Issuu on Google+

Sõjakooli kadetid panid end saja kilomeetrisel aerutamismaratonil 3 proovile

Arvutiga iga prinditud relvad murravad paradigmasid igmasid

5

Jätku leivale! Kaitseväe parimad sööklad

8

sõdurileht NR 9 (385) ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013 ISSN 1736-3411

FOTO: MARK GRIMITLIHT

Kõikjal Eestis tähistati esimest veteranipäeva


sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013 FOTO: ARDI HALLISMAA

kommentaar

Igaüks on tähtis Kevadtorm on tänavu Põhja-Eestisse toonud kokku ajateenijad, reservväelased, kaitseliitlased ja kaadrikaitseväelased, aga ka meie NATO liitlased, kellel on üks ühine eesmärk – õppida Eestit paremini kaitsma. Nendel nädalatel me treenime ennast ja saame kinnitust oma kaitseplaanide pidavusele. Õppuse kava näeb ette üksuste moodustamist lähtuvalt meie reservarmee kontseptsioonist. Seetõttu leiab ajateenijaid, reservväelasi, kaitseliitlasi ja kaadrikaitseväelasi koos tegutsemas pea kõigil tasanditel ja erialadel – alates lahingpaarist kuni staabini ning alates tankitõrjest kuni teavitustööni. Kõigil neil tasanditel ja erialadel harjutatakse oskusi ja lihvitakse koostööd. See ongi tõeline läbilõige reservarmeest, mis peab vajadusel asuma Eestimaad kaitsma. Oma rolli täidavad meie relvavennad NATO riikidest, et õppida üksteiselt, edendada koostööd ja süvendada relvavendlust. Soovin, et iga sõdur mõistaks enda tähtsust ja saaks aru oma rollist nii oma kui kõrgema üksuse manöövrites ja ülesannete täitmisel. Võib ju küll mõelda, et staabivalves olemine ei ole teab mis oluline kohustus, kuid just tänu valvemeeskonna panusele saab staap oma tööd segamatult teha. Kui ajateenijate jaoks on Kevadtorm viimaseks õppuseks enne reservi arvamist, siis reservväelastele on see võimalus kunagi õpitut meelde tuletada, saada kokku endiste relvavendadega ja vanu aegu meenutada. Sõltumata ametikohast või auastmest on Kevadtormil tehtudtöö kõigi osalejate ühine panus Eesti ja laiemalt kogu NATO kaitsevõime parandamisse. Üks asi, millele igal õppusel kindlasti tähelepanu tuleb pöörata, on ohutusreeglitest kinnipidamine. Jälgige iseennast ja oma kaaslasi, et kõik õppuselt tervelt tagasi jõuaks. Iga õppuse hetke ei saa nautida, kuid soovin, et kogeksite nende päevade jooksul selliseid elamusi, mis hiljem sõprade keskel meenutamist vääriksid. Meie headele välismaa partneritele Lätist, Leedust, Poolast, Belgiast, Prantsusmaalt, Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest soovin, et teie seekordne Eestimaa külastamine annab teile piisavalt positiivset, et tulla meile ka külla ka oma vabal ajal, sõprade ja peredega. Õnnestunud ja ohutut õppust meile kõigile!

22. aprillil kohtus Eesti president Toomas Hendrik Ilves Afganistani suunduva jalaväekompanii Estcoy-16 võitlejatega ning kinnitas, et Eesti riik ei jäta oma sõdureid hätta lahinguväljal ega ka pärast lahinguid. „Koostöö ja ühine lahingukogemus teiste liitlasvägedega, mille te Afganistanist saate, on väga vajalik Eesti julgeolekule üldisemalt,” ütles president Ilves. FOTO: AIVO VAHEMETS

FOTO: HARDI KALDER

A ARTUR T TIGANIK kolonel Kevadtorm 2013 üldjuht

Avalda Sõdurilehe lugude kohta arvamust meie Facebooki lehel facebook.com/s6durileht. Kui avalikult oma arvamust avaldada ei taha, siis võid kirjutada otse toimetuse aadressile sodurileht@mil.ee. Teeme seda lehte just sinu jaoks ja meile on oluline teada, kuidas saaksime seda paremini teha.

Afganistanis Camp Bastionis teenivad Eesti kaitseväelased tähistasid veteranipäeva rivistuse ja piduliku lõuna ning rammuvõistluse ja mälumänguga. Õhtul grillisid Afganistanis teenivad kaitseväelased liha ja nautisid Eestist saadetud alkoholivaba õlut. Hiljem korraldati ka mälumäng, mille küsimused puudutasid peamiselt sõjaajalugu.

sõdurileht Teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn Peatoimetaja: vanemveebel Diana Pilme, 717 2171 Tegevtoimetaja: kapral Kristjan Terase Küljendaja: reamees Mathias Väärsi Reporter: reamees Martin Altraja Fotograaf: reamees Mark Grimitliht

20. aprillil avati Eesti Sõjamuuseumis kaitseväe välismissioone kajastav ekspositsioon. Näituse põhiosa koosneb Kalevi jalaväepataljoni ja kaitseväe logistikakeskuse poolt Sõjamuuseumile antud esemetest. Lisaks eksponeeritake Iraagi valitsusvastastelt mässulistelt konfiskeeritud külm- ja tulirelvi, operatsiooniala kaarti ja palju muud.

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka: Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht Peainspektor major Ilmar Kikkas Juhkentali 58, 15007 Tallinn tel 717 1283, peainspektor@mil.ee

Peakaplan kol-ltn Taavi Laanepere Juhkentali 58, 15007 Tallinn tel 717 1015, kaplaniteenistus@mil.ee


sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013

Veteranipäeval rokkisid veteranrokkbändid FOTO: MARK GRIMITLIHT

23. aprillil tähistati kõikjal Eestis esmakordselt veteranipäeva. Muude veteranipäeva ürituste kõrval oli päeva krooniks Vabaduse väljakul aset leidnud kontsert Veteranirock.

J

uba tund enne kontserdi algust oli Vabaduse väljakul üsna palju ootusärevuses inimesi. Omaette märkimisväärne oli ka sinna püstitatud lava, sest nii suurt lava polnud Vabaduse väljakul veel nähtud. Seda palistasid kaks Pasi soomukit, mis sisendasid kontserdikuulajaile militaarhõngu. Ilm ei olnud suure vabaõhukontserdi jaoks just ideaalne, kuid õnneks jäi varem prognoositud suurem vihmasadu tulemata. Kohal oli tuhandeid igas vanuses inimesi, sealhulgas paljud Eesti veteranid – just see sihtgrupp, kelle toetuseks üritus oligi mõeldud. Kes aga ei saanud või ei viitsinud kohale tulla, võis jälgida kontserdil toimuvat televiisori vahendusel, sest sellest tegi ülekande ETV.

Vabaduse väljakule oli kontserti kuulama kogunenud tuhandeid inimesi, kelle seast võis leida nii noori kui ka vanu ja loomulikult veterane.

olev rokkbänd Singer Vinger. Kui Singer Vinger oli mõnevõrra maha Kontserdi avas kaitseväe teavitus- jahtunud publiku üles soojendanud, keskuse ülem kapten Hannes Võrno tuli lavale kaitseminister Urmas piduliku kõnega. „Vabaduse plats on Reinsalu, kes pidas samuti veteranikoht, kus vabadusel on eriline tähen- päeva puhul kõne. Kuigi president Toomas Hendrik dus. Suur tänu, et te kõik olete kokku tulnud, saagu tänane veteranipäeva Ilves ise laval ei olnud ning kõnet ei kontsert ilusaks algusakordiks tore- pidanud, võis teda publikus kohata. dale traditsioonile, mis usutavasti Samuti oli kohal kaitseväe juhtkond eesotsas kaitseväe hakkab kanduma juhataja kindralmaaastast aastasse, Veteranipäeval valiti ka jor Riho Terrasega. sest veteranid vajaPärast kaitsevad meie kõigi toe- veteranide toetussümbol, ministri kõnet sai tust,” sõnas Võrno Heino Prunsveldi kontsert uuesti hoo oma kõnes. sisse ning lavale Kapten Võrno kujundatud sinilill. tuli Ultima Thule ja juhatas sisse õhtu esimese esineja, kelleks oli Eesti Tõnis Mägi, keda toetas Rahvusooper muusikamaastikul veteranistaatuses Estonia poistekoor. Pärast neid jõu-

Võimas kontsert

dis esinemiskord Terminaatorini. Kõik esinejad said laval olla kaks korda ning isegi kontserdi lõpuosas puhkenud kergem vihmasadu ei heidutanud suurearvulist publikut, kes silmanähilmanäh tavalt nautis kontserdi iga hetke.

