__MAIN_TEXT__

Page 1

VANEMUISE HOOAJAKIRI 2015/2016

Aivar Tommingas

kameeleon, kes kõnnib omapead Ain Mäeots: „Laval peab särisema!”/ Vanemuise balleti tagasihoidlik esipaar / Noored, ilusad ja andekad tenorid – Reigo Tamm ja Rasmus Kull / Valguskunstniku vaikne ja märkamatu töö / Kuidas sündis suvelavastus „Obinitsa” / Jaan Koiduaru – Vanemuise masinavärgi meister / Põnevad Hispaania toidud / Värske repertuaariülevaade


Teater Vanemuine Vanemuise 6, 51003 Tartu Piletid: 744 0165, kassa@vanemuine.ee Piletimaailm, Piletilevi, Ticketpro vanemuine.ee facebook.com/vanemuine Kaanefoto: Alan Proosa Kujundus: Aide Eendra


Üksinda ja koos Foto: Maria Jakobson

Teater on kollektiivne kunst ning viljakatest koostöövormidest on ka seekordses ajakirjanumbris mitmel moel juttu. Oma koosolemise ja -töötamise loo räägivad Hayley Blackburn ja Silas Stubbs – Vanemuise balleti brittidest esipaar. Noored ooperitähed Reigo Tamm ja Rasmus Kull tõdevad, et vaatamata omavahelisele professionaalsele konkurentsile on nende kahe kooslusest laval tekkivat löögijõudu raske ületada. Teater on paik, kus inimesed on pidevas omavahelises sõltuvuses. Teineteist inspireeritakse, toetatakse ja muidugi sööstetakse vajadusel ka tulistesse konfliktidesse. Nii tõdeb valgustaja Imbi Mälk, et tegelikult oleks teatris töötades vaja nii psühholoogipabereid kui diplomaadiharidust – ikka selleks, et erinevate inimestega enda ümber sujuvalt hakkama saada. Ometi ei saa me oma teatrilugudes mööda ka üksinduse teemast. Kaanepersoon Aivar Tommingas hoiab väljaspool teatrit pigem omaette, uitab mööda Raplamaa metsi, seltsiks

rähnid ja oravad. See annab jõudu, et hooaja kestel taas aktiivselt kollektiivse kunstiga tegeleda. Ain Mäeots omakorda tõdeb, et lavastamine on väga üksildane amet, sest nähtamatu joon näitleja ja lavastaja vahel on alati olemas. Nähtamatu sein laval- ja saalisolijate vahel on muidugi ka alati olemas, aga vaatamata sellele sünnib etendus näitlejate ja publiku koostöös. On täiesti ennustamatu, millisel etendusel tekib sellest koostööst sünergia, mis muutub elamuseks nii saali kui lava jaoks. Vanemuine annab aastas umbes pooltuhat etendust, nii et koostööpartnereid on vaja hulgaliselt. Tulge siis Vanemuisesse koostööd tegema! Elamused ootavad loomist ja kogemist. Teatris näeme, Ave-Marleen Rei ajakirja koostaja


4 Portreelugu Aivar Tommingast 12 Vanemuise masinavärgi meister – Jaan Koiduaru 16 Intervjuu Vanemuise balleti tagasihoidliku esipaariga 24 Ain Mäeotsa lavastajatee 30 Jacob Hoover – ameeriklane, kes naudib eesti keelt 34 Kostüümid rambivalguses 44 Reigo Tamm ja Rasmus Kull – vägev löögijõud ooperilaval 50 Valguskunstnik Imbi Mälgu vaikne töö 54 Noortetöö 64 Hispaania köök 66 Reportaaž lavastuse „Obinitsa” sünnist 70 Draamarepertuaar 90 Muusikarepertuaar 102 Tantsurepertuaar 110 Lastelavastused 118 Mängukava 2015/2016


Toomas Peterson juhib kogu Vanemuise teatrit 1. jaanuarist 2013. Tema meeskonda kuuluvad 3 kunstilist juhti, 15 alajuhti ja üldse kokku kõik 357 vanemuislast. Alanud hooajal sünnib kokku 15 uuslavastust.

RAMP 2015/2016

3


Aivar Tommingas – kameeleon, kes kõnnib omapead Tekst Ave-Marleen Rei — Fotod Alan Proosa, erakogu, Vanemuine, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

4

RAMP 2015/2016


Rambi ees

Aivar Tommingas tähistab 28. septembril oma 60. sünnipäeva. Üle poole oma senisest elust – 37 aastat – on ta pühendanud Vanemuise teatrile. Ometi peab ta ise ennast põhjaeestlaseks, kes Tartus kunagi päris kodunenud pole. Teatrist vabad hetked viivad teda praegugi Raplamaale, vanaemalt-­vanaisalt päritud tallu, kus hoolitsevat kätt vajab 10 hektarit metsa. Nii kondab Eesti üks hinnatumaid meesnäitlejaid suvel saega mööda metsi, seltsiks rähnid ja oravad. Aivari sõnul on mets kõige mõnusam paik väljaspool teatrit.

RAMP 2015/2016

5


7-aastane Aivar

Rapla valvekaupluse katusel olid suured vineerist sirp ja vasar. Püüdsime seda kaunistust jupp aega väga erinevate vahenditega hävitada.

Just sealsamas vanaema­-vanaisa juures Raplamaa metsade ja põldude vahel möödusid ka väikese Aivari suved. „Mäletan, et tollel ajal oli seal metsaveeres palju rästikuid, aga vanaema neid ei kartnud. Käisime koos lehma heinamaale viimas, vanaemal olid jalas vaid mingid kerged tennised: läks pläts­ pläts minu ees ja mina siis kummikutes tema kannul. Nüüd ma pole seal madusid enam näinud. Ega seal ka inimesi tihti ei näe –­olen viimane talu enne metsa ja harva, kui keegi seenele või marjule satub. Naabrimees Vaiko Eplik astub aeg­ajalt läbi, siis teeme sauna ja muusikat,” räägib Aivar. Lapsepõlvest olulisi mõjutajaid otsides tulevad Aivarile meelde naabripoiss Margus Jehe, kes õpetas Aivarile selgeks esimesed kitarriakordid, ja muusikaõpetaja Ülo Väling, kes utsitas noori bändi tegema. „Mina kuulusin kolmandasse

„Omega” koosseisu, kus Margus mängis bassi, mina kitarri ja Toivo Susi trummi. Hiljem liitusid veel Jaan Luksepp ja Anne Vaarmann, kellest mõne aasta pärast sai Anne Veski. Anne vend Mati kirjutas meile kolmehäälseid seadeid ja lõpuks me saime tarifitseerimisel selle kõige võimsama A1 grupi kätte. See andis võimaluse esineda üle kogu Eesti,” meenutab Aivar. Rapla Keskkoolis oli tegelikult suisa kaks bändi – konkurentidel oli solistiks ja trummariks Aivari sõber Margus Mikomägi. Nii käis prooviruumide pärast sageli tihe rebimine. Omamoodi rebimine toimus ka Aivari ümber, kes pika poisina oli väga oodatud korvpallitrenni ja seal mõnda aega tsentri positsioonis ka mängis, aga lõpuks jäi muusika peale. Sõprus korvpallipoistega siiski säilis ja koos saadeti korda nii mõnigi rumalus, mida võis hea tahtmise korral ka nõukogude

Ansambel Omega lõpetab kooli. Pildil vasakult: Aivar, Toivo, Anne, Margus ja Jaan

6

RAMP 2015/2016


Rambi ees

Aivar on elu jooksul kuulnud mitmetesse bändidesse. Pildil 1980-ndatel Tartus tegutsenud ansambel Kolmikhüpe

võimu vastaseks võitluseks nimetada. „Miilitsamaja vahetus läheduses, Rapla valvekaupluse katusel, olid suured vineerist sirp ja vasar. Püüdsime seda kaunistust jupp aega väga erinevate vahenditega hävitada. Küll loopisime sinna pihta mune, küll püüdsime vahtkustuti seest kougitud ampulliga (mille arvasime olevat happelise) seda kärsatada. Miski ei mõjunud! Ja no siis ühel heal ööl võtsid sõbrad korvpallurid sirbi ja vasara sealt katuselt lihtsalt alla ja tassisid Rapla jõkke. Mina tol ööl küll kambas polnud, aga loo tagajärgedega pidin tegelema siiski. Nimelt sai suurem sats korvpallimeeskonnast selle pahanduse tõttu võistluskeelu, aga Võrus olid mingid võistlused tulemas ja siis oli vaja asendusmängijaid. Mina ja klassivend Andres Sõber saime kamba kuidagi kokku ja käisime seal võistlustel ikkagi ära,” meenutab Aivar. Nooruses harrastatud korvpall on Aivari lemmik siiani, muidugi jälgib ta seda nüüd tugitooli mugavast sügavusest. Rapla meeskonnale ja Andres Sõbra juhitud Rakvere Tarvale elab ta rohkem kaasa kui Tartu korvpalluritele. Üldisemat pilti vaadates kurdab aga külalismängijate liigse rohkuse üle. „Eks see korvpall ole praegu üsna imelik, külalisi on nii palju ja enam ei saa aru, kelle poolt peaks olema. Ma igatsen tagasi vanu aegu, kui teadsid, et Eesti võistkonnas mängivad eestlased ja Gruusia võistkonnas grusiinid. Nüüd on kõik segamini, kellel rohkem raha, see saab osta parema võõrleegionäri...” Teatri peale polnud Aivaril spordi ja muusika kõrvalt eriti aega mõelda. Klassiga muidugi teatris käidi, aga see jättis noore Aivari suhteliselt külmaks. Väikseid teatritegemise algeid võis ehk leida paralleelklassivenna Ervin Õunapuuga koostöös sündinud „kapustnikutest”. „Ervin on üks kõige suurem fantast, keda ma oma elus olen kohanud. Tema

genereeris ideid ja meie siis viisime ellu. Muidugi olid need etteasted tobedad ja diletantlikud, põlve otsas tehtud, aga me ise nautisime seda ja loodetavasti sai oma osa ka publik.” Niisiis ei olnud bändi­ja naljamehele Tommingale lava sugugi võõras paik, aga lavakunstikoolist polnud ta keskkooli lõppedes kuulnudki. Õnneks sattus Margus Mikomägi olema ärksa vaimuga ja hakkaja noormees, kes Aivari lavakooli katsetele kaasa vedas. Juhtumisi said mõlemad poisid kooli sisse, kursuse võttis vastu Kaarin Raid. Keskkoolis pigem reaalainetes tugev olnud Aivar avastas ennast humanitaarvaldkonnast, aga kohanes kiiresti ja hakkas alates 3. kursusest saama kõrgendatud Paul Pinna nimelist stipendiumit ­75 rubla kuus. „Raha kulus põhiliselt ikka toidu peale, pidudeks ei jäänud eriti aega. Eks selle kooli mahv oli suur, ma polnud varem midagi sellist kogenud ja pingutasin väga, et hakkama saada,” tõdeb Aivar, kellel näitlejameisterlikkusega kooli jooksul mingeid raskusi ei tekkinud. Küll aga tabas teda hirm koolist väljalangemise ees, kui selgus, et maailmakirjanduse eksamiks tuleks läbi lugeda kogu Lääne-Euroopa kirjandus alates Piiblist. „Õnneks oli õppejõud Ott Ojamaa mõnus mees, eksamipäeval pani ta piletid lauale, võttis siis oma piibu ja läks klassist välja. Sellel ajal, kui tema piipu tegi, vaatasime meie endale sobilikud piletid välja ja vastasime siis kõik neljadele-viitele. Kogu seda materjali ei oleks meist keegi suutnud läbi lugeda.” Toredaid õppejõude oli lavakoolis muidugi palju, aga eriliselt on Aivarile hinge jäänud Reet Neimar, kes pidas loenguid vene teatrist. „Teadsime, et Reet oleks ka ise tahtnud saada näitlejaks, aga teda ei võetud vastu. Ilmselt paistis see teatriveri, mis temas

RAMP 2015/2016

7


1976. aastal Noorsooteatris esietendunud 8. lennu diplomilavastust „Me otsime Vargamäed” peetakse selle kursuse kõige õnnestunumaks pulbitses, loengutes selgelt välja. Ta tegi materjali nii elavaks, et ma olen siiamaani vene teatri fänn ning usun ennast käivat Stanislavski ja teiste selliste meeste jälgedes.” Esimene lavalugu, milles Aivar näitlemise mõnu tunnetama hakkas, oli 1976. aastal Noorsooteatris esietendunud 8. lennu diplomilavastus „Me otsime Vargamäed” (lav. Kaarin Raid), kus Aivaril oli täita Pearu osa. „See oli väga äge tükk, üks ilusamaid elamusi minu näitlejakarjääris! Ja Tammsaare... see mees oleks pidanud ikka Nobeli saama, ta on fantastiline! Või tegelikult on totter säärase mehe puhul sellist sõna kasutada... Ei teagi, mis oleks õigem sõna. See on midagi väga suurt, mis ta on kirjutanud! „Me otsime Vargamäed” tegemise ajast on mulle eredalt meelde jäänud Urmas Alender. Tema mängis selles lavastuses Jussi ­– väga ilusti mängis, muide, ­ja kirjutas lavastusele ka muusika ja laulusõnad. Mina elasin tookord Lasnamäel, tema Odra tänaval. Pärast kooli võtsime poest veini, läksime tema juurde, kuulasime Genesist, väike Yoko magas ja Urmas kirjutas sellele tükile uusi laulusõnu.” Lavakunstikooli 8. lennu viimane diplomilavastus tuli 1978. aasta aprillis välja Vanemuises. Kursuse juhendaja Kaarin Raid tegi Aivarile ettepaneku jääda Vanemuisesse ja ta jäigi. On siiani. Peanäitejuhiks oli tollal muidugi legendaarne Kaarel Ird, keda Aivar on hiljem väga veenvalt ka laval kehastanud. Vastuolulise Irdiga sai Aivar hästi läbi, teinekord kutsuti teda kuulsa teatrimehe kabinetti kohvigi jooma ja tänu Irdile õnnestus Aivaril mitmeid aastaid lükata edasi armeeteenistust. „Ma käisin igal aastal seal komissariaadis,

8

RAMP 2015/2016

„Me otsime Vargamäed” oli väga äge tükk, üks ilusamaid elamusi minu näitlejakarjääris!

näitasin näo ära. Ird oli alati ette helistanud ja ma teadsin, et mind ei võeta. Aga siis tuli Tartusse järsku uus komissar, tema ei teadnud minust midagi ja teater teda üldse ei huvitanud. Tol korral arstid, kes mind läbi vaatasid, küsisid veel, et kas leiutame sulle mingi tõve, aga ma vastasin uljalt, et pole vaja, mul on Ird selja taga. Kui ma siis lõpuks alasti seal komisjoni ees seisin, öeldi: “Deper nada iti.” Küsisin, et kas te teete nalja, et mul on ju Moskva ringreisid tulemas... Komissar vastu, et tema ei tea sellest midagi ja teda ei huvita. Jooksin siis Irdi juurde... ja Ird hakkas asju ajama,” meenutab Aivar. Tookord ei suutnud ka kõikvõimas Ird enam Aivarit armeeteenistusest päästa, aga ta suutis korraldada asju nõnda, et Aivar jäeti tõenäolise Afganistani saatmise asemel Tallinnasse miilitsapataljoni. 15. mail läks Aivar sõjaväkke ja 17. mail oli Tartus tagasi, et teha proove sügiseseks Moskva ringreisiks. Esimesed pool aastat viibis Aivar oma väeosas üsna harva –­ ikka anti kuu või poolteist vabadust proovideks ja paaripäevaseid linnalube, et käia Tartus etendusi mängimas. „Juulikuus,


Rambi ees

Lavastuses „Tali” (1996) Arno Talina siis olin sõjaväes – teised olid kõik õppustele saadetud, mina töllasin niisama ringi. Teiselpool müüri oli Tallinna vangla, seal seisis suure automaadiga Tarmo Leinatamm ja valvas vange, ajasime üle müüri juttu.” Tartusse etendustele ja tagasi sõitmine nägi välja nii, et miilitsavormis Tommingas tõstis maantee ääres saua püsti, peatas auto ja lasi ennast sobilikku paika sõidutada. Tartust Tallinna poole sõites olid tal sageli kaasas ka suured kilekotid saiade ja kringlitega, sest pataljonikaaslase ema oli Kaunase restoranis kondiiter ja saatis poistele süüa. Nii sujus kõik peaaegu alati veatult, välja arvatud ühel korral. „Üks „Lahtihüppe” (lav. Viljo Saldre, 1980) etendus on minu pärast tõesti ära jäänud, sest mind ei lastud väeosast välja. 800 inimest ootasid, saal oli välja müüdud ja ma ei saanud Tallinnast tulema, sest siit ei jõudnud kiri õigeks ajaks siseministrini, kes pidi omakorda meie ülemusele andma käsu mind vabaks lasta. Kuna seda kirja ei olnud, siis kedagi ei huvitanud –­läksime hoopis lasketiiru põmmutama...” Kõik ülejäänud korrad oma näitlejakarjääri jooksul on Aivar etenduse alguseks kohal olnud. Tõsi küll, ühel etendusel ei jõudnud ta viimasesse stseeni, sest jäi lava taga magama. „Ma olen ju väga varajane ärkaja ja õhtuste etenduste ajal on mul juba uni peal. Oli meil kunagi selline pikk­ pikk ja pime tükk „Maarahvas” (lav. Jaan Tooming, 1992), kus ma mängisin kurttumma, kes lõpus rääkima hakkas. Mul oli kaks lehekülge monoloogi ja selle ajal pidin ülejäänud tegelastele leiba jagama. Vaat sellesse stseeni ma ei jõudnud. Olin lava taga pimeduses ja magasin, inspitsient kutsus küll, aga ma ei kuulnud ja keegi ei osanud mind sealt ka otsida.

Aivar Tommingas ja Terje Heido Jaan Toominga lavastuses „Maarahvas” (1992)

Teisel pool müüri oli Tallinna vangla, seal seisis suure automaadiga Tarmo Leinatamm ja valvas vange.

Ärkasin muusika peale ja vaatasin läbi lavahorisondi, et kõik on laval ja eesriie läheb ette. Aga mina???!!! See oli õudne tunne ­– võrreldav näitleja õudusunenäoga. Saad aru, et midagi on kohutavalt halvasti, aga ei adu kohe, mis see on... Ma kadusin nii ruttu kui sain garderoobi, panin riidesse ja hiilisin koju. Arvasin, et see on minu karjääri lõpp, aga sellesse suhtuti siiski üsna heatahtlikult ja mingit jama ei tulnud.” Oma teatritee jooksul on Aivar läbi lugenud sadu näidendeid ja nendest suurt osa ka laval esitanud. Nii pole hobideks või muu kirjanduse jaoks väga palju aega jäänud. Mõned suured lemmikud tal siiski on. „„Kevade” oli mul noorena algusest lõpuni peas. Ma muud eriti ei lugenudki, ikka ja jälle „Kevadet”. See on nii tore raamat mu arust! Ja mis eriti tore: ma olen saanud kõik suured meesrollid selles teosest ära

RAMP 2015/2016

9


Mladen Kieselovi lavastus „Maetud laps”. Dodge – Aivar Tommingas, Tilden – Margus Jaanovits

Abikaasa Mare Tomminga muusikalises lavastuses „Mees La Manchast” (1995). Pildil koos Sancho Panzat kehastanud Tõnu Kattaiga

10

RAMP 2015/2016


Rambi ees

Olen olnud nii Toots, Arno kui Kiir ja ühes lavastuses isegi Luts.

mängida: olen olnud nii Toots, Arno kui Kiir ja ühes lavastuses isegi Luts. Need tegelased on minu jaoks nii armsad, et ma mängiks neid edasi kes teab kui kaua veel, aga eluaastaid on juba liiga palju,” muheleb Aivar ja lisab, et talle meeldib kehastada just lüürilisi tegelasi ja eks Arno seda võimalust ka pakkus. „Tegelikult püüan ma igas tegelases leida midagi lüürilist ja midagi koomilist ka. Muidu ma tükki üldse ei tee, kui ei ole lüüriline ja koomiline. Või noh, eks ma teen ikka, aga oma osasse püüan leida lüürilisi ja koomilisi nüansse. Eks see lüürika sealt Rapla metsast tuleb.” Teine Aivari lemmiktegelane, kelles saavad kokku lüüriline, koomiline ja traagiline, on Don Quijote, keda tal õnnestus kehastada abikaasa Mare Tomminga lavastuses „Mees La Manchast” (1995). „Kirjanduskriitikud on öelnud, et see on maailma kõikide aegade kõige parem romaan ja ma nõustun. Kuigi aeg­ajalt muutub ta igavaks ja on vigu täis, aga peab mõistma ka, millistes oludes Cervantes seda kirjutas – ühest vangikongist teise rännates. Oluline on, et selles raamatus on suur kandev idee ja näitlejana oli rõõm saada osa selle idee edastamisest. Ei saa ka mainimata jätta, et minu arvates oli see Marel üks väga õnnestunud lavastus. Mina mõistan Don Quijote tegelaskuju suurepäraselt, kuigi ma ise ei ole tuuleveskitega võitleja ega vastanduja. Pigem ikka kohaneja.” Aivari sõnul on kohanemine ka tema kui näitleja kreedo. „Ma ei ole jonniga oma asja ajaja, püüan teha seda, mida lavastaja soovib. Minu arvates on kasulikum, kui näitleja on kameeleon.” Aivar on lavastamise tööd teatri ettepanekul ka ise mõnel korral proovinud, kuid leiab, et tal pole selleks piisavalt võimukust, vaimukust ega sära. „Kui lavastaja särab, siis selle säraga ta näitab, et usub sellesse, mida ta teeb ning kui ta ei sära, siis tekib kahtlus, kas ajame ikka õiget asja,” tõdeb Aivar, kes jääb säravamate eesti lavastajate väljatoomisel delikaatseks ja nimetab vaid kadunud Mladen Kiselovi, kellega oleks olnud suur soov veel koostööd teha. „Tegelikult ma arvan, et Eestis on praegu liiga palju teatrit. Minu hinnangul on meil viis­-kuus, maksimum seitse head lavastajat. Näitlejaid peaks olema nii palju, et jaguks parasjagu nendele lavastajatele. Praegune teatrimaastik on liiga laiali valgunud. Kahjuks on kadumas see elitaarsus, mis teatril kunagi oli. Teater võiks olla rohkem selline väike tsunft, kes teeb vähe, aga hästi.” Aivar ise ei kipu tsunftidesse ja organisatsioonidesse, on ikka rohkem see kass, kes Raplamaa metsades omapead kõnnib. Nii ei olnud ta omal ajal pioneer ega kuulu ka praegu ei Teatriliitu ega Näitlejate Liitu. Teeb oma tagasihoidlikul moel tööd, mida ta üle kõige armastab ja võtab aeg­ajalt vastu mõne preemia või auhinna. Nii on ta pälvinud Eesti Teatriliidu muusikateatri auhinna ja Salme Reegi nimelise auhinna (2004), Aasta Vanemuislase tiitli (2006), Tartu

Lutsu „Suvi” (1984) ja Tootsi roll. Aivari selja taga Kiire rollis Andrus Allikvee

Kultuurkapitali loomingulise stipendiumi (2008), riikliku kultuuripreemia 2010. aasta loominguliste saavutuste eest ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi Vabariigi Presidendilt (2011). Kõige südantsoojendavamaks peab Aivar aga Vikerraadio kuulajate „Lemmiknäitleja 2012” tiitlit. „See oli mulle väga suur pauk ja üllatus! Kui publik on nii arvanud ja mind tunnustanud, siis järelikult olen elus õiget asja ajanud.” Oma näitlejateel kõikvõimalikke žanre viljelenud ja kõiksugu lavastajaid näinud Aivar tõdeb, et aastatega jääb avastamisrõõmu teatris vähemaks. Eks kõike ole juba tehtud. „Ird ütles muidugi omal ajal, et eesti mees enne 40-45ndat eluaastat ei mängi üldse midagi, alles sealt alates muutub huvitavaks. Ma peaksin siis nüüd juba väga huvitav olema... Aga mingid piirid vanus siiski seab –­žanridest on minu suur lemmik olnud farss, aga enam ei jõua seda mängida, füüsis ei pea vastu. Selles žanris on vaja 40­-45-aastase mehe võhma, 60­selt seda enam ei tee, sama asi on muusikalidega. Ei sobi enam. Kui mul endal miski veel sees kripeldab, mida tahaks teha, siis absurdi, sellist suure ideega kandvat asja nagu näiteks „Godot’d oodates” või „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud,”” mõtiskleb Aivar pisut nukral moel, aga tema silmanurgast sähvatab mängulust. Ka 60­selt.

RAMP 2015/2016

11


Jaan Koiduaru – Vanemuise masinavärgi meister Tekst Ave-Marleen Rei — Fotod Maris S

12

RAMP 2015/2016


Rambi taga

RAMP 2015/2016

13


Jaan ja Vanemuise pöördlavaalune. Siin nokitsedes on möödunud paljud Jaani tööpäevad.

Minu arvates on oluline, et teatris ei oleks igav, et kogu aeg midagi juhtuks.

Vanemuise vaneminsener Jaan Koiduaru on mitmes mõttes haruldane mees. Esiteks on vähe neid inimesi, kes suudavad ühes asutuses töötada 48 aastat. Muidugi on vähe ka neid, kes jäävad pensionile alles 84-aastaselt. Veel vähem on Eestis mehi, kes võiksid öelda, et on oma kätega valmis meisterdanud ja käima lükanud suure teatrimaja lavatehnika. Jaani töötoa seinal rippus pikki aastaid arhitektide nägemus 1967. aastal valminud Vanemuise suurest majast. Jaani ajasild on aga nõnda pikk, et tema mälestustes on koht ka selle maja eelkäijal, 1939. aastal valminud Vanemuise uuel teatrihoonel, mis 1944. aasta pommirünnakus hävis.

14

RAMP 2015/2016

„Mäletan, et see maja oli just avatud ja et tükk, mida vaatasime, oli vist pealkirjaga „Jõuluime“. Kõik oli uus ja uhke ja kollane. Maja sisekujunduses oli kasutatud kollast plüüsi – eks sellest siis säärane mälestus ka jäi,“ meenutab Jaan. Mõlemad vanemad haigustele kaotanud Jaan ei taha lapsepõlvest eriti rääkida. Võõraste inimeste kasvatada jäänud ja õest eraldatud Jaanile anti tema sõnul küll hästi süüa, aga sama hästi ka malka. Armastust võõras pere pakkuda ei suutnud. Ometi oli Jaan koolis tubli ja jõudis õpingutega keskkoolini. Seal aga ei istunud talle vene keel sugugi ja nii otsustas ta koos sõbraga hoopis Tartu Elektromehaanika Tehnikumi ja tugevvoolu eriala kasuks. Tehnikahuvi oli temas olemas juba ammu ning nüüd sai seda välja elada, aga paraku mitte kauaks. Ajaloolised sündmused haarasid Jaani endaga: „1949. aasta märtsis, siis oleks mul minek olnud. Natuke aimasin ka, et äkki tullakse otsima. Kui öösel aiavärav kõige täiega maha löödi, siis oli selge, et pole õige asi. Panin jooksu,“ meenutab Jaan ja arvab, et küllap ta kellelegi tehnikumis tüliks oli – ennekõike ilmselt sellega, et keeldus komsomoli astumast. Esimese öö sai Jaan veeta õpetaja Vello Saage kodus, kes lubas leida talle edasise varjupaiga oma õdede juures. Paraku selgus järgmisel päeval, et ka Vello õed olid ära viidud. Siis võttis Jaan sihiks jõuda oma õe juurde Põltsamaale, aga bussid sinna ei käinud ning sõita sai vaid Viljandini. Kuna Viljandis elas üks Jaani tädidest, sobis ka see variant. Kavilda ürgorus pidasid püssimehed aga bussi kinni… „Siis mõtlesin küll, et kurat, ikka ei jõudnud kaugemale! Vaatasid mu passi ja küsisid, et mis sa teed siin. Tehnikumil ei olnud tol hetkel koolivaheaega, aga mulle tuli õnneks meelde, et keskkoolil just oli. Ütlesin, et vaheaeg on ja sõidan õe juurde. Jäid uskuma. Aga mõned inimesed võeti sealt bussist ikkagi kaasa.“ Viljandis tädi juures öö mööda saatnud, võttis Jaan suuna Põltsamaa poole, jalas vaid nahktallaga suvekingad ja seljas kerge palitu. Külm ja märg tikkusid ligi. Põltsamaal õe elamisse jõudnud, sai Jaan just pliidi ette sooja istuda, kui püssimehed uksele koputasid. „Ma olin ikka väga üllatunud, et kuidas nad nüüd nii ruttu mind siit teadsid otsima tulla… Uurisid jälle dokumente ja seda, et mis ma siin teen. Mul oli too koolivaheaja jutt siis juba varrukast võtta. Jäid uskuma ja läksid ära,“ meenutab Jaan, kelle edasised päevad ja ööd möödusid erinevate tuttavate ja sugulaste pool – ühelt sai öömaja, teiselt paari saapaid, kolmas ei andnud üht ega teist. Jaan kaalus ka metsa minekut, kuid loobus sellest plaanist. „Ei olnud ma nii kõva mees, et oleksin metsa jäänudki. Tundsin, et ma ei saaks sellega hakkama. Rändasin ikka mööda tuttavaid kuni sügiseni. Siis tundus olukord juba rahulikum ja tulin Tartusse tagasi.“


Rambi taga

Jaan soovis tehnikumis õpinguid jätkata, mõni õpetaja oli selle poolt, aga leidus ka vastalisi. Niisiis ei jäänud muud üle, kui hakata tööd otsima – seegi polnud lihtne. Lõpuks õnnestus tööd saada raudteel, ent 1. detsembril 1950 võeti küüditamisest pääsenud Jaan hoopiski vene sõjaväkke. „Eks ma mõtlesin ise ka, et kuidas ma nüüd järsku sinna kõlban. Aga kuuldavasti oligi selline plaan olnud, et panna vastalised sõjaväkke, sealt nad ei pääse kuhugi,“ arutleb Jaan, kes teenis aega Eesti väeosa sidepataljonis ja toksis päevad läbi morset. Päris nii rahuliku koha ja tegevuse peale teda siiski terveks ajateenistuseks ei jäetud. Järgmisel kevadel saadeti Jaan Novgorodi oblasti miiniväljadele. „Eks ta oli töö nagu iga teinegi. Hommikul kell kaheksa läksime ametisse ja hakkasime miine otsima. Esimestel päevadel oli natuke kõhe, aga see töö muudab ruttu tuimaks. Ma terve päeva ei otsinud ka. Pärastlõunal oli minu ülesanne õhkimisi ette valmistada ja neid läbi viia,“ jutustab Jaan.

Hommikul kell kaheksa läksime ametisse ja hakkasime miine otsima. 1953. aastal sõjaväest Tartusse naasnud, kohtus Jaan õpetajaga, kes kutsus teda kooli tagasi. Ka direktor arvas, et tagakiusamise ajad on möödas ja tulgu aga. Kui kool läbi sai, oleks Jaanil olnud võimalus minna hea palgaga tööle Venemaale. Aga Jaan ei tahtnud Venemaale minna, isegi Tallinna ei tahtnud ja nii jäigi Tartusse raudteele järelevaatajaks ning hiljem rongimeistriks. 1964-ndal aastal sai temast tehnikumis õpetaja, aga 1968-ndal otsustati kool Tallinnasse üle viia ja sinna Jaan taas kaasa ei kippunud. Õnneks kutsus kunagine tehnikumikaaslane Jaani Vanemuisesse. „Ta uuris, et kuna teatrisse tulevad magnetvõimendid, kas ma nendest ka midagi tean. Teadsin ikka: see tähendab, et ma olin nendest kuulnud, aga oma ihusilmaga näinud polnud,“ räägib Jaan, kes võttis kutse julgelt vastu, aga magnetvõimendeid eest ei leidnudki. „Võimendid olid trehvanud rongi peale, mis viis nad Vladivostokki. Alustasime lavatehnika ehitusega 1. septembril, tollel hetkel laiutas lava asemel lihtsalt suur auk. 9. detsembril pidi toimuma juba esimene esietendus. Magnetvõimendid jõudsid kohale alles novembris, aga enne seda pidi veel tähistama oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Tegin siis kõik niimoodi ringi, et asjad töötasid mootorgeneraatori peal,“ meenutab Jaan, kes pidi paljud lahendused nö põlve otsas leiutama, sest Eestis polnud keegi varem sellist lavatehnikat ehitanud ja kogemusi polnud kuskilt võtta. „Muidugi see, mille projekteerijad tegid, on kõik paigas, aga juhtimised ja toited olen ise ümber teinud.“ Töö käis täie hooga, lavaalust tehnikat meisterdati ka proovide ajal ja sageli poole ööni. Vanemuise suure maja esimeseks esietenduseks saadi kõik vajalik liikuma. Esimeses lavastuses, Eino Tambergi ooperis „Raudne kodu“, pöördlava veel ei kasutatud, aga peatselt toodi väikesest majast suurde üle lavastus „Meestelaulud“, kus läks käiku ka pöördlava ning sai siis Jaani mäletamist mööda publikult lausa omaette aplausi.

