ETTEVAATUST "IMELISANDITEGA"!

“Kas võib kasutada või lisada mootoriõlisse mõnda järelturul müüdavat/reklaamitavat ja klienditeenindajate ning mõnede autoremonditöökodade meistrite poolt soovitatavat mootoriõli lisandit? Kas nende lisanditega on tehtud ka mingeid teaduslikke uuringuid, mis näitavad nende mõju tegelikku ulatust?”.

Neid küsimusi küsitakse mootoriõlide pakkujatelt tihti ja tavaliselt saadab selliseid küsimusi arvamine, et mootoriõlid ei sisalda kõiki vajalikke lisandeid ning seetõttu on lausa hädavajalik neid usinasti juurde valada. Tegemist on paljudel juhtudel nende lisandite turustajate poolt levitatavate väärsoovitustega. Auto mootori tehniline ressurss sõltub kokkuvõttes ikkagi autoomanikust. Viimane vastutab täielikult selle eest, milliseid hooldusvedelikke ta oma auto hooldusel kasutab või kasutada lubab. Et teema sügavust paremini mõista on vajalik eelnev terminite selgitus. Mis on lisandid? Mis on manused? Lisandid on toimeained, mida lisatakse tootja poolt kas määrdeainete või mootorikütuste valmistamisel minimaalses koguses (üldiselt kuni 1 %). Mootorikütuste puhul, kui toimeaine hulk ületab 1 % koostisest, nimetatakse seda selle kütuse koostisosaks. Lisanditeks nimetatakse ka keemilisi elemente, mustust jm soovimatuid ühendeid, mida baasõlide tootmisel eemaldatakse võimalikult põhjalikult. Manused on toimeained, mida lisatakse tootja poolt määrdeainete valmistamisel suuremas koguses (üle 1 %). Tänapäeval võib üks tavakvaliteediline mootoriõli sisaldada kokku ca 40 % erinevaid manuseid, mis kõik on omavahel sünergilises olekus.

Lisandeid müüakse enamikus autovaruosade ja määrdeainete müügiga tegelevates kauplustes, hooldustanklates ja autokaupade osakonnas suuremates kauplustes. Siinkohal on täiesti õigustatud küsimus – miks neid lisandeid müüakse, mis on neis erilist ja kas nende kasutamine tasub end ära. Järelturul müüdavate lisandite valik on väga lai – vastavalt oma soovidele on võimalik vabalt valida ja osta üle 50 erineva kaubamärgi lisandi, millega hiljem oma äranägemise järgi

“tuunida” meelepärast määrdeõli (mootoriõli, määrdevedelikku). Need lisandid võivad oma olekult olla tahked (nt tabletina, pulbrina) või vedelad (lenduvad ja mittelenduvad), erineda oma ülesandelt (nt korrosiooni-, oksüdatsiooni-, kulumis- või vahustumisvastased) ja keemiliselt liigilt (nt silikoonvedelikud, polaarsed kopolümeerid, orgaanilised ühendid, fenoolid jne). Lisandid võivad olla mitmesuguse toimega (adsorbeeruda detaili pinnamaterjalile, neutraliseerida happelisi ühendeid, katkestada ahelreaktsioone jne) ja reaktsioonikiirusega, olla mõeldud kasutamiseks hoopis laevade suure võimsusega aeglasekäigulistes raskkoormatud diiselmootorites koos madalakvaliteedilise suure väävlisisaldusega laevakütusega ning erineda isegi sisestusviisilt. Vähe sellest, nad kõik lubavad sarnaseid asju – vähendavad kulumist mootoris, vähendavad kütusekulu, vähendavad kahjulike toksiliste komponentide sisaldust heitgaasides, tõstavad mootori jõudlust, suurendavad mootori võimsust, võimaldavad paremat kiirendust, pikendavad õlivahetusvälpa jne. Nende toodete taotluste ja loosungite esitlemisel kasutatakse tihti ka väikest katseseadet, millel demonstreeritakse konkreetse lisandi mõju teimi pinnamaterjalile. Lisaks eelnevale, ka toodete teabelehed ehk tehnilised dokumendid on kõikidel neil lisanditel peaaegu identsed – väheste eranditena on enamik järelturul müüdavaid lisandeid keemiliselt lahustunud SAE viskoossusklassiga SAE 50 baasõlis. Üheks selliseks erandiks on näiteks polütetrafluoroetüleen (PTFE) ehk teflon, mille leiutas Ameerika keemik Roy J. Plunkett rohkem kui pool sajandit tagasi DuPont keemiatehases. Ent tänase päevani kinnitab DuPont selle toimeaine mittesobivust määrdeõlidesse ja ka sisepõlemismootorite mootoriõlide koostisesse. Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur NASA viis hiljuti läbi uuringu, mille käigus katsetati erinevaid järelturul müüdavaid õlilisandeid, nende hulgas ka viimati nimetatut. Katsete tulemused näitasid kas lisandite toime puudumist üldse või oli neil detaili pinnamaterjali kahjustav toime.

Iseäranis kahjustav toime oli mootoriõli tahketel lisanditel nagu PTFE, millel on kalduvus kuhjuda erinevatele mootoriosadele ja sellega takistada mootoriõli vaba voolamist. Mootoriõlisse juurde valatav lisand võib kas kiiresti või teatud aja jooksul rikkuda nii mootoriõli koostise, süüteküünlad/ hõõgküünlad, ummistada mootori õlitussüsteemi ja või heitgaaside tagastussüsteemi. Levinuimateks probleemideks on sadestiste tekkimine süüteküünaldele, hõõgküünaldele, mootori klappidele, hapnikuanduritele, katalüsaatorite ja tahmafiltrite ummistumised, mootorimuda (aegunud termin – šlamm) kiirenenud moodustumine, kulumise suurenemine ning mõnel juhul isegi mootoriõli muutumine pasteeditaoliseks massiks. Seepärast ei tunnusta ükski sõidukitootja (OEM) jaemüügis (tanklates, kauplustes) müüdavate või mistahes muul viisil pakutavate nn õlilisandite täiendavat lisamist määrdeainete tootja poolt soovitatud mootoriõlile. Lisandi hoolimatul lisamisel mootoriõlidele ei ole mõtet isegi mitte vanade mootorite puhul. Erandjuhul võivad lisandid siiski ka parendada mõnede madalama (aegunud) kvaliteediga mootoriõlide jõudlust (nt API SA klassi mootoriõli, millel algupäraselt puudusid manused ja mida müüdi 1930. aastatel).

Võimalik, et paljusid neist “lisandeist” kasutavad ka mootoriõlide tootjad tänapäeval. Ainus erinevus on selles, et õlitootja lisab manuseid ja/ või manuste komplekte väga täpsetes kogustes kindlaks määratud temperatuuridel ja sisestusviisidel, et mootoriõlil oleksid soovitud omadused. Mootoriõlid on loodud vastama kindlatele jõudlusnõuetele. Lisades mootoriõlidesse veel täiendavalt mingeid tundmatuid toimeaineid mõjutab see kindlasti ka mootoriõlide omadusi. Paralleeli tõmmates võiks küsida – kui suur on tõenäosus, et tippkoka valmistatud toit vajab restoranikülastaja poolt täiendavat lisandite lisamist? Kas paneksite sellele kanget ketšupit?