Kaitse Kodu! nr 1 2023. a

Page 1

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI 1/2023 SUURõppUSED OMA KODU KAITSEKS NAISKODUKAITSE JA PÄÄSTEAMET KOOS ELANIKKONNA KAITSEKS! NOORTEJUHTIDEST JA NOORTEST JUHTIDEST
LEIA INTERNETIST
https://issuu.com/kaitse_kodu www.facebook.com/kaitsekodu/ @kaitsekodu www.youtube.com/kaitseliiteesti
KAITSE KODU!

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

KAITSELIIDU AJAKIR 1/2023
IMpRESSUM 1/2023 3
Kaanefoto: MARKUS SEIN WWW.KAITSELIIT.EE

SÜNDMUS

Uus lasketiir avardab kaitseliitlaste väljaõppevõimalusi

8 INIMENE

Ausus, töökus, sihikindlus ehk Kui lihtne on värvata Kaitseliitu uusi liikmeid? 11 VÄLJAÕPE

Töllu Rusikas – pioneeri-eri 14 VÄLJAÕPE

Vahekohtunik – hindaja, mentor, kohtumõistja või jumal? 18 VÄLJAÕPE

VÜT1 ehk väikeüksuse taktika kursus Kaitseliidus 22 VÄLJAÕPE

Täpselt laskmiseks on vaja rohkem treenida! 24 VÄLJAÕPE

Rangeri kursus 3 Camp Darby 28 VÄGIVALLATU VÕITLUS

Tsiviilvastupanu taktikad 21. sajandil 1. osa. Tsiviilvastupanu alused 34 HARITUD SÕDUR

Laevade pommitamise mängunupud ehk Sõjalaevade tüübid 1. osa Põhilised kombatandid 2 38 HARITUD SÕDUR

Terminite tundmisest ja sõjalisest juhtimisest 43 MAAILMAPILK

Head uut, vähem julma sõja-aastat!? 46 MAAILMAPILK

Riigikaitse kutsekeskkooli loomine Lätis 50 MAAILMAPILK

Ukraina sõja esimene õppetund – NATO riikidest suudab efektiivselt sõdida ainult USA 54 MAAILMAPILK

Kui droonid ründavad 58 SÕJARAUD

Sõdurivarustuse hankimine maakaitsevõime suurendamise võtmes

Noore kaitseliitlasena tegingi alguses nii, et läksin poe juures kaupa maha laadiva autojuhi juurde ja küsisin otse, kas autojuht ei tahaks liituda Kaitseliiduga. Üllataval kombel mind kohe „puu taha“ ei saadetudki.

„Brüsseli jaoskonna loomine sai tõuke eelkõige Venemaa agressioonisõjast Ukraina vastu, mis tekitas Belgia eestlaskonna naisperes õigustatud küsimuse, kuidas saaksime siit kaugelt laiapindsesse riigikaitsesse panustada.“

6
SISUKORD 4 1/2023
8 68

Major RENE TOOMSE PhD, Kaitseliidu kooli pealik

On väga vähe asju, mida major Toomse maakaitsest ei tea. Ja neist ta ei räägi ega kirjuta. Ta kirjutab asjadest, mida teab. Lugege!

INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

RAIGO SÕLG tankipurustaja

Sama hästi, kui tankide purustamist, valdab terava silma, kindla käe ja otsese ütlemisega Raigo kirjutamiskunsti. Lugege. Mõtelge.

KARMEN VESSELOV Lääne maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö ja teavituse spetsialist

Karmen on visiooniga naine. Teab, mida tahab. Ja mis veel olulisem – teab ka, kuidas seda saavutada. Teab ka, millest kirjutada. Ja kuidas. Ikka nii, et hea oleks lugeda.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

Koostöö ei ole pelgalt kambaga sama ülesande lahendamine, vaid üksteise kuulamine ja juhendamine. Kasuks tuleb ka kõva hääl.

DIANA VÄNT Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser Lahingumeditsiini teema on Dianale lähedane. Et see ka teistele lähedaseks saaks, võtab ta vahel aega ja kirjutab sellest. Lugege siis.

KARRI KAAS

ASSO
Kaitse Kodu! tegevtoimetaja 62 TEST Kaitseliitlase kõht täis uutmoodi! 64 MEDITSIIN Läbipõlemine: Ühe tegevväelase kogemuslugu 68 NAISKODUKAITSE Naiskodukaitse uued jaoskonnad – sest teisiti ei taha ega saa 70 NAISKODUKAITSE Päästeamet ja Naiskodukaitse. Koos elanikkonna kaitseks! 72 NOORED Noortejuhtidest ja noortest juhtidest 76 NOORED Segasumma camp võiks kesta terve nädala 78 AJALUGU Lahingud
2.
84
Helleenide
88
Pesuehtne film made
90
AUTORID 1/2023 5
Kaitse Kodu! peatoimetaja
PUIDET
Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris
osa
MILITAARTURISM
sõjamuuseum. Kreekas loomulikult!
FILMIARVUSTUS
in China
RAAMATUARVUSTUS Kuuskede varjus ikka lõpuni välja AUTORID
76

UUS LASKETIIR AVARDAB KAITSELIITLASTE VÄLjAõppEVõIMALUSI

6 1/2023 SÜNDMUS

Kaitseliitlaste vajadusest ja soovist oma väljaõppevõimalusi järjepidevalt avardada rajati Lääne-Virumaale Rutja õppeväljakule uus lasketiir, mis võimaldab harjutada kuni kilomeetri kaugusel paiknevate sihtmärkide tabamist.

Et oleks selge, kui palju kaitseliitlaste väljaõppevõimalused konkreetselt avardusid, olgu öeldud, et kui varem oli Rutjal võimalik lasta kuni 100 meetri kaugusele, siis nüüd on laskedistants kümme korda pikem. Kümme korda.

Pealegi on Rutja 1000 m lasketiir nüüd Kaitseliidu pikima distantsiga. Nimelt kuna Kaitseliidu kinnistud on enamasti pigem väikesed kui suured, ei ole olnud varem ega ole ka lähiaastatel järgmiste sellise laskedistantsiga lasketiirude rajamine kuigivõrd tõenäoline.

Lasketiirus on 30 laskerada distantsiga kuni 300 m, 20 laskerada distantsiga kuni 500 m ning 10 laskerada distantsiga kuni 1000 m. Samuti on lasketiirul taktikaline laskeala, mille laskedistantsiks on kuni 50 m.

Nagu märkis Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, täideti lasketiiru valmimisega üks kauaoodatud unistus. „1000 m lasketiiru rajamine on paljude

tublide inimeste ühise jõupingutusena saavutatud märkimisväärne tegu. Rutja 1000 m lasketiir annab väga positiivse lisatõuke Kirde maakaitseringkonna snaipritele ja täpsusküttidele oma erialaoskuste täiendamiseks, samuti võimaldab kergejalaväelastel parandada väljaõppekvaliteeti pikemal maal sihtmärgi tabamisel,“ rääkis Ainsalu.

Kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegi ja kaitseminister Hanno Pevkuri osalusel detsembri alguses padrunilindi tükeldamisega pidulikult avatud lasketiiru ehitusprojekti koostas Sirkel & Mall OÜ. Lasketiiru ehitustööd tegi Verston OÜ. Ehitustööde omanikujärelevalvet tegi Tallinna Linnaehituse AS. Ehitustööde kogumaksumuseks kujunes ligi 599 000 eurot.

Ja ehkki, nagu öeldud, nii pikki lasketiire pole lähiajal kavas juurde rajada, on Kaitseliidul plaanis juba tänavu rajada Hiiumaale Kapastosse 100 m ja Saaremaale Karujärvele 300 m lasketiirud. Ikka selleks, et avardada kaitseliitlaste väljaõppevõimalusi.

INDREK JURTŠENKO 1/2023 7 SÜNDMUS

AUSUS, TÖÖKUS, SIHIKINDLUS EHK KUI LIHTNE ON VÄRVATA KAITSELIITU UUSI LIIKMEID?

Kaitseliidus on palju tublisid inimesi, kel on „erivõimeid“, tänu millele on meie ühine organisatsioon mitmekesine ja arenemisvõimeline ehk kokkuvõttes kerkne. Toompea malevkonna liige Kaido Mägi ongi just selline inimene.

Kaido Mägi paistab võõrale inimesele pealtnäha tagasihoidlik, natuke endasse tõmbunudki, kuid tegelikult jätkus meil temaga pärast Alu kooli pikki õppepäevi ühiselamutoas juttu kauemaks ka siis, kui teised ammu magasid. Tema jutt oli sorav, samas mõõdetud, väljapeetud ja aus: ei mingit ilustamist, vimkasid viskas mõnuga, kuid kindlaid põhimõtteid järgides.

„EESTIT TULEB KAITSTA IGAL JUHUL“ EHK TEEKOND KAITSELIIDUNI

„Olen ilmselt olnud keskmisest eestlasest natuke suurem patrioot juba varasest kooliajast peale. Algas

see sellest, et sain tänu sõbra emale lugeda tollal keelatud raamatuid Eesti Vabadussõjast. Lugesin neid mitu korda ja need jäid mind mõjutama ka edaspidises elus. Süvenes veendumus, et Eestit tuleb kaitsta igal juhul,“ rääkis Kaido, miks tal tekkis hiljem kestvam tõmme riigikaitse poole.

Kaitseliitu astus Kaido juba küpsemas eas ehk aastal 2014, kuigi soov oli seda teha juba pärast Riigikaitse Akadeemia lõpetamist 1996. Eri põhjustel jäi asi toona sinnapaika, kuid pärast pere loomist, kui lapsed olid juba suuremad, maja valmis ehitatud ning vaba aega rohkem, liitus ta Toompea malevkonnaga. „Mind ei värvatud,

tulin ise ennast teadlikult pakkuma tollasele malevapealikule Lauri Abelile, kes soovitas liituda Toompea malevkonnaga,“ ütles Kaido.

1. oktoobril 2020 määrati Kaido Tallinna maleva pealiku käskkirjaga loodava Toompea maakaitsekompanii ülemaks, enne seda oli ta Toompea lahingukompanii ülema abi ning ühtlasi tagala- ja juhtimisrühma ülem.

„PARAJALT TÜÜTU PUTUKAS“

EHK KAIDO TEEKOND VÄRBAMISE HUVITAVASSE MAAILMA

Oma kirevat tööpõldu on ta kündnud auga ja väga erinevates valdkondades. Kaido on töötanud politseiameti

INIMENE 8 1/2023
TOOMPEA MALEVKOND INIMENE 1/2023 9

omaaegses välipolitsei büroos, kureerides Eesti konstaabliteenistust, hiljem on ta mitmes turvafirmas olnud ametis vahetuse korrapidajana, turvajuhina ja tegevdirektorina, mitmes firmas haldusjuhina ja aastaid Tallinna Ülikoolis haldusosakonna juhatajana. Viimased viis aastat töötab ta ehitusplatsi mänedžerina ehitusfirma Rand & Tuulberg Kõrgõzstani filiaalis, kus kerkib Euroopa rahastusega objekt. „Vastutan oma praeguses töökohas rasketehnika hoolduse ja remondi, kõikide haldusküsimuste, sh lao- ja palgaarvestuse eest. Minu kohustus on ka kohalike töötajate värbamine,“ ütles Kaido.

Värbamisega on Kaido tegelenud ka Kaitseliidus juba liitumisest alates. Ta märkas kohe, et allüksused on alamehitatud ega suuda sellises koosseisus oma sõjaaegseid ülesandeid täita. Eriti oli toona puudu autojuhtidest.

„Oleme malevkonnas kasutanud kõiki võimalusi alates kampaaniatest kuni sihtvärbamiseni tänaval. Noore kaitseliitlasena tegingi alguses nii, et läksin poe juures kaupa maha laadiva autojuhi juurde ja küsisin otse, kas autojuht ei tahaks liituda Kaitseliiduga. Üllataval kombel mind kohe „puu taha“ ei saadetudki. Teinekord jälle üritasin värvata seltskonnas, üritustel, sünnipäevadel, juhuslikel kohtumistel, ühesõnaga igal pool. Tean, et olen olnud mõne jaoks väga tüütu, aga teisest küljest on mul jätkunud ka kannatust kõigile selgitada, miks ta peaks liituma Kaitseliiduga ja mis teda seal ees ootaks,“ meenutas Kaido.

Kuigi täpne värvatute arv on hinnanguline, oli Kaido 2015. aastal noore Kaitseliidu liikmena eriti aktiivne, pidas nimekirja ja värbas üksi 43 inimest. Hiljem ta päevikusse nii agaralt kirjeid ei teinud, kuid nende arv, keda Kaido ise leidis või kellega mõne kaaslase vihje peale kontakti võttis ja ta „ära värbas“, on tänaseks veidi alla 200.

„Tihti öeldakse mulle, et näe, minu tuttav, olen teda mitu aastat kutsunud, aga ei tule, kas prooviksid temaga rääkida. Peaaegu alati olen sellised inimesed suutnud „ära rääkida“. Tihti on vaja potentsiaalsele liitujale asjad

lihtsalt põhjalikumalt lahti seletada ja julgustada,“ selgitab Kaido.

VÄIKSED TRIKID, VÄIKSED NIPID EHK VÄRVATUT TULEB OSATA KA HOIDA JA VÄÄRTUSTADA

„Mul ei ole mingeid imenippe, millega inimesi värvata, lihtsalt olen sellele kulutanud väga palju oma vaba aega ja muid ressursse, sh rahalisi. Olen veendunud, et värvatavaga on vaja kohe kokku leppida ka tema tulevane ametikoht, sest kui määrata võitleja ametikohale, mis talle ei meeldi, kaob ta üsna kiiresti silmapiirilt,“ leiab Kaido.

Tema sõnade kohaselt on vaja teada saada isiku militaar- ja tsiviiltaust, siis saab pakkuda talle sobivaid variante. Samas otsivad mõned ka argielule vaheldust, sh erialaselt. Kõigile peab meeldima nende tegevus kompaniis, muidu kaob isu kiirelt. Tihti on ta kuulnud sellist juttu, et ei saa Kaitseliitu tulla, sest sõjaolukorras soovitakse kõigepealt oma pere Eestist ära saata. Ja alles pärast seda ollakse valmis relv kätte võtma.

„Sellisel juhul tulebki selgitada, et võib-olla on meil hetk, kus ükski lennuk ei lenda ja on ka mereblokaad. Mis siis? See paneb paljud teistmoodi mõtlema. Igal inimesel on seejuures „erivõimed“, kellele sobib paremini füüsiline väljakutse, kes saab panustada muul moel,“ on Kaido veendunud.

Kaido sõnul on põhiline luua värvatavaga kohe usalduslik kontakt, tuleb olla aus ja mitte anda katteta lubadusi. Samuti peab olema aega, kannatust ja huvi mõttega kuulata igaüht, kellel on liitumise suhtes kõhklusi. Kohe peab väärtustama ka inimese vaba aega, sest seda napib alati, samuti peab igaüks läbi kalkuleerima oma turvalisusega seotud küsimused. „Tean enamikku oma kompa-

niist nime- ja nägupidi tänu sellele, et paljud on minu enda värvatud, seetõttu on neil ka lihtne otse minu poole pöörduda, kui on mingi mure või midagi ei laabu. Püüan olla selline ülem, kes suhtleb oma reakoosseisuga palju.“

Kokkuvõtlikult – kui tahad olla edukas värbaja, pead sa olema hea suhtleja, veenev, aus ja laia silmaringiga ning pead olema valmis panustama palju oma vaba aega.

ÕPIKUNÄIDE ELUST ENESEST EHK MEETOD „LEARNING BY DOING“ PANEB SILMAD SÄRAMA

Kaido töötas kunagi turvafirma Falck turvajuhina, vastutades 10 mehitatud valve objekti eest, kus töötas ligi 100 turvatöötajat. Kuna töötajaid oli pidevalt puudu, pidi ta neid olukorra sunnil ka ise juurde värbama. Samuti tegeles ta põhitöö kõrvalt mehitatud ja tehnilise valve müügiga, aidates lisaks juurde tuua uusi kliente. Huvitav kogemus oli tal ka turvajuhi ametis A. Le Coq Arenal hallata esimesi mänge enda koostatud turvaplaani järgi ja oma teiste turvatavate objektide meeskonnaliikmetega. „Aga nendest ametitest ja tegevustest saingi kokkuvõttes hindamatut suhtlemispraktikat, kontakte ja kogemusi, mida kool ei õpeta ja raha eest ei saa. Igale inimesele tuli läheneda erinevalt, hoida oma meeskonna töötajate motivatsiooni ja suunata nad eesmärgipärastatud koostööle.“

Kuigi täpne värvatute arv on hinnanguline, oli Kaido 2015. aastal noore Kaitseliidu liikmena eriti aktiivne, pidas nimekirja ja värbas üksi 43 inimest.

Tuues seda väärt suhtluskogemust ärivaldkonnast Kaitseliitu, tasus varem õpitu end kuhjaga ära. „Toompea malevkonnas alustasin maakaitsekompanii ülemana koos kolleegidega nullist, sest polnud isikkoosseisu, transpordivahendeid, rühmavarustust ega sidevahendeid. 2021 jaanuaris tegin isikkoosseisu värbamiseks ligi 400 telefonikõnet, rääkisin tundide kaupa. Oli väga karm kogemus ja korralik telefoniarve. Siiski, kõigele vaatamata, oleme jõudnud eesmärgini ja seda loomulikult kõikide Toompea malevkonna maakaitsekompanii ohvitseride ja allohvitseride suurepärase koostöö tulemusena, mille eest tänan kõiki siiralt. Kõige lahedam selle juures ongi ehk see, et kui saavutad inimesega hea kontakti ja leiad talle kompaniis sobiva tegevuse, siis silmad säravad mõlemal.“

INIMENE 10 1/2023

TÖLLU RUSIKAS pIONEERI-ERI

Tankitõrjuja erialane väljaõpe lähtub ennekõike üksuse põhirelvast. Põhirelva kasutusest kõrvale jäävad teemad on väljaõppes reeglina kahjuks väiksema tähelepanu all. Selle vea õgvendamiseks oligi 2022. aasta Töllu Rusika alapealkirjaks pioneeri-eri.

Päriselus kitsast spetsialiseerumisest ei piisa, sest efektiivse lahingu pidamiseks on vaja erinevate erialade ja/või oskuste koostööd.

Seega, kuigi väljaõppes tuleb suuresti keskenduda oma relvaga võitlemise oskustele, olgu selleks siis CG, TTK, Javelin või Spike-SR, peab omama teadmisi ka muudest teemadest, mis

võivad lahinguülesande täitmisega seostuda.

Pioneerivaldkond on tankitõrjujale selgelt keskse tähendusega. Veelgi enam, võib ju öelda, et osalt need teemad kattuvad, sest nii tankitõrjuja põhiülesanne kui ka pioneeri üks põhivaldkondi on vastase soomusjõudude tegevusvabaduse märkimisväärne piiramine.

Nii nagu teistel üksustel, ei maksa ka tankitõrjeüksustel hellitada lootust, et igasuguste tõkete rajamiseks on pioneeriüksus alati võtta; tankitõrjes oma eesmärkide saavutamiseks peame ka ise valdama pioneeriasjandust määrani, mis ei eelda veel eritehnika sekkumist.

Jah, tankitõrjekraavi (laius 3 m, sügavus 3 m) kaevamine käib tankitõrje-

Tekst: KADRI PAOMEES
1/2023 11 VÄLjAõpE
Sedakorda keskenduti õppusel Töllu Rusikas sellele, kuidas peatada tanke mitte tankitõrjerelvadega, vaid pigem erinevate tõketega

üksusele kindlasti üle jõu – pealegi nägime Töllu Rusikal, et sellegi ületamine ei pruugi vastasel just ülemäära palju aega võtta, kui tal on vajalik tehnika käepärast. Aga miiniväljade rajamine, muud miinitõkked ning elementaarsed raidtõkked on teine asi.

Ja iga tankitõrjuja teab, et efektiivseim on vastase soomust hävitada siis, kui see on seisma saadud: mitte iga TTrelv ei suuda jälitada liikuvat sihtmärki ning ennakutele ma väga ei panustaks, eriti suurema vahemaa korral.

EHK LÄHEB VAJA

Nii otsustatigi sel aastal teha õppus pioneeriteemaline, ehitades selle üles õpikohtadena, mille vahel õppiv koosseis roteerus. Õpetavaks koosseisuks ning ühtlasi „vastase“ rollis olid liitlaste brittide ja prantslaste pioneerid, tankitõrjujad ja soomustehnika.

Õpikohtade teemad oli järgmised:

1. Jao koosseisus soomusevastane varitsus ilma tankitõrjetõketeta;

2. TT-miinivälja rajamine (Briti demineerijad harjutasid omakorda nende hilisemat demineerimist);

3. Raidtõkke rajamine (oli luba selleks reaalselt metsa langetada). Samas õpikohas tutvustasid Briti tankikütid ka TT-raketiheitjat NLAW ja võitlust sellega;

4. Tankivastane varitsus suundmiinidega M-14 ja Javelini lõppakordiga. Varitsusse sõitsid tankid Challenger 2 ning ülesanne oli nende „eluküünal“ kustutada.

Näidisena rajati ka tankitõrjekaevik (tõsi, Saaremaa pinnas esitas selles osalenud ekskavaatorile väga suuri nõudmisi) ning demonstreeriti selle ületamist.

Üksused osalesid seekord ilma oma põhirelvadeta, milleks enamikul on täna veel 90 mm tankitõrjekahurid. Et tankitõrjelahingut seekord plaanis polnud, ei olnud mõtet ka relvi kaasa vedada ning keskenduda sai pioneeriasjandusele.

Põhja maakaitsepataljoni tankitõrjeraketirühm ehk maakeeli Tankipurustajad võttis siiski kaasa mõned Javelinid, et „ehk läheb vaja“ või „ehk ei jõua enam koju tagasi“.

Nii palju läkski vaja, et 4. ülesandes ei pidanud me kasutama brittide relvi; samuti saime oma relvasüsteemidega vaadelda tankide soojusjälge nii pimedas kui nende kattesuitsus. Olgu siinkohal paljastatud väike saladus –tanki kattesuits ei varja teda Javelini eest!

ÕPPURI VAATENURGAST

Olgem ausad, kuigi teemad polnud paljudele võitlejatele päris uued, on kitsalt relvapõhise erialaõppe kõrval aeg-ajalt oluline teadmisi värskendada. Samuti tasub kõrva taha panna liitlaste jagatavaid väikseid nippe ja trikke.

Õppurina hindan viimasel Töllu Rusikal enim seda, et eri malevatest pärit tankitõrjeüksused said õpet korraga.

KADRI PAOMEES
VÄLjAõpE

Kes oma algset, kes senisest kõrgemat taset, kes meeldetuletust, mida eraldi korraldada oleks keerukas. Sest on ju igasse malevasse või lausa rühma üksuseväliseid spetsialiste raskem tellida kui ühekorraga ühele õppusele, kus saavad harjutada paljud. See oli omal ajal ka üks Töllu Rusika ellukutsumise mõte.

Veel väärib esiletõstmist õppuse sujuvus. Polnud liigset kiirustamist ega ka liigset „molutamist“. Kui vaadata kasvõi planeeritud ajagraafikust kinnipidamist, siis Töllu Rusikal õnnestus see väga hästi.

TÖLLU RUSIKA ÕPPETUNNID

Töllu Rusikas on välja arenenud väikese grupi aastatetagusest algatusest, et jagada erinevatest (algul vaid Saaremaa malev, seejärel juba laiem osalus) malevatest pärit tankitõrjujate kogemusi ja ühiselt õppida.

Õppuse formaat ei ole igal aastal sama, vaid vajaduspõhine, kor-

raldustoimkond lepib selle kokku ammu enne õppuse toimumist; see annab igale Töllu Rusikale oma spetsiifilise näo nii sisu kui osalejate poolest.

Töllu Rusikas on hea näide selle kohta, mida annab korda saata motiveeritud ja pädeva korraldusmeeskonnaga. Kui suudad näidata, et teed õiget asja, siis ühel hetkel avastad, et sinu ümber koondub järjest enam osaleda soovijaid ning korralduses kaasalööjaidki. See, milliseks on viimastel aastatel kujunenud koostöö liitlastega, kes samuti janunevad „teistmoodi“ õppuste järele, on muljetavaldav – pakkumisi Töllu Rusikal osalemiseks on rohkem, kui neid vajatakse.

Seega igaüks, kel selleks tahtmist ja pealehakkamist, saab oma väljaõpet ise rikastada ega pea kogu aeg ootama, et keegi kuskilt kõrgelt kandikuga ette kannaks. Meie kõigi väljaõppe kvaliteet on suuresti meie enda kätes.

KORRALDAMINE

Alljärgnevalt avan köögipoolt selle kohta, kuidas liitlased taas kord Saaremaale said. Ehk on neist näpunäidetest abi teistelegi, kes soovivad oma kodumaleva tegemistesse kaasata rahvusvahelist kogemust.

A. PLANEERIMINE ja ETTEVALMISTUSED

1. Mõtle läbi, miks ja kus soovid liitlasi kaasata. Ajakulu: 2–6 h.

2. Maleva koostööettepaneku kiri 1. jalaväebrigaadi läviohvitseride grupile. Sõnasta selgelt planeeritava ürituse detailid ja millist rolli liitlased kannavad. Ajakulu: 2–4 h.

3. Pane paika oma meeskond, kes liitlaste toetamise ja tegevuste koordineerimisega tegeleb. Kohtu läviohvitseri ja liitlastega. Pidage plaani, ühtlustage arusaamasid. Teostage maastikuluure. Pange paika ja leppige kokku manöövriskeem, ajakava, tagalatoetuse ja administratiivsed küsimused, meediaplaan. Selgitage välja tehnikaühikute ja osaleva isikkoosseisu parameetrid ja arvnäitajad. Ajakulu: 2–6 h.

B. LÄBIVIIMINE: liitlaste vastuvõtmine

1. Koordineeri liitlaskolonni eskort ja konvoeerimine. Ristmikele teejuhatajad. Selleks rakenda maakaitseüksuste liikmeid ja PPA liikluspatrulle. Rakenda vaatlusvõrgustiku liikmed, omamaks olukorrateadlikkust liitlaste liikumisest Sinu vastutusalal. Ajakulu: 6–12 h.

2. Juhi ja vea eest liitlaste tehnikaühikute ja isikkoosseisu saabumine sihtkohta: sh taga ladus parkimiskorraldus; juhised majutuseks, toitlustuseks ja relvastuse hoiuks. Ajakulu: 4–8 h.

C. LÄBIVIIMINE: osalemine harjutusel/õppusel

1. Taga, et liitlastel on 24/7 tugi mis tahes küsimuste lahendamiseks.

D. LÄBIVIIMINE: liitlaste ärasaatmine

1. Sarnane liitlaste vastuvõtmisele.

E. TEAVITUSPLAAN, AVALIKKUSE KAASAMINE

1. Lase tublidel teavitusinimestel koostada teavitusplaan; aruta see läbi kohaliku kogukonna võtmeisikutega, kaasa omavalitsus jt olulised ametkonnad. Ajakulu: 2–4 h.

2. Kindlasti kaasa avalikkust aegsasti ja operatiivselt. Korralda tehnikanäitusi, kohtumisi liitlastega, külastage koole jms. Hoia omakandirahvast kursis, mis ja kus toimub ja kuidas nemad saavad panustada. Ajakulu: 6–12 h.

F. LIITLASTE HEAPEREMEHELIK VÕÕRUSTAMI-

NE ehk VASTUVÕTVA RIIGI TOETUSE (HNS, Host Nation Support) KULDVÕTMED

1. Loo liitlastele väljaõppe- ja treeninguvõimalused, mis rahuldavad ka nende tegelikke vajadusi. Kui tullakse tankidega, siis vaata, et oleks metsa ja maad, kus tankidega manööverdada. Kui tullakse pioneeridega, vaata, et oleks materjali ja võimalusi, mida lõhata ja lõigata.

2. Planeeri 2/3 ajast taktikalisteks tegevusteks ja 1/3 ajast rekreatiivseteks tegevusteks. Anna liitlastele võimalust tutvuda oma kodukandi vaatamisväärsustega, saada osa siinsetest pärlitest ja rõõmudest.

Kui juba liitlased kutsud, siis kaasa ka avalikkust. Näiteks korralda tehnikanäitusi

Kasulik kirjandus: „Taktikaõppuste korraldamise juhend“ (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused).

Andmed: Leitnant Timmo Saarestik, õppuse Töllu Rusikas liitlaste vastuvõtmise peakorraldaja

LIITLASTEGA KOOSTÖÖ
VÄLjAõpE 1/2023 13
KARL-HINDRIK SELING 14 1/2023 VÄLjAõpE

VAHEKOHTUNIK –

HINDAjA, MENTOR, KOHTUMõISTjA VõI jUMAL?

Õppustel, kus üksused seovad oma drillitud oskused tervikuks ja saavad end proovile panna vastast kehastavate võitlejate vastu, tuleb tegevusse kaasata vahekohtunik. Nii ongi Kaitseliidu maakaitseringkondade iga-aastaste suurõppuste ajal nii siniste kui punaste jõududega kaasa liikumas kümneid vahekohtunikke.

Tekst: KARMEN VESSELOV , Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

Vahekohtu roll on ajas muutunud. Kui varem oodati neilt peamiselt hindamist, siis nüüd lähtutakse ingliskeelse lühendi OCT taga peituvatest sõnadest: vaatleja, kontrollija, treener (observer, controller, trainer).

Kapten Kristjan Bachman Tartu malevast on vahekohtunikuna osalenud nii suurõppusel Siil kui ka mitmel Lääne maakaitseringkonna suurõppusel Orkaan. Ka lõppenud aasta detsembris oli Bachman Orkaanil juba tuttavas rollis. Lääne

maakaitseringkonna 16. suurõppus Orkaan toimus 2.–4. detsembrini Pärnu-, Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Õppusel osalesid Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa malevad, teiste Kaitseliidu struktuuriüksuste liikmed, kaitseväelased, liitlased ja ametkondade esindajad, kokku ligi 2000 inimest. Vahekohtunikud tulid kokku üle Eesti.

SISSE PEAB ELAMA

Nagu Bachman ise selgitab, näeb ta end vahekohtuniku rollis ennekõike mentorina, pigem nõustaja kui õpetajana. Nõustada peab oskama, seejuures õpetada ei tohi. Nii et seal on vahel peenike joon. Punane, kui soovite.

Siinkohal meenutab Bachman üht enda 2009. aasta õppekogunemist, mil tema üksust oli hindamas major Lepik. Major ütles õppivale võitlejale tookord järgmised sõnad: „Tead, Bachman, ma ei saa sind enne hinnata, kui ma ei ole sind õpetanud.“ Selle mõtte on Bachman üle kandnud ka oma vahekohtunikutöösse. Ta kinnitab, et enne tagasiside andmist peab üksuse tegevusse sisse elama, saama aru tema väljaõppe tasemest, olema sealjuures mentor.

Järgmiseks tuleb olla vahekohtunik, et asi oleks õiglane. Edasi tulevad vahemehe ülesanded vastase allüksuste ja õppuse juhtidega suhtlemisel, et õppus saaks eesmärgipäraselt läbi viidud. Muu hulgas tuleb lahendada kohalike elanikega seotud olukordi ja jälgida ohutustehnika reeglitest kinnipidamist.

OLUKORD LOEB

Kuigi vahekohtunikul on õppusel jumalik võim määrata, kes on surnud, kes ärkab ellu, ei tohi Bachmani hinnangul ennast kindlasti mitte jumalana tunda. „Kui võtad suhtumise, et oled jumal, siis sa ei sulandu selle allüksusega,“ kinnitab ta lisades, et neist, kes tunnevad end jumalana, ei saa kindlasti head vahekohtunikku.

Aga kellest ja kuidas siis saab hea vahekohtunik? Mida selleks tegema peab? Üksusele hinnangu andmine juhise järgi on iseenesest lihtne.

„Põhimõtteliselt võiks ka tavasõdur öelda, kas keegi on saanud lahingus haavata või surma,“ leiab Bachman.

Kuid lisaks juhendile loeb ka kogemus. Olukorrast aru saamine. „Tuleb aru saada, kus ja mis kontekstis asjad

VÄLjAõpE 1/2023 15

toimusid. Hindamine käib detailse juhendi järgi, kuid vahekohtunik peab nägema laiemat pilti,“ sõnas Bachman. Ehk siis tõesti – mõnikord tuleb jumalat mängida ja otsus teisiti teha. Seda siis, kui olukord nõuab.

Samuti ei saa vahekohtunik öelda, et nii ja ainult nii on olukord õigesti lahendatud. Seega peab Bachman oluliseks pigem eesmärgi täitmist ning kui allüksuse ülem on olnud leidlik ja leidnud eesmärgile jõudmiseks oma tee, siis tuleb temal kui vahekohtunikul seda mõista, mitte jääda enda juurde.

Võib ka öelda, et vahekohtunik on õppuse mängujuhi käepikendus. Ta peab jälgima stsenaariumi ning aitama teha õppuse selliseks, et õppijad saaksid õppida ja vastaspool mängiks asju õigesti ette.

JUHIS – EDU ALUS

Bachmanile, nagu paarile tuhandele teiselegi, olgu nad vahekohtunikud, võitlejad või muud asjamehed, algas Orkaan asjade pakkimisega. Staabiohvitserina tuli tal oma tavapärane varustus üle vaadata ja ümber pakkida, sest talvine metsaõppus seab teised nõudmised. Kaasa on vaja pakkida näiteks varufooliumtallad ja muu külma ilmaga tarvilik.

ÜLESANDED

Omade ja vastaste käskude ja vaatlusandmete kogumine. Vahekohtunikul peab olema hea olukorrateadlikkus, et ta saaks lahingutegevust vajadusel paremini suunata. Lahinguolukordade lahendamine.

Taktikalise tegevuse õigsuse jälgimine: relvade efektiivne laskekaugus, maastiku reaalne mõju lahingutegevusele, üksuste jõuvahekordade mõju jne.

Lahinguolukorra ja tegevuse kirjeldamine. Ta peab mõjutama üksuste ülemaid tegutsema vastavalt lahingusituatsioonile. Poolte lähikontakti ning üksuste segunemise ärahoidmine, kuna see muudab tegevuse kontrollimatuks.

Kehtestatud keskkonna- ja eraomandipiirangute jälgimine, samuti ajalooliste ja kultuuriliste objektide puutumatuse tagamine.

Üksuse tekitatud kahjust, konfliktidest elanikkonnaga ja muudest vahejuhtumitest teatamine. Ohutuseeskirjade täitmise jälgimine. Õppusel osalejate tähistamise jälgimine.

Millega täpsemalt tuleb tal õppusel Orkaan silmitsi seista, selle kohta sai ta peamise info õppuse sissejuhatavalt koosolekult, kus osalesid kõik vahekohtunikud. Just neil koosolekutel antakse ülevaade õppuse eesmärkidest, stsenaariumist, struktuurist, aga ka piirangualadest ja muust vajalikust.

Vahekohtunikud said seal Orkaanile kaasa põhjaliku juhise, mis sisaldas täpseid hindamisaluseid, piiranguid ja ülesandeid. Nagu Bachman kinnitab, oli Orkaani juhend väga täpne ja mahukas ning see tegi töö kergemaks.

Et tänavuse õppuse üks eesmärke oli hajutatud lahingutegevuse harjutamine, siis olid vahekohtunikud kaasas ka jaosuuruste üksustega. Õppuse juht andis suunised, et vahekohtunik peaks üksusega samastuma, nendega koos liikuma, samamoodi maskeeruma ja varjuma. Vahekohtunikuna tuli Bachmanil seekord toimetada koos vastast mängiva üksusega.

ÕNN JA ÕNNETUS

Vastutegevuse ülesanne on õppivatele üksustele situatsioone ette mängida. Samas ei saa ka vastast kehastada ilma protseduurideta. Õpivad mõlemad pooled. „Ei saa teha nii, et viskame püssid selga ja teeme pauku,“ ütles Bachman. „Iga vaba hetke kasutasime drillimiseks.“

VAHEKOHTU
VÄLjAõpE
KADRI PAOMEES

Iga õppuse etapi järel andis Bachman vahetult esmase tagasiside. Tagasiside andmine on muidugi peen töö. Kõigepealt uuris ta üksuselt endalt, kuidas nad oma sooritust hindasid, seejärel andis enda kui vahekohtuniku hinnangu. Õppivatele üksustele antakse õppuse lõpus ka kokkuvõtlik tagasiside.

Orkaan oli hea võimalus staabirutiinist välja saada ning tavapäraselt staabis töötav ohvitser tegi üksusega võimalikult palju kaasa. „Läksin ajas 15 aastat tagasi ja nautisin seda,“ märkis Bachman, kelle sõnul ei saa ega taha ta lasta oma n-ö põllutarkustel rooste minna. Staabiohvitserina jäävad ju sõdurioskused paratamatult tagaplaanile. Nii ongi vahekohtuniku töö nagu ajas tagasiminek. „See, et liikusin õppusel ilma autota ja jao koosseisus üksusega kaasa, tegi sellest minu jaoks parima õppuse,“ kiitis Bachmann, et just nii sai ta uuesti kätte sellise tunde, nagu oma karjääri alguses.

Kogenud vahekohtunikuna teab Bachman sedagi, milline on üksuse suhtumine vahekohtunikuga kohtudes. „Tean omast käest, et vahekohtunik on korraga õnn ja õnnetus,“ sõnas ta. Alguses võetakse teda sageli nuhtlusena, kuid tavaliselt saadakse peagi aru, et tegelikult on tegu abilisega. Nii läks ka seekord.

ORKAAN: OMA KODU KAITSEKS

Detsembri alguses toimunud Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna suurõppusel Orkaan XVI harjutasid Kaitseliidu Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa malevate üksused oma vastutusalal koostegevust liitlaste ja partneritega.

Seekord oli Orkaani fookuses hajutatud lahingutegevus, mis on territoriaalkaitse peamine võitlusviis. Kaitseliidu Pärnumaa maleva ja Lääne maakaitseringkonna pealiku kolonelleitnant Tõnu Miili sõnul oli õppuse eesmärk kiire lahinguvalmiduse saavutamine koos ladusa ja turvalise formeerimisega ning seejärel üksuste koostegevuse ja juhtimise harjutamine hajutatult.

Pärnu maakonnas toimus õppus kahel suuremal alal. Pärnumaa maleva rohelised üksused koondusid Saarde ja osalt ka Häädemeeste valdade territooriumile. Lääneranna vallas aga harjutasid Lääne maleva üksused. Lisaks sellele avasid naiskodukaitsjad Pärnu linnas evakuatsioonipunkti.

Lisaks Lääne maakaitseringkonnale osalesid õppusel ka teiste maakaitseringkondade ja küberkaitseüksuse kaitseliitlased, kaitseväelased, Läti vabatahtlikud riigikaitsjad Zemessardzest, liitlased ning teised partnerid. Koostöös ametkondade ja kohalike omavalitsustega viisid Naiskodukaitse ringkonnad kõigis piirkondades läbi evakuatsiooniõppuse.

„Kõigile meestele ja naistele, kes osalesid, suured-suured tänud,“ ei olnud Miil pärast õnnestunud õppust kiitusega kitsi. „Aitäh teile, et tulite välja, trotsisite külma ilma, kahjuks või õnneks selline meie kodu on ja sellistes tingimustes me peamegi seda kaitsma.“

Õppus oli tema hinnangul kõike muud kui lihtne. „Kasutasime ainult olemasolevat taristut – jätsime telgid koju, vaatasime, kus ja kuidas saame süüa teha ilma välikateldeta,“ andis Miil ülevaate õppuse oludest.

Eraldi tänusõnad adresseeris Miil aga Naiskodukaitsele, kes organiseeris evakuatsioonipunktid seal, kus vajalik ja võimalik.

Miili kinnitusel oli kõigil õppusega seotud inimestel väga palju õpikohti. Mitte ainult Kaitseliidul, vaid ka näiteks päästeametil ning politsei- ja piirivalveametil. Aga ka kohalikel omavalitsustel, kes said pildi ette, kuidas kriisisituatsioonis paremini toimida.

Ja muidugi oli õppuse õnnestumises oluline osa eraisikutel ja ettevõtetel, kes lubasid võitlejaid oma taristutele ega seadnud neile ülemäära piiranguid, vaid vastupidi – said vajadusest aru ja toetasid, kus võimalik.

Sest eks ole ju nii, et Kaitseliit saab kodukandi kaitsmist õppida just oma kodus ning on väga tänulik kohalikele elanikele ja omavalitsustele toetuse eest.

VÄLjAõpE 1/2023 17

VÜT1

EHK VÄIKEÜKSUSE TAKTIKA KURSUS KAITSELIIDUS

Tekst: major RENE TOOMSE , PhD, Kaitseliidu kooli pealik

„Väga-väga hea kursus ning suur tänu asju väga tõsiselt ette võtmast. Kui VÜT standardid samaks jäävad, siis minu silmis on see selge kvaliteedimärk. Igal kümnel juhul valiksin jama sees olles enda kõrvale kuusepuudega märgi kandja teiste üle.“

„VÜT kursus, mida nüüd proovitakse kõikidele sisse viia, on ainuõige asi tegelikult tasemete ühtlustamiseks. See kursus peabki olema raske; ainult nii õpid hindama, kuidas tegutseda, käituda erinevates oludes, kuidas pakkida seljakotti ja mida üldse kaasa võtta. On asjad, mis muutuvad tähtsusetuks, ja on asjad, millest enne nii ei peetud, kuid nüüd osutusid väga väärtuslikuks.“

Need olid vaid mõned hinnangud, mida andsid 2022. aasta sügisel esimese Harju malevas läbi viidud VÜT1 kursuse lõpetajad. Loodetavasti on järgmistel aastatel sellist tagasisidet veel palju ja kogu Kaitseliidust.

ÜLEMA TAHE VÜT1 ehk väikeüksuse taktika kursuse 1. tase – maakaitsejagu on väga intensiivne kaheksa nädalavahetust või paar nädalat järjest kestev õppeprogramm.