Vanemuise suure maja hiiglasliku pöördlava panevad liikuma kaheksa mootorit. Kogu lavatehnikat liigutavad 64 mootorit. Ainuüksi 43 dekoratsioonitõstuki jaoks on 24 mootorit. Alalisvooluga mootorite kiirust saab reguleerida ning torude kõrgust võib määrata sentimeetrise täpsusega. Niisiis on tegemist tõelise masinavärgiga sõna otseses mõttes. Lavatehnikat on aegade jooksul muidugi pisut ümber ehitatud, aga suurem osa seadmetest, sealhulgas suured kummist kanderullid, millel lava liigub, töötavad siiani. Jaani sõnul ei ole tema 48-aastase staaži jooksul ükski etendus suures majas jäänud ära lavatehnika rikke tõttu. „Ükskord läks küll etenduse ajal üks pöördlava ajamitest katki, aga see sai vahelt ära tõmmatud ja teised töötasid edasi,“ meenutab Jaan, kes tegi viimased täiendused seadmetesse eelmisel, 2014. aastal – nõnda võib öelda, et tema jaoks on Vanemuise lavatehnika ehitus kestnud 47 aastat. „Tegin tülli ja vaheriide juhtimise ümber. Toited on piiratud: alguses oli nii, et saad liigutada kas tülli või vaheriiet. Aga paljusid asju on ju vaja just korraga liigutada. Seda siis seadistasimegi.“ Suuremat sorti lavatehnika vahetust on teater plaaninud juba mitmeid aastaid. Siiani pole see teoks saanud. Nii jääb Jaan väljateenitud pensionile enne kui tema armastusega hooldatud lavatehnika. Kui palju on aga Jaani ellu mahtunud seda, mis toimub teatrilava peal, mitte all? „Muidugi olen ma palju teatrit vaadanud. Viimasel ajal küll üha harvemini. Minu arvates on oluline, et teatris ei oleks igav, et kogu aeg midagi juhtuks. Muusikalidele ja tantsulavastustele eelistan pigem head draamat. Aga kui etenduses väga palju lärmatakse ja ropendatakse, siis ma ei taha vaadata. Eks aeg on ju teine ja inimesed ka. Neid see ei huvita, mis mind. Aga ega ma ise ka Koidulaaegseid tükke ei oleks kiitma läinud. Igaühel meist on oma ajastu,“ muheleb Jaan.

Kotkaristi teenetemärgi kuldristi kavaler Kotkaristi teenetemärk asutati 1928. aastal ja seda antakse riigikaitseliste teenete eest. Jaanil on säärane uhke märk kodus olemas. Ta pälvis selle ühe üsna omamoodi julgustüki eest. Jaan on lõpetanud Tartu 15. algkooli ja sellel maja küljes oli esimese Eesti Vabariigi ajal marmortahvel Vabadussõjas hukkunud inimeste nimedega. Kui maja pärast sõda remontima hakati, visati tahvel prügihunnikusse. Jaani ja tema koolivenna poole pöördus tänaval üks härra, kes rääkis neile marmortahvli olukorrast, poisid pidasid plaani ja otsustasid tahvli päästa. „Öösel me ei julgenud minna, see oleks olnud liiga riskantne, sest NKVD maja oli sealsamas plangu taga. Võtsin kodust kartulikoti ja tõime selle tahvli päise päeva ajal sealt prügihunnikust ära,“ meenutab Jaan. Esialgu paigutasid nad plaadi sõbra veranda alla, kuid kui sõber ära kolis, tõi Jaan tahvli enda koju ja hoidis seda kuni Eesti taasiseseisvumiseni riidekapi all. 1997. aastal sai tahvel oma õigele ja väärikale kohale tagasi paigutatud ning Jaanile andis kaitsevägede ülemjuhataja 2000. aastal Kotkaristi teenetemärgi kuldristi. RAMP 2015/2016

15


Vanemuise balleti brittidest esipaar esile ei tüki Küsinud ja tõlkinud Ave-Marleen Rei — Fotod Alan Proosa, Jack Devant, Vanemuine

16

RAMP 2015/2016


Rambi ees

Hayley Blackburn ja Silas Stubbs on välismaalt tulnud balletisolistidele tavapärast teatrist teatrisse liikumise tava arvestades jäänud Vanemuisesse püsima väga kauaks. Hayley’l on täis saanud 10 aastat, Silasel 8. Nende aastate sisse on mahtunud palju tööd – suur hulk nimi- ja peaosi, paras ports erinevaid auhindu ja preemiaid ning Silasel ka juba kaks lavastajatööd. Vaatamata suurepärastele saavutustele ei kipu neist kumbki esiplaanile. Mõlemad iseloomustavad ennast pigem tagasihoidlike inimestena, kes väljaspool teatrit elavad üsna vaikselt ja omaette. Rahuliku elustiili tingib nende sõnul ka see, et balletisolisti töö nõuab täit pühendumust ja nõnda palju energiat, et kõigeks muuks jääb väga vähe aega ja jaksu.

RAMP 2015/2016

17


Juba väga noorest east alates on treeningud rasked ja sinult oodatakse palju.

Kas tantsima hakkamine oli teie endi otsus või tuli see pigem vanematelt? Hayley: Minu ema oleks omal ajal tahtnud tantsuga tegeleda, aga tal ei olnud selleks võimalust. Olin umbes kolmene, kui ta mind balletitundidesse saatis. Hiljem on ta küll öelnud, et ei tahtnud minust sugugi professionaalset tantsijat kasvatada, sest see hävitab mu jalad. Aga nüüd pole enam midagi parata. Vabandust, ema… (naerab). Silas: Minagi alustasin kolmeaastaselt, põhjuseks see, et mu vanem vend juba tantsis. Tahtsin tema moodi olla. Ta on neli aastat vanem, aga meil olid noorena üsna sarnased huvid. Nüüd on ta näitleja.

Hayley hakkas 12-aastaselt õppima Briti Kuninglikus Balletikoolis ja Silas 11-aastaselt Elmhursti Tantsukoolis. Kuidas te nii noorelt kodust kaugel elamisega hakkama saite? Hayley: Raske oli ehk esimene pool aastat, kui oli suur koduigatsus. Ma liitusin kooliga nö teisest aastast – enamik tüdrukuid olid seal juba aasta olnud, sõpru leidnud ja tundsid ennast mugavamalt. Kui esimene koolivaheaeg kodus mööda sai, sain aru, et mu kool on päris cool ja seal on lõbus. Pärast seda tundsin ennast palju paremini ja nautisin elu selles koolis täiel rinnal. Silas: Mina ei muretsenud eriti, pigem olid mures mu vanemad. Ma ei mäleta, et mul oleks kuidagi eriliselt raske olnud. See tundus õige asi, millega tegeleda. Mul olid sõbrad ja… Hayley: …tal oli hamster (naerab). Meie koolis lemmikloomi võtta ei lubatud. Silas: Meil oli väiksem koduloom lubatud – seni, kuni ta elas puuris ja ei põgenenud. Võib-olla aitas ka see (naerab). Eks see sõltub inimesest, mõnede jaoks oli kodust eemalolek tõesti raske. Hayley: Mina käisin kodus iga kahe nädala tagant. Kuna tohtisime ära sõita laupäeva pärastlõunal ja pidime pühapäeva õhtuks tagasi olema ning minu sõit kestis 2,5 tundi, siis ma ei teinud seda sagedamini – sõit oli päris väsitav. Kui vanemaks sain, siis jäid käigud veelgi harvemaks, sest teismelisena ju naudidki enim just oma sõprade seltskonda.

Balletikoolis ei ole kindlasti kerge õppida, panused on suured ja koormused ka. Kuidas toime tulla, kui oma peret pole toetamas? Oli teil mõni vanem sõber või õpetaja, kelle poole saite murega pöörduda? Silas: Tavakoolis on inimestel väga erinevad huvid. Balletikoolis on kõigil üks eesmärk ja see aitab omajagu.

18

RAMP 2015/2016

Selles koolis tahavad kõik tantsida ja kõigil on sama eesmärk. Võisime loomulikult pöörduda vanemate õpilaste poole, sest nad olid seda kõike juba kogenud ja kindlasti oli neist ka abi.

Kas te nii noorena tõesti teadsite, et ballett on see, millega te tahate tegeleda kogu oma elu? Silas: See on ebatavaline, et tuleb tõesti nii varakult otsustada – karjääriaeg ja -iga on väga lühikesed, ehkki selle ameti nõuetele vastamiseks treenitakse väga pikalt. On väga harv juhus, kui keegi otsustab alles 17-aastaselt, et tahab saada tantsijaks – selles vanuses minnakse tegelikult juba tööle. Mina osalesin 9-10 aastaselt ühe suure teatrimaja juures toimuvas tantsuprogrammis, sain seal esineda ja nägin kõrvalt professionaalide tööd. Nad kõik olid läbi teinud täpselt sama teekonna: läinud noorelt kodust ära kooli ja treeninud päevad läbi. Vaadates neid töötamas, tahtsin ise jõuda sama kaugele ja sinna jõudmiseks olid võimalikud vaid sellised valikud. Paljudes teistes ametites ei saa tulevikuperspektiivi nii selgelt ja konkreetselt näha, mulle oli see väga motiveeriv. Hayley: Minul oli teistmoodi. Läksin Kuningliku Balletikooli katsetele, sest mu tantsuõpetaja arvas, et peaksin proovima. Mulle tundus see hoone väga põnev ja erutav – maja asus keset parki ja oli natuke muinasjutuline. Alles teisel kooliaastal käisime vaatamas tõelist balletti. Kui Kuninglik Ooperimaja pärast remonti taas avati, osalesime avagalal. Seal oli väga erinevaid etteasteid ja ma hakkasin aru saama, mille suunas me treenime. Mõistsin, et see on lahe karjäär ja ma saan teha samasugust tööd, kui treenin piisavalt kõvasti. Aga see oli pigem vanuses 13-14.

Kas balletitantsija peab olema oma arengult küpsem kui tema eakaaslased? Silas: Ma ei teagi. Muidugi sunnib kodust ära kolimine kiiremini suureks kasvama. Pead ise oma asju tegema ja otsustama hakkama. Hayley: Peab olema teatud tüüpi inimene, sest juba väga noorest east alates on treeningud rasked ja sinult oodatakse palju. Koolide sisseastumiskatsetel toimuvad ju ka vestlused, et veenduda, kas lapsel on selleks tööks vajalikku iseloomu.

Kas te saite sealt koolidest kõik, mis tööks vaja? Hayley: Koolist saab baasi, tehnilise vundamendi. Koolist ei saa seda elukogemust, mida läheb vaja, kui pead looma erinevaid karaktereid ja rolle – see tuleb kasvades ja oma elu elades. Silas: Tehniliselt saab siiski kõik, mis vaja. Hayley: Tehniliselt küll, aga kooli lõpetamine ei tähenda, et oled valmis. Töötad ikka päevast päeva edasi, et paremaks saada. Ei saa endale öelda, et see on minu tipptase, siit edasi ma ei liigu. Terve karjäär on püüe saada paremaks. Balletis ei lõpe õppimisprotsess kunagi, ikka õpetab sind keegi: treenerid, repetiitorid ja lavastajad annavad sulle infot ning tagasisidet. Silas: Sa ei saa kunagi olla perfektne. Hayley: Aga kool annab teadmise, kuidas pingutada, kuidas


Rambi ees

„Raimonda”. Jacob Hoover (Abderachman), Hayley Blackburn (Raimonda)

oma karjääri üles ehitada, kuidas keskenduda. Distsipliin ja pühendumus – neid harjutati meile sisse terve kooliaja.

Vanemuises peate tantsima väga erinevaid stiile, kas saite selleks piisava ettevalmistuse? Hayley: Minu koolis õpetati üsna palju kaasaegset tantsu, meil olid ka iiri ja šoti tantsu ning džässtantsu tunnid. Kool püüdis meile erinevaid stiile kaasa anda. Tööd tehes võid aga kohtuda lavastajaga, kellel on täiesti isiklik ja unikaalne stiil, milleks ei saanud eraldi treenida, aga kõik need erinevad tunnid, mis on läbi tehtud, aitavad uute stiilidega kohaneda. Silas: Me peame olema kohanemisvõimelised. Tuleb uus koreograaf ja kui tahad rolli tema lavastuses, siis pead tema stiiliga kohanema. Hayley: Kui kooli lõpetad, siis pead olema valmis tegema kõike.

Vaatasin internetist Vanemuise kodulehte ja see meeldis mulle, tundus kuidagi väga moodne. Miks su isa Eestit soovitas? Hayley: Ma ei teagi, ta lihtsalt küsis, et kas sa oled seda riiki vaadanud ja ma mõtlesin, et miks mitte, tundus väga põnev kolida välismaale. Ja siis see koduleht muidugi (naerab). Saatsin oma materjalid Marele (Tommingas – toim.) ning ta arvas, et neil oleks minu pikkuses tantsijat vaja. Tulin siia prooviesinemisele ja mulle meeldis väga – oli suvi, soe ja mõnus, vaikne ja rahulik. Mõtlesin, et sellises kohas elamine võiks mulle sobida, saaksin siin tööle keskenduda.

Silas: Ja kui valdad erinevaid stiile, saad ka lihtsamini tööd. Kui oskad ainult ühte asja, siis sobivad sulle vaid mõned kohad ja kohti on niigi vähe.

Silas: Minu esimene aasta pärast kooli möödus Hiinas. Osad minu koolist pärit tantsijad tulid aga Vanemuisesse ja kui Hiina-aasta hakkas läbi saama, saatsin oma video siia ja õnneks Mare võttis mu isegi ilma prooviesinemiseta tööle.

Kuidas te Vanemuise ja Eesti leidsite?

Mis oli sinu esimene mulje Tartust? Kas oli ka suvi ja soe?

Hayley: Minu isa soovitas, et vaata Eestit. Ma vaatasin siis internetist Vanemuise kodulehte ja see meeldis mulle, tundus kuidagi väga moodne.

Silas: Jah (naerab), tore oli suvel alustada. Ma olin uueks seikluseks valmis – mulle meeldib reisida ja see on hea ettekääne vahetada teatrit.

RAMP 2015/2016

19


Meil on teiste inimestega võrreldes tõesti veider graafik, seetõttu on kindlasti kergem leida enda kõrvale keegi, kes töötab teatris.

Kuidas te teineteist leidsite? Kas tegu oli armastusega esimesest silmapilgust? Hayley: Tutvusime kõigepealt põhjalikumalt. Umbes aasta läks aega. Silas: Jah, see võttis aega. Hayley: Siis avastasime, et meeldime teineteisele.

Kas see on tantsijale ainus lahendus – olla koos teise tantsijaga, sest mittetantsija ei mõistaks seda rütmi, mis teie elus on? Te ju elategi selles majas, teil pole oma aega…

„Raimonda”. Maria Engel (Raimonda), Silas Stubbs (Jean de Brienne)

Kas teie sõbrad küsisid ka, miks te siia, maailma lõppu, kolisite? Silas: Kogu aeg! Tegelikult on tantsijakarjäär üsna eripärane ja inimesed ei tea sellest palju, selliseid küsimusi tekib tihti. Sageli ei saada sellest aru, et ma saangi tantsimise eest palka ja elan sellest ära. Paljud küsivad, et kas ma õpetan siin. Hayley: Praegu on balletimaailmas väga tavaline, et reisitakse ringi ja töötatakse väga erinevates riikides ja teatrites. See on rahvusvaheline karjäär ja kui sa selleks valmis ei ole, on võimalused väga piiratud. Väga paljud teevad seda. Inimesed otsivad kohti, kuhu nad kõige paremini sobivad. Erinevad tantsijad sobituvad erinevatesse teatritesse. Pead ise silmad lahti hoidma. Silas: Ärgem unustagem, et tegemist on alaga, kus konkurents on väga kõva! Ühte töökohta ihalevad väga paljud tantsijad.

Kui konkurentsitihe on see ala siin Eestis, kas tunnete, kuidas keegi teile pidevalt kuklasse hingab? Hayley: Meil on teatav surve kogu aeg peal. Peame pidevalt paremaks saama. Kellelegi ei tule selles ametis midagi lihtsalt kätte. Meie teatris on tantsijate vahel siiski pigem positiivne konkurents. Keegi ei taha maha jääda, kõik tahavad saada paremaks. Ikka püütakse teisest parem olla ja oma tehnikat arendada ning taset tõsta.

20

RAMP 2015/2016

Hayley: Meil on teiste inimestega võrreldes tõesti veider graafik, seetõttu on kindlasti kergem leida enda kõrvale keegi, kes töötab teatris, sest meil pole eriti aega kohata kedagi väljastpoolt teatrimaja. Kuigi on inimesi, kellel ka see on õnnestunud (naerab). Aga meil läks niipidi.

Öeldakse, et ära võta tööd koju kaasa – teil see vist väga ei õnnestu? Silas: Mis seal salata, me räägime küll tööst, jah. Hayley: On raske rääkida millestki muust, sest me ei teegi midagi muud (naerab).

Midagi te ju siiski teete lisaks tantsimisele? Mis see on? Silas: Mulle meeldib fotograafia ja mulle meeldib kohv – jajaa, see on ka hobi: me käime kohvikutes. Hayley: Kui meil on vaba aeg, siis oleme tavaliselt väsinud, nii et hobid on reeglina lõõgastavad asjad. Silas: Oleks veider, kui meil oleksid aktiivsed hobid, sest meil on juba niigi aktiivne töö.

Olite veebruaris kutsutud Vabariigi Presidendi ballile, kuidas teile seal meeldis? Silas: Oli väga prestiižne. Hayley: See oli tõesti väga põnev, oli suur privileeg selline kutse saada.

Kas tantsisite seal ka või ei hakanud ennast vabal päeval vaevama? Silas: Meil tuli kätlemist nii kaua oodata, et kui me tantsusaali jõudsime, oli juba üsna hilja. Õnneks oli ootamine ka väga mõnusaks tehtud.


Rambi ees

Hayley: Pidime järgmisel päeval laval olema, seetõttu ei saanud me väga kauaks jääda, aga tegime ühe või kaks valssi. Vahva atmosfäär oli – kõik olid väga ilusad ja elegantsed. Igatahes oli tore veeta üks õhtu väljas. Silas: Ilmselt oli see meie elu ainus kord, kui olime nii kõrgel tasemel üritusele kutsutud.

Millised rollid on olnud senise karjääri jooksul kõige olulisemad? Hayley: Kõik on olnud omamoodi vajalikud ja kasulikud ning mulle midagi õpetanud. Olen saanud väga erinevaid rolle teha.

Milline on olnud sulle endale kõige lähedasem? Hayley: Ma püüan iga rolli endale lähedale tuua, leida midagi, mis võiks minus orgaaniliselt olemas olla. Võibolla ma ei teagi enam, kes ma ise olen (naerab). Kui ma tegin Giselle’i, nautisin seda, kui tegin Aurorat, nautisin samamoodi. Raimonda puhul oli huvitav püüda tunnetada tema teekonda selles loos. Belle „Kaunitaris ja koletises“ oli ka väga põnev, seda muuhulgas sellepärast, et lavastas Silas. Tatjana „Oneginis“ on kõige täiskasvanulikum roll, mida ma väga noorena pidin tantsima – selles oli palju emotsioone. On olnud palju erilisi väljakutseid ja võimatu on neist ühte välja valida. Silas: Ma ütleksin sedasama – pead tegema maksimumi sellest, mis sulle teha antakse. Kõrghetk on minu jaoks ehk see, kui saan tantsida enda koreograafiat. Sest see, mille ma ise olen loonud, on minu stiil ja see annab teise emotsiooni. Siis ma tean täpselt, kuidas tantsida ja liikuda – see annab enesekindluse.

Hayley ja Silas Eesti presidendi vastuvõtul 24. veebruaril 2015

Kas lavastamine pani sind tantsija ametit nägema teisest perspektiivist? Silas: Jah, muidugi! Ma ei saanud enne ise lavastama hakkamist aru, mida see töö endast täpselt kujutab – arvasin, et see on lihtsam, kui tegelikult oli. Aga kuna olen ise samas teatris ka tantsija, siis andis see mulle eelise – ma teadsin, millised on ühe või teise tantsija nõrkused ja tugevused, millised nad inimestena on. Teine perspektiiv tekib juba seetõttu, et pead kõike otsustama ja juhtima. Tantsijana oled harjunud käsklusi vastu võtma, mitte jagama. Sellega tuli jupp aega harjuda.

„Kaunitar ja koletis”. Ilja Mironov (Thomas), Hayley Blackburn (Belle)

RAMP 2015/2016

21


Minu arvates on Eestis elanike arvu arvestades proportsionaalselt palju rohkem kultuurihuvilisi inimesi kui Suurbritannias.

Kas käite teatris etendusi vaatamas, kui teil on vaba päev? Hayley: Kui meil on puhkus, siis küll. Silas: Vaatame küllalt palju etendusi internetist. Oluline on teada, mis mujal maailmas toimub. Milliseid lavastusi tehakse, mida tantsijad suudavad – latt tõstetakse aina kõrgemale ja inimesed teevad laval aina hullumeelsemaid asju. Hayley: Me saame sealt inspiratsiooni.

Millised on teie nõrkused ja tugevused tantsijatena? Silas: On mõned tantsijad, kes suudavad teha sada pööret ja mõned, kes ei suuda. Osad suudavad hüpata väga kõrgele ja teised ei suuda. Mina olen selles mõttes üsna keskmine, aga mu tugevus on ehk see, et minu peale saab alati loota. Ma olen usaldusväärne ja järjekindel. Kui peab minema kiiresti lavale – kas väheste proovidega või üldse ilma (kui on juhtunud vigastus vms), siis oodatakse sult ikkagi head etendust ja mina saan sellistes olukordades hästi hakkama. See on tugevus, aga nõrkus… kui vähegi võimalik, siis ma olen laisk. Mis mu nõrkused on, Hayley? Hayley: Ma ei oska ka nõrkusi välja tuua, aga Silase tugevus on see, et ta on väga tundlik lavapartner ja tal on hea tehnika. Silas: Hayley tugevus on, et ta on väga hea näitleja, väga kontsentreeritud ja pühendunud oma töös. Ta analüüsib kõike. Kui keegi teeb talle märkuse, siis ta realiseerib selle kohe. Koreograafid hindavad seda kõrgelt.

Mis on teie ameti juures kõige raskem? Mis teid häirib? Hayley: On palju asju, mis teevad tantsija ameti raskeks – on hetki, kui on väga valus, sest see töö nõuab füüsiliselt väga palju. Aga positiivsed asjad korvavad valu. Saad näiteks teada, kui tugev oled isiksusena. Kõige raskemad asjad selle ameti juures on ühtlasi ka parimad asjad. Üsna raske on leppida teadmisega, et sa ei saa kunagi olema piisavalt hea. Tuled igal hommikul tööle ja keegi loeb sulle üles su vead ning pead püüdma neid parandada. See võib tekitada pingeid, sest sageli saad enda peale pahakseks ja mõtled: “Miks nii suure töö järel asi juba parmaks ei muutu?” Samal ajal just see teebki tantsija töö huvitavaks. See hoiab motiveerituna ja seetõttu püüad alati olla täna parem, kui olid eile. Meil on siin toredad treenerid, kes leiavad uusi aspekte, tehnikaid ja rollilahendusi. Pidevalt õppida on huvitav.

Balletitantsija peab vist olema väga tugev isikusus, kas te vahel nutate ka? Hayley: (naerab) Jah, muidugi! Vahel ma vihastan enda peale, kui asi ei liigu selles suunas, kuhu tahaks. Silas: Tantsijana oled sageli ka suure surve all – treener või lavastaja sunnivad sind takka. Nii et frustratsioon on kerge tekkima. Hayley: Ma võin mingites olukordades olla väga emotsionaalne, aga samas arvan, et see omadus aitab mind, kui pean laval emotsionaalset rolli esitama. On hea teada, et see kõik on minu sees niikuinii olemas. Pidasin seda varem nõrkuseks, aga nüüd olen rõõmus, et saan seda etendustes ära kasutada.

22

RAMP 2015/2016

Kui vaatate muu maailma vägevaid, siis kus Vanemuine selles võrdluses asub? Silas: Ma pole kunagi nii võrrelnud – iga teater on oma näoga… Hayley: Vanemuise juures on tore see, et siin on vabadust valida repertuaari. Me teeme palju uuslavastusi, samas kui mõned suured teatrid peavad esitama samu lavastusi ikka ja jälle. See on osa nende pärandist. Vanemuine on väga loov teater. Silas: Siin võetakse rohkem riske ja see on tantsijale huvitav. Hayley: Me ei tea, mida uuelt hooajalt oodata, sest sageli on see midagi täiesti uut. Koreograafid, lavakujundajad ja kostüümikunstnikud teevad uue asja just sellele lavale, vahel kirjutatakse selle teatri jaoks isegi originaalmuusikat! See pole paljudes teistes teatrites võimalik.

Eestis on 1,4 miljonit elanikku ja mitte kõik ei käi teatris, veel vähem on neid, kes käivad balletti vaatamas. Kas see häirib teid, et potentsiaalset publikut pole nii palju kui mujal maailmas? Hayley: Minu arvates on Eestis elanike arvu arvestades proportsionaalselt palju rohkem kultuurihuvilisi inimesi kui Suurbritannias. Silas: Igal juhul on teater siin kõrgemalt hinnatud kui … Hayley: …suure elanike arvuga Briti linnades. Üllatavalt suur hulk siinseid inimesi ikkagi hindavad kultuur ja teatrit ning mulle tundub, et meil on kõrge külastatavus. Me väärtustame neid, kes käivad meid vaatamas!

Tantsija karjäär on lühike – millisena näete oma tulevikku? Hayley: Ma ei tea… Elan hetkes ja teen seda, mis tundub praegu õige. Plaanid niikuinii muutuvad ja elu muudab neid… Silas: Alustame ju nii noorelt ja seetõttu on raske leida hetke, millal oleks õige lõpetada. Lõpetada nii, et ei hakkaks kahetsema. Ei tea ju, mis tunne sind pärast seda valdab. Oleme näinud inimesi, kes kahetsevad. Muidugi teame, et see aeg tuleb ükskord niikuinii, kui me enam tantsida ei suuda ja peame tegema midagi muud. Aga loodan, et keegi otsustab seda meie eest. Mina tahaksin suunduda rohkem lavastamise ja koreograafia juurde, aga seal on kõva konkurents ja ei tea, kuidas läheb... Kui see ei õnnestu, siis teen ma endale kohviku ja olen iseenda peremees.


Rambi ees

Silas Stubbs Sündinud 24. juuli 1987, Suurbritannia Haridus 1998–2006 õppis Elmhursti Balletikoolis (Suurbritannia) Lavatee 2007–2008 Suzhou Balletiteater Hiinas Alates 2008 Vanemuise teatri balletiartist Lavastused Vanemuises „Gatsby” (2015) „Kaunitar ja koletis” (2013) Rollid Vanemuises Nikanor Ivanovitš Bossoi (korteriühistu esimees), Aloizi Mogarõtš (pealekaebaja), Juudas – „Meister ja Margarita” (lavastajad Janek Savolainen ja Katrin Pärn, 2015); „GO – mäng kahele” (lavastaja-koreograaf Teet Kask, 2014); Keiser Franz-Joseph II – „Õhtu Straussiga“ (lavastaja-koreograaf Fabrice Gibert, 2012); Jean de Brienne – „Raimonda” (lavastaja-koreograaf Jelena Pankova, 2013); Rotikuningas – Pjotr Tšaikovski „Pähklipureja“ (lavastaja-koreograaf Pär Isberg, 2004), „Casanova“ (lavastaja-koreograaf David Sonnenbluck, 2011); „Evita” (lavastaja Georg Malvius, 2009); „Peeter Paan” (koreograaf-lavastaja Oksana Titova, 2008), „Savoy ball” (lavastaja Georg Malvius, 2008); „Vanamees ja meri” (koreograaf-lavastaja Janek Savolainen, 2010),; „Abba” (lavastaja-koreograaf Ruslan Stepanov, 2011); „Queen” (lavastaja Mare Tommingas), „Moonlight Express” (lavastaja Mare Tommingas); Faun, Maur – „Petruška pärastlõuna” (koreograaf-lavastaja Pontus Lidberg, 2010); Albert, Giselle’i sõber – „Giselle” (koreograaf-lavastaja Stanislav Fečo, 2007); Noormees – „Uinuv kaunitar” (koreograaf-lavastaja Pär Isberg, 2008); Kiir – „Kevade“ (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov, 2009);  Kaa „Mowgli” (koreograaf-lavastaja Mare Tommingas, 2010); Lenski – „Onegin” (lavastaja Vassili Medvedjev, 2007)

Hayley Blackburn Sündinud 5. aprill 1986, Suurbritannia Haridus 2005 lõpetas Briti Kuningliku Balletikooli, teiste seas on tema balletiõpetajateks olnud Age Oks, Darcy Bussell ja Antoinette Sibley Lavatee 2005 veebruaris ja märtsis osales koos teiste Briti Kuningliku Balletikooli lõpetajatega turneel Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides Neli aastat Saksamaal elades osales Saksa televisiooni saates „Kinderquatsch” ja seriaalis „Aus Heiteren Himmel” Alates 2005 Vanemuise teatri balletiartist Rollid Vanemuises Henriette, Manon – „Casanova” (lavastaja-koreograaf David Sonnenbluck, 2011); Henriette – „Õhtu Straussiga” (lavastaja-koreograaf Fabrice Gibert, 2012); Raimonda – „Raimonda” (lavastaja-koreograaf Jelena Pankova, 2013);  „Go – mäng kahele” (lavastaja-koreograaf Teet Kask, 2014); Lühiballetid „Gatsby / La Dolce Vita” (lavastajakoreograaf Silas Stubbs ja Giorgio Madia, 2015); „E-duur” (lavastaja Toomas Edur); „Sõduri lugu” (lavastaja Rachid Tika); Solveig – „Peer Gynt” (lavastaja Mare Tommingas, 2006); Wendy – „Peeter Paan” (lavastaja Oksana Titova, 2008); Solist, Fantaasiaolend – „Petruška pärastlõuna” (koreograaf-lavastaja Pontus Lidberg, 2010); Giselle – „Giselle” (lavastaja Stanislav Fečo, 2007); Tatjana – „Onegin” (lavastaja Vassili Medvedjev, 2007); Aurora – „Uinuv kaunitar” (lavastaja Pär Isberg, 2008); Teele – „Kevade” (lavastaja Ruslan Stepanov, 2009); Bajadeer, Tüdruk külas, Valge Kobra – „Mowgli” (koreograaflavastaja Mare Tommingas, 2010); osalemine lavastustes „Abba”, „Queen”, „Moonlight Express”, „Carrrmen!”; Majateenija/Lumekuninganna – „Pähklipureja” (lavastaja Pär Isberg, 2004/2011); Belle – „Kaunitar ja koletis” (lavastaja-koreograaf SIlas Stubbs, 2013) Tunnustus: 2001 ja 2002 jõudis konkursil „The Young British Dancer of the Year” finalistide hulka 2009 pälvis Ida Urbeli nimelise preemia 2014 pälvis Eesti Teatriliidu balletilavastuste auhinna nimiosa eest balletis „Raimonda” ja Belle rolli eest lavastuses „Kaunitar ja koletis”.

RAMP 2015/2016

23


Ain Mäeots: Laval peab särisema! Tekst Anu Tonts — Fotod Gabriela Liivamägi, Eesti Filmi Instituut

Ain Mäeots tuli Vanemuisesse 1994. aastal koos kursusekaaslaste Helena Merzini, Riho Kütsari ja Margus Jaanovitsiga ning on siia jäänudki. Kõrgema Lavakunstikooli näitlejadiplomiga lõpetanud Ainist on saanud praeguseks lavastaja ja filmirežissöör, kes vahel siin-seal ka mõne rolli teeb. Loojana huvitavad teda inimesed ja eriti nende tumedam pool. Hetkel Vanemuise mängukavas olevate „Fanny ja Alexandri”, „Ellingu”, „Heliseva muusika” ning „Detektiiv Lotte” kõrval on juba minevikku jäänud lavastused „Undiin”, „Mägede iluduskuninganna”, „Pühak”, „Mesimees”, „Salemi nõiad”, „Taarka”, „Peko” jpt. Filmirežissöörina on Aini kontol kaks täispikka mängufilmi: „Taarka” ja „Deemonid” ning TV-seriaal „ENSV”. Oled Vanemuises olnud 21 hooaega. Mis mõtteid see number tekitab? Mida vanemaks saad, seda suhtelisemaks muutub suhe ajaga. Number on ju suur, aga ausalt – ise ei saa arugi. Nagu eile oleksin siia tulnud! No mitte eile, aga mõned päevad tagasi. Fakt jääb muidugi faktiks, aga tuleb tunnistada, et see aeg on küll kiiresti läinud.

Mis on sinus ja sinu töös aja jooksul muutunud? Kui praegu mõtlen oma esimeste lavastuste peale, siis on tunne, et: „Issand, kui koba ma ikka olin!” Aga samas on paratamatus, et selles töös saab õppida ainult läbi tegude endi.

24

RAMP 2015/2016

Koolist saad kaasa mingid lähtekohad, aga kõik tuleb ise läbi tunnetada – igal tasandil loeb ainult praktika, praktika ja veel kord praktika.

Mis on selle aja jooksul muutunud Eesti teatrimaailmas? Kui võtta lahti vanad ajalehed, siis see, millega tegeles kriitika 20 aastat tagasi – mida ta ootas ja millele teater ei vastanud – need probleemid on praegugi põhiomadustelt samad. Tegelikult ju struktuurseid muutusi pole toimunud. On tekkinud väga palju vabatruppe ja väiksemaid truppe, aga paljuski on teatrimaastik sama. Kas see on hea või halb, ei oska mina vastata.


Intervjuu

Lavastad „lugudega” näidendeid, mida praeguses teatrikontekstis võib vabalt ka vanaaegseks teatriks nimetada. Oled sa vahel tundnud tõmmet ka nn postdramaatilise teatri poole? Võib-olla ma tunneksin seda tõmmet, aga ma ei tea, mis see on! Ma ei vastanda end absoluutselt mitte millelegi, minu meelest on see erakordselt kihvt, et meil on väga palju erinevat teatrit ja ma väidan, et üks ei ole teisest parem või halvem. Olen saanud elus päris palju teatrifestivalidel käia. Ütleme, et suurem osa nendest tükkidest, mida ma seal läbi aastate olen näinud, on just see postdramaatiline teater: narratiivi ei ole, tuntud või suurt lugu ei ole (või kui on, siis on see lammutatud assotsiatiivsete piltide reaks). Laias laastus on nende tükkidega samamoodi nagu narratiivse teatrigagi: suurem osa lavastustest on oma tasemelt korralikud või keskmised. Küsimus on pigem selles, millise energiaga see on tehtud ja mida tegijad sinna sisse on pannud – pole mingit vahet, kas see teater on narratiivne, postdramaatiline või mis iganes. Mul on üks teatriallergia ka. Ma kutsun seda mõttes „oma naba kratsimiseks”. See on see teater, kus tegijate eelhoiak on: „Meil on sügavalt kama, mis te meist arvate – me teeme ise, mis me tahame ja see on kõva kunst. Meid ei huvita, mida keegi sellest arvab, aga andke meile selleks kõigeks raha! Publik meid ei huvita ja kui keegi meist aru ei saa, siis on

Narratiivi võib ju lammutada ja näiliselt ära kaotada, aga loost ei pääse sa tegelikult mitte kunagi mitte kuhugi. ta loll.” Selles mõttes olen kindlasti vanamoodne inimene, et mulle läheb väga korda, mida inimesed arvavad. See ei tähenda mingil juhul vaatajaga flirtimist, aga küsimus on austuses vaataja vastu. Võib ja peab tegema väga julgeid asju ja ma olen seda meelt, et publikust peab alati sammu võrra ees olema, aga seda, et üldse ei hooli... Küsimus on dialoogis – mul ei ole midagi intensiivse ja kõnetava postdramaatilise kunsti vastu. Kas Teater NO99 „Savisaar” on postdramaatiline teater? Kes seda nägi, võib kinnitada, et see oli väga narratiivne lavastus – kõige klassikalisem, ja ometi oli tegemist väga värske, terava ja sotsiaalse teatriga. Narratiivi võib ju lammutada ja näiliselt ära kaotada, aga loost ei pääse tegelikult mitte kunagi mitte kuhugi. Sa võid sellega võidelda, aga lõpuks räägid ikkagi millegi või kellegi lugu. Loodusseadusi ei saa eirata.

