Kaitse Kodu! nr 3 2024. a

kaitse kodu!

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e­mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis

http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaanefoto: KRISTIINE RAIDMA

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

KAITSELIIDU AJAKIRI 3/2024

6 SÜNDMUS

Kaitseliit tähistas taassündi ja pärjas aktiivsemaid vabatahtlikke

8 INIMENE

Kaitseliit – töövõime kordistaja

12 KAITSE KODU!

Kaitse Kodu! 2023. aasta parimad

14 KAITSELIIT

Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmete küsitlusuuring aitab organisatsiooni paremini mõista

20 ÜKSUS

Tallinna maleva Akadeemiline malevkond värbab. Omas taktis ja omade reeglite järgi

22 KAITSELIIT

Eesti eest ja kuni surmani

24 VÄLJAÕPE

Malevlasest reameheks – me jõudsime selleni!

26 VÄLJAÕPE

Talvise sõjapidamise eripärast

30 VÄLJAÕPE

Matkeõppus Terav Ora ehk Oluline lahinguplaani korrastusharjutus enne väliõppusi

32 SÕJASPORT

Scoutsrännak – pilguheit endasse

34 SÕJARAUD

Kuulipilduri moonakott: parem kui varem

36 SÕJARAUD

Kuumavereline hispaanlane – Instalaza C90

38 KOOSTÖÖ

Kamraadlus, kohv ja koostöö õhutõrjepataljoni ja Järva formeerijate näitel

40 HARITUD SÕDUR

Igaüheõigus – tasub silmas pidada ka õppustel

44 HARITUD SÕDUR

Kaitseliit avaliku korra kaitses

46 MAAILMAPILK

Дякую вам за каску, see päästis mu venna elu

50 MAAILMAPILK

Kaitsetahe või võidutahe?!

52 MAAILMAPILK

Huthide kättemaks: mis see meisse puutub?

56 KUIDAS ...

... tuunida tulemasinat

36

Granaadiheitjat C90 on pidevalt arendatud ning praeguseks on kasutusel juba neljas modifikatsioon. Parendatud on sihikut, mis on endisest väiksem ja transpordiasendis paigutatud kompaktselt vastu lasketoru.

58 MEDITSIIN

Liitlastega vere lõimimine Leedus

60 NAISKODUKAITSE

„Minu kohus“ kaamera ees ja taga

64 NOORED

Minu (sõbra) isa on parim noortejuht

66 NOORED

Allen Larin – mina, noorkotkas!

68 NOORED

Paraad, valvel!

69 NOORED

Elu keset melu ehk Valgamaa noorte talvine laager Valgas

70 AJALUGU

Jaak Jakobson – ühe Kaitseliidu juhtfiguuri kirevusest pungil elukaar

74 AJALUGU

Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust 3

80 MILITAARTURISM

Seitse ühe hoobiga. Teine vaatus

84 TEATER

Etendus „Orzel. Laidoneri ööd“ –mitte pelgalt ajalugu

88 FILMIARVUSTUS

90

Eriti rahutu rahuvalve

RAAMATUARVUSTUS

Mitu lugu ühtede kaante vahel

60

Paar inimest olid võtetega seoses pinges, eriti üks meesterahvas. Oli see stereotüüp, et „Ahh, naised, jälle tulete kangelast mängima!“, ning siis ma ütlesin Liisile, keda ei tohi kaadrisse jätta, ja sellest pidas ta lugu. Üks teine ütles aga vastupidi: „Mind võib alati filmida ja kaadrisse jätta.“

AUTORID

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

JUKKO NOONI

Männiku malevkonna teavituspealik Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasikese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis.

MEHIS BORN

Pärnumaa maleva ajaloopealik Mehis teeb suuga suure linna. Ja käega kah. Ja kui vaja, siis ka kirjapulgaga. Ehk siis pildistab, joonistab, kirjutab – kõike võrdselt võrratult. Respekt!

LISETTE LUIK

vabatahtlik autor

Lisette kirglik suhtumine sisuloomesse ja meediasse on tema panus meie ühisesse missiooni kaitsta kodu ja pakkuda lugejatele veel paremat Kaitse Kodu!.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

kaitseLiit tÄHistas taassÜndi

Ja PÄrJas aktiiVsemaid

VaBataHtLikke

Kaitseliidu tegevuse taastamise 34. aastapäeval tunnustas Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm Järvakandis peetud tseremoonial eelmise aasta tublimaid ning aktiivsemaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid.

Seekord tunnistati aasta teo vääriliseks viis vabatahtlikku: Kristjan Laubholts Viru malevast, kes viis läbi meditsiiniteemalise koolitussarja „Viru veri“, Ivan Altuhhov Alutaguse malevast laskemoona kandesüsteemi hankimise eest oma maleva lahingukompaniile, Toomas Raud Tartu malevast Kaitseliidu pioneerivaldkonna edendamise eest, Liina Riismaa Naiskodukaitse Harju ringkonnast panuse eest Kaitseliidu evakuatsioonivaldkonna arendamisse ja Diana Poudel Naiskodukaitse Harju ringkonnast, kes lükkas nii Naiskodukaitses kui ka laiemale üldsusele käima infovastupidavuse koolitused.

Samuti tunnustas Kaitseliit oma aktiivsemaid vabatahtlikke, kes olid eelmisel aastal pannud Eesti riigi kaitsmisse enam kui tuhat tundi oma aega. Kokku oli selliseid vabatahtlikke 30, kes eelmise aasta jooksul panustasid kokku Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegevustesse üle 30 000 tunni. Aasta valveüksuslase auhind läks Lõuna maakaitseringkonda Vahur Saarnitsale.

Koos vabatahtlikega tähistasid Kaitseliidu taasloomist Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, eelmine Kaitseliidu ülem ja Harju maleva vabatahtlik kindralmajor Riho Ühtegi, kes pälvis Kodutütarde hõbetatud teeneteristi, ning Kaitseväe juhataja ja Rapla maleva liige kindral Martin Herem.

Aasta teo nominente saavad esitada kõik Kaitseliidu liikmed. Esitatutest teeb valiku ja esitab kandidaadid Kaitseliidu ülemale kümneliikmeline komisjon, mida juhib Kaitseliidu peastaabi ülem ning kuhu kuuluvad nais- ja noorteorganisatsioonide ja maakaitseringkondade esindajad ning Kaitseliidu veebel.

Kaitseliit hakkas aasta tegu välja kuulutama 2021. aastal. Iga aasta teo vääriliseks tunnistatu saab mälestuseks Kaitseliidu logoga kuldmündi, millel on olemas ka reaalne väärtus, kuid mille emotsionaalne ning numismaatiline väärtus on peaaegu hindamatu. Üle tuhande tunni panustajaid tänati hõbemündiga.

kaitseLiit –tÖÖVÕime kordistaJa

„Kui metsa ei lähe, tunned süümepiinu rühmakaaslaste ees, kui lähed, siis omaste ees. Reeglina langeb valik metsa kasuks.“ SEB Panga majandusanalüütik Mihkel Nestor (paremal) osaleb Kaitseliidu väljaõppel keskmiselt ühe nädalavahetuse kuus

SEB Pank on üks nendest silmapaistvatest ettevõtetest, mis pälvis läinud aastal „Riigikaitse toetaja” tunnustuse. Selleks aga, et üks ettevõte saaks riigikaitsjaid toetada, on mõistagi vaja riigi kaitsjaid. Ja neid tublisid inimesi SEB Pangas jagub.

Tekst: MAARJA LUMISTE , SEB Panga kommunikatsioonispetsialist

Oma kogemusi ja mõtteid pühendunud osalemisest Kaitseliidus jagavad mitmed SEB töötajad, nende seas majandusanalüütik Mihkel Nestor , kliendiriski juhtimise ja turbevaldkonna grupijuht Kristjan Pahk , jaepanganduse valdkonna nõustaja Mall Vaikla , digitaalsete kanalite valdkonna tooteomanike juht Ragnar Toomla ja korporatiivklientide valdkonna kliendihaldur Egert Kaarlep . Põhjused, miks üks või teine neist organisatsiooniga liitus, on ühtaegu erinevad ja isiklikud ning universaalsed ja sarnased.

SEST TEISITI EI SAA EGA TAHA

Mihkel Nestorist sai kaitseliitlane 2018. aastal. „Olin omal ajal suutnud ajateenistusest viilida, sest arvasin, et sõja korral põgenen esimese laevaga Rootsi,“ võis Nestori Kaitseliidu ridadesse jõudmine tulla üllatusena nii mõnelegi, eelkõige talle endale.

Teisalt jällegi polnud see ootamatu –mida aasta edasi, seda enam süvenes temas tunne, et tema küll oma kodumaalt kuhugi ei lähe ja kui sõda peaks siia jõudma, soovib ta oma riiki kaitsta. Et aga hea tahte kõrval on tarvis ka oskusi, liituski ta Kaitseliiduga. Ja Kaitseliidus ta nüüd on: lihtne jalaväelane, ametilt kuulipildur ja auastmelt kapral.

Kaitseliidus malevkonna pealiku rolli täitev SEB kliendiriski juhtimise ja turbevaldkonna grupijuht Kristjan Pahk liitus enda sõnul Kaitseliiduga pooljuhuslikult. Nimelt paluti ta 2005. aastal veel kooliõpilasena appi ühe Kaitseliidu ürituse läbiviimisele. Nähes kaitseliitlaste hulgas tuttavaid nägusid, tekkis Pahkil kiusatus nende tegemistest rohkem osa saada. Juba samal päeval küsis ta selle Kaitseliidu väliharjutuse läbiviijalt, kas ka temal oleks võimalik õppusega liituda. „Pi-

kalt minu soovi ei kaalutud ning juba samal õhtul olin metsas dressipükstega roomamist harjutamas ja koormakatte all (varustust mul ju veel ei olnud) magamas,“ sai Pahk sealt kogemuse, mis ei unune. „Ju siis piisas taskutesse kogunenud liivast ja magamata ööst, et nüüdseks olen organisatsiooniga seotud juba ligi 18 aastat.“

Praegu on Pahki ülesandeks koostöös tegevväelastega koordineerida, tagada ja juhtida umbes 400 inimese väljaõpet, paigutust üksustesse ning muid igapäevategevusi.

SEB jaepanganduse valdkonna nõustaja Mall Vaikla mäletamist mööda on tal huvi riigikaitse vastu olnud juba päris väiksest saadik. „Otsus päriselt enda panus anda tuli suhteliselt kaootiliselt – tahtsin lihtsalt näha ja proovida, sest

„Sõda Ukrainas sai ilmselt määravaks, miks see samm ette võtta – nii nagu paljudel teistel, kes samal aastal Kaitseliiduga liitusid,“

on SEB Panga digitaalsete kanalite valdkonna tooteomanike juht Ragnar Toomla vajadusel valmis riiki kaitsma

muidu ju ei tea,“ sai huvist ühel hetkel Vaikla konkreetne otsus ja tegevus.

„Praeguseks usun, et see oli kindlasti üks kõige paremaid otsuseid, mille olen langetanud. Olen saanud väga palju uusi teadmisi, seltskond on meeletult tore ja koos ühise huviga tegelemine annab aina motivatsiooni juurde,“ ei ole ta pidanud kahetsema.

SEB digitaalsete kanalite valdkonna tooteomanike juht Ragnar Toomla esitas liitumisavalduse 2022. aasta kevadel. „Olin seda mõtet juba paar aastat peas veeretanud ja sõda Ukrainas sai ilmselt määravaks, miks see samm ette võtta – nii nagu paljudel teistelgi, kes samal aastal Kaitseliiduga liitusid,“ mõtles ta toona enda jaoks selgeks, mida teha siis, kui Eesti seisaks sama väljakutse ees kui Ukraina. „Olla valmis oma riigi kaitseks tundus kõige õigem valik,“ lisas Toomla, kes tegutseb lisaks igapäevatööle Põhja maakaitseringkonnas jalaväelasena.

Maakaitserühma jaoülemal ja SEB korporatiivklientide valdkonna kliendihalduril Egert Kaarlepal tekkis mõte Kaitseliiduga liituda juba gümnaasiumi ajal. „Minu lõpliku otsuse Kaitseliitu astuda vormistas tänasest umbes 1,5 aastat tagasi müügimees idapiiri tagant. Siiski on see vaid osa, n-ö vormistuslik pool ammu küpsenud plaanist,“ märkis Kaarlep. Koolipoisina osales ta gümnasistidele suunatud huviringilaadses grupis, mida juhtis legendaarne kaitseliitlane Erik Reinhold. Sealt saadud teadmised ja arusaam, et Kaitseliit ei ole ainult ja lihtsalt püssiga metsas jooksmine, muutsid organisatsiooni talle sümpaatseks. „Oma kodukohas kutsusin Kaitseliidu mehed taaselustama ja lavastama üht 80 aastat tagasi toimunud lahingut. Seal tekkisid kontaktid juhtidega ning andsin ka märku oma soovist kaasa lüüa.“

„Ju siis piisas taskutesse kogunenud liivast ja magamata ööst, et olen nüüdseks organisatsiooniga seotud olnud juba ligi 18 aastat.“ SEB Panga kliendiriski juhtimise ja turbevaldkonna grupijuht Kristjan Pahk sattus Kaitseliitu poolkogemata. Ja jäigi

VÄLJAÕPPEL OSALEMINE NÕUAB AJA

OSKUSLIKKU PLANEERIMIST

Ent kuidas leida pere, töö ning muude kohustuste ja hobide kõrvalt aega väljaõppeks? Kui palju on liiga palju ja kui vähe on liiga vähe?

Nestori hinnangul on isikliku elu ja Kaitseliidu vahel täielikult tasakaalu leida praktiliselt võimatu. „Kui metsa ei lähe, tunned süümepiinu rühmakaaslaste ees, kui lähed, siis omaste ees. Reeglina langeb valik metsa kasuks ja proovin lähedaste tarbeks aega mujalt varastada,“ märkis Nestor, kes enda kalkulatsiooni kohaselt osaleb Kaitseliidu tegevustes aasta lõikes keskeltläbi ühel nädalavahetusel kuus.

Pahki sõnul ei ole tema ajaressursi jaotus riigikaitse ja töö vahel siiani oluliselt ristunud: kui väljaõppe all pidada silmas nii tubaseid lauaharjutusi kui ka välitingimustes toimuvaid taktikaharjutusi, siis osaleb ta õppustel aasta peale jagatuna umbes korra kuus. Küll aga eeldab tema ametikoht Kaitseliidu tegemiste koordineerimist ja peaaegu iga nädal erinevatel teemakäsitlustelkoosolekutel osalemist. Pealegi meeldib talle aeg-ajalt osa võtta laskevõistlustest. Kohustuslikud ja väga harva

toimuvad reservõppekogunemised on olnud need vähesed korrad, kus töö on jäänud lühikeseks ajaks tagaplaanile.

„Kuivõrd Kaitseliidu pakutav väljaõpe ja kogemused on edukalt ülevõetavad ka meie igapäevatöösse, tuleks lühiaja-

„Õppuste ühildamine töö ja eraeluga raskusi ei valmista – olen tööandjaga alati kokkuleppele saanud,”

võib SEB Panga korporatiivklientide valdkonna kliendihaldur Egert Kaarlep tööandjaga rahul olla

list töölt eemalolekut käsitleda pigem kui koolitusel osalemist,“ on Pahk selle enda jaoks lahti mõtestanud.

Vaikla üritab aga kinni haarata kõigist Kaitseliidu pakkumistest. Tema arvates on väga lihtne leida aega tegevusteks, mis inimesele päriselt meeldivad ja väärtust pakuvad. Kuigi vahel tuleb ette ka takistusi, on kõige olulisem nende läbiarutamine ning vajadusel ka nõu ja abi palumine: „Oluline ei ole see, kui suures mahus asju teha, vaid kas asjal on ka tulemust ja millise emotsiooni see annab. Suure tahtejõuga saab palju! Arvan, et Kaitseliit ja minu töökoht SEBs täiustavad mind iseseisva eluga hakkama saamises ja kindlasti annavad noorele inimesele meeletu kogemuse.“

Vastselt Kaitseliiduga liitununa oli 2023. aasta Toomlale väljaõppemahult intensiivne. Sõdurioskuste koolituse läbimine tähendas igas kuus vähemalt ühte väga intensiivset nädalavahetust, kus unetunde just väga palju ei kogunenud. Lisaks osales ta õppekogunemistel Hunt ja Kevadtorm. Korra nädalas proovib ta käia ka lasketreeningutel. Siis veel üksuse õppekogunemised 1–2 korda kvartalis. Kokku

on see päris arvestatav hulk aega, mis tuleb leida.

„Militaarvaldkonnas vajalik oskus – juhtimine – on osa ka minu igapäevatööst. Küll aga on palju keerulisem leida tasakaalu riigikaitsele ja perele pühendatava aja vahel. Olen väga tänulik oma lähedastele, kes tahes-tahtmata saavad polügooni või lasketiirus veedetud aja võrra vähem tähelepanu,“ nentis Toomla.

Nagu Kaarlep ütleb, osaleb ta väljaõppel nii tihti, kui saab, kuid mitte nii sageli, kui tahaks. Seni on ta saanud osaleda laskmisdrillides ja relvaõppes, õppinud logistikat, lõhkamist, maakaitse üldisi tegevusi ja filosoofiat ning osalenud õppustel (WinterSafari, SwiftResponse) koos liitlastega.

„Õppuste ühildamine töö ja eraeluga raskusi ei valmista – olen tööandjaga alati kokkuleppele saanud. Üheks oluliseks teguriks, mis lubab mul paindlikumalt tööülesandeid täita, on ka kodukontori võimalus,“ lisas Kaarlep.

SEB TÖÖANDJANA TOETAB

KAITSELIIDU LIIKMEID

Kõigi ülalkõnelenute õnneks on SEB Pank võtnud riigikaitselise tegevuse toetamisel väga soosiva seisukoha ning maksab täies mahus palka ka õppusel viibitud aja eest. „Seda enam võtan mütsi maha nende kaitseliitlaste ees, kes Kevadtormi ajal üheksa päeva metsas olles kaotasid ühtlasi kolmandiku oma kuupalgast,“ märkis Nestor.

Nagu Pahk kommenteeris, on SEB põhimõtteline lähenemine ja otsus tagada tööandja poolt täiemahuline palk igale reservväelasele kindlasti väga oluline ning peegeldab igati tööandja soosingut, kui tema töötajad soovivad olla täisväärtuslikud riigikaitsjad.

Jah, asi pole ju ainult palga säilitamises, vaid üleüldises suhtumises, nagu on kogenud Vaikla, kelle SEB Panka tööletuleku aega jäi ka suurem õppus. „Kartsin alguses küsida, kas mul oleks võimalik sellel ikkagi osaleda, kuid minu kartus oli täiesti asjatu – SEB suhtumine enda töötajatesse on

„See oli kindlasti üks kõige paremaid otsuseid, mille olen langetanud,“ ei pea SEB Panga jaepanganduse valdkonna nõustaja Mall Vaikla oma valikut kahetsema

lihtsalt võimas, tunnen aja möödudes aina rohkem, et minu töökoht väärtustab minu tööväliseid tegevusi ning loob mulle ideaalse keskkonna nendega tegelemiseks, seda ka siis, kui etteteatamisaeg on lühike,“ arutles Vaikla.

Ilmselt või pigem ilmselgelt toetub SEB Panga soosiv suhtumine riigikaitsesse ja riigikaitsjatesse mõistmisele, et selline tegevus rikastab töötajaid.

Näiteks Kaarlepa igapäevatöö puudutab Eesti suurimate ettevõtete pangasuhte haldamist. See on väga mitmekülgne amet, mis eeldab paindlikkust, kiiret reageerimist kriitilistes olukordades, diplomaatilist suhtlusoskust ning head pingetaluvust. „Tunnen, et minu igapäevatöö sarnaneb mitmeski mõttes jaoülema rolliga, kus tuleb

töödelda suurel hulgal erinevat infot ning selles võimalikult kiiresti orienteeruda,“ tõi Kaarlep võrdluse.

Nagu märkis SEB personali ja koolituse divisjoni direktor Margit Pugal, on ühelt poolt muidugi väga oluline, et kolleegid saaksid õppustel täielikult keskenduda oma kodanikukohuse täitmisele. Ent veelgi enam – aktiivne osalemine Kaitseliidu tegevustes ei toeta mitte ainult individuaalset arengut, vaid tugevdab ka meeskonnatunnet ja seda nii militaartegevustes kui igapäevatöös. „Samuti oleme tähele pannud, et kui töötajal on töö ja töövälised tegevused heas tasakaalus, siis toetab see nii tööga rahulolu kui ka motivatsiooni kõrgel hoidmist,“ märkis Pugal. Seega on riigikaitsjate toetamine ühtviisi kasulik nii töötajale kui ka tööandjale.

Parimaks Kaitseliidu tegemisi kajastavaks looks valisid lugejad veebihääletusel Sakala maleva vabatahtliku teavituspealiku Gunnar Teasi artikli „Mitmenäoline üksikrühm Ümera rikastab Sakala malevat“.

Parima persooniloo kirjutas lugejate hinnangul Marge Tasur, kelle vestlusest mulluse aasta kaitseliitlasega vormus artikkel „Aasta kaitseliitlane Alfred Hallika: Kaitseliit on normiks saanud normaalsus“.

Parima noorteloo ellujäämisest linnatingimustes pani paberile Jõgeva maleva noorteinstruktor Kristjan Vaarpuu Gea Libliku „MREP – reservväelaste vahetusprogrammi raames USAsse“ pälvis aga lugejate tunnustuse naiskodukaitsjate tegevusest pajatavate artiklite hulgas.

Sõdurioskuste kursusel sõduriks saamise teekonna algusest kirjutatud lugu „Valmis sõdur? Ei, aga valmis olema sõdur!“ Marek Tiitsi sulest sai parima reportaaži tiitli. Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna veebli Hannes Ausi „Orienteerumine, see on imelihtne: kaart ja koordinaadid“ valiti parimaks artikliks rubriigis „Üleelamine“ ning Kristo Sinivee „Noortejuht kui eeskuju“ sai samasuguse tunnustuse kategoorias „Õpetus“.

Tehnikalugudest meeldis lugejatele kõige enam Kaitseliidu kooli instruktori Ermo Karilaidi „R20 – hea meistri tööriist“ ning meditsiinile keskenduvatest artiklitest Kaitseliidu peastaabi meditsiiniohvitseri Diana Vända „Läbipõlemine – ühe tegevväelase kogemuslugu“.

Merilin Sepa lugu „Õppimine vs vastutus – kellele ja milleks?“ pälvis parima tiitli rubriigis „Haritud sõdur“ ja Peeter P. Mõtsküla „Mentorinstruktorina Ussisõnadel“ sai samaväärse tunnustuse osaliseks kategoorias „Väljaõpe“.

Parima ajalugu käsitleva loo tiitli pälvis Pärnumaa maleva vabatahtliku ajaloopealiku Mehis Borni kirja pandud „Sõjameeste sõjakatest sõrmustest“. Martin Andrelleri „Muuseum

isikule või rahvusele“ jõudis Poola ajaloo ühe keskse tegelase eluloo kaudu parima militaarturismi artikli tiitlini.

Ajakirja veergudele möödunud aastal jõudnud piltide hulgast meeldis Kaitse Kodu! lugejatele kõige enam Lääne maleva kaitseliitlase ja Kaitseliidu noorteorganisatsioonide teavitusspetsialisti Markus Seina foto. Parima videoloo tiitli pälvis aga Põhja maakaitseringkonna CIMIC-ohvitser Kristlin Kõrgesaar

Kokku panustas möödunud aastal ajakirja üle paarisaja autori, kelle vabatahtliku töö tulemusena ilmus Kaitse Kodu! veergudel lugematul hulgal artikleid, fotosid, joonistusi ning teisi illustratsioone.

kaitseLiidu Ja naiskodukaitse Liikmete kÜsitLusuurinG aitaB orGanisatsiooni Paremini mÕista

Kaitseministeeriumi kaitsetahte arendamise osakonna ja Kaitseliidu koostöös viidi 2023. aasta sügisel läbi küsitlusuuring, mis kaardistas organisatsiooni liikmete arvamused organisatsiooni tegevuste kohta.

Tekst: KEIO USAI , kaitseministeeriumi kaitsetahte arendamise osakond

Uuring oli mõeldud ainult Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegev- ja toetajaliikmetele ning auliikmetele. Seetõttu jäid küsitlusest sel korral välja organisatsiooni noorliikmed, Noored Kotkad ja Kodutütred.

UURINGU TAUST JA EESMÄRK

Uuringu eesmärk oli saada tagasisidet nii uutelt kui staažikatelt kaitseliitlastelt ja naiskodukaitsjatelt, et paremini mõista liikmete hoiakuid ning arvamusi organisatsiooni tegevuste kohta. Samuti sooviti saada sisendit tuleviku tegevuste planeerimiseks.

Põhjalikumalt käsitleti järgmisi teemasid: Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega liitumise põhjused; uhkustunne Eesti riigi, Kaitseliidu ja Naiskodukaitse üle; suhtumine ajateenistusse ja seos teiste kaitsestruktuuridega; rahulolu Kaitseliidus ja Naiskodukaitses; väljaõppe ja enesetäienduse võimalused ja informeeritus neist Kaitseliidus ja Naiskodukaitses; Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kaitsetahe ning prognoositav käitumine võimalike Eestit ähvardavate ohtude korral.

Uuringu üldkogumi moodustasid 18–85aastased Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmed ning valimi suuruseks kujunes 1906 vastajat, kes leiti vabatahtlikkuse alusel Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmete seast. Küsitlus korraldati vabatahtlikkuse alusel veebis, vastajatel oli igal hetkel võimalik vastamisest loobuda. Vastused jäid anonüümseks.

Kõige rohkem oli vastajaid Põhja ja Lõuna maakaitseringkonnas. Kõige vähem vastajaid oli kaitseliitlastest Kirde maakaitseringkonnas ja naiskodukaitsjatest Lääne maakaitseringkonnas.

TULEMUSED

Uuringu järgi olid Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega liitumise peamised põhjused soov panustada riigikaitsesse, soov omandada praktilisi oskusi, isiklikud põhjused ja veendumused ning idanaabrist tulenev oht.

Vastajad said vabas vormis välja tuua, mis aitab neil Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegevustes osaleda ja mis mitte. Vastuseid analüüsides selgus, et kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate soodustegurid on erinevad.

Kaitseliidu liige

Isiklik areng: soov isiksusena

kasvada, õppida uusi oskusi ja panustada oma arengusse.

Kohusetunne: kodu ja kogukonna kaitsmine.

Militaarsed tegevused: huvi militaarse koolituse, relvade ja nendega seotud tegevuste vastu. Ühtekuuluvus ja seltskond: kuuluvus- ja meeskonnatunne, ühised eesmärgid.

Reaktsioon välissündmustele: Venemaa tegevus Ukrainas, migratsioon.

Panustamise paindlikkus: võimalus tasakaalustada Kaitseliidu tegevusi töö, pere ja muude kohustustega.

Moraalsed ja eetilised väärtused: õiglustunne, vastuseis ebaõiglasele agressioonile ja soov seista oma põhimõtete eest.

Mõjutus sõpradelt ja mentoritelt: liitumine sõprade, perekonnaliikmete või mentorite mõjul. Füüsiline vorm: soov parandada oma kehalist vormi.

Kriisiohje ja küberkaitse: huvi kriisiohje ja küberkaitse teadmiste ning nendega seotud oskuste omandamise vastu.

Naiskodukaitse liige

Kodumaa kaitsmine: soov aidata kodumaad ja parendada elukesk-

Droonindus Luure

Allikas: Kaitseministeerium

Allikas: Kaitseministeerium

JOONIS 1. RAHULOLU PAKUTAVA VÄLJAÕPPEGA (%)

JOONIS 2. TEADMISTE TÄIENDAMINE (%)

konda, kohustus kaitsta ennast ja lähedasi.

Enesearendamine: distsipliini, konstruktiivsuse, enesekindluse ja positiivse suhtumise arendamine.

Esmaabi ja turvalisus: esmaabioskuste arendamine, turvatunne igapäevaolukordades.

Militaarsport: huvi militaarsete tegevuste, laskealade ja sõjalise spordi vastu.

Kogukond ja seltskond: ühistegevused, sõprade leidmine, meeskonnatunne ja koos tegutsemine. Kohusetunne ja kogukondlik osalus: kohusetunne riigi ja kogukonna vastu. Soov olla abistaja, mitte abivajaja, ning osata tegutseda keerulistes olukordades.

Vastus välismõjudele: Venemaa tegevus Ukrainas, immigratsioon. Pere ja sõprade seotus: kogu pere on Kaitseliiduga seotud, perekondlikud eeskujud. Sõbrad, tuttavad ja lähedased, kes on juba organisatsiooniga seotud, mängivad olulist rolli motivatsioonis.

Koolitused ja teadmiste jagamine: soov omandada uusi teadmisi ja oskusi, et neid ka teistega jagada.

Lisaks toetavatele teguritele paluti vabas vormis kirja panna, mis takistab tegevustes osalemist. Kui toetavad tegurid olid kahe organisatsiooni liikmetel erinevad, siis takistusena märgiti samu asju. Peamiseks mureks, mis takistab tegevustes osaleda, on ajapuudus ja töökohustused, lisanduvad perekondlikud kohustused, mure enda tervisega või terviseprobleemid laiemalt. Esile toodi ka üleliigset bürokraatiat ja puudulikku infovahetust.

Kaitseliidu liige

Ajapuudus ja töökohustused: mitmed vastajad mainisid, et nende osalus nädalavahetustel või muul ajal on piiratud, sest töö võtab suure osa ajast.

Tervis: mõned vastajad tõid esile tervisega seotud probleeme, mis takistavad aktiivset osalemist.

Perekond: paljud mainisid, et neil on peres väikesed lapsed või muud kohustused, mis muudavad osalemise keeruliseks.

Kommentaarid

Kindralmajor ILMAR TAMM , Kaitseliidu ülem

„Kaitseliidu kui organisatsiooni tugevus seisneb tema liikmete hoiakutes, organisatsiooniga liitumise ajendites ja rahulolus.

Rõõm on nentida, et hoiakud peegelduvad kõrgetes näitajates, mis avalduvad näiteks selles, et 90% või enam liikmetest tunneb uhkust, et elab Eesti Vabariigis. Uuring kinnitab tõsiasja, et valmidus osaleda kaitsetegevuses hõlmab 97% ja sõjalise ründe korral sõjalises kaitses 75% kaitseliitlastest. See ilmestab nii kaitseliitlaste kaitsetahet, adekvaatset väljaõpet kui ka informeeritust oma rollist Eesti-vastase sõjalise ründe korral. Meie kitsaskohaks on jätkuvalt varustus, eelkõige individuaalse lahinguvarustuse elemendid. Siiski on üldine rahuolu üle 70% ja julgen kinnitada, et käesoleva aasta lõpuks paraneb olukord nii vormide kui lahinguvarustuse elementidega. Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et maakaitse sõjalise võime arendamise ja varustatuse juures peame silmas pidama tervikut, sh eelmisel aastal „ellu äratatud“ ussisõdalasi, kes moodustavad poole maakaitsest.

Uuringu peamine järeldus on minu jaoks see, et süsteemne ja sihipärane lähenemine rollidele ja ülesannetele, mis on seotud praktilise väljaõppega ja tulemiga riigikaitsele, tagab Kaitseliidu liikmetes jätkuva huvi, tahte ja panuse Kaitseliidu tegevustesse.

selt tooni ja innustab panustama riigi sõjalisse kaitsmisse, kuid julgustab

Kokkuvõttes annab Kaitseliit oma kõrge kaitsetahtega ühiskonnas positiivselt tooni ja innustab panustama riigi sõjalisse kaitsmisse, kuid julgustab otsima osalemisvõimalusi ja väljundit ka riigikaitse laias käsitluses.“

AIRI TOOMING , Naiskodukaitse esinaine

„Uuring andis kinnitust, et oleme üldjoontes õigel teel. Naiskodukaitsjad on erakordselt uhked oma organisatsiooni üle ning valdavalt ollakse pakutava väljaõppega rahul.

Eestile tungitaks kallale. Siit omakorda tuleneb,

Heameel on tõdeda, et 89% uuringus osalenud naiskodukaitsjatest oleks valmis osalema sõjalises või mittesõjalises kaitsetegevuses, kui Eestile tungitaks kallale. Siit omakorda tuleneb, et meil on tarvis teha veel kõvasti tööd, et iga naiskodukaitsja leiaks enda soovidele ja võimetele vastava rakenduse kriisi- ja sõjaajaks. Praegu on maakaitse ja sihtüksuste ametikohtadel kokku 40% naiskodukaitsjatest.“

Bürokraatia ja infovahetus: mõned vastajad väljendasid pettumust bürokraatia ja infovahetuse keerukuse üle Kaitseliidus.

Tööajaga seotud piirangud: paljud mainisid, et töögraafik ei võimalda regulaarselt osaleda.

Vanus: mõned viitasid oma vanusele, mis mõjutab füüsilist vastupidavust ja osalemist.

Muu: välislähetused, isiklik laiskus, motivatsiooni puudumine, valitsuse poliitika mõju.

Naiskodukaitse liige

Ajapuudus ja ajagraafikud: töögraafikud, perekondlikud kohustused ja muud eluaspektid põhjustavad paljude liikmete ajapuudust ning osalusraskusi.

Infovahetus ja juhendamine: tuntakse puudust selgest ja struktureeritud infost, eriti uutele liikmetele. Mentorlus ja juhendamine on olulised, et aidata uutel liikmetel leida oma koht organisatsioonis.

Perekondlikud kohustused: paljud liikmed mainisid aktiivse osaluse takistusena perekondlikke kohustusi, eriti laste ja lapselaste eest hoolitsemist.

Tervis ja vanus: mõned vastajad rõhutasid tervise ja vanusega seotud takistusi, eriti seoses füüsiliselt nõudliku väljaõppega.

Tööga seotud tegurid: töökohustused ja piiratud toetus tööandjatelt on takistuseks, eriti kui tegevused kattuvad tööajaga.

Väljaõppe kuupäevad: sooviti väljaõppe kuupäevade pikemat etteteatamist, et võimaldada

liikmetel paremini planeerida ja kohandada oma ajakava.

VÄLJAÕPE, VARUSTUS, INFORMEERITUS, KAITSE- JA VÕITLUSTAHE

Organisatsioonide pakutavasse väljaõppesse suhtusid nii Kaitseliidu kui ka Naiskodukaitse liikmed positiivselt. Täpsemalt suhtus Kaitseliidu pakutavasse väljaõppesse positiivselt 86%, uuringus osalenutest: rahul oli 36% ja pigem rahul 50%. Naiskodukaitse pakutavasse väljaõppesse suhtus positiivselt 92%: rahul oli 51% ja pigem rahul 41% küsitlusele vastanud liikmetest.

Erinevused ilmnesid erialades, milles sooviti oma teadmisi täiendada. Kui Naiskodukaitse liikmed soovisid arendada oma teadmisi eelkõige meditsiinis (32%), sides ja juhtimises (25%)

ning logistikas (19%), siis Kaitseliidu liikmeid huvitas rohkem enesetäiendus drooninduses (24%), luures (20%) ja täpsuslaskurina (18%).

Kui üldise väljaõppega olid rahul nii Kaitseliidu kui ka Naiskodukaitse liikmed, siis pakutava varustuse kohta arvamus nii hea ei olnud. Täpsemalt suhtus Kaitseliidu pakutavasse varustusse positiivselt 72% uuringus osalenutest, kellest rahul oli varustusega 23% ja pigem rahul 49%. Naiskodukaitse väljastatud varustusse suhtus positiivselt 60% vastanutest, kellest rahul oli 28% ja pigem rahul 32%.

