Kui midagi armsat kaob

Christopher Kullenberg Rothvall, tõlkinud Madli Vitismann

 Keegi polnud kunagi midagi säärast Stockholmi saarestikus näinud kui sel juulipäeval 2008. Pilved. Kaelkirjakud. Ja pingviinid armastuskirjaga. Kõik see oli maalitud taevasinisele „Galaxyle“, mis pandi liinile Turu-Mariehamn-Stockholm. Vaatamata sellele, kas arhitektuur sõidab vees või seisab maal, tekitab see sageli kuumi tundeid, nagu „Galaxy“ pardamaaling.

Kuid nüüd ei pruugi keegi pahane olla. 11. septembri õhtul saabus Tallink Silja Rootsi lipuga parvlaev „Galaxy“ viimast korda reisijatega Stockholmi pärast 14 aastat ja tuhandeid väljumisi Turu-liinil. Laev prahiti vähemalt seitsmeks kuuks majutuslaevana Hollandisse. Pärast seda pole plaan veel kindel, kuid on risk, et „Galaxy“ ei naase kunagi Stockholmi. Teatati 265 inimese koondamisest töö puudumise tõttu. Tragöödia nii mitut moodi. Samal ajal, kui laev lahkub Läänemerelt, puruneb üks suur pere.

Üks laev on nii palju enamat kui huvitav pardamaaling, teras, sisustus ja masinad. See on kodu nii reisijaile kui ka laevaperele. Kõik, kes on merel töötanud, teavad, millised sidemed tekivad nende vahel, kes laevas töötavad. Ja „Galaxyl“ oli palju neid, kes olid töötanud kaua. Nii pudenes üks ja teinegi pisar Stockholmi-teel, kus viimase saabumise puhul nii oma reederi kui ka konkurentide vastutulevad laevad tervitasid ja jätsid hüvasti pikkade kurbade viledega.

Kõigil, kes on kaua ühel laeval töötanud, on kogunenud lugusid. Näiteks väikesest pingviinist „Galaxy“ kerel, kes hoiab armastuskirja, mis on adresseeritud proua Kaelkirjakule „Left Side 8, Galaxy“, ja mille madrused ühel seisupäeval 2009. a kevadel adresseerisid ümber „Galaxy“ silda populaarsele vanemtüürimehele Ola Söderbergile. Armastus on kiri, mida on saadetud tuhat korda üle Ahvenamere, tõepoolest. ja kus kõik, mis seal ilusat, võib idanema minna. Ja kui niisugune mees saab kord küllalt vanaks, et kanda käskimise rasket vaeva, tunneb ta juba inimesi, nende muresid, nende head tahet ning vastab neile headusega.

„Julm meri“

Samal reisil õnnestus mul Saint John’sis ringi uidates osta bukinistilt oma suureks üllatuseks eestikeelne raamat – „Julm meri“, välja antud Torontos 1954. a, autor Nicholas Monsarrat (1910 – 1979). Selle raamatu autorist sai Teise maailmasõja ajal kiirkoolituse abil vahiohvitser, kes teenis patrull-laevadel, kaitstes Atlandi konvoisid Saksa allveelaevade rünnakute eest. Lõpuks sai temast korveti, hiljem ka fregati komandör, keda autasustati teenete eest ordenitega.

Lugedes reisi lõppedes pikal koduteel seda raamatut, eriti neid lõike, kus autor suure lugupidamisega kirjeldab oma komandöri (kaubalaevastiku kaptenit sõjaväeteenistuses), läks meel meie traaleri silla poole vaadates kurvaks, kuid mingi lootus siiski jäi.

Lõik raamatust

„Kapten kandis neid kõiki. Tema jaoks ei olnud mingit kindlat vahikorda, mingit aega, kus võis end lõdvaks lasta või magada – kui ta olekski seda suutnud.

Ta pidi kõige järele valvama, ise hoolitsema laeva eest. Ta pidi tegutsema signaalteadete kohaselt, määrama nende asukohta, ta pidi koos hoidma oma osa konvoist ja kasutama oma mereteadmisi, et kergendada Compas Rose’i raskusi nii palju kui võimalik. Ta oli jõuallikas, mis hoidis kõike koos oma puhta murdumatu vaimu läbi.

Tema pika jõulise kuju nägemine ühes silla nurgas näis nüüd olevat suurima tähtsusega neile kõigile, nad vajasid seda kindlust, mis hoovas temast, ja ta andis seda neile rikkalikult, ehkki magamata tundide arv tõusis fantastilise arvuni.“

„Aitäh, Rein!“

koos merd sõita, osaga au akadeemias ja merekoolis mereharidust edendada. Olen neile tänulik mulle osutatud sõpruse ja lugupidamise eest, isegi neile, kellega tuli vahetevahel karvupidi koos olla. Neilt kõigilt on olnud midagi kasulikku õppida.

Autor, kes viis noorukina merekooli avalduse sooviga õppida tüürimeheks, unistades kapteniametist, ei ole nüüd enam päris kindel, kas see olnuks õige valik. Elu on näidanud, et laevamehaaniku amet on olnud meelt- ja kontimööda, masinatega on saadud hakkama, aga inimestega mitte alati.

Selle reisi kaptenist veel niipalju, et pärast Tallinna saabumist tehti ta kapteniametist priiks ja saadeti reatüürimehena Koplisse laevaremonditehases remondiootel olevale roostes kalatraalerile, järele mõtlema kapteniameti väärikuse üle.

Kaks aastat hiljem nägin „Ookeani“ peahoonest väljudes maja ees seisvat rühma vormiriides meremehi (kontoris ülemuste juures käies oli kohustus kanda vormi). Nende seas oli ka minu toonane kapten, kellele ma saatuse tahtel olin saanud komistuskiviks. Vanad laevakaaslased-motoristid kutsuvad mind siiani kokkusaamistel kapteni kukutajaks, mis on rohkem naljaks öeldud kui tõsi, sest kapten kukutas end ise. Nägin, et tal olid taas käistel kapteni kuldpaelad.

Nähes mind, eraldus ta oma rühmast ning astus minu poole. Arvasin, et nüüd läheb arvete klaarimiseks. Selle asemel pakkus ta mulle kätt, mille ma imestusega vastu võtsin. Näinud minu näoilmet, ütles ta vaid kaks sõna: „Aitäh, Rein!“ ja läks tagasi oma kaaslaste juurde.

Kohtusime ka hiljem, kui ta mainis, et pereelu on õnneks taas korras. Nimelt toimus tookord sadamasse jõudes laeva tekil inetu seebiooperlik stseen: hetkel, kui kapteni abikaasa koos lastega hakkas talle kojutuleku puhul lilli kinkima, kargas kusagilt välja Fuuria, kes kriisates teatas, et kapten on nüüd tema mees ja naine koos lastega kadugu minema. Kapteni häbiks nägid seda pealt ka meid tervitama tulnud ülemused.

P.S. Nobody’s perfect ... except the CAPTAIN.