peatükk
Laev kõigub sildumisel. Louise haistab mereadru soolakat lõhna, taeva all kisendavad kalakajakad. Kui ta laevast väljub, keerutab tuulehoog tema sidrunikollast kleiti, otsekui kutsuks saar teda lähemale. Võtab pisut aega, et harjuda uuesti kindla maaga jalge all. Viimane pilk laevale ning seejärel pöördub ta varasuviselt haljendava Halsterö saare poole. Ühe Stockholmi saarestiku saare poole, mille olemasolust ei teadnud ta paar päeva tagasi veel midagi.
Ilma Maja taganttorkimiseta ei oleks ta siin. Tütar oli see, kes oli kuulnud, et üks saarestiku pansionaat vajab suveks kokka.
„Sa ei mõtle ju ometi elu lõpuni telefonimüüjaks jääda?” küsis Maja töökuulutust lehvitades.
Ei, see polnud tal mõttessegi tulnud, kuid keegi ei ole soovinud palgata Louise’i pärast juhtumit TV-s. Tema praeguses töös hakkab talle paljugi vastu, aga hullem on siis, kui keegi ta hääle järgi ära tunneb. Siis ta luiskab, öeldes, et tema pole see Louise Manning. Siiski ei aja ta tagasi, et tunneb puudust sellest, kes ta kunagi oli.
Selle pika laevasõidu ajal Slussenist on Louise lugenud Halsterö ja Villa Hilda kohta neid väheseid infokillukesi, mida võib leida internetist. Saarel elab aasta ringi umbes viiskümmend hinge ning hooajal hulgaliselt suvesaarlasi.
Villa Hilda restoran töötas kuni seitsmekümnendate lõpuni, aga pärast seda jäid selle uksed suletuks. Viimastel aastatel
on turistid pidanud leppima väikese külalissadama ja kioskiga, milles asuvad baar ja iseteeninduskauplus.
Louise seisatab sadamasilla juures asuva teadetetahvli ees. Kuigi kaetud kaitsva klaasiga, on kaart selle all niiskusest kortsus, värvid päikese käes pleekinud. Ta kummardub lähemale ja veab näpuga üle jäätisevahvli kujuga saare teeradade. Lääneosas lai ja ümar, muutub saar ida pool kitsamaks. Google Mapsist nägi Louise, et Villa Hilda pansionaat asub ligi 500 meetri kaugusel sadamasillast. Üldiselt on satelliidipildilt näha, et Halsterös leidub palju metsa ja üks suurem laam põllumaad. Guugeldades leidis ta Åkerholmi mahetalu kodulehe. Talus kasvatatakse peamiselt rapsi, aga ka kartulit ning mingil määral ka köögivilja. Võimalus saada mahetalust värsket kraami äratas temas midagi, mis oli juba ammu uinunud. Louise ohjeldab oma ideedevoolu. Tal seisab ees tööintervjuu. Ta pole veel lepingut alla kirjutanud, võib-olla ta isegi ei tee seda. Kuid Birgit Andersson Halsterö kodulooseltsist tundus telefonis väga innukas. Mis iseenesest polnud eriti kummaline, kuuldes, et nad kavatsevad tööd alustada juba enne jaanipäeva – seega vähem kui kahe nädala pärast. Nad on ilmselt meeleheitel.
Teekruus krudiseb jalge all ja metsvindid laulavad väsimatult oma laule, samas kui Louise peab endaga aru. See suvi pidi tal pikalt vaba olema. Ta pidi selle veetma koos Majaga ning töötama romaani kallal. Üle kõige aga soovib ta, et kirjastus vastaks positiivselt. Pole ju tõenäoline, et raamat kujuneb kohe bestselleriks, kuid omamoodi oleks see hüvitus. Tõestus, et ta on rohkem väärt kui ainult iseenda vari. Ta ei hellita mingeid roosilisi unistusi. Peaaegu võimatu oleks elatuda ju üksnes kirjutamisest.
Kolmsada segast mõtet, seejärel hõrenev mets ning
Louise jõuab õuele, mis peaks kuuluma Villa Hilda juurde.