Kuigi väljastatud varustuse kohta oli nurinat, ei mõjutanud see kaitsetahet ega võitlustahet. Kaitsetegevuses on valmis osalema 97% küsitletud Kaitseliidu liikmetest, samal ajal kui

kõigist Eesti meestest oleks valmis osalema 73%. Uuringule vastanud Naiskodukaitse liikmetest on valmis kaitsetegevuses osalema 84%, võrdluseks arvab kõigist Eesti naistest samamoodi 55%.1

Sõjalise ründe korral osaleks sõjalises kaitsetegevuses 75% uuringus osalenud Kaitseliidu liikmetest, Eesti elanike näitaja 2023. aasta avaliku arvamuse ja riigikaitse uuringu põhjal on vaid 11%. 54% küsitletud Naiskodukaitse liikmetest osaleks mittesõjalises kaitsetegevuses, eelviidatud uuringu

põhjal on kõigist Eesti naistest selleks valmis 44%.

Samamoodi on Eesti keskmisest parem ka kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate informeeritus. Uuringus küsiti: „Kuivõrd piisavalt olete informeeritud sellest, mida saaksite Teie teha Eesti kaitseks, juhul kui Eesti vastu toimub sõjaline rünnak?“

Vastuste analüüsist selgub, et 75% uuringus osalenud Kaitseliidu liikmetest leiab, et on informeeritud, sellal kui kõigist Eesti meestest on enda arvates informeeritud 42% (täiesti piisavalt +

pigem piisavalt). Uuringus osalenud

Naiskodukaitse liikmetest leidis 56%, et nad on informeeritud, võrdlusena arvas kõigist Eesti naistest samamoodi 32%.

Ülaltoodud lühiülevaade kajastab vaid osa uuringust. Kellel on soovi raportiga põhjalikumalt tutvuda, saab seda teha kaitseministeeriumi, Kaitseliidu või Naiskodukaitse poole pöördudes.

VIIDE:

1 Võrdlusandmete aluseks on AAU (avaliku arvamuse ja riigikaitse uuring) 2023. aasta uuring.

Ei oska öelda Täiesti ebapiisavalt Pigem ebapiisavalt Pigem piisavalt Täiesti piisavalt Eesti elanikkond 2023 Eesti naine Naiskodukaitse liige Eesti mees Kaitseliidu liige

JOONIS 5. INFORMEERITUSE TASE (%)

Pigem on rahul

Olen rahul

Pigem ei ole rahul

Ei ole varustust väljastatud

Ei oska öelda Ei ole rahul

Naiskodukaitse liige Kaitseliidu liige

Allikas: Kaitseministeerium

Allikas: Kaitseministeerium

JOONIS 6. KAITSELIIDU JA NAISKODUKAITSE LIIKMETE RAHULOLU VÄLJASTATUD VARUSTUSEGA (%)

taLLinna maLeVa akadeemiLine maLeVkond VÄrBaB.

omas taktis Ja omade

reeGLite JÄrGi

AAkadeemiline malevkond on muidu malevkond nagu iga teinegi, ainult selle vahega, et on ... akadeemiline! Sellise täiesti ootamatu tähelepanekuga tulimegi nüüd „kapist välja“.

Tekst: AIVO AVERIN , Tallinna maleva Akadeemilise malevkonna teavituspealik

kadeemiline malevkond (AKM) on nagu hea õllepärm (mitte segi ajada keskpärase ja kehva õllepärmiga), kes ootab, otsib, värbab ja laieneb. Kes AKMi 2023. aasta tegevuskalendrit ülima põhjalikkusega jälgis, sel võis paraku jääda mulje, et AKM üritab oma värbamisel vast liialt lihtsat teed minna ning laiendada oma liikmeskonda lasteaedade ja põhikoolide baasilt.

Me värbame jah, aga omal moel. Kui malevasse tuleb palve mõnelt koolilt, lasteaialt või noorteorganisatsioonilt, kes tahavad näha elus kaitseliitlasi ja nende varustust, siis küsitakse malevkondadelt, kes saab minna (loe: kes viitsib. Kõlab rängalt, aga pigem nii on). 2023. aastal reageeris AKM enamikule sellistele kutsetele, sest meil on ressurss reeglina olemas ja kui ei ole, siis võimalusel tekitame. AKM on akadeemiline, aga ta on ka sirgelt aus!

Kaitseliidu üks eesmärke Eesti ühiskonnas on olla kogu aeg kohal ja ka nähtav. Akadeemiline malevkond on viimasel aastal ses osas teinud teadliku nihke võrreldes varasemaga

(vanemad olijad vast ei pahanda) – me oleme nähtavad! Me oleme jätkuvalt ositi korporatsioonide taustaga akadeemiline võitlejaskond oma traditsioonide ja „veidrustega“ (mis on meie erisus ja samas ka tugevus) ning meile läheb väga korda see, mis meie ümber toimub. Kuid täna ei paista me enam silma ainult sellega, et marsime vabariigi aastapäeva paraadil teklites, vaid me teeme rahuajal asju, mida me varem eriti ei teinud. Häid asju seejuures.

AKM värbab. Omas taktis ja omade reeglite järgi. Iga meiega värskelt (kahel viimasel aastal) liitunu võib meelde tuletada, kuidas liitumisega omal ajal oli ja mis seis on sellega nüüd. Uutele liitunutele soovin rohket edasi-tagasi kommunikatsiooni ja malevkonna üritustel osalemist, sest see loksutab teid malevkonnas vaimses mõttes üliarmsasti paika. Me olemegi lahedad!

AKM värbab. Värbab ka korp!ides. Seda tööd teevad malevkonnakaaslased oma vabast ajast, aga SUURE RÕÕMUGA! Sama vaibi pealt läheb AKM külastama kõiki koole ja lasteaedu, ka aastal 2024 ja 2025 etc, kui

aga kutse tuleb ja võimalused võimaldavad! Meie malevkonna SA-asjad seeläbi ei kannata, pigem annavad need põgusad kohtumised väikeste võitlejatega suurtele võitlejatele motti juurde!

Meiega liitumisest. Me värbame jõudumööda lisaks lasteaedadele ka mujalt. 2023. aasta hilissügisel tegi AKMi delegatsioon külaskäigud korp! Lembela ja korp! Sororitas Estoniae kontoritesse, kus meid ka lahkelt vastu võeti. Andsime Kaitseliidust üldülevaate ja üks meie võitleja Karin rääkis tüdrukutele ära, mis teda veenis Kaitseliiduga liituma, millest koosneb tema „sõjaseljakoti“ sisu, mida tähendab SOK (sõdurioskuste kursus) seda päriselus läbides ning miks on tore just naisterahvana liituda sellise vahva vennaskonnaga nagu Akadeemiline malevkond!

Meil ei ole mitte midagi häbeneda, me oleme AKM ja uhked selle üle! Aastal 2024 kuulete te meist veel nii mõndagi! Vaadake meid üle ja kui see, mis näete, sobitub kuidagi hästi teie vaimulaadiga, siis vist oletegi oodatud! Aitäh!

Lisateave taLLinna maLeVa akadeemiLine maLeVkond

Kaitseliidul on kaks akadeemilist malevkonda. Üks Tallinnas ja üks Tartus. Tallinna Akadeemiline malevkond kuulub Tallinna maleva alla. AKMi eristab teistest malevkondadest akadeemilisus. Meie malevkonna liikmeskonna moodustavad üliõpilased ja kõrgkoolide vilistlased.

Malevkonna eesmärk on kaasata akadeemilise taustaga inimesi ja nende teadmisi laiemalt riigikaitsesse ja selle arengusse ning erinevate kriiside lahendamisse. Malevkonna kaudu antakse neile teadmisi riigikaitsekorraldusest ja tagatakse võimalus saada vastavat väljaõpet.

Kuigi Tallinna maleva Akadeemiline malevkond on oma koosseisult Kaitseliidu keskmise suurusega malevkond, on meile usaldatud sõjaaja jalaväekompanii komplekteerimine, juhtimine ja väljaõpetamine. Akadeemilise malevkonna kompanii on Kaitseväe juhtkonna „mängulaual“ võrdsetel alustel teiste Kaitseväe üksustega olukorras, kus Eesti riiki on vaja sõjaliselt kaitsta.

Akadeemilise malevkonna kompanii on varustatud samadel alustel Kaitseväe muude üksustega, meil on tänapäevane individuaalvarustus, moodsad tankitõrjerelvad, sidevahendid jms, rääkimata kõige uuematest automaatidest R-20 Rahe.

Oluline on rõhutada, et üksuse rahuaegne administreerimine ja sõjaaja juhtimine on usaldatud kaitseliitlastest juhtidele. Akadeemilise malevkonna võimalus olla juhtrollis on ilmselge au ja privileeg mitte ainult malevkonnale tervikuna, vaid ka igale üksuse koosseisu kuuluvale võitlejale.

Saadud privileegiga kaasneb ka kohustus. Jalaväekompanii koosseisu kuuluvad võitlejad osalevad väljaõppel tunduvalt rohkem kui kaitseliitlasele määratud minimaalsed 48 tundi aastas. Väljaõppe üheks osaks on oskus tegutseda rühmast suuremate üksuste koosseisus eesmärgiga olla võrdväärne partner Kaitseväele ja liitlasüksustele.

eesti eest

Kaitseliidu esimese sõjajärgse ülema, Kaitseliidu auliikme Kalle Istvan Elleri (07.05.1940–10.01.2023) ärasaatmistseremoonia

Ja kuni surmani

Kaitseliidu liikmetele pole ülemist vanusepiiri. Paremal juhul teenib kaitseliitlane Eestit surmani, nagu rõhutab ka meie tunnuslause. Surm ei küsi vanust, auastet ega positsiooni. Nii on ka inimlik pöörata tähelepanu sellele, kuidas Kaitseliidus käituda organisatsiooni, üksuse ja üksikliikmena, kui keegi meie hulgast sureb.

Tekst: PEETER PAENURM , Kaitseliidu peakaplan

Igal aastal kustutatakse Kaitseliidu nimekirjast kuni 100 liiget, kes on lahkunud surma läbi – kõrges eas pärast pikka teenistust, raske haiguse tagajärjel, ootamatu terviserikke või õnnetuse tõttu.

Vanas Kaitseliidu kodukorras (1934) oli peatükk „Kaitseliitlaste matmise kord“ (V.14), kus üsna detailselt öeldi, kes ja kuidas matuseid korraldab ning

millised on auavaldused. Kaitseliidu ja Kaitseväe matmise korras oli palju ühist, aga ka teatavaid erinevusi. Kaitseliidu puhul oli märgata suuremat ühisosa korporatsioonide ja seltside traditsioonidega.

Tänapäeval on paljud võimalused ja kombed sõjaeelse ajaga võrreldes muutunud. Kaitseliitlaste matuste puhul juhindutakse nii vanast kodukorrast

kui ka Kaitseväe matusejuhendist, samuti kohalikest oludest, korraldajate kogemustest ja arusaamadest.

Veebruaris võttis Kaitseliidu keskjuhatus vastu Kaitseliidu matusejuhendi. Selle eesmärk on ühtlustada senist praktikat ja anda juhised tegevusteks seoses Kaitseliidu (sh allorganisatsioonide) liikme surma ja matusega, aga ka mälestuse hoidmisega.

KRISTJAN PRII

Püüan mahukat lisadega dokumenti lühidalt tutvustada ja välja tuua olulised asjad, mida Kaitseliidu liikmed võiksid teada ja rakendada.

TOETAMINE LEINAS

Juhtub, et pealik või kamraadid saavad allüksuse liikme surmast teada alles siis, kui ta on juba maha maetud. Kui üksuse omavaheline side toimib, jõuab ka info haigusest või õnnetusest ja matusest õigeaegselt kohale. Aga kindlasti peaks iga Kaitseliidu liige omalt poolt tagama, et perel on koduüksuse pealiku või lähima kaasvõitleja kontakt, kellele kurva teate puhul helistada.

Keskne teema on kaastunde avaldamine ja matusel osalemine. Surm puudutab nii lahkunu lähedasi kui ka sõpru ja kamraade. Üksuse aukohus on avaldada Kaitseliidu nimel kaastunnet lahkunu omastele ja osaleda suuremaväiksema esindusega matusel, väljendamaks tänu ja austust selle eest, et inimene pühendus oma heast tahtest meie riigi kaitsele ning tegutses Eesti eest surmani.

Üksusekaaslaste osalemine matusel tugevdab ka ühtsustunnet ja võib olla kamraadidele toeks nende leinas.

Kaastunde avaldamise ja matustel osalemisega seotud otsused teeb malevkonna pealik, tema esmasteks nõuandjateks ja abilisteks on kaplan, veebel ja personalispetsialist.

KAITSELIITLASE MATUS

Lahkunu matuse korraldamine on Eestis omaste õigus ja kohus. Kaitseliidu liikme matuse puhul on korrektne omastega kokku leppida, kuidas koduüksus saab osaleda ja toetada. Matusel võiksid osaleda konkreetse allüksuse liikmed või vähemalt kaheliikmeline esindus, vorm seljas ja käelint varrukal.

See ei nõua üksuselt suuri pingutusi ega kulutusi – pärg või mälestuskimp, kaastundekiri ja osalejate sõidukulud, lisaks muidugi nende aukohuse täitmiseks kasutatud aeg. Kui on soovi,

auaVaLdused

1. Sümbolesemed. Vana kombe järgi asetatakse matusetseremoonia ajaks sarga kaanele vormimüts ja käelint (ja lahkunu isiklik mõõk). Tänapäeval on lisandunud ka tava katta sarga kaas Eesti lipuga.

2. Üksuse pärg. Lindile kirjutatud pühendusega pärja või mälestuskimbu toomine on kõige levinum auavaldus.

3. Teenetemärgid. Kui lahkunule on omistatud riiklikke, Kaitseliidu, riigiasutuste või organisatsioonide teenetemärke, sobib need matusetseremoonia ajaks panna väärikale alusele sarga jalutsisse. Ordeneid võib kanda ka matusekolonnis sarga ees.

4. Lipud. Eesti lipp sobib iga Kaitseliidu liikme matusele. Kaitseliidu lippude kasutamine toimub oma reeglite järgi ja vastavalt pealiku otsusele. Matusel kinnitatakse lippude külge leinalindid. Tseremooniaruumis seisab lipp alusel või liputoimkonna käes. Sargaga liikudes on lipu koht matusekolonni peas ja saateüksuse juures.

5. Sargameeskond. On vana ja ilus traditsioon, et kamraadid kannavad sarka tseremooniaruumi ja sealt välja sargaauto juurde või hauale.

6. Auvalve. Auvalvet korraldatakse tavaliselt matuseliste kogunemise ajal kuni tseremoonia alguseni. Vahetuses võib olla 2, 4 või 6 auvahti – vastavalt võimalustele.

7. Saateüksus. Vanas kodukorras oli saateüksuse suurus määratud kaitseliitlase ametikoha alusel. Uue juhendi järgi otsustab saateüksuse moodustamise ja selle suuruse vastutav pealik. Saateüksus, olgu suurem või väiksem, rivistub pärast matusetseremooniat välisukse juurde ja sark kantakse auavalduse saatel üksuse eest läbi. Saateüksus võib sarka saata ka kalmistul ja teha auavalduse haua juures.

8. Mälestussignaal. Trompetist mängib tseremoonia lõpus signaali „Head ööd!“, seejärel on vaikushetk ja siis signaal „Äratus!“. Pillimängu ja vaikuse ajal annavad vormikandjad au. Seda mälestussignaali kasutatakse tänapäeval sageli ka mälestustseremooniatel.

9. Aupaugud. Aupauke lastakse, kui matusel osaleb ka saateüksus. Traditsiooniliselt antakse kolm aupauku sarga haudalaskmisel. Kui lahkunu viiakse krematooriumi, lastakse aupauke sarga tõstmisel autole.

inimesi ja võimalusi, saab matusel kasutada ka teisi sõjaväelisi auavaldusi, nt korraldada auvalvet, kanda sarka, tuua tseremooniale Eesti lipp.

Kaitseliidus kasutatavate auavalduste loetelu (vt juuresolevat tutvustust) kirjeldab traditsioone ja seab nende kasutamisele oma põhimõtted. Ei ole kohustust ega vajadust alati kõiki rituaale läbi teha, et mida rohkem, seda uhkem.

Kindlasti tuleb auavaldused eelnevalt kokku leppida omastega, et midagi ei tehtaks nende soove arvestamata. Samuti ei saa omaksed nõuda üksusele

üle võimete käivaid rituaale. Auavalduste, ka lihtsate, väärtus on eelkõige selles, et neid tehakse heast tahtest, siira austuse ja üksmeelega.

Ilus traditsioon on aasta jooksul surma läbi lahkunuid malevkonna aastakoosolekul nimepidi nimetada ja mälestada. Kaitseliidu aukohus on hoida oma juhtide ja sõjasangarite mälestust, sh hoolitseda nende haudade säilimise ja korrashoiu eest. Kui omaksed soovivad, on võimalik küsida malevast luba ja raiuda Kaitseliidu sümbol kaitseliitlase hauakivile. Kõik see väljendab kaitseliitlaste ühtekuuluvust ja väärtusi.

maLeVLasest reameHeks –me JÕudsime seLLeni!

Nii, nagu sõda Ukrainas tõi riigikaitsesse juurde mehi, tõi see Naiskodukaitsesse juurde ka naisi, kes on nüüd hakanud jõulisemalt avaldama sõjaliste oskuste omandamise soovi. Nende hulgas on ka Tallinna ringkonna naised.

Tekst: MARI­LEEN KIIREND , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna instruktor, Toompea jaoskond

Sõduriks saamise teekonna alustamiseks ei olnud Tallinna maleva tagalasse kunagi varem kogunenud nii palju Naiskodukaitse naisi. Kõigist 51st SOK-13 kursusele arvatust oli neid lausa 16. Varasematel malevapõhistel kursustel olid siiani osalenud enamjaolt Kaitseliidu liikmed, kellest omakorda enamik olid mehed.

UUED KAASLASED

Me keegi ei teadnud täpselt, mis meid ees ootamas oli. Kuid olime eelnevalt tutvunud ajakavaga, mis reetis, et esimese nädalavahetuse teemad pidid hõlmama kursuse ülema tutvustavat tundi, riviõpet, organisatsioonitutvustust, mõisteid, julgeolekureegleid, rahvusvahelist sõjaõigust jmt. Kõik see esimese laupäeva ja pühapäeva sisse

mahtuski. Koos erinevate tunnete, muljete ja mingisuguse seletamatult mõnusa ühtekuuluvustundega, mis vähemalt mind isiklikult saatis juba esimesest konteinerklassis veedetud õppepäevast alates.

Kui esimesel nädalavahetusel kogunesime erariietes, siis järgmiseks kohtumiseks märtsis oli enamik meist

saanud endale laost vajaliku varustuse, mida õppisime õigesti kasutama ja pakkima. Varustus oli ka teise õppenädalavahetuse üks teemasid. Arvatavasti ei ole kursusekaaslast, kelle näpud ei mäletaks rakmete kokkupanemist. Teine suur valdkond oli seekord meditsiiniõpe. Märksõnadega žgutt, side, kolmnurkrätik, CABCDE, MIST ettekanne.

Edaspidistel õpetel olimegi varustuses ning aprilli alguses saime kõik endale kaaslaseks ka omanimelise automaatrelva AK-4. Uue kaaslasega käisime laskmas ja tegime Test 1-te.

KOKKU KASVAMINE

deid. Teemad, mis paberilt lugedes tundusid võõrad ja hoomamatud, saime fantastiliste instruktorite käe all kergelt selgeks. Harjutusväljadele jõudmiseks kasutasime Unimoge, mille juhtideks koolitati meie endi tublid kaaslased.

Õppeteemade ja tegevuste vahel sõime olenevalt nädalavahetuse ülesehitusest nii kuivtoitu kui ka Naiskodukaitse toitlustusgrupi valmistatud häid roogi.

Järgmistel õppenädalavahetustel aprilli lõpus, mais, juulis, septembris ja oktoobris tegime läbi pioneeriõppe teooria ja praktika osa ehk õppisime ja katsetasime lõhkamisega seonduvat. Seejärel läbisime jalaväelase oskuste õppe koos väliööbimisega, kus saime selgeks jaoformatsioonid ja käemärgid ning püstitasime telklaagri. Veel ootas meid ees topograafia- ehk kaardiõpe, väike proovirännak, laskmised nii Klooga kui Männiku harjutusväljal ning side- ja vastaseõpe, kus õppisime tundma vastase tehnikat ehk siis erinevaid sõidu- ja sõjapidamisvahen-

Iga kogunemise järel oli tunda, kuidas jaanuaris veel võhivõõrad inimesed olid koostegemise käigus muutunud kokkuhoidvateks, lõbusateks ja üksteist toetavateks. Innustatult sellest ühtekuuluvustundest oli peagi jäänud läbida veel üksainus õppe osa ehk lõpurännak. Veel mõned päevad enne lõppakordi, teadmata, mis ootab ees, oli minule selge, et nii õigete kaaslastega on kõik võimalik.

MALEVLASEST REAMEHEKS

Lõpurännakuks kogunesime varustuses jällegi Plangu tänava tagalas. Teadsime, et rännaku pikkuseks on kavandatud 25 kilomeetrit ning selle läbimise käigus peame oma teadmisi ja oskusi meelde tuletama ning proovile panema.

Väiksemateks gruppideks jagatuna sõitsime Männikule, kus alustasime loositud järjekorras oma rännakut. Toona me veel ei teadnud, et rajale üles seatud kuus kontrollpunkti sisaldasid järgmisi teemasid: laskmine – ohutu relva käsitsemise põhireeglid; meditsiin – ala julgestamine, bloodswipe, CABCADE valem, rõhksideme paigaldamine jm; jaoformatsioonid ja käemärgid, sidepidamise reeglid ja ettekannete edastamine, vastase tehnika tundmine ning miinide tundmine ja kokkupanek. Kõik see, mida me olime terve kursuse vältel õppinud.

Rampväsinuna, kuid õnnelikena lõpppunkti jõudes saime peagi teada, et metsas ööbimise asemel ootavad meid Plangu õppeklassi põrand ja saun – täielik õnnistus. Järgmisel päeval ootas veel varem tegemata jäänud granaadiheide ning lõpetuseks rivistus, kus saime kõik kursuse ülematelt ja staabiveeblilt edasisse ellu kaasa kiitvad sõnad ning kursuse märgi vormile lisamiseks.

Nagu meie instruktor alguses oli lubanud: „Me jõuame selleni!“.

Ja jõudsime tõesti. Üksteist koosveedetud kuud oli saanud punkti.

taLVise sÕJaPidamise eriPÄrast

Meie kliimas on talvise sõjapidamise oskused, teadmised ja hoiakud igale sõdurile ja ülemale kriitilise tähtsusega, sest lisaks vastasele mõjutavad meid nõudlikud ja muutlikud ilmastikuolud.

Tekst: nooremleitnant PEETER ILISON , Tallinna maleva operatiiv- ja väljaõppesektsiooni instruktor

Asub ju Eesti parasvöötme hooajalises kliimas, kus valitseb mandrilise ja merelise kliima üleminekuline paraskliima. See tähendab, et hoolimata riigi väiksusest on meie ilmastik samal ajal eri asukohtades küllaltki vahelduv, pakkudes erinevaid õhutemperatuure, sademeid ja lumikatte paksust. Tartu Ülikooli uuringu andmetel (1950–2016) on Eesti lumikatte mediaanaeg 112 päeva. Sellest võime meelevaldselt järeldada, et kolmandik aastast on riik kaetud lumega, kolmandik külm ja niiske üleminekuperiood ning kolmandik ilus Eesti suvi.

Seetõttu peabki iga sõdur olema võimeline tagama oma võitlusvõime ning iga ülem oskama ülesande planeerimisel arvestada talviste teguritega, kus kõik võtab vähemalt kaks korda rohkem aega ning erinevalt soojast ajast tuleb rohkem tähelepanu pöörata isikkoosseisu tervise ja lahinguvõime säilitamisele.

SISSEJUHATUS TALVISESSE SÕJAPIDAMISSE

Talvevõitluse kursus algab sissejuhatusega meie kliimasse, kus käsitleme

ajaloolisi graafikuid ja andmeid, et paremini mõista keskkonda, kus peame oma ülesandeid täitma: keskmised ja kõige külmemad õhutemperatuurid, lumikatte maksimaalne paksus ja kestus päevades.

Sellest lähtub arusaamine, kuidas talvisel külmal, niiskel ja lumisel kliimal on mõju: mobiilsuse vähenemisele, isikkoosseisule, transpordivahenditele, relvastusele, vaatlusele, maskeeritusele, hukukindlusele.

Kui esimesed punktid on peaaegu iseenesestmõistetavad, siis hukukindluse all pean silmas keskkonnamõju, mis soodustab alajahtumist.

JUHTIMINE, RUTIINID JA KONTROLLFUNKTSIOONID

Talvised tingimused nõuavad ülematelt läbimõeldud juhtimist ja ilmastiku mõju hindamist. Arvestades, et kõik toimingud võtavad rohkem aega ja energiat, tõuseb tagala ja hoolduse tähtsus märgatavalt. Sellistes tingimustes on eeskujul rohkem jõudu ning

oma üksuse järelevalve tagamine on tavapärasest suurema tähtsusega.

Hukukindluse vältimiseks on nii juhtidel kui sõduritel vaja mõista omadusi, mis soodustavad ülesande edukat täitmist:

Võime haarata initsiatiivi – keskkonnas, kus ka väiksemad tegevused nõuavad talvel rohkem pingutust, on üksuse heaoluks oluline tagada tegevuste elluviimine, kasutades loomingulisi ja võimalikult efektiivseid lahendusi. Võime tulla toime teadmatuse ja ebakindlusega – me peame olema võimelised tegutsema ka teadmatuses. Selleks on vaja langetada otsuseid läbimõeldult, mõistmaks võimalikke tagajärgi, sest väärhinnangud võivad viia külmakahjustuste ja hüpotermiani.

Võime tekitada usaldust – üksuse ülem peab olema võimeline oma sõnumit selgelt edastama ning olema aus, etteaimatav ja põhjalik oma üksuse talveks ettevalmistamisel.

Võime hoolida – üksus on täpselt nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Kõige lihtsam on seda saavutada mõttelaadiga „mul on hea

ainult siis, kui teistel on hea“. See tähendab ka seda, et üksuses on määratud selged nõuded nii ülesannete täitmisele kui ka järeltegevustele.

Võime teha efektiivseid ja iseseisvaid otsuseid – efektiivsete ja iseseisvate otsuste tegemiseks peavad ülemad ja sõdurid olema nii väljaõppes kui ka ülesannet täites mentaalselt ja füüsiliselt „kohal“. Tuleb tagada olukorrateadlikkus ning säilitada võime ennustada ja ennetada võimalikke talvise tegevusega seotud katsumusi.

HÜPOTERMIA, KÜLMAKAHJUSTUSED

JA VINGUGAASIMÜRGITUS

Tervisekahjustuste tekke risk on talvel mitu korda suurem. Väljaõppe käigus käsitletakse talvel inimkeha mõjutavaid tegureid, erinevaid külmakahjustusi ning seda, kuidas tunda ära hüpotermia eri astmeid ja osutada kannatanule esmaabi.

Eraldi teemapunktina käsitleme vingugaasimürgitust, sest selle mõju võitlejatele on alahinnatud ja üldjuhul ei osata sümptomeid ära tunda. Külmal ajal on vingumürgituse oht ennekõike majutuses (köetavad telgid ja väiksed ruumid) ning tihtipeale jäävad selle sümptomid muude tervisekahjustuste varju.

Praktiliselt käiakse läbi enese ja kaaslase soojendamine külmakahjustuste vältimiseks, tegevused hüpotermiaga kannatanu korral ning kaaslastele SIBIRIA kontrolli läbiviimine.

(RIIDE)VARUSTUSE KASUTAMINE JA HOOLDUS

Kursuse raames luuakse arusaam kihilisest riietumisest ning kursuslased õpivad oma riietust vastavalt tegevusele korrigeerima.

Näiteks oli osalejatele üllatuseks, et kuni -15 kraadini kannatab väga hästi tegutseda vaid soojapesukomplekti ja talvise maskeerimisülikonnaga. Vaja on mõista, et kuiva varustust kasutatakse vaid madala intensiivsusega ja märga kõrge intensiivsusega tegevustes, mitte ei kanta kõiki riideid järjest märjaks.

Teadmiste ühtlustamiseks käisime läbi tabelvarustuse elemendid, nende materjalid, materjalide omadused ning hoolduse põhimõtted. Kuigi Kaitseliidu väljaõpe piirdub tavaliselt nädalavahetusega, on siiski oluline kasutada

õiget talvevarustust ning osata seda välitingimustes jooksvalt hooldada ja kuivatada.

Relvastus peab olema ette valmistatud talvistes tingimustes tegutsemiseks: vintraua otsas „lumekork“, relv kergelt täissünteetilise õliga õlitatud või peaaegu täiesti kuiv. Samuti peame arvestama, et sooja ja külma ruumi vahel liikudes tekib kondensaat, mis võib põhjustada tõrkeid. Vette kukkudes tuleb relv koheselt veest tühjendada, et vältida vintraua jäätumist ja relva kasutuskõlbmatuks muutumist.

Elektroonika, erivahendite ja sideseadmete kasutamisel tuleb need hoida soojas ehk keha ligidal ning mõista, kuidas külm akude kestvust mõjutab. Etteruttavalt: tuleb soosida liitiumioonakusid, mille kasutegur kahaneb kõige kõige vähem.

TEA, MIDA SÜÜA, JA JOO VETT!

Kui tavaoludes kulutab täiskasvanud mees päevas umbes 2800 kilokalorit, siis talvistes oludes võib tõusta see 5000 ja raske füüsilise koormuse korral kuni 9000 kilokalorini.

Süsivesikutest saame kiiret energiat, kuid pikka aega välitingimustes toimimiseks tuleb hoida mõõdukat koormust (pulss kuni 65%) ning soosida rasvade ja proteiini tarbimist, mis eraldavad energiat aeglasemalt.

Paljud üksused pole kokku puutunud talviste kuivtoidupakkidega (KTP) ja neid ka ei tarnita enam, seega tuleb loovalt läheneda ja arvestada, et meie KTPd on süsivesikurikkad. Seega peaks praeguse kolme KTP asemel tarbima päevas neli KTPd ning rasvade ja proteiinide saamiseks oleks mõistlik suitsupekki ja proteiinipulbrit varustusse varuda. Ka tuleb talvel ära süüa kogu toidupaki sisu, et kogu energia kätte saada.

Seedimiseks ja kehatalitluse tagamiseks vajame piisavalt vett. Talvel kaotame tavaolekus hingamise, higistamise ja keha auramise tõttu umbes 2,5 liitrit päevas, täisvarustuses suusarännakul isegi kuni 10 liitrit päevas. See tähendab, et peame pidevalt vett tarbima ja tagama selle olemasolu – selleks saab veepudelit keha lähedal soojendada, pudelit pidevalt lumega täita ning hoida termoses alati kuuma vett toiduvalmistamiseks.

SUUSAD JA KELGUD

Kursusel õpiti endale sobivaid suuski valima, ette valmistama ja remontima – tõrvamisest kuni klambrite reguleerimiseni. Malevates leidub erinevaid suuski, Rootsi puusuuskadest kuni plastiksuuskadeni. Kuigi puusuusad on pigem kaduv nähtus, on artikli kirjutaja arvates vajalik oskusi alal hoida ja edasi anda, sest paljud kursuslased polnud kunagi elus suuski ega kelku tõrvanud ning reaaloludes peame olema võimelised kasutama seda varustust, mis parasjagu saada on. Suusatamine lahingu- või täisvarustuses koos kelguga moodustab suure osa kursusest. Tihtipeale on osalejad suusatamise osas skeptilised, kuid pärast esimest suusatundi ja õige tehnika õpetamist asendub see pigem optimismiga. Vaja on pöörata tähelepanu iga osaleja suusatehnikale, seda õigel hetkel korrigeerida ja mõjutavatele teguritele tähelepanu juhtida.

Kelk, kuhu pakitakse jaovarustus, tekitab tihti peavalu, kuid ka siin on olulised õiged töövõtted, põhimõtete järgimine ja jao koostöö kelgujälje loomisel.

Esimese nädalavahetuse viimane teema oli mootorsõiduki järel pukseerimine (skijoring), mille eesmärk on liigutada üksusi maastikul kiiresti punktist A punkti B, kulutades võimalikult vähe isikkoosseisu energiat.

TEOORIA KINNITATAKSE PRAKTIKAS Kursuse teine nädalavahetus pühendus rohkem õpitu praktiseerimisele. Varasemale lisaks harjutati suuskadel laskeasendeid, mida omakorda kinnistati laskeharjutusega lasketiirus. Seejärel pidi üksus liikuma etteantud punktidesse, järgides rännakupauside rutiine. Punktide ülesanneteks olid keskmise hüpotermiakannatanu käsitlemine, tugipunkti rajamine ning lõpus veekogu luure ja tegutsemine jää murdumisel.

Kuigi jääauk (icedrill) on paljude jaoks eneseületus, on sellel tuntav väljaõppeväärtus – Rootsi armee näitel on tänu selle väljaõppele talviste uppumissurmade hulk vähenenud 70%.

Kokkuvõttes annab oma kliima ja keskkonna tundmine ning ka talvistes oludes lahinguvõime säilitamine meile võimaliku vastase ees väga hea eelise. Seda saavutame oskuste alalhoidmise ja arendamisega.

matkeÕPPus teraV ora

eHk oLuLine LaHinGuPLaani

korrastusHarJutus enne VÄLiÕPPusi

Alutaguse malevas 16.–19. veebruarini toimunud õppus Terav Ora 24 on Kirde maakaitseringkonna staapide ja allüksuste väljaõppetsükli oluline osa.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Matkeõppusel mängiti taktikaliselt läbi õppuse

Decisive Lancer 23 käsus ette nähtud ülesandeid.

Õppusest Terav Ora 24 võtsid osa kõikide KiMKRi malevate, Alutaguse, Jõgeva, Järva, Viru sõjaaja staabid koos oma erinevate allüksustega, malevate evakuatsioonirühmadega, Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuriga, kohalike omavalitsustega ning õppusest Ussisõnad ringkonnaga liidendatud reservväelastega. Tänavu arvult viiendal õppusel Terav Ora osales kokku ligi 200 inimest.

„Tegemist on olulise õppusega, mis aitab meie ringkonnal paremini sidustada malevate staapide, partnerorganisatsioonide ja tänavu ka õppusest esmakordselt osa võtvate ussisõdalaste omavahelist koostööd,“ ütles KiMKRi ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

„Sellistel õppustel on vajalikud tähelepanelikkus, hea meeskonnatöö ja kiire reageerimine. Seejuures ei pea info ja käsklused mitte ainult kiirelt liikuma, vaid oluline on ka eelnev arusaam ülesandest, infoallikate täpsustamine ja sisu analüüs, järelduste tegemine, otsustamine ning hea ja vahetu omavaheline suhtlemine. Õppusel harjutame koos oma partneritega laiapindset

koostööd, et olla paremini valmis erinevateks olukordadeks, sh suuremateks õppusteks välitingimustes,“ lisas kolonelleitnant Ainsalu.

KAITSELIITLASED JA NAISKODUKAITSJAD ÕLG ÕLA KÕRVAL USSISÕDALASTEGA

Kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad peavad matkeõpet väga vajalikuks, sest väliõppustel annab see neile olulise eelise, võimaldades püstitatud ülesandeid tõhusamalt täita.