RAMP 2015/2016

25


Ma ei tea ühtegi head näidendit, mis ei räägiks inimestest.

On sul mõni teema, millega sa tahaksid teatris või filmis tegeleda, aga pole olnud veel mahti või võimalust? Tegelikult on nii, et kõik teemad, mis mulle korda lähevad, on ühes heas või väga heas dramaturgias alati rohkemal või vähemal määral sees. Olen tihtipeale mõelnud, vaadates mingeid rebel-asju (ik rebel – mässuline, toim.), kus on omatehtud tekst, et väga tore, aga Tšehhov ja Shakespeare on selle loo juba väga ammu ja väga geniaalselt kirja pannud. Milleks kümme korda lahjemalt oma teksti punnitada? Lugege, leidke need lood üles! Lõpuks taandub kõik nagunii alati inimesele. Ma ei tea ühtegi head näidendit, mis ei räägiks inimestest. Võib kõlada triviaalselt, aga inimene – see, mida ta teeb ja kuidas erinevates olukordades käitub, on meeletult huvitav. Teater ei pääse inimesest üle ega ümber. Võib teha tehnoloogilist teatrit ja lõpuks räägib see ikkagi inimesest, rääkigu tegijad mis tahes. Inimene on ju vastuvõtja. Teatrit ei saa kunagi teha masin või arvuti.

Mis on lavastamise juures on põnev ja mis on raske? Minu jaoks on alati kõige raskemad lavastuse ettevalmistusperiood ja proovide algus. Kui mul on materjali suhtes huvi või kirg, siis tuleb välja mõelda, mis vahenditega see, mis mind huvitab, tööle panna, reaalselt lavale tuua. Keeruline on just see tõlkimise protsess. Tavaliselt on nii, et nauding oma tööst tekib kusagil proovide keskel, kui udu järsku hakkab hajuma. Ma olen väga halb eeltöö tegija – loen ja uurin väga palju taustu ja kutsun kindlasti tarku inimesi trupiga rääkima, aga ma pole see lavastaja, kes esimeses proovis oskab öelda, et selles stseenis teeme nii ja seal naa. See pole ka see, et ma ei teaks, mida ma tahan – mul on alati nn „3-” või „3+” variandid olemas, aga need mind ei rahulda, ma tahaksin sealt edasi minna. Hetk, kui tekib see tunne, mis mul oli näidendit lugedes – ma olen hästi visuaalse mõtlemisega ning tunnen ja saan aru ainult asja reaalselt nähes – , kui see tunne hakkab järsku elama, siis on see kõige suurem nauding üldse. See, mis laval toimub, peab olema elus. Ükskõik, kui võõritatud see asi on või mis žanris on tükk – vahet ei ole. Inimeste vahel peab olema elu ja intensiivsus – see päris tunne. See ei tähenda mingit psühholoogilist realismi – absoluutselt mitte. Peab särisema!

Jagad end juba palju aastaid teatri ja filmi vahel. Kuidas sa seda vahekorda kommenteerid? See on nii, et ühte tehes puhkad teisest ja õpid samal ajal teist paremini tegema. Nii ongi. Filmi juures on see tõsiasi, et kui on võtteperiood, ei saa selle kõrvalt olla mingit muud elu. Teatris on paratamatu, et päeval on proov, aga õhtul läheb igaüks oma koju või on mingi muu etendus ja järgmisel päeval

26

RAMP 2015/2016

tuleme uuesti kokku. Filmi puhul on see võimatu. Tohutult pingeline tööperiood, millel on omad väga head küljed ja ka mõned miinused, on raputav ja puhastav kogemus. Kui oled koos filmiga võimsa teekonna läbi teinud ja tuled teisest otsast välja, siis on teine tunne kui teatris. See on hästi intensiivne kogemus ja mulle see sobib. Teatris on protsess palju-palju hajutatum. Samas on teatri puhul jälle hea, et saab asju setitada ja proovida. Proovid ühte stseeni niipidi ja naapidi – kuni töötab. Filmis on ühe stseeni tegemiseks 3-4 tundi ja siis peab ta olemas olema, sest uut võimalust selle tegemiseks ei tule enam kunagi. Ma usun küll, et tänu sellele, et olen saanud filmi teha, olen ka palju parem teatrilavastaja.

On sul järgmine filmiprojekt juba teada? Jah, vaikselt arendame. See on täispikk komöödiafilm seriaali ENSV põhjal. Aasta 1980, olümpiatule teekond Moskvast Tallinna. Aga selle tegemiseni läheb veel paar aastat aega.

Et lugejad su maitsest pisut parema ettekujutuse saaksid, nimetad ehk mõned lemmikrežissöörid, lemmiknäitlejad? Mulle meeldivad filmid ja dramaturgia, mis tegelevad inimese tumedama poolega. Ingmar Bergman, David Cronenberg, David Lynch... sellised mehed. Lemmiknäitlejaid nii Eestist kui mujalt on mul väga palju, aga neid ma esile tooma ei hakka. Meeldivad näitlejad, kes on isiksused. Kusjuures näitleja ei pea olema eraelus meeletult huvitav isiksus, piisab sellest, et ta on isiksus laval või ekraanil. Selle väite parim näide on Anthony Hopkins, kes – mul muidugi ei ole au teda tunda –, räägitakse, on eraelus kohutavalt vaikne, eemaletõmbunud ja eraldiseisev. Kui me aga mõtleme tema Hannibal Lecteri peale, siis... millise sisemise jõuga tegelane! Või Bryan Cranston, „Breaking Badi” peategelane... Mina olen seda meelt, et näitleja ei saa mängida kedagi teist, kõik tuleb enda seest üles otsida. Ma ei usu karakteri mängimisse, ma ei usu väliste vahenditega karakteri tegemisse.

Lõpetasid Lavakunstikooli näitlejana ning pole praeguseni näitlemisest päris loobunud? Jah, omal vaiksel moel. Väga hea on mõnikord teha roll laval või filmis. Millist vaeva ma olen näinud, et siis roostet endalt maha hõõruda! Kui ei näitle, siis näitlejamehhanism ju seisab... Lavastaja- ja näitlejatöö on ikkagi väga erinevad. Samas, väga kasulik on endale kui lavastajale aeg-ajalt meelde tuletada, et see, mida ma näitlejatelt nõuan, pole midagi nii enesestmõistetavat.

Lavastasid hiljuti Soomes, oled teinud seda varemgi. Ka sinu seto- ja võrukeelsed lavastused on ju veidi võõrkeelne teater? Mis on võõrkeelset lavastust tehes teistmoodi? Keelt peab mingil miinimumtasemel tajuma, et julgeksin minna selles keeles lavastama. Kui mind praegu Rootsi või Saksamaale lavastama kutsutaks, siis peaksin küll tõsiselt järele mõtlema, sest keel mõjutab väga palju mõtlemist ja eneseväljendust. Keel on mingis mõttes nagu muusika: kas tabad seda või mitte. Soome puhul saan ikkagi keelest aru ja tajun seda. Küsimus on mustris ja rütmis – kui need on täiesti


Ain mängufilmi „Deemonid” võtetel

Intervjuu

Tänu sellele, et olen saanud filmi teha, olen ka palju parem teatrilavastaja.

RAMP 2015/2016

27


Aini ja Kauksi Ülle viljakas koostöös on sündinud kolm suurt suvelavastust – „Taarka”, „Peko” ning „Obinitsa”, aga ka mängufilm „Taarka”, mille võtteperioodist pärineb ka see pilt.

Kummaline asi, näiteks seto keeles pole olemas väljendit „Ma armastan sind.” tundmatud, siis pole mõtet torkima minna, sest puudub vajalik tunnetus. Seto keele, soome keele ja ehk ka inglise keele puhul usun, et tajun neid töötamiseks piisavalt hästi.

Keel on ühtpidi vahend, aga teistpidi ka loob mingeid maailmu? Kas seto keeles kirjutatud näidend ongi kuidagi „teisest maailmast?” Jaa, ongi! Küsimus pole ainult keeles, milles tegelased räägivad, vaid see määrab mingit üldisemat tunnetust, olemist. Mulle meeldib ikka see näide, et võru või seto keeles ropendamine ei mõju ropuna. Keegi ütleb midagi vänget või teravat ja see ei mõju banaalselt – see käib kuidagi olemuslikult asja juurde. Kui eesti keeles öelda üks ropp sõna, siis tekib vastuvõtjal kohe rida blokke... Kummaline asi, näiteks seto keeles pole olemas väljendit „Ma armastan sind.” Polegi olemas! Saab öelda: „Mu süä kisk su mano”, aga sellist päris

28

RAMP 2015/2016

omakeelset sõna armastuse kohta polegi. Eesti keeles puudub jälle tulevik. Kui mõelda, siis see mõjutab maailma tajumist väga palju. Teine kummaline asi on keele pikkus. Soomes ma avastasin „Amadeust” lavastades, et lavastuse esimene täisläbimäng kestis neli tundi. Täiesti võimatu! Soome keel on üks pikemaid keeli maailmas. Inglise keele „I love you” kõlab soome keeles „Ma rakastan sinua” – korrutame kahega! „Amadeus” kestab inglise keeles ca 2,5 tundi ja soome keeles 4 tundi!

Nimeta raamatuid, milleta sinu maailm oleks vaesem! Neid on õnneks hästi palju. Nimetan neid oma mõttes „sisendiks” – nii nagu meie keha vajab toitu, et elada ja toimida, on ka meie vaimuga – kui see sisend ehk sissevoolav peaks mingitel põhjustel muutuma ahtakeseks, siis kuivab väljund ka kohe kokku. Seetõttu, nui neljaks, katsun ma igal vabal hetkel vaadata filme, lugeda, nii palju kui võimalik, väga erinevaid asju, aga käia ka teatris. Kui loed midagi head, vabastab see ka sinus endas mingi energia. Mõtted saavad tekkida siis, kui tegeled millegi muuga. Minu jaoks on üks kaasaegse lääne kultuuriruumi huvitavamaid kirjanikke praegu kahtlemata Michel Houllebecq. Niivõrd vastikult valusat, ausat ja hea, terava huumoriga meest annab otsida. Kunagi oli näiteks Milan Kundera minu jaoks hästi oluline kirjanik....


Intervjuu

Lavastaja amet on väga üksildane amet.

Eesti teater ja elamused? Minu jaoks on hetkel Eesti teatri kõige huvitavam ja erilisem lavastaja Renate Keerd. Ta on vapustavalt andekas inimene. Hea näide sellest, kuidas on võimalik käsitleda olemuslikke ja teravaid teemasid, olla sotsiaalne ja lahata inimsuhteid – tal on kõik kihistused lavastustes sees. Näiliselt publikust hoolimata saavutab ta samal ajal kontakti. On tunda, et ta võib olla inimeste suhtes ülimalt kriitiline ja samas omab mingit sügavat sisemist respekti. See on väga suur paradoks. Minu meelest on ta geenius. Aga õppinud olen ma kõigilt – Mati Unt, Ingo Normet, Priit Pedajas, Elmo Nüganen...

Oled sa tavaelus seltskondlik inimene? Lavastaja amet on väga üksildane amet. Mul on väga palju häid sõpru nii näitlejate kui näitlejannade hulgas, aga paratamatult on nii, et kui me teeme koos tükki, siis on meie vahel mingi nähtamatu joon. Jah, me võime küll pärast proovi kohvikus istuda ja lobiseda ja mõne õlle võtta (ja tihtipeale seda tehaksegi), aga prooviprotsessi ajal on see joon paratamatult olemas. Pärast seda kaob joon ära, aga järgmise koostöö ajal on see jälle olemas. Kui ma mõtlen teiste lavastajate peale, keda ma tean ja tunnen siis.... (Ain prahvatab naerma) – kõik on sellised üksildased tüübid!

Kuidas sa stressi maandad? Eks neid maandajaid on erinevaid proovitud.... Kunstiinimeste pingemaandusega seostub ilmselt joomine ja laaberdamine, aga paraku ei ole need väga jätkusuutlikud tegevused, ehkki on ka neid proovitud. Tegelikult ei ole paremat pingelangetajat kui füüsiline töö – puid tuleb lõhkuda, metsas ragistada, midagi ehitada, maad kaevata! Banaalne, aga toimib.

Kas poliitika ja kõik see, mis meie ümber maailmas toimub, huvitab sind? Jõuab see mingil moel ka sinu loomingusse? Väga huvitab, aga otseseid, päevakajalisi asju püüan oma töödes vältida. Küll aga läheb mulle näiteks väga korda, mis toimub Venemaal ning jälgin tähelepanelikult, kuhu kasvab ISIS ning kui kaugele tal minna lastakse. Kõige suurem oht lääne ühiskonnale on minu meelest silmakirjalikkus. Me võiksime

mõtiskleda selle üle, miks perekond Le Pen on Prantsusmaal nii populaarne, miks Timo Soini ja Põlissoomlased on Soomes edukad või miks EKRE läbi murdis. Selle eitamine või populismiks sildistamine ei aita. Nad on murdnud läbi, sest on puudutanud mingeid valupunkte, mis on olemas. Kui võimulolevad inimesed ilma silmakirjalikkuseta nende valupunktidega ei tegele, siis see võib lõppeda väga-väga halvasti. Selle pärast valutan ma küll südant.

Kui keegi kirjutaks neil teemadel näidendi, kas tahaksid seda lavastada? Need näidendid on juba olemas ja väga ammu kirjutatud. Sellest on kirjutanud Ibsen, sellest on kirjutanud Shakespeare, Bergman... Tänapäevast poliitilist kabareed mulle endale teha ei meeldiks. See ei tähenda, et ma ei tahaks seda vaadata – ma hindan seda väga, aga ise teha ei tahaks. Ma tahaksin laval selleni mõnel teisel kujul jõuda. See, mida teeb Teater NO99, on minu meelest väga kihvt ja nauditav. Seesama „Savisaar” on parim näide tänapäevasest poliitilisest teatrist. Jumal tänatud, et meil on Ojasoo ja Epner, kes sellist asja teevad! Seda on väga vaja.

Millised on su tulevikuunistused? Unistus on, et ma tunneksin ära õiged asjad, mida siin ja praegu teha. Teatris tahaksin lavastada Tšehhovit. Tahaksin lavastada nii, nagu ta ise on öelnud – pööraselt naljakana. Kindlasti tahan veel lavastada Bergmanit.

Millest sõltub inimese rahulolu ja õnn? Õnnetunne sõltub ainult iseendast. Keegi ei saa olla õnnelik, kui ta püüab muuta teisi ja maailma enda ümber. See on tupiktee ja lõpeb igal juhul halvasti – olgu siis abielulahutuse, hullumaja, totaalse rahulolu ja mandumise või antidepressantidega. Ainus, keda saad paremaks teha, oled sa ise. Olen elus aru saanud, et ka siis, kui mul läheb väga halvasti ja keegi ehk soovibki mulle halba, pole mõtet süüdistada kedagi teist. Mingi hetke võin ma seda teha, aga hiljem võtan sõnad tagasi: järelikult oli kaudnegi põhjus minus. Teine asi: inimesed peavad vastutama oma tegude eest. Pean õigeks ja nõuan, et inimesed, kellega ma koos olen, töötan ja elan, vastutaksid oma tegude eest. Ideaalsest inimesest olen ma väga kaugel, aga püüan paremuse poole.

RAMP 2015/2016

29


30

RAMP 2015/2016


Intervjuu

Jacob Hoover – kahe aastaga eesti keel suus Küsinud Deivi Tuppits — Fotod Alan Proosa, Jack Devant

Jacob Hoover on ruugete lokkis juuste ja oliiviroheliste silmadega noormees. Ameeriklane. Jacob on taimetoitlane, kes ütleb, et Eestis on taimedest toituda raskem kui tema kodulinnas Bostonis, kuid ta saab hakkama. Tema suur unistus on leida võimalus tantsu ja matemaatika ühendamiseks. Kui mitte interdistsiplinaarselt, siis personaalselt. Jacob tantsib, sest talle see lihtsalt meeldib, ta pole tantsimist iial elukutsena plaaninud. Balletiõpinguid alustas ta 12-aastaselt ning 18-aastaselt leidis oma esimese kutselise töö balletitantsijana José Mateo balletitrupis Cambridge’i Massachusettsis. Seal tekkis pöörane idee Euroopasse kolida. Niisiis ostis ta üheotsapileti Saksamaale, käis katsetel nii

seal, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Soomes kui Norras ja leidis viimaks töökoha hoopis Vanemuises. Jacob ei osanud kaks aastat tagasi Eestisse tulles ainsatki eestikeelset sõna. Nüüd soovib ta intervjuu küsimustele vastata kirjalikult ja eesti keeles ning teeb seda peaaegu veatult (vastuste kirjapilt on toimetamata kujul Jacobi enda sulest!). Jacob on olnud Vanemuise balletiartist 2013. aastast ning tema leping lõppes 2015. aasta suvel. Järgmiseks plaanib ta külastada oma USAs elavat peret ning suundub siis ootusrikkalt uutele väljakutsetele vastu – millises riigis, millisel erialal ja millises keeles, on veel üks põnev teadmatus.

RAMP 2015/2016

31


Kahtlemata ei ole eesti keele õppimine „hüper-vajadus” Vanemuise balletitantsijale.

Kuidas sa kirjeldaksid Eestit tantsija vaatenurgast? Noh, ma olen töötanud tantsijana ainult ühel kohal enne siia tulekut, sellepärast ei ole mul palju kogemusi, millega võrrelda, aga need kogemused on äärmiselt erinevad. Üldiselt ei ole Eestis tantsulavastamine sisuliselt palju erinev sellest, milline on näiteks USAs, sest lavastamismetoodika on enamasti rahvusvaheline. Eestis on ehk rohkem Sankt-Peterburgi tantsukooli mõjusid kui USAs, aga sealgi leiab neid mõjutusi. Tartu siiski ei ole väga suur linn – Vanemuine on selline Euroopa-tüüpi linnateater. See tähendab, et ta on päris suur organisatsioon, mis ühendab nii balletti, draamat, koori, orkestrit jpt. Ameerikas oleks see ebatavaline. Tavaliselt, ka suuremas linnades, on ballett, orkester, ooperikoor, draama kõik ikka eraldi. Ma arvan, et see võiks olla niimoodi ka teistes Euroopa teatrites, küll aga mitte Ameerikas. Nii et selline kogemus, nagu töötamine koos näitlejatega lavastuses „Meister ja Margarita” või muusikutega „GO’s”, see oli täiesti uus kogemus – ja suurepärane kogemus! Ma ei ole kunagi varem muusikutega laval olnud. Eriti huvitavaks tegi asja see, et „GO”-s olid need muusikud helilooja tütred.

Oled õppinud eesti keelt? Oli see praktiline vajadus, mis sundis sind õppimist alustama või miski muu? Mitte „olen õppinud“, vaid „õpin”. Ma ei ole kindlasti ligilähedalgi meisterlikkusele! Balletikoosseisud ongi tavaliselt rahvusvahelised ja Vanemuise oma ei ole erand. Me kasutame inglise keelt kogu aeg treeningutes ja proovides. Kahtlemata ei ole eesti keele õppimine „hüper-vajadus“ Vanemuise balletitantsijale. Mul on lihtsalt huvi keelte vastu, ma teadsin isegi enne, kui ma lahkusin Ameerikast, et ma tahaksin õppida selle riigi keelt, kuhu ma lõpuks satun.

On see raske? Kuidas sa sellega me tuled? Ongi keeruline. Aga ainus lohutus sellele on, et harjutamisega paraneb. Ja ei ole nii võimatu, nagu üteldakse… Kõige raskem on leida võimalusi, kus ma saan – ja pean – kasutama eesti keelt. Tavaliselt see töökaaslastega ei ole vajalik, millest on kahju.

Kui palju sa igapäevaselt selles keeles asju ajad? Proovin seda kasutada siis, kui saan, aga tavaliselt on lihtsam

32

RAMP 2015/2016

kasutada inglise keelt, sest suurem osa töökaaslasi eesti keelt ei räägi. Ning alles hiljuti jõudis mu oma eesti keel tasemele, kus ma saaksin seda kasutada selgesti (kuid aeglaselt). Ja niisamuti ma olen harjunud inglise keelt kasutama eesti töökaaslastega, sest kui ma siia tulin ja ei osanud ühtegi sõna eesti keelt, alustasin nendega inglise keeles. Nüüd, kui ma räägiksin nendega eesti keeles, tunduks, nagu läheks mu suhtlustase alla. Aga jällegi mõne ametialaga siin – kõik ei räägi inglise keelt või ei taha ning siis ma saan nendega ainult eesti keeles rääkida. Ja mulle meeldib!

Tants – nii nagu iga kunstivorm – on ühtlasi teatud „keel”, sümbolikeel. Kas sa verbaliseerid oma tantsu mõttes? Ja kui nii, siis töötades ja tegutsedes võõras kultuurikontekstis – teed sa seda emakeeles või näiteks eesti keeles, sest publik on valdavalt eestlased? Tantsides ma oma tegevust ei sõnasta. Või kui ma seda ka teen, siis hoopis prantsuse keeles, sest see on balletikeel – aga see sõnastamine pole tähtis. Minu meelest on üks tantsu kõige võimsamaid asju just see, et keel ei ole üldse vajalik arusaamiseks. Tantsukeel, nagu muusikakeel, on sügavam kui kõnekeel, mida me kõik mõistame sama hästi, ilma tõlketa.

Milline oli sinu eesti keele õppimise meetod? Ma võtsin Rahvaülikoolis kursusi. Minu jaoks oli oluline igal nädal käia kaks korda tunnis, grammatikat õppida ja kõnelemist harjutada. Püüan eesti keelt kasutada iga päev, näiteks Tartus väljas käies, sest ma tean, et see on ainus viis, mille kaudu saaks tõesti keele ära õppida. Aga ausalt öeldes, aegajalt olen ma laisk või arglik, ja toetun inglise keelele sagedamini kui peaks. Mõnikord ongi raske leida enesekindlust eesti keeles rääkimiseks, kui ma tean, et inimene, kellega ma kõnelen, tõenäoliselt oskab täiuslikult inglise keelt, ja eriti kui tal on kiire.

Milliseid keeli sa veel oskad? Vabalt oskan rääkida ainult inglise keelt, aga olen õppinud kaks ja pool aastat ülikoolis päris intensiivselt jaapani keelt. Samuti olen ühe semestri õppinud araabia keelt, lisaks hispaania, heebrea ja vanainglise keelt.


Intervjuu

Jacob Hoover ja Hayley Blackburn Teet Kase lavastuses „Go – mäng kahele”.

Kas keele õppimine on matemaatiline protsess? Minu jaoks ei ole üldse matemaatiline. On öeldud, et mingil määral on matemaatika ise nagu keel, sel määral on ka keele õppimise protsess nagu matemaatika. Mina naudin keele vaatamist matemaatilisel viisil, aga ma arvan, et see ei aita palju kaasa õppimisele. Keele õppimine saab küll olla loogiline protsess, kuid minu meelest, liigne loogika raskendab õppimist.

Kas sa plaanid ka järgmises riigis, kuhu satud, keele ära õppida? Aga muidugi! Ja samal ajal pean leidma viisi, kuidas saaksin oma eesti keelt hoida.

Millised on su tulevikuplaanid? Kellena kujutled end näiteks viie aasta pärast? Minu tööleping Vanemuises lõppeb selle hooajaga ning ma ei pikenda seda. Tegelikult tahan ma minna tagasi ülikooli,

et õppida magistriõppes… mulle meeldib matemaatika ja ma igatsen sellega tegeleda. Oma bakalaureuse sain ma kolm aastat tagasi just matemaatikas. Ma tahaks leida viisi, kuidas ma saan matemaatika-alal õppida, kaotamata ühendust nende kunstiliste asjadega, mis on olulised ja millepärast ma olen ka tantsija olnud. Tahaksin leida mingi kompromissi või viisi, kuidas ühendada endas tantsu ja matemaatikat. Ent kindel on see, et põhiliselt tegeleksin matemaatikaga, sest õpitu hakkab juba ununema. See on veel ähmane plaan, aga kui viie aasta pärast oleksin ma edukalt kusagil sellel rajal, oleksingi õnnelik.

Millised on peamised asjad, mille eest Vanemuisele tänulik olla? Töö ja üks Eestis asuv perekond (sest loomulikult on äge, et saan elatist teenida tantsimise varal, ja et sellega tegelemisega olen saanud Vanemuise perekonna osaks). Lisaks sellele – mul on õnne eesti keelt õppida. See ongi ebaharilik võimalus, eks ole?

RAMP 2015/2016

33


Kostüümid rambivalguses Fotod Gabriela Liivamägi — Valgus Maris S — Tekst Ave-Marleen Rei Täname: Piret Univer, Ivika Jõesaar, Ruth Rehme-Rähni, Eva Kõiv, Erik Makarov, Tartu Kaubamaja

Enamasti ei lähe näitleja lavale iseendana, vaid rollis ja tavaliselt kannab ta laval oma rõivaste asemel kostüümi. Isegi kui selleks kostüümiks on teksad ja t-särk, on need ikkagi kostüümikunstniku poolt valitud ja peaksid aitama näitlejal rolli sisse elada. Publik saalis ei vaata reeglina muidugi kostüüme, vaid näitleja mängu ja lavastuse tervikut. Vanemuise kostüümiladudes on palju sellist, mis väärib suisa eraldi imetlemist. Nii sündiski otsus tuua mõned neist kostüümidest varasalvest välja, panna nad lavale ilma näitlejata ja lasta omaette särada. Kogu protseduuri, mis jääb kunstniku kostüümikavandi ja valmis kostüümi vahele, ei mahu siinkohal kirjeldama. Juurdelõikaja Ruth Rehme-Rähni sõnul on just ajalooliste lavastuste ettevalmistamine õmblejatele suur nauding. Samas on teatri tarbeks ajaloolise kostüümi õmblemine ka suur väljakutse – esiteks on nende jaoks raske materjali leida, sest tänapäevased kangad on reeglina õhemad, teiseks peab kostüüm lavalt küll paistma ajalooliselt autentne, ent õmbleja peab leidma sinna juurde kaasaegseid lahendusi, et riie oleks ka kiiresti seljast võetav ja pestav. Materjali tellitakse kostüümide tarbeks enamasti kataloogist, sest poodidest nii suuri koguseid ei saa. Väike näide – ooperi „Carmen” ühe flamenkokleidi jaoks kulus 12 meetrit alusmaterjali, 6 meetrit pealisriiet ning 60 meetrit kante! Iga uuslavastuse jaoks muidugi uusi kostüüme ei õmmelda – Vanemuise kostüümilaos on seismas tuhandeid juba loodud kostüüme ja sealt jõuavad paljud rõivad uuesti nn taaskasutusse. Huvitav fakt: lavastuses „Paplid tuules” olid kõigil kolmel mehel (A. Tommingas, H. Kaljujärv, J. Lumiste) laval seljas Aivar Tommingase kostüümid mitmest varasemast lavastusest. Selle ajakirjanumbri fotodel säravad kostüümid, mis on loodud spetsiaalselt nende lavastuste jaoks ning rõivaste valmistamisele on kulunud paljude õmblejate pikad töötunnid. Neil lehekülgedel saate kostüüme silmitseda rahus ja vaikuses. Kui aga tahate neid näha lavaelu elamas, siis tulge lavastusi vaatama – kõik neli on sellel hooajal mängukavas!

34

RAMP 2015/2016


Muusikal „Ooperifantoom” Madame Giry kostüüm, mida Vanemuise laval kannab kas Merle Jalakas või Janika Sillamaa.

Kostüümikunstnik Ellen Cairns (Šotimaa): „Madame Giry kostüümiks sain inspiratsiooni piltidelt, mis kujutavad 19. sajandi itaalia tantsijat Carlotta Grisit, samuti seisis mu silme ees majapidajanna Mrs Danversi tegelaskuju Alfred Hitchcocki filmist „Rebecca”. Mõtlesime, et Madame Giry võiks olla endine tantsija –

36

RAMP 2015/2016

vigastatud ja veidi saladuslik. Kuna treeningutel on tantsijad valges (aluseks Edgar Degas’ maal „Tantsutund”, 1873), tundus sobilik riietada tema tegelaskuju musta. Repetiitorid kannavad sageli just seda värvi, et tantsijad saaksid nende kehajoont paremini jälgida. Ka nende seelik on lühem, et jalad oleksid näha. Kui olin teinud kavandid ja valinud kangad, said Vanemuise õmblejad ja juurdelõikajad kasutada oma fantaasiat ja oskusi, et lisada detaile, mis on näha lähemalt vaadates.”


RAMP 2015/2016

37


Draama „Fanny ja Alexander” Emilie Ekdahli kostüüm, mida lavastuses kannab Ragne Pekarev.

Kostüümikunstnik Gerly Tinn: „Tegemist on puhtalt ajaloolise tükiga ja kostüümide loomisel tuli lähtuda ka ainult ajastust. Sajandialguse kostüümid on väga inspireerivad ning töö oli puhas lust ja rõõm. Pildil olev kleit väljendab noore naise rõõmu, kevadet hinges, uusi algusi ja õnneootust. Tegemist on pulmakleidiga. Õunapuuõis – habras ja ilus. Kuid liialt habras – ilu ja õitsemine on üsna üürikesed...”

38

RAMP 2015/2016


Ooper „Carmen” Kunstnik Maarja Meeru: „Võtsime eesmärgiks, et „Carmeni” kostüümid oleksid ilusad, detailirohked ja säravad. Läbivaks teemaks on sinine värv, mis Hispaania kultuurikeskkonnas on tugevalt esindatud nii majoolika (keraamikatehnika – toim.) kui mosaiigi puhul. Tegelikult näebki „Carmeni” kostüümides ja lavakujunduses vaid kaht põhitooni – sinist ja savipunast.”

40

RAMP 2015/2016


Ooper „Rehepapp” Kunstnik Iir Hermeliin: „Leidsin Hingekeste kostüümide vormi Tauno Aintsi muusikat kuulates. Tema esivanemate vaimudele kirjutatud ukulelede-ansambli vindiga meloodia on vaimukas kollaaž eesti rahvamuusikast ja kosmosest. Tauno muusika on puhastatud kõigest liigsest või magusast. Vastuseks muusikale kasutasingi maskide ja kostüümide kujunduses esivanemate konte ja luid. Maskid koosnevad selgroolülidest, sõrme- ja vaagnaluudest, mis on välja voolitud vahtplastist ja värvitud akrüülidega ning kehaks sai skelett.”

42

RAMP 2015/2016


mitte ainult noored ja ilusad Tekst Ave-Marleen Rei — Fotod Maris S, Vanemuine

— Rasmus Kull —

— Reigo Tamm —


Rambi ees

Naljaga pooleks võib öelda, et nii palju noori ja ilusaid tenoreid pole Vanemuise ooperitrupis olnud hulk aega. Reigo Tamm ja Rasmus Kull on muidugi palju rohkemat kui lihtsalt noored ja ilusad. Vaatamata sellele, et nad on Vanemuise trupis väga värsked liikmed, on nad laval tugevalt kanda kinnitanud ja juba ka erinevate tiitlitega pärjatud. Võtsime korraks Eesti ainsa kolmežanriteatri legendaarseima juhi Kaarel Irdi toas istet, hingasime sisse ajaloolist kohvi- ja konjakihõngu ning rääkisime tõusuteel olevate noormeeste tänapäevast.

Kumb pinge paremini maha võtab ja hääle lahti teeb, kas pits konjakit või toores muna? Rasmus: Ma pole kunagi proovinud… Reigo: Minul võtab pinge maha see, kui tean, et olen kõik õigesti teinud: olen harjutanud, pole olnud liiga pikka pidu, ma pole midagi kuritarvitanud, olen puhanud, söönud ja hästi söönud. Ikka liha peab sööma – see on proteiine täis ja annab lihastele tuge, ka häälelihastele. Niisiis: kui ma teen kõik õigesti, siis peab kõik hästi minema. Ja kui siis ikkagi halvasti läheb, oli see mingi karma-värk! Laulmine algab ju tegelikult peast. Pead aitavad mul viimasel ajal korras hoida kohv ja apelsin.

Aga kui hääl on täitsa ära? Rasmus: Mina joon nii palju sooja vett, kui minusse mahub ja loodan keha ennasttervendavasse jõusse. Üks asi, mis muuseas mõjub nina-kõrva-kurguhaigustele hästi, on mõõdukas laulmine. See parandab hapnikuvoolu lihastesse ja aitab paranemisprotsessile kaasa.

Reigo, sa ütlesid, et pinge võtab maha teadmine, et oled kõik õigesti teinud. Kui tihti te lähete etendusele selle teadmisega? Reigo: Varem, kui ma olin vabakutseline, eksis ühte kuusse kolm-neli etendust. Et etendus õnnestuks, pidi paar päeva enne seda olema tips-tops. Kuna täna võib etendusi olla 10 või isegi rohkem ja kui igaühele lisada kaks eelnevat päeva, siis saamegi terve kuu – ei olegi enam üldse vaba aega! Ainult taastun ja valmistun. Rasmus: Savonlinna ooperifestivali kooris oli üks sopran, kes ütles, et laulja taset ei näita mitte see, kui hästi ta suudab laulda ideaalsetes oludes, vaid see, kui hästi ta laulab pigem halbades tingimustes. Mul oli veebruaris 19 etendust, mida on päris palju. Mingil hetkel lihtsalt mõistad, et ei saa igal etendusel gaasi põhja vajutada, vaid peab üritama teha stabiilselt.

