Ramp 2017/18

VANEMUISE HOOAJAKIRI 2017/2018

Merca

kolm ja pool meest Nukunakkuse levitaja Terje Kiho — Tantsiv talupoeg Fabrice Gibert — Helge Ele Sonn — Juubilar Jüri Lumiste Marian Heinat murrab laineid — Vanemuise suur maja 50! — Merle Jalakas köögis — Värske repertuaariülevaade

Eesti tähistab. Vabariik saab 2018. aastal sajandivanuseks ja pidustused on alanud. Teatrid on selleks hooajaks meile kõigile kingituseks kokku pannud lavastuste sarja, mis näitab kümnendite kaupa Eesti Vabariigi saja-aastast lugu. Tervikuna saab projektist ilmselt Eesti teatriloo suurim lavastus, kus Vanemuine koos Sõltumatu Tantsu Lavaga kannab kümnendit 1920-30.

Tähistame!

Paljudel Eesti kultuuriloos tähtsatel institutsioonidelgi on põhjust end lähiaastatel pidulikult tunda: 2017 – Postimees 160, 2019 – laulupidu 150 ja Tartu Ülikool rahvusülikoolina 100, 2020 – Tartu linna esmamainimine 990 ja Vanemuine 150!

Tähistame!

Suurte teetähisteni jõutakse väikeste sammudega ja ümmargusedki tähtpäevad on küll ülevad ja pidulikud, aga siiski vaid hetked teiste hetkede seas. Suured peod tahavad pikka plaani ja paljude panust, aga oleks tohutult kahju, kui tulevaste tähtpäevade lummas mööduks tänane kiirustades, praegusi tegijad ja uusi tulijaid märkamata. Vanemuises on toimetamas palju inimesi, kelle iga tööpäev on niivõrd huvitav, et vääriks kindlasti tähistamist.

Just seepärast teeme teid tuttavaks kunstnik-butafoor Terje Kihoga, kelle igapäevatöö on ei rohkem ega vähem kui võlumine ja leiutamine! Põnev töö on ka riidevärvija Jutal (kes on muide ka ise üks koloriitne kuju!), kelle aurusest värviköögist tulevad kõikides teadaolevates toonides kostüümid ning kes teab täpselt, milline on kõigi kunstnike lemmikvärv. Alati rõõmsa kontsertmeistri Ele Sonni muusikajuhidebüüt, noore näitlejanna Marian Teater Vanemuine Vanemuise 6, 51003 Tartu Piletid: 744 0165, kassa@vanemuine.ee Piletimaailm, Piletilevi vanemuine.ee facebook.com/vanemuine Esikaanel Merle Jääger G .F. Parroti rollis („G .F. Parrot. Vaim masinas”, 2017) Foto: Gabriela Liivamägi Kujundus: Aide Eendra

Heinati esimene täistabamus – peaosa lavastuses „Laineid murdes”, mehise trupitäienduse Karl Laumetsa ja Jaanus Tepomehe esimene hooaeg Vanemuises – on ju põhjust tähistamiseks!

Aga hooaega jagub toekamaidki tähtpäevi. Vanemuise teatrilegend Jüri Lumiste vaatab 60. sünnipäeval tagasi oma viljakalt pikale loometeele. Värske kuue ja täiesti uue sisu saanud Vanemuise suur maja saab 50. Armsalt ümmarguse esimese kümnendi täitumise puhul võib õnnitleda Vanemuise noortetöö tegijaid.

Justkui muuseas saab peatselt 30 Vanemuise-aastat täis ajakirja kaanepersoonil, kelleta Tartu teatrielu üldse ettegi ei kujuta.

Näitleja, luuletaja, kunstniku, muusiku, käsitöölise, taluperenaise, ehitaja, aedniku ja lugematute teiste annete ja oskustega õnnistatud Merca sõnul on näitlejale kõige tähtsam emotsionaalne mälu. Kas pole see väga oluline ka kõigile teistele inimestele?

Aednikule, ehitajale, taluperenaisele, käsitöölisele, muusikule …

Kas ilma emotsionaalse mäluta oleks meil üldse võimalik midagi südamest tähistada?

Vanemuise teater on oma 148. hooaja lavastustega peatselt teie ees. Millised neist saavad olema nii meeldejäävad, et tähistamiseks on ka tulevikus põhjust, otsustate publikuna juba teie.

Tähistamisväärset uut teatriaastat!

Ave Svarts Hooajakirja RAMP koostaja Vanemuise teatri turundusjuht

4

Merca – kolm ja pool meest

11

EV 100. Sajandi lugu

12

Maarjamaa laulud. Teekond maailma piirini ja tagasi

18 Terje Kiho võlumaalt 24 Normandiast Tartusse – Fabrice Gibert 28 Ele Sonn. Juhuste jumalanna soosik 34 Juubilar Jüri Lumiste 40 Vanemuise suur maja – 50!

46 Ühe pildi lugu – „Pühajärv” 48 Marian Heinati teekond teatrimaailmas 54 Uued vanemuislased Jaanus Tepomees ja Karl Laumets 60 Juta Rebeni suur maalritöö 64 Merle Jalakas köögis 66 Vanemuise noortetöö esimene 10 aastat 76 Draamarepertuaar 98 Muusikarepertuaar 114 Tantsurepertuaar 128 Lastelavastused 136 Mängukava 141 Vabaduse festival

Tere, hea Vanemuise sõber!

Teater on teadagi kaduv kunst ja lõplikult ei saa siin kunagi ükski asi valmis. Isegi kui lavastus on justkui küps ja esietenduseni jõudnud, areneb ta oma mängukordadega ikka ja ikka edasi, nii et täpselt samasugust etendust ei saa me enam kunagi uuesti näha.

Selle hooaja alguses saame kõigest eelöeldust hoolimata siiski rõõmustada, et on asju, mis saavad ka päriselt valmis. Tõsi, mitte igaveseks, aga siiski päris pikaks ajaks. 1967. aasta sügisel avati uus ja tolle aja kohta moodne teatrimaja – Vanemuise suur maja.

Nüüd, mil tähistame 50 aasta möödumist sellest sündmusest, saame öelda, et maja on tänaseks uuendatud. Mitte ainult värskendatud värvi ja lisatud juhtmeid, vaid tõesti põhjalikult remonditud.

Uus on suure maja lavatehnika, mille vahetus võttis aega mitu suve. Kogu lavatorn koos saaliga võeti keldrist katuseni tühjaks ning pandi uut ja kaasaegset tehnikat täis. Uus on pöördlava koos tõstukite ja vajukitega, uued on stanged ja töörõdud, vahetunud on heli- ja videoseadmed, inspitsiendi pult koos kommunikatsioonisüsteemidega ning kogu lavatehnika juhtimissüsteem. Paljusid neid muutusi ei peagi publik saalist märkama. See on nagu mustkunstiga – kui triki tegemise nipp kaugele selgelt välja paistab, siis maagia kaob. Samas annab uus tehnika kõigi oma võimalustega loojatele vägevad tööriistad ime ilmutamiseks. Ei pea enam kõhklema ja kartma, kas poole sajandi vanune varustus veel välja veab, vaid võib julgelt pildid ja stseenid planeerida, programmeerida, video ja heliga sünkroniseerida, viia eksimatult ja ohutult kokku lae alt langeva subjekti ja pöördlavalt saabuva objekti.

Soovin lavastajatele ja kunstnikele avastamisrõõmu uute lahenduste leiutamisel ja vaatajaile äratundmisrõõmu uue märkamisel!

See ei ole kaugeltki kõik. Uuendatud on ka suure maja publikuala ning siingi ei ole piirdutud vaid värviga. Olgugi, et oleme hoidnud maja avamise ajal moes olnud esteetikat ja meeleolu, on vahetunud pea kõik peale jämedate müüride. Ka siin jääb palju muutusi märkamatuks, kuid tänu tehtule on teatri töötajatel nüüd mugavam tagada vaatajaile mõnus olemine ja sujuv teenindus kuniks algab kõige olulisem – etendus.

Muidugi ei saa jätta nimetamata suurepäraseid partnereid, kelleta need tööd valmida poleks saanud: Show Theatre Equipment Trekwerk BV (Holland) – lavatehnika mehhaanika ja juhtimissüsteem; Amptown System Company GmbH (Saksamaa) – lavatehnika meediasüsteemid (heli, valgus, video, side); Wibbeke & Penders GmbH (Saksamaa) – projekteerijad; AS Ehitustrust ja Telegrupp AS – välispartnerite suurimad kohalikud abilised; AS Eviko – tööd publikualal. Uuenduste rahaliseks mahuks kujunes mitme aasta peale kokku 12 miljonit eurot ilma käibemaksuta, rahastas kogu ulatuses Eesti riik.

Loomulikult ei jää kirjeldatud muutused Vanemuise majades viimaseks. Usun, et juba meie 150ndaks juubelihooajaks aastatel 2019–2020 on uue ilme saanud ka suure maja esine mäenõlv, kustkaudu on Eesti vanimasse teatrisse paljude aastate jooksul sisenenud tuhanded ja tuhanded teatrisõbrad. Loodame, et nad teevad seda ka tulevikus, tulles nautima suurepärast teatrit ja mõtlema kaasa meid kõiki puudutavatele teemapüstitustele.

Ikka teatrielamusi soovides Toomas Peterson Vanemuise teatrijuht

RAMP 2017/18 — 3

Rambi ees

MERCA – KOLM JA POOL MEEST Tekst Ave-Marleen Rei — Fotod Heikki Leis, Gabriela Liivamägi, Vanemuine

Teatris on kõik võimalik. Teatris ei ole meest kehastav naisnäitleja midagi ennekuulmatut (nagu ka vastupidi). Ometi kasutatakse sellist rollilahendust pigem koomilises võtmes. Kui püüda mälust esile kutsuda suuri, tõsiseid rolle, kus meessoost tegelaskujule on andnud lavaelu naine, siis meenuvad Eesti teatrist Ita Everi Kuningas Lear, Marika Vaariku Edgar Savisaar ja muidugi ka Merle Jäägeri kehastatud Hamlet. Kõikide meesnäitlejate väidetava unistuste rolli mängis Merca maha, olles ise lavakooli õpingutega alles poole peal. 13. lennu juhendaja Kalju Komissarovi lavastatud „Hamlet” esietendus juunis 1986 Dominiiklaste kloostri sisehoovis. 31 aastat hiljem, mais 2017, esietendus Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis Tiit Palu lavastus „Vaim masinas. G. F. Parrot”, Tartu Ülikooli esimest taastamisjärgset rektorit kehastamas Merle Jääger.

Et lõpuni aus olla, siis nende kahe maskuliinse rolli vahel on Mercal veel kahel korral tulnud laval meest kehastada. Muusikalis „Sugar” (2008) mängis ta miljardäri Sir Osgood Fieldingut ning diplomilavastuses „Tõrksa taltsutus” tuli tal kehastada vanamutti, kes maskeerus vanameheks.

Et see viimane roll-rollis lahendus päris täiskohaga arvesse ei lähe, saamegi hetkeseisu kokkuvõtvaks rehkenduseks 3,5 meest.

4 — RAMP 2017/18

Merca on ise kunagi teinud nalja, et kuna kõik auhinnad, mida üks naisnäitleja Eestis pälvida saab, on tal käes (Panso preemia, Lauteri preemia, parim naisnäitleja, parim naiskõrvalosa), siis edasi läheb ta püüdma meesnäitlejatele mõeldud auhindu. Ei ole mõtet kurta, et naisnäitlejatele on kirjanikud vähem rolle kirjutanud – kui ei jagu, võib ka meeste omasid mängida! Merca mõtleb väljaspool raame. On kogu aeg mõelnud, sest ka soov Hamletit mängida tekkis tema enda peas.

„Kui Koma küsis, et kes tahab Hamletit mängida, siis tõstsid käe kõik meie kursuse poisid, välja arvatud Raivo E. Tamm, ja mina. Ma lihtsalt poleks mitte mingi hinna eest tahtnud mängida Opheliat. Nii siis jäigi. Dominiiklaste kloostri sisehoov oli muidugi ka väga kihvt mängupaik.

Mäletan, et seal kasvas suur viinapuu ja selle väätides oli peaproovide ajal hallrästa pesa. Olime mures, et kui esikas tuleb ja rästapojad pole veel lendamist ära õppinud ning jooksevad muru peal ringi, mis neist siis saab, aga nad läksid ikkagi enne esikat lendu. „Hamleti” lavastusel oli väga jõuline tunnusmeloodia (Deep Purple’i lugu „Hungry Daze”) ja siis ühel heal päeval avastasime, et rästapojad siutsuvad seda meloodiat. Nii et kui räägitakse, et looduses olevad mängupaigad annavad etendusele seda ja teist juurde, siis tegelikult saab ka vastupidi. Meie andsime rästastele uue viisi, mida vilistada.”

„G. F. Parrot. Vaim masinas” (2017). Merle Jääger ja Siim Sareal

RAMP 2017/18 — 5

Rambi ees

Ma lihtsalt poleks mitte mingi hinna eest tahtnud mängida Opheliat.

Lavastuse „Marlene” (1996) proovis. Merle Jääger koos tütre Odega

„Hamlet” (1986). Merle Jääger ja Toomas Vooglaid

Merca sõnul oli ta Hamleti rolli ajaks endale koolis ka juba „jala alla saanud”. Esimene kooliaasta ehmatas päris korralikult ära. „Koma suhtumine minusse sisseastumiseksamite ajal oli, et „selle undikutsika võtan vastu ja küll ma tast inimese teen”. Mind inimeseks teha – võimatu! Ega me keegi ei saanud suurt aru, mida meist siis ikkagi tahetakse. Ükskõik, mis etüüdi laval tehtud sai, ikka kostus saalist mörisev: „Möggga!!!” Teatritudengitele räägitakse palju avaliku üksioleku tundest. Mul kadus see lõpuks täiesti ära, sest tundsin pidevalt, kuidas iroonilised silmad vaatavad, et see kõik on õudne jama, mida ma teen.”

Merca tõdeb siiski, et õpetaja Kalju Komissarov muutus neid õpetades ka ise ja kooli lõpus oli ta juba „päris muhe” taat. Üheks olulisemaks Komalt saadud õpetuseks peab Merca suhtumist, et iga töö tuleb ära teha. Seda järgib ta siiani. „Koma väga taunis staaritsemist. Tema suhtumine oli, et rollidest ei öelda ära. Kui, siis peab selleks olema mingi tohutult suur ja mõjuv põhjus. Mitte see, et mulle see roll lihtsalt ei meeldi. Sellepärast olen teinud ära pea kõik, mis mulle on antud. Vaatan seinal olevast käskkirjast järgi, et ahaa, nii ja niisugune asi ja hakkan vaikselt toimetama. Ka „Härra, teile on kiri”-rolli saab endale huvitavaks teha. Vahel võib väikese detailiga asja paika saada. Toon näite. Tegime Finn Poulseniga Shakespeare’i komöödiat „Nagu teile meeldib” (2005), kus pidin olema karjapiiga. Järsku avastasin, et väga huvitavad silmad saab endale teha, kui ripsmetušiga mitte tõsta ripsmeid otse üles, vaid külje peale – tekkis selline huvitav kassikas vaade. Ja oligi rolli olemus olemas.”

6 — RAMP 2017/18

Kui vähegi võimalik, teebki Merca endale grimmi ise.

Muidugi tuleb suuremate muutumiste korral professionaalid appi võtta. Grimmi tegemine on Merca jaoks rolli sisse minek. „Eks see ole erinev, kuidas keegi keskendub. Kui ma ise grimmi teen, siis ma näen, kuidas ma muutun ja süvenen sellesse. Muidugi, grimm on ju väline. Sinna juurde tulevad hoiak, rüht, näiteks Parroti osa puhul on ka need olulised.

Sisemiselt taandub roll ikka sellele, et kuidas see inimene mõtleb. Eesti teatrikoolkond põhineb Stanislavskil ja me ei jookse selle eest kuhugi. Eksperimente võib ju teha, aga lõpuks läheb käiku ikka vana hea rollianalüüs. Ja seda tehes ei ole eriti oluline, kas sa mängid meest või naist. Tähtis on, et sa saad sellest inimesest aru. Paljud asjad võtab näitleja ikkagi enda pealt.”

Enda pealt? Kui vaadata Merca rollinimistut, leiab sealt peaaegu et kõike. Siutsuvaid blondiine, jõulisi Lõuna-Eesti naisi, filmidiivasid, kuningannasid, metsamoore, emasid ja muidugi juba mainitud meessoost kangelasi. Muuseas, Merca ise nimetab ennast „teeneliseks vanamuttide mängijaks”, sest oma suuremad tunnustused on ta saanud just vanu naisi mängides. Kuid kuidas ikkagi mängida kogu seda rollidiapasooni enda pealt?

„Mult on ikka küsitud, et mis on näitlejale kõige olulisem ja ma vastan, et mälu. Ja mitte see, et kas tekst jääb pähe, vaid emotsionaalne mälu ja tähelepanu. Selle pealt saab näitleja töötada. Emotsionaalses mälus säilitad selle, mida oled ise kogenud ja saad hiljem kasutada. Tähelepanuga ammutad materjali kõigest ennast ümbritsevast. Näiteks: ma kuulun

Eksperimente võib ju teha, aga lõpuks läheb käiku ikka vana hea rollianalüüs. Ja seda tehes ei ole eriti oluline, kas sa mängid meest või naist. Tähtis on, et sa saad sellest inimesest aru. linnavolikokku, mille istungid on korra kuus. On olnud väga tüütuid ja väga asjalikke koosolekuid. On olnud ööistungeid jne. Minult küsitakse, et miks ma seda teen. Aga lisaks sellele, et ma saan kohalikes küsimustes kaasa rääkida, on need kogunemised ka ammendamatu varasalv. On tüpaaže, keda kogeda ja jälgida. Kohati kisub ikka väga koomiliseks, see on täitsa omaette teater. Ma pean siiski ütlema, et mida aeg edasi, seda kiiremaks ja konstruktiivsemaks meie kogunemised muutuvad.”

Üsna ootamatul moel on linnavolikogu tööst olnud tulu ka Parroti rolli loomisel. „Linnavolikogu istungeid on peetud ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, seal on tagaseinas tohutu gobeläänvaip ja selle peal on kujutatud ka Parrotit.

Mul on selline komme, et kui ma midagi kuulan, siis ma kipun samal ajal sirgeldama. Ja ammu enne seda, kui ma teadsin, et hakkan Parrotit mängima, istusin ma seal saalis ja harjutasin Parroti allkirja kirjutamist. Istungi protokollidel on tema allkiri. Lihtne allkiri selline. Nii et nüüd, kui ma selle rolli sain, oli allkiri juba aastaid käe sees olnud.”

Teatrisõpradelt kuuleb kiidusõnu, et Merca on igas rollis uus ja huvitav, ei mängi alati n-ö iseennast. Ehk on põhjus siis

just selles, et tema emotsionaalses mälus on päris pööraseid ja vaheldusrikkaid seiku. Ei maksa unustada, et tegemist on siiski endise punkariga, aga ka reamehega, kes läbinud ajateenistuse ning luuletaja, kunstniku, laulja, setokese ja muidugi emaga!

„Pean tunnistama, et mitmed minu emotsionaalse mälu teravamad servad on seotud just emaks olemisega. Mul on küll suht mõistlik tütar, kellel olid teismeeas tema enda kehtestatud täitsa ok reeglid. Aga oli ka neid persse-see-vanempõlvkond-hetki, kus ta siiski üht-teist korraldas. Kuna ma aga ise mäletasin hästi seda segadust, mis mind puberteedieas valdas, siis jooksis enamik tema ponnistusi liiva. Ükskord ta oli ajanud meie korterisse kokku kõik sõbrannad koos kohvrite ja kottidega, et nad nüüd elavad siin nädal aega. Sattus aga nii, et ma olin sellel hetkel koju jõudes jube väsinud. Ütlesin, et peske nõud ära, pange ahjud kütte ja ärge väga palju kisage, head ööd. Järgmiseks hommikuks olid tüdrukud läinud. See on muidugi niisugune lõbusam lugu. Aga on olnud ka väga musti perioode, kus tunnen, et depressioon koguneb ja koguneb ja joosta pole kuhugi. Teinekord, kui mul on sellises meeleseisundis sattunud kätte paar vaba päeva, olen ostnud mõned pudelid viina, olnud üksi ja kuulanud vene lugusid. Võtnud kohe sellise suurema nutmise ette, vene lugude saatel on seda hea teha. Lähen sinna depressiooni sisse. Nutan ja joon ja magan ja teise päeva õhtuks on tunne, et läheme eluga edasi. Võrdlen seda kose alla minekuga – tugev dušš, pesed seestpoolt puhtaks ennast. Selline on minu isiklik psühhokriisi abi.”

RAMP 2017/18 — 7

Rambi ees

„Minu järel, seltsimees!” (2013). Merle Jääger ja Aivar Tommingas

Ma ei viitsi viinapitsi taga koos teiste näitlejatega oma rollijoonist arutada.

Mässan parem kirjanike, bioloogide, professorite või näiteks lavameestega.

Viimased räägivad küll ka teatrist, aga teise nurga alt. „Me sõidame Torontosse” (1993)

Juhuks, kui Mercal enda niigi kirevast emotsionaalsest mälust väheks jääb, võib ta appi võtta ka unenäod. „Mulle meeldib väga unenägusid näha, isegi koledaid. Kunagi tegelesin sellise praktikaga, mis õpetab unenägusid suunama.

Tähtis on see, et oskan ennast üles ajada, kui vaja. Ma näen väga detailseid ja teinekord ka väga jubedaid unenägusid.

Hiljuti nägin unes, kuidas üks maniakk mind noaga taga ajas.

Aga nuga oli mingi plögaga, vist sefiiriga koos. Ma selgitasin talle rahulikult, et musta noaga mind ei tapa, noa pesed enne puhtaks! Tema vastu, et ma ei saa pesema minna, sa põgened siis ära. Eks see plaan mul muidugi oligi. Siis ta tõmbas endal noa läbi kõri puhtaks ja küsis, kas nüüd võib? Mind on unes ka tulistatud ja see oli väga realistlik kogemus. Selline tunne oli, nagu oleks saanud lihtsalt tugeva löögi vastu õlga. Ma küsisin pärast teadjatelt inimestelt järgi ja tegelikult ongi nii, et kui inimest tulistatakse, siis kohe ei pursku sealt verd ega midagi, kuul on kuum ja see kõrvetab koed kinni. Valu ja veri tulevad hiljem. Nii et jah, muidugi saab selliseid läbielamisi ka teatritöös kasutada. Unenäod võivad väga inspireerivad olla, ma olen nende põhjal ju ka raamatu välja andnud.” („Jututulbad / Storypillars” 2015).

Unenäod ja erinevad rollid nii teatris kui elus pakuvad muidugi vaheldust, ometi ei saa mööda vaadata faktist, et Merca on püsinud ühes teatris 30 aastat (see number täitub aastal 2018).

Kas seda pole liiga palju ühe mässulise punkarihinge jaoks?

8 — RAMP 2017/18

„Pole üldse paha tulemus, eks? Normaalne arv. Ma ei viitsi kolida. Nüüd olen küll kahepaikne, ostsime Setomaale talu ja see on tore. Aga kõikide nende aastate jooksul Vanemuises pole ma teatrisisestele tormidele kaasa elanud.

Ja ma ei kipu näitlejatega sõbrustama. Ma ei viitsi viinapitsi taga koos teiste näitlejatega oma rollijoonist arutada. Mässan parem kirjanike, bioloogide, professorite või näiteks lavameestega. Viimased räägivad küll ka teatrist, aga teise nurga alt. Mul on huvitav kuulata. Kuna ma tegelen hobi korras väga paljude asjadega, siis ei ole mul kunagi olnud vajadust pärast proovi või etendust veel teatris töllerdada. Pigem on vahel vastupidi, et mõtlen, et kurat, jälle suur roll, töö segab hobidega tegelemast!”

Merca maalimise, käsitöö ja kreemitegemise hobidest on kirjutatud varemgi. Viimasel ajal võtavad suurema osa ajast aga seesama juba mainitud Setomaa talu ja selle ümbrus.

„Mul oli selline ilus ettekujutus, et ma ostan kaugelekaugele talu ja istun, puhkan ja maalin seal, käin metsas jalutamas. Ma eksisin rängalt: tegelikkuses jooksen ma ümber maja, käes rehad ja labidad ja oksalõikurid ja saed ja oma asjadest ei saa mitte midagi tehtud. Esimene suvi, kui me seal olime, selgus, et maja oli vajunud ja Imrel (Toomeoks, Merca elukaaslane, Vanemuise lavameister) oli akutrell nagu üheks kehaosaks muutunud. Eks ma istutan seal igasugu lillekesi ka. Vahel, kui olen juba mitu tundi

trimmerdanud, luban endale ka metsaskäigu. Metsas käimine on kvaliteetaeg, see on mõtlemise aeg. Oma ruumi on vaja, muidu tuleb Raja tänavale minna. Vanasti öeldi, et „mine metsa” ja sellel oli ju sisuline tähendus, et pane oma energiad teistpidi liikuma, tule endaks. Aga ega ma metsas ainult ei mõtle, mingi anuma võtan ka alati näpu otsa. Seent ja marju meil seal jagub. Seda, et lähed metsa ja midagi sealt ei saa, seda ei ole! Mulle meeldib see eestlaste kunagine mõtteviis, et kõik, mida loodus annab, kasutatakse 100% ära. Kui vanasti talus lehm tapeti, siis läks kõik kasutusse – liha, sõrad, sarved, isegi kondid – nendest keedeti näiteks liimi. Meile kinkis loodus hiljuti kitse.

Leidsime tee äärest poole tunni eest alla aetud looma ja korjasime ta üles. Osa liha marineerisin. Kopsudest tegin piruka. Maks läks kohe pannile. Nahk läheb trummiks.

Jalakesed koos sõrakestega sai trummipulkadeks jagatud.

Pea läks sipelgapessa, sealt saame kolba ka kätte. Kontidest sai puljong. Vaat see on taaskasutus ja öko! Sinna tuleks linnastunud inimestel ringiga tagasi jõuda.”

Maal olemine pakub Mercale ka varju iseenda kuvandi ja kuulsuse eest. On selge, et nii värvikas kuju Tartus ringi liikudes siiski inimeste tähelepanu pälvib. Mets aga kuulsust ei tunnista.

„Pühak” (2001). Kersti Heinloo, Merle Jääger, Karin Tammaru RAMP 2017/18 — 9

Sajandi lugu

Tuleb otsida neid asju, millest vaimustuda.

Ma vaimustun pidevalt. Ma vaimustun oma krookustest. Kevadel vaimustusin, kui minu mõlemad kured tagasi jõudsid. Tegid keppi seal posti otsas.

„Eks neid pöördumisi ikka on. Üks kategooria pöördujatest on mammikesed, kes käivad patsutamas ja kallistamas ja kiitmas, et te olete ikka nii tore. Ja teine kategooria on napsutanud mehed, kes siis hüüavad, et „Merca, jou, kuidas läheb?” Üks vahva lugu juhtus minuga juba aastate eest: mul on tuttav Asso, kes mängis tänavatel lõõtsa, oli ilus kevadilm ja ma läksin ligi ja laulsin temaga kaasa. Siis tekkis sinna grupp noori, natuke nokastanud. Üks ütles, et: „Ou, kuule, sa oled ju see, sa mängisid seal „Tulnuka” filmis ka ju. Sa oled see Eve. Jube lahe. Mis su nimi oli?” Ja siis oli seal seltskonnas üks tütarlaps kaasas, kepsles nagu pallike: „Ma tean su nime, ma tean su nime, ärge keegi öelge, M-tähe peal, kohe tuleb..!

Sa oled Marju Kuut! Mina vastasin: „Jah, olen.” Ja neiu oli nii rõõmus: „No näete. Ma ütlesin!””

Kui näitleja on juba küpsemas vanuses, erinevaid auhindu ja tiitleid on saadud, erinevaid rolle mängitud, kas

siis on veel, millest vaimustuda? „Tuleb otsida neid asju, millest vaimustuda. Ma vaimustun pidevalt. Ma vaimustun oma krookustest. Kevadel vaimustusin, kui minu mõlemad kured tagasi jõudsid. Tegid keppi seal posti otsas. Sõber puukoristaja käis tares, lendas ringi. Linnurämps lõugab ja lilled on väljas. Kuku vaimustusest pikali!”

Kas pinget pakuks ka uus roll enda elus – kumb siis Mercale paremini sobiks, kas vanaemaks või vanaisaks saamine?

„Minul endal ei olnud traditsioonilist vanaema, minu vanaema tegi suitsu, turnis puude otsas ja kasvatas tiritamme. Mingi hundiratta saan ka mina tehtud ja kaks põlle on mul juba olemas. Ja isegi paar vanaema stiilis kleiti. Aga ka vanaisa oleks tore olla, õpetaks lapselapse puulusikaid voolima, ma olen selles päris osav. Tegelikult ma ei ole selle peale eriti mõelnud, niigi on huvitav.”

1910.-1920. aastad: Teater NO99 NO33 REVOLUTSIOON Esietendus 18. august 2017 1920.-1930. aastad: Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Vanemuine RÄNNAKUD. TÕOTATUD MAA RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD Esietendused 20. ja 29. september 2017 1930.–1940. aastad: Labürintteatriühendus G9 ja VAT Teater SIRGU EESTI Esietendus 5. oktoober 2017 1940.–1950. aastad: Von Krahli Teater ja Tartu Uus Teater BB ILMUB ÖÖSEL Esietendus novembris 2017 1950.–1960. aastad: Endla teater ja Kuressaare Linnateater KAARNAKIVI PERENAINE Esietendus 1. detsembril 2017 1960.–1970. aastad: Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL EESTI AJALUGU. EHMATUSEST SÜNDINUD RAHVAS Esietendus 19. jaanuaril 2018 1970.–1980. aastad: R.A.A.A.M ja Ugala teater HIPIDE REVOLUTSIOON Esietendus veebruaris 2018 1980.–1990. aastad: NUKU teater ja Vaba Lava ENNE MEID OLI VEEUPUTUS Esietendus 23. märtsil 2018 1990.–2000. aastad: Rakvere Teater ja Fine 5 Esietendus aprillis 2018 2000.–2010. aastad: Vana Baskini Teater ja Tallinna Linnateater Esietendus mais 2018

Eesti Etendusasutuste Liidu eestvõttel asusid teatrid vabariigi sajandaks sünnipäevaks kingitust looma juba 2014. aastal, mil otsustati üheskoos publiku ette tuua Eesti Vabariigi sajandipikkune lugu. „Sajandi loo” lavastavad 22 teatrit.

Igal kuul sünnib lavastus, mis käsitleb viimase saja aasta ühte aastakümmet. Sari vältab kaksteist kuud – augustist 2017 kuni juulini 2018.

Osa lavastusi jäävad teatrite repertuaari pikemaks ajaks, teised on mõeldud etenduma vaid teatud arv kordi. Ühiselt tulevad lavastustega seotud 22 teatrit kokku taas 2018. aasta septembris Tartus, kus Draamafestivali ajal toimub kõigi “Sajandi loo” lavastuste etendusmaraton. Mängides läbi vabariigi elulugu, teeb kõnealune projekt ise omal moel ajalugu: kahtlemata on see nii osalejate arvu kui toimumisaega silmas pidades meie teatriloo suurim lavastus.

2010.–2020. aastad: NargenFestival ja Eesti Draamateater ISAMAA PÄÄSUKESED Esietendus juunis 2018 2020. aastad: Vene Teater ja kooliõpilased Esietendus juulis 2018

Rohkem infot: ev100.ee/et/teater facebook.com/sajandilugu

Merle Jääger Seto Kuningriigi päevadel. August 2017 Luhamaal

10 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 11

MAARJAMAA LAULUD

Sajandi lugu

TEEKOND MAAILMA PIIRINI JA TAGASI Tekst Deivi Tuppits — Fotod Heikki Leis

12 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 13

Sajandi lugu

DEIVI TUPPITS (keele)rännakutest ja inimestest:

TIIT PALU (keele)ajaloost ja „Maarjamaa lauludest”:

Esimene maailmasõda alles kestis, kui kuulus austria keelefilosoof Ludwig Wittgenstein pani kirja lause: „Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele.”.

Sada aastat hiljem koputas draamajuht Tiit Palu minu kabinetiuksele ja kutsus mind Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valmiva lavastuse dramaturgiks. Olin nõus liituma protsessiga, mis tegelikult oli alanud juba aasta varem, 2014. aastal, mil Eesti Etendusasutuste Liit algatas teatrisarja „Sajandi lugu”: 22 teatrit jagati paaridesse, iga paar sai lavastamiseks ühe kümnendi. Fortuuna soovil on Vanemuise koostööpartneriks Sõltumatu Tantsu Lava (STL) ning ühiseks kümnendiks 1920ndad. Kahe peale valmivad lavastused „Tõotatud maa” (STL) ja „Maarjamaa laulud” (Vanemuine), ühendavaks märksõnaks „rännakud”, seda nii ajas kui ruumis.

Tagasi algusesse. Ainus kindel asi oli see, et lavastus hõlmab nii sõna, tantsu kui muusikat ja kogu asja tuumaks on eesti keel. Oskamata öelda, mitu tundi vestlusi, mõttevahetusi, uurimist ja lugemist 1920ndate kultuurielust, keeleplahvatusest ning ligi 130 000 uue eestikeelse oskussõna loomisel osalenud Johann Voldemar Veskist on seljataha jäänud, on teekond „Maarjamaa laulude” praeguse vormini olnud täis avastuslikke väljakutseid ja üllatusi.

Esimesena näiteks tõik, et enne teatrikooli lõpetas Tiit Palu Tartu Ülikoolis eesti keele eriala. Õppinud eriprogrammi järgi akadeemik Haldur Õimu ja Tiit Hennoste juhendamisel, ootas teda töö Eesti Keele Instituudis. Läks teisiti, kuid tema sõnul pole kõige olulisemas vahet – ka teatrit tehes on koduks ikkagi eesti keel.

Lavastusmeeskonna valik lähtus seega suuresti eeldusest, et inimeste jaoks, keda kaasatakse, poleks eesti keele ruum võõras, kuid kelle suhe keelega oleks ometi teistsugune, tundlikum ja teadlikum. Niisiis sai tantsuosa koreograafiks kutsutud Lõuna-Eestist pärit, kuid pikemat aega Berliinis tegutsenud isikupärase tantsukeelega Ruslan Stepanov, kellele endise vanemuislasena pole Tartu võõras koht.

Originaalmuusika loojaks palusime aga Kanadas sündinud Eesti juurtega noore helilooja Kara-Lis Coverdale’i, Montreali Eesti kiriku organisti, kes kogub samaaegselt kuulsust Euroopa kontserttuuridel ning keda hetkel peetakse üheks huvitavamaks elektroonilise muusika loojaks Põhja-Ameerikas.

Tuleb tõdeda, et aasta nende inimestega on teinud „Maarjamaa lauludest” pigem hingetoidu kui töö, mõtteviisi kui kohustuse, kokkukasvamise kui koostöötamise. Nii tundub osati võõristav paluda neil inimestel sellest lavastusest, oma mõtetest, elust ja loomingust rääkida – see on justkui millegi ühiselt isikliku avaldamine. Ometi tõi üks lumine hiliskevad meid kõiki selleks kokku.

Eesti keeles ja eesti keelest. Maailmast ja selle piiridest. Ja sellest, millest rääkida ei saa ega oska – või vahest ei peagi.

Meie lavastuse kümnendiks sai tohutult huvitav periood, mil tegelikult elati sisse see riik ja kanti sisse need saapad, mis alguses võisid tunduda liiga suured.

Sellest kümnendist võib leida tuhandeid pidepunkte, mille külge saab hakata pesa punuma. See oli Eesti esimene oma kümnend, mil unistusi tuli hakata täitma või kõrvale heitma.

Meie huvi oli leida teema, mis hõlmaks ka Tartut ja ülikooli. Jõudsime keeleuuenduseni, mis sai õige hoo sisse just eestikeelse ülikooli loomisega. Eesti Vabariigi loomisega oli tekkinud olukord, kus eesti keelest sai riigi toimimise ja teaduse tegemise keel. Varem olid teaduskeelteks ladina, saksa ja vene keel. Vaid mõne aasta jooksul toimus tohutu võimas, täiesti süsteemne ja maailma muutev töö eesti keele kallal, mille tulemused viidi ka ellu. Seda, mis toimus, võib kirjeldada kultuuriplahvatusena korraga kõigis suundades. Kogu maailm oli nüüd arusaadav.

Sa võisid sukelduda troopilisse merre või jalutada Versailles’ lossis, võisid vaadata mikroskoopi või tähtede poole – kõik, mida nägid ja kogesid, oli olemas eesti keeles.

Keel kirjeldab asju ja seoseid nende vahel. Iga asi vajab nime, sest muidu pole võimalik temast mõelda ja teda märgatagi. Sõnad on nimed, mis täidavad ruumi meie ümber, muudavad selle ruumi meile arusaadavaks ja koduseks. Eestlase kodu on ruumis, kus ta saab toimetada mõeldes ja rääkides eesti keeles.

„Maarjamaa laulud” on lavastus eesti keelest. Selles lavastuses on sõnu ja vaikust, juttu ja tantsu. Me ei keskendu keele või keele loomise ajaloole, vaid keelele kui suhtlemise ja mõtestamise vahendile. Meid huvitab see, mis on keele taga.

Kuidas keel meid toetab, kuidas keel võib meid vahel ka alt vedada; kuidas keelega toimetulek nõuab pidevat pingutust ja tööd iseendaga; kuidas teise inimeseni jõudmiseks tuleb otsida õigeid ja vältida valesid sõnu; kuidas me leiame ja kaotame, sünnime ja uuesti sünnime keeles; kuidas keel meid endid pidevalt taasloob.

Sest eesti keeles on võimalik nii rääkida ja vaikida kui ka tantsida ja musitseerida. Igaüks meist loob emakeelt kasutades oma maailma.

14 — RAMP 2017/18

„Rännakud. Maarjamaa laulud” Teksti autor ja lavastaja Tiit Palu Helilooja Kara-Lis Coverdale (Kanada) Koreograaf Ruslan Stepanov Lavastusdramaturg Deivi Tuppits Kostüümikunstnik Mare Tommingas Lavakujunduse autor Silver Vahtre Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Videokunstnik Carmen Seljamaa Osades Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walt Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork

RAMP 2017/18 — 15

Sajandi lugu

RUSLAN STEPANOV (tantsu)keelest kaasaegses maailmas: Keel on eelkõige multifunktsionaalne fenomen. Kõik selle funktsioonid leiavad väljenduse suhtlemises. Minu jaoks on see informatsiooni vahetamise ning tunnete ja emotsioonide väljendamise viis. Minu tõsisem tutvus eesti keelega algas, kui astusin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus mul tuli kuulata loenguid, lugeda, kirjutada ja suhelda eranditult eesti keeles. Mõistagi polnud see lihtne, küll aga tulemuslik ja huvitav. Täna on eesti keel vaieldamatult osa minu igapäevasest suhtlusest.

„Keeleplahvatus” on minu jaoks ennekõike teaduse, kultuuri ja kunsti sünd. See on võimalus tundma õppida meid ümbritsevat maailma ja inimesi.

Kommunikatiivsus mängib inimese elus üliolulist rolli. Kõnevõime eristab inimest ülejäänud loodusest, kuid – jäädes osaks sellest – on meil ka unikaalne võime alateadlikult ja teadlikult lugeda üksteise kehakeelt: žeste, erinevaid poose, juhuslikke ja tahtmatuid liigutusi. Tants, eriti kaasaegne tants, on üks keerukamaid infoedastusviise kunstis. Meie instrument on keha ja läbi selle instrumendi püüame suhelda publikuga. Kaasaegne tants on hübriidkunstivorm, mis põhineb mitmetel tehnikatel (kuid mitte reeglisüsteemidel) ning n-ö sõnastik, mida koreograafid kasutavad, on individuaalne ja ühildamatu.

Kui Tiit Palu rääkis mulle oma lavastuse ideest ja pakkus koostööd, nõustusin ma kõhklemata, sest esiteks on see teema huvitanud mind juba pikka aega ning teiseks on inimesed, kes lavastusmeeskonda kuuluvad, paljulubavad ja kahtlemata väga andekad. Kõige huvitavam on siiani olnud koostöö helilooja Kara-Lisiga. Tema muusika loob väga eriskummalise tunde – see on komplitseeritud, detailirikas, väga eriline ja inspireeriv. Esimeste proovide eesmärk oli avada tantsijate loomingulisus ja teha koos tööd, saada lähedasemaks ja minna sügavamale kunstilisse protsessi.

Kasutades dialektilist meetodit, pidasime omavahel arutelusid, käsitledes erinevaid vaateid üksteise subjektiivsele „keelele”. Avastasime keha piire ja toimimist läbi improvisatsiooni ja erinevate ülesannete – nii tegime tantsutehnikate uurimise asemel uurimuse unikaalsetest kehakeeltest. Tänapäeva maailmas, kus kõike juhtub liiga palju ja kiiresti, pole meil tihti üksteise ega iseenda jaoks aega.