„Kuigi meie peaülesanne on valdavalt sama ehk koostöös partnerorganisatsioonidega aidata inimesi kriisipiirkonnast evakueerida, on matkeõppusel igal aastal mõned ülesanded teistmoodi, see on huvitav ja arendav,“ ütlesid Alutaguse evakuatsioonirühmade ülemad Küllike Kullerkupp ja Kairi Johannes.

Kaitseliitlased aga teavad mitme aasta kogemuse põhjal, et tänu matkeõppusele on käsust arusaamine, omavaheline suhtlus ja lahinguplaani visualiseeriva läbimängu kaudu koordineerimine märgatavalt tõhusamad kui lihtsalt laua tagant tõustes väliõppusele suundudes. Mida enam ja paremini on asjad ette planeeritud ja mõttes läbi mängitud, seda parem on resultaat väliõppusel.

Ussisõnadest saadik KiMKRiga liidendatud reservväelased osalesid õppusel Terav Ora esmakordselt. Pärast õpitube koostasid reservväelased käsu ja panid oma oskused proovile ka matkeõppes.

„Õppusel sai varem õpitut üksjagu meelde tuletatud ja kokkuvõttes läks minul endal üllatavalt hästi,“ ütles jaoülem nooremseersant Taavi Alle.

„Kuigi tegemist oli rühmaülemale määratud ülesandega, on hea, kui seda teab ka jaoülem, see annab mulle kokkuvõttes parema üldpildi ja ma

tean, mis on ülevaltpoolt antud käsu tagamõte. Matkeõppes õppisin juurde, et ükskõik kui hea algplaan ka poleks, võib vastane üllatada ja selleks peab valmis olema, seega tuleb erinevad versioonid ennetavalt läbi mängida,“ lisas nooremseersant Alle.

PARIMAD OPERAATORID MATKELAHINGUVÄLJAL

Õppusest võtsid osa ka noorkotkad ja kodutütred. Tänavu juba neljandat korda, kuid igal aastal on uued proovikivid ja iga õppus pakub täiesti uue kogemuse.

„Kuigi olen sel õppusel juba kolmandat aastat, õpin iga kord midagi uut,“ ütles Regiina Rõlkov Kodutütarde Järva ringkonnast ning lisas: „Kui juhtimist õppida saab reaalelus, siis matkeõppes saan katsetada, kuidas teha juhtimisasju paremini.“

Viru ringkonna kodutütarde seas oli tänavu mitmeid noori, kes osalesid sel

õppusel esmakordselt. Emma Lotta Vikk, Elis Roosla, Rebeka Palu olid just need, kes kolmekesi tervele ringkonnale tarmukalt vastumängu tegid.

„Mina õppisin paremini tundma kaarti ja erialatingmärke,“ ütles Rebeka.

„Mina sain tänu sellele õppusele arvutiga paremini sinasõbraks, rääkimata matkeprogrammist endast,“ jätkas Elis.

„Mina õppisin enda kohta, et ei tasu nii palju üle mõelda. Kõik mu mõtted ei pruugi alati olla valed ja võin ennast tihemini usaldada,“ lisas Emma Lotta.

VAJALIK KÕIKIDELE STAAPIDELE

Kaitseväe Akadeemia matkekeskus toetab kõiki sellesarnaseid õppusi parima riist- ja tarkvaraga. Viru malev on akadeemia matkekeskusega koostööd teinud alates 2020. aastast. Tänavu toodi tehnika Alutaguse, Jõgeva ja Järva malevatesse ning esmakordselt mängiti KiMKRi õppusel Terav Ora

kogu õppus füüsiliselt läbi mitmes kohas korraga.

„Matkekeskus loodi 2006. aastal eesmärgiga õpetada üksusi täitma seatud eesmärke matkeprogrammide abil, aitamaks kaasa õppuste kvaliteedi tõstmisele,“ ütles Kaitseväe Akadeemia matkekeskuse JCAT-meeskonna ülem vanemveebel Ago Kits.

Matkeõppust saab edukalt läbi viia ka väjaspool matkekeskust ehk teenust korraldaval organisatsioonil on vastavalt vajadusele võimalik tellida õppus soovitud kohta. Võrreldes samasuguse stsenaariumiga väliõppusega on simulatsiooni kasutamise eelisteks paindlikkus ja nii aja- kui raharessursside sääst.

„Matkesüsteemis õppuse läbi mängimisel on ka teisi plusse, näiteks saab olukorda pidevalt tagasi kerida ja teha vigade parandusi, et seatud eesmärgid maksimaalselt hästi lahendada,“ rääkis vanemveebel Kits.

AsCoutsrÄnnak PiLGuHeit endasse

Kui kõik läheb plaanipäraselt, toimub ka tänavu märtsikuu viimasel nädalal Kaitseväe keskpolügoonil legendaarne Scoutsrännak eesmärgiga tähistada Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva, hoida alal traditsioone, lõimida jõustruktuuride ühtekuuluvust ja anda tsiviilisikutele võimalus tutvuda militaarse maailmaga.

lla(või üles-)kirjutanu osales sel rännakul aasta tagasi. Ei ta ei kuulu Scoutspataljoni. Ei peagi. Rännakust võivad osa võtta kõikide jõustruktuuride esindajad, välisesindajad ja tsiviilisikud. Osaleja vanus, auaste ega sugu pole oluline. Rännakul valib iga võistleja oma tempo ja liikumisviisi. Rännaku pikkus on umbes 30 km ja selle läbimiseks on aega kuni kaheksa tundi. Rännakul saab võistelda kahes kategoorias – vorm 1 on mõeldud jõustruktuuride esindajatele ja näeb ette, et osaleja kannab Kaitseväe välivormi, 10 kg raskust seljakotti ning teenistusrelva koos tühja salvega. Vorm 2 ei sea piiranguid riietele ega jalanõudele, ent näeb ette 15 kg raskusega seljakoti kandmist.

Tekst: ADELE SISASK , NKK Tartu ringkond

luvust ja jõustruktuuride sisemaailma, tutvustada Kaitseväe väärtusi.

KAHURIPAUGU KÕLA

Et Scoutsrännak on hea turvaline keskkond, kus ennast proovile panna, otsustasime lahingupaarilisega impulsi ajel osaleda, olgugi et varem meil sellise võistlusega kokkupuudet polnud. Puudulik oli lisaks teadmistele ka füüsiline vorm, mis suunas meid nii Tartu maleva jõusaali kui ka keskaegse rüütlivõitluse treeningutele.

hommikutundideni jalgu ja eraldasime varbaid sporditeibiga. Magamiseks jäid kesised tunnid, ent ärevus ei lasknud niikuinii unel võimust võtta.

Ja veel on väljaspool võistlusarvestust vabavorm. Ilma kohustusliku lisaraskuseta. Tsiviilisikutele. Selleks, et anda neile võimalus arendada füüsist, panna end proovile rännaku jõukatsumisel, anda aimu rännaku raskustest. Näidata neile vennaskonna ühtekuu-

Kuidas seostub mõõgavõitlus rännakuga, jäi meile endilegi segaseks, kuigi abi oli sellest nii võhma treenimisel kui ka relva kandmisel. Üllatusena tekkis meie selja taha terve meeskond naiskodukaitsjaid, kes kõik olid meie rännakuks valmistumisel rohkem kui abivalmid. Varem sama rännaku läbinud naiskodukaitsjad tegid üritusele ka vinget propagandat, hoolimata sellest, kas nad ise katkestasid või läksid võiduka lõpuni.

Ööl enne rännakut katsime ühe naiskodukaitsja elutoa põrandal varaste

Hommikul algas sõit keskpolügooni poole. Minu seljakotti täitsid lisaks 10 kg savikotile mitmesugused snäkid. Lahingupaarilise seljakotist võis leida nii sokke kui ka hantleid. Enne rajale asumist seljakotte kaaludes selgus, et olime mõlemad 10 kg asemel kaasa pakkinud veidi üle 14 kg. See meid ei takistanud, enne starti otsustasime kõhud täis süüa, et seljakotti kergendada. Hiljem selgus, et see osutus õigeks otsuseks, sest söögiisu rännakul tegelikult ei tekkinud. Kell 10.15 anti Karl Gustavist uhke avapauk ning 1441 osalejat – ürituse ajaloo rekord – suundusid väravast välja. Tunne oli uhke ja ühtne, ilm rännakuks ideaalne ning polnud kahtlustki, et finiš juba ootab meid.

DIALOOGID JA MONOLOOGID

Esimestel kilomeetritel oli kõrge nii motivatsioon kui kaasteeliste pissipauside arv. Mu armas lahingupaarili-

ne jõudis rännaku esimestel meetritel arusaamisele, et kõige aluseks on õigesti istuvad saapad. Tema hirm villide pärast kasvatas minu missioonitunnet teda motiveerida. Lahingus ju kedagi maha ei jäeta – kalkuleerisin juba peas, mitu kilomeetrit suudaksin teda järel lohistada. Järgmised kilomeetrid möödusid kahekesi, aga mitmes monoloogis – tema pahandas saabastega, mina julgustasin teda tempot hoidma.

Neljanda kilomeetri poole peal suutsin ergutushüüete saatel oma jala välja väänata – pisar kippus silma ja korraks eeldasin, et olen sunnitud katkestama. Siis tekkis dialoog! Lahingupaariline avaldas pahameelt, et ma liikusin isegi väänatud jalaga temast kiiremini. Sel hetkel otsustasime, et tõmbame järgmises joogipunktis saapa kõvemini kinni ja lähen lõpuni välja. Enne uuesti teele asumist tegime Tallinna ringkonna naiskodukaitsjaga koos pilti – vinge oli teisi naisi rajal kohata!

staapi tagasi ja mina rühkisin, kõrvaklapid peas, „Tussisööjate“ podcast’i kuulates edasi. Selja- ja jalavalu aitas see igatahes kõrvale jätta, kuid „motivatsioonisirge“ läbimist ei kergendanud – selle lõigu läbimiseks oli vaja kõvasti eneseveenmist ja jonni.

TEE ENDALE TEENE

Meeskond, kes staabis ees ootas, hoidis minuga telefoniühendust ning ma ei jõudnud kordagi end rajal üksi tunda. Pärast 20 km läbimist sattusin uuesti kokku naiskodukaitsja ja tema jaokaaslasega, kellega olime rännaku varastel kilomeetritel tuttavaks saanud. Otsustasime jätkata viimaseid kilomeetreid kolmekesi. Neli kilomeetrit enne lõppu olin jalavalu tõttu peaaegu valmis katkestama, kuid nende motivatsioonikõne ja rohkete vigadega esitatud Terminaatori „Ajateenija“ veensid mind lõpuni minema. Neelasin rännaku esimesed valuvaigistid ning kilomeetrid vähenesid isuga.

mida teHa Ja arVesse VÕtta:

Paarilise jätsin kaheteistkümnendal kilomeetril lõpuks seljataha, ta otsustas järgmises punktis katkestada, kuid sinnani liikuda omas tempos. Kohtusime siiski uuesti 13 km joogipunktis, kus mina olin alustanud üksusekaaslasele esmaabi andmist ning tema tuli ja selle lõpuni viis.

Lahingupaariline jagas selles punktis laiali kogu oma kaasa võetud tabletihulga: abivajajaid oli rohkem, kui korraldajad jõudsid teenindada. Sealt edasi liikus ta meditsiiniauto kastis

Viimane kilomeeter oli kõige keerulisem, finišeerisin, kergenduspisarad silmis, ajaga 6 tundi ja 23 minutit. Tunne oli meeletult uhke, leppisime kokku lahingupaarilisega, kes mind finišis supiga ootas, et tahame järgmisel aastal uuesti osaleda, mis siis et väsimus võttis võimust. Ja nii igal aastal, sest emotsioon oli ülev!

Tee endale ja oma riigile teene: mine ja pane ennast proovile turvalises keskkonnas, kus sind ümbritseb meeskond. Seal on hea oma võimeid katsetada.

hästi istuvad saapad on kõige alus; varvaste ja säärte teipimine on ülioluline; kompressioonipõlvikud peaksid kuuluma isiklikku põhivarustusse; varu plaastreid, sporditeipe, valuvaigisteid, magneesiumi ja söetablette – võta endale ja sõbrale; otsi välja podcast, mis tõmbab tähelepanu kilomeetritelt eemale, sest kogu tee jutustada nagunii ei jõua; pane ennast proovile ka siis, kui sa pole varem midagi sellist teinud; tempo hoidmine on võti ning seda toetab hea spordikell; leia sõber, kellega koos on julgem rännakut ette võtta (uued sõbrad leiab rajalt niikuinii); katkestada on okei, see ongi mõeldud enese proovile panekuks.

kuuLiPiLduri moonakott: Parem kui Varem

Kaks aastat tagasi oli kaitseliitlane Jaanus Rebane üks nendest, kes pälvis Kaitseliidu ülemalt aasta teo tunnustuse kuulipilduri seljakoti väljatöötamise eest. Uurimegi nüüd, kuidas on arendustööd sujunud ja millal võib loota, et kott tootmisse jõuab.

Tekst: JUKKO NOONI , Männiku malevkonna vabatahtlik teavituspealik

Lugejale meenutuseks, et 2020. aastal Hundil osaledes sai

Rebane idee, et ka meie Kaitseväel ja Kaitseliidul võiks varustuses olla selline kott, kus lint jookseb seljakotist otse kuulipildujasse. Analoogsed kotid on olemas näiteks USA, Iisraeli ja Vene armee kuulipilduritel. Selline kott muudab kuulipilduri elu lahinguülesannete täitmisel mugavamaks, tagab relva parema toimimise ning vähendab tõrgete teket.

Koostöös Profline’i ja Tallinna Tehnikaülikooliga töötati välja esimesed prototüübid ja hakati arendama. Alguses oli plaanis, et kott võiks mahutada 600 padruniga linti, kuid praegu mahub kahe sahtliga kotti 1200 padrunit.

SKAUTIDE KÄES TESTITUD

Rebane rääkis, et oli alguses pisut optimistlikum, lootes, et arendustööd võtavad vähem aega ja kotti saab varem tootma hakata. „Tootearenduse valdkonnas kogenumad küll hoiatasid, et see on täiesti tavaline, kui esimestest prototüüpidest sellise versioonini, mida saab juba laiemalt kasutusele võtta, kulubki 4–5 aastat. Praegu siiski loodan, et ideaalis jõuame esimese tootmisküpse versioonini selle aasta lõpus,“ rääkis Rebane.

Visuaalselt pole seljakoti välimus muutunud, kuid viimased poolteistkaks aastat on läinud puhtalt detailide lihvimisele ja täiustamisele. Viimasele versioonile on lisatud seljapehmendused, lisakinnitused ja -rihmad, mis teevad kandmise mugavamaks. Samuti on need vajalikud, et kott istuks paremini seljas, sest varustusse on lisandunud erinevad killuplaadid, millega peab

samuti arvestama, et kotti oleks mugav kasutada.

„Võrreldes esimese prototüübiga on praeguseks tehtud 15–20 muudatust, enamikust neist ei pruugi palja silmaga arugi saada. Eelkõige puudutavad täiendused „ussi“ ehk lindikatet, aga ka adaptereid, mis käivad nii relva kui ka koti külge,“ rääkis Rebane.

Koti peamised testijad on olnud skaudid. Rebase sõnul on tänu neile jõutud täiustamise ja parendustega väga kaugele, sest ta poleks üksinda jõudnud koti vastupidavust ja töökindlust maastikul sellises mahus proovida. „Katsetused võtavad aega, sest proovimiseks on vaja reaalseid olukordi, kui sõdur teeb oma tavapäraseid drille ja kott on üks varustuselementidest.“

Viimastel aastatel on arenenud ka 3Dprintimine. Pärast iga täiendust prinditakse lülid välja ja minnakse metsa proovima, kas läks paremaks või pigem vastupidi. „Niimoodi uuesti ja uuesti. Maastikul saab kõige paremini aru, kuidas „uss“ käitub. Enamik muudatusi tegi lindikatte paremaks, mõni mitte ja siis neist loobuti,“ märkis Rebane.

täiustamisega. Kui alguses oli adapter relva suhtes täisnurga all, siis tekkis mõnikord lindikattele liiga suur surve, mõni lüli võis puruneda ning sellest omakorda tekkis tõrge. Või poos lint teatud nurga all kinni. Siis leidsimegi, et on parem, kui adapter suunab lindi relvaavasse sujuvama nurga alt, mitte risti.“

Lisaks relva külge minevatele adapteritele on parandatud ka koti küljes oleva adapteri nurka ning nüüdseks on leitud ideaalseim variant, kust moon peale jookseb.

LÕPUNI VALMIS EI SAAGI

Arenduste käigus selgus, et Negev-NG7 adapteri lukustile sobivaid torsioonvedrusid ei ole võimalik igalt poolt saada. Jah lugesite õieti, Negev-NG7 ja moonakott on samuti juba ühendatud. „Õnneks leidsime Eestist tootja, kes teeb meile sobivaid vedrusid. Muidugi saaks tellida ka Hiinast, aga siis pole kindlust, kas see on ikka selline, nagu vaja, või võib suvalisel hetkel krõpsti puruks minna,“ selgitas Rebane.

Rebase sõnul on testimise käigus välja tulnud ka hulgaliselt vigu, millega alguses arvestada ei osatud. „Vigade lihvimine on oluline, et ei tekiks uusi tõrkeid. Lindikatte esimesed versioonid võisid mõnikord moona raskuse all katkeda. Nüüd on „ussi“ lülid muutunud elastsemaks ja vastupidavamaks, ei pea enam kartma purunemist,“ kirjeldas mees katsetuste tulemusi.

Mis edasi? Kui esialgu oli kavas teha MG-3-le ja KSP-58-le sobiv kott, siis praeguseks on see ühendatud ka meie uue Negev-NG7-ga.

„Viimasel ajal oleme tegelenud adapteri

„Kui algne idee oli teha moonakott kahele relvale, siis nüüd on mul see ühendatud kolme kuulipildujaga. Kuulipildujaid, mis lasevad 7,62 NATO moonaga, on maailmas ju veel. Kott on tehtud nii universaalseks, et seda saaks vajadusel tulevikus ühendada ka mõne vastase relvaga. Vaja on ainult printida sobiv adapter. Seetõttu ei saa kott minu jaoks kunagi valmis,“ rääkis Rebane.

Toode areneb! Võrreldes esimese prototüübiga on kuulipilduri moonakoti juures praeguseks tehtud paarkümmend muudatust

Viimasel ajal on Jaanus Rebane tegelenud peamiselt adapteri täiustamisega

kuumaVereLine HisPaanLane instaLaZa C90

Viimase aja kogemused sõjatandritelt näitavad, et lahingus on suur tähtsus soomustatud lahingutehnika mõjutamise võimel. Näiteks tankitõrjegranaadiheitjaga Instalaza C90, mis tänu oma kumulatiivsele lõhkepeale on suuteline läbistama kuni poole meetri paksust terast.

Tekst: RISTO PÄRTEL , Kaitseliidu tegevliige

Granaadi plahvatamine tekitab sõiduki tabamisel selle sisemuses järsu rõhumuutuse ja kumulatiivjoa sulametall süütab oma teel kõik põleva.

Meie kaitseväes on Hispaania kaitsetööstuse ettevõtte Instalaza ühekordse kasutusega granaadiheitjad C90 olnud kasutusel juba 14 aastat. Algul soetati neid ainult missioonide tarbeks, kuid hiljem võeti laialdaselt ka tavaüksuste kasutusse. Käesolevaks ajaks on tankitõrje granaadiheitjad jaotatud selliselt, et jalaväeüksused, kelle põhiülesandeks on hävitada vastast oma jaorelvade tulega, kasutavad Carl Gustavi granaadiheitjaid, ning ülejäänud üksused omavad vajadusel enesekaitseks granaadiheitjaid C90.

HÄVITAB NII SOOMUST KUI PUNKREID

Paljudele on üllatuseks, et spetsiaalse lisaseadmega on C90st võimalik lasta ka kaugjuhtimise teel, näiteks kui see on varitsuses kinnitatud puu külge või mehitamata sõidukile.

C90 granaadiheitjat on pidevalt arendatud ning praeguseks on kasutusel juba neljas modifikatsioon . Parendatud on sihikut, mis on endisest väiksem ja transpordiasendis paigutatud kompaktselt vastu lasketoru. Samuti on tugevdatud vinnastus/ päästemehhanismi. Relva sihiku külge saab kinnitada valgusvõimendiga öönägemisseadme VN38-C või VN-IR termokaamera.

võimalik kasutada ehitiste aknast välja laskmiseks, nii et see jääb ruumis sees viibivale laskurile endale ohutuks.

Õlalt lastes loetakse efektiivseks

Ehituselt koosneb C90 kergest klaaskiust/plastikust lasketorust koos kahekordse suurendusega sihiku ja laskemehhanismiga. Relv on tagasilöögita, mis tähendab, et laskmisel väljuvad granaat ja heitelaengu gaasid relva eest- ja tagantotsast võrdväärse energiaga, jättes laskeseadme paigale.

Erinevalt Carl Gustavist on C90 lasketoru seest sile, ilma vintsoonteta. Granaadi panevad lennul pöörlema selle stabilisaatorid. See konstruktsioon teeb C90 võrreldes teiste sama klassi relvadega üheks kergemaks granaadiheitjaks. Meil enim kasutatud kumulatiivkildgranaadiga ühekordne lask kaalub transpordiasendis ainult 5,2 kg.

Relvasüsteem ei ole mõeldud ainult soomustehnika vastu kasutamiseks. C90t valmistatakse mitme lõhkepeaga. Mudel C90-CR-RB on parima läbistamisvõimega, augustades kas 500 mm terast või 1000 mm betooni.

C90-CR-AM on mitmeotstarbelise toimega, läbistab 220 mm soomust või 500 mm betooni ning tekitab plahvatamisel tuhat jalaväevastast kildu. C90-CR-FIM granaat sisaldab punast fosforit, mis tekitab süttides kiirelt suitsukatte. C90-CR-BK on punkrivastane laskemoon, mis on võimeline esmalt läbistama 300 mm betoonseina ning seejärel plahvatama ehitises sees.

laskekauguseks punktsihtmärgi korral 350 m ja maa-alasihtmärgi korral 700 m. Hiljuti on tootevalikusse lisandunud ka uus mudel CS90-ER, mis suurendab efektiivset laskekaugust 600 meetrini ja maa-ala sihtmärkide vastu kuni 1200 meetrit.

MITTE AINULT ÜHEKORDNE

Lisaks ühekordsetele granaadiheitjatele on Instalaza tootevalikus korduvkasutatav C90 laskeseade. Omadustelt ja käsitsemise poolest ühekordse C90 sarnast relva kasutatakse meil väljaõppes. Mitmekordse laskeseadmega saab lasta nii täiskaliibriga granaate kui ka alakaliiberseadmega trasseerivat 9 mm moona. Alakaliiberseadmega saab ühendada pürotehnilise laengu, mis matkib granaadiheitja lasuheli.

Instalaza valmistab ka linnalahinguks sobilikke vähendatud tagumise ohualaga versioone CS90, mida on

Samas on otstarbekas varuda sellele korduskasutatavale granaadiheitjale ka lahingumoona, mis tagaks relvale nii rahu- kui sõjaajal kasutamise võimaluse. Tegemist on kergeima korduvkasutatava relvaga omas kategoorias, mis kaalub laadimata ainult 3,9 kg, võimaldades soomusevastast võimet enamjaolt jalgsi liikuvatele või logistikatoetusega harva tagatavatele üksustele nagu kaugluure.

Korduvkasutatavale C90-le on saadaval samasuguse toimega laskemoona

kui ühekordsetelegi, kuid lisaks veel suure plahvatusvõimsusega granaat CR-EB, mille toime avaldub suletud ruumides tekitatud lööklaines, kui see plahvatab 750 kPa rõhuga. Soodsaks harjutamiseks on eraldi loodud ilma lõhkepeata treeninglasud.

Endisest täpsemalt võimaldab sihtmärki tabada korduvkasutatava C90 2,5kordse suurendusega EIvisioni sihtimisseade, millel on automaatne laskemoona tuvastus, vastavalt laskemoona tüübile muudetav sihikuskaala ja integreeritud laserkaugusmõõdik.

kasutatav 72 mm kaliibriga CS70, millesse on kaasatud „suure venna“ CS90 kõik head omadused. Selle käsitsemine toimub täpselt samamoodi kui C90 seeria relvadel ja seda saab ohutult lasta ruumist. CS70 on ainult üks laskemoona tüüp, mis läbistab kas 270 mm soomust või 500 mm betooni.

mise vilumuse, enne kui päris relvaga laskma läheb. Matkeseade on ideaalne ja soodsaim lahendus, et kõik üksuse liikmed saaksid esmase väljaõppe juhuks, kui neile kunagi kõnealune relv kätte peaks sattuma.

Ühekordse lasuga C90 on igati tänapäevane ja võimekas süsteem, mille käsitsemise algtõed peaks olema selgeks õpetatud igale Kaitseväe ja Kaitseliidu võitlejale.

LAHINGUVÄLJAL TESTITUD

Uusim Instalaza granaadiheitja mudel on väikeste mõõtudega ühekordselt

Treeninguvahenditest on meil kasutusel veel siseruumides kasutatav laskesimulaator Saara, mille abil saavad laskurid läbi relvasihiku vaadates virtuaalselt lasta ekraanile kuvatud staatilisi või liikuvaid sihtmärke. Tabamus või möödalask on koheselt näha ning laskur saab end kiiresti parandada ja omandada relva käsitse-

Eesti on toetanud C90 granaadiheitjatega Ukrainat ning need on ennast lahingutegevuses edukalt tõestanud. Ukraina võitlejatele on muljet avaldanud relva võimsus ja täpsus, arvestades selle kerget kaalu.

Õhutõrjepataljoni üks suuri plusse formeerimisel on selle personal. Vabatahtlikud kaitseliitlased Järva malevast, kes suutsid ennast kiirelt mobiliseerida ja olla kohal rutem, kui tegelik kokkulepe seda nõuaks. Kaitseliitlaste hea tegevusega jäi rahule ka kaitseminister Hanno Pevkur, kes tutvus õppuse ja formeerimisliinidega.

Kolonelleitnant Kristjan Leimann. Lisaõppekogunemise Okas kokkuvõte. Kaitseväe aastaraamat 2022

kamraadLus, koHV Ja koostÖÖ

„ÕHutÕrJePataLJoni Ja JÄrVa

FormeeriJate nÄiteL

Huumor ja kohv. Need kaks sõna võtavad lühidalt kokku Järva maleva formeerijate ja õhutõrjepataljoni koostöö. Kui aga asjasse süveneda, leiab iseloomustavaid sõnu veelgi. Ja märksa kaalukamaid.

Tekst ja illustratsioon: MERILIN SEPP , vabatahtlik autor

Alustada tuleb sellest, et ma olen alati olnud positiivselt üllatunud ja hämmastunud, kui näen, kuidas need Järva maleva mehed ja naised saabuvad nii kiirelt kui võimalik õhutõrjepataljonile (ÕTP) appi. Täis motiveeritust, teotahet ja rõõmu enda töö ja antava panuse üle. Pean neist sügavalt lugu,“ alustab õhutõrjepataljoni ülem kolonelleitnant Kristjan Leimann, kui uurin, mida annab ÕTPle koostöö Järva maleva vabatahtlikega.

Rõõmu näeb nende formeerijate silmis juba siis, kui kogunetakse, et teekond ÕTP juurde ette võtta. Muljetatakse eelmise kohtumise eredamatest sündmustest ning oodatakse kaugema kandi mehi-naisi. Sõit sihtpunkti möödub sumeda sumina ja naeratuse saatel. Kes mõtleb eesootavast tööst, kes sellest, et oleks ehk pidanud kohvipiima ise kaasa võtma. Milles seisneb sellise pikaajalise koostöö võlu ja saladus?

VÕTMED-KÄTTE-PAKETT?

„Nüüd juba aastatepikkune koostöö 1. jalaväebrigaadi ÕTP ja Järva maleva

formeerijate vahel on meile olnud väga kasulik,“ ütleb kolonelleitnant Leimann. „Irooniaga võib ehk keegi öelda, et meie eest tehakse töö ära, kuid see vastab tõele ainult selles osas, et võimaldab ÕTP väikesel koosseisul tegeleda teiste ülesannetega, mida peab tegema täpselt samal hetkel,“ lisab ta.

Teadmised, oskused ja nõuanded, mis on tulnud kogenud Kaitseliidu formeerijatelt, on Leimanni sõnul hindamatu väärtusega. „Jätkusuutlikkus ja samade isikute pikaajaline kogemus on aidanud meie formeerimispunktil maha lihvida kõik konarused. Olgu selle tõestuseks asjaolu, et aastaid oli just ÕTP formeerimispunkt teistele eeskujuks ja seda esitleti paljudele 1. jalaväebrigaadi kõrgetele külalistele.“

Sama meelt on ka ÕTP endine ülem kolonelleitnant Tanel Lelov: „Koostöö Kaitseliidu formeerijatega annab lisaks ühtse meeskonna kujunemisele Kaitseliidu ja Kaitseväe üksuste vahel ka võimaluse olukorrale kiiremini ja paremini keskendunult reageerida ning määratud ülesande täitmisega alustada.

Tõsi, osad ÕTP (Kaitseväe) inimesed on ju kaasatud formeerijate toetamisse. Kuid enamikul on võimalik süveneda eesseisvasse ülesandesse teadmises, et usaldusväärne ja oskuslik meeskond seab valmis üksused, kes peavad hakkama agressorile säru tegema.“

Kõige pikaaegsem kaitseliitlastega külg külje kõrval tegutsemise kogemus on vanemveebel Keith Tarakanovil: „ÕTP ja Järva formeerijate koostöö kohta kasutaksin sõnu TÕHUS ja ÄGE. Kogu selle aja jooksul on suudetud hoida meeskonda koos, asju on tehtud alati hästi ning huumoriga. Eesmärk on algusest peale olnud piisav infovahetus ja toimingute selgus.“

Kahe üksuse vahel tekkinud kamraadlus on taganud ka koostöö edu. Kaitseliitlaste endi huvi ja panustamissoov on toonud neid aastate jooksul küll formeerimisharjutustele, laskepäevale, infotundidesse ja mälumängule, koos sai ära tehtud ka lisaõppekogunemine. Rääkimata iga-aastasest formeerijate kokkutuleku päevast sauna ja grillimisega.

„Kõike eelnevat kokku võttes võib julgelt väita, et mõlemapoolne huvi ja arusaam asjade toimimisest on viinud koostöö sellisele tasemele, mida teisedki kadestavad. Võtmed-kätte-pakett –tulete kohale, saate lao võtmed ja teete oma töö ära – tänapäeval on moodne öelda ülesandekeskne juhtimine,“ lisab vanemveebel Tarakanov.

„Et üldse seda tööd korralikult teha, on vaja kindlat ja vastutustundlikku meeskonda. Ka mitmekesisus tuleb kasuks. Kui meeskonnas on olemas näiteks välikokad, bussijuhid, jaosanitarid, tõstukijuhid, autojuhid ja väljaõppinud IT-spetsialistid, siis on heale tööle vähe takistusi,“ ütleb kaua formeerimismeeskonna juhtimise juures olnud vanemseersant Urmas Piigert.

RASKUSKOHAD?

Kolonelleitnant Lelov toob välja, et raskusi toob see koostöö pigem kaitseväelastele. „Kaitseliidu inimesed on vabatahtlikud, teevad oma igapäevatööd reeglina kusagil mujal ning nende peamised tegevused on nädalavahetustel. Kaitseväe inimesed seda sageli ei mõista ega soovi nädalavahetuseti oma aega panustada. Loomulikult on see persooniti erinev, kuid erinevatel pōhjustel seda pigem ei tehta ning viimane pärsib parimat koostööd,“ arvab Lelov.

aga ei tohi loorberitele puhkama jääda. „Sellist kamraadlust ja arusaamist tuleb edasi viia ja koostööd samamoodi jätkata. Seda oli ühel aastal tunda, et kui infotundide ja formeerimisharjutuste vahele jääb pikem paus, siis kulub rohkem aega, et end heaks formeerimiseks valmis saada,“ sõnab Tarakanov.

Ta toob välja, et raskusi on ära hoidnud mõlema poole järjepidevus meeskonna kasvatamisel, ja tunnustab siinkohal Järva formeerijate ülemaid Janis Freid ja Urmas Piigertit.

KOOSTÖÖ SALADUS?

Huumor ja kohv. Kui lühidalt kokku võtta. Kui aga asjasse süveneda, siis ühine eesmärk ja väärtused. Sellest on välja kasvanud ka vanemveebel Tarakanovi mainitud kamraadlus. Ta lisab, et kogu protsessis jäädi alati positiivseks ja musta huumorit tuli igast nurgast.

alguse 2018. aasta õppusest Siil, kui formeerimise eredaimad hetked mälusopist koomiksiks hakkasid vormuma. Tänaseks on neid koomikseid valmis joonistatud juba päris mitu ja sellega omal moel jäädvustatud ka hetki koostööst.

Koostööväljundeid on leitud ka väljaspool formeerimist. Nii on ÕTP käinud abis Järva maleva patrullvõistlustel, samuti on koostööd tehtud Türi põhikooliga. Eelmisel õppeaastal veetis üks üheksas klass terve päeva kaitseväelastest õpetajatega. Õppetunnid kandsid tavapäraseid nimetusi, kuid tundides näidati õpilastele võimalusi ja olukordi, kus koolis õpitut vaja läheb.

Vanemveebel Tarakanov lisab, et raskusi on tal keeruline välja tuua, küll

„Kui töö on tehtud ja tekib aega, siis hakkab ka formeerija lollusi tegema,“ jätkab Tarakanov, viidates kiledest tugitoolidele, mis aktivistidest formeerijad lisaõppekogunemise ajal meisterdasid. Formeerijate kaitseks olgu aga öeldud, et ehitati need vabast ajast ning neil isetehtud diivanitel oli päris mugav päikse käes jalga ja meelt puhata.

Tarakanov toob välja ka pildid, mida siinkirjutaja pärast õppusi või nende käigus joonistas. Need pildid said

TULEVIKUVAATED?

„Õhutõrjepataljoni nägemuses võiks meie koostöö Järva malevaga jätkuda ka edaspidi. Vajadus selle järele on. Ilma nende meeste ja naisteta ei ole võimalik täita eesmärki „kaks korda kiiremini sõtta“,“ ütleb kolonelleitnant Leimann.

Samas on tulnud murettekitavaid signaale, et nende formeerijate oskusi vajatakse esimestel sõjatundidel mujal.

„Vajadusel saame hakkama ka oma jõududega, kuid loodan väga, et edaspidi ei pea ma pikaajalisest koostööst rääkima minevikuvormis,“ võtab mõtted kokku pataljoniülem kolonelleitnant Leimann.

Haritud sÕdur

iGaÜHeÕiGus –tasuB siLmas Pidada ka ÕPPusteL

Sun Zi soovitab mobiliseeritud sõjaväe viia võimalikult ruttu vastase territooriumile. Seda on tõlgendatud mitut moodi. Esiteks muutub deserteerumine sõduritele vaenulikus riigis raskemaks kui kodumaal. Teiseks hakkab armee elama vaenlase maa arvelt ning oma riigi ressursid jäävad puutumata. Kolmandaks säästetakse oma rahvast armee juuresolekuga paratamatult kaasas käivast tülinast: hinnatõus, reostus, nakkushaigused, distsipliiniprobleemid jms. Isegi kui tegemist on oma sõduritega, tekivad tahes-tahtmata probleemid nende ja tsiviilisikute vahel. Ja kuna toona oli CIMIC täiesti tundmatu üksus, siis selliste konfliktide ennetamiseks oli kõige lihtsam kiirkorras vastase maale marssida.

