Juhan toetas tagumiku ettevaatlikult suure kivi peale. Parem jalg tuli selleks sirgu ajada ja rusikaga natuke tagumikunärvi masseerida. Kui pääseks kuidagi ilma lõikuseta. Aga ei pääse ju.
Ta vaatas endast paremale. See pilt tegi tuju natuke paremaks. Aga ainult natukene. Siit, nii kaugele kui silm ulatas, kulges perfektselt laotud kiviaed, sirge ja loodis, ning kadus siis pargipuude vahele. Selle kiviaia oli ta lahti võtnud ja ladunud oma kätega. Juhan vaatas oma käsi. Need olid kriimulised ja paistes. Kahjuks ei jaksanud need käed enam piisavalt. Juhan masseeris alaselga. Nagu see selgki. Ei jaksa.
Siis vaatas ta endast vasakule, kus kulges sama kiviaed, mis alles ootas lahtivõtmist ja uuesti ladumist, aeg oli sellest kive välja loksutanud ja pinnale sammalt kasvatanud, isegi mõni puu oli otsustanud ennast nimelt läbi kiviaia suruda, mitte polnud valinud kergemat teed ega hakanud kasvama selle kõrval.
Nagu see vana remmelgaski, mis nüüd Juhani teel risti ees seisis. Võib-olla oli see kasvama hakanud isegi enne seda, kui kiviaed tehti. Juhanil polnud aimugi, kui vana remmelgas olla võis, kui vanaks remmelgad üldse elasid.
Igatahes oli see ramp ajanud oma juured risti-rästi aiakivide vahelt läbi, lükates neid enda ümber üha laiemale, ning troonis ise aia otsas nagu miski kuningas. Juhan mõtles, et oleks ju tore remmelgavanamees alles jätta, kivid tema juurte vahelt lahti harutada ja teha uus aed kaarjalt ümber remmelga. Näeks uhke välja ka, ta oli sihukest asja ükskord pildi peal näinud. Lihtsam oli muidugi igivana puu, mille elu lähenes nagunii lõpule, lihtsalt maha võtta ja aeda sirgelt edasi viia. Ja polnud üldse kindel, et remmelgas selle šoki üle elab, kui tema juuri toestavad kivid lahti kangutada.
Aga ta ei mõtle sellele täna. Täna on tähtsamatki mõelda.
Kaugemal sillerdas meri. Silma järgi hinnates oli sinna vast paarsada meetrit, aga päris lõpuni pole aeda mõtet teha – meri tassib kevadel nagunii laiali. Polnud seda lollust teinud aia esimene meister ega tee Juhangi. Vanasti tehti karjaaia merepoolne osa kuuserontidest ja kuigi kuusepuu pidanuks isegi meresoolas mitu talve vastu, tuli aed ikka igal aastal uuesti ehitada, sest meri võttis vana omale. Nii et seda osa siin oli veel laduda umbkaudu sada meetrit. Pole palju, aga see kuradi remmelgas. Mis sellega teha?
Vanasti, jah, vanasti. Vanasti oli kiviaed siinkandis maja visiitkaart ja uhkuseasi. Kena kiviaed näitas meistri oskusi, näitas, et selle talu põllud on kividest puhtad. Kuna igal aastal kergitas maa välja uusi kivisid, tuli ka kiviaeda igal aastal juurde. Seda jagus ümber kõikide karjakoplite.
Muhumaal laoti kiviaiale veel ka haluriidad. Korralik kiviaed hoidis puuriida kenasti loodis. Kõige ilusamad halud pandi ikka külatänava poole väljanäitusele, et rahvas tähele paneks ja kadestaks.
Siinne kiviaed oli aga mõistatuslik. Ei ümbritsenud tänapäeval enam midagi, sai alguse justkui keset häärberi hoovi ja kulges siis mereni. Juhan oli mõelnud, et kas see võis ümbritseda midagi olulist kunagi ammu, veel vana häärberi ajal, mis maha põles ja mille asukohta märkis nüüd ainult kaunis pargipaviljon. Praegune häärber oli ehitatud
Juhani teada 18. sajandil, aga teise kohta, sest põlenud maja asemele ei lubanud rahvausk uut ehitada.
Ka alevi vanemad elanikud ei osanud kiviaia asukoha osas suurt muud välja pakkuda, kui et eks see karja koos hoidis ja metsloomade eest teatavat kaitset võis pakkuda.