Oleme nii osavad tehnika kasutamises, avakosmose ja -merede uurimisel, teame nii palju maailmast, milles elame, ent nii vähe iseendist. Me ei tea, kuidas elada selles maailmas, mille oleme ehitanud, meil pole lihtsalt aega, et kuulata, mõista, armastada, suhelda.

16 — RAMP 2017/18

KARA-LIS COVERDALE teisest kodumaast ja (keele)muusikast: Eesti keele pärisin ma oma emapoolsetelt vanavanematelt. Minu pereringis peeti eesti keelt tihti salakeeleks, mida omakeskis kasutada. Palju aastaid oli Eesti minu jaoks unenäosarnane kodumaa, millest laulsin, kuid mida oma silmaga kunagi näinud ei olnud. Alates esimesest korrast, kui Eestit 1994. aasta laulupeo ajal külastasin, tunnen end alati kui kodus eemal kodust. Nagu mu vanaisa ilusasti täheldas: “Kanada on sinu isamaa ja Eesti on sinu emamaa.”

Esimest korda hakkasin sellest, kuidas sõnad mõjutavad inimeste elusid, tõsisemalt ja kriitilisemalt mõtlema, kui õppisin ülikoolis konstitutsioonilist õigust, filosoofiat ja loogikat. Keel loob kõigele aluse ning kuna keel on ka osa kultuurist, on see kogukonna valvuriks – see võib toimida ka ohtliku allutamis- ja manipulatsioonirelvana. Inimesed on väga leidlik liik – me peaksime looma keele abil positiivseid muutusi.

Heliloojana inspireerivad mind muusika loomisel pigem nähtused ja asjad, mille kohta pole (veel) sõnu, kui need, mis on juba keeleliselt sõnastatud. Tihti kipun sagedusi, käändeid, kõneviise, rütmi ja teisi heliparameetreid kuulma enne kui sõnu.

Mis puutub „Maarjamaa laulude” projekti ning mu töösse üldiselt, siis jälgin enamasti, kuidas meedium mõjutab keelt ja vastupidi. Selle projekti puhul olen ma uurinud kõneldava keele rütmi, vaadanud üle aabitsa ning selle retoorika ja ülesehituse, samuti keeleõppetekste, Eesti 1920ndate keeleuuenduse pamflette ning varaseimad eesti keele salvestusi, lisaks ka uuemaid programmeerimiskeeli. Mind innustab see, mis jääb keele toimimise taha, justkui hääletuse tunne, võimetus end väljendada – olen ise tundnud sama. Kuidas mõjutab heli seda, mida tunneme seletamatutel hetkedel? Mida tähendab rääkida keeles, mida keegi teine ei kõnele? Mis juhtub, kui arusaamine ei õnnestu või on võimatu?

Mul on suur au olla „Maarjamaa laulude” meeskonnas. Mingis mõttes on minu muusika ju otseselt seotud uue keele loomise ja jagamisega, niisiis tundsin juba alguses Tiidu esitletud teemaga tugevat sidet. Ruslani koreograafia on jällegi uskumatult inspireeriv. See on emotsionaalselt ja filosoofiliselt eluline, püüdes tabada olevikulisi hetki, ebatäiuslikkuse seisundit, selles on midagi vääramatult edasipüüdvat ja ometi inimlikku. Ning Deivi on kogu selle protsessi jooksul olnud suureks abiks, kirjeldades ja sõnastades kontseptsioone ja ideid ning suure entusiasmiga innustanud sügavuti minema.

Mul on usku, et „Maarjamaa laulud” on põnev ka globaalsel tasandil. Me elame ju maailmas, kus infovahetus on piire ületav. Küsimus on, millised niidid meid selles informatsioonivõrgustikus ühendavad? „Maarjamaa laulud” on vaieldamatult julge ja kaasaegne, nii tegijaile kui publikule väljakutseid pakkuv tükk, ning ma usun sellesse, sest meil on erakordne ja sarnaselt mõtlev tiim.

RAMP 2017/18 — 17

Rambi taga

TERJE VÕLUMAALT Tekst Tiiu Rööp — Fotod Maris S.

Saage tuttavaks: kirglik, sinisest värvist lummatud nukunakkuse levitaja, kunstnik-butafoor Terje Kiho!

Terje „tööpõld” asub Vanemuise suure maja kõige kõrgemal korrusel: kui teil avaneb võimalus külastada maalisaali, tehke seda kindlasti – see on võlumaa!

Kui Viljandi kultuurikolledži õppekavva 1991. aastal lisandusid dekoraatori ja butafoori eriala, oli Tartu Kunstikooli dekoraatorina lõpetanud Terje juba kaks aastat Räpina Tarbijate Kooperatiivi kunstnikuna poekujundusi teinud. Ta valmistas maalitud silte, nagu näiteks: „Tagastatud raha kontrollige kassa juures. Hilisemaid pretensioone ei arvestata!”, tegi laadakaunistusi ning kirjutas järelehüüdeid matusepärgade lintidele. Kuuldes raadiost uudist, et Viljandis hakatakse esmakordselt Eestis butafoore koolitama, teadis ta kindlalt: ma pean sinna saama!

Butafooriks saamise igatsuse juured ulatuvad kaugemale, lapsepõlve. Terje mäletab, kuidas ta umbes 4. või 5. klassi tüdrukuna vaatas televiisorist lastele teatrit tutvustavat saatesarja, kus ükskord räägiti kübarategijate ja butafooride tööst. „See oli esimene kord, kui kuulsin sõna butafoor. Mõte jäi mulle kripeldama: vaat see on tore amet! Ja kübarategija!

Milline meeletult mõnus amet!” Kohe tekkisid Terje nukkudele pähe toona populaarsest seinakattematerjalist dekra valmistatud kübarad. Leidlik ning katsetamisaldis oli ta juba siis: olles avastanud, kuidas krepp-paberi vette asetamisel muutub vesi värviliseks, torkas ta sinna ka valged kanasuled.

18 — RAMP 2017/18

Sel meetodil saadud imelised roosad udusuled sobisid oivaliselt hallile nukukübarale. „Mäletan, et olin tookord niiii rahul,” tunnistab Terje ja lisab: „Muide, osades teatrites, väiksemates, on kübara tegemine ka butafoori töö. Vanemuises see nii ei ole.”

Soov Viljandisse õppima pääseda oli suur, seda enam, et kolmel korral varem oli Terje proovinud sisse saada Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti metallierialale. Need kolm luhtunud katset võisid olla üheks põhjuseks, miks Terje kultuurikolledžisse sisseastumist väga tõsiselt võttis. Motiveeris ja forsseeris ka konkurss: vastu võeti vaid viis õpilast ning üks vabakuulaja, ühele kohale oli 8 tahtjat. Lisaks eksamitele ootas õppurikandidaati vestlus. Terje meenutab: „Vestlusel pidin näitama oma töid. Mäletan, et olin kaasa võtnud meeletu hulga maale, joonistusi, esimesed algelised nukud ja õlepunutised – punusin siis õlest käevõrusid. Lühidalt: väga palju asju. Kaasas oli ka üks maalitud lilledega kotiriidest seelik. Vestlusel olin suures pabinas ja mul oli nii väga vaja kooli sisse saada, et tõmbasin sellesama seeliku laiali ja ütlesin: „Ja selle tegin ka ise!” Hetke pärast lisab Terje eneseirooniliselt: „Tagantjärele mõelda – täitsa napakas!”

Terjest sai alguses vabakuulaja, pärast esimest semestrit juba „pärisõpilane”: see oli ühe veidra, hajuti teiste unistuste varju jäänud soovi täitumine. Parimateks päevadeks olid

RAMP 2017/18 — 19

Rambi taga

Valmivad suvelavastuse „Roosi nimi” raamatud

Vanemuise teatri maalisaal – Terje võlumaa reeded – siis õpiti Ugala teeneka butafoori Silvi Kardi käe all reaalset teatritööd. Terje meenutab: „Igal reedel olime Ugalas.

Meile anti teha töid, mis läksid lavastustesse. Üks intrigeerivamaid, mida mäletan, oli katku surnud laste valmistamine.

Neid kanti etenduse jooksul vaid korra üle lava, aga meie, noored butafoorihakatised, pidime välja mõtlema, kuidas teha nii, et nad ei näeks välja nagu kaltsunukud, vaid oleksid loomulikud.”

Üks väga oluline oskus, mida Silvi Kard õpetas, oli penoplasti lõikamine: penoplast on butafoori jaoks imehea materjal, sellest saab igasuguseid asju teha, kuid töö on keeruline ja sodi, mis tekib … seda on tõesti palju! Terje hääles on tänulikkus, kui meenutab kolledži-aegseid reedeid Ugalas ja Silvi Kardi ning lisab: „Ootasin meeletult reedeid – need olid hästi erilised, just nagu kassile palderjan! Tekitasid õnnetunde!”

Teine superõpetaja oli Mare Hunt, tänu kellele saavutas Terje maalimises ja joonistamises taseme, milleni Tartu

20 — RAMP 2017/18

Kunstikoolis ei jõudnud. Vähemtähtis pole seegi, et Marelt sai ta nukuhaiguse, mida nüüd teistele edasi annab. „Ma olen nukunakkuse kandja!” ütleb Terje lõbusalt ja lisab: „Mul on väga palju õpilasi, kes on minu käest nukuvalmistamise tööd õppinud.”

Kultuurikolledži lõpetamise järel Vanemuisesse tööle saamisel mängis oma osa juhus: just samal ajal oli Vanemuisest üks noormees ERKI-sse metallierialale sisse saanud ja oligi koht uue, verivärske butafoori jaoks olemas. Koduteater kui kolmežanriteater on „ainult lust ja rõõm ning palju põnevat tööd,” ütleb Terje ja meenutab: „Olin Vanemuises töötanud juba õige mitu aastat, kui Aime Unt kutsus mind Tallinna Linnateatrisse töökoja juhatajaks. Palk parem ja rohi rohelisem… Käisin vaatamas, arutasime kodus, kuid Linnateatris oleks töö olnud palju ühekülgsem. Olen väga rahul, et ei läinud: Linnateatris ei oleks ma iialgi saanud teha nii pööraseid asju kui siin!”

Terje pöörased asjad.

Pöörastest asjadest meenutab Terje Kaelkirjaku kostüümi lavastusest „Lotte Unenäomaailmas” (lavastaja Tanel Jonas, kunstnikud Rosita Raud ja Iir Hermeliin, 2015), neljakümmet kolme otsast raiutud kätt näidendi „Kadunud käsi” lavastusest (lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Riina Degtjarenko, 2011) ja valgeid jaanalinnusulgseid lehvikuid burlesktantsu jaoks…

Eriline töö oli ka suvelavastuse „Roosi nimi” (lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, 2017) tarbeks raamatute tegemine – miljöö loomiseks valmis 50 meetrit ajastutruu väljanägemisega raamatuimitatsioone, osad neist on vihmakindlaks tehtud pärisraamatud. Vihmakindlus saavutati iga lehe õlitamisega. „Õnneks olid Tartu Kunstikooli tudengid just praktikal ja tänu neile sai see suuremahuline töö tehtud,” meenutab Terje ja lisab: „Igas „Roosi nime” etenduses põletatakse üks raamat, aga kõik need raamatud peavad olema ühesugused.

Üldiselt on nii: mida keerulisem töö, seda huvitavam – see on väljakutse.

RAMP 2017/18 — 21

Rambi taga

Leiutan peaaegu iga päev.

Rõõmu ja põnevusega.

Ma olen nukunakkuse kandja!

Selleks toodi mulle 15 köidet „Eesti nõukogude entsüklopeediat” – kuna see on kättesaadav kraam –, ja ma maalisin, lõikusin, kleepisin… Lühidalt: tegin neist ajastule vastavad vanad väärikad raamatud. Vahatasin üle, et hästi süttiks.”

Mõned rekvisiidid on „korduvkasutatavad”, näiteks toidud: täidetud mune, torte, kanapraadi, kurke, praekala jms saab kasutada mitmes lavastuses, mõnikord lisatakse värsket garneeringut ja – jälle lavale! Ka ühed Terje valmistatud kanad on kaasa teinud kahes lavastuses: esimene kord lasteloos „Charlotte koob võrku” (lavastaja Vahur Keller, kunstnik Iir Hermeliin, 2000), teine kord muusikalis „Viiuldaja katusel” (lavastaja Vahur Keller, kunstnik Rosita Raud, 2003).

Need „staarkanad” on valmistatud vineerist ja poroloonist ning kaetud kroogitud tülliga, mis kaugemalt vaadates jätab ehtsa sule mulje. Muusikalis „Viiuldaja katusel” said neist puurikanad: ühendati jõhvidega puuri külge ning kui puuri liigutati, liikusid ka kanad. Terje mäletab, kuidas Kersti Heinloo tuli ja küsis: „Kas sina tegid need? Nii ilusad!”

Suvelavastusele „Obinitsa” (lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt, 2015) oli vaja kasetohust kuremaski; kunstniku poolest oleks see võinud kasetohust ollagi, kuid dekoratsiooniala juht Marika Raudam soovitas vastupidavuse mõttes teha millestki muust, näiteks riidest. Terje kopeeris kasetohult koore mustri maha ning ka lähedalt näeb valminud mask, millega Ott Sepa mängitud tegelaskuju viina nõutamas käis, väga „päris” välja.

On ette tulnud sedagi, et mõni Vanemuise jaoks tehtud asi pääseb lavale hoopis teises teatris: nii juhtus Alo Kurvitsa järgi modelleeritud peaga, mis valmistati muusikali „Sugar” (lavastaja Mare Tommingas, dekoratsioonikunstnik Jaanus Laagriküll, 2008) tarvis. Terje meenutab: „Algne mõte oli, et Alo Kurvits on laval, tulevad koorinaised, kogunevad ta ümber ning kisuvad tükkideks. Iga naine lahkub lavalt mõne kehaosaga: kes jala, kes käe, kes peaga. Mul olid juba pea ja käed valmis, kui tuli lavastaja Mare Tommingas ja ütles, et mõtles õhtul järele: „Äkki saab liiga võigas? Jätame parem ära!” Mõne aja pärast oli Ugalas maha raiutud pead vaja ja „Sugarist” välja jäänud pea saadeti Viljandisse „tööle”. Nüüd on pea koduteatris tagasi.”

Isemoodi lugu oli ka võrokeelse lavastusega „Pühak” (lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt, 2001): Liina Unt tõi alguses proovimiseks-mõtlemiseks-katsetamiseks linavildi, et vaadake, mida sellest teha annab. Proovitööde põhjal valmis kujundus: suur vaip, millest eenduvad näod ja käed. Reeglina valmib esimesena kavand, kuid selle lavastuse puhul oli kõigepealt materjal, siis tuli kavand ja seejärel läks teostamiseks.

Erilisi töid tellitakse ka teatrist väljastpoolt: sel kevadel tegi Terje Põlva Talurahvamuuseumile näituse „Kuke kannul kooliteel” jaoks „süüa”: talulapse leiva, suitsusingi ja silgud.

22 — RAMP 2017/18

käpad said toed nagu Dalí maalil ja Terje poolest olekski karu valmis olnud, kui töökaaslane Ain Austa poleks juhtinud tähelepanu ühele „puudusele”: i-täpile ehk Dalí voolavale kellale. Viimasel hetkel ja Aini abil lisati ka see ning karu saadeti Eesti Lastekirjanduse Keskusse näitusele.

Tallinnast sõitis Dalvadore edasi Peterburi näitusele „Teddy-Fun”, kus üks mängukarude kollektsionäär ta ära ostis. Järgmisel, 2014. aastal toimunud Riia nukukunstnike festivalil, kuhu Terje peaaegu oleks ka ise jõudnud, oli Dalvadore kohal fotona näituse kataloogis koos ikoonimaali tehnikas valminud karu pildi ja veel paari tööga. Suur oli üllatus, kui Terje elust ammu kadunud karu tõi Riiast auhinna!

Terje on koos teiste nukukunstnikega osalenud ka Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rahvusvahelisel näitusel „Mees ja naine”. Tiia Metsa eestvedamisel ja kergel taganttorkimisel oldi väljas neljal korral; kuna „Mees ja Naine” on aktinäitus, siis nende nukkude loomine oli eriline väljakutse: kuidas luua kindla teemaga seotud aktinukk, mis oleks maitsekas?!

Sööki on tema sõnul kõige parem kopeerida otse toidult ja nii siirduski Terje turule sobivaid modelle – õige suuruse ja väljanägemisega räimi ning isuäratavat singitükki – otsima.

Nukunakkuse kandja.

Eestis on nukumeistreid ja -kunstnikke vähe, kuid näiteks Venemaal on nukkudega tegelemine väga populaarne ja elitaarnegi. Terje tunnistab, et kõik tema nukud on hästi erinevad, isegi nii erinevad, nagu polekski ühe inimese tehtud. „Olen hästi rahutu, mind inspireerivad erinevad veidrad materjalid. Näiteks kui tuleb näitus „Teddy Bear”, siis paljud nukumeistrid tellivad spetsiaalse, udupeene karukarvakese ja teevad vestikesega karu. Mina teen kas paberist ruumilise karu; traadist, pitsiga karu või võtan vana mantli ja lõikan sellest välja suure peaga karu ning tikin karvad selga,” räägib Terje.

Terje karudest on kõige erilisema saatusega Dalvadore: sinine sahtlitega karu, mis valmis Tallinnas toimuva iga-aastase näituse „Teddy Bear” jaoks. Dalvadore „sünniloo” algus on üsna sarnane kõigi teiste autorinukkude loomislugudega: anti teada näituse teema, kõik esitatavad nukud pidid olema inspireeritud kuulsate kunstnike maalidest. Nimekirjas leidus 10 maailmanimega meistrit. Alguses tahtis Terje teha Chagalli võtmes karu, laenutas raamatukogust Chagalli raamatu ja vaatas seda eest tahapoole ja tagant ettepoole: head ideed ei tulnud ega tulnud… Etteantud loetelus oli ka Salvador Dalí.

Lehitsedes Dalí raamatut, jäi silma maal „Põlev kaelkirjak” (1937), millel on veidi voolavad, sahtlitega naised ja põlev kaelkirjak. Mõte sai lennutuule tiibade alla ja nii sündiski sahtlitega karu, loomulikult sinine! Umbes 50 cm kõrgusel karul on nii seljal kui ees sahtlid, ühe silma asemel samuti sahtel. Karu seljale sai maalitud põlev kaelkirjak, aga üks silm oli puudu… Hea karusilma otsingul jäi Terje pilk peatuma kingiks saadud Türgi silmal ja – see sobis ideaalselt! Karu

Koolitaja ja koolituja.

Erinevate tehnikate ja töövõtete nimekiri, mida Terje oskab ja soovijaile õpetab, on pikk: alates vildi sidumisest ja vatist jõuluehetest kuni ruumiliste pabernukkude ja sarvesaiadeni välja. Teatrisisestest õpitubadest on Terjele üks meeldejäävamaid jõulumunade valmistamise koolitus: sellel käisid teiste hulgas tollane teatrijuht Paavo Nõgene ja praegune teatrijuht Toomas Peterson.

Kõike seda, mida Terje ise õppimas on käinud, on varem või hiljem teatris vaja: vaid veidi aega pärast köitmiskoolitust tuli „Arkaadiasse” (lavastaja Ain Mäeots, lavakunstnik Kristiina Põllu, 2016) suureformaadiline aednikuraamat valmistada. Opereti „Nahkhiir” (lavastaja ja kunstnik Mare Tommingas, 2006) lavakujunduse vitraažakende tegemise eel oli Terje omandanud Tiffany vitraažitehnika. Teadmine, kuidas üht või teist asja päriselt tehakse, teeb jäljendamise lihtsamaks.

Lõpetuseks uurin Terjelt, kui palju ta käib teiste teatrite lavastusi vaatamas. Professionaalse kretinismi kohta jätan küsimata, kuid ilmselgelt nähakse mind läbi. „Külalisetenduste ajal käime teiste tehtud dekoratsioone uurimas ja mõnikord ohkame: meie maalime paremini! Meie latt on kõrgem! Ka kunstnikud on öelnud, et meil on väga kõrge tase. Kui kellelgi on hästi, tunnustad, aga kui näed halvasti teostatud tööd – ju siis see oli nende parim variant.

Teatrid on väga erineva tasemega, mõnes ongi ainult üks dekoraator ja ta teeb, mis oskab. Üldiselt on nii: mida keerulisem töö, seda huvitavam – see on väljakutse. Minult on küsitud, kuidas julgen vastu võtta tööd, mida pole iialgi teinud?

Ma ei saaks teatris töötada, kui ütleksin, et ma ei ole seda varem teinud või et ma ei oska seda teha. Koolis õpitav hõlmab vaid küünemusta osa seda, mida tegelikult vaja läheb.

Leiutan peaaegu iga päev. Rõõmu ja põnevusega.”

Liina Unt, teatri Endla peakunstnik: Tegin oma esimesed tööd kunstnikuna Vanemuises. Terje järgi on paljuski kujunenud minu ettekujutus heast butafoorist: täpne, loominguline, kiire reaktsiooniga, põhjalik, kaasa mõtlev. Koostööpartner.

Hea butafoor ei ole lihtsalt teostaja, ta ei aita mitte ainult dekoratsioonielementi lõpuni valmis teha, vaid ka lõpuni mõelda.

Küsides ja täpsustades, mida sellega laval tehakse, suunates, et kui sellest materjalist või selles tehnikas tehes avanevad hoopis sellised võimalused ja uurides, kuidas ese suhestub teiste lava- või kostüümielementidega. Terje põhjalikkus, millega ta teeb endale selgeks iga eseme visuaalse ja funktsionaalse eesmärgi, on imetlusväärne. See annab kunstnikule kindluse, et asi näeb laval välja selline nagu ma olen vaimusilmas ette kujutanud, aga ei ole alati osanud paberile manada. Vaimusilm on teadagi teravam, detailsem, ruumilisem, mitmekülgsem… Butafooria on tõlkimine, kus kavand on ainult üks abivahend. Terje on empaatiline, ta tajub kunstnikke ja nende mõttemaailmu.

Mul on eredalt meeles üks pilt meie viimasest koostööst „Meistri ja Margarita“ ajal. Teada oli ainult see, et on vaja kassi, kes mahub kaabu alla ning kui kaabu peast võetakse, siis hüppab kass peast maha.

Mulle tundus see võimatu ülesandena.

Kass peab olema kerge, peab kaabu alt tulles oma kuju võtma, peab üldse kaabu sisse ära mahtuma... Mäletan, kuidas me istusime maalisaali puhkenurgas diivanil ja Terje hakkas järjest ideid pakkuma. Korraga oli kõik nii lihtne! Terje oskab vaimustuda ideedest, leiutamisest, väljamõtlemisest. Ja see sütitab omakorda teisi.

RAMP 2017/18 — 23

Rambi taga

NORMANDIAST TARTUSSE – FABRICE GIBERT Tekst Kai Rohejärv ja Marika Goldman — Fotod Alan Proosa, Kertu Tombak, erakogu

Alati reibas ja naerune Fabrice Gibert on juba kümme aastat Vanemuise balletitrupi repetiitor ja lavastaja.

Fabrice, kust sa pärit oled?

Sündisin Prantsusmaal Normandia talunike peres. Mu vanemad pidasid loomi ja minagi tegin hea meelega kõiki töid, mida kodus oli vaja teha. Mulle meeldib siiani olla looduses ja tegeleda loomadega, sest loodus õpetab kannatlikkust ja loomad austust. Muidu käisin lapsena koolis nagu kõik teisedki ning lisaks õppisin veel balletti ja akordionimängu.

Kuidas vanemad suhtusid su otsusesse saada tantsijaks?

Väiksena olin kindel, et tahan saada talunikuks. Huvitaval kombel oli mu isa selle vastu, sest tema teadis, kui raske ja kulukas talupidamine on. Ta ei kahelnud mu võimekuses saada maatööga hakkama, kuid talupidamise ärilist poolt ja ots-otsaga kokku tulemist pidas ta keerukaks. Nüüd, aastaid hiljem, olen ma mõttes teda palju kordi tänanud – jah, põllumajandus poleks olnud see, millega tahtnuksin terve oma elu tegeleda. Isa suhtumine oli tõesti ainulaadne, sest Normandias on väga tugevad peretraditsioonid. Mu vanemad olid intelligentsed ja tuleb välja, et isegi ebatraditsioonilised inimesed – nad nägid minus teistsugust potentsiaali.

Minu ja mu õe päevad olid täidetud kooli ja koduga, aga vanemad tahtsid meie igapäevaelu rikastada ja silmaringi arendada. Seetõttu oli iseenesestmõistetav, et kui viie kilomeetri kaugusel naaberkülas avati väike balletikool, siis me

õega (mina olin 4-aastane, õde 5,5-aastane) läksime samuti sinna. Mu tutvus tantsuga algas balletikoolis, mis asus umbes 400 elanikuga pisikeses külas. Muide, see kool töötab endiselt, ta on nüüdseks kõvasti arenenud ning muutunud rahvusvaheliseks.

Kes olid sinu tantsuõpetajad?

Balletikooli astudes ei teadnud ma tantsust midagi ja kõik toimuv oli mulle suur avastusretk. Mu esimene õpetaja nägi minus talenti ja innustas mind tantsuga üha rohkem tegelema. 14-aastaselt suunas ta mu ühte Normandia tantsukooli, sealt läksin 18-aastaselt edasi Pariisi. Ka seda minekut aitasid korraldada mu vanemad, sest mul endal polnud piisavalt raha, et maksta toidu, rongipiletite ja muu eluks vajaliku eest.

Pariisis kohtusin Riiast pärit Diana Joffega, kes oli olnud Mihhail Barõšnikovi assistent. Ta oli väga tugev õpetaja ja vahel, kui ta balletitundide kõrvalt aega leidis, käisime koos kohvi joomas. Rääkisime mitte ainult tantsust, vaid laiemalt – elust üldse. Diana oli väga kannatlik ja põhjalik, pean just teda oma Õpetajaks. Dianaga on seotud üks tore lugu.

Olin kunagi endale lubanud, et Riiga sattudes asetan õpetaja mälestuseks ooperimaja trepile ühe roosi. Vanemuise artistidega seal konkursil olles see õnnestuski. Minu jaoks oli lubaduse täitmise hetk väga emotsionaalne – roos ooperimaja ees justkui sulges ühe ringi.

Kaks aastat õppisin Pariisis, seejärel soovitas üks poola õpetaja mul minna Charleroi’s asuvasse Valloonia Kuninglikku Balletiteatrisse, sest sinna otsiti poisse. 5. märtsil 1986 sõlmisin oma elu esimese lepingu professionaalse

RAMP 2017/18 — 25

Rambi taga

Sulle meeldiks seda lavastada?

See on muidugi küsimus Marele (Vanemuise balletijuht Mare Tommingas – toim), aga loomulikult meeldiks!

Kas hea koreograaf peaks olema ka hea tantsija?

Tutvus tantsuga algas pisikese küla balletikoolis

Võib tunduda üllatav, aga ma vaatan harva tagasi. Elan seda elu, mida mul elada tuleb ja teen seda nii rõõmsalt kui oskan, vahel siiski ka läbi pisarate naerdes.

Ma arvan, et selleks ei pea olema solist, aga iga koreograaf võiks 10-15 aastat olla tantsinud mõnes balletitrupis.

Tantsijale võib vahel küll tunduda, et mõni koreograaf surub oma mõtteid peale, aga selle tööprotsessi ajal salvestab tantsija palju olulist infot, uusi teadmisi ning areneb edasi, isegi kui selle hinnaks on hulgaliselt pisaraid. Ja kui ta pärast tantsijakarjääri lõppu soovib saada koreograafiks, siis on tantsijatega töötamiseks võimalik ära kasutada kogu õpitud materjal ja kogemused. Seepärast peakski igal koreograafil olema kasvõi minimaalne karjäär heas trupis ning oluline on, et ta mäletaks, mida tantsijana tundis.

Koreograafiks olemine on nagu iga teine töö – seda peab õppima. Alles siis saab hakata andma. Ei ole võimalik publikule elamusi pakkuda, kui sa ise asjast midagi ei tea. Iseasi, kui koreograafianne on tohutu. Mu lemmiknäide on siin Maurice Béjart, keda tantsijana eriti ei mäletata, ent koreograafina tegi ta fantastilist tööd nagu ka John Neumeier või William Forsyte.

Kas ka kaasaegne koreograaf peaks olema õppinud klassikalist balletti?

See sõltub siiski inimesest. Näiteks Vanemuise trupis tantsinud ja lavastanud Ruslan Stepanovil ei ole koolist kaasas klassikalise balleti tausta, samas on tal väga isikupärane lähenemine lavastatavale materjalile ja suurepärane oskus tantsijaid kasutada.

Mis inspireerib sind koreograafia loomisel?

tantsijana. Tantsisin Charleroi’s 5 aastat, seejärel töötasin järjestikku Tenerifel, Itaalias ja siis ühes kompaniis, millega reisisime kõikjal Euroopas. Oma tantsijakarjääri lõpus töötasin Saksamaal Bielefeldi linnateatris ja pärast seda hakkasin tööle repetiitorina – kõigepealt Nordhauseni linnateatris, seejärel Vanemuises.

Tantsijakarjääri alguses oli mu koht Charleroi kordeballeti viimases reas, kuid ma tegin kõvasti tööd ja sealne balletitrupi juht nägi minus potentsiaali saada solistiks või semi-solistiks.

Kahjuks suri ta enne, kui ma päriselt niikaugele jõudsin, aga see, et ta minusse uskus, andis mulle palju jõudu.

Kui sul oleks ajamasin ja sa saaksid 24 tunniks ükskõik kuhu tagasi minna, siis kuhu sa läheksid?

Võib tunduda üllatav, aga ma vaatan harva tagasi. Elan seda elu, mida mul elada tuleb ja teen seda nii rõõmsalt kui oskan, vahel siiski ka läbi pisarate naerdes. Mõtlesin küll hetkeks, et ehk oleks tore veelkord kohtuda oma vanaemaga, kes oli ja on kõige tähtsam inimene mu elus, aga siiski – ei! Tema puhkab Normandia kalmistul, mina olen Eestis, ja las ollagi nii.

Minu kogemus on tegelikult väike. Vanemuises olen lavastanud kaks operetiõhtut („Õhtu Straussiga” ja „Õhtu Kálmániga”) ja kaks väiksemat balletipala, aga igal juhul inspireerib mind muusika. Koreograaf peab austama muusikat, millega ta töötab ning loomulikult ka publikut.

Koreograafiline inspiratsioon tuleb minu seest, aga loomisprotsessis meeldib mulle rääkida tantsijate ja lauljatega sellest, mida nemad mõtlevad. Laval on ju nemad ja tahan, et nad tunneksid end mugavalt. Ja veel – ma pean kõik mõtted kirja panema, siis on ülejäänud protsess lihtne.

Kui keeruline on väljendada oma mõtteid teistele?

Kui rääkida koreograafiks ja õpetajaks olemisest, siis arvan, et võtmesõnadeks on kohanemine ja austus. Arvan, et olen üsna kannatlik, aga vahel murrab ka suleke kaameli selgroo ja ma ei hakka parem kirjeldama, kuidas ma siis käituda võin!

Kohutavalt! Hiljem, peale mõningast arutelu, lähevad asjad paika ja naeratused ning töörahu naasevad.

Missugune keha on võimeline tantsima?

Painduv ja tugev. Hea koordinatsiooniga keha on võimeline liikuma paljudel erinevatel viisidel.

Kas on mõni klassikaline ballett, mida eriti armastad?

Kas sa üksi olles tantsid?

Adolphe Adami „Giselle”. Veel armastan ma Ludwig Minkuse „Paquitat”. Mulle meeldiks seda väga Vanemuise laval näha, olen selle peale mõelnud viimased 3-4 aastat.

KODUS MITTE KUNAGI! Kui ma lavastust teen, siis proovisaalis loomulikult. Aga mitte kusagil mujal. Ma ei ole kunagi isegi klubides käinud (võite naerda, kui tahate!).

26 — RAMP 2017/18

Hommikud Vanemuises

Mida sa teed ajal, kui sa ei ole teatris tööl?

Mul on kaks elu – elu teatris ning eraelu sellest väljaspool.

Ma loen palju, armastan ajalugu ning lasen endale pidevalt uusi raamatuid saata. Mulle meeldib kirjutada pastapliiatsi ja paberiga ja saata posti teel kirju – äsja näiteks saatsin kolm kirja oma sõpradele, kes elavad kaugel. Vahel saadan õhtu jooksul 2-3 kirja. Kirjutan oma elust, projektidest, tulevikuplaanidest ja kohtumistest. E-posti kaudu ajan tööasju.

Mul on paar väga kauaaegset sõpra Prantsusmaal ja Belgias. Käin suviti Belgias meistriklasse andmas. Häid tuttavaid on mul ka Hispaanias (ma armastan Hispaaniat!) ning osad mu sõbrad elavad Inglismaal.

Kas ootad neilt oma kirjadele ka vastuseid?

Mõned sõbrad on sellest võib-olla isegi veidi häiritud, et saavad minult selliseid kirju. Nad tunnevad end halvasti ning seetõttu tihtilugu küll vastavad, aga väikese viivitusega (naerab).

Jõulutervitusteks saadan alati käsitsi kirjutatud kaardid – kokku postitan neid ligikaudu 70-75. See on minu jaoks väga oluline. Üldiselt mulle jõulud ei meeldi, sest need on muutunud nii kommertslikuks, kuid seda kaarditraditsiooni hoian ma ise elus.

Mida Tartus elatud aastad sulle tähendavad?

Sammu edasi minu kunstniku- ja eraelus. Muidugi on Tartu väike. Enne Tartut elasin ma Londonis. Aga ma ei ole inimene, kes armastaks väga käia muuseumides, rääkimata klubidest.

Ma armastan oma kodu. Kui alustan päeva kell 10 hommikul ja lõpetan kell 10 õhtul, siis olen teatri jaoks kõik andnud ja koju minnes unustan töö. Ja seejuures ma armastan oma tööd!

Oled sa kunagi kaalunud ka millegi sellise tegemist, mis üldse tantsuga seotud pole?

Ei. Ma armastan tantsimist ja treeningute andmist, muutun üsna kärsituks, kui seda teha ei saa. Tantsimise pidin kahjuks lõpetama üsna varakult, sest mu selg oli nõrk.

Kumb – kas klassikaline või kaasaegne tants?

Klassikaline. Varvaskingad, partner ja kõik muu. Kindlalt!

Iga kord kui kohtume, sa lausa särad, oled täis energiat.

Kas see nõuab pingutust?

See on sellepärast nii, et ma olen õnnelik! Ma lihtsalt pean oma õnnelikkust jagama! Kui ma kord mulla all olen, ei ole see ju enam võimalik.

Kas sa eesti keelt räägid?

Mul ei ole eesti keele vastu mitte kõige vähematki, aga ma räägin siiski vaid inglise, prantsuse ja hispaania keelt.

Tantsijate seltskond on reeglina väga rahvusvaheline. Keele rääkimiseks peab seda praktiseerima.

Tahaksid sa midagi jagada? Midagi, mida me küsida ei osanud?

Igaühe elu on juba kusagil kirjas. Pead ära tundma ja kasutama oma võimalusi – sa kas vastad neile või eirad neid.

C’est la vie!

Voilà!

RAMP 2017/18 — 27

Rambi ees

ELE SONN. JUHUSTE JUMALANNA SOOSIK Tekst Ave Svarts ja Marika Goldman — Fotod Maris S, Vanemuine

Kontsertmeister Ele Sonn on Vanemuise teatris töötanud 20 aastat. Vähe on inimesi, kellel on õnnestunud teda mureliku või liigtõsisena näha. Ka keerulise ja raske töö oskab Ele ikka niimoodi ette võtta, et meelde jääb hea ja positiivne.

Helgus ja rõõm käivad temaga kaasas, sellest saavad osa nii tema suur pere, arvukad õpilased kui head sõbrad ja kolleegid Vanemuise muusika- ja draamaosakondades.

Kuidas sattus klavessiinimängija teatrisse?

Ma olen lapsest saati väga just sõnateatrit armastanud.

Muusikaakadeemia klaveri- ja klavessiinieriala üliõpilasena võis mind Estonia asemel leida pigem Linna- või Draamateatrist. Mitte et ma sellega kelgiks, aga mulle nii väga meeldib sõnateater! Kindlasti ei lootnud ma, et võiksin kunagi teatris töötada, akadeemiat lõpetades nägin end pigem Tartu Elleri muusikakooli kontsertmeistrina ning sinna ma kindla töökoha saingi. Igaks juhuks tulin ka teatrist läbi. Juhtus nii, et minust sai hoopis Vanemuise teatri

RAMP 2016/2017

ooperisolistide kontsertmeister ja Ellerisse jäin väikese koormusega. Tänasel päeval töötangi enamasti koos draamanäitlejatega, teen draamalavastuste muusikalisi kujundusi, aga olen muusikajuht ka muusikalide juures.

Mida üks kontsertmeister üldse teeb?

Kontsertmeistrit võib nimetada ka laulja paremaks käeks.

Professionaalsed lauljad liituvad lavastusprotsessiga tavaliselt nii, et neil on roll juba selge – materjal on koos kontsertmeistriga eelnevalt omandatud.

RAMP 2017/18 — 29

Rambi ees

Kõige naljakam on see hetk, kui oleme näitlejatega teinud tohutult vokaalset tööd ja siis ütlen ma, et unusta see kõik – nüüd ära laula!

Tarmo Leinatamm tõi ju muusikale välja sellise mängleva kergusega, et ma absoluutselt ei osanud seda nii raskeks tööks pidada.

tohutult vokaalset tööd ja siis ütlen ma, et unusta see kõik – nüüd ära laula! Niipea kui näitleja mõtleb, et ta on laulja, siis pole asi enam õige. Aga kui ta on näitleja, kes annab teksti, siis on kohe ka intonatsioon paigas ja vajalik tulemus käes.

Minu tavaline näpunäide on seotud konsonantide (ka heliliste) väljalaulmisega. Kõige tihedamini kasutan ilmselt lauset: „Laula, nagu oleks see saksa keeles!”

Ühel hetkel pakkus lavastaja Ain Mäeots sulle tööd suvelavastuse „Obinitsa” muusikalise kujundajana. Või olid sa selle juures pigem muusikajuht? Mis žanriga selle lavastuse puhul lõpuks tegemist oli?

Kontsertmeister on ka vahelüli dirigendi ja laulja vahel: ta edastab lauljale dirigendi märkusi ja jälgib, et neid proovides realiseeritaks. Samuti on kontsertmeister laulja jaoks ka „kõrv saalist”, kes pärast esituste kohta tagasisidet annab. Ükski laulja ilma kontsertmeistrita hästi hakkama ei saa.

Kui suur ettevalmistustöö on tehtud, mis tundega sa siis saalist oma lauljat vaatad?

Reeglina on see väga närvesööv, hingad kaasa ja pabistad.

Mõnikord on kontsertmeister rohkem närvis kui laulja, aga olen mõelnud, et ehk ma siis võtan laulja närvi enda peale, pabistan tema eest.

Kas draamanäitlejaid on raskem laulma panna kui professionaalsete muusikutega töötada?

Mingil määral võib seda väita, sest reeglina draamanäitlejal ju muusikalist ettevalmistust ei ole. Aga neil on olemas see miski – nad valdavad muusikas otseteed. Akadeemilised muusikud vajavad tingimata nooti ja selle puudumisel on tegutsemisel kohe blokk ees. Draamanäitlejad lähevad läbi teksti, läbi sõnumi. Mitte et lauljad seda ei suudaks, aga nemad jõuavad ringiga kohale. See näitlejate eriline oskus köidab mind alati jäägitult.

Kas kõik inimesed saab laulma õpetada? Kas kõigist saab hääle kätte?

Ma olen veendunud, et saab. On lugusid, mis sobivad ühele ja ei sobi teisele – valida tuleb õige materjal. Kuna näitlejad valdavad enamasti väga hästi rütmi, siis ühe soololaulu saab igaüks ära lauldud. Ma teen esituse ettevalmistamise juures kosmeetikat, mõnes mõttes petame koos näitlejaga publiku ära. Reeglina õnnestub see siis, kui näitleja on laulu sõnumiga väga kaasas. Väga palju sõltub ju rollist, rämeda rolli tegijat ma väga kaunilt või ooperlikult ju laulma ei pane.

Pigem leiame talle mingi nõksu, mille kaudu ka laulmine välja tuleb – lavastame selle laulu tema jaoks ära. Mind üllatas väga positiivselt näiteks Ragne Pekarev, kellel oli suvelavastuses „Obinitsa” laulda setokeelne Nirvana hitt „Smells Like Teen Spirit”. Kui võimsaks ta hääl äkki selle õppimise käigus kasvas! Aga ta on ise ka muidugi jonnakalt ülitöökas. Veel on suured üllatajad olnud Veiko Porkanen ja Kärt Tammjärv lastemuusikalis „Lotte Unenäomaailmas” ja Tanel Jonas üleüldse, eriti aga muusikalis „Mamma Mia!”.

On muidugi ka supermusikaalseid näitlejaid, kelle puhul ma suisa unustan, et neil tegelikult ei ole muusikutausta.

