Kaitseliit kui vastutustunde väljendus 2
Tankitõrjerelv B-300 on lihtne ja tõhus
Akadeemiline malevkond 5
4
3 reegel aitab ellu jääda 7
SÕDURILEHT
KAITSELIIDU ERI
30. aprill 2015, ISSN 1736-3411
Tõnu Embergil on kindel veendumus, et enda eest tuleb seista. Oma maa, maja, metsa, riigi, perekonna – kõige eest, mis südant soojendab ja hinge puudutab.
K
FOTO: ERAKOGU
Tõnu Emberg: kohusetunne sunnib andma maksimumi
odu, mida ühelt poolt piirab müürina metsaviirg, teiselt avarad heinamaad. Kodu, kust kord vanavanemad Siberisse viidi. Võimalik, et nende lood küüditamisel läbielatust ja teadmine Eesti rahva vastu toime pandud võikast kuriteost olid need, mis istutasid noore Tõnu Embergi pähe kindla veendumuse – enda eest tuleb seista lõpuni ka kõige lootusetumas olukorras. Oma maa, maja, metsa, riigi, perekonna eest – kõige südant soojendava ja hinge puudutava nimel. „Kui ise enda huvide eest ei olda valmis võitlema, ei tee seda ka keegi teine,“ on Tõnu veendunud ja nii koputaski Emberg 2008. aastal alles koolipoisina Kaitseliidu Rapla maleva staabi uksele. Uks avanes koos võimaluste ja vastutusega oma maa ja väärika organisatsiooni ees, kus Emberg nüüd vabatahtliku rühmapealiku ametit peab.
Ei jätnud jonni Oma esimese tärni ei teeninud nüüdseks lipniku auastmes Emberg välja Kaitse-
liidus, vaid ajateenistuses, kuhu teda ei tahetud esimese hooga võttagi. „Mind tunnistati mittekõlblikuks,“ ütles Embergile, kellele sai komistuskiviks kunagine seljaoperatsioon. Ehkki Emberg oli mõttes oma haridustee sidunud kõrgema sõjakooliga, tuli tal nüüd oma soovid ja võimalused ümber hinnata. Temast sai hoopis Tallinna tehnikaülikooli veetehnika inseneri eriala tudeng. „Teedeehitusele ei saanud sisse, veetehnikale sain ja tundub, et tegin õige valiku,“ sõnas Emberg, kes töötabki ühes pealinna projekteerimisfirmas. Emberg ei jätnud jonni ja käis komissariaadist komissariaati läbi mitme arstliku komisjoni, et hoolimata kõigest ajateenistusse pääseda. Selline soov eristas teda osadest kursusekaaslastest, kes tegid kõik, mis võimalik, et saada arstlikus komisjonis toimikusse tempel „mittekõlblik“. „Kohati oli lausa koomiline vaadata, kui palju vaeva kõrvalehiilimiseks nähti. Lihtsam oleks olnud teenistuses ära käia ja asi tehtud,“ muigas Emberg, kelle arvates ei peljatud sageli ajateenistust ennast, vaid eelkõige kardeti harju-
„Emberg,“ ütleb ta meid oma vanematekodu hoovis tervitades ja sirutab välja käe, mille pigistus on jõuline ja enesekindel nagu mehel, kes on pühendunud kodu kaitsmisele. Oma kodu.
muspärasest ja turvalisest rutiinist välja tulla. Emberg oli otsustanud, et ära käia tuleb. Tuleb ise näha, kogeda ja läbi elada. Selline võimalus talle pärast kaht aastat õpinguid ka avanes. 2010. aastal astus ta sisse Tapa väljaõppekeskuse väravatest ja asus teenima suurtükiväepataljonis.
Kes käinud, need teavad Esimesed hetked ajateenistuses on tal siiani meeles. Teenistus algas väeosa väravast sisse astunud noorsõduritele varustuse kontrolliga. Kui enamik noori saabus teenistusse hoolitsevate vanemate poolt täis topitud spordikotiga, mõni koguni kahega, siis teadlikumal Embergil üleliigset kraami kaasas polnud – küll kroonu annab kõik, mis vaja. Seljas olid spordiriided, näpuotsas kilekotis rahakott, mobiiltelefon, laadija ja igaks juhuks pakk preservatiive. „Need sai kaasa võetud huumori tegemise tuhinas ja ega neil väga otstarvet olnudki,“ tunnistab Emberg. „Aga seal nad olid ja väikese naljaka seiga tekitasid.“ Algaski teenistus. Nagu ikka kindla kava, korra ja käsuliini järgi: baaskursus,
nooremallohvitserikursus, erialakursus. Need, kes käinud, teavad isegi, kuidas sealpool väeosa piirdeaeda asjad on. Kes käinud pole, neile pole võimalik seda kõike sõnadega edasi anda. Sealset rutiini, seda lõhkuvat huumorit, sõprussuhteid, hõõrdumisi – kõike seda, mis ajateenistusse kutsutuid läbi pikkade kuude vormib. Need lood ja naljad ei tööta väljaspool väeosa, niivõrd erinev on see elust väljaspool. Emberg mäletab, milline hämming tabas teda pärast noorteaega esimest korda linnaloaga väljas olles. Ta sattus keset päist päeva Rocca al Mare parklasse ja mõtles: „Mida paganat, autod ei ole pargitud joonte vahele, keegi on sõitnud üle joone, mingi muusika mängib, inimesed käivad risti-rästi,“ iseloomustas ta kahe paralleelmaailma erinevust. „Kasarmus oli ju kord majas: pesema liikusid ühel pool koridori äärt, tagasi tulid teiselt poolt ja kõigil olid rätikud ühtmoodi käe peale pandud.“ Ajateenistuses teenis edasipüüdlik ja õpihimuline Emberg välja seersandi paelad ja lõpetas tulejuhtimismeeskonna ülema ametikohal.
loe edasi lk 3