O
li maikuu keskpaik. Varajane hommik õisi täis õunapuuaias lõhnas merelt tulvava udu järele. See tekitas Iras tunde, nagu oleks ta osake kohast, kus viibis ja sugugi mitte tema ise, vaid mõni tilluke putukas, siil aias, puuoks võras või siis lihtsalt üks jalajälg kastemärja rohu sees. See oli hetk enne täisvalgust, mil päike polnud veel oma silmalaugu avanud ning naabertalu mesilased alles sirutasid tiibu, et lendu alustada. Mõnel taolisel eriliselt säraval hommikul ületas nende lennualguse sumin isegi taamalt kostva mere müha, kuid sel hommikul mitte. Automaatselt taskusse libistatud telefoni helin rikkus selle hetke võlu ja Ira pidi vastama, sest boss poleks ilma erilise põhjuseta nii varasel tunnil talle helistanud. „Loodan, et sina olid juba ärkvel,“ sõnas Anti Saam ise uniselt haigutades ning jätkas samas: „Üks hommikujooksuga tegelev ema helistas Kablist. Ütles, et lapsed olid õhtul rääkinud muuli lõpus istunud tüdrukust. Laste sõnul oli see tüdruk istunud, pea käte vahel ja vaadanud läbi päikeseprillide merele ning just nõnda istus ta seal veel ka täna varahommikul.“ „Öö otsa istus muulil või?“ küsis Ira vahele ja pakkus esimese mõttena välja nurja läinud kohtingu, kuigi aimas südamest, et ükski normaalne tüdruk ei ootaks öö läbi merre ulatuvatel kividel istudes kohtamisele tulemata jäänud kallimat.
— 5 —