Tekst: INDREK SUITSO , Kaitseväe Akadeemia lektor

Meie siin Eestis oleme suhtelises heas seisus. Ühest küljest toimuvad õppused peamiselt väljaõppealadel või vähemalt riigimetsas.

Teiseks on Kaitseväe ja Kaitseliidu maine kõrge ning kohalik rahvas lepib enamasti õppustega kaasas käivate ebamugavustega. Aga sellest hoolimata tuleb ette intsidente, mis heal juhul antakse andeks, halvemal nõutakse nende heastamist ning päris hulludel puhkudel jääb üles küsimus „Kas sellised meid siis kaitsevadki?“. Tuleb endale aru anda, et meie eesmärk on riiki ja rahvast kaitsta, mitte olla neile tüütuks koormaks nagu Sun Zi aegadel. On arusaadav, et tegijal juhtub nii mõndagi ning kõike ette näha pole võimalik. Ometi saame paljusid konflikte vältida sellega, et suhtume austusega teiste inimeste omandisse.

Enamasti ei pea õppusel osaleja pead murdma oma tegemiste õiguspärasuse üle. Väljaõppealadel kehtib oma kord ning RMK-ga on kokku lepitud keelatud ja lubatud tegevused. Kuidas aga käituda siis, kui neid õigusakte pole tutvustatud või pole päris kindel, kas asute ikka eelnevalt broneeritud aladel? Millest siis lähtuda? Kõige mõistlikum oleks lähtuda igaüheõigusest, sest siis võite igal juhul olla kindel, et ei eksi seaduste vastu. Ning teiseks on igaüheõiguse põhimõtted nõnda sügavalt Eesti ühiskonda juurdunud, et seda peetakse ka üldiselt aktsepteeritavaks käitumiseks.

Aga kõigepealt: mis on üldse igaüheõigus? Kõige lühemalt öeldes on see võimalus looduses viibida, ilma et peaks pead murdma maa omandivormi üle. See aga ei tähenda, et võib teha kõike, mis pähe tuleb; arvestada tuleb siiski nii oma-

niku, teiste inimeste kui ka loodusega. Või, nagu omal ajal ütles tuntud humorist Priit Aimla: „Tõeliselt vaba inimene teeb, mis tahab. Tahab aga seda, mis tohib!“ Igaüheõiguse kohta eraldi seadust pole. Selle põhimõtted on hajutatud üle mitmete õigusaktide: Asjaõigusseadus, Keskkonnaseadustiku üldosa seadus, Metsaseadus, kohalike omavalitsuste määrused jne. Ilmselt seetõttu ongi igaüheõiguse kohta liikvel palju eksiarvamusi, mille kummutamiseks tasuks see artikkel tähelepanelikult läbi lugeda.

IGAÜHEÕIGUS MAAL JA METSAS

Kõige suurem viga on eksiarvamus, et igale poole tohib vabalt minna. Ometi kinnitab Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lõige 1, et teise isiku omandis oleval maatükil võib viibida ainult omaniku loal. Igaüheõiguse teeb võimalikuks aga sama paragrahvi teine lõige: luba eeldatakse olevat, kui omanik pole üheselt keelanud tema maatükil viibimist. See tähendab, et kui pole aeda, keelusilti ega suulist keeldu, siis eeldatakse vaikimisi, et omanikul pole midagi selle vastu, kui tema maal mõnda aega viibitakse. Vene vanasõna aga ütleb, et kutsumata külaline on hullem kui tatarlane. Seetõttu on võõral maal viibimise kohta mitmeid piiranguid.

Eelkõige ei tohi omanikule teha kahju, see aga välistab automaatselt viibimise põllul, heinamaal, aias, istanduses, õuel ja muul kultuuristatud maal. Samuti on keelatud kodurahu rikkumine.

Kuid ka maaomanike poolel tuleb ette teadmatust. Eestis on levinud paha komme sulgeda erateid liikluseks, kuigi Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33 lõige 1 ütleb: avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks seadustes sätestatud ulatuses; ning lõige 3 täiendab: omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Loomulikult tuleb arvestada mõningate nüanssidega. Näiteks on keelatud võõral maatükil sõita mootorsõidukiga, kui just pole omaniku otsest luba. Selles osas vaikimisi nõusolekut ei eeldata. Isegi eravalduses oleval teel mootorsõidukiga liiklemine on ilma loata keelatud. Erandina lubab Metsaseaduse § 35 lõige 4 sõita sõidukiga metsamaal paiknevatel teedel. Tasub tähele panna, et lihaste jõul liikumisele piiranguid pole: jala, jalgrattaga ning isegi hobuse seljas tohib võõrale kinnistule minna. Kuid sellisel juhul tuleb arvestada, et õuemaal asuval

erateel liikumise võib omanik ikkagi ära keelata. Aga kuna igaüheõiguse järgi nii või teisiti õuemaale minna ei tohi, on see ka arusaadav.

Üks huvitav soovitus nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus on teha puuduvad asjad käepärastest materjalidest. Kuidas see sobitub igaüheõigusega? Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 34 lubab korjata marju, seeni, pähkleid ja mahalangenud oksi. Taas kehtib põhimõte, et kui omanik pole otseselt keelanud, siis on ta vaikimisi juba loa andnud. Loomulikult eeldatakse, et selle käigus korilased ei sega ulukeid, kahjusta taimi, loobi maha prahti ega kahjusta mingil muul moel loodust. Aga piisab vaid suulisest korraldusest, aiast või keelumärgist ning kõik loodusannid jäävad omanikule. Või siis tuleb nende korjamise eest tasuda. Riigimetsas on kord pisut leebem: tasu loodusandide korjamise eest tohib küsida vaid siis, kui RMK on teinud nende saagikuse suurendamiseks mingeid pingutusi, näiteks rohinud, väetanud, kuivendanud vms.

Kuskilt on läinud liikvele kuuldus, et metsakuivi või maha murdunud puid tohib samuti igaüheõiguse raames kasutada. See ei vasta tõele. Metsaseaduse § 35 kohaselt tohib korjata ainult marju, seeni, pähkleid, ravimtaimi, dekoratiivtaimi ja -oksi. Puude langetamine ning isegi juba surnud puude omastamine ilma loata on keelatud. Isegi

omanik ise ei tohi ilma raieloata oma metsas puid langetada. Erandina lubavad mõned kohalikud omavalitsused tiheasustusega piirkondades ilma raieloata maha võtta murdunud ja kuivanud puid, kui need kujutavad endast ohtu. Aga mitte igaüheõiguse alusel suvalisel möödujal, vaid ikkagi omanikul.

Ja üldse – milleks võõras metsas puid teha, kui neid kasutada ei tohi? Peamine põhjus metsakuiva raiumiseks on soov kütta telgiahju. Igaüheõigus lubab küll üheks ööks võõrale maale telgi üles panna, kuid tuld teha ei tohi. Selles osas vaikimisi nõusolekut ei eksisteeri. Igasuguse tule tegemiseks peab olema omaniku luba. Ning isegi sellisel juhul võib Päästeamet kuival ajal tule tegemise ikkagi ära keelata. Teine puude kasutamise eesmärk on nende abil positsioonide rajamine. Kuigi Metsaseaduse § 36 lubab riigikaitsealast tegevust metsas, siis eeldab see kooskõlastusi ning vastavate lubade hankimist. Igaüheõigus selleks õigust ei anna. Seega: hoolimata laialt levinud uskumusest tuleb õppuste ajal puud rahule jätta, olgu nad surnud, pikali või kasvõi poolenisti kõdunenud.

IGAÜHEÕIGUS VEEKOGUDEL

Kuigi veekogude kasutamine õppuste käigus on pigem erand, vaatame siiski nendega seotud igaüheõiguse võimalusi. Need on leitavad Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

37.–39. paragrahvist. Avalikult kasutatavas veekogus võib supelda, sportida, kala püüda, vett võtta ning veel ja jääl liikuda. Sealjuures mootorsõidukiga veekogule minna ei tohi. Eraomanduses oleva veekogu puhul eeldatakse vaikimisi, et omanikul pole midagi selle vastu, kui seda samal moel kasutatakse. On aga veekogu piiratud või keelavate siltidega tähistatud, tuleb omanikult eelnevalt luba küsida. Ainult sellisel juhul, kui umbjärv asub ühe kinnistu piires, on maaomanikul õigus keelata selle avalikku kasutamist. Kui kala püüdmiseks eraldi püügiõigust ei vormistata, siis tohib seda teha ühe lihtkäsiõngega. Vee võtmisel tuleb lähtuda Veeseaduse 187. paragrahvist, ehk ööpäevas mitte üle 30 kuupmeetri; selle mahu ületamisel on vaja juba vee erikasutusluba.

Lisaks veekogule tohib kasutada ka selle kallasrada. Erinevalt maast ning veekogust ei ole omanikul õigust keelata kallasrajal liikumist. Ainult mõjuvatel põhjustel tohib kalda omanik kallasraja sulgeda. Näiteks loomade karjatamiseks, kuid siis tuleb tara varustada väravatega, et soovijad ikkagi veekoguni saaksid. Kaldale ehitatud purdeid, paadisildu ega muid rajatisi ei peeta kallasraja osaks ning nende kasutamine ilma omaniku loata on keelatud. Aga taas kehtib põhimõte, et kui pole otsest keeldu piirde või keelusildi näol, on omanik vaikimisi nõus. Kallasrada puudub sadamas, hüdroelektrijaamas, kalakasvanduses ja joogivee veehaardel. Nendes kohtades igaüheõigus ei keh-

TABEL 1. KOKKUVÕTE IGAÜHEÕIGUSEST.

Tegevus võõral kinnistul

Liikumine lihaste jõul.

Liikumine mootorsõidukiga.

Õues, aias, põllul vms. viibimine.

ti ning pole mõtet oma olematut läbipääsuõigust nõutama minna.

Mujal maailmas on igaüheõigus suhteliselt haruldane. Meie siin Eestis oleme aga harjunud, et kuigi omanikel on õigus oma vara vallata, on nad siiski enamasti nõus, kui ka teised nende maad mõistlikul määral kasutavad. Oleme sellega nõnda harjunud, et peame seda iseenesestmõistetavaks. Aga kui me ei oska võõrast vara mõistlikult kasutada, vaid teeme põua ajal turbarabasse lõkke, pähklite kättesaamiseks murrame sarapuud maha, driftime ATV-ga kuivenduskraavid umbe, kisume kombainiga marjapuhmad puruks või toome koormate kaupa prahti metsa … kui kauaks siis maaomanikel heasoovlikkust jätkub? Õnneks enamik inimesi nõnda ei käitu, kuid isegi üks tõrvatilk rikub tünnitäie mett. Ei maksa unustada, et piisab vaid tara ehitamisest või keelusildi paigutamisest ning igaüheõigus enam ei kehti; ei lagastajate ega korralike inimeste suhtes. Kaitseliitlastena peame endid maa ja rahva kaitsjateks; käitugem siis õppustel nende suhtes lugupidavalt!

Tule tegemine.

Puude langetamine.

Murdunud puude omastamine.

Loodusandide (marjad, seened, pähklid, oksad) korjamine.

Ehitise püstitamine või kaevumine.

Telgi püstitamine kuni üheks ööpäevaks.

Telgi püstitamine kauemaks kui üheks ööpäevaks.

Kallasraja kasutamine.

Avaliku veekogu kasutamine.

Eravalduses oleva veekogu kasutamine.

Kallasrajal olevate rajatiste kasutamine.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Asjaõigusseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/117032023057

• Keskkonnaseadustiku üldosa seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/117032023031

• Metsaseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/122092023003

• Puude raieks loa andmise tingimused ja kord Tartu vallas, https://www.riigiteataja.ee/ akt/401062018013

• Sun Zi, Sun Bin. Sõja seadused. Tartu, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2001.

• Veeseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/130062023100

Lubatud Keelatud Täpsustus

Vaikimisi lubatud; keelu või piirde korral keelatud.

Mootorsõidukiga tohib sõita vaid omaniku loal.

Kultuuristatud maal tohib viibida vaid omaniku loal.

Tule tegemine ilma omaniku loata on keelatud; vaid ettevalmistatud ja märgistatud lõkkekoht tähendab vaikimisi nõusolekut.

Puude langetamiseks on vaja eraldi raieluba.

Puid tohib korjata vaid omaniku loal.

Vaikimisi lubatud; keelu või piirde korral keelatud.

Lubatud ainult omaniku nõusolekul.

Vaikimisi lubatud, kuid elumajast eemale; keelu või piirde korral keelatud.

Pikemaks ööbimiseks on vaja omaniku luba.

Omanikul pole õigust keelata.

Piirneva kinnistu omanikul pole õigust keelata.

Vaikimisi lubatud; keelu või piirde korral keelatud.

Vaikimisi lubatud; keelu või piirde korral keelatud. Veekogu kasutamine sadamas, kalakasvatuses, hüdroelektrijaama või joogivee veehaarde juures.

Neis kohtades puudub kallasrada.

kaitseLiit aVaLiku korra kaitses

Benjamin Franklin on tabavalt öelnud, et pole head sõda ega halba rahu. Rahu on väärtus, mille kaitsmisega tegelevad tsiviilvõimu, eelkõige politsei kõrval ka riigikaitsestruktuurid.

Tekst: SILVA KIRSIMÄGI , Politsei- ja Piirivalvekolledži korrakaitse õppetooli lektor

Kehtiv õigus lubab Kaitseväel ja Kaitseliidul täita peale riigi territoriaalse kaitsmise ka ülesandeid, mida võib lugeda riigi sisemise rahu ehk avaliku korra tagamiseks. Relvajõud ei anna oma tänuväärset panust mitte ainult tsiviilkriisi lahendamisega seotud ülesannete täitmisse, vaid siseturvalisuse tagamisse laiemalt.

Oluline on rõhutada, et Kaitseliitu võib tsiviilvõim kaasata üksnes siis, kui politsei või pääste ei saa õigel ajal või üldse mitte täita kriisiolukorras vajalikke ülesandeid ja neil puuduvad vastavad vahendid. Samuti ei tohi kaasamine takistada Kaitseliidul täitmast oma põhiülesannet.

Kaitseliidu korrakaitselised ülesanded on kehtivas õiguses sätestatud selliselt, et on eristatud vahetu sunni kohaldamise õigusega ja vahetu sunni õiguseta ülesanded.

Vahetu sunni kasutamise õigust ei ole Kaitseliidul siis, kui ta on kaasatud: päästesündmuse lahendamisse; eriolukorra töödesse; politsei ülesannete täitmisse, mis on seotud karistusseadustiku 9., 12., 13., 16., 17., 21. ja 22. peatükis sätestatud süütegude ennetamisega, otsingutööde tegemisega maismaal lennuõnnetuse korral, piirivalve valdkonna asjade korraldamise ja kõrgete riigiametnike kaitsmisega ning PPA peadirektori määratud objektide valvamisega. Taotluse Kaitseliidu kaasamiseks eelnimetatud politsei ülesannete täitmisse esitab Politsei- ja Piirivalveamet, päästesündmuse lahendamise taotluse teeb Päästeamet ning eriolukorra töödesse kaasamist taotleb eriolukorra tööde juht.

Vabariigi Valitsusel on Vabariigi Presidendi nõusolekul õigus otsustada kaasata Kaitseliitu avaliku korra kaitsesse vahetu

sunni kasutamise õigusega alljärgnevate ülesannete täitmiseks.

1. Terrorikuriteo, rahvusvaheliselt kaitstud isiku elu või tervise vastu suunatud ründe, omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise ennetamiseks või tõkestamiseks. Samuti riigikaitseobjekti vastase ründe või riigipiiri ebaseadusliku ületamise ennetamiseks ja tõkestamiseks ning sisepiiril piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamise korral (korrakaitseseaduse alusel).

2. Avaliku võimu organi (Riigikogu, ministeeriumi vms) ja riigikaitseobjekti vastu suunatud ründe ärahoidmiseks ja tõkestamiseks; vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist või vägivallaga seotud ulatuslikust isikugruppide vahelisest konfliktist tuleneva ebaseadusliku tegevuse ja mõne Eesti piirkonna vägivaldse isoleerimisega seotud tegevuse tõkestamiseks; massilise korratuse tõkestamiseks (erakorralise seisukorra seaduse alusel).

3. Eriolukorra ajal liikluse korraldamiseks ja turvalisuse tagamiseks eriolukorra piirkonnas (hädaolukorra seaduse alusel).

Kui Vabariigi Valitsus on Kaitseliidu kaasanud näiteks massilise korratuse tõkestamisse, siis pole õiguslikult selge, millisele täitevvõimu asutusele kuulub õigus kehtestada Kaitseliidule jõu kasutamise reeglid, see aga osutub eriti oluliseks olukordades, kus on vaja

piirata isikute põhiõigusi. Juhul, kui riigis on välja kuulutatud erakorraline seisukord, peab selle lahendamisse kaasatud relvajõu liikmetel olema teada, milliseid menetlustoiminguid on vaja teha liikumispiirangut rikkunud isikutega (näiteks kellele ja kuidas antakse üle alaealine ja kuidas toimub meetme dokumenteerimine). Näiteks kui Narvas on massiliste korratuste või ebaseadusliku piiriületuse tõkestamise lahendamiseks tarvis kaasata Kaitseliitu, siis on vaja ette näha piirid lubatud jõu, sealhulgas surmava jõu kasutamiseks. Samuti võib olla vajalik reguleerida, kuidas ja millistel tingimustel on lubatud jõu või muu vahetu sunni vahendi kasutamine subjekti erisustega isikute suhtes. Kõik küsimused, mis seonduvad lubatavate erivahendite ja relvaliikidega, korrarikkujate üleandmisega politseile, enesekaitseõiguse teostamisega ja selliste korrakaitseliste meetmetega nagu isiku kinnipidamine, vajavad selget piiritlemist, et konflikti oleks võimalik efektiivselt lahendada.

Vahetu sunni kasutamisel tuleb juhinduda korrakaitseseaduses sätestatud põhimõtetest, nagu otstarbekus ja proportsionaalsus. On üldteada, et piirata ei saa enesekaitseõigust, kuid avaliku korra tagamisel peavad paigas olema täpsed ja selged reeglid. Jõukasutusreeglid oleksid n-ö täpsustavad juhised, mis ei laienda korrakaitseseaduses reguleeritud

vahetu sunni kasutamise õigust, vaid võivad seda kitsendada. Eriti olulised on need olukordades, kus näiteks rahvarahutused võivad eskaleeruda ning inimesed hukkuda.

Jõukasutusreeglid on oma olemuselt ülimuslikud käitumisreeglid, milles toodud piirangud annavad kindluse, hoidmaks ära jõu ülemäärast kasutamist, ning võivad aidata täita rahu ja julgeoleku tagamise poliitilist eesmärki.

Raivo Olev on vabatahtlike abiga kogutud varustust Ukrainasse toimetanud juba 2022. aasta kevadest. Esimese laadungina said sinna ise valmistatud plaatidega kuulivestid

RAIVO OLEVI ERAKOGU

ДЯКУЮ ВАМ ЗА КАСКУ, see PÄÄstis mu Venna eLu

Vabatahtlik Raivo Olev on näinud ja kuulnud Ukraina sõda päris lähedalt. Ta on viibinud nii Izjumi all enne selle vabastamist kui ka Bahmutis enne selle langemist.

Mitte küll relvakandjana, vaid abistajana – tema abil ja osalusel on rindejoonele jõudnud kiivreid, veste, vaatlusseadmeid ja muud sõja võitmiseks vajalikku.

Palusime Raivol jagada Kaitse Kodu! lugejatega oma suurimaid katsumusi, ohte ja rõõme selles tegevuses. Raivo tegigi seda, alustades 2022. aasta märtsist, mil ta esimest korda Ukrainale abikäe ulatas. Toona läks tema sõber Martin Ukrainasse vabatahtlike üksusele OUN Eestist kogutud varustust ära viima1.

Tekst: RAIVO OLEV , vabatahtlik Ukraina abistaja

Sel ajal oli Ukraina kaitsjatel väga suur vajadus kuulivestide ja ballistiliste kiivrite järele, mida oli väga keeruline hankida, ja mitte ainult Ukrainas, vaid kogu Euroopas. 15. märtsil sain Ukrainast vestiplaadi mõõtmete joonise. Sellelt sai selgeks, millised need plaadid peaksid olema. Küll aga jäi küsimus, millest neid plaate teha.

Et töötasin metalliga tegelevas ettevõttes, tuli mul mõte testida erinevaid teraseid. Teadmata, kas on olemas terast, mis suudab peatada automaadi kuuli ja on samal ajal mõistliku kaalu piires, hakkasime erinevaid teraseid lasketiirus testima.

Päris kiiresti sai selgeks, et ainuke teras, millega on võimalik soovitud tulemust saavutada, on Hardox 500. Natuke veel testimist ja jõudsime järeldusele, et kõige mõistlikum oleks neid plaate teha 6 mm paksusest Hardox 500 terasest. Sellise 6 mm plaadi kaal on 3,5 kg ja kui rääkida kaitsetasemest, siis NIJ mõõteskaalal jääks 6 mm Hardox 500 umbes 3. tasemele ehk suudab peatada AK mõlemad kaliibrid,

5,45 ja 7,62, samuti Vene kuulipildujates laialt kasutatava 7,62 x 54r kuuli. Kuid mitte soomustläbistavaid kuule, milleks oleks vaja juba NIJ 4. taseme kaitsega plaate.

Arvestades, et ühe sellise plaadi hind koos lõikuse ja painutusega tuli 15 eurot olukorras, kus vajadus oli väga suur ja vahendid piiratud, tundus see väga hea lahendus. Muidugi oli väga suureks takistuseks sellise terase saadavus, sest sõja tõttu tekkis täielik terasekriis.

KÄSITÖÖRING GARAAŽIS

Järgmine probleem olid kuuli fragmendid, mis tekivad, kui kuul vastu plaati kildudeks lendab. Sellised killud, kui neid kuidagi kinni ei püüa, tekitavad kaela või käte piirkonda omajagu vigastusi. Üks võimalus oli kasutada Line-X pinnakattematerjali, aga see oli päris kallis. Umbes kolm korda kallim kui plaadi enda maksumus. Leidsime lahenduse transportöörlindi näol, mida lasime vesilõikuses lõigata ning teipisime plaadi ette ja taha. Lisaks veel lebomati materjalist pehmendus löögi pehmendamiseks. Selline killukaitse suutis kinni püüda 1–2 lasu killud ja

maksis koos teibiga 3,5 eurot ehk oli üle 10 korra odavam kui Line-Xiga katmine.

Umbes pooleks aastaks tekkis meile garaaži kohalik käsitööring. Inimesed kogunesid pärast tööd ja panid plaate kokku. Rahvast käis palju – põhiliselt kohalikud, aga ka Ukraina naised, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, isegi üks riigikogu liige käis meil koos oma abikaasaga abis.

Tänu annetustele õnnestus meil lasta kõikidele plaatidele ümber õmmelda ka vestid ja lõpuks suutsime Ukrainasse viia peaaegu 1500 vesti koos plaatidega. Mingil hetkel aga terasplaatide vajadus vähenes, sest umbes poole aasta pärast tekkis juba võimalus hankida keraamilisi plaate. Tõsi, Ukraina riik jagab sõduritele endiselt terasplaate. Sõdurite keraamilised plaadid pärinevad enamasti kas vabatahtlikelt või on sõdur need endale ise ostnud.

PÄÄSTAVAD ELUSID, PÄRISELT

Järgmiseks tekkis võimalus koos rahvusvahelise organisatsiooniga Ukraine Aid Ops tellida Hiinast kiivreid. Esmalt

tellisime ühe näidiskiivri ja testisime seda lasketiirus püstoliga. Tulemusega võis rahule jääda, need andsid välja NIJ taseme 3A. Seejärel tellisimegi koos Ukraine Aid Opsiga 380 kiivrit. Nemad 300 ja meil õnnestus kokku saada 80 kiivri raha.

Tänaseks teame juba kümneid inimesi, kelle elu on päästnud meie vestid ja kiivrid. Esimesed sellised teated saime Izjumi vabastamisel, aga enamik juhtumeid, millest teame, pärinevad Bahmutist.

Kõige kiirem tagasiside kiivri kohta tuli Azovi 3. ründebrigaadi meestelt, kui pärast nendega kohtumist ja 20 kiivri neile andmist kirjutas võitleja kutsungiga Tor nädala pärast „Дякую вам за каску вона врятувала житя мойому побратиму“(„Aitäh kiivri eest, see päästis mu venna elu“) ja saatis pildi killuga pihta saanud kiivrist. Tunnet, mis tekib sellist sõnumit saades, on

Kahe sõja­aasta jooksul on Raivo aidanud Ukrainasse organiseerida kõike, mis vaja ja võimalik: kiirabiautod, maasturid, droonid, generaatorid, öövaatlus­ ja termoseadmed ja mis kõik veel

RAIVO OLEVI ERAKOGU

väga keeruline seletada, aga ilmselt see ongi suurim tasu, mida vabatahtlik võib oma töö eest saada: teadmine, et inimene elab tänu sinu organiseeritud abile.

Lisaks kiivrite ja vestide Ukrainasse toimetamisele olen isiklikult olnud seotud veel mitme projekti ja algatusega. Näiteks medevac’ide, kiirabiautode, maasturite, droonide, generaatorite, öövaatlus- ja termoseadmete organiseerimisega. Tegelikult on see nimekiri nii pikk, et kõike ei jõuagi siin loetleda.

ABI OTSE RINDEJOONELE

Meie abistamine on alati põhinenud sellel, et viime asjad ise meesteni ja anname neile kätte. Selle käigus näed ja kuuled ka, millest on kõige suurem puudus, ja saad planeerida juba järgmist projekti.

Oleme päris palju pidanud viima asju rinde lähedale, näiteks Izjumi alla enne selle vabastamist. Umbes neli korda olen käinud Bahmutis ja kaks korda Hersonis. Kõik need kohad on olnud ohtlikud ja venelaste suurtükitule ulatuses.

Kõige hullem nendest on olnud kindlasti Bahmut, kus plahvatused olid pidevad ja nendevahelist aega sai mõõta sekundites, mitte minutites. Viimane kord seal olles olid ka automaadi- ja kuulipildujavalangud nii hästi kuulda, nagu tuleks need kõrvaltänavalt, ilmselt need väga kaugelt ei kostnudki.

Ühe korra sõitsime Bahmuti sisse ka öösel ja siis sai väga kiiresti selgeks, et seda tuleb teha ilma autolaternaid süütamata. Sel korral juhtus ka väga napp kohtumine Ukraina tankiga T-72, mis sõitis meile vastu ja tegi seda mingil põhjusel vastassuunavööndis, aga kuna meil olid tuled kustus, ei näinud tema meid ega meie teda. Sellest, et Ukraina tank oleks meist üle sõitnud, jäid lõpuks tõesti puudu vaid sentimeetrid.

Sellegipoolest pärineb minu ilmselt kõige ebameeldivam kogemus Kiievist, ja mitte 2022. aasta kevadest, vaid hoopis 2023. aasta 16. mai varahommikust. Nimelt suutsin koos ühe USA vabatahtlikuga võtta meile hotellitoa mitte kaugel meie Patriot-õhutõrje-

süsteemist, mida venelased otsustasid sel ööl rünnata rakettidega Kinžal. Varahommikul kell 3 selliste plahvatuste peale üles ärgata oli päris ebameeldiv, sest oled veel pooleldi unes ega saa aru, mis järsku ümberringi toimuma hakkas. See paneb mõtlema kõigi nende Ukraina laste peale, kes peavad nii mõnelgi ööl sama kogema ja ikkagi järgmisel päeval kooli minema, olles ehk öö veetnud vannis magades.

Kõige huvitavam selle kogemuse juures oli see, et pidime just hommikul Kiievi õhutõrje meestega kohtuma, et viia neile suur droon, mida nad tänaseni radarite seadistamise juures kasutavad. Kiievi õhutõrjemajor saatis mulle umbes kell 3.10 ka sõnumi, et kas näed, kuidas me tööd teeme, ja õnneks tegid nad oma tööd hästi.

Kusjuures seesama major elas enne sõda kolm aastat Eestis. Mina saingi temaga tuttavaks Eestis, aga mees läks kohe, kui venelased tema kodu ründasid, tagasi kodumaad kaitsma, sest tegemist oli ikkagi elukutselise sõjaväelasega.

MORAALNE TUGI LOEB

Sõpru on sõjaväelaste seas selle kahe aasta jooksul tekkinud päris mitmeid. Kahjuks on osa neist ka langenud. Üks, kellega väga hästi läbi saime, sattus pärast venelaste lennukite edukat hävitamist Venemaal sõjavangi. Kahjuks oli meeskonnas ka hukkunuid. Väga loodan teda veel kunagi näha, tema langenud kaaslane sai hiljuti selle missiooni eest Ukraina kõrgeima ordeni, Ukraina kangelase Kuldse Tähe. Muide, neilgi olid kaasas minu organiseeritud termoseadmed, mis olid neid aidanud juba mitmel eelmiselgi missioonil.

Nii et abi, mida vabatahtlikud on suutnud Ukraina sõduritele anda, ei tasu absoluutselt alahinnata. See on hämmastav, mida inimesed on suutnud teha, ja mitte ainult vabatahtlikud, vaid ka annetajad, tänu kellele seda üldse võimalik teha on.

Ukrainas ringi liikudes ja sõduritega suheldes näen, et tänulikkus on tõesti suur. Korduvalt on öeldud, et ilma Lääne sõjalise abita ja kogu maailma vabatahtlike abita ei oleks me vastu

pidanud. Näiteks see, kui mõni pensionär koob meestele kahe tuhande kilomeetri kaugusel sokke, annab sõduritele moraalselt isegi rohkem, kui sokid sooja annavad – neile on oluline ainuüksi teadmine, et nad ei ole selles kohutavas sõjas üksi.

Aga teadmine ei tapa veel vaenlast ega too droone taevast alla. Nii andsimegi veebruari lõpus Hersoni õhutõrjele üle esimese Shahedide allalaskmiseks mõeldud laser-termosihitaja. Tagasiside oli väga positiivne, mehed olid äärmiselt õnnelikud ja ütlesid, et tulemusi ei pea kaua ootama, sest nende juures lendab pidevalt nii Shahede, luuredroone kui ka kamikaze-droone. Kuna huvi seadmete vastu on suur, proovime neid õhutõrjemeestele veel viia!

Kes tunneb, et tahab aidata, saab anda oma panuse kontole EE72 1010 0119 6392 4228, Raivo Olev.

VIIDE:

1 OUN on 2014. aastal taaselustatud vabatahtlik organisatsioon, mille liikmed osalesid nii Maidanil kui ka lahingutes Venemaa vastu Ida-Ukrainas. 1928. aastal loodud OUN, mille üht tiiba juhtis Stepan Bandera, oli vastupanuliikumine Nõukogude Liidu okupatsioonile.

kaitsetaHe VÕi VÕidutaHe?!

IUkraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi Eesti visiidi käigus kinkis peaminister Kaja Kallas talle pusa kirjaga „Kaitsetahe“. Muidugi lisas Kallas ka tõlke ja see pani suure sõnameistri Zelenskõi mõtted liikuma.

gal juhul oli tal paarkümmend minutit hiljem Riigikogu ette astudes uus pusa seljas ja mõttearendus esitamisküps: „Teie peaminister ütles, et sõna „kaitsetahe“ ühendas paljusid eestlasi, ja see on ka meie, paljude ukrainlaste, südames: soov kaitsta. Ma olen kindel, et kindlasti tuleb päev, mil me kõik saame ühineda veel ühe mõttega: võidutahe. Me tervitame üksteist võiduga, võiduga Venemaa üle selles sõjas, koos. Alati koos.“

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Vahvalt ja võimsalt kukkus välja ning on teada, et Eestimaal oldi kärmed endalegi tellima pusasid kirjaga „Kaitsetahe“. Ent miks mitte kirjaga „Võidutahe“?

Väidan, et antud juhul näitas Zelenskõi seda, kuidas poliitikuna mõelda julgemalt ja suuremalt kui meie kõik – julgeoleku- ja kaitseküsimustes vaieldamatu autoriteet Kaja Kallas ja kõik teised NATO riikide liidrid. Samm

teistest ees! Teisiti ei saaks ega tohikski.

KAS KAITSEST PIISAB?

Kontrast kahe sõna vahel on tohutu ja samas paratamatu. Pisutki järele mõeldes tuleb tunnistada, et „kollektiivse Lääne“ üks tunnussõnadest – kaitse, kaitsetahe jne – pandi paika külma sõja algaastail, mil loodi NATO ehk Põhja-Atlandi leppeorganisatsioon kui julgeoleku tagamise ühendus, mis

UKRAINA

kohustus ühiselt kaitsma kõiki oma liikmesmaid, kui neid keegi peaks ründama.

Tasub teadvustada toonaste põhisündmuste geograafilist ruumi –1949. aastal olid Atlandi lõunapoolsete veteni küündivad alad Kesk-Ameerikas ja Aafrikas, samuti suur osa Aasiast veel kolooniad. Seega peeti silmas eeskätt kaitset agressiivset kommunismi edendava Nõukogude Liidu eest.

Ohuala oli suurem kui täna, sest Nõukogude armee oli pärast Wehrmachti väljatõrjumist jäänud kohale enamikku Ida-Euroopa maadesse ja kohalikud komparteid olid esimestel sõjajärgsetel aastatel esindatud 14 Lääne-Euroopa ja Ladina-Ameerika riigi valitsustes.

NATO loomise ajaks olid valijad neile kõigis mainitud riikides selja pööranud, ent kogu Ida-Euroopas (v.a Jugoslaavia ja Albaania) olid pukki pandud Kremli-meelsed režiimid. Sestap oli rõhk „kaitsele“ igati arusaadav.

Peatselt vallandunud uute riikide teke (dekoloniseerimine) ja Moskva käitumine tema enda kontrollitavates riikides tõstatas aga küsimuse, kas omade, s.t NATO riikide kaitsmisest globaliseeruvas maailmas piisab?

ÄKKI HOOPIS VÕIDAKS?

Tänane suur sõda Ukraina pinnal toob NATO strateegia teatud hambutuse eriti teravalt esile. Vaba maailm on nõus, et vabaduse, demokraatia ja riikide enesekuuluvuse määratlemise õiguse nimel tuleb Ukrainat toetada, ent senine abi andmine on pigem olnud kaitsmiseks kui sõja võitmiseks.

Agressor räägib piiratud erioperatsioonist, ent pommitab ohvrit piirist piirini, ohvrile antakse aga üksnes relvi, mille tulejõud ulatub napilt üle Venemaa piiri. Mõistagi on end isegi kaitsta raske, ent pole kõlanud ka suurvõimude garantiid, et Ukraina võetakse pärast kannatusi NATOsse ehk ta pääseb kaitsealuste riikide perre.

Koguni Ukrainale toetuse andmist saatev lausung „nii kaua, kui vaja“ väldib ju võitmise otsemainimist. Rääkimata sellest, et detsembris kõlas USA president Bideni suust abi jätkumise kohta ka „nii kaua, kui võimalik“!?

On loogiline küsida: kui agressiooniohvriks langenud Ukrainal on selge võidutahe, siis miks ei peaks see olema ka kõigil teda toetavatel valitsustel, seda selgelt väljaöelduna ja tegudena kinnitatuna!? Ehk siis Ukrainale tuleb anda säärast sõjalist abi, mis tagab talle võidu lahinguväljal ja sunnib agressori Ukraina pinnalt lahkuma!

