VALGUS, MIS OTSIB tema silmi, on tugev ja võib-olla kissitab ta veidi. Naine lebab, jalad välja sirutatud, käed külje peal, jalalabadel ja õlgadel piisavalt ruumi. Tal pole külm. Tal on peal lina, paksem kui tundub, selline, mis pole raske ega kare. Ta on alasti, kahvatu, peaaegu lumivalge, kuigi endiselt on suvi, nahk on pehme ja vähe päikest näinud – see on nii erinev, osa inimesi väldib päikest, paneb jalga laiad püksid ja selga suured särgid, tema on arvatavasti üks neist. Kaugel eemal avaneb uks. See kriuksub pisut, madalalt ja metalselt, ning siis tulevad sammud lähemale, madalad kõvade kontsadega kingad, mis klõpsuvad vastu põrandat. See on sedalaadi põrand, õhuke plastvaip kõva betooni peal. Ta ei kuule seda. Ta oleks pidanud veidi pead liigutama, pöörama ettevaatlikult selle poole, keda ta ei tunne.
5