__MAIN_TEXT__

Page 1

VANEMUISE HOOAJAKIRI 2018/2019

Maria Annus „Teatritegemine on suur rõõm ja rikastav rännak” Vanemuise ballett 80! — IT-tuletõrjuja Mikk Männaste — Kaptenihingega Tanel Jonas Seitse kevadist hetke Reimo Sagoriga — Maitsed Maarja Meeru moodi — Värske repertuaariülevaade


Teater Vanemuine Vanemuise 6, 51003 Tartu Piletid: 744 0165, kassa@vanemuine.ee Piletimaailm, Piletilevi vanemuine.ee facebook.com/vanemuine Kaanefoto: Maris S Kujundus: Aide Eendra


Käes on uus teatrihooaeg. Juba 80 aastat on igal sügisel publiku ette astunud ka Vanemuise balletitrupp. Pole just palju meie armsa Tartu-suguseid väikelinnu, kus kõrgetasemelised balletija tantsulavastused oleks püsivalt teatri repertuaaris – meil tasub selle igapäevase ime eest tänulik olla. Kuidas üks balletiteater alguse saab, milliseid rõõme on kogetud ning milliseid raskusi on tulnud ületada, räägivad pikemas aastapäevaloos endised ja praegused tantsijad. Et publik Vanemuise balletti väga armastab, selles pole kahtlust. Et trupi rahvusvahelised tantsijad on tartlastele väga armsaks saanud, on samuti ilmselge. Sünnipäeva puhul tuleb välja pildialbum Vanemuise tantsijatest ja Tartu linnast – pildivalikut sellest uhkest väljaandest saab näha juba selles Rambis. Veel saate käesoleva hooajakirja veergudel tuttavaks Vanemuise IT-tuletõrjuja Mikk Männastega, kelle roll teatri igapäevases toimimises on IT järjest suurema kasutuse tõttu üha rohkem peaosa mõõtu. Kui Mikk tegeleb muuhulgas isegi päris tulekahjude kustutamisega, siis meie säravad koorilauljad Siiri Koodres ja Katrin Kapinus sütitavad ka kõige kalgima vaatajakuulaja – nad on taustalauljate seas tõelised tipptegijad!

Milline on meie orkestrandi Linda Villeri ootamatu hobi, kuidas hindab oma esimesi aastaid Vanemuises näitleja Reimo Sagor ja milliseid kaugeid maid avastab lavastuste maailmameredel seilates kaptenihingega lavastaja Tanel Jonas – need on vaid mõned teemad selle hooaja Rambis. Hooajakirja kaanel on seekord Vanemuise teatri näitlejanna Maria Annus. Aukartustäratav rollinimistu, tegemised väljaspool koduteatrit, pere – ja seejuures nii imekspandavalt rahulik, leebe ja kohal. Ilmselt on selles viimases võti, kuidas palju jõuda. Maria ütleb: „Tuleb usaldada end inspiratsiooni, siin ja praegu sündimise hoolde.” Teatris on see võimalus teilgi, armas publik! Tulge ja laske end siin ja praegu laval sündivast kaasa viia! Kes kohtub nii vanade mälestuste, kes uute tunnete, kes iseendaga … Palju põnevat on avastada!

Lugemisrõõmu ja head uut teatriaastat! Ave Svarts Hooajakirja RAMP koostaja Vanemuise teatri turundusjuht


4

Näitleja Maria Annus

12

IT-tuletõrjuja Mikk Männaste

16 Kaptenihingega Tanel Jonas 22 Vanemuise ballett 80 33 Tantsides Tartut 42 Ühe pildi lugu. Ida Urbel 45 Taustalauljatest tipptegijad Katrin ja Siiri 50 Linda Villeri ootamatu hobi 54 Seitse kevadist hetke Reimo Sagoriga 60 Väike maja 100! 64 Helirežissöör Andres Tirmaste 66 Maitsed Maarja Meeru moodi 68 Vanemuise noortetöö 78 Draamarepertuaar 100 Muusikarepertuaar 120 Tantsurepertuaar 130 Lastelavastused 140 Mängukava 145 Vabaduse festival


Tere, hea Vanemuise sõber! Taas on vahetunud hooaeg ja taas on põhjust uurida, mis on Vanemuises uut. Saan öelda, et tuleb põnev ja teistmoodi teatriaasta. Juba praegu valmistame ette suurt juubelipidu, sest aasta pärast on algamas teatri juubelihooaeg, mil Vanemuine saab 150-aastaseks. Enne terve teatri juubelit jõuame algaval 149. hooajal tähistada Vanemuise balleti 80. sünnipäeva. Sel puhul jõuab lavale tavapärasest enam tantsu-uuslavastusi: „Romeo ja Julia”, mida varem on mängitud Tšehhi Rahvusballetis Prahas, “Armastuse tango” – Mai Murdmaa meistriteos, mis naaseb lavastaja ja Vanemuise balleti juubeliteks teatri suurele lavale, „Don Quijote”, millega tähistame „raudmees” Aivar Kallaste juubelit, aga ka „Klaabu” kõige väiksematele vaatajatele. Eelmise hooaja lõpus kandis Eesti Rahvusringhääling ETV kanalil üle Vanemuise sümfooniaorkestri suvise kontserdi Kassitoome orus. Traditsiooniline kontsert, mis toimus kaheksandat korda, on nüüd salvestatud, arhiveeritud ja järelvaadatav veel

pikkadeks aastateks. Jätkame traditsiooni hoidmist ja loodame iga aastal juulikuu viimasel pühapäeval teiega jälle kohtuda nii Kassitoome orunõlvadel kui telepildi vahendusel. 2018. aasta sügisel toimub kaks suurt ringreisi riikidesse, kus Vanemuine teadaolevalt varem sellises mahus etendusi andnud ei ole. Vanemuise draama külastab septembris New Yorki ja Washingtoni, mängides seal algupärandit „Põlenud mägi” ning lastele „Punamütsikest”. Novembrikuus toimuvad Vanemuise balleti külalisetendused Hiina pealinnas Pekingis, kus etendub Lepo Sumera muusikale loodud „GO – mäng kahele”. Hiinast ootame lavastusmeeskonda ka 2019. aasta sügisel Vanemuises esietenduvale tantsulavastusele. Maailm avardub ka meie jaoks enneolematul moel. Ikka teatrielamusi soovides Toomas Peterson Vanemuise teatrijuht

RAMP 2018/19 — 3


Medeia Kyra Hollis Thea Elvsted Maria Jana Pr Lovett Mari Alicia Courtney

näitleja Maria Annus Tekst Liis Seljamaa — Fotod Maris S, Vanemuine

4 — RAMP 2018/19


Rambi ees

RAMP 2018/19 — 5


Maria Annusel algab sügisel Vanemuises 11. hooaeg. Kümne aasta jooksul on ta teatris üles astunud 25 lavastuses ning lööb praegu kaasa kaheksas, seejuures neist kõige vanem, Ray Cooney „Minu järel, seltsimees”, nägi esimest korda eesriide tõusmist juba aastal 2013. Vanemuine on Maria jaoks küll järjekorras teine koduteater, ent Ugalaga võrreldes on tema karjäär Tartus kestnud poole kauem. Kas kuusteist või kümme aastat on piisavalt pikk aeg selleks, et mingeid tagasivaateid teha? Küllap on. Maria avab end selles loos eelkõige rollide kaudu, mis läbi tema kehastuse Vanemuise erinevatel lavadel elustunud on. Maria kursus teatrikoolis, 20. lend, sai päris palju tähelepanu ja tunnustust juba õppimise ajal. Toonased lapsed mäletavad veel tänagi Maria kehastatud Malvinat. Osalt on selles „süüdi” muidugi telesaade, mida koos kursusevendadega kolmel aastal peale kooli lõppu igal pühapäeval salvestamas käidi. „Oli lõbus ja kurnav ühteaegu – mina, Priit Võigemast ja Karol Kuntsel olime Ugalas, mis tähendas palju edasitagasi sõitmist. Ka minu kodu oli sel ajal veel pealinnas.” Aga Ugalasse minek oli noore näitleja jaoks kindlasti hea valik, sest teatril oli anda palju tööd. Pereheitmisel kutsus kursuse juhendaja Elmo Nüganen esialgu enda juurde kümmet oma esimese lennu lõpetajat, lavakõne õppejõud Peeter Tammearu aga oli just minemas peanäitejuhiks Ugalasse. „Lisaks Karolile, minule ja Priidule olid Ugala kambas veel Ott Aardam, Kadri Lepp ja Carita Vaikjärv. Ehkki Linnateater oli juba kooliajaks mulle nagu koduteater, sest käisin seal varemalt palju vabatahtlikuna abis, kujunes valik peale kooli erinevatel põhjustel siiski Viljandisse mineku kasuks. Muidugi olen hiljem mõelnud, milliseks oleks mu elu ja näitlejatee kujunenud, kui oleksin Tallinnasse oma õpetaja juurde jäänud. Tänaseks olen selle kõigega rahu teinud. Olen tänulik nii heade sõprade kui rollide eest, mida olen aastate jooksul Ugalas ja Vanemuises mänginud.” Viis aastat kestnud Ugala-periood võis kõrvaltvaataja jaoks küllaltki järsku lõppeda ning Marial on tänagi raske seda kõigile arusaadavalt seletada. „Oli lihtsalt tunne, et minu aeg seal majas sai täis. Samal ajal lahkus Viljandist Priit, aasta hiljem läksid Ott ja Karol oma maailmareisile, oli muidki märke, mis viitasid sellele, et aeg on ümber.” Vabakutselise leiba sai Maria maitsta siiski vaid lühikest aega, sest Ugalast lahkudes jäi talle seal alles mitu rolli – pausi justkui ei tekkinudki. Vanemuisesse tööle tulles toimus omamoodi vahetus hea sõbra Hilje Mureliga, kes juba varem Viljandist Tartusse kutsuti ja siis siit ootamatult Draamateatrisse läks. Teatril oli kähku asendusnäitlejannat vaja, toonane draamajuht Sven Karja oli Maria varasemaid rollitäitmisi näinud ja kutsus proovima. Maria peab oma „koduks” Tartus peamiselt Sadamateatrit, sest lavastustest, kus ta praegu kaasa teeb, etenduvad viis Sadamateatris, kaks suures ja üks väikeses majas. Igakuiste etenduste arv võib seetõttu ulatuda kahekümne ringi. Ugala kõrval on Vanemuine oma kolme žanriga üldse suur teater. „Erinevus seisneb peamiselt selles, et

6 — RAMP 2018/19

väiksemates teatrites tegeleb terve maja korraga ühe, maksimaalselt kahe uuslavastusega, elatakse ühes rütmis, aga Vanemuises on see kõik palju hoomamatum. Lisaks toimetatakse siin kolmes majas korraga. Ugalas, usun, tundsin või teadsin ma kõiki inimesi, kes seal töötasid. Meil aga kohtan ma suures majas pea alati uusi ja mulle mittetuttavaid nägusid. Ja ikka jälle natuke imestan selle üle. Et kas nemad siis näevad ka mind esimest korda ja kas neil on näiteks aimu, kes ma selline siin üldse olen ... Tehes nüüd oma esimest suurt muusikali siin omamoodi muusikalide Mekas, olen loonud kontakti mitme inimesega, keda varemalt vaid põgusalt teretasin. Näiteks polnud mul varem mingit ühisosa Rasmus Kulliga ja olen väga õnnelik, et „Sweeney Todd” meid omavahel tuttavaks tegi. Rasmus on suurepärane laulja, hea partner ja ääretult tore inimene. Ja nii on see mõne teisegi inimesega koorist, balletitrupist või orkestrist.” Kas esimeses Vanemuise-ajastu lavastuses „Detektiiv Lotte” kaasa tegemine oli natuke nagu järjeks kogu varasemale Buratino-teemale? „Eks ikka, samal ajal tegime juba ka teist lastesaadet „Saame kokku Tomi juures”, nii et lastesaadete periood kokku kestis kümmekond aastat. Võib-olla ma tagantjärele idealiseerin, aga mulle väga meeldis nendes saadetes kaasa teha.” Ja vahva oli ka „Detektiiv Lottes”, kus Marial oli kaks rolli: Lotte ema ja Doktor Ave. „Esimene „Lotte” muusikal oli üldse maru. Tükk on minu teada siiamaani „riiulis”, aga kui see sealt ükskord tõesti ka välja võetakse, siis kardan, et mina vist annan küll otsad, kui pean jälle jänesekostüümis ringi kargama hakkama! Mind võttis algusest peale see viisteist intensiivset minutit laval kohutavalt võhmale. Kaks laulu- ja tantsunumbrit järjest, sinna juurde lisaks suure kasukaga sahmerdamine. Suured hambad, parukas, hiigelkõrvad ... Lõpuks olin alati ligumärg! Ja kostüümid olid ju tehtud sellisest materjalist, mis kindlasti ei olnud mõeldud laval kepsutamiseks. Samas oli see oli nii lahe roll, mis ilmutas end juba praktiliselt esimeses proovis. Ning lastele meeldisid need „Detektiiv Lotte” karakterid muidugi tohutult.” Samasugune meeleolu oli Maria meenutustes ka „Kunksmoorimängus”, mis etendus Teatri Kodus. Praegu teeb ta lastetükkidest kaasa „Lapsepõlvebändis”, mis peaks hästi passima ka täiskasvanutele, sest „mängime seal kõik tegelikult iseendid, või õigemini seda igapäevaselt võib-olla natuke varjul ja unaruses olevat last enda sees.”


Rambi ees

„Sweeney Todd” (2018)

Väärtustan väga oma kolleege ja mitmeid teisi inimesi siin majas, kellega koos teatritegemine on suur rõõm ja rikastav rännak.

Väga meeldis Mariale mängida ka tükis „Tappa laulurästast”, mille roll tuli samuti üles ehitada lapse hingeelule. „Õnnestus leida õige mänguvõti, usun, et tabasin ära siiruse, mille laps paneb tegelikult igasse oma tegevusse, rõõmu ja nuttu. Ega ma ei teagi lõpuni päris täpselt, miks Urmas Lennuk kirjutas minu osatäitja, Dilli, tüdrukuks – raamatus on ta ju poiss. Küllap ta tahtis rõhutada seda kõikehõlmavat sõprust minu ja Liisa Pulga mängitud peategelase vahel, mis lapsepõlves tundub ju nii jäägitu ja määratud kestma igavesti. Aga kuna need kaks tegelast otsustavad omavahel ka abielluda, sest lapsena pole ju erilist vahet, kas sa abiellud naabripoisi- või tüdrukuga, siis tänapäeva kontekstis hakkas see teinekord kõlama siiski liiga mitmetähenduslikult. Ja kui öelda laval kolmkümmend korda nime Dill, siis teismelised ei väsi selle peale iga kord itsitamast. Lõpuks me loobusime ja hakkasime teineteist vahepeal kuidagi teisiti kutsuma – et muidu läheb noorte tähelepanu tükilt liiga palju kõrvale. Nii et see oli väga eriilmeline lavastus ja palju sõltus publikust.

Kui saalis olid täiskasvanud, hakkasid tööle hoopis teised asjad. Meie väikesele trupile oli see väga ilus ja pikk mänguperiood. Eks minu suuremad ja sisukamad rollid olegi tehtud viimastel hooaegadel. Algul elasin siinsesse teatrisüsteemi küllalt pikalt sisse, kohanemine ei tulnud kergelt, ja seejärel olin veel Noora kõrvalt mõni aeg eemal. Olen loomu poolest mitte väga avatud ja usalduse võitmine võtabki aega. Nüüd olen küll Vanemuisega sõbraks saanud ja ehkki olen siin olnud üle kümne aasta, pole aeg-on-siin-täis-saanud tunnet veel tekkinud. Väärtustan väga oma kolleege ja mitmeid teisi inimesi siin majas, kellega koos teatritegemine on suur rõõm ja rikastav rännak.” Aga millal endale tunduma hakkas, et see või teine osatäitmine päris hästi välja tuli? „Kõiki neid rolle, mis praegu mängukavas on, mängin tõesti hea meelega. Möödunud hooajast kõige tuumakam osatäitmine on kindlasti koos Tõnu Ojaga David Hare’i draamas „Teineteiseta”. Tõnu on väga hea lavapartner ja see on ülev kogemus, kui lased end justkui vabalangemisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Usaldad lugu, lavastajat ja partnereid. Sarnane tänutunne on mul ka Mari rolli pärast meie Vargamäe-loos „Meie oma tõde, meie oma õigus”. Olen teda nende mängitud aastate jooksul natuke enese jaoks ümber mõtestanud – nii palju kui dramaturgia lubab. Oleme Mariga koos käinud läbi nii armumise, kahetsuse, enesesüüdistuse kui pettumuse raja ja jõudnud välja selleni, et oma otsustes ei saa sa kunagi olla arukam kui oled just praegu. Aga selle antud hetke tarkuse ja küpsuse juures saad sa siiski olla avatud armastusele, tulgu see siis piitsa või

RAMP 2018/19 — 7


Näitlejad on tundlikud inimesed, aga mitte üliinimesed.

kaev, millest muudkui ämbriga ammutada, ei ole põhjatu. Siis tulebki vahepeal suvi, kus laed, kosud ja taastud.” Päris mitmel suvel sai Maria ennast muuhulgas taastada koos Vanemuise sõpradega Luke mõisapargis mängides. „Inimestele jäi mulje, et see ongi Vanemuise suvetükk, kuna Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn ja mina töötame kõik teatris. Aga meil tekkis lihtsalt tahtmine midagi koos teha. Midagi sellist, mis suure teatri repertuaari võib-olla väga ei passi. Nii nägigi sumedas suveöös ilmavalgust lavastus „Segajad”. Poisid kirjutasid stseenid, Ele otsis muusika. Paar aastat hiljem kirjutasime sketše juba kõik ja sündis lavastus „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ...”. Nüüd on kuulda, et Luke mõisas tehakse ka härrastemaja korda ja miks mitte seal jälle midagi uut teha?”

„Tappa laulurästast” (2012) sinililledega. Sul on õigus armastust vastu võtta ja ka anda, enesele selle pärast süüdistusi tegemata.” Samavõrd, nagu mängimist tõsistes draamades, naudib Maria ka komöödias mängimist, „Minu järel, seltsimees!” annab hoopis teistsuguse vabaduse laval olemiseks. „Võid kõik oma registrid nii lahti tõmmata, kui suudad, tundmata ohtu, et mängid üle või teed liiga palju. Eks me vahepeal olime sellest tükist juba tüdinenud ka, aga eelmisel hooajal saime miski uue hoo jälle sisse. Karakterrollid on muidugi minu jaoks eriline maiuspala, aga neid olen ma mänginud peamiselt koduteatri repertuaarist väljaspool, suvetükkides ja teistes projektides.” Kas tuleb tihti ka seda ette, et isiklikult raskel ajal peab kõigest hoolimata särama teatrirollis ja kuidas selleks valmis olla? „Ma ei usu, et selleks saab kuidagi eriliselt valmis olla. Sellistel hetkedel tuleb ümberlülitus teha, ehkki alati see polegi lõpuni võimalik. Mõnel juhul võib eluline seisund või taustalugu anda rollile mingi lisavärvingu, aga on hetki, kus see nii ei toimi ja siis ongi väga raske. Ja see omamoodi võitlus võib kesta su sees kogu etenduse vältel. Tagantjärgi end selles liialt süüdistada on muidugi ülekohtune. Näitlejad on tundlikud inimesed, aga mitte üliinimesed.” Näitlejatelt küsitakse tihtipeale ka seda, kuidas suudetakse ennast oma tegelaskujust lahus hoida, et need emotsioonid, mis on laval, ei jõuaks pärisellu ega koju. „Möödunud kevadeks sai ühel hetkel seda tunnetel mängimist ja läbielamist tõesti liiga palju. Hooaeg oli tihe ja aprillis tundsin, et lähen lavale ja mul ei tule mõnel õhtul enda seest enam mitte midagi, ainult mingid riismed kraabin veel kuidagi kokku. Hooaja algul on seda vurtsu üsna palju sees, aga kevadeks näed, et see sisemine

8 — RAMP 2018/19

„Teineteiseta” (2017). Tõnu Oja ja Maria Annus


Rambi ees

Ehkki koos Robertiga (Robert Annus, Maria abikaasa – toim) lavale toodud „Härrasmees” lubas Marial Vanemuises ka lavastajana kätt proovida, teiste juhtimise ambitsiooni tal praegu siiski pole. „„Härrasmehe” lugu köitis meid mõlemat väga, mistõttu pakkusin Robertile välja, et aitan tal selle loo lavale tuua. Minu meelest mängis ta seda nii vägevalt ja seetõttu on mul pisut kahju, et see tükk nii vähest aega mängukavas oli. Ugalas tehtud asjad olid rohkem kollektiivne looming, kuigi mina, jah, lavastajana oma nime sinna alla panin.” Keda Maria oma õpetajaks peab? „Sellele küsimusele vastamisega on mul alati teatavaid raskusi olnud. Koolis õppisin näitlejatehnikat ja teatrieetikat oma ala suurelt meistrilt. Olen loomulikult väga tänulik oma kursuse juhendajale ja teistelegi õppejõududele. Seal õppisin eristama tähtsat ebaolulisest, väärtustama partnerlust ja elusat mängu. Aga hilisem teatritöö on siiski olnud üks pikk iseõppimise rännak. Uurimine, pusimine, jälgimine, katsetamine, eksimine, õnnestumine. Ka kolleegide – nii omade kui välismaiste – pealt vaatad, kuidas nemad teevad ja mida tegemata jätavad, aga ma ei oskagi siin kedagi väga eriliselt välja tuua. Vanemuises hoian silma peal vanematel kolleegidel, imetlen nende tarmukust ja kogemusi.” On üsna levinud arvamus, et näitlejad on ebausklikud, vähemalt on kirjutamata reeglid, mida laval tohib/ei tohi teha ja neid täidetakse. Umbes nii, et laval ei vilistata ja õuejalatsitega seal ei kõnnita. Maria ennast ebausklikuks ei pea ja rituaalseid tegevusi ei tee. „Teatris võiks olla meeldiv

Andres Noormets, lavastaja maria on põhjalik maria on tundlik ja täpne ta on parasjagu kahtlev aga see kahtlemine on edasipüüdlik mitte mahavajutav maria huumorimeel on vaikne/hooliv ja tema suhe teistesse on hooliv kohati isegi hoolitsev näitlejana on ta nõus piiridele püüdma aga tahab et teda sinna üksi ei jäetaks ta tahab esmalt asjast aru saada ja siis on nõus hüppama – väga kaugele hüppama ta elab ajalooga majas ajalooga tänava ääres ajalooga kvartalis seal kusagil on peidus tema tsikkel mille ta suve hakul käima lööb ja tagaratta peal päikesesse põrutab

Robert Annus, abikaasa Nende koos elatud aastatega olen hakanud nägema maailma pisut sellisena nagu Maria seda näeb ja see on äärmiselt vahva. Selles maailmas on palju armastust. Ja nalja. Niivõrd hea huumorimeelega inimesega koos elada on õnn. Nali käib teatriga kokku, sest seda ametit liiga tõsiselt pidada ei saa. Ju vist seetõttu on tal õnnestunud niivõrd heaks näitlejaks saada. Imetlen tema talenti pidevalt. Marial on üks armas „kiiks” ka: ta kardab äikest. Siis ta istub laua all ja ootab, et normaalne olukord looduses taastuks. Suvelavastuse vabaõhuetenduse ajal Toomemäel hakkas kord sellist välku lööma, et aknaklaasid värisesid. Me Nooraga kodus mõtlesime, et mis nüüd saab, plaanisime minna ema „päästma”. Koju jõudes oli ta aga äiksevihmast läbimärg ning õnnelik. Ütles, et jättis vaid mõnel korral lavapartneri üksi lavale ja jooksis ise lava taha varju, et jõudu koguda. Mulle tundub, et see dramaatiline kohtumine äikesega tegi ta kartmatumaks, sest hiljem ta äikese ajal laua alla kolinud ei ole.

RAMP 2018/19 — 9


„Medeia” (2018)

komme, et peale välisjalanõudega lavale minemata jätmise jäävad ka kõiksugu muud elulised meeleolud ja meeldimised-mittemeeldimised ukse taha. Lihtsam rääkida kui teha muidugi, ikka pressib elu vägisi uksest sisse ja mõjutab nii proove kui etendusi. Aga tegelen sellega teadlikult kogu aeg. Eks püüe minna iga päev lavale puhta lehena ongi omamoodi lavalemineku rutiin. Usaldada end inspiratsiooni, siin ja praegu sündimise hoolde. Aga see eeldab muidugi täpset ja põhjalikku eeltööd, seda, et esimene juhuslikult mööda uitav hunt ei puhuks müüre pikali.” Maria ja Roberti tütar Noora läheb sügisel juba teise klassi. Eriti suureks „teatrilapseks” Maria tüdrukut ei pea. „„Lapsepõlvebändi” võib ta küll lõputult vaadata, aga muidu väga teatrisse kaasa ei kipu. Ometi on tema enda esinemiste pealt näha, et lavageen on oma õrnas puhkemises. Talle meeldib väga laulda, tantsida, esineda ja ta on selles kadestamisväärselt sundimatu ja vaba.” Enne Noora sündi nimetas Maria üheks oma unistuste rolliks just emaks olemist. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, leiab ta, et emaks saamine muutis teda näitlejana samavõrra, kui teisedki suuremad sündmused elus. „On rolle, mida ilma selle kogemuseta oleks ilmselt raske mängida. Medeiat näiteks.” Kas Maria näeb end ka kümne aasta pärast Tartus mängimas? „Miks mitte, ma ei näe põhjust, miks see ei võiks nii olla. Tegelikult peaks kokkulepped teatriga võimaldama soovi korral töö tegemist ka väljaspool ja sageli see nii ongi.

10 — RAMP 2018/19

Paar eelnevat hooaega on olnud tõesti intensiivsed ja minu isiklikus mängukavas on lavastusi palju.

„Minu järel, seltsimees!” (2013). Maria Annus ja Markus Luik


Rambi ees

Priit Strandberg Maria on saladus. Kui ma püüaks valgustada mõnda tema iseloomuomadust või katsuksin teda kirjeldada, eksiksin kohe erakordsesse klišeede ja kalambuuride metsa, kus ei erista lõpuks ei mõtet ega sõnu. Seega võtan appi Tšehhovi. Maria mängis „Kajakas” Niina Zaretšnajat, kes räägib viimases vaatuses nõnda: „Nüüd olen ma tõeline näitleja, mängin naudinguga, vaimustusega, laval haarab mind joovastus ja ma tunnen, et ma olen kaunis. Praegu, kuni ma siin olen, kõnnin ma jala ringi, kõnnin ja mõtlen, mõtlen ja tunnen, kuidas mu vaimujõud iga päevaga kasvab. Nüüd ma tean, Kostja, saan aru, et meie töös – ükskõik, kas me mängime laval või kirjutame – pole peaasi mitte kuulsus ja sära, mitte see, millest mina unistasin, vaid oskus kannatada. Peab oskama oma risti kanda ja peab uskuma. Mina usun ja mul pole nii valus, ja oma kutsumusele mõeldes ei karda ma elu.”

Karol Kuntsel, kursusevend ja kolleeg Kallis Maria!

„Meie oma tõde, meie oma õigus” (2015). Maria Annus ja Karol Kuntsel

Koormused on hooajati erinevad ja igasugu kombinatsioonid peaksid olema võimalikud. Minul on paar-kolm viimast hooaega olnud lihtsalt väga töiselt täidetud ja tuumakad, mistõttu olen olnud sunnitud pakkumistest ka ära ütlema.” Vestlus Mariaga toimub ajal, mis Vanemuises käivad suvelavastuse „Sweeney Todd” proovid ja näitlejanna sõnul on nii tema kui kogu trupp parajas elevuses. Samamoodi on veel olemata osalemine Tartu Uue Teatri suveprojektis „Kremli ööbikud”. Aga nähes, kui meeldiva põlemisega Maria ees ootavatest töödest räägib, pole kahtlustki, et suvi, see patareide laadimise aeg, talle sära silma toob. Uuel hooajal ootab teatris aga praeguse seisuga ees vaid üks uus töö, mille üle Maria tegelikult head meelt tunneb. „Paistab jah tulevat natuke rahulikum aasta, aga paar eelnevat hooaega on olnud tõesti intensiivsed ja minu isiklikus mängukavas on lavastusi palju.” Olgu rolle hooajal vähe või palju, näitleja valmistub igal õhtul lavale minnes just selleks etenduseks, mis ees. Saalis kustuvad tuled, vaibub jutt. Eesriie tõuseb. Ja algab mäng.

Mõtlen Su teatritee ja Su enda peale. Kuidas mahuvad ühe inimese sisse ära Niina Zaretšnaja Tšehhovi „Kajakast” ja kivirähkiliku pöörase vindiga Muia Veetamm „Keiserlikust kokast”? Medeia? Või Doktor Ave „Detektiiv Lottest”? Ja Sonja Tšehhovi „Onu Vanjast”? Kyra Hollis lavastusest „Teineteiseta”? See on saladus, millele vist ainult Sina tead vastust. Igas suurepärases näitlejas on saladus. See miski tabamatu, mida sõnadesse panna ei ole võimalik. Ja mida rohkem ma mõtlen Sinu, kellega meie elud huvitaval kombel on jooksnud justkui rööbiti, ja Su rollide peale, seda suuremaks mu imetlus kasvab. Kõlab nagu juubelijutt, aga las see kirjake siis olla pisut ilukõneline. Oled osanud oma saladust hoida ja kasvatada. Oled olnud tundlikult otsinguline, vastutustundlik ja samas ootamatult vallatu. Ja iga kell suurepärane lavapartner, kellega koos end raskustest läbi närida. Ma tean, ka Sinul on kahtluse hetki, kuid luba öelda: need on alusetud. Mängime veel! Kursavend Karol RAMP 2018/19 — 11


Vanemuise IT-tuletõrjuja Mikk Männaste Tekst Tiiu Rööp — Fotod Gabriela Liivamägi

12 — RAMP 2018/19


Rambi taga

Kuidas Mikust sai vanemuislane Ühel aprilliõhtul aastal 2006 helistas Mikule Juhani Uri ja küsis, ega tal ei ole huvi teatrisse tööle tulla? Juhani ise oli selleks ajaks Vanemuises kaks aastat töötanud ja mõtles õhkkonnavahetusele. Kaalumise-otsustamise aega ei antud palju: juba järgmisel päeval tahtis Aivar Mäe (Vanemuise juht aastatel 2003–2006) jah- või ei-sõna kuulda. Töövestlus oli lühike: Aivar Mäe vaatas CV üle, tegi märkuse selles leiduva komavea kohta ja küsis, millal Mikk saab tööle asuda. Saanud vastuseks: „Kuu aja pärast!” vahetas Mäe Juhaniga paljutähendusliku pilgu ja ühetähendusliku žesti ning positiivne otsus oli langenud. Kaks aastat hiljem, 2008. aastal, valisid kolleegid Miku aasta vanemuislaseks. „Ma olin siis viisakas ja oskasin suhelda, kuulasin kõik ära ja andsin kõik andeks,” ütleb Mikk ja lisab naerdes: „Praeguseks olen kõik sillad põletanud!” Päris tühjalt kohalt Miku Vanemuisesse-tulek ei olnud: gümnaasiumi järel astusid mitmed sõbrad, ka Miku kaksikvend Tõnu, Sisekaitseakadeemiasse, tema aga läks Kutsehariduskeskusesse arvutivõrke ja andmebaase õppima. Kooliskäimisega paralleelselt töötas väikefirmas Minfi veebija reklaamikujundajana ning ehitas koos Juhaniga kortermajade arvutivõrke. Kui sõber Juhanist sai Vanemuise töötaja ning suures majas algas remont, tehti talle ettepanek teha Telegrupile alltöövõtuna nõrkvoolutöid. Juhani mõtles pakkumise üle, hindas tüki suurust ja kutsus Miku appi: koos saadi nii hästi hakkama, et Mikk palgati Telegruppi tööle. Seega teadis-tundis Aivar Mäe Mikku ja tema oskusi ning pikema tööintervjuu järele puudus vajadus. Ajal, mil Mikk Vanemuisesse tööle tuli, olid majas olemas 60–70 arvutit, üks server, hädine sisevõrk ning kusagil trepi all asus 12-tollise mustvalge monitoriga ruuter, mis täitis tulemüüri ülesandeid. Praegu on arvuteid 120, servereid 17, suurt ja väikest maja ühendab 12-kiuline fiiberoptika. Plaanis on teha nii, et suures majas saab üle optika salvestada väikese maja lavapilti. „Pärast 10-aastast tööd võib võrguga rahule jääda,” nendib Mikk. Küsimusele, kas tal on mõni tööalane unistus – miski, mille teostamine seisab piisava rahahulga puudumise taga,

Ma olin siis viisakas ja oskasin suhelda, kuulasin kõik ära ja andsin kõik andeks.

vastab Mikk siiralt: „Ei! Ma olen ju kõike saanud teha!” Näiteks toob ta Vanemuise arhiivisüsteemi projekti, milleks saadi raha kultuuriministeeriumilt: mõtte idanema panijaks oli Vanemuise kunagine direktor Jaak Viller, kes soovis tegeleda teatri ajaloo arhiveerimise ja uurimisega, et aga selleks vajalikku serverivõimekust polnud, kirjutatigi riistvara soetamiseks projekt. Kui uurin, kas enesetäiendamiseks, näiteks messidel käimiseks, raha leidub, ütleb Mikk, et ta loeb väga palju erialast kirjandust ja küsib teistelt nõu, sest: „Ma ei pea end maailma kõige targemaks inimeseks!” ning kasutab doktor Google’i abi, kuna: „… seal on küll väga palju lollust, kuid kui tead, kust otsida ja kuidas küsida, on vastused lihtsalt leitavad.” Ta lisab: „Inimestel puudub oskus Google’ilt õigesti küsida.” Messid, mis talle huvi võiksid pakkuda, on väga spetsiifilised ja seetõttu kallid: osavõtutasu võib olla viis või kuus tuhat eurot.

Jõgi, sõbrad ja reisimine Vanemuine on paljude võimalustega teater ja ääri-veeri jõuame küsimuseni, kas Mikul on ambitsiooni ise teatrit teha. „Ei noh, kloun olen ma alati olnud! Võib-olla kunagi isegi mõtlesin lavaka peale, aga ainult mõtlesin,” ütleb Mikk ja räägib loo sellest, kuidas Sulev Teppart plaanis Dostojevski „Idiooti” tegema hakata ning tema pakkus end vürst Lev Nikolajevitš Mõškinit mängima. Seepeale öelnud Teppart: „Ei, see on sulle liiga keeruline roll!” Pärast kandvat pausi lisab Mikk eneseirooniliselt: „Ega ma tookord päris täpselt ei teadnud, mida lubasin!” Mikule meeldib jõgi (ta on üks neist vähestest tartlastest, kes elab vahetult Emajõe ääres) ja vee peal sõitmine. Kalapüügist ta seevastu suurt ei hooli, kuigi korralik püügivarustus

RAMP 2018/19 — 13


on olemas: „Ühel hetkel läks seda hirmsasti vaja – ostsin kohe ära! Korra olen vast välja võtnud, rohkem mitte,” ütleb Mikk, ja lisab: „Jõel kulgemine on väga mõnus! Mitmel sõbral-tuttaval on paat, käime nii Emajõel, Pärnu kandis kui saartel.” Töö eripära tõttu on Mikk „valves” 24 tundi ja 7 päeva nädalas: kui peaks juhtuma, et mõni tema haldusala oluline sõlmpunkt lõpetab töötamise, läheb ta teatrisse kriisiolukorda likvideerima, olgu või jõululaupäeva õhtu! Seda on ka ette tulnud: aastaid tagasi, kui Paavo Nõgene oli Vanemuise direktor, põles 23. detsembri õhtul suures majas server maha. Mikk läks 24. detsembri hommikul majja ja lahkus sealt 27. detsembril, kui oli kõik jälle tööle saanud. Töö-öid on nii enne seda kui ka hiljem ette tulnud ning Mikk ei oska öeldagi, mitmel korral ta on koristaja kaameks ehmatanud (tahtmatult muidugi): paneb ikka võpatama küll, kui varahommikul, kella 5–6 vahel, lähed kabinetti prügikasti tühjendama ja leiad kellegi arvuti tagant! Kõige kriitilisem aeg öisel töötamisel on kella 2 ja 3 paiku, siis käib Mikk pea selgena hoidmiseks maja peal jalutamas. „Kõik räägivad kummitavast Irdist, aga mina ei ole teda seni ei näinud ega kuulnud!” kommenteerib ta legendi Vanemuise suures majas ringi liikuvast Vanast Hirmsast. Seesama töö eripära on põhjuseks, miks Mikule meeldib ära käia nii kaugetes kohtades, et sealt on võimatu tulla „tulekahju kustutama”, sageli ei ole neis paigus telefonilevigi. Nii on käidud Vietnamis ja Kambodžas, Peruus ja Mehhikos, Ameerika Ühendriikides ja eks lähemal, Euroopas, ka.

14 — RAMP 2018/19

Alati ei pidavat isegi sellisest „põgenemisest” kasu olema: Peruus olles tuli tal telefoni teel lavaaluseid ümberehitustöid juhendada! Reisid, kus Mikk käib, ei ole „turistikad”: kui ta end soojaks räägib, kuulete värvikaid lugusid Vietnami jõeturust, paari-kolmetunnisest vastuvoolu aerutamisest Amazonasel, kus „kõik kohad on täis elukaid, kes tahavad sult vähemalt üht jalga alt hammustada!”, Colca kanjonist Peruus, kuhu laskudes Mikk põlvele liiga tegi ning järgmisel päeval pidi mäkke tagasi sõitma „kõige priskema muula seljas”, 9-korruselise kortermaja all asuvast söögikohast Peterburis, kus paari meetri pikkune ohtliku välimusega kodanik Mikku ja tema kaht sõpra kostitas. Mingit hobi või kollektsioneerimiskirge Mikul pole, parim aeg tema jaoks on koos sõpradega maailma asjade arutamine ja parandamine. Sõbrad on suuresti needsamad, kes gümnaasiumi lõpus Sisekaitseakadeemiasse läksid, mõnikord öeldakse aasides, et Mikk on Tartu Vangla julgeolekuosakonna mittekoosseisuline töötaja. Vanglas on ta korra käinud, ekskursioonil. „See on küll koht, kuhu ei taha sattuda,” ütleb Mikk. Üks asi siiski on, mida võib-olla saaks hobiks nimetada, aga mille kohta Mikk ise ütleb: „Ega ma nüüd väga uhke selle üle ei ole.” Selleks peaaegu hobiks on erinevate õllesortide degusteerimine: siiani kõige hirmsama õlle-elamuse sai ta Mehhikos, kus proovis üht kohaliku päritoluga maisiõlut, millesse oli maitseks lisatud tomatit ja sibulat!


Rambi taga

Kõik räägivad kummitavast Irdist, aga mina ei ole teda seni ei näinud ega kuulnud!

Kõige paremaid õllesid teevad tema hinnangul sakslased. Mikul on rääkida kultuuriliselt hariv lugu Müncheni õllekeldritest, millega ta tegi tutvust tänu arhitekt Paul Mielbergile (1881–1942). Miku elukaaslane Triin kirjutas magistritöö Paul Mielbergist, Tartu ülikooli arhitektist aastatel 1922–1935. Seesama magistritöö viis neid külla Paul Mielbergi Münchenis elavale väga väärikas eas tütrele Ollyle. Kuna Miku teadmised ei toetanud osalemist tunde vältavates arhitektuurialastes vestlustes, läks ta tutvuma kohaliku õllekultuuriga. Üks asi, mida Mikk kohe kuidagi ei seedi, on ebaõiglus: kui näeb, siis sekkub! Järgneb lugu sellest, kuidas ta kord Tallinnas järjekorda ignoreerivale noorele mehele järjekorra põhimõtet ja funktsiooni seletas. Päris kähmluseks ei läinud, kuid teravaid ähvardusi enda aadressil tuli kuulda küll!

Kolm teatrijuhti Mikk on Vanemuises töötanud kolme teatrijuhi – Aivar Mäe, Paavo Nõgene ja nüüd Toomas Petersoni – ajal. Palun lühidalt iseloomustada kõiki „temaaegseid” teatridirektoreid. „Aivar Mäe on kõige äkilisem: ta võib vabalt võtta uuesti tööle mehe, kelle 2 tundi tagasi lahti laskis! Paavo Nõgene on kõige tasakaalukam. Aga kui poetad Tartust Tallinnasse sõitma hakates Toomas Petersonile ühe väikese fraasi saksofoni kohta, võid kindel olla, et kuni lennujaamani kuulad katkematut loengut erinevatest pillidest!” Oma „üksuse” ehk haldusosakonna kohta ütleb Mikk, et tegemist on hästi toreda ja hea meeskonnaga: „Eks ma aeg-ajalt torisen, aga nad tunnevad mind ja annavad andeks. Ehk.”

RAMP 2018/19 — 15


16 — RAMP 2018/19


Lavastaja intervjuu

Usaldades kõhutunnet —

kaptenihingega Tanel Jonas Tekst Deivi Tuppits — Fotod Heikki Leis

Viieteistkümnendat hooaega Vanemuises. Sünnilt linlane, hingelt kaugustesse kanduja. Kaksikutele omaselt püsimatu ja omamoodi kahestunud. Vabal ajal surfar ja lumelaudur. Teatris näitleja ja lavastaja. Selline on Tanel Jonase profiil kokkuvõtlikult. Ühtlasi on ta aga üks parimaid tõestusi vanasõnale „Vaga vesi, sügav põhi.”. Kes on see mees, kelle lavastajakäe alt on teiste hulgas lavale jõudnud nii menukas Tammsaare tõlgendus „Meie oma tõde, meie oma õigus”, farsskomöödia „Minu järel, seltsimees!”, lastemuusikal „Lotte Unenäomaailmas”, üks 20. sajandi mõjukamaid teoseid „Roosi nimi” kui ka hullumeelselt ekstsentriline põnevusmuusikal „Sweeney Todd”?

