Page 1

Sisukord Sissejuhatus 7 ESIMENE OSA Näljane s da Tõelisi hetki otsimas 1 2 3

Sinu õnneotsing 11 Ameerika vaimne kriis 33 Tõeliste hetkede eest peidus 56

TEINE OSA Tõelised hetked ja elulaad 4 5 6

Oma Mina sünd 83 Tõelised hetked ja töö 106 Tõelised hetked rasketel aegadel 125

KOLMAS OSA Tõelised hetked ja suhted 7 8 9 10

Tõelised hetked ja armastus 137 Naised ja tõelised hetked 158 Mehed ja tõelised hetked 175 Tõelised hetked ja perekond 187

NELJAS OSA Tõeliste hetkede tee Kuidas tuua oma ellu rohkem armastust ja tähendusrikkust 11 12 13 14 15

Igapäevane ülevus: tõelised hetked sinus endas 203 Vaikus ja pühad paigad 214 Rituaalid ja tõelised hetked 223 Tänutunne ja headus 231 Tee leidmine tagasi koju 238

Sissejuhatus Ma kirjutasin käesoleva raamatu, sest vajasin ise selle õpetusi ja meeldetuletusi. Ma kirjutasin selle, sest minu ellu – nagu paljude teiste ellu – oli vaja rohkem tõelisi hetki. Ma kirjutasin selle, sest tean, et minu kui kirjaniku jaoks on alati olnud kõige tõhusamaks enese avastamise viisiks vaikimine, vaikuse kuulatamine, kuuldu kirjapanek ja teadmine, et sõnad, mis ilmuvad minu kaudu paberile, on määratud eeskätt mind ennast õpetama; alles seejärel võivad teised, kui soovivad, neist osa saada. Meie elus on aegu, mil oleme valmis järele mõtlema ja muutuma, ning minu jaoks on üks neist aegadest praegu käes. Viimastel aastatel on täitunud paljud minu alatised soovid. Ma olen leidnud suhte, millest pidevalt unistasin. Ma olen loonud sisuka ja imepärase elu. Aga ometi, kui küsiksin endalt: Barbara, kas sa oled õnnelik? siis avastaksin, et ma ei tea vastust. Kui sõbrad on mind õnnitlenud mu saavutuste või abielu puhul ja ütelnud: Küllap oled n d tõesti õnnelik, on nende sõnad jäänud mind päevadeks kummitama. Ma olen teadnud, et peaksin olema õnnelik, sest minu elus on nii palju head, kuid mulle on tundunud, et see pole nii. Viimaks olen hakanud mõistma, et minu elus on olnud liiga vähe tõelisi hetki, hetki, mil ma ei ole püüdnud


kuhugi jõuda ega midagi saavutada, hetki, mil ma olen tunnetanud ja nautinud täie rinnaga seda, kus olen, käimasolevat hetke. Minust on saanud väga hea egija, kuid ma pole olnud kuigi hea olija, ning loomulikult kätkeb õnn olemi . Rääkinud oma salajasest puudusest sõpradele ja tuttavatele, mõistsin, et see pole ainult minu häda. Ma kirjutan uue raamatu, mille pealkirjaks on Tõelised hetked , ütlesin neile. Ja kõik vastasid ühtviisi: Oi, kuidas ma seda raamatut vajan! Ma hakkasin mõistma, et mina pole ainuke, kes seisab oma elu emotsionaalsel ja vaimsel ristteel, vaid paljud meie seast viibivad samadel ristteedel ning vaatavad tagasi seljataha jäänud elule, kaheldes selle mõttes, kaheldes tehtud valikutes, otsides vastuseid, mis tooksid rahu. Ma usun, et kogu Ameerika kui rahvus on vaimses kriisis ning püüab meeleheitlikult leida ja piiritleda uusi väärtusi, kuna neil vägivaldsetel ja sageli hirmutavatel aegadel saab ilmseks, et vanad väärtused on juhtinud meid mingil moel eemale sellest tasakaalust ja rahulolust, mida meie esiisad tulid siia otsima. Lähenedes kahekümne esimesele sajandile, otsime me kõik nii omaette kui ka ühiselt rohkem tõelisi hetki. Selles raamatus kutsun ma sind vastama samadele küsimustele, mida olen küsinud endalt, seistes oma ristteedel: Kas ma olen õnnelik? Mida ma olen egelik l ära teinud? Kas ma olen teinud seda, milleks siia tulin? Kas minu elus on piisavalt tõelisi hetki? Ma ütlen sulle ausalt – nende küsimustega pole alati sugugi kerge vastakuti sattuda. Nende esitamine nõuab julgust ning veel rohkem julgust nõuab sageli sinu enda südamest kerkivate vastuste kuulamine. Kuid tasuks oma pingutuste eest koged sa armastuse, rahu ja igapäevaste ilmutuste uusi tasandeid. Neile küsimustele vastates olen avastanud enda kohta uusi vabastavaid tõdesid ning teinud oma elus tohutuid muutusi, nii väikesi ja märkamatuid kui ka lausa dramaatilisi. Kuid kõige suurem muudatus on see, et minu elus on nüüd palju tõelisi hetki. Iga päevaga aina rohkem ja rohkem leian ma rahu, mida olen otsinud, ning hakkan mõistma ja kogema, mida tõeline õnn tegelikult tähendab. Ja ehkki see kirjatöö oli eeskätt mõeldud mulle endale, pakun seda nüüd armastusega sullegi. Ma loodan, et jagades seda sinuga, mu rännukaaslane, toetan su teekonda sinu enda tõeliste hetkede poole. BARBARA DE ANGELIS 1. veebruaril 1994 Los Angeles, California

Esimene osa

ab

NÄLJANE SÜDA

Tõelisi hetki otsimas


Sinu õnneotsing Kõigepealt olin suremas soovist lõpetada keskkool ja astuda likooli. Ja seejärel olin suremas soovist lõpetada likool ja asuda tööle. Ja seejärel olin suremas soovist abielluda ja saada lapsi. Ja seejärel olin suremas soovist, et mu lapsed kasvaksid suuremaks ning ma võiksin tagasi tööle minna. Ja seejärel olin suremas soovist jääda pensionile. Ja n d olen ma suremas ... ning mõistan äkki, et olen unustanud elada. TUNDMATU AUTOR See raamat räägib tõelistest hetkedest, mis annavad elule mõtte, ning sellest, kuidas neid rohkem kogeda. See räägib täitumuse ja tähendusrikkuse kogemisest oma elus praegu, mitte siis, kui sul on rohkem raha või kui sa oled leidnud õige partneri või saavutanud täiusliku kehakaalu, vaid nüüd ja alati. See räägib sellest, kuidas taasavastada tõelised hetked koos oma partneri ja lastega, tõelised hetked seoses oma töö ja ajaviidetega ning eelkõige tõelised hetked iseendaga. Kõik minu varasemad raamatud on rääkinud mehe ja naise vahelistest suhetest. Tõelised hetked räägib suhtest, mis on meil elu endaga, ja rahust, mida paljud meist on otsinud, ehkki pole seda ise teadnud. Vaata oma elu ausa pilguga. Kas sa oled veetnud oma päevi ja öid, tehes midagi, millel on tähendus ja mis paneb sind naeratama? Või oled enamiku aega kulutanud, tegeldes asjadega, mis valmistavad väga vähe rõõmu? Kas sa soovid siis, kui su elu on kord möödas, et oleksid veetnud oma aega teisiti? Mida sa muudaksid, kui sul oleks elada jäänud veel vaid kuu? æ

