militaarturism asus väiksem punker. Nende vahel asuv 50 cm ruum aga täideti kruusaga, et leevendada tõugete mõju, juhul kui Hundikoobas peaks pommirünnaku alla sattuma. Punkrite välisseinad kaeti puiduga või tsemendist, saepurust ja heinapudist valmistatud spetsiaalse, väga krobelise krohviga, et lumi sinna hästi külge haakuks. Hooneid ühendasid asfaltkattega või betoonist valatud teed ja hämaral ajal valgustasid laternad. Jalgrajad punkrite vahel ning punkrid kaeti tulekindlate maskeerimisvõrkudega. Väiksemate hoonete katustele paigutati kunstpuud. Sisuliselt oligi tegemist metsade vahele rajatud salalinnakesega, kus elas ja töötas pidevalt oma paar tuhat inimest ehk samas suurusjärgus kui näiteks Otepääl. Küll aga, erinevalt Otepääst, oli Hundikoopas vaid paarkümmend naist. Neist enamiku, täpsemalt viieteistkümne, tööülesandeks oli testida, ega Hitlerile serveeritav toit äkki mürgitatud ole. Üks neist, Margot Woelk, on seda hiljem kirjeldanud kui õõvatekitavat tööd. Nagu öeldud, oli Hitler taimetoitlane, kes toitus peaasjalikult riisist, makaronidest, hernestest ja lillkapsast. Samuti oli Hundikoopa infrastruktuur mitmekülgsem kui tavalistel, depressiivsetel väikelinnadel. Seda teenindas kaks lennuvälja, sidekeskus, raudteejaam ning muu eluks tarvilik. Hooned olid varustatud moodsaimate seadmetega, elektrivarustuse tagasid diiselgeneraatorid, samuti oli tagatud otsene telefoni- ning raadioühendus teiste kohtadega Saksamaal ja Euroopas. Mõistagi oli kogu kompleksis ka elektri- ja keskküte. Viimastest Hitler suuremat ei hoolinud. Ta ei lasknud enda ruumides temperatuuri kunagi kõrgemaks kui mõni kraad üle kümne. See oli ka põhjuseks, miks tundidepikkuseks veninud nõupidamistelt tulnud ohvitseridel nina punetas ja käed sinised olid ning nad kohe kasiinosse kärakat võtma siirdusid. Kindral Jodl olla koguni kurtnud, et ta saanud Hitleri juures toimunud aruteludelt ravimatu reuma.
RIKUTUD NIMI
Hundikoobas on paslik nimi kohale, mille peremees ise laskis ennast hundiks kutsuda. Võib tunduda pisut lapsik ja totter, et üks täiskasvanud 62
3/2019
Sisuliselt oligi tegemist metsade vahele rajatud salalinnakesega, kus elas ja töötas pidevalt oma paar tuhat inimest ehk samas suurusjärgus kui näiteks Otepääl.
mees ennast hundiks nimetab, aga tegelikult on sellel onomastiline põhjus. Nimelt tuleneb Saksamaal enne teist maailmasõda väga levinud poisslapsenimi Adolf kõrgsaksakeelsest sõnast Athalwolf – kombinatsioon sõnadest aadel ja hunt. Nii et uhke ja ilus nimi, mille selle loo peategelane suutis paraku nii ära lörtsida, et tänapäeval vajutavad Saksamaa perekonnaameti tädid kärmelt punast nuppu, kui keegi tuleb ja teatab, et tahab oma järglasele nimeks panna Adolf. Sama jama on perenimega Hitler. 2017. aasta seisuga kandis Saksamaal vaid 134 inimest seda perekonnanime. Vähe tõenäoline, et mõni neist Hitleritest on Adolf. Nimi Hitler tuleneb sõnast Huettler, mis tõlkes tähendab hütielanikku. Mõningatel andmetel ka soolavabriku meistrit. Kui nii, siis sama hästi oleks Hundikoobas võinud kanda nime Soolakoobas. Tegelikult aetigi 1940. aasta suvel, mil Hundikoobast rabade ja metsade vahele rajama hakati, kohalikele Kętrzyni linna elanikele häma, et nende lähedale metsa asutatakse küll mitte soolatööstus, aga keemiatehas. Kindluse mõttes lasti lendu ka kõlakas, et ehitustööde käigus on toimunud mürgiste ainete leke. Sellest piisas, et kohalikud inimesed eemale hoiaksid. Küll aga ei hoidnud eemale kohalik sääsekogukond, kellel Hundikoopa asutamisega algas kuldne ajajärk. Nüüd said nad manustada liitrite kaupa aaria verd. Niivõrd puhast, et mõnedele sääskedele olevat koguni pisikesed vuntsid kasvanud. Hundikoopa ehituse peatöövõtja oli kindralmajor, laskemoona ja relvastuse riigiminister Fritz Todt. Kui olulise-
mad tööd jäid sakslastest palgatööliste kanda, siis toetava infrastruktuuri, nagu teede, raudteeliinide ja lennuväljade rajamiseks oli Todtil pea ammendamatu ressurss sõjavangidena, keda vastavalt Saksa võidukate vägede edasiliikumisele transporditi esialgu Poolast ja Prantsusmaalt ning hiljem ka Venemaalt. Turvakaalutlustel ei töötanud sõjavangidest ehitustöölised objektil kauem kui pool aastat. Pärast seda paigutati nad surmalaagritesse. Ka Todtile endale ei toonud Hundikoobas just õnne. 1942. aasta 8. veebruaril, kui mees pärast järjekordset visiiti ehitusobjektile oli astunud kohalikult lennuväljalt lennukile, et Berliini naasta, toimus lennuki pardal vahetult pärast õhkutõusmist plahvatus. Kõik hukkusid. Veel samal päeval nimetas Hitler Todti ameti- ja ühtlasi punkripärijaks Albert Speeri, kes algselt pidi Todtiga samale lennule minema, kuid vaid mõned tunnid enne lendu teatas, et ta ikka ei viitsi tulla. Kahtlane.
ATENTAAT HITLERI PÜKSTELE
Seks ajaks, kui Speer segastel asjaoludel Hundikoopa ehitustööde juhtimise üle võttis, oli Hitler seal ennast koos lähikondlastega juba mõnusalt sisse seadnud. Täpsemalt saabus hundionu sinna 24. juunil 1941. Vaid paar päeva pärast seda, kui käivitus operatsioon Barbarossa ehk Saksa vägede sissetung Nõukogude Liitu. Nõnda oli Hitler nagu rindel ja samal ajal siiski ohutus kohas. Seal, ümbritsetuna ustavatest jüngritest, hambuni relvastatud kaitsemeeskonnast, peenetest teeserviisidest ja palavaimalgi suvepäeval varju pakkuvatest ruumidest, oli hea sõda pidada. Maa-ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli 1. tsoon, kus elas Hitler ja tema lähimad kaaskondlased. Tsoonis 2 paiknesid valvesõdurid ja teenindav personal. Seal seisid ka vaatlustornid, kindlustused kuulipildujate ja õhutõrjekahuritega. Ning kõike seda piiras välimine, 3. tsoon, mis kujutas endast hiiglaslikku miinivälja, kus Poola sapöörid kaevasid sõja lõppedes välja 54 000 tanki-, jalaväe-, märguande- ja lõhkemiini. Hundikoobas rajati samuti kolmes etapis. Esimeses valmisid puitbarakid ning betoonpunkrid seinapaksusega kuni kolm meetrit. Need olid mõeldud