Paraku on poliitika jätkuvalt üks suur sõnademäng, mille juures tuleks siiski rohkem kasutada mälu ja ajalugu. Ukraina pinnal peetavat sõda oma rahvale selgitades rõhub Kreml üha rohkem sellele, et tegu olla USA rünnakuga Venemaa vastu, milles ukrainlasi kasutatakse tööriistana. Seejuures tuletatakse meelde Washingtoni varasemaid patte – sõdu (alates 1964) Vietnamis, Afganistanis ja Iraagis. Õige jutt ja kuna kaks viimast kohta on tuttavad ka Eesti meestele (Afganistanis koguni kaks erinevat kogemust), on nendest rääkimine loomulik.

Samas – ja rõhudes sõnapaarile Põhja-Atlandi – ei saa loomulikuks pidada seda, et Kremli agressioonide nimekirja – Moldova (1992), Gruusia, Ukraina – mainimise juures ei tuletata meelde varasemaid Euroopas toimunud rünnakuid koos kogu riigi sõjalise okupeerimisega: Saksa DV 1953, Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968, Poola 1981–1983. Viimasel juhul kehtestas sõjaseisukorra kohalik armee, ent see toimus Moskva korraldusel.

AGA JULGUST JAGUB?

Küsin – kas keegi on viimase 10 aasta jooksul märganud nende Nõukogude armee märatsemiste mainimist ja kõrvutamist täna Ukrainas toimuvaga?! Kremli 15. detsembril 2021 esitatud ultimaatum USAle ja NATOle tõmbuda tagasi 1997. aasta piiridesse ja mitte võtta Ukrainat NATOsse on ju piisavalt sarnane Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta salalepinguga – need alad sulle ja need mulle. NSV Liidu põhialast on saanud küll Venemaa Föderatsioon, ent vastandumine – sedapuhku USAle – ja poliitika naabrite suhtes pole ju muutunud!

Teise maailmasõja ja külma sõja ainsana üle elanud impeerium käitub nii, nagu maailm polekski muutunud. Pealegi rünnatakse Ukrainat sama retoorika saatel nagu Teise maailmasõja

päevil – sõditakse fašistide, natside ja nende toetajatega.

Agressori külma sõja aegsete kuritegude peaaegu olematu kajastamine NATO maades tuleneb ohust, et sünnivad paralleelid – me oleme juba nii käitunud! Toonased julged sakslased, ungarlased, tšehhid ja poolakad ikkagi ju lootsid, et neile tullakse Läänest/ NATOst appi. Ungari kuulutas isegi lahkumist Varssavi organisatsioonist, kuid ei mingit abi peale sõnade.

Pärast veresauna andis Moskva Ungarile õiguse teatud liberaalseteks reformideks ja suurema välissuhtlusvabaduse, kuid seal kehtis 30 aastat ka kokkulepe mitte arutleda 1956. aastal toimunu üle. On’s keegi meenutanud neid erisusi täna, kus NATOs ja Euroopa Liidus pidevalt pahandatakse Ungari käitumise üle? Samuti Tšehhi, Slovakkia ja Poola käitumise üle…

Oodata rahvastelt, keda on lähiminevikus rängalt ja kollektiivselt karistatud olukorras, kus saatusekaaslased ja teisedki lihtsalt vaatasid pealt totalitaarse suurvõimu märatsemist, kiiret nõustumist ükskõik millega, on selgelt liiga palju tahta.

Suurelt petta saanud rahvad üritavad täna lõpuni seista oma huvide eest ja on kergeks saagiks populistidest juhtidele, kes üritavad suurte poliitikas kaasa rääkida.

Tänase sõja peaparadoks on aga see, et nn ühist poliitikat dikteerivad poliitikute asemel suuresti ärihiiud! Just nende huvides viiakse kokkulepitut ellu vaid osaliselt ja suvaliselt. Säärase tausta juures kahvatuvad ka kõige osavamate poliitikute jutud väärtustest ja abist, rahvad aga on teadlikumad kui kunagi varem.

Hetke masendavaim tõik on see, et vaid 11 riiki NATO 31 liikmesmaast on täitnud kümme aastat tagasi antud lubaduse tõsta kaitsekulutused 2%-le SKTst. Nende hulka kuulub ka Eesti ja mõistagi võime uhkusega kanda pusa „Kaitsetahe“. NATO peasekretäri kinnitusel täidab vana lubaduse selle aasta lõpuks veel 7 riiki. Kuna see on juba organisatsiooni enamus, siis võtkem seda ka võidutahte tugevnemisena NATOs.

HutHide kÄttemaks: mis see meisse PuutuB?

SIraani „vennalik abi“ on muutnud huthid, keda saudid olid enne sõjalist sissetungi pidanud pigem sandaalides karjusteks Kalašnikovi automaatidega, arvestatavaks asümmeetriliseks ohuks läänele. Huthide sõnumid ja raketid lendavad üha kaugemale, kestvast kodusõjast sõltumata.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

trateegiliselt Bab el-Mandabi (araabia k باب المندب,) väina ääres asuv Jeemen on pikka aega olnud piirkondliku geopoliitika keskmes. Pisarate värava nimeline väin eraldab Jeemenit ja DjiboutitA ning Aasiat Aafrikast, ühendades Punase mere Adeni lahe ja India ookeaniga.

30 kilomeetrit pikk väin jaguneb kaheks kanaliks Barīm’i (araabia k بريم) saare juures – 30 meetri sügavune läänepoolne kanal on 26 km lai, 310 meetri sügavune idapoolne kanal vaid 3 km lai.

Seda vulkaanilist saartB kutsutakse ka Mayyuni anomaaliaks1, kuhu ehitatud õhuväebaasi keegi enda omaks ei tunnista, ehkki liivarada on aimata Araabia Ühendemiraatideni (AÜE) välja. Puht juhuslikult on selliselt eikellegi lennurajalt võimalik kontrollida üht maailma olulisemaid energiakandjaid vahendavat mereteed.

ajal Iisraeli poole suundunud Iraani naftatankerite blokeerimine.

Bab el-Mandabi tähtsus suurenes järsult pärast Suessi kanali avamist 1869. aastal, mis tõi kaasa rahvusvahelise merekaubanduse mahu kasvu. Pärast Araabia poolsaarel nafta avastamist ja Ida-Aasiast lähtuva kaubanduse kasvu tõusis selle tähtsus uuesti. Sestap on tegemist kriitilise tähtsusega mereteega, mida sageli võrreldakse globaalse arteriga, sest see ühendab Euroopat India ookeani ja Ida-Aafrikaga. Selles huthide mõjuvõim avaldubki.

See merevärav on ajaloo jooksul olnud tunnistajaks paljudele sõdadele ja konfliktidele, millest kaasajal annab enim tooni 1973. aasta oktoobrisõja

2023. aasta detsembrist alanud huthide raketi- ja droonirünnakud kaubalaevade vastu Bab el-Mandebi piirkonnas on põhjus, miks USA juhitud koalitsioon alustas 2. veebruaril 2024 õhurünnakuid huthide kontrolli all olevate sihtmärkide vastu.

OD(S)AV POPULAARSUS

Paraku on see rohkem sümboolne vastus, sest maastik soosib kaitsjat ning huthide riigiaparaat on pigem primitiivselt elastne – lihtne ja elanikele minimaalselt teenuseid pakkuv. Segi paisatud Jeemenit pole võimalik vallu-

tada, veel vähem võõrvõimule allutada. See saaks olema teine Afganistan, kus võit mässuliste ja terrorirühmituste üle on nagu miraaž ning blokaad ja isolatsioon on tõhusad vaid siis, kui lõigatakse läbi doonorite arterid, st lõppevad relva- ja rahatarned.

Päeva lõpuks võib ju Allah olla kõikvõimas, ent mošeepalvused rakette kokku ei kruvi. Iraan on sellegi supi põhikomponent olnud stabiilselt alates 1979. aastast ja erinevalt veinist, mis ajaga järjest paremaks läheb, liigub see leem teistpidises suunas.

Alates sõja algusest Gazas on huthid end esitlenud ainsa tõelist usku kaitsva araabia organisatsioonina, mis on valmis astuma vastu juutidele ja Lääne imperialismile. Seda tehes on nad osavalt ära kasutanud abitust, mida tunneb enamik moslemeid, kes soovivad küll palestiinlaste veresauna Gazas peatada, ent ise selle heaks midagi ei tee.

Suured araabia riigid on sõja lõpetamiseks keskendunud rohkem diplomaatiale, vältides jõulisemaid (nt nafta-) meetmeid, mida nad kunagi kasutasid

SUDAAN

SAUDI­ARAABIA

Punane meri OMAAN

ERITREA

DJIBOUTI

Sana'a

Aden

JEEMEN

Adeni laht

SOMAALIA

ETIOOPIA

Sokotra

ka ohtlik, sest globaliseerumise tumedam pool koos tehnoloogia erakordselt kiire arenguga toob Jeemeni ohud meie koduukseni kiiremini, kui arvata oskame.

21. sajand erineb teistest, sest võit teadvuse lahingus ja inforuumis on täna võrdväärne võiduga pärislahingus. Huthide ja nende toetajaskonna eesmärk on levitada lääne rahvastele oma sõnumeid lootuses, et inimesed jagavad neid edasi võimalikult laialdaselt.2

Iisraeli ja tema liitlaste survestamiseks.

kahjustada lääne ja sedakaudu ka Eesti majandust.

Mõttekoht kõikidele suunamudijatele, kel on arvukas jälgijaskond: enne jaga-ikooni vajutamist, mis on varsti võrdväärne tuumarelva aktiveerimisega raketišahtis, on esmalt otstarbekas mõelda, mida see võib ühiskonnale kaasa tuua.

Nii polegi ime, kui Agadiri abitööline Nabil Marokos tõdeb kuurortlinna ühel ehitusplatsil Rokna hotelli ees suitsupausil olukorda järgmiselt: vähemalt teevad huthid jõupingutusi, samal ajal kui teised riigid, nagu Egiptus ja Araabia Ühendemiraadid, ei tee Palestiina heaks midagi. Samas pole kõik nii lihtne, nagu huthid seda püüavad näidata.

ühel ehitusplatsil Rokna hotelli ees

JEEMENIS TOIMUVA MÕJU EESTILE

Meist võrdlemisi kaugel Araabia poolsaare tipus aset leidvad sündmused ja konfliktid, mille keskmes on huthide vastane võitlus, suudavad märkimisväärselt mõjutada ka Eesti julgeolekut.

Huthide aja jooksul radikaliseerunud ideoloogia ja seosed äärmusrühmitustega suurendavad terrorismiohtu terves regioonis, kusjuures globaalse merekaubanduse häirimine on vaid osa aimatavast arsenalist, mida huthid on võimelised lennutama Lähis-Idast kaugemale.

Küberohtude levik, mille allikaks võivad ühel hetkel muutuda ka huthide toetajad, võib kahjustada kriitilist infrastruktuuri ning küberturvalisust, mis omakorda mõjutab nii lääne kui ka Eesti julgeolekut.

Tasub meeles pidada, et veel kümmekond aastat tagasi polnud Jeemen ja droonid märksõnad, mis võinuks mõjutada globaalseid tarneahelaid. Huthide kontroll strateegiliselt oluliste mereteede üle, nagu Bab el-Mandebi väin, mõjutab rahvusvahelist mereliiklust ja seeläbi kaubandust, mis võib omakorda

Lisaks suurendab konflikti laienemine ja naaberriikide destabiliseerumine ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel rändevooge, mis suudavad lahti kiskuda lääneriikide niigi hapra riigisisese stabiilsuse tänu kontinendile juba sisenenud pagulaste ja immigrantide (mitte)integreerumisele.

Eesti huvides on vaid stabiilsed lääne ühiskonnad, mis võivad ju olla mitmekesised, ent peavad kriisides suutma säilitada ühtsuse.

VÄIKE MAAILM

Araabia poolsaare konfliktide lõpetamine eeldab tugevat rahvusvahelist koostööd, sealhulgas NATO ja Euroopa Liidu raames, et vastu seista ühistele julgeolekuohtudele ning kaitsta ühiseid väärtusi.

Sõda huthidega Jeemenis ning sellest tulenevad probleemid omavad koroonaviirusega võrreldavat levikupotentsiaali, sest konflikti mõju ja sellega kaasnevad ohud on võimelised üle kanduma kaugemale piirkonnast, kus see algas, ning kujutama ohtu üleilmsele stabiilsusele ja julgeolekule. Sageli võivad need hiilivate kriisidena levida aeglaselt, ent kindlalt, ja ulatuda lõpuks ka Eestini. Seejuures pole suurimaks ohuks huthid, vaid riikide ohutaju, mis võib alahinnata nende mõju ja ulatust globaliseerunud maailmas.

See on inimlik, sest poliitiline ja kollektiivne ohutaju kipub eelistama lähedal asuvaid probleeme ja vähem tunnistama kaugete võõraste piirkondade ja sündmuste mõju. Kuid see on

kivid nõuavad seda üha enam, eriti

Usutavasti on enesedistsipliin ja sellega harjumine tsiviilelanikkonnale mitu korda raskem kui tsiviilkaitse- või ajateenistuses, ent 21. sajandi proovikivid nõuavad seda üha enam, eriti inforuumis.

Selleks, et lahendada järjest rohkem

Palestiina ja islam ei tähenda üht ja

Peame mõistma neid ohte, aktsepteeri-

millega kaasnevad ka ohvrid ja seeläbi

Selleks, et lahendada järjest rohkem emotsioonidest ja ideoloogiast laetud kriise, peame esmalt olema suutelised neid lahti mõtestama. Näiteks Jeemen, Palestiina ja islam ei tähenda üht ja sedasama, kuigi kõik on ju moslemid. Vastupidi, needki on killustunud ja vajavad erinevaid lahenduskäike. Peame mõistma neid ohte, aktsepteerima nende olemust ja mõistma väärtusruumide erinevust. Vahel tulebki teha kalke valikuid, nagu täppislöögid, millega kaasnevad ka ohvrid ja seeläbi uued potentsiaalsed probleemid.

ALATI JA KÕIKJAL

Huthide kasvav võimekus väljendub ka 25aastases Fatimas, kes tüüpilise kohaliku naisena veedab enamiku ajast kodus, olles seejuures üks asümmeetrilistest ohtudest. Tema elutee erineb teiste omast. Lisaks lugemiskunstile valdab ta ka arvutit* ning kuigi ta pole veel proff, õpib ta kiiresti. See on tema võimalus kättemaksuks 12 aastat tagasi toimunud Ameerika droonilöögile, kus al-Haidra 14-liikmelisest perekonnast jäi tema 13aastasena ainsana ellu. Fatima ei ole ainus, kes on sel moel lähedasi kaotanud, sest alates 5. novembrist 2002 on lääne droonid rünnanud Jeemenis sihtmärke ja seda tegevust on ÜRO inimõiguste komisjon raportis aeg-ajalt kirjeldanud kui „sel-

get kohtuvälist tapmist“3. Olgugi et lööke on antud kahtlusaluste terroristide pihta, on ohvreid ka tsiviilelanike seas. See hoiab alal viha ja kättemaksusoovi, mida on võimalik relvastada.

Küberohtude levik, mida võib seostada huthide toetajatega, võib kahjustada kriitilist infrastruktuuri ning küberturvalisust, millel on omakorda potentsiaal mõjutada nii lääne kui ka Eesti julgeolekut.

Fatima pärsiakeelne mentor mõistab tema potentsiaali, mistõttu sammsammult keerukamaks muutuvad ülesanded ühest küljest innustavad Fatimat ja teisalt annavad aimu, et kaugel pole päev, kui ta on valmis eksamiks küberrindel4, kuhu kohalik küberarmee otsib just temasuguseid.

Fatima on tänulik, et ta on ajavööndi mõttes Ida-Euroopast vaid tunni aja kaugusel. Pärast õhtusööki ühes Safia tänavarestoranis joob ta enne keskööd ilmetu viiekorruselise hoone kolmanda korruse köögis veel tassi teed.

Ta laulab endamisi viisi, mis kummitab teda 12. jaanuarist, mil tema ja sajad tuhanded teised skandeerisid Al-Sabeeni väljakul Palestiina toetuseks huthide sõjalaulu „…me ei hooli, me ei hooli, muutke see suureks maailmasõjaks! Mu süda igatseb relva järele! Jumala nimel, see elu on mulle keelatud. Jumala teel maitseb kibedus magusalt. Teretulnud on surm, see on me soov!“5 .

Teed rüübates liigub ta magamistuppa, mille laual olevale sülearvutile on jäetud eksamimärksõna mentorilt –Elering. On kesköö ning veel enne, kui 5150 kilomeetrit eemal Laki tänaval hakkab lahti rulluma raskete tagajärgedega küberründe stsenaarium, asetab Fatima teeklaasi lauale ja lausub endamisi mõttes araabiapäraselt – bismillah!**

MÄRKUSED:

* Vaid 35 protsenti Jeemeni naistest oskab lugeda. ** Jumala nimel (araabia k), koraani esimene sõna, mida kasutatakse millegi alguses või enne mis tahes tegevuse, nt söömise, valuuta vahetamise, eksamiks õppimise jms alustamist.

VIITED:

A Rahvavabastusarmee toetusbaas Djiboutis (hiina k 中 国人民解放军驻吉布提保障基地) oli ühtlasi esimene välismaine ja Aafrika mandril asuv kommunistliku Hiina sõjaväebaas Dolarehi sadamas, mis vajadusel teenindab ka piirkonnas viibivaid Iraani (luure)aluseid. B Alates 1857. aastast Briti impeeriumi Adeni koloonia koosseisu kuulunud strateegilise saare üleandmine 30. novembril 1967 Lõuna-Jeemeni Rahvavabariigile oli Londonile valus kaotus.6

ALLIKAD:

1 Gambrell, J. 2021. Mysterious air base being built on volcanic island off Yemen. Associated Press, 25.05.2021. https://apnews.com/article/ mysterious-air-base-volcanic-island-yemenc8cb2018c07bb5b63e1a43ff706b007b

2 Nereim, V. Honed at Home in Yemen, Houthi Propaganda Is Going Global. The New Yrok Times, 24.01.2024. https://www.nytimes.com/2024/01/24/ world/middleeast/yemen-houthis-propaganda.html

3 O'Connell, M. E. 2003. To kill or capture suspects in the global war on terror. Case Western Reserve Journal of International Law, 35(2), p. 331.

4 Lorenzo, F. B. 2015. There's Evidence the 'Yemen Cyber Army' Is Actually Iranian. Vice, 26.06.2015. http://motherboard.vice.com/read/theres-evidencethe-yemen-cyber-army-is-actually-iranian

5 Derradji, H. [@derradjihafid]. (12.01.2024). شعب جبار،

مظاهرة مليونية في العاصمة اليمنية صنعاء بعد الغارات الأمريكية البريطانية على اليمن. اليمن لا يزال قوياً

وصامداً (Võimsad inimesed, miljoniline meeleavaldus Jeemeni pealinnas Sana'a's pärast USA ja Suurbritannia rünnakuid Jeemenile. Jeemen jää suureks ja vankumatuks). [X]. https://x.com/derradjihafid/ status/1745805860809433252

6 Pieragostini, K. 1991. Britain, Aden and South Arabia. London: Palgrave Macmillan.

TOMOR MEKO/FLICKR

kuidas ... tuunida tuLemasinat

Tulepulk on muidugi ülim tulesüütamisvahend, kui küsida mõne üleelaja arvamust. Kuid tegelikult töötab tulemasin sama hästi või isegi paremini. Et aga kaubandusvõrgust soetatud tulemasin oleks välitingimustes veelgi võimekam ning vastaks üleelaja ootustele ja vajadustele, on seda vaja pisut täiustada.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

VALI ÕIGE TULEMASIN: Iga kaitseliitlase geneetilisse koodi on sisse programmeeritud, et kui juba mingit varustust soetada, siis kindlasti peab selle värv olema roheline, must või kui eriti hästi läheb, siis digilaiguline.

Aga üleelamistulemasina värvivalikul on küll paslik tsiteerida üht Martinit (kes ei ole olnud Eesti Kaitseväe ülem) – kui on must, näita ust.

Ehk siis suru oma instinkt alla ning vali tulemasinale värv, mis looduslikest toonidest eristub. Näiteks punane või kollane. Võid mind tänada siis, kui masina kogemata samblavaibale oled kukutanud.

EEMALDA LAPSELUKK: Turvalisuse kaalutlusel on tulemasina rulliku keskosa reeglina kaetud õhukesest plekist kattega. Selle eesmärk on rulliku kruttimine mõnevõrra keerulisemaks muuta. Nõnda, et lapsed seda oma alles areneva peenmotoorika tõttu kasutada ei suudaks.

Ent külmunud sõrmedega võib ka teie peenmotoorika olla pärsitud. Samuti kipub rulliku ja katte vahele kogunema kõiksugu prügi, mis omakorda tulemasina kasutamist ei soodusta. Sellist jama pole vaja. Eemaldage see kate. See on lihtne – noa ots rulliku ja katte vahele, natuke kangutamist ning minema see lendabki.

VAJA LÄHEB: Tulemasin

Paar meetrit vahanööri Teip

AJAKULU: 15 minutit

PAIGALDA PÄÄSTIKULUKK: Ei ole midagi nörritavamat kui avastada, et taskust võetud tulemasin on gaasist tühjaks jooksnud. See võib juhtuda näiteks siis, kui tulemasina gaasipäästemehhanismile ehk sellele rulliku eesosas asuvale pisikesele plastikust keelele on pikema aja vältel survet avaldatud.

Et seesugust demoraliseeriva mõjuga jama vältida, tuleks supertulemasina keel blokeerida nõnda, et seda ei saaks kogemata alla vajutada. Selleks võib kasutada näiteks peenikest keele alt läbi jooksvat nipukat, mida peenem rahvas tunneb ka kaablivitsa nime all. Aga nipukaga on see jama, et selle eemaldamiseks läheb teil vaja tööriista – näpitsaid, nuga või muud taolist. Lihtsam on turvalukuna kasutada teibiriba, millega kleepida keele alla tükike teipi või paberipunn. Nii saab kindel olla.

RULLI TEIPI: Alati ei pruugi leida ümbritsevast loodusest tulehakatusmaterjali nii kiiresti, kui külmunud keha või korisev kõht nõuavad. Siis on hea, kui see on omal kaasas. Veel parem, kui see on kohe süütamisvahendi küljes. Näiteks selle ümber mässitud.

Ja plastikust, liimiga kaetud teip on tulehakatusvahendina igati omal kohal. See süttib kergesti, isegi kui on enne märjaks saanud, ei pelga tuuleiile ning põleb piisavalt kaua, et süüdata looduslik materjal. Niisiis, suurendage oma üleelamisvõimet või, miks mitte, lausa hukukindlust tulemasina ümber mässitud teibiga. MacGyver igatahes kiidab heaks!

MÄSSI NÖÖRI: Kõik tulemasina kasutajad on mingil hetkel sellega oma sõrmeotsa villi põletanud. Iseäranis siis, kui süütamiseks on vaja hoida masinat kauem, suhteliselt kitsastes oludes ning ebaloomuliku nurga all – ehk siis lõket süüdates. Et seda vältida, keri ümber tulemasina meeter-paar peenikest, näiteks millimeetri kuni kahe jämedust vahatatud nööri.

Vahatatud sellepärast, et esiteks see põleb paremini ja teiseks ei ripu see erinevalt tavalisest nöörist otse alla, vaid seda on võimalik vajalikus suunas voltida ja suunata. Ehk siis selline nöör töötab teie käe ja leegi pikendusena.

Järgmine kord lõket süüdates kerige natuke nööri lahti, pange otsast põlema, susake lõkke keskele paigutatud süütematerjali juurde ja küll te siis näete.

Soovi korral saate samast nöörist tekitada masina alaossa ka aasa. Mille abil see väärt üleelamisseade siis näiteks võtmerõnga külge paigutada või kaela riputada.

LiitLasteGa Vere LÕimimine Leedus

Sellel aastal avanes kolmel Kaitseliidu vabatahtlikul võimalus osaleda Leedus Kaunases litsentseeritud NAEMT

TCCC CLS kursusel, mille viis läbi Leedu vabatahtlik kaitseorganisatsioon KASP.

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS , KiMKRi meditsiinispetsialist

Kui võtta see pikk ja keeruline lühend juppideks, siis tegu on 40 tundi kestva taktikalise lahingukannatanu käsitlemise kursusega, mis on teoreetiliselt mõeldud mittemeedikutele. Kellel on suurem huvi TCCCga tutvuda, siis sõjandusajakirja Sõdur 2019. aasta esimene väljaanne räägib sellest päris detailselt ning Kaitse Kodu! 2023. aasta viiendas numbris on juttu Toompea malevkonna kaitseliitlase tehtud õppevideost.

OOTAMATU SELTSKOND

Aga mis tegi selle kursuse eriliseks? Eestist Leedu poole sõites arutasime, miks meid, eestlasi, üldse Leetu kursusele kutsuti? Kuna info jõudis meieni enam-vähem kuu aega enne kursuse algust, siis esimene teooria oli, et leedukatel on vaja teha kursus litsentsi pikendamiseks, kuid neil ei õnnestunud oma vabatahtlikega kohti täis saada.

Jõudsime kohale keskööl ning hommikul ärgates oli meie suureks üllatuseks korrus täis ainult välismaalasi. Selgus, et kursuse ainukesed leedukad olid instruktorid ning kõik osalised olidki just liitlased. Lisaks

meile olid liitlastest esindatud Taani, Läti, Poola, Norra, Rootsi ja Gruusia meeskonnad. Kõik kursuslased olid kas vabatahtlikud, nagu meie kaitseliitlased, või sellise võimaluse puudumisel reservistid.

Kursuse ülem oli Leedu arst ning TCCC kursuste koordinaator ja instruktor Julija Ašmenienė, kelle kogemused ning teadmised on kogutud kokku Leedust, välismaalt ja missioonidelt. Instruktorid olid üle riigi kokku kutsutud vabatahtlikud, kes igapäevaselt töötavad tsiviilmeditsiinis, aga kellest mitmed omasid missioonikogemust ja on pidanud lahinguväljal kannatanutega tegelema.

NAGU PÄRIS

Kursus koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast ning kursuse lõpuks tuleb samuti sooritada teooria- ja praktikaeksam. Et praktilised harjutused oleksid piisavalt reaalsed, kohandati väljaõppekeskkond sellele vastavaks. Halb või peaaegu olematu nähtavus, suur müra ning segavad helid ümberringi, visuaalselt segav valgustus, erinevad efektid ning võimalikult mitmekülgsed ja keerulised vigastused. Kuna kursuslased pidid vahetustega

ise ka kannatanuid mängima, siis kõigil, kes olid varem kahelnud selles, kui oluline kannatanu soojalt katmine ikka on, kadusid need kahtlused kiiresti miinus 18 kraadise toatemperatuuriga nõukogudeaegse kontori kivipõrandal kunstvereloigus lebades.

Kursuse jooksul ei tulnud mitte ainult anda õiget ja elupäästvat esmaabi lahinguväljal, vaid pidi ka käituma taktikaliselt korrektselt, arvestama teiste meeskondade tööga ning evakuatsiooniga. Need meedikud, kes kaotasid valvsuse või ei kontrollinud enam lahinguvälja, jäid harjutuste lõpuks ilma pooltest oma asjadest, mille vastutegevus nende kõrvalt ära korjas. Kõige jaburam olukord oli see, kui teine kursuslane, kes pidi kontrollima meedikute tähelepanu, roomas kannatanu juurde, sidus tal saapapaelad lahti ning võttis saapad jalast ära, sellal kui meedik 1,5 meetri kaugusel pea juures sama kannatanu käsitlemisega tegeles.

ERINEVUS RIKASTAB

Taktikalises lahingukannatanu käsitlemises on kaks olulist elementi: esiteks head meditsiinilised ja teiseks head taktikalised teadmised – ei saa loota head tulemust, kui mõlemad ei ole piisaval tasemel. Sellepärast oli väga tähtis, et kursuslased suhtleksid ühisel meditsiinilisel ja taktikalisel tasandil. Meeskonnad roteerusid pidevalt ning kõige vähem koostööd said eestlased teha just omavahel – instruktorid jälgisid pidevalt, et meeskonnad oleksid võimalikult rahvusvahelised. Kuigi lõppeesmärk oli kõikidel liitlastel sama, päästa kannatanu, olid käsitlemisel siiski riigiti väikesed erinevused.

Isiklikult saingi kursuselt kõige rohkem kaasa võtta erinevate riikide nägemusi erinevate teemade kohta ja miks need selliseks on kujunenud. Näiteks kuidas toimetavad rootslased külmas põhjas, kus talvel on keskmiselt -16 °C ja tihtipeale -30 °C, või grusiinid oma kodumaal, kus kõige külmemal ajal on keskmine temperatuur napilt plussis, aga õhuniiskus on palju suurem.

HOMMIKUNE KOKKUKASVAMINE

Aga kuidas nägi välja keskmine õppepäev? Ärgata tuli umbes 6.00,

sest hommikusöök oli sööklas 6.30. Seejärel oli aega ära teha oma hommikused toimetused ning 8.00 tuli olla täieliku lahinguvarustusega õues valmis, et läbida kokkukasvamise ning füüsilise vastupidavuse harjutusi. Enamasti olid harjutused seotud jooksmisega ja ühiselt füüsiliste harjutuste sooritamisega – näiteks kogu kursuse istessetõusud, käed omavahel põimitud.

Igal hommikul tuli läbida takistusrada – esimesel hommikul koos meeskonnaga ja ilma lisaraskuseta, aga alates teisest hommikust koos kannatanuga, keda tuli kanda kaasas kogu harjutuste ning takistusraja läbimise jooksul või mõned kilomeetrid evakuatsiooni eesmärgil.

Ja et harjutused ei oleks liiga lihtsad, lisati elemente pidevalt juurde –näiteks seoti osal liikmetel silmad kinni, punktist A punkti B pidi jõudma joostes aja peale jne. Et olla ikka kindel, et kannatanu viga ei saa ning tema kandmisel ollakse hellad, pidi kannatanu olema üks kursuslastest.

Jätkusid teooriatunnid klassides ning pärast iga teema käsitlemist praktilised harjutused mulaažide ja üksteise peal. Näiteks kui kannatanu seisund vajas hingamisteede avamiseks nasofarüngeaaltoru kasutamist, siis pidime enamik kordi seda päriselt üksteisele panema.

Enamasti lõppes väljaõppe ametlik osa kell 17, aga paljudel algas siis mitmetunnine iseseisev harjutamine, et valmistuda eksamiteks ning saada üle ebakindlusest, või siis tutvustati üksteisele oma riikide varustust, logistikat jne.

Seega annab kursus väga hea võimaluse arendada koostööd liitlastega ning mõista paremini üksteise mõtteviisi. Jääme lootma, et järgmisel aastal tekib meil samuti võimalus saata sinna mõned eestlased. Et võtta väljaõppest maksimum, tuleks sinna saata sanitari tasemel toimetavad kaitseliitlased, see kursus oleks neile kindlasti motiveerivaks täiendõppe võimaluseks.

Irina Rozanov (vasakul) ja Liis Lindmaa (paremal) Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku ees

„minu koHus“

kaamera ees Ja taGa

Naiskodukaitse liikmete Liis Lindmaa ja Irina Rozanova koostöös sündinud ETV dokumentaalfilm „Minu kohus“ heidab valgust naiste rollile riigikaitses. Lindmaa režissööritöö ja Rozanova lugu väljendavad pühendumust, väljakutseid ja saavutusi, mis täidavad Naiskodukaitse liikmete igapäevaelu.

Tekst: LISETTE LUIK , Naiskodukaitse Rakvere jaoskond

Mõlemad naised on Naiskodukaitsesse kuulunud kaks aastat. Irina tegutseb Tallinna ringkonna akadeemilises jaoskonnas ning kuna pärast Liisi liitumist loodi Vägeva jaoskond, andis tema oma panuse selle loomisesse ja sai Vägeva jaoskonna juhatuse liikmeks.

Intervjuu käigus koorus välja naiste ainulaadne side, mille kaudu nad üksteist toetavad ja inspireerivad, rõhudes mitmekesiste oskuste ja kogemuste tähtsusele.

Kuidas tutvusite?

Irina: „Tutvusime sõduri baasoskuste kursusel. Meist said paarilised ja hakkasime jutustama. Liis oli väga hea kuulaja ja orienteeruja. Ma ei jaga orienteerumisest mitte midagi ning tema tegi paugupealt kõik ära. Koordinaatide lugemine polnud üldse mu tugevus ja see näitabki, kui oluline on omada erinevaid oskusi. Temast sai mu kangelane.“

Kui kaua kestis töö filmiga?

Liis: „Kohe, kui ma 2022. aasta kevadel Naiskodukaitsega liitusin, oli mul tunne, et sellest peaks valmima dokumentaalfilm. Siis tutvusimegi Irinaga ja filmima hakkasime 2022. aasta

augustis. Montaaž lõppes 2023. aasta sügisel. Kogu protsess kestis kokku poolteist aastat.“

Kuidas jõudis film ETV ekraanile?

Liis: „Igal aastal kuulutatakse „Eesti lugude“ raames välja konkurss ning esmakordselt oli mul tunne, et tahan seal osaleda. See oli mitu kuud kestev protsess, kuni sain sõnumi, et osutusin üheks kaheksast. Mul oli kindel teadmine, et tahan seda filmi teha, ja isegi kui ma poleks osutunud valituks, oleksin otsinud rahastust mujalt.“

Kellega pidi rääkima, et saada luba sellist filmi teha?

Liis: „Esmalt tuli saada nõusolek Irinalt ning loomulikult oli vaja nõusolekut ka Naiskodukaitselt ja Kaitseliidult. Neilt oli vaja luba igaks võttepäevaks, mistõttu esitasin iga kord võttemeeskonna liikmete isikukoodid, kõikidele tehti taustauuring ja niimoodi enne iga võttepäeva. Filmisime ka paraadil, kuhu oli kõige keerulisem luba saada. Samas olid kõik alati väga toetavad.“

Kui suur oli võttemeeskond?

Liis: „Pisike. Kolm inimest oli platsil –mina režissöörina, operaator Mattias Veermets ja helimees, kes vahetus. Alguses oli Indrek Soe, siis Kauri Lemberg ja Marko Sein.“

Irina oli tõenäoliselt kaameratega harjunud, aga kuidas teised võtetesse suhtusid?

Irina: „Ka minul oli alguses lavakramp. Alguses tundsin end väga ebamugavalt, eriti õigeusu koha pealt, sest ma pole see, kes iga pühapäev kirikus käib. Ma kartsin kohtumõistmist. Samas just see huvitaski Liisi – ta tahtis murda stereotüüpe ja peatada Eesti kogukonna lõhestumist. Mina seda alguses ei näinud, kuid nüüd tagantjärele mõistan, miks ta soovis seda filmida. Liis on meeletult hea ja turvaline koostööpartner, kes ei pane sind mitte kunagi tegema seda, milles sa ei tunne end mugavalt, ja see on väga oluline.

Paar inimest olid võtetega seoses pinges, eriti üks meesterahvas. Oli see stereotüüp, et „Ahh, naised, jälle tulete kangelast mängima!“ ning siis ma ütlesin Liisile, keda ei tohi kaadrisse jätta, ja sellest pidas ta lugu. Üks teine ütles aga vastupidi: „Mind võib alati filmida ja kaadrisse jätta.“ Inimesed reageerisid erinevalt, kuid üldiselt ikka väga toetavalt.“

Liis: „Eks see on ka normaalne. Näitlejana tean, et kaamera ees ongi ebamugav. Mida rohkem on inimesi ette valmistatud, seda mugavamaks see muutub. Seetõttu rääkisin näiteks

filmis figureerinud Maret Valneri ja Annely Koolmanniga eelnevalt, mida võttepäev toob, sest inimestel tekib alati võtetega seoses küsimusi. Ettevalmistus tekitab turvalisema tunde ja mugavama olemise.“

Teleekraanilt ei paistnud üldse välja, et sul oli närv sees.