Reigo: Rasmus tõestab minu meelest kogu aeg, et ta suudab rasketes oludes tegutseda stabiilselt. Sul oli ju ükskord kolm etendust päevas? Rasmus: No see juhtus etenduste planeerijatel kogemata. Kahe etenduse vahele jäi 15 minutit. Need pole küll suured rollid, aga ikkagi… Muidugi oleksin võinud öelda, et ma ei ole nii nõus… Reigo: Aga tegid. Enamik oleks vinguma hakanud, aga sina ei vingunud ja tegid ära, nii et polnud probleemi. Ole nüüd lihtsalt ettevaatlik, et nii ei hakkakski olema! (naerab)

Reigo, oled õppinud lavakunstikoolis aasta ka draamanäitlemist, sul on hea võrdlusvõimalus: kui erinev on draamarolli ja ooperirolli sünd, kui palju on muusika sees üldse võimalusi rolliloomeks? Reigo: Jah, põhimõtteliselt on vahet väga lihtne tõmmata. Draamanäitleja läheneb esimesena tekstile, ta õpib selle selgeks ja otsib sealt teist plaani: mida üks või teine sõna tegelikult tähendab. Ta teeb põhjaliku tekstianalüüsi. Sõna on näitlejale kõige olulisem. Lauljale on tema teoses kõige olulisemad harmoonia ja meloodia ehk see, kuidas muusika areneb. Kõik algab muusikast ja alles hiljem lisandub tekst. Rasmus: Mina arvan vastupidi, et tekst, mille helilooja saab libretisti käest, on siiski kõige aluseks. Ooperirolli luues peab arvestama, et muusika on teatud tonaalsuses, teatud kõrguses, teatud värviga ja tavaliselt on muusika juures märge, kuidas seda esitada: rahulikult, raevukalt jne. Hästi palju on ette kirjutatud. Draama on teksti interpretatsioon rohujuure tasandil, aga ooperis peab üritama mõista, mida libretist ja helilooja on koos öelda tahtnud. Reigo: Igal juhul on lauljal rohkem raame. Hiljuti arutasin ühe oma draamanäitlejast sõbraga, kui palju on mul lauljana asju, mida pean laval jälgima: meloodia, mida ma ise laulan, siis saade, rütm, dirigent, partner ning tekst, mida tihti laulan veel ka võõras keeles… Andekas on see, kelle puhul need

RAMP 2015/2016

45


raamid ja kammitsad välja ei paista! Kui näitlejal läheb tekst meelest ära, siis on võimalik panna paus kandma ja mõelda, kuidas olukorda lahendada. Lauljal läheb muusika ju kogu aeg edasi, ei saa panna orkestrit seisma, et oot, ma meenutan, mis sõna seal nüüd oli...

Ei saa panna orkestrit seisma, et oot, ma meenutan, mis sõna seal nüüd oli...

Nii et ooperilaval improviseerida on üsna raske? Rasmus: Jah, võõras keeles on see üsna keeruline, kuigi annab teha ka nii, et publik midagi ei märka. Reigo: Kui tekst läheb meelest ära, siis mõtled sõnad välja ja pudistad selle koha kuidagi ära. Laval vait jääda ei tohi – see on oluline õpetus, mis ma olen kaasa saanud. Rasmus: Barokkooperis “Haldjakuninganna” on mõned fraasid, mida korratakse mitu korda. Kokku oli minu aarias umbes kuus lauset, millest kaks ehk ütlesin ära ja teised lihtsalt improviseerisin. Laulsin kauneid häälikuid, mis tundusid sinna sobivat. Kuna see on inglisekeelne ooper, siis olin kindel, et inimesed saavad aru ja tullakse ütlema. Aga ma ei teagi, kas nad siis ei kuula nii täpselt või kui subtiitrid on all, siis kujutavad ette, et kuulsidki just seda, mida lugesid.... Reigo: Muidugi, aga kui juba kahel järjestikusel etendusel ühes ja samas kohas eksid, siis võib tekkida selle koha ees hirm. Ma ei ole “Rehepapis” tavaliselt eksinud, ent ühel korral ajasin sassi ja olin sellest totaalses šokis – et kuidas see sai nii juhtuda! Midagi puterdasin ära, aga järgmisel korral olin enne seda kohta täielikus paanikas. Kui see siis lõpuks õnnestus ikkagi ära laulda, oli: “Yeesss!!!, mul ei tulnudki krampi!” Sest kui oleksin ka teist korda eksinud, oleks see mind kummitama jäänud.

Kui palju ooperilavastajad abistavad lauljat rolli loomisel? Reigo: Ma vaataksin seda pilti laiemalt. Minu arvates võiks Eestis õpetada lauljaid kahel suunal – ühel suunal neid, kellest saavad pigem kontsertlauljad ja koorilauljad ning teisel suunal neid, kes lavakunsti osakonna all õpivad, et kunagi töötada teatris solistide või koorisolistidena. Lavakunsti osakonda kandideerivate lauljate vastuvõtmisel oleks katsetel oluliseks kriteeriumiks näitlejameisterlikkus, mida hindavad kompetentsed õpetajad, kes hiljem nende noortega tööle hakkavad. Kindlasti hinnatakse näitlejameisterlikkust mingil määral ka praegu, aga seda võiks lauljate sisseastumiskatsetel teha palju põhjalikumalt ning selle arendamisele peaks õppekavas praegusest oluliselt enam tähelepanu pöörama. Olles ise veel õppija, näen, et see, mida tehakse, on hea, aga seda on vähe. Lavakunstikoolis saavad tudengid 3 tundi näitlemist päevas, aga lauluosakonnas saavad tudengid 3 tundi näitlemist nädalas. Proportsioon on paigast ära, kuid on lavastusi, kus lauljad peavad koos näitlejatega laval võrdselt mängima. Täna ma

Muusikal „Ooperifantoom”. Monsieur Reyer – Rasmus, Ubaldo Piangi – Reigo. Pildil veel Hanna-Liina Võsa, Pirjo Jonas ja kooriartistid.

46

RAMP 2015/2016


Rambi ees

Kuna Taavi Tampuu õpetab nii Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, saavad tenorid valida, kus linnas õpetajaga tööd teevad.

näen proovides, et kuna lauljate sellealane ettevalmistus on puudulik, vajavad nad lavastajalt just seda õpetust liiga palju ning ootused on eriti kõrged nende lavastajate suhtes, kes tulevad draamapoolelt. Teatrikoolis räägitakse palju sellest, et näitlejatel on ühine keel – näitleja mõistab lavastajat poolelt sõnalt. Lauljad peaksid koolist kaasa saama samasuguse oskuse – suuta mõista lavastaja juhiseid rolli loomisel ning vajadusel olla võimelised rolli ka ise looma.

Te teete kaasa erinevates žanrites. Olen kuulnud, et see pidavat laulja häälele halvasti mõjuma, see nö ooperihääl saab kannatada? Rasmus: Kõike annab teha mõistusega. Jagame ennast ära, aga üleminekud peaksid olema sujuvamad, sest ümberlülitumine on raske. Mul olid kaks prooviperioodi samaaegselt – “Reigi õpetaja” ja “Sööbik ja Pisik”. Siis vahepeal võis küll lolliks minna nende vahetustega. Rahu tuleb leida, siis saab hakkama. Me võiksime muusikalavastusi rohkem plokkides mängida. Kas ma hakkasin nüüd oma teatrit kritiseerima või? (naerab) Reigo: Irdi tuba mõjub niimoodi, et hakkad teisi õpetama (naerab). Eks see tasakaalu otsimine käib niikuinii kogu aeg. Algajatel lauljatel on suur oht, et mootorivärk on kõva ja tegutsemissoov suur ning siis tõmmatakse üle – häälest ja peast ja füüsisest ära. Peab endale meelde tuletama, et me ei hakka kohe surema: ei pea kohe esimese hooajaga kõiki rolle ära tegema. Ei pea! Neid tenoreid on paraku palju, kes on kiirelt ereda leegiga alustanud ja siis kustunud – seda

nimetatakse ülelaulmiseks. Mul on ju lisaks muusikale ka draamakirg sees, nii et mina tahaks teha ka draamatükke...

Teil on ühine õpetaja – Taavi Tampuu. Mida tema teile teele kaasa on andnud? Rasmus: Taavi on oma soovides väga järjekindel. Ta harjutab ise palju ja katsetab oma uusi teooriaid ka meie peal. Taavi annab väga kindlad ülesanded, mida laulmisel meeles pidada. See on teinud õppimise hästi metoodiliseks ning on mind väga palju edasi viinud, sest ma pean ühte asja väga palju kordama, et see mulle meelde jääks. Reigo: Taavi on toetanud ka seda mõtet, et on õige kompida piire, proovidagi muusikale, draamat ja operette – teha erinevaid stiile mõttega, et nii saad teele kaasa suurema seljakoti. Anu Lamp õpetas lavakunstikoolis mulle samuti, et enne kui reisile lähed, tuleb asju kohvrisse koguda, et oleks ikka külmadeks ja soojadeks päevadeks, casual ja pidulik riietus jne. Nende erinevate žanrite vahel liikumine ja soov neid teha ei ole hullus sära järele, seal taga on mõte, et ma korjan kogemusi. Öeldakse, et 35-aastane on noor tenor – sel juhul meie oleme veel imikud. Ma praegu alles kujunen. Taavi ei ole minu jaoks ainult õpetaja, ta on ka väga lähedane sõber ja kolleeg. Tema suurimaid plusse on, et ta on ka ise tegevlaulja ja väga hea!

Kui Taavi on hea sõber, siis kuidas teie kaks omavahel läbi saate: kas olete sõbrad või konkurendid? Rasmus: Mul tuleb sellega seoses meelde, kuidas ma Reigot RAMP 2015/2016

47


Paremat löögijõudu, kui meie kaks koos laval, on raske välja mõelda.

48

RAMP 2015/2016


Rambi ees

Rasmus Kull lõpetas 2011. aastal lauluõpingud Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis (õpetaja Viviane Kallaste), 2014 lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureusediplomiga klassikalise laulu erialal (õpetaja Taavi Tampuu) ja jätkab sealsamas oma magistriõpinguid. 2006 lõpetas Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse eriala bakalaureusediplomiga ja aastal ja 2008 Glasgow’ Ülikooli magistrikraadiga (MLitt) foneetika ja sotsiolingvistika erialal. Aastast 2013 on Rasmus Vanemuise teatri ooperisolist.

REIGO TAMM lõpetas 2008. aastal Tapa Gümnaasiumi ja asus õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli näitleja erialale, juhendajaks Elmo Nüganen. Täiendas ennast näitlemises Londonis Rose Bruford College’is. Aastast 2009 õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias klassikalist laulu õppejõud Taavi Tampuu juures. On osalenud Jenny Anvelti, Giacomo Aragalli ja Virgilijus Noreika meistrikursustel. Aastast 2014 on Reigo Vanemuise teatri ooperisolist.

Ooper Rehepapp. Kubjas Hans – Reigo, sulane Jaan – Rasmus.

Kindlasti hinnatakse näitlejameisterlikkust mingil määral ka praegu, aga seda võiks lauljate sisseastumiskatsetel teha palju põhjalikumalt.

esimest korda nägin. Tema alustas Taavi juures õppimist varem. Kord, kui ma Taavi juures tunnis olin, astus Reigo sisse ja ütles mind nähes Taavile: “Issand jumal, sul on nüüd uus tenor! Ma ei saa nüüd küll täna kontserdile minna!”

ideid genereerida. Vahel kohtad laval inimesi, kes ei tule su mänguga kaasa, aga Reigoga seda muret pole – temas on lust sees.

Reigo: See oli nali.

Olete mõlemad ka juba tähelepanu pälvinud ja tiitlitega pärjatud. Reigo on Tartu Noor Kultuurikandja 2014 ja Rasmus Aasta Vanemuislane 2014. Kuidas see teid mõjutanud on?

Rasmus: Muidugi oli see nali, aga see pani mingi põhja paika. Sa mängisid, nagu oleksid ilgelt löödud, kuigi oli aru saada, et sul on täiesti ükskõik. Reigo: (naerab kõvasti) Rasmus: See maalis sinust pildi. Reigo: Pildi sellest, et mul on siiralt suva? Rasmus: Ei, sellest, et hõljud kõige kohal ja mingid asjad sind ei puuduta. Tahaksin ise ka selline olla, aga päris nii ma ei saa. Reigole tegelikult teised tenorid ei meeldi, aga mind on ta respekteerinud. Me oleme oma häälerühma sees ikkagi väga erinevad: mina olen karakterrollide peal, ehk siis naljakas kõrvaltegelane ja Reigo on esimene armastaja. Tema on prints ja mina olen kojanarr. See suhe tundub talle sobivat. Reigo: No ma ei tea, kas on ikka nii! Lõppude lõpuks on kõik lauljad veidi konkurendid ja sinna pole parata. Eks ma üritan teiste tenoritega hakkama saada, aga Rasmus on eelkõige ikka sõber. Rasmus: Me oleme sõbrad, aga alati jääb midagi meie vahele. Ma olen kade, et pole looduse poolt saanud sama kõrget häält! Reigo: Ja mina olen kade, et sa oled nii töökas ja usin! Rasmus: Aga paremat löögijõudu, kui meie kaks koos laval, on raske välja mõelda. Reigol on teadmised lavakunstist ning väga hea lavaline kohalolek ja mõtlemine. Tema pealt on hea

Reigo: Tunnustus kohustab. Pärast selle tiitli saamist oli mu esimene etendus “Rehepapp”. Mõtlesin enne, et kindlasti on saalis inimesi, kes mind pole varem kuulnud ega näinud, aga teavad, et ma preemia sain ja mõtlevad pärast, et kurat, mille eest ta sai! Pärast etendust tuli meie dirigent Taavi Kull minu juurde ja ütles tunnustavalt, et ma pole seda etendust kunagi nii hästi teinud. Vaat, mida tiitel inimesega teeb! Rasmus: Mind kohustab see tiitel olema parem kolleeg. Reigo: Aa – tahad pugeda? Arvan, et seda tiitlit teist aastat järjest samale inimesele ei anta (naerab)! Aga jah, mis seal salata, see on olnud meeletu aasta. Pöörded lähevad aina suuremaks, rollid suuremaks, pakkumised suuremaks, intervjuu siin, intervjuu seal. See muudkui kasvab ja kasvab, aga ise muutud seesmiselt aina väiksemaks ja saad aru, et ei saa veel midagi aru ning nii palju on veel õppida. Alguses on noorel inimesel ikka see tunne, et miks te mind ei märka, miks te ei kirjuta! Aga kui märgatakse, siis hakkad vaiksemaks tõmbuma – hakkad mõtestama seda, mida ütled ja kuidas seda tõlgendatakse ning kas seda on üldse vaja. Elus on ju lained ja me oleme praegu sinna laineharjale liginemas. Ikka mõtled, et kui ta nüüd viskab su alla, mis siis saab? Peaasi, et hääl ja mõistus peaksid vastu, siis kestame veel kaua! RAMP 2015/2016

49


Küll kukkus sealt ülevalt valgussillalt publikusse sukavardaid, küll kohvi...

50

RAMP 2015/2016


Rambi taga

Imbi Mälk – valgusala vaikne daam Tekst Ave-Marleen Rei — Fotod Maris S

Kui Imbi Mälk 29 aastat tagasi Vanemuisesse tööle asus, olid prožektorid suured nagu jänesepuurid. Tehnika on teinud aastakümnetega kosmilise hüppe. Imbi on jäänud paigale, see tähendab truuks ühele teatrile ja erialale. Ta on valgusmeister ja -kunstnik ühes isikus.

„Minu esimesed mälestused uuest töökohast ongi just need hiiglaslikud prožektorid. Jaapanlased oleksid sellisest prožektorist auto teinud. Valgusjõu poolest olid seal sees kolmekilovatised lambid, mis olid tohutult suured, aga kui need lavale suunati, siis näha polnud ikka midagi. Tegemist oli ju hõõglampidega, mis muutusid tulikuumaks ja kui katki läksid, siis ikka nii, et sädemeid lendas, klaasikilde kukkus ja käis jube jumakas. Enamasti kostus see muidugi ka publikusse,“ meenutab Imbi, kes esialgu ei asunud tööle üldse mitte valguspulti, vaid nn jälgijatüdrukuna. Lahtiseletatuna oli tema see, kes prožektori valgusjoa vajalikul hetkel vajalikku kohta suunas. Vanemuise suures majas on publiku kolmanda rea kohal valgussild ehk siis koht, kus vanadel aegadel jälgijatüdrukud istusid ja prožektoreid liigutasid. Paljud Imbi töötunnid möödusid just seal. „Lavastus „Aeg tulla, aeg minna“ kestis neli tundi ja ega meie siis sealt silla pealt kuhugi minna ei tohtinud. Küll kukkus sealt ülevalt publikusse sukavardaid, küll kohvi. Selliseid asju ikka juhtus,“ meenutab Imbi. Kui vanasti oli töö valguspuldis paljuski mehaaniline, siis nüüd on see suures osas arvutikeskne. Prožektoreid tuleb siiski ka tänapäeval inimkäte abil vajalikesse kohtadesse paigaldada, Imbi turnib redelitel ja valgussildadel meestega võidu. Tehnika arenguga kaasas käimine ei ole Imbile mingit peavalu

valmistanud. „Eks põhimõtted on ju jäänud ikka samaks: on lava ja on valgus, mida sinna suunata, lihtsalt vahendid, kuidas seda teha, on muutunud. Kui tuua võrdlus automaailmast, siis oleme Žigulid Volvode vastu vahetanud.“ Miks valgusmeistri ametisse harva naisi satub, pole teada. Imbi on juba pikki aastaid Vanemuise valgusala ainus daam. „Diskrimineerimist pole küll vist kordagi kogenud, vähemalt mitte oma maja inimeste poolt. Mind hoitakse. Eks igas ametis peab oma vajalikkust tõestama ja mina olen seda ammu teinud. Vahel harva on külalisteatrite töötajatega veidraid situatsioone tekkinud. Külalistele, kes meie majas mängivad, tuleme omalt poolt ikka appi ja pakume tehnilist tuge. Ükskord sattus siia noormees, kes vaatas mind pealaest jalatallani ja küsis: „Sina oled valgustaja, vä?!“ Käitus mõnda aega ikka väga ülbelt, aga ma ei lasknud ennast sellest segada. Jõudsime puldini, ma aitasin tal valguspildid valmis teha ja hakkasin minema. Alles siis tuli temalt peaaegu ahastav karje: „Kas sa lähed ära või?!! Ma ei saa hakkama…“. Aga sellest oleks võinud ju alustada,“ jutustab Imbi oma naerataval ja malbel moel. Selliseid seiku tuleb siiski haruharva ette, sest Eesti on väike ja sama eriala inimesed tunnevad üksteist. „See on amet, kus kaadri voolavust eriti pole, sest selleks, et oma töö olemusest aru saada, kulub väga palju aega. Esimesel aastal ei taipa inimene veel tuhkagi, teisel hakkab aru saama, aga seegi

RAMP 2015/2016

51


Kui ma teatrist ära lähen, tahan kohe psühholoogi paberid kätte saada.

on vaid pinnavirvendus – teadmised ja kogemused tulevad alles aastatega.“ Lugeja jaoks oleks nüüd oluline lahti seletada ametinimetused “valguskunstnik” ja “valgusmeister”. Imbi puhul sobivad küll mõlemad, aga tööd ise on päris erinevad. Valguskunstnik loob sündivale lavastusele oma originaalsed valguspildid. Valgusmeister aga istub reaetendustel valguspuldis ja mängib kunstniku tehtud valgusrea vaatajale ette. „Mitte iga valgusmeister ei suuda teha kujundusi ja ideaalis ei peaks valguskunstnik igaõhtuseid reaetendusi tegema. Aga elus on asjad teisiti. Enamasti olen pea igal õhtul valguspuldis ja teenindan etendust,“ tõdeb Imbi ja lisab, et igal valgusmeistril on oma kindlad lavastused, mida ta alati teeb. Teisele meistrile oma töö üle andmine on üsna keerukas. Imbi toob näiteks lavastuse „Hea põhjatuule vastu“, kus laval on vaid kaks näitlejat, kelle vahel toimub suhtlus arvuti teel, nad on teineteisest seinaga eraldatud ning räägivad kordamööda. „Selles lavastuses on heli, video, valgus ja näitleja laval nii ühtne tervik, et kui üks eksib, viib see kogu rütmi paigast ära. Näitlejad sõltuvad minust ja mina näitlejatest. Kui laval on rohkem näitlejaid, siis saavad nad mingi vea korral teineteist abistada, selles tükis ei tohi näitlejad aga omavahel otse suhelda ja see teeb asja keerulisemaks. Seda lavastust ei ole võimalik teisele meistrile edasi anda, ma ei saa näitlejaid alt vedada. Nagu igal näitlejal on oma kindlad rollid, on minul oma kindlad tükid ja kindel teatrimaja ehk siis Vanemuise väike maja, kus ma igapäevaselt töötan.“ Etendust puldist juhtival valgusmeistril on muidugi enne etendust ka abilisi, kes prožektoreid paigaldada aitavad. Imbile tuleb meelde ka üks näide, kus õiged mehed polnud õigel ajal õiges kohas: „Ain Mäeots lavastas Sadamateatris lavakunstikooli tudengitega Stoppardi „Utoopia“. Oli viimane etendus ja vaatama saabus eksamikomisjon eesotsas Ingo Normetiga. Valgust pidid mul aitama üles panna nii suure kui väikese maja mehed ja loomulikult siis ka Sadamateatri valgustaja. Viimane oli aga koos väikese maja meestega sattunud pidutsema ja nad ei ilmunud välja. Nii ma siis seisin seal Sadamateatris koos kahe mehega, kes ei teadnud selle lavastuse valgusest ööd ega mütsi. Aeg muudkui tiksus ja mina seletasin üksipulgi, kuhu mingi prožektor käib. Normet seisis ukse taga ja ootas. Kui valgus lõpuks paika sai, oli etenduse

52

RAMP 2015/2016

algus hilinenud 40 minutit. Ei ole nii, et kui oled valgustaja, siis oskad kõiki lavastusi – need peensused pannakse proovides paika. Kui ma poleks pidanud kõiki detaile üksipulgi seletama, siis oleks etendus õigel ajal alanud.“ Valguskunstniku töö algab näidendi tekstiraamatu läbilugemisest. Imbi sõnul selle pealt siiski veel kujundust luua ei saa, sest tekstiraamatusse ei ole sisse kirjutatud lavastaja fantaasia ja kontseptsioon. Seepärast tuleb vaadata lavaproove ja läbimänge, nende pealt hakkab nö film silme ees jooksma ja siis jääb üle see valguspuldile selgeks teha ning arvutisse salvestada. Imbi sõnul ei ole tal valguskunstnikuna olnud eriti kontimurdvaid töid - kui on midagi keerulist, siis on need ikka inimsuhted. „Ma olen tuttavate seas seda nalja teinud, et kui ma teatrist ära lähen, tahan kohe psühholoogi paberid kätte saada. Selleks, et saada läbi väga erinevate lavastajatega, pead olema nii psühholoog kui diplomaat. Nad kõik on isiksused, neil on oma nägemus. Mulle meeldib, kui lavastaja usaldab mind, siis on kogu protsess lihtne,“ räägib Imbi ning toob viimaste tööde seast näiteks Andres Noormetsa lavastuse „Deemonid“. „Meil polnud lavastusprotsessi lõppfaasis aega tehniliseks päevaks, et teha eraldi valgusproove, niisiis tegin valguskujundust lavaproovide ajal. Esietenduse peol Noormets tänas ja ütles: „Aitäh Imbile, kes oma vaiksel ja märkamatul moel tegi valgust.“ Kui valgust õnnestus teha märkamatul moel, siis on see mulle suur tunnustus. Kui valguskujundaja hakkab rabistama, siis see segab ka lavastajat.“ Kõige rohkem meeldib Imbile töötada lavastajatega, kellel on kindel nägemus ja kontseptsioon. Imbil, kes oma tööaastate alguses pidas oopereid masendavateks ja õudseteks, jagub nüüd kiidusõnu just kahele ooperile: „Jevgeni Oneginile“ ja „Maria Stuardale“. Viimase juures oli Imbi kuulsa Rootsi valguskunstniku Palle Palmé abiliseks. „See lavastus oli suurepärane tervik! Roman Hovenbitzeril oli kõik peensusteni paigas, filigraanne maalritöö! Ma jälgisin teda ühe proovi alguses ja nägin, et ta istub saalis ja dirigeerib – täiesti täpselt, ilma, et tal nooti ees oleks. Ta teabki oma oopereid peast! Uskumatu inimene! See on lavastamise kõrgem pilotaaž. Kui suudad näha kogu tervikut ja suudad teistele lahti seletada, mida nad tegema peavad, nii et mingit infosulgu ei teki, siis oled professionaal.“


Rambi taga

Tehnika on aastatega teinud läbi kosmilise hüppe - Imbi ja tänapäevane valguspult Vanemuise väikeses majas.

Imbi valguskujundused, mida praegu Vanemuise repertuaaris näha võib: Tantsulavastus „Meister ja Margarita” (lavastajad Janek Savolainen ja Katrin Pärn) Draama „Deemonid” (lavastaja Andres Noormets) Draama „Hea põhjatuule vastu” (lavastaja Rein Pakk) Komöödia „Naeru Akadeemia” (lavastaja Aare Toikka) Ooper „Jevgeni Onegin” (lavastaja Dmitri Bertman) Ooper „Rehepapp” (lavastaja Marko Matvere)

Alati rõõmsameelne ja rahulik Imbi ei suuna valgust mitte ainult lavale, vaid särab ka kolleegide jaoks. Kuidas see tal õnnestub? Kuidas mitte langeda rutiini, kui ühes kohas on töötatud pea 30 aastat, kust saada inspiratsiooni ja motivatsiooni? „Inspiratsiooni annavad ikka uued lavastused ja motivatsiooni inimesed siin teatris. Näiteseltskonnaga oleme ju nii kaua koos olnud, nemad on suureks toeks. Kui mulle siin üldse ei meeldiks, küllap ma oleks siis juba ka ära läinud. Aastatega on lisandunud vaid rohkem kevadväsimust ja suvi tundub lühem. Aga sügisel, kui näed uusi lavastusi tööplaanis, näed uusi väljakutseid, uusi makette… siis tahad jälle tööd teha,“ tõdeb Imbi ja naeratab.

On üks huvitav fakt Imbi kohta, mida mõned kolleegidki ehk ei tea. Nimelt on Imbi Figuurisõber ja teinud mõne aja eest läbi suure kaalumuutuse. Elus pikalt kõhna inimese rolli nautinud Imbile hakkasid lisakilod muret tegema 5-6 aasta eest ja siis tuli iga aastaga paar kilo juurde. Lõpuks otsustas ta ohjad enda kätte haarata ja liitus Figuurisõpradega. Vaid aasta keskendumist ja 15 kilo kadusid nagu vits vette! Imbi sõnul ei olnud see vähemalt tema jaoks üldse nii raske ettevõtmine kui ehk siit-sealt kuulda on. „Muidugi pidasin alguses nendest reeglitest täpselt kinni, sest vastasel juhul kilod lihtsalt ei kao kuhugi. Aga praegu ei ole kaalu hoidmises minu jaoks midagi keerulist.“ Teatritööga seotud ebaregulaarsed söögiajad on Imbi asendanud kaasavõetud toitude ja snäkkidega. Teatriinimestele üsna omast öist söömisharjumust pole tal kunagi olnudki.

RAMP 2015/2016

53


Noortetöö Vanemuise teatris

UUS!

HARIDUSLIKUD LAVASTUSED

Draamatund „Valmisolek on kõik”

Vanemuise tiheda mängukava kõrval leiab teatrist ka tõhusat lisa koolides õpitavale. Noortetöö raames käivitatud haridusprogramm sisaldab lavastusi, erinevaid töötubasid ja konkursse. Õppimisvõimaluse leiab Vanemuisest igas eas õppija.

Lavastaja Tiit Palu, mängivad Kärt Tammjärv ja Reimo Sagor

Vanemale kooliastmele

Uurime interaktiivses vormis sõnateatri väljendusvahendite abil erinevaid rolle nii laval kui elus. Teater ei toimu ainult laval, vaid kõikjal meie ümber. See, kuidas me elus hakkame saame, sõltub väga palju sellest, kui hästi suudame kanda ja vahetada oma elurolle. Kus võime leida teatrit, kuidas seda esile kutsuda ning kuidas sellest õppida ja kasu saada, sellest räägibki draamatund. Draamatundi on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 2./3./4./6.11.2015 2./23./26.02.2016 1./2./3.03.2016 21./22.04.2016

54

RAMP 2015/2016

UUS! Orkestrihommik Lasteaiaealistele Sind huvitab muusika, aga ei tea, millist pilli õppida? Ka dirigendi amet tundub lihtne ja põnev, aga mida ta tegelikult ikkagi seal orkestri ees teeb? Millist häält teevad erinevad orkestripillid ja mis roll neil orkestris on, saate teada orkestrihommikul. Orkestrihommikud toimuvad: 29.09.2015 kell 10.30, dirigent Lauri Sirp 18.02.2016 kell 10.30, dirigent Martin Sildos


Noortetöö

Appi, ooper?! 1. tund Nooremale ja keskmisele kooliastmele Lavastaja Robert Annus, kunstnik Maarja Meeru Satute täiesti ebatavalisse tundi – ooperitundi, kus õpetajateks on Vanemuise ooperisolistid Merle Jalakas ning Jaan-Willem Sibul ning kontsertmeister Made Sõlg. Tunnis saate teada, kuidas ooperit kuulata ning vaadata. Räägitakse ooperimajast ning inimestest, kes seal töötavad. Elavas esituses saab kuulata erinevatest ajastutest pärit aariaid, millest mõnigi võib tunduda tuttav ning soovi korral saab isegi kaasa laulda. Näidatakse hulganisti uhkeid kostüüme ning tragimad publiku seast saavad lähemalt vaadata rekvisiite. Kõlavad katkendid ooperitest: Bizet’ „Carmen“, Mozarti „Võluflööt“, Humperdincki „Hansuke ja Greteke“, Lortzingi „Salakütt“, Nielseni „Maskeraad“ ja Händeli „Xerxes“. „Appi, ooper?! 1“ muusikatundi on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 3./4./5.02.2016

Tants läbi aegade Nooremale ja keskmisele kooliastmele Lavastaja Elena Poznjak-Kõlar Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilaste esituses näete kauneid tantsunumbreid erinevatest ajastutest. Tunni käigus tutvute tantsukunsti ajalooga, saate teada, millal ja kus sündis ballett ning milline on tants tänapäeval. Räägitakse ka sellest, milline on klassikalise tantsu juurde kuuluv riietus ning millest on tehtud varvaskingad, millega baleriinid laval tantsivad. Tantsutundi „Tants läbi aegade“ on võimalik tellida alates 1. novembrist 2015

Appi, ooper?! 2. tund

Koolipäev teatris

Eesti lavamuusika Nooremale ja keskmisele kooliastmele

Vanemale kooliastmele

Lavastajad Merle Jalakas ja Jaan-Willem Sibul Selles tunnis kuulete läbi aegade parimaid palu Eesti ooperi-, opereti- ja muusikalilavastustest. Lisaks uutele ja huvitavatele teadmistele eesti muusikaloost saate aimu teatrigrimmi tegemise nippidest ja kaasa lüüa kohapeal sündivas väikeses lavastuses. Kõik meie oma eesti muusika! K. A. Hermanni “Uku ja Vanemuine”, E. Aava “Vikerlased”, G. Ernesaksa “Tormide rand”, E. Arro ja L. Normeti “Rummu Jüri”, E. Tambergi “Cyrano de Bergerac”, O. Ehala “Nukitsamees”. Muusikatunni viivad läbi juba tuntud õpetajad – Vanemuise ooperisolistid Merle Jalakas ja Jaan Willem Sibul. Muusikatundi „Appi, ooper?! 2. Eesti lavamuusika“ on võimalik tellida järgnevatel kuupäevadel: 9./10./11./12.02.2016

UUS SARI! Kuulsusega teatris Huvitav, kas kuulsad inimesed käivad teatris ja kui, siis mida nad vaatavad? Kutsume tuntud inimese vaatama Vanemuise etendust ja vahetame koos temaga etendusejärgses vestlusringis nähtust-kuuldust muljeid. 10.12.2015 tantsulavastus „Gatsby/ La Dolce Vita“ ja üllatusesineja! Jälgi reklaami! 9.03.2016 ooper „Rehepapp“ ning Kristel Aaslaid ja Grete Klein

Õppimine ei toimu üksnes klassiruumis. Mõne teema läbimiseks on teater igati sobilik paik. Koolipäev Vanemuise teatris sisaldab kolme ainetundi: Kirjandus. Eesti teatri ja Vanemuise lugu. Mida teame Eesti teatrielust enne Koidulat ja rahvusliku teatri sündi? Eesti teatri sünd ja areng kuni kutselise teatri alguseni. Füüsika. Optika: valguskiir; nägemine; valguse murdumine; värvusspektrid ja muu läbi teatritöö prisma. Kehaline kasvatus. Õpime tundma klassikalise balleti põhipositsioone. Kehalise kasvatuse tunniks palume võtta kaasa vaba liikumist võimaldavad riided (teksased pole selles tunnis väga mugav lahendus!). Sel hooajal toimuvad koolipäevad teatris järgmistel kuupäevadel: 4./5.11.2015 kell 10-13 Vanemuise suures majas 19.04.2016 kell 10-13 Vanemuise suures majas RAMP 2015/2016

55


Koolivaheaja Kollased Kassid Koolivaheajal tuleb kindlasti teatrisse tulla! Ka selle hooaja koolivaheaegadel saavad lapsed 1 tund enne etenduse algust ning etenduse vaheajal koos Kollaste Kassidega teatrisaali fuajees meisterdada. Kollased Kassid on kohal: 18.10.2015 kell 12 Nukitsamees, Vanemuise väike maja 22.10.2015 kell 18 Detektiiv Lotte, Vanemuise suur maja 24.10.2015 kell 19 Helisev muusika, Vanemuise suur maja 3.01.2016 kell 16 Helisev muusika, Vanemuise suur maja 6.01.2016 kell 18 Pähklipureja, Vanemuise suur maja

KOLLASED KASSID KUTSUVAD

10.01.2016 kell 12 Pähklipureja, Vanemuise suur maja 18.03.2016 kell 19 Lotte Unenäomaailmas, Nordea Kontserdimaja 19.03.2016 kell 13 Lotte Unenäomaailmas, Nordea Kontserdimaja 19.03.2016 kell 19 Lotte Unenäomaailmas, Nordea Kontserdimaja 20.03.2016 kell 13 Lotte Unenäomaailmas, Nordea Kontserdimaja

Kollase Kassi teatritund

Kollase Kassi töötoad:

Lasteaiaealistele Ettetellimisel Vanemuise väikeses majas

Butafoorse koogi valmistamine Keskmisele vanuseastmele Ettetellimisel Vanemuise suures majas.