„Juba 4. moodulist oli asi selge, et siin peab osalema kogu see jagu, kes muidu ka omas üksuses jagu on. See aitab kuradima hästi kõik paika panna, kes su kõrval tegelikult on ning millised on erinevate võitlejate võimed ja tasemed. Kursust alustades tuleks seda kindlasti rõhutada – tulge terve jaoga koos.“

Pädevate instruktorite juhendamise all annab see osalejatele suurema osa põhiteadmistest ja oskustest, kuidas tegutseda iseseisva jaona ilma suurema üksuse toetuse ja pideva juhendamiseta.

Need oskused võimaldavad suuremat ja tugevamat vastast järjepidevalt hävitada, jäädes ise seejuures võimalikult terveks.

Kursuse õppekava on Kaitseliidu ülema poolt kinnitatud juba 2020. aastal ja tegelikult kohustuslik läbida kõigil võitlevatel maakaitsejagudel.

VÄLjAõpE 18 1/2023
KRISTJAN PRII 1/2023 19 VÄLjAõpE

Alates 2019. aastast on Kaitseliidu ülema tahe muuta operatsioonilist ja sellest tulenevalt ka väljaõppelist raskuskeset. Varem keskendus väljaõpe lahingugruppide ettevalmistamisele peamiselt konventsionaalse sõjapidamise võtmes. Nüüdsest, tulenevalt maakaitseülesannete täpsustumisest, liigub rõhuasetus väikeüksuste (jagu–rühm–kompanii) ettevalmistamisele hajutatud lahingutegevuses (HLT) ja julgestusülesannetes. Väljaõppe peasuunad on väikeüksuste taktika (VÜT) koos kõrge laskeoskuse ja miinisõja pidamise võimega.

Enne VÜT1 peavad võitlejad läbima vaid sõdurioskuste kursuse (SOK), mis on lahinguvõimelise üksuse loomise vundamendiks. Kuid erinevalt kaitseväest ei liigu võitleja otse SOK kursuselt tulnuna enam jaopealiku ega erialade kursustele, vaid kohe järgmiseks tulebki VÜT1. Põhjused on järgmised:

1. VÜT1 läbimine annab esmase lahinguvõime ehk allüksuse koostöö baastaseme;

2. kursuse jooksul saavad kursuslased ise hinnata, milline eriala neile kõige paremini sobib, sh saavad jaopealikeks soovijad testida ennast ja õppegrupp neid;

3. järgnevad eriala- ja juhikursused ei pea alustama allüksuse baaselementidest, vaid saavad keskenduda kõrgema taseme väljaõppele.

Nagu mainitud, tuleb VÜT1 läbida neil Kaitseliidu liikmetel, kes hakkavad kriisi ja sõja olukorras teenima sõjalisel võitleval ametikohal; lisaks

lahinguüksustele ka lahinguüksusi toetavates ja tagavates allüksustes. Tulevikus võidakse olla kas pioneerirühma, miinipildujapatarei, infooperatsioonide või CIMIC-meeskonna või tagalarühma liige – eelkõige ollakse võitleja ja ohtlikul maastikul sõltub igaühe ellujäämine meeskonnatööst. Just meeskonnatöö õppimine ja harjutamine on selle kursuse põhipingutus.

KURSUSE SISU

VÜT1 õppekava järgib maakaitse kergejalaväekompanii võimekirjelduses seatud nõudeid. Kursuse eesmärk on anda kursuslastele baasteadmised ja -oskused tegutsemiseks maakaitsejaona hajutatud lahingutegevuses.

Mingil juhul ei saa võtta seda kursust nii, et selle läbinu on valmis võitleja, sest aega on vähe ja käsitletavaid teemasid palju. Kursus on siiski mõeldud selleks, et võtta läbi teooria ja harjutada peamisi tehnikaid. Edasine lihv ning kõrgem tase tuleb saavutada jagudel enda harjutustega aastate jooksul nii iseseisvalt treenides kui ka rühma kursusel ja õppustel. Ei tohi unustada, et iga oskus läheb rooste, kui seda regulaarselt ei harjutata.

KURSUSEL OSALEMISE EELDUSED JA TINGIMUSED

Et kursusel ei raisataks teiste aega ja pingutust, siis on väga oluline, et täidetud oleksid teatud eelnõuded: 1. osalejad peavad olema läbinud Sõdurioskuste kursuse Kaitseliidus (SOKkl) pärast 2018. aastat (uuendatud õppekava) või 2. sellest varem SOKkl, SBK või ajateenistuse läbinud osalejatele

peab struktuuriüksus korraldama värskenduskursuse õpitulemuste saavutamiseks vastavalt uuendatud SOKkl õppekavale; 3. osalejatel peab olema läbitud lõhkaja A-kategooria kursus; 4. osalejatel peab vähemalt aasta jooksul enne lahinglaskmisi olema sooritatud laskeoskuse test nr 3 vastavalt kehtiva laskeväljaõppe-eeskirja nõuetele.

Ilma nende eeldusteta ei ole VÜT1 õppekava ettenähtud ajamahus võimalik ohutult ja tulemuslikult läbida. Kui on juba ette teada, et neis eeldustes on puudusi, siis tuleb need enne kursust korda teha, leppides teemad ja ajad maleva instruktoritega kokku.

KURSUSE MAHT

Kursus on natuke lühem kui SOK, kuid siiski piisavalt ajamahukas. Klassitundide aega aitab kokku hoida kodune teooriaõpe. Kõik materjalid (v.a osa pioneeriõppe teemasid) on vabalt saadavad nii valmis kursusena Iliase õppesüsteemis kui ka kirjas „Maakaitse käsiraamatus“ ja „Patrullija taskuraamatus“ (eelmise pisut vähendatud taskuversioon). Nende leidmisega tuleb Google’i otsingumootor ilusti toime.

Kursuse õppekava maht on 8 nädalavahetust; soovituslik nädalavahetuse keskmine lähiõppetundide maht on 22 akadeemilist tundi (v.a laskmised ja kontrollharjutus). Kursust võib läbi viia ka järjestikustel päevadel, kui see õppegrupile sobib (nt õppekogunemisel).

Kursuse lõpetamiseks on tingimusteta kohustuslik läbida järgmised ained ehk minimaalselt kuus nädalavahetust: 1. alusoskused – 2 nädalavahetust, 2. reke – 1 nv, 3. varitsused – 2 nv, 4. laskmised ja kontrollharjutused –1 nv.

Kursuslasel on õigus läbida aine teise allüksuse või maleva juures, kui pole võimalik osaleda oma väljaõppegrupi õppenädalavahetusel.

kogumaht: 222 akadeemilist tundi

4.
5.
Õppeained Õppemahud Iseseisev õpe Lähiõpe 1. Maakaitsejao tegevuste alused 8 44 2. Pioneeriõpe 4 22 3. Eksitamine 1 11
Paiknemine 1 11
Reke 2 22 6. Varitsused 4 44 7. Laskmised ja kontrollharjutused – 48 Õppetunde kokku: 20 202 Kursuse
VÄLjAõpE 20 1/2023

Õppejao mõistlik suurus on 8–12 võitlejat, mida peab juhendama vähemalt üks instruktor. Kogu väljaõppe jooksul on tungivalt soovitatav kasutada maakaitsejao struktuuri ja vastutusi vastavalt „Maakaitse käsiraamatu“ / „Patrullija taskuraamatu“ peatükile 3.1.

Kogu väljaõppe jooksul tuleks vahetada jaoliikmeid erinevatel jao ametikohtadel. See annab esiteks olulise risttreeningu, kuid ka nii osalejale endale kui läbiviijale ülevaate, milline eriala kursuslasele tegelikult enim sobib.

KURSUSE LÕPUEKSAM

Selleks, et nii ise oma tasemest aru saada kui ka ametlikult kursuslaste tase fikseerida, on viimaseks nädalavahetuseks ette nähtud lahinglaskmised ja iseseisvad harjutused kogu jaoga. Laskmised ja kontrollharjutused viiakse läbi katkematu väliharjutusena maastikul, mille raames harjutatakse ja testitakse allüksuse kui terviku laskeoskust ja seejärel oskust täita erinevaid ülesandeid. Võimalusel tuleks kasutada laserveste.

Kokku on hinnatavaid teemasid neli. Kontrollharjutusega luuakse taktikaline olukord, kus tuleb täita üks objektirekke ülesanne ja kaks varitsuse ülesannet (lähi- ja miinivaritsus). Samuti on hinnatav patrulllaager. Harjutuse kontrollija järgib detailseid kontroll-lehti, kus teeb iga hinnatava etapi kohta märke – jagu sooritas või mitte. Kõige lõpuks positiivsed „linnukesed“ summeeritakse ja saadud summa otsustab, kas jagu läbis harjutuse rahuldavalt (50–74%) või hästi (75+%).

Juhul, kui jagu kukub mõnes või kõigis hinnatavates harjutustes läbi (hinne mitterahuldav ehk alla 50%), siis tuleb allüksusel vastavad väljaõppeteemad uuesti läbida ja sooritada mitterahuldava hinde saanud harjutus tervikuna uuesti. Seda aga ei saa teha varem kui 3 kuud ega hiljem kui 1 aasta pärast ebaõnnestunud sooritust. Kui uus sooritus võetakse ette pärast 1 aasta möödumist, tuleb jaol sooritada terve kontrollharjutus uuesti.

MIDA KURSUS ANNAB?

Eelkõige annab kursus maakaitsejao liikme tunnetuse ja tunnustuse. Seda kinnitab ka vastav märk, mida saab vormil kanda. See annab ka eelduse minna edasi juba kõrgemal tasemel erialaõppesse ja valitud jaopealike kandidaatidel nooremallohvitseri kursusele. Ja pärast seda saab juba kogu jaoga edasi liikuda rühma taseme kursusele VÜT2.

Väikeüksuse taktika 2. tase ehk maakaitserühm annab tubli erialase täienduse saanud jaovõitlejatele võimaluse veel paremini kokku harjutada. VÜT2 keskendub ajutistele koondülesannetele rühmana hajutatud lahingutegevuses ja pakub põhjalikumat õpet julgestusülesannetes. Kokkuvõttes annavad nii see kui ka järgnevad kursused vajalikud oskused ja enesekindluse, et teeme sõja korral vastasele suurt kahju ja samas säästame omade elusid.

VASTUTUSE TEST

Kui õppegrupis on võitleja, kes tunneb soovi võtta tulevikus jaopealiku vastutus, siis see on tema test – nii talle endale kui ka kaaslaste ees. Õppekava näeb ette, et jaopealiku kandidaat juhib kontrollharjutuste ajal oma kaaslasi, kes lõpus peavad andma tema juhiks sobivusele ausa hinnangu. See hinnang koos kogu harjutuse hindaja soovituse või mittesoovitusega läheb arvesse Kaitseliidu kooli NAKi kandideerimisel.

See ongi eelnev ja parim test, kas kandidaat on valmis juhiks saama. Kui veel ei ole, siis tuleb ka jaopealiku kursusega seni oodata, kuni ollakse piisavalt küps. Jaopealik on pealikest kõige raskem ja vastutustundlikum amet. Iga otsus, mis sa sõjas teed, määrab su võitlejate saatuse vahetult ja sinu enda silme all. Paraku ei ole kõik selleks valmis ja mõned ei tule sellega kunagi toime.

VÜT1 on selleks piisavalt pikk test nii iseendale, kaaslastele kui lõpuks ka hindajale. Vaid nii saame kindlustada endale parimad juhid, kes suudavad sõjas teha parimaid võimalikke otsuseid.

Kaitseliidu koolis on plaanis rakendada VÜT1 läbimise nõuet eeldusena NAK-le kandideerimisel juba alates 2024. aastast. Kandideerimisdokumentide lahutamatuks osaks on kõik eelmainitud hinnangud kandidaadi kohta.

VASTASELE VALU

Kui keegi arvab, et tema peamine ülesanne sõjas on pidada kaevikusõda ning et varitsuse või rekke õppimine pole oluline, siis see pole just kõige kavalam vaade. Iga kaevik muutub kord kasutamiskõlbmatuks ja siis on hilja õppida, mida edasi teha.

Teiseks annab VÜT1 hea taktikalise tunnetuse ja enesekindluse väikese meeskonnaga tegutsemiseks, mis muudab kaitselahingu palju lihtsamaks ja tõhusamaks. Ei ole olemas staatilist kaitset ja igas olukorras tuleb jagude kaupa liikuda ning vastast mõjutada. Just selleks annabki VÜT1 tublid eeldused.

„Vanad allüksused“ ehk juba aastaid koos treeninud jaod ei pea kogu kursust otsast lõpuni tegema, kuigi nad muidugi võivad. Aastaid on enamasti neidsamu teemasid tehtud peaaegu igas malevas. Märgi saamiseks on vaja vaid läbi analüüsida, mis on kavast puudu jäänud, teha need õppepäevad, korrata ka teisi ja liikuda lõpuharjutusele. Oluline on see, et lõpuharjutus kehtiks, hindaja ei tohi olla sama kursuse läbiviija, vaid tuleb erapooletuse säilitamiseks tellida väljastpoolt.

Õppekava on olemas, õppematerjalid leiab „Maakaitse käsiraamatust“ ja „Patrullija taskuraamatust“ – võtke vaid kätte ja tehke. Kui mõne maleva staabis kõheldakse, siis küsige ise. Selline on Kaitseliidu ülema tahe, mis on ka meile seaduseks. Kõige olulisem on, et see aitab meil vastasele rohkem valu teha ja säästa oma võitlejate elusid.

Instruktorid, kes ei tunne ennast igas õppekava teemas väga kindlalt, võtke julgesti ühendust Kaitseliidu kooliga! Me aitame teid täiendõppe ja nõustamisega.

VÄLjAõpE 1/2023 21

TÄpSELT LASKMISEKS ON VAjA ROHKEM TREENIDA!

Artiklis kirjeldatakse Kaitseliidu peastaabi planeeritud muutusi täpsete laskurite väljaõppes erialaste oskuste arendamiseks. Seda on kasulik teada nii täna täpsete laskurite ametikohtadel olijatel kui ka oma laskeoskusi arendada soovivatel võitlejatel.

Oktoobri kolmandal laupäeval peeti järjekorras kümnes Muhu Karika laskevõistlus Muhumaal Koguva karjääris. Võistlust korraldavad Kaitseliidu peastaap ja Saaremaa malev koostöös laskespordiklubiga LRSCE (Long Range Shooting Club Estonia). Sisuliselt on Muhu Karikas aastaid olnud Kaitseliidu täpsete laskurite mõõduvõtmise koht ja meistrivõistlus, kus lastakse eri relvaklassides kahesajast meetrist kilomeetrini. Tänavu olid võistlusel nelja maleva laskurid, mis tähendab,et esindatud oli vaid veerand malevatest. Aga kus olid ülejäänud?

Kaitseliidus on täpseid laskureid regulaarselt õpetatud paarkümmend aastat. LRSCE inimesed on üle kümne aasta tegelenud pikamaalaskmise treenimisega, enda arendamisega ning teiste õpetamisega. Kogemust

on küllaldaselt, kuid täpseid laskureid on ikkagi liiga vähe.

LÜHIKENE LASKEKAUGUS

ON

OHTLIK,

PIKK AITAB KAITSELIITLASTE ELUSID SÄÄSTA Lühikesed, keskmised, pikad ja ülipikad laskekaugused ei ole täpselt välja mõõdetud, vaid sõltuvad kasutatavate relvasüsteemide omadustest ja laskurite oskustest. Põhimõtteliselt on täpsuslaskuri ülesanne tabada vastaseid ja sihtmärke, kes on teistele võitlejatele halvasti nähtavad, väikesed või liiga kaugel. 2013. aastal eesti keelde tõlgitud erukaptenleitnant Pauli Salo „Snaipri käsiraamat“ määratleb laskekaugused kuni 300 meetrit lühikestena, 300 kuni 800 m keskmistena, 800 kuni 1000 m pikkadena ja alates 1 kilomeetrist ülipikkadena. Kauguse suurenedes väheneb ka esimese lasuga tabamise tõenäosus inimesesuurusesse sihtmärki, lähedale lastes

on see 80–90%, keskmistel kaugustel 60–70% ja pikkadel 40–50%. Keskmine jalaväelane suudab otselasuga tabada lühikestel laskekaugustel olevaid sihtmärke ja ka siis lastakse rohkem mööda kui pihta, mis on täiesti loomulik, sest päris elus on isegi paarisaja meetri kauguselt väga raske sihtmärki taustast eristada. Kaugemalt lastes on suurem võimalus jääda vastasele märkamatuks ja tabamatuks ehk ellu!

HARJUTADA ON VAJA!

Täpse laskmise baaskursused on tavaliselt jagatud kolme võrdse tundide arvuga teema vahel – teooria,

Tekst: HEIKKI KIROTAR , vabatahtlik autor
VÄLjAõpE 22 1/2023

praktilised harjutused ja lasketreening nii tiirus kui ka maastikul. Tihti keskendutakse jalaväetaktikale ja täisvarustusega maastikul liikumisele, mis on kindlasti jalaväelasele olulised. Samas jääb nii unarusse keskmistele ja pikkadele laskekaugustele tabamiseks kriitiliste tehniliste oskuste omandamine ja erivarustuse tundmaõppimine. Täpne laskur peab väga hästi tundma kasutatavat relvasüsteemi, laskemoona sise- ja välisballistikat, oskama erinevate vahenditega hinnata sihtmärgi kaugust ning tegema sihikuparandused vastavalt olukorrale. Suuri probleeme on ka laskeoskuste põhialustega, isegi lasketiiru suhteliselt steriilsetes ja rahulikes tingimustes on tihti näha, kuidas laskeasend muutub iga lasuga, relv võetakse iga kord õlga erinevalt, sihikuid vaadatakse erinevalt ja laskude hajuvus sihtmärgis ületab mitmekordselt kasutatava relvasüsteemi ning laskemoona tehnilise hajuvuse. Laser- või õhkrelvade tiirus, kus saab mugavalt ja odavalt ning kogenud koolitaja juhendamisel treenida, trügimist ei ole. Mitte kunagi. Jalaväes peab olema igas jaos vähemalt 1 täpne laskur, rühmas seega 3–4, kompaniis kümmekond ja pataljonis mitukümmend. Harjutama peaksid nad regulaarselt, minimaalselt iga kuu ning aasta ringi. Kogenud laskur peaks saama aru, kas on mõistlik lasku sooritada, sest iga lask tähendab avastamise võimalust ja

positsiooni vahetust. Kui läheb mööda ja mind ei avastata, kas siis saan uue lasu sooritada? Ei pruugi saada. Seda harjutatakse edukalt näiteks laskeväljadel vahelduva tuulega lastes, oodates tuuleiili lõppemist või muutes tuule-ennakut vastavalt olukorrale. Kui läheb mööda, siis mida teha? Uus lask sihtimispunkti muutes?

MIS EDASI?

Kaitseliidu ülemal on täpse laskmise arendamiseks plaan. 2023. aastal tuleb alustada 3–4 võistlusega sarja, mis lõpeb aasta lõpus näiteks Muhus meistrivõistlustel. Võistlused, nagu ka treeningud, peavad toimuma aasta ringi, et laskurid saaksid kogemuse tegutsemisest eri aastaaegadel – kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Võimalikud toimumiskohad on Kikeperä, Väluste, Rutja, Klooga ja Muhu. Võistlusklassid on poolauto kuni 700 m, poltlukk kuni 1100 m, magnum kuni 1100+ m. Kõik kasutatavad relvasüsteemid ja laskemoon peavad olema militaarmaailmast ehk siis sõjapüssid või nende arendused. Varem ühes klassis olnud poolautomaatsed poltlukuga sõjapüssid on eraldi klassides, sest nende relvasüsteemide võimekus on erinev. Võistlus peab olema kahepäevane, sest pimedamatel aastaaegadel pole võimalik kõiki klasse ühe päeva jooksul lasta, kui päevas jagub valget aega viis või kuus tundi. Osalemine on malevatele kohustuslik, laskurid peavad olema koolitatud, sest on

nii Muhus kui mujalgi nähtud „täpsuskütte“, kelle sihtmärgid jäävad kuulidest puutumata.

MIDA ON TREENIMISEKS VAJA?

Eelkõige soovi ja aega. Inimene on laisk ja vaatab ikka, kuidas lihtsamalt saaks, see on arusaadav. Sõpradega õlut libistada ning malevast antud diplomit, hinnalist kingitust ja värvilist kulinat silitada on muidugi mõnus. Samas võiks teadvustada endale, mis tagab laskuri lasketäpsuse. Regulaarne väljaõpe, arusaam ballistikast ja mehaanikast, maastikust ja ilmastikust, tippklassi varustus või mõni muu tegur?

Teadmiste hankimiseks on võimalik tutvuda erialakirjandusega ning läbida koolitusi, kuid laskeoskust on vaja treenida pidevalt ja regulaarselt. Reeglina ongi kõige olulisem väljaõpe ja treenitus. Väljaõppinud võitleja oskab ka keskpäraste vahenditega hakkama saada, keskpärane võitleja heade vahenditega pigem mitte. Võistluspinge treenib hästi mõttetegevust olukorras, kus oled üksi oma teadmiste ja varustusega ning ülesanne on sihtmärki tabada piiratud aja ja padrunitega. Kõrvaline abi ning käsuliinid puuduvad, pead ise otsustama ja tegutsema.

Kaitse Kodus! kirjutatakse laskeväljaõppest regulaarselt ja teema jätkub kindlasti tulevikus.

JAANUS VAABLA
VÄLjAõpE 1/2023 23

RANGERI KURSUS 3

CAMp DARBY

Märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.

Tekst: veebel RENEE ALUSTE , Harju malev

24 1/2023 VÄLjAõpE

Toimumiskoht Camp Darby, 13 päeva. Suuremas osas tegeleme jao taseme patrullimistega. Enamasti olen Alfa kompanii (A-Coy) teise rühma teise jao Aalfa meeskonna (Ateam) pointman’i ametikohal. Võtsin ameti enda kanda, sest väga paljud sõdurid ei osanud orienteeruda. Minu jaoks oli see aga lihtne, mistõttu olin jaole väärtuslik ega pidanud kartma välja hääletamist.

Ühe patrulli jooksul hinnati kuut inimest ehk kogu üksuse juhtkonda kahes vahetuses. Üksuse juhtkonnas olid squad leader (SL), Bravo Team leader (BTL) ja Alpha team leader (ATL). Rotatsioon toimus päeva keskel.

Esimese vahetusse kuulusid SL 1, ATL 1 ja BTL 1. Nende põhiline hinne kujunes planeerimise ja ettevalmistuse käigus, samuti liikumisel patrulli alguses, kus alati oli kontakt, millele järgnes kaudtuli.

Teise vahetuse moodustasid SL 2, ATL 2 ja BTL 2. Nende puhul hinnati patrulli läbiviimise praktilisi oskusi.

Näiteks peatumised, viimane kogunemispunkt, tegevused objektil, reageerimine vastase kaudtulele, kannatanu evakueerimine, lineaarse ohuala ületamine, link-up protseduurid jne.

FDX-1

Oma esimeses patrullis olin BTL 2. Jao ülesandeks oli teostada varitsus. Vastutasin tagumise julgestuse, navigeerimise, viimase kogunemispunkti turvalisuse ja kindlustamise, luuregrupi ettevalmistuse, kannatanu evakuatsiooni, transpordi ja abi eest. Kuna olin hinnataval ametikohal taga otsas, siis navigeerimist ma enam kontrollida ei saanud, kuigi pidin kogu aeg teadma, kus ma asun. See oli ka hindeline ülesanne. Eksida tohtis 200 m.

Patrulli alguses leppisime marsruudi kokku ja hakkasime minema. ATL

2 ei olnud väga osav kaardilugeja, mistõttu teekond muutus pidevalt kahtlasemaks ning me maandusime objektile liiga lähedal. SL’il oli üleüldiselt kehv päev. Ta oli omadega läbi, ilmselt palavusest. Ta oli negatiivselt meelestatud ja ilmselt andis mingil

hetkel alla, sest arvas, et see patrull on läbi kukkunud. Jagu nägi seda ning ta hääletati selletõttu välja. Ta jäi Darby etappi kordama, kuigi sai oma teise patrulli sooritatud.

Kuna minu kohustusi see ei seganud, siis tegin oma osa ikka nii, nagu peab – tõstsin mehi ümber, määrasin laskesektoreid ja käskisin kirja panna vajalikku infot. Pärast varitsuspaiga luure väljaliikumist jäin viimasesse kogunemispunkti vastutavaks. Valmistasin mehi ette varitsuseks ehk tegin Prep MWE (men, weapons and equipment). See oli hinnatav protsess.

Kui saabus jaoülem, liikusime varitsuspaika, kus minu kanda jäid jagunemispunkti turvalisus ja seljakotiplaan. Varitsuse ajal hinnati minu ründegrupi juhtimist läbi tapmisala, tegevusi objektil ning eemaldumisel.

Varitsused toimusid tavaliselt öövaatlusseadmetega pimedas, sest „me olime alati liiga aeglased ega suutnud enne valguse kustumist varitsust püsti panna“. Pärast varitsust oli paus, kus kontrolliti, kas kõik oluline

AND RANGER TRAINING BRIGADE 1/2023 25 VÄLjAõpE
AIRBORNE

varustus on alles. Seejärel liiguti tagasi baasi. Tavaliselt mööda teed. Umbes 300 meetrit enne baasi sai jagu kaudtuld, mille järel käivitusid kannatanu transport ja evakueerimine.

Kõik eelkirjeldatud etapid on patrulli ajal eraldiseisvad, mistõttu neid ka hinnatakse eraldi. See tähendab, et kui sul mõni vaheülesanne ebaõnnestub, siis tuleb järgmised sooritada korrektselt. Minule anti 5 ülesannet, edasipääsuks pidid 4 neist olema tehtud positiivsele tulemusele. Hinde saab teada aga alles faasi viimasel päeval.

01.05.22 kell 19.40. Esimesed kolm päeva on läbi. Ees on lühike reorganiseerumine, homme alustame uuesti. Äsja teatati järgmise päeva hinnatavad ametikohad.

RI: „One zero two, A-team leader.“

Milline kergendus, seda oli mulle vaja. Võrreldes eelmise patrulliga, mis kukkus kenasti läbi, tundus see üsna lihtne hinne.

Käisin pesemas. Aluspesu on suureks jäänud, sest kaal on korralikult langenud.

Käisin church services’el. Sellel üritusel soovitan osaleda, sest see mõjub hästi omavahelistele suhetele. Lisaks saab saata kirju, kui sul on ümbrik ja margid, uudiseid kuulda, laulda ja mis kõige tähtsam – lõpus jagatakse saia pähklivõiga. Lisakalorid!

Oli ka selline sündmus nagu Moc peer, see on vahehindamine. Nagu Peers evaluation, aga jaosisene ning RI seda tagasisidet ei kuule. Õnneks olime üksteisega suhteliselt ausad ning mina sain samuti märkuse. Olin liiga abivalmis. Pidin ennast tagasi hoidma ja laskma teistel ise teha. Ka vigu, sest paljudele inimestele ei meeldi, kui keegi kogenum kõrval õpetab. Tegin oma käitumisse korrektuuri ja sellest oli palju abi.

FTX 2

02.05.22. Minu teine sooritus – ATL 1. Hinnati teekonna planeerimist ning maastikumudeli ehitust, viie punkti käsust 1. osa ehk olukorra (ettevalmistamine, maastik, ilmastik, vastase ja omade üksuste analüüs) kirjeldust, väljaliikumisel kontakti vastasega,

vastase osutamist ja oma pooljao tulejuhtimist, kaudtule ajal sammupaaride lugemist ning navigeerimist.

Planeerimisprotsess on väga lühike ja selleks, et jagu saaks selle õigeaegselt sooritatud, jagatakse esimestel päevadel igale mehele ülesanne ning iga päev teeb ta sama asja. Näiteks minu ülesanne oli kirjutada iga päev ülema kavatsus ning taktikalised ülesanded allüksustele.

Käsk antud, liikusime välja. Alale sisenesime Blackhawki helikopteriga. Oli keskpäev, umbes 36 kraadi sooja. Otsaeest lahmas higi nii, et ma ei näinud midagi. Maskeerimiskreemi ja higi segu läks silma, silmad kipitasid, olukord oli väga kehv.

Meid pandi väljakul maha. Hakkasime topeltnoolepeas liikuma missiooni asimuudi suunas. Jõudsime umbes 20 meetrit metsa sisse. KONTAKT paremalt. Vastane oli 15 m kaugusel, tulistasin, TÕRGE, eemaldasin, TÕRGE. Jooksin kaasvõitleja juurde ja karjusin tulekäsklusi. Hakkasin granaati ette valmistama, ise samal ajal pühkisin higi silmist välja ja proovisin professionaalne välja paista. Mõtlesin, et eriti kohutav olukord. Jaoülem ei kuulnud, et varitsus lähedalt, ning läks tiibmanöövrit sooritama. Minu meeskond pidi aga seetõttu oma tegevuse katkestama. See tehtud, ründasime läbi ja saime kaudtulelöögi kaela.

Minu hinnang sellele konkreetsele olukorrale oli kehv, kuid patrulli lõpus sain instruktorilt positiivse tagasiside. Ta kiitis minu soorituse kõiki samme. Nii minu maastikumudel, teekonnaplaneerimine kui olukorra kirjeldus olid suurepärased. Tuletan siinkohal meelde, et mina ei teinud neist ise ühtegi. Reageerimine vastase tulele oli suurepärane. Asukoha määramine ja navigeerimine ka suurepärased. Viimane oli ainus asi, mille ma päriselt ise tegin. Sealt pärineb ka ütlemine, et Rangeri koolis on meeskond see, kes sinu sellest läbi viib. Üksinda sa ei tee midagi.

Patrulli lõpus küll ei öeldud, kas on GO või NO GO, aga sellise tagasiside peale on kindel, et kõik läks hästi.

GO 05.05.22 kell 09.49. Lõpuharjutus oli läbi, taastumine. Eelmisel õhtul

sain oma hinde teada. RI tegi lühidalt: „You are recommended forward to moutain phase. Strenghts: overlays, planning pharagraph one, react to contact and pinpoint. Weaknesses: interrupting SQD leader, presence and IDF.“

See hinnang on kõik väga subjektiivne, nad peavad välja tooma 3 tugevust ja 3 nõrkust. Muidugi olin üllatunud, sest ma olin ainuke, kes selle patrulli seltskonnast GO sai.

Õnnel on meeletu roll, väga paljud ei saanud edasi. Minu jaost kukkus 4 läbi. Nad got peered, mis tähendab, et nad kõik hinnati välja omade poolt.

Mõnel oli lausa topeltnegatiivne hinnang. See tähendab, et kui kukud patrullist läbi ja got peered, siis viiakse sind komisjoni ette, kus otsustatakse, kas sa jätkad koolis või mitte. Kolmas

VÄLjAõpE 26 1/2023

moodus läbi kukkuda on Spots – saad kolm märkust ja jääd etappi kordama. Meie kompaniist langes välja umbes 35%, neist umbes 20 jäid etappi kordama ja 15 visati koolist välja.

Õppetund Darby’st. RI: „Ranger School is a leadership school, but we don’t teach leadership! We validate you, as leaders.“

See tähendab, et siia tulles võiksid sul juhiomadused juba olemas olla. Saad ka ilma hakkama, aga eduvõimalus on väike. Seal olid ka mõned reamehed ja spetsialistid, aga neil oli raskusi. Paljud olid ohvitserid ja NCO-d, enlisted, National Guard. Mina olin kohaliku auastme järgi sergeant first class (SFC) ehk E-7. Paljud ranger instructor’id on samas auastmes või isegi E-6.

Järgmine asi oli DOGEX. See on söögiorgia, kus saad 10 dollari eest 3 hotdogi, ühe joogi ning ühe maiustuse. Ja 20 dollari eest topeltkoguse. Selle kõik pead ära sööma poole tunni jooksul. Juurde võib ka osta. Kõik, mis jääb alles, tuleb aga minema visata. Põhimõtteliselt pole seal vaja midagi ise osta, sest alles jääb meeletu kogus toitu, kommi ja hotdoge. Ma ise sõin nii palju, et pärast oli halb olla.

Pärast seda liikusime oma kraamiga tagasi Camp Rogerisse, kus saime 8tunnise linnaloa. Väravate taga ootas meid Ranger Support Group ehk kogukonna loodud õpilaste toetusgrupp. See koosneb õpilaste vanematest ja vabatahtlikest. Nad olid üles pannud väikse buffee, kus sai Ranger goo’d, pitsat, õuna, jääteed ja muud nänni.

Kõik muidugi tasuta. Meenetekott anti kätte ja seal sees oli kaart kirjaga: „We believe in you Ranger!“ Sõin jälle liiga palju, magu on väike. Tegi selleks päevaks enesetunde kehvaks.

Kell 21.00 saime kasarmusse tagasi. Äratus oli 04.00. Siis bussidesse ja mägedesse. Seal tuleb võtta päev korraga, raskematel hetkedel isegi samm korraga. Äratus, pakid asjad ja püüad olla kasulik. Mida raskem on, seda väiksemaks lähevad eesmärgid. Esiteks proovid seljakoti selga saada, siis teha paar sammu õiges suunas. Kontrollid, kas sul on vett, kas asjad on kinni seotud ja kas sa tead oma jao ülesannet, liikumissuunda ja kaugust. Hoiad ennast korras. See on juba pool võitu, sest juhtkond saab hea hinde. Välimus on tähtis. Sgt Mendoza: „Perception is reality.“

RANGER TRAINING BRIGADE 1/2023 27 VÄLjAõpE
AIRBORNE AND
CADILLACDEVILLE2000/FLICKR VÄGIVALLATU VõITLUS 28 1/2023

TSIVIILVASTUpANU TAKTIKAD

21. SAjANDIL 1. OSA.

TSIVIILVASTUpANU ALUSED

Nii nagu vägivallaks kasutatavaid tapariistu, on ka tsiviilvastupanuks olemas palju erinevaid relvi. Lisaks streigile, boikotile, massimeeleavaldustele ja muule laiaulatuslikule tegevusele leiutatakse pidevalt uusi võitlusviise, sest vastupanu osutajad kohanevad oma vastaste võimaluste, probleemide ja võitlusviisiga.

Vägivald on kogu ajaloo jooksul kaasa toonud suuri muutusi, kuid tänapäeva elu mõjutavad ka muud kollektiivse tegevuse vormid, sealhulgas vägivallatu vastupanuvõitluse meetodid. Sageli on nende rakendamisel suurimaks takistuseks meeleheide, teadmatus ja hirm. Need inimlikud emotsioonid heidutavad aktiviste, mistõttu ei märgata endi käsutuses olevat laia valikut võimalikke vägivallatuid meetodeid. Mis veelgi hullem – emotsioonid sunnivad aktiviste mõnikord kaaluma edenemist takistavat lähenemist ehk vägivalla kasutamist. Kuid vägivallatute võitlusviiside ehk taktika ja meetodite üha laienev valik kogu maailmas on aktivistide leidlikkuse ja loovuse tõestuseks. Iga meetod annab ülevaate inimeste sihikindlusest ja vastupanuvõimest repressioonidele, näidates mitte ainult püüdlust võidelda õiguste, õigluse ja vabaduse eest, vaid ka vajadust olla uuenduslik ja kohanemisvõimeline.

Edu saavutamiseks nõuab ka vägivallatu tegevus – näiteks streik, loosungitega meeleavaldus või puu juures istumine, et kaitsta seda maharaiumise eest – oskuste arendamist. Taktika rakendamine konkreetses kontekstis nõuab mitmeid eeltegevusi, sealhulgas planeerimist, organiseerimist, logistikat ja koolitust. Võimaliku vahistamis- või vigastusohu korral tuleb arvestada lisameetmetega, nagu arsti- ja

õigusabi, vanglatoetus ja solidaarsus, kautsjoniraha, dokumentide koostamine ja pikaajaline psühhosotsiaalne tugi.

Vägivallatu tegevus võib ebaõnnestuda, kui napib taktikalist arusaama selle kohta, kuidas tegevuseks valmistuda, seda läbi viia ja sellest strateegilist kasu lõigata. Mõnel juhul ala- või ülehindavad aktivistid vajalikke ressursse ja nende haldamist või ei arvuta välja tegevusega seotud kulusid ja kaasnevaid riske. Eduka võitlusviisi väljaselgitamine annab osalejatele võimaluse seda tõhusalt rakendada ja soovitud tulemusi hinnata.

Vägivallatute taktikate uurimine aitab mõista võitluse olemust, dünaamikat ja mõjusid. Vägivallatud võitlusviisid põhinevad vaadeldavatel nähtustel, varieeruvad sõltuvalt ajast ja kohast ning avalduvad vägivallatu tegevuse konfliktides, mis omakorda võimaldab kontrollitavaid ja korratavaid uurimistulemusi (McCarthy 1997, lk 320). Taktikate määratlemine ja kataloogimine rikastab meie arusaama sellest, kuidas läheneda loominguliselt tavainimeste juhitavale vägivallatule vastupanule.

Laiaulatuslik poliitiline konflikt võib tekkida rutiinsete ja reguleeritud menetluste raames, nagu valimised, parlamendi- või kohtutegevus. Konfliktid tekivad ka masside vahetu tegevuse kaudu, mis on vägivaldsed, vägivallatud

Tekst: MICHAEL A. BEER , Nonviolence International
VÄGIVALLATU VõITLUS 1/2023 29

või vaidlusi tekitavad. Enamik konflikte on võimuvõitlused. Nii vägivaldsed kui ka vägivallatud võitlusviisid kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist, psühholoogilist ning füüsilist survet ja stiimuleid. Vägivallatud taktikad on tsiviilvastupanu peamine alustala.

TSIVIILVASTUPANU MÄÄRATLEMINE

Ligi 100 aastat tagasi võttis Gandhi kasutusele ingliskeelse termini ’tsiviilvastupanu’, sest tundis, et see kirjeldab kõige asjakohasemalt ja põhjalikumalt India iseseisvusvõitlust Briti koloniseerimise vastu1. Järgnenud aastakümnetel on mitmed teadlased pakkunud tsiviilvastupanu määratlusi. Käesolevas tekstis kasutatakse määratlust, mille esitas oma eriaruandes Véronique Dudouet:

„Tsiviilvastupanu on institutsiooniülene konflikti käsitlev strateegia, milles rohujuuretasandil organiseeritud liikumised kasutavad mitmesuguseid vägivallatuid võitlusviise ja meetodeid, nagu streigid, boikotid, demonstratsioonid, koostööst keeldumine, iseorganiseerumine ja konstruktiivne vastupanu, et võidelda tajutava ebaõiglusega ilma vägivallaga ähvardamata või vägivalda kasutamata.“ (Dudouet 2017, lk 5).

See määratlus aitab meil näha vägivallatuid taktikaid laiemalt. Näiteks peetakse sellist konkreetset võitlusviisi nagu kodanikuallumatus liiga sageli tsiviilvastupanuga samaväärseks. See konkreetne viis on vaid pisike osa laiemast tsiviilvastupanust. Paljud teised vägivallatud võitlusviisid on häirivad ja mitte tingimata ebaseaduslikud (nt boikotid, tänavateatrid ja näljastreigid). Siinkohal on oluline märkida, et streike, mis võivad mõnes riigis olla rutiinsed, peetakse teistes ebaseaduslikuks. Seega on oluline taustsüsteem, kontekst, ja tsiviilvastupanu määratlus püüab seda mõista, rõhutades tegevuste institutsiooniülest olemust. Tsiviilvastupanu on eri kontekstis ka erinevalt nimetatud. Näiteks rahva võim, vägivallatu võitlus, vägivallatu massikogunemine, vägivallatu konflikt ja poliitiline vastuhakk. Tsiviilvastupanu jõud tuleneb lihtsast asjaolust, et valitsejad ei suuda oma võimu säilitada, kui nende sõdurid, riigiteenistujad või elanikkond keelduvad kuuletumast. Füüsilised ja sunniviisilised repressioonid tsiviilvastupanu peatamiseks on vastaste tüüpreaktsioonid. Uuringud näitavad, et võrreldes relvastatud või vägivaldse vastupanu vastu suunatud repressiooniga annavad tsiviilvastupanu vastu suunatud repressioonid sageli valitsusele tagasilöögi2, aidates hoopis tugevdada liikumist ennast, käivitades lojaalsuse muutumise ja pool-

tevahetuse ühiskonna peamistes sektorites nagu avalik teenistus, politsei või sõjavägi ning piirates võimu veelgi3. Koostööst loobumine ja toetuse tagasivõtmine ning ka režiimi toetajate vägivallata üleastumiste esilekutsumine on tsiviilvastupanu tunnused.

Vägivaldne kollektiivne tegevus ja tegevus, mis on institutsioonide rutiinse poliitika osa (nagu seadusandlikud protsessid, valitsuse määrused, kohtud ja valimised), ei peeta tsiviilvastupanu võitlusviisiks, isegi kui need on mõnikord omavahel põimunud või toimuvad vägivallatute kampaaniatega samal ajal (Bond jt 1997)4

MUUTUSTE MEHHANISMID

George Lakey (1968) oli esimene, kes tuvastas tsiviilvastupanu kampaaniate edukate tulemuste ulatuse. Gene Sharp (1973) arendas seda tööd hiljem edasi.

Edukate tulemuste hulka kuuluvad veenmine, kohanemine, sundimine ja lagundamine. Taandumine on vastase viies võimalik reaktsioon.

Veenmine tähendab, et vastane (oponent) aktsepteerib täielikult liikumise eesmärke ja põhjendusi. Kohanemine tähendab, et vastane (oponent), lähtudes oma kulu-tulu analüüsist, aktsepteerib liikumise nõudmisi osaliselt.

Sundimine on alistumine liikumise nõudmistele, kui vastaselt on lojaalsuse muutumise ja ülejooksmiste tõttu eemaldatud piisav toetus.

Lagundamine toimub siis, kui avalikkus ühendab oma toetuse uue valitsusega ja vastase toetus variseb kokku.

Taandumine toimub siis, kui vastane eemaldub ja loovutab vähemalt ajutiselt oma positsioonid liikumisele.

