Puhas rõõm on see, kui vaatan sõbrale silma ja tean, et ta toetab mind, mida iganes ma ka ei teeks või ütleks. Tartu on seni olnud koht, kus on sõbrad ja puhkus, loodetavasti saab sellest teine kodu. Ootan juba seda uut argipäeva rutiini, mis esmakordselt üksi elades tekib. Ilu on see, kui lähen õue ja ei suuda ära imestada, mida loodus suudab. Päikeses on mingi maagiline vägi, mille tahan ka enda seest üles leida. Vanemuine on võimaluste kaev. Kõige rohkem inspireerib teine inimene. Isu pole veel täis saanud. Tulevikus, nii nagu ka minevikus ja olevikus, on kindlasti armastus, kõik muu on veel teadmata.
Linda Kolde Sündinud: 16.04.1990 Tallinnas Õppinud: Tallinna 21. Kooli muusikakallakuga klass Vanalinna Hariduskolleegiumi humanitaarklass, samaaegselt ka VHK Teatrikool Tallinna Ülikool, psühholoogia eriala (2009-2010) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli näitleja eriala 26. lend.
Linda Kolde mängib lavastustes „Armastan! Armastan! Armastan!”, „Minu veetlev Tartu” ja „Kui tuvid kadusid”.
Kristina Paškevicius Lindast: „Linda on tuli ja põlemine. Lindas on sellist tarka, kontrollitud ja teadlikku põlemist, mis teda ennast ära ei põleta, mis inspireerib ja sütitab. Kui Lindal on piisavalt aega, et asjad endale selgeks mõelda ja tunnetada, siis hakkab sealt tulema mida vaid hoidke alt:) Kogu selle värvikirevalt sädeleva ilutulestiku juures lummab mind Linda juures hoopis tema Vaikimine. Linda on vastuvõtlik nagu põhjatu järv, millelt peegeldub täiskuuöine tähistaevas. Kõikehõlmav. Tantsides oma kõikehõlmavas Vaikuses ilmub nähtavale Ööjumalanna ise, oma sügavalt meditatiivse ilmega näol ja sellest tantsust õhkub publikusse maailma sügavust, rahu, mõistmist. See tervendab.”
22
RAMP 2014/2015