Publik jäi rahule

Kohale tulnud inimesed jäid kogu üritusega rahule. „Väga lahe kontsert oli. Ma juba ammu nägin reklaami ja panin päevikusse kirja, et tuleb siin olla,” ütles Anni. Andre aga tunnistas, et tuli küll artiste kuulama, ent mõistab ka veteranide tunnustamise vajadust. „Veterane peab toetama ju, sest nad on osa

eesti ühiskonnast ja väärivad tähelepanu,” sõnas ta. Kolm korda Afganistanis missioonil käinud reservseersant Anton Terekontsert samuti. bilovile meeldis m „See on väga oluline, et veterane meeles peetaks,” ütles Terebilov. Veteranipäeval valiti ka veteranide toettussümbol, milleks valiti Heino Prunsveldi kujundatud sinilill. Võidutöö autori Heino Prunsvelti sõnul kasvas sinilille idee välja kaitseväe mütsimärgist, mille kait ta 1992. aastal kujundas. Nimetatud sinilillemärki võis kohapealt ka hankida, selle eest tuli teha vähemalt kahe euro suurune annetus

vigastatud kaitseväelastele ja nende peredele. Oli näha, et paljud olid seda võimalust ka kasutanud ning kena sinilillemärk oli paljudel rinnas. Eesti riik on 1995. aastast saatnud välismissioonidele ligi kaks ja pool tuhat kaitseväelast. Nad on teeninud Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Liibanonis, Makedoonias, Iisraelis ja Süürias, Iraagis, Kosovos, Afganistanis, Malis, Adeni lahel ja Vahemerel. Lisaks sellele on kaitseväelasi ja kaitseliitlasi saanud vigastada Eestis teenistusülesannete täitmisel või sõjalises väljaõppes. Vabariigi valitsus kinnitas 20. detsembril 2012 kaitseväe ja Kaitseliidu veteranipoliitika, mis toob veteranidele ja nende peredele senisest ulatuslikuma toe. Martin Altraja

Sõjakooli kadetid panid end sajakilomeetrisel aerutamismaratonil proovile FOTO: KVÜÕA

Kõrgema sõjakooli kadetid osalesid 20. aprillil edukalt ligi sajakilomeetrisel aerutamisvõistlusel Võhandu maraton.

J

ärjekorras kaheksas aerutamismaraton, mis kulges mööda Võhandu jõge, sai alguse Võrust, Tamula järvelt ning lõppes enne Lämmijärve Võõpsus. Pika distantsi ja vahelduvate olude tõttu peetakse Võhandu maratoni üheks karmimaks aerutamismaratoniks Euroopas. Kärestikuline raja keskosa nõuab osavust ja külma närvi, teine pool aga paneb paisjärvede ja laia jõe tõttu proovile osalejate vastupidavuse. Osaledes ise sel maratonil teistkordselt, leian, et tähtis ei olegi saavutatud koht ja aeg, vaid lõpetamine. Auhinnakohtadele finišeeruvad paatkonnad on enamasti professionaalsed sõudjad, kel on suur kogemuste ja oskustepagas, vastav treening ning tipptasemel varustus. Seda kinnitab asjaolu, et esikümnes oli kuus välisvõistkonda ja harrastajad tavaliselt välismaale nõnda raskele võistlusele ei sõida. Seekordse võistluse tegid eriliseks erakordselt kõrge veetase ja võistlusklasside erineval ajal startimine. Hommikul kell 7 alustasid sõudmist kummipaadid, kell 8 kanuud ning kell

Kummipaatide klassis saavutasid kõrgema sõjakooli kadetid kolmanda koha. 9 kõige kiiremad sõiduriistad – kajakid. Kuna Tamula järv oli alles kerge jääkatte all, starditi otse jõele, ning olles ise ligi 280 kajaki keskel, nägin juba esimesel kilomeetril, kuidas keegi meeleheitlikult külmast veest kajakki tagasi üritas ronida. Loomulikult oli kõigil kohustus päästevesti kanda ja sama võistleja sõitis meist veel hiljem mööda. Kärestikulises osas oli kõrge vee tõttu väga kiire vool ja paiguti avanes iga paarisaja meetri tagant vaatepilt,

kuidas keegi üritas oma kanuud päästa või kaldal riideid vahetada. Ees liikuvatest aeglasematest sõiduvahenditest möödumine tekitas nii mõnegi kriitilise olukorra, sest kui eessõitja tegi vea, polnud kiire voolu tõttu võimalik silmapilkselt manööverdada ning peagi tuli hakata püstijäämise nimel lainete, okste ja kaldaga võitlema.

Edukad kadetid

Lõpp hea, kõik hea, meie poisid kaotusi ei kandnud, omapärane medal-

jon kaelas ning diplom näpus, teeme juba plaane järgmisteks ühisteks katsumusteks. Omalt poolt tahan tänada ergutusmeeskondi, kes meid raja kõrval toetasid, sõjakooli juhtkonda ja logistikaosakonda, kes võimaldasid meile transpordivahendid ning osa varustusest ja loomulikult kõiki võistlejaid, kes tahtsid end proovile panna ja vapralt lõpuni vastu pidasid. Üldarvestuses olid kadettidest parimad kajakkide klassis sõitnud

14. põhikursuse kadett-seersandid Janari Jaanso ja Priit Lillemets, kes teenisid ajaga 9 tundi ja 8 minutit kõrge 37. koha, kaotades võitjale 2 tundi ja 20 minutit. Kummipaatide klassis saavutasid kolmanda koha 15. põhikursuse kadett-seersandid Tanel Heinrichsen ja Allar Olesk, kadetid Lauri Mäepalu, Martin Rooni ja Martin Õunpuu ning 1. mereväe põhikursuse kadett Juri Lemešenko, jäädes üldarvestuses 266. kohale. Lisaks said kaks sõjakooli kadettide paatkonda kajakkide klassis 65. ja 165. koha ning kummipaatide klassis toodi koju 309. ja 321. koht. Võhandu maratoni populaarsus nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil on iga aastaga tõusnud. Kui 2006. aastal startis ainult 23 paatkonda, siis tänavu oli stardinimekirjas juba 532 paatkonda kümnest riigist, neist finišeeris pisut üle 350 võistkonna. Võistluse populaarsus tõuseb aasta-aastalt ka kõrgema sõjakooli kadettide hulgas – sel aastal osales maratonil 25 kadetti neljalt kursuselt ja kuue paatkonna koosseisus. Tulevaste ohvitseride vastupidavust ja tahtejõudu näitab asjaolu, et ühtki katkestajat nende seas ei olnud. Valdo Hälvin 15. põhikursuse kadett