Kohanemine, sundimine ja lagundamine on ühiskonnas erinevate võimuvahetuste tagajärg. Tsiviilvastupanu tugineb arusaamale, mille Sharp (1979) sõnastab järgmiselt: „Kõik valitsused sõltuvad ühiskonnas olevatest võimuallikatest, mis on kättesaadavad ainult tänu selle ühiskonna liikmete abile, koostööle ja kuulekusele“. Vastase mõjutamisel keskendub tsiviilvastupanu rahvast (inimestest) tulenevale võimule, et piirata või võtta ühiskonna võtmesektoritelt ära abi, koostöö ja kuulekus.

AJALOOLISED NÄITED

Mõned näited edukast tsiviilvastupanust ja diktaatorite lüüasaamisest on järgmised: solidaarsusliikumine Poolas TABEL 1.

TSIVIILVASTUPANU KOMPONENDID

TAVALINE KESTUS

Kuud ja aastad

Aastad ja aastakümned

VÄGIVALLATU VõITLUS 30 1/2023
EESMÄRK/LÕPP
(taktikalised) eesmärgid
(eesmärgid)
Võitlusviis e taktika Strateegia
VASTUPANU TASEMED Tegevus Kampaania Liikumine
Piiratud
Eesmärk
Visioon(id) VAHENDID
Üldstrateegia
Tunnid ja päevad (suur varieeruvus)

(Solidarność) 1980. aastatel, rahvuslikud liikumised Nõukogude Liidus 1990. aastatel, apartheidivastane liikumine Lõuna-Aafrikas 1980. aastatel ja islamirevolutsioon Iraanis 1979. aastal.

Osaliselt edukad ülemaailmsed vägivallatud liikumised inimõiguste ja vabastamise valdkonnas on viimase 200 aasta jooksul olnud näiteks järgmised: liikumised naiste, töötajate, puuetega inimeste, põlisrahvaste, seksuaalvähemuste õiguste ja mitmesuguste keskkonnaga seotud põhjuste eest. Vägivallatu kampaania ebaõnnestumise näitena võib tuua ülestõusu Tian’anmeni väljakul Hiinas (1989), Ken Saro Wiwa keskkonna ja vähemuste õiguste eest seismise Nigeri deltas (1995) ja Zimbabwe demokraatliku liikumise (2010. aastad).

Need näited tsiviilvastupanust ja vägivallatust võitlusest ilmestavad valitsejate või enamuskultuuride haprust, kui neil ei ole oma ühiskonna tugevat toetust või nõusolekut.

TSIVIILVASTUPANU KOMPONENDID

Tsiviilvastupanu on kompleksne. Tavaliselt hõlmab see paljusid erinevate vajaduste, huvide, vastastikuste sõltuvuste ja väärtustega inimesi ja asutusi, kes suhtlevad keerulistes ühiskondades. Üks viis tsiviilvastupanu arusaadavateks osadeks avamisel on jagada konflikt etappideks5. Teine moodus tsiviilvastupanu (ja vägivaldse vastupanu) mõistmiseks on võrrelda nende ühiseid komponente. Neid komponente on kirjeldatud tabelis 1, milles tsiviilvastupanu on jagatud kolmeks tasemeks: tegevused, kampaaniad ja liikumised.See näitab seoseid tsiviilvastupanu elementide vahel, eristab võitlusviisi muudest tsiviilvastupanu komponentidest ja määratleb seda täpsemalt. Tsiviilvastupanu kolm tasandit on kasulik suunis koolituse ja hariduse suunamiseks erinevatele sihtrühmadele.

TAKTIKA

Tsiviilvastupanu alus on vägivallatu tegevus, mitte passiivsus, rutiinne tegevus või institutsioonilised protseduurid. Võitlusviisid on taktikaks ja taktikas kasutatavad meetodid sarnanevad vägivallatutele relvadele ning paljudele individuaalsetele tegevusvormidele (Sharp 2005, lk 445). Võitlusviise saab paremini mõista kui konkreetset meetodit või meetodite kogumit, mis on suunatud piiratud eesmärgi saavutamisele.

Näljastreik vanglas, et nõuda paremat toitu ja külastusõigusi, on võitlusviis, sest see on konkreetne tegevus ja sellel on eesmärk. Aastatel 1993–1996 ronisid Indoneesias Jakartas Ida-Timori üliõpilased, kes taotlesid enesemääramisõigust – mille kohta polnud usutavat õiguskaitsevahendit –, üle tarade USA, Rootsi, Soome, Venemaa ja teiste saatkondade territooriumidele, kust ei saanud indoneeslasi vahistada ilma saatkonna nõusolekuta. Nende taktikaline eesmärk oli kasutada järjestikuseid ja pidevaid hõivamisi eesmärgiga teha end Indoneesia ja ülemaailmsele üldsusele nähtavaks ning saada seekaudu toetust oma enesemääramisnõuetele.

Tsiviilvastupanu praktikud kasutavad tavaliselt terminit ’võitlusviisid’, mitte ’meetodid’. ’Võitlusviisid’ on ka standardne termin, mida enamik sotsiaal- ja poliitika-

teadlasi kasutab piiratud ulatusega tegutsemisvormide kirjeldamiseks. Kuigi ’meetodi’ ja ’võitlusviisi’ eristamine võib olla kasulik teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel, takistab sõna ’meetodid’ paljudes kontekstides laiemat arusaamist tsiviilvastupanust. Paljudel juhtudel asendab mõiste ’vägivallatu võitlusviis’ täielikult ’meetodid’ ja teistel juhtudel, nagu käesolevas tekstis, kasutatakse ’meetodeid’ ja ’võitlusviise’ vaheldumisi. Samamoodi ka terminit ’taktikad’.

VÕITLUSVIISI KESTUS

Võitlusviisi kestus sõltub eesmärgist ja varieerub olenevalt kontekstist. Sellise taktika rakendamine nagu marss või „surnuna“ lamamine võtab aega, on vaevaline, nõuab ressursse ja on sageli riskantne. Paljud väljendus- ja sekkumismeetodid (paraad jne) on lühiajalised ja kestavad minutitest päevadeni. Seetõttu kasutavad erinevad liikumises osalejad meetodeid lühikeste perioodide vältel ja järjestikku või järk-järgult. 1980. aastatel okupeeritud aladel lippu heiskavatel palestiinlastel olid kasutusel erineva kestusega võitlusviisid ja neid rakendati järjest võib-olla tuhandeid kordi. Üks võitluse piiratud eesmärke oli kaotada ebaõiglane seadus, mis keelas Palestiina lipu väljapaneku, teine eesmärk oli aga survestada Iisraeli kasutama relvastatud osalejaid ja ressursse, et reageerida sümboolsetele protestidele ning ammendada nende ressurss ja tahe keelu (lipu väljapaneku) jõustamiseks.

Tegevusetuse meetod, nagu boikott ja streik, on mõnikord jätkusuutlikum ja võib kesta pikemat aega. 18. sajandil pidasid Ameerika kolooniate elanikud brittidelt viie kuu jooksul makse kinni. Kui britid maksu tühistasid, lõppes maksu kinnipidamise kampaania. Paljud muud maksu kinnipidamise püüdlused on kestnud aastaid.

Enamikku vägivallatuid taktikaid kasutatakse kampaaniate kontekstis, kuid mõnda võitlusviisi kasutatakse ka ilma kampaania eesmärkide ja strateegiata. Koordineerimata võitlusviise kasutavad liikumise liitlased, kes on motiveeritud tegema midagi iseseisvalt, olenemata muudest strateegiliselt planeeritud liikumise tegevustest.

Tõhusaks rakendamiseks võivad mõned meetodid nõuda aastatepikkust õppimist ja harjutamist. Näiteks on avaldatud terveid raamatuid boikottide, kodanikuallumatuse, streikide ja paastumise kohta6. Muud meetodid, nagu taevasse sõnumi kirjutamine või reklaamloosungi riputamiseks köiel ronimine, nõuavad erioskusi.

TSIVIILVASTUPANU KAMPAANIAD

Tsiviilvastupanu kampaaniad kasutavad vägivallatuid võitlusviise ja organiseerimist, et saavutada konkreetne ja pikaajaline poliitiliste või sotsiaalsete muutustega seotud eesmärk. Kampaaniad kestavad tavaliselt kuus kuud kuni kaks aastat. Salt Satyagraha (1930–1931) Indias oli kampaania, mis hõlmas 12. märtsil 1930 alanud nn soolamarssi Dandi linna Araabia mere rannikul, samuti mitmeid hilisemaid marsse ja katseid hõivata soolatehaseid. Samal ajal nõuti kampaaniaga üleriigilist kodanikuallumatust ja Briti kaupade boikoteerimist. See kestis peaaegu aasta ja lõppes, kui Gandhi pidas läbirääkimisi India asevalitseja lord Irwiniga, mis viis 5. märtsil 1931 nende vahel

VÄGIVALLATU VõITLUS 1/2023 31

ametliku pakti sõlmimiseni. Gandhi kampaania saavutas kaks tulemust: vastuseks massilisele kodanikuallumatusele mereranniku lähedal tühistati soolamaks ja britid olid sunnitud pidama läbirääkimisi viisil, mis seadustas indialaste võrdsuse.

Mõned kampaaniates kasutatavad vägivallatu vastupanu võitlusviisid on eriti mõjuvad. Töömeetodit, mida sellise mõju avaldamiseks kasutatakse, nimetatakse tegevusmeetodite määratlemiseks (Schock 2012). Näiteks Beyerle (2014) andmetel pidasid korealased riigi paremaks muutmise suurimaks takistuseks poliitilist korruptsiooni. Kodanikuühiskonna organisatsioonid koostasid avalikkuse toetusel musta nimekirja korrumpeerunud kandidaatidest, keda peeti parlamendikohtadele sobimatuks, ja kavandasid selle ümber vägivallatu kampaania, et tõrjuda korrumpeerunud ametnikud valitsusest välja. Brasiilias kasutasid maata talupojad hõivamist peamise meetodina, et rahuldada oma elatusvajadust ja edendada võrdsemat juurdepääsu loodusvaradele.

Ainult ühe või mitme vägivallatu taktika kasutamine ei ole tavaliselt piisav, et korraldada edukas vägivallatu vastupanu kampaania. Vaja on strateegiat, mis kajastub muu hulgas järgmises: järjepidevuses ja laiapindses osalemises (Chenoweth ja Stephan 2011), vastupanuvõimes, toimetulekus repressioonidega (Sharp 1973), vastaste toetajate ja tugivõrgustike tõhusas sihtimises, mõjutamises (Schock 2005), 12 strateegilise põhimõtte järgimine (Ackerman ja Kruegler 1994), mida hiljem vähendati kuue põhitegurini (Ackerman ja Merriman 2015), sealhulgas ühtsus, strateegiline planeerimine, vägivallatu distsip-

liin, osalemise suurenemine, repressioonide ohjamine ja vastaste liitlaste pooltevahetus.

Väärtuslik teabeallikas kampaaniate kohta on ülemaailmne vägivallatu tegevuse andmebaas (Global Nonviolent Action Database), mis asub Swarthmore’i kolledžis ja kus on dokumenteeritud üle 1400 vägivallatu kampaania inimtegevuse eri valdkondades. Selles registreeritakse süstemaatiliselt igas kampaanias kasutatud peamised osalejad, küsimused, strateegiad ja meetodid ning oponendi vastutegevused. See on hindamatu ressurss aktivistidele, õpetajatele ja teadlastele.

LIIKUMISED JA ÜLDSTRATEEGIA

Tsiviilvastupanu liikumine kasutab kampaaniate kogumit, mille eesmärk on viia ühiskonnas ellu sellesarnane visioon. Enamikul liikumistel võib edu saavutamiseks kuluda aastaid. Ainult mõnda neist juhitakse keskselt, suurem osa on aga geograafiliselt hajutatud ning autonoomsed kohalikud rühmad järgivad liikumise juhtide seatud üldisi eesmärke ja juhiseid. Mõned näited: Birma demokraatlik liikumine (1990. aastad), Ida-Timori iseseisvusliikumine ja solidaarsusliikumine Poolas. Teised liikumised on olnud vähem tsentraliseeritud ja koordineeritud, näiteks LõunaAafrika apartheidivastane võitlus, praegune ülemaailmne liikumine keskkonnaõigluse nimel ja mitmesugused araabia kevade liikumised (2010. aastad).

Kampaaniate koordineerimiseks eesmärgiga suurendada vastastikust toetust ja vähendada sisekonflikte on vaja üldstrateegiat (grand strategy). Näiteks on eri riikide liikumised valimisõiguste eest sageli jagunenud nende naisõiguslaste vahel, kes kasutasid võitlusviisina vastasseisu (sundi), ja nende vahel, kes kasutasid konstruktiivset võitlusviisi (veenmist) ning õiguslikke meetodeid.

Meeleavaldus Madridis 2016. aastal õiguse eest streikida ADOLFO LUJAN/FLICKR
32 1/2023 VÄGIVALLATU VõITLUS

Erinevad vaated ja visioon liikumise sees tekitavad samuti konflikte. Birmas soovisid birmalased (enamusrahvus) 1990. aastatel sõjalise võimu lõppu ja demokraatiat, samal ajal kui etnilised vähemused soovisid sõjalise võimu lõppu ja autonoomiat ning detsentraliseeritud etnilist valitsemist.

Üldstrateegia on liikumistele nagu suunda näitav teeviit. See on eriti vajalik olukorras, kus liikumine laieneb, osalejaid lisandub kiiresti või tekib sisekonflikt. Toetumine üldstrateegiale aitab liikumisel saada ülevaate sellest, milliseid täiendavaid strateegiaid ja võitlusviise (taktikaid) kasutada, millised peaksid olema prioriteedid, kuidas koordineerida võitlust ja järjestada kampaania tegevused. Mõnikord aitab üldstrateegia leevendada visiooniga seotud erimeelsusi, eriti kui toetus liikumisele on madal, aga ka repressioonide ajal.

Tsiviilvastupanu liikumised tegutsevad sageli koos liitlastega ja mõnikord ka autonoomsete relvastatud üksustega. Sellises olukorras peavad vägivallatud liikumised töötama välja ühtse üldstrateegia, et edukalt koordineerida oma tegevust, pidada läbirääkimisi ja teha kompromisse liitlastega ning tugevdada või kaitsta oma vägivallatut hoiakut.

1990. aastatel tegutses Birma südames tsiviilvastupanu liikumine, mis astus vastu sõjaväelisele režiimile Rahvusliku Demokraatia Liiga kaudu, mida juhtis Aung San Suu Kyi. Samal ajal osutasid rahvusvähemused riigi perimeetril režiimi vastu peamiselt relvastatud vastupanu Rahvusliku Demokraatliku Rinde kaudu. Rahvusvaheliselt nimetati eksiilvalitsust Birma Liidu riiklikuks koalitsioonivalitsuseks. Lõpuks tegutses Birma Liidu Rahvusnõukogu nende erinevate opositsioonirühmituste üldise koordineerimisüksusena. Birma opositsiooni üldstrateegia nõudis geograafilist, demograafilist ja organisatsioonilist eraldatust, et vältida vägivallatu vastupanu rikkumist ning võimaldada koordineeritust opositsioonirühmituste vahel eesmärgiga suurendada ühtust ja koostööd.

UNIVERSAALSUS JA KONTEKST

Tsiviilvastupanu esineb kõigis ühiskondades, see on vaadeldav nähtus, mis varieerub sõltuvalt kontekstist. Näiteks kodanikuallumatuse kasutamine varieerub suuresti sõltuvalt seadustest või kehtestatud normidest, mida see vaidlustab. Närimiskummi närimine Singapuris, eri rahvusest inimestega koos ujumine Lõuna-Aafrika apartheidis, ramadaani päevase paastu ajal avalikult söömine Marokos või kurdi keele rääkimine Türgis – need kõik on tegevused, mida võib mujal pidada tavaliseks ja tähtsusetuks, kuid mida peetakse konkreetses kontekstis kodanikuallumatuseks. Olenemata aja, kultuuri, uskumuste süsteemi ja asukoha kontekstist on vastase käitumises muutuste esilekutsumiseks kasutatavad seadusevastased tegevusmudelid ühised. Nii nagu aatomid ja kvargid on olulised füüsilise universumi mõistmiseks, on vägivallatud võitlusviisid olulised tsiviilvastupanu ja paljude kaasaja konfliktide mõistmiseks.

Nüüd, mil oleme uurinud mitmeid ulatuslikke arusaamu tsiviilvastupanu kohta, saame uurida põhjalikumalt vägivallatuid võitlusviise.

Sellest juba ajakirja järgmises numbris.

VIITED:

1 Oma 1935. aasta kirjas „Servants of Indian Society” kirjutas Gandhi: „Väide, et ma olin saanud oma idee kodanikuallumatuse kohta Thoreau’ kirjutistest, on vale. Enne, kui ma sain Thoreau’ essee kodanikuallumatuse kohta, oli vastupanu võimule Lõuna-Aafrikas kaugele arenenud. Kuid seda liikumist nimetati passiivseks vastupanuks. Kuna see oli puudulik, olin ma Gujarati lugejate jaoks välja mõelnud sõna satyagraha. Kui ma nägin Thoreau’ essee pealkirja, hakkasin kasutama tema fraasi, et selgitada meie võitlust Inglise lugejatele. Aga ma leidsin, et isegi termin ‘kodanikuallumatus’ ei suutnud anda edasi kogu võitluse tähendust. Seetõttu hakkasin kasutama väljendit ‘tsiviilvastupanu’. Vaata lisa Ackerman, P. (2017).

2 Brian Martini uuring tagasilöökide kohta dokumenteerib sagedast legitiimsuse ja avaliku toetuse kaotust, kui vägivaldseid repressioone kasutatakse vägivallatu opositsiooni mahasurumiseks. Vaata lisa Martin, B.

3 Lisateavet puuduste kohta vaata Binnendijk, A. L. (2009); Binnendijk, A. & Marovic, I. (2006); Nepstad, S. E. (2011).

4 Bond jt (1997, lk 556–559) töötasid välja tervikliku raamistiku vägivallatu tsiviilvastupanu, vägivaldse massikogunemise ja seadusandliku/rutiinse tegevuse eristamiseks. Raamistik põhineb kolmel mõõtmel: vaieldavus (mitterutiinne vs rutiinne tegevus), sunnijõud (tugev kuni nõrk stiimul) ning väljundid ja tulemused (vägivaldsest vägivallatuni). Vaieldavad tegevused võivad ulatuda tavapärasest valitsuse õigusloomest kuni häirivate ebaseaduslike okupatsioonide ja terrorirünnakuteni. Mõni vägivallatu tegevus muutub nii rutiinseks ja ennustatavaks (vahistamine valitsuse hoone ees istumise eest), et neid tegevusi võib pidada institutsioonilisteks/reguleeritud tegevusteks. Sunnitegevus viitab vastasele kehtestatud negatiivsetele ja positiivsetele sanktsioonidele või stiimulitele, mida sageli mõõdetakse tegevuse tugevuse või intensiivsuse alusel. Sunnitegevused võivad hõlmata kõike alates trahvidest ja tapmisest valitsejate käe läbi kuni relvastatud varguste ja blokaadideni. Vägivaldne/vägivallatu tulemus on kolmas eristus, mis üldiselt viitab (või ei viita) isikutele või varale tekitatud kahjule.

5 Tsiviilvastupanu arengu uurimiseks aja jooksul on välja töötatud palju mudeleid. Üks rühm mudeleid joondub välja tsiviilvastupanu praktikute käsitlusest. Näiteks Bill Moyeri kaheksa etappi sotsiaalsete liikumiste jaoks, George Lakey viis vägivallatu revolutsiooni komponenti, Kingiani vägivallatuse kuus etappi ja Gandhi neli etappi (esmalt nad eiravad sind, seejärel naeravad su üle, siis võitlevad nad sinuga ja lõpuks sa võidad). Teise rühma tsiviilvastupanu mudeleid on visandanud konfliktiohjajad ja rahutagajad, kes vaatavad konflikti n-ö ülalt ja näevad selles erinevaid etappe, nagu varjatud, varjamatud, kokkulepitud, tajutud, tunnetatud, avaldunud ja konfliktijärgsed tagajärjed. Vaata näiteks Curle (1971).

6 Lisateavet vaata Awad, M. & Bain, L. (2014), Herngren, P. (1993), Feldman, D. (2019) & Reichard, R. W. (1991).

ALLIKAD:

• Ackerman, P. & Kruegler, C. 1994. Strategic Nonviolent Conflict: The Dynamics of People Power in the Twentieth Century. Westport, CT: Praeger Publishers.

• Ackerman, P. & Merriman, H. 2015. „The Checklist for Ending Tyranny“ in Mathew Burrows and Maria J. Stephan (eds.), Is Authoritarianism Staging a Comeback? Washington, DC: The Atlantic Council.

• Ackerman, P. 2017. Strategic Nonviolence is not Civil Resistance. Minds of the Movement, International Center on Nonviolent Conflict.

• Awad, M. & Bain, L. 2014. Fasting: Pamphlet No.3 in a Series on Organizing Tactics for Nonviolent Action. Nonviolence International.

• Beyerle, S. 2014. Curtailing Corruption: People Power for Accountability and Justice. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers.

• Binnendijk, A. L. 2009. Holding Fire: Security Force Allegiance during Nonviolent Uprisings. Tuffs University.

• Binnendijk, A. & Marovic, I. 2006. Power and Persuasion: Nonviolent Strategies to Influence State Security Forces in Serbia (2000) and Ukraine (2004). Communist and Post-Communist Studies 39, nr 3: 411–29.

• Bond, D., Jenkins. J. C., Schock, K. & Taylor, C. L. 1997. Mapping Mass Political Conflict and Civil Society: Issues and prospects for the automated development of event data. Journal of Conflict Resolution, vol. 41.

• Chenoweth, E. & Stephan, M. 2011. Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic of Nonviolent Conflict. New York, NY: Columbia University Press.

• Curle, A. 1971. Making Peace. London, UK: Tavistock Publications.

• Dudouet, V. 2017. Powering to Peace: Integrated Civil Resistance and Peacebuilding Strategies. Washington, DC: ICNC Press.

• Feldman, D. 2019. Boycotts Past and Present: from the American Revolution to the Campaign to Boycott Israel. Cham, Šveits: Palgrave Macmillan.

• Herngren, P. 1993. Path of Resistance: the Practice of Civil Disobedience. Philadelphia, PA: New Society Publishers.

• Lakey, G. 1968. The Sociological Mechanisms of Nonviolent Action. Peace Research Review 2, pp. 1-102.

• Martin, B. Backfire materials. https://www.bmartin.cc/pubs/backfire.html.

• McCarthy, R. et. al. (eds.). 1997. Protest, Power, and Change: An Encyclopedia of Nonviolent Action from Act-Up to Women’s Suffrage. New York, NY: Garland Publishing.

• Nepstad, S. E. 2011. Nonviolent Revolutions: Civil Resistance in the Late 20th Century. Oxford: Oxford University Press.

• Reichard, R. W. 1991. From the Petition to the Strike: a History of Strikes in Germany, 1869–1914. New York: Peter Lang Inc., International Academic Publishers.

• Schock, K. 2012. Land Struggles in the Global South: Strategic Innovations in Brazil and India. Maney. G. M., et. al. (eds.), Strategies for Social Change. Minneapolis, MN: University of Minnesota Press.

• Schock, K. 2005. Unarmed Insurrections: People Power Movements in Nondemocracies. Minneapolis, MN: University of Minnesota Press.

• Sharp, G. 1973. The Politics of Nonviolent Action, Part Two: The Methods of Nonviolent Action. Boston, MA: Porter Sargent Publishers.

• Sharp, G. 1979. Gandhi as a Political Strategist. Boston, MA: Porter Sargent Publishers.

• Sharp, G. 2005. Waging Nonviolent Struggle, 20th Century Practice and 21st Century Potential. Manchester, NH: Extending Horizons Books.

VÄGIVALLATU VõITLUS 1/2023 33

LAEVADE pOMMITAMISE

MÄNGUNUpUD EHK SõjALAEVADE TÜÜBID

1. OSA põHILISED KOMBATANDID 2

Merenduskaugele inimesele võivad kõik sõjalaevad tunduda ühesugused, kuid ometi on iga laev teistest erinev. Et paremini mõista meresõjapidamist üldiselt, tuleb tunda sõjalaevade põhilisi tüüpe.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV , EML Sakala operatsiooniohvitser
INGALLS INDUSTRIES HARITUD SõDUR 34 1/2023
Järjekorras 71. Arleigh Burke klassi hävitaja Frank E. Petersen, mis võeti Ühendriikide mereväes teenistusse 2022. aasta mais HUNTINGTON

Varasematel aegadel kasutati sõjalaevade tüübiti liigitamiseks näiteks tekkide, mastide, aerupaaride või meeskonnaliikmete arvu, taglase ja purjestuse laadi, laevakahurite arvu ja kaliibrit (või näiteks kahurikuuli kaalu) või soomustamise viisi. Tänapäeval määrab laeva tüübi enamasti laeva suurus, tegutsemispiirkond või -ulatus ja taktikalise rakendamise eesmärk. Samas tasub meeles pidada, et eri ajal ja eri piirkondades võis üks ja sama sõna tähendada kahte erinevat asja või vastupidi, ning et tihti liigitatakse laevu ühte või teise tüüpi hoopis poliitilistel, vastuluure- või isegi ärilistel kaalutlustel, sest ühtset ametlikku süsteemi ei ole.

Põhilised kombatandid on just pealvee sõjalaevad, mis moodustavad enamiku merevägede tuumiku ja põhilise löögijõu. Suuruse järgi võib neid kahanevalt järjestada: ristleja, hävitaja, fregatt, korvett. Artiklisarja teises osas vaatame selles nimekirjas kolme viimast.

HÄVITAJA – LAEVASTIKU TÖÖMESILANE

Selle laeva sünnilugu on tihedalt seotud kindla relvasüsteemiga. Kui Briti insener Robert Whitehead hakkas ligi 160 aastat tagasi pakkuma maailma merevägedele müügiks oma uuemat leiutist, iseliikuvat torpeedot, sai sellest pöördepunkt meresõjapidamise ajaloos. Enne seda oli laeva põhiline relv suurtükk ja kehtis lihtne reegel – mida suurem laev, seda arvukam ja võimsam suurtükirelvastus ning seda paksem soomus. Järelikult ka seda võimsam laev.

Torpeedo aga kannab võrdlemisi suurt lõhkepead ning on konstrueeritud laeva tabama vee alt, mis tähendas, et isegi üksik õnnelik tabamus võis põhja lasta ka kõige võimsama lahingulaeva. Veelgi murettekitavam oli asjaolu, et torpeedosid võisid kasutada väga väiksed ja kiired alused, nn torpeedopaadid, mis seetõttu olid lahingulaevade peakaliibri relvadele äärmiselt keerulised sihtmärgid. Nende vastu võitlemiseks loodi täiesti uus laevatüüp – torpeedopaatide hävitaja, mis oli piisavalt kiire, et kaasa sõita lahingulaevadega, ja paraja relvastusega, et tabada tüütuid torpeedopaate. Ühtlasi saadi aru, et selline laev ise on suurepärane platvorm torpeedorelvastusele ning

Esimese maailmasõja ajaks sulasidki need kaks laevatüüpi üheks. Sündis hävitaja ehk umbes 1000 t veeväljasurvega kiire laev, millel oli võimas torpeedorelvastus (mõnel klassil üle 10 torpeedoaparaadi) ja kiiresti laskev keskmise kaliibriga suurtükirelvastus – tavaliselt 3–6 relva, mille kaliiber jäi 5 tolli ümbrusesse. Suurema relva kasutamist piiras käsitsi laadimine, sest laeva suurus ei lubanud kasutada toonaseid mehhaniseeritud süsteeme.

Esimese maailmasõja ajal said hävitajad ülesandeks ka allveelaevatõrje, kus eelisrelvaks kujunesid süvalaengud ja miinid. Seega sai mõlema veeskamisest hävitaja tüüpülesanne. Näiteks vene keeles kannavad hävitajad siiani nime „miinikandjad“ ning meiegi Lennuk ja Wambola olid Vene riigi teenistuses tuntud kui Novik-klassi „miiniristlejad“. Lisaks sellele tegelesid hävitajad sõdurite transpordi, miinitõrje, õhutõrje eelhoiatuse, luure ja väekaitsega. Teisisõnu oli tegemist iga laevastiku töömesilasega. Ometi tähendas hävitajate tõhus relvastus, kiirus ja suur ellujäämisvõime, et enamasti hoiti neid suuremate väekoondiste koosseisus ja rakendati tõsisemates lahingutes teiste laevastike vastu, mitte ei rakendatud vähem intensiivsetel konvoikaitse ülesannetel. Tänu sellele jäi Teise maailmasõja järel, eriti Briti mõjudega merevägedes, kestma komme nimetada hävitajateks võimekaimad laevad, täpsemalt need, mis pakkusid sihtüksuse õhutõrjet. Teise maailmasõja järel jätkasid mitmed sõjaaegsed suurtükk-hävitajad teenistust muutmata kujul, eriti USA poolt liitlastele müüdud või annetatud arvukad Fletcher-, Allen M. Sumner ja Gearing-klassid. Viimased on väljapaistvad ka selle poolest, et 1960. aastail järsult kasvanud NSVL allveelaevastiku ohu tõttu lasi USA läbida neil värskenduskuuri, lisades mehitamata allveetõrje helikopteri QH-50 DASH. Tehniliselt keerukas süsteem oli omast ajast ees, kuid vaatamata vastakatele hinnangutele selle töökindluse kohta tõestas, et helikopter sõjalaeva pardal võib olla väga tõhus abivahend.

Rakettidega relvastatud hävitajate ajastu algas 1960. aastatel, kui Ameerikas võeti kasutusele Farragut- ja Charles F. Adams klassid, Euroopas brittide County-klass, itaallaste Impavido-klass, prantslaste (moderniseeritud) Surcouf- ja Suffren-klassid, Nõukogude Liidus Kildin- ja

HARITUD SõDUR 1/2023 35

Kanin-klassid ning Austraalias Perth-klass. Need olid esimese põlvkonna raketihävitajad, mille veeväljasurve jäi enamasti 3000–6000 tonni ja pikkus 130–160 meetri vahele. NATO hävitajatel oli selgelt sihtüksuse õhutõrjeja allveelaevatõrje võime, samal ajal kui NSV Liit panustas ennekõike pealveetõrjele ja õhutõrje enesekaitsele. Kurioosumina peab välja tooma Rootsi Halland- ja Östergötland-klassi hävitajad, mis olid väiksemad kui teiste riikide omad ja väärisid nime ainult tänu oma raketirelvastusele, mille hulka kuulusid ka lääneriikide esimesed laev-laev raketid.

1970. aastateks arendasid ka NATO riigid välja mitmed laev-laev raketid, Nõukogude Liit omakorda keskendus alaõhukaitse- ja allveevastastele rakettidele, mis sisuliselt on läbi õhu rakettkiirendiga lastavad torpeedod. Siiski oli hävitaja endiselt seotud ühe või teise „erialaga“, näiteks Sheffieldid olid mõeldud õhutõrjeks, Spruance’id keskendusid allveelaevade jahtimisele ja Sovremennõid olid pealveevastased. Samal ajal ilmusid hävitajad esmakordselt ka Aasia riikide eesrindlikesse merevägedesse. Need olid suuremal või vähemal määral Nõukogude koolkonnal ja tehnoloogial põhinevad Hiina Luda-klass (1971) ja veidi hiljem ka India Rajput-klass (1980).

Jaapan hankis endale esimese raketihävitaja, õhutõrjelaeva Amatsukaze juba 1965. aastal, st ühena esimestest, kuid see laev jäi kalliduse tõttu oma klassis ainsaks. Selgelt Ameerika mõjudega, kuid võrreldes teiste riikide laevadega üsna väiksed olid Yamagumo-, Takatsuki- ja Minegumo-klassi allveelaevavastased hävitajad, millega alates 1976. aastast liitusid Tachikaze ja hilisemad õhutõrjehävitajad.

Uus ajastu hävitajate arengus saabus vahetult enne külma sõja lõppu, kui Ühendriikides lasti 1989. aasta septembris vette esimene laev arvukast Arleigh Burke klassist. Üle 8000-tonnised ja 151 meetri pikkused laevad on piisavalt suured, et mahutada juba mainitud Aegis-süsteemi ning 90–96 rakettide püststardipesa, mis võimaldas lasta ka tiibrakette Tomahawk. Lisaks sellele on aluse relvastuses 5-tolline kahur, torpeedod ja laevavastased raketid. Sellest laevaklassist on saanud moodsa hävitaja kuldstandard. Disain on niivõrd edukas, et algupäraselt 61 laevast koosnenud klass läks 2013. aastal uuesti tootmisesse. Arvatakse, et Ameerika võib ehitada juurde kuni 42 laeva ja asendada järk-järgult vanimad selle klassi esindajad, eesmärgiga hoida pidevalt teenistuses umbes 70 Burke’i. Kõige modernsem versioon (nn Flight III) on veelgi raskemini relvastatud ja põhjalikult uuendatud raadio-elektroonikaseadmetega. Lisaks on alus saanud angaari kahele helikopterile, mille puudus oli olnud laeva suurim nõrkus. Burke’idega samal tasemel hävitajad ilmusid teiste riikide merejõududesse alles poolteist kümnendit hiljem, alguses Aasias (Hiina Rahvavabariik, Jaapan, Lõuna-Korea, India) ja siis Euroopas (Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa).

FREGATT – KERGEM, KIIREM JA ARVUKAM

Purjeajastul nimetati fregatiks kolme mastiga ja täispurjestusega laeva, millel oli ainult üks suurtükkidega tekk. Teisisõnu oli tegemist väga kiire ja mõõdukalt relvastatud laevaga, mis leidis kasutust enamasti luures või kaubandusvastases sõjapidamises.

Aurulaevade ajastul see nimetus vaikselt kadus, kuid taaselustati Teise maailmasõja ajal. Põhjuseks oli Atlandi lahing, nimelt hüppeliselt kasvanud vajadus kaubalaevakonvoide eskortlaevade järele. Enne sõda arvati, et ülesandega tulevad toime hävitajad, kuid reaalsuses läks liitlastel vaja sadu laevu rohkem ning polnud mõeldav, et neid ehitataks juurde sama kõrgete standardite järgi nagu sõjaeelseid hävitajaid. Tulemus oli hävitajast aeglasem, väiksem ja kergemini relvastatud laev, mille põhiliseks vastaseks said Saksa allveelaevad. Odavaid ja lihtsa konstruktsiooniga laevu said mehitada reservväelased ja ehitada võis neid ka väiksemates laevatehastes, mis oli sõja ajal otsustav eelis.

Esimene uue laevatüübi esindaja oli 2000-tonnine ja 86 meetrit pikk Briti River-klass, mis võeti teenistusse alates 1942. aasta kevadest. Kokku jõudis sõja ajal 151 selle klassi laeva teenida seitsme riigi mereväes, lisaks veel 96 Ameerikas ehitatud modifikatsiooni, mida tunti Tacomaklassina.

Teise maailmasõja ajal ehitasid Briti, Austraalia, Kanada ja Ühendriikide laevatehased üle 600 erineva fregati (Ameerikas tuntud kui eskort-hävitaja). Lisaks veel väiksemad laevad, mis loodetavasti annab lugejale aimu sellest, kui suurt rolli täitis mandritevaheline kaubavedu selle konflikti ajal.

Külma sõja ajal sai fregatist peaaegu kõikjal maailmas põhiline laevatüüp. Fregattide veeväljasurve kasvas 3000 tonnini ning reeglina jagunesid need kaheks – odavamad „üldotstarbega“ eskortlaevad ja kallid, väga hästi varustatud üheks konkreetseks ülesandeks mõeldud laevad. Lääneriikides oli selleks reeglina allveelaevatõrje, kuigi leidus erandeid, näiteks Madalmaade Tromp-klassi õhutõrjefregatid. Nõukogude Liidus ehitati tavaliselt lääne fregattidest kas suuremaid või väiksemaid laevu, erandiks võib pidada Krivak-klassi nn „valvelaevu“, mida kasutasid nii KGB, piirivalve kui ka Nõukogude merevägi pealvee- ja allveetõrjeks. Külma sõja viimase põlvkonna fregattide väljapaistvamad esindajad on 71 laevast koosnev Ameerika Oliver Hazard Perry klass, mis teenib tänaseni tervelt kaheksa riigi mereväes, ning Lääne-Saksamaalt pärit MEKO 200 perekonda kuuluvad fregatid, mida lisaks Saksamaale endale müüdi veel kaheksasse riiki. Tähelepanuväärne on asjaolu, et moderniseeritud kujul ehitatakse neid laevu siiamaani, värskeim esindaja on tuntud kui AlAziz-klass Egiptuse mereväe jaoks.

Külma sõja lõpu tõttu järsult vähenenud kaitse-eelarved ei lubanud Euroopa merevägedel enam arvukaid laevastikke pidada, mistõttu uue põlvkonna fregatte oli vähem, kuid need olid suuremad ja mõeldud mitmeks otstarbeks. Võimeka XXI sajandi fregati esindajad on näiteks Hispaania päritolu Alvaro de Bazan laevaklass, mille modifikatsioone ostsid ka Austraalia ja Norra, või Madalmaade De Zeven Provincien klass. Mõlemad on 6000-tonnise veeväljasurve ja väga tugeva alaõhutõrjerelvastusega laevad, kusjuures Madalmaade laevad läbivad varsti uuenduskuuri, mille raames saavad võime aktiivselt osaleda ballistiliste rakettide õhutõrjes ja välja lasta tiibrakette Tomahawk, mis on Euroopa mereväele kõva sõna.

HARITUD SõDUR 36 1/2023

Vaieldamatult edukaim tänapäeva fregatt on Prantsusmaa ja Itaalia ühine projekt FREMM. Lisaks 18 laevale, mida ostsid tootjariigid ise, on veel kolm laeva ostnud Egiptus ning ühe Maroko, kuus laeva on tellinud Indoneesia. Kõige tähtsam on aga see, et FREMM-i modifikatsioonist saab Ameerika fregattide järgmine klass. Laevade veeväljasurve jääb 6000–7000 tonni vahele sõltuvalt tellija soovitud relvastusest. Laeva angaar on piisavalt suur kahe allveetõrje helikopteri mahutamiseks, laeva võib varustada kuni 32 rakettide püststardipesaga, lisaks veel eraldi laevatõrjerakettide ja torpeedodega ning erinevate radaritega, raadioluuresensoritega ja vajadusel ka järelveetava sonariga. Tänapäeva laevale kohaselt on ehitusel kasutatud vargtehnoloogia põhimõtteid, et vähendada radarikaja ja soojuskiirgust, raskendamaks laeva avastamist. Ameerika teenistuses on laevad tuntud kui Constellation-klass, neid ehitatakse Ühendriikides ning varustatakse kodumaise relvatööstuse sensorite ja relvadega.

KORVETT – VÄIKE, AGA VAJALIK

Arvatakse, et korveti nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast tähendusega „korvi jaoks“, mis peaks andma aimu laeva suurusest. Purjeajastul kutsuti korvettideks kõige väiksemaid sõjalaevu, mida ei olnud kombeks kasutada lahingus teiste sõjalaevade vastu, vaid mitmesugusteks teisejärgulisteks ülesanneteks. Nagu fregati, nii taaselustas ka korveti nimetuse Teise maailmasõja ajal väidetavalt Winston Churchill ise ning nõnda hakati kutsuma esimesi konvoide turvamiseks mõeldud laevu, nimelt Flowerklassi korvette. Need olid vaevu 1000 t veeväljasurvega, ühe sõukruvi ja roolilehega laevad, mille disain pärines vaalapüügilaevalt. Esimesed Flowerid telliti juba 1939. aasta suvel ning nad hakkasid massiliselt rivvi jõudma alates 1940. aastast, kokku 294 laeva. Laevade kiirus oli vaevu piisav, et järele jõuda konvois sõitvatele kaubalaevadele, elutingimused pardal olid üsna kehvad ning relvastusest oli pakkuda ainult üks neljatolline kahur ja mõned kuulipildujad, mis tähendas peaaegu olematut õhutõrjet. Allveelaevade ründamiseks oli varustuses üsna algeline sonar ja ahtrist veesatavad süvalaengud. Ometi

oli tegemist võib-olla sõja kõige tähtsama laevaga üldse, sest korvett andis võimaluse kaitsta konvoid sõja esimestel, raskematel aastatel ning andis aega paremate laevade väljamõtlemiseks ja ehitamiseks. Huvipakkuv on asjaolu, et mõned Prantsusmaal ehitamisel olnud laevad sattusid 1940. aastal sakslaste kätte, seega sõdisid need laevad Teises maailmasõjas mõlemal poolel.

Pärast sõja lõppu ehitasid väga vähesed NATO riigid uusi korvette. Need väiksed laevad leidsid laialdast kasutust hoopis Nõukogude Liidu mereväes ja seda kahel kindlal suunal – allveelaevatõrje ja pealveetõrje. Esimese hulka kuuluvad näiteks Petja-, Parchim- ja Koni-klassid. Pealveetõrje erialaga on näiteks Nanutška-klass. Kõiki neid ehitati kümneid ning eksporditi laialt sotsialismileeri riikidesse, Põhja-Aafrikasse, Aasiasse ja Euroopasse. Mõned laevad on endiselt teenistuses, isegi Vene Föderatsiooni mereväes. Uuematest laevadest on Vene Föderatsiooni arsenalis ka muljetavaldavad Stereguštši- ja selle edasiarenduse Gremjaštši-klassi korvetid. Vaatamata 2000 t veeväljasurvele mahutavad need laevad mitmekülgset relvastust, sh alaõhukaitse süsteeme ja maismaa ründamiseks mõeldud tiibrakette. Lisaks on neis ruumi isegi allveetõrje helikopteri angaarile. Sarnaste võimete ja suurusega laevu hangib varsti endale ka Soome nelja Pohjanmaa-klassi korveti näol.

