Arvamus
Kunst
närvilistel majandusperioodidel on ikka pööratud tähelepanu alternatiivsetele investeerimisvõimalustele, nagu näiteks kuld. ajalooliselt on samasse kategooriasse kuulunud ka kunst.
t e kst : indre k k asela
Investeerimispankur ja kultuuriaustaja inve ste e ri – nr 3/20 1 1
ma ei taha lugejat sugugi veenda selles, et majanduskollapsi vastu kaitseb teda õlimaal, kuid sama (eba)ratsionaalne on tormata praegu kulla järele. Kunsti eristab kullast oluline tegur: kuld ei paku mingeid esteetilisi naudinguid – küllap ainult uusrikka mentaliteedi või psüühikahäirega inimesele. Kunst seevastu paitab südant ka hüperinflatsiooni tingimuses. Kunst kui investeering on jäänud meil lühikesest ajaloost tingituna siiani tähelepanuta. Sellel on hulk põhjusi, alates asjaolust, et tõeliselt n-ö likviidse, see tähendab rahvusvaheliselt koteeritud kunstiteose omandamiseks on vaja algkapitali, mis käib meil enamikule üle jõu. Teiseks on kunstis tunduvalt keerulisem orienteeruda kui kullagrammides või aktsiate suhtarvudes. Kolmandaks tundus Eestis kunst olevat mõnekümne rikkama kodaniku omavaheline eralõbu ning rahva kõrvu jäi kõlama ainult mõne ärimehe või advokaadi järjekordne Eduard Viiralti või Konrad Mäe teose ost. Kümned miljardid Sellest, et kunst ei ole marginaalne turg, annavad aimu ajalehepealkirjad kümnete miljonite dollarite eest müüdud Picassodest, Warholidest või prantsuse impressionistidest. Need tehingud tunduvad olevat stratosfäärilises kauguses meie igapäevamaailmast. Veel kumma-
lisem tundub, et sedasama miljonite eest ostetud-müüdud teost võib peaaegu tasuta vaadata muuseumides või galeriides. Kas see on prestiiž, mis sunnib inimesi kulutama kunstile meeletuid summasid? Kindlasti on ta ka seda. Sellest annab tunnistust näiteks Vene ja Hiina oligarhide hiljutine väga jõuline ja raharikas sisenemine kunstiringkondadesse. Tänavu prognoositakse rahvusvaheliste oksjonipidajate kogukäibeks 11 miljardit dollarit – see on isegi rohkem kui USA kinode käive. Ent see summa kajastab ainult institutsionaalse turu käivet. Peame arvestama, et väga suur osa kunsti liigub uue omaniku kätte väljaspool rahvusvahelisi oksjoneid, näiteks otse galeriide kaudu või vahel ka nähtamatumaid kanaleid pidi. Tootlikum kui võlakirjad New Yorgi Ülikoolis tehtud uuring aastate 1875–2000 kohta näitas samuti, et investeeringud kunsti on olnud tootlikumad kui riiklikud võlakirjad, ent jäänud siiski märgatavalt allapoole USA aktsiate tootlikkust. Kunstiturg on nimelt maailma aktsiaturgudega võrreldes teatud ajalises nihkes. Hiljuti võis seda täheldada Damien Hirsti, kalleima praegu elava kunstniku puhul. Ta müüs põhimõtteliselt samal päeval, kui varises kokku Lehman Bro 64