ÜKSIKULE PUNASELE AKNALE ÖÖS

• üksikule punasele aknale öös

• maria & paul toetas Eesti Kultuurkapital trükikoda OÜ Gutenbergi pojad ISBN 978-9949-88-339-4

• aitäh

• õmblesid õnne minu taskusse pisiväikesed päikesed pistsid taskusse kollased nööbid tasku peal käest-kinni hoiavad rõõmu seal sirutan ka käe sooja õnnepõue sinu mõnus käsi ennäe niiviisi loojume õue ning lahustume taevavärvidesse

4

• pimeduse kuninglikus vþidukumas kasvavad varjud looritades su näo pikkade pehmete ripsmetega mille varju peitsin selle hetke

5

• elavad pildid sume taevas selged aknad taevased laed õhu täidlane hõng valgusvihkude sile pale sirgudes kõrgudes kosutavate sõõmude poole leekide kullatud kuma särana silmis

6

• vaatasin, kuidas kuu kasvas mu ees ja tundsin kergendust et olen nii väike ja tema nii suur kuu kannab mu muresid ja mina kuman

7

• on maailma ilusaim päikesetõus uue, ilusama päeva ootus on õhus kõik aknaruudud on taevast täis kõike punast kõigi nägijate pead on seestpoolt täis kõike hubast aga mina ei näe hommikukera kuuma tramm kihutab valesse suunda on nii kahetsusväärne juhus et päikese kutse on nõnda tõhus mind täielikult ära võlus

8

• palavikuline helk silmapiiril õhetamas hinge põletamas vaikuse lummus südame võbin meelte kohin jääkülmad sõrmed sigareti hümin kerkimas taevasse

9

• oeh tahaks olla igavesti ja alati avatud, soe, punane ja alasti jalatallast mþteteni sþnadest tegudeni; aususvoorus ja siirusviirus vþiksid tabada mind pidevalt ja painavalt palavalt keras magada minu sees vot alles siis oleks ma mees

12

• kiimas võimu järele kuid sisimas otsimas kõigest öörahu sihtimas aina tähtede poole aga gravitatsioon hoiab kinni kuradi Maa

13

• ma olen käinud ajast ja ruumist väljas nüüd olen pidevalt selle näljas ma näen viirastust ta vari on hõre ta hiilis mu tuppa tõi judinad läbi mu vere mu südamesse lööb sisse naela see viirastus suudleb mu kaela hingan katkendlikult sisse kuni kukun peeglisse vurasid tunded hämaras toas luuras aeg ja ruum nende seas kuid ei seganud vahele jäime me omavahele

14

• hulluse kasukas hingitseb teravalt peas vasardab muredaid mõtteid karedad nõrkused ootavad lihvimist mustri trellid sõrmede vahel sügavad mõrad keena kaardumas ahelates kirg irvitab ausad varjud langevad püüdlikud püsivad

15

• joonistan luuletusse et kõik on ilus aga kui ei ole? kükitan umbsõlmsuses ja lahti ma ei saa lahti ei ma saa jõllitan ükskõiksuses et prahti täis on kõik nii või naa prahti täis on silmad nii või naa jalutan vaimuvaesuses ja mahti jalgu puhata ma ei näe mahti pead puhata ma ei näe unistan teispoolsuses kuid tähti kätte ei saa tähti kunagi kätte ei saa kiigun üksinduses mu ees seisab tühermaa seisab seisab ja naerab ta karjatan karjatan kurbuselambaid ajusoppides nii suur on minu ja sinu vahemaa laiuv linnamaastik tühermaa

16

(mind segatud on supiks tupiktänav klopp-klopp vastu mu kaltsu tolmurullid tolmumullid paiskuvad õhtu üksik virmaline tähelepanuta möödub) seisatan tuuletõmbuses ja nuusutan õhku armastan alateadvuses äkki varsti ka ise tean äkki varsti ka ise tunnen

17

• äkki oleme homme suured kasvatame alla endile juured võibolla oleme homme surnud kas me oleme ikka piisavalt tundnud äkki suudleks vee all siis on vaid üks hetk ja ununeb tumehall elumall üks suudlus minuga veel vee all Kõik