Tehnoloogiliselt on korvettide haripunktiks tõenäoliselt Iisraeli mereväe uuemad laevad Sa’ar 6, mille ülesandeks on Iisraeli meretaristu kaitsmine raketirünnakute eest, sh lühimaa ballistiliste rakettide eest Iisraeli enda õhutõrjesüsteemi Barak-8 abil. Kõigest 1900 t veeväljasurvega laeva kohta on see ülivõimekas. Tänu relva- ja sensorivarustusele liigitatakse need kolm laevaklassi mõnikord kergeteks fregattideks. See pole üllatav, näiteks praegu eksportturul populaarsed Madalmaade Damen SIGMA või Prantsuse Naval Groupi Gowind perekondadesse kuuluvad laevad võivad sõltuvalt tellija soovist olla kas korrakaitse patrull-laevad, korvetid või kerged fregatid vahemikus 1000–3000 tonni.

HARITUD SõDUR 1/2023 37
Itaalia ja Prantsusmaa koostöös valminud FREMM-klassi fregatid on tänapäeval ühed edukaimaid, isegi ameeriklased on nõuks võtnud need endale soetada WIKIPEDIA

TERMINITE TUNDMISEST

jA SõjALISEST jUHTIMISEST

Sõjas vajab lahingujuhtimine täpseid määratlusi ja seejärel määratlustele vastavaid konkreetseid tegevusi. NATO liikmesriigina on meil kasutusel liitlaste vahel kokku lepitud ja dokumenteeritud juhtimismõisted ja keel. Riikides, kus on kasutusel rohkem kui üks riigikeel, on võimalik, et mõnes allüksuses juhitakse kohaliku vähemuse keeles, mis on seaduslik riigikeel. Siiski käib sõjaline juhtimine relvajõududes tervikuna ikkagi ühes konkreetses keeles. NATO sõjalises juhtimissüsteemis on ühtseks keeleks inglise keel.

Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA
HARITUD SõDUR
KARL-ERIK TALVET

Eesti keeles, nagu ka soome ja ungari keeltes, napib mõiste ’juhtimine’ väljendamiseks vajalikke sõnu ja tähendusvarjundeid. Sõnale ’juhtimine’, selle erinevatele varjunditele võib ingliskeelseid vasteid leida ligi kolm tosinat. Juhtimisprotsess ongi keerukas ja nii on inglise, kuid ka prantsuse ja saksa keeltes välja arenenud vastav sõjaline keel. Nagu teisteski liitlasriikides, on meie Kaitseväes käibel riigikeel, st eesti keel, ning meil tuleb lisaks omaenda keelearendusele veelgi rohkem õpetada mõistma inglise sõjanduskeele tähendusi.

TERMINEID TULEB TEADA JA NENDE SISU MÕISTA

Sõjalisi termineid tuleb teada peensusteni nii eesti keeles kui ka partneritega ühises võõrkeeles. Ajaloost on teada, millega lõppes kaprali tasemega suure juhi tegevus vägede ja ka väejuhtide liigutamisel. Sellesarnane olukord näib tänapäeval olevat ka Venemaal, Ukrainas seevastu juhib vägesid kindral ja erinevust me näeme. Sõjalise juhtimise protsessis on terminid ja mõisted vahendid, tähtis on teada nende sisu.

Minul tekitab küsimusi ajakirjanduses levinud väide, et diviis on esimene sõjaväeline juhtimistase, kuhu saab koondada kõikide väeliikide võimed ja millel on Eestisuuruse riigi jaoks piisava ulatusega vastutusala. Nimelt on diviis meie puhul maaväe kõrgeim taktikaline väekoondis, mitte tase, see koosneb tavaliselt ühe väeliigi allüksustest ning on standardse, st püsiva koosseisuga. Mereoperatsioonides võib diviis osaleda rannikukaitses ning õhuoperatsioonides ainult omaenda õhutõrje allüksustega, saades infot õhuväelt. Küll aga võivad teiste väeliikide väejuhatused toetada maaväe sõjalisi operatsioone, sh diviisi vastutusalal, mis on nende tegevusalast palju väiksem. Kui diviisi vastutusalaks kujuneb kogu Eesti territoorium, siis on midagi juba päris viltu. Seda enam, et diviisi enda autonoomsus lahingutegevuses on piiratud päevade ja võib-olla ka nädalatega. Diviisi koosseisus peaks olema brigaadisuurune logistikaüksus. Mis puudutab inforuumi ja küberruumi, siis siin on lisaks kaitseväe ja Kaitseliidu vastavatele struktuuridele tegevad riigiasutused ja eraettevõtted ning see keskkond pole tavapäraselt diviisi staabi pädevuses. Nii et diviis pole esimene sõjaväeline juhtimistase ega ole ka ühendväekoondis (joint).

Selgitus, et NATO on valmis meie territooriumil sõdima vähemalt diviisiga ehk umbes 20 000 sõduri ning sinna juurde kuuluva raskerelvastusega, pole samuti korrektne. Juba arvulise poole pealt tuleks teada, et 20 000 sõdurit on palju rohkem kui üks maaväe diviis, see annab välja juba armeekorpuse mõõdu. Kui käivitub NATO sõjaline struktuur, on tegemist ühendoperatsiooniga ja kaasatud on lisaks maaväeüksustele paljud teised üksused, mis ei pruugi paikneda Eesti territooriumil või akvatooriumis. Muidugi jääb endiselt murekohaks pädevate ohvitseride arv, keda tuleks jagada kaitseväe staapide ja loodava diviisi staabi vahel.

Huvilised võivad edasi uurida, kuid mõtteainet võib pakkuda Ameerika Ühendriikide merejalaväe (USMC) struktuur. Seda siiski ainult osaliselt. USMC diviis mehitab

ekspeditsioonimissiooniks lahingugrupid pataljoni või brigaadi alusel (MAGTF – Marine Air-Ground Task Force). Selle lahingugrupi koosseis ja struktuur sõltuvad ülesandest. Väikseima neist (MEU – Marine Expeditionary Unit) koosseisus on u 2200 sõdurit. Suurima lahingugrupina võib terve diviis koos õhueskaadriga (Air Wing) moodustada MEFi (Marine Expeditionary Force), mis on armeekorpuse ekvivalent ja mida juhib merejalaväe kindralleitnant. Mereväe eskaader toimetab merejalaväe üksused ettenähtud piirkonda. Igal juhul on tegemist mobiilse ja dünaamilise jõuga, mida kasutatakse platsdarmi loomiseks kõigi teiste vägede edasiseks lahingutegevuseks. USMC ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid kannavad kõik ühesugust vormiriietust, kuid on ette valmistatud lahingutegevuseks maal, merel ja õhus ning ka küberruumis, sest merejalavägi ongi nagu terviklik eraldiseisev kaitsevägi USA relvajõudude koosseisus.

Staatilise, reaalajas vastupanuks mõeldud kaitse puhul tuleb arvestada pikaajaliste asjaoludega. Poliitilised otsused ei pruugi seda teha, kui nad arvestavad ainult valimistsükleid või valitsuse kestusperioodi. Pärast külma sõda jäi Saksamaal tegevväkke üks diviis ja kaheksast suurtükidivisjonist jäi järele üks. Taani üksainus diviis sulas reaalsuses kokku üheks brigaadiks kõigi ülesannete täitmiseks ning teiseks ainult Taani territooriumi kaitseks. Tegelikult näeme selle diviisi staapi juba Lätis. Loomulikult pole reaalne ja mõttekas luua praegusele NATO välispiirile külma sõja aegset kindlustatud piiritsooni, mis mehitatakse hambuni relvastatud vägedega. Tänapäeva relvade tabamisulatus on külma sõja ajastust saadik siiski tunduvalt suurenenud. Sõjaline mõtlemine ja otsused peavad tuginema reaalsetele võimalustele, st ressurssidele. On olnud visklemist suure kokkuhoiu ja absoluutse kaitse vajaduste vahel, kuid tervikuna võib siiski tõdeda, et NATO liikmesriikide piirid on siiani kestnud puutumatuna.

Vastase heidutamine on oluline ning sellega on vaja tegeleda professionaalselt. Võib ju loobuda heidutamisest sõnades, kuid vastase jaoks jäävad ikkagi olulisemaks reaalsed tegevused, mis sunnivad teda mõtlema võimaliku rünnaku tagajärgedele. Nii et rääkides heidutusest või öeldes sõna diviis, tuleb aru saada, kellele, millest ja milleks me räägime.

NATO strateegia sünnib poliitilise otsuse alusel, kus oluline sisend tuleb sõjalisest nõuandest. Vastavalt strateegiale kinnitatakse nii vägede struktuur (NFS – NATO Force Structure) kui ka juhtimisstruktuur (NCS – NATO Command Structure).

Külma sõja ajal asusid rahvuslikud diviisid sõjaks ette nähtud positsioonidel, väikeriikidel sisuliselt omaenda pinnal. Ekspeditsiooniväed olid ainult II maailmasõja võitnud riikidel ning see moodus kerkis kogu NATO jaoks esile siis, kui algasid operatsioonid Balkanil ja Afganistanis. Strateegia kohaselt oli parem hoida ohud NATO piiridest väljaspool. Kuid ei maksa alahinnata ekspeditsioonijõu vajadust ka NATO piires, sest vägede liigutamine ühest servast teise rünnaku all oleva liitlase kaitseks

HARITUD SõDUR 1/2023 39

võib tähendada tuhandete kilomeetrite pikkuse vahemaa ületamist. Sama käib strateegiliste varude kohta. Hea, et sõjalise mobiilsuse tagamise teema on ka Euroopa Liidu laual. Kõige sellega tegeleb NATO peakorter ja vahetult NATO sõjaline juhtimisstruktuur.

AEG EI OOTA

Juhtida võib masinaid, suurtükituld jm, kuid kõige olulisemaks jääb ikkagi inimeste juhtimine.

Juhi rolliks pole ainult koosolekute juhtimine, samuti mitte vaid ainujuhtimise põhimõttel käskimine. Viisakus ja otsekohesus on vajalikud omadused nii tsiviilis kui ka sõjalises keskkonnas.

NATO juhtimisstruktuur on olnud pidevas arengus. Külma sõja järgne vägede arvukuse kahandamine, vägede siirmisvõime arendamine, uute liikmesriikide võimete lisandumine, kiirreageerimisvõime uuendamine jm – kõik need tegurid on mõjutanud NCSi arenguid, mida püüti teostada võimalikult ökonoomselt.

Eestisse sooviti millalgi soovmõtlemisena ühte liitlaste rahvusvahelist pataljoni eeldusel, et mida rohkem liitlaste lippe, seda parem. Aga kuidas seda oleks juhitud? Poliitikutele oli tähtsam liitlaste kaasatus, praktilist kasu,

sh juhtimist ei arutatud. Samas oli meil endil juba Balti pataljoni (kurb) kogemus selja taga.

Tollal arutati tõsiselt selle üle, missugused üksused võiksid olla mitmerahvuselised. Pataljon lahkus sellest arutelust kiiresti. Diviisi koosseis oli külma sõja aegses väes ühe riigi päritolu, st homogeenne. Mitmerahvuseline brigaad on tänaseks reaalsus, ehkki mitte laialt levinud, ning ka mitmerahvuseline diviis (selle staap) on Lätis juba olemas.

Taktikalises üksuses on oluline kasutatav keel ja see tegur on seda tähtsam, mida vähem on aega juhtimise teostamiseks. Pole mõeldav, et lahingumasinas juhitakse meeskonda mitmes keeles või piloodid sooritavad manöövreid mitmekeelses keskkonnas. Ka pataljoni lahingurütm on piisavalt kiire, mistõttu mitmerahvuselised koosseisud pärsiksid juhtimise efektiivsust.

Aasta enne meie liitumist NATOga loodi NRF (NATO Response Force). Algselt oli see maaväe pataljoni baasil loodud väegrupi suurune, mille pidi tagama roteeruv liikmesriik. Juba esimene selle kiirreageerimisjõu rakendamine osalemiseks Pakistani maavärina tagajärgede likvideerimisel näitas, kui tähtis on leida optimaalne lahendus NRFi finantseerimiseks. Juhtimine ei tähenda ju ainult vägedele käskude andmist. Igal juhul sai Hispaania

HARITUD SõDUR 40 1/2023
KARL-ERIK TALVET

kui juhtriik oma kaitse-eelarve pihta kõva laksu. NATO tervikuna aga mõtteainet vägede ja juhtstruktuuride edasiseks arenguks. Kahjuks toimus see kõik juba üleilmse majanduslanguse tingimustes.

Kärpekavade aegu polnud kerge ka Kirdekorpuse staabi arendamine NATO sõjalise juhtimisstruktuuri tähtsaks komponendiks. Pärast Põhjadiviisi staabi loomist Läti territooriumil ongi nüüd jutt diviisistaabi loomisest Eesti pinnal. Kuidas see haakub meie endi kaitsejõudude juhtimisega?

Kaitsevägi ei erine teistest organisatsioonidest ja valdkondadest, kui räägime juhtide valikust. Lisandub n-ö meeskonna valik. Sõjalise tegevuse dünaamikas tuleb aga tegutseda koos kõigiga, kes on Kaitseväe ridadesse tulnud.

On olnud põhjust täheldada, et eri aegadel on ka kõrgemal tasandil kerkinud juhtpositsioonidele mitteformaalsed vennaskonnad. Neid võib liigitada pataljonide järgi (kuperjanovlased, kalevlased) või muude tunnuste alusel, näiteks õpingukaaslaste seltskond (soomepoisid, sisekaitseakadeemia sõjakooli kursus), ühise teenistuse vältel tekkinud kooslus (staabis, garnisonis), isegi üliõpilaskorporatsioonide jms järgi. Küünarnukitundest alustades pole aga raske sattuda kambavaimu maailma, seetõttu tuleb juhil lähtuda eelkõige ikka professionaalsusest, mitte sõbramehe positsioonist. Juhtides kogu Kaitseväge, peab kõrgem juht seda enam looma oma meeskonna erinevate väeliikide, relvaliikide ja erialade ohvitseridest.

Kaitseväes tuleb ametikohale määrata vastavalt vajadusele, mitte venitada ja kasutada kohusetäitjaid, kes võivad „kohust täita“ kuid ja isegi aastaid. Lisaks tuleb kaitseväes igal juhul hoiduda poliitilise hõnguga määramistest. Positiivse sammuna võib välja tuua allohvitseride lähendamise Kaitseväe juhtimisstruktuurile, mille näiteks on Kaitseväe ja väeliikide veeblite ametikohtade loomine 2014. aastal.

Eesti sõjalise kaitse juhtimissüsteem pidi kohanduma NATO sõjalise juhtimissüsteemiga, kuid ligi paarikümne aastaga pole terviklik juhtimissüsteem, sh vajalikud juhtimise delegeerimise protsessid, siiski paika saanud. Juhtimisõiguse delegeerimine on ülimalt tähtis ja samas keeruline toiming. Lisaks juba mainitud teguritele toimusid suured muudatused ka NATO tehnilistes süsteemides, mis tagavad juhtimist. Oma tähelepanu (loe: ressursid) võtsid ka ekspeditsiooniväed, mis polnud vale lähenemine, kuid kodused tegevused aeglustusid seetõttu. Eestile tähendas see visklemist juhtimisvaldkonnas. Väeliikide, konkreetselt mereväe ja õhuväe allüksuste staabid kuulutati mittevajalikeks, kuid reaalsuses tuli vajalike funktsioonide täitmiseks ikkagi leida võimalus n-ö sisemiste ressursside ja leidlikkuse arvelt.

Kui diviis on kõrgeim taktikaline väekoondis, mis on oma ettenähtud koosseisus harjutanud lahingutegevust erinevates tingimustes, siis lahingugrupid on kokku pandud erinevatest üksustest ja nende kokkuharjutamine nõuab aega. Lahingugrupi juht koos oma staabiga peab olema õppinud ja harjutanud vajalikku koostööd üksustega, mis tavapäraselt pole olnud tema alluvuses.

Kõrvaltvaatajad saavad õppida näidetest. Sel aastal nägime tegevuses Vene pataljoni lahingugruppe ning ühe järeldusena saab täheldada, et need olid ilma normaalse logistikata. Võib-olla olid need pataljonide taktikalised lahingugrupid mõeldud suuremates linnades lillede vastuvõtmiseks ja paraadide pidamiseks, kuid koostööks juurde antud või kõrval asuvate teiste väe- ja relvaliikide üksustega polnud nad suutelised.

Maakaitsevägi oma territoriaalüksustega lisab võrrandisse nii võimeid kui ka küsimusi, mis vajavad konkreetseid lahendusi. Nii et praegu peab Kaitseväe juhataja koos peastaabi ajupotentsiaaliga lisaks erinevatele stsenaariumidele hästi läbi mõtlema ka Eesti kaitset tagavate vägede juhtimisstruktuuri. Pelgalt NATO diviisi staabiga asi ei piirdu.

Lõpuks on kõige selle juures vaja ka loovust ja selle kinnituseks näide Ukrainast. VF esitas NATO-le ultimatiivsed nõuded 2021. aasta lõpus. 2022. aasta 24. veebruaril ründasid Vene väed Ukrainat laial rindel, viies 2014 alustatud sõja aktiivsesse faasi.

NATO strateegia on olnud hoida sõjalist ohtu väljaspool oma piire, näitena viidi pärast Balkani poolsaare kogemust ekspeditsiooniväed Afganistani ÜRO resolutsiooni alusel. Mäletatavasti, kui 1990. aastate Euroopas algasid sõjad Jugoslaavias, siis möödus 5 aastat, enne kui NATO reageeris sõjaliselt, algul Bosnia pinnal.

Praeguse olukorra ebakõla on selles, et Ukraina asub samuti Euroopas ja piirneb NATO liikmesriikidega. Venemaa ultimaatum alliansile oli kui stardipauk, millele NATO vahetult sõjaliselt ei reageerinud. Ja muidugi oli vojentorg’i toetatud sõda enne seda vindunud kaheksa aastat. Jah, VF on tuumariik ja seda tõdeti ka 12. juunil 1999, kui Vene kontingent hõivas Priština lennuvälja Kosovos. Sellest ajast saadik on pärast iga VFi agressiivset aktsiooni ja algatatud sõda püütud tagasi pöörduda tavapärase suhtluse tasemele, kuni praeguse sõjani Ukraina pinnal. Liiga hilja ja liiga vähe – seda väljendit on korratud viimastel aastatel liigagi palju. Näpuga järje ajamine ei tööta, sõjaolukorras veel vähem! Samal ajal, vaatamata sõjalist ettevalmistust kitsendavatele oludele, suutis Ukraina väejuhatus üllatada kõiki, eelkõige vaenlast, kuid ka oma riigi poliitikuid ja välispartnereid. See on sõjalise juhtimise eripära ja loovuse musternäide.

Igal juhul, sõjalise juhtimise teema on huvitav, kuid aeg ei oota, selle kõigega tuleb jõuda ühele poole. Eriti sõjalise juhtimisstruktuuri loomisega. Kuid milleks see jutt? Juhtimisvead tulevad välja siis, kui läheb raskeks ning pole enam aega vigu parandada. Võib palju rääkida inimesekesksest juhtimisest, ülesandepõhisest juhtimisest, juhtimise detsentraliseerimisest ja selle delegeerimisest, kuid kõige selle rakendamiseta mureneb juhtimisstruktuur ning seejärel kaitsevõime. Ja vastupidi, kui sõjalise juhtimise kunst on rakendatud käsikäes moodsate tehniliste vahenditega, on võimalikud imelised saavutused lahinguväljal, nii nagu demonstreerivad Ukraina väed.

HARITUD SõDUR 1/2023 41

HEAD UUT, VÄHEM jULMA SõjA-AASTAT!?

Mõtlesin mis mõtlesin, ent tundub, et paremat uusaastasoovi oma erialalt välja ei mõtle. Mis teha, kui maailm on hulluks läinud. Tegelikult on see kestnud ju üsna pikalt, ent 2022. aastal lõi täiel määral välja kõik, mis seni oli varjul püsinud.

Sest ühes suurriigis on juhiks hull, kel need, kes saanuks seda takistada, lasid luua tuumarelvaga vehkiva ja kuuleka massiga türanniarežiimi.

Mullu, kui mehele tundus, et peavastane kõrbes Afganistanis kapitaalselt, pakkus ta arvatud nõrgaksjäänule Euroopa uut jagamist, nii nagu tegid seda Stalin ja Hitler 1939. aastal.

Putini tingimustel tulnuks USA-l tagada NATO tagasitõmbumine 1997. aasta piiridesse, Venemaa aga saanuks õiguse laiendada oma territooriumi Ukraina arvel ning ukrainlased

denatsifitseerida, mis realiseerituna tähendanuks ilmselt rahva paduvenestamist selle kõige hullemas variandis. Paraku on maailma hullumisel ka teine pool ehk muu maailm ise. 1945 tehti Berliinis lõpp ühele eelmisele kogu maailma valitsemisest-kujundamisest lootjale ja pandi, igaks juhuks Euroopast eemal, püsti Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

See maailma riike võrdsuse põhimõttel ühendav struktuur pidi tagama uute sõdade vältimise, kõigi julgeoleku ning demokraatia edendamise kõikjal ja kõiges. ÜROd kroonis Julge-

olekunõukogu, mille viis alalist vetoõigusega suurriiki pidid kümne vahetuva riigi toel kiirelt taastama rahu seal, kus olid hakanud tärisema relvad.

Sõdu maailma eri paigus aga jagus. Paraku polnud veel kaua internetti ja nutitelefone ning mõtte vajalikus suunas minekuks sedastaksin kohe, et ega’s 1964–1975 puruks pommitatud Vietnami, 1979–1992 ja 2001–2021

Afganistani, 2003–2011 Iraagi, aastast 2011 Liibüa, aastast 2012 Süüria ega teiste kallaletunge kogenud maade linnad ja infrastruktuur ei näinud ega näe paremad välja kui tänane Ukraina. Inimestel oli lihtsalt vähe

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog
PIXABAY MAAILMApILK 42 1/2023

informatsiooni sellest, mis sündis Euroopast ja USAst kaugel.

VAIKIV HEAKSKIIT

2014 tekkis põhimõtteliselt uus seis, kui üks mainitud eriõigusega suur läks kallale oma Euroopa naabrile, hakkas talt tükikesi ära kiskuma ja endaga liitma. Tegelikult oli Moskva teinud sama veel 2008. aastal, ent Euroopa valitsused, kes olid varem aastasadu kuulutanud riikide territoriaalse terviklikkuse pühadust, tegid jätkuvalt näo, et midagi erilist pole juhtunud. Tagatipuks osalesid Berliin ja Pariis nn Minski lepingute tegemises, mis fikseerisid peaaegu viiendiku Ukraina alade vallutamise Venemaa poolt.

Tõsi, Saksamaa ja Prantsusmaa ei toimetanud Minskis Euroopa Liidu nimel – kus nad on A ja O –, ent juhtunut koos USA pealtvaatamisega võeti kui suurriikide loomulikku õigust.

Ehk siis – meedias käiva lõputu väärtustest mulisemise ajal aktsepteerisid demokraatias elavad rahvad vaikides, et Euroopas on üks rahvas vähem väärtuslik kui teised, sest peab loovutama oma maad agressorile!? Tõsi, viimasele pandi peale majandussanktsioonid, mille elluviimist ärimaailm täitis rohkem paberil, ent peaaegu keegi ei katkestanud suhtlust Kremlis valitseva kambaga.

Putin kannatas seda venima jäänud ja Venemaad ikkagi muserdanud ei-sõda-ega-rahu seisu kaua, kuid otsustas siis ikkagi realiseerida oma varasema vallutusplaani.

Kui silmas pidada, et NATO riigid eesotsas USAga viisid jaanuaris 2022 Kiievist ära oma saatkonnad, sest eeldati linna langemist venelaste kätte, pidas Putini arvestus selles osas paika. Mida aga Putin ega ka teatud Lääne poliitikud, analüütikutest rääkimata, ette näha ei osanud, oli see, et ukrainlased ei kavatsenudki oma maad agressorile ära anda ja okupeerituiks saada.

Nad olid aastakümneid kannatanud viletsust ja korruptante, kogenud suurriikide petmist ja reetmist (1994. aasta Budapesti memorandum), elanud lõputute väliskontrollide all, kahetsenud valimistulemusi. Ent ajaloo otsustavaimal hetkel, mil nad olid jäetud põhimõtteliselt üksi silmitsi agressoriga, lõi nende vabaduseiha, mida sajandeid olid kuulsaks teinud Zaporižžja kasakad, täiel määral välja. Pealegi ilmnes, et kolm aastat varem

showman Volodõmõr Zelenskõi poolnaljatades presidendiks tehes olid ukrainlased langetanud ainuõige valiku – see oli mees, kes viis nad kõik võitlusse agressori vastu.

Ukraina üllatas maailma nii, nagu seda oli teinud Soome 83 aastat varem, sest tõestas: ka väiksem saab suure sõjardi vastu, kui temalt tahetakse ära võtta vabadus ja iseotsustamine.

KINOMEHEST SÕJAPEALIKUKS

Omaaegne ebaküps maailm polnud võimeline toetama Soomet, õnneks polnud ka Stalin siis suuteline võitma. Täna on Ukraina selja taga kogu Euroopa ja muu demokraatlik maailm, sest Ukraina on avanud silmad miljonitel.

Kümned organisatsioonid ja sajad poliitikud on ju aastakümneid väitnud ületamatuid vastuolusid Ukrainas elavate venelaste ja ukrainlaste vahel. Puhkenud sõda aga näitab, et enamik neist on Ukraina patrioodid. Rahvustunde tipuks on teadmine, et riiki juhib juut, kellest on saanud Ukraina rahvuskangelane seisus, kus Iisraeli ladvik on Putini peamisi poliitilisi liitlasi ja abistab Ukrainat avalikult minimaalselt.

25. jaanuaril 2023 45aastaseks saav Zelenskõi on tõeline imemees ja sõjaaja juht, kelle kõrvale ei meenu ajaloost ühtegi võrdväärset kuju. Ta on sõja nägu ja hing, kes kõigi nähes juhib sõda iga päev, sest selgitab toimuvat.

Samas on ta ka esidiplomaat ja võtab vastu väliskülalisi. Zelenskõi on kõnelnud videosilla teel vaat et kõigile demokraatlikele parlamentidele ja esinduskogudele maailmas. Ta juhib n-ö teisejärgulist riiki, ent teeb julgeid ja läbimõeldud otsuseid, nagu oleks G7 või G20 klubi liige.

Zelenskõi kõnedes on alati mingi kuulajate hinge minev detail ajaloost ja talle aplodeeritakse püstijalu. Tasub mäletada, et presidendiks saanud Zelenskõi esimesed sammud suures poliitikas võtsid muigama ja võib arvata, et just sellest sündisid Putini pilked tema aadressil ning algas Kremli valearvestuste rada. Täna umbusaldavad kõik Putinit, Zelenskõist on aga saanud tõe esirääkija, keda kuulab ja naudib kogu maailm – tegu on Taaveti võitlusega Koljati vastu.

MAAILM MUUTUB. PAREMAKS?

Sõda Ukrainas muutis maailma kõvasti, Kremli altminek oli enneole-

matu. Paraku leidis kinnitust seegi, et tuumarelvi omav koloss ei kavatsegi oma kaotust tunnistada, vaid jätkab sõda. Sõda Euroopas!?

Meeldib või mitte, ent tuleb tunnistada – Vana Maailm on paisatud ajas ligi 80 aastat tagasi, sest aastavahetusel tuleb ju ikka soovida head uut ... võiduaastat!? rahuaastat!? paremat sõjaaastat?? Tõesti, tõesti, kuhu me oleme jõudnud? Lootkem, et 1944.–1945. aastavahetuse kanti!

Ajaloost tuge otsides meenub peaaegu kõigi Euroopa riikide ühinemine Napoleoni vastu. Keiser sai lüüa ja pagendati lõpuks Prantsusmaa vana/ uue valitseja soovi arvestades kaugele saarele. Ehk läheks praegugi nii, kui 1990. aastail Venemaal tooni andnud demokraatidest oleks midagigi järel!? Paraku on sellest vähe. Napoleoni päevil oli Hiina, Jaapani, India kaasarääkimine Euroopa poliitikas välistatud. Ka USA ja Ladina-Ameerika suurriikide tulek Euroopasse seisis alles ees. Tänane maailmapoliitika pole nendeta mõeldav ja kogu Ukraina sündmuste kulg 2014–2022 on selgelt näidanud, et Euroopa uut jagamist üritanud ja selles läbi kukkunud Kremli režiim on valmis panustama hoopiski Aasia ja Aafrika riikide toetusele. Seda omab ta küsimatagi, sest uute rahvusriikide sünd kahel kontinendil toimus paljuski toonase NSV Liidu algatusel ja osava kolonialismivastase propaganda saatel.

Sama jutt kõlab Kremlist tänagi, näideteks ülal loetletud sõjad pluss NATO õhurünnakud Serbia vastu 1999. aasta kevadel, mis ju kõik andsid varemeid, ohvreid ja sõjapõgenikke. Eurooplastele olid need kauged kohad, afro-asiaatidele omad. Asjaolu, mis selgitab paljuski 2022. aastal maailmas toimunud ümberrivistumist – demokraatlik maailm toetab Ukrainat, Venemaal pole ühtegi kaassõdijat, ent enam kui 100 Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riiki väldivad isegi Kremli tegevuse taunimist. Rääkimata n-ö õige poole võtmisest.

Ent Ukraina sõda pole maailma ainuke mure. Pandeemia, kliima, globaliseerumine teevad samuti oma töö, riikide suhtlus, teadmised ja infovahetus kasvavad.

Naabrile teadlikult kurja tegemine tuleks lõpetada esimese asjana.

Euroopale piisas vaid aastast, et koos kurja vastu minna. Lootkem, et samasugune murrang toimub ka mujal.

MAAILMApILK 1/2023 43

Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli noorkadetid 16. septembril Kadavas uue õppeaasta avamisel. Kõige ees instruktor seersant Gatis Kleins

KOLONEL OSKARS KALPAKSI RIIGIKAITSE KUTSEKESKKOOL / LÄTI KAITSEMINISTEERIUM

MAAILMApILK

RIIGIKAITSE KUTSEKESKKOOLI LOOMINE LÄTIS

Kolonel Oskars Kalpaksi Riigikaitse Kutsekeskkool kontseptsiooni väljatöötamisel lähtuti asjaolust, et riigikaitse tugevdamine ning Läti relvajõudude arendamine nõuavad kestliku militaarharidussüsteemi loomist, mille sihiks on Läti noorte ettevalmistamine kaadrikaitseväelasteks.

Läti Vabariigi kaitseministeeriumi strateegilise nägemuse kohaselt tuli kaitseministeeriumi alluvusse luua kutsekeskharidust pakkuv õppeasutus, mille õppekavas on üldharidusained ühendatud militaarsete põhioskuste ja väärtustega, arendamaks koolitatavaid liidriomadustega noorkadette ausameelseteks, vastutustundlikeks ja füüsiliselt treenitud intellektuaalseteks isiksusteks.

Relvajõudude uue põlvkonna ohvitseride üleskasvatamiseks ja väljaõppeks loodud õppeasutuse kontseptsioon kinnitati Läti Vabariigi ministrite kabineti 5. juuni 2020. aasta määrusega nr 3061

1. Läti kestliku arengu strateegia „Läti 2030“ kohaselt määrab Läti inimkapitali väärtuse primaarse komponendina kooliharidus. Selle edendamiseks tuleb investeerida üldharidusse, kutse- ja kõrgharidusse, samuti avalikkuse üleüldistesse koolitustesse, tagamaks Läti lastele ja noortele tippkvali-

teediga üldhariduse ja kutsehariduse kättesaadavus. Militaarsuunitlusega õppekava omandamist võimaldava kutsekeskhariduse õppeasutuse olemasolu, asjakohased muutused haridusprotsessi organiseerimisel, kutsekeskhariduse õppeasutuste süsteemne koostöö õppesisu loomisel ja õpetajate pädevuse parendamisel tagavad füüsiliselt treenitud, täppisainekeskse õppekava omandanud ning eeskujulikult koolitatud noorte väljaõppe, kes asuvad teenima Läti relvajõududes (kaadrikaitseväelastena), aga ka siseministeeriumi allüksustes (sisejulgeolekuteenistujatena). Kutsekeskkooli loomine Läti maapiirkonnas tagab kohapealse sotsiaalvõrgustiku väljakujunemise, ühtaegu vähendab noorte väljarännet Lätist.

2. Läti Vabariigi Seim kinnitas 22.05.2014 Haridusvaldkonna arengukava 2014–20202, mis sätestas, et töökohapõhine õpe (õpipoisiõpe) kutseõppe vormi-

na on praegu Euroopa Liidu, sh Läti haridus- ja tööhõivepoliitika prioriteet. Kutseõpet ja tööhõivet käsitletakse lõimitult, ühtse protsessi lahutamatute koostisosadena, rõhutades juba kutseõppe algetappidel (sealhulgas osas, mis puudutab kutsehariduse sisu ja selle omandamise vorme) tööandjate ja sotsiaalsete partnerite kaasamise vajadust.

3. Militaartehnoloogia areng ja Läti kaitseväe moderniseerimine tähendavad ka uue lahingutehnika soetamist. Sellise tehnika kasutamine ettenähtud tehniliste nõuete kohaselt eeldab täppisaineid tundvate kadettide, sõdurite, instruktorite ja ohvitseride olemasolu, kes suudavad rahu- ja sõjaaja ülesandeid täites kasutada moodsat lahingutehnikat, tagades operatsioonilise valmisoleku.

4. Kaitseväeteenistus esitab füüsilisele ettevalmistusele ja vastupidavusele kõrgemaid nõudeid, seepärast tuleb varakult alustada noorte (tulevaste kaitseväelaste)

Tekst: kolonelleitnant INTARS KUŠNERS , Kolonel Oskars Kalpaksi Riigikaitse Kutsekeskkooli direktor
MAAILMApILK 1/2023 45

kehaliste võimete arendamisega ning saavutatud taseme hoidmisega kaadrikaitseväelaste teenistuskohustuste täitmiseks, seejuures tuleb ilma tervist kahjustamata arendada üldfüüsilist ettevalmistust ja kõrgendatud füüsilise koormuse taluvust.

5. Kolonel Oskars Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli kontseptsiooni väljatöötamisel analüüsiti kutsekeskharidust reguleerivaid Läti normatiivakte ja teiste riikide kogemust ning võrreldi ja hinnati erinevaid kutsekeskhariduse õppekavasid.

LÄTI KAITSEVÄGI VAJAB JÄRELKASVU

Kooli kontseptsiooni väljatöötamisel lähtuti asjaolust, et paljudes riikides tegutsevad militaarkallakuga keskkoolid, kus militaarne kutseõpe on ühendatud keskhariduse õppekava omandamisega.

TABEL 1. VALIK MILITAARSE KUTSEÕPPEGA RIIKE

Sellistele haridusasutustele on iseloomulik, et neis: omandatakse keskhariduse riiklik õppekava, et lõpetajad võiksid õpinguid jätkata ükskõik millises kõrgkoolis (kõrgete õpinäitajate saavutamiseks võimaldatakse lisatunde ja individuaalset nõustamist); ollakse allutatud kindlale ajakavale, mis sisaldab füüsilist ettevalmistust; järgitakse militaardistsipliini, õppurid kannavad vormirõivaid; toimub sõjaline algõpe; õppekavas on olulisel kohal juhiomaduste arendamine.

Kooli kontseptsiooni väljatöötamise aegu ei olnud üheski Läti keskharidusasutuses võimalik omandada allastme militaarjuhi (instruktori) õppekava, kuigi üks katse Läti kaitseväele vajaliku personali väljaõppeks on tehtud Kazdanga tehnikumi baasil.

Riigikaitse kutsekeskkool oligi Lätile vajalik seepärast, et praegu on Läti kaitseväel probleeme üksuste mehitamisel eriettevalmistusega militaarspetsialistidega (vt joonist 1), iseäranis on puudu täppisainetundjaid, kes suudaksid kasutada Läti kaitseväe lahingutehnikat (CVRT, RBS-70, haubitsad M109, Spike tankitõrjesüsteemid, õhutõrje- ja radarisüsteemid).

Läti kaitsevägi vajab militaarspetsialiste, kelle ülesandeks on: 1) sõidukite/lahingutehnika juhtimine ja remont; 2) toetus ja varustamine; 3) kaudtulel põhinev tuletoetus (suurtükivägi).

Riik Vanusegrupp Rahastus USA 9.–12. klass Era/riiklik Kanada 5.–12. klass Era/riiklik Ühendkuningriik 8.–12. klass Era/riiklik Poola 10.–12. klass Riiklik Tšehhi 10.–12. klass Riiklik Rumeenia 8.–12. klass Riiklik Leedu 5.–12. klass Riiklik Gruusia 9.–12. klass Riiklik

Kaadrikaitseväelaste arv pole juba väga pikka aega saavutanud plaanitud näitajaid. Kolonel Oskars Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli asutamisega soovitakse noori motiveerida edasi õppima Läti Kaitseväeakadeemias, astuma tegevteenistusse kaitseväkke või Läti maakaitsesse (Zemessardze, Kaitseliidu analoog) sõjaväelise auastmega ametikohale.

Muret tekitas ka tõik, et osa Läti Kaitseväeakadeemiasse sisseastujaid ei ole vastanud seatud nõuetele eelkõige oma füüsiliselt ettevalmistuselt. Läti kaitseväe värbamis- ja valikukeskuse andmete põhjal võib tõdeda tegevteenistust alustavate läti noorte füüsilise ettevalmistuse taseme langust.

Ajavahemikul 2013–2018 märgati, et iga aastaga vähenes väljapaistvate, suurepäraste ja väga heade soorituste osakaal, suurenes aga puudulike soorituste osakaal, mis aastail 2018–2020 iseloomustas peaaegu pooli kandidaatidest. Heade ja piisavate soorituste arv jäi seejuures suhteliselt muutumatuks.

Läti Kaitseväeakadeemia kadetikandidaadid on olnud füüsiliselt paremini ette valmistatud, nendel oli väljapaistvaid, suurepäraseid või väga häid sooritusi tavaliselt rohkem kui kehvi. Siiski võis ka akadeemiasse sisseastujate seas aastail 2013–2018 täheldada suurepäraste soorituste arvu vähenemist ja kehvade suurenemist.

Heaks näiteks noorte kõrgkoolieelsest ettevalmistusest on Riia Tehnika-

JOONIS 1. LÄTI KAITSEVÄELE
kaadrikaitseväelaste ettenähtud arv kaadrikaitseväelaste tegelik arv 7100 6900 6700 6500 6300 6100 5900 5700 5500 5300 5100 4900 4700 4500 01.2017 04.2017 07.2017 10.2017 01.2018 04.2018 07.2018 10.2018 01.2019 04.2019 07.2019 10.2019 2017 2018 2019 (–308) 5% (–460) 7% (–817) 13% (–847) 13% 5102 5172 5725 6224 5407 5719 6220 5464 5713 5224 6207 5475 5715 5391 6194 5719 6581 5734 5817 5789 6051 MAAILMApILK 46 1/2023
VAJALIKE MILITAARSPETSIALISTIDE NÕUTAV JA TEGELIK ARV

ülikool, mille tulevaste sisseastujate ettevalmistuse parandamiseks asutati 2015. aastal Riia Tehnikaülikooli Inseneriteaduste keskkool. Kolonel Oskars Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli loomine edendaks samamoodi regiooni arengut ja detsentraliseeritust.

MILITAARSUUNAGA KONKURENTSIVÕIMELINE KESKHARIDUS

Kutsekeskkooli õppekava rõhutab liidriomaduste, kriitilise mõtlemise ja argumenteerimisoskuse arendamist. Läti Kaitseväeakadeemiasse õppima asuvatest Kolonel Oskars Kalpaksi Riigikaitse Kutsekeskkooli lõpetanutest moodustub Läti relvajõudude tulevane ohvitserkond ja see on juba iseenesest argument, mis põhjendab vajadust investeerida nende ettevalmistusse, et ülal loetletud iseloomuomadused Läti kaitseväes edasi areneksid ja juurduksid.

Kavakohane õpe on nende protsesside edendamise ning ohvitseride uue põlvkonna kvaliteedi tagamise põhiinstrument. Seejuures on väga oluline, et vajalikke iseloomuomadusi arendatakse ja juurutatakse just teismeeas, mil noorte iseloom ja väärtussüsteem välja kujunevad ja kinnistuvad.

Läti militaarstruktuurid ja regioon saavad tänu Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkoolile: täppisainekeskse ettevalmistusega kadette Läti Kaitseväeakadeemiale ja kaadrikaitseväelasi, kes valdavad Läti relvajõududes kasutatavat lahingutehnikat; võimaluse anda kiiremini õpet spetsiifilistel militaarerialadel, säästes aega baasoskuste õppelt; väga hea füüsilise ettevalmistusega kaadrikaitseväelasi, mis vähendab kaitseväes traumasid ja kutsehaigusi (tallaliigeste vigastused, põlve- ja seljavigastused); intellektuaalselt arenenud ja isamaaliselt häälestatud allastme militaarjuhte; motiveeritud ja isamaaliselt häälestatud Läti Vabariigi kodanikke; töökohti piirkonna elanikele; tuge kohalike traditsioonide hoidmisel ja kultuurikeskkonna arendamisel.

Vastavalt Läti kaitseministeeriumile ja Läti valitsusele esitatud ettepanekule võetakse Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli vastu 9. klassi lõpetanuid. Militaarstruktuuri organiseerimiseks on ühel aastal optimaalne vastu võtta 50 koolitatavat, klassis on maksimaalselt 25 õppurit.

Sisseastujaile viiakse keskkoolis läbi: psühholoogilised testid liidriomaduste ja stressitaluvuse väljaselgitamiseks; kehalised katsed (vanusegrupiti); arstlik läbivaatus veendumaks, et tervis võimaldab suurema füüsilise koormusega tegevusi.

Kooli direktor võib olla tsiviilisik ainult sel juhul, kui õppekava militaarosa koordineeriv asedirektor on kaadrikaitseväelane (militaarteenistuja). Igal kursusel (50 noorkadetti) on üks kursuse juhataja (OR-6), kokku 4 kursuse juhatajat. Kõikide koolitatavate (noorkadettide) peale kokku on ette nähtud vähemalt 8 jaokomandöri (igale 25 noorkadetiga klassile 1 komandör OR-4/OR-5). Administreeriv, tehniline ja meditsiiniline personal on tsiviilisikud. Lisaks on loodud korrapidaja, valvuri, teismeliste psühholoogi ja sotsiaalpsühholoogi ülesannetega ametikohad.

