Kaitse Kodu! nr 5 2019. a

Page 1

KaitSe KoDU! KAITSELIIDU AJAKIRI

5/2019

KinDraLmajor KiiLi:

„tUgevUS on Parim HeiDUtUS“

NAISKODUKAITSEGA VÕIDAD: IGAL JUHUL, IGAL POOL MIS KASU ON ISAMAALISE HARIDUSE PROGRAMMIST?!?


www.peli.com

PELI turvakohvrid Ultimate equipment protection Maaletooja: Foxberg OÜ, info@foxberg.ee, +372 511 1420, www.foxberg.ee


TOIMETAJA VEERG

CITIUS. ALTIUS. FORTIUS

E

simesed nüüdisaegsed olümpiamängud toimusid Prantsuse pedagoogi ja ajaloolase Pierre de Coubertini eestvedamisel 1896. aastal Kreekas Ateenas. Mõte neid korraldada sündis aga natuke varem.

Olümpiamängude moto idee pärineb Prantsuse preestrilt Henri-Martin Didonilt ning de Coubertin võttis selle kasutusele juba 1894. aastal, mil asutati Rahvusvaheline Olümpiakomitee. „Citius. Altius. Fortius.“ tähendab ladina keelest maakeelde ümber panduna kiiremini, kõrgemale, tugevamini. Tähistamaks saja kahekümne viie aasta möödumist kaasaegsete olümpiamängude algusest, võtavad maakondadesse saadetava võidutule Vabariigi Presidendilt vastu need kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, kes on nii oma kodumalevates kui vabariiklikult silma paistnud tublide tulemustega spordis.

sporti. Mitte pelgalt sellest rääkides, vaid isikliku eeskujuga, mida tänavused tuletoojad kindlasti on näidanud.

See on eriti sobilik, sest Kaitseliidu üheks ülesandeks on arendada ja väärtustada rahva hulgas kehakultuuri ja

Pole kahtlustki, et paljuski sobib olümpiamängude moto ka meile, kaitseliitlastele.

KARRI KAAS peatoimetaja

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

KAITSELIIDU AJAKIRI

5/2019

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

Kujundaja: Matis Karu

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Kaitseliit

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu, telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee). Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226.

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 23. juuli, 3. september, 15. oktoober

Kodutütred 5/2019

3


SISUKORD

8 INIMENE Kaitseliidu ülem kindralmajor Kiili – tugevus on meie parim heidutus

12 INIMENE Võidutule viivad maakondadesse parimad sportlased

Foto: MARELY NIELSON

20 KAITSELIIT Kaitseliit on olemas. Kaitseliit märkab. Kaitseliit aitab.

SÕDUR 24 HARITUD Kaitseliidu infodoktriin: mitte ainult isamaalisest kasvatusest

SÕDUR 28 HARITUD Mõtestatud aeg – meeskonna parim sõber

32 MAAILMAPILK Eesti – sõdur propagandasõjas Ukraina rindel 34 MAAILMAPILK Venemaa oht: väljamõeldised ja tõde

Esikaanel Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, mis tähendab, et see on sündinud altpoolt üles. See on kodanikuinitsiatiiviga loodud organisatsioon ning kuulub oma liikmetele. Ja see annab inimestele tunnetuse, et neil on õigus oma riiki kaitsta ning võimalus oma õigust rakendada, tehes seda metoodiliselt ja läbimõeldult. lk 8

38 AJALUGU Võidupüha paraad: kus siis veel, kui mitte Tartus!?! 40 AJALUGU Õppurina kodu kaitsmas – päevamälestusi Vabadussõja algpäevil

46 SÕJASPORT Varsti algab see taas – Põrgupõhja retk 2019 48 ÜLEELAMINE S.T.O.P. – reegel, mitte erand ... 50 KUIDAS ... teha lõket Erinevalt tavalisest autoostust, kus sa pead vaid vaatama, et liikluses avariisse ei satu ning õigeaegselt kütust lisad, rehve vahetad ja hoolduses käid, tuleb sõjamasinaga kaasa osta ka teed ja maastikud, kus igapäevaselt sõita ja harjutada, niisamuti kogu teenindus koos kõikide varuosade ja täishooldega kuni lõpliku utiliseerimiseni välja. lk 56

4

5/2019

Esimese lahingukogemuse juures tulevat arvestada, et 25% koosseisust tahab ära joosta, 50% peidab ennast kaevikusse ja teeb püksi ning vaid järelejäänud 25% on võimelised tegutsema. On väheusutav, et ükski kommunikatsioon suudaks sellise probleemi lahendamisel asendada stressitaluvuse treeninguid. lk 24


AUTORID

AUTORID

„Minu silmis on aasta naiskodukaitsjad need naised, kes balansseerivad vabatahtliku töö, igapäevatöö ja pere vahel. Naised, kes jõuavad tegeleda kõigi kolmega, ja niimoodi aastaid.“ lk 68

ISU! 52 HEAD Isamaaline siga võidupühaks vardasse! ISU! 54 HEAD Näkisaiakook – lahinguväljal sündinud magustoit

56 SÕJARAUD CV90 – Pika tulevikuga lahingusoomuk 60 KURIOOSUM Karl Papello, Mulgimaa oma Leiutajateküla Lotte 64 Samm-sammult elupäästjaks: 5. samm. MEDITSIIN

Äkksurmast tagasi

66 NAISKODUKAITSE Koormusmatk algab ettevalmistusest 68 Aasta naiskodukaitsja Triin Seppet: „Mul on tunne, NAISKODUKAITSE

et olen midagi ehitanud!“

71 NAISKODUKAITSE Naiskodukaitsega võidad: igal juhul, igal pool 74 NOORED Loovusfestivali esiviisik: mussi, muna ja muud 76 NOORED Mis kasu on isamaalise hariduse programmist?!? 78 MILITAARTURISM Lennukirest sündinud muuseum 80 FILMIARVUSTUS Operatsioon Segadus

ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik Legendaarne filmimees, mõtleja, õpetlane ja strateeg. Teab, mida räägib ja millest kirjutab. Teda tasub lugeda. Ja temaga kaasa mõelda.

IVAR JÕESAAR, vabatahtlik autor Ivar teab hästi palju. Sealhulgas sõjamasinatest. Nii nendest, mis on tehtud paberist, kui nendest, mis metallist. Viimastest ta Kaitse Kodu! lugejatele kirjutabki.

KERSTI PODMOŠENSKI, vabatahtlik autor Naiskodukaitse endine väljaõppe arendusspetsialist Kersti on Kaitseliidus vedanud mitmeid meditsiinikursusi.

LENNART MADISSON, ajakirjandusmaastiku arhitekt Peotäie rokkbände loonud ja mitmete väljaannetega Eesti ajakirjandusmaastikku vürtsitanud Lennarti looming on ühtaegu hariv ja hirmnaljakas. Kange kraam igatahes! TOOMAS ALATALU, politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

MARTIN ANDRELLER, vabatahtlik autor Martin on metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides, soomukiga sõites kui kirjutades.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

82 RAAMATUARVUSTUS Tartu malev trükisõnas ja -pildis 5/2019

5


EAPK – Eesti Abipolitseinike Kogu KLK – Kaitseliidu Kool KL – Kaitseliit KKÜ – Küberkaitseüksus KT – Kodutütred NK – Noored Kotkad NKK – Naiskodukaitse PäA – Päästeamet PPA – Politsei- ja Piirivalveamet VÜ – Valveüksus VT – Vanglateenistus TA – Tartu malev VA – Valgamaa malev PL – Põlva malev VM – Võrumaa malev SA – Sakala malev VGr – Võitlusgrupp KKR – Korrakaitserühm ForKe – Formeerimiskeskus Ü – üle ringkonna

EMAJÕGI

VABARIIGI PRESIDENDI JA KAITSEVÄE JUHATAJA SAABUMINE ORKESTER

PäA

EAPK

PPA

VT

POE TÄNAV

RAEKOJA PLATS


VÕIDUPÜHA PARAAD

VÕIDUPÜHA TÄHISTAMINE TARTUS Tänavuse võidupüha keskmes on suur paraad Tartu kesklinnas, kuid see pole ainus selle tähtsa päevaga seotud üritus Emajõe Ateenas. 22. juuni 21.30 – muinastule süütamine Tartu lauluväljakul 23. juuni 08.30 – muinastule ja mälestustule ühendamine võidutuleks, pärgade asetamine Tartu Vabadussõja mälestusmärgile Kalevipoeg 09.30 – jumalateenistus EELK Jaani kirikus 10.30 – paraadi rivistamine 11.00 – võidupüha paraad 12.15 – maakaitsepäeva tähistamine Poe tänava pargis

TULETOOJATE LÄHTEPUNKT

TRIBÜÜN TULETOOJATE LIIKUMINE

KL KLK

ORKESTER

ORKESTER

KKÜ VGr KKR ForKe KT

NK

NKK

Ü

Ü

Ü

TA

VA

PL

TA

VM

SA

TA

UUETURU TÄNAV

POE TÄNAVA PARK


INIMENE

KAITSELIIDU ÜLEM KINDRALMAJOR KIILI – TUGEVUS ON MEIE PARIM HEIDUTUS 2012. aasta detsembris sai Kaitseliidu ülemaks Meelis Kiili. 2019. aasta suvel lahkub ta ametist ning jätkab teenistust juba NATO staabis Belgias. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

8

5/2019


INIMENE 3 X ASSO PUIDET

Te asusite ametisse kuus ja pool aastat tagasi. Millised olid teie plaanid siis? Ütlen ausalt, ma olin enda jaoks välja töötanud oma programmi, milles oli olulisel kohal võitlusvõimsuse kasvatamine, sest iga ülem vastutab võitlusvõimsuse eest. Võitlusvõimsus sisaldab kolme komponenti – füüsilist, intellektuaalset ja moraalset. Minu põhirõhk oli esialgu intellektuaalsel komponendil. See tähendab, et me pidime aru saama, kuidas me sõdime, milline on meie vastane, millised on meie doktrinaalsed alused ja kuidas me neid rakendame. Moraalne komponent aga tähendab motivatsiooni. Me peame oma inimesi motiveerima ja juhtima. Kuna Kaitseliit on avalik-õiguslik vabatahtlik organisatsioon, tuli hakata rohkem rõhku panema juhtimiskultuurile, mitte käsukultuurile. Sinna on pea alati konflikt sisse programmeeritud ning tegevväelastel võtab juhtimiskultuuri praktiseerimine aega. Paljudel see ei õnnestugi. Kuid põhiline oli just see, et me väärtustaksime kõiki meie kaitseliitlasi.

Ka kaitsetahte tõstmine oli minu fookuses ja siinkohal julgen väita, et valitud tee – riigikaitse ei ole mitte ainult kodaniku kohus, vaid kodaniku õigus – pidas paika. Õigus on väga tugev emotsioon. Õigus on muuseas ka ohtlik emotsioon, kui see ei ole hästi rakendatud, kui seda ei ole ohjatud. Aga kui õigus on raamistatud või suunatud õigetesse kanalitesse, õigete mõjude saavutamiseks, siis on õigus väga-väga tugev ja edasiviiv jõud. Ja sellist lähenemist me oleme Kaitseliidus tegelikult edendanud ja täiesti teadlikult rakendanud.

Mis on plaanist õnnestunud ellu viia ja mis jääb järgmisele ülemale edasi tegutseda? Mis oli minu enda kontseptsioon ja plaan, see on täidetud. Kõik edasised tegevussuunad on aga kirjas Kaitseliidu pikaajalises arengukavas. See on ka üks asi, mille üle olen ma kindlasti uhke, sest see kirjeldab seisundit, lähtudes riigikaitse laia käsitluse mõistest. Ja tänu sellele, et me kirjeldame seisundit, ei ole see mitte ressursi arengukava. Sest kui me teeme

ressursi arengukava, siis me tahes või tahtmata hakkame mehitama varustust, aga kui me kirjeldame seisundit vaheetappide ja alaeesmärkide kaudu, siis me varustame inimesi. Ja see on väga-väga oluline. Samuti olen ma tõesti uhke selle üle, et me oleme suutnud välja töötada doktrinaalse aluse, mille üheks juhtmõtteks on, et see on manööverlik. Mitte ainult füüsilises mõõtes, et me manööverdame maastikul, vaid ka selles mõttes, et me oleme suutelised planeerima ja tegutsema asümmeetriliselt. Ma olen ülimalt rahul ka sellega, et me oleme loonud ringkondliku

Ma olin enda jaoks välja töötanud oma programmi, milles oli olulisel kohal võitlusvõimsuse kasvatamine, sest iga ülem vastutab võitlusvõimsuse eest. 5/2019

9


INIMENE

juhtimissüsteemi. Ja ma rõhutan, see on loodud, mitte üle võetud. Ja see on maakaitse või territoriaalkaitse põhialus. See annab võimaluse detsentraliseeritud juhtimiseks. Kontseptuaalselt on maakaitse ju territoriaalkaitse. See tähendab relvastatud rahvakaitsesüsteemi, mida viiakse ellu totaalkaitse põhimõtetel. Totaalkaitse on aga see, kus kõik kodanikud saavad panustada. See ei ole lihtsalt niimoodi, et me hakkame totaalselt vastu, et igaühel on portselanist granaat kaminasimsil. Niimoodi see päriselt ei ole. Totaalkaitse on ühiskonna kaitsevõime. Ehk meie ühiskonna enda tugevused tuleb esile tuua, kaitsetahe tuleb esile tuua. Ma olen väga tänulik noortele, naistele ja Kaitseliidu sellele osale, mis võib-olla mõnda aega ei olnud põhifookuses. See oli minu kalkuleeritud risk ja ma olen väga tänulik, et nad mõistsid ja toetasid.

MARTIN ANDRELLER

Kaitseliit koondab endas palju tegevusi ja nende tegevuste raames peab seadma fookuse. Mina võtsingi alguses fookusesse sõjaliste üksuste loomise. Esiteks näitas Ukraina kriis, et meil võib neid vaja minna. Teiseks ei olnud me sel momendil sellisel tasemel, nagu oleksime pidanud olema. Ja kolmandaks oli ka praktilisi ja pragmaatilisi põhjusi, miks see Kaitseliidu pehmem osa jäi teatud perioodil mõneti vaeselapse ossa. Aga kui me ei oleks täitnud RKAKs ette nähtud ülesandeid, ei oleks

Ma olen väga tänulik noortele ja naistele kui Kaitseliidu sellele osale, mis võib-olla mõnda aega ei olnud põhifookuses. See oli minu kalkuleeritud risk ja ma olen väga tänulik, et nad elasid selle aja üle.

meil praegu neid ressursse, mis meie käsutuses on. Me oleme lahinguvõimelised ja täitsime RKAK ülesanded kaks aastat kiiremini, kui esialgu plaanitud oli. Ning praeguseks on sellega loodud eeldus, et kõik Kaitseliidu tegevused ja seadusega seatud ülesanded on ressursiga tagatud ja täidetavad. Naiskodukaitse on astunud tubli sammu edasi ja on võtnud initsiatiivi. Näiteks evakuatsioon – kui võitlusvõimeline on sõdur, kes ei ole kindel, et tema pere ei ole kaitstud? Või staabiassistendid. Nad on tohutu lisaväärtus, mida võib-olla ei osata alati hinnata, kuid tänu nendele saavad ohvitserid ja allohvitserid tegeleda sellega, milleks neid on koolitatud.


INIMENE

Ja ka äpp „Ole valmis“, millel on suur ühiskondlik lisaväärtus, mille mõjusid me alles hakkame tundma. Noored on väga hästi arenenud. Näiteks oskavad nad kriisisituatsioonis käituda paremini kui paljud nende vanemad. Samuti on isamaalise hariduse programm loonud võimaluse kaasata märksa suuremat hulka inimesi. Ma võin julgelt öelda, et endale püstitatud plaani täitsin ma täielikult, mis on ka üks põhjus, miks ma täiesti teadlikult leian, et mul on aeg minna. On teada-tuntud tõde, et kui üks ülem jääb liiga kauaks, võib see organisatsioonile isegi pärssiv olla. Kindlasti hakkab järgmine ülem kujundama organisatsiooni oma näo järgi, aga kui varasemad põhisuunad on hea kvaliteediga, siis järgmised ülemad kannavad neid edasi.

Mida te ise edasi teete? Mu järgmine ametikoht on NATO staabis Belgias. Olen seal Eesti rahvuslik esindaja, hakkan kaitsma Eesti riiklikke huve ja võib-olla kunagi, kui me teeme strateegia, siis ka selle suunamist ja mõjutamist meile soodsas suunas. See, et me oleme liitlased, ei tähenda automaatselt seda, et me mängime kõik ühte ja sama muusikat. Me peame andma endast maksimaalse. Ja me peame olema suutelised kõnelema NATO-s strateegilisel tasandil, mitte kinni jääma taktikalistesse vibratsioonidesse. See on teatud määral proovikivi. Ma loodan sinna oma panuse anda.

Kuidas on Kaitseliidu ülemana teenitud aeg teid muutnud? Palju on muutnud. Ma küll alustasin Kaitseliidus, aga minu põhiline karjäär möödus enne Kaitseliidu ülemaks saamist kaitseväes. Ja kui inimene tuleb käsukultuurist juhtimiskultuuri, nõuab see kohanemist. Ma olen kohanenud ning ka meeletult palju juurde õppinud, sest inimene peab olema elukestvas õppes. Ma olen väga palju õppinud kaitseliitlastelt. Ja see peabki niimoodi olema, sest mis

on Kaitseliit? Kaitseliit on täiskasvanud inimeste, väga suurte elukogemustega inimeste organisatsioon. Kaitseliit annab lisaväärtust just tänu sellele, et neil inimestel on oma isiklik kogemus ja kutseoskused. Kaitseliit ei ole muidugi muutnud minu elu põhimõtteid, seda kindlasti mitte. Põhimõtted, mis olid mul olemas enne, on säilinud, küll aga olen täiendanud oma käitumisnorme ja juhiomadusi, sest kaitseliitlastelt on palju õppida.

Kaitseliidu ülemana omandatud kogemused võtate kaasa oma järgmisele ametikohale. Kuidas need teile seal kasuks tulevad? NATO on riikide kogum, kel on olukorrast tegelikult erinevad tunnetused. Mis on oluline näiteks KeskEuroopas, ei pruugi oluline tunduda meile ja vastupidi, mistõttu üks minu ülesandeid saab seal kindlasti olema kohalike olude ja vastase tundmise viimine strateegiliste otsustajateni. Ma saan nii SACEUR-i kui DESACEURiga rääkida Eesti tegelikust olukorrast. Heidutusest ja selle kohalikust mõjust. Ega heidutus ei ole ainult see, et meil on eFP ja me näitame Challengeri tanke, heidutus on näiteks ka see, kui meil on väga terve majandus-

Mu järgmine ametikoht on NATO staabis Belgias. Olen seal Eesti rahvuslik esindaja, hakkan kaitsma Eesti riiklikke huve ja võib-olla kunagi, kui me teeme strateegia, siis ka selle suunamist ja mõjutamist meile soodsas suunas.

lik olukord, sest see loob inimestele turvatunde. Me peame eeldama, et ka meie tugevused on heidutavad. Ma saan seal väga selgelt rääkida, mida tähendab ühiskonnaülene kaitsetahe, mille heaks näiteks on Kaitseliit. See on väärt kogemus.

Kaitseliit on suur organisatsioon, kus on väga palju pühendunud liikmeid. Mis te arvate, mis selle taga on? Mis on selle pühendumuse võti? Ma arvan, et see on õigus oma riiki kaitsta. Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, mis tähendab, et see on sündinud altpoolt üles. See on kodanikuinitsiatiiviga loodud organisatsioon ning kuulub oma liikmetele. Ja see annab inimestele tunnetuse, et neil on õigus oma riiki kaitsta ning võimalus oma õigust rakendada, tehes seda metoodiliselt ja läbimõeldult. Kahjuks päris paljud päris kõrgel tasandil ei saa aru, et see on Kaitseliidu tugevus. Samuti tuleb alles hoida vaba tahe. Vaba tahet aga saab elus hoida, kui kaitseliitlased tunnevad, et see on nende organisatsioon. Mina usun, et kaitseliitlased tunnevad seda. See on minu usk, sest ma olen näinud kaitseliitlasi tegevuses. Vahel kritiseeritakse, et see vana Kaitseliit on kadunud, aga siis ma tahaks teada, mis see vana Kaitseliit on? Kaitseliit ei saa olla praegu, 2019. aastal see, mis ta oli 1991. aastal. Loomulikult on organisatsioon muutunud ja peab ka edaspidi muutuma, sest see on elav ja hingav organism, mis peab ajaga kaasas käima. Kuid niikaua, kui me järgime põhimõtteid, mis on kirjas 1925. aastal paika pandud Kaitseliidu põhikirjas, on Kaitseliidu olemus ja põhiväärtused tagatud. Olen tihti lugenud seda esiisade koostatud dokumenti ja mõõtnud oma juhtimisotsuseid selle valguses ning kinnitan, et Kaitseliit ja selle olemus on säilinud algsel moel. Ma tahan tänada kõiki kaitseliitlasi toetuse ja mõistmise eest sellel muutuste teel, kus me koos oleme käinud.

5/2019

11


INIMENE

ALUTAGUSE VALDOR ERNITS

HENRY TAMMANN Henry astus Kaitseliitu 2007. aastal isa jälgedes. Aktiivne osaleja Kaitseliidu väljaõppes, spordiüritustel ja muudel Kaitseliiduga seotud ettevõtmistel. Sõbralik ja heatahtlik kamraad, peres kasvab kaks tütart. Jekaterina Tihhomirova Jekaterina on Alutaguse ringkonna Narva jaoskonna tegevliige 5. veebruarist 2004 ja Narva jaoskonna esinaine alates 2019. aasta veebruarist. Ta on alati rõõmsameelne ja optimistlik. Ükski ülesanne ei ole talle keeruline.

VÕIDUTULE VIIVAD MAAKONDADESSE

PARIMAD SPORTLASED HARJU EVE KRAUTMANN

ANDREI BEKKER Andrei on Harju maleva Loksa rühma noorkotkas, kes andis noorkotka tõotuse 2014. aasta detsembris, kuid osaleb organisatsiooni tegevuses juba 2013. aasta veebruarist. Ta on sõbralik ja abivalmis noormees, kes toetab ergutavalt oma kaaslasi ja aitab nooremaid. RIINA LAHERAND Spordigrupi juhina on Riina oma tegemistega hästi silma paistnud. Ta on ise sportimisest huvitatud ja innustab ka teisi kaasa lööma. Tema ülesandeks on võistkondade kokkupanek Kaitseliidu erinevatele meistrivõistlustele ja ikka on ta ka ise võistkonna liikmete hulgas.

12

5/2019


INIMENE

JÄRVA KAIDI PETERKOP

LAURI LIPP Lauri on osalenud kolmel korral Euroopa veteranide meistrivõistlustel kergejõustikus ja ühel korral maailmameistrivõistlustel. Parimad saavutused on 7. ja 9. koht. Lauri on kuuekordne Balti meister ja mitmekordne Eesti meister kergejõustikus, samuti kolmekordne kehtiva Eesti rekordi omanik teatejooksudes. TIIA RIIS Tiia viimase kolme aasta sporditulemused üleriigilisel tasemel on väga muljetavaldavad. Lisaks kuulub Tiiale mitmeid väiksemate võistluste võite erinevail spordialadel. Samuti on ta pälvinud medaleid suusa-, jooksu- ja rattamaratonidelt.

Tänavu tähistatakse võidupüha paraadiga 23. juunil Tartu kesklinnas, kus president Kersti Kaljulaidilt võtavad maakondadesse saadetava võidutule vastu need kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, kes on nii oma kodumalevates kui kogu organisatsioonis silma paistnud tublide sporditulemustega. Sellega tähistatakse ühtlasi 125 aasta möödumist Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutamisest ja kaasaegsete olümpiamängude algusest.

MARGE TASUR

JÕGEVA JÜRI UHA Jüri liitus Kamari rühma noorkotkastega 2009. aastal. Ta on sõbralik, avatud, abivalmis, sportlik ja lõbus noormees, kes tegeleb aktiivselt laskesuusatamisega. Viimasel neljal hooajal on Jüri võitnud mitmeid kordi oma vanuseklassis Eesti meistri tiitli, samuti mitmeid hõbe- ja pronksmedaleid. HANNA-BRITA KAASIK Hanna-Brita liitus Kamari rühma kodutütardega 2009. aastal. Ta on sõbralik, aus, abivalmis, sportlik ja kohusetundlik neiu, kes on viimasel neljal hooajal võitnud suusatamises mitmeid Eesti meistritiitleid ning palju hõbe- ja pronksmedaleid.

5/2019

13


INIMENE

LÄÄNE MADIS MINTEL

MATI KALLEMETS Mati on võitnud Eesti meistrivõistlustel suusatamises oma vanuseklassis üle 10 medali ja Euroopa meistrivõistlustel talitriatlonis hõbeda. Estoloppeti pikamaasuusatamises kuulub talle kuus etapivõitu, orienteerumise Eesti meistrivõistlustelt on ta koju toonud üle 30 medali, laskeorienteerumise teatevõistluse MM-ilt kulla. Ta on ka kolm korda valitud Läänemaa parimaks meesveteransportlaseks. GERTU KÜTTMANN Gertu on kodutütar olnud juba kaheksa aastat ja osales eelmisel aastal 264 tundi Kodutütarde väljaõppeüritustel. Ta tegeleb kettaheite, kuulitõuke ja vasaraheitega ning on saavutanud nendel aladel oma vanuseklassis väga häid tulemusi.

HIIUMAA

REIN REIN

KUSTU KÜNNAPAS Kustu on noorkotkas alates 2013. aastast. Orienteerumisega on ta tegelenud juba kaheksa aastat ning on vabariiklikus edetabelis kuni 18aastaste noormeeste arvestuses teisel kohal. Viimane parim tulemus on 2018. aasta Hiiumaa orienteerumise karikavõistluste esikoht kuni 21aastaste noormeeste arvestuses. 2018. aastal kuulutati Kustu Hiiumaa parimaks sportlaseks noormeeste seas. MARGE VÄHTER Marge on Naiskodukaitse Lääne ringkonna Hiiumaa jaoskonna liige aastast 2000. Ta on pikki aastaid juhtinud Hiiumaa jaoskonna spordigruppi ja esindanud vabariiklikel võistlustel nii Naiskodukaitset kui Kaitseliidu Lääne malevat. Samuti on ta panustanud noorte spordiharjumuste kujundamisse, korraldades noorkotkaste ja kodutütarde laagrites sportmänge.

14

5/2019


INIMENE

PÄRNUMAA JAANUS MEHIKAS

JOE LEPP Joe liitus Kaitseliiduga 1990. aastate alguses, veel enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, ning on sellest ajast alates olnud aktiivne kaitseliitlane. Sportimine on tema suur kirg. 52aastasel mehel on aukartust äratav kogu medaleid ja auhindu. Kõrgeid kohti on ta saavutanud nii laskmises, orienteerumises, sõjalissportlikel võistlustel kui paljudel teistel aladel. MARJE ARUMÄE Marje on olnud pikka aega entusiastlik spordigrupi juht, tänu kellele on ringkonna naised osa saanud toredatest matkadest ja sportlikest tegevustest. Ka on ta panustanud oma aega ja ideid kodutütarde ja noorkotkaste matkade korraldamisse.

TOOMAS NIGOLA

PÕLVA ALAR ASSOR Alar on Kaitseliidu Põlva maleva liige alates 2002. aastast. Alates malevaga liitumisest on ta esindanud malevat edukalt mitmetel spordivõistlustel. Tema lemmikalaks on orienteerumine, millega ta on tegelenud tõsisemalt ja kõrgemal tasemel. Aastatel 2001–2005 kuulus ta Eesti noorte/juunioride koondisesse ning ta on viiekordne Eesti meister orienteerumises noorte/juunioride klassis. MAIVE TÕEMÄE Maive töötab Põlva malevas Noorte Kotkaste noorteinstruktorina. Ta on kuulunud Naiskodukaitse Põlva ringkonda juba üle 13 aasta ning on tegev ka Naiskodukaitse spordigrupis. Lisaks noorkotkastele ja naiskodukaitsjatele innustab ta ka kodutütreid ja kaitseliitlasi osalema eelkõige Kaitseliidu, aga ka teistel maakondlikel ja vabariiklikel spordivõistlustel. Eriti suur on tema panus Põlva maleva esindusvõistkondade komplekteerimises Kaitseliidu spordivõistlusteks.

5/2019

15


INIMENE

TIIU VARIK-SAU

RAPLA TAUNO SAU Tauno on osalenud mitmeid aastaid erinevatel spordiüritustel ja aidanud maleval saavutada häid tulemusi võistkondlikus arvestuses. Tauno peamisteks võistlusaladeks on suusatamine, võrkpall ja jalgpall. TRIIN TÄHTLA Triin on Naiskodukaitse koormusmatka kolmekordne järjestikune võitja (2016–2018). Ta on osalenud Admiral Pitka luurevõistlusel ja Põrgupõhja retkel. Ta on Rapla ringkonna spordigrupi juht ja kauaaegne laskesportlane. Möödunud aastast on Triinul ette näidata naiskondlik esikoht Eesti meistrivõistlustelt spordipüstolist laskmises ja naiskondlik teine koht politsei meistrivõistlustelt laskmises.

SAAREMAA KADRI PAOMEES

ÜLAR JÄRVISTE Ülar on Kaitseliidu liige 1995. aastast, alates 2004. aastast kuulub ta Saaremaa malevasse. Ta on rühmapealik ning aktiivne osaleja Kaitseliidu väljaõppes, spordiüritustel ja muudes Kaitseliiduga seotud ettevõtmistes. Igal pool, kus võimalik, on ta organiseerija, eestvedaja ja kaasalööja. Sõbralik ja heatahtlik kamraad, kellega arvestavad ka teised. VICTORIA VIHMAN Victoria on Lümanda rühma kodutütar alates 2015. aastast. Ta on mitmel korral osalenud Kodutütarde Saaremaa ringkonna kooliolümpiamängudel ning võistelnud Saaremaa maleva võistkonnas Kaitseliidu kergejõustikuvõistlustel Türil. Lisaks on ta tubli kooli ja maakonna jalgpallur.

16

5/2019


INIMENE

SAKALA GUNNAR TEAS

MATTIAS SIIMANN Mattias on tubli jetisportlane, kes on saavutanud kõrgeid kohti nii Eesti, Baltimaade kui ka Euroopa võistlustelt. Oma heade tulemuste eest on ta saanud Karksi vallalt spordipreemiaid ning kantud ka Karksi valla auraamatusse. KAROLINA PUGAL Karolina kuulub Kodutütarde organisatsiooni alates 2009. aastast. Ta on kohusetundlik ja aktiivne kodutütar, kelle sportlikkus ja sihikindlus avaldavad kindlasti positiivset mõju meie noortele. Ta on suureks eeskujuks väga paljudele väikestele poistele-tüdrukutele.

MIHKEL NÕMM

TALLINN GEORG-HENRY KOLNES Georg-Henry kuulub noorkotkaste Nõmme rühma 2012. aastast ning on sellest ajast saati esindanud Tallinna malevat mitmesugustel vabariiklikel võistlustel. Ta on osalenud Mini-Ernal, Viru Tarvasel, Mini-Põrgupõhjal, Saluperel, Valgel laeval, Väledal Jänesel jt võistlusmatkadel ja patrullvõistlustel, samuti teistel spordiüritustel. KÄRT PRAKS Kärt on Naiskodukaitse Tallinna ringkonna spordigrupi juht alates 2016. aastast. Ta on osalenud paljudel Kaitseliidu ja Kaitseväe korraldatud spordiüritustel, samuti mitmetel rahvaspordivõistlustel.

5/2019

17


INIMENE

SANDER SILM

TARTU INDREK ROOS Indrek on alates 2015. aastast pälvinud Kaitseliidu parima meessportlase tiitli. Lisaks pälvis ta 2016. aastal parima spordipealiku tiitli. Tema tugevateks aladeks on vastupidavust nõudvad pikamaajooksud/rännakud, samuti raskejõustik, kus ta on sangpommispordis nii Kaitseväe kui Kaitseliidu mitmekordne meister. HELEN SAAL Helen Saal on Naiskodukaitse tegevliige 2003. aastast ja panustab aktiivselt nii Naiskodukaitse kui Kaitseliidu tegevustesse. Helen on silmapaistvalt esindanud Kaitseliitu mitmetel spordialadel, olgu selleks suusatamine, võrkpall, orienteerumine, sõjaline kolmevõistlus, militaarjooks või laskmine. Helenit on tunnustatud Kaitseliidu parima naissportlase tiitliga 2015. ja 2016. aastal.

VALGAMAA MARELI NIELSON

IMRE ÕIM Imre on tõeline spordientusiast ja eestvedaja, kes on läbi aastate hingega asja juures olnud. Lisaks maleva esindamisele on ta andnud suure panuse maleva spordielu edendamisse, sealhulgas maleva võistkondade komplekteerimisse ning kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate kaasamisse MAIVE VILL Maive on mitmekülgne naiskodukaitsja, kes esindab malevat paljudel aladel ja näitab ikka häid tulemusi. Näiteks 2018. aastal võitis ta Kaitseliidu meistrivõistlustel kokku 2 kulda ja 2 hõbedat. Ta osaleb mitmetel militaarsportlikel võistlustel ja erinevatel rahvaspordiüritustel.

