KOKKUVÕTE

Teisisõnu näeme ka siin eespool nimetatud asjaolu, et võimaluste olemasolu ning nende kasutamise potentsiaal ei pruugi maapiirkondades alati kattuda. Ühelt poolt ei tähenda huviringide olemasolu, et kõigil maanoortel oleks neile ühtlane ligipääs. Teiselt poolt ei tähenda näiteks vaba aja veetmise kohtade (diskoteegid, baarid, kino) puudumine nendest eemalejäämist, kui on olemas juhiload. Mõlemal juhul tulevad mängu sotsiaalsed ja majanduslikud ressursid – kas noorel on oma autot väljasõitudeks laenavad vanemad või autole ligipääsu omavad sõbrad, et saaks kodukohast liikvele.

Kokkuvõte

Käesoleva peatüki eesmärk oli illustreerida rohujuuretasandi näidete varal erisusi väikeste kohtade noorsootöös ning avada tahke, mis juhiksid tähelepanu selle mitmekesisusele ja näitaksid, kui keerukas on seda hinnata samadel alustel noorsootööga suuremates linnades. Artikkel käsitles noorsootööd maal, kirjeldades seda mõjutavaid struktuurseid aspekte, ent viidates ka maaelu kuvandi rollile selles. Lisaks üldisele makrotasandi kirjeldusele näidati intervjuude varal, mismoodi kohtadel nähakse noorsootöö erinevaid külgi ja millised igapäevapraktikad seda ümbritsevad. Regionaalset mitteformaalset õpet uurides puutume kokku mitmete paradoksidega, mis viitavad asjaolule, et makrotasandil on keeruline koguda statistiliselt võrreldavaid andmeid noorsootöö efektiivsuse kohta. Ainuüksi kõrvutades eelarvelisi vahendeid ja noorte arvu kohtadel näeme, et suhtarvude poolest ei jää eelarvelised võimalused väikestes munitsipaalasutustes kuigivõrd alla suurtele omavalitsustele. Pigem vastupidi, vabale ajale ja kultuurile tehtavad kulutused Tallinnas ühe noore kohta jäävad alla näiteks Vormsile. Ehkki on hinnanguline ja subjektiivne, kas Tallinna erinevad vaba aja veetmise võimalused ning huvitegevused kaaluvad üles Vormsi kogukonnatunde, kadakalõhna ja hingematva looduse, tuleb siiski tunnistada, et Vormsi huvitegevuses on noore jaoks vähem variatiivsust, sest eelarve lõppsumma kogu valla kohta on pisem. Seega on eelarveliste vahendite abil keeruline mõõta noorsootöö võimalusi.

Samuti ei näita erinevate tingimuste olemasolu (ega nende puudumine) kuigi täpselt noorte võimalusi osaleda noorsootöö kaudu pakutavas mitteformaalses õppes. Nii näiteks on paljudes maakohtades huviharidus mitmekesine ja tasuta, sealsed noortekeskused on avatud hilisõhtuni, ent noorte osalemist takistab koolibussi graafi k. Teinekord aga käiakse mitmekesi mõnes huviringis, mis asub mitte ainult teises vallas, vaid suisa teises maakonnas. Seega ei tähenda huviringide puudumine tingimata seda, et noored ei saa neist osa. Mitmes vallas võib olla noortekeskus, mis inimressursi puudumise tõttu ei toimi efektiivselt. Teisalt võib olla mõnes kohas aktiivne vabatahtlik, kes taotleb noorteprojektidest rahastust, ent vald pole avanud noortekeskust. Sageli kanaliseeritakse sarnased huvitegevused erinevate nn katuste alla – nii näiteks korraldavad noorte matku nii fotoringid, noortekeskused, kiriklikud kogudused kui ka poliitikale suunatud organisatsioonid. Teisalt võivad kaks sarnase vormiga organisatsiooni (nt noortevolikogud) kardinaalselt erineda tegevuste ja iseloomu poolest. Noorsootöö maal on seega mitmekesine nii sisult kui ka vormilt. Mis on probleemiks ühes kohas, ei valmista teises paigas üldse peavalu. Niisiis tuleb poliitikalahendusi välja töötades lähtuda individuaaljuhtumitest, toetades just neid noorsootöö vorme, mis konkreetses kohas kõlapinda on leidnud. Keerulisem küsimus on see, mismoodi julgustada täiskasvanuid või noori endid algatama noortele suunatud ettevõtmisi ning noori kaasama. Lisaks sellele – kas ja kuidas meelitada mitteformaalsesse õppesse noori, kes pole sellest huvitatud? Neile küsimustele pole üheseid vastuseid, ent esitada tuleks neid sellegipoolest nii riiklikul tasemel kui ka igas omavalitsuses.

Viimase aastakümne eurotoetused ning asjaolu, et noorsootööd tunnetatakse projektipõhisena, on muutnud inimressursi tähtsuse osakaalu mitteformaalses õppes. Mitmekesine noorsootöö sõltub paljuski sellest, kas kohapeal õnnestub saada noortega tegelema mõni hakkaja inimene, kes oskab muuhulgas hästi projekte kirjutada. Ehkki noorsootöös pole enamik tegevusi eelarvevälised ja noortekeskuste rahastus on tavaliselt stabiilsetel alustel, liitutakse erinevate europrojektidega ning taotletakse vallast sageli üritustele lisarahastust. Projektidest sõltuvad ka mitmesugused MTÜd, kes tegelevad noortega. Liiatigi nõuab noorsootöö oskust eelarve lahti kirjutada, seda põhjendada ja tulemusi näidata. Oskus oma tegevust kirjalikult mõtestada ja lahti kirjutada on niisiis noorsootöös kriitiline ning niisugusena seda ka tunnetatakse. Vestlused maakohtade noorsootöötajatega näitasid, et selle oskuse parendamiseks ei piisa ainuüksi koolitusvõimaluste olemasolust. Kuna noorsootöötajaid on sageli kohtadel vaid üks ning koolitused toimuvad peamiselt suurlinnades, tähendaks see noortekeskuse sulgemist koolituse ajaks, mida paljudes kohtades ei taheta eriti sageli lubada. Siin oleks ehk lahenduseks e-kursuste võimaldamine.