Vaata sügavale oma südamesse. Kas sa oled õnnelik? Kas on midagi, mis peaks sinu arvates juhtuma, enne kui võid õnnelik olla? Oled sa kindel, et kui see juhtub, siis oled tõeliselt õnnelik? Kas sellest piisab? æ

Uuri hoolega, mida sa hinges kalliks pead. Milliseid hetki peaksid kõige kallimaks, kui sul tuleks homme ootamatult surres tagasi elule vaadata? Mida oma maapealsest elust jääksid kõige rohkem taga igatsema? æ

Seda raamatut kirjutades pakun sulle võimalust leida neile küsimustele enda jaoks vastused samamoodi, nagu mina leidsin. Ma usun, et nende küsimuste esitamine endale on väga tähtis. See annab meile jõudu lakata elamast oma elu masinlikult ja ebateadlikult ning nõuab, et me pööraksime tähelepanu. Üks tuntud zen-budistlik mõistulugu räägib üliõpilasest, kes tuli oma õpetaja juurde ja palus endaga jagada elutarkust. Õpetlane silmitses jüngrit hetke keskendunult ja siis kirjutas pintsliga vaid ühe sõna: Tähelepanu . Õpilane sattus segadusse ja küsis kärsitult selgitust ning õpetlane kirjutas uuesti: Tähelepanu . Õpilane tundis pettumust – ta ei mõistnud, mida tema õpetaja püüdis talle öelda. Ja õpetlane kirjutas veel kord kannatlikult: TÄHELEPANU ... TÄHELEPANU ... TÄHELEPANU

Tähelepanu pööramine oma elu hetkedele, kui nad sulle avanevad, tähendab t eliste hetkede kogemist, hetkede, mil sa oled jäägitult kohal, jäägitult tajuv, jäägitult elav. Mõnikord on need suure õnne hetked. Mõnikord on need sügava kurbuse hetked. Aga alati, kui sa pöörad tähelepanu oma asupaigale ja parasjagu toimuvale, koged hetke, millel on tähendus, hetke, mis on oluline ja mida mina nimetan tõeliseks hetkeks. æ


Ma olen märganud, et inimestele on omane küsimus Miks me oleme siin? Märksa loogilisem oleks küsida: Kas me oleme siin? ... LEONARD NIMOY Mr Spock Star Trekist Kas sa oled jäägitult siin, just praegu, lugedes seda lauset? Või sa loed seda, mõtiskledes tööle, mida peaksid tegema, või arutledes, mida lõunaks süüa? Kas sa muretsed lugedes selle vaidluse pärast, mis eile õhtul sinu ja su kallima vahel puhkes, või igatsed, et too sell, kellega hiljuti kohtusid, helistaks ja kutsuks sind kohtama? Enamik meist ei suuda kuigi hästi pühendada kogu oma tähelepanu mis tahes käsilolevale tegevusele ega anduda jäägitult selle hetke kogemisele. Tõeliste hetkede kogemine on raske, kui me veedame nii palju aega MITTE olles olevikus, sest osaliselt muudab tõelised hetked nii mõjuvaks, nii täiuslikuks see, et me kogeme neid sajaprotsendiliselt. Teine termin selle kohta on teadlikkus . Mõiste teadlikkus on ida vaimse traditsiooni, eriti budismi, lahutamatu osa. Lihtsalt väljendudes tähendab see kogu tähelepanu pühendamist käsilolevale tegevusele, meele täitmist selle kogemusega. Teadlikkus aitab sind olla täielikult käimasolevas silmapilgus. See võib muuta täiesti tavalise kogemuse, näiteks jalutamise, lapse magamapanemise, partneri enda vastu surumise või isegi auto juhtimise tõeliseks hetkeks. Kui sa oled teadlik, siis on sinu eesmärgiks kogeda jäägitult oma asukohta ja tegevust, selle asemel et lasta oma praegusel tegevusel saada taas üheks mööduvaks ununevaks hetkeks, mis järgneb eelmisele ning eelneb järgmisele hetkele. Hiljem esitan selles raamatus mõned meetodid, mis aitavad elada teadlikumalt. Teadlikkuse vastand on teadmatus, tegutsemine mõtlemata, tundmata, automaatselt ja ebateadlikult. Ma usun, et see on meie teadmatus, mis põhjustab paljusid meie ja me ligimeste kannatusi. æ

æ

æ

æ

Teadmatus lubab sul jätkata suhet, mis ei toida su hinge ja võib sind isegi kahjustada, ilma et märkaksid, kui haletsusväärne oled. Teadmatus lubab sul jätta tähelepanuta märguanded, mida keha püüab saata, kui kannatab kroonilise seedehäire või kõrvetiste all, ning pista selle asemel suhu midagi happevastast, ehkki juba järgmisel päeval diagnoosib arst sul raske haiguse. Teadmatus lubab sul suitsetada, juua, pruukida uimasteid ja mitte märgata kroonilist köhahoogu, emotsionaalset ebakõla või vaimset tasakaalutust, mis sind aeglaselt tapab ja su lähedastele haiget teeb. Teadmatus lubab sul elada teadmisega, et sind ümbritsevas maailmas valitsevad ebaõiglus ja kurjus, kuid sellest vaikida ja mitte midagi ette võtta.

Teadmatus on ebatervislik vaimne harjumus, mille all kannatavad liiga paljud meie seast. Kui me elame oma elu teadmatult, siis jääme ilma kõigist tõelistest hetkedest. Psühholoogiaprofessor Ellen Langer, kes on kirjutanud teadlikkusest, ütleb, et inimesed, kes elavad ja tegutsevad teadmatult, riskivad elamata eluga . Me läheme läbi päevade, kuude ja aastate, pööramata tähelepanu sellele, kus viibime, vaid mõeldes sellele, kuhu oleme minemas, ja hiljem imestades, miks ei paku kuhugi kohalejõudmise meile kunagi püsivat täitumustunnet.

