MAAILMAPILK võtluse ja kodanikuühiskonna institutsioonide kaasamist. See avab tee „sõjarahva“ moodustamisele. Ühiskondliku teadvuse militariseerimise allikas Venemaal – need on meeleolud riigi sõjandusekspertide kogukonnas. Aga meeleolud muutuvad üha radikaalsemateks. Nii tsiteerivad ühes rahvusvahelistest ohtudest rääkivas artiklis Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (MGIMO) töötajad natsikurjategijat kindralfeldmarssal Wilhelm Keitelit: „Sõda teenib rahva ja riigi säilimise eesmärke ja tagab selle ajaloolise tuleviku. See õigustab sõda.“ Putini lähiringkonda ilmub üha rohkem avameelselt revanšistlike vaadetega poliitikuid ja terroriste, kes sõdisid Donbassis venemeelsete separatistide poolel ning saavad ametikohti riiklikes võimuorganites ja föderaalasutustes. Propaganda muutub Venemaal ühiskondliku arvamusega manipuleerimise vahendist eluviisiks. Sellest annab eelkõige tunnistust asjaolu, et uue valitsuse kultuuriministriks määrati endine Venemaa telekanali Pervõi Kanal propagandasaadete produtsent. Kremlimeelsed politoloogid sõnastavad aktiivselt narratiive, mille sisu seisneb analoogide toomises 2020. aasta Venemaa ja 1941. aasta NSV Liidu vahel. Valik teese: „Sõda Venemaa vastu on juba de facto alanud. Suureneb sõjalis-poliitiline surve (Venemaa vastupanu Süürias, surmavate relvade tarnimine Ukrainasse). Osutatakse diplomaatilist survet (ÜRO Peaassamblee resolutsioonid, mis mõistavad hukka Krimmi annekteerimise ja ENPA resolutsioon NSVL-i rollist teise maailmasõja vallapäästmises). Geopoliitiline surve – katsed võtta Gruusia vastu NATO-sse, Michael Pompeo visiidid Valgevenesse ja Kasahstani. Spordiga seotud provokatsioonid – dopinguskandaal ja WADA otsus keelata Venemaa sportlaste osavõtt rahvusvahelistel võistlustel“. 2018. aastal loodi Venemaa relvajõududes taas sõjalis-poliitilised organid, mis tegelevad armees patriootliku kasvatusega. Sõduritele sisendatakse mõtet, et USA ja Ameerika lääneliitlased tahavad Venemaa tükeldada ja hävitada. Meie praegune sõjalis-poliitiline olukord – see on Lääne ulatusliku sõjalis-poliitilise koalitsiooni, mis kasutab oma „eelsalgana“ Ukrainat, Poolat ja Balti 30
5/2020
riike, agressiooni ettevalmistus. Venemaa sõjandusajakirjades avaldatakse artikleid stiilis „Territoriaalse kaitse täiustamisest, võttes arvesse hübriidsõja iseärasusi“, „Asümmeetriliste vastuste ettevalmistus (partisanisõda)“. Konstitutsiooniparandused peavad andma ühiskonna ja riigi militariseerimisele uued mõõtmed ning mobiliseerima rahvast valmistuma pikaajaliseks võitluseks Läänega. Muudatused Venemaa konstitutsioonis on ette nähtud kinnitama riigi presidendi kui rahvusliku liidri status quo’d, kellest sõltub kogu riigi ja rahva saatus. Samuti loovad konstitutsiooni uued sätted eeldused Venemaa vastasseisuks kogu ülejäänud maailmaga. See tähendab suunda isolatsionismile ja ühiskonna ettevalmistamist eluks piiramisrõngas. Sellisel juhul muutub sõda ainsaks võimaluseks võitluses rahva ellujäämise nimel. 2000. aastate keskel pakkus Putin Vene ühiskonnale osa naftatuludest vastutasuks lojaalsuse ja poliitikasse mittesekkumise eest. 2020. aastal võib Putin pakkuda Venemaa kodanikele ainult isiklikku julgeolekut ja elatusmiinimumi vastutasuks sõjaliste avantüüride eest, nagu Valgevene liitmine, Ida-Kasahstani annekteerimine või Ukrainas Uus-Venemaa loomise projekti elustamine. Teine küsimus: kuivõrd on Vene ühiskond ise valmis selliseks tulevase elu stsenaariumiks? Paljud Putini režiimi oponendid on kindlad, et venemaalased on suuremas osas lollid lehmad, vaikiv lambakari või lihtsalt biomass. Sellest on olnud mitmeid kordi lugeda sotsiaalvõrgustikes ja blogides, kus kritiseeritakse Vladimir Putinit ja Venemaa elanikke, kes siiani ei ole Putini režiimi kukutanud. Jah, loomulikult on venemaalased praegu üpris passiivsed ja ei tõsta oma protestihäält
2018. aastal loodi Venemaa relvajõududes taas sõjalis-poliitilised organid, mis tegelevad armees patriootliku kasvatusega.
