis mulje, et seal on suhteliselt distsiplineerimata imelikud mehed. Teisalt aastal 2007, aprillimäsu ajal, tulid just kaitseliitlased meile appi, kui meid Jõhvi keskväljakul rünnati,“ olid Kazakovil Kaitseliidu suhtes vastakad tunded.

Igatahes sai langetatud otsus, et olgu, proovime. Seda otsust pole

Kazakov järgnenud aastate jooksul kordagi pidanud kahetsema. „Meeskond on kõva ja seltskond on lahe,“ kinnitab ta. Nagu ta hästi mõistab, on kaitseringkond piiriäärne ning aastatega on olukord läinud aina pingelisemaks. „Mul on uhke tunne, et kui midagi juhtub, saan anda oma panuse Eesti Vabariigi kaitseks,“ teab Kazakov täpselt, mida on vaja teha, kui on vaja teha.

UNIVERSAALNE SÕDUR

Aastast 2013 Alutaguse maleva Jõhvi malevkonna liikmena oli Kazakov kuni aastani 2017 luurerühmas vanemluuraja. Siis loodi malevas tankitõrje raketirühm, kuhu ta üle läks. Sõjaametikoht on tal sihtur­laskur ning relvastuseks kurikuulus Javelin ehk slängis „Oda“. Sellega on ta õppuse Põhjakonn 2022 lahinglaskmistel ka lasu sooritanud.

„Käed muidugi värisevad, kui mõtled, et nüüd võivad 80 000 eurot mööda minna,“ meenutas Kazakov seda olulist, kuid pisut ärevat hetke. „Õnneks ei läinud ja võin mainida, et meie rühm on teostanud kuus lahingulasku ja kõik kuus on tabanud sihtmärki.“

Õnnega pole siin muidugi kuigi palju pistmist. Ehkki raasike sõduriõnne käib asja juurde, on nende tabamuste taga ikkagi väljaõpe. „Enne, kui sul lubatakse sellist kallist asja lasta, pead sa trenažööri taga liitrite kaupa higi valama,“ märkis Kazakov.

Kui rääkida väljaõppest, siis Kazakov on lõpetanud neid lausa kolm – luure, tankitõrje ja side alal. Seetõttu võtab ta aeg­ajalt endale ka näiteks rühma ülema autojuht­sidemehe rolli. Mehe enda sõnul loodab ka juhtkond selle peale, et kaitseliitlane ei ole ühes ame­

tis kinni, vaid on nii­öelda universaalne sõdur.

Et õpitud oskused säiliksid, on rühma väljaõpe iga kuu kolmandal nädalavahetusel. Sellele lisanduvad aeg­ajalt lisaväljaõpped ja seminarid ning kakskolm korda aastas suuremad õppused, kus tegutsetakse koos Kaitseväe ja liitlastega. Nii et aasta jooksul on Kazakov „metsas“ keskmiselt kuu aega.

TAGAB TURVALISUSE

Aga, nagu öeldud, on Kazakov palju enamat kui kaitseliitlane. Ta on ka abikaasa, isa ja uhke kolmekordne vanaisa. Ja lisaks kaitseliitlikule

tegevusele paeluvad teda ka teist laadi sõjalised tegevused. Näiteks meeldivad talle sõjastrateegilised arvutimängud. Samuti kõiksugu sõjaajalugu käsitlevad raamatud. Ning siis, kui pole aega samme raamatukokku seada, surfab ta internetiavarustes sõjaajaloo arhiivides.

Pärit on Kazakov Ida­Viru maakonnas Lüganuse vallas Kiviõli lähedal paiknevast pisikesest Erra alevikust.

Enamikule eestimaalastest ei ütle paarisaja elanikuga Erra ilmselt mitte halligi. Küll aga neile, kel süvahuvi geoloogia vastu. Nimelt on Erra järgi nime saanud Kõrgekalda kihistu Erra

Kui Nikolai Kazakov enam kui kümme aastat tagasi Alutaguse maleva Jõhvi malevkonnaga liitus, oli Kaitseliidu vorm veel teistsugune. Ent meelsus oli Kazakovil sama nii siis kui nüüd: Eesti eest, surmani!

kihistik. Kihistusse kuuluvad veel Koljala kihistik ja Pärtlioru kihistik. Kihistu koosneb põhiliselt rohekashallist lubjakivist, mis sisaldab ohtralt kivistisi ja nende jäänuseid. Lubjakivi vahel on õhukeste kihtide ja läätsedena merglit. Kirde­Eestis sisaldab kihistu ka õhukesi (kuni 2 cm) kukersiidi kihte, mis on vanimad maailmas. Lademe alumisel piiril on palju götiidist ooide.

Kes nüüd ei tea, siis ooidid on väikesemõõdulised sfäärilised või läätsjad mineraalsed moodustised, mis on tekkinud vees hõljuvate võõrkehade, näiteks liivaterade, orgaaniliste jäänuste kildude või õhumullide ümber.

Tavaliselt on ooidid kontsentrilis­kihilise ehitusega.

Vot nii. Aga aitab nüüd geoloogiast.

Selle loo kangelane on ikkagi Kazakov, kes juba 26 aastat töötab turvaettevõttes AS G4S Eesti. Jah, see on üks neist poolesajast ettevõttest, mis pälvis läinud aastal „Riigikaitsjate toetaja“ tunnustuse.

Alustas Kazakov nimetatud ettevõttes turvatöötajana, töötas pikalt patrulliosakonnas ning aastast 2016 on ta Ida piirkonna turvajuht. Tema ülesanne on juhtida ja koordineerida turvatöötajate tööd mehitatud valve objektidel Narvast kuni Rakvereni (tööpiirkond kattub täpselt Kirde kaitseringkonna piiridega). Tema meeskonnas on 45 turvatöötajat, kes füüsiliselt valvavad kaubandus­ ja tööstusobjekte. Kui külastate Astri, Fama, Pargi, Krooni või Vaala keskust, siis need tublid mehed ja naised, kes seal korda peavad, on Kazakovi meeskonna liikmed.

Ent kuidas leida tasakaal töö ja kaitseliitliku tegevuse vahel?

Suurem osa õppusi ja väljaõpet toimub nädalavahetustel ja tööd ei sega. Suuremate, viis kuni kümme päeva kestvate õppuste korral, mida tuleb ette nii paar korda aastas, võtavad töökaaslased Kazakovi töökohustused enda peale.

„Mõnikord jooksevad tõesti asjad kokku ja peab valima, kas lähed õppustele või organiseerid WRC ralli valvet –sellisel juhul on ikka töö esiplaanil,“ nentis Kazakov.

Kõige keerulisem on tema sõnul väljaõppe kohandamine muu eluga just kiirkogunemiste korral. „Eelmine Okas tähendas, et pidin kohe keset ühtlustusseminari kotid kokku panema ja Haapsalust malevasse tormama,“ tõi ta näite.

Küll aga võib Kazakov kinnitada, et riigikaitsjate toetaja tunnustuse saanud ettevõtte juhtkond suhtub sellistesse olukordadesse väga mõistlikult

TURVATÖÖ jA RIIGIKAITSE üHISOSA

Mõistagi ei ole Nikolai Kazakov ainus Kaitseliidu ridades kodumaa eest seisev G4Si töötaja. Neid mehi ja naisi, kes oma turvatöötaja varustuse lahinguvarustuse vastu vahetavad, leiab kogu Eestist.

Üheks neist on G4Si Tartu patrulli turvatöötaja Karl-Ander Mei. Mei ütleb, et tundis endas kutsumust teenida oma riiki ja osaleda riigikaitsetegevustes ning tahet anda oma panus kogukonna turvalisusse. Ja muidugi väärtushinnangud – kõik see kombineerituna juhataski teda Kaitseliidu ridadesse.

Kaitseliidus on Mei rühma parameedik ja kuulub rühma juhtkonda. Ta täidab meditsiinieksperdi vajalikku rolli, andes meditsiinilist nõu juhtkonnale, organiseerides sanitaride tööd ning tagades reaalmeditsiini. „Minu peamine ülesanne on tagada rühmaliikmetele elupäästev esmaabi ning vastutada üldise tervise eest. Lisaks tegelen ennetavate meetmetega, et vältida võitlejate haigestumisi ja traumasid,“ andis ta põgusa ülevaate oma rollist Kaitseliidus.

G4Si patrullteenistuses on Mei põhiülesandeks tagada klientide vara ja territooriumi turvalisus. Nii koosnevad tema tööpäevad regulaarsetest patrullringidest määratud piirkondades sõltuvalt vajadusest ja kliendi nõudmistest. „Minu töö eeldab pidevat valvsust, et tuvastada võimalikke ohuolukordi või ebatavalisi tegevusi. Kui saabub häire või tekib erakorraline olukord, reageerin kiiresti,“ tõi Mei välja turvatöötaja ameti need tahud, mis ei erinegi nii väga sellest, mida eeldatakse kaitseliitlaselt. Jah, töö patrullteenistuses on vastutusrikas ning nõuab head füüsilist vormi, tähelepanelikkust ja kiiret otsustusvõimet. Oluline on oskus säilitada rahulikkus ja enesekontroll ka pingelistes olukordades, et tagada klientide turvalisus ja vara kaitse.

Tänu sellistele ühisjoontele on ka lihtsam leida tasakaalu töö ja kaitseliitliku tegevuse vahel. Et tasakaal säiliks, läheb aga vaja planeerimist, paindlikkust ja selget suhtlust nii töökohas kui ka Kaitseliidus.

G4Si töökeskkonnaspetsialist Artur Rinne liitus aga Kaitseliidu Tallinna maleva Lõuna malevkonnaga juba aastal 2001. „Et saada teadmisi ja oskusi ning olla oma riigile kasulik,“ selgitas tänane Nõmme malevkondlane.

Täpselt nagu Kazakov, Mei ja tegelikult enamik kaitseliitlasi, peab ka Rinne otsima ja leidma tasakaalu oma igapäevatöö, tsiviilelu ja kaitseliitliku väljaõppe vahel. Ning väljaõpet, seda ei ole liiga vähe. Pigem, nagu Rinne märgib, on seda üsna tihti. Hooaegadel üks kuni kaks, mõnikord ka kolm nädalavahetust kuu jooksul.

Kuid tasakaalu isiklike ja tööandja ootuste vahel on ta saavutanud. „G4S toetab igati vabatahtlikku riigikaitset ning Kaitseliidus omandatu aitab omakorda tööülesannetega tõhusamalt hakkama saada,“ on ka Rinne leidnud turvatöö ja riigikaitse valdkondades nii vajaliku ja kasuliku ühisosa.

ja toetavalt. „Meie divisjoni direktor on ise kaitseliitlane, motiveerib igati meid riigikaitses osalema ja ma olen uhke, et ettevõttes on palju aktiivseid kaitseliitlasi,“ rääkis Kazakov uhkuse ja heameelega. Selleks on ka põhjust –ainuüksi tava, et sel ajal, kui Kazakov

osaleb pikaajalistel õppustel, säilib tema palk ettevõttes, ei ole Eesti ettevõtetes veel väga levinud.

Nii on „Riigikaitse toetaja“ tunnustus läinud täiesti õigesse kohta. Ja täiesti õiges kohas on ka Kazakov.

NARVA MALEVKOND

KEERULISE AjALOO KIUSTE

TÕUSVAS jOONES EDASI

Narva malevkonna sünnihetkeks võib pidada 14. novembrit 1918. Kuigi

Kaitseliit likvideeriti 1920 ja 1940, on malevkond pärast mitut taasasutamist täna 105aastane. Kuidas aga kõik alguse sai?

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

ROGER VINNI , Narva malevkonna teavituspealik

novembril 1918. aastal peeti Narvas koosolek, kus viisteist huvilist asutasid Virumaa ja Narva linna Kaitseliidu Narva osakonna, asukohaks Narva linn, Viru tn 6.

Koosolekul määrati Narva Kaitseliidu ülemaks ja formeerijaks staabikapten Heinrich Laretei. Juba 14. novembril avaldas staabikapten Laretei üleskutse Kaitseliiduga liituda. Algas kiire väljaõpe ja südikamad läksid vabatahtlikult ka Eesti riiki kaitsma, esimeseks väljakutseks Kulgu lahing. Pärast Punaarmee taandumist ja kogu Virumaa vabastamist 19. jaanuaril 1919. aastal muudeti Narva ja NarvaJõesuu Kaitseliit iseseisvaks üksuseks ning seda hakkas juhtima Narva linna komandant kapten Eduard Freudenstein. Ajutiselt oli ülema kohusetäitjaks ka major Paul­August Lilleleht.

Tegevusperioodil 1924–1940 tegutses Narva malev jõudsalt edasi, korraldades väljaõppeid ja osaledes Kaitseliidu õppustel. Eelmise sajandi 30. aastatel andis malev välja ka ajalehte Narva Maleva Teataja. Pärast Kaitseliidu järjekordset likvideerimist, 1940. aastal alanud okupatsiooniaega ja sõda osalesid Narva kaitseliitlased 1944. aasta augustis 292. Eesti politseipataljoni kompanii, 4. Eesti piirikaitserügemendi I pataljoni ja teiste üksuste koosseisus Permisküla lahingus, aidates selle saare ka vaenlase käest tagasi võita.

OBJEKTIKAITSEST MALEVKONNA TEKKIMISENI

1991. aastal taasasutati Kaitseliidu Narva osakond. Koosolekuid peeti Narva linnuse lähistel, aga ka Tartu rahu piiri lähistel Komorovka külas.

1992. aastal anti Narva Kaitseliidu osakonnale kasutada endine sõjakomissariaadi hoone. Seda hoonet valvasid kaitseliitlased oma relvadega. Raha saamiseks, et tegevust arendada, renditi hoone vabu ruume ka eraettevõtetele. Sealtpeale pöörduti Narva

kaitseliitlaste poole ka objektikaitse sooviga, tänu millele muutus olukord linnas ajapikku rahulikumaks. 20. sajandi 90. aastate algus oli kogu Eestis väga pinev. Alates Eesti taasiseseisvumisajast, mil töötlev tööstus Ida­Virumaal ja sealhulgas ka Narva linnas hääbus, tekkis väga suur tööpuudus, mille taustal kasvas kuritegevus. Erinevad grupeeringud Eestist, aga ka Venemaalt, klaarisid oma arveid rahumeelsete ja riigitruude kodanike arvelt. Eesti riik vajas taas kord kaitseliitlaste abi, seekord teisiti.

„Üks huvitav juhtum oli siis, kui valvasime taastatud langenud Saksa sõdurite kalmistut ja garaažide kompleksi,“ meenutas kaitseliitlane Roger Vinni. „Ühel kaitseliitlasel tuli hea idee kasutada kaitsevahendina naelapüstolit, millelt eemaldati turvakaitse. Kokkuvõttes rüüstamised ja lõhkumised peatusid. Kuigi 1990. aastate algus pakkus väljakutseid ja eesti keelt kõnelevaid elanikke oli väga vähe, liitusid paljud narvakad sellegipoolest Kaitseliiduga. Nende panust taastatud Eesti omariiklusesse ja Narva malevkonna loomisse on raske üle hinnata.“

Et tegevust edasi arendada, tuleb panustada ja seda kõigil. 12. augustil 2013. aastal päädis toonase kaitseministri Urmas Reinsalu ja Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili külaskäik Narva sellega, et 19. märtsil 2016 taasavati rekonstrueeritud Narva malevkonna maja, mille üle võib uhke olla iga Kaitseliidu malev, rääkimata malevkonnast.

Kui Alutaguse malevas oli Narva malevkond algusaastail üsna täbaras olukorras, siis riigi tähelepanu sellele piirkonnale on andnud malevkonna kiirele arengule tõhusa tõuke. Alutaguse lahingukompanii liikmete hulgas on palju Narva malevkonna liikmeid, kes korraldavad aktiivselt väljaõpet, osalevad ringkonna õppustel ja korraldavad oma kodukandis isamaalisi üritusi, tehes seejuures tihedat koostööd Narva linnavalitsusega,

aga ka teiste kohalike omavalitsuste ja partnerorganisatsioonidega.

KAS PIIR PANEB PIIRID ETTE?

Narva malevkonna liikmed „piire ei tunne“, seega nende jaoks pole see küsimus, vaid võimalus: mida keerulisem väljakutse, seda arendavam.

Eelmisel aasta sügisel loodud Kaitseliidu piirikaitse malevkonda kuulub mitmeid endisi piirikaitsjaid ja Narva malevkonna liikmeid. Ka COVIDi pandeemia ajal 2020­2021 olid just paljud Narva kaitseliitlased need, kes aitasid kolleegidel politsei­ ja piirivalveametist korda tagada nii piiri lähistel kui ka linnaruumis, sealhulgas õppusel Okas 2021 ning koos maakaitse reservväelastega Kaitseväe ja Kaitseliidu suurimal õppusel Ussisõnad 2023.

Ka ringkonna suurimal õppusel Põhjakonn osaletakse alati õlg õla kõrval ringkonna teiste võitlejate ja liitlasüksustega.

Kõik see algab ja saab jätkusuutlikuks tänu põhiväärtuste kasvatamisele noorte seas. Viimasel kahel aastakümnel on Noorte Kotkaste Alutaguse malevaga liitunud palju noori, sealhulgas Narva linnast. Tänu tublidele noorkotkaste ja kodutütarde juhendajatele on mitmekesist tegevust palju ja see meelitab kohale aina enam noori, olenemata rahvusest. Parim integratsioon on just koostöö, mis on noortetöö kaudu eriti tõhus, sest väärtuspõhises isamaalises tegevuses kasvavad noored „mänguhoos“ märkamatult kokku, jätkates hiljem koos juba Kaitseliidu ridades.

Narva malevkond panustab kõikide vahenditega noorte kasvatamisse, tänu millele on noored tublilt kaasatud ka mitmesuguste isamaaliste ja kogukondlike ürituste korraldamisesse. Ehk kõik see, mida tehakse mujal, toimib hästi ka Narvas, Eesti kõige idapoolsemas linnas, kust algab meie koduriik, Euroopa Liit ja NATO.

KEVADTORM RULLUS üLE LÄÄNE-EESTI

Mai esimeses pooles põhiliselt Pärnumaal, Läänemaal, Saaremaal, Hiiumaal ja Viljandimaal Mulgi vallas aset leidnud õppusel Kevadtorm osales ligi 14 000 Eesti ja liitlasriikide sõdurit. Tänavuse õppuse eesmärgiks oli harjutada diviisi ja liitlaste koostöös kaitsvate operatsioonide läbiviimist konventsionaalse sõja tingimustes, kaasates ka teised väeliigid ning väejuhatused. Peamisteks õppivateks üksusteks olid 2. jalaväebrigaad ja Lääne maakaitseringkond.

„Oleme jälle teinud ära suure töö, mille tulemusena oleme oluliselt paremad, et kaitsta oma rahvast ja riiki. Tänavusel Kevadtormil harjutasime Eesti pinnal toimuvaid kaitselahinguid,“ ütles Kaitseväe juhataja asetäitja ja õppuse Kevadtorm üldjuht brigaadikindral Andrus Merilo.

Kaitseliidu ja liitlaste üksustega saartel tutvunud Kaitseliidu ülema kindralmajor Tamme sõnul on maakaitseüksustel saarte kaitsmisel oluline roll. „Kõik meie üksused, mis meil saarte peal on, peavad harjutama, kuidas saari kaitsta, et siia ei tekiks vastase õhutõrje mulli. Ja võib­olla see on esmane roll, mida siin saartel tuleb täita.“

Tänavu harjutati Kevadtormil esmakordselt koos päästeameti ja häirekeskusega elanikkonnale ohuteavituse edastamist, toetudes Ukraina kogemusele – on oluline, et vajalikud süsteemid oleksid valmis Eesti inimeste kaitseks ükskõik millise ohu vastu. Päästeametiga harjutati ka inimeste evakueerimist ohutsoonist, mille läheduses leidsid aset Kevadtormi õppelahingud.

„Sel aastal oleme tänu kohalike elanike vastutulelikkusele suutnud tegutseda Viljandimaal, Pärnumaal, Läänemaal ja ilma kohalike elanike toetuseta ei ole selline õppus ka teostatav,“ ütles brigaadikindral Merilo. „Arusaadavatel põhjustel me oma treeningualadele ära ei mahu, sest meie üksused on nii arvukad.“

Kevadtormi ajal leidis aset ka Ühendkuningriigi siirmisõppus Swift Response, mille käigus harjutati liitlasvägede kiiret siirmist Eestisse võimaliku eskaleeruva kriisi korral. Selle aasta õppuse käigus sooritas õhudessante Briti armee 16. brigaadi õhudessantüksus koostöös liitlasvägedega Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Poolast ja Eestist.

Kevadtorm on Kaitseväe aasta suurim õppus, mille käigus harjutatakse sõjaliste operatsioonide planeerimist ja elluviimist ning tõhustatakse koostööd Eesti ja liitlasriikide üksuste vahel. Õppusel osalevad nii tegevväelased, ajateenijad, reservväelased, kaitseliitlased kui ka liitlasriikide sõdurid.

Kevadtorm 2024 kuulub NATO õppuste seeria Steadfast Defender 2024 raamistikku ehk on üks Steadfast Defenderi osaõppustest. Steadfast Defender 2024 on üle aastakümnete suurim NATO õppus. Poole aasta jooksul, alates jaanuarist kuni juulini 2024, on õppusel ligi 90 000 osalejat kõigist 32 liikmesriigist. Õppuse laiemaks raamistikuks on kinnitatud NATO regionaalsed kaitseplaanid.

MARIA TAMMEAID/KAITSEVÄGI

KEVADTORM ANDIS HEA VÕIMALUSE

pRAKTISEERIDA KOOSTÖÖD

ERINEVATES VALDKONDADES

LTänavu 9.–17. maini Lääne maakaitseringkonna territooriumil toimunud Kaitseväe suurõppus Kevadtorm tõi ligi 14 000 osaleja hulgas mugavustsoonist välja ka naiskodukaitsjad.

Tekst: LY MÄEMURD , NKK Pärnumaa ringkond

ääne­, Saaremaa­ ja Pärnumaa ringkonna naisi jagus kogu õppuse ajaks nii tagalasse, staapi kui ka eesliinile, kokku panustas Kevadtormi tegevustesse üle paarisaja naiskodukaitsja Eesti lääneosast.

FORMEERIMISPUNKTIDES ERANDEID

EI TEHTA

Kui õppus 9. mai hommikul avapaugu saab, asuvad tegevusse värskelt täiendkoolituselt tulnud formeerijad, kellest oleneb, kui sujuvalt õppusele saabujad formeerimispunktis vajalikud etapid läbivad ja oma üksuse juurde ülesannet täitma saavad asuda. Pärnumaa malevasse jõudes selgub kohe, et punkti töö on kvaliteetne, sest mind, kes ma olen ühes teises nimekirjas, ainult dokumendi ettenäitamisel territooriumile ei lubata, kuigi naistega oleme tuttavad juba aastaid. „Kord on kord,“ selgitatakse mulle ja suunatakse rääkima vastutava isikuga, kelle abiga saan end Kevadtormile kutsutuna kenasti kirja pandud.

meeskonnaliikmetel aega veidi hinge tõmmata. Oma mõtteid jagab Silvia Paluoja, Pärnumaa ringkonna kauaaegne toetajaliige:

„Tulin formeerimisse otsima uut kogemust. Lisaks tänasele toitlustan kaks päeva ning osalen masskannatanutega õppusel rollimängijana. Evakuatsioonirühmaga, mille liige ma olen, seekord kahjuks välja ei jõua.

Kogemuse olen nüüd saanud ja lähen siit koju hea tundega, et olen teinud midagi kasulikku. Minu kõrval on tugevad ja asjalikud naised, kellelt pidevalt kuuleb ja õpib midagi uut. Valisin endale täna teadlikult tagasihoidlikuma ameti, väljastan dokumente. Arvutit ma ju tunnen ja olen harjunud sellega töötama, aga leidsin, et esimese korra kohta on andmete sisestamise vastutus liiga suur. Järgmisel korral ehk.

Personalimeeskonna juurde jõudes on siin suurem tung lõppemas ja

Kevadtormil osalemine annab kindlasti teistsuguse nüansi sellele, mida teen – on väga hea, et õpime ja et see on ainult õppus. Loodan, et asjad ei lähe nii tõsiseks, et leiamegi end ühel hetkel sõjaolukorrast, ent natuke kõhedaks võtab teadmi-

ne sellest, mis toimub meie koduukse all Ukrainas ja kuidas maailm on muutunud niivõrd ebastabiilseks. Sellised õppused on väga olulised, sest need annavad meile oskuse valmis olla.

Eks nii suur asi tekitab ka kohalikes teatud elevust ja tähelepanu, sest palju on näha vormis inimesi ja sõjaväetehnikat.

KADRI

Tulin teisipäeva õhtul maakodust, siis oli teel väljas sõjaväepolitsei, eelmisel päeval sinna sõites kohtusin suure sõjaväekolonniga. Jah, tunnetus on igal juhul teistsugune kui mõni aasta tagasi.“

EVAKUATSIOONIRÜHMADE UUTMOODI VÄLJAKUTSE

Päästeameti roll elanikkonnakaitse juhtasutusena on sõja ajal tagada tsiviilelanike turvalisus. Kevadtorm on riigiasutusele hea võimalus harjutada koos partneritega ulatuslikku evakuatsiooni, mille käigus tuleb Kilin­

gi­Nõmme kandis lahingutegevuse alale jäävad rollimängijatest elanikud transportida ohutult Paikusel asuvasse kogunemispunkti ning tagada neile seal vajalikud tingimused. 14. mai hommikul avatud punkti töö võtab päästeametilt samal õhtul üle Pärnumaa evakuatsioonirühm, keda on tulnud toetama Läänemaa rühma liikmed.

Kui ma kuue paiku õhtul evakpunkti jõuan, siis rühm juba koguneb. Säravsiniste vormipluusidega naistel on kaa­

sas kogu vajalik varustus, et koos evakueeritutega öö üle elada, ja teadmata on veel seegi, millal punkt töö lõpetab. Vestlustes on selget ootusärevust, tahetakse juba tegutsema hakata, aga punktis vastutuse üle võtmise toimingud alles käivad. Päästeameti inimesed näitavad rühma ülemale ruumhaaval ette kogu punkti käsutuses oleva ala ja edastavad kokkuvõtte tehtud tööst, aga registreerimine naiskodukaitsjate käe all juba töötab ja kõik, kes kohal, saavad end sisse kirjutada, sest punktis on väga oluline igal hetkel teada, kui palju inimesi alal parajasti viibib. See tähendab, et ka väljudes tuleb kindlasti registreerijate juurest läbi käia, „loomulik kadu“ pole siin lubatud.