Kuidas me õnne edasi lükkame Ameerikas on kerge olla teadmatu, sest paremast homsest unistamine ja selle nimel elamine on Ameerika elulaad. Ameerika on alati olnud paik, kuhu inimesed tulevad oma unistusi jahtima. Siia on ümber asunud kogu maailma unistajaid ja neid on õhutatud veelgi suuremaid unistusi unistama. Häda on selles, et kahekümnenda sajandi teisel poolel oleme sedavõrd harjunud elama homse nimel, et enamik meist veedab väga vähe aega olevikus. Me kavandame tulevikku või muretseme tuleviku pärast ja enne kui arugi saame, on meie elu möödas ning me mõistame, et olime liiga keskendunud sellele, mis oli juba juhtunud või pidi alles juhtuma, et unustasime nautida seda, mis parasjagu iga hetk toimus. Meist on saanud eluks almi mi e asjatundjad, kuid meil on raske leida aega, et jäägitult nautida elusolemist just praegu. Me valmistume karjääriks, me valmistume puhkuseks, me valmistume nädalavahetuseks, me valmistume pensioniks – ja seda kõike ühendades valmistume oma elu möödumiseks. Asjaoluga, et me oleme nii osavad tuleviku nimel elajad, kaasneb see häda, et meil tekib harjumus mitte viibida käesolevas hetkes, nii et kui need suurepärased sündmused, mida oleme kavandanud, tegelikult kätte jõuavad – puhkus, ametikõrgendus, pidu jne – pole meil aimugi, kuidas neid nautida. Me kiirustame läbi nende kauaoodatud kogemuste, justkui ei suudaks nende lõppu ära oodata, suhtudes neisse nagu mis tahes ülesannetesse, millega tuleb tegelda, ja siis imestame, miks me tunneme säärast minnalaskmismeeleolu ja


rahulolematust. Üks mu hea sõber abiellus hiljuti. Ta kavandas oma pulmi peaaegu aasta otsa ning sellest kujunes väga täiuslik ja kaunis sündmus. Järgmisel hommikul pärast tseremooniat helistas ta mulle lennujaamast, olles teel mesinädalaid veetma. Kui ma küsisin, kas tal on hea meel, et kõik nii hästi välja kukkus, tunnistas ta, et tunneb veidrat tühjust. “Ma vaevu mäletan neid pulmi,” teatas ta pettunud häälega. “See on justkui uttu mattunud.” Minu sõbra kogemus pole sugugi ebatavaline:

Kui me veedame oma elu, valmistudes

tulevikuks, selle asemel, et nautida olevikku, siis l kkame õnne edasi. Me kaotame võime hinnata ja tunda rõõmu, nii et kui meil tekib võimalus kogeda tõelisi hetki, magame need maha.

Me elame Ameerikas kultuuriruumis, kus on au sees tegemine, mitte olemine. Seega pole ime, et me ei oska luua ja nautida tõelisi hetki. Me muretseme rohkem kvantiteedi kui kvaliteedi pärast, olles kannustatud pigem pidevast tegevusest kui põhiolust. Sageli anname me endale ja teistele hinnangu selle põhjal, mida oleme korda saatnud, mitte selle järgi, kes me oleme. Me oleme liigutajad ja raputajad, edunarkomaanid, “kiirusekummardajate ühiskond”, nagu nimetab meid Nina Tassi oma raamatus “Kiirusesõltuvus” (Urgency Addiction). “Mida suurem, seda parem ...” “Söö palju jaksad ...” “Kaks ühe hinnaga ...” “Sama raha eest rohkem ...” “Kiirem kui kunagi varem ...” “Uus täiustatud ...” – need on arusaamad, mis määravad Ameerika psüühe. Teisest maailmasõjast saadik oleme elanud meeletu tarbimise ajastul. Me oleme tahtnud saada nii palju kui võimalik nii kiiresti kui suudame. Tarbimine ja saavutamine on olnud meie jaoks õnne võtmed. Me ütlesime endale, et kui meil on auto, maja, värviteler ja õige töökoht, siis oleme selle saavutanud. Ja kui meil oli millegi uuem mudel või prestii ikam seisund kui naabril, siis olime edukad. Meie kangelasteks said inimesed, kes omasid kõige rohkem. Meie väärtushinnangud keskendusid asjadele. Meie eesmärgiks oli saada ja saavutada, selle asemel et elada. See “tarbimisteadvus” tegi meist paratamatult õnne edasilükkamise asjatundjad. Õnne edasilükkamine tähendab uskumist, et õnne saavutamiseks tuleb täita teatud tingimused. Sa mõtled endamisi: “Ma saan õnnelikuks, kui ...” Ma Ma Ma Ma Ma Ma Ma Ma

saan saan saan saan saan saan saan saan

õnnelikuks, kui leian õige partneri. õnnelikuks, kui võtan alla kaksk mmend kilo. õnnelikuks, kui mu lapsed abielluvad ja saavutavad edu. õnnelikuks, kui asutan oma firma. õnnelikuks, kui ostan elutuppa uue mööbli. õnnelikuks, kui mu boss mind lõpuks edutab. õnnelikuks, kui ostan uue auto. õnnelikuks, kui ... täida see lünk ise.

Me usume, et kui kogeme või omandame midagi või saavutame teatud staatuse, siis saame viimaks õnnelikuks, mitte varem. Seega teeme kõvasti tööd või laseme ajal mööduda ning viimaks saabubki see, mis meie arvates peaks meid õnnelikuks tegema. Me lõpetame kooli, võtame alla, avame oma firma või ostame maja. Ja jääme ootama, et meid valdaks rõõm ... ning pettume. Me v ime kogeda rahulolu, kuid mitte nne. Ja nii algab kogu protsess uuesti otsast peale. “Olgu, ma ütlesin tõesti, et saan õnnelikuks, kui pääsen halduriks, aga nüüd mõistan, et tegelikult oleksin õnnelik, kui tõuseksin töödejuhataja kohale.” Ja nii lükkame me taas õnne edasi ajani, mil saavutame uue eesmärgi. Nagu iga sõltuvuse, nii ka piisavalt omamise ja tegemise vajaduse puhul on tarvis üha suuremaid doose, et hoida sind pilvedes, kuni sa ei saagi enam ilma hakkama. Ja paljudega meist on juhtunud just nii. Me ostsime oma autod ja korterid, me panime aluse oma karjäärile ja ronisime mööda ametiredelit ülespoole. Me püüdsime pakkuda oma lastele luksust, millest ise kasvades ilma jäime. Me oleme omandanud paljusid asju, mida tahtsime, ning saanud paljudeks isikuteks, kelleks lootsime. Kuid tasapisi oleme hakanud taipama, et miski on valesti, et need unelmad, millele oleme järgnenud, on juhtinud meid vaimsesse ja emotsionaalsesse ummikusse. Me oleme vahetanud t elised hetked kogutud varanduse ja saavutatud eesmärkide vastu ning selle tulemusena pole paljud meist õnnelikud. Veelgi hirmutavamaks muudab selle protsessi see, et aeg näib meie elus lendavat. Igal reede õhtul imestame, kuhu see nädal on kadunud. Igal vana-aastaõhtul imestame, kuhu see aasta on kadunud. Me ärkame ühel


hommikul ja tõdeme, et oleme saanud kolmekümneseks või neljakümneseks või vanemaks ning imestame, kuhu küll aeg on kadunud. Me vaatame, kuidas meie lapsed lõpetavad kooli või rajavad omaenda perekonna ning meile näib, nagu oleks see olnud alles eile, kui me kiigutasime neid magama ja õpetasime neile kingapaelte sidumist. Me ei suuda aega peatada. Oma sünnihetkest alates hakkame me muutuma, kuni viimaks jääme vanaks ja sureme. Kuid ma usun, et kogedes rohkem hetki täiel määral ja teadlikult, suudame me tajuda aega märksa tähendusrikkamal viisil.