Kõige naljakam on see hetk, kui oleme näitlejatega teinud

30 — RAMP 2017/18

Mul oli ettekujutus olemas, et tahaksin seda materjali brassiga teha. Minu valitud koosseisu järgi kujunesid kõik heliefektid, stilistika ja muusikaline keel. Žanriliselt on seda, mis välja tuli, võimatu määratleda – setukeelne lavastus puhkpillidega? No imelik …

Ja seejärel tuli kohe väga traditsiooniline pop-muusikal „Mamma Mia!”...

Võtsin Martin Sildose ettepaneku – lavastus muusikajuhina ette valmistada – nahaalse julgusega vastu. Jaa, saan hakkama! Jaa, teen! Tarmo Leinatamm tõi ju muusikale välja sellise mängleva kergusega, et ma absoluutselt ei osanud seda nii raskeks tööks pidada. Kõige keerulisem oli suure lavastuse kokkupanek. Ma olen ju ise laulnud, bändis osalenud, kontsertmeistrina juures olnud, aga nüüd olid kõik muusikalised osad minu tervikuks sulatada! Kui sa kogu tiimi ees reaalselt vastutad kõigi märgusõnade ja üleminekute eest, siis on vaja ikka parasjagu ennast kehtestada, et asi läheks nii, nagu kavandatud. Eks ma nutsin mõnigi kord patja, sest juhitöö on nii raske! Lõppude lõpuks võin öelda, et seda meeste seltskonda oli küll mõnikord raske juhtida, aga nad õpetasid ja juhendasid mind ka väga palju, nii et olen neile väga tänulik. Meil oli kokkuvõttes nakatavalt lõbus tööprotsess.

Kuidas sa ennast laval tunned? Oled ju isegi erinevates lavastustes kaasa teinud?

Väga hästi tunnen, mingit lavahirmu mul ei ole. Esimest korda tegin laval kaasa 1999. aastal Mikiveri lavastuses „Sõda ja rahu”, mul oli isegi üks lause öelda! Oi, ma olin siis nii erutatud ja hirmus põnev oli! Meie teatris satuvad ikka ka mittenäitlejad lavale, see on Vanemuise kolme žanri puhul kihvt. Üheski teises majas ei saa sellist asja nii lihtsalt juhtuda!

Sa ei tööta ja ainult Vanemuise teatris, sul on üks amet veel?

Mul on peaaegu nagu isiklik õppeasutus – töötan Tartu valla muusikakoolis. Tundus, et saan draamanäitlejate juhendamisega hakkama ja tekkis suur soov proovida oma meetodeid lauluõpetajana ka laste peal. Ja nagu ikka – ootamatult tuli poole aasta pärast pakkumine asuda seda kooli juhtima. Seal 80 väga vahvat õpilast ja 10 õpetajat ning mulle väga meeldib nendega toimetada. Tekib tunne, et saan tõesti midagi laste ja noorte heaks ära teha. Koht ise on täiesti võrratu, omamoodi Eesti muusikakultuuri häll: Miina Härma sünnikoht, Väägvere kant, näiteks kontrabassimängija Ludvig Juht on sealt pärit. Huvitav on veel seegi, et pool kooli asub Kõrvekülas ja pool Lähtel, sealse kooli juures.

Muusikali „Mamma Mia!” proovis (2017)

RAMP 2017/18 — 31

Rambi ees

Kui mul on juhuslikult vaba päev ja jään niisama koju, siis küsib Helene kohe väga suure imestusega, et kas sa tõesti pea kuhugi minema?

„Lapsepõlvebänd” (2017) kuidagi vähem kui päevaga tulema. Kui näiteks „Obinitsa” lavastuse tegemise ajal oli mõnepäevane paus, siis olin ma kohe roolis ja Hiiumaa poole teel. Teisest Eesti otsast.

Hiiumaa on koht, kust ma ammutan jõudu, seepärast ma sinna ka igal vabal momendil torman. Kui nüüd seal oma lastega suvitan, siis lapsepõlve puude ja sipelgapesa juures näen selgesti, et mingid asjad siin elus on ikkagi muutumatud. Või vähemalt inimesest pikaealisemad.

Ele oma laste Helene, Liisa ja Siim Sandriga

Näib nii, et lihtne elu sind ei paelu. Kui töötada, siis ikka kolmežanriteatris, kui juhtida, siis vähemalt kahte kooli. Lisaks ka suur pere – mis su abikaasa ja kolm last sellest kõigest arvavad? Kohtute ikka piisavalt, ega nad sind ei teieta?

Vahel nad unustavad mu näo tõesti ära. Ma tunnistan, et proportsioone on raske paika saada. Kui ma töö muusikakoolis vastu võtsin, siis korraks mõtlesin isegi teatrist taanduda ja rohkem kodule pühenduda, aga kuidagi juhtus nii, et just sellel hetkel tulid pakkumised väga suurte muusikaliste kujunduste tegemiseks draamalavastustesse ja võimalus lavalgi olla, nii et draama tõmbas mind ikka kõvasti teatri külge tagasi.

Nüüd leian ma väga teadlikult lastele seda nn kvaliteetaega. Nagu mulle üks tuntud näitleja ütles: „Sa pead emaksolemise aja kalendrisse sisse kirjutama!” Kõige rohkem tunneb minust puudust 6-aastane Helene, aga ta on mu kolmest lapsest ka ainuke, kes täiega naudib, et ema on teatris tööl. Ta käib palju kaasas ja osaleb ka proovides ning tänu lastelaululavastusele „Lapsepõlvebänd” on mul tema lasteaiarühmas ka oma fänniklubi. Lapsed käivad mind kallistamas ja kui on vanematega teatris, siis teevad fuajees minu foto juures pilti – nii vahva! Liisa on 18-aastane ja tal on juba oma asjad ajada, Siim Sander on 13, nad mõlemad on Vanemuise lavastustes ka kaasa teinud. Tänapäeval on andekaid lapsi meeletult palju,

32 — RAMP 2017/18

nii et ma teen omad küll teatrimaailmaga tuttavaks ja ei keela neile seda elu, aga valikuid teevad nad edaspidi ikkagi ise.

Tundub, et su elu on teatriga nii põimunud, et ilma selleta on teie pere ideaalset päeva raske ette kujutada. Kas vabal päeval tulete ka hommikul teatrisse lasteetendusele, õhtul vaatate täiskasvanute etendust ja siis lähete rõõmsalt koju? Või on ideaalne päev siiski see, milles teatrit ei olegi?

Tegelikult on ideaalne perepäev selline, kus ei ole ei teatrit ega muusikat, vaid ollakse lihtsalt niisama koos. Kui päevad on täis tihedat suhtlemist ja emotsioone, siis on rahu ja vaikus ikka väga nauditavad. Ütleme nii, et melu me vabal ajal enam väga ei otsi. Kui mul on juhuslikult vaba päev ja jään niisama koju, siis küsib Helene kohe väga suure imestusega, et kas sa tõesti pea kuhugi minema?

Lapsed on mul nii erinevates vanustes, et ühist meelelahutust on keeruline valida. Püüan leida igaühe jaoks tema hetke, igaühele oma jututunni. Pigem on meil suurem omavahelise suhtlemise aeg Hiiumaal, kus on mu suvekodu.

Vanaema pärandas mulle seal veidi maad, nii et nüüd on endisel lammaste heinamaal suvemaja. Kaugemat kohta annab muidugi otsida, aga võib-olla seepärast ongi just seal lihtne pea tühjaks teha ja ennast välja lülitada. Saarelt ei saa

On sul ka mõni hobi, kui see sinu tiheda graafiku juures üldse inimlikult võimalik on? Korjad märke või kokaraamatuid või midagi muud? Midagi, mis ei ole seotud muusika ja teatriga?

Lõpuks saab kõik asjad teatrisse ja muusikasse üle kanda, olen nimelt tohutu lugemisfänn. Mulle meeldib väga öö läbi lugeda. Käsitööd ja aiandust ma paraku väga ei harrasta. Ise arvan, et mul ei ole rohkem käelist tegevust vaja – nagunii mängin ma kogu aeg klaverit.

Aga millal sa siis puhkad? Öö läbi lugedes ju magamise aega ei jäägi?

Nii tõesti on, et ega see uni lihtsalt ei tule! Kui töö ja elu pakuvad nii palju emotsioone, siis on raske end täiesti välja lülitada ja uinuda. Olen oma unetuseteemat ka laval lahanud – monoloogina esitasin selle Luke mõisas etendunud suvelavastuses „Segajad”.

Sul on teatris juba nii pikk kogemus, mida sa oskad oma noortele kolleegidele soovitada?

Teatris töötamise retsepti ei ole olemas. On inimesed, kellele see sobib ja need, kellele teater üldse ei sobi. Muusikutel on variante palju: orkestrid, erinevad koosseisud, õpetamine – ei pea tingimata teatris töötama nagu näitlejad, kes on sellega ilmsesti arvestanud. Hoidke silmad lahti, vaadake ringi, leidke oma inimesed! Ega kõik 400 Vanemuise töötajat peagi ühtemoodi mõtlema või arvama.

„Obinitsa” (2015) Kui paluda Elel rääkida lõpetuseks mõni naljakas lugu, on tulemuseks tükk tühja vaikust. „Issand, ma olen nii tõsine inimene…!” Tegelikult on teada, et Elet on ka laval väga lihtne naerma ajada. Ühel „Fanny ja Alexandri” etendusel juhtus küll seik, mis on mul meeles. Olin selles stseenis lava taga ja mängisin leinamarssi, lavale pidi minema Mait Malmsten. Ega me teatris enne etendust kunagi ei kohtunud, nägime alles lava taga. Äkki lähebki piiskopirüüs Mait minust mööda ning ütleb vaiksel ja madalal häälel: „Tere!” Mina aga olin just sel päeval käinud kinos vaatamas filmi „Klassikokkutulek”. Naerust vappudes ja filmi-Malmsteni roosa särk silme ees, mängisin Chopini leinamarsi ikkagi lõpuni. Selline klassikaline situatsioonikoomika.

Üldse olen kõige rohkem lõkerdada saanud Andres Noormetsa lavastustes. Näiteks viimast, „Lapsepõlvebändi” tehes käisime koos, mängisime pilli ja rääkisime erinevaid jutte. Äkki taipasin, et ma olen tööl, saan selle nalja ja naeru eest palka… Siis mõistsin jälle, et küll on elu ikka lill!

RAMP 2017/18 — 33

Juubilar

JÜRI LUMISTE: MIS ON ASJADE SEES? Tekst Anu Tonts — Fotod Alan Proosa, Vanemuine

Aasta 2017 on Jüri Lumistele juubeliaasta, sest keset südasuve kirjutati tema sünnipäevatordile number 60. Ka 2018. aasta pole ümmarguste tähtpäevadega kitsi, siis saab Jüri tähistada tööjuubelit – täitub 40 tööaastat Vanemuises. Teater soovib juubilarile palju õnne ja vaatab koos temaga tagasi käidud teedele.

Oled hetkel Vanemuise draamatrupis üks staažikamaid liikmeid, leksikoni andmetel alates aastast 1978.

Kuidas sa teatrisse sattusid?

Olen Tartust pärit, keskkoolis käisin Treffneri gümnaasiumis, mis toona kandis nime Tartu 1. Keskkool. Õppisin küll matemaatikakallakuga klassis, ent humanitaarained olid selles koolis väga tugeval tasemel. Eesti keelt ja kirjandust andis meile Ants Järv, kes oli õppejõud Tartu Ülikoolis. Ta oli ka professionaalne teatrikriitik ja tema suunas meid teatris käima ning sellest kirjutama. Tegime ka ise luuleõhtuid ja väikseid etendusi. Sel perioodil käisin hoolega teatris – pilet oli odav ja meil oli eriline hasart minna vaatama, kuidas Evald Hermaküla või Jaan Tooming just sel õhtul oma rolli teeb. Kuulsa teatriuuenduse avapaugud olid toimunud mõned aastat tagasi, Vanemuises tehti põnevaid asju ja tegijad olid kõrgvormis… Osalesime kõikvõimalikel üritustel. Ühel teatrikülastajate konverentsil kuulutas Evald Hermaküla välja, et teeb uue stuudio, kuhu ootab üliõpilasi ja ehk ka keskkooli vanemate klasside noori. Jäin huviga ootama,

millal katsed välja kuulutatakse, aga teadet ei tulnud ega tulnud. Lõpuks võtsime koos ühe sõbraga julguse rindu, läksime Vanemuise väiksesse majja ja otsisime Evaldi üles. Ta ütles, et jah, on plaan teha küll, aga pole saanud aega. Aga kutsus meid enne teisi katsetele ja nii olin ühel päeval stuudiosse vastu võetud. Samal sügisel sain ka esimest korda Vanemuise lavale – Evald pani mu Peeter Kollomi asemel oma lavastusse „Emmeliina” mängima. Nii et mu teatritee alguseks võib lugeda 1974. aasta sügist. Olin siis 17-aastane ja käisin keskkooli viimases klassis.

Kas teater oli juba sellel hetkel su ainuke valik või oli ka muid tulevikumõtteid?

Stuudiosse sisseastumise järel teadsin tegelikult juba väga hästi, mis mind huvitab – ikka teater. Aga peale keskkooli ähvardas vene sõjavägi: kui kõrgkooli ei läinud, tuli nõukogude armeesse minna ja see ei olnud eriti ahvatlev perspektiiv. Lavakunstikateedrisse sel aastal vastuvõttu ei olnud.

Pealegi olin juba Hermaküla jünger. Proovisin Tartu Ülikooli

RAMP 2017/18 — 35

Juubilar

Vanemuise draama nägu oli 90ndatel loominguline ja tegu sümpaatselt tulemusterohke. Tagantjärele vaatan seda kui rõõmsat ja otsingulist aega.

tööd ja lavastajad. Mingil hetkel pidin isegi Hermaküla järel Tallinnasse tööle minema – ta kutsus. Ma ei läinud ja mängin siiani vahel mõttega, et mis oleks, kui ma oleksin teinud teistsuguse otsuse? Aga on nagu on. Tegin mitmeid toredaid töid koos Jaan Toomingaga („R.U.R.”, 1987; „Volpone”, 1995), tänu Ülo Vilimaale sain imelise võimaluse kohtuda laval legendaarse Velda Otsusega – Pitou rollis Murrelli näidendis „Mälu” (1988). Ülo kutsus mu ka vahvat muusikalirolli tegema – Fagin „Oliveris”(1993).

Oled Vanemuisest ka ära käinud ja mänginud mitmel pool maailmas välistruppides?

Saabusid poliitiliselt murdelised ajad. Nõukogude Liit lagunes, maailm avardus, piirid avanesid. Samal ajal oli nii-öelda loominguline kriis: tollaegse kunstilise juhi Ago-Endrik Kergega mul erilist klappi polnud. Juhus mängis kätte võimaluse minna Istanbuli ITI (International Theatre Institute)

„Koduõpetaja” (1980). Jüri Lumiste ja Tiia Porss

geograafiat õppima minna, aga jäin poole punktiga välja.

Geograafia tundus mulle päris huvitav, uskusin tookord, et seda oleksin tõesti õppida tahtnud. Kuna jäin ukse taha, siis tuli kiiresti leida teine võimalus ja nii astusin ma järelkonkursiga matemaatikateaduskonda. Matemaatika on mulle alati sobinud, aga paraku ei ole ma selle aine vastu iialgi suuremat huvi tundnud. Stuudio teine õppeaasta oli samuti sügisel täie hooga pihta hakanud, olin sellele keskendunud. Ja kui algasid esimesed eksamid, tegin delikaatses olukorras – mu isa oli tookord matemaatikateaduskonna dekaan –, otsuse, et tulen ülikoolist ära. Ei tahtnud isale kehvade tulemustega häbi teha. Õige pea (1976) võeti mind Vanemuisesse tööle – koomilisel kombel ooperikoori koosseisu, ehkki klausliga, et nende tegemistest polnud mul kohustust osa võtta. Seal oli lihtsalt üks vaba töökoht.

Pead oma olulisimaks õpetajaks Evald Hermaküla?

Vaieldamatult. Evald Hermakülaga oli mul esimesest hetkest väga hea klapp. Evald oli… Võin kindlalt öelda, et tema oli mu põhiline kujundaja ja õpetaja. Haridust anti meile hoolega, läbisime tolleaegse teatrikõrgkooli programmi. Lisaks saime kuulda küll šamanismist, küll Freudist, Jungist ja Adlerist, aga ka Ameerika kaasaegsest teatrist. Asjadest, millest tol ajal avalikult rääkidagi ei tohtinud. Õppejõud käisid ülikoolist ja 36 — RAMP 2017/18

Evald uuris ning haris end väsimatult, et siis kõike seda meile edasi anda. Samas – tol ajal mujal vältimatutest punaainetest pääsesime. Aga mina ei pääsenud muidugi sõjaväest, ehkki veidike proovisin hullu mängida. Tagantjärele arvan, et mingi osa minust oli vist ikka uudishimulik ja tahtis seda kogemust saada. Eks siis saingi. Igasugune kogemus kulub teatritöös teinekord ära. Õnneks sain pooleteise aasta pärast tulema. Tartus jätkus stuudiotöö ja 1978. aastal võeti mind ametlikult näitlejana Vanemuisesse tööle. Diplomilavastuses „Elektra, mu arm”(1979) mängisin Orestest. Minuga koos lõpetasid stuudio ja võeti Vanemuise näitlejaks veel Hannes Kaljujärv, Tiit Luts, Peeter Kollom ja Helje Soosalu. Esialgu oli Evaldil Irdiga kokkulepe, et teeme kaasa ainult tema enda lavastustes – eks ta tahtis meil silma peal hoida, tundis vastutust arengu eest. Olid mitmed toredad tööd koos Evaldiga: „Metsise pesa”(1980), „Lunin”(1981), mängisin Mattit Brechti näidendis „Härra Punttila ja tema sulane Matti”(1981), noort Faehlmanni Vahingu ja Kõivu näidendis „Faehlmann” (1982). Väga uhke kogemuse sain ka oma esimese külalislavastajaga töötades: saksa lavastaja Peter Kupke valis mind Läufferi rolli Lenzi/Brechti „Koduõpetajas”(1980).

Olin seni ainult Hermaküla käe all tööd teinud, seetõttu oli „Koduõpetaja” hoopis teistsugune – meeldiv ja avastuslik – kogemus. Siis läks Hermaküla Vanemuisest ära ja tulid teised

aastakonverentsile, kus tehti ka mitmeid workshopp’e näitlejatega. Istanbuli pääsemine oli tol ajal muidugi omaette meistriklass – vaja oli kutset Türgist ja viisat, mida anti ainult Moskvast. Ja sõit Türgimaale toimus rongiga – mitu päeva, läbi Moskva, Ukraina, Bulgaaria… Aga kogemus oli seda väärt.

Sattusin workshop’il jaapani psühhiaatrist lavastaja Shigeyuki Toshima gruppi. Ta olla mu valinud suuresti sellepärast, et olin eestlane (ta oli just avastanud Arvo Pärdi muusika ja pidas sellest väga). Mõistsime teineteist suurepäraselt ja kui Istanbuli sündmus läbi sai, kutsus ta mu Jaapanisse – pidin sisse õppima kahte tema lavastusse, millega esineti Iwaki kunstinädalal ja Tokio maailmafestivalil. Istanbulist sain kutse ka ühte Saksamaa teatriprojekti. Saksa-poola lavastaja Henryk Baranowski lavastas Berliini Transformtheater’is James Joyce’i. Siis tulingi Tartusse ja võtsin end Vanemuisest töölt lahti. Eks ta keeruline oli – mu vanem poeg oli veel väga tilluke ja mina läksin kodust ära, aga… maailm oli esmakordselt lahti ning kõik tundus erakordselt põnev. Jaapanis oli tegelikult päris raske. Roll oli puhtalt liikumise peal – pidin omandama kehakeele, mida kohalikud juba väiksest peale õpivad (ja mis neil geenides kaasas) üsna lühikese ajaga.

Kultuurikontekst on seal ikka ka väga teine – näiteks tekkis mitu ehmatavat arusaamatust huumori pinnal… Seejärel tuli aga töö Saksamaal. Lavastust „Riverrun” mängiti tsüklitena, sain vahepeal ka kodus käia. Trupp oli rahvusvaheline, reisisime Euroopas ringi (Portugal, Saksamaa, Poola). See oli võimas kogemus, aga mäletan selgesti hetke, kui endalt Düsseldorfis küsisin: „Jüri, mida sa siin teed? Miks sa siin oled? Miks sa mängid võõras keeles võõral maal?” Siis otsustasingi, et aitab ja tulin Tartusse tagasi. Vanemuist juhtis sel ajal Linnar Priimägi, teater kääris omajagu, aga ta võttis mu uuesti näitleja-lavastajana tööle.

Tulid Vanemuisesse tagasi ja said varsti juhirolli?

Mõne aja pärast läks nii jah, et minust sai Vanemuise esimene draamajuht. Vanemuise juhtimises toimus suur muutus: senise peanäitejuhi koha asemele loodi kolm kunstilise juhi ametikohta (draama, muusika, ballett). Draamajuhiaeg oli põnev, keeruline muidugi ka. Mäletan, kuidas joonistasin skeeme näitlejate rollikoormustest ja arendavatest uutest rollidest. Püüdsin teha nii, et igale näitlejale oleks uues hooajas midagi arendavat. Vanemuisesse tulid lavastama Andres Lepik ja Priit Pedajas. Siis töötasid siin Mati Unt ja Mikk Mikiver, põnevaid lavastusi tegi Jaan Tooming, lavastajateed alustasid Ain Mäeots ja Tiit Palu. Täiendasin ja tihendasin truppi. Vanemuise draama nägu oli 90ndatel loominguline ja tegu sümpaatselt tulemusterohke. Tagantjärele vaatan seda kui rõõmsat ja otsingulist aega. Käivitasime E-lava ja hiljem Sadamateatri, panime veerema „Draamafestivali”, Jaak Viller tõi Rootsist Finn Poulseni ja lavastuse „Kaheteistkümnes öö”, hakkasime esimesena Eesti teatritest välja andma kolleegipreemiaid…

„Viina vanne” (1985)

RAMP 2017/18 — 37

Juubilar

Sulle meeldib asju uurida ja süstematiseerida?

Ei, süstematiseerimine pole minu kirg. Toimimine ja kooskõla küll. Lapsena kodus sai näiteks kelli juppideks lammutatud ja hiljem kokku panemisega pead murtud. Enamasti õnnestunult. Sama kordus autodega. Igasugu aparaatidega.

Alati on olnud huvi, et mis seal sees on, kuidas asjad toimivad.

Evaldi ajal, mäletan, olime vahel Vanemuise väikses majas ka öid. Proovid said läbi, aga meie jäime arutama, mõtlema.

Katsetasime, proovisime: kuidas on siis, kui prožektor panna nii… Kui valgustada näiteks läbi vedeliku... Samuti on mind huvitanud protsesside loogika. Ka teatri (eriti Vanemuise) toimimine on mulle korda läinud noorest peale. Mind huvitab, kuidas asjad funktsioneerivad. Vanemuine kui kooslus on mind ka selles mõttes köitnud. Olen selle üle tõesti palju juurelnud.

Vanemuise praegune käekäik?

See analüüs tuleks väga pikk ja põhjalik. Ma ei saa olla mitme tendentsiga rahul, aga see ei puuduta tegelikult mitte ainult Vanemuist, see puudutab teatrit üldisemalt. Koguni tervet ühiskonda. Mis teha – on tehnoloogiate ajastu. Osav ja sageli häbitu tehnoloog prevaleerib liialt pühendunud olemusse süveneja üle. Ja nii on fookus tihti paigast ära. Mõned asjad on praegu Vanemuises natuke ohtlikult viltu. Ma ei taha viriseda. Teater toimib, inimesed tegutsevad. Noortest on hea meel. Teatris on alati mingi seltskond inimesi, kes on loovad, kes teevad oma tööd inspiratsiooni ja andumusega. Tänu neile – olgu ajad millised tahes – on alati meeldiv teatrit teha.

Ja näe, ma pole jalga lasknud! Eks ma natuke selline koduhoidja olen, mulle meeldib omade keskel.

Mind huvitab, kuidas asjad funktsioneerivad. Vanemuine kui kooslus on mind ka selles mõttes köitnud. Olen selle üle tõesti palju juurelnud.

Ma tean, et oled olnud oma enesetäiendamises süsteemne.

Ei tea, kas olen? Pigem epikuurlik loovboheem. Aga näitlejale tarvilikku arsenali olen pidanud vajalikuks täiendada küll.

Näiteks häiris mind, et ma ei suuda iseseisvalt muusikalise partituuriga tegeleda. Ei tunne piisavalt nooti. Läksingi siis õhtumuusikakooli. Pärast seda tönkan natuke klarnetit ja saksofoni ning saan noodiga hakkama. Olen suutnud end pisut keeltes orienteeruma sundida. Võiks rohkem. Ratsutasin veidi. On ju nii, et näitleja peab valmis olema? Treenitus ja oskused peavad olema tasemel, mis võimaldavad mõne kuuga ükspuha millega toime tulla. Laulda, tantsida, ratsutada, vehelda, hüpata, roomata, lennata... Erinevates keeltes teksti esitada, laulda ja nii edasi, ja nii edasi…. Kuigi paljusid oskusi pole kusagil kunagi vajatud. Näiteks valdan ma vehklemises nii floretti, epeed kui espadroni – kuid seni tarbetult.

Aga oma treenitust ja valmisolekut erinevateks huvitavateks katsumusteks püüan hoida – on vaat et vajaduseks saanud.

Valmisolek on kõik, ütleb ka William Shakespeare Hamleti suu läbi.

„Kuningas Richard Kolmas” (2009)

Oled nii näidelnud kui lavastanud. Kumb töö rohkem meeldib?

Kunagi ütlesin ühes intervjuus, et pean end täisvereliseks näitlejaks. Kuid mu sees on rohkem. Ja mõni teos või teema tahab leida just lavastamise väljundit. Draamajuhina tegin suuresti tükke, mis repertuaaripildi tasakaalu jaoks tarvilikud olid. Ja et näitlejatele väärilisi ülesandeid anda. Eks nendeski töödes oli rõõmu. Mõned asjad olen aga küll puhtast kirest ja suurest sisemisest soovist lavastanud. Näiteks Milleri „Hind”, Ionesco „Ninasarvik”, Lindgreni „Hulkur Rasmus”, Kõivu ”Castrozza”, Joyce’i „Pagulased”. Mu kaemusliku maailmatajuga sobib lavastamine küll. Eriti, kui head näitlejad mängima saab, kes käekõrval talutamist ei vaja ja rumalaid küsimusi ei esita. Järgmisel nädalal alustame David Hare’i „Teineteiseta” proovidega. Imeline tükk ja imelised näitlejad.

Lavastaja unistus. Viimastest väga meeldinud näitlejatöödest saab nimetada Richard III-ndat ja Amilcari. Unistuste rollid!

Kui meenutad oma suuremaid teatrielamusi, siis…?

Eks need on olnud kohtumised eredate isiksustega. Olen osalenud loengkohtumistel Peter Brooki, Eugenio Barba, Georgi Tovstonogovi, Anatoli Vassiljevi, Oleg Tabakoviga. Need on kindlasti mu teatrimõistmist kujundanud ning avardanud.

Olen koostööd teinud väga vingete meeste ja naistega – olulisemad ja etapilisemad õnnestumised on olnud lavastajate Evald Hermaküla, Peter Kupke (Saksamaa), Jaan Toominga,

Eks ma natuke selline koduhoidja olen, mulle meeldib omade keskel.

Ülo Vilimaa, Mati Undi, Shigeyuki Toshima (Jaapan), Henryk Baranowski (Poola), Mikk Mikiveri, Mikko Viherjuuri (Soome), Priit Pedaja, Andres Noormetsa, Finn Poulseni (Rootsi), Hendrik Toompere, Barry Rutteri (Inglismaa), Heiti Paku ja Uku Uusbergiga. On olnud rõõm! Kummardus neile kõigile, mitmele teispoole Toonela jõge. Mu parimad koosmängud on olnud Evald Hermaküla ja Jaan Toomingaga.

Omaette kaunis novell oli kohtumine Velda Otsusega. Nüüd naudin koosmängu Piret Laurimaaga. Kui suuri nähtud teatrielamusi otsides mälus sorida, ujuvad pinnale ammunähtud Brooki „Kirsiaed” ja Tovstonogovi „Hobuse lugu”. Hiljaaegu nägin Berliinis vinget „Hamletit”. Vanemuise viimastest asjadest on heameel olnud kohal olla, kui mängitakse lavastust „Ilus on noorelt”, ooperit „Carmen” või balletti „Casanova”.

Aga sinu teatriväline aeg? Millega sa selle sisustad?

On sul mõni salajane harrastus või hobi?

Olen mees, kes ihkab värsket õhku, liikumist ja loodust.

Naudin suusatamist, sörki metsarajal, rattasõitu. Mu malbe kirg on purjetamine. Kui tahan parimat puhkust, siis tuleb minna ja puri masti tõmmata. Tuule ja vee koosmõju tajumine ning selles toimetamine on meelirahustav ja -ülendav.

Ja kui tormi kätte jääd, siis taipad, kui mannetu putukas sa tegelikult oled. Ja et aukartus peab olema. Naudin oma kätega meisterdamist ja ehitamist. Paar majakest olen elus püsti pannud ja vist panen ühe veel. Kui vanaks jään, hakkan maalima...

„Härra Amilcar” (2011). Jüri Lumiste ja Marika Barabanštšikova 38 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 39

Vanemuise suur maja 50

Vanemuise suur maja – 50!

Tekst Sven Karja — Fotod Tartu Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi fotokogu, Heikki Leis, Alan Proosa

Poole sajandi taguse, täpsemalt 1967. aasta 9. detsembri Tartu ajalehe „Edasi” esikülje uudis kuulutas: täna õhtul on uue „Vanemuise” avaetendus. „Uus” Vanemuine tähendab siinkohal teatri suure maja avamist, mida tartlased olid oodanud õige pikalt. 1959. aasta 19. mail üle Tartu kärgatanud kõmakas pühkis maa pealt sõjaeelse Vanemuise varemed ja oli selge, et pikki aastaid vaid väiksesse majja, endise saksa teatri hoonesse kängitsetud Vanemuine peab saama täiesti uue hoone. Uuele hoonele pandi nurgakivi juba 1960. aastal, ent arhitektide August Volbergi, Peeter Tarvase ja Uno Tölpuse projekteeritud teatrimaja avanes külastajatele alles seitse aastat hiljem.

1960ndate alguses laiutas praeguse teatrihoone asemel tühjus.

Avalavastuseks oli ajastu vaimule vastav Eino Tambergi ooper „Raudne kodu”. Täpsuse huvides tuleb lisada, et esmakordselt avanes uue maja eesriie juba 3. novembril, Suure Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeval, mil aga piirduti pidulike kõnede ja sellele järgnenud kontserdiga. Avamishetkel oli tegemist Baltikumi moodsaima teatrimajaga, millel olid elektromagnetiliselt juhitav pöördlava, hüdrauliliselt tõstetav orkestripõrand, kallutatavad lavaplatvormid ja muud sensatsioonilised uudsused. Erakordne oli aga juba seegi, et seni vaid ühes saalis mänginud „Vanemuine” sai nüüdsest koos päevaste lasteetendustega pakkuda tartlastele ühe päeva jooksul nelja erinevat etendust.

Eelnimetatud „Edasi” number vahendab ka uue maja külastaja emotsioone: „Kui siis publik on uudistavalt ringi vaadanud jalutusruumides, astunud läbi puhvetiruumist, nautinud linna tuledemerd enda all, jõudnud juba esimesed muljed omavahel ära rääkida, kostab kõigile kõrvu meloodiakatke E. Aava „Vikerlastest”: „Õnn, meie juurde jää!”” Samast lehest leiame ka teatri juhi Kaarel Irdi kommentaari: „Nende rohkearvuliste mehhanismide kohta, mis selles majas juba töötavad, veel tööle seatakse ja tööle pannakse, olgu öeldud, et meie vaatame nende peale siiski kõigepealt kui abivahenditele, mis tehnilisel personalil töövaeva kergendavad. Muidugi võime nende abil teha ka niisuguseid motomehhaniseeritud etendusi, mida praegusel momendil üheski teises teatris pole võimalik teha peale Kremli Kongresside Palee.” 702-kohalisele teatrisaalile lisaks avati sama maja teises tiivas 1970. aastal ka 842 istekohaga kontserdisaal.

Mõned aastad hiljem sai tartlane aga kaasa elada plangu taga kerkiva teatrihoone ehitamisele.

40 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 41

Vanemuise suur maja 50

Innustavate loosungite all andsid andsid panuse maja valmimisse ka toonased lavakunstnikud.

42 — RAMP 2017/18

1967. aasta novembris sai Kaarel Ird kätte sümboolse võtme kauaoodatud teatrimaja avamiseks. Tema kõrval parteijuht Karl Vaino.

RAMP 2017/18 — 43

Vanemuise suur maja 50

1906 — valmis juugendstiilis Vanemuise teatri- ja kontserdihoone 1938 — sama hoone avati renoveeritud ja ümberehtitatud kujul 1944 — maja hävis sõjatules 1959 — õhiti vana teatrihoone varemed 1967 — valmis uus teatrihoone 1970 — sama hoone teises tiivas avati kontserdisaal 2017 — lõpeb teatrisaali ja publikuala täielik renoveerimine

„Uute teatrivõitude peamiseks kandjaks on tegelaskonna tahe ja usk oma töösse, selle tagajärgedesse.

Kogu „Vanemuise” perel on see uude kodusse minnes olemas.” Nii kirjutas Vanemuise direktor Otto Aloe 1938. aastal, mil 1906. aastal valminud teatrimaja taasavanes uues kuues. Tollal tunti kõige enam rõõmu sellest, et lameda põrandaga peosaal oli viimaks ometi teisenenud ühtlase tõusuga teatrisaaliks, et lisandunud olid projektsiooniaparaadi, vajuk- ja roobaslava ning muude moodsate tehnikaimede võimalused, mille kirjeldused täna vaid muige suule toovad.

Ent teatridirektori sõnavõtu lõpp kõlab endiselt aja- ja asjakohaselt: „Uut teatrit ei saavutata aga veel tehniliste abinõudega, vaid selle peab looma ühes mõttesuunas loov, teineteist mõistev ja usaldav juht- ning tegelaskond, kelle ühisloomingut vahenditult publikule pakub näitleja. Kahtlematult seisab kõigil vanemuislasil ees suur pingutav sisetöö enda kontsentreerimises.”

44 — RAMP 2017/18

Vanemuislased (ja küllap ka mõni tähelepanelikum vaataja) on juba mõnda aega täheldanud, et teatrimaja koos oma (suurelt osalt) sama vanade lavamasinatega on hakanud vaikselt kuluma ja krigisema, sestap saab 2017. aasta sügisel juubelit tähistav „Vanemuise” suur maja kingituseks täielikult uuenenud lavatehnika, muutudes taas kord – vähemalt mõneks ajaks – Baltikumi moodsaima varustusega teatrihooneks, mis peaks tegema võimalikuks ka Irdi poolt välja käidud „motomehhaniseeritud etendused”. Mõistagi on aja jooksul uuenenud maja sisekujundus ning puhvetis pakutav ning vahetunud on ka näitlejate pildigalerii. Ent Evald Aava õhuline meloodia publikukutsungina on endiselt alles. Õnn ühest teatrimajast on tulnud, et jääda.

RAMP 2017/18 — 45

Ühe pildi lugu

Villem Ormissoni maal „Pühajärv” Tekst Reet Mark — Foto Raivo Tasso

1939. aasta 3. septembril avati pidulikult pärast ümberehitust Vanemuise teatrimaja. Teatrisaali fuajeesse oli tellitud kaks suurt maali – Pühajärve vaade Villem Ormissonilt ning Lõuna-Eesti maastik Aleksander Vardilt. Maalide mõõtmed olid 3 x 5 meetrit.

Sellises mõõdus lõuendeid esimese vabariigi aegses Eestis tihti ei kohanud. Villem Ormissonile oli see esimene kord nii suurt pilti luua, Aleksander Vardil oli varasem kogemus EÜS-i majja pannoo maalimise näol olemas. Kaasaegsete meenutuste ning ajaleheartiklite põhjal võeti Ormissoni „Pühajärv“ väga hästi vastu.

Villem Ormissoni tunti peamiselt maastikumaalijana. Pannoo maalimisel ajal oli ta 47-aastane ja juba 13 aastat elanud Tartus.

Ta oli Kõrgema Kunstikooli Pallas abijuhataja ja maalimise algõpetuse õpetaja.

Ormisson oli pärit küllaltki rikkast perest Viljandimaalt. Linakaupmehest isa sai kiiresti majanduslikult jalad alla ja ostis 1910. aastal Viljandis uhkes majas asuva „Grand Hotelli“ (mitte praegune samanimeline hotell), mida pere kümmekond aastat pidas. Kunstihariduse sai Ormisson Riia Kunstikoolis, kus tema õpetajaks oli lätlaste klassik Vilhelm Purvitis – impressionist, kes oma erilise vee- ja õhuväreluse kujutamise oskuse andis hiilgavalt edasi ka Ormissonile.

Esimest korda esines noor kunstnik näitusel 1914. aastal, väljapanek toimus just Tartus ja Vanemuises. Sellest näitusest alates jäid tema küllaltki värvikirevad, lõbusad ja helged maalid publikule meelde. 1915. aastal tutvus kunstnik Viljandis Konrad Mägiga, kes teda palju mõjutas ning kellega koos ta maalis õige mitu pilti.

Iseloomult oli Villem Ormisson Konrad Mägi vastand. Kui Mägi oli enamasti sapine ja terava keelega, kergesti tuld võttev ja ärrituv „vihane härjapõlvlane“, siis Ormisson oli suur ja leebe, taktitundeline, võõras seltskonnas vähe rääkiv, kuid nakatavalt naerev ja teisi kuulav inimene. Peaaegu täielik karsklane, kuid kirglik suitsu- ja kalamees. Tartus liikumiseks ja Taevaskotta kalaretkedele sõitmiseks oli tal külgkorviga mootorratas. Muredeta lapse- ja noorukiiga ning suhteliselt tormideta kulgenud elu muutis ta aga inimeseks, kes kartis väiksemaidki muutusi. Seepärast oli 1930ndate lõpu keerulisemaks muutuv maailm talle üha sobimatum paik.

46 — RAMP 2017/18

Esialgu tegi talle 1939. aastal kõige suuremat muret siiski suure pannoo loomine. Temaga tookord koos elanud tudengist õepoeg Heldur Ester on meenutanud, et kunstnik tahtis mitu korda tööst loobuda, kartes, et ei tule toime. Oma Kalevi tänava alguses Pallase koolimaja hoovis asuvas ateljees ei saanud ta pilti maalida, sest see ei mahtunud sinna ära. Maalimine käis Pallase kooli ruumides. Tööd alustas ta varavalges ning lõpetas alles hilisõhtul, kui enam liigutadagi ei jaksanud. Ta oli unustanud isegi söömise, ainult suitsetas mitu pakki paberosse ja jõi palju kohvi. See rikkus ta mao ning teda hakkas kimbutama mingi sisemine haigus. Kõik lõppes siiski õnnelikult, töö sai valmis ja palju kiita, kuid tervis ja närvid said kõvasti kannatada.

Ormissoni edasine saatus oli väga kurb. Pärast 1940. aasta riigipööret lasti ta Pallasest lahti. Ta kaotas korraga nii elu- kui töökoha.

Talle ei antud uue võimu poolt mingeid tellimusi, tema maalide leebus ning suur maalilisus ei sobinud uue võimu poolt propageeritava sotsialistliku realismiga. Talle heideti mitu korda ette ka hotelliomaniku poja staatust, kuigi hotell oli ammugi pankrotis. Pärast seda, kui arreteeriti tema õemees, kes oli Viljandis advokaat, püüdis ta esimest korda teha enesetappu, paar korda ta päästeti, kuid polnud võimalik aidata inimest, kes enam ise elada ei tahtnud. Surm tuli 1941. aasta aprillis.

Peaaegu sama kurb, kuid siiski veidi õnnelikum saatus oli Ormissoni loodud maalil „Pühajärv“. Tookordne Vanemuise teatri kunstnik Voldemar Peil on meenutanud, kuidas ta 1944. aastal pärast sakslaste Tartust lahkumist harutas evakueeritavas Vanemuises pannoo raamilt lahti ning keeras koos Vardi pildiga dekoratsioonisamba

ümber rulli. Kuna maalid olid kaasa võtmiseks liiga suured, peideti need teatri fuajee trepi all asuvasse koristusvahendite ruumi. Teater põles, kuid maalid palju kannatada ei saanud. Pärast sõda anti pildid varjule Tartu Kunstimuuseumi. Suurt pannood ei näidatud ei 1948. aastal ega ka 1964. aastal Tartu Kunstimuuseumis toimunud Villem Ormissoni näitustel. 1948. aasta näitus pandi enne lõppu kinni kui mandunud kunsti näitus. Esimest korda sai maali jälle näha 1992. aastal Villem Ormissoni 100. sünniaastapäeva tähistaval näitusel.

Sealt edasi ei läinud enam kaua, kui pannoo restaureeriti ning ta jõudis tagasi oma koju – Vanemuisesse.

Vardi veidi suuremaid kahjustusi saanud maal ootab Tartu Kunstimuuseumis veel oma aega.

RAMP 2017/18 — 47

Rambi ees

MUHULASE TEEKOND TEATRIMAAILMAS Tekst Liis Laidmets — Fotod Heikki Leis, Vanemuine

Marian Heinat (27) alustab Vanemuise teatris sel sügisel neljandat hooaega. Lavakunstikooli 26. lennust sai kooli lõpetamise järel Vanemuises tööd koguni seitse noort näitlejat, tänaseks on nende read küll pisut hõrenenud, aga koos Linda Kolde, Veiko Porkaneni, Reimo Sagori ja Kärt Tammjärvega ollakse jätkuvalt Vanemuises arvukaimalt esindatud lend. „Seitsmekesi oli muidugi palju turvalisem tulla, näiteks enne meid tuli Priit Strandberg täitsa üksi, temal oli kindlasti raskem. Meie saime veel kooliaega justkui jätkata, käisime ikka koos ja ajasime oma asja. Eks seda on rääkinud ka eelnevad lennud, kellel on õnnestunud pikemalt kokku jääda.

Koolitunnet enam küll ei ole, samas ollakse palju koos ka teatriväliselt, see koosolemise soov ja harjumus on veel niivõrd suur. Eks selle võrra läks kauem aega oma elu alustamisega, lavakooli mullist välja tulemisega, tunnistab näitlejanna täna, kui selja taga on nii huvitavate rollide kui tunnustuse poolest edukas hooaeg. Kõigele lisaks on Marian tänavune Londoni hotelli stipendiaat ning sõidab ennast täiendama Londonisse, Euroopa teatripealinna. See on tunnustus osatäitmiste eest lavastustes „Laineid murdes” ning „Aino ja Haldjas”. Kolme hooaja sisse mahub rolle muidugi rohkem,

aga õnnestunuks peab möödunud hooaega Marian isegi. „Mul oli tõesti sellel hooajal teatris väga hea mängida, jagunud on nii värskeid rolle kui ka sisseõppimisi huvitavatesse lavastustesse. Noore näitleja jaoks on kõige tähtsam, et teda märgatakse ja et koduteatris jagub talle tööd.”

Muhumaal väikeses Hellamaa külas üles kasvanud tüdruk oskab alles täna õieti hinnata oma kodukoha väärtust.

Lapsena oli kodu ikka kodu ja alles hiljem, kui uued tuttavad imetlevalt ahhetasid: „Sa oled Muhust!”, hakkas tunduma, et ju selles siis midagi erilist on. Ja saarerahvas on ikka teistmoodi ka, näiteks keelgi, mis pikemalt mandril olles kirjakeeleks muutub, saab mõnepäevase koduskäigu järel väikese „mõlgi” külge. Eks seegi lisab ju omapära, on huvitav.

Teatritegemise pisiku sai Muhumaa tüdruk külge õige varakult, sest juba esimestes koolides leidus aktiivseid õpetajaid, kes lapsi näitemängu tegema panid. Nagu näiteks Anne Auväärt, kelle lavastustesse Marianil ennast ikka sokutada õnnestus. Põhikoolist on eredamalt meeles „Tuhkatriinu”, mis oli eriline mitme asja poolest – esiteks mängis Marian seal nimiosa ning printsiks oli üks 6. klassi poiss, kelle kõrval noorema klassi õpilane tundis ennast äravalitu ja uhkena.

RAMP 2017/18 — 49

Rambi ees

Noore näitleja jaoks on kõige tähtsam, et teda märgatakse ja et koduteatris jagub talle tööd.

Edasiõppimiseks valis Marian Saaremaa Ühisgümnaasiumi, mis oma suunitluselt kaldus rohkem humanitaaria poole. „Eks ma olen sarnaste huvidega olnud kogu aeg. Kui teatritegemise huvi juba väga suureks kasvas, ei jõudnud mitmedki õpetajad enam minuga võidelda, kehalises kasvatuses näiteks sain teinekord kolme kätte, sest mis sest lapsest ikka kiusata, kui tal on nii teised huvid – mine siis oma näiteringi! Või matemaatikas: õppimine kui selline ei valmistanudki raskusi, aga mul kulus aeg lihtsalt teiste asjade, näiteks raamatute lugemise või siis näitemänguproovide peale ära. Kehalises jäingi tegelikult suvetööle, kuna ei käinud lihtsalt kohal.

Samas – lavakooli ajal olid liikumistunnid väga olulised, aga see oli ikkagi eesmärgipärasem tegevus kui lihtsalt normi täis jooksmine või hüppamine. Kõike seal õpitut läheb näitlejatöös vaja, tegelikult võiksid aeroobika, seltskonnatantsud või vehklemine olla teisteski koolides toredad õppeained.

Meie õppekavas oli vähem klassikalist balletti, saime rohkem modernsemat tantsu. Eks kursuse juhendajad valivad õppejõud, kelle kujundada noored näitlejad on.”

Sarnast teed Marianiga käis tegelikult ka koolivend ja hilisem kursusekaaslane Jörgen Liik. „Jörgeniga oleme tõesti väga ammused sõbrad, kellega peale lasteaeda põhikooli ajaks teed küll lahknesid, ent gümnaasiumis olime paralleelklassides ja tegutsesime koos luuleteatris „Krevera””. Just see viimane, Rita Ilvese juhitav näitering on paljude Saaremaalt pärit näitlejate kasvulava. Õpetaja Ilves on aastakümneid korraldanud ka festivali Saaremaa miniteatripäevad, millel külalisena osalemine mängis Mariani jaoks gümnaasiumi valikul olulist rolli. Just siis küpses otsus: tahan näitlejaks, sest festivali ajal nähtu ja kogetu kinnitas, et hobist võib saada midagi rohkemat. „Paljud võtsid ja võtavad tänagi näitlemist kui hobi, olgu siis kooli või töö kõrvalt, aga mina läksin juba kooliajal sellesse teatriteemasse väga sisse. Ega see ema-isa jaoks eriline üllatus polnud, kui ma teatrikooli järgi õhkasin, ju nad olid ammu aru saanud, et asi sinnapoole tüürib. Ja minu valikut ei ole nad ka kunagi halvaks pannud, pidades tähtsamaks mu enda rahu ja õnnelikkust.”

Saareelanikud ei saa ehk teatris käia nii palju kui noored mandril, ent siiski vaadati jõudumööda külla tulnud teatrite külalisetendusi ning käidi mujalgi. Kuressaare Linnateatris töötas Marian mõnda aega ka piletöörina, see andis hea vaate teatri sissellu. Luuleteatri vorm võimaldas gümnaasiumiõpilasel edukalt esineda luulevõistlustel (Marian on võitnud 2008. aastal Juhan Liivi vabariikliku luulevõistluse) ning valmistas ette tulevase elukutse jaoks. „Lavakooli sisseastumisel ei tea muidugi kunagi, kas need varasemad kogemused ja õpitu just kasuks tulevad, aga mina sain „Kreverast” küll tugeva põhja alla. Harjumus luulet lugeda, analüüsida ja esitamiseks tekste otsida oli ühelt poolt väga põnev, teisalt

50 — RAMP 2017/18

aitas mind kindlasti teatrikooli ajal. Hea luuletus võiks olla konstrueeritud heade kujundite kogum, selle lahti muukimine harjutab mõttemasina töös hoidmist. Ja muidugi olin saanud varakult selgeks, mida teiste ees laval seismine ja teksti esitamine tähendab. Luule esitamine on üks puhtamaid vorme üldse: sina, tekst ja publik.” Luuletuste lugemine meeldib Marianile siiani, „… ehkki kuulates näiteks, kuidas loeb luulet Anu Lamp, saad aru, kuidas seda tegelikult teha võiks. „Krevera” on minu jaoks ning tegelikult kõigi jaoks, kes sealt tuule tiibadesse on saanud, siiani väga eriline. Rita Ilves korraldas meile kooli ajal ka hoolega kohtumisi nii kuulsate saare näitlejatega kui üldse teatritegijatega. Ja kokkutulekutel on alati väga soe ja hea käia. Kahjuks sinna iga kord ei jõua lihtsalt. Aga näiteringe on Saaremaal tegelikult veel, nii et mingi tõepõhi saarlaste tugeval teatrihuvil küllap on.”

Kuivõrd gümnaasiumi lõpetamise aastal parasjagu lavakunstikooli vastuvõttu ei olnud, õppis noor teatrihuviline aasta Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat. „Kaalusin korraks küll ka selle aasta kuidagi teismoodi mööda saatmist, ent emale-isale ei paistnud meeldivalt mõte, et laps mitte midagi ei tee. Kuna emakeel oli üks minu tugevamatest ainetest (Marian Heinat võitis 2007. aastal vabariikliku emakeele olümpiaadi), siis oli see ka üsna loogiline valik. Ma küll ei olnud kindel teatrikooli sisse saamises, aga nagu paljud enne mind, võtsin seda kui vaheaastat, aega, mis tuli enne „päris kooli” kusagil mööda saata.” Mariani ja Jörgeni Liigi vastuvõtmine lavakooli oli nii rõõmus sündmus, et kohalikus lehes ilmus selle kohta lausa eraldi artikkel. Saaremaalt proovis sellel aastal sisse saada teisigi, aga Tiit Ojasoo kursusele pääsesid vaid nemad. „Ikka räägitakse legende sellest, mida tudengihakatised on pidanud eksamikomisjonile ette näitama, aga mul ei tulnud mängida ei sammalt ega kohupiima. Pidin hoopis Hedvig Hansoni ballaadi lauldes imiteerima heavymetal-bändis trummimängimist ning siis veel õppejõudu, kes loengut andes avastab konspekti vahelt ühe Andrus Kivirähki teksti. Ülesanded olid täitsa loogilised ja kuidagi mõistsin ka seda, mil moel peaksid need mind võimaliku näitlejana erinevatest tahkudest avama. Ärevus oli muidugi suur, aga nii oli see meil kõigil.” Avaaktusel rõhutas Elmo Nüganen, kuidas on noortel vedanud, et nad just Ojasoo esimese kursusena saavad alustada. Eks ta mäletas seda ilmselt ka ajast, mil ise esimest korda tudengid juhendada võttis – esimesed jäävad ikka eriliselt meelde. Võib-olla on mõlemapoolset pingutamist ka rohkem – tudengid annavad endast parima ja kursuse juhendajal on justkui kohustus ning enese tõestamise vajadus, et kas saab hakkama ja kuidas. „Minu jaoks oli Ojasoo kursuse juhendajana muidugi ainult plussiks, olin just näinud Eesti Draamateatris tema lavastatud „Juliat” ja arvan siiani, et see oli suurepärane. Hindasime teda siis ja hindan ka tagantjärele

„Laineid murdes” (2017). Katrin Pärn ja Marian Heinat

õppejõuna väga, tema hoiak, heas mõttes halastamatus, nõudlikkus ja kirega asja juures olemine oli ja on väga inspireeriv. Ta ei olnud nõudlik ja halastamatu ainult meie vastu, hinnaalandust ei tee ta eelkõige iseendale. Eks me kooli lõpus mõtlesime temast teisiti, kui kooli alguses, aga läbivalt tundsime eelkõige aukartust. Ojasoo oli hea õpetaja ka selles mõttes, et hoidis meiega õiget distantsi. Ei saanud päris sõbrameheks, aga me ei tundnud tema ees ka kabuhirmu, nii et ei julge minna etüüdi tegema, sest ebaõnnestumine on katastroof. Oma nõudlikkuse kõrval andis ta kogu aeg mõista, et hoolib meist väga. Sama kehtib ka teiste õpetajate kohta. Kuna Tiit Ojasool oli ju teater juhtida ja lisaks muid tegemisi, viisid erialatunde läbi veel Kaie Mihkelson ja Priit Võigemast, kes oskasid juhendada just näitleja seisukohast.

Ojasoo on eelkõige lavastaja ja mõnikord vaatab asja lavastaja pilguga, teades tulemust – seda, mida tahab laval näha –, Kaie ja Priit õpetasid, kuidas selleni jõuda. Lavakõne õpetaja Anu Lamp on suurepärane inimene, kes inspireerib ainuüksi oma olekuga. Tema tunnis lihtsalt tahtsid olla tublim, lubasid endale, et loed rohkem raamatuid ja üldse oled hoolsam.

Minule oli sümpaatne ka tema filoloogiharidus, ühine armastus emakeele vastu justkui lähendas meid. Paljudele jäävad kindlasti meelde kõnetehnikat õpetanud Anne Türnpu ja Tõnu Tepandi, kes lisaks oma oskustele on täiesti pöörased inimesed. Üleüldse valdas meid nende tunni järel tihti tunne, et mis pöörasesse kooli me oleme küll sattunud?! Heas mõttes pöörase, sellise, kus õpetatakse lihtsalt nii huvitavaid asju,

Tiit Ojasoo kohta: „Ta ei olnud nõudlik ja halastamatu ainult meie vastu, hinnaalandust ei tee ta eelkõige iseendale.”

mida mõnes teises koolis mitte kunagi ei õpi.” Kõiki oma õpetajaid mäletab näitlejanna südamlike inimestena, kelle juurde võinuks minna ükskõik millise murega. Armastus oma õpilaste vastu ja hoolimine neist iseloomustas neid kõiki.

Teatrikooli õppima asujad suhtuvad teatritegemisse suurema või väiksema kirega, paljud neist teadagi kooli lõpetamiseni ei jõua, jäädes siis õpetajate arvates oma arengus maha või leides ise end valest kohast. Marian Heinati puhul kirglikkusest puudu ei tulnud. „Praegu on küll kuidagi naljakas meenutada, kui oluliseks ja pühaks olin ma mõelnud nii näitleja elukutse, selle kooli kui õpetajad, kogu teatrikunsti. Igat selle koolimaja ukselinki katsudes mõtlesin kõigile neile, kes seda varem katsunud on. Paavo Piik, kelle luuletusi ma olin lugenud ja kes tundus mulle seetõttu tuttavana, läks minust koridoris mööda – see oli väga suur asi. Olin mõelnud selle kooli enda jaoks nii suureks ja tähtsaks, et hiljem õppides sai see suur aukartus vahest takistusekski. Et ma ise olen nii väike ja tähtsusetu ning ei saa hakkama ka lihtsate etüüdide

RAMP 2017/18 — 51

Rambi ees

„Laineid murdes” (2017). Marian Heinat, Ivo Uukkivi

mängimisega. Ega mul väga libedalt see õppetöö alati ei läinud. Vahel on ka tunne, et hea oleks minna uuesti õppima, praeguste teadmistega oskaks seal koolis ehk paremini käia.

Ei magaks sisse, kui on tantsutund, ei tukuks nii palju tunnis ja oskaks võtta, mida pakutakse. Täna saan aru, et koolis ju peabki proovima, aga kui sa oled teise kursuse tudeng, siis ju ei taha minna oma kehva etüüdi teistele ette mängima, see on hirmus katastroof.” Läbiva teemana teatrikooli lõpetajate suust kõlab ka see, et kui sa õpid lavakoolis, ei jää muudeks asjadeks suurt aega ega tihti tahtmistki. Ühel hetkel leiad, et peaks tegelema ainult asjadega, mis sind su valitud teel edasi aitavad. Ei lähe niisama sünnipäevale lihtsalt inimestega juttu ajama, parem loed kodus raamatut. „Palju räägitakse muidugi teatrimullist, kuhu jäävad kinni ka juba kogenud näitlejad. Et tehakse ainult oma tööd ja suheldakse teatriringkonnaga, räägitakse ainult teatrist. Aga elu on ka väljaspool lavakooli ja teatrit, elu tuleb minna vaatama Balti jaama ja tänavale, see aitab mullist välja tulla.”

Diplomilavastustega alustavad tulevased näitlejad juba teisel kursusel, Marianil õnnestus „päris” lavale jõuda aga juba varem, kui Tiit Ojasoo teda Põhuteatri ajal „Hirvekütis” üht näitlejat asendama kutsus. Esmakursuslase jaoks oli tegu ulmelise kogemusega, tagantjärele on muidugi oma oskusi raske hinnata, aga meelde on see jäänud. Ka esimesed diplomilavastused polnud 26. lennul päris tavalised: „Pedagoogiline poeem” esietendus teatrifestivali raames Venemaal Permis, kus publiku vastuvõtt võis päeviti olla täiesti erinev. Ühe etenduse järel hüppas publik püsti ja noored plaksutasid maruliselt, hiljem kahetsesid vaimustunult, et neil ei õnnestu midagi nii uuenduslikku ja provokatiivset

52 — RAMP 2017/18

teha. Teisel õhtul rebis publiku seast lavale roninud mees oma pileti puruks ja lahkus demonstratiivselt. „Hüvastijätt juunis” ja „Enesetapja” nõudsid väga põhjalikku ajastu tudeerimist, et mõista nõukogude ühiskonna absurdsust ning inimese meeleheidet selles. „Lavastajad Andres Noormets ja Tiit Ojasoo olid meiega ka väga kannatlikud ja seletasid põhjalikult, ehkki ajastu ei olnud neilegi isikliku kogemuse kaudu tuttav, tegu on tunduvalt varasemast ajast rääkivate näidenditega. Aga mängida oli neid väga hea, peaülesanne oli ikkagi näidata inimest ületamas tema enda sees olevaid hirmusid, lahendamas probleeme, tuua välja ebaõiglust ja omakasupüüdu, mida leidub igal ajal. Diplomilavastustega sai selgeks ka see, kuidas „päris teatri” tegemine käib. Ja peab ütlema, et ega me kooliajal rolliks valmistudes midagi väga teistmoodi ei teinudki, samamoodi tuleb teatris töötades ette päevi, kui sa tunned, et oled täiesti andetu ja ei jõua mitte kunagi selle tegelasega lavale. Aga see käib elukutsega kaasas, ma ei ole veel kohanud näitlejat, kes on valmis ja suudab mingist hetkest kõhklematult ning ühe hoobiga luua täiuslikke rolle.”

Oma kursust hindab Marian algusest peale üsna ühtlaseks, eks ajapikku selgusid kõigi tugevad ja nõrgad küljed, ei saa aga öelda, et mõned staarid oleksid algusest peale silma paistnud. Neli aastat möödusid kiiresti ja ühel päeval oli lavakool läbi. Vanemuine võttis Ojasoo kursuselt näitlejaid seitse, ka esimeses lavastuses „Armastan, armastan, armastan!” (lavastaja Avtandil Varsimašvili Gruusiast), astuti üles koos. „Koolitunnet enam ei olnud, samas oli tegu juba valmis lavastusega, mida me justkui sisse õppisime. Näidend oli kirjutatud Gruusia 2008. aasta sõjast inspireerituna ja Avtandil oli selle Gruusias korra lavale toonud, Vanemuise jaoks seda siiski pisut muutes. Nii et tegu oli natuke vastuolulise lavastusega, esimese tööna teatris on pisut traagiline, et ei saa oma loovust täiel määral rakendada. Vaeva oli ka mõtte edasi andmisega, ühelt poolt olime naivistlike lehma- ja loomakostüümidega, teisalt räägib see tükk väga tõsistest asjadest. Ja armastusest.” Tänaseks on Mariani kontol rollid kaheteistkümnes lavastuses ning vähemalt viie aasta perspektiivis näeb ta ennast Vanemuise näitlejana. Käsil on õpipoisi aastad, millest tuleb võtta nii palju kui saab. Suures repertuaariteatris olemisel on oma plussid ja miinused, samas nendib ta, et täiuslikku teatrit, kõikide näitlejate ideaali, ei ole olemas. „Täna on Vanemuises minu jaoks piisavalt väljakutseid ja kõigist töödest on olnud midagi õppida. Suure repertuaariteatri puhul nagu Vanemuine seda on, tuleb ette küll asju, mis heidutavad või teevad nõutuks – asju, mis jäävad haardeulatusest välja, sest olen lihtsalt liiga väike, aga samas saan siin piisavalt mängida, mis on noorele näitlejale väga vajalik.

Väga suur õppetund on juba igal õhtul lavale minek ning püüd teha paremini. Raske on olla enda vastu halastamatu, nagu rõhutas Ojasoo, mitte mugavduda tingimuste järgi. Sest näitleja võib ka igal õhtul „kuidagi ära teha”, aga kui ma olen vahel läinud lavale ette valmistumata, väsinult või tujutult, on pärast vastik petja tunne. Olla iseenda vastu nõudlik ilma Tiit Ojasoo või Anu Lambi valvsa pilguta – see on ehk näitleja elukutse juures kõige raskem.”

Uus hooaeg toob Marian Heinati lavale vähemalt kolmes uues lavastuses. Hendrik Toompere hakkab lavastama „Fausti”, Ain Mäeots toob välja lavastuse „Beatrice” ja Saša Pepeljajevi käe all jõuab kevadel lavale „Mees, kes teadis ussisõnu”. Esimestesse proovidesse minnakse juba augustis.

Täna saan aru, et koolis ju peabki proovima, aga kui sa oled teise kursuse tudeng, siis ju ei taha minna oma kehva etüüdi teistele ette mängima, see on hirmus katastroof.

„Laineid murdes” (2017)

Marian lavastusest „Laineid murdes”: Kui Tiit Palu pakkus mulle Bessi rolli, võtsin selle muidugi rõõmuga vastu. Esiteks, kes siis peaosast ära ütleb, teiseks on mulle Lars von Trieri teemakäsitlus ja tema filmid väga meeldinud. See äärmuslikkus või halastamatus tema lugudes on äärmiselt huvitav. Ma olen Trieri filmi kunagi ammu näinud, ent ei vaadanud meelega seda rolli luues uuesti üle, tahtsin teha päris omamoodi Bessi. Lavastus on samas pigem tiitpalulik, kino teatrilavale tuues tuleb alati mööndusi teha, sest kõike lihtsalt ei saa filmist üle võtta. Meie mängime pigem publiku fantaasiale, sest mõtlema paneb just see, mida sa ei näe. Peategelane ütleb, et teeb kohe midagi väga ebameeldivat ning siis läheb ja teebki, ainult et publik peab seda kõike endale ette kujutama.

Bessi mängida on samas väga hea ja kerge, Veiko Porkanen ütles prooviperioodil väga tabavalt minu tegelase kohta, et mida hullemast sopast ta läbi käib, seda puhtamaks saab. Mul endal on ka iga etenduse järel justkui puhtaks pestud tunne. Ka Ivo Uukkivi ja Katrin Pärn on partneritena suurepärased. Katriniga olin varem kokku puutunud „Meistrit ja Margaritat” tehes, aga Ivo oli minu jaoks täiesti võõras inimene. Lavastaja valis aga osatäitjad väga täpselt, juba esimeses lugemisproovis tundus mulle, et kõik on väga õiged rollid saanud. Bess on väga avatud ja näitab välja kõiki oma tundeid, see sunnib näitlejat ka ennast üsna alasti võtma. Natuke heitlemist oli ehk sellega, kuidas näidata laval intiimset lähedust, mida inimesed tavaliselt ei näe ja mis ei olegi teistele näitamiseks mõeldud. Aga siinkohal aitas hoopis see, et Uukkivi pole minu jaoks nii tuttav kui mõni kursusevend, kelle elust ma tean väga palju ja keda seetõttu on raske oma elu armastusena usutavaks mängida. Meid Bessi ja Janina ette kujutada on hoopis lihtsam.

RAMP 2017/18 — 53

JAANUS JA KARL – VANEMUISE DRAAMATRUPI MEHINE TÄIENDUS Tekst Deivi Tuppits — Fotod Heikki Leis

Kaks noormeest kahest erinevast teatrikoolist – Jaanus Tepomees Viljandi Kultuuriakadeemiast ning Karl Laumets Tallinna EMTA Lavakunstikoolist – on Vanemuises tegutsenud aastakese. Karl tuli Vanemuise ridadesse eelmisel hooajal ja Jaanus liitus trupiga 2017. aasta augustis. Kes nad on, kuidas on elutee neid teatrini toonud, millest nad unistavad ning mida väljaspool proovisaali teevad, sai noormeestelt küsitud paaril kevadisel pärastlõunal, kui uus hooaeg oli alles ees. Saage tuttavaks!

Trupitäiendus

Trupitäiendus

LÄBI MUUSIKA TEATRINI Jaanuse tee teatrilavale on olnud kurvikas ning kirev, tagasivaadates aga vääramatult loogiline.

Nagu paljude näitlejate puhul, algas ka tema teatriarmastus näiteringist, Jaanuse oma asus Virumaal Muuga Põhikoolis. Jaanuse puhul on see armastus välja kasvanud pigem kiindumusest muusikasse – esinemiskogemuse sai ta esmalt just Virumaa Poistekooris, hiljem aga samas noormeestekooris ning kõikvõimalikel lauluvõistlustel.

Nii on tema ülesastumispagasis ette näidata osalemine saadetes „Laulukarussell” ja ka „Kaks takti ette”. Vähesed teavad, et aastal 2005, kui selle saate võitjaks tuli Laura Põldvere, oli 9. koha saavutanud noormeheks just nimelt Jaanus. „Olin siis väljanägemiselt tundmatuseni teistsugune, mitte keegi ei oska mind seostada,” naerab Jaanus helge muretusega aastatetaguseid aegu meenutades.

Kes teab Jaanust just näitlejana, ei ole ilmselt kursis ka tõsiasjaga, et Rakveres teatri- ja ajakirjandusklassi õppima läinud noor muusikaarmastaja sattus seal kokku Kadri Voorandiga ning koos alustati vokaalmuusikaansamblit, millega Alo Mattiiseni vokaalansamblite konkursil saavutatud grand prix tõi endaga kaasa lausa plaadi väljaandmise. Kadri on siiani hea sõbranna, suheldakse sagedasti ning võimaluse korral käiakse vaheldumisi teineteisel külas.

Muusikakoolis pole Jaanus aga päevagi käinud – kõik, mis on õpitud, on haaratud lennult, tunde järgi.

Aktiivselt muusika ja teatri vahet pendeldades tundis Jaanus, et kirg muusikategemise vastu hakkas end ühel hetkel ammendama ja muusikuelule pühendumist ta ette ei kujutanud. Rakveres kohatud tulevased teatriinimesed tõid Jaanuse draamakunsti ringkondadesse ja nõnda langes otsus pärast keskkooli lõppu minna Lavakunstikooli katsetele. Teiseks valikuks oli õppida Tartus ajakirjandust, kuid läks hoopis kolmandat moodi – sisse sai ta Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituuti kultuuriteaduse erialale, mille bakalaureusekraadi ta kolm aastat hiljem taskusse pistis, olles selleks hetkeks juba Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 1. kursuse tudeng.

Kultuuriteaduste õppimist ning õpingute aega Tallinnas peab Jaanus väga väärtuslikuks. Ühest küljest oli see põnev aeg, mil sai lävitud mitmete aktiivsete loovinimeste ringkondadega, osaletud Linnahalli muusikalides ning töötatud Estonia teatris saaliadministraatorina, teisalt andis õpitu laia kultuurialase silmaringi, mis teatrikoolis

56 — RAMP 2017/18

hiljem kasuks tuli. Jaanus leiab, et teatrikoolis võiks sissastujatele kehtida vanusepiir: „See vajab mingit elukogemust, mida nägin just oma vanemate kursakaaslaste pealt – nad võtsid kõike palju rahulikumalt ja loomulikumalt.” Et paljud teoreetilised ained olid Jaanusel läbitud, sai Viljandis keskenduda rohkem praktilistele töödele. Tehes kaasa samas majas õppinud tantsukunsti õpilaste diplomitöödes, leidis ta tee tantsulavastustesse.

Jaanuse tantsuhuvi sai alguse juba Tallinna Linnahalli muusikalidest, mille koreograaf Jüri Nael suureks innustajaks ja inspireerijaks oli.

Seal kohtus Jaanus esimest korda ka praegu Vanemuise lavastustes kaasa tegeva Endro Roosimäega, kes oli intensiivses tööprotsessis noorele tantsuhuvilisele suureks toeks ja abistajaks. Niisiis pole sugugi imekspandav, et Jaanus taas Endroga laval just tantsides kohtub – eelmisel kevadel vaid asendajana, kuid sellel hooajal juba nn täiskohaga täidab ta Alisdair Stewarti rolli ballett-draamas „Klaver”. Lisaks on Jaanusel käsil juba kolmas projekt Tallinna Tantsuteatriga.

Teatrikooli mõjudest ei saa muidugi üle ega ümber. „Nüüd hiljem, pärast teatrikooli lõpetamist saan aru vanematest kolleegidest, kes ütlesid, et see on raske amet ja kui elus on veel midagi muud, mida te teha tahate, siis ärge minge teatrikooli, ärge tahtke sinna nii väga, tehke seda midagi muud,” ütleb Jaanus näitlejatöö kohta. „Teatril oli mingi maagiline võlu, mille teatrikool maisemaks muudab. Aina reaalsemaks muutub see, et selle kõige maagiliseks muutumiseks on vaja tööd – käsitööd.” Ta tõdeb, et kool muutis teda ennekõike inimesena: „Olen tänaseni väga kannatamatu inimene ja tahan asju kohe saada, aga teatrikool õpetas mind meeletult ennast jälgima ja iseendasse vaatama. Teatrikool teritas mingeid inimlikke omadusi – pead õppima leppima oma hädade ja nõrkustega, mida teatrikoolis näed isegi rohkem kui voorusi.” Oma suurimaks vooruseks peab Jaanus töökust ning kirglikku entusiasmi. Nii elus kui teatris on ta maksimalist ja perfektsionist. Samas peab ta seda ka puuduseks, sest tihti on tunne, et tahaks teha ja anda rohkem kui kasulik või nõutud on.

Mis on teatris püha? „Kohalolu. Sa jätad kõik muu enda ümber ja oled siin-ja-praegu. See on teistest asjadest üle; oled valmis panustama endast toimuvasse 200%, ükskõik kas siis sõna-, tantsu- või muusikateatris. Oluline on ise hinnata seda, mida koos tehakse – teatritegemine peab olema südameasi.”

JAANUS TEPOMEES

Ma tohutult fännan Vanemuise draamatruppi, nad meeldivad mulle näitlejatena ja inimestena.

RAMP 2017/18 — 57

Trupitäiendus

KARL LAUMETS

Ma usun, et täpsus on meie töös üks olulisemaid asju, nagu igas kunstis.

58 — RAMP 2017/18

ABSURDITUNDEGA KIRJANIKUHING Juba teatrikoolis seostati Karl Laumetsa sõnaga „põhjalik”. See iseloomustus on teise nimena saatnud Karli tänaseni, sest noore näitleja jaoks pole miski rahulduspakkuvam kui palju tööd, millesse end nii proovisaalis kui vabal ajal hinge ja südamega kaotada – lugedes, uurides, mõteldes. Pole siis imeks panna, et väikese poisina oli mõtteis soov vanaisa eeskujul advokaadiks või uurijaks saada, kuni huvi erinevate lugude vastu võttis detektiivijuttude kuju. Just siis otsustas Karl, et temast saab kirjanik. Millistel asjaoludel aga noorte kirjanike võistluse jaoks alustatud veerandsajaleheküljeline nõialugu ühel päeval arvutist kustus, on siiani lahendamata jäänud.

Tallinna Reaalkooli õpilasena hakkas Karli liiga kuiva matemaatika ja hoomamatu füüsika asemel köitma keemia. „Molekulid ja orgaanika – see oli ikka eluline ja põnev! Ning kindlasti teatrile kõige lähemal.” Teatrinigi jõudis Karl tasahilju, täpsemalt läbi õe soovituse näiteringi minna. Pärast Kristiina ja Maret Oomeri käe all kaasa tehtud aastatepikkust teatriringi tõdeb Karl, et ise ta seda teed poleks julgenud ette võtta. Et pärast gümnaasiumi lõpetamist Lavakunstikoolis parasjagu vastuvõttu ei olnud ning Karli huvi keemia vastu päädis kohaga keemiaolümpiaadi vabariiklikus voorus, oli ühes sellega tagatud ka koht Tartu Ülikoolis. 2009. aastal kolis noormees pealinnast Tartusse. Ent teatritegemist ei saanud ega võinud Karl jätta. Samal aastal sai temast Tartu Üliõpilasteatri liige ning kuni Lavakunstikooli sissesaamiseni kolm aastat hiljem käisid keemiaõpingud ja näitlemine tema jaoks käsikäes. „Need kolm aastat andsid nii palju, et seda on keeruline sõnastada. Ma ei oleks sama inimene, kui ma poleks TÜT-is (Tartu Üliõpilasteater – D.T.) käinud. See oli imeline aeg, selline naljakas elukool – sain mingi teistsuguse suhtumise teatrisse ja tunde, et kõike ei tasu liiga tõsiselt võtta.” Ennekõike tunnistab Karl, et see aeg avardas elutervet huumorisoont ja õpetas absurditunnetust: „Seda on mul niikuinii palju, aga TÜT võimendas kõike.”

Keemiaga teaduslikul tasemel Karl aga jätkata ei soovinud: „Ma ei taha teha midagi, mis mind ennast ei sütita. Ma ei salli tiksumist. Kui olukord on selliseks kujunenud, siis mine ära, vali midagi muud!” Niisiis valis Karl kõrvalerialaks teatriteaduse, sest humanitaar temas polnud kuhugi kadunud. Õppides teatriteaduse aineid, mis olid tol hetkel suuremas osas kirjandusega seotud, oli Karl rahul. Kui poleks õnnestunud Lavakunstikooli sisse saada, oleks Karl püüdnud omandada kraadi

teatriteaduses (või keemiaõpetajana), olemata päris kindel, mida ta sellega edaspidi peale hakanud oleks. Ta on aga veendunud, et näitleja peab olema intellektuaalselt treenitud. „Mõni samas pole intellektuaalselt ehk nii tark, aga on emotsionaalselt tark. Näitlejal peab olema m a h t u !”

Küsimuse peale, mida Karlile vabal ajal teha meeldib, tuleb vastuseks mõistagi: „Tööd!” Ent lisaks on noormees siiski aktiivne võrkpallur ja (laua)tennisist ning muidugi ka teatriskäija: „Mul oleneb palju sellest, mida hing antud hetkel vajab.

Mingil perioodil tahan sõpru, siis käin palju sõpradega väljas, räägin palju telefoniga, käin külas; teinekord teen jällegi palju tööd ja tahan üksi olla.

Vahel jälle tahan lugeda, ent mõnikord ei loe ma kuu aega mitte midagi. Kinos, kontsertidel ja näitustel meeldib käia.” Karl ütleb, et üldiselt tegeleb ta palju mõtlemisega. See aitab üle saada hirmudest proovisaalis, muudab näitleja julgemaks. „Näitleja ego võib vahel liiga suureks kasvada ja hakata loomingut segama – negatiivse väärtusega ego. Siis juhtubki, et sa ei julge proovis eksida, kardad, et sulle antakse hinnang ja muud säärast.

Sellest egost tuleb üle saada. See on selline häälestuse küsimus,” nendib Karl juba mõneti elutargalt.

Inimesena peab Karl end nõudlikuks ja läbinägelikuks, näitlejana on ta aga empaatiline ja pühendunud. Lavale läheb ta ennekõike partneri pärast, lavalt lahkub aga mõeldes sellele, kas ja kuidas ta saaks publiku jaoks veel midagi paremini teha. Idealist on Karl alati olnud – ta leiab, et väga palju on veel õppida ning tajub tihti oma oskamatust ja kogenematust, aga püüab ikka edasi areneda ja paremaks saada. Teatrikunst on tema jaoks püha. Ka pärast Lavakunstikooli pole teater kaotanud oma kõrgust.

Oma praegust tööd ja tulevikku Vanemuises hindab Karl nõnda: „„Roosi nimi” on täpselt see, millest kooli minnes unistad: töötada erinevate näitlejate, hea materjali ja just nende inimestega, kellega koostööst oled unistanud. Sellised tükid süstivad idealismi ja unistusi. Mulle väga meeldib „Teineteiseta” (D. Hare’i sügisel esietenduv näidend – toim) – see on huvitav materjal, samuti nagu „Härra Biedermann ja tulesüütajad” (M. Frischi näidend, mis 2018. aasta kevadel Vanemuise lavale jõuab – toim) – see on absurdižanrist. Ning mulle meeldib väga absurd. Ja muidugi „Kalevipoeg” – mis on üks ammune sihtmärk ja unistus.” Lemmikroll? „Vahel tunnen, et olen veel liiga noor mängimaks neid rolle, mida ihkan.

Mõned asjad nõuavad elukogemust.” Karl ütleb, et laval olemine on kõigest näitlejatöö üks osa – enamus tööst toimub ikkagi proovisaalis. „Mulle meeldib väga just aeg proovisaalis, kus kõik on veel võimalik ja kõike saab katsetada. Selles osas meeldib mulle prooviperiood isegi rohkem kui etendused ja mul on kahju, kui see osa tööst läbi saab.”

RAMP 2017/18 — 59

Rambi taga

Juta ja tema suur maalritöö Tekst Sven Karja – Fotod Rasmus Kull

„No räägi nüüd ausalt ära, kust sa ometi sellise imeliku mõtte peale tulid?”

Vanemuise riidevärvija Juta Reben (67) ei suuda ära imestada, et tema elu ja tegevus võiksid väärida mõne ajakirja lehekülgedele sattumist. Viisteist aastat on tema kolleegid näinud enamasti rattaga teatri-majja saabuvat, mööda koridori käbeda sammuga tõttavat väärika olekuga prouat, aga kus ja millega ta täpsemalt tegeleb, on jäänud paljudele saladuseks.

Tõsi, omajagu müstiline see kõik ongi: Juta tööpaik asub üsna hästi peidetud kohas, teatrimaja keldrikorrusel, lahmakate veetünnidega ruumis, mis ajuti eri värvides vedelikuga täituvad ja salapäraselt mulistama hakkavad. Pärast tõsist veenmistööd saame Jutaga siiski jutu peale. „Nojah, eks see jutt mul jookseb, eriti vanast peast,“ tunnistab Juta, käed samal ajal käbedalt käimas. Järjekordne töövirn – mehine hunnik suvelavastuse „Roosi nimi” mungarüüsid – peab muutuma heledast samblarohekaks ja punakaspruuniks. Ikka nii, nagu lavastuse kunstnik oma vaimusilmas ette näinud.

Juta vilunud toimetamine oma nõiaköögis paneb arvama, et tegu võiks olla lausa lapsepõlves unistatud ametiga, aga selle mõtte lõikab asjaosaline oma konkreetsel moel kiiresti läbi. „Vanasti ei unistanud keegi millestki. See, kui mõnikord kinno pääsesid, oli juba suur asi.” Juta lapsepõlv Jõgevamaal oli karmivõitu, nagu tol ajal tavaks. Tubli eesti naisena pidi Juta ema üksi viis last üles kasvatama ja loomad talitama, sest mees oli Siberisse viidud. Juta enda päritoluga on natuke keerulisemad lood, sest tema isa oli kolhoosi esimees ja võttis üksjagu aega, kui Siberist tagasi pöördunud ema ametlik abikaasa ta omaks tunnistas. Ajapikku isegi niivõrd, et lõpuks hoidis ja armastas ta väikest Jutat teisest rohkemgi. „Aga ma arvan, et olin ikka hea laps ka.”

60 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 61

Rambi taga

Nii palju vana olen ma küll, et mina oma arvamust kellelegi peale ei suru.

Juta, kes on emaks Tõnule (47) ja Monikale (41) ei jõua ära imestada omaenda ema jõudlust, sest kolhoositöö kõrvalt jõudis olla veel ka üle valla tuntud peolaudade kokk ning tegeles jõudumööda ka tekstiilidega: värvis kangaid ja lõngu, kudus telgedel kangast ja kampsuneid. Juta mäletab kooliajast, et talle meeldis joonistamine (aga jumalapärast mitte kirjandite kirjutamine!) ning kangakadumine oli muidugi ema kõrval samuti selgeks saanud („See on selline töö, et vaat seda pooleli jätta ei saa.”). Peale kooli lõppu läks Juta neljaks aastaks õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi, erialaks kangaste kunstiline kujundamine ja koloreerimine. Seda aega tasub tänuga meenutada, sest õpetus oli enam kui laiapõhjaline, tunniplaanis seisid maalimine, kompositsioon, kunstiajalugu, õppejõududeks üle Eesti tuntud nimed nagu maalikunstnik Olev Subbi ja metallikunstnik Ülo Sepp, toimusid praktikatunnid Narva ja Sindi tekstiilikombinaatides ning maalilaagrid Aegna saarel. Tänaseks on Juta ainus oma kursuselt, kelle töö on jäänud erialaga seotuks.

Peale tehnikumi sattus diplomeeritud kolorist Tartusse tekstiilikombinaati Areng, kus teenistust jätkus pikkadeks aastateks. Kui uurin, kuidas see Tartusse sattumine täpsemalt käis, saan taas kiire ja konkreetse vastuse: „See käis nii, et armastus tuli peale ja ma jäin sedapsi.” Tekstiilikombinaadi leib iseenesest oli küllalt raske: „Õudne tamp oli kogu aeg taga!” Selle ameti üks osa oli aga enam kui loominguline: tootmisse minevate uute riidemustrite väljamõtlemine. Pean tunnistama, et mulle endale näib selline töö absoluutse raketiteadusena: kuidas ma saan lihtsalt pähe võtta, et kõik Eestimaa inimesed unistavad nagu üks mees punakate kirsside ja rohekate lehekestega puuvillasest kangast? Ja siis istun laua taha, joonistan oma nägemuse üles ja mõne aja möödudes inspekteerin tänaval rahulolevalt kirsimotiivides rahvamasside kasvu? Juta professionaalina ei näe selles töös aga midagi eriti müstilist. Keerukaim osa sellest protsessist ei olnud üldse mitte mustrite joonistamine ega inspiratsiooni ootamine, vaid nende tootmiseelne kinnitamine Moskvas: sarnaselt kõigi muude eluvaldkondadega otsustati nõukogude inimese käsutusse mõeldud tarbekaupade mudelid üleliidulisel tasandil.