Kuidagi ei saa mööda minna ka haldusreformi teemast. Omavalitsuste liitmisega kaasneb paratamatult tsentraliseerimine ning asutuste (sh noortekeskuste) koondamine ja ühendamine. See ei tähenda tingimata, et toimiv noortekeskus pannakse kinni. Paljudes kohtades ilmselt koondatakse keskused institutsionaalselt, mis võimaldab ühiselt projekte algatada ja teenust pakkuda. Ometi võib see tähendada, et noortel tekib vajadus käia ühinenud valla keskuses, mis komplitseeriks veelgi logistilisi küsimusi maal. Senised uurimisandmed näitavad, et pikad vahemaad alati ei takista hobitegevustele pühendumist. Tihti ollakse valmis kaugeid distantse läbima, kui lähemal on mõni analoogne asutus, mis mingil põhjusel ei sobi (nt eelistatakse linnakooli maakoolile). Teisalt on teada juhtumeid, et linnast käiakse maapiirkonna noortekeskuses, sest seal on parem rulapark või fotoring. Seega tuleks tsentraliseerides (kui see on vältimatu) panustada sellesse, et noorsootöös pakutavad tegevused oleksid piisavalt atraktiivsed ning kõnetaksid noori, nii et neis soovitaks osaleda ka kauge asukoha kiuste ning ehk kaalutaks alternatiivseid logistilisi lahendusi koolibussile. Samas on selge, et vahemaa siiski mõjutab kaugemal elavate noorte osalemist. Lahendus saaks olla noori koondavate kohalike osalusvormide julgustamine, olgu selliseks vormiks siis kirikukogudus, aktiivse külaelaniku noorteprojekte korraldav MTÜ või hoopis motokrossirada. Kokkuvõtteks võib öelda, et maapiirkondade noorsootöös sisaldub mitmeid eeliseid: paindlik suhtumine, individuaalsem lähenemine, kogukonna toetus, (sageli) tasuta huviharidus jne. Teisalt kimbutab neid kohti inimressursi piiratus, logistilised kitsaskohad ning vajadus suuremate fi nantsressursside järele (mis on küll universaalne kogu Eestis).

Kasutatud allikad

Ahas , R., Silm, S., Leetmaa, K., Tammaru, T., Saluveer, E., Järv, O., Aasa, A., ja Tiru, M. (2010). Regionaalne Pendelrändeuuring. Tallinn: Eesti Siseministeerium. http://www. siseministeerium.ee/public/Pendelrandeuuringu_luhikokkuvote.pdf. Annist, A. (2011). Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Ernst & Young (2016). Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga. Uuringu lõpparuanne. Veebipublikatsioon: https://www.hm.ee/sites/default/fi les/ey_entk_lopparuanne.pdf. Haartsen, T. ja Strjiker, D. (2010). Rural Youth Culture: Keten in the Netherlands. Journal of Rural Studies, 26, lk 163–172. Halfacree, K. (2006). Rural Space: Constructing a Threefold Architecture. Rmt: P. Cloke, T. Mardsen ja P. Mooney (toim.). Handbook of Rural Studies, lk. 44–62. London: Sage. Hörschelmann, K. (2002). History after the end: post-socialist difference in a (post) modern world. Transactions of the Institute of British Geographers, 27, lk 52–66. Kay, R., Shubin, S. ja Thelen, T. (2012). Rural realities in the post-socialist space. Journal of Rural Studies, 28, lk 55–62. Gorlach, K., Lošťák, M. ja Mooney, P. H. (2008). Agriculture, communities, and new social movements: East European ruralities in the process of restructuring. Journal of Rural Studies, 24, lk 161–171. Nugin, R. (2014). ’I think that they should go. Let them see something.’ The context of rural youth’s out-migration in post-socialist Estonia. Journal of Rural Studies, 34, lk 51–64. Nugin, R. ja Trell, E.-M. (2015). (Re)-Searching Post-Socialist Rural Youth: Towards a Nuanced Understanding. Rmt: A.-A. Allaste, K. Tiidenberg (toim.). „In search of…“ New Methodological Approaches to Youth research, lk 258–281. Cambridge: Cambridge Scholars Publishing. Shubin, S. (2006). The changing nature of rurality and rural studies in Russia. Journal of Rural Studies, 22, lk 422–440. Taru, M., Pilve, E. ja Kaasik, P. (2015). Noorsootöö Eestis 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni. Ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus. https:// www.entk.ee/sites/default/fi les/Noorsootoo%20Eestis.pdf. Trell, E.-M., Hoven, B. ja Huigen, P. (2012). ‘It’s good to live in Järva-Jaani but we can’t stay here’: Youth and belonging in rural Estonia. Journal of Rural Studies, 28, lk 139–148. Värnik, R., Moor, A., Sepp, V., Põder, A., Prits, M. ja Leetsar, J. (2011). Maa, maalisus ja maapiirkonnad, lk 5-31. Rmt: R. Värnik (toim.). Maaelu Arengu Aruanne. Tartu: Eesti Maaülikool.

NOORSOOTÖÖTAJATE ARVAMUSED NOORSOOTÖÖST JA NOORSOOTÖÖTAJATEST