Evakuatsioonipunktis viibitud aja jooksul jõuan osaleda ülema briifingul ja näha kõrvalt, kuidas käib kontrollitud tingimustes intervjuu andmine suure lehe ajakirjanikule. Õhtusöögi järel osalen loengul, kus Kaitseliidu peakaplan Peeter Paenurm räägib langenute eest hoolitsemisest, ja siis on aeg oma vahvad naised edasi toimetama jätta teadmisega, et järgmisel päeval kohtume paljudega juba siinsamas lähedal välihaigla juures.

Pärnumaa evakuatsioonirühmade ülem Paula Haruoja jäi õppusega igas mõttes rahule:

„Pärnumaa evakuatsioonirühmadele oli see esimene kord kogunemispunkt Päästeametilt üle võtta. Tegevused sujusid kenasti, nemad sai oma toimingud lõpetada ja meie seejärel alustada. Meie juhtimise all oli punkt õhtul seitsmest kuni sulgemiseni järgmise päeva pärastlõunal.

Hindan sügavalt iga rühmaliikme panust, sest ainult õppides areneme rühmana ja suudame edaspidi olla veelgi paremini valmis, et kiiresti reageerida. Õppuse lõpurivistusel Pärnumaa malevas ütles malevapealik, et iga rivis seisja väärib tunnustust, ja ma arvan, et tal on õigus. Rühmaülemana tänan kõiki suurepäraseid naisi ja mehi, kes panustavad oma aega ja teadmisi Pärnumaa evakuatsioonirühmades!

Ka minu jaoks isiklikult on suurõppustel osalemine oluline, olen seda teinud alati, kui töö ja pereelu võimaldavad. Kaitseliidu liige olen aastast 2005, Ukraina sõja puhkemine aga oli minu jaoks päästik liitumaks Naiskodukaitsega, sest siin saan panustada veelgi enam just elanikkonnakaitsesse. On ainuõige, et Kaitseliit kaasab naiskodukaitsjaid oma tegevustesse, sest nii sünnib

koostöö, kus igaühel on võimalus valida endale sobiv roll.“

MASCAL EHK KUI ABIVAJAJAID ON ABISTAJATEST ROHKEM

15. mai hommik Paikuse politseikoolile kuuluva hoone teise korruse koridoris on kiire ja sagimist täis. Siin asub grimeerimistuba, kus tänase esimese ülesandena on vaja ette valmistada kannatanud päästeameti õppuse tarvis: droonirünnaku järel süttib põlema Pärnus asuv ohtlik ettevõte, mille töötajad saavad langenud rusude all viga, lisaks on kannatanuil kergemaid või raskemaid keemiakahjustusi. Ette antud legendide järgi on vaja toota nii rohelisi, kollaseid kui ka punaseid kannatanuid – need värvid märgivad triaažikategooriaid, mis abivajaduse pakilisuse järgi tähendavad vastavalt erakorralist abi mitte vajavaid kergeid vigastusi, edasilükkamatut abi vajavaid inimesi ja eluohtlikus seisundis viibijaid.

Saan endalegi keha peale strateegiliselt paigutatud punased laigud koos kommentaariga: „Roheline, ilma legendita.“ See tähendab, et hiljem õnnetuspaigal on mu silmad ja kõrvad ajakirjandusliku osalemise tarbeks vabad, erinevalt neist, kellel on rasked vigastused ja kohustus liikumatult lamada ning kannatlikult kõiki abiandmise etappe taluda. Et abiandjad saaksid harjutada, on paljud naiskodukaitsjad juba aastaid erinevatel õppustel rollimängi­

Kommentaar

jatena osalenud ning teavad, et õppuse lõpp on täpselt siis, kui on, ja mitte sekunditki varem.

Pärastlõunal väljub grimmitoast teine sats hoolikalt vigastatud inimesi, „laigud“ üll. Nemad saavad peagi kannatada Saarde vallas toimuva lahingutegevuse käigus, kust nad evakueeritakse esmalt lähimasse sidumispunkti ja sealt edasi juba kõrgema etapi meditsiinilise hoole alla. Nii jõuavadki rasked kannatanud lõpuks tagasi siiasamasse Paikusele, kuhu püstitatud katastroofimeditsiini üksuse välihaiglas harjutatakse koos kaitseväega tsiviil­ ja militaarkannatanute voo käsitlemist.

See Terviseameti alluvuses töötav kirurgia­ ja intensiivravivõimega telklinnak on minu silmis tõeline imedemaa, kui hiljem ühe grupi koosseisus välihaigla peaarsti dr Raido Paasmaga haiglat tutvustaval ringkäigul viibin: siin on olemas kõik vajalik alates sõltumatust elektritootmisest kuni joogivee puhastussüsteemini välja! Ja muidugi leian ma ka siit eest kaks Harjumaa naiskodukaitsjat, kes välihaigla meeskonnaliikmetena oma hästivarustatud köögis parajasti lõunasööki valmistavad.

Et õppuse ajal on tuline kiire, saab sätitud kokkulepe, et grimeerimismeeskonna liige Ene Vokk Saaremaa ringkonnast võtab tegevust täis päevad kokku hiljem: „Esimest korda

PIRET PAOMEES , Saaremaa ringkonna instruktor:

Leian, et sellised õppused on väga vajalikud, sest nii avastavad naised oma tugevusi ja arendamist vajavaid kohti ning oskavad end paremini sobivatele ametikohtadele paigutada.“ VÄLjAÕpE

„Saaremaalt osales õppusel 52 naist, kes täitsid erinevaid rolle. Instruktorina olen uhke, et nii paljud said end Kevadtormi käigus proovile panna – enamikule üksuste juures olnud naistest oli see esimene nii pikk õppus ja siiani kuuldu põhjal on nad kõik õpituga rahul.

Tagalas oldi väljas lühemat aega, aga kogemusega jäid üldjoontes rahule nemadki. Õpikohti muidugi leiti ja praegu kogume usinasti tagasisidet, et järgmiseks korraks veel paremini valmis olla.

puutusin Naiskodukaitses meditsiiniga kokku 2006. aastal, kui moodustati esmaabiõpetajate grupp, et saaksime organisatsioonisiseselt oma liikmeid koolitada. Sellest ajast olengi jõudumööda õpetanud ja õppinud, Kaitseliidu parameediku kursuse lõpetasin aastal 2011. Grimeerimisega tegelen umbkaudu 15 aastat. Selle aja sisse on mahtunud lugematul hulgal masskannatanutega õppusi, mistõttu oli Makroflexi tehases toimunud tegevusi huvitav kõrvalt jälgida, aga muid emotsioone selline asi enam ei tekita.

Paikusel oli meie põhimeeskonnas viis naist pluss mõned tublid abilised, kes jooksvalt liitudes aitasid vastavalt oma oskustele ja meie vajadustele. See meeskond oli lihtsalt super! Ettevalmistus on kõigil väga hea, aga kokku harjutanud me polnud. Sellele vaatamata kujunes loogiline tööjaotus kuidagi iseenesest ja asjad laabusid. Nalja sai ka!

Kaitseväe suurõppusel osalesin kolmandat korda ja ütleksin, et seekordne oli minu jaoks keskmise raskusastmega

õppus. Lisaks mõnele õhtule, mis kulusid eeltöö tegemiseks, olin kohal kolm päeva, neist esimesel tuli välja anda 20, teisel umbes 50 ja kolmandal umbes 30 kannatanut.

Vahel on suuri vigastusi lihtsam teha kui ilusat väikest haavakest, kõige raskemad aga on vigastused, mis on ette nähtud vastu pidama kauem, kui vaid esimeseks ehmatuseks vaja. Kui haavad sidumispunktis seotakse ja kannatanud liiguvad järgmise taseme meditsiinilisse abisse, siis võiksid nad sinna kohale jõudes endiselt n-ö ilusad olla. Muidugi on ka keemilise saaste maha pesemine, nagu Makroflexi õnnetuse puhul tehti, grimeerijatele paras väljakutse, et haavad ei laguneks ja näeksid pärast pesugi loomulikud välja.

Siseturvalisus ning iga inimese oskus ja valmisolek aidata end ja oma lähedasi on minu jaoks väga olulised. Kevadtormil osalemise peamine põhjus ongi need inimesed, kellega siin kohtun või taaskohtun, ja võimalus vahetada kogemusi.“

Kommentaar

SIRET TAMMEKÄND , Lääne MKR Naiskodukaitse instruktor:

„Minu hinnangul õnnestus õppus hästi. Kogu maakaitseringkonnas olid naised väljas erinevates ülesannetes: toitlustati, oldi üksuste juures metsas ja staabis, kust ma olen kuulnud ainult kiitvaid sõnu. Ka evakuatsioonirühmadega olen väga rahul, sest nad on juba varem lahendanud keerulisi situatsioone ja Kevadtormil polnud mul isegi hirmu, et hakkama ei saada.

Naisi kaasatakse õppustele hästi ja tööpuudust meil juba ei tule. Muidugi tean siin rääkida kõige paremini Pärnumaast, aga ka Saaremaa naised olid väljas ja läänlased osalesid koos meiega evakuatsioonipunkti töös ning läksid pärast seda veel maakaitsele appi kannatanuid sidumispunktist ära tooma. Oli üks vinge õppus.“

MEDITSIINILISEST HARIMISEST MITUT MOODI

Õppuse ajal avaneb meditsiinihuvilistel naiskodukaitsjatel võimalus tutvuda Kaitseliidu Tartu maleva sidumispunktiga, kus pärnumaalastele näidatakse punkti kokku­lahti pakkimist ja lavastatakse õpetuseks kaks situatsiooni: esmalt teeb sidumispunkti meeskond tegevusi lahingus jäseme kaotanud ja põrutuse saanud võitlejaga, hiljem stabiliseerivad Pärnumaa üksuste meedikud raske näovigastuse saanud ja teadvuseta kannatanu, et saata ta edasi kõrgema etapi meditsiiniasutusse. Pole vaja isegi minu rikkalikku kujutlusvõimet, et näha: töö, mida siin tehakse, on raske nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt ja selle tegemiseks on vaja suure pingetaluvusega inimesi.

Kevadtormi ajal alustas Naiskodukaitse ka elanikkonnale mõeldud kampaaniat „Peata verejooks“ ( Stop the Bleed ). Koostöös Kaitseväe Akadeemiaga koolituse saanud õpetavad kahel õhtul linnakodanikele, kuidas

asetada žgutti ja teha rõhksidet ning tamponeerida haava eesmärgiga sulgeda ohtlik verejooks. Harjutajaid meie telgi juurde jagub ja sellest on hea meel, huvi võiks ent olla suuremgi. „Peata verejooks“ jätkub ka pärast Kevadtormi, liikudes edasi kõigisse maakondadesse.

MITU KOKKA EI KEEDA HEAD ROKKA, MAITSVAT SÕDURITOITU AGA KÜLL Kui õppuse süda on staap, siis kodu süda on köök. Et võitlejad end neil pingelistel päevadel võimalikult koduselt tunneksid, selle eest hoolitsevad malevates töötavad väliköögid, kus Kaitseliidu üksuste kokkadel on abiks toimetamas naiskodukaitsjad.

Mul õnnestub viibida Pärnumaa maleva mõlemas väliköögis ja seal end pisut kasulikukski teha, EndExi­ootuse eelõhtul jõuan aga Haapsallu Lääne maleva juurde, kus mind võtab vastu

Lääne ringkonna särav esinaine Diana Saarniit, kelle näol pole väsimuse märkigi, vaatamata sellele, et väliköögis on rassitud õppuse algusest saati. Parajasti valmib siin õhtusöök 260 inimesele ja katelde juures askeldavatel naistel pole aega sissetungija poole teist pilkugi heita. Siiski leiab Lääne ringkonna instruktor Svetlana Aug mahti pisut rääkida, enne kui termoseid täitma asub:

„Meil on Kevadtormiga hõivatud üle 40 naise, paljud panustavad mitmes kohas. Lääne naised on tublid – kui küsiti, kas oleme valmis toitlustama, täitusid kohad kiiresti. Ka ilmaga on vedanud.

Minu ametiajal pole ringkonnas nii suurt õppust varem olnud, seetõttu on väga põnev: näiteks pole me varem valmistanud purgisuppi, ikka on kõik toidud tehtud algusest peale ise, aga nii suures mahus poleks see mõeldav. Toidud on maitsvad ja võitlejad kiidavad, kõht

kindlasti kellelgi tühjaks ei jää, sest portsud on korralikud.

Meil on omavahel selline tore mäng, et kirjutame välja minevate termoste peale mõne sõnumi ja meile kirjutatakse vastu ka. Hoolime oma inimestest, eile näiteks tuletasime meelde, et kasutage päikesekaitsekreemi. Lõpurivistusel ootab aga üllatus: teeme võitlejatele küpsisetordi, nii et nad saavad magusa suutäiega metsast välja tulla ja siis koju minna.“

Niimoodi saladusega varustatult hakkangi Haapsalust tagasi sõitma. Varem kallale kippunud väsimus on kui peoga pühitud ja suu kisub terve tee vägisi naerule. Võimsad naised need naiskodukaitsjad!

NAISKODUKAITSJAID HINNATAKSE NII STAABIS KUI ÜKSUSTE JUURES

Kuna mu teadmised sõjaaegsest metsaelust, tegevustest üksuse koosseisus ja

tööst staabis on pehmelt öeldes kesised, olen lugu kirjutama asudes omajagu hirmul, et mida selle kõige kohta üldse küsida oskan. Naistega vesteldes selgub kiiresti, et hirm on asjatu ja kui üks ei oska küsida, siis vastata oskavad asjatundjad kindlasti.

Et enne sooritust hirmu tunda on normaalne, sellest räägib Anneli Otsus Lääne ringkonnast:

„Olles naiskodukaitsja teist aastat ja äsja sel kevadel staabiassistentide kursuse lõpetanud, tulin oma elu esimesele suurõppusele värskete teadmistega. Praegu võin öelda, et mida raskem on õppustel, seda kergem hiljem lahingus. Kursuse väga sisutihe õpe ja mahukas praktika staabiveebel Urmas Rüütli käe all panid mind Kevadtormile tulles ausalt öeldes kartma, sest staabitöö praktika oli väga tempokas, kestis hiliste öötundideni ja vaja oli lahendada nii palju ülesandeid korraga, et korraks tõi isegi pisara silma. Õppuse ajal staabis olles selgus, et hirm on üleliigne, sest meie staabiohvitserid on väga võimekad, võttes enamiku ülesandeid enda kanda. Meile, staabiassistentidele, jäi toetav roll.

Naiskodukaitsjana pean suurõppusi väga vajalikuks, kuna need annavad võimaluse praktiseerida koostööd kõigi teiste üksustega. Mõistes, et kõigil on kunagi esimene kord ja teades, et sealt edasi saab ainult paremaks minna, loodan, et minust oli selle õppuse ajal malevale kasu.

Kaitseliidu seaduse paragrahv 4 ütleb: „Kaitseliidu ülesanne on vabale tahtele

ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.“ On hea tunne kuuluda kõikide nende inimese sekka, kes tahavad kaitsta oma kodu ja maad. Valitsuse ja riigikogu koosseisud muutuvad, seadused tehakse ümber, aga meie kodumaa on ikka see üks ja ainus väike Eesti, mida tuleb kaitsta meil kõigil ise.

Inspiratsiooniks lõpetan aastatel 1925–1940 Kaitseliidu ülemaks olnud kindralmajor Johannes Orasmaa sõnadega, mis on kirjas talle püstitatud mälestuskivil Tabiveres: „Kui sina, eestlane, ise ennast ei aita, ei viitsi kaitsta, ega siis keegi teine tule sind kaitsma ega ole sinul ka mingit õigust loota kellegi teise abile.“

Kohe pärast täiskasvanuks saamist Naiskodukaitsega liitunud Maarja-Liis Milter Saaremaa ringkonnast ütleb, et huvi sideeriala vastu tekkis tal ülikoolis elektriinseneriks õppides, kuna mõlemad on üks pidev nokitsemine ja leiutamine ehk asjad, mis Maarja­Liisile meeldivad:

Kaitseliidu üksuses ametikohal. Naisi kaasatakse Kaitseliidu tegevustesse palju ja mina soovin jääda endiselt Naiskodukaitse ridadesse, et koos endale armsate naistega teha neid asju, mida Kaitseliidus ei tehta.

Riigikaitsesse saab panustada igaüks ja Naiskodukaitses on selleks loodud palju erinevaid võimalusi. Vaid üheskoos suudame hoida oma kodu, koos käies ning õppides näeme, milline ühtekuuluvus ja isamaa-armastus meis on. Minu jaoks on õppustel käimine kohtumine oma teise perega, kellega jagame samu eesmärke ja maailmavaadet – kõik on väljas oma üksuse, oma Saaremaa ja Eesti eest!“

Kommentaar

Kolonelleitnant RAIGO PAIMLA , Lääne MKR ja Pärnumaa maleva pealik:

„Kevadtorm on siiani minu kõige pikem õppus, kus üheks väljakutseks oli kindlasti see, et unetunde jäi väheks. Ka palavaga liikumist oli palju, aga rühmas oldi üksteisele toeks ja aidati meeleolu üleval hoida. Sidemehena olin kogu aeg koos ülemaga ja osalesin nii lahingutegevuses kui briifingutel. Nägin kõrvalt kogu üksuse juhtimist, mida omalt poolt toetasin sidetegevustega.

Omalt poolt ütlen lõpetuseks, et need olid küll väga pingelised, aga äärmiselt huvitavad ja õpetlikud üheksa päeva Kevadtormil. Kõik naiskodukaitsjad, keda siin kohtasin, paljusid neist esimest korda, jäävad mulle südamesse kui eeskujud, kellest igaühelt on midagi õppida. Tarkust. Meelekindlust. Ettevõtlikkust. Rahulikuks jäämist. Kohusetundlikkust. Armastust oma isamaa ja ligimese vastu. Aitäh!

Naiskodukaitsjana ei näe ma probleemi selles, et ma pole

„Pärnumaa naiskodukaitse on lahutamatu osa kolme V kontseptsiooni (võitlejad – võimendajad – võimaldajad) elluviimisel. Naiskodukaitse liikmed olid Kevadtormil 2024 oma ülesannete kõrgusel nii juhtimise, logistikavõrgustiku, evakuatsiooni, formeerimise kui ka teavitustöö toetamisel. Hea on näha järjest enam naiskodukaitsjaid ka meie võitlejate ridades. Teistmoodi ei saakski!

Jõudu teile ning jätkame üheskoos ülesannete täitmist.

Eesti eest surmani!“

KIRDE MAAKAITSERINGKONNA ÕppUS

pÕHjAKONN 24 pANI VÕITLEjAD pROOVILE

2009. aastal erialasest taktikalisest õppusest alguse saanud Põhjakonn on tänaseks kujunenud Kirde maakaitseringkonna suurimaks riigikaitsega seotud väljaõppesündmuseks.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Tänavu toimub õppus Põhjakonn kuueteistkümnendat korda, kuid erinevalt varasematest aastatest on see jagatud kahte ossa. Esimene osa toimus aprillikuus, teine jääb sügisesse. Küll aga ühendab viimaseid õppusi läbiva joonena aina süvenev koostöö 1. jalaväebrigaadi ja liitlastega. Ka tänavune Põhjakonn on kolmandat aastat järjest seotud 1. jalaväebrigaadi korraldatava NATO liitlaste lahingugrupi integreerimisõppusega.

RINGKONNA EESMÄRK JA ÕPPUSE KÄIK Õppuse Põhjakonn kevadise perioodi peaeesmärgiks oli ringkonna üksuste treenimine ning nende lahinguvalmiduse ja reageerimiskiiruse suurendamine võimaliku sõjalise ohu korral oma vastutusalas.

Kevadine õppus kestis 15.–19. aprillini ning selle raames osalesid ringkonna üksused 15.–17. aprillil ka 1. jalaväebrigaadi juhitud NATO liitlaste lahingugrupi integreerimisõppusel Ymir / Bold Bugle. 17.–19. aprillil aga kandus õppus Rutja õppeväljakule, kus kolme riigi üksuste võitlejad pandi proovile kaevikulahingus. Ringkonnast osalesid kevadisel Põhjakonnal Alutaguse ja Viru malevate maakaitsekompaniid ning ringkonna staap, koos liitlastega ühtekokku ligi 500 võitlejat.

„Õppuse Põhjakonn kevadine osa on tänaseks selja taga ja möödus edukalt,“ ütles Kirde maakaitseringkonna, Alutaguse ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. „Tänavu on meil plaanis mitu sama nimega õppust, kuid nende iseloom on paljuski erinev. Kevadine Põhjakonn pakkus nii ringkonna üksustele kui ka meiega koostööd teinud liitlasüksustele Prantsusmaalt ja Leedust mitmeid õpikohti, samuti õppisime tundma üksteise tugevaid külgi erinevate taktikaliste ülesannete sooritamisel, mis annavad meile hea sisendi tulevaste väljaõppeplaanide koostamisel,“

selgitas kolonelleitnant Ainsalu. Ta tänas ringkonna üksusi ja staapi, häid koostööpartnereid 1. jalaväebrigaadist, Prantsusmaalt ja Leedust.

„Üksteiselt õppides ja üksteist erinevatel õppustel aidates oleme paremini valmis, et kaitsta end NATO idatiival võimaliku ohu eest,“ kinnitas Ainsalu.

LIITLASED PÕHJAKONNAL EHK KOOS OLEME TUGEVAMAD Põhjakonn 2024 omab rahvusvahelist mõõdet juba aastaid, tänavu osales sellel võitlejaid nii Leedu vabatahtlike organisatsioonist KASP kui ka Prantsusmaa maaväe kergejalaväekompaniist. Lisaks õppelahingutele said Kirde maakaitseringkonna võitlejad Kaitseväe keskpolügoonil hea koolituse ka „kaeviku puhastamises“. Iga liitlasriigi võitlejate kogemus on alati abiks oma taktikalise oskusteabe täiendamisel.

„Meie üksuse ülesandeks oli keskenduda peamiselt kaitsetegevustele, millega saime hästi hakkama,“ ütles Prantsuse kergejalaväekompanii ülem kapten Hubert.

„Vastasteks olid meil sellel õppusel Kaitseliidu ja Leedu võitlejad, kes osutasid väga tugevat vastupanu ja tegid väga head tööd. Õppisime sellel õppusel, kuidas paremini võidelda tihedas metsas, samuti kaevikutes, kus olid suureks abiks Kaitseliidu vabatahtlikud, kellel on selles taktikalises tegevuses head kogemused. Maastik ja ilm on meie riikides küll erinev ja selgi korral oli meie jaoks jahe, aga kompaniiliikmeid see ei heidutanud,“ lisas Hubert.

Leedu vabatahtlike organisatsiooni KASP (Lietuvos krašto apsaugos savanorių pajėgos) võitlejad on Põhjakonnal osalenud korduvalt. Vahetult enne ühiseid kaevikulahinguid korraldasid Leedu instruktorid korraliku treeningu koos Viru maleva maakaitsekompaniiga.

„Kõigepealt suur tänu Kirde maakaitseringkonnale kutse ja võimaluse eest õppusel osaleda,“ ütles üksuse ülem kolonelleitnant Gintautas Ciesiunas. „Kuna meie riigid piirnevad teie puhul Venemaa ja meie puhul nii Venemaa kui ka Valgevenega, siis on meil ühine huvi üksteist aidata ja vajadusel toetada. Iga kord on midagi uut õppida, kasvõi näiteks kaevikuid puhastades. Ilm on meil küll natuke soojem, kuid maastik on üsna sarnane, on tihedaid metsaalasid ja märgalasid. Kokkuvõttes sai meie üksus oma ülesannetega hästi hakkama,“ rääkis kolonelleitnant Ciesiunas.

VÄLISAJAKIRJANIKUD ÕPPELAHINGUS

Järjest enam leiavad ringkonna õppustele tee ka välisajakirjanikud. Teleajakiri Euronews Witness väisas õppust Põhjakonn enne teist õppelahingut Tallinnas, Tapal ja hiljem ka Rutja õppeväljakul.

Ajakirjanik Hans von der Briel andis saates läbilõike Kaitseliidu ajaloost, intervjueerides teiste hulgas kaitseminister Hanno Pevkurit, kindralmajor Riho Ühtegit ja õppuse raames Kirde maakaitseringkonna pealikut kolonelleitnant Jaanus Ainsalu. Videoloos tähtsustati ka Kaitseliidu taastamist, millest rääkisid Eesti Leegioni Veteranide Virumaa Klubi liikmed kapten Ants Silm ja lipnik Jaan Viktor. Õppusest Põhjakonn, sellest, mis toimus maastikul ja millist rolli kannavad Kaitseliidus naised, rääkis Eesti ainulaadse jao ülem seersant Reet Saari, kelle juhtida on Viru maleva maakaitsekompaniis vaid naistest koosnev jagu.

ÕppUS

SWIFT RESpONSE 2024: pROOVIKIVI, MIS

TÕHUSTAS

KOOSTÖÖD

Swift Response on USA armee Euroopa ja Aafrika väejuhatuse juhitud igaaastane rahvusvaheline õppus, mille põhitegevused leiavad aset Balti riikidest Balkanini. Ka on see seotud NATO seni suurima õppusega Steadfast Defender, millest võtab osa üle 90 000 liitlase.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Õppuse eesmärk on liitlasvägede koostalitusvõime harjutamine selleks, et olla vajadusel valmis kiiresti ja tõhusalt reageerima erinevatele kriisidele. Õppuse Swift Response peamiselt Kesk­ ja Lääne­Eestis aset leidnud osas harjutasid koos Kaitseväe üksused, samuti Kaitseliidu Kirde maakaitseringkond ning liitlased Ühendkuningriigist,

Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Poolast ja Lätist.