Oled Sa vahel mõelnud, kuidas teatrisse tulla? Kuidas teatris olla? Mis on teatris teistmoodi kui kodus? Mis on lava peal? Kas teater lõpeb lava taga ära? Koos Kollaste Kassidega õpitakse tundma teatri etiketti, käiakse laval ja uuritakse, mis on lava taga. Teatritund kestab ca 1 tund.

Teatriekskursioon Keskmisele ja vanemale vanuseastmele. Ettetellimisel Vanemuise suures majas Ringkäik teatrimajas selle kõige klassikalisemas võtmes. Tutvustame külastajale teatri ajalugu ning lavastuse valmimise protsessi. Piilume teatri töökodadesse ning võimalusel käime ka laval. Ekskursiooni kestus on orienteeruvalt 1 tund.

56

RAMP 2015/2016

Töötoa käigus õpitakse lähemalt tundma kunstnik-butafoori tööd ning seda, kuidas käiakse lavastustes ümber toiduga. Tutvutakse erinevate butafoorsete toitudega. Töötoas valmivad hõrgu välimusega koogilõigud, mille iga laps saab endaga koju viia. Töötoa kestus on ca 1,5 tundi.

Kipsmaski valmistamine Keskmisele ja vanemale vanuseastmele. Ettetellimisel Vanemuise suures majas. Töötoa käigus tutvutakse ajaloo eri perioodide põnevate maskitüüpide ja nende kasutamisega teatrikunstis. Töötoas saab endale valmistada kipsmarlist täis- või poolmaski.

24.03.2016 kell 19 Helisev muusika, Vanemuise suur maja 26.03.2016 kell 12 Lotte Unenäomaailmas, Vanemuise suur maja 26.03.2016 kell 18 Lotte Unenäomaailmas, Vanemuise suur maja

Sünnipäev koos Kollaste Kassidega Vanemuise suures majas asuvas Kollase Kassi lastetoas saab tähistada erinevaid sündmusi. Lastetuba on sisustatud teatripäraselt – sealt leiab nii mõnegi dekoratsiooni, kostüümi või paruka, käpiknukusirmi ja muidugi ka lava ja eesriided. Sünnipäevatuba on sobiv 3-10-aastastele lastele ning sinna mahub pidutsema kuni 15 last. Kollase Kassi sünnipäevapakett sisaldab lastetoa kasutust kolme tunni vältel, millest 1 tunni sisustavad Kollased Kassid, kes tutvustavad lastele teatrimaja ja mängivad erinevaid teatriteemalisi mänge.


Noortetöö

Kollase Kassi Suvekool Keskmisele ja vanemale kooliastmele Suvekool on ainulaadne aeg, mil 10 päeva jooksul tuleb osalejatel valmis saada lavastus, sealhulgas luua lavakujundus, valida kostüümid, vajaminevad dekoratsioonid-rekvisiidid, leida sobiv valgus ja heli ning tegeleda ka müügitööga. Suvekooli lõpus kantakse valminud lavastus ette Vanemuise laval. 2015. a suvekooli lõpulavastuse „Nooremuine“ tõid noored lavale lavastajate Rasmus Kulli ja Reigo Tamme juhendamisel.

Suvekooli infot jälgige kodulehelt vanemuine.ee

KONKURSS Arukas arvustaja Vanemale kooliastmele Ootame gümnasiste arutlema nähtud Vanemuise teatri lavastuste üle. Oma arvustused palume saata aadressil Vanemuise 6, Tartu 51003 või teatritund@vanemuine.ee. Tööde esitamise tähtaeg on 15.12.2015. Parimad tööd avaldame uue hooaja Rambis ning nende autorid kutsume pidulikule autasustamisele.

TELLIMISINFO Hariduslikud etendused Valmisolek on kõik / draama

Tellimisel, hind 190 EUR

Appi, Ooper!? I / muusika Appi, Ooper!? II / muusika Tants läbi aegade / tants Koolipäev teatris Orkestrihommik Kuulsusega teatris

Tellimisel, hind 190 EUR Tellimisel, hind 190 EUR Tellimisel, hind 190 EUR 5 EUR/ osaleja 5 EUR/ osaleja Eelregistreerimine piletit ostes, sissepääs vastava etenduse piletiga

Kollased Kassid kutsuvad Ekskursioon Kollase kassi teatritund Butafooria töötuba Sünnipäeva tähistamine Suvekool

40 € lapsed / 50 € täisk. / max. 30 in., iga järgmine +2 € 40 € lapsed / max. 30 in., iga järgmine +2 € 50 € / max. 25 in 90 € kuni 15 in, iga järgmine +5 € 75 €

Teatritundide tellimine ja lähem info telefonil 744 0189, aadressil kollanekass@vanemuine.ee

RAMP 2015/2016

57


Uue draamatunni sõnum –

Valmisolek on kõik! Tekst Mall Türk — Fotod Tõnis Järs

Valminud on uus teatritund, seekord draamatund. Lavastajaks Tiit Palu, mängivad Kärt Tammjärv ja Reimo Sagor. Draamatunni päris esimene esinemine toimus Jõgeva Gümnaasiumis. Sealseid muljeid vahendamegi. Alates sügisest 2015 saab iga huviline kool selle tunni ka enda juurde kutsuda.

58

RAMP 2015/2016


Noortetöö

“Suu pärani! Nii lahti kui võimalik! Ja niimoodi täpselt 1 minut!” Lõkendavpõsine Kärt õhutab publikut kaasa tegema. Näitlejate soojendusharjutused on vürtsikas segu hingamise, hääle ja keha käivitamisest ning ei jää oma intensiivsuselt alla tippsportlaste trennile.

Reimo: “Kas olete kunagi „Romeot ja Juliat“ ise ka lavastanud-mänginud? Õpilane Kristjan: “Mina olen kunagi mingit katkendit pidanud tegema, mul oli jube kitsas kostüüm ja hästi ruttu tuli tekst pähe õppida, aga äratundmisrõõm oli igatahes suur.”

Draamatunni järgmine episood viib Itaalia sumedasse suveöösse ja meie ees on Romeo ja Julia ning hõrk rõdustseen. Ja siis etüüdid kohtumisest, ootamisest, taaskohtumisest…

Reimo: “Oled partneriga kõrvuti ja mängid nii, justkui sa ei näekski teda, mängid publikule. Kuidas tundub?” Kristjan: “Mul tekkis kohe kujutluspilt, mulle tundus, et see nagu oligi öösel, väga huvitav!”

Teater saab laval toimuvaks ainest kõigest. Iga karakter, tegelaskuju või situatsioon on peegeldus elust – inimestest tänaval, koolis, teatris – kõikjal. See, kuidas mingit rolli kehastada – nii oma igapäevases elus kui artistina laval, sõltub eelkõige valmisolekust. Valmisolek märgata, reageerida või peatuda, kui vaja. Valmisolek on laval tõepoolest tähtis ning seda (ja muudki) Kärt ja Reimo draamatunnis näitavadki.

Kärt: “Milliseid lahendusi te sellele nulltekstiga etüüdile annaksite?” Reimo: “Situatsioonid olid taasnägemine, jällenägemine ja ootamine. Mis te arvate, kas publikult võiks mõni situatsioon tulla, kui teeksime paar stseeni ette? — Kindlasti tuleb variante. — Oleneb, kui hästi publik kaasa tuleb.

Oleme Jõgeval. Tegu on draamatunni „Valmisolek on kõik“ esietendusega. Pärast etendust toimub improviseeritud esietenduse pidu. Istume Kärdi, Reimo ja lavastaja Tiidu ning Jõgeva gümnasistidega keskpõrandale väikesele piknikule ja ajame juttu. Küsivad vaatajad: Kuidas te selle asja üldse kokku panite? Mõtlesite, et mida me õppida võiksime või tuli kõik lihtsalt niisama, viie minutiga? Kärt: “Selle soojenduse bloki mõtlesime kohe. Näitasime teile praegu umbes kümmet minutit, tavaliselt teeme ennast enne etendust soojaks umbes 1,5 tundi. Soojendusharjutused ei ole see, mida me lihtsalt koolis õppisime, vaid see on see, mida me tõepoolest teeme.” Reimo: “Üks meie õppejõud ütles, et vanemad näitlejad mõtlevad ennast kodus soojaks, nooremad peavad teatrisse soojendust tegema tulema. Ja nii on ka.” Kärt: “Kindlasti on ka näitlejaid, kes tulevad varakult enne etendust teatrimajja, mõtlevad teksti läbi ja saavad nii lavasoojaks. Igaühel on oma meetod.” Reimo: “Võtsime teatritundi erinevaid asju ja kuna etenduse aeg on suhteliselt lühike – ühe koolitunni pikkune – siis näiteks tantsunumbrit siia sisse lavastada ei olnud

— Võib juhtuda nii, et vaadatakse teile tuima näoga otsa ja nii ongi. — Oleksin tahtnud etüüde kaasa teha. — Et oleks nii, et meie ütleme märksõna ja teie teete? — Äge oleks näha improvisatsiooni! võimalik. Materjali oleks palju: on ju olemas nii palju erinevaid teatristiile ja teatrikeeli. Meie eesmärk ei ole tulla teile mingit absoluutset tõde kuulutama – et nii on ja teisiti teha ei saa. Teater on performance – üks inimene läheb läbi toa, teine vaatab teda ja – juba ongi teater.”

Kärt: “Mõtlesime ka selle üle, et mida siis teha, kui publik kaasa ei tule. Aga eks siis lahendame selle olukorra kuidagi teisiti.

Tiit: “Mida te veel ootaksite draamatunnilt? Praegu saate meile näpunäiteid anda. Mis siin võiks veel olla?”

— Jaa!

“See võiks pikem olla!” kostab üksmeelselt. Reimo: “Teeme haridusministeeriumile ettepaneku, et koolitund oleks 1,5 tundi! Aga mul on ka küsimus: paljud teist on kooliteatri lapsed – kas teie jaoks oli midagi uut?” — Soojendusharjutustest olid mõned tehnilised tegevused täitsa uued. — Kaasa teha oli tore, — See oli suisa lõbus! — See oli super!

Tiit: “Me teadsime, et tuleme täna ideaalse publiku ette ja see ongi nii olnud meie poolt vaadatuna. Kuidas teile endile tundub – olete te draamatunni õige publik?” — Me tuleks jälle vaatama! — Tulge sügisel kindlasti uuesti! Kärt: “Oleme seda lavastust seni omavahel kolmekesi teinud, teie olete draamatunni esimene publik. Meile on teie tagasiside väga tähtis.” Aitäh, et olite nõus meiega kaasa mõtlema ja oma arvamust jagama, Jõgeva gümnasistid!

Valmisolek on kõik! Alati!

RAMP 2015/2016

59


Teater on võlupaik Tekst Mall Türk — Fotod Kristi Liivamägi

Vanemuise teatris käib hooaja jooksul umbes 10 000 last, kes ei tule mitte etendust vaatama, vaid tutvuma teatri tegemistega eesriide taga. Selle käigu ajal saavad lapsed teatriga tuttavaks. Ülnurme lasteaia Sipsiku rühma lapsed tulid ühel kenal päeval teatriga tutvust tegema. Kollane Kass uuris nendelt, mida nad teatrist enne ekskursiooni juba teavad ja kuulnud on…

60

RAMP 2015/2016


Noortetöö

Vestlus teatrist Ülenurme lasteaia Sipsiku rühma lastega Kas te teate, kes mina olen? — Kass! — Sabaga kass. — Kollase sabaga kass! — Mul on kodus ka kass. — Mul on kodus 10 kassi! Mida Kollane Kass teatris teeb? — Ta juhatab teatrit. — Etendust ja inimesi juhatab. — Teatrikass on natuke teistmoodi, kui kodukass. — Ta on natuke nagu inimene. Aga räägime teatrist. Teatrimaja on hästi suur, mis ruumid siia ära mahuvad? — Teatriruumid! — Riietusruumid. — Mõtlemisruumid. — Lavaruumid. — Orkestrikoht on ka, see on üks auk! Mina olen siin ükskord käinud, siis me nägime auku! — Mina olen siin oma perega käinud. Ma olen isegi Lottet vaatamas käinud! — Teatril on oma maja vaja, õues ei saa ju teatrit teha. — Jah, vihma hakkab sadama ja kõik saab märjaks. Mis selle teatri nimi on? — Väike Vanemuine! — Ei, see on suurem, kõige suurem Vanemuine! Mida Vanemuine tähendab? — Et see on vana teater. — Vanemuine on üks nimi. — Ühe vana mehe nimi! Mida teatris tehakse? — Teater on võlupaik.

— Teatris tehakse nii, et keegi ei tea, kuidas hunt kellegi ära sööb ja tal kõht paksuks läheb. — Teatris peab oskama lennata, ma tean, ma olen seda näinud! Kes teatris töötavad? — Näitlejad. — Kui nad on koduriietega, siis nad ei tohi lavale minna. — Ei, kui sa oled tavaline inimene, siis lähed tavaliste riietega lavale, kui oled näitleja, siis lähed kostüümiga! Aga mis laval peab olema? — Laval peab mänguasju olema. — Laval peab olema asju, millega saab trikke teha. — Seal peab olema mingi taust, mille peale tuleb valgus. — Nöörid peavad olema, et inimesi üles tõsta. — Kardin peab olema. — Auke peab olema, et saaks lava sisse ja välja käia. — Orkestriauk peab olema! Miks orkester augus mängib? — Muidu ei saa esineda. Nad võtavad nii palju ruumi, et näitlejad ei mahu ära. — Kõik pillid peavad korraga mängima. Kuidas nad seda oskavad? — Neil on noodid! — Ei, neil on dirigent. Ta näitab pulgaga, mis noot on. — Ta peab kõige ees olema, tagant teda keegi ei näeks. Mis pillid orkestris mängivad? — Viiul. — Hästi palju viiuleid! — Kontrabass.

— Tšello. — Klaver. — Kandled. — Mikrofonid peavad olema! — Jah, lauljatel peavad olema, siis ei pea hästi kõvasti hõikama. — Lauljal on selline pisike pall põse küljes — ma olen näinud! Nad arvavad, et ma ei näe, aga mina ükskord nägin! Aga kas te teate, et ooperis ei kasutata üldse mikrofoni. Mis ooper on? — Oi, mina olen “Ooperifantoomias” käinud! — Kuidas nad siis nii valjult saavad rääkida, kui neil mikrofone ei ole? — Nad karjuvad, saad aru! Aga tantsuetendustel pannakse jalga varvaskingad. — Need on balletikingad. — Meil on ka rühmas üks baleriin! — Balletikingadega saab paremini varvastel seista. — Need kingad tuleb tantsuks jalga panna, siis varbad ei valuta. — Ma oskan juba ilma sussideta ka varvastel seista – ma näitan kohe! — Jah, aga sussidega püsib paremini, ma proovisin. Miks see balletisussi nina kõva on? — Et see ära ei kuluks. — Et varbad katki ei läheks. — Seal on kivi sees! Aga miks peab tantsima varvaste peal? — Sest ballett ei ole üldse tavaline tants! Ma olen „Pähklipurejas“ näinud, et tantsitakse varvaste peal. — Mina tahan balletitantsijaks saada! — Aga mina tahan orkestris kontrabassi ja süntesaatorit ja kitarri mängima hakata.

RAMP 2015/2016

61


Maalisaal on üks põnevamaid paiku teatris. Pildidl kohtuvad lapsed kunstnik-butafoori Terje Kihoga.

Kui näitleja läheb lavale, tehakse talle grimm. Mis see on? — See on meik. — Seda on vaja, et kui mõni vanem näitleja läheb lavale, siis tal on kortsud ja need saab ära peita. — Ja sellega saab ennast ehtida ka! — Grimmiga saab joonistada ka! — Ja kassi näo saab ka teha! — Vaata, kui sa kutsud sünnipäevale mõne tegelase, siis tema teeb ka sulle grimmi – siis öeldakse selle kohta näomaaling. — Minule on tehtud näomaalingut. — Meesnäitlejatel ei värvita silmi, suud ja põski. — Näitlejad peavad parukat ka kandma – näiteks nõial on vaja. — Muidu me ei arvaks, et ta on nõid. — Ja Pipi peab ka paruka panema – ise niimoodi ei saa patse teha! — Pipi peab riided ka panema – tal erinevad sokid. — Nõial peavad olema mustad riided. — Nõiariided ei ole eriti korralikud. — Nõid on vana ja kole, aga näitleja on noor ja ilus. Siis pannakse talle nõia nina, et ta koledam oleks. Miks teile teater meeldib? — Vaata, kui lähed esimest korda, siis on väga huvitav.

62

RAMP 2015/2016

— Kui teist korda lähed, siis ei ole enam nii huvitav. — Siis kui lähed mõnda teist teatrit vaatama, siis ikka on huvitav! Millised teatrilood on teie lemmikud? — “Lotte”! — 1000 korda “Lotte”! — Nõidade lood on huvitavad. — Mina olen balletti näinud! — “Pettsonit ja Findust”! — “Nukitsameest”! — Mina olen “Lottet” ja “Ooperifantoomiat” näinud. Ja tead, kui see reklaamipaus hakkas, siis enne seda seal üleval midagi praksus ja kukkus alla, see oli ikka jube pauk mulle! — Mina olen “Kuldvõtmekest” käinud vaatamas. — Teatris võib ainult vahepausi ajal süüa. Mina sõin vahepausi ajal jäätisekokteili. — Ja võib kodus enne kõhu täis ka süüa. Tublid Ülenurme lapsed vadistavad veel pikalt, kui mitu korda tuleks ühe nädala jooksul teatris käia ja kes on maailmas üldse kõige rohkem teatris käinud. Vurre siludes mõtleb Kollane Kass: “Õigust, räägivad, õigust!”


KOSTÜÜMILAENUTUS Vanemuise teatri kostüümilaenutusest on võimalik valida endale sobiv kostüüm rohkem kui 3000 eseme hulgast.

KOSTÜÜMILAENUTUS TÖÖTAB TEATRIHOOAJAL: T ja K – laenutus avatud kl 10–15 N ja R – laenutus avatud kl 12–18 Esmaspäeval laenutamist ei toimu, kostüüme saab tagastada kl 12–18 Soovitame eelregistreerumist telefonil 744 0125. Kostüümilaenutuse sissepääs asub Vanemuise suure maja taga, kus vastavad viidad juhatavad laenutaja õigesse paika. Ühe eseme laenutamine nädalaks maksab 1–7,60 €, eriti kallite ja ajalooliste kostüümikomplektide puhul 12–13 eurot. Kostüüme ei laenutata kauemaks kui üks nädal. Parukaid, vuntse ja jalanõusid Vanemuine ei laenuta.

VANEMUISE TEATRI KÜLALISTEMAJA Tartu kesklinna vahetus läheduses, aadressil Kuperjanovi 54a asub Vanemuise teatri külalistemaja.

Kokku on majas 15 tuba: · 2 topeltlaia voodiga tuba · 1 ühekohaline tuba · 12 kahekohalist tuba Külalistemajas on võimalik korraga majutada 29 inimest.

Igas toas on olemas: · pesemisvõimalus ja WC · kööginurk ja toidunõud · teler koos SAT TVga · WIFI leviala

Lisainfo: Kaili Pärn külalistemaja administraator T +372 744 0107 F +372 744 0116 M +372 5800 6282 kaili@vanemuine.ee

RAMP 2015/2016

63


64

RAMP 2015/2016

Illustratsioon: Andra Seepter


Hispaania KÖÖK Põnevaid retsepte jagab Vanemuise ooperikoori tenor German Javier Gholami Torres-Pardo German tuli Eestisse Erasmuse vahetusprogrammi raames ja õppis ühe aasta Tartu Ülikoolis eesti keelt. Samal ajal kuulis ta, et Vanemuise ooperikoor otsib tenori häälerühma uut lauljat ning tuli katsetele. Ooperikoori liige on ta alates 2012. aasta augustist. Germani sõnul meeldib talle teatritöö väga ja tema unistuseks ongi olla laval ning laulda ka solisti rolle. Söömine ja toidu valmistamine meeldivad talle aga samuti ning sellest räägib ta ise nii: „Minu jaoks on ülioluline, et toit oleks maitsev ja kvaliteetne. Olen elu jooksul palju reisinud ning alati igal maal õppinud toidu kohta midagi uut ja huvitavat. Tore on proovida uusi toite ja eksperimenteerida ootamatute maitsetega! Tänapäeva kiire elutempo tekitab sageli stressi ja tihti on tööd nii palju, et tervisliku ja maitsva toidu valmistamine jääb tahaplaanile, ehkki see on tähtis. Olen pärit Vahemere äärest. Meie sealne menüü koosneb värsketest mereandidest, puuviljadest ning köögiviljadest, neid on seal väga suur valik. Hommikusöögiks süüakse Hispaanias tavaliselt croissanti, moosiga röstsaia ja juuakse kohvi. Lõunasöök koosneb aperitiivist, esimesest käigust (salat), teisest käigust (praad) ja magustoidust. Õhtusöök pole nii oluline, siis süüakse üsna vähe. Hispaania toidus on väga tähtsal kohal oliiviõli, seda kasutatakse enamikes soolastes toitudes, ka baguette´i ehk pika saia leiab igast Hispaania kodust. Kokkamise juures on ülioluline komponent hea tuju – siis tuleb ka toit parem. Mulle näiteks meeldib süüa tehes laulda ilusaid ooperiaariaid. Õpetan teid tegema paari populaarsemat Hispaania rooga. Kõik retseptid on mõeldud neljale inimesele.”

PISTO

PAELLA

KARTULIOMLETT

— 1 suur sibul — 1 küüslauguküüs — 8 kartulit (kuubikutena) — 400 g tomatikastet — 1 väike suvikõrvits — 3 keskmise suurusega tomatit — 2 porgandit — 2 paprikat — oliiviõli, soola ja pipart — 2 muna

— ümarateraline riis (700 g) — 1 paprika — 1 suur sibul — 1 küüslauguküüs — 2 porgandit — 2 kanafileed — 200 g mereande (karbid, kalmaarid, krevetid jne) — 5 g safranit — sidrunimahl, sool, pipar ja oliiviõli

— 8 muna — 8 kartulit — 3 sibulat — soola ja oliiviõli

Praeme sibulaid oliiviõlis, kuni nad muutuvad kuldseks, siis lisame kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa, porgandid, paprika, küüslaugu ja tomatid ning segame. Samal ajal keedame kuubikuteks lõigatud kartulid. Kui kartulid on keedetud, lisame ka need pannile ning kallame juurde tomatikastme ja veidi oliiviõli, maitseks lisame soola ja pipart. Praemunad lisame taldrikul olevale pistole.

Esmalt praeme oliivõlis tükeldatud sibulat, kuni see on kuldpruun, seejärel lisame paprika ja porgandid. Kui paprika ja porgandid on pehmed, lisame tükeldatud kanafilee. Samal ajal keedame mereande, nende keeduvesi võiks olla sama soolane nagu merevesi. Keedetud mereannid võtame veest välja (keeduvett ära ei viska!) ja lisame köögiviljade hulka, seejärel lisame pannile küüslaugu. Nüüd paneme juurde ka riisi, praeme seda natuke ning kallame siis mereandidest järele jäänud puljongi paellale. Lisame soola ja pipra. Toitu tuleb riisi valmimiseni pannil pidevalt segada. Lõpetuseks lisame safrani, sidrunimahla ja natuke oliiviõli ning segame väga korralikult, et maitseained seguneksid.

Kõigepealt praeme oliiviõlis tükeldatud sibulad ja seejärel viilutatud kartulid. Kui kartulid on pehmed, lisame pannile 8 eelnevalt lahti klopitud muna. Tuleb olla ettevaatlik, et miski ei läheks kõrbema! Kui omlett hakkab panni äärtest juba lahti tulema ja peal pole enam liiga palju küpsemata muna, keerame omleti ümber. Ümberkeeramiseks kasutame taldrikut: paneme selle pannile ja keerame siis koos panniga nii ümber, et omlett on taldrikul ning seejärel libistame selle taldrikult ettevaatlikult tagasi pannile. Pärast seda praeme veel paar minutit ning ongi valmis!

RAMP 2015/2016

65


Vihm, vigastused ja võrkpall ehk kuidas sündis suvelavastus „Obinitsa” Tähelepanekuid tegi Marika Goldman — Pildistasid Marika Goldman, Ragne Pekarev, Ott Sepp ja Veiko Porkanen

Selleks, et lavastuse trupp saaks sõita 9. juunil Setumaale Obinitsa külla proove tegema, tehti ettevalmistusi juba alates märtsi keskpaigast, kui toimus Kauksi Ülle näidendi esimene lugemine. Lisaks näidendile on aga ühe teatrilavastuse sünniks vaja veel lavakujundust, kostüüme, muusikat, rääkimata eelarvest ja lepingutest. Nii olin ma “Obinitsa” produtsendina Obinitsa-lainel juba palju varem kui sellel päikeselisel juunihommikul, mil terve trupp ja vahvad Eller Brassi muusikud Vanemuise bussi istusid ja teele asusid. Kohale jõudes laotasime oma asjad ja pillid hetkega mänguplatsile laiali ning lavastuse proovidega võiski alustada. Esimesel proovinädalal sõitsime igal õhtul koju Tartusse tagasi. Kardetud pikad bussisõidud (Tartust Obinitsa kestab sõit peaaegu poolteist tundi ja tagasi teist samapalju) möödusid tegelikult aina kiiremini. Bussis arutati proovides toimunut, võrreldi päevitusrante ja vahepeal õpiti isegi teksti. Alles laupäeval, nädala viimasel tagasisõidul, oli meie seltskond kuidagi vaiksem ja väsinum. Eks nädala jagu sõitmist ja palju tööd pani kõigile oma templi. Esimese nädalaga kogesime kohe suurt suvesoojust ning päevitusrandid olid uhked. Kõige jumekam (loe: roosakam) oli siiski Ain (Mäeots, toim), kes viibis prooviplatsil kõikidest kõige rohkem – teda oli ju vaja igas stseenis. Esimene nädal oli eriline ka selle poolest, et siis olid Obinitsas kohal ainult näitlejad, tehniline meeskond liitus meiega nädal hiljem. See tähendas aga, et kõik rekvisiitide liikumised ja muutused laval pidid toimuma veidi teistmoodi kui tavalises teatritöös harjunud ollakse. Hommikune „lava” valmis sättimine käis nii, et näitlejad vedasid kohale vajaliku vankri ja muud rekvisiidid ning õhtul, enne bussi istumist, viisid ruttu asjad tuppa tagasi.

66

RAMP 2015/2016


Kui esimene sõidunädal läbi sai, olime valmis „päriselt” Obinitsa kolima. Algas täielik laagrielu – sõime üheskoos hommikusööki, sõitsime hommikul koos mänguplatsile, tegime proovi, sõime lõunat, jätkasime prooviga ning hilisõhtul sõitsime ööbimispaika tagasi. Veetsime suurema osa päevadest just mänguplatsil ja selle taga olevas aias, ootehetkedel sisustasid trupi liikmed oma aega erinevalt. Proovidest päris vabal ajal jalutati metsas, mängiti võrkpalli, pentangi ja küpsetati näiteks ka rabarberikooki nagu tegi Priit (Strandberg, toim). Esimese nädala suvesoojus asendus teiseks nädalaks vihmase, külma ning rõske ilmaga. „Kas kella 19ks lubati lund?” tuli asjakohane küsimus Ainilt, kui taaskord lõdisedes platsil proove tegime. Kolmandal nädalal ehk nädal enne esietendust tuli lahendada mitmeid murekohti. Näiteks tekkis ootamatult tehniline probleem: valgustajatele vajalik elektrigeneraator ehk „genekas” ei soovinud kuidagi meie valgustehnikaga koostööd teha. Ei hakanud tööle esimene ega teinegi kohaletoodu. Toodi kohale ka kolmas genekas, mis koos vajaliku valguse tekitamisega tegi sellist lärmi, et oleks poole publikust etenduse ajal kurdistanud. Nii tõime kohale ka neljanda generaatori, mis oli lõppude lõpuks meie valgustehnikaga koostööaldis ning sobivalt vagura loomuga ning viimaks tekkis meie lavastusele ka valgus. Halleluuja! Nipet-näpet probleeme oli teisigi. Näiteks tuli leida lahendus, kuidas Merca seljalt pärast automaadivalangut verd voolama hakkaks. Spetsiaalselt selle jaoks tuli Obinitsa oma ala asjatundja Armin Altorf, kes õpetas meie lavamees Imrele (Toomeoks, toim), kuidas verelaenguid ehitada. Esietenduse nädal oli ootuspäraselt veidi pingelisem ning nädala esimene läbimäng lõppes sellega, et pidime kaks korda järjest Võrru EMO-sse sõitma. Esmalt kukkus proovis õnnetult tuubamängija Siim (Naaber, toim) ja seejärel õnnestus Marianil (Heinat, toim) oma jalg vankrikodarate vahele kinni jätta. Kaks vigastatut ning kaks päeva esietenduseni! Mis siis muud, kui uuesti suund Võru poole ning karkude laenutusse – tänu tohtrite hoolitsusele ning mõningastele kohendustele lavastuses said aga kõik etendused kenasti tehtud ning ka jalad paranesid. RAMP 2015/2016

67


Täiesti eraldi teema on sünnipäevad – neid selle kuu jooksul ikka toimus. Vananesid meie rekvisiitor Riin, näitlejad Ott ja Marje, brassipoiss Imre ning noor trupiliige Sädeli. Sünnipäevade puhul laulsime päevakangelastele ning sõime kooki, mis aastaajast sõltuvalt oli pea alati imemaitsev maasika-vahukoore kook. Kontrolletenduse päev osutus kontrolliks kõige otsesemas mõttes. Pärast päevast proovi hakkas järsku paduvihma sadama – sellist, mida meie silmad polnud enne sealmail näinud. 30 minutit hiljem oli publiku sissepääsu juures hiigelsuur porilomp, mis kuidagi ei tahtnud enam ära minna. Lavapoisid haarasid kiiresti labidad ja hakkasid kraavi kaevama, aga vesi liikus vaevaliselt ja lähenev etenduse algusaeg ning jätkuvalt suur porilomp tegid olemise aina närvilisemaks. Naabrimees Mati tõi abivalmilt killustikku, milles oli küll rohkem mulda kui kive ning paraku muutus kogu olemine seetõttu aina soisemaks. Meie kohapealne partner Evar tellis kiiresti juurde 30 tonni killustikku ning vähem kui poole tunniga oli võimas laadung kohal. Asi hakkas veidi rohkem sissepääsu ilmet võtma, kuid tasasusest ning kaubanduslikust välimusest jäi asi veel kaugele. Päeva päästis teatri haldusjuht Kalle (Kukk, toim), kes hakkas minikaubikuga teerulli mängima. Muudkui edasi-tagasiedasi-tagasi, kuni teekate taas enam-vähem sile ning tihke oli. Poolteist tundi hiljem saabunud publik ei saanud (loodetavasti) üldse aru, et veel loetud tunnid tagasi oli sobiv sissepääsutee olemas vaid veesõidukitele. Ja käes ta oligi – esietenduse päev! Kuna eelnevatel päevadel tehtud läbimängud olid läinud tõusvas joones ning lavastaja oli tehtud tööga rahul, siis esika hommikul proovi ei toimunud, lõõgastuti hoopis. Kõigepealt mängiti võrkpalli, seejärel püüti kala, lasti märki, siis söödi püütud kala ja valmistuti etenduseks. Kuidagi kiirelt jõudis kätte aeg, kui laadalised hakkasid etendusplatsi kõrval oma asju üles sättima – ikka käsitööna valminud kausid, vahvlid, koduõlu, võileivad, küpsetised ning palju muud maitsvat ja ilusat. Ja oligi aeg sealmaal, et jalaga tagumikku anda ehk teatrikeeles „Head esikat!” soovida.

68

RAMP 2015/2016


Etendus läks väga hästi ja tundus, et ka publikule meeldis, sest lõpuaplausiks tõusid kõik püsti. Järgnes üks korralik setu-stiilis pidu koos elava muusikaga, mis hiljem jätkus Piusal suitsusaunas. Etendused olid jaotatud kahte nädalasse ning kui teisel etendustenädalal tagasi Obinitsa tulime, olid olud varasemaga võrreldes muutunud. Vahepeal oli tohutu maru mänguplatsi laastanud ning meie müügitelgid ja osa toolidest laiali pildunud. Lisaks algas nüüd nädal, kus pea pooltel etendustel sadas vihma. Publik oli väga vapper ning vaatas olenemata ilmast etendust väga keskendunult. Suuremat peavalu ja hulga lisatööd tekitas see ilm meie riietajatele, kes muudkui pesid ja kuivatasid kostüüme. Erinevalt kõigist ülejäänutest lõppes nende tööpäev tublisti pärast südaööd, sest kostüüme, mida pärast etendust korrastada, oli ju kümneid. Ja siis äkitselt oligi see käes – 33 päeva pärast esmakordselt Obinitsa saabumist pidasime Piusal eelviimase etenduse pidu ning sellele järgneval pühapäeval mängiti maha hooaja viimane „Obinitsa”. Ikka täissaalile ja püstiseisvale publikule. Viimase etenduse järel algas kiire lava mahavõtmine – äkitselt olid platsilt kadunud valgustehnika, helitehnika, majast haihtusid grimmitarbed ja rekvisiidid. Järgmisel päeval muutsid lavamehed mänguplatsi samasuguseks, nagu see oli seal enne meie saabumist. Eemaldati kogu platsi kattev puutükikestest kate, pesti puhtaks maja seinad ja aknad, eemaldati salakonksud, korjati kokku tuhanded väiksed herneterad, paigaldati tagasi aed ja palju muud. Lahkudes jäi maha hoov, kus seda kõike – proovinädalaid ja etendusi – nagu polekski olnud. Kui aga saatus soosib, tuleme Obinitsa tagasi juba suvel 2016.