18

5/2019


INIMENE

VIRU EDUARD IGANUS

VAHUR SAAREMETS Vahur on teenekas laskur ja Kaitseliidu Viru maleva 2018. aasta meessportlane. Ta on muuhulgas saavutanud Eesti Laskurliidu karikale peetud Kaitseliidu karikavõistlustel I koha ning Kaitseliidu meistrivõistlustel III koha. KAIRI LAUBHOLTS Kairi on Naiskodukaitse Viru ringkonna tunnustatud sportlane ja Viru maleva võrkpallimeeskonna liige, mille kooseisus tuli ta 2018. aastal ka Kaitseliidu meistriks.

MARILY VÕREL

VÕRUMAA TAAVI PERV Taavi on kuulunud Võrumaa maleva ridadesse alles aasta, kuid enne seda oli ta viis aastat noorkotkas. Kaitseliitu astumisel oli talle heaks motivaatoriks, et siin saab end proovile panna erinevatel võistlustel. Taavi nimetati meeste arvestuses 2018. aastal Võrumaa maleva aasta sportlaseks. ÜLLE HOLLO Ülle on rõõmsameelne 38aastane nelja lapse ema. Kaitseliiduga liitus ta 6 aastat tagasi, asudes tööle valvurina. Ülle on olnud suureks abiks Haanja rühma noorkotkaste ja kodutütarde tegemistes, vabatahtliku kaitseliitlasena on tal lahinguüksuses täita sanitari ametikoht. Ülle nimetati naiste arvestuses 2018. aasta Võrumaa maleva aasta sportlaseks.

5/2019

19


KAITSELIIT

KAITSELIIT ON OLEMAS. KAITSELIIT MÄRKAB. KAITSELIIT AITAB.

TOOMAS NIGOLA

Kaitseliit ei ole ainult mehed ja naised metsas, püssid seljas. Kaitseliit on palju enamat. Kaitseliit on kogukonnale nii vajalik sild üle jõe. Kaitseliit on abi otsingutel ja koristustöödel. Kaitseliit on soe kõhutäis suppi. Kaitseliit on olemas. Kõigi Eestimaa inimeste jaoks. Järgnevad lood, vaid paar näidet paljudest, kinnitavad eelöeldut.

Kaitseliidu Põlva maleva lipugrupid startisid maakonnakeskuse keskväljakult 23. veebruaril kell 11.

20

5/2019


KAITSELIIT

PÕLVA MALEV KINKIS KUUELE PERELE RIIGILIPUD Päev enne Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva kinkis Kaitseliidu Põlva malev kuuele Põlvamaa perele riigilipud koos kõigi heiskamiseks vajalike tarvikutega. Tekst: AARE LEPASTE, Põlva malev

I

ga perekond sai täiskomplekti lipu heiskamiseks ehk riigilipu, lipuvarda ja vardahoidja. Ettevõtmisse kaasatud naiskodukaitsjad panid igas peres lauale suure kringli, millega AS Lõuna Pagarid toetas kaitseliitlaste ettevõtmist. Samuti jagus igale perele mitmesuguseid Kaitseliidu meeneid.

ja mõjuulatus on palju sügavamad. „Kaitseliidu ülesanne pole ainult riigi sõjalise kaitse ettevalmistamine, vaid ka näiteks Eesti kodanike isamaaliste tunnete tugevdamine. Seetõttu olen alati valmis hea meelega toetama vabatahtlikke algatusi, millega tugevdatakse kodanike rahvuslikke tundeid ja isamaa-armastust,“ märkis Pehk.

„Vastuvõtt oli soe, tundus, et meie ettevõtmine inimestele meeldis, ja loodame väga, et neis peredes riigilipp lipupäevadel ka heisatakse,“ ütles Põlva maleva kaitseliitlane Jaano Mägi, kelle algatusel lippude kinkimine teoks sai.

NEILE, KELLELE VAJA

Mõistagi oli tal oma maleva toetus ja heakskiit. „Tunnen uhkust selle üle, et maleva kaitseliitlastele on tähtis Põlva maleva ja sellest tulenevalt kogu Kaitseliidu hea maine,” sõnas Kaitseliidu Põlva maleva pealik kapten Raivo Pehk.

Idee lippude kinkimiseks sündis Mägil pärast vestlust tuttavaga Kaitseliidu Lääne malevast, kus korraldati samasugune ettevõtmine. Küll selle vahega, et kaitseliitlased liikusid 24. veebruaril ringi ning ulatasid lipud neile, kelle eluhoonel trikoloor ei lehvinud. „Tagasiside oli reeglina positiivne, kuid eks hommikuti on inimesed unised ja peomeeleolust polnud veel

Ent muidugi pole asi ainult mainekujunduses. Sellise ettevõtmise taust

5/2019

21


Viis kaheksast Nõmme Risti tänumärgi pälvinud naisterahvast

KAITSELIIT juttugi. Liiatigi võis see neile meenutada aega, mil poliitikud ukselt uksele koputavad,” vahendas Mägi Lääne maleva kogemusi. Arendanud Lääne maleva algatust natuke edasi, sündiski plaan, et Põlvamaal võiks lipud kinkida päev enne riigi sünnipäeva ning just neile perekondadele, kes seda ilmselgelt vajavad. Selleks, et kingitus jõuaks õigete peredeni, kaasati omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja nende abiga selgitati maakonna kolmest vallast välja kuus perekonda, kuhu kaitseliitlased 23. veebruaril jõudsid. „Sisuliselt oli meil vaid kaks tingimust: soovisime, et peres oleksid lapsed ja et lipud jõuaksid tiheasustuse asemel talukohtadesse,“ märkis Mägi.

KOGU PERE PIDU

Räpina valla Leevi külas elav Irina Vegner märkis, et emotsioonid on ainult positiivsed. „Olime küll teadlikud, et meie pere lipu saab, kuid sellele vaatamata oli hetk, mil lipugrupp 23. veebruari keskpäeva eel saabus, väga meeldiv üllatus. Kogu pere oli kodus, lipu võtsime vastu kõik üheskoos ja heiskasime selle 24. veebruaril päiksetõusu ajal ning edaspidi igal lipupäeval,“ rääkis Vegner. „Väga tänuväärt ettevõtmine, mis väärib kindlasti jätkamist,“ oli Irina Vegner siiralt õnnelik.

„Olin kursis, et 23. veebruaril saab meie pere Kaitseliidult majalipu. Rõõmus üllatus igal juhul. Vana lipp hävis meil tulekahjus, seda enam valmistas kingiks saadud täiskomplekt rõõmu. Ettevalmistused lipu heiskamiseks said tehtud samal päeval ja vabariigi sünnipäeva hommikul kandsid lapsed hoolt, et lipp lehvima saaks. Majal on nüüd ka uus vooder ja pidupäeval saabunud külalised ütlesid, et lipp paistis selle taustal juba kaugelt silma,“ rääkis Kanepi valla Prangli külas elav Ellen Nukk.

IGAL LIPUPÄEVAL

Põlva valla Aarna külas üksinda viit poega kasvatav Madis Ilves kirjeldas, et laste silmad särasid, kui lipugrupp 23. veebruaril kella ühe paiku saabus. „Väga vahva oli. Pool tundi pärast kaitseliitlaste lahkumist panime lipu lehvima ja saime hakata kringlit sööma. Aga veel enne seda pakkus lastele tõelist elevust, kuidas lipugrupi maastur libeduse tõttu teelt välja kaldus. Pole ka mingi ime, sest tee, mis meie juurde toob, on tõepoolest väga libe. Aga see vahejuhtum lahenes suuremate sekeldusteta, peagi sai lipugrupp auto teele tagasi ja oma teekonda jätkata,“ pajatas Ilves. „Lõppkokkuvõttes väga positiivne elamus ja suurepärane algatus. Meil varem majalippu ei olnudki, seega läks täiesti asja ette ning edaspidi lehvib riigilipp meie majal igal lipupäeval,“ lisas ta.

Riigilipu üleandmine Irina Vegneri perekonnale Räpina valla Leevi külas.

TÄNU TÄHTS Iga eduka mehe taga seisab mõistev ja töökas naine. See lause kehtib täiel määral ka kaitseliitlaste kohta.

TOOMAS NIGOLA

Tekst: AARE NÕMM, Tallinna malev

22

5/2019


KAITSELIIT

HELEN NÕMM: „OLEN UHKE!“ Mida ma arvan Nõmme Risti tänumärgist? Ega esialgu arvanud mitte midagi, pigem tundus idee kunstlik ja ülepingutatud. Olen aastaid näinud kõrvalt abikaasa ja tema suurepäraste kamraadide pühendunud ja aatelist panust riigikaitsesse ning sellesse tunnustavalt suhtunud, kuid ette on tulnud ka teistsuguseid noote. Kuna minu abikaasa ei töötanud pikka aega üldse Eestiski, siis olid need nädalavahetused meie pere jaoks kaua ikka liiast mis liiast. Militaarelu kommete, aumärkide ega nende tähendusega ei olnud ma samuti kursis ja nii ei vaimustanud mind tänumärgi saamise idee kohe üldse. Pigem tundus, et minu kodust elu see suurt ei aita, kui pean kogu aeg üksi pereelu mängima.

RAIGO SÕLG

Pooleldi lustakaks, pooleldi irooniliseks muutus käibefraas tuttavate ja sugulastega suheldes: “Ah mees on jälle kusagil metsas roomamas…” Mingil hetkel lihtsalt keeldusin mõistmast, et täidetakse üllast eesmärki ja õppused on möödapääsmatud, kui tahta reaalselt kaitsta kodu. Aega võttis, aga praeguseks hetkeks saan aru, et ka mina olen kaitsnud ja hoidnud kodu. Omal viisil ja naisele kohasel moel ning, arvestades topeltkoormust, teinud seda väga hästi. Olen väga tänulik, et seda ei peetud iseenesestmõistetavaks, ja lõppkokkuvõttes olen päris uhke, et minu panust on tunnustatud lausa sõjaväelise aumärgiga.

M

ilitaartraditsioonis on võitleja edukuse tunnustamise üheks võimaluseks aumärkide annetamine. Nii on olnud juba sajandeid. Kuid tavaliselt unustatakse selles tuhinas ära need, tänu kellele sõdur on saanud olla tavalisest väljapaistvam. Tõsi, on meeldivaid erandeid, näiteks Kaitseliidu Valgeristi daamimärk, mille kandjaks võib saada Valgeristi kavaleri kaasa. Kuid tähelepanu väärivad tegelikult ju kõik meie tähtsaima

tagala – kodu hoidjad. Langeb ju neile nädalavahetustel ja mõnikord ka tööpäevadel, kui mehed metsas sõda mängivad, kahekordne koormus kodus toimetamisel. Neli aastat tagasi tekkis Nõmme malevkonna liikmetel idee luua Nõmme Risti juurde daamimärk. Midagi uut selles polnud, oli ju Valgerist eeskujuna olemas. Töö käigus muutus märgi nimi sooneutraalseks tänumärgiks põhjusel, et leidub ka Nõmme Risti pälvinud daame, kes võib-olla sooviksid tänada oma kaasat võimaluse

AARE NÕMM

AIMA TAGALA HOIDJAILE eest osaleda aktiivselt Kaitseliidu tegemistes. Ka tänumärgi kujunduses pole midagi täiesti uut. Märk koosneb kahest heraldiliselt juba tunnustatud elemendist – Nõmme Risti südamikust ja Nõmme valge-rohelisetriibulisest lipust.

Nõmme Risti tänumärk

Loomulikult on kaasade toetus meie riigikaitselisele tegevusele mõõtmatult rohkem väärt kui killuke metalli ja tükk muareelinti, kuid, nagu kirjutas Arvo Valton: „Tähtis pole mitte briljant, vaid tähelepanuavaldus.“ 5/2019

23


HARITUD SÕDUR

TOOMPEA AKADEEMIA Tallinna maleva Toompea malevkond organiseerib Toompea Akadeemia nime all põnevaid loenguid oma ala ekspertidelt. Kaitse Kodu! lugejatelgi on nüüd artiklitesarja kaudu võimalus neist osa saada.

KAITSELIIDU INFODOKTRIIN:

MITTE AINULT ISAMAALISEST KASVATUSEST Sõdade tulemusi ei otsustata alati lahinguväljal. Sõda on kogu riigi ettevõtmine, sest lisaks kahuritele vajatakse veel raha ja inimesi. Ja informatsiooni, mis kõike ühendaks. Tekst: ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik

24

5/2019


MADIS MINTEL

HARITUD SÕDUR

N

ATO doktriinides käsitletakse täna infooperatsioone ühe osana väeliikide ühisoperatsioonidest. Infooperatsioonidega seotud punktid on operatsioonikäskude eraldi alakäsus ja see ei tähenda sugugi lihtsakoelist propagandat, sest info on seegi, kui öeldakse inimestele, kuhu evakuatsiooni korral liikuda.

Pikka aega olid Kaitseliidu koosseisus propagandapealikud. Seejärel muudeti see ametikoht ringi, sest keegi ei taha olla propagandast mõjutatud. Kummatigi ei ole täna enam küsimus nimemuutmises, vaid ka sisulises valmisolekus kommunikatsiooni täpsemalt määratleda. Seepärast on isegi üllatav, et Kaitseliidu senine teavitustegevus on paar sammu maas Kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni arengutest, ehkki siin ja seal ühtlustumine juba toimub. Nii näiteks on malevate tasandil olemas arusaam avalike suhete ja CIMIC-u vajadusest. Kummatigi ei kata see sugugi kogu infooperatsioonide spektrit. Järgnevalt vaatleksime, kuidas me üldse peaksime Kaitseliidu informatsioonitegevust käsitlema, seejärel aga sihtgrupipõhiselt ülesandeid ja nendega seotud probleeme.

KUIDAS SEADA EESMÄRKE?

Kui kuulete inimesi rääkimas, et Kaitseliidu teavitus peaks tegelema isamaalise kasvatusega, siis on see omamoodi õige, aga samas kindlasti väga puudulik lähenemine. Niisamuti puudulik on lähenemine, et igal malevkonnal peab olema näiteks oma Facebooki lehekülg. On õige, et lehekülg võiks olla, aga olulisem on see, mida sellega tehakse. Siinkohal tuleb kohe seletada, et kommunikatsiooni professionaalide ringis on üks teema, millest ei taheta väga rääkida. See on mõju (effect). Kõik saavad aru, et kommunikatsiooni tehakse mõju saavutamiseks. Reklaame ei tehta selleks, et Kuldmuna konkurssi võita või inimesi naerutada. Äriettevõtted teevad reklaame eelkõige selleks, et oma tulu suurendada. See tähendab, et reklaami mõju on esimese sammuna hinnatav inimese ostuotsuse kaudu ja teise asjana raha kaudu, mis ettevõttele laekub.

Õigem on suunata tähelepanu käitumisele, mida mõjutada tahetakse (näiteks osalemine mobilisatsioonis) ja mitte kommunikatsioonile (reklaamklipile, plakatile jne). Probleem on aga selles, et keegi ei tea täpselt, kas inimene tegi ostuotsuse konkreetse reklaami ajendil või sisendas seda käitumist talle sõber. Teiste sõnadega ei ole võimalik kommunikatsiooni mõju väga täpselt mõõta. Sellest hoolimata leitakse, et õigem on suunata tähelepanu käitumisele, mida mõjutada tahetakse (näiteks osalemine mobilisatsioonis) ja mitte kommunikatsioonile (reklaamklipile, plakatile jne). Inimesel võib ju olla väga palju erinevaid põhjuseid, miks ta soovib kriitilisel hetkel mobilisatsioonist kõrvale hoida. Nendest põhjustest tuleb aru saada ja alles seejärel on võimalik temaga kõneleda. Mitmetes ülikoolides on rakendusliku kommunikatsiooni uuringud ja õpe viidud käitumisteaduste (behavioral sciences) alla. Mitte ilmaasjata ei ole ka näiteks Iisraeli armees eraldi käitumisteaduste osakond (behavioral science department). Kaudselt on sama loogikaga seotud ka militaarmaailmas vastuolulise kuulsusega mõiste EBO (Effect Based Operations), mis tähendab mõjupõhist operatsioonide planeerimist. Idee seisneb selles, et riigi kui terviku sõjaline jõupingutus soovib saavutada ühiskonnas selgeid mõjusid. Näiteks seda, et vastasühiskond nõustuks „meie“ ühiskonna nõudmistega. Selleks kasutatakse nii sõjalisi (kineetilisi) kui ka majanduslikke, poliitilisi ja kognitiivseid-informatsioonilisi vahendeid. Kõik tundub ju väga loogiline, aga kuna hiljutised Iraagi ja Afganistani kampaaniad olid pigem ebaedukad, siis suhtutakse mõnel pool EBO-sse väga ettevaatlikult. Samas ei ole EBO alusfilosoofiat keegi ka ümber lükanud. Meie võtame siit endaga kaasa arusaamise, et teavitusel peab olema mõju konkreetsele sihtgrupile.

5/2019

25


HARITUD SÕDUR KAITSELIIDU TEAVITUSE ÜLDISED ÜLESANDED

Nagu kõik Kaitseliidu struktuurid, nii peab ka infotegevus olema valmis kriisiolukordadeks. Seega tuleb eristada tegevusi rahuajal ja sõjaajal, mil ülesanded on oluliselt erinevad ja nõuavad seetõttu ka erinevaid võimeid. Kuna Kaitseliit peab valmis olema ka halvimaks stsenaariumiks, siis käsitleme alljärgnevalt eelkõige kriisiaegseid vajadusi. Eesti riigi strateegilisel tasandil eristuvad neli erinevat sihtgruppi ja ülesannet: 1) oma jõudude kaitsetahte alalhoidmine, 2) liitlastele toetuse tagamine, 3) kogu kohaliku tsiviilelanikkonna toetuse tagamine, 4) vastase võitlusvõime vähendamiseks tehtavad infooperatsioonid.

Selleks on Kaitseväe staapides S9 all tegutsemas infooperatsioonide, avalike suhete, meediaoperatsioonide, tsiviilmilitaarkoostöö, PSYOPS-i jne inimesed. Nende valdkondade piirid on teinekord hägusad ja seetõttu on õigustatud nende tegevust vaadata pigem strateegiliste funktsioonide kui üksikute erialade valguses.

KAITSETAHTE KOMMUNIKATSIOON

Sõjaajaloos leidub küllaga näiteid konfliktidest, kus tehniliselt tugevam pool on kaotanud sõja, sest tema riik ei toetanud sõjalist jõupingutust või mehed lihtsalt ei tahtnud enam sõdida. Sisuliselt on USA ebaõnnestumised Vietnamis ja Iraagis just selliseks näiteks, kus sõjast tüdinud tsiviilühiskond tõmbas pidurit, toetades valimistel seda presidenti, kes lubas omad poisid koju tagasi tuua. Võime meenutada ka Venemaad ja Saksamaad I maailmasõja lõpul, kus 1917.–1918. aasta revolutsioonid olid kõige otsesemalt seotud ühiskonna tüdimusega sõjast. Tänapäeva sõjad ei lõpe üldjuhul kunagi kõikide vastaste tapmisega, vaid sõja lõpetamise otsusega. See tähendab, et sõja lõpp saabub siis, kui tehakse selline otsus, ja kineetilised relvad on vaid vahendid kognitiivse otsuse suunamiseks. Ehk veel kord – kogu mäng käib sõja lõpetamise otsuse nimel. Seega on kogu ühiskonna lõikes kõige olulisem tahe võidelda kuni soodsa rahu saabumiseni. Kaitsetahe omakorda jaguneb jämedalt võttes kaheks. Esimesel tasandil räägime kogu ühiskonda haaravast valmisolekust toetada riigi kaitsepoliitikat, riigieelarve kaitsekulusid, sõjalist jõupingutust jne. Kuid ühiskonna kaitsetahe ei tähenda veel, et igaüks oleks valmis relva võtma. Just seepärast tuleb eraldi rääkida inimeste isiklikust valmisolekust võidelda. Kutsume seda tasandit võitlustahteks.

26

5/2019

Niihästi oma ühiskond kui ka võimaliku vastase ühiskond peab uskuma, et Kaitseliit on efektiivne organisatsioon ja suuteline täitma talle pandud ülesandeid.

RAND korporatsiooni hiljutine uuring mainib sel puhul, et USA armee ja merejalaväe doktriinid peavad võitlustahet „kõige otsustavamaks faktoriks sõjas“, sest „inimesed võivad sõdida ilma varustuse ja väljaõppeta, kuid keegi ei võitle ilma tahteta.“

KAITSETAHE

Kõrgema strateegilise tasandi kaitsetahte edendamine on Kaitseliidu esimene ülesanne, aga see ei tähenda tingimata eraldi plakateid või paraade. Asi on nimelt selles, et strateegilise tasandi kaitsetahte peamiseks komponendiks ei ole mitte kommunikatsioon, vaid toimiv riik. Et oleks, mida kaitsta. Et majandus toimiks, inimestel oleks tööd ja ühiskond oleks sidus. Ükski propaganda ei suuda asendada hästi toimivat riiki. Inimesed ju näevad selgelt, kui ilusad jutud riigi kohta ei lähe kokku inimeste tegelikkusega. Seega, sisuliselt on kaitsetahte eelduseks iga inimese panus ühiskonna rahuaegsesse arengusse. See kõlab ehk liiga teoreetiliselt, aga reaalselt ei ole olemas paremat lahendust. Sellest järgmine samm on iga inimese tasandil ühtehoidmise sümbolite elushoidmine: laulupeol käimine, jõulude ajal perega koos istumine, 24. veebruaril lipu heiskamine jne. Organisatsioonina algab Kaitseliidu kommunikatsioon eeldusest, et igaüks meist esindab ühiskonnas kaitsetahet oma isikliku eeskujuga 24/7. Iga kord, kui te avalikult tunnistate, et olete kaitseliitlane või käisite õppusel, olete juba strateegilisele tasandile oma panuse andnud. Iga kaitseliitlane on oma organisatsiooni sõnumitooja. Äraspidiselt nägime me eelkõige 1990. aastatel, kuidas kasvõi üksiku kaitseliitlase jamast suudeti ajakirjanduses maalida halvustav kuvand ka kogu Kaitseliidule. Miks see on oluline? Riigi strateegilise kommunikatsiooni mõttes on ainuüksi Kaitseliidu olemasolu oluline heidutusfaktor kaitsepoliitikas. Niihästi oma ühiskond kui ka võimaliku vastase ühiskond peab uskuma, et Kaitseliit on efektiivne organisatsioon ja suuteline täitma talle pandud ülesandeid. See on ka koht, kus tulevad mängu avalikud suhted, mis praktikas tähendab avatud suhtlust ülejäänud tsiviilühiskonnaga. Võite isegi arvata, et kuna demokraatliku ühiskonna meedia on olemuslikult paranoiliselt umbusaldav,


HARITUD SÕDUR peab organisatsioon olema 24/7 valmis seletama, mida ta teeb. Nii toimib usaldus organisatsiooni vastu. Näiteks sõidab purjus kaitseliitlane autoga kellegi surnuks. Suure tõenäosusega kleebitakse see tegu kogu Kaitseliidu kaela ja nõutakse organisatsioonilt reaktsiooni. Kui Kaitseliit ei oska selles olukorras käituda nii, nagu ühiskonna sotsiaalne õigustunne eeldab, kannatab kogu organisatsiooni maine. Ja seejärel ahelreaktsioonina ka Eesti heidutuspoliitika. Kui kaitseliitlane laseb talle koju antud sõjarelvast kellegi surnuks, siis võib reaktsiooniks olla relvade kodushoidmise keelustamine. Kui tuvastatakse Kaitseliidule antud riigi varade oluline vargus, võib tulemuseks olla kaitseväe vähenenud toetus Kaitseliidule. Kui kaitseliitlane eirab kaitseväe üldisi tsiviilkontrolli norme, võib tulemuseks olla Kaitseliidu kui organisatsiooni õiguste kärpimine. Jne, jne. Igal juhul kannatab heidutus. Kriise iseloomustab aga samal ajal meedia infopäringute plahvatuslik kasv. Eestisuuruses riigis võib arvata, et selliste päringute surve läheb peamiselt maa-

Ükski propaganda ei suuda asendada hästi toimivat riiki

Võitlustahte tuuma aga ei moodusta kitsalt kommunikatsioon, vaid iga võitleja isiklik kogemus. kaitsestaabi tasandile. Allpool ei pea sellele väga palju ressurssi panustama, aga samas tuleb aru anda, millised on maakaitsestaabi kommunikatsioonivajadused.

VÕITLUSTAHE

Kui strateegilise tasandi mõttes piisaks ka lihtsalt toimivast Kaitseliidust, siis oma üksuste võitlustahte tagamine on Kaitseliidu infotegevuse tegelik, esmane taktikalise tasandi ülesanne, millest sõltuvad juba kõik järgmised tegevused. Võitlustahte tuuma aga ei moodusta kitsalt kommunikatsioon, vaid iga võitleja isiklik kogemus. See tähendab, et võitlustahte taga ei saa olla ainult teavituspealikud, vaid sisuliselt kõik juhid. Kõige esimene näide on seotud esimese ja kõige tähtsama ülesandega kriisiolukorras: tagada oma üksuste võimalikult kiire formeerumine. Selle eesmärgi saavutamine on kõige muu esimeseks tingimuseks. Reaalsuses tähendab see teavitust, mis toimub üheaegselt nii meedia kaudu kui ka üksuste käsuahela kaudu inimeselt inimesele. Te võite täiesti kindlad olla, et kui mobiliseerimise väljakuulutamise järel loota ainult teatele „Aktuaalses kaameras“ ja maleva ringkirjale, siis jääb tegevus väga aeglaseks ja mobilisatsioon kukub ilmselt läbi. Inimeste võrgustikus omavahel vahetatavad teated on mitu korda tõhusamad ja see omakorda tähendab, et reaalne teavitus on ikkagi alati seotud kõikide tasandite juhtidega. Toome veel ühe lihtsa näite: ühel rühmaülemate kursusel räägiti stressi mõjust võitlustahtele. Esimese lahingukogemuse puhul tulevat arvestada, et 25% koosseisust tahab ära joosta, 50% peidab ennast kaevikusse ja teeb püksi ning vaid järelejäänud 25% on võimelised tegutsema. On väheusutav, et ükski kommunikatsioon suudaks sellise probleemi lahendamisel asendada stressitaluvuse treeninguid. See on üks neist teemadest, kus kaitseliitlased peaksid üksteisele tõsiselt otsa vaatama. Kas me teame, kuidas meie kaaslased käituvad äärmusliku mitmepäevase kurnatuse tingimustes? Kas me ise oleme seda kogenud, et sellest vaimselt üle olla?

MADIS MINTEL

Võitlustahte peamised komponendid saab jaotada alateemadeks. Aga neist ning teguritest, mis ja kuidas võitlustahet mõjutavad, juba artikli järgmises osas.

5/2019

27


HaritUD SõDUr

„Aeg on meil tasuta käes, kuid hindamatu väärtusega. Sa ei saa seda omada, küll aga saad seda kasutada. Sa ei saa seda endale hoida, küll aga saad seda kulutada. Kuid kui aeg on läinud, ei saa sa seda enam kunagi tagasi.“ Harvey MacKay

mõteStatUD aeg –

meeSKonna Parim SõBer Tihti kuuleb, et aega ei ole piisavalt. Tõsi ta on, alati võiks ja tahaks teha rohkem. Teisest küljest aga saab korraliku planeeringuga kroonilist ajapuudust leevendada ning isegi aega „juurde osta“. Tekst: kolonelleitnant ANTTI VILJASTE, NATO Kirdediviisi ülema asetäitja nõunik

S

õjaväelise juhtimise vaatenurgast on tegemist üksuse ajaga, mis omakorda jaguneb ülema ja meeskonna ajaks. Aja planeerimisel lähtume ülema kavatsusest, millest tulenevad ka üksuse prioriteetsed tegevused ja eesmärgid. Neid silmas pidades saame aega paremini planeerida ning kiireid ja õigeid muudatusi oma ajagraafikus vajadusel selliselt teha, et meil n-ö „punane niidiots“ kaduma ei läheks ja ülema kavatsus saaks igal juhul täidetud. Aja võitu või kaotust tulekski vaadata üksuse ajasumma kaudu. Lihtne näide: kui ülem hilineb 10 minutit ja 30 meest rivis ootavad 10 minutit, siis teeb see kokku 300 minutit ehk üksusele läheb kaduma 5 töötundi. Kui üksuse 10 võtmeisikut on juhtkonna tunniajasel koosolekul, millest 30 minutit on mõttetu, siis 10 x 30 võrdub jällegi 300 minuti ehk 5 töötunniga. Üksuse jaoks on aga kaotus praegusel juhul palju suurem, sest kaotatud on ülemate aega, mis lumepalliefektina mõjutab omakorda alluvaid. Sellevõrra kannatab planeerimine, otsustamine jne. Siinkohal kordan üle kuldreegli „1/3 – 2/3“, mis tähendab, et alluvatele peaks jääma vähemalt 2/3 ülesande täitmiseks kuluvast ajast.

Kui ülem hilineb 10 minutit ja 30 meest rivis ootavad 10 minutit, siis teeb see kokku 300 minutit ehk üksusele läheb kaduma 5 töötundi. 28

5/2019

Selleks, et asjad oleksid käegakatsutavamad, võtame aluseks tabelis oleva näidisnädala, mille osad järgnevalt lahti seletan.

MÕTTETÖÖ

Tabelis on rohelisega märgitud planeeritud aeg mõttetöö tegemiseks – seda laadi mõttetöö, mis toetab eelkõige pikaaegsesse arengusse puutuvaid otsuseid, arendustegevusi jmt. Kui seda aega eraldi ei planeerita, siis seda aega ka ei ole. Teadus on kindlaks teinud, et hetkest, mil inimest töö juures häiritakse, kuni hetkeni, mil ta sama keskendunult suudab edasi töötada, kulub 20 minutit. See tähendab, et igasugused segajad tuleb selleks ajaks elimineerida. Segajatena võib käsitleda telefonikõnesid, „kiireloomulisi“ tegevusi, sõbralikke jutuajamisi jne. Eks igaüks teab ise paremini, milliste segajatega just tema kokku puutub. Kuna juba vanarahvas on öelnud, et hommik on õhtust targem, siis võiks rohkem keskendumist nõudvad tegevused jääda hommikusse, sest puhanud peaga tulevad paremad lahendused lihtsamini. Põhjuseks, miks ma rõhutan töörahu andmist mõttetööks, on seik, et igapäevane eestvedamine sisaldab endas suures osas võitlust lühiajaliste eesmärkide saavutamise ja pikaaegse strateegilise arengu vahel ning on väga suur kiusatus anda „sõrm kuradile“. Teisisõnu on lahingute võitmisest vähe kasu, kui hiljem kaotame sõja. Jõupingutuse jaotamise seisukohalt on oluline 80 : 20 põhimõte: 80% te-


PIXABAY

HARITUD SÕDUR

Esmaspäev

Teisipäev

Kolmapäev

Neljapäev

Reede

1. tund = 50 min + 10 min pausi

Koosolekuks valmistumine / admin. aeg

Mõttetöö

Mõttetöö

Koosoleku ettevalmistamine / admin. aeg

Mõttetöö

2. tund = 50 min + 10 min pausi

Juhtkonna koosolek – nädal käima

Mõttetöö

Mõttetöö

Juhtkonna koosolek – kokkuvõte / uue nädala asjad

Mõttetöö

3. tund = 50 min + 10 min pausi

Mõttetöö

Prioriteet 1 Otsustuskoosolek

Prioriteet 2 Arendustegevus

Mõttetöö

Prioriteet 3 Töögrupp

4. tund = 50 min + 10 min pausi

Mõttetöö

Järelmitega töötamine

Järelmitega töötamine

Mõttetöö

Järelmitega töötamine

Lõuna

Võib siduda kohtumistega meeskonnaga

Võib siduda kohtumistega meeskonnaga

Võib siduda kohtumistega meeskonnaga

Võib siduda kohtumistega meeskonnaga

Võib siduda kohtumistega meeskonnaga

5. tund = 50 min + 10 min pausi

Suhtlemine meeskonnaga

Suhtlemine meeskonnaga

Suhtlemine meeskonnaga

Suhtlemine meeskonnaga

Suhtlemine meeskonnaga

6. tund = 50 min + 10 min pausi

E-kirjad/kõned

Käimasolevad protsessid / jooksvad asjad

Olukorra hindamine / parendustegevuste planeerimine / tegemine / tagasiside

E-kirjad/kõned

Käimasolevad protsessid / jooksvad asjad

7. tund = 50 min + 10 min pausi

Aeg „tule kustutamiseks“ – ajakriitilised, kuid vähemtähtsad asjad

Vähem tähtsad jooksvad asjad

Aeg „tule kustutamiseks“ – ajakriitilised, kuid vähemtähtsad asjad

Vähem tähtsad jooksvad asjad

Vähem tähtsad jooksvad asjad

8. tund = 50 min + 10 min pausi

ÜF

Varuaeg

ÜF

ÜF

Varuaeg

5/2019

29


haritud sõdur

gevustele ei tohiks kuluda rohkem kui 50% jõupingutusest – siinses näites on nendeks igapäevategevused, rutiinid ja lühiajalised eesmärgid –, et jätta 50% jõupingutusest 20% strateegilistele asjadele – siinses näites on nendeks mõttetöö ja pikaaegsete eesmärkide täitmine.