RAMP 2018/19 — 17


Tahan, et teater puhastaks, annaks inspiratsiooni ja vastuseid, mitte ei tekitaks ainult küsimusi.

Alustame algusest. Räägi oma lapsepõlvest! Minu vanemad on reaalteaduse taustaga. Olen kasvanud üles Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi majades kõrvuti ehitajate lastega, läbi ja lõhki linnalaps, mul pole olnud maavanaema, ma ei oska ahju kütta, lehma lüpsta, põllutöid teha ... Asjadega, mida oma kätega tegema pean, pole enamasti ise rahul – need tulevad välja sellised igerikud. Käisin küll skaudilaagrites, aga pidasin neis vastu viis päeva – mulle piisas. Ilus oleks tõmmata siin paralleel, et lavastaja amet ongi üksildane elukutse ja suured grupikogunemised ei ole minu teema, aga see poleks ka päris õige. Noorem õde ütleb alati, et Taneliga oli võimatu mängida, sest kui mänguks läks, oli Tanelil juba kopp ees. Mul hakkab kiiresti igav, tahan, et keegi tuleks kogu aeg uute lahedate asjadega lagedale. Lapsena hoidis mind tihti vanaisa – ta viis mind Raja parki jalutama ja rääkis lugusid. Mäletan lapsepõlve helge, hoitud ja turvalise ajana.

Kõlab ratsionaalselt ja konservatiivselt. Vanavanemad olid küll konservatiivsed, kuid ei ütleks, et mina konservatiivsest perekonnast pärit olen. Ema oli nooruses paradoksaalselt natuke rebel (mässaja – inglise k), intellektuaal, kes miskipärast valis keemiku elukutse. Tal käisid TMK, Loomingu Raamatukogu ja ta ostis kilode kaupa raamatuid. Lisaks sellele, et ta palju luges, oskas ta lugematul hulgal raamatuid ka peast tsiteerida, õppisin selle oskuse temalt – kui midagi loen, tean hiljem tsitaate samuti peast.

Teadsid sa juba väiksena, kelleks suurena saad? Mul oli lapsepõlves kaks kindlat plaani, kelleks saada: kas metsavahiks või kaugsõidukapteniks. Metsa ümbruses küll ei olnud, aga loomad meeldisid mulle väga. Mul oli kujutluspilt, et metsavaht ärkab hommikul üles, tuleb oma tarekesest välja, toidab peost kitsekesi, aitab haigeid põtru ja tapab kurje hunte. Ema räägib siiamaani, kuidas peretuttavatega Hiiumaal puhkamas käisime: minu õde ja tuttavate lapsed olid väänikud ja jooksid ringi, aga väike Tanel püüdis purgiga millimallikaid ja sundis siis kõiki neid tundide kaupa vaatama.

18 — RAMP 2018/19

Või siis kaugsõidukapten. Ma ei teadnud päris täpselt, kuidas ta välja näeb, ma ei teadnud ka navigatsioonist midagi, aga kujutasin end selles rollis merel ette. Olen selle peale palju mõelnud – pole midagi teha, lavastaja amet võib olla üksildane elukutse nagu kaptenigi oma. Suures lustlikus teatrimajas tähendab lavastajaks olemine teinekord n-ö korrapidajaõpetaja rollis olemist – see tähendab olla vastutaja, nõuab omamoodi korra loomist. See on jäänud lapsepõlvest, et olen valmis asju üksi tegema.

Ometigi läksid esmalt Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Kuidas nii? Mul oli lihtne. Keskkoolis ma väga ei õppinudki, tinistasin oma kitarri ja teatrihuvi andis mulle identiteedi. Käisin Andres Dvinjaninovi Emajõe Suveteatri stuudios, sain Vanemuise lavastustes kaasa mängida. Olin enda meelest kunstihing. Läbi terve keskkooliaja oli mul kindel mõte, et lähen lavakasse. Mul ei olnud varianti B. Siis läksin Elmo (Nüganen – D.T.) kursuse katsetele ja ei saanud sisse. Kukkusin esimeses voorus välja, ei mingit dramatismi. Tol ajal oli aga nii, et kui ei läinud ülikooli, siis pidid minema sõjaväkke. Perspektiiv, et peaksin aasta otsa laagris olema, oli hirmus – muide, olen seda minemata jätmist tagant järele kahetsenud. Mind huvitasid rohkem humanitaarained, näiteks ajalugu. Keskmine hinne lubas sisse saada usuteaduskonda. See ala tundus huvitav, kuna ma veel kuulusin nende D&D (Dungeons & Dragons – D.T.) nohikute hulka – olin veetnud oma 11. ja 12. klassi pimedates niisketes keldrites täringuid veeretades ja väljamõeldud kolle tappes. Mu õde mõnitas mind, et näitlejaks ei saanud, aga eks kirikuõpetaja peab ka rahvast lõbustama. Sain vestlusel maksimumpunktid.

Mida neist õpinguaastatest mäletad ja kaasas kannad? Mul läks hästi, et alles kaks aastat hiljem lavakasse sattusin. TÜ-s olles kolisin kodust ära, mul oli omaette kvartira (korter – vene k) ja palju sõpru. See tähendab – ega ma seal teaduskonnas eriti ei õppinud, võtsin vaid neid aineid, mis mind huvitasid. Kirikuajalugu mulle näiteks meeldis – üks minu esimesi lektoreid, Meelis Friedenthal, oli hiljem lavastuse


Lavastaja intervjuu

„Roosi nimi” konsultant. Kui nüüd täna mõelda, et käisin Marju Lepajõe loengutes … Tol ajal – paar kuud käisin ära ja mõtlesin, et jube raskeks läheb. Professor Jaan Kivistik vaatas mulle ühel filosoofiaeksamil kurvalt silma ja ütles: „Kui lavakunstikoolis tulevad uued katsed, kas te lähete meie juurest ära?” Ma arvan, et see küsimus oli pigem soovitus. Aga mul oli huvi humanitaarse osa vastu usuteadusest – Jeesuse elu, apostlik ajajärk, religioonipsühholoogia. Lavakasse sisse saades läks fookus loomulikult mujale. See oli hästi intensiivne, huvitav ja kohutavat väsitav aeg. Teoloogiaõpingud mõjutasid mind sel ajal kuidagi kaudselt. Lavaka aegadel oli neist õpingutest ühes mingi teadvustatus, mida, nagu sa ütlesid, kandsin kaasas. Ja ilmselt olin siiski suutnud vähese õppimise kiuste omandada mingi tausta, teoreetiliste ainetega oli mul lavakoolis üsna lihtne.

Sinu lavastustes on sellist vertikaalset mõõdet. On see teadlik? Kindlasti ei ole see juhuslik, et tegelen selliste teemadega, aga ma ei ole kunagi tahtnud oma isiklikku religioossust süvitsi uurida. Kõige ilusamini on öelnud Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Tema käest küsiti: „Te olete ETA president?” – „Olen.” – „Jumalat usute?” – „Jah.” – „Aga kuidas see võimalik on, et need kaks kokku käivad?” Ta vastas: „Minu jaoks on küsimus enese positsioneerimises – mina ei ole valmis positsioneerima ennast kõige suuremaks, targemaks ja võimsamaks olendiks terves kõiksuses.” Ja minu puhul on samuti. See ongi mul usuteadusest kaasas, et olles kokku puutunud eri usunditega, saad ruttu aru, et põhiolemus on üks. Kirjeldades seda, mida ei ole võimalik kirjeldada, jääb ainult nime andmise küsimus. Seda võib nimetada üheks ülijumalaks, energiaks inimeste vahel või pastafariaanide Pühadeks Spagettideks, aga eesmärk on üks – kogeda mingisugust kosmilist ühtsust kas siis teiste inimeste ja universumiga või parimal juhul mõlemaga, kõiksusega. See kogemus on nagu armastuse kirjeldamine – formuleerimatu. Niipea, kui ütleksin, et Jumal on olemas, muutuks see fundamentaalseks. Ütlen aga, et usun millessegi kõrgemasse – mis see on, ma ei tea, ilmselt ei saa ma seda kunagi teada. On olemas inimesed ja on olemas midagi … veel.

Ei ole põhjust eitada, et minu lavastustes leiavad need teemad käsitlemist, kuid see ei ole esmane. Näiteks ka „Roosi nime” puhul, mis on väga religioosne tekst, huvitas mind selle – nagu ka kõige muu juures –, hoopis inimlikkus.

Hoopis teisest äärmusest – oled lavastanud ka farsi „Minu järel, seltsimees!”... ”Seltsimehega” oli hoopis teine teema – olin teinud kolm lavastust, kuid leidsin, et mul jääb n-ö käsitööoskusest puudu, seda oleks vaja õppida. Võtsin ette komöödiažanri, sest see on paras pähkel – seal peab väga täpselt teadma, kus on sündmus, mis asi on läbiv tegevus, kuidas mängida seljaga sündmuse poole, kuidas puänteerida ... Vajasin seda käsitööoskust, sest ükskõik, millega tegeled: ilma inimestevaheliste suhete ja sündmuseta laval hakkama ei saa. See oli puhas õppimise projekt. Draamas võid ju ära petta hämarama valguse ja diibi (deep – sügav, inglise k) muusika ning varjuga, aga komöödia on halastamatu žanr, see on mõõdupuu. Mul oli väga hea trupp, aitasime üksteist, kui hätta jäime. See on minu hetkel repertuaaris olevatest lavastustest kõige vanem.

Mis vahe on näitleja ja lavastaja elukutsel? Vastutuse vahe. Näitleja vastutab ainult oma rolli eest, lavastaja vastutab kogu tulemuse eest, ükskõik, kas me nimetame seda grupitööks või kaaslavastamiseks – lõpuks vastutab üks inimene. Suures teatris peab lavastaja olema mõnikord jäärapäine, muidu – tahtes kõikidega hästi läbi saada –, jäävad sinu lavastusest vaid jupid järele, sa ei jõua kunagi mingi tervikuni. Näitleja peab aga olema kompromissialdis. Repertuaariteatris peab olema oskus anda endast laval maksimum, hoolimata sellest, et valitud materjalile võib-olla vahel ise alla ei kirjutaks. Mõnikord võib see olla väga keeruline. Kõige lihtsam tee oleks muidugi tõsta käed üles ja öelda, et mina enam selles masinavärgis kaasa ei tee. Ja lahkuda. See soov on aastate jooksul mitu korda tekkinud. Olen siiani suutnud leida endas (ja töökaaslastes) vajaliku, et kohale jääda ja püüda omi asju teha.

RAMP 2018/19 — 19


Kummaks sa ise saada tahtsid? Näitlejaks, aga arvan, et lavastada oskan natukene paremini. Jah, pigem vastutada kui leida kompromisse. Mul on keeruline mängida lavastustes, kus lavastamisega pole vaeva nähtud, asjad on ligadi-logadi – siis tunnen, et raiskan oma aega ja energiat. Lavastajatöösse aga investeeriksin, saan sellest rohkem tagasi.

Kuidas üldse jõudsid lavastamiseni? Mul hakkas igav. Näitlejaülesanded ei rahuldanud mind enam kuidagi ja mulle ei meeldinud lavastused, kus kaasa tegin – need ei pakkunud mulle midagi. Mõtlesin, et lähen teatrist ära, mul oli ühe Kanada firmaga kokku leppinud, et lähen nende juurde lumelauainstruktoriks õppima ja siis ka tööle, olin juba rahagi ära maksnud. Aga siis hakkasid mingid naljakad asjad juhtuma. Pakuti, et kas ma ei tahaks teha lavastust – sellest sündis „Rumm ja viin”, ja ma jäin.

Näid mõneti filmiliku lavastajana, vaatad sa palju filme? Ma ei pea end ise suureks filmivaatajaks. Aga saan aru, kust see tuleb – kärsitu inimesena panen palju rõhku sellele, et tegevustik läheks kogu aeg edasi. Pööran palju tähelepanu üleminekute lavastamisele – see nn montaaž on väga oluline. Mingitel perioodidel olen küll väga palju filme vaadanud. Praegu meeldib rohkem seriaale vaadata – „Game of Thrones” on muidugi eraldi teema. Aga suure hardumusega ootasin „American Gods’i” uusi osi, kuna see on palju aastaid mu lemmikraamat olnud. Seoses „Sweeney Toddiga” vaatasin väga palju seriaali „Taboo”, kus mängib minu kõigi aegade suurim lemmiknäitleja Tom Hardy. Mulle meeldib seriaaliformaat – see võimaldab täiesti südamerahuga jutustada lugusid, mis on pikad, keerulised ning mitme alalooga.

Mis on sinu jaoks eduka teatritöö eelduseks? Et mul oleks põnev. Et ma tunneksin, et mind on ka vaja. Niipea, kui hakkan tundma, et mind ei ole vaja, et mul oleks kellegi teisega parem neid asju teha, muutun pahuraks ja hakkan otsima pääsemisvõimalusi. Mul on vaja olla vajatud.

20 — RAMP 2018/19

Mida tähendab sinu jaoks teatritöö? Millesse sa teatri juures usud? Kõige suurem kiitus pärineb ühelt kolleegilt, kes pärast „Meie oma tõde, meie oma õigus” etendust tuli minu juurde ja ütles: „Aitäh, mul oli teatrist välja tulles tunne, nagu oleksin puhtamaks ja paremaks inimeseks saanud.” Sedasorti tunnustus on ääretult oluline. Tahan, et teater puhastaks, annaks inspiratsiooni ja vastuseid, mitte ei tekitaks ainult küsimusi. Mulle ei meeldi, et tuleme publiku ette ja mängime seda mängu, et oleme kunstnikud, meie asi on küsimusi esitada, teie asi on nendele küsimustele oma peas vastata ... Tahaksin, et kui publik saalist läheb, siis on neil mingid vastused olemas või vähemasti nad teavad, kust neid otsida.

Palju sa end kriitikast mõjutada lased? Ma ei lase mõjutada, aga see võib mind sügavalt puudutada. Ma ei ole teinud kriitikast mõjutatuna ühtegi teadlikku otsust, aga ma ei ole ära õppinud, kuidas kriitikat paksu nahaga võtta. Soovin, et võiksin pärast esietendust selle lugemata jätta, panna end kusagile kinni ja tulla tagasi kuu aega hiljem, kui kõik on turvaline. Olen saanud neid arvamusi lugedes otsekui haamriga pihta. Õnneks on ka ilusaid sõnu ja positiivset tagasisidet. Jaak Allik on öelnud, et ärge kunagi unustage, et need, keda te oma näppude ja skalpelliga sorgite, on elavad inimesed. Mul on tunne, et sellest teadmisest on tänapäeval väga puudu.

Mida sa lavastamise juures kõige olulisemaks pead? Läbimõeldust, pühendumist. Mulle tundub, et teatris kohtab tihti diletantismi peitmist eksperimentaalsuse sirmi taha. Suhtumist, et võin teha ükskõik mida, sest olen jube huvitav. Aga ei ole! Ma ei salli seda üldse. Mulle ei pruugi nii mõnigi lavastus meeldida, aga kui näen neis läbikomponeeritust, siis hindan seda. Palju kohtan käsitööoskuse puudumist, suvalisust, mis ei ole mingilgi moel imetlusväärne. Tehakse lavastusi, mis ei ole


Lavastaja intervjuu

Kuigi mulle on looduse poolt antud kurja ja tõsise inimese kuvand, meeldib mulle tegelikult nalja teha.

seda nime väärt, aga jutt sinna juurde on suur ja algab alati võltsist kuvandi loomisest.

Mis on uut lavastust planeerides kõige tähtsam? Esmalt muidugi materjali valik. Mart Koldits ütles kunagi, et materjali valik on sama raske nagu elukaaslase valimine – et lõpuks saabub see äratundmine. Oleks tore, kui selles oleks mingi saladus sees, mingi asi, millele kohe pihta saa. Esimene on siiski kõhutunne. Ma olen tänu kõhutundele mingeid rolle ka viimasel hetkel ümber jaotanud, et tulemus intrigeerivam oleks, ning need valikud on ennast ka õigustanud. Vanemuise lavastajana vaatan, et oma trupi inimestele oleks väärilisi ülesandeid anda, sest lavastajad peavad oma maja trupi loominguliste väljakutsete eest hoolitsema.

Kes sind inspireerib? Perekond. Kuigi tegutseme erinevates teatrivaldkondades ja meie tehnikad on erinevad, siis abikaasa (ooperisolist Pirjo Jonas – D.T.) on suutnud mind inspireerida ennekõike suhtumises asjadesse, mida ma üldse ei ole võimeline nii tõsiselt võtma kui tema, aga peaksin. Minult nõuab väga palju energiat näiteks peentöö tegemine. Tahaksin olla visionäär ja näha suurt pilti. Kuid et nimetada paari inspireerijat: Laird Hamiton – mees, kes surfab kõige suuremaid laineid maailmas, tõeline sportlane. Teiseks inimene, kelle peale teatris tööd tehes mõtlen, et mida tema teeks või ütleks – Mladen Kiselov. Pärast mu esimese lavastuse esietendust kutsus ta mind Toomemäele jalutama ning tõi halastamatult välja kõik asjad, mis selle lavastuse juures halvasti olid. Aga ka kõik, mis oli hästi. See oli minu jaoks tähtis.

Mis on sinu üllatavaim tahk/huvi/eripära?

kes mind tunnevad, teavad, et ei pea kartma. Sest esiteks ei ole mul kellegi üle väga palju võimu, ma ei saa neile midagi teha ning teiseks – need inimesed, kellega ma väga lähestikku iga päev koos töötan, lähevad mulle oma arvamustega väga korda, ma ei saa nendeta hakkama.

Milline vahe on muusikali ja draama lavastamisel? Lähenen lavastusele ikkagi suhete ja sündmuste kaudu, nagu draamatüki puhul. Arvan, et see on ka ainuõige viis – tegelased peavad teadma, miks nad midagi teevad, laulavad nad vahepeal või mitte. Muusika mängib muidugi olulist rolli.

Sinu uusim lavastus on muusikal „Sweeney Todd”. Miks otsustasid just selle teose kasuks? Mis on selles muusikalina uut? Kõhutunne. Mitte midagi muud. Paar aastat tagasi lastemuusikali „Lotte Unenäomaailmas” lavastades puutusin kokku muusikajuht Martin Sildosega, kellega arutasime, mida veel võiks teha. Ütlesin, et „Sweeney Toddi” võiks teha ja tal lõid silmad särama – ka tema mõtles sellest loost. Pärast oli väga lihtne, võimalus saabus ruttu. See on suur lugu, seal on küsimused, mida kõik endalt ühes või teises sõnastuses küsivad – kõik puutuvad sellega kokku, ükskõik mis tasandil. Ja annaks jumal, et mitte sellisel tasandil, kus lugu räägib kättemaksust ja lõppeb surmadega. Kas julmusele vastata julmusega ja hoolimatusele hoolimatusega? Kas inimene peab olema suurem kui tema saatus või vähemasti üritama olla suurem kui tema saatus? Ja see muusika on lihtsalt geniaalsuse piiril!

Millised on su ootused iseendale? Prooviperioodi jooksul säilitada huumorimeel.

(Tanel muigab). Ma olen tegelikult lõbus inimene! Kuigi mulle on looduse poolt antud kurja ja tõsise inimese kuvand, meeldib mulle tegelikult nalja teha ning meeldib, kui inimesed minu naljade üle naeravad. See otsmikukorts – see on minu needus (muie saab naeruks). Ma tahaks väga loota, et need,

RAMP 2018/19 — 21


VANEMUISE Vanemuise balletiartistitega veetsid mõnusalt aega Tiiu Rööp, Kertu Tombak, Deivi Tuppits, Marika Goldman ja Kai Rohejärv

Vanemuise balletitrupi meesrühm proovisaalis

Ajakirja „Teater „Vanemuine”” 1936. aasta viiendas numbris ilmus Ida Urbeli kirjutatud artikkel, millest siinkohal kõnekas lõiguke: „Ballett on oma põhiloomult hiilgav esinduskunst, mis publikut oma uhke lavastuse, kostüümide ja tantsijate virtuooslikkude võimetega paelub. Kuid sageli näitab ballett ainult tunde- ja ilmevaest tehnikat. /…/Viimasel ajal on ballett uuelt tantsult palju värskust ammutanud ja ka uus tants palju rohkem kui varem balleti kindlaid seadusi ja vorme tunnustama õppinud. Lavatantsu arenemine seisab kindlasti balleti ja uue tantsu sünteesis. Teatritantsijailt nõutakse seepärast mõlema eristiili oskust, hääd tehnikat ja mitmekülgsust. See on siht, mida ka „Vanemuise” tantsurühm püüab saavutada. Töö edukaks arenemiseks peab rühmas valitsema alati hää tuju, hää töötahe ja omavaheline sõbralik läbisaamine.” Vanemuise tollase liikumisjuhi Ida Urbeli visioon balletitrupist sai tegelikkuseks 1939. aastal, kui esimest korda tõusti Vanemuise laval varvastele Tšaikovski „Karnevalisüidis”. Urbel, kellest sai Vanemuise trupi esimene ballettmeister, realiseeris oma kavatsusi palju aastaid kannatlikult ja järjekindlalt. Tema looming sündis alati tugevalt dramaturgiliselt aluselt ja nii polegi imeks panna, et heast algusest, nii rasketest kui ilusatest aegadest ja paljude-paljude inimeste loomingulisest panusest on saanud elujõuline kestmine – 2019. aastal saab Vanemuise ballett 80-aastaseks. 80 on vähe. Ballett sai alguse Louis XIV valitsemise ajal ja paljude põlvkondade asjatundjad täiustasid seda üle 300 aasta. 1930. aastate lõpus, ajal, mil sai alguse Vanemuise balletitrupp, oli see ammugi läbinud klassikalise kõrghetke ja otsis uusi suundi. Aga 80 ei ole ka liiga vähe. Meie hulgas on õnneks veel neid inimesi, kes töötasid Ida Urbeliga koos juba 1940–50ndatel aastatel – tervelt 26 aastat käib koos väärikas Kolmapäevaklubi. Repetiitorite, lavastajate ja isegi tantsijatena tegutsevad teatris praegu need, keda riigikorra muutumine ja uus vabadus kõige vahetumalt puudutasid – artistid, kelle kooli- ja aktiivsed tantsija-aastad on Eesti „nõukaajas”. Ja muidugi meie praegused tantsijad, kellest paljud, nii nagu tänapäeval kombeks, on Eestisse tulnud laiast maailmast. Mida nad Vanemuise balletist arvavad? Kas Ida Urbeli seatud sihid on reaalsuseks saanud ja saavutatud? Ajasime endiste ja praeguste trupiliikmetega pisut juttu.

22 — RAMP 2018/19


Suur juubel

BALLETT 80 Kolmapäevaklubis arutatakse kohvitassi kõrval kõike, alates kunstist kuni poliitikani, mõnikord päris kirglikult ja teravaltki. Kohvik Shakespeare’i nurgalauas kogunevad Elena Poznjak-Kõlar, Regina Tõško-Süvalep, Maie Saealle, Epp Viller, Inge Jõgi, Heli Kohv, Ernst Raiste, Illar Rätsep, Tõnis Lepp, aga ka ooperilauljad Evi Vanamölder ja Nieves Redi-Klas, Aasa Tammuri poeg ning vahel ka tütar. Mõnikord astub läbi Endel Poom. Lisaks käiakse 16. detsembril, Ida Urbeli sünnipäeval, Viljandis tema haual. Ühel sellisel keskpäevasel kokkusaamisel rääkisime klubilistega Vanemuise balletist kahekümnenda sajandi viiendal, kuuendal ja seitsmendal kümnendil. Kuni 1955. aastani, kui Tartusse suunati Tallinna Koreograafiakooli lõpetajad Elena Poznjak (Kõlar), Regina Tõško (Süvalep) ja Ilse Toome (Adusson), tantsisid Vanemuise laval Ida Urbeli stuudio õpilased. Ernst Raiste meenutab, kuidas Ida Urbel ta rahvatantsu juurest ära meelitas: „Ida Urbel kutsus mind Vanemuisesse proovi vaatama. Ega ma suure hurraaga ei tulnud, positsioonid ajasid hirmu peale – vaatasin, see on ju natuke rohkem kui rahvatants! Urbel küsis, kas sulle meeldib? Mina mõtlesin: kuidas ma nii kenale daamile ütlen, et mulle ei meeldi tema töö?! Vastasin: „Ikka meeldib!”” 16-aastasena tegi Ernst Raiste oma esimese rolli Vanemuise laval: mängis Pugni-Glieri balletis „Esmeralda” (lavastaja Ida Urbel, 1941) kõrtsistseenis noort süfiliitikut. „Paul Kangro (grimeerija, kostümeerija ja jumestusala juhataja Vanemuises 1932–1972) tegi mulle põsele suure mädapaise! Vägev stseen oli,” meenutab Ernst Raiste, lisades, et tantsule kui tööle ei olnud ta kunagi mõelnud, teda huvitas bioloogia, täpsemalt rakuteooria, aga: „Urbel kiitis ja mina murdsin varbaid!” Ernst Raiste sõnul ei õpetanud Ida Urbel pelgalt balletti, vaid oli kui emaks, õpetades noormeestele, kuidas käituda. Ta meenutab aega, mil Lennart Meri töötas Vanemuises dramaturgina: „Meri valdas prantsuse, saksa ja inglise keelt, aga Urbelile meeldis prantsuse keeles rääkida. Kui Lennart Meri hommikupoolikul tööle tuli, sättis Urbel end õigel hetkel

Pugni / Urbel „Esmeralda” 1941. Esmeralda – Velda Otsus, Phoebus – Udo Väljaots

Prokofjev / Urbel „Romeo ja Julia” 1946 Velda Otsus ja Ernst Raiste

esikusse astuma – et prantsuse keelt rääkida. Poisid käisid trepikäärus vaatamas, kuidas Meri ja Urbel prantsuse keelt räägivad. Ükskord tuli Urbelikene proovisaali ja ütles: „Nii viisakad peate olema, nagu härra Meri!” Justnimelt, nii ütleski: „härra Meri”, mitte „seltsimees Meri”. Elena Poznjak-Kõlar ja Regina Tõško-Süvalep kirjeldavad Vanemuisesse tulekut hoopis teise emotsiooniga – olid ju nemad need, kellest sunniviisiliselt said vanemuislased. Elena Poznjak-Kõlar meenutab oma tundeid: „Minna sinna väiksesse kolkasse! Ird ja Urbel nõudsid koreograafiakooli lõpetajad välja, sest oli vaja soliste. Ma ei uskunud, et üle 10 aasta siin vastu pean!”

RAMP 2018/19 — 23


Bach / Ravel / Vilimaa „Kontrastid” (Kontsert mustas) 1967. Naine – Elena Poznjak-Kõlar

Regina Tõško-Süvalep: „Tutvusime Vanemuise balletiga, kui vaatasime Estonias Eugen Kapi balletti „Kalevipoeg” (lavastaja Ida Urbel, 1950). Koolitatud inimesed nagu me olime, saime šoki – see ei olnud ballett! Olime üleolevad, nagu ikka noored. Kui pärast riigieksameid öeldi, et meid suunatakse Tartusse, oli šokk veel suurem. Aga – Vanemuise „Kalevipoeg” oli palju huvitavam kui Estonia oma.” Elena Poznjak-Kõlar: „Me olime profid ning noored ja rumalad! „Mis proff see Urbel on?” küsisin. Tema pole õppinud balletti 9 aastat, nii nagu mina! Vaene Urbel, küll ma kiusasin ja parodeerisin teda! Olin õel. Aastaid hiljem tuletasime seda meelde ja Ida Urbel naeris siiralt. Ta ei olnud pahane! See, kuidas ma temaga käitusin, oli mul kogu aeg südamel. Ida Urbel oli hullumoodi andekas, loomulik pärl.” Regina Tõško-Süvalep: „Minu jaoks oli väga huvitav Urbeliga töötada. Kuna olin solist, siis tegin ballettides peaosi. Ta laskis mul isiklikult kujundada rolli, palus näidata, kuidas mina seda näen. Kui minu tunnetus sobis, siis ütles – jah, teeme nii; kui ei sobinud, ütles, et ei sobi. Mida me Urbelilt õppisime: ta ei lasknud mitte ühtegi liigutust tühjalt teha. Mitte ühte! Sõrmeotstest pidi ka see tunnetus läbi käima, siis karakter elas.” Epp Viller jõudis Vanemuise lavale läbi Tartu Tervishoiutöötajate Maja laste balletiringi, mida alguses juhtis Ida Urbel, hiljem Ernst Raiste. Kuna stuudio lapsi kasutati Vanemuise lavastustes, tegi Epp Viller oma esimese rolli – Peterburi tänavapoisi osa – Reinhold Glieri „Vaskratsanikus” (lavastaja Ida

24 — RAMP 2018/19

Urbel, 1952). Ka Illar Rätsep oli stuudio õpilane ning pääses balletirühma pärast nelja õpinguaastat. Rõõmsa muhedusega meenutab ta koos Ernst Raistega Rahmaninovi „Paganinit” (lavastaja Ida Urbel, 1963), kus Ülo Vilimaa nimiosa tantsis: „Meie olime kaks Kadedust. Muud ei jäänud meil üle. Vilimaa oli suurepärane!” Endel Poom tuli pärast Tallinna Koreograafiakooli lõpetamist Vanemuisesse teadlikult, olles eelnevalt näinud Ülo Vilimaa „Kontraste” ja teades draamalavastajate Evald Hermaküla ja Jaan Toominga töid. Tema sõnul on oluline, et Tartu on ülikoolilinn, võib isegi küsida: kas ilma ülikoolita oleks Vanemuine selline nagu ta on? Kui levisid kuuldused Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu” (lavastaja Evald Hermaküla, 1969) ärakeelamisest, tulid üliõpilased loosungitega teatri ette, sama koha peal seisab praegu Eduard Tubina monument. Tartus oli võimalik luua lavastusi, mida Tallinnas teha ei saanud.

Vanemuise fenomen: kombinaatteater Vanemuises olid nii draama, muusika kui ballett: üheski teises teatris ei olnud ega ole selliseid võimalusi, seda rõhutavad kõik Kolmapäevaklubi liikmed. Ida Urbelil oli oskus panna kõik inimesed tantsima: kui lavastus vajas massi, olid laval alates draamanäitlejatest kuni ooperisolistideni kõik, ja – tantsisid. Näiteks esimeses „Esmeraldas” (1941) tegi Quasimodot ooperisolist Ernst Kruuda, teises (lavastaja Ida Urbel, 1957) – draamanäitleja Haim Drui. Tantsijaid seevastu


Suur juubel

rakendati nii draamas, ooperis kui operetis. Tänasele päevale mõeldes leitakse, et toona oli teater ühtsem ja majasiseselt käidi rohkem läbi. Küsimusele, mis tantsulavastus on Vanemuise balleti 80-aastases ajaloos kõige tähelepanuväärsem, vastatakse pikemalt mõtlemata: „Peer Gynt!” (lavastaja Ida Urbel, 1959). „Peer Gynti” mängiti kokku 97 etendust. „See oli lavastus, millest rääkisid ka need, kes seda ei näinud,” aasib Regina Tõško-Süvalep. Ida Urbeli „Paganini” on teine lavastus, mida üksmeelselt kiidetakse. Endel Poom tõstab esile Alo Põldmäe „Merineitsi”, mille 1974. aastal lavastas Ülo Vilimaa: „Ülo oli harukordselt andekas, musikaalne lavastaja!” Suure elamuse pakkus ka Ruslan Stepanovi lavastatud „Kevade” (2009). Endel Poom: „Läksin kõheda tundega vaatama, aga see, kuidas Oskar Lutsu Palamuse-meeleolu oli mitmerahvuselise trupi poolt välja toodud, oli väga õnnestunud! Kooliõpilased olid nii ehedad!” Elena Poznjak-Kõlar sõnul oli erakordne õnnestumine ka Ülo Vilimaa lühiballett, esimesed „Kontrastid” (1967). Illar Rätsep tunnustab samuti „Kontraste” ja Vilimaa perioodi: „1970ndatel oli väga novaatorlik aeg, Vilimaa oli ajast ees. Kui praegu vaadata Mezzo kanalilt, mida maailmas seitsmekümnendatel tehti, siis paljusid asju tegime meie siin, Vanemuises, varem.”

Tänane Vanemuise ballett Vanemuise balletitrupp on paljurahvuseline ning sellesse suhtutakse vastakalt: kiidetakse tehnilist taset ning tunnistatakse, et omal ajal ei olnud veeranditki sellest, mis praegu, kuid lisatakse: ainult heast tehnikast ei piisa kunsti tegemiseks. Endel Poomi sõnul on praegune Vanemuise trupp väga huvitav, tunnustamist väärivad nii tantsijad kui repertuaar, mis on Estonia omast põnevam. „Repetiitorid teevad väga head tööd!” lisab ta. Ernst Raiste meenutab, kuidas ballett-farsi „Don Juan” (lavastaja Giorgio Madia, 2016) järel mitmed Estonia veteranid kiitsid Vanemuise balleti head taset, eriti pälvisid kiidusõnu „meie mehed, kes on mehed, mitte kiisud!” „Samas vaimus edasi!” kiidab Vanemuise balleti väärikaima staažiga artist. Elena Poznjak-Kõlar räägib teatrist üldisemalt ning murelikult: „Mul on kahju, et kõik teatrid, ka Vanemuine, on muutunud liiga rahvusvaheliseks. Tahaks rohkem omanäolisust. Meil käivad välismaa lavastajad, tantsivad välismaalased … mis eesti ballett see on?” Epp Viller kiidab praegust balletitrupi koosseisu, tuues välja, kui palju erinevaid stiile vallatakse, lausa stepptantsuni välja: „Ja nad oskavad ka head bändi teha! Midagi on, mis välismaalastele siin meeldib: kaks inglast, kes enam Vanemuises ei tantsi, on leidnud endale Tartus uued töökohad ja jäänud siia.” Aprillis 2018 toimus Vanemuise suures majas klassikalise balleti gala,

Rahmaninov / Urbel „Paganini” 1963 Paganini – Ülo Vilimaa

mis demonstreeris trupi klassikalise tantsu oskusi, Epp Villeri sõnul oli kogu õhtu ülesehitus Mare Tommingal suurepäraselt tehtud. Kui mõneski küsimuses ollakse eri meelt, siis Vanemuise praegust balletijuhti Mare Tommingat tunnustatakse üksmeelselt nii repertuaari ja lavastajate valiku, trupi tehnilise tugevuse, musikaalsuse, koreograafilise fantaasia, kostüümide kujundamise, stiili, korraldamisoskuse ja suure sisemise energia eest. „Teate, Mare on multiandekas!” ütleb Elena Poznjak-Kõlar lihtsalt ja vastuvaidlemist mitte lubava pilguga. Kas on mõnd sõna, millega klubi liikmeid iseloomustada? Seda ei olnud lihtne leida – nad on kõik suured isiksused, oma tõekspidamiste ja vaadetega kunstile kirglikud ja enese väärtusest teadlikud. Vihje õigeks sõnaks andis Illar Rätsep, tema kehahoid, naeratus ja jällenägemiseni-lehvitus lahkumisel. Selles oli energia, mis pani tahtmatult vastu viipama ning selles oli veel midagi – suurlinlikku. Metropol on see otsitav sõna. Sama hästi kui Tartus Vanemuise mäel, oleks kohtumine võinud toimuda mõnes Pariisi Opéra linnaosa kohvikus.

RAMP 2018/19 — 25


Järgmisi Vanemuise balletipere liikmeid ühendab muuhulgas asjaolu, et nad on täiesti tegusad ja ei kuulu veel Kolmapäevaklubisse ning balletihariduse on saanud erineval ajal, aga samas kohas – Tallinna Koreograafiakoolis. Tantsijate ettevalmistus oli seal mitmekülgne ja põhjalik, vene klassikalise balleti traditsioonidel põhinev. Pärast kooli lõpetamist oli inimestele ette nähtud kindel (et mitte öelda eluaegne!) töökoht Estonias või Vanemuises, sest välismaa truppides töötamise võimalust ei tohtinud ühel teatud ajalooperioodil isegi unes näha. Meie rahvusvahelise trupi kõrvadele kõlab see täiesti anakronistlikult ja veidi isegi koomiliselt. Kas sellisest asjakorraldusest ka midagi head sündis? Ajasime juttu Vanemuise balleti „kohalikega” – Rufina Noor, Aivar Kallaste, Jelena Karpova, Rita Dolgihh, Janika Suurmets (erandina teiste hulgas ka Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetanud Janek Savolainen). Nagu varasemad tulijad, tuli Aivar Kallastegi Tallinna Koreograafiakoolist Vanemuisesse hea ettevalmistusega ning seda mitmeski mõttes. Aivari sõnul said nad koolist lisaks mitmekülgsele tantsulisele ettevalmistusele väga palju eelteadmisi üldnimetusega „kuidas teatris asjad käivad”, sest ka tööeetika ja -kultuur olid õpetuse osad. „Käisime maastmadalast praktikal, kasvasime töösse sisse. Tulin teatrisse ja ei mõelnud kunagi, kas seda või toda rolli sobib mul tantsida või mitte. Me ei olnud valmis artistid, et selleks saada, hakkasime teatris oma teed otsima.” Rufina Noor lisab sellele jutule juurde: „Kuigi meil oli ju suurepärane klassikalise tantsu koolitus, meeldis mulle isiklikult siiski väga operettides kaasa teha. Tahtsin lihtsalt nii väga tantsida!” Jelena Karpova: „Tulime suunamisega, valida said vähesed. Hakkasime koos trupiga tööle, kunstiliselt arenema, küpsema. Praegu, repetiitorina, unistan vahel, et sellist olemise

ja mõtlemise viisi, kus areng kulgeks ajas koos kolleegidega, võiks rohkem olla. Meie riik panustab riiklikku balletikooli päris palju raha – huvitav, kus need inimesed on?” Rita Dolgihh: „Kasvatusmeetodid olid omal ajal muidugi hoopis teised. Meie pedagoogid rääkisid tihti, et teist ei saa kunagi midagi! Ja kui sa sellise teadmise omaks võtsid, uskusid, et sul tantsijana erilist väärtust pole ja sind sellest hoolimata Vanemuise teatrisse võeti, siis tegidki heameelega kõike! Meid ei lastud isegi proovi, kui me ei teadnud sammude järjekorda, õppisime ühika koridoris või seal kus saime! Koos Elena Poznjakiga laval olla – oo, selle võimaluse nimel sai paljutki tehtud!” Praegu on kogenud tegijate sõnul tihti probleemiks tantsijate ettevalmistuse ebaühtlus – paljud artistid on tehniliselt ja artistlikelt omadustelt lihtsalt suurepärased, aga süsteemse koolituse asemel käinud hoopis erastuudiotes ja kursustel. Mõni pole saanud moderntantsukoolitust, teine pole teinud paaristantsu. Kuna osadel pole ka praktilist teatrikogemust, siis lihtsalt ei tunta teatri kirjutamata reegleid. Aga kes tahab, õpib muidugi kiiresti. Repetiitor Rufina Noor muigab: „On ette tulnud, et mõni ei oska isegi valssi tantsida. Siis hakkame tõsiselt tööle, ka väljaspool tööaega näeme vaeva. Vahel ei osata tõsteid, karaktertantsu ka mitte. Näitan kõik ette.” (Võite uskuda – Vanemuise kauaaegne esisolist on täpselt sama heas vormis kui kunagi baleriinina!)

Kuidagi iseenesest tõstatub teema, kas Vanemuisesse tantsijana sobimine võiks olla inimese mõtteviisi küsimus? Tuleb välja, et ideaalis muidugi võiks. Kindlasti ei peaks tantsijad siin n-ö parema puudumisel „vananema”, vaid neile peaks sobima meie teatri elukorraldus, et inimesel oleks võimalus Vanemuise balletile midagi juurde anda. Need ei pea ilmtingimata olema 32 fouette’d, olgu pigem huvitav karakter.

Kes siis sobiksid Vanemuisesse mõtteviisi poolest?

Tšaikovski / Tommingas „Pähklipureja” 1994 Mathias – Aivar Kallaste, Maria – Jelena Karpova 26 — RAMP 2018/19

Jelena Karpova: „Inimesed peaksid aru saama, et nad tulevad kolmežanriteatrisse, kus kõik žanrid on võrdsed ja mõnel juhul omavahel läbi põimunud. Siis saavad nad õige otsuse langetada. Kui tantsija on käinud mööda maailma balletikonkurssidel ja lõpuks maandunud Vanemuisesse, siis on tihti üllatus suur ja inimene ei pruugi olla „vanemuisekõlbulik”, repertuaar ja reaalsus on lihtsalt palju teisemad. Võiks ju näiteks tulla ka katseajaga proovima.” Rita lisab, et tema meelest võiksid ka tantsijad teistest truppidest käia siin tööd tegemas. Solistide vahetamine oleks suurepärane kogemus.