ARENEV JA MITMETAHULINE SWIFT RESPONSE

Aasta­aastalt on Swift Response muutunud mitmekihilisemaks ja see on andnud ka Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna üksustele hea võimaluse õppusel osaleda. Alates

esimesest Swift Response’ist 2021. aastal on ringkond olnud õppusega tihedalt seotud. Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonnast osalesid tänavu 6.–10. maini Järva maleva kergejalaväe üksused ja miinipildujarühm ning ringkonna luurerühm, samuti vaatlusvõrgustiku sihtüksus, ühtekokku ligi 250 kaitseliitlast. Tänavuse õppuse Swift Response eesmärk ringkonna

JÄRVA MALEVA KAITSELIITLASTE

PROOVIKIVI

Kuigi järvakad on osalenud ka eelmistel aastatel, langes kõigist ringkonnaüksustest, kes õppusel osalesid, tänavune põhiülesanne just nende õlgadele.

SWIFT RESpONSE 24

Kevadtormi osaõppusel Swift Response harjutati Briti õhudessantväelastega Eesti kaitsevõime kiiret tugevdamist täiendavate liitlasvägedega.

Nurmsi ja Kiltsi lennuväljal treeniti 10. ja 11. mail liitlasüksuste Eestisse paigutamist sõjalise vastupanu tingimustes.

üksustele oli treenida koos Kaitseväega ja liitlasüksustele treenida võimet siirda riiki kiiresti täiendavaid liitlasvägesid.

„Kõik kolm õppust Swift Response, millel oleme aastatel 2021–2024 osalenud, on olnud omanäolised,“ ütles Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna, Viru ja Alutaguse maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

„Aasta­aastalt on meil liitlastega aina enam koostööd ja see on hea nii igale malevale eraldi kui ka ringkonnale tervikuna. Koostalitusvõime on praegusel ajal märgilise tähendusega, seetõttu iga hetk, mil saame nii väiksematel kui suurematel õppustel liitlastega koostööd teha, on samm tugevama ja ühtsema koostöö nimel selleks, et kaitsta Eestit ja NATO idatiiba alates esimest mullakamarast,“ jätkas kolonelleitnant Ainsalu.

„Suur tänu kõikidele Kirde maakaitseringkonna võitlejatele ja staabile, kaitseväe­ ja liitlasüksustele, koostööpartneritele, tänu kellele saime õppusel ringkonnale seatud eesmärgid täidetud. Täname Järvamaa omavalitsusi, eriti aga kohalikke elanikke õppuse toimumiskohas kannatlikkuse, vastutulelikkuse ja mõistmise eest,“ lisas ta.

Järva maleva kergejalaväeüksused ja miinipildujarühm korraldasid pärast planeeritud maa­ala hõivamist, enne õppuse kõige aktiivsemat faasi, mitmepäevase värskendusväljaõppe. Toimusid nii jao­ kui rühmadrillid, viidi läbi maastikuluure oma vastutusalas, valmistati ette kaitsepositsioone ning seati üles mehitatud kontrollpunkte nii metsas kui ka teedel. Võitlejad tegid läbi relvaõpet erinevate relvadega, sealhulgas Kaitseliidus tänavu aktiivselt alanud väljaõppetsüklist juba tuttava tankitõrjerelvaga Spike SR. Samuti sooritasid võitlejad Eivere lasketiirus taktikalise laskeharjutuse Test 3. Päevad muutusid pikemaks, unetunde jäi lühemaks, kuid üksused olid õppelahinguks valmis.

10. mai varahommikul siirdusid Järva maleva üksused ootealale, et olla valmis dessanditõrjeks. Kuigi taeva all oli nähtavus piiratud, ei jäänud õppelahing ära, õhudessant muudeti maapealseks ja operatsiooniala jäi mõlemale osapoolele samaks. Pärast ründekopterite tiirutamist kaitsepositsioonide vahetus läheduses ja esimesi laske õhutõrjerelvadest jõudis kätte kauaoodatud hetk.

Kompaniiülema käsk „Tuli vaba“ andis kiire tõuke kõikidele üksustele, kes rullisid end maastikul lahti vastavalt õppelahingus märgatud vastaspoole liikumisele ning lähtudes rühma­ ja jaoülemate korraldustest. Kui õppelahingu alguses oli Järva maleva üksuste rolliks kaitsepositsioonidest lähtuv dessanditõrje, järgnes ülesande edukale täitmisele peatselt uus käsk „Vasturünnak varemmääratud suunas ja ala puhastamine“. Mõlemad ülesanded täideti heas tempos, pälvides allüksuste ülematelt tunnustavad noogutused võitlejatele.

„Meile oli see suur väljakutse, kuigi oleme erinevate koosseisudega osalenud ka varasematel õppustel,“ ütles Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai. „Saime mõtteainet ja vajalikke õpikohti, mida kindlasti

„Harjutasime seda, kuidas lühikese etteteatamisajaga Ühendkuningriigist Eestile toeks tulla,“ ütles Briti armee 16. brigaadi õhudessantüksuse ülem brigaadikindral Mark Berry. „Oleme osa eelpaigutatud liitlasvägedest Eestis. Oleme võimelised oma vägesid siirma kiirelt üle maailma. Õhudessandi korral jõuaksime siia loetud tundide jooksul.“

Kevadtormi juurde kuuluva siirmisõppuse Swift Response ajal on Keskja Lääne­Eestisse saabunud liitlased Eesti, Ühendkuningriigi, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Poola liitlasvägede koostöös.

„Mida me harjutame, on see, kuidas ohu korral meie liitlased, näiteks Suurbritanniast, tulevad meid tugevdama. Nii et see on suurem operatsioon. See on sajad ja tuhanded inimesed sadade kilomeetrite kauguselt, tonnide kaupa varustust,“ ütles Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. „Lisaks sellele on oluline, et me harjutaksime omavahel sidepidamist, mis on alati väljakutse.“

Õppuse Swift Response õnnestumisse on panustanud kaitseliitlased ja kaitseväelased erinevatest üksustest üle Eesti.

integreerime uutesse väljaõppetegevustesse. Võitlejatele oli see õppus väga vajalik ja seda mitte ainult iga võitleja oskuste kontrolliks, vaid ka allüksuse koostöö ja kokkukuuluvuse suurendamiseks.“

Ja nii nagu õppust Põhjakonn 2024, külastasid ka õppust Swift Response 24 välisajakirjanikud, seekord Ühendkuningriigist. Ühel päeval jälgisid nad väljaõppetegevust ja teisel päeval võtsid osa juba õppelahingust. Kui ühel naisajakirjanikul oli sünnipäev, üllatasid kaitseliitlased teda mõnusa ja vahetu sünnipäevatervitusega. Kes teeb, see jõuab, ning kaitseliitlane on alati valmis reageerima ja teisi üllatama.

GLOCK, KOKK jA SILERAUDNE jAHIpüSS

Igast Eestimaa nurgast, peaaegu kõigist ringkondadest kogunesid naiskodukaitsjad Hiiumaale Kapasto lasketiiru, et võistelda laskmises. Ja mitte lihtsalt laskmises, vaid lahingrelvadest laskmises.

Tekst: ÜLLE RAAVEL , NKK Lääne ringkonna toetajaliige, võistluse protokollija

Võisteldi automaatrelvaga AK4 ja püstoliga Glock P80. Veel olid korraldajad välja mõelnud kaks meelelahutuslikumat lisaülesannet, millest ühes võeti mõõtu meditsiiniteadmistes ja teises lasti sileraudse jahipüssiga taldrikuid puruks.

Ja ei võistelnud naised mitte lihtsalt võistlemise pärast, vaid 2020. aastal Kaitseliidu endise ülema kindralmajor Riho Ühtegi annetatud rändkarika nimel.

Selline karikavõistlus leiab aset igal aastal erinevas Naiskodukaitse ringkonnas. Sel aastal korraldaski võistlust Naiskodukaitse Lääne ringkond koostöös Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna ja Lihula üksikkompaniiga.

Kui lugeda võistlejate tagasisidet, siis leiab sealt kiitust nii võistluste õhkkonna, õiglaste kohtunike kui ka maitsva söögi kohta. Kiideti verivärsket Kapasto tiiru ja soovitati sarnast võistlust teha samade kohtunike osalusel ka edaspidi.

Mitmed võistlejad on eraldi välja toonud, et põnev oli taldrikute laskmine jahipüssist, sellise relva käsitsemine oli enamikule uudne kogemus. Jahirelva üllatusülesanne oli küll ka kogu võistluspäeval ainus, mis ajakava natuke sassi lõi. Siiski jõudsime võistluse lõpetada nii, et kõik, kellel oli vaja praamile jõuda, sinna aegsasti ka jõudsid.

Tagasisidest jäi veel silma, et oleks soovitud võistelda oma relvadega –kirjutati, et kui lahingurelv, siis olgu igal võistlejal oma relv. Kapasto tiirus võisteldi seekord AK4ga, aga osad võistlejad eelistanuks Rahega (R20) laskmist.

Kindlasti on mugav lasta relvast, millega kodutiirus harjutamas käiakse, aga kui mõelda sellele, milleks üldse laskmist harjutame, siis ega seegi olukord mugav ole ja valmis tuleb olla kõigeks. Ülioluline on korjata just rahuajal mitmekülgseid kogemusi. Seejuures kogemusi mitte ainult laskmises, vaid ka igasuguse ilmaga tulejoonel tegutsemises.

Võistlejatega vesteldes jäi kõrvu, et mõni neist põdes oma kehva lasketulemuse pärast üksjagu. Aga tegelikult on kahetseda põhjust ainult neil, kes Kapasto tiiru tulemata jätsid. Laskevõistlused on väljaõppe oluline osa ja seal saadud kogemus kaalub üles mis tahes mõõdus punktiskoori. ÜLLE

KODUMALEVA TOETUS ON HINDAMATU

SVETLANA AUG , NKK Lääne ringkonna instruktor

NKK Lääne ringkonnal on olnud au, võimalus, aga ka soov ja tahtmine korraldada NKK üle­eestilist laskevõistlust juba kolmandat korda. Esimest korda oli see aastal 2012, sportrelvadest ja Piirsalus. Tollel ajal oligi Naiskodukaitse laskevõistlus ainult sportrelvadest. Teist korda saime kokku taas Piirsalus, nüüd juba Naiskodukaitse üle­eestilisel laskevõistlusel lahingrelvadest, ja aasta oli siis 2020.

Miks sellel aastal Hiiumaal ja Kapasto lasketiirus? Siin saan öelda suured tänusõnad Hiiumaa malevkonna palgalistele, kellega on meil väga head suhted ja kes kutsusidki lahkelt selle võistlusega oma uhiuut lasketiiru testima.

Algul mõte veidi hirmutas, et kas see on üldse võimalik, aga mida enam hakkasin selle mõttega mängima, seda rohkem hakkas see meeldima ning jah­sõna sai öeldud kerge südamega, kordagi kahetsemata.

Tegelikult on laskevõistluse korraldamine võimalik vaid siis, kui on head suhted maleva ja malevkondadega, sest Naiskodukaitse enda jõududega sellise ürituse läbiviimisel hakkama ei saa. Vajalik on maleva ja ka malevkondade sajaprotsendiline toetus laskeinstruktorite, lasketiiru, relvade, moona ning muu vajaliku tagamisega, milleks Naiskodukaitsel endal alati võimeid ei ole. Lääne ringkonnal on väga vedanud, sest kodumaleva toetus, Lihula üksikkompanii ja Hiiumaa malevkonna abi oli hindamatu ka selle laskevõistluse ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

IGAL VÕISTLUSEL OMA VÕLU

MARE LAIDE , NKK Lääne ringkonna laskevõistluse peakohtunik

Lääne ringkond korraldas laskevõistlust esimest korda 2012. aastal, kui mina olin lisaks esinaise tiitlile ka võistluse peakohtunik. Korraldasime selle Piirsalus, kus nädal enne võistlust loksus lai vesi. Tee sinna oli selline mülgas, et vähemalt kaks summutit jäi küll sinna maha.

Kindlasti on toonase ajaga võrreldes nii mõndagi muutunud. Kasvõi see, et me ei lubanud ilma Kaitseväe vormita kedagi laskma ja seda sellepärast, et teadsime Alutaguse võistkonda, kes käis alati oma võistlusriietes, mis andis neile päris palju eeliseid. Tänaseks on neil ikka korralik vorm selga panna.

Ei mäleta, et otseselt protestitud oleks. Meenub küll ühe ringkonna esindaja tusatuju, et ta pidi sõitma sellisesse mülkasse, kui meil ometi avati alles uus tiir. Ta mõtles Haapsalu spordihoone tiiru, kus paraku lahingrelvadega lasta ei saa. Torises terve päeva, aga haukuv koer ei hammusta. Igal võistlusel on oma võlu ja las ollagi. Siis jääb vähemalt midagi meelde. Peaasi, et toit oleks maitsev ja seda jätkuks kõigile. Täis kõht tagab rahulolu ja keegi ei viitsi enam pisivigadega tegeleda.

NAISKODUKAITSE

LAHINGRELVADEST

LASKMISE

KARIKAVÕISTLUSE

TULEMUSED

Üldkokkuvõttes tuli võitjaks Tartu ringkond 1202 silmaga (harjutus 1 ja 2), nii et rändkarikas, mille Tartu naised hommikul lauale tõid, rändas õhtul sama teed tagasi. Tartu ringkonna võistkonnas olid Liis Kruuse, Silja Möllits, Miina Voltri ja Linda Pärn.

Teiseks tuli Alutaguse võistkond 1183 silmaga (koosseisus Jekaterina Tihhomirova, Kristina Polunina, Natalja Skvortsova, Katrin Smirnova) ja kolmandaks Tallinna ringkond 1086 silmaga (koosseisus Anu Asu, Külli Davel, Sirle Baldesport­Märss, Berit Cavegn).

Harjutuses 1 ehk automaatrelvast AK4 laskmises oli parim Tartu võistkond (1054 silma), teine Alutaguse (1030 silma) ja kolmas Tallinn (951 silma).

Harjutuses 2 ehk püstolist Glock P80 laskmises oli parim Alutaguse (153 silma), teine Tartu (148 silma) ja kolmas Tallinn (135 silma).

Individuaalarvestuse esikuuik:

1. Silja Möllits, Tartu (269 silma);

2. Natalja Skvortsova, Alutaguse (268 silma);

3. Karme Hain, Võrumaa (267 silma);

4. Jekaterina Tihhomirova, Alutaguse (265 silma);

5. Linda Pärn, Tartu (264 silma);

6. Miina Voltri, Tartu (261 silma).

Märkimisväärne on, et 44 võistlejast lausa 29 täitsid mõne laskurvõi kütiklassi normi. Kokku täitsid naised neli laskur II, neli laskur I, kaheksa esilaskuri, viis küti II ja kaheksa küti I klassi normi.

ROOTSLASTE UNIKAALNE LASKEMOONA KANDESüSTEEM

AITAB ALUTAGUSE KAITSELIITLASTEL

TÕHUSAMALT VASTU pANNA

Alutaguse maleva kaitseliitlane Ivan Altuhhov pälvis aasta teo tiitli unikaalse tankitõrje granaadiheitja laskemoona kandesüsteemi hankimise eest oma üksusele. Kaitse Kodu! toimetus uuris tublilt vabatahtlikult, millise teekonna pidi ta oma eesmärgi saavutamiseks läbima.

Tekst: IVAN ALTUHHOV , Alutaguse maleva vabatahtlik

Aasta teo tunnustus ei kuulu ainult mulle, vaid kõigile neile, kes igal minu sammul vastasid „Seadus keelab!“ asemel „Küsin kohe ülemuselt, mida saame teha“. Nendeks olid kapten Aleksandr Lupanov, Snigel Swedeni esindaja Björn Bexander ja kõik

teised, kes ütlesid neile „OK, me saame teha seda nii“. Ilma nendeta poleks midagi juhtunud.

SNAIPRIST GRANAADIHEITURIKS

Olen peaaegu 40, mul on viis kõrghariduse diplomit ja tunnistust, sh magistrikraad finantsanalüütikas, töötasin

New Yorgis JPM Chase’is. Ameerika Ühendriikides käisin ka kangitrennis.

2014. aastal, enne USAsse minekut, jälgisin sündmusi Ukrainas ja sain aru, et kui midagi juhtub, siis mina ei tea isegi seda, kuidas relval salve vahetada.

Sügis 2017. Vestlus Kaitseliidus: mida teha tahad? Miks snaipriks? Vestluse läbiviijatel – naeratus. Minu esimene laskevõistlus Narva malevkonna võistkonnas AK­4ga 100 m kauguselt lamades laskeasendist – 97 punkti. Järgnes täpsuslaskurite kursus (kokku tuli mul neid neli). Samal perioodil sattus mulle pihku üks intervjuu lahinguveteraniga, millest jäi meelde soovitus: „Kui tead, kuidas lasta, siis võta kätte granaadiheitja.“ Võtsingi.

Kõige esimesed õppused tankitõrjuja rollis: veebruar­märts, metsas lund üle põlve, külmunud koorik, mis 140–150kilose raskuse all (juba M2 kaalub 14,2 kg) puruneb. Ma ei saanud liikuda samamoodi nagu kõik teised, vaid kukkusin igal sammul lumme. Siis sain aru, et reaalses olukorras ma siit välja ei saaks, see tähendab, et tuleb lasta, kuni meil midagi lasta on, järelikult vajame palju granaate. Pärast õppust pidas kolonel kõne: „Mõnikord peate selleks, et teie kaasvõitlejatel oleks aega turvaliselt varjuda ja evakueeruda, tegema raskeid valikuid.“ Järeldasin, et olen kõigest õigesti aru saanud.

EITAVAD VASTUSED

Minu esimene katse leida kandur, mis kinnitaks M2 kõrgele mulle õlgadele ja võimaldaks mul iseseisvalt laskemoona kanda. Pöördume ameeriklaste poole: miinimumhind 3000 dollarit, ainult riigihange.

Veebruar 2022, tagasi idee juurde. Käimas on arutelu: osta seljakott ja muuta seda vastavalt meie vajadustele. Märts 2023: Ilja Ussov leiab Internetist prototüübi, mis põhineb „Alpide seljakotil“. Seejärel hakkame Google’i pildiotsingust otsima muid võimalusi. Läheme Snigel Swedeni kataloogi. Kirjutan neile, vastus suunab Fintechi juurde. Kirjutan sinna, vastust pole kaks nädalat. Saan aru, et kirjutamine on kasutu. Helistan Soome, kell 16.45, mulle vastatakse. Selgitan olukorda, et nad ei vasta mu kirjale. Vastuseks räägitakse mulle tüüpjuttu: ei näinud, unustasid, kaotasid, oota, varsti, varsti, võib­olla.

Tegelik põhjus on teine. „Kas asi on selles, et mul on vene nimi?“ küsin. Vastuseks on vaikus, kuid minu otsekohesust hinnatakse „jah“­iga. 30 minutit telefonivestlust ettevõtte juhiga, lugu Narvast ja meist: „Ma armastan Eestit.“ Vastus on: „OK, aga müüa me teile nagunii ei saa, ainult riigihange.“ Järgmisel päeval tuleb vastus: „Government controlled equipment, states only. Bulk orders only.“ Ka see vastus ei sobinud mulle.

LAHENDUS LEITUD

Snigel Sweden – pöördun nende juurde tagasi, seekord tean juba, et kirjutamine

on kasutu. Vaja on isiklikku kontakti. Ma helistan. Saan ühendust Björn Bexanderiga. Ütlen: „Nad (Fintech) ei taha mulle kaupa müüa, sest mul on vene nimi.“

Järgmisel päeval saabub tema vastus: „Restricted access equipment. Government only. Bulk orders only“ – esitage dokumendid riigiasutusest, tellige kaubaalus, siis pole probleeme. Olen juba kursis uue teenusepakkuja süsteemi sissetoomise protsessiga eraettevõttes koos valitsusega. See kõik võib võtta aastaid. Helistan uuesti, vastatakse, tullakse vastu, pakun variante, lubatakse vaadata, ühe on juba nõus müüma, aga ainult riigile. Kokku pidasime läbirääkimisi mitu kuud. Leppisime kokku, et varustus antakse tasuta ühe ühiku ulatuses, näidisena, kuid ainult siis, kui mul on riigitöötaja tehtud ametlik kiri.

„Ülem – kapten, kas sellest piisab?“

„Jah. Aga kas sa saad aru, et tal on ka vene nimi?“

„Ivan, millesse sa mind tirid?“

Kokkuvõttes: Ilja aitas otsida, kapten Lupanov nõustus tegema vajaliku ametliku kirja, Björn ja Snigel Swedeni juhtkond ei keeldunud.

VARUSTUS ISE

Põhiversioonis asuvad granaadid konteineris, mis ise kaalub palju ja on suur. Veebel Karl Vähk mõtles kohe välja, kuidas kandesüsteemi üles seada, ja kinnitas sellele kaks veega täidetud konteinerit.

„Jookse nüüd positsioonile, hakkad tulistama,“ ütles ta, pannes mind M4 ja kahe veetoruga seljas (kumbki 20 kg) jooksma läbi talvise metsa.

Kui süsteem on õigesti seadistatud, tõmmatakse see tihedalt vastu keha: kõik on pehme, valmistatud kvaliteetsest hingavast materjalist. Tahapoole on sisse ehitatud ergonoomiline plasttugi – miski ei avalda seljale survet. Keskel on spetsiaalne padi – selg saab õhku ega külmu.

Esimesel korral seisin 40 minutit ega tundnud, et mul on seljas jääveega anumad. Winter Safari õppusel kõndisime mitu kilomeetrit läbi metsa, konteinerid olid tühjad, aga mina kinnitasin sinna peale ka M4. Õige seadistusega saate M4 selja tagant kätte 15–20 sekundiga, kõndides asub see aga alati kõrgel õlgadel, jaotades koormuse ühtlaselt.

Asjal on siiski on üks „aga“ – sa pead olema füüsiliselt väga tugev ja vastupidav. Põlvelt püsti tõusta, kui õlgadel on 30–40 kg, ei ole lihtne. Kui aga avastad end olukorrast, kus kaaslast pole läheduses, siis tuleb vaid käsi sirutada ja granaat välja tõmmata. Pealegi on see varustuse näidis tehtud molle süsteemi järgi – osi (taskuid) saab ise soovi kohaselt lisada või eemaldada. Ja veel: kandesüsteemis on taskud ka granaatide endi jaoks, mis tähendab, et laskemoona konteinerit pole enam vaja!

Nagu illustratsioonidelt näha, saab üks inimene kanda 9 granaati korraga. HEAT 441 kaalub 3,1 kg. Kokku 28 kg teie õlgadel, natuke oskusi, palju õnne ja ...

Kokkuvõtteks tahan märkida, et Snigel Sweden teeb koostööd tankitõrje granaadiheitja M4 tootjaga SAAB. Teatavasti on see relv kasutusel nii Rootsis kui ka teistes riikides, sh Eestis. Snigel Sweden pakub ka muid lahendusi, mis võivad Eesti kaitsjate võitlusefektiivsust kvalitatiivselt tõsta.

VARUSTUS SÕjApIDAMISE OLULINE ALUSTALA

Kaitseliidu oluliseks osaks on varustus – individuaalvarustusest ja relvadest tehnikani. Aastate jooksul on Kaitseliidu varustus mitmekesistunud ja kvaliteetsemaks muutunud ning uuenemine jätkub kõigis valdkondades.

Tekst: major MEHIS ANNI , Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna ülem

Peastaabi tagalaosakond korraldab Kaitseliidu relvastuse, transpordi, varustuse ja meditsiini valdkonda ning materjali käitlust. Varustusjaoskond tegeleb kaitseliitlase individuaalvarustusega, mis hõlmab nii liikmete vorme kui ka riide­ ja erivarustust, nagu söögiriistad, magamiskotid ja põlvekaitsmed. Relvastuses on lisaks relvadele ka laskemoon, tehnika seast leiab nii maastureid, kopplaadureid kui ka kütusetankureid, meditsiinivaldkonnas läheb lisaks varustusele vaja ka ravimeid ja tehnikat. Kõigi nelja valdkonna ülesannete hulka kuulub hoolduse ja remondi korraldamine, et tagada varustusele võimalikult pikk elutsükkel.

KAITSELIITLASE STARDIPAKETT

välivormi jope, talvise välivormi müts, t-särk, sviiter, sõrmkindad ja poolsaapad

Varustusjaoskonna juhataja Ülle Russe selgitusel oleneb järgmiste varustuselementide saamine vabatahtliku enda valikust, kuidas ta soovib Kaitseliidu tegevustesse panustada, aga ka sellest, millised on tema kompetentsid laiapindse riigikaitse toetamiseks.

Kaitseliidu liikmeks astunud inimesele on oluline kiiresti organisatsiooni sulanduda ja ülesandeid täitma asuda. Selleks väljastatakse talle minimaalne individuaalvarustus: välivormi jakk, välivormi püksid, välivormi müts, talvise

„Kui tegevliige annab nõusoleku enda nimetamiseks sõjaaja ametikohale maakaitseüksuses, tuleb tal läbida sõdurioskuste kursus (SOK),“ tõi Russe näite. Vastavalt väljaõppele lisanduvad riide­ja lahinguvarustusse elemendid, milleks võivad olla näiteks lahingurakmete komplekt, kuuli- või killuvest, kiiver, alusmatt, telkmantel, seljakott, söögiriistad, soe pesu, vihmaülikond, meditsiinikomplekt MK1

Russe kinnitusel uuendatakse individuaalvarustust pidevalt. „Vastavalt sellele, kuidas kaasajastatakse Kaitse­

väe varustust, laekuvad ka Kaitseliitu uuendatud varustuselemendid, näiteks saapakatted vahetavad välja kummikuid ning fliisid asendavad senini kasutuses olnud sviitreid,“ sõnas ta. Pärast sõdurioskuste kursuse läbimist ootab ees täpsem spetsialiseerumine. Olenevalt sõjaaja ametikohast läbib tegevliige järgmised vajalikud erialakursused ja koos sellega lisanduvad spetsiifilised eriala varustuselemendid. Snaipritel näiteks snaipri individuaalsed moondamiskomplektid ja täpsusrelva maskeerimiskatted

KAITSELIIDU MASINAVÄRK

Masinate värvikus ei paista mitte nende metsarohelisest pealispinnast, vaid hoopis sellest, kui palju sõidukeid on Kaitseliidu transpordivaldkonnas erinevateks ülesanneteks ja eesmärkideks.