Õppuritel on võimalik omandada keskhariduse õppekava: insener-tehniliste ainete süvaõpe, inglise keel, juhiomadused, sport, militaarõpe. Neljandal õppeaastal on kavas praktiline lahinguõpe (960 tundi). Kooli lõpetanud saavad allastme militaarjuhi

Kolonel Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli noorkadetid marsivad 11. novembril
1/2023 47 MAAILMApILK
Kuldīgas Lāčplēsise päeval KOLONEL OSKARS KALPAKSI RIIGIKAITSE KUTSEKESKKOOL / LÄTI KAITSEMINISTEERIUM

kutse. Riigikaitse kutsekeskkool on Läti kaitseministeeriumi alluvuses ja seda rahastatakse kaitseministeeriumi eelarvest.

Läti kutseharidusseaduse järgi saavutab kutsekeskhariduse õppekava omandaja neljanda kutsetaseme ehk laiaulatuslikud fakti- ja teooriateadmised oma tööalal või õppesuunal, kognitiivsed ja praktilised oskused oma töö- või õppesuunaga seotud konkreetsetele probleemidele lahenduse leidmiseks ning vastutusvõime, et talle antud juhtnööride alusel ise korraldada oma tööd ja õpet situatsioonides, mida saab tavaliselt ette näha, kuid mis võivad muutuda.

Kooli lõpetamist kinnitavad diplom ja kutsetunnistus. Omandatav kutse on

allastme militaarjuht. Lõpetajatele on kasvas omistada kaprali auaste.

Riigikaitse kutsekeskkooli lõpetamine ei kohusta saama kaadrikaitseväelaseks.

Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli lõpetanutele võidakse teha soodustusi Läti Kaitseväeakadeemiasse sisseastumisel (vabastada kadetikandidaatidele ette nähtud eelkursuse läbimisest).

Kui lõpetanu ei soovi edasi õppida Läti Kaitseväeakadeemias, võib ta oma riigikaitseoskuste kasutamiseks kaaluda teisi alternatiive, näiteks teha läbi kõrgkoolitudengitele ette nähtud riigikaitseõpetus (hiljem on võimalik teenida Läti maakaitses leitnandina); astuda tegevteenistusse kaadrikaitseväelasena õigusega olla

TABEL 2. KOLONEL OSKARS KALPAKSI RIIGIKAITSE KUTSEKESKKOOLI ÕPPEKAVA KOOSNEB NELJAST TEEMAPLOKIST

Keskhariduse õppekava täppisainete (iseäranis matemaatika ja füüsika) süvendatud omandamisega

Militaarõpe, kutsepraktika Läti Kaitseväe üksustes

Kriitilise mõtlemise ja liidriomaduste arendamine Tugevdatud üldfüüsiline ettevalmistus

3. ÕPPEKAVA RAAMES OMANDATAVAD MILITAARAINED

Aine Tundide arv Relvaõpe 18 Laskeõpe 38 Riviõpe 12 Normatiivaktid 22 Sõdur ja hügieen: COLD põhimõtete (clean, overheating, loose, dry) järgimine 4 Välilahinguoskused 50 Topograafia 4 Orienteerumine 6 Füüsiline ettevalmistus 60 Psühholoogia / Üksuse juhtimise psühholoogia 12 Sideõpe 2 Esmaabi 20

Läti Kaitseväe struktuur 2 Läti militaarajalugu / Läti riigi ja armee ajalugu 5 Sõduri (militaar)eetika 4

Sõduri baaskursus 80 Õppetunni juhtimise õpe 56 Õppetunni analüüs ja hindamine 52 Lahinguprotseduurid 60 Taktika 6

Militaarjuhtimine 110 Toetus 9

Planeerimine 58 NATO struktuur ja taktikalised tähistused 7 Arvestused 9

nooreminstruktori ametikohal; astuda Zemessardze teenistusse nooreminstruktorina; lasta end arvata Läti Kaitseväe nooreminstruktorite reservkoosseisu kapralina.

Läti Vabariigi kutsekesk- ja ametihariduse standard sätestab õppekava kestuseks neli aastat ja õppekava mahuks 5760 tundi.

Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli õppekava raames omandatavad õppeained on järgmised:

1) sõjandus – militaarõppe 1. ja 2. astme põhikursused, nooreminstruktori kursus. Lahingurelvade õpe ja lahinglaskmised on ette nähtud 4. õppeaastal, kui kadetid on saanud täisealisteks. Militaarõppe maht on vähemalt 706 tundi ja võimaldab lõpetanutel astuda Läti Kaitseväeakadeemiasse ilma eelkursust läbimata;

2) insener-tehnilised ained – matemaatika ja füüsika;

3) sporditunnid – lisatud on üks sporditund nädalas ehk 28 lisatundi ühe õppeaasta jooksul;

4) inglise keel sõjalise oskuskeelena – lisatud on üks inglise keele tund nädalas ehk 35 lisatundi ühe õppeaasta jooksul;

5) liidriõpe – üks tund kolme nädala jooksul ehk 11 tundi õppeaasta jooksul;

6) praktika – neljandal õppeaastal Läti kaitseväe üksustes 960 tundi.

Koolitatavad on kindlustatud kohaga õpilaskodus ja vormiga, toitlustatakse neli korda päevas.

Distsipliini ja sõjaväerežiimiga harjumiseks elavad koolitatavad õpilaskodus (praegu Kandava tehnikumi õpilaskodu ruumes, mis on antud Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli käsutusse). Päev algab kell 6.30 hommikuvõimlemisega, järgnevad tunnid, valikainete omandamine, nõustamine. Öörahu on kell 22.30.

Relvaehitusõpet ja laskeharjutusi viiakse riigikaitse kutsekeskkoolis läbi seadustes sätestatu kohaselt. Kaitseministeerium koos spordiasjatundjatega on välja arvutanud kadettide eakohase füüsilise koormuse.

INFRASTRUKTUUR

Läti kaitseministeerium on leidnud kutsekeskkoolile sobiva asukoha

MAAILMApILK 48 1/2023

Rudbārži mõisas Skrunda kihelkonnas, kus varem paiknes Oskars Kalpaksi põhikool. Mõisahoone kohandatakse õppetööks.

Rudbāržis asus 1919. aasta jaanuari lõpus ja veebruaris kolonel Oskars Kalpaksi pataljon, just siit algas Läti tegelik vabastamine enamlastest. Oskars Kalpaks veenis siin maa- ja linnainimesi, et iseseisev Läti on võimalik, kuid selle eest tuleb võidelda.

Tänu sellisele pärandile on õppeasutuse loomine samasse paika väga tähenduslik ning aitab ajaloosündmustest innustatuna arendada kolonel Kalpaksi üllaid isiksuseomadusi ka Lätimaa noortes.

12 km kaugusel Rudbāržist asub Mežaine lasketiir, mida saab kasutada riigikaitse kutsekeskkooli militaarõppe tagamiseks, tiiru ümberkujundamisse investeerib Läti kaitseministeerium.

Kaitseministeerium lähtus riigikaitse kutsekeskkooli kuluplaani koostamisel Läti Kaitseväe jalaväekooli ja kaitseväe instruktorite kooli õppeprotsessi maksumusest. Noorkadettide maksimaalne arv ehk 200 noorkadetti saavutatakse neljandal õppeaastal, kui on komplekteeritud kõik neli kursust.

VIITED

1 https://likumi.lv/ta/id/315251-par-konceptualozinojumu-par-profesionalas-videjas-izglitibasiestades-izveidi

2 https://m.likumi.lv/doc.php?id=266406

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus, Valgamaa malev

KESKKOOLI NÕUKOGU

Keskkooli pedagoogid (4) Õpilased (4) Lapsevanemad (4)

Direktor (OF 4/OF 5) (1) Kokku (66) (OF (3) OR (19) CIV (44))

Kooli ülemseersant (OR 8) (1) Asjaajaja (1) Kaplan (1) Psühholoog (1) Jurist (1)

Militaarala asedirektor OF 3 (1) Kokku 34

Militaarõppeosakond (18)

Kursuseülemad OR 6 (4)

Militaarainete instruktorid OR 4/5 (14)

Teotuse osakond Juhataja OF (1) OR (1) CIV (14) Kokku 16

Militaartehniliste vahendite arvestusjuht OR 4/CIV (1)

Laoarvestuse juht (toiduained, voodipesu) CIV (2)

SÖÖKLA (4) Peakokk (1) Kokk (3)

Üldainete õppe- ja kasvatusala asedirektor (1) (18)

KESKKOOLI

KONVENT

KM esindaja OV esindaja KV ÜS esindaja LKVA esindaja KVIK esindaja

Üldhaldusosakond (7)

ÜLDAINETE ÕPETAJAD (17)

Füüsika (1) Geograafia (1) Informaatika (1) Läti keel (1) Läti kirjandus (1) Läti ja maailma ajalugu (1) Inglise keel (1) Inglise keel (sõjanduse oskuskeelena) (1) Vene keel (1) Bioloogia (1) Keemia (1) Sport (1) Sotsiaalpedagoog (1) Muusika (1)

Juhataja (1) Personalispetsialist (1) Raamatupidaja (2) Infotehnika spetsialist (2) Raamatukoguhoidja/arhivaar (1)

JOONIS 2. RIIGIKAITSE KUTSEKESKKOOLI STRUKTUUR Kolonel Kalpaksi riigikaitse kutsekeskkooli noorkadetid lahinguväljal tegutsemise õppel KOLONEL OSKARS KALPAKSI RIIGIKAITSE KUTSEKESKKOOL / LÄTI KAITSEMINISTEERIUM
MAAILMApILK

UKRAINA SõjA ESIMENE õppETUND

NATO RIIKIDEST SUUDAB

EFEKTIIVSELT SõDIDA AINULT USA

Mullusel Eesti sünnipäeval alanud Ukraina täiemahuline sõda ei ole kaugeltki lõppenud. Kuigi Vene sõjavägi on nüüd kaitses ja taandub mitmes suunas, ei ole näha, et Kremli vaenulikud kavatsused Ukraina suhtes ega jõupingutused Lääne majanduslikuks ja poliitiliseks õõnestamiseks oleksid vaibunud.

Tekst: KADRI PAAS , sisejulgeoleku asjatundja

NATO eesotsas Ameerika Ühendriikidega peavad mõistma konflikti ulatust, vastase võimekust ja venelaste puudujääkide põhjusi, et hinnata, kas Kreml kohaneb kiiresti, püüdes taastuda tagasilöökidest.

Aktiivses lahinguruumis domineerivad endiselt kõvad, kineetilised vahendid, kuid lahinguvälja kujundab hübriidne tegevus. Ellujäämiseks peavad strateegilise eelise otsijad praeguses ja tulevases sõjapidamises integreerima oma tavapäraste sõja-

liste taktikate ja strateegiate arsenali tipptehnoloogiaid.

UKRAINA – MIS JUHTUS PÄRIS ALGUSES?

Kreml valmistas Ukraina sõda ette küberrünnakute, elektroonilise sõja-

FORCE
J.M.
EDDINS JR./US AIR
MAAILMApILK 50 1/2023

pidamise, infooperatsioonide, luure ja kosmosetehnoloogia abil. Venemaa plaan tungida Ukrainasse kümne päeva jooksul ja seejärel riik okupeerida pidi võimaldama augustikuuks Ukraina täielikku annekteerimist. Selleks plaaniti Kiiev kiiresti vallutada, kasutades pettust, et hoida Ukraina väed riigi pealinnast eemal. Kremli pettuseplaan suures osas õnnestus, venelased saavutasid Kiievist põhja pool jõudude vahekorra eelise 12 : 1. Venelastel oli palju rohkem vägesid ja relvi kui ukrainlastel.

Kuid just operatsiooniline julgeolek, mis võimaldas edukat maskirovka’t, viis ühtlasi selleni, et Vene väed ei olnud taktikalisel tasandil valmis plaani tõhusalt ellu viima. Okupantide plaani suurim puudus oli tagasipöördumisvõimaluste puudumine. Kui vägede edasiliikumise kiirus ei andnud enam soovitud tulemusi, leidsid Vene väed oma positsioone pidevalt halvenemas, sest Ukraina mobiliseerus. Nendest tagasilöökidest hoolimata keskendus Kreml uuesti Donbassile ja kuna Ukraina oli oma laskemoonavarud suures osas ammendanud, osutusid venelased järgmistes operatsioonides isegi edukaiks.

Okupantide edasiliikumist aeglustas pigem Ukraina vägede surmapõlglik

võitlus ja innukus kui nende sõjaline võimekus. Ent alates aprillist, mil lääneriigid hakkasid pärast esimest ehmatust Ukrainale tarnima kaugtulerelvi, millega purustada venelaste laskemoonaladusid ja juhtimisstaape, kadus okupantide initsiatiiv. Moraal langes ja suurem sõdimishimu jahtus, sest langenuid ja vigastatuid aina lisandus. Musta mere laevastiku lipualuse, raketiristleja Moskva uputamine ainult süvendas rahuolematust.

Seejuures oli enamik lääne analüütikuid Vene sõjaväe võimeid kõvasti üle hinnanud. Vene sõjaväe taktikaline pädevus osutus paljude vaatlejate ootustest oluliselt nõrgemaks. See näitab Kremli järjepideva propaganda ja infooperatsioonide kvaliteeti. Ära hullutati isegi suurte lääneriikide otsustajad.

Vene relvasüsteemid osutusid siiski küllaltki tõhusaks. Suurema kogemusega üksused näitasid, et Kremlil on märkimisväärne sõjaline potentsiaal, isegi kui puudujäägid väljaõppes ja õpitud oskuste kasutamisel ei suutnud seda täielikult ellu viia. Okupandid ründasid kogu operatiivsügavuses – Vene relvajõududel õnnestus sõja esimese 48 tunni jooksul tabada 75% ukrainlaste staatilistest kaitserajatistest. Ukraina vältis edukalt Venemaa

esialgset löögilainet, hajutades oma arsenali, lennukid ja õhutõrje ning korraldades mõjusaid infooperatsioone. Küber- ja elektrooniline sõjapidamine, infooperatsioonid, luure ja kosmosetehnoloogia kasutamine – kõik need toimuvad Ukraina sõjas mõlema vastaspoole operatsioonidena senini.

Hoolimata Javelinide üleilmsest ülistamisest tõrjus Ukraina okupantide katse Kiievit vallutada kahe suurtükiväebrigaadi massitulega. Vene ja Ukraina suurtükivägede arvuline erinevus ei olnud sõja alguses eriti märkimisväärne, vaid veidi üle 2 : 1 ehk 2433 suurtükki 1176 vastu ja 3547 mitmikraketiheitjat 1680 vastu. Ukraina suutis säilitada suurtükiväe tulejõu sõja esimesed poolteist kuud. Pärast seda hakkas laskemoon otsa saama, nii et juuniks oli venelastel tulejõus 10 : 1 eelis.

JÄRGMISTE SÕDADE POLÜGOON

Niisiis annab käimasolev sõda omajagu õppetunde, mis aitavad NATO juhtriigil Ameerika Ühendriikidel ja tema liitlastel osutada Venemaa agressioonile vastupanu ning valmistada läänemaailma ette tulevaste konfliktide võitmiseks. Kõik osapooled jälgivad innukalt nn halli tsooni taktikate toimimist, lootes kindlaks teha, kuidas neid lahingus kasutada.

Enne sissetungi Ukrainasse oli Kreml juba kasutanud erineva mõjuga küber- ja infosõda Eestis, Gruusias ja Ukrainas. Kui Vene tankid veebruaris Ukrainasse veeresid, ootasid paljud eksperdid, et nähakse koordineeritud, laiaulatuslikke küber- ja elektroonilise sõjapidamise operatsioone, mille eesmärk on katkestada kommunikatsioon suures osas Ukrainast. Samuti oodati varasema elektrikatkestuste tekitamise taktika kordamist, mille eesmärk oli õõnestada usaldust ja stabiilsust Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi valitsuse vastu.

Oodatud rünnakud tulid sõja esimestel päevadel tõepoolest. Kuid paljud neist tõrjuti või summutati tänu küberkaitse ettevalmistusele, kiirele parandamisele ja liitlaste õigeaegsele abile ning erasektori tehnoloogia- ja küberturbeettevõtetele, kes aitasid probleeme tuvastada, pakkudes Ukrainale laialdasi lahendusi. Microsoft

MAAILMApILK 1/2023 51

näiteks avastas ulatusliku Vene küberründevõrgustiku, mille tegevus eelnes konventsionaalsetele lahingutele.

Praegu jätkab Venemaa agressiivset hübriidtegevust koos maa-, õhu- ja meresõjaga. Liitlaste ja erasektori partnerid aitavad Ukrainat jätkuvalt vastulöökide andmisel. Need, kes õpivad praegu Ukrainas toimuvast, saavad paremini aru, kuidas tulla toime tulevaste sõdadega ja kuidas kasutada mittekineetilisi vahendeid, et hoida ära või leevendada kineetilisi konflikte.

MILLAL RAKENDUB 5. ARTIKKEL?

Kui USA küberväejuhatus veidi üle kümne aasta tagasi ametlikult loodi, nägid strateegid vajadust investeerida kübervõimesse ja mõista nii Ameerika Ühendriikide kui ka vastaste haavatavusi internetis. Viimasel ajal on pööratud märkimisväärset tähelepanu kodumaise küberkerksuse suurendamisele, rahvusvaheliste partnerite võrgustiku loomisele ning valitsuse ja erasektori koostöö tihendamisele elutähtsa taristu kaitsel. Nii vastased kui liitlased jätkavad omalt poolt küberkaitse erinevate strateegiliste rollide katsetamist. Ajalooliselt on küberoperatsioonide „punane joon“ olnud mitmetähenduslik võrreldes tavasõjapidamise casus belli'ga. See on tekitanud poliitilisi dilemmasid. Viimastel kuudel on NATOs arutatud, kas Venemaa küberrünnakud millise tahes alliansipartneri vastu võiksid aktiveerida 5. artikli sätted. Kuid mida täpselt pidada rünnakuks? Kuna selles osas puudub selgus, on tõlgendused mitmeti mõistetavad. Need julgustavad Kremlit oma küberoperatsioone jätkama, venelased ründavad lääneriikide kriitilist taristut ja sõjalisi asutusi ning tekitavad inforuumis segadust ja pingeid.

Oht on reaalne. On teada, et Hiina otsib küberlahingutes konkurentsieelist. Riigi küberluure on järjekindlalt sihikule võtnud USA ja NATO riikide kaitsetööstuse, et mõista, hinnata ja otsida haavatavusi. Nii rahu kui sõja ajal püüavad Kreml ja Peking võtta sihikule ja häirida andmevõrke, mis on vajalikud juhtimiseks ja kontrollimiseks, seireks ja luureks.

Nii nagu kosmos muutub iga päevaga üha rahvarohkemaks, jääb ka küber-

ruum üha kitsamaks. Pärast Ukraina täiemahulise sõja algust on küberilma trüginud hulgaliselt uusi tegelasi. Nende hulka kuuluvad riiklikud ja mitteriiklikud üksused, salapärased „häkkerid“ ja kuritegelikud sündikaadid. Kõik nad kasutavad kübertegevust rahuaegse vahendina spionaažiks, vastase haavatavuste uurimiseks ja ärakasutamiseks ning relvastatud konflikti lävest veidi allpool asuvateks tegevusteks.

Tehnoloogiline areng elektroonilise sõjapidamise (EW) valdkonnas on oluline tegur mistahes tulevases konfliktis. NATO eesotsas USAga ja tema vastased eraldavad sadu miljoneid dollareid EW süsteemide arendamisse.

Heritage Foundationi 2022. aasta USA sõjalise tugevuse indeksis märgiti, et Hiina rahastab integreeritud arvutivõrgu ja elektroonilise sõjapidamise (INEW) võime arendamist, mis võimaldab Pekingil rahuajal uurida potentsiaalse vastase arvutisüsteeme, mõjutada vastase otsuselangetajaid, ähvardades samu süsteeme kriisi ajal, ning häirida või hävitada infovõrke ja -süsteeme küber- ja elektrooniliste sõjapidamisvahenditega sõja ajal. Strateegiline eesmärk on saavutada ülekaal infovaldkonnas. Hiina näeb elektroonilise sõjapidamise võimeid vägeva täiendusena riigi psühholoogilisele ja kineetilisele sõjapidamisele.

Mullu märkis staabiülem kindral John E. Hyten, et viimase 30 aasta jooksul oli USA oma sõjapidamiskontseptsioonid üles ehitanud eeldusele, et tal on täielik informatsiooniline ülekaal. Ent see eeldus ei kehti enam. Hiina ja Venemaa on investeerinud palju elektroonilise, küber- ja kosmosesõja võime arendamisse, et takistada USA võimet kiiresti ja turvaliselt suhelda. Vastupidavate süsteemide ehitamine, EW- ja EW-vastase võime täiustamine ning elektromagnetilise spektri kasutamine Ühendriikide hüvanguks on tulevastes konfliktides otsustava tähtsusega.

JÄNKID EHITASID KVANTANDURI

USA armee teaduslabor arendab samal ajal kvantelektroonilist sõjapidamist. Kasutades lasereid Rydbergi aatomite loomiseks, suutsid teadlased ehita-

da kvantanduri, mis tuvastab kogu raadiospektri. See läbimurre võib luua uusi võimalusi sõjalisele kommunikatsioonile ja kvantelektroonilisele sõjapidamisele.

Kvantandmetöötlus, kvantarvutid ja kvantkommunikatsioon on sõjalises rakenduses perspektiivikad valdkonnad. Kvantandurite tuvastamine parandab märkimisväärselt allveelaevade avastamist, osutub kasulikuks positsioneerimisel ja navigatsioonis. See aitab sõjaväelastel tuvastada maa-aluseid struktuure, tuumamaterjale, elektromagnetkiirgust ja vaenlase vägesid.

Kvantarvutused edendavad masinõpet, mis parandaks kineetilise sõjapidamise süsteeme ja relvade sihtimisalgoritme – see tähendaks täielikku muutust lahinguruumis. Valitsus võiks kasutada ka kvantijärgset krüptimist (PQE). PQE on riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) prioriteet, mis on seotud kvantvõtmete jaotamise ja krüptograafiaga, kaitsmaks sõjaväe ja USA valitsuse sidet ja teavet. PQE peab vastu nii traditsioonilisele kui kvantkrüptimist võimaldavale dekrüptimistarkvarale.

Edu elektroonilises sõjapidamises sõltub tehnoloogilistest edusammudest tehisintellekti vallas, esimesena üleoleku saavutamisest kvantvaldkonnas, kvantandmetöötluse ja -arvutuse kasutamisest, täiustatud võime arendamisest ja süsteemide kaitsmisest kvantijärgse krüptimisega.

INFOSÕDA MURENDAB TAJU

Viimastel aastatel kirjutatakse palju Venemaa ja Hiina infosõja taktikast. Hudsoni instituudi külalisprofessor kolonel Koichiro Takagi ütleb, et Peking on praeguse tehnoloogia abil kaalunud valeinfo kasutamist, strateegiliste tuumarelvade üksuste operatsioonide ettevalmistamist ja mitmesuguseid sõjalisi õppusi hirmutamise eesmärgil. Valeinfotaktika võib hõlmata vaenlase seire- ja luuretegevuse eksitamist elektromagnetiliste või kübervahendite abil, et ajada otsustajad segadusse.

Tehnoloogiline areng, eriti sellistes riikides nagu Hiina, puudutab jätkuvalt USA ja teiste NATO riikide julgeolekut. Massiivne andmekaevandamine loob tohutuid infobaase, mis

MAAILMApILK 52 1/2023

võivad ohustada operatiivturvalisust ja avaldada sõjaväelastele potentsiaalselt kognitiivset mõju. Lisaks sellele on kiirelt arenenud kõikjal olev tehniline jälgimine (UTS), näotuvastus ning andmete kogumine nutitelefonidest ja sõidukitest. Edusammud tehisintellekti vallas võimaldavad nende andmesisendite tõhusat sorteerimist, mis annab väärtuslikku teavet sihtimiseks. Seega on oluline mõista, kuidas Hiina kasutab oma jälgimis- ja tsensuuritehnoloogiat ning võib ühtlasi uurida miljonite ameeriklaste, aga mitte ainult nende, tundlikke isikuandmeid.

USA omakorda arendab tehnoloogiat, tarkvara ja algoritme, et aidata autokraatlike riikide elanikel võidelda tsensuuri ja valeinfo vastu. Seda potentsiaali on juba praktiseeritud Ukraina sõjas, kui Ukraina kasutas SpaceX-i Starlinki satelliidikonstellatsiooni, et võidelda Vene infooperatsioonide vastu ja võimaldada ukrainlaste omavahelist suhtlust sõjapiirkonnas.

Õigesti organiseeritud nii praegune kui tulevane mittekineetiline taktika võib mängida võtmerolli mistahes üldstrateegias. Siiski ei saa need iseenesest lahingut võita. Nagu ütles hiljuti Ukraina kontekstis Suurbritannia kindralstaabi ülem kindral Patrick Sanders: „Küberrünnakuga jõge ei ületa ...“

MIDA MUUTA JA KOHANDADA?

Seepärast maksab küsida, mida on Ukraina sõda praeguseks lääneriikidele

õpetanud. Londonis asuv Royal United Services Institute (RUSI) avaldas põhjaliku aruande Vene-Ukraina sõja esialgsete tulemuste ja õppetundide kohta.

Esiteks, intensiivses sõjas kulub tohutult laskemoona, masinaid, seadmeid ja varuosi ning inimesi saab hukka tuhandete kaupa. Kui sõja osapooled ei suuda luua uusi üksusi, toota varuosi ja laskemoona ning kindlustada vägede logistikat ja varustatust, variseb rinne kokku. Praegustest NATO liikmetest suudavad seda kõike tagada ainult Ameerika Ühendriigid.

Teiseks, Ukraina relvajõud ei püsinud n-ö konkurentsis mitte seetõttu, et sõja algfaasis oli neil parem varustus, vaid seepärast, et nad olid väga paindlikud – eriti taktikalisel tasandil –, omandades kiiresti uusi võimeid ja praktikaid, et parandada konkreetseid haavatavusi, mille venelased olid läbi hammustanud. Seega, NATO riikidele ei ole kriitiline mitte küsimus, kas konkreetne relvasüsteem annab eelise, vaid kas riigi poliitika ja poliitikud võimaldavad uute süsteemide ja taktikate kiiret arendamist, katsetamist, täiustamist, mastaapset omandamist ja kasutamist.

Kas kõikide tasandite töötajatel on lubatud oma teadmisi ja oskusi kasutada? Kas taktikalistel koosseisudel on võimalik varustust nõuetekohaselt hankida ja katsetada? Või on kaitsehanked jäätunud protsess, mis on lahutatud taktikast, tehnikatest ja protseduuridest? Sellises olukorras

riik ei ole tõenäoliselt võimeline sõjas operatiivselt reageerima.

Kolmandaks käib vaidlus selle üle, kas sõda tõestab erinevate sõjaliste süsteemide kasulikkust või vananemist: varitsev ( loitering ) ründemoon versus suurtükivägi või tankitõrjerelvad versus tankid. Need arutelud ei vii edasi. Vanad süsteemid, alates T-64 tankidest kuni BM-21 Grad MLRS-ideni, aitavad Ukrainal ellu jääda.

Mõistkem, et uued relvasüsteemid mitte ainult ei paku uusi võimalusi, vaid suurendavad ka vanade süsteemide abil saavutatavat mõju. Oluline on aru saada, kuidas moodsate võimete õige kasutamine võib suurendada vana, odava ja toore varustuse mõju. Seepärast peavad pea- ja kindralstaabid armee moderniseerimisel analüüsima, kuidas võiksid vanad ja uued süsteemid teineteist täiendada, selle asemel et käsitleda moderniseerimist kui otsustusprotsessi selle üle, mis peaks olema, mida tuleb hankida ja millest tuleks loobuda.

Droonid on sõjapidamises muutunud otsustavaks teguriks ja peaksid olema standardrelvaks kõigil tasanditel. Enamasti peavad droonid olema odavad ja kättesaadavad, sest 90 protsenti neist hävib sõjas. Samal ajal ei ole vastase droonide tuvastamise ja mahasurumise probleem veel piisavalt lahendatud. Täppisrelvi ei ole mõtet droonide hävitamiseks kasutada või äärmisel juhul tuleks neid kasutada säästlikult ja valikuliselt, sest ülikalli täppisrelvaga üliodavat drooni „tappa“ ei ole lihtsalt ratsionaalne.

Kaasaegsete luure- ja juhtimissüsteemide maskeerimine lahinguväljal on äärmiselt keeruline, sest moodsate relvade ja eriti täppisrelvade ees jäävad maskeeritud staabid ikkagi kaitsetuks. Põhimõtteliselt jääb ainsaks kaitsemeetodiks süsteemide maksimaalne hajutamine ühes paindlikkusega kiiresti asukohta vahetada.

ALLIKAD:
https://rusi.org/explore-our-research/publications/ special-resources/preliminary-lessons-conventionalwarfighting-russias-invasion-ukraine-februaryjuly-2022 • https://www.heritage.org/cybersecurity/commentary/ assessing-the-non-kinetic-battlespace?fbclid=I wAR3iBRs9WERgZKTonF793xK6XVgVm8TZuC_ kODqTlYpM8XzYt4VrmkigPfY
odavad
Droonid on sõjapidamises muutunud otsustavaks teguriks ja peaksid olema standardrelvaks kõigil tasanditel. Enamasti peavad droonid olema
ja kättesaadavad, sest 90 protsenti neist hävib sõjas
MAAILMApILK 1/2023 53
MARTIN ANDRELLER

KUI DROONID RÜNDAVAD

Kontrastiks tänapäeva Ukraina lahingutandritelt pärit kaadritele mäletab ajalugu sarnaseid episoode ka Teisest maailmasõjast, kus vastase sihtmärke tabasid telekaamerate abil kaugjuhitavad ründedroonid.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Tegelikult ilmus juba 1913. aastal Prantsuse suurtükiväeohvitseri René Lorini sulest essee, milles ta visandas ja kirjeldas esmakordselt reaktiivmootori põhimõtet1. Lennundushuvilisena avaldas ta ka mitmeid teisi artikleid, milles esitas nii arvutusi kui teooriaid, sealhulgas mehitatud raketist2

Esimese maailmasõja ajal soovitas ta kaugete sihtmärkide (nagu Berliin) pommitamist reaktiivmootoriga mehitamata lennukitega, mis oleksid stabiliseeritud sisemise güroskoobi

abil, mida saaks hoida baromeetriliste vahendite abil teatud kõrgusel ja juhtida eemalt raadiosaatjatega varustatud pilootide abil3.

Sellesarnased ideed levisid nii brittide kui ameeriklaste seas, kes jõudsid lühikese ajaga katsetada erinevaid kontseptsioone, ent lahinglendudeni ei jõutud.

OOD DROONILE

Kuigi pärast Esimest maailmasõda jätkusid mitmel pool maailmas nii mehitamata õhusõidukite kui reaktiivmootori uuringud, käsitleti

neid eraldi teemadena. Kaugjuhitavad õhusõidukid, mida juhiti tavapäraste masinatega, leidsid aga rakendust näiteks õhutõrje sihtmärkidena, eelkõige Suurbritannias3. Seevastu Saksamaal kaaluti nende kasutamist õhuluures, mida demonstreeriti edukalt 1939. aasta juulis Rechlinis, ent kasutusele neid ei võetud3.

Seetõttu ei ole näiteks sakslaste Fieseler Fi-103 tiibrakett (rohkem tuntud V-1 lendava pommina), revolutsiooniliselt uus ega originaalne kontseptsioon. Samas on tegemist ühe tuntuima esimese generatsioo-

BAYKAR TECH MAAILMApILK 54 1/2023

ni ründerelvaga, mida jaapanlased proovisid Teise maailmasõja lõpus ka mehitada, saades tulemuseks Kirsiõie-nimelise kamikaze-drooni (櫻 花, Ōka)4

Venemaa agressioon Ukrainas on seni parim näide sellest, kuidas mehitamata õhusõidukid on tänapäevase lahinguvälja eluliselt oluline, vahest isegi vältimatu ja määrava tähtsusega osa. Moodne väike mehitamata õhusõiduk, mis on võimeline teostama vaenlase õhuruumis luuret, avastama ja ründama sihtmärke (nii tehnikat kui elavjõudu), alla heitma pomme ja välja laskma rakette ilma pilooti kordagi ohtu seadmata, on nüüdseks reaalsus ja lahingutandri vajadus. Veelgi enam – nende seadmete hind on vaid murdosa moodsa hävituslennuki ja selle piloodi väljaõppeprogrammi maksumusest.

Eraldi tähelepanu väärib droonidelt pärit lahinguvideote kasutus sotsiaalmeedias infosõja osana, mis on oluline ressurss nii moraali tõstmisel kui alandamisel. Venemaa katses jäljendada natside Blitzkrieg’i Ukraina vastu, mis on võtnud suuna hoopis Blitzпиздец’i stsenaariumile5, etendasid droonid üliolulist rolli just sõja algfaasis, tõstes ukrainlaste moraali nende kõige mustematel tundidel. Sedavõrd jõuliselt, et innustasid okupante Kiievi alt liduma kand-ja-

varvas rütmis ning kaitsjaid looma oodi Bayraktar-droonile, nagu omal ajal Beethoven Elisele.

SAAGU RÜNDEDROON

Vaatamata sellele, et idee on vana, on selle realiseerimist alati piiranud tehnoloogiate puudumine. Siiski võib tulla üllatusena, et Ameerika Ühendriikidel õnnestus see piirang ületada ja luua toimiv ründedroon, veelgi enam – kasutada seda relvasüsteemi seeriatoodanguna Teise maailmasõja lahingutes Vaikse ookeani sõjatandril6

1936. aastal tegi kaptenleitnant Delmar S. Fahrney ettepaneku, et USA merevägi võiks kasutada sõjalistel eesmärkidel kaugjuhitavaid lennukeid6. Kuigi tolleaegse tehnoloogia piiratud võimaluste tõttu peeti sellise projekti arendamist vähetähtsaks, hakkasid 1940. aastate alguses puhuma uued tuuled. Nimelt võimaldasid kaks olulist tehnoloogilist arengut – radari kõrgusmõõtur ja RCA-televisioon7, muuta ründedrooni, nagu seda juba toona nimetati, Teise maailmasõja ajal reaalsuseks.

Neist esimene on seade, mis mõõdab kõrgust õhusõiduki all olevast maastikust, andes teada, kui kaua kulub raadiolainetel aega maapinnani ja tagasi õhusõidukisse jõudmiseks. See oli arenenum kui tavaline baromeetriline

kõrgusemõõtur, mis vaatas üle kauguse kindlaksmääratud vertikaalsest lähtepunktist, tavaliselt merepinnast.

Teine leiutis, televisioon, pakkus droonioperaatorile võimalust näha teleriekraanil drooni esiossa paigutatud kaamera vahendusel reaalajas teed sihtmärgini (ja seda korrigeerida)8.

Esimesed katsed spetsiaalselt ümberehitatud lennukitega tehti 1942. aasta aprillis, kui prooviti tabada sihtmärgiks valitud laeva.

Edukas katsetus veenis USA mereväge sõlmima lennukitootjaga Interstate Aircraft lepingut 2 prototüübile ja 100 seeriaühikule. Tulemusena valmis lihtsa disainiga ja täiustatud konstruktsiooniga ründedroon TDR-1, mille tiivaulatus oli 15 meetrit ja kaal 2,6 tonni.

Varustatud kahe 220-hobujõulise mootoriga, oli see võimeline lendama kuni 250 kilomeetrit tunnis ning lennukauguseks oli 684 kilomeetrit. Relvastuseks olid ette nähtud kas üks 450-kilone pomm või õhutorpeedo.6

Drooni väliskest oli puidust ning sel oli fikseeritud kolmerattaline alusvanker, mille sai pärast starti alla heita, et parandada lennuomadusi, eriti sihtmärgile lähenedes ja selle suunas pikeerimisel.

MAAILMApILK 1/2023 55

Droonioperaator lendas drooni lähedal modifitseeritud hävitajal Grumman TBF Avenger, mis oli juhtlennukiks.

Kuna droon toimis ning selle ehitamiseks kulus vähe raha ja strateegilisi materjale, olid USA mereväel ründedroonidega suured ambitsioonid. Plaani kohaselt pidi moodustatama tervelt 18 eskadrilli 1000 ründedrooniga9

Tehnilised väljakutsed TDR-1 arendamisel koos projekti madala prioriteetsusega viisid aga lõpuks selleni, et lepingut muudeti ja tellimust vähendati 300 ühikuni. Sellest omakorda suudeti valmis ehitada 195, mis leidsid rakendust eranditult vaid Vaikse ookeani sõjatandril.

TROOPILISED TULERISTSED

Niisiis moodustati 1943. aasta suvel USA mereväe spetsiaalsete õhuväeüksuste (SATFOR) osana eriüksus Special Task Air Group 1 (STAG-1), mis koosnes kahest eskadrillist (VK11 ja VK-12). Mõlemad olid varusta-

tud eelmainitud Avenger hävitus(juht) lennukitega10

30. juulil 1944 toimus esimene lahingulend nelja drooniga ning juhtlennuki piloot, kes saatis droone 11 kilomeetrit eemal, sai uudse tehnoloogia abil jälgida droonilennupilti 5-tollisel ekraanil kaamera kaudu,7 mis asetses drooni esiotsas. Samas ei olnud toonaste kaamerate resolutsioon kuigi hea, mis raskendas ekraanil sihtmärgi eristamist taustalt11

Sihtmärgiks oli valitud Cape Esperance (Guadalcanal) rannikul paiknenud Jaapani kaubalaev Yamasuki Maru, mida tabati kolmel korral. Bougainville-Rabauli sõjatandri järgmiste lahingulendude tarbeks toodi mõlemad eskadrillid Saalomoni saartele7. 27. septembril hävitati jaapanlaste õhutõrjepatareiks muudetud kaubalaev ning 1. oktoobril Ballale ja Poporangi saarte õhutõrjepatareid.

Kui reeglina juhiti droon otse sihtmärgini, siis mõnikord heitis droon

pomme ka eemalt7. Sel moel prooviti tabada staape, sildu ja ladusid, ehkki õhutõrje suutis paljud ka alla lasta. Seda ilmestab viimane operatsioon 27. oktoobril Rabaulis, kus 50 droonist tabas sihtmärki 3112

Ühest küljest näitab see toonase tehnoloogia võimete piire, ent teisalt sedagi, kuivõrd suurt tulevikurolli nähti droonidele juba neil aegadel.

VASTUOLULISED OTSUSED

Ent saatusel olid teised plaanid ning selleks ajaks oli USA merevägi juba otsustanud projekti lõpetada. Otsus sündis uskumuse toel, et traditsioonilised lennukid suudavad saavutada paremaid tulemusi.

See on mõneti vastuoluline, sest ründedroone oleks saanud kasutada sõjas ulatuslikumalt nii Jaapani kui Saksamaa vastu, säästes märkimisväärse hulga Briti ja Ameerika õhuväelaste elusid.

Siiski on USA merevägi oma 1944. aasta raportis nentinud: „Droon

Sõda Vaiksel ookeanil. Tehnikud on valmistamas ette ründedrooni TDR-1 lahingulendu Mbanikal, Saalomoni saartel. Telekaamera asub drooni eesosas. September 1944
MAAILMApILK 56 1/2023
NARA

on võimeline täppisrünnakuks, kui sihtmärk on piisavalt suur ja piisavalt eristuv, et seda oleks võimalik teleriekraanil näha.“13

Kuigi droonid kohtasid mereväes kriitikute vastuseisu ning troopilise kliima mõju elektroonikale ei saanud alahinnata,14 olid esimese generatsiooni ründedroonid tervikuna pigem edukad. Seda hoolimata tehnoloogilistest probleemidest, mis olid seotud uue, kiiresti areneva tehnika ja süsteemide pideva täiustamisega15

Vaatamata oma lühikesele edule – mille jooksul ei kaotatud ühegi ameeriklase elu – lõppes droonide kasutamine 1944. aasta oktoobri lõpus. Selleks ajaks olid droonid muutunud ise ründeobjektiks tänu üldisele skeptitsismile ja tõrjuvale hoiakule liiga moodsa tehnoloogia suhtes. Seegi on vastuoluline, sest programm jõudis hakata andma esimesi tulemusi, ent sõjategevuse intensiivistumisel, keerukatel tehnilistel nüanssidel, rindevajaduste ja ressursside ümberhindamisel ning sellega seotud

rahastusotsustel oli tugevam kaal. Juba loodud üksused saadeti laiali ja alles jäänud droonid utiliseeriti.

Samas jättis projekt toona õhku terve rea küsimusi, sh nii droonide kasutamine lennukikandjatel kui ka telejuhtimise segamise maandamine7, millega tegeldakse tänaseni, ehkki kasutusel on hoopis uuemad tehnoloogiad ja sidekrüptimised. Ainus säilinud TDR-1 eksemplar asub täna USA riiklikus mereväe lennundusmuuseumis Floridas.

RÜNDEDROONIDE TAGASITULEK

Vaatamata TDR-1 projekti sulgemisele naasid droonid järgmistel aastakümnetel relvastusse nii treeningu kui luure eesmärkidel. Kuid vähe oli neid, kes osanuks toona arvata, et mehitamata õhusõidukid võivad ühel päeval lennata autonoomselt, vajamata selleks teleekraani ja operaatorit, ning on suutelised õhus püsima tunde või isegi päevi.

Praegune õhusõda Ukrainas on taas väga teravalt esile toonud inimfak-

tori, ennekõike agressori jaoks, sest piloodid on väga aeglaselt taastatav strateegiline ressurss.

Ukrainlaste Bayraktar TB2 tüüpi ründedroonide õhulöögid ilmestavad aga kulutõhususe aspekti. Neidki droone juhitakse sihtmärkide suunas ekraanide, küll veidi moodsamate, vahendusel.

