2021 nr 3

Page 1

Regionaalhaigla AJAKIRI

2021 nr 3

Kuhu onkokirurgia areneb?

Andre Trudnikov ja Angela Paulin kirurgiakliiniku uutest suundadest

Grand Man Vahur Valvere Opisaali rock 'n' roll Silmakirurgia keskus laiendab ravivõimalusi Kvaliteedisüsteem muudab tööelu lihtsamaks


JUHTKIRI

27

Igaühe panus on kuldaväärt! Eesti koroonastatistika plingib punaselt, lumepallina suuremaks veerevad näitajad on meid viinud kõige kõrgema nakatumismääraga riikide hulka. Haiglas töötades omandab statistika veelgi nukrama mõõtme, sest siin on nende kurbade arvude taga päris patsiendid ja nende võitlus tervise nimel nii intensiivides kui ka aina laienevates koroonaosakondades. Paraku on nii meditsiinisüsteemis töötajate kui ka haiglavoodite arv piiratud. Ent kogu selle kurnava, juba mitu aastat kestnud pandeemia kiuste on lausa imetlusväärne, kuidas meedikutest kolleegid suudavad ikka leida jõudu, kannatlikkust, toetavaid sõnu, isegi huumorimeel on alles. Kaaneloos nendib kirurgiakliiniku juhataja dr Andre Trudnikov: „Kirurgitöö on väga pingeline ja üks hea nali aitab teinekord raskeid hetki ületada ja pingeid maandada. Ühtse meeskonnana hoiabki meid töö tipphaiglas patsientide nimel, sest see raske töö liidab.“ Me kirjutame seekord ajakirjas kirurgilisest ravist, uutest suundadest onkokirurgias, silmakirurgiast, aga ka geneetiku tööst, millest on saanud tänapäevase vähiravi oluline osa. Portreteerime meie Grand Man’i dr Vahur Valveret, kes on aidanud nii paljude vähipatsientide silmadesse rõõmu tuua. Võtame kõne kaugele Austraaliasse ja räägime noore kolleegi, kardioloog Silver Heinsariga, kes omandab teadmisi Queenslandi ülikoolis Austraalia idarannikul, et siis koju tulles veelgi paremini patsiente aidata ja muu maailma tippkeskustega koostööd edendada. „Regionaalhaigla on minu koduhaigla, on väga meeldiv ja uhke tunne Regionaalhaigla ajakirjas oma kogemusi jagada,“ ütles dr Heinsar ajakirjanikule. Muidugi kirjutame ka vaktsineerimise olulisusest, sest tõenduspõhisele meditsiinile toetudes oleme veendunud, et see on parim võimalus COVID-19-le päitsed külge panna ning haiguse levikut ohjes hoida, me peame õppima sellega külg külje kõrval elama. Ja selle nimel, et sõna leviks, on meie arstid ja õed nõus raske töö kõrvalt kirjutama artikleid, tutvustama teadusajakirjades avaldatud uuringuid, osalema telesaadetes ja kampaaniates, sest oleme jõudnud olukorda, kus on vaja kõigi ühist pingutust ja iga inimese panus on kuldaväärt.

Stina Eilsen, sisuturunduse juht

16 Sisukord 4

Dr Andre Trudnikov: „Raske töö tipphaiglas liidab meeskonna!“ 9 Õendusjuht Angela Paulin on innukas uuendaja 12 Dr Olav Tammiku eesmärk on onkokirurgi eriala tunnustamine 16 Silmakirurgia keskus laiendab märgatavalt silmaravivõimalusi 18 Dr Vahur Valvere – suurkuju onkoloogias 22 Patsiendiohutuse pidev edendamine 25 Ave Lellep: kvaliteedisüsteem muudab tööelu lihtsamaks 27 Silver Heinsar: pingutan, et sidemed Euroopa tippkeskuste spetsialistidega jätkuksid ka Eestis 30 Vaktsiin annab vabaduse. Mulle, sulle, kõigile! 34 55 aastat Seewaldis 36 Tervislikku töökeskkonda luues 38 Regionaalhaigla III teadus- ja arenduskonverents 40 Opisaali rock’n’roll 43 „Terevisioon“ Regionaalhaigla aatriumis

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

2

Regionaalhaigla  3/2021

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee


PÖÖRDUMINE

Head lugejad!

M

e olime kindlad, et COVID-viiruse kolmas laine tuleb, kuid me ei uskunud, et see laine tuleb niivõrd mastaapne ja kurnav. Seda mitte ainult tervishoiule, vaid kogu ühiskonnale. Jah, me lootsime, et vaktsineerimine on Eesti elanikkonna hulgas populaarsem. Samas olen uhke, et Regionaalhaigla töötajad on mõistnud teaduspõhisust ning end vaktsineerinud. Meie töötajaskonnast on vaktsineerituid kogunisti üle 90 protsendi. Teame, et vaktsiin ei anna täielikku kaitset, kuid oleme näinud, kui oluline on vaktsiini roll selles, et me ise või meie lähedased ei satuks COVID-haigestumise tõttu intensiivravile. Selleks, et ennast veelgi kaitsta ning tagada ka oma lähedaste, oma kolleegide ja meie patsientide turvalisus, soovitan kõikidele ka vaktsineerimist kolmanda doosiga. Te panustate COVID-pandeemia mahasurumiseks iga päev ning täiendav vaktsineerimine omakorda panustab teie tervisesse. Kuigi see ei ole üksnes tervishoiukriis, vaid kogu ühiskonna kriis ning selle lahendamiseks peavad panustama kõik Eesti elanikud, siis väga suur roll on siin just meedikutel. Teie sõnumid aitavad kindlasti Eesti elanikke nende käitumuslikes otsustes ning annavad riigieluküsimustes otsustajatele tähtsa ja mõjusa sisendi. Meie ja ühiskonna tähelepanu on tihtilugu suunatud meedikutele, kes tegelevad COVID-raviga, ning see on kindlasti õigustatud. Siiski ei tohi me jätta tähelepanuta seda tööd, mida piiratud tingimustes tehakse plaanilises ravis. Tänan teid kogu juhatuse nimel selle panuse ja vastupidavuse eest! Mul on hea meel, et käesoleva ajakirja põhifookus on kirurgia erialal, sest plaanilise ravi elushoidmisel on oluline roll just kirurgiakliinikul. Kui visata pilk statistikale, siis kirurgilised erialad on vaatamata pandeemiast tingitud probleemidele suutnud heal tasemel täita ravimahu eesmärke. Mul on samuti hea meel selle üle, et vaatamata COVID-pandeemiale on suudetud arendada ka organisatsiooni, pöörata tähelepanu nii noortele

kui ka staažikatele, hoida elus traditsioone ning arendada samas innovatsiooni. Olgu siis näideteks kirurgiakliiniku õendusjuhi panus õdede töö moderniseerimisel, silmakirurgia valdkonna arendamine meie haiglas, staažikate ja Grand Man’i tunnustamine, onkogeneetika valdkonnaga alustamine, teadustegevuse üha suurenev populaarsus. Sellest kõigest kirjutataksegi uhkusega meie käesolevas ajakirjas. Ikka jõudu ja jaksu!

Agris Peedu Regionaalhaigla juhatuse esimees

3/2021  Regionaalhaigla

3


PERSOON

Andre Trudnikov „Raske töö tipphaiglas liidab meeskonna!“ Jaanuaris COVID-kriisi keskmes kirurgiakliiniku juhina tööd alustanud dr Andre Trudnikov peab tulemusliku koostöö aluseks meeskonna ühtsust.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Andre Trudnikov 08.06.1968

Asusite Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhina tööle aasta alguses. Enne seda juhtisite Ida-Tallinna Keskhaigla üld- ja onkoloogilise kirurgia keskust. Võib vist öelda ka nii, et jõudsite tänavu ringiga oma esimesse töökohta tagasi? Jah, olen töötanud siin majas päris kaua. Tulin siia juba 1991. aastal pärast ülikooli. Kaks aastat olin üldinternatuuris ja 1993. aastal asusin toonase nimega Mustamäe haiglas tööle I üldkirurgia osakonda. 2003. aastal lahkusin siit Ida-Tallinna Keskhaiglasse juhatama II üldkirurgia osakonda, millest kasvas tasapisi välja üld- ja onkoloogilise kirurgia keskus. Eelmise aasta maikuus osalesin Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhi konkursil ja augusti lõpus sain rõõmustava sõnumi, et 1. jaanuarist olengi valitud sellele ametikohale.

Kui teie praegust ametikohta eelmisega võrrelda, on neis midagi sarnast või on siin hoopis midagi muud? Kindlasti on Regionaalhaiglas hoopis midagi muud. Üks asi on juhtida 12 arsti, hoopis teine asi juhtida 140 arsti ja ligi 800 töötajat. ITK-l on küll võimekust rohkem kui mõnel teisel keskhaiglal, aga Regionaalhaigla on ikkagi palju suurem ja siin on palju rohkem erialasid. Regionaalhaigla kirurgiakliinik on eriline juba selle poolest, et siin on kaetud kõik kirurgilised erialad. Osa üksusi, nagu põletuskeskus ning peaja kaelakirurgia keskus, ongi olemas ainult Tallinnas, ning mõned erialad, nagu neurokirurgia, veresoonte-, rindkere- ja kardiokirurgia, on peale meie veel ainult Tartus. Täiesti ainulaadne on siinne traumakirurgia keskus, mida toetavad kõik kirurgiakliiniku erialad.

4

Regionaalhaigla  3/2021

PEREKOND Abielus, kaks poega ja tütar

HARIDUS Tartu Ülikooli arstiteaduskond, ravi eriala 1985–1991

TÖÖ  1991–1993 Tallinna Kiirabihaigla arst-intern  1993–2003 Tallinna Mustamäe Haigla I üldkirurgia osakond, kirurg  Alates 2003. a maist Ida-Tallinna Keskhaigla II kirurgiaosakonna juhataja  Alates 2009. a märtsist Ida-Tallinna Keskhaigla üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse juhataja  Alates 2021. a jaanuarist Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhataja

ORGANISATSIOONID  Maailma Kirurgide Assotsiatsioon  Eesti Arstide Liit  Tallinna Kirurgide Selts (juhatuse liige, esimees)  Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühing  Eesti Gastroenteroloogide Selts  Eesti Bariaatrilise ja Metaboolse Kirurgia Selts (juhatuse liige)  Eesti Kirurgide Assotsiatsioon, sertifitseerimiskomisjoni liige  Eesti Rahvuskultuuri Fond, Prof Uno Sibula Fondi halduskogu liige


PERSOON

3/2021  Regionaalhaigla

5


PERSOON

Kui lihtne on väljastpoolt tulijal Regionaalhaigla töökeskkonda sisse elada? Ei ole lihtne. Siin on väga suur maja ja väga suur töötempo. Ma ei tea, kui kaua peab siin töötama, et vähemasti pooled arstid oleksid nähtud. Loomulikult teeb minu sisseelamise kergemaks see, et tunnen väga paljusid inimesi juba varasemast ajast.

Kirurgid on vist ka kõige keerulisemad arstiisiksused, keda juhtida? Siiamaani ei ole mul keeruline olnud, olen saanud kõikide inimestega räägitud ja kokkulepped, mis meil on sõlmitud, on kehtinud.

Miks valisite kirurgiameti ja kas see valik oli kohe selge? Minu jaoks ei olnud pikka mõtlemist, mis erialal pärast õpinguid jätkata. Valisin kahe kirurgilise eriala vahel: ortopeedia ja üldkirurgia. Ortopeedina töötas ka minu isa. Pärast ülikooli alustasin internatuuris Kiirabihaigla I kirurgias. Minu esimene kirurgiaõpetaja oli dr Heiti Ruus. See saigi määravaks, miks otsustasin üldkirurgia kasuks. Olen talle väga tänulik, et ta suutis minus äratada tõsise huvi üldkirurgia eriala vastu.

Milline on retsept või soovitus patsientidele, kuidas raskest haigusest kõige paremini taastuda? Soovitan usaldada oma arsti ja olla võimalikult positiivse suhtumisega.

Kas mõni asi on suutnud teid Regionaalhaiglas lausa üllatada? Ma ei ütleks, et oleks olnud midagi täiesti enneolematut. Siiski tuleb arvestada, et ma ei tulnud päris normaalsesse haiglatemposse. Aasta algas suurte COVID-19 piirangutega ja ka praegu on tunda survet, et need tulevad uuesti. Nii et tavatingimustes, normaalses töötempos polegi me väga töötada saanud. Kogu aeg on tulekahju kustutamine, kohanemine COVID-i seatud tingimustega. Kaugvaates on aga siiski nii, et Regionaalhaigla pole mõeldud nakkushaiglaks. COVID pole ainuke haigus siin maailmas. On tuhandeid teisi raskeid haigusi, mida on vaja ravida.

Mida teil endal on vaja kõige enam juurde õppida? Arstil tuleb juurde õppida kogu aeg, aga minul praegu kõige enam inimeste juhtimist. Juhtimine meditsiinis on tänapäeval hoopis midagi muud kui 20 aastat tagasi. Toona piisas sellest, et osakonnal on juhataja, kes ütleb, mida täna teha. Arstid olid harjunud, et ka pärast valvet tuleb tööle jääda ja nädalavahetustel tööle tulla. Tänapäeva noored ambitsioonikad arstid teavad ka oma õigusi vabale ajale, tööaja arvestusele, koolitustele. Kui me oleme huvitatud sellest, et meile tuleks rohkem võimekaid residente, kui tahame olla noortele arstidele atraktiivsed, siis

6

Regionaalhaigla  3/2021

Kui me oleme huvitatud sellest, et meile tuleks rohkem võimekaid residente, kui tahame olla noortele arstidele atraktiivsed, siis peame olema tippkeskus ka oma juhtimistasemelt ja töökorralduselt. peame olema tippkeskus ka oma juhtimistasemelt ja töökorralduselt.

Regionaalhaigla kirurgiakliinik peaks ju olema noorele arstile unistuste töökoht? Kõrvalt vaadates küll, aga unistuste töökoht peab pakkuma noorele inimesele ka tuge. Keegi ei soovi residendina sattuda virvarri, kus ta ei saa aru, kuidas liikuda, kuidas ülikoolis nõutud lõikustel osalemiste arv kätte saada. Meie residentide küsitlused näitavad, et loomulikult on nad rahul haigla tasemega ja soovitaksid ka teistel siia tööle tulla, aga nad ei ole alati rahul oma juhendajatega ja on olnud isegi olukordi, et resident ei oskagi nimetada, kes ta juhendaja on.


PERSOON

Millisena tahate näha kirurgiakliinikut viie aasta pärast, kui teie praegune tööleping lõpeb? Lühidalt öeldes: et kirurgiakliiniku juhtimisstruktuur oleks uuendatud ja operatsioonitoad moderniseeritud, et töökeskkond ja ravikeskkond saaksid astuda üht sammu ning patsientide kirurgilised raviteekonnad toimiksid sujuvalt. See tähendab, et üks olulisi eesmärke on kirurgiakliiniku juhtide arendamine ja juhtide leidmine tulevikuperspektiivis. Tuleb leida need võimekad inimesed, kes tahaksid erialase töö kõrvalt tegelda ka juhtimisega. Juhte ei ole meditsiinis kohe niisama võtta. Kui oled kirurgiks õppinud, siis on arusaadav, et soovid ennast teostada operatsioonitoas. Pole nii lihtne oma parimates aastates erialast tegevust tagasi tõmmata, et panustada juhtimisse. Aga inimesi on siiski erinevaid ja leidub ka neid, kes soovivad panustada administratiivsesse töösse. Kindlasti tuleb patsiendikeskset tervishoidu edasi arendada koostöös teiste kliinikutega ja panustada kirurgiliste raviteekondade loomisesse. Siinkohal tuleb eeskujuks tuua meie päevakirurgia osakond, mis on patsientide poolt väga palju kiidusõnu saanud. Päevakirurgiliste teenuste arendamine on kindlasti üks prioriteetidest. Ravi suhtes peavad kitsamatel erialadel moodustuma meeskonnad, mis võimaldab arstidel iga päev igas kirurgiakliiniku keskuses erialasiseselt spetsialiseeruda. Sama oluline on töökeskkonna pidev moderniseerimine. Kindlasti ei jõua me viie aasta jooksul renoveerida kogu operatsiooniplokki, aga plaanid peavad olema tehtud ja osaliselt ka ellu viidud.

Olete rõhutanud, et meeskonna ühtsus on tulemuste saavutamisel väga oluline. Mis on edu võtmeks selle eesmärgi saavutamisel? Kirurgiakliiniku juhatajana on põhipartneriteks küll keskuste juhid, kuid minu uks on alati avatud ka kõigile teistele kolleegidele, ajagraafikus on palju kohtumisi eri teemadel. Kui on mure, siis võib alati pöörduda, leiame koos lahenduse. Hea meelega suhtlen noorarstidega ning toetan nende koolitus- ja arenguvõimalusi. Ühtse meeskonnana hoiab meid töö tipphaiglas patsientide nimel, see raske töö liidabki inimesi ning lisaks muidugi on oluline mõistlik ja avatud juhtimine.

Teid uue juhina esitledes ütles juhatuse liige ja haigla ülemarst prof Peep Talving, et teil on värske vaade patsienditeekonnale terves Põhja-Eesti raviruumis. Üks Regionaalhaigla tugevusi on olnud ja on ka tulevikus vähiravi. Onkokirurgia on teilegi lähedane ala – millisena näete selle valdkonna arengut Põhja-Eestis? Onkokirurgia ei seisa omaette, vähipatsientidega tegelevad väga paljud eriarstid. Seepärast on selge, et patsiendid peaksid koonduma regionaalhaiglatesse, kus on võimalik nende igakülgne uurimine, jälgimine

Kindlasti tuleb patsiendikeskset tervishoidu edasi arendada koostöös teiste kliinikutega ja panustada kirurgiliste raviteekondade loomisesse.

ja multimodaalne ravi. Põhja-Eestis on oluline teha onkoloogiliste konsiiliumide juures märksa enam koostööd, siinsete patsientide konsiiliumid peaksid toimuma Regionaalhaiglas ühiskonsiiliumidena, millest võtaksid osa ka teiste haiglate arstid. Minu üks eesmärkidest on veenda keskhaiglates onkoloogiaga tegelevaid eriarste, et haigete ravitaktika võiksime ühiselt määrata Regionaalhaigla onkoloogilises konsiiliumis. Pärast otsust saame vaadata, kas patsiendile on mugavam pakkuda keemiaravi näiteks kodulähedases haiglas ja osaliselt võiks ka onkokirurgia toimuda keskhaiglates.

Kui sageli te ise satute Regionaalhaiglas operatsioonilaua taha? Mis on teie kitsam eriala kirurgina? Satun ikka, mitte küll nii palju, kui tahaksin, aga nii palju ikka, et saan oma kirurgi kvalifikatsiooni säilitada. Kliinikujuhataja amet ei ole igavene. Minu eriala on üldkirurgia ehk kõhukoopakirurgia. Vanas töökohas oli mul kaks põhisuunda: onkoloogilised haigused ja rasvunud patsiendid.

Mida teete siis, kui te parajasti ei tööta? Olen suhteliselt igav inimene, sporti teen harrastaja tasemel, erilisi hobisid ei ole. Meil on Muhu saarel maakodu, mis pakub palju võimalusi lõõgastumiseks.

Kas kahe arsti kooselu toimib hästi? Tõsi, mu abikaasa Marianne Laheäär tuli 1990. aastal siia sisearstina tööle ja töötab tänaseni, tema vahepeal ära ei käinud. Oleme koos olnud peaaegu 30 aastat. Erialad on erinevad ja töö pole meie kooselu kuidagi seganud. Võib-olla tõesti arstidel on palju valveid ja pole saanud nii palju koos olla, kui oleks tahtnud, aga kui sa selle ameti valid, siis paratamatult tuleb leida kompromisse.

Kolleegid iseloomustavad teid kui väga hea ja huvitava huumorimeelega inimest, kes tihtipeale räägib koosolekul mõne põneva või naljaka loo. Kirurgiamet ei ole kergete killast, kas huumor ja nali aitavad paremini vastu pidada? Huumorimeeleta inimestega on mul väga raske läbi saada. Kirurgitöö on väga pingeline ja üks hea nali aitab teinekord raskeid hetki ületada ja pingeid maandada. 3/2021  Regionaalhaigla

7


PERSOON

Teised temast MÕNUSA HUUMORIMEELEGA MEESKONNAMÄNGIJA KLIINIKU ÕENDUSJUHT ANGELA PAULIN: Dr Trudnikov on hästi tasakaalukas ja argumenteeriv juht, kes niisama lauseid ei loobi. Kindlasti on ta meeskonnamängija. Oleme koos töötanud vaid pool aastat, aga asjad, mis puudutavad kliinikut tervikuna, eriti õenduspoolt, saame alati läbi räägitud. Ta on tore inimene ja meeldiv jutukaaslane. Temaga on huvitav rääkida, ta oskab ja tahab kuulata ka teisi inimesi. Omavahelises suhtluses paistab välja ka tema mõnus huumorimeel. Tihtipeale räägib ta ka koosolekul mõne põneva või naljaka loo. Ega siis tööalased kohtumisedki pea surmtõsised olema.