Transpordijaoskonna juhataja Valeri Beljajevi sõnul on ka transpordis käimas värskendus. „Kaitseliit uuendab

kogu transporti, vahetades sõidukid välja kaasaegsemate ja võimsamate vastu. Lähiaastatel võetakse ekspluatatsioonist maha Vene päritolu sõidukeid, nagu ZILid ja GAZ, ning ka vanu Rootsi sõidukeid, nagu Volvod LTGBIL 941, TGB 1111 AMT, TGB 211 AMT, TGB 131 AMT,“ kirjeldas Beljajev.

Peamised põhjused, miks sõidukid ekspluatatsioonist maha võetakse, on varuosade puudus ning vajadus, et Kaitseväel ja maakaitse üksustel oleksid ühesuguse mudeliga sõidukid. „See tagab sõidukitele ühtse varuosade baasi ja parema remondivõime. Näiteks kui sõiduk õppuste käigus puruneb, on võimalik abi saada Kaitseväelt,“ ütles Beljajev. Tema sõnul on transpordijaoskond nüüdisaegsemate sõidukite saamisega tunduvalt parandanud Kaitseliidule püstitatud ülesannete täitmist.

Põhisõidukiteks on isikkoosseisul

Mercedes-Benz U1300L, DAF 4440/4442 ja Mercedes-Benz 1017A. Maasturitest on Kaitseliidus kasutusel MercedesBenz 250/290GD. Sõidukid on kasutusel kõikides üksustes ning täidavad mitmesuguseid ülesandeid. Maastikul tagavad meditsiinivõimet samuti Mercedes-Benz 250/290GD, aga ka Unimog 1300 MED

Pioneerirühmade võimet täita pioneeriülesandeid on parandanud kopplaadurid CASE 695ST. Kopplaadurid võimaldavad teha pinnasetöid ja tõsta kopaga. Pinnasetöödeks on olemas veel pinnasetihendaja ja piikvasar ning kaupade tõstmiseks nii­öelda tõstekahvlid.

LUUREÜKSUSE SÕIDUKID

Maismaa taktikaline luureüksus on mõeldud tegutsema kinnisel ja poolkinnisel maastikul, sh vastase kontrollitavas alas kuni 25 kilomeetri sügavuses. Üksuse peamised eesmärgid on luureinformatsiooni kogumine vaatluse ja kuulamise teel. „Maakaitses on luureüksused maakaitse ringkonna või pataljoni peamisteks orgaanilisteks taktikalise luure vahenditeks. Ringkonna või pataljoni ülem saab neid kasutada olukorrateadlikkuse saavutamiseks ja oluliste infolünkade täitmiseks,“ selgitas Beljajev.

Luureüksus peab olema mobiilne, kuid samas suutma tegutseda varjatult. Tegevuse eripärast tingituna vajab luureüksus sõidukeid, millega saaks liikuda ka raskesti läbitaval maastikul,

7,62 mm kuulipilduja Negev NG-7

kust tavaline sõiduauto läbi ei pääse. Selleks eelistatakse kõrge maastikuläbivusega maastureid ja kergemaid liikureid, nagu ATV ja mootorratas. Maastur on mõeldud üksuse ja selle varustuse transportimiseks. Lahinguid ei ole sellega aga alati otstarbekas pidada, sest see on soomustamata.

Kui side ei toimi, on võimalus kasutada virgatsite „teenust“, et üksused saaksid ülemate käsud kätte, selleks on virgatsitele eraldatud mootorrattad GASGAS EC 350F 4T. Tegu on n­ö krossimootorrattaga ja selline rattatüüp sobib virgatsitele väga hästi – tagab ka raskemates maastiku oludes läbivuse.

Lisaks mobiilsusele mängib sõiduk olulist rolli luureüksuse lahingutoetuse tagamises, näiteks toidu, vee ja laskemoona transpordil ning sidepidamisel kõrgema juhtimispunktiga. Luureüksuste võimekus on välja ehitatud Mercedes-Benz GD sõidukite baasil. Sõidukeid on täiendatud Kaitseliidu ülesannete täitmiseks vajalike elementidega – peale on pandud vints, kraaviületuse rambid, lisakütuse kanistrite hoidajad ja muu vajalik.

TEHNIKA LOGISTILISE TOENA Kaitseliit saab hakkama nii kauba vedamise kui ka peale ja maha laadimisega. Samuti suudetakse sõidukeid

maastikul tankida. Selleks on olemas 4 m³ kütusetankur DAF YF 4442, tänu millele ei pea kulutama aega tsiviiltanklasse sõitmiseks.

Kaupade maha­ ja pealelaadimise võimet on suurendanud teleskooplaadur Dieci Apollo 26.6. „Sõidukid on väga hea manöövrivõimega ning 4 x 4 veovalemiga. See tagab, et nendega on võimalik töötada ka raskemates maastikuoludes,“ rääkis Beljajev. Suuremate ja mahukamate kaupade veoks on ka 2,5 tonnise tõstejõuga kraana DAF YAZ 2300, mille suureks plussiks on võime ise kaupa peale ja maha laadida.

Samuti on suuremate kaubakoguste veoks eraldatud iga maakaitseringkonna logistikaüksustele veoauto MAN - TGA 26.440 6X6 BL konteinerveok. Veovalem 6 x 6 annab sellele veokile maastikul hea läbivuse ja masina kasutusvõimalusi avardab asjaolu, et 20“ konteiner ei ole sõidukile statsionaarselt kinnitatud, seega saab merekonteineri maha võtta ning asendada nt veolavaga. Sellel sõidukil ei ole aga konteineri mahaja pealelaadimise võimet, vaid tuleb kasutada veoauto DAF YBZ 3300 abi. See on taas eriti tähtis maastikul, kus ei ole koheselt olemas peale ­ ja mahalaadimiseks vajalikku tehni ­

kat. Transpordi jaoskonna juhataja Beljajev: „Kui sõiduk on maastikul kinni jäänud, seda on vaja puksiiris transportida remonditöökotta või on vaja teostada merekonteinerite tõstmist – kõigi nende töödega saab hakkama DAF YBZ 3300.“

KAITSELIIDU

RELVASTUS

Kaitseliidu maakaitseüksuste relvastus on väga mitmekesine. Nimekirjas leidub kõike, püstolitest miinipildujateni. Ka see valdkond täieneb pidevalt. Allpool on välja toodud levinuim põhirelvastus, lisaks nimetatuile on näiteks võitlusgruppidel ka muid relvi.

Relvastusjaoskonna spetsialist KarlGustav Kert rääkis, et püstolitest on praegu kasutusel põhiliselt 9 mm HK USP ja Glock P80

Peamiseks automaatrelvaks on 5,56 mm automaat LA-R20 Rahe. Lisaks Rahele on malevates kasutusel Rootsi päritolu 7,62 mm automaat AK-4 ja Norra moderniseeritud variant AG3 F2 „850 automaati AK­4 on moderniseeritud: lisatud Picatinny sihtimisseadmete kinnitusalus, punatäppsihik, kolmekordne suurendus ning osadel ka kergsulamist laesäär koos lisakäepideme­harkjalaga,“ selgitas Kert.

Lahingukompaniis kasutakse automaatide juures ka granaadiheitjaid, mis võimaldavad lasta kildgranaate kuni 400 meetri kaugusele. Selleks on olemas kaks 40 mm relvaalust granaadiheitjat. AK­4 ja AG3 F2 puhul kasutatakse granaadiheitjat HK 79N ja LA­R20 Rahe puhul granaadiheitjat M203

Püsside seas on nii täpsuspüssid kui ka snaipripüssid. Karl­Gustav Kerdi sõnul on maakaitseüksustes praegu kasutusel nelja tüüpi täpsuspüsse: uue relvana on 7,62 mm täpsuspüss TA-R20 Rahe, 7,62 mm täpsuspüss M14 TP2 12 x 50 Smith & Benderi sihikuga, 7,62 mm täpsuspüss AG3 TP 6 x 42 Smith & Benderi sihikuga ja 7,62 mm snaipripüss Galil-snaiper.

Soomusevastastest relvasüsteemidest võib välja tuua ka 90 mm ühekordsed tankitõrje granaadiheitjad C90 Instalaza ja 130 mm lühimaa tankitõrjeraketid Spike SR. Mõlemad relvasüsteemid on ühekordseks kasutamiseks, mis tähendab, et pärast lasu tegemist jäetakse kest maha.

C90 Instalaza on kasutuses põhiliselt kahes erinevas versioonis: C90-CR-RB on tankitõrjeks ning C90-CR-AM lask sisaldab mitmeotstarbelist kumulatiivkildlõhkepeaga granaati. C90 Instalaza efektiivne laskekaugus on kuni 350 m ning Spike SRil kuni 2000 m.

Snaipripüssina on kasutusel Norra päritolu 7,62 mm NM149 SM, millele on Eestis moderniseerimise käigus lisatud 12 x 50 Smith & Benderi sihik, harkjalad ning rauasuudme kompensaator.

Lisaks on üksustes üksikud 8,6 mm snaipripüssid, mille Kaitseliit ja tegevliikmed on ise soetanud. Kaitsevägi hangib uued 8,6 mm snaipripüssid, mis jõuavad ka Kaitseliidu snaiprirühmadesse. Nende relvade tarne peaks Eestisse jõudma hiljemalt 2024. aasta jooksul.

Vaieldamatult mängib relvastuses olulist rolli ka tankitõrjerelvastus. Põhilise tankitõrjerelvana on maakaitseüksustes kasutusel 84 mm TT­granaadiheitja CG M2 ja CG M4.

Lahingumoonast kasutatakse Kerdi sõnul soomusevastast kumulatiivgranaati HEAT 551, kumulatiivset tandemgranaati 751, mitmeotstarbelist kumulatiivgranaati HEDP 502 ja kildgranaati HE 441.

Tankitõrje raketirühmas on kasutusel TT­raketisüsteem Javelin. „Kaitseliidu Javelini simulaatorid võimaldavad relva kasutamist harjutada ka virtuaalses keskkonnas,“ ütles Kert. Ta lisas, et Javelini laskeseadet ehk CLUd (ingl Command Launch Unit) kasutatakse aktiivselt ka õppusel vaatluse teostamiseks (infrapuna­ ehk termovaatlusvõime).

Kuulipildujatest on Kaitseliidul 7,62 mm kuulipildujad MG-3 ja KSP-58 ning 12,7 mm raskekuulipilduja Browning M2 QCB. 2020.–2021. aastal moderniseeriti kõik Kaitseliidu 12,7 mm raskekuulipildujad, seejuures muudeti vintraua kinnitussüsteemi, mis võimaldab vintrauda kiiremini vahetada (ingl QCB ehk Quick Change Barrel).

2024. aasta kevadel jõudis Kaitseliitu ka Iisraeli päritolu 7,62 mm kuulipilduja Negev NG-7, mis vahetab välja kuulipildujad MG­3.

Kaitseliidu miinipildujad pärinevad USAst ja Rootsist. Nendeks on vastavalt 81 mm M252 ja 120 mm m/41D 81 mm miinipildujate tuleulatus on kuni 5700 meetrit ja 120 mm miinipildujal kuni 7100 meetrit.

Kaitseliidul on kõikides valdkondades olemas põhjalik ja ulatuslik varustus. Varustuse uuendamine tagab, et varustust on piisavalt ja see on teiste riikidega võrreldes vähemalt samal tasemel ja sama kvaliteetne. Kaitseliit teeb järjepidevat koostööd Kaitseväega, et Eesti julgeolekuasutustel oleksid ühised eesmärgid ja väärtused.

KAITSELIIDU MEDITSIINIVARUSTUS

Tänaseks peaks kõigile Kaitseliidu sõjaaja ametikohale määratud tegevliik­

metele olema väljastatud koos riideerivarustusega meditsiinikomplekt MK1. Viimastel aastatel on täiendatud jaosanitaride komplekte MK2 ning parameedikute komplekte MK3

Kaitseliit on evakuatsioonisõidukitele saanud esimesed komplektid MK6 ning igas ringkonnas on loodud ravimite säilitamise võimekus.

Sellega on saavutatud olukord, kus Kaitseliit suudab iseseisvalt tagada 3. (parameediku) taseme meditsiinilist turvamist. Ka õppusel Ussisõnad tagati suur osa meditsiinist Kaitseliidu vabatahtlike meedikute toel.

Nagu kinnitas meditsiinivaldkonna juht kapten Diana Vänt, on lähiaastate eesmärgiks varustada kõik olemasolevad evakuatsioonisõidukid ja soetada varustus, millega professionaalsed tervishoiutöötajad saaksid tagada oma kvalifikatsioonile vastavat esmaabi, st luua 4. taseme (arst/õde) meditsiinilise turvamise võime. Esimesed arsti/õe meditsiinikomplektid MK18 jõuavad igasse ringkonda hiljemalt 2025. aasta alguses. Uutes kinnitamisele minevates varustustabelites on igale ringkonnale ette nähtud ka kiirabiauto varustus MK23

Kaitseliit on saanud ka esimesed sidumispunktid. Põhja maakaitseringkonnal on olemas pataljoni meditsiinirühma varustus MK5 ning Lõuna maakaitseringkonnal kompanii meditsiinijao varustus MK4, mille Kaitseliidu vabatahtlikud meedikud on välja töötanud spetsiaalselt väikeüksuste taktika eripära arvestades. Uut tüüpi sidumispunktid on kompaktsed ja mobiilsed. Varustuse maht on kokku 4 euroalust ja mahub ära DAFile. Maastikul mahub sidumispunkt ka metsasele alale ega vaja suuremat lagendikku, mistõttu on see sihtmärgina vähem märgatav.

Kuna MK4 varustusega sidumispunkti saab transpordiks kokku pakkida või siis tööks valmis panna vaid 15–20 minutiga, ei teki ümberpaiknemise ajal kannatanutele abi andmisel pikemaid pause ning ohuolukorras pääseb meditsiinijagu kiiremini liikuma. See võimaldab olla toetatavatele üksustele lähemal. Uute sidumispunktide varustus on heaks kiidetud ka Kaitseväe poolt, kuid nende soetamine võtab veel aastaid.

KANGELASED ELAVAD SENI, KUNI NEID MÄLETAME

Kevadel täitus kümme aastat Venemaa esimesest sissetungist Ukrainasse, kui Donbassis (taas)avastati rahvademokraatia, mis paiskas riigi rasketesse kaitselahingutesse. Volnovahha on selles vaid üks märksõna paljudest.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Aastal 2014 alanud Vene­Ukraina sõda kestab tänaseni, ehkki selle olemus on väga palju muutunud. Kuid Venemaa eesmärgid on jäänud endiseks – hävitada oma tugevaima naaberriigi iseseisvus ning seejärel allutada Ida­Euroopa – ja neile vastandub jõuliselt ukrainlaste tahe okupandid välja tõrjuda ja eemal hoida, aga ka soov oma eluga edasi minna.

Need vastandlikud ambitsioonid põrkusid esimest korda tugevalt Donetski oblastis Volnovahha linna lähedal, kus toimusid kokkupõrked Ukraina 51. üksiku mehhaniseeritud brigaadi ja venemeelsete separatistide vahel. Ööl vastu 22. maid 2014 kandis mainitud Ukraina armeeüksus riigi idaosas terrorismivastase operatsiooni tsoonisA (ukr k

)1 raskeid kaotusi.

51. BRIGAADI EPILOOG

2014. aastal läks 51. mehhaniseeritud brigaad Donbassi sõdima tavalise lepingulise väeüksusena, milles oli umbes 500 kutselist sõdurit võrreldes Ukraina regulaarüksuste 800 kuni 1000 kutselise sõduriga.

Vaatamata sellele, et brigaadi tavaline sõjaaja suurus, 4500 meest, saavutati vaid mobiliseeritud meeste abil, osalesid 51. brigaadi üksused nii mõneski esimese Vene­Ukraina sõja kõige ägedamas lahingus piiridel, Savur­Mohõlas ja Ilovaiskis.2

5. mail 2014 liikusid 51. brigaadi 1. ja 3. pataljoni taktikalised rühmad Donetski oblastisse. Sel ajal juhtis brigaadi kolonel Jatskiv, kelle lahinguülesandeks oli luua üheksa teetõket Donetski piirkonna asustatud alade vahel: Kurakhove – Bogojavlenka

– Vugledar – Pavlivka – Jehorivka –Volnovahha. Venemeelsed kohalikud elanikud blokeerisid algul tee ega lasknud 51. brigaadi kolonnil Volnovahhasse jõuda. Sestap anti ohvitseridele ülesanne teha kohalike elanike seas teavitustööd, võimalusel konflikte vältides. Esimest nelja kontrollpunkti mehitasid 1. pataljoni üksused, teisi aga 3. pataljon.

17. mail sai brigaad käsu luua ka kümnes kontrollpunkt Veliko­Anadoli raudteejaama piirkonnas, ent see oli algusest peale probleemne, sest puudusid kaevikud ja betoonplokid koos liivakottidega. Olukorda tegi keerulisemaks seegi asjaolu, et asuti aktiivse lahingutegevuse piirkonnast kaugel, mistõttu kontrollpunkti kaitse juhtimist otsustas korraldada 3. pataljoni ülem major Leonid Polinkevitš isiklikult.3

Lahing algas mõned päevad hiljem, kui Ukraina armee kolonn Suur­Anatolia (Olginka) ja Volodõmõrivka vahel sattus ligi saja venemeelse Donetski mässulise varitsusse Volnovahhast väljaspool asuva kontrollpunkti lähedal, enam kui 100 km kaugusel Ukraina sõjaväe tavapärasest aktiivse tegevuse tsoonist.

Pealtnägijate sõnul saabusid separatistid hommikul umbes kell 4.40

Privatbankilt ärandatud sularahakogumisautodega4, et luua üllatusmoment, ning alustasid tiheda kuulipilduja­ ja raketitule katte all rünnakut kümnendale kontrollpostile, kasutades inimkilbina tsiviilisikuid. Kuna ukrainlased vastasid tulega, kestis lahing mitu tundi, mille tagajärjel hukkus 16 Ukraina kaitseväelast ja paljud said haavata.5

Kontrollpunktis oli toona 30 meest ja kolm jalaväe lahingumasinat BMP­2. Pommitamise käigus tabas üks laengutest punktis olnud sõidukit nii, et masinas olnud laskemoon detoneerus.

Lisaks hukkunutele kaotasid ukrainlased lõpuks kõik kolm soomukit. Separatistid tulistasid ka kahte kiirabiautot ja ühte väikebussi6. Vähemalt üks separatist sai lahingutegevuse käigus surma. Hukkunud Ukraina sõjaväelaste hulgas oli ka major Polinkevitš. Kokku viidi haiglatesse 32 mõõdukas, raskes ja väga raskes seisundis Ukraina sõdurit, kes olid saanud Volnovahha lahingu käigus vigastada7. Neist kuus raskemini haavatut hospitaliseeriti Donetski haiglatesse, mis hiljem muutusid mässuliste sihtmärgiks, nii et sealt tuli haavatud sõjaväelased evakueerida.8

VOLNOVAHHA LAHINGU TAGAJÄRGEDEST Volnovahha lahing oli oluline mitmel põhjusel. Esiteks oli see selle ajani konflikti üks verisemaid lahinguid ja näitas Donbassis toimuva sõja intensiivsust, aga ka tulevikuperspektiivi. Teiseks näitas lahing venemeelsete separatistide kasvavat võimekust, kui nad olid suutelised läbi viima koordineeritud rünnaku palju suurema ja paremini varustatud jõu vastu, saades omakorda kõikvõimalikku abi Venemaalt. Ühtlasi näitas see piirkonnas toimuvate kokkupõrgete keerukust ja mõju laiemale konfliktile, sest tõi kaasa Ukraina sõjaväe ründeoperatsiooni­

de ajutise peatamise terves piirkonnas. Ukraina valitsus oli sunnitud oma strateegiat ümber hindama ja konflikt piirkonnas nihkus pikaajalisemaks, sissisõja tüüpi konfliktiks.

Volnovahha lahing oli oluline pöördepunkt ka Ukraina valitsuse ja venemeelsete separatistide vahelises dialoogis. See markeeris vägivalla eskaleerumist ning tõi esile probleemid, millega Ukraina valitsus kuni 2022. aasta veebruarini silmitsi seisis, püüdes taastada kontrolli separatistide valduses olevate piirkondade üle Donetski ja Luhanski oblastites. Pärast lahingut süüdistasid mõlemad pooled teineteist 2014. aasta aprillis sõlmitud relvarahuleppe rikkumises. Ukraina valitsus süüdistas venemeelseid separatiste raskerelvade kasutamises, mis olid relvarahuleppega keelatud, venemeelsed Ukraina kaitseväge aga relvarahu rikkumises pealetungioperatsioonidega.

KAS TEADSID?

51. üksiku mehhaniseeritud brigaadi sõdurid olid lahingutegevuseks ette valmistamata, sest nad ei täitnud ATO ülesandeid ja saabusid kontrollpunkti vaid julgeoleku tagamiseks.4 Lahingujärgsetel päevadel ilmus video, mis näitas lahingu tagajärgi Blagodatne külateel. Kaadritest selgus, et oli toimunud karm võitlus, tee ääres oli näha nii põlenud sõidukeid kui ka laipu.

Samas selgus, et terroristid suutsid kohalike venemeelsete elanike vihjete põhjal korraldada suhteliselt lihtsa varitsuse 3. pataljoni sõduritele. Viimastel puudus ettevalmistus terrorismivastaseks operatsiooniks ja venemeelsed olid sellest teadlikud.5

Siinjuures tasub suhtuda irooniaga sõnasse relvarahu, eriti kui sellele apelleerib mõni venemeelne separatist, kes kurdab selle üle, et vastane asus alatult end kaitsma ja tellib provokatsiooniks veel õhulöögigi kaela.

„MINA OLIN SEAL“

„Volnovahha haiglas oli viis, kolm on jäänud. Donetski haiglas on veel seitse haavatut. Täna peab helikopter nad neist kohtadest Harkivisse, Dnipropetrovskisse või Kiievisse transportima. Palatid on valve all, kuid olukord on selline, et me peame haavatud evakueerima, sest mässulised võivad nad välja visata, nagu nad juba teatasid.“

Konstantin Zinkevitš, 51. üksiku mehhaniseeritud brigaadi vabatahtlik8

„Me hävitasime Ukraina fašistliku armee teetõkke, mis oli püstitatud Donetski Vabariigi maale.“

Igor Nikolajevitš Bezler, Donbassi rahvamiilitsa kolonel (GRU ehk Vene armee luure peavalitsus)4

„Minu vestluskaaslane avaldas arvamust, et need olid ilmselt palgasõdurid, kes viisid sel viisil läbi Ukraina võimude vastu suunatud näidisoperatsiooni.“

Näiteks päev enne rünnakut Ukraina 51. brigaadi 10. kontrollpunktile viisid DNRi (vene k ДНР)B separatistide kohalikud toetajad läbi luuretegevust, suheldes Ukraina kaitseväelastega, kes puhkasid maantee ääres9. Rünnakut Ukraina sõdurite vastu on laialdaselt nimetatud ka terroriaktiks10

Suures plaanis oli Volnovahha lahing arenevas konfliktis pöördepunkt sõja suunas, sest seni olid kokkupõrked piirdunud Slovjanski piirkonnaga. Separatistide tegevus teistel rindelõikudel kujunes pärast lahingut laiaulatuslikuks sõjaliseks operatsiooniks, mille eesmärk oli okupeerida Venemaa toetusel Ida­Ukraina.

Lesja Ganja, Ukrajinska Pravda ajakirjanik4

Propagandarindel näitasid separatistid Horlivkas korraldatud lavastatud pressikonverentsil kahe väidetavalt pärast lahingut vangistatud Ukraina kaitseväelase relvi ja isikutunnistusi. Kuigi lahingud jätkusid Karatšuni mäe ümbruses Slovjanski lähedal, teatas Ukraina kaitseministri kohusetäitja Mihhailo Volodõmõrovitš Koval 29. mail, et 51. brigaad on pärast lahingut ATO tsoonist välja viidud ja selle komandör kolonel Jatskiv Vladimir Vassiljevitš on juhikohalt eemaldatud.11

Brigaad ise viidi lepituseks Shiroky Lan’i harjutusväljakule, kuigi umbes 300 sõjaväelast avaldas soovi jääda ATO tsooni.12

Need sõdurid veetsid kolm nädalat Mariupoli lähedal ja juuni lõpus paigutati nad uuesti Dokutšajevskisse. Sealt

viidi osa isikkoosseisust üle Amvrosiivkasse, kus sel ajal võitles 72. brigaad, ning osa pataljoni­taktikarühmast, mida juhtis kolonelleitnant Mykola Kapinos, saadeti Venemaa piiri lähedal asuva Hrihorivka küla piirkonda.

Ehkki 51. brigaad toodi suve lõpus rindele tagasi, teatas president Petro Porošenko 2014. aasta oktoobris brigaadi laialisaatmisest. Protsess viidi lõpule 1. detsembril 2014, kui ATO operatsioonides heaks hinnatud 51. brigaadi üksustest said selle asemele loodud 14. mehhaniseeritud brigaadi elemendid.13

Volnovahha mälestustahvlil, mis paigaldati lahingupaika 2015. aastal, on loetletud 18 langenud sõduri nimed 51. brigaadi 3. pataljonist, neist 16 langes kohapeal ning üks suri 14.

oktoobril haavadesse. Nimekirjas on ka autojuht­parameedik Lubomir Kuzmin, ent temagi hukkus teistel asjaoludel, kui 23. mail tabas meditsiiniveokit Novopavlivka küla (Volnovaski rajoon) lähedal separatistide varitsus.14

Ukraina 51. üksiku mehhaniseeritud brigaadi lühike sõjatee, mis kulges vaevaliselt ka hiljem Ilovaiski all ning mille maine sai kannatada ka osa võitlejate desertöörluse tõttu, tipnes lõpuks üksuse laialisaatmisega ning annab aimu sellestki, kui keeruline on asendada sügavalt juurdunud venepärast bardakki läänelike väärtustega.