KOHTUMISED JA SUHTLEMINE MEESKONNAGA

See on lahutamatu osa igapäevasest eestvedamise rutiinist ehk „hunti toidavad jalad“. Pataljoni ja kompaniid kabinetisügavusest ei juhi. Viimasel ajal kohtan aga järjest rohkem püüdu juhtida videokonverentsi, e-kirja ja telefoni teel. Kindlasti on nendel tegevustel oma koht eestvedamise abivahenditena, aga need ei asenda mitte mingil juhul vahetut meeskonnaga suhtlemist. Üks sõjaväelise juhtimise nurgakive on ka see, et liider on koos meeskonnaga lahinguväljal seal, kus on parasjagu kõige raskem. Lisaks peavad ülemad olema meeskonnale otsuste tegemiseks kogu aeg kättesaadavad ja samuti eeldavad ülemad, et kui neil on vaja, siis peab meeskond kohe valmis olema neid toetama. Ootused on mõlemas suunas õiged ja nii peabki olema, aga selles peituvad ka omad ohud. Pean siin silmas n-ö „lahtiste uste“ mõtteviisi, mis tänapäeval on kujunenud teatud liiki leadership’i dogmaks. Dogmad aga uinutavad. Siinkohal julgustan dogmadele kriitiliselt lähenema ning soovitan jälgida, et „avatud uste“ mõtteviis ei hakka pärssima organisatsiooni pikaaegset arengut ehk mõttetöö tegemist. Nii liider kui meeskond võiksid endalt kriitiliselt küsida, kas mul on vaja vastust kohe või äkki kannatab sellega 1–2 tundi oodata, sest tean, et liidril/meeskonnal on parasjagu käsil midagi olulisemat. Oluline on, et reeglid lepitakse ühiselt kokku, kõiki teavitatakse ja nii liider kui meeskond peavad reeglitest kinni.

OTSUSTAMINE

Otsuste tegemine on liidri leib. Mikrootsuseid teeme igaüks päeva jooksul mitukümmend – mida süüa, juua jne, kui aga peame otsustama strateegiliste asjade üle, siis nende otsuste ettevalmistamist ja ajastamist tuleb hoolikalt kaalutleda. „Hommik on õhtust targem“ põhimõte töötab ka siin.

KOOSOLEKUD

Koosolekuid tuleb pidada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, sest need on üksusele ajaliselt kõige kulukamad üritused.

Hetkest, mil inimest töö juures häiritakse, kuni hetkeni, mil ta sama keskendunult suudab edasi töötada, kulub 20 minutit. 30

5/2019

Ülema vaimsest ja füüsilisest tervisest sõltub kogu meeskonna hea käekäik ja tulemus. Fred Jüssi on öelnud: „Aeg on inimese väärtuslikem varandus. Kui sul ei ole midagi öelda, siis ära raiska enda ja ennekõike teiste aega.“ Sellest lähtuvalt tuleb mõelda, kas on kindlasti vaja koosolekut või saab asja ära ajada kohtumise, telefonikõne või e-kirjaga või mõnel muul viisil. Kui aga otsustad meeskonna kokku kutsuda, siis peab tegevus olema eesmärgistatud ja lõpptulemus selge. Koosoleku eesmärgiks võib olla: informatsiooni jagamine; tegevuste koordineerimine; juhiste andmine/saamine; otsuse tegemine jne. Ühel koosolekul võib ka olla mitu eesmärki, kuid oluline on, et koosolek on juhitud, seal on kohal ainult need, keda asi puudutab, ja nendegi puhul peaks olema paindlik, et inimesed osalevad, kuniks nende osalus on vajalik neile endile ja meeskonnale. Asjassepuutuvad peavad olema enne koosolekut varustatud vajaliku infoga, et nad ei peaks otsuseid või juhiseid „puusalt paugutama“. Informatsiooni esitlemiseks koosolekul ei piisa faktide esitlemisest, vaid informatsioon peaks olema esitletud kujul, mis vastab küsimusele „So what?“ ehk kuidas see kõik on seotud ülema kavatsusega. Probleemi esitleja peaks probleemile välja pakkuma ka vähemalt kaks teostatavat lahendust. Iga koosolek peab lõppema järelmite identifitseerimisega ja konkreetsete ülesannete püstitamisega koos tähtaegadega. Olukorra pidev hindamine, tagasisidestamine ning vajadusel korrigeerivate või parendustegevuste planeerimine ja elluviimine on järjepidev protsess. Vähemalt korra nädalas võiks pilgu peale visata, kus me oma asjadega oleme. Telefonikõned – millal teha olulisi telefonikõnesid? Tasub teada inimese päevaplaani, kellele te helistate. Võimalusel vältida esmaspäeva ja reedet. Kui ei ole aega kokku lepitud, siis planeerida kõne hommikupoolikusse või varajasesse pealelõunasse – täis kõhuga on inimestel tuju parem. Rutiinseid kõnesid ja jooksvaid asju saab loomulikult juhtida vastavalt vajadusele. E-kirjad ja tekstisõnumid on samuti terve teadus. Kindlasti on nendel oma koht juhtimise abivahendina, kui kasutada neid eesmärgipäraselt. Küll aga on need ka „parim viis üksteist mitte mõista“, sest nende sisu ja emotsionaalne alatoon võivad ju olla täiesti erinevad. Seetõttu peaks igal juhul olema eelistus nr 1 vahetu suhtlemine inimesega. E-kirjade ja sõnumite väärtus seisneb eelkõige ajaloo


HARITUD SÕDUR

KÜSI ENDALT JÄRGMISED NELI KÜSIMUST KÜSIMUS NR 1 – ELIMINEERI

Kas selle ülesande täitmine on hädavajalik? Kas see aitab mul saavutada lõppeesmärki? Kui JAH, siis liigu küsimuse nr 2 juurde. Kui EI – siis ära tee seda!

Olla tõhus ülesannete täitmisel, mis ei toeta efektiivselt lõppeesmärgi saavutamist, ei ole ju mingit mõtet.

KÜSIMUS NR 2 – LIHTSUSTA

Kas seda ülesannet on võimalik kuidagi lihtsamalt täita? Kui JAH, siis lihtsusta. Kui EI, siis liigu küsimuse nr 3 juurde.

KÜSIMUS NR 3 – AUTOMATISEERI

Kas seda ülesannet on võimalik automatiseerida? Kui JAH, siis automatiseeri. Kui EI, siis liigu küsimuse nr 4 juurde.

KÜSIMUS NR 4 - DELEGEERI

Kas seda ülesannet on võimalik delegeerida? Kui JAH, siis delegeeri. kui EI, siis selgita välja, mida peab selleks tegema, et seda saaks delegeerida.

talletamises, kui tegemist on teemadega, mis on pikemat aega päevakorral.

„TULEKUSTUTAMINE“

Mida paremini aega planeerime, seda rohkem on mõtestatud tegevust ja seda vähem „tulekustutamist“. Välistada me „tulekustutamist“ ei saa, sest kõik ei sõltu meist. Ehk siis vähem on rohkem – tehes vähem, kuid põhjalikumalt, väldime pikas perspektiivis määramatust ja ad hoc olukordi ning jõuame eesmärkideni kiiremini ja vähema närvikuluga. Vähemtähtsad ja jooksvad asjad, mida peab tegema, jätta võimalusel päeva teise poolde, sest need võtavad ajus vähem terabaite, mõtteenergiat ja jõupingutust. Varuaeg on kiirete ja ootamatute teemade lahendamiseks, sest selliseid tuleb ikka ette ja kui päev või nädal on 100% täis planeeritud, siis jääb puudu paindlikkusest, et asju vajadusel ümber mängida. Teemad hakkavad kuhjuma, mis omakorda tektiab stressi nii meeskonnale kui ülemale. Kui aga ootamatusi ei esine, saab aega muul moel kasulikult ära kasutada. Aega tuleb planeerida ka füüsilise vormi hoidmisele, sest ülema vaimsest ja füüsilisest tervisest sõltub kogu meeskonna hea käekäik ja tulemus. Tiheda ajagraafiku puhul võib lõunad ära kasutada koos meeskonnaga lõunatades vajalike teemade arutamiseks.

Viimasena, kuid mitte vähem tähtsana mainin pause. Pause võib teha nii, kuidas keegi on harjunud või teenistus võimaldab, näiteks paar-kolm pikemat, 20–30minutilist pausi päeva jooksul või 10 minuti kaupa iga tunni aja tagant vmt. Pausid on väga olulised nii ajule kui ka muidu närvisüsteemile, nende ajal peaks vältima keerulisi teemasid ja vestlusi, sest sellisel juhul ei ole enam tegemist pausiga.

NELI OLULIST KÜSIMUST

Alljärgnevalt väike praktiline tööriist, kuidas me saame endale aega juurde „osta“ ehk „Neli sammu vabaduseni: Elimineeri. Lihtsusta. Automatiseeri. Delegeeri.“ (Vt infokasti) Lühidalt öeldes: „Ära iial automatiseeri seda, mida saab elimineerida, ega delegeeri midagi, mida saab automatiseerida, sest sellisel juhul raiskad sa kellegi teise kallist aega.” See on kiire protsess, mis aitab mõelda ja muudab tegevused tõhusamaks ja efektiivsemaks. Selle kontseptsiooni on välja mõelnud Marc Winn. Esimene samm on saada lahti kõigest, mis ebavajalik. Kui palju ülesandeid me tegelikult PEAME täitma? Ja kui me leiame, et neid peab kindlasti täitma, siis kas neid pead täitma isiklikult sina? Või täpselt samal moel, nagu sina oled neid alati täitma harjunud? Paljusid ülesandeid, mida sa praegu täidad, võib ilmselt täita keegi teine, kuid kõigepealt tee kindlaks, et neid üldse tuleb täita. Siinse artikli kontekstis võiksid küsida endalt, kuidas ja kas mingi ülesanne toetab ülema kavatsuse täitmist. Kui palju aega suudaksid sa kokku hoida elimineerides, lihtsustades, automatiseerides ja delegeerides, kui sa tegeleksid tõesti ainult ülesannetega, mida ainult sina või sinu üksus teha saad või saab? Keskendu tõhususe asemel efektiivsusele. Olla tõhus ülesannete täitmisel, mis ei toeta efektiivselt lõppeesmärgi saavutamist, ei ole ju mingit mõtet. Nüüd, kus protsess on selge, jääb üle ainult seda igapäevaselt kasutada. Alustada võiks sellest, et vaadata üle ja analüüsida oma eelmise nädala või kuu ülesandeid ning esitada endale ülalpool toodud küsimused. Ja lõpetuseks, viide allikale küll puudub, aga keegi tark on öelnud, et „edukatel ülematel on küll aega vähe, aga kiiret ei ole — nad teevad rahulikult seda, mis on kõige olulisem“. 5/2019

31


MAAILMAPILK

EESTI –

SÕDUR PROPAGANDASÕJAS UKRAINA RINDEL Kuigi Eesti Vabariigi välispoliitikat peetakse kõigi riigikogu parteide ühisloominguks, on välisministri portfelli hoidnud erakondade välispoliitiline käekiri olnud üsna erinev. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

N

äiteks praeguse valitsuskoalitsiooni programmis pole isegi mainitud Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise vajadust. Samas langes viimane välisministrite vahetus aega, mil Eesti president Kersti Kaljulaid käis Kremlis, kus teda võttis kahe ministri saatel vastu president Putin.

jaoks lõppes Tartu rahuleping juba 6. augustil 1940, leidis sel tasemel kuulutamist esimest korda. 22. augustil 1991 meie iseseisvust tunnustades viitas Venemaa teatavasti üksnes Eesti Ülemnõukogu värskele otsusele. Seda tehti ajal, mil NSV Liit veel eksisteeris ja alles neli kuud hiljem sai Venemaast selle õigusjärglane.

Mõistagi oli Kremlil pärast seda põhjust ärrituda, kui uus välisminister Urmas Reinsalu lubas avalikult agiteerida oma Euroopa Liidu kolleege jätkama Venemaa-vastaseid sanktsioone. Samuti et nii valitsuskoalitsioonist kui ka väljastpoolt seda kuulutati, et see valitsus pole valmis sõlmima piirilepingut Venemaaga varem kokkulepitud tingimustel.

Sealtpeale on Venemaa Tartu rahulepingust kui säärasest ikkagi rääkinud ning vältinud rääkimist selle lõpetamisest. 15. mai avaldus aga paneb selgelt uude valgusesse kasvõi näiteks Tartu ülikooli varade tagasisaamise, mis on rahulepingus kirjas ja millisest õigusest on just sellega ühenduses räägitud.

TARTU RAHULEPING PRÜGIKASTI?

15. mail tegi Venemaa välisministeeriumi kõneisik Marina Zahharova avalduse, mis muuhulgas kuulutas järgmist: „Venemaa positsioon on hästi teada: Tartu rahuleping kuulub ammu ajaloole. Selle toime, nagu ka teiste Eestil 1920.–1940. aastani olnud rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas Nõukogude Venemaaga, toime lõppes 6. augustil 1940 seoses Eesti astumisega NSV Liidu koosseisu. Meie jaoks on see teema igaveseks suletud.“ Eks me kõik mäleta 1994. aastal alanud kemplemist Tartu rahulepingu mainimise või mittemainimise asjus piirilepingus, ent see, et Venemaa 32

5/2019

TANTS ÜMBER UKRAINA

Tõusetuvad muudki teemad – kui Tartu rahuleping lõpetas oma toime 1940. aastal, siis kuidas hinnata 10. detsembril 1917 Narva jõe mõlemal kaldal toimunud rahvahääletust, millise otsuse – Narva ja Narva-tagune liituvad Eestimaaga – kinnitas oma allkirjaga Vladimir Lenin isiklikult. Teadupoolest kasutati selle rahvahääletuse geograafilist haaret Eesti-Vene piiri kirjeldamisel Tartu rahulepingus. Teisisõnu – väiksemgi kõrvalekalle varasematest käsitlustest toob kaasa uued vaidlused ja just seda Moskva praegu ootabki. Ahvatlus kaasa lüüa on suur, ent tuleb taibata, et tegu on osaga

suurest mängust, mille nimeks on Ukraina saatus – kas see suurriik liitub Euroopa Liidu ja NATO-ga või jääb Venemaa mõjusfääri koos kõige sellest johtuvaga. Pole raske märgata, kuidas see Eestile esitatud väljakutsuv sõnum sobitub Venemaa viimaste kuude taktikaga teravdada suhteid kõigiga, kes Ukraina pärast peetavas võitluses on Kiievi poolel. Putin läks selgelt täispanga peale, kui ta pärast Krimmi silla ehitamist ja temale selgelt soodsa tulemusega lõppenud Ukraina presidendivalimisi otsustas anda Venemaa passid okupeeritud Donbassi alade kodanikele. Arusaadavalt tehti see otsus seisus, kus suur osa Euroopa poliitilisest ladvikust oli juba andnud nõusoleku Venemaa tagasivõtmiseks Euroopa Nõukogusse (vormistati 17. mail 2019 Helsingis). Kuna esimene sõnum passide jagamisest kõlas 25. aprillil, oli Euroopa Liidu valitsustel selgelt aega ümber mõelda, ent tuleb välja, et Putin jagab kord Venemaaga koostööle asunud eurotippude mentaliteeti paremini kui nood ise.

MIS ON GAASI HIND?

Mõistagi on kõige aluseks Venemaa gaasitorudest tulev rahaline ja majanduskasu. Torude möödami-


FREEPIK

MAAILMAPILK

nek Ukrainast – kus esimene selge sähvatus liitumiseks Euroopa Liiduga ilmnes 2004.–2005. aasta valimistel – otsustati veel 2005. aastal toimunud Venemaa, Saksamaa ja Prantsuse liidrite kohtumisel. Samal aastal algas Nord Stream 1 ehitus, mis viidi lõpule 2011 ehk siis pärast Venemaa agressiooni Gruusias (2008). Selleks ajaks oli ka avalikustunud, et tuleb teinegi topelttoru (Nord Stream 2) ja et Ukrainast minnakse mööda ka läbi Musta mere (South Stream). Gazpromi ja mitme Euroopa kompanii ühine ehituskontor avati 2015, Nord Stream 2 ehitus algas 2018 ja viiakse lõpule selle aasta lõpul. Teisisõnu – teise võrgustiku rajamine algas pärast Venemaa uut agressiooni 2014. aastal ja on ellu viidud paralleelselt sellega, kuidas Venemaa annekteeris Krimmi ja seadis end sisse Donbassis. Järgnevalt on Berliin ja Pariis olnud juhtideks nn Minski protsessis, mis pidanuks Kiievi ja Moskva lahendusteele suunama, ent lahendust ei paista kuskilt, küll aga on valminud või valmimas kõik gaasitorud.

„TÕDE” TELERIST

Kuivõrd tugev on Eesti koduõu, jätkamaks meie senist prioriteetseks kuulutatud suhtlemist Ukrainaga, sellele andis osalise vastuse 13. aprillil avaldatud Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse uuring 2800 16–20aastase eestivenelase mõttemaailmast. Selle põhjal on 51% neist veendunud, et praeguse seisu eest Donbassi ja Krimmiga vastutab Ukraina, vaid 6%, et Venemaa, ja 16%, et mõlemad.

Pole raske märgata, kuidas see Eestile esitatud väljakutsuv sõnum sobitub Venemaa viimaste kuude taktikaga teravdada suhteid kõigiga, kes Ukraina pärast peetavas võitluses on Kiievi poolel.

Sõja alustajaks peab Ukrainat 33%, USA-d 32%, Euroopa Liitu 7% ja Venemaad 6%. Mõtlemapanev on seegi, et 51% küsitletuist arvas, et sõjapõgenikke Ukrainast pole vaja vastu võtta, sellal kui selle toetajaid oli 24%. Selge see, et säärane ettekujutus on tekkinud eeskätt Venemaa Eestile suunatud telepropaganda mõjul – Moskva peamiste telejaamade päevauudiste vaadatavus Eestis on juba aastaid tagatud sellega, et nende keskele on paigutatud reklaamipaus, mida viimastel aastatel täidetakse üksnes Eesti kohta käiva reklaamiga. Ehk siis Ukrainas ja USA-s toimuva Kremli vaatevinklist selgitamise vahel reklaamitakse Eesti firmade tooteid ja Tallinnas toimuvaid üritusi. Reaalsus on seegi, et Eesti pole üritanudki säärast Venemaa mõjutustegevust teleekraanil vaidlustada või sellega seotud ärimeeste tegevusele piiranguid panna. Rääkimata omapoolsete ajalooõpikute koostamisest ja kirjutamisest. Peaks olema ilmne, et on viimane aeg lõpetada passiivne pealtvaatamine, sest võitlus mõjuvõimu pärast Ukrainas seisab veel ees. Ja sellesse mängu oleme tahes-tahtmata kaasatud ka meie. 5/2019

33


MAAILMAPILK

VENEMAA OHT:

VÄLJAMÕELDISED JA TÕDE Venemaa välispoliitilise kursi agressiivne iseloom 20. sajandi viimasel kümnendil on aksioom, mis ei vaja tõestust. Kõik algas väikesest „võidukast“ sõjast Gruusiaga 2008. aastal, millele järgnes Krimmi annekteerimine ja Donbassi okupeerimine 2014. aastal. Kuid Kreml sellega ei piirdunud, vaid hakkas aktiivselt sekkuma paljude riikide siseasjadesse eesmärgiga tugevdada oma juuresolekut ja võtta oma kontrolli alla paljud strateegiliselt olulised regioonid maailmas.

V

ladimir Putini poliitika rahvusvahelisel areenil täidab kaht ülesannet: Vene impeeriumi taastamine tänu naaberriikide alistamisele oma mõjule (sealhulgas ka territoriaalsed pretensioonid) ning ülemaailmse ohutusvööndi loomine riikidest, kes on huvitatud sõjalisest ja majanduslikust koostööst Moskvaga. Just nimelt Moskvaga, mitte Venemaaga, sest me ei räägi praegusel juhul mitte tavalistest riikidevahelistest suhetest, vaid pelgalt sidemetest eri riikide korrumpeerunud rahvus- ja ärieliitide ning Vladimir Putini lähikonna oligarhiliste struktuuride vahel.

VENEMAA TUGEVUSVARU

Esitan alguses lühikese anekdoodi: „Öelge, mida toodab Venemaa?“ – „Venemaa toodab suurriigi muljet. Muud ei tooda ta midagi.“ Õigupoolest toodab Venemaa naftat ja gaasi. Ostes neid, maksab Euroopa Vladimir Putini arveid. Kuid need varad on piiratud, mistõttu on Venemaa valitsus sunnitud otsima pikaajalisemaid võimalusi ellu jääda. Kremli agressiivse käitumise põhjus maailmaareenil on selge: tänapäeva Venemaal on arengu sisemised reservid ammendatud ning riikluse ja rahvusidentiteedi säilimise nimel tuli tal hakata otsima uusi ressursse väliskeskkonnast. Seetõttu on 34

5/2019

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, Venemaa ekspert

Venemaalt tulenev sõjaline oht täiesti reaalne. Sellest räägivad ja kirjutavad paljud eksperdid. Kuid leidub ka skeptikuid, kes omakorda jagunevad kaheks. Esimesse rühma kuuluvad venemeelsed tegijad, kes oma poliitiliste vaadete või majanduslike huvide tõttu püüavad istutada ümbritsevatesse inimestesse mõtet, et Venemaa on rahumeelsuse kants. Teise rühma skeptikud on veendunud, et Venemaa on savijalgadel koloss ning selle sõjatööstus on bluff ja müüt. Vladimir Putini hiljutised avaldused, et ta on

valmis vaenlaste kiuste muutma planeedi radioaktiivseks tuhahunnikuks, siiski hajutavad rahumeelse Venemaa müüti. Kuid eksib ka see, kes arvab, et Venemaa on juba kollapsi piiril. Tegelikult on Venemaal teatud tugevusvaru. See on seotud mitme teguriga. 1. Territooriumi suuruse järgi


MAAILMAPILK (17 mln ruutkilomeetrit) on Venemaa maailmas esikohal. 2. Rahvaarvu järgi (146 mln inimest) kuulub Venemaa maailma riikide esikümnesse. 3. Venemaa valduses on 20% maailma mineraaltooraine ressurssidest. 4. Venemaa valduses on 20% maailma mageveevarusid. 5. Venemaa on metsarikas riik: metsad hõlmavad 45% selle territooriumist. 6. Venemaal on suur tööstuspotentsiaal ja kõrgkvalifitseeritud spetsialistid. 7. Venemaal on nüüdisaegne sõjatööstuskompleks, arenenud tuuma- ja kosmosetehnoloogiad. Samas paigalseis turu ja demokraatia struktuuride arengus ning rahvusvahelised sanktsioonid, mis rakendati kindlate Venemaa ettevõtete ja füüsiliste isikute vastu, muudavad Venemaa olukorra ebakindlaks ja pingestavad järgmisi probleeme. 1. Depopulatsioon: 2018. aastal vähenes Venemaa rahvastiku arv esimest korda 10 aasta jooksul, seda 87 tuhande inimese võrra. 2. Töö madal tootlikkus, mis on kaks korda väiksem kui arenenud riikides. 3. Majandusse investeerimise vähenemine: 2018. aastal tõid investorid Venemaa ettevõtlusest välja 22,4 miljardit, kuid panustasid sinna vaid 15,9 miljardit dollarit. 4. Majanduslik paigalseis:

„Öelge, mida toodab Venemaa?“ – „Venemaa toodab suurriigi muljet. Muud ei tooda ta midagi.“

SKT kasvu kiirus ei ületa 1,5% aastas. 5. Elutaseme langus: alates 2014. aastast vähenesid Venemaa elanike reaalsed sissetulekud 15% võrra. Keskmine palk on 570 eurot kuus. 6. Vaesuse tase on kasvanud juba viis aastat ning 2018. aastal oli see 20%. Keskmine pension on 205 eurot. Elutaseme langus, lisandväärtusmaksu suurenemine 18%-lt 20%-ni, hindade kasv ja pensioniea tõstmine soodustavad inimeste rahulolematust. Siiamaani on kodanike protest Venemaal olnud passiivne. Kuid usaldus presidendi vastu on langenud 47 protsendilt 2018. aasta maikuus 33

protsendini 2019. aasta maikuus. Olukord Venemaal oleks võinud olla palju halvem, kuid Vladimir Putin suutis luua üsna elujõulise majandusmudeli, mis ühendab endas kõikehaarava korruptsiooni ja liberaalse rahandussüsteemi elemente. Anton Siluanov (rahandusminister), German Gref (panga Sberbank Rossii juht), Elvira Nabiullina (Venemaa Keskpanga esimees), Aleksei Kudrin (kontrollikoja juht) – need on inimesed, kes päästavad Putini režiimi lõplikust hukatusest. Mehhanismid on selged: vaba hinnakujundus, rubla ujuv kurss, aga ka eelarve reegel, mille järgi laekub eelarves ettenähtust kõrgema hinnaga nafta müümisest saadud müügitulu reservfondi. Sellepärast on Venemaa eelarve olukord stabiilne: nafta ja gaasi müügiga teenitud tulu on toorainehindade tugeva tõusu taustal hoogsalt kasvanud. Nii oli Venemaa eelarve sufitsiit 2019. aasta jaanuaris-veebruaris 2% SKT-st, mis annab 4,2 miljardit eurot; valuuta ja kulla reservid saavutasid 2019. aasta aprillis viieaastase maksimumi – 488 miljardit dollarit (kuigi 2008. aastal oli nende maht 596 miljardit dollarit); rubla kurss on stabiilne, nõudlus Venemaa väärtpaberite järele ületab pakkumise 3–4 korda. Ettevõtted töötavad, kauplused on täis toitu (kuigi selle kvaliteet on halvenenud), koolid, lasteaiad ja haiglad toimivad, palk ja pension makstakse välja õigel ajal. Kuni Venemaa rahval on olemas töö ja sissetulek, seni sotsiaalne plahvatus riiki ei ohusta ning Putin võib rahulikult magada.

VENEMAA SÕJALINE PORTREE

M

O

R DE

N

FI

RE

M AR

S.

N

ET

Venemaa juhtkonnal on olemas ressursid ja võimalused riigi sõjaväe arendamiseks ja tugevdamiseks. Vladimir Putini, nagu iga totalitaarvalitseja jaoks on riigi kaitsevõime esmajärgulise tähtsusega küsimus. See on seotud sooviga säilitada NATO riikidega ja eeskätt Ameerika Ühendriikidega pariteeti tuumarelva ja teiste tänapäevaste relvastusliikide, nagu täppisrelva ja targa relva, valdkonnas. Venemaa strateegid mõistavad suurepäraselt, et tulevikus ei võida sõjas mitte kõige võimsamad armeed, vaid kõige targemad masinad. Sellepärast käib viimasel aastakümnel Venemaa kaitsetööstuse / sõjatööstuse kompleksi ümberkorraldamine ja täiustamine. Venemaa sõjatööstuse süsteemi 5/2019

35


MAAILMAPILK Seega on Venemaa tegelikud sõjakulud palju kõrgemad, kui räägitakse ametlikes allikates. Loomulikult tuleb arvestada seda, et 20–30% rahalistest vahenditest, mida eraldatakse riigikaitseks, varastavad ametnikud ja sõjatööstuse ettevõtete juhid.

kuulub 50 integreeritud valdusettevõtet, mis hõlmavad 1350 sõjaettevõtet, kus töötab üle kolme miljoni inimese. Riigi kaitsetööstuslikke tellimusi täitvate ettevõtete koguarv on 19 tuhat. Need ettevõtted toodavad nii tsiviilkui ka sõjatoodangut, aga samuti toodangut, mis täidab kaht ülesannet. Peale selle tegutseb Venemaa sõjatööstuse valdkonnas mitukümmend uurimiskeskust, mis töötavad samuti sõjatööstuskompleksi huvides. Toon vaid mõne näite. Tuumarelvastust arendab ja toodab riiklik korporatsioon Rosatom, mis asub kümnes Venemaa kinnises linnas, sealhulgas ka minu kodulinnas Tomskis. Tomski lähedal asub kinnine linn Seversk, mis on kinniste linnade süsteemis kõige suurem – selles linnas elab üle 100 000 inimese. Severskis tegutseb Siberi keemiakombinaat. Selle tavalise nime taga peitub võimas kompleks, mis koosneb viiest tehasest ning on juba 60 aastat tegelenud uraani rikastamise ja relvaplutooniumi ümbertöötamisega. Raketi- ja kosmosetööstuse haru hõlmab 30 ettevõtet. Suurem neist on Almas-Antei kontsern, mis toodab õhu- ja raketikaitse süsteeme. 30 ettevõtet toodavad sõjaõhusõidukeid. Suurim tehas on OAO Vertoletõ Rossii (Venemaa helikopterid). Soomusväetööstus hõlmab 10 ettevõtet, millest võimsaim on Uralvagonzavod imeni Dzeržinskogo (Dzeržinskinimeline Uurali vagunitehas), mis asub Sverdlovski oblastis. Venemaa laevatööstuse 186 ettevõtet toodavad allveelaevu, veepealseid aluseid ja strateegilisi veealuseid raketikandjaid. Loomulikult maksab Venemaa militarisatsioon suurt raha.

1.

2.

3.

VENEMAA SÕJAEELARVE SALADUSED 2017. aastal kinnitas Venemaa valitsus relvastuse riikliku programmi, mille elluviimine on kavandatud aastaiks 2018–2027. Programmi eelarve on 270 miljardit eurot. Programmi eesmärk on varustada Venemaa armeed tänapäeva täppisrelvastusega, mis baseerub õhus, maal ja merel, samuti mehitamata löögikompleksidega. SIPRI andmetel oli 2017. aastal Venemaa sõjaeelarve suurus 64 miljardit dollarit ning 2018. aastal 61 miljardit dollarit. Kuid kõik need andmed tekitavad suuri kahtlusi, sest eelarve koostamise protsess Venemaal annab head võimalused manipulatsioonideks. 36

5/2019

4.

Ei tohi unustada, et rubla ametlik kurss on USA dollari suhtes 2–3 korda madaldatud. Kui võtta arvesse ostujõu pariteeti, siis kasvavad Venemaa sõjalised kulud hüppeliselt. Venemaa riigikaitsevaldkonna tõeline suurus on peidetud nn salajastes eelarveridades, mis hõlmavad 18% eelarve kuluosast ehk 50 miljardit dollarit. Analüütikud hindavad reeglina vaid föderaalse eelarve otseseid kulusid riigikaitsele ega võta arvesse piirkondlike eelarvete kulusid. Vaatame näiteks Rostovi oblasti eelarvet 2017. aastast. Sellesse piirkonda, mis külgneb Ukraina Donbassiga, on paigutatud 50 Lõuna sõjaväeringkonna väeosa ja allüksust. Just siit tungis 2014. aastal Venemaa armee Ida-Ukraina peale ning okupeeris selle osaliselt. Riigikaitseks ja -turveks on oblasti eelarves kavandatud 16 mln dollarit, maanteede hoolduseks, mida mööda liigub muu hulgas ka sõjatehnika, 200 mln dollarit ning relvastatud kasakasalkade ülalpidamiseks 50 mln dollarit. Ja see on vaid üks Venemaa 85 piirkonnast. Tihtipeale on riigikaitse kulud peidetud tsiviilobjektide ehitamisele suunatud föderaalprogrammidesse. Näiteks Krimmi silda, mis ühendas Venemaa okupeeritud Krimmiga, hakatakse kasutama ka sõjatehnika ja sõja-

5.

6.

otstarbeliste veoste kohaletoimetamiseks Sevastopolis, Belbekis või Džankois asuvatesse sõjaväebaasidesse ja lennuväljadele. Krimmi silla ehitamise eelarve oli neli miljardit dollarit. Osa teaduslikke uurimistöid, mida korraldatakse kaitseministeeriumi huvides, finantseeritakse sageli Venemaa Teaduste Akadeemia eelarvest. Venemaa valitsus osutab rahalist abi sõjaväekorporatsioonidele, kasutades selleks ka reservfonde. Näiteks tuntud Dzeržinski-nimeline Uurali vagunitehas, mis asub Sverdlovski oblastis, toodab vaguneid ja soomustehnikat. 2009. aastal ettevõte peaaegu pankrotistus. Venemaa valitsus eraldas 250 mln dollarit, et päästa tehas. Aastal 2017 tekkis ettevõtte vastu USA kehtestatud sanktsioonide tõttu sama olukord ning riigi kontrolli all tegutsev Gazprombank kustutas Uurali vagunitehase võlad summas 125 mln dollarit. Salajane relvakauplemine toob Venemaa sõjatööstuskompleksile hiiglaslikku varitulu, osa sellest jääb offshorearvetele ning osa investeeritakse arvestamata relvastuse tootmiseks, mis hiljem läheb müüki. Allikate järgi asuvad Venemaa salajased sõjatehased Venezuelas, Põhja-Koreas, Iraanis ning neid ehitatakse Süürias. Nende ettevõtete toimimiseks vajalik raha pärineb Venemaa eelarvest, eelarverealt „rahvusvaheline majanduskoostöö“. Samuti on välismaal töötavad Venemaa tööstusettevõtted, sh naftatööstusettevõtted, sunnitud Venemaa eriteenistuste surve all investeerima oma raha relvatööstusse.