Suur juubel

Marquez / Piazzolla / Murdmaa „Armastuse tango” 2002. Doktor – Ruslan Stepanov

Vanasti olla isegi Venemaalt siia tuldud. Rufina Noor meenutab lõbusalt: „„Giselle’i” (lavastaja Alla Šelest, 1970) repertuaaris olemise ajal oli mul järjepanu 15 Albertit …”

Mis hoiaks tantsijaid Vanemuises? Rita ja Jelena naeravad: „Kui tulime Tartusse, siis lubati meile kortereid ja uut ühiselamut! Tegelikkus oli ikka enda teha ja kujundada.” Väikese kuradikesega silmanurgas ütleb Aivar: „40 aastat tagasi tulin truppi sellise teadmisega, et varsti likvideeritakse balletitrupp, jäetakse vaid kuus paari operettide esitamiseks. Seda kaotamise teemat on aeg-ajalt ikka arutatud …” Tõsinedes lisab Rita: „Kes loob pere, võib jäädagi, aga enamiku elu on ju kusagil mujal.” Ja taas tüürib jutt sinnakanti, et üks korralik klassikalavastus võiks alati repertuaaris olla. See võimaldaks ka soliste vahetada ja mõelda pikemalt repertuaari peale – mida, miks ja kellele me esitame ja milliseid tantsijaid me selleks vajame. Nüüd ütleb tähelepanuvääriva repliigi siiani madalat profiili hoidnud Janek Savolainen: „Varem olid kõik originaallavastused. Kui hakati juba olemasolevaid lavastusi meie trupile üle kandma, siis mingi tunnetuslik ja mentaalne tasand muutus.”

Milline on Vanemuise nägu? Janika Suurmets käis enne balletikooli astumist Vanemuise balletistuudios, oli otse loomulikult näinud kogu Vanemuise balletirepertuaari ja teadis hästi, et Vanemuise ballett oli Vilimaa nägu ja Estonia ballett Murdmaa nägu. „Mitmekesine eesti folklooriklassika, tugevad draamaballetid, tehniliselt ja vaimselt nõudlik materjal, alati midagi hingele … Olen seda meelt, et inimesed tahavad vaadata laval dramaatilist väljakutset ja soovivad sinna juurde intelligentset võtit. Vanemuise ballett võiks jätkuvalt teha lavastusi

sellisel moel, nagu Estonia neid kunagi tegema ei hakka. Neil on muid võimalusi – las teevad süvaklassikat,” ütleb Janika. Aivar Kallaste lisab, et Vanemuise balleti ajaloos oli 1960–70ndatel periood, kus ballett lausa tõmbas rahvast teatrisse: „Teater ei olnud mitte ainult füüsilises mõttes keset linna, vaid inimeste mõtlemises ka.” Siis lisab ta mõtlikult juurde: „Praegu on internet ja Mezzo kanal, terve maailma kultuuriparemik on siinsamas, käeulatuses, aga muutunud on ühiskonna üldised väärtushinnangud. Ootused balletile ja teatrile üleüldse on teistsugused.” Mõttevahetusest jääb kõlama, et kogu meid ümbritseva teemadepaljususe juures kollitab teatreid repertuaariprobleem. Ja tõesti mitte ainult Vanemuist. Maailma muutumise tempo on järjest kiirem. Ennustada, mis inimestele paari aasta pärast huvi võiks pakkuda, on võimalik ainult „õunte pealt”. Valikute tegemine nõuab intuitsiooni ja palju head õnne. Kui tunneme huvi, kas see, mida inimesed vaadata tahavad, on sama, mida tantsijad tantsida tahavad, täiendab Janika Janeki poolt eelnevalt väljaöeldud mõtet: „Rohkem originaallavastusi oleks meie trupile vaja ka praegu. Selliseid, kus arvestataks just nimelt meie tantsijatega. Lavastajaid, kes avaksid iga artisti tugevad ja ka uued küljed. Kui laval on energia, jõuab see ilmtingimata publikuni ja miks ei peaks see inimestele meeldima?” Küsimusele, milline lavastus on kõige vanemuiselikum, on vastuseid mitmeid, aga eriti hästi kirjeldab seda „oma nägu” üks Aivari repliik: „Tegime balletigalat, kus Elena Poznjak ja mina kehastasime tegelastena Urbelit ja Vilimaad. Üks endine kolleeg saatis hiljem sõnumi: „No vaatasin kõike, aga tead, see teie väike ülesastumine, vaat see oli Vanemuine!” Ühesõnaga, kui on traditsioonid, professionaalsus, avatus ja huumor, siis on Vanemuise nägu.”

RAMP 2018/19 — 27


Luts / Varres / Stepanov „Kevade” 2009

Rota / Madia „La Dolce Vita” 2015

28 — RAMP 2018/19


Suur juubel

Vestleme teemal Vanemuise ballett 80 ka meie tänase paljurahvuselise balletitrupi liikmetega. Osad vestluskaaslased on „staažikad olijad”, üle kümne aasta trupis tantsinud, osad end alles äsja sisse sättinud ja üks ka selline, kes ajakirja ilmumise ajaks juba Eestimaa tolmu jalgelt pühib. Kas kohalike jaoks eriline ja armas Vanemuine tundub eriline ka Walt Isaacsonile (Austraalia), Matthieu Quincyle (Prantsusmaa), Matthew Jordanile (Inglismaa), Tarasina Masile (USA), Hayley Blackburnile (Inglismaa) ja Maria Engelile (Saksamaa)? Iseenesestmõistetavalt teadsid meie vestluskaaslased Vanemuisest enne siiatulekut päris vähe – Hayleyl oli kokkupuuteid Age Oksa ja Toomas Eduriga, kes julgustasid teda Vanemuisesse tulema. Tarasina tuli hooaja keskel ja pidi otsustama kahe päevaga. Ta tegigi seda, kui sai aru, et siin on klassikaline ja kaasaegne tants tasakaalus. Walt teadis Vanemuisest siin juba töötavate kolleegide kaudu. Eestist endast ei teadnud ta küll midagi, aga see osutus tema sõnul suurepäraseks riigiks, samuti avaldasid talle muljet kogu teatri struktuur, tingimused, olme – see pidi olema maailmaklass. Walt: „Mulle meeldib siin väga. Räägin ühe loo sellest ajast, kui saabusin. Läksin väikesesse poodi midagi ostma, sattusin müüjaga jutu peale ja ta tundis huvi, millega ma siin tegelen. Rääkisin, et töötan Vanemuises, mille peale ta hüüatas: „Suurepärane!” ja väitis, et pole ammu teatris käinud. Mõtlesin siis, et kui palju aastaid, aga välja tuli, et mõned kuud.” Hayley lisab: „Kõik teavad Eestis, mis teater on ja käivad seal enam-vähem regulaarselt. Siinne teatrikultuur on hämmastav.” Matthew: „Teatris töötamine on siinmail austusväärne, mujal on see rohkem nišiteema. Eesti paistab silma ka väikeste teatrite rohkuse poolest. Tohutu teatrikultuur ühe väikese riigi kohta.” Walt: „Austraalias on kolm professionaalset balletikompaniid kogu rahvaarvu (25 miljonit) kohta. Eestis 1,2 miljoni kohta kaks.”

Aga kuidas tundus Vanemuise trupp? Balletikunsti enda ajalooga võrreldes on Vanemuise ballett päris noor. Kas ja kui palju tantsijad tunnetavad Vanemuise 80-aastase balleti kogemust või suurust? „Siin on palju inimesi, kes on selle trupi ajaloo kujundamisest osa võtnud,” ütleb üle 10 aasta Vanemuises tantsinud Hayley Blackburn. „Jah, nad räägivad läbi oma kogemuse, mille nad omakorda on saanud eelnevatelt põlvkondadelt. Oleme väga palju kuulnud huvitavaid lugusid sellest, kuidas asjad kunagi käisid ja olid,” lisab Maria Engel. Tarasina toob välja, et väga oluline on vanade nimetuste uuesti repertuaari võtmine ja eelnevate põlvkondade kogemused sealjuures: „Läbi lavastuste säilitab tants oma traditsioone ja et traditsioonid kannaksid, on hea repertuaarivalik lausa eluliselt oluline. Näiteks tuleb järgmisel hooajal repertuaari Mai Murdmaa märgiline lavastus „Armastuse tango”. Väga meeldis mulle taastatud ja galal esitatud Vilimaa „Kontsert mustas” Bachi muusikale.” Hayley meenutab: „Ma mäletan „Armastuse tangot”, tulin siis just Vanemuisesse. Nii see kogemus liigubki läbi ajaloo ja meie saame osaks sellest.” Matthieu tuleb küsimuse juurde tagasi: „Eesti tantsuajalugu on üsna lühike, aga eesti tantsutraditsioon tundub ikkagi väga erinev vene omast. See loob oma identiteeti – on

kuidagi palju naturaalsem.” Walt jällegi väidab, et Eesti ballett on ajalooliselt vene koolkonnaga seotud olnud ja seda traditsiooni olla siin tugevasti tunda. Ilmselt on õigus mõlemal.

Küsime siis, mis kujundab edaspidi Vanemuise balleti traditsioone? Matthew: „Elu muudab nii kiiresti suundi – me ei tea, mis saama hakkab. Olulised on koreograafid, repertuaarivalik, publiku valmisolek. Üldine kultuuritunnetus. Eestlased on teatriteemal väga haritud – nad võtavad vastu väga erinevaid lähenemisi ja püüavad alati aru saada. Nad annavad igale lavastusele võimaluse.” Hayley: „Mina usun, et ballett peab üldse leidma uusi teid publikuni jõudmiseks, uusi ideid, avatust.” Selle peale kostub nagu ühest suust: „See on õige! Just!” Matthieu toob esile veel ühe täiesti uue aspekti, väites, et tegelikult on päris intrigeeriv ka see, kuidas balletil järjest digitaalsemaks muutuvas maailmas minema hakkab. Aga veel ütleb Matthieu: „Vanemuine on ise traditsioon.” Matthew jätkab: „Mulle isiklikult tundub, et „La Dolce Vita” ( lavastaja Giorgio Madia, 2015) oli lavastus, mis kirjeldas Vanemuise balletti parimal moel. Madia mängis suurepäraselt iga tantsija tugevusega ja publikule meeldis see väga. Igal tantsijal oli oma karakter avada ja näitlejameisterlikkuses on meie trupp tõesti tugev. Selliseid oskusi õpid ainult väga erinevates lavastustes – žanriülestes, muusikalides, laste. lavastustes – neis, kus ainult tantsule ja tehnikale ei saa väga loota. Artistile on oluline teha erinevaid asju, see on ikkagi eelis ning huvitav nii artistile kui vaatajale.” Maria: „Jah, meenutage kasvõi „Meistrit ja Margaritat” (lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen, 2015)!” Hayley: „Minevikku vaatamine ja traditsiooni tunnustamine ongi väga oluline, kuid sama oluline on vaadata tulevikku. Tantsijate jaoks on oluline hoida oma meeled avatud.” Matthew toob välja veel ühe väga olulise asja: „On tore, kui tantsijad kohtuvad vaatajatega, et ei oleks ainult jäik saal-lava suhe.” Selle peale naerab Maria päris lustakalt: „No minge Naiivi (baar Tartus), pooled meie poisid töötavad seal!” Walt sekundeerib Matthew’le: „Ei ole midagi rahuldustpakkuvamat, kui pärast toimunud etendust näha lapsi tantsimas, näha seda kirge ja huvi, mille oled kelleski tekitada suutnud.” Matthew kirjeldabki elavalt situatsiooni, kus üks trupiliige saatis talle kunagi peale „Step Into the Light” etendust video, kus lapsed peale etenduse nägemist tänaval stepptantsu proovisid. Walt: „Selliselt suudamegi kohalikus kogukonnas oma olemasolu teadvustada.”

Nagu juba jutuks tuli, on Vanemuise ballett algusest peale olnud osa kolmežanriteatrist, see tähendab muuhulgas ka võlu ja valu jagada lava ooperi- ja draamažanriga. Kas see on RAMP 2018/19 — 29


Bulgakov / Pärn / Savolainen „Meister ja Margarita” 2015. Margarita – Maria Engel

Vanemuises töötamise trump võrreldes teiste balletiteatritega Eestis ja mujal? „Kui tulin, ei teadnud ka mina Vanemuisest suurt midagi ja seetõttu oli mõnevõrra üllatav maabuda muusikalilaval. Nimetusi nagu „Mamma Mia!”, „Evita”, „Ooperifantoom” jne ei tohi ju teha mitte iga teater – õiguste saamine on päris keeruline. Mina isiklikult olen saanud teha asju, mida ma kunagi ei oleks arvanud teha saavat,” ütleb Matthew. Maria lisab: „Sa töötad külg-külje kõrval mitte ainult oma trupiga, vaid õpid tundma ka draamanäitlejaid, ooperilauljaid, poplauljaid ja orkestrit. Mul on sõpru üle maja. Aga mis sellise töökorralduse juures vahetevahel väga raskeks osutub, on asjaolu, et ühest stiilist teise hüppamine peab toimuma hetkega – ühel päeval klassikaline ballett, teisel kontaktimprovisatsioon. Mida see tähendab, teab ainult tantsija. Lihased töötavad eri stiilide puhul erinevalt. Keha on pidevas hämmingus.” Pidevalt muutuvate situatsioonide vaheldusrikkust naudivad balletiartistid siiski väga. Küll ütleb Matthew, et balletietendusi on vähemaks jäänud ja tantsijad veedavad rohkem aega balletisaalis kui laval. Tunneme huvi, et kas see on kuidagi teatrist sõltuv või on see seotud publiku ja nende ootustega? Matthew: „Eks seegi ole mitmežanriteatri võlu ja valu – kui tantsijad on hõivatud mõnes teises žanris, jääb ballett tegemata.”

Kolm sõna mis iseloomustavad Vanemuise balletitruppi? Matthew: „Organiseeritud kaos, head tantsijad, energia.” Hayley: „ Loovus, avatus ja seltsimehelikkus, perekond. Kui omavahelised suhted on tõelised, avaldab see mõju ka etenduste kvaliteedile.” Tarasina: „Ühtsus. Kõik saavad omavahel hästi läbi. Ka Tartu ise ei ole suur, siin ongi kõik sõbralikum ja avatum. Suurepärane atmosfäär.” Matthieu: „Tolerants, kannatlikkus, pühendumus. Pead armastama oma tegevust ka siis, kui konkreetne väljakutse väga ei meeldi. Tavaliselt säravad truppides solistid ja

30 — RAMP 2018/19

kordeballett on see, mis ta peabki olema – ühesugune. Aga siin on igaühel mingi tugev ja väljapaistev külg, individuaalsus – see annab põhjust teha originaalkoreograafiat ja inimeste tugevatele külgedele panustada.”

Kes on Vanemuise balletietenduste publik? Tarasina: „Sõltub lavastusest, aga vist igaüks. Kui repertuaaris on õiged lavastused, on alati võimalus jõuda igaüheni. Võibolla oleks vaja rohkem džässi, kaasaegset tantsu, kindlasti muinaslugusid lastele.” Matthew: „Rohkem variatiivsust oleks vaja, näiteks erinevad lühilavastusi ühes õhtus – see annaks võimalusi ja väljakutseid ka noortele koreograafidele. Siis saaks kokku panna erinevas stiilis asju ja kui vaatajad seda ette teavad, ei peaks see olema takistus, vaid vastupidi – võimalus.”

Kogu eelnev jutt Vanemuise kohta on käinud peaaegu et ülivõrdes. Otsustame väheke intrigeerida ja küsime: „Kas tahaksite tantsida hoopis Eesti Rahvusballetis?” Tarasina mõtleb pisut ja vastab nii: „Ma ei mõista vist päris hästi seda justkui väikese negatiivse varjundiga Tartu ja Tallinna vahelist võistlust. Kas see on kuidagi seotud rahvusballetiks olekuga? Aga enamikes riikides on mitu suurt ja olulist kompaniid … Ei saagi aru, mis lugu selle taga on. Võistlus võib olla ka arendav. Me võiksime isegi artiste vahetada.” Siinkohal selgitame Tarasinale ja teistele Estonia ja Vanemuise balletitruppidesse valimise kunagist tausta. Põhjusi, mis ammu juba ajalugu ja seda, miks see inimesi emotsionaalselt mõjutas (huvilised vaadaku loo alguses Elena Poznjak-Kõlari meenutust). Matthieu: „ Aga balletimaailm on juba loomu poolest üsna võistlev.” Tarasina: „Siiski, erinevused peaksid just kasuks tulema! Ameerika on suur ja inimene igale poole ei jõua, aga Eesti on nii väike, et hea tahtmise korral jõuab kõike vaatama. Kaks tundi sõitu ei ole tegelikult ju mingi probleem? Eesti tantsule tervikuna mõjuks teatrite koostöö väga hästi.”


Suur juubel Auster / Vilimaa „Tiina” 1984 Tiina – Elena Poznjak-Kõlar, Mari – Rufina Noor

Heili Einasto, tantsukriitik ja -teadlane: Minu lähem suhe Vanemuise balletiga on olnud vähem intensiivne ja pisut hilisema algusega kui Estonia omaga, eelkõige just vahemaa tõttu. Elupõlise tallinlasena jääb Tartu igapäevaelust kaugele ja auto puudumine on tähendanud ka seda, et „niisama” etendust vaatama sõita on keeruline ülesanne isegi siis, kui ööbimiskoht olemas. Tihedam Vanemuise repertuaari vaatamine oli 1980ndate aastate keskel, kui õppisin Tartu Ülikoolis kaugõppes eesti keelt. Peatusin oma tädi Tiina Jürimäe (Vanemuise kauaaegne noodi- ja raamatukoguhoidja) juures ning tema abiga sain sessiperioodidel vaadata kõiki mind vähegi huvitanud lavastusi, eelkõige balletti.

Võrreldes Estonia balletiga toodi (kriitikas ja kuluaarides) tol ajal sageli esile seda, et trupp on tantsutehniliselt

nõrgem kui pealinna oma. Kuna mind jällegi tantsutehnika kui selline ei huvita, vaid minu jaoks on tähtis, mida selle tehnikaga tehakse ja väljendatakse, siis see külg Vanemuise balletis oli mulle üsna tähtsusetu. Kuid ilmselt sellega kaasnev vaba ja pretensioonitu suhtumine, mis lavalt vastu kiirgas, meeldis mulle tunduvalt enam kui see, mida ma olin (ja olen) kohanud suuremate ja tehniliselt võimekamate truppide juures: ennast ja oma oskusi imetlev hoiak, mille peamine sõnum näib olevat „vaadake kui võimekas ma olen, imetlege minu suutlikkust teha neid ja teisi „trikke””.

Mõeldes tagasi oma esimestele Vanemuise-elamustele, siis seal seisab ilmasambana Ülo Vilimaa „Tiina” (1984)

Elena Poznjakiga nimiosas, Marina Rufina Noor ja Margusena Aleksander Kikinov. See oli niivõrd mõjus, näiliselt nii lihtsate koreograafiliste lahendustega loodud sügav psühholoogiline draama, milles isiklik võimendus ka küsimuseks kogukonna ja üksikisiku vastasseisust, leplikkuse ja vastuhakuga. Selles lavastuses oli iga stseen mõtestatud ja läbi tunnetatud – oma praeguse teadmisega ütleksin, et tegemist oli tantsudraamaga selle sõna kõige paremas tähenduses, meie balletistrateegia loojate Rahel Olbrei ja Ida Urbeli mõtteviisi arenduse ja edasiviimisega.

Tollest varasemast ajast mäletan Vassili Medvedjevi „Satanillat” (1984), taastatud klassikat, mis meeldis oma lihtsuse

ja siirusega, nagu mõjuvad praegusel ajal 19. sajandi mitteakadeemilised Petipa balletid. Mäletan Mare Tomminga „African Sanctust” ja „Barcelonat” (1992), milles mina esimest korda korda kohtasin erinevate tantsustiilide söakat segu. Tomminga ballettidest meenub veel „Võlumandariin” (1994), mida ma Mai Murdmaa lavastuses peaaegu peast teadsin – ja oma tantsuliselt lahenduselt oli sama veenev kui Murdmaa oma.

Mingil määral on Vanemuine jätkanud neid tendentse, mida need minu esimesed selgelt mäletatud lavastused

esile tõid: klassikalavastuse puhul – otsida vähem tuntud teoseid või tuntud lavastuste uudseid või haruldasemaid redaktsioone, nimetada võiks Pär Isbergi „Pähklipurejat” (2004) või Stanislav Feco „Giselle’i” (2007); anda võimalus eesti koreograafidele oma ideede tantsuliseks väljenduseks, olgu tegu Estoniast lahkunud Mai Murdmaaga, kes Vanemuises on teinud mitmeid lavastusi (balletiõhtu „Kirgastumine”, „Armastuse tango”, „Alice imedemaal”, „Pulmareis”, „Tantsumaraton”, „Ninasarvik”), Dmitri Hartšenkoga või Vanemuises töötavate/töötanud Janek Savolaineni ja Ruslan Stepanoviga; väljendada kaasaegset mõtet nüüdisaegses tantsukeeles erinevate külaliskoreograafide kaudu (Saša Pepeljajev, Rachid Tika, Giorgio Madia jt.)

Eestil on vedanud, et meil on kaks nii eriilmelist balletikollektiivi – Eesti Rahvusballett ja Vanemuise ballett.

RAMP 2018/19 — 31


Läbi aastate on Vanemuise balletti iseloomustanud vormi ja väljendusvahendite mitmekesisus, otsingulisus, isegi eksperimentaalsus. Nii mõnelgi arenguperioodil sobinuks rohkem kasutada terminit „tantsuteater”, mitte „ballett” klassikaliste kaanonite kontekstis. Teater tantsus – see on ülim saavutus, milleni harva jõutakse ja veel harvem tunnustuse vääriliseks hinnatakse. Ka vaikusel on tantsukeeles oma rütm, tähendus ja väljendus. Ainus hetk, mil artist ja publik ühes rütmis hingavad võib olla see teatriime, mis muudab mälestuse kordumatuks aardeks, mille pärast ikka ja jälle tullakse tantsu teatrisse vaatama. Tühipaljast kargamist ei hinnanud ei Ida Urbel, Ülo Vilimaa ega hinda ka praegune balletijuht. Vanemuise ballett läheb oma 80. hooajale vastu nostalgiliste meenutustega, aga uues ja nooremas rütmis. 25 aastat tagasi ei olnud Vanemuises ideaalset balletirühma suurte lavastuste tarvis. Ei tea, kas trotsist või lihtsalt sügavast soovist luua sündis 1993. aastal lavastus „Romeo ja Julia”. Prokofjevi muusika mõtestasin lahti mitte partituuri remarke lugedes, vaid Shakespeare’i teksti analüüsides. Leidsin oma võtme, mis avas muusika hoopis uuel moel ja andis tegelastele rohkem mänguvõimalusi. Käesoleva hooaja alguseks valitud „Romeo ja Julia” lavastaja Petr Zuska on Shakespeare’i tragöödia avamiseks leidnud oma võtme, mis kindlasti üllatab seda draamat hästi tundvat publikut. Mis aga kõige tähtsam – meil on trupis oma Romeod, Juliad, Mercutiod ja lisaks suurepärane orkester, et Prokofjevi dramaturgia muusikas kõlaks samaväärselt Shakespeare’i tekstiga.

80 aastat tantsu ja teatrit, tantsu teatris ja teatrit tantsus – hooaeg 2018–19 on kindlasti kõike seda. Aegumatud teosed maailma kirjandusklassikast: Shakespeare, Marquez, Cervantes ja armastatud eesti autorid Jaan Rannap ja Avo Paistik kohtuvad maailma tippkoreograafi Petr Zuska, Eesti balleti legendaarse grand old lady Mai Murdmaa ja Vanemuise balleti „Mati Undi” Janek Savolaineniga. Sünnipäevalaps ei võta vastu ainult õnnitlusi, vaid jagab elamusi ka kodust kaugemal. Lepo Sumera muusikast inspireeritud Teet Kase tunnetuslik tantsuetendus „GO – mäng kahele” jõuab Hiina vaatajani novembrikuisel kahenädalasel ringreisil. 80 aastat balleti- ja tantsuteatrit ei oleks mõeldav inimesteta, kes on olnud pühendunud kutsumusele ja truud ühele teatrile. Üks Vanemuise balleti tugisammastest on kindlasti Rufina Noor, kes 2019. aasta 25. jaanuaril tähistab oma 70. sünnipäeva. 50 aastat teatris on möödunud ikka ennast ületades, ühe armastuse nimel ja nooruslikult. Vähemalt samaväärse panuse Eesti balletilukku on andnud Aivar Kallaste, kelle mitmekülgne anne ulatub Lutsu „Tagahoovist” Tubina „Kratini”, Shakespeare’i Mercutiost Cervantese Don Quijoteni. 6. juuni esietendusel on „saja aastane” juubilar (60 eluaastat + 40 aastat teatris) teravmeelse hidalgona La Manchast lavastuse peaosas. Vanemuise balleti nimel tänan meile armast publikut usalduse ja truuduse eest. Palju õnne ja head tantsuteatri hooaega !

Mare Tommingas Vanemuise balletijuht

32 — RAMP 2018/19


Giorgi Koridze ja Gerardo Avelar

TANTSIDES TARTUT Tants on midagi palju enamat kui villapehme ja udumalbe romantiline fantaasia. Tantsumaailma näiliselt tüüne pealispinna all möllavad kired, põrkuvad karakterid ning löövad sädemeid vastamisi vehklevad visioonid. Linn on lausa iseenesestmõistetavalt midagi palju enamat kui tänavad ja majad. Vanemuise 80-aastane ballett ja tuhande-aastane Tartu on selles projektis partnerid, kelle ilusaid ja kirglikke dialooge pakume nautimiseks järgnevatel lehekülgedel. Paljude fotodega mustvalge sünnipäevaalbum „Tantsides Tartut” valmib sel sügisel Vanemuise rahvusvahelise balletitrupi, balletijuhi Mare Tomminga ja fotograaf Maris Saviku koostöös. RAMP 2018/19 — 33


Raminta RudĹžionyte


Matthew Jordan


Amy Bowring


Rufina Noor


Aivar Kallaste


Walter Isaacson


Elena Poznjak-Kõlar


Merilin Mutli


Aja ja inimese jäädvustaja Tekst Reet Mark — Foto Heikki Leis

Ida Urbelit maalis Juri Šestakov ballettmeistri 80. juubeli puhul tema enda kodus. Alles on ka pastelliga tehtud eeltööd, mis tehnikast sõltuvalt mõjuvad elavamate ja värskematena. Maalimise algul olevat Ida Urbel lavastajana kohe hooga pilti ise „lavastama” hakanud – kes kus istub, kust langeb valgus ja ilmselt ka see, mis portreteeritaval seljas on. Lõpuks kõik nii jäigi. Daami soov oli kindlasti oma aastate vääriline välja näha, sest kõik kortsud pidid pildile jääma. Kunstnik Juri Šestakovi mäletavad kindlasti paljud vanemad vanemuislased – on ta ju aastaid Vanemuise kooris laulnud ja sõnalavastusteski kaasa teinud. Tema esinemised Vanemuise lavalaudadel jäid aastatesse 1971–1991. Tänavu tähistab vanahärra oma 81. sünnipäeva. Suurema osa oma elust Tartus elanud kunstnik sattus Eestisse kohe pärast Teist maailmasõda. Leningradi blokaadi ajal orvuks jäänud lastekodulaps saadeti 1949. aastal „Dvigateli” tehase tööstuskooli, mille ta lõpetas aastal 1953. Edasi ei läinud elu aga tavapäraselt – kultuurihuvidega noormees sai 1960. aastal sisse Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti. Kunsti õppimiseks mitte enam väga halval ajal olid seal tema juhendajateks Lepo Mikko, Johannes Võerahansu ja Ants Viidalepp. Näitustel esinemist alustas ta kolmandal kursusel. Õppimise ajal abiellus tulevane kunstnik kaasõppuri Heli Ploomiga. Juri lõpetas instituudi 1966. aastal ja aastal 1968 asus pere elama Tartusse. Tööd said noored Tartu „Arsi” dekooriateljees ja 1969. aastal võeti nad ka Kunstnike Liidu liikmeteks. Natuke vähem kui 10 aasta pärast – aastal 1978 – tehti koos esimene suurem isikunäitus Tartu Kunstnike Majas. Perre sündis kolm last, kellest kõigist said kunstnikud. Šestakovide esimene ja hetkel viimane suur ühisnäitus toimus 1997. aastal Tartu Kunstimajas.

42 — RAMP 2018/19

Vanemuisega sidus Juri Šestakovi paarikümneks aastaks eelkõige lauluarmastus. Laulmist õppis ta Olga Lundi, Henn Pai ja Endel Ani juures. Temast 1990. aastal tehtud telesaates „Teatrivara” tunnistab kunstnik, et alles pärast paari aastat kooris laulmist julges ta teatris oma joonistusploki välja võtta, aga – „kui oskad ja näed nii palju /huvitavat/, siis ei saa ilma joonistamata”. See julgus kandis vilja, sest Šestakovi loomingu põnevamaks osaks võibki pidada just teatriinimeste pastellportreesid – kiireid, vaba käega tehtud ja hästi tabavaid. Esimene portree valmis Herta Elvistest, kes jäi pildiga nii rahule, et olla käskinud: „Joonista nüüd meid kõiki!” Kõige paremaks modelliks peab kunstnik ise aga Lembit Eelmäed, keda ta on kujutanud Põrgupõhja Jürkana. Kokku olevat erinevaid portreid üle 150. Ja ei maksa arvata, et kõik pildid on tehtud raske istumisseansi tulemusena! Väga paljud tööd on valminud kiiretel puhkehetkedel, proovisaalis või ringreisidel. Ainus tingimus oli, et modelliga pidi tekkima isiklik side. Tore, et Vanemuisel on olnud paarikümne aasta vältel selline läbi inimeste ajastut jäädvustav kunstnik ja need portreed on meile omakorda jäädvustanud ka kunstniku. Ida Urbeli portree on täna osa Vanemuise teatri kunstikogust. Lõpetuseks tahaksin välja öelda ühe mind lapsest peale vallanud mõtte. Ma ei ole Juri Šestakoviga teadlikult kohtunud, kuid olen käinud ühel ajal ja ühes koolis tema laste Borisi ja Kaiega. Nad jäid tookord teiste seas silma oma erilise hapruse, lausa haldjalikkusega, mis mind mõistatuslikult paelus. Praegu julgeksin nimetada seda aristokraatlikkuseks. Võib-olla peidab see Leningradi töölisperekonna päritolu sügaval enda all veel ka midagi muud …


Ühe pildi lugu

Ida Urbel sündis Viljandis 1900. aasta 16. detsembril. Aastatel 1929–1935 tegutses ta Ugala teatri tantsujuhina ning ajavahemikus 1935–1974 oli Vanemuise peaballettmeister, pannes 1939. aastal aluse Vanemuise professionaalsele balletitrupile.

RAMP 2018/19 — 43


44 — RAMP 2018/19


Rambi ees

Taustalauljatest tipptegijad Katrin ja Siiri Tekst Kertu Tombak, Marika Goldman — Fotod Maris S, Vanemuine

Katrin Kapinus ja Siiri Koodres on Vanemuise ooperikoori staažikad liikmed, kes sageli ka solistidena lavalaudadel üles astuvad. Aastaid on muusikasõbrad nende kauneid hääli ja temperamentset lavasarmi saanud nautida muusikalikontsertidel „Memory”, kus taustalauljatel on täita efektne ja vastutusrikas roll. Statistikat tehes selgus, et just nemad ongi Vanemuise teatri hõivatuimad naisartistid, kelle kontole aasta jooksul kõige rohkem lavaõhtuid koguneb. Kuidas saadakse lauljaks ja Vanemuise ooperikoori liikmeks? Katrin: Laulsin küll lapsest saati koorides, aga kuna ma muusikakoolis ei käinud, siis polnud enesekindlust minna muusikat õppima, puudus nii-öelda muusikaline põhi. Läksingi hoopis juuksuriks õppima. Poolteist aastat hiljem jõudsin aga tänu sõbranna julgustamisele ikkagi Elleri kooli sisseastumiskatsetele – ta nimelt ütles, et laulja ei peagi teoorias tugev olema! Ja sisse ma sain! Ausalt öeldes ei üllatanud see kannapööre kedagi, sest kõik teadsid, et mul oli juba lapsest saadik unistus saada Alla Pugatšovaks. Pärast Ellerit lõpetasin ka Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia. Siiri: Mulle kooliajal laulda ei meeldinud, vastupidi – päevik oli alatihti punaseid märkusi täis: „Puudus koorilaulutunnist.” ja „Jälle puudus koorilaulutunnist!” Elasin SuureJaanis, kool oli 8 kilomeetri kaugusel ja kui kooriharjutus jäi bussiajast hilisemaks, läksin pigem bussiga koju. Tänu kirjandusõpetajale hakkasin siiski ühel hetkel laulma.

Esimesed esinemised olid üsna piinlikud, mul oli ülesastumise ees suur hirm ja seda ma küll ei arvanud, et minust võiks laulja saada. Keskkooli lõpus proovis Siiri astuda Elleri muusikakooli, kuid vastu teda ei võetud. Põhjenduseks polnud aga vähene lauluoskus, vaid „liiga väljakujunenud laulmismaneerid”. Nii küpses Siirist hoopis pagar ning peale kutsekooli lõpetamist olid ka laulmismaneerid sedavõrd lihvitud, et temast sai Elleri koolis Elena Suigi õpilane (sama õpetaja juures oli varem õppinud ka Katrin). Siiri: Kui olin teist kursust lõpetamas, oli Vanemuises ettelaulmine ning õpetaja Suik soovitas mul proovida. Läbisime tohutu konkursi – tol aastal oli väga palju soovijaid – ja saime koos Priit Volmeriga Vanemuise koori liikmeteks. Vanemuise töö kõrvalt sai lõpetatud ka Elleri kool ning õpitud Eesti Muusikaakadeemia õppejõu Tiiu Levaldi käe all, kes käis Tartus tunde andmas. Katrin: Mina tulin Vanemuisesse 2001. aastal Eesti Muusikaja Teatriakadeemiast, kus minu õpetajaks oli Ivo Kuusk. Olen Tartust pärit ja tahtsin siia tagasi, sest suurem linn pole minu jaoks. Vanemuises sattusime Siiriga ühte garderoobi, aga tegelikult on Siiri niivõrd tore inimene, et teda on niikuinii võimatu mitte tähele panna!

Olete hetkel Vanemuise teatri kõige hõivatumad naisartistid. Mida see teie jaoks tähendab? Siiri: Minu jaoks on see loomulikult tunnustus. Milline usaldus meile! Katrin: Muidugi on see tore! Saame kaasa teha erinevates žanrites, näiteks oleme olnud balletis „Per Gynt” koos baleriinidega. Siiri: Ka uued prooviperioodid ei ole väsitavad, kui on tore töötada. Tööprotsess peab olema mõnus ja naljakas.

RAMP 2018/19 — 45


Närv on nii suur, et isegi klaver hakkab värisema!

käis selle hetke jooksul terve elu silmade eest läbi, publiku hulgas olnud vend ei saanud aga äpardusest üldse aru.

Millised on olnud kõige ekstreemsemad lavalkäimised ja kuidas tervis suurele lavakoormusele vastu on pidanud Katrin: Siiri on meil püstolrolle (asendusosatäitmisi – toim.) teinud, mina nii väga palju pole. Siiri: Kõige suurem töö oli ikkagi „West Side Storys”. Seal oli ühe tütarlapse roll, keda mängis Katrin Pärn. Mingil põhjusel ei saanud ta etendust teha ning rolli pakuti mulle. Õnneks oli materjali omandamiseks piisavalt aega. Teine suurem pakkumine oli lavastuses „Viiuldaja katusel”, kus Kaire Vilgats, kes mängis pereema Golde rolli, ei saanud tulla. Siis oli aega napilt ja kuna tegemist oli ühe peaosaga, ei julgenud sellist vastutust võtta. Siiri: Tervisest rääkides: on juhtunud, et kui ka kõnehäält pole, siis laulda ikka saan. Ühe korra olen teinud „Chessi” etenduse kõripõletikuga – neelatades oli kaktus kurgus, aga käisin ikka laval ja laulsin. On juhtunud aga ka nii, et häält ei tule ikka üldse.

„West Side Story” (2005). Ave Madiste, Katrin Kapinus, Janika Sillamaa

Mis motiveerib iga hinna eest ja igas olukorras lavale minema? Siiri: Võib-olla ikkagi kohusetunne ja see, et ei taha teisi alt vedada. Katrin: Suurt soovi esineda küll ei ole. Siiamaani on mul meeletu esinemisnärv. Absoluutselt! Siiri: Esinemisnärv on Katrinil klaveri kõrval seistes! Laval tegeled mitme asjaga korraga, aga klaveri ääres ainult laulmisega ja edastad vaid seda informatsiooni, mis laulust tuleb – see on kordades hullem. Katrin: Närv on nii suur, et isegi klaver hakkab värisema! Ainuke, mis päästab, on see, et lähen lavale kellegi teisena, mitte Katrin Kapinusena. Mul on isegi enne väikest lavasutsu närv sees. Siiri: Minul vist ei ole … Oleneb, kui suur suts on. „Mary Poppinsis” (Siiri mängis Mrs Andrew’ rolli) oli mul ikka ka väike lavahirm. Ootasin oma lavaleminekut ja mõtlesin, et kas mikrofon on ikka sees, kas häälega on kõik korras ning kas astun muusikaliselt õigel ajal sisse … Katrin: No väikse sutsu probleem selles seisnebki, et kui ei astu õigel ajal sisse, ongi suts läbi! Siiri: Kui sutsud on erinevates lavastustes, võivad need mul peas mingil hetkel segamini minna. Tuleb peas kiire sirvimine teha, et õige lausega sisse astuda. Katrin: Minul läks aga ükskord hoopis meloodia meelest. Oleg Titovi lavastuses „Pöörane päev ehk Figaro pulm” läksin lavale, klavessiini saatemeloodia juba kõlas, mul aga olid meeles ainult sõnad, viis oli peast täiesti pühitud! Hakkasin siis improviseerima! Laval on ajatunnetus hoopis teine, mul 46 — RAMP 2018/19

Katrin: Kui on variant olla lihtsalt keha ja teha näitlemis- ja liikumisosasid, läheme ka ilma hääleta etendust tegema – siis ei ole inimene lavalt puudu.

Kindlasti on tulnud ette ka naljakaid juhtumisi laval, lava taga … Siiri: Kahjuks on juhtunud, et olen kolleegid lavale hätta jätnud. „Pinocchio” etendusel olin Angelina ja minu tegelaskuju pidi minema Papa Carlole ja Pinocchiole külla. Ootasin lava kõrval oma hetke ja meil tekkis inspitsiendiga mingil tähtsal teemal elav vestlus. Olin lava poole seljaga ja ühel hetkel kuulsin, kuidas Papa Carlo ütleb laval kõva häälega: „Ei tea, Angelina pidi meile täna külla tulema …” mille peale ma õnneks kohe ärkasin ja lavale astusin. Teine apsakas juhtus Viljandi Ugalas, kui olime seal draamalavastusega „Mitte praegu, kallis!”. Pidin etenduse alguses ja lõpus lavalt läbi kõndima. Ootasin oma hetke garderoobis ja sättisin endale kenasti kella valmis, sest teadsin täpselt, mis kell ma laval olema pean. Ootamatult krapist tuttavat teksti kuuldes sain aru, et olin kella valetpidi lauale pannud ja ajaarvestuses pool tundi maas. Tormasin garderoobist välja, aga ei leidnud Ugala koridorides lava üles! Laval olid draamagurud Tommingas ja Kaljujärv, kellel oli mind oodates kindlasti väga põnev. Kulus vaid mõni hetk, aga mulle endale tundus see vähemalt kümne minutina. Katrin: Minul juhtus kord „West Side Story” etenduse ajal, et meil oli hea kolleegi Helen Hansbergiga laval mäng käimas ning teadsin, et mul on veel veidi aega, enne kui laulma pean hakkama. Äkki kuulsin mingit meeshäält kõva häälega laulmas oma „Puerto Rico” laulu algust. Jõudsin veel hämmelduda, et kes see minu kohta nüüd kaasa laulab, kui nägin, et see oli dirigent Tarmo Leinatamm …

Mis on teie jaoks tunnustus? Lilled? Katrin: Eks lilled ka, aga eelkõige loeb ikkagi kolleegide kiitus. Kui kolleeg tuleb ja ütleb, et oli äge, siis on küll hea


Rambi ees

„Sweeney Todd” (2018). Helen Nõmm, Siiri Koodres, Risto Orav, Katrin Kapinus, Matis Merilain

No väikse sutsu probleem selles seisnebki, et kui ei astu õigel ajal sisse, ongi suts läbi! tunne! Vahel juhtud tänaval tuttavaga kokku, kes ütleb, et tead, ma käisin sind vaatamas, nii tore oli! Et ega ma teisi ei näinud, vaatasin ainult sind! Iga etendust peab tegema nii, nagu oleks tuttav saalis. Ei saa teha poole vinnaga, vaid ikka alati 100%! Siiri: Elleri koolis pidime kirjutama, mida arvame tunnustamisest. Kirjutasin, et tunnustust ju tegelikult vaja ei ole. Kui teen midagi, mis mulle tohutult meeldib, siis lustin ja lihtsalt on tore, kui see ka teistele meeldib. Milleks see tunnustus siis veel vajalik on? Kui õpetaja seda luges, arvas ta muidugi, et luiskan. Ütles, et iga inimene vajab tunnustust. Aga mina tõesti ei osanud siis seda üldse tahta. Kui teen oma asja ja enda rõõmuks, siis milleks on vaja, et keegi veel eraldi kiitma tuleb? Katrin: See on suur asi, kui käsil on töö, mida tõesti kaifime. Siis on ju töö ja hobi koos. Ja palka makstakse ka veel!