Kõige pikemad nelikümmend sekundit minu elus Kindlasti on sinu elus olnud hetki, mis näisid kestvat tunde, nädalaid, mis näisid kuudena, kuid, mis näisid jätkuvat kogu eluaja. Need on peaaegu alati ajad, mil sa tunned ja tajud täielikult, mis sinuga toimub – sa vaevled tuhudes, et sünnitada last; sa ootad analüüsi vastust, mis näitab, kas sina või su pereliige on haige; sa suudled ja embad kirglikult esimest korda oma uut armsamat; sa veedad kogu öö telefoni vahtides, lootes, et su partner helistab ja otsib pärast tüli lepitust. Neis olukordades näib aeg venivat pikemaks ning sa võid vanduda – ükskõik kui täpselt su mõistus teab, et see päev, see öö pole lühem ega pikem kui iga teine –, et kõik kulgeb poole aeglasemalt. See on nii sellepärast, et sa oled igal silmapilgul jäägitult olevikus ja jäägitult tundev. 17. jaanuaril 1994 kell 4.31 hommikul elasin ma koos miljonite teiste lõunakalifornialastega üle ühe suurima maavärina Ameerika ajaloos. Ma ei unusta kunagi seda kohutavat tunnet, mis mind valdas, kui hoidsin kinni meie voodist, mis koos kogu majaga külmas pimeduses rappus ja ragises. Näis, nagu oleks maailmalõpp saabunud, ning me olime kindlad, et sureme. Jumal tänatud, me ei surnud. Ja kui me kössitasime paar järgmist tundi üheskoos oma kabineti põrandal, elades üle järeltõukeid, ei suutnud me uskuda, mida raadiost kuulsime: kõigis uudistes öeldi, et maavärin oli kestnud umbes nelikümmend sekundit. See on võimatu, ütlesime abikaasaga teineteisele. See kestis v hemalt kolm minutit. Me arvasime, et uudistesaadete teated pole täpsed. Aga olid. Ja ükski minu tosinatest sõpradest ja naabritest, kellega järgnevatel päevadel rääkisin, ega raadio- ja TVkommentaatoritest, keda kuulsin, polnud kogenud neljakümneminutilist maavärinat. Nemadki olid sama kindlad nagu meie, et see kestis mitu minutit. Mõistagi eksisime me kõik. Me olime üle elanud hoopis oma elu kõige pikemad nelikümmend sekundit. See maavärin oli kahtlemata minu elu kõige kohutavam elamus. Kindlasti oli tegemist tõelise hetkega, ehkki mitte sellisega, mida tahaksin sagedamini kogeda! Ometi, nagu kõik tõelised hetked, jagas seegi meile palju kingitusi – paarid said lähedasemaks, kui neile oli meenutatud, mis on elus tegelikult oluline; perekonnad hakkasid rohkem kokku hoidma; sõbrad ja võõrad näitasid üksteise suhtes üles siirast poolehoidu ja kokkukuuluvust. Selle hetke nii intensiivne kogemine avas meie südamed ja äratas hinged. Kuna meid oli sunnitud kiirust maha v tma, viibisime selle päeva ja järgmiste päevade iga minuti täielikult olevikus ning suutsime tänu sellele tunda rohkem armastust.

Minu õnneotsing Nii palju kui mäletan, olen alati olnud otsija. Need, kes mind lapsepõlves tundsid, ei kirjeldaks mind kunagi muretu tuulepäise tüdrukuna. Minu vanemate abielu oli väga õnnetu ja ma otsisin isegi lapsena vastuseid, mis seletaksid kurbust, mida nägin ema silmades, segadust, mida nägin isa südames, ja valu, mida tundsin ise. Minu õpetajate üllatuseks küsisin oma esimestes luuletustes, mis said kirjutatud kolmandas klassis, miks maailmas on niipalju õnnetust. Ma tundsin põletavat vajadust mõista elu mõtet ja tajusin end äraeksinuna ilma nende vastusteta ning teades, et neid vastuseid polegi. Niipea kui kaheksateistkümnesena kodunt lahkusin, asusin tõsimeeli otsima tõde. Ma leidsin vaimse õpetaja ja hakkasin tegelema meditatsiooniga, veetes kuid varjupaigas ja otsides iseendast igatsetud rahu ja tarkust. Pärast paljusid aastaid, mil olin keskendunud vaid oma sisemisele maailmale, teadsin, et on aeg tulla jäägitult tagasi välisesse maailma ja avastada oma siinviibimise eesmärk. Ma läksin tagasi kooli, et saada oma teaduskraadid, ja hakkasin õppima seda, mida kõige tähtsamaks pidasin – armastust, suhteid ja eluprotsessi. Esimese töötoa korraldasin oma elutoas kaheksateistkümnele kõige paremale sõbrale. Mul ei olnud plaanis saada kuulsaks, hakata juhtima omaenda TV- või raadiosaadet ega isegi kirjutada raamatut. Ma jagasin lihtsalt seda, mida olin õppinud, inimestega, keda armastasin. Seepärast olin üllatunud, kui järgmisesse töötuppa ilmus kolmkümmend viis inimest, ja järgmisse veelgi rohkem. Peagi oli selge, et mulle on avanenud minu tee, mida pean järgima, ja nii tegingi. Ma pidasin suureks õnneks, et mind oli õnnistatud oskusega suhelda inimestega ja meenutada neile nagu endalegi armastuse tähtsust. Kui ma otsustasin saada õpetajaks, võtsin endale ülesandeks teha kõik, mis suudan, et aidata nii paljusid inimesi kui võimalik. Ma ei saavutanud üleöö edu, kuid ega ma seda ei oodanudki. Miski pole minu elus kergelt