Seega on kunagi kahtluse alla seatud futuristlikud ründedroonid visanud ligemale 80 aastat hiljem uuesti kahtlejate suunas kinda. Pärast MägiKarabahhi ja Ukraina sõdu on nende positsioon tugevam kui eales varem.

Praegu avanev vaade on vaid põgus sissejuhatus laiast ja kiiresti arenevast õhuoperatsioonide ning väeliigi rolli kombinatsioonide maailmast, mida ründedroonid suudavad (taas) relvajõududele pakkuda.

Raske on ette kujutada, et droonid lähiajal kuhugi kaoksid, pigem on nad siin, et jääda.

KASUTATUD ALLIKAD

Videokaadrid TDR-1 ründedroonidest 1944. aastal: https://www.youtube.com/watch?v=CwS669Ipgwc ja https://www.youtube.com/watch?v=CboWEL4wbEU, (Allikas: NARA, 1944).

1 Lorin, R. 1913. Une expérience simple relative au propulseur à réaction directe. L'Aérophile, p. 514. https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/bpt6k6552332d (kasutatud 06.10.2022).

2 Lorin, R. 1908. Le Propulseur à échappement et l’aéroplane à grande vitesse. L'Aérophile, pp. 322–336. https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/ bpt6k6550620m (kasutatud 06.10.2022).

3 Collier, B. 1957. The Defence of the United Kingdom. London: HMSO; p. 353.

4 Francillon, René J. (1979). Japanese Aircraft of the Pacific War (2nd ed.). London: Putnam & Company, p. 477.

5 Nagel, H. 2022. Achtung, Blitzпиздец!, Kaitse Kodu!, 5, pp. 42–43.

6 NNAM. 2022. TDR-1 Edna III. National Naval Aviation Museum. https://www.history.navy.mil/content/ history/museums/nnam/explore/collections/ aircraft/t/tdr-1-edna-iii.html (kasutatud 06.10.2022).

7 Lerner, P. 2017. The First Drone Strike – in 1944. Smithsonian Magazine. https://www. smithsonianmag.com/air-space-magazine/dronestrike-180964753 (kasutatud 06.10.2022).

8 Newcome, L. R. 2004. Unmanned Aviation: A Brief History of Unmanned Aerial Vehicles. Reston, Virginia: American Institute of Aeronautics and Astronautics, p. 68.

9 Zaloga, S. J. 2008. Unmanned Aerial Vehicles: Robotic Air Warfare 1917–2007. New York: Osprey Publishing, p. 8.

10 [Anon.], 2022. Special Task Air Group One (STAG-1). Pacific Wreck. https://pacificwrecks.com/units/usn/ stag-1 (kasutatud 06.10.2022).

11 Zaloga, S. J. 2020. American Guided Missiles of World War II. Oxford: Osprey Publishing, pp. 17–18.

12 Spark, N. T. 2005. Unmanned Precision Weapons Aren't New. Proceedings Magazine, 131(2), pp. 66–71.

13 U.S. Navy. 1944. Analysis of Pacific Air Operations, October, 1944. Serial 001883, United States Navy.

14 Hall, J. J. 1988. American Kamikaze, J. Bryant Limited.

15 NARA. 1944. Service Test of Assault Drone by STAG ONE under direction of Commander Special Air Task Force, July 30. Department of Defense. Department of the Navy. Bureau of Aeronautics. 12666/72.43. https://catalog.archives.gov/id/12666 (kasutatud 06.10.2022).

Ameerika droonioperaatori vaade sihtmärgile juhtlennuki ekraanil, september 1944 Ameerika droonioperaatori vaade sihtmärgile juhtlennuki ekraanil, september 1944 NARA NARA
MAAILMApILK 1/2023 57

SõDURIVARUSTUSE HANKIMINE MAAKAITSEVõIME SUURENDAMISE VõTMES

Viimase aasta julgeolekuarengud meie regioonis on olnud kõike muud kui rahulikud. Varasem Euroopa lääneriikide retoorika vankumatust julgeolekukeskkonnast on kõikuma löödud ja see on ajendanud riike oma kaitsevõimet tõstma ning kaasajastama.

Tekst: ROBERT KÄSPER , Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse sõdurivarustuse ja elutoetuse kategooriajuht

SõjARAUD 58 1/2023
RKIK

Heaks näiteks on Saksamaa, kes on võtnud vastu otsuse tugevdada lähiaastatel Bundeswehri 100 miljardi euroga. Võib küll küsida, kui palju sellest summast realiseeritakse, aga eks seda näitab aeg. Kehvem ei ole ka Eesti Vabariigi valitsus, kes on eraldanud kaitsevõime tugevdamiseks ligi miljard eurot. Lõviosa lisarahastusest läheb uute võimete loomisele ja olemasolevate täiendamisele. Ilma ei jää ka individuaalvarustuse uuendamine – järgmisteks aastateks on selle tarbeks eraldatud suurusjärgus 50 miljonit eurot.

MIDA ON MEIL UKRAINA KONFLIKTIST ÕPPIDA?

Üks oluline õpikoht Ukraina konfliktist on see, et vastase rünnakusügavus on piiramatu. Kasutatavate kaudtulesüsteemide laskeulatus üle kogu lahinguvälja on sügav ja mastaapne. Kui kontaktmürsud ei kanna eesmärki, asendatakse need õhus lõhkevaga – ikka selleks, et põhjustada võimalikult palju kaotusi. See tõstatab küsimuse, kuidas ennast võimalikult hästi kaitsta.

Esimese vahendina kasutab Ukraina armee hajutatud tegevust. Nende jalaväekompaniid tegutsevad rindel ligikaudu 3kilomeetrisel lõigul. Kui üksuste kontsentratsioon on tihedam, vähendab see oluliselt nende elulembust. Liikumiseks kasutatakse pigem pimedat aega, seda muidugi juhul, kui selleks jagub vahendeid. Pikemaks perioodiks paiknema jäädes esmajärjekorras kaevutakse ning varjestatakse positsioonid õhu- ja võimalusel ka termovaatluse eest.

Olulised on ka individuaalvarustus ja ballistilise kaitse süsteemid. Suure kaudtuleohu tõttu on väga tähtis killukaitse. Suur osa võitlejatest langeb just killuvigastuste tõttu. Põhjusi on

mitmeid, aga üks läbiv on kaitsepaneelide puudumine külgedel. On selge, et mida rohkem kaitset, seda suurem võimalus rünnaku korral ellu jääda. Kombineeritakse killu- ja kuulikaitset. Kuulikaitseplaadid kaitsevad ka kildude eest, kuid nende pindala on väike ning eesmärk on kaitsta elutähtsaid organeid keha esi- ja tagapoolel ning külgedel. Killuvest katab suurema osa ülakehast ja annab rohkem kaitset. Varem pigem erioperatsioonide varustusnimekirja kuulnud ballistilise kaitsega lahinguvöö on leidnud oma koha ka konventsionaalsete üksuste ridades. Lahinguvöö annab lisakaitse alakõhu- ja vaagnapiirkonnale. Nimistust ei saa kuidagi välja jätta kiivrit. Teraskiivrid on asendatud tänapäevastega, kiivreid on mitme lõikega, sh high-cut. High-cut kiiver pakub aga vähem kaitset ning konventsionaalsete üksuste konteksti pigem ei sobitu. Probleemiks on kujunenud ka nägemiskaitse kasutamine. See on lahingutegevuses ebamugav, kipub uduseks minema ja piirab seega olukorrateadlikkust. Lahendus puudub, tihti ei kasutata ka kaitseprille.

Üldiselt rääkides kehtib individuaalvarustuse kohta travel-light põhimõte. Ellujäämisvõimaluse suurendamiseks kasutatakse pigem kiireid manöövreid kui enese maskeerimist ja kestvat varjumist. Kaasaskantav varustus peab olema läbi mõeldud ning kaaluma võimalikult vähe. Ukrainas toimub suur osa lahingutegevusest linnastunud aladel, seega ei tohi kandesüsteem ega muu varustus olla manöövritel piiravaks elemendiks. Kogu varustust hoiavad võitlejad kogu aeg pakituna, et vajadusel kiiresti eemalduda. Operatsioonidele võetakse kaasa ainult hädavajalik, ülejäänud jäetakse baasi maha. Konflikti alguses tekkis palju blue-on-blue olukordi. Seda põhjustas omade kehvapoolne identifitseerimine. Selle vähendami-

seks kantakse käistel kollaseid või siniseid markeeringuid. Sõdurid peavad seda isegi olulisemaks kui kamuflaažiga vormirõivaid.

INDIVIDUAALVARUSTUSE HANKIMISEST

Eesti on väike riik ja meie hankemahud on maailma mastaabis pigem tagasihoidlikud. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) hankestrateegia üheks talaks on pidev raamlepingute sõlmimine ning seeläbi tarnekindluse tagamine. Sõda Ukrainas on hanketegevust mõneti mõjutanud, aga täna võib öelda, et turg on stabiliseerumas. Käimas on kaks suurt hanget, leidmaks lepingupartnereid ballistiliste kaitsepaneelide ja kiivrite tarnimiseks. Ballistiliste kaitsepaneelide hankemenetlus on veninud esialgu plaanitust pikemaks. Selle põhjusi võib leida protseduurilisest poolest, aga ka sellest, et soovitakse leida kindla tarneahelaga ja kvaliteetset toodangut pakkuvaid ettevõtteid. Kiivrite hankemenetlus algatati 2022. aasta detsembris ning raamlepingupartnereid otsitakse järgnevaks neljaks aastaks.

Mis puudutab muu varustuse hankimist, siis selle tarbeks on sõlmitud pikaajalised lepingud. Näiteks kandesüsteemide tekstiilosa soetamiseks on partnerid olemas ja tarned toimuvad vastavalt tellimusele. Sama saab öelda ka muu individuaalvarustuse kohta. RKIK-il on pikaajalised lepingud nii vormikomplektide kui ka saabaste ja muu hankimiseks. Tarneaega mõjutab täna peaasjalikult see, et Eesti Kaitsevägi kasutab endale omast digilaiku. Toorkangaid imporditakse üldiselt Kaug-Idast ning töödeldakse Euroopa tehastes. Meie mahtude juures on kanga tarneaeg mõõdetav kuudega. See aga ei tähenda, et midagi jääks tegemata, kõik taandub lõpuks planeerimisele.

SõjARAUD 1/2023 59

Kogu hankimist mõjutab nõudluse suurenemine. Kui suureneb nõudlus, pikenevad tarneajad ja tõuseb ka hind. Töötame iga päev selles suunas, et kindlustada soodsate tingimustega pikaajalisi lepinguid ning tagada pidev tarne.

KANDESÜSTEEMID

Uut kandesüsteemi on Kaitseväes arendatud juba mõnda aega ning käesoleval aastal jõuavad esimesed uued elemendid ka teenistusse. Maakaitse suurendamise raames hangitakse sama varustust ka Kaitseliidule. Kaitseliidus on seni kasutuses jalaväerakmed ning killuvest M14. Uued kandesüsteemid muudavad sõduri elu mugavaks, sest neisse on koondatud rohkem kaitset, ergonoomikat ja kasutusmugavust.

Kandesüsteem koosneb kolmest osast: killuvest, plaadikandja ja vöö. Killuvesti ülesanne on peatada

erineva lahingumoona lõhkemisel tekkivaid kiiresti liikuvaid osiseid. Killuvesti kaitsetase on võrreldav kiivrite omaga. Lisaks kildudele peatavad need ka mõne kaliibriga käsitulirelvade moona ja leevendavad rikošeteerunud kuulide mõju. Uue killuvesti parameetrid võimaldavad kanda seda ka riiete all. Tihti võrreldakse omavahel killu- ja kuulivesti kaitsevõimet. Mõlemad on äärmiselt olulised ja kumbagi ei saa alahinnata. Killuvest annab sõdurile pindalalt suurema kaitse kui kuuliplaadid, kuid kaitsetase on erinev.

Kuulikaitse tagamiseks on kandesüsteemis plaadikandja, millesse saab paigutada erineva kaitseastmega kuuliplaate. Ka kuulikaitse on väga oluline, seega peavad kasutatavad kuuliplaadid peatama lahingumoona, mida meie tõenäoline vastane peamiselt kasutab. Kuuliplaadid on mõõtmetelt väiksemad,

katavad rindkere esi- ning tagaosa ja ka külgi. Kehapind, mida kuuliplaat ei kaitse, on kaetud killuvestiga ning kombinatsioonis saavutatakse väga hea kaitsevõime erinevate ohtude vastu.

Uue kandesüsteemi kolmas osa on ballistilise kaitsega vöö. Vöö sees on paneel, mille kaitsevõime on võrreldav killuvesti ja kiivri omaga. Vöö pakub kaitset ka vaagna- ja alakõhupiirkonnale – seda varasemad varustuselemendid teinud ei ole.

Kandesüsteem peab moodustama terviku ning võimaldama ka muud kui kaitset. Plaadikandjale ja ballistilisele vööle on võimalik kinnitada erinevaid taskuid. Plaadikandja esiosa on arendatud selliselt, et salvetaskuid on vajadusel võimalik kiiresti vahetada. Lisaks teistele tavapäraselt kasutatavatele taskutele on plaadikandja seljaosal 24

60 1/2023
RKIK

tunni varustuse tasku. Sinna saab paigutada näiteks veekoti, vajaliku toidu- ja laskemoona ning muu, mida võib ööpäeva jooksul tarvis minna. Vajadusel saab selle tasku plaadikandja küljest eemaldada ja kasutada seljakotina.

MUU VARUSTUS

Sõduri individuaalvarustuse tabelisse ei kuulu ainult kandesüsteem ja kaitsevahendid, vaid ka kõik muu elutegevuseks vajalik. Maakaitsestruktuurile hangitakse praegu kasutuses olevad välivormi elemendid. Nendes seni suuri muudatusi ei ole, kuid uue vormi arendamine on käimas ja lähitulevikus saame seda kaitseväelaste seljas näha. Teiste hangitavate vormielementide hulka kuuluvad fliisjakid, soe aluspesu, vihmaülikond ja taktikalised kindad. Saapaid hangime Eesti saapatootjalt Samelin, kelle saapad on pikkade aastate jooksul tõestanud oma kasutusmugavust ja kvaliteeti.

Sõdur peab hakkama saama igas keskkonnas ja eri tingimustes ning selleks

hangitakse ka väliteenistusvarustust.

Selle hulka kuuluvad söögiriistad, vahendid toidu valmistamiseks, magamisvarustus jms. Nimekirjast ei puudu ka gaasimask ja meditsiinikomplekt.

UUED ARENGUD

2022. aastal hakkas RKIK koostöös Kaitseväe ja Tallinna Tehnikakõrgkooliga välja arendama uut tavavälivormi. Arendamise käigus pööratakse tähelepanu praeguse välivormi kitsaskohtadele, mis on seotud materjali, lõike ja funktsionaalsusega.

Praeguse vormi kangas on puuvillase ja polüestri segu. Uue kanga arendamisel minnakse paljude teiste riikidega sama teed – kasutusele võetakse polüamiidist ripstopkangas. Sellise kanga hõõrdekindlus on senisest neli korda parem. Samuti vähendatakse kanga grammkaalu, mis muudab vormi kergemaks ja kiiremini kuivavaks. Lõike parendamisel peetakse silmas ergonoomikat ja kasutusmugavust. Näiteks kui praegused vormipüksid takistuste ületamisel tihtipeale rebenevad, siis uue vormi juures on see

probleem lahendatud. Vormil on ka taskud küünarnuki- ja põlvekaitsmete paigaldamiseks.

EESTI SÕDUR ON HÄSTI VARUSTATUD

Eesti sõdurile hangitav varustus on tänapäevane, tagab väga hea lahingulise kaitse ning võimaldab hakkama saada rasketes oludes.

Ukraina konflikt on meie tänast maailmapilti oluliselt muutnud. Vaba Eesti ei ole kunagi elanud illusioonis, et meie naaber on rahulik ega tegutse kõige rängemal viisil. Sõda on lükanud tegutsema Euroopa lääneriigid ning tegevusetult ei istu ka meie. Lisarahastuste abiga tugevdame oma riigi kaitsevõimet. Meil on sõjast Ukrainas palju õppida, et vältida olukordi, kus meil puudub piisav varustus ning kaitsevõime. Seisame selle eest, et kaitseväelastel oleks olemas kõik vajalik ning et oleksime alati valmis oma riiki kaitsma. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti sõdur on hästi varustatud ja varustuse parendamiseks käib iga päev vilgas töö.

SõjARAUD 1/2023 61 RKIK

KAITSELIITLASE KõHT TÄIS UUTMOODI!

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse hangitud uut tüüpi toidupakid on juba jõudnud ka kaitseliitlaste toidulauda rikastama. Just rikastama, sest Kaitseväe varasema kindlate komponentidega 24 tunni toidupaki asemel on nüüd võimalik komplekteerida päevane menüü kolmest söögikorrapakist.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

See tähendab, et loodud on eraldi hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi toidupakid. Pakid koosnevad pearoast, teraviljatootest, võileivakattest, vahepalast, joogist ja desinfitseerivatest salvrätikutest. Kolme söögikorrapaki kalorsus on 3700 kuni 3800 kilokalorit. Piisav, et võitleja päev läbi tegusana hoida.

Uute söögikorrapakkide sortimenti on olulises mahus lisandunud eritüübilisi toidupakke. Ei puudu ka laktoosi- ja gluteenivabad ning vegetaarsed road. Kokku on 28 erinevat ratsiooni, millest 12 on eri- ja 16 tavaratsioonid koos hommikusöögiratsioonidega. Tavaratsioonidest on pooled põhiroad märgratsioonid ehk valmistoidud ning teine pool dehüdreeritud põhiroad.

Valmistoidud sarnanevad konserveeritud valmistoidule, kuid erinevus on pakendis ja valmistusviisis. Nimelt on tooted pakendatud tugevasse fooliumpakendisse, tänu millele on toodet lihtne valmistada ilma vett

TEST 62 1/2023

lisamata ning seda saab tarbida nii soojendatult kui soojendamata.

Nende rõõmuks, kes eelistavad sooja toitu, kuid tuld vee soojendamiseks ühel või teisel põhjusel teha ei saa, on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus lähiaastatel planeerimas uut lahendust, hangitakse juurde soojaelemendid, millega on võimalik toitu soojendada kuuma vett kasutamata.

TEADLIK VALIK

„Uue toidupaki eesmärk on pakkuda kiiret ja lihtsat tarbimist, arvestades kõikide väeliikidega üle Eesti. Võrreldes varasemate 24 tunni toidupakkidega on uues ühe söögikorra pakis konservi asemel tugevdatud fooliumpakend, et toidupakk oleks võimalikult kerge,“ on uuendusi kiitnud RKIK toitlustusteenuse koordinaator Marcus Põlluvee.

Seejuures pole toidupakkide sisu kokku pandud kaugeltki mitte juhuslikult, vaid selle taga on tõsine teadus. Nimelt viis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus koostöös Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi teadlastega 2021. aastal läbi uuringu eesmärgiga muuta Kaitseväe ajateenijate, reservväelaste ja tegevväelaste välitoitlustuses kasutatavaid toidupakke paremaks.

Uuring lõi eeldused, et RKIK saaks pöörata tähelepanu just uute pakkide arendustööle ja hanke ettevalmistusele, et pakid oleksid tervislikumad ja mitmekesisemate koostisosadega.

„Uued toidukorra pakid lihtsustavad oluliselt nii toitlustusplaani koostamist õppuseks kui ka sõdurielu – näiteks ei pea sõdur nuputama, mida ta sööb kohe ja kuidas säilitab hommikul avatud konservi, et seda süüa ka lõunal või õhtul. Õppustel pakub rikkalik pearoogade valik vaheldust peaaegu igal toidukorral,“ on öelnud 1. jalaväebrigaadi logistikajaoskonna vanemstaabiallohvitser vanemveebel Kermo Reedik.

TAGASISIDE OTSE SÖÖGILAUAST

Uuendusena on toidupakkidele lisatud ka QR-kood, mille kaudu saavad tarbijad anda kohest tagasisidet pakkide sisu ja maitse kohta. Tagasiside on oluline nii toidupakkide arenduseks kui ka juba järgmiste tellimuste koostamiseks, tehes muudatusi paki sisus. Uued pakid jõuavad laiemalt kasutusse tänavu. Millal täpselt Kaitseliidus,

see oleneb Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna varustusjaoskonna juhataja Ülle Russe selgitusel sellest, kuidas iga konkreetne malev on õppusi planeerinud ja kui palju toidupakke vastavalt sellele tellinud. Kehtib põhimõte, et vanemad pakid, mille realiseerimistähtaeg on lähenemas, väljastatakse esmajärjekorras.

Näiteks kui mõne kuivtoidupaki realiseerimisaeg on 2023. aasta september, siis väljastab malev vanemad pakid 2023. aasta väljaõppeks enne septembrit, seega nendel õppustel osalejad uue kontseptsiooniga pakke veel ei saa.

VAHELDUSRIKAS MENÜÜ

Aga proovime siis komplekteerida ühe päeva toidupaki. Hommikusöögiks valin ratsiooni number 2. Selles on pearoaks mustikapuder, kõrvale hammustamiseks soolased teraviljaküpsised, millele saab peale määrida singiga pasteeti. Kogu selle kraami võib sidruniteega alla loputada, et siis, pärast seda, kui sõrmeotsad on desinfitseeriva salvrätiga puhtaks tõmmatud, röstitud maapähkleid nosides edasi astuda.

Olgu öeldud, et erinevalt mõne teise riigi toidupakist ei ole ka nendes uutes Eesti toidupakkides kaasas toidunõusid. Seega kahvel-nuga-lusikas ehk maakeeli kasikas peab võitlejal endal käepärast olema.

pÄEVAMENÜÜ NÄIDE

HOMMIKUSÖÖK: RATSIOON NR 1

Lõunasöögiks valin midagi dehüdreeritud roogi sisaldavatest pakkidest. Valikus on kuus erinevat pakki, valin ratsiooni number kuus, mis pakub pearoaks pasta bolognese. Kaalumisel oli ka ratsioon viis pasta carbonaraga, aga olgu seekord pealegi bolognese Seda saab muide süüa otse pakist, nii et volditava tassi ega muu pasliku anuma olemasolu pole vajalik.

Makaronide kõrvale hammustan kanalihapasteediga üle võõbatud näkileibu ja joon kõrvale isotoonilist apelsinijooki. Kõlab heasti, eks ole? Muidugi. Ja siis magustoiduks mõned banaanilaastud. Peaks kõhu täis saama küll. Saabki.

Ja õhtusöögiks saab olema midagi valmistoitudest. Olgu selleks ratsioon number kaks, mille menüüs on Indoneesia stiilis vürtsikas riis sealihaga. See peaks külmalt kah süüa aitama, puhuks kui vee soojendamiseks ei raatsi tuld teha. Ning kinnitan, et kõlbabki. Otse pakist. Kõrvale jällegi näkileib, millele mätsin sealihaga võileivakatet. Õigupoolest pigem hammustan võileivakatet kõrvale, sest ilmselt tänu talvisele temperatuurile meenutab see konsistentsilt pigem vorstijuppi kui pasteeti.

Magustoiduks jääb õuna-kaneeli energiabatoon. Ja kui sellest kõigest ehk 300 grammist riisiroast ja batoonist kõht tühjaks jäi, saab lisaks nosida röstitud maapähkleid.

Toote nimetus Netomass (g) Kalorsus, kcal

Pearoog Maasika müsli 100 450 Teraviljatoode Soolased teraviljaküpsised 50 224 Võileivakate Maksapasteet 100 286 Vahepala Juustuküpsised 50 224,5

Kuum jook Must tee 1 0,04 Kokku: 325 1184,4

LÕUNASÖÖK/ÕHTUSÖÖK RATSIOON NR 1

Toote nimetus Netomass (g) Kalorsus, kcal

Pearoog Kanapasta 300 402

Teraviljatoode Näkileib Graham 50 167,5 Võileivakate Tuunikala võileivakate 100 285 Vahepala Snäkisegu 22 83,82

Kuum jook Must tee 1 0.04 Energiarikas toode Energiabatoon 50 210 Kokku 547 1148,36

ASSO PUIDET
TEST 1/2023 63

LÄBIpõLEMINE: ÜHE TEGEVVÄELASE KOGEMUSLUGU

Kaitseväelast kujutletakse tugeva ja sihikindlana. Raskustele läheb ta vastu optimistlikult ja huumorimeelega. Aga mis saab, kui see alati nii ei ole? Kui stress on murdnud vaimu ja vaja läheb psühholoogi või isegi psühhiaatri abi? Kas sel juhul on võimalik kaitseväeteenistust jätkata?

Meedikuna võiksin teemat käsitleda teoreetiliselt, kuid siis ei kõnetaks see kedagi. Otsustasin kirja panna enda isikliku läbipõlemise loo, et julgustada kaasvõitlejaid varakult ohumärke tähele panema, ennast aitama ja vajadusel õigel ajal abi otsima. Mida sügavamasse auku kukud, seda raskem on välja ronida. Läbipõlemisele saab pidurit panna juba palju varem. Kuigi iga kaitseväelane on psühhiaatriliselt kontrollitud, oleme siiski vaid inimesed ja iial ei tea, millal tuleb kanda rohkem, kui me tegelikult jaksame.

KAITSEVÄELASEKS SAAMINE

Alustasin kaitseväeteenistust 33aastasena. Mu kõige väiksem laps oli saanud 2aastaseks ja soovisin pärast emapuhkust tagasi tööle minna, kuid oma seniseid ülesandeid ja ametikohta ma tagasi ei saanudki. Hakkasin otsima uusi väljakutseid.

Kaitseväe proviisori töökuulutus haaras kohe mu tähelepanu. Olin end tsiviilsüsteemis erialaselt tõestanud ja oma seniste töösaavutustega rahul, kuid hing otsis midagi täiesti uut ja põnevat. Kaitseväelase töö tun-

dus olevat hoopis teistsugune ja ma tahtsin end proovile panna. Saatsin oma CV teele. Suur oli minu üllatus, kui mind kutsuti töövestlusele. Ma küll väga lootsin seda, kuid samas ka kartsin, et jään konkursilt välja oma soo, vanuse ja läbimata ajateenistuse tõttu. Ei jäänud. Töövestluse kõige olulisemaks osaks sai kohtumine tulevaste kolleegidega. Mind võlus nende haritus ja asjalikkus, samal ajal lihtsus ja inimlikkus. Tundsin kohe, et

Tekst: DIANA VÄNT , proviisor, Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser
MEDITSIIN 64 1/2023
PIXABAY MEDITSIIN 1/2023 65

see on minu seltskond, need on minu inimesed, kelle hulka tahan kuuluda. Läbisin Vahipataljonis koos ajateenijatega täispika sõdurioskuste baaskursuse ning Võrus ja Tartus 3kuulise erialaohvitseride baaskursuse I ja II osa. 2015. aasta suvel sai minust ohvitser.

ÜLEMA ÜLESANNETES

Paar nädalat pärast nooremleitnandi auastme saamist määrati mind ümber vanemproviisori ametikohale ja Kaitseväe keskapteegi ülema ülesannetesse.

Tervisekeskuse ülem põhjendas otsust sellega, et seaduse järgi saab apteeki juhatada vaid proviisor ja kuna ma olen ainuke proviisorist ohvitser, siis valikut pole. Pealegi oli mul tsiviilsüsteemist varasem juhtimiskogemus olemas.

Olen siiani tänulik keskapteegi kolleegidele, et nad mind sellel teel mõistsid ja toetasid. Esimesel aastal suutsin hallata vaid ravimite käitlemist, kuid mida aeg edasi, seda enam sain pildi ette, kuidas peaks välja nägema meditsiini panus sõjalisse valmisolekusse.

Tahtsin oma tööd teha hästi, mul oli suurepärane meeskond, põnevad ülesanded ja sel ajal sai valmis nii mõndagi, mille üle tunnen tänaseni heameelt. Minu töö võeti vastu ja seda tunnustati. Olin end ohvitserina tõestanud.

VÄSIMUS Kuigi tol ajal ma seda ei mõistnud, saan nüüd tagantjärele aru, et lõputult tubli olemine ei ole jätkusuutlik. Tööpäevad olid tempokad, pingelised ja kestsid vahel hiliste õhtutundideni. Ületunde muudkui kogunes, kuid ikka tundus, et nende väljavõtmist võib edasi lükata jõulude või jaanipäevani. Pärast tööd ootasid mu hoolt ja tähelepanu kolm väikest last. Käisin ka tublisti trennis, et füüsilist vormi hoida.

Olin pidevalt väsinud, kuid sundisin end edasi tegutsema. Töö vajas tegemist, lapsed kasvatamist ja keha treenimist. Tundus, et kõik elavad ju nii ja saavad hakkama. Reede õhtuti läksin pärast tööd koju ega tahtnud kedagi enam näha. Alles poole

laupäeva peal suutsin taas oma toast välja tulla ja inimestega suhelda. Korduma hakkasid ka mingid imelikud silmapõletikud. Pöördusin arsti poole, kuid uuringutest ei tulnud välja ühtki terviseprobleemi. Alles siis, kui ostsin trennis pulsi jälgimiseks aktiivsusmonitori, selgus, et magasin iga ööpäev vaid 5–6 tundi. Seni ei olnud ma seda isegi märganud.

ASTE ALLAPOOLE

Lõpuks sai mu aeg keskapteegi ülema ülesannetes läbi. Ülem tuli vanemapuhkuselt tagasi. Minust sai tema esimene asendaja. Sageli tuli oma päevaplaanid minuti pealt korstnasse kirjutada ja asuda teise inimese ülesandeid täitma.

Kuna omavaheline suhtlus oli napisõnaline, ei olnud mul sageli aimugi, mis toimub ja mis seisus asjad on. Selline hektilisus ei lasknud ka enda tööd planeerida ja teemadesse süveneda. Kuhi mu laual järjest kasvas, üritasin kriitilisemad asjad kaelast ära saada, kuid töökvaliteet kannatas.

Aina enam sain kolleegidelt kõnesid ja kirju, millega tuletati meelde tähtaja ületanud töid. Lootus oma tööd hästi teha oli kadunud, ma ei tundnud enam tööst rõõmu, ärritusin juba tühiste asjade peale.

„SEE“ PÄEV

Toimisin ligi kolmveerand aastat ellujäämisrežiimil. Vahet ei olnud, kui palju ületunde teha, ikka oli etteantud ajaks midagi tegemata. Kui suvepuhkusele sain, olin täiesti läbi. Ja siis saabus kriis.

Läksin lastega bussireisile, kuid tagasiteel juhtus lapsel tervisega õnnetus, mida ei õnnestunud kohe lahendada, vaid tuli oodata Eestisse jõudmiseni.

Õnneks püsis olukord stabiilne ning kodumaale jõudes sai laps koheselt parimat ravi, mida Eestis oli võimalik saada. Kui kõik oli möödas, nutsin korraliku peatäie. Olin murest ja magamatusest täiesti kurnatud.

Mõni päev pärast reisi läksin tagasi tööle. Oli tavaline tööpäev, kui üks kolleeg päris ärritunud toonil mu tegutsemise kohta aru. Mul pole meeles, mis ma talle vastasin, kuid mäletan seda tunnet, mis jäi pärast.

Teadsin, et ma pole millegi vastu eksinud, kuid hirmutunne jäi püsima ja blokeeris kogu mu aju. Ühtäkki ei saanud ma enam aru tekstist, mille lugemine mul arvutiekraanil pooleli oli. Printisin välja mõned saatelehed, et minna lattu kaupa pakkima, kuid ka seal jäi mulle arusaamatuks, mis ridadel kirjas on. Pisarad voolasid, ängistav lõksus olemise tunne oli mu täielikult halvanud.

Mõistsin, et tegelik olukord ja mu reaktsioon ei olnud omavahel vastavuses. Pöördusin tervisekeskuse õdede poole, kes mind ära kuulasid ja kordamööda valvasid, kuni ma psühhiaatri juurde pääsesin.

Õnneks oli arst sel päeval majas. Mulle määrati rahustid ja antidepressandid ning anti korraldus puhata nii palju kui võimalik. Sain õdedelt ka toetusteenuste keskuse psühholoogi kontakti.

PARANEMINE

Kuna antidepressantide toime avaldub alles paari nädala pärast, kirjutas arst ravi alguses juurde ka rahustit, et saada kiirem toime. Nii tööl kui kodus tuli teada anda, et ma ei jaksa nagu varem, vaid vajan paranemiseks kergemat koormust.

Olin varem alati oma elu ja tööga hästi hakkama saanud ega olnud kunagi vajanud hinnaalandust. Oma võimete piiride tunnistamine oli uus ja emotsionaalselt raske kogemus.

Alustasin ka psühhoteraapiaga. Terapeut andis mulle esimeseks ülesandeks magada nii palju kui suudan. Kuna ma ei osanud väsimusel ja laiskusel vahet teha, siis puhkasin kasvõi selleks, et terapeudiga sõlmitud kokkulepet täita.

Kui esmane unevõlg sai järele magatud, hakkasime analüüsima, mis oli mind sellise üleväsimuseni viinud. Lisaks kriisile tuli välja ka varasem võimete piiril elatud aeg. Terapeut selgitas, et ravimite foonil hakkan end varsti hästi tundma, aga kui elustiilis muudatusi ei tule, olen pärast ravikuuri lõppu algseisus tagasi.

VÕITLUSVÕIME TAASTUMINE

Avastasin nördimusega, et sageli küsitakse abi mugavusest ja harjumusest. Olin siiani arvanud, et inimesed

MEDITSIIN 66 1/2023

küsivad abi alles viimases hädas, kuid tegelikult see nii ei ole. See, et tean ja oskan, ei kohusta mind aitama, vaid ka teistel on kohustus ise õppida ja teha.

Terapeut soovitas mul olla elutervelt isekas. Loobuda üleliigsetest ülesannetest ja õppida abivajajatele „ei“ ütlema. Esmane oli taastada enda töövõime. Valmistasime ette vestlust ülematega, milles palusin, et ülema asendamine jagataks ülesannete kaupa mitme ohvitseri vahel. Tehtud märkmed olid taskus juhuks, kui vestluse ajal peaks pea tühjaks minema. Need läbirääkimised kujunesidki keerulisteks, sest vaid mina olin muutustest huvitatud osapool. Mõjuvaks ja mitte kaubeldavaks argumendiks oli mu ravivajadus.

Ravimite toimet hakkasin tundma umbes nelja kuu pärast. Kui siiani olin olnud väsinud ja kurb, siis ühel õhtul koju sõites olin ühe kolleegi peale tulivihane. Tundsin end samas suurepäraselt, sest sain aru, et võitlusvõime on taastunud.

Suutsin jälle tööd teha nagu varem, mul oli ideid ja jaksu nende elluviimiseks. Ravimite mõju all olid emotsioonid kontrolli all, kuid pea selge. Arst ei kiirustanud ravi lõpetamisega, vaid lasi veel aasta antidepressante võtta, enne kui hakkas doosi vähendama.

ELU PÄRAST

Ravimidoosi langetamise perioodil tõusis taas mu tundlikkus keskkonna ja inimeste suhtes. Hakkasin märkama, mis mulle sobib ja mis mitte.

Panin tähele, et mind häirisid äkilised plaanimuudatused ning mul on vaja oma tööd ette planeerida ja süvenenult teha.

Sain aru, et olemasoleval teenistuskohal sellist olukorda enam ei tule, ja hakkasin otsima endale uut kohta. Õnneks avanes võimalus roteeruda Kaitseliitu. Tundsin kergendust, et asi saab lahendatud ja jätkan spetsiifilisest haridusest hoolimata erialast tööd kaitseväelasena.

Pärast üleviimist läbisin Kaitseväe arstliku komisjoni ja mind tunnistati tegevväelase tervisenõuetele vastavaks. Tõendi väljastanud psühhiaater küsitles mind põhjalikumalt kui varem, uuris meeleolu ja töössesuhtumise kohta. Töövõime on olnud stabiilselt hea, üht-teist on õnnestunud valmis saada, hoiak töösse ja ülesannetesse üldjoones positiivne.

Siiski ei ole pärast läbipõlemist kõik endine. Tunnen, märkan ja aktsepteerin väsimust rohkem kui varem. Väsimus on keha märguanne, et nüüd tuleb töövõime taastamiseks puhata. Pärast korralikku und või lihtsalt omaette olemist on energiat rohkem, tuju parem ja mõte selgem. Kurb on vahel kuulda inimesi rääkimas, et nad töötasid terve nädalavahetuse või puhkuse. Selline elustiil ei ole jätkusuutlik, ühel hetkel saab ressurss otsa. Pingutusele peab järgnema puhkus.

Muutunud on suhtumine vaimse tervise häiretesse. Terapeudil läks tükk aega, et mulle selgeks teha, et

läbipõlemisega kaasnev püsiv ärevus ei ole vaimuhaigus, vaid tundeelu häire. Läbipõlemine ei sõltu vaid inimese vaimsest tugevusest, vaid ka stressifaktorite intensiivsusest ja sagedusest.

Kui pikema aja jooksul on muret olnud rohkem kui rõõmu, siis sellest väljatulek võtab aega. Vahel võib kuluda isegi mitu aastat.

Ka suhtlemises toimusid muutused. Varem oli mu emotsionaalne puhvrivõime suurem, kuid järjest enam hakkasin distantsi hoidma inimestega, kes ei suuda oma tundeid kontrollida, vaid räägivad teistega ärritunud ja lugupidamatul toonil.

Me ei ole üksteise emotsioonide prügikastid, vaid täiskasvanud inimene peaks vastutama ise enda meeleolu eest. Samuti talun survestamist vähem kui varem.

Seega – hoolitsege järjekindlalt ja pidevalt oma heaolu eest. Ärge tolereerige pikalt olukordi ega käitumisviise, mis teile ei sobi. Samuti ei tohi elada enda pingeid välja teiste peal, sest iial ei tea, kui tugev on see, kes pihta saab.

Kui tunnete, et närv on must või jaksu vähe, siis tasub eemalduda ja puhata. Pärast korralikult magatud ööund on enesetunne ja sooritusvõime hoopis paremad. Kui stress hakkab mõjutama toimetulekut ja töövõimet, tasub pöörduda spetsialisti poole. Õigeaegse sekkumise korral on ravi tulemuslik ning teenistuse jätkamine võimalik.

PIXABAY MEDITSIIN 1/2023 67

NAISKODUKAITSE

UUED jAOSKONNAD, SEST TEISITI EI TAHA EGA SAA

2022. aasta oli keeruline. Venemaa rünnak Ukrainas äratas väga paljudes eestimaalastes soovi oma riiki kaitsta ja ise kõikvõimalikeks kriisideks valmis olla. Sel keerulisel aastal loodi juurde üheksa uut Naiskodukaitse jaoskonda, üks neist lausa kaugele teisele poole piiri.

Tekst: ELISA JAKSON , Naiskodukaitse arendusspetsialist

Esimese kevadise lõokesena tegi otsa lahti Vormsi jaoskond, mis taasloodi 16. märtsil. 11 aastat oli Vormsil vaid üks naiskodukaitsja – nüüdne jaoskonna esinaine Riima Koch. Kui naiskodukaitsja Veronika Isberg

samuti saarele kolis, asuti üheskoos jaoskonna loomist tagant lükkama.

Veronika on öelnud, et kui kuskil kohas on vähemalt üks Naiskodukaitse liige, siis varem või hiljem luuakse sinna jaoskond. Ja nii see tehtud sai.

Vormsi jaoskond liidab paljusid aktiivseid naisi eri elualadelt, nende seas on õpetajaid, ettevõtjaid, meditsiinitöötajaid. Jaoskonna esinaine Koch sõnas, et kuna elatakse saarel, siis peaksidki nad suurema osa ettetulevate kriiside ja probleemidega ise hakkama saama.

LIINA TOOME
Alles hiljuti loodud Are ja VanaPärnu jaoskonna naised andsid oma panuse, et suurõppuse Orkaan XVI evakuatsioonipunktis sujuks kõik nii, nagu vaja
NAISKODUKAITSE

„Teeme praegu aktiivselt koostööd kohaliku päästekomandoga, kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoniga, noorteorganisatsiooniga Vormsi Viikingid. Viisime ennast kurssi ohutushoiu praktilise poolega, oleme teinud tutvust erinevate relvadega ning evakuatsiooniõppuse tulemusena sai loodud oma saare minievakuatsioonigrupp, ikka selleks, et ise võimalikult palju osata ja kriisiolukordades toime tulla,“ jagas Koch.

SOOV PANUSTADA

Vana-Pärnu jaoskonna sünnilugu algas 2022. aasta algul Pärnu jaoskonna üldkoosolekul. Seal otsustasid kümme Pärnu jaoskonna liiget, et aeg on küps luua Pärnu linna uus jaoskond. Siis ei olnud veel ettekujutust, et uuest jaoskonnast saab Pärnumaa ringkonna üks suuremaid – paljud pärast 24. veebruari liitunud uued liikmed astusid just siia.

See on jaoskond, kus on palju energiat, soovi panustada, õppida ja areneda. Jaoskonna juhatusel on olnud väga töine aasta, siiski on nad kogu selle möllu kõrvalt jõudnud korraldada mitu koosviibimist, et uued liikmed saaksid oma küsimustele vastused, tutvuksid omavahel ja tekiks kokkuhoidmine „uute“ ja „vanade“ liikmete vahel.

Harju ringkond on juurde saanud kaks uut jaoskonda. „Käesoleval aastal loodud jaoskondade asutamise algatus on tulnud kohalikelt ja seetõttu läks loomine uskumatult ladusalt – Naiskodukaitse tegevuste tutvustusõhtust jaoskonna loomiseni kulus vaid üks kuu,“ sõnas Harju ringkonna instruktor Lana Toomvap.

Kui Kiili jaoskonna asutamise eestvedajaiks olid sama piirkonna naiskodukaitsjad, siis Jõelähtme jaoskonna taasloomisele andsid tõuke Pärnumaal „Ole valmis!“ laagris käinud naised, kes varem Naiskodukaitsesse ei kuulunud.