Vaatamata sellele on ka 51. brigaadi võitlejad kangelased, keda peame mäletama ka 50 aasta pärast, sest tänu neile ja nende relvavendadele teistes

üksustes ja vabatahtlike pataljonides pandi alus just sellele iseseisvale Ukrainale, mis suutis kaheksa aastat hiljem Kremli väljareklaamitud kolmepäevase jalutuskäigu Kiievisse peatada, tagasi peksta ja ka okupantide jaoks kurnavasse hakklihamasinasse kiskuda.

Seetõttu on 51. brigaadi valud osa ukrainlaste võiduloost, mida kroonib ühe tavalise lahingutsoonis mitteviibiva tsivilisti silmis vahest enim sajandeid allasurutud suure slaavi rahva ja kultuuri taassünd.

Aeg kompromissitu vastasena ei tunne aga kellegi vastu halastust ega sümpaatiat. Võimalusel matab ta kõik sündmused ja mälestused pimedusse, sest ka kangelased elavad seni, kuni neid mäletatakse. Mäletagem siis.

MÄRKUSED:

A 2014. aastal nimetati seda esialgu Vene­Ukraina vastasseisu tsooniks Donbassis (ukr k зона російсько-українського протистояння на

) ehk ATO operatsiooniks, mis asendus 2018. aastal terminiga Ühendjõudude Operatsioon (ukr k Операція об'єднаних сил).1

B Donetski Rahvavabariik (vene k Донецкая Народная Республика) on Ida­Ukrainas Donetski oblasti territooriumil 7. aprillil 2014 välja kuulutatud tunnustamata kvaasiriik, mille Venemaa annekteeris 22. septembril 2022 ning mis sõjalise separatistliku rühmitusena teostab territoriaalset kontrolli ja terrorit okupeeritud Ukraina alade üle.

VIITED:

1 [Anon.], 2018. Old war, new rules: what comes next as ATO ends and a new operation starts in Donbas? Ukraine Crisis Media Center, 04.05.2018. Leitav https://uacrisis.org/en/66558­joint­forces­operation

2 [Anon.], 2019. У Луцьку вивісили 30-метровий банер, який обвинувачує Порошенка в розформуванні 51-ї ОМБр. LB, 14.03.2019. https://web.archive.org/web/20190901195713/ https://lb.ua/society/2019/03/14/421944_lutske_ vivesili_30metroviy_banner.html

3 Тинченко, Я. 2016. Комбриг не вийшов з бою. Як загинув командир 51-ї бригади. Український Тиждень, 13.05.2016 https://web.archive.org/ web/20170404070456/http://tyzhden.ua/ Society/164891

4

слабых. УНІАН, 23.05.2014. https://web.archive. org/web/20140526134009/http://www.unian.net/ politics/921298­rasprava­pod­volnovahoy­bey­slabyih. html

5 [Anon.], 2014. Поблизу

загинули 8 українських

- ЗМІ. Українська Правда. 22.05.2014. https://web.archive. org/web/20140602171011/http:/www.pravda.com. ua/news/2014/05/22/7026074/

6 [Anon.], 2014. Військові

з

бою під Волновахою. ТСН. 22.05.2014. https://web.archive.org/ web/20140606095859/http://tsn.ua/ukrayina/ viyskovi­rozpovili­yak­vinosili­tovarishiv­po­sluzhbi­zpolya­boyu­pid­volnovahoyu­350964.html

7 [Anon.], 2014. В утреннем

ОДА, 22.05.2014. https://web.archive.org/web/20140525065559/ http://donpress.com/news/22­05­2014­v­utrennemboyu­pod­volnovahoy­pogibli­16­chelovek

8 [Anon.], 2014. Двое

23.05.2014. https://web.archive.org/ web/20140716034527/http://vesti.ua/ donbass/53143­dvoe­ranenyh­pod­volnovahojvoennyh­skonchalis­jetoj­nochju

9 [Anon.], 2014. Як

, 22.05.2014. https://web.archive. org/web/20140524192627/http://espreso.tv/ news/2014/05/22/yak_terorysty_naperedodni_boyu_ pid_volnovakhoyu_provodyly_rozvidku

https://web.archive.org/web/20140525214831/ http://www.radiosvoboda.org/content/ article/25395227.html

https://web.archive.org/ web/20140613021043/http://www.radiosvoboda.org/ content/article/25417285.html

https://web.archive. org/web/20170725153127/https:/censor.net.ua/ resonance/349609/komandir_vysoty_podpolkovnik_ kapinos_pro_shturmy_saurmogily 13

, 09.10.2014. https://www.volynpost. com/news/40652­51­brygada­stane­14­oyuporoshenko

https:// web.archive.org/web/20170527052909/http:// novynarnia.com/2017/05/22/masoviy­rozstril­51­yibrigadi­pid­volnovahoyu­treti­rokovini­pershih­velikihvtrat­zsu­v­ato/

VÕILILLEjUUREKOHV pAREM KUI KEKECI KOHV!

Mõnikord on nii, et tahaks kohvi, ja siis joodki kohvi. Ja mõni teine kord jälle on nii, et tahaks kohvi, aga kohvi ei ole. Näiteks enamiku Eesti kaitseväe toidupakkidega on niimoodi, et Kekec on, aga kohvi ei ole. Mida siis teha?

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kekeci kohvi? Ei, pigem mitte. Küll aga võib selles olukorras vaadata meie kliimas kasvava sobiliku alternatiivi poole. Näiteks on kohviubadele heaks alternatiiviks tammetõrud. Noid aga on suve hakul keeruline hankida. Ent ära heida meelt, hea kohvisõber – on veel üks alternatiiv! Nimelt saab kas just suurepärase, aga kahtlemata suupärase kohvijoogi võilillest.

Võilillega on see hea asi, et selle loodusest leidmiseks ei pea olema taimetark. Märksa keerulisem oleks kohvi valmistada näiteks lääne­sõrmkäpast või hanepajust. Valdaval osal inimestest pole aimugi, kus need kasvavad ja mismoodi välja näevad. Ja ongi hea, sest nimetatud taimed on meil kaitse all. Aga võilille leiab üles lasteaialapski. Ükskõik, kus ta parasjagu ei viibi. See visa taim oskab oma juured ajada igale poole.

Ning just juuri ongi kohvi valmistamiseks vaja. Võilille lehtedest kohvi ei saa – need võib pista võileiva peale vorsti alla. Varred on head niisama ajaviiteks krõmpsutamiseks või salatisse hakituna. Õitest jällegi võib valmistada veini või mett. Aga juured, need on need, millest saab hüva kohvijooki.

KÕIGEPEALT RÖSTI

Võilille juuriminegi pole teab mis füüsilist või vaimset pingutust nõudev tegevus. Haara varrest võimalikult maakoore ligidalt kinni, loksuta natuke ja tõmba otse üles. Mitte robaki, vaid kindlalt, ühtlast pinget hoides. Võilille juur on üsna pikk ning mida pikemalt selle kätte saate, seda rohkem kohvi ja vähem juurimist.

Väikese katelokitäie kohvijoogi valmistamiseks piisab, kui juurite välja kümmekond taime. Lilled välja tõmmatud, puhastage need mullast ning eemaldage peajuure küljest hargnev niidistik ja peenemad harud. Ja muidugi eraldage juur ülejäänud taimest.

Edasi võtke nuga ja hakkige juured umbes sentimeetripikkusteks juppideks. Kui te nüüd nendest pulkadest pulbrit teha proovite, siis tõenäoliselt ebaõnnestute. Kiulistest ja nätskeniisketest juurejuppidest pulbri tegemine on sama tulemuslik kui katse näritud nätsu pulbriks muuta. Ei tule välja.

Järelikult tuleb juurejuppidest niiskus välja saada. Üks võimalus on oodata, millal juured ise ära kuivavad. Kui te aga tahate kohvi kiiremini kui nädala pärast, tuleb kuivamisprotsessi kiirendada. Ehk siis kuumtöödelda või baristade kõnepruuki kasutades – röstida. Röstimiseks on teil vaja kahte komponenti. Esiteks kuumust, mille tekitamiseks sobib näiteks lõke. Ja teiseks mingit asja, mis läheb kuumaks, aga ei sula ära – näiteks panni, katelokikaant või tühja konservikarpi.

Siinkohal, nagu elus üldse, on oluline mõista, miks ja mida te teete ning miks ja mida te ei tee. Te ei prae võilillejuuri, vaid kuivatate neid. Seega ärge valage pannile õli ega ka mitte vett või muud substantsi.

Täiesti asjakohane on asetada juurejupid kuivale pannile ja lasta neil kuumuse mõjul kergelt pruuniks minna. Või siis natuke rohkem kui kergelt

pruuniks. Seda, nagu kohviga sina peal olevad inimesed teavad, nimetatakse tumedaks röstiks. Hele röst on maitselt hapukam ja nüansirikkam, tume röst aromaatsem ja täidlasem. See tõde kehtib kohviubade kohta, ent ka võilillekohvi maitset saab röstimisega timmida.

Kas võilillekohvist jääb igemetele ka värskelt kasteheinase ämblikuvõrgu õrnhõrk järelmaitse, see sõltub juba sellest, kui hoolikalt olete juured enne kuumtöötlemist puhastanud. Igatahes peaks keskeltläbi pool tundi kuumal pannil andma juba piisava röstiastme.

SIIS UHMERDA

Juurikad röstitud, olete turgutavale kohvijoogile sammukese lähemal. Aga mitte veel kohal. Nüüd küll, jah, võite juba vee tulele tõsta. Ja samal ajal, kuni vesi soojeneb, tuleb teil röstitud juurikad ära jahvatada. Täpselt nagu kohvioadki, eks ole.

Kui teil kohviveskit kaasas pole, tuleb materjali mõjutada muul moel. Näiteks mässite röstitud juurikad riidetüki või soki sisse ning taote kiviga peale (kiviga tagudes saab elus nii mõnegi probleemi lahendada).

Või siis puistate tükid katelokki ja uhmerdate puust pulgaga. Valik on teie ja võimalused peaaegu piiramatud. Aga peeneks peate te juurikad saama. Miks? Siingi on sama loogika, mis kohviubade puhul – jahvatades suurendame materjali, antud juhul võilillejuurte pindala, muutes suured tükid peenteks graanuliteks. See võimaldab veel läbi osakeste voolata ning kõik peidetud maitsed ja aroomid protsessi käigus eraldada.

Kui valada vesi lihtsalt juuretükkidele või jahvatamata ubadele, ei eraldu sealt peaaegu üldse ei maitset ega värvi ja tulemuseks pole mitte kohv, vaid juurikavesi. Järeldus on lihtne: mida peenemaks juured jahvatate ehk taote, seda kangem „kohv“ tuleb.

Nii, kui nüüd juurikad on peeneks uhmerdatud, siis vaadake, ega vesi pole vahepeal keema läinud. Tõenäoliselt veel ei ole. Aga ärge niisama passige. Puistake uhmerdatud võilillejuurepuru nüüd oma tassi. Ja kui vesi keema tõuseb, kallake pulber veega üle. Ongi teil tassitäis kuuma, turgutavat ning tervislikku jooki. Nii lihtne see ongi. Ja maitseb, nagu maitseb. Aga kindlasti paremini kui Kekeci kohv.

TOSSUpOMMIÄHVARDUS SÄÄSKEDELE!

On tore, kuid suhteliselt kasutu teada, et keskmine sääsk suudab oma paaki imeda 0,003 milliliitrit verd. Seega on inimese verest tühjaks imemiseks vaja umbes 1,6 miljonit sääske. Hoopis rohkem on kasu teadmisest, kuidas sääski endast eemale peletada.

Kõige lihtsam on muidugi metsa minnes kaubandusvõrgust mingi sääsepeleti kaasa haarata. Aga mida teha siis, kui see võimalus meenub alles metsas, hetkel, mil esimene sääsk ennast himukalt su ihusse on puurinud?

Esmalt tasuks ringi vaadata, äkki kasvab selles metsatukas puhmas piparmünti, sidrunheina või lavendlit, mille lähedale end positsioneerida –need on vaid mõned taimedest, mille lõhna sääsed ei talu. Et need pole aga meie metsades just väga laialt levinud, siis sellele lahendusele lootma jääda ei saa.

Kui teil juhtub olema küüslauku, pistke üks põske. Vänge küüslaugulõhn ei peleta eemale mitte ainult sõpru, vaid väidetavalt aitab sotsiaalset distantsi hoida ka igasugu lendavate vereimejatega. On neiks siis vampiirid või sääsed. Olgu küüslauguga kuidas on, aga kindel on see, et täpselt nagu vampiirile, nii mõjub ka sääsele hukutavalt roigas – kui teil õnnestub teda sellega tabada. Ent seegi pole teab mis jätkusuutlik sääsetõrjemeetod.

SUPERVÕIME ABIKS

Aga mis siis üle jääb? Juba laagrisse asudes võiks esmalt kriitilise pilguga üle vaadata laagri asupaiga. Et sääsed munevad seisvasse vette, siis ei ole mõistlik laagrit üles lüüa näiteks tuletõrje veevõtutiigi kõrvale. Siis võib üsna kindel olla, et laagrist lahkudes olete verevaesemad kui sinna saabudes.

Teiseks võiks laagrikoht asuda pigem lagedal kui sügavas varjulises metsas. Sest sääsed eelistavad just päikeselõõsa eest kaitstud paiku. Pealegi võib lagedal alal saada tuul teie liitlaseks sääsevastases võitluses – sääsed on teatavasti kerged ning vähegi tugevama tuulega nad ei lenda. Või siis lendavad sinna, kuhu tuul neid puhub. Ära.

On vana tõde, et sääskedele ei meeldi toss. Seega tuleks midagi põlema panna. Eriti hea oleks põlema panna midagi, mis eritab nii tossu kui ka sääskedele vastunäidustatud lõhna. Kui viskate lõkkesse peotäie rosmariini või salvei lehti, ei kiida sääsed sellist teguviisi heaks. Pigem vastupidi.

Aga piisab ka täiesti tavalisest lõkkest. Pidades silmas sääski ja nende kombeid, ongi looduses märksa mõistlikum teha süüa lõkkel, mitte gaasipriimusel. Viimane eritab põledes ohtralt süsihappegaasi ja see kraam mõjub sääskedele nagu magnet – kohe lendavad kohale.

Kui lõkke jaoks puid valite, siis teadaolevalt on sääskedele kõige enam vastumeelt seedrist, tammest või hikkoripuust lõke. Aga noh, kes ikka seedrit või tamme tulle loobib, hikkoripuust rääkimata. Sobib ka tavaline mänd, kuusk, lepp või muu kättesaadav kraam. Peaasi, et põleb ja natuke tossab. Ja kui on ikka tunne, et sääskede kontsentratsioon õhus ületab taluvuspiire, võib lõkkele visata tooremat kraami – lehti või oksi.

Sellega on muidugi see probleem, et siis ei ole ka endal kuigi mugav lõkke ääres istuda. Kui just seltskonnas pole kedagi, kelle supervõimeks on tossu enda peale tõmbamine. Tavaliselt üks selline igas seltskonnas ikka on.

TOSSUKARDIN ÜMBER LAAGRI

Et aga sellele supervõimele mitte liiga palju lootma jääda, võib selle asemel, et ümber tossava lõkke istuda, tekitada hoopis laagriplatsi ümber tossukardina. Nüüd, ümber laagriplatsi lõkete tegemine on arutu ja ohtlik. Seda ei maksa teha. Mida aga maksab teha, on võtta üks tühi kõrgem plekist konservikarp. Näiteks selline, mille sees müüakse ube. Eemaldage sellelt kaas ja sööge tühjaks. Kui te just kosmonaut ei ole. Kui olete, siis oad teile ei sobi – ostke parem konservtomateid. Kui soovite, võite konservikarbile traadist peale väänata ka väikese aasa, nii saate selle soovi korral maast kõrgemale riputada.

Seejärel otsige metsast pehkinud, kuid kuiva puitu. Kes vähegi lõket teinud, teab, et tuletegemiseks selline materjal ei sobi. Sooja suurt ei anna, põleda ei taha ning ainult tossab. Aga meil just tossu vaja ongi.

Nüüd murdke kõdupuu umbes konservikarbi pikkusteks pilbasteks ning toppige need konservikarpi. Võite karbi kohe päris täis toppida, et pulgad oleks üksteise vastas, aga mitte liiga tihkelt, vaid nii, et õhk ikkagi liikuma pääseks.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

PAREM SÄÄSED KUI

TULEKAHJU

Ja siis pole muud, kui kõdupuu pealtpoolt põlema. Andke alguses korralikult leeki ja veenduge, et puit ikka hõõguma hakkaks. Edasi on muretu, sest vaevaliselt, väikese tossava leegiga närib tuli end järjest allapoole. Kui tundub, et tossu on liiga vähe, võite aeg­ajalt käia sellele ka peale puhumas. Juba tossavatele tukkidele võib peale asetada ka niisket kõdupuud, mis kuumuse mõjul omakorda kuivab ja tossates hõõguma hakkab.

Kui paigutate selliseid looduslikke tossumasinaid laagriplatsi ümber neli kuni kuus, peaks sääskedega olema muretu. Ärge neid ainult liiga kaugele sättige. Ja muidugi vaadake, et asetate või riputate tossutajad sellisesse kohta, kus need kuumuse mõjul midagi põlema süüdata ei saa.

Kui aga kõdupuud tõesti käepärast ei ole, siis sobivad selles masinavärgis tossu tekitamiseks ka männikäbid. Kombineeri hõõguvad käbid veel värskelt katkutud toore heinaga ning tossu jagub kauemakski.

Kuival ja tuleohtlikul ajal on aga mõistlikum kannatada pigem sääsehammustusi kui riskida tossu tekitades metsa mahapõletamisega. Sest, nagu öeldud, sääski ei maksa väga karta –eluohtliku olukorra tekitamiseks peaks inimest korraga ründama suurusjärgus miljon sääske.

NOORED ESMAABIANDjAD pILOTEERISID KURSUST

Selle aasta esimesel poolel alustas Järva malevas pilootkursus, mis kandis nime „Meediku ja esmaabiandja erikatsekursus“.

Tekst: MERILIN SEPP , vabatahtlik autor

Kõik, kes Noorte Kotkaste ja Kodutütarde erikatsete viimaste muudatustega kursis on, vaatavad mõistet „meedik“ altkulmu. Kuna aga kursuse kokkupanekut alustati veel vanadel alustel, jäi nimi seekord muutmata. Küll oli kursus üles ehitatud kõikide nõuete järgi ning sisaldas muuhulgas ka triaažiõpet nii teoorias kui praktikas. Kokku jõudis neli nädalavahetust väldanud õpingute lõpuni 12 Järva ringkonna kodutütart ja 9 Järva maleva noorkotkast.

NOORTELE TULEB AU ANDA

Erikatsekursuse planeerimisel lähtuti eelkõige erikatsete nõuetest. Neli õppenädalavahetust toimusid Kaitseliidu jaosanitari kursuse sarnaselt kord kuus ning lõppesid eksamiga. Et aga kursus õiget sammu astuma hakkaks, räägiti noortele esimesel nädalavahetusel rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtetest, sealhulgas Haagi ja Genfi konventsioonidest. Inimese anatoomiast polnud samuti pääsu ning sellega seostub omaette lugu, kuidas maleva õppenukk laiali lammutati. Õnneks osati nukk pärast õppimist ka uuesti kokku panna, nii et kõik soolikad ja organid oma kohale maandusid.

Vundamendi ladumise kindlustas tutvumine Kaitseliidu ja Kaitseväe meditsiinivarustusega ja kõik MKd viidi kokku oma õigete numbritega.

Noortele tuleb au anda. Nad suhtusid õpingutesse tõsiselt ning isegi pika õppepäeva hilistel tundidel esitasid agaralt küsimusi, kuulasid huviga vastuseid ning panid kõige tähtsama kirja. Olgugi, et teemad ei olnud alati lihtsamate killast. Küll aga tekitas omajagu emotsioone kursuseülema abi Sten Ivantšiku tund, kus räägiti muuhulgas levinumatest nakkus­, sugu­ ja seenhaigustest ja nende vältimisest, hügieenist ning isikukaitsevahendite kasutamisest.

Teise ja kolmanda õppenädalavahetuse reeded algasid enesekontrollitestiga. Nii said noored ülevaate, kas seni õpitu on korralikult omandatud või peab mõned teemad veel kord mõttega läbi vaatama. Esimesel enesekontrollitestil oli aga näha noorte entusiasmi ning test läbiti probleemideta. Eelnenud õppenädalavahetusel rajatud vundamendile sai hakata peale laduma järgmisi teadmisi­oskusi. Näiteks hingamisteede avamine, luumurrud, triaaž, organismi termilised kahjustused, kannatanu transport jne.

Õuesõpe on populaarne termin. Noorkotkad ja kodutütred võtavad seda väga tõsiselt ning samas igapäevaselt. Nii veetsid noored tol nädalavahetusel peaaegu terve laupäevase päeva õues. Kui toas oli teooria jälle omandatud, mindi õue praktiseerima.

Välitingimustes möödus suuresti ka kolmas nädalavahetus. Laupäevaseks õppeks liiguti maastikule ning koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudengitega mängiti triaaži läbiviimine situatsioonülesannete käigus praktiliselt läbi. Tudengid etendasid noortele erinevaid olukordi eri tüüpi kannatanutega. Noored õppisid nii kannatanuga suhtlema kui ka omavahel koostööd tegema ja häält kasutama. Olukorras, kus kannatanud karjuvad ja ringi liiguvad (teinekord

ka eest ära jooksevad) ning on vaja saada ülevaade, kus keegi parasjagu on, on oma hääle leidmine ja selle kasutamine sama oluline kui triaažikategooriate tundmine. Omajagu elevust tekitas instruktorites hetk, mil korraga tundus, nagu jookseks üks noorkotkas neist juba kümnendat korda sama kannatanuga mööda. Nn ohutus alas kannatanute pikka rivi märgates mõistsid aga instruktorid, et noormees on hoopis süles ohutusse kohta kandnud juba peaaegu terve jao jagu kaaslasi.

JAGATUD TEADMISED

Eksaminädalavahetus koosnes kahest osast – esiti pandi teadmised proovile paberil ja seejärel juba praktiliste ülesannetena. Praktilised ülesanded olid

laiali laotatud ümber Lõõla õppekeskuse ning nii said noored kahekaupa punktist punkti matkata. See andis paarilistele võimaluse sooritatud ülesandeid analüüsida ning järgmisteks valmistuda. Kuna noored olid eelnenud nädalavahetuste jooksul üles näidanud pühendumust ja õpihimu, siis ei üllatanud kedagi, et kõik, kes eksaminädalavahetuseni jõudsid, selle ka edukalt läbisid. Eksami õnnestunud läbiviimisele aitasid kaasa ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudengid ning nooremad kodutütred ja noorkotkad, kes ülesannetel vapralt kannatanuid mängisid.

Nagu pilootprojektide puhul ikka, on osalejate tagasiside väga oluline. Kursuseülem Urmas Piigert rõhutas noortele iga nädalavahetuse lõpus, et nad annaksid õppele ausat tagasisidet. Ainult nii saab kursust parendada ja arendada. Piigert kiitis noori, sest sama asjalikud, nagu nad olid oma õpingutes, olid nad ka tagasisidestamises. Märkmed ja muudatused õppekavasse viidi sisse iga nädalavahetuse järel.

Kursuse läbimise järel on osa noori käinud õpetamas ka teisi. Lisaks oma rühmakaaslaste ja teiste rühmade noorte õpetamisele on vaadatud ka organisatsioonist väljapoole. Türi Hundi rühma noorkotkad ning Türi rühma kodutütar, kes kursuse eeskujulikult läbisid, korraldasid kohalikus noortekeskuses koolituse noortelt noortele. Seal jagasid nad teadmisi esmaabi ABCst nii oma eakaaslastele kui ka noortekeskuse töötajatele.

VÕHANDU MARATONI VÕLU jA VALU

Igal aastal kogunevad tuhanded ja tuhanded mehed ja naised Võrru Tamula järvele, et ette võtta

sajakilomeetrine maraton mööda Võhandu jõge Võõpsu paadisadamasse. Oleks imelik, kui Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna naised sellest maailma suurimast aerutamismaratonist osa ei võtaks.

Tekst: EGLE DAVÕDOV , NKK Lõuna-Võru jaoskonna esinaine

Ja nad võtsidki. Nagu varem, nii ka tänavu. Tänavuse maratoni tegid eriliseks varahommikused miinuskraadid ja rekordarv osalisi. Nimelt oli järjekorras juba 19. Võhandu maratonile registreerunud 2787 osalejat 29 riigist.

Kui me naistega hommikul kell 5.45 malevas kokku saime, et viimaseid ettevalmistusi teha, näitas termomeeter kahte külmakraadi. Muidugi olime eelnevalt ilmateatel kenasti silma peal hoidnud ja end kihiliselt riietanud. Kummikute seest ei puudunud ka villased sokid.

Põhiline ettevalmistus oli tehtud juba päev varem, kui sai täis pumbatud raft, valmis pandud aerud ja päästevestid, käsipump paati ja muu vajaminev varustus saatemeeskonna autosse. Laupäeva hommikul oli vaja veel kord nii paat kui muu varustus üle kontrollida ning seejärel saime alustada liikumist malevast Tamula randa. Saatemeeskonna abil saime oma rafti Tamula järve kaldale viidud ja alustasi­

me turgutava soojendusvõimlemisega. Ning siis juba paat vette ja stardipositsioonile. Kokku oli sel hommikul stardis 1178 paati.

START!

Kohe, kui kell 7 stardipauk anti, läks kiireks aerutamiseks, et endale hea koht välja võidelda. Stardis peab kiirelt tegutsema, sest esimene kitsam koht oli juba silmaga näha ning sinna tekib alati kerge ummik, millesse me ei soovinud jääda.

Juba esimese paarikümne minuti järel oli keha nii soe, et saime esimesed vahekihid seljast võtta ja keegi ei mäletanudki enam, et õues on miinuskraadid.

Esimesed kilomeetrid olid üpris intensiivsed just paatide arvu tõttu ning kohati tundus, et jõgi ei suuda meid kõiki ära mahutada. Peagi olime sisse saanud hea rütmi ning ka ruumi hakkas rafti ümber rohkem tekkima.

