SILVER KUUSIK
Millest elad hingad ja sa
ELS HIMMA LAVAL JA ELUS
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Fotod: Els Himma erakogu, Eesti Reklaamfilm, ERRi fotoarhiiv, Armin Alla, Ülo Josing, Vallo Kepp, Reet Koop, Tairo Lutter / Postimees, Aldo Luud / Õhtuleht, Heidi Maasikmets, Teet Malsroos / Õhtuleht, Mihkel Maripuu / Postimees, Viktor Mendunen, Stanislav Moshkov / Õhtuleht, Scanpix, Valdur Vahi, Oskar Vihandi, Heino Vilms
Palume nende fotode autoriõiguste omanikel, kellega meil pole õnnestunud ühendust saada, pöörduda kirjastuse Hea Lugu poole.
Toimetanud Katrin Kern
Kujundanud Piia Stranberg
Autoriõigus: Silver Kuusik ja OÜ Hea Lugu, 2025 www.healugu.ee
ISBN 978-9908-56-042-7
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
SISUKORD
1960. aastad tõid moodi poisipea.
Lõunatuul teate tõi, et on kevad saabumas. Nüüd ma tean, peagi võin linnulaulu kuulda taas. Jälle voolavad veed, kutsuvad meid matkateed, palju päikserikkaid päevi ootab ees… Sõnad ja viis Kustas Kikerpuu
KEVAD KÄES
Pärast kooli lõppu seisin silmitsi küsimusega, mida oma noore eluga peale hakata. Mingit kindlat tulevikusihti mul silme ees polnud, elasime endiselt suure perena pisikeses keldrikorteris ning elu oli jätkuvalt vaene ja raske. Ilmselt oli igasuguste sekelduste ja ülekohtuga pihta saanud ka minu enesehinnang ja nii polnudki mul selget tulevikusuunda.
Vahel aga tulevad appi juhused. 1958. aasta 12. aprillil õnnestuski mul just juhuse kaudu tööle saada Niine tänaval asunud ENSV Tallinna linna Kalinini rajooni TSN täitevkomitee sotsiaalkindlustuse osakonda vanemametnikuks. See oli mu elu esimene töökoht ja tähendas andmete sisestamist ja paberimajandust selle sõna kõige halvemas mõttes.
See töö oli nii igav ja nüri, et ma pidasin seal vastu kõigest paar kuud. Mulle lihtsalt ei meeldinud seal ja ma tundsin, et ei suuda seda kuiva ja bürokraatlikku tööd teha. Ka palk oli väga väike, nii et suur kaotus sellest tööst loobumine ei olnud. Pealegi olin ma ju kesiste tingimustega juba ammu harjunud.
See oli aga aeg, kui käis sõjast ja purustatud Tallinna hoogne ülesehitamine. Nõukogude võim oli kindlalt kanda kinnitanud ja uus lähenemine kajastus ka arhitektuuris. Vanad tõekspidamised tembeldati kodanlikuks ja kõiges pidi valitsema nõukogude hing. Üks ala, mida ümberkorraldused ulatuslikult puudutasid, oli kaubandus. Kui varem asusid poed enamasti elumajade esimestel korrustel ja iga kaubaliigi jaoks oli oma väike äri, siis Nõukogude Liit tõi uuendusi. 1955. aastal oli valminud Tallinna Kaubamaja hoone projekt ja 1958. aastal käisid parajasti selle ehitustööd. Mäletan, kui see heledast kivist fassaadiga moodne maja kerkis koos kõigi oma suurte vaateakende ja peaukse kohal trooniva suure kellaga. See oli midagi enneolematut ja kaubamaja avamispäeva oodati pikisilmi. Sel ajal ei saanud meist keegi täpselt aru, mida see kaubamaja üldse tähendab.
Kaubamaja sai valmis 1960. aastal ja avamine oli planeeritud 20. juunile. Selleks ajaks oli aga maja ette kogunenud lausa rahvamass – tuhanded inimesed ootasid, et seda ilmaimet oma silmaga näha. Selleks et suuremaid rahutusi vältida, otsustati Kaubamaja avamine edasi lükata ja enam avamisaega välja ei öeldud. Kaubamaja avati salaja järgmise päeva varahommikul. Kuna keegi seda ei teadnud, olid kohal ainult üksikud külastajad. Sõna läks aga kulutulena liikvele ja peagi olid massid kohal. See uudistamise möll kestis mitu päeva. Ja oli ka, mida uudistada. See oli esimene kauplus, kus asjad olid riiulil ja neid sai ise võtta. Kohale sõideti isegi Tallinnast kaugemalt. Kaupa loomulikult kõikidele ei jagunud, aga rahul oldi ka sellega, et saadi seda uhket maja lihtsalt näha.
