Mastid mäletavad

Reet Naber

Kõiguste sadamast lahkus 24. septembril 1944 mootorpurjekas „Helene“. Kapten Arvo Meikar oli saanud Saksa võimuesindajailt loa viia Eesti sõjapõgenikud Danzigi (Gdanski). Kura kurguni Irbe väinas saatis laeva sakslaste kaater, seejärel võttis kapten koosi hoopis Rootsi suunas. Sügistormi räsitud, murdunud mastiga lekkiva laeva pukseeris Rootsi vahikaater 26. septembril Stockholmi saarestikku Furusundi kai äärde. 24. septembril avati Kõiguste sadamas „Helene“ mälestuspaik ja esitleti raamatut „Mastid mäletavad“.

Meeleolu lõid Kuressaare Linnateatri näitlejad mälestusi ette lugedes, muusikud just selleks ürituseks loodut ja Laimjala naised südametantsu esitades. Kapten Arvo Meikari tütar rääkis aastakümneid tagasi alustatud laevareisu kohta matejalide kogumisest ning sellest, kui liigutatud olnuks tema isa meelespidamisest, millest sai osa üle saja inimese.

Mälupaik, sinna juurde käiv raamat ja südamlik üritus said teoks Laimjala kandi kogukonna entusiastliku liikme Mare Kallase ehk Nooda Mare eestvõttel, tema leidis arvukalt kaasalööjaid ja toetajaid nii kodu- kui ka välismaalt ning vedas korraldustöid.

Laevareisu meenutamas on sadamas Margus Kadarbiku visioonina kolm stiliseeritud laevamasti, neist keskmine murdunud. Sealsamas on istepaigad, kust saab vaadata sadamamelu või merele ning mõtiskleda möödunu, aga miks ka mitte oleviku ja tuleviku üle. Murdunud grootmast nagu sümboliseeriks tollast pöördeaega Eesti merenduses. Teavet leiab mastidele kinnitatud foto- ja tekstitahvlitelt, sadamahoones sai vaadata Tiit Jõgi ehitatud laevamudelit.

Raamat on mitmeaastase eeltöö tulemus. Sellest kakskeelsest kogumikust 1 võib lugeda 1944. aasta põgenemise eel- ja järellugu, minejate ja nende järglaste, aga ka mahajäänute lugusid, laeva eluloo on kokku pannud Peedu Sammalsoo. Rootsi-poolseid muljeid leiab Furusundis põgenike eest hoolitsenud mereväe sealse naiskodukaitse (Marinlottakår) esinaiselt Ester Janssonilt. Lisaks on reisijate ja meeskonna nimekiri ning rikkalikult fotosid. Raamatu valmimisse kaasatuid oli kokku üle neljakümne.

Paadipõgenike mälestustest loeme alatasa, et nad usaldasid oma saatuse jumala kätte või loodusjõudude voli alla. Tundub, et esmajoones on määrav osa hoopis laevaperel, eeskätt kaptenil.

Kapten riskis üüratult. Ta läks merele muutliku ilmaga septembrikuu lõpus. Tema 40 m pikkune alus oli vana, mitu aastat kai ääres seisnud, üks mast läbinisti pehkinud ja teisedki seisus, et ei suutnud purjesid kanda. Ta oli saanud loa võtta peale 300, kuid lõpuks kogunes pardale 483 inimest, neist naisi-lapsi üle 300 — igaühe eest kandis vastutust just tema. Vanim reisija oli admiral Johan Pitka 74-aastane abikaasa Helene-Mari, kes reisis tütarde peredega, noorim oli ehitusinseneri Hendrik Kukkuri poolteisekuune poeg Peeter-Jaak. Suurim pere oli kauaaegsel Valjala koguduse õpetajal Arnold Voldemar Elkenil: abikaasa ja seitse last, noorim pooleaastane.

Lääne-Virumaalt Loobust pärit kaugsõidukapten Arvo (Aleksander) Meikar oli tollal 40-aastane. Hindamatu meresõidu- ja elukogemuse ning riskijulguse oli ta omandanud toonaste kuulsate salapiirituskuningate Eduard Krönströmi ja Johannes Remmelgase laevades sõites. Tubli mees tõusis ka laevade osanikuks.

Keerulised 1940. aastad nõudsid laveerimist. Sõja ajal Balti Laevastiku käsutada ja isegi miine veesanud „Helene“ oskas ta äraviimisest päästa. Saksa okupatsiooni ajal sai kapten Meikar Eesti Merelaevanduse arvelt laene laeva remondimaterjalide soetamiseks ja palkadeks. 1944. a korraldas muhulasest taaserastamise volinik kaptenmajor Mihkel Kõvamees formaalsused nii, et ta tunnistati uuesti laeva omanikuks. Kuni äraminekuni suutis Arvo Meikar sakslastele tõestada, et laev pole merekõlblik, suutis laeva konfi skeerimise ära hoida ja sellega punaste eest pääseda.2

Laevaperes olid kogenuimad kaugsõidukapteni diplomiga tüürimehed Harald Saarna ja Arnold Randsalu (Treumann), mehaanik Johannes Timmermann oli kõigi nende aastate jooksul masina korras hoidnud. Raske ilmaga võisid abistada ka merd sõitnud reisijad, näiteks maailmasõja merekogemusega kaugsõidukapten Albert Rähesson ja mereväe reservleitnant Aleksander Brutus või Soome mereväes teeninud noormehed.

Tänutundega meenutas Albert Rähesson kapteni abikaasat Lydiat, kes tormi ajal roolivahist tulnule kohvikruusi ulatas ning merehaiguse käes kannatanuid igati abistada püüdis. Oli temagi varem sageli koos abikaasaga merd sõitnud.3

Mare Kallas: „See on nende inimeste lugu, kuid ka Saaremaa ja Eesti ajalugu. Nende asjade mäletamine aitab meil meeles hoida, kui haprad on vabadus ja elu.“

Mälestuspaik Kõiguste sadamas.

Foto: Tiit Einberg.

1 Koostaja Mare Kallas. Helene. Mastid mäletavad. The Memory of Masts. Nooda OÜ, Laimjala 2022. 2 Aastail 1937—39 juhtis Helenet kaugsõidukapten Arnold Nordmann. Tema poeg Arvi õpetas aastakümneid Eesti Mereakadeemias raadioelektroonikat. 3 Kasutatud on Rahvusarhiivi, Anto Sepa ja http://leht.se/luise/Mihkel_et_Pauliine.html materjale. Sel kodulehel on „Helene“ pildile jäänud juba Furusundis.