Varsti kuulsimegi eestpoolt Kirumpää sillalt oma saatemeeskonna innusta­

vaid hõikeid. Siinkohal mainin ära, et paremat saatemeeskonda ei olnud sel aastal kellelgi. Nad olid igal sillal kohal ja lisaks innustustele oli meile organiseeritud ka trompetimäng – aitäh teile kõigile!

VESI PAADIS

Jõudsime päris kiiresti Paidrasse, mis on rajal esimene üleveokoht, ning saatemeeskond oli meid juba ootamas ja vastu võtmas. Seal selgus aga tõsiasi, et meie rafti põhi lekib vaikselt. Nii et seni, kuni meie kiirelt keha kinnitasime, tegeles saatemeeskond rafti probleemkoha otsimise ja pumpamisega. Tegime kiire otsuse, et meie end sellest faktist morjendada ei lase, ning sõit läks rõõmsalt edasi.

Rajal kohtusime mitme väga toreda paatkonnaga, kellega koos sai nalja tehtud, muusikat kuulatud ja isegi lauldud. Olime varustanud end kõlari ja väga pika laululistiga. Meie kõige meeleolukam kohtumine oli Nedsaja küla bändi paatkonnaga, kes tegid meile privaatkontserdi ja kellega koos

saime ka ise laulda – need hetked jäävad kauaks meelde.

Leevi üleveokohas ootas meid esimene sooja söögiga punkt. Tegime esimese pikema pausi ning kinnitasime keha sooja supi ja magustoiduga.

Leevist edasi oli ees umbes 19 kilomeetri pikkune mitmete veskitammidega rajaosa, kus oli oodata kiiremat veevoolu ja kärestikulisemaid kohti. Juba esimesel veskitammi ületuskohal ei pidanud pettuma – lained lõid korraga üle paadinina naistele sülle ja nii said rafti eesotsas istunud naised omal nahal ära katsuda Võhandu jõevee temperatuuri. See tegi meeleolu veel elevamaks ning andis jõudu sõuda edasi, järgmiste ületuskohtadeni.

Jõevesi ei olnud üldse nii külm, kui võis arvata. Kuna päike oli välja tulnud ja oli tuulevaikne, ei seganud ka märjad riided meie meeleolu ning järgmise üleveokoha juurde jõudes olid riided juba kuivad.

Sellel rajaosal võisime näha ka esimesi katkisi sõiduvahendeid, mida sel aastal oli omajagu. Küll loksusid need kivide vahel või vintsiti neid parasjagu kaldale. Siin­seal ulpisid vees ka võistlejad koos oma sõiduvahenditega, üritades kalda poole sumada. Vahemärkusena olgu öeldud, et startinud 1178 paadist ületas finišijoone 1032. Seega uut lõpetanute rekordit ei tulnud, sest eelmise aasta Võhandu maratoni lõpetas üks paatkond rohkem.

LÕPP HEA – KÕIK HEA

Peagi oli ka see rajaosa läbitud ning ees oli veel 40 kilomeetrit sõitu. Järgmine olulisem punkt oli Leevaku, mis oli ka viimane üleveo ja sooja toidu punkt.

15 kilomeetrit enne lõppu hakkas hämarduma ning peagi tuli välja otsida pealambid, et näha, kuhupoole jõgi lookleb. Viimased kümme kilomeetrit enne lõppu lisandus kerge vihm, mis tegi pealampide valgel nähtavuse keerulisemaks, ent kuna lõpp oli lähenemas, oli vaim endiselt tugev.

Peagi oligi kuulda finišist kostvaid helisid, seega oli aeg anda endast kõik ning teha viimased kiiremad liigutused. Juba paistiski finiš ja meie saatemeeskond, kes meid viimast korda kaldale tõmbas. Saime kaela lõpumedalid ja teada, et lõpetasime naiste raftide arvestuses 4. kohaga.

Esikoht läks esimest korda Prantsusmaale. K2MEN klassis osalenud Pieter Paauw ja François Boucher jõudsid finišisse ajaga 7:42.01, edestades Tšehhi võistlejaid Lukas Horak ja Oldrich Dasek (K2MEN, aeg 7:42.04) kõigest kolme sekundiga. Kolmandaks tulid Eesti mehed Andres Kaju ja Indrek Kermon, saades ajaks 7:51.36. Viimane paatkond, 1032. koha saavutanud maratoni lõpupaat, jõudis finišisse pühapäeva hommikul, kui stardist oli möödunud 23:40.43.

Järgmisel aastal on tulemas 20. Võhandu maraton. Meie oleme meeskonnaga kindlasti jälle kohal ning ootame ka kõiki teisi sellest osa saama.

ANŽELA VORONOVA

OLüMpIAL KÄINUD

NAISKODUKAITSjA

Kui Narva laskespordile aluse pannud Vladimir Sidorov 1967. aastal Narva laste spordikoolis laskespordi osakonna avas, ei olnud Anžela Voronova veel sündinud.

Kalendriaasta jõudis vahetuda, enne kui üks Ida-Virumaa ja tegelikult kogu Eesti edukamaid naispüssilaskureid ilmavalgust nägi.

Tekst: KAITSE KODU!

Kes üldse on Anžela Voronova, võib laskespordikauge inimene siinkohal küsida. Olgu siis vastuseks öeldud, et Anžela Voronova on Eesti laskur, kes on Eesti Kaitseväe kapralina tulnud korduvalt sõjaväelaste maailmameistriks. Naiskodukaitse liige on Voronova juba 2002. aastast. Pärast pikki aastaid Alutaguse ringkonnas on ta nüüdseks küll ringkonda vahetanud ja kuulub Tallinna ringkonna ridadesse.

Voronova on osalenud neljadel sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel: 2002., 2006., 2010. ja 2012. aastal. Neist vaid 2010. aasta MMil saavutas

ta 12. koha, kolmel ülejäänud MMil tuli aga maailmameistriks. 2011. aastal tuli toona 42aastane Voronova Belgradis peetud Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks ja tagas sellega pääsu Londoni olümpiale.

„Vanust vaadates peaksin pensionile minema, mina aga alles alustan spordiga,“ kommenteeris ta toona Õhtulehele.

Eks ta nii oligi, et siis juba 43aastane Voronova oli omal alal vanim osaleja. „Esimese püstiseeria ajal läksin närvi. Olümpiamängud ikkagi, oli teistmoodi kui tavaline võistlus. Paljud tugevad

läksid siin närvidega alt,“ kommenteeris olümpial 31. koha saavutanud narvalanna Delfile.

Aga eksib see, kes arvab, et Voronova pärast olümpiat püssi põõsasse viskas ja pensionile läks. Ega ikka ei läinud. Juba järgmisel aastal võitis ta Horvaatias Osijekis peetud Euroopa meistrivõistlustel naiste 300 meetri standardharjutuses kuldmedali, kogudes 586 silma, mis jäi toona kehtinud maailmarekordile vaid kahe silma jagu alla.

HARJUTADES MEISTRIKS

2014. aastal Granadas toimunud laskmise maailmameistrivõistlustel 300 m

harjutuses (60 lasku lamades) sai ta 591 silmaga pronksmedali. „See pole lihtne harjutus. Püss on suur, laskmine 300 meetrilt nõuab sportlaselt peale psühholoogilise kindluse ka kehalist jõudu,“ märkis Tallinnas Kaitseliidu Männiku lasketiirus MMiks harjutanud Voronova toona.

Jah, harjutamine teeb küll väidetavalt meistriks, aga alati ei saa selle peale kindel olla. „Läksin pingevabalt võistlema, ei osanud midagi suurt oodata. Need laskurid, kes medali võitsid, näitasid ka naiskonnavõistluses häid tulemusi. Tuul oli küll veidi vaibunud, kuid selle mõjuga tuli ikka hoolsalt

arvestada. Enne iga lasu sooritamist pidin püüdlikult keskenduma ja õiget hetke ootama. Kogemused tulid kasuks,“ meenutas ta 2014. aastal.

2017. aastal Itaalias Tolmezzos toimunud Euroopa karikavõistluste finaaletapil saavutas Voronova naiste 300 m lamadesharjutuses auväärse teise koha.

Pole siis ime, et korda kümme on Voronova pälvinud Ida ­Virumaa parima naissportlase tiitli. Viimati 2021. aastal, mil ta Euroopa meistrivõistlustelt kaheksanda kohaga kodumaale naasis.

Ja kes teab, ehk pälvib ta selle tiitli ka käesoleval aastal. Sest just tänavu kevadel lõikas Voronova Horvaatias Osijekis laskmise Euroopa meistrivõistlustel taas loorbereid, võites koguni kolm medalit.

LASKMINE ALATI AU SEES

Muidugi pole Voronova Narvas ainuke, kes püssi lasta oskab. Nagu öeldud, on tänu Sidorovile ja teistele treeneritele sirgunud sealtkandist terve armee täpse käe ning terava silmaga mehi ja naisi.

Millalgi 1990. aastate lõpus algas ka tihe koostöö Narva laskurmeeste ning Kaitseliidu vahel. Algul tegeleti Narva maleva laskevõistlustega. Algas kogemuste vahetus: laskurid jagasid lasketehnikat ning kaitseliitlased näitasid, et pole ainult õhupüssid ja väikerelvad, vaid ka suurema kaliibriga relvadest saab ja peab täpselt laskma.

Nagu kinnitas Naiskodukaitse Alutaguse ringkonna Narva jaoskonna esinaine Jekaterina Tihhomirova, tulevad narvalased tänaseni hästi toime neile pandud kohustustega, tehes kõvasti trenni, treenides teisi, osaledes erinevatel võistlustel, näidates häid tulemusi nii sport­ kui lahingurelvadest laskmises. Seda nii Kaitseliidu kui ka Naiskodukaitse laskevõistlustel.

Iga aastaga muutuvad laskevõistlused huvitavamaks ja raskemaks: harjutuste arv suureneb, mõeldakse välja uusi lõbusaid laskeharjutusi ja üllatusülesandeid ning meelitatakse noori.

„Ajad lähevad, inimesed muutuvad. Aga samal ajal kasvab Narva lasketiirus kogenud treenerite ja mentorite juhendamisel tulevane laskurite põlvkond. Soovime neile edu,“ ütles Tihhomirova.

Tuleb nõustuda.

EESTI LASKURLIIT

KAALUL ON ROHKEM KUI ELU: EVAKUATSIOONIÕppUS

MILjON MIKSI

Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna vastutusalas toimunud evakuatsiooniõppus Miljon Miksi pani nelja päeva jooksul proovile Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru evakuatsioonirühmade stressitaluvuse ja inimvõimete piirid. Aga seda oligi vaja. Väga.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Nagu märkis Kaitseliidu

Kirde maakaitseringkonna, Alutaguse ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, on inimeste turvalisuseks vaja, et sel ajal, kui manöövriüksused peavad lahinguid, ei oleks lahingualal tsiviilisikuid. „See on keeruline ülesanne, kuid peame tegema endast oleneva, et need, kes soovivad koheselt lahkuda, saaksid seda teha, ja nendele, kes jäävad, kuid ühel hetkel siiski ümber mõtlevad, oleks veel võimalik lahkumine korraldada. See on peamine põhjus, miks see õppus on ellu kutsutud, ning iga evakuatsioonirühma ülesanne on selleks treenida ja olla valmis ohuolukorrale kiirelt reageerima,“ selgitas Ainsalu.

Sellepärast harjutasidki Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru evakuatsioonirühmad õppusel protseduurilisi tegevusi evakuatsioonipunktide üles seadmisel, töös hoidmisel ning töö lõpetamisel. Rühmade põhiline eesmärk oli evakueeritavate vastuvõtmine ja nende käsitlemine evakuatsioonipunktides. Harjutati rühmade omavahelist koostööd ja info liikumist etteantud stsenaariumide raames. Õppusele olid koostööpartneritena kaasatud Päästeameti Ida päästekeskus, kohalikud omavalitsused ja Kaitseväe ajateenijad. Kokku osales tänavusel õppusel ligi 600 inimest.

LAI KOOSTÖÖVÕRGUSTIK

Sellise mastaabiga õppus korraldati ringkonnas ka eelmisel aastal, kuid tänavu oli eelmise korraga võrreldes paljugi muutunud. Harjutati läbi kuni 350 evakueeritava vastuvõtmist mitmes erinevas evakuatsioonipunktis, samuti evakuatsioonipunktide sulgemist, evakueeritavate laialisaatmist teistesse evakuatsioonipunktidesse jm logistilisi ülesandeid. Samuti lahendati meditsiinivaldkonnas esilekerkinud situatsioone.

Jah, Kaitseliit ja Naiskodukaitse on kogu tegevust juhtiva Päästeameti olulised partnerid evakuatsiooni

korraldamisel. Lisaks Kaitseliidule ja Naiskodukaitsele on Päästeametil evakuatsiooni läbiviimisel veel palju koostööpartnereid: kohalikud omavalitsused, Politsei­ ja Piirivalveamet, turvafirmad ja vabatahtlikud. Kui tegemist on ulatusliku evakuatsiooniga, siis on koostöövõrgustik veelgi laiem.

„Evakuatsiooniõppusel Miljon Miksi harjutasime ettenähtud ala ülevõtmist kohalikult omavalitsuselt, evakuatsioonikoha avamist ja selle üleandmist evakuatsioonirühmadele. Samal ajal testisime oma staabi võimekust, kui kiiresti ja efektiivselt suudame planeeritud ülesanded täita, kuidas liigub info organisatsiooni sees ja koostööpartnerite vahel ning kuidas toimivad logistika ja varustuskett,“ selgitas Päästeameti Ida päästekeskuse kriisibüroo nõunik Ailar Holzmann.

Kokkuvõttes on kõikidel osapooltel üks ühine eesmärk: tagada kujunenud olukorras inimeste turvalisus, sest kaalul on rohkem kui elu.

AGA MIKS IKKAGI MILJON MIKSI?

Tänavusel suurõppusel Kevadtorm harjutati läbi elanike evakuatsioon Kilingi­Nõmme kandis. Samal ajal käisid aktiivsed õppelahingud evakuatsiooniala vahetus läheduses. Kaitsva üksuse roll oli pidada viivituslahinguid, üheks põhjuseks võimaldada evakuatsioonirühmadel tihe­ ja hajaasustatud piirkonnast elanikud turvaliselt ära viia. Tundub lihtne ja loogiline?

Kujutagem aga ette olukorda, kui evakueeritavaid koguneb sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid ja igaühel neist on omad isiklikud mured lisaks üldisele kriitilisele ohuolukorrale. Kuidas inimesed kokku koguda? Kuhu? Mis on selleks vaja? Elanikkonna teavitamine ja meediategevus? Personal? Turvalisus? Toitlustus? Transport? Side ja juhtimine?

Ja siis selgub, et keegi evakueeritavatest on haige. Samuti on palju peresid eri vanuses lastega, kes võivad olla

kärsitud. Eakatel on jõudu vähem ja olukorrast arusaamine võib võtta kauem aega. Ja siis, kõige kiiremal ja ebamugavamal hetkel, selgub näiteks, et ohuolukord muutus ja evakueeritavate kogunemispunkt ise tuleb võimalikult kiiresti viia turvalisemasse paika. Seega algab kõik justkui otsast peale. Kas tundub endiselt lihtne?

Nii need „miksid“ märkamatult kuhjuvad. Evakuatsioonirühmade ülesanne ongi esilekerkinud „miksid“ kiirelt ja leidlikult lahendada, sest lahendusi on igale „miksile“ rohkem kui üks.

TÖÖRIISTAKOHVER TÄIENES

Alutaguse evakuatsioonirühm avas esimese evakuatsioonipunkti 28. mai õhtul Sõmeru noortekeskuses. Kui rääkida kohalike omavalitsuste rollist evakuatsiooni korraldamisel, siis juba punkti ülesseadmise ajal külastas neid Rakvere vallavanem Maido Nõlvak. Ja muidugi ei tulnud ta niisama uudistama, vaid ikka sooviga järele uurida, kas kriisiplaanis kirjas olev eeldus vastab ka tegelikkusele. Kas evakueeritavatele planeeritud hoone suudab pakkuda turvalist varju ja majutust eeldatud hulgale inimestele.

Samuti kinnitas Nõlvak, et edasistel õppustel on vald valmis veelgi tihedamaks koostööks ning saab pakkuda vajadusel appi valla väljaõppe läbinud Punase Risti vabatahtlikke. Seda nii psühholoogilise kui tavaesmaabi tagajatena.

Just välja mängitud vigastuste hulka ning nende lahendamist pidas Alutaguse ringkonna evakuatsioonirühma ülem Küllike Kullerkupp väärt kogemuseks. Milline on evakrühma võime tulla toime keeruliste meditsiiniliste situatsioonidega ning kui kiiresti ja tulemuslikult suudetakse ootamatutes olukordades rühmasisest tegevust ümber mängida – need on olulised küsimused, mis said vastuse. „Iga situatsiooni läbimäng andis mulle uue tööriista, mida saan reaalsetes olukordades rakendada,“ kinnitas Kullerkupp.

HARRASTUSTEATER PARIMAS VORMIS

Mitte ainult erinevate vigastuste, vaid ka muude eluliste situatsioonide meisterliku läbimängimise eest tuli seekordsel õppusel tänada Kaitseväe ajateenijaid, kellest igaüks sai kaela rollikaardi, mis nende tegevust õppuse jooksul dikteeris.

„Kehastan tuberkuloosihaiget 76aastast Innat. Minu, nagu ka teiste evakueeritavate ülesanne on evakuatsioonirühma elu võimalikult raskeks teha,“ rääkis Jõhvis aega teeniv Albert enda rollist evakuatsiooniõppusel.

Näiteks tuli tal rühma liikmeid pidevalt erinevate küsimustega tülitada. „Öösel pidin palju köhima, et vaadata, kuidas naised minu olukorra lahendavad,“

muljetas ta, lisades, et paljud poisid elavad rolli väga sisse, pakkudes kohati palju naljagi.

Huvitava kogemuse sai ka ameeriklannast neiu, 18aastane Sophia, kes on elanud Eestis kolm aastat ning teenib nüüd aega. Temale langes võimalus kehastada kahte isikut. „Alguses olin naine, kes kahjuks südameprobleemide tõttu suri. Täna olen 33aastane mees, kellel oli sõrmevigastus. Huvitav on jälgida, kuidas mind mehena koheldakse,“ naeris Sophia.

Õppus andis ajateenijatele võimaluse mitmeks päevaks väljaõpperutiinist välja saada, mida muidugi tervitati. „Hakkab juba inimese tunne tekkima,“ märkis ajateenija Oskar naerdes. „Saan näha tööd tsiviiltagalas, mida

me sõduritena ju praktiliselt kunagi ei näe. See ongi laiapindne riigikaitse,“ teadis ta öelda. Oskarilgi tuli kehastada eakat naist, kelle tervisehädad panid meeskonna meditsiinioskused taas proovile. „Aga sain abi ja jäin ellu,“ rõõmustas ta.

Eks selline rollimäng ole paras katsumus mängijatele endilegi. Näiteks pidi üks noormees, jällegi Oskar, võtma endale kaelast saadik halvatud inimese rolli. „Alguses tundus huvitav, aga mida aeg edasi, seda raskem on liikumatuna püsida. Õnneks lubatakse vahel ka rollist välja tulla ja end liigutada,“ mainis ajateenija ning tunnistas, et liikumatus kurnab. „Olen siin saanud igakülgset abi – mulle leiti kiiresti ratastool ja ma pole kordagi tundnud, et mind oleks üksi jäetud,“ kiitis ta.

Joonas Jõgevamaalt sai aga võimaluse kehastada islamiusulist meest. Kuna roll sadas kaela ootamatult, tuli tal sisse elamiseks materjali juurde lugeda. „Uurisime, mida moslemi igapäevaelu sisaldab, mis on tema tõekspidamised ning mida ta sööb. Olen saanud siit teadmise, et evakuatsioonirühm arvestab teisest kultuuriruumist pärit inimestega, ning mind on koheldud väga hästi ja mõistvalt,” toonitas Joonas.

Ent lisaks n­ö meditsiinilistele rollisooritustele tuli teha ka maailmavaatelisi. Nii näiteks pidi üks noormees kehastama 66aastast Matit. Mati on mees, kes on kõige suhtes umbusklik ning peab lugu vandenõuteooriatest. „Kuna mulle näitlejatöö väga meeldib, siis siin on, mida mängida,“ lausus ta naerdes.

Samas tunnistas ta, et töö on olnud ka kurnav, sest kehastada kedagi, kelle maailmavaade ja seisukohad on sinu omadest väga erinevad, on ajateenija sõnul päris keeruline. „Siiski suhtutakse minusse siin lugupidavalt ning antakse rahulikult mõista, et kõiki mõtteid pole võib­olla vaja kõva häälega välja öelda,“ muigas ta.

ÕPIKOHTI JAGUB

Õppus pole kerge olnud ka evakuatsioonirühmadele. Viru evakuatsioonirühma reguleerija Ülle Visnapuu nentis, et kõige raskem oli alguses, kui mitmesugused tegevused sundisid 24 tundi järjest ärkvel olema. Aga pärast väljapuhkamist on kõik jälle hästi. „Nii vahva, et iga korraga areneb asi edasi, tead juba, mida loodetakse. Meie evakrühma juhid teavad, mida tahavad, ja on oma meeskonna suhtes väga hoolivad,“ kinnitas Visnapuu.

Leie Nõmmiste meditsiinirühmast märkis, et tema suurim õpikoht oli mitme kannatanu probleemi lahendamine samal ajal. „Tähtis on teha valik, et kõige suurema abivajajani jõuda

kõige esimesena,“ ütles Nõmmiste. Esimest korda rakendas ta meditsiinirühma töösse evakueeritavaid, kes olid parameedikud: „Praktilist kogemust olen tahtnud saada aastaid, olen pikalt olnud Naiskodukaitses, aga nii palju praktikat pole kunagi varem olnud. Tunne on viis pluss.“

Viru evakuatsioonirühma juht Eveli Press pidas oluliseks, et esimest korda harjutati õppusel Kaitseliidu tagalajuhtimispunktile allumist. Juhtimise proovikiviks on tema sõnul olnud meeskonna ühtekuuluvustunde alleshoidmine, sest meeskonna jagamine erinevatesse evakuatsioonikohtadesse viis motivatsiooni alla.

Evakuatsioonipunktis tegevusjuhendajana toimetanud Ülle Jäägergi pidas õppust väga vajalikuks. „Kogemuse saamine on ääretult oluline. Olen teinud ka tähelepaneku, et evakuatsioonipunktides peaks olema inimesi, kelle ülesanne on evakueeritavatega rääkida. Sellises kohas inimesed vajavad seda,“ jagas Jääger tekkinud mõtteid. Eri kultuuridest inimesed tuleks tema kogemuse põhjal edaspidi paigutada erinevatesse ruumidesse, et ära hoida sisekliima ebastabiilsust.

Mis aga puutub tulevastesse õppustesse, siis järgmisel õppusel võiks Jää­

geri arvamuse kohaselt olla kaasatud „päris“ inimesed. „Et tuleksidki päris pered, lapsed ja vanurid. See oleks juba täiesti uutmoodi väljakutse,“ mõtiskles ta.

Niisiis õpikohti jagus, nii mõnigi „miks“ sai vastuse ning mõni „miks“ või „kuidas“ tekkis ehk juurdegi, millele järgmistel õppustel vastust otsida. Aga, nagu kinnitas evakuatsiooniõppuse peaplaneerija, Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktor Aili Ehamaa, evakuatsioonirühmad said oma ülesannetega hästi hakkama. Siia mingit „miksi“ ei jäänud.

Või, nagu kinnitas õppusel peahindajana osalenud kindral(reservis) Artur Tiganik, on KiMKRi evakuatsiooniõppus Miljon Miksi 2024 oma eesmärgi – treenida SaM staape, juhtida evakueerimist ja harjutada evakuatsioonirühmade tegevust evakuatsioonipunktides – saavutanud.

Õppusel loodi väga realistlikud tingimused evakueerimisega seotud tegevuste harjutamiseks ja hindamiseks. Kõik rühmad on võimelised täitma püstitatud ülesandeid vähemalt rahuldaval tasemel ning KiMKR JuPu on kogu tegevust hästi juhtinud ja koordineerinud.

VELES

VÄLjAKUTSEID EI KARDA

Kogu taasiseseisvumisjärgse aja on Narva linnas tegutsenud väikesed kohalikud noorkotkaste rühmad. Kuid aastakümneid puudus Kaitseliidu Narva jaoskonna staabi juures ühtne rühm, kuhu noored saaksid koonduda. See puudujääk likvideeriti aastal 2017.

Tekst: IGOR AAL , Narva malevkonna pealik

Steadmiste, tarkuse ja looduse poole, andes neile viljakust ja rikkust. Kuna rühma koosseisus on piirkonna spetsiifikat arvestades enamuses vene keelt kõnelevad lapsed, siis valiti just see nimi. Ühelt poolt kannab see Noorte Kotkaste väärtusi, teiselt poolt aitab säilitada identiteeti.

OMANÄOLINE KESKKOND

Arvestades rühma loomise sõnumit ja juhtide soovi edendada noorte seas meie riigi väärtusi, otsustati, et tööd ei tehta mitte ainult lastega, vaid ka lapsevanematega. See sai meie rühma eripäraks.

Kotkaste vanemad osalesid laagrites, korraldasid punkte, valmistasid toitu. See andis suurepärase võimaluse eraviisiliselt vestelda Kaitseliidu väärtustest ja tuua ka vanemaid meie ridadesse.

Narva poiste jaoks oli kõige suurem sündmus Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi külla saabumine 2018. aastal. Ta külastas meie laagrit täiesti ootamatult ning poistel ja lapsevanematel oli võimalus temaga vestelda pikka aega isiklikel teemadel. President tänas meid tehtud töö eest ja eriti selle eest, et seda tööd tehakse Narvas, sest see on riigile oluline. Kohtumine andis meile loomulikult tõuke oma tegevust jätkata ja kinnituse, et liigume õiges suunas.

kotkad ise, sest nad on saanud siit palju spetsiifilisi teadmisi ega taha jääda tänu võlgu, vaid pakuvad oma vanematele kolleegidele abikäe alati, kui saavad. Nii on meie rühm alati kaasatud kõiksugustesse linna poolt ja linnas korraldatavatesse patriootliku suunitlusega ettevõtmistesse. Siinkohal on oluline märkida ja kinnitada, et meie kotkad mitte ainult ei loo ilusat pilti, vaid peavad ka tegelikult tähtsaks neid sündmusi, mis on tähtsad meie riigile.