Ja ühe asja poolest oli Tallinna Kaubamaja veel eriline. Kaubamaja neljandal korrusel asus tuliuus ja imekaunis restoran Kevad. Küljeuksest pääses eraldi väiksesse fuajeesse ja sealt sai liftiga üles sõita. Kevadesse said aga vähesed löögile, sest sel ajal oli see kogu Tallinna kõige moodsam, hinnatum ja parem restoran. Sinna pääsemiseks maksid tutvused. Minul toona selliseid tutvusi polnud ja seetõttu polnud mul ka Kevadesse asja.
Aga elus on juhuseid ja asjata ei öelda, et pole halba ilma heata. Ajal, kui mul tööd ei olnud ja polnud ka häid mõtteid, mida oma noore eluga peale hakata, tuli mulle appi see sama skandaal kooliajast. Selle õnnetu koolipeoga kaasnenud torm oli läinud linna peale laiali, sellest räägiti ja see oli inimestele meelde jäänud. Ja nii juhtus, et kord ühel 1960. aasta varasügisesel päeval, kui olin linnas asju ajamas, astus mulle ligi üks meesterahvas. See oli Lembit Himma. Minu jaoks oli ta võõras, aga ilmselt olid Els ja Lembit Himma. Partnerid elus ja laval.
Restorani Kevad ansambel 1965. aastal.
minu koolivennad, kellest vahepeal olid saanud hinnatud muusikud, talle minust rääkinud.
Ta tutvustas end ja küsis, kas mina olen Els Uusväli. Saanud teada, et olen, ütles ta, et on kuulnud, et ma oskan laulda, ja neil oleks just lauljat vaja. Ta kutsus mind proovi. Ma lubasin minna, aga siis lõin kõhklema. Hakkasin mõtlema, et ma ei ole ju mingi laulja, ma õieti ei oskagi laulda. Ja nii ma ei läinud sinna proovi. Läks pisut aega mööda ja Lembit tuli mulle taas kord tänaval vastu ja taas kord kutsus ta mind proovi. Lubasin jälle minna, aga nagu eelmiselgi korral, nii ka nüüd jätsin minemata. Kaks aga kolmandata ei jää. Ja nii juhtusime ka kolmandat korda tänaval kokku. Siis oli mul juba nii häbi, et olin talle valelubadusi andnud. Enam polnud mul valikut ja tuli minna.
1950. aastate lõpus oli estraadile tulnud uus põlvkond lauljaid. Heli Lääts, Klara Kotter, Georg Ots ja Kalmer Tennosaar olid juba tuntud nimed. Nende kõrval olid uute tulijatena lavale astunud Anu Anton, Maie Tõnso, Uno Loop, Kalju Terasmaa ja Tiiu Varik. 1960. aastal olid äsja alustanud ansambel Laine ja Eesti Raadio meeskvartett. Ma olin neid kõiki raadiost kuulnud, aga ennast ma nendega küll kuidagi samastada ei osanud. Ma ei olnud ju laulja. Ma polnud ka kunagi unistanud lauljaks saamisest. Olin palju muusikat kuulanud ja muusika mulle meeldis, aga see, et ma ise laiema avalikkuse ees lauluga esineks, polnud mulle pähegi tulnud. See mõte tekitas minus hirmu ja ma ei tahtnud ka Kevadesse proovi minna. Aga nagu öeldud, kohusetunne sundis ja mul lihtsalt polnud võimalik enam kõrvale põigelda.
Vahel on hirmud suuremad, kui asi väärt. Kevade proov polnud pooltki nii õudne, kui ma olin kartnud. Muusikud olid sõbralikud ja arvestasid minuga igati. Ilmselt avaldasin ma neile sellega muljet, et viisi ma pidasin, rütmi ma tajusin ja pärast pillisoolot oskasin oma lauluga õigel ajal sisse ka tulla. Ja džässitunnetus oli mul olemas. Nad nägid, et tüdrukust saab asja. Mida ma seal proovis täpselt laulsin, ma enam ei
Kevad oli noortele muusikutele suurepärane kasvulava. Vabadust oli piisavalt ning tasu üle ei saanud kurta.
mäleta. Igatahes meie koostöö klappis ja nii oli otsus tehtud – ma tulen Kevadesse tööle. Küll aga selgus tõsiasi, et laulja kohta ametlikult olemas ei olegi, ja nii vormistati mind tööle orkestrandina. Paberite järgi olin ma esialgu tšellomängija, mis sest, et tšelloga mul mingit kokkupuudet ei olnud. Esialgu käisin ma Kevades tööl jupiti ning esinesin ka restoranides Astoria ja Rand. Paikse orkestrandina alustasin oma tööd Kevades 1962. aasta 22. augustil. Vokaalsolisti ehk laulja koht loodi 1963. aasta veebruari alguses.