Kõigele vaatamata meenutab Juta Arengu-aastaid hea meelega, sest õnnestus ka natuke karjääri teha, rääkimata autahvlile jõudmisest ja ülemnõukogu aukirjadest. Arenguajal toimus ka esimene kokkupuude Vanemuisega, sest ehkki

62 — RAMP 2017/18

riidevärvija ametkoht on teatris ammust aega olemas olnud, värviti tollal suuremad kangad, näiteks põrandariided, just Arengus. Ajad aga hakkasid muutuma ja Eesti Vabariigi taassünd kuulutas paljude ENSV suuremate tootmisettevõtete lõppu, sama juhtus ka Arenguga. Kummatigi ei juhtunud see päevapealt, vaid tootmine tõmmati kokku järk-järgult. Kui oli lõplikult selge, et asjad on ühelpool, sai Juta pakkumise Vanemuise rahvalt: vajatakse värvijat! Ja pakkumine võeti vastu.

Kogu selle jutuajamise taustal on vesi värvitöökoja suurtes kateldes tasapisi keema tõusnud ja nüüd teeb Juta mulle tuule alla: värvisegu tuleb anumatesse kallata, kangad sisse panna ja aerutaolise puulabidaga värvivees ühtlaselt laiali lükata.

Umbes tunni aja pärast annab Juta teada: „Tule alla, mul on natuke abi vaja!“ Eeldan, et abi vajatakse värvitud kangaste kuivaksväänamises, aga tegu on hoopis intellektuaalse pingutusega: Juta surub mulle kätte pooleldi lahendatud ristsõna ja annab korralduse valged ruudud ära täita. Et Juta näol on tegemist pideva ja professionaalse ristsõnalahendajaga, tunnistab sama ristsõnavihiku esimene lehekülg, kus seisab, et eelmise mängu auhinna omanik on loosi tahtel justnimelt Juta Reben! Asja edasi uurides selgub, et lisaks kangastele on Juta kõva käsi ka õnnemängudes: ta on käinud (teiste pereliikmete teadmata) Bingo Loto telesaates ja naasnud sealt korraliku summaga, Maalehe lugejamängu võitjana aga isegi Andaluusia-reisil. Kui küsida, kas selleks on eri nipid, et saatuselt selliseid kinke saada, tuleb vastus taas kord asjalik ja konkreetne: „Kui sa ikka väga tahad midagi saada, siis eks sa ikka saad ka.” Andaluusias käis Juta muidugi ise, aga bingo lotoga võidetud summa läks suures osas noortele, kel ehitusel lisaraha marjaks ära kulus.

Nonii, tugeva vaimse ponnistamise tulemusena saangi ristsõnaga enam-vähem ühele poole. Aga nüüd tuleb tõesti ka päriselt muskleid pingutada, sest ongi aeg munkade pealiskuued veest välja koukida. Uurin natuke seda tehnoloogilist poolt ka. Nagu arvatagi, on see pisut keerulisem, kui lihtsalt kangatüki värvivette poetamine ja selle õigel ajal väljatõmbamine. Reaalne protsessi ülevaade näeb Juta kiirkirjelduses välja selline: „Kangas vette, siis uuesti välja, siis lahus sisse, kangas uuesti likku, siis tsentrifuugi ja kuivama. Keerulist ei ole siin mitte midagi.” Kuskilt mälusopist kargab meelde, et riide värvile kinnistamiseks on koduköökides kasutatud soola, küsin, kas selline võte on kasutuses ka tänapäeval.

„Sool käib puuvillase ja linase kanga juurde, villane tahab äädikat,” saan taas uue teadmise võrra rikkamaks. Teatris tuleb muidugi arvestada veel oma reeglitega, sest prožektorite valgus annab tekstiilidele oma varjundi.

Et valgete kahhelkivide ja korraliku ventilatsiooniga teatri värvikoda näeb praegu täiesti viisakas välja, selle eest tahab Juta tänada Vanemuise üle-eelmist teatrijuhti Aivar Mäed, enne teda tuli kangaid solgutada tõesti poolpimedas unkas.

Teatri riidevärvija töö on teatavasti alati „tellija materjalist” ses mõttes, et kanga värvi ja enamasti ka tumeduse-heleduse astme määrab lavastuse kunstnik, värvijal siin palju sõnaõigust pole. Või siiski? „Ei, nii palju vana olen ma küll, et mina oma arvamust kellelegi peale ei suru. Mina teen nii, nagu kunstnik on otsustanud,” kinnitab Juta, kes ise kunstnikega ei kohtu ja saab oma tööülesanded kostüümiala juhatajalt. Üks erand siiski on – Rosita Raud on kunstnik, kellega Juta on ka silmast silma kohtunud ja ühiselt ühe või teise tekstiili tooni arutanud. Kui Juta ise teatrisse läheb, siis vaatab ta ikka etendust, mitte ei uuri pingsalt, kuidas tema kätetöö laval välja paistab. Muidugi küsin Jutalt ka tema lemmiktükkide kohta. Vastus tuleb ehtjutalikult värvikas: „Kuule, mina olen selline omnivoor, et mina söön kõike.”

Tõsi, lähemal uurimisel selgub, et mõndagi Vanemuise tükki

Eesti teatrikunstnike lemmikvärvist: „Täitsa kindlalt kohe must. Musta värvi ma olen varunud ka nii, et kogu eluks jätkub.”

on Juta vaadanud enam kui korra. „Mamma Miat” näiteks kaks, „Ooperifantoomi” aga kolm korda. Eriline lemmik praegusest mängukavast on veel „Meister ja Margarita”, sedagi on vaadatud kaks korda.

Teatri töökodade tehniliste teostajate – dekoratsioonide maalijate, õmblejate või butafooride suust on teinekord kuulda, et mõne eriti loomingulise teatrikunstniku fantaasialend võib muutuda sedavõrd kiiresti, et mõndagi asja tuleb kordi ja kordi ümber teha. Veel kurvem, kui mõni suurt töövaeva nõudnud ese aga lavale ei jõuagi. Juta oma praktikast ei mäleta, et mõni riidetükk oleks lausa ära visata tulnud. Ümber värvida, jah, seda küll – kui saab liiga hele, saab värvi juurde panna, kui liiga tume, siis on sellekski oma kemikaalid olemas. Mõistagi saab keerulisemate värvisegude puhul teha eelnevalt proovilapi, kus tulemus selgelt näha. Aga milline on eesti teatrikunstnike lemmikvärv? Jällegi pole vaja vastust kaua oodata: „Must. Täitsa kindlalt kohe must. Musta värvi ma olen varunud ka nii, et kogu eluks jätkub.”

Kõigi ametitega, kus on tegemist mingite värvide ja muude kemikaalidega, seostuvad kohe igasugu tervisele hakkavad kõrvalmõjud, mürgised aurud ja happest söövitatud käed. Selgub, et see kõik on suures osas jäänud minevikku, Juta arvates annab tänapäevane sõidukite ving kopsudele tunduvalt hullema paugu. Sellele vaatamata tuleb Juta kodusest Lohkva külast tööle ikka jalgrattaga, kui just kõige krõbekülmem aeg maha arvata. Tema koduaia õunapuude saaki jagub igal sügisel kottide viisi ka teatri infolauda laiali jagamiseks.

Eks paljude vanemuislaste jaoks ongi Juta eelkõige see tädi, keda tuntakse tema õunalaadungite järgi. Meiegi jutuajamise lõpus saan kaasa kilekotitäie priskeid koduõunu.

Ja küllap said ka munkade rüüd täpselt õige värvikorra peale.

Ka suvelavastuse „Roosi nimi” munkade rüüd on Juta imeköögist läbi käinud.

RAMP 2017/18 — 63

Köögis

Merle Jalakas teeb toidutegemisest sündmuse Tekst ja fotod Kertu Tombak Kõik naised on oma elus pead vaevanud ideaalse figuuri müsteeriumiga. Kuidas süüa ära tahvel šokolaadi, ilma et see jätaks jälje kaalunumbrile ning miks ei võiks õhtusöök kesta kella 19–22ni ja koosneda ainult süsivesikutest?

Vanemuise ooperilaulja Merle Jalakas selliste muredega oma pead ei vaeva. Ühest küljest seetõttu, et magusasoolikat pole talle antud, teisalt ei võimaldagi tema töö süüa õhtust alati samal kellaajal. Tihtipeale on päeva viimane söök alles hilisõhtul peale etendust.

Ometi on staažikas artist suutnud säilitada Vanemuisesse tööle tuleku ajast pärit kleidinumbri – nüüd kokku juba 20 hooaega! Merle saab endiselt käia esinemas oma muusikaakadeemia lõpukleidiga ning üks esimesi lavakleite ooperist „Xerxes” on tal praegugi seljas, kui käiakse teatritunniga „Appi, ooper!?” etendusi andmas.

Küsisin Merle käest, mis on tema saladus, kuidas üks hõivatud laulja oma figuuri hoiab ning millised on tema toitumispõhimõtted.

Merle ei ole enda sõnul äärmuslane – ta pole ei padutaimetoitlane ega pea ka tervise pärast midagi välistama. Kuid mõned põhimõtted siiski on: Merle kodust ei leia nimelt valget jahu, suhkrut ega saia.

Selle asemel kasutab ta täisterajahu ja mett. Hommikul joob lauljanna esimese asjana klaasi sidrunivett, mis mõjub organismile puhastavalt.

Merle ei tarbi ka poolfabrikaate nagu vorstid ja viinerid, kui just pole tegemist kas naturaalse singi või siis kohalikult turult või tuttavalt talumehelt pärit suitsuvorstiga. Üleüldiselt sööb Merle väga hea meelega liha või kala, aga sinna juurde kuulub alati kuhi köögivilju. Neid varub Merle sügisel turult ja suvel kasutab Lõuna-Eesti toiduringi (www.let.ee) teenust, mis toob värske tooraine Eestimaa talunikelt otse koduukseni.

Mida siis juurikatest ikkagi valmistada, et kõhu täis saaks? Üks väga tervislik variant on kindlasti köögiviljade hapendamine, soovitab

64 — RAMP 2017/18

Merle. Hapendatud köögivilju leiab tema külmkapist igal aastaajal.

Hapendamise protsess on samuti Merle jaoks väga tore – eelkõige seetõttu, et see on nii lihtne: hakid ära ja paned soolaga purki.

Tulemuseks supertoit, sest hapendamine on ainus toiduvalmistamise protsess, mis võib tõsta köögivilja algset vitamiinide sisaldust kuni 10 korda! Köögivilju võib sedasi kausitäite kaupa sisse pugida, ilma et see kaalunumbrile lisa annaks.

Juurikatest saab ka kiire ja kerge supi: või, sibul, riivitud porgand, kartul ja peet kergelt läbi praadida, maitsestada, lisada vesi – ongi lõunasöök valmis! Ka Tai supid on Merle meelest imehead. Mis seal sees on? Jälle puhas tervis: maitseained, paar seent, ingver, sidrunhein ja ongi kõik!

Köögiviljad on hea lisand Merle lemmikliharoogade juurde, milleks on suurde ahjupotti asetatud liha koos aedviljade, oliiviõli, peotäie erinevate ürtide ja väikese veiniga. Sedamoodi valmistatud lammas (Merle üks lemmik!) võib rahumeeli ahjus küpseda kuni paar tundi. Vahepeal saab muid toimetusi teha, näiteks aias riisuda ning tuppa tagasi tulles on kõik juba valmis. „Panen kõike kindlasti rohkem kui algses retseptis ette nähtud – kahe sibula asemel neli, ühe küüslaugu asemel tublisti enam,” sõnab Merle oma kokkamisstiili kohta.

Veel armastab Merle palju teed juua. Teejoomise harjumus kujunes välja lapsepõlves vanaema juures, mil suvel mere äärest tulles joodi alati teed. Merlel on meeles rahulik ja meeldiv õhkkond ning laua ääres räägitud jutud. Vanaema aegadest on pärit harjumus hoida kodus alati vaarikavarsi, saialilleõisi, piparmündilehti, millest vastavalt fantaasiale saab alati mõnusa leotise kokku keeta. Ehk on sealt saanudki alguse Merle Jalaka toidufilosoofia – söömiseks tuleb võtta aega ja toidu valmistamine on tõeline sündmus! Nii kujuneb ka haruharvast hamburgeri söömisest nauding. Kord USAs lavastusega

„Appi, ooper?!” tuuritades tuli klassikaline hamburger siiski ära proovida – aga mitte niisama, vaid korraliku pikniku vormis. Istuti parki, kaeti piknikulina ja nauditi seda ameerikalikku rooga nagu kord ja kohus.

Üleüldiselt ei löö Merle toiduga seoses millelegi risti ette ja on reisidelt toonud kaasa palju põnevaid maitseelamusi. Nii on Kambodžas sattunud tema toiduks isegi röstitud prussakad, millel pidavat olema huvitav pähklimaitse ja eriti hästi sobivat nad kokku rohke õllega.

Reisidest inspireeritud on ka igale algajale kokale käepärane retsept – sinimerekarbid veinikastmes. „Tundub gurmee, aga Prantsusmaal ja Belgias on tegemist sisuliselt kiirtoiduga, kui süüa koos friikartulitega,” teab Merle rääkida. Tuleb võtta võrgtutäis karpe ja sortida nende hulgast vee all välja elusad karbid, kelle otsakesed on lahti. Kinnised karbid on surnud ja võivad maitseelamuse asemel vaid kõhuvalu pakkuda. Küüslauk ja sibul praadida poti põhjas, lisada pudel kuiva valget veini ja keeta 2-3 minutit. Võib panna ka vahukoort. Kõrvale ciabatta ja vein. Et voilà!

Veini oskab Merle nautida nii toidu sees kui ka söömise ja kokkamise kõrvale. Kuna vein teeb tuju ikka heaks, uurin Merlelt, kas ta vahel toidutegemise ajal laulab ka. „Kui salaja filmida, siis võib ette tulla küll,” naerab Merle. „Kui tean, et sõbrad tulevad külla, siis loon meeleolu. Jazz või Ella Fitzgerald. Kui on juba õhtu, siis võtan ka pokaali veini. Hakkan mõnuga peale – võib-olla lõpuks laulan ka ja hea muusika saatel võin isegi tantsida! Söögitegemise ajal peab olema endal hea tuju, sest see energia läheb toidu sisse.”

Merle eluviisi juurde kuulub tingimata nõue, et ka hing oleks iga päev toidetud. See tähendab: naera, laula, kuula head muusikat, armasta! Ja loomulikult söö head toitu!

PURJUS LAMMAS 6-le inimesele

— lambakints — sool, pipar — 1 sidrun — 5 sibulat sektoritena — 1 küüslaugupea — rosmariin, tüümian, petersell — 1 kg porgandeid (võib panna ka kaalikat, juursellerit,

PEEDI-KITSEJUUSTU AMPS — oliiviõli — 1 peet — kitsejuust — kaunistamiseks seemned (röstitud seedermänni seemned, india pähkli puru, päevalille- või kõrvitsaseemned — maitsestamiseks sool, pipar, ürdid (rosmariin, tüümian) VALMISTAMINE Kooritud peedist lõika umbes sentimeetrised viilud ja laota ahjuplaadile, peale nirista veidi oliiviõli ja puista ürte (tüümian, rosmariin).

Lase ahjus 200 kraadi juures umbes 25 minutit küpseda, seejärel aseta peediviilude peale kitsejuustust lõigatud viilud. Pane veel korraks grillrežiimiga ahju. Kui juust on kuldpruun, on toit valmis. Peale võib panna veel röstitud seemneid, oliiviõli, tüümiani ja rosmariini. Serveerida rukolapadjal või koos rukola lehtedega.

pastinaaki, kartulit) — 1 pudel punast veini — vett, kui tundub, et vaja — 1 kg väikseid koduaia hapukaid õunu

VALMISTAMINE Lambakintsust on saanud üks mu firmaroog, mida söövad ja kiidavad ka need, kes tavaliselt pelgavad kasukamaitset.

Puhasta kints kelmetest ja rasvast. Piki küüslauguküüntega. Mõned purusta lihtsalt ahjupannile. Pigista peale 1 sidruni mahl ja riivi ka veidi koort maitseks. Hõõru kogu liha üle soola ja pipraga. Tõsta ahjupannile ja pane kõrvale juurikad. Lisa suur pihutäis hakitud ürte ja pudel punaveini. Kata fooliumiga ja unusta 175-kraadisesse ahju umbes 4 tunniks.

Seejärel piilu ja maitse. Kui liha on pehme, lisa õunad ja pane tagasi ahju umbes 30 minutiks. Kui õun tundub ka pehme, aga mitte veel sodi, eemalda foolium ja lase korraks ahjus pealt pruunistuda.

Lambakints on üks äraütlemata mõnus seltskondlik roog. Serveerida võib ka otse pannilt.

Ahjuroa kõrvale pakutavalt veinilt ootab kints täidlust ja parkainet.

Sobivad Syrah’d ja Bordeaux’ punased veinid.

RAMP 2017/18 — 65

Noortetöö

noortetöö tegevusi. Katsetada tuleb erinevaid huvitekitamise võimalusi: kohtumisi, viktoriine, võistlusmänge, meisterdamisi, koosmängimisi ja palju muud.

Kõige suurejoonelisemalt tähistatakse noortetöö esimesel hooajal ooperipäeva.

16. veebruaril 2008 on Vanemuise väikeses majas esimene teatrikohtumine. „Rigoletto“ eel räägib noortele ooperist Mart Mikk.

Eks ooperi- ja ka balletižanriga on nii, et kui maast madalast käe kõrval kohale ei too, siis ise sinna väga ei kipu. Seega on esimene fookus just neil žanritel.

VANEMUISE NOORTETÖÖ ESIMENE

Ekskursioone toimub esimesel hooajal 28.

Võrdluseks – viimasel hooajal (2016/17) on noortetöö juhendajad Vanemuise suures majas ringi tiirutanud 98 ekskursioonigrupiga, kokku oli neis 2524 õpilast, umbes 2-3 gruppi nädalas. Ja ekskursioonid on vaid üks osa noortetööst.

Tekst Mall Türk Fotod Maris S., Vanemuine

Esimene teatrikohtumine Teater on eelkõige inimesed. Kohtumised ja suhtlemised avavad nii mõnegi uue rakursi teatrile, vahel laiemalt elulegi. Kohtumiste kaudu saab lisaks teadmistele luua ka erinevaid seoseid – nt ajaloo, kirjanduse, muusika või ka inimeseks olemise vahel. Kohtumised on toimunud nii inimestega teatrist kui ka asjatundjatega väljastpoolt.

Balletist rääkis nii Tartu, Viljandi kui Pärnu publikule Mare Tommingas („Peeter Paan“, 2009). Lavastuste „Trubaduur“ (2008), „Hoffmanni lood“ (2009) ja „Manon“ (2010) etenduste eel jagas oma ooperiteadmisi Tiit Made. Loone Ots kõneles Johann

Wolfang von Goethe elust ja loomingust ooperi „Werther“ etenduse eel (2014), Jaanus Kangur rääkis aga enne ooperi „Madame Butterfly“ etendust valikutest nii elus kui laval (2010). Jüri Enneti teemad olid alkoholism („Rumm ja viin“, 2010) ning autism („Elling“, 2011).

Väga menukad olid kohtumised Aleksei Turovskiga. Tohutute teadmiste, imeliselt leidlike seoste ja lustakusega tõi lektor inimeses esile looma ja loomas inimese. Tema loengud erinevatest peresuhetest toimusid tantsuetenduse „Mowgli“ (2011) ning draamaetenduse „Üksildane lääs“ (2013) eel.

Esimene teatrikülastus

Esimene päev 1. augustil aastal 2007 valitseb Vanemuise suure maja kabinetis nr 206 vaikus. Hiigelsuur laud on tühi, riiulil seisab Kaarel Irdi kipsist pea. Aknast tulvab sisse sumekollane augustipäike.

Seaduse järgi on noor inimene 7-26 aastane ning „noorsootöö on noortele tingimuste loomine arendavaks tegevuseks, mis võimaldab neil vaba tahte alusel perekonna- , tasemekoolituse- ja tööväliselt tegutseda.“ Noorsootöö eesmärk on „sotsiaal- , kultuuri- ja tervisekasvatuse kaudu soodustada noore arengut.“ www.riigiteataja.ee/akt/NTS No vaat siis! Soodustame arengut.

Loome tingimused huvi tekkeks…

Esimene leid Tingimuste loomine on tõsine väljakutse.

Teater, lugude jutustaja, vajab ka noortetöö jaoks lugu – tegelast, kelle kaudu lastel ja noortel on võimalus teatriga kontakti hoida.

On vaja leida oma maskott, noortetöö talisman ja õnnetooja.

2007. aasta augustis toimuval publikupäeval on kohviku terrassile, vana Menningu kuju kõrvale üles seatud laud joonistuspaberi ja värviliste pliiatsitega. Pisike patsidega tüdruk leiab laualt kollase pliiatsi ning 66 — RAMP 2017/18

asub joonistama kassi. Pliiats on natuke nüri, isa aitab pliiatsit teritada, vaatab pilti ja märgib: „Kollane kass, Mati Undi kollane kass.“ Tõepoolest, kass – sõltumatu, iseseisev, salapärane, kellel on vähemalt üheksa elu ja – kollane on nii ilus värv!

Poole aasta jooksul laekub teatrisse üle saja erineva maskotisoovituse: Vana Hirmus, Vanemuise Vanake, Vanemuiseke, Nooremuine, Minimuine, Teatritups, Teatri Sipelgas Sips, Teatri Tulnukas Stitch jne, erinevatest loomadest rääkimata. Täna võiks teatrimajas ringi lipata ka hoopis Teatri Rotid, Põdrad või Siilid. 2008. a märtsis valib teatri loomekogu noortetöö maskotiks Kollase Kassi. Algidee autori nime me ei tea ja võib-olla teatri salapära silmas pidades nii ongi sobiv.

Päris esimesed Kollased Kassid, noortetöö juhendajad, asuvad tööle 2008. aasta sügisest. Esimeses pesakonnas on Kathi Koch, Kerta Kivioja ja Kätlin Kalling.

Esimene hooaeg Kõik uus tugineb vanal. Ekskursioone on teatris ikka tehtud, eesriide taha piilumise võimalus on ajast-aega ahvatlev. Seega on ekskursiooni vormi kujundamine ja teatri igapäevatööga ühildamine üks esimesi

Kui noortetöö juhendaja näitab oma tõelist palet, on tal kollane saba ja vurrud. Just väikesed lapsed oskavad pealtnäha täitsa tavalises noores inimeses näha Vanemuise Kollast Kassi. Väikese lapse esimene käik teatrisse on sageli määrava tähtsusega. Noortetöö maskott Kollane Kass on täpselt parasjagu usaldusväärne sõber, kelle käpast kinni hoides teha esimene teatriskäik. Just pisikese teatrikülastaja jaoks harjab Kollane Kass oma saba kohevaks ja lööb vurru läikima.

Väikeste teatrikülastajate sünnipäevi on Kollased Kassid teatri lastetoas läbi viinud nii palju, et kümne aasta sünnipäevalaste ja nende külalistega – ligi 2000 inimesega – saaksime täita kolm suure maja saali.

2010. aastast on Kollastel Kassidel ka oma teatritund. Lisaks Vanemuise väikeses majas ringi vaatamisele õpitakse selles tunnis tundma teatrikombeid. Hoolega Kollast Kassi kuulanud laps saab oma vanemaidki õpetada. Hiljuti kutsus „Nukitsamehe“ etenduse vaheajal nii umbes viieaastane poiss korrale oma ema, kes talle banaani pakkus: „Kas sa siis ei tea, et teatrisaalis ei sobi üldse süüa! Kollased Kassid rääkisid! Lähme kohvikusse!“ Viimasel teatritalvel õppisid koos Kollaste Kassidega teatrietiketti 381 pisikest teatrikülastajat ja kui näete teatris lapsi (või ka nende vanemaid), kes oskavad imeliselt käituda, siis uskuge – siin võib Kollase Kassi käpp mängus olla!

RAMP 2017/18 — 67

Noortetöö

Esimene teatritund Ei saa ju loota, et kõik, kel potentsiaalne teatrihuvi, Vanemuisesse jõuavad. Seetõttu valmivad hariduslikud etendused, millega sõita koolidesse ja lasteaedadesse. Esimesed teatritunnid on muidugi ooperi- ja balletikeele õppimiseks. Hooajal 2008/2009 sündisid ooperi alustõdesid tutvustav „Appi! Ooper?!“ ja tantsuajaloo tund „Tants läbi aegade“. 2011. aastal lisandub „Appi!

Ooper?! Eesti lavamuusika“. Kaks aastat tagasi jõudis õpilasteni draamatund „Valmisolek on kõik“. Pisikestele teatrisõpradele mõeldes valmis möödunud hooajal orkestritund „Igaühel oma pill“.

Teatritunnid tiirutavad mööda Eestimaad, käidud on kõikjal – Virumaast Läänemaani.

Kokku on hariduslikel etendustel väljasõite olnud 178, neist umbes 120 moodustavad lavastuse „Appi! Ooper?!“ I või II osa. Esinetud on 63 erinevas paigas ning „Appi!

Ooper?! Eesti lavamuusika“ on käinud laval ka 5 erinevas välisriigis.

Esimene konkurss Samavõrra, kui teater peegeldab elu meie ümber, vajab teater ka ise vastupeegeldust, tagasisidet selle kohta, kuidas siin nähtu või kogetu mõjub. Konkursid, mis noortetöö osakond ellu on kutsunud, on dialoogiks noore publiku ja teatri vahel.

Juba 2008. aastal sai alguse laste omaloominguliste tööde konkurss „Nägin teatris“.

Lisaks arvukatele joonistustele jõudsid teatrisse skulptuurid, käpiknukud, lauamängud ja palju muud huvitavat. Hetkel oleme teinud väikese vahepausi, et aastate jooksul kogunenud tuhanded tööd talletada ja anda võimalus ka uuematele loomisviisidele – näiteks videoväljakutse „Nägin teatriS“.

Esimene suvekool Hooaeg 2009/2010 tõi endaga esimese „Kollase Kassi Suvekooli“. Tänavu toimub suvekool kaheksandat korda. Suvekoolil on juba üle 200 vilistlase ja iseäranis armas on fakt, et teatri noortetöö juhendajate praeguses kasskonnas on tervelt kaks Kollast Kassi esimesest Suvekooli lennust. Äkki nakatusid nad Suvekoolis teatripisikuga?

178

4

TALLINN

2 LAULASMAA SAKU

1

1

4 JÕHVI

1

ORU

RISTI

1 1 PALIVERE TAEBLA

1

Vanemuise noortetöö kaudu tõstame aegajalt üles ka avaliku arutelu. 2014. aastal toimus Vanemuises konverents „Haridus teatris – teater hariduses“. Fookuses oli teater kui hariduse osa. Konverentsil toimus ka Enn Öpiku juhtimisel esimene teatri füüsikatund. Ideedest kasvas välja hetkel üks populaarsemaid Vanemuise noortetöö formaate – „Koolipäev teatris“.

2

TÜRI

3

7

JÕGEVA

1

SIIMUSTI

PÕLTSAMAA

VÄNDRA

1 KUREMAA TARTU

6

VILJANDI PÄRNU

4

73

1 VIISU 1 KÜLA

KURESSAARE

1

2018. aasta kevadel tuleb taas konverents.

Seekord uurime, milleks noorele teatrit üldse vaja on. Kohtume 24. aprillil 2018 Vanemuise suures majas toimuval konverentsil „Igavene teater!?“

Hooajal 2016/2017 toimus 188 erinevat noortetöö üritust ja kui kõik programmides osalenud õpilased päris ükshaaval kokku lugeda, siis saame selle hooaja külastajaid täpselt 11 259! Kui lisada juurde ka lapsed ning noored, kes külastavad etendusi, siis võib öelda küll, et Vanemuine on noorust puupüsti täis.

RAKVERE

HARIDUSLIKKU ETENDUST

Esimene konverents

Esimene kümme

6

KILINGINÕMME

1

3

TARVASTU

MALMÕ CHICAGO

SEATTLE PORTLAND

NEW YORK WASHINGTON

SAN FRANCISCO

ANNABERG

HAMBURG BERLIIN FRANKFURT

ÜLENURME

1 PÄKSTE VASTSE-

VALGUTA

1

1

4 VALGA GÖTEBORG STOCKHOLM

3

2 RANNU

1 KUUSTE 4 PÕLVA

OTEPÄÄ KROOTUSE 2 ANTSLA 1 OSULA 1 1 KULDRE

SÕMERPALU

3

PIKAKANNU

1 RÕUGE

1

1 KRABI

2

MISSO

VARSTU

LUXEMBURG

ATLANTA

Hiljuti kuulsin üht last ütlevat: „Kollased Kassid ei ole kunagi kurvad ega kurjad.

Ja nende lemmikkomm on Kirju Koer!“ Ja see oli alles esimene kümme!

Teatri üks ülesanne on kutsuda mõtlema, arutlema, analüüsima. Konkurss „Arukas Arvustaja“ on just selleks. 2017. aasta konkursi võitja Hanna Marrandi kirjutist saate lugeda käesolevast „Rambist“.

BRISBANE

THIRLMERE

SYDNEY CANBERRA MELBOURNE

68 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 69

Noortetöö

IGAVENE TEATER?!

Vanemuise teatri 148. hooaeg on ühtlasi ka teatri noortetöö 10. hooaeg. Toetume Vanemuise väärikale ajaloole ja sedavõrd põnevale tänapäevale, et ainest erinevate haridusprogrammide väljatöötamiseks jätkub kindlasti veel mitmele põlvkonnale.

Suur aitäh kõigile õpetajatele, kes meie programmid on üles leidnud ja lapsi-noori järjekindlalt teatrisse toovad! Lõppude lõpuks võib ju alati küsida, miks noorele inimesele üldse teatrit vaja peaks olema? Kas teater on igavene või hoopis iganenud? Usun, et need, kes teatrimaailma lähemalt uurivad, nina eesriidetagusesse maailma pistavad ja õpivad tundma teatri tundlikku hinge, mõistavad, et teater on pigem igavene, igavikuline ja erinevatel viisidel vajalik igaühele.

Algaval hooajal korraldab Vanemuise teater taas noortetöö konverentsi. 2014. aastal toimunud esimesel konverentsil rääkisime teatrist kui hariduse osast. Sel korral kutsume noori, teatri- , haridus- ja kultuuritöö inimesi arutlema küsimuse üle „Miks noorele on teatrit vaja?“. Kohtume 24. aprillil 2018 Vanemuise suures majas konverentsil „IGAVENE TEATER!“ Muidugi ootame ka tänavu teatritundidesse, ekskursioonidele, osalema konkurssidel ning suvekoolis. Kollased Kassid jagavad usaldusväärsetele teatrisõpradele nii mõnegi teatrisaladuse ja – pssst! jäägu need meie vahele!

Kohtumisteni Teatrisõltlaste Salaseltsis!

Mall Türk Vanemuise noortetöö juht

Tantsutund „Tants läbi aegade”

Nooremale ja keskmisele kooliastmele

Nooremale ja keskmisele kooliastmele

Kooli muusikatunnis oleme kõik kunagi olnud – ikka klass, klaver ja õpetaja. Teatri muusikatunnis on kõik justkui samamoodi, aga päris ei ole ka. Õpetajateks on Vanemuise ooperisolistid Merle Jalakas ja JaanWillem Sibul, klaverit mängib kontsertmeister Ele Sonn. Tunnis saame teada, mis ooper üldse on ning mille poolest ta erineb teistest lavažanritest. Õpetajate esituses kuuleme maailmakuulsaid aariaid erinevate ajastute ooperitest ning üllatuslikult võib selguda, et mõnda ooperimeloodiat oskame ka ise kaasa laulda. Ooperi juurde kuuluvad lahutamatult ka uhked kostüümid ja hulk rekvisiite, ka neid saab lähemalt uurida.

Kõlavad katkendid järgmistest ooperitest: Bizet’ „Carmen“, Mozarti „Võluflööt“, Humperdincki „Hansuke ja Greteke“, Lortzingi „Salakütt“, Nielseni „Maskeraad“ ja Händeli „Xerxes“.

Tantsutunnis saame teada, kuidas sündis ballett, miks tõusid tantsijad varvastele ja mispärast tänini ikka veel balletti tantsitakse. Tunnis imetleme tutu’sid, proovime varvaskingi ning õpime balletimõisteid.

Kauneid ja mitmekesiseid tantsunumbreid tantsuajaloo erinevatest etappidest toovad teie ette Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Jelena Poznjak-Kõlari juhendamisel. Erinevate ajastute ja tantsustiilide kõrval näete katkendeid P. Tšaikovski ballettidest „Uinuv kaunitar“ ja „Pähklipureja“ ning Vanemuise kavas olevatest tantsulavastustest.

Muusikatundi „Appi, Ooper!? I“ on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 24./25.01.2018 15./16.02.2018 4./12.04.2018 9.05.2018

HARIDUSLIKUD ETENDUSED

Muusikatund „Appi, Ooper!? II osa.

Eesti lavamuusika” Nooremale ja keskmisele kooliastmele

Draamatund „Valmisolek on kõik” Keskmisele ja vanemale kooliastmele Draamatunnis räägime näitlejatööst. Vanemuise noored näitlejad Kärt Tammjärv ja Reimo Sagor alustavad tundi soojendusharjutustega, mille abil ka tunnis osalejad saavad virgutada nii keha kui vaimu. Tunni käigus meenutame teatrikunsti ajalugu, näeme paari hõrku stseeni näitekunsti klassikast, saame teada, mis on nulltekstiga etüüd ning tunni lõpus sünnivad improvisatsioonid publiku poolt samal hetkel pakutud ideedele. Valmisolek on kõik!

Draamatundi on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 9.10.2017 13./27.11.2017 5./6./7.03.2018 2./3.05.2018

70 — RAMP 2017/18

Muusikatund „Appi, Ooper!?” I osa

Juba hästi tuntud ooperitunni õpetajad Merle Jalakas ja Jaan-Willem Sibul tutvustavad selles õppetükis eesti lavamuusika ajalugu. Kontsertmeister on Ele Sonn.

Kuuleme tõelisi hitte eesti ooperi-, opereti- ja muusikalilavastustest. Lisaks uutele teadmistele muusikaloost saame aimu ka teatrigrimmi tegemise nippidest, õpime nõiajooki segama ning mängime kaasa kollibändis. Esitamisele tuleb vaid eesti muusika: K. A. Hermanni „Uku ja Vanemuine“, E. Aava „Vikerlased“, G. Ernesaksa „Tormide rand“, E. Arro ja L. Normeti „Rummu Jüri“, E. Tambergi „Cyrano de Bergerac“, O. Ehala „Nukitsamees“.

Muusikatundi „Appi, Ooper!? Eesti lavamuusika“ on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 17.10.2017 15./21./22.11.2017

Tantsutundi „Tants läbi aegade“ on võimalik kooli tellida järgnevatel kuupäevadel: 12.10.2017 24.11.2017 19.01.2018 21.02.2018

Koolipäev teatris Vanemale kooliastmele „Miks ma pean seda õppima? Mul ei lähe seda mitte kunagi vaja!“ Kas kõlab tuttavalt? Tulge, veetke üks koolipäev teatris ja te näete, kuidas paljusid asju, mida koolis õpitakse võib ka reaalselt vaja minna!

Koolipäev Vanemuise teatris sisaldab väikest ekskursiooni teatrimajas ja kolme ainetundi: Kirjandus – Kui palju teatrimaju on Vanemuise teatril ajalooliselt olnud? Kes need ehitas, kellele need varem kuulusid, mis neist saanud on ja palju muud põnevat kuulete kirjandustunnis.

Füüsika – Teemaks on optika: valguskiir, valguse murdumine, värvusspektrid ja muu läbi teatritöö prisma.

Kehaline kasvatus – Õpime tundma klassikalise balleti põhipositsioone ja saame ülevaate balletitantsija igapäevast. Kehalise kasvatuse tunniks palume võtta kaasa vaba liikumist võimaldavad (spordi)riided.

Koolipäeva kestus kl 10.00–13.00.

Muusikatund „Igaühel oma pill” Lasteaiaealistele Sind huvitab muusika ja tahaksid ka ise mõnda pilli mängida, aga ei tea täpselt, millist neist õppida? Vanemuise teatri orkestri vahvaid pillimängijaid aitavad Sul oma pilli valida. Viiuldaja Evelin Tammiku, flöödimängija Karina Vološina ja tšellist Marina Peleševa teevad meid tuttavaks oma pillide ja nende lähemate sugulastegagi. Kuulete, kui erinevaid hääli saab ühe pilliga teha ja kuidas pillid koos kõlavad. Muidugi mängime ka ühises orkestris, kus lapsed saavad kaasa teha oma kehapillidel. Vanemuise orkestrandid teavad – kui leiad pilli, mida mängima õpid, leiad sõbra terveks eluks.

Muusikatundi „Igaühel oma pill“ saab lasteaeda tellida järgnevatel kuupäevadel: 26./27./28./29.09.2017 12./13.10.2017 19./20.10.2017

Sel hooajal toimuvad koolipäevad teatris järgmistel kuupäevadel: 30.10.2017 9./20.02.2018 3./17.04.2018

RAMP 2017/18 — 71

Noortetöö

UUS!

Koolivaheaja Kollased Kassid

Klassist välja!

Lõpeta kooliaasta põnevate teatritundidega!

Et kooliaastale väärikas punkt panna, on Vanemuise teater koos TÜ Loodusmuuseumiga koostanud 5.–8. juuniks 2018 populaarsematest haridusprogrammidest tunniplaani.

Kl 10–12 saab osaleda Loodusmuuseumis või Vanemuise väikeses majas toimuvates grupitundides ning iga päev kl 12 toimub hariduslik etendus Vanemuise väikeses majas.

T 5. juuni 2018 FÜÜSIKA vanemale kooliastmele K 6. juuni 2018 TANTS LÄBI AEGADE nooremale ja keskmisele kooliastmele N 7. juuni 2018 APPI OOPER ?! nooremale ja keskmisele kooliastmele R 8. juuni 2018 VALMISOLEK ON KÕIK vanemale kooliastmele Täpsem info Vanemuise kodulehelt ja TÜ Loodusmuuseumi kodulehelt www.natmuseum.ut.ee/et/klassist-valja

TULE TEATRISSE KOOS KLASSI VÕI SÕPRADEGA! Teatriekskursioon Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund.

Alati on põnev minna sinna, kuhu niisama lihtsalt ei pääse. Vanemuise suure maja lavatagune on just täpselt selline koht. Tule koos meiega majatuurile! Anname ülevaate Eesti vanima teatri ajaloost, lavastuse valmimise protsessist, külastame teatri töökodasid ja võimalusel saame aimu ka sellest, mis tunne on lavalt saali vaadata.

Etenduse-eelne ekskursioon Piletiga ekskursioonid huvilistele toimuvad igal laupäeval algusega kell 17.15, välja arvatud riigipühadel ning päevadel, mil suures majas ei toimu etendust. Etenduse-eelsele ekskursioonile on võimalik tulla ka ilma samal õhtul toimuva etenduse piletita.

72 — RAMP 2017/18

Koolivaheaeg on Kollaste Kasside lemmikaeg, sest siis on lastel palju rohkem mahti teatris käia! Ootame suuri ja väikseid teatrisõpru koolivaheaegadel üks tund enne lasteetenduse algust ning etenduse vaheajal koos Kollaste Kassidega teatri fuajeesse meisterdama.

Kollased Kassid on kohal: 21.10.17 kell 12:00 Naksitrallid, Sadamateater 25.10.17 kell 18:00 Lapsepõlvebänd, Vanemuise suur maja 26.10.17 kell 12:00 Naksitrallid, Sadamateater 28.10.17 kell 12:00 Guugelmuugelpunktkomm, Vanemuise väike maja 28.10.17 kell 18:00 Guugelmuugelpunktkomm, Vanemuise väike maja

Kollase Kassi teatritund Butafooria töötoad Lasteaiaealistele Ettetellimisel Vanemuise väikeses majas, kestus 1 tund.

Keskmisele ja vanemale kooliastmele Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund

Mis koht see teater on? Mis siin teistmoodi on kui kodus või lasteaias? Kuidas selles majas käituma peab? Miks mu jopele riidehoius numbrit vaja on? Miks teatris toolipõhjad liiguvad? Kas teatrisaalis kommi ei tohigi süüa? Aga porgandit? Nendele ja paljudele teistele küsimustele leiame koos Kollaste Kassidega vastused Vanemuise väikeses majas toimuvas teatritunnis. Koos õpime tundma teatri etiketti, astume lavale ja piilume ka lava taha.

