meDitSiin
ÕnnetUS viitaB
vigaStUSe iSeLoomULe Trauma on üks peamisi kuni 40aastaste inimeste surmapõhjusi kogu maailmas. Liiklusõnnetused, plahvatused, kõrgelt kukkumine, laskeja torkeõnnetused tekitavad kannatule sageli tüüpilisi spetsiifilisi traumavigastusi. Tekst: KAIDO TAMM, Pärnu kiirabi õde-brigaadijuht
Õ
nnetuse vallandanud ja kannatanule mõjunud väliste jõudude hindamine aitab võimalikke vigastusi oletada juba enne, kui need hakkavad väljenduma kehaliste sümptomitena. Seetõttu ei tohiks sündmuskohal usaldada esmast pilti kannatanu hetkeseisundist, vaid peab oletama õnnetuse liigiga seotud vigastusi ning rakendama vastavat esmaabi ja sellega seotud taktikalisi meetmeid. Traumast tekkinud kudede vigastus sõltub traumat tekitanud jõu suurusest, puutepinnast ja organismi kudede vastupanust. Vigastuse mehhanismide põhiprintsiipide tundmine ja suure energiaga vigastuste tekkemehhanismide mõistmine võimaldab ära tunda varjatud vigastusi ja säästa traumade raviks kuluvat aega. Ehk siis: kui suudate hinnata, mis on kannatanuga juhtunud, saate juba selle põhjal teha oletusi, mis tüüpi vigastustega võib olla tegemist ja millist abi võib kannatanu vajada.
IGAL ÕNNETUSEL OMAD VIGASTUSED
Liiklus- ja kukkumistraumade puhul määrab energia suuruse eelkõige keha 60
2/2022
liikumise kiirus kokkupuutehetkel ja pidurduse äkilisus. Liikumise kineetiline energia absorbeeritakse ja selle energia ülekanne põhjustabki sõidukis viibinud inimestele vigastusi. Liiklusõnnetuse mehhanismi põhjal eeldatavad vigastused on ajutrauma, lülisamba vigastus, erinevad rindkere- ja kõhuõõneorganite ning luu- ja lihaskonna vigastused. Lahtised esemed ja kinnitamata turvavöödega kaassõitjad võivad omakorda põhjustada traumasid. Liiklusõnnetuses kannatanut tohib liigutada ainult äärmisel vajadusel ja ka õnnetuses vigastamata isikuid tuleb käsitleda kui potentsiaalseid abivajajaid. Hoopis teist tüüpi vigastused tekivad näiteks torkeõnnetustes, kiirus ei mängi siin enam rolli. Torkehaavad näevad sageli välja väga väikesed, need veritsevad nõrgalt ja tunduvad esmapilgul ohutud. Esmapilgul. Ent jällegi – teades, et kannatanu on saanud torkevigastuse, ei saa väliselt väikse haava põhjal teha järeldust, et kannatanuga on ilmselt kõik korras. Näiteks kõhupiirkonna torkehaava tagajärjeks võib olla ka rindkerepiirkonna vigastus, millega kaasneb
sisemine verejooks. Igal neljandal läbiva kõhuvigastusega kannatanul on ka rindkerevigastus ning torkevigastus allpool neljandat roidevahemikku võib olla vigastanud kõhuõõne organeid. Vigastuste hindamisel võib kasu olla ka ründaja soo teadmisest. Nimelt hoiavad naised nuga enamasti nii, et väike sõrm on terale kõige lähemal, seetõttu löövad nad sageli ülalt alla. Mehed kasutavad nuga pigem nii, et pöial on tera lähedal, nemad löövad alt ülespoole. Otsene vigastus tekib keha puutepinnal ja see on sügav ja läbistav, kui puutepind on väike. Kui puutepind on suur, tekib tömptrauma, mis väljaspool kokkupuutepinda põhjustab lisaks kaasuvaid kaudseid vigastusi. Tõsisemat ohtu kujutavad endast vigastused rinna- ja kõhupiirkonnas, kus asuvad elutähtsad organid. Ohtlikud on ka vigastused pea-, selja- ja kuklapiirkonnas ning kubemepiirkonnas.
TUNNE ÕIGEID VÕTTEID
Üldised tegevused õnnetuspaigal jagunevad: seisundi hindamine, elutähtsate näitajate kindlakstegemine ja eluohtlike vigastuste tuvastamine, esmaabi andmine ning abi kutsumine.