TAHE TEGUTSEDA

Kahe jaoskonna võrra sai rikkamaks ka Tallinna ringkond. Brüsseli jaoskond loodi 13. juunil ja, nagu nimigi ütleb, Brüsselis. Jaoskonna esinaine on Mari Remmelgas ja aseesinaine Liina Sumberg. „Brüsseli jaoskonna loomine sai tõuke eelkõige Venemaa

agressioonisõjast Ukraina vastu, mis tekitas Belgia eestlaskonna naisperes õigustatud küsimuse, kuidas saaksime siit kaugelt laiapindsesse riigikaitsesse panustada,“ rääkis Remmelgas.

Pealegi on mitmed neist kunagi juba organisatsiooni kuulunud, kuid eri põhjustel, peaasjalikult Eestist kaugel elamise tõttu, eemale jäänud. Vahepeal on aga maailm oluliselt muutunud. Koroonakriisi ajal tekkinud ja tänaseks paljude organisatsioonide igapäevasesse kommunikatsiooni juurdunud digilahendused avardavad ühtlasi väliseestlaste võimalusi kodumaistes ettevõtmistes kaasa lüüa.

Uue jaoskonnana nad alles mõtlevad ja arutavad, millised võiksid olla nende tuleviku tegevussuunad ning kuidas nad saaksid panustada igaüks ise ja kõik koos nii Belgias kui ka Eestis. „Meie liikmed alles läbivad baasväljaõppemooduleid ning esimese asjana püüame leida võimalusi mõnede moodulite läbiviimiseks Brüsselis kohapeal,“ märkis Sumberg. Aga juba on naistel tekkinud ka mõned matka- ja orienteerumisplaanid, millega kavatsetakse alanud aastal hoogsalt pihta hakata.

NÜÜD ON AEG!

15. juunil loodi Tallinna ringkonda Vägeva jaoskond, mille etteotsa asusid esinaisena Berit Cavegn ja aseesinaisena Mari Koks – mõlemad juba staažikad naiskodukaitsjad.

Teised jaoskonnaga liitujad on kõik värsked liikmed. Jaoskonna esinaine Cavegn rääkis, et tegelikult oli uue jaoskonna loomine plaanis juba aastaid, kuid alati tundus, et ei ole veel kiiret. Kevadel sai ta aga kõne Tallinna ringkonna esinaiselt Anneli Lookenilt, kes ütles, et uusi liikmeid on nii palju – nüüd on aeg! Mõeldud, tehtud! Pärast loomist on Vägeva jaoskond kasvanud raketikiirusel – varsti juba 30 liikmeni.

Nagu kinnitas Cavegn, on neile suur au ja uhkus pärast nii paljusid aastaid pühenduda uuesti Naiskodukaitse algrakukese töösse, et oma kogemustega olla eeskujuks uutele patriootlikele naiskodukaitsjatele. „Jätkame kodumaa kaitsmise ja hoidmise tähe all,“ lisas aseesinaine Koks.

Are jaoskonna asutamiskoosolek toimus 10. augustil Eametsas Kaitseliidu staabis. Are on piirkond, kus elavad ja toimetavad väga kokkuhoidvad inimesed, kelle eesmärgiks on piirkonna areng, turvalisus ning heaolu. Kõik eelmainitu sobib ka naiskodukaitsja iseloomustuseks, seega oli samm riigikaitselise organisatsioonini ainult aja küsimus. Hetkel ühendab Are jaoskond viitteist „uut“ ja „vana“ liiget, kes tunnevad sidusust selle piirkonnaga. Vaatamata lühikesele tegutsemisajale on saavutatud juba üleringkonnaline mõõde, sest Are Huvikeskuses toimus EvakR baaskursus ja Pärnumaa ringkonna aastalõpu tänuüritus, kus ettevalmistuse ja sooja vastuvõtu eest hoolitsesid Are jaoskonna naised.

ET KODUMAA OLEKS HOITUD „Mõte, et kunagi võiks Alus olla oma jaoskond, visati õhku juba 2008. aastal,“ meenutab Rapla ringkonna esinaine Nele Pernits. „Aga no kuidas sa teed jaoskonna, kui pole kohalikke liikmeid.“ Alu inimesi hakkas Rapla ringkonnaga liituma 2021. aastal ja 2022. aastal tulid mõned veel juurde. Nüüd oligi aeg küps Alu jaoskonna asutamine sotsiaalmeedias ja plakatitel välja hüüda, ehkki jaoskonna loomiseks piisav liikmete arv polnud veel koos. „Ja siis need liikmed tulid ning 27. septembril 2022 asutasime Alu jaoskonna. Paari kuuga on jaoskond veelgi kasvanud ning ka oma esimesed koosolekud ja üritused teinud. Sellest jaoskonnast te edaspidi veel kuulete ja palju!“ ennustab ringkonna esinaine.

Kõige värskem on Tori jaoskond, mis taastati sümboolselt Vabadussõja alguse aastapäeval, 28. novembril 2022. Värsked naiskodukaitsjad jagasid oma liitumispõhjusi. Üks neist sõnas, et kuna maailmas on rahu ja tasakaal paigast ära, peame hoidma oma väikest kodumaad ja näitama, et rahvas armastab ja kaitseb Eestimaad. Teine selgitas, et iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav – kui soovime Taavetina Koljatit võita, peame kõik tegutsema mitmel rindel.

Naised soovivad ennast arendada ja proovile panna, nad on ühisel veendumusel, et tahavad olla olla osake lahendusest, mitte probleemist.

NAISKODUKAITSE 1/2023 69

jA

REBANE 70 1/2023 NAISKODUKAITSE
pÄÄSTEAMET
NAISKODUKAITSE. KOOS ELANIKKONNA KAITSEKS! SILLE

Elanikkonnakaitse eesmärk on valmistada ette tugev ühiskond, mis suudaks vajaduse korral vastu seista mis tahes kriisile, hädaolukorrale või isegi sõjalisele konfliktile.

Kahel ametkonnal, Naiskodukaitsel ja Päästeametil, on üks ühine suund – elanikkonnakaitse. Naiskodukaitse arendab elanikkonnakaitset, koolitades oma liikmeid ja elanikke väljaspool organisatsiooni. Sealhulgas oleme loonud mobiilirakenduse „Ole valmis!“, mis aitab valmistuda erinevateks kriisiolukordadeks.

Päästeametist on saanud elanikkonnakaitse asutus, kus kriisiks paremini valmistumiseks soovitakse suurendada elanike iseseisvat hakkamasaamist kriisides ning võimet kriisi lahendada ja partnereid toetada. Elanikkonnakaitse arendamisel arvestatakse nii hädaolukorrast kui ka riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavatest ohtudest tulenevate vajadustega.

KOOSTÖÖ LÕUNA REGIOONIS

Elanikkonna suurem kriisivalmidus on nii Naiskodukaitse kui ka Päästeameti eesmärkides kõrgel kohal. Kuidas aga seda sõnumit veelgi enam võimestada ja selle mõju suurendada? Lõuna regioonis on Naiskodukaitse ja Päästeamet selleks oma jõud ühendanud. Võrumaa Arenduskeskuse algatusel startis 2021. aastal Võru maakonnas säilenõtkuse projekt, mille eesmärk oli parandada maakonna kogukondade, külade ja korteriühistute teadmisi elanikkonnakaitsest, turvalisuse hoidmisest ja kodustest varudest. Samuti oli sihiks suurendada kriisiteadlikkust ja valmisolekut kogukonna tasandil.

Läbiviimisse kaasati nii Naiskodukaitse kui ka Päästeamet. Sujuva koostöö tulemusena valmis praktiline ja kaasahaarav koolitusprogramm külakogukondadele. Sellest omakorda sai inspiratsiooni gümnaasiuminoortele suunatud elanikkonnakaitse koolitus Põlva- ja Võrumaal.

Lõuna regiooni ennetuspartnerid on toonud välja, et naiskodukaitsjad, kellega koos koolitusi läbi viiakse, on elanikkonnakaitse teemades väga põhjaliku ettevalmistuse ja laia silmaringiga. „Iseloomustaksin minu ja Janeli koostööd nagu paarisrakendit või üheshingamist. Juba esimesest koos tehtud koolitusest gümnaasiuminoortele sain aru, et täiendame teineteist

ning suudame ühe koolituse raames moodustada terviku, ilma et kumbki osapool hakkaks domineerima,“ lausub Päästeameti Lõuna regiooni Valgamaa ennetuspartner Merle Liba. Ennetuspartneril on hea meel, et koos läbiviidavad elanikkonnakaitse koolitused on olnud põnevad, informatiivsed ja sisaldanud narratiive, mis on võimaldanud tuua osalejaile reaalseid näiteid aset leidnud olukordadest.

„Käime päästega ühte sammu ja ajame ühte asja ning meie koostöö oleks pidanud juba ammu nii hästi toimima,“ märgib Naiskodukaitse Põlva ringkonna vabatahtlik ja ohutushoiu instruktor Jaanika Mihelson.

ET OLEKS SÄILENÕTKUST

Alanud aasta alguses korraldatakse kohtumine, kus koolituste läbiviijad saavad tagasisidestada, kuidas sügisperioodi koolitused on läinud. Millised on olnud kordaminekud ja mis on tähelepanekud, mida võiks koolitusprogrammides ja meetodites muuta või täiendada.

Tänaseks on ühised elanikkonnakaitse koolitused toimumas igas Lõuna regiooni maakonnas. Koos viiakse läbi koolitusi nii koolinoortele, külakogukondadele kui võimalusel ka korteriühistutele. Eesmärk on üheskoos välja töötada tugevad elanikkonnakaitse koolitusprogrammid, et koolituse sõnum aitaks valmistuda erinevateks hädaolukordadeks ja suurendada osalejate säilenõtkust.

„Jätkame kindlasti erinevate sihtgruppide koolitamist, koolinoorte juurest soovime liikuda kogukondadesse,“ sõnab Liba.

Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu on öelnud, et kui Päästeametil elanikkonnakaitse asutusena tekib vajadus evakueerida suurt hulka inimesi, saab Naiskodukaitse samuti hõlpsasti appi tulla ning tööd suunavad juba varem kokku lepitud juhised.

Elanikkonnakaitse on valdkonnana alles tiibu sirutamas ja tuult purjedesse saamas. Mida tõhusam on meie omavaheline koostöö, seda efektiivsem on tulemus, mida saame koos elanikkonnale pakkuda.

Tekst: KRISTI RANDLA , NKK Võrumaa ringkonna aseesinaine
NAISKODUKAITSE 1/2023 71
MARKUS SEIN NOORED 72 1/2023

NOORTEjUHTIDEST jA NOORTEST jUHTIDEST

Noorteorganisatsioonil on üks oluline erinevus huvikoolist või nende võrgustikust – noored liikmed on eri tasanditel kaasatud ka organisatsiooni juhtimisprotsessidesse. Mitte ainult projekti- ega õhinapõhiselt, vaid süsteemselt ja ametlikult.

Kaitse Kodus! nr 2, 2022 ilmus peavanem Silver Tamme lugu „NOT – Noorte omaalgatuste toetuseks!“, kus ta jagas mõtteid noorte kaasamisest otsustamisse organisatsioonis üldisemalt. See sai üheks siinse loo inspireerijaks.

Enam kui 12aastase vabatahtliku noortejuhi töö taustal olen üritanud end kurssi viia ka teiste sama tüüpi noorteorganisatsioonide tegevuse iseärasustega nii tänapäeval kui lähiajaloo jooksul. Muuhulgas olen oma kursuse lõputöö raames uurinud Noorte Kotkaste ajalugu ja töökorraldust 1930–1940. Üritan anda lühiülevaate sõjaeelsest ja selle kõrvale praegusest lahendusest Noorte Kotkaste organisatsioonis ning pakun mõne mõtte.

NOORTE

ORGANISATSIOON

Kui Noored Kotkad 1930. aastal asutati, võeti suuresti aluseks skautlik ülesehitus ja kombestik. See oli ka arusaadav, sest organisatsiooni peastaabi ülem ja ülesehitaja Johannes Tedersoo oli varem olnud skaudijuht ja skaudiajakirja toimetaja.

Inglismaal sündinud skautlik süsteem oli rahvusvaheline ja täiesti oma aja kohane. Seda rakendati paralleelselt, oma nimede all, muuhulgas nii Nõukogude Liidus kui Saksamaal. Skautlus tähendab rühmade, aga ka salkade suurt iseseisvust ning noorte ja täiskasvanud juhtide paralleelset juhtimishierarhiat. Paralleelne juhtimisahel on kasutusel näiteks ka Inglismaa sõjalise kallaku ja pika ajalooga noorteorganisatsioonis

Army Cadet Force. Seal toimib sõjaväega sarnane juhtimisstruktuur, kus noortel on läbivalt allohvitseride ja täiskasvanuil ohvitseride rollid.

Pole kindel, kui palju oli okupatsioonieelsetel Noorte Kotkaste salkadel tegelikult iseseisvust, kuid rühmade, malevkondade ja malevate juhtimisse olid noorkotkad kaasatud.

Mil määral jätkati noorte kaasamist juhtimisse veel 1990. aastail (organisatsioon taastati vanadel alustel), vajaks täiendavat uurimist, kuid kehtiva põhikirja järgi pole noortel organisatsiooni juhtimises kuigi olulist rolli.

SALK

Salga juhtimises pole täna 1930. aastatega võrreldes olulisi erinevusi. Salgale oli ja on ette nähtud pealik koos abiga ja neid kohti on täitnud noorkotkad.

Noorkotkas peaks alustama juhikarjääri madalaimalt astmelt (salgapealiku abi). Kõigist juhte ei saa ega peagi saama. Kõigist noortest me ei suudakski juhte arendada ja see pole ka organisatsiooni eesmärk.

Et salgad ei tegutse reeglina iseseisvalt, ei näe mõni pragmaatilisem rühmapealik ehk mõtet kedagi ametikohale määratagi, rääkimata muust. Eks juhtimine alljuhtide abil nõua ka teatud kogemust.

Noorteorganisatsiooni rühma eristab aga huvikooli rühmast just teatav struktureeritus. Lihtne näiks lahendus, et määrame (valime) juhid üritu-

NOORED 1/2023 73

sele laekunute seast. See on võimalik, kuid mitte stabiilne ega usaldusväärne. Korralduslikud tegevused ei või üritusel lohisema jääda. Tuleb olla kindel ja varasema kogemusega noor saab kindlamalt hakkama. Siiski on vahel kasulik anda prooviks lihtsamaid juhtimisülesandeid ka teistele perspektiiviga noortele.

Noori on võimalik salkade vahel jagada näiteks kooli, piirkonna, huvide või vanuse alusel. Salgapealikul peaksid olema alluvate kontaktid ja vahel oleks tal võimalus tõestada end mõne olulise vabatahtliku (näiteks auvalve) leidmisel. Salgapealiku abi ja salgapealiku amet mõjub aktiivsele, kohusetundlikule ja suhtlejale noorele ka kiitusena.

Rühma üritusel ei pea tegutsema määratud salkadena. Salgapealikele ja nende abidele tuleks aga jätta vastutusrikkamaid ja organiseerimist nõudvaid ülesandeid. Näiteks saab neid määrata laagri algul mõne tegevuse juhendajaks, laagris telgi- ja tegevusgrupi vanemaks jne. Uneajal saab salgapealikke määrata aga näiteks rühma laagri korrapidajaks (täiskasvanu järelevalve all), vabastades nad lihtsamatest valveülesannetest.

Noorele pealikule on vajalikud selged juhised ja muidugi kontroll. Oluline on, et noor pealik ei satuks võimust joovastusse ega kasutaks seda üle. Probleeme peab õppima lahendama sõbralikult. Kehaliste harjutuste määramine pole aktsepteeritav. Kehtestada on end aga vahel vaja ja reeglid, meetodid ning koostöö tuleb läbi arutada.

Kogu see lisakorraldamine pole rühmapealikule algul lihtne, aga mõne aja pärast, kui olulisemad rutiinid saavad paika, tasub vaev end ära nii füüsiliselt kui moraalselt.

Vaikselt ise liikuma hakkav masinavärk loob sünergiat. Hakkajamale noorele on väikesed juhiampsud aga väga oluline motiveeriv kogemus nii organisatsioonis kui ka üldse elus edasi püüdmiseks.

RÜHM

1930. aastail oli rühmas staap, kuhu valiti neli noort – kotkas, kotka abi, lippur, signalist – ja üks täiskasvanu: vanakotkas. Vaatamata iseäralikele

nimedele olid igaühel ka igapäevasemad ülesanded. On siiski andmeid, et kõigis rühmades polnud kõik staabiliikmete ametikohad täidetud.

Tänapäeval pole noorkotkastele rühma tasemel ametikohta ette nähtud. Nii rühmapealikuna kui tema abina on mõeldud täiskasvanud noortejuhte. Kehtiva põhikirja järgi on rühmas siiski ette nähtud korraldada vähemalt kord aastas üldkoosolek, kus peaks muuhulgas valitama salgapealikke ja kavandatama rühma tegevust. Noored saavad koosolekul osaleda hääletustel, loeb häälteenamus.

Et rühma juhtimine pole lihtne, peaks jätkuvalt saama ametlikult kaasata vähemalt kaks täiskasvanud noortejuhti – rühmapealiku ja -abi. Samas oleks normaalne kaasata rühma tasemel ametlikult ka mõni noorkotkas. Kunagise nelja asemel piisaks täna ehk ühest-kahestki. See noorkotkas (nn rühmavanem) võiks olla endine tublim või staažikam salgapealik, keda saab kaasata juba ürituste plaanimisse, ettevalmistamisse ja läbiviimisse. Asjalikum noor võiks proovida kirjutada rühmatoetuse või noorte omaalgatuslike ideede toetuse taotluse mustandi või ka mõne esildise mustandi. Kui rühmas on juba üle 30 aktiivse noorkotka, võiks kaaluda ka tema abi koha loomist, kes oleks hierarhias võrdväärne salgapealikuga.

Agaram rühmapealik saab tegelikult ka ise mitteametlikult kaasata salgapealikke rühma juhtimisse. Näiteks on võimalik pidada salgapealikega regulaarselt veebikoosolekuid, kus saab lasta neil avaldada oma arvamust korralduslikes küsimustes. Kuidas teeme? Keda ergutame? Arvamusi on loomulikult võimalik avaldada kõigil rühma liikmeil üldkoondusel, kuid salgapealiku arvamusel on siiski suurem väärtus.

MALEV

1930. aastail oli maleva staabis noorkotkastele ette nähtud kaks ametikohta (lippur, signalist) ja täiskasvanuile kolm (maleva vanem, maleva pealik, maleva pealiku abi). Valis maleva pealikekogu. Sama oli malevkonnas. Täna on malevas vaid täiskasvanud noortejuhtidest valitav viieliikmeline juhatus.

Maleva tasemel on noorkotka ametikoht samuti väga oluline. Ehk oleks mõistlik tulevikus anda juhatuses neli kohta noortejuhtidele ja üks noorkotkale? Noorkotkas, keda nimetaksin tinglikult maleva vanemaks, tuleks valida nn rühmavanematest üheks või kaheks aastaks ja tema vanus võiks olla 16+.

See tagab, et maleva tasemele jõuab asjalikum noor. Igapäevaselt jääks ta jätkuvalt oma rühma nagu täiskasvanud noortejuhtki. See noorkotkas oleks lisaks muule noorliikmete keskseks hääleks. Praktiliselt peaks ta olema selleks sageli otsekontaktis n-ö rühmavanematega. Lisaks häälele juhatuses oleks see noorkotkas potentsiaalne hea kõneisik meedias.

Kindlasti annaks nn maleva vanema amet noorkotkale tulevikuks suurepäraseid kogemusi organisatsiooni juhtimisest ja korraldamisest.

Maleva tasemel on tänapäeval mitmel pool praktiseeritud noortekogusid.

MARKUS SEIN NOORED 74 1/2023

ROHKEM USALDUST jA TOETUST

SILVER TAMM , Noorte Kotkaste peavanem

Lähiaastate üks tegevussuundi on organisatsiooni noorliikmete senisest suurem kaasatus. Leian, et noorte suutlikkus olla rühmapealikule suurepäraseks toeks on seni kasutamata võimalus ning seda annab kindlasti tõhustada.

Eduka kaasamise aluseks on kummagi poole teadmiste ja oskuste pakett, mida liikmetele õpetades saame luua eeldused sünergia tekkeks.

Hindan olulisemaks tänaste rühmapealike ja nende abide suunamist, kus ja millistes rollides saab noori parimal viisil rakendada. Tihti võib võimust võtta pealiku kiusatus kiirustada ise tegema, selle asemel et delegeerida ülesande täitmine noorele ja teda usaldada.

Selged juhised, suunavad küsimused, usaldus ja toetavad sõnad loovad noortes soovi kaasuda. Noorte initsiatiivi rakendamisest peab tulevikus saama toimimise üks põhisuundi, seda nii juhtimises kui ka planeerimis- ja korraldustöös.

Noortejuhtide õppe kõrval on oluline ka noorte väljaõpe. Selle aasta eesmärk on koostada ühtne salgapealike koolituskava, mille alusel noori juhte treenida ning ette valmistada. Noorliikmetest juhtidest soovime luua rühmapealikele tugisüsteemi, mille kaudu tõhustada väljaõpet ja allüksuste juhtimist.

Kuigi algatus on suurepärane ja sageli ka toimib, peaksin tublimate noorliikmete süsteemset järkjärgulist edutamist ja korraldamisse rakendamist pikas plaanis jätkusuutlikumaks ja olulisemaks.

KESKORGANID

Keskorganite osas ei tahaks siin süvitsi minna, jätaksin selle lugejale mõelda. Enne okupatsiooni polnud noortele kesktasandil rolli ette nähtud. Noortemagistrite (vanimad ja edasijõudnud noored ja täiskasvanud, kes olid kaitsnud noortemagistri töö) liidu nooremad liikmed olid väikeseks erandiks.

Siin tuleb arvestada ka toona vähem arenenud side- ja transpordiühendustega, mistõttu noorte pidev keskne kaasamine polnukski ilmselt efektiivne. Täna aga on võimalik näiteks koosolekul osaleda isegi kodust väljumata.

Teine küsimus on, kas näiteks maleva vanem noorkotkas peaks olema esindajaks ka pealike keskkogul või

peaks see jääma vaid täiskasvanuile? Või oleks mõistlik hoopis üleriigiline noorte pealike kogu? Ja kes siis mida arutaks või otsustaks? Või peaks keskne juhtimine jääma esialgu siiski täiskasvanuile?

SALGAPEALIKUST KINDRALIKS

Noorteorganisatsioon tähendab nii keeleliselt kui põhimõtteliselt, et organisatsioon koos vahenditega pole praktiliselt mitte täiskasvanute, vaid „noorte oma“. Juba täna püsib tegelikult suur osa organisatsiooni toredamatest tegemistest joonel tänu vanematele hakkajamatele noorkotkastele. Noorte hääle kuulamine pole eesmärk omaette, vaid kaasata tuleb noori endid.

Samas tuleks arvestada, et noor pealik vajab heaks soorituseks ja arenguks siiski tuge ja eeskuju. Selleks on mõistlik, kui noored ja täiskasvanud ei korralda üritusi omaette, vaid põhiliste ürituste organiseerimine toimub tihedas koostöös. Lubamatu oleks ka näiteks riputada noorele kohe lõviosa

vastutusest ja hurjutada ebaõnnestumisel.

Kuigi nutikamal ja kogenumal rühmapealikul on võimalik noorte juhtimisse kaasamisel teha omajagu ära ka täna, vajaks noorteorganisatsioon kindlasti üldist süsteemset lähenemist.

Noorte juhtide piisav väljaarendamine võib võtta rühmas, kus see varem pole toiminud salga tasemelgi, aega vähemalt paar aastat. Maleva tasemeni ilmselt kauemgi ... Maja ei saa aga enne katust, kui puuduvad kandvad seinad ja esmalt ka korralik vundament.

Ergutaksin noortejuhte panustama noorte süsteemsele ja sisulisele kaasamisele allüksuste tegevuste korraldamisel. Samuti ergutaksin teema üle arutlema ning toetama neid, kel alljuhtide rakendamisega vähem kogemusi. Noortele pealikele soovin aga järjekindlust ja aktiivsust. Tänane tubli salgapealik võib olla ülehomne ülemveebel või kindral!

Kommentaar
1/2023 75 NOORED

SEGASUMMA CAMp VõIKS KESTA TERVE NÄDALA

„Tahame rääkida inimesega, kes selle laagri eest siin vastutab,“ kõnetavad kolm Järva maleva noort Kaitseliidu Jõgeva maleva pealikut Tõnis Metjerit. „Meil on mure, miks see laager nii vähe kestab?“

MARGE TASUR NOORED 76 1/2023
Tekst: MARGE TASUR , vabatahtlik autor

Rahulolu, rõõmu ja vaimustust võis näha peaaegu kõigi noortelaagri „Segasumma camp“ osalejate silmades ning kuulda nende ülevoolavates muljetes. Sügisese koolivaheaja laager oli osalejate kirjeldusel ülivõrdes lahe. Marii Maria Ålund ja Christina Siim Jõgeva ringkonna Vaimastvere kodutütarde rühmast ning Rainis Aasmaa Jõgeva noorkotkaste rühmast rõkkavad kui ühest suust, et laager on meeleolukas ning emotsioonid laes. Tõsiselt hea, kui mitte lausa parima tunde kirjeldamiseks sõnadest ei piisa. Nii tõusevad noorte käed hoogsalt vaimustusrõketega püsti ning pöidlad näitavad kõigil ühes suunas, ikka üles. Vot nii hea Segasumma laager ongi!

KOOS ON ÄGEDAD NOORED

Vinge laagri lahedust varjutas ainult nukrapoolne tõsiasi, et seda head kogemust, uusi sõpru ja perekonnatunnet on lihtsalt vähevõitu. Laagrist saab maitse suhu teise päeva lõpuks, aga süües kasvab isu ning isutab kõvasti. Õige maiguni jõuab umbes kolmandal päeval, veelgi parem, kui saaks terve nädala. Siis on just paras aeg kooli minna, mõnusalt välja puhanud ning hea energiaga laetud.

Ilmselgelt ei tekita laagriisu pelgalt vanilliplombiiri pulgajäätis magustoiduks, vaid kõhutäie kõrval on midagi enamat, mis pakub toitu vaimule ja füüsisele. Laagri komandant Andres Kaljuste sõnas, et siin on koos väga ägedad noored ning on näha, et nad teevad hästi koostööd.

Jõgevamaal Kaitseliidu Jõgeva maleva Kirna õppekeskuses läbi viidud laagris osales Kirde maakaitseringkonna Järva, Jõgeva, Alutaguse ja Viru ma-

levast 64 noort. Tõnis Metjer selgitas, et mullu Kirde maakaitseringkonna algatatud laagri idee autor on ringkonna ja Viru maleva pealik Jaanus Ainsalu. Tänavu toimus laager teist korda ning sedapuhku Jõgeva maleva tegevusalas.

Metjeri sõnul on tegemist iga-aastase laagriga, mille läbiviimise vastutus liigub ühest Kirde maakaitseringkonna malevast teise. Jõgeva maleva pealik ütles, et laagri eesmärk oli tutvustada 14–18aastastele noorkotkastele ja kodutütardele Kaitseliidu ning Naiskodukaitse tegevusi ja väljaõpet. Malevapealiku sõnul saavad nad olla noortele abiks otsuste tegemisel ning meele teeb eriti heaks, kui nad leiavad väljakutseid ja rakendust nende ridades. Kuna 16aastane noorkotkas või kodutütar saab astuda juba Kaitseliidu või Naiskodukaitse noorliikmeks, siis on igati paslik neid laagris edasiste võimalustega kurssi viia. Eriti, kui kogemusi jagavad malevate omad vabatahtlikud ja instruktorid.

VÄÄRT TEADMISED JA UUED TUTTAVAD

Laagritegevused andsid teadmisi, kuidas näiteks hoonestatud alal sõjavõi katastroofiolukorras ellu jääda, kuidas anda vigastatud kaaslasele elupäästvat esmaabi, millised on vastase relvad, kuidas maastikul airsoft-relvadega liikuda ja tuld anda, kuidas toimib raadioside ning kuidas koode lahti murda. Noorkotkas Rainis Aasmaale oli põnevamaid tegevusi lasketiirus automaattulirelvast R-20 laskmine.

„Laskmist muidu nii palju harjutada ei saa, sellepärast on see laagris väga oodatud,“ märkis noormees. Lasketiiru harjutused muutis kaasakisku-

vaks teadmine, et tegemist on uute ja moodsate relvadega, mida isegi kõik kaitseliitlased pole saanud käes hoida.

Marii Maria ja Christina tundsid õigustatult uhkust, et neil õnnestus oma grupist ainsatena ellujäämisõpetusel oksast traadijupi ja püssirohuga leek välja meelitada. Christina sõnul on oluline sitkus, õige hetke tabamine ning soojuse tunnetamine. „Lõkke tegemisel peab olema püsivust, kiirust ja jõudu ning alla ei tohi anda,“ rõhutas Marii Maria eriti seda viimast. Tüdrukute sõnul on lõkke tegemine vaid üks olulisi teadmisi metsas hakkama saamiseks. Hädavajalik oskus on endale vajadusel ööbimiskoht rajada, telk püstitada või onn ehitada ning joomiskõlblikku vett hankida. Noorte hinnangul oli kõik õpetatav eluks vajalik.

Koostöö uue taseme ja põhimõtte avas ilmekalt meeskonnana taktikaline liikumine maastikul ning airsoft-relvadega täpsuslaskmise harjutamine. Lahinguväljale siirdumiseks ettevalmistusi teinud Järva maleva noorkotkas Andres Kalle märkis, et koostöö ei ole pelgalt kambaga sama ülesande lahendamine, vaid üksteise kuulamine ja juhendamine. Kasuks tuleb ka kõva hääl. Üksteise märkamine ja kuulamine ei teki ainult õppekohtades ühiselt ülesandeid lahendades, vaid ka koos vaba aega veetes. Selleks annab pärast väsitavat ning teadmisterohket päeva hea võimaluse lõkkeõhtu. Marii Mänd Järva malevast tõi välja, et just siis saab uusi tuttavaid, sõpru ning võib tekkida peretunne.

Laagri lõpurivistusel jagati osalistele tunnustusi ning igast malevast parimatele tegijatele meeneid.

NOORED 1/2023 77

LAHINGUD pEIpSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS

2. OSA

Jätkub artiklisari lahingutest Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris. Kui eelmise osa keskmes oli võitlus Piirissaare pärast, siis käesolevas jõuavad rindele eesti diviisi allüksused ning sõjategevus Peipsi kallastel jätkub.

Tekst:

Kahjuks pole Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta peaaegu üldse säilinud ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee kohta on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjassepuutuvatest materjalidest. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutavas, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Kõik allpool kirja pandud kellaajad põhinevad Eestis 1944. aas-

ta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem, nn Moskva aeg).

EESTI DIVIISI ALLÜKSUSTE SAABUMINE

Sarja eelmises artiklis kirjeldatud olukorras jõudsid rindele esimesed 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi allüksused. Väegrupp Nord oli käsu eesti diviisi ümberpaigutamiseks 16. armeest Tartusse andnud 7. veebruaril. 9. veebruari õhtul käskis väegrupi juhataja kindralooberst Model diviisi pärast saabumist kohe Lämmijärve äärde saata. Esialgu pidi diviis alluma väegrupi tagalapiirkonna juhatajale kindral von Bothile. Modeli kava kohaselt pidi terve

HTTPS://WARFAREHISTORYNETWORK.COM/ AjALUGU 78 1/2023

diviis üle viidama sillapeale poolsaarel, kus pidanuks välja tungima Jammi jaama piirkonda ja ühinema XXVI armeekorpusega. Seejärel osalenuks diviis juba XXVI korpuse vastupealetungis Peipsi idakaldal põhja suunas.

10. veebruaril kell 13 jõudsid raudteetranspordil Tartusse esimesed eesti diviisi allüksused: 45. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljon, sama rügemendi 13. kompanii üks 15 cm jalaväekahurite rühm, 14. kompanii üks 7,5 cm tankitõrjekahurite rühm ja 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi 13. kompanii üks 15 cm jalaväekahurite rühm. Juba samal päeval anti neile käsk suunduda Võndu 207. julgestusdiviisi käsutusse. 45. rügemendi I pataljoni tollase ülema Sturmbannführer Harald Riipalu mälestuste järgi loobuti üle Luunja kulgeva kõige lühema tee kasutamisest, mis oli hiljutise lumetuisu tõttu raskesti läbitav, pealegi oli Emajõe parve kandejõud Luunja juures suurtükivedukite jaoks ebapiisav. Võndu suunduti hoopis üle Reola, ehkki seegi tee oli kinni tuisanud. Jalgsi marssivale jalaväele (veoautosid ajutiselt ei leidunud) osutasid teekonnal abi kohalikud elanikud oma hobuveokitega. Järgmiseks hommikuks koonduti Võnnus, kuhu jõudis järele ka vahepeal Tartusse saabunud eesti diviisi 20. SS-õhutõrjesuurtükiväedivisjon. Võnnust liiguti edasi Mehikoormasse.

Saksa dokumentide järgi saadeti 45. rügemendi I pataljon Võnnust Mehikoormasse veoautodel. Kõigepealt jõudis ööl vastu 12. veebruari kohale 45. rügemendi 1. kompanii, ülejäänud pataljon koos tankitõrje- ja jalaväekahurite rühmadega aga 12. veebruaril kell 15. Enne seda, kell 8.30, saadeti 1. kompanii 50 meest Mehikoormast üle järve sillapeasse. Kokku paigutati 12. veebruari jooksul sillapeasse kolm 45. rügemendi kompaniid, samal ajal kui kahurirühmad jäeti Mehikoormasse. Eesti diviisi õhutõrjedivisjon (kolm patareid) suunati samal päeval Lämmijärve ranniku kaitsele. Vastav otsus võeti vastu hiljem ekslikeks osutunud teadete mõjul, mille kohaselt oli ooberst Gallase grupi rinne poolsaarel läbi murtud ning vastane liikus üle järvejää Jõepera suunas. Divisjoni veteranide meenutuste kohaselt asus 1. patarei nelja 8,8 cm kahuriga Jõeperasse, sealt põhja pool Parapalu lähedal asus 2. patarei (üheksa 3,7 cm kahurit). 3. patarei (kaksteist 2 cm kahurit) rühmad paiknesid ilmselt hajutatuna Parapalust Mehikoormani. Eesti diviisi allüksused jõudsid vaevalt hakata rindele saabuma, kui sündmustesse sekkus Saksa idarinde vägede ülemjuhataja Adolf Hitler. 12. veebruaril keelas ta diviisi kasutamise Peipsi idakaldal. Oletatavasti mõjutasid Hitlerit sellist keeldu andma diviisis levinud meeleolud, mis eelistasid võitlust Eesti ja mitte Venemaa pinnal. Kindralooberst Modeli vastupealetungikavad olid kuhtumas –seda ka Peipsi taga, kus 18. armee oli vastase tugeva surve all ega olnud võimeline üle minema vastupealetungile. Hitleri sekkumise tulemusena andis väegrupp Nord 12. veebruaril käsu Lämmijärve idakaldal sillapeas asuvad

eesti diviisi allüksused välja vahetada Pihkvast veoautodel saadetava pataljoniga, mis oli moodustatud 6. välitrahvivangipataljoni isikkoosseisu põhjal. Pataljon, mille lahinguvõimele suuri lootusi ei pandud, saabus Mehikoormasse 13. veebruaril.

Sillapead idakaldal käskis väegrupp Nord võimalikult kaua kaitsta, et selle varjus korraldada läänekalda kaitset. Viimase tugevdamiseks suunas Model 12. veebruaril teele 11. jalaväediviisi, mille oli pisut varem käskinud 18. armeel loovutada väegrupi reservi. Diviisi esimesed allüksused jõudsid rindele Lämmijärve äärde 15. veebruaril.

Vahepeal oli olukord tunduvalt halvenenud Narva rindel, kus Punaarmee alustas 11. veebruaril üldpealetungi. Hitlerilt järgnes 13. veebruaril käsk eesti diviis kohe Narva alla saata. Vahepeal Tartusse saabunud täiendavate eesti diviisi allüksuste läkitamisest Lämmijärve äärde seega loobuti (samal päeval oli Tartus jõutud üks pataljon sinnasaatmiseks veoautodele laadida). Väegrupi Nord otsusel pidid juba Lämmijärve ääres viibivad eesti diviisi allüksused veel sinna jääma kuni 11. jalaväediviisi saabumiseni.

Saksa dokumentides ei kirjeldata 45. rügemendi I pataljoni asetust idakalda sillapeas. Riipalu mälestuste põhjal paigutati pataljon sillapea põhjarinde kaitsele Zahhodõst kuni Lugini, sealjuures paremal tiival asus 1. kompanii. Pataljoni toetas rühm kergeid õhutõrjekahureid. Mehikoormasse jäänud rasked jalaväekahurid ei ulatunud pataljoni toetama, kuid nende idakaldale toimetamiseks peeti jääd liiga nõrgaks. Mehikoormasse jäi ka Riipalu pataljoni 4. kompanii. Pataljoni tugevuseks nimetati Riipalu mälestustes 600 meest koos 52 kuulipilduja ja kaheksa miinipildujaga, kuid inimeste arv on kindlasti liialdatud. Saksa dokumentide põhjal oli pataljoni kompaniides 200 meest, mis näib jällegi liiga vähe, kuid tõenäoliselt ei ulatunud arv siiski üle 300. Mis puutub pataljoni 4. kompaniisse (raskekuulipildujad ja 8 cm miinipildujad), siis selle veterani Heino Tammemäe mälestuste kohaselt paigutati kompanii osaliselt ikkagi sillapeasse, raskekuulipildujatest jäeti vaid kaks läänekaldale, Mehikoorma tuletorni juurde varupositsioonile. Ajalehes Rindeleht 1944. aasta aprillis avaldatud artiklis pataljoni tegevusest Peipsi ääres kinnitati, et sillapeale saadetud kolmest kompaniist asus positsioonile kaks ja üks jäi reservi.

LAHINGUD IDAKALDA POOLSAAREL JÄTKUVAD

Riipalu mälestuste järgi võttis tema pataljon pärast idakalda sillapeasse asumist osa ühe öise pealetungi tõrjumisest, kuid 1944. aastal ajakirjanduses avaldatud artiklid, millest vähemalt üks põhines Riipalu enda sõnadel, mainisid kahte pealetungi: kõigepealt polgutugevust rünnakut 12. veebruari õhtul (pärast pimeduse saabumist) Riipalu ühe kompanii ja naabruses asuvate saksa allüksuste vastu, mille tulemusena olevat vastane maha jätnud 250 või lausa kuni 1200 surnut (eri artiklites sisalduvad

AjALUGU 1/2023 79

erinevad arvud). Uue, veelgi suurema pealetungi tõrjus pataljon järgmise päeva õhtul ja öösel (ehk ööl vastu 14. veebruari) ning see olevat kaasa toonud üle tuhande või lausa kahe tuhande vastase hukkunu. Sündmuste kronoloogia väärib usaldust, sest leiab kinnitust mõlema poole dokumentidest. Kuid väited kaotuste kohta olid kindlasti tugevalt liialdatud. 1944. aasta kevadtalvel Leningradi rindel tegutsenud Punaarmee diviiside laskurpataljonides ulatus inimeste arv pärast täienduse saamist vaid harva 400 inimeseni (Leningradi rindel kasutusel olnud vähendatud koosseisutabelid ei näinudki rohkem ette), aga tavaliselt oli neid 300 ringis. Kuid just laskurpataljonide kaotused moodustasid pealetungil valdava enamiku diviisi kantud kaotustest. Sealjuures ei rünnatud pataljonidega mitte kuni nii-öelda viimse meheni, vaid suurte kaotuste korral katkestati rünnak juba varem. Pealegi ei läinud rünnakule mitte terve pataljoni isikkoosseis, vaid näiteks miinipildujarood jäi tulepositsioonile tahapoole. Lisaks oli tavaline, et ühe hukkunu kohta kaotati kolm või neli inimest haavatutena, kuigi see vahekord võis muutuda, kui haavatute evakueerimisega oli suuremaid raskusi. Kokkuvõttes peab märkima, et Saksa sõjaaegsetes dokumentides, aga veelgi enam ajakirjanduses toodud väited vastase langenute kohta on sageli ebausaldusväärsed. Ka

Nõukogude poolel polnud lood arvudega paremad, seal oli liialdamine tavaliselt veelgi mastaapsem.

Kuid naaseme sündmuste juurde idakalda poolsaarel, kus Punaarmee asus 12. veebruari õhtul Saksa sillapea põhjarinde vastu pealetungile, mille tõrjumises osales ka Riipalu pataljoni 1. kompanii. Saksa ettekande kohaselt algas kahe pataljoni rünnak Zahhodõ juures kell 19 ning lõppkokkuvõttes see tõrjuti, ründajad jätsid maha hinnanguliselt 200 hukkunut. Nõukogude dokumentide järgi oli pealetungijaks siiski peamiselt 19. laskurpolgu I pataljon, millel õnnestus kesköö paiku ühe rühmaga läbi lõigata Zahhodõ ja Lugi vaheline tee (ilmselt ajutiselt). Pataljoni kaotusteks loeti 96 inimest surnute ja haavatutena. Pealetungile oli õhtul eelnenud 90. diviisi suurtükiväe tulelöök Zahhodõle ja Lugile. Kokku tulistasid diviisi suurtükiväepolk, 599. haubitsapolk ja 281. miinipildujapolk 12. veebruari pärastlõunast kuni järgmise päeva pärastlõunani välja 116 76-millimeetrist ja 25 122-millimeetrist mürsku ning 40 120-millimeetrist miini. Saksa kaudtulesuurtükid Nõukogude andmeil samal ajal taas kord ei tegutsenud.

13. veebruari hommikuks tõmbusid Saksa väed ilma vastase segamata sillapeas tagasi oma positsioonidelt

ALLIKAS: REIGO ROSENTHAL AjALUGU 80 1/2023

Kozakovetsi lääneäärest, misjärel sillapea eesliin poolsaarel kulges Rovja jõe suudmest kuni Vlassova-Grivani, sealt Lugini ja sealt omakorda lääne suunas (800 meetrit põhja pool Zahhodõt) kuni järvekaldani.