Butafoorse koogi valmistamine.

Töö käigus õpitakse lähemalt tundma kunstnik-butafoori tööd ning seda, kuidas käiakse teatrilaval ümber toiduga. Töötoas valmib hõrgu välimusega koogilõik, mille iga valmistaja saab endaga koju kaasa võtta.

UUS! Teatritund „Lastele keelatud!”

Keskmisele ja vanemale kooliastmele Ettetellimisel Vanemuise suures majas, kestus 1 tund Suitsetamine, alkoholi tarbimine, kaklemine või plahvatuse korraldamine on ohtlik, ebatervislik, võiks öelda – absoluutselt KEELATUD! Teatris aga on laval vaja mõnikord peegeldada ka ohtlike olukordi. Kuidas seda teha turvaliselt, nii et keegi kahju ei saa, sellest saavadki tunnis osalejad aimu. Teatritunni käigus tutvutakse teatributafooriaga: näeme, millised on lavasigaretid ja lavarelvad, samuti õpitakse lavavõitluse elemente ning tehakse haavagrimmi abil sinikaid ja arme. Teatritunni käigus ei saa keegi haiget ning kellegi tervist ei kahjustata.

Kipsmaski valmistamine.

Töötoa käigus tutvutakse ajaloo eri perioodide põnevate maskitüüpide ja nende kasutamisega teatrikunstis. Iga osaleja valmistab kipsmarlist maski.

28.12.17 kell 12:00 Lumekuninganna, Vanemuise suur maja 29.12.17 kell 12:00 Guugelmuugelpunktkomm, Vanemuise väike maja 03.01.18 kell 12:00 Lumekuninganna, Vanemuise suur maja 05.01.18 kell 12:00 Naksitrallid, Sadamateater 25.02.18 kell 12:00 Lumekuninganna, Vanemuise suur maja 27.02.18 kell 18:00 Lotte Unenäomaailmas, Vanemuise suur maja 01.03.18 kell 18:00 Guugelmuugelpunktkomm, Vanemuise väike maja 02.03.18 kell 12:00 Naksitrallid, Sadamateater 22.04.18 kell 12:00 Lapsepõlvebänd, Vanemuise suur maja

Konkurss „Arukas Arvustaja” Vanemale kooliastmele Kutsume gümnasiste arutlema Vanemuise lavastuste üle!

Ei olegi nii lihtne olla arukas arvustaja. Tuleb osata analüüsida, olla sõnaosav ja miks mitte ka kriitiline! Konkursi „Arukas arvustaja“ eesmärk on kasvatada teatriteadlikku publikut ja panna noori kunsti ja teatrit rohkem märkama, analüüsima ning mõistma.

Huvitavamate kirjatööde autorid kutsume tänutäheks teatrisse ja parima arvustuse avaldame järgmises teatriajakirjas „Ramp“!

Oma arvustused palume saata aadressil kollanekass@vanemuine.ee, tööde esitamise tähtaeg on 1.03.2018, võitjad kuulutame välja märtsis 2018.

Kollase Kassi Suvekool Keskmisele ja vanemale kooliastmele Suvekool on ainulaadne teatrisündmus!

10 päeva jooksul saab valmis lavastus ning lisaks näitleja-lauljatööle tuleb luua lavakujundus, valida kostüümid, leida sobivad dekoratsioonid-rekvisiidid, luua valgus- ja helikujundus ning tegeleda ka müügitööga.

Suvekooli lõpus kantakse valminud lavastus ette Vanemuise laval.

2017. aastal olid suvekooli lavastajad Kristo Toots ja Katrin Kalma.

2018. aastal toimub suvekool augustis, jälgige infot www.vanemuine.ee

Sünnipäev koos Kollaste Kassidega Lasteaiaealistele ja nooremale kooliastmele Vanemuise suures majas asuv Kollase Kassi lastetuba läbis suvel värskenduskuuri ja on nüüd veelgi põnevam ja teatripärasem!

Sealt leiab nii mõnegi dekoratsiooni, kostüümi või rekvisiidi ja muidugi ka väikestele teatrihuvilistele sobiva lava ja eesriided.

Oma sünnipäeva on kindlasti vahva tähistada koos sõpradega teatrit tehes! Lastetuba on sobilik 4-10-aastastele ning sinna mahub korraga pidutsema kuni 15 last.

Kollase Kassi sünnipäevapakett sisaldab lastetoa kasutust kolme tunni vältel, neist pooleteise tunni jooksul viivad Kollased Kassid lapsed teistesse põnevatesse teatriruumidesse ning mängivad üheskoos teatriteemalisi mänge. Täpse peo kava koostame lähtuvalt sünnipäevalapse huvidest.

TELLIMISINFO Infot programmide kohta on võimalik leida www.vanemuine.ee/teater/noortetoo/ Programmide tellimine ja lähem info telefonil 7440 189, aadressil kollanekass@vanemuine.ee HARIDUSLIKUD ETENDUSED Appi, Ooper I / muusika Appi, Ooper II / muusika Igaühel oma pill / muusika Tants läbi aegade / tants Valmisolek on kõik / draama Koolipäev teatris

220 € 220 € 220 € 220 € 220 € 5 € / in (pileti saab teatri kassast)

Klassist välja!

5 € / in terve koolipäev; 3 € ainult etendus (pileti saab teatri kassast)

KOLLASED KASSID KUTSUVAD Ekskursioon 50 € lapsed / 60€ täiskasvanud / max 30 in, iga järgmine +2€ Etenduse-eelne ekskursioon 7 € täispilet / 3€ soodus (pileti saab teatri kassast) Kollase Kassi teatritund 45 € / max 30 in, iga järgmine +2€ Teatritund „Lastele keelatud!“ 55 € / max 30 in, iga järgmine +2€ Töötuba 55 €, max 25 in, lisada ei saa Sünnipäeva tähistamine 105 € kuni 15 in, iga järgmine külaline +5€ Suvekool 105 € RAMP 2017/18 — 73

Noortetöö

„Põlenud mägi” kui austusavaldus kirjandusele Kolmandat aastat toimus Vanemuises õpilaste teatrikirjutiste konkurss „Arukas arvustaja”, kuhu noored teatri- ja kirjutamishuvilised said läkitada oma arvustuseks vormitud muljeid Vanemuise lavastustest.

Teie ees on hooaja 2016/2017 võidutöö!

Minu jaoks tähendab raamatu lugemine põgenemist. Mitte tingimata millegi halva eest, vaid ka igapäevasuse, rutiini eest. Mulle meeldib mõelda, et raamat on sõber, kes kunagi ei hülga. Tundub, et ka Ernest Hemingway jagab seda arvamust.

Ta on öelnud: „Ükski sõber pole nii truu nagu raamat.” Hea raamat ootab vaikselt riiulis kinniste kaantega oma aega. Kui ta viimaks avatakse, on raamat alati isetult valmis oma sisu lugejaga jagama. Raamat võib peita Egiptuse vaarao kullakambriga võrdseid aardeid, kuid ta pole kunagi nii kitsi, et lugeja neist osa ei saaks.

Ohran Pamuk: „Ühel päeval lugesin ma raamatut ja terve mu elu muutus.”

Olles põgusalt oma arvamust raamatutest selgitanud, on kindlasti arusaadav, miks tahtsin näha Vanemuise lavastust „Põlenud mägi”, mida on kirjeldatud kui lugu raamatute lugemisest. Teatritükki näinuna võin nüüd öelda, et tõepoolest olid raamatud nii lava peamised dekoratsioonid kui ka osatäitjad. Raamaturiiuli sisse ehitatud õdusasse lugemisnurka oleksin tahtnud isegi pugeda. Ja vähe sellest, et raamatud olid laval – neid jätkus publiku toolidelegi. Lavastaja Tiit Palu on kirjutanud, et lavastus on inspireeritud Mats Traadi jõgiromaanist „Minge üles mägedele”. Mina seda romaanisarja lugenud ei ole, kuid mägedest oli „Põlenud mäes” juttu palju. Mäed meis endis, mäed raamatutes. Kas raamatute abil jõuame mõtteliste mägede tippu ja suudame neid ka ületada?

Arvan, et piisavalt inspireeriv kirjandusteos võib siin abiks olla küll. Aga kas on igast lugemiselamusest vaja oodata seda kõige-kõige ülevamat, tõelist tippteost? Ei, sest iga teos ei saagi sobida kõigile. Pole halba kirjandust, on vaid vale lugeja. Võrdselt vajalikud on nii filosoofiline väärtkirjandus kui meelt lahutavad ajaviiteromaanid.

74 — RAMP 2017/18

A. H. Tammsaare: „Vägevad ja võimsad kaovad, riigid ja rahvad mööduvad, aga looming jääb, kui ta on see õige.”

Christopher Morley: „Tõelise raamatuga kohtumisel pole eksimise võimalust.

See on nagu armumine.”

„Põlenud mägi” jutustab kaduvast kunstist, oskusest raamatuid hinnata ja neid kasutada aknana maailma vaatamiseks. Üks peategelasi, Mari (Ester Kuntu), armastab raamatuid.

Saades vanalt mehelt (Raivo Adlas) päranduseks tohutu raamatukogu, selgub aga, et sülle sadanud varandusega pole midagi peale hakata. Kõik raamatud koju ei mahu, aga koolidel, lasteaedadel, vanadekodudel on kõik olemas! Kõigil on kõik olemas! Mari abikaasa Indrek (Jaanus Tepomees) on innovaatilise mõtlemisega. Portfell käes, käib ta ringi ja räägib keerulist majandusalast juttu: täiesti ratsionaalset, emotsioonidest mõjutamatut. Ja kainelt võttes polegi hulga eelmisest sajandist pärit raamatutega midagi peale hakata.

Ent kirjandus ei ole kunagi ratsionaalne, ta on kirglik, nostalgitsev, väga isiklik ja – minugipoolest – kas või ärritav, aga mitte üheselt mõistetav ega tabelisse mahtuv (sellised on telefoniraamatud, mida samuti lavastuses loetakse). Indrek kehastab uut ajastut, maailma, kus pole aega, et lugemist nautida. Vaja on kõike ja kiiresti. Tehnoloogilised lahendused on kõikjal ning paberraamatuid on üha vähem. Kas peaksime kartma, et raamatut kui sellist ei olegi varsti enam olemas?

Niikaua, kui lugeja on elus, elab ka raamat. Peame endas pesitsevat lugevat inimest elus hoidma, sest siis jääb ellu ka raamatulugemise kaduv kunst.

Lavastuses „Põlenud mägi” on väga erinevaid karaktereid.

Realist Indrekule ja unistaja Marile lisandub teinegi paar: Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv). Noored armastajad mõjuvad täiesti ebamaistena. Nende vanamoodsad kostüümid, liigutused, tülitseminegi – kõik on kirjanduslik. Nad on olemas võrdväärselt teiste tegelastega, kuid samas on nad otse romaanist välja astunud. Suheldes omavahel kirjanduskeeles, on nad kui kujutluspildid, mis head romaani lugedes silme ette tulevad. Olles korraga nii lavastuse kõige tulisemad kui lüürilisemad tegelased, lisavad Flavio ja Isabella nähtule kergust ja mängulisust. Kuidagi ei saa unustada Professorit (Aivar Tommingas), kelle leebusega öeldud tarkusesõnad lepitavad kõiki. Anekdoodilembene Kapten (Riho Kütsar) pole kunagi olnud suuremat sorti lugeja, kuid ta on avatud meelega ja istub nüüd koos teistega lugemisklubis, et anda oma osa. Kuigi kõik karakterid on väga erinevad, on nende dünaamikat laval nauditav vaadata. Iga tegelane on loo seisukohalt äärmiselt oluline ning näitlejad täidavad oma rolle usutavalt. Vaataja tunneb end nende seltskonnas oodatuna, tekib tunne, et tahaks isegi olla selle veidra, kuid siiski toimiva lugemisklubi liige. „Põlenud mäes” juhtusid koos raamatuid lugema väga erinevad inimesed, kuid nende vahel tekkis sünergia – raamatutel on ühendav jõud. Iga inimese jaoks on olemas See Õige Raamat. Teda võib olla keeruline üles leida, aga kui lugeja ta kord leiab, ei suuda ta seda käest panna enne, kui uus päev koidab ja loetud on viimase lehekülje viimane sõna.

Robert Frost: „Heal raamatul ei ole lõppu.” ...ja võiks ju väita, et heal lavastusel ei ole samuti, aga ükskord tuleb siiski teatrisaalist koju minna. Minu jaoks jäi lavastuse lugu pisut poolikuks, fragmenteeritus oli tingitud ilmselt sellest, et viidati nii paljudele kirjandusteostele ja kirjanikele.

Nende tervikuks sidumine polnud kindlasti kerge ülesanne.

Kohati tundus, et üleminek ühelt stseenilt teisele oli liiga järsk. Vaatajana oli keeruline aru saada, mis on kahe stseeni vahel toimunud ja vahepealse osa oleks pidanud justkui ise juurde mõtlema. Siiski oli „Põlenud mägi” huvitav lavastus, sest selles on ühendatud kaks kunstiliiki: teatrikunsti abil antakse vaatajale võimalus heita pilk kirjandusmaailma. „Põlenud mägi” kinnitab, et raamatutel on suur võim ja lugemine pakub rohkelt võimalusi. Kuigi lavastuses olid ka põnevad karakterid, oli minu jaoks selle staariks siiski Kirjandus. „Põlenud mäel” tuleb lasta endast läbi voolata seda liigselt analüüsimata, sest siis kaoks vahetu emotsioon. Laval esitati küsimus: „Kui kõik raamatud on loetud, siis mis üldse enam loeb?” Kui kõik raamatud on loetud, on juba lugeja teha, mis ta kogu selle tarkusega peale hakkab. See, kes loeb, saab kindlasti paremaks inimeseks. Ja see ongi ju see, mis loeb.

Hanna Marrandi Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass

RAMP 2017/18 — 75

148. hooaeg

Draamajuht Tiit Palu Rännakud. Maarjamaa laulud Beatrice Teineteiseta Faust Medeia Kalevipoeg Mees, kes teadis ussisõnu Härra Biedermann ja tulesüütajad Arkaadia Head tüdrukud lähevad taevasse Hedda Gabler Meie oma tõde, meie oma õigus Minu järel, seltsimees! Öörändurid Laineid murdes Perekond Linden Pildilt kukkujad Põlenud mägi Roosi nimi Suluseis Vaim masinas. G. F. Parrot Aino ja Haldjas Lapsepõlvebänd Pettson ja Findus

DRA AMA 76 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 77

Uuslavastused

Tiit Palu

Rännakud.

Maarjamaa laulud Tantsud eesti keeles Lavastaja Tiit Palu Koreograaf Ruslan Stepanov Helilooja Kara-Lis Coverdale (Kanada) Kostüümikunstnik Mare Tommingas Lavakujunduse autor Silver Vahtre Lavastusdramaturg Deivi Tuppits Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Videokunstnik Carmen Seljamaa Osades Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Tiit Palu, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walt Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga. Eesti keelest sai keel, milles võis filosofeerida, taimi ja selgrootuid uurida, vestelda omavahel kui tahes peentest ja peenikestest asjadest.

Meie emakeel on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. „Maarjamaa laulud“ on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles. Lavastus lähtub 1920ndate keeleplahvatusest. Selle plahvatuse jõud on meid siiani kandnud.

Esietendus 29. septembril 2017 Vanemuise väikeses majas

78 — RAMP 2017/18

Draamalavastused Draama lavastused

David Hare

Teineteiseta /Skylight/ Draama Tõlkija Kalle Hein Lavastaja Jüri Lumiste Kunstnik Pille Jänes Valguskunstnik Tõnu Eimra Osades Maria Annus, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Karl Laumets Kaks üksildast inimest, noor naine ja pisut vanem mees, kes kunagi teineteist salaja armastasid, püüavad ühel jahedal ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab. Mees on edukas restoraniärimees. Naine töötab õpetajana tagasihoidlikus linnakoolis ning tema koduks on äärelinna kesine üürikorter. Selgub, et kuigi kirg pole nende suhetest kadunud, on ootused ja vaated elule vägagi erinevad.

Kas mees suudab loobuda eelarvamustest? Kas naine tahab oma põhimõtteid muuta? Saavad nad kokku? Või mõistab naist hoopis mehe noorukist poeg?

Briti hinnatud dramaturgi David Hare’i 1995. aastal kirjutatud emotsionaalselt intelligentne suhtedraama on saavutanud peale Londoni ja Broadway menulavastusi rahvusvahelise tuntuse ning noppinud ridamisi auhindu. Eesti laval on varem mängitud sama autori näidendeid „Amy vaatepunkt“, „Aitamise aeg“ ja „Eluhingus”.

Esietendus 7. oktoobril 2017 Sadamateatris

Siret Campbell

Beatrice

Tulevikuromanss

Euripides

Medeia Tragöödia

J. W. von Goethe, Dante Alighieri, Christopher Marlowe, Thomas Mann

Faust

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kalevipoeg Kangelaseepos

Tragöödia Lavastaja Ain Mäeots Kunstnik Maarja Meeru Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor Emer Värk Muusikaline kujundaja Leslie DaBass Valguskunstnik Meelis Lusmägi Liikumisjuht Britt Kõrsmaa Osades Priit Strandberg, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Karol Kuntsel, Tanel Jonas, Liina Tennosaar „Beatrice” vaatab tulevikku. Lavastus uurib meeleliselt endassehaaravas vormis inimeste elu mõnekümne aasta pärast, mil tehnoloogia areng annab inimkonnale aina uusi ja efektiivsemaid võimalusi nii igapäevaeluks kui meelelahutuseks. Kes siis ei tahaks elada paremini, mitmekülgsemalt ja kauem?

Lavastaja, tekstiversiooni autor ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Eugen Tamberg Osades Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jääger, Kärt Tammjärv Medeia on Gruusia kuninga tütar.

Ta armub argonautide juhti Iasonisse ning aitab tal röövida kuldvillaku.

Medeia reedab armastuse nimel oma perekonna ja kodumaa.

Medeia ja Iason elavad õnnelikult Kreeka linnas Korintoses. Õnn kestab, kuni Iason armub Korintose kuninga verinoorde tütresse.

Medeia peab nüüd klaarima kõik arved.

Selle Kreeka müüdi teemadeks on inimlik üllus ja väiksus, armastus ja kättemaks, ennustused ja needused.

Miski, millele on lahendust otsitud aegade algusest saadik, on surematus. Kas tehnoloogia leiutab peatselt ka selle eliksiiri, mis paneb kaduma meie suurima hirmu ja elumõnu takistaja?

Argonautide retkest, kuldvillakust, Iasonist ja Medeiast on kirjutatud lugematu hulk teoseid, sest just müüdid aitavad meil mõista, kes oleme ning kuidas mõtleme ja käitume.

Näidendi tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada.

Hetkel, kui nad kaotavad kõik, on siiski olemas lahendus, kuidas see tagasi saada.

Tuleb Beatrice ja elu võib jätkuda. Saabuv uus elu on aga midagi väga enneolematut ja sellega hakkama saamine polegi nii lihtne.

Tuntuim kõigist Medeia müüdi tõlgendustest on Euripidese tragöödia, mille teeb eriliseks poolehoid Medeiale, kellel oma üksinduses ja hüljatuses on vähe valikuid.

Esietendus 21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Esietendus 20. jaanuaril 2018 Sadamateatris

Tõlkijad August Sang, Helga Kross, Kirsta Mits, Harald Rajamets Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti Draamateater) Kunstnik Ervin Õunapuu Osades Linda Kolde, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Andres Mähar, Reimo Sagor, Priit Strandberg, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Jaanus Tepomees

Lavastaja Karl Laumets Kunstnik Kristjan Suits Muusikaline kujundaja Robert Jürjendal Osades Karl Laumets, Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova, Ester Kuntu, Riho Kütsar, Tanel Jonas, Karol Kuntsel Laena mulle kannelt, Vanemuine!

Kaunis lugu mõlgub meeles.

Muistse põlve pärandusest Ihkan laulu ilmutada.

Johann Wolfgang von Goethe filosoofilisel romaanil „Faust“ on maailmakirjanduses palju sugulashingi. Elu mõtte ja igavese nooruse otsingud ning moraali ja eetika, patu ja põrgu, ihade ja auahnuse keerukalt läbipõimunud maailm läbib kõiki neid teoseid võimsa keerisena.

Lavastaja Hendrik Toompere: Sageli aetakse segi Faust ja Mefistofeles. Sageli aetakse segi Faust ja Dante.

Sageli aetakse segi põrgu ja paradiis. Alati aetakse segi, mis on praegu ja mis on olnud. Eriti suur segadus on selles, mis on ja mis tuleb. Selleks, et neid segadusi selgemaks muuta ongi meie lavastus. Kas elu on ennustatav või on see juhuslik? Kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu? Kas on olemas peegel, mille valgused muudavad ruumi või kõigest staatiline fresko?

Laval rullub lahti regivärss ja pajatab meile loo vana Kalevi ja tedremunast sündinud Linda noorimast lapsest Kalevipojast, kes pikima kiviheitega saab riigi valitsejaks.

Mis valu ja rahutus on selles võimsas kangelases, kes alatasa käib isa haual nõu küsimas? Mis ajab ühe mehe maailma äärt otsima? On temas midagi ürg-eestlaslikku, äratuntavat, meile kõigile omast – oleme ehk tõesti kõik Kalevite järeltulijad?

Tegevus hargneb ilusal mägismaal Firenze ümbruses, ühel merre ulatuval neemel Läänemere ääres, Tartus Werneri kohviku esisel tänaval, ühes viletsas Pärnu puumajas, Roomas ning muidugi ka põrgus ehk raudteejaamas, mis aetakse segi lennujaamaga. Ja lõpuks ollakse ikkagi Nizzas. Või on see Liivimaa mäestik? See pole enam kindel. Kindel on see, et see on suur lava.

Autorid: Goethe, Dante, Marlowe, Mann, Ervin ja Jumal ja mina ja kõik teised.

Esietendus 10. märtsil 2018 Sadamateatris

Rahvuseepos „Kalevipoeg“ on meie kultuuripärandis nagu paekivi Eesti kaldapealsel – igiomane, igiammune, tuntud ja tundmatu üheaegselt. See eesti rahva jaoks erilise tähendusega teos, mis on tihedalt seotud meie rahvusliku identiteedi, keele ja kodutundega, jõuab Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval Vanemuise lavale.

Esietendus 3. veebruaril 2018 Vanemuise suures majas

RAMP 2017/18 — 79

Uuslavastused

Andrus Kivirähk

Mees, kes teadis ussisõnu Fantaasia

Max Frisch

Härra Biedermann ja tulesüütajad /Herr Biedermann und die Brandstifter/

Lavastaja, dramaturg, kunstnik ja muusikalise kujunduse autor Saša Pepeljajev Osades Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Julia Kaškovskaja, Rita Dolgihh, Marika Aidla, Janika Suurmets

Must komöödia

Mets on tühjaks jäänud. Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas koos nagu vennad, lahingusse sõideti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust sisisevate ussisõnade peale tuli appi Põhja Konn, kelle abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käima kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa”. Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult…

Must komöödia leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all…

On jäänud üks mees, kes pole veel kõike unustanud. Tema nimi on Leemet.

Saša Pepeljajevi kineetiline teater ning isikupärane lavastajakäekiri on omamoodi kaubamärk, mille poolt paljud teatrisõbrad on nõus hääletama kasvõi kinnisilmi.

Pepeljajev suudab alailma üllatada nii valitud vaatenurga kui vahenditega, näidates mõnd tuntud lugu meile hoopis ootamatust rakursist.

Tema lavastusi Eestis: „Luikede järv“ (Von Krahli Teater, 2004), „Kirisaed“ (NO99, 2005), „Kolm õde“ (EMA Kõrgem Lavakunstikool, 2005), „Sigmund ja Freud“ (Vanemuine, 2007), „Haldjakuninganna“ (Vanemuine, 2011).

Esietendus 21. aprillil 2018 Vanemuise väikeses majas

80 — RAMP 2017/18

Draamalavastuse Draama lavastusedd

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Tõlkija Aleksander Kurtna Lavastaja Ain Mäeots Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits Osades Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp

Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda.

Ehkki näidend on kirjutatud juba 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka kaasaja kontekstis.

Esietendus 5. mail 2018 Sadamateatris

Tiit Palu

Põlenud mägi Draama Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Eugen Tamberg Videokunstnik Janek Savolainen Valguskunstnik Andres Sarv Osades Kärt Tammjärv, Ester Kuntu, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas Me tuleme kodudest, mis olid tehtud raamatutest.

Mõnel vaiksel õhtul võis vabalt juhtuda, et Mileedi ja teda saatvad musketärid sattusid Kon Tiki papüüruslaevale ja purjetasid otse Mirabilia hädaohte täis köidete vahelt külla Türgi muinasjuttude tegelastele Ararati jalamil, kus neid ja Kalle Blomkvisti juba vennalikult ootasid ees isa Goriot ja insener Garin.

Selleks polnud vaja rohkem kui sajavatist lambipirni ja tundlikku fantaasiat. Raamatutest on väga raske lahti saada. Eriti, kui oled harjunud nendega elama ja neid armastama.

Mis oleks, kui loeks veel korra neid vanu raamatuid?!

Lavastuses „Põlenud mägi“ koguneb raamatuid lugema ja neist omavahel rääkima kirju tegelaste seltskond. Raamatud on samad, kuid vaated elule ja kirjandusele täiesti erinevad.

Raamatud ei põle ära. Mälust ei saa lahti.

Nuta siis või naera…

Esietendus 24. septembril 2016 Sadamateatris

Lugu raamatute lugemisest.

RAMP 2017/18 — 81

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Draamalavastused

Peredraama muutuvatest aegadest ja inimsuhetest.

John Boynton Priestley

Perekond Linden /The Linden Tree/ Draama Tõlkija Liisi Erepuu Lavastaja Peeter Raudsepp (Rakvere Teater) Kunstnik Lilja Blumenfeld Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres Valguskunstnik Imbi Mälk Osades Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets

82 — RAMP 2017/18

Briti kirjandusklassiku John B. Priestley (1894–1994) romaanid ja näidendid on ammust aega ulatunud ka Eesti kultuuripilti. Vanemuise laval oli see autor viimati 1991. aastal, mil Jaan Tooming tõi lavale tema näidendi „Ma olen siin varem olnud“. Käesolev draama kuulub Priestley mahuka loomingu viimasesse perioodi (1947) ja jõuab Eesti lavale esimest korda.

Priestleyle iseloomulikult viib tegevus Inglise keskklassi perekonnaringi, seekord väikese ülikoolilinna ajalooprofessori Robert Lindeni koju. Nädalalõpuks isa 65. sünnipäeva tähistama kogunenud perekonnaliikmed toovad tahtmatult kaasa oma lahendamist vajavad mured ja probleemid, mis puudutavad ühiskonna

valupunkte laiemalt. Teise maailmasõja lõpp on süstinud kõikidesse põlvkondadesse uut teotahet, uusi mõtteid ja kavatsusi, kuid ka hirmu ja vajadust oma väärtushinnanguid muuta. Nagu see on ka tänapäeval.

Heas realistlikus laadis peredraama räägib laiemas mõttes aegade muutumisest, minevikuga leppimisest ja tuleviku määramise võimalustest.

Esietendus 1. oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas.

RAMP 2017/18 — 83

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Draamalavastused

Lars von Trier – David Pirie – Peter Asmussen – Vivian Nielsen

Lugu armastusest, mis teeb haiget.

Laineid murdes /Breaking the Waves/ Draama

Tõlkija Eva Velsker Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Jaanus Laagriküll Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Osades Marian Heinat, Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katrin Pärn, Margus Jaanovits, Veiko Porkanen, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Reimo Sagor, Karl Laumets

84 — RAMP 2017/18

Näidendi tegevustik leiab aset 1970ndate Põhja-Šotimaa suletud, rangelt religioosse elukorraldusega külakogukonnas. Lapselikult usaldav ja jumalakartlik noor naine Bess abiellub endast oluliselt vanema Janiga, kes töötab naftaplatvormi hooajatöölisena ja peab seetõttu pikka aega kodunt eemal viibima. Lahusolekuvalus Bess palub jumalalt oma armastatu kiiremat kojutulekut. See juhtubki, kuid mitte päris nii, nagu Bess seda ette on kujutanud. Järgnevad tõeliselt ehmatavate tagajärgedega sündmused, mille jooksul satuvad teravasse vastuollu kaks erinevat moraali- ja elufilosoofiat: üks – rangetest usudogmadest ja enesepiirangutest lähtuv – , ning teine, mille aluseks on inimliku armastuse kõigeülevus.

Filmimaailma suurkuju, taani filmirežissööri Lars von Trieri 1996. aastal valminud samanimelise filmi mõju selle valmimisajal oli paljudele vaatajatele psühholoogiliselt raputav. Tänaseks on kunagi nii kirglikke vaidlusi üleskütnud linateos muutunud filmiklassikaks ja taanlaste rahvahääletus valis selle „20. sajandi filmiks.“ Mõni aasta tagasi valmis stsenaariumi põhjal näidendivariant, mida on edukalt mängitud mitmes riigis.

Esietendus 4. märtsil 2017 Sadamateatris

RAMP 2017/18 — 85

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Henrik Ibsen / Brian Friel

Hedda Gabler Draama

Tõlkija Krista Kaer Lavastaja Mehis Pihla Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits Kostüümikunstnik Pille Jänes Osades Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis

Draamalavastused

Henrik Ibseni draama saatuslikust naisest.

Meelis Friedenthal

Vaim masinas.

G. F. Parrot Anatoomiline teater Lavastaja Tiit Palu Kunstnik Maarja Meeru Videokunstnik Janek Savolainen Valguskunstnik Kaspar Aus Muusik Heiki Palm (tšello) Mängib Merle Jääger

Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav.

Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Løvborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…

Georg Friedrich Parrot (1767-1852) oli Tartu Ülikooli esimene taastamisjärgne rektor. Ta oli valgustusaja nõuetele vastavalt laia huvideringiga füüsik, kelle sõprussidemed tsaar Aleksander I-ga aitasid kaasa ülikooli avamisele ja õitsengule. Tema valgustuslik optimism, julgus suurelt mõelda ning soov oma tegudes pürgida inimkonna hüvangu poole mõjuvad inspireerivalt tänapäevani. 2017. aastal on G. F. Parroti 250. sünniaastapäev.

Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler“ esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli üks realismi läbimurdenäidendeid.

Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle.

Meelis Friedenthali näidendis kohtume Parrotiga vanas anatoomikumis – uurivale vaimule ideaalses keskkonnas, kus ei puudu ei laip ega elekter. Georg Friedrich Parrotina tuleb vaataja ette Merle Jääger.

Mercale on see teine mehe-roll peale legendaarset Hamletit kolmkümmend aastat tagasi. Teatris me otsime inimest.

Esietendus 13. mail 2017 Vanemuise väikeses majas

86 — RAMP 2017/18

Ajaloohõnguline anatoomiline teater.

Lavastus valmis Vanemuise ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös.

Esietendus 5. mail 2017 Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis Toomemäel (Lossi 38)

RAMP 2017/18 — 87

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Draamalavastused

Kristian Hallberg

Suluseis /Variation/ Draama

Tõlkija Kadri Papp Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Andres Noormets Kostüümikunstnik Maarja Viiding Valguskujundajad Andres Noormets ja Jaanus Moor Osades Margus Jaanovits, Kärt Tammjärv, Leila Säälik, Maria Annus, Marika Barabanštšikova Keskealine keskklassi kuuluv mees, tema ema ja lasteaiaealine tütar. Mees on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja.

Kui tema tütrel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, puruneb mehe eneseusk olematuks.

Rootsi noorema põlve dramaturgi Kristian Hallbergi (sünd 1982) näidend räägib meie ühiskonnas eksisteerivatest barjääridest ja nende ületamisest ning meie hingepõhjas elutsevatest eelarvamustest. Sellest, kui kergelt lendavad teele läbimõtlemata süüdistused. Sellest, kuidas täiskasvanute traumad ja foobiad hakkavad edasi elama meie lastes.

Eelarvamuste keerulisest võrgustikust meie ümber.

Esietendus 26. novembril 2016 Sadamateatris.

88 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 89

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Ray Cooney

Minu järel, seltsimees! /Chase Me Comrade/ Farss kahes vaatuses Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Rosita Raud Tõlkijad Vello Janson, Tanel Jonas Osades Markus Luik (Eesti Draamateater), Maria Annus, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Merle Jääger, Veiko Porkanen, Liisa Pulk, Tanel Jonas 1961. aastal põgenes Nõukogude Liidust Läände üks maailma balletiajaloo andekamaid meestantsijaid, Rudolf Nurejev. See sündmus pälvis terve maailma tähelepanu ning oli keeruliste poliitiliste malekäikude ja intriigide allikaks. Nurejevi Läände hüppamine sai ka kuulsa briti komöödiameistri Ray Cooney inspireerijaks, kes tantsija põgenemise ja tema peitmise Londoni eliitrajoonis on valanud vaimukasse farsivormi.

Kui komöödia aastate eest Londonis esietendus, käis ka Nurejev ise seda korduvalt vaatamas ning naeris laval nähtu üle südamest.

Draamalavastused

Farss, mis keerleb ümber sukkpükstes mehe.

Tiina Laanem

Pildilt kukkujad Draama

Lugu tavalistest eesti inimestest, kelle nooruspõlveunistuste ja reaalse elu vahel haigutab kuristik.

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets Kostüümikunstnik Maarja Viiding Valguskujundus Andres Noormets ja Jaanus Moor Osades Maria Annus, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Helgur Rosenthal See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees... Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?

Esietendus 21. novembril 2015 Sadamateatris

Esietendus 9. novembril 2013 Vanemuise suures majas

90 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 91

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Urmas Vadi

Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad) Tragikomöödia Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu Kunstnik Silver Vahtre Kostüümikunstnik Reet Aus (Tallinna Linnateater) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla) Liikumisjuht Impeerium Onassis Osades Kärt Tammjärv, Piret Laurimaa, Piret Rauk (Kuressaare Linnateater), Raivo E. Tamm Urmas Vadi näidendis saavad uue hingamise ja sõnumi Raja Teele, ”Libahundi” Tiina, Polkovniku lesk ja veel mitu tuntud Eesti kirjanduse arhetüüpset kangelannat.

Saab kuulda ja näha, mis nendega vahepeal juhtunud on ja mida nad tänasest elust arvavad. Kui ühel õhtul laval nii palju erinevaid naisi kokku saab, siis pole loomulikult pääsu, et jutuks tulevad ka mehed.

Esietendus 5. septembril 2015 Sadamateatris

Draamalavastused Draama lavastused

Humoorikas tõlgendus eesti kirjanduse naiskangelannadest.

Anton Hansen Tammsaare / Urmas Lennuk

Meie oma tõde, meie oma õigus

Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Kristina Lõuk Originaalmuusika autor Priit Strandberg Osades Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Annus, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab “Tõe ja õiguse” esimesest osast. Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama?

Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi.

Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite.

Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia?

Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu.

Tanel Jonas, lavastaja Esietendus 19. veebruaril 2015 Sadamateatris

"Tõel ja õigusel" põhinevad elutõe otsingud. Et LÕPUS oleks kõik hästi.

92 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 93

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Tom Stoppard

Arkaadia Draama kahes vaatuses Tõlkija Anu Lamp Lavastaja Ain Mäeots Lavakunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater) Kostüümikunstnik Gerly Tinn Valguskunstnik Priidu Adlas (Vaba Lava) Osades Jaanika Arum, Priit Strandberg, Sten Karpov (Endla), Jüri Lumiste, Ragne Pekarev või Kaia Skoblov, Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Marian Heinat, Tanel Jonas, Reimo Sagor või Karl Laumets, Margus Jaanovits Kaasaegse inglise dramaturgia nimekaima näitekirjaniku Tom Stoppardi 1993. aastal Royal National Theatre’is esietendunud

Draamalavastused Draama lavastused

Põnev, vaimne ja vaimukas draama, mille tegevus toimub ühes Inglise maamõisas paralleelselt 19. sajandil ja tänapäeval. ”Arkaadia” on vaieldamatult üks tänapäeva näitekirjanduse tippteoseid. Omapärase ajaloolise detektiiviloo tegevus toimub Inglismaal Derbyshire’i maakonna uhkes mõisas Sidley Parkis paralleelselt minevikus (1809, 1812) ja tänapäeval.

19. sajandi tasand keskendub mõisapreili Thomasina Coverly ning tema koduõpetaja Septimus Hodge’i koolitundidele, kuhu pidevalt sekkub ümbritsev igapäevane elu oma värvikirevuses – armulood, mõisa aia ümberkujundamine, Hodge’i sõbra lord Byroni külaskäik... Kaasajas toimetavad selle mõisa raamatukogus ja arhiivides

teadlased, kes haistavad minevikus toimunud sündmuste tolmukorra alt põnevaid teaduslikke avastusi ning efektseid pealkirju akadeemilistes väljaannetes.

Loos on koomikat, traagikat, saladusi ja kirge ning salapärast aastate hõngu, mida hoovab vanadest hoonetest, kus on enne meid elanud, igatsenud, nutnud, naernud ja armastanud möödunud aegade inimesed.

Esietendus 13. veebruaril 2016 Vanemuise suures majas

Iiri lugu neljast mehest, kelle elu lööb segamini salapärase minevikuga naine.

Conor McPherson

Öörändurid /The Night Alive/ Draama kahes osas Tõlkija Erkki Sivonen Lavastaja Tiit Palu Kunstnik Silver Vahtre Osades Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar, Veiko Porkanen Dublini äärelinna maalilises lobudikus veeretab oma päevi õhtusse Tommy ning teeb koos oma semu Dociga plaane, kuidas kiiresti rikkaks saada. Ühel õhtul toob Tommy oma onu majja noore naise, keda tema endine poiss-sõber on äsja tänaval rünnanud. Salapärane naine, kes ei rutta oma minevikult katet kergitama, käivitab nelja mehe vahel sündmusteahela, milles on oma koht (armu)kadedusel ja vihkamisel, hoolimisel ja unistustel, aga ka iiri lugudele omasel kirbel huumoril, mis teravaid olukordi muhedamaks mahendab.

Iiri päritolu kaasaegse dramaturgi Conor McPhersoni looming on Eestis üsna tuntud (“Teisel pool”, “See pärnapuulehtla” jt).

Vanemuine on üsna hiljuti mänginud tema ühemehetükki “Rumm ja viin”. “Öörändurid” on tema värskeim täispikk näidend (2013), mis jõudis pea korraga nii Londoni kui New Yorgi lavadele ja pälvis kohe New Yorgi kriitikutelt ka aasta parima uue näidendi preemia.

Esietendus 20. veebruaril 2016 Vanemuise väikeses majas

94 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 95

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Umberto Eco

Roosi nimi

Draamalavastused Draama lavastused

Suvelavastus Umberto Eco romaani instseneeringu põhjal

Lavastaja ja dramaturg Tanel Jonas Romaani tõlkija Merike Pau Kunstnik Kristjan Suits Helilooja Priit Strandberg Koormeister Piret Talts Liikumisjuht Marika Aidla Osades Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk ning Vanemuise ooperikoor Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13. sajandil ja kus aastatel 1806–1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe?

See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud.

Tanel Jonas, lavastaja Esietendus 13. juulil 2017 Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes

96 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 97

148. hooaeg

Muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi Lucia di Lammermoor Tulleminek Carmen Õhtu Kálmániga Reigi õpetaja Aida Hüljatud Viini veri Sweeney Todd Mamma Mia! Guugelmuugelpunktkomm Lotte Unenäomaailmas Sööbik ja Pisik Vanemuise Sümfooniaorkestri kontserdid

MUU SIKA 98 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 99

Uuslavastused

Muusikalavastused

Victor Hugo võimsal romaanil põhinev muusikal!

Helilooja Claude-Michel Schönberg Laulusõnad Herbert Kretzmer Originaaltekst prantsuse keeles Alain Boublil ja Jean-Marc Natel Täiendavad tekstid James Fenton Kohandanud ja lavale seadnud Trevor Nunn ja John Caird Orkestratsioonid John Cameron Täiendavad/uuendatud orkestratsioonid Christopher Janke, Stephen Metcalfe ja Stephen Brooker Lavastaja Samuel Harjanne (Soome) Kunstnik Karmo Mende Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Koreograaf Gunilla Olsson Karlsson (Rootsi) Valguskunstnik Petri Tuhkanen (Soome) Tõlge eesti keelde Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja, Leelo Tungal

Sweeney Todd

Operett

Muusikal

Helilooja Johann Strauss Tõlge Neeme Kuningas, Hannes Villemson Laulusõnade tõlge Neeme Kuningas Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigendid Taavi Kull, Endel Nõgene Lavastaja-koreograaf, valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia) Kunstnik Maarja Meeru Osades Urmas Põldma või Edgar Tron, Maria Listra või Kadri-Liis Kukk või Grete Oolberg, Jaan Willem Sibul või Jassi Zahharov (RO Estonia), Karmen Puis või Janne Ševtšenko (RO Estonia) või Anu-Mari Uuspõld, Rasmus Kull või Simo Breede või Mehis Tiits, Märt Jakobson, Pirjo Jonas või Eerika Eensalu jt.

Vanemuise ooperikoor, balletitrupp ja sümfooniaorkester

Helilooja ja laulusõnade autor Stephen Sondheim Libreto autor Patrick Quentin Tõlge eesti keelde Pirjo Jonas Lavastaja Tanel Jonas Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Kunstnik Iir Hermeliin Koreograaf Janek Savolainen Osades Sweeney Todd Rasmus Kull või Marko Matvere, Mrs Lovett Maria Annus, Johanna Pirjo Jonas või Maria Listra, Anthony Jaanus Tepomees või Kalle Sepp, Kohtunik Turpin Sepo Seemann või Lauri Saatpalu, Tobias Ragg Priit Strandberg või Kaarel Targo, Beadle Bamford Lauri Liiv või Peeter Veltman, Adolfo Pirelli Reigo Tamm või Valter Soosalu, Saatused Simo Breede ja Oliver Timmusk, Ooperikoor ja balletirühm

On tuhandeid põhjusi, miks operett on vastupandamatu – ajastu hõng ja meloodiate mõõtmatu jõud on vaid mõned nende hulgas. Opereti vastupandamatuses on omal kohal ka inimlik soov, et elu oleks rõõmus ja muretu. Nii on see kogu aeg olnud. Ajatu ja universaalne „Viini veri“, mis koosneb Johann Strauss II muusikast, teravmeelsusest, kergusest ja sentimentaalsusest, lööb su vere kihama ja on mõeldud ka südamega kuulamiseks.

VANEMUISE TEATER ja CAMERON MACKINTOSH esitlevad uut lavaversiooni BOUBLIL’I JA SCHÖNBERGI muusikalist

Hüljatud

Viini veri

Osades: Jean Valjean Koit Toome või Mikk Saar, Javert Marko Matvere või Tamar Nugis, Cosette Maria Listra või Elizabeth Paavel, Marius Kaarel Targo või Rasmus Kull, Eponine Hedi Maaroos või Kärt Anton, Madame Thénardier Kaire Vilgats või Helen Hansberg, Monsieur Thénardier Hannes Kaljujärv või Reigo Tamm, Fantine Ele Millistfer või Nele-Liis Vaiksoo, Enjolras Rasmus Kull või Imre Õunapuu (Rakvere Teater), Gavroche Mairo Libba või Hannes Hanimägi, Väike Eponine Reneli Husu või Sofija Selivanova, Väike Cosette Loore All või Katri Kade Muusikal „Hüljatud“ jutustab 19. sajandi Prantsusmaa taustal kaasahaarava loo purunenud unistustest, vastamata armastusest, kirest, ohvrite toomisest ja lunastusest.

Endine kurjategija Jean Valjean rikub pärast sunnitöölt vabanemist seadust, mistõttu jälitab teda aastakümneid halastamatu politseinik Javert. Kui Valjean nõustub tehasetöölise Fantine’i väikese tütre Cosette’i enda hoole alla võtma, muutub nende elu igaveseks.

Sellised lood nagu „I Dreamed A Dream“, „Bring Him Home“, „One Day More“ ja „On My Own“ teevad „Hüljatutest“ muusikalide absoluutse tipu. „Hüljatud“ on võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.

Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega

„Viini vere“ tegevuse keskmes on 1815. aasta Viini kongress, kuhu kutsuti kokku Euroopa monarhid, et taastada vana kord ning seeläbi püstitada jõudude tasakaal ja säilitada rahu. Minu lavastus taaselustab selle ajastu hõngu ja ajaloolise fakti, et arvukatel seltskonnaüritustel, mis seda tähtsat poliitilist sündmust saatsid, oldi kõrvuni sisse võetud uuest tantsust – Viini valsist. Tegelikult kumabki Viini opereti kohal selle revolutsioonilise seltskonnatantsu aupaiste. Valss eirab vanu moraalinorme ning toob mehed ja naised teineteisele lähemale kui iial varem. „Viini veres“ haarab valss kõik sensuaalsesse keerisesse: formaalsed reeglid lämmatatakse ülevoolava lõbususega, mis muudab tantsijad ülemeelikuks ja pööraseks…

Giorgio Madia, lavastaja

Esietendus 25. novembril 2017 Vanemuise suures majas

Ekraniseering aastast 2007, mille peaosades on Johnny Depp ja Helena Bonham Carter, pärineb Tim Burtonilt. Film pälvis parima kunstnikutöö Oscari, Johnny Depp muusikaližanri parima meesnäitleja Kuldgloobuse ning Burton Kulgloobuse sama žanri parima filmi lavastamise eest.

Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega Esietendus 2. juunil 2018 Vanemuise suures majas

„Sweeney Todd“ ei ole nunnu lugu lihapirukatest. „Sweeney Todd“ on lugu taevani kisendavast ebaõiglusest ja sellele järgnevast kättemaksust. Algul küll õiglane ja ilus, mürgitab kättemaks lõpuks mõistuse ja inimesed, kes sellega kokku puutuvad, mattuvad vere, hulluse ja laipade alla. Aga siis laibad kaovad ja proua Lovetti poest hakkab tulema meeldivat pirukalõhna…

Juuksur Benjamin Barkeril oli armastav naine ja kena tütar. Kuni päevani, mil ta mõisteti süüdi kuriteos, mida mees polnud toime pannud ning pagendati igaveseks.

15 aastat hiljem naaseb ta Londonisse Sweeney Toddi, meisterliku habemeajajana, kelle suurimaks sooviks on maksta kätte talle kannatused põhjustanud kohtunik Turpinile ning tolle ustavale käsilasele Beadle Bamfordile. „Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja“ on ohjeldamatult iseäralik ja sünge muusikaline triller aastast 1979, millele on muusika ja laulusõnad kirjutanud Stephen Sondheim. Muusikali esietendus toimus 1979. aastal Broadwayl ja 1980. aastal West Endis, on võitnud Tony auhinna parima muusikali kategoorias ja Olivier’ auhinna parima uue muusikali kategoorias.

Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega Esietendus 24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas

100 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 101

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Muusikalavastused

Mamma Mia! Üks tüdruk. Üks pulm. Üks unistus – leida oma isa…

102 — RAMP 2017/18

Muusikal Muusika autorid Benny Andersson ja Björn Ulvaeus Libreto autor Catherine Johnson Täiendav helilooming Stig Anderson Laulutekstide tõlge Leelo Tungal Proosatekstide tõlge Anna-Magdaleena Kangro Lavastaja Ain Mäeots Muusikalised juhid Martin Sildos, Ele Sonn Lavakunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Kostüümikunstnik Gerly Tinn Koreograaf Andre Laine Valguskunstnik Meelis Lusmägi Osades Merle Jalakas või Ele Millistfer; Birgit Sarrap või Merili Johanson; Veikko Täär või Andres Dvinjaninov (Emajõe Suveteater); Hannes Kaljujärv või Sepo Seeman (Endla Teater); Andres Mähar või Tanel Jonas; Priit Strandberg või Kaarel Targo (Must Kast); Terje Pennie või Merle Palmiste (Eesti Draamateater); Anne Reemann (Tallinna Linnateater) või Kaire Vilgats jt, bänd, koor ja tantsurühm

Pulmadeks valmistuva Sophie õnne varjutab mure: tütarlaps igatseb altari ette sammudes toetuda isa kindlale käsivarrele, ent paraku pole tal aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida! Avastanud ema päevikust kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustab ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladuse. Sophie ema Donna satub ootamatult silmitsi oma selgeks rääkimata minevikusuhetega ning üks tragikoomiline segadus järgneb teisele…

70ndate aastate Rootsi kultusbändi ABBA hittidel põhinev muusikal on 1999. aastast alates lummanud vaatajaid üle maailma.

Säravast ja tempokast muusikast tulvil lavastuses kõlavad lood „Super Trouper”, „Lay All Your Love on Me”, „Dancing Queen”, „Knowing Me, Knowing You”, „Take a Chance on Me”, „Thank You for the Music”, „Money, Money, Money”, „The Winner Takes It All”, „Voulez-Vouz” jt.

Lavastus on eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega Esietendus 26. novembril 2016 Vanemuise suures majas

RAMP 2017/18 — 103

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Lucia di Lammermoor Ooper Salvadore Cammarano libreto Walter Scotti romaani „Lammermooride mõrsja” ainetel Helilooja Gaetano Donizetti Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Taavi Kull Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa) Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa) Valguskunstnik Ulrich Schneider (Saksamaa) Osades Henriette Bonde-Hansen (Taani), Jānis Apeinis (Läti RO) või Jevgenij Chrebtov (Leedu RO), Federico Lepre (Itaalia), Germán Gholami, Märt Jakobson, Karmen Puis, Rasmus Kull, Marika Aidla Donizetti ooperi keskmes on ühe naise saatus. Lucia soovid heidetakse meeste poolt kõrvale, tema tahe surutakse alla, tema eluõnn tuuakse ohvriks. „Lucia di Lammermoor“ pole pelgalt eraviisiline armastustragöödia, vaid ka harukordselt poliitiline lugu, milles maskuliinne võimusüsteem moonutab inimsuhteid sügavuti ja need viimaks lõplikult hävitab. Petetud armastuse mäslemist ja lahtumist ilmestab Donizetti väljendusrikkaima muusikaga: kättemaks on verine, hullumeelsus tappev. Kuritarvitatud tunded laostavad kõike ja kõiki.

Vanemuise võimaluste juures on see üliäge ooperiteater, mille uuslavastusi ma alati ootan. Samasse rivvi nii „Jevgeni Onegini”, „Reigi õpetaja” kui ka suures majas etendatud „Carmeniga” läheb ka „Lucia di Lammermoor”.

Anne Prommik, Klassikaraadio toimetaja Oluline on ikkagi see, et väikeses Tartu linnas (ja ärge mitte mõelgegi kasutada sõna “provintsiteater”), materiaalselt võrdlemisi tagasihoidlikes tingimustes on suudetud teha Euroopa tasemel kunsti. Lavastaja Roman Hovenbitzer, kunstnik Roy Spahn ja valguskunstnik Ulrich Schneider on kõik Saksamaalt, ka lauljatest on ülekaalus rahvusvaheline seltskond, kellele väga tugevalt ja võrdväärselt sekundeerib Vanemuise tubli koosseis.

Monika Helme, ajakiri Muusika Itaalia keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega

Muusikalavastused Muusika lavastused

Donizetti „Lucia di Lammermoor” – justkui Šoti madalmaa „Romeo ja Julia”!

Tulleminek Ooper Helilooja Märt-Matis Lill Libretist Jan Kaus Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Taavi Kull Lavastaja Taago Tubin (Ugala Teater) Kunstnik Liisa Soolepp Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Koreograaf Janek Savolainen Osades Pirjo Jonas, Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis, Kadi Jürgens, Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tammi, Kärt Tammjärv Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost. (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)

„Tullemineku“ suureks õnnestumiseks on silmatorkavalt hea balanss lauldud ja lausutud sõna vahel, mis võimaldab toimivat kontrasti, lummavaid üleminekuid ning dramaatilisi rõhuasetusi.

Alvar Loog, Postimees Sõda paneb inimlikkuse väga teravalt proovile ja sunnib tõdema, et inimkond õpib ajaloost vaid seda, et ta ajaloost midagi ei õpi. Selles mõttes käsitleme lavastuses üsnagi ajatuid universaale ja arhetüüpe. Ooperi põhiliseks inspiratsiooniallikaks olev Esimene maailmasõda oli revolutsiooniline, see põrmustas massihävitusrelvade kasutuselevõtuga igasugused nö väärika sõjapidamise reeglid. Sõja paatos võib pakkuda ülevaid kangelastegusid ja õiglasi ootusi, aga varem või hiljem kattub see vere ja poriga, kangelaslikkusest saab julmus või kaotusvalu, suurest kollektiivsest õnnelubadustest iga üksiku inimese isiklik traagika.

Märt-Matis Lill, Jan Kaus ja Taago Tubin „Tulleminekus“ kasutatakse Trooja sõja kirjeldusi, Esimeses maailmasõjas osalenud inimeste mälestusi ja rahvalaulude töötlusi.

Eesti keeles Esietendus 22. aprillil 2017 Sadamateatris

Esietendus 2. aprillil 2016 Vanemuise väikeses majas

104 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 105

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Carmen Ooper Helilooja Georges Bizet Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Erki Pehk Lavastaja-koreograaf, valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia) Kunstnik Maarja Meeru Osades Aleksandra Kovalevitš (Ooperiteater Helikon, Moskva), Boldizsár László (Ungari), Jānis Apeinis (Läti RO) või Jevgenij Chrebtov (Leedu RO), Diana Higbee (Prantsusmaa), Märt Jakobson, Pirjo Jonas või Sigrid Mutso, Karmen Puis, Taavi Tampuu, Simo Breede, Rasmus Kull, Dina Sõritsa, Jaan Willem Sibul jt.

Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Tartu Poistekoor Ooper valmis 1875. aastal ja põhineb Prosper Mérimée samanimelisel jutustusel. Esietendusel vilistati ooper välja ja kriitikud andsid sellele ühiselt hävitava hinnangu.

Tänaseks on „Carmenist” saanud Georges Bizet’ tuntuim teos ja see kuulub maailmas enim lavastatud ooperite hulka.

Muusikalavastused

Olen uhke ja õnnelik, et saan Vanemuises niisugust „Carmenit” vaadata. See on esimene „Carmen” mu elus, mida ma sellise naudinguga olen vaadanud. Millised koorid, milline täpsus! /…/ Ma oleksin seda „Carmenit” nautinud liikumise ja visuaalse külje pärast ka siis, kui ei oleks olnud muusikapiuksugi. Ja millised meisterlikud lauljad! Minu meelest ületab lavastuse tase nii kujunduse kui ka häälte poolest kõvasti seda, mis Mezzo kanalis näha on.

Grandioosne, esteetiliselt nauditav lavakunst ja meeliköitev ooperimuusika!

Evald Kampus, Vanemuise selts Esietendus 22. aprillil 2015 Vanemuise suures majas Prantsuse keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega

Teatriliidu aastapreemiate jagamisel antakse Natalie Mei nimeline auhind muusikalavastuse kõrgetasemelise kujunduse esiletõstmiseks.

Laureaat 2016 on Maarja Meeru – isikupärase värvilahendusega kunstilise terviku loomise eest mastaapse lavapildi ja karakteersete kostüümide kaudu Georges Bizet’ ooperile „Carmen”

Liivakarva toonides amfiteater õhkub Sevilla kuumust, meelas mustlaskaunitar keerleb asuursiniste flamenkokleitide hiigelsleppide keskel, don José hääle saatel võiks surra.

Anne Prommik, ajaleht Sirp Vanemuise uus „Carmen” on oma välise mastaapsuse juures ühtviisi edukalt lüüriline, dramaatiline ja sensuaalne; see hoidub targalt moraalsetest hinnangutest, teenides mitte eetikat, vaid lugu ning andes vastuse asemel publikule etenduselt koduteele kaasa küsimuse: kas Carmen on ohver või kahjur või koguni mõlemat?

Alvar Loog, ajaleht Postimees

106 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 107

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Sundimatu kergus ja kirglikud suhted, Pariisi boheemid ja seltskonnaintriigid – värvikas, särav ja soe õhtu Kálmáni muusika seltsis!

Muusikalavastused

Õhtu Kálmániga Operetiõhtu Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Dirigent Endel Nõgene Lavastaja-koreograaf Fabrice Gibert Kunstnik Maarja Meeru Solistid Pirjo Jonas, Karmen Puis, Merle Jalakas, Reigo Tamm, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased „Õhtu Kálmániga“ koosneb neljast lühendatud operetist, mille värvikus, särav orkestreering, soojad ja leidlikud meloodiad teevad teatris veedetud õhtust kindlasti ühe meeldejääva mälestuse.

Sundimatu kergusega vahetuvad laval jutustatavad lood ning tegevuspaigadatmosfäärid. 1930ndate Pariisi noorte ja lõbusate boheemlaste seltskonnast satub vaataja sujuvalt Ungari mustlaste kirglikesse suhetesse. Seejärel leiab publik end taas 20. sajandi alguse Pariisist, kus India prints toob kohalike ellu eksootilisemaid toone, ning maandub lõpuks Ungari mustlaste ja Austria kõrgaadli vahelistes seltskonnaintriigides. Ühesõnaga võimaldab „Õhtu Kálmániga” põgusat, ent põnevat reisi erinevatesse paikadesse, erinevatesse lugudesse ning erinevate tegelaste vahelistesse suhetesse.

Lavastuses “Õhtu Kálmániga” võib näha tõeliselt säravaid etteasteid. Lavastajakoreograaf Fabrice Gibert on suutnud panna artistid mängima harvaesineva mõnu ja lustiga.

Omaette kiidusõnu väärivad muidugi kostüümid.

Mihkel Truman, kultuur.err Esietendus 7. novembril 2015 Vanemuise väikeses majas

Reigi õpetaja Ooper Helilooja Eduard Tubin Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi Dirigent Taavi Kull Lavastaja Roman Baskin Kunstnik Iir Hermeliin Kostüümikunstnik Kristel Maamägi Koreograaf Janek Savolainen Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Jassi Zahharov (RO Estonia), Mati Turi, Karmen Puis, Rasmus Kull, Pirjo Jonas, Annaliisa Pillak, Valentina Kremen, Jaan Willem Sibul või Tamar Nugis, Simo Breede Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor Lavastus on dramaatiliselt väga õnnestunud, aja möödumist lihtsalt ei märganud, sest kõik läks nii kiiresti. Muusikalist poolt ja eriti soliste saan ainult kiita.

Vanemuises on „Reigi õpetaja„ lavale pandud veidi teistmoodi – lõpust on paigutatud üks osa algusesse. Aga see aitab dramaatikat tõsta.

Eino Tubin, helilooja poeg

108 — RAMP 2017/18

Aastail 1970–71 komponeeritud ning 1979 esmaettekandeni jõudnud „Reigi õpetaja”, mille libreto kirjutasid Aino Kallase samanimelise lühiromaani (1928) ainetel Kallas ise ja Jaan Kross, räägib keelatud armastusest, selle vastasseisust kristliku eetikaga.

Armastus ei ole õigustus – nii kõlab ooperis pühakirja, rahva ja viimaks ka kohtu süüdimõistev otsus, mis muudab süütu suhtedraama veriseks tragöödiaks. Teose lugu on küll lihtne, kuid sügavalt mitmetahuline.

Viimaks jääb teosest kõlama ennekõike inimlik armastus, see kõikvõimas universaal.

Saatuslik armastus 1642. aastal Hiiumaal, Reigi kirikumõisas.

Loo tegevus toimub 1642. aastal Hiiumaal Reigi külas ning Tallinnas. Peategelasteks on Reigi kirikuõpetaja Paavali Lempelius ja tema noor naine Catharina, kes armub Stockholmist saabunud diakon Jonas Kempesse.

Külas levivad jutud, et Kempe on Stockholmist pagendatud seepärast, et pani sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma.

Lempelius süüdistab Kempet taas mustas maagias. Armunud põgenevad, aga tabatakse ning hukatakse Tallinna linnaväljakul, süüdistatuna abielurikkumises.

Eesti keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega Esietendus 4. aprillil 2014 Vanemuise väikeses majas

Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse ja lavalise teostuse eest Tubina ooperis „Reigi õpetaja” pälvis Jassi Zahharov 2015. aastal Eesti Teatriliidu Aasta muusikaauhinna

RAMP 2017/18 — 109

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Muusikalavastused

Aida Romantiliselt postmodernistlik „Aida”, milles on lootust, et ka kõige väljapääsmatumast olukorrast leidub väljapääs.

Ooper Helilooja Giuseppe Verdi Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk Lavastaja ja kunstnik Madis Nurms Koreograaf Teet Kask Liikumisjuht Jelena Karpova Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Jomante Šležaite (Leedu), Anželina Švatška (Ukraina RO), Eduard Martõnjuk (Valgevene RO), Samsons Izjumovs (Läti RO), Märt Jakobson, Romans Polisadovs (Läti RO), Reigo Tamm Vanemuise Sümfooniaorkester, ooperikoor ning Tartu Noortekoor Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Ooperi peategelased on kaks printsessi Aida ja Amneris, kes võitlevad sama mehe, Radamesi, armastuse eest. Varem või hiljem seisavad kõik kolm ka valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus?

Paberi peal näib ooperipunkarist Nurmsi idee tuua lavale läbinisti lüürilist „Aidat” esteetilise vandalismi või koguni ikonoklasmina. Laval nägi romantilise ooperi tippteose ning postmodernistist lavastaja ja kunstniku kohtumine välja päris põnev, eksperimendi enese loomusest tulenevate vooruste ja puudustega. Kummad neist kellegi jaoks prevaleerisid, on puhtalt maitse asi. /…/ Kui vähese tegevuse, väikese tegelaste arvu, hiiglaslike dekoratsioonide, staatiliste stseenide ja skulptuursete misanstseenidega „Aidat”, mis eeldab ühtlasi suurt orkestrit, koori ja tantsutruppi, peetakse üldiselt ideaalseks staadioniooperiks /…/, siis Nurmsil on õnnestunud mastaapsust vähendades jõuda kompaktsema ja kammerlikuma ning igas mõttes inimmõõtmelisema kogutervikuni.

Alvar Loog, ajaleht Postimees Vanemuise teatri ja Pärnu Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali PROMFEST koostööprojekt Itaalia keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega Esietendus 20. mail 2015 Vanemuise teatri väikeses majas

110 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 111

Kontserdihooaeg

Vanemuise aastalõpuball 30.12.2017 kell 19 Vanemuise suures majas ja kontserdimajas

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert 15.09.2017 kell 19 Vanemuise kontserdimajas 16.09.2017 kell 19 Jõhvi kontserdimajas 17.09.2017 kell 16 Estonia kontserdisaalis Giacomo Puccini Preludio sinfonico A-duur Eduard Tubin Sümfoonia nr 2 „Legendaarne“ Giacomo Puccini Messa di Gloria Mati Turi (tenor) Tamar Nugis (bariton) Vanemuise Sümfooniaorkester, Tartu Ülikooli Kammerkoor ja Tartu Noortekoor Dirigent Paul Mägi Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Symphony Meets Jazz 10.11.2017 kell 19 Vanemuise kontserdimajas 11.11.2017 kell 19 Pärnu kontserdimajas 12.11.2017 kell 19 Estonia kontserdisaalis Lembit Saarsalu (tenorsaksofon) Trio X of Sweden (Rootsi) Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Paul Mägi

Ooperigala 1.02.2018 kell 19 Vanemuise kontserdimajas Seung Eun Lee (sopran, Korea) Aleksandra Kovalevitš (metsosopran, Moskva Ooperiteater Helikon) Boldizsár László (tenor, Ungari) Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor Dirigent Paul Mägi Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Maestro Paul Mägi meistriklass 4.05.2018 kell 18 Tartu Jaani kirikus Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigeerivad kursustel osalejad Korraldajad Dirigentenforum des Deutschen Musikrates ja Teater Vanemuine

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert 18.05.2018 kell 19 Vanemuise kontserdimajas Dmitri Šostakovitš Sümfoonia nr 10 e-moll, op. 93

Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Paul Mägi

Vanemuise Sümfooniaorkestri advendikontsert 17.12.2017 kell 18 Tartu Jaani kirikus Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Taavi Kull

Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt

Vanemuise Sümfooniaorkestri suvekontsert 29.07.2018 kell 20 Kassitoome orus Tartus

MEMORY 2018

Dirigent Paul Mägi

Muusikalikontsert 11.01.2018 kell 19 Vanemuise suures majas 12.01.2018 kell 19 Vanemuise suures majas 13.01.2018 kell 19 Pärnu kontserdimajas 17.01.2018 kell 19 Paide kultuurikeskuses 23.01.2018 kell 19 Jõhvi kontserdimajas 25.01.2018 kell 19 Estonia kontserdisaalis 26.01.2018 kell 19 Vanemuise suures majas Solistid Koit Toome, Lauri Liiv jt Konferansjee Hannes Võrno Vanemuise Sümfooniaorkester ja bänd Dirigent Martin Sildos

112 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 113

148. hooaeg

Balletijuht Mare Tommingas Don Juan Klassikagala Kinolina kangelane Crossroads / Step into the Light Klaver Ninasarvik Meister ja Margarita GO – mäng kahele Lumekuninganna Frida Naksitrallid Noorte koreograafide õhtu

114 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 115

Uuslavastused

Tantsu- ja balletilavastused balletilavastused

Klassikagala

Kinolina kangelane

Klassikalise balleti gala

Ballett-komöödia

Esitamisele tulevad pas de deux’d, variatsioonid ja ansamblid kuulsatest ballettidest „Luikede järv“, „Uinuv kaunitar“, „Sülfiid“, „Raimonda“, „Giselle“ ja „Don Quijote“.

Lisaks Vanemuise repertuaari paremikust – ballettidest „Onegin“, „Pähkli-pureja“, „Romeo ja Julia“ ja „Casanova“.

Lavastaja-koreograaf, libretist Silas Stubbs Heliloojad W. Perry, R. Rogers, J. Herman jt.

Kunstnik Liina Unt (Endla Teater) Videokunstnik Janek Savolainen Pianist Andre Hinn Osades Gus Upchurch / Lawrence Massie / Alain Divoux; Hayley Blackburn / Amy Bowring; Anton Jakovlev / Matthieu Quincy; Alain Divoux / Benjamin Kyprianos; Tarasina Masi / Yukiko Yanagi; Maria Engel / Laura Quin jt.

Galal tantsivad Vanemuise balletiartistid ja külalissolistid Etendus 9. detsembril 2017 kell 19 Vanemuise suures majas

Noorte koreograafide õhtu Täis värsket inspiratsiooni ja teotahet on võimaluse ootel noored loojad – neil on oskused teha nähtavaks see, mis sõnadesse ei mahu. Alustame väiksemast, et jõuda suurte lavastusteni. Selles projektis löövad kaasa ka Tartu Kõrgema Kunstikooli ja H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli tudengid ning võib juhtuda, et Vanemuise koreograafidele tullakse konkurentsi pakkuma mujaltki.

Etendus 5. mail 2018 kell 19 Vanemuise väikeses majas

Balleti tegevus leiab aset 1927. aastal, ajal, mil tummfilmiajastu andis teed helifilmidele ning kinokunstist sai romantiliste lugude ja suurte unistuste sümbol.

Joseph töötab assistendina filmikompaniis. Tema unistus on ühel päeval ise režissööritoolil olla ning abielluda kauni filmitähega, kelle tema süda juba praegu välja valinud on. Kui peadpidi pilvedes olemine maksab Josephile töökoha, asub noormees oma unistuste nimel tegutsema. Ühtäkki leiab ta end aga kangelasena kinolinal, kes seisab silmitsi pahalaste ja ohtlike olukordadega ning võitleb oma armastatu eest. Filmides pole miski võimatu, eriti kui kinokunsti suurkujud Charlie Chaplin ning Edna Purviance keerukate valikute puhul abiks on. „Kinolina kangelane“ on tõlgendus filmiajaloo suurteostest tuttavatest stseenidest ja maailmast MGM muusikalifilmide võtmes, kus omal kohal on ilu, elu ning unenäolised seiklused.

Esietendus 17. veebruaril 2018 Vanemuise väikeses majas

116 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 117

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Don Juan Ballett-farss Helilooja Christoph Willibald Gluck Lavastaja–koreograaf Giorgio Madia (Itaalia) Dramaturg Annegret Gertz (Saksamaa) Kunstnik Cordelia Matthes (Saksamaa) Kostüümikunstnik Bruno Schwengl (Austria) Osades Alain Divoux / Jack Traylen; Benjamin Kyprianos / Matteo Tonolo; Brandon Alexander / Alexander Drew; Maria Engel, Amy Bowring, Tarasina Masi jt.

Traditsioone austavad kunstid on harva väga altid uuendustele, isegi kui vajadus selleks on karjuvalt suur. /…/ Aga kuigi Madia lavastuste teemadering ei ole uudne, ei piirdu ta balletileksikaga, vaid haarab ideid nii ajaloolistelt teatrižanritelt (commedia dell’arte, grotteschi), filmikunstist kui ka moeetendustelt.

Tema jaoks näib ballett olevat eelkõige interdistsiplinaarne kunst, millel on oma kaasaegsetele midagi enamat pakkuda kui vaid tantsusammude laitmatu sooritus.

Heili Einasto, Teater. Muusika. Kino; märts 2017 Don Juan on Euroopa kultuuriajaloo ilukirjanduslikest tegelastest üks silmapaistvamaid.

118 — RAMP 2017/18

Tantsu- ja balletilavastused

Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju, kelle müüt sisaldab oodatud kokkusattumisi ja hetke kaduvuse mõistmist – don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister, tema liiderlikkus, mis põlastab moraali, sotsiaalseid ja religioosseid reegleid, on ligitõmbav.

Silmapaistvalt isikupärase kunstilise käekirjaga Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis – vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteatrist mõjutatud lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki (1714–1787) ballett-pantomiimist „Don Juan” (1761), esimesest lavastusest, kus emotsioone kandis tants. Lavastusel on külluslikud kostüümid ja kujundus. Paljud tantsijaid laval muudavad võrgutamise provokatiivselt kauni kunsti vastupandamatuks balletikogemuseks. Elujõuline ja humoorikas commedia dell’arte traditsioon mängib pealiskaudsuse, iha ja ajalisusega ning peab ütlema, et illusioonidele alistumisest, kirest ja hetke kaduvusest kantud barokivaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada.

Vastupandamatult võrgutav ja intiimne barokklavastus nüüdisaegses vormis!

Annegret Gertz, dramaturg Esietendus 29. oktoobril 2016 Vanemuise suures majas Maailmaesietendus 21. juunil 2014, Staatsballet Berlin, Komische Oper’is Berliinis

RAMP 2017/18 — 119

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Crossroads / Step into the Light Tantsulavastused

Crossroads Lavastaja-koreograaf Russell Adamson (Suurbritannia) Kunstnik Mare Tommingas Valguskujundaja Imbi Mälk Osades Alexander Drew, Jack Traylen, Maria Engel, Tarasina Masi, Brandon Alexander, Silas Stubbs, Alain Divoux, Gus Upchurch jt.

Andsin lavastusele nime CROSSROADS (Ristteed). Oma kujutluses näen seda realiseerumas kui stiilide, emotsioonide ja oskuste kogusummat – risti-rästi on kõik, millest tants koosneb: tantsijad, emotsioonid, loominguline mõtlemine, eesmärk, koostöö, ballett, hip-hop, jazz ja palju muud…

Tantsu- ja balletilavastused

Step into the Light Lavastaja-koreograaf Matthew Jordan Valguskujundus Imbi Mälk, Matthew Jordan Live-muusika autorid ja muusikud Benjamin Kyprianos (kitarr), Lawrence Massie (löökpillid) Tantsijad Georgia Toni Giboin, Raminta Rudžionyte, Lawrence Massie, Laura Quin, Benjamin Kyprianos, Gus Upchurch, Gerardo Avelar, Matthew Jordan

Muusika ja rütm, mis on pärit sinust enesest!

Minu jaoks on publik saalis selleks, et ta saaks meelt lahutada ja toimuvat nautida. „Step into the Light” ei pane sind elu üle järele mõtlema, tal ei ole mingeid ülearuseid kõrvaltähendusi. Stepptants on stiil, mis minu meelest on tänapäeval pisut varju jäänud või isegi kadumas – Fred Astaire laulis ja tantsis ning publik nautis emotsiooni, stiili, talenti ja meelelahutust. See oligi kõik, mida vaja. Niisiis, kui sulle meeldib elav muusika ja elurõõmus õhkkond või ehk polegi sa varem näinud stepptantsu, siis tule ja me näitame sulle!

Esietendus 18. märtsil 2017 Vanemuise väikeses majas

See lavastus on sündinud armastusest tantsu vastu!

120 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 121

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Tantsu- ja balletilavastused

Klaver

Ninasarvik

Ballett-draama

Tantsulavastus Eugène Ionesco samanimelise näidendi ainetel

Koreograaf, lavastaja, stsenarist Marika Aidla Kunstnik Maarja Meeru Videokunstnik Janek Savolainen Heliloojad Michael Nyman ja Dario Marianelli Osades Maria Engel, Endro Roosimäe, Janika Suurmets, Madli Mägi (Vanemuuise Tantsu- ja Balletikool), Jack Traylen või Jaanus Tepomees

Lavastaja-koreograaf Mai Murdmaa Helilooja ja live-muusik Rainer Jancis Kostüümikunstnik ja videoinstallat-siooni autor Kaspar Jancis Osades Matthieu Quincy, Emily May Ward, Endro Roosimäe või Jack Traylen, Amy Bowring, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Kersti Kuuse, Anton Jakovlev

Lugu, mida „Klaver” meile jutustab, on iseenesest ju küllalt tavaline, et mitte öelda klišeelik: naine, kes satub poolvägisi abikaasaks temast eriti mitte hoolivale mehele, leiab vähehaaval ühise õnne hoopis naise klaverimängust võlutud lihtsat päritolu endise vaalapüüdjaga. Ning loomulikult lõikuvad sellisesse lukku nii isikliku ja ühiskondliku moraali, õnnevajaduse ja armukadeduse küsimused. Kokkuvõttes ehk olekski kogu narratiiv üsna lihtne ja etteaimatav, kui seda ei hakkaks juhtima küllaltki ootamatud kujundid ja tegelaste tundeimpulsid. Ja viimaste mõju tuleb vaadeldavas Marika Aidla lavastuses esile võib-olla isegi sügavamalt ja jõulisemalt kui samanimelises filmis või romaanis.

Vanemuises lavale toodud Mai Murdmaa Eugene Ionesco näidendist tõukunud „Ninasarvik” on nagu sõõm värsket õhku sumbunud toas. See on lavastus, mille teema – mingi idee omaksvõtt versus vastupanu sellele kogukonnas, massipsühhoosiga kaasaminek või selle eiramine – on välja kasvanud ümbritsevast elust ja mõtiskleb selle üle tantsulises vormis. /…/Murdmaa on pidevalt muutuv, arenev ja uuenev kunstnik, kelle looming puudutab alati ühiskonna valupunkte ja suhestub oma ajaga. „Ninasarvik” oli nii teemalt kui ka selle käsitluselt parim näide aktuaalsest nüüdisballetist – julgus minna vastu tantsukunstis kaasajal valitsevat hoovust.

Mihkel Truman, kultuur.err.ee

Heili Einasto, Evelin Lagle; ajaleht Postimees

Ada osatäitja Maria Engel on osatäitmiste eest lavastustes „Klaver”, „Don Juan” ja „Lumekuninganna” Eesti teatri aastaauhindade balletipreemia laureaat.

Esietendus 30. jaanuaril 2016 Sadamateatris

Romantiline ballett-draama tummast klaverimängijast ja tema tütrest.

Mõnusas tantsulises absurdivaimus lugu inimese karjainstinktist ja sellele vastandumisest.

Vaatajate ette tuleb lugu linnast, mille elanikud hakkavad moonduma ninasarvikuteks. Saladusliku metamorfoosi tulemusel on lõpuks kogu väikelinn ninasarvikuid täis. Järele on jäänud vaid mõned inimesed, kuid needki tunnevad seletamatut kutset...

Tegemist on absurditeatri suurepärase tähtteosega, milles on seoseid moraali ja erinevate ühiskonnakordadega tegelikult päris lihtne leida. Meie püüame antud teemat käsitleda mõnusas satiirilises absurdivaimus. Süžee võimaldab kasutada huvitavaid tantsulisi lahendusi, võtame lavastust kui mängu indiviidi ja massi vastuolu aegumatu teemaga, abiks elav muusika ja animatsioon.

Esietendus 13. mail 2017 Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis

122 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 123

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Meister ja Margarita Dramaatilis-tantsuline tõlgendus Mihhail Bulgakovi romaanist Muusika Elliot Goldenthal, Alfred Schnittke jt.

Lavastajad Janek Savolainen ja Katrin Pärn Kunstnik Liina Unt (Endla Teater) Videokunstnik Argo Valdmaa (Endla Teater) Osades Jüri Lumiste, Katrin Pärn, Ragne Pekarev, Helgur Rosenthal, Janek Joost, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Maria Engel ja Vanemuise balletitrupp

Tantsu- ja balletilavastused balletilavastused

Tantsu ja draama sümbioos, müstika ja armastus. Ülivisuaalne lavastus.

Bulgakov suri 1940. aastal teadmisega, et tema teost ei avaldata mitte kunagi.

Poolelioleva käsikirja lõpetas tema naine, Margarita peamine prototüüp, Jelena Bulgakova. Iga meister on Meister ainult koos oma Margaritaga...

Esitatakse tantsu ja draama sümbioosi, kuhu on põimitud müstika ja armastus, mustkunst, piiride paljusus ja paigalpüsimatus.

Tohutut rõõmu pakuvad pisidetailid, mis panevad dramaturgi ees aukartust tundma. Esteetilise naudingu otsijaid kõditavad nii muuseas lavastusse pikitud üligraatsilised tantsusammud. Üllatusi on palju. Üks uustõlgendus sellisest suurteosest peab looma uusi seoseid, uusi vaatekohti. Seda lavastus ka teeb. /…/Lavastajad on suutnud suurepäraselt integreerida välismaise tantsutrupi ja sõnateatri esindajad. Kõik on orgaaniline, loomulik. Tants ja sõna põimuvad ning kui Margarita avab suu ja hakkab kõnelema saksa keeles, tundub see ainuõige olevat.

Siim Lill, Tartu Ekspress Esietendus 7. märtsil 2015 Vanemuise väikeses majas

GO – mäng kahele Ballett Helilooja Lepo Sumera Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk Koreograaf-lavastaja Teet Kask Lava- ja kostüümikunstnik Madis Nurms Valguskunstnik Trui Malten (Holland) Musitseerivad Eva-Maria Sumera, KadriAnn Sumera, Tammo Sumera Osades Vanemuise balletitrupp Go on jaapanikeelne nimetus Hiinast pärit vanale ja populaarsele lauamängule. Selle reeglid õpitakse selgeks paari minutiga, mängu ennast õpitakse aga terve elu.

Mängu reeglid on lihtsad: must ja valge käivad kordamööda lauale kive, ning võidab see, kes on lõpuks “piiranud” oma kividega suurema maa-ala.

“GO – mäng kahele” on vaimukas, irooniline, mõtlik, pühitsev, armastav, kõiksust

124 — RAMP 2017/18

haarav ja olemise ilu puudutav mäng keha, heli ning rütmi- ja valgusfiguuride, ajatuse, lihtsuse, melanhoolia ning rõõmuga.

Sõnas „mäng” on ka teatraalne nüanss – näitemäng.

Teet Kase ballett Lepo Sumera muusikale.

Arvul KAKS on sümboolne ja läbiv tähendus – mäng saab toimuda, kui on kaks osapoolt, kaks Juhanit, kaks raamatut, kahe liikumise ja muusika mäng... jne. „Sumera looming käivitas minus loomeprotsessi ning on näidanud kätte täiendavad inspiratsiooniallikad ja püsiväärtuste ühise mõistmise Juhan Liivist, Juhan Viidingust ja Lepo Sumerast kuni Yasunari Kawabatani. Nende loomingus kätketud väärtusi lavastus puudutabki.”

Teet Kask, lavastaja Esietendus 25. oktoobril 2014 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2017/18 — 125

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Lumekuninganna Ballett H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel Muusika Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt.

Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Lavastaja-koreograaf Silas Stubbs Libretist, kunstnik Mare Tommingas Kostüümikunstnik Louise Flanagan (Inglismaa) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Maria Engel / Amy Bowring / Tarasina Masi, Benjamin Kyprianos, Raminta Rudžionyte, Brandon Alexander, Vanemuise balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Tantsu- ja balletilavastused balletilavastused

Väike poiss Kaj kasvab lastekodus iganenud tõekspidamiste keskel. Heategevuslikul aiapeol, kuhu on kutsutud palju tähtsaid inimesi ja nende lapsi, on kohal ka Gerda – tüdruk, kellel ei ole puudu asjadest. Lastekodulapsed harjutavad etteasteks, kui saabub Onu Eskimo. Kaj on täitmatu. Ta trügib kõigist ette, et haarata endale uut jäätisetuutut… ja korraga ei seisa ta ees mitte heatahtlike silmadega vanahärra, vaid jäise pilguga Lumekuninganna… Külm õhk murendab aknaklaasid, inimesed tarduvad ja jäise südamega naine viib poisi endaga kaasa. Ainult Gerda ümber ei ole maa külmunud, iga tema samm sulatab teed, et leida poiss nimega Kaj.

Lavastuse tugevaimaks ning algse muinasjutu õhustikuga kõige paremini haakuvaks küljeks on kahtlemata lavakujundus. Iseäranis põhjamaine tähisöö kaunilt jäisena mõjuva Lumekuninganna lossi taustal ja kohal. Ka Taavi Varm loob videograafikaga lihtsalt, ent mõjusalt nii lavaruumis kasvavad jäälilled kui Lumekuninganna lossis ringi lendavad lossivaimud /…/ Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 12. märtsil 2016 Vanemuise suures majas

Robert Balogh

Frida

Ballett kahes vaatuses

RAHVUSVAHELINE TANTSUPÄEV 2018

Olomouci Moraavia teatri külalisetendus „Maalin ennast, sest veedan palju aega omaette ning mu nägu on motiiv mida tunnen kõige paremini.“ Erilise kunstitalendi ja intelligentsusega õnnistatud Frida Kahlo tormilise elu, kannatuse ja saatusliku armastuse loo on vaatajate ette toonud Tšehhi kaasaegse tantsu koreograaf Robert Balogh. Lavastuses kasutatakse Elliot Goldenthali, Astor Piazzolla, Richard Galliano, Arvo Pärdi jt muusikat.