18

• lombist lompi jalg tõmbleb krampi tule teeme galoppi mööda segast pehmet südamesoppi aga peida end ära külmkappi ja mida sa seal karjud aina appi ja appi elu on elamiseks tule lähme ujume vihmatilkade vahel meie kahekesi omavahel omapäi liugleme keset virmalist tõuseme õhku tunnetame eriskummalist elu elu ongi tants vihmas niiet tantsime

19

• sammude kaja häälestamas mu vaikset olemist mõeldud mõtteid pausi

20

• kõnnin koju taskud täis nukrust külmad peod härmatavas kurbuses kompan valgust peakohal teadmatusse triivivad pilved mõtted tunded valu venib ootasin sind pilkases vaikuses silmitu kannatlikkusega uduste tundide saatel sai sinu ükskõiksusest minu kõiksus rongid tulid ja läksid kuigi ma teadsin et rongiga sa ei sõida ja sinuni nad ei vii

21

• istu risti autoteega ja mõtle et miski pole oluline vaata üht punkti risti teega mööduvad maailmad pole oluline või vali tavaline pood kus nood sipelgad sagivad pole oluline istu seal sees kassade ees enda maailma sees pole oluline mediteeri vead enda seest eemale arva head enda peast

24

• peeglisse vaadates mõtteniite sirgendan endasse süvenen põhjaliiva silitan vesi rahuneb pilk selgineb

25

• olen sust mõelnud risti ja rästi nii hästi et ei saa enam aru mõtlemise aeg on läbi teod veel jäämas või jäämata

26

• mida teha kõikide sõnadega mis sündisid kuid jäid ütlemata kõik mida olen tahtnud öelda kuid ei võinud ega saa justkui koguksin sõnu kuni neid on piisavalt oodates päeva mis silmapiirilt ei paista

seega

ma kirjutan et vabaneda poolest koormast lastes sõnadel ilmuda väljaspool ennast isegi kui nad kunagi sinuni ei jõua tunnen et nad on sulle nüüd lähemal ja läbi nende ka mina

27

• valguskiirte sümfoonia vajub sügisõhtul venivate nootidena tuppa mängides mu tasastel hingekeeltel ammu unustatud viise

28

• punktuaalne päike piilub puude latvade vahelt varbakraksusümfoonia kõlab luude, päkkade vahelt jalakindad ümberringi lõhnavad mu süütud ninasõõrmed lõhkevad

29

• miski ajab mind hulluks äkki see et sind pole siin miski närvikõditab mind äkki see et ei näe sind minu kaisus sokihaisus teki kaisus teki haisus miski kole vaevab mu pead äkki see et sa isegi ei tea

32

• peksab süda ikka sama rida sinu jaoks mitte küll igavesti aga mõnd aega kindlasti sinu heaks

33

• mul pole veel olnud julgust sulle silma vaadata ei teagi mida mul oleks kaotada ma arvan et kardan tulla välja laugude varjust lasta oma silmadel rääkida enda eest sel hetkel kui tõmban hinge kardan et lähen kaduma kardan et sa sulged oma silmad ning vaatad kõrvale niiet ma pööran pilgu ära sa ei saa kunagi teada ning mina ka mitte

34

• sos hirmunud häälel tukkumise äärel sositasid sos soss soss vaatasin sulle hinge keset hingetõmmet tõmbasid minu ka kaasa sinna sisse hingeturistina käisin ja uurisin ööbisin üürisin kuni lõpuks ärkasin hirmunud häälel kukkumise äärel

35

• üle tee kiirustavate lehtede krabin kaigub läbi mu mõtteangaaride vaimsete sammaskäikude hingeliste keerdmetsade ja südame keldrisoppide

36

• teiste järgi ei tasu astuda jalutan valu ära vaikusest hiilivad arglikud helid tee mu sees on sama mis ees komistuskivid sillutavad katkendlikke samme mõttetusse mähkunud mõte ärkab kaotatud usk ilmutab end taas loojangu eel sudust virgumas valgusvihud hämaras mitmepalgelises tulevikus sile nägu peegeldab karedal kumab vaid aimdus

37

• sügisesed sisekaemused nagu külmad iilid mis ilmuvad sama ootamatult kui lahkuvad vaheldudes arglike päikesekiirtega mis kombivad mu hajevil meelt

38

• kas varesed kakavad? ma mõtlesin välja ma mõtlesin sisse sügavalt sügavalt aga vastust ei leidnud