SOOJUS JA TURVALISUS

TASAKAALUKAS JA HOOLIV

DIAGNOSTIKAKLIINIKU JUHATAJA DR ÄLI ROOSE:

POEG MARTIN TRUDNIKOV:

Tutvusin Andrega juba Mustamäe haigla aegadel. Sellest ajast on jäänud tunne, et hoolimata sellest, kas kohtume korra kuus või aastas, oleksime alati just nagu eile näinud. Ääretult sooja ja turvalise inimesena on ta alati sellise olekuga, et just sina oled kõige tähtsam. Andre on alati olnud väga hea kirurg ning usun, et otsuse karjääri tipus Mustamäele, nüüd juba Regionaalhaiglasse tagasi tulla tegi ta väga kaalutletult ja kindlas teadmises, et suudab veel palju ära teha ka tippjuhina. Andrel on selge arusaam, kuidas kirurgiavaldkond peaks edasi liikuma, ning kindlasti suudab ta oma visiooni ka ellu viia. Hoian talle väga pöialt ja elan kaasa tema tegemistele oma meeskonna ehitamisel ja motiveerimisel. Andre huumorimeel... see on midagi sellist, mida just sageli ei kohta. Tema seltskonnas on ka tõsiste teemade arutamisel kosta südamest tulevaid naerupahvakuid – mõni kohe ikka oskab. Soovin talle südamest jõudu oma ideede ja eesmärkide elluviimisel!

8

Regionaalhaigla  3/2021

Iseloomustamiseks on raske leida ühte kindlat joont, samas annab välja tuua erinevaid ja mitmeilmelisi omadusi. Isa on ühest küljest rahulik ja tasakaalukas, teisalt õigel hetkel ka parajalt äkiline. Sünnipäevalauas mõnusalt humoorikas, kuid olenevalt olukorrast ka mõtlik ja tõsine. Argumenteerides kindlasti põhjalik ja kindla seisukohaga, samas valmis alati ära kuulama ka teist poolt. Hoolivus on omadus, mida ei saa teeselda, ei saa varjata. Kui see on, siis see on, ja Andrel seda on! Kokkuvõttes julgeks öelda, et kõiki iseloomuomadusi on ja seinast seina, aga pole ka ime, tähemärgiks ju ikkagi Kaksikud. Ja tõeline rahu tuleb õuele, kui ta saab maal rahulikult enda istutatud õunapuude ja põõsaste kallal nokitseda. See tähendab tema jaoks akude laadimist.


PERSOON

Õendusjuht

Angela Paulin

on innukas uuendaja Iga keskuse ja kliiniku juhi kõrval seisab teine sama tähtis inimene, õendusjuht. Kirurgiakliiniku õendusjuhi ametikohale asus aprilli lõpus tööle seni Ida-Tallinna Keskhaiglas töötanud Angela Paulin. Viie kuuga on ta majja toonud nii mõndagi uut. Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

A

sjalik ja rõõmsameelne Angela Paulin asus umbes 500 õe ja hooldajaga kirurgiakliiniku õendusvaldkonda juhtima 26. aprillil. „Mul on kõik veel uus, õpin alles osa inimesi tundma,“ tunnistab ta. Ometi on tal ette näidata juba mitu muudatust nii oma kliiniku kui ka kogu haigla tegevuses. Kohe esimestel töökuudel korraldas ta kliinikus väikese tiigrihüppe. Ta viis õenduspäeviku ja haavalehe dokumenteerimise elektrooniliseks, kui kogu ülejäänud haigla toimetab nendega veel paberil. „Saime päris hästi hakkama, enamik kliiniku osakondi on elektroonilisele süsteemile üle läinud ja tagasi paberile minna ei taha,“ rõõmustab Angela Paulin oma esimese töövõidu üle. Nüüd sügisel on kavas teha e-dokumentide katseajast kokkuvõtted ja audit, mida ka teistele kliinikutele tutvustada. See ei tähenda päris seda, et kirurgiakliinikus käivad kõik õed ringi tahvelarvutitega, aga suund sinnapoole on. „Praegu teeme õenduspäeviku ja haavalehe sissekandeid õepostis arvutis. Kui avaneks võimalus kogu õendusdokumentatsioon, sh anamnees, elektrooniliseks teha, saaks õde selle sissekande ka patsiendi juures tahvlisse teha,“ selgitab õendusjuht.

Miks siiski on e-dokument paberdokumendist parem? „Esiteks paraneb sissekannete loetavus ja info kvaliteet, mis omakorda tagab patsiendi jälgimise järjepidevuse. Teiseks ei teki dokumenteerimise dubleerimist, kogu info on ühes kohas. Samas sissekande lugemiseks ei pea tulema õdede posti, vaid võid teha seda

3/2021  Regionaalhaigla

9


PERSOON

Koos haavaõe Helena Terniga.

ükskõik millises kohas, kus arvutile juurde pääsed. Rääkimata paberikulust, mis digiajastul peaks olema minimaalne. Kolmandaks ja kõige tähtsamaks, õel on võimalus olla rohkem patsiendiga!“ on Angela Paulin veendunud e-dokumentide pooldaja.

HAAVARAVI UUS KORRALDUS Teine õendusjuhi eestvedamisel ning koos üld- ja onkokirurgia keskuse õendusjuhi Sigrid Jaska-Pilvega tehtud uuendus läks katseperioodile 1. oktoobrist ja puudutab kogu haiglat. Nimelt pakuvad kaks haavaraviõde sellest sügisest tuge kõigile Regionaalhaigla osakondadele ja ka ambulatoorsetele patsientidele. „Me oleme ju kirurgiakliinik, haavad on meie igapäevaelu ja haavaravi on juba ammu õdede pärusmaa,“ selgitab Paulin. Aga haavaravi võtab sageli kauem aega kui haiglaravi. Üks asi on tulla pärast lõikust haava näitama või niite eemaldama. Siiski on ka suuremaid haavu ja kroonilisi haavandeid, mille sidumine on pikaaegne regulaarne tegevus ning vajab asjatundja oskusi. Ka statsionaaris on haavadega patsiente omajagu ja seda mitte ainult Mustamäe, vaid ka Seewaldi ja Hiiu korpuses. Kuni kevadeni seisis Mustamäe korpuse haavaravi üheainsa haavaõe najal. Nüüd on haavaõdesid kaks ja oktoobrist alates peaks haavaravi toimima ühtse tervikuna: õed teenindavad nii haiglasiseseid kui ka ambulatoorseid patsiente. Statsionaarseid patsiente saab

10

Regionaalhaigla  3/2021

Eesmärk on, et kõigi patsientide haavaraviga oleks võimalik tegeleda kiiremini ja lihtsamalt nii vahetult pärast operatsiooni kui ka hiljem ambulatoorselt. haavaõe vastuvõtule suunata haigla kõikidest kliinikutest, olenemata haava tüübist. Ambulatoorseid patsiente võetakse vastu kas Regionaalhaigla eriarsti või perearsti saatekirja alusel etteregistreerimisega. Uue kontseptsiooni sisseelamisaeg kestab aasta lõpuni. „Eesmärk on, et kõigi patsientide haavaraviga oleks võimalik tegeleda kiiremini ja lihtsamalt nii vahetult pärast operatsiooni kui ka hiljem ambulatoorselt,“ selgitab Paulin.

ÕENDUS KUI KARJÄÄRIVÕIMALUS Kaks mainitud uudist on ka heaks näiteks sellest, kui mitmekülgne ja võimalusterohke on õenduse valdkond. Angela Paulin alustas 1990ndatel Tallinna meditsiinikooli õpingute kõrval tööd hooldajana – sanitarina, nagu tol ajal öeldi. Edasi tõusis ta praeguses mõistes abiõeks ja seejärel õeks. Esimene töökoht õendusjuhina oli Tallinna Keskhaigla gastroenteroloogia osakonnas. Tookord


PERSOON

nimetati seda vanemõe ametikohaks. Angela Paulin lisab siiski, et omaaegse vanemõe ja tänapäevase õendusjuhi tööd ei saa omavahel päriselt võrrelda. Poole tuhande õe ja hooldajaga ning mitme keskusega kliiniku õendusjuht on igas mõttes tipptasemel juht, kellel peab olema juhtimis- ja finantsoskus, aga ka turundusja kommunikatsioonioskus. „Ja kindlasti pead sa olema arendaja ja eestvedaja – väljakutseid kui palju!“ Üks, mis ei ole muutunud, on see, et juhataja ja õendusjuht peavad moodustama hea tugeva meeskonna. „Kui nende kahe inimese vahel on koostöö ja usaldus, siis on kliinikul tervikuna väga palju võita ja minu meelest on meil sellega hästi,“ leiab Angela Paulin. Ka tervishoiu kõrgkoolide õenduse erialadel ei koolitata enam ammu ainult arsti abilisi, vaid iseseisvaid spetsialiste. „Karjääri tegemise mõttes ei ole õendusjuhiks saamine kindlasti mitte ainus võimalus. Näiteks meie haiglas töötavad koolitusõed ja kvaliteediõed, oma vastuvõttudega haavaõed, stoomiõed, bariaatriaõed – väga suured arenguvõimalused õele. Koolis on võimalik õppida magistritasemel neljal õenduse erialal: intensiivravi, kliiniline õendus, vaimse tervise ja terviseõendus,“ räägib Paulin, et ambitsioonidega noorel on selles valdkonnas palju teha. Järgmine suur töö meie haiglas on arendada ja rakendada õendusabi indikaatoreid kahes olulises patsiendiohutuse valdkonnas: lamatised ja kukkumised. Kuidas selliseid ohujuhtumeid registreerida, analüüsida ja edaspidi ennetada, millised ülesanded tuleb selleks võtta haigla eri tasanditel, alustades osakonnast. „Eesmärk on kvaliteedi tõstmine igas etapis,“ ütleb Angela Paulin ja lisab: „Kirurgiakliinik on selles väga aktiivselt osalemas ja juurutamas. Aga seda kõike saab teha ainult koos meeskonnaga, ühiselt. Tänu kirurgiakliiniku keskuste ja osakondade õendusjuhtidele oleme me juba palju ära teinud ja teeme kindlasti veel. See on meeskond, kes ei oota, et äkki keegi teeb ära, vaid on valmis ise tegema, uuendama ja arendama.“

Kas õendusjuhil oma uues töökohas ka millestki puudu on? „Puudu? Muidugi! Õdesid!“ hüüatab ta. „See on meie igapäevane murekoht. Kasutame päris palju tudengeid nii hooldajate kui ka abiõdedena, et endale meeskonda kasvatada, aga ikkagi on õdesid praktiliselt igasse keskusse juurde vaja. See on valdkond, mis vajab eraldi strateegiat ja riigipoolset panust, muidu me jäämegi haiglate vahel õdesid vahetama.“ Muidugi on õed väsinud, tunnistab Paulin. „Esiteks on meid pidevalt puudu ja nüüd räsis ka pandeemia. Lootsime, et uus laine on pisut leebem kui eelmine, annab võimaluse puhata pärast intensiivset töötegemist. Õed on selle kuhjaga ära teeninud!“

Kas ta ise on üldse puhkust saanud? „Suvel nädal aega sain,“ tunnistab ta. „Muidu armastan väga reisida, aga COVID-i ajal on mu teadlik otsus olnud, et ma ei lähe Eestist välja.“ Nii veetis kahe täiskasvanud lapse ema tänavu oma puhkusepäevad Eestis. Oma vabadel päevadel naudib ta liikumist koos alaska malamuudist koeraga, püüab käia teatris ja raamatuid lugeda.

KIRURGIAKLIINIK LAIENDAS HAAVAÕE VASTUVÕTTU Patsiendi haava paranemine võib võtta mõnikord rohkem aega ja võib ette tulla, et haava seisukord vajab spetsialisti sekkumist. Siin tulevad appi kirurgiakliiniku haavaõed. Haavaõed töötavad põhimõttel, et kõigil tööpäevadel on olemas üks õde statsionaarsete ja teine õde ambulatoorsete patsientide jaoks. Lisaks sidumisprotseduuridele nõustavad haavaõed nii patsienti, tema lähedasi kui ka personali ennast. Haavaõde võtab vastu kõiki patsiente kas perearsti või Regionaalhaigla arsti saatekirjaga. Ambulatoorse haavaõe vastuvõtule saab suunata patsiente nii perearsti saatekirjaga kui ka Regionaalhaigla oma arstide poolt, vaatamata sellele, mis profiiliga on patsient. Ambulatoorse vastuvõtu jaoks on vajalik saatekiri, mis peab sisaldama pöördumise põhjust ja eesmärki. Statsionaarseid patsiente saab haavaõe vastuvõtule suunata Regionaalhaigla kõikidest kliinikutest ja seda olenemata haavatüübist.

Angela Paulin HARIDUS  2008–2011 Tartu Ülikool, õendusteaduste magistrantuur  2006–2007 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, spetsialistiõpe, kliiniline õendus  1999–2001 Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, tasemeõpe, õendus  1996–1998 Tallinna Pedagoogikaülikool, tervisekasvatuse kursus  1990–1992 Tallinna Meditsiinikool, õde

TÖÖ  2014– aprill 2021 Ida-Tallinna Keskhaigla, Taastusravikliiniku ja II taastusraviosakonna õendusjuht  2011–2014 Ida-Tallinna Keskhaigla, Koolitusosakond, koolitusspetsialist  2011–2014 OÜ Alba Õendusteenused, juhatuse liige, koduõde  2000–2011 Ida-Tallinna Keskhaigla, gastroenteroloogiakeskus, õendusjuht (sh 2006–2014 õde-spetsialist, C-hepatiidiga patsientide nõustamisel iseseisev vastuvõtt)  1996–2000 Hotell Olümpia Tervisekeskus, juht  1992–1996 Tallinna Mustamäe Haigla, kirurgiaosakond, õde  1990–1992 Tallinna Mustamäe Haigla, kirurgiaosakond, hooldaja

3/2021  Regionaalhaigla

11


VÄHIRAVI

Dr Olav Tammiku eesmärk on onkokirurgi eriala tunnustamine

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Üld- ja onkokirurgia keskuse uus juht dr Olav Tammik näeb Regionaalhaiglat onkokirurgia tippkeskusena, mis kujuneb tulevaste vähikirurgide kasvulavaks. 12

Regionaalhaigla  3/2021

Tulite Regionaalhaiglasse tööle aprillikuus ja teie eelmine töökoht oli Tartu Ülikooli Kliinikumis. Millised olid esimesed muljed, mis on Tallinnas teisiti kui Tartus? Olen töötanud ITK-s ja teinud oma residentuuri Regionaalhaiglas, seega ka Tallinna haiglad ja olud on mulle tuttavad. Ka paljusid kolleege teadsin varem, aga koos töötades läheb tunne järjest paremaks. Esimene mulje oligi, et kolleegid on väga toredad, kirurgid on orienteeritud kõrge tulemuse saavutamisele.


VÄHIRAVI

Tartuga võrreldes on siin vähem üliõpilasi ning akadeemiline uurimistöö väiksema mahuga. Akadeemiline uurimistöö on väga tähtis, samas ravi seisukohalt on ülioluline igapäevatöö patsientidega. Kasvajahaige seisukohalt on kriitilise tähtsusega sekkumise kiirus, mis suurendab tervenemise tõenäosust. Tuginedes eelöeldule on Regionaalhaiglas plaanid konkreetsemad ja reaalsemad. Inimesed on koostööaltid ning valmis ühise eesmärgi nimel töötama. On tore töötada meeskonnas, kus inimestel on sügav huvi oma töö vastu.

VÄHILÕIKUSED KÖITSID JUBA TUDENGINA Kust sai alguse teie huvi vähilõikuste vastu? Olen väljaõppelt ja praktikalt kogu aeg olnud onkokirurg, see on mu erihuvi olnud ülikoolist peale. Onkokirurgia on nii spetsiifiline valdkond, et sinna juhuslikult ei satu. Mina tundsin dr Roman Rammulit, tänu kellele sattusin juba ülikooli 2. kursuse lõpul tööle Tartu onkoloogia dispanserisse. Jälgisin, millal on tulemas huvitavad lõikused, ja püüdsin päeval neil kaasas käia. Minu õpetajateks on olnud dr Arvo Ulla, dr Ülo Zirel, dr Alari Ilves, dr Andres Pulges, dr Jaan Tepp. Põhieeskujuks ning õpetajaks oli prof Karl Kull, kellelt olen õppinud kõike kirurgiasse puutuvat, samuti sellesse ametisse suhtumist. Onkokirurgi ameti suur võlu peitub selles, et sa tõesti näed oma patsientide tervenemist. Sa saad pingutada selle nimel, et patsient elaks pärast ravi veel pika elu ja tunda sellest rõõmu. Näiteks valutava puusaga või hägusa nägemisega on võimalik ilma puusaliigest või kaed opereerimata siiski elada, kuigi elukvaliteet pole sama. Aga vähk kasvab ise edasi ja ühel hetkel võtab inimeselt elu.

See on võitlus tugeva vastasega. Jah, võitlus on see küll. Onkokirurgias on palju kriteeriume ja nõudeid, mida tuleb täita ja jälgida. Somaatiliste kasvajate korral seisneb võitlus selles, et saada kogu kasvaja nõuetekohaselt inimese seest kätte. Komplektis on muidugi ka lisaravid, kiiritus- ja keemiaravi. Kui haige siis aastate pärast täiesti tervena naaseb, näed, et su võitlus on tõesti edukas olnud.

Mis suunas onkokirurgia valdkond areneb? Tänapäevane onkoloogia liigub kahes suunas. Esiteks püütakse kasvajat järjest varem avastada. Kui avastada varakult, siis on ravi lihtne ja odav ning paljudel juhtudel tervendav. Näiteks jämesoolevähi varase avastamise skriining töötab Eestis päris hästi, algstaadiumis vähi saab eemaldada endoskoopiliselt ja haige jääb jälgimisele, muud polegi vaja teha.

Onkokirurgi ameti suur võlu peitub selles, et sa tõesti näed oma patsientide tervenemist.

OLAV TAMMIK HARIDUS  Tartu Ülikool, arstiteaduskond 1989–1995, doktorantuur 2005

TÖÖ  Antsla Haigla, sanitar 1987–1989  Tartu Onkoloogiadispanser, õde 1991–1995  Tartu Ülikool, onkoloogia õppetool, assistent 2008 – tänaseni  Tartu Ülikool, anatoomia instituut, topograafilise anatoomia õppetool, assistent 2000–2008  Valga Haigla, üldkirurg, 2002–2008  Ida-Tallinna Keskhaigla, üldkirurg, 2002–2008  Tartu Ülikooli Kliinikum, onkokirurgia osakond, osakonnajuhataja, alates 2008

ARENDUSTEGEVUS ALUSTASIN EESTIS JÄRGNEVAGA:  vaagna totaalsed eksenteratsioonid (1999),  maovähi rekonstruktsioon peensoole interpositsiooniga (2003),  mao laparoskoopiline vertikaalne resektsioon (2005),  pärasoolevähi laparoskoopiline resektsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis (2008),  maokasvajate laparoskoopiline resektsioon (2010),  intraperitoneaalne keemiaravi laparoskoopia järgselt (2005),  HIPEC-protseduur (2011),  laparoskoopiline maksaresektsioon (2015),  pärasoolevähi mikrokirurgilised operatsioonid (2016),  emakakaelavähi korral trahhelektoomia (2010),  maksakasvajate korral ALPPS-resektsioon (2018).

Teine suund on seotud organismis laiemalt levinud kasvajate raviga. Intensiivravi ja diagnostika meetodid võimaldavad teha suuremahulisi lõikusi. Eemaldada koostöös eri kirurgiliste erialadega kasvajaid, mis teisiti eemaldatavad ei ole. Näiteks luusarkoomi kirurgiliseks raviks tuleb esmalt radikaalselt eemaldada kasvaja koos reie- või vaagnaluuga ja seejärel teostada vastava piirkonna ortopeediline rekonstruktsioon. Meeskonnatööks on olemas konsiiliumid eri erialade arstidest ja otsus sünnib koostöös. Ühiselt onkoloogide ja radioterapeutidega otsustatakse, kas on vaja enne või pärast operatsiooni lisaks kiiritus- või süsteemravi.

3/2021  Regionaalhaigla

13


VÄHIRAVI Ka vähikeskused läksid siis Tartu ja Tallinna haiglate koosseisu. Üldiselt ongi spetsialiseeritud suured vähikeskused pigem suurtes riikides. Näiteks ise olen end korduvalt täiendanud Itaalia riiklikus vähikeskuses ja Prantsusmaal Roissy vähikeskuses. Regionaalhaigla moodustamisel toodi Eesti onkoloogiakeskus siia üle, meie keskus kannab neid traditsioone ja põhimõtteid edasi. Õppida kasvajat inimese seest eemaldama ei ole lihtne, see võtab aastaid. Et seda oskust talletada, on vaja nii eriala kui ka keskust, kus neid erialateadmisi edasi anda.

Milline võiks olla teie juhitav keskus viie aasta pärast? Tahan, et siin oleks onkokirurgia tippkeskus, sest see on piisavalt suur haigla, et saada kasvulavaks noortele kolleegidele, kes tulevikus oleksid kõige paremad. Selle kõrval tegutseks üld- ja erakorralise kirurgia tippkeskus. Nii üld- kui ka erakorralises kirurgias kehtivad teistsugused, säästliku ja taastava kirurgia põhimõtted. Kirurgilised erialad peaksid arenema teatud piirini kõrvuti, üksteist täiendades, ja kitsam spetsialiseerumine tulenema heast baasväljaõppest.

