Esimene Eestis

ESIMENE

EESTIS

A l l a n

E s p e n b e r g

ESIMENE

EESTIS 1918–2017

E S I M E N E esimene EESTIS Aeronauti Tallinnas ehitatud lennuk Lea Tartus näitusel 1922. aastal.

5

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra

Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv, Scanpix/Baltics, Omniva, Eesti Pank, Internet Fotograafid: Johannes Rambach, August Vannas, Valdur-Peeter Vahi, Vladimir Gorbunov, Peeter Langovits, Eduard Wöhrmann, Sergei Ivanov, Oti Vasemaa, Ingmar Muusikus, Liis Treimann, Peeter Parikas, Sille Annuk, Vambola Salupuu, Kalev Lilleorg, Erich Norman, Harald Leppikson, Ain Protsin, Mihkel Maripuu, Elly Muddas, Heiko Kruusi, Lauri Kulpsoo, Margus Ansu, Liis Treimann, Armin Alla, Toomas Volmer, Mati Hiis, Tiit Veermäe, Erik Prozes, Oskar Vihandi, Oskar Viikholm, Albert Truuväärt, Teet Malsroos, Hans Roland Võrk, Toomas Huik, Lui Kriisa, Lembit Peegel, Ilmar Prooso, Gunnar Loss, Gunnar Vaidla, Verner Puhm, Kaljo Raud, Karl Hintzer, Arno Saar, Anton Mutt, Erich Kiisa jt.

© Allan Espenberg © Tammerraamat, 2017

ISBN 978-9949-616-08-4

Trükikoda Greif

www.tammerraamat.ee

Saateks

Saateks

«Esimene Eestis» on lühiülevaade aastatel 1918–2017 ehk ligi saja aasta jooksul Eestis aset leidnud «esimestest», kusjuures arvesse on võetud esimest Eesti Vabariiki (kuni 1940), okupeeritud Eestit (peamiselt nõukogude aeg ehk Eesti NSV, aga ka saksa aeg) ja taasiseseisvunud Eestit (alates 1991).

Raamatusse on koondatud «esimesi» võimalikult paljudest valdkondadest. Igast valdkonnast on valitud olulisemaid ja märgilisemaid, aga ka huvitavamaid ning skandaalsemaid asju ja juhtumisi.

«Esimese» näol võib tegu olla nii eseme, ehitise, sündmuse kui ka inimesega. Näiteks leiavad raamatus kajastamist esimene maksasiirdamine, esimene naisbussijuht, esimene

aasta seen, esimene meenemünt, esimene telediktor, esimene olümpiavõitja, esimene eestikeelne raadiosaade, esimesed parlamendivalimised, esimene üldtantsupidu, esimene saunaklubi, esimene põhiseadus, esimene mootortramm, esimene kobarkino jne.

Kindlasti leiab mõnigi lugeja, et see või too «esimene» oleks olnud samuti märkimist väärt. Ja tal on täiesti õigus, sest väga paljud tähtsad asjad ja inimesed on tõepoolest välja jäänud. Põhjus on lihtne: viimase sajandi jooksul on toimunud nii palju «esimesi», et need ei mahu ühte kogumikku ja paratamatult tuli teha valik.

Koostaja

7

Sisukord

Sisukord

Ajakirjandus 11 Arhitektuur ja ehitus 14 Film 21 Haridus 35 Inimesed 39 Kirik 44 Kirjandus ja kunst 49 Laulu- ja tantsupeod 57 Lennundus 63 Loodus 69 Loomad 73 Majandus 79 Meditsiin 88 Monumendid 95 Muuseumid 99 Muusika 105 Parlament ja valitsus 115

Postmargid 125 PĂľllumajandus 127 Raadio 137 Raha 148 Reisimine 152 Riigipea 155 Riik 159 Sport 177 Tants 200 Teadus 202 Teater 211 Televisioon 227 Transport ja masinad 237 Varia 247

Allikad 261

9

Ajakirjandus

Riigi trükikoja sisevaade 1939. aastal.

AJAKIRJANDUS ES I M ES ED

Esimene Eesti Spordileht ilmus Eesti Spor-

di Seltsi Kalev väljaantuna 20. aprillil 1920.

Ajalehe esimene toimetaja oli Ado Anderkopp (1920–1921) ja pikaajalisim Harald Tammer (1921–1929). Esime­s e numbri juhtkirjas tehti üleskutse: «Saagu Eesti Spordileht igale Eesti spordimehele omaseks asjaks, mille vastu ta kohustatud on.»

Ado Anderkopp meenutas 1935. aastal lehe esimese numbri sündi: «See oli sel ajal, kui oli alanud Eesti tung Euroopasse iseseisva rahvusena. Igal alal püüti olla väärilised Euroopa teiste rahvustega. Ja kui meil oli spordiliikumine, siis leidsime, et välismaa eeskujul peab sel liikumisel olema oma häälekandja. Sellepärast otsustas Eesti Spordi Liit E. Spordilehe asutamise juba oma esimesel koosolekul – 20. jaan. 1920. a.

Keerulisi käike oli lehe väljaandmiseks loa saamisega, kuid lõppeks see saadi, kuigi mitte spordiliidu, vaid E. s. s. Kalevi nimele.

[---] Arutasime koos J. Villemsoniga, mida lehte panna. Tol ajal ei olnud ju ühtki elukutselist spordiajakirjanikku, ja meie seda ammugi mitte. Olime kaua mures lehe sisu koostamisega. Siis J. Villemson võttis Soome lehed ja tõlkis sealt mõned võistluste

1918–20 1 7

kirjeldused. Mina kirjutasin ka üht ja teist.

Kadunud dr Luigalt saime ühe juhtkirja. Nii leidsime, et leht ongi koos. Oli ta hea või halb, kuid paremat me tol ajal ei suutnud.

Esimese Eesti Spordilehe esikülg.

11

ESIMENE EESTIS

Peaasi oli aga, et meil oli oma häälekandja. Ühtin kõikide arvamisega, et E. Spordilehele kujuandjaks oli õieti H. Tammer, kes üks aasta pärast esimese numbri ilmumist asendas mind.»

Aastatel 1921-1922 andis ajalehte välja Eesti Spordi Liit ja 1923–1940 Eesti Spordi Keskliit. Vastutavad toimetajad olid Aleksander Mändvere (1929–1932), Oskar Lõvi (1933–1934) ja Aadu Adari (1934–1940).

Esimestel aastatel ilmus ajaleht üks-kaks korda kuus, aastatel 1925–1932 peaaegu igal nädalal ja seejärel kord kuus. Eesti Spordileht lõpetas ilmumise 1940. aasta juulis.

Esimene eestikeelne loodusajakiri ilmus

1922. aasta jaanuarist kuni 1924. aasta lõpuni ja kandis pealkirja Loodus. Ajakirja andis välja kirjastusühisus Loodus Tartus ning selle toimetajad olid Johannes Piiper, Jaan

Rumma, Jaan Sarv, Aleksander Audova ja Gustav Vilberg. Ajakirja ilmumisaeg jäi lühikeseks, kuna lugejate enamikule ei meeldinud artiklite liigne tõsiteaduslikkus.

Esimene Eesti kõmuleht hakkas ilmuma

28. augustil 1922. Selleks oli nädalaleht Esmaspäev, mida anti välja aastail 1922– 1940 Tallinnas. Ajaleht ilmus iga esmaspäeva hommikul ja kandis alguses alapealkirja «Piltidega nädalleht». Lehe esimene vastutav toimetaja (peatoimetaja) oli Harald Vell­ ner (1893–1970).

Ajalehe asutas Aleksander Veiler (1887– 1950) ja sellest kujunes aja jooksul loetavaim leht Eestis. Alguses oli Veiler ka väljaandja (1922–1927) ja peatoimetaja (1923– 1927), kuid aastast 1927 hakkas lehte välja andma kirjastusühisus Vaba Maa. Esimene tänase päevani ilmuv naisteajakiri

Esimese Eesti Naise esikaas.

on Eesti Naine, mille avanumber ilmus mais 1924. Ajakirja tekkimine on seotud Eesti Naiste Karskusliidu asutamisega, kuna liidul oli vaja väljundit, mille kaudu arendada karskust, õpetada naisi paremini lapsi kasvatama ja maja pidama ning täiendada nende teadmisi tervishoiust. Ajakirja alapealkiri oli «Naiste ja kodude ajakiri».

Teise maailmasõja ajal 1940–1945 ajakiri ei ilmunud. Seejärel jätkas ajakiri ilmumist Eesti Naise nime all, kuid 1952. aastal sai nimeks Nõukogude Naine. Alles 1989. aastal taastati ajakirja algne nimi.

Esimene perekonna- ja naistekalender

oli Majasõber, mille alapealkiri oli alguses «Käsiraamat-kalender» ja hiljem «Naiste kalender». Esimene number ilmus 1932. aasta lõpus. Kalender oli mõeldud eeskätt perenaistele, sisaldades hulgaliselt toiduretsepte, kodukorrastamisnippe ja muud 12

Ajakirjandus

naistele vajalikku. Kalendrit andis välja kirjastus Lehemehed ja see ilmus aastail 1932– 1939.

Trükis osutus niivõrd kvaliteetseks ja populaarseks, et olevat teiste kalendrite müügile halvasti mõjunud. Lisaks andsid Julie Org ja August Jänes välja Majasõbra nime all oma väljaandeid, mistõttu nad mõisteti süüdi ja pidid Lehemeestele maksma kahjutasu.

Esimene number moeajakirja Siluett ilmus

1958. aastal ja sellest sai Eesti populaarseim moeajakiri. Hiljem, kui Siluett hakkas ilmuma ka venekeelsena, sai see edukaks kogu Nõukogude Liidus. Ajakirja andis välja 1957. aastal asutatud Tallinna Moemaja ja see ilmus neli korda aastas.

Peamiselt avaldatigi moemaja kunstnike loodud rõivamudeleid. Eestikeelse ajakirja keskmine trükiarv oli 52 000 ja venekeelse trükiarv 350 000. Ajakirja peatoimetajad on olnud Bruno Roks, Lilian Kosenkranius, Käthe Kits ja Ell-Maaja Randküla. Siluett lõpetas ilmumise 1992. aastal.

Esimene kolhoosileht, Kirovi-nimelise näi-

diskalurikolhoosi leht Randlane, hakkas ilmuma 9. oktoobril 1975. Ajalehes Sirp ja Vasar oli 17. oktoobril 1975 selle kohta lühiteade: «Kirovi-nim. kalurikolhoos on hakanud välja andma oma ajalehte Randlane, esimest kolhoosiajalehte vabariigis. Kolhoosi parteikomitee, juhatuse, ametiühinguja komsomoliorganisatsiooni häälekandja ilmub ofsettrükis kaks korda kuus ning on rajoonilehtedest poole väiksema mahuga.»

1967. aasta Silueti mannekeenid tutvustavad talvemütse ja labakindaid.

Kui alguses oli tiraaž 2000, siis 1987. aastal trükiti lehte juba 4000 eksemplari. Viimane ajalehenumber ilmus 1998. aastal. Peaaegu kogu selle aja oli toimetaja Linda Kangur.

Esimene eraajaleht nõukogude ajal ehk esi-

mene perestroikajärgne alternatiivleht Eestis oli Nelli Teataja, mis hakkas ilmuma nn kooperatiivsetel alustel alates 10. oktoobrist 1988. «Nelli Teataja on kogu aeg varjamatult arendanud tabloidlehe suunda, mis tänaseks on terves Eestis ajakirjanduses edukaks osutunud,» on öelnud Nelli Teataja kunagine peatoimetaja Allan Hmelnitski.

Järgmine parteikomiteedest sõltumatu eraajaleht taasiseseisvumise suunas liikuvas Eestis oli Lääne Elu, mille esinumber ilmus 13. juulil 1989. Ajalehe Eesti Ekspress esimene number ilmus 22. septembril 1989.

13

ESIMENE EESTIS

ARHITEKTUUR JA EHITUS E SIME SE D

1918–2017

Esimene Eesti talumees, kes laskis oma maja

projekteerida arhitektil, oli Uue-Kariste valla Puisi talu peremees Karl Unt (1855– 1940). Tema palvel tegi Puisi talu uue maja ehituskavandi 1913. aastal Karl Burmani ja Artur Perna arhitektibüroo. Talumaja kohta väga suure, nelja korstnaga juugendliku puu­maja põhikorruse pindala oli projekti järgi 300 m², peale selle lahtine avar 25 m² veranda ning lisaks 70–80 m² mansardkorrusel ehk kasulikku pinda kokku umbes 400 m².

Eluruumid olid projekti järgi 335 cm kõrged.

Projekt nägi ette punaseks värvitud sindlikatuse ja väljast vooderdatud püstlaudisega seinad. Teadaolevalt Puisi häärberi ehitamisel projekti päris täpselt ei järgitud. Talu on praeguseks hävinud.

Esimene Eesti kutseline arhitekt oli Georg

Hellat (1870–1943), kes lõpetas 1900 Peterburis tsiviilinseneride instituudi. Ta töötas insenerina Mogiljovi ja Liivimaa kubermangudes ning oli 1908–1913 vabakutseline arhitekt ja 1913–1915 Tallinna linnaarhitekt.

Hellat projekteeris juugendi ja neoklassitsismi sugemetega avalikke hooneid ja elamuid peamiselt Tartusse, Pärnusse ja Valka.

14

Üks olulisemaid Hellati projekteeritud ehitisi on Tartus asuv 1902. aastal valminud Eesti Üliõpilaste Seltsi maja, mida peetakse esimeseks eesti rahvuslikus stiilis hooneks.

Tema projekti järgi valmis 1915 ka Kala­maja Põhikool Tallinnas, mis oli oma aja kohta moodne: keskkütte, võimla ja duširuumiga. Üks esimesi kutselisi Eesti arhitekte oli ka Karl Friedrich Burman (1882–1965), kes sai samuti hariduse Venemaal.

Esimene Eestis arhitektikutse saanud arhitekt oli baltisakslane Robert Natus (1890–

1950), kes lõpetas pärast mõningast Riias õppimist 1924. aastal Tallinna Tehnikumis arhitektuuri eriala. Peatselt avas ta Tallinnas oma arhitektuuribüroo. Ta oli ka Nõmme esimene linnaarhitekt. 1939. aastal siirdus ta elama Poola Poznańi linna, hiljem kolis Saksamaale.

Natuse loomingust tõstetakse eriti esile Saksa ekspressionismist mõjutatud klinker­ tellistega vooderdatud suuri maju Tallinna kesklinnas. Nõmmele projekteeris Natus traditsionalistliku turuhoone, funktsionalistliku sauna ja mitu eramaja.

Arhitektuur ja ehitus

Esimene suur esinduslik luksuskino ehitati

aastail 1925–1926 lätlase Frīdrihs Skujiņši projekti järgi. See oli esimene suur ehitis Vabaduse väljaku (endise Heinaturu) lõunaservas. Üheksasajakohaline kinoteater Gloria Palace avati 5. oktoobril 1926 sakslase Friedrich Wilhelm Murnau värske filmiga «Faust». 1929. aasta sügisel alustas Gloria Palace helifilmide demonstreerimist.

Hoone esimesel korrusel avati 1930. aastal tantsulokaal Dancing Gloria Palace. Kino tegutses hoones 1940. aastani. Alates 1948. aastast asub seal Vene Draamateater.

Kinoteatri Gloria Palace välisvaade aastast 1930.

Kinoteatri Gloria Palace sisevaade aastast 1930.

15

ESIMENE EESTIS

Esimene kõige kiiremini pärast ehitustööde lõppu ja vastuvõtmist purunenud sild Ees-

tis oli Kärevere raudbetoonsild Tartumaal, mis 14. detsembril 1928 kell 21.15 ootamatult kokku kukkus. Tehniline komisjon oli 70 000 krooni maksma läinud ja 48 meetri pikkuse silla kaks päeva varem vastu võtnud ja kuulutanud kasutamiskõlblikuks. Varingu põhjus oli liigne kokkuhoid veealuste tööde teostamisel – silla sambad koosnesid betooni asemel põhiliselt liivast ja killustikust.

1930. aastal toimunud kohtuprotsessil jäi peasüüdlaseks silla ehitaja insener Ado Johanson, kellele määrati ühe kuu pikkune vangistus ja kellelt mõisteti riigi kasuks välja silla ehitusmaksumus rohkem kui 60 000 krooni väärtuses.

Esimene põlevkivituhktellistest ehitatud hoone nii Eestis kui ka maailmas on 1929.

aastal avatud, kelpkatusega Hiiu jaamahoone, tänase aadressiga Raudtee tänav 57a.

Hiiu peatus avati Tallinna–Pääsküla elektriraudteeliinil 6. veebruaril 1926 ja esialgu kasutati jaamahoonena vana kaubavagunit.

Ka 16. septembril 1926 avatud Rahumäe peatuskohta ehitati 1930. aastaks põlevkivituhktellistest jaamahoone.

Mõlemas jaamahoones avati 1932. aastal ka postiagentuur. Nende hoonete ehitusmaterjaliks valiti põlevkivituhktellised, kuna neid hakati kõige varem valmistama Eestis.

Esimene kahe saaliga kino ehitati märtsi-

pommitamises hävinud majade asemele Tallinnasse (Vana-Posti 8) aastail 1953–1955.

Hoone esialgse projekti autor oli arhitekt Friedrich Wendach (1896–1984), tema tööd jätkasid Ilmar Laasi (1907–1999), Peeter Tarvas (1916–1987), August Volberg (1896– 1982) ja sisearhitekt Maia Laul-Oselein (1921–2009).

16

15. mail 1955 avatud kahekorruselise kino Sõprus teisel korrusel oli kaks 400 külastajat mahutavat kinosaali. Kino nimedena olid kaalumisel ka Spartacus ja Leningrad.

Esimene Nõukogude Eestis rajatud vabaplaneeringuga uuselamurajoon oli Mustamäe

Tallinnas, kus hooned ei paiknenud harjumuspäraselt tänavate ääres. Elamud asetsesid ilmakaarte, valguse või elamukvartali (toona nimetati mikrorajooniks) suuruse järgi. Ülalt vaadates võis selline nurgeti ja kohati risti-rästi paigutatud majade kogum meenutada laialipillatud klotsihunnikut ning näiteks arhitekt Mart Port võrdleski mitmes artiklis toonast linnaplaneerimist klotsidega mängimisega.

Mustamäe rajamise aegu oli «klotse» ainult kahte sorti, viie- ja üheksakorruselised, ning neid siis 1959. aastal valminud planeeringu järgi (autorid arhitektid Voldemar Tippel, Lidia Pettai ja Toivo Kallas) sinna liivaluidete ja hõreda männikuga kaetud alale laiali paigutatigi. «Uus linn rajati puhtale lehele – nii välditi olemasolevate elamute (sh meile praegu nii armsate Kalamaja või Lilleküla) lammutamist, sest eluasemete nappuse tõttu poleks inimesi kuhugi ümber asustada olnud,» kirjutas Arhitektuurimuuseumi juhataja Triin Ojari Eesti Päevalehes.

Mustamäe asumi vanimas piirkonnas valmisid esimesed hooned 1963. aastal. Teistel andmetel valmis esimene paneelmaja 1962. aastal viie kuuga.

Esimene üle tuhande istekohaga kino oli

Kosmos, mis avati 10. (teistel andmetel 12.) märtsil 1964. aastal Tallinnas Pärnu maantee 45. Kino avamishetkel mahtus sinna 1015 vaatajat, ekraani pind oli 240 m². See oli tol ajal terves Baltikumis suurim ja kaasaegseim kino. 1997. aastal tunnistati kino

Arhitektuur ja ehitus

Kosmose maja kultuurimälestiseks. Hoone arhitektid olid Ilmar Laasi ja Udo Ivask.

Kosmos oli Nõukogude Liidu esimene panoraamkino, kuid seal sai demonstreerida ka tavalisi ja laiekraanfilme. Alates 1990. aastatest on istekohtade arvu vähendatud ja saale juurde ehitatud.

Esimene Eesti pilvelõhkuja oli hotell Viru,

mille vundamendi rajas 1966–1968 Tallinna Ehitustrust ning maapealsed hooneosad ehitasid aastatel 1969–1972 Soome firmad Haka ja Repo. Arhitektid olid Henno Vaade hotellile Viru aastast 1972.

Hotell Viru ehitus 1969. aastal.

17

ESIMENE EESTIS

Vast avatud, ligi 200 miljonit krooni maksma läinud kobarkino Coca-Cola Plaza märtsis 2001.

Sepmann ja Mart Port. 74 meetri kõrgune ja 23korruseline hoone avati ametlikult 5. mail 1972. Hotellis oli 426 numbrituba 829 külastajale (95 ühe- ja 354 kahekohalist; 2-3toalisi luksusnumbreid oli 13), mitu kohvikut ja restorani, öölokaal ja grillbaar.

Hotell majutas vaid välisturiste, keda pärast Helsingi laevaliini avamist oli hakanud massiliselt Eestisse tulema. Ööl vastu 18. detsembrit 1969 puhkes hotellis suur tulekahju. Hoone suudeti kustutada, kuid põlemist filminud ETV operaator Hasso Vahi sai valju noomituse ja pidi loobuma kolmeks kuuks filmivõtetest ning saatejuht Tarvo Villomann sai esinemiskeelu kaheks kuuks koos valju noomitusega.

18

Esimene kobarkino Eestis ja Baltimaades

(multiplekskino) Coca-Cola Plaza avati 10. märtsil 2001 Tallinnas. Avafilm oli Robert Zemeckise draama «Kaldale uhutud». Kuuekorruselise hoone arhitekt oli Andri Kirsima. Aadressil Hobujaama 5 asuvas meelelahutuskompleksis on 11 kinosaali kokku 1968 istekohaga: suurimas saalis 514 ja väikseimas 40 kohta. Avamishetkel oli Coca-Cola Plaza üks moodsamaid kinosid terves Skandinaavias. Aastail 2001–2016 külastati seda 14,4 miljonil korral.

Esimene passiivmaja Eestis asub Põlva

kesklinna ja Intsikurmu lauluväljaku vahelisel alal, endise pumbajaama krundil.

Arhitektuur ja ehitus

Aprillis 2013 sai Kuldar Leisile kuuluv kolmekorruseline ühepereelamu vastava rahvusvahelise sertifikaadi. Leis hakkas kaasaegsema maja peale mõtlema 2009. aastal, käis energiatõhususe seminaridel ja kohtus spetsialistidega. Majas on kasutatud uudse konstruktsiooniga aknaid ja seinapaneele, seinakütet ja vertikaalset maakütet. Kütte­ energia ja elekter saadakse katusele paigaldatud päikesepaneelidest.

Esimene liginullenergia koolimaja Eestis asub

Põlvas Piiri tänaval. Selleks on Põlva Güm­naasiumi uus õppehoone, mis avati 9. jaanuaril 2017. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Riigi Kinnisvara ASi tellimusel rajas Ehitus5ECO OÜ 1963. aastal valminud internaadihoone asemele enam kui 2300 m²

suuruse gümnaasiumihoone, mille ehitamisel pöörati erilist tähelepanu kaasaegse õpikeskkonna funktsionaalsusele ja energiasäästlikkusele. Koolimaja on kavandatud 252 õpilasele ja sisaldab üheksat suurt ja viit rühmaklassi.

Esimesel korrusel on garderoob 300 inimesele, kohvik ja 108kohaline auditoorium ning 120kohaline aula, mis on fuajee arvelt laiendatavad. Hoone projekteerinud AS Re­sand kaasas töödesse Saksa arhitektuuribüroo Architektur Werkstatt Vallentin arhitekti Gernot Vallentini, kes on maailmas esimese sertifitseeritud passiivmaja koolihoone arhitekt ning keda on tunnustatud uuenduslike ideede rakendamise ja heade näidete loomise eest Saksamaa riikliku teenetemärgiga.

Gümnaasiumihoone arhitekt on Pille Pärn.

19

ESIMENE EESTIS

20

Film

Fotograaf Johannes Pääsuke 1915. aastal.

FILM ES I M ES ED

Esimene iseseisvusaegne filmiühing oli

Estonia-Film, mille asutasid 10. septembril 1920 vennad Georg Johannes ja Peeter Parikas ning Konstantin ja Theodor Märska. Ühing tegeles nii filmide tootmise kui ka levitamisega ja tõi Eesti filmindusse ringvaate: esimest ringvaadet näidati 1920. aasta veebruaris. Põhiliselt tegeleti dokumentaalfilmidega (eluolu- ja päevakajalised filmid).

Stuudio üks suuremaid saavutusi oli täispikk dokumentaalfilm, esimene algupärane suurteos «Filmikaameraga läbi Eesti», mida demonstreeriti mitmes Euroopa riigis. 1921. aastal valmis stuudios esimene mängufilm, naljapilt «Armastuse pisielukas», mis võeti Tallinnas üles ühe päevaga. Film pole säilinud ja selle sisu pole teada. Ajalehes Kaja kirjutati 28. juunil 1921: «O.-ü. «Estonia Film» on kokku seadnud uue kinonaljapildi «Armastuse pisielukas».

See on teine katse Eesti kinopiltidega, kui sil-mas pidada aastate eest Tartus etendatud kinojanti «Karujaht».»

Estonia-Film lõpetas tegevuse 19. detsembril 1932. Aastail 1912–1914 tegutses Tartus «esimene Eesti kinopiltide tehas» Estonia Film, mille asutas Johannes Pääsuke

1918–2017

(1892–1918), esimene eestlasest filmioperaator ja esimese Eesti mängufilmi «Karujaht Pärnumaal» (1914) looja.

Esimene täispikk dokumentaalfilm «Filmi-

kaameraga läbi Eesti» (algvariandis «Filmkaameraga läbi Eesti») esilinastus Tallinnas kinos Rekord 11. septembril 1924. Tegu oli Välisministeeriumi tellitud enam kui kahetunnise propagandafilmiga, mille režissöör oli Oskar Villandi ja operaator Rudolf Unt. Ajalehes Vaba Maa kirjutati esilinastuse kohta: «Esimene Eesti suurfilm. Ümber Eesti kahe ja poole tunniga said ära käia kutsutud külalised, kellele kino «Rekordis» «Estonia Film» oma suurt Eesti ülesvõtet esitas, esimest sellesarnast, mis meie kodumaast tehtud. Film kujutab Eesti linnasid ja maakohti, põllutööd ja tööstust, maastikke ja randu ... võimata on isiklikul rändamisel kõike seda huvitavat ära näha, mis siin näed.

Ilma vaheaegadeta 2 ja pool tundi jookstes pidas film kogu aeg vaatajate huvi üleval ja tasuti kiiduavaldustega.»

Rahvaleht kirjutas 13. septembril 1924, et film on «väga asjatundlikult, maitserikkalt ja hoolega valitud pildistustest kokku 21

ESIMENE EESTIS

seatud». 1926. aastal tehti filmist uus, täiendatud ja ümber monteeritud versioon. Eesti Filmiarhiivis on tänaseni säilinud ainult üksikud fragmendid esialgsest tervikust.

Esimene täispikk mängufilm oli 12. det-

sembril 1924 Tallinnas esilinastunud ajalooline draama «Mineviku varjud», mida tolleaegses ajakirjanduses nimetati esimeseks Eesti suurfilmiks. Tummfilm valmis filmitootmisfirmas Eesti National Film režissööride Valter Palmi ja A. Nugise käe all, operaatoriks oli Konstantin Märska. Osades olid näitlejad Voldemar Toffer (rahvavanem Olev), Ants Lauter (tema poeg, malevapealik Kaljo), Ella Silber (tema tütar Virve), Eduard Türk (vapper kangelane Uno), Klaara Kruus (Kaljo mõrsja Laine) jt. Kuigi film pole säilinud, on teada, et see räägib eestlaste võitlusest Eestimaa vallutanud Liivi ordu vastu.

Teistel andmetel on esimeseks täispikaks Eesti mängufilmiks nimetatud 30. oktoobril 1923 Tartus esilinastunud kriminaalfilmi «Must teemant», mida selle tegijad tituleerisid ambitsioonikalt esimeseks eesti kunstdraamaks. Film pole säilinud ja selle sisu pole teada. Tummfilm olevat jäljendanud tuntud vene «Kuldseeria» draamasid.

Filmi lavastasid stuudios Regina-Film Fjodor Ljubovski (ühtlasi stsenarist) ja Jakob Sildnik (ühtlasi operaator). Peaosades olid Fjodor Ljubovski ja Tiina Kapper. Mõningatel andmetel on «Musta teemanti» näol tegemist hoopis esimese Eesti lühidraamaga.

Esimene säilinud täispikk mängufilm on

1925. aastal tehtud poliitiliste sugemetega melodramaatiline seikluskomöödia «Tšeka komissar Miroštšenko» (originaalpealkiri «Tscheka-Kommissar Miroschtschenko»), 22

mis kestab 78 minutit. Film räägib armastusest Karli ja Agnese vahel, kes ootavad Venemaal luba kodumaale Eestisse naasmiseks. Karli armukade pruut Erna kirjutab salakaebuse tšekist Miroštšenkole, kes on aga lummatud Agnese ilust.

Stuudios Eesti National Film toodetud tummfilmi režissöör oli sakslane Paul Sehnert, operaator Rudolf Unt ja kunstnik Nikolai Root. Näitlejatena tegid kaasa Mihkel Lepper (Nõukogude Venemaa komissar Miroštšenko), Valentine Vassiljeva (interneeritud eestlanna Agnes Tõnisson), Kaljo Raag (interneeritud eestlane Karl Raudsepp), Leoniide Jürisson (Karli pruut Erna Tammik) jt.

Esimene Eesti sõjafilm «Noored kotkad» fil-

miti stuudios Siirius-Film 1927. aastal. Film räägib sellest, kuidas vabatahtlikud siirduvad 1918. aastal vabadussõtta kaitsma Eesti iseseisvust. Peamised filmitegijad olid Theodor Luts (produtsent, režissöör, stsenarist, operaator, monteerija jne) ja tema abikaasa Aksella Luts (stsenarist, grimeerija).

Peaosades olid Arnold Vaino (üliõpilane Tammekänd), Johannes Nõmmik (sepp Laansoo) ja Rudolf Klein (talusulane Lepik). Sõjafilm kestab 87 minutit ja on üks väheseid enne 1940. aastat valminud filme, mis on peaaegu terviklikult säilinud. Esilinastus toimus 19. novembril 1927 Tartus.

Esimene plaadile salvestatud heliga film

(heli oli salvestatud eraldi plaadile) oli 16. märtsil 1930 Tallinnas esilinastunud lühimängufilm «Kuldämblik», mis räägib Ameerikas rikastunud eesti mehe ja tema tütre külaskäigust sünnimaale. Kui kuiva seaduse maalt saabunud eestlased satuvad sadamakõrtsi «Kuldämblik», hakkab lugu hoogsalt hargnema laulu, pillimängu

Film

Stseen 1930. aastal esilinastunud filmist «Kuldämblik», kapteni osas Aleksander Arder.

ja tujutõstva napsu saatel. Kõrtsistseenide ning alkoholi- ja tubakareklaami tõttu keelati filmi näitamine noorsoole.

Tootjafirma oli Konstantin Märska Film­ produktsioon, stsenarist ja režissöör Boris Jaanikosk, operaator Konstantin Märska.

Peaosades olid näitlejad Olga Torokoff Tiedeberg (lillemüüja Olli), Aleksander Arder (kapten Parm) ja Ly Schönberg, laulsid Olga Torokoff-Tiedeberg ja Aleksander Arder. Film pole säilinud.

Esimene rahvusvahelises koostöös valminud täispikk mängufilm ja ühtlasi esime-

ne Saksa-Eesti koostööfilm oli 1930. aastal

filmitud 77minutiline «Kire lained» (UraniaFilm ja Wladimir Gaidarow GmbH).

Melodraama, mille saksakeelne pealkiri oli «Kurs auf die Ehe» või «Wellen der Leidenschaft», jutustas salapiirituse smugeldamisest Eestist Soome, rahast, võlgadest ja kirglikust armastusest. Filmis mängisid peamiselt välismaalased, eestlastele oli peale Hugo Lauri (piiritusepaadi kapten Bratt) määratud episoodilised rollid (Ants Eskola, Eduard Rebane, Robert Rood).

Filmi lavastas Saksamaale elama asunud venelane Vladimir Gaidarov, kes mängis ise ka üht meespeaosa (Brasiilia passiga kirjanik Rex Ronney). Välisvõtetega alustati 23

ESIMENE EESTIS

30. juunil Loksal ja filmiti Eesti erinevais paigus Käsmu, Võsu, Tallinn). Esilinastus oli Tallinnas 10. oktoobril 1930 ja Saksamaal 17. oktoobril 1930. Saksamaa kinodes mängiti filmi heliga, Eestis oli tegu tummfilmiga.

Esimese Eestis valminud ja ekraanile jõudnud joonisfilmi (originaalkeelepruugis trikk-

film) «Kutsu-Juku seiklusi» kohta kirjutas seltskonnaleht Nool 1. mail 1931: «Äsja valmis Tallinnas eesti joonis-trikkfilm, kiiretempoline, veidi katkendliku sisuga, kuid tehniliselt laitmatu. Peategelaseks on KutsuJuku, suurte kõrvadega koerake, millest võibolla areneb meie rahvuslik Miki.»

Elfriede Lepp-Strobel esimese Eesti helifilmi «Päikese lapsed» Helja tegelaskuju proovivõtetel Vääna-Jõesuus 1932. aastal.

Film jutustab Kutsu-Juku ettevõtmistest maal, õhus, vees ja põrgus. Juku ratsutab põrsaga, võitleb kure, konna ja varesega ning siseneb kännu ja raadiolainete kaudu põrgusse, kus näeb tantsivat luukeret ja tuldsülgavat draakonit. Tummfilmi kaadrite vahel on selgitavad tekstid. Film pikkusega 5 minutit 36 sekundit (säilinud on 4 minutit) valmis 1931. aastal Aleksander Teppori ateljees. Režissöör oli Voldemar Päts, produtsent Aleksander Teppor ja joonistaja karikaturist Elmar Jaanimägi.

Esimene Eesti helimängufilm (tollases

kõnepruugis ka kõnefilm) ja esimene EestiSoome ühisfilm oli 1932. aastal valminud «Päikese lapsed». Osaliselt säilinud täispikk melodramaatiline laulu- ja tantsufilm (47 minutit) jutustab armukolmnurgast, mille moodustavad maalikunstnik Arno Kiviste (Ants Eskola), tema kaaslasest tantsijanna Helja (Elfi Lepp-Strobel) ja rikas preili Margot Varik (Nadežda Peedi-Hoffmann).

Tootjad olid Theodor Lutsu Filmiproduktsioon ja SuomiFilmi ning Theodor Luts oli nii produtsent, lavastaja, stsenarist kui ka operaator. Esilinastus toimus 23. novembril 1932 Rakveres.

Esimene Eesti helifilmistuudio (helifilmi-

labor) oli Helila, mille asutasid 1933. aastal kinomehaanik, helitehnik ja kroonikaoperaator August Eljari (1904–1988, kuni 1940. aastani Eichelmann) ja filmioperaator Voldemar Päts (1902–1942). Ajalehes Postimees ilmus 30. juulil 1935 sõnum esimesest Eesti helikroonika eksperimendist Tallinna kinos Modern. Demonstreeriti filmikaadreid Haapsalu meeslaulupäevast, mille kaameratöö oli Voldemar Pätsilt ja heliülesvõtted August Eichelmannilt.

24

Film

Salvestati peamiselt laulu ja muusikat, kuid ka riigitegelaste esinemisi. Vaba Maa kirjutas 10. detsembril 1936 uudislõigus «Esimene eesti helifilm ekraanil» järgmist: «Kino «Helioses» läks ekraanile V. Pätsu poolt kodumaisel helifilmiülesvõtteaparaadil valmistatud helifilm. Esinevad Aarne Viisimaa, Marta Runge, Hugo Laur, Meta Luts, segakvartett ja kaitseväeorkester. Peale laulude ja orkestriettekannete on filmis dialoog «Vedelvorstist», mis publikult kutsub välja naerulaginaid.»

Esimene spetsiaalselt filmile kirjutatud muusika pärineb 1937. aastal Eesti Kultuur-

filmis toodetud dokumentaal- ja loodusfilmist «Vilsandi linnuriik», mille operaator ja monteerija oli Vladimir Parvel. «Vilsandi linnuriik» oli ühtlasi üks esimesi Eesti loodusfilme. Muusika komponeeris filmile helilooja Villem Reimann (1906–1992), kes tegi sellest sümfoonilise süidi «Vilsandi». Süidi teist redaktsiooni (1946. aastast) on esitatud sageli kontsertidel ja pärjatud mitme preemiaga.

Esimene dokumentaalfilm liivlastest valmis

1940. aastal. Kümme minutit kestev «Liivi rannikult» valmistati Eesti Kultuurfilmis, operaator oli vene päritolu eesti filmimees Vladimir Parvel (1908–1971) ja teksti autor keeleteadlane ja esimene Eesti etnoloogiadoktor Ferdinand Linnus (1895–1942). Filmis kujutatakse Kuramaa rannakülades elavate liivlaste eluolu.

Järgmine film liivlastest «Liivi rannal» tehti 1966. aastal (režissöör Endel Nõmberg), kui hilisem dokumentaalfilmide stsenarist, režissöör ja produtsent Ants Vist (1935–2015) suutis Eesti Televisiooni juhtkonnale põhjendada kaduva väikerahva jäädvustamise vajadust. Film tuli võimude

meelest liiga pessimistlik ja sellest sai enam kui 20 aastaks «riiulifilm».

Esimene Nõukogude Eesti täispikk dokumentaalfilm «Eestimaa» esilinastus märt-

sis 1941 Tallinna kinos Gloria Palace. Endisaegsetel kroonikakaadritel põhinev 49minu­ tiline venekeelse diktoritekstiga film püüdis avada Eestimaa ajalugu ja eestlaste eluolu nõukogulikus võtmes, kritiseerides endisaegset Eestit ja kuulutades peatset õitsengut.

Eestlasi seda filmi tegema ei lubatud: stsenarist ja režissöör oli Vassili Beljajev, operaator Jefim Utšitel. Mõned Eesti tuntud filmimehed olid siiski palgatud vähem tähtsatele kohtadele: Konstantin Märska ja Vladimir Parvel olid ametis teiste operaatoritena.

Esimene Nõukogude Eesti täispikk mängufilm (ühtlasi esimene sõjajärgne) oli 6. no­

vembril 1947 Tallinnas esilinastunud «Elu tsitadellis», mis vändati August Jakobsoni samanimelise näidendi ainetel. Filmi peategelane on botaanikaprofessor August Miilas (Hugo Laur), kes on sulgenud ennast kõrge Kaader 1947. aastal esilinastunud mängufilmist «Elu tsitadellis»: August Miilas (Hugo Laur), tema naine Eva (Aino Talvi) ja tütar Lidia (Lia Laats).

25

ESIMENE EESTIS

plankaiaga piiratud majja, et tegeleda teadusega. Senini poliitikast eemale hoidnud teadlasest saab filmi lõpuks nõukogude võimu pooldaja.

Stuudios Lenfilm, kuid täielikult Eesti näitlejatega tehtud film kestis 85 minutit.

See-eest koosnes filmitegijate seltskond peaaegu sajaprotsendiliselt venelastest ja juutidest: režissöör Herbert Rappaport, stsenarist Leonid Trauberg, operaator Sergei Ivanov jt. Vaid heliloojaks oli võetud eestlane (Eugen Kapp). Peaosades olid Hugo Laur (August Miilas), Aino Talvi (tema naine Eva Miilas), Gunnar Kilgas (nende poeg Karl), Lia Laats (nende tütar Lydia), Lembit Rajala (professori poeg Ralf esimesest abielust), Andres Särev (doktor Richard Miilas, professori vennapoeg) jt. Režissöör Rappaport ja näitlejad Laur, Laats ja Rajala pälvisid filmi eest Stalini II järgu preemia.

Esimene Eesti värvifilm oli 1951. aastal val-

minud mängufilm «Valgus Koordis», mis tehti Lenfilmis ja Tallinna Kinostuudios Hans Leberechti samanimelise jutustuse ainetel ning kujutab endast nõukogude propagandafilmi, millega kiideti stalinistlikku kolhoosikorda.

Poolteist tundi kestva filmi režissöör oli Herbert Rappaport, stsenaristid Hans Leberecht ja Juri German, muusika kirjutasid Eugen Kapp ja Boris Kõrver. Peaosas, punaväelase Paul Runge rollis oli Georg Ots, teistes osades Aleksander Randviir, Valentine Tern, Ilmar Tammur, Rudolf Nuude, Olev Tinn, Elmar Kivilo, Evi Rauer ja Hugo Laur.

Filmile anti 1952. aastal Stalini preemia.

Esimene Eesti nukufilm valmis Tallinna

Kinostuudios 1958. aastal režissöör Elbert Tuganovi (1920–2007) käe all. Selleks oli Taani kirjaniku Jens Sigsgaardi lastejutu 26

«Palle üksi maailmas» ainetel tehtud «Peetrikese unenägu» (kestusega 18 minutit), mille käsikirja kirjutas samuti Tuganov. Operaator oli Aimée Beekman, kunstnik Rein Raamat, helilooja Boris Kõrver. Ühel hommikul leiab Peetrike, et ta on maailmas täiesti üksi. Ta hakkab vallatusi tegema ja satub pööraste tempude tõttu väga täbarasse olukorda. Viimaks selgub, et see kõik oli üksnes halb unenägu.

Esilinastus toimus 6. juunil 1958 Tallinnas peetud Balti liiduvabariikide filmifestivalil.

Teadaolevalt levitati seda filmi 45 riigis.

Esimene Eesti laiekraanfilm tehti 1958. aas-

tal. Selleks oli Aleksei Novikov-Priboi samanimelise romaani ainetel vändatud ajalooline mängufilm «Esimese järgu kapten», mis jutustab loo sellest, kuidas lihtsast tsaarilaevastiku madrusest Zahhar Psaltõrjovist saab Nõukogude riigi esimese järgu kapten.

Filmi tegemisse oli kaasatud väga vähe eestlasi ja põhipositsioonidel olid venelased: režissöör Aleksandr Mandrõkin, stsenarist Juri Krotkov, operaator Juli Kun. Ka näitlejad olid peamiselt venelased: Boriss Livanov, Vladimir Jemeljanov, Mihhail Orlov, Ninel Mõškova jt. Eestlastest olid suuremad rollid Olev Eskolal ja Eve Kivil.

Film tehti venekeelsena (originaalpealkiri: «Капитан первого ранга»).

Esimene Eesti täispikk telemängufilm (Ees-

ti Televisiooni esimene mängufilm) ja ühtlasi NSV Liidu esimene telemängufilm oli Tallinna Televisioonistuudios valminud «Näitleja Joller», kuna see telelavastus oli jäädvustatud filmile. 85 minutit kestev film vändati Voldemar Panso samanimelise jutustuse järgi ning räägib näitleja allakäigust ja eneseleidmisest. Näitlejast, kes on sunnitud teatrist lahkuma ja kelle edaspidine tee

Film

kulgeb alkoholi tõttu kraavihallina, kuni ta külastab oma vana õpetajat.

Filmi režissöör oli Virve Aruoja, käsikirja autorid Jüri Järvet ja Voldemar Panso, operaator Anton Mutt, kunstnik Linda

Andreste. Nimiosas Voldemar Panso (Toomas Joller), teistes osades Ruts Bauman (vana August), Jüri Järvet (Ruts), Linda Rummo (Maia), Ester Pajusoo (Sirje), Franz Malmsten (Ärps) jt.

Režissöör Elbert Tuganov 1958. aastal nukufilmi «Peetrikese unenägu» võtetel.

27

ESIMENE EESTIS

Telelavastusena oli «Näitleja Joller» eetris 31. detsembril 1959, filmina 28. augustil 1960 Eesti Televisioonis. Kinos esilinastus see 19. märtsil 1962 Moskvas. Üleliidulisel televisioonifestivalil Moskvas 1960. aastal anti filmi eest I järgu diplom Virve Aruojale, Jüri Järvetile ja Anton Mutile.

Esimene muusikafilm Eesti Televisioonis oli

Tallinna Televisioonistuudios valminud ligi 41minutiline «Helisev päev», mille stsenarist oli Valter Ojakäär, režissöör Artur Rinne ja operaator Anton Mutt. Filmis laulavad Georg Ots, Artur Rinne, Heli Lääts, Ott Raukas, Kalmer Tennosaar ja Eesti Raadio meeskvartett (Eri Klas, Arved Haug, Kalju Terasmaa, Uno Loop). Eesti Raadio ja Televisiooni estraadiorkestrit juhatab Rostislav Merkulov, trompetil Abi Zeider. Esilinastus oli Eesti Televisioonis 31. detsembril 1960.

Esimene nukufilm Eesti Televisioonis oli

«Pöial-Liisi» (1960, režissöör Ants Kivirähk, operaator Hasso Vahi), mis esilinastus 10. veebruaril 1961. Film sai üleliidulisel ülevaatusel III preemia.

Eesti Televisiooni esimene joonisfilm «Huviline filmikaamera» valmis detsembris 1971 (stsenarist Eno Raud, režissöör Ants Kivirähk, operaator Ülo Raudmägi, kunstnik Jaak Palmse) ja esilinastus 16. aprillil 1972 ETVs. Esimene panoraammängufilm Eestis ja

maailmas oli Tallinna Kinostuudios 1961. aastal valminud sporditeemaline komöödiafilm «Ohtlikud kurvid». See oli kaks aastat varem tehtud mängufilmi «Vallatud kurvid» muudetud variant. Mõlema filmi tegijad olid enamjaolt ühed ja samad inimesed: režissöörid Juli Kun ja Kaljo Kiisk, stsenaristid Dagmar Normet ja Sandor Stern, 28

operaator Edgar Štõrtskober, helilooja Gennadi Podelski.

Film räägib tudengi ja mootorisportlase ning temaga äravahetamiseni sarnase baleriinist kaksikõe lõbusatest ja dramaatilistest seiklustest Pirita-Kose–Kloostrimetsa ringrajal toimuvate võistluste taustal. Võrreldes «Vallatute kurvidega» on «Ohtlikes kurvides» muudetud peamiste filmikangelaste nimed: esimeses filmis mängib Terje Luik kaksikõdesid Vaiket ja Maretit, pano­ raamfilmis on nimedeks Marika ja Ellen; Rein Aren on «Vallatutes kurvides» Heino, kuid «Ohtlikes kurvides» Raul. Teistes osades mängivad Peeter Kard, Jaanus Orgulas, Eve Kivi, Harijs Liepiņš jt.

Kui eestikeelse «Vallatute kurvide» pikkus oli 88 minutit, siis venekeelne «Ohtlikud kurvid» oli eri andmetel 108, 120 või 168 minutit pikk. «Ohtlikud kurvid» jõudis Eesti kinovaatajani alles 1964. aastal, kui avati Eesti ainus panoraamkino Kosmos.

Moskvas toimus esilinastus juba 10. ok­toobril 1961.

Esimene rahvusvaheline (lääneriikides saadud) tunnustus Eesti filmile tuli 1963. aastal,

kui Elbert Tuganovi 1961. aastal valminud 20minutiline nukufilm «Ott kosmoses» (stsenarist Valdo Pant, operaator Heino Pars, kunstnik Halja Klaar, helilooja Heino Jürisalu) pärjati eriauhinnaga esimesel rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil Prantsusmaal Deauville’is. Auhinnast sai Tuganov teada NSV Liidu filmiajakirjast Kino, kus kirjutati, et animatsioon «Kot v kosmose» oli peapreemiat väärt.

«Teades tollal neid väheseid NSV Liidus tehtavaid filme, mõtlesin, et mis kuradi isakass. Et see peab olema Ott. Nii oligi.

Kunagi hiljem läksin Moskva peavalitsusse ja küsisin, kus auhind on, mul on selle kohta

Film

Kaader 1959. aastal esilinastunud mängufilmist «Vallatud kurvid»: Vaike (Terje Luik) ja Heino (Peeter Kard).

paber. Suure kauplemise peale sain auhinna kätte. Kuskilt kapist otsiti välja hõbepokaal,» on Tuganov meenutanud.

Oskar Lutsu jutustuse «Nukitsamees» ainetel 1960. aastal valminud Tuganovi nukufilm «Metsamuinasjutt» oli juba varem saanud samal aastal Rahvusvahelise Nukuteatriühingu filmifestivalil Rumeenias IV auhinna, mida võib pidada kõige esimeseks rahvusvaheliseks tunnustuseks Eesti filmikunstile.

Esimene värvifilm Eesti Televisioonis oli

1968. aasta oktoobris Eesti Telefilmis valminud muusika- ja tantsufilm «Katused ja korstnad», mis kujutab endast film-fantaasiat Tallinnast katuste kõrguselt. Stsenaristid olid Ülo Vilimaa ja Aino Himbek, režissöörid Valdur Himbek ja Ülo Vilimaa, operaator Anton Mutt. Peaosades on Tiiu Randviir (Neiu) ja Ülo Vilimaa (Noormees), kes eri ajastustesse põigates satuvad ulmelistesse seiklustesse. Teistes osades mängivad 29