Kuidas end tööst välja puhkate ja uue energiaga laete? Katrin: Muidugi väsib õhtuks iga inimene. Kui tahaksingi õhtul enne magamaminekut lugeda, siis pole see lihtsalt võimalik, sest jään kohe magama.

Siiri: Mina ei üritagi! Mul on raamatud, mida plaanin lugeda, virnas, aga ma ei vaata õhtul nende poolegi. Mõlemad naised leiavad, et teatritöö suurim pluss on pikk puhkus, mil saab rahulikult kuu aega tööst eemal olla. Katrinile on pelgupaigaks Narva-Jõesuu, tema vajab lõõgastumiseks merd. „Seal ma suvitan korralikult – lähen raamatuga randa ja olen liival laiali nagu meritäht! See on minu jaoks totaalne puhkus!” Siiri pelgupaik on aga vanemate talu SuureJaanis. Seal astub ta uksest sisse ja teatab: „Siin ma olen! Tehke minu eest kõik ära!”

Palju te vabal ajal teatrisse satute ja vaatate lavastusi, kus ise ei osale? Siiri: Olen püüdnud hoida ennast kursis ja käinud kolleege vaatamas. Meil on toredad ja andekad näitlejad ning tahaks ikka vaadata, kuidas päriselt näideldakse! „Sweeney Toddi” prooviprotsess oli väga põnev, sest prooviperioodi alguses kaks nädalat me lihtsalt lugesime materjali, laulsime ja arutlesime rollide üle. Draamanäitlejad oskavad mõelda ja küsida teistmoodi, mis omakorda aitab neil oma rolli sisse minna ja seda luua. Ooperi prooviperiood on tavaliselt teistsugune.

RAMP 2018/19 — 47


„Mary Poppins” (2011). Katrin Kapinus

Katrin: Vanemuise puhul on pluss, et tulevad lavastajad, kes julgevad eksperimenteerida ja et meil on inimesed, kes lähevad sellega kaasa. Mõni lavastaja viskab ainult vihje, mida ta saada tahaks või millised me võiksime olla. Koor on õukond, kes suudab mängida kuninga suureks, sama lihtsalt saame selle kuninga aga ka väikseks mängida.

Vabal ajal muusikat ka kuulate? Siiri: Kui tegime lavastust „Mamma Mia!”, oli igas proovis laulda 24 laulu. Sel perioodil õhtul koju jõudes ei tahtnud küll enam ühtegi piiksu kuulda.

Kui arst kuulis, et mina ka Vanemuisest tulen, siis ei saanud ta muidugi ütlemata jätta, et väga ohtlik töö see teatritöö …

Katrin: Vaikus on kõige parem muusika! Kui enam mingisugust muusikat kuulata ei taha, siis näitab see väsimuse astet. Kui aga ühel hetkel puhkuse ajal ümisema hakkan, saan aru, et patareid on laetud ja olen jälle tööks valmis.

2017. aasta sügisel kutsuti Vanemuise ooperikoor osalema Shanghai ooperiteatri lavastusse „Aida” ning koor veetis Hiinas kokku 3 nädalat. Kas sellest reisist on jagada mõni lõbus lugu? Naised meenutavad, et Hiinas olles tellis teater neile sealt „Memory” kontsertideks uued esinemiskostüümid. Esimesele kohtumisele õmblejatega mindi koos väljavaadatud lõigete ja stiilidega ning seletati põhjalikult, millised soovid on. Ometi tuldi Eestisse kleitidega, mis olid planeeritust hoopis teistsugused ja Vanemuise õmblejad kohendasid kleite päris kaua, et naised end nendes ka mugavalt tunneksid. Katrin meenutab ka teist lõbusat seika Hiinast: „Läksime kambakesi koos kohaliku reisijuhiga väiksemasse linna Kunshani, et süüa seda päris õiget Hiina toitu. Tellisime kamba peale kaks kanarooga ja kolm toitu sealihast. Palusime meie hiinlasest saatjal igaks juhuks enne hindu täpsustada ja kogusime segaduste vältimiseks kamba peale raha kokku. Söök, mis lauale toodi, oli omaette vaatamisväärsus – ükskõik, millise kanatüki võtsid, sisaldas see imekombel ka konti. Tundus, et kokad olid vist võtnud terve kana ja raiunud selle väikesteks tükkideks. Kanakausi tipus ilutsesid kanavarbad, mis pidavat olema suur delikatess. Kui olime valmis lahkuma ja raha juba lauale jätnud, tuli järsku restoranipidaja ning hakkas hiina keeles kõvasti ja pikkade häälikutega

48 — RAMP 2018/19

„Hüljatud” (2017). Siiri Koodres ja Nele-Liis Vaiksoo


Rambi ees

„Mary Poppins” (2011). Eve Kivisaar ja Siiri Koodres

midagi seletama. Üritasime temaga inglise keeles suhelda, kuid tädi ei saanud aru meist ega meie temast. Proovisime abi leida ka hiina vestmikust, kuid seegi ei aidanud. Mina siis mõtlesin, et midagi muud ei jää üle ja võtsin kasutusele rahvusvahelise keele – näitasin laua peale, et oli kaks „koo-kookood” ja üks „röhh-röhh”. „Okei!?” Seepeale vaatas tädi mulle otsa, noogutas ning jäi vait. Sellega lugu lõppes.

et väga ohtlik töö see teatritöö … Aga kannatajad olime me Siiriga mõlemad!

Millised on olnud teie lemmikrollid?

Katrin: Tead, seda tööd võib kiruda nii palju kui tahad, aga teistsugust tööd ikka teha ei soovi! See töö on haarav, see võimaldab end välja elada. Miks ma käin kogu aeg nii heatujuliselt ringi? Sest ma elan end iga päev välja!

Siiri: Eks ikka „Mary Poppinsi” Mrs Andrew – sellest kurjemat enam teha ei saa ja samas oli naljakas ka. Katrin: Minule on väga helge rollina meelde jäänud armas Linnumemm „Mary Poppinsist”. See meenutas mulle minu vanatädi Ukrainas, kellel lapsepõlves tihti külas käisin. Ta elas külas, kus olid veel savimajad, pidas kanu ja eks minugi kohustus oli seal olles koos temaga kanu toita. Tore ja soe tunne meenus Linnumemme rolli tehes.

On teil ka omavahel mingeid erijuhtumeid laval ette tulnud? Katrin: „Hüljatute” peaproovis oli seik, kus Siiri mul kogemata silma siniseks lõi! Vabrikustseenis peavad Siiri tegelaskuju ja Nele-Liis Vaiksoo mängitud Fantine kaklema ja mina neid omakorda lahutama, aga selles proovis juhtus nii, et Siiri torkas kogemata sõrmega mulle silma ja järsku ei näinud ma enam midagi. Hoidsin proovi ajal külmakotti peal ja selle lõppedes läksin kohe EMOsse, kus trupikaaslane German mind juba ees ootas. Tema oli laval kukkunud ja kätt vigastanud. Mõnes proovis kohe juhtub! Kui arst kuulis, et mina ka Vanemuisest tulen, siis ei saanud ta muidugi ütlemata jätta,

Siiri: See on tõesti kõige hirmsam tegu, mis ma teatris korda saatnud olen. Meie sõprust on see aga ainult tugevdanud! (Naeravad)

Mis teid teatritöö juures paelub?

Siiri: Meil on niivõrd toredad kolleegid ja nalja saab iga päev! Katrin: Mulle meeldib, kui saab laval liikuda ja laulda. Kui meenutada meie sügisest tööd Shanghais, kus osalesime kooriga lavastuses „Aida”, siis see oli üsna piinarikas – minna lavale ja siis 20 minutit triumfistseeni ajal lihtsalt seista. Siiri: Pidime olema nii liikumatud, et ainuüksi seismisest läksid mul lihased krampi. Katrin: See oli hästi klassikaline lavastus – meie majas selliseid õnneks väga ei tehta. Muidu oleks ju igav – mis vahet seal on, mis on ooperi pealkiri, kui seal lihtsalt seista ja laulda tuleb.

Lõpetuseks? Siiri: Tulge ikka teatrisse, sest ilma publikuta pole meie tööl mõtet! Katrin: Peaasi, et tore on! Ja kui ei ole, siis tuleb toredaks mõelda, sest eks igas töös peab olema üks suhkrutükk.

RAMP 2018/19 — 49


Lätlannast kontrabassimängija õpetab eestlastele nende ajalugu Tekst Anu Tonts — Fotod Gabriela Liivamägi, Vanemuine

50 — RAMP 2018/19


Ootamatu hobi

Olen alati tundnud ja tunnen ka praegu end siinses keskkonnas ideaalselt.

Lätimaa kalurikülas Saulkrastis sündinud lätlanna Linda Viller on Tartus elanud aastast 1981, ehk siis 37 aastat. Eesti keelt räägib Linda väga hästi, ilmeka ja tujutõstva läti aktsendi ja erilise, ainult talle omase laulva tooniga. Pikka kasvu, optimistlik ja energiline naine toob endaga kõikjale kaasa hea tuju ja positiivse energia. Küsimusele, et kust siis kõik algas, vastab ta nii: „Tavaliselt ütlen ma selle küsimuse peale, et mis siis tol ajal viga oli: istusin Tšaikasse ja tulin! Rong ju käis, erinevalt praegusest. Aga minu Eestisse tulekul on oma eellugu. Läksin peale keskkooli Cēsise muusikakooli koorijuhtimist õppima ning kuna olin varem õppinud ka tšellot, siis kohtusin Cēsises sellise toreda tšelloõpetajaga nagu Igor Graps. Eestlased teavad teda ka, sest ta oli Gunnar Grapsi isa. Kui ma muusikakooli sattusin, oli tal oma tšellode ansamblisse kontrabassimängijat vaja. Olin üsna vilets tšellist, tšellot mängima ta mind ei kutsunud, aga tegi ettepaneku kontrabassi õppida. See ei huvitanud mind algul absoluutselt, aga ta rääkis mu lihtsalt ära! Hakkasingi õppima. Selles koolis olid aga keelpilli- ja koorijuhtimise osakonnad omavahel tülis ja minu kontrabassiõpingud ei meeldinud koorijuhtimise osakonnale absoluutselt. Olukord läks keeruliseks ja Igor Graps ütles mulle: „Linda, seda kooli sul lõpetada ei lasta. Mine Tartusse!” Elleri koolis oli tol ajal lätlasest kontrabassiõpetaja, kes töötas ka Vanemuises. Graps soovitas mind talle ning oli ette üsna kindel, et saan Vanemuises ka tööd. Mina olin noor, vallaline ja uudishimulik – istusin rongi ja sõitsingi! Huvitaval kombel kohanesin ma Eestis väga kiiresti. Olen alati tundnud ja tunnen ka praegu end siinses keskkonnas ideaalselt. Eestlased pole minusse iialgi halvasti, vaenulikult või ebakollegiaalselt suhtunud. Kui ma Vanemuisesse tulin, töötas siinses orkestris muide tervelt kolm lätlast, ka balletis oli üks. Eestlaste kohta pean ainult kiidusõnu ütlema – tol ajal polnud rahvusvaheliseks suhtluskeeleks mitte inglise, vaid vene keel, mida eestlased tegelikult rääkisid väga halvasti, aga purssisid sellest hoolimata minuga püüdlikult. Muidugi, mul oli julgust ka eesti keelt rääkima hakata ja

kolleegid parandasid mind hoolega. Nii et Eestisse tulek ja sisse elamine polnud minu jaoks üldse keerulised, need mälestused on pigem ikka toredad. Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamisest saadik on Linda teatritöö kõrvalt teinud ka giiditööd. „ERMi sattumisega oli nii: ma olen Tartu Läti seltsi liige ja seal levitati kutset tulla giidiks õppima. ERMil oli vaja lätikeelset giidi. Mõtlesin, et miks mitte – proovin! See proovimine tähendas terve aasta jooksul kord kuus loengutes käimist ja lõppes eksamite ning atesteerimisega. Mõtlesin, et olgu: kui ma ei kvalifitseeru, siis pole ka hullu – ma vähemalt harin ennast! Loengud olid aga väga huvitavad ja lõpuks selgus, et sain ka eksamitest läbi ja mind atesteeriti … Kuna tuli välja, et vene keele oskajaid on väga vähe, tegin atesteerimisprotseduuri läbi ka vene keeles ja hakkasin ka venekeelseid ekskursioone läbi viima. Vene keel on mul lihtsalt Lätist kaasas – lätlased räägivad seda mingil põhjusel palju paremini kui eestlased. Mulle on vene keel alati meeldinud, räägin seda hea meelega ja loen selles keeles ka raamatuid. Vahel tundub küll, et räägin praegu vene keelt veidi halvemini kui nooruses – eks siis oli selles keeles suhtlemist ka rohkem kui praegu. Ja siis läks nii, et kuna alguses oli tung muuseumisse nii suur, jäi puudu ka eestikeelsetest giididest ja pakuti, et võiksin ju ka eesti keeles teha – nii ma siis nüüd teengi kolmes keeles! See pole aga ERMis mingi imeasi – seal on tõesti palju giide, kes valdavad väga heal tasemel palju rohkemat arvu keeli. Seda reaktsiooni, et keegi eestlastest pöörab otsa ümber, kui kuuleb, et Linda on lätlanna, kes hakkab eestlastele Eesti ajalugu tutvustama, pole Linda kogenud. „Ei, ei ole! Ega ma ei varja midagi, ütlen kohe, et olen lätlanna ja ärge pange pahaks, kui mu eesti keele välted pole päris täpsed. Pigem on mulle väga palju kordi öeldud, et mul on nii meeldiv läti aktsent! Tundub, et inimestele on hoopis sümpaatne, et üks lätlane endale selle Eesti asja nii hästi on selgeks teinud. Juhtus kord, et ekskursioonile tuli sportlaste grupp ning meil tekkis kohe väga hea kontakt. Nad kuulasid väga tähelepanelikult ja olid kõigest väga huvitatud, välja arvatud üks mees: see vaatas kõike täiesti sellise … kivistunud näoga, ükski lihas ei liikunud. Algul oli näha, et ta on väga umbusklik, aga ekskursiooni käigus nihkus mulle järjest lähemale ja kuulas nii tähelepanelikult, et mul tekkis justkui eksami tunne. Üldse olen ma tähele pannud, et inimesed muutuvad selle pooleteisetunnise tuuri jooksul. Algul on nad sageli veidi sellise hoiakuga, et räägi-räägi, tegelikult ma tean, et muuseumid on jube igavad, aga lõpuks on hoopis teine seis – nad on huvitunud, rõõmsad ja kõik tundub kuidagi vahva. Halba

RAMP 2018/19 — 51


Kaari Siemer Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse juhataja: „Linda on suurepärane! Kui ERM 2015. aastal uue maja püsinäituste jaoks giide hakkas koolitama, liitus giidikooliga ligi 120 inimest. Neist suurem osa muuseumi sõbrad, õpetajad, giidid. Linda taust – Vanemuise kontrabassimängija – jäi eredalt silma. Eredalt jäi silma ka Linda ise – kaunis, särav, tark ja vaimukas! Linda on võrratu giid – alati rõõmus ja energiline. Oma ettevalmistuses põhjalik. Valmis tuuritama nii mudilaste, täiskasvanute kui eakatega, oskab ta neile õigesti läheneda ning kaasa haarata. Eesti kuulajaid võlub tema läti taust – see, kuidas lätlanna oskab nii paeluvalt meie rahva lugu jutustada ning vajadusel lätlastega paralleele tõmmata või vastuolusid välja tuua. ERMi Facebookis on keegi tema tuuri kommenteerinud: „Aitäh väga meeldiva päeva eest, ERM! Giidiks oli vapustav lätlanna. Julgen soojalt soovitada! Väga hea giid, tänu kellele oli väga põnev rännak meie esivanemate radadel.” Mul on väga hea meel, et Linda on meiega ning soovin, et see „giidihobi” talle ikka rõõmu pakuks!”

52 — RAMP 2018/19

reaktsiooni pole ma küll kordagi kohanud. Ka venelaste poolt mitte, ehkki neile rääkimisel on ju teatud teemasid ja probleeme, mille puhul peab mõtlema, kuidas asju seletada. See on veidi teistmoodi, kui rääkida eestlastele ja lätlastele. Pole ju mõtet inimesi solvata: kui nad on tulnud Eesti Rahva Muuseumisse Eesti ajalooga tutvuma, on see väga positiivne. Loomulikult ei jäta ma midagi ka ütlemata ega rääkimata. Eestlastele meeldivad väga rahvariided. Aga eks on vist ka nii, et neist asjust, mis mulle endale väga meeldivad, räägin ma ilmselt veidi suurema vaimust usega ja arvatavasti on see nakkav. Mulle endale meeldivad ka väga rahvariided ja vaibad. Ja ega ei ole nii, et kõik eestlased tunnevad oma rahvariiete ajalugu väga hästi – seega on tore rääkida neile potisinisest ja sellest kuidas mingid voldid on tehtud või miks on mõnel rõival selline suur krae. Teine teema, mis alati rohkem elevust tekitab, on kiviaeg ja muidugi Kukruse emand. Ja tänapäeva asjad! On ju nii tore meenutada oma lapsepõlve ja noorust, riideid, mida siis kanti. Külastajate reaktsioonid on sageli nii huvitavad ja toredad, et saan neid hiljem kasutada mõnele järgmisele grupile ekspositsiooni tutvustades. Ja muidugi on inimestele väga südamelähedane Eesti lipu lugu. Vene keelt kõnelevate inimeste hulgas on aga palju neid, keda kõnetab just sugulasrahvaste ekspositsioon. Nii palju on neid, kes tulevad ütlema, et minu vanaema oli vepslane või vanaisa isur. Ütlen ausalt: ma pole kohanud inimest, kellele ei oleks Eesti Rahva Muuseum meeldinud. Lätlased on üleüldse suures vaimustuses, et eestlased sellise asja valmis ehitasid. Linda tunnistab, et midagi pole teha: Eesti ajalugu tunneb ta detailsemalt ja täpsemalt kui Läti oma. Tema kooliajal õpetati ju ajalugu hoopis teistsuguse nurga alt. Samas leiab ta, et Eesti ja Läti ajaloos on palju sarnast ja see teeb näiteks Läti gruppidele rääkimise omamoodi lihtsamaks. Küsimusele, kas giidiks valmistumise ajal saadud teadmistes oli midagi päris uut või lausa jahmatavat, vastab Linda, et tegelikult jahmatas teda heas mõttes peaaegu kõik. Ja veel lisab ta üllatusliku fakti, et ERMiga kohtumise hetkeni arvas ta, et ajalugu talle


Ootamatu hobi

Kõigest hoolimata on mu elu armastus siiski teater koos kontrabassiga! pigem ei meeldi. Kooli ajal koosnes see ainult sõdadest ja revolutsioonidest ning see polnud eriti paeluv. ERMiga seoses tuleb aga eeskätt esile kultuur ja see on hoopis põnevam. „Mida rohkem saad teada, seda rohkem hakkab huvitama,” leiab Linda. „Mul on nüüd tekkinud plaan, et tahaksin teha ka Tartu giidi eksami. Mind hakkas järsku väga huvitama, et mis koht see õieti on, kus ma juba 37 aastat elan? Olen õppimist juba alustanud ja isegi paar „hädatuuri” teinud, kui keegi teine kuidagi ei saanud, aga neis asjus tuleb end veel kõvasti täiendada.” Lindale meeldib suhelda, seda tunnistab ta rõõmsalt naerdes ka ise. Inimesed meeldivad talle ka ja see on giiditööks kahtlemata hea eeldus. Giiditöö on ka mõnus vaheldus tööle Vanemuise orkestris ning kahtlemata on teretulnud ka sealt tulev täiendus kultuuritöötaja mitte üleliia paksu rahakotti. Nalja on selles giiditöös ka omajagu saanud, tunnistab Linda. Paljud naljad on keelepõhised, sest räägi sa ükskõik kui hästi, vahel ikka on mõni sõna peast kadunud, eriti, kui tegu on argielus üsna vähekasutatavate sõnadega, nagu kivikirves või ristirüütel. Viimase sõnaga juhtuski ühe vene grupi juures, et venekeelse „ristirüütli” asemel ütles Linda kogemata „soomuslaev”. Terve grupp prahvatas üksmeelselt ja sõbralikult naerma. Linda muigab selle jutu peale rõõmsalt ja ütleb, et tema jaoks pole enda üle nalja heitmine mingi probleem. „No mis seal siis nii erilist on? Selline eksimine on ju nii inimlik!” naerab ta rõõmsalt. Koolilaste gruppidega on nii, et on klasse, keda on täiesti võimatu ohjata ning samas on lapsi, kes on väga suured

huvilised. Kui juhtub olema väga huviline seltskond, võib mõni ekskursioon ka ekstreemselt pikaks venida. „Lätlastega ma olen teinud ka kahe ja poole tunnise tuuri. Eks mul on väike missioonitunne ka selle asjaga – nad on kaugelt tulnud ja kui neil on huvitav, kuidas ma siis jätan asja pooleli ja ütlen, et aeg on läbi!?” Enamasti kipub huvilistega ikka veidi kauem minema, tunnistab Linda. „Ja pensionärid on nii kihvtid!” hüüatab ta. „Nad on nii huvitatud, küsivad väga palju. Neil on palju oma lugusid ja mälestusi.” Vahel juhtub ka nii, et mõni inimene hakkab ise loengut pidama. „Ükskord ühes grupis oli mul küll mees, kes oli ilmselt ise ajaloolane. Ta täiendas mind siin ja seal, aga ei teinud seda sugugi pahatahtlikult. See oli väga tore. Teises grupis aga juhtus tõesti olema ka selline mees, kes tahtis lihtsalt ise rääkida. Õnneks oli tal abikaasa kaasas, kes tajus olukorda, tuli appi ja tiris oma mehe veidi eemale. „Mingeid ebameeldivaid vahejuhtumeid mul selles töös veel juhtunud pole. Ütlen ka alati ausalt, et ma pole hariduselt ajaloolane. Ja ega ma ei kipu ka Teaduste Akadeemia grupile tuuri tegema! Kõige parema meelega teen ekskursioone nii-öelda tavalistele inimestele, kellele suudan ehk pakkuda midagi sellist, mida nad veel ei tea.” Lõppkokkuvõttes leiab Linda, et selles ehk polegi midagi nii veidrat ega erilist, et ta Eesti ajalugu paremini tunneb kui Läti oma: „Ma olen ju Lätis elanud oma elust kõigest 18 aastat ja Eestis juba tervelt 37!” Veel ütleb Linda, et elu on teda väga hoidnud ning ta oskab selle eest tänulik olla. „Aga kõigest hoolimata on mu elu armastus siiski teater koos kontrabassiga!” lisab ta naerdes loole punkti pannes.

RAMP 2018/19 — 53


Seitse kevadist hetke Reimo Sagoriga Tekst Deivi Tuppits — Fotod Heikki Leis, Maris S, Gabriela Liivamägi

Viiendat hooaega Vanemuise draamatruppi kuuluv Reimo Sagor paistab silma oma näitlemiskirega. Möödunud hooajal tõi ta välja autorilavastuse „AK-47”, mis intrigeeriva teema tõttu pälvis tähelepanu ajakirjanduses ja valiti ka Draamamaa showcase’i festivalile Vabal Laval. Reimo astub peale teatrilavade üles ka teles ning kinolinal. Ta on vaatajatele tuttav filmidest „Must alpinist” ning „Päevad, mis ajasid segadusse”, sügisel jõuavad aga EV100 raames eetrisse nii seriaal „Pank” kui film „Võta või jäta”. Roll on tal ka Martti Helde veel linastumata filmiprojektis „Skandinaavia vaikus”. Ja kui sellest veel ei piisa, tasub mainida, et Reimo teeb külalisena kaasa ka lavastustes „Kõnts” (Teater NO99) ja „Paradiis” (Von Krahli Teater). See kõik annab vaid aimu noore näitleja jäägitust pühendumisest teatrile, mis on suurem kui elu. Kui püüda kogu see elu kokku võtta mõne küsimusega ja mõnesse hetke, siis just selline sai tulemus ühel varakevadisel vestlusel.

54 — RAMP 2018/19


Rambi ees

Sind võib näha mitmetes telesaadetes ja filmides. Kumb sulle rohkem meeldib – olla filmi- või teatrinäitleja? Miks? Mõlemal näitlemisstiilil on omad võlud. Filminäitlemise puhul on põnev, et kaamera saab tulla väga lähedale: iga teatrilava liigutus on kaamera ees võimendatud miljon korda, reaktsioonid on minimalistlikud. Filmimaailma reaalsus on erakordselt põnev. Teatrilaval on ka võimalik intiimne olla, kuid kaamera suudab selle intiimsuse paremini esile tuua – kui ei ole just väga kammerlik etendus, kus oled publikuga vahetus kontaktis. Ma ei saa küll üht teisele eelistada, mõlemad on väga arendavad, andes mängutehniliselt uusi vaatenurki. Mul on väga vedanud, et režissöörid on mind usaldanud ja olen saanud neid projekte teha.

Mis on olnud kõige äärmuslikum asi, mida rolli jaoks oled pidanud tegema? Näiteks sõit Siberisse. Seal olid päris ausad olud – me ei valetanud inimestele. Kandsimegi 30-kilogrammiseid seljakotte, higistasime päriselt ning pisaradki olid päris, kui pidime kusagil lumes sumpama ja väljas oli mõnigi kord 35 miinuskraadi. Või ka siis, kui pidime ronima kuskile mäkke ja sõitma nende vanade puusuuskadega. Kõrgmäestikuvõtted tegime Itaalias ja seal läksin pärast üht varast võtet nende suuskade ja vanaaegse varustusega tagasi mäkke. Selleks ajaks oli sinna tulnud juba suusatajaid, kes ei olnud näinud, et me filmime. Kui ma üles jõudsin, plaksutasid kõik ja küsisid, kaugelt ma

tulen. Ma ei tahtnud nende illusiooni rikkuda, ent pidin siiski ütlema, et tegemist on filmivõtetega. Või näiteks: filmis „Päevad, mis ajasid segadusse” riputati meid teibiga naftatsisternide külge. Oli küll suvi, aga augustiööd olid päris jahedad. Seal niimoodi rippuda – päris ekstreemne kogemus. Teistpidi äärmus oli „Võta või jäta” ajal, kui võtteplatsile toodi 20-päevane beebi. Kui pidime filmima stseeni, kus ma last esimest korda näen, ütlesin režissöörile, et ei tahagi teda enne näha – tahtsin seda ehedat reaktsiooni. Ja kui ma siis last esimest korda nägin ja pidin teda hoidma – see oli päris äärmuslik! Väga rõõmsameelne laps oli, uskumatult rahulik, täielik filmibeebi. „Skandinaavia vaikus” filmiti aga täienisti autos, talvel. Selle filmi võtted olid ruumi suhtes väga õpetlikud: kui on palju kõrvalülesandeid, siis mängida sinna sisse veel teisi tegelasi oli üsna nõudlik olukord. Kõige värskem ekstreemne hetk oli aga seriaalis „Pank”, mille viimane võttepäev toimus Nõmme suusahüppetornis. Veebruaris. Õues 20 miinuskraadi. Jõhker tuul. Mulle olid tehtud suusahüppesuusad, mille küljes oli tool, millel olid omakorda väiksed plastiksuusad, millel olin siis mina ja mille ninale oli kinnitatud kaamera. Läksime torni, minu küljes oli köis, suuskade küljes oli köis ja siis mind lasti hooga sealt mäest alla, pidurdati ning tõmmati üles tagasi. Tegelikult mulle meeldivad sellised ekstreemsed olukorrad, kus tuleb end kas vaimselt või füüsiliselt ületada – tuleb end kokku võtta ja mingisugustest tabudest üle saada. See on näitlejana hädavajalik tegevus. RAMP 2018/19 — 55


Aga see on küll tõsi, et iseennast lavastada on väga keeruline, samas jällegi ka hariv. See on iseenda sundimine ja tundmaõppimine, kus tuleb oma isikuga tegeleda: filmid, vaatad, õpid, näed, arutled iseendaga, võibolla kutsud kellegi appi – näitlejana ääretult kasulik protsess.

„AK-47” (2017)

Monolavastus „AK-47” oli sinu esimene lavastajatöö. Kuidas vaatad sellele protsessile tagasi? Mida see sulle andis? Kas iseend lavastada oli keeruline? Ma ei tea, kuidas seda sõnadesse panna. Isiklikus plaanis oli see üsna massiivne projekt. Mul on väga hea meel, et sellest kasvasid välja mitmed huvitavad kokkupuuted ja vestlused erinevate inimestega, mis on mulle palju olulisemad kui mõne professionaalse teatrikriitiku ütlus, et üks või teine stseen oli dramaturgiliselt nõrk. Kontakt reaalse maailma ja päris inimesega – see on ülioluline. Teatritegijana on üks mu hirmudest see, et jään oma mulli kinni, jään mingisuguste piiride taha ega suuda enam näha pärismaailma – see on ohtlik. Seepärast üritan teha erinevaid asju ning käia ringi ja vaadata teatrit väljaspool Eestit. Ei taha jääda kinni sellesse professionaalsesse teatritegija maailma, kus räägitakse pärismaailmast ja inimesest, aga tegelikult hoopis irdutakse sellest. „AK-47” lõi vastupidise olukorra – seal sündis suhtlus. Teisalt on mõnes mõttes hea meel, et see läbi sai, sest isiklike asjadega on ikka nii, et neid on raske mängida – keeruline on ennast kokku võtta ja tahta päriselt inimestele midagi öelda. Nii lihtne on peituda mingisuguse nalja taha või sotsiaalmeediasse, aga kui tahad midagi päriselt öelda, siis seda on raske teha – sa ei pruugi mõjuda siirana ja hirm, et sinu pärismõtted naerdakse välja – mida kindlasti ka tehti –, on suur. Leida endas julgust seda kõike ületada ja otsida inimestega

56 — RAMP 2018/19

kontakti – see on olnud „AK-47” puhul mulle tähtis. Olen selle kogemuse eest tänulik – see on teater, mis on mulle väga meeltmööda ja tahan samas vaimus jätkata. Aga see on küll tõsi, et iseennast lavastada on väga keeruline, samas jällegi ka hariv. See on iseenda sundimine ja tundmaõppimine, kus tuleb oma isikuga tegeleda: filmid, vaatad, õpid, näed, arutled iseendaga, võib-olla kutsud kellegi appi – näitlejana ääretult kasulik protsess. Soovin, et kõik näitlejad saaksid seda kunagi proovida, sest need sisemised konfliktid, iseenda tüüpmured ning võitlused egoga, mis tuleb läbi teha, on väga õpetlikud. Mina sain aru, et pean ennast ikka väga palju sundima, et mõtetest tegudeni jõuda. Kõige raskem ongi sellise lavastuse puhul mitte lasta publiku ees pilku kergelt uduseks ja lihtsalt mängida, et näen inimesi ja vaatan neile otsa – see kipub kergesti tulema, eriti kui teema on isiklik ja tunned end ebakindlalt. Sellest ülesaamine, hetkes olemine ja kontakti tajumine – see on keeruline protsess.

Vanemuises on sul nii mõnigi põnev roll uuslavastustes „Mees, kes teadis ussisõnu” ja „Faust”. Milline neist su enda lemmik on? Miks? „Faustis” mängin ma Mefistot, mis on olnud üks mu unistuste rolle Jago kõrval. See roll on ülimalt mänguline, seda teha on tõeline nauding. Mulle meeldivad pahelised, aga oma olemuselt samas ka õilsad tegelased. Öeldakse, et kuningat mängida


Rambi ees

„Faust” (2018)

ei saa, õukond mängib kuningat. Mefisto puhul ka – kuratlikkust saavad mängida teised tegelased minu ümber, nad teevad seda väga hästi. Mefisto osa on väga vabastav ja avatud, iga kord leian seda mängides midagi uut. Võib-olla tõesti, et Mefisto ongi minu alter ego. (Naer) Natuke paheline, aga õilsameelne saatan – heade kavatsustega, kuid otsib põnevust. Hendrik Toompere („Fausti” lavastaja – D.T.) ütles kunagi Fausti ja Mefisto kohta: et neist aru saada, tuleb nad viia väga lihtsale tasandile – Mefisto on mees, kes tunneb kõrtse, Faust on mees, kes ei tunne. Ma mõistan seda hästi – kui sa tunned kõrtse, siis sa tunned ka inimesi. See on sama asi, mida enne mainisin – hirm jääda võõraks. Mefisto roll on olla „kohal”, ta on väga inimest ja oma ümbrust jälgiv. Olgugi, et tekst on ette antud, tuleb olla väga teadlik neist, kellega koos lavastseenis oled. See roll võimaldab seda. Kogemuse, kohalolu ja inimesena läbitud arengu osas – olgu siis näitleja või osavõtjana – ei saa ma aga vähem tähtsaks pidada ka rolle „AK-47s”, „Kõntsas” või „Paradiisis”, ega üldse ühtegi osatäitmist – nad kõik on olulised.

Kuidas üldse juhtus, et Reimo Sagorist sai näitleja? Oled sa selle teekonnaga rahul? See on huvitav tee. Kui ma 12nda klassi lõpetasin, siis andis mu kirjandusõpetaja mulle lavaka sisseastumisnõuded ja ütles: „Sa peaksid minema.” Mina ei osanud sellest tol hetkel

Võib-olla tõesti, et Mefisto ongi minu alter ego.

absoluutselt mitte midagi mõelda ega teadnudki õieti, et selline kool üldse olemas on (naerab). Läksin 2006. aastal proovima – Hendrik Toompere jr kursus – ja langesin viimases voorus välja. Ei tea, miks või kuidas, kuid pärast seda sai minu kindlaks teadmiseks ja tahtmiseks, et just näitlemine on ainus asi, millega oma elus tegeleda tahan. 2008. aastal, kui Elmo Nüganen kursust vastu võttis, ma katsetele minna ei saanud, olin sõjaväes, ja 2010. aastal, kui kursuse võttis vastu Tiit Ojasoo, mõtlesin: kas nüüd või ei iial! Katseaastate vahel ma midagi muud õppima ei läinudki, sest teadsin, et ei taha tegeleda asjadega, millega edaspidi ilmselt tegelema ei jää. See teadmine oli väga tugev, kuigi kõlab veidralt. Aga 2010. aastal andis Tiit Ojasoo mulle selle võimaluse. Olen väga õnnelik, et just tema kursusele sattusin, sest see maailmapilt ja elukool, mille oma kursusega läbi nelja aasta saime, on olnud kirjeldamatu – inimesena meeletult arendav. RAMP 2018/19 — 57


Küsisime Reimolt, kas see või teine? —

raamat ja film vanilje või kakao kohv või tee smuuti või puder varahommik või hilisõhtu tõde või tegu rand või mäed jõusaal või jooksmine teksad või dressid kass või koer räpp ja rock võime muuta minevikku või võime näha tulevikku

„Skandinaavia vaikus” (2018)

58 — RAMP 2018/19


Rambi ees

„Võta või jäta” (2018)

Oli sul pärast keskkooli ka alternatiive? Kelleks lapsena saada unistasid? Ei olnud. Võib-olla oleksin läinud tisleriks õppima, sest mulle meeldib midagi oma kätega puidust valmistada. Nüüd, kui suvepuhkus algab, tahan jälle midagi teha. Mulle meeldib selline rohmakas, tahumata maa-stiil, see on asi, millega vabastan end n-ö teatri vaimsest raskusest. Ma ei ole seda tööd kunagi õppinud, kõik on ise leiutatud. Need pole viimse lihvini professionaalsed tisleritööd, vaid tugeva tahte ja katseeksitusmeetodi abil läbi viidud eksperimendid, mis huvitaval kombel seisavad siiani püsti ja toimivad. Põhikoolis oli mul tugev plaan lennuakadeemiasse minna, aga see kadus. Muud otsused tehti minu eest ära. Tagasi vaadates olen oma teekonnaga väga rahul.

Mida tähendab sinu jaoks teatritöö? Mulle ei meeldi oma elukutse kohta öelda „töö” või „lähen tööle”. Mulle isiklikult tundub, et sellest hetkest alates, kui inimesed võtavad igapäevase eesmärgilise tegevuse sõnastamiseks kasutusele sõna „töö”, siis kirg ja isiklikkus selle taga vähenevad. „Tööga” kaasneb tihti kohustuse tunne. Sõna „töö” vähendab mu meelest pühendumust ja kirglikku suhtumist oma tegemistesse, julgust olla naiivne ja uskuda oma elukutsesse, sellesse, et suudad maailmas ja enda ümber midagi muuta. Mulle meeldiks oma tegemisi pigem elu kutseks nimetada. Ma olen õnnelik, et saan teha asju, mis mulle meeldivad – prooviprotsessi jooksul on teatris võimalus asju läbi mängida, tagasi võtta, uurida olukordi, tundeid ja seeläbi iseennast – on võimalus põhjalikult ja detailselt käsitleda inimest ja tema maailma.

Mind ei huvita üks ja ainus tõde, tihtilugu ka vastus mitte – see pole oluline, pigem huvitab küsimus.

Praegusel ajal on ka Eestis üha rohkem tajutav, et inimesed otsivad piire ja tõde – üha rohkem tahetakse tugevaid piire seadustes ja poliitikas; tahetakse, et oleks endal lihtsam, et peaks ise vähem mõtlema, et oleksid olemas ette antud vastused. Teatris on aga võimalik küsida küsimusi. Mind ei huvita üks ja ainus tõde, tihtilugu ka vastus mitte – see pole oluline, pigem huvitab küsimus, selleni jõudmine ning arutelu, millel ei pea olema ühest ega õiget vastust. See on see, mille pärast ma väga armastan teatrit ja teatritegemist, näitlejaks olemist. Ma ei taha elada lihtsalt, ma tahan iseennast pidevalt küsitleda, mulle meeldib, et saan oma tõdemused küsimuse alla seada. Mulle ei meeldi leppida üheainsa vastusevariandi või tõega. Muidugi on neid aeg-ajalt endale tugipunktideks vaja, aga nende juurest tuleb edasi minna, otsida, väljuda mugavustsoonist. Sinna jäämine tähendab näitlejale mandumist, ühte rolli kinni jäämist, igavust. Siis ei ole sel enam mõtet, siis on see töö ja – nägemist! Loodan, et suudan näitlejana jääda õpivõimeliseks edaspidigi. Et ma suudaksin jääda inimolendi suhtes uudishimulikuks ja et mul ei kaoks tahe temaga empaatiliselt suhestuda. Et ma ei tüdineks Inimesest ja soovist oma piire lõhkuda.

RAMP 2018/19 — 59


VÄIKESE MAJA SUUR JUUBEL Tekst Sven Karja — Fotod Eesti Teatri ja Muusika Muuseum, Kaido Haagen

Aasta 2018 pakub Eestis enam kui heldelt võimalusi sajandi täitumise tähistamiseks. Üks väärikas sajandijuubel puudutab ka Vanemuise teatrit: 2018. aastal täitub sada aastat hoone avamisest, mida täna tunneme Vanemuise väikese majana. Vaid mõne aasta eest põhjalikult renoveeritud teatrimaja oma natuke minevikulise atmosfääriga on paljude teatrikülastajate jaoks just see „päris” teatrimaja, kus tekib „see õige” teatrifluidum. Ajast aega on seda maja kutsutud ka Saksa teatriks. Miks nii? Vastuse sellele annab lühiekskurss maja ajalukku. Teatavasti mängis 19. sajandi II poole Tartu kultuurielus suurt rolli Tartu Saksa Käsitööliste Selts, kes arendas ka (saksakeelset) teatritegevust. Mõistagi vajab teater ka mingit hoonet ja selleks ostis

60 — RAMP 2018/19

selts endale maatüki Tiigi ja Aia (praegu Vanemuise) tänava vahel (paigas, kus täna paikneb väike Vanemuine) ning ehitas sinna esialgu puidust teatrimaja (mille fassaad osutas pargi poole), mis sobis mängimiseks ainult suveperioodil. Teater avati 1870. aasta 21. juunil, seega vaid mõni päev enne ajaloolist hetke, mil 24. juunil 1870 pandi Vanemuise Seltsi eestvõttel Jaama tänaval Lydia Koidula „Saaremaa onupojaga” alus Eesti rahvuslikule teatrile. Teatri juhiks oli Eduard Berent, kes talvel, kui Tartu suveteater pidas sunnitud talvepuhkust, tegutses Tallinna Saksa Teatri juhina. Aastal 1904 põles aga Saksa teatri puithoone maha. Käsitööliste Selts tegi otsuse ehitada kivist teatrimaja ning kuulutas


Vanemuise väike maja 100

1908. aastal välja arhitektuurikonkursi, millele esitati 53 projekti ning millest võtsid osa paljud nimekad arhitektid. Konkursi võitis Berliini arhitektide Ernst Hoffmanni ja Fritz Schulze projekt. Seltsi rahalised võimalused ei lubanud aga tööga kohe pihta hakata ja kui viimaks ehitamiseks läks, sai tolleaegne Tartu linnaarhitekt Arved Eichhorn ülesande korrigeerida võidutööd pisut tagasihoidlikumaks. Muutusi tekkis ka ehituse käigus: näiteks muutusid otsafassaadi üks suur aken ja lai rõdu kolmeks kõrgeks ja kitsaks aknaks. Toimus ka väike stiilimuutus: kui võiduprojekt järgib pigem juugendstiili, siis Eichhorn lisas tollal moodi läinud mõjutusi neobiidermeierilt. Ilmselgelt võtsid kõik arhitektid šnitti Saksamaa erinevatest teatrihoonetest, konkreetsemalt on arhitektuuriloolased eeskujuna välja toonud Viini Ooperiteatri klassikalist vormi. Teatrihoone avati 19. oktoobril 1918. aastal Fritz Grillparzeri näidendiga „Häda sellele, kes valetab” esietendusega, teatri juriidiliseks omanikuks sai käsitööliste seltsi asutatud teatriselts (Theater Verein) ning teatri ametlikuks nimeks Tartu Saksa teater. Kuna püsitrupp puudus, andsid põhiosa etendustest gastroleerivad saksa külalistrupid. Vabadel õhtutel pääses siia etendusi andma ka Vanemuine, kelle 1906. aastal valminud teatrisaal oli suurte akustikaprobleemidega ja kõledapoolne. Saksa Teatri publik tunnistas uue maja igati vastuvõetavaks, kiita said nii kollakates-valgetes toonides teatrisaal kui ka hubased kõrvalruumid.

