Vanemmehaanikuna sõjalaeval

Jane Hõimoja

Enamik laevamehaanika eriala lõpetajaist töötab karjääri jooksul peamiselt kaubanduslikus meresõidus, aga tegelikult on võimalik töötada ka sõjalaeval. Vanemmehaanik Allan Ojasu võrdleb oma töökogemust mõlemas valdkonnas.

Allan lõpetas Eesti Mereakadeemias laeva jõuseadmete mehaaniku eriala 2017. a ning on töötanud mehaanikuna nii tsiviillaevadel (kaubalaeval, kalalaeval ja jäämurdjal) kui ka Eesti mereväes ning on osalenud juba kahes NATO miinitõrjegrupis. Kuigi mehaanikuamet on laias laastus olnud sama, on tsiviil- ja militaarvaldkonnas töötamisel erinevusi.

Mereväe ohvitseriks saab kolme teed pidi

Esimene, kõige loogilisem tee mereväe ohvitseriks saada on asuda Kaitseväe Akadeemias õppima sõjaväelise juhtimise mereväe õppekava järgi. Selle eesmärk on nooremohvitseride ettevalmistamine Eesti mereväe rahu- ja sõjaaja ametikohtadel teenimiseks. Lõpetajad saavad rakenduskõrghariduse sõjaväelises juhtimises ja nooremleitnandi auastme.

Teine, natuke pikem tee on see, kui mingil erialal kõrgharidusega inimene läbib Kaitseväe Akadeemia mereväe ohvitser-spetsialisti 12 nädala pikkuse täiendõppe kursuse.

Ja siis on veel kolmas, veidi ebatavalisem variant, mis asjaolude kokkulangemisel võimaldas Allanil mereväes tööle asuda. „Ajateenistuses olin jalaväe rühmaülem. Läbisin vastavad kursused, et olla rühmaülem, mis sõjaajal on ohvitseri koht. Seejärel läksin reservi ja olin aktiivne vabatahtlik kaitseliidus. Seal anti mulle reservauaste lipnik, mis on esimene ohvitseri auaste. Kui mul oli viis aastat selle auastme staaži, käisin reservõppekogunemisel Ämaris, kus olin baasikaitse rühmaülem. Seejärel tegid Ämari baasi tegevväelased esildise ja mulle anti nooremleitnandi auaste,” kirjeldab ta oma kaitseliidu ja reservteenistuse kogemust. „Mulle meeldis, mida ma teen ja need auastmed olid lihtsalt boonuseks.”

Kuigi Allanil on aeg-ajalt kuklas tiksunud mõte, et tal poleks midagi kaitseväes töötamise vastu, siis esimene asi oli alati palk, mis tundus väiksem kui tsiviilelus. Teisalt tundus nooremana meresõit kaugetel maadel romantilisem kui niisama kalda ligidal olemine. Aga esimesel koroonasuvel kohtas ettevalmistus võimalust. „Juhtus nii, et mul oli parasjagu vaba aega ning mulle tuli mereväest selline pakkumine, millest oli raske keelduda. Ehk siis otsustasin militaarkarjääri ära proovida. Mul oli vajalik kogemus, diplom ja auaste, mille olin saanud kaitseliidus vabatahtlikuna ja reservis teenides.”

Sõjalaeval töötades tsiviilstaaž ei kogune

2020. a augustis algas Allani esimene vahetus EMLil „Ugandi“ jõuseadmete mehaanikuna. „Esimene asi, mis oli kohe teistmoodi, oli töögraafi k – see oli inimlikum. Kalalaevas olime 20 päeva laevas, 10 päeva kodus. Aga selline graafi k võttis väga läbi, nii et kui kodus olles end lõpuks välja puhkasin, oli taas aeg tööle minna,” meenutab Allan kalalaeva päevi.

Lisaks toob Allan välja ühe olulise nüansi – sõjalaeval töötades tsiviilstaaži ei kogune, sest STCW konventsioon sõjalaeval töötamist ei reguleeri ning Transpordiamet sõjalaeva meremeeste üle järelevalvet ei pea. „Sellega tuleb sõjalaevale tööle tulles kindlasti arvestada,” juhib ta tähelepanu.

Allan ütleb, et uus ja huvitav õppekoht oli „Ugandi“ sõuseade. „Miinijahtijad sõidavad Voith Schneider Propeller (VSP) sõuseadmetega. Avamerelaevadel kasutatakse ka neid, see oli uus ja põnev, võrreldes traditsioonilise sõukuruviga.”

Mereväe aastapäeva rivistuseks valmis-

tumine. Foto: merevägi

Sõjalaeva peab suutma tsiviillaevast kauem pinnal hoida

Lisaks tavapärasele mehaanikutööle toob kaitseväes töötamine juurde täiesti uue maailma ehk kogu sõjalise poole. „Pean igal aastal läbima üldfüüsilise testi ja laskeoskuse testi, olenemata ametikohast – õppused moodustavad suure osa meie tööst. Mereväe

laevameeskonnad peavad olema võimelised jätkama oma tööd ka kriisi- ja sõjaolukorras ning olema alati valmis katastroofideks ning tõsisemateks õnnetusteks. Meie puhul siis näiteks, et sõidame miini otsa. Kust sisse minna, kust jahutada, mida tööle panna, mida seisma panna,” loetleb ta. „Meil on õppused väga palju intensiivsemad, et ohu korral saaksime automaatselt käituda. Sõjalaeva peab suutma palju kauem veepinnal hoida kui tsiviillaeva. Kaubalaeval on nii, et kui juhtus õnnetus, siis evakueerud laevast võimalikult väikeste kadudega. Sõjalaeval on kõige olulisem säilitada lahingvõime.”

Omaette teema on muidugi kogu paberitöö maht. “Paberitöö tsiviillaeval on hoopis teistsugune kui sõjalaeval. Sõjaline asjaajamine rahvusvahelisel tasemel on ikka hoopis teise tasemega, palju keerulisem ja aeganõudvam.” „Ugandile“ minnes oli sisseelamisaega vaid mõni kuu, sest juba jaanuaris 2021 läks laev kuueks kuuks NATO miinitõrjegruppi. „Sõitsime Euroopas ringi, olime Läänemerel, Põhjamerel. Tallinnast sõitsime otse Belgiasse, seejärel ÜK, Holland, Norra, Rootsi, Saksamaa, Soome, Leedu, Läti, Eesti, Poola, Saksamaa, Poola. Kahjuks oli see aga „koroonagrupp” ning meid ei lastud mitte kuskile uudistama. Kui olime sõjasadamas, siis saime baasi territooriumil liikuda. Tsiviilsadamas lasti ainult loodusradadele. Mõnel juhul saime ka muuseumidega kokkulep-

Viie aastaga vanemmehaanikuks

Kui Allan oli 11 kuud „Ugandil“ sõitnud, sai ta ühel päeval enda jaoks vägagi ootamatu uudise. Nimelt pakuti talle EMLile „Sakala“ vanemmehaaniku kohta ning kohe ka uude miinitõrjegruppi minekut. „Minu jaoks tuli pakkumine ikka väga kiiresti ja palusin järelemõtlemise aega. Mõtlesin, et ma ei ole kuigi valmis seda vastutust endal kandma. Kõige suurem vastutus on inimelude eest, siis varaline vastutus, seal ei liigu väikesed summad. Minu otsused on need, mis võivad elu ja vara mõjutada. Lisaks tundsin, et mul oli staaži ikka veel üsna vähe, alles 5 aastat tegevmeremehena + 9 kuud meresõidupraktikat,” meenutab ta oma dilemmat. “Aga lõpuks otsustasin, et kunagi on ikka esimene kord selline vastutus võtta ning kuskilt peab alustama. Elu on näidanud, et tundmatus kohas vette hüppamine õpetab kõige paremini ujuma.”

Augustis 2021 alustas ta „Sakalal“ tööd vanemmehaanikuna ning jaanuaris 2022 läks laev kuueks kuuks NATO miinitõrjegruppi. Kuigi Allan oli äsja sama tee läbi teinud, siis vanemmehaanikuna oli olukord ikka hoopis teistsugune. „Ütleme nii, et algus polnud lihtne. Kohe alguses lahendasin tehnilisi ootamatusi, mis korralikult hakkavad vanemmehaaniku närve sööma, lisaks inimeste juhtimine. 6 kuud oleme laevas kinni, peab mõtlema sellele, et inimesed terve mõistusega tagasi tuleksid. Kuidas laveerida, vajaminevad tööd ja puhkeaeg kokku põimida. Kõik see tekitas nii mõnedki hallid karvad habemesse,” vangutab ta pead. „Miinitõrjegruppi minnes tuli juurde niipalju logistikat, mida ma varem sellises ulatuses teinud polnud. Ja palju õppisin juurde inimeste juhtimisega seotud aspekte.”

Foto erakogust

Ristimistseremoonia peale 0-meridiaani ületamist. „Kuldvõtmekese” otsimine.

Mereväes saab välisriigis kauem kaldal olla kui kaubalaeval

Teine miinitõrjegrupp oli koroona mõttes väheke leebem. „Saime rohkem laevalt maha ja ringi uudistada. Näiteks Taani oli juba koroonapiirangud maha võtnud. Külastasime ka väga ilusaid linnu Norra rannikul, Tromsøt ja Bodøt.”

Allan ütleb, et miinitõrjegrupis on üks sadamakülastuse eesmärke logistiline täiendamine, teine eesmärk on meeskonna puhkus, sest õppused on intensiivsed ja väsitavad. „Mereväes saab välisriigis pikemalt kaldal olla. Kaubalaev on sadamas minimaalse aja. Lisaks loovad NATO miinitõrjegrupp ja rahvusvahelised õppused palju kasulikke kontakte.”

Ta lisab, et mereväkke tööle tulles ei pea ilmtingimata minema miinitõrjegruppi, see on ikkagi inimese vaba valik. Kuigi, tõsi, merepäevade eest makstakse olulist lisa. „Aga kui ei soovi, siis saab täiesti esmaspäevast reedeni kaheksast neljani tööl käia ning olla pere ja kodu lähedal,” toob ta välja veel olulise plussi.