Kui sageli te viimasel ajal ise operatsioonilaua taha jõuate? Olen võtnud endale eesmärgiks oma teadmisi võimalikult palju noorematele kolleegidele edasi anda, lõikustel rohkem assisteerida ja nõu anda. Umbes kaks korda nädalas püüan osaleda operatsioonidel, et hoida seda oskust käe sees.

Kuidas te maandate tööpinget, on teil hobisid?

COVID-i aeg ei ole olnud patsientidele tavapärane: ei pääse uuringutele, ei minda nii meelsasti perearsti juurde. Kardetavasti tähendab see, et onkokirurgidel on paari aasta pärast veel rohkem tööd. Hirmutav on mõelda, millal see tõus tuleb. Ega vähki haigestumine ja vähihaiged ei kao kuhugi. Haigestumus suureneb tasapisi kogu aeg ja kui diagnostikas on lünk sees, siis võib tulla rohkem levinumaid juhtumeid.

Ma olen vibulaskur, lasen maastikuvibu. Viimastel aastatel on aega hobitegevuseks vähem, mistõttu võistlusspordiga praegu ei tegele. Laskmise juures on kõige tähtsam rahulik meel. See on isegi natuke kirurgiaga sarnane ala, kus sa keskendud märgile ja lülitad kõik muu välja.

Kuuldavasti ei ole te oma peres ainuke arst? Mu ema on hambaarst. Vanem poeg on näo- ja lõualuu kirurgia teise aasta resident ja noorem õpib esimest aastat arstiteaduskonnas.

SIHIKS ONKOKIRURGIA TIPPKESKUS Olete uues ametis töötanud pool aastat. Mis on teie kaugemad sihid keskuse juhina? Üks minu eesmärke on saavutada onkokirurgia kui eriala ametlik riiklik tunnustamine Eestis. Euroopa meditsiinierialade nimistus on see eriala kirurgiliste erialade loendis iseseisva divisjonina esile toodud ning loodud selged kriteeriumid onkokirurgide väljaõppeks ja erialaseks tunnustamiseks. Leian, et see on vajalik onkokirurgide töö ja erialase õppe järjepidevuse hoidmiseks. Kui ajas tagasi vaadata, siis nõukogude ajal, kui Tartus tegutses onkodispanser ja Tallinnas Eesti onkoloogiakeskus, oli ka onkokirurgi eriala omaette eriala. Eesti Vabariigi alguses võeti meditsiinierialade nimistu eeskujuks Soome, kus eraldi onkokirurgi eriala ei olnud.

14

Regionaalhaigla  3/2021

KIRGLIK ONKOKIRURG Dr Andre Trudnikov, kliiniku juhataja Dr Tammikut tunnen juba 1994. aastast. Töötasime lühikest aega koos Mustamäe haiglas ja siis kuus aastat ITK-s. Tema on eluaeg olnud kirglik onkoloogiliste operatsioonide tegija. Aga ta on ka jõudnud sellisesse ikka, kus erialane tegevus tuleb hästi välja ja tekib tunne, et tahaks midagi enamat. On suur asi, kui üks väga hea kirurg otsustab panustada ka administreerimisse.


LÜHIDALT

Regionaalhaigla Patsiendikool pälvis „Aasta õpitegu 2021“ eripreemia Oktoobris tunnustati täiskasvanud õppija nädala raames Tallinna aasta õppijaid ja õpitegusid. Põhja-Eesti Regionaalhaigla Patsiendikool pälvis „Aasta õpitegu 2021“ eripreemia. Tallinna Haridusameti juhtivspetsialisti Viivi Loki sõnul on tunnustamise eesmärk väärtustada elukestvat õppimist ja täiskasvanueas õppijaid. „Aasta õpiteoks 2021“ sai „Seeniorid digitargaks“, õpiteo eesmärk on õpetada ja juhendada seeniore kasutama erinevaid veebikanaleid, Skype’i või Messengeri lähedastega suhtlemiseks, julgustada õppima iseseisvalt ja küsima digioskuste suhtes nõu ja abi raamatukoguhoidjatelt nii telefoni, Facebooki kui ka Skype’i teel. Lisaks Regionaalhaiglale pälvis eripreemia ka miniloengute sari „Tervelt ja turvaliselt“.

Regionaalhaigla kutsub igaüht andma oma panust ühise kriisi seljatamiseks Regionaalhaigla meedikud kutsuvad inimesi andma oma panust COVID-haiguse leviku tõkestamiseks. Haiguse kolmas laine on suurem ja kurnavam kui eelmised, haiglate koormus kasvab hoogsalt ning ohus on muude haigustega inimeste ravi. Arstid pöörduvad kampaaniaplakatitel ja sotsiaalmeedias inimeste poole palvega „Palun anna sinagi oma panus“. Kasvava kriisi ohjamisel on tähtis igaühe panus. Igaüks saab omalt poolt teha valikuid, mis piiravad viiruse levikut: vähendada kontakte, jääda võimaluse korral koju, vaktsineerida ja kanda inimeste seas maski. COVID-haigete hoogsalt kasvav arv seab haiglad ja meedikud tõsise surve ja keeruliste valikute ette. Plaanilist ravi on piiratud ja piiratakse veel, ohtu võib sattuda erakorralise abi võimekus. „COVID-haigus ei ole kuskile kadumas ja meil tuleb koos õppida sellega elama,“ ütles Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige prof Peep Talving ja lisas: „Ainult koos on võimalik edasi minna, kutsun tõesti üles igat Eesti inimest mõtlema kaasa ja osalema meie ühise kriisi lahendamisel.“ Meedikud tänavad kõiki inimesi, kes on andnud oma panuse viiruse leviku taandumiseks, vähendades lähikontakte, kandes maski, vaktsineerides COVID-haiguse vastu ning järgides kehtestatud piiranguid. Tõenduspõhist infot COVID-19 haiguse kohta leiab aadressil www.koroonakriis.ee.

3/2021  Regionaalhaigla

15


SILMAKIRURGIA

Silmakirurgia keskus

laiendab märgatavalt silmaravivõimalusi Tekst: Stina Eilsen Fotod: erakogu

Oktoobrist alustas tegevust Regionaalhaigla silmakirurgia keskus aadressil Katusepapi 6 ning seetõttu on silmahaiguste diagnostika- ja ravivõimalused märkimisväärselt laienenud. Regionaalhaigla raviteenuste hulka on lisandunud erinevate silmaoperatsioonide ja sealhulgas haigekassa poolt rahastatavate katarakti operatsioonide võimekus. Keskuse tööd tutvustab silmakirurgia keskuse juht dr Kai Noor. Regionaalhaigla kirurgiakliiniku keskuste rivi on saanud täienduse. Milliseid silmahaigusi vastavatud silmakirurgia keskuses ravitakse? Regionaalhaigla silmakirurgia keskus on Eestis silmapaistev sarvkesta haiguste diagnostikas ja ravis, näiteks keratokoonuse diagnostika ja ravi, kuid tegeleme ka kõikide teiste oftalmoloogia valdkondadega, nagu glaukoom, ealine maakuli degeneratsioon, diabeetiline retinopaatia, laste silmahaigused, laugude patoloogiad jm.

Millised on arengu- ja tulevikuplaanid, missuguseid uusi meetodeid hakkab patsientidele pakkuma uus keskus? Tulevikuvisioon on laiendada võimekust vitreoretinaalkirurgia suunal ja integreerida silmakirurgia keskuse töö traumakeskusega. Meie visioonis pakub Regionaalhaigla silmakliinik oftalmoloogiateenuseid, mis parimal viisil vastaks Eesti inimeste ravivajadusele. Koostöös Haigekassaga soovime vähendada ravijärjekordi meie teeninduspiirkonnas ning täiendavalt keskendume nendele valdkondadele oftalmoloogias, mis seni on ressursipuuduse tõttu vähema tähelepanu osaks saanud.

16

Regionaalhaigla  3/2021

Mainisite vajalikkust integreerida silmakirurgia keskuse töö traumakeskusega. Regionaalhaigla on Eesti suurimaid traumakeskusi. Milliseid silmaravi võimalusi uus keskus traumade puhul pakkuda saab? Esialgu traumakeskuse töökorralduses silmatraumade ravis suuri muudatusi ei ole. Silmakirurgia keskuse operatsioonitoad paiknevad aadressil Katusepapi 6, kus on võimalik lahendada üldanesteesiata kirurgilisi silmatraumasid.

Teil on väga pikaajaline praktika silmakirurgia valdkonnas. Kuidas on viimase aastakümnega muutunud silmahaiguste diagnoosimismeetodid, millised uued ravimeetodid ja tehnoloogia on juurde tulnud? Mis teeb selle eriala spetsiifiliseks? Oftalmoloogia on üks kiiremini arenev meditsiiniharu ennekõike just tehnilise diagnostikavõimekuse suhtes. Silmapõhja ja silma eri piirkondade diagnostilised visualiseerimismeetodid on ajas märkimisväärselt paranenud. Saame hinnata ilma invasiivsete protseduurideta reetina kõiki kihte, kapillaare, närvikiude ja kohati teha seda isegi pea raku tasandil. Silmakirurgia on muutunud aastaküm-


SILMAKIRURGIA

REGIONAALHAIGLA SILMAKIRURGIA KESKUS Silmakirurgia keskuses töötab praegu kuus arsti: silmakirurgid dr Kai Noor, dr Inger Heleen Viikna ja dr Marika Tenusar, laste silmaarst dr Maria Malva, ambulatoorset silmahaiguste ravi teevad dr Aili Madissoon ning dr Kadri Tammeaid.

nega patsiendile mugavamaks ja ohutumaks, näiteks kataraktikirurgiat teostatakse aina noorematele inimestele, teinekord ka refraktiivsel ehk prillidest vabanemise eesmärgil. Mida tulevik meile veel toob, on raske ennustada, kuid jääme põnevusega ootama.

Regionaalhaiglas on koos uue silmakirurgia keskusega 33 erialakeskust. Erialadevaheline koostöö on kõrgema etapi haigla tugevuseks, mis aitab patsientide tervisemuredele kiiremini lahenduse leida. Kui interdistsiplinaarne on silmakirurgia ja millise valdkonna kolleegidega tuleb koostööd kõige tihedamini ette? Ennekõike ootame ambulatoorsete konsultatsioonide näol koostööd pea kõigi kliinikutega haiguste diagnostika ja ravi hindamisel, näiteks diabeedipatsientide silmaravi ja skriining, neuroloogiliste patsientide vaateväljade hindamine, reumatoloogiliste patsientide ravimisel uveiidid ja ravi kõrvaltoimed. Muidugi kirjutame vajaduse korral ka oma maja töötajatele prillid ette.

Millised on eelised, liitudes suure kompetentsikeskusega? Multidistsiplinaarne sünergia võimaldab paremat haigete käsitlemist ja põhjalikumat raviteenuse osutamist. Suureks eeliseks on ka Haigekassa teenuste pakkumise võimekus.

Kas keskusesse on oodatud ka lapsed ning millist abi neile pakutakse? Kindlasti on meie silmakirurgia keskusesse oodatud kõik lapsed. Laste silmaarst dr Maria Malva poole võivad pöörduda silmakontrolliks kõik lapsed. Laste puhul on oluline amblüoopia õigeaegne ravi. Lastele pakume ka suurt prillivalikut, millega saab mugavalt pärast arsti vastuvõttu meie keskuses tutvuda.

Erakorralist abi silmaravi puhul Regionaalhaiglas ei osutata. Millised on erakorralised seisundid ja kuhu nendega tuleb pöörduda? Erakorraline silmahaiguste valvetuba Tallinnas paikneb Ida-Tallinna Keskhaiglas. Erakorralisteks seisunditeks loetakse silmatraumat, söövitust, järsku nägemisteravuse langust ja võõrkeha silmas. Meie silmakirurgia keskus pakub ambulatoorset vastuvõttu. Silmaarsti vastuvõtule on võimalik aega broneerida Regionaalhaigla registratuuri või digiregistratuuri kaudu. Haiglasisesed statsionaarsete patsientide oftalmoloogilised konsultatsioonid jätkuvad Mustamäe meditsiinilinnakus asuvas silmakabinetis, aga põhiosas paikneb keskus Katusepapi 6.

Kas silmaarstidel on ka mõned naljad või kõnekäänud? Palun tooge näiteid multidistsiplinaarsest sünergiast. Esimesena meenub hea koostöö neuroloogide, radioloogide, psühhiaatrite ja kõrva-nina-kurguarstidega harvikhaiguse Susac sündroomi diagnoosimisel ja ravi planeerimisel. Taolisi näiteid on veelgi ka teiste erialadega.

Silmaarstid peavad teinekord endale meelde tuletama, et patsiendi keha ei ole kõigest silma posterioorne osa, ja kõik teavad ju, et „kes vana asja meelde tuletab, sellel...“ ning et vahel ei ole ebamääraste kaebuste põhjuseks silmahaigus, vaid aju astigmatism. 3/2021  Regionaalhaigla

17


ONKOLOOGIA

Vahur Valvere – suurkuju onkoloogias

Sel aastal pälvis Regionaalhaigla auväärse tiitli Grand Man onkoloogülemarst, kümme aastat onkoloogiaja hematoloogiakliinikut juhtinud ning paljudes ühiskondlikes ametites aktiivselt tegutsev dr Vahur Valvere, keda peetakse väga heaks arstiks ja tõeliseks suurkujuks Eesti onkoloogias. Tekst: Marina Lohk Foto: Aivar Kullamaa

I

seseisva onkoloogiakliiniku loomine Regionaalhaiglas, palliatiivravi kõrgemale tasemele viimine, Eesti liitumine maailma vähideklaratsiooniga ja riikliku vähitõrjeplaani koostamise algatamine, Eesti Vähiliidu kampaania „Terve Eestiga vähi vastu“ on mõned olulisemad teetähised, mis dr Valvere panusega seoses meenuvad. „Dr Valvere on tõeline suurkuju Eesti onkoloogias, kelle panus vähiravi arendamisse on olnud väga suur,“ ütleb Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving. Tema sõnul on dr Valvere inimlikkus, kollegiaalsus ja professionaalsus kõigile suureks eeskujuks. Kolleegid kirjeldavad dr Valveret tasakaaluka, ausa, empaatilise, väärika ja usaldusväärse inimesena.

TUNNUSTUS KOGU ERIALALE Tiitli Grand Man pälvinud dr Valvere sõnul on see tunnustus kogu erialale ja kõigile kolleegidele, kellega on aastaid head koostööd tehtud. „Seda enam, et onkoloogia on interdistsiplinaarne, me teeme koostööd sisuliselt kõigi Regionaalhaigla kliinikutega. Oma ühiskondlikes ametites olen ma teinud koostööd ka väljaspool haiglat teiste haiglatega, teiste onkoloogia organisatsioonide ja erialaliitudega nii Eestis kui ka väljaspool Eestit,“ lisab ta, olles tänulik kõigile kolleegidele ja koostööpartneritele talle omistatud tunnustuse eest. Dr Valvere sõnul hõlmabki talle omistatud tiitel kogu tema erialast tegevust nii haiglas kui ka väljaspool haiglat. Ühiskondlikest ametitest on ta olnud Eesti Onkoloogide Seltsi juhatuse esimees (1996–2001), eri positsioonidel Eesti Vähiliidus (alates 1992), sotsiaalministeeriumi onko-

18

Regionaalhaigla  3/2021

Igaühele peab lähenema individuaalselt. See on tegelikult see, mida haiged ootavad. loogianõunik (1994–2005), Tervise Arengu Instituudi eetikakomitee liige (alates 1997) ja teadusnõukogu liige (1991–2005). Sellele lisandub liikmelisus mitmes rahvusvahelises erialaliidus: Euroopa Onkoteraapia Ühingus (ESMO) ja Ameerika Kliinilise Onkoloogia Ühingus (ASCO). Samuti on ta olnud Eesti esindaja ESMO-s ja ESMO Kesk-Ida-Euroopa töögrupi liige ning mõne aasta ka ESMO direktorite nõukogus. Tänu sellele õnnestus saada Eestisse ja teistesse Balti riikidesse päris palju rahvusvahelisi onkoloogiaalaseid, eriti süsteem- ja palliatiivravi koolitusi. Regionaalhaigla diagnostikakliiniku juhataja dr Riin Kullaste sõnul on dr Valverel kogu aeg midagi teoksil, mis muudaks vähihaigete elukvaliteeti paremaks. Dr Valvere ise peab enda seni suurimateks saavutusteks iseseisva keemiaravi osakonna ja onkoloogiakliiniku loomist Regionaalhaiglas. Teise olulise märksõnana toob ta


ONKOLOOGIA

välja ravikvaliteedi tõstmise, mille peegelduseks on hulk akrediteeringuid. „Mul on ka hea meel, et olin hematoloogiaosakonna Ida-Tallinna keskhaiglast Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse toomise juures ja me käivitasime ühiselt autoloogsete tüvirakkude siirdamise projekti, mis on eeltingimuseks rakuteraapia arengutele tulevikus. Lisaks olen saanud panustada erinevate paikmepõhiste registrite tegevusse, näiteks rinnavähi register, mis oli esimene, mille me kolleegidega koos organiseerisime,“ räägib dr Valvere. Eesti Onkoloogide Seltsiga seotud tegevuse hulgast toob ta olulisemana välja kolme iseseisva sektsiooni – kirurgia, kiiritus ja onkoteraapia – loomise ning esimeste diagnostika-, ravi- ja jälgimisjuhiste väljaandmise, milles osalesid ka haiglad. „Need olid minu mäletamist mööda esimesed erialapõhised diagnostika- ja ravijuhised, mis Eestis loodi, hiljem tulid teised ja varsti võtsid nende koordineerimise üle Eesti Haigekassa ja ka Tartu Ülikool,“ meenutab dr Valvere olulist teetähist kogu Eesti tervishoius.

VÄHIARSTIKS ISA EESKUJUL Dr Vahur Valvere teekond vähiarstina sai alguse suuresti onkoloogist isa Ülo Valvere mõjutustel, ehkki oma osa oli toona ka professor Karl Kullil, kes luges Tartu Ülikoolis neljanda kursuse tudengitele onkoloogia loenguid ja juhendas praktikume. Samuti oli ta Vahur Valvere neljanda kursuse maovähiteemalise teadustöö üks juhendaja prof Salupere kõrval. Tulevast arsti inspireerisid prof Kulli juures kõrge professionaalsus ja hoolimine oma patsientidest. Isa oli aga see, kes innustas Vahur Valveret ennast arendama ja edasi pürgima. „Isa oli aastatel 1980–1985 peaarst Eesti Onkoloogiakeskuses, mina lõpetasin ülikooli 1982. Isa ütles, et tal on seal kõik nii targad arstid, et alles ülikooli lõpetanud noort inimest ta ei taha tööle võtta, vaid aitab võimalusel kaasa minu õppima minekule. Olin sunnitud viieks aastaks Moskvasse minema, et pisut targemana tagasi tulla ja et onkoloogiakeskus mind tööle võtaks,“ meenutab dr Valvere muheledes. Tegelikult mõjutasid tema onkoloogia ja kitsamalt keemiaravi eriala valikut ja Moskvasse õppima mineku otsust oma isikliku eeskuju ja nõuannetega ka Eesti onkoloogia ja onkoloogiateaduse väljapaistvad arendajad dr Aleksander Gavrilov, prof Väino Rätsep ja prof Pavel Bogovski Tallinnast. Moskvas kaitses Vahur Valvere ära ka teaduskraadi, mis oli ühtlasi esimene kandidaadikraad Eestis kasvajate süsteemravi teemal. Moskvast naasnud, töötas ta esimesed aastad praeguses Tervise Arengu Instituudis, varasemas Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis (EKMI), algul nooremteaduri, teadurina ja siis kliinilise onkoloogia osakonna juhatajana, aga paralleelselt ka haiglas, tolleaegses Eesti Onkoloogiakeskuses. Isaga ta paraku enam koos töötada ei saanud, kuna isa läks 1985. aasta sügisel väljateenitud vanaduspensionile, kuid nagu dr Valvere ise ütleb, oli isa oma ülesande täitnud – poeg oli targemaks saanud. Aastal 1995 asus dr Valvere tööle Eesti Onkoloogiakeskuse ülemarstina ja lahkus EKMI-st. Aastal 1994 jõudis ta pool aastat stažeerida ka Jaapanis, mis tuli onkoloogiakeskuse ülemarstiks saamisel kindlasti kasuks. Aastal 2001 liitus onkoloogiakeskus Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ja alates sellest ajast ongi dr Valvere töötanud eri ametikohtadel juba Regionaalhaiglas.

VÄHIHAIGETE RAVI EI KOOSNE AINULT VÄHIRAVIST Moskva ajast meenuvad dr Valverele ka mõned raskemad hetked vähiarstina — sellesse perioodi jäävad tema patsientide esimesed surmad, mida ta mäletab siiani. „Mõlemal juhul oli haigus üliagressiivne, aga kuna patsiendid olid väga noored, kellel elu veel ees, siis oli see noorele ja algajale arstile kaunis tõsine katsumus,” meenutab ta. Dr Valvere tunnistab, et töö vähipatsientidega on emotsionaalselt kahtlemata keeruline, selles on palju kaasaelamist ja vahel tuleb ka väljaspool tööaega neile toeks ja abiks olla. Kuid kõike ei saa tema sõnul täielikult südamesse võtta, vastasel juhul kaasneks kiirelt läbipõlemine. Mitmesugused hobid, lähedased ja sõbrad aitavad pingeid maandada ning tööst välja puhata ja taastuda. Oluline on tema jaoks ka Saaremaal suvekodus käimine. Omal ajal mängis dr Valvere päris palju korvpalli, võrkpalli ja tennist, tegeles kergejõustikuga, kuid enam ei luba tervis, peamiselt mitu korda opereeritud selg, sporti teha. Nüüd peab ta ennast rohkem tugitoolisportlaseks, kes elab innukalt kaasa eeskätt eri sportmängudele. Patsiendid õpetasid dr Valveret juba kohe karjääri alguses aru saama, et elus ei ole rohkem ja vähem tähtsaid asju, vaid et patsiendile on kõik temasse puutuv oluline. „Üks soliidne teaduste doktorist härrasmees ütles mulle näiteks juba esimesel tööaastal mu väite peale, et juuste väljalangemine on meestel pisiasi: „Lugupeetud doktor, elu ju pisiasjadest koosnebki!“ Inimeste valulävi ja rõhuasetus teatud vähiravi kõrvaltoimetele on erinev ja alati ei saa neid ühtviisi julgustada, rahustada. Igaühele peab lähenema individuaalselt. See on tegelikult see, mida haiged ootavad,“ arutleb dr Valvere, keda patsiendid tema kolleegi, diagnostikakliiniku juhataja dr Äli Roose sõnul armastavad, sest ta näeb suuremat pilti ja hoolib vähiravi kõrval ka patsientide toitumisest, sotsiaalsest poolest, räägib nendega. Kui varem pöörati vähihaigete psühhosotsiaalsele toetusele üsna vähe tähelepanu, siis Eesti Onkoloogiakeskus oli omal ajal esimene onkoloogiaasutus, kus loodi palliatiivravi ehk toetusravi teenistus. Nüüd on kõigil haigetel võimalik minna psühholoogi ja sotsiaaltöötaja konsultatsioonile ning saada aktiivravi kõrval nii vajalikku tuge. Alates 2018. aasta sügisest on Regionaalhaigla interdistsiplinaarne vähikeskus esimene Euroopa Onkoteraapia Ühingu (ESMO) poolt akrediteeritud onkoloogia ja palliatiivravi integreeritud keskus Balti regioonis, mis kinnitab onkoteraapia ja palliatiivravi uuele tasemele viimist. Selle taga oli lisaks dr Valverele suuresti ka dr Helis Pokkeri, dr Pille Sillaste ja dr Mari Lõhmuse panus. Kui rääkida tulevikust, arvab dr Valvere, et midagi väga grandioosset ta tööalaselt enam ei planeeri, väiksemad eesmärgid jätab aga esialgu saladuseks. Kindlasti tahab ta jätkata arstitööd rinnavähi süsteemravi vallas ning teadus-arendustegevust onkoloogia-hematoloogia vallas. Samuti plaanib ta jätkata ühiskondlikku tegevust Eesti Vähiliidus. Oma ainsat poega Sveni pole enda isa jälgedes astunud arst erialavalikul survestanud: poeg õpib Hollandis Euroopa õigust ja Euroopa majandust. „Olen lähtunud põhimõttest, et ei ole niivõrd tähtis, mida sa teed, vaid kui hästi sa seda teed ja et see tegevus pakuks mitte ainult isale, vaid ka sulle endale rahuldust ja rõõmu,“ nendib dr Valvere.

3/2021  Regionaalhaigla

19


GENEETIKA

Onkogeneetika reeglid

Munasarjavähiga isikud Mutatsiooniga isikud 46

Haigestumise vanus

46

62

70

Tüüpiline päriliku rinna- ja munasarjavähi perekond. BRCA1 geeni muutuse NM_007294.3(BRCA1):c.4154del, p.(Leu1385Hisfs*8) esinemine perekonnas.

rinnavähk 41 munasarjavähk 55

 Kõik kasvajad on geneetilised, aga üldjoontes vaid 5–10 protsenti kõikidest kasvajatest on pärilikud.  Patsienti peab käsitlema kui tervikut.  Tänapäeval on väga tähtis kasvaja täpne molekulaargeneetiline diagnoos, millest võib sõltuda ka ravitaktika.  Uuringuid alustatakse võimaluse korral patsiendist ehk vähidiagnoosiga inimesest, sest nii on kõige suurem tõenäosus põhjuslik geenimuutus üles leida.  Mitte ainult diagnoosimine, vaid ka välistamine on oluline.  Polügeensete riskiskooride kasutamine kliinilises praktikas ei ole vähemalt hetkel veel teaduslikult põhjendatud!

Geneetikata enam ei saa!

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Aivar Kullamaa

Onkoloogia ja onkogeneetika arenevad peadpööritava kiirusega, vähi diagnostika ning ravi on tugevalt seotud molekulaargeneetikaga ning ükski vähikeskus seetõttu enam ilma meditsiinigeneetikata hakkama ei saa. Selle aasta juunist töötab onkoloogiaja hematoloogiakliiniku koosseisus meditsiinigeneetik Laura Roht, kes Regionaalhaiglas tegeleb eelkõige onkogeneetikaga. Meditsiinigeneetik Laura Roht Regionaalhaiglas vastuvõttu tegemas.

20

Regionaalhaigla  3/2021


GENEETIKA

Kõik kasvajad on oma olemuselt geneetilised, aga sugugi mitte kõik ei ole pärilikud. Kui palju esineb pärilikke kasvajaid? See sõltub veidi kasvaja tüübist, aga rusikareegli järgi on umbes 5–10 protsenti kõikidest kasvajatest pärilikud. Patsiendid kipuvad sageli geneetikat ja pärilikkust ses kontekstis segamini ajama ja selles ei olegi midagi imestamisväärset, sest ka arstiteaduskonnas on geneetikat eraldi õppeainena õpetatud alles viimased ca 10 aastat ja paljudele klinitsistidele tundub geneetika nagu hiina keel.

Milline näeb välja geneetiku vastuvõtt? Üldjuhul suunab onkoloog minu vastuvõtule, mul on kord nädalas onkogeneetilised vastuvõtud. Vastuvõtt näeb välja nagu iga teise arsti vastuvõtt, kogun anamneesi, uurin üldise tervise kohta, kaardistan objektiivse leiu. Patsienti proovin alati vaadata kui tervikut. Seejärel tuleb kõige aeganõudvam osa ehk sugupuu joonistamine, mis koosneb tavaliselt kolmest põlvkonnast, joonistan üles kõik lähisugulased ja keskendun neile, kellel on kasvaja olnud, uurin, mis vanuses ning mis paikme kasvajaga oli tegemist, kas see on olnud surmapõhjuseks jne. See info aitab aimata, kas patsiendil või tema suguvõsas võib olla tegemist päriliku kasvajasündroomiga. Diagnostika puhul teeme koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskuse molekulaardiagnostika laboriga, tavaliselt piirdumegi ühe vereprooviga. Kui vereproovist on leitud pärilik geenimuutus, siis arutame patsiendiga, millised on võimalikud edasised tegevused, ning kohaldame vastavalt tulemusele ravi- ja/või jälgimistaktikat koostöös onkoloogidega. Selgitan välja ka pereliikmed, kellele on riskide tõttu näidustatud geneetiku konsultatsioon. Info edastab lähisugulastele patsient, seejärel saavad sugulased pöörduda geneetiku poole, kus testimisele eelneb nõustamine.

Mis on geneetikas kõige moodsam sõna? Ka meie juhindume nii Euroopa kui ka Ameerika vastavatest ravijuhistest ja seetõttu toimib geneetikute töö igal pool enam-vähem ühtmoodi. Suurtes vähikeskustes on töö lahutamatuks osaks nn nõukojad (tumor board), kuhu kuuluvad onkoloogid, geneetikud ja molekulaargeneetikud. Seetõttu on mul hea meel, et kahe suure vähikeskuse ehk Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Regionaalhaigla vahel hakkab toimuma samasugune koostöö nõukoja näol, kus ühiselt teatud keerulisemaid ravijuhte arutatakse. See on oluline koostöösamm, sest nagu eespool juttu oli, siis tänapäeval on vähiravis väga oluline täpne molekulaargeneetiline diagnoos, millest võib – ja tihti sõltubki – ravitaktika.

Kellega on teil Regionaalhaiglas kõige tihedam koostöö? Geneetika on meeskonnatöö, nii näiteks ei saa geneetik oma tööd teha ilma laborita. Tihedat koostööd teen ka paikmepõhiste töögruppidega, näiteks rinnavähi, see-

detrakti, günekoloogiliste, uroloogiliste kasvajate töögrupi liikmetega. Üritan diagnostikat ning ravitööd süstematiseerida geneetiku vaatevinklist. See koostööpõld on lai – näiteks millal on kõige õigem testida, millal võiks testimist alustada raviarst, millal tulevad vastused, kuidas neist aru saada ja mida nende vastustega edasi teha.

Kas te e-konsultatsiooni ka pakute? Regionaalhaiglas veel ei paku, aga meditsiinigeneetikas on e-konsultatsiooni võimalus 2020. aasta oktoobrist olemas ja saab küsida nõu muuseas ka onkogeneetika teemal. Üks teema, mis e-konsultatsioonis sageli tõstatub, on onkoloogilist haigust põdeva või põdenud inimese terve lähisugulase testimise võimalused. Tegelikult on nii, et võimaluse korral tuleb uuringuid alati alustada inimesest, kellel parasjagu pahaloomuline kasvaja on või on kunagi olnud. Seda tasub suunamisel alati meeles pidada.

Millised on kuldreeglid geneetika puhul? Üks neist on juba eespool mainitu, et testimist tuleb alustada kasvajaga patsiendist. Teiseks on tähtis rõhutada, et kuna enamik pärilikke kasvajasündroome on seotud täiskasvanueas tekkivate kasvajatega, siis lapsi me üldjoontes enne täiskasvanuks saamist ei testi. Lapseeas see teadmine kuidagi lapse elu ega tervist ei mõjuta. Täiskasvanuks saades saab inimene ise otsustada, kas soovib oma riske teada ja ning seejärel geneetiku vastuvõtule pöörduda. Mitte sugugi kõik ei taha seda infot teada. Kolmandaks, palju räägitakse polügeensetest riskiskooridest (PRS), arvutuslikust näitajast, mis iseloomustab geneetilist eelsoodumust teatud haiguse tekkeks. Hetkearvamus geneetikas on siiski see, et meil ei ole veel piisavalt tõenduspõhiseid uuringuid, et need riskiskoorid kliinilisse praktikasse lülitada ja selle põhjal ravi- või jälgimisotsuseid teha. Töö selle nimel pidevalt käib.

Millest teie kui geneetik unistate? Otsustasin juba keskkoolis, et minust saab geneetik, ning unistasin, et töötan haiglas päris patsientidega, mitte laboris. Kuigi labor on lahutamatu ja väga oluline osa minu tööst, mistõttu olen sealsetele kolleegidele väga tänulik! Nii ka läks! Meditsiinigeneetik on vahelüli labori ja patsientide vahel, selgitan ja tõlgin analüüside tulemusi inimkeelde nii raviarstidele kui ka patsientidele. Sain juba ammu aru, et geneetika on väga perspektiivikas eriala ning tegelikult on meil Eestis väga head võimalused geneetikaga tegeleda. Seega võib öelda, et Eestis on geneetika tase võrreldav tippkeskuste tasemega mujal maailmas. See võimaldab meil patsientide ja nende perede jaoks järjest enam ära teha, nii et geneetiku tööks ei pruugigi tänapäeval olla ainult diagnostika, tasahilju tõstame jalga ka ravimaailma, mis on oi kui põnev! 3/2021  Regionaalhaigla

21


PATSIENDIOHUTUS

Patsiendiohutuse pidev edendamine

2000. aastate alguses arvati, et tsentraalveenikateetri (TVK) infektsioon kaasneb kateetri paigaldamisega. Kui kolmeaastane Josie King suri pärast nelja järjestikust TVK-infektsiooni, hakkas USA-s Johns Hopkinsi Ülikooli kliinikus töötav dr Peter Pronovost haiguse paratamatuses kahtlema. Tekst: Kerstin Hindrimäe Fotod: Regionaalhaigla

P

ärast mahukat uurimistööd mõistis dr Pronovost, et infektsiooni on võimalik ennetada. Seejärel töötas ta välja viiesammulise protokolli, et standardiseerida kateetri paigaldamine, mida järgides on võimalik infektsiooniriski maandada. Intensiivraviosakonnas muudeti töökorraldust, et protokolli oleks võimalikult lihtne järgida. Samuti koolitati õdesid, et nad julgeksid juhtida arstide tähelepanu olukordadele, kui nende tegutsemine ei olnud kooskõlas protokolli viie sammuga. Tänu sellele vähenes esimese kolme kuuga kirurgilises intensiivraviosakonnas nakkuste osakaal 50 protsenti ning poole aastaga 70 protsenti.

22

Regionaalhaigla  3/2021

TVK viiesammuline protokoll on hea näide sellest, kuidas me töötame haiglates patsiendiohutuse edendamise nimel. Regionaalhaiglas on loodud tsentraalveeni kanüleerimise assisteerimise juhend ning III astme intensiivravi osakonnas on nakatumine TVK infektsiooni tänu protokolli järgimisele väga minimaalne, viimastel aastatel lausa nullilähedane. Dr Pronovosti protokoll on suurepärane näide ülemaailmsest liikumisest, kuidas muuta patsientide teekonda ohutumaks – standardiseerimine.

VAJALIKUD STANDARDID Patsiendiohutuse järjepidev edendamine nõuab süsteemi pidevat jälgimist ja muutmist. Standardiseerimine


PATSIENDIOHUTUS

võimaldab tagada kindlat kvaliteeti ning edukalt jälgida ja mõõta muutusi ajas. Kui meil on tegevuste kohta standardid (teisisõnu, me teame, mis on kõige õigem viis, kuidas midagi teha), siis on lihtsam kõrvalekaldeid märgata ja ennetada. Regionaalhaiglas oleme astunud standardiseerimisega väga suuri samme. Näiteks viidi 2019. aastal läbi JCI eelaudit, et tuvastada Regionaalhaiglas parenduskohti, samuti on mitu üksust loonud oma kvaliteedisüsteemid ning saanud ISO standardi sertifikaadi, näiteks haiglaapteek, verekeskus, laboratoorium ja patoloogiakeskus. Järjest enam haiglaüksusi on hinnatud ISO standardi vääriliseks, mis omakorda on aidanud muuta patsientide raviprotsessi ohutumaks. Ülehaiglaliselt on veel juurutatud õe kompetentside standard ja hindamine, mis tagab selle, et Regionaalhaiglas töötavad ainult meie standardile vastavad õed. Lisaks on jätkuvalt juurutamisel Magneti õenduskvaliteedi standard ning vähiravi ja palliatiivravi kvaliteedisüsteemid.

KULTUUR TOETAB PATSIENDIOHUTUST Paraku ainuüksi teadmine, et midagi „peaks“ tegema, ei taga seda, et me sekkume, kui ei tegutseta vastavalt nõuetele. Selleks ongi patsiendiohutuskultuur. Patsiendiohutuskultuur on organisatsiooni ühiste uskumuste ja väärtuste kogum, mis toetab ja edendab patsiendiohutust. Regionaalhaiglas pühendume järgnevate aastate jooksul patsiendiohutuse edendamisele mitmeti. Kevadel alustas oma tööd patsiendiohutuse juhtrühm, mille peamine eesmärk on edendada Regionaalhaiglas patsiendiohutuskultuuri ning kujundada vajalikke meetmeid patsiendiohutuse efektiivseks rakendamiseks. Suvel korraldasime AHRQ patsiendiohutuskultuuri küsitluse (SOPS), millele saime 1180 vastust (4460 Regionaalhaigla töötajast). See kinnitab, et patsiendiohutus on Regionaalhaiglas olulisel kohal. Samuti tehti septembri alguses patsientidele suunatud patsiendiohutuse küsitlus. Küsitluste abil soovime mõista, kuidas tajuvad patsiendiohutust ja selle kultuuri nii meie haigla töötajad kui ka patsiendid. Lisaks annavad need aimu, mis suunas peame liikuma, et edendada patsiendiohutust ning tagada jätkuvalt kõrgetasemeline töö- ja ravi-

keskkond. Sügisel alustame esimese patsiendiohutuse teemalise koolitusega, see on esimene koolitus patsiendiohutuse koolituse programmist Regionaalhaiglas. Patsiendiohutuskultuuri ilmestab mõiste „õiglane kultuur“, mis rõhutab, et kõik professionaalid võivad eksida, kuid tegelikuks probleemiks on vigane süsteem, mitte eksinud isik. Siiski on erialakirjandusest teada, et paljud tervishoiutöötajad ei julge tänaseni rääkida ravitöös ette tulnud eksimustest, kartes halvakspanu. Regionaalhaiglas peame oluliseks, et julgeksime töös paratamatult ette tulevatest eksimustest rääkida, seega jagame siinkohal mõne patsiendiohutusjuhtumi (POJU) Regionaalhaigla juhtivtöötajatelt.

OLULINE ON RÄÄKIDA Regionaalhaigla ülemarst ning juhatuse liige prof Peep Talving tutvustas POJU, millega ta oli seotud Los Angelese keskhaiglas. „EMO-sse jõudsid kaks tulistamishaavadega patsienti, kellele sooritati EMO ruumides paralleelselt elustavaid torakotoomiaid. Mõlemal patsiendil puudusid käepaelad ja kõrval oleval laual olid esmased identifitseerimistunnused ehk provisoorsed ID-kaardid. Ühel patsientidest taastus südametegevus ning temaga kiirustati lõikustuppa. Sinna minnes haarati kaasa üks kahest patsiendikaardist. Lõikustoas alustati 0-negatiivse vere ülekandega, mis on universaalne veri, kuid järgmine verekott oli patsiendile määratud veregrupiga esialgse ID-kaardi põhiselt. Vahepeal ei toimunud mingisugust identifitseerimist, kontrollimaks, kas õige veri läheb õigele patsiendile. Vereülekande ajal selgus, et veri, mida patsiendile anti, oli määratud sellele patsiendile, kelle süda ei hakanud tööle. Patsient suri, kuid mitte eksliku vereülekande tõttu, vaid vigastustesse ja hulgiorganpuudulikkusesse.“ Juhatuse liikme dr Terje Peetso kogemus patsiendiohutusjuhtumiga pärineb tudengiajast, mil ta arstiteaduse üliõpilasena kirurgiaosakonnas osakoormusega õena töötas. „Läksin palatisse õhtust antibiootikumide süstiringi tegema, valmistasin protseduuride toas süstlad ette voodite asetuse järjekorras ning eristamiseks kasutasin lisaks paberil olevatele nimedele ka erinevaid (peamiselt eri suurusega) süstlaid. Mingil seletamatul

3/2021  Regionaalhaigla

23


PATSIENDIOHUTUS

Mis on POJU? Patsiendiohutusjuhtum (POJU) – tervishoiuteenuse osutamisega seotud soovimatu juhtum, mille tagajärjel tekkis või oleks võinud tekkida patsiendile kahju. POJU jaotub järgnevalt:  kahjujuhtum – juhtum, mis põhjustas patsiendile vaimset ja/või füüsilist kahju,  ohujuhtum – juhtum, mis oleks võinud põhjustada patsiendile vaimset ja/või füüsilist kahju, kuid tänu õigeaegsele sekkumisele või juhusele seda ei juhtunud,  juhtum, mis ei põhjustanud patsiendile tervisekahju.

põhjusel ajasin ma aga süstlad segi ning järgmisele patsiendile süstalt võttes mõistsin, et juhtunud on eksitus. Mind haaras kerge paanika, sest teadsin, et patsiendi haigusloosse oli märgitud, et ta on ülitundlik just selle antibiootikumi suhtes, mida ma talle manustasin. Heitsin kiirpilgu patsiendile, haarasin kandiku ja kihutasin valvearsti tuppa. Valvearst oli rahu ise ning soovitas aeg-ajalt palatis käia ja patsiendi seisundit jälgida. Esimestel tundidel käisin ma palatis ilmselt ebamõistlikult tihti, aja möödudes siiski rahunesin, seda enam, et patsient ei ilmutanud mingeid märke ülitundlikkusest. Hommikusel valve üleandmisel informeerisin juhtunust uut vahetust ning käisin praktikumide vahel ka ise olukorda kontrollimas. Kõik oli hästi. Juhtumile tagasi mõeldes mäletan seda ehmatust, kui eksimuse avastasin, ning kuidas ma edaspidi kõike kaks korda kontrollisin ning korraga panin kandikule vaid need süstlad, milles oli sama toimeaine. Nimedega märked olid kandikul juba varasemalt.“ Katre Zirel, Regionaalhaigla õendusdirektor rääkis loo, mis rõhutab, et eksimusi tuleb jagada, sest ainult nii on võimalik süsteemi paremaks muuta ning juhtumeid ennetada. „Hommikul tööle jõudes on minu postkastis kiri: „On tekkinud viga vereanalüüside võtmisel, mille tõttu palun tühistada laborisse saadetud patsiendi … kliinilise ja biokeemilise vere vereproovid. Öösel oli tekkinud segadus ja suure töökoormuse tõttu oli õde patsiendi vereproovid ära vahetanud ning teise patsiendi nimeliste kleepsudega katsutid saatnud laborisse enne, kui viga sai osakonnas tuvastatud.“ Võtnud õelt selgituse toimunu kohta, mõistsin, et ta ei soovinud minuga eksimusest rääkida. Olenemata sellest, et viga sai õigel ajal tuvastatud ja patsient kahju ei kannatanud, oli õel tohutult piinlik ja häbi. Kuna tegemist oli juhtumiga, mis kippus osakonnas korduma, siis koostöös osakonna õdede ja laboriga kaardistasime analüüside võtmise protsessi, koostasime õendustegevusjuhendi ning tegime ka koolitusi. Praegu toimub intensiivravi osakonnas analüüside võtmiseks

24

Regionaalhaigla  3/2021

ettevalmistus patsiendi vahetus läheduses, samuti toimub identifitseerimine: kontrollitakse patsiendi käepaela ja katsutikleepsu.“ Anestesioloogiakliiniku juhata dr Sergei Kagalo jagas POJU, mis kvalifitseerub ohujuhtumiks (near miss) ja on järjekordselt iseloomulik näide süsteemsest veast. „Tegemist on erakorralise operatsiooniga, operatsioonilaual on keskealine mees suhteliselt väikese alalõuaga, mis võib viidata raskele intubatsioonile. Anesteesia sissejuhatuse järel ütlen õele: „Viis Tracriumi.“ Õde kordab kõvasti korralduse: „Viis Tracriumi.“ Seejärel: „Viis Tracriumi läheb. Viis Tracriumi läks.“ Kõrvalt vaadates: kõik toimib hästi, hea koostöö, korraldused antakse ja korratakse nagu õpikus – selgelt ja arusaadavalt. Jätkan minuti jooksul patsiendi ventileerimist ja ütlen: „Lystenoni 100,“ mille peale kogenud õde küsib üle: „Milleks veel Lystenoni, kui viis Tracriumi juba sees?“ Edasi ei pidanud midagi enam ütlema: me mõlemad saime aru, kus oli probleem. Mina mõtlesin 5 milligrammi (prekurarisatsiooni annus) ja õde manustas 5 milliliitrit (intubatsiooni annus). Õnneks läks kõik hästi, intubatsioon kulges probleemideta, kuid eluks ajaks jäi meelde: korrektne ravimi manustamise korraldus ei ole ainult aine nimi ja arv, vaid sinna peab kindlasti lisama ka mõõtühiku.“

SÜSTEEMSED LAHENDUSED ENNETUSEKS Kõikides välja toodud lugudes on näiteid süsteemsetest vigadest, kus ka kõige kogenum personal võib eksida. Ent nende vigade ennetamiseks ja vähendamiseks on võimalik luua süsteemseid lahendusi. Nii saab järgmine töötaja samu vigu vältida. Süsteemsed eksimused võivad endaga kaasa tuua süüja häbitunde, mistõttu vaikitakse juhtum maha, selmet see läbi arutada ning leida ennetusmeetmed. Iga ohujuhtum ja juhtum, mis ei põhjustanud kahju, on õnnetus, mis ootab oma korda. Seetõttu ongi oluline toetav ja turvaline keskkond, kus kõik julgeksid märgata ja jagada oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kogudes kokku info erinevatest väikestest eksimustest, suudame leida juurpõhjuse(d) ning saame neid edaspidi ennetada. Dr Kagalo näites oli selleks ennetusmeetmeks mõõtühiku väljaütlemine ning sellise praktika juurutamine, et see oleks kõigi poolt kasutuses ja mõistetav. Katre Zireli näites vaadati üle terve vereproovidega seonduv protsess ning viidi sisse muudatused, et tagada turvaline ravi. Selleks, et toetada eksimustest õppimist, oleme otsustanud võtta Regionaalhaiglas kasutusele elektroonilise POJU-de raporteerimise süsteemi, mis võimaldab lihtsat POJU-de raporteerimist, arutelu korraldamist ning statistika kasutamist. Tegemist on vabatahtliku ja süüvaba POJU-de käsitlusega, et tuvastada välditavaid eksimusi. Seeläbi on võimalik viia sisse parendustegevusi, mille kaudu saab ennetada POJU-sid või mille info annab tuge osakonna töökorralduslike muudatuste tegemiseks. Soovime, et Regionaalhaiglas jätkuks tugev, meile omane hea koostöö ning et kõik julgeksid oma kogemusi POJU-dega jagada. Ainult nii leiame lahendused sellistele juhtumitele, mis muidu võivad jääda märkamatuks.


PATSIENDIOHUTUS

Ave Lellep:

kvaliteedisüsteem muudab tööelu lihtsamaks Põhja-Eesti Regionaalhaigla laboratooriumi kvaliteedisüsteemi loonud ning praegu verekeskust juhtiva Ave Lellepi sõnul ei ole kvaliteet mingi koll, keda peab kartma — vastupidi, kvaliteediga tegelemine vähendab riske, vigade arvu ja ajakulu ning muudab tööelu seeläbi oluliselt sujuvamaks. Tekst: Marina Lohk Fotod: Aivar Kullamaa Töötasite Regionaalhaigla labori kvaliteedijuhina 12 aastat ning lõite sealse kvaliteedisüsteemi. Kuidas oli kvaliteedisüsteemita üldse võimalik tegutseda ja mis olid teie jaoks selle perioodi suurimad proovikivid? Kõik on võimalik. Võeti proov, pandi masinasse, uuriti ja anti vastus. Kvaliteedi teemat oli küll hakatud laboris käsitlema juba enne kvaliteedijuhi ametikoha loomist, kuid puudus süsteem. Oma suurimateks saavutusteks sellel ajal peangi toimiva kvaliteedisüsteemi rajamist ja labori akrediteerimist. Vahest kõige keerulisem oli selle juures koostöö ja usalduse loomine. Minu arvates mängib siin võtmerolli töötajate kaasamine, et kõik ikka mõistaksid, miks on need tegevused neile vajalikud ja kasulikud. Selleks tuleb inimestega rääkida, neile arusaadaval ja omasel viisil seda selgitada. Kui olin laboris juba mõne aasta töötanud, hakkasid kolleegid mulle ise ütlema, et ei, Ave, me ei saa nii teha, see ei ole kooskõlas meie kvaliteedisüsteemi põhimõtetega. Regionaalhaigla laborit ma usaldan, sest seal toimib süsteem hästi ka pärast seda, kui mina seal enam ei tööta. Kvaliteedipõhimõtted on omaks võetud ja juurdunud.

Millised proovikivid teid veel ees ootavad? Neist lähiaja üheks suuremaks pean ma uue üleriigilise vereteenistuse infosüsteemi kasutuselevõtmist. Oleme seda projekti koos haigla IT-teenistuse ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga juba paar aastat ette valmistanud ja jõud-

AVE LELLEP  Alates okt 2019 Regionaalhaigla verekeskuse juhataja  Alates 2010 Eesti Akrediteerimiskeskuse erialaassessor  2008–2019 Regionaalhaigla laboratooriumi kvaliteedijuht  2003–2008 Põhja-Eesti Verekeskuse labori osakonnajuhataja / peaspetsialist  1995–2003 Põhja-Eesti Verekeskuse laborispetsialist  1989–1994 Tartu Ülikool, bioloogia

3/2021  Regionaalhaigla

25


PATSIENDIOHUTUS

nud nüüd hankedokumentide koostamise etappi. Kuna vereteenistuse tegevused on väga täpselt reglementeeritud ja protsessid standardiseeritud, oleme võtnud uue infosüsteemi hankimisel suuna n-ö karbitootele ehk valmislahendusele, mida teiste riikide vereteenistused juba kasutavad (nt Taanis, Rootsis, Norras, Lätis jm). Sellega kaasneb siiski ka meie seniste protsesside ülevaatamine. Muudatused praegustes tegevustes on paratamatud. Enda suurimaks ülesandeks peangi nende muudatuste elluviimise juhtimist, et selle kõige juures oleks verekeskuse toimepidevus katkematult tagatud. Infosüsteemi muutmine on väga keerukas protsess ning ma arvan, et sellises nõudlikus olukorras on minu kõige olulisem ülesanne meeskonna töövõime juhtimine. Olen ikka armastanud öelda, et miski ei saa minna paremaks enne, kui on läinud kõigepealt hullemaks. Olen siiski veendunud, et see läheb meil korda ja me jõuame soovitud eesmärgini.

Milliseid isikuomadusi peate oluliseks kvaliteedi edendamisel? Kindlasti on oluline väga hea suhtlemisoskus. Kvaliteedialast tööd ei saa teha üksinda oma kabinetis, vaid see on ühistegevus, milles igaühel on täita oma roll. Seega on oluline meeskonnatöö väärtustamine. Ühtaegu loen ma kvaliteedijuhtimist ka loominguliseks tööks ning seetõttu peab kvaliteedijuhil jätkuma loovust, et leida uudseid lahendusi ja vaatenurki. Kahtlemata on vaja ka head analüüsivõimet ja oskust probleeme lahendada.

Millist nõu annaksite üksustele, keda alles ootab ees enda kvaliteedisüsteemi ülesehitamine? On oluline, et üksuse juhid toetaksid kvaliteedialast tegevust ja oleksid eesmärkide saavutamisest huvitatud. Vahel on nii, et kusagilt kõrgemalt antakse korraldus, et nüüd peate hakkama seda kvaliteediasja ajama, aga kui üksuse juhid seda tegevust mingil põhjusel ei väärtusta, siis see ka ei edene. Kvaliteet tekib siis, kui vajadus selle järele sünnib üksuses endas. Kindlasti peab olema töötajatel ka piisavalt aega, sest kvaliteedisüsteemi juurutamine nõuab alguses üksjagu panustamist. Tegemist on meeskonnatööga ja vähemal või suuremal määral puudutab see iga töötajat. Kvaliteeti ei pea kartma, see ei ole mingi koll ega midagi väga keerulist või tüütut, vaid vastupidi: kui me teeme kvaliteetset tööd, muutub töötamine oluliselt lihtsamaks ja mõnusamaks. Kvaliteet on töötaja sõber. Kvaliteet tagab tööprotsesside sujuvuse, riske ja vigu on vähem, ajakulu on väiksem, kõiki tegevusi tehakse üksainus kord ja pole vaja kogu aeg enda või teiste vigu parandada. Ehkki ka toimiva kvaliteedisüsteemi puhul võib ette tulla probleeme ja vigu, on meil nüüd olemas kindlad tegevusskeemid, vigade parandamine nõuab vähem aega ja vastutus on täpselt jaotatud. Selle kõige tulemusena kasvab rahulolu tööga ja motiveeritus. Ühtaegu kasvab ka nii patsientide kui ka koostööpartnerite usaldus. Nii et kvaliteedisüsteemi rakendamine on kasulik kõikidele osapooltele.

26

Regionaalhaigla  3/2021

Kuidas julgustada inimesi kvaliteedist rääkima? Nagu ma juba ütlesin, on kvaliteet meie sõber ja seda ei ole vaja karta. Sageli tõmmatakse võrdusmärk kvaliteedi ja dokumentide vahele. Tegelikult on dokumendid pelgalt üks kvaliteedialast tegevust toetav element. Olen seda meelt, et dokumendid ei tohi olla „lohisevad“, pikad ja keeruliselt sõnastatud, nii et keegi ei jaksa neid lugeda. Kehtib reegel: nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Et juhendist tõesti kasu oleks, peab see olema lihtsalt jälgitav. Minu arvates on tähtis, et töötajad tunneksid, et kvaliteedialasest tegevusest on kasu olnud ja midagi on paremaks muutunud. Kvaliteedisüsteem ja parandusmeetmed ei tohi olla ainult formaalsused paberil, vaid see kõik peab ka päriselt toimima. Alati ei ole küll võimalik kõike kohe kõige paremal viisil teha, kuid siis tuleks kindlasti selgitada, miks ei ole ja millal hakkab olema võimalik.

Kuidas panna inimesed kvaliteedist kihama? Kvaliteedist tunnevad inimesed rõõmu siis, kui nad tajuvad, et eesmärgid on saavutatud, et nad on edukad ja saavad tehtu üle uhked olla. Laboris kestis meil kvaliteedisüsteemi väljatöötamine ja juurutamine omal ajal mitu aastat, aga kui me lõpuks olime nii kaugele jõudnud, et võisime kutsuda akrediteerimiskeskuse oma tegevust hindama, soovisid labori töötajad õhinal näidata, mida nad on teinud. Töötajad tundsid uhkust selle üle, et nad on saavutanud midagi niisugust, mida väärtustavad ka teised.

Mis on teie enda hinnangul teie suurimad õnnestumised ja meeldejäävamad õppetunnid? Suurima õnnestumisena tooksin vahest välja Regionaalhaigla laboris toimiva mittevastavuste süsteemi loomise. Teisisõnu, töötajad ei karda enam oma vigadest rääkida ja neid registreerida, sest nad saavad aru, et see on neile kasulik – et selle tagajärjel ei vallandata kedagi, vaid pigem me analüüsime olukorda ja mõtleme läbi, mida saame paremaks muuta ning mida ja kuidas tuleks edaspidi teisiti teha. Rõhk ei ole vigade parandamisel, vaid ennetamisel. Registreeritud mittevastavuste ja vigade suur arv ei tähenda sugugi, et asi on päris hull, vaid vastupidi – kui vigu ei ole üldse, tekivad minus väga suured kahtlused. Pigem näitab see, et vigu ei teadvustata ja nendega ei tegelda. Suutsin julgustada inimesi vigadega tegelema ja oma hirmu ületades neid ausalt dokumenteerima. Minu arvates on see suur asi. Ainult usalduse kaudu on võimalik jõuda selleni, et töötajad mõistavad, et probleemjuhtumid ja vigade analüüs aitavad meil areneda ja professionaalsemaks saada.

Suutsin julgustada inimesi vigadega tegelema ja oma hirmu ületades neid ausalt dokumenteerima. Minu arvates on see suur asi.


TEADUS

Silver Heinsar: pingutan, et sidemed Euroopa tippkeskuste spetsialistidega jätkuksid ka Eestis

Pilt öövalvest. Silver, Carmen ja ERR, kust vaatab vastu dr Indrek Rätsep.

Viimase eksperimendi ajal tehtud, parajasti käsil kardiogeense šoki induktsioon. Selleks süstime etanooli otse südamesse.

Meditsiinidoktorandi ja kardioloogi Silver Heinsari kontoris Queenslandi ülikoolis Austraalia idarannikul Brisbane’is töötab teaduse nimel kaks pulsatiilse ECMO masinat. Need on ainsad Austraalias!

eadustööks vajaliku masina ja poole miljoni dollari hankimiseks kulus ligi 15 konverentsikõnet Zoomis ja poolteist aastat, et lõpuks jaatav vastus saada. „Paljugi, mis minult oodatud, tundus esialgu võimatu. Tugev töötahe ja kannatus toob aga kätte tulemuse,“ sõnab Heinsar. Hindamatu osa selles on ka Heinsari juhendajal ja mentoril, professor John Fraseril, kelle stipendiumile ta kandideeris üliõpilasena, kui polnud kindel veel lõplik residentuuri valik. Igapäevane kohvitamine Fraseriga on Heinsari jaoks ideaalne hetk eluolu arutamise kõrvalt saada vastuseid kõikidele tekkinud teadusküsimustele. „Kui tema vastust ei tea, helistab kohe kellelegi, kes teab.“

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: erakogu

T

3/2021  Regionaalhaigla

27


TEADUS

TUNNEB END KINDLAMALT „Lükati vette ning vaadati, kas ujun või mitte,“ võtab Silver Heinsar lühidalt kokku oma Austraalia-aasta, mil üle maailma lahvatas COVID-19. Noore, arstiteaduskonna vastlõpetanud doktorandina pidi ta ühtäkki oma doktoritöö kõrvalt hakkama üles ehitama, haldama ning retsenseerima rahvusvaheliselt hinnatud ja temast staažikamate arstiteadlaste projekte. Aastal 2021 tunneb Heinsar end kindlamalt: tema teadustöö raamistik on rohkem paigas, COVID-19 viirusest on rohkem teada ning mis peamine, pagasis on juures tohutud õppetunnid. „Ei uppunud!“ muigab ta. Nüüd on lõpuks alanud ka tema doktorantuuri põhiprojekt kardiogeense šoki raviks pulsatiilse ECMO-ga, mida Heinsar on koos meeskonnaga planeerinud ligi kaks aastat. Teadustöö eesmärk on testida uudset mehaanilist vereringeseadet eksperimentaaltingimustes. On lootus, et see vähendab kardiogeense šoki suremust. „Vastutus on suur, aga meeskond nimetusega Critical Care Research Group prof John Fraseri juhtimisel suurepärane,” tõdeb Heinsar.

SÜDAMEST JA IKKA COVID-IST Teine Heinsarile südamelähedasem projekt on südamesiirdamise uuring, mille käigus testitakse spetsiaalset südame säilitusmasinat. Aparaat on võimeline varustama siiratud südameid verega transpordi ajal. „Austraalia kaheksatunniste vahemaade juures on see ülioluline,“ sõnab ta. Võrreldes tavapäraselt kasutatava meetodiga (n-ö jääl südame transportimine, umbes nagu viiakse õlut ja siidrit randa) vähendas see masin (HEVP – hypothermic ex vivo perfusion) loomuuringutes oluliselt retsipientide elulemust ja alandas inotroopse toe vajadust. Lisaks parandas lõpporganite, nagu neerud jt funktsiooni. Esimesed kliinilised katsed on tehtud ja tundub, et loomuuringutes nähtu kehtib ka kliinikus. Ent aeg näitab. Ka pandeemia ja kriitilises seisundis kopsuhaiged pole Heinsari töölaualt kuskile kukkunud. Patsientide transport, iliopsoase hematoom, rasvumus, mehaaniline ventilatsioon, aeg ECMO-ni, pikaldane ECMO-toetus, kopsutransplantatsioon, insult ning ärkvel ECMO – kõik need üheksa teemat on projekti vormis teadusartikliks valmimas. Hiljuti avaldati ajakirjas Critical Care Medicine artikkel kõhulipõetusest ECMO-patsientidel, mis leidis, et kõhulipõetus langetab oluliselt suremusriski. Paar päeva tagasi sai ühte maailma juhtivajakirja saadetud nn flagship-projekt, mis võrdleb kriitilises seisus ARDS-i patsientide ravi ECMO ja ainult mehaanilise ventilatsiooniga. Eelmise nädala lõpus sai Heinsar hea uudise. „Mind valiti sel aastal Aasia-Pacific regiooni Extracorporeal Life Support organisatsiooni 2021. aasta konverentsil noorteadlaseks,“ rõõmustab Heinsar. „Seega olen nüüdsest kaks korda sama tiitli saanud nii Euroopa kui ka siinse organisatsiooni poolt.“

PRAKTISEERIMISÕIGUSE SAI AASTAGA Nüüdseks kaks ja pool aastat Austraalias olnud Heinsari ammune unistus oli suures maailmas ära käia, et näha, kas mujal tehakse teistmoodi kui meil, olla osa rahvusvahelisest tiimist ja õppida juhirolli. Kui tekkis võimalus kandideerida professor John Fraseri loodud stipendiumile, tundus, et veel ideaalsemat hetke ei saagi tulla. „Olen erakordselt tänulik Regionaalhaigla toetusele, eesotsas dr Indrek Rätsepaga,“ ütleb Heinsar. Austraalias, mida kutsutakse ka nanny state’iks, kulus Silveril praktiseerimisõiguse saamiseks umbes aasta. Avaldusi

28

Regionaalhaigla  3/2021

Austraalias matkamine on enamasti rohkem mägironimise moodi. Fotol Jaapani kolleegi ning imeilusa loodusega.


TEADUS vaadatakse seal läbi mitu kuud pärast kättesaamist. Avaldusele oli vaja lisada kriminaalajaloo kontrolli tõendav paber. Ajaks, mil Heinsari avalduseni lõpuks jõuti, oli see nagu ka teised dokumendid juba aegunud. Peaaegu kõik tuli uuesti saata. Võõrsil sisseelamiseks kulus mehe sõnul kindlasti üle poole aasta. „Suhtlus on teine, liigne viisakus on norm ja eestlasele alguses arusaamatu,“ tõdeb ta. „Ent need õppetunnid valmistavadki ette rahvusvaheliseks teadustööks, mida pean Eesti mastaabis hädavajalikuks. Meie populatsioon on väike, kuid meie meditsiin ja infostruktuurid väga head. Meil on meeletu potentsiaal heaks teadustööks ning rahvusvaheliseks koostööks.“

HÄSTI TOETATUD TEADUSTÖÖ Austraalias pole arstidest puudust ja seetõttu on ka teadustöö tegemine väga hästi toetatud. See ongi Heinsari sõnul peamine erisus Eesti ja Austraalia haiglate töökorralduses ja teadustöö tegemisel. Sealsetel arstidel on haiglas tehtavaks teadus- ja arendustööks mõeldud nädalad, mis on tasustatud samaväärselt kliinilise tööga. See annab piisavalt aega, et õppida vigadest, parandada haigla ravijuhendeid, teha teadust. Haiglate juures on tugevad struktuurid ja organisatsioonid, mis teadust rahastavad. Näiteks The Prince Charles Hospitalil, mille alla kuulub ka Heinsari teadusgrupp, on oma sihtasutus, mis jagab igal aastal haigla teadustöödele välja lahketelt annetajatelt kogutud fondi miljonite dollarite väärtuses. Lisaks on nii riiklikud kui ka osariiklikud teadusrahastuse struktuurid ja võimalus kandideerida hulgalistele stipendiumidele. „Raha siin on, ent nii mõnegi, sealhulgas minu enda teadustöö projekti rahastuseks oleme katte leidnud ka mujalt, Euroopast, Ameerikast ja mujalt. See on suur kunst, mida oluliselt toetab hea CV,“ tõdeb Heinsar.

HINDAMATUD ÕPPETUNNID Heinsar on väga rahul, et Austraalia süsteem on võimaldanud tal teadust algusest lõpuni iseseisvalt planeerida ja teha. „Meeskonna abiga, ent praktiline kogemus kõiki teadusprotsesse (nt statistiline andmeanalüüs, projekti disainimine) oma käega korraldada on asendamatu,“ lisab ta. Loomalaboris teevad nad ise kirurgilisi protseduure, angiograafiat, ehhokardiograafiat, ECMO-kanüleerimist ja ravi, sealhulgas saab füsioloogiat uurida meetoditega, mis kliiniliselt alati võimalikud ei ole (vasaku vatsakese rõhumahu kateetrianalüüs, kudede mikrodialüüs jm). Heinsar tunnistab, et kirub iga kord, kui on vaja uut teadusgranti kirjutada. Kuid see on vajalik, kui tahta edukalt ka kodus teadusrahastusele kandideerida. Rahvusvaheliste koosolekute pidamine, meditsiinitööstusega suhtlemine, neilt raha küsimine – need on õppetunnid, mida Heinsar tahab Austraaliast ka koju kaasa võtta. Selles koolis on suur osa tema juhendajal, professor John Fraseril. „Ta on hämmastav inimene, imeline suhtleja ja suurepärane storyteller,“ kiidab Heinsar. „Seega on tal palju tuttavaid igas valdkonnas (teised tippteadlased, poliitikud, meditsiinifirmade juhid jt), mistõttu oskab ta imeliselt navigeerida teadusprojekte ideest kuni artiklini: motiveerida oma ala spetsialiste ühise eesmärgi nimel koostööd tegema. Juhendajana on ta alati olemas ja vajaduse korral liigutab sinu jaoks mägesid, ent samas teab, millal oma jalg maha panna, kui tunneb, et oled valel teel.“ Maailma tasemel tipp-professorina teeb Fraser igapäevaselt ka tavalist kliinilist tööd.

TRENN JA MATKAMINE TAASTAVAD Heinsar tõdeb, et vaba aega tuleb enda jaoks võtta. „Tööd on lõputult ja liiga palju tehes ei saavuta midagi,“ ütleb ta. Enda taastamiseks käib Silver igal kuul mõnes Queenslandi rahvuspargis või mäestikus matkamas. Kolleegidega eri maailma otstest, sealhulgas siin laboritööd korraldava Regionaalhaigla II intensiivravi õe Carmen Ainolaga, korraldavad nad sageli õhtusööke, kus mekivad head-paremat rahvusvahelisest köögikunstist. Pea iga päev teeb Silver trenni: jookseb või tõstab jõusaalis hantleid ja kangi. See aitab välja lülitada. Tõsi, mitte küll alati, sest teadustööd on peaaegu võimatu mitte koju kaasa võtta. Hädavajalikku jahutust pakub eestlasele Austraalia 35-kraadises kuumuses imekaunis ookean. Kuna Silver teadis, et Austraalia on kallis riik elamiseks, hakkas ta juba residentuuris siit-sealt säästma. Esialgu oligi üpris raske toime tulla. „Julgen väita, et siinne riiklik sotsiaalsüsteem on oluliselt õhem,“ ütleb ta. Arvestada tuli kuludega, millele Eestis mõtlema ei pidanud: näiteks erakordselt kallis ühistransport, meeletud kulud praktiseerimisõiguse taotlemiseks. Praegu töötab Heinsar St Andrew’s War Memoriali haiglas arstina haigla meditsiinilise hädaolukorra tiimis (Medical Emergency Response Team). Pidasin seda hädavajalikuks, et säilitada kliinilist pädevust,“ sõnab ta. See tagab talle võimaluse doktorantuuri viimasel aastal ka Austraaliat avastada.

KODU ON IKKA KODU Silver tunneb, et tänu Austraalia kogemusele oskab ta veelgi suuremalt unistada. Ka seda on talle õpetanud professor Fraser. Eelmisel aastal pälvitud EuroELSO noore teadlase tiitli kavatseb Heinsar vastu võtta järgmise aasta mais Londonis, kuna pandeemia tõttu toimus möödunud aastal konverents virtuaalselt. Oma doktorantuuritöö plaanib ta lõpetada 2022. aasta teises pooles. Seejärel kavatseb ta tagasi Eestisse tulla, et jätkata Regionaalhaiglas nii teaduse tegemist kui ka arstitööd. „Kliiniline elu õpetab teadust, ja vastupidi. Hea teadusküsimus sünnibki kliiniliste tähelepanekute tulemusena – see on meeletu eelis siinsete bioloogide ja inseneride ees,“ nendib ta. Austraalia suhtlusvõrgustik on võimaldanud Heinsaril luua sidemeid paljude Euroopa tippkeskuste spetsialistidega. „Näen vaeva, et need sidemed jätkuksid ka Eestis.“ Eemal olles on Silver hakanud veelgi enam hindama Eesti asjaajamist, rääkimata infotehnoloogiast. „Meie suhtlus on kiirem, konkreetsem, objektiivsem. Asjast räägitakse, nagu see on, mistõttu on möödarääkimist märksa vähem,“ tõdeb Silver. Erahaiglas, kus Heinsar töötab, on kõik paberil. „Mõnikord on patsiendi haiguslugu kadunud ja otsid seda pool tundi erakorralises olukorras taga, sama aeg läheb eelneva arsti käekirja mõistmiseks,“ kirjeldab ta. „Eestis elades tundub vast naljakas, kui palju saab kuulata e-riigi juttu. Ent elad siin ja saad aru. Iga väiksemgi toiming vajab posti saatmist.“ Kuna Austraalia piirid on pandeemia algusest kinni, pole Silver pea kaks ja pool aastat Eestis käinud. „Kodu on ikka kodu,“ tunnistab ta. Ta igatseb peret ja sõpru, kohupiima, šokolaadi (siinne on jube!) ja kooris laulmist. Elu ilma lõputu bürokraatiata. Suhtlust ilma lõputu small talk’ita. Ta unistab, et saaks osta oma emale ja perele Austraalia lennupiletid. Hetkest, mil parim sõber Austraaliasse tuleb. Et näidata neile oma elu siin. Ja käia kodus.

3/2021  Regionaalhaigla

29


VAKTSINEERIMINE

VAKTSIIN ANNAB VABADUSE Mulle, sulle, kõigile! Regionaalhaigla kampaaniale #vaktsiinannabvabaduse panid õla alla meie töötajad koos oma kõige kallimatega.

K

ampaania #vaktsiinannabvabaduse startis Regionaalhaiglas augusti alguses. Selleks sai kahe nädala jooksul läbi mõeldud ja käivitatud nii immuniseeritavate kui ka töökorralduse teekonnad. Lisaks igal tööpäeval töötavale vaktsineerimiskabinetile oli ette valmistatud neli massvaktsineerimist, mil oli võimalus vaktsineerida mitmes kabinetis. Eesti Haigekassa palvel jätkab Regionaalhaigla vaktsineerimisega kuni selle aasta lõpuni ning COVID-19 vastu saab vaktsineerida tööpäeviti kella 08.30–15.30 registratuuri nr 16 kaudu. Kuidas kampaania õnnestus ja miks on oluline panustada jätkuvalt vaktsineerimisse, räägivad kampaanias osalejad ja infektsioonikontrolli talitluse juhataja Mait Altmets.

lus, et viiruse levikut ja pandeemiat peatada. COVID-19 vastane vaktsineerimine on näidanud head efekti haiglasse sattumise, intensiivravi vajaduse või surmajuhtude vältimisel. Sarnaseid tulemusi on näidanud eri riikide, sh Eesti kogemused. Kahjuks on praegu (septembri lõpuks – toim) meie elanikest vaktsineeritud ainult 57 protsenti, mis ei piira veel piisavalt viiruse levikut.

Mait Altmets, miks on jätkuvalt oluline tegutseda Regionaalhaiglas selle nimel, et veelgi rohkem inimesi Eestis saaksid vaktsineeritud?

Kui palju aitasid vaktsineeritute arvu kasvule kaasa nädalavahetused, mil vaktsineerimisvõimalus oli avatud 12 tundi?

Olukorras, kus meil ei ole toimivaid suukaudseid viirusvastaseid ravimeid, mida kasutada raviks või profülaktikaks, on vaktsineerimine ainuke võima-

30

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla

Regionaalhaigla  3/2021

Mitu doosi COVID-i vaktsiini on Regionaalhaiglas süstitud? Septembri lõpu seisuga ligikaudu 23 000 doosi. Rekordpäevi tegime alustades, kui vaktsineerisime oma töötajaid elavas järjekorras. Ka nädalavahetuste vaktsineerimised olid populaarsed. Need on olnud meie meeskonnale proovikivid, kuid hea tiimina oleme ka raskematest hetkedest üle saanud.

Iga doos on oluline. Inimesed eelistavad mugavamaid aegu, kus pole muid toimetusi ees, seetõttu on nädalavahetused või õhtud olnud populaarsed.


VAKTSINEERIMINE

Kuidas julgustaksite vaktsineerima neid, kes seda pole veel teinud? Lisaks vaktsiinivastastele on ilmselt ka palju neid, kel on hirm või kõhklused, kas vaktsiin ikka toimib. Tänaseks päevaks on COVID-19 vastaste vaktsiinidega piisavalt kogemusi, mis kinnitavad nende ohutust. Neid soovitatakse ju ka rasedatele ja imetavatele emadele. Loomulikult on turustamisjärgselt tulnud teateid ka tõsistest kõrvaltoimetest, kuid need on olnud laiemas pildis üksikud juhtumid. Neile on ravimiametid ka reageerinud ja muutnud soovitusi. Vaktsineerimine on jätkuvalt ohutum kui haiguse läbipõdemine, näiteks kas või nn long-COVID-vaatest, mil kaebused võivad pärast põdemist püsida 6–12 kuud.

Mida ütlete neile, kes väidavad, et haigusi levitavad hoopis vaktsineeritud? Jah, ka vaktsineeritud inimene võib haigestuda ja haigust levitada, kuid kogemuse põhjal saan öelda, et see võimalus on võrreldes mittevaktsineeritutega märksa väiksem. Samuti põevad vaktsineeritud haigust kergemini. Meie haiglas on septembri seisuga vaktsineeritud vähemalt ühe doosiga 90 protsenti töötajatest ning võrreldes teise lainega on haigestumine või karantiinivajadus isegi kümme korda väiksem. See on vaktsineerimise tulemus!

Milline on nende vaktsineeritute eripära, kes hoolimata kaitsesüstist COVID-isse haigestuvad ja haiglasse satuvad? Haiglasse satuvad valdavalt riskirühma kuuluvad patsiendid, kelle kohta teame, et haigus võibki raskemalt kulgeda. Näiteks ülekaalulised, üle 60-aastased, krooniliste haigustega, immuunpuudulikkusega patsiendid.

Tegutseda tuleb täna, et tulevikus mitte kahetseda „Kindlasti analüüsitakse, mida keegi õigesti või valesti tegi, kuid tegutseda tuleb täna, et tulevikus mitte kahetseda,“ sõnab vaktsineerimiskampaania koordinaator Aleksei Gaidajenko. Olen varem kokku puutunud vaktsineerimiskeskuse tööga ja need kompetentsid aitasid tulla toime ka COVID-19 vaktsineerimiskampaaniaga meie haiglas. Olen kindel, et tulevikus leiab COVID-i kriis ja sellega võitlemine oma koha maailma ajaloos Hispaania gripi, poliomüeliidi ja rõugete kõrval. Vaktsineerimisprotsessi koordineerimine andis mulle väga positiivse kogemuse ja kinnitas veel kord, kui vahva meeskond on meie haiglas. Hea meel on tõdeda, et oma inimesed usaldavad meie haiglat. Peaaegu iga päev käisid end vaktsineerimas meie töötajate lapsed, vanemad, sõbrad ja tuttavad. Lisaks igal tööpäeval töötavale vaktsineerimiskabinetile oli ette valmistatud neli massvaktsineerimise perioodi, mil planeerisime paralleelselt vaktsineerida mitmes kabinetis, kuid kahjuks jäi huvi teenuse vastu tagasihoidlikuks. Leian, et üks põhjus oli see, et Tallinnas oli protsess koordineerimata ja iga asutus planeeris vaktsineerimismahud eraldi. Tänan õdesid, kes olid valmis vaktsineerima ja turvama inimesi, samuti klienditeenindust, haldus-, kommunikatsiooni-, IT-, toitlustus-, logistikateenistusi ja naiskodukaitse vabatahtlikke ning Verska Mineraalvee OÜ-d pudelivee eest. Vaktsineerimine on osa riigikaitsest. Ajalooliselt on teada, kuidas vaktsiinid on päästnud inimkonda. Kas

praegune kriis on teistsugune? Kindlasti mitte. Vaktsineerimine aitab vältida tervisesüsteemi kollapsit. Vaktsineerimine ei kaitse küll nakatumise eest, kuid kindlasti vähendab võimalust põdeda haigust raskelt ja valmistab organismi viirusega kokkupuuteks ette. Mõistan inimeste skeptilisust uute ja kiiresti väljatöötatud vaktsiinide suhtes, kuid olen kindel, et vaktsiinide väljatöötamist ei alustatud nullist, vaid arvestati tänapäevast teadusbaasi ja digimaailma võimalusi. Tegevus, sh andmete analüüs, mis vanasti võis võtta aastaid, tehakse tänapäeval mõne päeva või tunniga. Olen kindel, et vaktsineerimisjärgsed tüsistused on kordades väiksemad haigusest tingitud tüsistustest.

3/2021  Regionaalhaigla

31


VAKTSINEERIMINE

Vaktsineerimine peatab nakatumiste ahela Meditsiinifüüsika talituse juhataja Eduard Greškevitš tõdeb, et vaktsineerimine on andnud tema perele kindlasti suurema kindlustunde. „Mul on teadmine, et kõik on tehtud, mida olen saanud teha,“ sõnab ta. COVID-19 on selline haigus, et varem või hiljem põeb suurem osa inimesi selle läbi. Statistika näitab, et vaktsineeritud haigestuvad vähem ja nende hulgas on harva tõsisemaid juhtumeid. 75–80 protsenti neist, kes on haiglas, ei ole vaktsineeritud. Juba praeguse vaktsineeritute hulga juures on näha, et kaitsepookimine töötab. Meie vaktsineerisime end kogu perega. Minu lapsed käivad koolis ja me tahame, et nad saaksid seal edasi käia. Viimane aasta, eriti kevad, kui lapsed istusid kodus, oli väga pingeline, kuna lastel puudusid sotsiaalsed kontaktid ja ka õppimine oli vilets. Koolis saab kokku palju inimesi ning mida rohkem lapsi ja töötajaid on vaktsineeritud, seda vähem viirus levib ja normaalne elu saab jätkuda. Lapsed ei põe haigust küll nii raskelt, kuid nende haigestumine võib olla isegi sagedasem, kuna neil on rohkem lähikontakte kui täiskasvanutel. Nad unustavad mänguhoos distantsi hoida ja rangelt reegleid järgida. Minu elustiil on selline, mis peaaegu igal sammul vajab vaktsineerituse tõestamist. Reisin suhteliselt palju ja piirangud mittevaktsineeritutele on suured: tuleb teha testi, olla karantiinis – juba see iseenesest peaks ajama vaktsineerima. Spaas, kinos, restoranis – sisuliselt igal pool on vaja praegu vaktsineerimispassi näidata. Elus on tihtipeale nii, et kui midagi juhtub, hakkame mõtlema, miks me selle ärahoidmiseks midagi ei teinud. Vaktsineerituna ma tean, et minu tõenäosus nakatuda on väiksem ja mina ei nakata. Vaktsineerimine on ainus viis peatada nakatumiste ahel. Kui suurem osa inimesi nii mõtleksid, saaksime tunduvalt kiiremini viirusest välja, sest vaktsineerimine vähendab nakatumist kolm kuni neli korda. Suurem osa meist on lapsepõlves vaktsineeritud. Tänu neile vaktsiinidele ongi ühiskond praegu selline, nagu see on. Sajandite jooksul on miljonid inimesed surnud rasketesse viirushaigustesse ja ainult tänu vaktsineerimisele saadi sellest üle. Praegune olukord pole midagi uut selles maailmas.

32

Regionaalhaigla  3/2021

Vaktsineerimine on pandeemia raskete mõjude ennetamiseks efektiivseim viis „Me oleme pojaga teadlikud, et vaktsineerimine on pandeemia raskete mõjude efektiivseim ennetusmeetod ja seda on vajalik avalikkuses teadvustada,“ ütleb sisehaiguste kliiniku juhataja, pulmonoloog Pille Mukk. Kui kommunikatsiooniteenistusest tuli ettepanek osaleda vaktsineerimise kampaanias, polnud mul põhjust keelduda. Arstina on teavitamine lisaks muudele meetoditele minu igapäevatöö. Vaktsineerimiskampaania oli tore võimalus ajada koos pojaga haiglas ühist asja, anda ka talle võimalus midagi positiivselt mõjutada ning tunda, et ta on osaline olulises valdkonnas. Vaktsineerimine annab lapsele vabaduse koolis ja trennis käia, sõpradega kohtuda ja mina saan samuti tööl käia, lähedaste ja sõpradega kokku saada, osaleda kultuurisündmustel, reisida.


VAKTSINEERIMINE

Suhtumine muutub, kui inimlikult selgitada Erakorralise meditsiini keskuse juhataja Vassili Novak on veendunud, et hirmu ja skepsist vaktsiinide suhtes aitab maandada, kui kahtlejaga silmast silma rääkida ning selgelt ja inimlikult selgitada. Osalesin vaktsineerimise kampaanias kahel põhjusel. Esiteks ma pooldan vaktsineerimist, kuna ma tean, kuidas need lained mõjutavad meie tööd, kui EMO kaudu saabuvad haiglasse rasked haiged, ning milline on selle üldine mõju tervishoiule. Selle vastu on lihtne relv vaktsineerimise, mistõttu pole siin kaheti mõtlemist. Teiseks on kampaaniate korraldus Regionaalhaiglas päris kõrgel tasemel ning ma tean, et see töö läheb õigesse kohta ja seda tehakse õigel viisil.

Minu sügav veendumus on, et vaktsineerimine on üks põhiline meede, mille abil saame sellest infektsioonist jagu, seda toetavad maskid ja hügieenireeglite järgimine. Kui võimalikult paljud inimesed on end vaktsineerinud, saavutame ka tulemuse. Pojad suhtusid kampaanias osalemisse väga entusiastlikult. Ma ei kulutanud nende veenmiseks mitte ühtegi sekundit. Laste vaktsineerimine on praegu väga aktuaalne, inimestel on palju küsimusi koolilaste vaktsineerimise kohta ja skepsis on suur. Loodan, et see kampaania annab julgust oma lapsi kaitsta. Koolilapsed on võrreldes oma vanematega väga tihedas kontaktis teistega, mistõttu on äärmiselt suur tõenäosus, et lapsed toovad infektsiooni koju. Vanemad oskavad end kaitsta – hoiavad distantsi ja kannavad maski. Lapsed on aktiivsed – kool, treeningud, spordiüritused –, mul on neli last, ma isegi ei jõua kõike jälgida, kus nad käivad (Naerab – toim). Nagu võimalus avanes, siis lapsed kohe vaktsineerisid. Ma tajun, et infopuudus on üsna suur. Kuigi vaktsineerimisest justkui räägitakse palju, on olemas koduleht vaktsineeri.ee ja võimalus oma perearsti kaudu infot hankida, ei taha inimesed ise uurida, mistõttu nad jäävad oma veendumuste juurde. Kui aga neile otsekontaktis ja mitteformaalses keskkonnas selgitada elementaarseid asju vaktsiinide kohta, muutub paljudel suhtumine. Ka vajadus lihtsamal moel kampaaniate abil agiteerida on olemas, sest inimesed ei viitsi lugeda pikki tekste. Loomulikult jääbki osa inimesi vaktsiinivastaseks, kuid ma arvan, et lähiaastatega tekib veendumus selle vajalikkusest ja COVID-i vaktsiin saab tavapäraseks, nagu gripi-, entsefaliidi-, marutaudi- jt vaktsiinid. 3/2021  Regionaalhaigla

33


PERSOON

55 aastat Seewaldis Psühhiaatriakliiniku õendusjuhil Mai Kullil on ette näidata 55 aastat erialast töökogemust ja rääkida hulgaliselt põnevaid lugusid nii oma karjäärist, töövõitudest kui ka psühhiaatriavaldkonna arengust.

Mai Kull (esireas vasakult kolmas) Regionaalhaigla tunnustamisüritusel koos kolleegide ja juhtkonnaga.

S

ärasilmse ja rõõmsameelse Mai leiab psühhiaatriakliiniku viiendast ehk akuutravi ehk erakorralise psühhiaatria osakonnast. „55 aastat siin kliinikus on läinud nii möödaminnes, et ei saanud arugi,“ ohkab Mai muiates ja sõnab, et sattus Seewaldisse tööle otse koolipingist. Tegelikult on Seewaldi seinte vahel teda veelgi enam aastaid nähtud. Nimelt töötas tema ema sealses pesulaos ja Maigi sai keskkooli ajal suvevaheajal seal abis käia. Edasi õnnestus tal kooliõpingute kõrvalt õhtuti ja nädalavahetustel teha sanitaritööd toonases Seewaldi neuroloogiaosakonnas. Alaealistel nimelt ei lubatud vaimuhaigetega tööd teha. Krapsaka piiga jaoks oli justkui loomulik jätk omandada haridus meditsiinivaldkonnas. Tegelikult unistas Mai arstiametist, kuid raske südamega tunnistab ta, et armastus

34

Regionaalhaigla  3/2021

tuli sellele unistusele ette. Hoolimata väikesest kahetsusenoodist on Mai siiski oma valikuga üdini rahul. Seewaldi majaseinad, inimesed ja õhk on naisele niivõrd armsaks saanud ning aastakümnete jooksul parasjagu põnevaid väljakutseid esitanud. Niisiis sai Maist psühhiaatriaõde. „Siinne töö on küll kurnav, kuid äärmiselt huvitav ja mitmekesine. Ja arenemisvõimalused on siin alati olnud,“ ütleb Mai, kes on valdava osa oma staažist töötanud õendusjuhina. Pärast õehariduse omandamist töötas ta kaheksa aastat Seewaldi esimeses osakonnas, sealt suundus ta teise osakonda insuliinraviõeks. Seesugust ravimeetodit muidugi enam aastakümneid psühhiaatrias ei praktiseerita. Peagi määrati nooruke psühhiaatriaõde juba kolmanda osakonna vanemõeks. Toona oli see naiste akuutravi osakond, kus oli 120 voodikohta ja

Tekst: Liis Ilves Fotod: Regionaalhaigla, Scanpix

töötajaid umbes 132. „Ühekorraga oli meil seal kõige rohkem 179 haiget sees,“ meenutab Mai. Akuutosakond oli jagatud pooleks: 80 voodikohta oli ägedatele patsientidele ja 40 rahulikumatele. „Tol ajal hoolitseti samuti töötajate vaimse tervise eest. Ega rahutuid haigeid iga päev näha ole lust – pea ja aju väsivad,“ tõdeb Mai. Sestap järgiti toona rangelt, et õed ja hooldajad töötaksid ägedate patsientidega kuus kuud – ei päevagi rohkem – ning seejärel suunati nad tööle rahulikumale poolele. Mõne aasta pärast sai Maist Seewaldi peaõde ehk kogu psühhiaatriakliiniku õendusjuht 14 aastaks. Sealt edasigi on naise tööstaaž värvikirev olnud. Uurides aga, kas aastakümnete jooksul pole tekkinud mõtet psühhiaatriakliinikust väljapoole kiigata, tunnistab Mai, et ühe aastakese proovis ta Seewaldist eemal olla. Nimelt töötas ta Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõuna, sest õdede koolitamine on talle alati hingelähedane olnud. Kuid siiski-siiski tegi väikese koormusega tööd ka psühhiaatriakliinikus. „Sildu ei tasu põletada,“ tõdeb Mai elutargalt. Nii juhtuski, et Seewald meelitas tragi psühhiaatriaõe enda juurde kiiresti tagasi. Praegu leiamegi Mai jätkuvalt akuutosakonnast. Kui muidu on ta kogu elu põhitöö kõrvalt tegelenud kolleegide ja koostööpartnerite koolitamisega, siis novembrist alates saab ta lõpuks täielikult ainult sellele keskenduda. See pakub naisele ohtralt rõõmu ja paneb silmad särama.

PATSIENTIDE INIMVÄÄRIKUS Mai mäletab veel 55 aastat hiljemgi psühhiaatriakliinikusse tööle tulles talle määratud mentori sõnu: „Vaata siin palatis ringi, pane ennast nüüd sinna voodisse ja mõtle. Ja edaspidi


PERSOON Riiklike teenetemärkide üleandmisel Kadriorus presidendi kantselei ees.

Mai Kulli õnnitleb Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu.

käitu kõigi haigetega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.“ Just nii ongi Mai läbi aastakümnete Seewaldis töötanud ja kliinikut arendanud. „Psühhiaatria ei ole pelgalt ravimite jagamine. Haige on inimene, kellele peab jääma tema väärikus. Seda annan ka meie töötajatele edasi,” sõnab Mai. Just inimväärikuse tagamist peabki ta enda suurimaks töövõiduks. Nii näiteks viis ta kolmandasse osakonda tööle minnes patsientidele söögilauale supitirinad ja noad-kahvlid – varem sõid sealsed patsiendid ka seapraadi lusikaga. Palatitesse tulid kardinad ja laudadele lilled. „Ka patsiendid hindasid seda kõrgelt,“ rõõmustab Mai. Niisamuti on Mai läbi aastakümnete seisnud selle eest, et töötajatel oleks avar puhkeruum, mis ühendab nii arste, õdesid kui ka hooldajaid. Mai meenutab heldimusega, et vanasti oli Seewaldis patsiente 1065 ja personali 1600 inimest. Seewald oli nagu riik riigis, kus olid olemas oma tervishoiuspetsialistid, sealhulgas näiteks hambaravikabinet, aga ka kingsepp, fotograaf, pesumaja, juuksur, spordiväljak jm. Ajad olid toona põnevad ja leidlikkust pidi ühel psühhiaatriaõel hulgaliselt olema. Nii näiteks on Mail jätkuvalt meeles, kuidas süstalde nõelad olid nii nürid, et haarasid tihti tükikese patsiendist kaasa. Saksa nõelad olid aga üldiselt päris head ja neid lasi Mai katlamajas teritada. Ja muidugi tuli süstlaid keeta. Praegu ütleb Mai, et mõistagi on elu paremaks läinud ja 50 aasta taguse ajaga ei anna psühhiaatriakliiniku tööd

Seewald oli nagu riik riigis, kus olid olemas oma tervishoiuspetsialistid, sealhulgas näiteks hambaravikabinet, aga ka kingsepp, fotograaf, pesumaja, juuksur, spordiväljak jm. võrreldagi. Alustades kasvõi sellest, et õed võtavad karbist süstla ja viskavad pärast kasutamist selle ära. Ka ravivõimalused on kõvasti edasi arenenud ja psühhiaatriaõdede roll tohutult kasvanud. Pika tööstaaži jooksul on Mai näinud ja kogenud hulgaliselt suuri muutusi. Üheks nendest oli ka 2001. aasta, mil Seewaldi psühhiaatriakliinik liikus Regionaalhaigla alla ning oma „riigist“ tuli loobuda. Mai tõdeb, et eks nii mõnelgi läks aega, et leppida tütarhaigla staatusega. Praegu on see aga psühhiaatriakliinikule pigemini kasuks: tagab stabiilsuse ja annab võimaluse nii kliinikul kui ka töötajatel pidevalt edasi areneda. Jutuajamisest jääb aga kõlama, et on kaks asja, mis aastakümnete jooksul ei ole suures pildis muutunud. Esiteks õdede ja hooldajate kitsuke sissetulek: muidugi on olnud hullemaidki aegu, kuid need palganumbrid panevad jätkuvalt murelikult kukalt kratsima ja

personali mitmel rindel rabelema. Muutumatuna on püsinud ka psühhiaatriakliiniku vajadus. „Vaimse tervise probleeme on alati olnud väga palju,“ kinnitab Mai. Võib küll jääda mulje, nagu oleks neid tänapäeval ühiskonnas üha rohkem, kuid tegelikult on neid nüüd hakatud lõpuks märkama ja teadvustama.

SEEWALDI VANAEMA „Tunnen ennast siin väga hästi,“ ütleb Mai rõõmsal toonil. Ehkki töö on läbi aastakümnete olnud väga pingeline, on staažikas õde õppinud töömured tööle jätma. „Vaatamata suurele tööpingele tuleb leida oma lastele ja perele aega,“ rõhutab Mai elukogenult. Oma väärika elutöö eest pälvis Mai sel aastal presidendilt ka Eesti Punase Risti IV klassi teenemärgi. „See oli suur ehmatus – ma ei tea siiamaani, kes mind märkas ja esiritta torkas. Olin meeldivalt üllatunud, aga lõpuks sain aru, et ma väärin seda,“ hakkab Mai naerma. Ta on üdini tänulik, et tema tööd on märgatud ja tunnustatud. Mai tõdeb, et töötab psühhiaatriakliinikus veel nii kaua, kuniks on jaksu ja kuniks teda vajatakse. Teadmiste ja kogemuste pagas on tal aukartustäratavalt suur. Ja tagataskud põnevaid lugusid täis. Seejuures mõtiskleb Mai, kuivõrd oluline on väärtustada ajalugu ja mäletada neid, kellega koos on töötatud. Vaid nii säilib inimväärikas ja patsiendikeskne psühhiaatriaabi. 3/2021  Regionaalhaigla

35


TÖÖTERVISHOID

Tervislikku töökeskkonda luues

ni

iil-Poidoma aM Vii

H

aigla töökeskkonnas on esindatud kõik ohutegurid ja töötajad puutuvad kokku nii füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste, füsioloogiliste kui ka psühhosotsiaalsete riskidega. Tervishoiusektorit loetakse üheks kõrgema riskitasemega sektoriks ja tervishoiutöötajatel esineb suur risk nii tööõnnetuste kui ka tööga seotud haigestumiste tekkeks. Töökeskkond ei hõlma endas vaid füüsilist poolt, nagu müra, valgustus jms. Sama oluline on ka psühhosotsiaalne pool, mille alla kuuluvad nii juhtimise ja töökorraldusega seotud tegurid kui ka suhted kolleegide, patsientide ja nende lähedastega. Psühhosotsiaalsed ohutegurid mõjutavad vaimset tervist, mis on teisel kohal töövõime vähenemise põhjustest. Just psühhosotsiaalse töökeskkonna parendamisele Regionaalhaiglas olemegi viimastel aastatel palju tähelepanu pööranud.

Kristel Oha

Inimene viibib suure osa ajast töökeskkonnas ning töö- ja eraelu piiri on üha raskem tõmmata. See mõjutab suuresti ka üldist heaolu. Seetõttu on oluline, kuidas töötajad ennast töökeskkonnas tunnevad ja kuidas nad oma tööga rahul on, selgitavad personalidirektor Viia Miil-Poidomani ning tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnajuht Kristel Oha.

Mida teeb Regionaalhaigla töötajate vaimse tervise edendamiseks? Selleks oleme Regionaalhaiglas loonud hulga võimalusi. Ennekõike on vaja võimalikke probleeme ennetada. Selleks pakume töötajatele koolitusi nii vaimse tervise murede ennetamiseks kui ka stressirohketes olukordades toimetuleku toetamiseks. Haiglas on loodud psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tingitud riskide ennetamise töögrupp, mille eesmärk on hinnata seniste meetmete mõju psühhosotsiaalsele töökeskkonnale ja töötada välja uusi ennetusmeetmed psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenevate terviseriskide ennetamiseks ja vähendamiseks. Arutame probleeme, mida on töötajad tõstatanud, ja mõtleme koos ennetustegevusi, mida saame töötajate vaimse tervise toetamiseks ja edendamiseks ette võtta. Eetikakoodeksis on sõnastatud üldised käitumisnormid, mida me kõikidelt töötajatelt ootame: eetiline, aus ja väärikas igas olukorras. Oleme koostanud töövägivalla registreerimise ja menetlemise juhendi, et töötajad saaksid vajaduse korral lihtsasti võimalikust töövägivallast teada anda. Nende lahendamisel on meile suureks abiks juhid, aga kui vaja, siis ka palliatiivravi keskuse psühholoogid. Pingelisi olukordi ja arusaamatusi tuleb ette, aga töötülide korral on esmane eesmärk püüda olukord lahendada n-ö kohapeal. Mida kauemaks jääb tüli vinduma, seda

36

Regionaalhaigla  3/2021

keerukam on seda lahendada. Üldiselt need lahendataksegi kohapeal, aga kui oma jõududega toime ei tulda, siis jõuavad need personaliteenistusse menetlemiseks ja saame pakkuda tuge. Ennetustegevuste hulka kuuluvad ka kõik need tegevused, mis mõjutavad töö intensiivsust ja korraldust. Just selleks on välja töötatud tööanalüüsil põhinevad ametikohtade standardid, et organisatsioonis kokku leppida, kui palju personali teatud töölõikudeks vajame. Ka arstide suhtes oleme koostöös kliinikute ja keskuste juhatajatega pööranud erialade lõikes töömahud n-ö ametikohtade arvuks, et tekiks ühine arusaam personali vajadusest. Muidugi vajadus oleks veel suurem, aga paraku tulevad ressurssidel piirid ette. Ja alati ei aita ka ametikohtade avamine, kuna teatud lõikudes on vastavate spetsialistide puudus. Ametikohtade arv meil iga-aastaselt ka tõuseb, mis tähendab töö intensiivsuse leevendamist. Samuti on loodud palgasüsteemis juhtidele kasutamiseks fondid, kust operatiivselt lisatasustada ajutist töö intensiivsust.

Psühhosotsiaalsed probleemid Lisaks teistele töökeskkonnas esinevatele riskidele tuvastame ja hindame võimalikke psühhosotsiaalseid probleeme töökeskkonna riskianalüüsi käigus. Selgitame välja ja hindame võimalikke ohutegureid, mis võivad töötaja tervist kahjustada. Üks riskianalüüsi sisend on ka töötajatele saadetav ohtude kaardistamise anonüümne ankeet, milles töötajad saavad esile tuua oma üksuses esinevaid psühhosotsiaalseid probleeme. Käesoleva ja lähiaastate prioriteediks oleme seadnud kliinikute kaupa töökeskkonna riskianalüüside uuendamise. Vajaduse korral oleme rakendanud üksuse põhiselt ka spetsiaalset psühhosotsiaalse töökeskkonna hindamise ankeeti, mis on andnud hea ülevaate üksuse võimalikest probleemidest ja on hea sisend ka juhtidele. Kui probleeme ei ole võimalik ennetada, siis pakume töötajatele tuge. Psühholoogilise nõustamise võimalust pakuvad palliatiivravi keskuse psühholoogid ja hingehoidjad. Lisaks on meie koostööpartner Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus. On heameel, et paljud töötajad on nõustamise võimaluse üles leidnud ja seda ka usinasti kasutavad.


TÖÖTERVISHOID Psühhiaatriakliinikus tegutseb psühholoogilise esmaabi meeskond, kes pakub igapäevaselt tuge psühhiaatriakliinikus ja on COVID-19 epideemia ajal toeks kõikidele haigla töötajatele. Samuti toetavad nad töötajate koolitamisega. Nende eestvedamisel koolitasime haiglasse 13 vaimse tervise esmaabi andjat. Meie plaan on esmajärgus koolitada vaimse tervise esmaabi andma kõik haigla õendusjuhid. COVID-19 epideemia ajal pöörame töötajate vaimse tervise toetamisele varasemast enam tähelepanu. Esimese laine ajal avasime 24/7 psühholoogilise abi valvetelefoni. Teise laine ajal avasime COVID-osakondade vahetus läheduses nõustamiskabineti töötajatele, kus võtsid vastu nii palliatiivravi keskuse kui ka psühhiaatriakliiniku psühholoogid. Lisaks pakkus psühholoogilise esmaabi meeskond võimalust kutsuda nad osakonda meeskonnaga kohtuma, kui vahetuse jooksul on esinenud erakorralisi ja raskeid olukordi. Meil on endal palju häid spetsialiste, kes on nõus kaasa mõtlema ja kolleege abistama. Tooksin esile Marko Neeme, dr Pille Sillaste, Inna Gorislavskaja, Katri AaslavTepandi, Aleksei Gaidajenko ja Katre Zireli, kellega koos pidasime regulaarseid arutelusid töötajate vaimse tervise toetamiseks pandeemia tingimustes. Suur tänu neile ja kõikidele teistele kolleegidele, sh meie töögrupi liikmetele, panuse eest!

Mis on juhtide roll psühhosotsiaalse töökeskkonna kujundamisel? Juhtidel on võtmeroll. On küll teemad, mida tuleb otsustada organisatsiooni tasandil, nagu töökorralduslikud dokumendid, aga oma üksuses töökliima loomisel on vahetul juhil kõige rohkem võimalusi. Läbimõeldud töökorraldus, töötajate murede ja õnnestumiste märkamine ja neile reageerimine, töötajate toetamine, piisav info jagamine, koostöö arendamine jm – need on teemad, mida saab arendada vaid töötajatega kontaktis olles. Meil on suur organisatsioon, seega on väga tähtis, et iga juht tegeleks järjepidevalt oma meeskonnaga. Juhtimise toetamiseks oleme viimastel aastatel sisse seadnud ka juhtide arenguprogrammi, mille raames koolitame igal aastal 40 juhti. Lisaks oleme sisse seadnud juhtide 360 hindamised, mis on väga hea meetod juhtidele tagasiside saamiseks. Vajaduse korral teeme üksuste mikrokliima analüüse. Juhtimise kvaliteet on väga oluline.

Mida saab töötaja teha oma vaimse tervise hoidmiseks? Töötajal on siin suur roll. Töötaja saab ennetada probleeme avatud suhtluse abil. Kui tööülesannetes või vastutuses jääb midagi selgusetuks, töökeskkonnas või töökorralduses on probleeme, tuleb sellest vahetule juhile teada anda. Kui töötaja tunneb, et ei tule toime ning vajab ajutist lisatuge või individuaalset töökorraldust, tuleb sellest rääkida vahetu juhiga. Kui üksuses tehakse töökeskkonna riskianalüüsi vm töökeskkonnaga seotud küsitlust, siis tuleb sellest aktiivselt osa võtta, sest see võimaldab anda anonüümset tagasisidet ja seeläbi tuvastada kõik töökeskkonnas esinevad ohutegurid. Kui töökohal tuleb ette kiusamist, ahistamist vm töövägivalla vorme, tuleb sellest rääkida vahetu juhi, järgmise tasandi juhi, töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnajuhi või teiste personaliteenistuse spetsialistidega ning säilitada tõendid (e-kirjad, tunnistajate ütlused) hilisema võimaliku vaidluse tarbeks.

Tähtis on ka märgata ja pakkuda kolleegidele tuge tööprobleemides ning võtta ka ise vastu abi, kui seda vaja on. Enda vaimse tervise eest hoolitsemine on märk tugevusest ja professionaalsusest.

Kas Regionaalhaigla panustab ka töötajate füüsilise tervise edendusse? Pakume töötajatele erinevaid füüsilise aktiivsuse suurendamise võimalusi. Näiteks on meil haiglas oma jõusaal ja rühmatreeningute saal, siseterviserajad, võimlemisnurgad ja massaažitoolid. Pakume soodustingimustel sportimisvõimalusi spordiklubides. Lisaks toetame töötajate osalemist suurematel rahvaspordiüritustel. Oleme mitu aastat olnud suurima osavõtjate arvuga organisatsioon nii Maijooksul kui ka Tallinna maratonil. Korraldame töötajate tervisedenduslikke üritusi. Näiteks aprilli üheks traditsiooniks on kujunenud sammulugemisvõistlus. Eelmisel sügisel toimusid laternamatkad Seewaldi korpuse territooriumil ja selle ümbruses. Varasematel aastatel on toimunud orienteerumine, aga ka jooksu-, rattasõidu- ja kepikõnni ühistreeningud. Kui Regionaalhaigla töötajad on pannud kokku oma meeskonna mõne spordivõistluse jaoks, siis oleme osalemist toetanud (nt Ironman, Võhandu maraton, ettevõtete discgolf’i võistlused jms). Töötaja panus enda tervise eest hoolitsemisel on esmatähtis. See, mida töötaja teeb vabal ajal ja millised on tema eluviisid, mõjutab suuresti tema üldist tervislikku seisundit. Tööandja omalt poolt saab seda vaid tervisedenduslike tegevuste kaudu toetada.

PSÜHHOSOTSIAALSETE OHUTEGURITEGA TEGELEVA TÖÖGRUPI LIIKMED 1. Viia Miil-Poidomani, personalidirektor 2. Kristel Oha, töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnajuht 3. Dr Merit Kudeviita, PK VIII osakonna psühhiaater-ülemarst ja valdkonna juht 4. Dr Pille Sillaste, taastus- ja palliatiivravi kliiniku juhataja kohusetäitja 5. Inna Gorislavskaja, palliatiivravi keskus, psühholoog 6. Katri Aaslav-Tepandi, palliatiivravi keskus, hingehoidja 7. Marko Neeme, psühhiaatriapolikliiniku juhtivpsühholoog 8. Piret Mülner, neuroloogiakeskuse õendusjuht 9. Katre Zirel, haigla õendusdirektor 10. Dr Viive Pille, kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse juhataja

3/2021  Regionaalhaigla

37


TEADUS

Sel aastal võttis lõviosa osalejatest konverentsist osa veebi vahendusel, kokku ligi 170 kolleegi.

Vahur Valvere ja Margus Viigimaa

Triin Naudi

Regionaalhaigla III teadusja arenduskonverents 28. oktoobril toimus juba kolmandat korda Regionaalhaigla teadus- ja arenduskonverents. Üritus annab korra aastas mitmekülgse sissevaate haigla teadusteemadesse, uutesse arengusuundumustesse ja põnevatesse uuringutulemustesse.

K

Tekst: Katrin Aarma Fotod: Aivar Kullamaa

onverentsi esimese ettekande tegi Katrin Kurvits Ravimiametist, selleaastane Regionaalhaigla preemia laureaat parima uurimusalase artikli eest ajakirjas Eesti Arst. Artikkel „Bensodiasepiinide ja Z-ravimite ambulatoorne kasutamine Eestis“ põhines retseptikeskuse andmete uurimusel, mille kohaselt on nimetatud ravimite kasutamine suhteliselt laialdane: neid kasutab keskmiselt iga kümnes inimene. Autor rõhutas, et on murettekitav nende ravimite väga sage kasutamine kõrges eas patsientidel, kes on enim ohustatud kõrvaltoimete tekkest. Seega, rahva tervise seisukohalt on oluline bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamise jälgimine riiklikul tasemel ning vastavate õigusaktide ajakohastamine. Näiteks tuleks lisada piirang, millise maksimaalse sagedusega võib neid ravimeid välja kirjutada. Edukat koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga beetalaktaam-antibiootikumide plasmakontsentratsiooni määramise metoodika väljatöötamisel tutvustas haiglaapteegi kliiniline proviisor Laura Orav. Uurimuse olulisus peitub innovaatilises võimaluses individualiseerida antibakte-

38

Regionaalhaigla  3/2021

riaalset ravi, mis on praeguseks ka kasutuses Regionaalhaigla igapäevases töös. Beetalaktaamide ravimmonitooringu peamine sihtrühm on kriitilises seisundis, ekstreemse kehakaaluga ja kehavälisel vereringel patsiendid – need tegurid mõjutavad oluliselt ravimite farmakokineetikat. Sagedamini esineb antibiootikumide alaannustamist, mis võib viia ravi ebaõnnestumiseni ja soodustada antibiootikumresistentsuse kujunemist. Analüüsitulemuste põhjal on võimalik optimeerida antibiootikumravi, kasutades selleks pikendatud infusiooni või püsiinfusiooni. Hetkel on Regionaalhaiglas võimalik määrata seitset beetalaktaam-antibiootikumi plasmakontsentratsiooni ning kõik Regionaalhaigla intensiivravi osakonnad kasutavad beetalaktaamide pikendatud infusiooni või püsiinfusiooni. Uurija tõi välja, et parema ravikvaliteedi saavutamiseks võiksid tulevikus olla antibiootikumseire uuringud haiglas laiemalt kättesaadavad. Dr Karola Peebo tutvustas uuringut varasest sekkumisest esmaste psühhooside ravis psühhiaatriakliiniku 9. osakonna põhjal. Esmase psühhootilise episoodiga haiges-


TEADUS

Katrin Kurvits

Sten Saar Juhan Reimand

Laura Orav

tutakse tavaliselt nooruki- ja noores täiskasvanueas. See mõjutab negatiivselt nii igapäevast toimetulekut kui ka elukvaliteeti. Varane sekkumine integreeritud ravi näol parandab esmase psühhoosi patsientide toimetulekut nii lähi- kui ka kaugtulemuste lõikes. Haigekassa 2019. aastal algatatud insuldi juhtprojekt on jõudmas lõpule. Eesmärk oli muuta killustunud raviteekond patsiendile sujuvamaks ning luua parem tugivõrgustik insulti haigestunud inimeste ja nende lähedaste toetamiseks. Projekti meeskond on jälginud ligi 80 patsiendi raviteekonda neuroloogia osakonnast koju, järelravisse, õendusabisse, taastusravisse, hooldekodusse. Insulditeekonna projektijuht Triin Naudi tutvustas projekti tulemusi ja õppetunde, millest olulisim on raviteekonda koordineeriva eriõe rolli vajalikkus.

TÄPPISENNETUS JA VÄRSKEIMAD DOKTORIKRAADI OMANIKUD Regionaalhaigla 2021. aasta Grand Man dr Vahur Valvere ja prof Margus Viigimaa tutvustasid personaalmeditsiini kliinilise juhtprojekti kokkuvõtteid rinnavähi ja südameveresoonkonnahaiguste täppisennetuses. Dr Valvere tutvustas, kuidas geeniandmete kasutamine aitab tõsta rinnavähi avastamise efektiivsust võrreldes tavapärase rinnavähi sõeluuringuga. Uuritavatelt kogutud tagasiside kinnitas, et ka sihtrühm võttis uudse lähenemise hästi vastu. Dr Viigimaa andis ülevaate, kuidas personaliseeritud haigusriske ja geneetilist infot arvesse võttes on võimalik südame-veresoonkonnahaigusi tõhusamalt ennetada. Juhuslikustatud kliinilises uuringus osales üle tuhande keskealise inimese, kellel ei olnud diagnoositud südamehaiguseid, aga esines ülikõrge polügeenne risk. Uuringus leiti, et teadmine oma kõrgest geeniriskist koos professionaalse nõustamise ja ennetava raviga mõjutas olulisemaid südame-veresoonkonnahaiguste riskitegureid, nagu kõrge süstoolne vererõhk ja LDL-kolesterooli tase, ning langetas südamehaiguste riski.

Inga Koger Konverentsi teises pooles astusid üles Regionaalhaigla värskeimad doktorikraadi omanikud. Radioloogiakeskuse radioloog dr Juhan Reimandi väitekiri keskendus vastuolu leidmisele Alzheimeri tõvele omase amüloidpatoloogia diagnostikas. Tänapäeval diagnoositakse amüloidpatoloogiat valdavalt kahel viisil: positronemissioon-tomograafiaga või amüloidi taseme määramisega liikvorianalüüsis. Neid kahte meetodit peetakse võrdväärseteks alternatiivideks, kuid 10–20% juhtudest annavad need vastuolulise tulemuse. Leid võib osutuda oluliseks Alzheimeri tõvele ravimit otsivate uuringute planeerimisel, sest võimalik raviefekt võib olla kõige efektiivsem haiguse varajases staadiumis. Publiku lemmiku tiitli pälvinud erakorralise kirurgia keskuse üldkirurg dr Sten Saar rääkis inspireeriva loo ühe arstitudengi jõudmisest traumakirurgiani ja sellega seotud teadustööst, mis päädis doktoritööga “Raske trauma epidemioloogia Eestis”. Ettekandest jäi kõlama mentorite eeskuju olulisus teadlasest ja õppejõust arsti kujunemisloos. Päeva lõpetasid ettekanded õendusteadusest. Inga Koger tutvustas uurimistööd patsiendikeskse külastusstrateegia loomisest intensiivravi keskuses. Lähedaste kaasamine patsiendi ravi- ja hooldusprotsessi parandab patsiendi ravitulemusi ning suurendab nii patsiendi kui ka lähedaste heaolu patsiendi intensiivravi osakonnas viibimise ajal. Arendusprojekti tulemusel koostati intensiivravi keskuse patsientide külastustava, mis võimaldab indiviidipõhiselt ja tänapäevasemalt patsiendi ravile läheneda. Ene Vadi ettekanne keskendus õendusala juhtide eestvedamise ja emotsionaalse intelligentsuse pädevuste omavaheliste suhete dünaamikale, mis on oluline sisend juhtide oskuste tõenduspõhises arendamises. Nimetatud kvaliteedid on väga tähtsad, suurendades alluvate töörahulolu ja tööle pühendumist ning tagades patsientidele kvaliteetsed tervishoiuteenused. Tänaseks on ülehaiglalisest konverentsist saanud traditsiooniline kohtumispaik teadus- ja arendustööga seotud ja valdkonnast huvitatud inimestele. Täname kõiki esinejaid haaravate ja sisutihedate ettekannete eest! 3/2021  Regionaalhaigla

39


PÄRAST TÖÖD

Opisaali rock’n’roll Tekst: Kaire-Külli Vaatmann Fotod: Aivar Kullamaa

S

ügisene hämarus võtab vaikselt maad, tänavalaternad süttivad ja tee on inimtühi. Ühe Harjumaa uue väikese küla tänavale kaiguvad pillide helid, aeg-ajalt jutukõminat ja naeru. Esimese hooga pole aru saada, kust hääled aia taha kanduvad. Eesõues pole hingelistki ja maja on vaikne, kuid tagahoovis klaasist õuemajakeses süttivad tuled toovad pildile kuus kuju. Läbi klaasi on nad justkui „Sõprade“ seriaali naervad, lobisevad, žestikuleerivad, lollitavad ja jämmivad tegelased. Üsna pea ilmneb, et nad kuuluvad pigem seriaali „Dr House“, kus geniaalne tohter leevendab pingeid kitarri või klaverit mängides, või veel täpsemalt on see kahe sarja reaalne sümbioos: need kuus sõpra on (fotol paremalt) Regionaalhaigla üldkirurgid Sander Kütner ja Martin Adamson ning traumakirurg Arvo Reinsoo, anestesioloogid Eve Härma ja Johanna Hade (tema on hetkel lapsepuhkusel) ning kõik koos bändi Choppy Idle liikmed. Ühe erandiga – saksofonimängija on Arvo vend, ehituskõrgharidusega Hannes Reinsoo, hüüdnimega Patsient.

HAMMAS HAKKAB PEALE VÕI EI Kõik on elevil ja innukad, vaid majaomanik Arvo istub korvtoolis ja jälgib vaikides. „Arvo tuli just valvest,“ selgitab Sander. On üsna tavaline, et ühel korral on üks, siis

40

Regionaalhaigla  3/2021

Mida teevad arstid siis, kui lained löövad üle pea ja stress ähvardab maha murda? Nad teevad bändi.

jälle teine läbi nagu läti raha, kuid üliharva jääb mõne liikme jaoks proov seetõttu üldse vahele. See pole kohustus, hoopis sisemine vajadus. Varem rentisid sõbrad prooviruume Tallinnas, aga ruumide kehv seis ja mõttetult kõrged hinnad pani otsima kohta mujalt. Arvo koduõue aiamajake osutus kõige sobivamaks. „See oligi tegelikult bändi suurim käivitaja ja motivaator, et saame just siin harjutada. Ja me oleme väga rõõmsad, et Arvo abikaasa Keidy seda kõike heaks kiidab,“ kiidab Sander. Sander võtab kätte kitarri. Esimestest duuridest innustunult suunduvad ka teised pillide taha. „Meie bändi repertuaar on kantri! See on minu lemmikžanr,“ deklareerib Martin. Teised ei suuda kaua naeru tagasi hoida ja süttib elav diskussioon Martini lemmikmuusika, bändi mängukava ja valikute teemal. „Ära räägi midagi, sa kuulad mõnuga ka 80ndate rokki, grunge’i ja mida kõike veel,“ üritab Sander olukorda parandada. Selleks hetkeks on majakese täis rahvast end juba hingetuks naernud. Mitte et neil midagi kantri vastu oleks, aga repertuaar tekib ikka selle järgi, mis väga meeldib ja mille selgeks õppimisega nad hakkama saavad. Olgu selleks siis kantri või popp.


PÄRAST TÖÖD

Esimest korda astus bänd avalikult välja ETV saates „Terevisioon“ septembri alguses. „Kolleegid suhtusid meie esinemisse kohutavalt hästi. Minu arvates isegi liiga hästi,“ naerab Eve. „Me ise jäime oma esitusele hinnangut andes oluliselt tagasihoidlikumaks,“ muigab Sander. Naljale vaatamata läks kolleegide toetus ja kiitus sõpruskonnale väga hinge. „Meile oli töökaaslaste siiralt positiivne tagasiside väga oluline,“ kiidab Eve.

Muidugi on juhtunud ka nii, et nende kirg, oskused ja jõud ei käi mõnest loost üle. „Kuulame, et väga äge lugu, aga kui hakkame proovima, siis ilmneb, et on ikka väga keeruline. Näiteks Toto „Rosanna“,“ täpsustab Sander. Kui lugu välja ei tule, siis võib tuju ära minna, aga sellega ei ole nõus keegi riskima. „Me harjutame ikka nii kaua, kuni me ise rahul oleme ja meil oleks mõnus. Kui juba esimeste kordadega lugu kõlama ei hakka, siis valime uue,“ selgitab Johanna. Toto lugu pandigi seetõttu kenasti riiulile paremaid aegu ootama.

TERAAPIASEANSID KORD KUUS Muusika paneb vere käima, kehad liiguvad rütmis kaasa, näod venivad naerule. Isegi väsinud Arvo ärkab roidumusest ja mängib, nagu poleks ta just minut tagasi rampväsinult istunud. Ilmselgelt pole proovipäev lihtsalt kuiv harjutamine, see on arstide jaoks midagi enamat – antidepressant, kui soovite. On siililegi selge, et muusikal on teraapiline mõju: toniseerib, annab jõudu, teeb õnnelikuks, rahustab, lohutab, motiveerib. Muusika toob tagasi elurõõmu, kui miski muu seda ei suuda, on öelnud Briti neuropsühholoog Oliver Sacks. Muusika kuulamine, aga veel enam musitseerimine parandab aju tööd, suurendab keskendumis- ja tähelepanuvõimet ja nagu öeldud, teeb õnnelikumaks. Seda kõike üks töökuhja all vaevlev arst ju ometi vajab. Sageli ongi nende töös tegemist kõige otsesemas mõttes elu ja surma küsimusega. Ning pärast

keerulist valvet on vaja end välja elada. „Kui meil mäng hästi välja tuleb, siis annab see tohutu laengu,“ selgitab Sander. Lisaks psühholoogidele kinnitavad muusika positiivset mõju nüüd ka kirurgid ja anestesioloogid. „See on meile endale vajalik. See aitab raskest tööst eemalduda, mõtted mujale viia. Hea põhjus aeg maha võtta,“ tunnistavad kõik arstid kordamööda. Tööd on aga palju ja teraapiaaega vähe. Et need kuus arsti samal ajal ühte kohta jõuaks, vajab põhjalikku organiseerimist. „Sander on bändi manager,“ avaldab Eve. Kogemus on õpetanud, et eelmisel kohtumisel vaadatakse üle graafikud ja muud tegemised ning lepitakse uus prooviõhtu järgmiseks kuuks juba ette kokku. „Et korralikult bändi teha, peavad liikmed olema töötud ja lastetud. Meil õnneks või kahjuks selliseid pole,“ naerab Sander. Niisiis kord kuus on ainuke võimalus ja kõik liikmed on sellega leppinud.

ALGUSES SÕPRUS, SIIS BÄND Bändil, mis sai alles sel sügisel nimeks Choppy Idle, on seltskond aja jooksul mitu korda vahetunud, see konkreetne tiim on tegutsenud napilt üle aasta. Kiire ja muutlik elu ja töö on hoidnud bändi liikmeskonna pidevas liikumises. Kõik kuus on aga eri aegadel ja koosseisudes alati teinud kaasa ansamblites või koorides. Mõned juba lapsepõlves, aga mõned alates ülikooliajast. Seegi punt sai kokku kõigepealt ülikoolisõpradena ning hakkas siis tasa ja targu kujunema bändiks. 3/2021  Regionaalhaigla

41


PÄRAST TÖÖD

Varasemate koosseisudega on nad üles astunud isegi arstide pidudel, aga viimastel aastatel on värske tiimi esinemistel keerulise olukorra tõttu mõneks ajaks kriips peal. „Koroona on pärssinud meie esinemis- ja prooviplaane. Me ei saanud sel ajal nii tihti kokku, kui oleks tahtnud ja vajanud,“ tõdeb Johanna. Suvel kutsuti neid esinema Arstide Liidu 100 aasta juubelile, kuid kuupäevamuutusega luhtusid ka esimese ühise esinemise plaanid. „Üht kodukontserti oleme küll mõelnud korraldada. Kutsuksime kolleege ja sõpru kuulama,“ avaldab Eve. Mõte sündis juba sel suvel, aga nii kurb kui see ka ei tundunud, polnud mitte ühtegi ühist vaba nädalavahetust. Aga ükskord me teeme selle niikuinii, unistavad kõik.

ANDEKAD IGAL ALAL Muusika on nende kuue elus alati tähtsal kohal olnud. Martin õppis Viimsi muusikakoolis akordionit, Johanna Vanalinna muusikakoolis klaverit ja laulu. „Patsient“ Hannes õppis Rakvere muusikakoolis kõigepealt mandoliini, mõne aasta pärast lisandus saksofon, vend Arvo õppis erinevates muusikakoolides akordionit, kontrabassi ja pop-džässklaverit. Eve õppis Tallinna muusikakoolis klaverit ja laulis tütarlastekooris Ellerhein. Hannes ja Arvo on koos bändi teinud ka selliste tänasel päeval tuntud muusikutega nagu Villu Talsi ja Taavet Niller Curly Stringsist. Lisaks mängib Hannes praegugi Tallinna Tehnikaülikooli BigBandis. Ainukene ansambli „must hobune“ Sander on kitarri ise õppinud, aga naudib seda sama palju kui teised akadeemilise muusikaharidusega kolleegid ja on alati ka bändides mänginud. „Selles ei ole üldse vahet, kas oled muusikakoolis käinud või ei, Sander mängib tegelikult väga hästi ja virtuoosselt,“ kordavad kõik läbisegi. Lõppude lõpuks on tähtis ju hoopis muu - koos jämmimine ja laulmine, mis on lihtsalt nii kosutav.

OPISAALI ROKK „Jah, ja lõikuste ajal me ka alati laulame,“ teatab Martin korraga. Selle peale turtsatavad kõik naerma. „Meie laulame patsiendi magama ja siis hakkavad poisid lauldes tööle,“ panevad Eve ja Johanna puid alla. See nali saab veel paar keerdu juurde ja maja kajab taaskord naerust.

42

Regionaalhaigla  3/2021

Üht kodukontserti oleme küll mõelnud korraldada. Kutsuksime kolleege ja sõpru kuulama. Nali naljaks, muusika operatsioonide ajal ei ole midagi erakordset. See ei tähenda küll seda, et arstid lõikuslaua taga laulma kukuksid, kuigi ümisenud on nad kõik, kuid muusika kõlab opisaalis alatasa. „Teiste riikide haiglates olen küll näinud, et kirurgid lähevadki operatsioonile oma valitud muusikaga. See on nii tavaline,“ lisab Martin. Sobiv muusika oleks operatsiooni ajal siingi igati kohane ja toimiv, aga näiteks Regionaalhaiglas mängib taustaks vaid üks ja ainus raadiokanal Relax FM. Sageli pole kõlaritest voogav muusikavalik arstidele just kõige meelepärasem, aga keset lõikust ei hakka keegi ometi muusikalist mitmekesisust nõudma. Muusikavalikut kärbib kõvasti ka see, et opitoas on palju inimesi ja kõigiga peab arvestama. „Tegelikult pole ühtegi stiili, mis väga häiriks. Vahel on isegi mõminaräpp päris mõnus kuulata,“ selgitab Eve. Kõik olenevat ikka olukorrast ja enda seisundist. „Peab ütlema, et mul pole olnud aega ja ka viitsimist muusika valimises osaleda. Teinekord keeran muusika parem üldse kinni,“ selgitab Sander. „Meie töö tegemine on mõnikord liiga intensiivne, et jõuaks muusika välja valimisele tähelepanu pöörata. Kuigi väga mõnus oleks opitoas minu jaoks meeldivat muusikat kuulata,“ lisab Martin. Traumakirurg Arvo ei kujutaks aga üldse ettegi, et ta mõtleks muusikale, kui on vaja kiiresti reageerida. Siiski ilmselgelt on muusika inspireeriv ja motiveeriv. „Kui mõni eriti hea pala tuleb, siis ma alati märkan seda,“ lisab Martin. Viiruse olukord Eestis muutub iga päevaga järjest hirmuäratavamaks, mis tähendab seda, et unistus kodukontserdist ja natuke vabamast töögraafikust lükkub jälle kaugemasse tulevikku. Senikaua aga, kui muud võimalust pole, laevad kuus sõpra end inspireerivate tunnetega Arvo ja Keidy õuemajakeses kord kuus pille mängides ja naerdes.


„Terevisioon“ Regionaalhaigla aatriumis Regionaalhaigla aatriumist läks 10. septembril eetrisse ETV populaarne saade „Terevisioon“, et uurida haiglatöö ja terviseteemade kohta. Saade tõi vaatajate ette mitmekülgse valiku Regionaalhaigla tööst: muu hulgas uuriti, kuidas töötab

Fotod: Kairit Leibold / ERR

tänapäevane labor, mis toimub operatsioonisaalide korrusel ning kuidas valmib haiglatoit. Puudu ei olnud ka muusikalisest poolest, selle eest hoolitses haigla arstide bänd. Saadet saab järele vaadata veebiaadressilt etv.err.ee/terevisioon.


Sinu usaldusväärne teejuht tervisemaailmas! Regionaalhaigla sisukanalid koroonakriis.ee südamekeskus.ee traumakeskus.ee onkoloogiakeskus.ee patsiendikool regionaalhaigla.ee podcastid Tervisepooltund https://podcast.ee/show/tervisepooltund/


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook

Articles inside

Opisaali rock’n’roll

7min
pages 40-42

Tervislikku töökeskkonda luues

6min
pages 36-37

55 aastat Seewaldis

5min
pages 34-35

Terevisioon“ Regionaalhaigla aatriumis

1min
pages 43-44

Regionaalhaigla III teadus- ja arenduskonverents

3min
pages 38-39

Silver Heinsar: pingutan, et sidemed Euroopa tippkeskuste spetsialistidega jätkuksid ka Eestis

7min
pages 27-29

Patsiendiohutuse pidev edendamine

7min
pages 22-24

Ave Lellep: kvaliteedisüsteem muudab tööelu lihtsamaks

5min
pages 25-26

Silmakirurgia keskus laiendab märgatavalt silmaravivõimalusi

3min
pages 16-17

Õendusjuht Angela Paulin on innukas uuendaja

5min
pages 9-11

Dr Olav Tammiku eesmärk on onkokirurgi eriala tunnustamine

7min
pages 12-15

Dr Vahur Valvere – suurkuju onkoloogias

10min
pages 18-21

Dr Andre Trudnikov: „Raske töö tipphaiglas liidab meeskonna!“

9min
pages 4-8
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.