Seega on Venemaa tegelikud sõjakulud palju kõrgemad, kui räägitakse ametlikes allikates. Loomulikult tuleb arvestada seda, et 20–30% rahalistest vahenditest, mida eraldatakse riigikaitseks, varastavad ametnikud ja sõjatööstuse ettevõtete juhid. 2018. aastal avastas Venemaa Kontrollikoda korporatsioonis Roskosmos rikkumisi 10 miljardi euro suuruses summas. Aastal 2019 teatas Venemaa peaprokuratuur 22 mln euro varastamisest sõjaväekorporatsioonidest Rosteh ja Roskosmos. Siiski jätkub ülejäänud


MAAILMAPILK rahast, et viia ellu Venemaa juhtkonna seikluslikke plaane.

PUTINI LEMMIKMÄNGUASJAD

Putini režiimi strateegia on plaan, kuidas vallutada maailma kahe etapiga. Esimene etapp on hübriidsõda, mille eesmärk on nõrgestada NATO riike seestpoolt. Pärast seda annab Venemaa väljastpoolt löögi, mis purustab Euroopa ja Ameerika nagu mädanenud pähkli koore. Sellepärast teeb Venemaa destabiliseerivaid erioperatsioone ühel ajal nii Euroopas kui ka USA-s ning suurendab samal ajal nii konventsionaalsete kui ka massihävitusrelvade varusid. Tuumarelv on Venemaa suurim lootus võitluses globaalse domineerimise eest. Seepärast tutvustab Vladimir Putin erilise uhkusega avalikkusele Venemaa raketiehitajate uusimaid arendusi. Kuue aastaga kasvas tiibrakettide arv Venemaa armees 30 korda. Varsti läheb seeriatootmisse mandritevaheline ballistiline rakett, millel on hüperhelikiirusel liikuv lõhkepea Avangard. 2019. aasta lõpus on Venemaa sõjalaevastiku koosseisus tuumaallveelaev Vürst Vladimir, mille peamiseks relvastuseks on Bulava klassi mandritevahelised ballistilised raketid. Armee ootab uusi tanke T90, viienda põlvkonna hävitajaid Su-57 ja uute helikopterite Mi-28NM partiid. Suurtükivägi on moderniseeritud ja varustatud 152 mm liikurhaubitsa 2С19 Msta-S ja selle modifikatsioonidega ning liikurhaubitsaga 2С3М Akatsia. Lisaks on suurtükiväel olemas 122 mm liikursuurtükk 2С1 Gvozdika, aga ka Nona tüüpi suurtükk. Võimaliku vaenlase soomustehnika tabamiseks varustati Venemaa armee tankivastaste raketikompleksidega Metis, Konkurss, Fagot, Kornet, Hrisantema ja Šturm-S. Tuletäpsuse parandamiseks juurutati automatiseeritud tulejuhtimissüsteem (ASUNO). Suurt tähelepanu osutab Venemaa sõjaväejuhtkond ka sõjaväe allüksustele

Arktikas. Venemaa kaitseministeeriumi juht armeekindral Sergei Šoigu teatas 2019. aasta aprillis toimunud kaitseministeeriumi kolleegiumi istungil, et aastaks 2019 plaanitakse moderniseerida 106 sõjalennuvälja. Erilist tähelepanu pööratakse Arktika lennuväljade võrgustikule. Piki Venemaale kuuluvat Arktika rannikut ehitatakse kümneid sõjaväelinnakuid, et paigutada sinna väeosi ja ühendeid. See võimaldab paigutada sinna uue Põhja laevastiku õhukaitseväe ühendi, sh ka ranniku raketikompleksid Bastion. Arktikas luuakse tänapäevased peatuspaigad projektide Jasen ja Borei käigus loodud uusimate tuumaallveelaevade jaoks. Nii lahendab Venemaa kolm ülesannet. Esiteks lühendab ta mandritevaheliste ballistiliste rakettide lennuaega USAsse ja Kanadasse põhjapooluse kaudu. Teine ülesanne on Venemaa soov laiendada majandushuvide ala Arktikas. Kolmas on Kirdeväila kui Trans-Siberi raudtee alternatiivi ohutuse tagamine, sest seda ähvardab Hiina võimalik ekspansioon. Süüria sõjaoperatsiooni käigus katsetas Venemaa armee uusi raadioelektroonilisi võitlusvahendeid. Pärast translatsioonijaamade asukoha väljaselgitamist luure abil summutati need raadioelektroonilise meetodiga, et luua raadioelektrooniline blokaad relvarühmituse dislotseerumise piirkonnas. Seejärel saadeti relvarühmituse liikmete mobiiltelefonidele välikomandöri nimel sõnum käsuga taanduda teatud kohta. Pärast seda avati rühmituse pihta tuli ning kasutati ka raadioelektroonikarelvastust. Digitaalsete sidevahendite kahjustamiseks tabati DMR-standardi abonenditerminale. Raadioelektroonilise blokeerimise ja linnade blokaadi käigus summutati raadiovahenditega mobiilside satelliitsüsteem ning samal ajal kahjustati raadioelektroonilise meetodiga VHFraadioside. Esimest korda lülitati kaugmeetodiga välja mobiilside, traadita ja traadiga internet nii kogu linnas kui ka selle osades.

Loomulikult ei ole Venemaa ainuke riik, millel on olemas tuumarelv ja mis ajab agressiivset välispoliitikat. Kuid see on ainuke riik, mis soovib lõhestada maailma ning surub oma mõju peale relvaga.

VENEMAA OHT EI OLE NALI

Olen suhelnud Eesti kaitseväe sõjaväelastega ning aru saanud, et paljud neist hindavad Venemaa sõjavõimeid muiates. Eesti ohvitserid Putini propagandat ei usu. Tõepoolest, nii Nõukogude Liidus kui ka Venemaal ei vastanud info riigi sõjajõust alati tõele. Kõik me mäletame, kuidas takerdus Nõukogude armee Afganistanis, kuidas seiskus Kremli lähedal uusim Vene tank Armata. Kukuvad raketid kosmonautidega, hiljuti juhtus õnnetus uhiuue Venemaa lennukiga SSJ 100. Põhjus peitub selles, et Venemaa aparaadiehitus on tehnilisest seisukohast maha jäänud, kasutatakse Hiinas toodetud detaile, töölised ja insenerid on vähekvalifitseeritud. Samas ei vähenda see reaalset Venemaa ohtu. Isegi üks tuumalõhkepea on võimeline hävitama miljonilinna ning Venemaa on relvastatud 1400 tuumalõhkepeaga. Isegi kui üks Venemaa sajast raketist jõuab Londonini, viib see maailma tuumaapokalüpsise piirile. Loomulikult ei ole Venemaa ainuke riik, millel on olemas tuumarelv ja mis ajab agressiivset välispoliitikat. Kuid see on ainuke riik, mis soovib lõhestada maailma ning surub oma mõju peale relvaga. Majanduslikus mõttes on Venemaa nõrk, ent sõjalises mõttes ohtlik nagu katkuhaige keskaegses linnas. Viimasel ajal on sõjalised meeleolud Venemaal tunduvalt tugevnenud. Mais 2019 korraldas Vladimir Putin mitu koosolekut, kus arutati Venemaa kaitsevõime suurendamise küsimusi. Koosolekute käigus esitleti uusima seniit-raketikompleksi С-350 Vitjaz seeriatootmiseks valmis näidiseid, sõjaväelaste eksoskeletiga varustust Ratnik, automaate АK-12. Kinnises režiimis arutati hüperheli- ja kliimarelvastuse arendamise küsimusi. Venemaa sõjavõimeid ja Kremli valmidust enesehävitamiseks ei tasu üle hinnata. Alahinnata seda ka ei tohi. Kui tuumariiki juhib ebaadekvaatne liider, kes hoiab kätt punasel nupul, siis on maailm alati ohus. Selle vastu aitab vaid üks – lääneriikide kaitsevõime tugevdamine ning Putini ja tema agressiivse poliitika ohjeldamine. Artikli ettevalmistamisel on kasutaud ajakirjade Armeiski Sbornik (Armee Kogumik), Voennaja Mõsl (Sõjaline Mõte), ajalehe Krasnaja Zvezda (Punane Täht) ja Venemaa Kaitseministeeriumi portaali materjale ja pilte. 5/2019

37


RAHVUSARHIIV

RAH VUS ARH IIV

AJALUGU

res. Seltskondlike

Aukülalised võidupüha tähistamisel Tartus 23. juunil 1934. Vasakult: professor Jüri Uluots, Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp, professor Ants Piip, Jaan Tõnisson ja Tartu linnapea kindralmajor Aleksander Tõnisson

4 Kalevipoja samba juu e Tartus 23. juunil 193 Võidupüha tähistamin aduse puiesteel ndajad lippudega Vab organisatsioonide esi

VÕIDUPÜHA PARAAD:

KUS SIIS VEEL, KUI MITTE TARTUS!?!

Tänavu võõrustab võidupüha paraadi Tartu. Igati paslik koht, sest just sellest linnast on pärit kindralmajor Ernst Põdder, kellel oli juhtiv roll selles, et eestlaste väed 100 aastat tagasi Lätis Võnnu all Landeswehri võitlejatel selja põhjalikult prügiseks tegid. Tekst: MERIKE JÜRJO, Kaitseliidu vanematekogu liige

Hommikune võidupüha tähistav vabaõhuaktus Tartus 23. juunil 1935. Sõjainvaliidid lippudega Vabaduse puiesteel

38

5/2019

III võidupüha tähistamin e algas Tartus 23. juu nil 1936 hommikuse orkestrite mänguga kolmest kiri kutornist. Pärastlõunal kella 17 ajal saabusid Motoklub i ja Kaitseliidu liikmed võidutulega

RAH VUS ARH IIV

RAHVUSARHIIV / VULFAS ŠURAS


IIV

V

ihatud baltisaksa parunite üle saavutatud võidu tähistamiseks andis diviisiülem kindral Põdder kohe välja päevakäsu, tähistamaks võitu eestlaste põlise ja äraandliku vaenlase üle: „... Täna kell 8.30 on soomusrongide dessandid ja 3. diviisi väeosad Võnnu linna ja tema ümbruskonna oma alla võtnud. Vaenlase kaotused väga suured. Eesti Vabariigi rahvavägi, vaatamata meeleäraheitliku vaenlase vastupanu peale, tungib edasi lõuna poole. Iseäralikku vahvust kahepäevastes lahingutes on soomusrongide divisjonide osad üles näidanud. Palun korraldusi teha, et saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakondades saaksid lipud välja pandud ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime pandud.“

Võidupüha paraad Tartus 23. juunil 1994. Eesti Vabariigi president Lennart Meri annab võidutule üle Kaitseliidu Tartu maleva pealikule nooremleitnant Aivo Kaptenile

KAITSE LIID U ARH

KAITSELIIDU ARHIIV

AJALUGU

Võidupüha paraa d Tartus 23. juunil 1994

KAITSELIIDU ARHIIV / IVAR JÕESAAR

EESTI KAITSEVÄGI

Ning täpipealt vastavalt Põdderi käsule ongi Tartu linnas läbi aja loo mitmeidsetmeid kordi võidupüha paraade toime pandud.

Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 2011. aasta võidupüha paraadil Tartus Kaitseliidu Pärnumaa maleva võitlejaid tervitamas

Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilise malevkonna kaitseliitlased võidupüha paraadi eel 2011. aastal 5/2019

39


AJALUGU VABADUSSÕJA 100. AASTAPÄEVA MEENUTAMISEKS JA MÄLESTAMISEKS AVALDAME ESMAKORDSELT KAITSE KODU! 1928. AASTA 4. JA 5. NUMBRIS ILMUNUD M. I. JA K. KAASIKU MÄLESTUSED VABADUSSÕJA PÄEVILT.

ÕPPURINA KODU KAITSMAS – PÄEVAMÄLESTUSI VABADUSSÕJA ALGPÄEVIL Kui 12. novembril 1918. a. Tartus kommertskooli ruumes poolavalik koosolek peeti, kus kooliõpilasi üles kutsuti kaitseliitu astuma, leidis see elavat vastukaja õppurite seas, kes suurima vaimustusega esimestena vabatahtlikult astusid kaitseteenistusse.

N

Tekst: M. I.

KAITSE KODU!

ii asutati peale Treffneri gümnaasiumi lendsalga novembri lõpul ka kommertskooli löök-salk, kuhu kogunes enamik vanemate klasside õppureid. Organiseerijaks ja õhutajaks oli kaasvõitleja ja viimase klassi õppur endine vene gardemarin Evald Mägi (praegune Tartu maleva õppurmalevkonna pealik), kes hiljem kinnitati ametlikult kommertskooli lööksalga ülemaks.

40

5/2019

Staabi asukohaks ja meeskonna ruumideks said kaubanduskooli kaks klassituba ja saal For-tuna tänaval. Staabi kantseleis ei puudunud ka oma kirjutusmasin, millel trükiti salga päevakäsud juhtnöörid ja ettekirjutused.

ÕPPUR-KAITSELIITLASENA LÖÖK-SALGAS

Üks esimestest korraldustest oli käsk salga liikmetele alaliselt asuda salga ruumidesse, et ,,kasarmueluga harjuda ja igal ajal olla kättesaadaval ning teguvalmis“, nagu


AJALUGU päevakäsk kõlas. Selleks ehitati pinkidele narid, toodi õled ning kodunt magamisriided. Kõike tehti heameelega, sest see oli huvitav, ning kes ei tahtnud „sõdurit mängida“? Varustus oli kõigil oma; püssid, padrunid anti 31. nov. kaitseliidu staabist, päeval, mil kõik kaitseliidu tunnistused kätte said. Tunnusmärgina kandsid lööksalga kaitseliitlased vasakul varakal rohelist nurka, teravotsaga allapoole. Siis tulid õppused kooli hoovil, mida toimetas lipn. Lõoke, kes oli Treffneri gümnaasiumi lendsalga juhiks, kuna meie lööksalga tegelikuks juhiks jäi ikkagi E. Mägi. Tema määras ja saatis kaitseliidu staabi nõudmise peale patrullid ja valvepostid. Sakslaste lahkumise ajal Tartust muutus valveteenistus eriti raskeks. Tuli saata kõvendatud patrulle tänavaile, eriti ööseti; valvati ladusid, autosid, aeroplaane jne. Samal ajal tulid väerinnalt ikka halvemad teated. Nende otsekohesteks toojateks aga olid väejooksikud, keda meie salk ühel ööl püüdmas käis, kui nad rongilt tulles Vallikraavi tänavat pidi linna kõmpisid. Neid ümber piirates kukkusid mehed peaaegu nuttes hädaldama: ... „kuidas me vastu hakkame, neid nii palju ja lasevad kuulipildujatest mis hirmus, aga meil padruneid pole“ ... jne. Iseenesest päris õige iseloomustus meie vägede tookordsest seisukorrast, kuid ka selge näide, kui vähe tahtmist ja usku oli veel vanematel sõduritel sõja kordaminekusse. 19. detsembril, päev peale sakslaste lahkumist, kolisime komandantuuri ruumidesse raekoja kõrvale, kus meile ühtlustamise mõttes ja ka välispidise mõju tõstmiseks Saksa kiivrid pähe anti. See peakate aga sobitas meile peagi vaenlasi. Raudkiivrites ja roheliste nurkadega varukatel liikuvaid patrulle hakati pidama Balti pataljoni osadeks. (Tegelikult oli Balti pat. juba Tartust lahkunud). 20. detsembril, kui mitmel pool rüüstamised lahti puhkesid, leidis aset sündmus, mis ühele osale meie meestest oleks saanud peaaegu saatuslikuks.

tu tunne asus rindu. Päeval saadud teadete järele pidid enamlikud väed ainult kümmekond versta veel linnast olema ... Teada oli ka, et samal ööl peame linna maha jätma, kuid meie rahutuseks mingit teadet ega ka vahetust ei tulnud. Rühmavanem Viks läks tapamajja, et telefoniteel komandantuurist olukorra üle selgusele jõuda. Seisime jaama ja tänava vahelisel platsil — vahid muidugi välja arvatud — ja pidasime isekeskis seisukorra üle nõu, — kui korraga pea jaama poolt pimedusest suurem kogu nähtavale ilmus. Hüüdele „kes tuleb?“ vastati: „Vahetus!“ Kohe selle järele kostsid tasemalt öeldud sõnad: „Rahulikumalt, seltsimehed!“, mis igatahes ei käinud meie kohta, sest enne kui asjast aru saime, lagunes liginev inimmass laiali ning meid ümbritses silm silma vastu hallides sinelites sõdurite salk. Kõlas käsk: „Sõjariistad siia!“ Teha polnud midagi — iga meie mehe juures oli paar sõdurit, kes taskutes kobades revolvreid otsisid peale seda, kui püss, padrunid ning granaadid olid ära võetud. Siis käsutati meid ritta ja „marss“ konvoi saatel linna poole. Uulitsal ootas kahtlastest isikutest ja punaste poolehoidjatest koosnev rahvahulk, kes sajatustega ja ähvardustega meid vastu võttis: „Oksa puua! Maha Balti parunid!“ ning mõnegi minu kaaslase nina all vaikus rusikas või matsatas selg. Kuid täielise peksuni meie vangistajad siiski minna ei lasknud, rahustades pealetungijaid lubadusega, et meie karistusest nii kui nii ei pääse. Meile jäi muidugi selgusetuks, mis süüteo olime õige korda saatnud. Kes meie vangistajad olid, saime hiljem teada — need olid 2. jalgväe polgu mässulised sõdurid 6. ja 7. roodust. Jõudsime sihile — mässuliste staapi. Siin kirjutati nimed üles ja algas nõupidamine, mis meiega peale hakata. Arvamised läksid mitmeti lahku. Enamjagu soovitas lihtsalt kinni panna, mõned hääled nõudsid ka oksatõmbamist. Seal võtsid meist mõned jutukamad südame rindu ja püüdsid mõne leplikuma mehega kõnelusse astuda. Katkendlikkudest, kuid ägedatest süüdistustest saime aru, et meid kõigepealt peetakse Balti pataljoni meesteks, teiseks — süüdistatakse ühe nende sõduri surmas ja paari või kolme haavamises, kes teatavasti enne meie tulekut vahilolevate kaitseliitlaste poolt suusõnalisi hoiatusi tähele panemata jättes haavata said, — peaasjalikult aga leiti süüdi nende meeste laiali ajamises, kes laduvarandusi üle võtta ning rahvale välja jagada olevat tahtnud, mis pursuid oma isiklikuks tarviduseks linnast välja vedavat.

Nimelt läks uue raudteejaama juures olevates ladudes (Kastani ja Pihkva tänavate vahel) rüüstamine lahti. Telefoniteel kutsut! abi. Komandantuurist saadeti rühm meie mehi — umbes 12 meest õppur Viksi juhatusel — rüüstajaid laiali ajama. Kiirmarsil pärale jõudes nägime mehi ja naisi ning isegi sõdureid moosi tünne veeretamas ja suhkru- ning Uulitsal ootas jahukotte tassimas. Suurem osa jooksis meie lähenemisel kohe laiali, kuid kahtlastest mõnelt sõdurilt tuli peaaegu maadeldes isikutest ja punaste saak käest ära võtta. Asusime jaama, ümbrusse pandi vahid välja. Käsu järele pidime kuni korralduseni siia jääma. Ligines õhtu. Päevane kära andis maad täielisele vaikusele. Veidi imelik ja rahu-

poolehoidjatest koosnev rahvahulk, kes sajatustega ja ähvardustega meid vastu võttis: „Oksa puua!“

Püüdsime selgeks teha, et oleme õppurkaitseliitlased ja ainult korra alalhoidmiseks käsu peale välja tulnud, mille tõttu meie ometigi ei või olla vastutavad. Peaosa meie vabanemises aga mängis üks tundmatu roodukirjutaja, kes otsustavalt meid võttis oma kaitse alla ning peale pikemat salajast kõnelust oma seltsimeestega meid kõiki staabi ruumidest välja viis. Tähe tänavat pidi kiirelt 5/2019

41


AJALUGU kesklinna kõmpides seletas ta meile teel, et ta oma roodu poliitilisi vaateid ei poolda ja sugugi enamlane pole, kuid olevat sunnitud seal teenima. Vahepeal oli komandantuuris ettevalmistusi tehtud meie vabastamiseks kas või jõuga. Vangistamise teate olid toonud õppur k.-l. Viks ja teised, kel õnnestus põgeneda, seistes vangistamise silmapilgul kaugemal. Meie heategija-kirjuta j a, kes meid tänaval liikuvate enamlikkude patrullide pärast (need olid juba väljas!) saatis, lahkus Riia tänava kohal ning vahejuhtumisteta jõudsime komandantuuri. Lahkumise silmapilk oli käes. Kell lõi 5. kui 21. detsembri varahommikul õudselt kõlavate tulekahjukellade helina saatel (põles Kastani tänaval viinaladu) raekoja eest liikuma hakkasime. Ees moonavoorid, järel korralikkudes ridades tulevased noored sõjamehed — kommertskooli k.-l. lööksalga ja Treffneri gümnaasiumi k.-l. lend-salga liikmed juhatajatega eesotsas; peale selle üksikud linna ja maakonna kaitseliitlased ühes ohvitseridega (linna ja maakonna k.-l. ülemad — leitnandid Gnadenteich ja Kuperjanov, linna k.-l. jaoskondade ülemad al.-kpt. 0. Eller, leitn. Libene ja teised).

ÕPPURSÕDURINA LÕUNAVÄERINNAL

1. jaanuaril 1919. a., kui olime vahepeal tegutsenud Põltsamaa ümbruses ja meid sealt toodud Viljandi, tehakse meile teatavaks, et oleme ümber nimetatud sõduriteks ning kuulume nüüdsest peale Tartu kaitseliidu pataljoni, millem1. roodu moodustavad Treffneri gümn. lendsalga liikmed. Roodude ülemateks on määratud al.-kpt. Eller ja leit. Libene. Meie organisaator ja senine juht E. Mägi lahkus 1. jaan. õhtul, et minna teenima s.-l. ,,Lembitule“. Jumalagajätuks korraldasime kohvilaua, kus pataljoni ülem n.-ltn. K. Einbund pidas poliitilise momendi kohase kõne. Järgnevad päevad läksid harjutustes ja valveteenistuses mööda, kuni 4. jaan. pärast lõunat korraga tuli käsk seada sõjariistu ja sõitevalmis, et „polgumeestele“ Kärstna alla appi minna. Sõitsime kähku linnast välja, kuid peatusime 18 km. Viljandist Raassilla kõrtsi juures, kus jäime öömajale. Siin viibisime ka järgmise päeva.

mõisa poole. Vastastikune äge tulevahetus kestis päeva läbi. Polgumehed lasksid paremal tiival suurtükist (nagu hiljem selgus, oli see ltn. G. Leetsi kahur). Vasakul tiival ajas meie 10-meheline salk mõisa ligidalt veskist enamlased minema. Samuti tappis nende tuli kaks enamlast kruusaauku kuulipilduja juures, ülejäänud põgenesid, jättes kuulipilduja paigale. Pimeduse tulekuga lakkasid polgumehed laskmast, vist taandudes metsa, kuna siis kogu põrgutuli koondus meie peale. Meie padrunid olid ka lõpukorral ning pimedus suurenes. Anti käsk tagasi tõmbuda. Tegime seda aegamööda, saates metsast veel kuule mõisa peale, et mitte järsku laskmist lõpetada. Peatusime Petsu talus, kus päevase paastumise järele süüa saime, ning puhates kl. 11-ni õhtul sõitsime Kannikani külla tagasi, kust hommikul välja tulime. Järgmisel päeval kuulsime, et enamlased öösi Kärstna mõisa maha jätnud ja 18 km. taganenud. Meie väed on hommikul mõisa vallutanud. 8. jaanuari hommikul vara sõitsime Helme poole läbi Mustla alevi, Tarvastu, Vana- ja Uue-Suislepa küla ning peatusime Pikasillal metsas teede harude juures, mis viivad Tartu ja Valka. Tõrvas lõid meie väed enamlasi ning meile oli tehtud ülesandeks sulgeda nende taandumisteed. See lootus ei läinud mõnesugustel põhjustel täide ning hommikupoole ööd tulime Künnikurru tagasi. Selleks puhuks oli meie esimene ülesannete tsükkel läbi ning 9. jaanuaril kutsuti meid Viljandisse tagasi, kus meid pataljoni ülem K. Einbund tervituskõnega vastu võttis: Soovis õnne ja saime kiita. Tundsime ise ka oma südames, et end oma esimesel esinemisel kodumaa kaitseks küllalt vääriliselt ülal olime pidanud, ühtlasi kuulsime, et 8. jaan. olime nimetatud Tartu vabatahtlikkude pataljoniks. 10. jaanuaril tulid rõõmustavad teated, et enamlased igal pool taganemas. Tõrvast on nad välja aetud. Kuni Jõgevani kõik meie käes.

Järgnevatel päevadel jätkasime poolelijäänud sõjaväelist 6. jaanuari hommikul kl. 8 algas sõit Kärstna mõisa poole. õppust, kuni tuli käsk pataljon rindele Meid oli 60—70 meest al.-kpt. Elleri saatmiseks korda seada. ja al.-kapt. A. Martinsoni juhatusel ja 1. „Madsen“. Kell 10 jõudsime mõisa 13. jaanuaril kell 24 sõitis terve pataljon lähedasse metsa, kuhu jäeti hobused, — 120 meest — küüthobustel Viljandist kuna mehed ahelikus mõisa poole Virtsjärve kaldal olevasse Vaib1a mõisa, Kohe algas liikusid. Kohe algas sealt meie peale kus 1. roodu vahisalkadel oli väike kokkukuulipildujatuli. See oli meie noorte sealt meie peale põrge enamlastega. esimene ristimine — tulega, esimekuulipildujatuli. ne kuulide muusika kõrvadele. Järk Järgmisel hommikul sõitsime edasi JõeSee oli meie noorte jooksus jõudsime metsaservale, kust suhu, sealt juba jala edasi marssides läbi avanes vaba vaade mõisa peale. Meie esimene ristimine Rakke küla õhtuks Sangla mõisa, kuhu ees väljal oli küün, kust üks enamlaste — tulega, esimene jäädi ööseks. kuulipilduja tuld andis. Avasime sinna kuulide muusika vastutule. Kohe vaikis kuulipilduja 17. jaanuari varahommikul liikusid meie 2 ning küünist kihutas hobune reega kõrvadele. roodu Rannu mõisa peale, kus kohalikkude 42

5/2019


KAITSE KODU!

AJALUGU

elanikkude jutu järele pidi olema paarsada enamlastratsanikku. Hakkas juba valgeks minema, kui silmasime mõisat. Mõisa lähedal asuva tuuliku juures oli enamlaste vahipost, kes tuld andes põgenes. Tuulikusse saeti üles meie automaatpüss „Madsen“, mis hakkas mõisat tulistama. Samal ajal liikusid ahelikud kaares mõisa peale. Peale lühikest tulevahetust lahkusid enamlased mõisast, kuhu meie triumfeerides sisse marssisime. Lahingus sai surmavalt haavata 1. roodu veltveebel B. Koškin ja surma 2. roodu õppur-sõdur O. Ahas, kes esimesena mõisa tormates langes ühe hiinlase äraandliku kuuli läbi. Vangi langes 2 hiinlast, — üks neist saadi mõisa toast kapist kätte, — ja 3 venelast, neist 2 haavatut. Sõjasaagiks mitu ratsahobust ja sadulat. Samal päeval läksid pataljoni varahoidja K. Reimann ja velsker Viil Valguta apteeki arstirohte ja sidemeid tooma, kuid sattusid enamlaste kätte ja tapeti metsikult ära. 18. jaanuaril peale lõunat liikus pataljon Valgutasse ja sealt edasi Rõngu poole. Teel vangistasid meie luurajad 4 enamlast, kes ise väga hästi relvastatud olid. Ühele meie roodu piiluriie, nimega Neljandik, juhtusid ootamatult kolm ratsanikku-enamlast vastu ning ta pidi neile äärepealt vangi langema. Neljandik ei kaotanud meelt, hüppas kraavi ja andis tuld. Ratsanikud põgenesid. Külmaverelisuse eest „ülendasid“ kaasvõitlejad ta „Kolmandikuks“. Rõngu mõisa ja edasi ka alev olid tühjad. Alevi kohal jooksid 4 teeharu kokku: Tartust, Pukast, Valgast ja Viljandist. Nendele teedele pandi välja välivahtkonnad ja valvetõkked 2. roodust, kuna 1. rood asus tahapoole Rõngu mõisa peakorterisse.

Öösi tungisid ratsa-enamlased neli korda meie roodu seisukohtadele peale, kuid löödi igakord tagasi. Pidime kogu öö vinge tuule käes kraavis valvama. Surma sai 2. roodu õppur-sõdur E. Nieländer. Hommikuks taganesid punased kaugemale. Nende üksikud ratsanikud liikusid veel metsi mööda. Kaks ratsanikku lasti meie meeste poolt maha, kui nad majale liginesid, kus olid meie mehed. Veidi hiljem lasti alevis jälle üks punane maha, kes teel meie meestele vastu tuli ja neid omadeks pidades hüüdis vene keeles: „Seltsimehed, kust te olete?“ Samal päeval, s. o. 19. jaanuaril, peale lõunat aga tuli kui pikne selgest taevast äge pommitamine kahest küljest Rõngu mõisa peale ja pealegi lühida maa pealt. Seisukord muutus halvaks. Taganesime Rõngust Valgutasse. Järgmisel päeval aga kordus sama lugu: suurtükkidest lasti Rõngust Valguta peele. Granaadid ja šrapnellid lõhkesid mõisa pargiski, kuid häda tegemata. Olime parajasti 6 mehega välivalvekonnas Valguta vallamaja juures (1 km. mõisast eelpool) ja muist meestest oli saunas vihtlemas, kui algas laskmine. Kuulid muidugi lendasid kõik üle. Pealetungi ei tulnud. 21. jaan. algas jällegi suurtükilaskmine. Kuid kuulid ei tabanud: kange tuul viis kõrvale. Kuid nüüd algas ka punaste pealetung. Valguta vallamaja juures seisis meie valvetõke, kes hädavaevalt enamlaste küüsist pääses. Sealjuures sai surmavalt haavata 1. roodu õppur-sõdur Priks ja kergemalt haavata õppur sõdur Saul ja rms. Urm. Enamlased võtsid Valguta küla ning küla- ja mõisavahelise metsa oma alla. 22. jaan. hommikul vara anti käsk mets ja küla tagasi võtta. Ootamatult peale tungides oli lühike tulevahetus 5/2019

43


AJALUGU umbes 60-mehelise enamlaste salgaga, kes esimese hirmuga kohe Rõngu poole putkas. Vangi langes meile kaks Läti punast kütti. Rõngust aga tuli enamlastele toetust ja 2 kuulipildujat, mis meie vastas mäe otsas üles seati. Sattusime lagedal väljal ägeda tule alla, jäädes esialgu peaaegu teguvõimetult lamama. Et seisukord ei paranenud, anti käsk siiski edasi liikuda. See mõjus. Kuulirahe kõvenes korraks ja vaikis siis. Enamlased taganesid Rõngu. Neid veel vähe taga ajades pöörasime lauluga Valgutasse tagasi, ehk küll tublisti väsinud olime.

Tee oli vaba. Meie mehed vallutasid küla ja mõisa. See oli viimane enamlaste vastupanu meie pataljoni retkel Viljandist Valka.

Vaevalt jõudsime mõisa, kui jällegi paugud kostsid. Mõisa poole liikus uuesti enamlaste ahelik, seekord nähtavasti suurel arvul. Telefoniteel tuli pataljoni ülemalt käsk taandumiseks, kuna vaenlane pidi olema liig suures ülekaalus. See oli pataljonil esimene suurem taandumine, mis sündis peaaegu joostes. Tõmbusime Rannust läbi ja peatusime alles Rannu kiriku juures (5 km. Rannust Viljandi poole). Seal viibisime äraootavas seisukorras kaks päeva. 23. jaan. olid enamlased veel Valgutas. 25. jaan. tungisime Randu, see oli tühi. Järgmisel päeval Valgutasse — ka tühi. Samal ajal olid nimelt Kuperjanovi partisanid mitmest küljest Rõngu peale tungimas ja enamlased taganema sundinud. Jätkasime edasitungimist

läbi Rõngu kuni Pühaste külani, kuhu jäime ööseks. 27. jaan. liikusime Pikasilla peale, kus punastega ootamatult kokkupõrge tuli, mille juures enamlastele vangi langes 1. roodu õppur-sõdur K. Nurk (14 a. vana), kes aga hiljem Valgast põgenes, tulles läbi rinde väeossa tagasi. Kokkupõrge arenes ägedaks lahinguks, kusjuures meid toetasid partisanid paremalt tiivalt. Enamlased sunniti taganema. Neid paar kilomeetrit taga ajades pöördusime pimeduses Pikasilda tagasi.

