TEOREETILINE KONTEKST: SOTSIALISEERUMINE JA KODANIKUKS OLEMINE

mitte- ja informaalne õpe põhifookuses. Antud artikli jaoks on transkribeeritud intervjuud uurimisprobleemist lähtuvalt täiendavalt analüüsitud – kasutades fokusseeritud kodeerimist ning temaatilist analüüsi. Intervjueeritavate nimed on vahetatud ja ametipositsioonid esitatud üldistavalt anonüümsuse tagamiseks. Intervjuuväljavõtted illustreerivad laiemal analüüsil põhinevaid argumente ja neid on ladusama lugemise huvides keeleliselt toimetatud.

Teoreetiline kontekst: sotsialiseerumine ja kodanikuks olemine

Sotsialiseerumine on elukestev protsess, mille käigus inimene võtab ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast üle normid, väärtused, ideoloogiad, teadmised, omadused, oskused ja harjumused, mis võimaldavad tal ühiskonnas hakkama saada7. Ühiskonnas toimimiseks vajalikud teadmised ja oskused omandatakse suheldes oluliste inimeste või institutsioonidega, kes toimivad sotsialiseerimisagentidena. Peamisteks sotsialiseerimisagentideks peetakse perekonda8 ja kooli9, aga noort inimest sotsialiseerivad nende kõrval veel terve hulk mõjutajaid sõpradest10 massimeediani11 . Sotsialiseerimisagentideks võivad olla ka noorsootöötajad ning noorsootööga seotud tegevused. Koolisüsteemis toimub sotsialiseerimine enamasti läbi varjatud õppekava. Alates 1960. aastatest on juhitud tähelepanu, et koolid annavad ametliku õppekava kõrval edasi ka nn varjatud õppekava12 ja koolis edasi antavad teadmised ei

7 Bruce, S. & Yearley, S. (2006). The SAGE Dictionary of Sociology. London; Thousand Oaks: SAGE; Macionis, J. J. & Gerber, L. M. (2010). Sociology. Toronto, Ontario: Pearson Education Canada. 8 Bruce & Yearley, The SAGE Dictionary of Sociology. 9 Ibid. 10 Ibid.; Macionis, J. J. & Gerber, L. M. (2010). Sociology. Toronto, Ontario: Pearson Education Canada. 11 Ibid. 12 Bruce & Yearley, The SAGE Dictionary of Sociology. ole tegelikult neutraalsed13. Varjatud õppekava annab edasi norme, väärtusi ja uskumusi, nagu autoriteedi respekteerimine, sotsiaalse ebavõrdsuse aktsepteerimine, käskudele kuuletumine, üksteisega võistlemine ja harjumine pideva hindamisega14. Muuhulgas hõlmab varjatud õppekava poliitilist sotsialiseerimist ning pahatihti just poliitilise passiivsuse suunas, kui koolid annavad noortele õppetunni, et passiivne aktsepteerimine on soovitavam reaktsioon kui aktiivne kriitika ning igale küsimusele on olemas üks õige vastus15. Kui vaadata Euroopa Liidus noorte osalusele pandavaid lootusi16, peaksid nii kool kui ka noorsootöö noorte osaluse soodustamiseks andma edasi „õppekava“, mis ei muudaks noori passiivseks ning suuremad ootused on noorsootööl, seal hulgas noorteorganisatsioonidel. Mitte- ja informaalse õppimise väärtustamine on seotud 20. sajandi lõpus esile kerkinud aktiivse kodakondsuse (active citizenship) ideega. Marshalli klassikalise lähenemise kohaselt on kodakondsuse juures olulised nii a) kodanikuosaluse (mille juured on 18. sajandis), b) poliitilised (pärineb 19. sajandist) ja c) sotsiaalsed elemendid, mis lisandusid hiljem17. 20. sajandil võib kuni kaheksakümnendateni käsitleda lääne demokraatlikes riikides valitseva ideena just sotsiaalset kodakondsust (social citizenship), mis lähtub arusaamast, et kõigil kogukonnaliikmetel on võrdne õigus heaolule ja riigi ülesanne on tasandada turumajanduse mõju, mis loob ebavõrdsust18. Elukvaliteedi tagamiseks loodi tsentraalselt juhitud programme, mis olid mõeldud kodanike kaitsmiseks erinevate sotsiaalsete riskide eest.

13 Meighan, R. (2007). The Sociology of Educating. New York: Continuum. 14 Bruce & Yearley, The SAGE Dictionary of Sociology. 15 Meighan, The Sociology of Educating. 16 Euroopa Ühenduste Komisjon, Komisjoni teatis... 17 Marshall, T. H. (1964). Class, citizenship, and social development: Essays of T. H. Marshall. Westport, CT: Greenwood. 18 Kuhnle, S. & Sander, A. (2010). The emergence of the western welfare state. Rmt: F. G. Castles, S. Leibfried, J. Lewis, H. Obinger & C. Pierson (toim.). The Oxford Handbook of the Welfare State, lk 61–80. Oxford: Oxford University Press.

20. sajandi viimasel veerandil hakkasid olemasolevad ressursid ja heaoluriigi süsteemid muutuma ebapiisavaks ühiskonna riskide maandamiseks ning kodakondsuse defi neerimisel tõusis esile uuem ja liberaalsem lähenemine19 . Aktiivse kodakondsuse mudel toetub ideele, et arendama peab oskusi, mida läheb vaja tööturul osalemiseks, ning samavõrd tähtis on toetada ühiskondlikku aktiivsust, sealhulgas investeerida kodanikuaktiivsuse õpetamisse. Seetõttu on tähtsad kompetentsid, mida on vaja ühiskonnas osalemiseks, ning kodanike kaasamine otsuste tegemisse. Teisalt on kodanikuks olemine mitmetahuline fenomen, mis võib viidata vastandlikele tähendustele: kuulumisele ja juurdumisele, kaasamisele ja kõrvalejäetusele, kohalikule ja globaalsele, formaalsele staatusele ja aktiivsele osalusele, üksikisiku õigustele ja solidaarsusele, tunnustamisele ja ükskõiksusele. „Kodanik“ ei ole universaalse tähendusega mõiste, vaid muutub järjest avaramaks. Üldisi printsiipe, mis seda mõistet raamistavad, seavad küsimärgi alla uued poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised tingimused. W. Lance Bennetti20 väitel on postindustriaalsetes demokraatlikes ühiskondades toimunud seoses digitaliseerumise ja teiste muutustega järkjärguline üleminek kohusetundliku kodaniku (dutiful citizen) mudelilt aktualiseeruva kodaniku (actualizing citizen) mudelile. Kui kohusetundlik kodanik osaleb valitsuse pakutud tegevustes, väljendab oma huve organisatsioonide ja parteide vahendusel ning hangib infot peavoolumeediast, siis aktualiseeruvat kodanikku iseloomustab pigem usaldamatus poliitikute ja peavoolumeedia vastu, ta eelistab osaleda kogukondlikes võrgustikes ja väljendada oma huvisid lähtudes individuaalsetest arusaamadest. Aktualiseeruv kodanik eelistab sageli sotsiaalmeediat traditsioonilisele meediale.

19 Hemerijck, A., Dräbing, V., Vis, B., Nelson, M., Soentken, M. (2013). European Welfare State in Motion, Neujobs Working Paper No. D5.2. 20 Bennett, W. L. (2008). Changing Citizenship in the Digital Age. Rmt: W. L. Bennett (toim.). Civic Life Online: Learning How Digital Media Can Engage Youth, lk 1–24. The John D. and Catharine T. MacArthur Foundation Series on Digital Media and Learning. Cambridge, MA: The MIT Press, lk 13–14. „Aktualiseeruva kodaniku“ tüüp haakub Amnå21 mõistega valvekodanik (stand-by citizen), kes hoiab ennast ärksalt kursis päevapoliitikaga ja toob poliitilisi teemasid igapäevaellu. Valvekodanik tahab ja suudab vajadusel osaleda ning aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või kui teda ärgitab kohusetunne ning tegevusega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja on ühtlasi ühiskonna huvides. Tänapäevases teoreetilises arutelus on käibel palju teisigi kodanikuks olemise mõisteid: kultuuriline (cultural citizenship), vähemus (minority citizenship), keskkonnateadlik (environmental citizenship), mobiilne (mobile citizenship) jne. Näiteks „naudingukodanik“ (pleasure citizen)22 viitab uut tüüpi noortekollektiividele, mis põhinevad hedonismil ja sotsiaalsuse väärtustel, ning tugineb arusaamisele, et vaba aeg võib osa noorte jaoks olla olulisem kui töö või elukutse. Erinevate mõistete eesmärk on eelkõige rõhutada mingit kindlat aspekti, viidates ühtlasi konteksti olulisusele. Euroopa Liidu Noortestrateegia (2010–2018)23 rõhutab, et tuleb parandada noorte võimalusi osaleda hariduses, tööturul ja ka laiemalt ühiskonnas ning et tähtis on noori julgustada ja toetada. Teisalt, kuigi valitseb konsensus, et noortele on vaja luua võimalusi ja neid tuleb toetada, näib puuduvat ühine arusaam, kuidas täpselt peaksid noored omandama vajalikke oskusi ja teadmisi ning kujundama suhtumisi, mis aitaksid neil ühiskonnas paremini hakkama saada24. Võib eeldada, et kodanikuks õppimine sõltub suu-

21 Amnå, E. (2013). Active, passive and standby citizens. Rmt: B. Küpper, A. Zick, P. Mompoint-Gaillard, E. Amnå, M. Byram & A. B. Reinertsen (toim.). The EWC Statement Series, lk 17–21. Oslo: The European Wergeland Centre. 22 Riley, S., Morey, Y. & Griffi n, C. (2010). The ‘pleasure citizen’: Analysing partying as a form of social and political participation. Young 18(1), lk 33–54. 23 Euroopa Noortevaldkonna uuendatud koostööraamistik 2010-2018. https://www.entk.ee/sites/default/fi les/noortevaldkonna_uuendatud_koostooraamistik_2010-2018.pdf. 24 Kiilakoski, T. (2015). Youth work and non-formal learning in Europe’s education landscape and the call for a shift in education. Raportis Youth work and non-formal learning in Europe’s education landscape, lk