4

sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013

uudised Sajad noored tutvusid sõjakoolis ohvitseriks õppimise võimalustega Õppeaasta eelviimasel lahtiste uste päeval rääkisid sõjakooli kadetid noortele riigikaitsest ja sõjakoolis õppimisest, tutvustasid õppe- ja eluruume ning kaitseväe relvastust ja varustust. Huvilised said infot sisseastumiskatsete ja õppimisvõimaluste kohta ning külastada õppeasutuste sõjamuuseumi. „Õpilased said olulist infot sõjakooli õppimisvõimaluste ja ohvitserikarjääri kohta. Meie jaoks on sõjakooli ja väeosade külastus kindel iga-aastane projekt, mis käib riigikaitsekursuse juurde,” ütles Toila ja Sillamäe gümnaasiumi riigikaitseõpetaja Ivar Rooma, kes on enda sõnul alati sõjakooli lahtiste uste päevi ka teistele riigikaitseõpetajatele soovitanud. Sõjakooli lahtiste uste päeva külastas ligi 400 kooliõpilast Elvast, Narvast, Koselt, Kiviõlist, Laevast, Sillamäelt, Toilast, Tartust, Tallinnast ja Valgast. Kõrgem sõjakool korraldab lahtiste uste päevi pea igal kuul. Sel poolaastal on huvilistel võimalus tutvuda kadettide elu ja õppega veel 31. mail. SL

Scoutspataljoni asub juhtima major Andrus Merilo 18. aprillil andis Paldiskis korraldatud tseremoonial Scoutspataljoni senine ülem kolonelleitnant Vahur Karus pataljoni juhtimise üle major Andrus Merilole. Uus ülem asus pataljoniülema ülesandeid täitma esmaspäeval, 22. aprillil. Uuele pataljoniülemale soovib kolonelleitnant Karus, et tal õnnestuks Scoutspataljoni konventsionaalse sõjapidamise võimekus viia senisest veelgi kõrgemale tasemele ja jätkata senist arengut. Major Andrus Merilo teenib kaitseväes alates 1995. aastast. Ta on teeninud erinevatel ametikohtadel Balti pataljonis ja alates 2002. aastast Scoutspataljonis rühma- ja kompaniiülemana ning operatiivjaoskonna ülemana. Aastatel 2010–2011 teenis major Merilo maaväe staabi jalaväeinspektuuris. Ta on osalenud sõjalistel välisoperatsioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas luureeskadron Baltsquadron-7 ülema asetäitjana, Iraagis jalaväerühma Estpla-10 ülemana ja Afganistanis jalaväekompanii Estcoy-4 ülemana. SL

Brunssumi ühendväejuhatuse ülem külastas Eestit 16. aprillil külastas Eestit Brunssumi ühendväejuhatuse ülem kindral HansLothar Domröse, et arutada koostööd oma Eesti kolleegidega. Kindral Domröse külastas kaitseväe peastaapi ja kohtus kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrasega ning sai ülevaate kaitseväe operatsioonidest, pikaaegsetest plaanidest ja julgeolekuolukorrast siinses regioonis. Pärast kohtumisi kaitseväe peastaabis arutas ühendväejuhatuse ülem koostööküsimusi kaitseminister Urmas Reinsaluga ja osales NATO Põhjala regiooni kaitsepoliitika alasel koostöökohtumisel, kuhu kuuluvad Balti- ja Põhjamaade, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Poola ja Hollandi esindajad. Hollandis Brunssumis asuv väejuhatus on üks kolmest NATO operatiivtasandi juhtimisorganist, mille peamine ülesanne on Afganistani rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude ISAF tegevuse pikaajaline plaanimine. Lisaks koordineerib väejuhatus Balti õhuturbe missiooni ning vastutab kollektiivkaitse eest. SL

Eesti esimesel välisoperatsioonil käidi muuhulgas talvel basseinis suplemas FOTO: ARHIIV

Vanemveebel Margus Truu teenis esimesel kaitseväe välisoperatsioonil 1995. aastal Horvaatias, jalaväerühma Estpla-1 koosseisus.

K

aitseväkke tulin esimese kutse peale ja kuna vanus ei olnud kutse saamisel veel täis, siis kvalifitseerusin vabatahtlikult teenistusse asujaks ja sain omale teenistuskoha valida. Valisin staabi- ja sidepataljoni ning teenistus algas 5. jaanuaril 1994. aastal. Sama aasta sügisel liikus väeosas reklaam, et tule rahusõduriks, otsiti instruktoreid ohvitseride ja allohvitseride seast. See tundus ahvatlev, aga sellele ma veel ei reageerinud. Kui tuli järgmine reklaam, et pannakse kokku rahuvalverühma, mis läheb Taani pataljoni koosseisus Horvaatiasse, siis sinna kirjutasin ma sooviavalduse. Enne ajateenistuse lõppu sain kinnituse, et mind on arvatud Estpla-1 koosseisu, mis läheb jaanuarikuus Taani väljaõppele. Lõpetasin detsembris ajateenistuse ja viisin oma paberid üksik-rahuvalvekompaniisse sisse ning jaanuari alguses saime uuesti Eesti kaitseväe vormi selga ja lendasime Taani. Kodustele rääkisin ainult, et lähen Taani väljaõppele, mis oli ka tõsi, aga eesseisvast missioonist ma ei maininud midagi, et neid mitte muretsema panna.

Tipptasemel väljaõpe

Esmamulje Taani Oksboli väljaõppekeskusest oli ahhetamapanev. Tipptopp korras punastest tellistest ühekordsed kasarmud, sooja veega pesemisruumid (sidepataljonis sai sooja vett ainult üks kord nädalas saunas käies). Sellisest sööklast ja vaba aja veetmiseks mõeldud sõdurikodust ei

Jalaväerühm Estpla-1 kaitseväe esimesel välisoperatsioonil Horvaatias. oleks Eestis sellel ajal osanud unistadagi. Kõik eeldused korralikuks väljaõppeks olid olemas: lasketiirud, harjutusväljad soomukite ja ka jalastanud manöövrite tegemiseks. Väljaõppe käigus harjutasime koostööd Taani, Läti ja Leedu rühmadega. Kogu väljaõpe oli inglise keeles ja seda sai klassitundides juurdegi õpitud. Harjutasime erinevaid situatsioone ja olukordi, millega võisime esimeses missioonipiirkonnas kokku puutuda. Kuna tegu oli ÜRO missiooniga, siis seal olid oma reeglid ja tüüpilist sõjalist väljaõpet oli vähem. Relva kasutamise piirangud, patrullimine külades, vaatluspostide mehitamine ning erinevate ettekannete kirjutamine ja edastamine on ühed väljaõppeteemade näited. Loomulikult tuli harjuda ka Taani sõjaväe varustuse ja relvastusega, kuna sellel missioonil kasutasime ainult Taani kaitseväe varustust. Väljaõpe Taanis kestis umbes veebruari lõpuni ja sealt lendasime otselennuga Zagrebisse.

Zagrebist transporditi meid autodega tulevasse teenistuskohta LõunaHorvaatias, Bosnia ja Hertsegoviina piiri lähedal. Sellel ajal oli seal serblaste enklaav, mille nad ise olid nimetanud Republic of Serbian Kraijna, väike riik riigis, kus oli vahepeal isegi oma raha käibel. Eestlaste rühm oli Taani A-jalaväekompanii koosseisus. Igal kompaniil oli oma vastutusala, mis jagunes omakorda rühma vastutusaladeks, mida rotatsiooni käigus mehitati. Esmamulje alast võrreldes Taaniga oli vastupidine. Kõik tundus kummituslikult tühi, majad varemeis ja teed olid palistatud miinisiltidega. Meie ülesanne oli rühma vaatlusposti mehitada, millest käidi horvaatide ja serblaste vahelisel kontrolljoonel patrullimas. Rühma laager kujutas endast liivakottidega ümbritsetud territooriumi, kus oli elamiskonteinerid rühmasuurusele üksusele, pesemiskonteiner, köögikonteiner ja väike puhkeruum, mis täitis ka söögikoha

funktsiooni. Kõik eluks vajalik oli olemas. Üldjuhul oldi rühma laagris kaks nädalat ja pärast seda nädal kompanii laagris. Kompanii laager oli lõõgastumise koht, seal oli taanlaste ehitatud saun ja väike bassein, süüa tegid kokad ja laagris oli ka telefoniühendus välismaailmaga, mida kasutati kodustele helistamiseks. Üks paljudest lõbusatest seikadest oli see, kui Taani kompanii ülem ühel hommikusel koosolekul kompanii juhtkonnaga andis teeninduskompaniile korralduse bassein pärast talvist puhkepausi töökorda seada, kuna eestlased lumest ja külmast hoolimata on rannahooaja juba avanud ja ujumas käivad. Ühel meie võitlejal tundus see olevat kõige parem koht, kuhu maanduda keha jahutamiseks pärast uue punkri ehitamisel liivakottidega rassimist. Margus Truu vanemveebel