Kuigi mu algus Kevades oli ebalev ja kõhklusi täis, näitas elu, et tegelikult oli see suurepärane töökoht. See oli elitaarne restoran, see oli igal õhtul puupüsti rahvast täis ja niisama tänavalt sinna keegi ei sattunud. Restoran ise oli moodne ja ilus – interjöör oli parim näide 1960. aastate disainist. Ilus puitmööbel, valged linad laual, smokingites kelnerid ja suurepärane köök. Hubane kaarjas lava, lava taga muusikute jaoks eraldi ruum ja muusikud ise olid Eesti parimad. Mida sa hing veel ihkad! Veel praegugi mõtlen, et see oli puhas õnn, et ma sinna tööle sain.
Kevade ansamblit juhtis toona Ahto Veerme. Ta mängis ka kitarri.
Klaverit mängis Anne ja Sven Grünbergi isa Harald Grünberg. Trummi mängis ja laulis Lembit Himma. Hiljem mängisid seal ka Avo Joala, Georg Otsa poeg Ülo Ots, Elmo Lööve, Lembit Saarsalu, Tiit Paulus, Raivo Tammik, Ivar Krull ja veel mitmed teisedki.
Kevad andis noorele lauljale suurepärase kooli. Õhtu algas kell 20. Esimene tund aega kõlas džässmuusika ja sai improviseerida. Pärast seda tuli kolm tundi tantsumuusikat. Ansambel esines kuuel päeval nädalas, mis tähendas, et me olime laval kõik need kuus õhtut, igal õhtul neli tundi. Pühapäev oli puhkamiseks. See oli intensiivne töö, aga andis häälele kiirkoolituse. Õige pea sain ma aru, mida tähendab õige hingamine. Ma pidin harjuma laulma suitsu täis ja palavas ruumis. Ja kuna lava polnud väga suur, pidi arvestama ka sellega, et otse minu kõrval mängisid pillimehed. Kui vaja, panin käe kõrva ette ja laulsin edasi.
Helivõimendus oli küll olemas, kuid seda ei saa võrreldagi tänapäevaste tingimustega. Mingeid monitore ei olnud ja ise kuulsin ma ainult seda häält, mis saalist lavale tagasi kajas. See kõik karastas ja tõestas, et vajadusel saame esinetud tõesti igasugustes tingimustes.
Repertuaari osas olid mul vabad käed – sain laulda seda, mida ma ise tahtsin, ja suurema osa oma lauludest valisin ma ise. Ma olin kogu elu palju muusikat kuulanud ja seepärast oli laulude valik lihtne. Ma sain aru, mis minu häälele sobib, ja mõistsin, missugused laulud publikule meeldivad. Mul on alles mõned Kevade-aegsed laulikud. Praegu on mul neid naljakas vaadata. Imestan, et ma nii pisikese, aga ilusa käekirjaga need laulusõnad kõik kirja suutsin panna ja neid nägin ka. Teiste hulgas olid mu repertuaaris laulud „There Will Never Be Another You“, „Midnight Sun Will Never Set“ ja „Wonderful“, aga ka „Ei kunagi“, „Kaks unist inimest“, „Ei me ette tea“ ja „Maikuu, suur toomepuu“. Omaaegseid raadiosalvestusi, mida Kevade ansambliga lindistame, kuulan praegu teatava piinlikkustundega. Mu hääleke oli toona veel nii noor ja kõrge ja ka salvestuskvaliteet oli tänapäevaste võimalustega võrreldes kehvake.
Aga teisest küljest on tore, et need laulud on alles. Eks sealt ole kuulda, kuidas noor laulja areneb, õpib, muutub ja küpseb.
Loomulikult laulsin ma lisaks oma lemmikutele ka selle aja menukeid.
Laulsin eesti keeles, vahel ka vene keeles. Ja alati tuli arvestada sellega, et publik tellib mõnda laulu mitu korda. Mäletan, et kord telliti üht sünnipäevalaulu lausa viis korda järjest. Mine või hulluks! Aga tellitud laulud tähendasid lisatasu ja see oli päris hea sissetulek. Seega oli meil tööraamatu järgne põhipalk ja siis tellitud lugude pealt kogunenud lisaraha, mille me omavahel ära jagasime. See oli tasuv töö, patt oleks kurta.
1960. aastate keskel sai Elsust sage külaline Eesti Televisiooni meelelahutussaadetes. Kaamerad armastasid teda.