6
TÜRI RAHVALEHT 28. mai 2010
persoon
Toots, kes tunneb end metsas koduselt Kui veidi enam kui kuu aja eest ümmargust 50. juubelit tähistanud Elor Ilmeti tuttavatelt uurida, mis mehega tegu on, vastab enamik neist kõhkelmatult: metsamees. MERIT MÄNNI
Suure-Jaani Metsamajandi Kabala metskonda abimetsaülemaks ja kahe kuu möödudes edutati metsaülemaks,“ räägib mees. Metsade keskele Tõrvaaugule, kus asus Kabala metskonnakeskus, rajas noor mees ka kodu. Koos abikaasa Heliga on üles kasvatatud kolm tütart.
rahvaleht@tyri.ee
Elor isegi vastab ausalt, et iseloomustab end lihtsalt kui „mees metsast“. Kosmonaudi ega miilitsa ametist tal väiksena unistada pähe ei tulnudki. „Eks see, et valisin metsamehe ameti, on vist tõesti perekonnaviga. Mu vanaonu pidas metsavahi ametit ning isa ja õde lõpetasid mõlemad Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) metsanduse erialal. Elori esimesed eluaastad möödusid Aakre metskonnas Valgamaal, kus isa oli metsaülemaks. 1963. aastal kolis perekond Luuale, kus perepea asus metsatehnikumi juhatama, ema oli õpetaja. „Nii see metsapisik mind siis tasapisi nakatas,“ arvab Elor. Kooliteed alustas noor metsasõber Luual asuvas Ehavere Algkoolis ning pärast II klassi jätkus tema haridustee Palamuse Keskkoolis.
Toots? Või hoopis Arno? Oma tagasihoidlikkuses jätab Elor seoses Palamuse-aegadega mainimata ühe huvitava seiga. Enam kui kolmkümmend aastat on igal sügisel Palamuse koolis toimunud abiturientide seast populaarse poisi ja tüdruku ehk Tootsi ja Teele valimised. Aastal 1977, mil traditsioonile alus pandi, omistatigi Tootsi tiitel Elorile. Ehk oli nooruk kooliajal raamatukangelasele sarnaselt krutskeid täis ning valmis kasvõi saksapoiste parve jõepõhja laskma, aga praegused tuttavad võrdleksid teda suurema tõenäosusega hoopis Arnoga – oma maailmapildiga ja jalad kindlalt maas. Palamusel keskkooliaastad läbinud, asus Elor õppima EPAsse, loomulikult metsanduse erialale. „Pärast EPA lõpetamist 1983. aastal suunati mind tööle
URMAS KUPP sõber
Tihedamalt puutusin Eloriga kokku pärast 1996. aasta sügisel toimunud kohaliku omavalitsuse valimisi, kui minust sai Kabala vallavanem ja Elorist volikogu esimees. Olime uute meestena ametis ega osanud midagi arvata edasistest tegevustest vallas. Elor pakkus välja mõtte, et Väike-Maarjas elab härrasmees Peeter Albi, keda loetakse tugevaks spetsialistiks omavalitsuste küsimustes ja võiksime tema käest võtta eraviisiliselt konsultatsioone. Nii me need kokkulepped
Tõrvatilk ei riku meepotti vaid meelitab turiste Nagu Ilmetite pere kodupaiga nimest aimub, on tegemist paigaga, kus ammustel aegadel lõõmasid tõrvaahjud ja õhus levis tõrvaajamise lõhn. 1997. aastal taastati metskonna töötajate abiga vana tõrvaahi, mis peaks turistidele ja niisama asjast huvitatutele aimu andma, milles see tõrvaajamise kunst õieti seisneb. Tulihingelise metsamehena seisab Elor ka selle eest, et metsamehe ametit igati populariseerida, seetõttu korraldab ta igal sügisel Metsapäeva. „See on seotud metsatöötajate päevaga, mida omal ajal peeti septembrikuu kolmandal nädalavahetusel. Eesmärgiks oli ja on pakkuda kõigile huvilistele, sõltumata oma igapäevaametist, enda proovilepanemist metsamehena,“ räägib Ilmet. Kõigil osalejatel on võimalus proovida täpsussaagimist mootorsaega, metsatraktoriga puude virnastamist, silmamõõdulist puu mõõtude määramist ja muud põnevat. Tänaseks on Metsapäev ületanud nii küla kui ka valla piirid ja üritusele on oma õla alla pannud ka vald. 2008. aastal otsustas riik, et seni kehtinud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) struktuur vajab muudatusi. „Olulisi ümberkorraldusi tehti mitmeid – näiteks 64 metskonna asemele jäi 17. Oluliselt vähendati ka töötajate arvu,“ ütleb mees seda keerulist perioodi meenutades. „Üheks eesmärgiks oli kulude optimeerimine, mis ka saavutati, ja seda just vahetult enne majanduskriisi algust. Kõik muudatused organisatsioonides, mis puudutavad otseselt inimesi, on rasked. Ka mõnedele Kabala metskonna töötajatele ei jätkunud uues struktuuris
ka sõlmisime ning päris mitmed hilised õhtud olid sisutatud sõiduga Väike-Maarjasse ning seal tarkuse taganõudmisega. Oma erilist aktiivsust ja kohalike kaasahaaramist on ta edukalt rakendanud Kabala piirkonnas ja kodukülas Tõrvaaugul. Tänu temale said loodud kontaktid Kabala valla ning Soomes asuva Kiikala valla vahel, mille tulemusena on Kabala kooli õpilased käinud Soomes ning sealtkandi lapsed omakorda Kabalas. Samuti on tänu koostööle priitahtlike pritsimeeste käsutuses Kiikalast too-
tööd, kuid enamik siiski jätkas tööd RMKs,“ ütleb ta. Elorile jäi metsaülema koht küll alles, ent nüüd on tema valitseda RMK Viljandimaa metskond.
Elor ja Karoliine Kes on sattunud Jõgevamaal asuvasse Elistvere loomaparki, on kindlasti kohanud ka sealset vapilooma – karu Karoliinet, kes oli loomapargi üks esimestest asukatest. Loomapargi töötajate jutu kohaselt on just Elor Karoliine „maaletooja“, sest Kabala metskonnast orvuks jäänud mõmmik leitigi ja nii Elor ta Elistverre toimetas. Pea tosin aastat hiljem on väikesest mõmmikust sirgunud ligi 150 kilogrammi kaaluv tõeline karumürakas, kes tagajalgadele tõustes ulatub kahe meetrini.
Traditsioonide hoidja Oma kodukandis Rassil hinnatakse Elorit igati, ta osaleb aktiivselt ka külaseltsi tegemistes. „Ühistegevus on mind alati huvitanud, külaseltsi asutamise idee arenes juba ammu, kuid tõsiseks läks asi 2008. aastal, kui selleks tekkis konkreetne vajadus,“ meenutab mees. Enne külaseltsi loomist oli küla ühisürituste korraldamine Kabala metskonna rida, pärast reformi olid kohalikud seda meelt, et traditsioone on vaja jätkata. Nii tähistabki sealtkandi rahvas üheskoos jõule, jaanipäeva, vastlapäeva ning sügiseti metsapäeva. Tegeletakse ka küla ajaloo ja pärandkultuuri uurimise ja tutvustamisega. Külaseltsi suureks unistuseks on saada omale külamaja, kus koos käia, ning Elori jutu kohaselt on lootust, et unistus ka täitub. Elor täpsustab, et külaseltsi ülesannete hulka on lisandunud veel ka külavalve korraldamine. “Asume ju keset metsa, suurematest keskustest kaugel. Sellistes kohtades kipub ikka uppuja päästmine uppuja enda asi olema,“ nendib ta. Kui ihu ja hingega end metsale pühendanud mees parasjagu järjekordsel metsaretkel – kas jahipüssiga või ilma – po-
dud tuletõrje paakauto Scania, mis üks suuremaid toimivaid Järvamaal. Tõrvaaugul on Elori eestvedamisel korrastatud vaatamisväärsustena tõrvaahi, metsamajakesed puhkekohtadena, metsarajad oma kopratammide ja rikkaliku taimestikuga ning tuntust toonud rahvusvaheline skaudilaager. Igal aastal korraldatakse Tõrvaaugul jaanituld, on läbi viidud küla ühiseid talgupäevi, RMK metsapäevi ja palju muud. Võib ainult tunda heameelt, et meil leidub inimesi, kes oma igapäevatöö kõrvalt leiavad aega ja võimalusi tegele-
Ülle Kuldkepp
le, siis jaotab ta oma jõuressursse kahe laulukoori vahel. Ta laulab Võhma segakooris Leelo ning Forestalia meeskooris. Kui segakoori kohta saavad irvhambad ikka öelda, et naised laulavad ja mehed segavad, siis Forestalias kõlavad vaid meeste hääled. Nagu koori nimigi viitab, laulavad seal metsandusega seotud mehed. Esinemisriietusekski valiti metsameeste roheline munder noodivõtmega lõkmel. Kuna metsameestelt tänapäeval enam mundri kandmist ei nõuta, siis
ongi laulumehed selle traditsiooni jätkajateks jäänud. Peakatteks on roheline sulega kaabu mis laulupidude rongkäikudes on ikka rohket tähelepanu äratanud.
da ka kõige muuga.
nud neid koos jõuluid pidamas, metsapäevi korraldamas, saunas käimas – suur ja üksteist toetav pere.
KAAREL ALUOJA ka loodusemees
Elori iseloomustamiseks piisab suuresti ühest faktist ja sõnast – ta on metsamees. Seda nii hingelt kui ka hariduselt ja ametilt. Teda ka põgusalt tundes võib kinnitada: ta on hooliv, abivalmis, arvestav, analüüsiv. Ta panustab rohkem, kui amet seda nõuab. Ja mitte üksnes loodusesse: tänu Kabala metskonna tegemistele ja eestvedamisele on Rassi küla rahvas sõbralik ja ühtehoidev kogukond. Olen näi-
Mets on merest etem „Metsas on kindel maa jalge all ja kasukas ümber,“ vastab Elor küsimusele, kas teda näiteks veteavarused ei tõmba. Meremehena ta ennast ette ei kujutaks. „Mets ise annab juba jõudu, elan ju metsade keskel. Kuid et metsas elada, peab ole-
LEHTE LENK endine töökaaslane, hea tuttav
Tunnen Elorit juba üle 20 aasta, täpsemalt 25 aastat. Kui Kabala metskond veel tegutses, oli tema mu otsene ülemus. Kuigi Kabalas enam metskonda pole, suhtleme endiselt edasi, elame ju ühes külas. Elori näol on tegemist väga sõbraliku ja abivalmi inimesega, kes arvestab alati teistega. Ta on
ma tugev pere toetus, mis minul ka õnneks olemas on.” Metsas käies jääb ikka aega maailmaasjade üle mõtelda või enesega nõu pidada. Elor tunnistab, et mõnikord valmistab see ilmaelu ja keerukad ajad muret ka. „Selle kohta võiks öelda, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja seda mitte ainult metsaasjanduses. Eesti rahvaarv on niigi väike, ühtehoidmistunnet võiks oluliselt rohkem olla. Laulupeost ainult ei piisa,“ arvab ta.
ka väga tore pereisa. Olen alati imetlenud tema suuri organisatoorseid võimeid, ürituste ja ühisettevõtmiste korraldamise juures on ta alati abiks. Ta pole anekdoodivestjast seltskonnalõvi, kes armastab tähelepanu keskpunktis seista, pigem eelistab ta oma tagasihoidlikul moel veidi tahaplaanile jääda. Elor on läbi ja lõhki metsamees. Arvan, et kui ta peaks kaks nädalat veetma üksikul saarel, elaks ta selle üle. Kuid ainult selle tingimusega, et ta sealt pääsedes kohe metsa tagasi saaks minna.