Irina: „Kusjuures kõik räägivad seda, aga see on väga hästi tehtud film. See on niivõrd õiges suunas, õigel ajal ja ma vist polekski usaldanud kedagi rohkem kui Liisi. Nähes lavastust „Sõda ja rahu“, kus Liis on laval, mõistsin, kui oluline on talle vene ja eesti kogukonna lõhestumise teema.“

Rääkige lavastusest „Sõda ja rahu“. Liis: „See tuli välja sügisel Vaba Lava lavastusena. Lavastaja on poolakas Jakub Skrzywanek ja see oli huvitav protsess, sarnane teema – sõja kontekst ning kuidas me selleks valmistuma peame. Kuidas me relvastume, kuidas sõjapidamine ühiskonnale mõjub ja kas me tegeleme tagajärgedega.“

Irina: „Mind kõnetas see sõnumiga, et sõjast ei tulda iial tagasi – ole sa tsiviilisik või sõdur. Seal oli näha,

Kaamera ees olek tegi natuke ärevaks, kuid hea tiimitöö aitas sellest üle.

Vasakult paremale operaator Mattias, Irina ja helimees Marko

kuidas sa võid saada tuge, ja tuge vajame kogu elu, kuid üksinda ei saa me hakkama. Me sõltume üksteisest – eriti kriisiolukordades. Kõik, kellega olen rääkinud, ütlevad, et nad teevad kõik endast sõltuva, et sõda ei tuleks, kuid see ei tähenda, et me ei peaks selleks valmistuma.“

Kas ettevalmistus võib aidata kaasa sõjast väljatulemisele?

Irina: „Jah, kindlasti! SOK (sõdurioskuste kursus) avas mu silmad. Mulle meeldib lasta ja olen just saanud ka laskespordis rahvusvaheliseks kohtunikuks, kuid kui läksin intensiiv-SOKile, mõistsin lahinguvarustust kandes, kui raske ja keeruline on sellega olla – ja sa pead ka kaitsma! Ettevalmistus aitab teadlikkust tõsta. Elu hindamiseks tuleb mõista, et oleme surelikud. Sul peavad alati olema toiduvarud, plaan erinevateks olukordadeks ja ravimid valmis. Ka lapsele ja kassile-koerale peab olema toit valmis. Tuleb teada, mida teha näiteks siis, kui pole elektrit. Ettevalmistus annab sulle enesekindlust ja turvatunnet.“

Millist tagasisidet olete saanud peale eetrisse minekut?

„Intensiiv­SOK avas mu silmad,“ ütleb Irina. Pildil on kaader filmist, kus peaosatäitja on koos kaitseliitlastega metsas

Irina: „Ma olen saanud väga palju head tagasisidet ja isegi inimestelt, kellelt poleks osanud seda oodata. See oli väga liigutav. Paar kommentaari oli ka vene kogukonnalt, kuigi ma tean, et nad kardavad oma arvamust avaldada. Nemad võtsid seda hoopis teisest vaatevinklist, kuid see ei heiduta mind

üldse – tulebki teha omale selgeks, kes sa oled ja mida sa tahad. Ma küll armastan Venemaad ja mulle meeldib vene kultuur, kuid ma ei õigusta ebaõiglust ja agressiooni.“

Liis: „Ka mulle on tulnud positiivset tagasisidet väga erineva taustaga inimestelt. Mis vastukaja enim ühendab, on see, et see lugu jääb pikemaks ajaks inimeste mõtetesse. On öeldud, et nii mõnedki asjad filmis on vaja pikemalt läbi seedida, ja et see paneb mõtlema, mis on igaühe koht ja panus elus. Ja et mõjutas ka vaataja suhtumist eestlaste ja venelaste omavahelistesse suhetesse.“

Film oli väga hästi monteeritud – väga mõjuv oli üks koht, kus Irina ütles, et see on minu kohus, ning just siis lõi kiriku kell.

Liis: „Üks inimene kirjutas, et talle oli õigeusu teema kõige huvitavam, sest varem seostus õigeusk talle Vene maffiaga, kuid selles filmis nägi ta õigeusu ilu. Kirikus oldi väga vastutulelikud, olen tänulik, et meid avasüli vastu võeti. Ma ei teadnud varem, et see kellamäng on nii pikk ja ilus, kuid kui seda kuulsin, teadsin kohe, et tahan seda läbivalt filmis kasutada.“

Kas teie hinnangul peaks ETV näitama rohkem riigikaitse teemalisi saateid?

Liis: „Neid on tegelikult piisavalt ja ma arvan, et seda peabki doseerima õigesti, et ei tekiks üleküllastust.“

Irina: „Ja „Ussisõdalased“ on ka praegu eetris! Samas arvan minagi, et seda tuleb õigesti doseerida.

Teine oluline aspekt on see, et kui inimesed näevad rohelist vormi, assotsieerub see koheselt sõjaga. Mu emale on näiteks normaalne, et mu vend ja poeg seda kannavad, aga minu seljas tekitas see kuidagi vastakaid tundeid. Ütlesin talle, et ma polegi võimeline tegutsema nagu need, kes on läbinud 11-kuulise väljaõppe, aga mul on baasoskused söögi tegemises ja haavatute abistamises. Kui nemad on haavatud ja relvitud, pean olema mina võimeline neid kaitsma.

Riiki ei kaitsta ainult relvaga. Nagu endine Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi ütles: meil on võitlejad, võimaldajad ja võimendajad. Sa ei peagi olema võitleja, sa võid olla võimaldaja või võimendaja. Sa võid tõsta teadlikkust ja aidata inimestel tekitada toiduvarusid, hoolitseda oma kodu eest ja veenduda, et su lähedased kasvavad üles turvalises keskkonnas – ka see on riigikaitse.“

Mida soovitate neile naistele või meestele, kes on mõelnud Naiskodukaitse või Kaitseliiduga liitumisest, kuid pole seda veel teinud?

Irina: „Ma soovitaksin küsida endalt, miks sa sellele mõtled ja mis on sinu eesmärk. Mina näiteks ei soovinud saada sõduriks ja mul ausalt öeldes oli suur surmahirm, kuid veel ohtlikum on mitte teada, kuidas käituda kriisiolukorras. Meile, naistele, on see õnneks vabatahtlik, kuid ma leian, et kõik võiksid baasväljaõppe läbida –kes 11 kuud nädalavahetuseti, kes intensiivsemalt. Intensiivkursus annab loomulikult parema pildi. Kriisiajal halastust ei anta. Parem on selleks

varem valmistuda. Teadmised tulevad alati kasuks.“

Liis: „Kohe alguses ütles keegi baasväljaõppel: „Kui tekib kriisiolukord, on sul kaks varianti – kas sa oled ohver, kes ootab, et keegi tuleks sind päästma, või sul on baasteadmised ja sa oled see, kes aitab nii ennast kui teisi.“ Kui sul on vähegi soov mitte olla ohver, tasub liituda.“

Mis on kõige kasulikumad oskused, mis te olete Naiskodukaitses omandanud?

Liis: „Esmaabikoolitus annab enim kindlustunnet.“

Irina: „Nõustun. Samuti on suurimaks õppetunniks kodus veevarude, toidu ja sularaha hoidmine. Mulle on väga mugav teha kõiki ülekandeid neti teel, kuid kui sul netti pole, saab teha sularahaga kõiki tehinguid.

„Ole valmis!“ äpp on suurepärane võimalus. Seal on kõik vajalikud telefoninumbrid ja varjumiskohad olemas. See töötab isegi siis, kui elektrit pole. Sain sealt hea soovituse panna kirja kõikide lähedaste telefoninumbrid, ja olen selle eest tohutult tänulik. Mul on nüüd märkmikus kirjas 20 numbrit ja kui midagi juhtub, võtan selle paberi kaasa, et saaksin helistada, kui mu enda telefoni aku on tühi.“

2023. aastal valminud dokumentaalfilmi vene juurtega Eesti naisest Irinast, kes liitub Naiskodukaitsega, et õppida sõduriks, saab järelvaadata Eesti Rahvusringhäälingu tasuta veebikanalis Jupiter.

Irina 2023. aasta vabariigi aastapäeva paraadil Naiskodukaitse vormis

minu (sÕBra) isa on Parim noorteJuHt

Minu nimi on Reimo ja mul on au kanda 2023.

aasta parima Noorte Kotkaste noortejuhi tiitlit. Käesoleva kirjatüki pealkiri ei ole juhuslik, kuid siin ei kirjuta ma oma isast.

Tekst: REIMO REIMER , parim noorkotkaste juht 2023

Pealkiri sai selline seetõttu, et püüdsin persooniloo kirjutamise maha müüa oma pojale, kelle saatus on kuuluda Haapsalus tegutsevasse noorkotkarühma Haapsalu PõhjaKotkad. Ning et tema saatus oleks veelgi karmim, olen selle rühma asutaja ja rühmapealik mina.

Kahjuks plaanist asja ei saanud ja viimasel rühmakoondusel leppisime kokku, et teeme ühise kirjatüki. Poisid annavad sisendi ja mina klopsin kokku.

Sisendi juures lähtusime kahest küsimusest: a) Miks meie rühm on maailma parim? ja b) Miks Reimo on maailma parim noortejuht? Seda ikka selleks, et ka teised rühmad ja rühma-

pealikud saaksid saladusele jälile ning võidaksid järgmisel aastal parimast parima tiitli.

PARIM RÜHM ON ...

Vaatame esmalt, miks siis Noorte Kotkaste Haapsalu PõhjaKotkad on maailma parim rühm.

Raimondi arvates peitub saladus selles, et meie rühma saab usaldada igal üritusel ja laagris. Rühmas saab alati palju nalja ja kõik rühma liikmed on alati valmis kõigeks.

Robini seisukoht on, et rühma edu saladus on hea meeskonnatöö, osalemine kõikidel võistlustel ja laagrites ning toredad rühmasisesed laagrid. Siimu meelest oleme sellepärast head, et

suurem osa liikmetest on koos olnud juba lasteaiast saadik ning seetõttu on koos käidud läbi paksu ja vedela ning rühmapealik tunneb kõiki läbi ja lõhki. Veel hindab ta tähtsaks teguriks huumorit, mis käib igal pool rühmaga kaasas ning mida aegajalt kipub liigagi palju olema.

Uku seisukoht on, et eduka rühma aluseks on omavaheline sõbralikkus ja abivalmidus. Kaspar toetab varem kõlanud seisukohta, et ühtehoidmine viib edasi. Ta lisab sellele kõigi rühmaliikmete omaduse olla äge ja oskuse alati pakkuda uusi ideid, kui selleks vajadus.

Viimasena kergitab saladuse loori Joosep. Tema seisukoht on, et meie rühm on väga enesekindel, abivalmis ja tark

Haapsalu piiskopilinnuses oli 18. veebruaril 2024 PõhjaKotkaste rühma pidulik koondus ja üldkoosolek, kus võeti kokku eelmine aasta, seati selle aasta eesmärgid, moodustati rühmas kaks salka ning valiti salgapealikud. Pildil vasakul rühmapealiku abi Keiro Vasar (endine noorkotkas, praegu logistikapataljoni ajateenija) ning paremal rühmapealik Reimo Reimer. Pildilt puudub kaks rühmaliiget

aasta 2023 noorte kotkaste noorteJuHt

reimo reimer

Väljavõte aasta Noorte Kotkaste noortejuhi esildisest

Lääne malevas on Reimo tegutsenud noortejuhina kolm aastat, vedades rühma Haapsalu PõhjaKotkad.

See, kuidas Reimo teeb koostööd nii teiste rühmade noorkotkaste, kodutütarde, naiskodukaitsjate kui ka kaitseliitlastega, ilmestab tema avatust ja pühendumist.

Rühma juhtimisel hinnatakse kõrgelt tema koostööd lastevanematega. Reimo ei tee kunagi midagi niisama – alati on kõikidel tegevustel kindel eesmärk. Ta hoolib noortest kui oma lastest ning pingutab selle nimel, et igaüks arendaks just seda külge, mis on temas tugevaim.

Reimol on hea huumorimeel ning oskus leida igas olukorras midagi positiivset ja midagi, millest õppida.

Selline oli Haapsalu PõhjaKotkaste rühma liikmete kirjeldatud koostisosade kimp hea rühma valemis.

PARIM NOORTEJUHT ON ... Poiste arvamused parima noortejuhi komplekteerimiseks olid aga vähe kirjumad.

Raimond julges välja tuua, et pealik oskab väga hästi nalja teha, kuigi on vahepeal kuri. Aga kuri olles ta teab, mida teeb. Veel märkis ta, et rühmapealik võtab osa igast üritusest, kust aga saab.

Robin hindab samuti kõrgelt naljasoont, märkides, et pealik teeb nalja, kuid suudab jääda vajadusel tõsiseks Veel arvab Robin, et rühmapealik on sõbralik, tore ja tegeleb rühmaga palju.

Siim arvab, et parimatest parim on nende pealik seetõttu, et nad kõik usaldavad teda. Rühma juhina pühendab ta neile palju aega ja tähelepanu, näeb palju vaeva rühma ürituste nimel ning kõik poisid rühmas austavad teda.

Uku arvab, et parim pealik on tähelepanelik, vaimukas, konkreetne ja abivalmis. Talle meeldib rühmaga tegutseda. Kaspar on seisukohal, et rühmapealik juhendab rühma mõistlikult ja tekitab teistes huvi noorkotkaste tegevustes osalemise vastu. Tihti teeb ta nalja, temaga ei hakka iial igav. Ta mõtleb välja ägedaid tegevusi.

ANNA AEGA

Mulle endale oli selline noortelt tagasiside võtmine huvitav ja veel huvitavam oli ise sellest avalikkuse jaoks kokkuvõtet teha. Omalt poolt saan lisada niipalju, et eks eduka rühma või noortejuhi pandiks ole aeg. Aeg, mille suudad leida, et seda noortesse panustada. Paljud noortejuhid on ka vabatahtlikud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad ning seda imestamisväärsem on suutlikkus leida nende rollidega seotud kohustuste ja ajadefitsiidi kõrvalt kullaväärtusega hetki noortele.

Olen uhke, et mul on juba viis aastat õnnestunud seda aega leida ja et Haapsalu PõhjaKotkaste rühma noorkotkad oskavad seda hinnata.

aLLen Larin –mina, noorkotkas!

Ruumi kogunes kümmekond poissi, neist enamik, kelle hulka kuulusin ka mina, jättis oma kontaktandmed ja soovi liituda organisatsiooniga. Üks neist oli ka Andreas Idavain, kellest hiljem sai meie meeskonna kapten, eeskuju ja samuti aasta noorkotkas.

Minu teekond aasta noorkotkaks algas 2018. aasta sügisel, kui Kuusalu keskkooli raamatukogu saalis korraldas meie enda abiturient ja nüüdseks minu rühmapealik Mattias Idavain tutvustusloengu noorkotkastest.

Tekst: ALLEN LARIN , 2023. aasta noorkotkas

Tagasi vaadates oli liitumine kui pimedas pea ees vette hüppamine. Polnud varem kuulnud ei patrullvõistlustest ega militaarlaagritest. Kaasa aitas ühinemisele kodune seis, sest isa oli selleks ajaks olnud peaaegu 20 aastat kaitseväes ning kasuema oli kaitseliitlane. Kui väike Allen lasteaias haigeks jäi, pidi ta isal töö juures kaasas olema,

tänu sellele olin 13. eluaastaks käinud suuremates linnakutes ja näinud sõjatehnikatki. Nii tunduski liitumine noorkotkastega loogiline.

VÕISTLUSED MOTIVEERIVAD

Minu „lend“ noorkotkana hakkas pihta koondustega, mis tänaseni iga nädal toimuvad. Õppisime järgu- ja erialateadmisi ning pool aastat hiljem ootas Kuusalu kotkarühma ees esimene patrullvõistlus, Salupere 2019 Viimsi poolsaarel.

Me polnud ametlikult isegi veel liikmeks vastu võetud, kuid täitsime seatud eesmärgi – tulime lõpuni, trotsides mitmeid allaandmismõtted. Alates sellest finišist, kus magasin

SILVER

aasta 2023 noorkotkas aLLen Larin

Väljavõte aasta noorkotka

esildisest

Allen ei ole lihtsalt tubli noorkotkas, vaid noormees, kes panustab kogu oma vaba aja, oskused ja südame Noorte Kotkaste organisatsiooni.

Ta on kohal igas laagris ning aitab kaasa ka nende korraldamisel. Kui Alleni rühmapealik oli ajateenistuses, hoidis just tema oma aktiivsuse ja ettevõtlikkusega rühma tegevusi käigus. Rühmakaaslasega üheskoos korraldasid nad iganädalasi koondusi, tegid võistluste-eelset väljaõpet ning valmistasid ette laagri, mille rühmapealik ajateenistusest vabal nädalavahetusel läbi viis. Allen on sooritanud Noorte Kotkaste II järgu ja talle on omistatud pioneeri ja meediku erikatsemärk. Allenile vaadatakse alt üles ja ta on suureks eeskujuks kõigile Harju noorkotkastele.

koolipõrandal ja padjaks oli plasttops, said patrullvõistlused mulle kireks ja motivatsiooniks.

Patrullvõistluste juures on alati oluline meeskond. Tiim A4 kujunes esimest korda välja 2020. aasta Valgel Välgul, kus liikmeteks olid Ako, Ardo, Allen ja Andreas. Lõpetasime 8. kohaga ja saime häid kogemusi. Arvan, et olime musternäidis ühest heast meeskonnast, kus rollid olid jagatud ning koostöö sujus, sest oli pidevalt harjutatud ja juurde õpitud. Just see grupp, kellega patrullvõistlustel tegusid tegime, jääb mulle noorkotka ajast igavesti meelde.

juba ette ära. Need laagrid õpetasid tohutult – alustades liikumisviisidest ja laskumisest ning lõpetades laskmisega Galilist või R20st.

Kuid kindlasti võtsin kaasa laagrites tekkinud sõprussidemed, mis on jäänud kestma tänaseni.

EESTI EEST!

Võistlemise kõrval käisin alati laagrites, eriti militaarlaagrites. Eredamalt jäävad meelde Nursipalus korraldatud vabariiklikud militaarlaagrid, kus osalesin 2020 ja 2021. Parim osa algas tagasi vaadates kindlasti siis, kui telefonid ära võeti – aitäh, Jõgeva malev ja ringkond! Nii sai laagrit nautida ning hetkedel, kus tekkis igavus, tegime asju

Tänu militaarlaagris tehtud tutvusele jõudsid minu lähimasse ringkonda Tallinna ringkonna Squadi rühma kodutütred, kellest sai meile justkui mitteametlik sõprusrühm. Nendega koos korraldasime 2022. aastal võistluse Välkrännak, mis tutvustas osalejatele kohalikke metsi ning sai positiivse tagasiside. Teinekord ajasime ka vabal ajal pundi kokku ja tegime igasugu põnevaid asju, nagu näiteks mängisime kuu aega järjest kulli üle terve Eesti.

Korraldatud sai nii võistlusi kui ka laagreid, aga seda juba oma rühma tasandil. Minu ja Andrease nägemus

laagritest kattus ning seetõttu oli neid mugav koos korraldada. Ühes heas laagris peaks olema võimalikult vähe vaba aega ning palju õpetlikke töötubasid, mis ei hõlma ainult teooriat, vaid on pigem praktilised. Ilma praktikata ei jää oskused külge. „Kõik, mis sa tead, on õpetatud teiste poolt, välja arvatud need asjad, mis sa ise taipad. Taipamine on õpetajate õpetaja,“ oli minu NROKi kursuseülema veebel Aluste tarkusetera, mis suunas tegema noortele just praktilisi õppetunde ning anda neile võimalus vigu tehes õppida.

Rohkem kui viis aastat noorkotkana on mind edasi viinud Harju malevasse kaitseliitlaseks, tõstnud mu ootusi ajateenistusele ning õpetanud väga palju isamaa ja riigikaitse kohta. Uued sõbrad, omandatud oskused ja laiendatud teadmised – need võiksidki olla põhjused, miks iga noormees vanuses 7–18 eluaastat võiks astuda noorkotkaks. Eesti eest, surmani! Ja alati valmis!

Paraad, VaLVeL!

22. veebruaril on väljas mõned plusskraadid, pilved on madalal, ei saja. Harjumaal asuva Kiili Gümnaasiumi esisel platsil rivistuvad 8.–12. klassi õpilased, naiskodukaitsjad, noorkotkad, kodutütred, õpetajad, vilistlased ja külalised.

Tekst: MARET EINMANN , Kiili Gümnaasiumi ajakirjanduse õpetaja

Kiili Gümnaasiumi riigikaitse suuna õpilased on siin juba kolmandat aastat korraldamas Eesti Vabariigi aastapäeva paraadi. Ja nüüd ongi paraad tervituseks valvel, meeleolu pidulik. Kõlab hümn.

Kooli direktor Ruth Pekkenen tervitab rivistunuid ja peab kõne. Pealtvaatajatena elavad kaasa nooremad õpilased ja nende õpetajad, lasteaialapsed Kiilist ja Harku valla Rannamõisa lasteaiast, kohalikud elanikud. Lehvitatakse lippe, on plakateid, vilksatab rahvarõivaseeliku triipe. Pidupäevarõõm ja elevus.

Paraad liigub koos Kaitseväe masinatega kooli juurest vallamajani, kaasa kõnnivad ka algkooliõpilased. Marssimist ja rivilaule saadavad Kiili Kunstide Kooli puhkpilliorkester ja trummilööjad Tabasalust. Vallamaja juures rivistub paraad uuesti, tervitatakse, vallavanem peab kõne. Seejärel liigub paraad koolimaja juurde tagasi.

AUSTUS VABALE EESTILE

„Paraadiga avaldame austust vabale Eestile,“ ütleb Kiili Gümnaasiumi riigikaitse suuna koordinaator Eve Nõmmik. „Paraad on meie talvine tippsündmus, mis leiab aset kolmandat korda – täpselt sama kaua on meie koolis olnud riigikaitse õppesuund,“ märgib ta. „Ühelt poolt annab üritus 11.

klassi riigikaitseõpilastele hindamatu korralduskogemuse, teisalt on see ilus ja väärikas sündmus, mis liidab kogukonda.“

„Paraadi ülevaim hetk minu jaoks oli näha lasteaiamudilaste rõõmu ja uudishimu, kui paraad mööda liikus,“ märgib 11.r klassi õpilane Isabelle Kornak, paraadi üks korraldajaid. „See on suur pingelangus, aga ka hea tunne, et tehtud töö on andnud nii ilusa tulemuse.“

Isabellele tähendas ettevalmistus põhiliselt suurt paberimajandust: ta tegeles seismis- ja liikumisplaanide ning taotlustega. Ülesandeid oli teisigi. Paraadile eelneval päeval laadisid nad klassikaaslastega hommikul kella üheksa ajal kärult maha riigikaitse suuna vorme, panid parklas autodele sedeleid parkimiskeelu teatega, lõikasid käelinte, viisid parkimiskeelu märgi vallamaja parklasse ning panid sealgi autodele sedelid, tõid lipud peaukse lähedale ning täitsid veel paari väiksemat ülesannet. „Paraadi eel olid keerulisimad hetked need, kui plaanidesse tulid muudatused,“ märgib Isabelle. Samas peab ta just muudatustega kohanemist ja lahenduste leidmist õnnestumiseks.

Paraadi korraldamine on Isabelle sõnul õpetanud meeskonnatööd ja seda, kuidas olla hea juht. „Meile tähendas see, et saame panustada kooliellu ja teha

vabariigi aastapäeva tähistamiseks midagi suurt ja tähtsat.“

ÕPILASTEST SÕLTUB ÕNNESTUMINE „Kõige toredam on olnud see, et oleme saanud nii palju inimesi üheskoos töötama nii tähtsa ühise eesmärgi nimel. Ilus oli vaadata, kui palju inimesi osalema ja kaasa elama tuli,“ lausub Isabelle.

„Tunnen uhkust meie õpilaste üle, kes paraadi korraldavad,“ ütleb Riina Juga, 11.r klassi juhataja ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. „Tunnetan, et peame meie riiki oluliseks ja kaitsetahe on päriselt olemas.“ Ta lisab, et noored suudavad võtta vastutust ja on oluline anda neile võimalusi. „Paraadi korraldades ei saa jätta kodutööd tegemata nagu tavapärases õppetöös. Sellise suurürituse korraldamine annab võimaluse täita ülesandeid, mida igapäevane koolitöö ei võimalda. See on ühtlasi väljakutse ja väärtuslik kogemus.“

Suur osa Kiili Gümnaasiumi riigikaitse õppesuuna kursustest toimub koostöös MTÜ Riigikaitse Rügemendiga. Juhatuse liige Kristo Pals koordineerib seda, et kõik kursused saaksid korrektselt läbi viidud. Paraadi korraldamine on kursuse „Juhtimine ja pedagoogika“ lõputöö. „Tähtis on vastutustunde kasvatamine – just õpilastest sõltub paraadi õnnestumine,“ märgib ta.

MEIE INIMESED!

Palsile said paraadi kõrghetkedeks inimeste emotsioonid, olgu need kohalikud elanikud koduakendel ja tee ääres või kooli kokk, kes potikaantega paraadile kaasa elas.

Ta tähtsustab ühtekuuluvustunnet korraldajate, rivis olijate ja pealtvaatajate vahel. „Üksik inimene ei saavuta midagi, selleks on vaja meeskonda ja kogukonda. Paraad on hea näide, kes on need müstilised MEIE inimesed, kes hoiavad, kaitsevad ja arendavad ühiskonda, mida me maailma parimaks peame,“ ütleb ta.

Pals näeb õpilaste enesetõestuse soovi. „Ettevalmistav periood on stressirohke, kuid selle võrra parem on tunne, kui kõik on tehtud ja reaalselt näed, kuidas plaanid teoks saavad. Usun, et saadud kogemus annab edaspidiseks julgust korraldada suuri sündmusi.“

Noorte entusiasm teeb rõõmu. „Meie kui õpetajate ülesanne on energiat suunata ja nõu anda. Otsuseid peavad nad ise tegema,“ ütleb Kristo Pals. Paraadi korraldamine annab aga hindamatu kogemuse sellest, kuidas juhtida suuri inimhulki. „Kindlasti kasvatab see kodumaa-armastust, uhkust olla eestlane vabal maal, teha seda, mis kõige rohkem meeldib.“

eLu keset meLu eHk VaLGamaa noorte taLVine LaaGer VaLGas

Tekst: MARELI NIELSON , Kodutütarde Valgamaa ringkonna instruktor

Kui enamasti korraldatakse militaarteemalisi laagreid keset metsa, siis seekord mõtlesime, et teeme midagi eksklusiivset. Sest miks mitte asetada ennast loomaaialoomade olukorda ja olla inimestele pilgupüüdjaks? Seda kõike vabariigi aastapäeva nädalavahetusel.

Talvine militaarlaager. Suured ja uhked mõtted, kuid ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja. Pehme ja koheva lumeidülli asemel plirtsuv muda, mille jälgi võis püksisäärtelt täheldada juba paari sammu järel.

Pärast kuivtoidupakkide kättesaamist ning paki sisudega vahetuskauba tegemist algas sideõpe. Noorte sõnul on sideõpe nagu keerukas matemaatikavalem, mida tavaliselt oskad, aga kui vaja on, suudad ikka ära unustada. Mõneks hetkeks varitses vaikus, mil võis kuulda isegi kauguses kõndiva kassi graatsilist astumist, järgmisel hetkel oli õhk täis raginat ja NATO salakeelseid sõnumeid. Muide, vabariigi aastapäeval saime liitlasvägede masinates õpitut praktiseerida ning sõdurid olid heas mõttes üllatunud, et oskame nende salakeelt. Selle peale kostsid noored, et me eile alles õppisime, täna peaks veel miskit mäletama.

Kuidas saab vabariigi aastapäeval ärgata hiljem kui Pika Hermani torni tippu heisatav lipp? Ei saagi, mistõttu tõusime kõigest paar minutit hiljem kui kanakarja ainus kireja kukk. Suvenostalgiat meenutavate heinapakkide laiali jaotamine oli hommikutundidel miskit uut – kes see ikka veebruarikuus heinategu praktiseerib ja veel ilma hobujõududeta? Linnarahvale tee keetmine oli aga omaette ooper, mille käigus tõdesime, et kõik suhkrupakid ei olegi sama magusad ning selle probleemiga peaks kindlasti tarbijakaitseametisse pöörduma. Me pole suuremad kuulsuste jahtijad, aga kui laulja Lenna juba meie õuele külla tuli, siis pidime temaga koos ikka ka pilti tegema, või siis tema meiega, oleneb kummast servast vaadata.

Kriisi- ja lahingumeditsiin on selline meditsiin, kus homset ootama jääda ei saa. Kuidas toimida, kui sõber on ühe jäseme võrra vaesem, ning millist verejooksu hakkad esimesena peatama? Ning kas teadsite, et isegi pöidlaverejooksu tagajärjel on võimalik pilvepiirile kõndida? Tund kulmineerus näidisrüselusega, kus tuli rinda pista sõjakas tujus linnaelanikega. Selle ülesande sooritamise käigus imestasime, et lähedalolevatest majadest meile keegi kiirreageerijaid peale ei saatnud, sest ilma konteksti teadmata nägi olukord eriskummaline välja. Ju siis on linnaelanikud harjunud, kuigi väikest uudishimu siiski täheldasime.

Ja kui riided polnud veel piisavalt mudased, siis selle vea parandas enesekaitsetund, kus selgus, et õigeid võtteid kasutades võib isegi endast kaks korda kogukama „kapi“ pikali visata.

Koostegemisüritused ja lähemalt tuttavaks saamine. Võib ju eeldada, et noorteõhtu sisustamiseks peab tegema suure hulga mänge? Meie aga leidsime oma pundile lemmikmängu, mida noored viitsisid mängida lausa üle viie tunni. Tegemist oli Maffia-nimelise mänguga ning väljas polnud enam isegi mitte hämar, vaid juba pime, kui noored soostusid pärast pikka veenmist UneMatile külla minema.

Kokkuvõtteks on linnas küll huvitav, aga meid, kodutütreid ja noorkotkaid, tõmbab ikka metsa poole. Seal saab segamatult ja südamerahus õppida või siis vaikuses üritada puude sosistamisest aru saada.

Jaak JakoBson ÜHe kaitseLiidu JuHtFiGuuri kireVusest

PunGiL eLukaar

Pole kahtlustki, et enamikul meist on hea ülevaade enne Teist maailmasõda tegutsenud kaitseliitlaste saatusemustritest seoses 1940. aasta pöördeliste sündmustega. Kuna toonane võimuladvik ei andnud riigikaitsjatele võimalust täita oma riigile antud vannet, jäid asjaosaliste valikusse nirud või suisa väga närud võimalused.

Tekst: MEHIS BORN , Pärnumaa maleva ajaloopealik

EESTI

Jaak Jakobsonile kingitud album

Loomulikult sattusid kõik aktiivsed ja isamaaliselt meelestatud kaitseliitlased kohe punarežiimi vaenlaste nimekirjadesse ning arreteerimisest sai päästa ainult varjumine. Kui seda naiivses õigluseusus ei teinud, ootas ees tee vangilaarisse või kurvemal juhul mahalastuks osutumine. Ajaloos on aga näiteid, kus keerulisest olukorrast väljumiseks on leitud hoopis omapäraseid lahendusi, ja kõige muu hulgas ühest sellisest käesolev kirjatükk lugejale pajatabki.

ÜHISKONDLIKULT AKTIIVNE TEGELANE

Kunagine Kaitseliidu Pärnu maleva pealiku abi ning majandus- ja ühiskonnategelane Jaak Jakobson sündis Viljandimaal Tarvastus 2. augustil 1891. Ta õppis Tarvastus Mõnnaste vallakoolis, Tarvastu kihelkonnakoolis ja Andres Kamseni kaubanduskoolis (Esna, 2011).

Hinnatud majandusmehena pidas ta mitmeid olulisi ameteid ärivaldkonnas. Nii näiteks oli Jaak Jakobson Pärnu Majanduse Ühisuse (PMÜ) pearaamatupidaja ja asjaajaja, ärijuht ja 1927. aastast alates ühisuse esimees (Jaak …, 1938). PMÜ oli tõsine ettevõtmine, millel oli 1938. aastaks maakonnas 13 harukauplust ja 3478 liiget (Esna, 2011). Selliste oluliste ametikohtade loetelu võiks siin pikalt jätkata.

Muljetavaldav on ka tema ühiskondlike positsioonide nimekiri. 1919. aastal valiti Jakobson Pärnu linnavolikogu

liikmeks, kuhu ta kuulus 1940. aastani. Pärnu kirjastuse ühisuses oli ta sekretär, Endla seltsis juhatuse liige, Konstantin Pätsi sünnikoha tähistamise komitees laekahoidja, Pärnu kooliseltsis ja Pärnu rahvahariduse seltsis juhatuse liige, samuti kuulus Isamaaliidu Pärnumaa ja Pärnu linna komiteesse. 1926. aastast alates oli ta Pärnu Taani konsul. (Esna, 2011)

Aktiivse inimesena oli Jakobson organisatsiooni algusaegadest saati loomulikult tegev ka Kaitseliidus. 24. juulil 1918 asutati Pärnu Kaitseliidu jahiarmastajate rühm, millest 1920. aasta lõpul formeerus Pärnu kütiselts. Varjatult täitis selts ka sisekaitse ülesandeid. Seltsi esimeheks valiti Jaak Jakobson. (Esna, 2011)

Teatavasti hakati pärast Vabadussõda pidama Kaitseliidu tegutsemist ebavajalikuks, kuid seda üksnes 1924. aasta 1. detsembri bolševistliku mässukatseni. Pikaaegne Kaitseliidu Pärnu maleva pealik kolonelleitnant Jaan Lugus (VR I/3) on kirjeldanud, kuidas sõjapüssiga relvastatud Jaak Jakobson patrullis äreval detsembrikuul koos kaaslastega öistel Pärnu tänavatel ja oli üks esimestest, kes kutsus üles (taas)looma riigiustavatest meestest tugevat vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni. 1925. aasta 25. jaanuaril kutsutigi Endla teatrisaali kokku asjakohane koosolek ja seal valiti Jaak Jakobson rõhuva häälteenamusega Kaitseliidu Pärnumaa maleva juhatuse liikmeks. Sama aasta kevadel kinnitas

Jaak Jakobsoni tellitud ning Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekteeritud villa Pärnus Lõuna tänaval. Maja on tunnistatud kultuurimälestiseks ja ehib tänaseni armastatud kuurortlinna

Kaitseliidu Pärnu maleva pealik kolonelleitnant Jaan Lugus (VR I/3) ja malevapealiku abi Jaak Jakobson

sõjaminister Jaak Jakobsoni värskelt loodud Kaitseliidu Pärnu maleva pealiku abiks. (Lugus, 1938)

Sellele ametikohale jäi ta kuni 1940. aasta suveni. 1925. aastal sai temast ka Kaitseliidu vanematekogu ja keskkogu liige. Kaitseliidus jäi Jakobsoni hooleks majandusküsimuste lahendamine (Esna, 2011). Kõiki neid ameteid suutis Jaak Jakobson kuuldavasti hiilgavalt pidada ja on üles tähendatud, et iseäranis ladusalt kulgesid Jakobsoni juhitud koos-

olekud, sest et „ta oskab päevakorra parajal ajal lõpetada, ega lase nurisejatel kaua nurru lüüa, arvustusi hangede viisi lagedale tuues“ (Martinson, 1933: 79).