Saksa andmeil võttis vastane 13. veebruari päeval ette vaid nõrkade jõududega rünnakuid. Pigem oli tegemist lahinguluurega, sest 90. diviisi juhatus jõudis järeldusele, et avatud maastik 19. polgu lõigus Zahhodõ ees ei soodusta tegutsemist päevavalges, mistõttu uut pealetungi kavandati 13. veebruari õhtupimeduses, nüüd juba ka 173. polgu osavõtul. Viimane oli vahepeal püsinud kaitsel. Polgu kahe kokkukuivanud laskurpataljoni asemel formeeriti üks kahe laskurrooduga pataljon, mida täiendati inimestega polgu tagala-, suurtükiväe- ja muudest allüksustest. Samuti anti polgule üle kaheksa inimest 32. üksikust trahviroodust (tõenäoliselt viidi trahviroodu kaader rindelt minema). 13. veebruari hommiku seisuga asus laskurpataljon Kozakovetsi–Jeršovo joonel. Pataljoni toetas kaks 76 mm jalaväekahurit ja kolm 45 mm tankitõrjekahurit, mis paiknesid otsesihtimisega positsioonil Kozakovetsi rajoonis.

Saksa sööstpommitajad Ju 87 ründasid 13. veebruaril sihtmärke Piirissaarel ning idakalda poolsaarel Podborovje, Samolva Taborõ ja Remda piirkonnas. Ülesande täitis kokku 82 väljalendu, lisaks pöördus 38 halva lennuilma tõttu enne sihtmärgi saavutamist tagasi. Need arvud sisaldavad küll ka samal päeval Jammi jaama rajoonis teostatud väljalende (hulk eraldi teadmata). Meeskondade ettekandel hävitati 25–30 erinevat sõidukit. Nõukogude dokumentide järgi kandis 173. laskurpolk õhurünnakute tulemusena kaotusi nii inimestes kui ka hobustes; polgus loeti päeva jooksul 59 surnut ja haavatut, neist osa õhurünnakute tõttu. 90. laskurdiviisi suurtükiväepolgus langes Taborõ piirkonnas ennelõunases õhurünnakus (Nõukogude andmeil võttis sellest osa 40 sööstpommitajat) rivist välja kolm või neli suurtükki, üks traktor ja üks auto, hukkus 8 ja haavata sai 25 inimest. Piirissaarel, millele olevat pomme heitnud 20 lennukit, hukkus üks inimene 286. laskurpolgust ja kuus sai haavata. Kaotusi oli ka 90. diviisi juhatusse kuuluvate ohvitseride hulgas. Diviisi toetavas 281. miinipildujapolgus hukkus või sai haavata 40 inimest ning 12 autot langes rivist välja.

13. veebruari õhtul läks 90. laskurdiviis poolsaarel taas pealetungile. Saksa sillapea põhjaäärt ründas 19. laskurpolk oma kahe pataljoniga, samal ajal kui 173. laskurpolgu pataljon ründas idast Lugi sihis. Saksa poole ettekannete järgi eelnes pealetungile äge suurtüki- ja miinipildujatule ettevalmistus, misjärel lahing kestis kella kaheksast kuni hommikuni; selle käigus tõrjuti sillapea põhjaäärel vähemalt kahe pataljoniga ette võetud vastase pealetungid. Enda kaotusteks raporteeriti 8 meest surnutena ja 25 haavatutena. Öösel loovutati rindejoone lühendamise eesmärgil Lugi ja Vlassova-Griva, jäädes pidama Zahhodõst ida pool. Nõukogude andmeil

taandus vastane Lugi rajoonist kesköö paiku, pidades lahingut teda jälitavate 173. polgu allüksustega, mis olid umbes pool kilomeetrit Zahhodõst idas sunnitud vastase tule all uuesti maha heitma. Polk raporteeris hommikul oma eelnenud kaotusteks kuni 40 inimest. Saagiks oli saadud üks kerge õhutõrjekahur ja kaks hobuveokit laskemoonaga. 19. polk ei olnud vahepeal sillapea põhjaserval edu saavutanud. 90. diviisi sõjapäeviku järgi oli polk kandnud suuri kaotusi, sealjuures eriti mõjuv oli vastase suurtükituli Lämmijärve läänekaldalt. Diviisi andmetel tulistas vastane läänekaldalt ligi 60 mürsku ning tema sillapeal asunud kuus miinipildujat ligi 200 miini. Diviisi suurtükivägi ise laskis 13. veebruari pärastlõunast kuni järgmise päeva pärastlõunani välja 244 76-millimeetrist ja 120 122-millimeetrist mürsku, 125 45-millimeetrist tankitõrjekahuri mürsku, samuti 360 50-millimeetrist, 583 82-millimeetrist ja 190 120-millimeetrist miinipildujamiini. Otsesihtimisega suurtükitulega hävitati tulepesa väidetavalt kahes hoones.

Mis puutub veel öise pealetungi ajal ilmselt Riipalu pataljoni lõigus rünnanud 19. laskurpolgu kaotustesse, siis võib neid hinnata mitmesajale surnule ja haavatule. Polgu kogukaotusteks surnute ja teadmata kadunutena loeti 12.–15. veebruarini 124 inimest, neist enamik tõenäoliselt ööl vastu 14. veebruari.

PUNAARMEE KAVA PLATSDARMI MOODUSTAMISEKS LÄÄNEKALDAL

Samal ajal kui 90. laskurdiviis idakalda poolsaarel peale tungis, valmistus 108. laskurkorpus lahingusse viima ka oma teist, 128. laskurdiviisi. Korpuse juhataja kindralmajor Mihhail Tihhonovi 12. veebruari hilisõhtul antud käsu kohaselt pidi 90. diviis 13. veebruari jooksul likvideerima poolsaarel vastase sillapea ja olema 14. veebruari hommikul valmis tungima üle Lämmijärve (seda diviis, nagu juba nägime, teha ei suutnud). Piirissaarele koondatud 128. diviisi jõud pidid samuti 14. veebruaril järve forsseerima ja hõivama päeva jooksul Pedaspää–Kõivusaare–Haavametsa–Issaku joone. 90. diviis pidi 15. veebruaril saavutama Savimäe–Kureküla–Toolamaa–Räpina–Võõpsu joone. Kirjeldatud ülesande täitmise järel tuli mõlemal diviisil jääda kaitsele. Pärast platsdarmi loomist läänekaldal pidi 42. armee alluvuses tegutsev 52. inseneri-sapööribrigaad rajama Lämmijärvele jääülekäigud (puitteed) kandevõimega 16 tonni.

42. armee 12. veebruari direktiivis oli korpusel tegelikult küll kästud sillapea luua vaid Jõepera–Savimäe–Räpina–Toolamaa–Võõpsu joonel (vt artikliseeria esimest osa). Võimalik, et plaani muudeti 42. armee nõusolekul. Muutmine on ka mõistetav, sest 42. armee direktiivi järgi loodud sillapea paremat tiiba ohustanuks Jõepera juures Saksa vägede võimalikud vasturünnakud tiivalt põhja suunast. Samal ajal 108. korpuse käsus ette nähtud sillapea põhjatiib toetunuks Peipsi järvele, Emajõe-Suur-

AjALUGU 1/2023 81
ALLIKAS: REIGO ROSENTHAL AjALUGU 82 1/2023

soole ja Jõmmsoole, mis raskendanuks seal Saksa vägede suuremaid vastupealetunge.

128. laskurdiviisi 374. laskurpolk koondati Piirissaarele juba ööl vastu 13. veebruari. Polgus oli kaks laskurpataljoni (järjekorranumbritega II ja III, mõlemas kolm laskurroodu). 13. veebruaril saabus saarele ka 128. diviisi 533. laskurpolgu I pataljon, samal ajal kui ülejäänud kaks pataljoni jäeti Peipsi idaranniku kaitsele Podborovje–Podolešje–Ostrovtsõ joonele, kus nad vahetasid välja 90. diviisi 286. laskurpolgu pataljonid. 286. polgu I pataljon viidi Piirissaarelt tagasi idakaldale. Saarel juba varem viibinud, ajutiselt 90. diviisile allunud 128. diviisi suusapataljon (kaks suusaroodu) jäi sinna edasi ning läks nüüd 374. polgu käsutusse. Kokkuvõttes koondus Piirissaarele pealetungi alguseks 128. diviisi neli pataljoni (näib, et Saksa õhurünnakus Piirissaarele 13. veebruaril 128. diviisi allüksused olulisi kaotusi ei kandnud). 128. diviisi kolmas (741.) laskurpolk järgnevast operatsioonist osa ei võtnud, vaid viibis esialgu 108. korpuse juhataja reservis ja jõudis Peipsi äärde juba pärast pealetungi läbikukkumist. 128. diviisi poolt väljavahetatud 90. diviisi 286. polk tõmmati 90. diviisi reservi ja jäi samuti pealetungist kõrvale. 128. diviisi suurtükiväepolk saabus 13. veebruaril Podborovje lähedale, kust Lämmijärve läänekaldal tegutsevaid üksusi tõhusalt toetama ei oleks ulatunud. Polgu sõjapäeviku järgi 14. veebruaril tuld ei avatud ning alles 15. veebruaril viidi neli 76 mm kahurit üle jää Piirissaarele (teekonnal vajusid lisaks üks kahur ja seda vedanud auto läbi jää), kust avasid lõpuks järgmisel päeval tule, lastes välja 30 mürsku. Ent pealetung oli selleks ajaks juba katkestatud. Sama polgu ohvitseri Nikolai Martõnovi mälestused lubavad siiski järeldada, et esimene katse kahureid üle viia tehti juba 14. veebruaril, kuid katkestati kahuri ja auto uppumise tõttu. Õnnestus alles teine katse järgmisel ööl, kui veoks kasutati hobuseid.

Ainsaks 128. diviisi pealetungi järve idakaldalt toetanud suurtükiüksuseks oli 129. korpuse-kahurisuurtükiväepolk (122 mm kahurid), täpsemalt selle 1. patarei, millel oli Piirissaarel ka vaatluspunkt. Patarei tulistas 14. veebruaril välja 40 mürsku eesmärgiga maha suruda vastase väidetav 75 mm patarei Meerapalu juures ja 15 cm patarei Jõepera rajoonis (võib arvata, et tegelikult olid need 8,8 cm õhutõrjepatareid). Kuid see oli ka kõik – 15. ja 16. veebruaril tuld ei avatud. Niisiis sai 128. diviis läänekaldal vaid nõrka suurtükiväe toetust.

128. diviisi ülema polkovnik Pavel Loskutovi kava kohaselt pidi 374. laskurpolk vallutama 14. veebruaril läänekalda platsdarmi oma kahe pataljoni ja polgule allutatud suusapataljoniga, samal ajal kui 533. laskurpolgu I pataljon jäi Piirissaare kaitsele. Maabumiskohaks valiti Pedaspää ja Meerapalu ümbrus, kust 374. polk pidi aren-

dama pealetungi lõuna suunas. Eelmisel õhtul tegutses Piirissaare vastasrannikul luure. Loskutovi enda komandopunkt jäi Nizovitsõ lähedale (13 kilomeetrit Podborovjest idas). 374. polgu ülem alampolkovnik Nikolai Dits ei olnud muide diviisi juhatuse silmis heas kirjas. 10. veebruaril palus Loskutov 108. korpusel Dits välja vahetada (128. diviisil endal sobivat asendajat polnud) põhjendusel, et „seltsimees Ditsi süstemaatilised purjutamised viisid autoriteedi kaotamiseni alluvate juures ja eemaldumiseni polgu juhtimisest“. Korpus nõustus väljavahetamisega, kuid see ei juhtunud enne märtsi.

KASUTATUD ALLIKAD Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299.

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606.

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26.

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246.

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/ collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei)

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpusekahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“. //https://pamyat-naroda.ru.

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“. //https://obd-memorial.ru.

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг.“//https://pamyat-naroda.ru.

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fuldaer Zeitung, 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22. 04.1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944. Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989 (Ernst Wendlandi mälestused).

• Hans Silla mälestused. Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum.

• Heino Tammemäe mälestused. Olavi Tammemäe arhiiv.

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest. Eesti Raadio saade 01.05.2004 (Evald Laidvere mälestused).

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased. Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944. Vaba Eestlane, 23.02.1984 (Evald Tomsoni mälestused).

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02. 1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.

AjALUGU 1/2023 83

HELLEENIDE SõjAMUUSEUM. KREEKAS LOOMULIKULT!

Kui viibida ajaloomälestisi ja muuseume täis tipitud Ateenas, peab olema tõsine sõjaajaloo sõber, et valida külastuseks välja sõjamuuseum. Kuigi sõjamuuseumil on huvitav kollektsioon ja see on väga hästi eksponeeritud, ei usu me, et see on üks linna tippmuuseume, kirjutati selle kohta ühes turismiportaalis. Tuleb tunnistada, et väga täpselt.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Sõjamuuseum asub Ateena ühes keskses osas, Vassilis Sophia avenüül. Juba 1959. aastal valiti see ala Ateena kultuurikeskuseks, tänaseks on sellest aga saanud sõlmpunkt, mis hõlmab raamatukogu, muuseume, galeriisid, teatreid, kontserdihooneid ja palju muid ühiskondlikke hooneid. Ajalooliselt oli see piirkond Kreeka suurtükiväeüksuse baasiks.

MUUSEUMIKS LOODUD

Kreeka kuningas Konstantinos II, soovides austada kõiki riigi vabaduse eest võidelnuid, tegi 1964. aastal põhimõttelise otsuse asutada sõjamuuseum. 1967. aastal võimule tulnud sõjaväeline hunta, keda on kutsutud ka Mustadeks Kolonelideks, astus konkreetse sammu ning andis 1969. aasta kevadel välja dekreedi muuseumi loomiseks. Hoone rajati kaitseministeeriumi vahenditest, arhitektiks sai tuntud arhitekt ja Ateena Riikliku Tehnikaülikooli professor Thucydides Valentis. Ta projekteeris hoone tollastele muuseumidele ette nähtud rahvusvaheliste nõuete alusel, mõjutatuna Saksa Bauhausi koolkonnast. Hoone ehitamist alustati 1972. aastal. Algatajad ei jõudnud muuseumi avamist ära oodata, enne nad kukutati ning

muuseumi avas kolmanda Kreeka Vabariigi ajal, 18. juulil 1975. aastal, demokraatlikult valitud president.

Muuseumi eesmärgiks on sõjaajalooga seotud esemete säilitamine ja eksponeerimine ning kreeka rahva vabadusvõitluse uurimine, dokumenteerimine ja populariseerimine antiikajast tänapäevani, et virgutada rahvuslikku mälu ning edendada hellenismi ajaloolist järjepidevust ja ühtsust. Muuseumis on eksponeeritud esemed kõikidest sõdadest, kus kreeklased osalesid. Muuseumi osaks on ka ajaloo-, foto- ja filmiarhiiv.

See on ka aktiivse õppimise koht. Põhikooli õpilastele ja gümnasistidele on loodud arendav kunstiprogramm „Kunstilahingud sõjamuuseumis“, mis tutvustab Kreeka sõjaajalugu loomingulisel moel, ühendades ajalugu kunstiga. Õpilased valmistavad muuseumitöötajate juhendusel kas lihtsa koopia mõnest esemest või maalivad pildi inspireerituna muuseumi eksponaatidest.

Tegemist on suurima sõjaajaloo muuseumiga Kreekas ja ühe suurimaga Kagu-Euroopas. Muuseumil on üle Kreeka veel neli filiaali. Eksponaatide

tuumik pärineb 1968. aastal Ateena ajaloolises messikeskuses Zappeionis korraldatud suurest Kreeka sõjaajaloo näitusest. Väljapaneku osaks on suurtükiväe majori Petros Saroglou (1864–1920) hindamatu kollektsioon, millesse kuuluvad tuhanded haruldased tuli- ja külmrelvad eri ajalooperioodidest ja tsivilisatsioonidelt. Pärinedes jõukast kaupmeheperekonnast, oli majoril võimalus maailmas ringi reisides endale see kollektsioon soetada ja oma testamendiga jättis ta selle Ateena Ohvitseride Kogule.

ALGUS ON AEGADE HÄMARUSES

Sõjamuuseumis on mitu korrust, kus võib tutvuda riigi sündmusterohke sõjaajalooga kiviajast tänapäevani. Selleks tuleb aga alustada ülemiselt korruselt ja laskuda allapoole, sest aegade hämarus asub kõige kõrgemal. Kiviaja saalis näeme vulkaanilist klaasi obsidiaani, mille purustamisel tekkinud teravaservalistest kildudest valmistati relvi. Pronksiaja väljapaneku juurest leiame Egeuse mere piirkonnas asunud Minose ja Mükeene tsivilisatsioonide sõjavarustust, nagu Mükeene soomusrüü koopia 15. sajandist eKr, samuti raidkive, millel on kujutatud sõjamehi koos täpselt jäädvustatud relvastusega. Järgmises

MILITAARTURISM 84 1/2023

saalis on raskuskese Pärsia sõdade perioodil, peamised eksponaadid on Antiik-Kreeka relvastus ja sõjaväevormid. Muuseumis on näha palju sõjalaevade, piiramistornide, katapultide vähendatud täppismudeleid, mis annavad hea ülevaate tolleaegse sõjatehnoloogia arengust. Loomulikult on kajastatud Kreeka kuldaeg, milleks on Aleksander Suure sõjakäigu peamised lahingud ja pärast tema surma tekkinud helleenide kuning-

riigid. Tutvustatud on ka Aleksander Suure kasutusele võetud lahinguformatsiooni faalanksit. Faalanksis reastusid sõdurid üksteise kõrvale nii, et nende kilbid moodustasid tiheda seina, sõdurite read suunasid oma pikad odad ettepoole. Paljud esemed on kahjuks koopiad, sest originaalid asuvad teistes muuseumites.

Järgmine saal on pühendatud Bütsantsi impeeriumile alates Konstan-

tinoopoli asutamisest aastal 330 pKr kuni aastani 1453 pKr. Eksponaadid näitavad ajalooetapi arengut kogu Vahemere piirkonnas ja Kagu-Euroopas, selle õitsengut ja lõppu. Peamisteks eksponaatideks on Bütsantsi relvade koopiad, Bütsantsi sõjalaeva ja piiramistornide mudelid. Arusaadavalt on Bütsantsi impeeriumi laienemine ja vähenemine erinevatel perioodidel esitatud kaartidel. Järgneb Kreeka ajaloo kurvem periood, mil Bütsantsi

Iseliikuva suurtüki esivanem XIX sajandist

ANDRES REKKER MILITAARTURISM 1/2023 85

impeeriumi alad vallutasid järk-järgult frangid ja türklased ning kogu Kreeka elanikkond sattus võõrvõimu alla. Selles ruumis on eksponeeritud omaaegseid kaarte, litograafiaid, graveeringuid ja relvi, mis jäädvustavad kreeklaste elu ja valmistumist vastupanuks. Sümbolina on välja pandud ka kreeka revolutsionääri Rigas Velestinlise (1757–1798) Viinis trükitud Charta of Rigas ehk Kreeka kaardi originaal aastast 1796. See kaheteistkümneleheline kaart on Kreeka rahvusliku taassünni sümbol, sisaldades Kreeka ajaloolisi, ideoloogilisi, poliitilisi, revolutsioonilisi ja kirjanduslikke sümbolsõnumeid.

TÄNAPÄEVASE KREEKA TEKKELUGU

Kreeklaste vabadussõda türklaste vastu, mida tuntakse rohkem Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa toetatud 1821. aasta revolutsioonina, võib pidada tänapäevase Kreeka tekkeks. Muuseumis on vaatamiseks välja pandud maalid, relvad, vormielemendid ja dokumendid, mis kujutavad Kreeka revolutsiooni olulisi hetki kaheksa ja pool aastat kestnud sõjategevuses iseseisvuse saavutamise nimel. Näha on ka suur valik Türgi ühekäesaableid, mis kannavad nimetust kilij või pusat Kreeka revolutsiooni aegsete relvade kollektsiooni major Saroglou kogust eksponeeritakse eraldi muuseumi esimesel korrusel. Oma mitmekesisuse, ainulaadsuse ja harulduse poolest hindamatu kollektsioon viib külastaja aegadesse, mil relvad olid meeste ehted ning andsid tunnistust nende omanike majanduslikust seisusest ja sotsiaalsest staatusest. Kuna Kreeka Makedoonia osa jäi Türgi võimu alla, toimus 1904–1908 geriljakorpuse võitlus türklaste vastu. Näha saab relvi, esemeid ja fotosid olulisematest Makedoonia võitlejatest. Muuseumi aatriumi kaunistab Makedoonia võitluse käilakuju, gerilja kapten Pavlos Melase suur skulptuur.

Balkani sõdadele (1912–1913) pühendatud saalides, mis peaaegu kahekordistasid Kreeka territooriumi ja elanikkonda, on eksponeeritud Kreeka relvajõududele soetatud tollane moodne relvastus, fotod rindelt, aga ka nendes sõdades osalenud laevade ja lennukite mudelid. Lisaks sõjasaagiks saadud Türgi lahinguli-

pud. Väljas on allveelaeva Delphin mudel, mis teostas 9. septembril 1912 maailma esimese ja eduka allveelaeva torpeedorünnaku Türgi laeva Medjitie vastu. Saali seinu kaunistavad Kreeka vägede võidukatest operatsioonidest inspireeritud kunstiteosed. Muuseumis on suur kollektsioon Kreeka impressionistist kunstniku Flora-Karavia akvarelljoonistusi ja pastelle sellest perioodist. Ta jäädvustas vägede, põgenike ja hukkunute elu, sealhulgas lahingukampaaniat Emin Agha juures 1913. aasta veebruaris, lihtsaid sõdureid ja arste Philippiada improviseeritud hospidalis, Kreeka kuningat Constantinus I ja tema kaaskonda.

Balkani sõjad lähevad üle sujuvalt I maailmasõja kujutamisele, näha on maalid, fotod, lipud, laeva- ja lennukimudelid, mis tutvustavad Kreeka osalust ilmasõjas. Kreeka ei suutnud pikka aega poolt valida ja jäi neutraalseks, liitudes Antandiga alles 1917. aastal. Antandi toetatuna alustas Kreeka Väike-Aasia kampaaniat Türgi vastu, rünnates 1919. aastal Izmiri. Esialgne võidukas kampaania pöördus aga 1922. aastaks täielikuks kaotuseks. Sellest katastroofist on muuseumis paraku delikaatselt mööda mindud, eksponeerides ka sõjasaaki, mis pärineb Kreeka vägede operatsioonidest Väike-Aasias.

KREEKA TEISES MAAILMASÕJAS

Esimesel korrusel on väljapanek selle kohta, kuidas Kreeka väed II maailmasõja ajal teljeriikide vastu võitlesid. Kuuekuuline Kreeka-Itaalia sõda lõppes küll Itaalia võiduga, kuid see juhtus alles pärast seda, kui Saksamaa asus liitlasena sõtta Itaalia poolel.

Saalides on eksponeeritud operatsioonidel kasutatud relvad, fotod rindelt, osalenud ohvitseride mundrid ja esemed, samuti lahinguhetki kujutavad dioraamid ja rindekunstnike pildid. Eraldi on välja toodud Saksamaa rünnak Kreeka vastu, raskuskese dessandil Kreeta saarele 1941. aastal, mille Kreeka koos liitlastega kaotas. Tegemist oli esmakordse massilise õhudessandi abil teostatud operatsiooniga.

Pärast Kreeka kapitulatsiooni õnnestus osal Kreeka armee üksustel eva-

kueeruda koos liitlastega Lähis-Itta ning luua seal Suurbritannia alluvuses esialgu jalaväebrigaad, mis osales liitlasvägede alluvuses sakslaste vastastes operatsioonides Põhja-Aafrikas, Egeuse merel ja Itaalias. Kõige kuulsamaks ja raskemaks lahinguks oli Rimini lahing Itaalias 1944. aastal, kus osales 3. Kreeka mägibrigaad, mille formeeris 1944. aastal eksiilvalitsus Liibanonis. Muuseumis näeb Rimini lahingu fotosid, arhiivimaterjale ja Kreeka vägede kasutada olnud tollast uut Briti relvastust.

Eraldi on välja toodud Kreeka erivägede eelkäija Sacred Squadroni tegevus. Üksus moodustati 1942. aastal Lähis-Idas ning see koosnes täielikult Kreeka ohvitseridest ja kadettidest kolonel Christodoulos Tsigantese juhtimisel. Üksus võitles koos SASiga kõrbes ja Egeuse merel, samuti kindral Leclerci Prantsuse vägede koosseisus Tuneesias. Pärast sõja lõppu saadeti üksus laiali, kuid tseremoonial Ateenas 7. augustil 1945 autasustati seda ja üksuse lipule, mida saab muuseumis näha, kinnitati Kreeka kõrgeimad sõjalised autasud: Vapruse Rist ja Sõjaristi I klassi komandöririst.

Muuseum annab ülevaate ka vastupanuvõitlusest Saksa, Itaalia ja Bulgaaria okupatsioonivägede vastu, tutvustades Kreeka rahva raskusi ja vabadusvõitluse ränka hinda. Saalis on Kreeka erinevate vastupanuliikumiste esemed, arhiivid, manifestatsioonid ja relvastus. Üheks huvitavaks vastaspoole eksponaadiks on Saksa täiskomplektne leegiheitja. Selle perioodi lõpetavad fotod riigi vabastamisest 1944. aasta sügisel. Kreeklastele ebamugav periood, 1946–1949 toimunud Kreeka kodusõda läänemeelsete ja kommunistide vahel, on jäetud delikaatselt puudutamata.

UUS AJASTU

Üheks suuremaks tähiseks II maailmasõja järel on Kreeka panus ÜRO missioonil Koreas, kus osaleti tugevdatud pataljoni ja transpordilennukite üksusega. See oli Kreeka relvajõududele esimene ÜRO missioon. Üksuse eesmärk oli kaitsta Koread Hiina sissetungi vastu. Missioon kestis 8 aastat. Kreeka osalemist Korea

MILITAARTURISM 86 1/2023

Sajandite tagune Kreeka sõduri vormiriietus, mis on auvahtkonnas kasutusel tänapäevani

sõjas tutvustatakse selle perioodi fotode, relvastuse ja sõjaväevormide kaudu, rajatud on ka dioraam. Ekspositsiooni kroonib mootorratas, mille esiratta külge on kinnitatud relvakott püstolkuulipildujaga – sellest on tõenäoliselt saanud inspiratsiooni märulifilmi „Mad Max“ tegijad.

Teine oluline teema samast perioodist on Küprose vabadusvõitlus. Eraldi saalis on saare ajalugu antiikajast

tänapäevani, kinnitamaks Küprose kuulumist hellenistlikku kultuuri. Välja pandud esemete kaudu on näha Küprose kreeklaste osalemine kõigis Kreeka võitlustes läbi aegade, kuid raskuskese on Küprose kreeka vabadusvõitlusel aastatel 1955–1959 ning Türgi sissetungil Küprosele 1974. aastal.

Muuseumil on ka väliala, kus eksponeeritakse raskerelvastust ja tehni-

kat, mida on Kreeka armee kasutanud või saanud sõjasaagiks. Õues on näha mitmeid lennukeid, muuseumi terrassi kohal on koopia 1912. aasta Prantsuse lennukist Farnan, mis oli Kreeka esimene sõjalennuk. Väljas on USA päritolu II maailmasõja aegne õppelennuk T6G, hävitaja Fiat ja ka Kreeka mereväe helikopter CH-135. Eksponeeritud on USA 110galloniline lennukipomm M116A1, milles süüteseguna kasutati napalmi.

Esindatud on väärikas suurtükiväe ekspositsioon läbi sajandite. Vanimaks eksponaadiks on XIX sajandi alguse sileraudsed eestlaetavad laevakahurid. Näha on Suurbritannia päritolu kiirlaskekahur, 25naelane Mark I, mida kasutas Kreeka armee II maailmasõjas ja sealt edasi kuni 1949. aastani. Prantslaste tankitõrjekahur aastast 1937 ja Tšehhoslovakkia Zbrojovka Brno 1938 raske õhutõrjekuulipilduja, mida kasutasid sakslased sõjasaagina kreeklaste vastu. Väljas on ka mitmeid I ja II maailmasõja mäestikuoludes kasutatud kahureid, mida oli võimalik kergesti transportida hobustel. Ekspositsioonis on ka iseliikuva suurtüki esivanem. Tegemist on soomustatud suurtükitorniga aastast 1894, mida sai kiiresti hobujõul ümber paigutada. Tootjaks tuntud tegija – KruppSchumanni kontsern Saksamaalt. I maailmasõjas kasutusel olnud 57 mm relva laskeulatus oli 6000 meetrit.

Mereväge esindavad ainult üks Kreeka miniallveelaev, mõned miinid, sealhulgas Suurbritannia ja Saksa omad, ning allveelaeva Papanikolis Y-2 535 cm M1937 Briti torpeedo.

Loo lõpetuseks tuleks lisada, et sõda on olnud helleenide tsivilisatsioonis mõjukas tegur. Sõjapidamise kui kultuurilise teguri ülimat tähtsust tasakaalustas aga varane ja püsiv teadlikkus selle katastroofilisest mõjust üksikisikutele ja kogukondadele. Antiik-Kreeka filosoof Herakleitos on ütelnud, et sõda on kõigi isa ja kõigi kuningas. Samas on Antiik-Kreeka tuntumaid poeete Pindaros lausunud, et sõda on armas neile, kel pole sellega kokku puutunud, kuid kogenud inimese süda väriseb selle lähenemisel tohutult.

ANDRES REKKER
MILITAARTURISM 1/2023 87

pESUEHTNE FILM MADE IN CHINA

Ülesanne on ju lihtne. Võtad kaasa grupi eriti ustavaid seltsimehi, lähed kaardil märgitud asupaika ja hakkad ootama, kas kusagil kaugemal puhutakse pasunat või ei tehta seda mitte. On ju lihtne, saaks hakkama ka käed küünarnukkideni taskus. Tegelikult siiski mitte, nagu selgub pesuehtsast made in China filmist „Assembly“ (2007).

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Hiina kodusõda, 1948. Pikalt lahingutes madistanud üksus kapten Gu juhtimisel paigutatakse rindel kaitsele. Nagu sealmaal kombeks, vajadusel kuni viimse meheni. Ja pärast seda veel natuke aega. Noh, kui veab, puhutakse pasunaga taandumissignaali kah. Aga vaat ei vea. Puna-Hiina poolel sõdivat Gu üksust ründavad rahvuslaste

sõdalased ja ustavaid seltsimehi saab muudkui hukka kõigist pingutusist hoolimata. Rahvuslasi langeb ka, aga nood peavadki langema. Kuni jääbki ellu vaid Gu, kelle omad hiljem vangi võtavad, sest ta on miskipärast ajanud endale selga vastaspoole mundri. Ning sealt algab Gu toimetamine juba rahu tingimustes, aga rahu ei saa tema mitte, sest üks korralik kinnisidee peab

sõjas käinud mehel olema. Gu kinnisideeks on mahatapetud kamraadide säilmete otsimine. Sest usinad ametnikud on märkinud kuskil paberites tema sõdurid sõjas kaduma läinuteks, mitte hukkunuteks. Ja see ajab veteranil närvi mustaks.

Filmi esimene tund on ikka puhas küte! Terve tund andmist põranda

FILMIARVUSTUS 88 1/2023

alt ja põranda pealt, ükspuha mis kraadiga! Põhjusmõtteliselt võib öelda, et terve seesinane esimene tund, teisisõnu pool filmist, on suuresti üksainus lahingustseen. Tegelikult küll kaks lahingustseeni, aga hinge tõmbamiseks, popkorni järamiseks ja limpsi luristamiseks vaatajale väga aega ei anta – kohe vajutatakse pedaal põhja ja lammutatakse edasi. Mõistagi vilksab siin-seal ka ideoloogiat, sest mis Hiina film see ilma ideoloogiata oleks, aga kogu möll on nii pompöösne, et kõik muu kahvatub tulistamise ja plahvatuste kaoses.

Linateose teises pooles võetakse kõvasti hoogu maha, sisse katsutakse tuua inimsuhteid, veterani vaimseid kannatusi ja mida kõike veel. Oleks ju kaunikesti kena küll, kuid siin hakkab stsenaarium logisema. Kipub küllaltki plakatlikuks ja vähemasti Hiina kultuuriruumist kauge vaataja jaoks veidrakski. Üksjagu süüd paistab siin olevat ikkagi selles, et niipea kui vapra võitluse kujutamine läbi sai, jäi üle suur hunnik klišeedest kubisevat propat. Heakene küll, päris hea sissevaate hiinlaste riiklikult käibivasse mõttemaailma annab film igal juhul. Ja seal riigis otsustavad ikkagi juhtivad seltsimehed, mis taevaalustele hea on, mitte nii, et igaüks vaatab ise.

Tegelikult mõistetakse Hiinas päris häid filme teha. Muidugi mõista on meil siin Euroopas kaunikesti keeruline vahet teha, mis tuleb Hiinast, mis Koreast või kusagilt mujalt sealt kandist. Üks made in China kõik! Pihusolev film on üpris hästi tehtud. Vajakajäämisi leidub, nurinaid tekib, aga muidu väga okei film. Pisut naljakas on, et kõik lahingustseenid, kogu tempo, on mahutatud ära enam-vähem filmi esimesse poolde. Võimalik, et siinkohal jälgiti seda „tõestisündinud lugu“, millel film põhinevat, aga vahest sai pürotehnikutel lihtsalt bensiin otsa või midagi.

Näitlemine kui selline on täiesti olemas, aga ega sellega nüüd väga ei pingutata. Esikohal, tundub, on ikkagi vajalikkus näidata, kui vägevasti rahvuslased punastelt sõjameestelt nüplit said. Peaosaline Gu (Zhang Hanyu) peaks kirjade järgi olema hiljemalt poole filmi ajaks kurt nagu kasekänd ja poolpime, vähemasti

„ASSEMBLY“

Osades: Zhang Hanyu, Yuan Wenkang, Deng Chao Lavastanud: Feng Xiaogang 2 tundi ja 4 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 7 – mõte sihuke film teha tundub igati tore. Teostus: 7 – oleks seda va propat veidigi vähem, annaks paar punkti veel.

Näitlejatööd kokku: 5 – ei tundunud väga veenev, tee mis tahad. Lavastajale: 7 – hea, aga mitte suurepärane.

väidab ta seda ise nii ühele kui teisele tegelasele. Välja ei paista sõjaveteran Gu tervisehädad eriti kusagilt. Kui ikka põhjust on, toimetab seltsimees veteran asjalikult nagu noor mees. Selle koha pealt ilmne lati alt läbi pugemine.

Ainus natuke tummisem tegelane, kes üldisest massist silma paistis, oli poliitiline ohvitser Wang Jincun (Yuan Wenkang). Wang, prillidega haritlane, lugeda ja kirjutada mõistab, sõda mängida ei oska, saab ainsana võimaluse karakterit kuidagigi arendada. Niikaua, kuni lahingu käigus hukkub. Aga muus osas piisab täiesti, kui isik ekraanil oskab teha kurja nägu, silmad punnis röökida või olla natuke surnud. Muidu on filmi kallal kõvasti vaeva nähtud, aga näitlemiseni jõudes on ilmsesti aur otsa saanud. Millest on kahju. Pisut kahju on ka sellest, et poliittöötaja Wang stsenaariumist sel kombel välja on kirjutatud. Karakterina tundus Wang huvitav ja vähemasti näib, et tema loo jätkudes oleks film saanud põnevam. Sest kui filmi esimeses osas aitab pidev „äkšn“ tempot üleval hoida, siis teises pooles pidanuks rõhk minema näitlemisele ja siin oleks minu arvates saanud just Wang hoida filmi minemast sinna, kuhu ta läks. Arusaadav, filmis on püütud jälgida rohkem kapten Gu, mitte Wangi lugu, aga nii-öelda teise peategelasena oleks tal olnud potentsiaali küll ja veel.

Sest muus jaos, eriti mis puudutab pürotehnikuid ja efektimeistreid, tuleb jagada kiidusõnu, ei muud. Raha ja muudsugust ressurssi on propagan-

daläikelisse filmi kühveldatud hoolega, tulemus on saanud visuaalselt väga vinge. Ilmselt ei suudaks isegi Tarantino kuhjata ekraanile nii palju verd, jäsemeid ja rümpasid, kui seda on suutnud režisöör Feng Xiaogang. Kaameramehele on režissöör andnud üksjagu vabad käed. Nii vabad, et lahingustseenides kasutatav rõõmsalt laperdav pilt hakkab vaatamist lausa segama. Eks siin on soovitud vunki juurde anda, et oleks autentne, ehtne ja nagu päris, aga ajuti hakkab pilt nii hullusti hüppama, et targem on jõllitada võileibu või muud söödavat, mis filmi vaatamise huvides kaasa on rabatud. Nojah, tegelikult kui selline tuules lipendav pilt mõjub seedimisele, siis on targem võileibu mitte vahtida ...

Üldiselt on film hea, väga hea on saanud esimene ots. Tempot ja kõike jätkub kenasti. Kõik kohustuslikud sõjafilmi komponendid on kenasti olemas, kaasa arvatud üksainuke naisosatäitja. Ent teises pooles hakkab kõik kuidagi maha käima. Ja väga kipub see tunne peale, mis tuleb mõnd made in China asja koju soetades, kui avastad, et muidu ilusa jupstüki sisikonnas on jäänud mingi oluline tükk teiste külge kruvimata ning pärast mõningast kasutamist hakkab kostma põnevat kolinat. Ehk siis – hea film, aga mingid asjad, mis hea filmi juurde kuuluvad, on teadmata põhjustel lisamata jäänud. Aga muidu kannatab filmi soovitada küll. Möllusõbrad, kes tervet filmi ära vaadata ei jaksa, võivad ju toimida nagu Toots – vaadata ära pool filmi, aga vaadata ise!

HUAYI BROTHERS
FILMIARVUSTUS 1/2023 89

KUUSKEDE VARjUS IKKA LõpUNI VÄLjA

Mets on vend – nõnda on sõnastanud Eesti metsavennad oma mälestusteraamatus ja nõnda on juhtunud aastasadade jooksul, et võõra väe anastama tulles on metsad ja sood saanud eestlastele pelgupaigaks.

Talveti koomiksiraamat algab sissejuhatusega, et teos on joonistatud jaanuaris 2022 ehk enne Vene Föderatsiooni relvajõudude laiaulatuslikku sissetungi ja sõjategevuse algust Ukrainas. Seepärast toob autorgi välja, et järgnevatel lehtedel lahti hargneva loo temaatika on aktuaalsem kui kunagi varem. Looks joonistatud piltide vahendusel tutvub lugeja Eesti metsadesse varjunud peamiselt kaitseliitlastest, aga ka tulnukate invasiooni alguses maale jäänud lääneliitlastest ning siia taganenud Vene võitlejatest koosneva üksusega, kes sissitaktikat kasutades üritab võimalikult palju häirida kosmosekülalistest koosnevat invasiooniväge.

Kõlab nagu mingi Hollywoodi film? Selle tõdemuseni jõuavad paigalkaadritel kujutatud tegelasedki, kes, kasutades meie kogemust metsavendade päevilt, üritavad anda oma parima, et valmistada põrandaalust vastupanu ette üldpealetungi alguseks. Rindejoon maad rünnanud ja end siin kindlustanud sipelgapealiste mitmekombitsaliste tulnukatega asub Eestist lääne pool, kuid kusagil Hiina piiri ääres peavad karmi võitlust isegi põhjakorealased ja hiinlased üheskoos. Loo arenedes avatakse peategelase minapilti, kes rindekunstnikuna on liitunud peamiselt kaitseliitlastest

koosneva üksusega ja kes invasiooni alguses kaotas oma ema ning kasuisa. Vähemalt invasioonieelsel ajal vaevles peategelane eneseleidmise küsimustega, oli suuremat sorti kriisis ning kaotas siis oma peregi, kellest oli küll suutnud suure tüliga lahku minna.

Liialt detailidesse laskumata võib öelda, et teose üleüldine lõpp on positiivne, kuigi jätab õhku järje võimaluse. Siiski jagub teekonnale kuni esimeste võitudeni tulnukate vastu palju draamat, isepäiste ja isehakanud kangelaste (mõttetut?) hukkumist ning paljude võitlejate (kuid ka kos-

mosest pärit okupantide) langemist. Sekka läbilõiget või isegi teravat torget koroona- või ehk hoopis nutiajastu Eesti inimeste käitumismalli ja üksteisega läbisaamise kohta.

Kokkuvõtvalt on Talvet oma peene sulega valanud pildikeelde stsenaariumi, mis tundub täiesti uskumatu –tulnukad ja maailmavallutusplaan –, kuid, nagu ta isegi sõnastab, valmis see enne 24.02.2022, kui teostus paljude (Lääne) inimeste jaoks uskumatu stsenaarium Ukrainas. Nõnda võib siin tagantjärele tarkusena näha näpuviibutust ühiskonnale tervikuna, lugejale aga omamoodi koputust õlale ja südametunnistusele: kas tema on valmis sõja korral adekvaatselt reageerima, kas ta langeb mõttetu kangelasena Rambot mängides või on „tunniks H“ omandanud kõik vajalikud teadmised, et oma ülesannet nii oma rahva kui maailma ees võimalikult hästi täita? Nagu ütleb ka koomiksiraamatu tagumise kaane sõnum: „Juba ligi aasta on möödas päevast, mil „nemad“ saabusid ja sitta keerama hakkasid“. Kuidas siis võita vastast ja taastada sõjaeelne maailm, kui aega, nagu me kõik teame, suudab tagasi keerata vaid ajamasin? Eks ikka üheskoos saame kõigega hakkama, kuigi teekonnal saab olema langejaidki. Siiski – ikka lõpuni välja!

RAAMATUARVUSTUS 90 1/2023
KAITSE KODU! KAITSELIIDU AjAKIRI AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO! VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU