Meie Juhan by Tammerraamat

Meie Juhan Fragmentaarium: Ăźtlemisi, mĂľtlemisi, kogumisi

Koostanud Enno Tammer

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Tiina Tammer

Fotod ja illustratsioonid: erakogu, Eesti Kirjandusmuuseum Esikaanefoto: Juhan Peegel 1983. aastal (Rahvusarhiivi Filmiarhiiv) Tagakaanefoto: Juhan Peegel oma 40. sünnipäeval 19. mail 1959 (erakogu)

Sisukord

Eessõna asemel 7 Elust enesest 10 Ajakirjanduslikud loengud 11 Argipäeva loengud 50 Midagi isiklikku 94 Juhanit kirjasõnast (Elust ja surmast ... ) 134 Aeg antud elada, aeg antud surra 135 Niisama ... ehk Kui lihtsalt saab suuri asju korda ajada 141 Siga kui ilmsüüta inglike 147 Mõttekiimalus 153 Nähtamatu ja nähtav 159 Niisugune veri 169 Ärge naerge, totakad 172 Jokkis mehe lend 176 Elada nad oskasid 181 Paljaperseball 186 Ja nõnda see asi vist liigubki 191 Hästi „lühikeselt ja sisutult” 199 Juhanit käsikirjast (Käsikirjalised visandid ...) 208 Väike seletussõnastik 211

„Targu talita” nõuanded 214 Tähtsad teadaanded 216 Ajakirjanduslikud katsetused 218 Vana tark mees 222 Vanade naljade korjel 227 Vahelduseks paar luuleridagi 229 Midagi tõsisemat kah 230 Juhuloomingu jupsud 232

Koguja Juhan 238 Higi: nimisõna poeetilised sünonüümid värssides 240 Munade peal käimine 241 Lenin sonita – üks aluskivi sajast tuhandest 247 Ei saa tast puurilindu – situb palju ja laulab vähe 251 Kohustuslikud read 258 Olulisemad teetähised 259 Kasutatud kirjandus 261 Tagasõna 263

Eessõna asemel

„Ei tea, kas see on üldisem nähtus, et käsitsi kirjutatud tekst jätab omamoodi mulje, see tekst trükituna on hoopis midagi muud. Milles on vahe, miks see nii on – seda ma ei oska seletada. On see kõigiga nii, tajuvad seda muljevahet kõik ühtviisi? Ei oska ütelda. Aga ma olen kindel, et hoopis isevärki on internetist loetu hingehõngus ... Võib-olla eksin, aga julgen arvata, et näiteks masinavärgist saadud armastuskiri või õnnesoov on kuidagi külmem kui sulega paberile pandu ... Ehk oskavad grafoloogid seda seletada. Ei usu küll ... Aga üks vana lehemees ütles mulle, kui üpris rohelisena toimetusse tööle sain, et need, kelle näpud kord trükimustaga kokku on saanud, ärgu lootkugi sellest vabaks saada. See jääb eluajaks külge.” Juhan Peegel „Tulevik kohustas, tulevik kohustab” „Verbum creat omnia / Sõna loob kõik” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004)

Selle kogumikuga tähistati Juhan Peegli 85. sünnipäeva, ajakirjandusõpetuse 50. ja kommunikatsiooniõpetuse 35. aastapäeva. (E. T.)

Eessõna asemel

ELUST ENESEST

Elust enesest

Ajakirjandus likud loengud 11

Ajakirjanduslikud loengud

Mu sõbrad! „Mu sõbrad!” kirjutas auditooriumi astunud ning otseteed tahvli juurde läinud ja kriidi võtnud hallipäine tumedas ülikonnas kogukas mees, keda kõik teadsid, kuid keda ilmselt paljud nägid ja kuulsid esimest korda. Mees tahvli ees pööras end vaatajate-kuulajate poole ning ütles pehmelt, soojalt ja muiateski: „Mu söbrad!” Muidugi oli see Juhan, kes alustas eesti ajakirjanduse ajaloo esimest loengut. Aasta võis olla 1975. „Mu sõbrad!” jäi mulle püsivana mällu, nagu seegi, et aja kirjaniku lause on lühike ja selge. Tiiu Põld

Sitt soojalt põllule! „Sitt soojalt põllule!” pakkunud Juhan ajalehes Edasi töötamise ajal aktuaalseks põllutöid hoogustavaks loosungiks leheveergudel. Elvi Vaher „Ma lõpetan selle jama ära. Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014)

Elust enesest

Murra kulakute kiskjahambad! „Kolhooside asutamisel oli tollase ajakirjanduse parteiline ülesanne anda sellele põhjapanevale vägivaldsele ühiskondlikule sundmurrangule igati hoogu, sest seda seoti ju klassivõitlusega. Mäletan üht tollast pealkirja Edasis – „Murra kulakute kiskjahambad!” [...] Ega kerge olnud, ka ajakirjanikele mitte. Ning muidugi see, et polnud enam oma vaba riiki – kaksikmask, kaksikmoraal,” rääkis Juhan, kuidas Stalini ajal ajakirjandust tehti. „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt eluteelt” (Koostanud Maarja Lõhmus, Tänapäev, 2006)

„Üksikute puudujääkidega” libajuhtkiri „Ükskord tegime Edasi toimetuses sõpradega nalja, kirjutasime paarikümne minutiga tüüpilise nõukogude ajakirjanduse juhtkirja. Alguses saavutused ja kiitmine, siis „ilmnevad üksikud puudujäägid” ja positiivne lõpp. Loomulikult ei oleks keegi seda lugenud. Ja kujuta ette, see trükiti, ilmus järgmise päeva lehes ... Kirjatükk pidi olema parteiliselt selgesuunaline, saavutusi esile tõstev või vigu paljastav. Naljategemine oli üldiselt hell ja isegi ohtlik tegevus,” valgustas Juhan, kuidas Stalini ajal võis pääseda kirjasõnaga leheveergudele. „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt eluteelt” (Koostanud Maarja Lõhmus, Tänapäev, 2006)

Rikkus pühalikku tõotust „1952. aastal tulin ajalehe toimetusest töölt ära. Andsin endale lubaduse, et lõpetan kõik suhted kahepalgelise ajakirjandusega ja valin kitsamaks erialaks eesti keele. Ütlen ausalt, et olin väga, väga väsinud. Ajakirjandusest ja selle tegemisest. Väga väsinud ... [...] Oma pühalikku tõotust – ajakirjandusega mitte tegelda – olen ma rikkunud, süda valutab siiamaani ... [...] Kui rääkida ajakirjanduse õpetamisest, siis oli selge: tuli leida niisugune tee, et ka endast midagi tõepoolest puhast järele jääks. [...] Kui meil päris alguses oli ajakirjandus eesti filoloogia eriharu, oli see võrreldav õlilambiga elektriajastul. Soovisin tugevamat valgust,” kirjeldas Juhan elulisi valikuid ja üht uut algust, mis tema neelas, sest „tugevamat valgust” oli tõesti vaja. [...] „Seda jama ei suutnud ma enam oma nime all kirjutada, nii tulin Edasist üle tee ülikooli ajakirjanikke õpetama,” meenutavad aga Epp Lauk ja Anu Pallas Juhani ütelust valikute ja uue alguse kohta. (2009. aastal ilmunud raamatu „Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III” kokkuvõtlik järelsõna „Vastupeegeldusi ja eemaltvaateid”.) „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt eluteelt” (Koostanud Maarja Lõhmus, Tänapäev, 2006)

Ei tahtnud kasvatada hobusevargaid „Ma ei taha teid kasvatada hobusevargaiks, vaid tõeotsijaiks, kes aitavad ka teistel inimestel tõde üles leida. Ei ole vaja kirjutada rahvamassidest, vaid kirjutama peab inimestest,” koputas Juhan esimestena Tartu Riiklikus Ülikoolis Elust enesest

ajakirjanduse eriharu õppima asunud tudengite südametunnistusele 1950ndate keskel. Voldemar Lindström Priit Pullerits „Peegli vaim valitseb meediat” (Postimees, 19. mai 2004)

„Tõdde terraw on ja torgib” „Raske oli ülikoolis ka noori õpetada. Valetama me neid küll ei õpetanud, aga seda teadsid nad tööle minnes hästi, et tõe eest võitlemine on alati raske olnud. Ütles ju Jannsengi omal ajal nõndaviisi: „Mikspärast kardetakse tõdde ja ei tahheta kuskil hea melega kuulda ega wastowõtta? Sellepärrast, et tõdde terraw on ja torgib. Innimestel on lodusse poolest walle naggo kallo (kae) waimo silma peal, mis tõdde ärralükkab ...” (Perno Postimees, 1861, nr 35), teadis Juhan meenutada ja toestada oma teadmist ajalooga. Juhan Peegel „Ajakirjanduslikke mõtteheideid” (Eesti Kommunist nr 5 1988)

Võitlus tõe eest „Tõe eest on alati võideldud. Ta ei ole kunagi ise tuppa tulnud, et näe, siin ma olen, hakkame tänasest peale ilusasti koos elama. Alati on olnud jõude, kes talle vastu töötavad,” kirjutas Juhan pöördelise 1988. aasta lõpus kollakale paberilehele justkui kokkuvõtva tõdemuse murrangulisest Eestist. Juhan Peegli käsitsi kirjutatud paberilehtedelt, mis kannavad pealkirja „Sõnavõtt uueks, 1989. aastaks”.

Koltunud leheküljed Juhan Peegli käsikirjalisest „Sõnavõtust uueks, 1989. aastaks”. Elust enesest

Koltunud leheküljed Juhan Peegli käsikirjalisest „Sõnavõtust uueks, 1989. aastaks”.

Hiljem, korrastades kodust paberimajandust raamatu „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt eluteelt” tarbeks, on ta selle käsikirjalisele „sõnavõtule” kirjutanud n-ö saatekirja. „Mitte ei mäleta, kas esinesin kuskil sellega või ilmus see kuskil lehes. [...] Võib-olla kõlbab avaldada? Näitab head lootust ...” võib lugeda sinise pastakaga kirjutatud sõnu. Lõppu aga sekkub must pastakas: „Kas on mõtet?” „Tõdde on terraw” ja „Tõe eest on alati võideldud” on kahtlemata kordusmotiivid, mida kohtab väheke varieeruvas sõnastuses Juhani enda kirjutistes, ütlustesmõtisklustes, antud intervjuudes jne. (E. T.)

Juhtkiri: jora, paar fakti, hurraa! „Alguses pane päevakohane pealkiri. Siis jora, jora, jora – paar fakti – ja hurraa! Edasi samas rütmis: jora, jora, jora – paar fakti – ja HURRAA!!!” Õpetas Juhan 1970ndatel kirjutama (ülikooli ajalehe) juhtkirja. Ülikooli ajalehte aga nimetas ta „õllepudeli sildiks”. Hillar Palamets „Ma lõpetan selle jama ära. Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014)

Elust enesest

Juhtkirja asemel anekdoot „Et lugeja mõnuga lugema hakkaks, võiks juhtkirja asemele hoopis mõne anekdoodi sokutada!” andis Juhan 1960ndate lõpus tudengitele soovituse, mille peale nood mõistmatute inimolenditena tegid suured silmad: kas õpetaja mõtles seda tõsiselt või viskas Juhan jälle surmtõsise näoga temale iselaadse naljatera. Hille Karm „Alguses oli Juhan” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2012)

Edasiminek helgel teel kommunismi „Praktikast oli teada, millega näiteks juhtkiri algab ja mismoodi ta lõpeb. Kriitika suhtes oli selline seisukoht, et meil on kõik hästi, kuid siiski on „üksikuid puudusi”. Tähendab, üldine ideoloogiline suund on hea, aga selle rakendamises on puudusi. See oli üldine kontseptsioon, mida õpetati ka ülikoolis. Selline mentaliteet kasvatati sisse ja selle järgi tuli valida ka uudiseid. Uudised rääkisid ju kõigepealt ikkagi edasiminekust helgel teel kommunismi poole,” tõdes Juhan nõukogude võimu viljastavate tingimuste ajakirjanduse teooriast ja praktikast. „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt eluteelt” (Koostanud Maarja Lõhmus, Tänapäev, 2006)

Ära saada mulle lolle! „Valve, ära saada mulle lolle,” lausus Juhan lihtsa palve Valve-Liivi Kingisepale, kes 1970ndatel õpetas eesti keelt

Tartu Riikliku Ülikooli ettevalmistusosakonna kuulajatele. Valve-Liivi Kingisepp selgitas: „Kümneks kuuks pääsesid sisseastumisaineid õppima need, kellel oli vajalik tööstaaž, samuti sõjaväest vabanenud noormehed. Kui nad sooritasid kevadel sisseastumisainete eksamid rahuldavalt, pääsesid nad kohe üliõpilasteks. Minu õpetatavates rühmades olid ka ajakirjanduse erialale pürgijad. Tol ajal võeti erialale õppima vaid 15 sisseastujat, soovijaid oli palju, konkurss korralik. [...] Juhan soovis tööd teha tugeva kontingendiga, andekate ja võimetega noortega, mitte soodsaid asjaolusid arvesse võtnud sissesaanutega.” Valve-Liivi Kingisepp „Ma lõpetan selle jama ära. Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014)

Kuidas kukutada medaliste „Küsisin näiteks ühelt tüdrukult, kes on siin riigis peremees? Tüdruk katsetas, et rahvas ja partei ja mida veel. Lootusetu värk, iga võimalik vastus oleks olnud vale!” selgitas Juhan, kuidas ta keset juulikuud sisseastumisvestlustel ajakirjandust õppima tulla soovijaid valis. Tal olnud vaja „kaks medaliga plikat välja kukutada, et saaks paar korvpallipoissi sisse”. Andres Langemets „Ma lõpetan selle jama ära. Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014)

Elust enesest

Esmakursuslaste harimine Juhani tarkuseterad esmakursuslastele 1975. aasta sügise ülikooli lehest: „Valitud eriala on nagu kombekas tütarlaps: esimesel tutvumisel musi ei anna. Mõnikord on hea ka mõelda. Ärge kartke, pealuu on siiski niivõrd massiivne, et liikuvad mõtted seda seestpoolt niipea läbi ei kuluta. Kui sa esimesel kursusel oled väga tark ja viimasel tunned ennast rumalana, siis on sinu areng läinud õiges suunas. Ülikooli peahoone vajub. Ärge uskuge kuulujutte, et selle ohtliku nähtuse peatamiseks hakatakse peahoones pidama vähem ja kergemaid loenguid.” Hillar Palamets „Ma lõpetan selle jama ära. Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014)

Pestud elevant Esimesel kursusel kirjutasid tudengid lugusid ja etüüde. Kaunishingsed esimese kursuse neiud armastasid lüürilisi lugusid, rääkides läbiva motiivina, kuidas neid haarab suur ja puhas tunne. „Teate, mis on suur ja puhas? Pestud elevant. Aga teie kirjutage konkreetsemalt, milline see suur ja puhas tunne ikka tegelikult on, lugeja tahab täpsemalt teada,” andis Juhan selgitust pärast lüüriliste lugude lugemist. Priit Pullerits „Peegli vaim valitseb meediat” (Postimees, 19. mai 2004)

Juhan Peegel ja tema esimesed „jüngrid”. Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia ajakirjanduse eriharu lõpetanud esimene lend 1957. aasta kevadel. Vasakult: Harri Lehiste, Endel Mallene, Ene-Reet Maremäe (Veiper), Juhan Peegel, Eve-Reet Arrak (Mürk), August Luur, Ine Viiding, Voldemar Lindström. Oma esimesed jüngrid ise kirjutatud fotoallkirjas ilusasti üles tähendanud, lisas Juhan lõpumärkuseks: „Pildilt puudub Elmar Kuus, kes on nüüd üldtuttavaks saanud ilma ennustava Kuuse-taadina.”

Lugusid Juhanist rääkisid Postimehes Ülo Tuulik, Helle Tiisväli, Salme Rannu, Hagi Šein, Krista Aru, Aune Unt, Tiit Matsulevitš, Rein Sikk, Indrek Lindsalu. (E. T.)

Lebava laiba õpetus „Punastel glasuuritud kiviplaatidel lebab laip, käsi välja sirutatud ja jalg krõnksus,” luges Juhan ajakirjandusrebastele 1980ndate algul ette lauset pisikesest (vist) välismaa ajalehe väljalõikest, pidades loengut reportaažist. „Oluline on maalida pilt. Mitte jutustada, et toimus see või see, vaid näidake pilti, mismoodi see silmale avaneb,” võttis Juhan kokku lebava laiba õpetuse. Madis Jürgen „Alguses oli Juhan” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2012)

Elust enesest

Ümberjutustus klimbist „Alguses peab olema tripp. Tripi külge saate terve oma artikli riputada. [...] Kokkusurutud klimp tuleb ümber jutustada,” rääkis Juhan 1970ndate 2. poolel esmakursuslastele ajakirjanduslikku tarvilikku tarkust, suutes kuulajate pead kumisema lüüa. Ees ootas koduülesanne: kuidas kokkusurutud klimpi ümber jutustada ... Aime Jõgi „Alguses oli Juhan” (Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2012)

Kaasa minnakse isiksusega „Reportaaž peab looma atmosfääri, et kuulaja-lugeja muutuks osavõtjaks. Reporter peab olema isiksus. Et kaasa mindaks, peab olema, kellega minna,” ladus Juhan reportaaži vundamenti, kõneledes 1988. aastal telemajas Valdo Pandi 60. sünniaastapäeva tähistamiseks peetud konverentsil. Valve Raudnask

Surnd varese õpetus „Hiidlane leidis koduteel tee äärest surnd varese, pani tasku ja mõtles endamisi, et ei tea milleks seda võib tarvis minna … Kodus tundis mees mõne aja pärast mingit haisu ja avastas taskust surnd varese. Viskas siis selle kaarega kaugemale ja ühmas endale: näe, ei läindki tarvis,” jutustas Juhan 1980ndate lõpus esmakursuslastele saarlaste mõistujutu

hiidlasest, rääkides ajakirjandusrebastele uudiste kogumise teemal. Aare Kasemets

Kui inimene koera hammustab Järgnev on korduvmotiiv, mida kohtab erinevates suulistes ja kirjalikes meenutustes. Esmakursuslaste võimalik käitumismuster on minu kujutluslik tõlgendus. (E. T.) „Uudis pole see, kui koer inimest hammustab, vaid see, kui inimene koera hammustab,” rääkis Juhan kikkiskõrvu kuulavatele, enneolematu võrdluse peale ahhetavatele ajakirjanikuks tahtvatele esmakursuslastele, kes hoolikalt ja säravsilmi sõnu üles kribides vaimusilmas kujutasid endid juba tänavale tormamas, et näha koera hammustavat inimest. Et sellest siis kohe Juhanile raporteerida ... Kui ahhetavad õhinast pakatavad esmakursuslased hiljem võtsid vaevaks kiigata pikemalt Juhan Peegli 1965. aastal ilmunud raamatusse „Rotatsioonimasinad mürisevad ... Lühiülevaade kodanlike maade ajakirjanduse arengusuundadest, teooriast ning praktikast”, nägid nad (kui tahtsid näha), et ka Juhan spikerdas. Loeme sellest raamatust: „Uudise üheks oluliseks tunnuseks peetakse veel selle objektiivse tunnusena erakordsust, ebatavalisust. Otse vanasõnana on kodanlikus ajalehemaailmas selle põhiteesi illustreerimiseks läinud käibele fraas, mida omistatakse kord Inglise kontserniomanikule lord Northciliffe’ile, kord John F. Bogart’ile, New York Sun’i toimetajale: „Kui koer inimest hammustab, ei ole see uudis; uudis on see, kui inimene koera hammustab.”

Elust enesest

Sulgudes annab Juhan ka viiteid, millistest töödest tema võrdluse leidis: Berry, T. E. „Journalism Today” (New York, 1958), Denoyer, P. „La Prese moderne” (Paris, 1958). Samast raamatust leiab uudise kohta ka näiteks võrdluse „uudis on kõige kergemini riknev kaup”, mis Juhani suu läbi nii populaarseks ei saanud. Arvata võib, et enamik ajakirjandustudengeid luges ja töötas läbi mürisevate rotatsioonimasinate raamatu ning pidanuks teadma koera hammustava inimese motiivi autorlust. Ent mälu mõistagi teab vahel ise ja paremini, kuidas midagi salvestada. Mällu on see salvestunud kindlalt kui Juhani ütlus.

Muide, 40 aastat hiljem Juhani mürisevate rotatsioonimasinate raamatut taas lugedes imetlesin, kui mõnusalt ja ajataaka vaikselt eirates suutis ta põhiasjad ära kirjeldada ja seletada. (E. T.)

Esimene Nõukogude Liidus „Moskvast tulid põhiliselt inglis- ja saksakeelsed raamatud. Neid ei olnud ilmselt kasutatud, olid neitsilikult puhtad. Pehmes köites raamatud olid kõik seisnud riiulitel lahti lõikamata. Kindlasti oli mul au olla mitme sellise raamatu esimene lugeja Nõukogude Liidus,” rääkis Juhan, kuidas tema oli ühel alal esimene Nõukogude Liidus. Neid „neitsilikult puhtaid” raamatuid pidi Juhan 1950ndate 2. poolel hakkama lahti lõikama, sest alustas ajakirjandusteooriaga tegelemist. Tartus polnud toona kusagilt võtta ega saadaval kaasaegset ajakirjandusteooriat käsitlevat välismaist kirjandust. Ülikooli raamatukogu laenas siis Moskvast Lenini-nimelisest raamatukogust Juhani tarbeks ajutiseks kasutamiseks vastavaid teoseid. Juhan võttis raamatutelt „süütuse” , et lugeda eesti keeles tudengitele, mis on uudis, mis reportaaž ning kirjutas

Ajaloo-keeleteaduskonna dekaan Juhan Peegel (keskel) ning Hillar Palamets ja Ellen Turu Tartu Riikliku Ülikooli peahoone ees 1966. aastal. Fotoallkirjas täpsustas Juhan, et ollakse teel dekanaati oma tööposti otsa siinsamas tänavanurgas asuvasse nn Marksu majja. Seal asusid lisaks ajalookeeleteaduskonna dekanaadile ülikooli tähtsamad ühiskonnaõpetuse (ehk siis nõukaajal marksismi-leninismi) kateedrid ja auditooriumid.

esimese eestikeelse raamatu ajakirjandusteooriast „Rotatsioonimasinad mürisevad”. „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt eluteelt” (Koostanud Maarja Lõhmus, Tänapäev, 2006)

Ärge ilutsege! „Ärge ilutsege! Täiendussõnad ja epiteedid tõmba maha! Keerulistest asjadest saab kirjutada ja rääkida lihtsalt! Elust enesest