Etendus 28. aprilli 2018 Vanemuise suures majas

Tantsulised pildid sürrealistliku kunstniku Frida Kahlo elust.

Kui väga tahta, siis muinasjutt elukaugeks ei jää!

126 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 127

Uuslavastused

148. hooaeg Naksitrallid

LASTELAVASTUSED

Tantsulavastus lastele Eno Raua raamatu põhjal Lavastaja-libretist, kunstnik Katrin Pärn Lavastaja-koreograaf, kunstnik Janek Savolainen Videokujundus Janek Savolainen, Argo Valdmaa (Endla Teater) Valguskujundus Tõnis Järs Osades Silas Stubbs, Benjamin Kyprianos, Anton Jakovlev, Janika Suurmets, Aivar Kallaste, Merilin Mutli, Julia Kaškovskaja, Gerardo Avelar, Gus Upchurch Kes meist ei teaks kolme vahvat reisiselli Edgar Valteri illustreeritud ja Eno Raua kirjutatud raamatust, kes... Ah ei teagi?

Ah nii.

Naksitrallid on kolm naljakat vennikest, kes jutustavad meile sõprusest, vaprusest ja leidlikkusest. Nendega koos saab seigelda ja maailma päästa. Nad on südamlikud ja tähelepanelikud ning hoolivad üksteisest, inimestest ja loodusest.

Ahjaa – ja mõned muhedad äpardused juhtuvad ikka ka!

Meie lavastuses Naksitrallid sõnu ei kasuta, need peab kodus ise raamatust juurde lugema.

Esietendus 2. septembril 2017 Sadamateatris

Guugelmuugelpunktkomm Lasteooper Helilooja Tauno Aints Libreto Rein Pakk, Aapo Ilves, Tauno Aints Laulusõnad Aapo Ilves Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Lavastaja Marko Matvere Kunstnik Rosita Raud Valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv Koreograaf Marika Aidla Osades Pirjo Jonas või Kadri-Liis Kukk, Simo Breede või Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm või Oliver Timmusk, Märt Jakobson või Raiko Raalik, Karmen Puis või Arete Teemets, Merle Jalakas või Sigrid Mutso, Vanemuise ooperikoor „Guugelmuugelpunktkomm“ on lugu tüdrukust nimega Juta, kes elab maal vanaema juures. Juta on täitsa tavaline tüdruk. Kui tema väike armas merisiga Possu haigeks jääb ja vanaema Jutat ja Possut lohutada ja aidata püüab, avaneb uskumatult värviline võlumaailm, kus Jutal tuleb läbi põnevate ja värviliste seikluste võidelda nii kurjade kui kummaliste tegelastega, võita sõpru ja leida julgust. Lõpeb kõik muidugi hästi ja Possugi saab terveks.

Sinagi võid ennast guugeldada ja muugeldada võlumaailma, kus on värvilised seiklused, muusika ja teatrimaagia!

Esietendus 28. oktoobril 2017 Vanemuise väikeses majas

RAMP 2017/18 — 129

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Lotte Unenäomaailmas Lastemuusikal Helilooja Priit Pajusaar Idee autorid Heiki Ernits, Janno Põldma Laulusõnade autor Leelo Tungal Lavastaja Tanel Jonas Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Kunstnikud Rosita Raud ja Iir Hermeliin Osades Linda Kolde, Adeele Sepp (Ugala Teater), Jaanus Tepomees, Kaarel Targo, Rasmus Kull, Priit Strandberg, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Pirjo Jonas, Merle Jalakas, Karol Kuntsel, Lauri Liiv, Veiko Porkanen, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Hedi Maaroos, Alo Kurvits, Oliver Timmusk, Leino Rei, Kärt Tammjärv, Marin Mägi-Efert „Lotte Unenäomaailmas” juhatab vaatajad jänes Adalberdi unenäkku, kus võib kohata nii kõikvõimalikke kummalisi tegelasi – alustades üleannetutest ustest ning lõpetades lootusetult ühte põimunud kinga ja kohvitassiga – kui sattuda kõikvõimalikesse rohkem või vähem pentsikutesse situatsioonidesse. Lühidalt öeldes osutubki Unenäomaailma lõksu jäänud Adalberdi päästmine üle ootuste värvikaks ja haaravaks seikluseks.

Seda, millist rolli on mänginud ja mängivad Lotte-lavastused laste tutvumisel muusikateatriga või teatriga üleüldse, ei saa kindlasti kuidagi alahinnata. Sest fantaasiarikaste narratiivide, mida on vürtsitatud vaimukate laulutekstide ja meeldejäävate meloodiatega, populaarsus, on olnud muljetavaldav. Ja sama on lugu ka Lottesarja neljanda lavastusega.

Lastelavastused

Lotte on tore kangelane, kes meeldib nii lastele kui vanematele – lahke, südamlik ja alati kamba hing. Seiklused seekord Unenäomaailmas!

Lapsepõlvebänd Lastelaululavastus Autor, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets Kostüümikunstnik Maarja Viiding Muusikajuht Ele Sonn Videokunstnik Taavi Varm Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla) Osades Maria Annus, Linda Kolde, Ele Sonn, Aivar Tommingas, Priit Strandberg, Tanel Jonas, Jaanus Tepomees

Näitlejad teevad bändi ja laulavad oma lapsepõlve lemmiklaule

Päris tihti on tunne, et tahaks kõik tüütud tegemised nurka visata ja bändi teha – mängida, laulda ja möllata. Mõnikord on suurtel inimestel seda tahtmist isegi rohkem kui lastel, aga nad häbenevad ja ei näita välja, sest on töö ja kodu ja muud mured, mis ei lase vabalt toimetada. Väga mage lugu igatahes.

Teatris on aga kõik võimalik, sest siin saavad kokku näitlejad, kelle lemmiktegevus on mängimine. Selle teatritüki sees saavad nad võimaluse minna tagasi sinna, kust nad pärit on oma lapsepõlve – , ja teha seda, millest nad on alati unistanud – bändi!

Suured hakkavad lasteks, otsivad välja oma lapsepõlve lemmiklaulud ja lülitavad pillivõimud sisse – muusika ja pidutuju lükkavad katuse pealt!

Esietendus 18. veebruaril 2017 Vanemuise suures majas

Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 28. novembril 2015 Vanemuise suures majas

,

130 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 131

Eelmistest hooaegadest repertuaaris

Sööbik ja Pisik Lastemuusikal Thorbjørn Egneri raamatu ainetel Helilooja Urmas Sisask Laulusõnade autor Lemme Krimm Libretist ja lavastaja Jaan Willem Sibul Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull Kunstnik Maarja Meeru Koreograaf Marika Aidla Videokunstnik Janek Savolainen Valguskujundaja Tauri Kötsi Osades Rasmus Kull, Simo Breede, Peeter Volkonski, Marika Aidla

Lastelavastused

Kui nüüd heita pilk Teater Vanemuise mängukavva, võib märgata, et „Sööbiku ja Pisiku” etendused on tihti välja müüdud.

See rõõmu tekitav huvi lavastuse vastu lubab ehk loota ka seda, et eesti laste hammaste olukord hakkab vähehaaval parenemise märke ilmutama.

Mihkel Truman, kultuur.err.ee „Sööbik ja Pisik” Pisik” on Norra lasteraamat, mille peategelasteks on hambatrollid Sööbik ja Pisik, kes elavad Jussi-nimelise poisi hambaaukudes. Neil on väga hea elu, kuna

Juss sööb siirupiga saia ja ei pese pärast seda hambaid. Lõpuks peab talle appi tulema hambaarst.

Humoorikate piltide ja tähtsa sõnumiga „Sööbik ja Pisik” on saanud lastekirjanduse klassikaks juba paljude põlvkondade laste jaoks nii Skandinaavias kui mujal.

Soe, vaimukas ja õpetlik lastelavastus, kus tegelasteks kassipoeg Findus ja vanamees Pettson.

Eesti keeles on „Sööbik ja Pisik” ilmunud Arvo Alase tõlkes 1972. aastal.

Esietendus 7. veebruaril 2015 Teatri Kodus

Kõigi laste jaoks tähtsa sõnumiga lavastus!

Sven Nordqvist

Pettson ja Findus Lugu sõprusest Tõlge rootsi keelest Ülle Kiivet Lavastaja Marko Mäesaar Kunstnik Liisa Soolepp Dramatiseerija Jonas Svensson Mängivad Karol Kuntsel ja Ott Sepp Pettson on üksik vanamees, kes elab oma metsatalus. Ühel kaunil päeval helistatakse tema ukse taga kella ja sisse astub...

Kingitus ise! Ei saa öelda, et Pettson poleks üllatunud, kui kingikastist ilmub kass. Küsimustele, kuidas vanamehest ja kassist sõbrad saavad ning miks on parem olla kahekesi kui üksi, võivad väikesed vaatajad leida vastuseid Teatri Kodus etenduvast lastelavastusest „Pettson ja Findus” Findus”.

Esietendus 7. septembril 2012 Teatri Kodus

132 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 133

Eelmistest hooaegadest Eelmistest hooaegadestrepertuaaris repertuaaris

Lumekuninganna Ballett H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel Muusika Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt.

Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Lavastaja-koreograaf Silas Stubbs Libretist, kunstnik Mare Tommingas Kostüümikunstnik Louise Flanagan (Inglismaa) Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater) Osades Maria Engel / Amy Bowring / Tarasina Masi, Benjamin Kyprianos, Raminta Rudžionyte, Brandon Alexander, Vanemuise balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased Väike poiss Kaj kasvab lastekodus iganenud tõekspidamiste keskel. Heategevuslikul aiapeol, kuhu on kutsutud palju tähtsaid inimesi ja nende lapsi, on kohal ka Gerda – tüdruk, kellel ei ole puudu asjadest. Lastekodulapsed harjutavad etteasteks, kui saabub Onu Eskimo. Kaj on täitmatu. Ta trügib kõigist ette, et haarata endale uut jäätisetuutut…ja korraga ei seisa ta ees mitte heatahtlike silmadega vanahärra, vaid jäise pilguga Lumekuninganna… Külm õhk murendab aknaklaasid, inimesed tarduvad ja jäise südamega naine viib poisi endaga kaasa. Ainult Gerda ümber ei ole maa külmunud, iga tema samm sulatab teed, et leida poiss nimega Kaj.

Lastelavastused Laste lavastused

Kui väga tahta, siis ei jää muinasjutt elukaugeks!

Priit Strandberg

Aino ja Haldjas Lastelavastus

Kes teab, milline on Aino kõige suurem soov?

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg Kunstnik Maarja Meeru Valguskunstnik Tauri Kötsi Osades Marian Heinat ja Karl Laumets Haldjas Aldjal on ülesanne: ta peab välja uurima, milline on Aino suurim soov.

Aino suurim soov tuleb täita. See on kõige tähtsam. Aino aga teab, et oma suurimaid unistusi ei tohi välja rääkida, sest siis ei lähe need täide. Nõnda ei teagi Aino salasoovist keegi mitte midagi, isegi tema ema ja isa ei ole sellest kuulnud. Haldjas Aldjal on väga vähe aega, aga ta peab teada saama, mis soov see on... Keegi peab ometi teadma... Kellelegi on Aino ikka rääkinud.

On ju?

Esietendus 2. novembril 2016 Teatri Kodus

Lavastuse tugevaimaks ning algse muinasjutu õhustikuga kõige paremini haakuvaks küljeks on kahtlemata lavakujundus.

Iseäranis põhjamaine tähisöö kaunilt jäisena mõjuva Lumekuninganna lossi taustal ja kohal. Ka Taavi Varm loob videograafikaga lihtsalt, ent mõjusalt nii lavaruumis kasvavad jäälilled kui Lumekuninganna lossis ringi lendavad lossivaimud /…/ Mihkel Truman, kultuur.err.ee Esietendus 12. märtsil 2016 Vanemuise suures majas

134 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 135

Mängukava 2017/2018

Mängukava 2017/2018

September 2 �9 L 2 �9 P 3 �9 T 5 �9 K 6 �9 P 10 �9 K 13 �9 N 14 �9 N 14 �9 N 14 �9 N 14 �9 R 15 �9

1200

L 16 �9

19

00

L 16 �9

19

00

P 17 �9

1200

L

NAKSITRALLID ESIETENDUS!

Sadam

1900 HEDDA GABLER 1200

VM

NAKSITRALLID

Sadam

1900 PARROT

Vana anatoomikum

1900 PARROT

Vana anatoomikum

19

PARROT

Vana anatoomikum

1900 PARROT

Vana anatoomikum

12

00

00

NAKSITRALLID

Sadam

1800

NAKSITRALLID

Sadam

1900 PARROT

Vana anatoomikum

1900 HEDDA GABLER

VM

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA AVAKONTSERT

K 20 �9

PARROT

VKM Vana anatoomikum

ÖÖRÄNDURID NAKSITRALLID

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

P 24 �9

1600 ÖÖRÄNDURID

P 24 �9

1600 KLAVER

T 26 �9

1200

NAKSITRALLID

N 28 �9

1100

SÖÖBIK JA PISIK

R 29 �9

11

R 29 �9

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

L 30 �9 L 30 �9 L 30 �9

00

1715

VM Sadam Sadam VM Sadam Sadam TK

SÖÖBIK JA PISIK

TK

ESIETENDUS!

VM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 MAMMA MIA!

SM

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

VM

N 19 �10

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

VM

P 12 �11

1600 LAINEID MURDES

R 20 �10

19

TEINETEISETA

Sadam

T 14 �11

12

L 21 �10

1200

NAKSITRALLID

Sadam

T 14 �11

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

VM

L 21 �10

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

K 15 �11

1100

TK

L 21 �10

1900 BEATRICE ESIETENDUS!

SM

K 15 �11

1900 ARKAADIA

SM

L 21 �10

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

K 15 �11

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

P 22 �10

16

P 22 �10

1600 TULLEMINEK

T 24 �10

1800

PETTSON JA FINDUS

T 24 �10

19

LAINEID MURDES

K 25 �10

1900 LAPSEPÕLVEBÄND

K 25 �10

00

P 17 �9

N 16 �11

12

N 16 �11

1900 HEDDA GABLER

VM

TK

N 16 �11

1900 PÕLENUD MÄGI

Sadam

Sadam

N 16 �11

19

SM

R 17 �11

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1900 LAINEID MURDES

Sadam

R 17 �11

1900 MEISTER JA MARGARITA

VM

N 26 �10

1200

Sadam

L 18 �11

1715

SM

N 26 �10

1900 ARKAADIA

SM

L 18 �11

1900 BEATRICE

R 27 �10

11

R 27 �10

1900 DON JUAN

R 27 �10

1900 LAINEID MURDES

L 28 �10

00

AVAKONTSERT

Oktoober 1 �10 P 1 �10 K 4 �10 K 4 �10 R 6 �10 R 6 �10 L 7 �10 L 7 �10 P 8 �10 P 8 �10 T 10 �10 T 10 �10 K 11 �10 R 13 �10 R 13 �10 L 14 �10 L 14 �10 L 14 �10 P 15 �10 P 15 �10 T 17 �10 K 18 �10 P

136 — RAMP 2017/18

1600 MAMMA MIA! 1600 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS 1200

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM Sadam SM

1900 ÖÖRÄNDURID

VM

1900 MAMMA MIA!

SM

19

00

RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

1900 AIDA 1900 TEINETEISETA ESIETENDUS! 1200

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

1600 HEDDA GABLER 1200

NAKSITRALLID

1900 PEREKOND LINDEN 1900 TULLEMINEK 1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT 1900 TEINETEISETA 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES! 19

00

1200

TULLEMINEK SÖÖBIK JA PISIK

1600 KLAVER 1100

SÖÖBIK JA PISIK

1900 TEINETEISETA

VM VM Sadam SM VM Sadam VM Sadam VM Sadam SM SM Sadam TK Sadam TK Sadam

NAKSITRALLID

00

NAKSITRALLID

NINASARVIK

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

Sadam

ERM

SM

TK

L 18 �11

19

L 18 �11

1900 TEINETEISETA

Sadam

P 19 �11

1200

1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM ESIETENDUS! VM

P 19 �11

1600 DON JUAN

SM

L 28 �10

18

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM

P 19 �11

16

HEDDA GABLER

VM

L 28 �10

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

T 21 �11

1100

PETTSON JA FINDUS

TK

L 28 �10

1900 BEATRICE

SM

T 21 �11

1900 PILDILT KUKKUJAD

Sadam

P 29 �10

1200

PETTSON JA FINDUS

TK

K 22 �11

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

00

PETTSON JA FINDUS

00

00

AIDA AINO JA HALDJAS

VM Sadam TK

P 29 �10

16

MAMMA MIA!

SM

K 22 �11

19

P 29 �10

1600 PEREKOND LINDEN

VM

N 23 �11

1900 MEISTER JA MARGARITA

T 31 �10

1200

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

T 31 �10

19

ÖÖRÄNDURID

VM

N 23 �11

19

T 31 �10

1900 PILDILT KUKKUJAD

Sadam

R 24 �11

1900 ÖÖRÄNDURID

VM

L 25 �11

1715

SM

L 25 �11

1900 HÜLJATUD ESIETENDUS!

SM

L 25 �11

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

P 26 �11

12

P 26 �11

1600 HÜLJATUD

SM

T 28 �11

1100

AINO JA HALDJAS

TK

T 28 �11

1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM

T 28 �11

1900 HÜLJATUD

T 28 �11

1900 TEINETEISETA

T 28 �11

1900 NINASARVIK

K 29 �11

1900 HÜLJATUD

K 29 �11

19

N 30 �11

1800

00

00

Ringreisid K 11 �10

1900 HEDDA GABLER

Rakvere Teater

November 1 �11 K 1 �11 N 2 �11 N 2 �11 N 2 �11 R 3 �11 R 3 �11 R 3 �11 L 4 �11 L 4 �11 L 4 �11 L 4 �11 L 4 �11 P 5 �11 P 5 �11 T 7 �11 T 7 �11 K 8 �11 K 8 �11 K 8 �11 N 9 �11 N 9 �11 R 10 �11 R 10 �11 R 10 �11 L 11 �11 L 11 �11 P 12 �11 K

Estonia KS

HEDDA GABLER

00

SM

00

Jõhvi KM

1600 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA

AINO JA HALDJAS

VM

VM

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA AVAKONTSERT

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

Sadam

Sadam

00

Ringreisid L 16 �9

00

1900 HEDDA GABLER

VM

1900 PÕLENUD MÄGI

Sadam

11

00

SÖÖBIK JA PISIK

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

TK VM

1900 TEINETEISETA

Sadam

1200

Sadam

NAKSITRALLID

00

NINASARVIK VIIMAST KORDA HOOAJAL!

00

00

00

SULUSEIS ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

NAKSITRALLID

PÕLENUD MÄGI

ERM

VM Sadam

Sadam

SM Sadam ERM

1100

PETTSON JA FINDUS

19

00

MEISTER JA MARGARITA

19

00

SULUSEIS

00

MEISTER JA MARGARITA

12

19

00

1200

Sadam TK VM Sadam VM

LAINEID MURDES

Sadam

NAKSITRALLID

Sadam

1900 SYMPHONY MEETS JAZZ

VKM

1900 PEREKOND LINDEN

VM

1200

PETTSON JA FINDUS

TK

19

KLAVER

00

1200

SÖÖBIK JA PISIK

Sadam TK

NAKSITRALLID

1900 MAMMA MIA! 19 17

00

PILDILT KUKKUJAD VIIMAST KORDA!

15

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

19

00

MAMMA MIA!

19

00

KLAVER VIIMAST KORDA!

1200

LUMEKUNINGANNA

TK

SÖÖBIK JA PISIK

1800

SÖÖBIK JA PISIK

1900 HÜLJATUD 1900 LAINEID MURDES 1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1200

NAKSITRALLID

1800

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1900 BEATRICE 11

00

1200

TK SM Sadam VM Sadam VM SM

PETTSON JA FINDUS

TK

LAPSEPÕLVEBÄND

SM

1900 DON JUAN

SM

1900 ÕHTU KALMANIGA

VM

1900 LAINEID MURDES 1100

PETTSON JA FINDUS

1900 TEINETEISETA

Sadam TK Sadam

1900 ARKAADIA

SM

19

ÖÖRÄNDURID

VM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

00

1715

1900 MAMMA MIA! 1900 LAINEID MURDES 1200

SÖÖBIK JA PISIK

1600 LAINEID MURDES 1800

SM Sadam TK Sadam

VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI ADVENDIKONTSERT

Jaani kirik

SM

HEDDA GABLER

VM

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM

SM Sadam SM Sadam

00

MAMMA MIA!

N 28 �12

19

R 29 �12

1200

R 29 �12

1900 DON JUAN

L 30 �12

1900 AASTALÕPUBALL

00

SM SM

SM SM/VKM

Ringreisid 8 �12 1900 HÜLJATUD 9 �12 1900 HÜLJATUD P 10 �12 1600 HÜLJATUD

SM

R

Nordea KM

SM

L

Nordea KM

Sadam SM SM

1900 AIDA

VM

1200

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

18

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

1900 SULUSEIS

11

SM

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

00

VM

00

LUMEKUNINGANNA

Pärnu KM

Detsember 1200

Sadam

1200

SM

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

NAKSITRALLID

1600 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

N 28 �12

1200

LAPSEPÕLVEBÄND

1200

SM

VM

12

VM

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

1 �12 R 1 �12 R 1 �12 R 1 �12 L 2 �12 L 2 �12 L 2 �12 P 3 �12 P 3 �12 P 3 �12 T 5 �12 T 5 �12 T 5 �12

SM

1900 ÖÖRÄNDURID

K 27 �12

Estonia KS

R

1900 KLASSIKAGALA

SM

1900 SYMPHONY MEETS JAZZ

TK

SM

1900 HÜLJATUD

P 12 �11

PETTSON JA FINDUS

TK

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

R 22 �12

SM

11

PETTSON JA FINDUS

1715

1900 HÜLJATUD

1900 BEATRICE

00

1200

N 21 �12

SM

Nordea KM

Sadam

VM Sadam

SM

1900 MAMMA MIA!

00

HEDDA GABLER

1900 PÕLENUD MÄGI

VM

19

1600 LAINEID MURDES

19

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

L 11 �11

LAPSEPÕLVEBÄND

TK

00

K 20 �12

P 12 �11

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

AINO JA HALDJAS

1900 HÜLJATUD

TK

17

VM

1100

K 20 �12

Ringreisid SYMPHONY MEETS JAZZ

1900 PEREKOND LINDEN

1900 HÜLJATUD

VM

AINO JA HALDJAS

Sadam

NAKSITRALLID

19

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

15

Sadam

1200

T 19 �12

VM

1200

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

P 17 �12

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

00

SM VM

SM

19

1200

LUMEKUNINGANNA

1900 ÕHTU KALMANIGA

Sadam

SM

LUMEKUNINGANNA

1200

SM

1900 ARKAADIA 00

6 �12 K 6 �12 K 6 �12 N 7 �12 N 7 �12 R 8 �12 R 8 �12 R 8 �12 L 9 �12 L 9 �12 L 9 �12 L 9 �12 P 10 �12 P 10 �12 T 12 �12 T 12 �12 T 12 �12 T 12 �12 K 13 �12 K 13 �12 K 13 �12 K 13 �12 N 14 �12 N 14 �12 N 14 �12 N 14 �12 N 14 �12 R 15 �12 R 15 �12 R 15 �12 R 15 �12 L 16 �12 L 16 �12 L 16 �12 P 17 �12 P 17 �12 P 17 �12 K

SM Sadam

Nordea KM

Jaanuar 3 �1 K 3 �1 N 4 �1 K

1200

LUMEKUNINGANNA

19

MAMMA MIA!

00

1900 HEDDA GABLER

SM SM VM

RAMP 2017/18 — 137

Mängukava 2017/2018 5 �1 5 �1 L 6 �1 L 6 �1 P 7 �1 P 7 �1 T 9 �1 T 9 �1 K 10 �1 N 11 �1 N 11 �1 N 11 �1 R 12 �1 R 12 �1 R 12 �1 L 13 �1 L 13 �1 L 13 �1 P 14 �1 N 18 �1 R 19 �1 R 19 �1 L 20 �1 L 20 �1 L 20 �1 P 21 �1 P 21 �1 P 21 �1 T 23 �1 T 23 �1 K 24 �1 K 24 �1 N 25 �1 N 25 �1 R 26 �1 R 26 �1 R 26 �1 L 27 �1 L 27 �1 L 27 �1 P 28 �1 P 28 �1 P 28 �1 T 30 �1 K 31 �1 R

1200

R

1900 CARMEN 12

00

Mängukava 2017/2018

NAKSITRALLID AINO JA HALDJAS

3 �2 3 �2 L 3 �2 L 3 �2 P 4 �2 P 4 �2 T 6 �2 K 7 �2 K 7 �2 N 8 �2 N 8 �2 N 8 �2 R 9 �2

1200

NAKSITRALLID

L

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

19

FAUST ESIETENDUS!

9 �2 L 10 �2 P 11 �2 P 11 �2 P 11 �2 T 13 �2 T 13 �2 K 14 �2 K 14 �2 N 15 �2 N 15 �2 R 16 �2 R 16 �2 L 17 �2 L 17 �2 L 17 �2 L 17 �2 P 18 �2 P 18 �2 T 20 �2 K 21 �2 K 21 �2 K 21 �2 N 22 �2 N 22 �2 N 22 �2 R 23 �2 R 23 �2 R 23 �2 P 25 �2

19

P 25 �2

16

T 27 �2

1100

T 27 �2

1800

K 28 �2

1900 MAMMA MIA!

Sadam

1600 PEREKOND LINDEN VIIMAST KORDA!

VM

1600 PÕLENUD MÄGI 12

L

SM TK

1900 SULUSEIS

00

Sadam

Sadam

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

1900 ÖÖRÄNDURID

VM

1100

PETTSON JA FINDUS

TK

1100

PETTSON JA FINDUS

TK

19

MEMORY 2018

00

SM

1900 NINASARVIK

ERM

1900 MEMORY 2018

SM

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

VM

19

00

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

1900 BEATRICE

SM

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

1900 TEINETEISETA 16

00

Sadam

MAMMA MIA!

SM

1900 LUCIA DI LAMMERMOOR

VM

1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

VM

19

ARKAADIA VIIMAST KORDA!

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

00

1715

1900 HÜLJATUD

SM

1900 MEDEIA ESIETENDUS! 1200

PETTSON JA FINDUS

16

HÜLJATUD

00

Sadam TK SM

1600 ÖÖRÄNDURID VIIMAST KORDA!

VM

1900 HEDDA GABLER

VM

19

00

1200

PÕLENUD MÄGI

Sadam

NAKSITRALLID

Sadam

1900 MEDEIA

Sadam

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

1900 MEDEIA

Sadam

1900 MEMORY 2018 19

00

SM

LAINEID MURDES

Sadam

1900 NINASARVIK VIIMAST KORDA HOOAJAL! 1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

19

BEATRICE

00

SM SM

1900 LUCIA DI LAMMERMOOR 1200

VM

AINO JA HALDJAS

TK

1600 DON JUAN

SM

1600 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS 19

00

1200

ERM

Sadam

TEINETEISETA

Sadam

NAKSITRALLID

Sadam

Ringreisid 6 �1 P 7 �1 L 13 �1 K 17 �1 T 23 �1 N 25 �1 L

1900 MAMMA MIA!

Nordea KM

1600 MAMMA MIA!

Nordea KM

1900 MEMORY 2018

Pärnu KM

1900 MEMORY 2018

Paide KK

1900 MEMORY 2018

Jõhvi KM

19

00

MEMORY 2018

Estonia KS

Veebruar 1 �2 N 1 �2 R 2 �2 R 2 �2 L 3 �2

N

138 — RAMP 2017/18

1900 HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE 1900 OOPERIGALA 11

00

AINO JA HALDJAS

1900 HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE 1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

00

R

SM

R

Sadam

1600 CARMEN

SM

1600 HEDDA GABLER

VM

19

00

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1200

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

1900 FAUST

SM

1200

LUMEKUNINGANNA

SM

19

MAMMA MIA!

00

SM

1900 LAINEID MURDES

Sadam

1900 LUCIA DI LAMMERMOOR 00

VM

SULUSEIS

Sadam

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS 1200

Sadam

PETTSON JA FINDUS

TK

1600 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD 16

00

1200

VM

TEINETEISETA

Sadam

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

1900 MEDEIA 12

00

Sadam

LAPSEPÕLVEBÄND

Sadam

N

VM

R

TK

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 FAUST

SM

19

VM

00

1200

KINOLINA KANGELANE PETTSON JA FINDUS

TK

1600 CARMEN

SM

1600 LAINEID MURDES 11

00

1100

Sadam

VIKS JA KOBA

TK

PETTSON JA FINDUS

TK

1900 HEDDA GABLER

VM

1200

VIKS JA KOBA

TK

19

KINOLINA KANGELANE

VM

00

1900 KALEVIPOEG ESIETENDUS!

Sadam

1600 REIGI ÕPETAJA VIIMAST KORDA HOOAJAL!

VM

1900 BEATRICE

SM

12

00

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1900 KALEVIPOEG 1100

VM Sadam

AINO JA HALDJAS VIIMAST KORDA HOOAJAL!

TK

TK

N 15 �3

1200

1900 BEATRICE

SM

N 15 �3

1900 HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

1900 HÜLJATUD

SM

R 16 �3

1900 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

Sadam

R 16 �3

19

SM

L 17 �3

1715

SM

L 17 �3

1900 FAUST

SM

VM

L 17 �3

19

VM

Sadam

L 17 �3

1900 MEDEIA

SM

P 18 �3

1600 MAMMA MIA!

SM

1600 TEINETEISETA

Sadam

P 18 �3

1600 KALEVIPOEG

Sadam

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

Sadam

T 20 �3

1100

1200

NAKSITRALLID

Sadam

T 20 �3

1900 MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS

19

HEDDA GABLER

VM

K 21 �3

12

1900 PÕLENUD MÄGI

Sadam

1100

19

00

1715

PETTSON JA FINDUS

LAINEID MURDES ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 FAUST 19

00

KINOLINA KANGELANE ESIETENDUS!

1900 HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE 1200

00

LAPSEPÕLVEBÄND

1900 DON JUAN 19

00

REIGI ÕPETAJA

1900 SULUSEIS

00

00

00

LAPSEPÕLVEBÄND

TEINETEISETA ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

Sadam SM Sadam VM Sadam SM

Sadam

VIKS JA KOBA

TK Sadam

MEIE OMA TÕDE, MEIE OMA ÕIGUS VIIMAST KORDA HOOAJAL!

Sadam

SM

N 22 �3

1100

VIKS JA KOBA

VM

N 22 �3

19

SULUSEIS

Sadam

R 23 �3

1900 HEDDA GABLER

VM SM

00

TK Sadam

TK

L 24 �3

1715

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

L 24 �3

1900 VIINI VERI ESIETENDUS!

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

L 24 �3

1900 LAINEID MURDES

P 25 �3

1600 VIINI VERI

SM

P 25 �3

1600 MEDEIA

Sadam

T 27 �3

1100

SÖÖBIK JA PISIK

TK

T 27 �3

1900 HÜLJATUD

LOTTE UNENÄOMAAILMAS

SM

T 27 �3

1900 TEINETEISETA

SM

K 28 �3

1900 MINU JÄREL, SELTSIMEES!

SM

K 28 �3

1900 KINOLINA KANGELANE

VM

K 28 �3

19

N 29 �3

1900 VIINI VERI

N 29 �3

1900 KALEVIPOEG

1100

12

00

SÖÖBIK JA PISIK

LUMEKUNINGANNA

00

MEDEIA

1400 GUUGELMUUGELPUNKTKOMM 18

00

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

RO Estonia RO Estonia

1900 HÜLJATUD

Nordea KM

1600 HÜLJATUD

Nordea KM

Märts 1 �3 1 �3 2 �3

VIKS JA KOBA ESIETENDUS!

1900 LAINEID MURDES

VKM N

Sadam

1200

K 14 �3

Sadam

TK

VIIMAST KORDA HOOAJAL!

3 �3 L 3 �3 L 3 �3 L 3 �3 P 4 �3 P 4 �3 P 4 �3 K 7 �3 N 8 �3 R 9 �3 L 10 �3 L 10 �3 L 10 �3 P 11 �3 P 11 �3 T 13 �3 T 13 �3 K 14 �3 L

SM

1900 PÕLENUD MÄGI

Sadam

Ringreisid 6 �2 T 6 �2 L 10 �2 P 11 �2

1900 HÜLJATUD

SM

1900 SULUSEIS

VIIMAST KORDA HOOAJAL!

T

2 �3 2 �3

SM

1900 MEDEIA

VIIMAST KORDA HOOAJAL! R

Sadam

18

00

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1900 DON JUAN 1200

NAKSITRALLID

SM Sadam

SM

SM Sadam

PETTSON JA FINDUS

HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE

3 �4 T 3 �4 K 4 �4 K 4 �4

1100

TK SM Sadam

SÖÖBIK JA PISIK

1900 CARMEN

P 29 �4

1600 TULLEMINEK

19

00

7 �4 P 8 �4 T 10 �4

L

VM

SM

1900 KALEVIPOEG 1200

Sadam

VIKS JA KOBA

TK

1900 HEDDA GABLER

VM

1600 RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD

VM

1600 TEINETEISETA

Sadam

1100

PETTSON JA FINDUS

Sadam

19

TULLEMINEK

Sadam

00

1900 VIINI VERI

SM

1900 SULUSEIS

Sadam

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 BEATRICE

SM

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

1900 TEINETEISETA 1200

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

16

MINU JÄREL, SELTSIMEES!

00

Sadam VM SM

1600 HEAD TÜDRUKUD LÄHEVAD TAEVASSE 1100

Sadam

PETTSON JA FINDUS

TK

1900 HÜLJATUD

SM

1900 KALEVIPOEG 1100

Sadam

SÖÖBIK JA PISIK

TK

1900 HÜLJATUD

SM

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

19

VIINI VERI

00

SM

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU ESIETENDUS!

VM

1200

SM

LAPSEPÕLVEBÄND

1600 TULLEMINEK

Sadam

1900 KLASSIKAGALA

SM

1800

VM

GUUGELMUUGELPUNKTKOMM

1900 FAUST

SM

1900 CROSSROADS. STEP INTO THE LIGHT

VM

1900 MEDEIA

Sadam

1100S ÖÖBIK JA PISIK

TK

1900 MAMMA MIA!

SM

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1900 CARMEN VIIMAST KORDA HOOAJAL!

SM

1900 HEDDA GABLER

VM

1200

TK

PETTSON JA FINDUS

1600 FRIDA SM

Sadam

1900 MAMMA MIA!

Nordea KM

1600 MAMMA MIA!

Nordea KM

1900 DON JUAN

RO Estonia

R

4 �5

1800

PAUL MÄGI MEISTRIKURSUSTE LÕPPKONTSERT

P T T

6 �5 8 �5 8 �5

Jaani kirik

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

19

VM

00

NOORTE KOREOGRAAFIDE ÕHTU

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD

TK

1900 KINOLINA KANGELANE

Sadam

Mai 4 �5 L 5 �5 L 5 �5

SM

SULUSEIS

Ringreisid

R

1900 FAUST

SM

OLOMOUCI BALLETITEATRI KÜLALISETENDUS

Sadam

Sadam

Sadam

1900 DON JUAN

Sadam SM

1900 LAINEID MURDES

4 �4 5 �4 N 5 �4 R 6 �4 R 6 �4 L 7 �4 L 7 �4 P 8 �4 P 8 �4 K 11 �4 K 11 �4 R 13 �4 R 13 �4 L 14 �4 L 14 �4 L 14 �4 L 14 �4 P 15 �4 P 15 �4 P 15 �4 T 17 �4 N 19 �4 N 19 �4 R 20 �4 R 20 �4 L 21 �4 L 21 �4 L 21 �4 P 22 �4 P 22 �4 P 22 �4 T 24 �4 K 25 �4 K 25 �4 K 25 �4 N 26 �4 N 26 �4 N 26 �4 R 27 �4 R 27 �4 P 29 �4 P 29 �4

1900 MEDEIA

N

Sadam

Aprill T

VM

00

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

K

ESIETENDUS!

Sadam

1600 KALEVIPOEG

Sadam

1200

LAPSEPÕLVEBÄND

1900 LAINEID MURDES

SM Sadam

RAMP 2017/18 — 139

Mängukava 2017/2018 9 �5 9 �5 N 10 �5 R 11 �5 R 11 �5 L 12 �5 L 12 �5 L 12 �5 P 13 �5 R 18 �5 K

1900 GO MÄNG KAHELE

K

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

VM

1900 HEDDA GABLER

VM

1900 HÜLJATUD

SM

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

VM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 VIINI VERI

SM

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam 1600 FAUST

SM

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA LÕPPKONTSERT

VKM

L 19 �5

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

T 22 �5

1900 LAINEID MURDES

N 24 �5

1900 MEES, KES TEADIS USSISÕNU

R 25 �5

1900 HÄRRA BIEDERMANN JA TULESÜÜTAJAD Sadam

Sadam VM

Ringreisid 5 �5 P 6 �5 L 19 �5

1900 HÜLJATUD

Nordea KM

16

Nordea KM

P 20 �5

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA

L

00

HÜLJATUD

1900 VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTRI HOOAJA LÕPPKONTSERT

Estonia KM

LÕPPKONTSERT

Pärnu KM

Juuni 2 �6 L 2 �6 P 3 �6 N 7 �6 R 8 �6 L 9 �6 L 9 �6 P 10 �6 N 14 �6 R 15 �6 L 16 �6 L 16 �6 P 17 �6 L

1715

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

SM

1900 SWEENEY TODD ESIETENDUS!

SM

1600 SWEENEY TODD

SM

1900 SWEENEY TODD

SM

1900 SWEENEY TODD

SM

17

SM

15

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 SWEENEY TODD

SM

1900 SWEENEY TODD

SM

1900 SWEENEY TODD

SM

1900 SWEENEY TODD

SM

1715

SM

ETENDUSE-EELNE EKSKURSIOON

1900 SWEENEY TODD

SM

1600 SWEENEY TODD

SM

Juuli 5 �7 6 �7 L 7 �7 P 8 �7 K 11 �7 N 12 �7 R 13 �7 L 14 �7 P 29 �7

N

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

R

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 ROOSI NIMI

Toomkiriku varemed

2000 KASSITOOME SUVEKONTSERT

VABADUSE FESTIVAL

Kassitoome org

Rahvusvaheline teatrifestival Vanemuises 14. kuni 20. maini 2018 VABADUSE FESTIVAL toimub 2018. aastal, mil Eesti Vabariik tähistab iseseisvuse 100. aastapäeva. Sama tähtpäeva tähistavad veel paljud Euroopa riigid.

Sel puhul kutsub Vanemuine külla teatreid Eestile sõbralikest riikidest, et läbi teatrikunsti rääkida vabadusest: vabaduse saavutamisest, kaotamisest ja taasleidmisest; vabaduse jõust ja haprusest; riigi ja inimese vabadusest, sisemisest vabadusest ja mõttevabadusest.

2018. aasta VABADUSE FESTIVALI programmis on kolm lavastust välisriikidest ning üks Vanemuise lavastus.

Publiku ette astuvad: TEATER VANEMUINE TBILISI VABADUSE TEATER (Gruusia) Bertolt Brecht „Kaukaasia kriidiring“ UPPSALA LINNATEATER (Rootsi) Liv Strömquist „Tõus ja langus“ Külalisteater, kes kuulutatakse välja pisut hiljem Kõik lavastused tõlgitakse eesti keelde.

VABADUSE FESTIVAL on vabade inimeste ja vabade mõtete pidu kevadises Tartus!

R ingreisid P 22 �7

1400 GUUGELMUUGELPUNKTKOMM Saaremaa Ooperipäevad

SM – Suur maja VM – Väike maja Sadam – Sadmateater KM – Kontserdimaja TK – Teatri kodu ERM – Eesti Rahva Muuseum Muudatused mängukavas Ikka juhtub, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Hädavajalikuks osutunud muudatustest mängukavas annab teater teada oma kodulehel ja teeb oma parima, et info jõuaks külastajateni. Käesolev mängukava sisaldab infot seisuga 14.08.2017.

140 — RAMP 2017/18

RAMP 2017/18 — 141

Teater Vanemuine tänab ASi Giga, Tartu linna ja Kultuuriministeeriumi

Vanemuise Sümfooniaorkestri suvekontsert Viimseni lihvitud liikumine...

kinema

29.07.2018 KELL 20 KASSITOOME ORUS TARTUS

Hotell linna südames 205 mugavat tuba, suurepärane vaade ja rahulik miljöö

Konverentsi- ja peokeskus seminaridest pidulike bankettideni

Restoran vaatega Emajõele toiduelamused buffeest galaõhtusöögini

Spaa Suur valik massaaže, spaa- ja iluhoolduseid

Hind 2 €

vanemuine.ee