RAMP 2015/2016

69


146. hooaeg

draama

70

RAMP 2015/2016


Draamahooaeg

Foto: Madis Palm

Tiit Palu toob uusi tuuli Vanemuise draamapoolele alates sügisest 2013. Tema suunab käesoleval hooajal 26 draamanäitleja, 2 dramaturgi ja 2 lavastaja vaimuväge. Sünnib kaheksa draamalavastust.

RAMP 2015/2016

71


Uuslavastused

Urmas Vadi

Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad) Tragikomöödia Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Silver Vahtre Kostüümikunstnik Reet Aus Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades: Kärt Tammjärv, Piret Laurimaa, Piret Rauk (Kuressaare Linnateater), Raivo E. Tamm Urmas Vadi näidendis saavad uue hingamise ja sõnumi Raja Teele, „Libahundi” Tiina, Polkovniku lesk ja veel mitu tuntud Eesti kirjanduse arhetüüpset kangelannat. Saab kuulda ja näha, mis nendega vahepeal juhtunud on ja mida nad tänasest elust arvavad. Esietendus 5. septembril 2015 Sadamateatris Uku Uusberg

Üritus

Inimlik tragöödia Lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater) Kunstnik Kaspar Jancis Osades: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Jaanika Arum, Linda Kolde, Markus Dvinjaninov, Maria Soomets ja Uku Uusberg HELLE: Sa seda ikka tead, et arenenud tubades öeldakse meie ajal „sündmus”, mitte „üritus”. Et ”üritus” on nurjunud katse. LEO: Kes ütleb, et see nurjub? Leofred Luuk on endine näitleja, kes töötas kunagi Vanas Teatris. Nüüd on ta tagasi. Sest ta saab homme kuuskümmend. Nii lihtsalt ka ei saa. Lugu on Armastusest. Esietendus 28. septembril 2015 Vanemuise väikeses majas

72

RAMP 2015/2016


Draamalavastused

Richard Bean

Tiina Laanem

Tom Stoppard

Farss skiffle’i-rütmis

Draama

Draama kahes vaatuses

Tõlge inglise keelest Kalle Hein Lavastaja Andres Dvinjaninov (Emajõe Suveteater) Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Muusikajuht Ele Sonn Osades: Andres Mähar, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Reimo Sagor, Sten Karpov, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Peeter Volkonski, Märt Koik, Mihkel Kallaste jt Ansambel koosseisus: Alari Piispea (kontrabass), Karl Laanekask(kitarr), Margus Tammemägi (löökpillid), Priit Strandberg (rütmikitarr), Ele Sonn (klahvpillid)

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets Osades: Maria Soomets, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Helgur Rosenthal

Tõlge inglise keelest Anu Lamp Lavastaja Ain Mäeots Lavakunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater) Kostüümikunstnik Gerly Tinn Osades: Jaanika Arum, Priit Strandberg, Sten Karpov, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Piret Laurimaa, Marian Heinat, Tanel Jonas, Markus Dvinjaninov, Reimo Sagor, Margus Jaanovits, Karol Kuntsel

Üks mees, kaks bossi

Maailma suurimaid komödiograafe, 18. sajandi itaalia teatrimehe Carlo Goldoni üks tuntumaid teoseid on “Kahe isanda teener” – pöörane sündmuste virrvarr, mille keskmes kavalpeast teener, kes satub teenima kaht isandat korraga. See komöödiaklassika kullafondi kuuluv teos on olnud korduvalt ka Eesti lavadel, viimati alles äsja Ugalas. Briti kaasaegne dramaturg Richard Bean otsustas tuua selle vana loo ajas ja ruumis pisut lähemale ning maandus 1963. aasta Brightonis. Londonis mõne aasta eest lavale jõudnud versioonist sai menuk mitmeks hooajaks. Pole mingit lootust hakata ülevaadet andma kõigist selles loos ette tulevatest sündmustest. Ütleme vaid, et asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse surnuks peetud eelmine peigmehekandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised ja… Hingetõmbeks aga astub üles Eesti parim skiffle’i -muusika bänd.

Pildilt kukkujad

See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees... Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks? Esietendus 21. novembril 2015 Sadamateatris

Arkaadia

Kaasaegse inglise dramaturgia nimekaima näitekirjaniku Tom Stoppardi 1993. aastal Royal Shakespeare’i Theatre’is esietendunud ”Arkaadia” on vaieldamatult üks tänapäeva näitekirjanduse tippteoseid. Omapärase ajaloolise detektiiviloo tegevus toimub Inglismaal Derbyshire’i maakonna uhkes mõisas Sidley Parkis paralleelselt minevikus (1809, 1812) ja tänapäeval. 19. sajandi tasand keskendub mõisapreili Thomasina Coverly ning tema koduõpetaja Septimus Hodge’i koolitundidele, kuhu pidevalt sekkub ümbritsev igapäevane elu oma värvikirevuses - armulood, mõisa aia ümberkujundamine, Hodge’i sõbra lord Byroni külaskäik... Kaasajas toimetavad selle mõisa raamatukogus ja arhiivides teadlased, kes haistavad minevikus toimunud sündmuste tolmukorra alt põnevaid teaduslikke avastusi ning efektseid pealkirju akadeemilistes väljaannetes. Loos on koomikat, traagikat, saladusi ja kirge ning salapärast aastate hõngu, mida hoovab vanadest hoonetest, kus on enne meid elanud, igatsenud, nutnud, naernud ja armastanud möödunud aegade inimesed. Esietendus 13. veebruaril 2016 Vanemuise suures majas

Esietendus 31. oktoobril 2015 Vanemuise suures majas

RAMP 2015/2016

73


Uuslavastused

Conor McPherson

Maksim Gorki

/The Night Alive/

Draama

Öörändurid

Väikekodanlased

Draama kahes osas Tõlge inglise keelest Erkki Sivonen Lavastaja Tiit Palu Kunstnik Silver Vahtre Osades: Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar, Veiko Porkanen Dublini äärelinna maalilises lobudikus veeretab oma päevi õhtusse Tommy ning teeb koos oma semu Dociga plaane, kuidas kiiresti rikkaks saada. Ühel õhtul toob Tommy oma onu majja noore naise, keda tema endine poiss-sõber on äsja tänaval rünnanud. Salapärane naine, kes ei rutta oma minevikult katet kergitama, käivitab nelja mehe vahel sündmusteahela, milles on oma koht (armu)kadedusel ja vihkamisel, hoolimisel ja unistustel, aga ka iiri lugudele omasel kirbel huumoril, mis teravaid olukordi muhedamaks mahendab. Iiri päritolu kaasaegse dramaturgi Conor McPhersoni looming on Eestis üsna tuntud (“Teisel pool”, “See pärnapuulehtla”jt). Vanemuine on üsna hiljuti mänginud tema ühemehetükki “Rumm ja viin”. “Öörändurid” on tema värskeim täispikk näidend (2013), mis jõudis pea korraga nii Londoni kui New Yorgi lavadele ja pälvis kohe New Yorgi kriitikutelt ka aasta parima uue näidendi preemia. Esietendus 20. veebruaril 2016 Vanemuise väikeses majas

Tõlge vene keelest Sven Karja Lavastaja ja tekstiredaktsiooni autor Kertu Moppel Kunstnik Arthur Arula Osades: Linda Kolde, Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Priit Strandberg, Külliki Saldre, Aivar Tommingas Gorki on vene klassik, keda Eestiski hakatud vaikselt taasavastama. Muu maailma jaoks on Gorkil olnud alati oma sõnum, mis kaugelt laiem kui proletaarse (maailma) revolutsiooni kuulutamine. Tema läbivateks teemadeks on inimlikkuse piirid ja olemus, inimese ülevus ja madalus, mis pannakse proovile teravates maailmavaatelistes vastasseisudes. Vanemuises mängiti viimati Gorkit 30 aastat tagasi, antud näidendit 70 aastat tagasi. “Väikekodanlased” räägib perekonnast, mille kaks põlvkonda elavad ühe katuse all. Isa on raske tööga kõik pere heaoluks vajaliku välja teeninud ning ei mõista, miks tema ammu täiskasvanuks saanud lapsed ei suuda astuda reaalsesse ellu. Elatakse olukorras, kus vanad väärtused enam ei kehti ning uued ei ole veel kanda kinnitanud. Gorki kirjutas oma põlvkondadevahelisest konfliktist rääkiva näidendi aastal 1902 väga ärevates ühiskonnaoludes. Praegu on selles näidendis palju mõtteid ja teemapüstitusi, mille juurde oleks aeg tagasi tulla. Kertu Moppel Esietendus 16. aprillil 2016 Sadamateatris

74

RAMP 2015/2016

Üks asi Eksperimentaalses draamasarjas “Üks asi” esietendub 2016. aasta kevadel Andres Noormetsa lavastus, mille pealkiri ja materjal selguvad sügishooaja jooksul. Esietendus 23. aprillil 2016 Vanemuise väikeses majas


Draamalavastused

Avtandil Varsimašvili

Armastan! Armastan! Armastan! Lüüriline armastuslugu

Idülliline armastuslugu Gruusia mägikülas, millesse jõhkralt sekkub sõda.

Tõlge gruusia keelest Natali Lohk Lavastaja Avtandil Varsimašvili (Gruusia) Kunstnik Silver Vahtre Muusikaline kujundaja Avtandil Varsimašvili Valguskunstnikud Andres Sarv ja Jaanus Moor Osades: Jaanika Arum, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Tanel Jonas Õnnelik Gruusia mägiküla elab oma idüllilist elu: inimesed, loomad ja loodusnähtused elavad harmoonias ja üksteisemõistmises, noormees ja neiu on otsustanud oma saatused ühendada. Õnnetuseks hakkab üks suurriik nende kodumaad ähvardama ning noormehel tuleb minna sõjaväljale..... Jah, see on (peaaegu et) muinasjutt. Ometi pole see lastelugu, sest suured teemad Armastus, Headus, Surm ja Andestus tulevad siin arutlusele viisil, millele võiks (ja peaks) mõtlema igas eas inimene. Seda kaunist, poeetilist ja kurba lugu on sageli nimetatud ka Gruusia “Romeoks ja Juliaks”. Esietendus 25. augustil 2014 Sadamateatris

RAMP 2015/2016

75


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Lars Norén

Deemonid Draama kahes vaatuses Tõlge rootsi keelest Ülev Aaloe Lavastaja Andres Noormets Kunstnik Maarja Meeru Muusikaline kujundaja Andres Noormets Valguskunstnik Imbi Mälk Osades: Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Margus Jaanovits, Sten Karpov “Deemonid” on ehe ja tänapäevane draama, kus oma suhtes keerukasse etappi jõudnud Frank ja Katarina kutsuvad hetkeimpulsi ajel külla samas majas elava abielupaari, keda nad eriti ei tunnegi. Õhtu Jenna ja Thomasega algab meeldivalt, ent lõpeb täieliku krahhiga. Küllakutsujate omavahelistes suhetes valitsevad deemonid tulevad päevavalgele, võtavad võimust ja viivad sõbraliku naabripere hapra pereidülli purunemise äärele.            “Deemoneid” on ülesehituse ja meeleolude tõttu sageli võrreldud Edward Albee kuulsa näidendiga “Kes kardab Virginia Woolfi?” ning kindlasti mitte asjatult, sest pinget, ootamatuid pöördeid ja valusalt vaimukat dialoogi on selles loos küllaga. Esietendus 19. septembril 2014 Vanemuise väikeses majas

Suhetelugu paarist, kellel on raske olla koos, aga võimatu olla ka lahus.

76

RAMP 2015/2016


Draamalavastused

Andra Teede

Valgustab vana ja valgustab last – hästi valgustab Estoplast!

Pildid valguse tegemisest  Lavastaja Sander Pukk Kunstnik Annika Lindemann Muusika- ja helikujundaja Ardo Ran Varres Valguskujundaja Priidu Adlas (Vaba Lava) Videokujundaja Terina Tikka (Endla Teater) Osades: Külliki Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen 

Sellise lausega reklaamis oma toodangut 1959. aastal Eestis loodud ja seoses riigikorra vahetumisega hääbunud Estoplasti nimeline tehas. Siin tehtud valgusteid leidus igas ENSV kodus, aga ka partei- ja valitsusjuhtide kabinettides ning lausa Kremli tagatubades. Just need viimased püsivad veel praegugi oma kohal. Nagu muidugi ka paljud kodused valgusallikad. Vana Tooma-nimelist lambikest mäletate? Seegi on Estoplasti looming.

Estoplast

Nüüd on noor dramaturg, nõuka-aja lõpus sündinud ja seni luuletaja ning kriitikuna tuntud Andra Teede kirjutanud

Estoplastist näidendi. Teksti aluseks on toonaste töötajatega tehtud intervjuud ning arhiivimaterjalid. Ometi pole see dokumentaalnäidend tavapärases mõistes, sest autentsele materjalile on lähenetud loominguliselt, lisatud fiktiivseid seiku ja tegelasi. Saame veenduda, et kunagise üleliidulise tähtsusega tootmisettevõtte argipäev mõjub täna absurdselt ja ehmatavalt, kohati peaaegu müstiliselt. Näidend “Estoplast” pälvis 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusel kolmanda koha. Esietendus 29. novembril 2014 Sadamateatris

Pildikesi kunagise suurettevõtte “Estoplast” argi- ja pidupäevadest.

RAMP 2015/2016

77


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Sofi Oksanen

Kui tuvid kadusid /Kun kyyhkyset katosivat/ Draama kahes vaatuses Tõlge soome keelest Maimu Berg Lavastaja Tiit Palu Kunstnik Eugen Tamberg Muusikaline kujundaja Toomas Lunge Valguskunstnik Andres Sarv Osades: Sten Karpov, Linda Kolde, Reimo Sagor, Marian Heinat, Andres Mähar, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Maria Kallaste, Markus Dvinjaninov “Kui tuvid kadusid” jätkab Eestit puudutavat teemaderingi, millega Sofi Oksanen alustas romaanides “Stalini lehmad” ning “Puhastus”. Loo tegevus toimub Eestis kolme okupatsiooniaastakümne jooksul – 1941-1965, teemadeks armastus, petmine, kohandumine võõra võimuga, reetmine. Sõda, võimuvahetused ning totalitaarne režiim lõhkusid Eestis paljusid inimsaatusi, nõukogude võimu tingimustes said sageli kangelasteks põhimõttelagedad konformistid ja kollaboratsionistid. Juuditi ja Edgari õnnetu abielu annab võimaluse vaadelda lähemalt ühe eestlaste põlvkonna vastuolulist võitlust ellujäämise, õnne ja armastuse eest. 2012. aastal ilmunud romaanist vormis Sofi Oksanen ise ka lavaversiooni, mis esietendus 2013. aasta novembris Soome Rahvusteatris. Esietendus 28. veebruaril 2015 Vanemuise suures majas

78

RAMP 2015/2016

Ühe eestlaste põlvkonna vastuoluline võitlus ellujäämise, õnne ja armastuse eest.


Draamalavastused

Anton Hansen Tammsaare / Urmas Lennuk

Meie oma tõde, meie oma õigus Draama kahes vaatuses

A. H. Tammsaare „Tõel ja õigusel” põhinevad elutõe otsingud. Et LÕPUS oleks kõik hästi.

Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Kristina Lõuk Muusikaline kujundaja Priit Strandberg Valguskujundaja Tõnis Järs Osades: Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Soomets, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab “Tõe ja õiguse” esimesest osast. Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama? Tanel Jonas: Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia? Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu. Esietendus 19. veebruaril 2015 Sadamateatris

RAMP 2015/2016

79


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Vaimukas vägikaikavedu näitekirjaniku ja tsensori vahel.

Koki Mitani

Naeru Akadeemia Komöödia kahes vaatuses Tõlge jaapani keelest Margit Juurikas Lavastaja Aare Toikka (VAT teater) Lavakunstnik Iir Hermeliin Kostüümikunstnik Eve Ormisson Valguskujundaja Imbi Mälk Osades: Hannes Kaljujärv ja Riho Kütsar On 1940. aasta sügis Tokyos. Juba 27. septembril kirjutakse Berliinis alla Jaapani-Saksa-Itaalia kolmikpaktile, millega Jaapanist saab Hitleri Saksamaa sõjaline liitlane. Kuid praegu on veel septembri algus ja teatrihooaeg on algamas. Komöödiakirjanik ja teatritrupi “Naeru Akadeemia” lavastaja on valmis saanud uue näitemängu ja tahab selle kiiresti lavale tuua. Näidendi etendamiseks tuleb saada tsensori luba, kuid see on Jaapani kultuuris tavaline rutiin. Paraku pole äsja ametisse astunud tsensoril vähimatki huumorimeelt. Ta nõuab teksti ümbertegemist. Siis uut ümbertegemist, ja siis järgmist ümbertegemist. Nädal aega kestev vaimne vägikaikavedu peab välja selgitama, kas huumor, vaimukus ja vaba vaim suudavad seljatada juhmi käsumajanduse. Esietendus 17. aprillil 2015 Vanemuise väikeses majas

80

RAMP 2015/2016


Draamalavastused

Farss, mis keerleb ümber sukkpükstes mehe.

Ray Cooney

Minu järel, seltsimees! /Chase Me Comrade/

Farss kahes vaatuses Tõlge inglise keelest Vello Janson, Tanel Jonas Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Rosita Raud Osades: Markus Luik (Eesti Draamateater), Maria Soomets, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Merle Jääger, Veiko Porkanen, Liisa Pulk, Tanel Jonas 1961. aastal põgenes Nõukogude Liidust Läände üks maailma balletiajaloo

andekamaid meestantsijaid, Rudolf Nurejev. See sündmus pälvis terve maailma tähelepanu ning oli keeruliste poliitiliste malekäikude ja intriigide allikaks. Nurejevi Läände hüppamine sai ka kuulsa briti komöödiameistri Ray Cooney inspireerijaks, kes tantsija põgenemise ja tema peitmise Londoni eliitrajoonis on valanud vaimukasse farsivormi. Kui komöödia aastate eest Londonis esietendus, käis ka Nurejev ise seda korduvalt vaatamas ning naeris laval nähtu üle südamest.. Esietendus 9. novembril 2013 Vanemuise suures majas

RAMP 2015/2016

81


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Daniel Glattauer

Hea põhjatuule vastu /Gut gegen Nordwind/

Netiromanss kahes vaatuses Tõlge saksa keelest Piret Pääsuke Dramatiseerija ja lavastaja Rein Pakk Kunstnik Annika Pakk Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres Mängivad Elina Purde ja Andres Mähar Kui Austria-Saksa kirjaniku Daniel Glattaueri romaan “Hea põhjatuule vastu” 2006. aastal ilmus, võitis see kohe südameid kõikjal üle Euroopa ja kaugemalgi. Just südameid, sest tundeküllane ja kirglik

Tundeküllane ja kirglik netiromanss.

82

RAMP 2015/2016

lugu räägib tõelisest armastusest – sellest, mis põleb meie südametes ja toidab meie kujutlusvõimet. Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes… reaalsete partneritega. Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha

saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad, vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest. Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!” Esietendus 28. septembril 2013 Vanemuise väikeses majas


Draamalavastused

elektrooniline tekstimuusikal noortest inimestest, keda ei huvita ajaloost või vanematelt päritud formaadid.

kadrinoormets

go neo und romantix elektrooniline tekstimuusikal Lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets Muusika autor ja esitaja Cubus Larvik Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Kostüümid Maarja Noormets Osades: Kärt Tammjärv, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Kais Adlas, Raivo Adlas, Piret Laurimaa, Sten Karpov Andres Noormets: see on lugu ühest tüdrukust, kes laseb endale tätoveeringud teha ja sellest, kuidas need tätoveeringud avavad talle uued reaalsused ja juhivad armastuseni.

see on lugu noortest inimestest, keda ei huvita ajaloost või vanematelt päritud formaadid. nende olemine on lahtine, avatud – see on rohkem pilt kui plaan, rohkem tajumine kui rääkimine – piirid pole teema, neid poleks nagu kunagi olnudki. on loomulik liikuda korraga kõikjal, olla fragmenteeritud, elada sekundit kui päeva. sõnad pole vaid suhted ja konfliktid – sõnad on muster, sõnad on rütm. see on lugu, mis ühel hetkel peatub ja teeb ruumi võimalikule tulevikule, mis tühistab lineaarse aja ja liigub meele ja taju ruumidesse, mis asuvad üksteise all ja kohal, töötavad samaaegselt, kasvavad teineteisest läbi. see on lugu, mis räägib kaasa kvantfüüsikast pärit teesile, et meid moodustav mateeria ei ole alati sama, vaid muutub vastavalt vaatleva teadvuse fookusele, kus vaataja on kaaslooja.

see on lugu, mille mõistmiseks peab laskma oma mina tajumaastikele uitama ja mitte kartma ohtu, sest teekond on juhitud ja vähem kui paari tunniga jõutakse koju tagasi. kas see on just seesama koht, kust alustati, on vaataja risk – see on tänane teater, kus elektroonilisse muusikasse sisse voolavad sõnad moodustavad muusikali, mis jääb otsustavalt väljapoole broadwayd, kuid on sellest hoolimata emotsionaalne ja kõnelev. see on lugu, kus saavad kokku armastus, surm ja unenäod – romantiline draama, tragikomöödia ja thriller korraga. kohtumispaik – sadamateater. Esietendus 25. aprillil 2015 Sadamateatris

RAMP 2015/2016

83


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Soe ja lihtne lugu, mis läbi lapse silmade püüab mõtestada täiskasvanute maailma õiglust ja ebaõiglust. Harper Lee / Urmas Lennuk

Tappa laulurästast /To Kill a Mockingbird/

Urmas Lennuki fragmentaarium Romaani tõlkija Valda Raud  Lavastaja Urmas Lennuk  Kunstnik Liisa Soolepp  Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll (Rakvere Teater)  Valguskujundaja Andres Sarv Osades: Liisa Pulk, Maria Soomets, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liina Olmaru

84

RAMP 2015/2016

Lavastus põhineb Harper Lee romaanil, mis 1960. aastal võitis Pulitzeri preemia. Selles lavaloos on kolm last ja kaks täiskasvanut. Lapsed – Nirksilm, Dill ja Jem – tegelevad oma lapsemaailma mõtestamise ning igapäevaste mängudega. Mängumaailma turvalisusse löövad aga mõra täiskasvanute maailma suhtumised ja probleemid, mis lastele tunduvad arusaamatud ja ebaõiglased. Kindlasti on selles loos nii mõndagi, mis tuletab meile meelde, et kõik me olime kunagi väiksed ja uskusime, et maailm ongi selline nagu paistab. Kas poleks jälle aeg seda häbenemata meenutada?

Harper Lee romaani on maailmas müüdud üle 30 miljoni eksemplari. 1960. aastal Pulitzeri võitnud teos püsib kordustrükkidena edetabelites veel XXI sajandi alguseski. Esietendus 9. veebruaril 2012 Sadamateatris


Draamalavastused

Ingmar Bergman

Fanny ja Alexander Ühe perekonna saaga kolmes osas Tõlge rootsi keelest Ülev Aaloe  Dramatiseerijad Ain Mäeots, Ülev Aaloe Lavastaja Ain Mäeots  Lavakunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)  Kostüümikunstnik Gerly Tinn  Liikumisjuht Marika Aidla Muusikajuht Ele Sonn Valguskunstnik Rene Liivamägi (Ugala Teater) Osades: Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Ott Sepp, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kaia Skoblov, Maria Kallaste, Merle Jääger, Kais Adlas, Elina Purde, Priit Strandberg, Kristina Nukka, Eva Püssa, Ele Sonn, Sten Karpov, Mikk Kaasik või Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo. 

Värvikas ja traagiline peresaaga 19. sajandi Rootsist.

Ingmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama. Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari. Esietendus 1. märtsil 2014 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2015/2016

85


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Indiaani folklooril põhinev lugu kahest eakast naisest, kes ei anna elule alla. Velma Wallis

Kaks vana naist Rännakulugu ühes osas Tõlge inglise keelest Arvo Valton Dramatiseerija ja lavastaja Merle Jääger  Lavaruumi kujundaja Imre Toomeoks  Kostüümikunstnik Epp Margna  Muusikaline kujundaja Merle Jääger  Valguskujundaja Jaanus Moor  Videorežii Hindrek Hallik Osades: Anne Veesaar, Terje Pennie, Andres Mähar, Ragne Pekarev, Maria Soomets, Karol Kuntsel, Andres Vainura, Merle Jääger

Atapaski legendil põhinev liigutav lugu reetmisest ja sõprusest. Kaks vana naist hüljatakse nälja sunnil nende oma rahva poolt talve hakul ja jäetakse surema. Naised otsustavad siiski kõige kiuste ellu jääda ning hoolimata Alaska karmist kliimast see neil teineteise toel õnnestubki. Saab ilmsiks, et kahel vanal naisel on siiski veel midagi anda – maailmale, oma rahvale ja teineteisele. See legend ütleb mulle: inimese võimetel pole piire – vähemalt mitte vanuselisi –, et saavutada elus, mis vaja. Igaühes siin suures ja keerulises maailmas elab hämmastav võime olla ülev. Ent harva, kui just saatus meilt seda ei nõua, ärkab see peidetud anne ellu. Velma Wallis Esietendus 12. aprillil 2014 Sadamateatris

Koomiline ja südamlik lugu kahest mehest, kes pärast aastaid hooldusasutuses on lülitumas tavaliste inimeste igapäevasesse ellu. Axel Hellstenius / Ingvar Ambjørnsen

Elling

/Elling og Kjell Bjarne/ Tragikomöödia Tõlge norra keelest Karin Sooväli Lavastaja Ain Mäeots Kunstnikud Liina Unt, Liina Tepand Osades: Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Markus Luik, Ragne Pekarev Vanemuise püsirepertuaari vanim liige, keda publiku jätkuva poolehoiu tõttu ikka veel pensionile ei lasta, on koomiline ja

86

RAMP 2015/2016

südamlik lugu kahest mehest, kes pärast aastaid hooldusasutuses on lülitumas tavaliste inimeste igapäevasesse ellu. See tundub hirmutav, sest kumbki varases keskeas meestest pole iial varem oma elu ise pidanud korraldama. Kes koristab, kes käib poes? Mismoodi saadakse tuttavaks naistega? Kahe täiskasvanud mehe suured võidud väikeste asjade üle tuletavad meelde, kui ainukordsetest asjadest koosneb õnn. Ja need koostisosad on kõigi jaoks erinevad. Norra kirjaniku Ingvar Ambjørseni “Ellingu” dramatiseeris 1999. aastal teine norrakas

Axel Hellstenius. Näidend esietendus samal aastal Oslos ning sai tohutu publikumenu osaliseks (125 etendust ja 60 000 vaatajat). Peter Næss, kes oli näidendi esmalavastaja, tegi sama materjali põhjal mõned aastad hiljem filmi, mida on ka Eestis PÖFFi raames näidatud. Esietendus 8. detsembril 2006 Saksa Kultuuri Instituudis NB! Etendused toimuvad Sadamateatris!


Draamalavastused

Tragikomöödia, mis räägib kolmest keskealisest mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meessoos tekitab. Mika Myllyaho

Paanika

Tragikomöödia Tõlge soome keelest Maimu Berg  Lavastaja Taago Tubin (Ugala Teater) Kunstnik Jaanus Laagriküll  Valguskujundaja Jaanus Moor Osades: Raivo E. Tamm, Riho Kütsar, Ain Mäeots

Leo, Max ja Joni on edukad isased, kes ühtäkki ei saa oma eluga enam hakkama. Ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Mida ometi?! Hädaolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab nii kummalisi vorme, et ajab kõrvaltvaataja ühtaegu nii nutma kui ka naerma. Mika Myllyaho (1966) on soome noorema põlvkonna üks juhtivamaid lavastajaid ja näitekirjanikke. Tema esiknäidend

„Paanika“ jõudis ülimenukalt lavale 2005. aastal Helsingi Ryhmäteatteris, teost on tänaseks edukalt lavastatud nii Soome teatrites kui ka mitmel pool mujal maailmas. „Paanikale” on järgnenud näidendid „Kaos” (2007) ja „Harmoonia” (2009), mis kokku moodustavad triloogia. Esietendus 6. märtsil 2010 Sadamateatris.

RAMP 2015/2016

87


Kauksi Ülle

Obinitsa ühe seto pere lugu Lavastaja ja kaasautor Ain Mäeots Kunstnik Liina Unt Muusikaline kujundaja Ele Sonn Osades: Merle Jääger, Ragne Pekarev, Marian Heinat, Tanel Jonas, Andres Mähar, Priit Strandberg, Karol Kuntsel, Veiko Porkanen, Marje Metsur, Kaia Skoblov, Ott Sepp, Artur Linnus, Vaino Linnus, Ele Sonn, Helena Kesonen, Päivi Kahusk, Maarja Hõrn, Kärt Kooser, Väino Järv, Pärtel Külvik, Helen Külvik, Iti Toom, Truvar Riitsaar, Ott Kilusk, Merli Urbanik jt. Muusikud: Eller Brass Obinitsa külas asub kaunis 30ndatel aastatel valminud puumaja, mida omal ajal kutsuti selle ehitanud ja seal elanud kaupmehe pere järgi Kalju Maja. Maja hüüti ka Obinitsa aknaks, seal võeti seto kombe kohaselt vastu riigimehi, usurändureid ja teadlasi. Fotokunstnikud Carl Sarap ja Aleksander Roop jäädvustasid klaasnegatiividele Obinitsa ja viie kaunitarist peretütre ilu. Siis tuli nõukogude võim, kellele maja meeldis, aga pere ei meeldinud... Velskripunkt, meierei, kultuurimaja, raamatukogu, kolhoosi kontor – poole sajandi vanused ei tea enam Kaljudest midagi. Nende pereliikmed võtsid läände põgenedes või külmale maale sõites pildialbumid kaasa... Kas avada Obinitsa aken ja olla taas pere maskiballil või õdede kaksikpulmas, kas näha nii lähedalt sirpi, mis lõikab ja haamrit, mis lööb? Kas elada läbi meie maa perede saatust ida ja lääne väraval, kus tuul kogu aeg tõmbab ja puhub meid laiali nagu õitsenud võilille ebemeid? “Obinitsa” – eepiline lugu ühest seto perest läbi 100 aasta. Esietendus 2. juulil 2015 Seto Ateljee-Galerii õuel, Obinitsas

88

RAMP 2015/2016


Draamalavastused

Ühe seto pere saatus ida ja lääne väraval, Obinitsas.

RAMP 2015/2016

89


146. hooaeg

muusika

90

RAMP 2015/2016


Muusikahooaeg

Foto: Madis Palm

Paul Mägi ja Vanemuine on seotud alates 2011. aastast. Pauliga koos teevad muusikat veel 3 dirigenti, 65 orkestranti, 9 ooperisolisti ja 33 koorilauljat. Sünnib kolm uuslavastust: operetiõhtu, ooper ning lastemuusikal.

RAMP 2015/2016

91


Uuslavastused

Õhtu Kálmániga Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Libretist ja näitejuht Jaan Willem Sibul Lavastaja-koreograaf Fabrice Gibert Kunstnik Maarja Meeru Solistid: Pirjo Jonas, Karmen Puis, Merle Jalakas, Reigo Tamm, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Seekord heidame pilgu ühe 20. sajandi tuntuima operetihelilooja – Imre Kálmáni – loomingusse. Ungarlane vallutas oma muusikaga nii nõudliku Viini kui pirtsaka Pariisi, sest Kálmáni meelisteemad – kodumaaigatsus, mustlaselu ning -kombed, Pariisi kõrgseltskonna elu ja intriigid, aga ka Idamaade temaatika – leidsid helilooja loomingus kajastust omal iseloomulikul ja publikut puudutaval viisil. „Õhtu Kálmániga“ koosneb neljast lühendatud operetist, mille värvikus, särav orkestreering, soojad ja leidlikud meloodiad teevad teatris veedetud õhtust kindlasti ühe meeldejääva mälestuse. Esietendus 7. novembril 2015 Vanemuise väikeses majas

Lucia di Lammermoor Ooper Salvadore Cammarano libreto Walter Scotti romaani „Lammermooride mõrsja“ ainetel Helilooja Gaetano Donizetti Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa) Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa) Donizetti ooperi keskmes on ühe naise saatus. Meeste valitsetud maailma intriigid ei lase tal end kehtestada. Lucia soovid heidetakse kõrvale, tema tahe surutakse alla, tema eluõnn tuuakse ohvriks. Kui eksistentsiaalseid tundeid ei saa väljendada avatult ja ausalt, plahvatavad need tuumapommi jõuga. Donizetti „Lucia di Lammermoor“ – justkui Šoti madalmaa „Romeo ja Julia“ – pole pelgalt eraviisiline armastustragöödia, vaid ka harukordselt poliitiline lugu, milles maskuliinne võimusüsteem moonutab inimsuhteid sügavuti ja need viimaks lõplikult hävitab. Petetud armastuse mäslemist ja lahtumist ilmestab Donizetti väljendusrikkaima muusikaga: kättemaks on verine, hullumeelsus tappev. Kuritarvitatud tunded laostavad kõike ja kõiki. Roman Hovenbitzer Esietendus 2. aprillil 2016 Vanemuise väikeses majas Itaalia keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega

92

RAMP 2015/2016


Muusikalavastused

Sensuaalsus, kirg ja saatuslik armastus – Georges Bizet’ maailmakuulus ooper!