tulnud. Ma olen kõige saavutatu nimel väga palju vaeva näinud ning minu karjäär pole selles osas erandiks. Tagasi vaadates leian, et on kaks põhjust, miks ma olen alati iga käsiloleva asja kallal nii kõvasti pingutanud. Esiteks oli mul nooruses kõike palju vähem kui enamikul mu sõpradel. Meie maja oli väiksem kui teistel minu kamba lastel, minu rõivad olid ostetud allahindlustelt ja äralõigatud siltidega. Ma ei jäänud kunagi ilma millestki, mida tõeliselt vajasin, kuid ma ei teadnud, mis tunne on omada paljusid ihatud asju. Nii et kui ma midagi sain, siis olin selle nimel kõvasti vaeva näinud. Teine põhjus, mis ma otsustasin rohkem pingutada, oli arvatavasti see, et ma pidasin ennast nii inetuks. Kujutlege kõhna tõsise näoga väikest tüdrukut, kellel on patsid, kahvatu nahk ja inetud valged prillid, ning te saate ettekujutuse. Ma teadsin, et ei suuda oma välimusega kellelegi muljet avaldada, ning otsustasin selle asemel targaks saada. Isegi aastaid hiljem, kui hakkasin kandma kontaktläätsesid, õppisin oma juukseid soengusse sättima ja sain teada, et leidub poisse, kelle arvates olen ma võluv, oli mul raske omaks võtta, et mu välimus on okei. Nii et kui mu karjäär alguse sai, olin ma ülearu ametis vaeva nägemise ja lakkamatu rügamisega märkamaks, et olin suurt edu saavutanud. Alles mõni aasta tagasi muutis üks kogemus minu elu suunda. See leidis aset, kui ma sõitsin oma igapäevasesse telesaatesse, mida tol ajal tegin. Minuga oli kaasas üks sõber, kes ei ela meie linnas, ja kui me stuudio ees peatusime ning ta märkas minu fänne, kes ootasid, et saada autogrammi, ilmus tema näole lai naeratus. “Sa oled tõepoolest oma unistused ellu viinud, Barbara,” ütles ta armastuse ja imetlusega. “Sa pead tõesti õnnelik olema.” Kui ma kuulsin tema sõnu, oleks justkui mingi kardin minu meelelt tõmmatud. Sel hetkel märkasin, et enamik minu unistusi oli tõepoolest täitunud. Ma elasin ilusamas kodus kui ükski minu sõber lapsepõlves, ma võisin osta kõike, mida ei saanud lapsena endale lubada, ma võisin saata oma ema igale reisile, mida ta ise polnud saanud endale lubada, kui minu eest hoolitses, ma olin lõpuks leidnud mehe, kes armastas mind just nii väga, nagu ma olin alati tahtnud armastatud olla (isegi kui ta nägi mind prillide ja hobusesabaga!). Ja nüüd olin ma siin, teel oma isiklikku tele õusse. Aga kui ma vaatasin sügavale oma südamesse, siis mõistsin hirmutavat tõde – ma ei olnud nnelik. Ma olin rahuldatud ... ma olin rahulolev ... aga ma ei olnud nnelik. Kogu ülejäänud päeva ja palju järgmisi päevi oli see kõik, millest ma suutsin mõelda. “Kuidas nii juhtus?” imestasin ma. Ma uskusin nii jäägitult oma töösse ja teadsin, et see muudab inimeste elusid. Ma olin uhke kõige üle, mida olin oma karjääri vältel saavutanud. Mul oli imepärane armastuseküllane suhe. Ma olin terve. Miks polnud see kõik mind õnnelikuks teinud? Mis puudus? Päevade ja nädalate möödudes hakkasin pikkamisi tõde taipama. Ma polnud õnnelik, sest ma ei olnud endale lubanud piisavalt tõelisi hetki, hetki, mil ma ei püüa midagi saavutada, hetki, mil ma ei tööta eesmärgi nimel, hetki, mil ma olen lihtsalt seal, kus olen. Ma olin kibe k si tegemises, kuid polnud eriti osav lihtsalt olemises. Nii palju aastaid olin ma uskunud, et saan õnnelikuks, kui saavutan selle, mida olen soovinud. Nüüd, mil ma omasin seda, mida olin arvanud end tahtvat, teadsin, et selle lisandumine ei tee mind kunagi õnnelikuks. Kui sellest polnud k llalt praegu, ei hakka sellest kunagi piisama. Et seda avastust mitte unustada, kinnitasin peeglile sedeli, mida võisin igal hommikul näha:

Millal ma

ean, e m l on pii a al , ja mida ma ii egema hakkan?

Need on mõjuvad küsimused, mida endale esitada. Kui sa ei tunne, et omad piisavalt just praegu, siis millal sul küllalt saab? Kui palju raha või edu on tarvis, enne kui sa tunned, et seda on piisavalt? Ja mida sa siis teeksid? Milline su elu siis oleks? Inimesed on mulle öelnud, et just nende küsimuste esitamine endale päästis valla nädalaid kestnud eneseavastamisprotsessi.

Õnne ja rahulduse vahe Nüüd, olles vastanud neile küsimustele, tean ma, et võiksin kirjutada veel tosin edukat raamatut, esineda sadades TV- õudes, või kui mul oleksid lapsed ja ma oleksin kodune pereema, siis kasvatada täiuslikke lapsi, või kui oleksin ärimees, osta iga firma, mida ihkan, kuid õnnelikuks ei teeks neist mind miski. Loodetavasti pakuksid need mulle rahuldust ja rahulolu, kuid õnne ei tooks. Mis vahe on õnnel ja rahuldusel? Rahuldus on teatud vaimne rahulolu. See tähistab mõne eesmärgi saavutamist – mõnda projekti, ümberkorraldust, söömaaega. Ma tunnen rahuldust, kui lõpetan oma raamatu peatüki kirjutamise. Ma tunnen rahuldust, kui pean ettekannet ja see võetakse hästi vastu. Ma tunnen rahulolu, kui koristan oma riidekappi. Midagi on saavutatud. Õnn on pigem emotsionaalne rahulolu. Ma tunnen õnne, kui kiidan ennast selle eest, mida olen sellesse raamatu peatükki kirjutanud. Ma tunnen õnne, kui mul tekib südamlik kontakt kellegagi, kes tuleb pärast ettekannet mind tänama. Ma tunnen õnne, vaadates mõnda rõivaeset oma riidekapis ja meenutades, kui tore oli too õhtu, mil seda kandsin. Ma mäletan päeva, mil mu kolmas raamat tõusis New York Timesi bestsellerite pingereas esikohale. Minu


agent helistas mulle varahommikul, et seda uudist teatada, ning mõistagi olin ma väga elevil. Ma olin selle raamatu kallal kõvasti tööd teinud ning tundsin suurt rahuldust ja rahulolu, et see oli nii hästi õnnestunud. Sama päeva õhtul, kui Jeffrey oli töölt koju jõudnud, lebasime koos voodis. Ta hoidis mind käte vahel, silitas mu juukseid ja rääkis, kui uhke minu üle on, et ma panin sellesse raamatusse nii palju iseennast ning et ma tegin nii head tööd, tutvustades raamatut ringreisil, ja et ma olen nii tark. Minu silmad täitusid pisaratega, kui võtsin tema armastust vastu. Alles sel hetkel, mitte enne, olin ma õnnelik. See armastusehetk oli tõeline hetk. Me kõik teeme oma elus asju, mis pakuvad meile rahuldust. Aga ükskõik kui palju me ka ei teeks või kui suurt rahulolu ei kogeks, tuleb meil õppida, kuidas luua tõelisi hetki, et olla tõepoolest õnnelik.

Õnn on võimalik ainult juhul,

kui sinu elus on piisavalt tõelisi hetki. æ

Umbes samal ajal kui ma tegin läbi neid muutusi, sõitsin linnast välja loengut pidama. Ma jagasin oma uusi arusaamu, just nii värskeid ja väljakujunematuid, nagu need siis olid, oma publikuga, sest olin juba ammu õppinud, et head loengut on kergem pidada, kui oled täiesti siiras. Pärast ettekannet ilmus minu juurde keegi naine ja kaisutas mind kõvasti. Mille eest? küsisin. Tänutäheks, vastas ta. Te vabastasite mu täna õhtul süütundest, mis on mind juba kuude kaupa piinanud. Naine jätkas, et ta on kolmekümne üheksa aastane, abielus ja kolme lapse ema. Ta elas koos oma abikaasaga väga mugavat elu, ehkki nad polnud sugugi rikkad, tundis ta end väga õnnistuna. Aga minuga juhtus midagi kohe pärast seda, kui olin kolmekümne üheksa aastaseks saanud, seletas ta. Ma ärkasin hommikul ja mõistsin, et ei ole õnnelik. Ma olen olnud nii suures segaduses, sest armastan oma meest ja lapsi ning mul on olemas kõik, mida olen eales soovinud. Ma olen alati uskunud, et sellest piisab õnneks. Kuid nüüd hakkasin arutlema, kas minu tühjusetunne ja rahutus tähendavad, et ma pole tegelikult armunud, kuigi olen seda endale kinnitanud. Ma pole isegi julgenud sellest oma mehele rääkida, kuid ta on ennast haigeks muretsenud, sest näeb, et miski on valesti. Kuni teie tänaõhtuse loenguni ei mõistnud ma, milles on asi. Aga nüüd ma tean. Nagu mina, nagu väga paljud meie seast, nii oli ka minu uus sõber rajanud endale täiusliku ja hea elu, kuid oli olnud liiga hõivatud tegutsemisega, et peatuda ja kogeda väikesi õnnehetki, mis teda ümbritsesid. Ta oli unustanud, kuidas oma mehega kontakti astuda. Ta oli unustanud, kuidas võtta endale aega, et nautida kõiki neid andeid, millega teda oli õnnistatud. Ta tundis ennast nii tühjalt, sest polnud toitnud ennast armastuse ja tähendusrikkusega, mis olid tema elus juba olemas. Tema süda oli näljas enamate tõeliste hetkede järele. æ

Ma olen õnne kohta teada saanud:

Õnn ei ole omand

see on oskus.

Me ei koge nne tänu sellele, mida me saame. Me kogeme nne tänu sellele, kuidas elame iga hetke. See on kunst ja oskus, mille me peame omandama samamoodi, nagu õpime, kuidas olla hea kunstnik või meisterlik sportlane. Molbert, pintsel ja värvipalett ei tee mind heaks kunstnikuks – maalimisoskus teeb. Reket ja tennisepall ei tee mind tennisistiks – mänguoskus teeb. Kogemused ei tee mind õnnelikuks – oskus neid täieliku teadlikkusega läbi elada ja igat hetke märgata teeb mind õnnelikuks. Seega on õnn võimalik ja kättesaadav ainult olevikuhetkes ja hetkest hetke. See ei tule meie ellu, kui me seda otsime või oleme kuskil mujal, mitte siin ja praegu, vaid hoopis siis, kui oleme teadlikud oma asukohast ja tajume täielikult, mida parasjagu teeme. Ingliskeelne sõna happiness (õnn) tuleneb vanast inglise sõnast hap, mis tähendab juhust ja inimesele osaks saavat head või halba õnne. Seega tähendab happiness sõna-sõnalt millegi kogemist. Seega, kui me ütleme: Ma tahan olla õnnelik, siis kujutleme ennast tavaliselt tulevikku, kuid selle definitsiooni järgi võib õnne leida ainult olevikust, praegusest hetkest. Thich Nhat Hanh, maailmakuulus vietnami päritolu zen-budismi õpetaja, on kirjutanud valgustusliku raamatu Iga samm on rahu (Peace Is Every Step). Ta ütleb selles: Elu võib leida vaid praegusest hetkest. Minevik on möödas, tulevik veel saabumata, kui me ei naase iseendasse kohe praegu, ei saa me eluga kontakti. Kui sa ei suuda olla praegu nnelik sellega, mis sul on, ja sellena, kes sa oled, siis ei saa sa nnelikuks, kui saavutad selle, mida arvad end tahtvat. Kui sa ei oska tunda täit rõõmu 500 dollarist, siis ei rõõmusta sind ka 5000 ega 50 000 dollarit. Kui sa ei oska tunda täit rõõmu jalutuskäigust koos kaaslasega ümber kvartali, siis ei tunne sa rõõmu reisist Hawaiile ega Pariisi. Ma ei väida, et rohkem raha või rohkem puhkust ei teeks su elu kergemaks – see teeb. Aga see ei tee sind õnnelikuks, sest seda ta ei suuda. Ainult sina ise võid


seda teha, õppides kogema rohkem tõelisi hetki. Kujutle, et sa soovid viiulikunstnikuks. Keegi annab sulle harjutamiseks vana kehva kvaliteediga viiuli. Muidugi tahad sa endale Stradivariust, maailma parimat viiulit, kuid sa ei saa. Nii harjutad sa päeval ja ööl, pannes oma hinge ja südame selle kehva viiuli hästi mängimisse. Ühel päeval tuleb heategija ning ulatab sulle ihaldatud Stradivariuse. Sinu käed värisevad pilli vastu võttes ning siis hakkad sa seda mängima. Sa mängid oivaliselt. Sa ei mängi nii ilusti sellepärast, et sul on 250 000 dollarit maksev instrument, vaid seepärast, et sa oled viiuldajana oma võimeid arendanud. Kui sa poleks õppinud, kuidas mängida korralikult seda vana pruugitud viiulit, siis ei suudaks sa mängida Stradivariust.

Kui sa ei arenda oma oskust nautida seda, mis sul on, siis ei saa sa nnelikumaks, kui omandad rohkem.

“Ja üks laps näitab teed ...” Enne kui otsustad, et see kõik kõlab omaks võtmiseks ja ellu rakendamiseks liiga esoteeriliselt ja abstraktselt, tahan sulle meenutada, et sa oled olnud õnne alal asjatundja – väikese lapsena. Lapsed on tõeliste hetkede meistrid. Nad pole veel õppinud rõõmu edasi lükkama ja kogevad seda nii palju kui võimalik! Just see teeb iga lapse nii võluvaks. Nad elavad jäägitult olevikus, jäägitult hetkes. Nende päevad ja ööd on täidetud pideva naeru ja rõõmutsemisega. See pole nii sellepärast, et neil pole tööd, maksmata arveid ja kohustusi – nende prioriteedid on teistsugused, kuid nad on mängides sageli sama tõsised ja jõudsad kui meie tööd tehes. Nende rahulolu tuleneb nende võimest avastada ja nautida ehedat imet igas toidus, igas lilles, igas pilves, igas kogemuses. On inimesi, keda sa kunagi ei unusta, isegi kui puutud nendega kokku ainult ühe korra. Mõni aasta tagasi käisin ma sõpradega Disneylandis. Päeva lõpus kogunesime me Main Streetile, et jälgida igapäevast rongkäiku. Kui me ootasime tegelaste ja loomade ilmumist, märkasin ma naist, kes lükkas ratastoolis istuvat väikest tüdrukut kõnnitee servale, et too näeks pidustust paremini. See laps oli seitsme- või kaheksa-aastane, ta oli kaelast saadik halvatud ja tema ratastool meenutas kõigi selle külge kinnitatud karpide ja seadeldistega, mis aitasid kehal talitleda, pigem kaasaskantavat haiglat. Siis algas Main Streeti paraad. Miki- ja Minni-Hiir, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi ning kõik teised värvikad Disney tegelased marssisid orkestri saatel mööda tänavat, järgnedes suurele hallile elevandile. Kuid ma märkasin vaevu rongkäiku, sest ei suutnud pilku pöörata sellelt väikeselt tüdrukult. Tema silmad olid suured nagu alustassid, tema suu vajus imestusest lahti ning tema näol oli kõige säravam rõõmunaeratus, mida olen kunagi näinud. Ta oli mööduvast vaatemängust lummatud. Minu silmad täitusid pisaratega, kui vaatasin seda erakordset last. Mitte haletsusepisarad tema puude tõttu, vaid kurbusepisarad minu enda pärast. Ma mõistsin sellel kujutelmade tänaval seistes, et ei tea, kuidas nautida elu nõiduslikkust, nagu nägin teda tegevat. Ma ei teadnud, kuidas olla nii õnnelik, nagu tema oli. Ma ei teadnud, kuidas nautida seda rongkäiku samasuguse vaimustusega nagu tema. Ma võisin kõndida ja joosta ja teha paljusid muid asju, mida tema kunagi ei suuda, kuid ta omas midagi märksa väärtuslikumat: ta oskas tunda r mu. Ma pole kunagi unustanud seda väikest tüdrukut ja õppetundi, mille ta mulle andis, sest see kogemus oli minu jaoks Tõeline Hetk. Ma olin saavutanud teise inimhingega tugeva sideme, ehkki me ei vahetanud ainsatki sõna, ja see andis sellele hetkele tähendusrikkuse. Barry Neil Kaufman, Option Institute i kaasasutaja, on öelnud imelised sõnad: “Me ei sündinud õnnetuks. Me õppisime olema õnnetud.” See tähendab, et meie sisimas on tallel oskus elada hetkes, et me võime unustada oma harjumuspärase teadmatuse ja hakata teadlikult hindama igat elusolu kogemust. Ma usun, et lapsed on saadetud meile meie õpetajateks. Olles tunnistajaiks, kui jäägitult nad suudavad tunda ja kogeda, peame me meeles pidama, et nad demonstreerivad meile meie heaoluks võimsat vaimset tehnikat. Me peame neid austama, kui nad meenutavad meile armastavalt seda teed, mida mööda tuleb minna, et tagasi saada omaenese rõõm ja leida omaenda tõelised hetked. Kui sa ei ole nagu väike laps, siis ei suuda sa siseneda taevariiki.

Kuidas ma õppisin loobuma “järvele ronimisest” Minu jaoks ei olnud lihtne kutsuda oma ellu tõelisi hetki. Mu vanad käitumismustrid, mis sundisid mind tegutsema, püsisid tee peal ees ja on seal veel mõnikord nüüdki. Mõni aasta tagasi, umbes sel ajal, kui mõistsin esmakordselt, et mul on raskusi tõeliste hetkede kogemisega, reisisin koos oma abikaasa Jeffrey ga New York Citysse, et pisut asju ajada ja aega veeta. Me saabusime ühel punasilmsel reedehommikul ja niipea, kui olime


ennast hotelli sisse kirjutanud, leidsin end helistamast restoranidesse, et nädalavahetuseks laudu kinni panna, ja uurimast paberit, kuhu olid üles märkinud erinevad ajaveetmisvõimalused. Jeffrey näis minu peale veidi pahane olevat, kuid ma oletasin, et ta on lihtsalt väsinud. Me läksime mõneks ajaks välja ja tulime siis tagasi, et end lõunasöögiks valmis seada. Kui ma võtsin esile oma tegevuskava, et seda koos temaga läbi vaadata, näitas ta minu üllatuseks üles huvipuudust ja sulgus endasse. Mis on lahti, kallis? küsisin. Sa ärritad mind pisut, muud midagi. Miks, mida ma olen teinud? küsisin trotslikult. Ma ei tea, sa oled nii fanaatiline, koostad nimekirju ja teed plaane. Miks me ei võiks end lihtsalt lõdvaks lasta ja lakata kõike kontrolli all hoidmast? Ma läksin põlema, kui ta ütles selle k-tähega sõna – kontroll. Ma ei püüa kõike kontrolli all hoida, vaid üksnes kindlustada, et me oma aega mõnusalt veedame! nähvasin. Olgu, aga ära näe sellega nii palju vaeva, Barbara, siis võib-olla veedadki mõnusalt aega. Äkki hakkasin nuuksuma, see tuli kuskilt sügavalt minu seest. Tal oli õigus: ma püüdsin ... püüdsin veeta mõnusalt aega ... püüdsin kõike täiuslikuks muuta ... püüdsin teda õnnelikuks teha. Ma olin veetnud kogu oma elu, püüdes enda ümber toimuvat kontrolli all hoida, teinud kõvasti tööd, et saavutada oma eesmärke, uskudes siiralt, et mida rohkem ma pingutan, seda õnnelikumaks saan. Nüüd seisin vastakuti tõega – minu p dlused ise olid takistanud mind tundmast rõõmu, mida olin nii meeleheitlikult otsinud. Ja nii ma nutsingi, sest mõistsin sel hetkel, et ei tea, kuidas loobuda püüdlemast. Jeffrey astus minu juurde ja võttis mul ümbert kinni ning ma sosistasin läbi pisarate: Ma kardan, et püüdlemata jään millestki ilma. Ma ei unusta kunagi tema järgmisi sõnu: Kui sa jätkad püüdlemist, siis jääd kõigest ilma ... Jeffrey sõnades sisalduv tõde tungis sügavale minu südamesse. Kui ta mind embas ja mu pisaraid suudlustega kuivatas, mõistsin, et mul tuleb uuesti elama õppida. Üht liiki energia oli toonud mind mu elus sellesse rahuolupunkti – tegutsemise energia: edasi trügimise, pingutamise, loomise energia. See polnud halb energia – mul oli seda hädasti abiks vaja, et saavutada kõike, mis mul on. Kuid ma vajasin täiesti uut tüüpi energiat, et jõuda rahulolu järgmisele astmele, oskust, mida mul eriti polnud ja millest ma kuigi palju ei teadnud – olemise energiat. Minu tark ja tundlik mees oli sel õhtul New Yorgis mõistnud, et need abinõud, millega olin oma elus nii kaugele jõudnud, olid nüüd minu teed tõkestamas – mida enam ma püüdsin midagi teha, et olla õnnelik, seda õnnetumaks ma, ja muidugi ka tema, olin muutumas!! Jeffrey antud õppetunnist inspireeritud, kirjutasin tol õhtul sellise loo:

Naine, kes püüdis ronida järvele Elas kord naine, kes veetis kogu oma elu, ronides väga kõrgesse mäkke. Ta alustas väikese lapsena ega suutnud meenutada aega enne mäge. Aastast aastasse tõusis ta järskudele kaljudele ning temast sai väga hea ronija. Tema jala- ja seljalihased muutusid tugevaks ning peagi oli ronimine tema jaoks sama loomulik toiming nagu hingamine. Aeg läks, ta tõusis üha kõrgemale ja kõrgemale ega pidanudki enam ronimiseks pingutama – tema keha tegi seda automaatselt. Viimaks ühel päeval jõudis naine mäetippu. Ta oli oma saavutuse üle ülirõõmus ega jõudnud ära oodata, millal saab alustada järgmist rännakut ning vallutada järgmist mäge. Vaadates silmapiiri poole, märkas ta ilusat sinist järve, mis ulatus külgsuunas nii kaugele kui ta silm seletas. Kuid olnud kogu elu ronija ja elanud ainult mägedes, polnud ta kunagi järve näinud ega teadnud sedagi, mida üks järv endast kujutab. Ta vaatles tema ees laiuvat kummalist laama ja otsustas, et see peab olema mingi ebatavaline sinine mägi. Kuna ainsaks võimaluseks oma teekonda jätkata oli selle veidra sinise moodustise ületamine, otsustas ta, et peab seda tegema. Nii sammus mäenaine vee äärde ja püüdis hakata järvele ronima samasuguste liigutustega nagu oli mäkke roninud. Ta ei mõistnud, miks see ei õnnestu, ning väsitas ennast täiesti ära. Ta võttis kokku oma tugeva keha kogu energia ja püüdis veelgi visamalt ronida, asetades ühe jala teise ette ning püüdes haarata kätega sinistest kaljudest . Kuid tema pingutused olid kasutud. Ta kukkus üha uuesti ega jõudnud edasi. Just siis kui mäenaine oli alla andmas, märkas ta sinisel järvel hõljuvat inimest, kes libistas kergete käeja jalaliigutustega oma keha laugelt üle vee. Mida sina teed, mu sõber? hüüdis too naisele. Mis sa ise arvad? vastas naine hämmeldunud ilmega. Ma ronin järvele. Hea naine, ütles järvemees, kas sa ei tea, et järve ei saa ronides ületada? Ainus viis üle vee jõudmiseks on ujumine. Aga ma olen nii suurepärane ronija! väitis mäenaine. Ma olen veetnud kogu elu, õppides ronima. Ma suudan ronida igasse mäkke, ma jõuan iga mäe tippu. Kindlasti on mõni viis, kuidas üle järve ronida.


Ma olen kindel, et sa oled võrratu ronija, vastas järvemees viisakalt. Kuid vees see oskus sind ei aita. Mäe tippu jõudmiseks on tarvis üht liiki tarkust – sa pead saama mäest tugevamaks. Nüüd tuleb sul õppida teist liiki tarkust, et ületada järv – sa pead järvele alistuma ja lubama sel endast tugevam olla. Sa ei pea enam pingutama. Mida vähem sa pingutad, seda paremini tegelikult hakkama saad. Ja nii õpetas järvemees mäenaise ujuma. Alguses pritsis ja peksles naine vees, sest oli harjunud ronides väga palju jõudu kasutama. Kuid tema õpetaja oli väga kannatlik ja pikkamisi õppis naine veepinnal püsima ning laskis lainetel ja tuule kanda ennast õrnalt edasi, kuni ei pidanud enam peaaegu üldse midagi ise tegema. Ja nii õppis mäenaine, et alistumise jõud on sama vägev kui edasitrügimise jõud. æ

Kui me õpime kogema rohkem tõelisi hetki, tuleb meil omandada teistsugused oskused kui need, mida kasutasime, elades nimekirju koostades ja eesmärke püstitades. Järvele ei saa ronida. Selle raamatu kõigil järgnevatel lehekülgedel pakun sulle meetodeid, mille abil luua rohkem tõelisi hetki elu igas vallas.

Mis on tõelised hetked? Mis on tõeline hetk? Kuidas sa selle ära tunned? Kõigi tõeliste hetkede puhul peavad olema olemas kolm tunnetuse elementi. æ

Teadlikkus

Tõelised hetked leiavad aset ainult siis, kui sa teadlikult ja jäägitult tunnetad, kus viibid, mida teed ja kuidas ennast tunned ... Sa oled tähelepanelik ja märkad asju, mida ei taju normaalolekus, kui sa ei ole tähelepanelik. Sinu teadlikkus ei seisne milleski muus kui sinu tunnetuses.

Ainult sel juhul, kui sinu teadvus on täielikult

keskendunud olemasolevale hetkele, võid sa vastu võtta iga kingi, õppetunni või naudingu, mida see hetk pakub. æ

Side

Tõelised hetked on alati hetked, mil sa saavutad emotsionaalse sideme enda ja millegi või kellegi teise vahel. See võib olla side sinu ja su armastatu vahel või side sinu ja mõne tundmatu vahel või side sinu ja selle puu pahel, millele sa toetud, või side sinu ja Jumala vahel. Need on hetked, mil tavalised piirid, mis lahutavad meid teisest, on letatud, ja selles henduses s nnib teatav lummus.

Harilikult nimetame me sellist piiride sulamise kogemust ARMASTUSEKS. Sina ja miski muu on voolanud teineteisesse.

æ

Alistumine

Sa lased tõelistel hetkedel aset leida, kui alistud jäägitult kõigele, mida koged, ning p ad lakata toimuvat kontrollimast. Sa oled 100% seotud sellega, mida teed, olgu see jalutamine, seksimine, leivaküpsetamine või oma mängivate laste vaatlemine. Sa oled jäägitult haaratud selle hetke kogemisest, osutamata mingit vastupanu.

Võimatu on kogeda tõelist hetke,

kui sa p ad olukorda või tunnet kontrollida või sellele vastupanu osutada.

Kui ma võiksin anda sulle mingi tõelise hetke retsepti, siis kõlaks see umbes nii: Saa täiesti teadlikuks sellest, mida hetkel tunned või koged ... Kui oled sellest kord teadlik, siis murra kujuteldavast eraldatusest läbi ja loo side isiku, nähtuse või tundega, millega oled kokkupuutes ... Seejärel alistu täielikult sellele hendusele ...


Nüüd peaksid kogema tõelist hetke. æ

Tõelised hetked on kättesaadavad kõiges, millega iga päev tegeled ... Minu vend on osav purjelaudur ja ta kogeb palju tõelisi hetki, seistes oma laual ja liueldes lainetel. Ta on keskendunud teadlikult oma tegevusele. Ta tunneb jäägitut sidet purjega oma käte vahel, klaasplastiga oma jalge all ja veega, mis teda ümbritseb. Ja ta alistub täielikult igale tuulehoole ja igale tema nägu puudutavale veepritsmele. Ta tunneb end üleni elavana, üleni rahulolevana ... Ta on ookeaniga üks. Minu ema kogeb palju tõelisi hetki oma aias. Ta keskendub täielikult igale uuele lillele, mille istutab, igale maalapikesele, mille puhastab umbrohust, igale närbunud lehele, mille ära näpsab. Ta astub ühendusse väikeste värvikate elusolenditega, kes sõltuvad temast, et saada toitu ja õitseda. Ja ta alistub mullale oma sõrmede vahel, märja maa muskuselõhnale, mis täidab õhku, ja mõnusale tundele, mida pakub võimalus lubada emakesel Maal enda kaudu elu anda. Mina kogen palju tõelisi hetki, kui käin oma koera ja tõelise sõbra Bijou ga jalutamas. Kui ma järgnen tema väikesele karvasele kogule, saan jäägitult teadlikuks igast kõnniteepraost, igast põõsast, igast puust, mis ootab, et teda külastatakse. Ma astun ühendusse Bijou pehme sammuga ja kui ma tunnetan koera rütmi, saavad tema vajadused minu omadeks. Ja ma alistun täielikult kõndimisele, teadmisele, et kuhugi mujale pole minna ja midagi muud pole teha. Sel tõelisel hetkel aitab Bijou mul meeles pidada, et elu mõte ei tarvitse olla midagi enamat kui nuusutada igat lummavat lille, millest me möödume, ja nautida seda teekonda. æ

Mulle saadeti hiljuti õnnitluskaart, mille sõnumit tahan sinuga jagada: Eilne p ev on ajalugu. Homne p ev on saladus. T nane p ev on kingitus. Seep rast kutsumegi seda olevikuks ...*

toelised hetkednaidis  

NELJAS OSA Tõeliste hetkede tee Kuidas tuua oma ellu rohkem armastust ja tähendusrikkust 11 Igapäevane ülevus: tõelised hetked sinus endas 2...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you