RAMP 2018/19 — 61


62 — RAMP 2018/19


Vanemuise väike maja 100

Ent ajaloo pöördepunkt, mille nimeks on Nõukogude okupatsioon, viis suurema osa Eestis elanud sakslastest kodumaale tagasi, mis tähendas, et nii käsitööliste seltsi kui ka teatrihoone tegevus kippus soikuma. Aastal 1939 müüs selts hoone 100 000 krooni eest Tartu linnale. Saksa okupatsiooni aastatel 1942–1944 aga tegutses majas hoopis kino nimega Victoria Lichtspiele ning teatrimaja ette – kas usute või mitte? – paigutati mingiks ajaks koguni Tartu maaliinide bussijaam. Teine maailmasõda, mis teatavasti jättis Vanemuise 1906. aastal ehitatud maja varemetesse (ja needki õhati 1959. aastal), oli Saksa Teatri vastu tunduvalt leebem, mürsukillud tegid vaid katusesse mõned augud. Tekkinud olukorras oli loomulik, et kodutuks jäänud Vanemuine seadis end sisse endises Saksa Teatris ning andis 21. detsembril 1944 ka hooaja avaetenduse. Tollane teatrijuht Kaarel Ird on oma mälestuses rääkinud, et tervet ovaalsaali täitis veel kinomeeste kohale toodud mürakas filmiprojektor. Esimestes koristus- ja ehitustöödes lõid vapralt kaasa ka näitlejad, ooperilauljad ja balletitantsijad. Eriti keeruliseks muutis sõjajärgse Vanemuise elu asjaolu, et kolme žanri koduks olevas teatrimajas puudusid nii elementaarne lavatehnika kui ka vajalikud kõrvalruumid proovide tegemiseks ja dekoratsioonide valmistamiseks. Väljapääs leiti teatri „laienemises” mitmesse lähedalasuvasse Vanemuise ja Tiigi tänava hoonesse. Selline elu kestis enam kui kakskümmend aastat, leevendust ruumikitsikusse tõi alles Vanemuise suure maja valmimine 1967. aastal, mil Vanemuine sai hakata tegutsema kahes majas. Ent tuleoht, see paljude endisaegsete teatrimajade suurim hirm, sai veel kord karmiks reaalsuseks: ööl vastu 1978. aasta 28. septembrit – vaid kolm nädalat enne maja 60. juubelisünnipäeva – süttis hoone tänaseni segastel asjaoludel põlema ja tulemus oli trööstitu: hävis kogu teatri sisustus ning rõdukonstruktsioon ja lavaseadmed deformeerusid kuumuse tõttu. Esialgu sai 1970ndate lehtedest lugeda nõukogulikult lennukaid lubadusi, mis tõotasid teatrimaja järgmiseks hooajaks uuesti avada, kuid reaalsuses sai sellest kaheteistkümne aasta pikkune ehitussaaga, mille viis lõpule Poola restaureerimisfirma Budimex ja varjas täissoditud plangu abil kauni ehitise möödujate pilgu eest aastateks. Tontlikud teatrivaremed kippusid inimeste fantaasiates sünnitama erinevaid legende. Üks elujõulisemaid nende hulgas räägib restaureerimistööde käigus õnnetult elu kaotanud poola ehitustöölisest, kes maeti teatrihoone keldrisse ning kes endast nüüd täiskuuöödel poolakeelse pobinaga aegajalt märku annab … Vanemuise väikese maja taasavamine toimus 1990. aasta 5. oktoobril välis-eesti kirjaniku Ilmar Külveti näidendiga „Menning” (lavastajaks Raivo Adlas) ning see sündmus liitus orgaaniliselt Eesti taasiseseisvumismeeleolude rõõmupuhanguga. Kui enne põlengut andsid väikese maja repertuaaris tooni lastelavastused, siis nüüd kolis väiksesse maja lõviosa ooperilavastustest (mitteametlikult muutubki hoone „ooperimajaks”), mida oluliselt toetas ka väikese maja akustika.

Uue sajandi alguses oli taas kord aeg sealmaal, et nii hoone eksterjöör kui interjöör vajasid suuremat värskenduskuuri. See toimus mitmes etapis ning 2014. sügisel avas juba pea sajandivanune „seeniorhoone” oma uksed külastajatele tõeliselt värskusest pakatavana: arhitekt Raul Vaiksoo tahtel olid senised hallid ja pruunikad põhitoonid asendunud säravvalge, ergavmusta ja küütlevsinisega. Oktoobris 2018 esietendub Vanemuise väikeses majas Moisés Kaufmani näidend „Kolmkümmend kolm variatsiooni”, mis räägib maailmakuulsa saksa helilooja Ludwig van Beethoveni keerulisest eluperioodist, mil valmis üks tema salapärasemaid teoseid. See esietendus lubab kinnitada, et saksa kultuuri vaim elab sõbralikult koos teiste heade vaimudega selles kaunis majas tulevikuski.

RAMP 2018/19 — 63


Mozartist Kraftwerkini, suurmuusikalist uksekellani Tekst Sven Karja — Fotod Heikki Leis Vanemuise praegune heli- ja videoala juht Andres Tirmaste kuulab ise muusikat peamiselt autoga sõites, kodus naudib pigem vaikust. „Tegelikult on kõik meie ümber muusika, ka müra,” vaatab Andres helide maailmale filosoofilisemalt. Nüüd juba kümmekond aastat teatrilavastuste ja kontsertide helirežissöörina tegutsenud Andrese esimesed kokkupuuted muusikaga olid aga ise laval, mitte helipuldi taga olles. Ta on õppinud üheksa aastat klaverit ja pisut ka koorijuhtimist, olnud tegev mitmetes bändides, müünud plaadipoes plaate ja laulnud mitmes kooris. Mõistagi oskab ta ka ise nooti lugeda ja see oskus kulub helipuldi taga marjaks ära. Andres on helirežissöörina olnud tegev mitme Vanemuise suurmuusikali juures, aga teinud koostööd ka selliste Eestit väisanud esimeste suurusjärgu staaridega nagu Alice Cooper ja James Brown. Aga mida see klapid peas puldi taga istuv mees muusikalietenduse või suurkontserdi ajal õieti teeb? Kõige lihtsamalt öeldes kujundab ta teinekord kuni 200 muusiku esitustest ühtse kõlapildi. Helirežissöör vastutab, et iga esineja panus kostaks välja vajaliku tämbriga, samuti on tema haldusalas erinevate kajade ja efektide harmooniline sulandumine ühtsesse helipilti. Mingis osas on sellised asjad esinejate endi poolt paika pandud, mingis osas saab usaldada oma sisetunnet ja maitsemeelt. Seega on helirežissööri töö Andrese veendumust mööda kindlasti ülimalt loominguline amet. Loomingulisust, muide, nõuab ka eestikeelsete vastete

64 — RAMP 2018/19

väljamõtlemine terminitele ja tegevustele, millega järjest uuenev rahvusvaheline tehnoloogia kokku viib. „Näiteks muusikalide puhul öeldakse, et helimees tegeleb muusikalide miksimisega. Eesti keeles võiks siis selle ameti kohta öelda muusikalide miksaja – jah, see pole päris eesti keel, kuigi kõlab päris hästi.“ Kui Andres hakkab kirjaldama helimehe tööd, keda nüüd on tavaks nimetada helimeistriks, draamalavastuse juures, torkab tehnika kappav areng eriti silma. Kui mõelda korraks sellele, et väga pikka aega saadi ka Eesti sõnateatrites hakkama üldse ilma helimeheta: etenduse algust ja lõppu märkis gongilöök ning kõik lavatagused hääled tehti naturaalselt: äikesemürin plekktahvli raputamisega, linnuvidin korgiga mööda pudelit hõõrudes. Veel mõned kümnendid tagasi piirdus helimehe töö suuresti vaid (lint)makinupule vajutamise ja mõne muusikapala mängitamisega. Andrese „ajaarvamine” teatris algab sellest ajast, kui etenduste helikujundustes kasutati minidiskimängijat, siis CD-mängijat, täna tuleb etenduste helikujundus MacBook Pro helikaardilt. Helimeister saab oma peamised juhised ja töömaterjali lavastuse muusikaliselt kujundajalt. Üks osa tööst on etteantud muusikapalast vajaliku pikkusega soundtrack’i vormistamine, näiteks tuleb minutilisest loost lõigata kokku 10-minutiline heliriba. Siis lepitakse kokku heli tugevused, millistest kõlaritest ja millise heli või näitleja öeldud märgusõna peale


Rambi taga

Ühte lavastusse oli vaja lindistada konkreetse Ameerika automargi käivitamist. see peaks etenduse ajal kostma, ja seda omatahtsi muuta ei tohi. Teine teema on igasugused efektid veesolinast automürani. Mõnikord saab kasutada olemasolevaid salvestusi, mõnikord aga vajatakse midagi nii erilist, et see tuleb eraldi salvestada. Andresel on meeles, et näiteks ühte lavastusse oli vaja lindistada konkreetse Ameerika automargi käivitamist, mis tõesti käivitus väga isemoodi heliga. Üks asi, mida Andres natuke oma praegusel ametipostil kahetseb, on see, et osakonna juhina ta ise enam helipuldis istuda ei saa, sest Vanemuise neli statsionaarset mängukohta (lisaks külalisetendused), kus nädalas toimub 10–15 etendust, tuleb heli- ja videoala osakonna üheksal töötajal ära teenindada – see tähendab osakonna juhile keerukat graafikute joonistamist ja eri majade vahelist tehnika liigutamist. „Hüljatute” etendused Tallinna Alexela Kontserdimajas tähendavad näiteks kuue mehega tõstetava helipuldi kaasavõtmist. Vanemuise kui mitmežanri teatri puhul peab arvestama ka seda, et lavastused ise võivad olla äärmuseni erineva raskusastmega, enam kui töömahukatest suurmuusikalidest kuni kammerliku draamatükini – viimane võib helimeistrile

tähendada kogu õhtu jooksul vaid kahe uksekella produtseerimist. Aga kas tõesti pole ühtki lavastust, mis ilma selle osakonna abita saaks toimuda? Selgub, et eelmisel talvel „peaaegu” paistis, et selline lavastus tulebki – jutt käib ülikooli vanas anatoomikumis mängitavast Parroti-tükist, – aga ka sinna tekkis viimasel hetkel üks video. Üks eraldi osa selle osakonna pidevast tööprotsessist on aga ka uute toimivate lahenduste otsimine kaasaegsel digitaalajastul, näiteks heli- ja valgustehnika tõhusam kooskõlla viimine, keskse märksõnaga: vähem juhtmeid! Pärast Vanemuise helitehnika kapitaalset väljavahetamist 2017. aastal saab heliosakonna juht kiidelda puldiga, mille sarnast Eestis ei ole ja millega võimendatakse maailmakuulsate show’de helipilti. Uus tehnika, täpsemini keskkõlarite kasutamine, peaks ära hoidma ka Vanemuise suure maja igipõlised akustilised probleemid (rõdul ja rõdu all paiknevate tsoonide kehvem kuuldavus) ning tagama ühtlase kõlanivoo kogu saalis. Kui aga siiski muusika kuulamise tuju tuleb, ulatub Vanemuise heliosakonna juhi enda muusikamaitse seinast seina, Mozartist Kraftwerkini.

Helimeistrid Vaiko Vreimann, Andres Tirmaste, Kalev Kääpa, Andreas Kangur

RAMP 2018/19 — 65


Maitsed Maarja Meeru moodi Tekst Ave Svarts — Fotod Kertu Tombak

Kes ei armastaks Itaalia toitu? Kes ei sooviks sedasi süüa iga päev? Vanemuise teatri peakunstniku Maarja Meeru köögis on see aga täiesti võimalik – et Maarja õppis Itaalias ooperilavastuste kunstnikuks ning sai sealt peale hariduse kaasa ka abikaasa Peppe, hõljub iseloomulik küüslaugupraadimise lõhn nende maja ümber pidevalt ning pastapadagi podiseb vaat et pea ülepäeva. Maarja pakub enda sõnul maailma kõige lihtsamat toitu, mille retseptid on kõik ühesugused. „Võtad paki pastat, natuke soola, sortsu õli, tubli kausi tomatit, peoga spinatit …” Ühesõnaga, ei mahu- ega kaaluühikuid. Ja tulemus on selline, et seltskond laua ümber on esmalt tükk aega tumm. Maitseb. Ja kuidas veel maitseb! Seega soovitame kodus järele teha! 66 — RAMP 2018/19


Rambi ees

Pasta aglio-oliopeperoncino (AOP) Pasta küüslaugu, oliiviõli ja punase pipraga Spagetti, aglio, peperoncino, olio di oliva

Spagetid, küüslauk, punane pipar, õli Keeda spagetid, kuumuta pannil õlis küüslauku ja punast pipart, sega kokku.

Torta di spinaci-ricotta Spinati-ricotta pirukas Impasto mille foglie, 1 pacchetto di spinaci surgelati, ricotta 2 pacchi, parmiggiano, sale, pepe — Lehttainas, 1 pk külmutatud spinatit, 2 pk ricottat, parmesani juust, sool, pipar Laota lehttainas plaadile, sega ricotta spinati ja parmesaniga, lisa maitse järgi soola ja pipart. Küpseta 40 minuit 190 kraadi juures. Enne küpsetamise lõppu puista üle parmesaniga.

Insalata Macedonia

Filetto di pollo Praekana Filetto di pollo, uova, parmiggiano, semi di sesamo, semi di chia, pane grattugiato, farina, sale, pepe

Kanafilee, muna, parmesan, seesamiseemned, chia seemed, riivsai, jahu, sool, pipar Viiluta kana õhukeselt, veereta jahus, seejärel munas ja lõpuks riivsaia-seemnesegus. Prae rohkes õlis, nõruta köögipaberil.

Insalata di pomodorini Tomatisalat Pomodorini, olio di oliva, aglio, foglie di basilico, sale, pepe

Tomat, oliiviõli, küüslauk, basiilik, sool, pipar Tükelda tomat, lisa tublisti küüslauku ja basiilikut ning oliiviõli.

Makedoonia salat Banane, kiwi, fragole, mirtilli, succo di mango/succo di arancia

Banaanid, kiivid, maasikad, mustikad (või muud marjadpuuviljad vabal valikul) mangomahl / apelsinimahl Tükelda puuviljad, lisa mango- ja apelsinimahla ning marjad.

Buon appetito!

RAMP 2018/19 — 67


Vali oma

AMPS Teatriga on nagu juurviljade söömisega – et tagada igapäevane harjumus, tuleb alustada samm-sammult ja minna kergemalt üle raskemale ning magusamalt sisukamale. Selliseid mõtteid jagas Vanemuises noortetöö konverentsi „Igavene teater?!” (aprill 2018) avalikul arutelul lauljanna Maria Listra. Maria rõhutas, et teater on tõsiseltvõetav, kui kannab aususe, siiruse ja puhtuse ideed nii heas kui halvas. Samal konverentsil räägitud mõtetest jäi kõlama kirjanik Aidi Valliku väljaöeldu: võimalus rääkida teatri abil

!

„roosast elevandist” meie elutoas, tuua lavale teemad, millest muidu on raske kõnelda. Oliver Issak rääkis pühast teatrist, teatrist, mis pakub usku ja lohutust. Teatriteadlane Anneli Saro rabas numbritega – arvestades kokku Eesti teatrites aasta jooksul publiku ette toodud etendused, selgub, et keskmiselt toimub Maarjamaal igal õhtul 19 erinevat etendust! Konverentsil said sõna ka noored. Laurits Muru ja Saara Kaljujärv Vanalinna Hariduskolleegiumist kinnitasid Maria mõtet – esimene kokkupuude teatriga on oluline, vahest isegi määrava tähtsusega.

HARIDUSLIKUD ETENDUSED

Teater annab võimaluse kogeda „meie” tunnet. Praegu, Eesti 100. sünnipäevaaastal, on tõesti oluline märgata, mille kaudu me oma identiteeti tunnetame. Kindlasti on teatril selles protsessis väga oluline osa. Soovin kõigile enese kaotamist ja leidmist teatris! Mall Türk Vanemuise noortetöö juht

Draamatund „Valmisolek on kõik” Keskmisele ja vanemale kooliastmele Draamatunnis räägime näitlejatööst. Vanemuise noored näitlejad Kärt Tammjärv ja Reimo Sagor alustavad tundi soojendusharjutustega, mille abil ka tunnis osalejad saavad virgutada nii keha kui vaimu. Tunni käigus meenutame teatrikunsti ajalugu, näeme paari hõrku stseeni näitekunsti klassikast, saame teada, mis on nulltekstiga etüüd ning tunni lõpus sünnivad improvisatsioonid publiku poolt samal hetkel pakutud ideedele. Valmisolek on kõik! Draamatundi on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 9./11.10.2018 6./8./13./14.11.2018 15./16./17./18.01.2019 6./8.03.2019

68 — RAMP 2018/19


Noortetöö

Muusikatund „Appi, Ooper!?” I osa

Tantsutund „Tants läbi aegade”

Nooremale ja keskmisele kooliastmele

Nooremale ja keskmisele kooliastmele

Kooli muusikatunnis oleme kõik kunagi olnud – ikka klass, klaver ja õpetaja. Teatri muusikatunnis on kõik justkui samamoodi, aga päris ei ole ka. Õpetajateks on Vanemuise ooperisolistid Merle Jalakas ja JaanWillem Sibul, klaverit mängib kontsertmeister Ele Sonn. Tunnis saame teada, mis ooper üldse on ning mille poolest ta erineb teistest lavažanritest. Õpetajate esituses kuuleme maailmakuulsaid aariaid erinevate ajastute ooperitest ning üllatuslikult võib selguda, et mõnda ooperimeloodiat oskame ka ise kaasa laulda. Ooperi juurde kuuluvad lahutamatult ka uhked kostüümid ja hulk rekvisiite, ka neid saab lähemalt uurida. Kõlavad katkendid järgmistest ooperitest: Bizet’ „Carmen”, Mozarti „Võluflööt”, Humperdincki „Hansuke ja Greteke”, Lortzingi „Salakütt”, Nielseni „Maskeraad” ja Händeli „Xerxes”.

Tantsutunnis saame teada, kuidas sündis ballett, miks tõusid tantsijad varvastele ja mispärast tänini ikka veel balletti tantsitakse. Tunnis imetleme tutu’sid, proovime varvaskingi ning õpime balletimõisteid. Kauneid ja mitmekesiseid tantsunumbreid tantsuajaloo erinevatest etappidest toovad teie ette Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Jelena Poznjak-Kõlari juhendamisel. Erinevate ajastute ja tantsustiilide kõrval näete katkendeid P. Tšaikovski ballettidest „Uinuv kaunitar” ja „Pähklipureja” ning Vanemuise kavas olevatest tantsulavastustest.

Muusikatundi „Appi, Ooper!? I” on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 27./28.09.2018 5.10.2018

Muusikatund „Appi, Ooper!? II osa. Eesti lavamuusika”

Tantsutundi „Tants läbi aegade” on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 4.10.2018 10.10.2018 6.02.2019 22.02.2019 22.03.2019 5.04.2019

Koolipäev teatris Vanemale kooliastmele

Juba hästi tuntud ooperitunni õpetajad Merle Jalakas ja Jaan-Willem Sibul tutvustavad selles õppetükis eesti lavamuusika ajalugu. Kontsertmeister on Ele Sonn. Kuuleme tõelisi hitte eesti ooperi-, operetija muusikalilavastustest. Lisaks uutele teadmistele muusikaloost saame aimu ka teatrigrimmi tegemise nippidest, õpime nõiajooki segama ning mängime kaasa kollibändis. Esitamisele tuleb vaid eesti muusika: K. A. Hermanni „Uku ja Vanemuine”, E. Aava „Vikerlased”, G. Ernesaksa „Tormide rand”, E. Arro ja L. Normeti „Rummu Jüri”, E. Tambergi „Cyrano de Bergerac”, O. Ehala „Nukitsamees”.

„Miks ma pean seda õppima? Mul ei lähe seda mitte kunagi vaja!” Kas kõlab tuttavalt? Tulge, veetke üks koolipäev teatris ja te näete, kuidas paljusid asju, mida koolis õpitakse võib ka reaalselt vaja minna! Koolipäev Vanemuise teatris sisaldab väikest ekskursiooni teatrimajas ja kolme ainetundi: Kirjandus – Kui palju teatrimaju on Vanemuise teatril ajalooliselt olnud? Kes need ehitas, kellele need varem kuulusid, mis neist saanud on ja palju muud põnevat kuulete kirjandustunnis. Kehaline kasvatus – Õpime tundma klassikalise balleti põhipositsioone ja saame ülevaate balletitantsija igapäevast. Kehalise kasvatuse tunniks palume võtta kaasa vaba liikumist võimaldavad (spordi)riided.

Muusikatundi „Appi, Ooper!? Eesti lavamuusika” on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 24.01.2019 20./21.03.2019 2./4.04.2019

Füüsika – Teemaks on optika: valguskiir, valguse murdumine, värvusspektrid ja muu läbi teatritöö prisma. Tundi viib läbi füüsikaõpetaja Enn Öpik, tehnikat liigutavad Vanemuise heli ja valgusmeister. Koolipäeva kestus kl 10.00–13.00.

Nooremale ja keskmisele kooliastmele

UUS! Lavatehnika demonstratsioonetendus – Vanemuise suure maja lava on läbinud põhjaliku tehnilise uuenduskuuri. Võimalusterohke lava on oma paindlikkuses ise tõeline kunst! Füüsikatunni lõpetab lavatehnika demonstratsioon, mille on loonud lavameister-koolitaja Oliver Pärna ja valgusmeister Tõnu Eimra. Erilise meeleolu loob saateks ansambli Etnosfäär „Kiigelaul”. Koolipäeva kestus kl 10.00–13.00 Sel hooajal toimuvad koolipäevad teatris järgmistel kuupäevadel: 18.10.2018 22.01.2019 29.01.2019 2.05.2019 7.05.2019 8.05.2019

Klassist välja! Lõpeta kooliaasta põnevate teatritundidega! Et kooliaastale väärikas punkt panna, on Vanemuise teater koos TÜ Loodusmuuseumiga koostanud 4.–7. juuniks 2019 populaarsematest haridusprogrammidest tunniplaani. Kell 10–12 saab osaleda Loodusmuuseumis või Vanemuise suures majas toimuvates grupitundides ning iga päev kell 12 toimub Vanemuise suure maja saalis hariduslik etendus. T 4. juuni 2019 FÜÜSIKA vanemale kooliastmele K 5. juuni 2019 TANTS LÄBI AEGADE nooremale ja keskmisele kooliastmele N 6. juuni 2019 APPI, OOPER?! nooremale ja keskmisele kooliastmele R 7. juuni 2019 VALMISOLEK ON KÕIK vanemale kooliastmele Täpsem info Vanemuise kodulehelt ja TÜ Loodusmuuseumi kodulehelt www.natmuseum.ut.ee/et/klassist-valja

RAMP 2018/19 — 69


TULE TEATRISSE KOOS KLASSI VÕI SÕPRADEGA!

Teatriekskursioon Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund. Alati on põnev minna sinna, kuhu niisama lihtsalt ei pääse. Vanemuise suure maja lavatagune on just täpselt selline koht. Tule koos meiega majatuurile! Anname ülevaate Eesti vanima teatri ajaloost, lavastuse valmimise protsessist, külastame teatri töökodasid ja võimalusel saame aimu ka sellest, mis tunne on lavalt saali vaadata.

Etenduse-eelne ekskursioon Piletiga ekskursioonid huvilistele toimuvad igal laupäeval algusega kell 17.15, välja arvatud riigipühadel ning päevadel, mil suures majas ei toimu etendust. Etenduse-eelsele ekskursioonile on võimalik tulla ka ilma samal õhtul toimuva etenduse piletita.

70 — RAMP 2018/19

UUS!

Väikse maja ekskursioon Vanemale kooliastmele ja täiskasvanutele Ettetellimisel Vanemuise väikeses majas, kestus 1 tund. Tänavu tähistab Vanemuise väike maja suurt juubelit – oktoobris 2018. möödub maja avamistest täpselt 100 aastat. Nii pika aja jooksul on ühes majas juhtunud mõndagi. Täiendatud on esmaste arhitektide ideid, vahetunud on omanikud, tegevusedki on majas muutunud. Pikki aastaid mahutas end sellesse majja ära kogu Vanemuise trupp kõigi oma kolme žanriga. Ehk siis selle pärast – mine tea – öeldakse vahel, et just väike maja on see päris teatrimaja. Kui soovite lähemalt teada ning külastada ka väikese maja lavataguseid proovisaale, garderoobe, laoruume, lavaalust, siis tulge väikese maja suurt juubelit tähistama teatriekskursiooniga!


Noortetöö

Kollase Kassi teatritund Lasteaiaealistele Ettetellimisel Vanemuise väikeses majas, kestus 1 tund. Mis koht see teater on? Mis siin teistmoodi on kui kodus või lasteaias? Kuidas selles majas käituma peab? Miks mu jopele riidehoius numbrit vaja on? Miks teatris toolipõhjad liiguvad? Kas teatrisaalis kommi ei tohigi süüa? Aga porgandit? Nendele ja paljudele teistele küsimustele leiame koos Kollaste Kassidega vastused Vanemuise väikeses majas toimuvas teatritunnis. Koos õpime tundma teatri etiketti, astume lavale ja piilume ka lava taha.

Teatritund „Lastele keelatud!” Keskmisele ja vanemale kooliastmele Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund Suitsetamine, alkoholi tarbimine, kaklemine või plahvatuse korraldamine on ohtlik, ebatervislik, võiks öelda – absoluutselt KEELATUD! Teatris aga on laval vaja mõnikord peegeldada ka ohtlike olukordi. Kuidas seda teha turvaliselt, nii et keegi kahju ei saa, sellest saavadki tunnis osalejad aimu. Teatritunnis tutvutakse teatributafooriaga: näeme, millised on lavasigaretid ja lavarelvad, samuti õpitakse lavavõitluse elemente ning tehakse haavagrimmi abil sinikaid ja arme. Teatritunni käigus ei saa keegi haiget ning kellegi tervist ei kahjustata.

UUS!

Teatritund „Kostüümimäng” Nooremale kooliastmele Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund. Kostüüm ja grimm on teatri lahutamatud osad. Teatritunnis saavad lapsed teada, miks kostüüme vaja on, millest kostüüm koosneb, kes kostüümi välja mõtleb ja kes valmis teeb. Teatritunnis saame ka teada, milleks on vaja lavagrimmi, kas grimmi tuleb teha ka meestele ja kuidas teevad grimmi tõelised professionaalid. Tunnis tehakse näidisgrimmi ja proovitakse ka omal nahal, mis tunne on kanda lavakostüümi. Igal kostüümil on kaasas ka oma lugu. Millist lugu nad koos jutustama hakkavad, saame teada „Kostüümimängu” teatritunnis.

Butafoorse koogi töötuba Keskmisele ja vanemale kooliastmele

Koolivaheaja Kollased Kassid Koolivaheaeg on Kollaste Kasside lemmikaeg, sest siis on lastel palju rohkem mahti teatris käia! Ootame suuri ja väikseid teatrisõpru koolivaheaegadel üks tund enne lasteetenduse algust ning etenduse vaheajal koos Kollaste Kassidega teatri fuajeesse meisterdama. Kollased Kassid on kohal: 20.10.18 kell 12:00 Lapsepõlvebänd, Vanemuise suur maja 21.10.18 kell 12:00 Naksitrallid, Sadamateater 23.10.18 kell 18:00 Lotte Unenäomaailmas, Vanemuise suur maja 27.10.18 kell 12:00 Naksitrallid, Sadamateater 29.12.18 kell 12:00 Lumekuninganna, Vanemuise suur maja 03.01.19 kell 12:00 Guugelmuugelpunktkomm, Vanemuise väike maja 06.01.19 kell 12:00 Lumekuninganna, Vanemuise suur maja 27.02.19 kell 18:00 Guugelmuugelpunktkomm, Vanemuise väike maja

Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund. Töö käigus õpitakse lähemalt tundma kunstnik-butafoori tööd ning seda, kuidas käiakse teatrilaval ümber toiduga. Töötoas valmib hõrgu välimusega koogilõik, mille iga valmistaja saab endaga koju kaasa võtta.

RAMP 2018/19 — 71


UUS! Ooperihommik Küllap emad-isad teavad, kui tähtis on väikese lapse „esimene”: esimene sõna, esimene samm ja samamoodi ka esimene kokkupuude teatriga. Kui soovime, et laps sööks isukalt köögivilju, tasub alustada maitsvamatest ja magusamatest, sama mõtteviis sobib ka ooperimaailmaga tutvumisel. Pakume mõnusalt ja mahlakat esimest ampsu ooperimaailmast! Lasteooper „Guugelmuugelpunktkomm“ on just täpselt paraja pikkuse ja mõistetava sisuga, et tuua väike poiss või tüdruk esimest kogemust saama. Kuidas ooperist aru saada ja miks seal kõiki asju lauldes aetakse, saame teada, kui tuleme teatrisse tund varem, ooperihommikule (isegi, kui see ajaliselt toimub mõnikord õhtul). Vanemuise teatri ooperisolist Merle Jalakas ja dirigent Taavi Kull aitavad teha esimese äratuse ooperimaailmaga tutvumiseks. Ooperihommikud toimuvad: 8.11.2018 kell 11:00 18.11.2018 kell 15:00 3.01.2019 kell 11:00 27.02.2019 kell 17:00 Vanemuise väikse maja ovaalsaalis

72 — RAMP 2018/19

Konkurss „Arukas arvustaja” Vanemale kooliastmele Kutsume gümnasiste arutlema Vanemuise lavastuste üle! Ei olegi nii lihtne olla arukas arvustaja. Tuleb osata analüüsida, olla sõnaosav ja miks mitte ka kriitiline! Konkursi „Arukas arvustaja” eesmärk on kasvatada teatriteadlikku publikut ja panna noori kunsti ja teatrit rohkem märkama, analüüsima ning mõistma. Huvitavamate kirjatööde autorid kutsume tänutäheks teatrisse ja parima arvustuse avaldame järgmises teatriajakirjas „Ramp”! Oma arvustused palume saata aadressil kollanekass@vanemuine.ee, tööde esitamise tähtaeg on 1.03.2019, võitjad kuulutame välja märtsis 2019.


Noortetöö

Kollase Kassi Suvekooli Sünnipäev koos Kollaste Kassidega 10. sünnipäev! Keskmisele ja vanemale kooliastmele Suvekool on ainulaadne teatrisündmus! 10 päeva jooksul saab valmis lavastus ning lisaks näitleja-lauljatööle tuleb luua lavakujundus, valida kostüümid, leida sobivad dekoratsioonid-rekvisiidid, luua valgus- ja helikujundus ning tegeleda ka müügitööga. Suvekooli lõpus kantakse valminud lavastus ette Vanemuise laval. 2018. aastal olid suvekooli lavastajad Kristo Toots ja Katrin Kalma. 2019. aastal toimub suvekool taas augustis ja see on juba kümnes Kollase Kassi suvekool! Olge valmis, toimub midagi suurejoonelist ja erilist! Suvekool tähistab oma kümnendat õppeaastat ei rohkem ega vähem, kui Vanemuise suure maja laval. Juubelipeole ootame ka kõiki Kollase Kassi Suvekooli vilistlasi! Jälgige infot www.vanemuine.ee

Lasteaiaealistele ja nooremale kooliastmele Vanemuise suures majas asuvast Kollase Kassi lastetoast leiab nii mõnegi dekoratsiooni, kostüümi või rekvisiidi ja muidugi ka väikestele teatrihuvilistele sobiva lava ja eesriided. Oma sünnipäeva on kindlasti vahva tähistada koos sõpradega teatrit tehes! Lastetuba on sobilik 4-10-aastastele ning sinna mahub korraga pidutsema kuni 15 last. Kollase Kassi sünnipäevapakett sisaldab lastetoa kasutust kolme tunni vältel, neist pooleteise tunni jooksul viivad Kollased Kassid lapsed teistesse põnevatesse teatriruumidesse ning mängivad üheskoos teatriteemalisi mänge. Täpse peo kava koostame lähtuvalt sünnipäevalapse huvidest.

TELLIMISINFO Infot programmide kohta on võimalik leida www.vanemuine.ee/teater/noortetoo/ Programmide tellimine ja lähem info telefonil 7440 189, aadressil kollanekass@vanemuine.ee HARIDUSLIKUD LAVASTUSED Appi, Ooper I / muusika Appi, Ooper II / muusika Tants läbi aegade / tants Valmisolek on kõik / draama Koolipäev teatris Klassist välja! KOLLASED KASSID KUTSUVAD  Ekskursioon Etenduse-eelne ekskursioon Kollase Kassi teatritund Teatritund „Lastele keelatud!“ Teatritund „Kostüümimäng!“ Butafoorse koogi töötuba Sünnipäeva tähistamine Suvekool

230 € 230 € 230 € 230 € 6 € / in (pileti saab teatri kassast) 6 € / in terve koolipäev; 3 € ainult etendus (pileti saab teatri kassast)

55€ lapsed / 70€ täiskasvanud / max 30 in, iga järgmine +2€ 7 € täispilet / 3€ soodus (pileti saab teatri kassast) 55 € / max 30 in, iga järgmine +2€ 65 € / max 30 in, iga järgmine +2€ 65 € / max 30 in, iga järgmine +2€ 65 €, max 25 in, lisada ei saa 120 € kuni 15 in, iga järgmine külaline +5€ 130 €

RAMP 2018/19 — 73


Noppeid arvustuskonkursilt „Arukas arvustaja 2018”

„Suluseis” Valge steriilsuse taha peituvad väärmotiivid, eelarvamused, läbimõtlemata süüdistused ja patriotismi silmakirjalikkus ei paista esmapilgul üldse väljagi kogu selle taimetoitluse ja antirassismi varjust, vaid ilmuvad valge suhkruvõõba alt alles peale ülekuulamisi H-ga, kes on kusjuures riietatud musta, olles maailma ees justkui avatud raamat. Reena Roos, Nõo Reaalgümnaasium

Veidi arusaamatuks jääb H. tegelaskuju tegelik olemus ja tagamõte lavastuses, mis muudab ühtepidi olustiku müstilisemaks ja annab mõtlemisainet, kuid teisest küljest jätab selline teadmatus kuidagi tühja tunde. Kristin Reino, Hugo Treffneri Gümnaasium

„Beatrice” Yocki tegelaskuju sümboliseeris täiuslikult tänapäeva noorte suhtumist uutesse tehnoloogiatesse. Kõik me tahame varakult suureks kasvada ning jõukaks saada. Palju on neid noori, kes on mõne püramiidskeemi ohvriks sattunud või enda andmed teab kuhu sisestanud. Alex Savolainen, Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium

„Põlenud mägi” See, kuidas Kärt Tammjärv tegi oma liigutust seelikuga, kui ta pettus ja minema kõndis, tekitas minus täieliku wow-tunde. Kas oleks võimalik, et ta seda ka mulle õpetaks? Birgit Võsar, Nõo Põhikool

„Kinolina kangelane” Suur oli imestus ja vaimustus, kui selgus, et lavastuses oli tegu hoopis elava muusikaga. Brita Herja, Hugo Treffneri Gümnaasium

„Crossroads. Step into the light” Kuidas veel paremini tundeid väljendada, kui mitte tantsides! Tihti jääb ju ka elus sõnadest väheks ja ega siis ilmaasjata rõõmust lakke ei hüpata ja vaimustusest käsi ei plaksutata. Liikumise kaudu suudame emotsioone edasi anda ükskõik kellele, kartmata valet tõlgendust või sõnade otsa komistamist. Liikumine oleks justkui mõni universaalne keel. Rona Britt Luug, Hugo Treffneri Gümnaasium

„Hedda Gabler” Piret Laurimaa suutis minu arvates suurepäraselt tabada peategelase uhket ja kõrki iseloomu. See väljendus hääletoonis ja näoilmetes, mis mitmelgi korral andis vaatajale vägagi teravalt mõista, et Hedda omab kõigi ja kõige üle kontrolli ning teised on vaid ussikesed tema jalge all. Eriti meeldis mulle stseen, kus peategelane lamab diivanil elutu näoilmega, samal ajal kui tema mees rõõmust hõiskab, et nad saavad lapse, ja väänab rõõmu käigus igatpidi Hedda keha. Oliver Daniel, Nõo Reaalgümnaasium

Hedda tundus mulle nagu üks ära hellitatud ja poputatud moodne naine, kes istub kodus, tellib muudkui internetist IKEA asju ning nõuab mehelt aina rohkem raha oma kulukate hobide ning uuemate ja moodsamate kodude sisustuste jaoks. Mann Rask, Luunja Keskkool

74 — RAMP 2018/19


Noortetöö

„Medeia” Näitlejad suutsid mind jäägitult oma hingepiinade keerisesse haarata. Mõne hetke pärast tundsin, et südamel hakkas nii raske. Ootamatult langes üks pisar mu põsele, mida üritasin märkamatult ära pühkida. Seda pole minuga teatris kunagi juhtunud. Diana Lanevskaja, Tamme Gümnaasium

„Minu järel, seltsimees ” Ma ei mäleta, et etenduses oleks ropendatud, see oli väga hea, sest inimesed kasutavad niigi iga päev valimatult oma sõnavara. Kahemõttelised naljad ei tekitanud piinlikkust, pigem naeru. Naermine pidavat eluiga pikendama ja üldse tervisele kasulik olema. Brigitta Paal, Saverna Põhikool

„Teineteiseta” Lavastuse võlu seisneb suhete ilus ja valus. Ilus on taaskohtumine ja imeline öö ning armastus. Valus on aga vanade kommete ja priiskava eluviisi kasuks otsustamine või mannetu elu külmas räämas korteris, mis seab piirid kahe intelligentse inimese vahelisele armastusele. Renar Kihho, Hugo Treffneri Gümnaasium

„Meie oma tõde, meie oma õigus” Vahel võis näha vana ja noort Andrest samal ajal laval, kui vana Andres püüdis veenda iseenda minevikumina mitte tegema kord juba tehtud vigu. See paralleelsus ja mineviku käegakatsutavas lõid huvitava kontrasti. Näitas, kui palju me ise ikkagi oma tuleviku eest vastutame. Getter Dolgošev, Nõo reaalgümnaasium

„Mamma Mia!” Jäin selle teatrikülastusega väga rahule ja minu arvates oli see natuke krõbe piletihind etendust ka igati väärt. Kindlasti on see üks parimaid lavastusi, mida olen vaatamas käinud. Ainus koht, mille kallal nuriseda oli vahepeal ära kaduv näitlejate diktsioon ning minu ees istuv pikk naine, kelle tagant oli mul mõningaid raskusi lavale nägemisega. Anete Villers, Nõo Reaalgümnaasium

Konkurss „Arukas arvustaja 2018” žürii koosseisus Karl Laumets, Anu Tonts, Sven Karja ja Deivi Tuppits andsid välja järgmised aunimetused: Arukaim arvustaja: Renar Kihho „Põhimõtted seavad armastusele piirid”. /vt lk 76/ Arukas arvustaja: Reena Roos „Eelarvamustega ühiskonnast läbi lõikav kohtunikuvile” Esile tõsteti Diana Lanevskaja, Kristin Reino, Rona Britt Luugi ja B ​ rita Herja tööd. Täname Ruth Maali, Urve Parveotsa, Riina Belovi, Ivi Luhta, Karin Soodlat, Veronika Uibot, Monika Piirimäed ja Heily Soosaart tööde juhendamise eest! Konkursi „Arukas arvustaja” töid saab tervikuna lugeda Vanemuise teatri kodulehelt www.vanemuine/noortetoo KONKURSS TOIMUB KA SEL HOOAJAL. Oma arvustused palume saata aadressil kollanekass@vanemuine.ee, tööde esitamise tähtaeg on 1.03.2019, võitjad kuulutame välja märtsis 2019.

RAMP 2018/19 — 75


Neljandat aastat toimunud teatrikirjutiste konkurss tõi teatrisse palju huvitavaid kirjutisi Vanemuise lavadel nähtust. 2018. aasta „Aruka arvustaja” konkursi esikohatöö autor on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Renar Kihho.