Suure laskespordihuvilisena tegi Jaak Jakobson võimsaid tegusid ka selles valdkonnas. Tema käsi oli mängus malevale kvaliteetsete relvade ja laskeradade muretsemisel. Alates Eesti laskurliidu asutamisest 1931. aastal kuulus ta selle juhatusse. Laskmise maailmameistrivõitlustel 1935. aastal

EESTI SPORDIJA aJaLuGu 72 3/2024

Roomas, 1937. aastal Helsingis ja 1939. aastal Luzernis oli Jakobson Eesti võistkonna majandusjuht. (Esna, 2011)

1937. ja 1939. aastal tõid Eesti võistkonnad nendelt võistlustelt koju Argentiina karika (Jõgi, 2006).

KOMANDEERING KARU KOOPASSE

1940. aasta suvel paraku kogu see toredus lõppes. Nõukogude võim taandas Jaak Jakobsoni kõigist ametitest ja oli ainult aja küsimus, millal repressiivaparaadid jõuavad arreteerimise ja karistus(t)e määramiseni. Ettevaatliku ja targa mehena vahetas Jaak Jakobson esmalt elukohta ning asus elama ja töötama Tallinnasse, sest eks suure linna saginas ole ju palju hõlpsam märkamatuks jääda. Ja võib-olla ei olnud Jaak Jakobsonile saladuseks seegi, et muidu nii kõikvõimsal NKVD-l kulus asupaika vahetanud rahvavaenlase leidmiseks vähemalt pool aastat. (Esna, 2011)

Arvatavasti ei jäänud Jaak Jakobsonil märkamata ka küüditamise ettevalmistused ja nüüd tegi ta midagi sellist, mille peale saab vahest tulla ainult tõeline elukunstnik. Nimelt hankis ta endale tööalase komandeeringu otse karu koopasse ehk Venemaale ja ning sõitis tähtsa mehena 1941. aasta 13. juuni öösel rongiga Kirovi oblastisse (Esna, 2011). Kust iganes võis NKVD tahta Jakobsoni otsida – nii jultunud jänesehaaki ei osanud isegi nemad ilmselt oodata.

Ja nii töötaski Jaak Jakobson kogu Teise maailmasõja aja ja päris mitu aastat pärast seda ühes Venemaa metsamajandis raamatupidajana. Oli tal ju see amet kunagi Kamseni kaubanduskoolis kenasti selgeks õpitud. Kodulinna Pärnusse

naasis Jakobson paar aastat pärast Jossif Vissarionovitš Stalini surma ja pidas armastatud kuurortlinnas rahulikku vanaduspõlve kuni oma elukaare lõpuni. (Esna, 2011)

Lõpetuseks üks meeleolukas episood. On räägitud, et kuskil 1960ndatel ilmus Pärnu linna- ja rajoonilehes uhke foto, mille allkirjast olevat lugeja saanud teada, ei pildil toidab oravaid suur loodusesõber Jaak Jakobson. Paraku ei ole sellist ajalehenumbrit õnnestunud arhiivist leida, kuid kõnealune ülesvõte on tõesti kunagi tehtud ning Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi fotokogus täna täiesti olemas.

Kokkuvõtteks saamegi tõdeda, et olgu ajad ja olud millised tahes, nutikus ja loomingulisus võib meid vedada läbi kõikmõeldavast supist ning igas olukorras peremeheks jäämine ei pruugi ollagi ilmvõimatu ülesanne.

Jaak Jakobson suri 1. aprillil 1972 ja on maetud Pärnu Metsakalmistule. 2011. aastal korraldas Kaitseliidu Pärnumaa malev Jaak Jakobsoni hauaplatsi korrastamise ning teda peetakse tema elu ja käekäiku tundvas seltskonnas hää sõnaga meeles tänaseni.

KASUTATUD ALLIKAD:

• Esna, O. Unustatud ühiskonnategelane ja kaitseliitlane Jaak Jakobson. Pärnu Postimees, 13. oktoober 2011.

• Jaak Jakobsoni elukäik ja ühiskondlik ning seltskondlik töö. Uus Eesti Pärnu Uudised, 9. september 1938.

• Jõgi, A. Argentina karikas jõudis Tartusse. Postimees, 27. aprill 2006.

• Lugus, J. Jaak Jakobson Kodukaitse juhina. Uus Eesti Pärnu Uudised, 9. september, 1938.

• Martinson, E. Pärnumaa kõverpeegel: Pärnumaa tegelaste biograafiline leksikon sõnas ja pildis. Vaba Maa, Pärnu, 1933.

Jaak Jakobson 1960. aastatel Pärnus

Mereüksuste pealikud Tallinnas nõupidamisel 1934. Esireas vasakult 3. Jaen Klaar, 4. Eduard Avik, tema taga Tiido Kraus, 7. Rudolf Linnuste, 8. Artur Toom

raHVas ranna kaitseL eHk mÕnda

merekaitseLiidust 3

kuidas saadi komPetentseks

merekaitseLiitLaseks?

Artiklisarja kolmanda osa keskmes on merekaitseliidu väljaõpe, teoreetilised ja praktilised õppused ning omavahelised mõõduvõtmised. Esimese ettevõtmisena võib nimetada Kaitseliidu peastaabi korraldatud dessantõppust Saaremaal 17.–18. juunil 1933. Õppuse üldjuht oli Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Jaan Maide, osalejaid ligi 2000.

Mereüksuste väljaõppe aluseks oli erikava. Selle töötasid välja merejõudude ohvitserid ja see saadeti Kaitseliidu peastaabist malevatesse koos juhtnööridega.

Vastavalt Kaitseliidu ülema käskkirjale korraldasid kohapeal väljaõpet malevkondade pealikud.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Mandrirahva kohaleviimiseks sõitis Tallinnast Rohuküla sadamasse 28 vaguniga erirong, mis vahepealsetes jaamades veel mehi ja varustust peale võttis. Sadamas saadi kahe tunniga hakkama kogu varustuse ja kaitseliitlaste pealelaadimisega merejõudude suurtükipaadile Sulev, miiniveeskajatele Suurop ja Ristna ning veeteede valitsuse hüdrograafialaevale Lood. Dessantüksuse moodustasid kakssada meest Tallinna Sadama malevkonnast, lisaks Lääne ja Harju omad: jalaväepataljon, raskekuulipildujate kompanii, jalgratturite rühmad, siderühmad, orkester, kokku 820 meest, samuti toitlustamise korraldanud naiskodukaitsjad.

Dessantoperatsiooni merekomponenti juhtis merejõudude merelaevastiku divisjoni ülem mereväekapten Rudolf Borgmann (al 1935 Linnuste). Sulevi ja Suuropi meeskonnal tuli üsna varsti pärast Rohuküla sadamast väljasõitu avada õhutõrjetuli, sest kohale ilmunud merelennusalga luurelennukid hakkasid „laevu pommitama“. Pärast neljatunnist meresõitu hakati kaheksasadat dessantüksuste meest laevapaatidega Triigi lahe ida- ja läänepoolsel kaldal maale saatma. Kuna paatidega päris randa ei pääsetud, tuli vees sumada. Maabujate kaitseks anti Sulevilt tuld ja tehti suitsukatet.

Pealetungijad ja saarlased lõid lahingut järgmise päeva hommikul kella kümneni, siis kuulutati õppus lõppenuks ja dessant merre paisatuks. Leisi alevis peeti paraad ja kuulati kõnesid. Suure poolehoiu võitis kohapeal kokku pandud madruste orkester.1

Märkimisväärne on, et sel esimesel ühisõppusel olid laevakomandörideks tarmukad mereüksuste väljaõppe ja tegevuse korraldajad: Sulevil kaptenleitnant Eustaatius Miido, Suuropil kaptenmajor Joosep Pruun, Ristnal kaptenmajor Kusti Sääsk, Loodil reservmereväeleitnant Hermann Tõnissoo (kuni 1935 Tõnisson) – kõik pika meresõidu- ja sõjakogemusega kaptenid. Tänu neile ja mitmele teisele mereväeohvitserile oli võimalik manöövrite meretegevuse osa kiiresti planeerida ja läbi viia. Dessantõppusi oli mereväes juba varem korraldatud, õppusi oli läbi viidud ka koos merelennusalgaga.

TIHE VÄLJAÕPPEGRAAFIK

24. novembrist 1933 lähetati merejõududest Kaitseliidu peastaapi õppeplaane koostama ning üksusi organiseerima kaptenleitnant Rudolf Gildemann (alates 1935 Enno Sinivee).2

Esimesed loengud ning praktiline õppus torpeedopaadil Sulev ja miinitraaleril Olev korraldati 1933. aasta novembris poolesajale Harju malevlasele Loksal. Loenguid peeti Harju, Saaremaa, Viru ja Pärnu malevates.

6. maiks 1934 kutsuti Tallinna Kaitseliidu peastaapi mereüksuste pealikud ja spetsialistid, et arutada üksuste organiseerimise ja tegevuskavade koostamisega seotud küsimusi. Selleks ajaks olid koostatud esialgsed väljaõppekavad. Neis oli ette nähtud korraldada lisaks sõjalisele üldõppele (lahinguväljaõpe, laskeasjandus, taktika, rivi jms) ja laskeharjutustele-võistlustele regulaarselt erialakursusi navigatsiooni, miinitraali ja lõhkeasjanduse, side (signalisatsiooni), lootsinduse ja mehaanika vallas ning viia läbi praktilised õppused. Näiteks Läänemaa mereüksustele oli pealik vanemleitnant Vladimir Samon 1934. aasta juunikuuks kavva pannud 11 õppust. Neljapäeviti-reedeti oli Haapsalu meredivisjonil alates kella 19st vaja teha praktilisi navigatsioonitöid, õppida signalisatsiooni, merepraktikat, miiniala, lõhketööde teooriat, meteoroloogiat. Praktikal sõjalaevadel Kalev ja Olev käisid 7.–12. juunini lisaks Haapsalu meestele ka Vormsi, Riguldi, Sõru-Emmaste, Kärdla, Kõpu ja Virtsu-Saastna mererühmad.

Merejõudude juhataja 4. juuni käskkiri kohustas navigatsiooni korraldama osa merelaevastiku divisjoni õppustest piirkondades, kus oleks võimalik töötada koos merekaitseliiduga ning varustada laevad vajalike õppevahenditega.

Praktilised õppused Kaitseliidu mereüksustele toimusid juunis-juulis. Miinitraalerid Kalev ja Olev viisid läbi kümme miinide veeskamise ja traalimise ning laevade omavahelise signaliseerimise õppust Pärnust Loksani. Samas piirkonnas oli ka suurtükilaev Mardus. Temale jätkus tegevust vaid Kablis, Kuressaares, Kundas ja Loksal traaleritega signaliseerimise harjutamisel. Mujal huvilisi polnud. Ka kuu lõpul NarvaJõesuus ja Toilas ei leidnud Suurop ja Ristna eriti rakendust. Rohkem oli tegemist Saaremaal, kus 25. juunil õpetati Sulevil, Lainel, Ristnal ja Suuropil paadijuhte, signaliste, motoriste ja minööre ning pärast teoreetilist osa mindi veeskama kalamiine ja seejärel traaliti neid välja. Saaremaa mereüksuste pealik Artur Toom tuli 25 Vilsandi mehega laevadele hommikul kella 8ks ja traalimisega saadi lõpule pärast kella 15.

Õppustest kokkuvõtte teinud merelaevastiku divisjoni ülema kt kaptenleitnant E. Miido leidis, et merekaitseliitlaste õppekavad on ülepaisutatud ja tuleb ümber teha. Neis oli merejõudude õppekavadest üle võetud nõudmisi, mis olid merekaitseliitlastele ebavajalikud. Polnud arvestatud sellega, mida ühes paadis (olgu või mootorpaat) side või miiniveeskamise osas teha saab ja milliseid summasid kogu kavandatud varustuse soetamine nõuaks. Näiteks nappis tollal mereväelgi vahendeid, et soetada kõigile oma laevadele uued signaallippude komplektid, mis siis rääkida veel merekaitseliidu sidepostidest ja kümnetest luurepaatidest.

Õppused olid planeeritud liiga kiire tempoga, mõnel päeval lausa kahes paigas (seejuures oli vaja aega ka ülesõiduks ühest kohast teise). See tingis, et ei suudetud kõike vajalikku omandada. Mõnede sidepostide asukohad olid valitud ebaotstarbekalt, arvestamata vaatega mere poolt, ka mõni üksus oli organiseeritud paikkonda, kus seda üldse vaja polnud. Atsakas noor Kalevi komandör leitnant Verner Puurand väljendus otsesõnu: „Sarnasel kujul õppuste korraldamine pole otstarbekas, kuna selgus, et traalimist ja veeskamist on läbivõetud ka seal, kus minööre polnudki. Ainult kalameeste silmaringi laiendamiseks neid välja õpetada loen mitte otstarbekaks, sest nende kalapaatidega ei saa miinisid veesta ega traalida.“

Tõstatati ka juhtimise korralduse probleemistik. Kuna tegu oli reservi ettevalmistamisega mere- ja rannakaitseks, siis eeldasid mereväelased, et maakaitseliit juhiks merekaitseliitu vastavalt nendele vajadustele ja juhtimine käiks kaitsevägede ülemjuhataja kaudu. Ebaotstarbekas organiseerimisja väljaõppetegevus oleks võinud vähendada merekaitseliidu tõsiseltvõetavust. Olgu öeldud, et nii kaitsevägede staabis

Merekaitseliitlased paatidega konvois

RAHVUSARHIIV

kui ka Kaitseliidu peastaabis arvestati edaspidi mereväelaste seisukohtadega. Spetsiaalselt Kaitseväe staabi jaoks esitas J. Klaar kontseptsiooni „Kaitseliidu mereüksuste põhijooned“.

PAADIJUHTIDE KURSUSED OLID POPULAARSED Kõigis piirkondades olid osavõturohkemaiks paadijuhtide kursused. Esimesena alustas nendega 1933. aasta detsembris Tallinna Sadama malevkond. Kahel õhtul nädalas kuulati kogenud mereväeohvitseride loenguid ja lahendati teooriaülesandeid. 14. mail oli vaja teha eksam autoriteetse komisjoni ees: esimees Eduard Avik, liikmed Jaen Klaar ja kaugsõidukapten Edgar Paal, mereväe ja Kaitseliidu peastaabi esindajad ning kursuse lektorid kaptenmajorid Joann Masik ja Mihkel Piigert, vanemleitnandid Konstantin Meel ja Herman Tõnissoo (kuni 1935 Tõnisson).3

Laupäeva, 6. juuni pärastlõunal käidi kolme mootorpaadiga praktikasõidul. Kaitseliitlased seisid roolis, neile tutvustati Kalasadama, Lennusadama, Sõjasadama, Peetri tehase, Kiili doki ja Paljassaare sissesõite, looditi sügavusi. Merel peeti sidet semafori abil. 7. juunil andis Tallinna maleva pealik F. Pinka pidulikult diplomid kursuse edukalt lõpetanud 19 mehele.

3.–8. detsembrini (esmaspäevast laupäevani) 1934 kestnud Saaremaa paadijuhtide kursusel oli osalejaid üle poolesaja. Tööd tehti kuni 9 tundi päevas kohaliku merekooli direktori, Saaremaa juhtiva merendustegelase Julius Adolf Teäre juhtimisel.

Kahtlemata olid paadijuhtide kursused igati kasulikud, sest lõpetajad said tasuta koolituse ning õiguse juhtida rannasõidus kas väiksemaid või suuremaid mootorpaate (kuni viievõi kuni kahekümne brutoregistertonnise kogumahutavusega), mis kulus ära ka igapäevaelus.

Teiste erialade kursused malevates olid lühemaajalised, kõige enam paaripäevased.

MEREÜKSUSTE ORGANISATSIOON HAKKAB VÄLJA KUJUNEMA

1935. aastast hakkas mereüksuste organisatsioon välja kujunema. Aprillis määrati Kaitseliidu ülema käskkirjaga ära, millistele ametikohtadele võib nn eripealikke määrata, klausliga, et vaid siis, kui kohapeal on vastava ettevalmistusega kaitseliitlased ja üksuses on selle järele tegelik vajadus.

Merekaitseliitlased miinitraaleril Kalev miiniõppusel 1935. Esiplaanil kalamiinid

RAHVUSARHIIV

Kaitseliidu kodukorda lisati pealike ametikohtade vastavuse tabelisse mereüksuste omad. Maleva mereüksuse pealik loeti vastavaks maleva vaneminstruktorile jne. Kaitsevägede ülemjuhataja kinnitas kaks merejõudude juhatuse koostatud dokumenti: „Mere ja ranna sõjaaegse vaatlusteenistuse ja sadamate kaitse organisatsiooni ja ülesannete kava“ ning „Merekaitseliidu üksused ja nende normaalkoosseisud.“

Suursündmuseks oli esmakordselt kõigi malevate mereüksuste osalemine Tallinnas Kaitseliidu päevadel 21.–23. juunini. Merejõudude staabi plaanitud ja nende juhtimisel läbi viidud dessandi, torpeedotamise, miiniveeskamise ja -traalimise ning merepääste demonstratsioonid ning signaliseerimis- ja sõudevõistlused olid suurepärane merekaitsetegevuse propageerimine.

Tõsisemad muudatused väljaõppes viidi sisse 1936. aastast. Kiiresti kasvava merekaitseliidu kogu väljaõpet ei olnud merejõud seoses suurenenud teenistuskoormusega (valmistati ette allveelaevade teenistusse võtmist, mootortorpeedopaatide tellimist jne) võimelised korraldama. Koolituse põhiraskus pidi kanduma malevkondadele ja individuaalsele tööle.

1936. aastal trükiti Kaitseliidu peastaabi väljaandena „Merekaitseliitlase käsiraamat“. Sinna oli koondatud kõik see, mida loeti merekaitseliitlasile vajalikuks: navigatsioon, merepraktika, laevade ja lennukite liigitus ning identifitseerimine, tõkkemiinid, nende veeskamine ja traalimine, mereside; meteoroloogia, laeva- ja paadimootorid, lõhketööd, tervishoid, laevade kokkupõrgete vältimise reeglid ja vormikirjeldus. Kaitseliidu ülema käskkirjaga kinnitati see kasutusele võtmiseks õpikuna. Malevate mereüksuste pealike käskkirjades hakkasid ilmuma korraldused teatud õppuste ajaks läbi töötada vastavad raamatu peatükid või leheküljed. 1937. aastaks valmis spetsiaalne Kaitseliidu mereüksuste signaalkood. Mereväe 1938. aasta sügisõppustel Läänemere saarestikus kontrolliti esmakordselt meresidevõrgu toimimist.

PEALIKE KURSUSED JA ÜHISÕPPUSED Esimesed üleriigilised mereüksuste pealike ettevalmistuskursused korraldas Kaitseliidu peastaap Tallinnas 23.–25. oktoobrini 1936, osalejaid oli 200. Eesmärgiks oli pealike erialane ettevalmistus, neile juhiste andmine kohapeal õppuste korraldamiseks ning ettevalmistused 1937. aastaks kavandatud mereüksuste taktikalisteks õppusteks. Asi polnud veel kuigi roosiline, Kaitseliidu ülem oli sunnitud tunnistama, et oli ka täiesti ilma vastava ettevalmistuseta pealikke ja õppevahenditest oli suur puudus.

Edaspidi hakati kursusi korraldama pikema aja vältel ja erialade kaupa. Näiteks 18.–25. aprillini mereväe õppekompanii baasil Tallinna ja Harju malevate paadijuhtidele, motoristidele, minööridele ja signalistidele.

15.–20. märtsini 1937 Kuressaares läbi viidud maleva mereüksuste, sidepostide ja mootorpaatide signalistide ettevalmistuskursusel mereväe allohvitseride õppekava ulatuses kuulati läbi ja sooritas katse 21 pealikku ja kaitse liitlast.

1937. aasta septembriks kavandas Kaitseliidu peastaap üleriigilised taktikalised mereüksuste õppused, millest pidid piirkonniti osa võtma kõikide malevate kõik üksused. Paraku korrigeeris plaane ilmastik. Kuu alguses, 4. ja 5. septembril õnnestus Narva piirkonna õppus igati. 18.–19. septembril segas Tallinna ja Harjumaa õppust reidil ja merel torm, nii et osa ülesannetest jäi täitmata. Lääne- ja Saaremaal ei pääsetud üldse merele ja nende õppus sai teoks alles järgmise aasta mais.

19.–29. märtsini 1938 korraldati järjekordne üleriigiline pealike ja spetsialistide kursus. Eesmärgiks oli täiendada ja ühtlustada nende teoreetilist ja praktilist ettevalmistust, anda teadmisi oma alluvate kasvatamiseks ja õpetamiseks, samuti tugevdada omavahelisi kontakte. Õppetöö, majutus, toitlustus ja arstiabi oli korraldatud mereväe õppekompanii juures. Navigatsiooni alal läbis katsed 74, signaali alal 26, miini-traali alal 7, lõhketööde alal 20, mootori (mehaanika) alal 73 kaitseliitlast. Toitlustamist korraldas Naiskodukaitse Tallinna ringkond.

Merekaitseliitlasi hakati kaasama ka merejõudude üldõppustele. 15.–17. oktoobril 1938 osales Tallinna piirkonna Sadama malevkond kaheksa ujuvvahendiga. Õppus osutus malevkonnale üheks raskeimaks, sest tegutseda tuli tormisel merel ja ilma puhkuseta. Osa üksusi oli vahetpidamata tegevuses esimese päeva pealelõunast viimase päeva keskhommikuni, teistel oli sadamasoleku aega vaid mõni tund. Mootorpaadi KL 1 meeskonnal tuli kõvasti vaeva näha, et päästa lekkima hakanud paat. Sellel õppusel olid malevlastel tasuta kasutada laevaühingu G. Sergo & Ko reisi-kaubaaurik Hansi ja veeteede talituse Vikerlane.

24.–26. septembrini korraldati Peipsi laevastiku divisjoni sügismanööver, mille üldjuhiks oli merejõudude juhataja kt mereväekapten Valev Mere. Kaasatud olid Tartu ja Tartumaa malevate ning piirivalve mootorpaadid ja üks kompanii kaitseliitlasi. Vaatamata põhjalikult ettevalmistatud kavale ebaõnnestus ettevõtmine täielikult. Ei olnud arvestatud Emajõe madala veeseisuga, mistõttu ei saanud kasutada kaitseliitlastega mehitatud suurtükilaeva Vanemuine, piirivalve korrast ära mootorpaate tuli teistega asendada, kokkulepitud koondumispaika Praagale ei jõutud õigeaegselt ning pealevajunud udus hakkasid paadid madalatele kinni jooksma ja luurepaadid kaotati silmist. Dessandimeeskond pidi ruumipuudusel seisma tunde söömata ja püstijalu maalesaatmise ootuses suurtükilaeval Tartu, lõpuks otsustati nad niisama Mehikoormasse tagasi saata. Midagi nii hullu merejõudude ajaloost teist ei leiagi.

OLUKORD MUUTUB

1938. aastaks oli välja töötatud üksikasjaline mereüksuste väljaõppejuhend. Arvestades sideteenistuse erilist tähtsust, kohustati kõigi sidepostide meeskondi ja paatide signaliste kulutama kaks päeva semafori- ja morsedrillile ning meresidepostis praktiliselt teenima. Soovitati harjutada signaliseerimist ka kalastamisel üksikute paatide vahel või sidepostidega kokkulepitud ajal, tõmmates kaasa ka noorkotkaid4 Mehaanikas tuli erilist rõhku panna mootorite materjalosa tundmisele, selle hooldamisele sõidu ajal ja remontimisele. Kõigile merekaitseliitlastele olid lisandunud loengud sanitaariast ja uppujate päästmisest.

Aasta lõpus kogunesid rajoonide ja rühmade pealikud töökoosolekule kokkuvõtete tegemiseks. 1938. aasta jooksul oli korraldatud 734 mitmesugust õppust 9258 osavõtjaga, seega võttis iga merekaitseliitlane õppusest osa keskmiselt 4,9 korda. Kooskõlastati ka järgmise aasta plaane, suvel pidi õppusi läbi viima rajoonides. Sõjavägede ülemjuhataja käskkirja kohaselt oleks tulnud septembris-oktoobris korraldada merejõudude sügismanöövrid, millest pidid osa võtma merelaevastiku divisjon, merekindlused, Kaitseliidu mereüksused ja veeteede talituse laevad. Manöövri põhiraskus pidi lasuma Tallinna rajooni

veeala luure- ja julgestusteenistuse korraldamisel ja selle otstarbekuse kontrollil.

Poola allveelaeva Orzel põgenemise ajal 1939. aasta septembris rakendati töösse peaaegu kõik sidepostid, seega tuli sidemeestel läbi teha pikem planeerimata õppus. Positiivsena peab märkima, et selleks ajaks olid kõikide malevate käsutuses oma ujuvvahendid, ka Kaitseliidu ülem Johannes Roska oli tellinud esinduskiirmootorpaadi (millel Jaen Klaar 1940. aasta juunis tegelikult rööviti).

Paraku jäi enamik suuremaid õppusi seoses olukorra muutumisega ära ja seda, kui innukalt kohtadel veel väljaõppesse suhtuti, pole praegu enam võimalik oletada.

Kasutatud on Rahvusarhiivi ja tollase ajakirjanduse materjale.

VIITED:

1 Soovitan lugeda meeleolukat reportaaži „Sõjaretkelt Saaremaale“ 1931. aasta 20. ja 21. juuni ajalehest Päevaleht. https://dea.digar.ee/?a=d&d=paevalehtew19330620

2 Tema tegevuse ja esimese Tallinna õppuse kohta ilmus ajalehes Tallinna Post 5. oktoobril 1934 tore artikkel „Merekaitseliitlased „jänkiks“ õppimas“. https://dea.digar. ee/?a=d&d=tallinnapost19341005

3 Kõik eksamikomisjonide liikmed määras kuni 1940. aastani merejõudude juhataja.

4 Noorte Kotkaste organisatsioonides oli liikmeid tavaliselt kuni 18 aasta vanuseni, aga ka vanemaid. Ka nende mererühmade väljaõppes kasutati „Merekaitseliitlase käsiraamatut“ ja nad valmistusid ajateenistuseks.

Sisevete malevkonna laskeharjutusel Peipsil 1936

seitse ÜHe

HooBiGa. teine Vaatus

Poznan on Suur-Poola (Wielkopolska) piirkonna, Poola riigi südame ja vanima osa keskus.

Seetõttu asub seal eraldi Suur-Poola sõjamuuseum.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Suur­Poola armee üksus lahingupositsioonil ANDRES REKKER

Majalooga seotud eksponaadid jaotati ära Saksamaa ja Austria muuseumide vahel Berliinis, Leipzigis, Nürnbergis ja Viinis. Need esemed, mis olid seotud Poola sõjaväega, hävitati. Muuseum on oma kollektsiooni uuesti üles ehitanud alates 1957. aastast.

Püsiekspositsioon on pühendatud Poola armee ajaloole ja sisaldab külmrelvi, tulirelvi, turviseid, vormirõivaid, lippe, teenetemärke jm varustust 10.–21. sajandini. Kahekorruselise muuseumi esimesel korrusel on suhteliselt palju rasketehnika mudeleid. Üheks väärtuslikumaks esemeks peetakse XVI sajandist pärit Milano rapiiri. Kuid kollektsiooni uhkuseks on Poznańi linnavahtkonna ratsaväekapteni turvis 1580. aastast, mida kaunistab Poznańi linna vapp. Palju on pühendatud Napoleoni ajastule, sest pärast Poola riigi jagamist naabrite vahel teenisid poolakad Napoleoni I armees ja võtsid osa mitmetest sõjakäikudest. Neid on kujutatud lahingumaalidel, sealhulgas fragmendil tuntud poola kunstniku Wojciech Kossaki panoraamist „Püramiidide lahing“ aastast 1901.

Vanimad vormielemendid pärinevad 18. sajandist, aga ka hilisema Varssavi hertsogiriigi aegadest. Suuremahuline vormide ekspositsioon, mille hulgas on poolakate vorme erinevate riikide teenistuses, toob meid tänapäeva. Muuseumis on väga hästi esitatud Poola relvajõudude sümbolid läbi aegade: lipud, teenetemärgid, kokardid, auastmetunnused. Samuti tutvustatakse 15. Poznani ulaanirügemendi eksponaatide kaudu Poola relvajõudude selgroo, ratsaväe ajalugu ning ka selle kuulsusrikka väeosa teekonda Varssavi hertsogiriigist tänapäeva.

uuseum asub raekoja kõrval Vanaturu väljakul modernistlikus hoones, mis rajati sõjas kahjustatud hoonekompleksi asemele. See moodne arendus on sõjajärgse Poznańi üks vastuolulisemaid arhitektuurilisi teostusi, mis sobib vanalinna nagu sadul sea selga ning pälvib pidevalt kriitikat, aga ka XX sajandi arhitektuuri ekspertide ja austajate heakskiitu.

VANUSELT TEINE POOLA SÕJAMUUSEUM

Suur-Poola sõjamuuseum on vanuselt teine omasugune, see asutati 9. mail

1919 ja selle avas ametlikult Poola riigipea Józef Piłsudski oma esimesel visiidil Poznańi 27. oktoobril 1919. Kõige huvitavam on seejuures, et muuseumivara tuumiku moodustanud kogud võeti üle 1916. aastal loodud Hindenburgi muuseumilt, mis pidi jäädvustama Saksa armee kordaminekuid I maailmasõjas. Saatuse keerdkäikude tulemusena tutvustab muuseum nüüd aga Poola relvajõudude kuulsusrikast ajalugu. Sõjaohu tõttu väärtuslikumad eksponaadid 1. septembril 1939 evakueeriti.

Teise maailmasõja ajal likvideerisid Saksa võimud muuseumi ning sõja-

POOLAKATE ÜLESTÕUSUD

Kohe eelmise muuseumi nurga taga on Suur-Poola 1918.-1919. aasta ülestõusu muuseum, mis asub sümboolses hoones – Preisi politsei vahimajas. Muuseumi eesmärgiks on anda ülevaade Suur-Poola piirkonna vabanemisest Saksa võimu alt.

Näitus algab keldris sissejuhatusega ja ülestõusu eelmänguga. Keldriruumides on ülevaade kohalike poolakate järjepidevast võitlusest Poola riigi ja „rahvusliku iseloomu säilitamise“ eest. See algab kaotusega lõppenud 1794. aasta ülestõusuga Wielkopolskas, mida

kaunistab graafika sarjast „Kościuszko Poola armee aastal 1794“, ja jätkub 1806. aasta Suur-Poola ülestõusuga, mida tutvustab graafika sarjast „Poola armee pärast 1800“.

Poolakate armastus prantslaste vastu on seotud Poola riigi osalise taastamisega Varssavi hertsogiriigina 1807. aastal. Paraku ei kestnud hertsogiriik kaua, pärast Napoleon I kaotust jagati Poola 1815. aastal lõplikult. Kuid just see lühike vabadusaeg kujundas SuurPoola suurkujude põlvkonna, kes kõik osalesid 1830. aasta Vene-vastases ülestõusus. Muuseumis on ülevaade nende tegevusest. Tuntumad neist olid arst ja reformaator Karol Marcinkowski, kes asutas 1841. aastal teadusliku abi ühingu (Towarzystwo Pomocy Naukowej), mis määras stipendiume vaestele Poola üliõpilastele, andes sellega märkimisväärse panuse Poola keskklassi loomisesse Poznańis. Samuti püüdis ta edendada majandusarengut nn Poznańi basaariga, mis oli ärikeskus ja hotell, kuhu kogunes Poznańi poola eliit. Suurmõisaomanike perekonnast pärit Mielżyński oli Preisimaal poliitiliselt aktiivne ja pühendunud Preisimaa poola vähemuse huvidele, poola keele ja kultuuri säilitamisele.

kerkisid Saksamaal revolutsioonilainel tööliste ja sõdurite nõukogud ning rahvanõukogud, mida poolakad kasutasid Poola tsiviil- ja sõjaliste struktuuride loomiseks. Juba 3.–5. detsembril legaliseeris Poznańis kogunenud piirkonnaseim rajatavad Poola riigistruktuurid, sealhulgas regulaararmee.

Saksa võimud ei tahtnud aga sellega leppida ja nii puhkes 27. detsembril relvastatud ülestõus. See aeg on muuseumis rikkalikult kujundatud kuulutuste, plakatite, ajakirjandusest võetud pealkirjade ja fotodega. Välja on pandud Wielkopolska armee sõduri fotod, dokumendid ja relvad, vormiriietus ja varustus. Samuti on näitusepinda laiendamas heli- ja filmimaterjalid. Väljapanek lõppeb ettekujutusega igapäevaelust: esmalt poolakas kui formaalselt kahe riigi kodanik – Saksa Keisririigi alam ja unistustes vabadust ihkava Poola riigi kodanik –, seejärel poolakas, kes muutus Saksa kodanikust Poola Vabariigi kodanikuks.

ise on uus, vana hoone sai 1944. aastal tõsiselt kannatada. Muuseum on vägagi interaktiivne ning õnneks on selgitused nii inglise, saksa, vene kui ka poola keeles. Samuti saavad külastajad harjutada koodimurdmist mitmete šifreeritud tekstide peal. Võimalik on osaleda ka krüptograafia kiirkursusel – sarnaselt 1929. aasta kursusega, millel osalesid Poola krüptoloogid Poznańi ülikooli korraldatud salakursuse raames.

POOLA KOODIMURDJAD

Mässuliste lugu täiendavad selle perioodi relvad, isamaalised ehted ja muud mälestusesemed, nagu olulist rolli mänginud käsikirjad, plakatid, proklamatsioonid, isamaalised raamatud ja ajalehed. Tegemist oli kõige pikema rahumeelse sõjaga, mis säilitas Poola identiteeti Preisi võimu all. Viimane keldriruum on pühendatud I maailmasõjale, kui Poseni poolakad teenisid Saksa Keisririigi armees. See muuseumi osa on rajatud rindekaeviku koopiana. Pickelhaube’d, relvad, Saksa mundrid, sõdurite kirjavahetus peredega. Mälestusesemete hulgas on foto poolakas Stanisław Taczakist, keda autasustati vapruse eest Raudristiga.

Muuseumi põhiekspositsioon algab 11. novembriga 1918, kui Saksamaa kirjutas alla Versaille’i rahulepingule. Ka see päev ei toonud kohalikele poolakatele vabadust, kuid nad vastasid omal moel. Mõned päevad hiljem, 14. novembril teatas põrandaaluste struktuuride hulgast valitud ajutine valitsus, ülem-rahvanõukogu komissariaat, Poola piirkonnaseimi kokkukutsumisest, kus olid esindatud kõik Saksamaa piiridesse jäänud poolakad. Samal ajal

Suundudes vanalinnast kesklinna, kus valitseb uhke juugendhoonestus ning hävinud hoonete asemele rajatud külmavärinaid tekitav sotsialistlik realism, jõuab sõjaajaloohuviline järgmise muuseumini, mis on pühendatud krüptograafiale.

Muuseumi ees on monoliitne kolmnurkprisma kujuga monument, mille seinad on kaetud numbri- ja tähejadadega. Monumendi autorid on peitnud nende vahele Poznańi krüptoloogide nimed. Poznańi peetakse tänu sealsele tugevale ülikoolile Poola sõjaväeluure krüptograafiateenistuse sünnilinnaks. Muuseum on pühendatud Enigma šifreerimismasinale ja kolmele Poola krüptoloogile, Marian Rejewskile, Henryk Zygalskile ja Jerzy Rozyckile, kes mängisid selle varajases krüptoanalüüsis võtmerolli.