Kirdekonn pani ajateenijad ja nende ülemad proovile FOTO: MARINA LOŠTŠINA

Ägedaid lahinguid täis Kirde Kaitseringkonna õppus Kirdekonn testis eelmisel nädalal ajateenijate omandatud oskusi ning kaadrikaitseväelaste tehtud tööd. Kokku osales õppusel ligi 1500 vormikandjat.

K

olmapäeva lõunal tundus, et Maidla vallas käib elu tavarütmi järgi – tee peal sõitsid üksikud tsiviilautod ning maaomanikud tegid majaümbrused korda. Vaid asjaga kursis olnud siniste lintidega vahekohtunikud teadsid, et lähiajal hakkavad kõlama automaadivalangud: vastane (keda õppusel etendasid elukutselised sõdurid Scoutspataljonist) olevat juba jalastunud ning liikumas jalaväelaste ja tankitõrjujate positsioonide juurde. „Las aga tuleb, pidimegi juba kaua ootama,” rääkis pingsalt binoklist teed jälginud jalaväelane ja näitas hiljuti pioneeride rajatud „miinivälja”: „Proovime neid sinna suunata.” Aspirant Märt Mägi pioneeripataljonist rääkis, et Kirdekonn tõi niigi mitmekesisesse teenistusse uusi nüansse: „Siin saame oma vajadusest

Kirdekonnal osales 1500 kaitseväelast erinevatest väeosadest. ja tähtsusest eriti hästi aru. Näiteks on meid vajanud suurtükiväelased, kes sattusid mineeritud põllu peale, jalaväelastele on vaja luua eeliseid vastasega kontakti astumiseks. Ka teed, mida tagalaüksused kasutavad varustuse veoks, peavad olema sõidetavad.” Õppuse üks eesmärk oligi panna tegutsema ühes lahingurütmis nii eesliinil olevaid jalaväelasi ning tankitõrjujaid kui ka üldjuhul neist kilomeetreid eemal asuvaid lahingtoetusüksusi – pioneere, suurtükiväelasi, õhutõrjujaid ning tagalat. „Reaalselt viime varustust kõikidele maastikul paiknevatele üksustele. Meie jaoks ei ole rahuajal vahet, kes abi vajab – omad või võõrad,” rääkis õppusel 150 vormikandjaga osaleva tagalapataljoni operatiivjaoskonna ülem kapten Meelis Mandre ja lisas, et omade

aitamisel peavad nad ikkagi vastaspoole tegevusega arvestama. „Selleks on meil õhutõrje- ning sõjaväepolitsei üksused, kes julgestavad vedusid ning ka laagripaika,” lausus Mandre. Vastase kavalust said omal nahal tunda ka 155 mm haubitsate meeskonnad. Nimelt teisipäeval kuulsid ühtäkki suurtükiväelased oma raadiojaamadest: „Me leidsime teie relvast kolm smurffi ning muid elukaid. Andke alla!” „Keset tuletegevust ilmus äkki vastane, sai jaama kätte, sest mis sa ikka teed, kui relvaga ähvardatakse, ning hakkas tootma oma teksti. Kõigil oli hämming, miks see tuleb, kust ning kes seda räägib,” kirjeldas olukorda, mis andis meestele mõista, et tegu on küll mängult, aga ikkagi sõjaga, nooremseersant Karl Kiil suurtükiväepataljonist. Kiili tõdemusel annab Kirdekonn

suurt pilti lahingutegevusest ning selles osalevate üksuste ühtsusest. „Meie teame nüüd kindlalt, et ei ole üksi – et taevast meie kohal hoiab puhtana lähedal asuvad õhutõrje raketimeeskonnad, jalaväelased tellivad meilt tuld ning kui mingil põhjusel ei saa edasi liikuda, tulevad pioneerid appi.” Õppuse juht, Kirde kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Enno Mõts on üksuste tegevusega rahul: „On tulnud välja nii mõndagi, mida saab parandada, aga ka positiivseid märke on piisavalt,” leidis ülem kolmapäeval ja lisas, et lahingus on füüsilisest tugevusest tähtsam vaimne. „Ilmastik on olnud üsna niiske, maa on märg, maastikul on suured piirangud, mis ei luba meil täiesti vabalt tegutseda ning kogu taktikalist olukorda ette mängida, aga sõdurid ei lase ennast sellest häirida. Mina olen õppusel osalevate ajateenijate ja tegevväelaste üle uhke,” ütles Mõts. Kirde kaitseringkonda kuuluvad Viru jalaväepataljon, suurtükiväepataljon, õhutõrjepataljon, pioneeripataljon ja tagalakeskus. Lisaks neile osaleb Kirdekonnal ka sõjaväepolitsei, Alutaguse ja Viru malevate staabid, tagalapataljon ning vastast etendavad kaitseväelased Scoutspataljonist. Kirdekonn on ettevalmistus maaväe suurimale õppusele Kevadtorm. Marina Loštšina


sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013

5

Arvutiga prinditud relvad murravad paradigmasid ja tekitavad küsitavusi FOTOD: INTERNET

Kui mõelda tulirelvade valmistamisele, siis asjad, mida selle protsessiga esmalt ei seostata, on plastgraanulid ning valgustusajastu. Ometi on neil mõlemal oma koht vastuolulises ning viimasel ajal palju kõlapinda leidnud ettevõtmises.

P

eamiselt tootedisaini arendamiseks loodud 3D-printerid on muutunud tänapäeval niivõrd levinuks, et nende peamised kasutajad pole ammugi enam disainibüroode prototüüpijad. Üldistatult nimetatakse kolmemõõtmelisteks printeriteks seadmeid, mille abil on võimalik CADehk kavandfailidest luua füüsilisi esemeid. Trükkimine kui selline sõltub objekti suurusest ning kuumtöötlemisel kasutatavast tehnoloogiast, kuna esemeid luuakse kihtide kaupa ning iga järgnev kiht kantakse eelnevale. Uued tootmisvõimalused on loonud pinnase ka uute ideede teostamiseks. Üheks kurioossemaks võib pidada mittetulundusühingu Defense Distributed projekti WikiWeapon, millest peaks saama maailma esimene avatud lähtekoodiga ning tasuta jagatav tulirelv. WikiWeaponi eeldus ongi just 3D-printeri kasutamine. Nüüdseks on veebis tegutsev organisatsioon valmistanud ja avalikustanud AR-15 poolautomaatrelva raami ning AK-47 salve. AR-15 raami juures väärib märkimist selle vastupidavus, kuna plastist valmistatud esemega on tehtud enam kui 600 lasku ning selle loojate sõnul ei ole ka 1000 lasu piiri ületamine võimatu. Vastakaid arvamusi tekitanud idee

AR-15 trükitud raam (ülemine) on teinud juba mitusada lasku, allpool on selle vähendatud makett. üks eestvedajaid, Cody Wilson on kirjeldanud WikiWeaponit kui projekti, mille abil on võimalik demokratisee-

vabaduse. Samuti kaitseb Defense Distributed asjaosaliste hinnangul Ameerika Ühendriikides kehtivaid tsi-

Ameerika Ühendriikide sõjavägi tarnis mullu Afganistani esimese „mobiilse relvatehase” – laevakonteineri, millest leiab muuhulgas 3D-printeri ja CNC-tööpingi relvaosade kiireks valmistamiseks. rida tootmistehnoloogiaid. Wilsoni sõnul tugineb WikiWeapon valgustusajastu ideedele ning see võimaldab sõna otseses mõttes materialiseerida

viilvabadusi, mis muuhulgas annavad kodanikele õiguse omada tulirelvi. Põhjus, miks esimeseks jupiks valiti just AR-15 raam, seisneb selle

relva populaarsuses ning juriidilistes iseärasustes. Seaduse silmis teeb relvast relva just nimelt selle raam ning kõiki muid detaile, alates leegisummutist ning lõpetades salvedega, saab soetada igaüks mõnest ettejuhtuvast relvapoest. Nõnda tegutseb Defense Distributed õiguslikus mõttes väga hallil, kuid põhimõtteliselt seaduslikul pinnal.