Juhan koukis kiviaia õnarusest kilekotti mässitud suitsupaki ja tulemasina. Turtsatas. Tema „saladus“. Täiesti mõttetu. Meeli ei keelaks tal suitsetada ja ega ta tegelikult ju ei tõmmanudki. Aga kiviaia peal vahetevahel sigaret süüdata tundus kuidagi mõnus. Isegi lohutav. Lükkas mõtted liikuma. Ja tähtis oli suitsetada nimelt salaja. See tegi suitsetamisest nagu mingi ainult talle teadaoleva rituaali. Midagi, mis oli ainult tema oma, mida ta ei pidanud mitte kellegagi jagama. Isegi Meeliga mitte. Nagu ka see kiviaed. Tema salakoht. Siin võis laiselda ka, keegi ju ei näinud.
Kuigi laiselda oli Juhani meelest igav. Istud maha, aga siis hakkad mõtlema, et katsuks selle kivi paika saada, tundub teine sihuke jonnaka kujuga, nagu ei istuks kuhugi. Või et paneks selle ilusa kivi ära, see istub sinna mulku nagu rusikas silmaauku. Tavaliselt läks enamasti vastupidi – see, mis ei tundunud kuhugi sobivat, lupsas ühtäkki nii täpselt paika, nagu oleks sinna loodud, aga sellele, mis tundus otsekui kiviaia jaoks voolitud, tuli tundide viisi õiget kohta otsida. Paika sikutada ja taas maha tõsta.
Nii oli aialadumisest ajapikku saanud mõnus trenn, mida keha juba ammu igapäevaselt nõudis. Ainult see selg. Suuremad jurakad käisid Juhanile juba üle jõu. Aga ei saanud ju abi kutsuda, see tähendanuks avalikku tunnistamist, et ta ei saa enam ise hakkama. Sihuke asi ei tulnud kõne allagi. Või keda oli siin kutsudagi.
Suure raudkangi, tungraua ja iseleiutatud paksust plangust jõuõla abiga sai ta kivid siiski kuidagi paika nihutatud. Õnneks polnud neid vaja tuua kauge maa tagant. Juhan unistas väiksemat sorti kopast, millega saaks siuh ja säuh suured kivid paika tõsta, aga tunnistama polnud ta seda nõus isegi Meelile mitte. Ja kopp maksis raha. Palju raha.
Juhan ohkas ja õngitses taskust tabletipurgi. Isegi see liigutus tegi haiget. Oleks pidanud teise käega võtma. Aga tutvuste kaudu hangitud kange valuvaigisti tõotas peatset leevendust. Imelik, mõtles Juhan, olgu Vene aeg või Eesti Vabariik, olulisi asju tuli ikkagi hankida läbi tutvuste. Nagu need tabletid. Kui kunagine malevakaaslane poleks talle neid välja kirjutanud, krõbistaks ta perearsti soovitusel ikka veel karbitäite viisi ibukat. Millest polnud vähimatki tolku.
Juhan pani purgi tasku tagasi, haukas kahele tabletile pudelist päikese käes leigeks läinud vett peale, lükkas pudeli kiviaia varju ja ajas end aegamisi jalule. Vaatas häärberi poole. Seal ta nüüd seisis. Aknad kuumas suvepäikeses kurjakuulutavalt mustad. Ilus maja. Väga ilus maja. Aga ikkagi ainult üks maja.
Millal see juhtus, mil maja juhtimise üle võttis ja Juhanile enam sugugi sõna ei jäänud?
Ta hakkas tasapisi minema. Nagu selg lubas. Tont teab, kust kohast trügis pähe tsitaat If there is music to be faced ...
Kust see pärit oli? Juhan ei mäletanud. Aga see, mis tulemas oli, tuli nüüd vastu võtta. Temal, ei kellelgi teisel.
Ta astus isegi paar sammu tagasi, kuigi samme polnud raisata, ja silitas pihuga õrnalt kiviaeda. See andis jõudu ja julgust. Nagu alati.
Siis nägi ta, kuidas mööda pargiteed tuli pikk noormees, seljakott seljas. Astus vimmakalt, nagu vihaga, nagu vastutuult. Ja kuigi sellest oli nüüd juba kakskümmend aastat, kui ta seda poissi viimati nägi – tõesti, oligi –, tundis ta jonnakalt kookus kuju kohe ära.