Kuid järgmisel hommikul (28. jaan.) kell 10 tungisid punased uuesti suurte jõududega Pikasilla juures peale. Lõpetasime parajasti kohvijoomise, mida nii harvasti sai teha, ja jooksime sooja kõhuga ahelikku. Vaenlane tungis mitmest küljest peäle, kuid peale meid olid tal vastas veel partisanide üks rood ja Vene valgekaart. Laskmine kestis ägedalt tükk aega, kuni korraga enamlaste vasakule tiivale üks meie väeosa kallale tungis, mis neid lõi segadusse. Enamlastel algas kiire põgenemine. Ajasime neid taga läbi Leebiku mõisa kuni Rulli alevini, kus peatusime. Surmani väsinult jäime siia öömajale. Meie kaotused — kaks kergesti haavatut: õppursõdurid Timpmann ja Veldemann 2. roodust. Enamlastel igatahes suuremad kaotused. Vangi võeti 4 venelast, 5 hiinlast.

KUI ENAMLASED OLID JA PÕGENESID – EPISOODE 1919. A. ALULT TARTUS Tekst: K. KAASIK

I

stusime endise kaitseliitlase K. Marjaki kaupluses, Tartus, Peterburi tän., vastu Euroopa võõrastemaja, kus „punaste“ komissarid korteris. Vahetevahel avanesid uksed ja ilmusid välja või kadusid sisse paarikesed — soldat, punase lindiga mütsi ümber ning käevarrel (komissari tunnusmärk), naisterahval kaenlaalt kinni hoides, kõik suuremalt osalt tublisti viinastunud. Akendel eesriideid ei olnud ja võis vabalt näha, kui sagedasti ilmus välja vaatama mõni preilike, võileib ja juust või viinaklaas käes. Seal, äkki, jookseb suure rutuga sõdur ja kaob ukse vahele. Mõne silmapilgu järele kaovad lõbutsejad akendelt, uksest tormavad kohkunud nägudega komissarid, sõdurid ja naisterahvad. Turule sõitjatelt talumeestelt võetakse hobused, pakitakse kraami regedele ning sõidetakse suure rutuga minema. Kaupluse uksest tormab sisse sõdur — „andke tubakat, ruttu!“ Ruttab kaupmeest kõrvale lükates riiulile, haarab pakke ja topib tasku. „Aga raha“ — sõnab Marjak ootamatusest toibudes. „Siin on“ ... ja punane näitab tääki … varsti tulevad „pursuid“, küll need juba maksavad, minul ei ole aega.“ — Ja kiiresti ruttab „ostja“ välja.

44

5/2019

Kuulda sõnad: „Põgenevad, omad tulevad, on varsti linnas!“ Kaupluste uksi ja aknaid suletakse kiirelt, talumehed põgenevad hobustega hoovidesse, kuulda paugud, kõik inimesed ärevil: tulevad!“ Vaikus; siin ja seal mõni üksik soldat, ruttab kohkunult teistele järele. Ruttan korterisse, loobin puukuurist puuriida laiali ja kraabin sealt alt omade taganemisel peidetud miilitsate nimekirjad — läheb vast tarvis! Pistan põuetasku. Ruttab teatega vastu keegi naisterahvas: „Omad siin — tulge!“ Jookseme Liiva tänava nurgale Emajõe kaldale vahtima. Tähtvere mõisa poolt liiguvad sõjameeste kogud, astuvad, jooksevad, roomavad läbi lume. Kuulda üksikuid püssipauke. Seal, korraga: t r r t— ja üle meie peade vihisevad kuulid, paarkümmend sammu tagapool tuiskab lumi ja lendavad jääkillud. Vististi keegi tulijatest, märgates suuremat rahvahulka, kollitas. Peitusime ruttu majanurkade taha, õnneks ei tabanud kedagi.


AJALUGU Viimased tabati Leebiku mõisa küüni taga, seljaga vastu alusmüüri, kus nad meid innuga üle katuse tulistasid, püssid pärapidi põlvi vahel.

Tee oli vaba. Meie mehed vallutasid küla ja mõisa. See oli viimane enamlaste vastupanu meie pataljoni retkel Viljandist Valka.

Päevase puhkuse järele Rulli külas algas siit 30. jaanuari hommikul laial joonel üldine pealetung Tõrva sihis, koos partisanidega. Edasitung läks hoogsalt, enamlased avaldasid ootamata väikest vastupanu. Paiguti seisatades ja suurtükkidest ning kuulipildujatest lastes kaitsesid nad oma suurt voori, mis liikus Valga poole. Nii möödus ka Tõrva väikese vastupanuga, kuni videvikuks jõudsime Hummuli mõisa lähedale. Siin avaldasid nad ühe talu juures, mis asus mäe otsas, tugevat vastupanu. Endid siin kindlustades avasid nad meie ahelikkudele kõva tule kuulipildujast. Seisukord oli halb, iseäranis 1. roodul, kes paremal tiival just lagedal peatuma sunniti. Juba oli sellest roodust 6—7 haavatut, meil roodus 1 haavatu (ltn. A. Luiga).

Päevase seisaku järele jätkasime 1. veebruari varahommikul edasiliikumist. Peale lõunat jõudsime Valka, mis samal päeval kl. 1 p. 1. võidurikaste Kuperjanovi partisanide ja Soome suguvendade poolt oli juba vallutatud, seega meie oma abiga kahjuks hiljaks olime jäänud. 4. veebruaril saadeti meie pataljon ajutiselt Tartu reservi, kuhu jõudsime õhtuks. Jaamas olid meid vastu võtmas naisorganisatsioonid ja seltsid lillede ja orkestriga, ülev silmapilk meile, noortele, värskeltküpsetatud lahingumeestele. Selle silmapilgu eest oli igaüks meist valmis mitu korda enam vaeva ja tuld nägema ... Sellega lõppes meie — Tartu õppur-sõdurite — retkkäikude esimene järk Lõunarindel. Enne kui oma senise nime kaotasime ja regulaarväe polkudesse sulasime, võisime veel kord oma valmisolekut kodu kaitseks tõendada, võttes osa iseseisva vabatahtlikkude rühmana ltn. E. Smironini juhatusel Võru operatsioonist 1919. a. lihavõttepühade ajal, ajal, mil punaväe teistkordne pealetungimine oli jõudnud oma haripunkti ja ta igal tingimusel püüdis rindest läbi murda.

Pimedus suurenes. Oli tarvis midagi ette võtta. Meie roodu veltveebel — kooliõpet. A. Reeben — kutsus enesega viitteist vabatahtlikku, et enamlastele tiivalt peale tungida — kogunes ainult 8 õppur sõdurit. Läksime kõrvalisi radu mööda metsa ümber enamlaste parema tiiva just mäe alla, kus täristas nende kuulipilduja. Metsa ääres mehekõrguste harvade mändade juures peatusime ja andsime küürakil olles mõne kogupaugu ning tormasime heledate hurraa hüüetega peale ... Kohe vaikis kuulipilduja, ja mäelt putkasid punased kuulipildujaga reel minema.

… „Siin pandi viimased reservid välja, need olid meie koolipoisid keskkoolide vanematest klassidest ja võib öelda — koolipoisid päästsid seisukorra,“ kirjutab II diviisi ajalookirjutaja „Sõduris“ nr. 3 1926. a.

toitsid selle aja kohta hästi ja kui endal aega ei olnud keha kinnitama minna, muretsesid virgad naised viibimata kõhutäie kohale.

Ruttan linna. Uulitsatel üks, kaks või kolm meest kambas, valged käesidemed sinelitel, poolkasukatel. Peavad kinni: „kes oled, kuhu lähed? Katsu, et koju saad!“ Ei aidanud midagi, võtsin taskust tuttava kaitseliidu lindi, sidusin käevarrele. Ei peatanud enam keegi, küsiti ainult: „kus tiblad, juhata punaseid?“

Oli juhtumisi, kus isegi vaksalis tunnil olijale tükk võileiba ja kruus sooja teed kätte viidi agarate naiste poolt. Oli tarvis ainult nende keskpunkti teatada.

Raatuse ees kaks kuulipildujat; Politseiplatsil kuulipilduja — omad sõjariistad. Ruttab hiljaks jäänud „tibla“, äigab mõlema käega õhku ja jääb nagu midagi maast haardes käsipuule peadpidi alla ripnema — soomusronglase kuul tabas.

Lui Olesk jookseb palja peaga ühest ruumist teise. Korraldab, organiseerib. „Kaitseliitlased, kes olid kaitseliitlased või miilitsamehed?“

KAITSE KODU!

Ruttan raekojahoonesse … kihin, kahin. Organiseeritakse omakaitset. Põrandad täis prahti, leivatükid, juusturattad jne. — jäänused põgenenud enamlaste ja nende juhtide küllusest.

Kui niisuguse üksmeelse alustuse ja askelduse järele kaitseliit praegusele kõrgusele ei oleks tõusnud, ei oleks ilmas õigustki. Puudusid intriigid, oma „mina“ maksmapaneku püüded ja asi edenes. Kõigil lipukirjaks ainult: „Kodumaa tulevik“.

Ulatasin nimekirjad. „Haa, see on väga hea! Võtke paber ja pliiats. Keda tunnete, kirjutage, andke püss ja käeside. Ei tunne — kuulake järele, toogu kaks soovitajat. Siin on laud.“ Ja Olesk ruttas edasi. Kästi organiseerida ja kokku korjata I jaoskond. Koht — Laial tänaval (kus praegu Tartu garnisoni ohv. kasiino). Asusime tööle: kantselei ilma mingisuguste eeskirjadeta ja vormideta, kuid täpne. Süüa saime Jaama tänavalt raekoja taga asuvast majast — naised olid nobedad, 5/2019

45


SÕJASPORT

VARSTI ALGAB SEE TAAS –

PÕRGUPÕHJA RETK 2019 Eesti raskeim metsavendade mälestusele pühendatud retk tähistab pisikest juubelit. Sestap vaatamegi nüüd, mis võistlejaid ootamas on.

O

Tekst: MARTIN ANDRELLER, Põrgupõhja retke peakorraldaja

KARRI KAAS

salt on tegemist klassikalise Põrgupõhjaga ehk seal on peakorraldaja arvates väga lihtne trass, mille kohta mõned võistlejad/võistkonnad avaldavad pärast arvamust, et kaugel sellest, teised aga vastupidi, et oli liiga lihtne ja lühike. Kaarti vaadates selgub, et trassi pikkus linnulennult on 75 km ja aega selle läbimiseks piisavalt. Mis puudutab trassi valikut, siis käesoleval aastal ei lähtutud sellest, et trassi ala oleks võimalikult uus, vaid pigem mindi ideelises plaanis tagasi Põrgupõhja juurte juurde. Sinna, kus kõik kunagi algas.

46

5/2019

Võistlejad saavad tänavu võimalikult palju käia mööda metsavendade kunagisi punkri- ja lahingupaiku. Sooritada tuleb traditsioonilisi ülesandeid – kindlasti on sees meditsiin, õhupüssist laskmine ja muu selline, mis paneb võistleja kaasa mõtlema ja oma nupukust näitama. Võin juba ette lubada, et ülesanded saavad olema kontimurdvad ja keerulised, või siis, nagu mõned alati ütlevad: liiga lihtsad. Siiski on paras hetk võistlus korra samm-sammult läbi käia – osaliselt ka tutvustuseks ja julgustuseks sellistele

huvilistele, kes on küll mõelnud starti tulemisele, kuid pole seda viimast julgust endas veel üles leidnud.

ALUSTAD KOOS, LÕPETAD KOOS

Korralduslikust küljest on võistluse formaat sama, mis varemgi: neljapäeva hommikust laupäeva pärastlõunani, koos ööunedega. Start antakse neljapäeva hommikul Märjamaa vallast Vana-Vigalast, nagu palju kordi varemgi. See tähendab, et eelmisel õhtul n.-ö põllule saabuvatel võistlejatel on võimalus külastada Põrgupõhja punkrit. Esimestel kohalejõudjatel on võimalus seal ka


SÕJASPORT

ööbida, kui selleks soovi peaks olema. Stardist esimesse kontrollpunkti minek tuleb kindlasti sellise pikkuse ja raskusastmega, et kõik saavad ennast rahulikult soojaks kõndida (seda palun mitte siiski sõna-sõnalt võtta) ja kaardil ennast ära positsioneerida. Lubame, et ei ole esimeses metsas seda üksikut vastutegevuse meest, kes kõikide võistlejate edenemise trassil paariks tunniks seiskab, nagu juhtus mõned aastad tagasi. Ülesannetes soovime kasutada rohkem meeskonnavaimule pühendatud tegevusi. Aastate lõikes on näha olnud nii meeskondi, kes ka stressirohkes olukorras üksteisega väga hästi hakkama saavad (tavaliselt näeb neid seejärel ka autasustamisel esikolmikus), kui ka selliseid, kes raskel hetkel hakkavad kõigis teistes vigu nägema. Siinkohal soe soovitus: kui tulete ühtse tiimina starti, siis pingutage ka selle nimel, et ühtse tiimina lõpetada. Muuhulgas on takistusradasid väga raske läbida, kui te koos ei tegutse, ja takistusrajad ... pidid sel aastal tulema raskemad kui varem. Ma ei hakkagi salgama ega keerutama – tulevad nuputamist nõudvad ülesanded, tulevad keskendumist nõudvad ülesanded. Ilmselt on paljudel tekkinud viimaste aastate jooksul mõte, et võistluse korraldajad ürita-

vad võistlejaid lihtsalt peetida – kuid pidagem siis meeles, et kunagi pidas metsavennana kõige paremini vastu see inimene, kes suutis ka väga raskes olukorras säilitada külma närvi, külma pead ja otsustusvõimet. Kui teie sama suudate ja ühtlasi oma võimete piiri tajute, siis on korraldusmeeskond rahul. Ühel päeval võib ju juhtuda nii, et oma piiri ja võimete teadmine aitab teid edasi.

METSAVENDADE MÄLESTUSEKS

Põrgupõhja retkega on tihti seotud ka metsavendade mälestusele pühendatud sündmusi. Eelmisel aastal avati stardipaigas mälestuskivi kohal, kus tapeti haarangu käigus Relvastatud Võitluse Liidu üks looja ja juht Endel Redlich. Käesoleval aastal soovime meenutada neid metsavendi, kes RVL-i liikmed otseselt polnud, kuid aitasid nende tegevusele kaasa ja pakkusid neile peavarju oma punkrites ja suvelaagrites. Samuti üritame jagada võistlejatele trassil võimalikult palju informatsiooni metsavendluse ajaloo ja konkreetsete kohtade kohta. Ja loomulikult – selle kõige peale tuleb lõpus viktoriin. Selles võite sada protsenti kindlad olla. Pärast kõiki neid meeldivaid kontrollpunkte pea kolme päeva ja öötundide

jooksul jõuavad võistlejad lõpuks Eidaperre – retke traditsioonilisse finišisse. Selle lõpujooksuga teeme me kummarduse Richard Saalistele ja teistele Järvakandi metsavendadele. Korraldajad loodavad, et kõik startivad tiimid lõpetavad. Meil on väga hea meel näha starti tulemas mitme Naiskodukaitse ringkonna võistkondi. Meil on rõõm tervitada trassil täiesti uusi võistlejaid ja südamest hea meel on näha uuesti startimas retke pikaaegseid kohtunikke! Kui te stardile eelneval õhtul päikeseloojangut vaatate, siis mõelge lisaks eesootavatele raskustele ka sellele, milline võis 10. juuli õhtu olla aastal 1946 Vigala metsavendadele Põrgupõhja punkris, kui nad panid kokku vastupanu organiseeriva Relvastatud Võitluse Liidu põhikirja. Nad leidsid siis, et vaba Eesti eest tuleb seista, ja nad ei loobunud sellest mõttest kunagi ega andnud kunagi alla. Nende teekonnaga võrreldes on retk ise ju lihtsamast lihtsam. Ärge seda palun unustage! Hoidke kokku ja minge lõpuni välja! Nagu RVL-i ajalehe lipukiri ütles: „Sursum corda!“ ehk „Üles südamed!“ Kohtumiseni stardis Vana-Vigalas ja jällenägemiseni Eidaperes – retke finišis!

5/2019

47


MARTIN ANDRELLER

ÜLeeLamine


ÜLEELAMINE

S.T.O.P. – REEGEL, MITTE ERAND

Kuigi eestlased peavad end metsarahvaks, kes metsa minemist ja metsas olemist ei pelga, näitab praktika, et metsast välja tulemisega paraku kõik alati hakkama ei saa. Sestap ei tee paha üle korrata reeglit, mis aitab teid JUHUL, KUI ... Tekst: veebel KRISTJAN PRII, üleelamisinstruktor

… olete eksinud ega tea, kust te tulite ja kuhu te minema peate, et uuesti tsivilisatsiooni rüppe jõuda. Kui sedasi juhtub, siis tasub jälgida ühte väga lihtsat tähekombinatsiooni:

S

NAGU SEISA ...

…paigal, ühe koha peal, ilma närviliselt ringi tammumata. See on oluline, sest seistes ei saa sa enam rohkem ära eksida. Ja kui sa juba seisad, siis …

T

NAGU TAJU ...

… ümbrust ja olukorda. Ehk kus sa oled ja mis sinu ümber toimub. Võib-olla kostab sinu kõrvu mootorimüra, mis võimaldab sul mõne tee peale jõuda. Võib-olla kuuled koerte haukumist või muude pudulojuste häälitsemist, mis annavad märku inimtegevusest. Võib-olla tunned mingit lõhna, mis ei kuulu metsikusse loodusesse. Võib-olla hakkab sulle midagi silma, mida sa kõndides ei märganud. Ümbruse ja olukorra tajumine annab sulle järgmise eesmärgi …

O

NAGU ORIENTEERU

… ehk katsu kindlaks määrata oma asukoht. Kuu, päikese või tähtede järgi. Või kuidagi muud moodi, näiteks maastiku iseärasuste, erinevate pinnavormide abil. Sõltuvalt sellest, kui hästi või halvasti on orienteerumine korda läinud, …

P

NAGU PLANEERI

… oma järgmisi samme. Kas sul on lootust kohe metsast välja pääseda või pead sinna jääma kauemaks? Kas on vaja hakata tuld tegema või pead niisama vastu? Kas sul on piisavalt toitu kaasas või pead hakkama seda kohe otsima?

5/2019

49


KUIDAS ...

KUIDAS TEHA LÕKET Kuhjates kokku kilode kaupa paberit ning puistates selle üle suvaliste kaigaste ja okstega, kulutate ebamõistlikult palju aega, närve ja tikke, enne kui saate viimaks istuda tossava ja susiseva moodustise juures, mida tinglikult võib nimetada lõkkeks. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

L

oetletud kuluartiklite säästmiseks võib aga kaaluda „suva, küll läheb” lõkketüübi asemel korrastatumat ning läbimõeldumat lähenemist. Neist levinumateks on püstkoja ja palkmaja tüüpi lõkked. Lõkketüübi valiku dikteerib see, millist materjali ümbruskonnas leidub. Ja vastupidi – see, millist materjali täpsemalt vaja, sõltub sellest, millist tüüpi lõket teha soovite. Olgu lõke ja puu millist sorti tahes, üks on kindel – tulematerjal peab olema kuiv. Märg või toores puu ei sütti või kui viimaks süttibki, eelneb sellele suurem kogus tossu. Pehkinud puu, isegi kui see on kuiv, ei anna aga suuremat sooja. Seda arvesse võttes ei tasu notte päris rohujuure tasandil

korjata, vaid eelistada tuleks kõrgemal asuvaid oksi. Lõkkematerjali kogudes ära unusta hankida tulealgatust. Selleks võib olla näiteks peotäis kasetohtu, kimp peenikesi kuuseoksi või muud kergesti süttivat ja suure leegiga põlevat materjali. Tulealgatus ja puud kogutud, tuleb laduda nendest lõke, pidades seejuures silmas, et põlemiseks on vaja kolme komponenti: õhku, kuumust ja küttematerjali. Valides ükskõik kumma kirjeldatud lõkketüüpidest ja ehitades selle korralikest, kuivadest puudest, on need ressursid ka tagatud.

PÜSTKODA

Kõige levinum ja vahest kõige lihtsamini valmistatav lõkketüüp olukordades, kus on vaja kiiresti sooja ja

VAJA LÄHEB:

Kuivi puid Tulealgatust, süütevahendeid Ajakulu: 30 minutit

MILLIST LIIKI PUUD EELISTADA? Saar: suhteliselt kerge, aga väga tugev puu, mida on lihtne raiuda. Põlemisel annab väga kuuma tuld, mistõttu sobib hästi, kui plaanis on jahedal ööl lõkke ääres magada. Kask: pehme struktuuriga ja kiiresti põlev puu, mis annab korralikult sooja. Põleb suure leegiga, et erita väga sädemeid ega tossu. Puuduseks suur puudekulu.

Mänd: ei lähe maas mädanema ja ussitama nii kiiresti nagu mõni teine puit. Süttib kergesti ja põleb suhteliselt kiiresti, sobides eriti hästi tule algatamiseks. Kuusk: mitte just parim lõkkepuu, sest põleb kiiresti ja pillub palju sädemeid.

50

5/2019

ASSO PUIDET

Vaher: sitke ja seetõttu mõneti keeruline raiuda. Ent kui õnnestub tükk kätte saada, põleb see pikalt ning annab võimsalt kuuma. Sealjuures väga tossamata.


kuidas ...

valgust saada. Et seda tüüpi lõkke kuumus levib peamiselt üles, sobib see hästi puhuks, kui on vaja lõkke kohale riputatud anumas vesi keema saada. Puuduseks suur küttematerjalikulu. Püstkoja tüüpi lõkke valmistamiseks aseta esmalt süütematerjal püstkojakujuliselt lõkkeaseme keskele. Seejärel võta kogutud puudest peenemad ja aseta need omakorda püstkojakujuliselt ümber süütematerjali. Siis toimime samamoodi juba jämedamate puudega. Puid paigutades ära suru neid tihkelt üksteise kõrvale, vaid jäta vahed, et õhk vabalt ligi pääseks. Ning veel, et mitte ehitada kilplaste stiilis ilma uste ja akendeta hoonet, jäta ligipääs ka lõkke keskel asuvale süütematerjalile.

PALKMAJA

pöidlajämedused pulgad. See on korrus, millele paigutad süütematerjali. Seega lao pulgad suhteliselt üksteise lähedale, aga mitte üksteise vastu, sest muidu takistad õhuvoolu. Nüüd aseta palkmaja ehitamise stiilis nelja külge natuke jämedamad oksad, need pöidlajämedused. Ja nende peale samamoodi veel üks või kaks tiiru. Nõnda ehitad seinad kambrile, millesse asetad lõkkealustusmaterjali. Nüüd aseta süütematerjalist risti üle peenikesed, umbes pliiatsijämedused oksad. Et need paigal püsiks, aseta neile kummalegi poole pöidlajämedune oks. Nende vahele laota samasuunaliselt peotäis pastakasüdamiku jämedusi kuivi oksi. Hästi sobivad selleks peened ja kuivad kuuseoksad.

Lõkketüüp edasijõudnutele, mille tarvis on vaja koguda enam-vähem ühepikkusi, näiteks küünarvarre pikkusi erineva jämedusega puid ja oksi. Täpsemalt üks sületäis käsivarrejämedusi, teine pöidlajämedusi, peotäis pliiatsijämedusi ning hunnik pliiatsitina või pastakasüdamiku jämedusi.

Seejärel lao neist uuesti risti üle pliiatsijämedused pulgad, kindlusta need pöidlajämedustega ning kata nendevaheline põrand pliiatsitina jämeduste kuivanud okstega. Kindluse mõttes võid ehitada veel kolmandagi sellise korruse. Nõnda tagad lõkke kiire süttimise.

Erinevalt püstkoja tüüpi lõkkest kulutab seda tüüpi lõke vähem puitu ning annab samal ajal rohkem ja ühtlasemalt kuuma ja toodab suuremal hulgal sütt, sobides seega hästi nii küpsetamiseks kui teisteks kuumtöötlemist nõudvateks töödeks.

Seejärel kata konstruktsioon nelja või viie jämedama, üksteise kõrvale asetatud puuga. Nõnda, et peenemad jääksid keskele ja jämedamad väljapoole. Ning nende peale omakorda risti veel neli puud. Ja järgmine samasugune korrus, kui soovi ja puid jagub.

Kõige lihtsama seda tüüpi lõkke valmistamiseks aseta kaks käsivarrejämedust puud paralleelselt üksteise kõrvale, risti nende otstesse teised kaks, mille peale omakorda risti järgmised. Ja nii edasi ja nii edasi kõrgustesse, kuni moodustub hõredate seintega seest tühi palkmaja, millesse asetad hunniku süütematerjali ja annad tuld. See võib töötada. Aga et kindel olla, siis järgnevalt veidi keerukam arhitektuuriline lahendus. Alusta lõkkeaseme keskele kraavi või vao uuristamisega. See peaks olema just nii sügav, et mahuksid sinna sisse pistma käe tiku või põleva kasetohuga. Kraavi suund peaks kattuma tuule suunaga. Raami kraav kolmest küljest umbes käsivarrejämeduste puudega, jättes avatud külje allatuult. Lao kolmele aluspalgile risti peenikesed, umbes

Viimaks poeta algul kaevatud kraavi kaudu kogu kupatuse alla põlev tikk või, veel parem, kasetohutükk ning vaata, kuidas hoole ja vaevaga ehitatud palkmaja rõõmsalt lõkendama lööb.

ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA

Lisaks kirjeldatud lõkketüüpidele on veel kümneid võimalusi lõkke ladumiseks, olgu nendeks platvorm- või tähtlõke, püramiid- või toestatud lõke. Samuti kombinatsioone – näiteks keskele väike palkmaja ning selle ümber püstkoda. Või vastupidi – püstkoda keskele ja palkmaja selle ümber. Oluline on leida just see tuletegemise tehnika, mis tundub endale kõige käepärasem ja vajalikum. Kasvõi see „suva, küll läheb”. Ning harjutada seda erinevates tingimustes. Nii, et võiksid kindel olla, et läheb.

5/2019

51


HEAD ISU!

ISAMAALINE SIGA

VÕIDUPÜHAKS VARDASSE!

K

ui suurteks tükkideks liha lõikuda? Millega maitsestada? Mil moel vardasse ajada? Millal on õige aeg liha grillile tõsta? Ning kuidas aru saada, et see on valmis, vahemaandumisega taldrikul, suuorganisse suunduma? Neile küsimustele vastuse saamiseks lasime Narva malevkonna kõige kõvemal grillmeistril, Eesti Grilliliidu korraldatud maakondliku grillivõistluse võitjal ning mitmete teiste sarnaste tiitlitega pärjatud Roger Vinnil, näidata kuidas valmistada üks šašlõkk, mis ka šašlõkk on. Selline klassikaline – sealihast. Maitseainetega liialt peenutsemata. Piisab piprast, soolast, sibulast ja sidrunist. Viimane teeb liha pehmeks. Kuid võõramaist päritolu sidruni võib siin vabalt asendada kodumaise keefiriga. Seega just võidupüha tähistamiseks paslik roog, mille kohta Janno Reiljan

52

5/2019

Laias laastus on grillimine lihtne: lõika liha tükkideks, maitsesta, aja vardasse, anna kuuma ja ongi valmis. Aga saatan peitub teatavasti detailides. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

oleks ehk öelnud „isamaaline siga“. Ja keegi poleks solvunud. Aga esimese asjana, veel enne, kui käe noa järele sirutad või liha haarad, tee lahti raadio. Seda meele- ehk tujuparandamise eesmärgil. Kurja tujuga grillimine on liha raiskamine – see jääb vintske ja kirbe. Kui raadiot ei ole, võid midagi muud lahti teha. Pea asi, et tuju saaks hea. Ja liha ka. Vinni teeb raadio lahti. Haarab siis suure noa ja terituspulga ning laseb siuh-säuh üle tera. Tööriistad – lõigud sa liha, remondid tolmuimejat või purustad sibulaid – peavad olema korras ja hooldatud, seda teavad kõik kaitseliitlased.

KÕIKE PARASJAGU

Nuga terav, laksab meister lihakäntsaka – sea kaelakarbonaadi – lõikelauale. Toetab oma kummikinnastatud (hügieen, hügieen ja veel kord

hügieen!) käedki lauale. Ja tardub siis, otsekui mediteerides, valmistudes eelseisvaks soorituseks, mõttes kõiki etappe veel kord läbi mängides. Pilgus rahu ja kindlameelsus. Vaikelu katkeb sama järsult, kui see algas – meister virgub, haarab ühe käega lihakäntsakast, teisega noast. Koed katkevad, mahlad nõrguvad ning juba langebki esimene viil lõikelauale. „Tükid teeme mitte väga suured ja mitte väga väiksed,” selgitab Vinni. Liiga väiksed tükid küpsevad kiiresti läbi ja jäävad kuivaks. Liiga suured tükid jällegi küpsevad kauem, kui tühja kõhuga inimesed oodata kannatavad ning võivad lõpuks ikkagi seest tooreks osutuda. Ehk siis tükid peavad olema parajad. Nende jaoks, kes mõõtühikut „paras“ ei tunne, lisab Vinni, et no nii umbes 70 kuni 100 grammi. Grammidega on aga jällegi selline lugu, nagu Vinni märgib, et asjatundjad ei hakka ennast kaalumise-mõõtmisega vaevama, see vaev ja rõõm jäägu õndsatele amatööridele. Meister teab. Veel olulisem, meister tunnetab ja mõistab. Vinni on meister. Ise ta


ASSO PUIDET

HEAD ISU!

selgitab Vinni, kes meistrile omaselt valmistab liha alati tunde järgi. küll nimetab ennast, tagasihoidlikuks jäädes, entusiastiks.

LOOMINGULINE SOORITUS

Liha tükeldatud, on sibulate kord Vinni noa alt läbi käia. Jällegi tuleb lõikuda sellised normaalse suurusega tükid. Umbes nii, et sibul neljaks ja siis viiludeks. Nõnda saab neist lihtsamalt mahla lihale pigistada. Sibulat ei ole kunagi liiga palju. Julgelt võib viis-kuus mugulat ära peenestada ja liha hulka segada. Mitte niisama segada, vaid enne tuleb sibulatükke käte vahel mudida ja pigistada, et neist mahl välja nõrguks. Nõnda imbub see hõlpsamalt lihasse. Aga enne veel, kui liha sibula rüppe heita, tuleb sellele soola raputada. Ja kindlasti peeneteralist meresoola, nagu rõhutab Vinni. Miks? Aga sellepärast, et meresool ei võta lihast vedelikku välja nii intensiivselt kui tavaline lauasool. Ja soola panna ikka julgelt – mitte näpuotsaga, vaid ikka peoga või otse pakist. Ning siis korralikult sisse mudida. Seejärel pipar. Seda võib panna väheke tagasihoidlikumalt kui soola. Niimoodi parasjagu. „Maitsestamise teema on selline filosoofiline – siin ei ole kunagi kõige õigemat valikut,”

Just tunde, mitte maitse järgi. Maitse selgub alles siis, kui roog valmis. Ja nii ongi õige, kinnitab Vinni, kelle sõnul ei või grillides kunagi päris kindel olla, milline lõpptulemus parasjagu saab. Nii on lihaküpsetamine pigem kunst ja loominguline sooritus kui tuim liinitöö, mille käigus valmivad alati ühesugused detailid. Viimaks veel Vinni salarelv, see kõige tähtsam komponent – sidrun. Pooleks ja mahl lihale peale pigistada. Üle ei maksa pingutada. Ühest poolikust, keskmist mõõtu suurest sidrunist täiesti piisab, et liha pehmeks läheks. Seejärel polegi muud kui kogu kupatus tunniks-paariks külmikusse omaenda mahlas marineerima, et siis juba vardasse ajada.

vardas. Eriti hea, kui vardad on eelnevalt kuumaks aetud – sellisel juhul algab vaikne küpsemine kohe, kui liha on vardasse lükatud. Et liha aga läbi küpseks, on see vaja muidugi süte kohale asetada. Just lehtpuust, näiteks lepast, saadud süte kohale. Nagu Vinni selgitas, ei tohiks toidu tegemisel mingil juhul kasutada okaspuud – kui teile just ei meeldi kõrbenud, vaigumaitseline liha. Söed on liha küpsetamiseks parasjagu kuumad siis, kui suudate hoida oma kätt selle kohal, lihavarraste kõrgusel, kolm sekundit. Kui ei suuda, on kuumus veel liiga suur. Kui aga käel hakkab jahe, olete ilmselt unustanud puud süüdata. Aga millal liha valmis on? Noh – siis, kui on. Vihjeks niipalju, et tulemus võiks olla ilusasti pruun, korralikult läbi küpsenud ja samas mahlane. Lihtne. Head katsetamist. Head isu!