Näitus koosneb kolmest põhiosast. Esimene tutvustab krüptograafia ajalugu läbi sajandite. Antiik-Roomas oli šifreerimine lihtne – kirjutades kasutati läbivalt õigest tähest x tähte kaugemal olevat tähte. Vaatamiseks on väljas ka keskaegsed kahele pulgale kantud šifreerimisvahendid, mis kokku pannes viivad õiged tähed paika. Ekspositsioonis on lääne krüptograafia rajaja Leon Battista Alberti šifreerimisketas. 1467. aastal loodud Alberti kood oli üks esimesi polüalfabeetilisi šifreid segatähestiku ja muutuvate perioodidega. Seade nimega Formula koosneb kahest kontsentrilisest kettast. Need on ühendatud tihvtiga, mis võimaldab ühte teise suhtes pöörata. Kaadervärgil on olemas koodiraamat superkodeerimiseks, mis sisaldab 336 määratud arvväärtustega fraasi. Loomulikult leiab muuseumist ka Enigma kodeerimismasina.

Poola matemaatikute panusest liitlaste võitu II maailmasõjas on siiani vähe teada või on see isegi unustatud. Kuid muuseum võtab kokku kogu krüptograafia ajaloo alates antiikajast, jutustab sõnumite kodeerimisest sajandite jooksul ning arvutite ja arvutiteaduse arengust sõnumite dešifreerimisel.

Muuseum asub samas kohas, kus töötas sõdade vahel Poola sõjaväe krüptograafiaosakond, kuid hoone

Näituse teises osas tutvustatakse Poznańi ülikooli lõpetajate Marian Rejewski, Henryk Zygalski ja Jerzy Różycki Enigma koodi murdmise lugu. See räägib poolakate saavutustest, nende avastustest ja Enigma koodi murdmiseks leiutatud masinatest, sealhulgas tsüklomeetrist, Rejewski krüptograafilisest pommist ja Zygalski perforeeritud lehtedest, millest said krüptograafide põhivahendid. Samuti tutvustatakse prantslaste, inglaste ja ameeriklaste edasist tööd Saksa koodide lahti muukimisel.

Näituse kolmas osa keskendub arvutirevolutsioonile, mis sai alguse pärast II maailmasõda tänu krüptoloogide raskele tööle. Selles osas on vaatamiseks väljas idabloki krüptimisseadmed külma sõja ajast, mis põhinesid juba arvutitehnoloogial.

LADEMETES RASKET RAUDA

Linna servas asub aga Poola soomusvägede muuseum. See asutati 1963.

aastal soomusvägede väljaõppekeskuse juurde ja on tänapäeval saanud Poola maavägede muuseumi filiaaliks.

Eksponaadid on suuremalt osalt jaotatud nelja angaari ja neil on isegi ingliskeelsed selgitused. Algselt kuulusid muuseumi kogusse Nõukogude Liidus ja idabloki maades toodetud soomukid ja tankid. Pärast 1989. aastat hakkas muuseum hankima ka teistes riikides toodetud sõjamasinaid.

Muuseumis tervitab külastajaid soomusrong Poznańczyk (posnanlane), mis ehitati 1918. aasta detsembris Varssavis. Algselt oli see improviseeritud soomusrong, mis koosnes betooni ja liivakottidega tugevdatud kaubavagunitest ning oli relvastatud arvukate kuulipildujatega. Tegemist on osalise koopiaga, sest vaid üks vagun on säilinud originaalsest veteranist, mis võttis osa Suur-Poola ülestõusu lahingutest, Poola-Nõukogude sõjast ja ka 1939. aastal II maailmasõja Warta jõe lahingutest. See on ka kõik, mis on alles 26 Poola soomusrongist.

peetud brittide omast paremakski. Algselt olid tankid kahe torniga, kuid moderniseerimise käigus said ühetorniliseks. Muuseumis saab näha ka Poolas 1930ndatel toodetud kergesuurtükiväe traktorit C2P, mis oli disainitud 40 mm Boforsi õhutõrjekahurite põhiveokiks.

Ekspositsioonis on ka Poola lahingutanki prototüüp PT-91 Wilk (Hunt) 1980. aastatest. See oli poolakate ebaõnnestunud arendus Nõukogude tankist T-72, kuid kogemus tuli kasuks ning selle põhjal suutsid nad luua lahinguvõimeline tanki PT-91 Twardy (Tugev). Samuti on muuseumis 1960. aastatest pärit Poola ja Tšehhoslovakkia ühistoodanguna valminud soomustransportöörid ratastel OT-64 SKOT ja roomikutel OT-62 TOPAS.

POOLA

Poola soomusväed sündisid Prantsusmaal 15. märtsil 1919, kui Prantsusmaal formeeriti kindral Halleri armee 1. tankirügement. See koosnes viiest kompaniist, arvestusega üks kompanii iga jalaväediviisi toetuseks. Algselt moodustasid prantslased 76% ohvitseridest ja 52% allohvitseridest. Kodumaale jõudis üksus juunis ning 29. augustil saadi Bobruiski vallutamise ajal lahinguristsed, avades ühtlasi uut tüüpi relva ajaloo Poola relvajõududes. Muuseumi ekspositsioonis on ka samas rügemendis kasutusel olnud Prantsuse tank Renault FT. Tegelikult hankis eksponaadi ISAFi koosseisus Afganistanis teeninud Poola kontingent 2012. aastal kohalikelt vahetuskaubana, tank toodi kodumaale ja renoveeriti.

Poolas toodetud või kasutusel olnud soomukitest kahe maailmasõja vahel ei ole väga palju alles. Loomulikult on ekspositsioonis 1930ndatel toodetud tankett TKS, mis oli kasutusel ka Eesti kaitseväe auto-tankirügemendis. Neid tankette toodeti üle poole tuhande, kuid 7,92 mm kuulipildujaga ei olnud neist Saksa tankidele vastast.

Muuseumis on ka Poolas toodetud kergetank 7TP, mis baseerus Suurbritannias välja arendatud Vickersi tankil. Selle sõjamasina lahinguomadusi on

Kuna poolakad sõdisid nii Nõukogude Liidu kui ka lääneliitlaste koosseisus, on nende kasutada olnud paljud II maailmasõja aegsed soomukid ja tankid. Nii saab vaadata lahingutanki M47 Patton, brittide tanki Cromwell ja luuremaasturit Daimler Dingo. 2020. aastal Euroopa Liidu operatsioonil Itaalias teeninud Poola sõjaväelased leidsid romulast Kanada soomusauto Fox, mida kasutasid Poznańi 15. rügemendi ulaanid, kui nad koos liitlastega Itaalias tegutsesid. Nüüd on ka see masin ekspositsioonis.

Muuseumis on väljas ka tankistide nahkne vormiriietus, mis oli soomusvägede algusaastatel hädavajalik, et kaitsta end õlilekete eest.

Poolakad tegid 1960.–1970. aastatel noorteseriaali „Neli tankisti ja koer“, mis oli ka Eestis populaarne. Tegelikult oleks sarja pealkiri pidanud olema „Viis tankisti ja koer“, sest Poolas ei olnud säilinud ühtegi vanemat, neljaliikmelise T-34 modifikatsiooni. Seetõttu kasutati seriaalis tanki T-34/85 Rudy, mis oli saanud Poznańi lahingus kannatada. Selle keresse ja torni on lõigatud kaamerate jaoks augud. Veel on ekspositsioonis rasketankid, Jossif Stalini nimest tuletatud IS-2 ja IS-3, kergetank T-70, liikursuurtükid ISU122, ISU-152 ja SU-76M. 27. tankipolgu koosseisus teeninud SU-76Mi kerel on nähtav kiri „Zemsta za Katyń“ (Kättemaks Katõńi eest). Polgu isikkoosseis koosnes väidetavalt poolakatest, kelle esivanemad olid 1863. aastal toimunud Vene-vastase mässu eest Siberisse saadetute järeltulijad. Neid hüüti Katõńi

kättemaksjateks, et propageerida 1941. aastal venelaste toime pandud Katõńi veresauna Nõukogude versiooni, kus süüdi olid sakslased.

Esindatud on ka haruldased Saksa soomukid. Enamik neist on restaureeritud ning osalenud lahingutes Poolas. Nii on olemas üks säilinud kolmest, kuid ainuke töötav ründesuurtükk Sturmgeschütz IV, kahuriveok Sd.Kfz. 6, keskmine tank Panzer III ja tankihävitaja Jagdpanzer 38 Hetzer.

Lisaks tankidele ja soomukitele on vaatamiseks Nõukogude lühimaa suurtükiväe raketisüsteem 9K52 LunaM (NATO kood Frog-7), mis tulistab juhitamatuid rakette. See süsteem on senini kasutusel ka Ukraina relvajõududes. Samuti on ekspositsioonis 1975. aastal välja töötatud Nõukogude Liidu iseliikuv 203 mm kahur 2S7 Pion (Pojeng), mida praegu kasutavad nii Ukraina kui ka Venemaa üksused viimase algatatud sõjas. Muuseumist leiab veelgi eelnimetatud sõjas kasutatavat relvastust.

Muuseumi lõpetavad Poola Rahvavabariigi vippide soomusautod, sest tegemist on ikkagi soomusvägede muuseumiga. Poola Kommunistliku Partei juhi ametiautot, ZIL-111D kabriolettversiooni toodeti vaid 8 eksemplari. Väiksematele ninadele olid aga ette nähtud lääne soomustatud autod, nagu Volvod ja Peugeot’d.

Aga kui on tunne, et militaarajaloost jäi ikka veel väheks, leiab Poznani pealt huvitavaid kindlustusi ja väiksemaid fortifikatsioone ning kasvõi esimesele Poola kuningalosskindlusele pühendatud muuseumi.

Poznan

Hetk etendusest „Orzel. Laidoneri ööd“

etendus „orZeL. Laidoneri ÖÖd“ mitte PeLGaLt aJaLuGu

Sel kevadtalvel etendub Viimsi Artiumis kaitseliitlase Jaanus Nuutre lavastatud näidend „Orzel. Laidoneri ööd“, mis lisaks suurepärasele näitlejatööle torkab silma kahjuks vägagi aktuaalse temaatikaga.

Tekst: KARL ­ ERIK TALVET , vabatahtlik autor

Etendus kujutab nelja saatuslikku ööd Teise maailmasõja algul (14.–18. septembrini 1939), kui Eestilt palus varjupaika Poola allveelaev Orzel, mille eestlased interneerisid, kuid ei andnud välja ei Saksamaale ega NSV Liidule, enne kui sel põgeneda lasti. Kaitse Kodu! vestles näidendi lavastaja, kaitseliitlase Jaanus Nuutrega.

Alustame klassikaliste küsimustega. Räägi meile endast ja oma taustast ehk milline on olnud Sinu senine teekond lavastajatoolini ning samal ajal Kaitseliidus.

„Ma lõpetasin lavakunstikooli 28. lennu aastal 2018 näitlejana. Astusin ka sisse näitlejana, aga juba esimese kursuse poole pealt hakkasin käima ka lavastajatundides, nii et tegelikult õppisin paralleelselt nii lavastamist kui näitlemist. Kuna lõpetada saab ühel erialal, siis lõpetasingi näitlejana. Juba enne kooli lõppu tõin ka ühe lavastuse välja ja sealt edasi kuidagi vargsi-vargsi on lavastamine tõusnud näitlemisest ettepoole. Eriti sealtpeale, kui ma

2020. aastal lõin oma teatri, Teater Nuutrumi. Lisaks teatri juhtimisele võtan ka lavastamise vahel enda kanda. Kuid kutsume koostööd tegema ka teisi lavastajaid, kes ei ole teatris palgal.

Kaitseliitu astusin 2012. aastal, nii et saab juba 12 aastat täis. Kui ma alguses elasin Tallinnas ja olin Harju maleva Rävala malevkonna liige, siis umbes üle-eelmisest aastast olen Viru maleva aktiivne liige.“

Kuna Nuutrum on suhteliselt uus teater ning vahepeal on juhtunud palju ebameeldivaid asju, nagu pandeemia ja Venemaa sissetung Ukrainasse, võib selle teatri tekkimine olla paljudele inimestele jäänud märkamatuks. Saad sa mõne sõnaga kirjeldada Nuutrumi eripära? „Nuutrum tegeleb põhiliselt uue eesti dramaturgia lavale toomisega, enamik meie materjalist on täiesti uus dramaturgia. Valmis materjali kasutame pigem vähe, vaid otsime teema või idee või mingi alge ja võtame ühendust autoriga ehk mõne näitekirjanikuga, kel palume kirjutada täiesti uus

materjal just meie teatri tarbeks. Seni on Nuutrumis välja tulnud üksteist lavastust („Orzel“ on üheteistkümnes), millest seitse-kaheksa on olnud algupärandid, nii et me anname väga palju tööd oma näitekirjanikele. Meie teine ampluaa on ajaloolised materjalid, põhiliselt isikud ja sündmused, ning oleme palju tegelenud ajaloo talletamisega. Kuna ma ise elan LääneVirumaal mere ääres väikeses kohas nimega Vainupea, siis on meri minule äärmiselt hingelähedane teema. Ka merekultuuri teadvustamises näeb meie teater missiooni, kord aastas toome publiku ette mereteemalise lavastuse.“

Mis pani lavale tooma seda konkreetset sündmust ehk Orzeli juhtumit? Saan aru, et muu hulgas tähistatakse sellega kindral Laidoneri 140. sünniaastapäeva. „Just, põhiline ajend oli kindrali juubel, millest lähtuvalt me teatriga arvasime, et võiksime võtta selle Eesti suurkuju ja tuua ta uuesti keskpunkti. Mitte tutvustamiseks, aga selleks, et temast juba suurte tähtedega rääkida ja kõneleda. Ja loomulikult ka sellepärast, et ma olen aktiivne kaitseliitlane ja teema on mulle hingelähedane. Kaitseliitlase-lavastajana saan neid kahte asja ühildada. Autor Loone Ots on suurepärane ajalootundja ja näitekirjanik ning tuli selle ideega kohe kaasa. Orzeli temaatika oli tegelikult Loone välja pakutud, minu algne idee, kuidas ja mis viisil Laidonerist võiks rääkida, oli natuke teine. Kui aga tema pakkus välja, et selline märkimisväärne sündmus on ajaloos toimunud ja pole saanud laiemat kõlapinda, nii et enamik inimesi ei teagi, mida Orzel tähendab, siis mõtlesin, et selle teema kaudu avaneb suurepärane võimalus tuua publiku ette ka Laidoner ja tema abikaasa Maria.

Näidendi sündmustik leiab aset neljal järjestikusel ööl 14. kuni 18. septembrini, kui Poola tuttuus, veebruaris valminud allveelaev Orzel palus Eesti sadamast varjupaika. Eesti oli selleks ajaks deklareerinud oma neutraalsust ja ei tahtnud ega tohtinud neutraalse riigina sõjalaeva sisse võtta, aga meie lavastuses on võib-olla fiktsioonina jutustatud, miks Orzel siia ikkagi sisse sai ja kuidas siit neli ööd hiljem põgenes.

Me näeme sündmustikku kindral

Laidoneri ja tema abikaasa silme läbi ja nii, nagu kindral sündmusega tegeles. Aga see on vaid üks osa teemast, sest nendel öödel käis aktiivne sõjategevus Saksamaa ja Poola vahel, samal ajal kogunesid ka Vene väed juba Poola idapiiri taha ning ründasid ja sisenesid Poola omalt poolt. Maria Laidoner oli poolatar, kõrgest soost aristokraat ja üles kasvanud mõisas. Orzeli loo taustaks on tolle aja üldine suur sõjaseisukord, maailmasõja algus, juba oli alla neelatud Tšehhoslovakkia. Lavastus ei räägi ainult Orzelist, mis on küll jutustuse teljeks, vaid Laidoneri ja Maria omavahelistest suhetest, maailma sündmustest tollel ajal ja kuidas nende suhe selles ellu jäi.“

kurb kui see ka ei ole ja ma loodan, et nii ei lähe, aga kui vaadata, mis sai 1939. aasta septembris edasi ja mis hakkas saama 1940.–1941. aastal jne, siis võime natukene ennustada tulevikku. Ja see, mis võib hakata järgmiste aastate jooksul siin maailmas, Euroopas ja meie servas juhtuma, ei ole nende ennustuste pealt üldse ilus.“

See viib küsimuseni, mismoodi saab etenduse vaataja tõmmata paralleele meie tänapäevase olukorraga? „Jah, ongi äärmiselt kurb, et paralleele saab tõmmata tohutult. Kui me seda lavastust analüüsisime, sellest näitlejate ja autoriga proovisaalis rääkisime ja arutasime, siis jõudsime järeldusele, et vaata ainult minevikku ja sa tead, mis hakkab toimuma tulevikus. See on nii kurb, kui täpselt on näiteks need sammud, mida praegu näeme Ukraina ja Venemaa vahel, ajaloos juba ära olnud ja korduvad praegu uuesti. Nii

Kas etendus võiks kõnetada ka poolakaid?

„Absoluutselt, jah, ja väga tore, et esietendusel oli kohal ka Poola suursaatkonna kultuuriatašee. Ma väga loodan, et nii kohalikud poolakad kui ka kõik kaitseliitlased ja kaitseväelased jõuavad nende etenduste ajal saali, et mõelda kaasa, näha, mis toimus maailmas toona, ja panna seda praeguse aja konteksti. Me arutasime etenduse valmimise ajal väga palju, et tookord juhtus nii, ja vaatame, mis praegu on juhtunud Venemaa ja Ukraina vahel – täpselt sama. Järgmisena juhtus ajaloos see, vaatame tänapäevast pilti – jälle üks ühele!“

Saan aru, et etendusele on oodatud kaitseliitlased, kelle kehtib muu hulgas sooduspilet, aga kas etendus võiks huvi pakkuda ka nooremale publikule, kes tänapäevast ajastut arvesse võttes ei pruugi olla nii aktiivne teatris käija ja võib oma infot ja meelelahutust rohkem saada näiteks telekast, arvutist või mobiilist?

„Jah, meil olid eilsel esietendusel ka ajalooõpetajad, kes hiljem tulid juurde, surusid kätt ja ütlesid, et nemad viivad selle teatri igatahes oma kooli ja toovad oma gümnaasiumiklassid etendust vaatama, sest see oli nende jaoks väärt lavastus, mida hiljem ajalootunnis käsitleda, millest esseid kirjutada või mille üle arutleda. Kindlasti tahaks noorem publik, pigem gümnasistid, en-

Etenduse „Orzel. Laidoneri ööd“ lavastaja Jaanus Nuutre

nast selle ajaga kurssi viia. Nad saaksid sealt tohutu ajalooteadmiste pagasi.“

Kuidas käis kahe peaosatäitja valik?

Kas nendel oli oma rolliks valmistudes ligipääs näiteks Johan ja Maria Laidoneri kirjavahetusele või muule arhiivile?

„Näitlejad Liina Tennosaare ja Peeter Tammearu valisin mina ja olen väga õnnelik, et mõlemad nõustusid. Kindrali rolli tahtsin väga just Peetrit, sest ta on varem mänginud ka Konstantin Pätsi. Talle on suurte ajalooliste isikute kehastamine tuttav, lisaks on ta minu silmis üks Eesti parimaid näitlejaid ja lavastuse Laidoneriks ka täpselt õiges vanuses.

Me andsime neile lugeda loomulikult tohutu hulga raamatuid, mis on kirjutatud nii kindral Laidonerist, Mariast kui ka tolle aja sündmustest, samuti nende kirjavahetused vanglast,

grupina. Praegu on näiteks naiskodukaitsjad juba teatriga ühendust võtnud ja soovinud endale poolt saali. Meil on saalis ainult sada kohta, mis tähendab, et kohad täituvad kiiresti. Kui on soov tulla suurema grupiga, näiteks oma rühmaga või staabiga, siis tasub võtta ühendust aadressil nuutrum@ nuutrum.ee ja suurema broneeringu korral saame loomulikult pakkuda ka paremat hinda.

Millised on teatri tulevased plaanid? Kas taas midagi seoses ajaloo- või militaarteemaga?

NKVD toimikud ja dokumendid, mille abil koostas mälestused endine KGB ohvitser Vladimir Pool. Ajalooarhiivide annaalides sai väga palju surfatud ja ennast kurssi viidud.

Proovid toimusid meil sellises huvitavas kohas nagu Kanutiaia Noortemaja. 1939. aastal tegutses samas majas Konstantin Pätsi loodud salaklubi Centum, kus käisid koos kõik Eesti suured ärimehed, poliitikud ja sõjamehed, aga ka väga tähtsad inimesed välismaalt, nagu Rootsi kuningas või Saksa vastuluure ülem. Seal majas tehti suuri otsuseid ja suuri tegusid, nii et see oli väga märgiline maja, kus proove teha.“

Nii et igal juhul on tegemist etendusega, mida tasub minna vaatama.

„Kindlasti, ja mis puudutab soodustust kaitseliitlastele, siis saame seda pakkuda, kui tellitakse ja tullakse

„Nuutrumil esietendus novembris, enne „Orzelit“, lavastus eesti kultusmuusikust Raimond Valgrest, mida mängime nüüd juba üle Eesti. Ka „Orzeliga“ on plaanis minna sügisel väikesele tuurile, käies läbi suuremad Eesti linnad, nagu Tartu, Võru, Paide, Kuressaare jne, et see ei jääks ainult Tallinna-keskseks.

Võib juhtuda, et järgmine ajalooteemaline lavastus tuleb järgmisel aastal välja umbes samal ajal või siis märtsis. Praegu käivad kirjanikuga läbirääkimised, et tuua vaatajate ette taas üks Eesti poliitikas ja kultuurielus tähtsat rolli mänginud inimene, aga ma jätaksin selle nime praegu välja ütlemata, sest plaanid on alles arutamisel.

Aga jah, Nuutrum kindlasti jätkab ajalooteemaliste lavastustega, mis ei tähenda, et me ei lavastaks välismaist väärtnäitekirjandust. Sügisel on meil tulemas kaks uut lavastust, millest üks on välismaine näitekirjandus, neist ühe lavastab Jaanus Rohumaa ja teise Veiko Tubin.“

Tasub silma peal hoida. „Igal juhul.“

eriti raHutu raHuVaLVe

Kangelasfilmi materjali tuleb hoolega valida. Tähtis on, et ei satuks näppu mõni selline sõda, kus ootamatult võib ajaloolaste kaasabil välja ilmuda mõni piinlik intsident.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Seega, lühem sõda on parem. Sest pisikesse ajaühikusse ei jõua lõpmatuseni tobedusi suruda. Nädalane on hea, ühepäevane veel parem. Langenutega on sama lugu. Üks on piisav arv. Lisame siia veel kellegi päästmise ja valmis ta ongi! Umbes nii võib kokku võtta filmi „Malbatt: Misi Bakara“, mida on nimetatud ka Malaisia päris oma „Black Hawk Downiks“.

Somaalia, Mogadishu, aasta 1993. Käib kohalik rahvussport nimega kodusõda. Asjasse on sekkunud ameeriklased ja ÜRO rahuvalvajad. Möllu käigus

suudavad somaallased alla lasta kolm ameeriklaste kopterit, millest kaks potsatavad keset Mogadishut, kuskile Bakkara turu kanti. Algab päästeoperatsioon, mis ei kesta küll sama kaua kui spetsoperatsioon, aga päris nipsust ka läbi ei saa. Ameeriklasi tõttavad päästma ÜRO rahuvalvemissioonil olevad Malaisia sõdurid. Kohalikud on jällegi arvamisel, et kedagi ei ole tarvis niiväga päästa ja olukord on just täpselt õige. Algab arvamuste vahetamine kõige abil, millest tulistada saab.

See film sobib kõigile neile, kes hindavad üle kõige möllu, aktsiooni ja tu-

listamist. Vahepeal tuleb küll mingeid dialooge ka, aga need võib südamerahus tähelepanuta jätta, sest kõigest paar minutit kannatust ja tempo keritakse uuesti üles. Möödunud aastal ekraanidele jõudnud film on korralik küte ja annab intensiivsusega silmad ette nii mõnelegi hoopis tuntumale filmile. Põhimõtteliselt käib enamiku ajast lakkamatu sõjapidamine. Filmi aluseks on Mogadishus 1993. aastal ühe ööpäeva jagu kestnud lahing ja, nagu ajaloost lugeda võib, produtseeriti lühikese aja jooksul muljetavaldav kogus surnukehi. Korralik üks päev sõda. Või siis eriti rahutu rahuvalvemissioon.

Dialooge siin filmis siiski täitsa on ja mitte niisama ruumitäiteks. Mõned täitsa asjalised isegi, ei ole ainult ohjeldamatu tulistamine. Sest Malaisia rahuvalvajad satuvad Somaalias usuliste vastuolude otsa ning see tuleb vaataja huvides lahti rääkida. Malaislaste ja somaallastega on see häda, et usk on justkui sama, islam, aga järeldused täiesti eri maailmadest. Ei väida ju islam tapatalgute vältimatut vajadust, see on rohkem mõne huvitavaks keeranud mõtlemisega mulla rida, arvavad malaislased. Somaalias pooldatakse aga oluliselt radikaalsemat versiooni. Selline pinnas on vastuoludeks vägagi sobiv. Tulemuseks on selgitamine, kelle islam on parem, ägedam ja õigem. Kelle mulla laulab paremini, kelle minaretid on ägedamad ja kes on lihtsalt loll. Ja nii edasi. Ses osas ei ole filmis tegemist kaheksakümnendate action'i taaskasutamisega, kus mäletatavasti oli tekstiosa tegelastele pigem ränkraske koorem, mida püüdlikult krampliku näoilmega edastada. Ning kui jutupaus läbi sai, tundsid kergendust nii vaatajad kui ka näitlejad. Siin on dialoogidel oma koht ja funktsioon vägagi olemas. Stsenaristile kiitus selle eest.

„MALBATT: MISI BAKARA“

Osades: Bront Palarae, Shaheizy Sam, Hairul Azeen

Lavastanud: Adrian Teh 2 tundi ja 11 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 8. Ajaloohuvilisele põnev sündmus, mida kajastada.

Teostus: 7. Puhtalt kehvade arvutijoonistuste eest.

Näitlejatööd kokku: 9. Korralik töö, ei muud. Lavastajale: 8. Stsenaariumi osas paar küsitavust, aga ei midagi hullu.

olulisemas olukorras. Rahuvalvajatega koos tegutsedes on ta kohalike silmis vastik reetur ja muidu põlastusväärne. Rahuvalvajad jällegi vajavad tõlki, sest grimasside tegemise ja rusikatega vehkimisega kaugele ei jõua. Abdalle on omadele võõras, võõrastele oma. Mäsu käigus saab kõigele lisaks surma Abdalle naine. Niisiis, mitte just kõige lihtsam roll, mida mängida.

Tegemist on siis Malaisias eelmisel aastal valminud filmiga. Kindlasti on „Malbatt“ mainekujundusfilm. Kindlasti on „Malbatt“ ka riiklikult väga oluline film. Sest mis riik see on, kus oma kandi sõdureid heast küljest ei soovita näidata! Ikka soovitakse! Näete, käisime Somaalias rahu valvamas, päästsime ameeriklasi, ühesõnaga, oleme tublid! Ja kui see jutt enamvähem tõele vastab, siis seda enam. Eks sedagi on rihitud, et film ikka sündmuste kahekümnendaks tähtpäevaks välja tuleks.

Näitlejad on filmi saanud head. Siinsele vaatajale täiesti tundmatud, aga head. Väheke harjumist tahab kohalik näitlemiskool, aga see pole euroopalikust siiski nii erinev kui Hiina või India oma. Näiteks surmastseenis ei hakka surija ootamatult laulma või lauakõnet pidama. Ega jookse veritsedes pool tundi ringi, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik jääb ikka mõistlikkuse piiresse. Näitlejatest kedagi eraldi välja tuua on raskevõitu, kogu trupp on saanud päris hea, kui, siis vajab eraldi äramärkimist Musa Aden. Tema mängib filmis kohalikku tõlki Abdallet, kes on filmis kõige õnnetumas ja vastu-

Aasia kinokunsti puue on filmis igatahes sees. Emotsioonid ei ole nii kõrgetes atmosfäärikihtides kui indialastel, võitlus ei käi nii käsitsi ja efektselt kui hiinlaste kinos, inimeste nottimine ei ole nii ratsionaalne ja tükitöö nagu jaapanlastel, aga selge ülepaisutamine ja õhupallidest tehtud musklid särgikäistes on ikka näha. Arusaadav, oma sõjamehi ei hakka mitte keegi ludridena näitama, aga kõige ilustamine on hirmkahtlane nagu kevadine Peipsi jää. Pinguta pisut üle ja sinust toitub peipsi tint. Eelmainitut võimendab vägagi läbinähtav arvutigraafika pruukimine. Noh, filmi juures löödi kõvasti trummi ja puhuti pasunat, sest olevat üks suurima eelarvega kohalik linateos, aga oleks siis võinud panustada veel tibake finantse arvutiosakonnale või mingid eelarveread ümber kirjutada. Või rohkem päriselt tehnikat lõhkuda. Selles peitubki filmi kõige nõrgem koht. Tulistamist ja möllu on vihaselt, padrunikesti viiakse vanametalli kärutäite kaupa, verd lahmab ämbritega, aga soomukid, sunnikud, on hetkeks, mil kõik rahuneb, ainult kergelt plekilised. Nagu oleks käidud niisama külavahel hängimas või põllu peal sõõrikuid joonistamas. Kui on ikka sõda, siis andke mulle põlevaid rehve, käkras sõjamasinaid ja lössis rauakolu! Muidu jääb mulje, et kuskil filmimeeskonna selja taga halab närviline koristaja, kes peab hiljem kogu laga ära kraamima.

Kena naisisik on filmis samuti olemas. Mingit muud funktsiooni peale ilus olemise pole talle antud. Mingid süžeed talle ei rakendu, eeldused ja järeldused puuduvad. Lihtsalt sõjafilmi kohustuslik element. Ent kui 95 protsenti ajast käib ekraanil sõjapidamine, siis jääb segaseks, mis hea pärast ta stsenaariumi üldse sisse kirjutati. Filmi oleks nende kaadrite arvelt saanud teha kaks minutit lühema ja midagi hullu poleks juhtunud. Mõnes filmis on viitsitud niipalju vaeva näha, et on ainsale naistegelasele mingigi mõistlik dialoog või lugu edasiviiv tegevus antud, aga siin … Ei midagi. Tühjus.

Filmi kõige lahjem pool on arvutigraafika. Aastal 2023 võinuks saada vähe parema tulemuse, kui ekraanilt vastu vaatab. Kas on siin eelarvelised põhjused või ütles allhanke tegija, et „nii on hea küll, näeb välja nagu välismaal, mulle meeldib“, või midagi muud, kes teab. Igatahes on CGI võrreldes kasvõi meie oma Nüganeni filmi „1944“ lõpptulemusega nagu öö ja päev. Malaisia tulem oleks siis öö. Üpris pime öö. Ilmselt oli kõik soomustehnika sõjaväelastelt kokku laenatud, nood aga ei lubanud oma armsaks saanud mänguasju niisama kunsti huvides lõhkuda ja hoidsid silma peal, et masinad ühes tükis tagasi saaks. Arvutipoiste töö on aga mingil põhjusel välja kukkunud natuke esmaspäevane.

Üldises plaanis on saanud valmis korralik möllufilm. Raha ja aega on panustatud ja täitsa nauditav vaatamine. Lisaks saavad ajaloosõbrad tutvuda Malaisia vaatega 1993. aasta sündmustele Somaalias. Noh, ja kui dialooge on viitsimist kuulata, on kena. Aga kui ei viitsi, võib vabalt keskenduda tulistamisele.

mitu LuGu ÜHtede kaante VaHeL

Luksemburgi idaosas on väike linn nimega Echternach. Täiesti sõltumatu linn täiesti sõltumatus riigis selles mõttes, et neist ei sõltu midagi. Vähemalt meie jaoks. Ja sellega võiks kogu lugu ka piirduda, kui poleks ühte asjaolu –seal suri 1937. aastal Artur Sirk.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Aga kes õigupoolest oli Artur Sirk? Ta sündis 25. septembril Lehtse vallas Järvamaal, teenis Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis, laiarööpmelisel soomusrongil nr 2 ja 3. jalaväepolgus, oli hiljem elukutseline sõjaväelane, jurist ja poliitik. Selle viimase ameti tõttu teda tänapäeval peamiselt mäletataksegi.

Nimelt oli Artur Sirk Eesti Vabadussõjalaste Liidu ehk vapside üks juhtfiguure ning see tegi temast väga ohtliku mehe. Eelkõige just tollase poliitilise eliidi silmis, kellele ta end pidevalt vastandas. Tulemuslikult või tulemusteta, pole hetkel isegi oluline, kuid tõsiasi on, et pärast Pätsi kehtestatud kaitseseisukorra väljakuulutamist saadeti vabadussõjalaste organisatsioon laiali ning paljud selle liikmed sattusid algul põlu alla, hiljem isegi vangikongi. Nende hulgas oli ka Sirk, kel õnnestus siiski mõne aja pärast võitluskaaslaste toel türmist põgeneda ning välismaale pageda. Esmalt Soome, sealt edasi mujale Euroopasse ja lõpuks Luksemburgi, kus ta ka oma otsa leidis. Paljude arvates kõrvalise abiga. Viimasele teooriale Tarmo Pikneri „Põgenemine. Surm Echternachis“ keskendubki.

Olgu kohe öeldud, et tegelikult peitub ühtede kaante vahel kaks raamatut. Esimene on ajalooline roman „Koer, kes sind hammustas, on maha löödud“

„PÕGENEMINE. SURM ECHTERNACHIS“

Tarmo Pikner

352 lehekülge

Euromaja

ja teine dokumentaalne uurimus „Kes kurat siis tappis Artur Sirgu?“. Ühesõnaga fiktsioon ja fakt. Aga alustame algusest.

Romaanis kirjeldatakse ilukirjanduslikus vormis vabadussõjalaste juhi Artur Sirgu põgenemise teekonda alates Patarei vanglast mööda Euroopa riike ja lõpuks tema traagilist saatust Luksemburgi hertsogiriigis. Selles on piisavalt ainest üheks korralikuks poliitiliseks põnevikuks koos kõikide žanrile omaste elementidega alates suure-

mahulisest vandenõust ning lõpetades tagaajamisega mööda maailma. Nagu Robert Ludlum ja Tom Clancy kunagi kirjutasid. Kuid Pikner pole kumbki nimetatud härrasmeestest. Ei saagi olla, sest ta on ilmselgelt Tarmo Pikner endale omase stiili ja tunnetusega, mis kumab läbi igalt raamatu leheküljelt. Vahel on hea, kui autorit iseloomustavad jooned on selgesti äratuntavad, kuid mitte alati. Mõnikord on parem lasta lugejatel ise järeldusteni jõuda, mitte neid kättpidi juhatada.

Teises raamatus, ajaloolises uurimuses, üritabki autor seda teha ja mitte kättpidi juhatada. Ta on uurinud kamaluga dokumente ja nende põhjal analüüsinud, kuidas kõik tegelikult toimus, et lugeja saaks otsustada, kas esimese romaani tegevus võis tõesti olla tõepärane. Siinkohal tuleb Piknerile tunnustust avaldada, sest nii ammusest ajast materjale leida on väga keeruline. Eriti veel siis, kui tollast perioodi ja tänast päeva lahutavad sõda, mitmed okupatsioonid ning riigikorra vahetused. Pikner on teinud tõepoolest tublit tööd, kuid kõikidest tema ponnistustest hoolimata jääb see siiski pelgalt ürituseks. Mitte lugejat kättpidi juhatada.

Tegelikult on raamatus „Põgenemine. Surm Echternachis“ lugu olemas. Isegi mitu lugu, pealekauba veel head ja hästi kirjutatud. Need tuleb ainult üles leida.