39

• kus ma olen kui ma olen siin? kus ma olen kui ma pole siin? mu liigutusi saadab varjudesse voolanud valu läbi jäise vee tajun maailma sumedat kaja nagu ärkasin liiga vara ja polnud veel valmis maailmaga silmitsi seisma iga hetk kaalub rohkem kui eelmine ja täna kannan neid mina

40

• kõrge mäe jalamil lõigatakse sul jalad maha siis ronima pead edasi kuigi varbad sääred jäid maha kuigi keha edasi ei taha kõrge mäe tippu üritad suruda lippu aga maapind on nii kõva et murduvad su käed nii kõvad on siin mäed ja kämblad kondised lõdvad kõrgelt kelguga alla ei saa kuna on ohtlik tee proovid ikka lased end valla mõikad et oli halb idee puud kivid kivid puud pepuli ninali selili külili uperkuuti kukerpalli mõni kivi teeb sul kalli ribidega lömastades

41

• lõpuks jõuad piirini üle mille isegi aja lohutust pakkuv käsi ei ulatu lõpuks julged armastada ka neid kes sind ei armasta lõpuks saad aru et midagi pole kaotada sul pole kunagi midagi olnudki ei saagi olema ja sellest pole midagi

42

• öeldes lahti iseendast olles mitte kuskil olles paar sammu taga nendest mis on alles ees sundides ennast endast välja sisemiste silmade pilk kuklal varjud tunglemas seljataga maailm tunglemas silmade ees vaadates eredasse päikesesse vaadates musti laike tagajärjena oma tahtlikust hoolimatusest hoolides kõigest väest tundes mõnu mõranemisest tundes veel hetkelist naudingut enne kui murdud kuni jälle täitud kuni kõik sust läbi voolab kuni sa ennast kätte saad

43

• tõmban higi enda ligi mõtlemispigi niigi seisan pisaratetiigi lävel sest hinges kustuvad tähed kas teesklen endale või teistele kas teesklen üldse siis kui ma mõtlen lollusi ja tarkusi raske on teha vahet määratleda tõe tahet minust läbi murda mind pikali murda kätt väänata tõde käänata sõda kuulutada üritan aju tuulutada sõna luuletada endale kuuletuda tõmban hinge enda sisse luku taha hoiuks endale kerra ja kaissu

44

• vahel on üksi kurb eriti kui pole iseennastki ei teagi kuhu end kaotasin ilmselt kuhugi ma jäin kus mul parem oli ma loodan et olen seal õnnelik

45

• südame aakrite põlenud tühermaal ärkamas varajane ilmutus äratundmise suurest ilust kaldale uhutud tundmatuseni loogeldes kehade hoovuses une hõlmad lainetamas otsa ja ääreta üle pea sõrmed jooksmas värinatega võidu tegelikkuse piirid painduvad valgudes üle hämara toa tajumisulatusest välja ukse alt hiilib hommikune udu siueldes kõigutamatu pühendumusega aina lähemale

48

• öö haardest vabanenud hingetul hommikutunnil ajahoovuste avarustes sammud kõlamas marmoril kajana miljonite jalgade sümfoonia plaatide vahelt imbub aja lõhna – nii uue kui vana

49

• oksad on end lumest paksuks söönud ehmud kui näed et sinu käed on ristilöödud

50

• poolteist põhjust et olla pooltühjas kestas kestan poolteist arvamust et tulla pooltühja klaasi tõstan poolteist mõtet et veeta pooltühja vestlust vestan poolkümmend isikut peata pooltühja saali vaatan poolsada võimalust reeta pooltühja vabandust teatan poolkümmend tänavat mõõta pooltühja linna jalutan poolkümmend müra needa pooltühja auto peatan poolteist eurot maksta poolpaljaks võtan poolteist paari šokeeritud silmi tulle ei ole olulised mulle pool hinge saatan pooltteist silmapaari vaatan ja söön

51

• Elud, osuti külge seotuna, kannustatud hammasrataste halastamatult õlitatud lõginast, kihutavad paratamatult edasi, teadmata, millal kell lööb.