ÄRA LIIALDA EGA KOONERDA

Vältimaks liha liig kiiret küpsemist ja sellest tulenevalt kuivamist, võib käntsakad vardas tihedalt üksteise vastu pressida. Niimoodi on Vinni kuulnud. Ta ise eelistab mõõdukamat lähenemist – liha just jõuga kokku ei suru, aga õhuvahesid kah ei jäta. Nagu lugeja juba mõistnud on, ei tasu grillimisel äärmustesse kalduda: lõigata, raputada, lisada ja toppida tuleb mõõdutundega – parasjagu. Ühes on aga Vinni veendunud – õige šašlõkk ei valmi resti vahel, vaid

Alutaguse maleva grillmeister Roger Vinni soovitab:

KLASSIKALINE SEALIHAŠAŠLÕKK Vaja läheb: käntsakas sealiha, kamaluga soola, parasjagu pipart, suuri sibulaid, pool sidrunit. Lõika liha tükkideks, maitsesta, aja vardasse, anna kuuma!

5/2019

53


HEAD ISU!

3XE

RAK

OGU

VAJA LÄHEB:

ASSO PUIDET

vähemalt 3 pakki kilepakendis „näkisaiu“ (need valged, mida jagati koos märja toiduga), mida rohkem kihte, seda rohkem küpsist on vaja; 1 purk kondenspiima (rohkem on parem); 2 Best Coffee kohvipakikest.

54

5/2019


HEAD ISU!

NÄKISAIAKOOK –

LAHINGUVÄLJAL SÜNDINUD MAGUSTOIT Õppustel esineb mõnikord palju ooteaega ja et kaitseliitlased on üsna nupukas rahvas, tekkis meie üksusel arutelu, mille teemaks oli võimalikkus valmistada toidupakkide komponentidest küpsisekook. Kuna teooria ilma praktikata on lihtsalt soe õhk, siis panime teooria ka proovile ja tulemusena valmis täiesti söödav kook. Tekst: TOOMAS TAMMISTE, vabatahtlik autor

Keeda katelokitäis vett ja pane kohvipakid sinna likku. Valmista ette koogiplaat – selleks sobib väga hästi puidust moonakasti plaat, millele on kile ümber teibitud. Laota plaadile kiht küpsiseid ja kasta lusika abil kohviga. Nende konkreetsete küpsiste leotamine kohvis pole soovitatav, sest need muutuvad hetkega pudruks. Laota peale õhuke kiht kondenspiima. Aseta ülestikku nii palju kihte, kui soovid. Proovi kihte laduda nagu müüri, et küpsised oleksid omavahel seotud. Kui soovitud arv kihte on saavutatud, aseta kook DAF-i kastis varjulisse kohta ja lase koogil seista vähemalt ööpäev. DAF-i puudumisel võib kasutada MAN-i, Unimogi ja ka Saureri kasti. Vahepeal astu kontakti vastase üksusega. Tulemiks on kook, mis maitseb, nagu hammustaksid koorekohvi. Komponentide olemasolul võib koogi enne serveerimist katta kihiga rosinatest ja kondenspiimast või beebipüreest.

5/2019

55


MARTIN ANDRELLER

CV90 –

PIKA TULEVIKUGA LAHINGUSOOMUK Tänase moodsa sõja sõdur peab hakkama saama nii konventsionaalse kui tavatu sõjategevuse lahinguruumis ning seetõttu on tal lisaks lapilisele vormikuuele ja sõduriõnnele vaja ka kõrgtehnoloogilist liikuvat soomuspunkrit ehk jalaväe lahingumasinat. Kuigi CV90-l on veel vähe kogemusi eri raskusastmega lahingutest, püsib see Eesti kaitseväel kasutada olev Rootsi päritolu lahingusoomuk erinevais hinnangukeskkondades maailma esikolmiku konkurentsis. Uurime pisut. kuidas soomustransportöörist sai lahingusoomuk. Tekst: IVAR JÕESAAR, vabatahtlik autor

56

5/2019


SÕJARAUD se, mida 1917. aastaks oli väidetavalt toodetud kuni 60 tükki, näitas ennast edukana I maailmasõjas ja seejärel Venemaa avarustel.

R

oomik on raskel maastikul võimekam kui kasvõi neli paari vedavaid rattaid. Selle lihtsa tõe said sõjamasinate loojad selgeks juba esimese maailmasõja mudastel kaevikuväljadel. Lisaks paremale haarduvusele pehmel pinnasel ning sügavatest aukudest sujuvalt läbi ronimise võimele avaldub roomikute eelis ka väiksemas erisurves maapinnale. Sama raske roomikmasin sõidab justkui kikivarvul seal, kus ratasmasin surub pinnasesse sügavaid vagusid. Roomikute jõudmine sõdurite lahinguväljal liigutamiseks mõeldud soomukite alla ei tulnud aga kuigi libedalt. Enam kui pool sajandit püüti visa järjekindlusega ehitada peamiselt mitmesuguseid poolroomiksõidukeid, kus roomikud asendasid vaid auto tagumisi, vedavaid rattapaare, auto pööramiseks kasutati aga esimesi, kummirehvidel rattaid. Selline lahendus sai alguse juba 1906. aastal, mil andekas prantsuse insener Adolphe Kēgresse vastas Vene tsaari kutsele ja asus looma Venemaa põhjatutele teedele sobilikke roomiksõidukeid. Soomusauto Austin-Kēgres-

Tänases ettekujutuses täisroomiksoomustransportööri hakkasid esimese maailmasõja lõpul sihiteadlikult arendama inglased. Prantslaste roomikutel soomussõiduk Schneider CA-1 võttis lisaks meeskonnale peale neli jalaväelast, mida oli ilmselgelt vähe. Inglased võtsid soomustransportööri ehitamisel aluseks oma pika kerega tanki Mark V, millesse mahtus samuti kuni kümme jalaväelast, kes aga paraku ei olnud sõiduki kitsaste luukide tõttu küllalt tõhusad tanki lahinguväljal jalastunult toetama. Jalaväelaste transportimiseks kavandatud Mark IX-l tõsteti mootor kere esiossa ning keret pikendati üheksa meetri pikkuseks nii, et sellesse mahuks kas 30 täisvarustuses võitlejat või 10 tonni lasti. Kahe kuulipildujaga relvastatud sõiduki lastiruumi külgedel olid vintpüssidest tulistamiseks luukidega suletavad avad ning dessant sai kiiresti väljuda tanki mõlemal küljel asunud kahe ovaalse ukse kaudu. Neid 10 mm soomusega kaetud aeglaseid ja oma suurendatud keret jalakäija kiirusel (ca 6 km/h) edasi vinnavaid jalaväe soomusmasinaid valmistati 1918. aasta lõpuks kokku 34, kuid lahinguristsed jäidki neil saamata. Vaid ühte kasutati haavatute transportimisel lahinguväljalt tagalasse. Teise maailmasõja eel arendasid sakslased koostöös oma toonase liitlase Nõukogude Liiduga erinevaid poolroomiksõidukeid, millest juba sõja käigus tootmisse lastud poolroomik-soomustransportöörid (Sonderkraftfahrzeug) SdKfz-250 ja SdKfz-251 olid piisavalt võimekad ka koos tankidega lahingus osalema. Samasuguse kerelahendusega, pealt lahtised soomuskarbid sõdurite vedamiseks lahinguväljal olid ka ameeriklaste poolroomiksõidukid M2 ja M3. Need, esimene loodud kui suurtükiveduk ja teine kui soomustransportöör, põlvnesid (üllatus-üllatus!) sõjaeelsest, juba tuttava Prantsuse Citroën-Kēgresse’i poolroomiksõidukist. Sama lahendus elas M3 modifikatsioonides edasi ka külma sõja ajal ning neid sõidukeid kasutasid enam kui 30 riigi sõjaväed siin- ja sealpool rindejoont.

NATO riigid leidsid end seitsmekümnendate aastate Euroopas oma kaitsealliansi põhimõtete lõksust ning asusid oma oponendile kibekiirelt järele rühkima, et välja arendada omi jalaväe lahingusoomukeid. KERGETANKI NÄGU JALAVÄESOOMUK

Eelmises Kaitse Kodu! numbris oli juttu, kuidas kapitalistlik maailm pärast teist maailmasõda sõja ajal suurel hulgal valmistatud sõjamasinate seljas liugu lastes NATO relvastuse moderniseerimisse kitsilt panustas. Vananenud tankide ümbernokitsemine soomustransportöörideks oleks võinud jätkudagi, kui polnuks pidurdamatus rahuvõitlustuhinas Nõukogude Liitu, kes uudsete lahendustega äratas maailma 1960. aastatel võidurelvastumisele. Uus tegelane külma sõja lahinguväljal oli uuenduslikult soomustatud, transpordiliikurit ja kergetanki ühendav BMP (bojevaja mašina pehhotõ – siit ka venemõjuline toortõlge ’jalaväe lahingumasin’ – ehk IFV, infantry fighting vehicle) tüüpi soomuk BMP-1, mis asus teenistusse 1969. aastal. BMP ideestik pärines 1952. aastal kergetanki PT-76 alusvankrile aretatud roomiksoomukilt BTR-50, oli aga tänu mitmetele õnnestunud arendustele eelkäijast sootuks efektiivsem. Hea liikuvusega, kergesti juhitav ja hooldatav, amfiibne, madala siluetiga BMP oli teedeta maastikul kiire ja hea läbivusega. BMP oli mõeldud ajateenijatele kasutamiseks ning seetõttu lihtne, robustne ja lollikindel. See oli tehtud jalaväelaste transportimiseks koos tankidega kolmanda maailmasõja tuuma-, keemia- ja bioloogiliste relvade poolt saastatud konventsionaalse sõja lahinguruumis ilmselt kusagil LääneEuroopa lauskmaal. BMP-1 sai oma lahinguristsed Iisraeli rünnanud Egiptuse ja Süüria vägede kasutuses 1973. aasta Yom Kippuri sõjas. Juutide käest saadud ja hiljem Afganistani mittekonventsionaalses sõjas üle korratud karmidest õppetundidest tegid Nõukogude relvakonstruk5/2019

57


SÕJARAUD torid õige varsti vajalikud järeldused ning juba 1980. aasta augustis võeti relvastusse veelgi ohtlikum tegija totaalse sõja lahinguväljadel ehk BMP2. Tõeline murdja järgnes 1987. aastal, nimeks BMP-3, millel oli radikaalselt uuendatud relvasüsteem ja tugevdatud soomus, parandatud käiguomadused ning täiustatud juhtimissüsteemid. NATO riigid leidsid end seitsmekümnendate aastate Euroopas oma kaitsealliansi põhimõtete lõksust ning asusid oma oponendile kibekiirelt järele rühkima, et välja arendada omi jalaväe lahingusoomukeid. Esimesena sai ehmatusest üle Saksamaa Liitvabariik, kui 1971. aastal võttis Bundeswehr kasutusele esimese roomikutel NATO lahingusoomuki Marder-1. Järgnesid 1981. aastal Ameerika Ühendriigid oma tänaseni relvastuses oleva jalaväe lahingusoomukiga Bradley M2 ja Suurbritannia, kes võttis 1988. aastal teenistusse VC510 Warrior, millega sõidavad Ühendkuningriigi sõdurid Eestiski. Ka väljaspool NATO-t ei jäädud Nõukogude sõjakat rahualgatust käed rüpes imetlema.

ROOTSI JÕUDIS KÜLMA SÕTTA

1980. aastate keskpaigas, kui külm sõda oli veel täies hoos, alustas neutraliteeti hoidva Rootsi kuningriigi ettevõte Hägglund & Söner (nüüdne BAE Systems Hägglunds AB) Rootsi armee vajadustele vastava lahingusoomuki arendamist, mis oleks väärikas vastane nõukogude BMP-dele. Kindluse mõttes kaasati tulevase soomuki torni arendusse veel teinegi Rootsi relvatööstuse ettevõte Bofors. Kaunikõlalise rootsikeelse nimega lahingusoomuk Stridsfordon 90 (Strf 90), mis kõlab inglise keeles suupärasemalt, Combat Vehicle 90 (CV90), võeti kasutusele üheksakümnendate aastate alguses. Sõiduki arendamisel on tootja kasutanud oma kogemusi Eesti kaitseväelastelegi tuttava kaheosalise roomiksõiduki Bandvagn BV206 ja USA roomiksoomustransportööri M113 meenutava kerega Pansarbandvagn 302 (Pbv 302) arendamisel. Mobiilsus ja tehniline kvaliteet olid tootja peamised eesmärgid. Lahingusoomuki standardsoomus kaitseb soomukit ja selles olevat meeskonda kere eesosas ja tornis kuni 30 mm soomustläbistavate mürskude ning külgedelt kuni 14,5 58

5/2019

CV90 järgmistel soomukipõlvkondadel on palju ühiseid tunnuseid: soomuki kaalu ja jõuallika võimsuse suhe, hea mobiilsus, salongi kasuliku ruumi ja soomuki kubatuuri suhe, suur hukuja töökindlus ning hoolduse lihtsus.

nii öösel kui päeval avastada teist sõidukit kuni kümne kilomeetri ja jalaväelast kuni nelja kilomeetri kauguselt. Laserjuhitav pearelv jätab lukustatud sihtmärkide asukohad meelde ning hunter/killer süsteem võimaldab ajal, kui sihtur hävitab sihtmärki, ülemal juba järgmist otsida. Ka soomukis asuvad jalaväelased on andurite avastatud sihtmärkidega kursis, sest need kuvatakse ka meeskonnaruumis asuval ekraanile. CV90 uuemate põlvkondade digitaliseeritud juhtimissüsteemid eeldavad kaitseväelastelt väga põhjalikku ettevalmistust.

KOGU LAHINGUVÄLJA SOOMUK

mm soomustläbistavate kuulide eest. Samuti on meeskond kaitstud kuni kaheksakilogrammise lõhkelaenguga tankitõrjemiinide eest. Pika arendustöö lõppedes saadeti lõplikule testimisele soomukid CV9025 ja CV9040. Need sõidukid erinesid teineteisest vaid tornide poolest, Hägglund oli tootnud 25 mm pearelvaga torni ja 40 mm relvaga torn oli Boforsi toodang. Seeriatootmisesse valiti CV9040 ning Rootsi armee kasutusse jõudsid need soomukid 1991. aastal. Rootslaste lahingusoomuki edule aitavad kaasa nutikad lahendused. Näiteks õnnestunud kaalujaotus, mis tähendab, et CV90 kere paremal küljel asuvat piisavalt võimsat mootorit tasakaalustab torn, mis on sõiduki keskteljest pisut vasakul. Soomuki veermikus on seitsme tugirattaga torsioonvedrustus koosluses hüdraulilise süsteemiga, mis tagab maastiku ületamisel iga roomikuratta sujuva liikumise, hoides ühtlasi roomikut pidevalt pingul, et see järskudel pöörangutel ratastelt maha ei tuleks. CV90-sse mahub mugavalt kuni kümme võitlejat: soomuki eesosas istub juht, kõrgtehnoloogilise elektroonikaga varustatud tornis paiknevad soomuki ülem ja sihtur ning meeskonnaruumi mahub lakke kinnitatud eraldi istmetele kuni seitsmeliikmeline täisvarustuses jalaväejagu, kes on valmis kere tagaseinas paikneva allalastava rambi kaudu iseseisvalt tegevusse asuma. Soomukil asetsevate nn kolmanda põlvkonna soojuskaamerate ja optiliste suurenduste abil on võimalik

Rootslaste kontseptsioon nägi ette, et lahinguväljal kasutatakse erinevateks toiminguteks sarnaste tehniliste omadustega soomukeid. CV90 seeria „perekond“ sisaldab seetõttu lisaks lahingusoomukitele ka toetussoomukeid. Siiski ei saa ükski asi olla kõige jaoks hea ning platvormi kasutamisel näiteks meditsiiniliseks evakuatsiooniks seab piire n-ö kaubaruumi mahutavus. Et tankiga võrreldes on lahingusoomuk suhteliselt kergem, ei olnud ka miinitraalid ja -sahad sama efektiivsed kui tankidele paigutatud. Aga rootslased ei jäta jonni ja arendustegevus jätkub. CV90 järgmistel soomukipõlvkondadel on palju ühiseid tunnuseid: soomuki kaalu ja jõuallika võimsuse suhe, hea mobiilsus, salongi kasuliku ruumi ja soomuki kubatuuri suhe, suur huku- ja töökindlus ning hoolduse lihtsus. Need CV90 lahingusoomukite põlvkonnad on: Mk 0 ehk CV9040, kasutajariik Rootsi – 40 mm Boforsi pearelv tornis, analoogsignaali lahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus puudub, madala meeskonnaruumiga kere; Mk I ehk CV9030N, kasutajariik Norra – 30 mm Bushmaster II pearelv ja uus torn, analoogsignaali lahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus, madala meeskonnaruumiga kere. (Eesti riik ostis 2016. aasta algul Norralt 35 seda tüüpi soomuki kasutatud, ilma tornita keret, et ehitada need Rootsi kontseptsiooni kohaselt ümber toetussoomukiteks); Mk II ehk CV9030CH ja CV9030FIN, kasutajariigid Šveits ja


SÕJARAUD

CV90 veermikule on tehtud mitmeid edasiarendusi. Poola tutvustas 2018. aastal kergetanki PL-01, mille pearelvaks on 105 mm või 120 mm tankikahur ja mille lisasoomusega kaetud veermik pärineb CV90-lt. Toodetud on ka kõrgendatud tugevusomadustega soomusega CV90-t, mille nimeks on Armadillo. Norra on võtnud ette oma CV90-te olulise moderniseerimise, mille käigus soomukite elektroonikasüsteemid digitaliseeritakse ning juurdeostetavad uued soomukid varustatakse tankitõrjerakettide ja tugevama lisasoomuskattega. Ning loomulikult uuendavad põlvkond põlvkonnalt oma CV9040-id ka rootslased ise. Ka kiirem, võimsam ja suutlikum Mk IV on arendamisel. Tänaseks on toodetud kuni 1300 CV90-t, mis on seitsme riigi relvastuses.

TULEVIKUGA SOOMUK EESTIS

Moodne lahingusoomuk on väikesele riigile kulukas ost. Erinevalt tavalisest autoostust, kus sa pead vaid vaatama, et liikluses avariisse ei satu ning õi-

geaegselt kütust lisad, rehve vahetad ja hoolduses käid, tuleb sõjamasinaga kaasa osta ka teed ja maastikud, kus igapäevaselt sõita ja harjutada, ja kogu teenindus koos kõikide varuosade ning täishooldega kuni lõpliku utiliseerimiseni välja. Lisaks laskemoon olevatele või uuendatavatele relvasüsteemidele. Eesti ostis Hollandist 44 vägagi moodsat lahingusoomukit, mis koos 35 Norralt soetatud, toetussoomukiteks ümberehitatava CV90-ga muudavad Scoutspataljoni ja sellega koos kogu 1. jalaväebrigaadi vähemalt paariks aastakümneks küllaltki võimekaks partneriks meie liitlaste tankiüksustele. Kusjuures murrujoonega number 35/50 soomukite nimetuses näitab, et pearelvana on kasutusel Bushmasteri III põlvkonna kahur, mida juhul, kui 35 mm laskemoona toime osutub lahinguväljal oponentide vaigistamiseks ebapiisavaks, on võimalik relva laadimismehhanismi ja rauda asendades kohandada ka 50 mm kaliibriga mürskude laskmiseks. Tänaseks on Scoutspataljon kõik Hollandist soetatud CV90-d kasutusele võtnud. Nende erksad kummipatjadega roomikud künnavad õppustel tõhusalt maastikku ning etteantud sihtmärgid tabatakse nii maastikul kui õhus. Ja ega skaudid hoia oma oskusi ainult enda teada. Juba mitmendat aastat on ka ajateenijate üksusi välja õpetatud CV90-id kasutama, et suurendada nende reservväelaste hulka, kes meie moodsate sõjasõidukitega lahinguväljal tegutseda oskaks. Puhuks, kui enam teisiti ei saa ja on vaja.

LAHINGUSOOMUKI CV9035EST TEHNILISED ANDMED Meeskonna suurus 3 + 7 inimest Soomuki pikkus 6,88 m Üldine pikkus koos pearelvaga 7,49 m Laius (ilma küljepeegliteta) 3,29 m Kõrgus 2,91 m Tühimass 27,875 t Lubatud täismass 35 t Mootor Scania turbodiisel DSI 16 l V8 Mootori maksimaalne võimsus 595 kW (810 hj) Käigukast Allison X300 Maksimaalne kiirus edaspidi (neli käiku) 72 km/h Maksimaalne kiirus tagurpidi (kaks käiku) 43 km/h Käiguvaru kuni 600 km Võimsuse ja kaalu suhe 24,1 hj/t Pearelv Bushmaster MK III 35/50 mm Efektiivne laskekaugus 2000 m Laskerežiimid üksiklask, valikuline (40–140 l/ min), katkematu automaattuli (200 l/min) Laskemoon 35 x 228 mm Etteandesüsteem: kaks linti erineva moona jaoks Lisarelv FN MAG 7,62 mm kuulipilduja Lisavarustus 6 x 76 mm suitsugranaadiheitjat

MARTIN ANDRELLER

Soome – 30 mm Bushmaster II stabiliseeritud pearelv, sarnane Norra mudeli torniga, digitaalsignaali lahendus, kõrgendatud meeskonnaruumiga kere; Mk III ehk CV9035NL, CV9035DK ja nüüd ka CV9035EST, kasutajariigid vastavalt Holland, Taani ja pärast 2014. aasta detsembris sooritatud ostu Hollandist ka Eesti – 35/50 mm Bushmaster III pearelv, uus torn, digitaalsignaali lahendusega elektroonika, kõrgema meeskonnaruumiga kere.

5/2019

59


KURIOOSUM

KARL PAPELLO, RAHVALEHT

MULGIMAA OMA LEIUTAJATEKÜLA LOTTE

Elektriline kõrv, nõidaparaat ning võib-olla isegi surmakiired – need on vaid väike osa Mulgimaal sündinud, oma vapustavate ideedega suures maailmas lainetusi löönud ning koguni Einsteinil endal selja prügiseks teha ähvardanud Karl Papello leidustest. Tekst: LENNART MADISSON, vabatahtlik autor

P

apello geniaalsetest mõtetest olid vaimustunud nii hitlerlik Saksamaa kui ka stalinlik Venemaa, rääkimata Ameerika Ühendriikidest, Inglismaast, Prantsusmaast, Hollandist ja Rootsist. Kahjuks ei osanud Eestimaa ise oma kodutanumal askeldavat ja kuldmune munevat leidurmeest küllaldase tähelepanu ja ergutavate rahasüstidega tunnustada. Kuna kodumaa leige suhtumine ei suutnud leiduri hinge piisavalt soojendada, pakkis pettunud Papello pagasi ja purjetas paremasse paika. Täpsemalt Saksamaale, kus teda küllusliku tähelepanu ja lausa emaliku hellusega vastu võeti. Seepeale tärkas ka Eesti Vabariigil hilinenud iha oma imelapse vastu. Kuid eestlaste püüdlused leidurit Maarjamaale tagasi

60

5/2019

meelitada jäidki tagajärjetuks. Sakslased irvitasid võidukalt, sest Eesti Vabariigile ei jäänud muud kui tühjad pihud ja nutukriimud põsed. Karl Papello tööpanus on aukartust äratav. Leiduri kontol on üle saja patendi. Ülimalt tagasihoidlik Papello arvas ise, et neid on nii palju, et täpset arvu ei oska ta isegi nimetada. Tuntumate leiutiste seas on juba mainitud „elektriline kõrv“ ja üle maailma laineid löönud „nõidaparaat“.

AKUSTILISE LUURE IMEVIDIN EHK KUIDAS SÜNDIS „ELEKTRILINE KÕRV“

Kuidas määrata võimalikult täpselt vaenlase suurtükipatarei asukoht? Selline küsimus oli I maailmasõja päevil särtsuvalt tulikuum. Vastust suutsid pakkuda tol ajal väga harul-

dased, sõja kõrgtehnoloogia valda kuuluvad helimõõteseadmed. Aga niisuguseid militaarhõrgutisi võisid enesele lubada vaid väga valitud riigid. Eesti arsenalis sellist toredust ei leidunud ja nii üritaski Eesti sõjavägi prantslastega kaupa teha, kahjuks siiski tulutult. Kalgid konnasööjad jäid eestlaste rahahunniku ees külmalt kiretuks ning raputasid resoluutselt pead: non, les amis, meie nii head nänni võõrastele ei müü! Eesti sõjakuningatel ei jäänud muud valikut kui pöörata küsiv pilk Papello suunas. Abivalmis leidur noogutas nõusolevalt, kääris käised küünarnukini ja asus askeldama. 1923–1924 töötaski Papello kõlamõõdujaama ehk helimõõteseadme kallal,


L E HT U U D IS

mis oli mõeldud vaenlase paugutavate suurtükkide asukoha täpseks määramiseks. Põhimõtteliselt koosnes „elektrikõrv“ mitmest üksteisest piisavalt kaugele (kilomeeter ja enamgi) asetatud mikrofonist ja nende keskel paiknevast andmetöötlusseadmest. Mikrofonide abil fikseeriti laskude heli registreerimise ajalist nihet, mille põhjal arvutati välja vastase suurtüki kaugus ja asukoht. Saadud andmetele tuginedes võis suunata vastutule vaenlase patarei peale, jäädes ise turvaliselt kaugele ja varjatuks. Papello töö oli eeskujulik: tema viguri abil võis määrata vaenlase suurtüki asukoha 25–30meetrise täpsusega (julgemate teooriate põhjal isegi kuni meetrise täpsusega!). Sõjavägi keerutas rõõmsalt vuntsi ning ostis seadeldise ära, makstes Papellole 425 430 marka. Tingimusel, et seadeldis on sõjaväe omandus ja Papello ei tohi neid ise juurde valmistada.

ÜLEMAAILMSE KUULSUSEGA „NÕIDAPARAAT“

Papello-aegsed ajalehed ei koonerdanud leiduri ülistamisel värvikate kirjelduste paberile maalimisega. 30. septembril 1932 kirjutas Päevaleht uhkelt, et insener Papello on leiutatud „nõidaparaadi“, millest saab tulevikusõja otsustavaim relv. Millest käis jutt? I maailmasõja alguses valmistasid vaenlase pommituslennukid palju peavalu, sest toona kasutusel olnud õhutõrjekahurid tulistasid rohkem hea õnne peale ning vaenlase lennuki tabamine oli puhas lotovõit. Olukord oli isegi nii hull, et ühe lennuki tabamiseks tulistati õhku kuni 16 000 mürsku. Et iga mürsk maksis sadu kroone, kulus vaenlase lennuki tabamiseks üüratu hunnik füüri. Kahuriväelased küll sülitasid vihaselt ja kratsisid kukalt, aga parata polnud midagi: kuniks mürsk lennukile sihitud kahuritorust taevasse purjetas, oli õhulaev juba mitusada meetrit eemale loovinud ja õnnetu pomm pidi nukralt oma üksildast teekonda jätkama. Tõsi, mõnikord läks taevasse paugutamine täkkesse kah, aga, nagu kirjutas üks kaasaegne ajaleht, sellisel juhul „tabamused sündisid enamvähem juhuslikult, kui lendur ise juhtus

KURIOOSUM

lahingumöllus lendama õhkulastud mürsu suunas.” Papellole niisugune olukord ei meeldinud. Nõnda kraamis ta välja oma tööriistakasti ja ehitas valmis seadeldise, mis oli täis tuubitud kõikvõimalikke mutreid, võlle ja hammasrattaid, ning nimetas tulemi talle omasel tagasihoidlikul moel õhutõrjekahurite tulejuhtimisseadmeks. Oluline sõjakobakas kujutas enesest kolmjalgsele alusele asetatud kasti, mis oli umbes kahe reisikohvri suurune. Kasti peale kinnitatud binoklist tuli jälgida vaenlase lennukit. Aparaadi ülesandeks oli mehaaniliselt välja arvutada kõik vajalikud laskeandmed. Katsetused andsid imepäraseid tulemusi: Papello „nõidaparaadi“ abil suutis taevas sihtmärgi leida iga teine õhku tulistatud mürsk! Arvestades fakti, et sõja lõpufaasis kulus ühe lennuki allatoomiseks parimal juhul 400 mürsku, oli tegemist lausa imerelvaga. Ajakirjandus oli pöördes. Papellost kujunes tabloidajakirjandusele tõeline maasikas: tema kõiki tegemisi jälgiti suure huviga ning rahvas ahmis ahnelt kõike, mis oli kasvõi kaudselt seotud rahvusliku uhkuse, Eesti Edisoniga.

Põhimõtteliselt koosnes „elektrikõrv“ mitmest üksteisest piisavalt kaugele (kilomeeter ja enamgi) asetatud mikrofonist ja nende keskel paiknevast andmetöötlusseadmest.

SS EHK SALAPÄRANE „SURMAKIIR”

Tesla „surmakiir” oli 1930. aastate Eesti kõmulehtede veergudel vägagi soositud teema. Lehed kirjutasid, et Edisoni kaastööline Tesla on leiutanud elektrilised surmakiired, millega saaks soovi korral elu kogu maakeralt minema pühkida. Kui Papellolt selle kohta kommentaare päriti, kehitas leidur näilise ükskõiksusega õlgu: tema ei uskuvat, et niisuguste kiirtega võiks elu Maal ära täiesti hävitada. Kui aga ajaleht mõtet edasi arendas, et teoreetiliselt ei saagi ju nii suurt energiat kokku koguda, nagu Tesla fantastiliste surmakiirte jaoks vaja läheks, ei suutnud Papello kuidagi vuntsi sisse peituvat muiet varjata. Tema ju teadis, mis on tegelikkus ja mis tühipaljas fantaasia. Kui Uus Eesti lehe teenistuses olev kirjatsura küsis Papellolt suht huupi kobades: „Kas olete tegelenud ka surmakiirtega?“, sai ta vastuseks napisõnalise, kuid kindla: „Salgamatult – jah!“ Kas Papello jõudis nagu Teslagi „surmakiire“ arendamisega nii kaugele, et sellega võis mõnusalt popsutades taevast tuhandete kaupa lennukeid alla tuua? Selle koha pealt sulgus Papello suu kitsaks kriipsuks ja 5/2019

61


KURIOOSUM Et Einstein oli rahvuselt juut, Papello aga puhastverd mulk ehk aaria mõõdupuu järgi absoluutne inimrasside koorekiht, pälvis selline rammus fakt Saksamaal jõudsalt tiibu laiali laotava natsikogukonna tähelepanu.

tema nägu omandas eeskujuliku pokkerimängija kivistunud raamjooned.

“Lehed avaldavad silmapaistval kohal jutuajamise dr. Teslaga, kes on tuntud oma leiutistega elektri alal. Dr. Tesla ütles, et temal on korda läinud kasutada nö „surmakiiri“ elektrikahuri abil. Nende kiirtega võib 250 miili ulatuses surmata terved armeed ja hävitada kuni 10 000 lennukit.”

PAPELLO RÜNDAB EINSTEINI RELATIIVSUSTEOORIAT

Kolmekümnendatel aastatel keerutas Papello tolmu taevakaareni veel teisegi maailma alustalasid raputava põnevuslooga. Nimelt väitis ta üsna kindlal toonil, et Einsteini relatiivsusteooria on ekslik, ning pakkus kindla käega asemele palju kobedama – vähemalt tema enda meelest – valgusõpetuse teooria. Rahvalehes kajastatu põhjal saame teada, et Papello kirjutas Einsteini teooriat põrmustava uurimistöö, mis kandis kõlavat pealkirja “Walguse kiirus waadelduna klassikalise mehaanika järele”. Kahjuks on see teadustöö raskesti kättesaadav, seepärast tuleb toetuda materjalile, mida avaldasid toonased ajalehed.

62

5/2019

UU DIS LE HT

Et „surmakiired“ olid eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel väga kõva sõna, tõendab ka nupuke 11. juulil 1934 ilmunud nupuke Järva Teatajas.

Näiteks teatas 17. augustil 1934 ilmunud Rahvaleht enesekindlalt, et “see on töö, mis tõotab saada uueks sensatsiooniks teadusemaailmas, puudutades õige valusalt Einsteini relatiwiteedi-teooriat, mille wäline aupaistus wiimasel ajal märgatavalt kahwatama löönud”. Miks ikkagi Papello Einsteini peale kuri oli? Täpset vastust teab vaid tuul ja Igor Mang. Tundub siiski, et põhiliseks tüliõunaks kujunes tõik, et Papello suutis imetillukese kvandi kuidagimoodi ära mõõta ja oli väga tusane, kui Einstein footonite mõju valguse kiirusele alahindama või kogunisti eirama kippus. Et Einstein oli rahvuselt juut, Papello aga puhastverd mulk ehk aaria mõõ-

dupuu järgi absoluutne inimrasside koorekiht, pälvis selline rammus fakt Saksamaal jõudsalt tiibu laiali laotava natsikogukonna tähelepanu. Sakslased nägid ideaalset võimalust rakendada Papello natsistliku propagandavankri ette. Tema valgusõpetuse abil loodeti mitte-aaria päritolu Einsteini taoliste põlatud konksninade niigi räbalateks rebitud renomeed veelgi rohkem auklikuks uuristada. Kuigi natsid nägid oma Hugo Bossi vormis välja kahtlemata šikid ja igati usaldusväärsed äripartnerid, ei paistnud Papello võimalikule koostööle mõeldes eriliselt erutuvat. Pigem vastupidi, Hitleri sõjakalt turris vuntsi nähes kippus leiduri tuju hapuks minema.


KURIOOSUM

Papello ei teinud oma maitse-eelistustest suurt saladust ja rääkis pressile üsna avatud kaartidega, et kuna Hitler talle isiklikult ei sümpatiseeri, siis ta oma parimaid leiutisi natsidele üleüldse välja ei kerigi. Pigem jätab need kindlasse kohta hoiule. Paremaid aegu ootama. Kui leidurilt küsiti, kus see kindel koht asub, koputas mees naeratades laubale: siin, siin on see kindel koht ja varjupaik!

„EESTI EDISON“ VÕI PIGEM „EESTI TESLA“?

Jah, tõepoolest, ajalehed ristisid Papello ruttu „Eesti Edisoniks“. Auväärne ja väärikas hüüdnimi, kuigi täpsem oleks ehk kuulsat leidurit võrrelda teise mõistatusliku geeniuse, Nikola Teslaga. Või kasvõi kolmanda leiduri ja suurmehe Alexander Grahan Belliga. Miks?

PAPELLO ELUKAART KUJUNDANUD PEAMISED VERSTAPOSTID Sündis 2. juulil 1890 Viljandis. Õppis Riias, Varssavis, Nižni Novgorodis. Seejärel siirdus haridust täiendama Moskvasse, aga kuhu ja kui kauaks täpselt, see on teadmata. 1921. aastal naasis Eestisse insener-optiku diplomiga. 1924. aastal valmis esimene „elektriline kõrv“. 1928. aastal sai patendi õhutõrjekahurite tulejuhtimisseade. 1932. aastal lahkus Papello Saksamaale. Temast sai hinnatud spetsialist poolkinnises ja salajases Carl Zeissi tehases. Millega ta seal oma privaatlaboris tegelikult tegeles, pole teada. 1945. aastal, II maailmasõja lõppedes ei evakueerinud Ameerika Ühendriigid Papellot koos perekonnaga USA-sse, jättes leiduri saabuva Punaarmee meelevalda. 1946 küüditati Papello koos perekonnaga Venemaale, Moskva lähedale Zagorskisse. Teda veeti iga päev autoga vabrikusse ja tagasi, aga millised olid tema tööülesanded, on jällegi kaetud tiheda saladuselooriga. 1952. aastal naases Papello abikaasaga Saksamaale. 8. jaanuaril 1958 lahkus 67aastane suur leiutaja igaveseks.

Kui Edison armastas kõik oma mõtted üles märkida, siis Papello ja Tesla (ega ka Bell) ei joonistanud kunagi oma plaanidest skeeme. Võib-olla sündisid nende näppude alt mõned salvrätile traageldatud matemaatilised valemid või tokiga liivale sirgeldatud kritseldused, aga mitte enamat. Mõlemad geeniused ehitasid projekti oma peas täielikult valmis, viimistlesid ja täiustasid tulevasi imemasinaid oma teadvuses ja lasid neil seejärel kuskil vaheaju taga segamatult tiksuda. Mõne aja möödudes väisasid idee omanikud uuesti oma poolikut mõtet, kontrollisid, kuidas masin töötab, vajadusel parandasid vead. Ja jätsid masinavärgi taas salajasse ajusoppi omapäi edasi tiksuma. Tavainimesele tundub see ehk utoopilise mõttena, kuid Papellole ning Teslale oli see sama igapäevane toiming kui kaitseliitlasele Kevadtormi ajal hommikuse konservi avamine.

„Eesti inseneri sõjalised leiutised. Edu wõõrsil. Einsteini teooria ohus“. Rahvaleht, 17.08.1934 „Eestlane ehitab Saksale relvi“. Uus Eesti, 30.09.1938 „Eesti Edison“. Ronk, 29.08.1924 Järva Teataja, 11.07.1934. Videvik, 22.05.2008. Adele Johanson. „100 aastat pööraseid hindu Eestis“. Postimees, 25.02.2018 Päevaleht nr. 267, 30. september 1932 „Eesti leidureid (Insener Karl Papello)“. Olion nr 5, 1935 Heiki Raudla. „Karl Papello – Eesti Edison“. Viljandi Muuseumi Aastaraamat, 2005

TALTECHI MUUSEUM

KASUTATUD ALLIKAD:

Karl Papello õhutõrjekahurite tulejuhtimisseadme peaaparaat Lasnamäe sõjalennuväljal, 1928–1929 5/2019

63


meditsiin

KAITSE KODU! LUGEJAD SAAVAD AJAKIRJA VAHENDUSEL LÄBIDA ESMAABIKURSUSE DIGIÕPPE. KURSUSE LÄBINU VÄÄRTUSTAB ESMAABI ANDMISE OSKUST, TEAB OHUTUSREEGLEID ESMAABI ANDMISEL NING OSKAB ANDA ELUPÄÄSTVAT JA JÄTKUVAT ESMAABI ERINEVATE HAIGUSSEISUNDITE, TRAUMADE JA MUUDE KAHJUSTUSTE KORRAL.

SAMM-SAMMULT ELUPÄÄSTJAKS: 5. SAMM ÄKKSURMAST TAGASI Esmaabiinstruktorid usuvad siiralt, et küsimus „Miks peaks kaitseliitlane elustada oskama?“ on ammu unustusse vajunud. Siiski, nendele, kes veel ei oska või soovivad oma teadmisi värskendada, kordame üle põhitõed. Tekst: KERSTI PODMOŠENSKI, vabatahtlik esmaabiinstruktor

O

n tõsi, et üldjuhul suurõnnetuste korral ja lahinguolukorras ei ole elustamine ressursside vähesuse tõttu omal kohal, ent enamik meist loodetavasti sellistesse olukordadesse ei satu. Küll aga on teada, et suur osa elustamisjuhtumeist leiab aset pigem kodus, mitte avalikus kohas (Eestis 1999–2013 kogutud andmete järgi vastavalt 54,2% ja 27%). Samuti võib adekvaatne kardiopulmonaarne elustamine (Cardiopulmonary resuscitation – CPR) haiglavälise äkksurma korral ellujäämist rohkem kui kahekordistada ning täieliku neuroloogilise taastumise võimalust parandada. Eestis on elanikkonna valmisolek elustamiseks võrdlemisi nukker: uuringuperioodil 2009–2013 rakendati esmaseid elustamisvõtted enne kiirabi kohalejõudmist kõigest 33,6 protsendil juhtudest, samas kui näiteks Norras teostavad kõrvalseisjad haiglaväliselt elustamist 54–76 juhul sajast. Käesoleva „kaugõppetunni“ teemaks on taaselustamine äkksurmast. See on eelkõige praktiline oskus, mis vajab

64

5/2019

korralikku drilli, seega võib teoreetiliste teadmiste õppimine tunduda võrdlemisi tüütu. Siiski on mitmed uuringud näidatud, et teadmised ja eriti elustamise praktilised oskused vähenevad juba mõne kuuga, mistõttu kordame üle vajalikud alusteadmised, lähtudes uusimatest rahvusvahelistest juhistest.

ninasõõrmed kinni. Aseta oma suu tihedalt kannatanu suule. Jälgi, et huuled kataksid kannatanu suunurgad ning puhu sujuvalt õhku umbes 1 sekundi jooksul kannatanu kopsudesse. Soorita 2 puhumist järjest (kokku ca 5–6 sekundit, mitte rohkem kui 10 sekundit).

ELUSTAMISE EFEKTIIVSUST TAGAVAD VÕTTED

Ära soorita rohkem kui 2 hingatamist (isegi kui tundub, et ebaõnnestus), muidu katkeb massaaž liiga kauaks.

A. Hingamisteede avamine Pööra kannatanu selili. Seejärel painuta kannatanu pea kuklasse. Selleks aseta oma käsi kannatanu otsmikule ning tõsta teise käega kannatanu alalõuga ette ja üles.

Väldi liiga järsku ja kiiret puhumist! Kui puhuda väga kiiresti ja palju, siis tunned, kuidas õhk läheb küll sisse, aga rindkere ei liigu puhumise ajal üles (seega läheb suurem osa õhku hoopis söögitorru ja makku).

Kui pärast hingamisteede avamist ei ole võimalik 10 sekundi jooksul tuvastada normaalset hingamist, siis tuleb alustada koheselt südamemassaažiga. Kui võimalik, soorita ka kunstlikku hingamist. NB! Agonaalseid ehk üksikuid, ebaregulaarseid hingetõmbeid ei loeta normaalseks hingamiseks.

Jälgi, et kannatanu hingamisteed oleksid avatud (ehk pea kuklas) kogu hingatamistsükli ajal.

B. Kunstlik hingamine Pigista sõrmedega kannatanu

C. Südamemassaaž Kannatanu peab lamama kõval, liikumatul alusel ning tema rindkere peab olema vabastatud riietest. Vastasel juhul väheneb vajutuse sügavus ning käed võivad koos riietega märkamatult nihkuda.


MONIKA RISTISAAR

meditsiin

Käed tuleb asetada kannatanu rindkere keskele (rinnakuluu alumisele poolele), nii et üks käsi on teise käe seljal. Jälgi, et sa ei asetaks käsi rinnakule valesti (roietele või rinnaku tipule), sest massaaž pole efektiivne, kui ei vajutata südamele.

TEADVUSETA AVA ÜLEMISED HINGAMISTEED

Vajutus toimub labakäe päkaga. Käevarred hoia küünarliigestest sirged ning, kasutades oma keha raskust, suru rinnakule nii, et vajutusjõud oleks kannatanu rinnaku suhtes vertikaalne (st ole oma õlgadega kannatanu kohal). Ära lase küünarnukil lõtvuda, sest sel juhul tuleb kasutada rohkem käte jõudu ning sa väsid kiiremini.

ABISTATAV EI HINGA NORMAALSELT?

Vajuta sirgete kätega nii, et rindkere vajuks vähemalt 5 cm (aga mitte üle 6 cm). Vajutada tuleb 30 korda järjest sagedusega 100–120 korda minutis. Pärast kompressiooni lase rindkerel vabalt ja täielikult sirutuda. Kompressiooni ja dekompressiooni ajad peavad olema võrdsed.

2 KUNSTLIKKU HINGAMIST, 30 RINDKERE KOMPRESSIOONI

Väldi kompressioonide katkestamist nii, nagu vähegi võimalik (maksimaalselt 10 sekundit). Et väsimus ei vähendaks tegevuse efektiivsust, vahetage

HELISTA 112 30 RINDKERE KOMPRESSIOONI

võimalusel südamemassaaži tegija iga 2 minuti järel välja. Ära katkesta elustamist, kuni: a) saabub kvalifitseeritud abi; b) kannatanu hakkab ennast liigutama, avab silmad ja normaalne hingamine taastub; c) oled kurnatud ja ei jõua enam elustada.

ALLIKAD: BVÕ käsiraamat: esmaabi (2015). Naiskodukaitse. Bakke et al. (2017). A nationwide survey of first aid training and encounters in Norway. BMC Emergency Medicine 17: 6. DOI 10.1186/s12873-017-0116-7. Zideman, D.A. et al. (2015). European Resuscitation Council Guidelines for Resuscitation 2015. Section 9. First Aid. Resuscitation 95: 278–87. https://cprguidelines.eu/ Sipria, A., Kirsimägi, Ü., Popov, A., Veber, A. (2016). Taaselustamine haiglaväliselt tekkinud südame äkksurmast. Tulemused Eestis aastatel 1999–2013. Eesti Arst 95(7):428–436.

5/2019

65


EHA JAKOBSON

NAISKODUKAITSE

KOORMUSMATK

ALGAB ETTEVALMISTUSEST Kuidas valmistuda Naiskodukaitse koormusmatkaks? Kuidas olla kindel, et sul on katsumuse läbimiseks olemas kõik, mis võimalik: nii füüsilises, materiaalses kui vaimses plaanis?

A

Tekst: BERIT CAVEGN, Naiskodukaitse Tallinna ringkond

lljärgnevalt sellest, kuidas Naiskodukaitse Tallinna ringkonna võistkond valmistus tänavuseks, järjekorras juba 23. Naiskodukaitse koormusmatkaks, mille korraldajaks sedakorda Tartu ringkond. Esimese asjana on vaja leida võistkond. Kuna koormusmatka tase on kõrge ja kohati ka päris hirmutav, siis on üpris raske neli hakkajat ja julget naist kokku saada. Sel aastal osalesid Tallinna ringkonna võistkonnas eelmisel aastal nii otseses kui kaudses mõttes jalad märjaks saanud Pille Part, Bärbel Salumäe ja Berit Cavegn ning uue tulijana Merike Raudla. Kui liikmed olid end üles andnud, tuli

66

5/2019

välja selgitada olemasolev varustus ning kaardistada liikmete oskused. Tallinna ringkonna spordigrupi juhi Kärt Praksi valvsa pilgu all selgitasime välja oma võistkonna nõrkused ja proovisime neist üle saada. Kõige esimesena värskendasime oma teadmisi orienteerumise kohta. Orienteerumispäevakud on selleks ideaalne võimalus. Piisas sellest, et korraks kaart ja kompass kätte anti, vanad oskused meenusid kiiresti.

TEADMISI JA TARVIKUID

Samal ajal oli vaja teha valikuid – kes mis varustusega metsa läheb. Valisime kõik rakmed, sest nendega jaotub koormus ülakehale ühtlasemalt. Kaalu

vähendamiseks otsustasime rajal kuuma toiduta läbi ajada. Eelmise aasta võistluse öökülmast õppisime, et kui tekib võimalus magamiseks, siis on ülivajalik teha seda soojalt ja võimalikult mugavalt, seega pakkisime kaasa kerged magamiskotid. Mugavaks vedeliku tarbimiseks valisime camelback’id. Ühtlasi oli vaja jälgida, et ükski kohustuslik varustuse element maha ei ununeks. Kärt organiseeris kõikidele huvilistele kogemusesineja. 20 aastat Kaitseliidus ja kaitseväes teeninud mitmekordne Erna retke ja Utria dessandi võitja, Eesti üks viiest rangerite koolitu-


NAISKODUKAITSE

Tegime endale ka selgeks, kuidas luureraportisse kaarti joonistada ja mis vahendeid peaks selleks metsas kaasas olema. Rõhutati ka tihti ununevate pisiasjade – legendi, mõõtkava, kuupäeva ning põhjasuuna – märkimise olulisust. Et vältida valeandmete edastamist, selgitati meile põhimõtet „kirjelda ainult seda, mida nägid“.

VETT JA VILET

Kiiresti käisime üle ka varustuse ja toidu. Kõige tugevamalt jäi kõlama tungiv soovitus hoida oma jalgu – lisapaar sooje sokke võib päästa terve tiimi motivatsiooni. Meelde jäi ka soola tarbimise nõue, et kehal oleks kõik vajalik olemas. Saime teada, kui kiiresti vesi inimorganismi imendub, ja tegime sellest järelduse, et peame vett jooma sageli ja alustama seda juba enne starti.

Järgmine ettevalmistav kohustus oli läbida automaadi käsitsemise test. See tähendas, et tuli vorm selga ajada ja rakmed kokku punuda – siin päästsid päeva kaitseliitlase Mehika selgitused YouTube’i videos „Väljaõpe – Õppuseks komplekteerin rakmed ...“. Vaatasime üle tulirelvade ohutustehnika, laskeasendid, AK-4 relvaosad ning relvaga liikumise. Tagantjärele tunnen, et testi tegemine vahetult enne võistlust oli väga hea, sest see tuletas nii mõndagi olulist meelde. Kaitseriiv alati peal, näpp päästikult ära, relvaga toimetusi tehes aste madalamaks, lahinguvälja kontroll. Lisaks kasutasime võimalust ja küsisime instruktorilt, kuidas pikal marsruudil rasket relva nii kanda, et õlad terveks jääksid. Meile näidati kolmepunktirihma erinevaid kasutusvõimalusi ja kuidas relva vajadusel rakmete külge kinnitada ning õpetati, kuidas koormust kehale ühtlasemalt jagada. Viimaks tuli veel laost vajalik varustus välja võtta ning võisimegi Tartumaa poole teele asuda. Sillaotsa koolis anti viimane toekas söök ning asusume teele stardi poole. Algus oli paljulubav – kohe stardis lasti meid kanuudega vette, et saaksime Pangodi järve

KUIDAS VALMISTUDA KOORMUSMATKAKS Leia kaaslased Hinda oma oskusi ja võimeid ning likvideeri puudujäägid Vali varustus: kas seljakott või rakmed? Magamiskott või telkmantel, äkki mõlemad? Või telk?

BIRGIT RISTISAAR

se läbinutest, ellujäämisõpetuse absoluutselt parim spetsialist Eestis ja endine luurerühma ülem kapten Raido Saremat rääkis meile oma kogemustest. Eriline rõhuasetus oli luureülesandel – kuidas see tavaliselt korraldatud on, millised andmed on vaja luureraportisse kirja panna ning kuidas luureülesannet kõige efektiivsemalt täita.

Vali söök: kas kiirelt tarbitav või valmistamist nõudev? Vali riietus Valmistu vaimselt

saarelt tõrvikute valgusevihus oma esimese kontrollpunkti koordinaadid ära tuua. Saime kümme minutit koordinaatide kaardilemärkimiseks ning alustasimegi rännakut esimese ülesande poole. See aga on juba üks teine lugu. 5/2019

67


NAISKODUKAITSE

AASTA NAISKODUKAITSJA

TRIIN SEPPET: Sõdurisupp ja võidupüha paraad – need olid Triin Seppetile jupp aega kaks märksõna, mis seostusid Naiskodukaitsega. Nüüdseks on selliseid märksõnu palju enam. Tekst: LAURA JÕGISOO, Naiskodukaitse Tartu ringkond, akadeemiline jaoskond

Ü

hel päeval aga avastas Triin, kel oli juba varasest noorusest huvi militaarmaailma vastu, Naiskodukaitse kodulehelt side- ja staabigrupi kirjelduse ning tundis, et see ongi koht, kus ta leiab endale meelepärast militaarset tegevust, võimalusi ja väljundeid. 2011. aasta kevadel liituski Triin Naiskodukaitsega. „Ema imestas, et tema printsess herneteral läheb lumega metsa süüa tegema ja telki magama,“ naerab Triin, kellele on meelde jäänud ka isa reaktsioon, kui ta 2011. aastal Tartus paraadil teiste naiste hulgas sammus: „Seda, kuidas isa mind paraadil vaatas, mäletan siiamaani ja mulle tundus, et ta kiitis mu otsuse heaks.“ Kodust on Triin saanud kaasa teadmise, et elada vabas riigis on privileeg ja selle eest peab olema tänulik. „See ei ole iseenesestmõistetav, et meil on oma kultuur ja suveräänne riik, kus saame rääkida oma keeles.“ Seetõttu ongi olnud tema eesmär-

MONIKA RISTISAAR


NAISKODUKAITSE

„MUL ON TUNNE, ET OLEN MIDAGI EHITANUD!“ giks anda oma riigile ka midagi tagasi ja väljendada oma tänulikkust vastu panustades.

TOITLUSTAMINE KUI SÜDAMEASI

Mõni nädal pärast liitumist läbis Triin oma esimese baasväljaõppekursuse toitlustamises, kus metsas süüa tehes oli lumi lõuani. Esialgu oli ta arvanud, et söögitegemine on miski, mida ta Naiskodukaitses kindlasti tegema ei hakka. Piisas aga ainult ühest baasväljaõppe kogemusest ja toitlustamise erialagrupp sai talle südameasjaks. Tänaseks kuulub ta lisaks toitlustusgrupile ka avalike suhete, meditsiini ja noortejuhtide erialagruppidesse. Toitlustamisega on seotud ka Triinu üks meeleolukamaid mälestusi. See jääb aastasse 2012, mil ta osales õppusel Kevadtorm välikoka kursuse praktikal. „Toiduained toodi meile kohale ööpäeva kaupa, olime varustusliini lõpus. Saabus kõige esimene kaup ja kui auto meieni jõudis, selgus, et eespool on keegi ilmselt liiga palju toitu maha tõstnud. Kuna üks kompanii oli veel pärast meid, jagati toiduained nii, et kõigile jätkuks midagi. Mäletan, kuidas lõikasin Tupla šokolaade pooleks, et igaühele jaguks ja kõik saaksid suutäie magusat,” ei unusta ta toonast muret, et äkki keegi jääb ilma või nälga.

LIIDRIKS LOODUD

Oma tõelise potentsiaali avastas Triin 2012. aasta alguses, kui kandideeris akadeemilise jaoskonna juhatusse. „Siis leidsin selle, milles ma tegelikult tugev olen.“ Juhiks olemist õppis Triin Kadi Kassi ja Liina Pedoksaare tegemisi jälgides.

Pärast juhatuses olemist otsustas Triin kandideerida Tartu ringkonna esinaiseks. „Mul oli arenguvestlus tolleaegse ringkonna esinaisega, kes viskas õhku küsimuse, kas ma ei võiks ühel hetkel hakata ringkonna esinaiseks. Vastasin talle, et 2018 võiks olla minu aasta esinaiseks kandideerida.“ Tegelikkuses läks aga teisiti ning Triin kandideeris ja valiti Tartu ringkonna esinaiseks juba 2015. aastal. „Sellest, mida esinaiseks olemine reaalselt tähendab, sain aru siis, kui see juba käes oli.“ Juhtimise juures on Triinu sõnul osutunud kõige raskemaks ringkonna juhatuse koosseisu vahetumine, eriti kui meeskonnaliikmed ei jää kolmeks aastaks paigale. Kuid siiski tunneb ta, et on midagi üles ehitanud ja ära teinud. Midagi olulist.

TUNNUSTAMINE LOEB

Kõigele vaatamata oli aasta naiskodukaitsja tiitli saamine talle üllatuseks. „Minu jaoks on aasta naiskodukaitsjad need naised, kes balansseerivad vabatahtliku töö, igapäevatöö ja pere vahel. Naised, kes jõuavad tegeleda kõigi kolmega, ja niimoodi aastaid,“ arvab Triin, kes sai sel kevadel esimest korda emaks. Igal juhul on ta veendunud, et vabatahtlikus organisatsioonis on oluline tunnustada. Kui mitte tänukirjade ja medalitega, siis vähemalt märkamisega. Tema enda liikumapanevaks jõuks on algusest peale olnud sisemine motivatsioon ja teadmine, miks ta mingit ülesannet täidab. „Aga isegi siis, kui sul on väga tugev sisemine motivatsioon, on tore, kui sind tunnustatak-

TEISED TRIIN SEPPETIST Kolonelleitnant KALLE KÖHLER Kaitseliidu Tartu maleva pealik

Võib julgelt öelda, et Triin Seppet on omamoodi nähtus mitte ainult Naiskodukaitse Tartu ringkonnas, vaid Naiskodukaitses laiemalt, kus ta on juba pea kümmekond aastat tarmukalt tegutsenud. Kaitseliidu poolt vaadatuna seisneb Triinu üks suurimaid panuseid selles, et suuresti just tema algatusel on Tartu malevas igal sammul tunda Naiskodukaitse tuge. Nii on naiskodukaitsjaid meie sõjaajaüksuste, CIMIC-meeskondade, staabiassistentide jne hulgas. Kuid see pole kõik tulnud enesestmõistetavalt, suuresti on selle taga olnud Triinu väga suur töö. Triin oli ka üks Naiskodukaitse EVAK-gruppide töölerakendamise initsiaatoreid, mis sai alguse just Naiskodukaitse Tartu ringkonnast ja mida rakendatakse nüüd juba üle Eesti. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui poleks olnud Triinu, oleks Tartu maleva võimekus praegusega võrreldes hoopis teine. ANNA-LIISA VILTROP ja KÄRT VILTROP Triin Seppeti õed

Kuna tunneme Triinu ikkagi juba üle 25 aasta, siis oleme võib-olla kergelt kallutatud, sest oleme saanud selle omapärase imelise nähtuse mitmeid erinevaid külgi näha ja tundma õppida. Kui nüüd päris aus olla, siis esimesed sõnad, mis tulevad kohe pähe, kui mõelda Triinu kui naiskodukaitsja peale, on eeskuju ja inspiratsioon. Vaatame ja imetleme, missuguse pühendumuse ja armastusega Triin seda Naiskodukaitse asja ajab. Tema teotahe ja uskumatu põhjalikkus, millega ta kõigesse sukeldub, on lihtsalt sütitav. Triinu silm tõesti särab Naiskodukaitse asja ajades – võime öelda, et rohkem kui ühegi teise tegevuse juures, mis ta seni on ette võtnud. Oleme saanud koos temaga end proovile panna ja avastanud, et ka silmini mudase ja märjana kaevikut kaevates on Triin suurepärane kaaslane, tugi ja motiveerija. Triin on kindlasti sõnaosav – tema pidupäevakõnedes on alati häid ivasid, mida endale üles kirjutada ja hiljem mõnel väsimusest räsitud hetkel meenutada. Ta reageerib kiiresti hetkedel, kus endal ehk ei ole kõige kergem, leides just need õiged sõnad, mis aitavad edasi minna. Nii, nagu on ta juba väiksest peale olnud meile suurepärane vanem õde, suur õpetaja ja juht, kanduvad tema oskused ja võimed nüüd üle ka meie organisatsioonile. Õdedena teame ja tunneme alati, et meie seljatagune on kindel, ning usume, et see tunne jõuab kõikide Tartu ringkonna naiskodukaitsjateni.

5/2019

69


2 X ERAKOGU

NAISKODUKAITSE

se,“ lisab Triin, kes mäletab hästi oma esimest keskjuhatuse tänukirja, mis anti üle Naiskodukaitse aastapäeva tähistamisel ringkonnas.

Triin naudib rahvatantsu …

Sel ajal laulis ta Tartu Noortekooris, kus oli parasjagu käsil mingi suurvormi ettevalmistamine. „Ütlesin dirigendile, et jään proovi hiljaks või ei tule üldse või lähen varem ära, täpselt enam ei mäleta, aga läksin natuke dirigendiga tülli,” meenutab Triin, kuidas ta pidas võimatuks jätta kohale minemata, kui juba keskjuhatus sind tunnustab. Ei võinud ju teada, äkki jääb see kõrgeimaks tunnustuseks Naiskodukaitses. Aga ei jäänud. ... ja käib igal võimalusel mere ääres energiat ammutamas

TAGALA TOETAB

Motivatsiooni ja tuge annab Triinule ka tugev tagala: „Minu pere on minu kindlus. Mul on selja taga suur pere – vanemad, kolm õde, vend, abikaasa ja nüüd ka tütar.“ Perega koos ajaveetmine ongi Triinu jaoks üheks patareide laadimise viisiks. Perega on alati võimalik oma emotsioone jagada ning oluline on ka see, et pereliikmed on alati valmis kuulama. Ka Triinu õed Anna-Liisa ja Kärt Viltrop on aktiivsed naiskodukaitsjad. Triinu vaieldamatuks lemmiktegevuseks on ka mere ääres käimine, igal 70

5/2019

aastaajal ja igal võimalusel – sealt ammutab ta jaksu oma eesmärkide täideviimiseks. Samuti naudib Triin rahvatantsu ja tal on ka üks veidi salajane hobi – maalimine. „Laon värve paberile nii, nagu mulle endale õige tundub,“ kergitab Triin sellelt hobilt veidi katet.

Rääkides tulevikuplaanidest, leiab Triin, et 2020. aasta jääb tema viimaseks aastaks Tartu ringkonna esinaisena: „Loodan ametiaja lõpuks 2021. aasta alguses leida endale järeltulija.“ Kindlasti ei plaani ta aga ka edaspidi Naiskodukaitse tegevusest kõrvale jääda.


NAISKODUKAITSE

NAISKODUKAITSEGA VÕIDAD: IGAL JUHUL, IGAL POOL

Kelle jaoks on Naiskodukaitse rutiinilõhkuja, kelle jaoks koht, kus end teostada ja tõestada, kellele võimalus osaleda spordivõistlustel, panustada riigikaitsesse ja kodanikuühiskonna ülesehitamisse. Igaühele oma. Aga võit igal juhul. Palusime Naiskodukaitse liikmetel üle Eesti jagada lugejatega oma isiklikke, tänu Naiskodukaitsele saavutatud võite. Ja nad kirjutasid nõnda. Tekst: KAITSE KODU!

ELEN KÕRGE

VÕIMALUS END PROOVILE PANNA AIKE MEEKLER, Kanepi jaoskonna esinaine

Olen Naiskodukaitse tegevliige olnud kaks aastat. See aeg on küll üsna lühike, kuid vaatamata sellele olen üsna palju õppinud, kogenud ja saanud ennast proovile panna. Mitmed vabariiklikud üritused on andnud mulle võimaluse tutvuda ka teiste ringkondade naistega ja kuulda, kuidas neil asjad käivad. Oma pühendumusega olen saavutanud poolehoiu ja usalduse nii jaoskonnas kui ringkonnas. Mind on valitud ringkonnakogu delegaadiks, ringkonna revisjonikomisjoni liikmeks ja jaoskonna aseesinaiseks. See on olnud mulle suureks tunnustuseks ja püüan teiste usaldust mitte petta. Minu huvi, aktiivsust ning pühendumust märkas ka ringkonna juhatus, kes tunnustas mind eelmise aasta lõpus ringkonna tänukirjaga. Kõige suuremaks võiduks loengi seda, et olen leidnud endale organisatsiooni, kus saan tegeleda valdkondadega, mis mulle huvi pakuvad, õppida uusi asju ja ennast teostada, panustades samal ajal kodanikuühiskonda. Boonuseks on palju uusi toredaid tuttavaid, kellega ühist asja ajame.

PÕLVA MALEV

5/2019

71


NAISKODUKAITSE LIIS AMBOS

KOOS TEGEMISE RÕÕM MAARIKA KUULMAA, Viru ringkonna naiskodukaitsja

Peaaegu kaks aastat tagasi seisin ühel suhteliselt külmal ja tuulisel juunikuu päeval Rakvere kesklinnas ja elasin koos sadade pealtvaatajatega kaasa meie linnas toimuvale võidupühaparaadile. Sel hetkel, kui ühtse sirge reana marssisid minust mööda meie enda ringkonna naiskodukaitsjad, oli kaua peas tiksunud otsus küps – otsustasin astuda Naiskodukaitsesse. Ideest teostuseni läks mõni aeg, septembris võeti minuga ühendust ja pärast vestlust, kus sooviti teada, miks ma sellesse organisatsiooni astuda tahan, mida ootan ja mida on minul pakkuda, kinnitati minu soov ja mind võeti Naiskodukaitse liikmeks. Praegu leian, et see oli üks õigemad otsuseid mu elus. Õnneks on muutunud ka inimeste ettekujutus sellest, et Naiskodukaitse on pelgalt koht, kus naised keedavad suppi ja annavad meditsiiniabi. Kui sa ise oled piisavalt aktiivne, panustad ennast ja oma vaba aega, siis saad ka väga palju tagasi, eelkõige oskusi, kuidas igas olukorras toime tulla, kogemusi väga erinevatest valdkondadest ja väga palju uusi tutvusi. Naised, kellega olen selle aja jooksul tutvunud, on minu „sõbralistis“ kindlal kohal, minu maailmavaade on nendega sarnane ja meil on alati kokku saades palju rääkida. Minu jaoks on nii oluline, et meie organisatsiooni kuulub igas vanuses ja eri elualadelt naisi, tegevust jätkub küll kõigile. Mu meelest on kogu selle organisatsiooni ja nende liikmete olemuse hästi lahti seletanud mu hea kaaslane Anneli: „Missioonitundega inimesed, kes hoiavad omavahel kokku. Me ei küsi oma tegevuse eest palka, aukirju, ordeneid ega medaleid, me võtame oma vaba nädalavahetuse ning lähme ja teeme koos midagi ära!“

VIRU MALEV

Kui minult nüüd küsida, miks ma valisin just selle organisatsiooni, siis võin öelda, et kuigi olen panustanud sellesse palju vaba aega, olen vastu saanud mitu korda rohkem.

MERIKE SILD

PAREMAKS, JULGEMAKS, EDUKAMAKS KERLIN TEALANE, Järva ringkonna esinaine

Minu jaoks on naiskodukaitsja olemine loomulik osa elust. Tunnen, et saan naiskodukaitse kaudu panustada oma isamaa, emakeele, Eesti ajaloo ja kultuuri säilimisse. Aktiivsed naiskodukaitsjad teavad, millised võimalused on naiskodukaitsjal enesearendamiseks ja eneseületamiseks. Nelja aasta jooksul naiskodukaitsjana olen kasvanud palju paremaks, julgemaks ja edukamaks inimeseks. Minu argipäev on päris tõsiselt hoopis kvaliteetsem.