Põhimõtted seavad armastusele piirid — David Hare’i draama „Teineteiseta” Tõlkinud Kalle Hein Lavastanud Jüri Lumiste Kunstnik Pille Jänes Videokunstnik Gabriela Liivamägi Heliloojad Ann Kuut ja Ervin Trofimov Valguskunstnik Tõnu Eimra Osades: Maria Annus, Tõnu Oja ja Karl Laumets Esietendus 7. oktoobril 2017 Tartu Sadamateatris Külastus toimus 18. veebruaril 2018 Tartu Sadamateatris

Jüri Lumiste lavastatud David Hare’i näidendis „Teineteiseta” tuleb kapitalismil rinda pista kirgliku armulooga. Restoraniärimehe ja linnakooli õpetaja vaheline kirg on peale pikki aastaid veel olemas, kuid tõelisele armastusele seavad piirid mehe ja naise erinevad ning teineteisele sobimatud maailmavaated. Võime küll arvata, et vana armastus ja minevikusündmused elavad vaid mälestustes omasoodu edasi, kuid ei saa välistada, et nad ühel õhtul end ilmutavad ning uksele koputavad. Seejärel muutub argiõhtu tavapärasemast keerulisemaks. Nii juhtuski tagasihoidlikus korteris elava õpetaja Kyra Hollisega (Maria Annus), kelle esimeseks külaliseks oli vana armuloo peategelase poeg Edward Sergeant (Karl Laumets) ning tema järel noormehe isa Tom Sergeant (Tõnu Oja). Ühel õhtul tuleb Kyra juurde Edward, palvega, et naine aitaks tema isa, kes aasta eest kaotas oma naise. Kyra ei pea võimalikuks nõustuda ning Edward ei mõista, et peale ühise mineviku oli tema isa ja Kyra vahel pikki aastaid midagi 76 — RAMP 2018/19

enamat. Samal õhtul tuleb Kyrale külla kõnealune mees Tom. Tagasihoidlik taaskohtumine ja kohmetu vestlus kujuneb kirglikuks emotsioonide keeriseks, mis koosneb nii mälestustest ja armuööst kui ka lendavast inventarist ning erimeelsustest tingitud küsimustest. Mälusopis umbes üheksa aastat edasi elanud suhet turgutavad pastategu, vein ja viski. Samal ajal kui Kyra valmistab õhtusööki, arutatakse praegust ja endist elu, meenutatakse olnut ning analüüsitakse teineteise eluviisi ja tegusid. Sel ajal on Kyra pigem kuulaja rollis ning Tom kujutab endast aktiivset opositsiooniliidrit, kes pidevalt ründab. Kyra ei lase emotsioonidel enda üle võimust võtta ning suunab need käes hoitava noa abil viilutatavatesse köögiviljadesse. Ärimees Tomil tundub kõik olemas olevat: töö, raha, autojuht, televiisor, viski, restoranid. Siiski jääb tema elus vajaka armastusest ja lähedusest, mida mees Kyra juurde otsima tuleb. Tom on põhimõtetega ärimees, keda tugevalt ümbritseb kapitalistlik maailm ning ta satub oma maailma alamklassi linnaossa. Mees ei mõista suurepäraste õpitulemustega naist, kes lepib piisavaga, et ära elada. Näib, et ärimehel on oma egoga raske hakkama saada – see takistab teda kuulamast ja mõistmast vastaspoolt. Tomi eesmärk Kyra juures pole pelgalt armastus, vaid selleks on alateadlik soov leida oma tunnetele ja mõtetele peegeldust. Kyra oskab õpetajana hakkama saada suuremate, pigem ühiskondlike probleemidega. Naine on ratsionaalne ja mõistlik, mis väljendub ka tema otseküsimises. Samas isiklikus elus pakub emotsioonidega toimetulek Kyrale korralikku pinget – emotsioonide pulbitsemine ja nende allasurumine viis pasta ülekeemiseni. Võib täheldada seost, et mis ei paindu, see murdub – Kyra suutis pingele vastu panna õhtu esimesel poolel. Teisel poolel on naine emotsionaalselt niivõrd kõigutatud, et murdub.


Noortetöö

Õhku jäi küsimus, miks siiski ei ole Kyra nõus vastu võtma seda kõike, mida Tom talle nüüd pakkuda soovib – minna mehega kaasa ja elada täiel rinnal. Kas tõesti piirab armastust tugev oma põhimõtetele kindlaks jäämine? Vastus võib olla Kyra noores eas kogetud esimese armastuse õnnes ja valus – suurt tunnet oli näiliselt kerge läbi elada ja seejärel mehe elust välja astuda, samas ei ole ta valmis uue suhtega edasi minema. Esimene armastus jätab kustumatu jälje juba oma nime tõttu. Siiski on Kyra oma praeguse olukorraga rahul. Edwardil ei ole loos küll lõviosa, kuid see on märkimisväärne juba selle poolest, et stseen temaga alustab ja lõpetab lavastuse. Edward on kui ärasõnuja ja siluja. Noormehe ootamatu külaskäik ja Kyrale isast rääkimine justkui ennetab Tomi tulekut ja annab Kyrale sellest märku. Silujana teeb ta oma tööd viimases stseenis, mil täidab Kyra soovi rikkalikust värskest hommikusöögist, mida ta alati nautis noorpõlves Sergeantide juures. Samas jätab Edward natuke närvilise ja armunu mulje. Kyra näeb temas noort ennast. Selle tõttu jääb lõpp ka lahtiseks: kas Kyra äsja lõpetatud lugu saab asendatud uue looga, kus peategelastel on otsene seos? Lavastuse võlu seisneb suhete ilus ja valus. Ilus on taaskohtumine ja imeline öö ning armastus. Valus on aga vanade kommete ja priiskava eluviisi kasuks otsustamine või mannetu elu külmas räämas korteris, mis seab piirid kahe intelligentse inimese vahelisele armastusele. Lisaks tegelaste omavahelistele suhetele leiab võlu lavastuse sõnumis kapitalistliku ühiskonna ülevoolavusest, kui ei suudeta selle tormitsevale voolule vastu astuda. Selle ilu on erinevate mugavuste lubamine, näiteks isiklik autojuht; valuks on aga keskkonna jätkusuutlikkusele käegalöömine. Psühholoogilist segadust tekitasid mõlema poole argumendid, millega sai nõustuda. Konfliktne oli püüd siduda

armastuse nimel erinevad maailmavaated ja eluviisid. Vaid vastandumiseni sai viia olukord, kus ühe jaoks on teise kesine korter, teise jaoks aga vastaspoole tühja tööd tegev autojuht kohatu ja väär. Probleem on meeste ja naiste suutmatuses vastastikku teineteist kuulata ja mõista. Laval vahetatavaid pingelisi sõnu tasakaalustas lihtne, siduv ja kompaktne, ennekõike kodune üürikorter. Eluks vajalik mugavus oli olemas: pliit, veega kraanikauss, mööbel, eraldi seisev magamistuba ja vannituba. Suurepärase kohalolekutunde tekitas laval valmistatav pastaroog ning sellest erituvad publikuni küündivad aroomid. Küllaltki tiheda ja tundeelamusliku sõnavahetuse kompenseeris pigem staatiline tegevus laval, mis tekitaski tõelisest sündmusest osa saamise tunde. Meeldejäävamaid hetki etendusest on Kyra murdumine ning oma elukutse ja oma „klassi” eest seismine ja selle vajalikkuse selgitamine suure egoga ülemkihi ärimehele: psühholoogide, õpetajate ja sotsiaaltöötajate tähtsus ühiskonnas ning nende tähelepanuta jätmine. Pole kunagi varem teatris sellist emotsiooni saanud, et lausa külmajudinad üle selja jalgadesse jõuavad. Lavastuse puudutus polnud seega mitte niivõrd üksikisikukeskne kui just laiemalt ühiskondlik – sõnum kandis endas üleskutset märgata ameteid ja rolle, mis edendavad inimkonda sotsiaalselt ja pakuvad tuge. Olenemata sellest, et Hare kirjutas näidendi ligi 25 aastat tagasi, ilmutavad end nii ühiskonna kihistumisest tulenevad kui ka naiste ja meeste vahelise suhtluse probleemid rohkem või vähem ka tänapäeval. Renar Kihho Hugo Treffneri Gümnaasium

RAMP 2018/19 — 77


149. hooaeg

DRA 78 — RAMP 2018/19


Draamajuht Tiit Palu Kolmkümmend kolm variatsiooni Midagi tõelist Elamise reeglid Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal Persona Kaukaasia kriidiring Pikk päevatee kaob öösse Naiste kool Kirvetüü Rännakud. Maarjamaa laulud Beatrice Teineteiseta Faust Medeia Kalevipoeg Mees, kes teadis ussisõnu Härra Biedermann ja tulesüütajad Hedda Gabler Meie oma tõde, meie oma õigus Minu järel, seltsimees! Laineid murdes Põlenud mägi Suluseis Aino ja Haldjas Viks ja Koba Lapsepõlvebänd

AMA RAMP 2018/19 — 79


Uuslavastused

Moisés Kaufman

Kolmkümmend kolm variatsiooni

Sam Holcroft

Martin Algus

/Rules for Living/

Draama

Elamise reeglid

Draama

Komöödia

Tõlkija Herdis Olmaru Lavastaja Heiti Pakk Kunstnik Maarja Meeru Videokunstnik Juho Porila Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres Valguskujundaja Imbi Mälk Osades Marika Barabanštšikova, Marian Heinat, Ragne Pekarev, Guido Kangur (Eesti Draamateater), Karl Laumets, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Andre Hinn

Tõlkija Kalle Hein Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Silver Vahtre Valguskujundajad Imbi Mälk, Andres Sarv Osades Külliki Saldre, Piret Laurimaa, Kärt Tammjärv, Karol Kuntsel, Priit Strandberg, Peeter Volkonski

Ameerika kaasaegse dramaturgi Moisés Kaufmani 2007. aastal kirjutatud ja mitme preemiaga pärjatud näidendis arenevad korraga kaks lugu, üks neist kakssada aastat tagasi, teine meie kaasajal. Aasta 1819. Helilooja Ludwig van Beethoven satub lummusesse lihtsast valsiviisist, teda hakkab painama soov muuta iga noot sellest tõeliseks pärliks ja punuda neist sädelev kee 33 variatsiooniga – teos, millest saab klaverimuusika tippteos. Samal ajal peab ta võitlema kehvade olude ja süveneva kurtusega. Aasta 2009. Edukas muusikateadlane Katherine Brandt võtab lahendada selle heliteose sünniloo mõistatuse. Miks Beethoven „raiskas“ oma elu viimased aastad mingile banaalsele valsile? Kas ainult edevast soovist näidata maailmale, et suurim helilooja võib isegi keskpärastest materjalist luua meistriteose? Rännak, mille see iseseisev naine Beethoveni saladuse lahendamiseks ette võtab, sunnib teda paljutki oma isiklikus elus ümber hindama. Omavahel põimudes muutuvad need kaks lugu omakorda variatsioonideks küsimustele: mis on looming? kuidas kunst ülendab igapäevast elu? kuidas elu annab ainest kunstile? Lavastuses kõlavad elavas ettekandes katkendid Beethoveni klaveriteosest „33 variatsiooni Diabelli valsi teemale”. Esietendus 6. oktoobril 2018 Vanemuise väikeses majas

80 — RAMP 2018/19

Võib olla üsna kindel, et kui komöödia läheb lahti pereringis, kus plaanitakse õdusat jõuluõhtut, siis untsu läheb kõik, mis untsu minna saab. Head uudised, mida on kavas pereliikmetega jagada, ei osutugi nii imelisteks, suhted muutuvad pingelisteks, piduroad ei kuku välja piisavalt hõrgud, jõulustress alustab oma laastamistööd. Ent tegu pole pelgalt iroonilise jõulukomöödiaga, milletaolisi varemgi nähtud nii teatrilavadel kui kinolinadel. Õieti on briti noore dramaturgi Sam Holcrofti 2015. aastal Londoni Rahvusteatris esietendunud naljamäng üks originaalsemaid näitemänge, mis kunagi maailmas kirja pandud. Laiemas plaanis uurib näidend psühholoogilisi reegleid ja barjääre, mida igaüks meist elus hakkama saamiseks kehtestab. Selles loos näeme äärmuseni reeglitele allutatud maailma koomilist poolt, kus tegelikult mitte millelegi ei saa kindel olla. Esietendus 3. novembril 2018 Vanemuise väikeses majas

Midagi tõelist Lavastaja, stsenograaf, muusikaline kujundaja Andres Noormets (Ugala) Kostüümikunstnik Maarja Viiding Fotokunstnik Maris Savik Valguskujundaja Jaanus Moor Osades Riho Kütsar ja Veiko Porkanen Lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost, kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda – see pealtnäha lihtne soov juhib aga mehe karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest. Näidend vaatleb läbi kahe mehe pingelise vastasseisu laiemalt hetkel maailmas toimuvat, kus reaalsus vahel üsnagi ebareaalsena paistab. Eesti ühe viljakama ja auhinnatuma dramaturgi Martin Alguse esimene näidend Vanemuise laval uurib erinevate inimlike ihade kujunemist, neist sõltumist ja neist põhjustatud tagajärgi. „Ja kõikse hirmsam pold see, mis juhtus, vaid see, et kõik, mis tegelt oleks juhtuma pidand – seda pold enam.”

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele Esietendus 9. novembril 2018 Sadamateatris


Draamalavastused

Henning Mankell

Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal Draama Tõlkija Kadri Papp Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits Osades Maria Annus, Külliki Saldre, Liisa Pulk, Karol Kuntsel, Priit Strandberg Nooremas keskeas mees sõidab Rootsi kolkakülla, et näha viimast korda oma surmahaiget ema. Liinibussi rike paiskab mehe keset öist arktilist metsa, silmitsi oma mälestuste, hirmude ja kahtlustega. Elustub 1948. aasta, mil toona 13-aastase poisi elu muutub uue klassivenna ilmumisega pöördumatult. Psühholoogiline isikudraama võtab vaatluse alla lapsepõlves tehtud tegude ja valikute motiivid, samuti nende järelkajad hilisemas elus. Elus on keerulisi hingelisi umbsõlmi, mille lahti harutamisel ei saa loota ka kuitahes vilunud meisterdetektiivi abile. Põhjamaade krimikirjanduse austajatele pole usutavasti komissar Kurt Wallanderi lugude autorit Henning Mankelli (1948-2015) vaja pikalt tutvustada. Ühe osa rootsi detektiivkirjanduse grand old man´i loomingulisest pärandist moodustavad ka mitukümmend näidendit, millest üks jõuab nüüd ka Eesti lavale. Nagu ka pealkirjast aimata, on seegi kord oodata fataalse lõpuga kuriteojuhtumit. Ent see pole lihtsalt meelt lahutav ootamatu puändiga mõrvamüsteerium, vaid karge ja kaemuslik tagasivaade ühte keerulisse lapsepõlve.

Ingmar Bergman

Bertolt Brecht

Psühholoogiline draama

/Der Kaukasische Kreidekreis/

Lavastaja Ain Mäeots Tõlkija Ülev Aaloe Lava- ja valguskunstnik Kristjan Suits Kostüümikunstnik Gerly Tinn Videokunstnik Emer Värk Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres Osades Linda Kolde, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste

Draama mägede ja lauludega

Persona

Tuntud näitlejanna Elisabet Vogler variseb „Elektra“ etenduse ajal vaimselt kokku ning lõpetab rääkimise. Teraapia ei anna loodetud tulemusi ning arst otsustab ootamatu ravivõtte kasuks: ta saadab Elisabeti koos noore hooldusõe Almaga kenasse suvemajja mererannal. Elisabet vaikib, ent järk-järgult avab Alma tummale patsiendile oma sisemaailma … „Persona“ jõudis publiku ette maailmakuulsa Rootsi filmirežissööri Ingmar Bergmani filmina aastal 1966, peaosi mängisid Bibi Andersson ja Liv Ullmann. Film on ekraanile jõudmisest alates andnud põhjust lugematuteks analüüsideks, interpretatsioonideks ja debattideks. „Persona” kätkeb endas palju bergmanlikke elemente, muuhulgas hullumeelsust ja identiteedikriisi, ning sageli on selles loos nähtud ka maailmakuulsa psühhiaatri Carl Gustav Jungi isiksuse lõhestumise teooria uurimust kino- või teatrikunsti kaudu. Spetsialistid on teost nimetanud (filmi)kunsti Mont Blanciks ning tõdenud, et selle ühene tõlgendamine on mõeldamatu.

Kaukaasia kriidiring Lavastaja ja dramaturg Tiit Palu Tõlkija Laur Kaunissaare Kunstnik Eugen Tamberg Helilooja Gija Kantšeli Muusikajuht Ele Sonn Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Videokunstnik Janek Savolainen Osades Marian Heinat, Merle Jääger, Piret Krumm, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karl Laumets, Ott Sepp, Jaanus Tepomees, Reimo Sagor ja bänd Ammu oli see ... halastamatu kodusõda purustas riigi ja perekonnad. Kes suutis, see põgenes, hüljates kõik. Teenijatüdruk Gruša päästis oma elu ohtu seades valitseja poja. Kui sõda lõppeb, tuleb temal lapse eest edasi võidelda ... Bertolt Brechti, suure dramaturgi ja vastuolulise isiksuse kaunis näidendis küsitakse: kummale kuulub laps ja kellele kuulub riik? See on armastuse-, mõistuse-, mõistu- ja moraalilugu. Esietendus 23. veebruaril 2019 Vanemuise suures majas

Esietendus 26. jaanuaril 2019 Vanemuise väikeses majas

Esietendus 19. jaanuaril 2019 Sadamateatris

RAMP 2018/19 — 81


Uuslavastused

Eugene O’Neill

Pikk päevatee kaob öösse /Long Day’s Journey into Night/ Draama Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe Tõlkija Mati Soomre Kunstnik Marion Undusk Valguskujundaja Andres Sarv Osades Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv (Teater NO99) või Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv See 1912. aasta augustipäev pole just parim perekond Tyrone’i elus. Ometi algas kõik nii lootustandvalt – täna hommikul ja ka palju aastaid tagasi. Lõpuni rääkimata minevikuvalud ja varjatud saladused, sõltuvused, haigused, enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ja esil ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata. Eugene O’Neill, maailma draamaklassika üks vaieldamatuid tippe, kelle näidend „Pikk päevatee kaob öösse“ võitis ka Pulitzeri auhinna, on öelnud nii: „Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.“ Esietendus 20. aprillil 2019 Vanemuise väikeses majas

Molière

Ott Kilusk

Komöödia

Tume lugu

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg Tõlkija August Sang Stsenograaf Maarja Meeru Kostüümikunstnik Gerly Tinn Osades Marian Heinat, Linda Kolde, Karol Kuntsel, Tanel Jonas, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ain Mäeots Kunstnik Iir Hermeliin Valguskujundaja Andres Sarv Osades Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Andres Mähar, Tanel Jonas, Riho Kütsar, Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Jaanus Tepomees, Ragne Pekarev, Marje Metsur, Linda Kolde, Merle Jääger jt

Naiste kool

Arnolphe on hea ja rikas kaupmees, kelle väärikusest saab vääritus, aust autus, tarkusest kõrkus ja armastusest armukadedus. Nimelt on lõbus härra Arnolphe väsinud eputamisest, tühistest vaimukustest ja tõvena levivast kombelõtvusest naiste seas, kes massiliselt oma mehi petavad. Hea Arnolphe on juba ammu abielueas, kuid ei leia endale naist, kelle truudusele ta kindel võiks olla. Nii otsustabki ta kosida oma kasvandiku, kes juba nelja-aastasena saatuse tahtel talle hooldada jäi. Kuna ta on tüdrukul lasknud üles kasvada kloostris, eemal edevast ja hukutavast haridusest, peaks just tema naiivsus ning headus, ilu ja armastus hoidma Arnolphe’i pealae sarvedest puhtana. „Miks võtta õppind naist, niisugust kaunishinge / kes päevad otsa käib mööda haritud ringe ...” Kuid nagu siin ilmas ikka, nõuab ka saatus meie eludest oma ning kõik hoolikad ja läbimõeldud kavatsused võivad sekundiga liiva joosta. Molière olevat armastanud tragöödiaid, kuid ometi on kõik meieni jõudnud Molière’i näidendid komöödiad. See vastuolu on teatrile väga sobilik – läbi naeru ja kerguse puudutab Molière kõige olulisemaid ja õrnemaid kohti meie vaimus. Ajatu sisu ja ajatu huumor. Esietendus 27. aprillil 2019 Sadamateatris

Kirvetüü

Mis saab siis, kui miski, mis juhtus lapsepõlves, mõjutab sind kogu ülejäänud elu? Kui riigikorra muutumine keerab kogu senise elukorralduse pea peale? Kui kaamoslik sügis laotub üle majade ja põldude? Kui surnud hakkavad kõndima elavate seas ja esemed vahetavad omatahtsi asukohta? „Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. Sest enam hullemaks minna ei saa – või saab? „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo, millest ei puudu lopsakas ja kohati valus huumor. Ka näidendivõistluse žürii liikmed tõstsid esile näitemängu mõnusat huumorit, mahlakust ning apokalüptilist trööstitust. Esietendus 29. juunil 2019 Värskas

82 — RAMP 2018/19


Draamalavastused

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

1920ndate aastate keeleplahvatusest ja eesti keele universumist.

Tiit Palu

neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist. „Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles.

Tantsud eesti keeles

Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides keelemees Johannes Veski juhatusel kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga.

Rännakud. Maarjamaa laulud Lavastaja Tiit Palu Koreograaf Ruslan Stepanov Helilooja Kara-Lis Coverdale (Kanada) Kostüümikunstnik Mare Tommingas Lavakujunduse autor Silver Vahtre Lavastusdramaturg Deivi Tuppits Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Videokunstnik Carmen Seljamaa Helimeister Feliks Kütt (Endla) Osades Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Tiit Palu ja tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Walter Isaacson, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostööprojekt EV100 teatrisarja SAJANDI LUGU raames  „Rännakud” on Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava ühine teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. See on kahest lavastusest koosnev lugu, mida ühendavaks sillaks on veebiplatvorm Rändomoonium, virtuaalne maa, milles võimalik vahetult keeleplahvatusest osa saada, olla ise oma rännaku ja maailma looja. Teatrite koostööna valminud leht annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab

Lavastuse esimene pool kõlab omamoodi kokku veel ühe Johannese, Ristija Johannese tekstiga – alguses on Sõna. Sõna saavad inimesed, kelle emakeeleks on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. „Maarjamaa laulude” teine pool kujutab aga keeleplahvatust maailmas, kus kõik sõnad on ühel hetkel lausutud. Läbi tantsukeele uuritakse tähenduste loomise ja üksteise mõistmise võimalust ning inimeseks olemise keerukust kaasajas, kus sõnad võivad olla üheaegselt nii barjääriks kui sillaks. Esietendus 29. septembril 2017 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2018/19 — 83


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

David Hare

Teineteiseta /Skylight/ Draama Tõlkija Kalle Hein Lavastaja Jüri Lumiste Kunstnik Pille Jänes Valguskujundaja Tõnu Eimra Osades Maria Annus, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Karl Laumets Kaks üksildast inimest, noor naine ja pisut vanem mees, kes kunagi teineteist salaja armastasid, püüavad ühel jahedal ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab. Mees on edukas restoraniärimees. Naine töötab õpetajana tagasihoidlikus linnakoolis ning tema koduks on äärelinna kesine üürikorter.  Selgub, et kuigi kirg pole nende suhetest kadunud, on ootused ja vaated elule vägagi erinevad. Kas mees suudab loobuda eelarvamustest? Kas naine tahab oma põhimõtteid muuta? Saavad nad kokku? Või mõistab naist hoopis mehe noorukist poeg? Briti hinnatud dramaturgi David Hare’i 1995. aastal kirjutatud emotsionaalselt intelligentne suhtedraama on saavutanud peale Londoni ja Broadway menulavastusi rahvusvahelise tuntuse ning noppinud ridamisi auhindu. Eesti laval on varem mängitud sama autori näidendeid „Amy seisukoht”, „Vertikaaltund” ja „Eluhingus”. Esietendus 7. oktoobril 2017 Sadamateatris

Intelligentne suhtedraama.

84 — RAMP 2018/19


Draamalavastused

Tulevikuromanss armastusest ja igavesest elust.

Siret Campbell

Beatrice Tulevikuromanss Lavastaja Ain Mäeots Kunstnik Maarja Meeru Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor Emer Värk Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres Valguskunstnik Meelis Lusmägi Liikumisjuht Britt Kõrsmaa Osades Priit Strandberg, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Karol Kuntsel, Liina Tennosaar, Silver Kaljula (Teater Must Kast), Nora Ann Lunge või Elise Mustkivi „Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu, mille tegevus toimub lähitulevikus. Lavastuse tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast, kuid loo tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad

ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut. Lavastus uurib mitmeid tulevikuga seotud küsimusi. Kui tehnoloogiline areng jätkub samas või veelgi kiiremas tempos, siis millisest maailmast me end peatselt leiame? Mida oleme me juurde saanud ja millest ilma jäänud? Millega oleme harjunud? Kuidas muutuvad uutes oludes meie olemus, unistused ja vajadused? Igavese elu soov on tõenäoliselt alles ka tulevikuinimestel. Mõte surematusest on ju paeluv ja püüd seda saavutada veelgi ihaldusväärsem. Tänapäeval püüdleb mõni meist igavese elu poole oma hinge eest hoolitsedes ja lootuses jätkata surmajärgset eksistentsi mõnes paremas paigas. Teise religiooniks on toitumine või

eluviis, et lükata sel moel oma bioloogilise lõpu saabumist võimalikult kaugesse tulevikku. Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“. Eesti keeles, inglise- ja venekeelsete tiitritega Esietendus 21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Näidend pälvis 2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse auhinna. Marian Heinat pälvis Kristi rolli eest lavastuses „Beatrice” Eesti Teatriliidu parima naisnäitleja aastapreemia aastal 2017

RAMP 2018/19 — 85


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Euripidese tragöödia ainetel

Medeia Tragöödia

Lavastaja, tekstiversiooni autor ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Eugen Tamberg Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla) Osades Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jääger, Kärt Tammjärv Medeia on Gruusia kuninga tütar. Ta armub argonautide juhti Iasonisse ning aitab tal röövida kuldvillaku. Medeia reedab armastuse nimel oma perekonna ja kodumaa. Medeia ja Iason elavad õnnelikult Kreeka linnas Korintoses. Õnn kestab, kuni Iason armub Korintose kuninga verinoorde tütresse. Medeia peab nüüd klaarima kõik arved. Selle Kreeka müüdi teemadeks on inimlik üllus ja väiksus, armastus ja kättemaks, ennustused ja needused. Argonautide retkest, kuldvillakust, Iasonist ja Medeiast on kirjutatud lugematu hulk teoseid, sest just müüdid aitavad meil mõista, kes oleme ning kuidas mõtleme ja käitume. Tuntuim kõigist Medeia müüdi tõlgendustest on Euripidese tragöödia, mille teeb eriliseks poolehoid Medeiale, kellel tema üksinduses ja hüljatuses on vähe valikuid. Esietendus 20. jaanuaril 2018 Sadamateatris

86 — RAMP 2018/19


Draamalavastused

Tragöödia üllusest ja väiksusest, armastusest ja kättemaksust.

RAMP 2018/19 — 87


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

J. W. von Goethe

Faust Tragöödia

Tõlkija August Sang Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti Draamateater) Kunstnik Pille Jänes Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres Valguskujundaja Tõnu Eimra Videokunstnik Juho Porila Osades Andres Mähar, Reimo Sagor, Marian Heinat, Linda Kolde, Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Jaanus Tepomees Johann Wolfgang von Goethe filosoofilisel tragöödial „Faust“ on maailmakirjanduses palju sugulashingi. Elu mõtte ja igavese nooruse otsingud ning moraali ja eetika, patu ja põrgu, ihade ja auahnuse keerukalt läbipõimunud maailm läbib kõiki neid teoseid võimsa keerisena. Goethe ligi kuuekümne aasta jooksul loodud teos on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskajast pärit legendist, mis räägib mehest, kes müüb oma hinge nooruse ja maiste rõõmude eest saatanale. Fausti sunnib saatanaga lepingut sõlmima tema soov maailmast rohkem teada saada. Aastaid kabinetivaikuses toimetanud õpetlane Faust ning kurjuse deemonina teda saatev Mefistofeles siirduvad tutvust tegema „inimeste maailmaga”, leidmaks inimlikku tõde ja ilu. Haruldase võimalusena on eesti teatris hetkel vaadata lausa kolme Fausti müüdi töötlust: VAT teatri versioon (esietendus 2012, lavastaja Aare Toikka) on saanud tugevaid mõjutusi F. W. Murnau 1926. aastal loodud tummfilmist, Rahvusooper Estonia mängukavast aga leiame Charles Gounoud’ ooperi „Faust” (esietendus 2012) isikupärase lavastuse Dmitri Bertmanilt. Viimasel ajal mitme mastaapse klassikalise teosega (Dostojevski „Vennad Karamazovid”, Gogoli „Surnud hinged”, Büchneri „Woyzeck”) jõudu proovinud Hendrik Toomperele on „Faust” kolmandaks lavastuseks Vanemuises. Esietendus 3. veebruaril 2018 Vanemuise suures majas

88 — RAMP 2018/19


Draamalavastused

Filosoofiline draama elu mõtte otsingutest.

Lavastaja Hendrik Toompere: Sageli aetakse segi Faust ja Mefistofeles. Sageli aetakse segi Faust ja Dante. Sageli aetakse segi põrgu ja paradiis. Alati aetakse segi, mis on praegu ja mis on olnud. Eriti suur segadus on selles, mis on ja mis tuleb. Selleks, et neid segadusi selgemaks muuta, ongi meie lavastus. Kas elu on ennustatav või on see juhuslik? Kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu? Kas on olemas peegel, mille valgused muudavad ruumi või kõigest staatiline fresko? Pidevalt veiklevad pildid, uued teemad, uued maailmad, hetke kordumatus, puuvari on koduks, juhuslik suhe kui perekond, kujutluspiltide virvarr. Kõik see ongi leping kuradiga, kes pakub meile iga järgneva hetkega unustuse. See on nagu lotovõit vaesuses virelejale.

RAMP 2018/19 — 89


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kalevipoeg Kangelaseepos Lavastaja ja dramatiseeringu autor Karl Laumets Kunstnik ning video- ja valguskujunduse autor Kristjan Suits Helilooja Robert Jürjendal Osades Karl Laumets, Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova, Piret Krumm, Riho Kütsar, Tanel Jonas, Karol Kuntsel Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles.  Muistse põlve pärandusest  Ihkan laulu ilmutada.

Laval rullub lahti regivärss ja pajatab meile loo vana Kalevi ja tedremunast sündinud Linda noorimast lapsest Kalevipojast, kes pikima kiviheitega saab riigi valitsejaks. Mis valu ja rahutus on selles võimsas kangelases, kes alatasa käib isa haual nõu küsimas? Mis ajab ühe mehe maailma äärt otsima? On temas midagi ürg-eestlaslikku, äratuntavat, meile kõigile omast – oleme ehk tõesti kõik Kalevite järeltulijad? Rahvuseepos „Kalevipoeg” on meie kultuuripärandis nagu paekivi Eesti kaldapealsel – igiomane, igiammune, tuntud ja tundmatu üheaegselt. See eesti rahva jaoks erilise tähendusega teos, mis on tihedalt seotud meie rahvusliku identiteedi, keele ja kodutundega, jõuab Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval Vanemuise lavale. Esietendus 10. märtsil 2018 Sadamateatris

90 — RAMP 2018/19

Lugu eesti rahvuskangelasest ja ürg-eestluse otsingutest.


Draamalavastused

Andrus Kivirähk

Mees, kes teadis ussisõnu Elavad pildid unes ja ilmsi Lavastaja, dramaturg, kunstnik ja muusikalise kujunduse autor Saša Pepeljajev Kostüümikunstnik Kaia Tungal Helilooja Helena Tulve Helikujundaja Kenn-Eerik Kannike Valguskujundaja Imbi Mälk Osades Veiko Porkanen, Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Rita Dolgihh, Janika Suurmets, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Alo Kurvits

Mets on tühjaks jäänud. Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas koos nagu vennad, lahingusse sõideti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust sisisevate ussisõnade peale tuli appi Põhja Konn, kelle abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käima kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest „veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa”. Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult… On jäänud üks mees, kes pole veel kõike unustanud. Tema nimi on Leemet. Saša Pepeljajevi kineetiline teater ning isikupärane lavastajakäekiri on omamoodi

kaubamärk, mille poolt paljud teatrisõbrad on nõus hääletama kasvõi kinnisilmi. Pepeljajev suudab alailma üllatada nii valitud vaatenurga kui vahenditega, näidates mõnd tuntud lugu meile hoopis ootamatust rakursist. Tema lavastusi Eestis: „Luikede järv” (Von Krahli Teater, 2004), „Kirisaed” (NO99, 2005), „Kolm õde” (EMA Kõrgem Lavakunstikool, 2005), „Sigmund ja Freud” (Vanemuine, 2007), „Haldjakuninganna” (Vanemuine, 2011). Eesti keeles, inglise- ja venekeelsete tiitritega Esietendus 21. aprillil 2018 Vanemuise väikeses majas

Fantaasia kadunud Põhja Konna otsingutest ja muutuvatest aegadest meie ümber.

RAMP 2018/19 — 91


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Max Frisch

Härra Biedermann ja tulesüütajad /Herr Biedermann und die Brandstifter/ Must komöödia Tõlkija Aleksander Kurtna Lavastaja Ain Mäeots Kunstnik, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits Originaalmuusika autor Siim Randla Liikumisjuht Britt Kõrsmaa Osades Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp, Merle Jalakas, Siim Sareal Must komöödia leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all … Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda. Ehkki näidend on kirjutatud juba 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka kaasaja kontekstis. Esietendus 5. mail 2018 Sadamateatris Tähelepanu! Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele. Lavastuses suitsetatakse. Vabandame võimalike ebameeldivuste pärast!

92 — RAMP 2018/19


Draamalavastused

Manipulatsiooni meistriklass.

RAMP 2018/19 — 93


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Kristian Hallberg

Suluseis /Variation/ Draama

Tõlkija Kadri Papp Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Andres Noormets Kostüümikunstnik Maarja Viiding Valguskujundajad Andres Noormets ja Jaanus Moor Osades Margus Jaanovits, Kärt Tammjärv, Leila Säälik, Maria Annus, Marika Barabanštšikova Keskealine keskklassi kuuluv mees, tema ema ja lasteaiaealine tütar. Mees on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Kui tema tütrel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, puruneb mehe eneseusk olematuks. Rootsi noorema põlve dramaturgi Kristian Hallbergi (sünd 1982) näidend räägib meie ühiskonnas eksisteerivatest barjääridest ja nende ületamisest ning meie hingepõhjas elutsevatest eelarvamustest. Sellest, kui kergelt lendavad teele läbimõtlemata süüdistused. Sellest, kuidas täiskasvanute traumad ja foobiad hakkavad edasi elama meie lastes. Esietendus 26. novembril 2016 Sadamateatris.

Eelarvamuste keerulisest võrgustikust meie ümber.

94 — RAMP 2018/19


Draamalavastused

Lugu armastusest, mis teeb haiget.

Lars von Trier – David Pirie – Peter Asmussen – Vivian Nielsen

Laineid murdes /Breaking the Waves/ Draama

Tõlkija Eva Velsker Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Jaanus Laagriküll Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Osades Marian Heinat, Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katrin Pärn, Margus Jaanovits, Katrin Pärn, Veiko Porkanen, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Reimo Sagor, Karl Laumets Näidendi tegevustik leiab aset 1970ndate Põhja-Šotimaa suletud, rangelt

religioosse elukorraldusega külakogukonnas. Lapselikult usaldav ja jumalakartlik noor naine Bess abiellub endast oluliselt vanema Janiga, kes töötab naftaplatvormi hooajatöölisena ja peab seetõttu pikka aega kodunt eemal viibima. Lahusolekuvalus Bess palub jumalalt oma armastatu kiiremat kojutulekut. See juhtubki, kuid mitte päris nii, nagu Bess seda ette on kujutanud. Järgnevad tõeliselt ehmatavate tagajärgedega sündmused, mille jooksul satuvad teravasse vastuollu kaks erinevat moraali- ja elufilosoofiat: üks – rangetest usudogmadest ja enesepiirangutest lähtuv –, ning teine, mille aluseks on inimliku armastuse kõigeülevus. Filmimaailma suurkuju, taani filmirežissööri Lars von Trieri 1996. aastal valminud samanimelise filmi mõju selle valmimisajal oli paljudele vaatajatele

psühholoogiliselt raputav. Tänaseks on kunagi nii kirglikke vaidlusi üleskütnud linateos muutunud filmiklassikaks ja taanlaste rahvahääletus valis selle „20. sajandi filmiks.” Mõni aasta tagasi valmis stsenaariumi põhjal näidendivariant, mida on edukalt mängitud mitmes riigis. Esietendus 4. märtsil 2017 Sadamateatris

Marian Heinat pälvis Bessi rolli eest lavastuses „Laineid murdes” Eesti Teatriliidu parima naisnäitleja aastapreemia aastal 2017.

RAMP 2018/19 — 95


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Tiit Palu

Põlenud mägi Armastusnäidend Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Eugen Tamberg Videokunstnik Janek Savolainen Valguskujundaja Andres Sarv Osades Kärt Tammjärv, Ester Kuntu, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas Me tuleme kodudest, mis olid tehtud raamatutest. Mõnel vaiksel õhtul võis vabalt juhtuda, et Mileedi ja teda saatvad musketärid sattusid Kon Tiki papüüruslaevale ja purjetasid otse Mirabilia hädaohte täis köidete vahelt külla Türgi muinasjuttude tegelastele Ararati jalamil, kus neid ja Kalle Blomkvisti  juba vennalikult ootasid ees isa Goriot ja insener Garin.  Selleks polnud vaja rohkem kui sajavatist lambipirni ja tundlikku fantaasiat. Raamatutest on väga raske lahti saada. Eriti, kui oled harjunud nendega elama ja neid armastama. Mis oleks, kui loeks veel korra neid vanu raamatuid?! Lavastuses „Põlenud mägi” koguneb raamatuid lugema ja neist omavahel rääkima kirju tegelaste seltskond. Raamatud on samad, kuid vaated elule ja kirjandusele täiesti erinevad. Raamatud ei põle ära. Mälust ei saa lahti. Nuta siis või naera …   Esietendus 24. septembril 2016 Sadamateatris

96 — RAMP 2018/19

Lugu raamatute lugemisest.


Draamalavastused

Henrik Ibsen / Brian Friel

Hedda Gabler Draama

Draama saatuslikust naisest.

Tõlkija Krista Kaer Lavastaja Mehis Pihla Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits Kostüümikunstnik Pille Jänes Osades Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Løvborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima… Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler” esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli üks realismi läbimurdenäidendeid. Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle. Esietendus 13. mail 2017 Vanemuise väikeses majas Eesti keeles, inglise- ja venekeelsete tiitritega

RAMP 2018/19 — 97


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Ray Cooney

Minu järel, seltsimees! /Chase Me Comrade/ Farss kahes vaatuses Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Rosita Raud Tõlkijad Vello Janson, Tanel Jonas Osades Markus Luik (Eesti Draamateater), Maria Annus, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Merle Jääger, Veiko Porkanen, Liisa Pulk, Tanel Jonas 1961. aastal põgenes Nõukogude Liidust Läände üks maailma balletiajaloo andekamaid meestantsijaid, Rudolf Nurejev. See sündmus pälvis terve maailma tähelepanu ning oli keeruliste poliitiliste malekäikude ja intriigide allikaks. Nurejevi Läände hüppamine sai ka kuulsa briti komöödiameistri Ray Cooney inspireerijaks, kes tantsija põgenemise ja tema peitmise Londoni eliitrajoonis on valanud vaimukasse farsivormi. Kui komöödia aastate eest Londonis esietendus, käis ka Nurejev ise seda korduvalt vaatamas ning naeris laval nähtu üle südamest. Esietendus 9. novembril 2013 Vanemuise suures majas

98 — RAMP 2018/19

Farss, mis keerleb ümber sukkpükstes mehe.