Kiiresti arenev valdkond

Kui varem sai AR-15 raami laadida alla populaarsest 3D-esemete kataloogist Thingiverse, siis möödunud aasta det-

sembris muutsid lehekülje omanikud oma meelt. Põhjuseks oli tulistamine Sandy Hooki algkoolis, kus roimar kasutas tapatööks nimelt AR-15 poolautomaati. Selleks, et vältida ebaseaduslike motiivide levikut ning panna lõpp omaalgatuslike relvade valmistamisele, muudeti kiiremas korras lehekülje kasutustingimusi. Defense Distributed vastas tekkinud olukorrale kiiresti, luues omakorda DEFCAD nime kandva keskkonna. Sellel leheküljel hoitakse kõiki faile, mis asjaosaliste arvates on muudelt lehtedelt eemaldatud kasvava tsensuuri tõttu. Kahtlemata ambitsioonikas Cody Wilson on öelnud, et DEFCADist saab aja jooksul juhtiv CAD-failide otsingumootor ning hoiustamiskeskkond. Neil väidetel võib olla ka tõepõhi, kuna lehekülg on nüüdseks annetustena kogunud juba enam kui 80 000 dollarit. Ent 3D-printerid ja teisedki uued tootmisvõtted kinnitavad kanda ka militaartööstuses. Ameerika Ühendriikide sõjavägi tarnis mullu Afganistani esimese „mobiilse relvatehase” – laevakonteineri, millest leiab muuhulgas relvaosade kiireks valmistamiseks 3D-printeri ja CNC-tööpingi. Värske üksuse juhi kolonel Peter Newell sõnul ei ole 3D-printimine iseenesest midagi uut ning sõjavägi lihtsalt kasutab olemasolevaid võimalusi millegi muu tegemiseks. Cody Wilsoni sõnul on relvade leviku ja uute tehnoloogiliste lahenduste piiramine võimatu. „Utoopiaks võib pidada seda, et me saame minna tagasi 1990ndatesse, kus kõik oli ideaalne. Seda me teha ei saa ning tänapäeval on meie kasutada internet,” sõnas 25aastane Texase Ülikoolis õigust tudeeriv tudeng. Kristjan Terase

An-2: pika ajalooga töömesilane ja rekordiomanik FOTO:KRISTJAN TERASE

Õhuväeski kasutusel olev Antonov An-2 on kogunud kuulsust ülimalt universaalse ning töökindla õhusõidukina.

A

ntonov An-2, maailma suurim kahepinnaline lennuk, tõusis esmakordselt õhku 1947. aasta 31. augustil. Aastatel 1947–1992 toodeti Nõukogude Liidus projekteeritud ning hiljem juba Poolas monteeritud lennukit kokku umbes 17 000 tükki. Ligemale 45 aastat väldanud tootmine jõudis kestvuse tõttu ka Guinessi rekorditeraamatusse, kuid 2002. aastal pidi Antonov loovutama selle tiitli Lochkeed C-130 Hercules transpordilennukile. Kuigi An-2 projekteerimisel lähtuti põllumajandus- ja metsatööstuse vajadustest, on selle näol tegu äärmiselt kohanemisvõimelise õhusõidukiga. Muuhulgas kasutati biplaani külvitöödel, teadusuuringuteks, metsatulekahjude kustutamiseks ning langevarjurite koolitamiseks. An-2 võimas 1000hobujõuline õhkjahutusega AŠ-62-mootor, mis kulutab tunnis 180 liitrit kütust, on

lennukil vaja eraldi toiteallikat. Kohati askeetlikult mõjuvas lennukis on tegelikult kasutusel kavalad ja toimivad süsteemid. Näiteks saab õhusõidukit tankida mistahes anumast ja seda välise kütusepumba abita, kuna Antonovi pardal on üks juba olemas. Ka on keeruliste sõlmede arv viidud miinimumi – tõstejõudu suurendavad labad laskuvad automaatselt siis, kui lennukiirus on väiksem kui 64 kilomeetrit tunnis. Peene mehaanika asemel kasutatakse seejuures lihtsalt vedrusid.

Unikaalsed lennuomadused

Universaalne ja töökindel An-2 Ämari lennubaasis ruleerimas. ehitatud Wright R-1820 Cyclone litsentsiga. Eriti hästi sobib An-2 kasutamiseks äärealadel, kus pole pinnatud lennuradasid. Tänu pneumaatilistele piduritele suudab lennuk peatuda ka

väga lühikesel maandumisrajal ning sisseehitatud kompressori abil on võimalik jooksvalt muuta nii amortisaatorite kui ka rehvide rõhku. Suured ja lihtsasti eemaldatavad akud tähendavad aga seda, et maapinnal ei ole

Suuri tegusid tegi An-2 ka tsiviillennunduses. Enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist oli Aeroflot maailma suurim lennufirma nii läbitud distantsi kui ka reisijate arvu poolest. Seda tiitlit ei pälvinud lennufirma suurte Tupolevidega, vaid hoopis An-2 reisilennukitega, mis teenindasid lühikesi lennuliine. Omamoodi eriliseks võib pidada An-2 aerodünaamilisi omadusi. Nimelt võib leida piloodi käsiraamatust nõuandeid eriolukordadesse sattumise puhul. Mootori seiskumise

korral soovitatakse piloodil tõmmata juhtkang enda poole, oodata kiiruse langemist 40 kilomeetrini tunnis, misjärel lennuk liigub maapinna suunas umbes langevarju laskumiskiirusega. Ka on teada, et piisavalt tugeva vastutuule korral on An-2 võimeline lendama „saba” ees. Õhuväe kasutuses olevatel An-2 biplaanidel on suur roll ka tsiviilkoostöös. Nii aitab lennubaas sageli päästeametit otsingu- ja päästeoperatsioonidel ning metsakustutustöödel, kasutades selleks lennuki pardale paigaldatud suurt mahutit ja veeheitesüsteemi. Soovi korral võib iga asjast huvitatud inimene An-2 omanikuks saada. Selleks tuleb oma kukrut kergendada vähemalt 14 000 euro võrra, kuid kuulutuseportaalidest võib leida ka kuni 100 000 eurot maksvaid lennukeid. Tõsi, kui esimese puhul on tegu pigem sentimentaalset väärtust omava vrakiga, siis viimane uhkustab hõbevalgelt läikiva kere ning luksusklassi sõidukile omase nahast interjööri ja istmetega. Kristjan Terase


6

sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013

Sõdur versus sõdur versus sõdur Seekordses Sõdur versus sõdur rubriigis võtavad mõõtu kolm Kirde kaitseringkonna ajateenijat. VASTASID kapral Daniel Kannimäe (PiP), kapral Marko Juuse (STVP) ja reamees Hardo Hõlpus (ÕTP). Punktide jagamisel on arvesse võetud vastuste leidlikkust ja ambitsioonikust, atraktiivsust ning innovaatilisust, seadusekuulelikkust ja kaitseväelaslikkust.

kapral Daniel Kannimäe

kapral Marko Juuse

reamees Hardo Hõlpus

1.

Milline oli viimase üldfüüsilise testi tulemus?

293.

2.

Kes on väeosa kõige kenam naisterahvas?

Meil on palju ilusaid naisi, kes neist kõige kenam on, ei oska öelda.

Mis on parim kasarmusisene tegevus?

Kahtlemata ei ole see šlangimine. Uute teadmiste omandamine, näiteks relvade õppimine, on kõige parem vaba aja sisustamiseks.

Ajakirjade lugemine, lõunauinak on meil ka mõnus.

4.

Kas ja kui palju suudad ühe käe peal kätekõverdusi teha?

Kui on vaja, siis suudan vähemalt 5.

Olen proovinud – tuli 5 või 6, väga palju ei jaksanud.

5.

Mitu tüdruku pilti sul kapis on?

Ühtegi. Ei võta sõjaväkke kaasa. Südames aga on küll.

6.

Oled sa motiveerinud oma lähedasi stiilis „kiirelt, kiirelt” või „mis hämming on”?

Kiirelt, kiirelt tuleb ikka ette.

Kaua läks aega, et saapad saavutaks omale iseloomuliku lõhna?

Mulle tundub, et nad on „juustud” olnud kohe algusest peale. Sellistena ma neid sain.

8.

Kas oled öösel metsalaagris mõne tegevuse juures magama jäänud?

Kord olin ahjuvalvel pooleldi magamiskotis, leitnant tuli, äratas üles ja jätkasin oma tegevust. Ei midagi hullu.

9.

Millest sa ajateenistuses enim puudust tunned?

Tahaks rohkem jooksmas käia, pallimänge mängida.

Milline on kõige haledam põhjus, millega oled laatsaretti pöördunud?

Ei ole kordagi laatsaretis käinud.

Mis on kõige vägevam asi kaitseväes?

Mets ja väljaõpe on kõige vingemad asjad – saad aru, mis ja kuidas asjad käivad ning otsustaval hetkel oskad õigesti tegutseda.

Relvaga lasta, mida tsiviilis nii naljalt ei saa.

Mis ametimehe positsioonil sa tahaksid kaitseväes kõige enam olla?

Olen kuulipildur ja sellega väga rahul – jooksen ringi, lasen, kui vaja, puhastan relva – ideaalne.

Meeskonna ülem kindlasti ei taha olla – palju vastutust, Sõdur kõlbab väga hästi. jooksmist ja paberimajandust. Sõdur on hea olla – nokitsed vaikselt, kui tuleb käsk, siis täidad.

3.

7.

10.

11.

12.

2 1 1 1 1

1

Viimati tegin SBK lõpus, seepärast enam ei mäletagi, aga eks ta 240 kanti oli.

1

Päris palju jalutab neid ringi. Sööklas on ka üks silma jäänud.

1 0 1 0

SBK ajal sai küll siinseid väljendeid kasutatud, nüüd vast mitte – saame igal nädalavahetusel kodus käia ning argipäeva rutiin on tagasi.

0 1

1

Ma olen laatsaretis vaid korra olnud – autojuhtide kursustel oli meil vaja arstlikus komisjonis käia.

1

1 0

Ei oskagi ühe käe peal kätekõverdusi teha. Üks tüdruku pilt ühest tähtsast tüdrukust.

1 Ega kaua ei kulunud, paar kuud läks. Tavaliselt ehk saab sele „eesmärgi” juba kuu pärast kätte, aga Norra saapad on kauem vastu pidanud.

1

Olen – sidevalve, ahjuvalve … eks neid tegevusi on mitu, mille juures silm kipub kinni jääma. Ikka lähedastest, telefoni teel saab nendega suhelda tihti, aga sellest ei piisa.

1 Ground Master õhutõrjes, mis on tehnoloogia viimane sõna.

Tankipilte kommenteerib Sõdurilehe sõltumatu kunstikomisjon.

Tulemus

1

Kapral Kannimäe tank omab tugevat psühholoogilist mõju. Saekaatrist pärit roomukid lõikavad läbi nii mudast kui ka teele langenud puutüvedest - mis on ka mõistetav, kuna tegemist on siiski pioneeriga. Agressiivne välimus ning kahelasuline kahur heidutab vastast põhjalikult. Tähelepanuväärne on ka selle tanki laskemoon, sest tõenäoliselt on õhus kuju muutev mürsk valmistatud mingisugusest kummisegust.

Kapral Juuse tank tahab nii kangesti pildilt minema kihutada, et isegi sideantennid on suurest kiirusest looka vajunud. Kere teevad omanäoliseks stealth-tehnoloogiale sarnanevad kaldpinnad ning lennukiehituses levinud needid. Üksnes pealisosa eristub muidu meeldivast tervikust ning meenutab pigem mõne prantsuse elektroonilise muusiku kiivrit.

On näha, et reamees Hõlpus ei ole oma silmaga tanki näinud. Samas võib eeldada, et ta on täiesti teadlik meie tankitõrjerelvade võimekusest ja seega joonistaski ta tankist võimsama relva – Eesti tankitõrjuja, mis teeb mitmes aspektis vastasele silmad ette (liikuvus, varjatus, odavam hind).

Kapral Kannimäe võttis Tapa linnaku sisevõistlusel seekord üsna kindla edumaaga võidu. Mees oskab väärtustada ajateenistusest saadavat kogemust ning samas austab oma ametit. Kapral Kannimäed võib teistelegi eeskujuks tuua, sest šlangimine on talle vastukarva. Palju õnne võitjale ja pioneeripataljonile!

Tagasihoidlikult esinenud kapral Juuse jäi Tapa sisevõistluses paraku kolmandaks. Loodetavasti näeb kapral Juuse oma sööklast silma jäänud neiut lõunauinakul unes. Ta on truu sõdur, kes täidab vankumatult käsku.

Reamees Hõlpusele võib lohutuseks öelda, et ühe käe peal kätekõverduste tegemine on õpitav. Kuuldavasti peletab füüsiline treening und, seda ka näiteks metsalaagris. Eraldi esile tõstmist väärib reamees Hõlpuse joonistatud tank – sellist pole Sõdurilehe ühendatud kunstikomisjoni liikmed veel oma silmaga näinud.

13

7

1

1 1

0

1

0

1

15. Joonista tank!

2

1 0 1

Ma pole kordagi laatsaretis käinud.

1

1

Head tegevused on ainult kasarmust väljas. Aga mõnda huvitavat filmi oli põnev vaadata – õppefilmid uutest tehnoloogilistest lahendustest.

0 0

Nädalavahetuseti saab koju, nii et ei tunne millestki puudust.

0

Mõned korrad on juhtunud.

Paari päevaga.

Ei ole. Võib olla kergelt nokkinud, aga sügavalt pole kordagi magama jäänud.

1

Ei taha kedagi solvata, jätan pigem mainimata.

Null. Ei lubata panna.

0

Täpselt ei mäleta, aga oli vist 248.

10


sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013

Väliköögis tööd tehes juba igav ei hakka FOTO: MARK GRIMITLIHT

Sõdurileht käis külas kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni staabitagala rühma kolmandal jaol, mille ülesanne on kaitseväelasi metsas toitlustada.

7

küsitlus Seoses veteranipäevaga uurisime, mida inimesed arvavad välismissioonil osalevatest Eesti kaitseväelastest.

M

etsas toitlustamisega tegeleb terve jagu – 12 meest. Jaos on kaks kokka, abikokad, nõudepesijad ja autojuhidmehaanikud. Nagu selgus, määrati ajateenijad toitlustusmeeskonda üsna juhuslikult ehk mingeid erikriteeriume sööklameeskonnale ei kehti. Väliköögimeeskonna kokad seevastu olid küll ulatuslikuma söögitegemiskogemusega. „Peakokk on meil ka varem kokana töötanud, selle järgi sai tema ametikoha, muud mehed lihtsalt sattusid,” kirjeldas nooremveebel Mihkel Pedask väliköögi värbamisprotsessi. Kui peakokal on kokapaberid taskus, siis väliköögi teine kokk on lihtsalt harrastustasemel palju süüa teinud. „Hobi korras sai ikka kõvasti tehtud. Tühi kõht on ju kõige parem kokk,” ütles reamees Martti Tammaru.

Lihtne ei ole

Mõlemad kokad ja üldse kogu väliköögimeeskond näis oma tööd nautivat. Kokapaberitega peakokk Priit Puusepp ütles, et nendega ollakse väga rahul. „Vastutust on palju, aga kui kõik hästi välja tuleb, siis mehed naeratavad ja tuju on hea,” sõnas reamees Puusepp. Isegi nõudepesijana ametis oleva reamees Siim Kalamehe sõnul on nõude pesemine küll kohati tüütu, kuid üldiselt on ta eluga sööklameeskonnas rahul. „Kõht on täis kogu aeg, see mulle meeldib,” ütles reamees Kalamees. Siit võib jääda mulje, et väliköögi

Mariliis Nad on väga julged kindlasti ja kui missioonil käimine aitab suurendada meie julgeolekut, siis ma pooldan seda.

Maskeerimisvõrgust katus tekitab väliköögis päris söökla tunde. elu on lihtne ja mugav – palju jõudeaega ja soe söök pidevalt nina ees. Tegelikult see päris nii siiski ei ole. Väliköögi jao ülema nooremseersant Rein Natka sõnul saavad kõik mehed ikkagi umbes kuus tundi und öö jooksul kätte. Ärkveloleku aeg aga möödub pidevas tegevuses. „Söögi valmistamisega läheb aega ja siis tuleb seda jagada. Seejärel tuleb kõik asjad jälle puhtaks teha ja siis tuleb juba järgmine söögikord peale,” kirjeldas väliköögi meeskonna argipäeva nooremseersant Natka. Kõige tüütumaks väliköögi töö juures pidasid kokad erinevate ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lihatükkide lõikamist ja kõikvõimalike pakendite avamist. „Tavaliselt antakse meile väikesed purgid kätte, neid on hästi palju ja neid tuleb avada kogu aeg, sellega on alati palju tööd,” ütles kokk reamees Tammaru. Kui

arvestada, et suid, mida väliköök toitma peab, on ligi 150, siis võib aimata, kui palju konservipurke avama peab. Väliköögi potentsiaalne võimekus on aga veelgi suurem, nimelt hindas jaoülem nooremseersant Natka selleks kolmekäigulise lõuna puhul 250 ja ühekäigulise söömaaja korral 500 inimest.

Meeletud toidukogused

Süüa teeb väliköök, nagu ikka, menüü järgi. Kõik kogused on ette antud ja üldiselt toidukoguste juures palju arvutama ei pea. Mõnevõrra ongi probleeme tekitanud just meeletud kogused, millega toitlustusmeeskonnal tegeleda tuleb. Näiteks pandi kord toidule liiga vähe soola. Kokad ennast sellest aga heidutada ei lasknud. „Maitseid on nii palju erinevaid, mõni tuleb ja arvab, et on mage, mõni tuleb ja ütleb, et on jälle väga hea,”

ütles kapral Puusepp ja lisas: „Nüüd me enam ei pane näpuotsaga soola, vaid valame ikka korralikult.” Kohati on problemaatilised ka lennukikütusel töötavad põletid, mis pliite ja padasid soojendavad. Põletid on kütuse kvaliteedi osas küllaltki kapriissed ega taha alati põlema minna. Ühtki söögikorda seetõttu ära pole jäänud, küll aga on näljased sõdurid selle pärast veidi kauem kannatama pidanud. Väliköögi „relvastus” mahub ära kahele veoautole. Ühe veaoauto peal on külmkapp-ladu, teisel kõik muu vajaminev. Järelhaagisel väliköögikomplekt aga pärineb Hollandist ning seal on olemas kõik vajaminev. Kokad on isegi oma pliitidele nimed pannud, nii näiteks on kastmepaja nimi Marta ja pliidi nimi Liina. Martin Altraja

Asjamees

Elu on kasvamine ja ma arvan, et kui inimene arvab, et ta areneb seal olles, siis ma pooldan seda. Ma saan aru, et välismissioonil osalevad inimesed saavad ennast teostada ja õppida midagi, mis nende jaoks vajalik on.

Annabel

Kaotatud või kahjustatud varustuselemendi peab ajateenija omast taskust kinni maksma Ajateenijast kaitseväelaselt on riigil õigus sisse nõuda kogu riigile tekitatud kahju koos distsiplinaarkaristuse määramisega. Kuidas seda vältida?

O

lgugi, et teenistus hakkab juba lõppema ja varustuse hoidmisest, kontrollimisest ja j selle kaotamise korral käitumisest on räägitud itud juba mitu korda, tasub ub ikka ja jälle meelde tuletada, kuidas käituda juhul, kui on purunenud nud või läinud kaduma ma mõni kaitseväee antud varustuselement. Asja kaotamisel väikesel territooriumil on üldjoontes toiming lihtne – piirkond, kus viibiti, tuleb lihtsalt üle kontrollida ja kaotatud ese üles otsida. Et aga tihtipeale paiknetakse

territooriumidel, kust kadunud veepudeli leidmine on keerulisem kui india keele õppimine, järgneb tulemusteta otsimisele ülemate teavitamine vastavalt määratud reeglitele. Kaitseväeteenistuse seaduse paragrahv 187 järgi on kaitseväelane kohustatud hüvitama riigile süüliselt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju, ehk lõhutud või kaotatud varustus tuleb riigile kinni maksta. Kaitseväeteenistuse seaduse paragrahv 187 g 7 järgi on kaitseväelane kohustatud hüvitama riigile süükohustat rikliselt teenistuskohustuste t kumisega tekitatud kahju, ehk kumis lõhutud või kaotatud varustus lõhut tuleb riigile kinni maksta. tule

A Ajateenija vastutab o oma tegude eest

Kui varustuselement on näiteks väljaõppe käigus kadunud ning ollakse samal territooriumil, tuleks kadunud ese üles leida, mitte hakata kohe vorpima. sseletuskirju Kui varustus jääb ikkagi K kadunuks, tuleb kirjutada seletuskiri kompaniiveebli nimele ja see temani toimetada.

Kompaniiveebel kontrollib, kas tegu on kuluvarustuse või arvel oleva varustusega. Kuluvarustuse asendab veebel üpris kiirelt, ajateenijalt raha nõudmata. Arvel oleva varustusega läheb kauem. Kompaniiveebel teeb ka vastavasse lattu järelpärimise, kas kaotatud ese on vaja sõduril ise asendada, kinni maksta või saab selle lihtsalt maha kanda. Pärast laost otsuse saamist tuleb sellele vastavalt käituda. Märkimist vajab, et ajateenijapoolne kulu kompenseerimine saab toimuda vaid tema enese nõusolekul. Samas on nõusoleku puudumisel ajateenija teenistust korraldaval ülemal õigus esitada läbi kaitseministeeriumi kaebus halduskohtule, nõudmaks kahju hüvitamist. Lisaks on tal õigus ajateenijale määrata ka distsiplinaarkaristus kaitseväe määrustike rikkumiste eest. Vältimaks eelmainitud kadalippe, on kõige lihtsam oma varustusel pidevalt silm peal hoida ja seda mitte kaotada. Kui juhtub, et veepudelit ühtäkki rakmetes enam ei ole või kahest saapast on järele jäänud vaid üks, tasub kindlasti situatsiooni varjamise asemel teavitada tekkinud olukorrast oma rühma juhtkonda. SL

Ma pigem pooldan Eesti sõdurite osalemist välismissioonil, sest alati on hea, kui sõpru aidatakse.

Varustuselementide hinnatabel Seljakott 115 eurot Katelok 2 eurot Magamiskott 41,5 eurot Alusmatt 40 eurot Joogipudel 2,2 eurot Põlvekaitsmed 3,1 eurot Killuvest 24,6 eurot Rakmete taskud 10-15 eurot Rakmed kokku 124,6 eurot Labidas 1,6 eurot Gaasimask 0,1 eurot Telkmantel 31,6 eurot Kiiver (Saksa) 25,8 eurot Vihmaülikond 57,3 eurot Kiivrisukk 5,6 eurot AK-4 salv 1,7 eurot Galili salv 13,2 eurot Relvarihm 9,9 eurot Poolsaapad 62,8 eurot Talvekummikud 47,5 eurot Labakindad 11,4 eurot Sõrmkindad 4,15 eurot

Maris

Kui nad ise tahavad ja arvavad, et saavad sealt vajalikke kogemusi, siis pooldan.

Linnar

Iraagis oldi ilma rahvusvahelise sanktsioonita. Kui on rahvusvaheline sanktsioon, nagu Afganistanis, mis on sanktsioneeritud, siis on olemas mingisugused rahvusvahelised kokkulepped, mida sõjaväelastel on kombeks täita. Sellisel juhul ei ole mul selle vastu midagi.


8

sõdurileht ESMASPÄEV, 29. APRILL 2013 FOTO: MARK GRIMITLIHT

Staabi- ja sidepataljoni maitsva toidu üle rõõmustab Sõdurilehe operaator kapral Hardi Kalder.

Jätku leivale! Kaitseväe parimad sööklad Pikk test on selleks korraks lõppenud ning silmapaistvaimad sööklad välja valitud. Järelhindamise tulemusel valiti Sõdurilehe 2013. aasta parima sööklaga väeosaks staabi- ja sidepataljon.

S

õdurilehe sõltumatu maitsekomisjoni viimane projekt nägi ilmavalgust juba möödunud aasta novembris, mil ühiselt külastati Kirde kaitseringkonna Tapa linnaku sööklat. Meeleolu pärast esimest lõunasööki oli ülev, kuna toidu kvaliteet ja maitse oli sama hea kui eelnevalt nähtud sööklates. Ühest küljest hindab sõdur ühtlust kõrgelt, teisalt aga tähendas Tapalt saadud kogemus, et toidukohti on raskem hinnata,

kui esialgu arvatud. Terve artikliseeria käigus on Sõdurilehe reporterid lähtunud hindamisel kindlatest kriteeriumidest. Peamised kategooriad, mida punktide jagamisel arvestati, oli söögi maitse, teeninduse kvaliteet ning ruumide sisekujundus. Boonuspunkte oli võimalik teenida lisavõimaluste eest – alustades mereväebaasi imelise vaatega Tallinna lahele ning lõpetades kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni näksiautomaadiga. Roogade ühtlane kvaliteet ja hea maitse kõikides kaitseväe sööklates ei ole aga juhuslik. Toimiva süsteemi eest vastutab kaitseväe logistikakeskuse haldusteenistusse kuuluv toitlustusjaoskond, mille ülesanne on hallata toiduretseptide andmebaasi ja arendada seda hõlbustavat tarkvara. BUUMi nime kandvasse tarkvarasüsteemi on koondatud ligemale 2000 kaitseväes kasutusel olevat

toiduretsepti. Kuigi aastas lisatakse andmebaasi umbes 90–100 uut retsepti ning süsteemi saab neid sisestada üksnes toitlustusjaoskond, on sööklatel võimalus mõelda ise uusi roogasid välja ning saata retseptid ülevaatuseks just toitlustusjaoskonnale. 2005. aastal kasutusele võetud lahendus vähendab oluliselt paberimajandust ning muudab toitlustusele tehtavad kulutused läbipaistvamaks. Kindlatest retseptidest hoolimata on kokkadele jäetud pisut mänguruumi. Näiteks saab iga söökla valida, milline vorst läheb vorstisalati sisse ning milliseid maitseaineid kasutada. Tänavuse artikliseeria lõpuloos ei valita välja üht parimat sööklat, vaid iga kategooria parim ning seejärel üldvõitja. Samuti tuleb silmas pidada seda, et lõppvoorus ei arvestatud enam üksikuid punkte, vaid võrreldi kõiki sööklaid puhtal lehel. Kristjan Terase

Parim toit: Ämari lennubaas Ehk oli see juhus, kuid Harjumaa kaunite männimetsade vahel asub üks söökla, milles pakutud toitu pole Sõdurilehe reporterid suutnud tänini unustada. Jutt käib loomulikult Ämari lennubaasist ning sealsest imeheast Kiievi kotletist ning hapukapsasupist. Kahjuks ei paikne lennubaasis tänavu küll ajateenijad, ent plaanide kohaselt kolib sinna lähiaastatel logistikapataljon. Parim sisustus: Viru jalaväepataljon 2009. aasta jaanuaris valminud Viru jalaväepataljoni sööklahoone paistab silma eelkõige tänapäevasusega. Kuni 900 kaitseväelast mahutavas 720ruutmeetrises söögisaalis on küllaldaselt valgust, mistõttu on ruumis meeldiv viibida. Märkimist väärib ka avar garderoob ning suured tualetid, kus ei ole vaja järjekorras oodata. Parim teenindus: 1. jalaväebrigaad Kuigi ajateenijate jaoks võib teekond sööklasse olla keskmisest pikem, ununeb rõõmsameelsete kokatädide nägemisel seegi. Toit serveeritakse kiirelt, ülima täpsusega ning tõenäoliselt on selline vilumus saavutatud suure külastajate läbivooluga. Teenindab ju siinne söökla nii tagala-, Scouts- kui ka Kalevi jalaväepataljoni. Üldvõitja: staabi- ja sidepataljon Teiste suurköökidega võrreldes on staabi- ja sidepataljoni söökla küll üpris väike, kuid see-eest väga tubli. Stabiilselt hea tulemus kõikides kategooriates näitab söökla kõrget taset nii toidu valmistamisel kui ka sisekujunduses. Positiivse mulje jätsid ka staabija sidepataljoni söökla töötajad, kes olid rõõmsameelsed ning teenindasid kliente ülima professionaalsusega.

koomiks | autor Helin Tikerpuu

"Härra lipnik, millise sõjaväeosaga tuleksite toime?" "Ükskõik, millisega! Jagu suudan, rühma suudan!"

"Aga ütleme...allveelavea?" "Tühiasi!"

"Näidake, kuidas te seda teete!" "Allveelaev! Joondu! Valvel! Taktsammu marss!"

ristsõna

Sõdur! Lahenda ristsõna ja võida Sõdurilehe mälupulk! Saada ristsõna lahendussõna* SMSiga numbrile 5635 0065 või kirjuta aadressil Sõdurileht, staabi- ja sidepataljon, teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn või toimetuse elektronposti aadressile sodurileht@mil.ee. NB! Ära unusta märkida oma auastet, nime, väeosa ja ristsõna numbrit (numbri leiad ristsõna nurgast)! Kiirusta! Sõdurilehe toimetus ootab ristsõna lahendussõnu 8. maini Ristsõna number 89 õige lahendussõna oli MÕÕGATUPP Õnnelik võitja on kapral Rivo Ekbaum 1. jalaväebrigaadi tagalapataljonist. * Arvutite kasutamine on väeosades reguleeritud vastavalt väeosa sisekorrale. Tavakirjade eest tuleb tasuda vastavalt Eesti Post ASi hinnakirjale.


29. aprill 2013