JÄRVA MALEV

72

5/2019

Muidugi on mõneti raske täiskohaga töö, pere ja majapidamise kõrvalt leida aega vabatahtlikule tööle, aga meil, järvakatel on selline moto, et kus ei ole puudu tahtest, ei ole puudu ka võimalusest.


NAISKODUKAITSE

KOHT KASVAMISEKS DANIELA ERIT, Viljandi jaoskonna esinaine

SAKALA MALEV

Naiskodukaitse on andnud mulle võimaluse tegeleda paljudes erinevates valdkondades. Ma olen pannud end proovile mitmesugustel võistlustel ja metsaõppustel, toitlustanud mitmetel üritustel, aidanud ise üritusi korraldada, olnud kohtunik spordivõistlustel, õppinud esmaabi, kirjutanud artikleid. Olen osa saanud harivatest koolitustest, näiteks kuidas olla hea juht, kuidas teha fruktodisaini või kuidas teha telefoniga ilusaid pilte. Tänu Naiskodukaitsele tunnen, et soovin elust rohkem, soovin veel õppida, soovin anda oma panuse riigikaitsesse. Olen võitnud juurde palju toredaid sõpru, aga ka tahet jätta siia maailma endast maha üks tilluke jalajälg, olla parem inimene. Aitäh, Naiskodukaitse, et tunnen end vajalikuna ja paremana!

SAKALA RINGKONNA FOTOKOGU

Mõnda aega tundsin, et minu elu koosneb ainult tööst, perest, kodust ja nii lõpmatuseni edasi ja tagasi. Otsisin endale hobi, millega tegeleda, kuid mõte toimetada ainult ühe kindla asjaga ei olnud minu jaoks. Ühel päeval tegi sõbranna ettepaneku liituda Naiskodukaitsega.

ANDRES ANNAST

ÜHENDAB JA AITAB SIRLI PEDASSAAR-ANNAST, Saarde jaoskonna esinaine

Naiskodukaitsjaks sain puht juhuslikult – käisin tutvumisõhtul ja hiljem majanaabri tungival soovitusel esitasin avalduse. Mul puudusid igasugused ootused ja kujutlus, mis suurt eesmärki ma naiskodukaitsjana teenima hakkan. Murranguliseks sai 2018. aasta, kui naiskodukaitsjatele tutvustati võimalust liituda evakuatsioonirühmaga ja panustada elanikkonna kaitsesse hädaolukorras.

PÄRNUMAA MALEV

Seminaridele ja õppepäevadele järgnes evakuatsioonirühma asutamiskoosolek ja tulemas on veel palju tööd täpse kava paikapanemisel, kuidas toimivad tugisüsteemid kriisiolukorras. Mulle meeldib, et saan naiskodukaitsjana teha koostööd erinevate institutsioonidega, nagu politsei, päästeamet ja kohalik omavalitsus. Selle töö tulemusena oskan rasketel hetkedel aidata teisi inimesi ja samas olen ka ise targem teadmise võrra, kuidas kriisis toime tulla. See ongi minu suurim võit vabatahtlikuna!

5/2019

73


NOORED

LOOVUSFESTIVALI ESIVIISIK:

MUSSI, MUNA JA MUUD Kodutütarde ja Noorte Kotkaste loovusfestival meelitas Tartusse hulganisti piirideta mõtlevaid, korralduslikele ülesannetele värskeid lahendusi otsivaid noori, kel loovus loomuses. Järgnevalt viis stiilinäidet sellest, milliste lennukate ideede ja nutikate lahendusteni noored mentoritest inspireerituna jõudsid. Tekst: IIRIS PROSA, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialist

RÄPILUGU KOOS BÄNDIGA HANF KUNG

IIRIS PROSA

Töötuppa sisenedes oli tõsimeeli kuulda, kuidas kõigi osaliste ajud ragisesid loole tekstiridu mõeldes. Mõned mõtted olid juba tahvlile kantud ja nähes, et seal seisab fraas „kodutütre koht ei ole köögis“, saime aru, et need noored on tõesti südamega asja juures ja võtavad ülesannet täie tõsidusega. Oma kaheminutilises loos lükkavad nad ümber väärarusaamu, mis kodutütarde ja noorkotkastega kaasas käivad, ning ühtlasi avaldavad muret meid ümbritseva looduse pärast.

KERGE EINE BATAADIST „Kevadine metsaüllatus“ ehk täidetud bataat vutimuna, kilu ja köögiviljasalatiga

IIRIS PROSA

Keeda bataadid koos koorega pehmeks. Samal ajal haki sibul ja prae õlis keskmisel kuumusel. Maitsesta soola ja pipraga. Poolita bataadid, õõnesta seest tühjaks ja töötle sisu koos võiga kohevaks pudruks. Maitsesta soola, pipra ja ingveriga, sega juurde praetud sibul. Tõsta puder tühjaks õõnestatud bataadipoolikutesse, puista peale riivitud juustu ning aseta 200 kraadini kuumutatud ahju. Küpseta umbes 15 minutit, kuni juust on sulanud ja kuldne. Tõsta ahjust välja ning jahuta veidi. Tõsta igale täidetud bataadipoolikule üks praetud vutimuna, lisaks kaks vürtsikilu fileed, kaunista rukolalehtedega ning jahvata peale musta pipart.

PIXABAY

74

5/2019


NOORED

GRAFITITEHNIKAS ROLL-UP PLAKATID

IIRIS PROSA

IIRIS PROSA

Kõrgemas kunstikoolis Pallas valmisid mõlemale noorteorganisatsioonile Bach Babachi aka Kristjan Bachmani juhendamisel roll-up plakatid, mis annavad inimestele Kodutütarde ja Noorte Kotkaste tegemiste kohta isegi rohkem infot kui klassikalised, teksti ja fotodega kaunistatud reklaamid.

ÜLE-EESTILINE ORIENTEERUMISMÄNG Loovusfestivalil tehti algust orienteerumismängu loomisega, mis tegevuste kaudu tutvustab iga maakonna vaatamisväärsusi. Kuna üritus toimus Tartus, siis oli paslik mängu esimesena testida just Tartus. Noored seiklesid pool päeva Tartu vahel ja otsisid kõige külastatavamatest turismipaikadest puuduvaid pusletükke koos põnevate faktidega.

ETÜÜDID KODUTÜTRE JA NOORKOTKA ELUST

Noored said ümber kehastuda, olla keegi, kes nad varem olnud ei ole, ning kummutada müüte Kodutütarde ja Noorte Kotkaste tegevuse kohta.

IIRIS PROSA

Liikumise ja teatri töötoas valmis Elva LendTeatri juhendamisel kaks etüüdi. Üks neist käsitles sellist olukorda, kus vanemad soovisid lapse liitumist Kaitseliidu noorteorganisatsiooniga, teine aga vastupidist olukorda, kus lapsevanem ei olnud nõus, et tema laps ennast metsa lõhkuma läheb.

5/2019

75


M ER IL IN

SE PP

IIRIS PRO SA

IIR IS PR OS

A

NOORED

76

5/2019


NOORED

MIS KASU ON

ISAMAALISE HARIDUSE PROGRAMMIST?!? Vabatahtlikud noortejuhid on juba ligi kaks aastat saanud esitada taotlusi noorte isamaalise hariduse programmi. Ometi ei ole mitte kõik noortejuhid seda võimalust kasutanud. Miks? Tekst: IIRIS PROSA, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialist

O

ns taotluse esitamine tõesti nii raske, et ei tasu proovidagi? Millist kasu noored sellest üldse saavad? Oma kogemust jagasid Sakala maleva rühma Nutikad Rebased rühmavanem Antonina Eek ja Rapla ringkonna Märjamaa rühma kodutütar Luiselota Pernits.

EHEDAD EMOTSIOONID

Antonina ütleb, et on saanud tänu noorte isamaalise hariduse programmile (IHP-le) noortele pakkuda nii palju emotsioone ja põnevust, et ei oskagi öelda, milline neist oli „kõigekõige“. „Kujuta ette: räätsamatk Meenikunno rabas, 35 soojakraadi, ümber sinu tiirlevad parmud ja sa kuuled poiste rõõmuhõiskeid,“ toob ta ühe näite, et siis kohe järgmine seiklus jutuks võtta. Käik Saaremaale, kus nad veetsid vahva päeva koos Aste rühmaga – see on oma noortega igapäevaselt sügaval sisemaal tegutsevale Antoninale ja tema rühmale kindlasti eksootiline sündmus. „Uued sõbrad saarelt, kalapüük ja omavalmistatud uhhaa,“ loetles Antonina innustunult. Just selleks isamaalise hariduse programm ongi, et anda rühmadele võimalus tutvuda teiste rühmade tegevusega ja näha, kuidas mujal Eestis Kaitseliidu noortetööd korraldatakse. Nõnda kasvatame ühtsustunnet Eesti eri paikade noorte vahel ning laseme neil tavapärasest tegevusrutiinist veidikeseks välja astuda. Kodutütar Luiselotagi kinnitab, et pärast IHP tulekut on nende rühmal

palju rohkem tegemisi olnud. Näiteks toob ta orienteerumishommiku, kuhu kaasati pereliikmedki. Muidugi on alles ka harjumuspärased ettevõtmised, millest nii mõnelegi on võimaluste avardudes lisatud uusi tahke. „Meile on juba paar korda korraldatud ilu- ja tervisepäevi, kus oleme õppinud pilatest ja zumbat, tervislike snäkkide tegemist ning ükskord õpetati meid oma käte eest hoolt kandma,“ räägib Luiselota elevusega.

UUED TEADMISED

Seegi on noorte isamaalise hariduse programmi üks eesmärkidest – pakkuda vaheldusrikka tegevuse kaudu noorele mitmekülgsemat huviharidust. Uhkusega võib Luiselota nüüd näidata oma vormi kaunistavaid perenaise ja loomatarga erialamärke. „Enne oli ka tore kodutütar olla, aga nüüd on veel vahvam, sest me teeme mitmekesisemaid asju!“ Tänu programmile on ka vabatahtliku noortejuhi töö suurel määral lihtsam. „Saame tegevustesse kaasata oma eriala hästi tundvaid inimesi – selline võimalus iga päev sülle ei kuku,“ räägib Antonina, kinnitades, et on programmist saanud suurt tuge ja ühtlasi muutnud oma rühma poiste maailma märkimisväärselt rikkamaks. „Teadmine, kui palju veedavad noored aega istudes, kas siis koolipingis või kodus arvuti taga, tekitab minus üha rohkem soovi neile põnevat ja vaheldusrikast tegevust pakkuda.“

KOMMENTAAR

VÕIMALUSED AVARDUVAD JULIA SIIMBERG, isamaalise hariduse programmi juht

IHP on võrreldes eelmise aastaga populaarsust kogunud ja liigub tõusvas joones. Kui 2018. aastal esitati kokku veidi üle 200 rühmataotluse, siis tänavu oleme juba kolme kvartaliga seda arvu ületamas ja neljas kvartal on veel ees. Samuti on esitajate seas aina enam rühmi, kes ei ole varem rühmataotlusi esitanud. Ma ei tunne rõõmu selle üle, et taotlusi esitatakse rohkem, vaid ikka selle üle, et meie noored saavad tänu rühmavanemate ja -pealike tööle laialdasemat ja vaheldusrikkamat väljaõpet. Pärast iga sündmust täidavad noortejuhid tagasisidevormi, mille põhjal saan väita, et IHP on ukseks noorte mitmekülgsemasse huviharidusse. Julgustan kõiki noortejuhte seda võimalust kasutama. Kaasake planeerimisfaasi ka oma rühma noori – uskuge, neil on vägevaid mõtteid!

KINDLASTI KIRJUTAGE!

Mida ütleks Antonina nendele noortejuhtidele, kes ei ole veel taotlust kirjutanud? „Kindlasti kirjutage! Ikka on võimalus, et taotlust ei rahuldata, aga ainult nii saad teada, kas liigud õigel teel,“ julgustab ta kõiki proovima. On ju Noorte Kotkaste ja Kodutütarde järgukavades nõudeid, mida ei ole võib-olla kõige lihtsam õpetada, aga programm annab võimaluse neile uuest küljest läheneda. Samas paneb Antonina kõigile südamele, et kui nad taotluse kirjutamisel kuskile toppama jäävad, tuleks kindlasti abi küsida. Näiteks oma maleva instruktorilt, mõnelt teiselt rühmapealikult või pöördudes otse isamaalise hariduse programmi juhi Julia Siimbergi poole. „Kaasates oma rühma vanemaid liikmeid ideede genereerimisse, annate neile võimaluse tunda end vajalikena,“ ei pea kogu protsess Antonina kinnitusel olema ainult rühmapealiku või -vanema õlul. 5/2019

77


MILITAARTURISM

LENNUKIREST SÜNDINUD MUUSEUM

Kui teie unistuseks on ära näha kahemootoriline turbopropellerreisilennuk ATR 72, minge Tartu lennuväljale. Seal näeb. Kaks korda ööpäevas. Sügavama lennundushuvi korral aga tasub sammud seada Tartust viieteist kilomeetri kaugusel paiknevasse Eesti Lennundusmuuseumi. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

S

eal on oma silmaga võimalik vaadata lennukeid, milliseid te senini vaid sõjafilmides või uudistes olete näinud. Kohe päris elusuuruses, ehtsaid lennukeid. Seal nad on. Teiste seas näiteks kurikuulus Nõukogude Venemaal väljatöötatud kergepommitaja SU-24, mille arendamise käigus tehtud katselendudel on elu jätnud 13 katselendurit. Või legendaarne Ameerika hävitaja F-4C Phantom II, mida jänkid kasutasid edukalt juba Vietnami sõja päevil. Rootslaste lennuväe uhkus Viggen 37, millele Euroopa taevas omal ajal võrdväärset vastast ei olnud. Tuntumatest tegijatest veel näiteks mitmetes sõjalistes konfliktides osalenud hävitus-pommituslennuk Su-22M4. Samuti F-104

78

5/2019

Starfighter, juhtimisvigade eest rängalt karistav lennuk, mis omal ajal sai külge kurjakuulutava hüüdnime „lesestaja“ või ka „lendav kirst“. Ainuüksi Saksamaal kaotati vaid ühe aasta jooksul õnnetustes 28 Starfighterit. Loetelu võiks jätkata veel pikalt – ühtekokku on lennundusmuuseumis 28 lennukit ja neli helikopterit.

KOSMONAUDI KÄEPIGISTUS

See kõik oleks võinud olla olemata ja teile nägemata, kui aastat viis pärast Teise maailmasõja lõppu poleks üks pisike poiss iga päev oma koduaknast jälginud madalalt üle lendavaid pommituslennukeid, mis sealtsamast lähedalt, Tartu sõjaväelennuväljalt õhku tõusid ja maandusid.

See poisiklutt oli toona viieaastane Mati Meos. Siis ta muidugi ei teadnud, et kodumaja aknaklaase värisema pannud õhuhiiglased olid strateegilised pommitajad TU-4. Küll aga teab ta seda nüüd. Ja mitte ainult seda, vaid ilmselt kõike, mis lennukite kohta teadmist väärt. Lennundusmuuseumi eksponaatide vahel ringi jalutades puistab ta neist igaühe kohta põnevaid fakte ja lugusid. Ta võib seal vabalt jalutada ja rääkida. Sest tema on selle muuseumi asutaja, selgroog, südametunnistus ja hing. Omal ajal ei jäänud palju puudu, et Meosest endastki oleks võinud saada Nõukogude armee hävituslendur. Ehk oleks temagi siis sööstnud üle taeva-


MILITAARTURISM

PIXABAY

See seiklus jäi Meosel siiski ära. Jäi aga huvi lendamise vastu. Veel nõukogude aja lõpus jõudis ta läbida Tartus asutatud mootorlendurite kooli, mille lõputunnistuse surus talle pihku päris ehtne kosmonaut, Nõukogude Liidu kangelane, 11 päeva kosmosejaamas Saljut-7 viibinud Igor Volk.

ESIMENE EKSPONAAT

Mõistagi lisas selline au Meose tiibade alla ainult tuult. Hobist sai kirg. Nii et kui ta parasjagu just ei lennanud, Eesti Teaduste Akadeemias teadust ei teinud ega istunud ka Tartu linnavolikogus, pani ta kokku plastikust lennukimudeleid. Viimaks sai mudeleid nii palju, et Meos pidi nende tarvis tegema koguni eraldi maja. Ja kui sul on maja ja selle sees eksponaadid, siis sul ongi ju sama hästi kui muuseum. Tuleb ainult ära vormistada. Ja seda Meos 1999. aastal tegigi. Ega Meos esiti julgenudki unistada, et ühel päeval on tema rajatud muuseumis plastiklennukitele konkurentsi pakkumas legendaarseid lennumasinaid kogu maailmast. Nii siit- kui sealtpoolt rindejoont. Tema lennukamad fantaasiad piirdusid mõttemängudega mõnest siinsamas Eestimaa taevas laperdavast AN-2st või, kui eriti hästi peaks minema, ka mõnest isendist piirivalve lennusalgalt.

Ja läkski eriti hästi. 2002. aastal jõudis muuseumisse piirivalve lennusalgast pensionile saadetud helikopter MI-8. Tänase päevani veedab see siin oma pensionipõlve, olles sama tähtis ja asendamatu kui need tädid, kes tukuvad kunstimuuseumi saalinurgas, sukavardad käes. Vähemalt sama tähtis.

VARNAST EI VÕTA

Igatahes läks sellest hetkest peale kõik veelgi kiiremas tempos ülesmäge, et mitte öelda vastu taevast. Või mis läks. Hirmsasti vaeva on Meos ja tema meeskond pidanud nägema. Lennukite hankimine on lihtne ainult Ida-Ukraina tööliste ja talupoegade armeele. Tsiviliseeritud maailmas on see märksa keerukam ja aeganõudvam protsess. Näiteks ülemöödunud aastal Eesti Lennundusmuuseumi museaalide hulka arvatud Phantomi soetamisprotsess sai alguse 2003. aastal ehk 14 aastat varem. Rootslaste Viggeni hankimiseks tuli aga kõiksuguseid pabereid, inimesi, e-kirju ja tont teab mida kõike veel liigutada viis aastat. Üks asi on aja-, teine rahakulu. Kümneeurose piletihinna eest muuseumit väga ei ehita ega arenda. Nii ongi angaaride püstitamiseks ja mõne lennumasina soetamiseks saadud toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Igal aastal tuleb ka mööda ettevõtteid käia ja toetusi küsida. Pisku kogutakse veel lennupäevade korraldamisega ja nii suudetaksegi igal aastal ikka üks lennuk juurde soetada. Selline on eesmärk.

Muidugi ei oleks Meosel midagi sellegi vastu, kui riik mere-, maantee- ja muudele muuseumitele lisaks toetaks ka Eesti Lennundusmuuseumit. Kasvõi sellise piskuga, mis aitaks rajada ühe suure sooja angaari, milles saaks ka talvisel perioodil külastajaid vastu võtta ja hoida tehnikat, mis külma ja niiskust ei talu.

ÄRA NÄPI

Sest asi on seda väärt. Kasvõi näiteks sellepärast, et, nagu Meos välja toob, on Eesti lennundusmuuseumis erinevalt paljude teiste riikide lennundusmuuseumitest võimalik saada nende suurte ja sõjakate masinatega vahetu kontakt. Eksponaadid ei ole siin klaasseinte ega köitega vaatajatest eraldatud. Kahe reisilennuki, Venemaist päritolu Tu-134A ning JAK-40 pardale on huvilistel võimalik koguni siseneda. Küll mitte piloodikabiini – need on pleksiklaasiga eraldatud. „Esialgu helikopteri kabiini lubasime, aga siis pidi remondibrigaad sealt igal õhtul üle käima,” märgib Meos, lisades, et kuigi võimalus on, ei maksa külastajatel tegelikult lennukeidki väga näpuga sorkida ja käega patsutada. „Käehigi ... aasta pärast on seal juba korrosioon ja nii edasi,” on Meose selgitusel tegemist ikkagi eksponaatide, mitte atraktsioonidega. Kes tahavad teravaid elamusi ja atraktsioone, nendele pakub muuseum võimalust vaatetornist alla hüpata.

ASSO PUIDET

laotuse mõne praegu muuseumis välja pandud MIG-i juhtkabiinis.

5/2019

79


FILMIARVUSTUS

OPERATSIOON

SEGADUS Mu otsingud kandsid vilja ja ma leidsin kohutavalt halva sõjafilmi. Vaat et nii halva, kus halb muutub juba omaette kvaliteedimärgiks.

„O

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

peratsioon Dunkirk” ei ole seesama film, mis sai suure tähelepanu, veel suurema vaatamisnumbri ja turske kasumi. Ei, see on Christopher Nolani suurteose „Dunkirk” noorem ja juhmim võsuke, kes sõidab ahju seljas ja saab igal pool nii vaatajatelt kui kriitikutelt nüplit. Ja seda õigusega. Sest see film, millest nüüd juttu tuleb, on viisakalt öeldes erakordselt vilets.

80

3/2019

Teine maailmasõda. Grupp Briti sõjamehi on saanud ülesandeks minna kaugele (1 km) vaenlase tagalasse, sest seal asub tehnoloogiale väga oluline algoritm. Algoritm on nii vägev, et sellega kannatab vabalt sõja kulgu muuta nii, nagu parasjagu soov on. Algoritmi leidmisega läheb pisut kehvasti, selle asemel leitakse üks kena tütarlaps, kes väidab, et teab kõike, võetagu ta ainult kaasa. Sakslased

ei istu samuti käed rüpes, ka tagalas leidub sõdureid, kes soovivad britte kiusata. Algab tagaajamine, tulistatakse teineteise pihta, saadakse surma ja haavata. Sellega võib põhimõtteliselt sünopsisele joone alla tõmmata, midagi põnevat pole rohkem ära märkida. Stsenaariumi poolest on vaadeldav film küll täielik omalooming. Vilets


FILMIARVUSTUS

„OPERATION DUNKIRK“ Lavastanud: Nick Lyon Osades: Ifan Meredith, Kimberly Hews, Darren Hill, Gerard Pauwels 1 tund ja 36 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 2 – tehtud on eimillestki eimidagi Teostus: 2 – kui oleks veel viletsam, annaks halbuse eest medali Näitlejatööd kokku: 3 – Hewsi eest lisapunkt, muidu 2 Lavastajale: 1 – tasuks mõelda mõne loomingulisema töö peale, sobiks näiteks kartulikoorimine

kirju – küll mõni lollike ikka vaatama tuleb. The Asylumile pole ka mingi probleem võtta hea algmaterjal ja keerata see täiesti pea peale.

On nii vaheldusrikas võtta vaadata midagi, mis on algusest peale halvasti tehtud. Kusjuures nii halvasti, et seda isegi ei püüta varjata. „Operation Dunkirki” tegijad on läinud täispangale – vilets stsenaarium, halb lavastaja, puised näitlejad, kohutavad arvutiefektid. Jah, pealkirjadega on võimalik imet teha, sa paned täiesti suurepärase filmiga väga sarnase nime ja müüd nohinal oma kraami umbes nagu pahupidi keeratud odomeetriga autot. Filmi on valminud Nick Lyoni juhatamisel ja on üks paljudest The Asylumi nime kandva filmikompanii üllitistest. The Asylum on just nimelt selline firma, kus tobedus on kvaliteet ning reaalsusel, oskustel, võimetel ega võimalustel ei lasta vohava fantaasia lõpptulemusi ära lörtsida. See punt on spetsialiseerunud eriti halbade filmide kokkuklopsimisele. Teine äriplaan on panna oma „teostele” korralikult tehtud filmidele väga sarnaseid peal-

THE ASYLUM

omalooming sealjuures. Aeg-ajalt pidi väga kõvasti pingutama, et nii-öelda järje peal püsida, sest niigi logisev ja ülima lihtsuseni viidud lugu põrutas omadega ikka väga rappa. Rada oli valitud lihtne – lähme sinna, võtame midagi kaasa, tuleme tagasi. Ometi eksis lugupeetud stsenarist vahepeal ära. Oma osa andis kaameratöö, mis koos režiiga võimendasid vigu veelgi. Veelgi lõbusam hakkas näitlejatele jagatud rekvisiite vaadates. Ilmselt polnud filmi kunstnik vaevunud ennast piinama keeruliste plaanide ja täpsuse tagaajamisega, vaid lihtsalt laenanud küla pealt kokku umbkaudu õigena tunduvaid asju. Töö tulemusel näevad osad filmis kujutatud sõdurid välja, nagu kannaksid nad kusagilt pihta pandud mundriosi, et lahedamad välja näha. Need, kes on ajalooga täpsemalt kursis, saavad korraliku kõhutäie naerda, sest peale stsenaariumi ebatäpsuste ja kaameraga vales suunas vehkimise on ka ajalooliselt nii mõnegi asjagi mööda pandud.

On nii vaheldusrikas võtta vaadata midagi, mis on algusest peale halvasti tehtud. Kusjuures nii halvasti, et seda isegi ei püüta varjata.

Näitlejate valik on selline, et ei oskagi kohe midagi kosta. Ses mõttes, et ega nad väga tuntud ei ole. Ifan Meredith, Kimberly Hews, Darren Hill, Gerard Pauwels jne. Mulle isiklikult ei ütle need nimed mitte kui midagi. Vaatasin igaks juhuks näitlejate varem tehtud töid, no neid ikka oli. Nii mõnelgi mehel ikka korralik kogemus ja näitlejapagasist vaatab vastu ka tuntud filme, kuid mida nad seal teinud on, ei tea. Terve karja meeste vahele on paigutatud ka üks naine – Kimberly Hews, kes on mänginud meilgi näidatud sarjas „Kodus ja võõrsil”. Ning The Asylumi asjamehed teavad – ilus naine peab filmis olema! Mis ta seal teeb või tegemata jätab, polegi eriti tähtis. Kui ta kaamera ees hea välja näeb, on ka juba suurepärane. Kõik muu oleks juba üledimensioneerimine. Hews näeb hea välja. Ülesanne täidetud. Kokkuvõttes on tegu 96 minutiga, mis aja kulutamist ei vääri. Muidugi võib alati peale tulla tahtmine vaadata headele filmidele vahelduseks midagi, mida tavaliselt ei suvatseks vaadata.

3/2019

81


RAAMATUARVUSTUS

TARTU MALEV

TRÜKISÕNAS JA -PILDIS Tartu maleva ajaloo kontuurid on talletatud 100. juubeliks ilmunud kompaktsesse raamatusse. See väike teos on kui ühispilt, millele lisavad detaile ja värve malevkondade raamatud – mõni neist on juba ilmunud, teiste ilmumist on oodata lähitulevikus.

S

Tekst: ANU JÕESAAR

elleks, et saada kiire ülevaade tänavust võidupüha paraadi võõrustava Tartu maleva aja- ja kujunemisloost, on parimaks abimeheks 2017. aastal Merike Jürjo ja Ivar Sibula koostöös üllitatud 76-leheküljeline pehmete kaantega raamat „Kaitseliidu Tartu malev 100“, mis jõudis kaitseliitlaste lauale Tartu maleva 100. sünnipäeva pidustusteks. Nimelt loetakse alates 1937. aastast Tartu ja Tartumaa malevate asutamiskuupäevaks 20. oktoobrit 1917, mil Tartu linnavolikogu otsustas luua linnavalitsuse alluvusse reservmiilitsa üksuse. Raamat juhatab lugeja läbi maleva tähtsamate teetähiste ja on teemakaugemale lugejale suureks abiks lähiajaloo meenutamisel ja mõistmisel. Näiteks saab selgust, et Tartu ja Tartumaa malevad eksisteerisid eraldi kuni 6. augustini 1993. aastal, siis ühinesid nad Kaitseliidu Tartu malevaks, mille pealikuks sai Harri Henn. Tartumaa maleva baasil moodustati esialgu Lõuna-Tartumaa malevkond, sama aasta novembris lisandus maleva koosseisu Põhja-Tartumaa malevkond (Kõrveküla, Alatskivi, Kallaste ja Koosa rühmad). Rühmade taasasutamise tippajaks kujunes Tartus ja Tartumaal 1990. aasta märts-aprill. Tartu rühma (Tartu malevkonna) pealikuks oli Meelis Säre, KEK-i rühma (Tamme kompanii) pealikuks Harri Henn, 15. mail 1990 loodud Lõuna-Eesti lipkonna pealikuks Riho Ühtegi. Ka Mõhu malevkond kuulus 1993. aastani Tartumaa maleva koosseisu.

82

5/2019

Praegune Akadeemiline malevkond asutati 4. märtsil 1996 ja see üksus loeb oma eelkäijaks 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse järel moodustatud III ja IV ehk üliõpilasseltside ja korporatsioonide malevkondi. Renoveeritud hoones Riia mnt 12 sai Tartu malev praegused ruumid Võru tänava poolses tiivas enda käsutusse 1999. aastal. Hoonet kasutama hakati 1996. aastast. Sama maja ees seisnud Lenini kuju mälestusväärne mahavõtt leidis aset 23. augustil 1990.

RAAMATUID TARTU MALEVA AJALOOST „Kaitseliidu Tartu malev 100“ Koostajad Merike Jürjo ja Ivar Sibul 76 lk, pehmed kaaned Tartu 2017

„Vabadusristi Vendade malevkonnast Tartu esimese malevkonnani“ Kalev Konso, Taivo Kirm 206 lk, kõvad kaaned Tartu 2015 „Kodavere kihelkonna Kaitseliit 1918–2008“ Uudo Jõgi 80 lk, pehmed kaaned 2009 „Kaitseliit Haaslava vallas 1925–1940“ Taivo Kirm 112 lk, pehmed kaaned Tartu 2002

INSPIREERIVAD KILLUKESED

Eelmainitud napid faktidki annavad aimu, kui paljude isiksuste elukäiku on mõjutanud tegutsemine Kaitseliidu Tartu malevas ja milliseid kirglikke võitlusi on siin oma aadete nimel peetud. Igal üksusel on oma lugu, mis moodustavad Tartu maleva koondloo. Ja kui me neid killukesi oma eheduses ei jäädvustaks, võiks kogupilt jääda kahvatuks või kohati mustvalgekski. Selliseid killukesi on ilmunud juba mitu. Kaitseliidu 90. sünnipäevaks ilmunud Uudo Jõgi raamat „Kodavere kihelkonna Kaitseliit 1918–2008“ käsitleb põhjalikumalt praeguse Põhja-Tartumaa malevkonna ajalugu, keskendudes sõjaeelsetele aastatele. 2002. aastal ilmunud Taivo Kirmi raamat „Kaitseliit Haaslava vallas 1925– 1940“ annab meeleoluka ülevaate I malevkonna koosseisu kuuluvaist rühmadest ühe aktiivseima, Haaslava rühma eelkäijatest.

Suures formaadis köite ja täisvärvis sisuga 216leheküljeline koguteos „Vabadusristi Vendade malevkonnast Tartu esimese malevkonnani“ ilmus 2015. aastal Kalev Konso ja Taivo Kirmi sulest. See väärt raamat on Tartu malevas esimene omataoline, kuid kuuldavasti võib juba selle aasta lõpus või järgmise alguses oodata ka Akadeemilise ja Tamme malevkonna ajalooraamatuid, mis avavad organisatsiooni sisemisi arenguid nii sõnas kui pildis tänapäevani välja. Samuti on teoksil stiilne faksiimileväljaanne I malevkonna ametliku eelkäija, Vabadusristi Vendade malevkonna ajalugu jäädvustavast käsikirjalisest teosest. Jääb vaid lisada, et hea ajalooraamat ei ole asi iseeneses ega miski, mida tehakse vaid järeltulijatele imetlemiseks. Eelkäijate lood motiveerivad tänaseid kaitseliitlasi olema oma eeskujude väärilised. Ja teinekord ka õppima nende vigadest.


UGALA UGALA TEATRISUVI TEATRISUVI KUKENOOSI KÜÜNIS ALBUS KUKENOOSI KÜÜNIS ALBUS 20/21/22/27/28/30 JUUNI • 21/23/24/25 AUGUST 20/21/22/27/28/30 JUUNI • 21/23/24/25 AUGUST VAID 10 ETENDUST VAID 10 ETENDUST

PÕNEVUSDRAAMA PÕNEVUSDRAAMA

Lavastaja Taago Tubin | Kunstnik Kaspar Jancis Taago Tubin | Kunstnik Ringo KasparRamul, Jancis Martin Mill, Robert Saaremäe (külalisena), Osades KarlLavastaja Robert Saaremäe (külalisena), Ringo Ramul, Mill, Osades Ilo-AnnKarl Saarepera, Laura Kalle, Janek Vadi, Aarne Soro, Martin Vallo Kirs, Ilo-Ann Saarepera, Laura Gerda Kalle, Janek Vadi, Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Sülla ja SiimAarne Saarsen Jaana Kena, Gerda Sülla ja Siim Saarsen Ugala kassa tel 433 0777 / kassa@ugala.ee Ugala kassa tel 433 0777 / kassa@ugala.ee


AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE

KODU!

KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU