Kaitse Kodu! nr 3 2023. a

Page 52

KAITSE KODU!

SÕDIMINE TAlVEl –RäNGEM KUI lUMESÕDA

VÕTMEKIMP IGALE NAISKODUKAITSJALE

NOORTE HÄÄL KUULDAVAKS!

KAITSELIIDU AJAKIRI 3/2023
www.facebook.com/kaitsekodu/ @kaitsekodu www.youtube.com/kaitseliiteesti LEIA INTERNETIST KAITSE KODU!
https://issuu.com/kaitse_kodu

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

KAITSELIIDU AJAKIR 3/2023 Kaanefoto: TRIINU KÜÜNAL
IMPRESSUM 3/2023 3

6 SÜNDMUS

Järvakandis pärjati Kaitseliidu 2022. aasta teo tegijaid

6 SÜNDMUS

Vändra sprint 2023 – kaunis karm talvine katsumus

8 INIMENE

Renee Aluste – ranger, kes oskab langetada ka suuri ja ohtlikke puid

12 KAITSE KODU!

Kaitse Kodu! 2022. aasta parimad

14 KAITSELIIT

Kaitseliit 2035 – koht, kus inimesed saavad panustada

19 KAITSELIIT

Kaitseliidu liikmemaks – kellele ja milleks?

20 KAITSELIIT

Eivere lasketiir avati ühe täpse lasuga

22 VÄLJAÕPE

„Kaarnate“ kokkukasvamine ehk

Maakaitsekompanii sõdurioskuste kursus

24 VÄLJAÕPE

Talvesüda: võitlus suuskadel

26 VÄLJAÕPE

Sõdimine talvel – rängem kui lumesõda

30 VÄLJAÕPE

Rangeri kursus 5. Viimane pingutus

36 VÄGIVALLATU

Töötasime toimkondadena, igaühel kindel ülesanne: küünlajääkide tükeldamine, vaha sulatamine, purkide täitmine, papi lõikamine, rullimine või valmistoodangu ladustamine. Kui esimesel korral tuli töökorralduses ette veidi segadust, siis teine kord läks kõik juba sujuvalt.

„Kui kellelgi on vorm seljas, siis sa automaatselt eeldad, et ta on mingil tasemel, et ta on distsiplineeritud, et ta on sõjaväelane. Aga väljaõppetase võib olla erinev ja kui käitutakse valesti, siis kõrvalt vaadates näeb see halb välja.“

VÕITLUS Tsiviilvastupanu taktikad 21. sajandil 3. osa. Vägivallatute võitlusviiside meetodid 44 KOOSTÖÖ Kaitseliidu suurõppus kui laiapindse riigikaitse harjutus 48 HARITUD SÕDUR Ukraina täpsuslaskmise areng 52 HARITUD SÕDUR Laevade pommitamise mängunupud ehk sõjalaevade tüübid 4 Lennunduslaevad – II maailmasõja suurimad võitjad SISUKORD 4 3/2023
8 62

56 MAAILMAPILK

Kellelegi ei meeldi relvastatud misjonärid ehk Kas Putin vallandab kolmanda maailmasõja?

62 KUIDAS ...

Naiskodukaitsjad saadavad Ukrainasse soojust ja valgust

66 MEDITSIIN

Kaitseliitlase sotsiaalsed tagatised viga saamise korral

70 NAISKODUKAITSE

Võtmekimp igale naiskodukaitsjale

72 NAISKODUKAITSE

(Saare) naestel kena keik!

74 NOORED

Valge Välk – õppetunnid talviseks ajaks

76 NOORED Noorte hääl kuuldavaks!

78 AJALUGU

Lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris

4. osa

84 MILITAARTURISM

Tuumapunker Harnekop – mälestusmärk sõjale, mida ei tulnud

88 FILMIARVUSTUS

Pärismaalaste aupäevad

90 RAAMATUARVUSTUS

Hollywoodlik põnevik kerges Skandinaavia kastmes

AUTORID

JUKKO NOONI

Männiku malevkonna teavituspealik

Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast on ta valmis näpistama raasukese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis.

SILVER TAMM

Noorte Kotkaste peavanem

Tamm teab, kuidas varblasest kotkas kasvatada. Teab, kuidas noori innustada. Kuidas neid parimal viisil isamaaliselt harida ja neile seiklusi korraldada. Teab ka, kuidas sellest kõigest kirjutada.

RENELL KAELEP

Kaitseliidu kooli instruktorkoolitaja Renelli ülesanneteks Kaitseliidu koolis on arendada, planeerida ja kursusi läbi viia. Peamiselt SERE kursusi. Selle kõrvalt on ta ka kõva kirjamees, piltnik ja videograaf.

URMAS GLASE vabatahtlik autor

Kogenud ajakirjaniku ja meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutaval teemal.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

Õiendused

ENIM KATSEID SOORITAS PÄRNUMAA NOORTEJUHT

Eelmises numbris ilmunud artikli „Kodutütardel oli tegus juubeliaasta“ koostamisel kasutatud noortejuhtide erikatsete tabelist olid välja jäänud Pärnumaa noortejuhtide sooritused. Täpsustatud andmetel võttis väljakutsest osa 70 noortejuhti kaheksast ringkonnast. Aktiivsuse esikolmik: Viru ringkond – 29 erikatsemärki, Pärnu ringkond – 25 ja Järva ringkond – 24 märki. Enim erikatseid sooritas Pärnumaa noortejuht, kes taotles seitset erikatset. Talle järgnes Viru ringkonna noortejuht kuue katsega.

Kaitse Kodu! eelmise numbri artiklisse „Tunne kamraadi embleemi“ on sisse sattunud kahetsusväärsed vead. Snaiprirühma Jahipistrik moto on „Falco rusticolus crudeliter adoritur“ ja Kõnnu rühm kuulub Rapla maleva Hiie kompanii koosseisu. Nende embleemi vapilooma suust lendava padruni triibud annavad teada, mitmendasse jakku kandja kuulub. Autor vabandab!

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

AUTORID 3/2023 5

JäRVAKANDIS PäRJATI KAITSElIIDU

2022. AASTA

TEO TEGIJAID

Kaitseliidu tegevuse taastamise 33. aastapäeval andis Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi Järvakandis kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele aasta teo tunnustusena üle hinnalised kingitused, Kaitseliidu kuldmündid.

Tunnustuse pälvisid:

kaitseliitlane Sven Ernesaks Saaremaa malevast Kübassaare retke ning sillaehituse korraldamise, metsavendade kivi paigaldamise, väljaõppe ja seltsielu läbiviimise eest;

Noorte Kotkaste rühmapealik Sander Kukk Tartu malevast Kiipuse laagriplatsi rajamise ja hooldamise eest;

naiskodukaitsja Signe Viggor Tartu ringkonnast laskespordi edendamise eest ringkonnas;

kaitseliitlane Arpo Kullerkupp Tallinna malevast tankitõrjeraketisüsteemi Javelin tutvustava kursuse põhikoolitajana tegutsemise, sõdurioskuste kursuse läbiviimise ja tankitõrjeõppuse Tõllu Rusikas korraldamise eest;

naiskodukaitsja Annely Koolmann Tallinna ringkonnast kui organisatsiooniõpetuse ja välitoitlustuse instruktor ning Tallinna ringkonna kõige aktiivsem esinaine.

„Üks korralik vabatahtlik organisatsioon saab olla edukas siis, kui selle liikmed võtavad kätte ja teevad ära, selle asemel et oodata, kuni tehakse nende eest, ja aasta teoga tunnustamegi neid tegijad, kes tegid ära ning on sellega teistele eeskujuks,“ ütles Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi.

VäNDRA SPRINT 2023 KAUNIS KARM TAlVINE KATSUMUS

Veebruarikuu viimasel nädalavahetusel kogunesid tegusamad noorkotkad ja kodutütred, aga ka kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad

Pärnumaale, et panna end proovile legendaarsel militaarspordivõistlusel Vändra sprint.

Legendaarne ei ole selle võistluse kohta üldsegi vale sõna, sest, nagu märkis võistluse peakorraldaja, Kodutütarde Pärnumaa ringkonna noortejuht ja aasta noortejuhiks valitud Kristo Sinivee, toimus võistlus juba kolmeteistkümnendat korda.

Võistluse tähtsusest kõneleb ka asjaolu, et tänavu läks rajale rekordarv osalejaid. Kokku 67 neljaliikmelist võistkonda, neist 13 punasel ehk täiskasvanutele mõeldud rajal ning 54 noortele kohandatud rohelisel rajal.

Seega oli Pärnumaa metsades korraldajate ettevalmistatud ülesandeid täitmas tublisti üle kahesaja poisi, tüdruku, mehe ja naise. Ikka selleks, et selgitada välja parim võistkond, kes suudab mõelda, tegutseda ja ülesandeid täita suure füüsilise koormuse ja stressi kiuste.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
SÜNDMUS 6 3/2023

Ülesannete valikul, mille hulka kuulusid näiteks laskeseadeldise valmistamine ja täpsuslaskmine, aga ka vee transportimine, traditsiooniline takistusrada, meditsiini- ja sideülesanne, lähtusid korraldajad sellest, et võistlejad saaksid kasutada oskusi, mis on tarvilikud nii enda kui teiste abistamiseks ekstreemsetes oludes. Vaja läks nii meeskonnatööd kui nutikust.

Lisaks pidid punasele rajale asunud võistlejad kandma hoolt selle eest, et nad liiguksid taktikaliselt õigesti, olema maskeeritud ning kasutama varjatud radu, et vältida kontakti „vaenlasega“.

Sealjuures said võistlejad ise vabalt valida oma marsruudi

Pärnumaal Mädara ja Kellissaare vahelisele alale laiali paisatud kontrollpunktide vahel. Kas seada sammud läbi kauni talvise metsa, murda läbi võsarägastiku või ületada soid; kas sammu-

da mööda metsaradu ja looklevaid kruusateid või pikki sirgeid metsasihte; kas jätta värske lumega kaetud põllumaadele ja lagendikele suusa- või matkasaapajälgi. Ja nõnda ligikaudu 24 tundi järjest – need, kes valisid punase raja. Ja umbes poole vähem need, kes panid end proovile rohelisel rajal.

Osalejate kinnitusel hästi korraldatud ja võistluskalendris teistest selgelt eristuva võistluse eripäraks on seegi asjaolu, et kaotajaid siin ei ole. Kõik võidavad – kasvõi mõne uue teadmise. Ent võitjad on olemas ka lõpuprotokolli järgi.

Punasel rajal pani Tallinna Kalevi võistkonna ees oma paremuse maksma Põhja kompanii meeskond. Rohelisel rajal aga võidutsesid Tartumaa kodutütred, võttes nii üldvõidu kui ka esikoha kodutütarde arvestuses. Noorkotkaste arvestuses saavutas esikoha võistkond Jaagupi Karud.

ASSO PUIDET
3/2023 7
SÜNDMUS

RENEE AlUSTE

RANGER, KES OSKAB lANGETADA KA SUURI

JA OhTlIKKE PUID

Eestis pole palju neid, kes on läbinud Ameerika Ühendriikides ranger’i kursuse –see on üks raskemaid, millest sõdur saab osa võtta. Üks neist, kes selle edukalt lõpetanud, on mullu aasta allohvitseri tiitliga tunnustatud veebel Renee Aluste, kes igapäevaselt töötab Harju malevas instruktorina.

Veebel Aluste kogemustest USA-s on Kaitse Kodu! lugejad viimaste ajakirjanumbrite vahendusel aimu saanud, aga mis mees on Aluste ise? Nooruses unistas ta hoopis metsamehe ametist, mitte elukutselise sõjaväelase omast.

Pärnust pärit Aluste veetis lapsepõlves suure osa ajast Kilksamal vanaema juures. „Täitsa hull, kui palju sai väiksena tööd tehtud,“ meenutab ta nüüd. „Põrsad, lehmad, kanad olid igapäevased. Ämbriga vee tuppa tassimine, heinategu, kartulivõtt … puulõhkumine oli põhitegevus.“

Maal vanaema juures pani ta aluse ka oma heale füüsilisele vormile. „Vendadel olid jalgrattad, aga mul ei olnud. Pidin neile kogu aeg järele jooksma. Hiljem peegeldus see ka koolis, kui käisin spordivõistlustel kooli esindamas.“

Juba maast-madalast tõmbas poissi looduse ja metsa poole ning teismeli-

sena plaaniski ta siduda oma tuleviku mõne sellise erialaga. Tema kasuisa oli seotud metsandusega, mistõttu pärast põhikooli oli üsna loogiline jätkata Tihemetsa kutsekoolis, mille ta lõpetaski 2009. aastal metsanduse erialal. „Mul oli plaan minna edasi õppima harvesteri operaatoriks, aga soovisin enne Kaitseväes ära käia. End vabatahtlikuna kirja pannes sai valida ka väeosa. Eeldus oli aga, et kool peab olema lõpetatud. See oli lõpetamiseks päris hea motivatsioon,“ sõnas Aluste.

„Sõitsingi siis oma tunnistusega Tallinna, läksin Maneeži tänava värbamiskeskusesse ja valisin ajateenistuse kohaks vahipataljoni. Võrreldes Võru või Viruga on Tallinnal Pärnuga parem bussiühendus ja mugav oli kodus käia.“

AJATEENISTUS MUUTIS JÄÄDAVALT EDASIST ELU JA KARJÄÄRI

Lapsepõlves tal Kaitseväega väga palju kokkupuuteid ei olnud, kuid suureks eeskujuks oli praegu kapteni auastmes onu Enno Teiter, kes võttis

Tekst: JUKKO NOONI , Harju maleva Männiku malevkonna vabatahtlik teavituspealik
INIMENE 8 3/2023
JUKKO NOONI

õelapsi mõnikord laagritesse kaasa. „Eks laagrid jätsid alateadliku jälje, sealt jäi midagi külge,“ arvas Aluste.

Mehe sõnul tekkis tal juba noorteajal soov kaitseväes jätkata. „Võtsin sellest maksimumi. Nähes neid inimesi, instruktoreid, kes mind koolitasid ja õpetasid, tekkis tahtmine kindlasti midagi samasugust teha. Nad olid eeskujud, kes inspireerisid. Varasemas elus mul peale onu ju väga palju häid eeskujusid ei olnud. Siis tekkiski mõte, et tahan veebliks saada.“

Ajateenistuse ajal tutvustas üks teenistuskaaslane Renee Alustele erioperatsioonide grupi valikut, mis pidi olema elu kõige raskem tööintervjuu – 14 päeva põrgut. „Mulle tundus reklaam põnevana. Kümnest saavad läbi ainult üks või kaks. No ei ole võimalik, mis asja nad siis seal teevad? Otsustasime igatahes pärast ajateenistust proovima minna.“

Kui kuupäev teada, pani mees end katsetele kirja. Pärast ajateenistust polnud pikalt aega puhata, erioperatsioonide grupi katsed algasid kaks päeva pärast teenistuse lõppu. „See oli tõesti väga raske. Valikul oli palju tugevaid inimesi, kes äsja ajateenistusest tulnud või kõrgel tasemel sporti teinud. Mida tugevam grupp, seda raskem on valik. Kõigist alustanutest lõpetas vist kaheksa, mina nende hulgas. See oli õilis hetk, kus minust sai tegevväelane. Sel sügisel täitub juba

13. aasta,“ rääkis Aluste.

KOGEMUSED VÄLISMISSIOONIDELT

Lisaks neljakuusele ranger’ikursusele

USA-s 2022. aastal on Aluste käinud senise teenistusaja jooksul kahel välismissioonil: esimene oli laevakaitsemissioon, teine rahuvalvemissioon Liibanonis.

„Missioonile tõmbab ikka soov kogemusi saada. Mõni loodab sealt võibolla leida ka action’it, aga on väga halb mõte seda sinna otsima minna. Just rahulikult tuleks proovida seal asju lahendada,“ leiab Aluste.

Renee Aluste talle suureks eeskujuks olnud onu Enno Teiteri ning vendade Ago Aluste ja Marek Alustega

Üks keerulisemaid väljakutseid on olnud suhete hoidmine lähedastega. „Mulle meeldib tööd teha kirega ja seoses kaitseväega olen pidanud kodust palju eemal olema. Välismissioonid jätavad kindlasti jälje kõikidele tegevväelastele ja kahjustavad peresuhet. Esimene abielu paraku puruneski seetõttu. Ma ei osanud aega pere ja töö vahel mõistlikult jagada … Tegevväelaste abikaasad, naised-mehed peavad kindlasti olema sellega nõus või siis leppima. Kodus peavad asjad korras olema, sest muidu on seal väga keeruline olla. Need on rasked otsused, sest alati on risk, et sa enam tagasi ei tule, aga see risk on igal pool,“ arvas Aluste.

RANGER’I KOGEMUSED JÕUAVAD KA KAITSELIITLASTENI

Kuidas saab distsipliini ja pingutust nõudvate väljakutsetega harjunud veebel hakkama kaitseliitlastest pühapäevasõduritega? „Eks alguses ajas kindlasti närvi, aga proovisin selle enda teada jätta, sest suure tõenäosusega pole inimene süüdi, et tal puudub väljaõpe,“ märkis ta. „Kui kellelgi on vorm seljas, siis sa automaatselt eeldad, et ta on mingil tasemel, et ta on distsiplineeritud, et ta on sõjaväelane. Aga väljaõppe tase võib olla erinev ja kui käitutakse valesti, siis kõrvalt vaadates näeb see halb välja.“

Veebel Aluste ülesanne Kaitseliidu Harju malevas ongi koolitada vabatahtlikke sõduriteks ja olla sõdurioskuste kursuse ülem. „Alates 2018. aastast on sõdurioskuste kursus toimunud uue õppekava järgi, mida püüame iga aasta vastavalt tingimustele kaasajastada. See oli alguses minu jaoks täiesti uus asi. Mind visati vette ja eeldati minu varasema kogemuse põhjal, et oskan ujuda. Viimastel aastatel on tingimused olnud päris muutlikud.“

Venemaa agressioon Ukrainas on hüppeliselt tõstnud ka inimeste huvi Kaitseliidu ja sõdurioskuste kursuse vastu. Aluste märkis, et kui ühel aastal

oli tal kümme kursuslast, siis praegu on Harju malevas kursusel 90 inimest.

„Uued kaitseliitlased soovivad nüüd vabatahtlikena saada väljaõpet, mis on jäänud kunagi saamata, või oma väljaõppetaset tänapäevastada, kuigi ollakse 50aastased ja ajateenistuses sai käidud Nõukogude armees. Kõige vanem mees, keda olen koolitanud, oli 72. Ta küll tervet kursust ei teinud, ainult relvaõppe osa, aga oli motiveeritud ja sai sellega hakkama,“ kiitis Aluste.

„Instruktorina proovin anda endast nii palju kui võimalik. Minule on kursuslased esialgu erineva vanusega kehad, mis on vaja täita teadmiste ja oskustega. Proovin teha nii, et kursus oleks hästi läbimõeldud ja planeeritud. Rakendan ka neid kogemusi, mis sain ranger’ite koolis, aga väga

INIMENE 10 3/2023

pehmel kujul, sõdurini jõuavad need niimoodi, et ta ei saa arugi,“ tutvustas Aluste oma instruktorikreedot.

MIS ON ELUS OLULINE?

Renee Aluste sõnul on elus kõige olulisemad inimesed sinu ümber. „Tutvused ja sidemed, mida ma kas või kursusi juhendades saan, on olulised, sest need inimesed jäävad minu ellu alles. Isegi kui nime alati ei mäleta, on nägu ikka meeles,“ rääkis ta. „Oma elu peab korras olema ja kui ei ole, siis tuleb see korda teha ja korras hoida. Siin on mitu ringi. Kõigepealt see pere, kus sa pärit oled, aga siis ka see pere, mille oled ise loonud. See on keeruline, sest kuskil ju ei õpetata, kuidas seda teha. Tihti juhtub, et alguses läheb kõik untsu ja rikutakse ära. Hiljem saad targemaks ning tunned, et oleks

tulnud teisiti käituda. Oluline on oma vigu tunnistada, mõnikord ego maha suruda ja läheneda tiibrünnakuga, et asjad korda saaks.“

Renee Aluste tööeetikaks on soov kõike teha kirega. Sellele vaatamata vajab inimene ka vaheldust ja lõõgastust. Vabal ajal meeldib veebel Alustele teha sporti ja veeta aega perega. „Lastega käin sellistes kohtades, kus mulle endale ka meeldib. Näiteks ujumas või batuudikeskuses. Lahe on näha, kuidas paraneb nende üldine liikuvus. Algul ei saa hakkama, aga siis ei tee teist nägugi. Pärast ranger’i kooli võtsin selle aasta eesmärgiks olla rohkem paigal, kuigi tean, et Kaitseliidu töö mõttes on aasta päris intensiivne.“

Üks asi on siiski veel, millega Aluste oma vaba aega sisustab. Veel Scoutspataljonis teenistuses olles sai ta ülemalt loa minna Luua metsanduskooli sessioonõppesse arboristikat õppima. 2017. aastast alates on ta pakkunud arboristiteenust Tallinna Nõmme linnaosa lasteaedadele, korteriühistutele ja teistele, kes hädas suurte ohtlike puudega. „Töö instruktorina on suuresti nädalavahetustel, mille eest saan nädala sees vabu päevi. Mulle meeldib oma vaba aega sisustada mingi teistsuguse tegevusega. Puu otsas ronimine on ju mõnus. Kaks või kolm tundi keskenduda ühele ülesandele, milleks on sisuliselt ellujäämine puu otsas. Ma naudin seda. Suuri ja ohtlikke puid oskan ma ohutult langetada.“

ERAKOGU
3/2023 11

KAITSElIIT 2035

KOhT, KUS INIMESED SAAVAD PANUSTADA

Kaitseliidu ülema korraldusel toimus möödunud aasta lõpus konverents Kaitseliit 2035, mille peaeesmärk oli organisatsiooni enda tarbeks mõtestada Kaitseliidu mittesõjalised tegevused lühemas ja pikemas perspektiivis.

Kaitseliidu endine ülem Raivo Lumiste tuletas oma ettekandes meelde, et 2007. aasta võidupüha paraadil avalikustati Kaitseliidu moto „Hoiame väärtusi, aitame inimesi, kaitseme Eestit!“ ning tegi ettepaneku, et moto võiks taas laialdast kasutust leida, sest väljendab hästi Kaitseliidu terviklikku olemust. Käesolev artikkel on koostatud seda motot meeles hoides ning see on järg Kaitse Kodus! nr 7/2022

ilmunud kokkuvõttele maakaitsekonverentsist.

Möödunud aasta 10. detsembril kogunes 142 kaitseliitlast, naiskodukaitsjat ja noortejuhti Sisekaitseakadeemiasse ning 60 veebiülekande jälgijat malevatesse, et saada ülevaade Kaitseliidu mittesõjaliste võimete arendustest viimase pooleteise aasta jooksul, aga ka nende üle debateerida. Samuti oli konverentsi üks eesmärke saada ideid

Kaitseliidu arengukava1 (KLAK) uuendamiseks. Tiheda konverentsipäeva jooksul sai sõna kaksteist ettekandjat ning ettekannete põhjal peeti kolm arutlusringi. Konverentsist on olemas videosalvestus, millega saab tutvuda malevates, ning kirjalik detailsem kokkuvõte, mis on samuti edastatud konverentsist osavõtjatele.

Konverentsi esimeses osas rääkisid Kaitseliidu juhtimisest brigaadikind-

PRIIT AVERKIN
Tekst: AIVAR TOOM , Kaitseliidu peastaabi planeerimisosakond
KAITSElIIT

ral Riho Ühtegi ja kolonelleitnant Rain Jano, enda tähelepanekuid Ukrainast jagas reservkapten Ilmar Raag ning vägivallatu võitluse teemasid tutvustas reservkolonelleitnant Raivo Lumiste. Teises kolmandikus selgitas Helen Allas evakuatsiooni sihtüksuse (Evak SiÜ) edusamme, major Marek Leiner heitis valgust vaatlusvõrgustiku sihtüksuse (VV SiÜ) tegemistele, major Arvo Jõesalu avas info- ja kogukonnavõrgustiku sihtüksuse (IKV SiÜ) sisu ning major Mehis Anni ja reservkolonelleitnant Paul Vaha tutvustasid Kaitseliidu logistikakontseptsiooni ning logistikavõrgustiku sihtüksuse (LogV SiÜ) rolle. Konverentsi viimases osas rääkis Airi Tooming Naiskodukaitse tegevustest riigikaitse laia käsitluse (RLK) kontekstis, kübervaldkonnas toimuvat ja Riigi Infosüsteemide Ameti sihtüksuse (KK SiÜ RIA) ülesandeid tutvustas reservkolonel Andres Hairk ning noortest kui Kaitseliidu tulevikust kõnelesid Ave Proos ja Henrik Guthan.

Mittesõjaliste võrgustike avalike kontseptsioonidega saab tutvuda Kaitseliidu kodulehel2 Kaitseliidu doktriini ja kontseptsioonide jaotises, seetõttu ei ole artikli teemaks nende võrgustike tutvustamine, vaid sissevaade konverentsil kõneldule. Nii konverentsi arutelude kui ka siinse artikli teemad kujunesid pigem teemade akuutsuse

kui nende pikaajalise arengu koordineerimise vajaduse põhjal, aga sellegi valiku puhul näitab edaspidine koostöö, millised teemad kujunevad sisendiks KLAK järgmisse versiooni.

Kõiki Kaitseliidu ülesandeid peavad olema võimelised lahendama kõik Kaitseliidu liikmed.

Kaitseliidu põhiülesanne tuleneb põhiseaduse § 54 mõttest: omaalgatuslik riigi kaitsmine. Olukorras, kus Kaitseliidu maakaitse osa kuulub Kaitseväe koosseisu, on vaja tagada teisiti selliste ülesannete lahendamine, kus varem arvestati nende võimetega. Tuleb välja selgitada – ja teha seda ennetavalt –, mida ja kuidas oodatakse Kaitseliitu tegema kõikides olukordades, võttes eelduseks ülesannete jäävuse printsiibi. Teisisõnu tuleb eristada sõjalise kaitse operatsiooniga otseselt seotud tegevusi Kaitseliidu teistest tegevustest.

Malevkonna tasemest alates peavad nii sõjalised kui mittesõjalised tegevused olema selged, tihedalt läbipõimitud ning vastama kohalikele oludele. Sõjaaja üksuste juhid peavad olema huvitatud ka mittesõjaliste võimete arendamisest ja vastupidi, sest kumbki pool ei ole asi iseeneses, vaid me peame saavutama ja alles hoidma KLAK peaeesmärgis3 esitatud võitlejate, võimendajate ja võimaldajate (3V) liitmõju. Sõjalise operatsiooni eel, ajal ja järel on meie kanda hulgaliselt toetavaid tegevusi, kuid siiani ei ole lõpuni selge, kes neid tegevusi planeerib, juhib ja läbi viib.

Kaitseliidu mittesõjaliste võrgustike moodustamine ja töösse rakendamine on selle probleemi lahendamiseks tehtava arendustöö esimene etapp. Kõikide võrgustike omavahelised seosed ja võimalikud kattuvused, nagu ka võimalike uute võrgustike/sihtüksuste moodustamise vajadus, selgub pärast käimasoleva pilootetapi lõppu. Nii on võrgustike moodustamine vaid osa rehkendusest. Näiteks on vaja selgemaks saada, kuidas ja täpselt kelle abil kogutud infot töödelda nii, et sellest tekiks asjaomastele maksimaalne kasu. Samas võib ka öelda, et võrgustikud pole midagi päris uut, juba praegu iga organisatsiooni liige kogub teavet, jagab teavet, mõjutab oma lähikondseid ja on organisatsioo-

ni esimene kõneisik oma lähedastele. Oluline ongi organiseerida ja säilitada eelkõige kohalike liidrite ning võtmeisikute võrgustik, kelle kaudu on võimalik kogukondi informeerida, saada kogukonna abiga kaudu vajalikku ressurssi, sh infot, ning selgitada kogukondades organisatsiooni ees seisvaid ülesandeid.

See tähendab, et meil on vaja inimesi, kes tunnevad inimesi ja keda kuulatakse, ning kindlasti on meile juurde vaja venekeelseid kõneisikuid. Edu eelduseks on mõistmine, et koostöö algab Kaitseliidu seest, sest oleme üks tervik, mis võimaldab 3V liitmõju. Peame oma tegevustes paremini kasutama kõiki Kaitseliidu võimalusi, mitte kapselduma vaid oma meeldivalt mugavasse kookonisse. Seda koostööd peab õppima. Teadupoolest võib kohapeal ette tulla suhtumist, et riigi keskorganisatsioonidest ei taheta midagi kuulda, aga oma kohalikku meest või naist aidatakse igal juhul. Seda kõike tuleb arvestada ka võrgustike moodustamisel.

Samas peame suunama juba olemasolevaid „rohelisi“ struktuure selliselt, et nad on valmis tarbima seda, mida saab neile pakkuda Kaitseliidu mittesõjaline pool. Selleks peavad kõikide malevate kõik sõjaaja ametikohad olema mehitatud, juhid välja õpetatud ning valmis juhendama nii vaatlejaid, logistikuid kui ka kogukonna jt võrgustikke, mis nende malevkondade territooriumil tegutsevad. Lisaks on mõistlik rakendada põhimõtet, et uute teadmiste ja oskustega kaasneb ka vastutus neid kasutada ja edasi anda. Siit edasi on lihtne järeldada, et nagu kõik kaitseliitlased peavad oskama lasta Javeline, tuleb kõikidele kaitseliitlastele õpetada näiteks logistika-, vaatlus- või vägivallatu võitluse võrgustikus tegutsemise oskusi. Nii laiendame vajalike oskustega liikmeskonda – ükski kaitseliitlane ei saa lubada endale luksust olla monofunktsionaalne Vorsti-Jüri!4

Kui malevkondades täidetakse vahetult Kaitseliidu ülesandeid, siis ülesannete muutudes tuleb muuta paindlikumaks ka malevkondade toimimispõhimõtteid.

KAITSElIIT 3/2023 15
Seadusandja on määranud kõik Kaitseliidu struktuuriüksused täitma

nii sõjalisi, mittesõjalisi kui ka Kaitseliidu spetsiifilisi ülesandeid. See tähendab, et juhtimise mõttes on täna kõik pealikud vähemalt kahe võrdse tähtsusega mütsi kandjad. Lahendamist vajab dilemma, kus üks ja sama inimene peab samal ajal täitma põhimõtteliselt erinevaid, sageli eri asukohtades viibimist eeldavaid ülesandeid.

Tasub meenutada, et Kaitseliidu duaalne ja kaasav juhtimispõhimõte on jätkuvalt väärtuslik süsteem, mis jäetakse pahatihti kasutamata, eriti elanikkonnakeskses lähenemises sõjapidamisele. Ei ole midagi paremat kui koha peal toimiv duaalne juhtimine, kus tõhusalt tegutsemiseks ühendatakse kogukonna erinevad huvid ja oskused ning samal ajal osatakse mõelda ka sõjaliselt. Ehk siis mida terviklikumalt suudame alles hoida Kaitseliidu rahuaegse ülesehituse ning toimimispõhimõtted, seda lihtsam on jätkata kogu organisatsiooni toimimist igas järgmises olukorras.

30 aastat riigikaitse ülesehitust on tekitanud meile Eesti mõistes tohutu inimressursi, kes on saanud mitme tasandi kogemusi ja koolitusi ning läbinud erinevaid juhtimistasemeid nii Kaitseliidus kui Kaitseväes. Nende inimeste hulgast on vaja leida erialapealikud ja staabiliikmed ning nende baasil saab malevates ja malevkondades moodustada alternatiivse juhtimiskogukonna juhuks, kui põhijuhtkond on mistahes põhjusel ära liikunud.

Teisisõnu, malevapealiku „ära kukkumisel“ peab tema abi või, veel parem, mingi varem kokku lepitud grupp suutma kollegiaalse juhtimise abil siiski ära lahendada kõik kohalikul tasemel määratud ning aja jooksul ette tulevad uued ülesanded.

Konverentsi toimumise ajal ei olnud malevkonna pealik isegi sõjaaja ametikoht, seega tuleb leida ka formaalne mehhanism, mis tagab, et malevkonna tasandi allüksused oleksid juhitud ka kriisi- ja sõjaajal. Siin on mitmeid variante, näiteks fikseerida kas malevkonna pealiku või tema abi ametikoht sõjaaja ametikohana või oleksid need mõlemad hoopis riigikaitselised ametikohad. See on vaja otsustada ning lõimida lahend ülalnimetatud Kaitseliidu duaalse juhtimispraktikaga.

Konverentsil tuli korduvalt välja, et Kaitseliidu mittesõjaliste ja sõjaliste tegevuste koordineerimise põhiline tasand on malevkonna tasand, täpsemalt on selle protsessi korraldajaks malevkonna pealik või tema asetäitja. Selle koordineerimise lihtsustamiseks tuleks malevkond muuta väga selge vastutusalaga tegevusüksuseks, arvestades loomulikult kohalikku eripära. Samas tuleb meeles pidada, et kõiki võrgustikke ei saa piiritleda ühe malevkonnaga, sest mõnda ressurssi ei ole igal pool piisavalt või üldse mitte. Samuti peab alles jääma maleva staap, et teha esmane infotöötlus enne info edastamist sinna, kuhu see on määratud. Maleva staapidesse, aga miks mitte ka malevkondadesse, on vaja leida reservohvitsere, -veebleid, et seda staabitööd võimaldada. Tasub ka kaaluda, kas väljaõppe- vms käskudes ei peaks olema punkt, mis sätestab mittesõjaliste üksuste kaasamist malevate allüksuste õppustele ja laagritesse, olgu siis toetavas funktsioonis või ka mingis sobivas sõjalise väljaõppe aspektis. See võimaldaks mittesõjaliste üksuste või võrgustike liikmete aja aktiivsemat sisustamist mingi konkreetse ja funktsioonipõhise õppega.

Kõik see koos uute juhtimispädevustega tähendab malevkonna tasemel hoopis teistsugust juhtimis- ja tegevuspraktikat. Lõppeesmärgiks on sünergia konventsionaalse ja mittekonventsionaalse sõjapidamise võimaluste sidumise abil ning sünergia saavutamist tuleb juhtida sel tasemel, kus see reaalselt tekib.

Esmased kogemused Ukrainast rõhutavad sõnumit, et edu ja ellujäämine sõltub peamiselt kohaliku taseme koostööst.

On tõenäoline, et nii nagu juhtus Ukrainas, tekib ka meil esimestel päevadel pärast heidutuse läbikukkumisele järgnenud rünnakut seis, kus avalikkusel on valdavalt mulje, et senised plaanid ei toiminud ja tegutseda tuleb vastavalt olukorrale.

Siiski tuleb rõhutada, et plaanid peavad olemas olema ning Ukraina heidutus ikkagi toimis, sest Vene agressor ei uskunud, et rahvas hakkab iseseisvalt ja väga tulemuslikult enesekaitseks organiseeruma. Meiegi

iseorganiseerumisvõimet on sageli alahinnatud, kui tuua näiteks laulupeod, globaalne algatus „Teeme ära!“ või meie iseseisvus üldse.

Iga kriisi alguses on täidesaatval tasemel mõningane segadus, mil kas ei ole teada, milline kõrgema taseme plaan rakendub, selle plaani rakendamist takistab miski oluliselt või see plaan ei sobigi antud olukorda. Seega sõltub sõja esmane initsiatiiv taktikalisel tasemel langetatud otsustest ja tegudest, mis sageli on spontaansed, isetekkelised ja sooritatud vaid kohapeal olemasoleva info põhjal.

Kogu sõja jooksul saab täheldada selget erinevust strateegilise ja taktikalise taseme vahel, mida just taktikalisel tasemel saab iseloomustada sõnaga ’spontaansus’ või mõistega ’kogukondade iseeneslik organiseerumine’. Ka võib väita, et missioonipõhine juhtimine on Ukrainas end õigustanud, eriti taktikalisel tasemel. Konverentsi toimumise paiku ei juhtunud suurel osal rindest enamiku ajast midagi (rinne on u 1300 km pikk), sest vastane paiknes jalaväe tavarelvastuse mõju ulatusest väljaspool. Rindel saab muutusi ellu kutsuda vaid kaugema tuleulatusega relvastuse abil, seega on suurema osa rindesõdurite põhitegevus ootamine. Oodatakse oma läbimurdeüksuste saabumist, mille järel saab rinnet edasi nihutada, kuid ka ootamine kulutab.

Niisiis seni, kui ei tule strateegilist lööki või täiendust, peab taktikaline tase ise hakkama saama, seda enam et tsentraalne logistika ei pruugi kogu rinde ulatuses paiknevaid üksuseid võrdselt või üldse varustada. Nii on seal jõutud lõplikult arusaamisele, et võitlevad üksused saavad tegutseda vaid siis, kui nad suudavad lähipiirkonnast end iseseisvalt varustada. See tähendab, et vabatahtlike pataljonide tagalaülemad peavad töötama nagu edukate majandusettevõtete juhid. See on täiesti võimalik, sest pataljonid on moodustatud peamiselt vabatahtlikest. Juhtkonnas on vaid mõned tegevväelased ning ülejäänud juhid on reservväelased, kes rakendavad oma tsiviilelu kogemusi ja võrgustikke, mis neile on edu toonud ka enne sõda. Tsentraalselt saavad need üksused vaid laskemoona ja kütuse, kõik muu tuleb kohalike võrgustike baasil.

KAITSElIIT 16 3/2023

Noorte kestvaks kaasamiseks

Kaitseliitu on tulevik käes juba täna.

Ukrainas kestab relvastatud konflikt kümnendat aastat, viimane aasta sellest on olnud täiemahuline ja kogu ühiskonda haarav konventsionaalne sõda. Täna sõdivad seal need täiskasvanud inimesed, kes konflikti alguses olid 10–12aastased. Nii peame meiegi arvestama, et need meie noored, kes täna on 10aastased, on aastal 2035 juba 22 ja neile langeb oluline või isegi kandev roll riigikaitse elluviimises. Praegused leitnandid on siis vanemohvitserid ja valmistavad ette strateegilisi otsuseid. Seetõttu võiks noortele suunatud tähelepanu olla praegusest oluliselt sisukam ja suurema kaaluga. Malevate noortetöö plaanides tuleb kõigi tegevuste aluseks võtta vähemalt kümne aasta visioon ja pakkuda noortele pikaajalist püsivat perspektiivi, mida nad saavad riigikaitse heaks teha kümne-, viieteist- ja kaheksateistaastasena.

Noortetöö baasiks on koolid ja nende kaudu kohalikud omavalitsused, see tähendab, et ka Kaitseliit peab olema koolides nähtavamalt kohal. Paljud kohalikud omavalitsused küll juba toetavad meie tegevusi, saades aru, et samad noored käivad kõikides

kohtades, mis noortele huvitegevusi pakuvad.

Oleme oma sihtgrupist (7–18aastased) kaasanud oma tegevustesse keskmiselt 9,3%. Kui meie noorteorganisatsioonides on 8000 noort, siis kogu selles sihtgrupis on noori kokku 208 000. Senine trend on, et väiksema rahvaarvuga maakondades on noorte kaasatus suurem, nt Põlva maakonnas 19,59%, ja suurema elanike arvuga maakondades väiksem, nt Harjumaal 2,21%. Väiksemates kohtades on valikuid vähem ja nii pääsevad meie noorteorganisatsioonid seal paremini noortele ligi. Tallinnas ja Tartus on noortel hobideks rohkem võimalusi ja seal ei ole me nii ligitõmbavad.

Tegelikult võiks meie kaugem tulevikuambitsioon olla näiteks viis korda suurem noorteorganisatsioonide liikmeskond kui praegune 8000. Selle saavutamise peamine takistus on noortejuhtide puudus, noored tuleksid ja tegutseksid juba praegu hea meelega. See tähendab, et kiiresti on vaja juurde vähemalt 2000 noortejuhti ja siis oleks juba lihtsam noorte liikmeskonda suurendada. Üks variant on suunata noortega tegelema reservi läinud veeblid. Teine variant on sihtotsing, sest meie ju teame häid inimesi, keda julgustada noortega

tegelema, olgugi et nad sageli ise ei teagi, et neile see töö meeldiks.

Noore kaasumine sõltub sellest, kas tema koolis on noortejuht olemas või ei ole. Kui see inimene on olemas, saab tegevusi alustada kohe pärast tunde, eraldi kusagile Kaitseliidu ruumidesse minekuks kulub lisaressurss. Ka koolide praegune transpordikorraldus ei toeta meie tegevusi koolivälisel ajal ja raske on tegutseda ilma ühtse varustuseta. Samuti on vaja töötada meie noorteorganisatsioonide kuvandiga, sest paljude silmis oleme liiga militaarsed, kuid tõesti ei olegi tegemist käsitööringiga.

Nii Noorte Kotkaste kui ka Kodutütarde eesmärk organisatsioonina on kasvatada mistahes olukorras hästi hakkama saavaid inimesi ning peamine pingutus nii lähi- kui kaugemas vaates on suurendada noortejuhtide hulka, sest vaid kvaliteetse noortetöö kaudu on võimalik Kaitseliidu kestmine ajast aega. Kindlasti ei ole mõistlik eeldada, et kõik noorkotkad ja kodutütred liituvad sobivas vanuses Kaitseliidu või Naiskodukaitsega, pigem leiavad nad elu jooksul ise aja, millal ja kuidas riigikaitsesse panustada, ning mittesõjalised võrgustikud avavad selleks veel rohkem võimalusi.

PRIIT AVERKIN 3/2023 17

MÕNED MÕTTED LISAKS

Kaitseliidul on heidutuses väga oluline roll, mida seni pole ametlikult tõsiseltvõetavalt tunnustatud. Vastane on sunnitud arvestama, et oht ei varitse mitte ainult rindejoonel, vaid sisuliselt kogu riigi territooriumi ulatuses, igal ajal ja igal pool. Sellega peavad nad arvestama juba planeerimisfaasis ja see seob olulisel määral nende jõude. Sellist ohtu saab tekitada ainult Kaitseliit, sest kaitseliitlased on igal pool kodus. Nii on sõjaline väljaõpe rangelt soovituslik ka mittesõjaliste võrgustike liikmetele, sest kaitseliitlastena on meie kõigi ülesanne hoida vastast pidevas kontaktis või vähemalt pinges, et tal ei oleks võimalust hakata läbi viima mingeid repressioone. Ukraina kogemus näitab, et küüditamised, marodööritsemised ja muu Vene vägede vägivald leidis aset siis, kui lahingutegevus oli lõppenud, ala okupeeritud ja okupantide enda julgeolek tagatud. Vene doktriin väidab, et ala kontrollimiseks peab olema 40kordne

ülekaal, seega on iga relv, mis kusagilt nurga tagant vastase pihta tina annab, selle ülekaalu saavutamise takistamisel hädavajalik.

Praegu on hangete edukuse otsusel põhiargumendiks hind ning mida suurem on hanke maht, seda madalamat hinda on võimalik pakkuda. Hankenõuetesse on vaja lisaks kvaliteedikriteeriumitele lisada klausel, mis kohustaks arvestama kohalikku tootmisvõimet, ja miks mitte lisada ka sinna võrgustiku mõiste. Samuti on probleem selles, et Eesti ei ole siiani defineerinud, millised on strateegiliselt tähtsad tooted või tootmisvõimed, mida tuleb siseriiklikult tagada. Soomlastel oli varem tootmise kolmandike põhimõte – 1/3 läänest, 1/3 idast ja 1/3 kohapeal, Šveitsis on need proportsioonid veel enam oma riigi tootmisvõimsuste poole kaldu.

Sõjalise kaitse organiseerimisel toetuvad täideviijad väga suures osas tsiviilpõhiteenustele – elekter, kütus jne. Praegune küberturvalisuse seadus ei kohusta nende teenuste osutajaid valmistuma

tõsiseks kriisiks – puuduvad kriisi planeerimise, varude soetamise jmt kohustused. Küberturvalisuse tagamisega seotud ettevõtted teevad riskianalüüsi ja selle alusel planeerivad ka eelarve, kuid puudu on reaalne võime, mille abil riskide realiseerumisel tegutseda. Väga palju ostetakse (NB! hinnakriteerium) erinevaid arendusi sisse ettevõtetelt, mis ei suuda tagada oma teenuste turvalisust, kuid nende teenuseid hakkavad tarbima tundlikku infot käitlevad organisatsioonid, näiteks haiglad. Just see on viimasel ajal olnud suurema mõjuga andmelekete põhjuseks. Nii on endiselt üks esmaseid arendusülesandeid Kaitseliidu kriisi- ja sõjaaja juhtimise, koordineerimise ja side kontseptsiooni (KL C3) väljatöötamine ja rakendamine. Selle kontseptsiooni koostamisel on mõistlik kaaluda käimasolevas Ukraina sõjas avalikuks tulnud infot, samuti tuleb arvesse võtta lähiaastatel aset leidvaid arenguid Eesti kübervaldkonnas ning tehnoloogias üldse. Kui 2022. aastal lisandus meile umbes 4000 uut tegevliiget, siis meievastase sõja korral võib olla kindel, et Kaitseliidu suunas tuleb vähemalt 40 000 uut liiget. Kaitseliidus on liikmekonna plahvatuslikuks kasvuks tehtud teoreetilised ettevalmistused ja olemas formeerimismehhanism, et pakkuda enamikule neist sihtüksuste kaudu eelkõige mittesõjalist rakendust, sest erivarustust anda ei ole. Küll aga on vaja teha tööd väljaselgitamisega, kuidas ja kus valdkonnas neid uusi liikmeid nende kompetentside alusel kogu riigis kiiresti rakendada.

KOKKUVÕTE

Osalejate tagasiside põhjal võib öelda, et konverentsi mittesõjaliste teemade sidusa arutelu tulemusena paranes auditooriumi arusaam kogu meie organisatsioonist ning Kaitseliidu sihtüksuste ja võrgustike korraldamisest koos edasiste tegevuskavadega. Lisaks suutsid Kaitseliidu peastaabi „palgalised“ selgitada vabatahtlikele juhtidele võrgustike olemust ja vajadust.

Konverentsi lõpus ütles Kaitseliidu ülem: „24. veebruaril 2024 peab

olema valmis sõjaline pool, teist poolt teeme selleks ajaks nii palju kui jõuame, sest võrgustikega on veel pikk tee minna. Kaitseliit on esimene koht, kuhu inimesed saavad tulla, ja siit leiavad nad abi, mis neil vaja on, või saavad teada koha, kuhu neil endil on võimalik panustada. Kõik võivad praegu kaasa mõelda ja olukorra parandamiseks ettepanekuid teha, sest lõppude lõpuks on see ju rahva organisatsioon. Ootame ideid altpoolt. Tegelikult tahakski rohkem organisatsiooni osalemist. Tuleb senisest enam kasutada juhatusi ka sisuliste teemade arutamiseks ja otsustamiseks. Kuni sinnamaani, et igal juhatuse liikmel on oma roll mittesõjaliste ülesannete täitmisel. Samas peavad seda „kaitseväe värki“ tegema need, kes peavad seda tingimata tegema ja keda sellest ülesandest vabastada ei õnnestu. Ülejäänud Kaitseliit on lisaks ja ma luban kõigile, kes jäävad sinna ülejäänud Kaitseliidu ossa, et küll saame ka meie sõdida. Selle ülesande lahendamiseks ongi kõigil vaja kaasa mõelda, just selles võtmes, et kui palju meil neid võrgustikke vaja on. Praegu ei ole selle vajaduse mõõt veel täpselt teada, kuid võrgustikke on meil minu arust ikka hirmsasti vaja ning pidevalt ilmneb uusi detaile selle vajaduse põhjendamiseks. Teisiti me sõdida ei saa, meil peab olemas olema toetusvõrgustik. Ja ma arvan, et kui oleme selle kord üles ehitanud, siis me oleme võitmatud.“

Ülal esitatud ideed on konverentsil osalenute omad, autor on artikli terviku huvides kohendanud nende sõnastust ühtlasemaks. Kui mingi mõte on toimetamise tagajärjel kadunud või arusaamatuks muutunud, siis võib ettepanekud, ideed ja kommentaarid mõlema konverentsi kokkuvõtteartiklite, aga ka Kaitseliidu arengukava täiendamise kohta saata e-posti aadressile klak@kaitseliit.ee.

VIITED:

1 Vt. https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/ files/20171127_KL_arengukava.pdf

2 Vt. https://www.kaitseliit.ee/et/doktriin

3 Vt KLAK, lk 6. KLAK peaeesmärk: aastaks 2030 on Kaitseliit vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, kus on välja kujunenud selgelt eristuv VVV, millest tekib liitmõju ning mis võimaldab kaasata vabatahtlikke vastavalt nende kompetentsile, et toetada laiapindset riigikaitset kogu riigi ulatuses.

4 Vt Aivar Toom. Õpetaja, vanemad ja Vorsti-Jüri. https://www.err.ee/840367/aivar-toom-opetajavanemad-ja-vorsti-juri.

KAITSElIIT 18 3/2023

KAITSElIIDU lIIKMEMAKS –KEllElE JA MIllEKS?

Liikmemaks on Kaitseliidu liikme kohustuslikus korras igas kalendriaastas tasutav solidaarsusmaks Kaitseliitu kuulumise eest. Liikmemaks kuulub allüksusele, kelle liige liikmemaksu tasus. Allüksus saab kogutud liikmemaksu kasutada oma liikmete Kaitseliidu seaduses sätestatud ülesannete täitmisel allüksuse tegevuse toetamiseks ja arendamiseks.

Tekst: MAREK RANNE , Kaitseliidu ülema õigusnõunik

Esmakordselt alates taasiseseisvumisest kinnitas keskkogu 21. jaanuaril 2023

Kaitseliidu liikmemaksu suuruse ja tasumise tähtaja ning liikmemaksust vabastamise korra (edaspidi: liikmemaksu kord). Liikmemaksu korra kohaselt peab tegev- ja toetajaliige liikmemaksu tasuma jooksva aasta eest mitte hiljem kui 31. märtsiks.

TASUMISE TÄHTAEG

Kaitseliiduga liitumisel peab tegev- ja toetajaliige tasuma jooksva aasta liikmemaksu ühe kuu jooksul, olenemata liikmeks saamise kuupäevast. Näiteks juhul, kui liituti 2022. aasta detsembrikuus ja tasumine jääb järgmise aasta jaanuari, tuleb Kaitseliiduga liitujal tasuda liikmemaks 2022. aasta eest mitte hiljem kui 2023. aasta jaanuarikuu jooksul ning 2023. aasta liikmemaks mitte hiljem kui 31. märtsiks.

Mõistlik on sellisel juhul tasuda liikmemaks juba ühekorraga nii 2022. kui ka 2023. aasta eest.

LIIKMEMAKSU VÄHENDAMINE VÕI SELLEST VABASTAMINE

Liikmemaksu kord näeb ette võimaluse liikme põhjendatud avalduse alusel taotleda jooksva aasta liikmemaksu vähendamist või sellest täiel määral vabastamist. Põhjendatud taotlus liikmemaksu määra alandamiseks või liikmemaksust vabastamiseks tuleb allüksuse juhatusele esitada mitte hiljem kui üks kuu enne liikmemaksu tasumise tähtaega, st mitte hiljem kui 28. veebruaril. Allüksuse juhatus teeb liikmemaksu vähendamise või maksmisest vabastamise taotluse rahuldamise või mitterahuldamise kohta protokollilise otsuse. Juhul, kui juhatus taotlust ei rahulda, tuleb liikmemaks tasuda ikkagi hiljemalt 31. märtsil.

LIIKMEMAKSU VÕLGNEVUS

Kui liige ei tasu jooksva aasta eest liikmemaksu hiljemalt 31. märtsiks, loetakse teda liikmemaksuvõlglaseks.

Liikmemaksu võlgnevuse ajal on allüksuse juhatusel õigus kohaldada liikme suhtes järgmisi meetmeid:

1)  hoiatust;

2)  Kaitseliidu seltsielust osavõtu keeldu kuni üheks aastaks;

3)  Kaitseliidu võistlustest osavõtu keeldu kuni üheks aastaks;

4)  Kaitseliidu tegevusest osavõtu keeldu kuni üheks aastaks.

Liikmemaksu võlgnevus on takistuseks liikme esitamisel tunnustamisele. Seetõttu tasub olla liikmemaksu tasumisel hoolas ja tähelepanelik. Kui liige jätab liikmemaksu tasumata vähemalt kolme jooksva aasta eest, on allüksuse juhatusel õigus teha struktuuriüksuse pealikule ettepanek võlglasest liikme liikmesus lõpetada.

Liikmemaksu korraga on võimalik tutvuda Kaitseliidu kodulehel: https://www.kaitseliit.ee/et/liikmemaks

KAITSElIIT 3/2023 19

EIVERE lASKETIIR AVATI ÜhE TäPSE lASUGA

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi sättis end laskejoonele, kohendas lamades asendit, seadis relva palge, pani hingamise paika ja vajutas päästikule. Esimese saja meetri kaugusel sooritatud lasuga katkes märklehtede ette tõmmatud punane lint, millega kuulutati Järva maleva uus Eivere lasketiir avatuks.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Lasketiiru ehitusprojekti koostas P.P. Projekt OÜ ning see valmis 2022. aasta lõpus. Lasketiiru ehitustööd teostas Metropol Group OÜ. Ehitustööde ajal osutas omanikujärelevalve teenust Infragate Eesti AS. Ehitustööde kogumaksumuseks kujunes 769 000 eurot käibemaksuga

URMAS GLASE KAITSElIIT

Tere tulemast Paide kesklinna,” ütles täppislasu eel Paide linnapea Kulno Klein, osutades omavalitsuste liitumisel viis aastat tagasi tekkinud geograafilisele eripärale, millega Paide tõusis Pärnu järel territooriumi suuruselt teiseks omavalitsuseks.

Järva maleva endise pealiku kolonelleitnant Arvi Niglase meenutusel hakati lasketiiru ehitamise plaani pidama juba 15 aastat tagasi: „Aga mis sinna ajalukku ikka takerduda. Praegu võime öelda, et saigi valmis nagu niuhti!”

Ta lisas, et eesmärgi poole pürgimisel on kõige olulisemad kolm märksõna: karjuv vajadus, tahe ja järjekindlus. Kui need on olemas, on kõik võimalik.

LASKETIIRU TUNNI AJAGA

Järva kaitseliitlased on alates organisatsiooni taastamisest pidanud läbi ajama oma lasketiiruta – algaastatel harjutati selleks kohandatud laskepaikades, hiljem harjutati kätt ja silma jahimeeste valdustes, naabermalevate või Kaitseväe tiirudes.

Hommikul tuli Türilt maleva staabist võtta relvad, sõita tunni-paarine teekond ja pärast sooritust anda puhastatud relvad staabis tagasi. See tegi Järva malevlaste päeva pikaks.

Järva maleva pealik kolonelleitnant

Kuido Pettai ütles, et tiir annab tegevusvabaduse, nüüd on maleval kõik laskeharjutuste läbiviimiseks vajalik

käe-jala juures. Saab teha nii teoreetilise osa kui kohe ka praktiseerida.

„Eivere lasketiiru on oodatud Järvamaale kaua ja selle tähtsust on raske üle hinnata kasvõi seetõttu, et siiani pole Järva maleval oma tiiru olnud. Lasketiiru ehitamine Järvamaale võimaldab paremini planeerida ja ellu viia väljaõppe elemente ühtses tervikus nii Kaitseliidu, Kaitseväe, NATO liitlaste kui ka partnerteenistuste jaoks. Samuti saame võõrustada siinseid korrakaitsjaid,“ ütles kolonelleitnant Pettai.

Uues 20 rajaga tiirus saab lasta distantsilt kuni 300 meetrit, kuid perspektiiv on tiiru pikendada esmalt 600 meetrile ja hiljem kuni 1000 meetrile. Ka on lasketiirus taktikaline laskeala, mille maksimaalne distants on kuni 50 meetrit.

„Eiveres saame lasta kuni 8,5 kaliibriga snaiperrelvadeni ehk kõikide relvadega, mis on meil tabelvarustuses,“ kinnitas Pettai. „Ringkonnaülem püstitab meile ülesande, aga et oleks tulemusi, tuleb harjutada!“

Brigaadikindral Riho Ühtegi tõi välja Eivere tiiru eripära: „See on välitiir, mis võimaldab lasta pikemat maad ja hulgal inimestel ega ole limiteeritud ajaga. Kuigi tundub, et ümberringi on paks mets, võib öelda, et tiir asub keset Paide linna. Metsa keskel ei häiri ta mitte kedagi, kohalikud inimesed elavad päris kaugel ja on teadlikud, mis siin toimub. Mets

summutab ja see võimaldab lasta igal ajal.“

Kindrali selgitusel on Kaitseliit saanud viimasel aastal juurde kolm lasketiiru ning nende arendamist jätkatakse ka tänavu: „Kehtib sama põhimõte, mis oli enne 1940. aastat, et kaitseliitlane peab lasketiiru jõudma tunni ajaga.“

TÄPSET SILMA JA KINDLAT KÄTT

Meenutuseks, et enne 1940. aastat olid Järva maleva malevkondades tiirud igal kompaniil. Paide malevkonna pealiku leitnant August Liiviku 11 maailmameistritiitlit ja panus Argentiina karika võitmisse on laskespordiga kursis inimestele hästi teada väljaspool Järvamaadki.

Vaatamata seni kesistele harjutustingimustele on Järva maleva laskurid viimastel aastatel aina südikamalt sekkunud Kaitseliidu meistritiitlite ja poodiumikohtade jagamisse ning tõusuteel on noorte laskesport.

Koeru üksikkompanii Peetri rühma pealik Alar Sakkool, kes on laskeinstruktor ja -treener, avaldas veendumust, et oma tiiruga kasvab sõjalistest harjutustest osavõtt ja huvi laskespordi vastu ning paranevad ka tulemused:

„Seni polnud meil võimalik võistlusteks valmistudes isegi 100 meetri tiirus proovimas käia. Vaatan esmapilgul, et tiir on väga korralikult ehitatud. Minule on uue lasketiiru avamine väga oluline sündmus. Omal ajal sai Kaitseliitugi astutud ennekõike selleks, et saaks laskmisoskusi arendada.“

„Soovin kõigile täpset silma ja kindlat kätt ning et ei juhtuks olukordi, nagu nägin laskesuusatamise teleülekandest,“ vihjas tervitusi toonud kaitseminister Hanno Pevkur juhtumile, kus Pokljuka maailmakarikaetapil relvaga hätta jäänud Belgia laskesuusataja piilus telekaamerate ees otse tõrkuva relva torust sisse.

„Me teame, et Kaitseliit, eelkõige maakaitse pool, on suurenemas kaks korda. See tähendab seda, et tõepoolest peame vaatama, et tehtud saaksid ka investeeringud taristusse,“ rääkis minister juba tõsisematel teemadel, kuidas Kaitseliidu võimekust muutuvas geopoliitilises olukorras suurendada.

KAITSElIIT 3/2023 21

„KAARNATE“

KOKKUKASVAMINE EhK MAAKAITSEKOMPANII

SÕDURIOSKUSTE KURSUS

Kui Kirde maakaitseringkonna Viru maleva sõdurioskuste kursus läinud aasta augustis alguse sai, oli õppurite kasutuses veel vana hea AK 4. Nüüd, aprillis lõpetavad kursuslased aga juba Rahedega.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkond, Viru maleva
INDREK
22 3/2023
teavitusspetsialist
JURTŠENKO

Jaanuaris Viru malevasse jõudnud automaatrelvaga Rahe ehk R-20 tutvuti põhjalikumalt juba veebruaris, mil viidi läbi nii õpetus kui relvade normaaljooksu seadmine. Tegevus, mis andis võitlejatele veelgi tahet ja indu juurde oma väljaõpet jätkata.

Aga liigume korraks ajas tagasi eelmisse aastasse, kui kompaniis tekkis soodne pinnas väljaõppemuudatusteks. Põhjuseks oli järjest suurenev liitujate arv ja sellest tingitud vajadus ühtlustada kompanii väljaõppe taset. Seega otsustati avada vabatahtlikele kompanii enda sõdurioskuste kursus.

Juba juunikuus toimunud kursuse sissejuhatavas moodulis jagasid instruktorid värskelt liitunud kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele kogemusi üksikvõitleja varustuse, standardrelvastuse ja meditsiinivarustuse kohta.

ESIMENE SUURÕPPUS

Täiskursus algas pärast suvist hingetõmbepausi augustikuu lõpus. Esimesel nädalavahetusel õpiti tundma üksikvõitleja varustuse komplekteerimist, jao põhirelvastust (automaat AK 4, kuulipilduja KSP, granaadiheitja Carl-Gustav), tugikoha lähikaitset ja tunnimehe kohustusi. Samuti tutvuti liikumisviiside, formatsioonide ja käemärkidega ning lõpetuseks koostas üksikvõitleja oma tulekaardi. Õppenädalavahetusest võttis osa ligi 40 vabatahtlikku.

Teiseks õppenädalavahetuseks, mis oli plaanis septembrikuus, saabus ootamatu, kuid huvitav muudatus, mis andis värsketele liitujatele hea võimaluse panna end proovile ja kogeda varakult ka suurema õppuse olustikku. Nimelt toimus ajavahemikus 22.–28. septembrini Kirde maakaitseringkonna tegevusalas lisaõppekogunemine Okas 22, millesse kaasati ka Viru maleva maakaitsekompanii. Ülesandeks oli tagada KiMKRi üksuste turvaline liikumine lisaõppekogunemise erinevate õppekohtade vahel ja aega jäi ka väljaõppetegevustele.

Teine korraline õppenädalavahetus oli 15.–16. oktoobril. Siis oli fookuses põhjalik meditsiiniõpe ehk TCCC (Tactical Combat Casualty Care), jaovõitleja/lahingupaari liikumisviisid ehk „tuli ja liikumine“, taktikalised miinid ja kaitselaengud ning praktiline laskeharjutus.

Meditsiiniõpet tehakse paljude teistegi väljaõppenädalavahetuste käigus kiiresti ja ülevaatlikult, seekord aga pühendati teemale terve päev. TCCC on lühidalt öeldes kogum juhiseid, kuidas toimida haavatud võitlejaga haiglaeelses etapis niimoodi, et abi oleks elupäästev, et abistamine oleks abistajatele võimalikult ohutu ning et üksuse sõjaline ülesanne saaks täidetud.

Kui TCCC on pigem järeltegevus, siis oskused nagu „tuli ja liikumine“, taktikalised miinid ja kaitselaengud ning laskmine on ennetavad tegevused. Taktikaliste oskuste eesmärgiks on tagada, et üksikvõitleja suudab täita taktikalisest olukorrast tingitud ülesandeid, jäädes samal ajal ise koos oma lahingupaarilisega terveks ning säilitades maksimaalselt enda ja oma üksuse lahinguvõime. Taktikaline kavalus ja jätkusuutlik tegutsemine igal ajahetkel on üksikvõitleja üks olulisi eeliseid vastase ees.

JA TEINEGI

Sõdurioskuste kursuse kolmas ja ühtlasi 2022. aasta viimane õppenädalavahetus pakkus võitlejatele mõnusalt talvist olustikku. Läbiti test 3, öine laskmine, üksikvõitleja laskepesa rajamine ja A-kategooria lõhkaja kursus.

Kirde maakaitseringkonna pioneerirühma liikmed jagasid maakaitsekompanii liikmetele A- kategooria lõhkaja tarkusi. Võitlejad said kõigepealt teoreetilise loengu, sellele järgnes ringkoolitus. A-kategooria kursuslased said instruktorite valvsa pilgu all kogemuse alates süütenööri läitmisest kuni süütli valmistamise, laengu koostamise ja lõhkamiseni. Samuti õpiti tundma elektrilisi lõhkevahendeid ja lõhkemasinaid, mis aitavad võitlejat edaspidi muude taktikaliste ülesannete täitmisel. Kursusest osavõtjad sooritasid A-kategooria testi. Õppenädalavahetusest võttis osa üle 50 vabatahtliku.

Tänavu jaanuaris osalesid „kaarnad“ aga õppusel Winter Safari 23, mis pakkus suurepärase võimaluse tõestada end värskelt õpitud sõdurioskusi rakendades.

Esmalt viidi läbi kogu kompanii kopteriõpe, kasutades kopterit Chinook CH 47, ning anti korralik õppelahing rasketehnika, sealhulgas tankide vastu. Õppuse käigus said maakait-

sekompanii võitlejad ka hea meeskonnatöö kogemuse, sest tuli näidata oma oskusi nii kaitsetegevuses kui ka vasturünnakul.

ÜHTEKUULUVUSTUNNE ON „KAARNATEL“ VERES

Igal õppekogunemisel, kus osalevad uued liitujad, on traditsioon, et need, kellel pole kompanii embleemi, peavad selle rituaali abil välja lunastama. Kompanii embleem näitab ühtekuuluvustunnet ja see, kelle vormile on embleem kinnitatud, peab andma endast maksimumi, et tagada kompanii järjepidevus ja toimimine. Embleemi kandmine ei muuda teenistust lihtsaks, vaid asetab õlgadele raskuse.

Samuti on kompaniil oma lipp, mille väärikas hoidmine ja kaitsmine käib rühmade vahel rotatsiooni korras ja mis tuuakse alati välja õppenädalavahetustel, õppustel ja isamaalistel üritustel.

Peetakse ka jõulupidusid, jagatakse tunnustust ja hoitakse ühendust väljaspool teenistust. Kogenumad kaitseliitlased toetavad uusi tulijaid alati abivalmilt.

Kommentaar:

NIISAMA EI TIKSU KEEGI

Viru maleva maakaitsekompanii ülem veebel ERIK ABROI

„2022. aasta liitujad on läbinud suurema osa kompaniisisesest sõdurioskuste kursusest. Jäänud on veel mõned õppenädalavahetused. Osavõtt on olnud muljetavaldav. Uutest liitujatest on näha, et on tuldud ennast harima ja oma sõjalist taset tõstma, mitte niisama tiksuma. Ühtlasi on kursus võimaldanud täiendõpet, sest sellel on osalenud ka kompanii staažikamad liikmed.

Instruktoritena on tegutsemas „kaarnate“ enda jao- ja rühmaülemad, kes on saanud õpetatavates teemades kvalifikatsiooni nii Kaitseväes kui Kaitseliidus.

Praktilisele instruktorikogemuse lisaväärtus on see, et orgaanilise üksuse juhid koolitavad ise koosseisu, kellega koos nad sõdivad. See tekitab ühtekuuluvustunnet ja usaldust ning tagab, et iga õppeteema läbimisega on orgaanilises üksuses üha efektiivsem võitleja.

Selline praktika on Kaitseliidu üksustes kriitilise tähtsusega. Tänu mitmetele keerukates tingimustes toimunud väliharjutustele on kompanii SOK jooksul veel rohkem kokku kasvanud ja tervikuks muutunud. Praegu ei ole siin enam uusi ega vanu. On ainult „kaarnad“!“

VälJAÕPE 3/2023 23

TAlVESÜDA: VÕITlUS SUUSKADEl

Tapa lähiharjutusala võttis Järva maleva õppusele Talvesüda kogunenud võitlejad vastu karguse ja päiksepaistega, mis keetis maapinna kohale nii paksu udu, et lõika või noaga.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Miinipildurid sättisid oma torud paika, jalaväelased panid suusad alla ja tegid soojendusringe, kuni Prantsuse liitlaste soomusmasin VHM, rootslaste Bandvagni analoog, võttis nad peale ja sõidutas polügoonile.

„Igasse masinasse peab mahtuma vähemalt üks aasta kaitseliitlane,“ muigas suusad katusele pakkinud ja kitsukesse salongi pugenud Roosna-Alliku kaitseliitlane Jaan Keerma, värskeim mees järvakate aasta kaitseliitlaste nimekirjas.

Keerma meenutusel oli õppus väga vahva: „Esiteks meeldis õppuste ülesehitus – sai rahulikult süveneda. Huvitav oli ka metsas ööbimine. Külma oli -12°, aga häda polnud midagi. Järgmisel päeval õppisime Prantsuse Alpide jäägritelt, kuidas suuskadel olles relva hoida ja lasta. See oli väga

asjakohane. Ega meil sellist kogemust ja teadmist varem olnudki. Tegime harjutuse läbi ka terava moonaga. Prantslased jällegi kiitsid meie suuski, mida saab kasutada tavaliste sõdurisaabastega. Alpikütid ise liiguvad mägedes mäesuusavarustuse ja -saabastega, see aga muudab nad suuskadeta liikudes kohmakaks.“

AGA TEIE JÄÄAUKU!

Õppuste läbiviija kapten Lauri Mäepalu Roosna-Alliku üksikkompaniist selgitas, et tänavune Talvesüda oligi suunatud järvakate üksikvõitleja oskuste arendamisele talvistes tingimustes. „Keskendusime riietumisele ja varustuse maskeerimisele, katsime relvad osaliselt marlisidemetega, et anda heledam varjund,“ tõi Mäepalu näite.

Nagu juba mainitud, harjutati ohuolukordades maastikul liikumist puusuuskadel ja teravmoonaga laskmist

erinevaist laskeasendeist. Öö tuli üle elada ise rajatud oksaonnis. „Õppus lõppes hommikul suusarännakuga, mille haripunktiks oli jääaugudrill,“ võttis Mäepalu olulisema kokku.

Ta lisas, et jääauku hüppamine oli omaette kogemus: „Kambavaim küttis ette üles ega lasknud kõhelda ja julgestusnöör andis kindluse. Pealegi ulatusid jalad põhja. Proovisin veel teistki korda ja külmatunne tuli alles autokastis kasarmute juurde sõites, kus meid ootas saun.“

Paide kaitseliitlase Margus Michelsoni meelest olid õppuse põnevaimad osad liitlaste suusaõpe, jääauk ja ööbimine metsas lõkke ümber telkmantli all: „Ma eriline matkasell ei ole, üle paari korra aastas ei tõmba. Viskasin jope üle magamiskoti, oli soe ja sai magada küll. Korra öö jooksul ärkasin. Jääaugus olin seni käinud ainult saunast tulles.“

24 3/2023
VälJAÕPE

Michelsoni sõnul köidab teda jääaugust rohkem ikkagi laskmine. „Seda sooviks rohkem harjutada, kuigi peaaegu aastaga, mis ma Kaitseliitu kuulun, olen käinud neljal-viiel laskeharjutusel,“ tunnistas Michelson, kellest sai kaitseliitlane Naiskodukaitsesse astunud abikaasa tuules eelmisel kevadel, Ukrainas sõja puhkemise järel.

TÄHTIS ON VÕIT

Talvesüda oli õpikohaks ka miinipilduja meeskondadele, kes harjutasid lumistes tingimustes tulepositsiooni hõivamist ja tuletellimuse täitmist. „Lisaks rakendasid miinipildurid sihtmärgi leidmiseks ja ala kontrolliks droone,“ rääkis Mäepalu Järva maleva miinipildujarühmast, juba pika ajalooga üksusest, mille tegevus vahepeal küll soikus, kuid leidis eelmisel aastal uue hingamise.

Rühmaülema lipnik Tenek Mäekivi sõnul kasutab üksus USA 81 mm

miinipildujat M252, mis on kasutuses ka Kaitseväes. „Esimesed lahinglaskmised enda relvadest tegime eelmise aasta novembris koos Viru ja Alutaguse lahingukompanii üksustega,“ märkis Mäekivi.

Talvesüdame õppusel arutleti prantslaste miinipildujaüksuse liikmetega meie miinipildujaüksuse võimekuse üle. Võrreldi teineteise relvastust, mõõdistusvahendeid ja arvutust. Nagu Mäekivi nentis, pole relvasüsteemide võrdlemisel suurt tähendust, õpikohaks on pigem taktika. „Lõppkokkuvõttes on tähtis ikkagi edukalt täidetud tuleülesanne, mitte see, kuidas ja millisel moel tulemuseni jõutakse,“ märkis rühmaülem.

Jooksval aastal pannaksegi rühmas rohkem rõhku relvameeskondade väljaõppele. Arvutajate ja tulejuhtide väljaõppes võib oodata suuremat muutust, seda just droonide ja tark-

varaarenduse suunal, mis peaks muutma tegevust lihtsamaks ja kiiremaks.

VÕRDVÄÄRSED ELUKUTSELISTEGA

Ent mida kasulikku näevad prantslased ühisharjutustes kaitseliitlastega? „Kogesime, et kaitseliitlased on professionaalsete sõduritega võrdväärsed,“ tunnustas Prantsuse 13. pataljoni Les Verts kompaniiülem kapten Jean. Iseäranis arvestades, kui lai on Kaitseliidu liikmete vanusespekter. Seda muljetavaldavam, et inimestel on tahe tulla oma vabast tahtest riigikaitsekogemusi hankima.

„Olulisim, mida me Talvesüdamel õppisime või teada saime, oli see, et võrreldes tavaarmeega on kaitseliitlased väga „kastist väljapoole“, vabama tegutsemisega. Näiteks miinipildujameeskond tegutses tsiviilmaasturiga, millega veeti relva, meeskonda ja esmast laskemoonakogust,“ tõi kompaniiülem näite kaitseliitlaste leidlikkusest ja paindlikkusest.

URMAS GLASE VälJAÕPE 3/2023 25

SÕDIMINE TAlVEl RäNGEM KUI lUMESÕDA

Talv seostub paljudele meist lõbusate lapsepõlvemälestustega kelgutamisest, suusatamisest ja lumesõdadest. Nüüd, kaitseliitlasena, teeme talvel samu tegevusi, kuid teises võtmes. Ja see nõuab rohkem teadmisi ja oskusi.

Et tagada allüksuse võitlusvõime talvistes tingimustes, peavad iga taseme ülemad teadma ja kasutama asjakohaseid juhtimisvõtteid. Et ülemad omandaksid asjakohased tehnilised ja taktikalised oskused, peab neidki täiendavalt ette valmistama.

Pakuvad ju Eesti muutlikud ilmastikuolud väljakutsuvaid tingimusi. Suur osa aastast on külm ja niiske – aasta keskmine temperatuur on umbes +5 °C ja võib talvel langeda alla -25 °C. Keskmine suhteline õhuniiskus on aga ca 80%. Nendes oludes peame tagama võitlejate võitlusvõime.

Selleks, et kaitseliitlased oskaksid nendes tingimustes hoida füüsilist ja

vaimset võitlusvõimet, viiakse Kaitseliidu koolis läbi instruktorikursust allüksuste ülematele „Sõjapidamine talve tingimustes“, mis keskendub lumekattega aastaajale, kuid kehtib ka ilma lumekatteta jahedama aja kohta. Instruktorite koolitamise eesmärgiks on asjakohaste teadmiste ja praktikate jõudmine malevatesse, et allüksused saavutaksid talvistes tingimustes sõjapidamisvõime.

LIHTSAD SAATUSLIKUD VEAD

Kursus koosneb iseseisvast õppest ning kahest kontaktõppe nädalavahetusest, mille käigus omandatakse põhilised baasteadmised jaheda ilmastiku mõjust inimkehale, juhtimise eripärast talvel ning allüksuse

ja individuaalvarustuse efektiivsest kasutamisest.

Kontaktõppes on läbivaks teemaks suusa- ja talvevarustuse kasutusoskuse parendamine. Sealhulgas ilmale vastava riietuse valimine ja kasutamine. Oluline teema on ka külmast tingitud vigastuste vältimine, esmaabi andmine külmakahjustuste ja hüpotermia sümptomitega kannatanule ning enesedistsipliini säilitamine talveoludes.

Talvel tuleb suvega võrreldes rohkem tähelepanu pöörata tehnika, relvastu-

Tekst: RENELL KAELEP , Kaitseliidu kool, sõjaväelise juhtimise õppesuuna instruktor-koolitaja
26 3/2023 VälJAÕPE

se ja varustuse töökorras hoidmisele. Seepärast on kursuse osaks ka nende hooldus. Ajastul, kus sõltume elektroonikaseadmetest, peame arvestama nende toimivusega külmas keskkonnas, kus nende tööaeg on patareide ja akude kestuse tõttu lühem. Vaja on neid teadlikumalt hoiustada ning arvestada energia lisavaruga.

Relv on sõduri kõige olulisem töövahend. Vigade tõttu, mis on tegelikult lihtsasti välditavad, võib see muutuda aga kasutuskõlbmatuks. Näiteks viiakse relv külmast väliskeskkonnast sooja ruumi, seal tekib järsu tem-

peratuurimuutuse tõttu relva sisse kondensvesi, mis välja minnes külmub ning võib põhjustada tõrkeid. Või satub relva kaitsmata jäetud vintraua suudmesse lumi, mis sinna jäädes külmub ja võib vintrauda kahjustada.

Varustusest rääkides jäetakse rõivaelemendid sageli märjaks, sest kuivatamiseks ei nähta patrullis võimalust.

Ent niiskete või märgade sokkide ja kinnaste kuivatamiseks ei ole ilmtingimata vaja telki ega muud sooja kohta, piisab oma kehasoojuse kasutamisest rännakul. Samuti võetakse kohe, kui üks paar on märjaks saanud, kasutusse uus paar kindaid ega jäeta

kuiva varupaari puhkehetkedeks, kui keha ei tooda nii palju sooja.

Aeg-ajalt kuuleb ka arvamust, et talvel ei pea nii palju vett tarbima kui suvel, sest keha higistab vähem. Tegelikkus on midagi muud. Et meie keha termoregulatsioon toimiks efektiivselt, on veetarbimine talvel sama oluline kui suvel. See tähendab vastavalt aktiivsustasemele päeva kohta 2,5–6 liitrit vett, mõnel juhul rohkemgi. Kogemus aga näitab, et enamik kaitseliitlasi ei tarbi väljaõppe ajal piisavalt vett ja seetõttu kannatab nende sooritusvõime.

Seejuures on oluline hoiduda higistamast, kas siis kehalise koormuse või riidekihtide arvu teadliku reguleerimisega. Sellega hoiame ära organismi ülemäärast vedelikukadu ja varustuse liigset niiskumist. Veega meie keskkonnas õnneks probleeme pole, enamasti on vesi veekogudest saadaval ning vajadusel saab joogivee sulatamiseks kasutada lund ja jääd.

ENERGIAPUUDUS

Kaitseliitlane on harjunud käima väljaõppel nädalavahetuseti. Suvel selle lühikese aja jooksul ei jõua meil enamasti avalduda tõsisemad sümptomid, mis indikeerivad vee-, toidu- ja unepuudust. Nende baasvajaduste puudusel muutub aga iga tegevus kurnavamaks, kuigi ei tekita suvel erilisi raskusi.

Talvel on aga olukord teine – jahedama ilmaga kulub meie organismil keha soojas hoidmiseks rohkem ener-

RENELL KAELEP
3/2023 27 VälJAÕPE
RENELL KAELEP

giat. Sellepärast vajame korrapäraseks termoregulatsiooniks vett ning sooja tootmiseks toidust saadavat energiat. Niisamuti puhkust ja und, et keha jõuaks taastuda ja pea püsiks selge.

Iga tegevus võtab talvel vähemalt kaks korda rohkem aega, seetõttu ongi energiakulu suurem. Külmas keskkonnas peab organism külma joogi ja toidu omastamiseks kulutama rohkesti energiat soojendamisele, mistõttu energia säästmiseks on vaja toitu ja jooki tarbida soojendatult. See aga nõuab suvega võrreldes rohkem ajakulu ja ressurssi.

Peame arvestama ka vajaliku toitainete ja energia hulgaga, mis tagaks meile energiavaru talvel tegutsemiseks. Kui suvel arvestame ööpäeva kohta ca 2600 kcal, siis talvel võib see olla kahekordne, ca 5000 kcal.

Loomulikult sõltub see allüksuse tegevusest, näiteks kas meil on motoriseeritud üksus rännakul või suuskadel üle kümne kilomeetri liikuv allüksus. Ka positsioonide rajamine on talvel vaevarikkam ja kaevumine nõuab keltsast läbitungimiseks lisatööriistu.

SUUSAD ALLA

Talvel on igal eksimusel suurem hind kui suvel. Näiteks vahetamata jäänud märg sokk muutub jalas kiiresti külmasillaks ning tekib jala külmakahjustuse oht. Samas on külma käes psüühiliselt keerulisem sokke vahetada. Mugavam tundub lihtsalt natukene kannatada või oodata seda „õiget“ või „paremat“ hetke. Üks element, millele väljaõppes tähelepanu pöörame, on just see, et õppurid hoolitseksid enda eest ega laseks laiskusel tekitada kahjustusi, mis mõjutab nende võitlusvõimet.

Suure osa ajast veedab kaitseliitlane jalgsi liikudes, sealhulgas söösthüppeid tehes ja laskeasendeid võttes. Nüüd tuleb kõike sedasama teha suuskadega ning see vajab praktiseerimist, et näiteks rünnak saaks olla edukas. Et seda kõike saavutada, veedabki õppur kursusel palju aega suuskadel. Kuna see on oskus, mida paljud alles tulevad õppima, nõuab see õppurilt palju tähelepanu ja sellega kaob võime jälgida ümbruses toimuvat. Suusatamisoskus peaks olema piisaval tasemel, et me suudaksime kontrollida oma ümbrust ja olla kontaktivalmis.

Teatud juhtudel veetakse sõdureid energia ja aja säästmiseks suuskadel mootorsõiduki järel, mida nimetatakse ka pukseerimiseks, inglise keeles skijoring. See tegevus eeldab allüksuselt samuti head suusatamisoskust, muidu riskitakse sagedaste kukkumistega ja sõidule võib kuluda rohkemgi aega kui ise suusatades.

Kuid kukkumisi võib ette tulla alati ning seepärast õpitakse ka õigesti, kehavigastusi vältides kukkuma. Skijoring’uks tuleb samuti osata valida õige riietus, mis kaitseb külma tuule eest, sest füüsiliselt oleme siis vähem aktiivsed ning katmata kehaosadele võivad kiiresti tekkida külmakahjustused.

KASVÕI LÄBI JÄÄ

Varustusse lisandub lumekattega ajal üks element, mida suvel ei kasutata. Selleks on kelk, mis võimaldab allüksusel suusatades enda järel vedada tavalisest suuremat talvist varustust.

Kelgule pakitakse kaasa telgikomplekt, pioneerivahendid, tööriistad, vesi, maskeerimisvahendid, varusuusad ja varulaskemoon.

Kursusel on õppurite tipphetkeks olnud jäätunud veekogu ületamisel varustusega läbi jää kukkumine ehk jääaugudrill ning sealt välja ronimine koos järgnevate protseduuridega.

Võib öelda, et see on mõnele õppurile esmakordne kogemus ja eneseületuskoht, kuid väljaõppes on sel oluline väärtus. Tänu sellele kogemusele oskab õppur enesepäästet teostada ning saab paremini aru, kuidas tema keha reageerib külmašokile ning kuidas sellega toime tulla.

Oluline on mõista, et nii nagu päris olukorras, ei lõpe ka väljaõppel jääaugust välja tulek kohe soojas saunas, kus kõik on hetkega justkui hästi. Ei, tuleb aktiivselt tegeleda enda üles soojendamisega, riiete vahetusega – ikka selleks, et taastada võimalikult kiiresti oma lahinguvalmidus. See kõik nõuab eelnevat väljaõpet ja instruktaaži, et õppurid kõike mõistaksid ning õpet saaks ohutult läbi viia. See on ka põhjus, miks õppuritelt nõutakse enesedistsipliini, sest kui selles olukorras jääda seisma ja jätta olukord hooletusse, tekib minutitega hüpotermia ning tagajärjeks on teovõimetus. Et päriselus samasugust

olukorda vältida, õpetatakse kursusel ka hindama jää ohutust ning jäätunud veekogu ületamise tehnikaid.

LUMI VÕIB OLLA LIITLANE

Juhuks, kui sõdur peaks sattuma eraldusse või tal puuduvad standardsed lahendused näiteks majutuseks, tuleb talle kasuks kursusel selgeks saadud majutuse rajamine käepärastest vahenditest, nii saab ta ka selles olukorras oma võitlusvõime säilitada.

Need teadmised ja oskused annavad meie sõdurile lootusetuna tunduvas olukorras usu enda toimetulekusse, see omakorda tagab tema ellujäämistahte, tänu millele säilib ka vastupanuvõime.

Iga päev areneva tehnoloogiaga ja selle suureneva levikuga tuleb kaasas käia ning teada ja osata arvestada vastase kasutatavat sõja- ja eritehnikat. Sealhulgas vaatlusvahendeid ja nende tehnilisi omadusi, mis lihtsustavad meie tegevuse avastamist ning võimaldavad mõjutada ja takistada meie plaanide elluviimist. Seepärast anname kursusel ülevaate ka termovaatlusseadmetest, mis on tänaseks laialt levinud mitte ainult rasketehnikal, vaid ka jalaväes käsiseadmetena ning droonidel, ja millega on talvistes oludes võrdlemisi lihtne soojusallikaid tuvastada. See muudab liikumise, tugikoha rajamise ja kasutamise meie jaoks tehnilisemaks ning ressurssi- ja energiakulukamaks. Seetõttu väheneb meie sõdurite kvaliteetne puhkeaeg ja sellega ka võitlusvõime.

Et seda vältida, tuleb osata toiminguid läbi viia efektiivselt, energiat säästes, näiteks varjata talvistes oludes oma liikumisteid, valides sobilikumaid marsruute ja peites tekkinud jälgi, kasutada eksitusmeetodeid vastase jälitustegevuse häirimiseks ning osata maskeerida objekte nii, et need ei oleks tuvastatavad maa pealt ega õhust.

Kui kõik muud tingimused on sõjas võrdsed, siis muutuvad talvise võitlusvõime kõige olulisemateks teguriteks sõduri valmisolek raskustega leppida ja tema väljaõppe kvaliteet, sealhulgas ellujäämisoskused ja moraal. Seetõttu võivad lumi, jää ja madalad temperatuurid olla hästi treenitud ja kõrgelt motiveeritud sõdurile sõjas taktikaliseks eeliseks.

VälJAÕPE 3/2023 29

RANGERI KURSUS 5 VIIMANE PINGUTUS

Möödunud aastal läbis Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste Ameerika Ühendriikides Rangeri kursuse. Käesolev artikkel võtab kokku tema uskumatult pika ja raske teekonna.

US ARMY VälJAÕPE 30 3/2023
Tekst: veebel RENEE ALUSTE , Harju malev

Rangeri kursuse viimane etapp leidis aset Florida osariigi lõunaosas rannikuäärses sookeskkonnas asuvas Eglini õhuväebaasis. Seal said kursuslased tõeliselt proovile panna oma juhioskused, mis oli väga oluline, sest paljud nende seast suundusid üksuseülematena missioonidele.

Eesmärgi saavutamiseks anti kursuslastele järjest keerulisemaid, omavahel seotud ülesandeid. Eeldati, et oma kriitilist mõtlemisoskust kasutades töötavad nad nende sooritamiseks välja patrullimise viiel põhimõttel põhinevad loovaid lahendusi.

Florida etapp jagunes omakorda kolmeks minifaasiks, igaühel oma fookus: meetodid, kohanemisvõime ja vastupidavus. Meetodite osa toimus enne välitreeningu (FTX) algust, kus instruktorid keskendusid praktilistele harjutustele. Selle jooksul tuli olla väga tähelepanelik ja teha täpselt nii, nagu instruktorid soovitasid. Omaloomingule ruumi oli, aga instruk-

torid on näinud KÕIKE, mistõttu on mõistlik nende juhiseid kuulata. See on soovitus.

Kohanemisvõime faas leidis aset FTX-i esimese viie päeva jooksul ja testis õpilaste võimet kohaneda muutuvate missioonide ja tingimustega. FTX-i viimased viis päeva kestnud vastupidavuse faasis oli väljakutseks taluda füüsilisi ja vaimseid raskusi.

ROAD TO WAR

Bussist maha astudes rivistati meid kasarmu ette. Kompaniide kaupa. Mina olin A-kompanii 1. rühma 1. jaos. Kasarmu paiknes keset tühjust, lame maa ja lennuväli, kuid vaade oli hämmastavalt ilus. Päike kõrvetas. Ma tundsin end nagu riietega saunas ning mõtlesin, kuidas on võimalik siin üldse midagi teha. Äikesepilved kauguses olid tavalised. Pidevalt lõi välku.

Varustus oli juba valmis pandud rühmade ja jagude kaupa, nelinurkselt. Kontroll. Jälle. Seekord viidi see läbi täiesti teistmoodi. Aega anti mõist-

likult, 10 minutit, et kõik asjad maha laotada. Mehed eraldati varustusest ning hakati ükshaaval kutsuma. Väga pinnapealne visuaalne kontroll, millest võis järeldada, et see oli lihtsalt üks ülesanne, mida instruktor pidi täitma.

Kompanii ülem tutvustas baasi reegleid. Saime juhiseid, mida on vaja teha, et asi lõppeks sujuvalt. Missiooni tutvustus. Road to war. Olukord, liitlased, mänguruum, kus me sõdime ja võitleme. Vastase tegevus, võimekus ja relvastus. Vastaseks olid kuni neljaliikmelised meeskonnad, kes olid varustatud kuulipildujaga, snaiper- ja käsitulirelvadega. Tüüpiliselt liikusid nad ühe või kahe masinaga, mille kastis mehitatud kuulipilduja. Abivägede reaktsiooni aeg objektini oli 20 minutit.

Sisuliselt oli see kindrali käsk. Põnev. Meile määrati Bravo vastutusala. See pidi olema kõige halvema maastikuga. Kolm kompaniid kõrvuti, kokku viis rühma. Igaühel oma koridor. Meie

VälJAÕPE 3/2023 31

kõigi ülesanne oma vastutusalas oli nõrgestada vastase jõudusid. Isoleerida või julgestada objekte, kõrval olevate rühmadega koordineerides.

Järgmisena meditsiinikontroll ning rühmavarustuse jaotus. Rühmas on neli jagu ja juhtkond. Kõik jaod said vastavalt oma ülesandele lisavarustust. See kraam liikus käest kätte iga kord, kui päeva alguses patrullbaasis või keset päeva toimus juhtkonna vahetus. Ning see varustus vaadati ka üle, kui objektil lõpetasime. Varustuse kontroll algas alati ühtemoodi nagu kuke kiremine. WEAPONS AND NODS!!!

FTX, 1. PÄEV. OPERATSIOON PEGASUS

Me saime operatsioonikäsu erandlikult kätte juba eelmise päeva õhtul, sest meil oli instruktoriga hea läbisaamine. Samuti määrati ametikohad. Mina olin kohe esimesena hinnataval ametikohal ehk julgestusjao ülem. Ülesanne: teostada reid ning paikneda ümber patrullbaasi.

Planeerimine kulges nii, nagu olime seda varemgi teinud. Igaüks vastutas oma väikse asja eest, mille pealt moodustus suur plaan. Määrasin oma jaost teejuhi ja panin ta planeerima marsruuti. Oli näha, et töö käis. Ise aitasin maastikumudeli koostamisega. Jaoülemana tahtsin planeerimisprotsessis rohkem osaleda, aga aega on vähe ja pole aega ümber õppida. Kuna operatsioonialale liikusime kopteritega, siis pidi rühmavanem koguma kõikide meeste kohta infot – isikukood, veregrupp, allergiad, relva ja öövaatlusseadme number. Lisaks panime paika meeste asetuse kopteris. Boeing CH-47 Chinooki mahtus 18 võitlejat.

Kopterisse sisenemiseks tuli lennuväljal oodata kahes kolonnis. Kopter pani oma tagumiku maha. Luuk avanes, seejärel pidi jooksma keskelt mööda rampi üles. Külgedele ei tohtinud minna, turbiinid puhuvad sealt kuuma õhku nagu suurest föönist. Ma olen kindel, et sain seda tunda.

Kogunemisalal kogunes rühm kokku ning mulle anti korraldus alustada liikumist. Esimene kurss oli piki lennuvälja äärt. Et sellisel maastikul orienteeruda, tuli hoida orientiiride ligi. Selliselt oli ka meie teekond üles ehitatud. Instruktoritele see ei meel-

dinud, meil kästi koheselt võtta suund põhja poole. Olime kursilt väljas ning kogu teekonna ja sammude plaan oli pekkis. Hakkasin improviseerima. Maastik oli ümberringi ühesugune. Jälgisin kompassi ja samme, proovisin aru saada, kus me olime. Võtsin oma orientiiriks kaks noorendikku enne teeületust. Jõudsime nendeni, kui kõlasid plahvatused. Kaudtuli. Drill oli teada – 300 m otse missiooni asimuudi suunas. See oli RI poolt meelega tehtud, sest kui oleme kaudtule all, siis ei pea teeületusdrilli tegema. Lisaks peab rühma juhtkond pärast kaudtuld kontrollima, kas mehed on korras, kandma juhtunust ette ning määrama oma asukoha.

Jõudsime kohale ja hakkasime otsima peatuspaika. Kõik oli lage, aga rühm oli vaja ära peita. Madal põõsastik. Instruktor käivitas asukoha kontrolli, mis oli hinnatav ülesanne. Ma olin enesekindel ja panin koordinaadid kirja. Eeldasin, et me olime natuke kursilt kõrvale kaldunud ning arvestasin koordinaadi selle järgi. Teistega ei jõudnud suhelda.

Seejärel panin paika parempoolse julgestuse ning edasi möödus see reid minu jaoks rahulikult. Kuna julgestused tavaliselt tegevust ei saa, siis hinnatakse relvasüsteemide paigutust. RI tegi ülevaatuse ja ootame.

Kõik liikusid tagasi kogunemiskohta ehk ORP-sse (objective rally point), võtsid seljakotid ja liikusid tee peale. WEAPONS AND NODS! Varustuse ja relvastuse kontroll. Määrati uus rühmaülem, kuid jaoülemad jäid samaks. Mõtlesin, et tuleb pikk päev. Uus rühmaülem sai uue ülesande ning 20 minutit aega, et vahetus ära teha. Ees ootas varitsus. Pimedas. Rääkisime läbi ja hakkasime teostama.

Pärast seda, kui mina olin paigas, hakkas minu selja taga ennast paika panema ründejagu. Instruktor tuli minu juurde, märkis GPS-il minu asukoha ja liikus eemale. Ma liikusin ründegrupi poole. Mul tekkis rühmaülemaga arutelu, mille järel liigutasin end 200 m edasi. Väike möödarääkimine, kuid jäime natuke hiljaks. Kell oli umbes 22.00 ja selleks ajaks oli kottpime. 22.30 oli varitsus teostatud. Tagasi ORP-sse ja sealt tee peale. WEAPONS AND NODS!

Öine patrullbaasi püstitamine ei ole hindeline ning seda saab rahulikult „üle lasta“. Meie rühmas olid mõned recycle’id, kes peaksid meile rääkima, mis saama hakkab, aga jagasid meile suhteliselt vähe infot. See oli üks nende jagatud infost. Kõik jalutasid patrullbaasi sisse kella 6st ning põhimõtteliselt viskasid oma jao joonele ja kohe magama. Mina veel vaikselt sõin enne uinakut.

Kell 5.00 äratus. Algas planeerimine ja patrullbaasi rutiinid vastavalt SOP-le. Sel ajal kutsus instruktor kõik eelmise päeva vastutavad tagasisidele. Esiteks küsis sinu arvamust. Siis kirjeldas, mida ta nägi, ning tõi välja kolm nõrka külge ja kolm tugevust. Otsust soorituse tulemuse kohta siiski ei öelnud, kuigi reaalselt oli see selleks hetkeks juba staapi edastatud ja seda ei saanud enam muuta.

Instruktor kiitis mind mingites tegevustes ja ma ise arvasin ka, et meil oli edukas patrull tingimusi arvestades. Sellest hoolimata lisas instruktor tagasiside lõpus: „Don’t worry man, you will get another shot“.

See ei sisendanud väga palju enesekindlust ning ma sain aru, et pigem on NO GO.

FTX, 2.–7. PÄEV

Päevad möödusid rutiinselt. Iga päev ellujäämise nimel võitlemine ja ülesannete täitmine. Proovisin teistele meestele nende GO välja teenida, sest pidev koostöö ja olukorrateadlikkuse hoidmine oli tähtis. Samuti veevarude täiendamine iga natukese aja tagant, pidevalt kaheksa liitrit. Kohustuslik oli tarbida ka soola, mida me saime 2–4 pakki iga päev. See oli elektrolüüdipulber nimega HOIST. Ma kujutan ette, et talvel ei ole see nii hull.

Ohutustehnika ütleb, et kui äikesetorm on lähenemas, siis kehtestab staap eriolukorra. Seda kutsutakse Lighting Lock Down. Tegevus on järgmine. Kõik metallist esemed tuleb asetada maapinnale ja ise peab istuma oma seljakoti peale. Grupid ei tohi olla suuremad kui neli võitlejat ja need peavad asuma üksteisest vähemalt 10 m kaugusel. Esimestel kordadel tuvastasin võimaluse, et selle ajal on võimalik magada. Puhkuse kestus oli tund kuni kaks. Lightning Lock Down = ranger nap.

VälJAÕPE 32 3/2023

Seitsmendal ja kaheksandal päeval olid soised liikumised ja jõe ületus köissillaga. Neid soid kutsutakse hellitavalt bruiser ehk sinikatekitaja ja weaver ehk kangasteljed. Veealune juurestik oli ettearvamatu. Ühel hetkel oli vesi puusadeni, järgmisel sammul juba kaelani.

Seoses läheneva tormiga levis kuulujutt, et me ei tee teist sood läbi. Veetase oli liiga kõrge. Kõik olid õnnelikud. See säästis meid natuke. Esimese soo tegime läbi. Oli jahe ja põnev. Mulle isiklikult meeldis, nagu seikluspark. Sellist kogemust on keeruline ette kujutada.

FTX, 8. PÄEV

Hommikune vahetus. Minu teine patrull. SEC squad leader ehk julgestusjao ülem. Minu ülesanded: meestele positsioonide määramine. Kui A- ja B-tiimid paigas, rakendub patrullbaasi SOP. Jagu hakkab tööle ja teenib sulle selle hinde. Kui mehed on laisad ja ei ole hea päev, siis võib minna kehvasti.

Meie rühm oli väga kehvas seisus. Mehed ei saanud omavahel läbi. Koostöö kohati puudus. Egod oli mängus. Pärast viiendat päeva anti üldine tagasiside ja meile teatati, et meie rühmas oli senine läbimisprotsent alla 30.

Instruktorid ütlevad: „Treat it like its real!“ See tähendab, et käitu ja planeeri nii, nagu oleks tegemist päris ülesandega. Aga kõik, kes on vähegi nutikamad, saavad aru, et see on mäng ja seda tuleb kohelda kui mängu. Ja instruktorid vahel ütlevad ka: „You are playing the game. Treat it like its real!“ See ongi siin koolis edu saladus. Hoia oma mehi elus ja ole luure ajal põhjalik.

Tagasi tulles olime juhtkonnaga patrullbaasi keskel ning mängisime maastikumudelil läbi võimalikud tegevusplaanid, juhul kui vastane ründab. Rääkisin oma meeskonnaliikmetele, mis meid ees ootab. Algas käsu andmine, kõrval laagri juurest kõlasid lasud. Drill teada. Tegutsesime.

Rühmaülem ja rühmavanem hakkasid mõlemad reageerima ja mehi liigutama. Sama tegin mina. Juba oli kaks jagu kuskil perimeetrist väljas ja ründasid. Mina pidin oma meestega täitma augud julgestuses. Igatahes suutsid kaks tiimi jälle teineteise

suunas tulistada, mida loetakse automaatselt fratricide ehk vennatapuks. Sellele järgneb tavaliselt ka NO GO.

Rühmavanem läks paanikasse. Vastane jooksis külgsuunas jagude eest läbi ja rühmavanem tahtis ilma koordineerimata minna teda taga ajama. Tegelikult on patrullbaasis mõistlik lihtsalt positsioonidele paigale jääda, kui selline olukord tekib.

Valiti uus rühma juhtkond. Rühmaülemaks pandi sama mees, kes oli rühmaülem minu esimese läbikukkunud patrulli ajal. Kui ta nägi, et mina olen julgestusjao ülem, muutus ta väga üleolevaks ja jäigaks. Oli selge, et ta ei usaldanud mind.

Mind paigutati maastikule selliselt, et ma ei saanud oma ülesannet täita. Võtsin vastu otsuse ja liikusin edasi paremale positsioonile. Teatasin raadio teel oma, asukoha koordinaadi ja sain kinnituse, et sobib. Panin mehed paika.

Reid käivitus ning me istusime põõsas. Mul oli käes Claymore’i päästik. Olime oodanud 5 minutit. Kahtlane. Masina hääl. Peatus, jalastus. Keegi musta särgiga tegelane jalutab tee peal nagu instruktor. Ma ei saanud kohe aru, kas see on objektilt eemalduv vastane või lihtsalt aega parajaks tegev läbiviija. Karjusin: „STOP!“. Mees haaras relva ja ma avasin tule. Aktiveerisin ka Claymore’i.

Otsime vastase läbi ja teavitasime, mis me leidsime. Raadios kõlas koodsõna „AVALANCE“. See käivitas meie varem kokkulepitud SOP, mis tähendas meie jaoks mööda teed objekti suunas tagasi liikumist. Kui kohale jõudsime, küsis instruktor karjudes: „What are you doing on the road, Ranger?“

Aluste: „That is our CASEVAC SOP, Sergeant.“

Järgmise päeva hommik. Tagasiside. Lühidalt. Ta küsis, mis ma arvan, kuidas mul läks. Ma ütlesin ausalt:

„I think I f....d up!“ Sealt edasi polnud vestlus sellest patrullist, vaid millega ma Eestis tegelen jne. Käskis mul hinnangulehele alla kirjutada ja ütles:

„Don’t worry, you will go home.“ Kuid NO GO ei öelnud. See oli väga segadust tekitav tagasiside.

See jäi ka minu viimaseks hinnatavaks ülesandeks.

FTX, 10. PÄEV. SANTA ROSA JA

TULEMUSED

See päev algas hommikul jalutuskäiguga maantee äärde ning masinatele pakkimisega. Me liikusime BLA (boat loading area) suunas, kus jagasime ennast paatidele ning hakkasime aerutama. C-kompanii võitlejad olid selle FTX-i ajal kõige edukamad ning nemad said preemiaks oma paatidele mootorid.

See operatsioon oli lihtsalt traditsiooniline reid, mis toimus looduskaitsealal, kus on kilpkonnade munemiskohad. Seetõttu meid sisuliselt jalutati saarele maabudes ORP-sse ning näidati ülema luure käigus, kuhu võib mehi paigutada ning kuidas oleks mõistlik seda olukorda lahendada. Igatahes olime keset lagedat. Valgel liival. Päike loojus. Ilus vaade. Enamiku mõtetes oli kool juba läbi.

Pärast ülesande sooritamist pandi mehed objekti juures kohe bussile ja sõidutati baasi. Mäletan, et istusime väljas kompanii alal ning meile jaotati kätte hindamislehed. Kursuse tagasiside, varustuse tagastus ja söök. Seejärel magama.

Hommikul toimus kaplaniteenistus, millele järgnes tulemustest teavitamine. Õue oli tõstetud laud ning laua taga istusid seersant ja leitnant. Meie jagu oli esimene. Ma olin kohe nimekirja alguses, kuid minu number jäeti vahele. Küsimused. Peas oli palju küsimusi.

Mitmed hakkasid õnnest nutma. Mõned läksid näost valgeks. Ka mina olin murelik. Lõpuks ütles seersant minu numbri ja mind teavitati: „You are recommended for recycle. Your strengths are … and you weaknesses are ....“ Bla, bla, bla… oioioioi. Olukord on minu vaatenurgast väga kehv, olin valmis loobuma. Leppisin vabandusega, et mul oli lõpuharjutusel lihtsalt ebaõnne.

Sellest hoolimata kirjeldasin oma olukorda ühele vastutavale instruktorile. Ta proovis minu olukorda mõista. Ütlesin talle, et kui pääsen oma telefoni ligi, siis saan Eestis oma asjad korda ajada ning sinna jääda. Vastasel juhul olen sunnitud loobuma. Ta lubas olukorraga tegeleda.

VälJAÕPE 3/2023 33

Järgmisel päeval sain helistada meie vastutavale veeblile USA-s. Rääkisin talle oma probleemi ära ja ta ütles, et tuleb juhuslikult järgmisel nädalal Floridasse oma isale külla ning saab minu telefoni ja sülearvuti kaasa võtta. Ime oli sündinud. Sain oma telefoni ja sülearvuti ning sain oma vajalikud tehingud ja mailid saadetud.

Helistasin ka Eestisse. Kaheksa tundi oli ajavahe ning mu kolleegidel oli parasjagu seminar. Kõne tuli neile üllatusena, aga nad hõiskasid taustal läbi telefoni, et kõik toetavad mind ja hoiavad pöialt. Minu motivatsioon oli taas üleval ja ma otsustasin, et teen lõpuni ära!

UUEL RINGIL

Veoauto saabus varustusega. Nüüd oli meie kord varustus kompaniide ja rühmade kaupa paika sättida, nagu oli tehtud meile. Nägime juba nimesiltide järgi ära, keda me ootame. Bussid jõudsid uue rahvaga kohale ja minu jaoks algas Florida faas uuesti.

Mina samas jaos koos nelja kordama jäänud kamraadiga – see andis meile suure eelise. Seekord kuulusime Ckompanii 1. rühma. Juba treeningu ajal meeldis mulle see koosseis rohkem. Need, kes recycle’isse sattusid, olid üsna pädevad oma alal. Ja uus klass oli kõvasti rohkem motiveeritud. Koostöö sujus.

FTX, 3. PÄEV. OPERATSIOON VALE

KOORDINAAT

Minu esimene hinnatav sooritus. Rühmavanem. Kartsin, et see ametikoht võib tulla. Proovisin sellel korral olla teistmoodi inimene, rohkem Ameerika sõduri moodi. Fake it till you make it, nagu öeldakse. Olin häälekam. Liikusin ringi, karjusin ja lugesin inimesi. Hindaja oli ka hea. Kiire ülesanne päeva lõpus. Öine reid, objekt lähedal. See GO oli mulle juba kätte antud. Minu asi on sellest kinni hoida.

Terve soorituse jooksul oli minu kõrval meedik. Ta on minu lahingupaariline, jalaväeohvitser. Me kutsusime teda lugupidavalt „oraakliks“, sest ta oli Rangeri kooli kõiki faase vähemalt kaks korda teinud. See oli tema kolmas kord Floridas ning ühtlasi viimane võimalus lõpetada. Tal olid kõik drillid ja tegevused peas. Ta oli minu nõuandja. Kinnitas mulle: „Don’t

worry, I will help you through this. I will tell you exactly what you need to do.“ Mulle meeldis see plaan. Mul ei olnud õpikut peas. Oli hea, et sai nõu küsida. Kuigi ranger handbook on sul taskus ja seda võib vaadata, on sellest vähe kasu, kui on kottpime ja aega vähe.

Kuni kontakti alguseni sain ilusti hakkama. Kontakt. Seisin kuulipildujate selja taga, et vajadusel sekkuda. RI määras haavatu: „Medic is dead. Headshot.“

Minu lahingupaariline on maas. Triaaž, must. Pagan. Määrasin kiirelt ühe lähedal asuva sanitari asendama. See mees oli väljaõppe saanud SOF meedik. Põhimõtteliselt võttis töö kiiresti üle ja ma lasin tal tegutseda.

Minu ülesanne oli rajada CPP (haavatute kogunemispunkt) ja koguda kokku rühma haavatud. Samuti MEDEVACi tellimus vormistada ning edastada see koos MIST-kaardiga. Minu käest küsiti koordinaadid. Lugesin ette. Paus. Asukohaga ei oldud rahul ning paluti üle kontrollida, kuhu täpsemalt me soovime MEDEVACi masinat. Taipasin, et olin andnud valed koordinaadid. Need oli umbes 4 km mööda. Otsisin üles oma märkmiku ja edastasin objekti koordinaadid. Nüüd jäi RI rahule. Andsin kannatanud üle ning minu sooritus oli sisuliselt lõppenud. See kõik võttis natuke liiga kaua aega, aga sai tehtud.

Tagasiside. Enda hinnangul rikkusin oma soorituse ära, sest andsin kriitilises faasis läbiviijale valed koordinaadid. See oli rühmavanema jaoks selle ülesande kõige tähtsam hetk. Ettevalmistuste ajal läksid MIST-kaardid omavahel segamini. Samuti ei olnud mul kõik rühmavanema protseduurid selged. See patrull oli NO GO. Vähemalt mulle tundus nii.

FTX, 6. PÄEV. OPERATSIOON SWAMP

Teine hinnatav sooritus. Ametikoht –rühmaülem. Mõtlesin, kes mulle nüüd sellise käki kokku keeras. Mulle meenus, et enne selle rotatsiooni algust küsiti minu käest, millega ma kodus tööalaselt tegelen. Ütlesin, et olen instruktor. Kartsin, et lõpuharjutuse ametikohtade jagamisel hinnati minu võimeid seetõttu üle. See vastutus võttis mul jalad värisema ja ma lihtsalt proovisin hakkama saada.

Sel korral oli minu lahingupaariline jällegi jalaväeohvitser, kes samuti teadis suhteliselt täpselt, mida teha, ning me hakkasime koos seda rühma juhtima. Ma sain aru, et ta on meelega pandud minu lahingupaariliseks. Ka paberil näeb see ju loogiline välja – veebel rühmaülemaks, ohvitser lahingupaariliseks.

Üks hinnatavatest teguritest on liikumine maastikul. Pärast õnnestunud rünnakut objektile pidime liikuma meeletult pika maa mööda vesist metsaalust jõeületuskohani. Seal püstitas julgestusjagu köissilla ning me saime jätkata liikumist. Meil tekkis formatsioonis katkestus. Pikivahed olid valed. Break in contact. See oli ohtlik viga.

Tagasiside. Siiamaani olid mind hinnanud ainult veeblid, nüüd oli ohvitser. Kordagi silma ei vaadanud, luges monotoonselt maha oma hinnangu ning käskis alla kirjutada. Väga segane jällegi ja pigem NO GO.

FTX, 9. PÄEV. OPERATSIOON HERO

Plaan oli ka ülimalt lihtne, kuid meil oli kaks tundi aega ja me kiirustasime. Mina navigeerisin. Kaart ja maastik läks kokku, aga õppeala oli minu jaoks tundmatu. Meile anti ka „õhutoetus“ ehk luuredroon, mis pidi hoiatama vastase eest. Seetõttu liikusime teadlikult mööda teed.

Jõudsime ristmikuni ja ma jätsin rühma seisma. Kontrollisin teeot-

VälJAÕPE 34 3/2023

sa ja mõõtsin ristuva tee asimuuti. Tundus, et ei ole õige tee. Jätkasime liikumist ning juba 100 m pärast uus ristmik. Mõõtsin ja leidsin õige tee. Ütlesin oma B-tiimi ülemale, et oleme kohal ja paneme julgestuse maha. Rühm peaks siit edasi metsa sisse minema. Ta ütles mulle, et liigub mööda teed edasi ja keerab õigel ajal metsa alla. Mulle ei turgatanud, et see ei olnud ju see, mis me alguses kokku leppisime. Ütlesin vaid, et olgu, sain, liigu. Mina jäin oma meeskonnaga maha. Rühm liikus edasi. Side oli olemas. Nad liikusid mööda teed. Julgestus paigas. Varitsus sooritatud, saime uuesti kokku. WEAPONS AND NODS!

Tagasiside rühmale. Miks me kõndisime varitsetaval teel? Segane, sest meil pidi ju olema õhutoetus. RI mõistis, et meie ei saanud aru, mida see täpselt tähendab. Aga kindlasti ei tähendanud see seda, et teel võib kõndida. Rohkem ma ei kuulnud, mida öeldi. Ma olin pettunud. Kuidas me sellele ei mõelnud?

Igatahes järgnes pikk kõndimine patrullbaasi suunas. Võtsin julguse kokku ja uurisin instruktorilt, kes mind hindas, kas mul on veel võimalus. Ta vastas: „Ja miks sa arvad, et ei ole võimalust?“

Jõudsime patrullbaasi lähedale, kui algas kaudtuli ning tekkis haavatu. Ma hakkasin rabelema ja mehi liigu-

tama. Tahtsin kindel olla, et kõik on ideaalne. Proovisin rääkida ja suruda. Liikumisel olid vahed paigast ära pidevalt. Ma pidin kogu aeg käima ja näägutama. Mõned surusid vastu. Instruktor kõndis kaasas ja isegi kui ta ei vaadanud, siis ta nägi, mis toimub. CASEVAC on raske ja kõik peavad kaasa aitama. Minu sooritus lõppes pärast tavapärast õhtust rutiini.

Hommikul kutsuti meid tagasisidele. Istusin ja rääkisime rahulikult instruktoriga. Ta uuris, miks ma navigeerides ning mehi paika pannes mingeid liigutusi tegin. Seejärel andis tagasiside, mis sarnanes eelmistele. Kolm positiivset asja ja kolm, mis võiks olla paremini. Tegin kurba nägu ja küsisin, kas oli piisav?

RI: „Don’t worry man, you are going back as a HERO!“

FTX, 10. PÄEV. OPERATSIOON ENDEX

JA TULEMUSED

Meile öeldi, et kuna äikesetorm liigub meie poole, siis Santa Rosa missioon jääb ära, mistõttu varitseme kuskil baasi lähedal. Suurepärane.

Kõndisime baasi poole, kell oli umbes 2.00. Rühma rivistus ning WEAPONS AND NODS!. Seekord panime kõik asjad keskele ja valmistusime neid tagasi lattu andma. Kõik istusid maas. Mehed olid katki. Hakkas sadama. Instruktor käskis kõigil sisse kasar-

musse minna, mis oli temast üsna lahke.

Meile jagati hindamislehed ning instrueeriti, kuidas täita PEERS EVALUATION FORM. Meil oli põhimõtteliselt olemas idee, kuidas me üksteist reastame, et kõik saaksid kursuselt läbi. Samas oli see tegelikult iga jaoliikme enda otsus.

Rühma rivi. Neli viirgu. Instruktor tuleb välja ning hakkab hõikama numbreid. Esimesest jaost umbes pooled kutsuti, teised jäid rivvi mõtisklema. Järgmiseks hakati meie jao numbreid ütlema. RI: „Six, zero, nine.“ Ja nii edasi, kuni kõik meie jao liikmed said nimetatud. Olime üllatunud, mis toimub. Millega me nüüd hakkama saime??

Meid kutsuti hoonesse. Pika koridori lõpus oli laud, kuhu olid asetatud meie toimikud. Lahtiselt Laua taga istus kompaniiülem koos kahe ohvitseriga. Meil kästi alla kirjutada oma hinnangulehele. Ja toimik sulgeda. Seejärel öeldi: „ You are hearby recommended to graduate Ranger school. Do you have any questions? “

Vastasime kooris: „No, sir!“

RI: „You may leave the office.“

Ja nii kiiresti oligi. Täitsa lõpp. Terve jagu sai läbi.

3/2023 35

TSIVIIlVASTUPANU

TAKTIKAD 21. SAJANDIl 3. OSA. VäGIVAllATUTE

VÕITlUSVIISIDE MEETODID

Artiklisarja kolmas osa annab esmalt ülevaade Gene Sharpi vägivallatute meetodite liigitusest ning tutvustab seejärel teiste nimekate teadlaste uurimusi. Samuti leiavad käsitlemist mitmed alternatiivsed lähenemised ja ideed eesmärgiga sünteesida kaasavam vägivallatute võitlusviiside liigitamise süsteem.

Gene Sharp ei pruugi olla esimene, kes tuvastas vägivallatuid meetodeid, kuid ta oli esimene, kes hakkas neid süstemaatiliselt dokumenteerima. 1950. aastatel tuvastas ja kataloogis Sharp mitmesuguseid vägivallatuid võitlusmeetodeid, millega ta puutus kokku paljude ajalooliste konfliktide ja liikumiste põhjalike ülevaadete kaudu. Pärast vägivallatute võitlusviiside (mida ta nimetas meetoditeks) esimese nimekirja koostamist püüdis ta neid süstemaatiliselt liigitada.

SHARPI VÄGIVALLATUTE MEETODITE LIIGITUS

Sharp arendas välja tüpoloogia, mis jagas selle keerulise inimkäitumise valdkonna kolmeks vastupanukategooriaks: protest ja veenmine, koostööst keeldumine ning sekkumine. Need kategooriad on osutunud ajale vastupidavaks ja samas piisavalt paindlikuks, et kaasata kergesti uusi meetodeid.

Protest ja veenmine on rühmategevused, mille eesmärk on eelkõige väljendada protestijate pahameelt ja esitada nõudmisi. See kategooria hõlmab tavaliselt koosolekuid, rongkäike, teatrietendusi, avalikke kõnesid, nukke, petitsioone, videoid ja virtuaalseid marsse. Protest ja veenmine väljendavad väljendusliku tegevuse kahte peamist eesmärki: anda teada, mille poolt ja vastu liikumine võitleb. Siiski ei tohiks siin veenmist tõlgendada valesti: veenmine ei vasta alati vägivallatu meetodi määratlusele põhjusel, et selle abil ei suudeta kuulajat ringi veenda. Oma monograafias nimetame seda funktsionaalset meetodit apelleerimiseks, mille tähendus on ühemõttelisem.

Koostööst keeldumise taktika ehk tegemata jätmine ei ole pelgalt tegevusetus, vaid hõlmab aktiivseid tegevusi, mis lõpetavad koostöö oponendiga. Sharp kogus ja liigitas sada erinevat koostööst keeldumise meetodit ning jagas need kolme alamkategooriasse: sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline. Sotsiaalne koostööst keeldumine hõlmab inimeste põlu alla panemist, sotsiaalse ja sporditegevuse peatamist, koju jäämist ja kollektiivselt kadunuks jäämist. Majanduslik koostööst keeldumine hõlmab 25 boikoteerimise vormi (ostust keeldumine) ja 22 streigivormi (müügist keeldumine). Poliitiline koostööst keeldumine võib olla mitmetasandiline, hõlmates kodanike ja ametnike keeldumist koostööst valitsusega või riikide tasandil koostööst keeldumist. Sellist taktikalist tegevust iseloomustab aeglane järgimine, varjatud allumatus, peitmine ning kodanikuallumatus seadustele, mida peetakse ebaseaduslikuks.

Sekkumine on üldiselt häiriv ja lagundav tegevus, mis püüab füüsiliselt või psühholoogiliselt segada oponendi tegevust või manipuleerida tingimustega. Sellise taktikalise tegevuse hulka kuuluvad vägivallatu maa arestimine, nn ümberpööratud kohtuprotsessid1, antireklaam2, puu juures istumine ja partisaniteater. Samuti taktika, mis arendab alternatiivseid institutsioone, sotsiaalseid norme ja tavasid, nagu alternatiivsed turud, transport, sidesüsteemid ja sotsiaalsed institutsioonid ning varivalitsused.

Sharpi klassifitseerimissüsteem määrab ka meetodite alamkategooriad. Mõned alamkategooriad viitavad tegevusvaldkondadele (sotsiaalne sekkumine) või konkreetsetele osalistele (töötajate ja tootjate keeldumine

Tekst: MICHAEL A. BEER , Nonviolence International
36 3/2023
VäGIVAllATU VÕITlUS

majanduskoostööst). Teised viitavad kavatsustele (surve üksikisikutele, surnute austamine) või kasutatavale meediumile (teater, muusika). Vägivallatu tegutsemise meetodid on väga mitmekesised ja lähtuvad kontekstist, mistõttu on raske neid tõhusalt liigitada ja järjestada. Kindlasti tasub tähele panna, nagu hoiatas ka Sharp, et hoolimata tema tuvastatud võitlusviisidest ei ole olemas ühtselt mõistetavat ja valmis mudelit edukaks vägivallatuks võitluseks.

Sharpi taktikalises käsitluses esineb ka puudusi. Mõned kindlaksmääratud meetodid ei pruugi kergesti sobida ühte kategooriasse, sest need on segu tegemisest, mittetegemisest ja millegi ütlemisest. Sharp võrdsustab vägivallatuid meetodeid sõjarelvadega, mida kasutatakse vastase vastu, ning välistab sellega paljud tegevused, mis kaasavad ühiskonda ega ole otseselt sihitud liikumise vastase vastu. Sharpi meetoditest on välja jäetud näiteks konstruktiivsed

tegevused, nagu haridus, toetav tegevus ja organisatsioonilised jõupingutused, mille eesmärk on vähendada vastase toetust ja lojaalsust ning suurendada allasurutud ühiskonna sotsiaalset ühtekuuluvust ja enesekorraldust.

Tegelikkuses sõltubki suurem osa kampaaniate edust ühiskonna või sidusrühmade enamuse toetuse saamisest. Lisaks eirab Sharp erinevusi sunni- ja veenmismeetodite vahel.

Üldiselt aga on Sharpi klassifitseerimissüsteemi lihtsus aidanud kaasa selle populaarsusele aktivistide hulgas ja võimaldanud selle peaaegu universaalset kasutuselevõttu tsiviilvastupanu koolitajate, õpetajate, kirjanike ja teadlaste seas.

Pidades silmas Sharpi tüpoloogia püsivust, esitan allpool ülevaate muudest viisidest, kuidas tsiviilvastupanu praktikud ja analüütikud liigitavad võitlusviise, mis kõik on

ROB WALSH/FLICKR
3/2023 37
VäGIVAllATU VÕITlUS

aluseks selles monograafias väljatöötatud universaalsele raamistikule.

SEKKUV KONSTRUKTIIVNE VASTUPANU

Ükski vägivallatu võitlusviisi käsitlus ei ole täielik, kui ei tunnustata Mohandas Gandhi panust. Tema pani aluse valdkonna tänapäevasele käsitlusele ja populariseeris paljusid termineid, tavasid ja filosoofiaid. Gandhi nimetas oma üldist filosoofiat satyagraha’ks (mille all ta mõtles kodanikuvastupanu). Ta oli veendunud, et kõige olulisem on uue India visiooni kooskõla vahenditega, mida ta kasutas visioonist tulenevate eesmärkide saavutamiseks, säilitades seejuures oma vastaste, brittide empaatia. Veenmine, vägivallatu sundimine ja konstruktiivne tegevus olid strateegiad, mida ta kasutas iseseisvust taotleva võitluse eri etappides (Ackerman ja DuVall 2000, Cortright 2008, Sharp 1979).

Gandhi oli tuntud oma näljastreikide poolest. Ta kasutas nende dramaatilist ja vaieldavat olemust, et tõmmata oma muredele tähelepanu. Peale Briti valitsuse survestamise kasutas ta seda meetodit sageli koostöö õhutamiseks ka teiste India iseseisvusliikumise liikmete vahel. Tema toetus Briti kaupade majanduslikule boikotile avaldas tugevat sunnimõju Briti ühiskonnale ja valitsusele. Need meetodid koos muude võitlusviisidega, nagu vanglate täitmine ja kohtusüsteemi ülekoormamine, on näited häirivatest ja vastasseisu tekitavatest tegevustest.

Gandhi lõi tuntud termini „konstruktiivne programm“, et kirjeldada oma jõupingutusi kaasvõitlejate elu ja distsipliini parandamiseks ning nende enesekindluse suurendamiseks. Kasutades puuvillakanga kudumist, põllumajanduslikke aašrameid ja soolatootmist ning uute sotsiaalsete normide väljatöötamist kasti- ja sooliste barjääride vähendamiseks, püüdis Gandhi panna aluse alternatiivsete sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide ehitamisele indialastele, et konkureerida rõhuva Briti süsteemiga.

Konstruktiivse tegevuse osana praktiseeris Gandhi ebatavalist ühepoolsete hüvede meetodit. Näiteks lõpetas Gandhi (aktiivne erapooletus) 1. jaanuaril 1914 LõunaAafrikas rahvamarsi sellega mitteseotud raudteestreigi tõttu. Ta rõhutas, et ei soovi ära kasutada streigist põhjustatud valitsuse nõrkust. Britid reageerisid sellisele ühepoolsele hea tahte žestile positiivselt ja alustasid läbi-

rääkimisi, mis andsid indialastele piiratud kodanikuõigused. Ühepoolsed hüved või pakkumised on vastuolulistes konfliktides ebatavalised.

Konstruktiivset vastupanu kasutati tõhusalt ka enne Gandhit – näiteks 18. sajandi Ameerika koloniaalvõitluses brittide vastu. Mõned teadlased on rõhutanud ka rutiinsete konstruktiivsete tegevuste rolli vastupanus. Näiteks Bartkowski (2013) näitas, et selline tegevus oli osa vägivallatu vastupanu võitlusviisidest, mis 19. sajandi lõpus tugevdasid Poola rahva sotsiaalset struktuuri, kui rajati kultuuriasutusi ja ettevõtteid, mis osutusid oluliseks Poola riigi taastamisel pärast esimest maailmasõda. Poola perekonnad saatsid oma lapsed poolakeelsetesse koolidesse, sageli teatud poliitilise või majandusliku hinnaga, et tugevdada Poola identiteeti, ühiseid narratiive, suhtlust ja sotsiaalseid sidemeid. Selline igapäevane tegevus koosnes konstruktiivsest kultuurilisest, keelelisest ja sotsiaalmajanduslikust korraldusest, mis häiris Saksa, Austria ja Vene ametivõime. Bartkowski (2013) ja Burrowes (1995) liigitavad need konstruktiivsed meetodid loominguliseks sekkumiseks, mis erineb häirivatest sekkumistest nagu blokaad ja näljastreik.

Konstruktiivsete tegevuste liigitamisel on keeruline eristada sissepoole ja väljapoole suunatud (otseseid) tegevusi. Sissepoole suunatud konstruktiivsed tegevused on ette nähtud eelkõige selleks, et tugevdada vastupanu osutava rühma või kampaania sisemist ühtekuuluvust ja oskusi nagu haridustegevus ja koolitus. Väljapoole suunatud konstruktiivsed tegevused, nagu veenvad palved või indialaste soolatootmine koloniaal-Indias, on ette nähtud selleks, et ajendada vastast otseselt muutma oma tegevust või isegi maailmavaadet.

Selle monograafia analüüs hõlmab väljapoole suunatud konstruktiivseid tegevusi, mis esitavad vastasele väljakutse veenmise või sunni või mõlemaga, ning jätab analüüsist välja konstruktiivsed tegevused, mille eesmärk on liikumist üles ehitada või seda sisemiselt tugevdada, sest need kuuluvad pigem suutlikkuse suurendamise ja koolitustegevuste alla.

EBERTI VÄGIVALLATUTE MEETODITE LIIGITUS

Pärast Mohandas Gandhit olid Clarence Marsh Case (1923), Krishnalal Shridharani (1939), Joan Bondurant (1958) ja Anthony de Crespigny (1964) esimeste hulgas,

TAKTIKALISTE STIIMULITE OLEMUS

Vastupanu väljendav käitumisviis

VASTASSEIS (SUNDIV)

Ütlemine (väljendusakt) Protest Kommunikatiivsed tegevused kritiseerimiseks või sundimiseks (näide: marss)

Mittetegemine (tegemata jätmine)

Tegemine või loomine (tegevus)

Koostööst hoidumine Keeldumine oodatud käitumisest (näited: streik ja boikott)

Häiriv sekkumine

Otsene tegevus, mis vastandub teisele osapoolele, et peatada, häirida või muuta selle käitumist (näide: blokaad)

KONSTRUKTIIVNE (VEENEV)

Apellatsioon

Kommunikatiivsed tegevused premeerimiseks või ümberveenmiseks (näide: debatt)

Hoidumine Kavandatud või toimuva tegevuse peatamine või lõpetamine premeerimiseks või ümberveenmiseks (näide: streigi peatamine)

Loominguline sekkumine

Otsene tegevus, mis modelleerib või konstrueerib alternatiivseid käitumisviise ja institutsioone või võtab üle olemasolevad institutsioonid (näited: paralleelne valitsus või suudlemisprotest)

VäGIVAllATU VÕITlUS 38 3/2023
TABEL 1. TSIVIILVASTUPANU VÕITLUSVIISIDE ÜLDINE LIIGITAMINE

Eskalatsiooni etapid

1. Tegevused, mis toovad probleemi avalikkuse ette

2. Seaduslikud tegevused, mis tegelevad probleemiga

3. Ebaseaduslikud tegevused, mis tegelevad probleemiga

VäGIVAllATU VÕITlUS

TEGEVUSE OLEMUS

VASTASSEISU TEKITAV TEGEVUS

Tegevused, mis on suunatud ebaõigluse vastu ühiskonnas

Protest (meeleavaldus, petitsioon, teabelehed, valve)

Seaduslik koostööst keeldumine (streik, tarbija boikott, aeglustamine)

Kodanikuallumatus (istumisprotest, blokaad, vastupanu maksudele, vastupanu sõjale)

kes sõnastasid arusaama vägivallatu võitluse taktikast. Theodore Ebert (1970) tugines nende tööle ning arendas välja kindla liigituse vägivallatute tegevuste eri vormidest ja teooria, kuidas need töötavad. Ta liigitas vägivallatud meetodid vastasseisu tekitavateks ja konstruktiivseteks. Eberti käsitluses on vastasseis ette nähtud vastase tegevuse peatamiseks või ümberpööramiseks, konstruktiivne tegevus aga on oma olemuselt veenev või uuenduslik ning selle eesmärk on luua ühiskonnas õiglane kord.

Vastasseisu tekitavad tegevused: protestid (flaierid ja marsid), seaduslik koostööst keeldumine (boikotid ja aeglustavad streigid) ning kodanikuallumatus (maksudest keeldumine ja üldstreik).

Konstruktiivsed tegevused: alternatiivide tutvustamine (seminarid), seaduslikud uuendustegevused (haridusasutuste, ajalehtede ja vastastikuse abi ühingute asutamine) ning tsiviilusurpatsioon (invasioonid, ülevõtmised ja ise valitsevad üksused). Ebert on seisukohal, et tsiviilusurpatsiooni rakendatakse üha jõulisemates etappides.

Ebert väidab, et võitlusviise kasutatakse tavaliselt moel, mis sobib strateegilise eskalatsiooniga. Ta on arvamusel, et kampaania esimeses etapis rakendavad aktivistid tavaliselt neid meetodeid, mille eesmärgiks on probleem avalikustada, veenda inimesi muutuse vajalikkuses ja võtta see küsimus avalikku päevakorda. Sellele järgnev eskalatsioonietapp hõlmab seaduslikke tegevusi, mille eesmärk on suurendada vastase kulusid. Kolmandas eskalatsioonietapis väidab Ebert, et ebaseaduslikud (otsesed) tegevused on nii vastuolulised kui ka sunniviisilised ning toovad kaasa võimu ümbersuunamise. See tähendab, et osalejad kasutavad võitlusviise uute (võimu)suhete kujundamiseks.

Veel üks Eberti panus vägivallatute meetodite mõistmisse on tema keskendumine vägivallatu tegevuse toimimisele. Ta väidab, et väljenduslik tegevus püüab levitada ja veenda; seaduslik tegevus vahendite kontrollimiseks suurendab aga vastase kulusid ja vähendab tulusid; et ebaseadusliku tegevuse eesmärk on vahendite kontrolli-

KONSTRUKTIIVNE TEGEVUS

Tegevused, mis aitavad luua ühiskonnas õiglast korda Kuidas see töötab

Alternatiivide esitlemine (õpetamine, loengud, alternatiivi näitamine) Avalikustamine/veenmine

Seaduslikud uuendustegevused (õiglane kaubandus, vaba kool, alternatiivmajandus, eetilised investeeringud, vägivallatu sekkumine)

Tsiviilusurpatsioon (varjupaigaõigusega seotud liikumine, piraatraadio, vastupidine streik, vägivallatu sekkumine)

Panuse (kulude) suurendamine ja ebaõigluse toimepanijate hüvede vähendamine

Võimu ümbersuunamine

mise kaudu suunata võim ümber ja võtta see üle. Meetodite rühmitamine nende toimimise alusel on tugevalt mõjutanud nendest arusaama ja nende liigitust.

Üks suurimaid probleeme Eberti seaduslike ja ebaseaduslike tegevuste eristamisel on see, et seadused on riigiti erinevad. Istumisstreik võib olla ühes riigis seaduslik, kuid teises ebaseaduslik ja seetõttu liigitatakse neid erinevalt. Peale selle võib Eberti rõhuasetust kindlatele etappidele tõlgendada valesti kui ettekirjutust. Tegelikult saab vastupanu alata ka teises või kolmandas etapis ning teatud tegevus võib olla esimeses etapis eskaleerivam kui teises või kolmandas. Käesolev uuring ja vägivallatute võitlusviiside andmebaas kasutavad Eberti vägivallatute võitlusviiside kahetist liigitust: vastasseisu tekitavad ja konstruktiivsed tegevused (vt tabelit 2).

OTSESE VÄGIVALLATU TEGEVUSE MEHHANISMID

Otsese vägivallatu tegevuse mehhanismid3 on veel üks võitlusviiside liigitus, mis keskendub konkreetselt taktikate toimimisele. Bond (1994) määratleb kolm asjakohast otsese vägivallatu tegevuse mehhanismi: diskreetne manipuleerimine, avalik sundimine ja demonstratiivsed apellatsioonid.

1. Diskreetne manipuleerimine viitab „võimele juhtida ja kontrollida ressursse“, näiteks inimeste mobiliseerimine protestiks või veokijuhtide streigi korraldamine, et blokeerida teed sõidukitega.

2. Avalik sundimine viitab peamiselt ähvardustele või kuludele4, mis kehtestatakse teise isiku huvidele. Näiteks võib see oht tähendada ähvardust, et kodanik vahistab poliitilise või ettevõtte juhi. See võib hõlmata ka tehaste sulgemist töötajate eemalviibimise tõttu.

3. Demonstratiivsed apellatsioonid on autoriteetsed, veenvad või altruistlikud üleskutsed ühistele põhimõtetele, identiteedile või ideaalidele, mis on suunatud vastasele, et mõjutada tema tahet või eelistusi.

Bondi selgitus vägivallatu tegevuse mehhanismide kohta võimaldab näha seost otsese tegevuse (taktika) ja selle funktsionaalse eesmärgi vahel. Poliitilise tegevuse eesmärk on mõjutada vastaste tahet (ja lõppkokkuvõttes nende huve) apellatsioonide (stiimulite), sundimise või keskkonnaga füüsilise manipuleerimise kaudu. Koeraga jalutamine või eine valmistamine ei manipuleeri ena-

TABEL 2. EBERTI KLASSIFITSEERIMISSÜSTEEM (1970)
3/2023 39

VäGIVAllATU VÕITlUS

mikul juhtudel keskkonna, apellatsiooni ega sunniga ega kujuta endast seetõttu vägivallatut tegevust. Ent kui buda mungad Birmas keeldusid sõjaväejuhtide pakutud almusest (toidust), keerates oma kausid tagurpidi, usuti laialdaselt, et see lihtne sunnitegevus ohustas juhtide võimet tagada oma väärikus hauataguses elus ja õõnestas seega nende tõsiseltvõetavust pühendunud budistidena.

LIIGITAMINE KONSTRUKTIIVSETE/VEENVATE JA

VASTASSEISU TEKITAVATE / SUNDIVATE STIIMULITE

PÕHJAL

Eeltooduga täiendas Bond Eberti konstruktiivsete (veenvate) võitlusviiside liigitamist (vt tabelit 2) ja võttis kasutusele kolme liiki apellatsioonid:

a) veenvad apellatsioonid, mis võimaldavad ühiseid eeldusi, reegleid, põhimõtteid või tõendeid,

b) autoriteetsed apellatsioonid, mis võimaldavad vastastikust autoriteeti, millest omakorda tuleneb legitiimsus, ja

c) altruistlikud apellatsioonid, mis võimaldavad ühtset identiteeti.

Täiendavad positiivsed stiimulid, millega vastupanu osutajad püüavad mõjutada vastaste tahet ning tugineda nendega ühistele huvidele, võivad hõlmata järgmist:

d) sotsiaalsed, materiaalsed või poliitilised hüved, mis toovad kasu teisele poolele, või

e) konstruktiivne programm, mis loob alternatiivseid käitumisviise, tavasid või institutsioone või võtab üle olemasolevad institutsioonid, et paremini või õiglasemalt täita ühiskonna vajadusi ning kutsuda esile vastase ja tema liitlaste ülejooksmist ja lojaalsust.

Nende positiivsete stiimulite kõrval iseloomustab käesolev monograafia ka negatiivseid – vastasseisu tekitavaid või sunniviisilisi – stiimuleid, nagu ähvarduste kasutamine (f) või kulude kehtestamine (g) (nt sotsiaalsed, poliitilised, psühholoogilised või majanduslikud kulud)5.

Bondi liigitus kajastab selles monograafias tutvustatud tsiviilvastupanu võitlusviiside universaalsust niivõrd, kuivõrd

JOONIS 1. KONSTRUKTIIVSED VÕI VEENVAD VÕITLUSVIISID

Stiimulid

A. Veenev suhtlemine

B. Autoriteetne suhtlemine

C. Altruistlik suhtlemine

vägivallatu tegevus (rääkimine, mittetegemine, tegemine või loomine) hõlmab kas sundi, veenmist või mõlemat.

Kriesberg (1998) pakub oma uuringutes nähtuse kohta, mida ta nimetab „konstruktiivseks konfliktiks“, veidi teistsugust seost meetodite ja tulemuste vahel. Ta määratleb kolm meetodite liiki: veenmine, sund ja preemia. Sarnaselt Bondile, Burrowesile ja teistele keskendub Kriesberg teise isiku tahte mõjutamise tähtsusele. Ta väidab, et vägivallatu (sotsiaalne) võim toimib teiste tahte kaudu, mõjutades nende huve (mis võivad olla sümboolsed, materiaalsed, sotsiaalsed, poliitilised või majanduslikud), ning et sellega kaasneb vastasele käegakatsutav kulu, ähvardus, preemia või risk. Kriesbergi „veenmine“ sarnaneb Bondi „apellatsiooniga“, mis püüab loogika ja mõistuse kaudu veenda või mõjutada teise osapoole meelt või tahet. Kriesberg kaasab stiimulina „preemia“ – olgu siis altkäemaksuna (kuigi tsiviilvastupanu osutajad seda tavaliselt ei arvesta, sest see oleks vastuolus nende korruptsioonivastaste sõnumitega) või helde pakkumisena läbirääkimistelaua taga.

Kuigi tsiviilvastupanu konfliktides on see haruldane, kasutatakse liikumise strateegiale ja visioonile vastavaid ühepoolseid preemiaid. Näiteks käivitas valitseva erakonna opositsioon Armeenias 2. mail 2018 üldstreigi, mis sundis riigi üheks päevaks oma tegevuse peatama. Protestid peatati ühepoolselt 8. maini, mil parlamendis toimunud hääletusega haaras võimu opositsioon.

Bond ja Kriesberg jagavad vägivallatu tegevuse mehhanismide ja stiimulite analüüsi, mis põhineb positiivsetel, „konstruktiivsetel“ sanktsioonidel (apellatsioon, veenmine, preemia) ja negatiivsetel, „vastasseisu tekitavatel“ sanktsioonidel (vägivallatud ohud ja sund). Neid on sarnaselt kirjeldanud ka Ebert (1970), kasutades terminit „vastasseisu tekitav ja konstruktiivne tegevus“, ning Barbara Deming (1971), kasutades terminit „vägivallatuse kaks kätt“6. Selles monograafias võetakse kasutusele dualistlik käsitlus vägivallatu tegevuse vastasseisu tekitavatest / sunniviisilistest ning konstruktiivsetest/veenvatest stiimulitest.

VÄGIVALLATUTE VÕITLUSVIISIDE ALTERNATIIVSED LIIGITUSED

Positiivne

Konstruktiivne/ veenev

D. Sotsiaalsed, materiaalsed või poliitilised hüved

E. Konstruktiivne programm

Võitlusviisi kategooria

Apellatsioon

Hoidumine

Loominguline sekkumine

JOONIS 2. VASTASSEISU TEKITAVAD VÕI SUNDIVAD VÕITLUSVIISID

Stiimulid

F. Ähvardused, kriitika ja naeruvääristamine

Teadlased on välja töötanud vägivallatute võitlusviiside alternatiivseid liigitusi, pidades silmas konkreetseid vägivallatuid võitlusi, sealhulgas kampaaniaid või liikumisi: a) okupatsiooni vastu, b) tsiviilkaitseks, c) korruptsioonivastaseks võitluseks ja d) institutsioonide ja ühiskonnaklasside domineerimise vastu.

Tsiviilvastupanu okupatsiooni vastu

Võitlusviisi kategooria

Andrew Rigby kasutab Palestiina võitluse analüüsimiseks ainulaadset vägivallatute võitlusviiside tüpoloogiat (Rigby 2010; Darweish ja Rigby 2015). Nende võitlusviiside liikide hulka kuuluvad:

Negatiivne

Vastasseisu tekitav / sundiv

G. Sotsiaalsete, poliitiliste, psühholoogiliste või majanduslike kulude kehtestamine

Protest Koostööst keeldumine

Häiriv sekkumine

sümboolne vastupanu: jään selleks, kes ma olen, ja suhtlen teistega žestide, tegude või riietuse kaudu, jäädes truuks oma eesmärgile ja selle väärtustele; poleemiline vastupanu: seisan okupandile vastu, väljendades oma protesti ja püüdes veenda teisi võitluse jätkamise vajaduses;

40 3/2023

ründav vastupanu: olen valmis tegema kõik endast oleneva, et saada rõhujast jagu vägivallatute vahenditega, nagu streik, meelevaldus ja muud otsese tegevuse vormid;

kaitsev vastupanu: aitan ja kaitsen neid, kes on ohus või põgenemas, ning hoian seeläbi inimelu ja inimlikke väärtusi, mida ohustab okupeeriv võim; konstruktiivne vastupanu: esitan väljakutse olemasolevale pealesurutud korrale, püüdes luua alternatiivseid institutsioone, mis kehastavad väärtusi, mille õitsengut loodan näha siis, kui oleme vabad.

Rigby meetodite liigid sobivad võib-olla rohkem okupeeritud rahvastele. Väike täiendus tema meetodite kujundamisel oleks asendada mina-vorm meie-vormiga, sest keskne organiseerimispõhimõte on kollektiivne vastupanu. Need kategooriad korraldavad ümber olemasolevad vägivallatu vastupanu võitlusviisid, mitte ei tuvasta uusi võitlusviise.

Tsiviilkaitse

Anders Boserup ja Andrew Mack (1975) liigitavad vägivallatu tegevuse meetodid vastavalt nende strateegilisele funktsioonile tsiviilkaitses välisinvasiooni, okupatsiooni ja sisemiste riigipöörete vastu: a) sümboolne tegevus, b) eitamistegevus ja c) õõnestustegevus. Schock (2015) selgitab nende analüüsi järgmiselt.

Sümboolne tegevus näitab ühtsust ja tugevust, määratleb väljakutse esitajad moraalse kogukonnana ja sunnib mittepühendunuid seisukohta võtma.

Eitamistegevus jätab vastase ilma sellest, mida võetakse sunniga või kogutakse ekspluateerivate või ebaseaduslike vahetuste kaudu.

Õõnestustegevus püüab süvendada või ära kasutada vastaste vahelisi lõhesid ja pärssida kolmandate isikute koostööd vastastega.

Boserupi ja Macki klassifitseerimissüsteemi funktsionaalne analüüs on kasulikum kui strateegiline kaitse; see kehtib ka sotsiaalsete muutuste kampaaniate kohta. Boserupi ja Macki (1975) laiendatud määratlus hõlmab ka kaudseid meetmeid vastase vastu (näiteks alljärgnevad Beyerle'i kaasamismeetodid).

Tsiviilvastupanu korruptsiooni vastu

Beyerle (2014) oli esimene, kes analüüsis, kuidas tsiviilvastupanu piirab korruptsiooni. Ta on dokumenteerinud palju vägivallatuid korruptsioonivastaseid meetodeid, sealhulgas kampaania Sitsiilia maffia vastu, sotsiaalsed auditid Keenias ja Afganistanis ning kampaania korrumpeerunud poliitikute vastu Lõuna-Koreas. Tema tuvastatud võitlusviisid võib liigitada kolme funktsionaalsesse kategooriasse: häirimine, kaasamine ja mõjuvõimu suurendamine.

Häirivad võitlusviisid takistavad vastast ja piiravad teda. Häirivate meetodite näited on teabe kogumine, kodanike kontrollimine, festivalid, mängud ja korruptsiooni paljastamine SMS-i, e-petitsioonide ja veebireklaamide kaudu.

Kaasamismeetodid meelitavad inimesi (ja eri sektoreid) kampaaniaga liituma ning mõnel juhul muudavad lojaalsust, et tekitada kõrvalekaldumisi,

suurendada kodanike osalust ja nõrgendada korrumpeerunud vastaseid või nende toetajaid. Kaasamine võib tähendada ka jõudude ühendamist aktivistidega, kelleks võivad olla ka poliitikud või riigiteenistujad.

Kaasamismeetodite näited on läbirääkimised, pressikonverentsid, kodanike rahaline toetus, kodanike ja võimukandjate kohtumised, solidaarsustegevus, saatmine ja vastupanusümbolite kujutamine t-särkidel, mütsidel, lintidel jne.

Mõjuvõimu suurendamise meetodid „muudavad võimusuhteid arvude jõuga“ (Beyerle 2014) nii, et laialdane osalemine tekitab tuntavat ja märkamatut sotsiaalset survet. Näited on koolitus, kodanikuharidus ning koalitsiooni või liidu loomine.

Beyerle’i võitlusviiside tüpoloogia erineb vägivallatute võitlusviiside tavapärasest liigitusest kahes mõttes. Ühelt poolt hõlmavad korruptsioonivastased meetodid taktikalisi toetustegevusi, mis ei ole tavaliselt otseselt suunatud vastase vastu muudes konfliktides. Beyerle väidab, et koolitus ja rahaliste vahendite kogumine on vägivallatud relvad, sest need võivad aktiveerida erapooletut/passiivset kodanikkonda, mitte ainult logistilist toetustegevust enne meeleavaldust. Peale selle on iga opositsioonile annetatud sent üks sent vähem vastasele kättesaadavast rahast.

Beyerle kirjeldab nähtust, mis rõhutab häirimise, kaasamise ja mõjuvõimu suurendamise keskset rolli. See on suunatud passiivsele avalikkusele, kus puudub selge vastane või on olemas suur elanikkond, kes on erapooletu või ise korrumpeerunud. Teise võimalusena on korruptsioonivastased meetodid sageli segu vägivallatust vastupanust koos valimiste korraldamise, lobitöö ja õigusliku võitlusega, mis edendavad vägivallatu konflikti spetsiifilist dünaamikat puuduste tekitamise ja tagasilöökide potentsiaali suurendamise kaudu. Peale ametlike protsesside võivad korruptsioonivastased kampaaniad hõlmata rutiinseid tegevusi, nagu läbirääkimised, kodanikuharidus ja reklaamimine.

Ametlike ja rutiinsete tegevuste lisamine korruptsioonivastasesse võitlusse hägustab erinevust traditsioonilisemate poliitika mõjutamise vahendite ning mitteametliku ja häiriva tsiviilvastupanu vahel. Selle monograafia liigitus ei hõlma mõningaid Beyerle’i korruptsioonivastaseid meetodeid, et hoida selget piiri ametlike (institutsionaliseeritud) ja mitteametlike (institutsiooniväliste) konfliktide lahendamise vahendite vahel.

Taktikalist toetust – ühekordseid või rutiinseid tegevusi, mis võimaldavad võitlusviisil edu saavutada – ei peeta monograafias relvadeks või vahenditeks, mis on veenmise, sunni või manipuleerimise kaudu otseselt vastasele suunatud. Seda tüüpi toetustegevusi siin ei käsitleta.

Igapäevane vastupanu struktuursele ja institutsionaalsele domineerimisele

Vinthagen ja Johansson (2013), tuginedes teoreetikute Michel Foucault’ ja James C. Scotti töödele, on dokumenteerinud tsiviilvastupanu väheuuritud vormi: igapäevane vastupanu. Nad iseloomustavad igapäevast vastupanu kui

VäGIVAllATU VÕITlUS 3/2023 41

VäGIVAllATU VÕITlUS

„vaikset, hajutatut, varjatut või muud – näiliselt nähtamatut [vastupanu]“.

Nad leiavad, et igapäevane vastupanu, mis võib hõlmata hoiakuid, harjumusi, vestluskäitumist ja tegevusi, on tsiviilvastupanu oluline ja alahinnatud viis. Kasutades lähtealusena Foucault’ teesi „kus on võim, seal on ka vastupanu“, on Vinthagen ja Johansson väitnud, et paljud igapäevategevused ja käitumisviisid kujutavad endast vastupanu jõustruktuuridele – need on peened, sageli tahtmatud või ebaedukad ning sulanduvad tavalisse ühiskonnaellu. Mikro-, varjatud ja peidetud vastupanu meetodid hõlmavad skvottimist, venitamistaktikat, deserteerimist, teeseldud teadmatust või kõrvalehoidumist. Näiteks selle asemel, et korraldada massilist maa okupeerimist, võivad vastased tungida maale aeglaselt. Sõdurite üldstreigi asemel võivad igapäevased deserteerumised või pidev tahtlik bürokraatlik mittetõhusus saavutada sarnase tulemuse, nagu sõjalise võimekuse lõhkumine või aeglustamine.

Scott (1989) kirjeldab varjatud vastupanu nelja kategooriat.

Igapäevane vastupanu materiaalsele domineerimisele, sealhulgas vargus, kõrvalehoidumine ja venitamistaktika.

Varjatud vastupanu üleskirjutuste kaudu vastusena alandamisele või häbistamisele. Näiteks lugu kättemaksust, mida on põlvest põlve edasi antud.

Dissidentliku subkultuuri arendamine, et võidelda ideoloogilise valitsemise vastu selliste võitlusviiside abil nagu toetumine rahvausundile, müütide loomine sotsiaalsest bandiitlusest/kuritegevusest ja klassikangelastest.

Varjatud vastupanijate otsene mässumeelne tegevus.

Mõned igapäevase vastupanu meetodid kuuluvad selles monograafias tsiviilvastupanu meetodite hulka (skvottimine, vaikimine, allumatus, kuulujuttude levitamine, identiteedi parandamine sooliste tunnustega jne). See monograafia keskendub aga eelkõige võitlusviisidele, millel on sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid ning mis on selgelt vägivallatud.

Võimu lõhkuv (power-breaking) liigitus

Vinthagen (2015) pakkus välja mitu strateegilise vägivallatuse võitlusviisi, mida ta nimetab vägivallatu vastupanu võimu lõhkuvaks komponendiks.

Need võitlusviisid hõlmavad järgmist.

Vastandumine – suhtlemine hästi toetatud vastuargumentide ja -kujutistega (diskursiivsed strateegiad), mis häirivad võimu propagandat (faktide otsimine, sümboolika, vaenlase piltide tõrjumine vastanduva käitumisega, nt vägivallatu veiderdamine).

Konkureerimine – alternatiivsete ja konkureerivate vägivallatute institutsioonide loomine (kultuuri-, poliitika- ja majandusvaldkonnas)7

Koostööst keeldumine olemasoleva süsteemi rollide või funktsioonidega (sh boikotid) ning koostöö tegemine inimestega, kes keskenduvad õiguspärastele ja vastastikustele vajadustele (nt päästetööd looduskatastroofi ajal).

Taandumine – enda eemaldamine purustavatest võimusuhetest (põgenemine ja vabatsoonide loomine). Takistamine – rõhuvate jõusüsteemide protsesside (blokaadid, okupatsioon ja sekkumised) peatamine või ennetamine.

Ebaõigluse dramatiseerimine huumoriga (eneseiroonia, ümbermääratlemine ja šokeerimine).

Selle liigituse tugevus seisneb selles, et see põhineb paljude vägivallatute kampaaniate ühistel tavadel ja võib seega resoneeruda paljude aktivistide ja kampaanias osalejatega. Vinthageni meetodi kategooriaid esindavad selles monograafias protest ja apellatsioon (hõlmates tema määratletud ekspressiivseid ja dramaturgilisi meetodeid, sealhulgas vastanduvuse meetodeid); koostööst keeldumine ja hoidumine (hõlmates Vinthageni tagasivõtmise ja koostööst keeldumise meetodeid); häiriv sekkumine (võrdväärne Vinthageni takistuse meetoditega) ja loominguline sekkumine (hõlmab tema konkureerimise meetodeid). Vinthageni lähenemine ei ole väga tuntud, kuid see on kasulik vägivallatute võitlusviiside liigitamisel.

Kokkuvõttes põhineb käesolev monograafia Sharpi meetoditel ning võtab üle elemente Ebertilt (vastasseis ja konstruktiivne tegevus), Bondilt (apellatsioon), Kriesbergilt (stiimulid), Blochilt (väljendus koolitusmaterjalide kaudu), Joyce’ilt (digitaalne vastupanu) ja Burrowesilt (loominguline ja häiriv sekkumine) ning täpsustab neid, et esitada ajakohastatud universaalne tsiviilvastupanu võitlusviiside tüpoloogia.

ALLIKAD:

• Ackerman, Peter and Jack DuVall. A Force More Powerful: A Century of Nonviolent Conflict. New York, NY: Palgrave, 2000.

• Bartkowski, Maciej. Recovering Nonviolent History: Civil Resistance in Liberation Struggles. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers, 2013.

• Beyerle, Shaazka. Curtailing Corruption: People Power for Accountability and Justice. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers, 2014.

• Bond, Doug. „Nonviolent Direct Action and the Diffusion of Power“ in Paul Wehr et. al. (eds.), Justice Without Violence. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers, 1994, pp. 59–79.

• Boserup, Anders and Andrew Mack. War without Weapons: Non-violence in National Defense. New York, NY: Schocken, 1975.

• Burrowes, Robert J. The Strategy of Nonviolent Defense: A Gandhian Approach. Albany, NY: State University of New York Press, 1995.

• Cortright, David. Peace: A History of Movements and Ideas. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 2008.

• Deming, Barbara. On Revolution and Equilibrium. New York, NY: A. J. Muste Memorial Institute, 1971.

• Ebert, Theodore. Gewaltfreier Aufstand: Alternative zum Bürgerkrieg. (Nonviolent Uprising: Alternatives to Civil War). Hamburg, Germany: Fischer Verlag, 1970.

• Rigby, Andrew. Palestinian Resistance and Nonviolence. East Jerusalem: PASSIA, 2010. Retrieved from: https://www.academia.edu/16293156/Palestinian_ Resistance_and_Nonviolence

• Rigby, Andrew and Marwan Darweish. Popular Protest in Palestine: The History and Uncertain Future of Unarmed Resistance. London, UK: Pluto Press, 2015.

• Schock, Kurt. Civil Resistance Today. Cambridge, UK: Polity, 2015.

• Scott, James. „Everyday Forms of Resistance.“ Copenhagen Papers in East and Southeast Asian Studies, vol. 4, May 1989, pp. 55–56.

• Sharp, Gene. Gandhi as a Political Strategist. Boston, MA: Porter Sargent Publishers, 1979.

• Vinthagen, Stellan. A Theory of Nonviolent Action: How Civil Resistance Works. London, UK: Zed Books, 2015.

VIITED:

1 Ümberpööratud kohtuprotsess – kohtuprotsess, kus süüdistatav võtab endale prokuröri rolli, kes annab kohtu alla seaduse, poliitika või probleemi (Sharp 1973).

2 Antireklaam – reklaami kasutamine õõnestava või algselt ettekavatsemata eesmärgi saavutamiseks.

3 Otsese vägivallatu tegevuse mehhanismid aetakse sageli segi selles monograafias varem kirjeldatud muutuste mehhanismidega. Muutuste mehhanismid viitavad sellele, kuidas vastane reageerib edukale võitlusviisile, taktikale või kampaaniale. Otsese tegevuse mehhanismid viitavad aga alusprotsessidele, mille kaudu tegevuse meetodid toimivad, et mõjutada muutusi konfliktiolukorras.

4 Bond (1994) nimetab veel üht otsese tegevuse mehhanismi: füüsiline jõud. Tavaliselt toimib see koos avaliku sunniga, mis mõjutab vastase tahet. Kuid ilma sunnita toimib see ümberpaigutamise (vastase füüsiline liigutamine), teovõimetuse tekitamise (vastase vigastamine) või kõrvaldamise (vastase tapmine) teel. Sihtmärk on vastase keha, mitte mõistus. Kui vastase liigutamist võib pidada vägivallatuks tegevuseks, siis vastase vigastamist või tapmist ilmselgelt mitte.

5 Sunnimeetodid võivad kasutada vägivaldseid või vägivallatuid ähvardusi ja negatiivseid sanktsioone. Füüsilise sunniga on keha suunatud vastase tahte või meele mõjutamisele. Välja arvatud füüsilise jõu kitsas kasutamine, toimivad kõik otsese tegutsemise mehhanismid sotsiaalse võimu kaudu, st teiste tahte kaudu.

6 Barbara Deming esitab oma raamatus „On Revolution and Equilibrium“ (1971) vägivallatuse kahe käe metafoori: „Ühelt poolt (sümboliseerib käsi, mis on kindlalt välja sirutatud ja ütleb: „Peatu!“) ei liitu ma teie vägivalla ega ebaõiglusega; ma võitlen selle vastu kogu oma olemusega. Ja teiselt poolt (sümboliseerib lahtise peopesaga teiste poole sirutatud käsi) olen ma sulle avatud kui inimene.“

7 Vinthagen kasutab mõistet „konkurents“ sisuliselt võimu vaidlustamiseks, et kajastada elemente sellest, mida Gandhi nimetas konstruktiivseks programmiks. Tema pakutud näide on Kosovo iseseisvusvõitluse eelsest ajast 1990. aastatel, mil kohalike omavalitsuste teenused, nagu prügikoristus ja haridus, korraldati alternatiivse teenusena, konkureerides Serbia ametliku valitsusega.

VäGIVAllATU VÕITlUS
JOE PIETTE/FLICKR

KAITSElIIDU SUURÕPPUS KUI lAIAPINDSE RIIGIKAITSE hARJUTUS

Möödunud aasta lõpul toimunud Lääne maakaitseringkonna õppuse Orkaan raames kogunesid Pärnumaa omavalitsuste, ametkondade ja kogukondade esindajad, et selgitada välja, millised katsumused võivad neid oodata sõjalise kriisi korral. Rühmatöö eesmärk oli välja selgitada kriisi lahendamiseks vajalikud tegevused ja ressurssid.

Tekst: kolonelleitnant TÕNU MIIL , Lääne MKRi ja Pärnumaa maleva pealik õppuse Orkaan XVI ajal

Stsenaariumi kohaselt oli ette mängitud järgmine olukord:

täiemahuline sõda käib Läti suunas (Riia). Vene väed on Eesti riigipiiride vahetus läheduses;

Eesti suuremates linnades on aktiveerunud venemeelsed kogukonnad, kes korraldavad rahutusi; kriitilist infrastruktuuri on erinevate rünnakutega rivist välja viidud;

elektrivarustus on kaootiline;

erariietes vastase eriüksused on väikeste gruppidena üle riigi laiali;

väljas on temperatuur -17 °C;

Eesti toidu- ja kütusevarud on vähenenud/probleemsed;

inimesed liiguvad riigisiseselt Lääne-Eesti suunas; inimesed liiguvad linnadest maapiirkondadesse; Kaitseliidu ja Kaitseväe kogu isikkoosseis on hõivatud sõjaaja ülesannetega;

inimesed ei saa riigist välja, lennujaamad ega sadamad ei tööta.

Sellest lähtuvalt alustasid töögrupid oma tööd ning järgnev on kokkuvõte sellest, mida arutati, kuhu välja jõuti ja milliseid ettepanekuid tehti. Võib tõdeda, et kohalikud omavalitsused ja tsiviilstruktuurid on erinevatest kriisidest õppinud, oskavad olukordi hinnata ning pakuvad välja lahendusi. Samuti osatakse planeerida nii ressursse kui olukordi.

44 3/2023
KARMEN VESSELOV

SÕJAOlUKORRAS TSIVIIlElU

KORRAlDAMISE OhUD JA PROBlEEMID NING NENDE VÕIMAlIKUD lAhENDUSED

Praeguses julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui vaid sõjaline rünnak. Seega ei pea riigi kaitsmiseks valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ja kogu ühiskond.

Orkaani õppusel peetud arutelu käigus kaardistasid Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Päästeameti (PäA), SA Pärnumaa arenduskeskuse (SAPA) ja Pärnumaa kohalike omavalitsuste (KOV) esindajad järgmised sõjategevuse alguses tsiviilühiskonnas tekkivad võimalikud probleemid ja pakkusid neile võimalikke lahendusi.

1. PÕGENIKUD JA TEISED SÕJATEGEVUSE

TÕTTU TEKKIVAD ABIVAJAJAD

- Eesti Vabariigi riigipiiri ületavad sõjapõgenikud: sõltuvalt vaenlase löögisuunast võivad põgenikud saabuda idast ja lõunast, vähem tõenäoliselt Soomest. Nende põgenike hulgas võib olla vaenulikult meelestatud isikuid või vaenlase saadetud isikuid oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks, seega vajavad nad filtreerimist ja rohkem tähelepanu.

- Sisepõgenikud: vaenlase hõivatud aladelt põgenevad Eesti Vabariigi kodanikud. Sõja korral võib neid Pärnumaale saabuda kõige enam.

- Kohalikud abivajajad: pommitamise ja tsiviiltaristu purustuste tõttu hätta sattunud kohalikud elanikud, kes vajavad evakueerimisala ajutiselt (varude täiendamiseks, ajutiseks peavarjuks jne). Ilmselt kõige väiksem kontingent, sest kohalikud elanikud leiavad lahenduse kohapeal iseseisvalt.

Suure hulga (10 000 ja enam) põgenike vastuvõtmiseks puuduvad maakonnas vajalikud ressursid. Eriti külmal aastaajal ei ole võimalik anda põgenikele köetavat peavarju ja vajalikke teenuseid, v.a juhul, kui KOV-id lõpetavad kohalikele elanikele seadusest tulenevate teenuste osutami-

se. Soojal ajal on võimalik rajada ajutisi telklaagreid, kuid külma ilmaga ei ole KOV-idel suure põgenikehulga majutamiseks muud võimalust kui sulgeda kultuurimajad, spordihooned, koolid ja lasteaiad nende sihtotstarbelisele kasutusele ja teha neist põgenike ajutised peatuskohad. Seejuures ei jätku selle taristu majandamiseks piisavalt väljaõpetatud personali ning sellised põgenikelaagrid on sõjaaja tingimustes kõige haavatavamad kohad (kütte, vee või elektri katkemine, haigused, vägivallaaktid jne).

Lahendused: vältida suurte hulga põgenike kogunemist maakonda – suunata nad edasi sinna, kuhu nad on kavatsenud liikuda, ja varustada neid liikumisteel kiiresti hädavajalike esmatarbekaupadega. Koordineerida põgenike liikumist Kaitseväe esindajatega. Politseil on vaja korraldada riigipiiri ületavate põgenike filtreerimine, et hoida ära vaenuliku elemendi sisseimbumine Eesti Vabariiki. Selleks on vaja lisaressurssi.

Eesti Vabariigi kodanikest sõjapõgenike seast peaks iga amet (PPA, PäA, SKA jne) pidama arvestust vaenlase hõivatud aladelt saabuvate spetsialistide üle, et suunata nad oma valdkonna ressursi tugevdamiseks. Vaenlase hõivatud aladelt saabujatele on võimalik pakkuda majutust haridus- ja kultuuriasutustesse loodavatesse evakuatsioonikohtadesse, mille korraldab PäA ja KOV. Sealsamas osutatakse tugiteenust kohalikele elanikele, kes on kaotanud peavarju pommitamise tagajärjel või kellele elukohas viibimine on muutunud taristu purustuste tagajärjel võimatuks.

KOV-id saavad mobiliseerida isikuid, kes on valmis vabatahtlikult põgenikke aitama

ja jagama neile teistest riikidest saabuvat humanitaarabi. Humanitaarabi jagamine peaks jääma KOV-ide ning Punase Risti jt abiorganisatsioonide korraldada.

2. TARISTU JA ELUTÄHTSATE TEENUSTE TAGAMINE

Riigiasutuste ja KOV-ide võime tagada elutähtsate teenuste toimimist vaenlase pideva rünnaku ajal on piiratud. Toodi välja, et maakonna mõned riigiametid on juba praegu muutunud niivõrd „õhukeseks“, et mobilisatsiooni või inimkaotuste korral võib osa avalikke teenuseid üldse katkeda.

Lahendused: elutähtsa teenuse osutajad (ETO) spetsialistid peavad saama mobilisatsioonist vabastuse ja teatud osa tehnikast peab jääma tsiviilvõimude käsutusse, seadusest tuleneva õigusega tuleb kaasata eraisikutele kuuluvat vara elutähtsate teenuste tagamiseks ja taristu taastamiseks. Nende ressursside kasutamine tuleb koondada sõjaaja tsiviiladministratsiooni kätte.

3. VANDALISM, RÜÜSTAMISED, OMAKOHUS JA VÄGIVALLATSEMINE,

MITTEFORMAALSED RELVASTATUD, KUID PATRIOOTLIKULT MEELESTATUD ÜKSUSED

Sõjalise tegevuse ajal ilmnevad sõjaajale iseloomulikud kuriteoliigid. Et politsei ressursid on piiratud ja politsei täidab lisaülesandeid (näiteks riigipiiril täieliku kontrolli taastamine, varude turvamine) kannatab riigis avalik ja õiguskord. Aktiveeruvad isikud, kes püüavad jõuga saavutada paremat varustatust kaupadega, tekivad hangeldamine, rüüstamised ja vägivaldne omakohus. Tihti võivad korratuste initsiaatoriks ja õhutajaks

Tekst: kapten reservis ROMEK KOSENKRANIUS , Pärnu linnapea
KOOSTÖÖ 3/2023 45

olla vaenlase saadetud isikud. Samuti võib põgenike ja kohalike elanike seas olla isikuid, kes alustavad vägivallatut võitlust Eesti Vabariigi riigikorra vastu ehk saboteerivad riiki mittemidagitegemisega või vastupidi, teevad ebavajalikke ja riigi toimimist koormavaid tegevusi. Nagu on teada Ukrainast, aktiveerusid sõja alguses aktiivsete kodanike relvastatud salgad, kes seadsid üles omaalgatuslikke kontrollpunkte, hõivasid kogukonna jaoks vara ja ressursse või karistasid rüüstajaid omakohtuga: neid peeti kinni, peksti või seoti paljalt laternapostide külge. Võimalik on kuritegevuse suurenemine, millele politseil pole piisavalt jõudu reageerida.

Lahendused: kontrollimatute patriootlikult meelestatud relvastatud üksuste tekke ärahoidmiseks tuleks politseil ja Kaitseliidul teha koostööd ning anda sellistele isikutele võimalus lihtsustatud korras astuda abipolitseinikuks või kaitseliitlaseks. Legaalselt relva omavad isikud on jahimehed, laskesportlased jt elanikud, kelle käitumist on enne relvaloa väljastamist kontrollitud, ning mõistlikum on pakkuda neile võimalust liituda seaduslike struktuuridega lihtsustatud korras ja rakendada neid valveteenistuses – seda just rüüstamise ja vandaalitsemise ärahoidmiseks. See nõuab Kaitseliidult ja politseilt ka sõjaolukorras inimesi (formeerimisüksused), kes jõuaksid sõjaajal selliste isikutega tegeleda ning neid organisatsiooni integreerida.

Hangeldamise, paanika ja marodööride vastu kokkutulnutel häid nõuandeid ei olnud. Soovitatav oleks, et politseil oleks õigus lihtsa menetlusega määrata kohapeal karistus (selleks on vaja üle vaadata seadusaktid), sest kui politsei sellisele kuritegevusele reageerida ei saa või ei suuda, hakkab vohama omakohus.

Ühtlasi hoiatasid politsei ja päästeamet paratamatu eest: sõjaajal ei suudeta reageerida kõigile väljakutsetele või reageerimiskiirus langeb oluliselt. Häirekeskusel on vaja üle vaadata ka sündmuste prioriteetsuse määramise tabel.

Läbi tuleb mõelda vägivallatut võitlust läbiviivate isikute neutraliseerimise strateegia, ilmselt on kõige efektiivsem neid isikuid eirata ja nende eestvedajaid isoleerida.

4. ELANIKKONNA TOIDU JA

ESMAKAUPADE TAGAMINE, RESSURSSIDE JAGAMINE

Sõja puhkedes algab paanika ja inimesed hakkavad varusid kokku ostma. Kuivõrd maakonna KOV-id ei tea, millised, kui

suured (ja kas üldse?) on riiklikud varud, leiti, et sõjaaja tsiviiladministratsioonil peab olema vajadusel õigus hõivata seaduslikult ja vajadusel jõudu kasutades kaubanduskettide ladusid ning kehtestada normid ja jaotussüsteem esmatarbekaupadele, kütustele ja toiduainetele. Selle sammuga saaks vältida kokkuostupaanikat, vähendada hangeldamise ohtu ning tagada elanikkonna ühtlane varustatus esmatarbekaupade ja toiduainetega.

Lahendus: sõjaaja tsiviiladministratsioonile anda seadusega õigus võtta oma käsutusse kaubanduskettide kaupluslaod Pärnu maakonnas ning kehtestada normatiivid ja kauba jagamise kord elanikele ja põgenikele. Selleks tööks saab rakendada samade kaubanduskettide töötajaid ja vabatahtlikke. Elanikule jääb ka kauba normatiivsel jagamisel maksmiskohustus, ärikahjud hüvitab hiljem riik.

5. KONTROLLIMATUD ENTUSIASTID, EBASELGED ROLLID JA VABATAHTLIKE TÖÖ KORRALDAMINE

Sõjategevuse algus toob kaasa hulga entusiaste ja vabatahtlikke, kes soovivad aidata ja kaasa lüüa. Kui nende tööd ei korraldata, jäävad nad omapead, entusiasm vaibub või kanaliseeritakse meile negatiivse mõjuga suundadesse. Teine probleem on KOV teenistujad, näiteks lasteaedade ja koolide õpetajad, keda saaks rakendada ajal, kui nende põhitöö tegemine ei ole sõjaolukorras võimalik.

Lahendus: vabatahtlike abistajate töö korraldamiseks saaksid omavalitsused kaasata kogukonnakeskused, mis on kogukonna abivajajatele kõige lähemal. Relvastatud või relva kanda soovivaid vabatahtlikke peaks kaasama Kaitseliit (erinevad valveteenistuse ülesanded) või politsei (abipolitsei liinis).

Leidsime, et peaks muutma seadust ja lubama kohalikel omavalitsustel määrata oma teenistujaid sõjaaja olukorras täitma abiülesandeid. Näiteks olukorras, kus kool või lasteaed on sõja tõttu suletud, võiksid kooliõpetajad teha igapäevast tööd evakuatsioonipunktide töötajatena. Samuti peaks seadus lubama KOV-i tööandjal suunata rahuajal töötajaid väljaõppele (näiteks kokku 24 või 48 tundi aastas), et saada vajalik ettevalmistus sõjaajal evakuatsioonipunktis töötamiseks.

6. SÕJAPURUSTUSED JA

ELANIKKONNAKAITSE KORRALDAMINE

Sõjalise tegevuse tagajärjel tekivad Pärnumaa suuremates asulates tõenäoliselt

sõjapurustused ning elanikel on vaja leida endale varjumiskoht.

Lahendus: aruteludes jõudsime tõdemuseni, et KOV-idel puudub võime sõjapurustusi koheselt taastada ja likvideerida. Ilmselt ei suuda seda kohe teha ka riik. Kohalike võimude tegevus sõjapurustuste korral oleks kahjude piiramine (PäA – tuletõrje), purustusi saanud hoone kommunikatsioonide väljalülitamine, objekti ümbruse koristamine ning lihtne konserveerimine. Pärast sõjategevuse lõppu saab tagajärgede likvideerimist jätkata.

Samuti puudub omavalitsustel ressurss rajada uusi varjendeid. Eelhoiatussüsteem ja elanikkonnakaitse objektide teatav võime tekib riigiameti (PäA) ressursside abil, kuid sõjaolukorras on võimalik teatav hulk sobivaid ruume varjeteks kohandada. Siin võiks anda sõjaaja tsiviiladministratsioonile seadusega õiguse võtta sõjaajal KOV-i valdusesse eraomanike hooneid, mis sobivad tegutsemiseks varjena, või kohustada omanikku sellist hoonet varjena kasutama.

Pärnu ja Pärnumaa oluliseks eeliseks peetakse suurte elamurajoonide vähesust, mis minimeerib õhurünnakutega seotud riske ja kahjustusi.

SAPA tegi ka ettepaneku koostada Pärnu kolledžis teenusedisaini tööna elanikkonnakaitse kontseptsioon, mida pakkuda riigikantseleile.

7. MEDITSIINI- JA HOOLEKANDEASUTUSED

Sõjalise tegevuse käigus kasvab koormus haiglatele ja teistele meditsiiniasutustele. Ilmselt väheneb drastiliselt plaaniline ravi, sest suurem osa meditsiiniressursse läheb kaitseväe teenindamiseks. Heal juhul jäävad elanikele toimima erakorralise meditsiini osakonnad, mis olukorda omakorda destabiliseerib. KOV-id sooviksid saada ülevaadet, milline meditsiiniline abi on elanikele sõjaolukorras võimalik.

Hooldekodud jäävad KOV-ide hallata ja neis osutatakse teenust niikaua, kui see on võimalik. Erandkorras (hooldekodu hävib või muutub kasutuskõlbmatuks) tuleb hooldekodu elanikud anda üle omastele või evakueerida teise asukohta. Oluline on, et hooldekodu töötajaid ei mobiliseeritaks.

8. PÄRSITUD MAJANDUSTEGEVUS

Sõjategevuse tõttu võib põllumajanduses ja tootmises tekkida häireid, mis lõpeta-

KOOSTÖÖ 46 3/2023

vad ettevõtete töö. Nendeks võivad olla töötajate mobiliseerimine, häired logistika- ja tarneahelas, tootmishoonete või seadmete hävimine, energiakatkestused ja -puudus. Sellega kaasneb majanduslangus ja kasvab töötus.

Võimalik lahendus: kaasata tööta jäänud inimesed riigi- ja elanikkonnakaitseliste ülesannete täitmisele.

9. OHT RIIGIKORRALE, DIVERSIOON JA PAANIKA

Need nähtused kaasnevad sõjaajal tsiviilühiskonnaga ja sellega peame arvestama. KOV-id ei saa teha midagi muud, kui informeerida politseid sellistest ilmingutest ning jagada oma kommunikatsioonis kogukonnale sihitud selgitusi.

10. ANDMEBAASIDE, KULTUURI- JA AJALOOPÄRANDI KAITSE

KOV-idel ja riigiasutustel on märkimisväärne andmekogu, mille kaitse rahuajal erineb sõjaaja kaitsest. KOV-id teevad oma andmebaasidest tagavarakoopiaid ja uuendavad andmekaitseprogramme, kuid andmebaasid on haavatavad ja võivad füüsiliselt hävida, kui omavalitsusasutus saab sõjategevuses oluliselt kannatada.

Lahendus: kõik KOV-ide andmebaasid dubleeritakse RIA-s ja kantakse üle mõne meie liitlasriigi serveritesse välismaal. Lisaks vaatavad KOV-id üle omavalitsuste valduses olevad kultuuri-ja ajaloosäilikud ning paigutavad need keldritesse varjule, et vähendada pärandi hävimisohtu.

11. KOMMUNIKATSIOON

Töögrupp leidis, et kommunikatsioon on sõjaolukorras ülioluline ja peab toimima tsentraalselt. Ei ole mõistlik, et iga KOV mõtleb välja oma sõnumeid, vaid sõnumid peaksid tulema riigilt ning sõjaaja tsiviiladministratsiooni ja KOV-ide juhid peaksid neid vahendama. Kasutada tuleks nii traditsioonilist meediat (ajaleht, raadio, teler) kui ka sotsiaalmeediat. Samuti tuleks teha koolitusi, et sotsiaalmeedia ülekanded ei reedaks näiteks meie Kaitseväe üksuste liikumist, äratuntavaid asukohti jne.

12. OLUKORRA JUHTIMINE

Töögrupp leidis, et praegune hädaolukordade jaoks mõeldud kolmetasandiline kriisistaapide süsteem ei ole hea lahendus.

Pakuti välja, et Eesti Vabariigis võiksid sõjaajal olla ühe maakonna territooriumi katvad sõjaaja tsiviiladministratsioonid/ staabid. Osalejate hinnangul peeti re-

giooni (Eestis 4 regiooni) liiga suureks, et juhtida tsiviilolukorda regiooni tasandil –paljudel KOV-idel kriisikomisjoni/staapi ei ole, pealegi ei lange riigiametite regioonide jaotused kokku. Sõjaaja tsiviiladministratsioon ja selle staap töötaks järjepidevalt ja selle töörutiin sarnaneks sõjalise staabi tööga. Iga maakonna staabi (kokku 15) koosseisu kuuluksid KOV-i esindajad (kes roteeruvad staabitööl), PPA, PäA, KL (CIMIC) ja veel mõne riigiameti esindajad, kellel on selleks ajaks esindatus alles.

Sõjalisele administratsioonile ja selle staabile tuleks seadusega anda eriõigused maakonnas tsiviilelu korraldamiseks vastavalt eeltoodud punktides märgitud olukordadele. Sõjalise administratsiooni juhil ja staabijuhil peab olema võimalikult lai otsustusõigus suunata teenistujaid

elanikkonnakaitse töödele, käsutada varasid ja võtta kasutusele eraisikute varasid, piirata liikumist, normida ressursside kasutamist, korraldada ressursside jaotust maakonna tsiviilisikutele, teha koostööd militaarstruktuuridega jne. Samuti koordineeriks staap vabatahtlike tööd, korraldaks välisriikidest humanitaarabi vastuvõttu ja selle jagamist.

Sõjaaja tsiviiladministratsiooni ja staabi liikmetel peaks olema mingigi militaarne ettevalmistus, õigus kanda relva ning vajadusel rakendada tegevusi staabi kaitseks. Staabi asukoht võib olla liikuv, vajaliku varustuse panevad KOV-id, PäA ja PPA kokku ühiselt. Osalejad leidsid ka, et eelnevalt tuleks KOV-idele selgeks teha ka riigi abijagamise süsteem, kes ja mis ulatuses seda korraldab.

KOOSTÖÖ
LIINA TOOME

UKRAINA TäPSUSlASKMISE ARENG

Eelmises Kaitse Kodus! kirjutasin täpse laskmise tehnilistest põhitõdedest ja ajaloost ning täpsuslaskurite tegevusest ja varustusest jaost brigaadini.

Nüüd kirjeldan Ukraina täpsuslaskmise arengut, keskendudes peamiselt sõjale Venemaaga alates kevadest 2014.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Ukraina on meie liitlane ning fakte ja legende täpsuslaskmisest kasutatakse omade toetamiseks ja vastase allasurumiseks. Nii täpsuslaskmine oluliste sihtmärkide pihta kui ka info levitamine täpsuslaskmisest hävitavad tõhusalt vaenlase füüsilist ja vaimset võitlusvõimet.

KUULIHAAVU ON TOTAALSES SÕJAS HARVA

Sõda Ukrainas peetakse peamiselt kaudtulega, mis tekitab üle 90 protsendi kaotustest. Eesti Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti ütles eelmise aasta 26. detsembril ajalehes Eesti Ekspress ilmunud intervjuus oma Ukraina kolleegidele viidates, et ukrainlaste kaotustest 91 protsenti on põhjustanud mürsukillu vigastused. Kaotused kuulihaavade ja miiniplahvatuste tõttu on viis ja

Ukraina merejalaväelased õppusel Šotimaal 2003 aastal. Merejalavägi on enamikus riikides keskmisest parema väljaõppe ja varustusega, kuid ka nende peamine täpsusrelv oli Dragunovi täpsuspüss. Pilt on poseeritud õppustel nii tavalisel külastajate päeval, merejalaväelastel puudub nii isiklik kui ka positsiooni maskeering ja baretimärk on ilusasti läikima löödud, nagu avalike suhete teenistus on nõudnud

neli protsenti. Haavatutest sureb 19 protsenti ja ravitakse terveks 81 protsenti. See on sõjas tavapärane, et viiest vigastatust sureb üks ja päästetakse neli.

Ukrainlaste kaotusteks on veebruaris 2023 hinnatud vähemalt sada tuhat inimest, seega on hukkunuid vähemalt 20 000 ja vigastatuid 80 000. Venemaa kaotusi hinnatakse vähemalt kahekordseks, samuti on impeeriumi võitlejate suremus oluliselt suurem, väidetavalt sureb kuni kolmandik vigastatutest Venemaa armees valitseva korralageduse tõttu. Kuni veerand miljonit vigastatut ning 80 000 surnut, nendest vähemalt viis protsenti ehk mitu tuhat kuulihaavadega.

Madalama intensiivsusega lahingutegevuse piirkondades või ajal, kui kaudtuld kasutatakse vähe, on kuulitabamusi

hARITUD
PHOTOGRAPHER'S MATE 2ND CLASS ROBERT M. SCHALK/US NAVY
SÕDUR

suhteliselt rohkem. Varasematel madala intensiivsusega sõjategevuse aastatel 2020 ja 2021 hukkusid pooled ukrainlased vaenlase kuulidest. Näiteks 2021. aastal 65st Donbassi piirkonnas langenud ukrainlasest 29t tabasid vaenlase täpsuslaskurid. Kahtlemata sõdivad ka Ukraina täpsuslaskurid vähemalt sama tõhusalt. Soome kaitsejõududes mõõdeti laservestidega, et 90% tabanud otselaskudest tuli täpsuslaskurite relvadest. Ukraina täpsuslaskurite tekitatud kaotusi vallutajatele võib arvestada tuhandetes. Täpsuslaskurite peamised sihtmärgid on vastase täpsuslaskurid, olulisemate relvasüsteemide meeskonnad, tulejuhid ja ülemad, kelle kaotamine vähendab märgatavalt üksuse võitlusvõimet. Ainuüksi vastase moraali hävitamiseks on oluline usutava täpsuslaskevõime loomine ja hoidmine kõikides tegevuspiirkondades.

ALGUSES OLI SVD JA ALARAHASTAMINE

Meenutame, et täpsuspüss SVD arendati Nõukogude impeeriumis aastatel 1957–1963, asendamaks Mosini vintpüssi 1931. aasta mudeli baasil ehitatud täpsusrelvi, mis olid läbi kulunud. SVD oli ette nähtud maaväe tähtsamates allüksustes rühma täpsuslaskuri relvastamiseks ja relvasüsteemi praktiline laskekaugus oli mõnisada meetrit ehk lasta sai mitu korda kaugemale keskmisest Kalašnikovi automaadiga võitlejast. Seega oli ja on SVD oluline relvasüsteem. Viielasulise salvega poltlukuga Mosinitel oli kolmekordselt suurendav optiline sihik teravatipulise postiga sihtimiseks ja kahe horisontaaljoonega. Selline niitrist on tuntud ka „Saksa posti“ nime all.

SVD võimaldas relvasüsteemi uue neli korda suurendava sihikuga mõõta sihtmärkide kaugusi kiiremini ja täpsemalt ning võtta ennakuid tuhandike skaalaga. Kümnelasulise salvega poolautomaatse relvasüsteemi laskekiirus oli kolm korda suurem, kogenud laskur suutis teha 25 kuni 30 sihitud lasku minutis Mosini kümmekonna vastu. SVD kasutamine ei tähendanud muidugi Mosini vintpüsside kadumist, need lihtsalt korjati ladudesse, korrastati ja anti liitlastele või jäeti ootama, kuni neid uuesti vaja läheb.

Täpsusrelvasüsteemi elueaks loetakse viis kuni kümme tuhat lasku sõltuvalt hoolduse kvaliteedist ning täpsusele esitatud nõuetest, sest relv kulub paratamatult iga lasuga. Kehva hoolduse korral kulub relv mitu korda kiiremini. Üks täpsuslaskur peaks koolituseks ja laskeoskuste harjutamiseks tegema aasta jooksul vähemalt pool tuhat sihitud lasku ehk pidevas väljaõppes kulub täpsusrelv läbi 10 kuni 20 aastaga. Kui mõni relvasüsteem jõuab eeldatud kasutusaja viimasesse kolmandikku, tuleb see ümber ehitada või uue vastu vahetada.

Nõukogude impeeriumis oli Ukraina sõjaliselt oluline piirkond, mille ülesanne oli varustada läände tungivaid horde, seega oli ka allüksuste varustus Ukrainas parem kui impeeriumi kaugemates kolgastes. Ukraina iseseisvumisel augustis 1991 jäi sinna märgatav kogus okupantide relvastust ja varustust, kaasa arvatud Dragunovi täpsusrelvasüsteemid SVD. Mastaapidest arusaamiseks olgu välja toodud, et Ukrainas olnud 180 sõjaväebaasis teenis

hARITUD SÕDUR

1990. aastate alguses kolmveerand miljonit maa-, mere- ja õhuväelast. Relvastuses oli 350 laeva, 1500 lennukit, üle kümne tuhande tanki ja jalaväe lahingumasina ning isegi 1700 tuumarelva. Kokku jäi Ukrainasse maha kaks ja pool miljonit tonni laskemoona ja seitse miljonit relva, mis aastakümnete jooksul müüdi ja hävitati või jäeti lihtsalt roostetama, sest Ukraina enda relvajõud olid mitu korda väiksemad, eri aastatel 150 kuni 200 tuhat sõjaväelast.

SVDd on Ukrainas kõige levinumad täpsusrelvad, v.a eriüksustel. Eriüksused moodustavad relvajõududest protsendi või paar ja neil on alati üksuse ülesande täitmisele rõhuv koolitus ja relvastus ning erivarustus, millest üldvägedes on pilte nähtud ja jutte kuuldud. Eriüksused arenesid omasoodu ja eriüksuse inimesed oma võimetega täitsid eriüksuse ülesandeid, Ukraina üldvägedes „tiksuti“ SVD peal edasi.

Nagu enamikul Nõukogude impeeriumi küüsist pääsenud riikidel, olid Ukrainas ees majanduslikult rasked aastakümned. Kogu Ukraina armee oli suhteliselt halvasti koolitatud ja varustatud ning kaitse-eelarve ebapiisav, sest 23 aasta jooksul ei nähtud riigile tõsiseltvõetavat sõjalist ohtu.

Ukraina sõja alguseks kevadel 2014 moodustasid SVDd lõviosa nii ukrainlaste kui vallutajate kasutada olnud täpsusrelvadest. Lisaks läksid käiku kõik kättesaadavad relvad. Nii lääneliitlaste parimate tehaste omad, nagu brittide Accuracy Internationali ja soomlaste Sako täpsusrelvad Arctic Warfare ja TRG 42, kui ka ladudes seisnud Mosini vintpüssid ja Hiram Maximi kuulipildujad, mis võeti Vene impeeriumis kasutusele 1910. aastal.

TÄPSUSRELVI ON VÄHE JA NEED ON KALLID Kevadel 2014 alanud Venemaa sissetung paljastas ukrainlaste võitlusvõimetuse nii neile endile kui liitlastele, sest vastane suutis kiiresti ja väikeste kaotustega vallutada suuri maa-alasid. Muidugi hakati sõjaajal kiiresti tegelema väljaõppega ning hankima uusi relvasüsteeme ja erivarustust, kuid aastakümneid tegemata töö ja vähese rahastuse tõttu investeerimata jäänud grivnade tõttu oli

na relvajõududes kasutusel olevat täpsusrelvasüsteemi. Mõnda on üksikud sisse ostetud või kingiks saadud relvad, teisi kümmekond ja kolmandaid sadu. Tegelikult on ukrainlastel vaja armee varustamiseks paarkümmend tuhat täpsusrelva, kusjuures paar tuhat võiksid olla kompanii ja pataljoni täpsusküttide käes kaliibrites 300 Winchester Magnum või 338 Lapua Magnum. Sellisel juhul saaks igasse rühma anda kaks või kolm poolautomaatset relva mõnesaja meetri kaugusele laskmiseks ja igasse kompaniisse kaks kuni kolm relvasüsteemi, millega suudetakse tabada ka kilomeetri kaugusele.

Võrdluseks, Eesti Vabariigi algusaastate suurim relvastuse hange Iisraelist 12 000 võitlejale sisaldas 150 poolautomaatset täpsusrelvasüsteemi Galil Snaiper kaliibris 308 Win. Kuuekordse fikseeritud suurendusega optilise sihikuga relvasüsteemiga suudetakse tabada sihtmärki 500 kuni 600 m kaugusele ja anda häirivat tuld kuni 900 m kaugusele. Jalaväekompanii täpsuslaskurite jaos oli tavaliselt kolm või neli lahingupaari, kes tegutsesid kompanii vastutusalas või hajutatud tegevuse korral jagati paarikaupa jalaväerühmade toetuseks. Täpsusrelvi osteti suhteliselt vähe, 1 relvasüsteem 80 sõduri ehk 2 kompanii kohta, sest täpsusrelvad olid ette nähtud ainult jalaväele ja olid suhteliselt kallid. Kui tavalise Galili automaadi hind oli 800 USA dollarit, siis täpsusrelvade eest küsiti viis korda enam ajal, kui keskmise eestlase aastapalk oli paar tuhat dollarit. Ka tänapäeval maksab korralik täpsusrelvasüsteem kümneid tuhandeid eurosid või dollareid, näiteks Sako TRG M10 jaehind on 10 kuni 11 tuhat eurot, millele lisandub vähemalt samas suurusjärgus kulu lisavarustusele.

TÄPSUSRELVI ON VÄHE JA RELVATEHASED ON VÄIKESED

Lääneriigid on hoolimata poliitilisest tahtest ja püüdlustest piisavalt sõjalist abi anda pidevalt olukorras, kus relvasüsteeme ei ole piisavalt, ja sama kehtib ka täpsusrelvade kohta. Napist arsenalist on raske kingitusi teha.

täpsuspüssi kaliibris 7,62 NATO, asendamaks eestlastelegi

relvadega, mida jätkuks umbes kolmele brigaadile. Lisaks hooldus ning eriti sobiva laskemoona logistika kindlasti relva kaliibrites 300 Win Mag ja 338 Lapua Mag, nende

öeldes keeruline, erinevate relvade loetelu pikk ja relvade

Tänapäeval on Ukraina eliitüksuste täpsuslaskurite kasutada märgatav kogus 1956. aastal ehitatud AR 10 kaasaegseid edasiarendusi Zbroyar UAR 10. Pilt on tehtud Kiievis relvanäitusel 2021. aastal. Poolautomaatne täpsusrelv on 16tollise ehk 40sentimeetrise rauaga, kokkukäiva pära, tänapäevase optilise sihiku ja summutiga. Kaliiber on 308 Winchester. Kvaliteetse laskemoonaga on sellisest relvast võimalik hästi tabada kuni 600 meetri kaugusele ja anda häirivat tuld 900 meetrini.

WIKIMEDIA COMMONS hARITUD SÕDUR 50 3/2023

komplekt maksabki kümneid tuhandeid eurosid ja enamik relvi on üksustesse kinnitatud. Sama loogika alusel on Saksamaa otsustanud Ukrainale kinkida paarkümmend lahingutanki olemasolevast kolmesajast ehk kuus protsenti. Kui nad suudaksid loobuda mõnest protsendist täpsusrelvadest, teeks see juba poolsada relvasüsteemi. Meenutame, et seda tüüpi relvasüsteeme vajab iga jalaväekompanii kaks või kolm ehk pataljonis oleks neid kümmekond ja brigaadis kolmkümmend, lisaks paarkümmend relva brigaadi täpsuslaskurite koolis ja lihtsalt hoolduses või varuks.

Relvade ja lahingumoona valmistajad on suhteliselt väikesed ettevõtted. Suurimates töötavad sajad, tavaliselt ainult kümned inimesed. Eesti kaitsejõudude uute automaatide R20 Rahe ja poolautomaatsete täpsusrelvade R20 L valmistajas, USA Iowa osariigi Eldridge väikelinnas asuvas Lewis Machine and Tool Companys ehk LMTs töötab sadakond inimest. Sako relva- ja laskemoonatehases töötab kolmsada inimest, kes suutsid 2021. aastal valmistada 138 000 relva ja 16 miljonit padrunit ehk 400 relva ja 44 000 padrunit iga päev, olles sellega suurim vintpüsside tootja Euroopas.

Ukraina on suur riik, kuid seal tegutsevad ainult üksikud käsirelvade tootjad. Näiteks 1991. aastal loodi Ukraina siseministeeriumi juurde relvatöökoda Fort, mis avas alles seitsme aasta möödudes aastal 1998 Vinnitsa linnas suurema tootmisliini püstolite tootmiseks Ukraina sisekaitseüksustele. Kümme aastat hiljem, 2008. aastal sõlmiti koostöölepe Iisraeli relvatootjaga Israel Weapon Industries ehk IWI ja hakati litsentsi alusel valmistama automaate Tavor, kuulipildujaid Negev ja Eestiski tuntud Galil Snaiperi uuendatud mudelit, mida kõike Ukraina kasutab.

2007. aastal loodi Kiievis relvatöökoda Zbroyar jahi- ja täpsusrelvade valmistamiseks, milles tänaseks töötab juba sadakond inimest. Nende tuntuimad mudelid on poltlukuga Zbroyar-008, mille number 8 tähendab tootmise algusaastat 2008. Sisuliselt valmistatakse seda relva väikeseeriatena vastavalt tellija soovile ja Ukraina armee relvastuses on see relvasüsteem tuntud kui UAR-008. Lisaks toodavad nad mudeleid Zbroyar-15 ja -10. Need on 1956. aastal loodud relvade AR-10 ja AR-15 edasiarendused kaliibrites 7,62 ja 5,56, millest suuremat kasutatakse ka Ukraina relvajõududes täpsusrelvana, 2012. aastast seeriatootmises oleva relvasüsteemi nimi on UAR-10. Seda plaanitakse SVDde asendajaks. Meenutame, et vaja on kümneid tuhandeid relvasüsteeme, samas tootmisvõimalustest saame aimu selle järgi, et 2019. aastal ehk viiendal sõja-aastal said Ukraina relvajõud kokku umbes 600 komplekti kodumaiseid täpsusrelvasüsteeme UAR-10 ja 008. Isegi tootmist märgatavalt suurendades on selge, et täpsusrelvade vahetamisele kulub aastakümneid.

TÄPSUSLASKURITE RELVAD JA ABIVAHENDID

Tegelikult on nii ukrainlased kui liitlased teinud väga palju, et täpsuslaskmise oskusi parandada. 2017 ehk ainult 6 aastat tagasi kaasajastasid ja standardiseerisid ukrainlased oma täpsuslaskuri eriala kursused nii, et igas brigaadis koolitatakse jao ja rühma täpsuslaskureid

sama tunniplaani alusel. Kasutatakse liitlaste koolitajaid ja saadetakse ukrainlasi liitlaste juurde täpsuslaskmist treenima. Annetatakse täpsusrelvi ja erivarustust ning täiendatakse olemasolevaid relvasüsteeme täpsuslaskmiseks. Näiteks eestlastelegi hästi tuntud Ameerika poolautomaatseid vintpüsse M14 kaliibris 7,62 NATO on kingitud ja ümber ehitatud.

Täpsuslaskmine Ukrainas on peamiselt aju- ja varitsusjaht inimestele. Tegevus keerleb küsimuse ümber, kui kiiresti suudetakse sihtmärk leida, kui täpselt kaugus mõõta, tuletada kuuli lennukaar ja sihtmärk hävitada. Suur osa lahingutegevusest toimub asulates, kus on oluline suuta lasta kiiresti ja piisavalt täpselt ning seejärel positsiooni vahetada, et mitte jääda vastase raskerelvade tulelöögi või vasturünnaku alla. Agressori taktika on ukrainlaste positsioonidele pealejooksmine inimmassiga, sellise rünnaku mahasurumiseks on vaja osata lasta kiiresti, palju kiiremini kui võimaldab poltlukuga ja mõnelasulise padrunisalvega täpsuspüss. Täpsuslaskur peab suutma teha sihitud laske iga kahe või kolme sekundi tagant, paarikümnelasuline padrunisalv tühjeneb minutiga ja neid tuleb kaasas kanda nii palju kui jaksab. Vanamoodsaks optilise sihikuga kauguse mõõtmiseks ja sihikule kauguse- ning tuuleparanduste kruttimiseks on liiga vähe aega.

Olen varasemates Kaitse Kodudes! kirjutanud sihikusüsteemidest, mis võimaldavad laserkaugusmõõdikuga mõõta täpselt sihtmärgi kauguse ja liigutavad isegi laskuri vaateväljas oleva niitristi vajalikku kohta. Lisaks on optilistes sihikutes kasutatavale laskemoonale sobivad abisihtimispunktid ehk „kuusepuud“, millega näiteks 100 m kaugusele sisse lastud relvaga saab kiiresti muuta sihtimispunkti. Inglise keeles kutsutakse seda BDC ehk bullet drop compensator, sisuliselt on ballistikaprogrammiga arvestatud, kui palju on vaja sihtmärgist üle sihtida teadaolevale kaugusele tabamiseks. Sellistele sihtimissüsteemidele ja nendega harjutamisele tulebki panustada. Lisaks peab täpsusrelval olema summuti. Asjatundmatud räägivad tihtipeale, kuidas täpsuslaskuri positsioon tuvastatakse lasu suudmeleegi järgi. See ei ole õige. Tegelikult on suudmeleek eestpoolt näha ainult sekundi murdosa väikese heleda täpina ja selle märkamiseks on vaja vaadata täpselt laskuri relva täpselt lasu toimumise hetkel. Täpsuslaskureid õpetatakse kasutama varjatud positsioone ja tulistama ootamatult, seega ei ole see teooria usutav. Hoopis suurem on oht, et laskuri positsioon tuvastatakse pärast lasku püssirohugaasidest laiali lennanud sodipilve järgi. Summuti aeglustab oluliselt relvarauast kuuli järel väljapaiskuvaid püssirohugaase ja vähendab oluliselt laialilennanud sodipilve. Ukrainlaste uuematel täpsusrelvadel on näha korralikud optilised sihikud, kasutatakse laserkaugusmõõdikuid ning summuteid, samuti öise nägemise seadmeid ja termokaameraid, mis võimaldavad vastast leida ja hävitada ka hämaras ja pimedas. Tuule ja õhutemperatuuri mõõtmiseks kasutatakse kaasaskantavaid ilmajaamu. Kõik need lisaseadmed on olulised, et ukrainlased saaksid edukalt hävitada maale tunginud vastast.

Kõige olulisem on aga pidevalt harjutada olemasolevate vahenditega, et nii sihtmärgi otsimine kui kauguste hindamine ja kiire laskmine relvasüsteemi praktilise laskekauguse piires toimuks kiiresti ja sujuvalt!

hARITUD SÕDUR 3/2023 51

lAEVADE POMMITAMISE MäNGUNUPUD EhK SÕJAlAEVADE TÜÜBID

lENNUNDUSlAEVAD –

4

II MAAIlMASÕJA SUURIMAD VÕITJAD

Lennunduse ajaloo alguseks peetakse 1903. aastat. Natuke üle kümne aasta hiljem kasutati neid juba aktiivselt lahingutegevuses. Seda nii maal kui merel.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV, EML Sakala operatsiooniohvitser

Enterprise PETTY OFFICER 1ST CLASS TODD CICHONOWICZ/U.S. NAVY hARITUD SÕDUR
Esimene
tuumajõuajamiga lennukikandja
USS

Kuna lennukid olid toona väga kerged ning õhku tõusmise kiirused väikesed, siis piisas sellest, kui suuremate laevade, näiteks ristlejate ja lahingulaevade pardale ehitati väikesi platvorme luurelennukite õhkutõusmiseks. Lennuk maandus laeva kõrvale vette ja tõsteti pardale kraanaga.

RISTLEJAST LENNUKIKANDJAKS

Maailma esimene lennukikandja HMS Furious alustas oma elu lahinguristlejana, kuid veel ehitusjärgus eemaldati selle vöörikahurid ja nende asemele ehitati poole laeva ulatuses lennutekk ja angaar kümnele lennukile. Sama laev jõudis osaleda ka esimeses maailmasõjas, saates oma lennukeid 1918. aasta suvel pommitama sakslaste tsepeliinide baasi. Sellele vaatamata olid ainsad riigid, kes tõsiselt asusid seda uut laevatüüpi enne teist maailmasõda arendama, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Jaapani keisririik.

Kui esimesed lennukikandjad olid ümber ehitatud ristlejad, matkelaevad või kaubalaevad, siis 1930ndate lõpuks olid teenistuses juba teise põlvkonna lennukikandjad äratuntavate tunnusjoontega, nagu lennutekk terve laeva ulatuses, ühele küljele nihutatud sild, aurujõul töötavad katapuldid lennukite õhku tõusmise abistamiseks, konksu-ja-vaieri süsteem maandumiseks ning tõstukid lennukite ja relvade toomiseks angaarist lennutekile.

Teise maailmasõja algusaastatel kuulusid Briti parimad lennukikandjad Illustrious-klassi, mis oli veidi väiksem kui Vaikse ookeani riikidel ja kandis märgatavalt väiksemat lennusalka – napilt üle 30 lennuki. Põhjus oli tugevamas soomustuses. Samal ajal suutsid Ameerika Essex- ja Jaapani Shokaku-klassid pardale võtta umbes 90 lennukit, kuigi olid mõõtudelt vaid veidi suuremad.

Essex-klassi lennukikandjaid ehitati kokku 24, kuid isegi seda oli maailmasõja lahingutandri jaoks vähe. Lisaks neile ehitati ka nn eskort-lennukikandjaid, mille ülesanne oli konvoide kaitse õhu- ja allveerünnakute eest. Arvukaim esindaja oli Casablanca-klass, 10 000 t veeväljasurvega ja pelgalt 27 lennukiga alus.

Ameerika ehitas sõja jooksul kokku 151 lennukikandjat, üle 120 nendest olid eskort-lennukikandjad. Suurbritannia sõjaaegne majandus võimaldas aga ehitada ainult nn kergeid lennukikandjaid, mis olid paremate omadustega kui eskort-lennukikandjad, kuid Essexitest väiksemad, kandes umbes 40 lennuki suurust lennusalka. Kokku oli sõja ajal eri ehitusjärgus 20 laeva klassidest Colossus, Majestic ja Centaur, kuid väga vähesed nendest jõuti valmis ning suurt rolli nad toonases konfliktis ei etendanud. Pärast sõda müüdi mitmed neist Kanada, Austraalia, India, Argentiina, Brasiilia, Madalmaade ja Prantsuse merevägedele, kus nad teenisid veel kümneid aastaid.

REAKTIIVLENNUKITE AJASTU

Külma sõjaga saabus reaktiivlennukite ajastu ning lennukite kaal ja kiirus kasvasid sedavõrd, et ilma katapuldi ning konksu-ja-vaieri süsteemita ei olnud lennuoperatsioonid enam võimalikud. Ühtlasi hakati sel perioodil ehitama lennukikandjatele lennutekke, mille maandumiseks mõeldud osa oli laeva keskjoonest veidi nihkes, võimaldades lennukitel samaaegselt vööriosast õhku tõusta ja ahtriosas maanduda. Seda oli tarvis näiteks selleks puhuks, kui maandumine ebaõnnestus, st lennuki konks ei haakunud pidurdustrossiga, siis võis lennuk minna uuele ringile. Teise maailmasõja aegse sirge lennutekiga kandjatel võis nurjunud maandumine lõppeda ahelavariiga ja tulekahjuga lennutekil.

1955. aasta oktoobris võeti Ameerika mereväe teenistusse esimene nn superlennukikandja USS Forrestal. Selle veeväljasurve ületas 80 000 t ja pikkus 320 meetrit, mis tegi sellest ajaloo suurima laeva. Laev oli võimeline toetama üle 70 modernse reaktiivlennuki operatsiooni, lennusalgas olid nii õhutõrjehävitajad kui ka luure- ja eelhoiatuse, allveelaevavastased ja ründelennukid. Viimased suutsid kanda pardal muu hulgas ka tuumarelvi. Ometi oli nimetatud lennukikandjal üks suur puudus – laeva katlad põletasid fossiilkütust, mis võttis palju ruumi ja sai kiiresti otsa. Lahendus saabus 1961. aastal USS Enterprise’iga, mis oli tuumajõuajamiga.

Tänapäeval superlennukikandjad on endiselt Ameerika Ühendriikide pärusmaa. Nende valduses on 10 Nimitzklassi ja üks uhiuus Gerald R. Ford klassi laev, viimane peaks tulevikus Nimitzid üks ühele välja vahetama. Mõlemad laeva klassid on tuumajõuajamiga ja oma 100 000 t veeväljasurve juures ajaloo võimsamad sõjalaevad, mille lennusalga löögijõud ületab paljude riikide õhuväevõime.

Suurbritannia mereväe jõud seevastu hääbus järsult pärast teist maailmasõda ning 1970ndateks langetati otsus loobuda tavapärastest lennukikandjatest. Abi saabus ootamatult Hawker Siddeley Harrier püstistardi lennuki näol. Algupäraselt oli see lennuk mõeldud õhuväele, kuid Briti mereväe arvates võis seda kasutada ka väga väikeste lennukikandjate pardalt. Lennuki õhkutõusu abistamiseks paigutati lennukikandja vööri ülespoole kaldega nn trampliin ning kuna lennuk maandus vertikaalselt, jäi ära nii katapuldi kui ka pidurdusvaieri vajadus. Nõnda sündis Invincible-klass, 20 000 t veeväljasurve ja 210 meetri pikkuse juures üsna tagasihoidliku suurusega modernsed lennukikandjad.

Trampliini ja püstistardiga lennukitega varustatud kerge lennukikandja mõte aga levis võrdlemisi laialdaselt üle maailma. Need võeti kasutusele nii Briti, Hispaania, Itaalia, Tai, India kui Ameerika Ühendriikide merevägedes. Harrieri järglane on Lockheed Martini F-35B, mis ohtra alusetu kriitika kiuste on üks ajaloo parimaid

hARITUD SÕDUR 3/2023 53

Briti laevastiku lipulaev HMS Queen

hävituslennukeid. Ilmselt tänu sellele kasvab maailmas ka nende riikide hulk, kelle mereväes on üks või kaks kerget lennukikandjat.

Nõukogude Liidus olid meresõja teooriale üsna omapärased vaated, seetõttu ei olnud lennukikandjate ehitamine pikka aega päevakorras. Ametlikult olid Nõukogude Liidu lennukikandjad „lennukeid kandvad ristlejad“ ning suurim erinevus lääne koolkonnast seisnes selles, et lisaks lennukitele olid laevad raskelt relvastatud ka „tavapärase“ relvastusega. Sellisest kontseptsioonist loobuti läänes juba teise maailmasõja ajal, sest see ühendab laevas kahe erineva tüübi halvemad pooled – pardarelvade ja lennukite kasutamine nõuab tihti erisugust taktikat, laeva

eripalgelised süsteemid nõuavad rohkem hooldust ning ei pardarelvade kogus ega lennusalga suurus ei vasta laeva veeväljasurve ja meeskonna arvu suhtelisele suurusele. Seetõttu võib Nõukogude lähenemist lennukikandjatele pidada ebaõnnestunuks, mida ilmestab hästi asjaolu, et nii India kui Hiina Rahvavabariik, kelle lennukikandjad on olnud Nõukogude juurtega, liiguvad lääne puhtatõuliste lennukikandjate poole.

KOPTERIKANDJA

Lennukikandja eriliik on kopterikandja. Nagu nimest võib järeldada, on selle laevatüübi põhiline relvasüsteem helikopter. Kõige tihedamini on neid kasutatud allveelaevatõrjel või dessantoperatsioonide toetamiseks.

DAVE JENKINS/FLICKR
hARITUD SÕDUR 54 3/2023
Elizabeth

Allveelaevatõrje kopterikandjad ei olnud sugugi levinud laevatüüp, enamasti olid need teise maailmasõja aegsed lennukikandjad, mis sobitati selleks ülesandeks riikides, kel ei jätkunud ressursse reaktiivlennukite ülalpidamiseks. Ometi leidus ka maid, kes ehitasid uusi helikopterikandjaid. Näiteks Itaalia merevägi eksperimenteeris kolme helikopteriristlejaga klassides Andrea Doria ja Vittorio Veneto. Laeva vöör oli tavalise raketiristleja oma, aga ahtris oli avar lennutekk ja angaar. Kõik kolm võisid mahutada neli helikopterit, mis reeglina olid mõeldud allveelaevatõrjeks.

Helikoptereid hakati mereväes kasutama kohe pärast selle lennuvahendi sündi. Allveelaevatõrje helikopter suudab

kanda nii sensoreid kui relvi. Tavaliselt on pardal vintsiga veesatav aktiivne sonar või nn sonopoid – veesatavad akustilised sensorid, mis edastavad vee all kuuldu kopterile ja sealt raadiosaatja abil edasi laeva. Kui allveesihtmärk on avastatud, võib kopter rünnata ka torpeedodega. Tänapäeva allveetõrjekopter suudab tuvastada ka allveelaeva liikumisest tingitud magnetvälja muutuse ning väidetavalt leida „nuusutades“ isegi diisel-elektrilise allveelaeva heitgaase.

Itaallastest veidi kaugemale läks Nõukogude Liit, kes ehitas veel suuremaid, 15 000 t veeväljasurvega Moskva-klassi kopterikandjaid, mille lennusalk oli tervelt 14 helikopterit. Nendegi laevade põhiülesanne oli allveelaevatõrje, kuid laeva peetakse üldiselt ebaõnnestunuks kehvade lennusalgatoetuse ja meresõidu omaduste tõttu. Ka Prantsusmaa mereväel oli üks helikopterikandja, Jeanne d’Arc, kuid seda kasutati enamasti väljaõppeks, mitte muuks.

Tänapäeval võib kopterikandjate traditsiooni edasikandjaks pidada Jaapanit. Nüüdseks juba maha kantud Haruna ja Shirane klasside kolme allveetõrjekopteritega hävitajate sugupuud jätkavad oluliselt suuremad, puhtalt kopterioperatsioonidele üles ehitatud Hyuga- ja Izumo-klassi „helikopter-hävitajad“. Mõlemad klassid on esindatud kahe laevaga ning vähemalt üks Izumo ehitatakse lähiajal ümber täisväärtuslikuks kergeks lennukikandjaks.

Helikopterite teine leivanumber mereväes on dessantoperatsioonide toetamine. Kopteritega dessantlaevu on maailmas oluliselt rohkem, aga nendest juba sarja järgmises osas.

Kui rääkida laevatüüpidest, siis Teise maailmasõja suurim kaotaja oli lahingulaev ja suurim võitja lennukikandja. Just lennukikandja nihutas lahingulaeva troonilt. Õhujõud, sh lennukikandjate pardalt, mängisid olulist rolli Saksa ja Jaapani allveelaevade hävitamisel. Külma sõja esimestel tuumahulluse aastakümnetel oli strateegiline tuumaallveelaev korraks tõusmas laevatüüpide seas liidrikohale, kuid globaalne tuumasõda jäi õnneks pidamata. Seevastu arvukates konventsionaalsetes konfliktides, mis lahvatasid üle maailma, oli jõu kuvamine merelt maale kogu aeg päevakorral. Ja selle juures on lennukikandja endiselt asendamatu, mistõttu peab iga kõrgliigasse pürgiv merevägi tänapäevalgi hankima endale vähemalt ühe tõsiseltvõetava lennukikandja.

hARITUD SÕDUR 3/2023 55

RElVASTATUD MISJONäRID

EhK KAS PUTIN VAllANDAB

KEllElEGI EI MEElDI
KOlMANDA MAAIlMASÕJA?
KADRI PAAS MAAIlMAPIlK 56 3/2023
Lenini kuju Viiburis kui tunnistus jätkuvast Nõukogude Liidu ihalusest Venemaal

Lääne ülesanne on kindlustada Putini lüüasaamine Ukrainas, kuid takistada ka konflikti laienemist Ukraina piiridest väljapoole – Taiwanile, Koreasse, Iraani, Balti riikidesse või Venemaa kodusõjaks.

MAAIlMAPIlK 3/2023 57
Tekst: KADRI PAAS , ajaloolane ja sisejulgeoleku asjatundja

Märkimisväärselt lihtne on näha, kuidas Venemaa presidendi Vladimir Putini sissetung Ukrainasse võib viia laiema rahvusvahelise konfliktini. Hiina võib otsustada, et läänest Ukrainasse tarnitud Leopard-tankid ja jutt hävitajate saatmisest on kallutanud argumendid Putini relvastamise kasuks. See võimalus on piisavalt reaalne, kuna USA välisminister Anthony Blinken hoiatas Hiina välisministrit Wang Yi’d hiljutisel Müncheni julgeolekukonverentsil „tõsiste tagajärgede“ eest. Wang Yi oli parasjagu teel Moskvasse, et kohtuda Putiniga.

Hiina võib ka otsustada kasutada lääne keskendumist Ukrainale ära Taiwanile tungimiseks. Praegu on tõenäoline, et Peking ootab ära Taiwani 2024. aasta valimiste tulemuse. Selleks ajaks võib olla valminud rohkem amfiibdessantlaevu. Kuid need arvestused võivad igal ajal muutuda. USA-Hiina suhete kiire halvenemine, mille põhjustas USA õhuruumi sisenenud väidetav hiinlaste luureõhupall, on selline kõrvaline teema, mis võib, kõlagu see kui tahes ebamõistlikult, kaalukaussi kallutada, nagu ka USA esindajatekoja uue spiikri Kevin McCarthy võimalik visiit Taiwanile.

Samal ajal jätkab Venemaa välisminister Sergei Lavrov visiite ja levitab edukalt oma narratiivi Lääne agressioonist. Hiljuti käis ta Aafrikas, kus Venemaa mõju on olnud suurim pärast aegu, mil Nõukogude Liit 1970. ja 1980. aastatel toetas vabastusliikumisi. Ukraina sõjast tingitud kõrged väetisehinnad on Aafrikat kõvasti raputanud. Lääne mõju loovutamine kogu kontinendil Venemaale ja Hiinale kujutab endast läänele igatahes teravat ohtu.

RELVASTATUD MISJONÄR

Päev enne Venemaa sissetungi Ukrainasse tundus paljudele vaatlejatele ebarealistlik, et Putin hakkab päriselt keset Euroopat sõda pidama. Paljud ei osanud kujutleda, et Kremli peremees on Prantsuse riigimeest ja revolutsionääri Maximilien Robespierre'i tsiteerides „relvastatud misjonär“.

Robespierre ütles 1792. aastal: „Kõige ekstravagantsem idee, mis võib poliitiku peas juurduda, on usk, et pruugib vaid ühel rahval võõrale rahvale kallale tungida, kui too võtab vastu tema

seadused ja põhiseaduse. Kellelegi ei meeldi relvastatud misjonärid ning esimene nõuanne, mille loodus ja arukus annavad, on tõrjuda neid tagasi kui vaenlasi.“

Kallaletung Ukrainale oli Putini kolossaalne viga. Sõda nõrgestas oluliselt Venemaad, tugevdas NATO suurriikide positsiooni Ameerika Ühendriikide juhtimisel ja lõi ühtsema, rahvuslikult palju teadlikuma Ukraina, kui see oli enne sõda.

Putini Venemaa keeldub hääbuva jõuna aktsepteerimast omaenda kehtestatud majanduslikke ja sõjalisi reegleid. Kallaletungiga oma väiksemale naabrile viskas Venemaa lääneriikidele kinda. Kreml häiris sihilikult rahvusvahelist süsteemi, mille eesotsas on Ameerika Ühendriigid. Samuti püüdis ta kehtestada oma hegemooniat Ukraina ja kaudselt suure osa endise Nõukogude Liidu üle.

Kuid Venemaa ebaõnnestumine Ukraina legitiimse valitsuse mahavõtmisel inspireeris ukrainlaste kangelaslikku vastupanu. Kremli käitumine osutus katastroofiliseks näiteks sellest, mida võiks nimetada „imperialistlikuks ülekaaluks“ – kui riik üritab laieneda või kontrollida teisi riike üle oma võimete.

PUTIN JÄLJENDAB ORBANIT Venemaa on nüüdseks nõrgenenud, temast on saanud isoleeritud paariariik, mida nähakse ohuna demokraatiale ja reeglitel põhinevale liberaalsele rahvusvahelisele julgeolekusüsteemile. Putini sõim lääneriikide aadressil on arenenud kaebustest NATO laienemise pärast lääneriikide kultuuri ründamiseni.

President Putin pidas tänavu veebruaris Vene Föderaalassambleele Ukraina invasiooni aastapäeva eel avaliku kõne. Putin rääkis, et Venemaad ähvardas Kiievi poolt viha ja natsioht. Vene president süüdistas Vene-Ukraina sõja algatamises lääneriike, millele Putin pidi enda sõnul sõjaliselt vastama. Venemaa olla püüdnud Donbassi konflikti rahumeelselt lahendada, aga pahad lääneriigid ei võimaldanud Kremlil rahutuvi mängida. Samuti süüdistas Putin lääneriike sooneutraalse jumala idees, samasooliste abielus ja lokaalse konflikti laiendamises üleilmseks.

Vähe sellest, Kremli peremees ähvardas ka oma naaberriike, keda ta ei ole veel sõjaliselt rünnanud. Putin teatas, et kui Ukrainale antakse pikema ründeulatusega relvi, siis peab Venemaa oma piirid selle võrra kaugemale nihutama. Kremli esindaja Dmitri Peskov kinnitas enne Putini kõnet, et sõda Ukrainas on eluline küsimus nii Vene inimeste jaoks kui Putini jaoks isiklikult. Sellega anti mõista, et tapatalgutest ei ole mingit taganemisteed.

Nagu viimasest suuremast kõnest näha, kasutab Putin retoorikat, mis sarnaneb äravahetamiseni Ungari peaministri Victor Orbáni ja Itaalia paremäärmusliku juhi Giorgia Meloni kõnepruugiga. Nagu nemadki, kritiseerib Putin ohjeldamatult liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi ning tavasid. Tundub, et uus „Internatsionaal“, mis on liberaalsele läänele sama kurjakuulutav kui Kommunistlik Internatsionaal, moodustub autoritaarsetest riikidest, mille üks veduritest on Venemaa.

Ukraina sõja tembeldamine kultuurivõitluseks ja/või kultuurirevolutsiooniks, ida ja lääne maailmakorra vaheliseks sõjapidamiseks kõlab Vene meedias vahetpidamata ja süstemaatiliselt, et mobiliseerida Putini rahvast ja masside kõige arhailisemaid hirme. Uudisteks maskeeritud propaganda ja sotsiaalmeediapostitused kujundavad igapäevaselt tavaliste venelaste tõekspidamisi sõjast.

SÕJA MAJANDUSLIK HIND

Samal ajal on sõda läinud tohutult kalliks maksma ka ukrainlastele. Ukraina majandusele tekitatud kahju on olnud laastav, ja mitte ainult riigi taristule ning kõige tootlikumatele tööstusharudele tekitatud ulatusliku kahju tõttu. Kiievi majanduskooli hinnangul on sissetungi tõttu tekkinud kahju suurus jõudnud 137,8 miljardi dollarini. See hõlmab 344 silla, 440 haridusasutuse, 173 haigla ja sadade tuhandete kodude täielikku hävitamist, samal ajal kui paljud teised hooned on saanud ulatuslikke kahjustusi.

Terasetööstus, mis enne sõda moodustas kolmandiku kogu Ukraina ekspordist ja oli üks riigi suurimaid tööandjaid, varises 2022. aastal kokku. Terasetootmine vähenes eelmisel aastal üle 70% ega suuda lähitulevi-

MAAIlMAPIlK 58 3/2023

kus saavutada sõjaeelset taset. Üks suurimaid terasetehaseid, Mariupolis asuv Azovstal hävis täielikult.

Paljudes teiste tehaste tootmine on piiratud. Näiteks ArcelorMittali terasetehas Krõvij Rihis moderniseeriti hiljuti viie miljardi dollari eest, kuid töötab ainult 25% võimsusega kroonilise energiapuuduse ja logistikaprobleemide tõttu, sest toodangut ei saa enam meritsi eksportida. Seda tuleb vaadelda seoses asjaoluga, et pool Donbassist, Ukraina tööstuse südamest, on juba 2014. aastast saadik Venemaa poolt hõivatud.

Ka põllumajandustoodang, Ukraina teine peamine ekspordiartikkel, on oluliselt vähenenud. 26% haritavast maast on kas kaotatud või kahjustatud või mineeritud. Selle tulemusel vähenes 2022. aasta nisu- ja päevalillesaak võrreldes eelmise aastaga 40% ja 2023. aastal on oodata toodangu jätkuvat vähenemist. Riigis, mis oli „maailma leivakorv“ – eksportis enne sõda piisavalt vilja, et toita 400 miljonit inimest üle maailma –, annab Maailma Toiduprogramm nüüd igakuiselt toiduabi kolmele miljonile inimesele. Hinnanguliselt kannatab umbes 35% Ukraina elanikkonnast nälga.

Ligikaudu 47% Ukraina ettevõtetest on tegevuse lõpetanud, millega kaasnes maksulaekumiste järsk vähenemine ajal, mil kaitsele tuleb kulutada oluliselt rohkem. Muude tagajärgede hulka kuulub ka reklaamituru kokkuvarisemine, ilma milleta on meediaväljaannete ellujäämine raskendatud.

Pärast COVID-19 pandeemiat kasvas Ukraina majandus, kuid 2022. aastal vähenes SKT 30%, sõltudes nüüdseks vähemalt 3–4 miljardi USA dollari suurusest igakuisest välisest eelarvetoetusest. Kui jänkid ei aitaks ukrainlasi rahaliselt, ei oleks riigis võimalik välja maksta palku ega pensione.

ELU SÕJATSOONIS

Lennureiside tühistamine ja katkestamine on muutunud tavapäraseks. Igasugune rahvusvaheline liikumine nõuab pikki reise, suuresti läbi Poola. Enamikus linnades, sh Kiievis käivad inimesed endiselt tööl ning kauplused ja restoranid on avatud, kuid kõigile kehtib liikumiskeeld kell 23.00–5.00. Energia säästmiseks on tänavavalgustus välja lülitatud, nii et on õudselt pime ja vaikne.

Õhutõrjesireenid – neid kuuldakse nüüd juba spetsiaalse mobiilirakenduse abil – ja sellega kaasnev ukrain-

laste õhutõrjetuli on nii sagedased, et paljud inimesed on muutunud nende suhtes immuunseks ega vaevu oma maa-alustesse varjenditesse minema. Kuid droonid ja raketid pääsevad aeg-ajalt õhutõrjest läbi ja tapavad jätkuvalt tsiviilisikuid nende kodudes. Nagu hiljuti Dnipro linnas, kus sai tabamuse üheksakorruseline kortermaja, hukkus 46 inimest, vigastatuid oli 80 ja 400 jäi kodutuks.

Drooni- ja raketirünnakud põhjustavad ka elektrikatkestusi ning kütte- ja veepuudust, sest sihilikult on sihtmärgiks võetud kriitiline energiataristu, millest 50% on kahjustatud, hõivatud või hävitatud. Rindele lähemal, näiteks Hersonis, peavad inimesed iga päev taluma venelaste süstemaatilist pommitamist.

Elu sõjapiirkonnas on tavalistele ukrainlastele koormav. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on umbes 10 miljonil inimesel vaimse tervise häirete risk (stress, ärevus, depressioon, traumajärgne stressihäire vm), samuti suureneb uimastite tarbimisrisk.

Kuna miljonid inimesed on sunnitud oma kodudest lahkuma, on nende igapäevaelu tugevalt häiritud. Eriti haavatavad on lapsed, kuid ka sõdurid,

3/2023 59
Igavene tuli ning Vene imperialismi ja vallutussõdade üks hiiglaslikumaid sümboleid, meremeeste mälestuseks mõeldud õigeusu katedraal Kroonlinnas
KADRI PAAS

kes kannatavad unetuse, paanikahoogude jt järelmõjude all. Ukraina äsja asutatud seni ainsa sõjaväelaste posttraumaatilise stressi rehabilitatsioonikeskuse direktor ütleb, et selliseid asutusi oleks vaja sada.

Need, kes praegu asuvad Venemaa okupeeritud territooriumil, on tunnistajaks Ukraina identiteedi hävitamise katsetele. Kõik käib täpselt nii, nagu tehti pärast 2014. aastat okupeeritud Donbassis ja Krimmis. Ukrainakeelsed sildid on asendatud venekeelsetega. Tänavanimed on uuesti saanud sellisteks nagu Nõukogude Liidu ajal. Näiteks Mariupolis nimetati Rahu avenüü ümber Lenini avenüüks. Samuti võtavad okupandid maha Ukraina ajaloolisi mälestusmärke, nende hulgas holodomori, Stalini korraldatud ukrainlaste sihiliku surnuksnäljutamise meenutuseks püstitatud mälestusmärgid.

Ent mis eriti hirmuäratav, Venemaa on loonud ulatusliku 43 laagriga võrgustiku Ukraina laste „ümberkasvatamiseks“. Yale’i rahvatervise kooli humanitaaruuringute labor tuvastas, et vähemalt 6000 last, kuid tõenäoliselt oluliselt rohkem, on läbinud Kremlimeelsed programmid, mille eesmärk on muuta Ukraina lapsed venemeelseteks ja -keelseteks. Veel sajad lapsed on Venemaale lapsendatud.

SÕJA DEMOGRAAFILINE HIND

Venemaa sissetung vallandas Euroopa suurima pagulaskriisi pärast Teist maailmasõda. Hinnanguliselt kaheksa miljonit Ukraina põgenikku on praegu väljaspool oma riiki ja veel viis miljonit on riigisiseselt ümberasustatud. Lühiajaliselt on see põhjustanud raskusi ja ebakindlust, eriti paljudele naistele ja lastele (alla 60aastastel meestel ei ole lubatud riigist eriloata lahkuda). Pikemas perspektiivis aitab see väljaränne tõenäoliselt kaasa Ukraina juba olemasoleva demograafilise kriisi süvenemisele.

Alates iseseisvumisest 1991. aastal on Ukraina rahvaarv vähenenud 51 miljonilt hinnanguliselt 43,5 miljonile (koos okupeeritud Donbassi ja Krimmiga). Samuti on elanikkond vananenud: sündimus on aastaid olnud madal ja 2021. aastal oli vaid 1,16, mis on maailmas üks madalamaid näitajaid (asendusmäär on 2,1). Seega on pagulaste koju naasmine riigi

CCCP-i jäätisi müüdi alles hiljuti ühes külapoes Leningradi oblastis

pikaajalise majandusliku taastumise seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Paljud on juba tagasi läinud ja teised on teatanud, et teevad seda niipea, kui konflikt lõpeb. Kuid mida kauem konflikt kestab, seda sügavamad on ukrainlaste juured teistes riikides, kus nad leiavad paremini tasustatud töökohti ja panevad oma lapsi kohalikesse koolidesse. Eelmisel aastal Saksamaal viibinud Ukraina pagulaste seas läbi viidud uuringust selgus, et rohkem kui kolmandik neist (37%) kavatseb jääda Saksamaale püsivalt. Sarnane küsitlus Poolas näitas, et kuna üha enam ukrainlasi leiab naaberriigis tööd, kavatseb üha rohkem ukrainlasi ka pärast sõja lõppu Poola jääda.

Vaatamata Euroopa Liidu üheksale sanktsiooniringile, mis olid tihedalt kooskõlastatud Ühendkuningriigi, USA ja teiste liitlaste kehtestatud sanktsioonidega, langes Venemaa SKT 2022. aastal kõigest 2–3,5%, mis on palju vähem, kui mõned ennustasid. Moskvas on paljud lääne kaubamärgid riiulitelt kadunud, kuid toidu- või esmatarbekaupade puudust ei ole. Kaksteist kuud hiljem ei ole mingeid märke sellest, et Venemaa kavatseks lõpetada oma agressiooni Ukraina vastu. Samuti ei ole näha, et keegi sooviks võtta Venemaa vastutusele ebainimliku ja kestva kahju tekitamise pärast, mida Kreml on Ukrainale tekitanud.

ETTEARVAMATU KREML

Kui sõda läheb Venemaa jaoks jätkuvalt halvasti, võib Putin üritada

muuta konflikti rahvusvaheliseks, et anda hapnikku neile, kes sooviksid lõpetada lahingutegevuse läbirääkimiste teel, nagu Prantsusmaa president Emmanuel Macron, – sel juhul Venemaa tõenäoliselt säilitaks Krimmi ja kahtlemata väldiks sõjakuritegude tribunali ning reparatsioonide maksmist.

„Eksinud“ raketid, mis tabavad mõnda Poola või Rumeenia linna, merealuste sidekaablite „seletamatu“ purunemine, sissetung Kaliningradist või Valgevenest Leetu või Venemaalt Eestisse või Lääne seirelennuki allatulistamine Venemaa õhuruumi lähedal on mõned paljudest ideedest, mida võidakse kaaluda. Skaala teises otsas oleks võimalik tuumarelvade kasutamine või tuumakatsetus, kui Putin eeldab peatset sõjalist kaotust.

Putini valearvestuse tagajärjed ei piirdu ainult suure sõjaga Euroopas. Pigem on neil vastukaja kaugel eemal Ukraina lahinguväljadest ja nende venelaste kodudest, kelle pojad on tapetud või välismaale põgenenud. Putini imperialistlikul agressioonil Ukraina vastu, mis on kuulutatud Venemaa ja Ukraina rahvaste kaitseks natslike usurpeerijate vastu, on pikk genealoogia. Alates oma kuulsast kõnest Müncheni julgeolekufoorumil 2007. aastal on Venemaa president sõimanud Ameerika Ühendriike „unipolaarse“ sõjalise ja majandusliku domineerimise pärast. Putin tahab „multipolaarsust“ – see tähendab, et ka teised suurriigid saaksid oma naabruskonna üle valitseda.

MAAIlMAPIlK 60 3/2023

Sellises „multipolaarses“ maailmas ei liituks Ukraina ja Gruusia kunagi NATO-ga ja suur osa endisest Nõukogude Liidust jääks Venemaa mõjualasse. Hiinal oleks ülim mõjuvõim IdaAasias ja Indial Lõuna-Aasias. Ja võibolla Iraanil suures osas Lähis-Idas.

Ameerika Ühendriikide suhtes vaenulikele riikidele – ja isegi mõnele sõbralikule riigile – oleks selline rahvusvahelise korra mitmepoolne ümberkorraldamine väga ahvatlev. Jah, sõda Ukrainas on tugevdanud lääne liitlaskonda rahvusvahelise maailmakorra idee ümber, mis põhineb 1945. aastast kehtivail reeglitel. Ent see on äratanud ka „globaalse lõuna“ püüdlused – need peamiselt lõunapoolkera riigid, mis ei kuulu NATOsse ega endisesse Nõukogude blokki.

Ladina-Ameerika, Aafrika ja Vaikse ookeani saareriigid nõuavad rahvusvahelise mõjuvõimu suuremat hajutamist ja jagamist. Maailma kaks kõige suurema rahvaarvuga riiki India ja Hiina on väljendanud toetust uuele mitmepoolsele rahvusvahelisele korrale ega ole avalikult kritiseerinud Venemaa agressiooni Ukraina vastu.

Ukraina sõda on teravdanud teisigi ülemaailmseid pingeid. Kuna järgmine potentsiaalne kriisikese on Taiwan, aga ka Põhja-Korea, siis on Jaapan, Lõuna-Korea ja Filipiinid hakanud tegema tihedamat sõjalist koostööd Ameerika Ühendriikidega Ida-Aasias. Hiina ja Põhja-Korea eelistavad aga tihendada koostööd hoopis Venemaaga.

Ukraina sõda kujundab ümber ka pikka aega kestnud konflikti Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. Mõlemad riigid

soovivad suveräänset võimu vaidlusaluse mägise Karabahhi piirkonna üle. Kuid kuna Venemaa on sõjaliselt ja majanduslikult takerdunud, ei ole Putin soovinud aidata Armeeniat, Putini ainsat lojaalset liitlast Lõuna-Kaukaasias. Seda vaatamata sellele, et Aserbaidžaan on korduvalt rikkunud oma naabri piire.

Aserbaidžaani on seevastu üha enam toetanud tema piirkondlikud liitlased Iisrael – neid ühendab vaenulikkus Iraani vastu – ja Türgi. Mõlemad on varustanud Aserbaidžaani moodsa relvastusega, mis annab riigile sõjalises konfliktis ülekaalu.

Ühtlasi mõjutab Ukraina sõda tulevast suurt ülemaailmset võimuvõitlust.

Kuna Euroopa Liidu riigid ja Hiina piirkondlikud rivaalid loovad tihedamaid sidemeid Washingtoniga, võib Peking näha selles kasvavat ohtu – või isegi võimalust viia oma mõju ellu agressiivsemalt, kui piirkondlik võimudünaamika areneb.

ROHKEM SELGEID SÕNUMEID

Ameerika poliitikakujundajad nii president Trumpi kui president Bideni administratsioonis hoiatavad, et Hiina majanduslik ja sõjaline tõus on tõsine oht USA kui maailma tugevaima ja rikkaima riigi jätkuvale positsioonile.

Oma konkurentidele paistavad Ameerika Ühendriigid nagu Venemaagi relvastatud misjonärina.

Samas ei tähenda konflikti rahvusvahelistumine tingimata maailmasõda.

Keegi ei taha 2023. aastal maailmasõda. Üks konflikti tõsise eskaleerumise ohule viitamise tagajärg on Putinile punktivõidu andmine, sest Kreml heidutab juba niigi närvilisi lääneliit-

lasi Ukrainat relvastusega varustama, et kaitsta end tõenäolise kevadise pealetungi vastu. See ei pea nii olema. Lääne otsused tuleb teha lähtuvalt riskide täielikust mõistmisest. Lääne valitsused peavad välja töötama strateegiad, mis kindlustaksid olukorra, et sõda ei leviks Ukraina piiridest kaugemale. NATO riigid peavad jääma oma eesmärkidele kindlaks ja sõnastama need selgelt. Kõik eesmärgid peaksid käsitlema suveräänse valitsuse taastamist Ukraina territooriumil.

Ebakindlus selles, kuidas Ukraina sõda võiks ümber kujundada geopoliitikat, ei aita erinevaid hirme kuigivõrd hajutada. Pigem võib see julgustada rahvusvaheliste suhete uurijaid nagu Harvardi professor Graham Allison, kes usuvad nn Thukydidese lõksu. Vana-Kreeka ajaloolane selgitas Peloponnesose sõja algust oma teoses niimoodi, et sõda on alati vältimatu, kui tärkav jõud ähvardab tõrjuda piirkondliku või üleilmse hegemooni. 5. sajandil eKr toimunud Peloponnesose sõda Ateena ja Sparta vahel olnud väidetavasti vältimatu, sest spartalased kartsid Ateena ülemvõimu kasvu.

Nüüdisajal kasutatakse seda kujundit peamiselt võimaliku USA ja Hiina Rahvavabariigi vahelise konflikti kirjeldamiseks. Professor Allison tugineb oma väidetes Harvardi ülikooli Belferi teaduse ja rahvusvaheliste suhete keskuses läbiviidud uuringule, milles leiti, et 16 ajaloolisest juhtumist, kus esilekerkiv võim konkureeris valitseva võimuga, lõppesid tervenisti 12 sõjaga.

Ajaloolasena olen õpetatud vaatama minevikku, et mõista olevikku ja võimalikku tulevikku. Seepärast olen märganud, et ajaloos ei ole miski paratamatu; inimestel on alati erinevaid valikuvõimalusi. See kehtis Putini kohta 24. veebruari 2022. aasta sissetungi eelõhtul ja see kehtib ka nüüd ja praegu poliitikakujundajate kohta kogu maailmas. Kuid otsus tungida Ukrainasse annab aimu selgest ohust: kui riigijuhid tajuvad maailma kui darvinistlikku võitjate ja kaotajate nullsummamängu, lääneriikide ja ülejäänud riikide vahelist kokkupõrget või ideoloogilist konflikti autokraatiate ja demokraatiate vahel, võivad nad luua tingimused – provokatsioonide, ähvarduste või isegi sissetungi abil –, mis viivad soovimatute tagajärgedega sõdadeni.

MAAIlMAPIlK 3/2023 61
KADRI PAAS

NAISKODUKAITSJAD SAADAVAD UKRAINASSE

JA VAlGUST Sajad naiskodukaitsjad mitmes ringkonnas üle Eesti annavad oma osa, et ukrainlastel oleks sel karmil sõjatalvel soojem. MERLI KEERUP KUIDAS ...
SOOJUST

Novembris nägin sotsiaalmeedias ühe kiirabitöötaja üleskutset, et ta vajab küünalpriimuste tegemiseks plekkpurke.

Teadsin, et selleks sobivad hästi rinnapiimaasendaja purgid, ja teadsin ka hästi, kust neid saab. Kuigi alguses otsustasin ajapuuduse tõttu mitte sekkuda, lisasin juba tund aega hiljem Facebooki beebigruppi postituse purkide kohta. Kohe oli mulle lubatud 10 siit, 50 sealt ja nõnda kokku sadakond purki. Kuna kogused aina kasvasid ja nii palju nad ei soovinud, tuli hakata ise kaevikuküünlaid tegema. „Mis see siis ära ei ole, teeme mõnel õhtul sõbrannadega koos,“ mõtlesin ma sinisilmselt. Vaha saadavust uurisin otse tehastest, kas leidub ehk väike kogus meile annetamiseks. Saingi Võhma Valgusetehasest 40 kilo puhast parafiini.

Purkide ja vaha kogumisel aitas mind sõbranna. Seadsime minu ja tema kodu juurde, Tartu eri otstesse, sisse kogumispunktid. Kogumispunktide info levitamisel aitas taas sotsiaalmeedia. Ja siis kõik plahvatas! Meedia huvi küünalpriimuste tegemise vastu kasvas. Samuti kasvas huvi pakkuda plekkpurke ja vaha, tulid arvukad e-kirjad ja telefonikõned. Oli selge, et kodus koos sõbrannadega me küünlaid valmis ei sussuta ning vajasin abi – Naiskodukaitse!

Arutasime Tartu ringkonna instruktoriga läbi ning broneerisime ruumid neljaks neljapäevaks. Esimese üleskutse peale olid osalejate nimekirjad kohe täis. Vajasime lisaks pliidile ka potte, kääre, lainepappi, vaha ja purke. Juhiseid vaatasime ühest Ukraina videost. Meisterdamise käigus sai üpris kiiresti tehtud ka tootearendust. Näiteks pakendamiseks ja transpordiks on oluline, et taht ei oleks kõrgem kui purgi äär, ning kogu sisu peab jääma purgi ülaservast 1–1,5 cm allapoole. Taht sai tehtud tavalisest lainepapist, ent kui see vahaga üle valada, kaotab papp oma elastsuse ja võib murduda.

Esimesel päeval tegime valmis 40 kaevikuküünalt, millest ühe tõin koju, et testida järgmisel päeval selle põlemis- ja tuulekindlust. Esimesed neli tundi põles 450 ml purgitäis tugeva leegiga, viimasel tunnil turtsatas tulekeel purgist välja.

E-kirjade ja kõnede arv päevas oli meeletu. Inimesed soovisid pakkuda nii purke kui küünlaid, seega otsisin päevad läbi transporti. Eriti vahale, sest selle nappusega olime hädas terve detsembri. Tööd jagus, kuni vaha sai otsa. Algasid suuremad ja väiksemad küünlajääkide kogumised. Koguti töö juures, koolides, lasteaedades, külaseltsides, rahvamajades jne. Meie vahahädad lõpetas armas Silja Erg, kes jagas meie muret Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatuko-

guga ning nemad olid lahkesti nõus koos harukogudega meie jaoks üles seadma avalikke kogumispunkte. Koguti terve jaanuari ja veebruari ning igal esmaspäeval oli auto pagasiruum täis suuri vahaga täidetud prügikotte. Me räägime tonnidest küünlajääkidest ning seda ilma anumata! Täname tartlasi ja kõiki, kes panustasid!

Meisterdamisõhtutel osales kokku rohkem kui 50 naist, valmis saime üle tuhande ca pooleliitrise kaevikuküünla. Ühe küünla sisse mahub 500–600 g vaha. Sama suur kogus materjali liikus edasi Tartu vabatahtlikele. Samuti jagasin materjali külakostiks kaevikuküünla õpitubadesse Sakalasse ja Jõgevale.

„Merli, ma nägin Su üleskutset, mul on kodus umbes paar kilo jääke, saadan Sulle pakiautomaati?“

„Saada muidugi, aga küsi enne naabritelt ka!“ ning kuu hiljem viis ta kaks autotäit vaha Läänemaalt Tallinna NKK meisterdajatele.

Valmis toodangule tuli järele aktivist mittetulundusühingust Toeta Ukrainat. Sellest sai tema 18. reis Ukrainasse pärast sõja algust. Rääkis, et läheb otse Hersoni ning jagab kõik kaevikuküünlad seal laiali, hiljem saatis meile sellest veel videojupi. Mulle vist jõudis alles siis kohale, millega me 21. sajandil tegeleme.

TÖÖD JäTKAS TAllINN

Tallinnas sai priimusküünalde projekt alguse isiklikust kontaktist. Nimelt olime Merliga koos Naiskodukaitse staabiassistendi kursusel. Kuigi nägime seal teineteist esmakordselt, klappis meie suhtluses kõik. Nagu ikka vahel mõne inimesega, sa lihtsalt tead, et ta on sinu inimene.

Detsembris, nähes Merli üht esimest küünlapostitust, saigi omavahel kokku

lepitud, et hakkan Tallinnas vedama sama projekti. Alustamine läks meil natuke vaevalisemalt, sest enamik mu tuttavaid elab korteris ega oma aeda, kuhu kogutavat materjali hoiustada.

Sõbranna mees naerab siiani, kuidas detsembris oli tema garaaž rohkem tühjade plekkpurkide kui auto päralt.

Alguses oligi põhirõhk materjali kogumisel. Olen käinud oma projektist rääkimas nii „Terevisioonis“ kui

ka „Vikerhommikus“, see on aidanud kogumisele väga palju kaasa.

Esimese töötoa tegin oma kodutütarde ja noorkotkastega, kelle rühmavanem ma olen, ning need esimesed küünlad saime ka üsna pea Ukraina poole teele panna. Aitäh, Slava Ukraini!

Tänaseks oleme ruumide ja hoiukoha leidmisel saanud palju abi Kaitseliidu

TARTUST SAI KÕIK AlGUSE!
Tekst: MERLI KEERUP , NKK Tartu ringkond Tekst: MERIKE KASEMETS , NKK Tallinna ringkond
KUIDAS ... 3/2023 63

Tallinna malevalt ning NKK instruktorid Birgit Sitska ja Liina Heinmaa on olnud mu asendamatud abilised Tallinna maleva tagalakeskuses Plangu tänaval.

Teeme NKK tublide naistega töötube üle nädala. Ühel pühapäeval oli meil abiks peaminister Kaja Kallas. Tema kaasabil jõudsime ühe nädalavahetusega valmis teha 305 priimusküünalt.

Õpetan ka ise pidevalt uusi tegijaid juurde, et veel rohkem naisi saaks erinevates kohtades töötube läbi viia. Materjali kogudes olen kohtunud väga paljude erinevate inimestega ja mõned kohtumised jäävad minuga pikaks ajaks. Näiteks pugesid väga hinge imearmsad vanemad inimesed, kes pisar silmas tänavad, et me sellise tööga tegeleme. Vahel on neil vaid üks küünal kotis, aga soov oma osa anda on nii südantsoojendav.

Inimeste soov Ukrainat aidata on muljetavaldav. Meie jätkame oma tööd, sest meie abi vajatakse!

SAKAlA VÕTTIS VälJAKUTSE VASTU

Tekst: ANNE SEPIK , Kodutütarde Sakala ringkonna rühmavanem VIKA ZIEDS , NKK Sakala ringkond

Sakala noorteinstruktor Tiina Ott võttis kinni Naiskodukaitse Tartu ja Tallinna ringkondade üleskutsest hakata kaevikuküünlaid valmistama.

Nii võtsime ka oma Tarvastu Taevavõtme ja Holstre Mustade Kasside kodutütarde rühmaga väljakutse vastu ja hakkasime meisterdama.

Teavitusi plekkpurkide ja küünlajääkide kogumisest panime üles sotsiaalmeediasse, koolidesse, poodidesse jne. Teavitasime kõiki oma tuttavaid ja nemad omakorda oma tuttavaid. Usk sellesse oli esialgu kesine, sest me ei teadnud, kuidas reageeritakse. Iga ettevõtmise alguses on ju mingid hirmud.

Kas purke tuleb palju või ei tule üldse? Kas küünlaid tuleb piisavalt, et purgid saaks täidetud? Ainus kindel asi oli see, et Mustla Konsumi klienditeenindajad kogusid meile parimat lainepappi.

Esimesele meisterdamisele Mustlas tuli kaheksa inimest. Mõned kodutütred, lapsevanemad, naiskodukaitsja, kooli tehnoloogiaõpetaja, õmbleja. Esimene kord valmistasime 100

kaevikuküünalt, aga saime ka selgeks parima viisi, kuidas neid teha. Õmbleja ja tehnoloogiaõpetaja pakkusid kohe välja, et teeme šabloonid, sest plekkpurgid oli eri kõrgusega ja nii oli lihtsam ka lõigata.

Esimesed küünlad valmistasin kodus ja lõikasin pappi kääridega, aga see oli ikka väga raske ja käed väsisid ära. Õmbleja ja tehnoloogiaõpetaja haarasid kohe kipsilõikamisnoad ja lõikamine läks lausa lennates.

Teine kord saime Tarvastu ja Holstre rühma koondusel valmis 75 kaevikuküünalt. Järgmisel korral kuulutasime välja kaevikuküünalde meistriklassi. Arvasin, et kohale ilmub kõige rohkem kuus-seitse noort, sest oli ju reede. Kui aga kell hakkas saama 16, tuli inimesi järjest juurde. See oli nii suur üllatus. Terve ruum täitus heategijatega, kes ootasid juhendamist, sest osa neist ei olnud varem kaevikuküünlaid meisterdanud. Valmistasime 160 kaevikuküünalt, kuid see ei olnud veel kõik. Küünlajääke ja purke toodi juurde. Kõik olid südamega asja juures ja

tänutunnet, mis minus pulbitses, ei saa sõnadesse panna.

Enne „Ringvaate“ saates käimist oli juba päris palju neid, kes olid valmis annetama küünlajääke ja helistasid otse mulle, et kuhu neid tuua. Pärast „Ringvaadet“ on huvi väga palju kasvanud, sest kõik tahavad aidata. Mitmed koolid avaldanud soovi aktsioonist osa võtta ning ise noortega küünlaid meisterdada. Koolid küsivad ka nõu ja näpunäiteid.

Suureks abiliseks oli meile Võhma Valgusevabrik, kes annetas 100 kg vaha, suur tänu neile! Võhma Valgusevabriku vaha hõlbustab jääkide sulatamist, sest küünlapulber sulab kiiremini, sellesse on lihtsam jääke lisada ja kokku sulatada.

Ka Paistu rühma kodutütred valmistasid kaevikuküünlaid. Täname kõiki abilisi, kes on sellesse panustanud, sest ilma kogukonna ja Eesti rahva abita ei suudaks me neid teha. Meie valmistame kaevikuküünlaid seni, kuni neid Ukrainas vajatakse.

KADRI VIDER
KUIDAS ... 64 3/2023

JäRVAMAA ÜhINES ÜlESKUTSEGA

Tekst: KERLI SALMU , NKK Järva ringkond

Järvamaa naiskodukaitsjate kaevikuküünalde valmistamise projekt sai alguse Järva ringkonna instruktori Merje Mihkelsaare üleskutsest.

Sellele järgnes materjali kogumise üleskutse Facebookis: lainepapp, plekkpurgid ja küünlajäägid, millele olime vajadusel nõus ise järele sõitma. Üleskutse levis sotsiaalmeedias kiiresti ja materjali aitasid väga lühikese aja jooksul kokku koguda sõbrad, tuttavad ja kohalikud elanikud. Oma panuse andsid ka mitmed ettevõtted, näiteks Võhma Valgusevabrik toetas meid küünlavahaga ja firma Future Design

OÜ andis suure koguse lainepapijääke, lubades meid vajadusel toetada ka edaspidi. Kogumiskasti panid üles

Türi raamatukogu ja hea inimene Valentina Kärust.

Esmalt oli plaanis valmistada küünlaid vaid oma jaoskonnas, kuid siis tekkis mõte kokku saada kogu ringkonna naistega ja võtta küünlategu suuremas mahus ühiselt ette. Vodja kool lubas meil lahkesti oma ruume kasutada. Nii saigi kokku lepitud koht ja ka kuupäev. Kuna kõik käis nii kiiresti, vaid ühe nädala jooksul, siis poleks arvanudki, et kohe esimesel korral tuleb kohale 26 naist, sealhulgas kodutütreid. Materjali oli piisavalt, aga aeg kulus kiiresti ning sai selgeks, et oleks vaja ka teist korda kokku tulla. Nii kohtusimegi nädala pärast samal ajal samas kohas. Nüüd osales juba 35 naist ja kodutütart, sealhulgas Ukraina naised. Mõlemal korral liitus meiega

PÕlTSAMAA PANUSTAS SAMUTI

Tekst: EVELI KIRSIPUU , NKK Jõgeva ringkond

Jõgeva ringkonnas haarati kaevikuküünalde valmistamise mõttest kiiresti kinni. Peagi oli kokku lepitud, et ühel tööpäeva õhtul on kõik naised oodatud Jõgeva maleva staapi neid valmistama.

Põltsamaalt ei läinud sinna erinevatel põhjustel keegi, kuigi tahtmist täis olime ka meie. Ühel päeval küsis Mariana Maasik, kas järgmist kogust ei tahaks teha Põltsamaa jaoskonna naised. Tahtsime! Planeerima hakkasime Kirly Sadama ja Hanali Köörnaga kolmekesi. Olime teiste kogemusest teada saanud, et vaha sulatades peab ruumis olema hea ventilatsioon. Mitu pead on mitu pead ning jõudsime lahenduseni, et küünlaid saame teha Põltsamaal üksikkompanii majas juhul, kui vaha sulatame õues.

Esmaspäeval tegime piirkonna Facebooki-grupis Põltsamaa Elu vaha ja purkide kogumise üleskutse, et juba sama nädala reedel kaevikuküünlaid valmistama hakata. Inimesed olid positiivselt meelestatud. Väga kiirelt lahenes ka mure, kuhu saaksid inimesed purke ja vaha viia. Kohaliku rattapoe omanik ei esitanud lisaküsimusi, vaid oli kohe nõus, et jah, nende poodi võib tuua, nad aitavad meid.

Reede, küünalde valmistamise õhtu. Teadsin, et meile on toodud nii purke kui ka vaha. Sain Jõgevalt potid, pappi ja kaks kilekotitäit küünlajääke. Meil oli kokku lepitud, et Pedja jaoskonnast tuleb Merlin Naudre meid juhendama. Teadsin, et meid peaks tulema umbes 7 naist ning et kompanii pealik Enno Ottis teeb grillile tule alla ja aitab küünlaid sulatada. Me saamegi panustada, vähemalt millegagi!

ka üks tubli Väätsa rühma noorkotkas.

Töötasime toimkondadena, igaühel kindel ülesanne: küünlajääkide tükeldamine, vaha sulatamine, purkide täitmine, papi lõikamine, rullimine või valmistoodangu ladustamine. Kui esimesel korral tuli töökorralduses ette veidi segadust, siis teine kord läks kõik juba sujuvalt, meeleolu oli väga hea ja naised igati hakkamist täis.

Kokku valmistasime 396 kaevikuküünalt ja Paide noorkotkarühm tegi

mõned päevad hiljem veel 45 küünalt juurde. Ühise töö tulemusena valmis kokku 441 kaevikuküünalt. Järvamaal valmistatud kaevikuküünlad jõuavad

Ukraina sõduriteni tänu MTÜ Slava

Ukraini abile, kellega oleme valmis koostööd jätkama.

Lisateave: KAEVIKUKÜÜNAl

TOIMIB NII lAMBI KUI

PlIIDINA

Kaevikuküünal on sajaprotsendiliselt taaskasutus. Küünla toorikuks on plekkpurgid, mis tavaliselt visatakse prügimäele, kuid nüüd on võimalus anda neile uus elu. Küünla sisu moodustab lainepapp, ideaalselt sobivad pappkastid. Selleks, et priimus põleks, on vajalik küünlavaha. Sobivad küünlad, parafiin jmt.

Küünlad leiavad Ukrainas kohapeal laialdast kasutust, kui elektriga on lood kehvad. Kuni normaalelu ja taristu taastamiseni püsib vajadus kaevikuküünalde järele nii talvel kui suvel. Nende küünalde abil tehakse igapäevaselt süüa, neid kasutatakse soojusallikate ning vajadusel ka lihtsalt valgusallikatena.

Tänu Ukraina abistamisele on paljud meist omandanud oskuse meisterdada käepärastest vahenditest endale soojusallikas. See on ka lihtsaim viis, kuidas tavaline inimene saab anda oma panuse Ukraina heaks.

KUIDAS ... 3/2023 65

SOTSIAAlSED TAGATISED VIGA SAAMISE KORRAl

Õnnetus ei hüüa tulles, ütleb eesti vanasõna. Kui ootamatus peaks meid tõesti tabama, on hea teada, mida ja kuidas edasi teha.

Kaitseliidu väljaõpe jaotub kahte suurde suunda – sõjaväeline ja mittesõjaväeline väljaõpe. Kaitseliidus aset leidnud õnnetused on seotud peamiselt sõjaväelise väljaõppega. Sõjaväelises õppes osalemine võib omakorda toimuda kas malevapealiku või toetusväejuhatuse kutsega. On ka võimalus, et vigastada saadakse Kaitseliitu kaasanud ametiasutuse (näiteks Politsei-ja Piirivalveameti, Päästeameti jt) määratud ülesannete täitmisel.

SOTSIAALSED TAGATISED

Kaitseliidu seadusega (KaLS) nähakse Kaitseliidu liikmele ette teenistuskohustuse täitmisel vigastada saamisel sotsiaalsed tagatised:

1) hüvitis vigastada saamise ja hukkumise korral (KaLS § 61);

2) ravikulu hüvitamine (KaLS § 64);

3) matusekulu kandmine (KaLS § 65);

4) ravimitega ja raviga seotud kulu katmine (KVTS § 193 lg 1);

5) tervishoiuteenuste, meditsiiniseadmete, ravimite ja raviga seotud kulu katmine (KVTS § 194 lg 1);

6) psühholoogilise abi ja sotsiaalteenuste tagamine või puudega seotud lisakulu katmine (KVTS § 195 lg 1);

7) hüvitis hukkumise või töövõimetuse korral (KVTS § 196 lg 1).

Punktides 4 kuni 7 märgitud sotsiaalsed tagatised on kohaldatavad ainult siis, kui õnnetus juhtus Kaitseliidu kaasamisel Kaitseväe ülesannetesse teenistuskohustust täites.

Sotsiaalsed tagatised ja nende kohaldatavus on kajastatud tabelis 1. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et teenistuskohustuseks loetakse KaLS § 33 lõike 1 kohaselt ülesandeid, mida Kaitseliidu liige täidab:

1) KaLS § 4 lõikes 1 sätestatud Kaitseliidu ülesannete täitmise eesmärgil;

2) Kaitseliidu koosseisus lõikes 2 nimetatud korrakaitseorgani ülesannete ja lõikes 31 nimetatud Kaitseväe

ülesannete täitmises osalemise eesmärgil;

3) valves osalemise eesmärgil.

Õnnetuse juhtumise tõenäosuse vähendamiseks tuleb kasutada isikukaitsevahendeid (kiivrit, kaitseprille, kuulmiskaitset, killuvesti, küünar- ja põlvekaitsmeid jmt) ja täita ohutusreegleid. Kui neid nõudeid eirata, siis jääb teenistuskohustusi täites vigastada saanud Kaitseliidu liige temale seadusega ettenähtud sotsiaalsetest tagatistest ilma.

Sotsiaalsete tagatiste saamise eelduseks on see, et Kaitseliidu liige:

1) on kaasatud struktuuriüksuse juhi käsuga teenistuskohustuste täitmisele;

2) on nõuetekohaselt kasutanud temale väljastatud isikukaitsevahendeid;

3) on täitnud kõiki ohutusnõudeid.

LIIKME ENDA SOETATUD ISIKUKAITSEVAHENDITE KASUTAMINE

Kaitsevägi on väljastanud sõjaaja üksusesse määratud Kaitseliidu tegevliikmele tulenevalt temale pandud ametikoha ülesandest varustuse, sh isikukaitsevahendid (näiteks kiiver, kaitseprillid, kuulmiskaitse, ballistilise kaitsega vest, küünarnuki ja põlvekaitsmed jmt).

Sageli võib sõjaväelisel väljaõppel kohtuda Kaitseliidu tegevliikmega, kes on mugavuse loomiseks ostnud endale ise mõne varustuselemendi, näiteks kaalult kergema kiivri, mis väsitab vähem kaela, ja asendanud sellega Kaitseväe väljastatud varustuse.

KAITSElIITlASE
Tekst: MAREK RANNE , Kaitseliidu ülema õigusnõunik
MEDITSIIN 66 3/2023

Kaitseliit ei ole senini teinud takistusi, kui Kaitseliidu tegevliige soovib kanda enda ostetud varustust. Kuid siin tuleb silmas pidada, et soetatav varustus ei tohi jääda alla Kaitseväe väljastatud varustusele ette nähtud kaitsestandarditele.

Juhul, kui Kaitseliidu liikmega peaks juhtuma õnnetus enda asendatud varustuselementi kasutades ja asendatud element ei vastanud vähemalt Kaitseväe väljastatud varustuselemendile kindlaks määratud kaitsestandarditele, siis ei kohaldu vigastada saanud kaitseliitlase suhtes Kaitseliidu seadusega ettenähtud sotsiaalsed tagatised. Lähemalt on sotsiaalsete tagatiste rakendamist välistavate asjaoludega võimalik tutvuda KaLS § 66.

Väljavõte:

§ 66. Hüvitise maksmist ja muu kulu katmist välistavad asjaolud

(1) Käesoleva seaduse §-des 61, 64 ja 65 sätestatut ei kohaldata, kui Kaitseliidu liige:

1)  ei tegutsenud sündmuse asetleidmise ajal Kaitseliidu koosseisus;

2)  oli sündmuse asetleidmise ajal lõpetanud juhi nõusolekul teenistuskohustuse täitmise;

3)  oli sündmuse asetleidmise ajal lahkunud teenistuskohustuse täitmise kohast omavoliliselt;

4)  oli sündmuse asetleidmise ajal tahtlikult põhjustatud joobeseisundis;

5)  pani sündmuse asetleidmise ajal toime distsiplinaarkorras karistatava teo;

6)  pani sündmuse asetleidmise ajal toime süüteo;

7)  pani sündmuse asetleidmise ajal toime enesetapu, enesetapukatse või enesevigastuse, mis ei olnud seotud haigusliku seisundiga ega olnud põhjustatud teiste isikute süülisest käitumisest;

8)  eiras sündmuse asetleidmise ajal ohutusnõudeid ja selle tagajärjel tekkis tervisekahjustus;

9)  oli sündmuse asetleidmise ajal hõivatud teenistuskohustusega mitteseotud tegevusega, mille ajaks oli pädev isik ta teenistuskohustuse täitmisest vabastanud;

10)  oli keeldunud osalemast tervisekahjustust ennetavas tegevuses või jättis selles osalemata;

11)  oli sündmuse asetleidmise ajal teenistuskohustuse täitmiselt kõrvaldatud seoses distsiplinaarmenetlusega või mõnel muul seaduses sätestatud alusel;

12)  täitis sündmuse asetleidmise ajal avaliku teenistuse ametikohale nimetamisest, töölepingust või muust sellesarnasest lepingust tulenevaid tööülesandeid.

(2) Kaitseliidu liikme vigastuse saamist ja hukkumist ei peeta teenistuskohustuse täitmise põhjustatuks, kui Kaitseliidu liikme vigastuse või hukkumise põhjustas temale varem teada olnud haigus või vigastus.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule peetakse käesoleva

ASSO PUIDET MEDITSIIN 3/2023 67

seaduse §-des 61, 64 ja 65 sätestatud hüvitise ja muu kulu katmise õiguse tekkimist välistavaks asjaoluks meditsiinilise seose puudumist teenistuskohustuse täitmise ja vigastuse saamise või hukkumise vahel.

(4) Kaitseliidu liige, kes ei esita töövõime kaotuse määramiseks vajalikku teavet või jätab Kaitseväe arstlikku komisjoni mõjuva põhjuseta ilmumata, loetakse hüvitisest või kulu katmisest loobunuks.

VIGASTUSE JA HUKKUMISE PÕHJUSE

KINDLAKSTEGEMINE

Teenistuskohustusi täites toimunud õnnetuse tagajärjel vigastada saamist või hukkumist käsitletakse tööõnnetusena. Uuritakse kõiki toimunud õnnetusi.

KaLS § 60 sätestab, mis asutus uurib millise teenistuskohustuse täitmisel toimunud õnnetust.

Teenistuskohustuse täitmisel juhtunud õnnetust, mis leidis aset:

1) KaLS § 4 lg 1 sätestatud ülesande täitmisel, uurib Kaitseliit;

2) KaLS § 4 lg 2 sätestatud ülesande täitmisel, välja arvatud nimetatud lõike punkt 3, uurib Kaitseliitu kaasanud asutus;

3) KaLS § 4 lg 2 p 3 sätestatud ülesande täitmisel, uurib Kaitseliit/Kaitsevägi vastavalt sellele, kes oli Kaitseliidu liikme kaasanud;

4) KaLS § 4 lg 31 sätestatud ülesande täitmisel, uurib Kaitsevägi.

Seadusest tulenevalt tuleb õnnetuse toimumise järel tuvastada meditsiiniline seos töövõimetuse ja teenistuskohustuse täitmise vahel.

Selle seose tuvastamiseks on oluline, et vigastada saanud Kaitseliidu liige esitaks töövõime kaotuse määramiseks vajalikku teavet ja ilmuks Kaitseväe arstlikku komisjoni. Kaitseliidu liige, kes ei esita töövõime kaotuse määramiseks vajalikku teavet või jätab Kaitseväe arstlikku komisjoni mõjuva põhjuseta ilmumata, loetakse hüvitisest või kulu katmisest loobunuks (KaLS § 66 lg 4).

KAASAAITAMISKOHUSTUS

Õnnetusjuhtumi korral viiakse läbi uurimine, et selgitada välja õnnetusega seotud asjaolud. Vigastada saanud Kaitseliidu liige ja õnnetusjuhtumi pealtnägijaks olnud isik peab aitama igati kaasa uurimise läbiviimisele.

Mida kiiremini on võimalik uurimise käigus tõendeid koguda ning õnnetuse põhjused välja selgitada, seda kiiremini on võimalik teha sotsiaalsete tagatiste kohaldamise rakendamise kohta nii otsust kui ka järeldusi, mis on vajalikud senise töökorralduse muutmise rakendamiseks.

KOHALDATAVAD SOTSIAALSED TAGATISED

Tabelis 1 on toodud välja Kaitseliidu ülesannete täpsusega, millist sotsiaalset tagatist kohaldatakse millise teenis-

tuskohustuse täitmisel vigastada saamise või hukkumise korral.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et sotsiaalsed tagatised kohalduvad siis, kui kaitseliitlane saab viga või hukkub sõjaväelisel väljaõppel või korrakaitseülesannete täitmisel juhtunud õnnetuses. Muude teenistuskohustuste täitmisel vigastada saamise või hukkumise korral hüvitist ette nähtud ei ole.

Olenemata sellest, millist Kaitseliidu ülesannetest tulenevat teenistuskohustust täites Kaitseliidu liige hukkus, korraldab Kaitseliidu liikme matuse ja kannab matuse korraldamise kulud piirmäära ulatuses Kaitseliit. (KaLS § 65 lg 2)

Liikmel tasub kaaluda enda vabatahtlikku kindlustamist, mis kataks õnnetusega seotud kahjud, kui seda ei ole talle seadusega ette nähtud.

HÜVITISE TAOTLEMINE

Hüvitist on õigus taotleda ühe aasta jooksul Kaitseliidu liikme ajutise töövõime kaotuse või püsiva töövõimetuse tuvastamisest, töövõime hindamisest või hukkumisest arvates. Taotlus tuleb esitada kaitseministeeriumile Kaitseliidu kaudu.

Taotlusele tuleb lisada:

1) Kaitseväe arstliku komisjoni otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta, kui õnnetus toimus KaLS § 4 lg 1 p 4 märgitud teenistuskohustust täites;

2) Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsus ja Sotsiaalkindlustusameti otsus põhjusliku seose kohta töövõime ulatuse ja teenistuskohustuse täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haiguse vahel, kui õnnetus toimus KaLS § 4 lg 2 punktides 1, 2, 4, 6 ja 7 ning Kaitseliidu liikme valves osalemise või noortejuhina õppetegevuse korraldamisega seotud teenistuskohustust täites;

3) töövõimetusleht või arsti väljastatud muu ajutist töövõimetust tõendav dokument, kui õnnetus toimus KaLS § 4 lg 2 punktides 1, 2, 4, 6 ja 7 nimetatud korrakaitseülesannete täitmises osalemisega teenistuskohustust täites.

Hukkumise korral tuleb taotlusele lisada dokument, mis tõendab, et taotleja on Kaitseliidu seaduse § 63 lõikes 6 nimetatud hüvitist saama õigustatud isik. Selle dokumendi väljastab õnnetusjuhtumit uurinud asutus.

OTSUSE TEGEMINE HÜVITISE

SAAMISEKS

Kaitseliit edastab pärast uurimistulemuste selgumist 15 kalendripäeva jooksul kaitseministeeriumile taotluse koos selle juurde nõutud dokumentidega.

Kaitseministeerium teeb otsuse 60 päeva jooksul alates taotluse kaitseministeeriumisse jõudmisest. Kaitseministeeriumil on õigus pikendada otsuse tegemise tähtaega 60 päeva võrra, kui ilmnevad uued asjaolud või otsuse tegemiseks ei ole piisavalt teavet.

MEDITSIIN 68 3/2023

TABEL 1. SOTSIAALSED TAGATISED

Teenistuskohustuse säte

Teenistuskohustuse alus ja nimetus, millesse Kaitseliidu liige haldusaktiga kaasati

Sotsiaalse tagatise alus

Sotsiaalsed tagatised

Hüvitis vigastada saamise ja hukkumise korral (KaLS § 61)

KaLS § 4 lg 1 Oma eesmärgi saavutamiseks täidab Kaitseliit järgmisi ülesandeid:

1) osaleb Eesti kodanike isamaaliste ja rahvuslike tunnete tugevdamisel, kaitsetahte säilitamisel ja kasvatamisel;

2) valmistab ette riigi sõjalise kaitse võimet;

3) osaleb Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises;

4) annab ja korraldab tegevliikmetele sõjaväelist väljaõpet kaitseväeteenistuse seaduse § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras;

5) annab ja korraldab muud väljaõpet ja koolitust;

6) arendab ja väärtustab kehakultuuri ja sporti elanikkonna hulgas;

7) tagab vajaduse korral riigikaitseobjektide ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara ning Eesti välisesinduste valve;

8) täidab teisi talle seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega antud ülesandeid.

lg 2 Kaitseliit kaasatakse vajaduse korral:

1) päästesündmuste lahendamisele päästeseaduses sätestatud korras;

2) eriolukorra tööde tegemisele ning liikluse korraldamisele ja turvalisuse tagamisele eriolukorra piirkonnas hädaolukorra seaduses sätestatud korras;

3) erakorralise seisukorra lahendamisele erakorralise seisukorra seaduses sätestatud korras;

4) küberturvalisuse tagamisele pädeva ametiasutuse juhtimisel;

Ravikulu hüvitis (KaLS § 64 lg 1)

Matusekulu kandmine (KaLS § 65 lg 1) Ravimite ja raviga seotud kulu katmine (KVTS § 193 lg 1)

Tervishoiuteenuste, meditsiiniseadmete, ravimite ja raviga seotud kulu katmine (KVTS § 194 lg 1)

Psühholoogilise abi ja sotsiaalteenuste tagamine või puudega seotud lisakulu katmine (KVTS § 195 lg 1)

Hüvitis hukkumise või töövõimetuse korral (KVTS § 196 lg 1)

KaLS § 58 lg 5 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 5 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 5 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 1 Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 1 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 5 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 1'1

Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 5 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 2 Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 2 Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 5 Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 2 Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

5) [kehtetu - RT I, 19.03.2019, 10 - jõust. 01.07.2019]

6) politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktides 1, 4–6 ja 8 ning hädaolukorra seaduse § 16 lõikes 3 sätestatud politsei ülesannete täitmisse;

7) riigikaitseobjektivastase ründe, riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ning kuritegude ennetamisse ja tõkestamisse korrakaitseseaduses sätestatud korras.

KaLS § 58 lg 2

Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

KaLS § 58 lg 2

Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei

lg 3'1 Kaitseliitu võib tema nõusolekul kaasata järgmiste Kaitseväe ülesannete täitmisse:

1) riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses;

2) valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses;

3) osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös.

KaLS § 58 lg 5

KaLS § 58 lg 3

KaLS § 58 lg 4

Noortejuht õppetegevuse korraldamine KaLS § 58 lg 2'1

Ei Ei Jah Ei Ei Ei Ei
Ei Ei Ei Jah Jah Jah Jah
Ei Ei Ei Jah Jah Jah Jah
Jah Jah Jah Ei Ei Ei Ei MEDITSIIN 3/2023 69

VÕTMEKIMP IGAlE NAISKODUKAITSJAlE

Mis teeb ühest jaoskonnast eduka jaoskonna? Kuidas seda hinnata? Millised kuldvõtmekesed keeravad lahti liikmete motivatsiooniuksed, avavad ajaaknad ja vabastavad peresiseste kohustuste sidemed?

Tekst: TRIINU KÜÜNAL , NKK Pedja jaoskonna esinaine

Seda kirjatükki ajendas kirjutama Naiskodukaitse liikmeskonna plahvatuslik kasv. See on pannud tõsiselt proovile kõik vabatahtlikud juhid, kes tegelevad uute liikmetega: kuidas teha nii, et uued inimesed leiaksid oma koha, ei jääks infosulgu, kuid poleks ka ebavajaliku infoga üle ujutatud.

Samal ajal on organisatsioon ise suurtes muutustes ja uute tegevusväljundite tekke keerises. Muutustes orienteerumisel tuleb aidata ka varem liitunuid. Kõiki neid proovikive olen jaoskonna esinaisena kogenud nüüd juba kolmandat ametiaega järjest ja neist üht-teist ka õppinud.

ESIMENE KULDVÕTMEKE

Ole olemas! Päeval või ööl, töö- või puhkeajal. Ole teadlikult olemas ja

võta aega, et tunda oma jaoskonna liikmeid. Selline pühendumine nõuab aega, kuid jaoskonna liikmetega suhtlemine, neile toeks olemine, nõu ja info jagamine hoiab meid kõiki reel.

Olemas olla on tähtis ka proaktiivselt, mitte vaid reaktiivselt – kui juhina näed, et kuskil on väljaõpe, koolituspäev või vaba koht mõnes üksuses, siis on hea teada, kes on sellest unistanud või sellele salamisi vihjanud. Kõigil liikmetel on rohkem ja vähem kiireid aegu ning ikka juhtub, et tavaliikmel võib jääda oluline infokild märkamata. Neil hetkedel on just jaoskonna juhi või juhatuse ülesanne teada, kuhu see info otse edasi saata. Siin on oluline järjepidevus – ka pä-

rast kümnendat korda, kui pakutuga kaasa ei minda või pole ajaliselt võimalik osaleda, ei tasu alla anda. Ühel hetkel kukub infoseeme just õigesse mulda ja keskkonda.

SIIT TULEBKI TEINE

KULDVÕTMEKE

Tunne oma liikmeid! Kes millest huvitub, kes on endale millised eesmärgid seadnud, kellel on kui palju lapsi, kus keegi tööl käib, millises eluetapis ta parasjagu on, mis on ta huvid ja hobid. Veel tähtsam – millised on iga liikme tugevused.

Mõnikord on nii, et nad ei tea veel isegi, mida oskavad, tahavad või milleks on võimelised. Juhi ülesanne on märgata ja õigel hetkel öelda: just

NAISKODUKAITSE 70 3/2023

sina oled selleks ülesandeks kõige parem, just see koht sobiks sulle kõige paremini, just seal on sind kõige rohkem vaja.

Esialgu nõuab sinult palju energiat liikmete julgustamine mugavustsoonist välja astuma, uusi ülesandeid katsetama või oma kohta leidma, kuid hiljem on jaoskonna haldamine juba palju lihtsam!

Aga mitte ainult juht või juhatus ei pea olema see, kes kõiki liikmeid teab ja tunneb. Kui iga jaoskonna liige on mõistnud, et ta on oluline, siis muutub põhimõte „Tunne oma võitluskaaslast“ universaalseks. Me tunneme üksteist ja iga jaoskonna liige teab, et võib ühelt poolt teistele loota, aga teisalt ka neile nõu anda, neid kaasa kutsuda, kiita, utsitada ning vajadusel manitseda. Kui iga liige võtab organisatsiooni eesmärkide täitmisel vastutuse, siis 1 + 1 pole enam 2, vaid on vähemalt 3.

KOLMAS KULDVÕTMEKE

Kuidas seda kõike saavutada? Leia aastaplaanis piisavalt aega ja kohta, et jaoskonnaga kokku kasvada! Usun, et Pedja jaoskonna kaks esimest kuldvõtmekest on taskusse pistetud just tänu sellele, et kõik jaoskonna liikmed on üksteisega moel või teisel kokku kasvanud.

Meil oli muidugi ka väga hea stardipositsioon – meil on kolm paari õdesid, ema ja tütar ning kolm komplekti lapsepõlvesõbrannasid. Samas on meil ka lahingupaarid koormusmat-

kadelt, SOK-ilt, õppustelt, kanuumatkadelt, üle-eestiliste ürituste korraldusmeeskondadest, orienteerumisradadelt, rabamatkadelt. Meil on ühised mälestused, emotsioonid ja katsumused lasketiirust, massitoitlustustelt, suvepäevadelt, jõulupidudelt, heategevusaktsioonidelt ja veel lugematutelt jaoskonnaga ühiselt ellu saadetud tegudelt.

Sidususe kasvatamine jaoskonnasiseste väljaõppe- ja motivatsiooniürituste kaudu on ülioluline, et ületada takistusi, mis võivad sattuda liikme teele Naiskodukaitse eesmärkide täitmisel.

NELJAS KULDVÕTMEKE

Võta vastutus ja võitle oma jaoskonna liikmete huvide eest, kui need aitavad ellu viia organisatsiooni eesmärke!

Võta vastutus ka iseenda tegude eest, et Naiskodukaitse oleks kõige sihipärasem ja ka kõige ägedam organisatsioon, kuhu kuuluda.

Kuigi juhi roll oma liikmete motivatsiooni säilimises ja võimaluste avanemises on oluline, on veel olulisem ühiselt mõista: selleks, et saada 1 + 1 tulemuseks rohkem kui 2, on igaühel vaja teada selles valemis oma rolli.

Kui iga liige võtab ise vastutuse selle eest, et tema tegevusel oleks sisu ja tähendus, on eelnimetatud kuldvõtmekeste kasutamine oi kui palju lihtsam.

Nõuanne uute liikmetega jaoskondadele: olge lihtsalt olemas ja aidake uutel liitunutel mõista, et Naiskodu-

MIS ON EDUKA JAOSKONNA MÕÕDUPUU?

See vastus ei pruugi olla universaalne, kuid Pedja jaoskonna ühine nägemus on alljärgnev.

Liikmete endi vastutuse võtmine ja oma koha leidmine organisatsioonis – Pedja jaoskonna 23 liikmest 18-l on selge koht Naiskodukaitse sihtüksuses või Kaitseliidu ettevalmistavas üksuses. Ülejäänud pole üksust valinud, kuid panustavad aktiivselt muudes rollides.

Vaid kolmel (hiljuti liitunud) liikmel on baasväljaõpe lõpetamata.

Kõigil aastatel alates jaoskonna loomisest on liikmed täitnud liikmemaksu tasumise ning üldkoosolekul osalemise kohustust sajaprotsendiliselt.

48 osalustunni kohustuse määra ei täida aasta jooksul vaid 1–2 liiget ja siis mõjuvatel isiklikel põhjustel.

Jaoskonna liikmed on võtnud kollektiivse vastutuse olla eeskujuks eeskätt iseendale ja oma jaoskonnakaaslastele, aga ka ülejäänud naiskodukaitsjatele.

Oma eesmärkide saavutamisel ei põrku me tagasi, kui ühest kohast öeldakse „ei“. Kui uksest ei saa, tuleb minna aknast ning kui aken lahti ei tule, saab alati ka korstna kaudu. Kõik suurema eesmärgi nimel ja ikka selleks, et Naiskodukaitse eesmärgid, ringkonna ülesanded ja isiklik eneseteostus oleks saavutatud. Just selles järjekorras.

kaitse pole vaid koht, kuhu kuuluda, vaid koht, kus üheskoos ja igaüks eraldi teha ära midagi suurt. Kui igaüks vastutab ja mõistab oma vastutust, loob see meile kõigile palju rohkem võimalusi ja toob kasu nii Naiskodukaitsele kui ühiskonnale tervikuna.

PEDJA
JAOSKOND
NAISKODUKAITSE 3/2023 71

NAESTEl KENA KEIK!

Kui 2022. aasta alguses tundus, et tuleb tavaline aasta, kus teeme traditsioonilisi tegemisi ja püüame leida mõned uued liikmed, siis keegi kuskil otsustas teisiti. Uusi liikmeid tuli rohkem, kui keegi oleks osanud oodata.

Reageerisime operatiivselt. Kevadel oli kahe kuuga võimalik ära teha kõik NKK baasväljaõppe moodulid. Ja kuna uusi tulijaid oli piisavalt, siis tegime kõikide BVÕ moodulitega veel teise ringi. Sellist asja pole siinmail enne nähtud.

Mida arvasid baasväljaõppest värsked liikmed ise? Enim elevust tekitasid sõdurioskused ja esmaabi.

Sõduritarkuste omandamist kirjeldab värskelt liitunud Iti nii: „Õpetest üks teenivamaid oli kindlasti kateloki kasutamine lõunasöögi valmistamisel – söömine on ometigi ainus töö, mis toidab!“

Ehkki jänest ega lindu ei pidanud kaasa võetud purgisuppidele lisaks otsima, tekitas kõhutäie keetmine paljudes elevust: kuhu käib piiritus, kuidas seda süüdata, millist kaussi ja veekogust kasutada?

„Kiirpuder pole vist kunagi varem nii hea mekkinud,“ ei jäänud Itil üle muud kui kinnitada vana tõde, et välitingimustes tehtud toit maitseb erilisemalt kui koduköögi roog.

Esmaabist jäi kõikidele kindlasti pikaks ajaks meelde kaks mõtet: kõige tähtsam on märgata ja surnud inimest tappa ei saa. Mida nende lausete abil õpiti? Märkamise kohta seda, et juba

plaastri peale panek on esmaabi, 112 valimine ja abi kutsumine on esmaabi. Kannatanule sobiva asendi andmine on esmaabi. Julgus sündmusele reageerida on esmaabi.

Mitte ükski neist tegevustest ei võta tükki küljest. Oluline on märgata ja appi minna, sest vaid tegutsema asudes annad abitule inimesele vähemasti võimaluse ellu jääda.

TÕE KRITEERIUM

Piiale meenub läbitud moodulile tagasi mõeldes esmalt ülevoolav ehmatus, et pärast rohkem kui kümmet tundi teooriat ja harjutamist valdas teda esimeses praktikasituatsioonis, kus ta ei olnud isegi mitte abistaja, vaid kõike teadev vaatleja, tunne „maei-oska-mitte-midagi!“.

„Ma ei mäleta, kust pihta hakata, kuidas seeee käiski … eeeeh, mida ma nüüd teeksin?“ vilksasid läbi tema pea mõtted, kui ta vaatas tegutsemas grupi kaht esmaabiandjat, et teepervel peatunud autost teadvusetu inimene välja tõsta ja talle elustamist teha. Samal ajal tuli tegeleda hüsteerilise autojuhiga, kes ei saanud aru, mis tema kaaslasega juhtus. Pealtnäha käis kõik tegutsemine üllatavalt kiiresti ja sujuvalt.

Hiljem omavahel mõtteid jagades kuulis Piia nii grupikaaslastelt kui ka teistelt gruppidelt, et enamasti jooksiski mõte kohe situatsiooni

alguses kokku. Seejärel üritati paaniliselt meenutada „õiget“ protseduuri, „õiget“ tegevuste järjekorda või kuidas mingit haigusnähtu ära tunda. Nii mitmelgi tuli enne tegutsema asumist üle saada hirmust, et ta ei oska mitte midagi, ja soovist autouks tagantkätt kinni lüüa.

ÕPPUSEL SELGUB TÕDE Nagu teada, on naiskodukaitsjatele hingelähedane ka evakuatsioon. Kuna meie maakaitseringkonnale suunatud baasõpe pidi esialgse plaani järgi olema hoopis Lõuna-Eestis, aga sinna jagus piisavalt huvilisi lähemaltki, siis, kiired kohanejad nagu me oleme, tegime Saaremaal oma kursuse ja kutsusime siia ka naabrid.

Tehtu sai üle kontrollitud aasta lõpus, kui Saaremaad „tabas“ õppus Orkaan ning selle käigus pandi kevadised oskused kohe proovile. Tuli evakuatsioonipunkt vastu võtta, valmis seada ja seal toimetama hakata.

Hetki õppusest kirjeldab rühma liige Eve: „Laual vedeleb üksik nätsukomm Drako. Kas lihtsalt komm või midagi enamat? Meedik räägib lustakalt, kuidas nätsukommi on võimalik kasutada asendusplommina, kui häda käes ja muud võimalust pole! Aga jah, mõju

(SAARE)
Tekst: PIRET PAOMEES , NKK Saaremaa ringkonna instruktor
NAISKODUKAITSE 72 3/2023

kestab, kuniks toimekas keel jõuab oma töö teha.“

Nii muuseas, õhtusöögilauas, tulevad jutuks ka järgmisel päeval saabuvad katlad. Tekib arutelu, kui kaugel majast peab katel olema. Kas sama kaugel kui lõke või sama kaugel kui grill? Kas sina tead õiget vastust?

Ja siis on evakuatsioonipunktis tegevuste aeg. Meditsiinipunktist on kuul-

Saare naised panid kõvasti rõhku meditsiiniõppele. See tasus end ära, nagu kinnitas esmaabivõistlustel saadud esimene koht

Esiteks teavad ju kõik, et naised armastavad kauneid ehteid. Meil on nüüd päris oma kena asi, täitsa enda liiliaõiekujuline rinnanõel, mida annetatakse Naiskodukaitse Saaremaa ringkonnas kakskümmend aastat panustanuile. Üks suur ja pikk planeerimine sai lõpuks läbi ja tulemusega oleme ise väga rahul.

Teiseks toimus Saaremaal suur võidupüha paraad. Juba meie marssijate rivi oli väga uhke ja lisaks sellele andsime suure hulga inimestega oma osa ürituse edukasse kulgemisse.

No ja kolmandaks pannakse Saaremaa naiskodukaitsjad filmi sisse. Läbi aasta saatis meid üritustel filmikaamera. Meie oma muhe Margus Muld püüdis meid filmilindile, et ka järeltulevad põlved saaksid kunagi näha, millega me siin hakkama saime. Esilinastus on küll veel tulemas, kuid treiler on paljutõotav.

NKK koormusmatkal oli meil 2022. aastal väljas suisa kaks võistkonda, ka kõik traditsioonilised üritused said tehtud. Valisime aasta ema ja isa ning meite sõdurpoisid said soojad sokid ka ikka jalga. Lisaks sai Tallinnas Toompea nõlval trooniv Pitka meie naistelt uhke Ukraina värvides salli.

da meeleolukaid laule „Another One Bites the Dust“ ja „Baby Shark“. Iga asjatundlik inimene saab aru, et õpitakse elustamist. Lisaks räägitakse noorkotkastele, kuidas anda esmaabi lämbumisohu korral.

TEGUS AASTA

Aga ega me terve aasta vaid õppinud. Nii mõndagi muud ja suurt sai läinud aastal veel tehtud. Välja võiks tuua kolm suurt projekti.

Kuidas edasi? Ega meil lasta loorberitele puhkama jääda. Suurte projektide seas on 2023. aastal sanitari erialakursuse läbiviimine Saaremaal. Kindlasti on tulemas täiendõppeid nii evakuatsioonirühmadele kui teistele sihtgruppidele. Evakuatsioonirühm saab demonstreerida oma oskusi kohalikule omavalitsusele juba 1. aprillil ja see ei ole nali! Täiendõpe on planeeritud ka nii vabatahtlikele juhtide kui ka instruktoritele.

Kõiki plaane ei saa kohe avalikustada, kuid huvitavaid tegemisi on ees piisavalt ja küll me siis nendest ka kirjutame. Igatahes ei jää üle muud kui tõdeda: meitel on siin tõesti kena keik!

KADRI
PAOMEES
NAISKODUKAITSE 3/2023 73

VAlGE VälK

ÕPPETUNNID TAlVISEKS AJAKS

Valgamaa metsade ja aasade vahel leidis juba neljandat korda aset põnevust pakkuv võistlusmatk Valge Välk. Võistlustules oli 26 võistkonda peaaegu kõigist Noorte Kotkaste malevatest ja Kodutütarde ringkondadest.

Kõik tiimid jõudsid võidukalt finišisse, mis näitab nii kodutütarde ja noorkotkaste head füüsilist vormi kui ka korraldajate head taset.

Tekst: JAANIKA VAHTRA , KT Valgamaa ringkond

Võistluse üheks peakorraldajaks oli Noorte Kotkaste Valgamaa maleva tegevliige Tõnu Vahtra, kes on ka ise olnud paljude militaarmatkade osaleja ja abiline. Näiteks on tal kogemusi Pitka luurevõistlustelt ja Utria dessantidelt, kus ta on aastaid toimetanud SAR-meeskonnas.

Küsimusele, kust tuli mõte korraldada noortele võistlusmatka sellises formaadis ja just talvel, vastas Tõnu, et võistluse loomise mõte tekkis soovist õpetada noortele talvistes oludes hakkama saamist ja pakkuda neile eneseületuse võimalust.

Võistlusmatkal saavad võistlejad õppetunde, kuidas peaks riietuma ja millist toitu kaasa valima, kui õues paugub pakane ja soe kõhutäis osutub tähtsamaks kui lihtne snäkk. Ka puhkepauside rutiin on talvel hoopis teine kui suvel sooja ilmaga. Pealegi annab selline matk võimaluse liikuda suuskadel, mis omakorda paneb noori proovile.

ON KEERUKAIDKI ÜLESANDEID

Kui uurisin noortelt, kuidas võistlusega rahule jäädi, olid nii Noorte Kotkaste Valgamaa maleva noorliige Silver Ostrat kui Kodutütarde Valgamaa ringkonna noorliige Annela Reinhold sama meelt: tunne matkast on hea ja trass oli hästi valitud. Annelale oli see esimene Valge Välk, Silver aga on talvisel

JAANIKA VAHTRA NOORED 74 3/2023

võistlusmatkal osalenud algusest peale ja saanud siit oma teadmistepagasisse rohkesti lisa.

Üheks raskeimaks kontrollpunktiks oli noorte meelest sideülesanne, kus tuli terveks jäänud välitelefonide abil taastada aja peale kaabelsideühendus julgestusposti ja võistlejate asukoha vahel. Annela selgitas, et nende tiim kasutas selles kontrollpunktis katse ja eksituse meetodit, mis tõi ka edu, sest ülesanne sai sooritatud.

Võistluse muutis keerukaks ka ilm. Silver nentis: „Lumes matkata oli keeruline, sest talvel pole harjunud selliselt liikuma. Oleks siiski soovinud võistelda suuskadel.“ Kahjuks mängis ilmataat noortele vingerpussi ega andnud sel aastal võimalust suuskadel osaleda.

ETTEVALMISTUS LOEB

Külmal ajal on oluline, et võistkonnal oleks abivalmis esindaja. Kodutütarde Tartu ringkonna ringkonnavanem Kristel Altsaar oli Valgel Välgul esindajaks lausa kahele võistkonnale: KT NEG A ja KT NEG B.

Kristeli meelest peab esindaja olema oma rolliks valmistunud nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Aastaaeg ei mängi sealjuures suurt rolli. Ta lisas: „Ettevalmistuse juures on kõige olulisem võistkonna moraal. Võistlusel, mille põhiosa sooritatakse talvistes oludes pimedas, on keerulisem hoida teotahet ja energiat. Enamik sellest kulub hakkamasaamisele ja n-ö ellujäämisele. Külm, pime, märg – selle kõrval on vaja tugevalt keskenduda ülesande sooritusele.“

Kristel pööras tiimide ettevalmistuses tähelepanu ka õigele ajaarvestusele, sest talvistes oludes võtab liikumine rohkem aega ja kontrollpunkti ei tohiks jõuda ka liiga vara, muidu võib külm hakata.

Esindajana on Kristel sellise võistluse eest väga tänulik: see on noorliikmele kahtlemata ainulaadne omataoliste seas. Enda tiimide sooritustega jäi Kristel samuti rahule: „Tähtsaim eesmärk oli jõuda kõikidesse kontrollpunktidesse elusid kaotamata ning see õnnestus mõlemal tiimil. Seega on eesmärk täidetud ja kogemuse võrra rikkamaks said mõlemad võistkonnad igal juhul.“

ILMSELGELT MITTE VIIMANE

Tõnu Vahtra sõnul on sellises formaadis võistlus noorliikmetele igati vajalik ning ainuüksi seetõttu ei ole neljas Valge Välk kindlasti mitte viimane ega eelviimane.

„Järgmisel aastal on väike juubel – viies kord. Seetõttu on meil ideed vägagi ambitsioonikad. Kuid sellest juba siis, kui on õige aeg,“ salatses ta.

Ka noorte tagasiside oli positiivne ja näitab, et järelkasvu jätkub ning huvi sellise matka vastu kasvab. „Võistkondade puudust pole Valgamaal toimuvatel võistlusmatkadel küll karta. Meie meeskonna pikaaegne kogemus sellist laadi ürituste korraldajana aitab meil luua noortele head võistlust, mis toob neid ikka jälle ja jälle Valgamaale matkama,“ lisas Tõnu.

Võistlusmatka Valge Välk 2023 võitis Harju A4, teiseks jäi Valga 3 ning kolmanda koha saavutas Tartu NK NEG. Lisaks anti välja parima kodutütarde võistkonna tiitel, mille noppis Pärnu KT Jaagupi tiim. Iga lõpetanud võistleja sai mälestuseks võistluse embleemi, mida jagatakse juba esimesest aastast saadik.

NOORED 3/2023 75

NOORTE hääl KUUlDAVAKS!

Noorte Kotkaste kõrgeim kollegiaalne otsustusorgan keskkogu sai kokku Tartus, et vaadata tagasi möödunud aastale, ent mis veel olulisem – et vaadata edasi tulevikku.

Keskkogu kogunemisega oli ühendatud ka noortejuhtide õppepäev, kus kuulati noorkotkaste ja kodutütarde mõtteid seoses Noorte Kotkaste ja Kodutütarde arengukavaga, arutleti kaitsetahte üle ja noorteorganisatsioonide võimaluste üle kaasata enam noori riigikaitsesse.

Kõik maakonnad said saata ühe või mitu noort koos juhtidega Kaitseliidu noortetöö teemadel kaasa mõtlema ja arutlema. Noorliikmete esindusel oli võimalus teha arengukavaga seotud ettepanekuid ja osutada silmajäänud kitsaskohtadele.

Positiivsete punktide kõrval tõid noored esile ka ümbermõtlemist vajavat, ei puudunud ka kriitikanooled. Kitsaskohtade avalik väljatoomine ei ole noortele lihtne, kuid lõpptulemuseks on noorte suurem rahulolu organisatsiooniga.

Kodutütar Laura sõnul on meil ainulaadne organisatsioon, mis paneb noortel silmad särama üle Eesti. Pidevat arengut toetab noorte kaasamine ja nende hääle arvestamise, väljaõppevõimaluste laiendamine ja noorte omaalgatuslike projektide toetusmeede (NOT).

Samuti on lõputult võimalusi leida uusi sõpru ja tuttavaid nii Eestimaalt kui ka välisriikidest. Tegevused pakuvad suurepärast vaheldust argi- ja

koolielule, saadud kogemused, oskused ja teadmised ning loomulikult enesekindlus, mille iga atsakas noor kaasa saab, on kirjeldamatu.

Teemad ja valdkonnad, mida juhtidele südamele pandi ja kus noored ootavad muutusi, puudutavad muuhulgas rühma sümboolikat. Siin nähakse selgema ja kiirema menetluse ehk paremini kirjeldatud protseduurireeglite kehtestamise vajadust.

Erikatsetes soovitakse kodutütardele ja noorkotkastele ühtsemat lähenemist ning erikatsete väljateenimise pingutus peab olema Narvast Saaremaani ühesugune.

Liikumine allüksuste ja rühmade vahel peaks olema toetatud, mitte piiratud, sest sõpruskondadena ühes rühmas tegutsemine pakub rohkem rõõmu ja lusti ning hoiab noori kauem Kaitseliidu juures aktiivsena.

Noored on valmis õppima ja panustama ka teiste noorte juhtidena, kuid noortejuhid peavad seejuures meeles hoidma, et noorliige on liitunud eeskätt selleks, et omandada ise uusi oskusi ja teadmisi, et saada ise hakkama ning olla valmis eesseisvateks valikuteks ja võimalikeks katsumusteks. Õppimise ja õpetamise vahel peab valitsema tasakaal.

Tänased noortejuhid on noortele suureks eeskujuks – nad on asenda-

matud võtmeisikud noore sirgumisel täiskasvanuks. Organisatsiooni iga liikme, iga instruktori ja noortejuhi ülesanne on jälgida ja toetada oma kaaslasi, sest meeletu energiaga tegutsevad juhid ei pruugi kesta igavesti. Passiivseks jäävast juhist ei ole noortel suurt rõõmu, eemalolev juht ei taga noortele osalusvõimalusi ning võiks ausa ülestunnistusega anda teatepulga üle sobivale inimesele, kelle leidmisse on noorliikmed valmis ka oma osa andma.

Info liikumine ja otsustusvabadus on igas organisatsioonis murekohaks ja siin saame pingutada kõrgemast tasemest alates, et infovoog oleks selge ja ulatuks iga liikmeni.

Oluline on koostöö Naiskodukaitse ja Kaitseliidu malevatega. Ühistegevus struktuuriüksuste vahel tekitab

NOORED 76 3/2023
Tekst: SILVER TAMM , Noorte Kotkaste peavanem

samastumisvõimalusi ning loob noortele paremad eeldused jätkamiseks täisealisena Kaitseliidu ridades. Noorte soov on viia koostöö ühtemoodi kõrgele tasemele kõikides malevates ja ringkondades, et kõik noorliikmed saaksid võrdsed võimalused ja veelgi laiema väljaõppe valiku. Näiteks laskeväljaõpe ja riigikatselised välitegevused on heaks kokkupuuteks täiskasvanute ja noorte üksuste vahel.

Liikmetele alates 16 eluaastast võiksid õppuse stsenaariumis alati olla ette nähtud kaasumiskohad, sellega tutvustame kodutütardele ja noorkotkastele tulevikuelu, mis neid ühel päeval tegevliikmena ees ootab. Laskeväljaõpe on üks olulisi tegureid, mis liikmeid motiveerib ning eristab meid muudest noorteühingutest, Kaitseliit saab seda unikaalset tegevussuunda senisest tõhusamalt rakendada.

Vormiriietuse kohta oli noortel samuti mõtteid, mis puudutavad selle väljastamise põhimõtteid ja vormielementide lahendusi. Vormi saamise õigus võiks olla seotud järgutasemega ning kindlasti ka tegevustes osalemise aktiivsusega. Samuti oleks vaja tuua vormikandjateni panama (metsas kondajad teavad, et noorkotka kõnepruugis on see mütsi alaliik, mitte riik), teha jope soojemaks ja anda sellele rohkem funktsioone.

Koostöö malevate vahel, MKRide vahel ja välispartneritega on suurepärane võimalus igapäevategevusi rikastada. Igal liikmel aitab tema enda tegusus luua sidemeid üle Eesti või osutuda valituks välislähetusse.

Avalike suhete vallas peetakse vajalikuks ühtse infopanga loomist:

ühismeedia kasutusjuhised, kujundusfailid, promoklipid ja fotopank. Infopank võiks olla kasutamiseks avatud võrdselt kõigile liikmetele. Samuti soovivad noored näha malevate tööplaane, sest noored inimesed teevad samuti pikemaid plaane ja vajavad eelinfot. Oma mobiilirakendus võiks sellise suure liikmeskonnaga organisatsioonile olla standard, mis hõlbustaks mitmete noorte tajutud kitsaskohtade lahendamist.

Ülaltoodud mõtted ei ole pärit minu sulest, vaid on kokku võetud Tartus kõlanud noorte esitlusest. Suur, suur tänu ettepanekute eest! Üheskoos saame luua parema keskkonna Kaitseliidu noortetööle ning viia meid sammukese lähemale oma visioonile „Oleme Eestimaa noorte esmane võimalus panustada riigikaitsesse!“.

MARKUS SEIN NOORED 3/2023 77

lAhINGUD PEIPSI ääRES 1944. AASTA VEEBRUARIS

4. OSA

Jätkub artiklisari lahingutest Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris. Kui eelmise osa keskmes olid võitlused Meerapalu ja Jõepera ümbruses, siis käesolevas jõuavad lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris Piirissaare tagasivallutamisega lõpule.

Autor: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

HERDER INSTITUT AJAlUGU 78 3/2023
Tartumaa omakaitse VI pataljoni Mäksa kompanii mehed 1944. aasta veebruaris pärast naasmist Peipsi äärest

Kahjuks pole peaaegu üldse säilinud Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee kohta on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjasse puutuvast materjalist. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutavas, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Kõik kellaajad põhinevad Eestis 1944. aasta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem nn Moskva aeg).

MEERAPALU SILLAPEA LIKVIDEERIMINE

15. veebruariks (tõenäoliselt ööl vastu 15. veebruari) sai 374. laskurpolgu sillapea tugevdust suurtükiväega. Läänekaldale toodi lisaks polgu suurtükkidele üle 128. laskurdiviisi tankitõrjedivisjoni 1. ja 2. patarei kaheksa 45 mm tankitõrjekahurit. Neist üks asus Uhtina neemele, kaks või kolm tükki asetati sealt lõuna pool rannikule Uhtina neeme ja metsa vahele, ülejäänud jäid ranniku lähedale ida poole metsa, kus tegutses 374. polgu II pataljon (arvatavasti kavatseti ida poole metsa jäetud kahurid edenevale jalaväele hiljem järele viia). Uhtina neemele paigutati ka üks 374. polgu 45 mm tankitõrjekahur. Meerapalu lähedal Puudi talu ümbruses asus lääne pool teed positsioonile 374. polgu üks 76 mm jalaväekahur ja üks 45 mm tankitõrjekahur ning lääne pool teed Soo talu rajoonis kaks 45 mm tankitõrjekahurit. Randvere talu lähedal asus veel üks suurtükk (võimalik, et trofee). Enamik läänekaldale toodud polgu miinipildujaid asus positsioonil Meerapalu lähedal, ülejäänud Uhtina neemel. Tankitõrjedivisjoni kahurite üleveol uppus auto koos divisjoni ülema major Aleksei Koptjeviga, kes jäi kõrgeimas auastmes ohvitseriks, kelle 128. diviis selle operatsiooni ajal kaotas.

Harald Riipalu mälestuste järgi asus vastane väiksemate jõududega (umbes rühmasuurune allüksus ja väiksemaid võitlejate gruppe) 15. veebruari varahommikul, pisut enne seda, kui algas lahing Jõeperas, pealetungile ka metsatukast Saksa talu juures. Ehkki Riipalu asetab selle metsatuka geograafiliselt Saksa talu ja Meerapalu vahele, ei jää sündmuste kirjeldusest ja võrdlusest teiste allikatega siiski mingit kahtlust, et tegemist oli hoopis metsaga Saksa talust idas, kus tegutses 374. polgu II pataljon koos 128. diviisi tankitõrjedivisjoni patareiga (vt ka skeemi artiklisarja eelmise osa juures). Riipalu kirjelduse kohaselt löödi Saksa talu suunas üle lagendiku liikunud vastane tagasi talu rajoonis positsioonil olnud kergete õhutõrjekahurite tulega, ilma et metsas Saksa talust loodes paiknenud Riipalu pataljoni peajõud oleks pidanud lahingusse astuma. Varsti pärast seda läks pataljon (ilma Jõeperasse saadetud 1. kompaniita) koos 33. politseipataljoni 2.

kompaniiga pealetungile samas metsatukas asuva vaenlase vastu. Hoogsa rünnakuga (liikumise kergendamiseks heideti seljast sinelid) mets vallutati, võeti vähemalt 40 vangi, sealjuures alistus vastupanuta kaheksast kahurist koosnenud tankitõrjeüksus. Selle patareiülem kinnitas ülekuulamisel, et oli saabunud läänekaldale eelmisel ööl. Riipalu pataljonis oli rivist väljalangenute hulgas ka 2. kompanii ülem Untersturmführer Jüri Ungvere (haavatud); samas lahingus hukkus 33. politseipataljoni 2. kompanii ülem kapten Aleksander Nordmann.

Riipalu kirjeldust saab teiste allikate põhjal korrigeerida või täiendada järgmiselt: metsatukk vallutati kella üheteistkümneks, mil üks kompanii jõudis välja järvekaldani; metsas vallutatud 45 mm tankitõrjekahurite arv oli kuni viis (vähemalt kolm); vangide hulk on ilmselt liialdatud, sest niivõrd suured arvud, nagu hiljem näeme, ei jõudnud kõrgemate staapide ettekannetesse; 128. diviisi tankitõrjedivisjoni patareid ei alistunud täies koosseisus, sest kaotasid läänekaldal surnute või teadmata kadunutena kokku vaid kuni 12 meest, neist kõrgeimal ametikohal 2. patarei ülem leitnant Aleksei Nikitenko; kapten Nordmann langes tõenäoliselt siiski alles päeva teisel poolel järgnenud pealetungi ajal Meerapalu suunas.

Metsatuka vallutamise järel oli 374. polgu valduses veel maariba Pedaspää ja Meerapalu ümbruses ning Uhtina neemel. Pedaspääst ja Meerapalust lõunas asusid polgu allüksused kaitsel madalatel küngastel.

Järgnevalt jõudis Jõeperast Meerapalu alla ka Saksa 2. grenaderirügemendi I pataljon. Riipalu pataljoni 1. kompanii jäi samal ajal rannikukaitsele Jõepera rajooni. Riipalu mälestuste järgi otsustati tema ja Saksa pataljoniülema nõupidamise tulemusena veel samal päeval vastase platsdarm likvideerida. Paremal tiival pidi Meerapalu suunas peale tungima Riipalu pataljon, vasakul tiival Pedaspää sihis Saksa pataljon, millele allutati ka eelmisel päeval Riipalu käsutusse saabunud puhkajate kompaniid. Diviisiülema kaudu telliti lennuväe toetust – kõigepealt pommirünnak vastase positsioonidele Meerapalu rajoonis, seejärel, pool tundi hiljem, uus pommirünnak (osales 21 lennukit) kombineerituna pardarelvade tulega, mille katte all pidi jalavägi end vastase positsioonidele lähemale nihutama. Jalaväe rünnak algas Riipalu sõnul kümme minutit pärast teist õhurünnakut ehk kell 13.35.

Dokumentide põhjal võib öelda, et Riipalu kellaajad on ekslikud. Saksa ettekannete järgi algas jalaväe rünnak hoopis 15.30, sealjuures mainiti, et Riipalu pataljon ründab ilma ühe kompaniita (1. kompanii jäi, nagu märgitud, Jõeperasse). Pihkva lennuväljalt startinud 3. ründeeskaadri II grupi sööstpommitajad Ju 87 ründasid Meerapalu sillapead enne seda kella 14 paiku ja uuesti kella 15.30 paiku. Vastase liiklust jääl ründasid kella kahe ja poole kolme vahel 5. ründeeskaadri I grupi Stukad, mis olid

AJAlUGU 3/2023 79

samuti Pihkvast õhku tõusnud. Kokku sooritasid erinevatest üksustest pärit sööstpommitajad päeva jooksul 106 väljalendu, mis jagunesid sihtmärkide vahel Meerapalu, Podborovje, Pnevo ja Gorelõje Mostõ rajoonis (viimane asus Jammi jaamast lõuna pool). Lisaks loeti, et hävituslennukid tegid 14 väljalennu käigus Meerapalu piirkonnas kokku 87 madalrünnakut, rünnates ka liiklust Piirissaare ja Meerapalu vahel, hävitades hobuveokeid ja ühe kahuri. Osa neist väljalendudest leidis aset ennelõunal, mil madalrünnakuid sooritasid 54. hävituseskaadri IV grupi Pihkvast startinud hävitajad Bf 109.

Ajalehes Rindeleht 1944. aasta aprillis avaldatud kirjelduse järgi anti vastase positsioonide pihta pärast pommitajate rünnakuid veel ka tugevat suurtükiväetuld (võimalik, et tegevuses olid eesti diviisi 15 cm jalaväekahurid), misjärel kella viieks õhtul saavutas Riipalu pataljon rünnakuga Meerapalu koolimaja. Sakslased olid vasakul tiival vahepeal samuti Pedaspää sihis edenenud. Nüüd rünnak peatati, et jätkata alles valgenemisel, vältimaks kardetavasti suuri kaotusi öises lahingus.

Riipalu mälestuste järgi langes Meerapalu siiski tema pataljoni allüksuste kätte, kuid vasakul tiival peale tungivad sakslased takerdusid Pedaspää ees. Saksa dokumentide järgi vallutati kella seitsmeks õhtul Meerapalu ja Uhtina neem. (Heino Tammemäe Riipalu 4. kompaniist meenutas hiljem ilmselt just rünnakut Uhtina neeme suunas: „Olin oma relvaga paremal tiival, seega tuli meil läbida pikem maa, sellest osa lahtisel järvejääl, mis oli äärmiselt ebameeldiv ja raske, sest varjuda kogu maastikul polnud kuskil.“)

Pedaspääst edelas sundisid ratsaväerügemendi Nord väljaõppeeskadroni allüksused 15. veebruaril vastase julgestused taganema Edesaare talu piirkonnast.

Eelneva põhjal võib oletada, et pärast seda, kui Riipalu ja tema Saksa kolleeg otsustasid rünnaku Meerapalu ja Pedaspää asula ees pimeduse saabudes peatada, jättis vastane pimeduse saabudes Meerapalu ise maha ja taandus jääle. Seejärel hoidsid punaarmeelased enda käes veel vaid Pedaspääd. Võimalik, et seal tegutsenud allüksused ei saanud taandumiskäsku õigeaegselt kätte. Saksa andmeil kaitses Pedaspääd umbes kaks roodu koos tankitõrjekahuritega. Tegemist ei olnud enam 128. diviisi suusapataljoniga – selle ülema mälestuste järgi anti positsioonid Pedaspää rajoonis diviisi ülemalt tulnud käsu põhjal päeva teisel poolel üle 374. polgu allüksustele, misjärel suunduti oma haavatuid kaasa võttes Piirissaarele. 128. diviisi sõjapäevikust jääb mulje, et esialgu kavatseti suusapataljon appi saata 533. polgu I pataljonile, mille raskest olukorrast oldi ilmselt teada saadud vahepeal Jõepera alt tagasi saabunud üksikutelt võitlejatelt (diviisil oli side pataljoniga katkenud pärast selle lahkumist Piirissaarelt). 128. diviisi pealetungioperatsiooni üleüldise läbikukkumise tingimustes suusapataljoni siiski enam uuesti läänekaldale ei saadetud.

16. veebruari hommikuks hõivasid sakslased Riipalu pataljoni toel ka Pedaspää. On tegelikult ebaselge, kas

sealjuures üldse tõsisemat lahingut toimuski või oli vastane öö katte all lahkunud.

374. polgu allüksused taandusid Meerapalu alt Piirissaarele. III pataljoni 8. rood koosseisus 70 inimest jõudis läänekaldalt omade juurde tagasi siiski alles 18. veebruaril, olles eelnevalt peajõududest ära lõigatud, misjärel varjas end ajutiselt metsases ja soises piirkonnas Pedaspääst edelas.

Saksa dokumentide järgi võeti Pedaspää-Meerapalu sillapeal kokku 15 vangi, kellele lisandus 17. veebruaril kaks Pedaspää lähedal tabatud suusapataljoni liiget, kes olid omadest taandumisel maha jäänud. Sõjasaagi hulgas loeti seitse tankitõrje- ja jalaväekahurit, kaks 120 mm miinipildujat, 29 kuulipildujat, umbes 700 püssi ja püstolkuulipildujat ning laskemoona, samuti ühe pataljoni lipp. Lisaks saadi tagasi kuus 8,8 cm ja neli 2 cm õhutõrjekahurit ning helgiheitja, mis varem vastase kätte olid langenud. Ühtlasi loeti platsdarmil saadud trofeeks kaks Saksa päritolu välihaubitsat. Võimalik, et siinkohal on raporteerimisel tehtud viga, igatahes jääb mõistatuseks, millisele Saksa üksusele need võisid varem kuuluda, pealegi ei paista nende eelnevast saagikssaamisest olevat teatanud 374. laskurpolk.

1944. aasta veebruaris ajakirjanduses avaldatud andmete kohaselt loeti eraldi Riipalu pataljoni sõjasaagiks viis suurtükki, 8 raske- ja 32 kergekuulipildujat, üle 30 püstolkuulipilduja ja arvukalt püsse (Riipalu mälestustes leiab sõjasaagi kohta küll suuremad arvud, kuid neid ei saa teiste allikate valguses usaldusväärseteks lugeda).

Eelneva põhjal võib oletada, et 374. polk suutis taandumisel kaasa viia pooled varem platsdarmile toodud suurtükkidest ja enamiku miinipildujaid.

Pealetungi ajal Meerapalule, 15. veebruari õhtul kell 17 oli Saksa 11. diviisi ülem kindralleitnant Karl Burdach üle võtnud varem ooberst Gallasele allunud vägede juhtimise. 207. julgestusdiviisile jäi nüüd vaid Peipsi lääneranniku kaitse Emajõest põhja pool.

Mäletatavasti pidi 90. laskurdiviis pärast vastase sillapea vallutamist idakaldal Lämmijärve forsseerima. Diviis siiski ei kiirustanud ööl vastu 15. veebruari poolsaarelt evakueerunud sakslaste kannul üle järve tungima, vaid selle laskurpolgud jäid päeva jooksul end korrastama. 19. polk suunas sealjuures Pnevo rajoonis järvele luurele tugevdatud rühma, mis aga vastase tule all tagasi pöördus. 173. polk Putkovo juures teostas samuti läänerannikul luuret. Ilmselt just neid samu ettevõtmisi puudutati Saksa ettekandes, mille kohaselt käis Mehikoorma juures hommikul kella 7 ajal vastase löögigrupp, samal ajal kui Pnevo juures nähti jääle kogunevat vastase jalaväge. Enne kella üheksat avas Nõukogude suurtükivägi idakaldalt tule, kuid see suruti sööstpommitajate rünnakuga maha. Jalavägi jääl Pnevo juures tõmbus seejärel tagasi omapoolsele kaldale. Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 1. patarei veteranide mälestustes mainitakse samuti 15. veebruari hommikul jääl märgatud vastase jalaväge, mille suunas avasid patarei

AJAlUGU 80 3/2023

8,8 cm kahurid Jõeperast šrapnellitule ja seejärel ründas jalaväge ka Saksa lennuvägi.

Nõukogude andmeil pommitas Saksa lennuvägi ennelõunal sihtmärke poolsaarel Pnevo, Zahhõdo, Vlassova-Griva ja Samolva rajoonis, 90. diviisi suurtükiväe kaotused nende tulemusena olid ilmselt kerged; 173. polgus sai surma või haavata üheksa inimest. Õhtul suunas 90. diviis seni reservis seisnud 286. laskurpolgu ja diviisi suusapataljoni poolsaare rannikule Homutovo–Mteši lõiku. Samal õhtul saabus Lämmijärve idakaldale kaks endisest punaarmeelasest venelast, kes olid teeninud Saksa 834. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni 4. patarei allüksuses (positsioonil Jõeperast lõunas Kalasaare rajoonis posit-

sioonil). Kaasas olid neil kahelt 2 cm õhutõrjekahurilt ära võetud lukud.

Seoses 128. diviisi vahepealse ebaeduga jäeti 90. diviisi kavatsetud pealetung üle Lämmijärve ära.

LAHINGU JÄREL

128. laskurdiviisi 374. laskurpolgule läksid lahingud Meerapalu platsdarmil hukkunute ja teadmata kadunutena alates 14. veebruarist maksma 125 inimest. Neile lisandub 16 inimest suusapataljonist ja 13 diviisi tankitõrjedivisjonist. Arvestades raskusi haavatute transpordil üle järve võib nende hulgaks oletada kaks-kolm korda suuremat arvu. 533. laskurpolgus loeti hukkunuks või teadmata

AJAlUGU 3/2023 81
ALLIKAS: REIGO ROSENTHAL

kadunuks 283 inimest. Polgu I pataljonist läänekaldale tagasi jõudnud 37 võitleja hulgas oli tõenäoliselt haavatuid. Kokkuvõttes jäid 128. diviisi kogukaotused arvatavasti 800–900 inimese lähedale.

90. laskurdiviisile tõid võitlused idakalda poolsaarel alates 8. veebruarist kaasa ligi 380 inimese hukkumise või teadmata kadunuks jäämise, neist 201 kuulusid 173. polku ja 124 19. polku. Haavatute arv oli oletatavasti kolm-neli korda suurem.

Riipalu mälestustes mainitakse tema enda pataljoni kaotusteks Lämmijärve ääres üheksa meest surnutena. Erinevate eesti diviisi veebruarikuiseid kaotusi puudutavate allikatega võrreldes võib järeldada, et see arv on üpris täpne ning see on 12.–16. veebruarini hukkunud pataljoni liikmete koguarv. Haavatuid oli arvatavasti kolm kuni neli korda enam. Pataljoni 1. kompanii veterani Hans Silla mälestuste järgi sai kaks meest surma lahingu ajal idakalda poolsaarel õnnetusjuhtumi tõttu (plahvatus 8 cm miinipilduja laadimisel tehtud vea tulemusena). Kui lisada siia õhutõrjedivisjoni kaotused (neli surnut, üle 10 haavatu), siis langes eesti diviisi allüksustes rivist välja umbes 60–70 meest. Riipalu mälestuste põhjal oli koos tema pataljoniga Meerapalu all võidelnud sakslastel 20 hukkunut, osutades justkui maetute arvule. Jääb siiski küsimärgi alla, milliste üksuste ja millisel ajaperioodil kantud kaotuste kohta see arv täpselt käib. Näiteks 11. jalaväediviisist on 15.–16. veebruaril Meerapalu juures teada vaid üksikuid langenuid, ehkki ei saa ka välistada, et need andmed on ebatäielikud.

18. veebruaril viidi eesti diviisi allüksused tagasi Tartusse, kust nad hiljem, pärast lühikest puhkust, saadeti edasi Narva rindele. Riipalu pataljonis ja temaga koos Meerapalu all tegutsenud eesti diviisi allüksustes jagati lahingute eest Peipsi ääres välja 23 II klassi Raudristi, Riipalut ennast autasustati I klassi Raudristiga. Kaks II klassi Raudristi jagus 33. politseipataljoni 2. kompaniile, mille kaotused hukkunutena jäid tõenäoliselt paari-kolme inimese piiresse. 18. veebruaril lubati Lämmijärve äärest koju ka omakaitse Tartumaa maleva VI pataljoni kompaniid, mis jäid 1944. aasta kevadtalvel ainsateks suuremateks omakaitse allüksusteks, millel tuli Eesti pinnal lahingusse astuda vaenlase regulaarvägedega, olemata selleks tegelikult ettevalmistamata ja piisavalt relvastamata. Pataljoni hukkunute arvuks Peipsi ääres loeti kümme meest, lisaks veel teadmata kadunud ja haavatud. Pataljoniülema kohusetäitja oli nende lahingute ajal nooremleitnant Eerik Randam.

108. laskurkorpuse staabis pandi 128. laskurdiviisi operatsiooni läbikukkumise eest vastutus diviisi juhatusele, osutades, et see oli kaotanud kontrolli läänekaldal tegutsevate vägede üle ega omanud puuduliku side tõttu õiget ettekujutust sealsest olukorrast. Peab siiski osutama, et operatsioon oli ebarahuldavalt organiseeritud ka kõrgemalt poolt. Lisaks sellele, et suurtükiväe toetus 374. laskurpolgule jäi nõrgaks, ei olnud lennuväe toetust üldse. Vastutegevus Saksa lennuväele hävitajate või õhutõrjesuurtükiväe näol puudus. Ka 128. diviisi ja 378. polgu juhatust on alust kritiseerida. Diviis eraldas pealetungiks võrdlemisi nõrgad jõud, ehkki esimeseks löögiks

olnuks tegelikult võimalik rakendada ka 533. laskurpolgu allüksusi ja nõnda hõivata koheselt suurem sillapea. Selle asemel, et üllatusmomenti maksimaalselt ära kasutada ja kiiresti platsdarmi Meerapalu juurest lõuna suunas laiendada, tegutses 374. polgu juhatus loiult, mis võimaldas samal ajal energiliselt tegutsenud Saksa poolel (täpsemalt Riipalul) vastasel platsdarmi 14. veebruari jooksul blokeerida. 128. diviis saatis 374. polgu tugevduseks 15. veebruari hommikuks läänekaldale küll 533. polgu I pataljoni, tuues selle asemele Piirissaare garnisoniks III pataljoni. Kuid II pataljon jäeti täiesti tarbetult Peipsi lääneranniku kaitsele Piirissaarest idas, ehkki seda ülesannet võinuks ajutiselt täita kasvõi diviisi suurtükiväepolgust või tagalaüksustest eraldatud isikkoosseis. Selle asemel, et 15. veebruaril alustada 128. diviisi suusapataljoni ümberpaigutamist platsdarmi paremalt tiivalt vasakule (seda manöövrit lõpule viia ei jõutudki), võinuks vasakule tiivale koheselt suunata 533. polgu III pataljoni Piirissaarelt.

Kõigele eelnevale lisaks ei suudetud platsdarmile piisavalt laskemoona järele vedada. Kui 128. diviis seda 15. veebruaril teadvustas, siis suunati diviisi käsutusse järeleveo ja haavatute evakueerimise tõhustamiseks kokku 26 hobuveokit 108. korpuse sidepataljonist ja komandandiroodust ning 90. diviisist. 128. diviis teatas samal päeval 374. polgule, et viimasele mõeldud laskemoon asub Podborovjes, ja käskis selle järeleveoks järgmisel ööl mobiliseerida kogu transpordi. Kõik need korraldused jäid hiljaks. Rahuldava organiseerituse korral pidanuks koondama juba varakult Piirissaarele rohkem laskemoona.

Kui Meerapalus laskemoona nappuse ja Saksa lennuväe takistamatu tegevuse all kannatavate 374. polgu allüksuste vastu asusid 15. veebruaril pealetungile kaks väikesearvulist, ent hea lahinguvõimega pataljoni (Riipalu oma ja 2. grenaderirügemendi I pataljon), siis oligi platsdarmi saatus otsustatud.

42. armee pealetungiplaane Lämmijärve ääres tegelikult esialgu maha ei matnud, käskides 17. veebruaril 108. korpusel olla uueks pealetungiks valmis 21. veebruaril. Sellest siiski loobuti. Võib oletada, et olukorras, kus Punaarmee Leningradi rinde vägede (sealhulgas 42. armee) pealetung Pihkva suunas edenes veebruari teisel poolel edukalt, ei peetud pettelööki üle Lämmijärve enam vajalikuks.

16. veebruarist leidis Peipsi ääres niisiis aset positsioonisõda luureretkede ja suurtükiväe häirimistulega. Saksa sööstpommitajad ründasid 16. ja 18. veebruaril taas sihtmärke idakalda poolsaarel ning 18. veebruaril ka Piirissaarel. Saksa vägede juhtimise Peipsi ja Pihkva läänekaldal võttis kindral von Bothilt 17. veebruaril üle 18. armee L armeekorpus.

PIIRISSAARE TAGASIVÕTMINE

Veebruarikuiste lahingute epiloogiks Peipsi ääres kujunes Piirissaare tagasivallutamine Saksa vägede poolt 24. veebruaril. Saare kaitseks oli selleks ajaks jäetud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu III pataljon koos diviisi õpperooduga. Neist võetud vangide sõnul oli kummaski 180 inimest; Meerapalu all kantud kaotuste hüvitamiseks

AJAlUGU 82 3/2023

oli III pataljonile vahepeal antud täienduseks 60 meest diviisi suurtükiväepolgust.

Piirissaare vallutamine tehti ülesandeks 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendile (I ja II pataljon, mõlema lahingutugevus 300 meest), mida tugevdati diviisi pioneeripataljoni allüksuste ja 2 cm õhutõrjekahuritega ühest õhutõrjedivisjonist. Eelnevatel öödel oli rügement teostanud Piirissaare rannikul luuret ja teinud kindlaks, et vastane paikneb saare idaosas. Ööl vastu 24. veebruari asusid rünnakuks määratud allüksused Uhtina neemelt Piirissaare suunas teele. Kohalike olude tundjana oli I pataljonil kaasas Piirissaare elanikust eestlane, kes oli ka varem osalenud ühel öisel luureretkel. Rünnakukava oli rajatud ilmselt arvestusele, et pataljonidel õnnestub jõuda märkamatult saare pinnale ja vastast idaosas ootamatult rünnata. See siiski ei õnnestunud. Edela sihist tegutsev I pataljon sisenes küll takistamatult saare roostikusse (see rannikulõik oli vastaspoolel niisiis ebapiisavalt julgestatud), kuid põhja pool tegutseva II pataljoni eelsalk avastas rannikul siiski vastase julgestuse. Pataljoni ülem major Franz Dutter otsustas eelsalgaga koheselt rünnata, sest hindas, et oma peajõude ootama jäädes märkab neid ka vastase julgestus, kes alarmeerib ülejäänud garnisoni ja see jõuab kaitset organiseerida.

Dutteri eelsalk sai julgestusest lühikese lahinguga jagu, misjärel edenes saare idaosa suunas, nagu ka lõuna pool tegutsev I pataljon. Garnison püüdis idaosas kaitsepositsioonile asuda ja avas tule miinipildujatest. Läänekaldalt alustas omakorda tegevust Saksa raskesuurtükivägi koos kahe 8,8 cm õhutõrjepatareiga, nende tuld juhtisid eelvaatlejad. Garnisoni kiiruga organiseeritud kaitseliin murti läbi, misjärel võitlus jätkus külatänavatel, lahingusse lülitusid ka vahepeal järele jõudnud 2. grenaderirügemendi II pataljoni peajõud. Sakslased rakendasid tänavalahingutes I pataljoni lõigus vähemalt ühte leegiheitjat, samuti kelkudel järele jõudnud 2 cm õhutõrjekahureid. Lõpuks laskus suurem hulk punaarmeelasi jääle, et päästa end idakaldale põgenemisega, kuid kandsid Saksa poole kirjelduse järgi kuulipildujate, õhutõrjekahurite, suurtükiväe ja hävituslennukite tule tõttu raskeid kaotusi.

Pärast lahingu lõppu Piirissaarel avati sinna Peipsi idakaldalt suurtükituli ja ennelõunal ilmusid jääl nähtavale 128. laskurdiviisi suusapataljoni ja diviisi üksiku luureroodu ahelikud, mille diviis oli vahepeal välja saatnud ülesandega vastane saarelt välja lüüa. Kuid Saksa kuulipildujate, kergete õhutõrjekahurite ja suurtükiväe tule ning sööstpommitajate rünnakute tulemusena suuri kaotusi kandes tõmbusid need uuesti tagasi. Sööstpommitajad sooritasid sel päeval Piirissaare–Podborovje piirkonda 21 väljalendu.

128. laskurdiviisi 24. veebruaril kantud kaotusteks raporteeriti 106 surnut ja teadmata kadunut ning 118 haavatut (need olid küll esialgsed andmed ja võisid hiljem mõnevõrra tõusta). Saksa pool hindas samal ajal vastase kaotusteks 250 inimest surnutena. Piirissaarel võeti neli vangi, sõjasaagi hulgas loeti neli 82 mm miinipildujat, neli raske- ja seitse kergekuulipildujat, 22 püstolkuulipildujat, 15 tankitõrjepüssi, kaheksa vankrit või rege laskemoonaga. Teada on üheksa Saksa sõjaväelase hukkumine Piirissaarel

24. veebruaril, enamik neist kuulus 2. grenaderirügemendi II pataljoni. Sama pataljoni ülemat major Dutterit ja 7. kompanii rühmaülemat veltveebel Ernst Borni autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga. Bornile omistati eduka tiivaltrünnaku organiseerimine saarel peetud lahingu lõppfaasis; Dutteri puhul tõsteti esile tema pataljoni üldist tegevust ning ta otsust eelsalgaga koheselt tegevusse astuda ilma pataljoni peajõude ära ootamata. Born hukkus peagi Narva rindel, kõrget autasu kätte saamata.

Piirissaare kolmest külast sai 1944. aasta veebruaris rohkem kannatada Piiri küla, maha põles ka luteri kiriku puithoone. Tsiviilelanike enamiku, 150–200 inimest, oli Punaarmee 23. veebruari õhtul jõudnud Peipsi idakaldale evakueerida. Saarele veel jäänud sadakond inimest evakueeris seejärel läänekaldale omakorda Saksa sõjavägi.

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299.

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606.

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26.

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246.

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/ collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei).

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpusekahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“. https://pamyat-naroda.ru.

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“. https://obd-memorial.ru.

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг.“http://podvignaroda.ru/.

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fuldaer Zeitung, 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22.04.1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944. Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989 (Ernst Wendlandi mälestused).

• Hans Silla mälestused (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum).

• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe arhiiv).

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest. Eesti Raadio saade, 01.05.2004 (Evald Laidvere mälestused).

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased. Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944. Vaba Eestlane, 23.02.1984 (Evald Tomsoni mälestused).

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02.1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.

Artiklisarja „Lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris“ esimeses osas on ooberst Paul Gallast nimetatud 207. julgestusrügemendi ohvitseriks, kuid õige on 207. julgestusdiviisi ohvitser.

AJAlUGU 3/2023 83
Harnekopi punkrit kattev varihoone ANDRES REKKER

hARNEKOP MälESTUSMäRK SÕJAlE, MIDA EI TUlNUD

Harnekopi punker oli kaitserajatis, kuhu pidi varjuma Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) kaitseminister koos oma õukonnaga kolmanda maailmasõja või tuumarünnaku ajal. Aga seda polnud tarvis ja nüüd on sellest saanud turismiatraktsioon.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Harnekopi tuumapunker asub Brandenburgi liidumaal, Berliini kesklinnast veidi üle poolesaja kilomeetri idas. Kuid SDV kaitseministeerium ei asunud julgeoleku kaalutustel Berliinis, vaid kakskümmend kilomeetrit ida pool Strausbergis, mis omakorda asus linnulennult kahekümne kilomeetri kaugusel tuumapunkrist.

KOMMUNISMI PIMEDUSEST KAPITALISMI VALGUSESSE

Harnekopi maa-alune juhtimiskeskus oli võimalikuks sõjaks ette valmistatud kui SDV kaitseministeeriumi peamine juhtimiskeskus. Määratud tagalaüksus, mille suurus oli 20 sõjaväelast, tagas selle valmisoleku koheseks kasutamiseks 24/7/365. Pärast Saksamaa taasühinemist oli punker kolm aastat kasutusel Bundeswehri sidekeskusena.

Tuumapunker ehitati 1970. aastatel, tänaseks on see võetud kaitse alla sõjaajaloolise mälestusmärgina ja sinna on rajatud muuseum. Kaitse alla võtmise põhjenduses on öeldud, et objekt omab ehitus- ja insenertehnilist ning sõjaajaloolist väärtust külma sõja aegse kaitserajatisena. Suur osa punkri sisustust on säilinud esialgsel

kujul. 1980. aastatel moderniseeriti tuumapunkri tehnilist varustust ja viidi see sotsialistlikus riigis saada olnud tehnika kõrgemale tasemele. Nüüd pakutakse seda vaadata külastajatele.

Külastada saab ette teatamisega, sest 1,5–2 tundi kestvat avastusretke juhivad giidid. Üksi punkri sügavustesse minnes saab koridoride rägastikus pikalt ekselda. Kuna punkris on temperatuur aasta läbi 8–10 kraadi, tasub külastajal riietuda soojalt, vajadusel saab kohapeal laenutada SDV rahvusliku rahvaarmee (NVA) vormi vatijopet. Giidideks on endised NVA ohvitserid, kes teenisid sel objektil. Nende teadmised punkrist on suurepärased, kuid tunda on kibestumist. Neist võib ka omamoodi aru saada, sest armee, millele nad olid truudust vandunud, haihtus Saksamaa taasühinemisel. See juhtus üleöö ilma ühegi lasuta: veel eile oldi Bundeswehriga klassivaenlastest verivaenlased, täna aga pidi kandma endise vaenlase vormi. Need, kes võeti üle Bundeswehri, kaotasid kaks auastet, nii sai kolonelleitnandist kapten ning alates kolonelist saadeti kõik automaatselt reservi.

Kompleksile lähenedes ei reeda mitte miski, et seal asub tuumapunker. Sisse-

pääs on täielikult varjatud. Ametlikult oli tegu lennuväe ilmavaatlusjaamaga. Pealmine hoone sarnaneb sadade NVA staabihoonetega, alles keldrisse viivasse lüüsi sisenedes jõuab külastajale pärale, millega on tegu. Seejuures kaaluvad lüüsi hermeetilised uksed igaüks ligikaudu tonni.

Tänapäeval on muuseumina kasutusel vaid tuumapunker. Tulevikus soovitakse külalistele tutvustada tuumapunkri alale paigutatud haruldasi rõhulaine- ja gammakiirgusandureid koos moondamiskatetega, erinevaid antennisüsteeme, satelliitraadiosüsteemi säilinud osi ja muid tuumapunkri eksisteerimiseks vajalikke abiseadmeid.

Ohvitserid ja allohvitserid, kes seal teenisid, astusid kaetud akendega bussi 20 kilomeetri kaugusel SDV kaitseministeeriumi paiknemiskohast Strausbergis ja sõitsid poolteist tundi, et kaitserajatise asukohast eksitusse sattuda. Paranoiline usaldamatus oma inimeste vastu oli Ida-Saksamaal normaalne nähtus ja käis valitseva kommunistliku ideoloogiaga kaasas.

Tuumapunker oli tugevasti kaitstud ja ümbritsetud kõrgepinge valvesüs-

TUUMAPUNKER
MIlITAARTURISM 3/2023 85

teemiga, mis kohati on veel säilinud. Umbes 1,8 m kõrgustes elektritarades pulseeris kuni 10 000voldine alalispinge. Kaitseks juhusliku puudutuse eest asus kõrgepingeaed kahe traatvõrkaia vahel. Giidide kinnitusel ei ole tänu sellisele kolme aia süsteemile olnud Harnekopis kõrgepingega seotud inimõnnetusi. Piiratud alal olid rajatised valvuritele, laskemoonaladu, antennialad, alajaam ja staabihoone. Väljaspool tarastatud ala asusid sõdurite kasarmud. Valvemeeskonna suuruse vähendamiseks ning objekti avalikuks tuleku julgeolekuriski maandamiseks töötas elektriaia süsteem juba ehituse ajal. Ümbritsevas aias oli ja on ainult üks värav – pääsla, mida kontrollis eraldi valvemeeskond. Alale sisenemiseks oli vaja eriluba, mis anti alles pärast isiku tuvastamist sissepääsu tagava nimekirja alusel.

TÄIELIKULT SALASTATUD

TEHNOLOOGIA VIIMANE SÕNA

Tuumapunkri ehitamiseks kehtestati selle kohal juba planeerimisetapi alguses 1968. aastal lennukeelutsoon, et tagada rajatise salastatus. Giidide väitel sai Bundeswehr tuumapunkri olemasolust teada alles pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal, sest saladuskate pidas hästi.

Tuumapunkri ehitamiseks kulus

leeme sisse pressiva vee ja niiskusega. Nii kasutati asukoha valikul ära maastiku eripära ning punker rajati pärast geoloogilisi uuringuid maa alla, jääajast pärit lohku.

Harnekop on maa-alune kolmekorruseline terasbetoonist ehitatud kõrgema kaitseklassiga tuumapunker, mille pikkus on 63, laius 40 ja kõrgus maapinna sügavuses 21,7 meetrit. Punkri vundamendi paksus oli kolm meetrit, kandvatel siseseintel poolteist meetrit. Punkri rajamiseks kulus 40 000 m3 raudbetooni. Sama kvaliteediga betoonist ehitati ka teine Saksa Demokraatliku Vabariigi tipprajatis Berliini teletorn, mõlemad on tänaseni töökorras. Lisaks on punker kaitseks tuumapommi plahvatusel tekkiva elektromagnetilise impulsi eest väliskülgedel kaetud 6 mm paksuse terassärgiga, et elektri- ja elektroonikaseadmed jääksid pärast tuumaplahvatust terveks.

inimestele need poolteist kilomeetrit koridoride ja ruumide rägastikku külastamiseks ei sobi. Sisenedes tuli relvad ära anda, relv olid lubatud vaid kaitserajatise julgeoleku eest vastutavale personalile. Edasi viis tee duššidega ruumidesse, kus toimus degaseerimine ja deaktiveerimine. Neis kontrolliti keemiliste ründeainete olemasolu ja radioaktiivset saastatust. Pärast nende läbimist pidi varjendisse sisenenud personal olema saastevaba. Kes radiatsioonikontrolli ei läbinud, st oli saanud juba palju kiiritada, pidi jääma punkri esimesele korrusele õhufiltreid vahetama. Pärast selle töö teostamist oli saadud kiiritustase juba niivõrd kõrge, et inimene oli järgnevatel tundidel surmale määratud.

Esimesel maa-alusel korrusel on ka meditsiinipunkt, sest mitte miski, sealhulgas hambavalu ega pimesoolepõletik, ei tohtinud takistada planeeritud tegevust. Selleks oli olemas hambaarstikabinet ja operatsiooniruum koos personaliga. Sellel korrusel on ka tehnilised ruumid.

KUNI 500 INIMESELE KUUKS AJAKS

liitrine pudel õlut maksis 1 mark ning

Hoone pindala on üle 7500 m², see on Ida-Saksamaa üks suuremaid punkreid. Tagamaks punkri säilimist ka täistabamuse korral, on see pealt kaetud paksu liivakihiga ning sinna on tekitatud vahekorrus, mida katab ülalt teine betoonlagi. Otsetabamuse korral toimuks pommi plahvatus kokkupuutel ülemise betoonlaega enne põhirajatiseni jõudmist ja hajuks vahekorrusel laiali.

Punkrikompleksis on kolmel tasapinnal 150 ruumi. Klaustrofoobiaga

Tuumapunker oli plaanitud vastu pidama ligikaudu kuu aega välismaailmast hermeetiliselt eraldatuna. See pakkus kaitset ka keemia- ja biorelva eest. Rajatis pidi taluma mitmemegatonnist aatomipommi. Võrdluseks, Nagasakile heidetud aatomipomm oli 21 kilotonni ja Hiroshimale heidetu 15 kilotonni, seega arvestati umbes 50 korda võimsama plahvatusega.

omaga, sest kaitsekonstruktsiooni

maailmasõja lõpust saadik tuumarelvad. Tuumarelva hävitav jõud on

ehituspõhimõte muutuma ja tänapäeva kaitserajatised on ehitatud maa

üle kuue aasta, 1971–1976. Punkri rajamisel kasutati tolleaegse tehnika tipptaset. Ehitus läks maksma 84 miljonit SDV marka, võrdluseks oli tollane keskmine palk 900 marka kuus, pooleliitrine pudel õlut maksis 1 mark ning SDVs toodetud auto Trabant 10 000 marka. Giidid võrdlesid ehitusel kasutatud põhimõtteid keskaegse kindluse omaga, sest kaitsekonstruktsiooni aluseks võeti mõlemal juhul tugevaimate relvade mõju. Kui keskajal olid selleks kahurikuulid, siis viimase maailmasõja lõpust saadik tuumarelvad. Tuumarelva hävitav jõud on suurimate kahurikuulide omast mitu korda suurem, seetõttu pidi kindluse ehituspõhimõte muutuma ja tänapäeva kaitserajatised on ehitatud maa alla. Tuumapunkri rajajateks olid NVA Bernaus paiknenud ehitusrügemendi sõdurid koos tsiviilehitajatega. Punkri asukoha valikul ja rajamisel lähtuti põhimõttest, et põhjavesi peab olema madalamal kui punker, vältimaks prob-

sõdurid koos tsiviilehitajatega. Punkri asukoha valikul ja rajamisel lähtuti Juhtimiskeskuse arvutite 29 MB vahetatav mäluseade

ANDRES REKKER MIlITAARTURISM 86 3/2023

Enamik põrandaid oli rajatud ka veel amortiseerivatele vedrudele, et aparatuur plahvatuses ei häviks. Punkri mahutavus oli umbes 450, maksimaalselt 500 inimest, kes vastavalt kehtestatud korrale pidid kõik olema meessoost, et hoida ära armuafääre. Neist umbes 200 olid operatiivtöötajad, kes tegelesid operatsioonide planeerimise ja juhtimisega, umbes 200 sõjaväelast teenindas ja valvas objekti ning 35 inimest moodustas juhtkonna. Giidi kinnitusel oli personalil lubatud omavahel suhelda vaid teenistus- ja teadmisvajaduse alusel, niisama uudiste jagamine ja lobisemine ei olnud lubatud, see pidi paanikat ära hoidma. Kogu personalile oli ette nähtud 160 magamiskohta. Peale tippjuhtkonna magasid kõik keskmise korruse suurtes magalates, kus seisid tihedalt üksteise kõrval kolmekordsed narid. Tavapersonalil kindlaid magamiskohti ei olnud, nad pidid korrapidaja juures märkima, millisel naril nad magavad, et neid vajadusel üles leitaks.

Samal korrusel asusid ka kaitseministri ruumid, kus ainsana kohtab minimaalset spartalikku luksust. Seal oli ka ainuke televiisor, millest oli võimalik vaadata Lääne-Berliinist edastatavaid vaenlase programme. Ministri ruumides oli küttesüsteem, ülejäänud ruumides oli arvestatud, et inimesed kütavad ruumid soojaks oma kehasoojusega. Kurioosumina oli juhtkonnal eraldi tualett, nii et siingi oli tagatud hierarhiline suhtumine.

Kaitseministri ruumide kõrval asus kohe Nõukogude Liidu Saksamaal asunud väegrupi läviohvitseride ruum, mille lauale olid kujundlikult seatud viinapudel ja klaasid. Nõukogude Liidu läviohvitseride ruumide seinad olid kaetud teist tooni tapeediga, et oleks kohe arusaadav, kelle ruumiga on tegu. Pole teada, kes oleks siin sõjaajal peremees olnud ja otsuseid teinud. Giidi kinnitusel oleks väegrupp pidanud tegevust juhtima ja NVA oleks olnud neile allutatud.

Samal korrusel asus ka söökla, ministrile serveeriti sama toitu eraldi ruumis. Toiduained kogu planeeritud personalile varuti kuuks ajaks ette ning vahetati välja säilivustähtaegade järgi. Söögisaal on eriti jube – just sellepärast, et püüab nii hoolega klaustrofoobiat mitte tekitada. Laual on plastmassist lilled nagu surnuaial

ja suur pastoraalne pilt Tatra mäestikust üritab meeleheitlikult tuju tõsta. Omapärane on söökla laoruumis paiknev külmik, mis on kinnitatud vedrudega lae külge. Giidi kinnitusel selleks, et plahvatuse korral ei puruneks klaastaaras toiduained, sealhulgas viinapudelid. Samal korrusel asusid ka juhtimisruumid – operatiivsaal hulga televiisorite ja seinakaartidega.

Arvutuskeskuses vaatab vastu 1970. aastate Ida-Saksamaal VEB Robotroni ja Bulgaarias toodetud arhailise välimusega arvuti- ja sidetehnoloogia, mis oli tollal tehnika viimane sõna. Punker oli ühendatud NVA arvutuskeskusega Garzaus. Tänapäeval mahuks see suur arvutisaal ühte keskmisesse serverikappi. Seda iseloomustab 29 MB vahetatav mäluseade, mis on poole kirjutuslaua suurune.

Alumisel kolmandal maa-alusel korrusel olid enamasti tehnilised ruumid. Punkri seadmete hulka kuulus autonoomne energiavarustussüsteem, mis tagas elektrivarustuse välisvõrgu rikke korral nelja laevadiiselgeneraatori abil (igaüks ca 570 hj). Pärast seda, kui Bundeswehr lõpetas tuumapunkri kasutamise, viidi need minema ja võeti kasutusele kaubalaevadel.

TASUV EKSPORDIARTIKKEL

Värske õhu juurdevooluks olid kaitserajatises ventilatsiooni- ja filtrisüsteemid. Ka saastunud välisõhku oli võimalik puhastada. Seda kõike korraldati tuumapunkri juhtimissaalist, milles oli valveteenistus tagatud ka rahuajal, et punker oleks alati reageerimisvalmis. Giidi kinnitusel olid seal 24/7 kaks tehnikut, kes jälgisid kõikide elutähtsate süsteemide tööd. Õhuvahetus toimus nii, et kui puudus väline saaste, kasutati tavalist töörežiimi (u 30% värsket õhku läbi jämeda tolmufiltri), kaitserežiimil töötati väiksema saaste korral (u 15% värsket õhku tolmu- ja keemiafiltri kaudu). Tõsisema saaste puhul aga rakendus hermeetiline sulgemine ning hapniku saamiseks olid ruumides Nõukogude Liidus toodetud portatiivsed seadmed nagu allveelaevadel, mis keemilise reaktsiooni tulemusena eraldasid hapnikku. Kuid nende eripära oli ülekuumenemine, mis võis viia tulekahjuni.

Alumisel korrusel paiknev sidekeskus oli kontaktis kõigi oluliste sõjaliste

keskustega, sest kui pole kontakti, pole ka kontrolli tegevuse üle. Tagamaks sidet ka tuumasõja ajal, oli kaitserajatis ühendatud spetsiaalse alternatiivse Varssavi pakti juhtimispunkrite strateegilise sidesüsteemiga (nn BARS, vene k ’lumeleopard’). Süsteem põhines raadiolainete hajumisel troposfääris ja pidi suutma toimida ka siis, kui muud sidesüsteemid on tuumasõja tõttu rivist väljas.

1987. aastal valminud süsteem muutus kolme aasta pärast kasutuks, kui Nõukogude Liit ja ka Varssavi pakt lagunesid. Tagamaks kaitseministeeriumi juhtimise tervikut, oli Harenkopi peajuhtimispunkti kaudu sideühendus teiste Varssavi pakti osalisriikide kaitseministeeriumite ja kõrgemate staapide vahel. Lisaks kaabliga telekommunikatsiooniliinidele oli ette valmistatud ka ühenduste kaasamine kitsaribalises raadiolinkide võrgus ja NVA mobiilside raadiolinkide süsteemis ning tagatud satelliitühendused. Kokku oli 250 telefoniliini, 100 teleksiliini (praeguseks praktiliselt välja surnud abonenttelegraaf vahetuks kahepoolseks sidepidamiseks). Kasutusel oli punkrisisene pneumaatiline torupost. See on väga huvitav XIX sajandi keskel suurlinnades kasutusele võetud ja pealtkuulamist praktiliselt välistav postiside süsteem, mis ühendas telegraafi, börsi ja valitsusasutusi. Torupostis liiguvad silindrisse pandud paberid ja väiksemad esemed suruõhu mõjul torustikus õigele aadressile. Tänapäeva Eestis kasutatakse seda näiteks haiglates.

Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsus teenis oma kaitserajatiselt ka kasumit. Arvestades, et tegu oli tollase tehnika tippkaitserajatisega, projekteerisid SDV inseneribürood ja ehitasid ehitusfirmad sellesarnaseid kaitserajatisi teistesse Varssavi bloki riikidesse ning ka sõbralikesse LähisIda riikidesse.

Tuumavarjendist lahkudes proovisin ette kujutada, kuidas oleksid inimesed pidanud seal nädalaid vastu pidama. See oli kujutletav, ka allveelaevas saadakse hakkama. Hoopis raskem oli ette kujutada, missugusesse keskkonda oleksid nad astunud pärast tuumasõda siit väljudes. Pääsenud valitsejatel ei oleks siis enam midagi ega kedagi „kaitsta“ ega „valitseda“.

MIlITAARTURISM 3/2023 87

PäRISMAAlASTE AUPäEVAD

Teadupoolest pidi Prantsusmaa 1940. aasta suve lahingute tulemusena tunnistama sakslaste üleolekut, kuigi tema armee pani vastupidi anglosakside levitatud juttudele ägedasti vastu ning suutis tekitada hitlerlaste ridades tõsiseid kaotusi.

Samuti pole käesoleva artikli autori kätte jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit selle kohta, et Prantsuse tankidel olevat olnud üks edasikäik ja viis tagasikäiku.

Tekst ja illustratsioon: KARL-ERIK TALVET , vabatahtlik autor

Filmi „Indigènes“ („Pärismaalased“, rahvusvaheliselt tuntud ka kui „Days of Glory“) tegevus algab 1943. aastal ning räägib sellest, kuidas Prantsusmaa pidi värbama oma

Põhja-Aafrika kolooniatest ja kaugemast lõunast pärinevaid mehi (sealt ka hüüdnimi ’pärismaalased’), et oma armeed uuesti üles ehitada. Sajad tuhanded marokolased, tuneeslased ja alžeerlased, kes polnud varem Prantsusmaale jalgagi tõstnud, astusid

Charles de Gaulle’i juhitud Vabasse

Prantsuse armeesse, et osaleda oma „kodumaa“ vabastamises.

Eks motivatsioon ole filmi neljal peategelasel mõistagi erinev: kes soovib puhtast patriotismist „Prantsusmaa emamaad“ vabastama minna, kes soovib Prantsusmaal elama asuda ja abielluda, kes näeb prantslastega õlg õla kõrval võitlemises võimalust saavutada endale ja oma kaasmaalastele vabadust, võrdsust ja vendlust (teatavasti Prantsuse deviis), kes aga peab sõjakäigus osalemist võimaluseks

head palka teenida (Marokost pärit võitlejad olid karmi reputatsiooniga palgasõdurid, keda sakslased olid õppinud kartma). Ilmselt pole vaja öeldagi, et mida aeg edasi, seda rohkem hääbuvad peategelaste illusioonid, kui neil tuleb silmitsi seista prantslastest ülemuste hoolimatuse ning hiljem ka võltslubaduste ja rassismiga.

Kunstilisest küljest on kohe näha, et palju inspiratsiooni on ammutatud Spielbergi meistriteosest „Reamees Ryani päästmine“. See pole eriti ülla-

FIlMIARVUSTUS 88 3/2023

tav, kui võtta arvesse, et suur osa Vaba Prantsusmaa sõduritest olid Teise maailmasõja teisel poolel varustatud peamiselt USA kiivrite, mundrite ja loomulikult relvadega (üks filmi märgatavamaid tegelasi on Thompsoni püstolkuulipildujaga kõmmutav Maroko palgasõdur Yassir).

Mõistagi ei olnud Prantsuse filmitegijatel kulutada nii palju raha kui nende Hollywoodi kolleegidel, ent plahvatusi ja tulistamist filmis õnneks jätkub. Samuti laenas Maroko armee suure osa oma sõduritest massistseenidesse, seega võib julgelt öelda, et tehnilise poole pealt on tegu igati soliidse saavutusega. Kahju vaid, et taktikalise poole pealt ei saa nii kiitev olla.

Film „rõõmustab“ vaatajat kahe peamise lahingustseeniga, üks neist leiab aset 1944. aasta suvel Itaalia mägedes ning teine 1945. aasta jaanuaris Vogeeside mäestikus. Esimese suurema lahingu taktikalist jaburust saab tegelikult veel õigustada, sest siin saadavad Prantsuse ohvitserid (kes loomulikult hiljem kogu au endale võtavad) teadlikult oma vägesid mööda järsku mäenõlva üles frontaalrünnakule, et Saksa positsioonidelt tulevate püssisähvatuste abil suurtükituld reguleerida. Pole vaja lisadagi, et koloniaalväed kannavad sellise enesetapjaliku taktika tagajärjel suuri kaotusi.

Filmi teine suurem lahing on (taas!) inspireeritud „Reamees Ryani päästmisest“, täpsemalt selle lõpuheitlusest, mis seisneb väikese küla kaitsmises Saksa rünnaku vastu. On arusaadav, et režissöör soovis kujutada sõjafilmižanrile omast kangelaslikult meeleheitlikku olukorda ülekaalukale vaenlasele vastu seistes (siin võitleb pooljagu rühma vastu), ent usutavusega oleks võinud kõvasti rohkem vaeva näha. Vastab tõele, et 1945. aasta alguses oli sakslastel puudus kogenud meestest, kuid siiski on raske uskuda, et Saksa rühm liiguks lambakarja formatsioonis mööda küla kitsast peatänavat, demonstreerides arvutimängu bot’idele omast intelligentsuse puudumist ja pakkudes magusat sihtmärki püstolkuulipildujaga Rambole (ahjaa, veel ka tema kolmele kaaslasele, üks neist relvastatud

„INDIGÈNES“

Osades: Jamel Debbouze, Samy Nacéri, Sami Bouajila, Rochdy Zem, Bernard Blancan Lavastanud Rachid Bouchareb 2 tundi ja 8 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 9 – tõstab vähe tuntud teema palju rohkem esile

Teostus: 7 – ebausutavate lahingute tõttu olen sunnitud mõne punkti maha võtma Näitlejatööd kokku: 8 – arenguruumi veidi on, aga siiski päris hea töö, eriti kui võtta arvesse mõne näitleja eelnevat CV-d Lavastajale: 7 – klassikaline lavastus, mis üldiselt toimib

kõigest Parabellumi püstoliga!). Lasen huvilisel ise uurida ja vaadata, millise absurdse meetodiga sakslased lahingu edasist käiku lahendama asuvad.

Tuleb välja, et meil on taas näide muidu soliidsest sõjafilmist, mille lõpulahing aga kaotab suurema usutavuse liigse paatoslikkuse ja täiesti ebausutava taktika tõttu (meenutab muuhulgas veidi 2014. aastal linastunud „Raevu“, mis lõpus täiesti kokku variseb). Paganama kahju, et viimase lahingu tõttu olen sunnitud filmi hinnet veidi alandama, sest väljaspool seda piinlikkust on tegu igati soliidse ja avastamist väärt teosega, milles jätkub reflektsiooni, korralikus koguses pauku ja action’it igale sõjafilmihuvilisele.

Sellegipoolest ei tasu olla liiga karm, filmiga on kaasnenud nii mõndagi head. Nimelt tasub teada, et pärast Prantsusmaa endiste kolooniate iseseisvumist said sealt pärit veteranid oma Prantsuse kolleegidega võrreldes naeruväärselt väikest pensioni. Pärast filmi nägemist käskis toonane Prantsuse president Jacques Chirac, et veel elus olevate Aafrika päritolu veteranide pensionid võrdsustataks Prantsuse veteranide omadega. Viimati mainituid on ajalooraamatutes paljude möödunud aastate jooksul esile tõstetud palju rohkem kui kunagisi „pärismaalasi“, kellest olid üldiselt kirjas ainult mõned read, ehkki nende tingimused ei olnud rindel põrmugi kergemad kui valgetel sõduritel. Ilus näide sellest, et filmiga saab muuta

riigi poliitikat. Peaks vist hakkama iga probleemi lahendamiseks filmi tegema?

Ka näitlejatele ei ole midagi ette heita, mis ei ole ka üllatav, sest neli peaosatäitjat võitsid kamba peale Cannes’i festivalil parima meesosatäitja auhinna. Tõsi küll, näitlejatöö täielikuks hindamiseks oleks vaatajal hea minimaalselt mõista ka prantsuse (ja ehk ka araabia?) keelt. Olgugi et suurem osa näitlejatest on Eesti vaatajale võõrad, on ehk äratuntav peategelast Saidi mängiv, muidu koomikuna tuntust kogunud ühe käega näitleja Jamel Debbouze, keda ehk osad mäletavad filmidest „Amélie“, „Asterix ja Obelix: missioon Kleopatra“ ja ka „Angel-A“, või siis korduvalt telekas näidatud komöödiasarjas

„Takso“ peategelast mänginud Samy Nacéri, kes siinses filmis kehastab püstolkuulipildujaga kõmmutavat Yassiri, ent on pärast seda üürikest auperioodi rohkem tuntust kogunud korduvalt vanglas istumisega. Märkimist väärib ka ebameeldivat saladust (ei, mitte sellist!) varjavat seersant Martinezi kehastav Bernard Blancan.

Kokkuvõttes pole tegemist kõigi aegade parima sõjafilmiga, kuid sellegipoolest täiesti tubli saavutusega, millele tasub pilk peale heita, kui ei olda allergiline taktikaliselt kehvade lahingute suhtes. Igal juhul palju parem kui Spike Lee samasuguse teemaga, kuid mõttetult pikk ja mitte tingimata paremate lahingutega katsetus „Miracle at Santa-Anna“.

MARS DISTRIBUTION
FIlMIARVUSTUS 3/2023 89

hOllYWOODlIK PÕNEVIK KERGES SKANDINAAVIA KASTMES

Mis juhtub, kui panna kokku Tom Clancy ja Jo Nesbø? Võib-olla midagi sellist nagu käesolev raamat? Võib-olla ka mitte.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Sissejuhatuses mainitud nimesid ei valinud ma sugugi juhuslikult. Ameerika kirjanik Tom Clancy oli poliitiliste põnevike kroonimata kuningas, kelle teosed on andnud ainest lugematutele filmidele, teleseriaalidele ning videomängudele. Jo Nesbø seevastu esindab uue põlvkonna külma ja karmi Skandinaavia krimikirjandust, mida maailma raamatusõbrad on viimase kümnendi jooksul üha enam ja enam hakanud hindama. Seda kinnitavad ka müüginumbrid ja Hollywoodi kasvav huvi.

Ilmselgelt tahab Norra päritolu autor Grethe Bøe olla mõlema eelnimetatud mehe moodi. See soov kiirgab vastu praktiliselt igalt tema möödunud aastal maakeelde tõlgitud raamatu „Mayday“ leheküljelt. Aga kas see on nüüd hea või halb? Sõltub sellest, kui usutavad ja huvitavad raamatud teile meeldivad.

Lugu ise on järgmine. Lennuk F-16, mille pardal on NATO piloodid Ylva Nordahl ja John Evans, satub kahe riigi piirialal vastasseisu Venemaa lennukiga ja tulistatakse alla. See sündmus vallandab suure poliitilise kriisi, milles nii Venemaa kui NATO

„MAYDAY“

Grethe Bøe 336 lehekülge

Ühinenud Ajakirjad

tõlgendavad juhtunut rünnakuna. Ainsana võivad kõikehävitava konflikti vallandumist peatada Ylva ja John, kes püüavad ületada riigipiire ja jõuda Norrasse, et paljastada, mis tegelikult juhtus. See on võitlus ajaga, sest nii Venemaa president, NATO peasekretär kui ka erasõjatööstus on juba „nuge teritamas“. Põgenedes

läbi metsiku ja kauni arktilise tundra, vaenlased kannul, avastab Ylva, et inimesed, keda ta on usaldanud, sealhulgas kaaspiloot John Evans, pole tegelikult need, keda nad väidavad end olevat.

Ei kõla just ülemäära originaalselt ning riskimata paljastada liigseid süžeekäänakuid võib öelda, et pole ka. Kuid raamatus on mõned head detailid. Eriti need, mis on seotud igasuguse olme ja tegevustega kaugel põhjas. Olgu need siis siin- või sealpool nüüdseks lõplikult välja joonistunud kurjuse telge.

Paraku ei suuda need nüansid päästa tervikut, mis on ülimalt skemaatiline ja visandlik. Alates karakteritest ning lõpetades sündmustega, meenutades sellisena pigem filmistsenaariumit kui ilukirjandusteost. Mis polegi tegelikult väga üllatav, sest oma kodumaal on autor tuntust kogunud eelkõige kinokunstniku ja käsikirjanikuna.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Clancy ja Nesbøni on veel tükk maad minna, kuid kerges Skandinaavia kastmes hollywoodliku põneviku moodi juba on. Mõnikord peab sellest lihtsalt piisama.

ÜHINENUD AJAKIRJAD
RAAMATUARVUSTUS 90 3/2023
KAITSE KODU! KAITSElIIDU AJAKIRI AASTATEllIMUS AllA KOlME EURO! VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

Articles inside

HOLLYWOODLIK PÕNEVIK KERGES SKANDINAAVIA KASTMES

2min
page 90

PÄRISMAALASTE AUPÄEVAD

5min
pages 88-89

TUUMAPUNKER HARNEKOP - MÄLESTUSMÄRK SÕJALE, MIDA EI TULNUD

9min
pages 84-87

LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 4. OSA

18min
pages 78-83

NOORTE HÄÄL KUULDAVAKS!

4min
pages 76-77

VALGE VÄLK ÕPPETUNNID TALVISEKS AJAKS

4min
pages 74-75

(SAARE) NAESTEL KENA KEIK!

5min
pages 72-73

VÕTMEKIMP IGALE NAISKODUKAITSJALE

5min
pages 70-71

KAITSELIITLASE SOTSIAALSED TAGATISED VIGA SAAMISE KORRAL

7min
pages 66-69

NAISKODUKAITSJAD SAADAVAD UKRAINASSE SOOJUST JA VALGUST

10min
pages 62-65

KELLELEGI EI MEELDI RELVASTATUD MISJONÄRID EHK KAS PUTIN VALLANDAB KOLMANDA MAAILMASÕJA

13min
pages 56-61

LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 4. LENNUNDUSLAEVAD – II MAAILMASÕJA SUURIMAD VÕITJAD

7min
pages 52-55

UKRAINA TÄPSUSLASKMISE ARENG

10min
pages 48-51

KAITSELIIDU SUURÕPPUS KUI LAIAPINDSE RIIGIKAITSE HARJUTUS

10min
pages 44-47

TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 3. OSA. VÄGIVALLATUTE VÕITLUSVIISIDE MEETODID

19min
pages 36-43

RANGERI KURSUS 5 - VIIMANE PINGUTUS

17min
pages 30-35

SÕDIMINE TALVEL - RÄNGEM KUI LUMESÕDA

7min
pages 26-29

TALVESÜDA: VÕITLUS SUUSKADEL

4min
pages 24-25

„KAARNATE“ KOKKUKASVAMINE EHK MAAKAITSEKOMPANII SÕDURIOSKUSTE KURSUS

4min
pages 22-23

EIVERE LASKETIIR AVATI ÜHE TÄPSE LASUGA

4min
pages 20-21

KAITSELIIDU LIIKMEMAKS – KELLELE JA MILLEKS?

2min
page 19

KAITSELIIT 2035 - KOHT, KUS INIMESED SAAVAD PANUSTADA

15min
pages 14-18

RENEE ALUSTE - RANGER, KES OSKAB LANGETADA KA SUURI JA OHTLIKKE PUID

7min
pages 8-11

VÄNDRA SPRINT 2023 - KAUNIS KARM TALVINE KATSUMUS

2min
pages 6-7

JÄRVAKANDIS PÄRJATI KAITSELIIDU 2022. AASTA TEO TEGIJAID

1min
page 6
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.