8 michaela von kügelgen
Õues, mida ümbritsevad äraõitsenud sirelid, kasvavad võililled ja harakputked. Tärkava suve ootel on õhk paks magusatest lõhnadest.
Õue vasakusse serva jääb pikk kitsas hoone. Majal on ainult üks korrus ja selle seinad on värvitud heleroheliseks. Paremat kätt kõrgub suurem kollane kahekorruseline hoone. Paatinaga kaetud längus vaskkatuse kõrgemas osas tundub olevat pööning. Majaesine lai trepp viib üles klaasverandale, mille sissepääsu kohal ripub uus messingsilt – Villa Hilda.
Louise võpatab, kui üks sinistes tunkedes mees ilmub nähtavale trepikäsipuu tagant.
„Sorry, ma ei tahtnud ehmatada,” ütleb mees, kes kraabib käsipuult maha kooruvat värvi. Värvipudemeid lendleb nagu konfette tema ümber. Heledad juuksed on kuklale kokku seotud ning mees ümiseb üht tuntud viisi, mille nime Louise ei suuda meenutada.
„Ega sa juhuslikult ei tea, kus ...” alustab Louise.
Samal hetkel lüüakse uks valla ja välja astub üks naine.
Ta vehib ägedalt käega.
„Tere tulemast, Louise! Siiapoole!”
Kuigi pealtnäha pole naine pikem kui meeter kuuskümmend, on tal ebatavaliselt kandev hääl. Hallinevad juuksed, ent nõtke samm.
Louise’il on raskusi tema vanuse äraarvamisega. Ta võiks olla nii viie- kui seitsmekümnene.
„Mina olen Birgit,” jätkab naine. „Ja tema on Martin, saare oma puusepp.” Ta viipab teatraalselt mehe poole. „Mihkel iga töö peale. Kui sul läheb abi vaja, kutsu Martin kohale.”
Mees kergitab kujuteldavat mütsi ja naeratab. Erksiniste silmade ja päevitanud jumega, ehkki suvi on vaevalt alanud. Louise’i arvates võib mees olla temaga ühevanune, pigem kolmekümne viiene kui nelikümmend.
„Sina siis oledki kokk,” ütleb mees Louise’i silmitsedes.
„Oh, jajaa,” kohmab Louise, piiludes silmanurgast Birgitit, kes oli just rääkinud puusepast, otsekui oleksid nad juba kolleegid. „Eks saame näha.”
„Edu sulle,” soovib Martin.
„Tänan,” vastab Louise ja järgneb Birgitile, kes alustab Villa Hilda tutvustamisega.
„Ma olen ka Halsterö kodulooseltsi esinaine ning vastutan Villa Hilda eest. See on minu pensioniprojekt.”
„Kas te olete kinnistu alles äsja ostnud?”
Birgit raputab pead ja juhib Louise’i esikusse, mille laiad valgeks võõbatud põrandalauad nagisevad nende jalge all. Ruum paistab olevat vähemalt kolm meetrit kõrge. Üleval laes särab peaaegu Louise’i suurune kristall-lühter. Mööbel on tugev ja ilmselt ka nii raske, et keegi pole seda juba aastaid liigutanud. Nad suunduvad edasi salongi, mille üks sein on maast laeni kaetud raamaturiiulitega. Louise surub endas maha soovi minna raamatuid lähemalt vaatama. Just säärasel raamatute all nõtkuval riiulil võiks ka tema romaan kunagi koha leida, loodab ta. See, et ta on kirjutanud ühe kokaraamatu, mida müüdi viiskümmend tuhat eksemplari, ei lähe arvesse. See raamat kuulub teise ellu.
Ka Birgit libistab pilgu üle raamaturiiuli, enne kui rääkima hakkab.
„Selle koha omanik oli üks kunagine Halsterö elanik. Maja on ehitatud 19. sajandi keskel. Viimane omanik, kadunud Arvid Cedergren, ei elanud siin viimastel aastatel ja seda on ka näha.” Birgit vaikib hetkeks. Louise aimab tema kõhklust, kuid Birgit jätkab kohe:
„Kui ta eelmisel sügisel suri, siis selgus, et kodulooselts päris kogu kupatuse. Meil oli restorani jaoks üks ettevõtlik kohalik abielupaar, kuid nad olid sunnitud raske
haigusjuhtumi tõttu viimasel hetkel loobuma. Me olime oma plaanide ja renoveerimisega juba nii kaugele jõudnud, et mõtlesime ise äriga tegelema hakata.”