Carmen Ooper Helilooja Georges Bizet Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Lavastaja-koreograaf, valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia) Kunstnik Maarja Meeru Osades: Aleksandra Kovalevitš (Ooperiteater Helikon, Moskva), Jānis Apeinis (Läti Rahvusooper) või Jevgeni Hrebtov (Leedu RO), Diana Higbee (Prantsusmaa) või Anna Denisova (Venemaa), Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Karmen Puis, Taavi Tampuu, Simo Breede, Rasmus Kull, Jaan Willem Sibul, Kalli Pikas jt. Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Tartu Poistekoor „Ma olen elus näinud umbes 1400 etendust. Vanemuises olen näinud neid umbes 65 aasta jooksul ja ka üsna paljudes maades ja kuulsates teatrites, kaasa arvatud New Yorgi Metropolitan Opera. Ja ma olen vaadanud telekanalist Mezzo põhiliselt Euroopa parimate ooperiteatrite kõige kuulsamaid klassikalisi oopereid kõige kuulsamate dirigentide juhatusel. Olen uhke ja õnnelik, et saan Vanemuises niisugust „Carmenit“ vaadata. See on esimene „Carmen“ mu elus, mida ma sellise naudinguga olen vaadanud. Millised koorid, milline täpsus! Nüüd ma mõistan, missugune maailmaime on see, kui ooperilavastaja on koreograaf. Ma oleksin seda „Carmenit“ nautinud liikumise ja visuaalse külje pärast ka siis, kui ei oleks olnud muusikapiuksugi. Ja millised meisterlikud lauljad! Ma kujutan ette, et võiksin seda „Carmenit“ ka Mezzo kanalilt näha. Minu meelest ületab lavastuse tase nii kujunduse kui ka häälte poolest kõvasti seda, mis seal kanalis näha on.“ Evald Kampus, Tartu Postimees Ooper valmis 1875. aastal ja põhineb Prosper Mérimée samanimelisel jutustusel. Kui „Carmen“ Pariisis esmakordselt lavale jõudis, peeti ooperi süžeed kõlvatuks ja tegelasi vulgaarseiks. Bizet šokeeris publikut, tuues ooperilavale inimesed rahva seast. Esietendusel vilistati ooper välja ja kriitikud andsid sellele ühiselt hävitava hinnangu. Tänaseks on „Carmenist“ saanud Georges Bizet’ tuntuim teos ja just tänu muusikale kuulub see maailmas enim lavastatud ooperite hulka. Esietendus 22. aprillil 2015 Vanemuise suures majas Prantsuse keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega RAMP 2015/2016

93


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Verdi laotab meie ette inimsuhete kirju paleti ja varem või hiljem seisavad kõik peaosalised valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus?

Aida Ooper Helilooja Giuseppe Verdi Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk Dirigent Martin Sildos Lavastaja ja kunstnik Madis Nurms Koreograaf Teet Kask Liikumisjuht Jelena Karpova Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades: Jomante Šležaite (Leedu), Märt Jakobson, Anželina Švatška (Ukraina) või Valentina Kremen, Eduard Martõnjuk (Valgevene), Samsons Izjumovs (Läti RO), Romans Polisadovs (Läti RO), Reigo Tamm või Rasmus Kull Vanemuise Sümfooniaorkester, ooperikoor ning Tartu Noortekoor, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Ooperi peategelased on kaks printsessi Aida ja Amneris, kes võitlevad sama mehe,

94

RAMP 2015/2016

Radamesi, armastuse eest. Varem või hiljem seisavad kõik kolm ka valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus? Verdi laotab meie ette inimsuhete kirju paleti – usk, armastus, vihkamine, manipuleerimine, lootus(etus) ja reetmine. Selgub, et üheks kõige vaatemängulisemaks peetud ooper on paradoksaalsel kombel hoopis üsna kammerlik. Kui sellest lähtuda, tundub Vanemuise väike maja oma intiimse õhustikuga „Aida“ lavastusele suurepäraseks keskkonnaks olevat. Esietendus 20. mail 2015 Vanemuise teatri väikeses majas Itaalia keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega Vanemuise teatri ja Pärnu Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali PROMFEST koostööprojekt


Muusikalavastused

Andrew Lloyd Webber

Ooperifantoom Muusikal Richard Stilgoe & Andrew Lloyd Webberi libreto põhineb Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantôme de l’Opéra“ Helilooja Andrew Lloyd Webber Laulutekstide autor Charles Hart Täiendavad laulutekstid Richard Stilgoe Eestikeelne tõlge Leelo Tungal Lavastaja Georg Malvius (Rootsi) Muusikaline juht Tarmo Leinatamm Dirigent Martin Sildos Kunstnik Iir Hermeliin Kostüümikunstnik Ellen Cairns (Šotimaa) Koreograaf Adrienne Åbjörn (Rootsi) Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi) Videokunstnik Taavi Varm Osades: Stephen Hansen (Norra) või Koit Toome, Hanna-Liina Võsa või Maria Listra, Koit Toome või Kalle Sepp, Pirjo Jonas või Kristina Vähi, Reigo Tamm, Aivar Kaseste, Lauri Liiv, Priit Strandberg, Janika Sillamaa, Merle Jalakas, Linda Kolde, Hedi Maaroos, Simo Breede, Rasmus Kull jt. Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp, bänd

Tänaseks on originaalromaani varjutanud paljud järgnenud lava- ja filmiversioonid, mille hulgast on tuntumad 1925. aastast pärinev tummfilmiklassikasse kuuluv teos Lon Chaney’lt ja Rupert Julianilt ning loomulikult Andrew Lloyd Webberi 1986. aastal loodud lummava ja unustamatu kõlaga muusikal.

Kõigi aegade kuulsaim muusikal!

Ambitsioonika, hetketi hirmutava ja üle jõu käivana tunduva muusikali „Ooperifantoom“ lavastuse tõi väärikalt publiku ette Vanemuise lavastustrupp Georg Malviuse käe all. Kirja saadud tulemus väärib kõrget hinnet. /…/Teater teatris topelttegevustik aktiveerib vaatajat. Mõnel hetkel ei saa küll sotti, kas vaatame mõne uue ooperi proovi Pariisi ooperis või Webberi muusikali Vanemuises. Toimivad tegelikult mõlemad. Vaataja saab aimu teatri lavatagustest, teatri tinglikkusest. „Ooperifantoomi“ kummituselgi on topeltroll: ta hoiab lummuses näiteseltskonda ja see omakorda saalis istuvat publikut. Alo Põldmäe, Tartu Postimees Esietendus 4. oktoobril 2014 Vanemuise suures majas Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega.

Esmakordselt tutvustas maailmale ooperifantoomi prantsuse kirjanik Gaston Leroux’ – tema romaan Le Fantôme de l’Opéra avaldati järjejutuna 1909. aasta septembrist kuni 1910. aasta jaanuarini väljaandes Le Gaulois. Osaliselt inspireerisid romaani kirjutamist 19. sajandil Pariisi ooperis ka tegelikult asetleidnud sündmused.

RAMP 2015/2016

95


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Andrus Kivirähki suurepärase ja vaimuka romaani suurepärane ja vaimukas ooperiversioon Marko Matverelt!

Rehepapp Ooper Andrus Kivirähki romaani ainetel Helilooja Tauno Aints Libretist Urmas Lennuk Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Taavi Kull Lavastaja Marko Matvere Kunstnik Iir Hermeliin Koreograaf Marika Aidla Valguskujundaja Imbi Mälk Osades: Marko Matvere, Lauri Saatpalu, Merle Jalakas, Kädy Plaas, Reigo Tamm, Karmen Puis, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Pirjo Jonas, Valentina Kremen, Jaan Willem Sibul, Simo Breede, Kristiina Raahel Uiga või Liisa Tämm, Janek Savolainen jt. Publiku huvi erinevate „Rehepapi” – ilmingute vastu on vaibumatu. Kivirähk on romaaniga loonud suurepärase ja vaimuka üldistuse, milles ei puudu huumor ega ka ühiskonnakriitika. Väga vaimukas, teravmeelne – nagu Kivirähk ikka...

96

RAMP 2015/2016

Ooper nagu elu ise, ainult et veel värvikam. Meist endist eile, täna, homme... sest ühel määrdunud maal elab kummaline segu rahvast, kes usub ja loodab ikka paremat, kuigi neid ümbritseb aasta läbi üks lõputu november. Loo keskmes on Rehepapp Sander, kes vaatab oma rahva kasuahnust ja suuremaid ning väiksemaid unistusi pealt, püüdes neid riukalikust pragmaatilisusest suunata inimlikematesse sfääridesse. Kui ikka muusika peale hakkavad karvad tõusma, pole vahet, kas see on Metsatöll, „Rongisõidu“ – laul või Vanemuise sümfooniaorkester! Tauno Aints Esietendus 18. oktoobril 2013 Vanemuise väikeses majas Eesti keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega


Muusikalavastused

Reigi õpetaja Ooper Aino Kallase romaani ainetel Helilooja Eduard Tubin Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Taavi Kull Lavastaja Roman Baskin Kunstnik Iir Hermeliin Kostüümikunstnik Kristel Maamägi Koreograaf Janek Savolainen Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades: Jassi Zahharov (RO Estonia), Karmen Puis, Reigo Tamm, Pirjo Jonas, Annaliisa Pillak, Valentina Kremen, Rasmus Kull, Jaan Willem Sibul, Simo Breede jt. „Reigi õpetaja“ on etendunud vaid harvadel kordadel Eesti ajaloos, lastes publikul end ikka ja jälle paar aastakümmet oodata. Küpse helilooja ja elutarga mõtleja poolt komponeeritud teose lugu on küll lihtne, kuid sügavalt mitmetahuline. Viimaks jääb teosest kõlama ennekõike inimlik armastus, see kõikvõimas universaal.

Truppi iseloomustab laval veenev ja terviklik ansamblimäng. Ja viimane osutub üllatavalt oluliseks, et peategelaste sisemine jõud (iseäranis Jassi Zahharovi puhul) leiaks nii laval kui saalis kõlapinda. See on suurepärane näide sellest, kui tähtis on liita trupp koos hingavaks ja motiveeritult ühist eesmärki täitvaks tervikuks. Mihkel Truman, kultuur.err.ee

Saatuslik armastus 1642. aastal Hiiumaal Reigi kirikumõisas.

Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse ja lavalise teostuse eest Tubina ooperis „Reigi õpetaja” pälvis Jassi Zahharov 2015. aastal Eesti Teatriliidu Aasta muusikaauhinna Esietendus 4. aprillil 2014 Vanemuise väikeses majas Eesti keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega

Loo tegevus toimub 1642. aastal Hiiumaal Reigi külas ning Tallinnas. Peategelasteks on Reigi kirikuõpetaja Paavali Lempelius ja tema noor naine Catharina, kes armub Stockholmist saabunud diakon Jonas Kempesse. Külas levivad jutud, et Kempe on Stockholmist pagendatud seepärast, et pani sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma. Lempelius süüdistab Kempet taas mustas maagias. Armunud põgenevad, aga tabatakse ning hukatakse Tallinna linnaväljakul, süüdistatuna abielurikkumises. Roman Baskin on E. Tubina küllalt selgepiirilistele karakteritele (ka kõrvalrollide puhul) lisanud peenetundeliselt loomulikkust ja psühholoogilist avarust. Ühelt poolt tõusevad esile rohkem tähelepanu pälvivad peategelased, kuid teisalt on nende ja kõrvalrollide vahel säilitatud hea tasakaal.

RAMP 2015/2016

97


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Jevgeni Onegin Ooper Konstantin Stanislavski 1922. aasta lavastuse redaktsioon Helilooja Pjotr Tšaikovski Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Lavastaja Dmitri Bertman (Ooperiteater Helikon, Moskva) Kunstnik Igor Nežnõi (Ooperiteater Helikon, Moskva) Kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva (Ooperiteater Helikon, Moskva) Valguskujundajad Imbi Mälk, Andres Sarv Osades: Karmen Puis, Jovita Vaskeviciute (Leedu RO), Roland Liiv (Soome RO), Annaliisa Pillak, Valentina Kremen, Märt Jakobson, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Aivar Kaseste või Mehis Tiits jt.

Aleksandr Puškini samanimelisele värssromaanile loodud ooper „Jevgeni Onegin“ on vaieldamatu meistriteos vene ooperiklassikas. Unistav ja tagasihoidlik Tatjana armub elupõletajast Oneginisse, kuid mees suhtub neiu tunnetesse üleolevalt. Aastaid hiljem kohtuvad nad uuesti ja Onegin näeb noort naist hoopis teise pilguga... Melanhoolne, igatsev, kirglik ja armastusest pakatav ooper pakub imekauneid voolavaid meloodiaid, nauditavaid koorinumbreid ja kaasahaaravat tantsumuusikat. „Esiteks, üle pikkade aastate kohtusin ooperivaldkonnas lavastusega, kus on lugu peetud ühest äärmiselt olulisest faktorist – alateadvusest, mille ajel on inimeste käekäigus ajast aega ette tulnud ettearvamatult lõppevaid sündmusi. Panso on sõnastanud oma sellekohased mõtted samas artiklis järgmiselt: „Mis on meie kunstisuunast kasu, kui ei puhke „kõige peenemad, sügaval peituvad tundmused”; kui me põhjahoovuse asemel lepime pealisvirvendusega, kui puuduvad „inspiratsioonimomendid, mille ajal kohanemised

Tšaikovski igatsev, kirglik ja armastusest pakatav ooper pakub imekauneid elamusi!

98

RAMP 2015/2016

sünnivad alateadlikult, purskuvad sisemusest ja pimestavad vaatajaid oma säraga””. Ja teiseks, kogu lavastus on stiilipuhas: muusikaline materjal on säilitanud kõiges oma eheduse, autori remarkidest on peaaegu alati nüansipeensusteni kinni peetud ja lava visuaalne külg kostüümidest kuni äärmiselt lakoonilise, kuid meeleolusid toetava pildilise vormistuseni viib meid kaasa Puškini aega. /.../Vanemuise „Jevgeni Onegini” lavastus vääriks salvestust Mezzo kanali tarbeks – et väärt teostus saaks nähtavaks laiale ringile!” Tiiu Levald, Sirp Eesti Teatriliidu muusikalavastuste auhind 2014 – Vanemuise teatri lavastusmeeskonnale, orkestrile ja trupile – Pjotr Tšaikovski ooperi „Jevgeni Onegin“ kunstiliselt nauditava tulemuse eest. Esietendus 6. aprillil 2013 Vanemuise väikeses majas Vene keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega


Muusikalavastused

Helisev muusika Muusikal Helilooja Richard Rodgers Laulusõnade autor Oscar Hammerstein Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht Tarmo Leinatamm Dirigent Lauri Sirp Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Kostüümikunstnik Gerly Tinn Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi) Koreograaf Antton Laine (Soome) Osades: Hanna-Liina Võsa või Birgit, Jüri Lumiste või Raivo E. Tamm, Eva Püssa, Karmen Puis, Külliki Saldre või Kais Adlas, Raivo Adlas või Rein Pakk, Jaan Willem Sibul või Ain Mäeots, Riho Kütsar, Karol Kuntsel või Rasmus Kull, Liisa Pulk jt. Maria Augusta von Trappi memuaarromaanil põhinev lugu noorest naisest, kes satub guvernandiks lesestunud kapten von Trappi paljulapselisse perre, on läbi Hollywoodi filmiversiooni (peaosades Julie Andrews ja Christopher Plummer) tuntud ja armastatud terves maailmas. Imekaunis muusika, head näitlejatööd ja lugu, mis paneb kaasa elama ja liigutab hingepõhjani – see ongi „Helisev muusika“. Laval kõlavad igas vanuses publiku hulgas armsaks saanud populaarsed laulud, nagu „Edelweiss“, „Lemmikasjad“, „Do-re-mi“ jt. „Helisev muusika“ kestvas headuses Vanemuise laval! Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega Esietendus 27. novembril 2010 Vanemuise suures majas

Lugu kloostris kasvanud Mariast, kelle soojus ja muusikaarmastus suudab korda saata kauneid inimlikke imesid.

RAMP 2015/2016

99


100

RAMP 2015/2016


Kontserdihooaeg

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert 18.09.2015 kell 19 Vanemuise kontserdimajas 19.09.2015 kell 16 Estonia kontserdisaalis Johannes Brahms Saksa reekviem Kristina Hansson (sopran, Rootsi) Jakob Högström (bariton, Rootsi) Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor, Tartu Noortekoor Dirigent Paul Mägi

MEMORY 2016 Muusikalikontsert 7.01 kell 19 Vanemuise suures majas 8.01 kell 19 Vanemuise suures majas 9.01 kell 19 Paide Kultuurikeskuses 10.01 kell 16 Estonia kontserdisaalis 16.01 kell 19 Vanemuise suures majas 17.01 kell 16 Jõhvi kontserdimajas Koit Toome, Maria Listra, Birgit jt.

Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Martin Sildos

Kontserdisari „Sibelius 150”

Ooperigala

12.11.2015 kell 19 Estonia kontserdisaalis 13.11.2015 kell 19 Vanemuise kontserdimajas

R 5.02.2016 kell 19 Vanemuise kontserdimajas

Alban Berg Viiulikontsert Jean Sibelius Sümfoonia nr 1 e-moll, op. 39 Nils-Erik Sparf (viiul, Rootsi) Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Paul Mägi Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Vanemuise Sümfooniaorkestri advendikontsert 19.12.2015 kell 18 Tartu Jaani kirikus Felix Mendelssohn-Bartholdy Kontsertavamäng Hebriidid op. 26 Tõnu Kõrvits Hümnid virmalistele Wolfgang Amadeus Mozart Sinfonia Concertante viiulile, vioolale ja orkestrile Es-duur Triin Ruubel (viiul) Andres Kaljuste (vioola) Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Taavi Kull

Vanemuise ooperisolistid, sümfooniaorkester ja ooperikoor Dirigent Paul Mägi Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert 20.05.2016 kell 19 Vanemuise kontserdimajas 21.05.2016 kell 19 Estonia kontserdisaalis Edward Elgar Enigma-variatsioonid op. 36 (I, IV, V, VII, IX, XI, XIV) Giuseppe Martucci La canzone dei ricordi op. 68b metsosopranile ja orkestrile Pjotr Tšaikovski Sümfoonia nr 5 e-moll Aleksandra Kovalevitš (metsosopran, Ooperiteater Helikon, Moskva) Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Paul Mägi Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Vanemuise Sümfooniaorkestri suvekontsert 31.07.2016 kell 20 Kassitoome orus Tartus Dirigent Paul Mägi

RAMP 2015/2016

101


146. hooaeg

ballett

102

RAMP 2015/2016


Balletihooaeg

Foto: Madis Palm

Mare Tommingas on Vanemuise balleti juhtinud kindlakäeliselt juba aastast 1998. Tema alluvuses töötab alanud hooajal 35 tantsijat ja 5 repetiitorit. Sünnib kaks uuslavastust täiskasvanutele ja kaks lastele.

RAMP 2015/2016

103


Uuslavastused

Klaver

Kesköö Pariisis

Lumekuninganna

Ballett-draama

Ballett

Ballett H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel

Koreograaf, lavastaja, stsenarist Marika Aidla Kunstnik Maarja Meeru Videokunstnik Janek Savolainen Heliloojad Michael Nyman ja Dario Marianelli

Muusika George Gershwin Koreograaf-lavastaja Michael Shannon (USA) Libretistid Mare Tommingas, Michael Shannon Lavakujundus ja kostüümid Mare Tommingas Videokunstnik Taavi „Miisu“ Varm Valguskujundajad Imbi Mälk, Mare Tommingas

„Inimesed, kes tundsid Ada McGrath’i, jutustasid ikka ja jälle lugu Adast ja tema tiibklaverist. Seda ei pajatanud sugugi ainult naised; kõrtsis ja mõisas arutasid seda ka mehed – mõned värisedes, teised imestades, kui kaugele armastuse või kire nimel ometi võidakse minna. Loos oli midagi vastupandamatut, mis pakkus kõigile põnevust.“ Klaver. Proloog, J. Campion ja K. Pullinger Esietendus 30. jaanuaril 2016 Sadamateatris

Lavastuse libreto sündis lavastaja Michael Shannoni ja kunstnik Mare Tomminga ühisest armastusest George Gershwini muusika ja Pariisis 1920 – 50ndatel kujutavas kunstis, teatri- ja moelavadel tegutsenud silmipimestavate isiksuste vastu – Romain de Tirtoff (Erté), Elsa Schiaparelli, Miró, Josephine Baker, Salvador Dalí ja teised. Oma ajastut ja tulevikku kujundavad loojad on lavastusmeeskonna poolt mänguliselt ja vabalt tervikusse põimitud – ei puudu armastuskolmnurk, sellega kaasnevad ahvatlused ja intriigid, hea koreograafia ning lausa suurepärane muusika. Esietendus 24. oktoobril 2015 Vanemuise väikeses majas

Muusika Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt. Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Libretist, lavastaja, kunstnik Mare Tommingas Lavastaja-koreograaf Silas Stubbs Kostüümikunstnik Louise Flanagan (Inglismaa) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Muinasjuttu Lumekuningannast on tõlgendatud erinevalt. Seekord on näha erinevus täiskasvanute „postermaailma“ ja laste siiraid tundeid ja uskumist täis maailma vahel, kus tõelised tunded võidavad külma mõistuse. Anderseni muinasjutt võlub oma värviküllaste nüanssidega erinevate karakterite kirjeldamisel – tal on lumehelbed kui suured kanad, ringi lendavad „lumemesilased“, pisaratest tärkavad roosid ja Gerda hingeõhust tekkivad inglid… Kui väga tahta, siis elu võib olla kui muinasjutt ja muinasjutt ei olegi nii elukauge kui täiskasvanud arvavad. Esietendus 12. märtsil 2016 Vanemuise suures majas

104

RAMP 2015/2016


Tantsu- ja balletilavastused

Inetu pardipoeg

Balletigala – Ülo Vilimaa 75

Lasteballett Koreograaf-lavastaja Jelena Karpova Kunstnik Ain Austa Kostüümikunstnik Külli Kukk Muusika Camille Saint-Saëns, Pablo Sarasate, Franz Schubert, Jacques Offenbach, Edward Elgar, Nikolai RimskiKorsakov Hans Christian Anderseni muinasjutus „Inetu pardipoeg“ koorus ühest munast ilusate partide perre poeg, kes erines kõigist ülejäänutest – ta oli suur ja inetu. Ühel ilusal päeval sai temast täiesti ootamatult kaunis luik. Loo sellest, kuidas sünnivad imed, toovad vaatajateni Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased. Esietendus 19. septembril 2015 Teatri Kodus

Lea Tormis on tema loomingu kohta öelnud nii: „Ülo Vilimaa lavastused ja ka sooloesinemised väljaspool teatrirepertuaari on hakanud nagu endastmõistetavalt kuuluma mingisse laiemasse üldkunstiliste nähtuste sfääri – Vanemuise balletiõhtutel võib näha inimesi, kes balletist suurt lugu ei pea, või siis kinnitavad, et nad „balletist palju ei taipa“. Vilimaa ei kasuta oma lavastustes virtuooslikult arendatud klassikalise balleti keelt, on enamasti vaba ka paljusid häirivatest balletistampidest. Tema tantsulooming on sageli (mitte alati!) lihtsustamatult lihtne sel ainuõigel tabamatul viisil, mis vallandab intensiivse emotsionaalse ja mõttelise kiirguse lavalt saali.“ Erakordselt põnev ja mitmekülgne kunstnik – Vanemuise tantsija, koreograaf ning peaballettmeister Ülo Vilimaa 75! Taastame Ülo Vilimaa koreograafiaga numbreid, näitame filmi vahendusel teda ennast tantsimas ja ootame külalisi, kes tulevad juubilari õnnitlema. Kindlasti avame 13.03.2016 Vanemuise suure maja fuajees ka Ülo Vilimaa maalide näituse. 30. aprillil 2016 Vanemuise suures majas

RAMP 2015/2016

105


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Meister ja Margarita Dramaatilis-tantsuline tõlgendus Mihhail Bulgakovi romaanist Muusika Elliot Goldenthal, Alfred Schnittke jt. Lavastajad Janek Savolainen ja Katrin Pärn Kunstnik Liina Unt (Endla Teater) Videokunstnik Argo Valdmaa (Endla Teater) Osades: Jüri Lumiste, Katrin Pärn, Ragne Pekarev, Helgur Rosenthal, Janek Joost, Janek Savolainen, Aivar Kallaste ja Vanemuise balletitrupp Bulgakov suri 1940. aastal teadmisega, et tema teost ei avaldata mitte kunagi. Poolelioleva käsikirja lõpetas tema naine, Margarita peamine prototüüp, Jelena Bulgakova. Iga meister on Meister ainult koos oma Margaritaga... „Meistri ja Margarita“ erinevate tõlgendustega jääb alati midagi ütlemata. Materjal on tekitanud lavastajas – ja tekitab tingimata ka vaatajas – teatud aupaklikkuse, huvi ning uudishimu. Sellega on seletatud ka uue lavaversiooni sünd. Esitamisele tuleb tantsu ja draama sümbioos, müstika ja armastus, mustkunst, piiride paljusus ja paigalpüsimatus. Tohutut rõõmu pakuvad pisidetailid, mis panevad dramaturgi ees aukartust tundma. Esteetilise naudingu otsijaid kõditavad nii muuseas lavastusse pikitud üligraatsilised tantsusammud. Üllatusi on palju. Üks uustõlgendus sellisest suurteosest peab looma uusi seoseid, uusi vaatekohti. Seda verivärske lavastus ka teeb. /…/Lavastajad on suutnud suurepäraselt integreerida välismaise tantsutrupi ja sõnateatri esindajad. Kõik on orgaaniline, loomulik. Tants ja sõna põimuvad ning kui Margarita avab suu ja hakkab kõnelema saksa keeles, tundub see ainuõige olevat. Siim Lill, Tartu Ekspress Esietendus 7. märtsil 2015 Vanemuise väikeses majas

106

RAMP 2015/2016

Tantsu ja draama sümbioos, müstika ja armastus. Hästi visuaalne lavastus.


Tantsu- ja balletilavastused

Gatsby / La Dolce Vita Lühiballetid

Gatsby

Siirad tunded, peen iroonia, huumor, glamuur ja unistused!

Muusika Graham Reynolds (Duke Ellingtoni põhjal) Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs Kostüümid Mare Tommingas, Ellen Cairns (Šotimaa) Valguskujundaja Tõnis Järs

La Dolce Vita Giorgio Madia ballett Nino Rota muusikale Lavastaja ja koreograaf, valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia) Kostüümikunstnik ja lavastaja assistent Adriana Mortelliti (Itaalia)  Dekoratsioonikunstnik Maarja Meeru Videokujundus Janek Savolainen Kõik, mida me laval näeme, on lihtne, inimlik ja inimesest lähtuv. Igaühe unistused ja naudingud mõjuvad niivõrd argistena, et nende koreograafiline, kohati ehk isegi frivoolsuse piiril balansseeriv väljendus on meeldivalt sugestiivne. Vaatamata sellele, et “La Dolce Vita” on oluliselt jõulisem ja kirevam, on ta sisult ja vormilt sama väljapeetud kui “Gatsby”. Tinglik lavakujundus on lavastuse meeleolude ja sündmuste huvides maksimaalselt ära kasutatud. /…/Nii “Gatsby” kui “La Dolce Vita” on tugevad ja terviklikud balletilavastused, milles on teenitult esile tõstetud tantsija ja tema inimene. Kuna trupp koosneb väga erineva päritolu ja taustaga tantsijatest, on galerii mitmekesine ja põnev. Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 25. jaanuaril 2015 Vanemuise suures majas

RAMP 2015/2016

107


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Pähklipureja Ballett Libreto Elsa Beskovi lasteraamatu “Petters och Lottas Jul” (“Petteri ja Lotta jõulud”) ainetel Pär Isberg ja Erik Näslund Helilooja Pjotr Tšaikovski Koreograaf-lavastaja Pär Isberg (Rootsi) Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp Dirigent Erki Pehk Kunstnik Bo-Ruben Hedwall (Rootsi) Kostüümikunstnik Ann-Mari Anttila (Rootsi) Valguskunstnik Torkel Blomkvist (Rootsi) Osades: Hayley Blackburn või Tarasina Masi, Jacob Hoover või Alain Divoux, Matthew Jordan, Diego Cardelli, Benjamin Kyprianos, Raminta Rudžionyte, Janika Suurmets, Amy Bowring, Matteo Giulio Tonolo, Silas Stubbs jt. Ballett, mida etendatakse igal aastal just jõulude ja aastavahetuse paiku, äratab ühtviisi vaimustust nii lastes kui täiskasvanutes – süda põksub vaheldumisi põnevusest ja hingeliigutusest. Kaks orbu, Petter ja Lotta, elavad koos oma tädide Pruuni, Rohelise ja Lillaga. See on nende esimene koosveedetud jõuluaeg, kus lapsed saavad ise minna metsast jõulukuuske tooma ja seda hiljem ehtida. Jõuluettevalmistused on täies hoos. Paljugi sellest salapärasest saginast on lastele arusaamatu, kuna nad ei ole kunagi varem jõule pidanud. Tulevad külalised, ilmub Jõulusokk kingitustega…Lotta saab endale jõulusoku pea kujulised pähklitangid ja Petter kepphobuse. Kui külalised on ära läinud, on ka lastel aeg magama minna ja siis alles tõeliselt salapärased lood juhtuma hakkavad… Esietendus 26. novembril 2004 Vanemuise suures majas

108

RAMP 2015/2016


Tantsu- ja balletilavastused

Pjotr Tšaikovski imekauni muusikaga karge ja kaunis põhjamaine jõulumuinasjutt on osake jõulutundest.

RAMP 2015/2016

109


146. hooaeg

Lastelavastused


Uuslavastused

Lotte Unenäomaailmas

Inetu pardipoeg

Lumekuninganna

Lastemuusikal

Lasteballett

Ballett H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel

Helilooja Priit Pajusaar Idee autorid Heiki Ernits, Janno Põldma Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Tanel Jonas Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Kunstnikud Rosita Raud ja Iir Hermeliin Osades: Linda Kolde, Adeele Sepp (Ugala Teater), Jaanus Tepomees, Kaarel Targo, Rasmus Kull, Priit Strandberg, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Pirjo Jonas, Merle Jalakas, Karol Kuntsel, Lauri Liiv, Veiko Porkanen, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Hedi Maaroos, German Gholami, Alo Kurvits, Oliver Timmusk, Leino Rei, Kärt Tammjärv, Marin MägiEfert (Rakvere Teater)

Koreograaf-lavastaja Jelena Karpova Kunstnik Ain Austa Kostüümikunstnik Külli Kukk Muusika Camille Saint-Saëns, Pablo Sarasate, Franz Schubert, Jacques Offenbach, Edward Elgar, Nikolai RimskiKorsakov

Jänes Adalbert jääb tukkuma ja ei pääse enam Unenäomaailmast välja. Midagi on seal küll vist juhtunud, sest kohalikud elanikud käituvad salapäraselt ja ettearvamatult. Une-Mati ise on sõitnud Lapimaale ning jätnud oma lapsed Peedu ja Liisu ning uneliivaveskid sahmerdava Kana Berta hoole alla...Lotte ja Albert lähevad asja uurima ja muidugi jõuab nendega koos koju tagasi ka Adalbert. Esietendus 28. novembril 2015 Vanemuise suures majas 10. detsembril 2015 Nordea Kontserdimajas

Hans Christian Anderseni muinasjutus „Inetu pardipoeg“ koorus ühest munast ilusate partide perre poeg, kes erines kõigist ülejäänutest – ta oli suur ja inetu. Ühel ilusal päeval sai temast täiesti ootamatult kaunis luik. Loo sellest, kuidas sünnivad imed, toovad vaatajateni Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased. Esietendus 19. septembril 2015 Teatri Kodus

Muusika Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt. Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Libretist, lavastaja, kunstnik Mare Tommingas Lavastaja-koreograaf Silas Stubbs Kostüümikunstnik Louise Flanagan (Inglismaa) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Muinasjuttu Lumekuningannast on tõlgendatud erinevalt. Seekord on näha erinevus täiskasvanute „postermaailma“ ja laste siiraid tundeid ja uskumist täis maailma vahel, kus tõelised tunded võidavad külma mõistuse. Anderseni muinasjutt võlub oma värviküllaste nüanssidega erinevate karakterite kirjeldamisel – tal on lumehelbed kui suured kanad, ringi lendavad „lumemesilased“, pisaratest tärkavad roosid ja Gerda hingeõhust tekkivad inglid… Kui väga tahta, siis elu võib olla kui muinasjutt ja muinasjutt ei olegi nii elukauge kui täiskasvanud arvavad. Esietendus 12. märtsil 2016 Vanemuise suures majas

RAMP 2015/2016

111


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Vennad Grimmid

Punamütsike Muinasjutt Dramatiseerija ja lavastaja Veikko Täär Kunstnik Marge Martin Muusikaline kujundaja Toomas Lunge Valguskunstnik Tauri Kötsi Osades: Kärt Tammjärv, Kais Adlas, Ragne Pekarev, Reimo Sagor, Raivo Adlas Lugu punase mütsiga väikesest tüdrukust, kes läks haigele vanaemale kooki viima, pole ilmselt vaja kellelegi tutvustada. Tegemist on tõesti ühe maailma tuntuima muinasjutuga, mis – nagu muinasjutud enamasti – sai alguse rahvajutust vähemalt tuhat aastat tagasi ning millel on loendamatuid erinevaid teisendeid ja variante. Eesti laps võib võtta nii Charles Perrault’ kui vendade Grimmide poolt kirja pandud versiooni ja tulla seejärel etendusele Teatri Kodus. Vanemuise viimasest “Punamütsikesest” on möödas üle kolmekümne aasta (1982) ja oma side on tal ka praeguse lavastusega: toonane lavastaja Raivo Adlas ning rebase osatäitja Kais Adlas teevad nüüdki kaasa, seekord aga hoopis teistes rollides. Esietendus 15. novembril 2014 Teatri Kodus

Lugu punase mütsiga väikesest tüdrukust, kes läks haigele vanaemale kooki viima.

112

RAMP 2015/2016


Lastelavastused

Sööbik ja Pisik Lastemuusikal Thorbjørn Egneri raamatu ainetel

Lastemuusikal hambas elavatest trollidest.