52

• käin kellaosutiga käsikäes aeg’ajalt asume pea alaspidi mööda määritud puitpinda täis indu logisevad me jalad mis täis pindu päevast’päeva lohiseme vahepeal jään maha endast ka maha minust saab mu enda vari eilne päikesekell aeg’ajalt märkame mööduvaid linde kel tiivad laiali’sireli’siruli vingelt lehvivad me ei oska neile lehvitada me ei oska tiibu lehvitada õhku tõusevad vaid valitud vinged inglid

53

• viimased jääpurikad tilguvad kuni viimne piimne lumetilk torkab purika otsast kevadet hell äratuskell kevad ärkab ilusalt ja valusalt haiuaigutab korraks haugatab seejärel sirutab kõik sirelipõõsad aeda kuid ei kiirusta, palju on aega viirutab veidi punakollaseid kiiri taeva tiirutab tuulena kiigutab laeva virutab kõik lilleõied lahti käsutab ärkama kõiki uniseid lehti ja keerutab taevatähti virvendab sirgeldab sodib nii nagu sobib nii et lõpuks on Virrrvarr

54

• me vaatasime mõlemad üle õla meeldis mulle vihmapiiskade kõla mis surnuaia teeveerule langesid meenutasin salaja endamisi lumehangesid ees seisis suur värav õues oli juba veidi hämar lampidest kollane elekter pehmelt paistis ning sind läbi mändide veel haistsin tol õhtul sa ei lõhnanud nagu sitane suits

55

• hägused uduplokid valgekollased elekterlokid igatsusküllane jalutuskäik punane fooristopplaik mis on järgmine asjade käik? paks hämar udu ikka hämab täna tänaval hägustab degusteerib sirgeid jooni välja sülitab endasse imeb täidab mõttetud iluvead ning õgib õhtu toone ja täidab minu pead ja mina vastutasuks kiidan teda takka kuid nüüd jälle jään vakka

56

• laual on partnerkaart keset laia tolmusaart lumehange sees puu otsas mu mþtteid miski torkas mu armastus on otsas

57

• mõtte matus sigaret igavikus igavuses hämaras sineluses teravas pinevuses süsimustas oleluses mattun aina sügavamale silmipimestavas öös tähed on mustad seest tühjad

58

• kolmainsus kes meist on rohkem päris? mina mind ainiti jälgiv peegeldus või seljatagant kõrguv vari kihiti vahime tõtt ükski ei jää teisest maha teine ei jõua kolmandast ette

59

• ribidest randmeteni suured linnud sõrmedest valgumas juured jalgades liikumapanev jõud kaua ja kaugelt tulnud üksteisest kaarega mööda üksteisest läbi kasvades pidepunkti leidmata lõputult süübides edasi rühkides abaluud omasoodu liikumas kärestikulised juuksed voogamas haava varjud vargsi üle naha hiilimas su näo ootamatult malbed kumerused maastikuna üle minu omade voolamas üle silmapiiri kaardumas mattudes igasse puudutusse hetk hargneb laiali ikka veel see sama hetk tabamatult avar väli terve elu võiks mööda saata selles hetkes kõik hetked saadan mööda selles elus

60

• kivist soovid ei täitu valatud mõtted ei voola vihisev vaikus läbistas tera tera haaval mu meeli nagu kuul kumera jõuna kulgedes väisas katkematu tuul väsinud luiteid väli jälitas mind venival pilgul silmad kissis liivaloor riivas mu palgeid nagu varasuvine vihm kuukiired punusid mu hingetõmbeid pikka helgesse palmikusse

61

• märkasin sind esimest korda alles siis kui sind jäi vähemaks sinu süvenev kõhetus paelus mind – mida läbipaistvam on keha seda läbitungivam hing rafineeritud terav mida rohkem sind on seda enam sa hajud oled pehmem ja kuidagi iseloomutum nagu poleks sind järsku enam piisavalt

64

• kas ma olen läbinähtav oleks siis et nähtamatu vari käib ikka ringi reedab mu patud kas ma olen läbipaistev oleks siis et nähtamatu aga ikka on näha kui ma auku kukun ka kaevupõhjas on mind märgata oleks siis et nähtamatu aga äkki vee all kes see sinna ikka satub aga ujumisprillid näevad kõike mis maailmas toimub mitte keegi pole nähtamatu vähemalt ma pole näind

65

• päike paistab silmanurka täna ei liigutanud lillegi ei puutunud pilligi ega oma tilligi