„Ma mõistan,” õnnestub Louise’il vahele poetada, enne kui Birgit hoogsalt jätkab:
„Äsja selgus, et me oleme liiga palju ette võtnud. Õnneks pärandas Arvid meile ka korraliku remondifondi, nii et suurem osa tuleb sealt, aga me jääme ajahätta. Kavatseme avada juba umbes nädala pärast, aga peaaegu miski pole veel korras.”
„Minu meelest on see koht ka niisugusena võluv,” tähendab Louise.
„Tõega või? Kuid üsna käest lastud. Minu nooruspäevil käisime ikka siin koos.”
Birgit suleb hetkeks silmad ja vari libiseb üle ta näo, ent poole sekundi pärast on see kadunud. „Me oleme ju väike külaselts ja see projekt peab jääma plusspoolele. Vastasel korral ootab seltsi pankrot. Seepärast on paljud meist hullult pingutanud.”
„Just nimelt,” noogutab Louise kaasa, lihtsalt, et midagi öelda. Suvetöö, mille Maja talle leidis, võtab järjest selgemad piirjooned. Kuigi ta palgataks töötegijaks, oodatakse, et ta töötaks kui ettevõtja. Seega vastutaks nii eelarve kui menüü eest. Väljavaade pelutab ja ahvatleb. Kas ta leiab endas selleks jõudu?
„Tass kohvi, kui tohib pakkuda?” katkestab Birgit tema mõttelõnga. Kuni Birgit kohvi teeb, vaatab Louise salongis ringi. Ka selle ruumi mööbel kuulub 19. sajandi lõppu, kuid näeb endiselt noobel välja. Kui ta tõmbab käega üle pehme siidriide, hakkab ta süda kiiremini lööma ja kurk kuivama. Sel paigal on hing, on oma ajalugu. Ajalugu, mis Louise’i kõnetab. Ehk on säilinud vanu menüüsid, mingi piduroog, mille võiks üle võtta. Äkki leiduks isegi
vanu kirju, päevikuid või fotosid? Ükskõik mida, et ammutada inspiratsiooni oma käsikirja jaoks.
Nõud kõlisevad ja tumeda röstiga kohvi lõhn levib salongis, kui Birgit saabub kandikuga. Nad istuvad klassikalisele 19. sajandi sohvale, mille sinililleline kate sobib hästi kokku ruumi helesinisetriibulise tapeediga. Kindlal käel valab Birgit kohvi õhukestesse valgetesse, kahvaturoosa lillmustriga portselantassidesse. Poetab kaks suhkrutükki oma kohvi sisse ning ulatab suhkrutoosi Louise’ile, kes raputab pead.
„Nonii, Louise, räägi pisut endast ja sellest, miks sa soovid töötada Villa Hildas,” alustab Birgit ja rüüpab suure lonksu kohvi.
Louise võtab välja mapi, kuhu ta on kogunud oma lemmikretseptid, ning astub üle pika aja oma ametirolli. Eelmisel õhtul otsis ta üles oma tegevusplaani Söderi kohviku jaoks. Mida tal kunagi vaja ei läinud. Seda lehitsedes imestas ta, kui professionaalne ja läbimõeldud kõik oli. Kõik värvidest menüü ja sihtgrupini. Aga Villa Hildas peab kõik lihtsam olema. Osalt selle pärast, et paik asub kaugel saarestikus ja mõnda toorainet võib olla raske hankida, osalt aga seepärast, et ta on ise pisut roostes.
„Nagu öeldud, on mu nimi Louise Manning, ma olen väljaõppinud kokk.”
Birgiti silmis paistab tõeline uudishimu ning iga sõna puhul tunneb Louise, kuidas ta pulss rahuneb. „Mul on pikk restoraniköögi kogemus ja vähem kui kümme aastat tagasi töötasin TV-kokana, kuid ...”