Draamalavastused

Anton Hansen Tammsaare / Urmas Lennuk

Meie oma tõde, meie oma õigus Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Kristina Lõuk Originaalmuusika autor Priit Strandberg Osades Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Annus, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas

A. H. Tammsaare „Tõel ja õigusel” põhinevad elutõe otsingud. Et LÕPUS oleks kõik hästi.

Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab „Tõe ja õiguse” esimesest osast. Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama? Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia? Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu. Tanel Jonas, lavastaja Esietendus 19. veebruaril 2015 Sadamateatris

RAMP 2018/19 — 99


149. hooaeg

MUU 100 — RAMP 2018/19


Muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi Tulleminek Madama Butterfly Reigi õpetaja Aida Rehepapp Jevgeni Onegin Hüljatud Viini veri Kaunitar ja koletis Sweeney Todd Mamma Mia! Guugelmuugelpunktkomm Lotte Unenäomaailmas Sööbik ja Pisik Vanemuise Sümfooniaorkestri kontserdid

SIKA RAMP 2018/19 — 101


Uuslavastused


Muusikalavastused

Kaunitar ja koletis

Madama Butterfly

Muusikal

Ooper

Helilooja Alan Menken Laulusõnad Howard Ashman & Tim Rice Libreto Linda Woolverton Originaali lavastaja Robert Jess Roth Originaallavastus Disney Theatrical Productions Lavastaja Georg Malvius (Rootsi) Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Lavakunstnik Iir Hermeliin Kostüümikunstnik Mare Raidma Dirigent Taavi Kull Koreograaf Adrienne Abjörn (Rootsi) Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi) Tõlge eesti keelde Villu Kangur ja Tõnu Oja Osades Saara Kadak või Kärt Anton, Kalle Sepp (ETA revüü-teater „Starlight Cabaret”) või René Soom (RO Estonia), Aivar Tommingas või Lauri Liiv, Silver Laas või Juss Haasma, Mihkel Tikerpalu (Nukuteater) või Oliver Timmusk, Andres Mähar või Simo Breede, Merle Jalakas või Ele Millistfer, Anett Viinalass või Nele-Liis Vaiksoo, Norman Salumäe või Saamuel Pilpak, Karmen Puis või Kristina Vähi, Mairo Libba või Hubert-Uku Prank, Hannes Hanimägi või Kardo Koppel Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester ja balletitrupp

Helilooja Giacomo Puccini Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Lavastaja Robert Annus (Eesti Draamateater) Dirigendid Taavi Kull, Martin Sildos Kunstnik Maarja Meeru Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Hiromi Omura (Jaapan), Aleksandra Kovalevich (Ooperiteater Helikon, Moskva) või Karmen Puis, Boldizsár László (Ungari), Tamar Nugis, Rasmus Kull, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Simo Breede, Anu-Mari Uuspõld Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor

Kui sulle meeldib hea muusika, kui sa armastad muinasjutte – maagilisi, müstilisi ja ilusad lugusid – ja kui sa usud armastusse, siis on „Kaunitar ja koletis” mõeldud just sulle! Georg Malvius, lavastaja Vanemuise muusikal „Kaunitar ja koletis” rõõmustab tõelisi Disney fänne – rohked tantsu- ja laulunumbrid lummavad muusikalide austajaid glamuuri ja erakordsete efektidega ning võluvad väiksemaid vaatajaid fantaasiaküllaste tegelasega. Imeilus armastuslugu ei jäta kedagi külmaks – värvikas lavastus tuletab suurtele ja väikestele meelde, et kõik ei ole alati nii, nagu esialgu paistab: teinekord võib koledast saada ilus ja esmapilgul ilusana näiv osutub tühiseks. Esituskeel: eesti Tablool: inglise, soome Nutiseadmes: inglise, soome, vene Alexela Kontserdimaja tabloo: inglise, soome

Minu jaoks on selle lavastuse lähtekoht ja lõppsiht muusika. Faabula on muusikas olemas. Seda kuulates hargneb lahti dramaatiline süžee. Kõik muu lähtub muusikast. Ja idast tõuseb päike. Robert Annus, lavastaja Puccini üks kaunimaid oopereid, „Madama Butterfly”, esietendus 17. veebruaril 1904. aastal Milano La Scala teatris. Nagasaki lähedal väikeses majakeses abielluvad Ameerika mereväe leitnant Pinkerton ja geiša Cio-Cio San, hüüdnimega Butterfly. Pinkerton heidab nalja iidsete jaapani kommete üle, mille kohaselt sõlmitakse abielu üheksasaja üheksakümne üheksaks aastaks. Kuigi Butterfly talle meeldib, on mehel plaanis kodumaal uus naine võtta ja end ameeriklannaga siduda. Butterflyle aga on mees kogu tema maailm … Esituskeel: itaalia Tablool: inglise, eesti Nutiseadmes: eesti, inglise, vene Esietendus 16. märtsil 2019 Vanemuise väikeses majas

Esietendus 24. novembril 2018 Vanemuise suures majas RAMP 2018/19 — 103


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Hüljatud Muusikal Põhineb Victor Hugo romaanil Helilooja Claude-Michel Schönberg Laulusõnad Herbert Kretzmer Originaaltekst prantsuse keeles Alain Boublil ja Jean-Marc Natel Täiendavad tekstid James Fenton Kohandanud ja lavale seadnud Trevor Nunn ja John Caird Orkestratsioonid John Cameron Täiendavad/uuendatud orkestratsioonid Christopher Janke, Stephen Metcalfe ja Stephen Brooker Lavastaja Samuel Harjanne (Soome) Kunstnik Karmo Mende Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Koreograaf Gunilla Olsson Karlsson (Rootsi) Valguskunstnik Petri Tuhkanen (Soome) Tõlge eesti keelde Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja, Leelo Tungal Osades Koit Toome või Mikk Saar, Marko Matvere või Tamar Nugis, Maria Listra või Elizabeth Paavel, Kaarel Targo või Rasmus Kull, Hedi Maaroos või Kärt Anton, Kaire Vilgats või Helen Hansberg, Hannes Kaljujärv või Lauri Liiv, Ele Millistfer või Nele-Liis Vaiksoo, Rasmus Kull või Imre Õunapuu (Rakvere Teater), Mairo Libba või Hannes Hanimägi, Reneli Husu või Sofija Selivanova, Loore All või Katri Kade

104 — RAMP 2018/19

Ma ei osanud üldse oodata, et saan pea pisarateni liigutatud ja sellistes stseenides, mis varem pole üldse minu jaoks nii tugevalt mõjunud. Lisaks avastada uusi muusikalinäitlejaid ning tunda ülevust, kui ilus, eriline ja liigutav võib ka vana ja tuttav materjal olla, kui see on lavastatud võimsalt ja mängitud-lauldud hingega ning kui kunstnikutöö on täiesti maailma kuulsaimate muusikalilavade tasemel. danzumees.blogspot.com Muusikal „Hüljatud” jutustab 19. sajandi Prantsusmaa taustal kaasahaarava loo purunenud unistustest, vastamata armastusest, kirest, ohvrite toomisest ja lunastusest. Endine kurjategija Jean Valjean rikub pärast sunnitöölt vabanemist seadust, mistõttu jälitab teda aastakümneid halastamatu politseinik Javert. Kui Valjean nõustub tehasetöölise Fantine’i väikese tütre Cosette’i enda hoole alla võtma, muutub nende elu igaveseks. Esituskeel: eesti Tablool: inglise, soome Nutiseadmes: eesti, inglise, soome, vene Alexela Kontserdimaja tabloo: inglise, soome Esietendus 25. novembril 2017 Vanemuise suures majas


Muusikalavastused

Victor Hugo võimsal romaanil põhinev muusikal!

RAMP 2018/19 — 105


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Vastupandamatu operett „Viini veri” koosneb Johann Straussi muusikast, teravmeelsusest ja ülemeelikusest!

106 — RAMP 2018/19


Muusikalavastused

Viini veri Operett Helilooja Johann Strauss Tõlge eesti keelde Neeme Kuningas, Hannes Villemson Laulusõnad Neeme Kuningas Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigendid Taavi Kull, Endel Nõgene Lavastaja-koreograaf, valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia) Kunstnik Maarja Meeru Osades Tamar Nugis või Urmas Põldma, Maria Listra või Kadri-Liis Kukk, Jaan Willem Sibul või Jassi Zahharov (RO Estonia), Karmen Puis või Janne Ševtšenko (RO Estonia) Rasmus Kull või Simo Breede, Märt Jakobson, Pirjo Jonas või Kädy Plaas, Andres Mähar Vanemuise ooperikoor, balletitrupp ja sümfooniaorkester

On tuhandeid põhjusi, miks operett on vastupandamatu – ajastu hõng ja meloodiate mõõtmatu jõud on vaid mõned nende hulgas. Opereti vastupandamatuses on omal kohal ka inimlik soov, et elu oleks rõõmus ja muretu. Nii on see kogu aeg olnud. Ajatu ja universaalne „Viini veri”, mis koosneb Johann Strauss II muusikast, teravmeelsusest, kergusest ja sentimentaalsusest, lööb su vere kihama ja on mõeldud ka südamega kuulamiseks. Giorgio Madia, lavastaja Esituskeel: eesti Tablool: eesti, inglise Nutiseadmes: eesti, inglise, soome, vene Esietendus 24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas

Madia „Viini veri” on visuaalselt, mänguliselt ja muusikaliselt nii rabavalt ilus, et kõik muu polegi enam eriti oluline. Auri Jürna, Sirp

RAMP 2018/19 — 107


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Muusikal? Ohjeldamatult iseäralik muusikaline triller. Soovitame vaadata.

108 — RAMP 2018/19


Muusikalavastused

Sweeney Todd ehk Fleet Streeti põrgulik pardur Muusikaline triller Helilooja ja laulusõnade autor Stephen Sondheim Näidendi autor Patrick Quentin Tõlge eesti keelde Pirjo Jonas Lavastaja Tanel Jonas Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Kunstnik Iir Hermeliin Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Koreograaf Janek Savolainen Osades Rasmus Kull või Priit Volmer (RO Estonia), Maria Annus või Hele Kõrve (Tallinna Linnateater), Pirjo Jonas või Maria Listra, Jaanus Tepomees või Kalle Sepp (ETA revüüteater „Starlight Cabaret”), Sepo Seeman või Lauri Saatpalu, Priit Strandberg või Kaarel Targo (Teater Must Kast), Lauri Liiv või Peeter Veltmann, Valter Soosalu, Simo Breede, Oliver Timmusk, Artur Nagel Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletirühm „Sweeney Todd” ei ole nunnu lugu lihapirukatest. „Sweeney Todd” on lugu taevani kisendavast ebaõiglusest ja sellele järgnevast kättemaksust. Algul küll õiglane ja ilus, mürgitab kättemaks lõpuks mõistuse ja inimesed, kes sellega kokku puutuvad, mattuvad lõpuks vere, hulluse ja laipade alla. Aga siis laibad kaovad ja proua Lovetti poest hakkab tulema meeldivat pirukalõhna …

Juuksur Benjamin Barkeril olid armastav naine ja kena tütar. Kuni päevani, mil ta mõisteti süüdi kuriteos, mida mees polnud toime pannud, ning pagendati igaveseks. 15 aastat hiljem naaseb ta Londonisse Sweeney Toddi, meisterliku habemeajajana, kelle suurimaks sooviks on maksta kätte tema kannatused põhjustanud kohtunik Turpinile ning tolle ustavale käsilasele Beadle Bamfordile. „Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja” on ohjeldamatult iseäralik ja sünge muusikaline triller aastast 1979, millele on muusika ja laulusõnad kirjutanud Stephen Sondheim. Muusikali esietendus toimus 1979 Broadwayl ja 1980 West Endis, see on võitnud Tony auhinna parima muusikali kategoorias ja Olivier’ auhinna parima uue muusikali kategoorias. Ekraniseering aastast 2007, mille peaosades Johnny Depp ja Helena Bonham Carter, pärineb Tim Burtonilt. See tõi filmile kaasa parima kunstnikutöö Oscari, Deppile komöödia- või muusikaližanri parima meesnäitleja Kuldgloobuse ning Burtonile sama žanri parima filmi priisi. Esituskeel: eesti Tablool: inglise, soome Nutiseadmes: inglise, soome, vene Esietendus 2. juunil 2018 Vanemuise suures majas

RAMP 2018/19 — 109


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Mamma Mia! Muusikal Muusika autorid Benny Andersson ja Björn Ulvaeus Libreto autor Catherine Johnson Täiendav helilooming Stig Anderson Laulutekstide tõlge Leelo Tungal Proosatekstide tõlge Anna-Magdaleena Kangro Lavastaja Ain Mäeots Muusikalised juhid Martin Sildos, Ele Sonn Lavakunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Kostüümikunstnik Gerly Tinn Koreograaf Andre Laine Valguskunstnik Meelis Lusmägi Osades Merle Jalakas või Ele Millistfer; Birgit Sarrap või Merili Johanson; Veikko Täär või Andres Dvinjaninov (Emajõe

110 — RAMP 2018/19

Suveteater); Hannes Kaljujärv või Sepo Seeman, Andres Mähar või Tanel Jonas; Priit Strandberg või Kaarel Targo (Must Kast); Terje Pennie (Teater Ugala) või Merle Palmiste (Eesti Draamateater); Anne Reemann (Tallinna Linnateater) või Kaire Vilgats jt, bänd, koor ja tantsurühm Pulmadeks valmistuva Sophie õnne varjutab mure: tütarlaps igatseb altari ette sammudes toetuda isa kindlale käsivarrele, ent paraku pole tal aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida! Avastanud ema päevikust kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustab ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladuse. Sophie ema Donna satub ootamatult silmitsi oma selgeks rääkimata minevikusuhetega ning üks tragikoomiline segadus järgneb teisele …

70ndate aastate Rootsi kultusbändi ABBA hittidel põhinev muusikal on 1999. aastast alates lummanud vaatajaid üle maailma. Säravast ja tempokast muusikast tulvil lavastuses kõlavad lood „Super Trouper”, „Lay All Your Love on Me”, „Dancing Queen”, „Knowing Me, Knowing You”, „Take a Chance on Me”, „Thank You for the Music”, „Money, Money, Money”, „The Winner Takes It All”, „Voulez-Vouz” jt. Esituskeel: eesti Tablool: inglise, soome Nutiseadmes: inglise, soome, vene Alexela Kontserdimaja tabloo: inglise, soome Esietendus 26. novembril 2016 Vanemuise suures majas

70ndate aastate Rootsi kultusbändi ABBA hittidel põhinev muusikal.


Muusikalavastused

Aida Ooper Helilooja Giuseppe Verdi Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk Dirigent Martin Sildos Lavastaja ja kunstnik Madis Nurms Koreograaf Teet Kask Liikumisjuht Jelena Karpova Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Jomante Šležaite (Leedu), Anželina Švatška (Ukraina RO), Eduard Martõnjuk (Valgevene RO), Samsons Izjumovs (Läti RO), Märt Jakobson, Romans Polisadovs (Läti RO), Rasmus Kull Vanemuise Sümfooniaorkester, ooperikoor ning Tartu Noortekoor Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Romantiliselt postmodernistlik „Aida”, milles on lootust, et ka kõige väljapääsmatumast olukorrast leidub väljapääs.

Ooperi peategelased on kaks printsessi Aida ja Amneris, kes võitlevad sama mehe, Radamesi, armastuse eest. Varem või hiljem seisavad kõik kolm ka valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus? Paberi peal näib ooperipunkarist Nurmsi idee tuua lavale läbinisti lüürilist „Aidat“ esteetilise vandalismi või koguni ikonoklasmina. Laval nägi romantilise ooperi tippteose ning postmodernistist lavastaja ja kunstniku kohtumine välja päris põnev, eksperimendi enese loomusest tulenevate vooruste ja puudustega. Kummad neist kellegi jaoks prevaleerisid, on puhtalt maitse asi. /…/ Kui vähese tegevuse, väikese tegelaste arvu, hiiglaslike dekoratsioonide, staatiliste stseenide ja skulptuursete misanstseenidega „Aidat“, mis eeldab ühtlasi suurt orkestrit, koori ja tantsutruppi, peetakse üldiselt ideaalseks staadioniooperiks /…/, siis Nurmsil on õnnestunud mastaapsust vähendades jõuda kompaktsema ja kammerlikuma ning igas mõttes inimmõõtmelisema kogutervikuni. Alvar Loog, ajaleht Postimees Vanemuise teatri ja Pärnu Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali PROMFEST koostööprojekt Esituskeel: itaalia Tablool: eesti, inglise Nutiseadmes: eesti, inglise, vene Esietendus 20. mail 2015 Vanemuise teatri väikeses majas

RAMP 2018/19 — 111


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Tulleminek Ooper Helilooja Märt-Matis Lill Libretist Jan Kaus Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Taavi Kull Lavastaja Taago Tubin (Ugala Teater) Kunstnik Liisa Soolepp Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Koreograaf Janek Savolainen Osades Pirjo Jonas või Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis, Kadi Jürgens, Reigo Tamm (RO Estonia), Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tammi, Kärt Tammjärv Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester Märt-Matis Lille lavale toodud ooper „Tulleminek” oli kogemus, mis raputas läbi ja pani sügavalt järele mõtlema. Lill on loonud keerulise, mitmekihilise teose, mis ootab ka kuulajalt jäägitut keskendumist ja aine sisse minekut. Aga see aine, sõda, pole kergete killast. Välises mõttes on sõda häving, kaos, aga inimlikul, psühholoogilisel tasandil piirsituatsioon, kus seistakse silmitsi oma psyche ja alateadvuse selliste hämaraladega, millest tavaelus aimugi ei ole. Imetlesin selles teoses just psühholoogiliste areaalide loomist ja nende omavahelist kommunikeerumist. Märt-Matis Lill ei ehitanud seda teost üles action-ooperina. Tema käsitlusviis – psühholoogiline, sümboolne, üldistatud – annab just sellele pealtnäha tegevusele suunatud ainele ootamatu, kuid väga mõjuva suuna. Ia Remmel ajakiri Muusika. August-september 2017 Esituskeel: eesti Tablool: inglise, eesti Esietendus 22. aprillil 2017 Sadamateatris

112 — RAMP 2018/19


Muusikalavastused

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost. (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)

2018. aasta Eesti Teatriliidu muusikaauhinna said Märt-Matis Lill, Jan Kaus, Taago Tubin ja Taavi Kull erinevate teatrivormide meisterliku ühendamise eest ooperis „Tulleminek”. Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek” on üks 2017. aasta kõige ulatuslikumaid ja olulisemaid uudisteoseid heliloomingu vallas. Selle tunnistuseks on Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia – üks kõrgemaid tunnustusi.

RAMP 2018/19 — 113


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Reigi õpetaja Ooper Helilooja Eduard Tubin Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Lavastaja Roman Baskin Kunstnik Iir Hermeliin Kostüümikunstnik Kristel Maamägi Koreograaf Janek Savolainen Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Jassi Zahharov (RO Estonia), Mati Turi, Karmen Puis, Rasmus Kull, Pirjo Jonas, Annaliisa Pillak, Valentina Kremen, Jaan Willem Sibul või Tamar Nugis, Simo Breede Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor Lavastus on dramaatiliselt väga õnnestunud, aja möödumist lihtsalt ei märganud, sest kõik läks nii kiiresti. Muusikalist poolt ja eriti soliste saan ainult kiita. Vanemuises on „Reigi õpetaja“ lavale pandud veidi teistmoodi – lõpust on paigutatud üks osa algusesse. Aga see aitab dramaatikat tõsta. Eino Tubin, helilooja poeg Kiretuli on põrgutule maapealne vaste, mis hukutab, aga on ometi ainus asi, mille nimel maksab maa peal elada. „Reigi õpetaja” on selle kompromissitu filosoofia kunstiliselt kõrgeim vaste Kalda loomingus. Eesti kirjanduses on armastusest vähe hoolitud, seda on nähtud pigem kui

Kiretuli on põrgutule maapealne vaste, mis hukutab, aga on ometi ainus asi, mille nimel maksab maa peal elada.

114 — RAMP 2018/19

seisu – tulevast, olevat ja olnud perekonnaseisu –, mitte kui olemuslikku seisundit. Väikerahvas ei tohigi raisata oma energiat sugutungist põhjustatud ebaluste peale, õpetas Jaan Tõnisson. On kaks klassikut, kellele keelatud armastus on loomingu põhiteema. Need on A. H. Tammsaare ja A. Kallas. Mõlemad teavad, et armastuse mõõt on valmisolek surmaks. Jaan Undusk Eesti lugu: Aino Kallas „Reigi õpetaja”, Eesti Päevaleht Loo tegevus toimub 1642. aastal Hiiumaal Reigi külas ning Tallinnas. Peategelasteks on Reigi kirikuõpetaja Paavali Lempelius ja tema noor naine Catharina, kes armub Stockholmist saabunud diakon Jonas Kempesse. Külas levivad jutud, et Kempe on Stockholmist pagendatud seepärast, et pani sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma. Lempelius süüdistab Kempet taas mustas maagias. Armunud põgenevad, aga tabatakse ning hukatakse Tallinna linnaväljakul, süüdistatuna abielurikkumises. Esituskeel: eesti Tablool: eesti, inglise Nutiseadmes: eesti, inglise Esietendus 4. aprillil 2014 Vanemuise väikeses majas

Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse ja lavalise teostuse eest Tubina ooperis „Reigi õpetaja” pälvis Jassi Zahharov 2015. aastal Eesti Teatriliidu Aasta muusikaauhinna


Muusikalavastused

Tšaikovski igatsev, kirglik ja armastusest pakatav ooper pakub imekauneid elamusi!

Eesti Teatriliidu muusikalavastuste auhind 2014 – Vanemuise teatri lavastusmeeskonnale, orkestrile ja trupile – Pjotr Tšaikovski ooperi „Jevgeni Onegin” kunstiliselt nauditava tulemuse eest.

Jevgeni Onegin Ooper Konstantin Stanislavski 1922. aasta lavastuse redaktsioon Helilooja Pjotr Tšaikovski Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Erki Pehk Lavastaja Dmitri Bertman (Ooperiteater Helikon, Moskva) Kunstnik Igor Nežnõi (Ooperiteater Helikon, Moskva) Kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva (Ooperiteater Helikon, Moskva) Valguskujundajad Imbi Mälk, Andres Sarv

Osades Maria Fontosh (Rootsi) või Karmen Puis, Jovita Vaskeviciute (Leedu RO), Jānis Apeinis (Läti RO) või Jevgenij Chrebtov (Leedu RO), Roland Liiv (Soome RO), Annaliisa Pillak, Valentina Kremen, Märt Jakobson, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Aivar Kaseste või Mehis Tiits Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor Aleksandr Puškini samanimelisele värssromaanile loodud ooper „Jevgeni Onegin” on vaieldamatu meistriteos vene ooperiklassikas. Unistav ja tagasihoidlik Tatjana armub elupõletajast Oneginisse, kuid mees suhtub neiu tunnetesse üleolevalt. Aastaid hiljem kohtuvad nad uuesti ja Onegin näeb noort naist hoopis teise pilguga ... Melanhoolne, igatsev, kirglik ja armastusest pakatav ooper pakub imekauneid voolavaid meloodiaid, nauditavaid koorinumbreid ja kaasahaaravat tantsumuusikat. Kogu lavastus on stiilipuhas: muusikaline materjal on säilitanud kõiges oma eheduse, autori remarkidest on peaaegu alati nüansipeensusteni kinni peetud ja lava visuaalne külg kostüümidest kuni äärmiselt lakoonilise, kuid meeleolusid toetava pildilise vormistuseni viib meid kaasa Puškini aega. /.../Vanemuise „Jevgeni Onegini” lavastus vääriks salvestust Mezzo kanali tarbeks – et väärt teostus saaks nähtavaks laiale ringile!” Tiiu Levald, Sirp Esituskeel:vene Tablool: eesti, inglise Nutiseadmes: eesti, inglise Esietendus 6. aprillil 2013 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2018/19 — 115


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Andrus Kivirähki romaani ainetel

Rehepapp

/…/ Rikas algupärand, mille tegelikud muusikalised väärtused avanevad ilmselt alles korduval kuulamisel.

Ooper

Kerri Kotta, ajaleht Sirp

Helilooja Tauno Aints Libretist Urmas Lennuk Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Lavastaja Marko Matvere Dirigent Taavi Kull Kunstnik Iir Hermeliin Koreograaf Marika Aidla Valguskujundaja Imbi Mälk Osades Marko Matvere, Lauri Saatpalu, Merle Jalakas, Kädy Plaas, Reigo Tamm (RO Estonia), Karmen Puis, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Pirjo Jonas või Sigrid Mutso, Katrin Kapinus, Jaan Willem Sibul, Simo Breede, Janek Savolainen Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor

116 — RAMP 2018/19

Tegu on päris laheda tükiga. Sellisega, kus päris püsti tõusta ei taha, kuid peopesad võib ikka punaseks aplodeerida. „Rehepapi” raamat on Eesti kultusteos ja seega ei saa oopergi kehvem tulla. Nüüd on ju väljas on veel „Rehepapi” ainetel tehtud film ja kes teab – äkki tõstab varsti pead mõni tarkpea, kes suudab loo arvutimänguks vormistada. Siim Saavik, 4Dimensioon

Ooper nagu elu ise, ainult et veel värvikam. Meist endist eile, täna, homme. Selles lavastuses on sügav mõte ilma igasuguste kahtlusteta olemas, aga väga raske on sellele sõrmega osutada stiilis „sellega tahab autor meile ütelda, et ...”. Eneseirooniat? Jah, ilmselt küllaga. Loo keskmes on Rehepapp Sander, kes vaatab oma rahva kasuahnust ja suuremaid ning väiksemaid unistusi pealt, püüdes neid riukalikust pragmaatilisusest suunata õhulisematesse sfääridesse. Esituskeel: eesti Tablool: eesti, inglise Nutiseadmes: eesti, inglise, soome Esietendus 18. oktoobril 2013 Vanemuise väikeses majas


Muusikalavastused

Marko Matvere: „Ogar ja lõbus jant, mille nimi on elu, veab meie armastatud tegelaskujud keerisena uuele ringile, seekord ooperisse.”

RAMP 2018/19 — 117


Kontserdihooaeg

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert

Ooperigala 31.01.2019 kell 19 Vanemuise kontserdimajas

14.09.2018 kell 19 Vanemuise kontserdimajas

Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor Dirigent Paul Mägi

Ludwig van Beethoven Missa Solemnis

Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Yuka Yanagihara (sopran, Jaapan/Saksamaa) Helen Lepalaan (metsosopran) Oliver Kuusik (tenor) Simon Robinson (bass, Suurbritannia/Saksamaa) Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor, Tartu Noortekoor Dirigent Mihhail Gerts

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert 10. mail 2019 kell 19 Vanemuise kontserdimajas

Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Rolf Martinsson „Ich denke Dein …” (sopran Lisa Larsson, Rootsi) Sergei Rahmaninov Sümfoonilised tantsud op. 45

Vanemuise Sümfooniaorkestri advendikontsert

Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Paul Mägi

16.12. 2018 kell 17 Tartu Jaani kirikus

Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Martin Sildos

Memory 2019 Muusikalikontsert 9.01.2019 kell 19 Vanemuise suures majas 19.01.2019 kell 19 Pärnu kontserdimajas 20.01.2019 kell 16 Vanemuise suures majas 23. 01.2019 kell 19 Jõhvi kontserdimajas 24.01.2019 kell 19 Vanemuise suures majas 25.01.2019 kell 19 Paide Muusika- ja Teatrimajas 27.01.2019 kell 16 Estonia kontserdisaalis Solistid Marko Matvere, Mikk Saar, Tanja Mihhailova-Saar, Rasmus Kull Konferansjee Hannes Võrno

Vanemuise Sümfooniaorkestri suvekontsert 28.07.2019 kell 20 Kassitoome orus Tartus Dirigent Paul Mägi

MUUD SÜNDMUSED

Vanemuise aastalõpuball 30.12.2018 kell 19 Vanemuise suures majas ja kontserdimajas

Vanemuise Sümfooniaorkester ja bänd Dirigent Martin Sildos

RAMP 2018/19 — 119


149. hooaeg

120 — RAMP 2018/19


Balletijuht Mare Tommingas Romeo ja Julia Armastuse tango ehk aegade lõpus Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast Gala „Vanemuise ballett 80!” Ellington Suite. Step into the Light Kinolina kangelane Lumekuninganna Klaabu Naksitrallid

RAMP 2018/19 — 121


Uuslavastused

Romeo ja Julia Ballett Helilooja Sergei Prokofjev Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Koreograaf ja lavastaja Petr Zuska (Tšehhi RO) Kunstnik Jan Dušek Kostüümikunstnik Pavel Knolle Valguskujundaja Pavel Dautovský Vanemuise balletisolistid ja -trupp Vanemuise sümfooniaorkester Romeo: „ Kuid tõttki saame teada une läbi.” Mercutio: „Sa usud? Nägid kuninganna Mabi?” Mis juhtub pärast seda, kui Romeo näeb kuninganna Mabi unes? William Shakespeare’i kirjutatud traagiline ja siiras armastuslugu on juba sajandeid publiku südameid võlunud. Sergei Prokofjevi ballett „Romeo ja Julia” aga alates 1938. aastast, mil toimus maailmaesietendus Tšehhoslovakkia Rahvusteatris Brnos. Sellest ajast on Shakespeare’i vaimustav teos ehtinud pea kõiki maailma suuri ja väiksemaid balletilavasid. Vanemuise teatris lavale jõudva, uusklassitsistliku tantsuesteetika vaimus versiooni lavastaja on Tšehhi Rahvusballeti kunstiline juht Petr Zuska. „„Romeo ja Julia” uuslavastus on vaatamist väärt. See progressiivne ja ainulaadne vaatemäng läheb kahtlemata ajalukku nüüdisaegse balleti pöördepunktina, uuendusliku teosena, mis seob inimeksistentsi sügavamad aspektid klassikalise draama, paeluva muusikasaate ning leidliku koreograafiaga.” (Martina Doležalová, Nenudte.se, 16. november 2013)

„See suurejooneline meistriteos juhatab sisse Zuska küpsusperioodi. Sujuv stiil rõhutab liikumise dramaatilist katkematust, luues keerukate kontrastide võrgustiku. Lavastus ühendab loomulikul viisil klassikalise balleti ja põrandatehnika, häirimata sealjuures vaatajate emotsionaalset suhet laval toimuvaga. Massistseenid on haaravad: Zuska juhatab ruumilist liikumist nagu dirigent, forte’st pianissimo’ni. Tal on kontroll kõikide instrumentide üle ja lavastuse iga detail aitab luua üldist sünergiat. Pole mingit kahtlust, et Zuska hoiab meie teatrikunsti rahvusvahelisel tasemel.” (Nina Vangeli, Aktualně.cz, 18. november 2013)

Armastuse tango ehk aegade lõpus Gabriel Garcia Marqueze loomingust inspireeritud tantsulavastus Astor Piazzolla muusikale Lavastaja-koreograaf Mai Murdmaa Kunstnik Kaspar Jancis Osades Vanemuise balletisolistid ja trupp Astor Piazzolla tangokettidest sepitsetud vorm läheb läbi ja mööda raamatust, näpates sellest vaid impulsi ja kaks tegelaskuju. Romaan pole isegi raam, on vaid põhjus, miks tantsuvorm luua. Kristiina Garancis, Sirp (2003)

Esietendus 29. septembril 2018 Vanemuise suures majas Maailmaesietendus 14. novembril 2013 Tšehhi Rahvusooperis

Gabriel Garcia Marqueze looming võlub mind sügava müütilise elutunnetusega, oma tungimisega eksistentsi põhitõdedesse. Marquezele omane tajude prevaleerimine, kus süžeel on vaid siduv osa, on väga lähedane ka tantsukunstile. Tantsulavastus „Armastuse tango ehk aegade lõpus” on inspireeritud Marqueze romaanist „Armastus koolera ajal” – armastus surma taustal või armastuse võrdsustamine surmaga. Aeg...aeg ilma alguse ja lõputa. Tahan rõhutada, et tegu ei ole siiski süžeelise balletiga, pigem võiks nähtut võtta kui sürrealistlikku visiooni. Laval elustuvad 13 pilti manavad meie ette erinevad elutahud, mis ühises kooselus väljendavad teatud filosoofilist elutunnetust. Mai Murdmaa, lavastaja Fermina ja Florentino kohtuvad Fermina abikaasa matustel eakate inimestena. Leinatalituse jooksul tajuvad nad oma nooruses kaotatud armastust. Aeg pöördub tagasi. Nüüd elavad nad uuesti läbi kogu möödunud elu, teostades surma taustal taasleitud armastuse. Esietendus 30. märtsil 2019 Vanemuise suures majas Maailmaesietendus Vanemuise suures majas 8. detsembril 2002

122 — RAMP 2018/19


Tantsu- ja balletilavastused

Gala „Vanemuise ballett 80!”

Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast

Kunstiline juht Mare Tommingas

Tantsuline fantaasia Cervantese teemadel

2019. aastal tähistame Vanemuise balleti 80 tegevusaastat. See on olnud värvikas, huvitav, loominguline, tihti keeruline, aga lõpmata ilus aeg. Meil on terve pika ajaloo vältel olnud eriline ja huvitav repertuaar ning mitte ühegi teise teatri tantsijad ei ole olnud selle esitamises paremad kui Vanemuise omad.

Libretist, lavastaja Katrin Pärn Lavastaja-koreograaf, kunstnik Janek Savolainen Videokujundus Argo Valdmaa (Endla Teater) Osades Aivar Kallaste ja Vanemuise balletitrupp

Vanemuise balleti sünnipäevagala on kummardus meie publikule ja meile endile – esitame tähenduslikke ja ajaloolisi numbreid (ka legendaarsete balletijuhtide Ida Urbeli ja Ülo Vilimaa lavastustest!) ning publiku südameid võitnud lemmikuid uuemast ajast.

„Kui elu ise näib arutu – kes teab, kust algab hullumeelsus? Võib-olla on hullumeelsuse nimi liigne praktilisus? Ehk on hullumeelne loobuda unistustest ja otsida varandust sealt, kus on vaid praht? Ja äkki on tegelik nõdrameelsus püsida terve mõistuse juures? Ent hullumeelsem kõigest muust on näha elu sellisena nagu ta on, mitte sellisena nagu ta võiks olla.”

3. märtsil 2019 Vanemuise suures majas 25. märtsil 2019 Rahvusooper Estonias 18. aprillil 2019 Ugala Teatris

(tsitaat filmist „Mees La Manchast”) Miquel de Cervantes Saavedra armastatud romaan don Quijotest – see on unistused, ideaalid, seiklusiha, nõdrameelsus ja naiivsus; see on eluküsimus ja illusioon. Oh, võtaks maagiline realism meid kõiki, kannaks kõrgele ja hoiaks tuuleveski tiibade eest! Lavastus on pühendatud Aivar Kallastele, on kahes vaatuses ja siin võib kõike juhtuda. Esietendus 6. juunil 2019 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2018/19 — 123


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

See lavastus on eelkĂľige teile, romantiliste muusikali- ja tummfilmide austajad!

124 — RAMP 2018/19


Tantsu- ja balletilavastused

Kinolina kangelane Ballett-komöödia Lavastaja-koreograaf, libretist Silas Stubbs Heliloojad W. Perry, R. Rodgers, J. Herman jt. Kunstnik Liina Unt (Endla Teater) Pianist Andre Hinn Osades Hayley Blackburn, Yukiko Yanagi, Amy Bowring, Tarasina Masi, Maria Engel, Laura Quin, Alain Divoux, Benjamin Kyprianos, Lawrence Massie jpt. Balleti tegevus leiab aset 1927. aastal, ajal, mil tummfilmiajastu andis teed helifilmidele ning kinokunstist sai romantiliste lugude ja suurte unistuste sümbol. Joseph töötab assistendina filmikompaniis. Tema unistus on ühel päeval ise režissööritoolil olla ning abielluda kauni filmitähega, kelle tema süda juba praegu valinud on. Kui peadpidi pilvedes olemine maksab Josephile töökoha, asub noormees oma unistuste nimel tegutsema. Ühtäkki leiab ta end aga kangelasena kinolinal, kes seisab silmitsi pahalaste ja ohtlike olukordadega ning võitleb oma armastatu eest. Filmides pole miski võimatu, eriti kui kinokunsti suurkujud Charlie Chaplin ning Edna Pruviance keerukate valikute puhul abiks on. „Kinolina kangelane“ on tõlgendus filmiajaloo suurteostest tuttavatest stseenidest ja maailmast MGM muusikalifilmide võtmes, kus omal kohal on ilu, elu ning unenäolised seiklused. Esietendus 17. veebruaril 2018 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2018/19 — 125


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Muusika ja rütm, mis on pärit sinust enesest!

126 — RAMP 2018/19


Tantsu- ja balletilavastused

Ellington Suite / Step into the Light Tantsulavastused

Ellington Suite Džässballett Lavastaja-koreograaf Georgia Giboin Tantsijad Amy Bowring, Sayaka Nagahiro, Laura Quin, Alexandra Foyen, Raminta Rudžionyte, Darli Iakovleva, Mirell Sork, Gerardo Avelar, Lawrence Massie, Matthew Jordan, Gus Upchurch, Benjamin Kyprianos, Walt Isaacson Kuulasin Duke Ellingtoni ja mu peas tekkis pilt kuldaja Hollywoodist – Gene Kelly tantsimas, „West Side Story” ja kõik teised vanad muusikafilmid … Ma arvan, et see on seotud minu lapsepõlvemälestustega – filmide tantsumaailm, kus on džässi, nalja ja rõõmu.

Step into the Light Lavastaja-koreograaf, lava- ja kostüümikujundus Matthew Jordan Valguskujundus Imbi Mälk, Matthew Jordan Live-muusika autorid ja muusikud Benjamin Kyprianos (kitarr), Lawrence Massie (löökpillid) Tantsijad Georgia Giboin, Raminta Rudžionyte, Lawrence Massie, Laura Quin, Benjamin Kyprianos, Gus Upchurch, Gerardo Avelar, Matthew Jordan Minu jaoks on publik saalis selleks, et ta saaks meelt lahutada ja toimuvat nautida. „Step into the Light” ei pane sind elu üle järele mõtlema, tal ei ole mingeid ülearuseid kõrvaltähendusi. Stepptants on stiil, mis minu meelest on tänapäeval pisut varju jäänud või isegi kadumas – Fred Astaire laulis ja tantsis ning publik nautis emotsiooni, stiili, talenti ja meelelahutust. See oligi kõik, mida vaja. Niisiis, kui sulle meeldib elav muusika ja elurõõmus õhkkond või ehk polegi sa varem näinud stepptantsu, siis tule ja me näitame sulle! Esietendus 18. märtsil 2017 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2018/19 — 127


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Ă•petlik ja kaunis muinasjutt nii vanematele kui lastele!

128 — RAMP 2018/19


Tantsu- ja balletilavastused

Lumekuninganna Ballett H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel Muusika Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt. Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Lavastaja-koreograaf Silas Stubbs Libretist, kunstnik Mare Tommingas Kostüümikunstnik Louise Flanagan (Inglismaa) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Maria Engel / Amy Bowring / Tarasina Masi, Benjamin Kyprianos, Raminta Rudžionyte, Vanemuise balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Väike poiss Kaj kasvab lastekodus iganenud tõekspidamiste keskel. Heategevuslikul aiapeol, kuhu on kutsutud palju tähtsaid inimesi ja nende lapsi, on kohal ka Gerda – tüdruk, kellel ei ole puudu asjadest. Lastekodulapsed harjutavad etteasteks, kui saabub Onu Eskimo. Kaj on täitmatu. Ta trügib kõigist ette, et haarata endale uut jäätisetuutut … ja korraga ei seisa ta ees mitte heatahtlike silmadega vanahärra, vaid jäise pilguga Lumekuninganna … Külm õhk murendab aknaklaasid , inimesed tarduvad ja jäise südamega naine viib poisi endaga kaasa. Ainult Gerda ümber ei ole maa külmunud, iga tema samm sulatab teed, et leida poiss nimega Kaj.

Lavastuse tugevaimaks ning algse muinasjutu õhustikuga kõige paremini haakuvaks küljeks on kahtlemata lavakujundus. Iseäranis põhjamaine tähisöö kaunilt jäisena mõjuva Lumekuninganna lossi taustal ja kohal. Ka Taavi Varm loob videograafikaga lihtsalt, ent mõjusalt nii lavaruumis kasvavad jäälilled kui Lumekuninganna lossis ringi lendavad lossivaimud /…/ Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 12. märtsil 2016 Vanemuise suures majas

RAMP 2018/19 — 129


149. hooaeg

LASTELAVASTUSED


Uuslavastused

Klaabu Tantsulavastus lastele Jaan Rannapi ja Avo Paistiku raamatu põhjal Libretist Katrin Pärn Lavastaja-koreograaf, kunstnik Janek Savolainen Videokujundaja Janek Savolainen Valguskujundaja Tauri Kötsi Osades Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Klaabu on muinasjutuline olend, kes sündis pisitillukesest vihmapiisast. Klaabu eriliseks omaduseks on oskus oma kuju iga olukorra jaoks sobivaks muuta ning tänu sellele saab ta üle paljudest raskustest. Ükskõik kuhu Klaabu ka läheb ja mida ta teeb, ikka on ta sealjuures rõõmsameelne, abivalmis, heatahtlik ja uudishimulik ning toob ka teiste jaoks kaasa hea tuju! Esietendus 12. septembril 2019 Teatri Kodus

RAMP 2018/19 — 131


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Naksitrallid Tantsulavastus lastele Eno Raua raamatu põhjal Lavastaja-libretist, kunstnik Katrin Pärn Lavastaja-koreograaf, kunstnik Janek Savolainen Valguskujundaja Janek Savolainen, Argo Valdmaa (Endla Teater) Valguskujundaja Tõnis Järs Osades Silas Stubbs, Benjamin Kyprianos, Anton Iakovlev, Janika Suurmets, Aivar Kallaste, Merilin Mutli, Gerardo Avelar, Gus Upchurch

Naksitrallid on kolm naljakat vennikest, kes jutustavad meile sõprusest, vaprusest ja leidlikkusest. Nendega koos saab seigelda ja maailma päästa. Nad on südamlikud ja tähelepanelikud ning hoolivad üksteisest, inimestest ja loodusest. Ahjaa – ja mõned muhedad äpardused juhtuvad ikka ka! Meie lavastuses naksitrallid sõnu ei kasuta, need peab kodus ise raamatust juurde lugema. Esietendus 2. septembril 2017 Sadamateatris

Kes meist ei teaks kolme vahvat reisiselli Edgar Valteri illustreeritud ja Eno Raua kirjutatud raamatust, kes ... Ah ei teagi? Ah nii.

Väike fantaasiarikas koguperepõnevik, kus kõik on sõnadetagi selge!

132 — RAMP 2018/19


Lastelavastused

Guugelmuugelpunktkomm Lasteooper

Guugelmuugelpunktkomm on lugu sellest, mis hakkab juhtuma, kui mobiili välja lülitad!

Helilooja Tauno Aints Libreto Rein Pakk, Aapo Ilves, Tauno Aints Laulusõnad Aapo Ilves Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Lavastaja Marko Matvere Kunstnik Rosita Raud (NUKU teater) Valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv Koreograaf Marika Aidla Osades Pirjo Jonas või Kadri-Liis Kukk, Simo Breede või Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm (RO Estonia) või Oliver Timmusk, Märt Jakobson või Raiko Raalik (RO Estonia), Karmen Puis või Arete Teemets, Merle Jalakas või Sigrid Mutso, Vanemuise ooperikoor „Guugelmuugelpunktkomm” on lugu tüdrukust nimega Juta, kes elab maal vanaema juures. Juta on täitsa tavaline tüdruk. Kui tema väike armas merisiga Possu haigeks jääb ja vanaema Jutat ja Possut lohutada ning aidata püüab, avaneb uskumatult värviline võlumaailm, kus Jutal tuleb läbi põnevate ja värviliste seikluste võidelda nii kurjade kui kummaliste tegelastega, võita sõpru ja leida julgust. Lõpeb kõik muidugi hästi ja Possugi saab terveks. Sinagi võid ennast guugeldada ja muugeldada võlumaailma, kus on värvilised seiklused, muusika ja teatrimaagia! Esituskeel: eesti Tablool: eesti Esietendus 28. okroobril 2017 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2018/19 — 133


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Lapsepõlvebänd Lastelaululavastus Autor, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets (Ugala) Kostüümikunstnik Maarja Viiding Muusikajuht Ele Sonn Videokunstnik Taavi Varm Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla) Osades Maria Annus, Linda Kolde, Ele Sonn, Aivar Tommingas, Priit Strandberg, Tanel Jonas, Jaanus Tepomees Päris tihti on tunne, et tahaks kõik tüütud tegemised nurka visata ja bändi teha – mängida, laulda ja möllata. Mõnikord on suurtel inimestel seda tahtmist isegi

rohkem kui lastel, aga nad häbenevad ja ei näita välja, sest on töö ja kodu ja muud mured, mis ei lase vabalt toimetada. Väga mage lugu igatahes. Teatris on aga kõik võimalik, sest siin saavad kokku näitlejad, kelle lemmiktegevus on mängimine. Selle teatritüki sees saavad nad võimaluse minna tagasi sinna, kust nad pärit on: oma lapsepõlve – , ja teha seda, millest nad on alati unistanud – bändi! Suured hakkavad lasteks, otsivad välja oma lapsepõlve lemmiklaulud ja lülitavad pillivõimud sisse – muusika ja pidutuju lükkavad katuse pealt! Esietendus 18. veebruaril 2017 Vanemuise suures majas

Näitlejad teevad bändi ja laulavad oma lapsepõlve lemmiklaule.

134 — RAMP 2018/19


Lastelavastused

Lotte Unenäomaailmas Lastemuusikal Helilooja Priit Pajusaar Idee autorid Heiki Ernits, Janno Põldma Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Tanel Jonas Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Kunstnikud Rosita Raud (NUKU teater) ja Iir Hermeliin Osades Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Rasmus Kull, Priit Strandberg, Jaan Willem Sibul, Pirjo Jonas, Lauri Liiv, Markus Dvinjaninov, Hedi Maaroos, Marin Mägi – Efert (Rakvere Teater), Matis Merilain, Alo Kurvits, Oliver Timmusk, Leino Rei

„Lotte Unenäomaailmas” juhatab vaatajad jänes Adalberdi unenäkku, kus võib kohata nii kõikvõimalikke kummalisi tegelasi – alustades üleannetutest ustest ning lõpetades lootusetult ühte põimunud kinga ja kohvitassiga – kui sattuda kõikvõimalikesse rohkem või vähem pentsikutesse situatsioonidesse. Lühidalt öeldes osutubki Unenäomaailma lõksu jäänud Adalberdi päästmine üle ootuste värvikaks ja haaravaks seikluseks. Seda, millist rolli on mänginud ja mängivad Lotte-lavastused laste tutvumisel muusikateatriga või teatriga üleüldse, ei saa kindlasti kuidagi alahinnata. Sest fantaasiarikaste narratiivide, mida on vürtsitatud vaimukate laulutekstide ja meeldejäävate meloodiatega, populaarsus, on olnud muljetavaldav. Ja sama on lugu ka Lotte-sarja neljanda lavastusega. Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 28. novembril 2015 Vanemuise suures majas

,

Lotte on tore kangelane, kes meeldib nii lastele kui vanematele – lahke, südamlik ja alati kamba hing. Seiklused seekord Unenäomaailmas!

RAMP 2018/19 — 135


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Lugu kahest koolitüdrukust, kellest üks on eeskujulik ninatark ja teine unistav tuulepea.

Viks ja Koba Autor, lavastaja ja kunstnik Sandra Lange Valguskujundajad Tauri Kötsi ja Sandra Lange Lavastuses kõlav muusika Kriminaalne Elevant Osades Laura Niils (Teater Must Kast), Birgit Landberg (Teater Must Kast), Anu Laanesaar Lugu kahest koolilapsest, kes õpivad üksteisega võistlemise asemel hoopis üksteise erinevusi austama. Viks on tubli. Koba on koperdis. Viks on tuliusin.

136 — RAMP 2018/19

Koba jälle pika taibuga. Viks teab, kuidas asjad olema peavad. Koba jälle seda, kuidas nalja saab. Tänane matemaatika kontrolltöö kujuneb seikluseks, kus ülesanded väljuvad lehekülgedelt ja numbritest saavad tegelased. Viks ja Koba seisavad silmitsi tehetega, kus võrdselt on vaja nii ühe taipu kui teise loomingulisust. Lugu jõuab publikuni füüsilise komöödia ja objektiteatri võtmes. Esietendus 3. märtsil 2018 Teatri Kodus


Lastelavastused

Kes teab, milline on Aino kõige suurem soov?

Priit Strandberg

Aino ja Haldjas Lastelavastus Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg Kunstnik Maarja Meeru Valguskujundaja Tauri Kötsi Osades Marian Heinat ja Karl Laumets Haldjas Aldjal on ülesanne: ta peab välja uurima, milline on Aino suurim soov. Aino suurim soov tuleb täita. See on kõige tähtsam. Aino aga teab, et oma suurimaid unistusi ei tohi välja rääkida, sest siis ei lähe need täide. Nõnda ei teagi Aino salasoovist keegi mitte midagi, isegi tema ema ja isa ei ole sellest kuulnud. Haldjas Aldjal on väga vähe aega, aga ta peab teada saama, mis soov see on ... Keegi peab ometi teadma ... Kellelegi on Aino ikka rääkinud. On ju? Esietendus 2. novembril 2016 Teatri Kodus

RAMP 2018/19 — 137


Eelmistest hooaegadest Eelmistest hooaegadestrepertuaaris repertuaaris

Lumekuninganna Ballett H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel Muusika Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt. Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Lavastaja-koreograaf Silas Stubbs Libretist, kunstnik Mare Tommingas Kostüümikunstnik Louise Flanagan (Inglismaa) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Maria Engel / Amy Bowring / Tarasina Masi, Benjamin Kyprianos, Raminta Rudžionyte, Vanemuise balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Väike poiss Kaj kasvab lastekodus iganenud tõekspidamiste keskel. Heategevuslikul aiapeol, kuhu on kutsutud palju tähtsaid inimesi ja nende lapsi, on kohal ka Gerda – tüdruk, kellel ei ole puudu asjadest. Lastekodulapsed harjutavad etteasteks, kui saabub Onu Eskimo. Kaj on täitmatu. Ta trügib kõigist ette, et haarata endale uut jäätisetuutut … ja korraga ei seisa ta ees mitte heatahtlike silmadega vanahärra, vaid jäise pilguga Lumekuninganna … Külm õhk murendab aknaklaasid, inimesed tarduvad ja jäise südamega naine viib poisi endaga kaasa. Ainult Gerda ümber ei ole maa külmunud, iga tema samm sulatab teed, et leida poiss nimega Kaj. Lavastuse tugevaimaks ning algse muinasjutu õhustikuga kõige paremini haakuvaks küljeks on kahtlemata lavakujundus. Iseäranis põhjamaine tähisöö kaunilt jäisena mõjuva Lumekuninganna lossi taustal ja kohal. Ka Taavi Varm loob videograafikaga lihtsalt, ent mõjusalt nii lavaruumis kasvavad jäälilled kui Lumekuninganna lossis ringi lendavad lossivaimud /…/ Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 12. märtsil 2016 Vanemuise suures majas

138 — RAMP 2017/18

Kui väga tahta, siis ei jää muinasjutt elukaugeks!


Lastelavastused

Sööbik ja Pisik Lastemuusikal Thorbjørn Egneri raamatu ainetel

Kõigi laste jaoks tähtsa sõnumiga lavastus!

Helilooja Urmas Sisask Laulusõnade autor Lemme Krimm Libretist ja lavastaja Jaan Willem Sibul Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Kunstnik Maarja Meeru Koreograaf Marika Aidla Videokunstnik Janek Savolainen Valguskujundaja Tauri Kötsi Osades Rasmus Kull, Simo Breede, Peeter Volkonski, Marika Aidla Kui nüüd heita pilk Teater Vanemuise mängukavva, võib märgata, et „Sööbiku ja Pisiku” etendused on tihti välja müüdud. See rõõmu tekitav huvi lavastuse vastu lubab ehk loota ka seda, et eesti laste hammaste olukord hakkab vähehaaval parenemise märke ilmutama. Mihkel Truman, kultuur.err.ee „Sööbik ja Pisik” on Norra lasteraamat, mille peategelasteks on hambatrollid Sööbik ja Pisik, kes elavad Jussi-nimelise poisi hambaaukudes. Neil on väga hea elu, kuna Juss sööb siirupiga saia ja ei pese pärast seda hambaid. Lõpuks peab talle appi tulema hambaarst. Humoorikate piltide ja tähtsa sõnumiga „Sööbik ja Pisik” on saanud lastekirjanduse klassikaks juba paljude põlvkondade laste jaoks nii Skandinaavias kui mujal. Eesti keeles on „Sööbik ja Pisik” ilmunud Arvo Alase tõlkes 1972. aastal. Esietendus 7. veebruaril 2015 Teatri Kodus

RAMP 2018/19 — 139


Mängukava 2018/2019

September 1 �9 L 8 �9 P 9 �9 T 11 �9 K 12 �9 N 13 �9 R 14 �9 R 14 �9 L

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

2000 BEATRICE DRAAMAFESTIVALIL

SM

1900 MAARJAMAA LAULUD DRAAMAFESTIVALIL

VM

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1900 SULUSEIS

Sadam

19

Sadam

11

00

00

TEINETEISETA VIKS JA KOBA

TK

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA AVAKONTSERT

VKM

L 15 �9

1200

L 15 �9

1900 MAMMA MIA!

SM

L 15 �9 P 16 �9 P 16 �9 K 19 �9 R 21 �9 R 21 �9 L 22 �9 L 22 �9 P 23 �9 P 23 �9 T 25 �9 T 25 �9 K 26 �9 K 26 �9 N 27 �9 N 27 �9 R 28 �9 L 29 �9 L 29 �9 P 30 �9 P 30 �9 P 30 �9

1715

SM

VIKS JA KOBA ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 TEINETEISETA 12

00

NAKSITRALLID

1600 MAMMA MIA! 11

TK

Sadam Sadam SM

00

VIKS JA KOBA

TK

1100

VIKS JA KOBA

TK

1900 TEINETEISETA 1200

VIKS JA KOBA

Sadam TK

1900 VIINI VERI

SM

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

12

NAKSITRALLID

00

16

00

1800 1100

VIINI VERI

SM TK

SÖÖBIK JA PISIK

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS 1100

Sadam

SÖÖBIK JA PISIK

1900 SULUSEIS

VIKS JA KOBA

Sadam TK Sadam TK

1900 PÕLENUD MÄGI

Sadam

19

00

Sadam

19

00

1715

MEDEIA ROMEO JA JULIA ESIETENDUS!

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 HEDDA GABLER 1200

SÖÖBIK JA PISIK

1600 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM TK VM

1600 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

Ringreisid T 18 �9

1900 TEINETEISETA

K 19 �9

1900 TEINETEISETA

Teater NO99

N 20 �9

1900 TEINETEISETA

Rakvere Teater

Teater NO99

Oktoober 2 �10 2 �10 K 3 �10 N 4 �10 N 4 �10 R 5 �10 R 5 �10 R 5 �10 L 6 �10 L 6 �10 L 6 �10 P 7 �10 P 7 �10 T

12

T

1900 MAMMA MIA!

00

NAKSITRALLID

Sadam SM

1200

NAKSITRALLID

1200

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

1800

NAKSITRALLID

1100

SÖÖBIK JA PISIK

TK

1900 ROMEO JA JULIA

SM

19

00

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

1900 VIINI VERI 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 33 VARIATSIOONI ESIETENDUS! 1900 MEDEIA 1200

VIKS JA KOBA

1600 VIINI VERI

7 �10 T 9 �10 K 10 �10 K 10 �10 N 11 �10 N 11 �10 R 12 �10 R 12 �10 R 12 �10 R 12 �10 L 13 �10 L 13 �10 P 14 �10 P 14 �10 P 14 �10 T 16 �10 T 16 �10 K 17 �10 K 17 �10 K 17 �10 N 18 �10 N 18 �10 R 19 �10 R 19 �10 R 19 �10 L 20 �10 L 20 �10 L 20 �10 P 21 �10 P 21 �10 P 21 �10 P 21 �10 T 23 �10 T 23 �10 T 23 �10 K 24 �10 K 24 �10 N 25 �10 N 25 �10 N 25 �10 R 26 �10 L 27 �10 L 27 �10 P 28 �10 T 30 �10 K 31 �10 P

Sadam SM Sadam

Sadam

1900 TEINETEISETA

Sadam

1900 BEATRICE

SM

1900 REHEPAPP

VM

1900 33 VARIATSIOONI

VM

1900 PÕLENUD MÄGI VIIMAST KORDA! 1200

Sadam

LAPSEPÕLVEBÄND

SM

1900 ROMEO JA JULIA

SM

1900 33 VARIATSIOONI

VM

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

1200

Sadam

NAKSITRALLID

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1200

AINO JA HALDJAS

TK

16

JEVGENI ONEGIN

00

VM

1600 SULUSEIS 1100

Sadam

SÖÖBIK JA PISIK

TK

1900 MEDEIA 1100

Sadam

SÖÖBIK JA PISIK

TK

1900 MAMMA MIA!

SM

1900 LAINEID MURDES

Sadam

1800

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

19

HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

00

VM

1900 FAUST

SM

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

1900 KALEVIPOEG 1200

Sadam

LAPSEPÕLVEBÄND

SM

1900 VIINI VERI 1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 LAINEID MURDES

Sadam

1200

NAKSITRALLID

Sadam

1200

VIKS JA KOBA

TK

1600 VIINI VERI

SM

1600 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1100

AINO JA HALDJAS

TK

1800

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

1900 SULUSEIS VIIMAST KORDA!

Sadam

1100

VIKS JA KOBA

TK

19

BEATRICE

SM

00

1800

VIKS JA KOBA

TK

1900 ELLINGTON SUITE. STEP INTO THE LIGHT

VM

1900 TULLEMINEK

Sadam

1900 KALEVIPOEG

Sadam

1200

Sadam

NAKSITRALLID

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1600 REHEPAPP

VM

19

HÜLJATUD

SM

1900 HÜLJATUD

SM

00

Ringreisid 1 �10 T 16 �10 R 26 �10 L 27 �10 L

1900 HEDDA GABLER

Teater Ugala

1900 ROMEO JA JULIA

RO Estonia

1900 HÜLJATUD

Alexela KM

1900 HÜLJATUD

Alexela KM

Sadam

November

SM SM VM Sadam TK SM

N N R R

140 — RAMP 2018/19

1600 TEINETEISETA

1 �11 1 �11 2 �11 2 �11

1100

AINO JA HALDJAS

TK

1900 HÜLJATUD

SM

1200

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

1800

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM


Mängukava 2018/2019 3 �11 L 3 �11 L 3 �11 P 4 �11 P 4 �11 T 6 �11 T 6 �11 K 7 �11 N 8 �11 N 8 �11 R 9 �11 R 9 �11 R 9 �11 R 9 �11 L 10 �11 L 10 �11 L 10 �11 P 11 �11 P 11 �11 T 13 �11 T 13 �11 K 14 �11 K 14 �11 N 15 �11 N 15 �11 R 16 �11 R 16 �11 L 17 �11 L 17 �11 L 17 �11 P 18 �11 P 18 �11 T 20 �11 T 20 �11 K 21 �11 N 22 �11 R 23 �11 L 24 �11 L 24 �11 L 24 �11 P 25 �11 P 25 �11 P 25 �11 T 27 �11 T 27 �11 T 27 �11 T 27 �11 K 28 �11 K 28 �11 K 28 �11 N 29 �11 N 29 �11 N 29 �11 R 30 �11 R 30 �11 L

1900 ROMEO JA JULIA

SM

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

19

ELAMISE REEGLID ESIETENDUS!

00

1900 TEINETEISETA 1600 BEATRICE 1600 TEINETEISETA 11

00

VIKS JA KOBA

VM Sadam SM Sadam TK

1900 HEDDA GABLER

VM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM

1100

OOPERITUND ENNE ETENDUST

VM Ovaalsaal

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

1200

SM

LAPSEPÕLVEBÄND

1900 HÜLJATUD

SM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1900 MIDAGI TÕELIST ESIETENDUS!

Sadam

1900 FAUST

SM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 JEVGENI ONEGIN 1900 MEDEIA 1200

LUMEKUNINGANNA

1900 TULLEMINEK 1900 33 VARIATSIOONI 1900 MIDAGI TÕELIST 1100

AINO JA HALDJAS

1900 MIDAGI TÕELIST 1100

VIKS JA KOBA

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU 1900 33 VARIATSOONI 1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS 1900 BEATRICE 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 REHEPAPP 1900 TEINETEISETA 1600 MINU JÄREL, SELTSIMEES! 1600 GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM Sadam SM

VM Sadam TK Sadam TK VM VM Sadam SM SM VM Sadam SM VM

OOPERITUND ENNE ETENDUST

1100

AINO JA HALDJAS

TK

1900 ELAMISE REEGLID

VM

VM Ovaalsaal

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam Sadam

1900 HEDDA GABLER

VM

1800

SM

KAUNITAR JA KOLETIS ESIETENDUS!

1900 ELAMISE REEGLID 1900 MIDAGI TÕELIST 1200

VIKS JA KOBA

1600 KAUNITAR JA KOLETIS 1600 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

VM Sadam TK SM Sadam

1100

AINO JA HALDJAS VIIMAST KORDA!

TK

1200

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1200

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1900 KALEVIPOEG 1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1900 FAUST 1900 MEDEIA 1200

LUMEKUNINGANNA

1900 JEVGENI ONEGIN

L

1 �12 1 �12 L 1 �12 P 2 �12 P 2 �12 P 2 �12 T 4 �12 T 4 �12 T 4 �12 T 4 �12 K 5 �12 K 5 �12 K 5 �12 K 5 �12 K 5 �12 N 6 �12 N 6 �12 N 6 �12 N 6 �12

1200

L

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

7 �12 R 7 �12 R 7 �12 L 8 �12 L 8 �12 L 8 �12 P 9 �12 P 9 �12 P 9 �12 T 11 �12 T 11 �12 T 11 �12 K 12 �12 K 12 �12 K 12 �12 K 12 �12 N 13 �12 N 13 �12 N 13 �12 N 13 �12 R 14 �12 R 14 �12 R 14 �12 L 15 �12 L 15 �12 P 16 �12 P 16 �12 P 16 �12 T 18 �12 K 19 �12 K 19 �12 N 20 �12 R 21 �12 L 22 �12 N 27 �12 R 28 �12

1900 ROMEO JA JULIA

SM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1200

Sadam VM SM Sadam SM VM

NAKSITRALLID

Sadam

LUMEKUNINGANNA

SM

1600 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1600 KALEVIPOEG

Sadam

1100

VIKS JA KOBA

TK

1200

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1900 LAINEID MURDES

Sadam

1100

VIKS JA KOBA

TK

12

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

00

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1900 HEDDA GABLER

VM

1900 MIDAGI TÕELIST 1200

Sadam

LUMEKUNINGANNA

SM

1900 HÜLJATUD

SM

1900 33 VARIATSIOONI

VM

1900 MEIE OMA TÕDE,

Sadam

1500

1900 LAINEID MURDES

Detsember

MEIE OMA ÕIGUS VIIMAST KORDA! R

Sadam

1900 TEINETEISETA

Sadam

1900 BEATRICE 1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 ELLINGTON SUITE. STEP INTO THE LIGHT

VM

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1200

VIKS JA KOBA

1600 HÜLJATUD

TK SM

1900 LAINEID MURDES

Sadam

1200

Sadam

NAKSITRALLID

1900 HÜLJATUD

SM

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1200

VM

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1900 HÜLJATUD 19

00

33 VARIATSIOONI

1900 MEDEIA 1100

VIKS JA KOBA

1200

NAKSITRALLID

SM VM Sadam TK Sadam

1900 FAUST

SM

1900 REHEPAPP

VM

1200

SM

LAPSEPÕLVEBÄND

1900 VIINI VERI 19

00

MIDAGI TÕELIST

1900 VIINI VERI 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 ELAMISE REEGLID

SM Sadam SM SM VM

1600 MAMMA MIA!

SM

1600 KALEVIPOEG

Sadam

1700

ADVENDIKONTSERT

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

18

KAUNITAR JA KOLETIS

00

Jaani kirik SM SM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1200

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1900 MAMMA MIA!

SM

1900 MAMMA MIA!

SM

RAMP 2018/19 — 141


Mängukava 2018/2019 L 29 �12

1200

P 30 �12

1900 AASTALÕPUBALL

LUMEKUNINGANNA

SM SM/ VKM

Jaanuar 3 �1 N 3 �1 R 4 �1 R 4 �1 L 5 �1 L 5 �1 L 5 �1 P 6 �1 P 6 �1 P 6 �1 P 6 �1 K 9 �1 N 10 �1 R 11 �1 R 11 �1 L 12 �1 L 12 �1 L 12 �1 P 13 �1 P 13 �1 T 15 �1 T 15 �1 K 16 �1 N 17 �1 N 17 �1 R 18 �1 L 19 �1 L 19 �1 L 19 �1 N

Alexela KM

1200

KAUNITAR JA KOLETIS

Alexela KM

L 12 �1

19

KAUNITAR JA KOLETIS

Alexela KM

L 19 �1

1900 MEMORY 2019

00

Pärnu KM

VM

K 23 �1

1900 MEMORY 2019

Jõhvi KM

1100

OOPERITUND ENNE ETENDUST

VM Ovaalsaal

R 25 �1

1900 MEMORY 2019

Paide KM

Sadam

P 27 �1

1600 MEMORY 2019

Estonia KS

1900 KALEVIPOEG 1900 FAUST

SM

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

1200

TK

VIKS JA KOBA

1900 VIINI VERI

SM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 HEDDA GABLER

VM

1200

LUMEKUNINGANNA VIIMAST KORDA!

SM

1200

VIKS JA KOBA

TK

1600 ELAMISE REEGLID 16

VM

TEINETEISETA

Sadam

1900 MEMORY 2019

SM

00

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1900 ELAMISE REEGLID 1900 MIDAGI TÕELIST 1200

KLAABU ESIETENDUS!

1900 33 VARIATSIOONI 1900 MEDEIA 12

00

KLAABU

1600 LAINEID MURDES 1100

KLAABU

VM Sadam TK VM Sadam TK Sadam TK

1900 HÜLJATUD

SM

1900 HÜLJATUD

SM

1100

VIKS JA KOBA

TK

1900 REHEPAPP

VM

1900 ROMEO JA JULIA

SM

12

TK

00

KLAABU

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU 1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON... ESIETENDUS! KLAABU

P 20 �1

16

P 20 �1

1600 33 VARIATSIOONI

T 22 �1

1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON…

00

MEMORY 2019

VM Sadam TK SM VM Sadam

K 23 �1

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

N 24 �1

1900 MEMORY 2019

SM

N 24 �1

1900 TEINETEISETA

Sadam

R 25 �1

19

L 26 �1

1900 VIINI VERI 17

00

15

MINU JÄREL, SELTSIMEES! ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

L 26 �1

1900 PERSONA ESIETENDUS!

L 26 �1

1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON…

SM SM SM VM Sadam

P 27 �1

1600 MIDAGI TÕELIST

T 29 �1

11

T 29 �1

1800

NAKSITRALLID

T 29 �1

19

PERSONA

K 30 �1

11

K 30 �1

1900 MAMMA MIA!

SM

K 30 �1

1900 33 VARIATSIOONI

VM

00

00

00

KLAABU

KLAABU

N 31 �1

1900 FAUST

N 31 �1

1900 OOPERIGALA

N 31 �1

1900 KINOLINA KANGELANE

N 31 �1

1900 KALEVIPOEG

142 — RAMP 2018/19

1900 KAUNITAR JA KOLETIS

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1200

R 11 �1 L 12 �1

1200

P 20 �1

Ringreisid

Sadam TK Sadam VM TK

SM VKM VM Sadam

Veebruar 1 �2 R 1 �2 R 1 �2 L 2 �2 L 2 �2 L 2 �2 L 2 �2 P 3 �2 P 3 �2 P 3 �2 T 5 �2 T 5 �2 T 5 �2 K 6 �2 K 6 �2 N 7 �2 N 7 �2 N 7 �2 R 8 �2 R 8 �2 L 9 �2 L 9 �2 L 9 �2 P 10 �2 P 10 �2 P 10 �2 T 12 �2 T 12 �2 T 12 �2 K 13 �2 K 13 �2 N 14 �2 N 14 �2 N 14 �2 R 15 �2 R 15 �2 R 15 �2 L 16 �2 L 16 �2 L 16 �2 P 17 �2 P 17 �2 P 17 �2 T 19 �2 T 19 �2 R

1900 BEATRICE

SM

1900 REHEPAPP

VM

1900 TEINETEISETA 1200

KLAABU

1900 ROMEO JA JULIA 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU 1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON…

Sadam TK SM SM VM Sadam

1600 KAUNITAR JA KOLETIS

SM

1900 PERSONA

VM

1600 MEDEIA 1200

KAUNITAR JA KOLETIS

1900 HEDDA GABLER 1900 MIDAGI TÕELIST 1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

19

ELAMISE REEGLID

00

1200

NAKSITRALLID

Sadam SM VM Sadam VM VM Sadam

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1900 33 VARIATSIOONI

VM

1900 MAMMA MIA! 1900 LAINEID MURDES 1200

SÖÖBIK JA PISIK

SM Sadam TK

1900 BEATRICE

SM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1200

SÖÖBIK JA PISIK

1600 FAUST 1600 KALEVIPOEG 1800

VIKS JA KOBA

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU 1900 KALEVIPOEG 11

00

VIKS JA KOBA

1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON… 1100

VIKS JA KOBA

1900 REIGI ÕPETAJA 1900 TEINETEISETA

TK SM Sadam TK VM Sadam TK Sadam TK VM Sadam

1900 VIINI VERI

SM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1900 MIDAGI TÕELIST 19

00

1715

HÜLJATUD ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 PERSONA

Sadam SM SM VM

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1200

VIKS JA KOBA

1600 ROMEO JA JULIA

TK SM

1600 KALEVIPOEG

Sadam

1200

NAKSITRALLID

Sadam

18

SÖÖBIK JA PISIK

00

TK


Mängukava 2018/2019 K 20 �2

1100

SÖÖBIK JA PISIK

K 20 �2

1200

NAKSITRALLID

TK

P 17 �3

1600 MAMMA MIA!

Sadam

P 17 �3

1600 TEINETEISETA

K 20 �2

1900 PERSONA

VM

T 19 �3

1200

N 21 �2

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

T 19 �3

1900 KALEVIPOEG

N 21 �2

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

K 20 �3

1100

N 21 �2

19

Sadam

K 20 �3

1900 FAUST

R 22 �2

1900 REHEPAPP

VM

K 20 �3

1900 KINOLINA KANGELANE VIIMAST KORDA!

L 23 �2

1200

Sadam

K 20 �3

1900 TEINETEISETA

L 23 �2

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING ESIETENDUS!

SM

N 21 �3

1100

L 23 �2 T 26 �2 T 26 �2 T 26 �2 T 26 �2 K 27 �2 K 27 �2 N 28 �2 N 28 �2 N 28 �2

1715

SM

N 21 �3

1900 ROMEO JA JULIA

1900 ELAMISE REEGLID

VM

N 21 �3

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

12

00

00

JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON… NAKSITRALLID ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

E 11 �2

1 �3 L 2 �3 P 3 �3 T 5 �3 T 5 �3 T 5 �3 K 6 �3 K 6 �3 N 7 �3 N 7 �3 N 7 �3 R 8 �3 R 8 �3 R 8 �3 L 9 �3 L 9 �3 L 9 �3 P 10 �3 P 10 �3 P 10 �3 P 10 �3 T 12 �3 T 12 �3 K 13 �3 N 14 �3 R 15 �3 L 16 �3 l 16 �3 L 16 �3 P 17 �3

TK SM

SÖÖBIK JA PISIK

VM Sadam TK SM VM

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

N 21 �3

1900 KALEVIPOEG

1800

KAUNITAR JA KOLETIS

SM

R 22 �3

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING

SM

19

PERSONA

VM

R 22 �3

1900 MADAMA BUTTERFLY

VM

Sadam

L 23 �3

1900 HÜLJATUD

SM

L 23 �3 L 23 �3 P 24 �3 P 24 �3 P 24 �3 P 24 �3 T 26 �3 T 26 �3 N 28 �3 R 29 �3 R 29 �3 R 29 �3 L 30 �3 L 30 �3 L 30 �3 P 31 �3 P 31 �3 P 31 �3

1715

00

1900 TEINETEISETA 1800

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM

1700

OOPERITUND ENNE ETENDUST

VM Ovaalsaal

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING 11

SM

00

KLAABU

TK

1800

KLAABU

TK

1900 MEDEIA

Sadam

1400 GUUGELMUUGELPUNKTKOMM 1800

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

RO Estonia RO Estonia

Märts R

SÖÖBIK JA PISIK

VM Sadam

00

Ringreisid E 11 �2

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

SM Sadam

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1900 HEDDA GABLER

VM

1900 GALA VANEMUISE BALLETT 80

SM

1100

TK

VIKS JA KOBA

1900 BEATRICE 19

00

1200

SM

HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam NAKSITRALLID

Sadam

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1100

VIKS JA KOBA

TK

19

00

FAUST

SM

19

00

KALEVIPOEG

Sadam

1900 ROMEO JA JULIA

SM

1900 33 VARIATSIOONI

VM

19

00

1200

MIDAGI TÕELIST

Sadam

NAKSITRALLID

Sadam

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING

SM

17

SM

15

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 ELAMISE REEGLID

VM

12

TK

00

KLAABU

1600 VIINI VERI

SM

1600 PERSONA

VM

19

00

1100

JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON… VIKS JA KOBA

Sadam TK

1900 KALEVIPOEG

Sadam

1900 KALEVIPOEG

Sadam Sadam

19

00

LAINEID MURDES

19

00

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1900 BEATRICE

SM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 MADAMA BUTTERFLY ESIETENDUS! 19

00

1200

VM

HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam VIKS JA KOBA

TK

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 33 VARIATSIOONI 1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON… 12

00

KLAABU

SM VM Sadam TK

1600 HÜLJATUD 1600 ELAMISE REEGLID 1600 MIDAGI TÕELIST 1100

Sadam

KLAABU

SM VM Sadam TK

1900 KALEVIPOEG

Sadam

1900 TEINETEISETA

Sadam

1200

KAUNITAR JA KOLETIS

18

KAUNITAR JA KOLETIS

00

SM SM

1900 HEDDA GABLER

VM

1200

SM

KAUNITAR JA KOLETIS

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 REHEPAPP

SM SM VM

1600 VIINI VERI

SM

1600 PERSONA

VM

1600 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

Ringreisid 1 �3 L 2 �3 E 25 �3 R

1900 HÜLJATUD

Alexela KM

1900 HÜLJATUD

Alexela KM

1900 VANEMUISE BALLETIGALA

RO Estonia

Aprill 2 �4 T 2 �4 K 3 �4 K 3 �4 K 3 �4 N 4 �4 N 4 �4 R 5 �4 R 5 �4 R 5 �4 L 6 �4 L 6 �4 L 6 �4 L 6 �4 P 7 �4 P 7 �4 T

1100

VIKS JA KOBA

1900 KALEVIPOEG 1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1100

VIKS JA KOBA

1900 LAINEID MURDES 1900 ELAMISE REEGLID 19

00

1100

TEINETEISETA SÖÖBIK JA PISIK

1900 PERSONA

TK Sadam VM TK Sadam VM Sadam TK VM

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1200

SÖÖBIK JA PISIK

1900 ARMASTUSE TANGO ESIETENDUS! 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 33 VARIATSIOONI 1900 MIDAGI TÕELIST

TK SM SM VM Sadam

1600 BEATRICE

SM

1600 MADAMA BUTTERFLY

VM

RAMP 2018/19 — 143


Mängukava 2018/2019 9 �4 9 �4 T 9 �4 K 10 �4 K 10 �4 K 10 �4 N 11 �4 N 11 �4 R 12 �4 L 13 �4 L 13 �4 P 14 �4 P 14 �4 T 16 �4 K 17 �4 L 20 �4 L 20 �4 L 20 �4 L 20 �4 T 23 �4 T 23 �4 T 23 �4 K 24 �4 N 25 �4 R 26 �4 R 26 �4 L 27 �4 L 27 �4 P 28 �4 P 28 �4 T 30 �4 T 30 �4

Sadam

P 12 �5

1600 NAISTE KOOL

SM

N 16 �5

1900 SWEENEY TODD

SM

HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

R 17 �5

19

SWEENEY TODD

SM

VIKS JA KOBA

TK

L 18 �5

1900 SWEENEY TODD

SM

1900 ARMASTUSE TANGO

SM

K 22 �5 N 23 �5 R 24 �5

1715

SM

T

1200

T

1900 FAUST 19

00

1100

NAKSITRALLID

1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON…

Sadam

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1900 KALEVIPOEG

Sadam

1900 TEINETEISETA

Sadam

1900 ELAMISE REEGLID 19

00

TEINETEISETA

16

00

HEDDA GABLER VIIMAST KORDA!

SM

1900 VIINI VERI

SM

1200

TK

KLAABU

1900 ARMASTUSE TANGO

SM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE ESIETENDUS! KLAABU

VM Sadam TK

1900 MAMMA MIA!

SM

19

PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE

VM

KLAABU

TK

00

1100

1900 AIDA

VM

1900 VIINI VERI

SM

19

00

PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE

VM

19

00

MADAMA BUTTERFLY

VM

19

00

12

00

NAISTE KOOL ESIETENDUS! KLAABU

Sadam TK

1600 ARMASTUSE TANGO 1900 PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE 1900 NAISTE KOOL

SM

1900 SWEENEY TODD

SM

Juuni N

6 �6

1900 DON QUIJOTE ESIETENDUS!

Sadam

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING

1100

SM

1900 SWEENEY TODD

Sadam VM

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 SWEENEY TODD

VM

1600 MIDAGI TÕELIST

1900 JULM MÕRVAR HASSE KARLSSON…

00

Sadam

AIVAR KALLASTE JUUBELIETENDUS

7 �6 L 8 �6 L 29 �6 P 30 �6 R

VM

1900 DON QUIJOTE

VM

1900 DON QUIJOTE

VM

2000 KIRVETÜÜ ESIETENDUS! 1800

KIRVETÜÜ

Juuli 2 �7 K 3 �7 T 9 �7 K 10 �7 N 11 �7 R 12 �7 L 13 �7 P 14 �7 P 28 �7

T

2000 KIRVETÜÜ

Värska

2000 KIRVETÜÜ

Värska

2000 KIRVETÜÜ

Värska

2000 KIRVETÜÜ

Värska

20

KIRVETÜÜ

Värska

2000 KIRVETÜÜ

Värska

2000 KIRVETÜÜ

Värska

1500

Värska

00

KIRVETÜÜ

2000 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI KASSITOOME SUVEKONTSERT

Kassitoome org

VM Sadam

Ringreisid 8 �4 R 12 �4 L 13 �4 L 13 �4 N 18 �4 E

1900 REHEPAPP

RO Estonia

1900 KAUNITAR JA KOLETIS

Alexela KM

1200

Alexela KM

KAUNITAR JA KOLETIS

1900 KAUNITAR JA KOLETIS 1900 VANEMUISE BALLETIGALA

Alexela KM Teater Ugala

Mai 2 �5 R 3 �5 R 3 �5 L 4 �5 L 4 �5 P 5 �5 P 5 �5 E 6 �5 K 8 �5 N 9 �5 N 9 �5 R 10 �5 R 10 �5

1900 33 VARIATSIOONI

R 10 �5

N

1900 ARMASTUSE TANGO 1900 TULLEMINEK 1900 MADAMA BUTTERFLY 1900 NAISTE KOOL 1600 PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE 16

SM Sadam VM Sadam VM

NAISTE KOOL

Sadam

1900 TULLEMINEK

Sadam

00

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1900 KAUKAASIA KRIIDIRING

SM

1900 ELAMISE REEGLID

VM

1900 MAMMA MIA!

SM

SM – Suur maja VM – Väike maja Sadam – Sadmateater KM – Kontserdimaja TK – Teatri kodu

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA LÕPPKONTSERT 19

00

PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE

R 10 �5

19

00

NAISTE KOOL

P 12 �5

1600 AIDA

144 — RAMP 2018/19

VM

VKM VM Sadam VM

Muudatused mängukavas Ikka juhtub, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Hädavajalikuks osutunud muudatustest mängukavas annab teater teada oma kodulehel ja teeb oma parima, et info jõuaks külastajateni. Käesolev mängukava sisaldab infot seisuga 13.08.2018.


VABADUSE FESTIVAL 2018. aasta ühe tähtsündmusena jääb Vanemuise teatri ajalukku esimest korda toimunud Vabaduse Festival. 17.–19. maini Vanemuise erinevates majades toimunud festivali programm sisaldas endas viit lavastust, millest kolm olid väliskülaliste esitatud. Kõige kaugema külalisena viibis esmakordselt Eestis Gruusia pealinnast Tbilisist saabunud Vabaduse Teater, kes mängis Bertolt Brechti Eestis seni mängimata (kuid peatselt Vanemuise afišile jõudvat) näidendit „Kaukaasia kriidiring”. Lähematest naabritest olid esindatud nii põhja (Soome sadsongskomplex: fi lavastus „Kurvad laulud Euroopa südamest”) kui lõuna (Läti Valmiera teatrit esindav „Seened lõhnavad”) pool asuvad riigid. Vanemuine ise mängis festivali raames eelmise hooaja uuslavastusi „Beatrice” ja „Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Festivali külalistega peetud vestlusringis jäi settima mõte, et loomingulisest, poliitilisest ja isiklikust vabadusest rääkiv festival võiks Tartus muutuda (üle kahe aasta toimuvaks?) traditsiooniks. Ühelt poolt kannaksid nii Tartu kui Vanemuise teater kindlasti välja ühe rahvusvahelise teatrifestivali, teiselt poolt leidub maailmas küllaga riike ja teatreid, kellele vabaduse teema oma erinevates spektrites on südamelähedane ja oluline.

Tbilisi Vabaduse teater „Kaukaasia kriidiring”

sadsongskomplex: fi „Kurvad laulud Euroopa südamest”

Valmiera Draamateater „Seened lõhnavad” RAMP 2018/19 — 145


Hotell linna südames 205 mugavat tuba, suurepärane vaade ja rahulik miljöö

Konverentsi- ja peokeskus seminaridest pidulike bankettideni

Restoran vaatega Emajõele toiduelamused buffeest galaõhtusöögini

Spaa Suur valik massaaže, spaa- ja iluhoolduseid


Teater Vanemuine tänab ASi Giga, Tartu linna ja Kultuuriministeeriumi

Vanemuise Sümfooniaorkestri suvekontsert 28.07.2019 KELL 20 KASSITOOME ORUS TARTUS


Viimseni lihvitud liikumine...

kinema


kia.autospirit.ee

Uus Kia Ceed kahes vaatuses.

Uue põlvkonna Kia Ceed – oma klassi parimas varustuses Uue põlvkonna Kia Ceed on tõeline meistriteos ja samm ajast ees. Oma klassi parima varustustasemega Kia Ceed disain on suunatud juhile – sportlikult mugav, käepärane ja avar. Tehnoloogia ja varustus, mis on mõeldud järgmisele põlvkonnale, pakub maksimaalset turvalisust ja sõidumugavust. Pole oluline kus sa käid või mida sa teed – Kia Ceed ja Ceed SW annavad kõik võimalused kvaliteetselt veedetud ajaks.

AASTAT GARANTIID

KINDLUSTATUD KVALITEET

Lisaks rikkalikule varustusele annab Kia kaasa kindlustatud kvaliteedi, autotööstuse juhtiva 7-aastase garantii, mis on välja teenitud karmile kontrollile alluvate usaldusväärsuse ja vastupidavuse testide tulemusena. Auto Bilt küsitluste järgi on mitmel aastal järjest Kia olnud nii kliendirahulolu, usaldusväärsuse kui pikaajalise kvaliteeditaseme osas kõrgeimail positsioonil Euroopa turu 20 juhtiva autotootja seas.

Kia 7-aastane/150 000 km garantii kehtib kõikides ELi riikides (lisaks Norras, Šveitsis, Islandil ja Gibraltaril). Vastab kohalikele nõuetele ja tingimustele. Kia Ceed kütusekulu (l/100 km)/CO2 (g/km): linnas alates 6,5/137, maanteel alates 4,9/102, keskmine alates 5,6/127.

Proovisõit on väärt kogemus! Autospirit Tartu – Turu 47, tel 734 1126, tartu@autospirit.ee


Hind 2 €

vanemuine.ee

Profile for Vanemuine

Ramp 2018/19  

Vanemuise hooajakiri 2016/2017

Ramp 2018/19  

Vanemuise hooajakiri 2016/2017

Profile for vanemuine
Advertisement