Helilooja Urmas Sisask Laulusõnade autor Lemme Krimm Libretist ja lavastaja Jaan Willem Sibul Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Kunstnik Maarja Meeru Koreograaf Marika Aidla Videokunstnik Janek Savolainen Kontsertmeister Ele Sonn Osades: Rasmus Kull, Simo Breede, Peeter Volkonski, Marika Aidla „Sööbik ja Pisik“ on Norra lasteraamat, mille peategelasteks on hambatrollid Sööbik ja Pisik, kes elavad Jussi-nimelise poisi hambaaukudes. Neil on väga hea elu, kuna Juss sööb siirupiga saia ja ei pese pärast seda hambaid. Lõpuks peab talle appi tulema hambaarst. Humoorikate piltide ja tähtsa sõnumiga „Sööbik ja Pisik“ on saanud lastekirjanduse klassikaks juba paljude põlvkondade laste jaoks nii Skandinaavias kui mujal. Eesti keeles on „Sööbik ja Pisik“ ilmunud Arvo Alase tõlkes 1972. aastal. Esietendus 7. veebruaril 2015 Teatri Kodus

RAMP 2015/2016

113


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Sven Nordqvist

Pettson ja Findus Lugu sõprusest Tõlge rootsi keelest Ülle Kiivet Lavastaja Marko Mäesaar Kunstnik Liisa Soolepp Dramatiseerija Jonas Svensson Mängivad Karol Kuntsel ja Ott Sepp Pettson on üksik vanamees, kes elab oma metsatalus. Ühel kaunil päeval helistatakse tema ukse taga kella ja sisse astub... Kingitus ise! Ei saa öelda, et Pettson poleks üllatunud, kui kingikastist ilmub kass. Küsimustele, kuidas vanamehest ja kassist sõbrad saavad ning miks on parem olla kahekesi kui üksi, võivad väikesed vaatajad leida vastuseid Teatri Kodus etenduvast lastelavastusest „Pettson ja Findus“. Esietendus 7. septembril 2012 Teatri Kodus

114

RAMP 2015/2016

Soe, vaimukas ja õpetlik lastelavastus, kus tegelasteks kassipoeg Findus ja vanamees Pettson.


Lastelavastused

Vana hea muinasjutt, mis räägib armastuse, headuse ja hoolimise jõust.

Nukitsamees Lastemuusikal Oskar Lutsu raamatu ainetel Helilooja Olav Ehala Libretist Leelo Tungal Laulusõnade autorid Juhan Viiding, Leelo Tungal Lavastaja Eva Klemets Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp Dirigent Taavi Kull Kunstnik Iir Hermeliin Valguskunstnik Airi Eras Valguskujundaja Andres Sarv Koreograaf Janek Savolainen Osades: Pirjo Jonas, Rasmus Kull, Merle Jääger, Jaan Willem Sibul, Simo Breede, Karmen Puis, Ivar Saks, Elmar Pool, Merle Jalakas, Helen Hansberg, Siiri Koodres,

Helisev muusika Muusikal Helilooja Richard Rodgers Laulusõnade autor Oscar Hammerstein Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht Tarmo Leinatamm Dirigendid Lauri Sirp, Martin Sildos Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Kostüümikunstnik Gerly Tinn Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi) Koreograaf Antton Laine (Soome) Osades: Hanna-Liina Võsa või Birgit, Jüri Lumiste või Raivo E. Tamm, Eva Püssa, Karmen Puis, Külliki Saldre või Kais Adlas, Raivo Adlas või Rein Pakk, Jaan Willem Sibul või Ain Mäeots, Riho Kütsar, Karol Kuntsel või Rasmus Kull, Liisa Pulk jt.

Uku-Markus Simmermann, Oliver Timmusk Lavastuses osalevad Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor. Lugu metsa eksinud Itist ja Kustist, kes satuvad Metsamoori majja ning peavad seal tegema rasket tööd ja hoolitsema pisikese Nukitsamehe eest, on tuttav paljudele põlvkondadele. Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluvast Oskar Lutsu „Nukitsamehest“ tegi Helle Karis 1981. aastal mängufilmi, sellele kirjutas muusika Olav Ehala. „Nukitsamehe“ laule tuntakse ja armastatakse – „Päikeseratas“, „Valulaul“ ja „Kodulaul“ on olnud ka laulupidude kavas. Esietendus 6. märtsil 2010 Vanemuise väikeses majas.

Maria Augusta von Trappi memuaarromaanil põhinev lugu noorest naisest, kes satub guvernandiks lesestunud kapten von Trappi paljulapselisse perre, on läbi Hollywoodi filmiversiooni (peaosades Julie Andrews ja Christopher Plummer) tuntud ja armastatud terves maailmas. Imekaunis muusika, head näitlejatööd ja lugu, mis paneb kaasa elama ja liigutab hingepõhjani – see ongi „Helisev muusika“. Laval kõlavad igas vanuses publiku hulgas armsaks saanud populaarsed laulud, nagu „Edelweiss“, „Lemmikasjad“, „Do-re-mi“ jt. „Helisev muusika“ kestvas headuses Vanemuise laval! Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega Esietendus 27. novembril 2010 Vanemuise suures majas

Lugu kloostris kasvanud Mariast, kelle soojus ja muusikaarmastus suudab korda saata kauneid inimlikke imesid.

RAMP 2015/2016

115


Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Koeratüdruk Lottest saab detektiiv, sest vaja on üles leida isa Oskari leiutatud suhkrumasin!

Detektiiv Lotte Lastemuusikal Helilooja Priit Pajusaar Idee autorid Heiki Ernits, Janno Põldma Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht Tarmo Leinatamm Dirigendid Taavi Kull, Martin Sildos Kunstnik Iir Hermeliin Osades: Gerli Padar, Robert Annus (Eesti Draamateater), Aivar Tommingas või Leino Rei, Maria Soomets või Helen Hansberg, Adeele Sepp (Ugala Teater), Margus Jaanovits või Marko Mäesaar, Jaan Willem Sibul või Ain Mäeots, Veikko Täär või Tanel Jonas, Märt Jakobson, Vanemuise ooperikoor, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Vanemuise Sümfooniaorkester ja bänd

116

RAMP 2015/2016

Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida. Esietendus 28. novembril 2008 Vanemuise suures majas


Lastelavastused

Pähklipureja Ballett Libreto Elsa Beskovi lasteraamatu “Petters och Lottas Jul” (“Petteri ja Lotta jõulud”) ainetel Pär Isberg ja Erik Näslund

Pjotr Tšaikovski imekauni muusikaga karge ja kaunis põhjamaine jõulumuinasjutt on osake jõulutundest.

Helilooja Pjotr Tšaikovski Koreograaf-lavastaja Pär Isberg (Rootsi) Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp Dirigent Erki Pehk Kunstnik Bo-Ruben Hedwall (Rootsi) Kostüümikunstnik Ann-Mari Anttila (Rootsi) Valguskunstnik Torkel Blomkvist (Rootsi) Osades: Hayley Blackburn või Tarasina Masi, Jacob Hoover või Alain Divoux, Matthew Jordan, Diego Cardelli, Benjamin Kyprianos, Raminta Rudžionyte, Janika Suurmets, Amy Bowring, Matteo Giulio Tonolo, Silas Stubbs jt. Ballett, mida etendatakse igal aastal just jõulude ja aastavahetuse paiku, äratab ühtviisi vaimustust nii lastes kui täiskasvanutes – süda põksub vaheldumisi põnevusest ja hingeliigutusest. Kaks orbu, Petter ja Lotta, elavad koos oma tädide Pruuni, Rohelise ja Lillaga. See on nende esimene koosveedetud jõuluaeg, kus lapsed saavad ise minna metsast jõulukuuske tooma ja seda hiljem ehtida. Jõuluettevalmistused on täies hoos. Paljugi sellest salapärasest saginast on lastele arusaamatu, kuna nad ei ole kunagi varem jõule pidanud. Tulevad külalised, ilmub Jõulusokk kingitustega… Lotta saab endale jõulusoku pea kujulised pähklitangid ja Petter kepphobuse. Kui külalised on ära läinud, on ka lastel aeg magama minna ja siis alles tõeliselt salapärased lood juhtuma hakkavad… Esietendus 26. novembril 2004 Vanemuise suures majas

RAMP 2015/2016

117


Mängukava 2015/2016


Mängukava

September 5 �9

19

6 �9 P 6 �9 P 6 �9 R 11 �9 T 15 �9 K 16 �9 N 17 �9 R 18 �9 L 19 �9 L 19 �9 L 19 �9 P 20 �9 P 20 �9 P 20 �9 K 23 �9 N 24 �9 R 25 �9 R 25 �9 R 25 �9 P 27 �9 P 27 �9 P 27 �9 P 27 �9 E 28 �9 T 29 �9 T 29 �9 K 30 �9 K 30 �9 K 30 �9 K 30 �9

12

L

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE Esietendus!

P

Sadam

SÖÖBIK JA PISIK

TK

14

SÖÖBIK JA PISIK

TK

16

NAERU AKADEEMIA

VM

16

ESTOPLAST (Draamafestival)

19

19 19

Sadam

KAKS VANA NAIST

Sadam

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

HEA PÕHJATUULE VASTU

VM

19

HOOAJA AVAKONTSERT

VKM

12

INETU PARDIPOEG Esietendus!

TK

19

MEISTER JA MARGARITA

VM

19

TAPPA LAULURÄSTAST

12

INETU PARDIPOEG

16

16 19 18

Sadam TK

NAERU AKADEEMIA

VM

KAKS VANA NAIST

Sadam

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

PUNAMÜTSIKE

TK

11

PUNAMÜTSIKE

TK

19

CARMEN

SM

19

PAANIKA

12

SÖÖBIK JA PISIK

Sadam TK

14

SÖÖBIK JA PISIK

TK

16

GATSBY / LA DOLCE VITA

SM

16

19

PAANIKA

Sadam

ÜRITUS Esietendus!

VM

11

INETU PARDIPOEG

TK

19

TAPPA LAULURÄSTAST

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

12

DETEKTIIV LOTTE

SM

19

19

Sadam

ÜRITUS

VM

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

Ringreisid 7 �9 T 8 �9 K 9 �9 L 12 �9 P 13 �9 L 19 �9 E

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

Viljandi Sakala Keskus

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

Paide KK

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

Pärnu Endla

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

Tallinn, NO99

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

Rakvere Teater

16

HOOAJA AVAKONTSERT

1 �10 N 1 �10 R 2 �10 R 2 �10 L 3 �10 P 4 �10 P 4 �10 P 4 �10 T 6 �10 K 7 �10 K 7 �10 K 7 �10

11 19

PUNAMÜTSIKE

ÜRITUS

TK VM

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

19

ÜRITUS

VM

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

12

PUNAMÜTSIKE

TK

16

REHEPAPP

VM

16

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

19

11 19

19

7 �10 8 �10 N 8 �10 N 8 �10 N 8 �10 R 9 �10 R 9 �10 L 10 �10 L 10 �10 P 11 �10 P 11 �10 P 11 �10 T 13 �10 K 14 �10 K 14 �10 N 15 �10 N 15 �10 R 16 �10 L 17 �10 L 17 �10 P 18 �10 P 18 �10 T 20 �10 K 21 �10 N 22 �10 N 22 �10 R 23 �10 R 23 �10 L 24 �10 L 24 �10 L 24 �10 P 25 �10 P 25 �10 P 25 �10 P 25 �10 K 28 �10 N 29 �10 N 29 �10 R 30 �10 L 31 �10

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

N

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

12

DETEKTIIV LOTTE

SM

18

SÖÖBIK JA PISIK

19

TAPPA LAULURÄSTAST

19

HELISEV MUUSIKA

19

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

19

GATSBY / LA DOLCE VITA

19

KAKS VANA NAIST

12

INETU PARDIPOEG

TK

16

HEA PÕHJATUULE VASTU

VM

16

GO NEO UND ROMANTIX

18

PETTSON JA FINDUS

11

PETTSON JA FINDUS

19

TAPPA LAULURÄSTAST

19

CARMEN

SM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

MEISTER JA MARGARITA

VM

12

PETTSON JA FINDUS

TK

19

GO NEO UND ROMANTIX

P

1 �11 1 �11 T 3 �11 T 3 �11 T 3 �11 K 4 �11 K 4 �11 N 5 �11 N 5 �11 N 5 �11 N 5 �11 R 6 �11 R 6 �11 L 7 �11 L 7 �11

12

P

16

TAPPA LAULURÄSTAST

11

PETTSON JA FINDUS

TK

18

PETTSON JA FINDUS

TK

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

Sadam

Sadam

NAERU AKADEEMIA

VM

INETU PARDIPOEG

TK

KUI TUVID KADUSID

SM

MEISTER JA MARGARITA

VM

Sadam

TK Sadam SM Sadam SM Sadam

Sadam TK TK Sadam

Sadam

12

NUKITSAMEES

16

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

11

PETTSON JA FINDUS

TK

18

DETEKTIIV LOTTE

SM

19

PAANIKA

11

INETU PARDIPOEG

19

VM SM Sadam

Sadam TK

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

19

HELISEV MUUSIKA

SM

19

KESKÖÖ PARIISIS Esietendus!

VM

19

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

12

SÖÖBIK JA PISIK

14

SÖÖBIK JA PISIK

16

KAKS VANA NAIST

19

ÜRITUS

VM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

Sadam TK TK Sadam

11

PETTSON JA FINDUS

TK

19

REHEPAPP

VM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI Esietendus!

SM

Estonia KS

Oktoober N

K

November

NUKITSAMEES

VM Sadam

19

KUI TUVID KADUSID

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

11

PUNAMÜTSIKE

TK

19

CARMEN

SM

19

ÜRITUS

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

19

GATSBY / LA DOLCE VITA

19

GO NEO UND ROMANTIX

SM Sadam

VM Sadam SM Sadam

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA Esietendus!

VM

RAMP 2015/2016

119


8 �11 8 �11 P 8 �11 T 10 �11 N 12 �11 R 13 �11 R 13 �11 R 13 �11 L 14 �11 P 15 �11 P 15 �11 P 15 �11 P 15 �11 T 17 �11 T 17 �11 T 17 �11 K 18 �11 N 19 �11 N 19 �11 R 20 �11 L 21 �11 L 21 �11 L 21 �11 P 22 �11 P 22 �11 P 22 �11 P 22 �11 T 24 �11 T 24 �11 K 25 �11 K 25 �11 N 26 �11 N 26 �11 R 27 �11 R 27 �11 L 28 �11 L 28 �11 L 28 �11 L 28 �11 P 29 �11 P 29 �11 P 29 �11 P

12

DETEKTIIV LOTTE

SM

P

16

KESKÖÖ PARIISIS

VM

19

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

19

ÜRITUS

VM

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

Sadam

19

Kontserdisari SIBELIUS 150

19

MEISTER JA MARGARITA

VM

19

GO NEO UND ROMANTIX

Sadam

19

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

11

INETU PARDIPOEG

TK

16

KUI TUVID KADUSID

SM

16

JEVGENI ONEGIN

VKM

SM

VM

16

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

11

PETTSON JA FINDUS

TK

18

PETTSON JA FINDUS

TK

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA

VM

12

NUKITSAMEES

VM

11

INETU PARDIPOEG

TK

19

REHEPAPP

VM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

HELISEV MUUSIKA

SM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

19

PILDILT KUKKUJAD Esietendus!

12

PUNAMÜTSIKE

TK

14

PUNAMÜTSIKE

TK

16

CARMEN

SM

16

PILDILT KUKKUJAD

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

Sadam

Sadam

Sadam VM

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

11

INETU PARDIPOEG

19

Sadam TK

TAPPA LAULURÄSTAST

Sadam

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

PILDILT KUKKUJAD

Sadam

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

KAKS VANA NAIST

12

Sadam

LOTTE UNENÄOMAAILMAS Esietendus!

SM

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

19

PAANIKA

Sadam

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

16

MEISTER JA MARGARITA

VM

16

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

Ringreisid N 12 �11

19

Kontserdisari SIBELIUS 150

Estonia KS

Detsember T T T T K K K K N N

120

1 �12 1 �12 1 �12 1 �12 2 �12 2 �12 2 �12 2 �12 3 �12 3 �12

3 �12 4 �12 R 4 �12 R 4 �12 R 4 �12 R 4 �12 L 5 �12 L 5 �12 L 5 �12 L 5 �12 P 6 �12 P 6 �12 P 6 �12 T 8 �12 T 8 �12 T 8 �12 T 8 �12 K 9 �12 K 9 �12 K 9 �12 N 10 �12 N 10 �12 N 10 �12 N 10 �12 R 11 �12 R 11 �12 R 11 �12 L 12 �12 L 12 �12 P 13 �12 P 13 �12 T 15 �12 T 15 �12 T 15 �12 K 16 �12 K 16 �12 K 16 �12 N 17 �12 N 17 �12 N 17 �12 R 18 �12 L 19 �12 L 19 �12 L 19 �12 L 19 �12 P 20 �12 P 20 �12 T 22 �12 P 27 �12 T 29 �12 K 30 �12 N

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA

R

11

PETTSON JA FINDUS

TK

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

19

JEVGENI ONEGIN

VM

19

PILDILT KUKKUJAD

12

PÄHKLIPUREJA

16

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

VM

Sadam SM

Sadam SM Sadam

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA

VM

11

PUNAMÜTSIKE

TK

18

INETU PARDIPOEG

TK

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA

VM

19

KAKS VANA NAIST

Sadam

11

INETU PARDIPOEG

TK

19

MEISTER JA MARGARITA

VM

19

PAANIKA

11

PETTSON JA FINDUS

18

PETTSON JA FINDUS

TK

19

GATSBY / LA DOLCE VITA

SM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

11

INETU PARDIPOEG

TK

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

PILDILT KUKKUJAD

Sadam

19

Sadam TK

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

12

INETU PARDIPOEG

16

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

TK Sadam SM

SM

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

11

PUNAMÜTSIKE

TK

18

PÄHKLIPUREJA

SM

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

VM

19

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

12

INETU PARDIPOEG

18

ADVENDIKONTSERT

19

KUI TUVID KADUSID

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

12

PÄHKLIPUREJA

SM

16

ÜRITUS

VM

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA

VM

16

ÕHTU KÁLMÁNIGA

VM

19

NAERU AKADEEMIA

19

BALL

Sadam

TK Jaani kirik SM Sadam

11

PUNAMÜTSIKE

TK

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

19

TAPPA LAULURÄSTAST

11

PUNAMÜTSIKE

TK

N 10 �12

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

N 10 �12

19

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

19

ÜRITUS

VM

R 11 �12

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

R 11 �12

19

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

12

PÄHKLIPUREJA

SM

L 12 �12

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

19

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

RAMP 2015/2016

VM SM/VKM

SM Sadam

Ringreisid


Mängukava

L 12 �12

19

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

P 20 �12

16

ÕHTU KÁLMÁNIGA

Nordea KM

K 27 �1

19

ÜRITUS

VM

RO ESTONIA

N 28 �1

19

OOPERIFANTOOM

SM

R 29 �1

19

OOPERIFANTOOM

SM

R 29 �1

19

HEA PÕHJATUULE VASTU Viimast korda!

VM

L 30 �1

19

OOPERIFANTOOM

SM

L 30 �1

19

FANNY JA ALEXANDER

VM

Jaanuar 3 �1 5 �1 T 5 �1 T 5 �1 T 5 �1 K 6 �1 K 6 �1 N 7 �1 N 7 �1 N 7 �1 R 8 �1 R 8 �1 R 8 �1 L 9 �1 L 9 �1 L 9 �1 P 10 �1 P 10 �1 T 12 �1 T 12 �1 T 12 �1 K 13 �1 K 13 �1 K 13 �1 N 14 �1 N 14 �1 R 15 �1 R 15 �1 R 15 �1 L 16 �1 L 16 �1 L 16 �1 P 17 �1 P 17 �1 P 17 �1 P 17 �1 T 19 �1 T 19 �1 K 20 �1 N 21 �1 R 22 �1 R 22 �1 R 22 �1 L 23 �1 L 23 �1 L 23 �1 P 24 �1 P 24 �1 P 24 �1 P 24 �1 P 24 �1 T 26 �1 K 27 �1

P

16

HELISEV MUUSIKA

SM

L 30 �1

19

KLAVER Esietendus!

T

11

INETU PARDIPOEG

TK

P 31 �1

12

INETU PARDIPOEG

TK

18

INETU PARDIPOEG

TK

P 31 �1

16

OOPERIFANTOOM

SM

19

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

P 31 �1

16

FANNY JA ALEXANDER

VM

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

18

PÄHKLIPUREJA

SM

Ringreisid

18

SÖÖBIK JA PISIK

TK

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

19

MEMORY 2016

SM

9 �1 P 10 �1 P 17 �1

19

DEEMONID

VM

19

MEMORY 2016

SM

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

19

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

12

SÖÖBIK JA PISIK

TK

14

SÖÖBIK JA PISIK

TK

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

12

PÄHKLIPUREJA

16

KAKS VANA NAIST

18

Sadam

SM

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

PILDILT KUKKUJAD

Sadam

11

PETTSON JA FINDUS

TK

19

ÕHTU KÁLMÁNIGA

VM

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

19

FANNY JA ALEXANDER

VM

19

TAPPA LAULURÄSTAST

Sadam

19

Sadam

CARMEN

SM

19

ÜRITUS

VM

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

19

MEMORY 2016

SM

19

HEA PÕHJATUULE VASTU

VM

19

PAANIKA

12

PETTSON JA FINDUS

TK

14

PETTSON JA FINDUS

TK

16

GATSBY / LA DOLCE VITA

Sadam

SM

16

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

19

KUI TUVID KADUSID

SM

12

NUKITSAMEES

VM

Sadam

19

KAKS VANA NAIST

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

Sadam

KESKÖÖ PARIISIS

VM

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

REHEPAPP

VM

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

12

NUKITSAMEES

VM

12

PUNAMÜTSIKE

TK

14

PUNAMÜTSIKE

TK

16

PILDILT KUKKUJAD

19

Sadam

Sadam

DEEMONID

VM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

11

INETU PARDIPOEG

TK

L

19

MEMORY 2016

Paide KM

16

MEMORY 2016

Estonia KS

16

MEMORY 2016

Jõhvi KM

Veebruar

Sadam

Sadam

Sadam

2 �2 K 3 �2 K 3 �2 K 3 �2 N 4 �2 N 4 �2 R 5 �2 R 5 �2 R 5 �2 L 6 �2 L 6 �2 L 6 �2 P 7 �2 P 7 �2 P 7 �2 T 9 �2 T 9 �2 K 10 �2 N 11 �2 R 12 �2 R 12 �2 R 12 �2 L 13 �2 L 13 �2 L 13 �2 L 13 �2 P 14 �2 P 14 �2 N 18 �2 N 18 �2 L 20 �2 L 20 �2 L 20 �2 L 20 �2 P 21 �2 T 23 �2 N 25 �2 N 25 �2 N 25 �2 N 25 �2 T

12

NUKITSAMEES

11

PETTSON JA FINDUS

TK

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

KAKS VANA NAIST

11

INETU PARDIPOEG

19

TAPPA LAULURÄSTAST

19

OOPERIGALA

19

KESKÖÖ PARIISIS

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

19

HELISEV MUUSIKA

19

DEEMONID

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

12

PUNAMÜTSIKE

TK

16

CARMEN

SM

16

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

11

SÖÖBIK JA PISIK

13

SÖÖBIK JA PISIK

19

KLAVER

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

13

SÖÖBIK JA PISIK

19

PILDILT KUKKUJAD

12

INETU PARDIPOEG

TK

19

ARKAADIA Esietendus!

SM

19

REHEPAPP

19

TAPPA LAULURÄSTAST

12

NUKITSAMEES

VM

16

ARKAADIA

SM

11

INETU PARDIPOEG

19

KLAVER

12

PETTSON JA FINDUS

14

PETTSON JA FINDUS

TK

19

ÖÖRÄNDURID Esietendus!

VM

19

PILDILT KUKKUJAD

16

ÖÖRÄNDURID

19

ESTOPLAST

11

PUNAMÜTSIKE

TK

19

OOPERIFANTOOM

SM

19

ÜRITUS

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

VM

Sadam TK Sadam VKM VM Sadam

VM Sadam

Sadam TK TK Sadam

TK Sadam

VM Sadam

TK Sadam TK

Sadam VM Sadam

VM Sadam

RAMP 2015/2016

121


R 26 �2

19

OOPERIFANTOOM

SM

P 20 �3

16

NAERU AKADEEMIA

R 26 �2

19

FANNY JA ALEXANDER

VM

P 20 �3

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

L 27 �2

12

OOPERIFANTOOM

SM

T 22 �3

11

PUNAMÜTSIKE

L 27 �2

19

OOPERIFANTOOM

SM

T 22 �3

18

L 27 �2

19

FANNY JA ALEXANDER

VM

T 22 �3

19

PAANIKA

P 28 �2

12

PETTSON JA FINDUS

TK

K 23 �3

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

P 28 �2

16

OOPERIFANTOOM

SM

K 23 �3

18

LUMEKUNINGANNA

P 28 �2

16

ÖÖRÄNDURID

VM

K 23 �3

19

ESTOPLAST

P 28 �2

16

KLAVER

Sadam

Ringreisid 2 �2 N 18 �2 L 19 �2 L 20 �2

T

1 �3 T 1 �3 T 1 �3 K 2 �3 K 2 �3 N 3 �3 N 3 �3 R 4 �3 L 5 �3 L 5 �3 P 6 �3 P 6 �3 P 6 �3 T 8 �3 K 9 �3 K 9 �3 K 9 �3 N 10 �3 N 10 �3 N 10 �3 R 11 �3 L 12 �3 L 12 �3 L 12 �3 L 12 �3 P 13 �3 P 13 �3 T 15 �3 T 15 �3 K 16 �3 K 16 �3 K 16 �3 K 16 �3 N 17 �3 N 17 �3 N 17 �3 R 18 �3 R 18 �3 L 19 �3 L 19 �3 122

TK

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM Sadam

N 24 �3

19

HELISEV MUUSIKA Viimast korda!

N 24 �3

19

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

SM SM Sadam SM Sadam

L 26 �3

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

GATSBY / LA DOLCE VITA

RO Estonia

L 26 �3

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

T 29 �3

11

PETTSON JA FINDUS

TK

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

K 30 �3

11

INETU PARDIPOEG

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

K 30 �3

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

N 31 �3

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

N 31 �3

19

KLAVER

Märts T

VM Sadam

NUKITSAMEES

VM

19

DEEMONID vkh

VM

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

11

PUNAMÜTSIKE

19

ESTOPLAST

11

PETTSON JA FINDUS

TK

19

ÖÖRÄNDURID

VM

19

TAPPA LAULURÄSTAST

Sadam TK Sadam

REIGI ÕPETAJA

19

KAKS VANA NAIST

Sadam

12

INETU PARDIPOEG

TK

16

ARKAADIA

SM

16

PAANIKA

Sadam

19

PILDILT KUKKUJAD

Sadam

11

PUNAMÜTSIKE

TK

19

REHEPAPP vkh

VM

19

ESTOPLAST

Sadam

PETTSON JA FINDUS

19

ÜRITUS

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

Sadam

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

12

SÖÖBIK JA PISIK

TK

14

SÖÖBIK JA PISIK

TK

18

LUMEKUNINGANNA Esietendus!

SM

19

FANNY JA ALEXANDER Viimast korda!

VM

16

LUMEKUNINGANNA

SM

16

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

TK VM

Sadam

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

19

ÖÖRÄNDURID

VM

11

SÖÖBIK JA PISIK

TK

13

SÖÖBIK JA PISIK

TK

19

ARKAADIA

SM

19

TAPPA LAULURÄSTAST

19

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

19

REIGI ÕPETAJA

19

KLAVER

19

KESKÖÖ PARIISIS

19

KAKS VANA NAIST

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

19

PILDILT KUKKUJAD

RAMP 2015/2016

19

REHEPAPP

19

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

19

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

R

1 �4 2 �4 L 2 �4 L 2 �4 P 3 �4 P 3 �4 P 3 �4 T 5 �4 T 5 �4 K 6 �4 K 6 �4 K 6 �4 N 7 �4 N 7 �4 R 8 �4 R 8 �4 L 9 �4 L 9 �4 L 9 �4 P 10 �4 P 10 �4 P 10 �4 T 12 �4 T 12 �4 K 13 �4 N 14 �4 L 16 �4 P 17 �4 P 17 �4 T 19 �4 K 20 �4

19

L

19

ARKAADIA

SM

19

LUCIA DI LAMMERMOOR Esietendus!

VM

19

PILDILT KUKKUJAD

12

Sadam SM VM Sadam VM Sadam SM Sadam

RO ESTONIA

Aprill

VM

11

SM Sadam

2 �3 R 18 �3 L 19 �3 L 19 �3 P 20 �3 K

Sadam

19

TK Sadam

Ringreisid

12

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

SM

Sadam

PUNAMÜTSIKE

TK

16

ÜRITUS vkh

VM

16

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

11

PUNAMÜTSIKE

TK

19

LUCIA DI LAMMERMOOR

VM

11

PETTSON JA FINDUS

TK

13

PETTSON JA FINDUS

TK

19

OOPERIFANTOOM

SM

19

OOPERIFANTOOM

19

TAPPA LAULURÄSTAST

19

OOPERIFANTOOM

SM

19

NAERU AKADEEMIA

VM

19

OOPERIFANTOOM

SM

19

ÖÖRÄNDURID

VM

19

KLAVER

12

INETU PARDIPOEG

16

OOPERIFANTOOM

Sadam

SM Sadam

Sadam TK SM

16

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

11

SÖÖBIK JA PISIK

13

SÖÖBIK JA PISIK

TK

19

LUCIA DI LAMMERMOOR

VM

19

KESKÖÖ PARIISIS

19

VÄIKEKODANLASED Esietendus!

16

NAERU AKADEEMIA VKH

19

Sadam TK

VM Sadam VM

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

Sadam

19

VÄIKEKODANLASED

Sadam

11

PUNAMÜTSIKE

TK


Mängukava

K 20 �4

12

LUMEKUNINGANNA

K 20 �4

19

TAPPA LAULURÄSTAST

N 21 �4

19

AIDA

N 21 �4

19

ESTOPLAST Viimast korda!

R 22 �4

19

MINU JÄREL, SELTSIMEES! Viimast korda!

R 22 �4

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

L 23 �4

12

PETTSON JA FINDUS

L 23 �4

19

ARKAADIA

SM

L 23 �4

19

LUCIA DI LAMMERMOOR

VM

L 23 �4

19

PAANIKA

P 24 �4

12

LUMEKUNINGANNA

SM

P 24 �4

12

SÖÖBIK JA PISIK

TK

P 24 �4

14

SÖÖBIK JA PISIK

P 24 �4

16

VÄIKEKODANLASED

T 26 �4

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

T 26 �4

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

T 26 �4

19

KAKS VANA NAIST

SM

R 20 �5

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

L 21 �5

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Vaba Lava

VM

L 21 �5

19

HOOAJA LÕPPKONTSERT

Estonia KS

Sadam

R 27 �5

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

SM

L 28 �5

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

Sadam

P 29 �5

16

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

Vaba Lava

TK

Sadam

TK Sadam SM SM Sadam

K 27 �4

11

INETU PARDIPOEG

TK

K 27 �4

12

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

K 27 �4

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

N 28 �4

19

ÜKS MEES, KAKS BOSSI

N 28 �4

19

KLAVER

R 29 �4

19

ÖÖRÄNDURID

R 29 �4

19

PILDILT KUKKUJAD

Sadam SM Sadam VM Sadam

L 30 �4

19

BALLETIGALA

SM

L 30 �4

19

AIDA

VM

L 30 �4

19

VÄIKEKODANLASED

Sadam

Ringreisid R 15 �4

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

L 16 �4

19

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

P 17 �4

16

OOPERIFANTOOM

Nordea KM

Mai 4 �5 N 5 �5 R 6 �5 L 7 �5 L 7 �5 P 8 �5 T 10 �5 T 10 �5 N 12 �5 N 12 �5 L 14 �5 T 17 �5 K 18 �5 K 18 �5 N 19 �5 N 19 �5 R 20 �5 L 21 �5 K

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

19

KLAVER

Sadam

19

VÄIKEKODANLASED

Sadam

19

ÜKS ASI Esietendus!

19

PILDILT KUKKUJAD

Sadam

16

KAKS VANA NAIST

Sadam

19

ÜKS ASI

19

PAANIKA

19

KESKÖÖ PARIISIS

19

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

19

AIDA

VM

19

ÖÖRÄNDURID

VM

19

ÜKS ASI

VM

19

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

19

ÜKS ASI

19

VÄIKEKODANLASED

19

HOOAJA LÕPPKONTSERT

19

KESKÖÖ PARIISIS

VM

VM Sadam VM Sadam

Sadam VM Sadam VKM VM

Ringreisid 7 �5 L 7 �5 P 8 �5

L

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

19

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

13

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

Nordea KM

SM – Suur maja VM – Väike maja Sadam – Sadmateater KM – Kontserdimaja TK – Teatri kodu Muudatused mängukavas Ikka juhtub, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Hädavajalikuks osutunud muudatustest mängukavas annab teater teada oma kodulehel ja teeb oma parima, et info jõuaks külastajateni. Käesolev mängukava sisaldab infot seisuga 12.08.2015.

RAMP 2015/2016

123


RESTORAN

KLUBI

KONVERENTS

CATERING

nastus li v u d r o k e d hetke e t a im r a p lu Sinu e Esinduslik restoran Säravaim ööklubi Lustakas lastekohvik Hubane suvekohvik Avar konverentsikeskus Kvaliteetne catering teenus

Restoran Atlantis P-N 12 - 00 R, L 12 -01

NARVA MNT.2

Restoranis Atlantis ootab Teid hea teenindus, hõrgutavad maitseelamused ja kauneimad meloodiad! Club Atlantis - Sinu elu säravamad hetked, kehade veetlev liikumise rütm muusikas, müstika ja maagia maailmas, kus klient on kuningas ning peol pole lõppu...

Club Atlantis T -N 11 - 04 R, L 11 -05

TARTU 51009

7 385 495 WWW.ATLANTIS.EE

LASTEKOHVIK

SUVETERRASS


Kassitoome kontsert 2015

Teater Vanemuine tänab ASi Giga, Tartu linna ja Kultuuriministeeriumi

skus ja peoke is t n e r e Konv t seminarides ti et nk deni pidulike ba

Hotell linna südames 205 mugavat tuba, suurepärane vaade ja rahulik miljöö

Restoran vaatega Emajõele Toiduelamused buffeest galaõhtusöögini

Spa suur valik massaaže, spa-ja iluhoolduseid

Soola 6, Tartu • www.dorpat.ee • Info ja broneerimine: 733 7180, info@dorpat.ee


PRODUIT DE FRANCE www.cognac-larsen.fr


Viimseni lihvitud liikumine...

kinema


Hind 2 €

vanemuine.ee

Profile for Vanemuine

Ramp 2015/2016  

Vanemuise hooajakiri 2015/2016

Ramp 2015/2016  

Vanemuise hooajakiri 2015/2016

Profile for vanemuine
Advertisement