„Puhh, kohutav küll, mis sinuga juhtus,” pistab Birgit, pea viltu, vahele. „Ma olin sinu saate truu jälgija.”
Seega Birgit mäletab. Mäletab ja teab täpselt, kes ta on. On see hea või halb? Pärast seitsme aasta taguseid juhtumisi pole Louise’i kordagi ühessegi TV köögisaatesse kutsutud.
michaela von kügelgen
Ükski ajaleht ega ajakiri pole näidanud üles huvi, et saada mõni tema retsept oma suvenumbrisse. Halvim oli see, et ta ise ei suutnud mingil muul viisil jalgu alla saada. Seevastu Marit suutis. Marit, kellega Louise pärast seda on keeldunud rääkimast.
„Ma pole aastaid pärast seda olnud seotud ühegi kommertsliku köögiga.” Louise tõmbab sügavalt hinge. „Aga ma tean, et saan hakkama.”
„Ning sellepärast sa siin istudki,” jätkab Birgit ja valab tassidesse kohvi juurde, kuigi Louise on jõudnud juua kõigest mõne sõõmu uskumatult head kohvi. „Kui sa selle töö saad, mida sa siis teeksid?”
Louise näitab oma vana äriplaani ja neid retsepte, mis võiksid sobida Villa Hildale. Eesmärk on pakkuda lihtsaid, ent hästi maitsvaid kohalikust toorainest valmistatud roogi. Marjapirukaid, kaneelisaiu ja muidugi juuretisega leiba. Igapäevast lihtsat suppi. Klassikalisi lõhevõileibu, veganvõileibu peedihummusega. Louise räägib, otsekui oleks ta juba palgatud. Tavaliselt ei söandaks ta olla nii pealetükkiv, kuid Birgiti olek reedab, et kõik on hästi.
„Suurepärane,” kinnitab Birgit käsi plaksutades. Samal hetkel taipab Louise, et ta peab selle töö saama. Säärast võimalust on ta oodanud. Kui ta ei saa hakkama piisavalt hea romaani kirjutamisega, kehtestab ta end ometi köögis.
„Mitu abilist sa vajad?” jätkab Birgit.
„Ühte vähemalt,” vastab Louise, teades täpselt, keda ta selleks palub. Maja parima sõbranna Karini, kes on talle peaaegu nagu oma tütar. „Te vist otsite ka juhatajat, olete juba kellegi leidnud?”
„Jah, me leidsime ühe mehe. Minu sõbranna Maria õepoja Rasmuse abiga, hea, et me üldse nii lühikese etteteatamisajaga kellegi leidsime.”
„Või nii.”
Louise’i vallanud õhin lahtub. Juhataja tundub nagu ajutine lahendus. Vahest on seda tema isegi?
Seejärel kallutab Birgit end lahke naeratusega Louise’i poole.
„Ma usun, et me oleme ka koka leidnud.”
„Sa arvad siis ...”
Louise ei suuda oma lauset lõpetada, sest äsjased mõtted panevad ta südame tugevalt kloppima.
Keha muutub soojaks nagu ahi, pulss taob meelekohas.
„Saad selle töö, kui soovid,” ütleb Birgit püsti tõustes. Nad suruvad kätt ja Birgit lubab saata lepingu e-postiga.
Louise’i jalad värisevad, kui ta mõni minut hiljem trepist alla astub.
„Kuidas läks?” uurib puusepp seljaga trepikäsipuu vastu toetudes, käemusklid pingul.
„Päris hästi.”
„Hästi?” kordab mees kulme kergitades.
„Nojaa, seda et ... ma hakkan suvel siin köögis tööle.”
„Nõndaks siis,” lausub mees. „Näeme jälle.”
„Jah, kindlasti. Näeme.” Louise viipab hüvastijätuks ja, olles juba Martini poole seljaga, pigistab silmad kinni. Miks pagana pihta peab ta nii jäigalt formaalne olema?
Villa Hilda kuuldekaugusest väljas, võtab ta taskust mobiili ja teatab, et lõpetab telefonimüüja töö. Seejärel helistab ta Majale, kes kukub nii valjult juubeldama, et Louise’i kõrva trummikile on lõhkemisohus.