66

• kergelt kissi silmad kergelt kikki rinnad armsat tissi huuled Amps

67

• sooja jääpurika vastu mu mantlit surusid su talveuinakus käed krudises lumi nagu paitus kurdisesid vaikuse väed kakases pakases ei liigu mõtted vaid tunded tasases öös

70

• sa lõhnasid nagu merekohin lõputult sügaval sügisööl mil hullunud tuuled viisid sõnad mu huultelt unustusse kui pilkases pimeduses teadvust kompisime kuristikus kajamas väreleva ootuse hümisev lootus tol ööl, kui kujutlused lagedal väänlesid nii mäletan su lõhna

71

• värisevad kased taeva põlev kuma veel rohelistel lehtedel ettekuulutusena õhus hõõgub kõhklevas tuules mõtlikes päikesekiirtes paotunud huultel

72

• su huuled õitsevad vahepeal häälitsevad kas ka kavatsevad nad mind puhata õide? su näol elutseb huulepaar mõnikord kõlab neist mõni kommentaar kas on ka nende repertuaar tekitada minus vikerkaar?

73

• kas sina oled juba endaga tutvunud? ajuportree unes kohtume jälle vaimne üheöösuhe aegluubis juustukook lünk unista edasi! köögelmööbel sul on jõulud silmades akna taga oli enamasti sügis välja arenenud hea meel närtsinud makaronid pahupidi siuke tunne nagu oleks turvavöö pääl ujun su tujudes hobikristlane potaatotomaato püüa kinni mu käsi ma ei tea kas sa mõtled minule, mina sinule küll ei mõtle tead üks asi mida ma ei salli on sallid laste parandus aju renoveerimine õnnetus ei hüüa “konnakulles!” viltune mets kohtutäituri kõhutäitur kohtume uuesti esimest korda majal on elektrivapustus

74

lõpuks sõnavõtuks võtan sõnad ja panen need sul kõrva sisse vihm jalutab mööda teed ja uksest sisse loominguline lööming ajuloputus südamekoputus kavatsen avada enda pundart minu peale on ruumi küll vihastada kas su nägu ei valuta valetamisest? tunnetega maletamisest? ise sa kaevad endale lompi mille sees nutta minu käed käivad hästi enamasti musimumm, silmanurr,,, no kujutle seda

75

• aknad. lõputult tumedaid aknaid. kujusid. pilviseid tujusid. näotult ujuvaid nägusid. käsi ja jalgu. pikki teravaid sõrmesid. tegusid. mõtteid. sõnu ja müüre. tõkkeid ja tulesid. valgust, mis ei puuduta. valgust, mis kummitusliku vihuna härmatist külvab. kiratsed varjus. koopiate kopeerimine. masinlik imiteerimine. valged hambad. külmad silmad. üksiklased kondamas rööbastel.

76

• lauge silmapiir. kumerad väljad. tähendusrikkad teed ja rajad. vaikides sirguvad oksad. tüvede vahel loojuva päikese kuldsed sambad. üksikud sõnad, mis toidavad öid ja päevi. aeglased suured jõed mõtetena voolamas. kauge aimdus mööduvast ajast. olematult kauge. endaga ikka ja alati käsikäes mäest üles.

77

• Tahta vaid seda, kes sind ei taha, sest kui tahab, ei näe ta sind nii nagu oled, vaid see, kes ei taha, märkab sind pilkases pimeduses kiir kiire haaval, õppides tundma varje enne, kui valgust.

78

• kingi mulle end vähehaaval nii et jääd ka endale alles ootan sind kikivarvul külmavärinates kingi mulle end kõik korraga nii et täitun ma sinust täielikult palun ma tahan sind juua kirglikult kustuta mu sinujanu ja viska mind avakosmosesse

79

• täna kui laususin esimesed sõnad kostusid nad kuskilt mujalt või olin ise ära valges luitunud koridoris kus tuul ulgudes kihutab hingetult ragiseb koridori teises otsas ilmuvad mu sõnad mis meie vahele jääb ma ei tea

80

• mul on vaja hullumaja, suur soov; hetke helgib helkur, ja kajab tuul, hoovus, noorus; näen – hullumajakas. kriiskab üksik kajakas ka puul, ja taas saabub tuuleline vaikus; kuul; rinda tabab; veri; vaikus; ilus veri; kuni meri; hullumajakas.

81