RIIGI TOETUSEKS – KOGU HINGEST 2023. aastal moodustati Narva noorkotkaste malevkond. See oli ajalooline sündmus, sest malevkond oli linnas olemas ka Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal ja nüüd on see jälle loodud.

Meiega on jäänud lapsed, kes on olnud algusest peale kuni tänaseni noorkotkad, suur hulk poisse lahkub meie juurest Kaitseväkke või täiendab Kaitseliidu ridu, jäädes truuks ka noorkotkastele, aidates kaasa Narva jaoskonna tegevusele.

Kõik meie kotkad on organisatsiooni kuulsate traditsioonide jätkajad. Ja nende nimed on juba ajalukku kirjutatud.

eda tänu Kaitseliidu Narva jaoskonnale, mis võimaldas noortel staabis kokku saada. Muidugi osalesid Kaitseliidu liikmed innukalt ka noorte õppeprotsessi korraldamises. Võib isegi öelda, et meie kotkarühm sai alguse perekonnana, sest esimesed noorkotkad olid kaitseliitlaste lapsed.

Kuid aeg läks edasi, juhiga liitusid vabatahtlikud, tekkis rohkem võimalusi korraldada kõikvõimalikke üritusi ja tegevusi, mis loomulikult suurendas omakorda rühma liikmeskonda. Nelja kuuga jõuti paarikümne liikmeni. Esialgu koosnes rühm ühe klassi poistest, ent sõna levis ja liikmeid hakkas tulema mujaltki.

Aga rühma nimi, see sai välja mõeldud juba esimeses laagris õhtul lõkke ääres istudes. Selleks sai uhkelt kõlav Veles. See ei ole mingi lihtne nimi. Slaavi mütoloogias on Veles jumal, kes kaitseb vapraid – neid, kes püüdlevad

Meile annab indu tahe näidata, et Narvas on palju inimesi, kes soovivad olla meie riigi kõrval. Vastandumine kohalikele tõekspidamistele meie organisatsiooni kohta motiveerib meid väga oma tööd rohkem ja paremini tegema.

Et Narva piirkonnas elades ja kasvades võib eesti keele praktika jääda puudulikuks, tuleb enamik meie lapsi rühma minimaalsete riigikeele teadmistega. Tõsi on ka see, et enamik rühma tegevusi toimub laste suhtluskeeles. Siiski antakse poistele võimalus pingutada ja oma keeleoskust arendada. Kasvõi teiste rühmade kotkastega suhtlemise kaudu. Nii ongi suur hulk poisse keelebarjääri sujuvalt ületanud ja suhtlevad täiesti vabalt.

Aastate jooksul on vabatahtlike panustatud aeg ja töö vilja kandnud ning rühma liikmete arv pidevalt kasvanud. Lisaks Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmetele aitavad meid ka meie

Tänu Strateegi projektile korraldab Narva Noorte Kotkaste malevkond ka neile Ida­Virumaa lastele, kes organisatsiooni ei kuulu, kolm kuni neli laagrit aastas. Tänu sellele jõuavad meie juurde uued poisid, ka teistest Ida­Virumaa linnadest.

Nii on Narva malevkonnas juba üle saja liikme. Samuti on arenemas rühm Sillamäel, kus seda pole varem olnud. Vanemad kotkad on valmis seal tunde läbi viima ja soovivad jätkata meie häid traditsioone uues paigas.

Kõige tähtsam on see, et me ei karda väljakutseid ja lahendame kõik probleemid koos. Oleme alati valmis toetama oma riiki, kes annab meile kõik arenguvõimalused, ja omakorda väga tänulikud riigile toetuse eest.

Meie, Narva jaoskonna juhid ja vabatahtlikud, ei pühenda kotkastele mitte ainult oma aega, vaid anname neile osa oma hingest. Lapsed tunnevad seda ning püüavad areneda ja kasvada koos meiega.

KUIDAS KORRALDADA

SUpERLAAGRIT?

Kuidas korraldada organisatsioonide ajaloo suurimat laagrit ja mida teeb meeskond selleks, et suvelaager saaks aegade vägevaim?

Tekst: LIIA KASS , suurlaagri Spekter projektijuht

Sest just sellel suvel, 1.–5. juulini, on Pärnumaal Jõulumäe

Tervisespordikeskuses tulekul

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide ajaloo suurim suvelaager, suurlaager Spekter, kuhu on oodata kuni 1200 noort vanuses 12–18.

LAAGRI FAKTID

Laager on jaotatud neljaks all­laagriks, millel on oma pealikud ja abid. Et laagrilisi üksteisest eristada, on igal all­laagril oma tunnusvärv: sinine, punane, kollane või roheline. Iga laager toimetab päeval vastavalt oma tegevusgraafikule, õhtuti aga saab kogu laager kokku, et nautida ühistegevusi.

Esimene laagripäev on mõeldud sisseelamiseks. Kavas on laagriplatsi püstipanek ja meeskonnamängud, et laagrilised omavahel paremini tuttavaks saaksid. Teise, kolmanda ja neljanda päeva tegevused on jaotatud laagri­ ja riigikaitsemoodulitesse. Laagrilised liiguvad tegevuspunktide vahel all­laagrite kaupa rotatsiooni korras. Õhtuti ootavad noori meeleolukad tegevused: ühistantsimine, võimas külalisesinejatega kontsert ja laagridisko.

MEESKOND

Et korraldada nii suurt laagrit, on meeskonda vaja väga palju inimesi, kes kõik on oma ala spetsialistid. Suurlaagris Spekter toimetatakse 11 valdkonnas: väljaõpe, meedia, noored, programm, meditsiin, side ja IT, julgeolek, tagala, väliskoostöö, personal ning praktikandid.

Igal valdkonnal on oma ülesanne ja roll. Valdkondadel on ülemad ja neil omakorda oma ala inimestest koosnevad meeskonnad. Laagri korraldamisele aitab kaasa ligikaudu 300 täiskasvanut.

Projektijuhina on väga tähtis vaadata ja toetada iga meeskonnaliiget ja valdkonda. Iga valdkond on laagris vajalik ja toetab seda, et täidetud saaks laagri eesmärk: jagada noortele sisukaid teadmisi ja mitmekülgseid oskusi kaasahaaravate ja lõbusate proovikivide ning riigikaitseliste tegevuste abil.

Tutvustan lähemalt suuremaid valdkondi ja nendega seotud väljakutseid.

Väljaõpe vajab kõige enam inimesi, et kolmel päeval korraldada tegevus töötubades. Väljaõppemeeskonna, nagu ka kogu meeskonna südameasjaks on olnud kokku seada suve parim laagrielamus ning pakkuda noortele rikastavaid kogemusi lõbusate proovilepanekute ning kodutütarde ja noorte kotkaste tegevuste kaudu. Töötubades saavad noored midagi oma käega valmistada, aga ka riigikaitselistes tegevustes osaleda. Meie väljaõppe inimesed eesotsas Kristel Altsaare ja Siim Vahkeliga on näinud palju vaeva selle nimel, et tegevused oleksid põnevad, praktilised ning ka mõtestatud. Kristel on öelnud, et talle on kõige suuremaks väljakutseks olnud heade, töökate inimeste leidmine, pisidetailide lihvimine ning just õige varustuse leidmine.

Programmimeeskonna eesmärk on sisustada õhtused tegevused ning aidata kaasa sellele, et kogu laager hingaks samas rütmis. Programmijuhid Kirsika Ilmjärv ja Gerly Lehtmets ütlevad, et nende suurim väljakutse on olnud sihtgruppi arvestavate õhtuste tegevuste leidmine. Laagrisse on oodata erinevas vanuses noori, kelle seas võib olla ka poisse ja tüdrukuid, kes pole kunagi laagris käinud ega meie organisatsioonidest kuulnud. Kirsika ja Gerly on aga kindlad, et õhtune programm tuleb vägev ning kõik noored naudivad ühiseid tegevusi.

NOORTE KAASAMINE

Sel aastal otsustasime kaasata korraldusse ka noori ja küsida nende arvamust. Sellise suure laagri korraldamise juures ei tohi ära unustada, kellele me seda teeme, ja tähtis on küsida noortelt tagasisidet.

Näiteks tutvustas väljaõppe ülem Kristel noortekogude noortele kogu laagri väljaõpet, et kuulda nende arvamusi ja ideid. Tänu sellele sai ta juurde vähemalt ühe töötoa mõtte, samuti detaile, millega arvestada.

Noored aitavad koostada ka programmi ning on andnud tagasisidet õhtuste tegevuste ning esinejate kohta. Nende valitud on ka suurlaagri peaesineja ja

rõõm on teatada, et selleks on Terminaator.

Minu jaoks on tähtis, et kaasaksime noori tegevustesse, mis neid puudutavad, ja annaksime neile päriselt võimaluse kaasa rääkida.

KOMMUNIKATSIOON

Nii suure laagri korraldamise juures on tähtsal kohal kommunikatsioon ja ühised kokkulepped. On väga tähtis, et laagri eesmärk ja tegevused oleksid üheselt mõistetavad.

Laagri meediapealik Iiris Prosa valmistas selleks ette kommunikatsioonijuhise, kus on kirjas kõik punktid, mida üks laagris osalev täiskasvanu peaks teadma, et edastada avalikkusele ühtset sõnumit.

Olen soovinud, et kõik valdkonnad oleksid teadlikud, mille kallal teine valdkond toimetab, ning seetõttu teeme valdkonnapealikega kord kuus videokõnesid, kus iga valdkonna juht saab sõna ja räägib oma rõõmudest ja väljakutsetest.

See on aidanud läbi rääkida keerulisemad küsimused, tuua lauale teemad, mis muidu oleksid jäänud tähelepanuta, ning toetanud meeskonnaliikmete ühiseid toimetusi.

Usun, et hea laagri aluseks on meeskonnasisene avatud kaartidega kommunikatsioon ning üksteise jaoks olemas olemine. 1200 noort ühel laagriplatsil on meeletult suur väljakutse ning hea meeskond aitab üle saada tõusudest ja mõõnadest, mis nii laagri ajal kui ka enne seda võivad ette tulla.

Kuigi laager ei ole veel käes, on praegu tunne, et sellest ei tule mitte ainult ajaloo suurim suurlaager, vaid ka ajaloo vägevaim laager. Kogu meeskond on näinud palju vaeva ning meeskond soovib, et noored saaksid oma parimad suvemälestused just selles laagris.

Õige pea on käes laagri avapäev ja kui tahad olla kursis, kuidas meil laagris läheb, siis jälgi meie sotsiaalmeediakanaleid. Instagram: suurlaagerspekter, koduleht: www.suurlaagerspekter.ee ja Facebook: Spekter Suurlaager.

„MA EI UNUSTA SIND!“ NAISKODUKAITSE jUUNIKüüDITAMISE

MÄLESTUSüRITUS

Tänavu täitub 83 aastat esimesest suurest massiküüditamisest 14. juunil 1941. aastal, millega okupatsiooniväed hakkasid kõrvaldama Nõukogude riigikorra võimalikke ideoloogilisi vaenlasi.

Tekst: TEELE RAJA, VERONIKA LAAKSO , Naiskodukaitse Harju ringkond

juunil võib enamikus Eesti raudteejaamades näha mälestuslinte, millega Naiskodukaitse austab juuniküüditamises ja kõigi võõrvõimude repressioonides kannatanute mälestust. Üle­eestiline „Ma ei unusta Sind!“ sai alguse 2019. aasta 14. juunil Naiskodukaitse Harju ringkonna Saku jaoskonna mälestusüritusest, mil seoti leinalindid kõikidesse koduvalla raudteejaamadesse. Aasta hiljem kaasati Rapla ringkond ning sündmus sai nime „Ma ei unusta Sind!“. Alates 2021. aastast seotakse mälestuslindid enamikku Eestimaa raudteejaamadesse, meenutamaks juuniküüditamise ja kõigi võõrvõimude repressioonide tõttu kannatanuid.

Lisaks mälestuslintidele on igal aastal valminud ka teemakohane foto. Kui kõige esimese fotoga sooviti kajastada sündmust ennast ning erinevates vormides naiskodukaitsjaid, siis edaspidised pildid on rääkinud juba konkreetset lugu.

Näiteks 2022. aastal oli fookuses Ukraina ja päevalilled mälestuspäeva fotol vihjasid sellele, et meile ajaloost tuttavad õudused korduvad tänapäeva Euroopas taas. Eelmisel aastal keskendusime lastele ja nende läbielamistele sõjaõudustes. Haapsalu raudteejaamas kurvalt kohvril istuv tüdruk tuletas fotolt meile meelde, et 1941. aastal viidi Memento andmetel Eestist ära 3688 last. Võrdluseks: 2023. aastal sündis rahvastikuregistri andmetel Eestis 10 721 uut ilmakodanikku.

Alates ajast, kui „Ma ei unusta Sind!“ Harjumaa piiridest väljus, on igal pildil, algul küll juhuslikult, hiljem aga teadlikult, üks kohver. See on naiskodukaitsja Eili Ergi vanaisa Lembit Kiviselja kohver, mis 1948. aastal koos mehega Siberisse viidi ning sealt 1955. aastal tagasi toodi. Mees ise kodumaale tagasi ei jõudnud, kuid tema kohver aitab nüüd tulevastele põlvedele meie ajalugu jutustada.

Sellel aastal on fookus keskea ületanud meestel, kes oleksid võinud olla suurepärased vanaisad, kui ajalugu oleks läinud teisiti. Neid oli ainuüksi 1941. asumisele saadetute hulgas 153 ja vangilaagritesse saadetute hulgas 918, kuid küüditamised ja arreteerimised jätkusid Eestis veel aastakümneid.

Üle­eestilist juuniküüditamise mälestusüritust on vedanud Harjumaa naiskodukaitsjad Eili Erg, Veronika Laakso, Gea Otsa ning peakorraldajana Teele Raja. Lintide sidumisse on panustanud naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred kogu Eestist.

Paljude eestlaste teekond Siberisse ei alanud raudteejaamast, vaid hoopis kohalikust sadamast. Järgmisel aastal on plaan laiendada lintide sidumist saartele, et anda oma panus ka sealsete inimeste mälestuste hoidmisse.

Mälestusüritust „Ma ei unusta Sind!“ korraldame tänavu kuuendat korda. 326 laternaposti, 70 raudteejaama üle Eesti saavad mälestuslindid, mille kogupikkus ulatub 1630 meetrini.

Näitame koos, et me ei unusta.

SüSTEEMNE KURjUS

Nõukogude Liidul oli juba varem välja töötatud ja läbi proovitud süsteem, kuidas kohalikke inimesi riigist välja saata ja Siberi aladele ümber asustada. 14. mail 1941 tegi ÜKPK NSVL rahvakomissaride nõukogu (praeguses mõistes Nõukogude Liidu valitsus) salajases ühismääruses nr 1299­526 cc otsuse, millega määrati üheksa isikute kategooriat väljasaatmiseks vangilaagritesse ja sundasumisele NSV Liidu kaugpiirkondadesse.

Eestis jagati inimesed teadaolevalt kaheksasse kategooriasse ja arreteerimisele kuulusid: kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed ja Nõukogude­vastastest organisatsioonidest osavõtjad; vanglapersonal, sandarmid, politseinikud koos juhtkondadega; endised suurmaaomanikud, vabrikandid, suurkaupmehed, kodanliku riigiaparaadi ametnikud; endised ohvitserid ja valgekaartlased.

Nende gruppide ja ka põranda alla läinud organisatsioonide perekonnaliikmed kuulusid väljasaatmisele. Samuti kuulus arreteerimisele kriminaalne element.

ENSV julgeoleku rahvakomissariaat võttis 1941. aasta 26. mai seisuga arvele kokku 14 471 inimest ning saatis need andmed Moskvasse, kus tehti ettevalmistusi kaugpiirkondadesse väljasaadetavatele ette nähtud orjatöökohtade määratlemiseks.

Väljasaadetavad lahterdati kolmeks: vangilaagritesse saadetavad perekonnapead ja üksikisikud, kokku 4665 inimest, sundasumisele väljasaadetavad perekonnaliikmed, kokku 9115 inimest, ning väljasaadetav kriminaalne element, kokku 691 inimest.

Küüditamise juhised tulid Moskvast ning juhiseid viisid Eesti NSV tasandil ellu Eestimaa kommunistliku partei sekretär, julgeoleku rahvakomissariaadi rahvakomissar ja siseasjade rahvakomissariaadi rahvakomissar.

Maakondlikul tasandil tegutsesid troikad ehk kolmikud, kelle ülesandeks oli arreteeritute ja sundasumisele saadetavate inimeste nimekirjade koostamine. Ettevalmistustega tehti algust aegsasti, inimeste kohta hakati koguma kompromiteerivaid andmeid, kasutades ka pealekaebamiste kaudu saadud informatsiooni.

KESKÖINE KOPUTUS

Mõni päev enne küüditamist toodi ettenähtud raudteejaamadesse kauba­ ja loomavagunid. Eelmisel õhtul said asutused käsu tuua oma veoautod ettenähtud kohtadesse. Autod pidid olema tangitud ja koos juhiga.

Massioperatsiooni alustati keskööl, et see tabaks inimesi ootamatult ja enamik inimesi oleks kodus. Operatiivrühmale

olid jagatud nimekirjad ja juhised, keda kaasa võtta ja mida tohib neile rääkida.

Unest üles aetud inimestele anti asjade kokkupanekuks väga vähe aega. Räägiti sõidust naaberpiirkonda ja soovitati kaasa võtta 2–3 päeva toiduvaru. Mõnedele anti soovitus pakkida perepea asjad eraldi kohvrisse, andes mõista, et sõidetakse eraldi. Kes käskudele vastu hakkas või põgeneda üritas, see lasti kohapeal maha.

Vagunitesse jagamisel paigutati arreteeritud inimesed vagunitesse A ja asumisele saadetud vagunitesse B. Alguses sõideti koos, kuid hiljem A­vagunid eraldati ning sõit jätkus erinevatesse sihtkohtadesse.

14.–17. juunini 1941 väljus kokku kuus ešeloni sundasumiskohtadesse ja kolm ešeloni arreteeritutega vangilaagritesse, vaguneid oli kokku 490. Aastal 1941 küüditatutest saadeti sundasumisele 2240 meest ja 4787 naist ning vangilaagritesse sunnitööle 3193 meest ja 151 naist.

SURM RÖÖBASTEL

jUHAN VILLIDO LUGU

OKüüdivagunite tingimused olid ebainimlikud. Inimesi veeti loomavagunites. Seal puudus toit, vesi, värske õhk ja arstiabi. Tualeti rolli täitis põrandasse tehtud auk. Kuumus ja hais oli hingemattev. Vagunid olid ülerahvastatud. Nii mõneski vagunis magati vahetustega, sest kõigile ei jagunud piisavalt ruumi. Teekond oli julm ja sai paljudele saatuslikuks. Algasid väikelaste, vanurite ja rasedate surmad.

Kõiki nimekirjades olnud inimesi ei saadud juunis kätte ja välja saadeti veidi üle 10 000 inimese. Juulikuu alguses jätkus küüditamine Eesti saartel. Enamik arreteerituid jõuti enne Saksa vägede saabumist saata Venemaa vangilaagritesse. Kuna sõda tuli vahele, jäi sel korral täitmata plaan küüditada Siberisse sõja jalust Saksamaale saadetud või sinna lahkuda soovinud inimesed.

Lisaks massioperatsioonidele korraldati ajavahemikul 1940–1953 pidevalt poliitilistel motiividel arreteeritud isikute saatmist Venemaa vangilaagritesse ja mahajäänud perekonnaliikmete küüditamist. Nii täiendati Lavrenti Beria väljasaadetavate nimekirja pidevalt.

ma suguvõsa „vanaisa“ lugu jagas meiega aasta kaitseliitlane 2023, Pärnumaa maleva liige Pirko Palu, kelle perekonnast on küüditatud mitmeid inimesi. Selle loo keskmes on 64aastasena küüditatud Juhan Villido

Kust oli Juhan Villido pärit ja millega ta tegeles?

„Juhan oli pärit Saaremaalt, kuid elu oli toonud ta elama Pärnusse. Tegemist oli tegusa ja haritud mehega, kes oli lõpetanud Tartu õpetajate seminari, kuulunud kooli juhatusse ja töötanud eraõpetajana. Ta oli ühe Eesti nimekaima kaupmehe ja reederi Johan Linde laevade osanik ja ärijuht Luuga jt jõgedel ning tegutses metsaäris.“

Kui suur oli Juhani pere?

Artikli kirjutamisel on kasutatud Memento raamatut nr 6.

„Esimesest abielust oli Juhanil kaks poega, kuid poiste ema suri, kui lapsed olid veel väikesed. Hiljem kohtas ta Raekülas kõndides oma tulevast abikaasat, kes teda oma pealehakkamisega võlus. Juhan jalutas mööda ühest väikesest kalurimajast, kus märkas toimetamas Sinaida Palu. Tütarlaps oli aastaid varem õnnetuse tõttu oma ema kaotanud ning viiest lapsest vanimana pere ohjad enda kätte haaranud. Parajasti oli käsil seatapp ning Sinaida oli jalutanud, suur pussnuga käes, üle õue. Elu viis nad kokku, abielluti ning peagi kasvas peres veel kolm poega – Feliks, Heino ja Juhan.“

Kus nad sel saatuslikul 1941. aastal elasid?

„Juhanil oli raha kogutud ja ta ehitas Pärnusse maja, mis valmis 1930. aastal. Maja teisel korrusel peeti võõrastemaja Turist ning 2. ja 3. korrusel asusid ka pere eluruumid. Pere teine maja aadressil Hospidali 14 oli välja üüritud. Selles hoones asus omal ajal Aleksander Jürvetsoni Meie Kodumaa trükikoda, kus trükiti 23. veebruaril 1918 „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Kelder on alles, kuid Nõukogude ajal ehitati sealt läbi soojatrass ning müüriti sein seejärel kinni.“

Mida tõi endaga kaasa juuni 1941?

„13. juuni oli ilus päev. Nooremad poisid (14 ja 15 a) olid jalgpalli mänginud. Feliks (16) tuli hiljem rannast tantsimast ning imestas sinna kogunenud veoautode ja Vene sõdurite rohkuse üle. Järgmisel ööl marssis nende koju viis relvastatud meest, kellest üks oli kohalik eesti keelt kõnelev miilits. Nooremad poisid läksid lärmi peale alla vaatama ning nägid, et isa Juhan ja vanim poeg Feliks olid

püssimeeste valve all ja võõrad mehed teostasid läbiotsimist. Öeldi, et viiakse Venemaale. Lubati võtta toitu ja riideid kaasa. Juhan aimas, mida see tema jaoks tähendab, ega näinud pakkimisel enam mõtet. Ema nuttis. Lapsed pakkisid linadesse asju kaasa oma äranägemise järgi. Eesti keelt kõnelev võõras soovitas perealbumi kaasa võtta, kuid venelane rebis selle käest ja viskas kõrvale. Pere käsutati tänaval ootava veoauto kasti ja viidi Papiniidu jaama, kus isa Juhan ja Feliks viidi teise vagunisse. Ema kahe noorema pojaga käsutati eraldi loomavagunisse. Oli 14. juuni, Juhani 64. sünnipäev.“

Kuhu pere viidi ja kuidas nad hakkama said?

„Ööpäev oodati Papiniidu jaamas, siis viidi nad Tamsallu, kus toimus ümberlaadimine laiarööpmelisele raudteele. Rongi vahetamise ajal leidsid pereliikmed üksteist üles ja said veidi rääkida. Perepea oli ühe ööga halliks läinud.

Teisel pool Uuraleid laaditi nad maha ja seal kohtusid nad uuesti Feliksiga. Läbi vintsutuste jõudis ema oma kolme pojaga Novosibirskisse Novonikolajevka küla kolhoosi „Krasnõi mai“. Küla servas oli maja, kus elas koos viis peret, kokku 19 inimest. Ees ootas väga raske talv. Pärast esimese maja põlengut õnnestus neil osta ema kuldkäekella eest oma maja. Võeti loomi, tehti aiamaa, poisid läksid tööle ja ema tegi õmblustöid.“

Mis sai perepeast Juhan Villidost?

„Juhanist ei kuulnud nad enam midagi. Memento raamatust selgub, et Juhan on Sverdlovski oblastis Sosvas eeluurimisel 3. aprillil 1942 surnud. Kohus on toimunud 10. juulil 1942.“

KALjU HANNIOTTI LUGU

Oma vanaisa lugu jagab meiega Kaitseliidu mehitamata õhusõidukite koordinaator Aivar Hanniotti, kelle vanaisa Kalju Hanniotti oli vaid 36aastane, kui okupatsioonivõimud tema eluküünla kustutasid.

Kust oli Kalju Hanniotti pärit ja millega ta tegeles?

„Kalju oli sündinud 1915. aastal Võrumaal. Pere kolis sealt Petserisse, kus möödusid Kalju kooliaastad. Petseri Ühishumanitaargümnaasiumi lõpetamise järel asus ta õppima Tartu Ülikooli matemaatikat. Pärast ajateenistust pioneeripataljonis lõpetas ta 1936. aastal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste sõjakooli aspirantide klassi ning temast sai lipnik.“

Mida tõi endaga kaasa aasta 1941?

Ta oli väga eestimeelne mees ning võitles oma riigi eest.“

Milliseid muutusi tõi endaga kaasa Saksa okupatsiooniaeg?