nii, et see kostaks Kremlisse. Kuid seda on väga lihtne selgitada: Venemaal ei ole praegu põhjust massiprotestideks. On töö, palk, toiduained kauplustes ja kontserdid teleris. Kuid olukord riigis siiski muutub: Vene uuringuasutuse Levada Keskus andmete kohaselt kiitis 2020. aasta veebruaris Putini tegevuse presidendiametis heaks 70% küsitletutest, kuid presidendi usaldusväärsuse tase langes kuni 35%, see tähendab kukkus 2 aastaga 2 korda. Madal usaldusväärsus – see näitab ühiskonnas kasvavat rahulolematust. Kõrge heakskiit – muude võimaluste puudumist. Kokkuvõttes: kui Putin homme lahkub, nutab ainult iga kolmas venemaalane. Ma ei välista üldse, et üldrahvalikul hääletusel, mida Kreml hoolikalt ette valmistab, saab Putini konstitutsiooniprojekt ülekaaluka heakskiidu ja toetuse. Manipuleerimiste ja sohitegemistega saab võim soovitud tulemuse. Kuid uskuge – Venemaal ei tähenda see absoluutselt mitte midagi ja mingeid julgeolekutagatisi Putin ei anna. Kas mäletate Gaddafi lugu? Ka Putin mäletab seda. Ilmselt Lääs ärritab ja isegi hirmutab Putinit, sest ausas mängus ja avatud konkurentsis on Putin USA-s ja Euroopas alati kaotaja. Kuid kõige rohkem kardab Putin omaenda rahvast, kellel on lühike tee rõõmust mureni, meeleheitest lõbuni ja armastusest endiste juhtide vastu nende vihkamiseni. Jah, vene rahval, kes moodustavad venemaalastest enamiku, on halb omadus – mitte süüdistada ennast, et elus ei ole kõik õnnestunud, vaid otsida oma probleemidele pidevalt süüdlasi. Ja kui rahvas ühtäkki otsustab, et kõikides probleemides on süüdi just Putin, siis ma Venemaa juhti ei kadesta. Põhjusi kartmiseks on Putinil juba praegu: Kreml korrutab juba palju aastaid, et Venemaa hädade põhjus on just Lääs. Kuid käesoleva aasta veebruari andmete põhjal on 80% venemaalastest vastuseisust väsinud ja tahavad Läänega sõbrustada. See ei vähenda sõjaohtu, kuid paneb kahtluse alla Kremli strateegide projekti „sõjarahva“ loomisest. Peamine on aga see, et küsitavaks muutub Putini võimalus kasutada Vene rahvast kui oma isiklikku „turvapatja“.
Artiklis on kasutatud Venemaa meedia seireallikaid; Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (MGIMO) väljaandeid (Moskva); Venemaa Teaduste Akadeemia maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete riikliku uurimisinstituudi analüütilisi ettekandeid (Moskva), ajakirja Vojennaja Mõsl (Sõjaline Mõte) väljaandeid (Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeerium, Moskva); A. Zagorski monograafiat „Arktika julgeolek“.