„Aastail 1942–1944 õppis Kalju ülikoolis füüsikat. 1943. aastal sündis Kalju ja tema abikaasa Aili esimene laps, poeg Tõnu. 1944. aastal oli Kalju ohvitserina Narva rindel. Mõningatel andmetel pataljonis Narva, kuid ülekuulamistel antud tunnistuse järgi oli ta olnud ohvitserina piirikaitserügemendis.“

„22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu. 3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin välja põletatud maa taktika, mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid. Eestis hakkas seda ülesannet täitma hävituspataljon. Alanud sõda kestis oktoobri lõpuni ja sai nimeks Suvesõda. Kalju läks toona Võrumaale metsavennaks ja oli üks Orava valla Omakaitse loojaid. Augustis 1941 astus ta Erna pataljoni ning võitles hävituspataljoni vastu Ravilas ja Tallinna all. Samuti osales ta Saaremaa ja Hiiumaa vabastamises. Kalju oli Erna pataljoni 3. kompanii ülem, seejärel taas Omakaitses. On säilinud mõningaid Erna­aegseid raporteid, näiteks 23. augustil 1941 on Kalju kirjutanud: „... sattusin saksa marulise tule alla. Nähtavasti jälgiti õhupallilt meie liikumist. Et meil leppemärki ei ole, siis lõppes asi halvasti. Ka hakkas meie suunas kui tagasi tõmbusime kuulipilduja ja püssilaskmine.“

Algas taas Nõukogude okupatsiooniaeg, mida see Kalju perekonnale tähendas?

„Kalju elas aastatel 1944–1950 metsavennana Harju­, Lääne­ ja Pärnumaal, põhiliselt Lelle ja Eidapere kandis. Kuna Kalju töötas elektrikuna, tuntigi teda metsavendade seas hüüdnime järgi Elektrik. 1945 sündis Kalju perre tütar Ene. Alates aastast 1947 oli Kalju seotud legendaarse Saaliste salgaga, võideldes hävitussalkade vastu.

Kalju plaanis sõita perega Soome ning läks 27. oktoobril 1950 Tallinnasse reisi jaoks merekaarte hankima. Aksel Mõttuse andmeil reetsid Kalju tema sõjakoolikaaslased ning ta langes Pirita sillal varitsuse ohvriks. Teistel andmetel toimus varitsus Kalevi jahtklubis. Kalju osutas küll vastupanu, surmates ühe Vene ohvitseri ja haavates teist, kuid langes siiski vangi.

Sõjatribunal määras 15. mail 1951 Kaljule surmaotsuse isamaa reetmise eest (süüdistuseks Saksa sõjaväes või Omakaitses teenimine, metsavendlus) ja riigivastase tegevuse eest grupis või organisatsioonis ning 15. augustil 1951 lasti ta Tallinna vanglas maha. Tema abikaasa Aili küüditati.“

Juhan Villido lugu aitas kirja panna tema lapselaps Ilmar Villido

EESTI RAHVUSARHIIV

NARVA jA VIRU KAITSELIITLASTE

2. detsembril 1934 avati Narva-Jõesuu kompanii, mererühma ja naiskodukaitse liikmete oma kätega remonditud ühisruumid: õppeklass, saal, naiskäsitöö ruum, juhatuse ja lugemistoad. Koosviibimisel mängis mererühma orkester. Aleksander Marvet esireas vasakult teine

Kaitseliidu struktuure on aegade jooksul muudetud lugematuid kordi. Vaatleme seekord mõningaid tahke Narva ja Virumaa ajaloost.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Viru ja Narva malev olid 1938. aastal mõlemad liikmete arvult Kaitseliidus teisel kohal: Viru malev oma 9729 liikmega (koos naiskodukaitsjate, noorkotkaste ja kodutütardega) oli Tartumaa maleva järel suuruselt teine, Narva 3264 liiget reastasid maleva aga tagantpoolt teiseks, vähem kaitseliitlasi oli vaid Petseris.

ALGUS NARVAS

Narva maleva ametlikuks asutamiskuupäevaks kinnitati 1937. aastal 23. september 1917, sellega oli malev Sakala ja Võru järel vanuselt kolmas. Enamasti loeti tegevuse alguseks Rakveres 12. novembril 1918 asutatud Virumaa ja Narva linna kaitseliitu.1

Erinevus tulenes sellest, et pärast Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsiooni hakkasid Narvas Eesti Seltsi juurde koonduma inimesed, kes Tallinna Omakaitse eeskujul moodustasid esimesed rühmad kodanike kaitseks. Hullemaks muutus olukord pärast novembri võimupööret ja detsembris Narva linnavõimu enamlaste kätte minekut. Ükski okupatsioonivõim ei talu alistatud rahva organiseerumist, eriti veel relvastatuna. Nii saatis Punakaart omakaitse rühmad laiali. Kuigi üritati jätkata põranda all, ei tulnud sellest juhtide kogenematuse tõttu midagi välja. Ka ei saanud sellal mööda vaadata kommunistide tehtavast aktiivsest ässitustööst ja punase propaganda küllaltki suurest mõjust linnarahvale. Enne Saksa vägede Narva jõudmist 1918. aasta 4. märtsil saavutas punane terror haripunkti ja paljud aktivistid vangistati.

SALAJASED ETTEVALMISTUSED VÕITLUSEKS ISESEISVUSE EEST

1918. aasta juunis algas üks etapp Kaitseliidu organiseerimises, millest pole säilinud ühtki dokumenti, toetuda saab vaid kaasaegsete mälestustele. Needki on kirja pandud aastaid hiljem, kui paljud nimed ja faktid meelest läinud.

Kuna pärast kaotusi Läänerindel oli ette näha Saksa vägede väljatõmbumist Eestist, hakati kaugsõidukapten Johan Pitka algatusel korraldama Omakaitse salajast organisatsiooni. Eesmärgiks oli ette valmistada usaldusväärsed üksused, need relvastada ja varustada, et olla valmis võimu ülevõtmiseks Eesti valitsuse poolt, kui sakslased lahkuvad. Illusiooni, et Venemaast naaber ei asu seejärel rünnakule, ei olnud. Ranget konspiratsiooni järgides hakati Tallinnas, teistes linnades ja maakohtades moodustama nn kolmikuid. Igale mehele jagati infot ainult temale ülesandeks tehtu kohta ning ta pidi

järgima kolme usaldusmehe põhimõtet. Kogu informatsioon anti edasi ainult suusõnaliselt.

Virumaale saatis Pitka oma usaldusmehena kauaaegse kolleegi, kaugsõidukapteni, hilisema mõjuka merendustegelase Oskar Eduard Toomara (kuni 1935 Treilmann). Rakveres määras Toomara piirkonna juhiks hilisema poliitiku Ado Anderkopi. Tema käis kaasalööjaid, kes hakkaksid vastavalt juhtnööridele edasi tegutsema, värbamas Lüganusel, Jõhvis, Vaivaras, Narvas, Peeterristil, Iisakul ja oma kodukohas Tudulinnas. Näiteks Vaivaras peeti tihedalt suletud kardinate taga salanõu kahekorruselises talumajas, mille allkorral elas Saksa okupatsioonivägede kohalik komandant.

KAITSELIIDU ALGUSAEG

Seega ei tulnud 1918. aasta novembrikuus Narva Kaitseliitu organiseerima saadetud kapten Heinrich Lareteil ja komandandil, varem Omakaitses kaasa löönud Richard

Övelil alustada tühjalt kohalt. Kus ja millal päris esimesed Virumaa mehed kaitseliitu registreeriti, pole võimalik kindlaks teha, sest dokumente pole säilinud ja mälestused on vastukäivad.

Vaivara vallas oli kapten Nikolai Steinmann 12. novembri paiku mobilisatsiooni välja kuulutanud ja Uus­Sõtke koolimajas koosoleku ära pidanud. Esimesi liikmeid sai kirja 60. Narvas registreeriti mõni päev hiljem sadakond meest. Nende hulgas oli üks „kange rühm“ koolipoisse ja „eesti sõdur oli valmis enamlastega võitlemiseks“. Narvakatele andsid sakslased Kreenholmi sadamaaitadest (ladudest) mõnisada Jaapani püssi ning laskemoona, millega mindi vahiteenistusse linna või piirile. Osa saadeti Kulgu sadamasse, kustkaudu sakslastega mestis olnud hangeldajad (Narvas oli ka Saksa soldatite saadikute nõukogu) püüti toiduaineid välja vedada. Sestsaadik olnud püss noorte tulipeade alaliseks kaaslaseks, millega käidi tööl, koolis ja pidudel.

17. novembril oli allkirjastatud Kaitseliidu päevakäsk nr 4 piiride sulgemise, toiduainetega sahkerdamise ehk igasuguse väljaveo keelamise ning alkoholimüügi keelamise kohta. Järva ja Viru kaitseliidu liikmeid kohustati kohaliku juhatuse määratud arvul ilmuma maakonnalinna piirikaitsele saatmiseks. Kaks päeva hiljem anti korraldus Narvas vahiteenistuse ja piirikaitse korraldamiseks mobiliseerida Vaivarast, Jõhvist, Iisakust ja Tudulinnast 400, Rakverest 350 ja Paidest 300 meest. Vaivara 54 kaitseliitlasest sai kolonel Aleksander Seimanni (Kaitseliidu ülem 1924–1925) 21. novembrist formeeritava 4. jalaväepolgu esimene organiseeritud üksus, mis ka esimesed Punaarmee rünnakud 28. novembril vastu pidas.

„NARVA POISID“

Kaitseliidu Narva maleva käelint

On üks grupp noormehi, keda kaasaegsed nimetasid „Narva poisteks“. Need olid 23 Narva kooliõpilast, kes olid astunud kaitseliitu ja võitlesid kõike välja panevalt kodulinna punaste kätte langemisest kuni selle uuesti vabastamiseni. 1931. aastal kirjeldas üliemotsionaalselt nende noormeeste sõjalugu kirjanik Karl August Hindrey2 . Noormehed tegid kaasa ränga taganemise Rakvereni. Sealt toodi „väsinud, närustes kaltsudes ja saabastest väljavahtivate varvastega ning laskemoonata külmanud kari“ Tallinna, et neile veidi puhkust võimaldada. Ei saanud nad Tallinnaski niisama vedeleda, vaid täitsid erinevaid ülesandeid. Päris pooljuhuslikult osutusid nad punaste mässukatse ajal 17. detsembril seisma Raekoja platsil vägivaldseks muutuva rahvamassi vastas endises Vene mereväe ohvitseride kasiinos (praegune Õpetajate maja) paiknenud ajutise valitsuse kaitsel. Mõned kogupaugud sundisid agitaatorid ja rahva kiiresti

Kaitseliidu Viru maleva tikitud käelint

laiali minema. Nad kutsuti turvama ka Maapäeva koosolekut 26. detsembril.

Kui jaanuaris algas Eesti vägede vasturünnak, palusid nad J. Pitkat võtta neid rindele võitlema. 15. jaanuarist olidki nad dessantüksuse liikmed ning läksid laevastikuga kaasa. Tundes kohalikke olusid, olid nad suurepärased teejuhid ühele operatsioonil osalenud Soome vabatahtlike kompaniile, kes suutis randuda 17. jaanuaril Merikülas.

Kirjanik Karl August Hindrey toonitas: „Meie ei saa ega taha kärpida ühtki soomlaste hiilgavatest teenetest, kuid meil on uhke tunne, et meie koolipoisid olid kaasas, esimeste eestlastena, kes jala jälle toetasid enamlaste poolt vereauru alla pandud Narva pinnale.“

Tormaka tuulega maabumisel kivide otsa ümber paisatud paatidest läksid nad jäälobjakases vees maale ning võitlesid edasi, saamata laevadelt toetust, kuna nende paadid olid vastu kive puruks pekstud. Sellegipoolest tulid mõned öösel tagasi. Nad olid saanud kohalikelt kasutada kaks suuremat paati ja leidnud neile sobiva randumiskoha paar kilomeetrit lääne pool Utrias, kus murdlainetust ei tekkinud. Neisse kahte paati sai mahutada korraga sada meest, laevade paadid vedasid varustust ning hommikuks olid maale saadetud ülejäänud dessantnikud. Seejärel võitlesid nad soomlaste teise kompaniiga Narva välja ja olid osalised sinimustvalge lipu heiskamisel Raekojale.

Hindrey toonitas: „Meie ei saa ega taha kärpida ühtki soomlaste hiilgavatest teenetest, kuid meil on uhke tunne, et meie koolipoisid olid kaasas, esimeste eestlastena, kes jala jälle toetasid enamlaste poolt vereauru alla pandud Narva pinnale.“

MEREÜKSUSED

Eesti veepiir on teatavasti maismaapiirist pikem. Sestap teeme lühidalt juttu ka Eesti rannapiiri üheks tähtsamaks piirkonnaks olnud Viru ranniku mereüksustest. Kuni 1932. aastani Kaitseliidus mereüksustega ei arvestatud. Kõlab anekdoodina, aga näiteks Narva kaitsekavades oli 1928. aastal Narva­Jõesuu Kaitseliidu rühma ülema ülesandeks määrata mõned kaitseliitlased, kes Narvast sõdurite transpordiks ärataksid õigel ajal vajaliku reisilaeva meeskonnaliikmed ja toimetaksid nad laevale. Merelise taustaga kaitseliitlased osalesid üldsõjalises õppes koos teiste kaitseliitlastega.

Rannapiirkondades oli huvi mererühmade asutamise vastu suur. Viru malevas moodustati merekaitseliidu üksusi arvukamalt kui nii mõneski teises piirkonnas. Toilas (Voka kompaniis) esimese merekaitseliidu rühma organiseerimisest teatati ajal, mil mujal alles kõneldi merekaitseliidu asutamisest.

Kompanii pealiku Karl Otu (Otto) energilise tegevuse tulemusena saadi 1933. aasta kevadeks kokku raha paadi ostuks, ehitati see ümber ja lasti 6. juulil vette. Oma vormi ja riigilipu all sõitva halliks värvitud paadiga, millele polnud kiiruses võistlejat kogu rannikul, äratasid nad Viru sadamates üldist tähelepanu. Sügisel pandi Kundas mereväes teeninud meeste koosolekul alus sealsele Kunda mererühmale ja Palmse kompanii Võsu rühm formeeriti Võsu mererühmaks. Edasi organiseeriti Kaitseliidu mererühmi juba kogu Viru rannikule. Viru maleva mereüksused jagati kahte ossa, Kunda ja Toila rajoonidesse.

Esimene korralik õppekava koostati talveperioodiks 1. detsembrist 1934 kuni 30. aprillini 1935. Jaanuaris oli planeeritud kuus navigatsiooni- ja viis signalisatsiooniõppust, mida viisid läbi Marvet ja Tõnisson. Aprillis tehti praktilisi töid ja korrati ning kuu lõpus eksamineeriti malevlasi kogu läbivõetu ulatuses.

Narva maleva mererühma hakkas moodustama Narva­Jõesuu sadamakapten Alexander Peters 1933. aasta juunis. Esialgu määrati see operatiivselt maleva pealiku otsealluvusse, majandus­administratiivselt Vaivara malevkonda. 29. augustil kanti rühma nimekirja esimesed kaheksa meest. 7. oktoobrist anti rühmale iseseisva majandus­administratiivüksuse õigused, pealikuks kinnitati asutajaliige Aleksander Marvet (kuni 1937 Martinson)3. 27. aprillist 1934 nimetati maleva mererühm Narva­Jõesuu mererühmaks, 15. maist kinnitati rühma pealiku abiks Voldemar Tõnisson4 ja nelja luurepaadi meeskonnad (igas paadijuht, tema abi, signalist, motorist, motoristi abi) ning merekaitseliitlastele anti luba kanda mereväe omaga sarnast kollaste paeltega vormi. Maleva pealik Jaan Lepp ise osales mais Tallinnas mereüksuste pealike nõupidamisel. Augustis määrati Martinson maleva mereüksuste pealikuks, tema kohuseid jäi Narva­Jõesuus täitma V. Tõnisson.

Esimene korralik õppekava koostati talveperioodiks 1. detsembrist 1934 kuni 30. aprillini 1935. Jaanuaris oli planeeritud kuus navigatsiooni­ ja viis signalisatsiooniõppust, mida viisid läbi Marvet ja Tõnisson. Aprillis tehti praktilisi töid ja korrati ning kuu lõpus eksamineeriti malevlasi kogu läbivõetu ulatuses.

1935. aasta Kaitseliidu päeval Tallinnas osalesid Kaitseliidu mereüksused esmakordselt iseseisvalt. Narva malevat esindas üldse 510 malevlast, meremehi oli vaid 20, aga nad paistsid silma juba tänu vormile. 4. augustil viidi merejõudude laevadega läbi kontrollõppus, mida olid jälgima sõitnud ka Kaitseliidu kõrgemad juhid. Rühma pealik V. Tõnisson ei olnud Viru Maleva Teatajas kitsi tänama kõiki meremehi, kes innukalt õppustest osa võtsid, ning naiskodukaitsjaid, kes aitasid kaasa ja ohverdasid oma pühapäevast vaba aega Kuurhoone aias vabaõhukontserdi organiseerimiseks, mille sissetulek läks rühmale õppevahendite soetamiseks.

Admiral Pitka kahe „Narva poisiga“ Utria rannas esimese Narva vabastajate dessantpaadi randumise kohal 10. aprillil 1930.

Vaade Meriküla rannale ja Utria pangale. Tuleb ehk tuttav ette ka neile, kes alates 1999. aastast on osalenud Erna Seltsi militaarvõistlustel

Oktoobris alustas Vaivara 1. kompanii juures üksik mererühm, mis allutati eriülesannetes Narva­Jõesuu merekaitseliidule. Rühma kuulusid enamasti Türsamäe kalurid, väljaõppeks oli kasutada nende kolm mootorpaati. Hiljem lisandus neljas paatkond, mis kasutas sealse tuntud paadimeistri, rühma pealiku konstaabel Julius Eerme (Eermanni) abi A. Männiku ehitatud mootorpaati. 10 meest õpetati välja teenimiseks side­vaatluspostis.

1936. aastal asus pealiku kohustusi täitma jällegi meresides teeninud allohvitser Verner Holm. Temal tuli 1937. aastal vastutada esimese kontrollkogunemise tulemuste eest. Tollal oli nimekirjas 28 tegev­ ja 8 toetajaliiget. Meeskond oli korralikult vormis, riviline väljaõpe ja distsipliin hea. Aga relvi ja laskemoona polnud rühmale veel välja antud, muud varustust samuti mitte.

1937. aastal olid kõigi Kaitseliidu mereüksuste piirkondades ette nähtud ulatuslikud manöövrid. Narva­Jõesuu reidil peeti need 4.–5. septembrini, osa võtmas olid kõik maleva mereüksused. Üldjuhiks oli kolonel Jaan Maide Kaitseliidu peastaabist. Ta tuli kohale merejõudude vahilaevaga Laine, millelt laupäeval kell 12 alanud ja pühapäeval öise kuuetunnise vaheajaga kella 14ni kestnud õppuste käiku jälgisid ka mereväeohvitserid.

1. veebruarist 1940 nimetati mererühm ümber Maleva meredivisjoniks, millele allutati Narva Jõesuu neljapaadiline rühm ja lõhkesalk, Vaivara mootorpaatide rühm ning sidepost ja 1938. aastast tegutsenud Vasknarva üksikrühma

sisevete valvepaatide salk. Divisjoni (ajutiseks) ülemaks oli 1939. aastast sadamakapten ja mereside ülem kaptenmajor Maks Konrad Lee (kuni 1937 Laivin). Tegevliikmeid oli 56.

2. juulil 1939 Narva­Jõesuus peetud mereüksuste signaalala võistlus admiral Pitka rändauhinnale, mille ülekaalukalt võitis Narva malevlane Felix Kasepõld, jäi Kaitseliidu viimaseks üleriigiliseks võistluseks.

Viru malevas olid 1940. aastal mererühmad järgmistes paikades: Kunda, Aa, Võsu (Võsu, Lahe, Käsmu, Eru paatkonnad ning Käsmu sidevaatluspost), Toila, Aseri, Vainopea, Mahu, Vihula ja Eisma ning neist enamiku juures olid sidepostid. Rannapungerjal oli Tudulinna kompanii Põhja­Peipsi üksikrühmana 1935. aastal asutatud Sisevete salk, millel oli oma lõhkesalk, paadimeeskonnad ja sidepost.

VIITED:

1 Vt Odette Kirss. 100 aastat Kaitseliitu Virumaal ehk Kaitseliidu Viru maleva sünnilugu. Kaitse Kodu! nr 8, 2018. https://dea.digar.ee/article/AKkaitsekodu/2018/11/0/19.1

2 https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1931/01/20/31.

3 Vanemleitnant Aleksander Marvet (kuni 1937 Martinson) oli kauase meresõidukogemusega, teeninud 1921. aastast rannavalves, õpetanud mereväes signaliste, roolimehi, navigatsiooni. Alates 1928 oli Mereside Haapsalu ja Kunda rajoonide ülem, 1934 Narva sadamakapten.

4 Voldemar Jüri p. Tõnisson alustas teenimist merejõudude meresides 1925 ajateenijana, alates 1932. aastast telefonistina, signalistina, noorem­ ja vanemallohvitserina, Kunda rajooni Toila posti vanemana, 1937 Kunda rajooni ülem.

ALLIKAD: Kasutatud on Rahvusarhiivis säilitatavaid dokumente ja mälestusi ning ajakirjanduses avaldatut.

NSINIMÄGEDE MUUSEUM ET ME TEAKSIME, KES ON VAENLANE

Kummaline või mõistetav, aga muuseumi, mis oleks pühendatud Teisele maailmasõjale, mille käigus kuude kaupa linna pärast veriseid lahinguid peeti, Narvast ei leia. Isegi see dekoratiivtank, millel Narva all peetud lahingutega tegelikult mingit pistmist polnud, koristati mõne aasta eest postamendi otsast ära.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ii peabki sõjaajaloohuviline liikuma Narvast paarkümmend kilomeetrit Tallinna poole Sinimäe asulasse. Just seal, Vaivara mõisa aidas, on alates 2008. aastast tegutsenud Vaivara Sinimägede muuseum. See keskendub, nagu nimestki võib järeldada, 1944. aastal Narvas ja selle all Sinimägedes Tannenbergi liinil peetud lahingutele.

Lahingutele, mis nii mõnegi inimese peas ikka veel edasi kestavad ning milles saadud haavad ja armkude piirkonnale tänaseni tooni annavad. Ja muuseum töötab siinkohal lausa

katalüsaatorina. „Oleme selline nišimuuseum, mis tekitab inimestes väga tugevaid tundeid. Need, kes poolt, on väga poolt, ja need, kes vastu, on väga vastu,“ selgitas muuseumi perenaine Ivika Maidre. Kohalikud tädid ei olevat Maidrele siiani andeks andnud, et too ei toonud Nõukogude ajal viljakuivatina kasutatud aida katuse alla mitte rehasid, korve ega ilusaid rahvariideid, vaid tegi sinna koleda sõjamuuseumi.

Ometi on sõda midagi sellist, millest tuleb rääkida. Nii väliskülalistele kui ka omadele. Tervet sõja lugu muu­

seum muidugi ära rääkida ei püüa, vaid keskendub Narva all ja Sinimägedes peetud lahingutele. Alates 1944. aasta 2. veebruarist, mil pealetungiv Punaarmee jõudis Narva jõeni, kus Relva­SS ja Wehrmachti üksused nad peatasid, kuni augusti alguseni, mil verest tühjaks jooksnud Punaarmee loobus plaanist tungida läbi Sinimägede Tallinna poole.

Ega rohkem saakski. „Kui meil tuba on selline, et kolm sammu ühele ja neli teisele poole, siis väga laiali minnes hakkab see meil üle jõu käima,“ nentis Maidre.

Muuseumis ei ole vaatamiseks välja pandud üksnes relvad, vaid igasugused vähem või rohkem militaarset päritolu esemed siit- ja sealtpoolt rindejoont, nagu moonakastid, rõivad, varustuselemendid, isegi kruusid ja taldrikud

Nagu on öelnud soomepoiss Vello Salo: munder võis meil olla vale, aga vaenlane oli õige

Enamik eksponaatidestki on pärit sealtsamast, lahingute tallermaalt. Soodest, metsadest, järvepõhjastki. Nagu Maidre kinnitas, ei soeta nad muuseumile üldjuhul eksponaate eBayst ega teistest oksjonikeskkondadest. Küll aga, jah, on mõned asjad ka kaugemalt soetatud või mõne kollektsionääri käest laenuks saadud.

Muuseumis ei ole vaatamiseks välja pandud vaid relvad. Sealt leiab kõiksuguseid toona sealkandis kasutuses olnud, vähem või rohkem militaarset päritolu esemeid. Moonakastid, rõivad, varustuselemendid. Kruuside ja taldrikuteni välja, siit­ ja sealtpoolt rindejoont. Oluline on, et need oleksid näinud lahinguid Narva ja Sinimägede pärast. Mitte nagu Narvas paljude suureks meelehärmiks postamendi otsast maha võetud tank, milletaolisi Maidre teada 1944. aastal siia kanti veel jõudnud ei olnudki.

Kui palju eksponaate muuseumis täpselt on, ei oska Maidre peast öelda. Küll aga kinnitab, et võrreldes algusaegadega ikkagi palju. Ent ruumi on ikka täpselt sama palju. Või siis vähe. Nii et juba on jõutud olukorrani, kus silm kiirel ülelibisemisel kõike ei hoomagi. Seda enam on põhjust aeg maha võtta, rahulikult ringi vaadata ja kaasa mõelda.

Erinevalt paljudest teistest militaarmuuseumitest saab Vaivara muuseumis valitud eksponaate ka näpuga katsuda või soovi korral näiteks ohutuks tehtud automaadi või vintpüssi kättegi haarata. „Et noor inimene ei arvaks, et kõik on nii lihtne nagu arvutimängus. Katsu sa seda ühe käega hoida, joosta ja samal ajal tulistada,“ upitab muuseumi perenaine laualt automaadi Ppš­41, proovib seda ette sirutatud käega hoida ning loobub siis.

Eks ole Nõukogude sõjafilmides kujutatud punasõdurgi, kes, automaat õieli käes, ennastsalgavalt vaenlase poole jookseb, killuke toonasest propagandast, millega lollitati terveid põlvkondi. Ja mida Sinimägede muuseumis nüüd kannatlikult ümber lükatakse.

Veebruaris 1944 Narva kohal lennanud venelaste toonane superlennuk Il-2 tegi katse maanduda järvejääle. Ebaõnnestunult. Nüüd on järvepõhjast välja tõmmatud lennuk leidnud koha muuseumis